Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 191 ja 192, mis käsitlevad inimese tervise ja keskkonna kvaliteedi säilitamist, kaitsmist ja parandamist,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid(1),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni komisjoni rohelise raamatu „Biojäätmete käitlus Euroopa Liidus” kohta(2),

–  võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas(3),

–  võttes arvesse oma 18. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni põllumajanduse tunnistamise kohta strateegiliselt tähtsaks sektoriks toiduga kindlustatuse tagamisel(4),

–  võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohta 2020. aastaks toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel(5),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraadi 2010. aasta eeluuringut toidujäätmete kohta ELi 27 liikmesriigis,

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 2011. aasta uuringut üleilmsete toiduainete kadude ja toidujäätmete kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0430/2011),

A.  arvestades, et igal aastal läheb Euroopas kogu toidutarneahelas (mõnel juhul kuni tarbijani välja) kaotsi ning muutub jäätmeteks üha rohkem tervislikku ja söödavat toitu – mõningate arvestuste kohaselt kuni 50%;

B.  arvestades, et komisjoni avaldatud uuringu kohaselt tekib toidujäätmeid 27 liikmesriigis umbes 89 miljonit tonni aastas ehk 179 kg inimese kohta ja see varieerub märgatavalt üksikute riikide ja eri sektorite vahel, arvestamata seejuures isegi põllumajandustootmises tekkivaid toidujäätmeid või merre tagasivisatavat kalasaaki; arvestades, et täiendavate ennetusmeetmete võtmata jätmisel kasvab kogu toidujäätmete hulk 2020. aastaks umbes 126 miljoni tonnini (40% võrra);

C.  arvestades, et Euroopa Liidus elab 79 miljonit inimest endiselt allpool vaesuspiiri, st rohkem kui 15% ELi kodanike sissetulek jääb alla 60% elukohariigi keskmisest sissetulekust; arvestades, et nendest 16 miljonit on saanud heategevusorganisatsioonidelt toiduabi;

D.  arvestades, et FAO avaldatud ärevusttekitavate arvude kohaselt ohustab praegu maailmas 925 miljonit inimest alatoitumine, mis veelgi vähendab väljavaateid saavutada aastatuhande arengueesmärgid, sealhulgas vaesuse ja nälja vähendamine 2015. aastaks poole võrra;

E.  arvestades, et FAO uuringu kohaselt tähendab maailma rahvastiku oodatav kasv seitsmelt miljardilt üheksa miljardi inimeseni, et toiduainete varud peavad 2050. aastaks suurenema vähemalt 70%;

F.  arvestades, et teraviljakasvatus on kasvanud kogu maailmas 1960. aasta 824 miljonilt tonnilt ligi 2,2 miljardile tonnile 2010. aastal ehk igal aastal 27 miljoni tonni võrra; arvestades, et kui ülemaailmne põllumajandustootmine kasvab samamoodi edasi, on teraviljakasvatuse suurenemine praeguste arvnäitajatega võrreldes 2050. aastal piisav maailma rahvastiku toitmiseks; arvestades, et samas oleks võimalik saavutada kolm viiendikku 2050. aastaks vajalikust varude kasvust lihtsalt toidu raiskamise lõpetamisega, arvestades et ligi 14% kogutoodangust läheb kaotsi koristusjärgselt ning veel 15% levitamisel ja majapidamisjäätmetena;

G.  arvestades, et toiduainete raiskamise vähendamine on oluline esmane samm nälja vähendamisel maailmas, FAO hinnangute kohaselt suurenenud nõudlusele reageerimisel ja rahvastiku toitumistaseme parandamisel;

H.  arvestades, et väiksem toiduainete raiskamine muudaks maade kasutamise tõhusamaks, parandaks veevarude majandamist, mõjuks positiivselt kogu põllumajandussektorile kogu maailmas ning annaks tugeva panuse võitlusesse alatoitumuse vastu arenevates piirkondades;

