Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühise kalanduspoliitika reformi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2 ja artiklit 349,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349 meetmete kohta, mille puhul võetakse arvesse äärepoolseimate piirkondade erilisi iseärasusi ja piiranguid,

–  võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut pealkirjaga „Ühise kalanduspoliitika reform” (COM(2009)0163),

–  võttes arvesse, et tulevane Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF) peaks tagama kohalike elanike õiguse kalastada oma pere tarbeks vastavalt teatud tavadele ning säilitada oma traditsiooniline majanduslik tegevus,

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Kalandusfondi (EKF) suhtes kohaldatavat õigusnormi, nimelt nõukogu määrust (EÜ) nr 1198/2006(2), milles määratakse kindlaks üksikasjalikud eeskirjad ja kord ühenduse struktuuriabi kohta kalandussektoris,

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2005. aasta resolutsiooni naiste võrgustike kohta: kalandus, põllumajandus ja mitmekesistamine(3),

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2006. aasta resolutsiooni rannalähedase püügi ja rannikualade kogukondade probleemide kohta(4),

–  võttes arvesse oma 2. septembri 2008. aasta resolutsiooni kalanduse ja vesiviljeluse kohta seoses Euroopa rannikualade integreeritud majandamisega(5),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2012. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika panuse kohta avalike hüvede loomisesse(6),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika reformi käsitleva rohelise raamatu kohta(7),

–  võttes arvesse uut ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühise kalanduspoliitika kohta (COM(2011)0425),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta [millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1198/2006 ja nõukogu määrus (EÜ) nr 861/2006 ning nõukogu määrus nr XXX/2011 integreeritud merenduspoliitika kohta] (COM(2011)0804),

–  võttes arvesse uut ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta (COM(2011)0416),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Ühise kalanduspoliitika reform” (COM(2011)0417),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta (COM(2011)0424),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrusest (EÜ) nr 2371/2002 (ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta) tulenevate aruandekohustuste kohta (COM(2011)0418),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0291/2012),

A.  arvestades, et väikesemahulisel kalapüügil (hõlmab rannalähedast kalapüüki ja mõnesid rannapüügi liike, karbipüüki ja muid traditsioonilise ulatusliku vesiviljeluse tegevusalasid, näiteks looduslikku limuste kasvatamist rannikuvetes) on väga mitmesugune territoriaalne, sotsiaalne ja kultuuriline mõju mandril, saartel ja äärepoolseimates piirkondades ning spetsiifilised probleemid, mis eristavad seda suuremahulisest kalapüügist ja intensiivsest või tööstuslikust vesiviljelusest;

B.  arvestades, et uues kalanduspoliitika määruses on vaja määratleda rannalähedase kalapüügi mõiste ning võtta arvesse seda liiki kalapüügi tagajärgi rahastamisele uuest Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist;

C.  arvestades, et rannalähedase või rannikuäärse kalapüügi laevastik on väga oluline rannikupiirkondades töökohtade säilitamiseks ja loomiseks ning aitab tagada ELi toiduainetega isevarustatuse, samuti on sellel oluline roll rannikualade arengus ja Euroopa turu kalatoodetega varustamises;

D.  arvestades, et umbes 80% ühenduse kalapüügist toimub alla 15 meetri pikkustel laevadel, mis teeb sellest laevastikusegmendist suurima osalise ühises kalanduspoliitikas; arvestades, et ühine kalanduspoliitika peab andma sobiva, piisava ja vajaliku vastuse probleemidele, mis vaatamata liikmesriikidele kättesaadavaks tehtud järjestikustele meetmetele ikka veel esinevad suures osas väikesemahulise kalapüügi sektoris;

E.  arvestades, et ranna- ja rannalähedaseks kalapüügiks kasutatakse vananenud laevu, mis tuleks muuta ohutumaks ja ajakohasemaks või koguni vahetada välja uute laevade vastu, mis on energiasäästlikumad ja vastavad ohutusnõuetele;

F.  arvestades, et Euroopa tasandil napib statistilisi andmeid ja näitajaid sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta ning tuleb edendada näitajaid, mis annavad sotsiaalmajanduslikke, teaduslikke ja keskkonnaandmeid, mis kajastavad seda liiki kalapüügi geograafilist, keskkonnaalast ja sotsiaalmajanduslikku mitmekesisust;

