Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Schengeni acquis' sätete täieliku kohaldamise kohta Bulgaaria Vabariigis ja Rumeenias (14142/2010 – C7-0369/2010 – 2010/0820(NLE))

P7_TA(2011)0254 A7-0185/2011

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (14142/2010);

–  võttes arvesse 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0369/2010);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0185/2011),

1.  kiidab nõukogu otsuse eelnõu muudetud kujul heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb oma eelnõu oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Nõukogu eelnõu   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Otsuse eelnõu Põhjendus 4 (4)  Nõukogu jõudis XXXXX 20XX [asjakohaste nõukogu järelduste vastuvõtmise kuupäev] järeldusele, et Bulgaaria ja Rumeenia on kõikides nimetatud valdkondades tingimused täitnud. (4)  Nõukogu jõudis XXXXX 20XX [asjakohaste nõukogu järelduste vastuvõtmise kuupäev] järeldusele, et Bulgaaria ja Rumeenia on kõikides nimetatud valdkondades tingimused täitnud. Kõik asjaomased liikmesriigid peavad kuue kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumise kuupäevast kirjalikult teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu järelmeetmetest, mida nad kavatsevad võtta hindamisaruannetes sisalduvate ja järelaruannetes mainitud veel rakendamata soovituste suhtes.

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta soovitus nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 66. istungjärgu kohta (2011/2030(INI))

P7_TA(2011)0255 A7-0189/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 34;

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule, mille esitas Alexander Graf Lambsdorff fraktsiooni ALDE nimel Euroopa Liidu prioriteetide kohta ÜRO Peaassamblee 66. istungjärguks (B7–0072/2011);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 25. märtsi 2010. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 65. istungjärgu kohta(1);

–  võttes arvesse nõukogu poolt 25. mail 2010. aastal vastu võetud ELi prioriteete Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 65. istungjärguks(2);

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 65. istungjärku, eelkõige selle resolutsioone „Rahvusvaheline humanitaarabikoostöö loodusõnnetuste korral, esialgsest abist kuni ülesehitustööni”(3), „Inimõiguste olukord Iraani Islamivabariigis”(4), „Inimõiguste olukord Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis”(5), „Demokraatliku ja õiglase rahvusvahelise korra edendamine”(6), „Rahu edendamine hädavajaliku eeldusena, et kõik inimesed võiksid täielikult kasutada kõiki inimõigusi”(7), „Inimõigustealase rahvusvahelise koostöö tugevdamine”(8), Operatiivne tegevus ÜRO süsteemi arendamiseks„(9), ”ÜRO roll arengu edendamisel globaliseerumise ja vastastikuse sõltuvuse tingimustes„(10), ”Uue rahvusvahelise majanduskorra kujundamine„(11), ”ÜRO, riikide parlamentide ja Parlamentidevahelise Liidu koostöö„(12), ”ÜRO ülemaailmses juhtimises„(13), ”Tuumarelvavaba maailma nimel: tuumadesarmeerimise kohustuste täitmise kiirendamine„(14), ”ÜRO rahukindlustamise struktuuri läbivaatamine„(15) ja ”Lubaduse täitmine: ühisel jõul saavutame aastatuhande arengueesmärgid„(16);

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 14. septembri 2010. aasta resolutsiooni eelnõu(17) ja 3. mai 2011. aasta resolutsiooni(18) „Euroopa Liidu osalemine ÜRO töös”;

–  võttes arvesse tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osaliste 2010. aasta konverentsi lepingu läbivaatamise teemal, aastatuhande arengueesmärkide läbivaatamist ning rahukindlustamiskomisjoni ja inimõiguste nõukogu ülevaateid;

–  võttes arvesse kaasnõustajate esitatud aruannet rahukindlustamiskomisjoni ülevaate kohta pealkirjaga „ÜRO rahukindlustamise struktuuri läbivaatamine”(19);

–  võttes arvesse ÜRO uut soolise võrdõiguslikkuse üksust (ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise üksus - UN Women);

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 24. märtsil 2011. aastal vastu võetud resolutsiooni „Inimõiguste ja põhivabaduste edendamine inimkonna traditsiooniliste väärtuste parema mõistmise kaudu” ning ELi negatiivset seisukohta selle resolutsiooni suhtes;

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 66. istungjärgu päevakorraprojekti kaasatud punktide esialgset loetelu(20);

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgu prioriteetide ja 2011. aasta läbivaatamise kohta(21);

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni ELi ja Aafrika strateegilise partnerluse tuleviku kohta pärast kolmandat ELi-Aafrika tippkohtumist(22);

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Cancúnis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 16) kohta(23);

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsioon naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 (2000) kümnenda aastapäeva kohta(24);

–  võttes arvesse oma 23. novembri 2010. aasta resolutsiooni tsiviil-sõjaväelise koostöö ja tsiviil-sõjaväeliste võimete arendamise kohta(25);

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2005. aasta resolutsiooni Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni reformi kohta(26);

–  võttes arvesse kodukorra artikli 121 lõiget 3 ja artiklit 97;

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0189/2011),

A.  arvestades, et rahvusvahelises korralduses toimuvad suured muutused, mis sunnivad ELi aktiivsemalt suhtlema praeguste ja tärkavate suurjõududega, samuti muude kahe- ja mitmepoolsete partneritega, et edendada tõhusate lahenduste leidmist probleemidele, mis mõjutavad nii Euroopa kodanikke kui kogu maailma;

B.  arvestades, et EL peaks aktiivselt osalema niisuguse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kujundamisel, mis suudaks tõhusalt tegutseda ülemaailmsete lahenduste leidmisel ning rahu, julgeoleku, demokraatia ja õigusriigil põhineva rahvusvahelise korra tagamisel; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 21 kohaselt on EL ametlikult kohustunud toetama tõhusat mitmepoolsust, mille keskmes on tugev ÜRO, sest see on hädavajalik, et lahendada ülemaailmseid probleeme, nagu kliimamuutus ja keskkonnaseisundi halvenemine, inimõiguste universaalsus ja jagamatus, vaesuse vähendamine ja kõiki inimesi hõlmav areng, demograafiliste ja rändealaste muutuste tagajärjed ning rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus;

C.  arvestades, et EL seisab kiiresti muutuvas maailmas vastamisi paljude probleemidega, mis nõuavad ühtset rahvusvahelist reaktsiooni; arvestades, et selles valdkonnas saab EL toetuda tõhusale mitmepoolsusele, inimõiguste universaalsetele väärtustele, rahvusvaheliselt kokku lepitud läbipaistvatel ja tasakaalustatud reeglitel põhinevale avatud maailmamajandusele ning ELi ainulaadsele instrumentide valikule;

D.  arvestades, et Lissaboni lepinguga loodi ELi esindamiseks välissuhetes uued alalised struktuurid ning seetõttu peavad ELi uued esindajad üle võtma kohustused, mida siiani rotatsiooni korras täitsid ELi eesistujariigid;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 34 kohaselt on liikmesriikidel kohustus koordineerida oma tegevust rahvusvahelistes organisatsioonides ja rahvusvahelistel konverentsidel, ja need liikmesriigid, kes on ühtlasi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu liikmed, „kooskõlastavad oma tegevuse ning teavitavad täielikult teisi liikmesriike ja kõrget esindajat” ning „kaitsevad oma funktsioonide täitmisel liidu seisukohti ja huve”; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogusse kuuluvad riigid (Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Portugal ja Saksamaa) ei suutnud oma tegevust kooskõlastada ega tulla välja ühise seisukohaga sõjalise sekkumise kohta Liibüas, eriti mis puudutab hääletust ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1973 üle;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 47 antakse liidule juriidilise isiku staatus, millega kaasnevad õigused ja kohustused vastavalt rahvusvahelisele õigusele; arvestades, et EL jagab ÜRO harta eesmärke ning austab selle põhimõtteid; arvestades, et Lissaboni lepinguga võimaldatakse liidul omandada rahvusvaheline roll vastavalt tema väljapaistvale majandusstaatusele ja pikaajalistele eesmärkidele ning täita 2003. aasta Euroopa julgeolekustrateegias kirjeldatud ülemaailmse osaleja rolli, kes on pädev jagama ülemaailmse julgeoleku alast vastutust ning võtma juhtrolli ühistele väljakutsetele ühiste mitmepoolselt kokku lepitud reaktsioonide kindlaksmääramisel ühtlustatumal viisil; arvestades, et selleks, et liit saaks tõhusalt toimida, peab ta kindlaks määrama oma strateegilised huvid ja eesmärgid;

G.  arvestades, et ülemaailmsed partnerlussidemed on olulised ühiselt kindlaksmääratud ülemaailmsete eesmärkide saavutamiseks; arvestades, et EL on maailma suurim arenguabi andja ja ÜRO oluline partner kõigis selle kolmes töövaldkonnas, kaasa arvatud kriisid ja kriisijärgsed olukorrad, ning et liikmesriikide panus moodustab 38% ÜRO korralisest eelarvest; arvestades, et ELi ning ÜRO tugev ja tasakaalustatud partnerlus on ÜRO tööks põhjapanevalt tähtis ning kujundab määravalt ELi rolli ülemaailmse toimijana;

H.  arvestades, et Euroopa välisteenistuse loomisel peaks see nii oma sisemise struktuuri kui ka välistegevuse ja poliitikavaldkondadega aitama oluliselt kaasa ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide nr 1325 ja 1820 ning järgnevate resolutsioonide edasisele rakendamisele;

I.  arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogu soovitust järgides hääletas ÜRO Peaassamblee 1. märtsil 2011. aastal Liibüa liikmesuse peatamise poolt ÜRO inimõiguste nõukogus;

J.  arvestades, et otsustavamad jõupingutused terrorismi vastu võitlemiseks kogu maailmas on suurendanud vajadust tagada julgeolek, austades seejuures täielikult inimõigusi ja põhivabadusi,

1.  esitab nõukogule järgmised soovitused:

o
o   o

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile.

(1) ELT C 4 E, 7.1.2011, lk 49. (2) Euroopa Liidu Nõukogu 10170/2010. (3) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/264. (4) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/226. (5) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/225. (6) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/223. (7) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/222. (8) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/218. (9) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/177. (10) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/168. (11) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/167. (12) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/123. (13) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/94. (14) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/59. (15) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/7. (16) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/1. (17) ÜRO Peaassamblee resolutsiooni eelnõu A/RES/64/L.67. (18) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/65/276. (19) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsioon A/64/868-S/2010/393, lisa. (20) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee dokument A/66/50. (21) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0097. (22) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0482. (23) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0442. (24) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0439. (25) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0419. (26) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 549.

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon Euroopa Liidu teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi vahehindamise kohta (2011/2043(INI))

P7_TA(2011)0256 A7-0160/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige nende teadusuuringutega seotud artikleid;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsust 1982/2006/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse (millest pärast Lissaboni lepingut on saanud Euroopa Liit) teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007‐2013)(1);

–  võttes arvesse eelkõige eespool nimetatud otsuse artiklit 7, mis on seotud seitsmenda raamprogrammi järelevalve, hindamise ja läbivaatamisega;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 182 lõiget 2, mille kohaselt olukorra muutudes raamprogrammi kohandatakse või täiendatakse;

–  võttes arvesse komisjoni 9. veebruari 2011. aasta teatist „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele vastuseks eksperdirühma aruandele teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi vahehindamise kohta ning eksperdirühma aruandele riskijagamisrahastu vahehindamise kohta” (KOM(2011)0052);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu nõukogu 3074. istungil (konkurentsivõime (siseturg, tööstus, teadusuuringud ja kosmos)) 9. märtsil 2011. aastal vastu võetud järeldusi teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi (7. raamprogramm), sealhulgas riskijagamisrahastu vahehindamise kohta;

–  võttes arvesse eksperdirühma 12. novembri 2010. aasta lõpparuannet seitsmenda raamprogrammi vahehindamise kohta;

–  võttes arvesse oma 11 novembri 2010. aasta resolutsioon teadusuuringute raamprogrammide rakendamise lihtsustamise kohta(2);

–  võttes arvesse eksperdirühma 2009. aasta veebruari aruannet teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kuuenda raamprogrammi (2002–2006) hindamise kohta;

–  võttes arvesse ekspertkomisjoni 23. juuli 2009. aasta aruannet „Teel maailmatasemel eesliini teadusuuringute organisatsiooni suunas – Euroopa Teadusnõukogu struktuuride ja mehhanismide hinnang”;

–  võttes arvesse sõltumatute ekspertide rühma 31. juuli 2010. aasta aruannet riskijagamisrahastu (RSFF); vahehindamise kohta;

–  võttes arvesse ekspertkomisjoni 20. detsembri 2010. aasta aruannet innovatiivsete ravimite algatuse ühisettevõtte esimese vahehindamise kohta;

–  võttes arvesse ekspertkomisjoni 30. juuli 2010. aasta aruannet ARTEMISe ja ENIACi ühiste tehnoloogiaalgatuste esimese vahehindamise kohta;

–  võttes arvesse sõltumatu toimkonna 2010. aasta detsembri aruannet intelligentse elukeskkonna ühisprogrammi vahehindamise kohta;

–  võttes arvesse Regioonide Komitee täiskogu istungjärgul 27.–28. jaanuaril 2011 vastu võetud arvamust teadusuuringute raamprogrammide rakendamise lihtsustamise kohta;

–  võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni määrusega (EÜ) nr 1080/2006 (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi) teadus- ja uuendustegevuseks ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks eraldatud vahendite koostoime rakendamise kohta linnades ja piirkondades, samuti liikmesriikides ja liidus(3);

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 22. novembri 2007. aasta eriaruannet nr 9/2007 „Euroopa Liidu teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammide hindamise kohta − kas komisjoni lähenemisviisi on võimalik parandada?”;

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 8/2009 ühenduse teaduspoliitika pädevusvõrgustike ja integreeritud projektide kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 2/2010 „Ettevalmistavate uuringute ja uute infrastruktuuride rajamise toetuskavade mõjusus kuuenda teadusuuringute raamprogrammi raames”;

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. septembri 2010. aasta arvamust teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ”Teadusuuringute raamprogrammide rakendamise lihtsustamine'„;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A7-0160/2011),

A.  arvestades, et Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm (7. raamprogramm) on maailma kõige ulatuslikum vahend teadustegevuse toetamiseks ning kujutab endast Euroopa Liidu teaduspoliitika peamist töövahendit;

B.  arvestades vajadust võtta arvesse 7. raamprogrammi vahekokkuvõttest tulenevaid arenguid seoses mitmete muudatustega pärast selle läbirääkimisi ja vastuvõtmist 2006. aastal (uued institutsioonid, uued poliitilised organid, majanduskriis) ning samuti seoses selle kehtivusaja lõpuni olemasolevate rahasummade olulisusega;

C.  arvestades, et Lissaboni lepinguga muudeti Euroopa teadusruumi loomine Euroopa poliitika üheks konkreetseks vahendiks;

D.  arvestades, et Euroopa 2020. aasta strateegias on teadustegevus ja innovatsioon aruka, säästva ja kaasava majanduskasvu peamine vahend;

E.  arvestades, et teadustegevus on majandusliku tugevuse muundamine teadmisteks, samas kui uuendustegevus on vastupidine protsess, mille käigus muudetakse teadmised majanduslikuks tugevuseks;

F.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid peavad eraldama vahendeid, et astuda ühiselt vastu peamistele ühiskondlikele, majanduslikele, keskkonnaalastele, demograafilistele ja eetilistele probleemidele, millega Euroopa rahvad silmitsi seisavad, nagu demograafiline vananemine, tervishoid, toiduga varustatus, säästev areng, suured keskkonnaalased väljakutsed jne, ning arvestades, et leitud lahendused peavad üksikisikuid motiveerima oma tegevuse eest suuremat vastutust võtma;

G.  arvestades, et investeerimine teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni on parim võimalik pikaajaline vastus praegusele majandus- ja finantskriisile, võimaldades ELil saada maailma tasandil konkurentsivõimelisi oskusi omavaks ühiskonnaks;

H.  arvestades, et Euroopa konkureerib selliste majandusjõududega nagu Hiina, India, Brasiilia, Austraalia, Ameerika Ühendriigid ja Venemaa, ning arvestades, et meie võime ühendada ja koordineerida oma püüdlusi – eelkõige teadustegevuse valdkonnas – Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel määrab väga suures osas ära meie majandusliku konkurentsivõime ja seega ka võimaluse rahastada meie sotsiaalseid püüdlusi ning pidada kinni meie kohustustest seoses Euroopa kodanike heaolu ja keskkonnakaitse tagamisega;

I.  arvestades, et kulutused teadus- ja arendustegevusele Euroopas on võrreldes muude ülemaailmsete suurjõududega madalad, seda muu hulgas ebapiisavate erainvesteeringute ja innovatsioonisõbralike raamtingimuste puudumise tõttu; arvestades, et 7. raamprogrammi atraktiivsust tööstussektori jaoks ja teadustegevuse kasutamist majanduse hüvanguks ei ole seega täielikult tutvustatud; arvestades, et lisaks rahasummadele on ilmselgelt vaja ka paremat koordineerimist ja kaasrahastamist liidu, liikmesriikide vahel ja piirkondade vahel, austades täielikult liikmesriikide eripära ja nende eetilisi valikuid;

J.  arvestades, et Euroopa koostöö sisuks on avaliku sektori investeerimine teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni üksnes suhteliselt madalal tasemel;

K.  arvestades, et parem suhe akadeemiliste, teadus- ja tööstusringkondade vahel on hädavajalik, et võimaldada teadustegevuse tulemuste paremat muundamist toodeteks ja teenusteks, mis soodustavad majanduskasvu ja toovad kasu ühiskonnale tervikuna;

L.  arvestades, et 7. raamprogrammi tuleks kujundada samade üldpõhimõtete alusel nagu Euroopa teadusruumi;

M.  arvestades, et programmi 54,6 miljardist eurost võeti esimesel neljal aastal (2007–2010) kulukohustusi 25,8 miljardi euro ulatuses, mis teeb keskmiselt 6,5 miljardit eurot aastas, ning et viimase kolme aasta jooksul (2011–2013) tuleb kulukohustusi võtta 28,8 miljardi euro ulatuses, mis teeb keskmiselt 9,6 miljardit eurot aastas;

N.  arvestades, et aastad 2011–2013 on nõrgad aastad, mis nõuavad kohest erilist tähelepanu seoses konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse teguritega, mille olulised komponendid on teadustegevus ja innovatsioon;

O.  arvestades, et haldusjuhtimise keerukus, märkimisväärne bürokraatia, läbipaistvuse puudumine, ebatõhusus ja põhjendamatud viivitused jäävad 7. raamprogrammi peamisteks puudusteks ning pärsivad tugevalt teadlaste, tööstuse ja VKEde motivatsiooni programmis osaleda ja et seetõttu peaks otsustava edasimineku saavutamine lihtsustamisel olema üks tähtsamaid prioriteete;

P.  arvestades, et 40% naisteadlaste osalemise eesmärk 7. raamprogrammis on ambitsioonikas ja õige eesmärk; arvestades, et naisteadlaste praegune 25,5% suurune osalus 7. raamprogrammi teadusprojektides on pettumust valmistav,

1.  väljendab heameelt kvaliteedi üle 7. raamprogrammi ja riskijagamisrahastu vahehindamise kohta koostatud eksperdihinnangutes, mis hõlmavad tegevuste kvaliteeti, rakendamist ja saavutatud tulemusi, hoolimata eksperdirühmadele antud volituse üldisest iseloomust; juhib siiski tähelepanu, et hindamine ei hõlmanud liikmesriikide ja liidu meetmetest koosnevat üldist tervikut;

2.  ei mõista komisjonipoolset viivitust, kes avaldas oma teatise 9. veebruaril 2011, kuigi tal oli kohustus seda teha hiljemalt 2010. aastal, ning avaldab kahetsust komisjoni teatise nõrkuse üle, võttes arvesse hetkeprobleeme, eelkõige praegust majanduskriisi olukorda, summasid, mille osas ei ole 7. raamprogrammi raames veel kulukohustusi võetud jne;

3.  palub komisjonil järgida eelkõige eksperdirühma esitatud kümmet konkreetset soovitust;

4.  rõhutab vahehindamise käigus tehtud järelduste suhtelisust, arvestades, et suuremat osa 7. raamprogrammi vahenditest ei ole veel eraldatud, algatatud projektid jätkuvad endiselt ning muud 7. raamprogrammi alusel rahastatavad projektid kestavad kauem kui programm;

Seitsmenda raamprogrammi tulemused

5.  on seisukohal – hoolimata tõsiasjast, et Euroopa jääb endiselt maha Ameerika Ühendriikidest ning on kaotamas oma edumaad, mis tal oli tärkava majandusega riikide ees –, et 7. raamprogrammi saavutatud tulemused väljendavad Euroopa lisaväärtust, pidades silmas teadus- ja arendustegevust Euroopas; kutsub komisjoni siiski üles suurendama oma jõupingutusi, et edastada teavet edukate tulemuste kohta liikmesriikidele, teadusringkondadele ja Euroopa kodanikele;

6.  taunib tõsiasja, et puudub meetod, millega hinnata, kui palju on 7. raamprogrammi rahastatud projektid edendanud teaduslikult põhjendatud teadmisi;

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama oma jõupingutusi 7. raamprogrammi kohta teabe edastamiseks (sealhulgas kasutades uusi tehnoloogiaid, nagu arukad teadusteabe teenused), osalemist puudutavale teabele juurdepääsu lihtsustamiseks, teadustegevuse tulevastest probleemidest teavitamiseks ja teadustöö tulemuste levitamiseks; toetab komisjoni algatusi edendada avatud juurdepääsu avalikest vahenditest rahastatud teadustegevuse tulemustele, kus see on asjakohane ja võimalik seoses intellektuaalomandi õigustega;

8.  väljendab heameelt osalemise taseme ja pädevuse üle projektide valimisel; avaldab siiski kahetsust, et programmi edunäitajad on üldiselt nõrgad ja ei soodusta taotluste esitamist, eelkõige VKEde jaoks, mis etendavad olulist rolli teadustegevuse tulemuste muundamisel toodeteks ja teenusteks; usub, et haldus- ja finantseeskirjade lihtsustamine ning projektid ja menetlused, mis vastavad paremini VKEde vajadustele, võiks seda olukorda parandada;

9.  märgib, et käsitlevate eesmärkide ja teemade arvu pidev suurenemine ja vahendite mitmekesistamine on laiendanud 7. raamprogrammi ulatust ja vähendanud selle võimet teenida konkreetset Euroopa eesmärki;

10.  kiidab heaks eriprogrammi „Koostöö” tugevdamise, mis on oluline seoses praeguste teaduslike ja tehnoloogiliste probleemidega; rõhutab selle rolli teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni kriitilise massi arendamisel, mida ei ole sellisel viisil võimalik saavutada riiklikul/piirkondlikul tasandil, tõestades sellega Euroopa lisaväärtust; usub, et riikidevaheline teadustöö alane koostöö peaks jääma prioriteediks; soovitab rakendada „tulevaste ja kujunemisjärgus olevate tehnoloogiate” kava ja laiendada nn teekaartide kasutamine kõikidele teemavaldkondadele; nõuab rohkem paindlikust taotluste teemade ning rahastamise künniste ja ülemmäärade kehtestamisel, eristades suuri projekte väikestest; rõhutab, et praegune koostöö programm on liiga kitsas ja teemad suurte ühiskondlike probleemidega tegelemiseks sageli liiga konkreetsed; soovitab tagada järgmises raamprogrammis laiema teemakäsitlusega konkursid;

11.  rõhutab, et tõhus tegelemine kasvavate ühiskondlike probleemidega eeldab ka laiemaid valdkondadevahelisi perspektiive; rõhutab, et sotsiaal- ja humanitaarteadustel on väga oluline osa ELi ees seisvatele suurtele probleemidele reageerimisel; avaldab kahetsust, et peatükis „Koostöö” määratletud väga konkreetsed ja kitsad sotsiaalmajandus- ja humanitaarteaduste alased projektikonkursid raskendavad olulisel määral uusi ja innovaatilisi teadusuuringuid selles valdkonnas;

12.  teeb ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks ettepaneku keskendada 7. raamprogrammist toetatav teadustegevus ELi kõige kiireloomulisemate probleemidega tegelemisele 7. raamprogrammi peatükis „Koostöö” määratletud sektorites: tervishoid (sh kliinilised ja ennetavad uuringud ning meditsiini tehnoloogia), toiduained ja biotehnoloogia (sh toidu ohutus), info- ja sidetehnoloogia, nanoteadused ja nanotehnoloogia, energeetika (sh energiatõhusus, arukad võrgud, taastuvenergia, süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, energiatehnoloogia strateegiline kava ja biogaasi kasutamine), keskkond (sh kliimamuutus, vesi, pinnas, metsad), säästev transport, sotsiaalmajandus- ja humanitaarteadused, kosmos ja julgeolek;

13.  teeb ettepaneku tõhustada teadusalast koostööd, näiteks eriprogrammi „Koostöö” raames rahastatavaid tegevusi; nõuab väikeste ja keskmise suurusega projektide ja partnerite konsortsiumide moodustamise võimalust, mis annab lisaks teaduse tipptaseme tugevdamisele võimaluse tõhusalt koordineerida; rõhutab, et teadusalase koostöö lähenemisviis peab jääma raamprogrammi keskseks elemendiks;

14.  tunneb heameelt peatükis „Ideed” Euroopa Teadusnõukogu (ETN) poolt saavutatud paljulubavate tulemuste üle ning ETNi rolli üle Euroopa teadustegevuse nähtavuse ja atraktiivsuse tugevdamisel; avaldab kahetsust erasektori vähese osalemise ja kaasatuse üle ETNis; kutsub komisjoni üles suurendama ETNi rahastamist (mis suurendab ka edunäitajaid) ning hindama võimalusi ETNi struktuuride ja mehhanismide edasiarendamiseks, sealhulgas ETNi muutmist otsustusõigusega sõltumatuks juriidiliseks isikuks, mis on otseselt vastutav oma teadusalase strateegia ja haldusjuhtimise eest ning mida võiks kasutada ka katseprojektina teistele teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastamisasutustele suurema sõltumatuse andmisel; toetab suuremat läbipaistvust sõltumatu teadusnõukogu määramise protsessis ja ekspertide kogude koosseisu valimisel; soovitab ETNil jätkata tipptasemel üksikteadlaste tugevat toetamist; kutsub ETNi siiski üles võimaldama ka meeskonnapõhiste projektide toetamist, seda alati tingimusel, et sellised projektid tekivad alt-üles protsesside käigus;

15.  avaldab toetust peatükis „Inimesed” esitatud Marie Curie meetmetele, mis on teadlastele nende karjääris väga väärtuslikud, tagavad individuaalsed alt-üles suunatud teadusuuringud väga laia teemade spektri piires, lõpetavad ajude äravoolu ning muudavad teaduskarjääri nii Euroopa kui ka kolmandate riikide paljutõotavate noorteadlaste jaoks ligitõmbavamaks; võttes arvesse, et taotluste arv ületab võimalusi suhteliselt suurelt, soovitab jätkata Marie Curie liikuvusprogrammi, eraldades sellele 7. raamprogrammi raames lisavahendeid, et suurendada veelgi teadlaste ja doktoriõppe üliõpilaste liikuvusvõimalusi (kaasa arvatud akadeemiliste ringkondade ja erasektori vahel või liikmesriikide vahel, võttes kasutusele näiteks nn teadlase kaardi süsteemi, kus teadusuuringuteks eraldatud raha liigub koos teadlastega); usub siiski, et Marie Curie meetmete raames on erinevate meetmete piires ka lihtsustamisruumi; avaldab kahetsust, et suurem osa ELis tehtavast teadustööst toimub endiselt ebakindlates töötingimustes;

16.  on seisukohal, et Euroopas teadustegevusega tegelevate inimressursside suurendamiseks on vaja muuta kutsealane karjäär kõnealuses valdkonnas atraktiivsemaks, kõrvaldades haldustõkked ja tunnustades saavutusi ning koolitusaega ja tööd ükskõik millises teaduskeskuses; ergutab selleks komisjoni ja liikmesriike looma ühist süsteemi teadlaste pädevuse ja karjääri hindamiseks ning ülikoolide tulemuste hindamiseks; kinnitab veel kord haridusse, koolitusse ja oskuste arendamisse investeerimise ning hariduse, teadustöö ja innovatsiooni vaheliste sidemete täiendamise olulisust;

17.  väljendab muret peatüki „Võimekus” eesmärkide ebaühtluse ja sellest tulenevate probleemide pärast, eelkõige seoses rahvusvahelise koostööga ning edusammudega peamiste teadustöö infrastruktuuride (ESFRI) alal; on seisukohal, et VKEde ja innovatiivsete VKEde kasuks võetavaid meetmeid on selgelt vaja, ning palub komisjonil vähemalt säilitada need meetmed ja nendega seotud eelarve, astudes samas samme nende rakendamise parandamiseks; on seisukohal, et infrastruktuuri projektid ERA-NET ja ERA-NET+ ning artiklil 185 põhinevad algatused täidavad oma rolli Euroopa teadusruumi struktureerimisel;

18.  tunnistab, et ühised tehnoloogiaalgatused suurendavad Euroopa tööstuse konkurentsivõimet; avaldab kahetsust õiguslike ja haldustõkete (juriidiline isik, finantseeskirjad ja teatavatel juhtudel ka intellektuaalomand) üle, mis võivad paljude oluliste teadustöö tegijate ning VKEde jaoks osalemisel takistuseks osutuda; avaldab samuti kahetsust ühiste tehnoloogiaalgatuste algusjärgule omase heterogeense juhtimise ja õigusstruktuuride ning suurte tegevuskulude üle; kutsub liikmesriike üles täitma oma kohustusi, kui nad on andnud nõusoleku ühiste tehnoloogiaalgatuste kaasrahastamiseks; kutsub komisjoni üles lihtsustama 7. raamprogrammi mudeli alusel kõikide ühiste tehnoloogiaalgatuste sarnase kategooria osalejatele kehtivaid eeskirju ja rahastamismäärasid, sealhulgas riikidepoolset kaasrahastamist; soovib olla suuremal määral kaasatud nende vahendite poliitilisse järelevalvesse, seda eelkõige osalemise ja tegevuste piisava tasakaalu tagamiseks; rõhutab, et need algatused ei tohiks tuua kaasa riikliku rahastamise allhanget ja peaksid jääma riigiabi ja konkurentsieelset etappi käsitlevatesse õiguslikesse piiridesse;

19.  palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile selge ja üksikasjalik teave ühiste tehnoloogiaalgatuste toimimise kohta, tuues iga juhtumi puhul välja nende õigusliku seisundi, juhatusse kuuluvad isikud ja tegevuse;

20.  tunnistab mitte piisavalt konkreetsete projektikonkursside (alt-üles lähenemisviis) süstemaatilisemat kasutamist, et tagada teadustegevuse pikaajaline võimekus; rõhutab siiski vajadust säilitada tasakaal nende kahe lähenemisviisi (alt-üles ja ülevalt-alla) vahel, millest kummalgi on konkreetsed vajadused; rõhutab teadustegevuse eesmärkide püstitamisel vajadust konsulteerida teadlaste, tööstuse ja kodanikuühiskonna osalejatega ning teha nendega koostööd;

21.  usub, et võttes eelkõige arvesse ELi 2020. aasta strateegiat ja „aruka majanduskasvu” eesmärki, on vaja välja selgitada ühised teadustöö valdkonnad nende hulgast, mis on kõige paljutõotavamad selliste konkreetsete rakenduste tasandil, mis võimaldavad eetilisest küljest kõige laialdasemat jagamist; rõhutab, et need valdkonnad võiksid moodustada osa ELi rahastatavast ühisest teadustöö platvormist, mida toetab ühine andmevahetusvõrgustik ning mida tuleks pidada suurt tähtsust omavaks ja prioriteetse huvi objektiks;

22.  taunib asjaolu, et teadustöö rahastamine Euroopas on endiselt äärmiselt killustatud ja rahastamine toimub mitmetest liikmesriikide ja ühenduse allikatest, mis kohaldavad erinevaid prioriteete, hindamiskriteeriume, määratlusi ja menetlusi, põhjustades tarbetut kattumist, segadust, vigu ja kriitilise massi puudumist; palub komisjonil ja nõukogul asetada koostöö ja kooskõlastamise küsimused ELi ja riiklike eri programmide vahel oma eesmärkide hulgas esmatähtsale kohale; palub komisjonil läbi viia analüüs, et parandada seost Euroopa ja riiklike meetmete vahel, sealhulgas võimalikku kooskõlastamist projektikonkursside sõnastamise ja projektide hindamise etapis, ning teha kindlaks riikide eeskirjad või seadused, mis takistavad rahvusvahelise teaduskoostöö projektide finantsjuhtimist või muudavad seda keerulisemaks; palub, et projektikonkursid, sealhulgas 2011. aasta juuli projektikonkursid korraldataks liikmesriikidega konsulteerides, et need ei dubleeriks ega konkureeriks riikide algatustega, vaid täiendaks neid; on selles osas seisukohal, et ERA-NET-kava tuleks tugevdada vahendina, millega toetatakse tipptaset ja kriteeriumide väljatöötamist kvaliteedinäitajate jaoks, mis on programmide või ühisettevõtete vahelise kooskõlastamise aluseks; soovitab, et 7. raamprogramm peaks täiendama ühises kavandamises osalevate riiklikke programme haldavate osaliste jõupingutusi, et minna teadusuuringute ning tehnoloogia arendamise raamprogrammide puhul projekti haldamise mõtteviisilt üle programmi haldamise mõtteviisile, eiramata aga seejuures väikeste projektide haldamist; usub, et selleks, et ühine kavandamine oleks edukas, tuleks projektid valida pädevuse alusel, need peaksid olema kohandatud vastavalt iga sektori eripäradele, komisjoni koordineerivat rolli tuleks tugevdada ja osalevad liikmesriigid peaksid täitma omale võetud finantskohustusi; palub, et 7. raamprogrammi kolm viimast aastat pühendataks Euroopa teadusruumi struktureerimisele kaasa aitamisele;

23.  on skeptiline tõsiasja suhtes, et sageli on võimalik rahastada ühte – ja ainult ühte – pakkumist konkursi kohta, kuna selle tulemusena lähevad raisku suurepäraste pakkumiste ettevalmistamisse ja hindamisse investeeritud ressursid ning jäävad rahastamata mõned suurepärased ideed; kutsub komisjoni üles uurima võimalusi suurepäraste, kuid mittevalituks osutunud pakkumiste rahastamiseks, kasutades selleks teadustegevuse lisaeelarvet (kohandatud teadusfondi), mida toetavad liikmesriigid, piirkondlikud ja struktuurifondid ning erasektor;

24.  rõhutab Teadusuuringute Ühiskeskuse otseste meetmete olulisust ning nende panust tuumaenergeetika säästvasse arendamisse, konkurentsivõimesse, turvalisusesse ja ohutusse;

25.  tunnistab Musta mere vastastikuse ühendamise projekti tähtsust piirkondliku teadus- ja haridusvõrgustiku loomisel laiemas Musta mere piirkonnas ning selle ühendamisel üleeuroopalise teadusvõrgustikuga GEANT ja kutsub komisjoni üles jätkuvalt toetama Musta mere piirkonna teadusprojekte, nagu HP-SEE, SEE-GRID, SCENE, CAREN ja BSRN;

26.  palub komisjonil tagada 7. raamprogrammi ja tulevase finantsraamistiku kontekstis globaalse satelliitnavigatsioonisüsteemi (GNSS) rakenduste ja teenuste alase teadus- ja arendustegevuse piisav rahastamine;

27.  rõhutab, et kogu 7. raamprogrammi raames tehtavat teadustööd tuleb teha Euroopa hartas väljendatud põhiõiguste kohaselt; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon teeks koheselt kättesaadavaks kõik projektiga INDECT (teadustöö projekt, mida rahastab 7. raamprogramm ja mille eesmärk on arendada välja automaatne seiresüsteem, mis jälgib pidevalt veebisaite, valvekaameraid ja üksikuid arvutisüsteeme) seotud dokumendid ja määratleks selge ja range mandaadi INDECTi teadustöö eesmärgi, rakendamise ja lõppkasutajate kohta; rõhutab, et enne kui on tehtud põhjalik uuring võimalike mõjude kohta põhiõigustele, ei tohiks INDECTi 7. raamprogrammist rahastada;

Osalemine 7. raamprogrammis

28.  rõhutab, et tööstus ei osale suuremal määral kui eelnevates raamprogrammides, eelkõige peatükis „Koostöö”; palub seetõttu komisjonilt üksikasjalikku analüüsi programmi suutlikkuse kohta võimendada paremini erasektori investeeringuid;

29.  usub, et projektikonkursside menetlused uute partnerite leidmiseks peaksid põhinema peamisel eeldusel, et ettevõtetel ja osavõtvatel teadlastel on sügavaimad teadmised projektist ja sellest, millist partnerit sellel vaja on, ning selle asemel, et sundida neid jälgima hindamisekspertide pingeridasid, peaks komisjon hindama kirjalikku selgitust konsortsiumi valikul;

30.  tervitab 7. raamprogrammi tulemusi VKEde jaoks, seda nii seoses VKEde toetusmeetmetega peatükis „Võimekus”, programmiga „Eurostars” kui ka peatükis „Koostöö” kehtestatud 15% eesmärgiga; et lihtsustada veelgi VKEde osalemist, nõuab suurema arvu mittetemaatiliste projektikonkursside korraldamist VKEde jaoks, sagedasemat projektikonkursside korraldamist VKE-spetsiifiliste tegevuste jaoks (või alalise avatud konkursi algatamist), eeskirjade (kaasa arvatud programmi „Eurostars” eeskirjade) täiendavat lihtsustamist ja toetuse saamiseni kestvate perioodide lühendamist; soovitab kaasata VKEsid aktiivsemalt saavutatud tulemuste kasutamise protsessi;

31.  usub, et noorteadlaste osalemist tööstuse ja teadusorganisatsioonide teadusalase koostöö projektimeeskondades tuleks motiveerida; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid konkreetseid meetmeid eesmärgiga suurendada noorteadlaste osalemist raamprogrammides; kutsub komisjoni üles kasutama 7. raamprogrammi vahekokkuvõtet noorteadlaste tööhõive edendamiseks, kavandades osalemise eeskirjad ja viisid selliselt, et oluline osa rahalistest vahenditest eraldataks noorteadlaste palkamiseks;

32.  väljendab muret teatavate liikmesriikide 7. raamprogrammis suhteliselt mõõduka osalemise pärast, mis ei aita kaasa territoriaalsele ühtekuuluvusele ega Euroopa tasakaalustatud arengule; on seisukohal, et parem koordineerimine, sidusus ja sünergia 7. raamprogrammi ning struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi vahel, samuti programmi „Inimesed” parem kasutamine võiks suurendada alaesindatud liikmesriikide osalemist; usub, et struktuurifonde kasutamine teadustöö infrastruktuuri tugevdamiseks ning teadus- ja arendustegevuse suutlikkuse suurendamiseks võimaldab kõigil liikmesriikidel saavutada kõrgema pädevuse taseme (tee tipptasemeni); tervitab seetõttu sünergia eksperdirühma loomist, mis loodi 7. raamprogrammi, struktuurifondide ning konkurentsivõime ja innovatsiooni raamprogrammi vahelise sünergia leidmiseks; rõhutab siiski absoluutset vajadust teha vahet 7. raamprogrammi kriteeriumide ja struktuurifondide kriteeriumide vahel, sest 7. raamprogrammi rahaliste vahendite jaotamisel peaks valitsema tipptaseme põhimõte (komisjoni ühtse haldamise ja kooskõlastamise all), et tagada teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile Euroopas maksimaalne lisaväärtus; märgib rahuloluga, et ajavahemikuks 2007–2013 on ühtekuuluvusfondide raames eraldatud 86 miljardit eurot innovatsiooni toetuseks (25% kogusummast), millest eraldis alusuuringuteks ja tehnoloogiaarenduseks küünib 50 miljardi euroni, mis võrdub 7. raamprogrammi kogueelarvega; rõhutab, kui oluline on teadus- ja arendustegevuse territoriaalne mõõde, mis võtab poliitika kavandamisel arvesse territooriumide erivajadusi ja võimekust („arukas spetsialiseerumine”); peab seetõttu ülioluliseks piirkondlike ja kohalike asutuste osalemist oma piirkonna teadus- ja innovatsioonivõimekuse suurendamisel; soovitab suunata praegu ELi eelarves olevad kasutamata vahendid kuni 2013. aasta lõpuni ja ajavahemikuks 2014–2020 kavandatud vahendid veelgi tugevamalt innovatsioonile, teadusele ja uurimistööle, seda nii inimressursside, arengu kui ka infrastruktuuri osas;

33.  tervitab püsivat, kuigi tagasihoidlikku liikumist sugupoolte tasakaalustatuma osalemise poole 7. raamprogrammis, kuna mitmekesisus on loovuse ja innovatsiooni jaoks oluline; juhib tähelepanu, et naisteadlased kalduvad töötama väiksemate, vähem mainekate teadusprojektide ja ülesannetega ning et naisteadlaste jaoks tundub eksisteerivat väga problemaatiline nn klaaslagi, mis toob kaasa naisteadlaste osakaalu vähenemise kõrgematel ametikohtadel, mida näitab ka Euroopa Teadusnõukogu kogenud teadlase toetuse saamiseks valitud naisteadlaste väike arv; nõustub, et naiste osalemise suurendamise meetmeid on vaja tõhustada projektide kogu elutsükli jooksul (pöörates erilist tähelepanu paindlikele töötundidele, parematele lapsehoidmise võimalustele, sotsiaalkindlustussätetele ja lapsehoolduspuhkusele) ja et komisjon peaks andma uut hoogu naisteadlaste toetamise lähenemisviisile ning seadma eesmärgiks liikmesriikide ergutamise soolise ebavõrdsusega tegelema; rõhutab, et delikaatselt tuleks rakendada naiste programmides ja nõuandekomiteedes 40%-lise osalemise eesmärk; kutsub komisjoni üles looma valdkonnaülest komiteed, et jälgida naisteadlaste esindatust ja nõustada selles küsimuses, ning koostama soolist võrdõiguslikkust käsitlevat tegevuskava, nagu soovitati 6. raamprogrammi järelhindamisel; kutsub ülikoole ja ELi institutsioone üles propageerima mõlema soo jaoks teadust kui huvitavat valdkonda hariduse varastest etappidest peale, tuues eeskujuks naisteadlasi;

34.  nõuab, et piirkondlikul tasandil tunnustataks vahendusorganisatsioonide (nagu kaubanduskojad, Euroopa ettevõtlusvõrgustik ja piirkondlikud innovatsiooniasutused) olulist rolli ühenduslülina iga piirkonna innovaatiliste VKEde ja komisjoni vahel;

35.  usub, et programmid tuleks avada rahvusvahelistele partneritele; rõhutab, et aluspõhimõte peaks olema, et kõik programmid peaksid olema avatud ka välismaistele rühmade poolt rahastamisele (eeldades konkreetseid pädevusi); lükkab tagasi väite, et komisjon oleks koostööpartnerite valiku otsustamisel teadlastest pädevam;

36.  on seisukohal, et 7. raamprogramm peaks kinnitama oma rahvusvahelise koostööga seotud prioriteedid, ning on seisukohal, et rahvusvaheliste koostöömeetmete sihtriikide ja teemade valik tuleb teha konsulteerides liikmesriikidega, et tagada kõnealuste meetmete ja kõigi kaasatud osapoolte vastastikune täiendavus; kinnitab siiski, et tähelepanu tuleb pöörata koostööle arengumaadega;

Rahastamine

37.  on seisukohal, et 7. raamprogrammi rahastamise tase, mis on usaldusväärne ja vajalik, tuleb vähemalt säilitada, et tegeleda suurte ühiskondlike probleemidega, ja tuletab meelde, et investeerimine teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni on pikaajaline investeering ning see on oluline element Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks;

38.  usub, et 7. raamprogrammi kulutused ning teadustöö üldine suund tuleks viia võimalikult suures ulatuses vastavusse Euroopa 2020. aasta strateegias sätestatud üldiste poliitikaeesmärkidega; usub, et teadusliku edasimineku saavutamiseks suurte väljakutsete alal on vaja keskpikki ja pikaajalisi kohustusi rahastamisvahendite suhtes, mis toetavad nii alusuuringuid kui ka koostööd tööstuse ja teiste väliste partneritega;

39.  tõstab esile teadustöö infrastruktuuride otsustavat rolli ja rõhutab, et nende arendamist ja rahastamist (ESFRI nimekirja alusel ning hõlmates laboriinventari ja -vahenditega varustamist ja nende hooldust) tuleks 7. raamprogrammi, EIP vahendite, struktuurifondide ning riikliku ja piirkondliku poliitika vahel paremini kooskõlastada ja kaasrahastada; usub, et teadustöö infrastruktuuri kattumist eri liikmesriikides tuleks vältida ning et avatud ja tipptasemel põhinevat ligipääsu teadustöö infrastruktuuridele tuleks tõhustada; nõuab jõupingutuste tegemist, et suurendada teadustöö infrastruktuuride rahastamist 7. raamprogrammis, eriti seal, kus sellel on suurim ruum ELi lisaväärtuse jaoks;

40.  on seisukohal, et teadustöö infrastruktuuri rahastamisest kasusaajad peaksid selgelt põhjendama oma rolli ja inventari, laboratooriumide ja teadusliku või tehnilise personali kasutamist; usub, et sel eesmärgil tuleks luua järelevalve- ja kontrollisüsteem, mis kontrollib kokkulepete järgimist;

41.  kutsub liikmesriike ja ELi üles kinni pidama oma rahalistest kohustustest, sealhulgas artiklitest 185 ja 187 tuleneva tegevuse kohustustest teadustegevusega seotud rahvusvaheliste lepingute raamistikus;

42.  kutsub komisjoni üles – pidades silmas eesmärki eraldada 2020. aastaks 3% SKPst teadusuuringutele ja tehnoloogiaarendusele, ning tunnistades, et teadustegevus ja innovatsioon tagavad ainsa kindla võimaluse ELi majanduse taastamiseks – kaaluma võimalust luua teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse rahastamise siduv vahetase, mis moodustab 2015. aastaks umbes 1% SKPst;

Innovatsiooni roll

43.  märgib innovatsiooni mõõtme tugevnemist tuleb tulevastes tööprogrammides; on seisukohal, et – selleks, et teadustegevuse ja innovatsiooni programmidel oleks selge mõju turule ja ühiskonnale – tuleks välja töötada meetmed, mis võimaldavad teadustöö tulemuste optimaalset ärakasutamist ja turustamist, nagu teadustöö tulemuste turustamise potentsiaali käsitlemine konkreetsete projektikonkursside kaudu või konkreetsete valdkondade hindamiskriteeriumides; kutsub komisjoni üles alustama näidis-, katse- ja kontseptsiooni tõestamise projektide rahastamist enne 7. raamprogrammi lõppu ning kaaluma rahastamissüsteemi loomist edukate projektide premeerimiseks ja nende turule toomise toetamiseks, et täiendada praegust eelrahastamist; usub, et ka selles osas on vaja tihedat kooskõlastamist 7. raamprogrammi, konkurentsivõime ja innovatsiooni raamprogrammi ning struktuurifondide vahel;

44.  märgib, et kui 7. raamprogramm on struktureeritud nii, et teha vahet teadusel teaduse pärast, teadusel konkurentsi tõttu ja teadusel ühiskonna jaoks, tekib risk jätta vaatluse alt välja järkjärguline üleminek alusuuringutelt rakendusuuringutele ja innovatsioonile; rõhutab, et integreeritud projektide edukat teostamist ei tohi takistada jäigad struktuurid;

45.  usub, et nii 7. raamprogramm kui ka tulevane 8. raamprogramm peaksid toetama rohkem Euroopa tööstuse arengut, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama rakendusuuringuid;

46.  tunnistades, et 7. raamprogramm on suunatud peamiselt teadusuuringutele ja tehnoloogiaarendusele, rõhutab ELi poliitika ja programmide kavandamise olulisust viisil, mis kasutab võimalikult suurel määral ära kogu teadus- ja arendustegevuse väärtusahela (alates teadustööst ja haridusest üle innovatsiooni kuni töökohtade loomiseni) sünergia; usub, et see on ainus viis juhtalgatuses „Innovatiivne liit” seatud eesmärkide saavutamiseks ning Euroopa teadmistepõhiseks ühiskonnaks ümberkujundamise kiirendamiseks; nõuab seda silmas pidades – tervitades samas praegust innovatsiooni tulemustabeli väljatöötamist – innovatsiooni (sealhulgas mittetehnoloogilise ja töötajapõhise innovatsiooni) laia määratlemist ja tulemuslikumate mudelite, metoodika ja vahendite arendamist innovatsiooni mõõtmiseks ja kiirendamiseks, sealhulgas avalike hangete, normide kehtestamise ja uue finantskorralduse kaudu;

47.  tunnustab, et Euroopa tehnoloogiaplatvormid, ühised tehnoloogiaalgatused ning riikliku ja erasektori partnerlused aitavad kaasa tööstussektori suuremal määral osalemisele ning nõuab nende tugevdamist tulevastes programmides; rõhutab vajadust tagada nõuetekohased eeskirjad osalemise (sh intellektuaalomandi õiguse eeskirjad) ja rahastamismäärade jaoks (sh kaudsete kulude rahastamismäärad) ning taotleda täiendavat lihtsustamist, et meelitada ligi suuremal hulgal VKEsid, riiklikke uurimisinstituute ja väiksemaid uurimisasutusi ning tagada seeläbi parem tasakaal sidusrühmade ligipääsul ja osalemisel ühistes tehnoloogiaalgatustes ning riikliku ja erasektori partnerlustes;

Lihtsustamismeetmete järelmeetmed

48.  tunneb muret 7. raamprogrammi liigse halduskoormuse pärast; rõhutab, et lihtsustamismeetmed, mis ei nõua eeskirjade muutmist, tuleks viia ellu võimalikult kiiresti, järgides lihtsuse, stabiilsuse, järjepidevuse, õiguskindluse, läbipaistvuse, tipptaseme ja usalduse põhimõtteid, ning ergutab komisjoni uurima täiendavaid lihtsustamismeetmeid, sealhulgas taotlejate mitterahalisi sissemakseid, ning viima neid veelgi rohkem kooskõlla riiklikes rahastamissüsteemides kasutatavate arvutus- ja raamatupidamisarvestusmeetoditega; kutsub komisjoni üles võtma kiireloomulisi meetmeid, et lühendada oluliselt aega avalduse esitamisest toetuse saamiseni, vähendada haldusmenetlusi, mis on seotud projekti ettevalmistamise, esitamise ja hindamisega (sh kasutades ELi avalduste portaali, mis põhineb USA vastaval mudelil), vähendad perioodiliste finantsolukorra aruannete arvu auditeerimisdokumentide arvu aruandlusperioodi kohta ning leida parem tasakaal teadustööriski ja kontrolli vahel; rõhutab, et ELi teadusuuringute rahastamise poliitikas levinud riskidest hoidumise tava võib rahastamisest kõrvale jätta sellised kõrge riskiga teadusuuringute ideed, millel on kõige suurem potentsiaal läbimurdeks, ning soovitab seetõttu riskide ja ebaõnnestumiste suhtes tolerantsemat, usaldusel põhinevat lähenemisviisi pelgalt tulemustel põhineva lähenemisviisi asemel, mis võib takistada innovatiivset teadustegevust; soovitab abikõlblike kulude mõiste lihtsustatud tõlgendamist ja edasist täpsustamist; toetab ettepanekut finantsmääruse läbivaatamiseks, et lihtsustada menetlusi, ja nõuab ELi personalieeskirjade läbivaatamist ja/või laiemat tõlgendamist isikliku vastutuse küsimuses; nõuab täpsemat, järjepidevamat ja läbipaistvamat auditi tegemise korda, kasutades sealhulgas vähem juhuslikku valikut ja rohkem tegelikke kriteeriume, nagu osalejate kogemus, eksimuste taust ja nõuetele vastavus;

49.  kordab selliste menetluslike, haldus- ja finantsalaste lihtsustamismeetmete viivitamatu kasutuselevõtu olulisust 7. raamprogrammi praeguses halduses, nagu need, mis on määratletud parlamendi 11. novembri 2010. aasta resolutsioonis; tervitab komisjoni 24. jaanuari 2011. aasta otsust, millega kehtestatakse kolm lihtsustamismeedet, ning spetsiaalse registreerimissüsteemi loomist; kutsub komisjoni üles neid meetmeid kiiresti ja ühtmoodi rakendama ning uurima, kus on võimalik rakendada täiendavaid lihtsustamismeetmeid; avaldab kahetsust tõsiste tõlgendamisprobleemide ja õiguskindlusetuse pärast 7. raamprogrammis osalejate jaoks ning kordab oma soovi, et komisjoni ja abisaajate vahelised praegused kohtumenetlused kõikide raamprogrammide osas leiaksid kiire lahenduse, järgides samas avalike vahendite vastutustundliku haldamise põhimõtet; palub komisjoni võimaldada abisaajatel projekti vältel või selle järel konsulteerida teadustegevuse selgituskomiteega, et selgitada küsimusi, mis puudutavad kulude arvestust, osalemiseeskirju ja auditeid, sh järelauditeid; rõhutab vajadust säilitada seda, mis toimib hästi, ja muuta ainult eeskirju, mis vajavad kohandamist;

50.  nõuab meetmete võtmist, et lühendada käsitlusaega, taotledes vähem kui kaheksa kuu jooksul allkirjastatud uuringutoetuste osakaalu suurendamist 2011. aastal ja vähem kui kuue kuu jooksul allkirjastatud uuringutoetuste osakaalu suurendamist ülejäänud perioodi vältel;

51.  toetab soovitusi lühendada pakkumistähtaegu ning nõuab olemasolevate vahendite hindamist enne mis tahes uute vahendite loomist 7. raamprogrammi raamistikus;

52.  teeb ettepaneku, et komisjon aitaks riigiasutustel oma juhtimissüsteeme parandada ilma finantstagajärgedeta hindamiste läbiviimisega, mis võimaldaks kõnealustel asutustel võtta rea meetmeid, et parandada oma projektijuhtimist ja viia projektid ellu konkreetse, alla aastase tähtaja jooksul;

Riskijagamisrahastu

53.  on seisukohal, et riskijagamisrahastu oli edasiviiv jõud nii kvalitatiivses kui ka kvantitatiivses mõttes teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni tehtavate investeeringute suurendamisel kriisi ajal, mil pangandussektor ei suutnud seda rolli enam täita, andes esimestel aastatel 8 miljardit eurot laenu, mis kutsus esile üle 20 miljardi euro ulatuses investeeringuid;

54.  väljendab siiski muret seoses teadustöö infrastruktuuridele, ülikoolidele ja teadusasutustele ning VKEdele, eelkõige innovatiivsetele VKEdele eraldatud tühiste summadega, ning seoses märkimisväärse geograafilise ja sektoritevahelise tasakaalutusega eraldatud laenude puhul; toetab seetõttu eksperdirühma konkreetseid soovitusi, mille eesmärk on parandada teatavate alaesindatud sihtrühmade osalemist, ning toetab Euroopa Ülemkogu 4. veebruari 2011. aasta järeldusi, eelkõige selles osas, kus nõutakse, et tuleb kontrollida kõiki võimalikke meetmeid intellektuaalomandi õiguse väärtustamiseks Euroopa tasandil, eriti selleks, et soodustada VKEde pääsu teadmiste turule;

55.  väljendab kahetsust, et riskijagamisrahastu projekte viiakse ellu ainult 18 ELi liikmesriigis ja kahes assotsieerunud riigis, ning et VKEd, ülikoolid/teadusasutused ja uurimisasutused on hetkel riskijagamisrahastus alaesindatud; kutsub komisjoni üles hindama põhjuseid, miks üheksa ELi liikmesriiki ei ole kasutanud seda uut rahastut, mis annab otsustava panuse teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastamise suurendamisse, ning tagama kõigi kõnealuste riikide osalemise;

56.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima riskijagamisrahastu laenude kättesaadavusest teavitamist liikmesriikide tasandil ja tagama, et potentsiaalsetel osalejatel on piisavalt teavet ja tuge, et riskijagamisrahastu laenude juurde pääseda, eriti liikmesriikides, kelle rahaühik ei ole euro;

57.  soovitab selle innovatiivse rahastamisvahendi rakendamise jätkamist ja tugevdamist 7. raamprogrammis ning tulevikus 8. raamprogrammis, kuna see aitab parandada juurdepääsu rahastamisele ning võimendab erasektori investeeringuid; rõhutab vajadust kujundada kõnealused rahastamisvahendid VKEde jaoks sobival viisil;

Üldised järeldused ja tulevikusuundumused

58.  nõuab, et 7. raamprogrammi kasutamisel võetaks arvesse majanduskriisi erinevaid tagajärgi iga liikmesriigi jaoks programmi viimastel aastatel (2011–2013), võttes arvesse veel kavandada jäänud märkimisväärseid summasid (28,8 miljardit eurot kolme aasta jooksul), Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke ning Euroopa teadusruumi ja juhtalgatuse „Innovatiivne liit” ettevalmistamist; nõuab eriti 7. raamprogrammi eesmärkide kooskõlla viimist ELi ressursitõhususe, toormaterjalide ja digitaalse tegevuskava strateegiatega;

59.  on seisukohal, et ülejäävaid summasid ei tohiks teadustöö eelarvest kõrvale juhtida ega kasutada teiste programmide või vahendite katteks, mis ei kuulu teadus- ja innovatsioonisektorisse või 7. raamprogrammi eesmärkidesse ja kohaldamisalasse;

60.  rõhutab, et liidu teadus- ja arendustegevuse rahastamist tuleb edendada, ergutada ja kindlustada, suurendades alates 2013. aastast märgatavalt asjaomaseks tegevuseks ettenähtud kulusid; on seisukohal, et kõnealune rahastamise suurendamine, ideaaljuhul eelarve kahekordistamise teel, peab edendama jätkusuutlikku majanduskasvu ja konkurentsi tipptasemel soorituse abil; rõhutab siinkohal, et kõnealuse rahaliste vahendite suurendamisega peab kaasnema rohkem tulemustele orienteeritud, sooritusele suunatud lähenemisviis koos rahastamismenetluste radikaalse lihtsustamisega; toetab täiendavat koostööd ELi erinevate teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni programmide vahel, näiteks pealkirja „Teadusuuringute ja innovatsiooni ühine strateegiline raamistik” all; usub, et tulevase programmi järjepidevus – kui see kord käivitatakse – on oluline kõigi osalejate jaoks;

61.  rõhutab, et oluline on käsitada saavutatud tulemuste hindamist igas määratletud valdkonnas rahastamise poliitilise prioriteedina ja kaalutleda, kui tulemuslikud need olid, et parandada tulevaste programmide hindamist;

o
o   o

62.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

(1) . ELT L 412, 30.12.2006, lk 1. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0401. (3) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 104.

