Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A7-0343/2012),

A.  arvestades, et liikmesriikide turgude avamine tarbijakrediidi tähtsale majandusharule, konkurentsi tugevdamine, tegelemine tarbijakaitse eri tasanditega, ettevõtjatevaheliste võimalike turumoonutuste kaotamine ja siseturu toimimise parandamine on ELi poliitilised ülesanded, mis teenivad tarbijate ja krediidiandjate huve;

B.  arvestades, et tarbijakrediidilepinguid käsitleva direktiiviga, mille tulemuseks oli viie valdkonna sihipärane ühtlustamine vastavalt korrale, mis jätab liikmesriikidele, eeskätt eri rakendamisviiside osas, vähe manööverdamisruumi, on loodud ühine Euroopa tarbijakaitse õigusraamistik;

C.  arvestades, et siiski tuleb veel ületada mõningaid õiguslikke ja praktilisi takistusi;

D.  arvestades, et Euroopa Parlamendi uuringust tarbijakrediidilepinguid käsitleva direktiivi rakendamise kohta nähtub, et direktiivi teatavate põhisätetega (näiteks artikkel 5 lepingueelse teabe kohta) ei ole saavutatud liikmesriikide tarbijakaitse-eeskirjade soovitud ühtlustamist, kuna liikmesriigid tõlgendavad ja rakendavad direktiivi erinevalt;

E.  arvestades, et lühikese tähtaja ja vajalike õiguslike muudatuste arvu ja ulatuse tõttu ei ole kõik liikmesriigid tarbijakrediidilepinguid käsitlevat direktiivi õigeaegselt või mõnel juhul ka täiesti nõuetekohaselt üle võtnud;

F.  arvestades, et statistika näitab, et piiriülese tarbijakrediidi kasutamine ei ole direktiivi jõustumise järel suurenenud, mida võib küll selliste eri tegurite kõrval nagu nt keeleprobleemid seletada ka ränkade probleemidega finantssektoris ning tarbijate ebapiisava teavitamisega piiriülese tarbijakrediidi võimalustest ja tarbijate õigustest vastavate lepingute sõlmimisel;

G.  arvestades, et finantsstabiilsuse tagamisel on tähtis osa krediidisektoris valitsevatel piisavatel tarbijakaitse tavadel; arvestades, et vahetuskursi kõikumine on tarbijate jaoks tõsine risk, eriti finantskriisi ajal;

H.  arvestades, et ülemäärane tarbijakrediidi andmine välisvääringus on kodumajapidamiste riske ja kahjusid suurendanud;

I.  arvestades, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu võttis 21. septembril 2011 vastu tähtsa soovituse välisvääringus laenude andmise kohta (ESRB/2011/1);

J.  arvestades, et direktiivi artikli 27 kohaselt peab komisjon direktiivi mõningad aspektid läbi vaatama ning sellega seoses on ta juba taotlenud ettevalmistava uuringu läbiviimist;

K.  arvestades, et Euroopa Parlament peab eriti tähtsaks seda, et teda direktiivi läbivaatamise etappidest ja tulemustest teavitataks ning et tal oleks võimalus oma seisukohta esitada;

1.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon viib direktiivi läbivaatamist ette valmistades juba läbi uuringut direktiivi mõju kohta siseturule ja tarbijakaitsele, et täpselt välja selgitada direktiivi mõju piiriülese krediidi kasutamisele, ning tunnustab komisjoni, liikmesriikide seadusandjate ja krediidiasutuste tehtud põhjalikku tööd;

2.  juhib tähelepanu sellele, et piiriülese tarbijakrediidituru täiustamine annaks siseturu tugevdamise kaudu Euroopa lisaväärtust; on seisukohal, et selle saavutamiseks tuleks muu hulgas tarbijaid paremini teavitada võimalusest saada tarbijakrediiti teistes liikmesriikides ja tarbijate õigustest vastavate lepingute sõlmimisel;

3.  võtab teadmiseks, et piiriülene tarbijakrediit moodustab kogu krediiditurust vähem kui 2% ja et umbes 20% sellistest laenudest võetakse veebikeskkonnas;

4.  juhib tähelepanu sellele, et direktiivi üks eesmärke oli tagada teabe kättesaadavus, mis soodustaks ühtse turu toimimist ka laenude valdkonnas, mistõttu tuleb hinnata, kas piiriüleste tehingute arv kasvab;

5.  on seisukohal, et lepingueelset teavet puudutavad sätted, artikli 5 lõike 6 kohaselt nõutavad selgitused ja artiklis 8 sätestatud krediidivõimelisuse hindamine on olulised tarbijate teadlikkuse tõstmisel välisvääringus krediidi võtmisega seotud riskidest;

6.  nõuab siiski, et järelevalveasutused kohustaksid finantseerimisasutusi andma tarbijatele individuaalset, täielikku ja kergesti mõistetavat teavet välisvaluutalaenudega kaasnevate riskide kohta ning mõju kohta, mida avaldab tagasimaksetele tarbija alalise asukoha liikmesriigi seadusliku maksevahendi väärtuse oluline vähenemine ja välisvääringu intressimäära tõus; leiab, et need selgitused tuleks anda enne igasuguse lepingu sõlmimist;