I.  arvestades, et toiduainete raiskamisel ei ole mitte üksnes eetiline, majanduslik, sotsiaalne ja toitumisalane, vaid ka tervise- ja keskkonnaalane mõju, sest tarbimata toiduhulgad suurendavad oluliselt globaalset soojenemist ning toidujäätmed tekitavad metaani, mis on kasvuhoonegaasina 21 korda võimsam kui süsinikdioksiid;

J.  arvestades, et arenguriikides raiskavad tarbijad toiduaineid minimaalselt; ning arvestades, et toiduainete raiskamine neis riikides on peamiselt seotud rahaliste ja tehniliste piirangutega kogu toidutootmisahelas;

K.  arvestades, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas ei olnud toiduainete raiskamise teema viimastel aastakümnetel, mil toiduainete tootmine oli külluslik, poliitikas esmatähtsal kohal, mis tõi endaga kaasa toiduainete raiskamise üldise kasvu toidutarneahelas; arvestades, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas esineb toiduainete raiskamine peamiselt jaemüügi- ja lõpptarbimise etapis, vastupidiselt arengumaadele, kus kaod on kõige levinumad tootmis-, saagikoristus-, töötlemis- ja transpordietapis;

L.  arvestades, et hiljutiste uuringute põhjal paisatakse ühe kilogrammi toidu tootmiseks õhku keskmiselt 4,5 kg süsinikdioksiidi; arvestades, et umbes 89 miljonit tonni Euroopas raisatud toiduaineid tekitab 170 miljonit tonni CO2 ekvivalenti aastas, mis jaguneb toiduainetööstuse (59 miljonit tonni CO2 ekvivalenti aastas), kodutarbimise, (78 miljonit tonni CO2 ekvivalenti aastas) ja muu vahel (33 miljonit tonni CO2 ekvivalenti aastas); arvestades, et 30% tarbimata jäänud toidu tootmiseks kulub lisaks 50% veevarusid kastmiseks ja et ühe kilogrammi veiseliha tootmiseks kulub 5–10 tonni vett;

M.  arvestades, et toiduga kindlustatust ähvardava ohuga kaasnevad rikkamatele majandustele muud paralleelsed ohud, nagu liigsest rasvade ja valkude tarbimisest tingitud rasvumus, südame-veresoonkonna haigused ning kasvajad, mille tulemusel on arvuliselt maailmas ületoidetud elanike arv võrdne alatoitumuses ja alatoidetud inimeste arvuga;

N.  arvestades, et tootmistegurite hiljutine vähenemine on vastuolus vajadusega suurendada toidupakkumist ELis;

O.  arvestades, et arenguriikidele toidutarneahela tõhususe parandamiseks antav abi võib lisaks nende riikide kohaliku majanduse ja jätkusuutliku majanduskasvu otsesele edendamisele toetada kaudselt ka põllumajandustoodete maailmakaubanduse tasakaalu ja loodusvarade ümberjaotamist;

P.  arvestades, et heade tavade vahetamine Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil ning abi arenguriikidele on olulise tähtsusega toidu raiskamisega võitlemisel maailmas;

Q.  arvestades, et aina rohkem liikmesriike teeb algatusi üldsuse teadlikkuse suurendamiseks toiduainete raiskamise põhjustest ja tagajärgedest, selle vähendamise viisidest ning säästvuse ja solidaarsuse põhimõtetele tugineva teadus- ja kodanikukultuuri edendamise võimalustest;

R.  arvestades, et toidujäätmeid tekib kogu toidutarneahelas alates põllumajanduslikust tootmisest kuni ladustamise, töötlemise, turustamise, majandamise ja tarbimise etapini;

S.  arvestades, et toidutarneahela sidusrühmad on peamised vastutajad toiduga kindlustatuse ja võimaluse korral välditava toiduainete raiskamise vähendamise eest;

T.  arvestades, et mõnes liikmesriigis keelatakse müüa toiduaineid alla omahinna ja võetakse nii jaemüüjatelt võimalus müüa tarbijatele päeva lõpu poole ostmata jäänud värsket toitu odavama hinnaga ja tekitatakse nii toidutarneahelas veelgi rohkem raiskamist;

U.  arvestades, et hiljuti vastu võetud määruses, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele, selgitatakse, et „kõlblik kuni” märgistusega toiduaineid tuleks pärast kõnealuse tähtaja möödumist pidada ohtlikuks;