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon ELi ja Kanada kaubandussuhete kohta

P7_TA(2011)0257 B7-0344/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” (KOM(2010)0612) ning komisjoni 7. juuli 2010. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika poole” (KOM(2010)0343);

–  võttes arvesse komisjoni ja Kanada valitsuse 2008. aasta oktoobris avaldatud ühisuuringut ELi ja Kanada tihedama majanduspartnerluse kulude ja tulude hindamise kohta(1) ning 5. märtsi 2009. aasta ühisaruannet ELi ja Kanada suhete analüüsi kohta(2);

–  võttes arvesse ELi ja Kanada tippkohtumise ühisdeklaratsiooni, mis käsitleb Euroopa Liidu ja Kanada vahel 6. mail 2009 Prahas allkirjastatud ulatuslikku majanduspartnerluslepingut (nõukogu dokument 09547/2009);

–  võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2010. aasta soovitust nõukogule muuta läbirääkimisjuhiseid majandusintegratsiooni lepingu sõlmimiseks Kanadaga, et volitada komisjoni pidama liidu nimel läbirääkimisi investeeringute üle (SEK(2010)1577);

–  võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2011. aasta aruannet Euroopa Ülemkogule pealkirjaga „2011. aasta kaubandus- ja investeerimistõkete aruanne. Strateegiliste majanduspartnerite kaasamine turulepääsu parandamisse: tegevusprioriteedid kaubandustõkete kõrvaldamiseks”(KOM(2011)0114;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 22. mai 2007. aasta resolutsiooni globaalse Euroopa ja konkurentsivõime välisaspektide kohta(3), 19. veebruari 2008. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta turulepääsu tagamiseks Euroopa äriühingutele(4), 20. mai 2008. aasta resolutsiooni tooraine ja toormaterjaliga kauplemise kohta(5), 4. septembri 2008. aasta resolutsiooni teenuskaubanduse kohta(6), 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni võltsimise mõju kohta rahvusvahelisele kaubandusele(7), 5. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Euroopa VKEde rolli suurendamise kohta rahvusvahelises kaubanduses(8), 5. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi ja Kanada tippkohtumise kohta(9), 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes(10), 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal(11), 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes(12), 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa 2020. aasta strateegia kohta(13) ning 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu tulevase rahvusvahelise investeerimispoliitika kohta(14);

–  võttes arvesse Euroopa ühenduste ja Kanada vahelist kaubandus- ja majanduskoostöö raamlepingut(15) ning muid järgnenud kahepoolseid lepinguid Kanadaga, eriti tollikoostöö ja tolliküsimustes antava vastastikuse haldusabi lepingut(16), kokkulepet elusloomade ja loomsete toodetega kauplemisel inimeste ja loomade kaitseks võetavate sanitaarmeetmete kohta(17), kokkulepet veini ja piiritusjookidega kauplemise kohta(18), tsiviillennundusohutuse lepingut(19) ja lennutranspordilepingut(20);

–  võttes arvesse läbivaadatud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet(21);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõiget 3 ja artiklit 218;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames loodud eeskirjadel põhinev mitmepoolne kaubandussüsteem, millega töötatakse välja asjakohased eeskirjad ja tagatakse nende järgimine, esindab jätkuvalt kõige kohasemat raamistikku õiglase ja ausa kaubanduse reguleerimiseks ja edendamiseks;

B.  arvestades, et Doha arengukava läbirääkimiste edukas lõpuleviimine on WTO edasise arengu seisukohalt ülioluline; arvestades, et selline leping ei välista kahepoolseid lepinguid, mis lähevad WTO kohustustest kaugemale ning on täienduseks mitmepoolsetele eeskirjadele;

C.  arvestades, et Kanada kuulub ELi kauaaegseimate ja lähimate partnerite hulka ning on esimene tööstusriik, kellega EL 1976. aastal allkirjastas kaubandus- ja majanduskoostöö raamlepingu; arvestades, et aastate jooksul on allkirjastatud arvukalt kahepoolseid lepinguid, mille eesmärk on hõlbustada tihedamaid kaubandussuhteid;

D.  arvestades, et EL on Kanada jaoks tähtsuselt teine kaubanduspartner ning Kanada on praegu ELi tähtsuselt üheteistkümnes kaubanduspartner (2009); arvestades, et Kanada on ELi jaoks suuruselt neljas välismaiste otseinvesteeringute allikas ja EL on Kanada jaoks suuruselt teine välismaiste otseinvesteeringute allikas (2008);

E.  arvestades, et 2008. aasta ühisuuring tõi välja, et nii Kanada kui ka EL saaksid kahepoolsete kaubandussuhete liberaliseerimisest oluliselt kasu;

F.  arvestades, et nii ELi kui ka Kanada erasektor on avaldanud tugevat toetust kaugeleulatuvate eesmärkidega ulatuslikule majanduslepingule ning erasektor usub, et ELi ja Kanada tihedama majanduspartnerluse edendamine oleks nii ELi kui ka Kanada investorite ja ettevõtjate jaoks ning rahvusvahelisel tasandil selge märk majanduskasvu soodustamisest;

G.  arvestades, et valitseb üldine üksmeel selles, et ELi ja Kanada majandussuhted ei ole veel oma täit potentsiaali saavutanud ning et ELi ja Kanada vabakaubandusleping võib nende suhete arendamisele ja toimimisele oluliselt kaasa aidata, suurendades kaubandus- ja investeeringuvoogusid, kaotades samal ajal tollimaksud, tollitariifide ülemmäärad ja põhjendamatud mittetariifsed tõkked ning toetades tihedamat koostööd eelkõige reguleerimise, töötajate liikuvuse ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise valdkonnas;

H.  arvestades, et käimasolevatel läbirääkimistel ulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu sõlmimiseks on seatud sihiks sõlmida väga edumeelne leping, mis oma eesmärkidelt ületab kõik seni ELi või Kanada sõlmitud kaubandus- ja majanduslepingud ning mis tugevdaks veelgi juba niigi tihedaid kahepoolseid kaubandus- ja investeerimissuhteid;

I.  arvestades, et komisjon püüab saavutada seda, et käimasolevatel läbirääkimistel Kanadaga käsitletaks ka investeeringute kaitse teemat, ning on teinud nõukogule ettepaneku muuta kehtivaid läbirääkimisjuhiseid;

J.  arvestades, et nii EL kui ka Kanada on teatanud, et ulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu läbirääkimistel on tehtud märkimisväärseid edusamme eesmärgiga jõuda kokkuleppele 2011. aasta lõpuks,

1.   on seisukohal, et WTO raames toimiv mitmepoolne kaubandussüsteem jääb kindlalt kõige tõhusamaks raamistikuks vaba, ausa ja õiglase kaubanduse saavutamiseks ülemaailmsel tasandil; kordab, et toetab igati Doha arengukava läbirääkimiste edukat lõpuleviimist, mis on ELi jaoks endiselt kaubanduslik prioriteet; on seisukohal, et EL ja Kanada saavad koos kaasa aidata Doha arengukava läbirääkimiste edukale lõpuleviimisele;

2.  tunneb heameelt, et Kanadaga sõlmitav leping läheb WTO kohustustest kaugemale ning on täienduseks mitmepoolsetele eeskirjadele, eeldusel et läbirääkimiste tulemusel sõlmitakse tasakaalustatud, ambitsioonikas ja kvaliteetne leping, mis sisaldab märksa enamat kui tollitariifide vähendamine; nõuab kaubandusvaidluste korral kasutatavate õiguskaitsevahendite puhul vastastikkuse põhimõtte kohaldamist ning rõhutab eelkõige vajadust saavutada tõeliselt vastastikune turulepääs, eriti teenuste ja riigihangete turgudele, sealhulgas piirkondlikele turgudele pääsemisel, ning parandada intellektuaal-omandi õiguste, sealhulgas kaubamärkide, patentide ja geograafiliste tähiste kaitset;

3.  kutsub komisjoni üles loobuma hea tahte märgina oma vastuväidetest Ontario rohelise energia aktiga ettenähtud omamaise osaluse nõuetele;

4.  on seisukohal, et intellektuaalomandi õiguste peatükk ei tohiks negatiivselt mõjutada geneeriliste ravimite tootmist ning nende puhul tuleb arvestada intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus rahvatervise osas tehtud erandeid;

5.  märgib, et komisjon on teenuste liberaliseerimisel valinud negatiivse loetelu põhimõtte, kuid on seisukohal, et seda tuleks pidada erandlikuks ega tohiks kasutada pretsedendina tulevastel läbirääkimistel; arvab, et üldise teenuskaubanduse kokkuleppe kommunaalettevõtteid puudutav erand on endiselt kõige sobivam vahend avalike teenuste kättesaadavuse tagamiseks kõigile kodanikele;

6.  on mures asbesti jätkuva kaevandamise pärast Kanadas ja selle ränkade tagajärgede pärast töötajate tervisele; tuletab meelde, et EL on keelustanud asbesti igasuguse kasutamise, kaevandamise ja töötlemise ning asbesttoodete valmistamise; kutsub Kanadat üles võtma rahvatervise parandamiseks samasuguseid meetmeid;

7.  juhib ELi ja Kanada majanduse vastastikusest täiendavusest lähtudes tähelepanu võimalusele suurendada edaspidi ELi ja Kanada vahelist kaubavahetust, investeeringuid ja ärivõimalusi, mis tulenevad ulatuslikust majandus- ja kaubanduslepingust;

8.  on seisukohal, et komisjoni kõrgeid eesmärke kõnelustel Kanadaga peaks tasakaalustama sama ambitsioonikas lähenemine säästvale arengule, eelkõige seoses töötajate ees võetavate kohustuste taseme, keskkonnapeatüki reguleerimisala ning mitmepoolse keskkonnalepinguga seotud küsimuste lahendamise viisi ja lepingu jõustamismehhanismiga, ning toetada ja edendada tuleks algatusi, mille eesmärk on aidata toime tulla kliimamuutusega, edendada õiguslikult siduvaid inimõiguste, sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid ning ettevõtete sotsiaalset vastutust;

9.  on rahul ulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu läbirääkimistel saavutatud eduga ning innustab komisjoni jätkama konsultatsioone peamiste sidusrühmadega; kuigi ühisuuring näitas olulisi kasuvõimalusi nii Kanada kui ka ELi jaoks, palub komisjoni koostada võimalikult ruttu põhjalik jätkusuutlikkuse mõjuhinnang, milles hinnatakse lõplikust lepingust ELi jaoks tuleneda võivaid valdkondlikke mõjusid ja sotsiaalmajanduslikke tagajärgi;

10.  märgib, et ELi ja Kanada vaheliste suhete alane pädevus lasub üksnes föderaaltasandil, kuid kuna Kanada provintsid ja territooriumid vastutavad nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate aluslepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, peab oluliseks ja pooldab nende osalemist ulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu läbirääkimistel ning innustab provintse ja territooriumeid võimaliku kasu maksimeerimiseks ühtlustama oma tegevuspoliitikaid ja menetlusi; on seisukohal, et edukad läbirääkimised peaksid hõlmama provintside ja territooriumite omavalitsuste selgesõnalisi kohustusi;

11.  võtab murelikult teadmiseks, et komisjon esitas nõukogule ettepaneku läbirääkimisjuhiste muutmiseks, et volitada komisjoni pidama Kanadaga läbirääkimisi investeeringute üle, ootamata ära ELi tulevast üldist investeerimispoliitikat käsitlevat parlamendi seisukohta; kutsub komisjoni üles võtma Kanadaga investeeringute üle peetavates läbirääkimistes täiel määral arvesse Euroopa Parlamendi järeldusi selles küsimuses; on seisukohal, et Kanada ja ELi hästi arenenud õigussüsteeme arvestades on riikidevahelise vaidluste lahendamise mehhanismi ja kohalike õiguskaitsevahendite kasutamine kõige asjakohasemad meetodid investeeringuvaidluste lahendamiseks; palub komisjonil tagada, et investori ja riigi vahel tekkida võivate erimeelsuste lahendamise mehhanism ei pärsiks edaspidi seadusandlust tundlikes poliitikavaldkondades (näiteks keskkonnaseadusandlust) ning tugineks laialdasematele nõuetele, mis kajastuvad parlamendi resolutsioonis Euroopa tulevase rahvusvahelise investeerimispoliitika kohta;

12.  rõhutab, et investeeringuid käsitlev peatükk peaks edendama kvaliteetseid investeeringuid, mille puhul kaitstakse keskkonda ja soodustatakse häid töötingimusi; lisaks nõuab, et investeeringute peatükis tunnustataks mõlema osapoole reguleerimisõigust, eelkõige riikliku julgeoleku, keskkonna, rahvatervise, töötajate ja tarbijate õiguste, tööstuspoliitika ja kultuurilise mitmekesisuse valdkonnas; kutsub komisjoni üles jätma investeerimislepingute kohaldamisalast välja sellised tundlikud valdkonnad nagu kultuur, haridus, riigikaitse ja rahvatervis;

13.  väljendab veel kord muret õliliiva kaevandamise ülemaailmse keskkonnamõju pärast, sest selle tootmisprotsessiga kaasnevad suured CO2 heitkogused ja oht kohalikule bioloogilisele mitmekesisusele; usub, et ulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu läbirääkimised ei tohiks mõjutada ELi õigust võtta vastu selliseid õigusakte nagu kütusekvaliteedi direktiiv ega takistada Kanada ametivõimudel kehtestada õliliivade kaevandamisel uusi keskkonnastandardeid; soovitab mõlemal osapoolel lahendada kõik erimeelsused vastastikusel kokkuleppel ning ulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu läbirääkimisi ohtu seadmata;

14.  võtab teadmiseks hiljutised õiguslikud arengud seoses hülgetoodete keelustamisega ELi poolt, eelkõige Kanada taotluse WTOle ametliku vaidluste lahendamise kogu loomiseks; soovib, et komisjon jääks kindlaks ELi seisukohale hülgetoodete keelustamise küsimuses, ning avaldab kindlat lootust, et Kanada võtab WTOle esitatud nõude tagasi enne, kui Euroopa Parlament peab ulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu ratifitseerima, sest see nõue ei ole kooskõlas positiivsete kaubandussuhetega;

15.  juhib tähelepanu ELi ja Kanada erinevale poliitikale geneetiliselt muundatud organismide reguleerimise valdkonnas; hoiatab, et eraettevõtjad võivad ELi kehtestatud rangemad eeskirjad ulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu raames kavandatava vaidluste lahendamise mehhanismi kaudu vaidlustada;

16.  on seisukohal, et põllumajanduspeatükid on kõnealustel läbirääkimistel mõlema osapoole jaoks oluline teema; on mures võimalike oluliste möönduste pärast geneetiliselt muundatud organismide, piima ja päritolumärgistuse küsimustes; rõhutab seepärast vajadust põllumajanduse alaseid prioriteete ja huve täiel määral arvesse võtta, ning palub komisjonil jõuda läbirääkimistel lepinguni, mis on kasulik ELi ja Kanada tarbijatele ning ka mõlema poole põllumajandussektorile, ning tasakaalustatud üldtulemuse raames tagada tihedam ja sealjuures õiglane konkurents ELi ja Kanada põllumajandustoodete tarnijate vahel; tunnustab sellega seoses mõlema osapoole esialgset kindlat soovi mitte säilitada, kehtestada ega taaskehtestada müüdavatele kaupadele põllumajandustoodete eksporditoetusi, mis oleks ambitsioonikate ja õiglaste läbirääkimiste seisukohalt positiivne samm, samuti kokkulepet teha koostööd WTO põllumajandusläbirääkimistel;

17.  palub komisjonil ELi poliitikavaldkondade ja eriti ülemeremaid ja -territooriume käsitlevate poliitikavaldkondade sidususe huvides tagada, et tulevane ELi ja Kanada vaheline leping kaitseks nende ülemeremaade ja -territooriumite huvisid seoses nende strateegiliste kaupadega;

18.  rõhutab, et sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid käsitlevad läbirääkimised on põllumajanduspeatükkide oluline osa; palub sellega seoses komisjonil kohustuda saavutama läbirääkimistel sellealaseid kõrgeid standardeid säilitavad eeskirjad;

19.  tuletab nõukogule ja komisjonile meelde, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest peab nõukogu kõigi rahvusvaheliste kaubanduslepingute sõlmimiseks saama parlamendi nõusoleku ning nõukogu ja komisjon peavad vastava menetluse kõigil etappidel parlamenti viivitamata ja täielikult teavitama; kutsub nõukogu üles viivitamata edastama parlamendile kogu teabe menetluse neil etappidel, mille eest ta on vastutav, eelkõige puudutab see nõukogu vastuvõetud läbirääkimisjuhiseid ja kõiki nende muudatusi; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaasama parlamenti läbirääkimiste kõigil etappidel ning täiel määral arvestama parlamendi seisukohti;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Kanada föderaalvalitsusele ja parlamendile ning Kanada provintside ja territooriumite valitsustele ja parlamentidele.

(1) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2008/october/tradoc_141032.pdf. (2) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2009/march/tradoc_142470.pdf. (3) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 128. (4) ELT C 184 E, 6.8.2009, lk 16. (5) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 5. (6) ELT C 295 E, 4.12.2009, lk 67. (7) ELT C 45 E, 23.2.2010, lk 47. (8) ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 101. (9) ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 64. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0434. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0445. (12) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0446. (13) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0068. (14) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0141. (15) EÜT L 260, 24.9.1976, lk 2. (16) EÜT L 7, 13.1.1998, lk 38. (17) EÜT L 71, 18.3.1999, lk 3. (18) ELT L 35, 6.2.2004, lk 3. (19) ELT L 153, 17.6.2009, lk 11. (20) ELT L 207, 6.8.2010, lk 32. (21) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon reitinguagentuuride tulevikuväljavaadete kohta (2010/2302(INI))

P7_TA(2011)0258 A7-0081/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni (IOSCO) 2009. aasta märtsi teatist rahvusvahelise koostöö kohta reitinguagentuuride järelevalves („International cooperation in oversight of credit rating agencies”);

–  võttes arvesse 2009. aasta juuni ühisfoorumi ülevaadet krediidireitingute kasutamise kohta („Stocktaking on the use of credit ratings”);

–  võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu 25. septembri 2009. aasta aruannet G20 juhtidele finantsvaldkonna reguleerimise parandamise kohta („Improving financial regulation”);

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Valuutafondi 29. oktoobri 2010. aasta aruannet ülemaailmse finantsstabiilsuse (riigid, rahastamine ja süsteemne likviidsus) kohta („Global Financial Stability Report: Sovereigns, Funding and Systemic Liquidity”);

–  võttes arvesse 26. ja 27. juunil 2010 toimunud G20 Toronto tippkohtumise deklaratsiooni;

–  võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu 27. oktoobri 2010. aasta aruannet reitinguagentuuride reitingutele tuginemise vähendamise põhimõtete kohta („Principles for reducing reliance on CRA ratings”);

–  võttes arvesse üldsusega konsulteerimist, millega komisjon alustas 5. novembril 2010;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A7-0081/2011),

A.  arvestades, et Euroopa Parlament tunneb heameelt ülemaailmsel, rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil toimuva tegevuse üle reitinguagentuuride tegevuse reguleerimiseks;

B.  arvestades, et reitinguagentuurid peaksid olema teabevahendajad, kes vähendavad teabealast asümmeetriat kapitaliturgudel ja hõlbustavad juurdepääsu ülemaailmsetele turgudele, vähendavad teabega seotud kulusid ning laiendavad võimalike laenuvõtjate ja investorite ringi, andes seeläbi turgudele likviidsuse ja läbipaistvuse ja aidates leida hinnatasemed;

C.  arvestades, et hiljuti vastu võetud õigusaktides on reitinguagentuuridele antud veel üks ülesanne, mille võib liigitada nn sertifitseerimiseks, mis kajastab tõsiasja, et reitingud lisatakse järjest sagedamini regulatiivsetesse kapitalinõuetesse;

D.  arvestades, et finantsvaldkonna ettevõtjad on liigselt tuginenud reitinguagentuuride otsustele;

E.  arvestades, et reitinguagentuurid annavad reitinguid kolmes eri sektoris – avalikule sektorile, äriühingutele ja struktureeritud finantsinstrumentidele – ja et reitinguagentuuridel oli oluline roll finantskriisi kujunemisel, kuna nad andsid struktureeritud finantsinstrumentidele ekslikke reitinguid, nii et neid reitinguid oli kriisi ajal vaja alandada keskmiselt kolme kuni nelja pügala võrra;

F.  arvestades, et määrus (EÜ) nr 1060/2009 oli esimene reaktsioon finantskriisile ja määruses juba käsitletakse kõige kiireloomulisemaid küsimusi, allutades reitinguagentuurid järelevalvele ning reguleerimisele; samas arvestades, et selles määruses ei käsitleta kõiki põhiprobleeme ning tegelikult luuakse mõned uued sisenemistõkked;

G.  arvestades, et kindluse puudumine nimetatud sektori regulatsioonide osas seab ohtu ELi finantsturgude nõuetekohase toimimise, ning seepärast nõuab, et enne määruse (EÜ) nr 1060/2009 uute muudatusettepanekute esitamist teeks komisjon nõuetekohaselt kindlaks uue raamistiku puudused ning koostaks nende puuduste kõrvaldamise eri võimaluste, sealhulgas uute õigusakti ettepanekute mõjuhinnangu;

H.  arvestades, et krediidireitingute valdkonnal on mitmeid probleeme, millest kõige olulisemad on konkurentsi puudumine, oligopolidele tüüpilised struktuurid ning vastutuse ja läbipaistvuse puudumine; arvestades, et domineerivate reitinguagentuuride probleem on eelkõige maksemudel, ja arvestades, et reguleeriva raamistiku peamine probleem on liigne sõltuvus välistest krediidireitingutest;

I.  arvestades, et kõige paremini aitaks konkurentsi suurendada turule sisenemist soodustava õiguskeskkonna loomine ning praegu turulepääsu takistavate ja muul moel konkurentsi mõjutavate asjaolude põhjalikum analüüsimine;

J.  arvestades, et headel aegadel turuosalised sageli eksivad reitingute aluseks olevas metoodikas ja krediidireitingute tähenduses (reitingutega püütakse teha kindlaks maksejõuetuse tõenäosus) või ei hooli sellest;

K.  arvestades, et eurokriisi hiljutine areng on näidanud riigi võlakohustuste reitingute tähtsust ning reitingute reguleerimisel kasutamise ebajärjekindlust ja protsüklilist iseloomu;

L.  arvestades, et igasuguste tekkida võivate uute struktuuride ja ärimudelite puhul ning majanduse juhtimise ja stresstestide kontekstis tuleb tagada reitingute sõltumatus turust ja poliitilisest sekkumisest;

M.  ehkki riskiprofiilist või uuest teabest tingitud põhimõtteliste korrektsioonide tõttu võivad reitingud muutuda ja muutuvadki, tuleks need kavandada stabiilsetena ning ei tohiks turu emotsioonide ajel kõikuda;

N.  arvestades, et Basel II süsteemi tulemuseks on olnud liigne sõltuvus välistest krediidireitingutest, nii et mõnel juhul on pangad loobunud oma nõuete sõltumatust hindamisest;

O.  arvestades, et Ühendriikides reitinguvaldkonda reguleeriva hiljutise Dodd-Franki seadusega on reguleerimisel vähendatud sõltuvust reitinguagentuuride otsustest,

Makrotasand: finantsturu reguleerimine
Liigne sõltuvus

1.  on seisukohal, et arvestades krediidireitingute kasutamise hiljutist muutumist ja seda, et emitendile antakse reiting pigem sooduskohtlemise saamiseks õiguslikus raamistikus kui juurdepääsu saamiseks ülemaailmsele kapitaliturule, tuleb ülemaailmse rahanduse reguleerimis-süsteemi liigset tuginemist välistele krediidireitingutele võimalikult ulatuslikult ja realistliku aja jooksul vähendada;

2.  peab vajalikuks vähendada konkurentsimoonutusi levinud tava tõttu, mille kohaselt reitinguagentuurid hindavad turuosalisi ning samas saavad neilt korraldusi;

3.  on põhimõtteliselt nõus finantsstabiilsuse nõukogu 2010. aasta oktoobris kehtestatud põhimõtetega, millega antakse üldsuunised sõltuvuse vähendamiseks välistest krediidireitingutest, ning tunneb heameelt novembris 2010 komisjoni algatatud üldsusega konsulteerimise üle; palub komisjonil kontrollida, kas ja kuidas liikmesriigid krediidireitinguid regulatiivsetel eesmärkidel kasutavad, et vähendada rahanduse reguleerimissüsteemi üldjuhul ülemäärast sõltuvust krediidireitingutest;

4.  juhib tähelepanu puudustele Baseli õiguslikus raamistikus sisalduvas standardiseeritud lähenemises, mis võimaldab kehtestada finantsasutuste regulatiivsed kapitalinõuded väliste krediidireitingute põhjal; peab oluliseks kapitali adekvaatsuse raamistiku kehtestamist, mis tagab siseriskide usaldusväärse hindamise, parema kontrolli selliste riskide hindamise üle ning krediidiküsimuste jaoks vajaliku teabe parema kättesaadavuse; toetab selles osas sisereitingutel põhineva meetodi ulatuslikumat kasutamist, eeldusel et see on usaldusväärne ja turvaline ning et finantsasutuse suurus, suutlikkus ja kogemused võimaldavad asjakohase riskihinnangu andmist; on seisukohal, et võrdsete konkurentsitingimuste tagamiseks on tähtis järgida sisemudelites ELi määrusega ette nähtud parameetreid ja allutada need järelevalveasutuste rangele kontrollile; on ühtlasi seisukohal, et väiksemad, vähem kogenud ja väiksema suutlikkusega turuosalised peaksid saama kasutada välisreitinguid, kui sisemine krediidiriski hinnang ei ole rakendatav, eeldusel et nad täidavad asjakohaseid hoolsuskohustuse nõudeid;

5.  märgib, et sellega seoses on tähtis jälgida Basel III ja käimasoleva kapitalinõuete direktiivi neljanda paketi protsessi raames toimuvaid arenguid;

6.  peab vajalikuks taastada olukord, kus investorid saaksid ise teha hoolsuskohustuse auditi, nii et krediidiriski hindamisel oleks võimalik sagedamini kasutada oma sisemudeleid; arvab, et pangad ja muud finantsturu osalised peaksid palju sagedamini tegema nõuetekohaseid sisemisi riskianalüüse;

7.  on seisukohal, et turuosalised ei peaks struktureeritud või muudesse toodetesse investeerima, kui nad ei suuda ise nende toodetega kaasnevat krediidiriski hinnata, vastasel juhul peaksid nad kohaldama kõige kõrgemat riskikaalu;

8.  palub Euroopa Keskpangal ja riikide keskpankadel vaadata läbi välisreitingute kasutus ning nõuab neilt asjatundlikkuse arendamist, et luua oma mudelid likviidsust lisavates toimingutes tagatisena kasutatavate kõlblike varade krediidistandardi hindamiseks ning vähendada sõltuvust välisreitingutest;

9.  palub komisjonil hoolikalt hinnata alternatiivsete vahendite võimalikku kasutamist krediidiriski hindamiseks;

Järelevalveasutuste suutlikkuse suurendamine

10.  on teadlik olemuslikust huvide konfliktist olukorras, kus turuosalised töötavad välja sisemise krediidiriski hinnangu oma regulatiivsete kapitalinõuete kohta, ning näeb sellest tulenevalt vajadust järelevalveasutuste kohustuste, suutlikkuse, volituste ja rahaliste vahendite suurendamise järele sisemudelite asjakohasuse jälgimiseks, hindamiseks ja järelevalveks ning usaldatavusnormatiivide täitmise meetmete kehtestamiseks; on seisukohal, et kui järelevalveasutus ei suuda sisemudelit selle keerukuse tõttu nõuetekohaselt hinnata, ei tohi sellist mudelit reguleerimisel kasutamiseks heaks kiita; väljendab seisukohta, et oma osa etendab ka sõltumatute teaduslike hinnangute eelduste läbipaistvus;

11.  märgib, et oma järelevalvevolituste tõhusaks kasutamiseks peaks Euroopa järelevalveasutusel (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) olema õigus teostada etteteatamata uurimisi ja kohapealseid kontrolle, ning et järelevalvevolituste kasutamisel peaks Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve andma isikutele, kelle suhtes kohaldatakse menetlust, võimaluse esitada oma seisukohti, et nende kaitseõigus oleks tagatud;

Võrdsed võimalused

12.  toonitab krediidireitingute valdkonna ülemaailmset loomust ning nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt koostöös teiste G20 riikidega ülemaailmse lähenemise väljatöötamist kõige kõrgemate standardite alusel nii reitinguagentuuride tegevuse reguleerimise kui ka reitingutega seotud turgude ja usaldatavusnormatiivide reguleerimise osas, eesmärgiga vähendada liigset tuginemist välistele krediidireitingutele, et säilitada võrdsed võimalused ja hoida ära regulatiivne meelevaldsus, hoides ühtlasi turud avatuna;

13.  peab kõige tähtsamateks ülesanneteks konkurentsi ergutamist, läbipaistvuse edendamist ja tulevast tasustamismudelit, kuna aga reitinguagentuuride päritolu küsimus peaks olema teisejärguline;

14.  kordab, et määrusega (EÜ) nr 1060/2009 on ette nähtud kaks süsteemi kolmandates riikides koostatud väliste krediidireitingute käsitlemiseks ja et kinnituskorra kehtestamise eesmärk oli lubada Euroopa Liidus kasutada kolmandates riikides koostatud krediidireitinguid, mida ei peetud võrdväärseteks, tingimusel, et kinnitust andvale reitinguagentuurile pannakse selge vastutus;

Vahepealne tasand: valdkonna struktuur
Konkurents

15.  rõhutab, et suurem konkurents asjaomases valdkonnas ei tähenda iseenesest veel reitingute paremat kvaliteeti, ja kordab, et kõik reitinguagentuurid peavad järgima kõige rangemaid usaldusväärsuse, avalikustamise, läbipaistvuse ja huvide konfliktide ohjamise standardeid, nagu on sätestatud määrusega (EÜ) nr 1060/2009, et tagada reitingute kvaliteet ja vältida nn reitingukaubandust;

Euroopa Reitingute Sihtasutus

16.  palub komisjonil viia läbi üksikasjalik mõjuhinnang ja teostatavuse uuring täiesti sõltumatu Euroopa Reitingute Sihtasutuse (ECRaF) – mis laiendaks oma asjatundlikkust kõigis kolmes reitinguvaldkonnas – kulude, võimaliku juhtimisstruktuuri ja sellisest asutusest saadava kasu kohta; on seisukohal, et komisjon peaks kaaluma seda, et stardirahad kataksid ECRaFi esimese kolme kuni maksimaalselt viie aasta tegevuskulud, ja et need summad tuleb hoolikalt välja arvutada; rõhutab, et mis tahes sellesisulised õigusaktid tuleb koostada äärmiselt hoolikalt, et mitte kahjustada paralleelseid poliitilisi algatusi, mille eesmärk on vähendada liigset sõltuvust reitingutest ning ergutada uute reitinguagentuuride turule tulekut;

17.  palub komisjonil töötada lõikes 9 osutatud töö käigus välja vajaliku rahastamise üksikasjaliku mõju- ja kuluhinnangu ning tasuvusanalüüsi; on kindlalt veendunud, et finantseerimiskulud ei tohiks mingil juhul jääda maksumaksjate kanda, ja on seisukohal, et täiendavaid rahalisi vahendeid ei tohiks anda ning et uus ECRaF peaks olema täiesti iseseisev, rahastades pärast käivitusetappi oma eelarvet ise;

18.  on seisukohal, et sihtasutuse usaldusväärsuse tagamiseks peaksid selle juhtkond, töötajad ja valitsemisstruktuur olema täielikult iseseisvad ja sõltumatud, s.t mitte täitma liikmesriikide, komisjoni ega muude avalike organite, finantsvaldkonna või teiste reitinguagentuuride korraldusi ning nad peaksid tegutsema kooskõlas muudetud määrusega (EÜ) nr 1060/2009;

19.  palub komisjonil põhjalikult uurida Euroopa reitinguagentuuride võrgustiku kulusid, juhtimisstruktuuri ning sellisest võrgustikust saadavat kasu; kaaluda tuleks ka seda, kuidas riikide tasandil tegutsevaid reitinguagentuure saaks julgustada looma partnerlus- või ühisvõrgustiku struktuure, et kasutada olemasolevaid vahendeid ja personali, mis omakorda võib võimaldada neil hõlvata suuremat valdkonda ning konkureerida piiriüleselt tegutsevate reitinguagentuuridega; soovitab komisjonil uurida meetodeid reitinguagentuuride võrgustiku toetamiseks, ent on seisukohal, et iga selline võrgustik peaks olema valdkonna enda juhitav algatus;

20.  peab võimalikuks, et sellise võrgustiku loomist tuleb algselt toetada, kuid leiab, et võrgustik peaks olema isemajandav ning oma tuludest tulenevalt kasumlik; palub komisjonil uurida stardirahastamise vajalikkust ja võimalikke vahendeid ning selle projekti võimalikke õigusstruktuure;

21.   on seisukohal, et komisjon peaks uurima ja hindama ka tõeliselt sõltumatu Euroopa reitinguagentuuri loomist; palub komisjonil eelkõige uurida küsimusi seoses selle töötajatega, kes peaksid olema täiesti sõltumatud, ning seoses ressurssidega, mis peaksid pärinema finantssektori eraettevõtete makstavatest tasudest;

Avalikustamine ja teabe kättesaadavus

22.  on seisukohal, et krediidireitingute eesmärk peab olema turu parem teavitamine selliselt, et anda investoritele järjekindlaid hinnanguid riikide ja sektorite krediidiriskide kohta; peab tähtsaks võimaldada kasutajatel reitinguagentuure paremini kontrollida ning seepärast rõhutab nende tegevuse suurema läbipaistvuse tähtsust;

23.  juhib tähelepanu asjaolule, et selleks et investorid saaksid asjakohaselt hinnata riski ja täita hoolsuskohustuse auditi ning usalduskohustusega seotud ülesandeid, on vaja tooteid käsitleva teabe suuremat avalikustamist struktureeritud finantsinstrumentide valdkonnas, et investorid saaksid teha informeeritud otsuseid; on seisukohal, et kogenud investorid peaksid saama anda krediidile hinnangu, mille põhjal nad saavad tuletada väärtpaberistatud toote riski; toetab EKP ja teiste tehtud algatusi, mille eesmärk on teha struktureeritud finantsinstrumentide kohta selles osas kättesaadavaks rohkem teavet; palub komisjonil hinnata vajadust suurendada teabe avalikustamist finantsinstrumentide valdkonna kõigi toodete kohta;

24.  märgib, et lisaks reitingutele väljastab enamik reitinguagentuure ka mitmesuguseid väljavaateid, ülevaateid ja hoiatusi, millel on suur mõju turgudele; on seisukohal, et need tuleks avalikustada vastavalt kindlaksmääratud tingimustele ja protokollidele, mis tagavad läbipaistvuse ja konfidentsiaalsuse;

25.  palub komisjonil esitada ettepanek direktiivide 2003/71/EÜ ja 2004/109/EÜ läbivaatamiseks, et tagada piisava, täpse ja täieliku teabe laialdasem kättesaadavus struktureeritud finantsinstrumentide kohta;

26.  peab sellega seoses väga oluliseks, et mis tahes tulevaste meetmete puhul võetakse arvesse andmekaitseaspekte;

27.  kaalutleb, kas oleks kasulik kohustada emitente arutama struktureeritud instrumendi sisu ja selle aluseks olevat meetodit kolmanda isikuga, kes kas töötab välja soovimatu krediidireitingu või sisemise riskihinnangu;

28.  kordab muudetud määruse (EÜ) nr 1060/2009 põhjendusega 5 komisjonile kehtestatud nõuet teabe läbipaistvuse osas; palub komisjonil viia läbi vajalikud analüüsid, et esitada tulemus koos võimalike muudatusettepanekutega Euroopa Parlamendile ja nõukogule komisjoni poolt praegu teostatava määruse (EÜ) nr 1060/2009 läbivaatamise osana;

29.  märgib, et reitinguagentuure käsitleva määruse muutmispaketis on tehtud läbipaistvuse ja avalikustamise osas edusamme; ergutab komisjoni viima läbi neid sätteid käsitlevat mõjuhindamist, kui reitinguagentuuride registreerimisprotsess on lõppenud, et selgitada, millistes valdkondades võiks suurem avalikustamine tulevikus kasutajatele kasulik olla;

30.  nõuab, et lisaks reitingute andmise protsessi suuremale läbipaistvusele ja siseauditile teostaksid reitinguagentuuride üle suuremat järelevalvet ELi järelevalveasutused ning riiklikud järelevalveasutused kontrolliksid põhjalikumalt, kuidas finantsasutused reitinguid kasutavad ja neist sõltuvad;

Kaks kohustuslikku reitingut

31.  on seisukohal, et komisjon peaks kaaluma seda, kas teatavatel asjaoludel on asjakohane kasutada kahte kohustuslikku reitingut, nt struktureeritud finantsinstrumentide puhul ja juhul, kui välisreitingut kasutatakse reguleerimise eesmärgil, ning seda, kas reguleerimisel tuleks viidata kõige konservatiivsemale, s.t kõige ebasoodsamale välisreitingule; palub komisjonil koostada kahe kohustusliku reitingu võimaliku kasutamise kohta mõjuhinnang;

32.  on seisukohal, et mõlema reitingu kulud peaks kandma emitent ja esimese välisreitingu peaks koostama emitendi valitud ja palgatud reitinguagentuur ning teise välisreitingu puhul tuleks kaaluda erinevaid määramise võimalusi, muu hulgas võimalust, et selle määrab Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve konkreetsete, kindlaksmääratud ja objektiivsete kriteeriumide alusel, varasemat tegevust arvesse võttes ja toetades uute reitinguagentuuride loomist, vältides samas konkurentsi moonutamist;

33.  juhib tähelepanu asjaolule, et mainet ei saa määrata reguleerija, vaid uusi reitinguagentuure saab aktsepteerida ainult siis, kui nad on saavutanud usaldusväärsuse;

Riigi võlakohustuste reiting

34.  on teadlik asjaolust, et turuosalistele ei meeldi kergesti muutuvad krediidireitingud, kuna reitingute korrigeerimisega kaasnevad suured kulud (seotud ostu- või müügiotsused); on siiski seisukohal, et reitingud kalduvad seega olema protsüklilised ja finantsturgude arengutest maha jäävad;

35.  märgib, et reitinguagentuurid peavad kasutama riikide hindamiseks selgeid kriteeriume; on teadlik asjaolust, et tegelik reiting ei ole nende tegurite mehhaaniline kaalumine; palub sektoril täpsustada, millist metoodikat ja milliseid hinnanguid riikide reitingute kalibreerimiseks kasutatakse, ning selgitada kõrvalekaldeid mudelil põhinevatest reitingutest ning tähtsamate rahvusvaheliste finantsasutuste prognoosidest;

36.  märgib, et IMFi hinnangul võivad reitingud selgitada kuni 70% krediidiriski vahetustehingute intressierinevustest; väljendab muret protsüklilise mõju pärast, mida reitingud võivad avaldada, ning nõuab nende tundlike küsimuste eraldi kaalumist;

37.  on veendunud, et selleks, et vähendada reitingumuutustest põhjustatud hindade ja intressierinevuste negatiivset nn kaljuefekti, tuleks kaotada regulatsioon, mis seob ostu- ja müügiotsused reitingutega;

38.  on seisukohal, et kuna peaaegu kogu teave riigi võlakohustuste kohta on avalikult kättesaadav, tuleks see teave teha lihtsamini ja järjekindlamini kättesaadavaks ja paremini võrreldavaks, et suurematel ja kogenumatel turuosalistel oleks stiimul usaldada riigi krediidiriski hindamisel oma hinnangut;

39.  arvestades mõju, mida riigi võlakohustuste krediidireitingud võivad turule avaldada, on veendunud, et selles valdkonnas tuleb parandada meetodite ja otsuste aluseks olevate põhjuste läbipaistvust ning samuti suurendada reitinguagentuuride vastutust; nõuab uuringut, millega kaasata reitingusse tulevane Euroopa sihtasutus ning tulevane sõltumatu Euroopa reitinguagentuur;

40.  toetab reitinguagentuuride metoodika, mudelite ja tähtsamate reitingueelduste suuremat avalikustamist ja selgitamist, arvestades muu hulgas süsteemset mõju, mida riigi võlakohustuste reitingute alandamine võib avaldada;

Euroopa reitinguindeks (EURIX)

41.  on seisukohal, et avalik teave akrediteeritud reitinguagentuuride väliskrediidireitingute keskmise näitaja kohta on väärtuslik; seepärast soovitab luua Euroopa reitinguindeksi (EURIX), mis hõlmab kõiki turul saadaolevaid registreeritud reitinguagentuuride reitinguid;

Mikrotasand: ärimudel
Maksemudelid

42.  toetab eri maksemudelite olemasolu asjaomases valdkonnas, kuid rõhutab huvide konflikti ohtu, mis tuleb lahendada nõuetekohase läbipaistvuse ja regulatiivsete vahenditega, surumata samas peale mudelit, mis ei ole põhjendatud; palub komisjonil esitada hiljutiste konsultatsioonide alusel ettepanekud alternatiivsete kasutatavate maksemudelite kohta, kaasates nii emitendid kui ka kasutajad; kutsub komisjoni sellega seoses üles pöörama erilist tähelepanu „investor maksab” mudeli võimalikule kasutamisele ning selle eelistele ja puudustele, et vähendada huvide konflikti ohtu reitingutega seoses;

43.  on seisukohal, et reitinguagentuuride hea juhtimistava on hädavajalik, et tagada reitingute kvaliteet, ning nõuab reitinguagentuuridelt täielikku läbipaistvust kehtiva juhtimiskorra osas;

Aruandekohustus, vastutus, kohustus

44.  rõhutab, et Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve vastutab määruse (EÜ) nr 1060/2009 rakendamise eest ja peab tagama, et reitinguagentuurid seda järgiksid; on seisukohal, et kui välistel krediidireitingutel on regulatiivne eesmärk, ei tohiks neid liigitada pelgalt arvamusteks, ning reitinguagentuurid peaksid vastutama oma krediidireitingute aluseks oleva metoodika ühtse kohaldamise eest; soovitab sellest tulenevalt määrata reitinguagentuuridele kogu ELis ühtsetel alustel tsiviilvastutus tõsise hooletuse või eksimuse korral ning komisjon peaks leidma viisid, kuidas lisada vastavad sätted liikmesriikide tsiviilõigusesse;

45.  osutab asjaolule, et lõplik vastutus investeerimisotsuse eest on finantsturu osalisel, s.t varahalduril, finantsasutusel või kogenud investoril; märgib, et vastutust suurendab ka reitinguagentuure käsitleva määruse muutmispaketiga loodud keskregister (CEREP), mis avaldab standardkujul teavet ELis registreeritud reitinguagentuuride väljastatud reitingute tulemuste kohta, võimaldades investoritel kujundada teatavate reitinguagentuuride suhtes oma hinnangu, mis suurendab nende mainega seotud survet; juhib tähelepanu sellele, et investoritel peaksid olema tõhusad ja ametiasutuste asjakohase järelevalve alused riskiohjamisvõimalused;

46.  teeb ettepaneku, et iga registreeritud reitinguagentuur peaks teostama iga-aastase ülevaate, milles hinnatakse eelnevalt antud krediidireitingute õigsust, kusjuures teave tuleks koostada järelevalveasutusele esitatava vastutuse kandmise küsimust käsitleva aruande kujul; teeb ettepaneku, et Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve peaks neid aruandeid regulaarselt pisteliselt kontrollima, et tagada krediidireitingute kõrge kvaliteedistandard;

o
o   o

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon mõjuhinnangute sõltumatuse tagamise kohta (2010/2016(INI))

P7_TA(2011)0259 A7-0159/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepingut ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

–  võttes arvesse komisjoni 8. oktoobri 2010. aasta teatist ,,Arukas reguleerimine Euroopa Liidus„(KOM(2010)0543);

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni „Parem õigusloome – Euroopa Komisjoni 15. aruanne vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 9”(1);

–  võttes arvesse oma 21. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni „Parema õigusloome 2006” kohta vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 9(2);

–  võttes arvesse oma 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni „Parema õigusloome 2005” kohta: subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamine – 13. aastaaruanne(3);

–  võttes arvesse oma 10. juuli 2007. aasta resolutsiooni õigusaktidega kehtestatud halduskulude minimeerimise kohta(4);

–  võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni „Parema õigusloome 2004” kohta: subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamine – 12. aastaaruanne(5);

–  võttes arvesse oma 20. aprilli 2004. aasta resolutsiooni ühenduse õigusaktide ja nõuandemenetluste mõju hindamise kohta(6);

–  võttes arvesse 16. detsembri 2003. aasta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni institutsioonidevahelist kokkulepet parema õigusloome kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel novembris 2005 kokku lepitud institutsioonidevahelist ühist lähenemisviisi mõju hindamisele;

–  võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 3/2010;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi tellitud ELi liikmesriikides mõjuhindamist käsitleva uuringu tulemusi;

–  võttes arvesse komisjoni 15. jaanuaril 2009 avaldatud mõjuhindamise juhiseid koos lisadega (SEK(2009)0092);

–  võttes arvesse komisjoni 5. juuni 2002. aasta teatist mõjuhindamise kohta (KOM(2002)0276);

