Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning selle lisaprotokolli, millele Filipiinid on alla kirjutanud,

–  võttes arvesse komisjoni riigistrateegia dokumenti Filipiinide kohta aastateks 2007–2013,

–  võttes arvesse 2009. aasta oktoobris alla kirjutatud ELi–Filipiinide kohtusüsteemi tugiprogrammi rahastamislepingut kohtuväliste hukkamiste toimepanijate vastu algatatud kohtumenetluste kiirendamiseks ja uut programmi „Õigus kõigile”,

–  võttes arvesse, et Filipiinid ratifitseerisid hiljuti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise konventsiooni vabatahtliku protokolli,

–  võttes arvesse ÜRO üldise korrapärase läbivaatamise töörühma 31. mai 2012. aasta aruannet Filipiinide kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni 24. aprilli 2012. aasta avaldust,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Filipiinide kohta, eelkõige 21. jaanuari 2010. aasta resolutsiooni(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Maguindanao Ampatuani perekonna teenistuses olnud Esmail Amil Enog jäi kadunuks 2012. aasta märtsis pärast seda, kui ta andis kohtus tunnistusi selle kohta, et sõidutas relvarühmituse liikmed paika, kus 57 inimest 2009. aastal tapeti; arvestades, et tema tükeldatud surnukeha, millel olid piinamise jäljed, leiti 31. mail 2012. aastal;

B.  arvestades, et pretsedenditu sammuna vahistati pärast 23. novembri 2009. aasta sündmusi Maguindanao veresauna kavandamises süüdistatavad Ampatuani perekonna juhtivad liikmed ning 28 klanniliikme ja liitlase varad ning pangaarved külmutati;

C.  arvestades, et kohus Maguindanao veresaunas süüdistatavate üle algas 8. septembril 2010. aastal Manilas; arvestades, et Andal Ampatuan ja tema mitu poega on veresauna korraldamise eest kohtu all, kuid ligikaudu 100 muud kahtlusalust on endiselt vabaduses;

D.  arvestades, et Esmail Enog oli kolmas tunnistaja, kes on pärast kohtuprotsessi algust 2010. aastal tapetud, samas on teateid selle kohta, et teiste tunnistajate sugulasi on rünnatud, ähvardatud, ahistatud ning neile on pakutud pistist;

E.  arvestades, et hr Enogi jõhker tapmine on selge näide selle kohta, et Maguindanao veresauna soodustanud karistamatuse õhkkond ei ole riigist kuhugi kadunud;

F.  arvestades, et rahvusvahelise ajakirjanduse teateil on 2012. aastal tapetud neli ajakirjanikku ja inimõiguste järgimist kontrollivad organisatsioonid loevad Filipiine ajakirjanike jaoks ohtlikuks riigiks;

G.  arvestades, et kohtuvälised hukkamised ja sunniviisilised kadumised on pärast president Aquino võimuletulekut oluliselt vähenenud; arvestades samas, et valitsuse suutlikkus võidelda tulemuslikult selliste tegude toimepanijate ulatusliku karistamatuse ning poliitiliselt motiveeritud vägivalla vastu riigis on endiselt ebapiisav;

H.  arvestades, et inimõigustega tegelevate organisatsioonide andmeil on viimasel aastakümnel toime pandud mitmesajast kohtuvälisest hukkamisest kohtus edukalt menetletud vaid seitset juhtumit 11 süüdistatavaga ja mitte ühtegi juhtumit ei ole menetletud pärast võimu üleminekut president Aquinole;

I.  arvestades, et pärast Maguindanao veresauna asutas valitsus eraarmeede vastase sõltumatu komisjoni erarelvarühmituste laialisaatmiseks, kuid konkreetseid tulemusi ei ole siiani saavutatud;

J.  arvestades, et eraarmeede vastase sõltumatu komisjoni 2011. aasta aruande kohaselt tegutseb riigis vähemalt 72 erarelvarühmitust;

K.  arvestades, et Filipiine käsitleva kõige viimases üldise korrapärase läbivaatamise järeldustes korrati 2008. aasta soovitusi, mis olid järgmised: teha lõpp kohtuväliste hukkamiste, sunniviisiliste kadumiste ja piinamistega seonduvale karistamatusele ning anda süüdlased kohtu alla; pingutada rohkem, et täielikult keelustada piinamine, kohtuvälised hukkamised ja sunniviisilised kadumised; teha lõpp karistamatusele, tuues süüdlased kohtu ette; tagada ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate piisav kaitse;

L.  arvestades, et Filipiinide Senat võttis 2011. aasta juunis ja Esindajatekoda 2012. aasta mais vastu inimeste tahtevastast või sunniviisilist kadumist käsitleva seaduse;