V.  arvestades, et toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitlev kõrgetasemeline foorum ja toidu säästva tarbimise ja tootmise Euroopa ümarlaud töötavad selle nimel, et suurendada kogu toidutarneahela ulatuses tõhusust ja säästvust;

1.  on veendunud, et toiduga kindlustatus on üks peamine inimõigus, mis toimib tervisliku, piisava, sobiva ja täisväärtusliku toidu olemasolu, kättesaadavuse, kasutatavuse ja ajalise püsivuse kaudu; rõhutab, et toidu tootmist maailmas ohustab rida tegureid, sealhulgas piiratud loodusvarad seoses maailma rahvastiku arvu kasvuga ja toidu vähese kättesaadavusega rahvastiku kõige haavatavamatele kihtidele;

2.  palub nõukogul, komisjonil, liikmesriikidel ja toidutarneahela sidusrühmadel viivitamata tegeleda toiduainete raiskamise probleemiga kogu tarne- ja tarbimisahela ulatuses ning koostada suunised toidutarneahela tõhususe parandamiseks sektorite kaupa ja toetada selle saavutamise viise, ning nõuab tungivalt, et see seataks Euroopa poliitilise kava prioriteediks; palub sellega seoses, et komisjon tõstaks teadlikkust toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitleva kõrgetasemelise foorumi ning toidu säästva tarbimise ja tootmise Euroopa ümarlaua käimasolevast tööst, sealhulgas toiduainete raiskamise vähendamist käsitlevaid soovitusi silmas pidades;

3.  väljendab muret asjaolu üle, et iga päev visatakse minema märkimisväärne kogus toitu, olgugi et see on täiesti söödav, ning et toiduainete raiskamine põhjustab nii keskkonnaalaseid ja eetilisi probleeme kui ka majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid, millest tulenevad siseturu probleemid nii ettevõtjatele kui ka tarbijatele; palub seetõttu komisjonil analüüsida, mis põhjustab Euroopas igal aastal umbes 50% toodetud toidu äraviskamist, raiskamist ja prügilasse ladestamist ning millised on selle tagajärjed, ning tagada, et see hõlmaks jäätmete täpset analüüsi, samuti hinnangut majandusele, keskkonnale, toitumisele ja sotsiaalvaldkonnale avalduva mõju kohta; palub ühtlasi komisjonil võtta praktilisi meetmeid, et vähendada 2025. aastaks toiduainete raiskamist poole võrra ning samal ajal ennetada biojäätmete teket;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et toiduainete raiskamisel on mitmeid põhjuseid: ületootmine, vale tootesuunitlus (kohandamata suurus või kuju), toote või selle pakendi riknemine, turueeskirjad (probleemid välimuse või defektse pakendiga) ning ebapiisavad varude haldamise ja turundusstrateegiad;

5.  palub komisjonil hinnata jäätmemajandusega seotud jõustamispoliitika mõju toiduainete raiskamisele; soovib, et võetaks vastu kõigile toidutarneahela lülidele kohaldatav jäätmekäitlusvaldkonna jõustamispoliitika, mis põhineks põhimõttel, et saastaja maksab;

6.  on seisukohal, et toiduainete raiskamise võimalikult suures ulatuses vähendamiseks tuleb kaasata kõik toidutarneahelas osalejad ning tegeleda raiskamise eri põhjustega sektorite kaupa; palub seetõttu komisjonil koostada kogu toidutarneahela analüüs, et teha kindlaks, millistes toidusektorites raisatakse kõige rohkem toiduaineid ning milliseid lahendusi oleks võimalik toiduainete raiskamise vältimiseks kasutada;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooniga (FAO), et määrata kindlaks ühised suunised, kuidas toiduainete raiskamist ülemaailmselt vähendada;