–  võttes arvesse 20. oktoobri 2010. aasta Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkulepet;

–  võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2010 aasta teatist „Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika: jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kesksele kohale” (KOM(2010)0614);

–  võttes arvesse mõjuhindamise komitee 24. jaanuaril 2011 avaldatud 2010. aasta aruannet (SEK(2011)0126);

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni esimehe 16. novembri 2010. aasta kirja raportöörile, milles on esitatud 20 nädalani pikendatud rasedus- ja sünnituspuhkuse mõjuhinnangust saadud kogemused;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0159/2011),

A.  arvestades, et mõjuhindamised kujutavad endast õigusalase tegevuse eeldatavate mõjude korrapärast hindamist;

B.  arvestades, et läbipaistva, selge, tõhusa ja kõrge kvaliteediga regulatiivse keskkonna loomine peaks kuuluma Euroopa Liidu poliitika prioriteetsete eesmärkide hulka;

C.  arvestades, et mõjuhinnangutel on parema õigusloome seisukohalt positiivne mõju ühenduse õigusaktide kvaliteedi üldisele parandamisele;

D.  arvestades, et kehtiva Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel tekkivad probleemid tulenevad muu hulgas ka õigusaktide puudulikult koostatud tekstidest ja selle eest kannavad ühist vastutust kõik Euroopa õigusloomeorganid;

E.  arvestades, et Lissaboni leping sisaldab horisontaalseid sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud sätteid (ELi toimimise lepingu artiklid 9 ja 11), mida tuleb liidu poliitika ja tegevuse määratlemisel ja teostamisel arvesse võtta ning mis nõuavad iga õigusakti ettepaneku sotsiaalse ja keskkonnamõju süvaanalüüsi;

F.  arvestades, et uute õigusaktide vastuvõtmisel, kehtivate õigusaktide lihtsustamisel ja ümbersõnastamisel saab mõjuhinnangute abil parandada nende õigusaktide sotsiaalsete, majanduslike, keskkonna- ja tervisemõjude hindamist ning vastavust põhiõigustele ning seega võivad mõjuhinnangud aidata vähendada bürokraatiat ja tagada Euroopa Ülemkogu seatud eesmärkide saavutamisel ELi poliitikate vahel kooskõla;

G.  arvestades, et komisjoni arvamuse kohaselt on mõjuhindamise komitee sõltumatu, kuigi see kuulub komisjoni presidendi alluvusse ja koosneb eri peadirektoraatide kõrgetest ametnikest ning seda juhatab asepeasekretär; arvestades, et see moonutab teavet ja rikub seega vajalikku neutraalsust;

H.  arvestades, et korduvalt on avaldatud toetust sõltumatute mõjuhinnangute kasutamisele Euroopa Liidus;

I.  arvestades, et komisjoni läbiviidavad mõjuhindamised ei ole ühesuguse kvaliteediga ja need on sageli pigem õigusakti ettepaneku põhjendused kui faktide objektiivne hindamine;

J.  arvestades, et mõjuhinnanguid võidakse kasutada ELi õigusaktide ja poliitika arengu või jõustamise asjatuks bürokraatlikuks tõkestamiseks;

K.  arvestades, et parlament, nõukogu ja komisjon kohustusid 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes ja 2005. aasta novembri institutsioonidevahelises ühises lähenemisviisis mõju hindamisele ning parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete 20. oktoobri 2010. aasta raamkokkuleppes sõnastama parema õigusloome tegevuskava, ja arvestades, et see resolutsioon sisaldab konkreetseid ettepanekuid mõjuhindamise parandamiseks;

L.  arvestades, et komisjon järgib tööstuspoliitikas uut lähenemisviisi, mille kohaselt tuleb kõiki majandusele olulist mõju avaldavaid poliitilisi ettepanekuid põhjalikult analüüsida, pidades silmas nende mõju konkurentsivõimele,

Üldised nõuded mõjuhindamisele Euroopa tasandil

1.  rõhutab, et mõjuhinnangud on oluline abivahend aruka ja parema õigusloome saavutamiseks kogu poliitilise tsükli vältel ja et Euroopa õigusloojad peaksid tulevikus seda rohkem kasutada, et paremini hinnata oma poliitiliste valikute majanduslikke, sotsiaalseid, keskkonna- ja tervishoiualaseid tagajärgi ning nende mõju kodanike põhiõigustele, pidades meeles, et üks kriteeriumidest on kulude ja tulude analüüs;

2.  suhtub positiivselt teatisse aruka reguleerimise kohta ning rõhutab, et mõjuhinnangud peaksid täitma peamist rolli kogu poliitilises tsüklis alates õigusakti kavandamisest kuni selle rakendamise, jõustamise, hindamise ja läbivaatamiseni; rõhutab kaalutletud ja täielikult teabel põhinevate otsuste tegemise olulisust õigusaktide ettepanekute koostamise etapis, sest see võib parandada nii tulemuste kvaliteeti kui ka lühendada õigusloomeprotsessi kestust;

3.  rõhutab, et õigusaktide kõrge kvaliteedi tagamiseks ning samuti nende asjakohaseks ülevõtmiseks, kohaldamiseks ja jõustamiseks on vaja põhjalikku mõjuhindamist;

4.  rõhutab, et mõjuhindamine ei ole mingil juhul poliitilise arutelu ega seadusandja demokraatliku otsustusprotsessi aseaine, vaid aitab poliitilist otsust üksnes sisuliselt ette valmistada;

5.  rõhutab, et mõjuhindamised peavad toimuma poliitika arendamise varajastes etappides; rõhutab, et mõjuhindamised peaksid olema täiesti sõltumatud ja põhinema alati võimalike mõjude objektiivsel analüüsil;

6.  rõhutab, et paremat õigusloomet käsitlevale institutsioonidevahelisele kokkuleppe kohaselt peavad kaasseadusandjad enne iga sisulise muudatuse vastuvõtmist viima läbi mõjuhindamise, kui nad leiavad, et see on asjakohane ja õigusloomeprotsessi jaoks vajalik;

7.  peab vajalikuks kõigi mõjutatud poliitikavaldkondade välisekspertide ja sidusrühmade kaasamist mõjuhindamisprotsessi, et tagada sõltumatus ja objektiivsus; rõhutab seoses sellega põhimõttelist erinevust avaliku arutelu ja sõltumatu mõjuhinnangu vahel; märgib, et mõjuhindamise lõpptulemus ja kvaliteedikontroll peavad jääma Euroopa Liidu institutsioonide vastutusalasse, et tagada nende läbiviimine samade kõrgete standardite kohaselt;

8.  kutsub mõjuhinnangute koostamisel üles tagama maksimaalset läbipaistvust, kaasa arvatud õigusakti ettepaneku laiaulatuslike tegevuskavade varajane avaldamine, et tagada kõikidele sidusrühmadele samaväärne juurdepääs õiguslikule menetlusele; on seetõttu samuti seisukohal, et komisjoni praegust konsulteerimisperioodi tuleks pikendada 12 nädalani;

9.  on seisukohal, et riiklikud haldusasutused või nendest sõltuvad ettevõtjad ei tohi heaks kiita nende projektide mõjuhinnanguid, mille sponsorid nad ise on;

10.  peab oluliseks, et liikmesriigid viiksid enne õigusakti vastuvõtmist läbi mõjuhinnangute kontrolli, et hinnata õigusakti ettepaneku mõju siseriiklikele õigusaktidele ja riiklikele poliitikavaldkondadele; nõuab suurema järelhindamise teostamist ja kohustuslike vastavustabelite kaasamise täiendavat kaalumist, et tagada ELi õigusaktide nõuetekohane rakendamine liikmesriikides ja nende eesmärkide täitmine;

11.  arvab, et mõjuhinnang on sobiv vahend, et kontrollida komisjoni ettepanekute asjakohasust ja eelkõige subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimist ning selgitada kaasseadusandjatele ja üldsusele üksikasjalikumalt põhjuseid, miks mingi meede välja valiti;

12.  rõhutab, et hea mõjuhinnangu olulised osad on probleemi määratlemine, konsulteerimine asjaomaste pooltega, eesmärkide kindlaks määramine ja strateegiliste tegevusvõimaluste väljatöötamine;

13.  peab oluliseks, et õigusakti ettepanekuga kaasneks alati mõjuhinnang; märgib, et see võib vajaduse korral kehtida ka Euroopa Liidu õiguse lihtsustamise ja uuesti sõnastamise kohta ning vastavalt ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 sätetele ka delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide kohta;

14.  peab mõjuhinnangut n-ö elavaks dokumendiks, mis on õigusloomeprotsessi osa; rõhutab vajadust tagada piisav paindlikkus, et ka tulevikus saaks õigusloomeprotsessi käigus teha mõjuhinnanguid;

15.  nõuab mõjuhinnangute puhul arvestamist paljude kriteeriumidega vastavalt tervikliku lähenemisviisi põhimõttele ja mitte üksnes keskenduma kulude ja tulude analüüsile, et anda õigusloojale seeläbi võimalikult täiuslik ülevaade; juhib sellega seoses tähelepanu 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes ja 2005. aasta ühises lähenemisviisis välja toodud majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaaspektidele, mida tuleks ühises hinnangus arvesse võtta; rõhutab seoses sellega, et tuleb tagada ELi poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki liidu eesmärke ja järgides pädevuse andmise põhimõtet, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 7;

16.  nõuab, et mõjuhindamise raames tehtaks alati ka kulude ja tulude analüüs, s.t kontrollitaks kõikide kulusid sisaldavate programmide ja meetmete kulutasuvust, samuti nende võimalikku mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKE); nõuab sellega seoses väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act” 2008. aastal esitatud VKE-testi järjekindlat rakendamist; tuletab meelde, et iga seaduse korral, mis VKE-sid koormab, tuleb olemasolevaid eeskirju põhjalikult hinnata, eesmärgiga vähendada VKEde üldist reguleerimisega seotud koormust;

17.  nõuab, et mõjuhindamise raames analüüsitaks põhjalikult kõiki uusi poliitilisi ettepanekuid, millel on oluline mõju tööstuslikule konkurentsivõimele; nõuab samuti, et ELi õigusaktide mõju kohta Euroopa majanduse konkurentsivõimele viidaks läbi järelhindamine; märgib, et ka komisjon teatas sellisest lähenemisviisist oma teatises üleilmastumise ajastu tervikliku tööstuspoliitika kohta;

18.  rõhutab vajadust teha järeldused olemasolevate õigusaktide järelhindamisest ja Euroopa Kohtu asjakohase kohtupraktika analüüsist, samuti rõhutab, et enne ettepaneku tegemist uue õigusakti vastuvõtmiseks on vaja kaaluda, millised strateegilised valikud on selles poliitikavaldkonnas võimalikud;

19.  nõuab, et Euroopa tasandi mõjuhinnangutes tuleks tähelepanu pöörata Euroopa lisandväärtusele ka selles osas, milline kulude kokkuhoid kaasneb üleeuroopalise lahendusega ja/või millised täiendavad kulutused lisanduvad liikmesriikidele juhul, kui üleeuroopalist lahendust ei ole;

20.  on seisukohal, et mõjuhinnangutes tuleks võtta arvesse mõju ELi majanduspartnerlustele, samuti mõju, mida avaldab teatud Euroopa standardi valimine rahvusvahelise standardi asemel;

21.  rõhutab, et õiguslooja käsutuses olevaid alternatiive täielikult kaaluvate mõjuhinnangute juurde peab alati kuuluma ka meetmete mittevõtmise valiku põhjalik analüüs;

22.  rõhutab, et mõju hindamine ei tohi kaasa tuua suuremat bürokraatiat ega mittevajalikke viivitusi õigusloomemenetluses; on siiski seisukohal, et usaldusväärse tulemuse saamiseks tuleb mõjuhinnangu koostamiseks anda piisavalt aega; rõhutab sellega seoses, et mõjuhinnangut ei tohi kuritarvitada soovimatute õigusaktide vastuvõtmist takistava vahendina; nõuab seetõttu tungivalt mõjuhinnangute ladusaks ja õigeaegseks koostamiseks tungivalt selliste tehniliste ja halduslike eelduste loomist nagu raamkokkulepped, kiirendatud pakkumismenetlused ja omavahendite optimaalne kasutamine;

23.  kutsub kooskõlas parimatest tavadest lähtuva lähenemisviisiga üles järgima nende riikide kogemust, kus mõjuhinnanguid tehakse juba aastaid, et parandada sellega jätkuvalt mõju hindamist Euroopa Liidu tasandil;

24.  nõuab mõjuhinnangute kaasajastamist kogu õigusloomeprotsessi vältel, et oleks võimalik võtta arvesse kõik protsessi ajal toimuvad muudatused;

25.  rõhutab, et mõju ei tuleks hinnata üksnes enne õigusakti vastuvõtmist (ex ante), vaid ka õigusakti vastuvõtmise järel (ex post); tuletab meelde, et sel viisil on võimalik paremini hinnata, kas õigusaktid eesmärgid on tõepoolest saavutatud või mil määral tuleks õigusakti kohandada või ka säilitada; rõhutab sellest hoolimata, et õigusakti vastuvõtmise järgne hindamine ei tohiks kunagi asendada komisjoni kohustust aluslepingute täitmise järelvalvajana jälgida tulemuslikult ja õigeaegselt seda, kas liikmesriigid liidu õigust kohaldavad;

26.  rõhutab komisjoni esmast kohustust viia aluslepingu kohase algatusõiguse kasutamisel läbi oma ettepanekute kvaliteetsed mõjuhinnangud;

Parandamisvõimalused komisjoni tasandil

27.  tunnistab, et komisjon on viimastel aastatel mõjuhinnangute kvaliteeti parandanud, kuid rõhutab, et seda tuleb veelgi parandada;

28.  juhib sellega seoses tähelepanu 2006. aastal loodud komisjoni mõjuhindamise komiteele (Impact Assessment Board – IAB), mis kannab olulisel määral vastutust komisjoni enda mõjuhinnangute arengu eest;

29.  rõhutab, et mõjuhindamise komitee liikmed on vaid vormiliselt sõltumatud, kuna praegu nimetab komisjoni president nad ametisse ja annab juhised ning seetõttu ei ole võimalik rääkida täielikust sõltumatusest; nõuab seetõttu, et Euroopa Parlament ja nõukogu kontrolliksid mõjuhindamise komitee liikmeid enne ametisse nimetamist ja komitee liikmed ei oleks enam kohustatud toimima komisjoni presidendi juhiste järgi; nõuab, et mõjuhindamise komitee ja ekspertide töö kuuluks avaliku teenistuse alla ja olema võimalikult läbipaistev, et nende sõltumatust saaks praktikas tõendada;

30.  nõuab veel, et mõjuhindamise komitee töösse kaasataks kõigi poliitikavaldkondade eksperte ja mõjuhindamise komitee tööst mõjutatud sidusrühmi; nõuab, et need eksperdid oleksid väljastpoolt komisjoni ja ei oleks kohustatud vastu võtma juhiseid;

31.  nõuab teatiste ja vahearuannete vahendusel Euroopa Parlamendi ja eriti selle vastavate komisjonide varajast ja ulatuslikku kaasamist kogu mõjuhindamise protsessi ning mõjuhindamise komitee töösse; kutsub komisjoni üles esitama õigusakti ettepaneku esitamisel parlamendile ja nõukogule kahe- kuni neljaleheküljelisi kokkuvõtteid täieliku mõjuhinnangu kohta ja vajaduse korral selgitus, miks mõjuhinnangut ei ole tehtud, et tagada mõjuhinnangus kõikide asjakohaste küsimuste käsitlemine, ohustamata hindamise sõltumatust tegeliku hindamise mõjutamisega;

32.  märgib, et komisjonil tuleks mõjuhinnanguid koostades konsulteerida ka liikmesriikidega, kes peavad direktiivid hiljem riiklikku õigussüsteemi üle võtma, samuti teavad liikmesriikide ametiasutused üldjuhul paremini, milliseid tagajärgi õigusaktid praktikas kaasa toovad;

33.  rõhutab, et täielikul ja objektiivsel mõjuhinnangul põhinev arukas reguleerimine jääb Euroopa institutsioonide vastutusele ja komisjon peab seetõttu arvestama ka Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning liikmesriikide antud tagasisidega.

34.  märgib, et enne mõjuhinnangu lõplikku vastuvõtmist tuleb selle esialgsed tulemused esitada läbivaatamiseks väliseksperdile; nõuab sellega seoses läbivaatamise tulemuste avalikustamist;

35.  viitab Euroopa Kontrollikojast tulnud kriitikale, et mõnikord teeb komisjon õigusloomealgatuse veel enne mõjuhindamise protsessi lõppu; võtab lisaks sellele teadmiseks kriitika, mille kohaselt ei pruugi kõik poliitilised lahendused samaväärset tähelepanu saada; rõhutab, et mõjuhindamisprotsessis tuleb täielikult kaaluda kõiki poliitilisi lahendusi;

36.  nõuab suurema läbipaistvuse huvides kõikide ekspertide ja mõjuhindamisprotsessis osalejate nimede ja nende huvide deklaratsioonide avaldamist;

37.  nõuab seoses avalike konsultatsioonidega sidusrühmade varajast teavitamist kavandatud konsultatsioonidest; nõuab veel, et sidusrühmadel oleks avalike konsultatsioonide raames võimalik mõjuhinnanguid õigeaegselt kommenteerida enne komisjoni ettepaneku avaldamist;

38.  nõuab, et komisjoni kasutatavad andmed oleksid usaldusväärsed ja võrreldavad;

39.  kutsub komisjoni üles mõjuhindamise käigus korrapäraselt analüüsima õigusakti ettepanekute võimalikku mõju halduskoormusele ning alati selgelt esile tõstma, millised võimalused vähendavad halduskoormust kõige rohkem või toovad kaasa kõige vähem bürokraatiat;

40.  märgib, et kasutu on tutvustada mõjuhinnangu tulemusi üheaegselt õigusakti ettepanekuga, kuna see tekitab mulje, nagu oleks mõjuhinnangu peamine eesmärk komisjoni ettepaneku põhjendamine; soovitab seetõttu dokumendid õigusloomeprotsessi igas etapis varakult avaldada, kaasa arvatud komisjoni lõpliku mõjuhinnangu avaldamine mõjuhindamise komitee heakskiidetud kujul, enne talitustevaheliste konsultatsioonide alustamist;

41.  teeb ettepaneku, et komisjon avaldaks kõik oma lõplikud mõjuhinnangud eriväljaannetes, nii et neile oleks võimalikult kerge viidata ja et avalikkus neid selleks ette nähtud veebisaidi kaudu otsida saaks;

42.  nõuab, et komisjon korraldaks vastuvõetud õigusaktide järelhindamisi; kordab siiski, et järelhindamine ei tohiks kunagi asendada komisjoni kohustust jälgida, kuidas liikmesriigid liidu õigust kohaldavad;

43.  kutsub komisjoni üles avaldama üksikasjalikku arvamust parlamendi tehtud mõjuhinnangute kohta;

Parandamisvõimalused Euroopa Parlamendi tasandil

44.  kutsub oma komisjone üles kasutama järjekindlamalt juba olemasolevaid ja kergesti kasutatavaid parlamendi mõjuhinnanguid; meenutab, et mõjuhinnangute tegemiseks on olemas eraldi eelarverida; peab parlamendi mõjuhinnangule tuginemist vajalikuks eelkõige juhul, kui algsesse ettepanekusse viiakse sisse olulised muudatused;

45.  tuletab samuti meelde, et mõjuhinnanguid ei pea tingimata tegema ajamahuka uuringu raames, vaid pigem piiratud uuringute ja workshop'i kujul ja ekspertidega arutelusid läbi viies;

46.  on seisukohal, et parlament peaks oma seadusandlikesse resolutsioonidesse korrapäraselt lisama standardse klausli, milles on viide sellele, et tuleb arvesse võtta kõik ELi institutsioonide tehtud mõjuhinnangud kõnealuse õigusaktiga seotud valdkondades;

47.  märgib, et parlamendi ja tema komisjonide käsutuses on juba praegu mehhanismid komisjoni mõjuhinnangute kontrollimiseks; leiab, et mõjuhinnangu esitamine komisjoni poolt asjaomastele parlamendikomisjonidele oleks väärtuslik täiendus parlamendi kontrollile; märgib, et selliseks kontrollimiseks võib kasutada ka muid võimalusi, nagu täiendavad mõjuhinnangud, põhjalikumad analüüsid, välisekspertide hinnangud komisjoni mõjuhinnangutele ja sõltumatute spetsialistidega korraldatud erikohtumised; rõhutab sellega seoses, et parlamendi ekspertüksuste tööd tuleb järjepidevalt edasi arendada;

48.  rõhutab, et parlamendi mõjuhinnanguid võiks vaadelda kui komisjoni mõjuhinnangute parandusi;

49.  nõuab komisjoni mõjuhinnangute korrapärast ja võimalikult varajast kontrollimist parlamendi ja eeskätt parlamendikomisjonide tasandil;

50.  rõhutab, et otsus parlamendi mõjuhinnangute kohta tuleb teha asjaomases komisjonis raportööri kaasamise teel; teeb ettepaneku muuta kodukorda selliselt, et komisjon võib mõjuhinnangu läbiviimise kohustuslikuks teha, kui kohal on üks neljandik komisjoni liikmetest;

51.  soovitab kõikidel komisjonidel enne õigusakti ettepaneku tegemist korraldada komisjoniga mõjuhinnangu teemal põhjalik arvamuste vahetus;

52.  rõhutab, et mõjuhinnangud on olulised ka parlamendi õigusloomeprotsessis; julgustab parlamenti oluliste muudatusettepanekute korral õigusloomeprotsessi igas etapis uurima mõjuhindamise võimalust; rõhutab, et see ei tohi tuua kaasa pikka viivitamist;

53.  nõuab ühtlasi, et parlamendiliikmetel oleks õigus nõuda väikseid uuringuid, millest nad saaksid oma parlamenditööga seotud valdkondade kohta vajalikke andmeid või statistikat, ja teeb ettepaneku, et selliseid uuringuid võiks teha Euroopa Parlamendi raamatukogu lisaks oma praegustele ülesannetele;

54.  nõuab seetõttu, et parlament võtaks vastu kavad, et parlamendi raamatukogu saaks liikmetele seda teenust pakkuda; rõhutab, et kõik meetmed peaksid põhinema parlamendi raamatukogude, kaasa arvatud liikmesriikide raamatukogude parimatel tavadel ja et need tuleks teostada rangete eeskirjade kohaselt ja täielikus koostöös teadusuuringutega tegelevate komisjonidega;

Euroopa Parlamendi mõjuhinnangute autonoomse struktuuri loomine ja tulevikuväljavaated

55.  rõhutab mõjuhinnangute tervikliku mehhanismi tähtsust oma poliitika kvaliteedile ja järjepidevusele;

56.  nõuab seetõttu tervikliku mõjuhindamisprotsessi loomist Euroopa Parlamendis; teeb sellega seoses ettepaneku ühise mõjuhindamismenetluse loomiseks ühtse süsteemi ja ühtsete meetodite alusel;

57.  soovitab tungivalt anda see ülesandeks sõltumatule struktuurile, mis kasutab parlamendi enda vahendeid, kaasates näiteks raamatukogu, poliitikaosakonnad ja väliseksperdid, nagu riikide mõjuhindamise asutustest lähetatud ametnikud, mis teeks ad hoc üksikuid mõjuhinnanguid, ja see struktuur annaks aru Euroopa Parlamendile liikmetest koosneva järelevalvenõukogu vahendusel;

58.  nõuab selle jaoks vajaliku haldusliku infrastruktuuri loomist ja kindlustamist, et iga sellise infrastruktuuri puhul ei kasutata eelarvevahendeid, vaid juba olemasolevaid ressursse;

59.  rõhutab, et pikemas perspektiivis tuleks mõelda Euroopa institutsioonide ühisele lähenemisviisile mõjuhindamisel; tuletab meelde, et juba 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes ja 2005. aasta novembri institutsioonidevahelises ühises lähenemisviisis mõjuhindamisele nõuti Euroopa institutsioonide mõjuhindamise jaoks ühist metoodilist lähenemist;

60.  märgib kahetsusega, et komisjon on Euroopa institutsioonide ühise lähenemisviisi idee vastu;

61.  märgib, et nõukogu on siiani mõjuhinnangut kui vahendit väga vähe kasutanud; kutsub seetõttu nõukogu üles mõjuhindamist rohkem kasutama kooskõlas eespool nimetatud institutsioonidevahelise ühise lähenemisviisiga mõjuhindamisele, et tagada kvaliteetsem panus ELi õigusloomesse; rõhutab, et täielikul ja objektiivsel mõjuhinnangul põhineva aruka reguleerimise eest peavad ühiselt vastutama nii ELi institutsioonid kui ka liikmesriigid;

o
o   o

62.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0311. (2) ELT C 15E, 21.1.2010, lk 16. (3) ELT C 187E, 24.7.2008, lk 67. (4) ELT C 175E, 10.7.2008, lk 124. (5) ELT C 297E, 7.12.2006, lk 128. (6) ELT C 104E, 30.4.2004, lk 146.

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon sotsiaalpoliitika välismõõtme, töö- ja sotsiaalsete normide edendamise ning Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta (2010/2205(INI))

P7_TA(2011)0260 A7-0172/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6 ja 21;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 7, 9, 145–161, 206–209 ja 215;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 5, 12, 14, 15, 16, 21, 23, 26, 27, 28, 29, 31, 32, 33, 34 ja 36;

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) ja teisi inimõigustealaseid ÜRO dokumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966), rahvusvahelist majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti (1966), rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (1965), naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (1979) ja lapse õiguste konventsiooni (1989), võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni (1990) ja puuetega inimeste õiguste konventsiooni(1) (2006);

–  võttes arvesse ettevõtlust ja inimõigusi käsitlevat ÜRO raamistikku „Kaitsta, austada ja heastada”, mille kohta tegi ettepaneku peasekretäri eriesindaja (inimõiguste ning hargmaiste äriühingute ja teiste äriettevõtjate küsimuses) professor John Ruggie ning mida 2008. aastal toetas ühehäälselt ÜRO Inimõiguste Nõukogu (resolutsioon 8/7), hiljuti avaldatud juhtpõhimõtteid raamistiku rakendamiseks(2) ning välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi, kus märgitakse ettevõtluse tähtsat rolli inimõiguste täieliku austamise saavutamisel ning kinnitatakse nõukogu kindlat toetust ÜRO eriesindaja tööle(3);

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri eriesindaja John Ruggie viimatist aruannet inimõiguste ning rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude äriühingute küsimuse kohta(4);

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalhartat(5), eriti selle artikleid 5, 6 ja 19;

–  võttes arvesse võõrtöötajate õigusliku seisundi Euroopa konventsiooni(6);

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioone, eelkõige kaheksat põhikonventsiooni, mis käsitlevad ühinemisvabadust ja kollektiivläbirääkimiste õiguse tegelikku tunnustamist (konventsioonid nr 87 ja nr 88), igasuguse sunniviisilise ja kohustusliku töö kaotamist (konventsioonid nr 29 ja nr 105), tööhõive ja kutsealaga seotud diskrimineerimise kõrvaldamist (konventsioonid nr 100 ja nr 111) ning lapstööjõu kasutamise tõhusat keelustamist (konventsioonid nr 138 ja nr 182)(7);

–  võttes arvesse ILO konventsioone, mis käsitlevad töönorme (riigihankelepingud) (konventsioon nr 94) ja kollektiivläbirääkimisi (konventsioon nr 154)(8);

–  võttes arvesse ILO inimväärse töö tegevuskava ja ülemaailmset tööhõive pakti(9), mis võeti ülemaailmse toetusega vastu 19. juunil 2009. aastal toimunud rahvusvahelisel töökonverentsil;

–  võttes arvesse 10. juunil 2008. aastal 183 ILO liikme poolt üksmeelselt vastu võetud deklaratsiooni sotsiaalselt õiglase globaliseerumise kohta(10);

–  võttes arvesse Marrakechi lepingut, millega loodi Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO)(11), ning 2001. aasta novembris Dohas toimunud WTO neljandal ministrite konverentsil vastu võetud deklaratsiooni(12), eelkõige selle lõiget 31;

–  võttes arvesse teenustekaubanduse üldlepingut, eriti selle artikli 1 lõike 2 punkti d, nn 4. teenuste osutamise viisi(13);

–  võttes arvesse globaliseerumise sotsiaalse mõõtme maailmakomisjoni aruannet „Õiglane globaliseerumine – võimaluste loomine kõigile”(14);

–  võttes arvesse G20 riikide juhtide 24.–25. septembril 2009. aastal Pittsburghis toimunud tippkohtumisel tehtud avaldust(15);

–  võttes arvesse uusimaid täiendusi OECD eeskirjades rahvusvahelistele ettevõtetele(16);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta(17) ning selle määruse muutmise määrust (EÜ) nr 546/2009;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega(18) (töötajate lähetamise direktiiv);

–  võttes arvesse oma 20. septembri 1996. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamise kaasamisest ühenduse ja kolmandate riikide vahelistesse lepingutesse (19) ning oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes(20);

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse avatuse ja demokraatia kohta(21), milles nõuti, et WTO järgiks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhilisi sotsiaalseid norme ning Euroopa Liit tunnustaks ILO otsuseid, sealhulgas võimalikke nõudmisi kohaldada põhiliste sotsiaalsete normide rikkumise korral sanktsioone;

–  võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks(22), milles paluti lisada Euroopa Liidu kaubanduslepingutesse, eelkõige kahepoolsetesse lepingutesse, sotsiaalsed normid inimväärse töö tagamiseks;

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2005. aasta resolutsiooni globaliseerumise sotsiaalse mõõtme kohta(23);

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2005. aasta resolutsiooni laste ning eriti laste töö ärakasutamise kohta arengumaades(24);

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni õiglase kaubanduse ja arengu kohta(25);

–  võttes arvesse oma 22. mai 2007. aasta resolutsiooni globaalse Euroopa ja konkurentsivõime välisaspektide kohta(26), mis oli vastus komisjoni teatisele nõukogule ja parlamendile „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas. Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse” (KOM(2006)0567);

–  võttes arvesse oma 30. mai 2002. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistikku propageeriva komisjoni rohelise raamatu kohta(27) ja 15. jaanuari 1999. aasta resolutsiooni Euroopa toimimisjuhendi koostamise ja ELi standardite kohta arenguriikides tegutsevatele Euroopa ettevõtjatele(28);

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse ja uue partnerluse kohta(29);

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes(30);

–  võttes arvesse oma resolutsioone AKV piirkonna ja riikidega sõlmitud majanduspartnerluslepingute kohta, eelkõige 26. septembri 2002. aasta resolutsiooni(31), 23. mai 2007. aasta resolutsiooni(32) ja 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni(33);

–  võttes arvesse nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi laste töö kohta(34);

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 16. septembri 2010. aasta järeldusi „Muutuv maailm: väljakutse ELile”(35);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Globaliseerumise sotsiaalne mõõde – ELi poliitiline panus hüvede loomiseks kõigile” (KOM(2004)0383);

–  võttes arvesse 2. juuli 2008. aasta uuendatud Euroopa sotsiaalmeetmete kava (KOM(2008)0412);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks. Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas” (KOM(2006)0249);

–  võttes arvesse siseturu ja teenuste peadirektoraadi finantsaruandluse üksuse käivitatud ametlikku konsultatsiooni ettevõtete finantsvaldkonda mitte kuuluva teabe avaldamise kohta(36);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” (KOM(2010)0612);

–  võttes arvesse 1. jaanuaril 2009. aastal jõustunud üldist soodustuste süsteemi, millega võimaldatakse tollimaksuvaba juurdepääs või tollitariifide vähendamine suurele hulgale kaupadele ja mis sisaldab ka uut soodustust eriliste kaubandus-, finants- või arenguvajadustega haavatavatele riikidele(37);

–  võttes arvesse kõiki Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkuleppeid;

–  võttes eriti arvesse Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma ning Euroopa Liidu vahelist partnerluslepingut, mis sõlmiti 23. juunil 2000. aastal Cotonous ning mida on muudetud 2005. ja 2010. aastal(38);

–  võttes eriti arvesse Euroopa Liidu ning Colombia ja Peruu vahel mitmepoolse kaubanduslepingu(39) sõlmimiseks peetud läbirääkimiste lõpuleviimist;

–  võttes arvesse 14. jaanuaril 2010. aastal Euroopa Parlamendi korraldatud kuulamist „Sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohaldamine kaubandusläbirääkimistel”;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning arengukomisjoni ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A7-0172/2011),

A.  arvestades, et ELi sotsiaalkaitse- ja inimõiguste kaitsmise alased kõrged nõuded on Euroopa Liidu otsustavateks vahenditeks läbirääkimistel kaubandussuhete üle kolmandate riikidega;

B.  arvestades, et majanduslike ja sotsiaalsete õiguste kaitsmine on kõikide liikmesriikide ning ülejäänud riikide kohustus, mis tuleneb ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonist, ning arvestades, et see tähendab ka igaühe õigust luua ametiühinguid ja oma huvide kaitsmiseks ametiühingusse astuda;

C.  arvestades, et ILO peamisi konventsioone tuntakse rahvusvaheliselt kui õiglase rahvusvahelise kaubanduse alust, ning arvestades, et kahjuks ei pea kõik liikmesriigid neist täielikult kinni;

D.  arvestades, et liidu huvides on kahepoolsete kaubanduslepingute sõlmimine, millest saavad kasu nii liit kui ka kaubanduspartnerid, tingimusel, et mõlemad pooled austavad inimõiguste deklaratsioonis sätestatud õigusi;

E.  arvestades, et kõikide liikmesriikide suhtumises peavad selgelt väljenduma Euroopa sotsiaalse mudeli põhimõtted, kui kaalul on sotsiaalsed küsimused ja avatud koordinatsiooni meetodil põhinev liikmesriikidevaheline koostöö;

F.  arvestades, et demokraatlik õigusriik põhineb tugevatel ja vabadel ametiühingutel, sotsiaalühendustel ja sotsiaalsetel liikumistel ning need saavad eksisteerida üksnes demokraatlikus ühiskonnas, kus valitseb võimude lahusus;

G.  arvestades, et mõned arenguriigid tunnevad survet loobuda oma suhtelisest eelisest, kui liit nõuab vastavust rahvusvaheliste töönormidega;

H.  arvestades, et 2008. aastal 183 ILO liikme poolt üksmeelselt vastu võetud ILO deklaratsioonis sotsiaalselt õiglase globaliseerumise kohta sätestatakse, et tööõiguse põhimõtete ja tööalaste põhiõiguste rikkumist ei tohi rakendada ega muul moel kasutada õiguspärase suhtelise eelisena ning et tööõiguse reegleid ei tohiks kasutada kaubanduse kaitsemeetmetena;

I.  arvestades, et mõned kolmandad riigid üritavad ELiga kaubanduslepingute sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste käigus võtta kasutusel 4. teenuste osutamise viisi(40);

J.  arvestades, et paljud ettevõtted võtavad sotsiaalset vastutust tõsiselt ning tegutsevad selle nimel, et tagada oma mõjupiirkonnas sotsiaalsete ja keskkonnanormide järgimine, liitudes selleks näiteks ÜRO algatusega Global Compact või vabatahtlike majandusalgatustega;

K.  arvestades, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse aluseks olevad põhimõtted, mida tunnustatakse täielikult rahvusvahelisel tasandil nii OECD, ILO kui ÜRO poolt, käsitlevad ettevõtete vastutustundlikku käitumist ning eeldavad eelkõige kehtivate õigusaktide järgimist eriti tööhõive, töösuhete, inimõiguste, keskkonna, tarbijahuvide ja -suhete läbipaistvuse ning korruptsioonivastase võitluse valdkonnas;

L.  arvestades, et ettevõtete sotsiaalset vastutust reguleeriva direktiivi vastuvõtmine ja selle järgimise edendamine peaks saama ELi tasandil reaalsuseks;

M.  arvestades, et globaliseerumine lihtsustab tööjõu liikumist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel;

N.  arvestades, et ILO rollist uute nõuete seadmisel kinni ei peeta, seda vaatamata ILO kaasamisele G20 töösse, inimväärse töö tegevuskava globaalsele tunnustamisele ning tööhõive ja inimväärse töö lisamisele esimesele aastatuhande arengueesmärgile;

O.  arvestades, et ühinemisvabaduse tingimusteta järgimist ja tõhusate kollektiivläbirääkimiste tähtsust tuleb taas meelde tuletada;

P.  arvestades, et inimväärse töö tegevuskava tuleks edendada;

Q.  arvestades, et kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 23 sätestatud võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõttega on äärmiselt oluline vältida igasugust diskrimineerimist tasustamisel;

R.  arvestades, et ELi üldise soodustuste süsteemi (GSP) vahehindamisest(41) ilmneb, et GSP+ kaubandusrežiimil, mis nõuab, et soodustatud riigid peavad ratifitseerima konkreetsed rahvusvahelised konventsioonid inimõiguste, töökohal põhiõiguste järgmise, jätkusuutliku majandusarengu ning hea valitsemistava kohta ning neid kohaldama, on olnud oluline positiivne mõju soolisele võrdõiguslikkusele nendes riikides;

S.  arvestades, et töötajate sotsiaalset kaitset tuleb edendada;

T.  arvestades, et tuleb parandada ILO poolt ajakohastatuteks loetud ILO konventsioonide ratifitseerimist ja kohaldamist, et üha enam arvestataks inimväärse töö nelja aluspõhimõtet, mis on tööhõive, sotsiaalkaitse, sotsiaalne dialoog ja töökohal järgitavad õigused, rõhutades eelkõige sotsiaalvaldkonna head valitsemistava käsitlevaid konventsioone, nagu konventsioonid nr 81 ja 129 tööinspektsiooni kohta, konventsioon nr 122 tööhõivepoliitika kohta ning konventsioon nr 144 kolmepoolse konsulteerimise kohta;

U.  arvestades, et 2. juuli 2008. aasta Euroopa sotsiaalmeetmete kavas (KOM(2008)0412) nõuti, et ELi liikmesriigid teeksid uusi jõupingutusi ILO poolt ajakohastatuteks loetud ILO konventsioonide ratifitseerimiseks ja kohaldamiseks, et näidata head eeskuju partneritele mujal maailmas;

V.  arvestades, et rahvusvaheliste tööõiguse reeglite tegelikule kohaldamisele avaldavad paljudes riikides negatiivset mõju nõrk töökorraldus ja sotsiaalpartnerite vähene suutlikkus;

W.  arvestades, et ILO 2011. aasta aruandes ülemaailmsete tööhõive arengusuundade kohta antud hinnangu kohaselt oli 2009. aastal 50,1% kõigist töötajatest, s.o 1,53 miljardit inimest, tööalaselt kaitsetus olukorras(42) ning arvestades, et finants- ja majanduskriisi tõttu on enne 2008. aastat kogutud andmetel tööalaselt kaitsetute isikute arvu vähenemine peatunud ja hakanud uuesti kasvama;

X.  arvestades, et ILO 2010. aasta aruandes sotsiaalkaitse kohta maailmas märgitakse, et üle 50% kõigist töötajatest puudub sotsiaalkaitse ning arvestades, et taas on tekkinud huvi sotsiaalkaitse laiendamise, sealhulgas sotsiaaltagatiste süsteemi edendamise vastu;

Üldpõhimõtted

1.  tuletab meelde, et ELi eesmärk on täita maailma sotsiaalpoliitikas juhtrolli, edendades ülemaailmselt sotsiaalseid eesmärke; rõhutab Euroopa Parlamendi olulist osa, mida Lissaboni lepinguga märkimisväärselt suurendati;

2.  tuletab samuti meelde, et ühenduse poliitika ja eesmärkide elluviimisel tuleb arvesse võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 sätestatud horisontaalset sotsiaalklauslit, näiteks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 46 ja 49 või ELi kaubanduspoliitika juures ei saa ühendus üldhuvivajadusi tähelepanuta jätta(43);

3.  tuletab lisaks meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 7 nõutakse ELi poliitika järjepidevust ja et seadusandja peab võtma arvesse kõiki ELi eesmärke ning tegutsema kooskõlas pädevuse andmise põhimõttega, see tähendab, et seadusandja peab leidma sobiva tasakaalu erinevate eesmärkide ja/või huvide vahel konkreetse õigusliku alusega õigusakti vastuvõtmisel(44);

4.  kutsub liikmesriike pidama kinni ILO põhikonventsioonidest, pidades eelkõige silmas selliste ühinemisvabadust ja kollektiivläbirääkimisi tõkestavate tegurite kaotamist, nagu näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise ergutamine või kollektiivlepingutest loobuma sundimine;

5.  palub vabakaubanduslepingute osalistel kooskõlas ILO liikmesusest tulenevate kohustustega ning ILO deklaratsiooniga aluspõhimõtete ja -õiguste kohta tööl ning selle järelmeetmetega, mille nimetatud organisatsioon võttis vastu oma 86. istungjärgul 1998. aastal, tunnustada, edendada ja rakendada oma õigusaktides ja tavades järgmisi põhiõigusi käsitlevaid põhimõtteid:

Rahvusvaheline koostöö – sotsiaalne koondumine

6.  tuletab meelde, et ELi nähakse kogu maailmas soovitud ja ligitõmbava partnerina majanduse dünaamilisuse ja sotsiaalse mudeli ainulaadse kombinatsiooni tõttu;

7.  rõhutab, et Euroopa sotsiaalne mudel pakub majandusliku edukuse oluliste edendajatena võrdseid võimalusi hariduses, kutseõppes ja tööturul, samuti võrdset juurdepääsu sotsiaalteenustele;

8.  on seisukohal, et põhiliste rahvusvaheliste sotsiaalsete normide rikkumine on omamoodi sotsiaalne ja keskkonnaalane dumping, mis kahjustab Euroopa ettevõtjaid ja töötajaid;

9.  palub komisjonil ja liikmesriikidel teha rahvusvaheliste organisatsioonidega koostööd, et parandada Euroopa sotsiaalse mudeli eeskujul globaliseerumise sotsiaalset mõõdet;

10.  toonitab sotsiaalkaitsealaste sidusate meetmete tähtsust nii Euroopa Liidu sees kui ka väljaspool seda;

11.  teeb ettepaneku edendada dialoogi kõigi asjaosalistega, rõhutades sotsiaalküsimuste olulisust ja keskendudes kasulike ja jätkusuutlike lahenduste ellu- ja täideviimisele; toonitab seoses sellega, kui oluline on suurendada sotsiaalpartnerite teadlikkust oma õigustest ja kohustustest;

12.  peab vajalikuks tugevdada pädevate rahvusvaheliste institutsioonide (eelkõige ILO, WTO, OECD ja ÜRO) rolli ja koostööd, et töötada välja, võtta kasutusele ja edendada rahvusvahelisi sotsiaalseid põhinorme ja nendega seotud sanktsioone;

13.  pooldab Euroopa Liidu hoidumist kaubanduslepingutest riikidega, mis ei pea kinni inimõigustest ega peamistest tööalastest normidest;

14.  toetab vahendite loomist partnerriikide vahelise jätkusuutliku dialoogi jaoks, mis põhineb vastastikusel austusel, taotleb partnerriikide, eriti arengumaade omavahendite arengut ja majandussektorite vastutustundlikku arendamist;

15.  kutsub ühtlasi komisjoni kohandama läbirääkimistel oma nõudmiste taset iga partnerriigi arengutasemega; teeb sellega seoses komisjonile ettepaneku koostada nimekiri lisanormidest, mida tuleks rakendada astmeliselt ja paindlikult, arvestades asjaomase partneri majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ja keskkonnaseisundit;

16.  on seisukohal, et nii partnerriigi territooriumil kui ka liikmesriikides peaksid sõltumatud organid pidevalt kontrollima nimetatud põhinormide täitmist ning et nende eelnevalt määratud kriteeriumite põhjal tuvastatud täitmata jätmise või rikkumise korral tuleks tõhusate ja läbipaistvate menetlustega kohaldada karistusi;

17.  on seisukohal, et nimetatud norme tuleks kohaldada täiel määral ning nende täitmisest ei tohi hoiduda ei vabatsoonide ega vastuvõtjariikidega sõlmitud lepingute abil;

18.  palub komisjonil ja liikmesriikidel teha partnerriikidega koostööd, et võidelda soolise diskrimineerimise ja mis tahes naiste vastu suunatud vägivalla vastu ning muuta sooline võrdõiguslikkus vastavalt aastatuhande arengueesmärkidele ja Pekingi tegevusprogrammile tõelisuseks nii liidu piires kui ka väljaspool seda; kutsub komisjoni ja liikmesriike rakendama meetmeid, mis märkimisväärselt tugevdavad naiste õiguslikku ja sotsiaalset positsiooni, et realiseerida naiste võimalik panus majanduse ja ühiskonna arengusse;

19.  pooldab arenguriikides ja -piirkondades soolise võrdõiguslikkuse edendamist kehtivate ja tulevaste GSP kaubanduslepingute kaudu; nõuab, et soolise võrdõiguslikkusega seotud rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimine ja tegelik rakendamine oleks kõigi väliskaubanduse ja majandusliku partnerluse alaste lepingute eeltingimus;

20.  kutsub lisaks komisjoni ja liikmesriike tegema omavahel ja partnerriikidega koostööd, et kaitsta haavatavaid rühmi ja võidelda mitte ainult soolise diskrimineerimise, vaid ka diskrimineerimisega rassilise või etnilise päritolu, usu või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel; palub vaesuse algpõhjustega tegelemisel pöörata erilist tähelepanu inimestele, keda võidakse mitmekordselt diskrimineerida ja kes on mitmel põhjusel ebasoodsas olukorras;

21.  kutsub komisjoni ja liikmesriike seadma kaubanduslepingutes, teiste riikidega peetavas dialoogis ning arengukoostöös prioriteediks laste töö kaotamise ja laste õiguste austamise ning märgib, et erasektoril on keskne roll laste õiguste järgimisel; on seisukohal, et laste tööjõuna kasutamise vastaste meetmete hulgas peaks olema täiskasvanutele inimväärsete töökohtade loomine, mis võimaldab lastel saada vajaliku hariduse; palub lisaks sellele luua ELis laste tööjõu kasutamise vihjeliin, kus kodanikud saavad teavitada kõigist ettevõtetest, kes kasutavad ükskõik kus maailmas laste tööd; on seisukohal, et vihjeliini töötajaskond peaks olema väiksearvuline, kuid sellel peaks olema piisav jõudlus, et avaldada tulemuste kohta aastaaruanne;

22.  rõhutab, et liidu kulutused seoses arengukoostöö, assotsieerimis- ja stabiliseerimislepingute ning kaubanduslepingutega toovad kaasa ainulaadse võimaluse aidata partnerriike elujõulise hariduse, kutseõppe, tööturu institutsioonide ja minimaalse sotsiaalkaitse kehtestamisel suurema sotsiaalse ja majandusliku kindluse ja selle tulemusena ka suurema heaolu nimel;

23.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid arengukoostöö ja välisabi raames inimväärse töö selliste kavade rakendamist, mis kajastavad riikide vajadusi ja prioriteete tööhõive ja sotsiaalpoliitika alal kolmepoolse kokkuleppe põhjal (tööandjad, töötajad, valitsused); palub täiendavalt komisjonil ja liikmesriikidel paremini integreerida majandus- ja kaubandussektori sotsiaalsed ja tööhõivealased eesmärgid arengukoostöö ja välisabi raames;

24.  palub komisjonil ja liikmesriikidel teha partnerriikidega koostööd kodanike selliste oskuste parandamisel, mis on olulised uute töökohtade loomise ja tööhõive seisukohalt, sest sellega edendatakse stabiilsust, heaolu, kaasavat ühiskonda ja head valitsemistava eelkõige ELi naabruses;

25.  nõuab, et uues välisteenistuses loodaks sotsiaalatašee ametikoht, et suurendada välisteenistuse tõhusust sotsiaalpoliitika valdkonnas ja eelkõige tagada, et inimväärne töö kõigile oleks poliitika keskne rakendatav eesmärk;

26.  tõdeb, et kuigi kahepoolsetes kaubanduslepingutes tunnustatakse rahvusvahelisel tasandil üha enam kaubanduse tegevuskavadega seotud tööõiguse põhireegleid ja sotsiaalseid norme, sisaldavad vabakaubanduslepingud ikka veel vähe viiteid sotsiaalsetele normidele; peab kahetsusväärseks, et ELis ei ole ühtse sõnastusega sotsiaalklauslit, mis lisataks kõigisse kahepoolsetesse kaubanduslepingutesse; nõuab tungivalt, et EL lisaks sotsiaalklausli kooskõlas muude rahvusvahelisel tasandil kokkulepitud ja tunnustatud reeglitega (nt ILO tööõiguse põhireeglid) kõikidesse ELi väliskaubanduslepingutesse, sealhulgas Maailma Kaubandusorganisatsiooniga seotud väliskaubanduslepingutesse;

27.  tuletab meelde, et WTO olemasolevad tavad peavad tooma arenguriikidele sama palju kasu kui arenenud riikidele;

28.  tuletab meelde, et konkurentsi- ja sotsiaalpoliitika peavad omavahel kokku sobima, ning rõhutab, et Euroopa sotsiaalset mudelit ei tohi mingil juhul nõrgendada konkurentsivõime ja väidetava majandusliku kasu arvelt; kordab taas, et Euroopa sotsiaalne mudel peab olema töötajate kaitsmisel eeskujuks arenguriikidele;

Ettevõtete sotsiaalne vastutus

29.  tuletab meelde, et EL on seadnud endale eesmärgiks mitte ainult ettevõtete sotsiaalse vastutuse valdkonnas eeskujuks saamise, vaid ka selle edendamise oma välispoliitikas; tunnustab komisjoni pingutusi ettevõtete sotsiaalse vastutuse parimate tavade edendamisel välisriikides tegutsevates Euroopa ettevõtetes, kuid rõhutab, et ta peaks rohkem arvesse võtma ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtete järgimist tõendava sertifitseerimise ja märgistamise tähtsust;

30.  on seisukohal, et ettevõtete sotsiaalne vastutus on kasulik ja ettevõtete jaoks mittesiduv panustamisvõimalus; soovitab ettevõtete sotsiaalse vastutuse edasist sihikindlat edendamist, muu hulgas ISO 26000 standardi, ÜRO algatuse Global Compact ja rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suuniste ning ettevõtete sotsiaalse vastutuse sidumise kaudu sektoris, kogukondades, riigi ja piirkonna tasandil inimväärset tööd edendavate laiemate algatustega, näiteks ILO parema töö ja SCORE programmiga, mis hõlmavad töötajaid, tööandjaid, ametkondi ja muid asjaomaseid sidusrühmi;

31.  rõhutab tungivalt, et ELi tasandil ei tuleks vastu võtta direktiivi ettevõtete sotsiaalse vastutuse reguleerimise ning selle põhimõtte järgimise kohta;

32.  arvab, et komisjon peaks oma tulevases teatises VKEde tegevuse rahvusvahelisemaks muutmise kohta tegema ettepanekud meetmeteks, mis aitavad toetada ja edendada VKEde ettevõtete sotsiaalse vastutuse alaseid algatusi, mis järgivad põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele” ning arvestavad nende eripära;

33.  palub komisjonil ja liikmesriikidel püüda tagada OECD rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud suuniste tugevdamine praegusel kujul, säilitades ja soodustades nende kohaldamist erijuhtudel, ning viia sisse riiklike kontaktpunktide hea tava, vaadates sealhulgas läbi viisid, kuidas Euroopa Liit saaks paremini täita oma kohust seoses riiklike kontaktpunktidega Euroopa välisteenistuse delegatsioonide kaudu;

34.  osutab, et ettevõtete sotsiaalne vastutus peaks käsitlema uusi valdkondi, näiteks töö korraldamine, võrdsed võimalused ja sotsiaalne kaasamine, diskrimineerimise vastased meetmed, elukestva õppe ja kutseõppe arendamine; rõhutab, et ettevõtete sotsiaalne vastutus peaks hõlmama näiteks töö kvaliteeti, võrdset tasustamist ja karjäärivõimalusi ning innovaatiliste projektide edendamist, et aidata kaasa nihkele jätkusuutliku majanduse suunas;

