Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2012. aasta resolutsioon surmanuhtluse kohta Jaapanis (2012/2542(RSP))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni nr 63/168, milles nõutakse, et rakendataks ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni nr 62/149, milles nõutakse surmanuhtlusele ja selle täideviimisele ülemaailmse moratooriumi kehtestamist,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 21. detsembri 2010. aasta resolutsiooni nr 65/206 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta,
– võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse küsimuses,
– võttes arvesse oma 27. septembri 2007. aasta resolutsiooni surmanuhtluse üldise moratooriumi kohta(1),
– võttes arvesse oma 13. juuni 2002. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kaotamise kohta Jaapanis, Lõuna-Koreas ja Taiwanis(2),
– võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta(3),
– võttes arvesse ühisavaldust, mille Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton ja Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjorn Jagland tegid 10. oktoobril 2011. aastal surmanuhtluse vastase Euroopa ja ülemaailmse päeva puhul,
– võttes arvesse avaldust, mille Euroopa Liit tegi surmanuhtluste kaotamise kohta 6. aprillil 2011. aastal ja milles innustatakse Euroopa Nõukogu vaatlejariike, sh Jaapanit surmanuhtlust kaotama,
– võttes arvesse ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, mille Jaapan ratifitseeris 1999. aastal,
– võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,
A. arvestades, et Euroopa Liit on kindlalt pühendunud surmanuhtluse kaotamisele kogu maailmas ja püüdleb selle poole, et põhimõte, mille kohaselt on kõigil õigus elule, oleks üldiselt aktsepteeritud;
B. arvestades, et 2011. aasta oli pärast 1992. aastat esimene aasta, kus Jaapanis surmanuhtlust kordagi täide ei viidud; arvestades, et ajakirjanduses avaldatu kohaselt teatas uus justiitsminister Toshio Ogawa, et ta ei soovi oma eelkäija Hiraoka Hideo ettevaatlikku poliitikat jätkata ning et ta on valmis surmanuhtluse täideviimise korraldustele jälle alla kirjutama;
C. arvestades, et surmanuhtluse üleilmses kaotamises on suuri edusamme tehtud ning järjest rohkem riike on surmanuhtluse kaotanud;
D. arvestades, et kui Jaapan, kes on Aasias juhtiv demokraatlik riik ning rahvusvahelise kogukonna võtmetähtsusega liige, annaks ametlikult lubaduse surmanuhtlus kaotada, siis ei oleks see mitte ainult kooskõlas rahvusvahelise suundumusega, vaid annaks ka kogu maailmale jõulise märguande, et õigust elule tuleb austada ja kaitsta;
E. arvestades, et praegu ootab Jaapanis surmanuhtluse täideviimist umbes 130 surma mõistetud inimest;
F. arvestades, et ei kinnipeetavad ega nende juriidilised esindajad ei tea kuni täideviimise päevani, millal surmanuhtlus täide viiakse, ja et pereliikmeid teavitatakse sellest alles pärast otsuse täideviimist, mis on täideviimise ootel veedetud pikka aega arvestades erakordselt julm kohtlemine;
1. tunneb heameelt selle üle, et ELi ja Jaapani vaheliste suhete aluseks on ühised väärtused − vabadus, demokraatia, õigusriigi põhimõte ja inimõigused;
2. tunneb heameelt selle üle, et 2010. aasta juulist alates ei ole Jaapanis ühtki surmanuhtluse otsust täide viidud ja et 2010. aastal loodi justiitsministeeriumis surmanuhtluse uurimisega tegelev rühm;
3. nõuab tungivalt, et justiitsminister Toshio Ogawa ei kiidaks tulevikus heaks ühtki täideviimise otsust ning et ta toetaks uurimisrühma tööd;
4. kutsub Jaapanit üles jätkama pingutusi 1989. aasta novembrist kuni 1993. aasta märtsini kehtinud de facto moratooriumi taaskehtestamiseks ning innustama ametiasutusi, parlamendiliikmeid, kodanikuühiskonna organisatsioone ja meediakanaleid riigisiseses arutelus Jaapanis surmanuhtluse kasutamise üle aru pidama;
5. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste volinikule, Jaapani peaministrile, Jaapani justiitsministrile ja Jaapani parlamendile.