8.  märgib, et toiduainete raiskamise küsimusega tuleks tegeleda ressursitõhususe seisukohast vaadatuna, ning palub komisjonil esitada konkreetsed algatused, mille eesmärk on toiduainete raiskamise käsitlemine juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” raames, et tagada, et kõnealune küsimus pälviks sama palju tähelepanu ja teadlikkuse tõstmist kui energiatõhususe küsimus, sest mõlemad on võrdselt tähtsad keskkonna ja meie tuleviku jaoks;

9.  palub komisjonil kehtestada liikmesriikidele konkreetsed toidujäätmete tekke vältimise eesmärgid, mis oleksid osa jäätmetekke vältimise eesmärkidest, mille liikmesriigid peavad saavutama 2014. aastaks, nagu on soovitatud 2008. aasta jäätmete raamdirektiivis;

10.  peab hädavajalikuks vähendada toiduainete raiskamist kogu toidutarneahela ulatuses, alates põllumajandusettevõttest kuni tarbija toidulauani; rõhutab vajadust võtta vastu kooskõlastatud strateegia, millele järgneksid praktilised meetmed, sh parimate tavade vahetus, Euroopa ja riigi tasandil, et parandada liikmesriikidevahelist kooskõlastamist eesmärgiga ennetada toidujäätmete teket ja suurendada toidutarneahela tõhusust; usub, et seda oleks võimalik saavutada tootjate ja tarbijate vaheliste otsesidemete edendamise ning toidutarneahela lühendamise teel, samuti paludes kõikidel sidusrühmadel võtta rohkem ühisvastutust ning julgustades neid tõhustama kooskõlastamist, et veelgi täiustada logistikat, transporti, varude majandamist ja pakendamist;

11.  palub komisjonil, liikmesriikidel ja sidusrühmadel vahetada parimaid tavasid, milles on ühendatud selliste asjakohaste foorumite ja platvormide kaudu kogutud teadmised nagu ELi jaemüügifoorum jätkusuutlikkuse kohta, toidu säästva tarbimise ja tootmise Euroopa ümarlaud, Euroopa toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitlev kõrgetasemeline foorum, liikmesriikide mitteametlik võrgustik „Säästva toidu sõbrad”, tarbekaupade foorum jne;

12.  palub komisjonil arengupoliitika kujundamisel toetada meetmeid, mille sihiks on vähendada raiskamist kogu toidutarneahela ulatuses arenguriikides, kus tootmismeetodid, koristusjärgne majandamine, töötlemis- ja pakkimistaristud ning protsessid on problemaatilised ja puudulikud; teeb ettepaneku edendada sealse põllumajandustehnika ja -taristu ajakohastamist eesmärgiga vähendada saagikoristusjärgseid kadusid ja pikendada toiduainete säilivusaega; on ühtlasi arvamusel, et toidutarneahela tõhususe parandamine võib aidata kaasa asjaomaste riikide toiduainetega omavarustatuse saavutamisele;

13.  nõuab, et vaadataks üle ELi toetusmeetmed, mis on seotud toidukaupade levitamisega liidu kõige ebasoodsamas olukorras olevatele kodanikele, ühenduse toetusega piimatoodete tarnimiseks koolilastele ning puuviljade tarbimise edendamise programmiga koolides, et ennetada toiduainete raiskamist;

14.  võtab teadmiseks, et mõisted „toidujäätmed” ja „biojäätmed” ei ole täpselt määratletud; on seisukohal, et tavatähenduses mõistetakse „toidujäätmete” all kõiki toiduaineid, mis on toidutarneahelast majanduslikel või esteetilistel põhjustel või tarbimistähtaja lähenemise tõttu eemaldatud, kuid mis on veel täiesti söödavad ja inimtoiduks kõlblikud ning mis alternatiivse kasutusviisi puudumise tõttu ära visatakse ja kõrvaldatakse, kahjustades keskkonda, tekitades majanduskulusid ja vähendades ettevõtete tulusid;

15.  võtab teadmiseks, et Euroopas puudub toidujäätmete ühtlustatud määratlus; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku, milles määratletaks toidujäätmete liigid, ning sellega seoses kehtestama ka eraldi määratluse toidujääkidele, mida kasutatakse biokütusteks või mis lähevad biojäätmeteks ning mis erinevad tavapärastest toidujäätmetest, kuna neid taaskasutatakse energiaalastel eesmärkidel;