35.  palub komisjonil ja liikmesriikidel innustada ELis asuvaid ettevõtteid järgima kogu oma tegevuses, eriti tütarettevõtete ja muude seotud üksuste tegevuses, inimõigusi, sealhulgas majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi ning keskkonnahoidu;

36.  rõhutab, et rangete keskkonnapoliitika standardite järgimist EList pärit, kuid kolmandates riikides tegutsevate ettevõtete poolt tuleks vaadelda sama olulisena kui töötajate õiguste järgimist, sest keskkonnakahjustused ohustavad peaaegu alati ka töötajate tervist, hävitavad põllumajandusmaad, kalavarusid ja muid majandusressursse, võttes sellega paljudelt inimestelt elatise teenimise võimaluse;

37.  rõhutab, et ELi ettevõtete, nende tütarettevõtete ja alltöövõtjate suure osakaalu tõttu rahvusvahelises kaubavahetuses on neil keskne roll töö- ja sotsiaalnormide edendamisel ja levitamisel kogu maailmas ning seetõttu peaksid nad tegutsema kooskõlas Euroopa väärtuste ja rahvusvaheliselt tunnustatud normidega; peab õigeks ja asjakohaseks, et neid Euroopa ettevõtteid, kes siirdavad tootmise vähem rangete sotsiaalsete kohustustega riikidesse, saaks kõigi kohalikele elanikele tekitatud kahjude ja kahjulike välismõjude eest vastutusele võtta, seda ka Euroopa kohtutes;

38.  palub komisjonil muuta oma määruse ettepanekut kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (2010/0383 (COD)), et võimaldada hagejatel kaevata pädevuse lisaaluste loomise kaudu koos Euroopa emaettevõttega kohtusse kolmandas riigis asuv tütarettevõte;

39.  palub komisjonil toetada ettevõtete sotsiaalse vastutuse mõõtme lisamist mitmepoolsetesse kaubandusmeetmetesse nii rahvusvahelistel foorumitel, mis on toetanud ettevõtete sotsiaalse vastutuse kontseptsiooni, eelkõige OECD ja ILO tasandil, kui ka Maailma Kaubandusorganisatsioonis Doha-järgses kontekstis;

40.  kutsub komisjoni vabakaubandus- ja investeerimislepingute läbirääkimistel kolmandate riikidega süstemaatiliselt lisama nende lepingute säästva arengu peatükki õiguslikult siduva ettevõtete sotsiaalse vastutuse klausli;

41.  teeb ettepaneku, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse klausel võiks sisaldada ILO kaheksa keskse ja nelja esmatähtsa konventsiooni järgimist ning ka stiimuleid, mis ergutavad ettevõtteid sotsiaalse vastutuse valdkonnas kohustusi võtma, ning ettevõtete ja kontsernide hoolsuskohustust, s.t kohustust võtta ennetavaid meetmeid, et teha kindlaks ja hoida ära igasugust inimõiguste või keskkonnaõiguse rikkumist, korruptsiooni ja maksudest kõrvalehoidumist, sealhulgas ka oma tütarettevõtetes ja tarneahelates ehk teisisõnu oma mõjusfääris;

Töötajate õigused ja töötingimused

42.  kutsub kõiki liikmesriike austama ja edendama ILO tööõiguse põhireegleid, pidama kinni sotsiaalvaldkonnas seni sõlmitud kokkulepetest ja rakendama nendega kehtestatud põhimõtteid, mis puudutavad töötajate põhiõigusi;

43.  rõhutab, et mitmes GSP+ staatusega riigis on täheldatud tööõiguse põhireeglite rikkumisi, kuid see ei ole siiski põhjustanud soodustuste peatamist; on seisukohal, et tingimuste kohaldamata jätmine takistab ELi sotsiaalpoliitika ja tööõiguse põhireeglite ülemaailmse edendamise eesmärgi saavutamist ning on vastuolus poliitika sidususe põhimõttega;

44.  pooldab ILO rahvusvaheliste tööõiguse põhinormide järelevalvesüsteemi loomist, mis on rahvusvahelisel tasandil ainulaadne ning aitab tagada riikide poolt ratifitseeritud konventsioonide rakendamise; rõhutab, et ILO peaks probleemide korral riike sotsiaalse dialoogi ja tehnilise abi kaudu aitama;

45.  kutsub komisjoni soodustama tihedamat koostööd Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja ILO vahel, eesmärgiga saavutada tööõiguse põhireeglite ja inimväärse töö põhimõtte arvessevõtmine Maailma Kaubandusorganisatsiooni tegevuses ning vältida sotsiaalse arengu ohustamist;

46.  on arvamusel, et liidu poliitika peaks inimkapitali arendamisel ja tööturu reformimisel keskenduma nii üksikisikutele kui ka asutustele;

47.  väljendab muret asjaolu pärast, et mõned kolmandad riigid kasutavad oma kaubandustegevuses 4. teenuste osutamise viisi puhul kasutatavat korda; kutsub komisjoni ja liikmesriike seadma eesmärgiks juhtida rahvusvahelist rännet viisil, millega välditakse ärakasutamist ja ajude äravoolu;

48.  toetab algatusi, mis tõhustavad sotsiaalpartnerite vahelise dialoogi arengut ja koostööd partnerriikides ja rahvusvahelisel tasandil, ning palub komisjonil olemasolevaid programme edasi arendada, keskendudes sellistele programmidele, mille eesmärk on suurendada sotsiaalpartnerite institutsioonilist võimekust poliitika väljatöötamisel ja elluviimisel;

49.  pooldab ametiühingutesse ühinemise vabaduse ja kollektiivläbirääkimiste pidamise õiguse rakendamist ilma igasuguste eranditeta, et täita, parandada ja kaitsta inimväärseid töötingimusi;

50.  tuletab meelde ELi suuniseid, mis käsitlevad erinevaid inimõiguste alaseid küsimusi ning millega edastatakse kindel poliitiline sõnum selle kohta, et need küsimused on liidu jaoks esmatähtsad; palub seetõttu nõukogul võtta vastu sarnased suunised, mis põhinevad ILO kaheksal põhikonventsioonil, ja kasutada neid ELis praktilise vahendina, mis aitab sotsiaalvaldkonda hõlmaval liidu välispoliitikal tõhusamalt toimida; kordab, et rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide järgimine on inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt kõigile äriühingutele siduv kohustus;

51.  palub komisjonil ja liikmesriikidel üleilmastumisega seotud muudatuste ja ümberkorralduste sotsiaalsete tagajärgedega toimetulekuks töötada välja ennetav lähenemisviis;

Maailmamajanduse juhtimine

52.  tervitab G20 sotsiaalministrite kohtumiste korraldamist ning palub komisjonil nendel kohtumistel aktiivselt osaleda; avaldab kahetsust, et üldiselt ei ole ELi järelmeetmed ikkagi piisavad;

53.  palub komisjonil ja liikmesriikidel lisada tööhõive-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse küsimuse kõikidesse läbirääkimistesse, mis puudutavad maailmamajanduse juhtimisstruktuure ja makromajanduse alaseid dialooge;

54.  palub komisjonil ja liikmesriikidel üleilmastumise sotsiaalse mõõtme tugevdamise ühe võimalusena ergutada heade juhtimistavade kasutamist finants-, maksundus- ning õigusloome valdkonnas;

55.  palub komisjonil anda ELi liikmesriikidele soovitus rakendada ja ratifitseerida ILO poolt ajakohastatuteks loetud ILO konventsioonid, et parandada töötajate õigusi ja töötingimusi liidu piires ja partnerriikides eesmärgiga saavutada õiglane ja kaasav globaliseerumine liikmesriikide majandus- ja sotsiaalpoliitika välismõõtme suurema sidususe kaudu; palub komisjonil samal põhjusel ergutada liikmesriike korrapäraselt hindama majandus-, finants- ja kaubanduspoliitika mõju;

56.  on seisukohal, et rahvusvaheliste reguleerijate arvu märkimisväärse kasvu tõttu kerkivad esile kiireloomulised küsimused rahvusvahelise õiguskorra sidususest ja toimimisest, eelkõige seoses töötajate õiguste ja põhiõiguste kaitsmisega;

57.  teeb ettepaneku, et ülemaailmse juhtimise ümberkorraldamisel võetaks suund reguleerivate asutuste paremale ÜRO õiguskorraga integreeritusele ning ÜRO ametite, eelkõige ILO ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni kandvate põhimõtete kindlamale järgimisele;

o
o   o

58.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) http://www2.ohchr.org/english/law/ (2) http://www.business-humanrights.org/SpecialRepPortal/Home/Protect-Respect-Remedy-Framework (3) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/111819.pdf (4) http://www.business-humanrights.org/SpecialRepPortal/Home/Protect-Respect-Remedy-Framework (5) http://conventions.coe.int/Treaty/en/Treaties/Html/163.htm (6) http://www.coe.int/t/dg3/migration/documentation/Default_conv_en.asp (7) http://www.ilo.org/ilolex/english/convdisp1.htm (8) Ibid. (9) http://www.ilo.org/jobspact/about/lang--en/index.htm (10) http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/@dgreports/@cabinet/documents/publication/wcms_099766.pdf (11) http://www.wto.org/english/docs_e/legal_e/04-wto.pdf (12) http://www.wto.org/english/thewto_e/minist_e/min01_e/mindecl_e.htm (13) WTO: Teenustekaubanduse üldlepingu artikli 1 lõike 2 punkt d – 4. teenuste osutamise viis. (14) Genf, ILO 2004. http://www.ilo.org/fairglobalization/report/lang--en/index.htm (15) http://www.pittsburghsummit.gov/mediacenter/129639.htm (16) http://www.oecd.org/document/33/0,3746,en_2649_34889_44086753_1_1_1_1,00.html (17) ELT L 48, 22.2.2008, lk 82. (18) EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1. (19) ELT C 320, 28.10.1996, lk 261. (20) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107. (21) EÜT C 112 E, 9.5.2002, lk 326. (22) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 321. (23) ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 65. (24) ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 84. (25) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 865. (26) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 128. (27) ELT C 187, 07.8.2003, lk 180. (28) EÜT C 104, 14.4.1999, lk 180. (29) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 45. (30) Vastuvõetud tekstid P7_TA(2010)0446. (31) ELT C 273 E, 14.11.2003, lk 305. (32) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 301. (33) ELT C 323 E, 18.12.2008, lk 361. (34) Nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldused laste töö kohta, 10937/1/2010. (35) Euroopa Nõukogu 16. septembri 2010. aasta järeldused, EUCO 00021/1/2010. (36) http://ec.europa.eu/internal_market/consultations/2010/non-financial_reporting_en.htm (37) ELT L 211, 6.8.2008. (38) http://ec.europa.eu/development/icenter/repository/second_revision_cotonou_agreement_20100311.pdf (39) http://trade.ec.europa.eu/doclib/press/index.cfm?id=691 (40) WTO: Teenustekaubanduse üldlepingu artikli 1 lõike 2 punkt d – 4. teenuste osutamise viis. (41) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2010/may/tradoc_146196.pdf (42) Tööalaselt kaitsetu olukord: omal kulul töötajate ja palgata töötavate pereliikmete summa. Tööalaselt kaitsetute näitaja on üheks ametlikuks aastatuhande eesmärkide tööhõivealaseks näitajaks esimese eesmärgi, äärmise vaesuse ja nälja likvideerimise raames. (43) Tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni esimehe taotlusel Euroopa Parlamendi õigusteenistuse esitatud arvamus ELi toimimise lepingu artikli 9 reguleerimisala kohta (horisontaalne sotsiaalklausel) (SJ-00004/10), lõige 15. (44) Idem, lõige 8.

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon määruse (EÜ) nr 1905/2006 kohta, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend: kogemused ja tulevikuväljavaated (2009/2149(INI))

P7_TA(2011)0261 A7-0187/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 208–211, 290 ja 291;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend(1);

–  võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, millega nähakse ette aastatuhande arengueesmärgid kui kriteeriumid, mille rahvusvaheline üldsus on ühiselt kehtestanud vaesuse kaotamiseks;

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: „Euroopa konsensus”, mis allkirjastati 20. detsembril 2005(2);

–  võttes arvesse ühisdeklaratsiooni demokraatliku järelevalve ja välistegevuste sidususe kohta ning komisjoni deklaratsiooni demokraatliku järelevalve ja välistegevuste sidususe kohta, mis on lisatud eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitlevale institutsioonidevahelisele kokkuleppele(3);

–  võttes arvesse komisjoni deklaratsioone, mis on kantud nõukogu protokolli, millega nõukogu võttis ametlikult vastu nõukogu ühise seisukoha arengukoostöö rahastamisvahendi vastuvõtmise kohta(4) ning eriti komisjoni deklaratsiooni arenguabi rahastamisvahendi määruse artikli 5 kohta,

–  võttes arvesse tolleaegse arengukomisjoni esimehe Josep Borrell Fontellesi 5. märtsi 2007. aasta kirja D (2007) 303749 tolleaegsetele volinikele Ferrero-Waldnerile ja Michelile(5);

–  võttes arvesse tolleaegse voliniku Ferrero-Waldneri 26. märtsi 2007. aasta kirja A (2007) 5238 tolleaegsele arengukomisjoni esimehele Josep Borrell Fontellesile(6);

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni arenguabikomitee (OECD/DAC) võlausaldajate teavitussüsteemi raporteerimise direktiive(7);

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2007. aasta otsust kohtuasjas C-403/05 (Euroopa Parlament versus Euroopa Ühenduste Komisjon) tühistamishagi komisjoni otsuse suhtes, millega kiidetakse heaks Filipiinide riigipiiri turvalisusega seonduv projekt (määruse (EMÜ) nr 443/92 alusel tehtud otsus);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1337/2008, millega luuakse rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades(8);

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistujariigi 29. ja 30. oktoobri 2009. aasta järeldusi (dokument nr 15265/2009);

–  võttes arvesse nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsust, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine(9);

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta teatist ELi eelarve läbivaatamise kohta (KOM(2010)0700);

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta rohelist raamatut kolmandatele riikidele antava ELi eelarvetoetuse tuleviku kohta (KOM(2010)0586);

–  võttes arvesse komisjoni 10. novembri 2010. aasta rohelist raamatut „Kaasavat majanduskasvu ja säästvat arengut toetav ELi arengupoliitika. ELi arengupoliitika mõju suurendamine” (KOM(2010)0629);

–  võttes arvesse oma 15. veebruari 2007. aasta resolutsiooni komisjoni otsuste eelnõude kohta, millega kehtestatakse riiklikud strateegiadokumendid ja näidisprogrammid Malaisia, Brasiilia ja Pakistani kohta(10);

–  võttes arvesse oma 7. juuni 2007. aasta resolutsiooni komisjoni otsuse eelnõu kohta, millega luuakse Mercosuri ja Ladina-Ameerika piirkonnastrateegia dokumendid ja piirkondlikud näidisprogrammid(11);

–  võttes arvesse oma 21. juuni 2007. aasta resolutsiooni komisjoni otsuse eelnõu kohta, millega luuakse Aasia piirkonnastrateegia dokument aastateks 2007–2013 ja mitmeaastane näidisprogramm(12);

–  võttes arvesse oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni arengukoostöö rahastamisvahendi rakendamise demokraatliku järelevalve kohta(13);

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni komisjoni otsuse eelnõu kohta, millega kehtestatakse Iraagi 2007. aasta erimeede(14),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2008. aasta resolutsiooni komisjoni otsuste eelnõude kohta, millega kehtestatakse iga-aastased tegevusprogrammid aastaks 2008 Brasiiliale ja aastaks 2008 Argentinale(15);

–  võttes arvesse oma 15. märtsi 2007. aasta resolutsiooni kohalike omavalitsuste ja arengukoostöö kohta(16);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Kohalikud omavalitsused: arenguprotsessi osalised” (KOM(2008)0626);

–  võttes arvesse komisjoni 2010. aastal algatatud struktureeritud dialoogi, mille eesmärk on kaasata komisjoni arengukoostöösse kodanikuühiskonna organisatsioonid ja kohalikud omavalitsused;

–  võttes arvesse oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni komisjoni otsuse eelnõu kohta, millega luuakse 2009. aasta tegevusprogramm valitsusväliste osalejate ja kohalike omavalitsuste osalemiseks arengus (II osa: sihtprojektid)(17);

–  võttes arvesse oma 3. veebruari 2011. aasta seisukohta nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend(18);

–   võttes arvesse oma 3. veebruari 2011. aasta seisukohta nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend(19);

–  võttes arvesse oma 3. veebruari 2011. aasta seisukohta nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1934/2006, millega luuakse rahastamisvahend koostööks tööstus- ning teiste suure sissetulekuga riikide ja territooriumidega(20);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7-0187/2011),

A.  arvestades, et arengukoostöö rahastamisvahendi määruse artikli 2 lõike 1 kohaselt on selle vahendi raames tehtava koostöö põhiline eesmärk kaotada vaesus partnerriikides ning püüda sealhulgas saavutada aastatuhande arengueesmärgid;

B.  arvestades, et arengukoostöö rahastamisvahendi määruse artikli 2 lõike 4 kohaselt peavad kõik geograafiliste programmide meetmed ja 90% temaatiliste programmide meetmete kulutustest vastama OECD/DAC ametliku arenguabi kriteeriumidele;

C.  arvestades, et komisjoni arvutuste kohaselt ei vastanud ametliku arenguabi kriteeriumidele ainult 0,2% 2007.–2009. aastal arengukoostöö rahastamisvahendi temaatilistest programmidest rahastatud kohustustest;

D.  arvestades, et vastavalt nõukogu otsusele 1999/468/EÜ (komiteemenetluse otsus)(21) algatas parlament 2007. aastal määruse (EÜ) nr 1905/2006, sealhulgas kõikide riiklike, piirkondlike ja temaatiliste strateegiadokumentide ning mitmeaastaste näidisprogrammide ja enamiku iga-aastaste tegevusprogrammide rakendamise demokraatliku järelevalve;

E.  arvestades, et kooskõlas ühisdeklaratsiooniga demokraatliku järelevalve ja välistegevuste sidususe kohta ning komisjoni deklaratsiooniga demokraatliku järelevalve ja välistegevuste sidususe kohta, mis on lisatud eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitlevale institutsioonidevahelisele kokkuleppele, kohustus komisjon võtma parlamendi seisukohti nende strateegiate elluviimisel nõuetekohaselt arvesse;

F.  arvestades, et isevastutuse, osalemise ja hea valitsemistava põhimõtted eeldavad mitmepoolset lähenemist, mille raames eri arengupartnerid, nagu kohalikud omavalitsused või valitsusvälised osalejad tegutsevad üksteist täiendaval ühtsel viisil; arvestades, et oluline on siiski teha selget vahet kohalike omavalitsuste ja valitsusväliste osalejate konkreetses rollis, seoses nende pädevusvaldkondade, õiguspärasuse ja demokraatliku kontrolli, kogemustega kohaliku tasandi küsimustega tegelemisel ja riikliku poliitika elluviimisse kaasamisega;

G.  arvestades, et EL rahastab rahvusvahelist koostööd Aafrikaga nelja geograafilise rahastamisvahendi kaudu: Euroopa Arengufond Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide jaoks, Lõuna-Aafrika kaubandus-, arengu- ja koostööleping, Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument viie Põhja-Aafrika riigi jaoks ning arengukoostöö rahastamisvahend temaatiliste programmide rahastamiseks;

H.  arvestades, et komisjon on võtnud kohustuse tagada, et 2009. aastaks oleks 20% tema poolt arengukoostöö rahastamisvahendiga hõlmatud riiklikest programmidest eraldatud abist pühendatud põhi- ja keskharidusele ning esmatasandi tervishoiule, kasutades nende sektoritega seotud projekti-, programmi- või eelarvetoetusi, arvestades kõigi geograafiliste piirkondade keskmisi näitajaid;

I.   arvestades, et EL on seadnud endale ühise eesmärgi kulutada 2015. aastaks 0,7% oma kogurahvatulust ametlikule arenguabile,

J.  arvestades, et 2012. aasta ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi eesmärk on tagada uue poliitilise vastutuse võtmine säästva arengu toetamiseks, hinnata säästva arengu valdkonnas rahvusvahelisel tasandil kokkulepitud eesmärkide elluviimisel seni saavutatud edu ning tegeleda uute ja esilekerkivate probleemidega;

K.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 on sätestatud, et seadusandliku aktiga võidakse komisjonile delegeerida õigus võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad, mis täiendavad või muudavad seadusandliku akti teatavaid mitteolemuslikke osi;

Omandatud kogemused

1.  väljendab heameelt komisjoni valmisoleku üle pidada kinni oma lubadusest alustada Euroopa Parlamendiga korrapärast dialoogi arengukoostöö rahastamisvahendi rakendamise üle; tunnustab pingutusi, mida on tehtud selleks, et hoida parlamendi arengukoostöö rahastamisvahendi töörühmi kursis sellega, kuidas parlamendi märkusi strateegiadokumentide kohta on arvesse võetud iga-aastaste tegevusprogrammide koostamisel;

2.  märgib, et eriti vahehindamise käigus on komisjoni ja Euroopa Parlamendi vaheline dialoog demokraatliku järelevalve osana aidanud vältida selliste strateegiadokumentide vastuvõtmist, mis sisaldavad pädevust ületavaid sätteid, ning viia strateegiadokumendid kooskõlla arengukoostöö rahastamisvahendi määruse ja eriti ametliku arenguabi abikõlblikkuse põhimõtetega;

3.  väljendab kahetsust selle üle, et komisjon ei ole võtnud piisavalt arvesse parlamendi poolt demokraatliku järelevalve käigus tõstatatud probleeme, eriti seoses vähese keskendumisega vaesusele ja aastatuhande arengueesmärkidele;

4.  väljendab kahetsust selle üle, et ehkki Euroopa konsensuses arengu küsimuses (2005) ja arengukoostöö rahastamisvahendis rõhutatakse isevastutuse tähtsust, on riikide parlamentide kaasatus riiklike strateegiadokumentide koostamisse osutunud tegelikkuses väga väikeseks; väljendab kahetsust selle üle, et komisjon ei ole nõuetekohaselt rakendanud määruse (EÜ) nr 1905/2006 artikleid 19, 20 ja 33, mis käsitlevad konsulteerimist valitsusväliste osalejate ja kohalike omavalitsustega;

5.  märgib, et majanduskasvu soodustavat strateegiat ei tohi segi ajada pikaajalise arengustrateegiaga, mis hõlmab selliste pikaajaliste eesmärkide rahastamist nagu tervishoid, haridus, energia kättesaadavus maapiirkondades, väiketalunike toetamine jne;

6.  väljendab kahetsust selle üle, et vastuseks parlamendi resolutsioonidele, milles anti märku määruse artikli 2 lõikes 4 sätestatud ametliku arenguabi abikõlblikkuskriteeriumi nõude mittetäitmisest, muutis või tühistas komisjon vaid 3 asjaomasest 11-st rakendusmeetme projektist;

7.  väljendab kahetsust selle üle, et vastavalt arengukoostöö rahastamisvahendi määruse artiklile 35 loodud komitee ei reageerinud parlamendi resolutsioonidele, milles anti märku, et komisjon on ületanud oma rakendusvolitusi; märgib murega, et parlamendi oluline järelevalvealane töö ei saanud liikmesriikide esindajatelt arengukoostöö rahastamisvahendi komitees mingit vastukaja; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastutuse ja tagaksid tihedas koostöös parlamendiga komisjoni esitatud meetmete täieliku vastavuse arengukoostöö rahastamisvahendi suunistele;

8.  nõuab, et komisjon annaks tähtsuse ja vastava kaalu järjekorras teada, milliseid kriteeriume ta on kasutanud arengukoostöö rahastamisvahendi riikide ja piirkondade ning eri tegevusalade vahel vahendite eraldamisel igast geograafilisest ja temaatilisest programmist;

9.  on seisukohal, et paljude riiklike ja piirkondlike strateegiadokumentide alusel ei eraldata piisavalt vahendeid arengukoostöö rahastamisvahendi põhilisele eesmärgile, milleks on vaesuse kaotamine säästvat arengut arvesse võttes, ning paljudes dokumentides puuduvad selged viited selle kohta, kui suures ulatuses kavandatavad tegevused aitavad kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele;

10.   juhib eriti tähelepanu ametliku arenguabi abikõlblikkuse nõudele arengukoostöö rahastamisvahendi geograafilistes programmides ning nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus tagaksid alati selle juriidilise kohustuse täieliku täitmise;

11.  juhib tähelepanu asjaolule, et arengupoliitika sidusus, arengupoliitika isevastutus ja abi killustamatus on väga olulised abi tõhususe tagamiseks;

Tulevikuväljavaated: põhimõtted

12.   rõhutab, et EL vajab jätkuvalt eraldi arengukoostöö rahastamisvahendit, mis oleks loodud ainult arenguriikide jaoks ja millega seataks selgelt eesmärgiks ELi toimimise lepingu artiklis 208 määratletud sihtide saavutamine; nõuab, et ametliku arenguabi iga-aastased summad järgmises mitmeaastases finantsraamistikus kasvaksid reaalselt niipalju, et saavutatakse ühine eesmärk kulutada 2015. aastaks 0,7% kogurahvatulust ametlikule arenguabile;

13.  rõhutab, et kõigi uue rahastamisvahendi geograafiliste programmide osana rahastatavate meetmete puhul peab jääma tingimuseks ametliku arenguabi kriteeriumide täielik järgimine ning eriti OECD/DACi nõudmise täitmine, mille kohaselt peab iga tehingu sooritamise peamine eesmärk olema arenguriikide majandusarengu ja heaolu edendamine(22); nõuab temaatilistele programmidele praeguse arengukoostöö rahastamisvahendiga võrreldes rangema ametliku arenguabi kvoodi kehtestamist, eelkõige seoses rände ja varjupaiga programmidega, mille puhul komisjon ei ole selgelt näidanud, kuidas seoses piirikontrollidega rahastatavad tegevused vastavad ametliku arenguabi abikõlblikkuse kriteeriumitele kooskõlas OECD/DACi kriteeriumidega;

14.  rõhutab, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamine peab jääma kuni 2015. aastani rahastamisvahendi esmatähtsaks eesmärgiks; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks ELi abi jätkuva sidususe rahvusvaheliselt kokkulepitud arengueesmärkide ja -sihtidega, mille ÜRO ja teised pädevad rahvusvahelised organisatsioonid võtavad vastu pärast 2015. aastat;

15.  tunnistab vajadust teha paljude arenguriikidega ametliku arenguabi alla mittekuuluvat koostööd globaalsete avalike hüvede pakkumiseks; on arvamusel, et sellist koostööd tuleks reguleerida ja eraldada selleks raha ühe või mitme eraldi vahendi kaudu, et tagada läbipaistvus ja kaitsta arengukoostöö erilist iseloomu iseseisva poliitikavaldkonnana välissuhete raames; nõuab kooskõlas Euroopa Ülemkogu 29.–30. oktoobri 2009. aasta kohtumisel antud lubadusega, et kliimamuutusega seotud rahastamine ei õõnestaks ega ohustaks võitlust vaesuse vastu ega aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks tehtavate edusammude jätkumist, ning vaesuse vähendamiseks ettenähtud ametliku arenguabi vahendeid ei juhitaks arenguriikides kõrvale muude kui arengueesmärkide saavutamiseks; rõhutab, et OECD kehtestatud ametliku arenguabi määratlust ei tohiks muuta ning kutsub komisjoni üles tagama, et ükski ELi rahastatavatest arenguprojektidest ei oleks vastuolus maailmas kliimamuutuse leevendamiseks tehtavate jõupingutustega ja et need oleksid kliimamuutusele vastupanuvõimelised, eriti kui on tegemist suurte infrastruktuuriprojektide või projektidega väikesaartel, mis kliimamuutuse tagajärgede tõttu esimesena kannatavad;

16.  väljendab muret, et praegu, kui riikide eelarveid tõsiselt kärbitakse, keskendutakse rohkemate arenguabi rahastamisallikate leidmise eesmärgil tugevasti erasektori investeeringutele; juhib tähelepanu asjaolule, et arengukoostöö on humanitaarabi kõrval ainuke välispoliitilise tegevuse valdkond, mille eesmärk ei ole mitte ELi huvide teenimine, vaid planeedi kõige enam marginaliseerunud ja haavatavamate elanike huvide kaitse; kutsub komisjoni seetõttu tungivalt üles tagama, et erasektori lõunasuunaliste investeeringute toetamiseks kasutatavaid riiklikke vahendeid ei juhitaks kõrvale juba isegi alarahastatud sektoritest (nagu valitsusväliste osalejate ja kohalike omavalitsuste programmid) ning et niisugune toetus võimaldaks tõhusalt arendada kodumaist erasektorit ning väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid madala sissetulekuga riikides;

17.  nõustub, et eri arenguriike tuleb käsitleda diferentseeritult ning traditsiooniline rahaline abi võib muutuda tärkava turumajandusega riikides vähem asjakohaseks; on seisukohal, et tärkava turumajandusega riikidele antav abi peaks jätkusuutliku majanduskasvu edendamise kõrval keskenduma samas endiselt partnerriigi eelarvepoliitika tõhustamisele ja siseriikliku tulu mobiliseerimise edendamisele, mis peaks aitama vähendada vaesust ja abist sõltumist;

18.  nõuab tungivalt, et komisjon abistaks tõhusamalt arenguriike ja tärkava turumajandusega riike maksureformide läbiviimisel, et toetada mõjusaid, tõhusaid, õiglasi ja jätkusuutlikke maksusüsteeme; kutsub komisjoni üles tõhusalt integreerima hea maksuhaldustava põhimõtted riiklike ja piirkondlike strateegiadokumentide kavandamisse, rakendamisse ja järelevalvesse ning võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et rahvusvahelised ettevõtted järgivad riikide kaupa liigendatud aruandluse nõuet;

19.  rõhutab, et tulevane arengukoostöö rahastamisvahend peaks hõlmama jätkuvalt kõiki vahendiga kaetavates geograafilistes piirkondades asuvaid riike vastavalt OECD/DACi arenguriikide loetelule;

20.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid koordineeriksid ELi toimimise lepingu artiklis 210 sätestatud nõude täitmiseks tihedamalt oma tegevust, ning toetab Euroopa ühiste strateegiadokumentide väljatöötamist; on veendunud, et ELi kõikide riiklike ja piirkondlike programmidokumendid peavad sisaldama üksikasjalikke ja ajakohaseid andmeid rahastajate kohta ning eraldi peatükki ELi abi tõhususe kohta, milles loetletakse meetmed, mida on võetud rahastajate tegevuse koordineerimise, ühtlustamise ja täiendavuse tõstmiseks ning rahastajate ja eelkõige ELi liikmesriikide vahelise tööjaotuse parandamiseks;

21.  kordab oma üleskutset integreerida Euroopa Arengufond ELi eelarvesse, mis lihtsustaks menetlusi ja suurendaks komisjoni abi tulemuslikkust ja tõhusust; rõhutab, et see ei tohi vähendada ELi tasandil arengukoostöö rahastamisvahendist ja Euroopa Arengufondist eraldatavate rahaliste vahendite kogusummat ega ELi tasandil ametlikule arenguabile eraldatavate vahendite kogusummat;

22.  on veendunud, et tuleb suurendada toetust haavatavatele rühmadele (naised, puuetega inimesed, noored ja töötud ning põlisrahvad) ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele ja teistele valdkondadevahelistele küsimustele; rõhutab, et arengukoostöö rahastamisvahendile järgneva vahendi puhul tuleb programmidokumentides kehtestada selged võrdlusnäitajad, et tagada võimalus mõõta ELi sekkumise mõju kõnealustes valdkondades;

23.  rõhutab, et kohalike omavalitsuste kaasamine arengupoliitikasse on väga oluline aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel ja hea valitsemistava tagamisel; juhib tähelepanu eelkõige sellele, et kohalikel omavalitsustel on otsustav osa sellistes valdkondades nagu haridus, võitlus nälja vastu, tervishoid, vesi, kanalisatsioon, sotsiaalne ühtekuuluvus, kohalik majandusareng jne; peab seetõttu tähtsaks tõsta nende osakaalu järgmises finantsinstrumendis kooskõlas arengupoliitika isevastutuse põhimõttega;

24.  rõhutab vajadust komisjoni ja Euroopa välisteenistuse ning valitsusväliste osalejate ja kohalike omavalitsuste vahelise korrapärase ja struktureeritud dialoogi järele strateegiadokumentide kavandamisel, rakendamisel ja hindamisel; rõhutab seetõttu vajadust võtta tulevaste rahastamisvahendite puhul arvesse struktureeritud dialoogi järeldusi;

25.  rõhutab vajadust paindlike sätete järele, mis võimaldaksid ELil reageerida vajaduste ja prioriteetide muutustele; teeb ettepaneku kaaluda tulevase arengukoostöö rahastamisvahendi ühe võimaliku variandina Euroopa Arengufondi programmivälise abi piiratud riiklikke abipakette; rõhutab siiski, et paindlikumalt kasutatavad rahalised vahendid peavad olema suunatud tõeliste arengueesmärkide saavutamisele;

26.  on seisukohal, et uus arengukoostöö rahastamisvahend peaks looma aluse sihipärase ja paindlikuma abi andmiseks ebakindlates olukordades; on veendunud, et uus finantsstruktuur peaks rahastamismehhanismide paindlikkuse ja täiendamise abil aitama tagada häda-, taastus- ja arenguabi nõuetekohase sidususe;

Tulevikuväljavaated: geograafilised ja temaatilised programmid

27.  nõuab, et geograafiliste programmide puhul seataks siht, mille kohaselt 20% kulutustest eraldataks põhilistele sotsiaalteenustele, nagu need on määratlenud ÜRO aastatuhande arengueesmärkides (eesmärgi 8 „Ülemaailmse arenguvõrgustiku loomine” näitaja 8.2);

28.  nõuab eelarvetoetuse puhul rangeid abikõlblikkuse kriteeriume; rõhutab, et komisjon peab hoiduma eelarvetoetuse kasutamisest riikides, kus ei ole tagatud avalike kulutuste läbipaistvus, ja nõuab, et eelarvetoetusega kaasneksid alati meetmed abi saava riigi parlamentaarse järelevalve teostamise ja auditialase suutlikkuse tõstmiseks ning läbipaistvuse ja avalikkuse teabele juurdepääsu suurendamiseks; nõuab, et kodanikuühiskond kaasataks eelarvetoetuse üle järelevalve teostamisse;

29.  tunnustab kodanikuühiskonna olulist osa arenguvaldkonnas, näiteks valitsuse tegevuse üle järelevalve teostajana ja vastutuse võtmise tagamisel ning nõuab arenguriikide kodanikuühiskondadele piisavate vahendite eraldamist;

30.  kordab oma nõudmist komisjonile esitada üksikasjalik finantsanalüüs kohalikule omavalitsusele projektide kaudu või muus vormis eraldatud üldise ja valdkondliku eelarvetoetuse kohta; rõhutab, et selline üldpilt aitaks suurendada kohalikule omavalitsusele eraldatava toetuse järjekindlust ja aitaks kaasa hea valitsemistava levikule partnerriikides;

31.  märgib, et kõik arengukoostöö rahastamisvahendi temaatilised programmid on tõestanud oma asjakohasust ja rõhutab, et kindlasti tuleb säilitada nii temaatilised kui ka geograafilised programmid, kuid nõuab teatavaid ümberkorraldusi, arvestades uusi probleeme, nagu ülemaailmne finants- ja majanduskriis, ülemaailmne toidukriis, kliimamuutus ning nõrkade ja üleminekuetapis riikide erivajadused;

32.  juhib tähelepanu sellele, et ränne on valdkond, kus on selge vajadus seada arengupoliitika sidusus esikohale ELi lühiajaliste rändekaalutluste suhtes, mille eesmärk on enamasti ebaseadusliku sisserände tõkestamine; rõhutab, et rände arengufonde ei tohi kasutada piirihalduse tugevdamiseks ja ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks; rõhutab, et tulevane temaatiline rändeprogramm tuleb viia täielikult kooskõlla ELi arengueesmärkidega ning sellest programmist eraldatavad põhilised rahalised vahendid peavad vastama ametliku arenguabi abikõlblikkuse kriteeriumidele; rõhutab eelkõige, et temaatilises programmis tuleb seada esikohale lõuna-lõuna suunalist rännet käsitlevad projektid;

33.  rõhutab, et uues temaatilises programmis „Investeerimine inimestesse” tuleb keskenduda selliste aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele, millega ollakse kavast kõige rohkem maha jäänud, seadmata seda samas ainsaks eesmärgiks, ning pöörata eelkõige tähelepanu kriitilises seisus aastatuhande arengueesmärkide näitajatega riikidele ja piirkondadele; rõhutab, et põhiharidus ja kirjaoskus on inimeste teadlikkuse tõstmise protsessi ja arengupoliitika isevastutuse lähtepunktiks; nõuab seetõttu, et kõnealuses programmis keskendutaks haridusele kui emantsipatsiooni ja osalemise vahendile;

34.  on veendunud, et uue vahendiga tuleks kehtestada diferentseeritud lähenemine kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike omavalitsuste rahastamisele ning vältida nimetatud kaht tüüpi osaleja mõttetut konkurentsi; rõhutab vajadust tegeleda praegusest programmist vahendite ületaotlemise probleemiga; nõuab, et tulevane temaatiline programm ja pakutud abiandmise viisid peegeldaksid igakülgselt struktureeritud dialoogi tulemusi;

35.  juhib tähelepanu asjaolule, et üks põhjus, miks aastatuhande arengueesmärke ei ole saavutatud, on see, et ei tunnistata keskkonna, loodusvarade ja ökosüsteemide osa inimühiskonna arengule ja vaesuse kaotamisele kaasa aitamisel; märgib murega, et kui Euroopa praeguse ametliku arenguabi raames eraldatakse keskkonnaküsimustele ainult 3% kogukulutustest, on lisaprobleemiks see, et osa ELi ja liikmesriikide poolt arenguriikidele eraldatavatest vahenditest investeeritakse projektidesse, mis kliimamuutust pigem soodustavad kui leevendavad; rõhutab, et kliimamuutuse valdkonnas tuleb parandada arengupoliitika sidusust, eelkõige seoses kliimameetmete rahastamise ja kliimamuutusega seotud probleemide integreerimisega ELi arengukoostöösse;

36.  juhib tähelepanu kontrollikoja eriaruande nr 6/2006 järeldusele, et alates 2001. aastast on EL keskkonnaküsimuste integreerimisel arengukoostöösse saavutanud vähe edu, kuna riiklikes strateegiadokumentides ei võetud keskkonnaküsimusi piisavalt arvesse; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon tagaks keskkonnaküsimuste parema integreerimise ja süstemaatilise järelevalve välispoliitika ja kõikide rahastamisvahendite lõikes, eelkõige silmas pidades praegust kliimamuutuse ja bioloogilise mitmekesisuse kadumise probleemi;

37.  kordab, et arengukoostöö rahastamisvahendi suhtes kohaldatakse täielikult ELi toimimise lepingu artiklit 290 ning rõhutab seetõttu, et delegeeritud õigusaktide menetluse rakendamine on kohustuslik ELi toimimise lepingu artikli 290 tingimustele vastavate otsuste puhul, näiteks üldeesmärkide, prioriteetide, oodatavate tulemuste ja rahaliste vahendite eraldamise kindlaksmääramisel;

o
o   o

38.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 378, 27.12.2006, lk 41. (2) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (3) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (4) Lisatud komisjoni 24. oktoobri 2006. aasta teatisele Euroopa Parlamendile vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 251 lõike 2 teisele lõigule, mis käsitleb nõukogu ühist seisukohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend) vastuvõtmise kohta (KOM(2006)0628); (5) Registreeritud komiteemenetluse dokumendina nr CMT-2007-1709 – lisa registreeritud komiteemenetluse dokumendina nr CMT-2007-1709-2. (6) Registreeritud komiteemenetluse dokumendina nr CMT-2007-1709-3. (7) DCD/DAC (2007)39/lõplik, 4.9.2007, lk 145. (8) ELT L 354, 31.12.2008, lk 62. (9) ELT L 201, 3.8.2010, lk 30. (10) ELT C 287 E, 29.11.2007, lk 507. (11) ELT C 125 E, 22.5.2008, lk 213. (12) ELT C 146 E, 12.6.2008, lk 337. (13) ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 595. (14) ELT C 263 E, 16.10.2008, lk 624. (15) ELT C 294 E, 3.12.2009, lk 19. (16) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 249. (17) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 8. (18) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0032. (19) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0030. (20) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0033. (21) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. (22) Vt OECD/DAC: „Võlausaldajate teavitussüsteemi aruandlusdirektiivid”

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon Euroopa lepinguõiguse loomise võimaluste kohta tarbijate ja ettevõtjate jaoks (2011/2013(INI))

P7_TA(2011)0262 A7-0164/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 1. juuli 2010. aasta rohelist raamatut „Euroopa lepinguõiguse loomise võimalused tarbijate ja ettevõtjate jaoks” (KOM(2010)0348);

–  võttes arvesse komisjoni 26. aprilli 2010. aasta otsust 2010/233/EL Euroopa lepinguõiguse valdkonna ühise tugiraamistiku eksperdirühma moodustamise kohta(1);

–  võttes arvesse komisjoni 11. juuli 2001. aasta teatist Euroopa lepinguõiguse kohta (KOM(2001) 0398);

–  võttes arvesse komisjoni 12. veebruari 2003. aasta teatist „Euroopa lepinguõiguse ühtlustamine – tegevuskava” (KOM(2003)0068);

–  võttes arvesse komisjoni 11. oktoobri 2004. aasta teatist „Euroopa lepinguõigus ja ühenduse õigustiku muutmine: tulevikuplaanid” (KOM(2004)0651;

–  võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2005. aasta aruannet „Esimene iga-aastane arenguaruanne Euroopa lepinguõiguse ja ühenduse õigustiku läbivaatamise kohta” (KOM(2005) 0456) ja komisjoni 25. juuli 2007. aasta aruannet „Teine arenguaruanne ühtse tugiraamistiku kohta” (KOM(2007)0447);

–  võttes arvesse komisjoni 22. oktoobri 2009. aasta teatist ettevõtja ja tarbija vahelise piiriülese e-kaubanduse kohta ELis (KOM(2009)0557);

–  võttes arvesse oma 3. septembri 2008. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse ühtse tugiraamistiku kohta(2);

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse kohta(3);

–  võttes arvesse oma 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse kohta(4);

–  võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse ja ühenduse õigustiku muutmise kohta(5):,

–  võttes arvesse oma 26. mai 1989. aasta(6), 6. mai 1994. aasta(7), 15. novembri 2001. aasta(8) ja 2. septembri 2003. aasta(9) resolutsioone sellel teemal;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamusi (A7-0164/2011),

A.  arvestades, et Euroopa lepinguõiguse algatust, mille eesmärk on käsitleda erinevatest lepinguõigustest tulenevaid ühtse turu probleeme, on arutatud juba palju aastaid;

B.  arvestades, et ülemaailmse majanduskriisi tõttu on varasemast tähtsam tagada ühtne Euroopa lepinguõiguse kord, et kasutada siseturu kogu potentsiaali ja aidata seega täita meie Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke;

C.  arvestades, et ühtne turg jääb killustatuks paljude tegurite tõttu, kaasa arvatud suutmatus rakendada olemasolevaid ühtse turu õigusakte;

D.  arvestades, et mõistmaks siseturu jätkuva killustatuse põhjusi ning seda, kuidas neid probleeme kõige paremini lahendada, sh kuidas tagada olemasolevate õigusaktide rakendamine, on vaja rohkem uurimistööd;

E.  arvestades, et komisjon esitas eelnimetatud rohelises raamatus Euroopa lepinguõiguse vahendi loomiseks arvukalt võimalusi, mis võiksid arendada ettevõtlust ja suurendada kodanike usaldust ühtse turu vastu;

F.  arvestades, et tööd on alustanud eksperdirühm ja osapoolte ümarlaud, kes aitavad komisjonil lepinguõiguse valdkonna ühtse tugiraamistiku vastuvõtmise ettepanekut ette valmistada;

G.  arvestades, et lepinguõiguse eeskirjade erinevus riikide tasandil ei ole VKEde ja tarbijate jaoks ainuke piiriülese tegevuse takistus, kuna nad seisavad silmitsi teiste probleemidega, milleks on muuhulgas keelebarjäär, eri maksusüsteemid, internetikaupmeeste usaldusväärsuse küsimus, piiratud juurdepääs lairibaühendusele, digitaalne kirjaoskus, turvalisuse probleemid, eri liikmesriikide rahvastiku demograafiline koosseis, eraelu puutumatusega seotud probleemid, kaebuste käsitlemine, intellektuaalomandi õigused jne;

H.  arvestades, et vastavalt komisjoni 2008. aasta uuringule kaupleb kolmveerand jaemüügiettevõtetest ainult siseriiklikult ja piiriüleseid müügitehinguid tehakse tihti vaid üksikutes liikmesriikides(10);

I.  arvestades, et on vaja teha vahet tavapärastel piiriülestel tehingutel ja e-kaubandusel, kus esinevad spetsiifilised probleemid ja tehingukulud on erinevad; arvestades, et tulevaste mõjuhinnangute jaoks on samuti vaja hoolikalt ja täpselt määratleda, millest tehingukulud koosnevad;

J.  arvestades, et on selge, et teise riigi (tarbija) õiguse kohaldamisega piiriüleste tehingute suhtes vastavalt Rooma I määrusele(11) kaasnevad ettevõtjatele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, märkimisväärsed tehingukulud, mis ainuüksi Ühendkuningriigis on hinnangute kohaselt 15 000 eurot ühe ettevõtte ning ühe liikmesriigi kohta(12);

K.  arvestades, et on vaja rohkem teavet Rooma I määruse artikli 6 lõike 2 ja artikli 4 lõike 1 punkti a kohaldamisest tulenevate tehingukulude kohta, pidades silmas, et Rooma I määrust on kohaldatud alles 2009. aasta detsembrist;

L.  arvestades, et selliseid tehingukulusid tajutakse piiriülese kaubanduse olulise takistusena, nagu kinnitab 50% 2011. aastal küsitletud piiriülese kaubandusega seotud Euroopa jaemüügiettevõtjatest, kes nimetasid, et kohaldatavate seaduste ühtlustamine ELi piiriülestes tehingutes suurendaks nende piiriülest müüki, samas 41% andis teada, et nende müük ei suureneks; arvestades võrdluseks, et piiriülese kaubandusega mittetegelevatest jaemüüjatest oli 60% arvamusel, et ühtlustatum õiguskeskkond ei suurendaks piiriüleste müügitehingute arvu ning 25% oli seisukohal, et müük suureneks(13);

M.  arvestades, et ühed ilmsematest takistustest, mis seisavad tarbijate ja VKEde ees seoses ühtse turuga, on lepinguliste suhete keerukus, ebaõiglased lepingutingimused, ebakohane ja ebapiisav teave ning ebaefektiivne ja aeganõudev menetlus;

N.  arvestades, et väga oluline on ELi iga algatusega reageerida ettevõtjate ja tarbijate vajadustele ja probleemidele; arvestades, et kõnealused probleemid hõlmavad ka õigus- ja keeleprobleeme (tüüptingimuste koostamine väikeettevõtjate jaoks kõikides ELi keeltes) ning lepingute piiriülese jõustamise probleeme (ELi autonoomsete meetmete võtmine menetlusõiguse valdkonnas);

O.  arvestades, et komisjoni uuringu tulemuste kohaselt on digitaalne turg killustatud: uuringu kohaselt ei õnnestunud 10 964 piiriülesest katsetellimusest 61%, arvestades samuti, piiriüleste ostude tegemine suurendab tarbija võimalusi leida soodsam pakkumine(14) ja digitaalsel teel tooted, mis ei ole kodumaisel turul kättesaadavad(15), kusjuures 61% suurune näitaja tundub väga kõrge ja õigustab täiendavat uuringut, kontrollimist ja hindamist;

P.   arvestades, et järkjärguline ühtlustamine ei kõrvalda tõhusalt riikide lepinguõiguse erinevustest põhjustatud siseturu tõkkeid ja et seetõttu peaksid kõik meetmed kõnealuses valdkonnas põhinema selgetel tõenditel, et algatus tähendaks reaalset muudatust, mida ei ole võimalik saavutada teiste, vähem häirivate vahenditega;

Q.  arvestades, et ühine Euroopa lepinguõigus oleks kasulik eelkõige tarbijatele ja aitaks eelkõige kaasa piiriülese kaubanduse kasvule ja sellele ligipääsu lihtsustumisele siseturul;

R.  arvestades, et läbirääkimised tarbijate õigusi käsitleva direktiivi(16) üle on näidanud, kui raske on lepingute suhtes kohaldatavat tarbijaõigust ühtlustada, kahjustamata seejuures ühist kohustust järgida Euroopa kõrgeid tarbijakaitse standardeid, ja missuguseid piiranguid see kogu protsessi arengule seab;

S.  arvestades, et kõik Euroopa lepinguõiguse valdkonnas astutavad sammud peavad võtma arvesse riiklikke kohustuslikke eeskirju ja peavad olema kooskõlas tulevase tarbijakaitsedirektiiviga, mis mõjutab oluliselt Euroopa lepinguõiguse valdkonna võimaliku tulevase vahendi ühtlustamise sisu ja tasandit; arvestades, et järgnevatel kuudel oleks vaja selle rakendamist pidevalt ja hoolikalt jälgida, et määratleda vabatahtliku vahendi vajalik ulatus;

T.  arvestades, et mis tahes lõpptulemus Euroopa lepinguõiguse valdkonnas peab olema realistlik, teostatav, proportsionaalne ja hästi läbi mõeldud, et seda tuleb vajadusel muuta ning selle peavad Euroopa kaasseadusandjad formaalselt vastu võtma,

1.  toetab tegevust, mille eesmärk on tegeleda mitmesuguste takistustega, mida kohtavad need, kes soovivad siseturul sooritada piiriüleseid tehinguid, ning on seisukohal, et Euroopa lepinguõiguse projekt võiks koos muude meetmetega olla vajalik siseturu kõigi võimaluste ärakasutamiseks ja tooks märkimisväärset kasu majandusele ja tööhõivele;

2.  tervitab avalikku arutelu rohelise raamatu üle ja nõuab komisjoni asjaomastelt talitustelt selle arutelu tulemuste põhjalikku analüüsi;

3.  rõhutab VKEde ja käsitööettevõtjate majanduslikku tähtsust Euroopa majanduses; rõhutab seetõttu vajadust tagada põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele”, mida edendatakse väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act”, tõhus ellurakendamine ja selle seadmine ELi lepinguõiguse alaste algatuste arutelu prioriteediks;

Euroopa lepinguõiguse vahendi õiguslik olemus

4.  tunneb heameelt Euroopa lepinguõiguse eksperdirühma läbiviidud teostatavusuuringu hiljuti avaldatud tulemuste üle ja komisjoni kohustuse üle jätkata arutelusid vabatahtliku vahendi ulatuse ja sisu üle ning nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon jätkaks otsustusprotsessi raames kõikide sidusrühmadega tõeliselt avatud ja läbipaistvat arutelu selle üle, kuidas teostatavusuuringut tuleks kasutada;

5.  tunnistab vajadust teha lepinguõiguse valdkonnas edasisi edusamme ja eelistab teistele võimalustele 4. võimalust kehtestada pärast õigusliku aluse selgitamist ja mõju hindamist määrusega vabatahtlik vahend; usub, et sellist vabatahtlikku vahendit võiks täiendada töövahendiga, mille võiks heaks kiita institutsioonidevahelise kokkuleppega; nõuab, et loodaks kõikidesse ELi keeltesse tõlgitud Euroopa tüüplepingute näidised, mis on seotud alternatiivse vaidluste lahendamise süsteemiga ja teostatud internetis ning mille eeliseks oleks kulutõhusama ja lihtsama lahendusena toimimine lepinguosaliste ja komisjoni jaoks;

6.  usub, et vajalik selgus ja õiguskindlus on võimalik saavutada ainult määruse õiguslikku vormi kasutades;

7.  rõhutab, et määrus, millega kehtestatakse Euroopa lepinguõiguse vabatahtlik vahend, parandaks otsese mõju tõttu siseturu toimimist ja tooks kasu ettevõtjatele (kulude vähenemine kollisiooninormide vajaduse vältimise tulemusena), tarbijatele (õiguskindlus, usaldus, tarbijakaitse kõrge tase) ja liikmesriikide õigussüsteemidele (enam ei ole vaja tutvuda välisriikide seadustega);