1.  mõistab jõuliselt hukka Maguindanao veresauna kolmanda tunnistaja ja nelja ajakirjaniku mõrvamise ning väljendab solidaarsust hukkunute perekondadega;

2.  väljendab tõsist muret kohtuorganite sõltumatuse ja palju aega võtva kohtuotsusteni jõudmise üle riigis toime pandud inimõiguse rikkumiste eest ning nõuab kohese sõltumatu uurimise algatamist seoses hiljutiste mõrvajuhtumitega;

3.  kutsub Filipiinide valitsust üles võtma täiendavaid meetmeid, et teha lõpp kohtuväliste hukkamiste, sunniviisiliste kadumiste ja piinamistega seonduvale karistamatusele ning anda kohtu alla süüdlased, sealhulgas Maguindanao veresauna endiselt vabaduses viibivad toimepanijad; nõuab ka kõigi endiselt vangistuses olevate kadunud isikute vabastamist ja selgituste andmist muude lahendamata juhtumite kohta;

4.  avaldab heameelt süüdistuse esitamise üle 196 isikule seoses Maguindanao veresaunaga, kuid taunib asjaolu, et kohtuprotsessil ei ole siiani tegelikku edasiminekut toimunud;

5.  nõuab tungivat, et Filipiinide valitsus ratifitseeriks rahvusvahelise konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta ja jõustaks sunniviisilist või tahtevastast kadumist käsitleva seaduse;

6.  kutsub Filipiinide valitsust üles tagama inimõiguste kaitsjate, ametiühingutegelaste ja ajakirjanike piisav kaitse, uurima tulemuslikult ajakirjanike vastaseid rünnakuid ja viima need juhtumid kohtu ette ning kaasama siseriiklikku õigusse tugevad õigusaktid, millega keelustatakse sellised teod ja kehtestatakse kriminaalkaristused;

7.  nõuab tungivalt, et riigiasutused looksid inimõiguste komisjoni vastutusalas eriprogrammi tunnistajate ja ohvrite, sealhulgas ohvrite perekondade kaitsmiseks tõsiste inimõiguste rikkumise juhtumite korral, eriti kui teo väidetavad toimepanijad arvatakse olevat sõdurid, politseinikud või riigiametnikud;

8.  avaldab muret, et politsei valve all olevate kahtlusaluste piinamine ja halb kohtlemine on endiselt laialt levinud, ning nõuab tungivalt, et Filipiinide ametiasutused teeksid suuremaid pingutusi ja võitleksid karmilt riigis 2009. aastal vastu võetud terrorismivastase seaduse rikkumise vastu;

9.  nõuab tungivalt, et valitsus keelustaks koheselt ja saadaks laiali poolsõjaväelised üksused (sealhulgas sõjaväe juhtkonna järelevalve all toimuva poolsõjaväelise tegevuse) ja kohalikud relvarühmitused ning kehtestaks täieliku sõjalise ja politsei kontrolli relvastatud tsiviilüksuste, nimelt relvastatud tsiviiljõudude geograafiliste üksuste ja vabatahtlike tsiviilorganisatsioonide üle;

10.  kutsub valitsust üles võtma konkreetseid meetmeid, et rakendada hiljutise üldise korrapärase läbivaatamise käigus Filipiinidele antud soovitusi; nõuab, et valitsus tühistaks viivitamatult korralduse nr 546, et keelustada eraarmeed;

11.  väljendab heameelt selle üle, et Filipiinid ratifitseerisid 30. augustil 2011. aastal Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ning 17. aprillil 2012. aastal piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise konventsiooni vabatahtliku protokolli;

12.  väljendab heameelt Filipiinide valitsuse oluliste sammude üle eesmärgiga hoida ära tapmised ja tuua nende toimepanijad kohtu ette ning prokuröre ühendava uue rakkerühma loomise üle, mis hakkab tegelema kohtuväliste tapmiste ja sunniviisiliste kadumistega;

13.  väljendab heameelt EPJUST-programmi eduka rakendamise ja peatselt kasutusele võetava uue ELi–Filipiinide kohtusüsteemi tugiprogrammi „Õigus kõigile” üle, milleks aastatel 2012–2015 eraldatakse 10 miljonit eurot, et edendada õiguskaitse võrdset kättesaadavust ja selle mõjusat rakendamist kõigile kodanikele üldiselt ning eriti vaestele ja ebasoodsas olukorras olevatele inimestele, sealhulgas naistele, lastele, vähemustele, põlisrahvastele ja inimõiguslastele ning kodanikuühiskonna aktivistidele;

14.  kutsub Filipiinide valitsust üles võimaldama ÜRO eriraportööri visiiti, et uurida inimõiguste olukorda riigis;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Filipiinide presidendile ja valitsusele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ASEANi liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 305 E, 11.11.2010, lk 11.