16.  leiab, et kõik liikmesriigid peaksid lubama jaemüüjatel toiduainete „müüa enne” kuupäeva lähenemisel müüa värsket toitu tootmiskuludest odavamalt, et vähendada müümata toiduainete äravisatud koguseid ja pakkuda väiksema sissetulekuga tarbijatele võimalust osta odavama hinnaga kvaliteetseid toiduaineid;

17.  soovib rõhutada, et oma eripära tõttu on põllumajandus ressursitõhus ja võib etendada põhilist ja teedrajavat rolli toiduainete raiskamise vastases võitluses; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon lisaks sellekohased ambitsioonikad meetmed oma järgmistesse põllumajandust, kaubandust ja toiduainete turustamist käsitlevatesse seadusandlikesse ettepanekutesse; loodab ühisele tegutsemisele investeerimisel põllumajandusega seotud uuringutesse, teadusesse, tehnoloogiasse, haridusse, nõustamisse ja innovatsiooni eesmärgiga vähendada toiduainete raiskamist ning harida ja ergutada tarbijaid käituma vastutustundlikumalt ja teadlikumalt, et vältida toidujäätmete tekkimist;

18.  on arvamusel, et toiduainete välimusele esitatavad kvaliteedinõuded, mis on kehtestatud Euroopa Liidu või siseriiklike õigusaktidega või äriühingute sise-eeskirjadega ning mis kirjutavad ette iseäranis värskete puu- ja köögiviljade suuruse ja vormi, põhjustavad sageli asjatut müügilt kõrvaldamist, mistõttu raisatakse rohkem toiduaineid; palub sidusrühmadel tunnustada ja selgitada ebatäiuslikus suuruses / ebatäiusliku kujuga põllumajandustoodete toiteväärtust, et vähendada müügilt kõrvaldatud toodete hulka;

19.  palub, et komisjon töötaks välja suunised, kuidas rakendada jäätmete raamdirektiivi (2008/98/EÜ) artiklit 5, milles määratletakse kõrvalsaadused, võttes arvesse, et kõrvalsaaduste tõhusat kasutamist võib takistada õigusliku selguse puudumine ELi õigusaktides selles osas, mida loetakse jäätmeteks ja mida mitte;

20.  palub komisjonil, liikmesriikidel, töötlejatel ja jaemüüjatel töötada välja suunised eesmärgiga vältida toiduainete raiskamist, samuti suurendada nende tegevusele vastavas toidutarneahela etapis ressursitõhusust, teha jätkuvalt tööd selle nimel, et parandada töötlemist, pakendamist ja transporti toiduainete tarbetu raiskamise vähendamiseks;

21.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid ergutaksid parimate tavade vahetamist ning edendaksid teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, et teavitada üldsust toidu ja põllumajandussaaduste väärtusest, toiduainete raiskamise põhjustest ja tagajärgedest ning selle vähendamise viisidest, toetades seeläbi säästvuse ja solidaarsuse põhimõtetest juhinduvat teaduslikku ja kodanikukultuuri; nõuab, et liikmesriigid ergutaksid toitumiskoolituse kursuste korraldamist kõikidel haridustasanditel, sh kõrgkoolides, kusjuures selgitataks näiteks seda, kuidas toiduained säilitada, neist toitu valmistada ja neid kõrvaldada, edendades seeläbi paremaid harjumusi; rõhutab lisaks jaemüüjatele ja meediale ka kohalike omavalitsuste ja munitsipaalettevõtete olulist rolli toidujäätmete tekke ennetamise ja toiduainete raiskamise vähendamisega seotud teabe ja toe pakkumisel kodanikele;

22.  tunneb heameelt mitmetes liikmesriikides juba käivitatud algatuste üle, mille eesmärk on koguda kohalikul tasandil terve toidutarneahela ulatuses kokku müümata jäänud ja tarneahelast eemaldatud tooted, et jagada need ümber ostuvõimetutele elanikkonnarühmadele, kelle sissetulek jääb allapoole elatusmiinimumi; rõhutab sellega seoses liikmesriikide vahel parimate tavade vahetamise ja kohaliku tasandi algatuste tähtsust; rõhutab seejuures niisuguste toodete sorteerimise ja jagamisega tegelevate vabatahtlike kui ka raiskamisvastaseid süsteeme ja meetmeid koostavate spetsialiseerunud ettevõtete väärtuslikku panust;