G.  arvestades, et kui soovitakse saavutada enamiku kalavarude säästev majandamine, on usaldusväärsete teaduslike andmete puudumine jätkuvalt tõsine probleem;

H.  arvestades, et kalanduspoliitika kindlaksmääramisel tuleb lisaks olulistele keskkonnaeesmärkidele kalavarude kaitsel arvesse võtta ka sotsiaalseid ja majanduslikke eesmärke, mis on tähelepanuta jäetud, eriti väikesemahulise kalapüügi puhul;

I.  arvestades, et ühise kalanduspoliitika praeguse tsentraalse juhtimise tõttu ei vasta suunised sageli tegelikkusele, jäävad sektorile (kes ei osale nende arutamisel ega väljatöötamisel) arusaamatuks, on raskesti rakendatavad ja annavad sageli soovitule vastupidiseid tulemusi;

J.  arvestades, et ülekantavatel püügiõigustel põhinevaid majandamismudeleid ei saa pidada meetmeks ülepüügi ja liigse püügivõimsuse vastu võitlemisel;

K.  arvestades, et kohustuslikus korras üksnes turuinstrumentide, näiteks ülekantavate püügikontsessioonide abil laevastiku vähendamise tagajärjel võivad sektoris valitseva seisundi saavutada ettevõtjad, kes on konkurentsivõimelisemad ainult majanduslikus mõttes, tehes seda väiksema keskkonnamõjuga ning (otseselt ja kaudselt) rohkem töökohti loovate ettevõtjate ja laevastikuosade arvelt;

L.  arvestades, et majandus- ja sotsiaalkriis kahjustab eriti kalandussektorit ning selles kontekstis võib väikesemahuline kalapüük olla vähese kapitaliseerimise tõttu veelgi haavatavam; arvestades, et on tähtis tagada väikesemahulise kalapüügiga tegelevate kogukondade majanduslik ja sotsiaalne stabiilsus;

M.  arvestades, et väikesemahuline ranna- või rannalähedane kalapüük on oma struktuuriliste puuduste tõttu sõltuvam teatud liiki majanduslikest vapustustest (nagu kütusehindade kiire tõus või raskused laenu saamisel) ja järskudest muutustest ressursside kättesaadavuses;

N.  arvestades, et väikesemahulise kalapüügi eripära on üks aspekt, mida tuleb tulevases ühises kalanduspoliitikas arvesse võtta, kuid samal ajal ei tohi see olla reformi sotsiaalse mõõtme ainus kese, arvestades praegu kogu sektorit mõjutavat tõsist kriisi;

O.  arvestades, et tootmiskulude praeguse märkimisväärse tõusuga, eriti kütusehinna tõusu tõttu, ei käi kaasas samasugune suundumus kala esmamüügihindades, mis on paljudel juhtudel samaks jäänud või langevad, ning see süvendab sektori kriisi;

P.  arvestades, et turg ei tasu täielikult väikesemahulise kalapüügiga seotud positiivsete sotsiaalsete ja keskkonnaalaste välismõjude eest; arvestades, et ühiskond tervikuna ei tunnusta ega tasusta kalandusega seotud tegevusalasid, mis moodustavad selle sektori multifunktsionaalse poole ja toodavad avalikke hüvesid muu hulgas rannikuäärse elu, toitlustuse, muuseumiteaduse ja harrastuskalapüügi elavdamise teel, mis tuleb kasuks kogu ühiskonnale;

Q.  arvestades, et tulevases Euroopa Merendus- ja Kalandusfondis (EMKF) tuleks täielikult arvesse võtta rannalähedase ja väikesemahulise kalapüügi eriprobleeme ja -vajadusi nii rannikualadel kui ka sisemaal ning ka tulevases reformis kavandatud meetmete rakendamise tagajärgi nii meestele kui ka naistele;

R.  arvestades, et erilisi haigusi, mis esinevad rannalähedase kalapüügi sektoris töötavatel naistel, ei tunnustata kutsehaigustena;

S.  arvestades, et keeluvööndite loomine aitab kaasa vastutustundlike töömeetodite väljaarendamisele, nii rannikuäärsete mereökosüsteemide kui ka traditsioonilise püügitegevuse jätkusuutlikkusele ning kalurikogukondade püsimajäämisele;

T.  arvestades, et väikesemahulisel rannapüügil ja rannalähedasel kalapüügil on väga erisugused omadused, mis erinevad riigiti ja rannikute lõikes;