8.  kiidab heaks, et valitud võimalus arvestab asjakohasel viisil subsidiaarsuse põhimõttega ega puuduta liikmesriikide seadusandlikku pädevust lepingu- ja tsiviilõiguse valdkonnas;

9.  usub, et sellise töövahendi võiks kasutusele võtta järk-järgult, alustades komisjoni vahendina ja muutes selle kohe pärast institutsioonidevahelist kokkulepet ELi seadusandja töövahendiks; juhib tähelepanu sellele, et töövahend tagaks vabatahtliku vahendi ja tüüptingimuste toimimiseks vajaliku õigusliku tausta ja aluse ning et see töövahend peaks põhinema kehtiva tarbijakaitse õigustiku raames, aga ka väljaspool seda, riikide kohustuslikele tarbijakaitse eeskirjadele antud hinnangul;

10.  on arvamusel, et vabatahtliku vahendi täiendamisel töövahendiga esitatakse ELi kõnealuse vahendi kohta selgem teave, mis aitab asjaomastel pooltel oma õigustest paremini aru saada ja teha selle süsteemi alusel lepinguid sõlmides teadlikke valikuid ja et õigusraamistik muutuks arusaadavamaks ega oleks ülekoormatud;

11.   usub, et nii ettevõtjatevaheliste kui ka ettevõtjate ja tarbijate vaheliste tehingute kõikidel osapooltel peab olema võimalus valida või mitte valida vabatahtlik vahend riikliku või rahvusvahelise õiguse alternatiivina (kättesaadavus) ja kutsub seetõttu komisjoni üles selgitama, milline on vabatahtliku vahendi ja Rooma I määruse ning rahvusvaheliste konventsioonide, kaasa arvatud ÜRO konventsiooni kaupade rahvusvahelise müügi lepingute kohta, kavandatav suhe; on siiski seisukohal, et on vaja pöörata täiendavat tähelepanu vabatahtliku instrumendi kaitse tagamisele tarbijale ja väikeettevõtjale kui nõrgematele majanduspartneritele ning et õiguse valimisel tuleb hoiduda igasugusest segadusest; kutsub seetõttu komisjoni täiendama vabatahtlikku vahendit lisateabega, mis selgitab selges, täpses ja arusaadavas keeles, millised on tarbija õigused ja et neid ei kahjustata; lisateabe eesmärk on suurendada tarbija usaldust vabatahtliku vahendi vastu, et tarbija oleks suuteline tegema teadlikku otsust, kas ta soovib sõlmida lepingu sellisel alternatiivsel viisil;

12.   on seisukohal, et vabatahtlik vahend looks Euroopa jaoks lisandväärtuse, eelkõige õiguskindluse tagamisega Euroopa Kohtu kohtualluvuse kaudu, pakkudes ühekorraga võimalust nii õiguslike kui ka keeleliste tõkete ületamiseks, sest vabatahtlik vahend oleks loomulikult kättesaadaval kõigis ELi ametlikes keeltes; rõhutab, et parema arusaamise loomiseks Euroopa institutsioonide toimimisviisi kohta peaks Euroopa kodanikel olema võimalus tõlkida vabatahtliku vahendiga seotud igat liiki teavet kättesaadavate, kergesti kasutatavate interneti tõlkemasinatega, et nad saaksid soovitud teavet lugeda oma keeles;

13.   näeb vabatahtliku vahendi paindlikus ja vabatahtlikus olemuses võimalikku praktilist kasu; siiski kutsub komisjoni üles selgitama sellise vahendi eeliseid nii tarbijale kui ka ettevõtjatele, samuti paremini selgitama, millisel lepinguosalisel on võimalik valida vabatahtliku vahendi ja tavapäraselt kohaldatava õiguse vahel ning kuidas komisjon kavatseb vähendada tehingukulusid; kutsub komisjoni üles lisama kõigisse vabatahtliku vahendi kehtestamise ettepanekutesse korrapärast järelevalve- ja läbivaatamismehhanismi ning kaasama kõik asjaomased osalised, et tagada vabatahtliku vahendi kaasaskäimine kehtiva õigustiku lepinguõigusega, eeskätt Rooma I-ga, turu vajaduse ning õiguse ja majanduse arenguga;

Vahendi reguleerimisala

14.   usub, et vahendiga tuleks hõlmata nii ettevõtjatevahelised kui ka ettevõtjate ja tarbijate vahelised lepingud; rõhutab, et vabatahtlik vahend peab pakkuma tarbijakaitse väga kõrget taset, et hüvitada tarbijale kaitse, mis tal oleks tavapäraselt oma riigi õigusaktide järgi; soovib täiendavat selgitust selle saavutamise võimaluste kohta; usub seetõttu, et tarbijakaitse tase peaks olema kõrgem tarbijaõigustiku pakutavast miinimumkaitsest ning hõlmama kohustuslikke riiklikke eeskirju, kuna tuleb leida rahuldavad lahendused rahvusvahelise eraõiguse probleemidele; on seisukohal, et tarbijakaitse kõrge tase on ka ettevõtjate huvides, kuna neil on võimalik vabatahtlikust vahendist kasu saada ainult juhul, kui kõikide liikmesriikide tarbijad on kindlad, et vabatahtliku vahendi valimine ei jäta neid kaitsest ilma;

15.   juhib tähelepanu sellele, et kui Euroopa ühtsele lepinguõigusele soovitakse poliitilist legitiimsust ja tuge, tuleb kodanikke selle kasust positiivselt teavitada;

16.   märgib, et austusest riiklike õigussüsteemide ühiste traditsioonide vastu ning nõrgema lepingupoole, nimelt tarbijate, kaitsele erilise tähelepanu pööramiseks peaks B2B ja B2C lepinguid reguleerivad lepinguõiguse sätted olema sõnastatud erinevalt;

17.   juhib tähelepanu asjaolule, et mitmed Euroopa eeskirjad sisaldavad olulisi lepingutele kohaldatavaid tarbijaõiguse komponente ning et Euroopa tarbijaõiguse olulised osad koondatakse tõenäoliselt tarbijaõiguste direktiivi; juhib tähelepanu asjaolule, et ülalnimetatud direktiiv looks ühtse, tarbijatele ja ettevõtjatele kergesti arusaadava eeskirjade kogumi; rõhutab seetõttu tarbijaõiguste direktiivi üle peetavate läbirääkimiste tulemuste äraootamise tähtsust enne lõplike otsuste esitamist;

18.   usub lisaks, võttes arvesse erinevate lepingute, eriti B2C ja B2B lepingute eripärasid, juhtivaid riiklikke ja rahvusvahelisi lepinguõiguse põhimõtteid ja tarbijakaitse kõrge taseme aluspõhimõtet, et B2B lepingute osas tuleb säilitada sektori olemasolev praktika ning lepinguvabaduse põhimõte;

19.   on arvamusel, et valikuline ühtne Euroopa lepinguõigus võiks parandada siseturu toimimist, mõjutamata liikmesriikide siseriiklikku lepinguõigust;

20.   usub, et vabatahtlik vahend peaks esimesel astmel olema kättesaadav piiriüleste tehingute korral ning et on vaja tagatisi, millega liikmesriigid saaksid takistada vabatahtliku instrumendi väärkasutust ebatõepärastes piiriülestes olukordades; , eeskätt lihtsuse ja kulutõhususega seonduvate eeliste kaudu, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate sektoris; usub aga kindlalt, et tuleb jätta liikmesriikide otsustada, kas teha vabatahtlik vahend kättesaadavaks siseriiklikul tasandil; on lisaks arvamusel, et vabatahtliku vahendi riigisisese kasutamise mõju siseriiklikule lepinguõigusele vajab erianalüüsi;

21.   tunnistab, et e-kaubanduse või kaugmüügi lepingud moodustavad olulise osa piiriülestest tehingutest; on seisukohal, et hoolimata sellest, et vabatahtlikku vahendit ei tohiks piiritleda sellist liiki tehingutega, võib teistsuguste piirangute sisseviimine osutuda kasulikuks ajavahemikul, mil vabatahtlikku instrumenti kasutatakse esimesel astmel kuni selle hetkeni, mil on piisavalt kogemusi tema kasutamise kohta;

22.   rõhutab, et eriti tähtis on lihtsustada ELi sisest e-kaubandust, arvestades et see sektor on vähe arenenud, ning peab vajalikuks hinnata, kas siseriiklike lepinguõigussüsteemide erinevused võiksid kujutada endast takistust arengule selles sektoris, mida ettevõtjad ja tarbijad peavad põhjendatult potentsiaalseks tulevast majanduskasvu soodustavaks teguriks;

23.   usub, et töövahendi reguleerimisala võiks olla üsna ulatuslik, arvestades, et mis tahes vabatahtlik vahend ei tohiks olla piiritletud lepinguõiguse peateemadega; usub, et töövahend peaks olema kooskõlas vabatahtliku vahendiga ja et töövahendi juurde peavad kuuluma mõisted ELi erinevatest õigustraditsioonidest, samuti peab see sisaldama täiendavaid eeskirju, mis on tuletatud muu hulgas ühise tugiraamistiku kavandist(17), ühistest lepingupõhimõtetest ja ühistest lepingumõistetest(18); ja et selle soovitused seoses tarbijalepinguõiguse alaste õigusaktidega peaksid põhinema tõeliselt kõrgel kaitsetasemel;

24.   kutsub komisjoni ja eksperdirühma üles selgitama, mida mõista lepinguõiguse peateemadena;

25.   näeb eeliseid vabatahtlikus vahendis, mis hõlmab erisätteid kõige enam levinud liiki lepingute jaoks, eelkõige kaupade müümise ja teenuste osutamise lepingud; kordab veel kord oma varasemat üleskutset hõlmata vabatahtliku vahendi reguleerimisalasse kindlustuslepingud, uskudes, et selline vahend võiks olla kasulik eelkõige väikelepingutele; rõhutab, et kindlustuslepingu õiguse valdkonnas on juba tehtud esialgne töö Euroopa kindlustuslepingu õiguse põhimõtetega, mis tuleks integreerida Euroopa lepinguõiguse eeskirjade kogumisse ning mida tuleks täiendavalt läbi vaadata ja arendada; hoiatab siiski finantsteenuste sissejätmise eest mis tahes esitatavast lepinguõiguse vahendist praeguses etapis ja kutsub komisjoni üles looma edaspidise finantsteenuste alase ettevalmistustöö jaoks talitusesisese eksperdirühma eesmärgiga tagada, et mis tahes tulevases vahendis võetakse arvesse finantsteenuste sektori võimalikke eriomadusi ja komisjoni teiste osakondade mis tahes seonduvaid algatusi, ning kaasama Euroopa Parlamenti varajases etapis;

26.   rõhutab, et esile on tõstetud mõned konkreetsed teemad, millega seoses võiks vabatahtlik vahend kasulik olla, nagu digitaalõigused ja omandiõigus; on seisukohal, et samas võib olla vajadus teatavat liiki keerukate avalik-õiguslike lepingute väljaarvamiseks vabatahtliku vahendi reguleerimisalast; nõuab, et eksperdirühm uuriks autoriõiguste valdkonda kuuluvate lepingute lisamise võimalust eesmärgiga parandada autorite positsiooni, kes on lepingulises suhtes sageli nõrgemaks pooleks;

27.   usub, et vabatahtlik vahend peab olema kooskõlas lepinguõiguse kehtiva õigustikuga;

28.   tuletab meelde, et seoses Euroopa lepinguõigusega on veel palju küsimusi vastuseta ning palju probleeme lahendamata; kutsub komisjoni üles võtma arvesse kohtupraktikat, rahvusvahelisi konventsioone kaupade müügi kohta, nagu ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise müügi lepingute kohta (CISG), ning tarbijaõiguste direktiivi mõju; rõhutab lepinguõiguse ühtlustamise tähtsust ELis, võttes seejuures arvesse asjaomaseid siseriiklikke regulatsioone, mis tagavad kaitse kõrge taseme B2C lepingutes;

Euroopa lepinguõiguse vahendi praktiline kohaldamine

29.   on seisukohal, et tarbijad ja VKEd peavad saama vabatahtlikust vahendist reaalset kasu ning et see tuleks koostada lihtsal, selgel ja tasakaalustatud viisil, mis teeb selle mugavaks kasutada kõigile pooltele, eelkõige VKEdele ja tarbijatele;

30.   usub, et kuigi vabatahtliku vahendiga kehtestatakse ühtne õiguskord, tuleb endiselt püüda tagada kaubanduse tüüptingimused, mille võib koostada lihtsas ja kõikehõlmavas vormis, mis on ettevõtetele ning eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele valmiskujul kättesaadavad ning millega kaasneb heakskiidu taoline süsteem tarbija usalduse tagamiseks; märgib, et vabatahtlikul vahendil põhinevad lepingute tüüptingimused annaksid suurema õiguskindluse kui riikide õigusaktidel põhinevad, kogu ELi hõlmavad tüüptingimused, mis suurendaksid riikide erinevate tõlgenduste võimalust;

31.   tuletab meelde, et edasine tegevus piiriüleste vaidluste alternatiivse lahendamise valdkonnas, mis on kiire ja kulutõhus, eelkõige seoses väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja tarbijatega, on jätkuvalt prioriteet, kuid rõhutab, et juhul kui osalised kasutavad vabatahtliku vahendiga tagatud ühtset korda, hõlbustaks see piiriüleste vaidluste alternatiivset lahendamist; kutsub komisjoni üles võtma ettepaneku esitamisel arvesse koostoimet; märgib, et UNCITRALi internetis vaidluste lahendamise töörühm on samuti huvi tundnud vabatahtliku vahendi kui alternatiivse vaidluste lahendamise vahendi vastu(19), ja soovitab komisjonil seetõttu jälgida arenguid teistes rahvusvahelistes organites;

32.   teeb ettepaneku, et piiriüleste hüvitussüsteemide toimimise ja tõhususe täiustamist saaks täiendavalt soodustada vabatahtliku vahendi ning Euroopa maksekäsumenetluse ja Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse otsese seostamisega; on seisukohal, et tuleks luua elektrooniline märgukiri, et aidata äriühinguid oma õiguste kaitsmisel eelkõige intellektuaalomandi valdkonnas ja Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse raames;

33.   märgib murega, et tarbijad tunnevad harva, et neil on lepingutingimuste suhtes valikuvõimalus ja et nad pannakse olukorda „võta või jäta”; on veendunud, et vabatahtliku vahendi täiendamine töövahendi ja tüüptingimuste kombinatsiooniga, kui see on tõlgitud igasse keelde, julgustab uusi osalejaid turule sisenema kõikjal Euroopa Liidus, tugevdades nii konkurentsivõimet ja avardades tarbijatele kättesaadavat üldist valikut;

34.   rõhutab, et kuigi mis tahes lõpliku vahendi tulemuslikkust näitab lõpuks siseturg, tuleb juba eelnevalt tagada, et algatus kujutab endast lisaväärtust tarbijatele ega muuda piiriüleseid tehinguid ei tarbijate ega ettevõtjate jaoks keerulisemaks; rõhutab vajadust teha kõikidele potentsiaalsetele huvilistele ja sidusrühmadele (sealhulgas liikmesriikide kohtud) kättesaadavaks asjakohase teabe esitamist käsitlevad eeskirjad, pidades silmas teabe olemasolu ja mõju;

35.   märgib, et seoses Euroopa lepinguõiguse eesmärgiga ei tohi jätta tähelepanuta Euroopa toimiva tsiviilkohtute süsteemi olulisust;

36.   nõuab tungivalt, et komisjon viiks koostöös liikmesriikidega läbi kvaliteedi testimise ja kontrollid, et teha kindlaks, kas esildatud Euroopa lepinguõiguse vahendid on kasutajasõbralikud, võtavad täielikult arvesse kodanike muresid, annavad tarbijate ja ettevõtjate jaoks lisaväärtust, tugevdavad ühtset turgu ja hõlbustavad piiriülest kaubandust;

Sidusrühmade osalus ja mõjuhinnang

37.   rõhutab, et väga oluline on kaasata sidusrühmad kogu EList ja erinevatest tegevusvaldkondadest, kaasa arvatud õigusala töötajad, ja tuletab komisjonile meelde, et enne eksperdirühma tulemustele tuginedes otsuse vastuvõtmist tuleb läbi viia lai ja läbipaistev konsulteerimine kõikide sidusrühmadega;

38.   hindab seda, et eksperdi- ja sidusrühmad on juba erineva geograafilise ja valdkondliku taustaga; usub, et kui konsulteerimine on lõppenud ja kui käivitatakse seadusandlik menetlus, mis peaks olema võimalikult kaasav ja läbipaistev, muutub sidusrühma osalus isegi veel tähtsamaks;

39.   tuletab kooskõlas parema õigusloome põhimõtetega meelde vajadust põhjaliku ja laiaulatusliku mõjuhinnangu järele, kus analüüsitakse erinevaid poliitilisi lahendusi, kaasa arvatud see, et ei võeta ELi tasandil meetmeid, ja keskendutakse praktilistele küsimustele, nagu võimalikud mõjud VKEdele ja tarbijatele, võimalik mõju ebaausale konkurentsile siseturul ning täpsustatakse iga lahenduse mõju nii ühenduse õigustikule kui ka riiklikele õigussüsteemidele;

40.   on nimetatud mõjuhinnangu valmimist oodates seisukohal, et lepinguõiguse tavade ühtlustamine ELi tasandil võiks küll olla tõhus vahend, mille abil saab tagada lähenemise ja võrdsemad võimalused, kuid arvestades, kui keeruline on ühtlustada mitte üksnes liikmesriikide, vaid ka selles valdkonnas seadusandliku pädevusega piirkondade õigussüsteeme, võiks valikuline vahend olla paremini teostatavam, kuni on tagatud selle lisandväärtus nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele;

41.   nõuab kindlalt, et Euroopa Komisjoni mis tahes tulevikus esitatava vabatahtliku vahendi osas tuleks seadusandliku tavamenetluse raames Euroopa Parlamendiga igakülgselt konsulteerida ja ta sellesse kaasata ning et iga esitatud vabatahtlikku vahendit selles menetluses kontrollitakse ja muudetakse;

o
o   o

42.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 105, 27.04.2010, lk 109. (2) ELT C 295 E, 04.12.2009, lk 31. (3) ELT C 323 E, 18.12.2008, lk 364. (4) ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 247. (5) ELT C 292 E, 01.12.2006, lk 109. (6) EÜT C 158, 26.6.1989, lk 400. (7) EÜT C 205, 25.07.1994, lk 518. (8) ELT C 140 E, 13.6.2002, lk 538. (9) ELT C 76 E, 25.03.2004, lk 95. (10) Eurobaromeetri uuring 224, 2008, lk 4. (11) ELT L 177, 4.7.2008, lk 6. (12) Ühendkuningriigi väikeettevõtjate ühenduse seisukoht Rooma I määruse kohta (2007). (13) Eurobaromeetri kiiruuring nr 300 (2011) http://ec.europa.eu/consumers/strategy/docs/retailers_eurobarometer_2011_en.pdf (14) KOM(2009) 0557, lk 3. (15) Samas, lk 5. (16) 2 KOM(2008)0614. (17) Euroopa eraõiguse põhimõtted, määratlused ja näidiseeskirjad – ühise tugiraamistiku kavand, 2008. (18) B. Fauvarque-Cosson, D. Mazeaud (dir.), collection „Droit privé comparé et européen” , 6. ja 7. köide, 2008. (19) ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni III töörühma aruanne (vaidluste lahendamine internetis) oma kahekümne teise istungi töö kohta (Viin, 13.–17. detsember 2010), lk 8, 10.

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon Euroopa koostöö kohta kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas, et toetada Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamist (2010/2234(INI))

P7_TA(2011)0263 A7-0082/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2008. aasta teatist „Uus sotsiaalmeetmete kava: võimalused, juurdepääs ja solidaarsus 21. sajandi Euroopas” (KOM(2008)0412);

–  võttes arvesse komisjoni 9. juuni 2010. aasta teatist „Euroopa koostöö edendamine kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas, et toetada Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamist” (KOM(2010)0296);

–  võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2009. aasta teatist „Võtmepädevused muutuva maailma jaoks” (KOM(2009)0640);

–  võttes arvesse kaheksat võtmepädevust, mis on esitatud Euroopa lähteraamistikuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovituses 2006/962/EÜ võtmepädevuste kohta elukestvas õppes(1);

–  võttes arvesse 9. aprilli 2008. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitus Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteemi (ECVET) loomise kohta (KOM(2008)0180);

–  võttes arvesse kümneaastast töökava „Haridus ja koolitus 2010” ja selle järgnenud ühiseid vahearuandeid töökava rakendamise edusammude kohta;

–  võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2009. aasta teatist „ELi noorsoostrateegia: investeerimine ja mobiliseerimine” (KOM(2009)0200);

–  võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi noorsoostrateegia: investeerimise ja mobiliseerimise kohta (2);

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2009. aasta resolutsiooni Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni noorte tööturule juurdepääsu soodustamise ning praktika, internatuuri ja väljaõppeperioodi staatuse tugevdamise kohta(3);

–   võttes arvesse komisjoni teatist „'Noorte liikuvus”. Algatus noorte potentsiaali vallandamiseks eesmärgiga saavutada Euroopa Liidus arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv' (KOM(2010)0477);

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal („ET 2020”);

–  võttes arvesse nõukogu 11. mai 2009. aasta järeldusi Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö praeguse raamistiku hindamise ning uuendatud raamistiku tulevikuväljavaadete kohta (09169/2009);

–  võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2010. aasta teatist „Euroopa digitaalne tegevuskava” (KOM(2010)0245);

–  võttes arvesse nõukogu 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni, mis käsitleb uusi kutseoskusi uute töökohtade jaoks(4);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 18. mai 2010. aasta resolutsiooni muutuva maailma võtmepädevuste ning töökava „Haridus ja koolitus 2010” rakendamise kohta(5);

–  võttes arvesse oma 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni elukestva õppimise panuse kohta teadmiste, loovuse ja innovatsiooni heaks ning töökava „Haridus ja koolitus 2010” rakendamise kohta(6);

–  võttes arvesse Cedefopi 2009. aasta märtsi uuringut „Professionalising career guidance – Practitioner competences and qualification routes in Europe”;

–  võttes arvesse Cedefopi 2009. aasta mai uuringut „Skills for Europe's future: anticipating occupational skill needs”;

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

–  võttes arvesse nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldusi pädevuste kohta, mis toetavad elukestvat õpet ja algatust „Uute töökohtade jaoks uued oskused”;

–  võttes arvesse komisjoni talituste 31. oktoobri 2006. aasta töödokumenti „Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteem (ECVET) – õpitulemuste ülekandmine, kogumine ja tunnustamine Euroopas” (SEK(2006)1431);

–  võttes arvesse nõukogu 5. detsembri 2008. aasta arutelu tulemusi, mis käsitlesid nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi Euroopa tõhustatud koostöö tulevaste prioriteetide kohta kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas (16459/2008),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta soovitust Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteemi (ECVET) loomise kohta(7);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta soovitust Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistiku loomise kohta kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas(8);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta soovitust Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas(9);

–  võttes arvesse nõukogu 21. novembri 2008. aasta järeldusi noorte liikuvuse kohta(10);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust võtmepädevuste kohta elukestvas õppes;

–  võttes arvesse komisjoni 21. veebruari 2007. aasta teatist „Näitajate ja sihttasemete ühtne raamistik, mille alusel hinnatakse Lissaboni eesmärkide elluviimisel saavutatut hariduse ja koolituse valdkonnas” (KOM(2007)0061);

–  võttes arvesse komisjoni 8. septembri 2006. aasta teatist „Haridus- ja koolitussüsteemide tõhusus ning võrdsed võimalused” (KOM(2006)0481);

–  võttes arvesse Cedefopi uuringuaruannet „Guiding at-risk youth through learning to work” (Luxembourg 2010);

–  võttes arvesse Cedefopi 2010. aasta veebruari märgukirja „Jobs in Europe to become more knowledge- and skills-intensive”;

–  võttes arvesse Cedefopi 2010. aasta juuni märgukirja „Skill mismatch in Europe”;

–  võttes arvesse Cedefopi väljaannet „Working and ageing” (Luxembourg 2010);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 165 ja 166, mis käsitlevad haridust ja koolitust, noori ja sporti;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ja kultuuri- ja hariduskomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0082/2011),

A.  arvestades, et noorte tööpuuduse määr on nüüd 21%, mis on võrreldes üldise tööpuuduse tasemega ELis kahekordne, ja et see on Euroopas üks tungivamatest väljakutsetest ning seega üks sihte, mida püütakse saavutada, et vähendada koolist väljalangejate arvu alla 10%; arvestades, et veel üks siht on suurendada naiste osalust tööturus 70% võrra aastaks 2020; ning arvestades, et haridus ja koolitus on tööturul edukaks osalemiseks ja õigete elutähtsate otsuste vastuvõtmiseks olulise tähtsusega, arvestades olukorda, kus enam kui 5,5 miljonit Euroopa noort on tööta, kus neid ähvardab sotsiaalne tõrjutus ning koolist lahkumise järel vaesus ja võimaluste puudumine, ja kus paljud noored peavad vastu võtma ebakindla, madalapalgalise ja vähese sotsiaalkindlustusega töökoha, mis avaldab negatiivset mõju nende tervisele ja tööohutusele;

B.   arvestades, et Euroopa Liidus on naiste osakaal ülikooli lõpetanute seas 58,9%, kuid doktoriõppe lõpetajate hulgas langeb naiste osakaal 43%-ni ja on veel madalam korralise professori tasemel, ning arvestades, et vaid 15% korralistest professoritest on naised;

C.   arvestades, et komisjoni teatises „Euroopa koostöö edendamine kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas, et toetada Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamist” (KOM(2010)0296) ei ole arvestatud soolise mõõtmega;

D.   arvestades, et üleminek hariduse omandamiselt töökohale ning ühelt töökohalt teisele on kogu ELi töötajate struktuuriprobleem; arvestades, et seetõttu on ülemineku turvalisus oluline element, mis motiveerib töötajaid osalema väljaspool töökohta toimuvates koolitustes; arvestades, et kvaliteetsel väljaõppeperioodil on arvestatav positiivne mõju noortele inimestele töö saamisel;

E.   arvestades, et varakult töötuks jäämisel on püsivad negatiivsed tagajärjed, kaasa arvatud suurenenud oht tulevikus töö kaotada ning madalam sissetulek kogu elu jooksul;

F.  arvestades, et demograafiliste muutuste ja pikaealisuse taustal muutub enesestmõistetavaks pikem ning mitmekülgsem töökäigukirjeldus, ning arvestades, et muu hulgas elukestev õpe, haridus, uus digitaalne majandus, uue tehnoloogia kohaldamine ja ELi 2020. aasta eesmärkide rakendamine on mõned võimalused, kuidas kindlustada parem elatustase;

G.  arvestades, et õppijate isiklikele vajadustele kohandatud kutseharidus ja -koolitus on otsustava tähtsusega, kuna see aitab inimestel paremini vastu pidada konkurentsisurvele, tõstab elatustaset ning aitab saavutada sotsiaal-majanduslikku ühtekuuluvust paremat integratsiooni teatavate rühmade puhul, nagu rändajad, puudega inimesed või koolist väljalangenud ja ohualtid naised;

H.   arvestades, et väikeettevõtted loovad Euroopas järjekindlalt üle 50% uutest töökohtadest, kusjuures need töökohad on isetoimivad ja neil on mitmekordistav mõju;

I.   arvestades, et liikmesriigid ja komisjon peaksid eelkõige aitama luua keskkonda, kus ettevõtjad saaksid edu saavutada, areneda ja kasvada, kuid samas vajavad ettevõtted kasvuks madalamat maksukoormust ja prognoositavust, mis võimaldaks neil teha plaane ja investeeringuid;

J.   arvestades, et kuna õpilaste osavõtt kutseõppest on liikmesriigiti suuresti erinev, on oluline omavahel vahetada parimaid tavasid, et suurendada nende õpilaste arvu ja kvaliteeti, kes otsustavad kutsehariduse kasuks liikmesriikides, kus õpilaste arv ja kvaliteet on madal,

1.   tunnistab kutsehariduse ja koolituse kaasajastamise vajadust, arvestades, et inimkapital on Euroopa eduks keskse tähtsusega;

2.  tunnistab nii kutsealusõppe kui ka jätkuva kutsehariduse ja -koolituse olulisust ning on endiselt seisukohal, et selle edu sõltub kõigi sidusrühmade osalusest ja koostööst selle eesmärgi saavutamiseks loodavate strateegiate kavandamisel, korraldamisel ja rahastamisel; kutsub liikmesriike üles kasutama ära näiteks nendes riikides saadud positiivset kogemust kaheosalise süsteemiga kutsehariduse ja -koolituse raames, kus süsteem on aidanud noori töötajaid pikemaajaliselt integreerida tööturule, suurendanud noorte töötajate tööhõive määra ning tõstnud nende pädevuse taset, mis parandab nende väljavaateid ka vanemas eas tööd leida;

3.  tuletab meelde, et kutsehariduse ja -koolituse programme tuleks laiendada, et tagada kooskõla elukestva õppe ning põhi- ja täienduskoolituse põhimõtetega.

4.   rõhutab, kui oluline on julgustada korrapärast täienduskoolituskursustel osalemist osana elukestvast õppest;

5.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid annaksid põhikooli lõpus nn kutsesobivushinnangu;

6.   hoiatab, et kuna süveneva vaesuse tõttu sageneb koolist puudumine, on oht, et kui Euroopa noortele ei pakuta praktilist abi töökoha leidmisel ja haridustee jätkamisel, võib neist kujuneda nö kadunud põlvkond;

7.  tervitab komisjoni meetmeid, millega püüeldakse suurema seotuse, läbipaistvuse ja võrreldavuse poole haridussüsteemide raames ja nende vahel;

8.  palub liikmesriikidel tagada, et kutseõpe ja elukestev õpe vastaksid rohkem tööturu vajadustele ning võimaldaksid töö saamist ja tööturusisest liikuvust; toonitab lisaks vajadust parema ja suurema koostoime järele hariduse, töö, kutsehariduse ja -koolituse valdkondade vahel, mis oleks oluliseks ühenduseks hariduse ja tööelu vahel; palub seepärast liikmesriikidel toetada inimeste vajadust kvalifikatsiooni jätkuva arendamise ning elukestva õppe järele;

9.  rõhutab, et hariduse ja koolituse sidumine, eriti üleminek kutseharidusest kõrgharidussüsteemi, nõuab kutsekoolituse ja kõrghariduse ühendamisvõimaluste laiendamist ning erilise tähelepanu pööramist nende integreerimisele karjääriteabe ja -nõustamise mehhanismidesse; on samuti seisukohal, et vaheldumisi koolitusel osalemine ja töötamine tagab, et kutsekoolitusega omandatakse tööturul vajaminevad oskused;

10.  rõhutab, kui oluline on edendada kohalikul ja piirkondlikul tasandil tõhusat koostoimimist ja usaldusväärseid koostöövorme koolide, koolitusasutuste, uurimiskeskuste ja ettevõtjate vahel, et ületada haridussüsteemide sissepoole suunatud olemus ning teadmiste, oskuste ja tööturu vajaduste mittevastavuse probleem ning suurendada noorte ja eelkõige naiste konkurentsivõimet tööturul, pöörates eeskätt tähelepanu täiendava kutsehariduse kvalifikatsioonidele;

11.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles, arvestades tööturu muutuvat loomust, muutma Euroopa Sotsiaalfondi juhtimine paindlikumaks;

12.   väljendab heameelt asjaolu üle, et tulemustele suunatud õpimeetoditele pannakse suuremat rõhku ning et vabahariduse või mitteametliku haridusega omandatud pädevuste tunnustamises on toimunud areng;

13.   rõhutab vajadust õpetajate algõppe järele, sest õpetajate ja haridustöötajate kvaliteet kajastub õppeprogrammide ja hariduse kui terviku kvaliteedis;

14.   kutsub liikmesriike ja komisjoni üles veelgi parandama mitteametliku ja vabahariduse tunnustamist; juhib tähelepanu selle valdkonna parimatele tavadele, eriti Euroopa Sotsiaalfondi poolt toetatud tavadele, mis tõestavad, et oskuste tunnustamine sõltumata sellest, kus need on omandatud, võimaldab paremat integreerumist tööturuga;

Kutseharidus

15.  kutsub liikmesriike üles pakkuma kvaliteedilt kõrgetasemelist kutseharidust, mis keskenduks töökeskkonnas toimuvale väljaõppele ja asjaomaste isikute individuaalsetele vajadustele; on samaaegselt veendunud, et kvaliteetne kutseharidus ja -koolitus on ülimalt olulised, et Euroopa saaks ennast kehtestada teadmisteühiskonnana ning tõhusalt konkureerida globaliseerunud majanduses;

16.  märgib, et samuti on olemas kutsealase väljaõppe siseturg, ja kutsub liikmesriike üles asutama nii enda riigis kui ka teistes liikmesriikides rohkem kutsekoolitust ja kutsealast liikuvust tutvustavaid nõustamiskeskusi;

17.  on arvamusel, et ELi 2020. aasta juhtalgatuse „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” igakülgseks elluviimiseks peaksid ELi institutsioonid käivitama pragmaatilisema, terviklikuma ja ulatuslikuma algatuse, mida toetavad kõik liikmesriigid ja milles tuleks keskenduda kutsehariduse, kutsekvalifikatsioonide, elukestva õppe ja praktikavõimaluste tööturuga ühendamisele, et tagada, et iga liikmesriik võtab tõeliselt omaks eesmärgid, mis on seatud strateegilises raamistikus üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (ET 2020);

18.  palub liikmesriikidel tagada, et kutseharidus ja -koolitus vastaksid rohkem tööturu vajadustele;

19.  nõuab, et koolitus, milles kasutatakse väljaõppeperioodi, tuleb seada muude koolitusliikide, näiteks praktika, seas esikohale; soovitab liikmesriikidel mitte kavandada kutseõppelisi ülikoolikursusi, millega ei kaasne leping väljaõppeperioodi kohta;

20.  palub liikmesriikidel võimaldada nõrgema tasemega õpilastel naasta üldharidusse teisel või kolmandal tasemel;

21.  ergutab liikmesriike tööturu osapoolte toetusel aitama moderniseerida kutseõppe kavasid ning oskusteavet, mis pärineb ühiselt koostatud kutseõppe mudelitest ja on õppekavade aluseks ning mida iga kahe või kolme aasta järel uuendatakse vastavalt igas valdkonnas toimunud teaduse ja tehnika arengule;

22.  rõhutab vajadust tagada eri liikmesriikide haridussüsteemide parem ühilduvus ja koostoime, keskendudes keeleõppele ja innovatiivse liidu eesmärkidele kohandatud õppekavadele; rõhutab vajadust kõrvaldada kõik juriidilised ja halduslikud takistused sellise Euroopa raamistiku arendamiselt, millega tagatakse kogu ELis kvaliteetse praktika lai valik;

23.  nõuab suuremat tasakaalustatust poiste ja tüdrukute elukutsevalikutes, et hoida ära soo alusel segregeerunud tööturgude teke ning paremini valmistuda tulevaste eesmärkide saavutamiseks, mis puudutavad suuremat ja paremini tasakaalustatud tööhõivet kogu ELis, esitades selleks algatusi, mis aitaks naistel valida tavapäraselt meeste elukutseteks peetavaid kutsealasid ja vastupidi; kutsub seepärast liikmesriike üles pakkuma elukutsevalikuga seotud küsimustes kvaliteetset nõustamist ja tagama suurema tasakaalustatuse poiste ja tüdrukute elukutsevalikutes, võttes arvesse seni kehtivaid stereotüüpe, mis mõjutavad töökohavalikut;

24.  märgib, et kõrgetasemeline kutseõpe põhineb tugeval sooneutraalsel üldharidusel ja nõuab liikmesriikidelt õppematerjalides leiduvate soolisel jaotusel põhinevate elukutsete näidetest loobumist, et äratada poiste ja tüdrukute huvi kõigi elukutsete vastu juba varases eas;

25.  tunnistab sooliste stereotüüpide tähtsat rolli meie haridustavades ning rõhutab seetõttu, et on oluline koostada strateegiad, mis on suunatud sooneutraalse haridussüsteemi kehtestamisele, mille abil oleks võimalik tagada näiteks naiste ja meeste võrdne juurdepääs kutseharidusele ja -koolitusele ning töökohtadele;

26.  palub liikmesriike ja tööturu osapooli hõlbustada kutsehariduse ja -koolituse, õppimise ja pereelu ühendamist lastehoiu kättesaadavuse ja sellise tunniplaani abil, mis oleks ajaliselt kokkusobiv laste koolipäevaga;

27.   nõuab ühiskondlikult korraldatud dialoogi kõigi sidusrühmade, eriti haridusasutuste, tööandjate, töötajate ja ametiühingute vahel, et tagada kutsehariduse kvaliteet ja suunatus tööturu praegustele vajadustele;

28.  nõuab haridusasutuste ja tööandjate vaheliste piiriüleste sidemete ja teabevahetusplatvormide toetamist parimate tavade vahetamise eesmärgil;

29.  kutsub kõiki tööturu osapooli, sealhulgas kutsevaldkondade, ettevõtete, ametiühingute, ministeeriumide ja avaliku teenistuse esindajaid üles alustama struktuurset sotsiaaldialoogi teemal, kuidas paremini tagada noorte kutsealane integreerimine ning edendada elukestvat õpet ja ametlikku/mitteametlikku koolitust;

30.  tervitab ELi 2020. aasta strateegia eesmärki tugevdada kutseharidussüsteeme ning kutsub liikmesriike üles kohandama neid süsteeme laiapõhjalise kvalifikatsiooni, osaluse ja töö inimlikustamise suunas;

31.  soovitab edendada loovust, innovatsiooni ja ettevõtlust kõigis hariduse valdkondades, sh kutsekoolituse valdkonnas, ning tunnustada oskusi, mis on omandatud mis tahes õppevormi teel, k.a mitteametlik ja vabaharidus; soovitab samuti edendada sellisid projekte, mille eesmärk on säilitada teadmiste ja oskuste edasiandmine ühelt põlvkonnalt teisele;

32.  on endiselt seisukohal, et ettevõtlusalane haridus peaks olema kutsehariduse ja -koolituse oluline osa, et suurendada kõigi õpilaste huvi selle vastu ning tõhustada ettevõtlust kooskõlas ELi 2020. aasta strateegias sätestatuga;

33.   tuletab meelde eesmärke, mis püstitati varem samal aastal Euroopa 2020. aasta strateegias ja milles rõhutati vajadust oskusliku ja haritud Euroopa tööjõu järele, et tagada tugev ja jätkusuutlik majanduskasv ning saavutada 2020. aasta strateegia tööhõive valdkonna eesmärgid; rõhutab, et sobiva hinnaga ja kättesaadaval kutseharidusel ja -õppel on tähtis roll Euroopa tööjõu harimisel ja neile elukestva väljaõppe tagamisel;

34.   rõhutab, kui oluline on tugevdada vajaduste kindlaksmääramise korda kohalikul, liikmesriikide ja Euroopa tasandil, et saavutada võimalikult suur kokkulangevus pakutavate oskuste ja tööturu nõudmiste vahel;

35.  kutsub liikmesriike üles pakkuma tööpõhiseid oskusi ning seega valmistuma tulevikus oodatavateks pikema ja ebaühtlasema töökäiguga töötajateks;

36.   rõhutab, et kutseharidus ja -koolitus peavad andma töötajatele oskused, mis võimaldavad neil asuda tuleviku säästva majanduse uutele kestlikele töökohtadele;

37.   kutsub liikmesriike üles jälgima koolist tööellu siirdumise hõlbustamiseks võetavaid meetmeid ning käivitama integreeritud kutsenõustamise ja nõuandeprogramme;

38.  märgib, et kaheosaline haridussüsteem (kutse- ja akadeemiline haridus) toimib mõnedes liikmesriikides edukalt, kuna sealsed ettevõtjad panustavad täiendkoolitusse nii oma koostöö kui ka nõuannetega;

39.   kutsub ettevõtteid üles aktiivsemalt kasutama ühiseid koolituskavasid, et paremini saavutada konkreetseid koolitusalaseid eesmärke, mille järele on tööturul nõudmine;

40.   kutsub liikmesriike üles, arvestades ümberorienteerumisega säästvale majandusele ja säästvale majanduskasvule, tugevdama kutsehariduse ja -õppe institutsiooni, kuna see võib töötajate tööalase konkurentsivõime suurendamise kaudu aidata likvideerida sotsiaalseid tagajärgi, mida äriühingute ümberstruktureerimine töötajatele kaasa toob;

41.   rõhutab selle uue ärikultuuri seisukohast sotsiaalse ja kaasava majanduse mudelite olulisust ning juhib tähelepanu asjaolule, et kutseharidust ja -koolitust, sh kõrgharidust, pakkuvad asutused peavad tingimata andma oma õpilastele üksikasjalikke teadmisi kõikidest ettevõtluse vormidest, k.a sotsiaalses ja kaasavas majanduses rakendatavatest, ning vastutustundlikest ja eetilistest juhtimispõhimõtetest;

42.   rõhutab, et tuleb koostada nimekiri valdkondadest, milles Euroopa Liidul on või võiks olla suhteline eelis kogu maailmas ning mille jaoks tuleks välja töötada täiendavad koolitusstrateegiad;

Kutsekoolitus

43.   kutsub liikmesriike üles võtma arvesse kasvavat vajadust kvalifikatsiooni tõstmise järele ning toetama töötajaid sobiva kutseõppe planeerimisel nõustamiskeskuste abiga; kutsub tööandjaid üles pakkuma oskuste täiendamise võimalusi kõikidele töötajatele;

44.   soovitab pakkuda tööandjatele soodustusi, et nad julgustaksid oma töötajaid koolitusprogrammides osalema;

45.  kutsub liikmesriike üles töötama välja stiimulid tööandjatele, et hõlbustada mikro- ja väikeettevõtetes naiste vajadustele kohandatud kulutõhusa ning paindliku koolituse andmist; nõuab tungivalt, et komisjon ja kõik liikmesriigid teeksid otsustavaid jõupingutusi meeste ja naiste palgataseme ebavõrdsuse vastu võitlemisel, eesmärgiga kaotada tänane 18% sugudevaheline palgaerinevus aastaks 2020;

46.   palub liikmesriikidel komisjoni abiga asjakohaste ülikooliprogrammide kaudu edendada elukestva õppe raames kutsehariduse ja -koolituse tunnustamisel põhinevaid inimressursside juhtimise ja kasutamise mudeleid, mis annavad ettevõttele lisandväärtust ja konkurentsieeliseid;

47.  soovitab edendada kutsehariduse ja -koolituse keskuste autonoomsust nende tegevuse kavandamise, rahastamise, haldamise ja hindamise valdkonnas ning rakendada dünaamilisemaid koostöövorme kutsehariduse ja -koolituse keskuste ning ettevõtjate vahel;

48.  tuletab meelde, et investeeringud haridusse ja koolitusse on eurooplaste parema tuleviku jaoks olulise tähtsusega; on seisukohal, et tänu põhipädevustele ja uutele oskustele, eelkõige nendele, mida on vaja strateegiliste kasvavate sektorite töökohtadel, avanevad inimeste jaoks uued võimalused, veelgi olulisem on aga, et nende abil pannakse alus pikaajalisele jätkusuutlikule majanduslikule ja sotsiaalsele arengule; peab sellega seoses oluliseks, et liikmesriigid ja kõik asjaomased toimijad tagaksid, et töötajad omandavad vajalikud põhioskused;

49.  kutsub komisjoni üles arendama selliseid vahendeid nagu elukestva õppe hindamissüsteemid, et julgustada töötajaid tegelema elukestva õppega / kutsehariduse ja -koolitusega süstemaatiliselt ja omal algatusel ning neid seejuures toetada, pöörates erilist tähelepanu neile, kes peavad ühitama pere- ja tööelu, ning kontrollides korrapäraselt, millised kutseoskused on vajalikud edukaks osalemiseks tööturul, et ajakohastada nende oskusi ja tagada tööalast liikuvust;

50.  kutsub liikmesriike üles, mõeldes eriti pereelu ja töö ühitamisele ning maapiirkondades elavatele naistele, pakkuma arvutialast täiendkoolitust, mis annab naistele võimaluse oma tööd ka kodus teha;

51.  nõuab tungivalt, et valitsused edendaksid paindlikku kutseharidust ja -koolitust, mis on suunatud organisatsioonide ja ettevõtjate konkreetsetele vajadustele ning võimaldab kogu läbitud koolitust võimalikult hästi kasutada, kõnealuse koolituse ühitamist eraelu ja muu kutsetegevusega ning Euroopa liikuvuse suurendamist, pöörates tähelepanu eelkõige sellele, et hõlbustada selliste organisatsioonide juurdepääsu kutseharidusele ja -koolitusele, mis on marginaliseerumise ohus, eesmärgiga pikendada nende koolitust;

52.  juhib tähelepanu asjaolule, et elukestev õpe on hädavajalik tööpuuduse tõkestamiseks ning selleks, et võtta asjakohaselt tuleb arvesse erinevat teenistuskäiku; on arvamusel, et seda eesmärki silmas pidades tuleb suurendada töötajate teadlikkust sellest, kui vajalik on pidev täienduskoolitus;

53.   palub komisjonil koostada uurimus kutsehariduses ja -koolituses osalemise mõju kohta nii töötajate tootlikkusele kui ka ettevõtete konkurentsivõimele ja töö kvaliteedile;

54.  juhib tähelepanu asjaolule, kui oluline on lihtsalt ligipääsetav, paindlik ja individuaalne kutseharidus kogu elu jooksul, hõlbustades ja parandades kutsealast osalemist tööturul; on arvamusel, et kutseharidus ja -koolitus peaks olema ligipääsetav, kättesaadav ja taskukohane inimeste elu kõikides etappides, sõltumata nende staatusest tööturul või sissetulekust, ja et selle eesmärk peaks olema mitte üksnes edendada elukestvat õpet, vaid ka aidata kaasa olemasolevate elukutsete arengule ja uute loomisele ühiskonna tegelike vajaduste alusel; on lisaks veendunud, et seda tuleb pidada üksikisikute kogu tööelu pikendamise tähtsaks vahendiks;

55.  palub liikmesriikidel töötada naiste jaoks välja kvaliteetsed, ulatuslikud, paindlikud ja taskukohased võimalused kutsehariduse ja -koolituse saamiseks ning ühtlasi pakkuda neile kogu elu jooksul konkreetseid suuniseid ja kõikide valdkondade kvalifikatsioonidega seotud kutsenõustamist, mis lähtub naiste erinevast taustast, eesmärgiga tuua naised tõhusalt inimväärilise palgatasemega kvaliteetsetele töökohtadele, ning vastata nende mitmetahulistele koolitusvajadustele, mis on näiteks järgmised:

56.  juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa elanikkonna suurenevast vananemise määrast tulenevalt tõuseb elukestva õppe ja haridusprogrammide tähtsus ning tekib vajadus neid toetada;

57.   rõhutab, et Euroopa ja liikmesriikide tasandil on vaja tõhustada meetmeid, mille abil suurendatakse VKEde osalemist kutsekoolituses ja elukestvas õppes ning madala kvalifikatsiooniga töötajate osalemist, kelle registreeritud osalemine on senini olnud väga väike;

58.   rõhutab, et osana jõupingutustest saavutada paindlikkus koos töösuhete püsimisega tuleb vältimatult ja tõhusalt suurendada paindlike tööhõivevormide töötajate osalemist kutseõppes; palub seetõttu teha liikmesriikidel vastavad algatused;

59.  kutsub liikmesriike üles keskenduma kutsekoolituse ja elukestva õppe raames rohkem e-õppe programmide kasutamisele, et aidata perekondadel ühitada pere- ja tööelu;

60.   rõhutab kohalike omavalitsuste, ettevõtjate, partnerluste ja õppeasutuste rolli kutseõpetuse kujundamisel kooskõlas tööturu tegelike vajadustega;

61.  on seisukohal, et piirkondlikel ja kohalikel asutustel koostöös kutsehariduse ja -koolituse keskuste ning ettevõtetega on oluline roll ärimaailmas ning kutsehariduse ja -koolituse pakkujate abistamisel sõbraliku keskkonna kujundamisel, et lihtsustada kutsehariduse omandajate edukat töö saamist;

62.   nõuab, et praktikalepingute puhul – kuigi nendega kaitstakse praktikanti ning nende rakendamiseks on ette nähtud teatavad paindlikkusmeetmed – tuleks lubada lepingu lõpetamist, kui kõnealune isik osutub tööks sobimatuks või on teinud raske kutsealase vea;

63.  kutsub liikmesriike üles parandama Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide ja juhtalgatuste kohaselt kutsehariduse ja tööturu vajaduste vahelist sidet, näiteks parandades akadeemilise ja karjäärinõustamise teenuseid või ergutades praktika- ja töökohapõhise õppe lepingute sõlmimist naistega, ning samuti looma uusi koolitusvõimalusi teaduse, matemaatika ja tehnika valdkonnas, et suurendada naiste töövõimalusi nii tehnika- ja teadusvaldkondade kui ka ebatraditsiooniliste elukutsete puhul ning vähese CO2-heitega ja kõrgtehnoloogilistes majandussektorites, luues väärilise palgatasemega alalisi töökohti;

64.   on veendunud, et olemasolevad Euroopa kutsekoolitusprogrammid on tõhusad ja neid tuleks edaspidi rohkem toetada;

Kutsehariduse ja -koolituse kvaliteet ja tõhusus

65.  palub liikmesriikidel luua koolitajatele paremad koolitusvõimalused ning rajada alus arendavale õppepartnerlusele, eelkõige piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et tagada kutseharidus- ja -koolitussüsteemide tõhusus ning tõhus ja edukas teadmiste edasiandmine;

66.  rõhutab, et kõrge kvalifikatsiooni ja haridustasemega tööjõud on üks innovatsiooni liikumapanevatest jõududest ja annab liidule märkimisväärse konkurentsieelise; rõhutab, et kvaliteetne kutseharidus ja -koolitus aitavad oluliselt kaasa jätkusuutlikule arengule ja toimiva ühtse turu loomisele ning et neid tuleks pidevalt kohandada Euroopa tööturu vajadustele ja arengule, pidades tihedat dialoogi kõigi huvitatud osapooltega;

67.  rõhutab, et loovus ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad loovad uue ärikultuuri, mis võib uues digitaalses majanduses hõlbustada koostööd ning heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et parandada kutsehariduse ja -koolituse kvaliteeti, ning seega on aeg paigutada kutseharidus ja -koolitus tegevuskavade keskmesse, eelkõige selleks, et tulla toime 2020. aasta strateegias püstitatud ülesannetega, nagu ELi peamine eesmärk, et 40 % 30–34-aastastest läbib kolmanda või võrdväärse haridustaseme;

68.   palub liikmesriikidel luua ja kasutusele võtta kvaliteedi tagamise süsteemid riiklikul tasandil ning välja töötada õpetajate ja koolitajate pädevusraamistik;

69.   palub komisjonil anda teavet eeldatavate muutuste kohta ELi tööturgudel, ja liikmesriikidel lisada see teave oma haridusstrateegiatesse ja -programmidesse;

70.   palub liikmesriikidel soodustada kohalikul tasandil sotsiaalpartnerite, kohalike kutseliitude, ülikoolide, koolide juhtorganite ning koolitusüksuste sünergiat, et teadusuuringute ja süstemaatiliste konsultatsioonide abil koostada keskpikk kava tulevasteks oskusnõueteks ja arvutada iga valdkonna jaoks vajalike õpilaste arv, mis suurendaks kutseõppe tõhusust ja võimaldaks selle otsest ja kestlikku kasutamist tööturul;

71.  julgustab komisjoni töötama välja ja korrapäraselt uuendama tabelit, kus on piirkondade kaupa esitatud koolituskvalifikatsioonide ja nõudluse suhe;

72.  märgib, et kutsehariduses ja -koolituses keskendutakse põhipädevustele, sealhulgas ettevõtlusele, mille arendamine peab algama juba lasteaias; on arvamusel, et see protsess peab jätkuma ka töökeskkonnas toimuva väljaõppe ajal;