23.  kutsub jaemüüjaid üles tegelema toidu ümberjaotamise programmidega ostuvõimetute kodanike jaoks ja rakendama meetmeid, mis võimaldavad hinnata alla läheneva aegumistähtajaga tooted;

24.  tervitab ettevõtete poolt ning avaliku ja erasektori, akadeemiliste ringkondade ja kodanikuühiskonna spetsialistide partnerluses tehtud tööd, mille tulemusel luuakse ja rakendatakse Euroopa tasandil kooskõlastatud tegevusprogramme toiduainete raiskamise vastu võitlemiseks;

25.  on seisukohal, et investeerimine meetoditesse, millega kaasneb toiduainete raiskamise vähenemine, võib tuua kaasa ka põllumajandus- ja toiduainetööstuse ettevõtete kahjude vähenemise ning järelikult toiduhindade languse, mis võib parandada ka toidu kättesaadavust vaesemate elanikkonnarühmade jaoks; palub, et komisjon teeks kindlaks viisid ja vahendid, mis võimaldaksid põllumajandus- ja toiduainetööstuse ettevõtteid, hulgimüügiturge, kauplusi, jaemüügikette, avaliku ja erasektori toitlustusettevõtteid, restorane, riiklikke haldusasutusi ja valitsusväliseid organisatsioone paremini kaasata jäätmevastasesse tegevusse; soovitab selleks kasutada internetti ja uusi tehnoloogiaid; märgib selles kontekstis toidualase teadmis- ja innovaatikakogukonna loomise tähtsust, mille eesmärk on muu hulgas ennetada toidu raiskamist; palub komisjonil kutsuda põllumajanduslikku toidutööstust ja sidusrühmi üles kandma oma osa vastutusest toiduainete raiskamise probleemi eest, eelkõige eri suuruses portsjonite pakkumise teel, ning seega hindama kasu, mida annab toiduainete pakkumine lahtise kaubana, ning võtma paremini arvesse üksikmajapidamisi, et vähendada toiduainete raiskamist ning seega tarbijate CO2-jalajälge;

26.  nõuab, et liikmesriigid looksid majanduslikud stiimulid, mille eesmärk on piirata toiduainete raiskamist;

27.  rõhutab, et äravisatud toiduainete tootmise, pakendamise ja transpordiga seotud kasvuhoonegaaside heide on asjatult tekitatud lisaheide; märgib, et toidutarneahela tõhususe parandamine toidujäätmete vältimiseks ja söögiks kõlblike toiduainete raiskamise lõpetamiseks on üks põhilisi kliimamuutuste leevendamise samme;

28.  kutsub komisjoni üles kaaluma võimalikke muudatusi toitlustus- ja majutusteenuseid käsitlevates riigihanke-eeskirjades, et kõigi muude tingimuste võrdväärsuse korral eelistataks lepingute sõlmimisel ettevõtjaid, kes tagavad jagamata (müümata) jäänud toodangu tasuta ümberjaotamise ostuvõimetutele elanikkonnarühmadele ja edendavad konkreetseid tegevusi raiskamise vähendamiseks toidutarneahela eelnevates etappides, näiteks tarbimiskohale kõige lähemas piirkonnas toodetud põllumajandustoodete ja toiduainete eelistamine;

29.  kutsub komisjoni üles näitama eeskuju tähelepanu pööramisega toiduainete raiskamisele ELi institutsioonides ning võtma viivitamata vajalikke meetmeid, et vähendada ELi eri institutsioonide sööklates igapäevaselt äravisatavate toiduainete eriti suurt kogust;