U.  arvestades, et tähelepanuta ei saa jätta väikesemahulise kalapüügi tähtsust eraldatud rannikupiirkondades vähemuskeelte kaitsmise seisukohast;

V.  arvestades, et väikesemahulise kalapüügiga tegelevate elukutseliste kalurite ühendustesse kuuluvuse ja organiseerituse tase on ebapiisav ning liikmesriigiti erinev;

W.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 viidatakse vajadusele edendada äärepoolseimate piirkondade puhul erimeetmeid, eelkõige kalandussektoris;

1.  on seisukohal, et väikesemahuline kalapüük hõlmab rannalähedast kalapüüki ja mõnesid rannapüügi liike, karbipüüki ja muid traditsioonilise ulatusliku vesiviljeluse tegevusalasid, näiteks looduslikku limuste kasvatamist rannikuvetes;

2.  rõhutab, et väikesemahuline kalapüük on oma omaduste ja kaalukuse tõttu sektoris väga oluline selle saavutamiseks, mis peaks olema igasuguse kalanduspoliitika põhieesmärgid: tagada elanikkonna varustamine kalaga ja rannikuäärsete kogukondade arendamine ning edendada tööhõivet ja kalanduses töötajate paremat elatustaset, kindlustades ühtlasi kalavarude jätkusuutlikkuse ja nõuetekohase säilimise;

3.  on seisukohal, et väikesemahulise kalapüügi segmendi eripära ei tohiks mingil juhul kasutada vabandusena selleks, et see segment ühise kalanduspoliitika üldraamistikust välja jätta, kuigi see poliitika peaks olema piisavalt paindlik, et majandamissüsteeme saaks kohandada rannalähedase kalapüügi eripärale ja probleemidele;

4.  juhib tähelepanu sellele, et väikesemahulise kalapüügi eripära on liikmesriigiti väga erinev ning väikseima ühisosa väljaselgitamine on harva osutunud edasiviivaks lähenemisviisiks otsuste tegemiseks Euroopa tasandil;

5.  on seisukohal, et lähtuda tuleks rannalähedase kalapüügi üldisest määratlusest, millega välditakse seda, et kalandussektoris valitsevate väga erinevate tingimuste (sõltuvalt kalastuspiirkonnast, püütavate varude liigist ja muust asjaomase kohaliku piirkonna eripärast) tõttu ei jää õigusaktide lihtsustamise ja selguse ning mittediskrimineerimise eesmärgid täitmata; samuti on seisukohal, et ühine kalanduspoliitika peaks hõlmama meetmeid, mis võimaldavad teatud paindlikkust sellistel teaduslikult tõendatud juhtudel, kus kalapüük ei oleks ilma üldnorme teatud määral kohandamata võimalik;

6.  juhib tähelepanu vajadusele võtta nõuetekohaselt arvesse olemasolevaid teadusuuringuid väikesemahulise kalapüügi kohta; märgib, et mõnes nendest uuringutest on välja pakutud „väikesemahulise kalapüügi” mõiste, näiteks Atlandi ookeani piirkonnas rannalähedase kalapüügi säästva arendamise projektis PRESPO, milles pakutakse välja arvnäitajatel põhinev käsitusviis Euroopa rannalähedase kalapüügi laevastike määratlemiseks ja liigitamiseks;

7.  on seisukohal, et väikesemahulise kalapüügi määratluses tuleks võttes arvesse tervet rida riiklikke ja piirkondlikke omadusi ja erinevusi valitsemise valdkonnas, muu hulgas austades piirkonnas väljakujunenud rannalähedase kalapüügi traditsiooni perekondade osalemise kaudu nii kalandusettevõtete omamises kui ka tegevuses; rõhutab, et tähtis on sõnastada määratluskriteeriumid, mis on paindlikud ja/või mida saab kombineerida ja kohandada tasakaalustatud viisil väikesemahulise kalapüügi mitmekesisusele ELis;

Kohalik majandamine

8.  arvab, et viimased 30 aastat ühist kalanduspoliitikat iseloomustanud liiga tsentraliseeritud kalavarude majandamise mudel on läbikukkunud ja praeguse reformi tulemusel peab toimuma mõttekas detsentraliseerimine; arvab, et ühise kalanduspoliitika reform peab looma tingimused, mis võimaldavad arvesse võtta kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke eripärasid; rõhutab, et kohalik majandamine, mida toetavad teaduslikult põhjendatud teadmised ning konsulteerimine sektoriga ja sektori osalemine poliitika väljatöötamisel, rakendamisel, ühise juhtimisel ja hindamisel, on majandamisviis, mis vastab kõige paremini kalanduse vajadustele ja soosib kõige tugevamalt kalurite seas ennetavat käitumist;