7.  võtab teadmiseks mõnede liikmesriikide väljendatud mure selle üle, kuidas lepingueelset teavet tarbijatele Euroopa tarbijakrediidi standardteabelehega edastatakse, kuna see teave on niivõrd tehnilise iseloomuga, et tarbijatel on raske selle sisu mõista; on seisukohal, et standardteabelehe tõhusus peaks olema üks oluline küsimus, mida komisjoni teostatavas direktiivi mõjuhinnangus käsitletakse;

8.  on rahul komisjoni poolt 2011. aasta septembris läbi viidud SWEEP kontrollmenetlusega, mille käigus selgus, et 70%-l finantseerimisasutuste kontrollitud veebilehtedel olevast reklaamist puudus oluline teave, teatavad tähtsad andmed puudusid ka krediidipakkumistes ja kulud olid neis esitatud eksitavalt, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles astuma samme nende puuduste kõrvaldamiseks; sellega seoses märgib, et tüüpilisi näiteid reguleerivaid eeskirju ei kasutata alati ettenähtud viisil ning et seda olukorda tuleb parandada;

9.  nõuab, et finantseerimisasutuste reklaami- ja turundusvõtete ranget kontrollimist, et vältida eksitava või vale teabe jagamist reklaamis või krediidilepingute turustamisel;

10.  märgib, et mõned liikmesriigid on kasutanud võimalust laiendada direktiivi kohaldamisala ka muudele finantstoodetele, mis ei näi olevat põhjustanud vastuolusid direktiivi kohaldamisel;

11.  rõhutab, et õigusnormid peaksid kajastama üldisi tavasid ning keskmise tarbija ja keskmise ettevõtja vajadusi, mitte aga üksikuid eeskirjade rikkumise juhtusid viisil, mis kahandab tarbijale esitatava teabe arusaadavust, läbipaistvust ja võrreldavust;

12.  märgib, et põhjalikumad eeskirjad ei tähenda alati paremat tarbijakaitset ja et eriti kogenematut tarbijat võib liigne teave pigem segadusse viia kui aidata; tunnustab sellega seoses tarbijaühenduste tegevust ekspertiisi, abi ja finantsteadmiste andmisel ning nende võimalikku rolli hätta sattunud kodumajapidamiste laenude restruktureerimisel;

13.  nõuab tarbijatele õigust saada teavet täiendavate teenuste maksumuse ning õiguse kohta osta lisateenuseid, näiteks kindlustust, teistelt pakkujatelt; on seisukohal, et finantseerimisasutustelt tuleks nõuda selliste teenuste ja nende maksumuse eristamist laenu põhiosaga seotud tasudest ning selgitamist, millised teenused on vajalikud laenu andmiseks ning millised on täielikult laenusaaja otsustada;

14.  on seisukohal, et rohkem tuleks pöörata tähelepanu raskustele, mis võivad tekkida lepingust taganemise õiguse kasutamisel seotud lepingute korral; rõhutab, kui tähtis on tarbijatele selgitada, et kui nad kasutavad õigust taganeda lepingust, mille korral tarnijale või teenusepakkujale maksab lisalepingu kohaselt otse laenuandja, ei pea tarbijad tasuma finantsteenusega seotud lõive, kulusid või komisjonitasusid;

15.  kutsub komisjoni üles hindama, mil määral ei täideta teavitamiskohustusi lepingute puhul, kus vahendajatele ei kehti lepingueelse teavitamise kohustus, et selgitada, kuidas tarbijaid sellistes olukordades paremini kaitsta;

16.  on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleb pöörata enneaegset tagasimaksmist reguleerivatele keerulistele eeskirjadele;

17.  sedastab, et intressimäära muutmisest tuleks tarbijaid nii aegsasti teavitada, et nad jõuaksid enne intressimäära muutumist turgu uurida ja laenuandjat vahetada;

18.  rõhutab vajadust täpsustada „tüüpilise näite” mõiste tõlgendamist;

19.  rõhutab, et tuleb tagada ajaldatud aastase intressikulu arvutamise ühtne metoodika, selgitada ebaselgeid sätteid ja luua kooskõla kõigi teiste õigusaktidega;

20.  kutsub liikmesriike üles tagama riiklikele järelevalveasutustele kõik nende kohustuste täitmiseks vajalikud volitused ja vahendid; kutsub riiklikke järelevalveasutusi üles tõhusalt käesoleva direktiivi sätteid jõustama ja nende täitmist kontrollima;

21.  rõhutab, et edaspidi tuleks ülevõtmise tähtaegade määramisel paremini arvesse võtta ülevõtmisprotsessist tingitud siseriikliku õiguse muudatusi;

22.  kutsub liikmesriike üles laiendama kehtivat tarbijakaitse taset krediidile, sh tarbijakrediiditurul üha enam levivale interneti, lühisõnumiteenuste või muude kaugside vahendite kaudu antavatele lühiajalistele laenudele, mille summad jäävad alla 200 euro künnise ja seega praegu käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja;

23.  rõhutab, et hetkel puudub vajadus direktiivi läbivaatamiseks, pigem tuleks keskenduda selle nõuetekohasele ülevõtmisele ja jõustamisele;

24.  on seisukohal, et direktiivi täieliku ja nõuetekohase ülevõtmise edendamiseks tuleks hinnata selle tegelikku mõju, enne kui komisjon teeb ettepaneku vajalike muudatuste tegemiseks; palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule direktiivi rakendamist käsitlev hindamisaruanne ning täielik hinnang selle mõju kohta tarbijakaitsele, võttes arvesse finantskriisi tagajärgi ja ELi uut finantsteenuste alast õigusraamistikku;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.