30.  kutsub komisjoni üles hindama ja ergutama meetmeid toiduainete raiskamise vähendamiseks toidutarneahela eelnevates etappides, näiteks kahe kehtivusajaga märgistus („müüa enne” ja „kõlblik kuni”) ning niisuguste toodete soodushinnaga müük, mille kõlblikkusaja lõpp on lähenemas või mis on kahjustatud; märgib, et toidupakendite optimeerimine ja tõhus kasutamine võib toote üldise keskkonnamõju vähendamise kaudu aidata oluliselt ennetada toidujäätmeid, muu hulgas tööstusliku ökodisaini abil, mis hõlmab selliseid meetmeid nagu erineva suurusega pakendid aitamaks tarbijatel osta õige kogus ja vähendada ressursside ülemäärast tarbimist, nõuandmine selle kohta, kuidas tooteid säilitada või kasutada, ning pakendite kujundamine nii, et suurendada kaupade säilivusaega ja säilitada nende värskus, tagades alati selle, et toidu pakendamiseks ja säilitamiseks kasutatakse sobivaid materjale, mis ei kahjusta tervist või toodete säilivust;

31.  palub komisjonil koostöös liikmesriikidega välja anda toiduainete külmutustemperatuuridega seotud soovitused tõendite alusel, et mitteoptimaalsel ja ebaõigel temperatuuril säilitatud toiduained muutuvad enneaegselt mittesöödavaks, mis toob kaasa toiduainete raiskamise; rõhutab asjaolu, et temperatuuride ühtlustatud tasemed kogu tarneahelas parandaksid toodete säilivust ja vähendaksid toiduainete raiskamist piiriüleselt transporditavate ja müüdavate toodete puhul;

32.  tuletab meelde komisjoni läbi viidud uuringu („Tarbijate õiguste suurendamine Euroopa Liidus” – SEK(2011)0469) tulemusi, mille kohaselt 18% Euroopa kodanikest ei saa aru märgistusest „parim enne”; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel selgitada kuupäevade märgistuse tähendust („parim enne”, „aegumise kuupäev”, „kõlblik kuni”), et vähendada tarbijate ebakindlust toiduainete tarbimiskõlblikkuse osas ning anda üldsusele täpset teavet eelkõige selle kohta, et minimaalne säilivusaeg „parim enne” kuupäev on seotud kvaliteediga ja „kõlblik kuni” kuupäev on seotud ohutusega, et tarbijatel oleks lihtsam teha teadlikke valikuid; nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks toidutarneahela sidusrühmade parimatest tavadest lähtuva kasutajasõbraliku juhendi, milles selgitatakse, kuidas kasutada säilivustähtaja lõpule lähenevaid tooteid ning tagada seejuures toiduohutus toiduabiks annetamise ja söödana kasutamise korral, et näiteks sobitada nõudlust ja pakkumist kiiremini ja tõhusamalt;

33.  kutsub liikmesriike üles edendama ja toetama algatusi, mille eesmärk on soodustada säästvat väikese ja keskmise ulatusega tootmist, mis on seotud kohaliku ja piirkondliku turu ja tarbimisega; tunnistab, et kohalikud turud on keskkonnasäästlikud ja suurendavad primaarsektori stabiilsust; palub, et ühises põllumajanduspoliitikas tagataks edaspidi sihtotstarbeline rahastamine edendamaks primaarsektori stabiilsust näiteks otsemüügi, kohalike turgude ning kõikide niisuguste meetmete kaudu, mille eesmärk on edendada igati toidu transportimise vähendamist ja nn nullkilomeetreid;

34.  kutsub liikmesriike üles tagama väikestele kohalikele tootjatele ja tootjate ühendustele võimaluse osaleda riigihangetes, mida korraldatakse eriprogrammide rakendamiseks eelkõige puuviljade ja piimatoodete tarbimise edendamiseks koolides;

35.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon nimetaksid 2014. aasta toidu raiskamise vastaseks Euroopa aastaks, mis oleks oluline algatus Euroopa kodanike teavitamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks ning riikide valitsuste tähelepanu juhtimiseks sellele tähtsale teemale, et eraldada piisavalt vahendeid lähiajal eesseisvate probleemide lahendamiseks;

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 312, 23.11.2008, lk 3. (2) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 48. (3) ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 22. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0006. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0297. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0307.