9.  on arvamusel, et piirkondlikud nõuandekomisjonid peaksid detsentraliseeritud ja piirkondlikuks muudetud ühise kalanduspoliitika uues kontekstis täitma tulevases ühises kalanduspoliitikas palju tähtsamat rolli;

10.  peab tähtsaks tugevdada nõuandekomiteede rolli ning kaaluda koostööd ja ressursside ühist majandamist, mis võimaldab säilitada nende komiteede olemuse ja suurendada nende väärtust, nii et neist saab juhtimisfoorum, millel ei ole otsustusõigust, kuid kus osaleksid sektori ja valitsusväliste organisatsioonide sidusrühmad, see võimaldab käsitleda horisontaalseid küsimusi seoses rannalähedase kalapüügi eriomaste probleemidega;

11.  on seisukohal, et kõikidele liikmesriikidele ühe ühtse mudeli (näiteks ülekantavad püügikontsessioonid) kehtestamine ei ole sobiv lahendus, arvestades ELi kalandusele iseloomulikku suurt mitmekesisust;

12.  peab kasulikuks, kui liikmesriikidele ja/või piirkondadele tehakse vabatahtlikkuse alusel kättesaadavaks erinevad kalavarude majandamise mudelid, mida nad saavad piirkondlikuks muudetud ühise kalanduspoliitika raames endale vabalt valida;

13.  on kindlalt vastu ülekantavate püügikontsessioonide kohustuslikule kohaldamisele igat liiki laevastiku suhtes; arvab, et otsus, kas võtta ülekantavad püügikontsessioonid kasutusele või mitte ning millistes laevastikusektorites seda korda kohaldada, tuleks jätta liikmesriikide teha kokkuleppel pädevate piirkondadega, võttes arvesse erinevaid olukordi ja sidusrühmade arvamusi; arvab, et liikmesriikidel on juba võimalik kehtestada oma siseriiklikes õigusaktides ülekantavate püügikontsessioonide süsteem;

14.  juhib tähelepanu asjaolule, et ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi ei saa vaadelda kindla abinõuna ülepüügi ja ülemäärase püügivõimsuse probleemide lahendamiseks; rõhutab, et reguleeriv käsitusviis, millega saab teha vajalikud kohandused püügivõimsuses, on alati võimalik alternatiiv turupõhisele lähenemisviisile;

15.  on seisukohal, et kui üldised majandamiseesmärgid on seatud, tuleks liikmesriikidele ja pädevatele piirkondadele anda paindlikud võimalused valida piirkondlikuks muutmise raamistikus nende eesmärkide saavutamiseks kõige sobivamad majandamispõhimõtted, eelkõige kalavarudele juurdepääsu õiguse osas, ning võttes arvesse oma laevastike, kalanduse ja varude eripära;

16.  märgib, kui tähtis on tagada, et kõik asjaomased huvitatud osalised on kaasatud väikesemahulist rannapüüki ja rannalähedast kalapüüki käsitlevate meetmete väljatöötamisse;

17.  juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on arvesse võtta mitte ainult laevastiku suurust, vaid ka selle kumuleeruvat mõju ressurssidele ning selle püügimeetodite selektiivsust ja säästlikkust; on seisukohal, et tulevane ühine kalanduspoliitika peaks stimuleerima laevastiku ökoloogilist, majanduslikku ja sotsiaalset jätkusuutlikkust (laevade seisukord ja ohutus, kasutamiskõlblikkus, töötingimused, energiatõhusus, kala ladustamine jne), edendades järk-järgult nende sektorite ja ettevõtjate valdavat osakaalu, kes kasutavad ressursse ja merekeskkonda vähem mõjutavaid selektiivseid püügitehnikaid ja püügivahendeid ning toovad oma kogukonnale suuremat kasu tööhõivevõimaluste loomisega ja töökohtade kvaliteediga; pooldab jätkusuutlikku tasakaalu merepiirkondade olemasolevate kalavarude kaitsmise ning kalandusest ja karbipüügist sõltuva kohaliku sotsiaalmajandusliku võrgu kaitsmise vahel;