73.   nõuab riiklikku ja Euroopa tasandi toetust sellega, et luuakse kutsehariduse ja -koolitusega seotud meetmete ühine alus, mis aitab kaasa tõhususe, tööjõu liikumise ja töökohtade loomisega seotud eesmärkide täitmisele Euroopa Liidus;

74.  palub liikmesriikidel aktiivselt kaasata erakõrgkoole ja riiklikke koole, näiteks ülikoole, kutseoskuste täiendamisse ja arendamisse, iseäranis MILT (matemaatika, informaatika, loodusteaduste ja tehnika) alal;

75.  nõuab spetsiaalset ELi algatust tüdrukute huvi suurendamiseks MILT kutsealade vastu ning neil aladel endiselt valitsevate stereotüüpide kummutamiseks; rõhutab, et niisuguste stereotüüpide vastu võitlemisel on meedial ja haridusel tähtis roll;

76.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama ELi õigusaktide täielikku ülevõtmist, rakendamist ja jõustamist, toetades koolitusprogramme, mille eesmärk on tagada sidusrühmade parem arusaam kehtivatest õigusaktidest ning oma vastavatest õigustest ja kohustustest;

77.   palub liikmesriikidel toetada innovaatilisi meetmeid ning doktori- ja järeldoktoriõppe kavasid, mis on konkurentsivõime ja jätkusuutliku majanduskasvu aluseks;

Pakkumised konkreetsetele inimrühmadele

78.  palub liikmesriikidel võtta kutsehariduse ja -koolituse puhul arvesse vähekvalifitseeritute, immigranditaustaga õppijate, etnilistesse vähemustesse kuuluvate inimeste, haavatavate naiste, töötute, puudega inimeste ja üksikemade individuaalseid vajadusi; soovitab samal ajal pöörata erilist tähelepanu roma vähemusele, sest kooliskäimine ja tööellu integreerimine on romade sotsiaalse kaasamise seisukohast väga tähtis;

79.  kutsub liikmesriike üles looma puuduva või vähese haridusega noortele õppimisvõimalusi, et võimaldada töö saamist, kusjuures peaks samuti olema võimalik edendada ja tunnustada osalist kvalifikatsiooni; nõuab, arvestades teema aktuaalsust, terviklikku strateegiat noorte ja naiste tööpuudusega võitlemiseks ja liikmesriikide toetamiseks kohapealse võrgustiku moodustamisel kooli, ettevõtete, noorsootöötajate ning noorte vahel;

80.  juhib tähelepanu integreerumise tõketele, millega kolmandate riikide kodanikel tuleb nende kvalifikatsioonide mittetunnustamise korral tegemist teha; kutsub komisjoni üles hindama Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku mõju kolmandate riikide kodanike kvalifikatsioonide tunnustamisele;

81.   palub liikmesriikidel koostöös sotsiaalpartneritega teha algatusi, millega aidatakse eakatel töötajatel elukestvas õppes ja kutseõppes osaleda;

82.  on seisukohal, et liikuvuse võimalus on kutsehariduse ja -koolituse oluline osa ning soovitab seetõttu Leonardo da Vinci programmi uuendada;

Paindlikkus ja liikuvus

83.  tervitab ideed muuta piiriülene liikuvus kutsehariduse ja -koolituse valikuliseks osaks ja arendada piiriülese tööturu potentsiaali asjaosaliste jaoks; nagu seda tehakse Leonardo da Vinci programmi puhul; nõuab tungivalt, et sidusrühmad suurendaksid teadlikkust Leonardo da Vinci programmist ja teistest asjassepuutuvatest programmidest; nõuab seepärast liikuvuse tõhusamat edendamist, et noored saaksid välismaal kergemini kogemusi omandada;

84.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja Euroopa Parlamenti üles toetama ja laiendama õppurite liikuvusega seotud Euroopa programme, eelkõige Leonardo da Vinci programmi, et soodustada praktikantide suuremat liikuvust ühtsel turul;

85.  usub, et kutseharidus ja -koolitus peaksid looma tingimused töötajate liikuvuseks nii esmaste õpingute ajal kui ka elukestva õppe raames;

86.  on veendunud, et piiriülene liikuvus kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas on sama oluline kui üldhariduse valdkonnas, ning leiab, et sellise liikuvuse arendamiseks tuleks teha rohkem jõupingutusi;

87.  on seisukohal, et tähelepanu tuleks pöörata liikmesriikide eri haridussüsteemide paremale koostööle, erinevuste ületamisele ning liikmesriikidevahelisele tunnistuste ja diplomite tunnustamisele, et suurendada piiriülest koostööd ja liikuvust;

88.  kutsub liikmesriike üles lihtsustama mitteametliku ja vabahariduse tunnustamist ning ergutama töökogemuste vahetamist; et tööjõu liikumisest ja teadmiste vahetamisest võimalikult palju kasu saada, mis võimaldab rohkem liikumisruumi individuaalsete õppekavade jaoks;

89.  märgib, et ülimalt oluline on hõlbustada töötajate liikuvust siseturul; kiidab heaks ja toetab täielikult komisjoni algatust kutsekvalifikatsioonide tunnustamise praeguse süsteemi läbivaatamiseks; on arvamusel, et direktiivi komisjonipoolne läbivaatamine peaks sisaldama sisulist hinnangut kutsekvalifikatsioonide direktiivi praegusele sõnastusele; on seisukohal, et kutsekvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine liikmesriikides peab jääma komisjoni jaoks peamiseks prioriteediks;

90.  on arvamusel, et õpetajate ja õpilaste liikuvus lihtsustuks, kui töötataks välja uus keeleõppe strateegia, mis aitaks edendada üldteadmisi spetsiifiliste oskuste valdkonnas; märgib, et lisaks aitab kutseharidusest kõrgharidussüsteemi sujuva ülemineku tagamine suurendada huvi kutsekoolituskursuste vastu;

91.   palub liikmesriikidel komisjoni toetusel ja koostöös sotsiaalpartneritega parandada ja jälgida kutsekvalifikatsioonide tõendamise süsteeme elukestva õppe ja kutseõppe raames;

92.  tervitab komisjoni ettepanekut korraldada moodulipõhist koolitust; nõuab siiski, et kindlasti säilitataks kutsekvalifikatsioonide terviklikkus ja et üksikud moodulid oleksid selgelt defineeritud ning võrreldavad;

93.  rõhutab õpetajate ja koolitajate rolli sooliste aspektide teadvustamise edendamisel kutsehariduses ja -koolituses ning nõuab, et liikuvust edendavatesse programmidesse, näiteks Leonardo da Vinci programmi ja töökohapõhise õppe projekti, lisataks naistele suunatud erimeetmed, et hõlbustada nende tööturul osalemiseks või tööturule naasmiseks vajalike oskuste elukestvat omandamist;

94.  on veendunud, et Euroopa 2020. aasta strateegiast ajendatud partnerlus kutsehariduse ja -koolituse sidusrühmade vahel on eeldus sellele, et tõsta tõhusust ning vastata tööturu vajadustele, ja et need peaksid olema alalised tööturule orienteeritud kutseoskuste kvalifikatsiooni nõukojad;

95.  kutsub liikmesriike üles pöörama kutsehariduses ja -koolituses tähelepanu võõrkeeleoskuse omandamisele, keskendudes VKEdele ja luues sellega tingimused nende konkurentsivõime suurendamiseks ühtse turu osana;

96.  rõhutab võõrkeelte omandamise ja täiendamise tähtsust, mis arendab ka enesekindlust, kohanemisvõimet ja kultuuridevahelise suhtluse oskust;

97.  rõhutab, et noortele võimaluse andmine veeta teatud osa hariduse või koolituse ajast välismaal on väga oluline uute oskuste – sealhulgas keeleoskuste – omandamiseks ja suurendab seega noorte tööturule integreerumise võimalusi; väljendab seetõttu heameelt komisjoni kavatsuse üle töötada välja noorte liikuvuse kaart, mis aitab kõigil noortel õppimise eesmärgil teise liikmesriiki liikuda, samuti Euroopa üliõpilase liikuvuse laenude loomise üle, mille eesmärk on anda suuremale arvule Euroopa noortele, eelkõige nendest kõige ebasoodsamas olukorras olijatele, võimalus veeta teatav osa õpingute, koolituse või töötamise ajast teises riigis;

Üleeuroopaline ja rahvusvaheline koostöö kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas

98.  väljendab heameelt Kopenhaageni protsessi abil arendatud võrdlusnäitajate üle (Europass, Euroopa kvalifikatsiooniraamistik, Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteem ja Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistik kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas) ning on endiselt arvamusel, et nende vahendite järgneval kasutuselevõtul ning edasiarendamisel tuleb teha üksmeelseid jõupingutusi;

99.  kutsub komisjoni üles uurima vastastikust mõju direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta), kõrgharidust käsitleva Bologna protsessi ning kutseharidust ja -koolitust käsitleva Kopenhaageni protsessi vahel ning looma nende vahel tihedama koostoime, kasutades paremini ära Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku, Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteemi (ECVET) ning Europassi; jääb seisukohale, et liikmesriikidele peaks jääma pädevus oma haridussüsteemi korraldada vastavalt oma riigi eriomastele ühiskondlikele ja kultuurilistele tingimustele;

100.  palub komisjonil ka edaspidi kvaliteeditõendamist toetada ja järjepidevalt rakendada, kuna see soodustab oluliselt innovatsiooniprotsesside toimimist, tõhusust ja tulemuslikkust, nt need innovatsiooniprotsessid, mida soovitatakse Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistikus kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas, ning Kopenhaageni protsessi kaudu väljatöötatud vahendid, nt Europass ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistik; kutsub liikmesriike üles lihtsustama välismaal omandatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamise korda, et võimaldada kutseoskuste kindlaksmääramist mitte ainult kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide, vaid ka katseaja, teoreetiliste ja praktiliste eksamite ning eksperthinnangute abil;

101.  on seisukohal, et Kopenhaageni protsessis ja ELi 2020. aasta strateegias püstitatud ülesanded nõuavad piisavaid rahalisi vahendeid, muu hulgas struktuurifondide ja eeskätt Euroopa Sotsiaalfondi kaudu, ning suuremat kaasatust, et edendada kõrgekvaliteedilist kutseharidust ja -koolitust konkreetsete meetmetega ning uute koolitusmudelite ja -meetodite lisamisega, nagu õpilaste tööturu edulugude üldsusele nähtavaks tegemine, suurettevõtetes kutseharidusele ja -koolitusele omistatud tähtsuse reklaamimine ning täielikuma asjakohase teabe ja suuniste andmine enne kohustusliku koolihariduse omandamise lõppu; märgib, et väga väärtuslik oleks julgustada kogemuste vahetamist toetusprogrammide ja välismaal veedetud aja kohta, näiteks osalemise kohta Leonardo da Vinci programmis;

102.  kutsub liikmesriike üles lihtsustama välismaal omandatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamise menetlusi, et tagada kutseoskuste tõestamise võimalus mitte ainult formaalsete tõendite, vaid ka tööproovide, praktiliste ja teoreetiliste eksamite ning ekspertarvamuste abil;

103.   nõuab riikidevahelise koostöö edendamist nii ELi riikide kui ka kolmandate riikide vahel, et luua parimate tavade vahetamise programmid kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas;

104.   palub komisjonil kasutusele võtta koolituse tõhususe hindamise süsteem, et saavutada ja säilitada kõrge tööhõive määr;

105.  palub komisjonil ja Euroopa Kutseõppe Arenduskeskusel (Cedefop) arvestada sooliste aspektidega Brugge kommünikee (Euroopa tõhustatud koostöö prioriteetide kohta kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas ajavahemikul 2011–2020) järelmeetmetes, eelkõige seoses elukestva õppe kättesaadavusega, et naistel ja meestel oleks õppimisvõimalus igas eluetapis ning et tee hariduse ja koolituseni oleks avatum ja paindlikum;

Rahastamine

106.  palub komisjoni, et Euroopa Sotsiaalfondi, kogu elukestva õppe programmi ning programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele” kohandataks nii, et vahendeid haridus- ja koolitusprojektide jaoks ning noorte tööpuudusega võitlemiseks ja vanemate inimeste koolituseks saaks jagada kogu ELis ning juurdepääsu nendele vahenditele lihtsustataks; palub komisjonil toetada ühenduse programme, millega aidatakse noortel inimestel omandada teadmisi, oskusi ja kogemusi, mida neil on vaja esimese töökoha leidmiseks;

107.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama struktuurifondide, näiteks Euroopa Sotsiaalfondi optimaalset kasutamist eriprogrammide toetamiseks, mis edendavad elukestvat õpet ja ergutavad rohkem naisi selles osalema ning mille eesmärk on suurendada naiste osakaalu kutsehariduse ja -koolituse süsteemis, eriti piisavalt rahastatud sihtotstarbeliste meetmete abil; nõuab, et katseprojekti „Erasmus noortele ettevõtjatele” raames töötataks välja konkreetsed meetmed naiste ettevõtluse ergutamiseks;

108.   väljendab veel kord kriitikat seoses nõukogu 2011. aasta eelarvekärbetega ELi peamiste programmide rahastamiseks hariduse valdkonnas (elukestva õppe programm ja programm „Inimesed”, mille rahastamist vähendati vastavalt 25 miljoni euro ja 100 miljoni euro võrra); nendib, et seega on selge, et ambitsioonikas Euroopa 2020. aasta strateegia ei ole kooskõlas praeguste eelarvepiirangutega;

109.   kutsub liikmesriike üles Euroopa Sotsiaalfondi vahenditega arendama ühe võimalusena vautšerite süsteemi, et kindlustada ka väiksema sissetulekuga inimestele koolitustel osalemine; palub liikmesriikidel vajaduse korral taotleda selliste vautšerite süsteemide rahastamist Euroopa Sotsiaalfondist;

o
o   o

110.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 394, 30.12.2006, lk 10. (2) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 21. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0262. (4) ELT C 290, 4.12.2007, lk 1. (5) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 8. (6) ELT C 45E, 23.2.2010, lk 33. (7) ELT C 155, 8.7.2009, lk 11. (8) ELT C 155, 8.7.2009, lk 1. (9) ELT C 111, 6.5.2008, lk 1. (10) ELT C 320, 16.12.2008, lk 6.

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon SKP täiendamise kohta. Edu mõõtmine muutuvas maailmas (2010/2088(INI))

P7_TA(2011)0264 A7-0175/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 20. augusti 2009. aasta teatist „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas” (KOM(2009)0433);

–  võttes arvesse 2007. aasta novembris Brüsselis toimunud parlamendi, komisjoni, Rooma Klubi, WWFi ja OECD korraldatud konverentsi SKP täiendamise kohta;

–  võttes arvesse majandustegevuse ja sotsiaalsete edusammude mõõtmise kõrgetasemelise komisjoni aruannet (Stiglitzi aruanne), mis esitati 14. septembril 2009;

–  võttes arvesse ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlevat ülemaailmset algatust (TEEB), mille G8+5 juhid kiitsid heaks 2007. aasta juunis, ja selle 2009. ja 2010. aastal avaldatud tulemusi;

–   võttes arvesse 30. oktoobril 2006 avaldatud Sterni ülevaadet kliimamuutuse majandustegurite kohta;

–  võttes arvesse 30. juunil 2007. aastal OECD teisel ülemaailmsel statistika-, teadmus- ja poliitikafoorumil alla kirjutatud Istanbuli deklaratsiooni;

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 10.–11. detsembri 2009. aasta, 25.–26. märtsi 2010. aasta ning 17. juuni 2010. aasta kohtumiste järeldusi;

–  võttes arvesse nõukogu (majandus- ja rahandusküsimused) 10. novembri 2009. aasta järeldusi statistika kohta;

–  võttes arvesse nõukogu (keskkond) 23. oktoobri 2009. aasta järeldusi ökotõhusa majanduse kohta seoses 2010. aasta järgse Lissaboni tegevuskava ja ELi säästva arengu strateegiaga;

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus Euroopa keskkonnamajandusliku arvepidamise kohta (KOM(2010)0132);

–  võttes arvesse ELi 2020. aasta strateegia Euroopa majandus- ja tööhõivepoliitika koondsuuniseid, mille komisjon esitas 27. aprillil 2010;

–  võttes arvesse teatisi „Euroopa avalik haldus: parem õigusloome” (KOM(2002)0275), „Euroopa Liidu parema õigusloome strateegiline ülevaade” (KOM(2006)0689), „Parema õigusloome kava teine strateegiline läbivaatamine Euroopa Liidus” (KOM(2008)0032) ja „Parem õigusloome Euroopa Liidus: kolmas strateegiline ülevaade” (KOM(2009)0015);

–   võttes arvesse ELi säästva tarbimise ja tootmise tegevuskava (KOM(2008)0397);

–  võttes arvesse olemasolevaid statistilisi vahendeid, nagu ELi sissetuleku ja elutingimuste uuring (EU-SILC), tööjõu-uuring (LFS), Eurobaromeeter, Euroopa väärtusuuring (EVS) ja Euroopa sotsiaaluuring (ESS);

–  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi poolt korraldatud Euroopa elukvaliteedi uuringut (EQLS), mis annab kõikehõlmava pildi elukvaliteedist ja elutingimustest Euroopa riikides (kattes kõik ELi liikmesriigid ja kandidaatriigid), kasutades rohkem kui 120 näitajat, mis annavad võrreldavaid andmeid riikide lõikes(1);

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni EL 2020 kohta(2) ja 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta(3), 8. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni 24. ja 25. septembril 2009 Pittsburghis toimunud G20 tippkohtumise kohta(4), 15. juuni 2006. aasta resolutsiooni läbivaadatud säästva arengu strateegia kohta(5) ja 24. aprilli 2008. aasta resolutsiooni rohelise raamatu „Turupõhised vahendid keskkonnapoliitikas ja sellega seotud valdkondades” kohta(6);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, arengukomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0175/2011),

A.  arvestades, et kõik rahvusvahelised institutsioonid tunnistavad järjest rohkem, et tuleb parandada andmeid ja näitajaid, mis täiendavad SKPd ühiskonna üldise arengu näitajana,

1.   tunneb heameelt komisjoni teatise „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas” üle, sest see on võimalik täiendav vahend poliitiliste analüüside ja arutelude parandamiseks;

2.  rõhutab, et SKPst on saanud standardnäitaja, mida kasutavad kogu maailma poliitikud; rõhutab, et SKP on tootmise mõõtarv, millega ei mõõdeta keskkonnasäästlikkust, ressursitõhusust, sotsiaalset kaasatust ega üldist sotsiaalset progressi; rõhutab lisaks, et see võib olla eksitav, sest teatavatele juhtumitele, nagu õnnetused ja looduskatastroofid, järgnevaid parandusmeetmeid käsitletakse tuluna, mitte aga kuluna;

3.  märgib, et lisaks majandusarengu ja tootlikkuse mõõtmisele on ka teisi näitajaid, mis mõjutavad ja selgitavad riigi elatustaset ning mida ei ole senini mõõdetud, kuigi asjakohased näitajad on olemas;

4.  rõhutab, et keskmise ja pika perspektiiviga majandusliku ja sotsiaalse arengu mõõtmiseks tuleb välja töötada lisanäitajad; nõuab, et töötataks välja selged ja mõõdetavad näitajad, mis võtaksid arvesse kliimamuutust, bioloogilist mitmekesisust, ressursitõhusust ja sotsiaalset kaasatust; lisaks sellele nõuab, et töötataks välja näitajad, mis keskenduksid rohkem kodumajapidamise tasandi väljavaadetele ning kajastaksid sissetulekut, tarbimist ja jõukust;

5.  suhtub positiivselt komisjoni algatusse esitada keskkonnasurve indeks, mis tuleb esitada koos SKPga ja mis esialgu hõlmab järgmiseid keskkonnapoliitika põhiharusid: kliimamuutus ja energiakasutus, loodus ja bioloogiline mitmekesisus, õhusaaste ja mõju tervisele, veekasutus ja -reostus, jäätmete tekitamine ja ressursside kasutamine;

6.  eeldab, et laiematele ja jätkusuutlikumatele näitajatele tähelepanu pööramine põhjustab süstemaatilisemat keskendumist arengumaades toimivatele sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele teguritele, sealhulgas kliimamuutusele, bioloogilisele mitmekesisusele, tervishoiule, haridusele ja haldusküsimustele, ning võimaldab seeläbi suunata arengupoliitika kõige puudustkannatavamatele ja ebasoodsamas olukorras olevatele inimrühmadele; rõhutab, et sellised näitajad peaksid olema ühitatavad ja kooskõlas praeguste globaalsete algatustega nagu ÜRO inimarengu indeks;

7.  rõhutab, et on vaja mõõta elukvaliteeti ühiskondades; on arvamusel, et elukvaliteedi saavutamine ja säilitamine hõlmab selliseid olulisi ja konsensuslikke tegureid nagu tervis, haridus, kultuur, tööhõive, eluase, keskkonnatingimused jne; on seisukohal, et neid tegureid mõõtvatele näitajatele tuleks anda suurem roll; teeb ettepaneku, et nii kvalitatiivsete kui ka kvantitatiivsete parameetrite edasisel arendamisel tuginetaks EQLSi näitajatele, mis hõlmavad kõiki elukvaliteedi põhivaldkondi;

8.  võtab teadmiseks Euroopa tasandil vastu võetud meetmed ja vahendid, millega mõõdetakse ja analüüsitakse seadusandlike algatuste võimalikku mõju edusammudele, näiteks mõjuhinnangud, sh tasuvus-, kulutõhusus- ja mitme kriteeriumiga analüüsid, riskianalüüsid, andmete kogumine, statistika, keskkonnamajanduslik arvepidamine, eri poliitilistel tasanditel tehtavad poliitilised analüüsid, aruanded rakendamise ja jõustamise järelevalve ning läbivaatamise kohta ELi õiguse eri valdkondades; toetab täielikult Euroopa keskkonnamajandusliku arvepidamise kindla õigusliku raamistiku loomist positiivse sammuna nn SKP täiendamise protsessis;

9.  võtab teadmiseks, et rahvusvahelisel tasandil tunnistatakse järjest enam, et sotsiaalse arengu, loodusressursside ja ökosüsteemi teenuste, näiteks kliimamuutusest tulenevate põhjalike muutuste ja säästva arengu näitajana on SKP piiratud; tunnustab eri foorumite, nagu ÜRO Arenguprogramm, Maailmapank ja OECD, ning muu hulgas komisjoni edusamme arengu mõõtmise ja analüüsimise näitajate arendamisel;

10.  rõhutab, et on oluline kokku leppida süsteemses lähenemisviisis sidusa SKP täiendamise süsteemi loomise suhtes, mille eesmärk on edendada poliitika analüüsi ja arutelusid;

11.  rõhutab, et eesmärk on välja töötada selge ja üheselt mõistetav kogum näitajatest, mis on üheaegselt teoreetiliselt ühtsed, poliitiliselt vajalikud ja empiiriliselt mõõdetavad ning tagavad riikide ja piirkondade võrreldavuse; rõhutab, et seda tööd tuleb teha tihedas koostöös muude asjaomaste institutsioonide ja organisatsioonidega;

12.  rõhutab vajadust töötada välja usaldusväärne, ühtlustatud ja ajakohane statistika ning koguda pikka ajavahemikku hõlmavaid andmesarju ja näitajaid, mida saaks kasutada tulevaste arengute projekteerimiseks ja poliitika väljakujundamiseks; soovitab riigiasutuste eri andmebaase paremini kasutada ja kombineerida ning et andmete kvaliteedi ja võrreldavuse tagamiseks kasutataks kõikides liikmesriikides sarnaseid meetodeid, ühtseid standardeid, määratlusi, klassifikatsioone ja raamatupidamiseeskirju; nõuab, et andmeid kogutaks ja töödeldaks kooskõlas ametialase sõltumatuse, erapooletuse, objektiivsuse, statistilise konfidentsiaalsuse ja kulutasuvuse põhimõtetega ning et samal ajal pöörataks nõuetekohaselt tähelepanu isikuandmete kaitse aspektidele; on arvamusel, et Eurostat peaks selles protsessis põhirolli etendama;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EQLS katab järgmisi elukvaliteedi mõistega seotud põhivaldkondi: majanduslikud vahendid, nende puudumine; tervis ja juurdepääs tervishoiule; tööhõive ja töökohtade kvaliteet; töö- ja eraelu tasakaal; peresuhted ja -toetus; sotsiaalne kaasamine/tõrjutus (ühiskonnaelu ja sotsiaalne osalemine); haridus ja koolitus; eluaseme kvaliteet ja kohalik keskkond; sotsiaalne kapital ja ühiskonna kvaliteet; avalike teenuste kvaliteet; subjektiivne heaolu (sh õnn, eluga rahulolu, optimism tuleviku suhtes). (2) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 30. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0223. (4) ELT C 230 E, 26.8.2010, lk 1. (5) ELT C 300 E, 9.12.2006, lk 487. (6) ELT C 259 E, 29.10.2009, lk 86.

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon Euroopa satelliitnavigatsiooni programmide vahekokkuvõtte kohta: hinnang rakendamise kohta, eesseisvad probleemid ja finantsperspektiivid (2009/2226(INI))

P7_TA(2011)0265 A7-0165/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 20. juuni 2007. aasta resolutsiooni(1) Euroopa satelliitraadionavigatsiooni programmi (Galileo) rahastamise kohta 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe ja mitmeaastase finantsraamistiku 2007–2013 alusel;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9 juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 683/2008 Euroopa satelliitnavigatsiooni programmide (EGNOS ja Galileo) rakendamise jätkamise kohta(2);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22 septembri 2010. aasta määrust (EL) nr 912/2010, millega luuakse Euroopa GNSSi Agentuur(3);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Globaalse satelliitnavigatsioonisüsteemi (GNSS) rakendusi käsitlev tegevuskava” (KOM(2010)0308);

–  võttes arvesse Euroopa GNSSi Agentuuri turujärelevalve aruannet (oktoober 2010);

–  võttes arvesse komisjoni teatist „ELi eelarve läbivaatamine” (KOM(2010)0700);

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Euroopa satelliit-raadionavigatsiooniprogrammide vahearuanne” (KOM(2011)0005);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning väliskomisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A7–0165/2011),

A.  arvestades, et Euroopa Parlament on järjekindlalt igati toetanud Euroopa globaalset satelliitnavigatsioonisüsteemi (GNSS), mida rakendatakse programmide Galileo ja EGNOS kaudu ning mille eesmärk on parandada Euroopa kodanike igapäevaelu, tagada Euroopa autonoomia ja sõltumatus ning omandada märkimisväärne osakaal satelliitnavigatsioonist sõltuval ülemaailmsel kõrgtehnoloogia turul;

B.  arvestades, et EL sõltub praegu USA globaalsest positsioneerimissüsteemist (GPS) ning sellest sõltuvad tegevused moodustavad ligikaudu 7% SKPst;

C.  arvestades, et Galileol on GPSiga võrreldes tõenäoliselt eelised, nt suurem täpsus, ülemaailmne integreeritus, autentimine ja teenuste tagatus; samuti annab see liidule strateegilise sõltumatuse;

D.  arvestades, et globaalne GNSSi turg kasvab märkimisväärselt, ulatudes 2020. aastal hinnangute kohaselt 150 miljardi euroni, millest vähem kui 20 % luuakse ELis;

E.  arvestades, et EGNOSt kasutavad juba praegu igapäevaselt 80 000 Euroopa põllumajandustootjat ning hiljuti anti sellele tegevusluba tsiviillennunduse valdkonnas, ning et meretranspordi valdkonnale tunnistuse väljastamist on oodata lähitulevikus;

F.  arvestades, et Galileo eesmärk on saada tehnoloogilisest kõige arenenumaks, kõrgetasemelisemaks GNSSiks maailmas, mis suudab kehtestada ülemaailmse tulevikustandardi ning mis hõlmab teaduse, kõrgtehnoloogia ja kvalifitseeritud inimressursi suurt osakaalu ning aitab kaasa ELi tööstuse innovatsiooni ja konkurentsivõime arengule;

G.  arvestades, et EGNOS ja Galileo loovad Euroopa majandusele ja ühiskonnale 60 miljardi euro suuruses kaudset tulu suurema liiklusohutuse ja lennundusjulgestuse, väiksema õhusaaste ja pestitsiidide kasutamise, uute töökohtade ja avaliku turvalisuse näol ning loovad seega muude samaväärsete investeeringutega võrreldes raha abil väga olulisi väärtusi;

H.  arvestades, et olukorras, kus eri rahvusvahelised osalised töötavad välja neli globaalset ja kaks piirkondlikku satelliitnavigatsioonisüsteemi, on teenuste kiire kättesaadavus Galileo programmi puhul ülitähtis element, et sellest Euroopa süsteemist saaks nii kiiresti kui võimalik teine oluline viitesüsteem GNSSi valikul;

I.  arvestades, et GNSSi programmide rahastamiseks kohandatud avaliku ja erasektori partnerluse algse valemi läbikukkumine tõi 2007. aastal kaasa otsuse jätkata programmide elluviimist eranditult Euroopa Liidu eelarvest rahastamise abil (3,4 miljardit eurot määratlus-, kontrolli- ja rakendamisfaasi jaoks 2013. aastani), mistõttu on selle täielik omanik Euroopa Liit, seega on Galileo ja EGNOS esimesed ELile kuuluvad seda liiki suurprojektid;

J.  arvestades, et Galileo on tsiviilkontrolli all olev tsiviilsüsteem ja kõik selle teenused peaksid olema kooskõlas rahvusvahelise kosmoseõigusega, ELi aluslepingutega ja ÜRO põhikirjas ja lepingutes sätestatud põhimõtetega;

K.  arvestades, et programmi suuremad kulud, mille põhjuseks on muuhulgas ka ebatäpne kulude prognoos ja kulude juhtimise strateegia, võimaldavad praegusest eelarvest rahastada üksnes 18 satelliiti hõlmava esialgse tegevusvõime (IOC) rakendamist;

L.  arvestades, et enne otsuse tegemist edasise rahastamise kohta ELi eelarvest järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleb komisjonil esitada selge hinnang kõigi võimalike tehniliste valikute ning nendega seonduvate kulude ja kasu kohta,

Vahekokkuvõte: hinnang rakendamise kohta

1.  tunneb heameelt komisjoni aruande üle, milles esitatakse kõnealuse olulise juhtalgatuse praegune olukord ja eesseisvad probleemid;

2.  avaldab siiski kahetsust vahekokkuvõtte avaldamisega viivitamise üle, mis on liiga kaua põhjustanud ebakindlust projekti üldiste edusammude ja finantsolukorra suhtes, mis avaldab kahjulikku mõju GNSSi rakenduste turuletulekule ja avalikule toetusele;

3.  palub komisjonil läbipaistvuse parandamiseks praegust olukorda silmas pidades ajakohastada GNSSi strateegilist raamistikku (C/2008)8378), sealhulgas põhitegevust, hinnangulist eelarvet ja eesmärkide täitmiseks vajalikku ajakava;

4.  palub komisjonil panna tulevaste lisakulude ennetamiseks paika ranged poliitilised meetmed kulude ohjamiseks ja riski vähendamiseks, sealhulgas satelliidi käivitamisega seotud kulude kontrolli all hoidmiseks ette nähtud meetmed; soovitab komisjonil tegelda põhjalikult siiani omandatud kogemustega ja kasutada sel eesmärgil sõltumatuid eksperte, kaasates ka tööstuse esindajaid, et oluliselt parandada projektijuhtimise tõhusust;

5.  kutsub komisjoni üles rakendama riski vähendamiseks soovitatud meetmeid, nagu näiteks hanked mitmelt tarnijalt, kõikide kriitiliste tööpakettide hangete korral, et püsida ambitsioonikas ajakavas, võttes arvesse tegeliku konkurentsi taset asjaomastel turgudel ja poliitilist tahet säilitada Euroopa suutlikkust käivitada kosmosesüsteeme, nagu on märgitud ka seitsmenda kosmosenõukogu 25. novembri 2010. aasta istungil vastu võetud resolutsioonis;

Finantsolukord

6.  usub, et esialgne tegevusvõime, mis suudab pakkuda 18 satelliidil põhinevaid esimesi teenuseid, tuleks viia lõpule hiljemalt 2014. aastaks, tagamaks, et Galileost saab vastuvõtjate tootjate jaoks tõepoolest teine GNSSi tugisüsteem; sellega seoses nõuab tungivalt, et komisjon käivitaks võimalikult kiiresti neli orbiidil kontrollimise satelliiti, et panna paika selge tegevuskava ülejäänud 14 satelliidi käivitamiseks ning viia ellu viimased tööpaketid;

7.  on veendunud, et 27 satelliidil ja piisaval arvul varusatelliitidel ning asjakohasel maapealsel infrastruktuuril põhinev täielik tegevusvõime (FOC) on eeltingimus selleks, et jõuda autentimise, suure täpsuse ja katkestusteta teenustega seotud Galileo lisaväärtuseni ning lõigata seega majanduslikku ja sotsiaalset kasu; usub, et kasutajate ja investorite veenmiseks ELi pikaajalises pühendumises on vaja kõikide Euroopa institutsioonide selget ja üheselt mõistetavat toetust täieliku tegevusvõime saavutamisele; kutsub komisjoni üles saatma turule sellega seoses positiivset signaali;

8.  taunib asjaolu, et ei ole tehtud ettepanekut anda kõnealusele programmile lisarahastust praeguse mitmeaastase finantsraamistiku kohandamise kaudu; see on toonud kaasa edasised viivitused, lisakulud ja võimaliku soodsa võimaluse kaotamise; seda silmas pidades usub, et täielik tegevusvõime tuleks saavutada hiljemalt 2018. aastaks, mis komisjoni andmete kohaselt nõuaks 1,9 miljardi euro suurust lisarahastust ning iga-aastast rahastust, et katta alates 2014. aastast 800 miljoni euro suurused käitamiskulud; palub komisjonil aktiivselt ära kasutada kõiki võimalusi kokkuhoiuks rahalise tõhususe mõttes ja kehtestada asjakohane rahastamisstruktuur (võttes muuhulgas arvesse ka Galileo kaubandusteenusest saadavat tulu), et piirata vajaminevat lisarahastamist;

9.  rõhutab, et GNSSiga seotud teadus- ja arendustegevuse praegune ELi rahastus on piiratud ainult 15 miljoni euroga aastas; hoiatab kahju tekitamise eest teistele uurimis- ja arendusprogrammidele, kui teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse 7. raamprogrammist eraldatakse täiendavad vahendid nende tegevuste jaoks; on arvamusel, et edaspidi tuleks näha ette rohkem rahalisi vahendeid teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse 8. raamprogrammi ja muude meetmete kaudu, et hõlbustada GNSSil põhinevate toodete ja teenuste arendamist;

10.   rõhutab, et rahastamist on vaja suurendada, et edendada GNSSi rakenduste ja teenuste arengut, mis on oluline selleks, et tagada investeeringute igakülgne kasutamine infrastruktuuri valdkonnas, mida esindab Galileo, ning Galileo süsteemi arendamine selle maksimaalse suutlikkuseni;

Üldine teadlikkus

11.  on sügavalt veendunud, et lisarahastuse GNSSile võib tagada üksnes see, kui otsustajate ja laiema üldsuse seas tõstetakse märkimisväärselt teadlikkust kasu kohta, mida GNSS toob ELi majandusele ja ühiskonnale; kiidab heaks konkreetsete algatuste sisseseadmise, nt iga-aastane ideedekonkurss ,,Galileo Master„, kuhu 2010. aastal saabus 350 saadetist 44 riigist, Galileo lastevõistlus ja GNSSi innovatsiooni auhind;

12.  nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa GNSSi Agentuur teeksid märksa suuremaid jõupingutusi GNSSi alase teadlikkuse suurendamiseks võimalike kasutajate ja investorite hulgas, edendades GNSSil põhinevate teenuste kasutamist, samuti tehes kindlaks ja koondades nõudlust nende teenuste järele Euroopas; rõhutab sellega seoses, et Galileo vastab Euroopa üldsuse huvidele ja seega on põhjendatud selle rahastamine riiklikest vahenditest;

13.  kutsub komisjoni ja Euroopa GNSSi Agentuuri üles tegema pakkumismenetluste, teavituskampaaniate ja tehnoloogiasiirde mehhanismide kaudu koostööd kosmosevaldkonnaga seotud riigiasutuste ja VKEdega, kes võivad olla GNSSi rakenduste potentsiaalsed lõppkasutajad, rõhutades samaaegselt piirkondliku tasakaalu säilitamise tähtsust Euroopas;

Rahvusvaheline mõõde

14.  palub komisjonil kaasata aktiivselt need maailma piirkonnad, kus Euroopa GNSSi tehnoloogia ja rakenduste vastuvõtmine võib aidata kaasa turuarengule, nt Ladina-Ameerika, Kagu-Aasia või Aafrika;

15.  toetab komisjoni jõupingutustes tagada Galileo ühilduvus ja koostalitlusvõime teiste satelliitnavigatsioonisüsteemidega ning püüelda ülemaailmse standardiseerimise poole; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid kõiki olemasolevaid vahendeid, et lahendada kiiresti praegused ühilduvusprobleemid Hiinaga;

Eesseisvad probleemid: finantseerimine ja haldamine

16.  rõhutab kosmosepoliitika ja GNSS programmi strateegilist tähtsust seoses püüdlusega rakendada tõelist Euroopa tööstuspoliitikat, mis põhineb üldsusele ja ettevõtetele käegakatsutavat kasu toovatel praktilistel projektidel; palub komisjonil sellega seoses tunnustada satelliitnavigatsiooni olulist rolli ja integreerida see kõikide muude oluliste ühenduse poliitikavaldkondade väljatöötamisse;

17.  juhib tähelepanu sellele, et oluline on pikaajaline stabiilsus, et minimeerida lisaviivitusi, kulukat ümberkujundamist ja kasutajate baasi destabiliseerimist; palub sellega seoses, et komisjon esitaks kiiresti õigusakti ettepanekud teenuste edaspidise taseme, GNSSi programmide rahastamise ja haldamise kohta; usub lisaks sellele, et programmi hea haldamise huvides on oluline tagada kinnipidamine asjakohasest oskusteabest ja omandatud ekspertteadmistest;

18.   kutsub komisjoni üles kaasama tulevase seadusandliku ettepaneku raames kavandatavasse mõjuhinnangusse selget ja ulatuslikku teavet järgnevate valdkondade kohta:

19.  on seisukohal, et ELile kuuluvaid Euroopa programme Galileo ja EGNOS tuleks rahastada peamiselt ELi eelarvest, võttes arvesse nende vastavust Euroopa üldsuse huvidele; usub, et lisaks ELi eelarvest tulevale summale tuleks uurida kõiki võimalikke rahastamisallikaid, sealhulgas innovaatilisi rahastamisvorme; rõhutab, et varem kasutatud ajutiste ja erakorraliste eelarvelahendustega võidakse seada ohtu selliste ELi suuremahuliste strateegiliste projektide edu ja lisandväärtus ning pidurdada sellekohase poliitilise tegevuse hoogu; on seetõttu arvamusel, et tuleks leida mõistlik, kõikehõlmav ja pikaajaline rahastamislahendus; teeb ettepaneku, et ELi eelarvest tuleks eraldada eelnevalt kindlaks määratud iga-aastane summa (Galileo allesjäänud infrastruktuuri ja tegevuskulude rahastamiseks); juhib tähelepanu sellele, et vahearuandes sisalduvad hinnangulised summad 2013. aastale järgnevaks perioodiks on orienteerivad ning palub komisjonil esitada 2011. aasta suveks hinnangulise rahastamisvajaduse üksikasjalik jaotus, et parandada projekti aruandlust ning suurendada ettearvestatavust ja läbipaistvust;

20.  on seisukohal, et ootamatuid lisakulusid tuleks rahastada ühenduse eelarvest, kahjustamata samas muid käimasolevaid programme; palub komisjonil sellega seoses hinnata „Galileo reservfondi” asutamise võimalikkust, millest saaks katta nimetatud ootamatuid kulusid;

21.  usub, et GNSSi pikaajaline haldus- ja juhtimisstruktuur peaks käsitlema ülesannete ja kohustuste jaotust komisjoni, Euroopa GNSSi Agentuuri ja Euroopa Kosmoseagentuuri vahel, samuti muid olulisi probleeme, nt nagu sobiv kulude jagamine, tulude jagamise mehhanism, vastutuse kord, hinnapoliitika ning erasektori võimalik kaasatus ja panus GNSSi programmides; kutsub sellega seoses komisjoni üles saavutama kiiret edu käimasoleva arutluse käigus süsteemi käitamise tulevase juhtimisstruktuuri kavade üle, võtma vastutust infrastruktuuri pikaaegse toimimise ja kohandamise eest, tagama pidev andmeedastus ja teenuste osutamine kasutajale ning maksimeerima võimalusi kaubanduslike teenuste arenguks;

22.  rõhutab, et GNSSi pikaajaline haldus- ja juhtimisstruktuur peab olema täielikult läbipaistev, finantsiliselt usaldusväärne ja aruandekohustuslik ning seda tuleb hallata võimalikult vastutustundlikult; märgib sellega seoses, et kooskõlastamine nõukogu ja Euroopa Parlamendiga peaks toimuma korrapäraselt ja hõlmama üksikasjalikke ajakohastamisi;

23.  kutsub komisjoni üles seadma sisse asjaomaseid mehhanisme, millega oleks tagatud, et GNSSil põhinevad era- ja riiklikult reguleeritud teenused ning rakendused austavad kodanike põhiõigusi nagu eraelu puutumatus ja andmekaitse;

o
o   o

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Kosmoseagentuurile.

(1) ELT C 146E, 12.6.2008, lk 226. (2) ELT L 196, 24.7.2008, lk 1. (3) ELT L 276, 20.10.2010, lk 11.

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsioon tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel (2010/2211(INI))

P7_TA(2011)0266 A7-0193/2011

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, Nõukogu ja Komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(1);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja eriti selle artiklit 312;

–  võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta(2);

–  võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsust 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta(3) ja selle rakenduseeskirju;

–  võttes arvesse komisjoni teatist „ELi eelarve läbivaatamine” (KOM(2010)0700);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 16. juuni 2010. aasta otsust 2013. aasta järgse jätkusuutliku Euroopa Liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite erikomisjoni loomise kohta(4);

–  võttes arvesse panust, mille on andnud Austria Nationalrat, Tšehhi saadikutekoda, Taani Folkentinget, Eesti Riigikogu, Saksa Bundestag, Saksa Bundesrat, Iirimaa Oireachtas, Leedu Seimas, Läti Saeima, Portugali Assembleia da República, Hollandi Tweede Kamer ja Rootsi Riksdagen;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 184;

–  võttes arvesse 2013. aasta järgse jätkusuutliku Euroopa Liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite erikomisjoni raportit ning arengukomisjoni, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0193/2011),

A.  arvestades, et Euroopa Parlament otsustas luua erikomisjoni, millel on järgmised volitused:

B.  arvestades, et erikomisjon peaks oma lõpliku raporti esitama enne, kui komisjon esitab oma ettepanekud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta;

C.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 311 peab liit end varustama oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega ning liidu rahastamine peab toimuma täielikult omavahenditest;

D.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõikele 5 ja artiklile 324 peab Euroopa Parlament olema nõuetekohaselt kaasatud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste protsessi;

E.  arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumine tugevdab liidu poliitikat ja loob uusi pädevusvaldkondi, mis peaksid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus kajastuma;

F.  arvestades, et väljakutsed, millega liit ja tema kodanikud silmitsi seisavad, nagu ülemaailmne majanduskriis, tärkava turumajandusega riikide kiire areng, üleminek säästvale ühiskonnale ja ressursitõhusale majandusele, kliimamuutusega võitlemine, demograafilised probleemid, sh sisserändajate integreerimine ja varjupaigataotlejate kaitse, tootmise ja säästude ülemaailmse jaotuse koondumine tärkava turumajandusega riikidesse, võitlus vaesuse vastu, looduslikud ja inimeste põhjustatud katastroofid ning terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohud, nõuavad liidult ja tema liikmesriikidelt otsustavat tegutsemist;

G.  arvestades, et Euroopa Liidul on rahvusvahelisel tasandil rohkem kaalu kui üksikutel liikmesriikidel kokku;

H.  arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika peamine eesmärk peaks jätkuvalt olema liidus siiani püsiva sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ebavõrdsuse vähendamine, ning arvestades, et nähtaval ja edukal ühtekuuluvuspoliitikal on omaette Euroopa lisandväärtus ning ta peaks kasu tooma kõigile ELi liikmesriikidele;

I.  arvestades, et ELi kodanikud on muutunud liidu suhtes nõudlikumateks ja ka kriitilisemateks liidu tulemuslikkuse suhtes; ja arvestades, et liidu käekäigu eest ühise vastutuse taastamine on võimalik üksnes juhul, kui kodanikud on veendunud, et liit teenib paremini nende väärtusi ja huve;

J.  arvestades, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks aitama Euroopal kriisist toibuda ja väljuda sellest tugevamana tänu töökohtade loomisele ning arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule; arvestades, et see strateegia põhineb liidu viiel peaeesmärgil: tööhõive edendamine, tingimuste parandamine uuendus-, teadus- ja arendustegevuse jaoks, kliimamuutuse ja energeetikaga seotud eesmärkide saavutamine, haridustaseme parandamine ning sotsiaalse kaasatuse edendamine, eelkõige vaesuse vähendamise kaudu;

K.  arvestades, et liidu eelarvel on tugev jõud reformide läbiviimiseks; ja arvestades, et eelarve mõju saab suurendada, kui tänu sellele võetakse investeeringute toetamiseks lisaallikana kasutusele era- ja avalik kapital, kiirendades seega liidu kulutuste mitmekordistamist; arvestades, et niinimetatud „õiglase vastutasu” põhimõttel puudub majanduslik põhjendatus, kuna see ei võta asjakohaselt arvesse Euroopa lisandväärtust, mõju ülekandumist ega ELi riikide vahelise solidaarsuse vajadust,

L.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3 peaks Euroopa säästev areng põhinema tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel ja keskkonna kvaliteedi parandamisel;

M.  arvestades, et usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõte on liidu eelarve täitmise üks aluspõhimõtteid; ning arvestades, et paljud liikmesriigid teevad oma riigieelarves keerulisi parandusi; arvestades, et usaldusväärne finantsjuhtimine – tõhusus, tulemuslikkus ja ökonoomsus – on muutunud avaliku sektori kulutuste juures üha olulisemaks nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil;

N.  arvestades, et sätted kuluprogrammide perioodiliseks kohandamiseks vastavalt muutuvatele vajadustele ja asjaoludele on olnud ebapiisavad; ning arvestades, et määruste ja eeskirjade keerukus on olnud juhtimis- ja kontrollisüsteemide kehva toimimise üks põhjusi;

O.  arvestades, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku 2007–2013 neli esimest aastat on selgelt näidanud finantsraamistiku piiratud võimet võtta arvesse uusi suundumusi ja prioriteete ilma olemasolevaid kahjustamata; ning arvestades, et praegune mitmeaastane finantsraamistik ei ole võimaldanud kiiresti täita selliseid uusi kohustusi, nagu Galileo, ITER, rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades või Euroopa majanduse elavdamise kava;

P.  arvestades, et kogurahvatulul põhineva ressursi kasutuselevõtt ELi finantssüsteemis 1988. aastal oli mõeldud omavahendite vähenemise ajutiseks hüvitamiseks, kuid aastate jooksul seda pikendati ja suurendati ning praeguseks on see saanud ELi eelarvevahendite peamiseks komponendiks; arvestades, et kogurahvatulu osakaal on veelgi rohkem esile toonud liikmesriikide kalduvuse arvutada oma netobilanssi, mille tagajärjeks on hulk tagasimakseid, korrektsioone, erandeid ja hüvitisi, mis muudavad praeguse omavahendite süsteemi ülemäära keeruliseks, läbipaistmatuks ning mille tõttu see ei ole piisavalt seotud liidu praeguse poliitikaga ja on ebaõiglane ega suuda seetõttu tagada liidu poliitika läbipaistvat ja tõhusat rahastamist Euroopa huvides ning on lõpuks ka Euroopa kodanikele täiesti arusaamatu,

Q.  arvestades, et Euroopa Parlament kiitis oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsioonis uuendusliku rahastamise kohta maailma ja Euroopa tasandil(5) heaks finantstehingumaksu kehtestamise, mis „võiks aidata võidelda finantsturgudel levivate äärmiselt kahjulike kauplemismudelite, näiteks lühiajaliste tehingute ja automatiseeritud välkkauplemise vastu ning ohjeldada spekuleerimist”;

I osa.Peamised probleemid

1.  on veendunud, et demograafia, kliimamuutuse või energiavarustuse valdkonnas lahendamist vajavate probleemide puhul saab Euroopa Liit näidata, milline on liidu lisandväärtus ning et see on midagi palju enamat kui lihtsalt liikmesriikide summa;

2.  märgib, et praegune kriis ja avaliku sektori kulutuste range piiramine on teinud liikmesriikide jaoks raskemaks edusammude saavutamise majanduskasvu, konkurentsivõime suurendamise ja majandusliku ja sotsiaalse lähenemise poole püüdlemisel ning täieliku osalemise siseturul; on kindlalt veendunud, et kriisi lahendamiseks on vaja „rohkem, aga mitte vähem Euroopat”;

3.  leiab, et „jätkusuutlikud ressursid Euroopa Liidu jaoks” tähendab eelkõige ELi eelarve „ressursisüsteemi” ülevaatamist, et asendada praegused liikmesriikide osamaksud tõeliste Euroopa ressurssidega;

4.  leiab, et hiljutised sündmused näitavad, et euroala vajab julgemat majandusjuhtimist ning et rahapoliitika ei saa ilma sotsiaal- ja majanduspoliitikata tulemuslik olla; peab hädavajalikuks, et liit tugevdaks oma majandusjuhtimise süsteemi, et tagada ELi 2020. aasta strateegia rakendamine (taastada ja kaitsta pikaajalise majanduskasvu määra), hoida ära praeguse kriisi kordumine ja kaitsta Euroopa projekti;

Teadmistepõhise ühiskonna ülesehitamine

5.  juhib tähelepanu sellele, et kriis on tõstnud esile struktuuriprobleemid, millega enamiku liikmesriikide majandus silmitsi seisab: optimaalsest tasemest madalam tootlikkus, kõrge riigivõla tase, suur eelarvepuudujääk, struktuurne tööpuudus, püsivad tõkked siseturul, tööjõu vähene liikuvus ja vananenud arusaamised kutseoskustest, mis põhjustavad aeglast majanduskasvu; rõhutab, et nende struktuursete probleemide lahendamiseks tuleb teha investeeringuid sellistes olulistes valdkondades, nagu haridus, teadus- ja uuendustegevus, ning et avaliku sektori investeeringute vähenemise tendents tuleb tagasi pöörata;

6.  tuletab meelde, et praeguste investeerimissuundumuste jätkumisel võib 2025. aastaks teadus- ja tehnoloogiaarengu esirinnas olla Aasia; tuletab siiski meelde, et need muutused ei tähenda mitte ainult probleeme, vaid ka võimalusi, näiteks ELi ekspordipotentsiaali järsku kasvu; märgib, et liidul on mahajäämus akadeemilise ja rakendusliku kõrghariduse vallas, kuna maailma 100 parima ülikooli seas on vaid umbes 30 Euroopa ülikooli; rõhutab, et Euroopa hakkab maha jääma ka kutseoskuste konkurentsis, ja juhib tähelepanu asjaolule, et 2020. aastaks on vaja 16 miljoni uue töökoha jaoks kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid, samal ajal kui nõudlus väheste oskustega töötajate järele väheneb 12 miljoni töökoha võrra;

Võitlus töötusega

7.  leiab, et suurimad Euroopa Liidu ees seisvaid ülesanded on liidu konkurentsivõime säilitamine, majanduskasvu suurendamine, võitlus suure tööpuuduse vastu, keskendumine korralikult toimivatele tööturgudele ja sotsiaalsetele tingimustele, et parandada tööhõivet, inimväärse töö edendamine, töötajate õiguste tagamine kogu Euroopas ja töötingimuste parandamine ning vaesuse vähendamine;