Laevastiku tunnused

18.  ei nõustu laevastiku võimsuse üldise ja vahettegematu vähendamisega ning rõhutab, et selle vajaduse korral kohandamisel ei saa olla määravad kohustuslikus korras ja üksnes turukriteeriumid; arvab, et selline kohandamine peab olema ökosüsteemipõhine ja konkreetsed väikesemahulise kalapüügi laevastiku majandamist puudutavad otsused tuleb teha piirkondlikul tasandil, austades subsidiaarsuse põhimõtet, tagades vajadustele kohandatud kalanduskorra, milles peetakse kõige tähtsamaks kalavarudele juurdepääsu ja kaitstakse väikesemahulise kalapüügi laevastikke, ning kindlustades kogukondade kaasamise; nõuab, et kiiresti viidaks läbi uuring ELi laevastiku võimsuse olukorra kohta;

19.  ei nõustu teatud laevastiku võimsuse üldise vähendamisega kohustuslikus korras ja üksnes turukriteeriumide alusel, milleks sunnib võimalik ja soovimatu ülekantavate püügikontsessioonide kehtestamine;

20.  rõhutab edasiste uuringute tähtsust sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse valdkonnas; juhib tähelepanu vajadusele Euroopa tasandi statistika ja näitajate järele, mis annaksid usaldatavaid ja piisavalt asjakohaseid sotsiaalmajanduslikke, teaduslikke ja keskkonnaandmeid, sealhulgas kalavarude ning kutseliste ja harrastuskalurite püügimahtude ligikaudne hindamine, ning nõuab piisavaid vahendeid selle saavutamiseks; arvab, et sellised andmed peaksid kajastama ka kõiki geograafilisi, kultuurilisi ja piirkondlikke erinevusi;

21.  nõuab tungivalt, et komisjon hindaks ELi laevastiku võimsust, mis võimaldaks teha kõige asjakohasemaid otsuseid;

22.  kutsub komisjoni üles jälgima ja kohandama liikmesriikide laevastike võimsuse piirmäärasid, et need oleksid kooskõlas usaldusväärsete andmetega ja arvesse võetaks tehnika arengut;

23.  märgib, et osalevate laevade suur arv ning tehnika ja kalanduse suur mitmekesisus on tegurid, mis seavad väikesemahulise kalapüügi majandamisele suured nõuded ja ülesanded; rõhutab, et teabe kättesaadavus on tõhusa majandamise seisukohalt määrava tähtsusega ning väikesemahulise kalapüügi kohta on vaja rohkem ja paremat teavet;

24.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd liikmesriikide, piirkondlike nõuandekomisjonide ja sidusrühmadega, et kalavarude majandamise eesmärgil töötada põhjalikumalt välja väikesemahulise kalapüügi tunnused ja kanda selle levik ELis kaardile; nõuab eelkõige, et komisjon viiks koostöös liikmesriikidega läbi ammendava ja täpse uuringu väikesemahulise kalapüügi eri sektorite suuruse, tunnuste ja leviku kohta, analüüsides võimalikult täpselt, kus, millal ja kuidas kala püütakse, et teha kindlaks, millised laevastikuosad on ülemäärase võimsusega ja mis on selle põhjused;

25.  märgib, et praegu ei ületa ühenduse osalus teadmistepõhise majandamise toetamiseks kasutatavate bioloogiliste andmete kogumise, töötlemise ja levitamise rahastamises 50%; nõuab seetõttu, et ühendus suurendaks oma jõupingutusi selles valdkonnas maksimaalse lubatud kaasrahastamismäära tõstmise kaudu;

26.  juhib tähelepanu vajadusele põhjalikumalt tunda harrastuskalapüügi praegust olukorda ja arengut, sealhulgas selle majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju; juhib tähelepanu olukordadele, kus harrastuskalapüük ületab ettenähtud piire ning konkureerib kalapüügi ja kala turustamise valdkonnas ebaseaduslikult kutselise kalapüügiga, põhjustades turuosa vähenemist kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning alandades esmamüügihindu;