Demograafilised probleemid

8.  nõuab, et liit tegeleks oma demograafiliste probleemidega; märgib, et töötava elanikkonna vähenemine koos pensionäride osakaalu suurenemisega asetab liidu sotsiaalhoolekandesüsteemidele ja majanduslikule konkurentsivõimele täiendava koorma;

Kliima ja ressurssidega seotud probleemid

9.  tunneb muret, et maailma rahvastiku suurenemine kuuelt miljardilt üheksa miljardi inimeseni suurendab üleilmset konkurentsi seoses loodusvaradega ja tekitab lisasurve globaalsele ja kohalikule keskkonnale; märgib, et 2050. aastaks kasvab nõudlus toidu järele tõenäoliselt 70% ning toorainete ja toormaterjali ebaefektiivne ja jätkusuutmatu kasutamine ja haldamine tekitab kodanike jaoks kahjuliku konkurentsi toidu, looduskaitse ja energiatootmise vahel ning kulukaid hinnašokke; samuti võib see põhjustada ka tööstusele tõsiseid tagajärgi seoses ettevõtlusvõimalustega, sh toorainele juurdepääsu piiranguid, ohustades sel moel majanduslikku turvalisust ja soodustades kliimamuutust; rõhutab seetõttu, et EL peab kiiresti tegutsema ning juhtima arengut ressursside säästval kasutamisel põhineva majanduse suunas;

10.  juhib tähelepanu üleilmsele energiatarbimise kasvule ja asjaolule, et sõltuvus energia impordist suureneb, mis tähendab, et liit katab 2050. aastaks peaaegu kaks kolmandikku oma vajadustest impordi abil, kui senist energeetikapoliitikat piisavalt ei muudeta ja kui EL ja liikmesriigid ei suurenda jõupingutusi, et arendada välja oma taastuvad energiaallikad ja realiseerida oma energiatõhususe potentsiaal, võttes täielikult arvesse ELi energia ja kliimaga seotud kohustusi ning turvalisuse aspekte; hoiatab, et hinnakõikumisi ja pakkumise ebakindlust süvendab veelgi poliitiline ebastabiilsus energiarikastes riikides; nõuab seetõttu tarneteede ja kaubanduspartnerite ringi mitmekesistamist;

11.  toetab mõtet, et ELi rahalised vahendid tervikuna peaks tooma kaasa Euroopa keskkonna üldise seisundi paranemise ja sealhulgas kasvuhoonegaaside heitmete vähenemise, mis vastab vähemalt praegustes ELi õigusaktides seatud eesmärkidele; teeb seega ettepaneku, et ELi fondidest tehtavate kulutuste positiivseid ja negatiivseid mõjusid kliimale ja keskkonnale tuleks analüüsida koondandmete tasemel;

Sise- ja välisjulgeolek ning isikuvabadused

12.  on arvamusel, et üleilmastumine on suurendanud haavatavuse tunnet, sest see on kaotanud vabaduse, õiguse ja julgeoleku sisemiste ja väliste vormide vahelised piirid; on veendunud, et 21. sajandi julgeolekuprobleemide lahendamine põhiõigusi ja isikuvabadusi kaitstes nõuab ülemaailmseid ja ennetavaid vastumeetmeid, mida suudab võtta ainult liidusuurune jõud; on veendunud, et ELi julgeoleku väline mõõde on tihedalt seotud demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja hea valitsemistavaga kolmandates riikides ning ELil on eriline ülesanne nende eesmärkide saavutamisele kaasa aidata;

Euroopa muutumine maailmas arvestatavaks jõuks

13.  on veendunud, et arvestades liidu olulist poliitilist ja majanduslikku jõudu ning tema rolli olulise kaubanduspartnerina peab ta rahvusvahelisel tasandil tegutsema võimalikult aktiivselt; tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga antakse Euroopa huvide ja väärtuste paremaks kajastamiseks kogu maailmas uued vahendid; rõhutab, et liidul on lisandväärtus rahvusvahelisel tasandil ja mõjuülemaailmsete poliitiliste otsuste tegemisel vaid siis, kui ta tegutseb ühiselt; toonitab, et ELi parem esindamine väljaspool liidu piire peab käima käsikäes sisemise koordineerimise suurendamisega;

Hea valitsemistava elluviimine

14.  on veendunud, et liidu käekäigu eest suurema ühise vastutuse võtmine peab muutuma ühise tegevuse liikumapanevaks jõuks; usub, et hea valitsemistava on liidu kõige mõjusam vahend, mille abil tagada oma kodanike jätkuv pühendumine ja osalus;

II osa.Elluviimise optimeerimine: ELi eelarve roll
Euroopa lisandväärtus ja Euroopa mõõtme puudumisest tulenevad kulud

15.  rõhutab, et ELi eelarveliste kulutuste peamine eesmärk on luua Euroopa lisandväärtust, ühendades ressursse, toimides katalüsaatorina ja pakkudes mastaabisäästu ning positiivseid piiriüleseid ja edasikanduvaid mõjusid, aidates seeläbi kaasa kokkulepitud ühiste poliitiliste eesmärkide tulemuslikumale või kiiremale saavutamisele ja riiklike kulutuste vähenemisele; tuletab meelde, et kulutuste dubleerimist ja erinevatel eelarveridadel eraldatud vahendite kattumist tuleb vältida, ning et ELi kulutuste eesmärk peab alati olema luua suuremat väärtust kui liikmesriikide individuaalsete kulutuste summa; on seisukohal, et ELi mitmeaastane finantsraamistik on õige kasutuse korral väga oluline vahend Euroopa projekti pikaajalisel planeerimisel, võttes arvesse Euroopa väljavaateid ja liidu lisandväärtust;

16.  juhib tähelepanu järgmistele valdkondadele, millel on eeldused suurema koostoime ja mastaabisäästu saavutamiseks: Euroopa välisteenistus, humanitaarabi ja täpsemalt ELi kiirreageerimise suutlikkus, kaitseressursside ühendamine, uurimis- ja arendustegevus ja innovatsioon, suured infrastruktuuriprojektid (eriti energia ja transpordi valdkonnas) ning finantsturgude järelevalve;

17.  on arvamusel, et lisaks Lissaboni lepinguga kinnitatud subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrollimisele liikmesriikide parlamentides tuleb hea tavana läbi viia Euroopa lisandväärtuse hindamine iga õigusakti ettepaneku kohta, mis mõjutab eelarvet; rõhutab siiski asjaolu, et Euroopa lisandväärtuse hindamine nõuab enamat kui tabeli koostamist ning et poliitilises hinnangus tuleb uurida seda, kas kavandatud meetmed aitavad tõhusalt ja tulemuslikult kaasa ELi ühiste eesmärkide saavutamisele ja kas seeläbi luuakse ELi avalikke hüvesid; märgib, et Euroopa lisandväärtuse peamisi ja olulisimaid elemente, nagu rahu, stabiilsus, vabadus ning inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali liikumisvabadus, ei saa hinnata arvudes;

18.  rõhutab vajadust tõendada, et kõik ELi kulutused on kooskõlas aluslepingust tulenevate kohustuste, ühenduse õigustiku ja ELi peamiste poliitiliste eesmärkidega; rõhutab, et Euroopa lisandväärtust saab luua mitte ainult kulutuste, vaid ka ELi õigusaktide ning liikmesriikide ja ELi majandus-, rahandus-, eelarve- ja sotsiaalpoliitika koordineerimise abil; on veendunud, et tulevase mitmeaastase finantsraamistiku kulutuste Euroopa lisandväärtust on vaja suurendada; rõhutab, et ELi rahalised vahendid peaks alati kui võimalik aitama kaasa rohkem kui ühe ELi poliitilise eesmärgi saavutamisele (nt territoriaalne ühtekuuluvus, kohanemine kliimamuutusega, bioloogilise mitmekesisuse kaitse);

19.  on kindlal arvamusel, et ELi tasandil tehtavad investeeringud võivad tuua kaasa oluliselt suurema kokkuhoiu siseriiklikul tasandil, eelkõige valdkondades, kus ELil on kaheldamatult rohkem lisandväärtust kui liikmesriikide eelarvetel; on veendunud, et Euroopa lisandväärtuse põhimõte peab olema kõigi tulevaste ELi eelarve üle peetavate läbirääkimiste aluseks; tervitab sellega seoses komisjoni võetud kohustust alustada põhjalikku analüüsi kulude kohta, mis liikmesriikide ja liikmesriikide eelarvetele langevad Euroopa mõõtme puudumise tõttu; kutsub komisjoni üles avaldama asjaomane aruanne õigeaegselt, et seda saaks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavates läbirääkimistes arvesse võtta;

20.  nõuab ühiste poliitiliste prioriteetide rahastamisel ELi eelarve ja liikmesriikide eelarvete vahelise koordineerimise parandamist; kordab vajadust koordineerida avaliku sektori vahendite kulutamist alates planeerimisest kuni rakendamiseni, et tagada täiendavus, suurem tõhusus ja nähtavus ning ELi eelarve parem kooskõlalisus; on seisukohal, et uus majandus- ja eelarvepoliitika kooskõlastamismehhanism (Euroopa poolaasta) peaks mängima olulist rolli poliitiliste eesmärkide ühtlustamisel Euroopas ning ühtlustamisel ELi eesmärkidega ning aitama seega kaasa ELi eelarve ja liikmesriikide eelarvete vahel soovitud koostoime saavutamisele;

Tõhus eelarve

21.  on seisukohal, et kuigi kulutustega seotud prioriteetide kohta edasiste otsuste tegemisel tuleks juhinduda Euroopa lisandväärtuse põhimõttest, peaks eri valdkondade poliitika ja tegevuste elluviimist juhtima assigneeringute tõhus ja tulemuslik kasutamine;

22.  rõhutab, et optimaalsete tulemuste saavutamiseks kohaliku püsiva majanduskasvu ja arengu, solidaarsuse ja ühtekuuluvuse osas tuleks prioriteediks seada koostoime parandamine kõigi ELi eelarve majandusarengut mõjutavate vahendite vahel ja eri valdkondade integreeritud käsitlus, tulemustele suunatud poliitika arendamine, ning vajaduse korral tingimuslikkuse, mittekahjustamise põhimõtte, põhimõtte „saastaja maksab”, edutegurite ja tulemuslikkusnäitajate kasutamine;

Eelarve kasutamine investeeringute finantsvõimendusena

23.  tuletab meelde, et ELi eelarve on peamiselt investeerimiseelarve, mis võib juurde tuua investeeringuid avalikest ja eraallikatest; on seisukohal, et lisakapitali ligitõmbamine on äärmiselt oluline, et teha vajalikud suuremahulised investeeringud Euroopa 2020. aasta poliitikaeesmärkide saavutamiseks; rõhutab eelkõige, et ELi rahaliste vahendite mõju tuleb avaliku ja erasektori rahaliste vahendite kasutuselevõtu, ühendamise ja võimendamise kaudu Euroopa tasandil huvi pakkuvate infrastruktuuri- ja suurprojektide jaoks maksimeerida ilma konkurentsi moonutamata;

24.  võtab teadmiseks avaliku ja erasektori institutsionaliseeritud partnerluste arengu liidus alates 1990ndatest aastatest, muu hulgas transpordisektoris, avalike hoonete ja seadmete ning keskkonna valdkonnas, mis toimub ametiasutuste ja erasektori vahelise koostöö vormis ning täiendab infrastruktuuri ja strateegiliste avalike teenuste pakkumist; on siiski mures mõningate avaliku ja erasektori partnerlusti puudutavate probleemide pärast ning rõhutab, et tulevaste avaliku ja erasektori partnerluste kujundamisel tuleb arvesse võtta saadud kogemusi ning parandada puudused;

25.  võtab teadmiseks varasema üldiselt positiivse kogemuse uuenduslike rahastamisvahendite – sh toetuste ja laenude kombineerimine ja riskijagamismehhanismid – kasutamisel, nagu üleeuroopalise transpordivõrgu projektide laenutagamisvahendi (LGTT), riskijagamisrahastu ja ühtekuuluvuspoliitika vahendite (JEREMIE, JESSICA, JASPERS ja JASMINE) kasutamine konkreetsete poliitikaeesmärkide saavutamiseks; on arvamusel, et liit peaks võtma meetmeid, mis tõhustaksid eelkõige ELi fondide kasutamist, et kiirendada täiendavate rahaliste vahendite saamist EIP-lt, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt, teistelt rahvusvahelistelt finantseerimisasutustelt ja erasektorilt;

26.  kutsub seetõttu komisjoni üles esitama ettepanekuid meetmete kohta, millega laiendada uuendusliku rahastamise süsteemi pärast selle üksikasjalikku analüüsimist ning avaliku ja erasektori investeerimisvajaduste täpset hindamist, ning metoodika kohta eri allikatest pärit vahendite koordineerimiseks; kutsub liikmesriike üles tagama, et riigi õigusraamistik võimaldab selliste süsteemide rakendamist; nõuab seetõttu nende mehhanismide regulatiivse ning eelarve- ja tegevusraamistiku märkimisväärset tugevdamist, et tagada nende tulemuslikkus investeeringute finantsvõimendusena, säästvuse seisukohast ja ELi vahendite nõuetekohasel kasutamisel ning et kindlustada piisav järelevalve, aruandlus ja vastutus; rõhutab lisaks vajadust tagada, et seonduvad riskid kvantifitseeritakse ja neid võetakse nõuetekohaselt arvesse;

27.  võtab teadmiseks ammused raskused erainvestorite leidmisel suuremahulistele ELi projektidele; tunnistab, et finantskriis on teinud erainvestorite jaoks ELi projektide rahastamise veel vastumeelsemaks ja on toonud esile vajaduse taastada piisav kindlustunne, et leida ulatuslikele investeerimisprojektidele vajalik toetus; rõhutab, et ELi eelarve abi on nii lühikeses kui pikemas perspektiivis vaja ELi tasandil huvi pakkuvate projektide jaoks erakapitali leidmisel ja kasutuselevõtmisel, eriti selliste Euroopa lisaväärtusega projektide jaoks, mis on majanduslikult elujõulised, kuid mida ei peeta äriliselt elujõulisteks;

28.  väljendab seetõttu heameelt Euroopa 2020. aasta projektivõlakirjade algatuse üle, mis kujutab endast Euroopa Investeerimispangaga (EIP) riski jagamise mehhanismi ning millega antakse ELi eelarvest piiratud määral toetust, mis peaks ELi rahalisi vahendeid finantsvõimendama ja äratama erainvestorites täiendavat huvi ELi prioriteetsetes projektides osalemiseks vastavalt Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidele; palub komisjonil esitada täielik ettepanek ELi projektivõlakirjade kohta, tuginedes ELi ja EIP ühiste vahenditega seotud varasemale kogemusele, ning lisada sinna selged ja läbipaistvad kriteeriumid projektide abikõlblikkuse määramise ja valimise kohta; tuletab meelde, et ELi huve teenivaid vähetulusaid projekte tuleb ka edaspidi rahastada toetuste abil; tunneb muret selle pärast, et ELi eelarve piiratud suuruse tõttu võib osutuda vajalikuks seada piirangud uutele algatustele täiendava finantsvõimenduse andmisele;

29.  kordab vajadust tagada ELi eelarve osalusega uuenduslike finantsvahendite ja -mehhanismide puhul maksimaalne läbipaistvus, aruandekohustus ja demokraatlik järelevalve; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut rakendamise ja projektide abikõlblikkuse raamistiku kohta, mis võetakse vastu seadusandliku tavamenetluse teel ning mis tagaks pideva teabevoo ja eelarvepädevate institutsioonide osalemise nimetatud vahendite kasutamises ELis; see võimaldaks parlamendil kontrollida oma poliitiliste prioriteetide järgimist ning Euroopa Kontrollikojal teostada kõnealuste vahendite üle tõhusamat järelevalvet;

Usaldusväärse finantsjuhtimise tagamine

30.  on seisukohal, et eelarve täitmise ja kulutuste kvaliteedi parandamine peaksid olema peamised põhimõtted, mis tagavad ELi eelarve optimaalse kasutamise ning millest lähtuda programmide ja tegevuste kavandamisel ja haldamisel pärast 2013. aastat;

31.  rõhutab lisaks, et kuluprogrammide kavandamisel tuleks pöörata suurt tähelepanu eesmärkide selguse, ühenduse õigustikule täieliku vastavuse ning vahendite ja meetmete vastastikuse täiendavuse, abikõlblikkuse ja rakendamiseeskirjade ühtlustamise ja lihtsustamise, läbipaistvuse ning täieliku ja kokkulepitud vastutusega seotud põhimõtetele; rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmine eelarve koostamisel on oluline hea valitsemistava vahend tõhususe ja õigluse parandamiseks;

32.  rõhutab eelkõige, et eeskirjade ja menetluste lihtsustamine peaks olema üks peamisi valdkondadevahelisi prioriteete, ning on veendunud, et finantsmääruse läbivaatamisel peaks olema selles osas otsustav roll;

33.  rõhutab, et liidu finantsjuhtimise parandamist peab toetama komisjoni ja liikmesriikide edusammude põhjalik jälgimine; nõuab, et liikmesriigid võtaksid vastutuse ELi vahendite õige kasutamise ja haldamise eest ning annaksid igal aastal asjakohasel poliitilisel tasemel välja riiklikud deklaratsioonid ELi vahendite kasutamise kohta;

34.  rõhutab, et täitmata kulukohustuste pideva suurenemise probleem tuleb lahendada; tuletab meelde, et komisjoni sõnul ulatub täitmata kulukohustuste summa 2013. aasta lõpuks 217 miljardi euroni; märgib, et teatud täitmata kulukohustuste summa on mitmeaastaste programmide rakendamisel vältimatu, kuid rõhutab siiski, et täitmata kulukohustuste olemasolu iseenesest eeldab vastavate maksete tegemist; ei nõustu seetõttu nõukogu põhimõttega otsustada maksete tase ette ära, ilma tegelike vajaduste täpset hinnangut arvesse võtmata; teeb seetõttu kõik endast oleneva kogu järgmise mitmeaastase finantsraamistiku iga-aastase eelarveprotseduuri jooksul, et vähendada erinevust kohustuste ja maksete tegemise vahel, suurendades vastavalt maksete taset;

35.  on kindlalt veendunud, et liikmesriikidepoolse ELi vahendite haldamise ja kontrolli kvaliteedi parandamiseks tuleb eri poliitikavaldkondades hinnata iga liikmesriigi haldus- ja kontrollisüsteemide tugevaid ja nõrku külgi; on lisaks veendunud, et parem haldamine, väiksem bürokraatia ja suurem läbipaistvus ning samuti parem, kuid mitte ulatuslikum, kontroll on vajalikud ELi vahendite kasutamise tõhususe ja tulemuslikkuse suurendamiseks ka nende kasutamisastme osas; on sellega seoses seisukohal, et kontrolli taseme ja kulude vahel tuleb leida tasakaal;

36.  rõhutab õiguskindluse ja eelarve järjepidevuse tähtsust mitmeaastaste tegevuspõhimõtete ja programmide edukal rakendamisel; on seetõttu seisukohal, et reeglid ei tohiks programmitöö perioodidel ilma piisava põhjuseta ja asjakohase mõjuhinnanguta muutuda, sest vastasel korral võivad kaasneda suuremad üleminekukulud, aeglasem rakendamine ja suurem vigade tegemise oht;

37.  rõhutab, et institutsiooniline suutlikkus on liidu poliitika eduka arendamise, rakendamise ja järelevalve üks võtmetegureid; on seetõttu seisukohal, et institutsioonilise ja haldussuutlikkuse tugevdamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võib toetada struktuurilisi kohandusi ning aidata kaasa ELi vahendite sujuvale ja edukale kasutamisele;

III osa.Poliitilised prioriteedid

38.  tuletab meelde, et Lissaboni lepingu jõustumine tugevdab liidu poliitikat ning annab liidule märkimisväärsed uued õigused eelkõige välistegevuse, spordi, kosmose, kliimamuutuse, energeetika, turismi ja kodanikukaitse valdkonnas; rõhutab, et see nõuab piisavaid rahalisi vahendeid; tuletab sellega seoses meelde Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 311, milles sätestatakse, et liit varustab ennast oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega ise;

Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke toetav eelarve

39.  usub, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks olema järgmise mitmeaastase finantsraamistiku peamine poliitiline siht; jääb samal ajal kindlaks sellele, et Euroopa 2020. aasta strateegia ei ole kõikehõlmav strateegia, mis katab kõiki liidu poliitikavaldkondi; rõhutab, et muud aluslepingu kohased poliitikavaldkonnad, milles püüeldakse teistsuguste eesmärkide poole, peavad samuti järgmises mitmeaastases finantsraamistikus nõuetekohaselt kajastuma;

40.  on arvamusel, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks aitama ELil taastuda kriisist ning väljuda sellest tugevamana, parandades uuendus-, teadus- ja arendustegevuse tingimusi – ja kulutusi –, täites ELi kliimamuutuse- ja energiaalased eesmärgid, parandades haridustaset ning edendades sotsiaalset kaasatust eelkõige vaesuse vähendamise teel; märgib, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk on saavutada mitte ainult lühiajaline majanduskasv ja finantsstabiilsus, vaid pikemas perspektiivis püsivam majanduskasv ressursside efektiivsema kasutamise kaudu;

41.  on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia praegune sisu, nagu peamised eesmärgid, juhtalgatuste ettepanekud, kitsaskohad ja näitajad, on väga üldise iseloomuga ning kutsub komisjoni üles esitama üksikasjalikumaid ettepanekuid; on lisaks seisukohal, et ühtse turu taaskäivitamine on Euroopa 2020. aasta strateegia oluline element, mis suurendab eri juhtalgatuste vahelist sünergiat; rõhutab, et strateegia eesmärke on võimalik ellu viia vaid liikmesriikide poolt oma riiklikes reformikavades võetavate konkreetsete kohustuste, tõendatud rakendusmehhanismidega poliitikameetmete ning konkreetsete ja järjepidevate õigusaktide ettepanekute abil;

42.  toonitab lisaks, et Euroopa 2020. aasta strateegia saab olla usaldusväärne ainult siis, kui selle eesmärkide ja neile ELi ja riiklikul tasandil eraldatavate rahaliste vahendite vahel on tagatud järjekindlus; on arvamusel, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks kajastama Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke, ning on otsustanud teha komisjoni ja liikmesriikidega koostööd, et luua usaldusväärne rahastamisraamistik, mis tagaks eelkõige selle juhtalgatuste ja peamiste eesmärkide piisava rahastamise; väidab sellega seoses, et ülesanded, ressursid ja kohustused peavad olema liidu ja selle liikmesriikide, sealhulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel hästi kooskõlastatud ja selgesti määratletud; palub komisjonilt selgitust juhtalgatuste eelarve kohta, sest need esmatähtsad tegevuskavad hõlmavad kõiki ELi eelarvest rahastatavaid poliitikavaldkondi;

43.  hoiatab, et kümneaastase Euroopa 2020. aasta strateegia väljatöötamine nõuab piisavat eelarvealast paindlikkust, et eelarvevahendeid oleks võimalik viia asjakohaselt kooskõlla esinevate asjaolude ja prioriteetidega;

Majandusjuhtimist toetav eelarve

44.  rõhutab asjaolu, et praeguse Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi raames tuleb kuni 60 miljardi euro ulatuses laenutagatisi katta omavahendite ülemmäära ja iga-aastaste eelarveliste kulutuste vahelisest varust; juhib tähelepanu lisakohustustele, milles lepiti kokku seoses euroalasse mittekuuluvatele liikmesriikidele keskmise tähtajaga rahalise abi andmisega, mis tuleb katta samast varust;

45.  nõuab, et Euroopa poolaasta raames tagataks parem eelarve kooskõlastamine ja sünergia liidu ja liikmesriikide vahel ning suurendataks seega Euroopa lisandväärtust; nõuab, et Euroopa poolaasta raames suurendataks ka majandusalast kooskõlastamist liikmesriikide vahel vastavalt ühenduse meetodi põhimõttele ja tagataks parem majandusjuhtimine euroalal ja liituda soovivates liikmesriikides, vähendades seega finantsstabiilsusmehhanismi kasutamise vajadust; on seisukohal, et Euroopa poolaasta peaks keskenduma sünergia suurendamisele Euroopa ja riiklike investeeringute vahel;

46.  märgib, et Euroopa stabiilsusmehhanismi on pärast 2013. aastat korraldatud ainult valitsuste vahel; tunneb selle suundumuse pärast muret ning rõhutab valitsustevahelise lähenemisviisi puudulikku demokraatlikku kontrolli, vastutust ja jõustamist; rõhutab, et Euroopa stabiilsusmehhanismi puhul on vaja arvesse võtta ühenduse meetodit; tuletab meelde, et ELi eelarvet kasutatakse liikmesriikidele laenutagatiste andmiseks Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi raames ning euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide maksebilansi toetamiseks keskmise tähtajaga rahalise abi süsteemi kaudu;

47.  tuletab meelde, et Euroopa ühisvaluuta on loodud ilma tegeliku majandusliku lähenemiseta nende riikide vahel, kes soovivad seda kasutusele võtta, ning liidu eelarveta, mis oleks piisavalt suur oma valuuta toetamiseks; on seisukohal, et selline eelarve nõuaks olulise osa liikmesriikide praeguste kulutuste asendamist liidu kulutustega, et võtta nõuetekohaselt arvesse ühenduse meetodit ning anda euroalale ja ELile võlakriisist ülesaamiseks vajaliku eelarvestabiilsuse; palub komisjonil teha kindlaks eurovõlakirjade süsteemi võimalik mõju ELi eelarvele;

Teadmised majanduskasvu tagamiseks
Teadus- ja uuendustegevus

48.  märgib teadus- ja uuendustegevuse olulisust säästvale, teadmistepõhisele ja maailmas juhtivale majandusele ülemineku kiirendamisel; usub seetõttu, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku keskmes peaks vastavalt Euroopa lisandväärtuse ja tipppädevuse põhimõtetele olema majanduskasvu ja konkurentsivõimet soodustavate valdkondade, näiteks teadus- ja uuendustegevus, eelarvevahendid;

49.  on kindlalt veendunud, et riiklike teadus- ja uuendustegevuse kulutuste ühendamine ELi eelarvesse kujutab endast lisandväärtust vajaliku kriitilise massi ja mastaabisäästu saavutamisel, mõju suurendamisel, kattumiste vähendamisel ja nappide vahendite paremal kasutamisel;

50.  usub, et on vaja teha ühiseid jõupingutusi riigi- ja erasektoris nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil, et saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk kulutada 3% sisemajanduse koguproduktist (SKPst) teadus- ja arendustegevusele, et viia lõpule Euroopa teadusruumi ja nn innovatiivse liidu loomine; kutsub ELi institutsioone üles leppima selle eesmärgi saavutamiseks viivitamatult kokku konkreetse kava ning juhib tähelepanu ulatuslikule, aastas kuni 130 miljardi euroni ulatuvale majanduslikule kohustusele, mida see eesmärk kätkeb endas nii ELi kui ka riikide eelarvetele, ning lisaks kaks korda rohkem erasektori jaoks;

51.  on arvamusel, et teadus- ja arendustegevusele ette nähtud avaliku sektori vahendeid tuleb oluliselt suurendada, sest avaliku sektori investeeringud on sageli stiimuliks järgnevatele erasektori investeeringutele; rõhutab vajadust tõhustada ja stimuleerida liidus teadus-, ja arendus- ja uuendustegevuse rahastamist ning tagada see, suurendades alates 2013. aastast märkimisväärselt asjaomaseid kulutusi, eelkõige kaheksandale teadusuuringute raamprogrammile tehtavaid kulutusi; tõstab sellega seoses esile ühekuuluvuspoliitika kiirendavat rolli teadus- ja arendustegevuse investeeringute suurendamisel praeguse programmiperioodi vältel ning nõuab tungivalt, et seda suundumust järgmisel programmiperioodil jätkataks ja tõhustataks;

52.  toonitab, et rahaliste vahendite suurendamine tuleb siduda rahastamismenetluste olulise lihtsustamisega; väljendab eelkõige muret ELi vahendite suhteliselt vähese kasutamise üle Euroopa teaduskogukonnas ja kutsub komisjoni üles jätkama oma jõupingutusi, et ühelt poolt vähendada halduskoormust ja lihtsustada teadlaste, VKEde ja kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääsu rahastamisvahenditele ning teiselt poolt säilitada piisav eelarvekontroll; rõhutab vajadust vabastada VKEd teatud administratiivnõuetest, vähendades bürokraatiat ja edendades innovatsiooni lihtsama juurdepääsu abil rahalistele vahenditele;

53.  kutsub üles looma tugevama seose alusuuringute ja tööstusinnovatsiooni ning innovatsiooni ja tootmisprotsessi vahel; tuletab eelkõige meelde, et üks olulisemaid raskusi Euroopa teadus- ja uuendustegevuses on asjaolu, et tulemusi ei viida efektiivselt turule, ning rõhutab teadus- ja arendustegevuse toodete turustamiseks stiimulite loomise olulisust, eriti lihtsama juurdepääsu abil rahalistele vahenditele; tõstab sellega seoses esile eri fondide olulisust, mis teeksid tõrgeteta koostööd, ning kutsub komisjoni üles tegema vajalikud kohandused, et asjaomased fondid oleksid üksteist täiendavad;

54.  tuletab meelde, et ELi kliima- ja energiaeesmärkide täitmiseks tuleks oluliselt suurendada ELi teadus- ja arendustegevusalaseid jõupingutusi eelkõige keskkonnauuringute, energiatõhususe ja taastuvenergia tehnoloogiate valdkonnas; on lisaks seisukohal, et Euroopa liidripositsiooni roheliste tehnoloogiate osas on võimalik säilitada üksnes siis, kui seda toetatakse asjakohaste teadusalaste jõupingutustega;

55.  usub, et uuenduslikel Euroopa ettevõtetel ei ole vaja mitte ainult toetusi, vaid ka paremat õiguslikku reguleerimist, paremaid seoseid teadusbaasiga ning mitmekesisemat ja paremat juurdepääsu vahenditele ja rahastamisele toetuste, laenude ja omakapitali näol; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles looma riikide ja Euroopa tasandil selliseid tingimusi, mis võimaldaksid erasektoril suurendada oma osalust teadus- ja arendustegevuse investeeringutes; toonitab vajadust tõhustada avaliku ja erasektori partnerlusi kõnealuses valdkonnas, vähendades bürokraatiat ja ühtlustades olemasolevaid menetlusi; rõhutab sellega seoses olulist rolli, mida EIP ja Euroopa Investeerimisfond (EIF) peaksid etendama, ning on eelkõige seisukohal, et EIP poolt riskijagamisrahastu kaudu pakutavaid riskijagamise alalisi vahendeid tuleks laiendada, eelkõige VKEde toetamiseks;

56.  rõhutab, et innovatsioon on Euroopa 2020. aasta strateegia üks põhiprioriteete; tunnistab Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi potentsiaalset rolli ELi püsiva majanduskasvu ja konkurentsivõime tõukejõuna tänu maailmas juhtiva innovatsiooni stimuleerimisele ning nõuab teadmis- ja innovaatikakogukondade laiendamist ja nõuetekohast rahastamist; rõhutab Euroopa Teadusnõukogu olulisust tulevastele innovaatoritele uusimate teadmiste pakkumisel ning kõrge riskiga teaduslike ideede toetamisel; toetab vajadust töötada välja pikaajalised finantsstrateegiad, et kindlustada suuremahuliste teadus- ja arendusprojektide rahastamine;

Tööstus ja VKEd

57.  rõhutab, et tugev ja mitmekesine tööstusbaas on põhieeldus konkurentsivõimelise, säästva ja kaasava Euroopa majanduse saavutamiseks; tuletab meelde, et VKEd on majanduskasvu, konkurentsivõime, innovatsiooni ja tööhõive peamised tõukejõud, ning tunnustab nende olulist rolli ELi säästva majanduse taastumise tagamisel ja elavdamisel; tunneb seetõttu heameelt selle üle, et Euroopa 2020. aasta strateegias on pandud rõhku innovatsiooni- ja tööstuspoliitikale, eelkõige juhtalgatuste „Innovatiivne liit” ja „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika” kaudu, ning rõhutab vajadust tõhustada VKEdega seotud meetmeid muudes juhtalgatustes;

58.  nõuab VKEde ja ettevõtjate seadmist Euroopa 2020. aasta strateegia keskmesse; nõuab vastavalt järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tõhustatud toetust kõikidele programmidele ja vahenditele, mille eesmärk on VKEde edendamine, eelkõige konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmile ja väikeettevõttealgatusele „Small Business Act”, ning seda ka struktuurifondide kasutamise kaudu; teeb ettepaneku siduda paremini ühenduse vahendid ja ELi eelarves VKEdele ettenähtud vahendid; rõhutab lisaks vajadust rahastamisvahendite suurema kättesaadavuse ja VKEde vajadustega kohandamise järele muu hulgas mikrorahastamise ja vahefinantseerimise vahendite esiletõstmise kaudu ning riskijagamisrahastu ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmi tagatisvahendite pikendamise ja laiendamise kaudu teadusuuringute raamprogrammi raames;

Digitaalarengu tegevuskava

59.  usub, et EL peaks võtma juhtiva rolli info- ja kommunikatsioonitehnoloogia rolli ning innovatsiooni avatud standardite väljatöötamisel ja tõhustamisel; toonitab vajadust arendada sisu ja teadmiste vaba ringlust ehk nn viiendat vabadust; toonitab, kui oluline on tagada liidu digitaalarengu tegevuskava kiire elluviimine ning jätkata jõupingutusi selleks, et täita 2020. aastaks kõikidele ELi kodanikele kiire internetiühenduse kättesaadavaks tegemisega seotud eesmärgid, seda ka vähem arenenud piirkondades;

Taevas ja kosmos

60.  on arvamusel, et kosmosealane tegevus on üks innovatsiooni ja tööstustegevuse aluseid, mis nõuab kõrge kvalifikatsiooniga töökohti ning parandab kodanike heaolu ja julgeolekut; on seisukohal, et äsja väljatöötatud ELi kosmosepoliitika arendamine eeldaks loogiliselt asjakohast rahastamist; rõhutab niisuguste kõnealuse valdkonna suurprojektide strateegilist tähtsust nagu Euroopa ülemaailmsed satelliitnavigatsioonisüsteemid (Galileo ja Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem), ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire (GMES) ning Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteem (SESAR), mis võimaldab luua ühtse Euroopa taeva; nõuab kindlalt, et kõnealuste projektide pikka teostusaega ja neisse juba tehtud kapitaliinvesteeringuid arvesse võttes võetaks piisavaid ja järjepidevaid rahalisi kohustusi mitme finantsplaneerimise perioodi ajal;

Tööjõu tulevikus vajatavad oskused

61.  rõhutab, et suutmatus nõuetekohaselt haridusse ja elukestvasse õppesse investeerida võib majanduskriisi lühikeses perspektiivis süvendada ja pikendada, kuna kodanikel ei ole uues teadmistepõhises majanduses tööks vajalikke oskusi; rõhutab seetõttu, et EL peab kiireloomulise asjana toetama avaliku sektori investeeringuid kõnealuses valdkonnas; tuletab meelde, et koolidest väljalangevuse määr ning piiratud juurdepääs kõrgemale ja ülikooliharidusele on suure pikaajalise tööpuuduse peamised põhjused ning kujutavad ohtu sotsiaalsele ühtekuuluvusele; on sellega seoses veendunud vältimatus vajaduses tugevdada seost hariduse, teadus- ja arendustegevuse ja tööhõive vahel;

62.  juhib tähelepanu haridust, noorte liikuvuskavasid, koolitust ja elukestvat õpet käsitlevate ja soolist võrdõiguslikkust edendavate programmide ning tööturu kohandamise meetmete piisava rahastamise tähtsusele, kuna see annaks olulise panuse kooli poolelijätmise ja töötuse vastu võitlemisse, ning Euroopa 2020. aasta strateegia peamiste eesmärkide saavutamisse; on arvamusel, et eesseisvatel aastatel toimuv üleminek säästvale ühiskonnale eeldab uute roheliste töökohtade edendamise tähtsuse asjakohast arvessevõtmist ja vastava uue väljaõppe võimaldamist;

63.  on arvamusel, et uusi oskusi ja töökohti käsitlev juhtalgatus peaks võimaldama ulatuslikumat keskendumist kõige haavatavamatele rühmadele ja inimestele (näiteks romadele), kellel on raskusi tööturule pääsemisega; rõhutab Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) põhirolli ELi 2020. aasta strateegia sotsiaalsete ja tööhõive eesmärkide saavutamisel; on seisukohal, et ESFi tuleks seetõttu pidada poliitiliseks prioriteediks ja vastavalt ka rahastada; pooldab ESFi strateegilisemat rakendamist naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, tööturule juurdepääsu ja taasintegreerimise edendamisel, võideldes töötuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ning kõikide muude diskrimineerimise liikide vastu;

Ühtekuuluvus majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks

64.  rõhutab ühtekuuluvuspoliitika Euroopa lisandväärtust, kuna see poliitika on olnud aastakümneid majanduskasvu soodustamise ja töökohtade loomise hästitoimiv mehhanism, sidususe, jätkusuutliku arengu ja ühtekuuluvuse loomise peamine vahend ning liidu üks tähtsaim, silmapaistvaim ja edukaim poliitikavaldkond; juhib siiski tähelepanu sellele, et nüüdisaegses ühtekuuluvuspoliitikas tuleb viia läbi mitmeid struktuurireforme, eelkõige lihtsustamise vallas, lahendada liidu peamised probleemid ning edendada kohapeal sünergiat muude poliitikavaldkondade ja vahenditega; on veendunud, et ELi ühtekuuluvuspoliitika peaks jääma kogu ELi hõlmavaks poliitikaks, mis võimaldab kõikidele ELi piirkondadele ligipääsu vahenditele, kogemustele ja abile;

65.  tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitikal on suurem tähtsus seoses Lissaboni lepingu jõustumisega ja territoriaalse ühtekuuluvuse kinnistamisega, on sellega seoses seisukohal, et kõiki territoriaalse koostöö vorme (piiriülene, riikidevaheline ja piirkondadevaheline) tuleb tugevdada; toonitab, et käsitleda tuleks ka makropiirkondlikku koostööd ja strateegiaid;

66.  rõhutab ühtekuuluvuspoliitika ülekaalukat rolli Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide elluviimisel ja on arvamusel, et hea iseseisev ühtekuuluvuspoliitika on kõnealuse strateegia eduka rakendamise eeltingimus; rõhutab, et oma horisontaalsest iseloomust tulenevalt aitab ühtekuuluvuspoliitika märkimisväärselt kaasa Euroopa 2020. aasta strateegia kõigi kolme prioriteedi − aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu − saavutamisele, ning et seda tuleks kajastada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku struktuuris, keeldudes kõnealuse poliitika igasugusest hajutamisest eri rubriikidesse või alamrubriikidesse; tuletab samas meelde, et ELi ühtekuuluvuspoliitikal on vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 174 sätestatule oma missioon ja eesmärgid, mis on ulatuslikumad kui Euroopa 2020. aasta strateegia; rõhutab, et need tuleks säilitada järgmises programmitöö perioodis, võttes eelkõige arvesse liidu kestvat majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse lähenemise vajadust;

67.  rõhutab, et edukas ja tugevdatud ühtekuuluvuspoliitika vajab piisavat rahastamispaketti, ja et sellele käimasoleval finantsplaneerimise perioodil eraldatud summad tuleks järgmisel perioodil vähemalt säilitada, eesmärgiga suurendada ühtekuuluvuspoliitilisi jõupingutusi ELi piirkondlike arenguerinevuste vähendamiseks; kordab sellega seoses oma tungivat nõudmist tagada asjaolu, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus jääksid kulutamata või vabanenud ühtekuuluvusvahendid ELi eelarvesse ja et neid ei tagastataks liikmesriikidele; tuletab meelde oma seisukohta, et SKP elaniku kohta peab jääma peamiseks kriteeriumiks regionaalpoliitilise abikõlblikkuse määramisel;

68.  on seisukohal, et liikmesriigid ja piirkonnad peaksid koondama ELi ja riiklikud vahendid vaid mõnele prioriteedile ja projektile, mis on Euroopa jaoks tõeliselt tähtsad, nagu teadus- ja arendustegevus ja innovatsioon, lahendades nende konkreetseid probleeme; nõuab sellega seoses, et komisjon koostaks konkreetsed ettepanekud tagamaks ühtekuuluvuspoliitika vahendite osas tugevama temaatilise suunitluse Euroopa 2020. aasta strateegia prioriteetidele, ning on seisukohal, et sisse tuleks seada süsteem, mis oleks rohkem tulemustele suunatud kui praegune nn sihtotstarbeline eraldamine, tagades samas, et võetaks piisavalt arvesse piirkonnapõhiseid vajadusi ja prioriteete; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni kavatsuse üle leppida iga liikmesriigi ja selle piirkondadega või piirkondadega otse (arengu ja investeeringute partnerluslepingute ja rakenduskavade raames) kokku kehtestatud eesmärkide saavutamise tingimused;

69.  on kindlalt veendunud integreeritud poliitilise lähenemise tähtsuses ning on seisukohal, et kõiki sektoripõhiseid investeeringuid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks kooskõlastada ühtekuuluvuspoliitika raamistikus tehtavate investeeringutega; rõhutab seetõttu, et on vaja parandada kooskõlastamist, vähendada tarbetuid kattumisi ja luua Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Kalandusfondi vahel suurem sünergia; toonitab, et on vaja lisaks vältida dubleerimist ja parandada kooskõlastamist Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi vahel; usub seega, et niisuguse ühise strateegilise raamistiku loomine, milles määratakse kindlaks kõikide kõnealuste fondide ühised investeerimisprioriteedid, on oluline samm selles suunas; on lisaks seisukohal, et kooskõlastamine peab toimuma poliitikakujundamise kõigil tasanditel strateegilisest planeerimisest kuni täitmiseni; on veendunud, et Euroopa Sotsiaalfond peab jääma ühtekuuluvuspoliitika lahutamatuks osaks programmitöö, rakendamise ja haldamise kõigis etappides;

70.  usub, et linnapiirkonnad võivad kohtadena, kuhu on koondunud palju probleeme (töötus, sotsiaalne tõrjutus, keskkonnaseisundi halvenemine, ränne), etendada regionaalarengus olulist rolli ning aidata kaasa kohapeal esineva majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisele; rõhutab seega ühtekuuluvuspoliitika linnamõõtme osas vajadust nähtavama ja sihipärasema lähenemisviisi järele, samas tuleb tagada ka tasakaalustatud tingimused linna-, linnalähi- ja maapiirkondade sünergiliseks arenguks;

71.  mõistab, et vastavalt aluslepingule tuleb erilist tähelepanu pöörata maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja piirkondadele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, nagu väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad, saared, piiriülesed ja mäestikualad ning äärepoolseimad piirkonnad; usub, et nendest piirkondadest leitud ressurssidel ja suutlikkusel võib olla oluline roll Euroopa Liidu tulevases konkurentsivõimes; rõhutab vastavalt, et neid probleemseid piirkondi tuleks tunnustada ka tulevases mitmeaastases finantsraamistikus; on seisukohal, et püsivalt ebasoodsate tingimustega piirkondade jaoks on vaja kavandada eristrateegia, nagu see on sätestatud Euroopa Parlamendi 22. septembri 2010. aasta resolutsioonis;

72.  tuletab meelde, et peamine kriitika ühtekuuluvuspoliitika suunas on seotud selle eeskirjade keerukusega; rõhutab, kui tähtis on selle poliitika ristfinantseerimine ning eeskirjade ja menetluste lihtsustamine, keerukuse ja halduskoormuse vähendamine ning vahendite läbipaistvam ja tõhusam eraldamine linnadele, omavalitsusüksustele ja piirkondadele; rõhutab, et auditeerimis- ja kontrollisüsteemid peaksid vastama kõrgeimatele standarditele, nii et rikkumisi saaks tuvastada ja õigeaegselt sanktsioneerida; toonitab, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peaks kontrollide sagedus olema kooskõlas eeskirjade eiramise ohuga;

73.  nõuab ühtekuuluvuspoliitika rakendamise jälgimise ja hindamise süsteemide edasi arendamist; rõhutab, et partnerluspõhimõte peaks mängima antud arendamises olulist rolli ning et seda tuleb lihtsustamise kontekstis täiendada; usub, et konkreetsete ja mõõdetavate näitajate kehtestamine peaks olema eeltingimus, mis võimaldab mõõta tegelikke edusamme, mida on tehtud kokkulepitud eesmärkide saavutamisel; väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle iga tegevusprogrammi eelneva ja jooksva hindamise ning mõjuhinnangu kohta; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika muud põhimõtted, nagu kaasrahastamine, mitmetasemeline haldamine, alt-üles lähenemine, soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ja täiendavus, on oma tähtsust tõestanud ja peaksid kajastuma ka järgmises mitmeaastases finantsraamistikus;

74.  kutsub komisjoni üles looma järgmise programmitöö perioodi jooksul kehtiva vahekategooria piirkondade jaoks, mille SKP elaniku kohta jääb 75% ja 90% vahele ELi SKPst, et anda neile selgem staatus ja pakkuda suuremat arengukindlust; palub komisjonil esitada täiendavat teavet selle kohta, millised on kõnealuse võimaluse mõjud eelarvele; kutsub komisjoni üles koostama ka konkreetsed ettepanekud, et suurendada võrdseid võimalusi kõnealuste piirkondade ja muude sama arengutasemega piirkondade vahel; rõhutab, et need järgmise programmitöö perioodi üleminekumeetmed lähenemiseesmärgi alt väljuvate piirkondade jaoks ja selliste piirkondade jaoks, mille SKP elaniku kohta jääb 75% ja 90% vahele ELi keskmisest, ei tohiks kahjustada praeguseid lähenevaid piirkondi (1. eesmärk), konkurentsivõimepiirkondi (2. eesmärk) ega Euroopa piirkondliku koostöö eesmärki (3. eesmärk);

75.  hoiatab, et ühtekuuluvusvahendeid ei tohi siduda stabiilsuse ja kasvu paktiga seotud sanktsioonidega makromajanduslike tingimuste raamistikus, sest see oleks otseses vastuolus ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega, konkreetsemalt piirkondliku ebavõrdsuse vähendamisega; rõhutab seetõttu, et on vaja tõhustada järelevalvet, tagamaks struktuurivahendite ELi õiguse kohane ja sihipärane kasutamine;

76.  on eriti mures tegevusprogrammide aeglase käivitamise pärast iga programmiperioodi alguses, mis on muu hulgas tingitud kattuvusest varasemate programmide lõpetamisega; juhib tähelepanu asjaolule, et seda probleemi on vaja õigeaegselt käsitleda, tegeledes viivitusi põhjustavate teguritega; juhib sel eesmärgil tähelepanu vajadusele tagada programmitöö perioodide vahel riiklike haldus- ja kontrollisüsteemide ning asutuste loomise osas teatav järjepidevus;

77.  julgustab kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi kasutama maksimaalselt uuenduslikke rahastamisvahendeid, muu hulgas käibefonde energiatõhususe meetmete jaoks; nõuab, et selliseid rahastamisvahendeid lihtsustataks, kuid et nende suhtes kohaldataks ka suuremat demokraatlikku järelevalvet;

Loodusvarade haldus ja säästev areng
Ühine põllumajanduspoliitika

78.  kinnitab, et ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) peaks olema ka suunatud Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisele kaasa aitamisele ning et ÜPP mõlemad sambad peaksid sellesse andma vastastikku täiendaval viisil väärtusliku ja märgatava panuse; toonitab, et ÜPP tugineb kindlalt Lissaboni lepingule, milles on määratletud selle eesmärgid ja ülesanded;

79.  rõhutab, et kuigi käesoleva ja reformitud ÜPP peamine roll on liidu toiduga kindlustatuse tagamine ning ülemaailmne toiduga varustamine toiduainete hinnatõusu ja toidupuuduse tingimustes, pakub ta ühtlasi mitmesuguseid avalikke hüvesid väljaspool põllumajandusturge, nt põllumajandusmaa hoidmine tootmises kogu Euroopas, maastike mitmekesisuse kujundamine, bioloogilise mitmekesisuse ja loomade heaolu suurendamine, kliimamuutuse leevendamine, mulla ja vee kaitsmine, maapiirkondades rahvaarvu vähenemise, vaesuse ja segregatsiooni vastu võitlemine, tööhõive ja üldist huvi pakkuvate teenuste eest hoolt kandmine maapiirkondades, jätkusuutlikule toiduainete tootmisele kaasaaitamine ja taastuvate energiaallikate toetamine;

80.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid reformitud ÜPP kohta, mille eesmärk on ÜPP eelarvevahendite tulemuslikum ja tõhusam eraldamine ja kasutamine, muu hulgas otsetoetuste õiglase jaotuse abil liikmesriikide, piirkondade ja põllumajandustootjate vahel ühiskonna poolt oodatavate avalike hüvede pakkumisele suunatud tingimuslikkuse tugevdamise ja sihipärasemate toetuste kaudu, et tagada avaliku sektori raha eest parima kasu saamine; rõhutab vajadust säilitada ÜPP kahesambaline süsteem ning lihtsustada rakendusmehhanisme;

81.  toetab arengumaade sõltumatust toidu osas; tuletab meelde WTO liikmete poolt 2005. aastal Hongkongi ministrite konverentsil võetud kohustust kaotada kõik eksporditoetuste vormid; on seisukohal, et uus ÜPP peab vastama ELi poliitikavaldkondade arengusidususe kontseptsioonile; rõhutab, et liit ei tohi enam põllumajandustoodete eksporditoetusi kasutada ja peab jätkama jõupingutuste kooskõlastamist maailma juhtivate põllumajandustoodete tootjatega, et vähendada kaubandust moonutavaid toetusi;

82.  nõuab kindlalt, et võttes arvesse väga erinevaid ülesandeid ja eesmärke, millele ÜPP peab vastama, tuleks ÜPP-le 2013. eelarveaastal eraldatavad summad jätta järgmisel finantsplaneerimise perioodil vähemalt samale tasemele;

83.  nõuab suuremat kooskõlastamist Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD), Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ning muude ühtekuuluvus- ja struktuurifondide vahel, et tugevdada territoriaalset lähenemist; palub komisjonil esitada konkreetsed ettepanekud, kuidas oleks võimalik saavutada paremat sünergiat EAFRD ja muude asjaomaste vahendite raames põllumajandusega mitteseotud meetmete rahastamise osas; loodab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku perioodiks suurendatakse kulusid, mis on seotud väheneva põllumajandusega piirkondade majandusliku mitmekesistamisega;

Kalandus

84.  rõhutab, et kalavarud kujutavad endast avalikku hüve, mis on kogu maailma toiduga kindlustatuse jaoks elulise tähtsusega; juhib tähelepanu asjaolule, et kalandus- ja vesiviljelussektor ning sellega seotud tegevused on ranniku- ja saarealadel ning äärepoolseimates piirkondades sageli peamiseks elatusallikaks ja järjepideva tööhõive tagajaks; on seisukohal, et oma keskpikkade ja pikaajaliste eesmärkide (stabiilne, säästev ja jätkusuutlik kalandussektor) täitmiseks, kalavarude taastumiseks ja püügikoormuse vähendamisega seotud sotsiaalsete aspektidega tegelemiseks vajab reformitud ühine kalanduspoliitika pärast 2013. aastat piisavaid rahalisi vahendeid; tunnistab, et kooskõlastamist ühtekuuluvuspoliitikaga on vaja suurendada; toonitab, et Euroopa Kalandusfondi tuleks kasutada ka selleks, et kooskõlas maksimaalse jätkusuutliku saagikuse põhimõttega toetada jätkusuutlikke kalandustavasid, pakkuda suuremat toetust vesiviljelusele ja teadusuuringutele ning säilitada mereökosüsteeme, pöörates seejuures erilist tähelepanu väikesemahulise kalapüügi sektorile;

Keskkond, kliimamuutus ja energiatõhusus

85.  toonitab, et liit peaks üleminekul jätkusuutlikule majandusele võtma juhtrolli ja edendama üleminekut säästvale ühiskonnale konkurentsivõimelise Euroopa tööstuse ning taskukohaste energiahindadega, et tagada puhas ja tervislik elukeskkond; rõhutab, et see tuleks saavutada muu hulgas kõigis sektorites energiatarbimise vähendamise kaudu, mille eeltingimuseks on hästitoimiv energia siseturg ja infrastruktuur, samuti energiavarustuse detsentraliseerimise, taastuvenergia ulatuslikuma kasutamise, bioloogilise mitmekesisuse tõhustatud kaitse ja ökosüsteemi vastupidavuse tagamise kaudu;

86.  rõhutab, et LIFE+ on edukalt rakendatud ja programm on tõestanud oma tähtsust bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja keskkonna kaitsmisel; rõhutab, et hästikindlustatud looduse ja bioloogilise mitmekesisuse programme on ELi keskkonnaeesmärkide saavutamiseks vaja jätkata, pidades eelkõige silmas LIFE + ja NATURA 2000 vajalikkust;

87.  toonitab vajadust horisontaalse lähenemisviisi järele, mis ühendaks meetmeid kliimamuutuse vastu võitlemiseks ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks – eriti energia säästmise meetmeid – kõikides asjaomastes poliitikavaldkondades, sh välispoliitikas; on veendunud, et sellised stiimulid, nagu ELi kulutuste tingimuslikkus ja õigusaktid on Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks kõnealuses valdkonnas keskse tähtsusega elemendid; on seetõttu seisukohal, et kliimameetmed peaksid kajastuma kõikides asjaomastes kulutuste jagudes, sh välispoliitikas, ja et uute projektide puhul tuleb läbi viia hinnang kliimamõjude kohta; on seisukohal, et Euroopa saastekvootidega kauplemise skeemist saadavaid tulusid tuleks rohkem investeerida kliimamuutuse leevendamisse ja kliimaalasesse innovatsiooni;

88.  on arvamusel, et jätkusuutlikkuse probleemi lahendamine kliimamuutuse vastu võitlemiseks keskkonnakriteeriumide kehtestamise ning ressursi- ja energiatõhususe suurendamise abil on Euroopa 2020. aasta strateegia üks peamisi eesmärke;

89.  toetab vastavalt komisjonipoolses eelarve läbivaatamises esitatud soovitust lisada kohustus määrata läbipaistval viisil kindlaks, millised valdkondlikud programmid on edendanud Euroopa 2020. aasta strateegias kindlaks määratud 20/20/20 kliima- ja energiaeesmärke ning aidanud kaasa juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” eesmärkide täitmisele;

90.  rõhutab ELi ülemaailmset vastutust kliimamuutusega võitlemisel; tuletab meelde, et Kopenhaageni ja Cancúni kokkulepetest tulenevad lubadused aidata arengumaid kliimamuutusega võitlemisel peavad olema olemasoleva arenguabi suhtes uue ja täiendava iseloomuga ning samal ajal tuleb säilitada piisav sidusus nende kahe poliitika vahel; teeb ettepaneku, et sellel otstarbel loodaks uus programm; kordab Euroopa Parlamendi seisukohta vajaduse suhtes säilitada ELi eelarves kõigi Euroopa poliitikate rahastamine; nõuab, et ELi rahvusvahelised kliimamuutuste alased lubadused kaasataks ELi eelarvesse, et saavutada ühenduse ressursside maksimaalne mõju;

Energeetika

91.  on veendunud, et energeetika osakaal peaks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus suurenema; usub, et taastuvate energiaallikatega seotud tehnoloogiad ning energiatõhusus ja energia säästmine peaksid olema keskse tähtsusega prioriteedid, ja nõuab nendele valdkondadele eraldatavate ELi rahaliste vahendite suurendamist; palub komisjonil välja töötada konkreetsed võrdlusalused ning tagada kokkulepitud eesmärkide saavutamine ja see, et neid saaks tõhusalt jälgida poliitika koordineerimise Euroopa poolaasta raames ja konkreetsete kavade, nagu riikide energiatõhususe tegevuskavade kaudu;

92.  rõhutab, et energeetika valdkonnas on vaja suurendada teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse rahastamist, et töötada välja säästev energia, mis on kõigile kättesaadav; nõuab juba vastuvõetud energiatehnoloogia strateegilise kava täielikku rakendamist koos selle nõuetekohase rahastamisega järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal;

Ühendatud Euroopa

93.  arvestades transpordi ja energiainfrastruktuuri valdkonna tohutuid rahalisi vajadusi ja arvestades nende projektide positiivseid välismõjusid, rõhutab vajadust arendada välja stiimuleid reguleeriv raamistik, edendamaks avaliku ja erasektori pikaajalisi investeeringuid nendes valdkondades; palub, et innovaatilisi rahalisi vahendeid arendataks koostöös pikaajaliste investoritega;

Üleeuroopalised energiavõrgud

94.  juhib tähelepanu energiatõhususe ja taastuvenergeetika tähtsustamise vajadusele energeetika infrastruktuuri rahastamist käsitlevate otsuste tegemisel; rõhutab, et tingimata tuleb ajakohastada ja uuendada Euroopa energiainfrastruktuuri, kujundada välja arukad võrgud ja rajada võrguühendusi, mis on vajalikud energia siseturu loomiseks, varustusallikate ja tarneteede mitmekesistamiseks kolmandate riikidega, varustuskindluse suurendamiseks, taastuva energia osakaalu tõstmiseks ning energia ja kliimaga seotud eesmärkide saavutamiseks; võtab teadmiseks hinnangud, et selles valdkonnas on aastaks 2020 vaja teha investeeringuid umbes 1000 miljardi euro ulatuses ; eriti selleks, et tagada ülekandemahud, sh uued tootmismahud ja investeeringud elektrivõrkudesse; märgib, et praeguste maailmaturu energiahindade juures võivad vajalikud märkimisväärsed investeeringud pärineda peamiselt erasektorist; toonitab vajadust maksimeerida Euroopa rahaliste vahendite mõju ning struktuurifondide ja innovaatiliste rahastamisvahendite pakutavaid võimalusi Euroopa peamiste riigisiseste ja piirüleste prioriteetsete energiainfrastruktuuri projektide rahastamiseks; rõhutab, et Euroopa Liidu eelarvest on vaja märkimisväärset eraldist selle valdkonna innovaatilistesse rahastamisvahenditesse;

Transport ja üleeuroopalised transpordivõrgud

95.  rõhutab, et tõhusasse transpordiinfrastruktuuri investeerimisel on Euroopa jaoks keskne roll, et kaitsta oma konkurentsivõimet ja sillutada teed kriisijärgsele pikaajalisele majanduskasvule; usub, et üleeuroopalised transpordivõrgud (TEN-T) on väga olulised selleks, et tagada siseturu tõrgeteta toimimine ja anda olulist Euroopa lisandväärtust, sest nad aitavad kaasa ELi eri osadele ligipääsemise ja nende koostalitusvõime parandamisele, tagades piiriülesed ühendused, kaotades kitsaskohad, parandades liiklushalduse ja -infosüsteemide kasutamist ning tagades ühendveod piiriülese transpordiinfrastruktuuri puhul, millesse liikmesriigid üksi ei investeeriks; on seisukohal, et TEN-T peaks tagama tõelise Euroopa põhivõrgu, mitte liikmesriikide projektide ühtekoondamise, ning et põhiprojektide rahastamist tuleks hinnata ja läbi vaadata, võttes arvesse kohapeal saavutatud edu Euroopa lisandväärtuse valdkonnas; on seisukohal, et TEN-T peaks seega olema järgmise mitmeaastase finantsraamistiku keskne prioriteet;

96.  leiab, et tingimuslikkust peaks tõhustama „kasuta või kaota” (kohustusest vabastamise) põhimõtte kehtestamine; kui eraldatud rahalist vahendit ei ole kasutatud, jäävad transpordifondide kasutamata või vabastatud vahendid Euroopa Liidu eelarvesse ja neid ei tagastata liikmesriikidele;

97.  tuletab meelde, et TEN-T vahendid nõuavad 2007.–2020. aastal kokku 500 miljardi euro ulatuses investeeringuid; peab seega vajalikuks TEN-T vahendite suurendamist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus koos suurema kooskõlastamisega ELi ja liikmesriikide vahel, nagu ka TEN-T-le ettenähtud vahendite ja transpordiprojektide rahastamise vahel ühtekuuluvuspoliitika ja territoriaalse koostöö raames, kasutades sel moel paremini olemasolevaid rahastamisvahendeid; rõhutab rolli, mida ka innovatiivsed finantsvahendid, sh riikliku ja erasektori partnerlused ning projektivõlakirjad, võivad mängida nende projektide rahastamisel; on seisukohal, et Ühtekuuluvusfondist kaetavad kulutused peaksid sõltuma Euroopa transpordipoliitika üldpõhimõtete järgimisest; usub, et TEN-T rahastamine peaks aktiivselt integreerima majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärke ning jätkusuutliku arengu kohustusi, et täita Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke; ning võimalikult suures ulatuses tuleks eelistada vähese CO2-heitega transporti;

98.  kutsub komisjoni üles võtma eelkõige arvesse vajadust viia kauba- ja reisijatevood üle säästlikumatele ja tõhusamatele transpordivoogudele, tagades samal ajal tõhusa koosmodaalsuse; on seisukohal, et TEN-T suuniste eelseisval läbivaatamisel tuleb leida lahendus riikide ja piiriüleste raudteesüsteemide koostoimimisvõimele ja kehtestada tingimuslikkus ELi kulutuste osas, et saavutada tõeline ühtne Euroopa raudteepoliitika ja kindlustada suurem siseveetranspordi ja merelühisõidu kasutamine;

Turism

99.  tuletab meelde, et turism on Lissaboni lepingu kohaselt uus Euroopa Liidu pädevus, mis peab seetõttu kajastuma ka järgmises mitmeaastases finantsraamistikus; rõhutab olulist panust, mille turism annab Euroopa majandusse, ja usub, et Euroopa turismistrateegia eesmärk peaks olema suurendada sektori konkurentsivõimet ja selle toetamiseks tuleks järgneval perioodil ette näha piisavad rahalised vahendid;

Merenduspoliitika

100.  tunnistab, et meri ja ookeanid on ülemaailmses majanduskasvus edaspidi üha enam kesksel kohal; on seisukohal, et integreeritud merenduspoliitikat tuleb jätkata ning see tuleb suunata ranniku- ja merealade probleemide lahendamisele, toetades nn sinist kasvu ja säästvat meremajandust; nõuab, et EL suurendaks oma jõupingutusi toetamaks kaugeleulatuvat ELi merenduspoliitikat, mis lubab Euroopal kinnitada oma rahvusvahelist positsiooni kõnealuses strateegilises sektoris; rõhutab, et sellele poliitikavaldkonnale tuleb võimaldada piisavad eelarvelised vahendid;

Kodakondsus, vabadus, turvalisus ja õigus
Euroopa kultuuri ja mitmekesisuse edendamine

101.  rõhutab, et Euroopa kodakondsuse edendamisel on otsene mõju eurooplaste igapäevaelule ning see aitab paremini mõista liidu poliitika pakutavaid võimalusi ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja aluslepingutes sätestatud põhiõiguseid; on veendunud, et kodakondsuse valdkonnale tuleb tagada piisav rahastamine;

102.  rõhutab, et noorte ja kultuuriga seotud poliitikavaldkonnad on olulised ja esimeste poliitikavaldkondade hulgas, mida hinnatakse nende lisandväärtuse ja kodanikeni jõudmise pärast; nõuab, et EL ja liikmesriigid tunnustaksid kultuuri- ja loovtööstuste suurenevat tähtsust Euroopa majanduses, ja nende ülekanduvat mõju teistele majandussektoritele; rõhutab, et nende poliitikavaldkondade täieliku potentsiaali saab ära kasutada ainult siis, kui neile eraldatakse piisavad rahalised vahendid ning nõuab nende potentsiaali täielikku ärakasutamist maaelu arendamise ja ühtekuuluvuspoliitika raames;

103.  tuletab meelde spordi olulisust tervise, majanduskasvu ja töökohtade, turismi ja sotsiaalse kaasamise seisukohast ning asjaolu, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 165 antakse ELile selles valdkonnas uusi pädevusi; peab kiiduväärseks komisjoni teatist „Euroopa mõõtme arendamine spordis” (KOM(2011)0012), mis on esimene samm spordi ja eelkõige igapäevase liikumise lisandväärtuse hindamisel ning spordi ühiskondlikule, majanduslikule ja organisatsioonilisele mõõtmele keskendumisel;

Noortepoliitika

104.  rõhutab, et noored peaksid kujutama endast liidu jaoks prioriteeti ja et noorte mõõde peaks olema nähtav ning seda peaksid tugevdama poliitikasuunad ja programmid; usub, et noori tuleks käsitada ELi valdkonnaülese teemana, arendades erinevate noorte, hariduse ja liikuvusega seotud poliitikavaldkondade vahelisi koostoimeid; tervitab juhtalgatust „Noorte liikuvus” kui Euroopa 2020. aasta strateegia nurgakivi; rõhutab eelkõige, et noortega seotud programmid nagu elukestva õppe programm ja programm „Aktiivsed noored”, mille kulud osaleja kohta on madalad ja mis seega on väga tõhusad, tuleks säilitada eraldiseisvate programmidena järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, ning et nad väärivad tunduvalt suuremaid investeeringuid;

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala

105.  rõhutab, et Lissaboni lepingus sätestatud põhiõiguste ja võrdõiguslikkuse vastupidava kultuuri loomine peab jääma Euroopa jaoks prioriteediks; toonitab, et neid väärtusi tuleb eelarves läbivalt arvesse võtta ja sellega seoses tuleb tagada piisav ja sihipärane rahastamine;

106.  märgib, et liidu majanduslik, kultuuriline ja sotsiaalne kasv saab edukalt toimuda ainult stabiilses, õiguspärases ja turvalises keskkonnas, kus austatakse ja järgitakse põhiõiguseid ning on tagatud kodanikuvabadused; on seetõttu seisukohal, et tõhus õigus- ja sisepoliitika on majanduse taastumise eeltingimus ning tähtis element laiemas poliitilises ja strateegilises kontekstis; rõhutab, kui oluline on ELi sisepoliitika valdkonna prioriteetide muutmine liidu välismõõtme, sealhulgas Euroopa naabruspoliitika peavooluks, võttes eriti arvesse suureneva rände tulevast mõju kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika arengule; rõhutab sisserände-, varjupaiga- ja julgeolekupoliitika piisava rahastamise vajadust ning samuti ELi prioriteetide arvessevõtmist nende rakendamisel;

107.  rõhutab, et pakilistes sisserände- ja varjupaigaküsimustes, samuti liidu välispiiride haldamises on vaja integreeritud lähenemisviisi, piisavalt rahalisi vahendeid ja eriolukordadega hakkama saamise abivahendeid, mis tehakse kättesaadavaks kõikide liikmesriikide inimõiguste austamise ja solidaarsuse vaimus, pidades kinni riiklikest vastutusaladest ja selgesti määratletud ülesannetest; märgib sellega seoses, et FRONTEXi, Euroopa Varjupaigaküsimuste tugiameti ning solidaarsuse ja rändevoogude juhtimise fondide suurenenud probleeme tuleb õigeaegselt arvesse võtta;

108.  märgib, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala rahastamise osakaal on liidu eelarves suhteliselt väike, ning rõhutab, et tulevases mitmeaastases finantsraamistikus peab see poliitikavaldkond saama piisavad ja objektiivselt põhjendatud rahalised vahendid, et liit saaks oma tegevust ellu viia, eriti pidades silmas Stockholmi programmis ja Lissaboni lepingus kindlaks määratud uusi ülesandeid;

109.  rõhutab parema sünergia arendamise vajadust erinevate fondide ja programmide vahel ning osutab asjaolule, et fondide haldamise lihtsustamine ja ristrahastamise lubamine võimaldab eraldada ühistele eesmärkidele rohkem vahendeid; tervitab komisjoni kavatsust vähendada sisepoliitika eelarveliste vahendite koguarvu kahesambalisse struktuuri ja võimaluse korral ühise juhtimise alla; usub, et see lähenemisviis peaks andma märkimisväärse panuse praeguste fondide ja programmide suurendatud lihtsustamisele, otstarbekamaks muutmisele, konsolideerimisele ja läbipaistvamaks muutmisele; rõhutab siiski vajadust tagada, et sisepoliitika eri eesmärgid ei läheks segamini;

Globaalne Euroopa

110.  kordab, et on sügavalt mures liidu välistegevuse kroonilise alarahastatuse ja teravate paindlikkusprobleemide pärast, mis on tingitud välissündmuste prognoosimatusest ning korduvatest rahvusvahelistest kriisidest ja hädaolukordadest; rõhutab seepärast vajadust viia paremini kooskõlla välispoliitika eesmärgid ja vahendid, tagades piisavad rahalised vahendid ja tõhusad paindlikkusmehhanismid, et liit saaks reageerida ülemaailmsetele probleemidele ja ootamatutele sündmustele; kordab oma nõudmist, et liidu uutest kohustustest ja ülesannetest tulenevad kulutused tuleb varem kavandatud summadele juurde lisada, et vältida olemasolevate prioriteetide ohtu seadmist;

111.  juhib tähelepanu vastuolule liidu üleilmse rahalise abi taseme ja tema sageli piiratud mõju vahel asjaomastel läbirääkimistel ning rõhutab vajadust suurendada liidu poliitilist rolli ja mõjuvõimu rahvusvahelistes institutsioonides ja foorumites; usub, et EL peaks saavutama poliitilise rolli, mis on vastavuses ELi finantsabi suurusega;

Euroopa välisteenistus

112.  märgib, et Euroopa välisteenistus on ülesehitusetapis; rõhutab, et nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse kohaselt tuleks Euroopa välisteenistuse loomisel juhinduda kulutõhususe põhimõttest, mille eesmärk on eelarve neutraalsuse saavutamine(6); rõhutab, et uut teenistust on vaja piisavalt rahastada, et EL võiks täita oma eesmärke ja rolli ülemaailmse osalejana; rõhutab seepärast, et uus teenistus peab täielikult ära kasutama suuremat tõhusust, mis tuleneb liidu tasandil vahendite koondamisest, ning sünergiat liikmesriikidega, et vältida dubleerimist, olemasolevat või võimalikku kattumist, vastuolusid ja ebaühtlust ning võimaldada kulude vähendamist ja kokkuhoidu kõikides riiklikes eelarvetes, näidates seeläbi liidu diplomaatia tõelist lisandväärtust;

Vaesuse leevendamine

113.  tuletab meelde, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamise tähtaeg (2015) ning ametliku arenguabi kollektiivne eesmärk 0,7% kogurahvatulust langevad järgmise mitmeaastase finantsraamistiku perioodi; rõhutab seepärast, et on vaja sobivat üldist arenguabi ja rahastamise taset, et liit ja selle liikmesriigid võiksid täita oma rahvusvahelised arenguga seotud kohustusi, sh Kopenhaageni ja Cancúni kokkulepetega võetud rahalisi kohustusi; rõhutab lisaks, et ka tulevased toetamislubadused, mille eesmärk on aidata arengumaadel kliimamuutusega võidelda või nende tagajärgedega kohaneda, peavad olema täiendavad, säilitades samal ajal sidususe mõlema poliitika vahel; nõuab tungivalt, et liikmesriigid alustaksid kohest tegevust, et täita oma ametliku arenguabi eesmärgid ja arengulubadused;

114.  rõhutab vajadust saavutada õige tasakaal ühelt poolt otsese eelarvetoetuse ja teiselt poolt jätkusuutlike projektide rahastamise vahel; rõhutab, et arenguabi tuleks kulutada kaasaval viisil, et see jõuaks kõige marginaalsemate ja tõrjutumate elanikkonnagruppideni;

115.  nõuab taas kord Euroopa Arengufondi (EAF) eelarvesse kandmist, sest see suurendaks järjekindlust ja läbipaistvust; rõhutab aga, et EAFi ELi eelarvesse kandmise tulemusena peab ELi eelarve üldiselt suurenema summa võrra, mis oli algselt eraldatud EAFi rahastamiseks;

116.  usub, et Euroopa Komisjon / Euroopa välisteenistus peaksid korrapäraselt hindama ELi abi mõju, et parandada EList tuleva arenguabi tõhusust ja tekitada parema sünergia ELi ja riikliku tasandi arenguabi vahel kooskõlas Pariisi deklaratsiooniga;

117.  leiab, et on tähtis, et ELi poolt antav arenguabi edendaks abisaavate riikide säästvat arengut; rõhutab, et selle eesmärgi täitmiseks tuleb läbi viia hindamised ja kehtestada kriteeriumid;

118.  märgib, et suurim osa maailma vaestest elab tärkava turumajandusega riikides; märgib samas, et selleks et neid valitsusi oma riigis vaesuse vähendamisse paremini kaasata, tuleks nende riikidega tehtava arengukoostöö jaoks võtta järk-järgult kasutusele alternatiivsed lahendused, nt kaasrahastamine;

ELi väärtuste propageerimine ja huvide kaitsmine kogu maailmas

119.  rõhutab, et ELi välispoliitika peaks põhinema liidu aluspõhimõtetel ja väärtustel, st demokraatial, inimõiguste, mitmekesisuse ja põhivabaduste austamisel ning õigusriigi põhimõttel; kordab taas, et liidule on vaja anda rohkem piisavaid ja sihtotstarbelisi vahendeid nende väärtuste edendamiseks kogu maailmas ning rahu ja stabiilsuse laiendamisel oma naabruses; toonitab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu antud erilist panust;

120.  on seisukohal, et ELil on rahvusvahelise kogukonna ees eriline vastutus edendada julgeolekut, demokraatiat ja heaolu oma naabrusriikides, kus majanduslik areng ja edukas stabiilsus on ELi otsestes huvides; on seega seisukohal, et tihedate ja tõhusate suhete loomine naaberriikidega peaks jääma liidu välispoliitika prioriteediks; rõhutab, et on vaja suuremaid rahalisi kohustusi, et liit võiks lahendada olulised probleemid – toetada üleminekut demokraatiale ja demokraatia tugevdamist, head valitsemistava ja inimõigusi – ning vastata kõrgetele ootustele, mis tulenevad sellest moraalsest kohustusest; usub samas, et raha sihipärane kasutamine on vähemalt sama oluline kui rahastamise tase; nõuab seetõttu, et tugevdataks ELi abiprogrammidesse kuuluvat tingimuslikkuse põhimõtet, eesmärgiga edendada demokraatlikku arengut ja usaldusväärset eelarve haldamist, vähendada korruptsiooni ja suurendada võimekust kasutada ELi toetusi läbipaistval, tõhusal ja vastutusrikkal viisil;

121.  märgib, et ELi ootab ees uus laienemisvoor, eelkõige Lääne-Balkani suunal; nõuab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus võetaks arvesse tulevase laienemise kulusid, konkreetselt ühinemiseelse abi rahastamisvahendi piisava rahastamise kaudu; on arvamusel, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendi puhul tuleks esmatähtsaks pidada kandidaatriikide vajalike arengute toetamist, et riigid järgiksid ühenduse õigustikku ja hõlbustaksid ELi antud vahendite kasutamist eelkõige kodanikuühiskonna, sotsiaalpartnerite, vähemuste, valitsusväliste organisatsioonide, kultuuripärandi ning kohalike ja piirkondlike ametiasutuste jaoks;

122.  rõhutab, et liit peab kiiresti kohandama oma poliitikat tärkava turumajandusega riikide suhtes ning looma nendega strateegilised partnerlused; palub, et komisjon esitaks seoses sellega poliitilise vahendi ametliku arenguabiga mitteseotud tegevuste jaoks, mis siiski kuuluvad mõlemapoolset huvi pakkuvatesse valdkondadesse;

123.  on arvamusel, et võttes arvesse üha suurenevaid globaalseid probleeme ja ELi globaalseid kohustusi, eelkõige praeguste araabia riikides toimuvate poliitiliste sündmuste taustal, on ELi välisrahastamisvahendite ümberkorraldamine möödapääsmatu; pooldab seepärast ELi välisvahendite läbivaatamist ja strateegilisemat kohaldamist ning uute koostöö- ja rakendusmehhanismide vormide väljatöötamist partnerriikidega, et suurendada ELi välistegevuse mõju ja nähtavust ning saavutada ELi välistegevuses üldiselt suurem järjepidevus ja sidusus; rõhutab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks toetama poliitilist ühtekuuluvust, st tagades, et ELi poliitika ning kulutused põllumajandusele, kalandusele, kaubandusele ja energiasektorile ei satuks otseselt vastuollu arengupoliitiliste eesmärkidega;

Kriisiolukordadele reageerimine

124.  kordab, et kriiside ennetamine ja haldamine on tähtsad ELi prioriteedid; rõhutab seepärast vajadust tagada selles valdkonnas tõhusad ja piisavalt rahastatud instrumendid; on seisukohal, et praegune stabiliseerimisvahend jääb oluliseks vahendiks, mis aitab liidul kriisiolukordadele kiiresti reageerida, kuid rohkem tähelepanu tuleks pöörata pikemaajalistele ennetavatele meetmetele, sealhulgas rahu kindlustamisele ja konfliktide ennetamisele paindlikumate geograafiliste programmide abil;

125.  usub, et humanitaarabil on ELi välissuhetes väga tähtis osa; märgib, et looduskatastroofid on muutumas üha sagedasemaks ja nende tagajärjed üha laastavamaks, samas kui konfliktid kalduvad olema sagedamini tingitud võitlusest ressursside, nagu energia, vee ja tooraine pärast; rõhutab seetõttu vajadust tagada piisavad eelarveeraldised humanitaarabi rahastamisvahendi ja hädaabireservi jaoks, et vältida Euroopa Komisjoni iga-aastaseid sihtotstarbelisi taotlusi lisavahendite saamiseks; eelarve peaks jääma sõltumatuks, et tagada humanitaarabi neutraalsus ja hoida see lahus muudest (näiteks geopoliitilistest) kaalutlustest ja huvidest;

Haldus

126.  usub, et heal tasemel avalik haldus nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil on hädavajalik, et saavutada Euroopa 2020. aasta strateegias seatud strateegilised eesmärgid; palub komisjonil esitada selge analüüs 2013. aastale järgneva perioodi halduskulude kohta, võttes asjakohaselt arvesse avaliku sektori vahendite konsolideerimist, Lissaboni lepinguga liidule antud uusi ülesandeid ja volitusi ning inimressursside optimaalse kasutamise, eriti personali ümberpaigutamise ja uute tehnoloogiate abil saavutatavat suuremat tõhusust;

127.  juhib tähelepanu sellele, et kõnealuses analüüsis tuleks uurida, mis ulatuses oleks võimalik tekitada sünergiat ja eelkõige säästu, muu hulgas ümberstruktureerimise, täiendava institutsioonidevahelise koostöö, iga institutsiooni ja organi töömeetodite ja töökohtade läbivaatamise, institutsioonide ja ametite ülesannete parema lahutamise, kinnisvarapoliitika, pensionisüsteemide ja muude ELi institutsioonide töötajate personalieeskirjade sätete keskpika ja pikaajalise finantsmõju abil; arvab, et selline analüüs võib näidata, et ELi halduseelarvet on võimalik tervikuna vähendada, kahjustamata seejuures ELi avaliku halduse kõrget kvaliteeti, toimivust ja atraktiivsust;

128.  juhib tähelepanu asjaolule, et kui Euroopa Parlamendil oleks ainult üks asukoht, oleks võimalik palju raha kokku hoida;

IV osa.Finantsraamistiku ülesehitus ja struktuur
Prioriteete peegeldav struktuur

129.  on seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku struktuur peab hõlbustama nii kavandamise järjepidevust kui ka tagama rubriikides ja nende vahel paindlikkuse ning vältima praeguse finantsraamistiku puudusi, eriti seoses puudujääkidega alamrubriigis 1a „Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks”, alamrubriigis 3b „Kodakondsus” ning rubriigis 4 „Välissuhted”; on seisukohal, et mitmeaastase finantsraamistiku struktuur peaks suurendama ELi poliitiliste ja eelarve prioriteetide nähtavust ELi kodanike jaoks; rõhutab sellega seoses vajadust vältida põhjendamatuid radikaalseid muudatusi ning konsolideerida ja edasi arendada praegust struktuuri;

130.  kordab, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks olema järgmise mitmeaastase finantsraamistiku peamine poliitiline etalon; on seepärast seisukohal, et struktuur peaks peegeldama Euroopa 2020. aasta strateegia aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu mõõdet ning andma sellele poliitilise nähtavuse; seepärast teeb ettepaneku luua uus struktuur, mis koondaks ühte rubriiki kõik jaotisele „Euroopa 2020” vastavad sisepoliitikavaldkonnad;

131.  teeb ettepaneku luua Euroopa 2020. aasta strateegia rubriigi alla neli alamrubriiki, mis hõlmavad seotud poliitikavaldkondi, mis peaks samuti soodustama nende paremat koordineerimist ja rakendamise sünergiat; teeb seepärast ettepaneku luua üks alamrubriik teadmistega seotud poliitika jaoks, teine alamrubriik, mis oleks pühendatud ühtekuuluvuspoliitikale, peegeldades selle horisontaalset iseloomu ning panust kõikidesse Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidesse, ning sotsiaalpoliitikale; kolmas alamrubriik säästvuse ja ressursitõhususega seotud poliitika jaoks ning neljas alamrubriik kodakondsuse jaoks, mille all oleks ühte koondatud praeguse finantsraamistiku alamrubriigid 3a (kodakondsus) ja 3b (vabadus, turvalisus ja õigus), kuna varem on tekkinud probleeme, kui ühte väikesesse alamrubriiki on koondatud mitmeid väikeseid programme;

132.  arvab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks võimaldada ELi jaoks strateegilise tähtsusega suuremahuliste projektide eraldi piiritlemine Euroopa 2020. aasta strateegia rubriigis; on seisukohal, et ELi eelarvest tuleks neile projektidele määrata pikaajaline toetus, et tagada nende kavandamise järjepidevus ja korraldamise stabiilsus; on seisukohal, et kui mainitud suuremahulised projektid peaksid vajama täiendavaid rahalisi vahendeid, ei tohiks neid leida ELi eelarvest rahastatavate väiksemate edukate projektide arvelt;

133.  on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia integreeritud iseloomu arvestades ning selleks, et tagada kooskõla eelarvevahendite ja strateegia arengu vahel, on tingimata vaja tagada Euroopa 2020. aasta strateegia nelja alamrubriigi vahel suurem paindlikkus;

134.  tuletab meelde probleeme, mis tekivad juhul, kui ühte väikesesse alamrubriiki on koondatud mitmeid üsna väikeseid programme; teeb seepärast ettepaneku koondada 2007.–2013. aasta finantsraamistiku alamrubriigid 3a (kodakondsus) ja 3b (vabadus, turvalisus ja õigus) ühte alamrubriiki;

135.  nõuab välispoliitika rubriigi säilitamist;

136.  nõuab halduse rubriigi säilitamist;

137.  nõuab mitmeaastase finantsraamistiku üldise varu loomist, mida saaks kasutada kõikide rubriikide puhul, kui jäädakse allapoole mitmeaastase finantsraamistiku üldist ülemmäära ja ületatakse iga rubriigi eraldi olemasolevaid varusid, ning mis võetaks kasutusele iga-aastase eelarvemenetluse käigus; arvab, et sellise varu hulka tuleks samuti kanda kulutamata varud ning eelmise eelarveaasta vabastatud ja kulutamata assigneeringud (kulukohustused ja maksed);

138.  on lisaks seisukohal, et läbipaistvuse ja nähtavuse parandamiseks tuleks kasutada lisaks reservvaru, kui jäädakse allapoole omavahendite ülemmäära ja ületatakse mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäära, et hõlmata võimalikke makseviivitusi seoses Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ja euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide maksebilansi toetamiseks loodud keskmise tähtajaga rahalise abi süsteemi laenutagatistega ning ELi eelarve võimalikku sekkumist Euroopa stabiilsusmehhanismi pärast 2013. aastat;

139.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ELi eelarve lisas kõik ELiga seotud kulud, mis tekivad valitsustevahelise menetluse tulemusena väljaspool ELi eelarvet; usub, et selline iga-aastane teave annab täieliku pildi liikmesriikide ELi tasandil tehtud investeeringute kohta;

140.  teeb ettepaneku, et ELi eelarves – võib-olla lisas – esitataks selgelt igas ELi poliitikavaldkonnas tehtud kõik investeeringud, ka eelarve eri osadest pärit investeeringud; ühtlasi on seisukohal, et komisjon peaks esitama ka hinnangu kogu programmitöö perioodiks ette nähtud investeerimisvajaduste kohta;

141.  nõuab, et komisjon lisaks ELi eelarvepädevatele institutsioonidele edastatud eelarveprojekti üksikasjaliku teabe ELi eelarve tulude kohta; märgib, et tegelikult on kõigi riigieelarvete puhul tavaks esitada koos eelarve tulud ja kulud; usub, et nii säilitataks pidev arutelu ELi finantssüsteemi üle, ja mõistab täielikult, et praegu ei ole eelarvepädevatel institutsioonidel pädevust teha ettepanekuid muudatuste kohta eelarve tuludes;

142.  teeb seega järgmise mitmeaastase finantsraamistiku struktuuri kohta järgmise ettepaneku:

Paindlikkus muutuvate oludega toimetulemiseks

143.  kordab oma 25. märtsi 2009. aasta resolutsioonis 2007.–2013. aasta finantsraamistiku vahekokkuvõtte kohta(7) avaldatud seisukohta, et liidu toimimiseks on vaja tingimata suurendada paindlikkust rubriikide sees ja nende vahel, ja seda mitte ainult selleks, et ELil oleks võimalik lahendada tekkivaid probleeme, vaid ka selleks, et hõlbustada otsustusprotsessi institutsioonides;

Vahekokkuvõte

144.  rõhutab, et kui mitmeaastase finantsraamistiku kestus on pikem kui viis aastat, tuleb teha kohustuslik vahekokkuvõte, mis võimaldab mitmeaastase finantsraamistiku toimimist nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt analüüsida ja sellest ülevaadet saada; rõhutab, et edaspidi peaks vahekokkuvõttest saama õiguslikult siduv kohustus, mis on sätestatud mitmeaastase finantsraamistiku määruses ja millel on konkreetne menetlus – sealhulgas kohustuslik ajakava –, mis tagab parlamendi täieliku osaluse seadusandja ja eelarvepädeva institutsioonina; rõhutab, et kui vahekokkuvõttes tehakse kindlaks, et ülemmääradest kestuse lõpuni jäänud ajavahemikuks ei piisa, peaks olema tagatud reaalne võimalus neid muuta;

Ülemmäärade muutmine

145.  rõhutab, et paindlikkuse määr, mida läbivaatamismehhanism tegelikult võimaldab, sõltub selle kasutamise menetlusest ning nõukogu on üldiselt selle kasutamise vastu; et kulude ülemmäärade kohandamine jääks reaalseks võimaluseks, peab hädavajalikuks, et tulevane läbivaatamismehhanism näeks ette lihtsustatud menetluse kokkulepitud piirides muudatuste tegemiseks; lisaks sellele nõuab, et jääks alles võimalus suurendada finantsraamistiku üldist ülemmäära;

Piisavate varude ja paindlikkuse tagamine ülemmäärade piires

146.  rõhutab vajadust tagada iga rubriigi jaoks piisav varu; võtab huviga teadmiseks komisjoni ettepaneku kehtestada varude jaoks kindel protsentuaalne määr; on siiski seisukohal, et see võimalus võib anda suurema paindlikkuse üksnes siis, kui tulevased ülemmäärad on piisavalt kõrged ja annavad täiendava liikumisruumi;

147.  rõhutab, et ülemmäära piires tuleks paindlikkust igal võimalikul viisil suurendada, ning väljendab heameelt ettepanekute üle, mille komisjon ELi eelarve läbivaatamise raames tegi;

148.  peab vajalikuks säilitada võimalus koondada kulutused rubriigi mitmeaastase rahastamiskava algusesse või lõppu, et võimaldada tsüklilisusevastaseid meetmeid ja mõistlikke vastumeetmeid suurematele kriisidele; on seisukohal, et kehtiv paindlikkuse süsteem õigusaktide puhul on praeguses finantsraamistikus piisavalt hästi toiminud; nõuab seepärast, et 5%-line paindlikkuskünnis üle või alla kaasotsustamisel fikseeritud summast säilitataks järgmises finantsraamistikus;

149.  on veendunud, et ühe aasta eelarve kasutamata varud, vabastatud ja kasutamata (nii kulukohustuste kui ka maksete) assigneeringud tuleks järgmisesse aastasse üle kanda ning need peaks moodustama mitmeaastase finantsraamistiku koguvaru, mida saab siduda erinevate rubriikidega olenevalt nende hinnangulistest vajadustest; usub seepärast, et ELi eelarve jaoks eraldatud raha tuleb kasutada ainult antud kontekstis ja mitte tagastada liikmesriikidele nagu praegu;

150.  on lisaks arvamusel, et neid ettepanekuid tuleb täiendada paindliku rubriikidevahelise ümberpaigutamisega vastava aasta piires ja alamrubriikide vahelise paindlikkuse suurendamisega;

151.  kordab, et otsustusprotsess peab olema selline, mis võimaldab neid vahendeid tulemuslikult kasutada;

Paindlikkusmehhanismid

152.  peab hädavajalikuks säilitada erivahendid (paindlikkusinstrument, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, Euroopa Liidu solidaarsusfond, hädaabireserv), mida saab vajaduse korral kasutusele võtta, lihtsustades veelgi nende kasutamist ning andes neile piisavad vahendid, samuti luues vajaduse korral uusi instrumente tulevikus; rõhutab, et seda tüüpi täiendavate rahastamisallikate kasutuselevõtmisel tuleb järgida ühenduse meetodit;

153.  on arvamusel, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond on olnud edukas ELi solidaarsuse ja toetuse andmisel globaliseerimise ja globaalse finants- ja majanduskriisi tagajärgede tõttu koondatud töötajatele, ja see tuleks seetõttu järgmises mitmeaastases finantsraamistikus säilitada; on siiski seisukohal, et fondist antava toetuse rakendamise kord on liiga aeganõudev ja koormav; palub komisjonil pakkuda välja võimalusi, kuidas korda edaspidiseks lihtsustada ja menetlust lühendada;

154.  usub, et paindlikkusinstrument, mis on paindlikkusmehhanismidest kõige täielikumalt rakendatud, on olnud täiendava paindlikkuse tagamisel hädavajalik; teeb ettepaneku paindlikkusinstrumendi esialgset summat märkimisväärselt suurendada ja seejärel suurendada seda kogu finantsraamistiku kestuse jooksul aasta-aastalt ning säilitada võimalus kanda iga-aastasest summast kasutamata jäänud osa üle kuni aastani n+2;

155.  märgib, et viimastel aastatel on loodus- ja humanitaarkatastroofidele kiireks reageerimiseks ette nähtud vahendid olnud ebapiisavad; nõuab seepärast hädaabireservi vahendite märkimisväärset suurendamist, samuti võimalust kasutada seda instrumenti mitme aasta jooksul;

Mitmeaastase finantsraamistiku kestus

156.  rõhutab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kestuse valikul tuleks leida õige tasakaal programmitsüklite ja konkreetsete meetmete rakendamise stabiilsuse ning institutsioonide, eelkõige Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi poliitiliste tsüklite kestuse vahel; tuletab meelde, et pikem periood nõuab suuremat paindlikkust;

157.  on arvamusel, et viieaastane tsükkel vastab täielikult Euroopa Parlamendi väljendatud soovile viia mitmeaastase finantsraamistiku kestus demokraatliku järelevalve ja vastutuse huvides võimalikult hästi kooskõlla institutsioonide poliitiliste tsüklitega; tunneb siiski muret selle pärast, et viieaastane tsükkel võib praeguses etapis olla liiga lühike selliste poliitikavaldkondade jaoks, kus on vaja pikemaajalist kavandamist (nt ühtekuuluvus, põllumajandus, üleeuroopalised võrgud), ega vastaks täielikult nende valdkondade kavandamis- ja rakendamistsükli nõuetele;

158.  märgib, et kümneaastane finantsraamistik, mille komisjon eelarve läbivaatamisel välja pakkus, võiks tagada olulise stabiilsuse ja prognoositavuse finantsplaneerimise perioodi jaoks, ent kuna üldised ülemmäärad ja peamised õigusaktid kinnitataks kümneks aastaks, suurendaks see finantsraamistiku jäikust ning teeks uute olukordadega kohandamise väga keeruliseks; on seisukohal, et 5+5 tsükli võiks ette näha vaid juhul, kui nõukoguga lepitakse kokku ja finantsraamistiku määruses sätestatakse maksimaalne paindlikkus, sealhulgas kohustuslik vahekokkuvõte;

159.  on seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku puhul tuleks üleminekulahendusena eelistada seitsmeaastast tsüklit (aastani 2020), sest see annaks suurema stabiilsuse, tagades programmide järjepidevuse pikemaks perioodiks, ning ühtlasi seostuks selgelt Euroopa 2020. aasta strateegiaga; rõhutab siiski, et kõigi järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kestuse variantide eelduseks on piisav rahastamine ning piisav ja hästi rahastatud paindlikkus raamistiku piires ja sellest väljaspool, et vältida 2007.–2013. aasta raamistiku puhul esinenud probleeme;

160.  on seisukohal, et otsustamine uue seitsmeaastase finantsraamistiku kasuks ei tohiks välistada võimalust valida 2021. aastast alates viieaastane või 5+5aastane periood; on endiselt veendunud, et finantsplaneerimise sünkroniseerimine komisjoni ja Euroopa Parlamendi ametiajaga suurendab demokraatlikku vastutust, aruandekohustust ja seaduspärasust;

V osa.Eesmärkide ja vahendite kooskõla: seos kulutuste ja ELi rahastamissüsteemi reformi vahel
Piisavad eelarvevahendid

161.  on täiel määral teadlik keerulistest parandustest, mida paljud liikmesriigid oma riigieelarvesse teevad, ning kordab, et Euroopa lisandväärtuse saavutamine ja usaldusväärse finantsjuhtimise – tõhusus, tulemuslikkus ja ökonoomsus – tagamine peaksid rohkem kui kunagi varem olema ELi eelarve juhtpõhimõteteks;

162.  rõhutab, et hoolimata teostatavatest säästudest ei ole ELi eelarve, mis moodustab praegu üldisel tasemel 1% kogurahvatulust, võimeline katma täiendavat rahastamisvajadust, mis tuleneb aluslepingust ja praegustest poliitilistest prioriteetidest ja võetud kohustustest, nagu:

163.  on seetõttu kindlalt seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku külmutamine 2013. aasta tasemel, mida mõned liikmesriigid nõuavad, ei ole arvestatav võimalus; juhib tähelepanu sellele, et isegi kui järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vahendite summa oleks 2013. aasta tasemest(8) vähemalt 5% suurem, oleks võimalik liidu kokkulepitud eesmärkide ja kohustuste ning liidu solidaarsuse põhimõtte täitmiseks anda kõigest piiratud panus; on seetõttu veendunud, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vahendid peavad suurenema vähemalt 5%; palub nõukogul, juhul kui ta ei jaga seda vaatenurka, selgelt välja tuua, millised poliitilised prioriteedid või projektid võiks täielikult peatada, hoolimata nende tõendatud lisandväärtusest Euroopa jaoks;

164.  kordab, et ilma piisavate lisavahenditeta 2013. aastale järgneva perioodi mitmeaastases finantsraamistikus ei saa liit täita olemasolevaid poliitilisi eesmärke, mis on seotud Euroopa 2020. aasta strateegiaga, ega Lissaboni lepinguga liidule antud uusi ülesandeid, rääkimata ootamatutele sündmustele reageerimisest;

165.  märgib, et omavahendite ülemmäära ei ole muudetud 1993. aastast saadik; on arvamusel, et omavahendite ülemmäära võib olla vaja järk-järgult kohandada, kuna liikmesriigid annavad liidule uusi pädevusi ja rohkem eesmärke; on seisukohal, et omavahendite ülemmäär(9), mille nõukogu kehtestas ühehäälselt, annab küll piisava eelarvelise tegevusruumi, et täita liidu kõige kiireloomulisemad ülesanded, kuid oleks siiski ebapiisav selleks, et ELi eelarve võiks saada kasulikuks vahendiks Euroopa majanduse juhtimisel või olla suureks abiks ELi tasandil Euroopa 2020. aasta strateegiasse investeerimisel;

Läbipaistvam, lihtsam ja õiglasem rahastamissüsteem

166.  tuletab meelde, et Lissaboni lepingus on sätestatud, et eelarvet rahastatakse täielikult omavahenditest, ilma et see piiraks muid tulusid; rõhutab, et viis, kuidas omavahendite süsteem on arenenud (tõelised omavahendid on järk-järgult asendatud nn „liikmesriikide osamaksudega”), asetab ebaproportsionaalselt suure rõhu liikmesriikide vahelisele netobilansile ning on seega vastuolus ELi solidaarsuse põhimõttega, kahjustab Euroopa ühishuvi ja eirab suurel määral Euroopa Liidu lisandväärtust; märgib, et praktikas tähendab asjade selline seis, et eelarve suurust mõjutab üksikute liikmesriikide finantsolukord ja suhtumine ELi; nõuab seetõttu kindlalt põhjalikku ELi vahendite reformi, et viia ELi eelarve rahastamise uuesti vastavusse aluslepingu vaimu ja nõuetega;

167.  on seisukohal, et reformi peamine eesmärk on saavutada sõltumatu, ausam, läbipaistvam, lihtsam ja õiglasem rahastamissüsteem, mis oleks kodanikele arusaadavam ja teeks nende panuse ELi eelarvesse selgemaks; nõuab sellega seoses praeguste tagasimaksete, erandite ja korrektsioonimehhanismide kaotamist; on veendunud, et liidu ühe või mitme tõelise omavahendi kasutuselevõtmine kogurahvatulul põhineva süsteemi asendamiseks on hädavajalik, kui liit kavatseb üldse jõuda eelarveni, mida finantsstabiilsusesse ja majanduse taastumisse märkimisväärseks panustamiseks vajab; tuletab meelde, et mis tahes muudatusi omavahendites tuleb viia ellu kooskõlas liikmesriikide sõltumatusega eelarveküsimustes; rõhutab sellega seoses, et liidul peaks olema võimalik koguda omavahendeid otse, sõltumata riikide eelarvetest;

168.  rõhutab, et omavahendite süsteemi ümberstruktureerimine ei puuduta mitte ELi eelarve suurust, vaid selle eesmärk on leida tõhusam vahendite valik ELi kokkulepitud poliitikavaldkondade ja eesmärkide rahastamiseks; juhib tähelepanu sellele, et uue süsteemi kasutuselevõtt ei suurendaks kodanike üldist maksukoormust, vaid vähendaks hoopis koormust riikide eelarvetele;

169.  rõhutab, et Euroopa Parlament on ainus parlament, kel on sõnaõigus kulude osas, aga mitte tulude osas; rõhutab seetõttu, et ELi vahendite demokraatlik reform on hädavajalik;

170.  võtab teadmiseks võimalikud uued omavahendid, mille kohta komisjon oma teatises eelarve läbivaatamise kohta ettepaneku tegi (finantssektori maksustamine, enampakkumine heitkogustega kauplemise süsteemi raames, lennutranspordiga seotud ELi maks, käibemaks, energiamaks, ettevõtte tulumaks); ootab nende võimaluste mõjuanalüüsi tulemusi, sealhulgas ELi finantstehingute maksu kehtestamise mitmete võimaluste teostatavusuuringut (muu hulgas tuleks uurida ka asjaomaseid kogumismehhanisme) seoses seadusandliku ettepanekuga, mille komisjon esitab 1. juulil 2011;

171.  on seisukohal, et finantstehingute maksu näol annaks finantssektor olulise panuse kriisi majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede kulude katmisse ning avaliku sektori rahanduse jätkusuutlikkusse; on seisukohal, et finantstehingute maks võiks ka olla osa ELi eelarvest ning vähendada liikmesriikide kogurahvatulu põhist osamaksu ning et EL peaks ka olema eeskujuks selles osas, mis puudutab vahendite paigutamist maksuparadiisidesse;

VI osa.Sujuva ja tõhusa institutsioonidevahelise läbirääkimisprotsessi suunas

172.  tuletab meelde, et Lissaboni lepingu kohaselt peab nõukogu, kes tegutseb ühehäälselt, saama mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmiseks parlamendilt selle liikmete enamuse poolt antud nõusoleku;

173.  rõhutab rangeid enamuse nõudeid nii parlamendi kui ka nõukogu jaoks ning seda, kui tähtis on täielikult ära kasutada ELi toimimise lepingu artikli 312 lõike 5 sätet, milles nõutakse, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon võtaksid kogu finantsraamistiku vastuvõtmise menetluse jooksul kõik vajalikud meetmed asjaomase vastuvõtmise hõlbustamiseks; märgib, et sellega kohustatakse selgelt institutsioone pidama läbirääkimisi, et jõuda kokkuleppele tekstis, millele Euroopa Parlament võib oma nõusoleku anda; juhib lisaks tähelepanu sellele, et kui mitmeaastast finantsraamistikku ei ole 2013. aasta lõpuks vastu võetud, pikendatakse ülemmäärasid ja teisi 2013. aastale vastavaid sätteid nii kauaks, kuni uus mitmeaastane finantsraamistik vastu võetakse;

174.  väljendab heameelt nõukogu eesistujariikide lubaduse(10) üle tagada kogu tulevase mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise menetluse jooksul avatud ja konstruktiivne dialoog ja koostöö Euroopa Parlamendiga ning kinnitab taas oma tahet teha antud läbirääkimisprotsessi jooksul nõukogu ja komisjoniga tihedat koostööd täielikus kooskõlas Lissaboni lepingu sätetega;

175.  nõuab seepärast tungivalt, et nõukogu ja komisjon järgiksid aluslepingut ning teeksid kõik vajalikud jõupingutused, et mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimisprotsessi praktilise töömeetodi osas parlamendiga kiiresti kokkuleppele jõuda; rõhutab taas tulude reformi ja kulude reformi seotust ning nõuab seetõttu nõukogult kindlat lubadust arutada mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste raames ettepanekuid uue omavahendite süsteemi kohta;

176.  nõuab, et ELi tasandil alustataks laiapõhjalist avalikku arutelu liidu mitmeaastase finantsraamistiku eesmärgi, ulatuse ja suuna ning finantsraamistiku tulusüsteemi reformi üle; teeb eelkõige ettepaneku kutsuda kokku liidu tulevase rahastamise teemaline konvendiks liigitatav konverents, kuhu peavad olema kaasatud Euroopa Parlamendi ja riiklike parlamentide liikmed;

o
o   o

177.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, teistele asjaomastele institutsioonidele ja asutustele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (2) ELT C 27E, 31.01.2008, lk 214. (3) ELT L 163, 23.6.2007, lk 17. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0225. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0080. (6) Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/427/EL, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (ELT L 201, 3.8.2010, lk 30). (7) ELT C 117E, 6.5.2010, lk 95. (8) 2013. aasta tase: 1,06% kogurahvatulust; 2013. aasta tase + 5%: 1,11% kogurahvatulust; mõlemad on kulukohustuste assigneeringud 2013. aasta püsihindades. Need arvud põhinevad eeldusel, et mitmeaastase finantsraamistiku kestus on 7 aastat, ning lähtutud on järgmistest komisjoni hinnangutest ja prognoosidest:− eelarve peadirektoraadi 2011. aasta maikuu prognoos 2012. aasta kogurahvatulu kohta: 13 130 916,3 miljonit eurot (2012. aasta hindades);− majandus- ja rahaküsimuste peadirektoraadi 2011. aasta jaanuaris koostatud hinnangu järgi on kogurahvatulu nominaalkasv 2011.–2013. aastal 1,4% ja 2014–2020. aastal 1,5%.NB! Arvud võivad muutuda sõltuvalt komisjoni hinnangute ja prognooside muutumisest ning aluseks olevast aastast ja kasutatud hindadest (jooksev- või püsihinnad). (9) 1,23% liikmesriikide kogurahvatulust maksete assigneeringutena ja 1,29% kulukohustuste assigneeringutena. (10) Peaminister Yves Leterme'i 8. detsembri 2010. aasta kiri president Buzekile.