Toetusmeetmed

27.  tunnistab, et uus EMKF on kavandatud selliselt, et see võimaldab saada rahalisi vahendeid eelkõige ranna- ja rannalähedase kalapüügi laevastiku sektorite jaoks; tunnistab, et lähtudes üldisest raamistikust, mida võimaldab EMKF, peavad liikmesriigid ise määrama oma rahastamisprioriteedid, et leida lahendused selle sektori spetsiifilistele probleemidele ning toetada asjaomaste püügipiirkondade kohalikku ja jätkusuutlikku majandamist;

28.  peab vajalikuks säilitada rahastamisvahend, mis juhindub endiselt põhimõttest, et suurendatakse toetust kaasrahastatavate meetmete jaoks äärepoolseimates piirkondades, samuti säilitada erimehhanismid kalastustegevuse ja kalandustoodete turustamise lisakulude hüvitamiseks, võttes arvesse kalandussektori struktuurilisi piiranguid nendes piirkondades;

29.  rõhutab, et arvestades mõnede kalandusest sõltuvate rannikukogukondade ebakindlat olukorda ja allakäiku ning muude majandustegevuse mitmekesistamise võimaluste puudumist, tuleks tugevdada olemasolevaid vahendeid, fonde ja mehhanisme, et tagada tööhõivealane ühtekuuluvus ja keskkonnasäästlikkus; on seisukohal, et uues ühises kalanduspoliitikas ja mitmeaastases finantsraamistikus tuleks sellele eraldi viidata; rõhutab ka vajadust keskenduda rohkem ühisele majandamisele ja rannalähedase kalapüügi sektori kaasamisele otsustamisprotsessi, edendades selles valdkonnas kohalikke ja piirkondlikke strateegiaid ning piiriülest koostööd, mis hõlmab arendus-, teadus- ja koolitusprojekte ning mida rahastatakse asjakohaselt Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist, Euroopa Sotsiaalfondist ning Euroopa Regionaalarengu Fondist;

30.  kutsub liikmesriike üles võtma arvesse naiste majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise rolli tähtsust kalatööstuses, nii et neile oleksid kättesaadavad sotsiaalsed tagatised; rõhutab, et naiste aktiivne osalemine kalandusega seotud tegevuses aitab esiteks säilitada erilisi kultuuritraditsioone ja -tavasid ning teiseks tagada nende kogukondade püsimise, kaitstes nii nende piirkondade kultuurilist mitmekesisust;

31.  on seisukohal, et tulevase EMKFi rakenduseeskirjad peaksid võimaldama rahastada meetmeid muu hulgas järgmistes valdkondades:

32.  rõhutab, et tulevasest EMKFist toetuste andmisel tuleks eelistada terviklahendusi pakkuvaid projekte, millest saavad kasu rannikuäärsed kogukonnad tervikuna, sellistele projektidele, millest saab kasu ainult väike arv ettevõtjaid; on seisukohal, et juurdepääs EMKFi vahenditele peaks olema tagatud kaluritele ja nende peredele, mitte ainult reederitele;

33.  rõhutab, et kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühine korraldus peaks aitama suurendada väikesemahulise kalapüügi tulu, turgude stabiilsust, parandada kalandustoodete turustamist ja suurendada nende lisandväärtust; väljendab muret seoses võimalusega, et veel olemasolevad riiklikud turureguleerimisvahendid, riiklikud reguleerivad asutused ja maismaal ladustamise toetused, kaotatakse, ning nõuab ambitsioonikat reformi, mis tugevdab ühise turukorralduse vahendeid selle eesmärkide saavutamiseks;

34.  teeb ettepaneku luua Euroopa märgis, mis antakse väikesemahulise kalapüügi toodetele, mis on püütud ühise kalanduspoliitika põhimõtteid järgides, et ergutada parimaid tavasid;

35.  pooldab selliste mehhanismide loomist, mis tagavad väikesemahulise kalapüügi niinimetatud välistegurite tunnustamise, mille eest turg sektorile tasu ei maksa, seda nii keskkonna tasandil kui ka rannikuäärsete kogukondade majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tasandil;

36.  peab tähtsaks edendada õiglast ja õiget lisandväärtuse jagunemist sektori väärtusahelas;

37.  nõuab kolmandatest riikidest imporditud kalatoodete ranget järelevalvet ja sertifitseerimist, mis tagaks, et need on pärit jätkusuutlikust kalapüügist ja vastavad samadele nõuetele, mida peavad täitma ühenduse tootjad (näiteks märgistuse, jälgitavuse, fütosanitaareeskirjade ja miinimumsuuruse osas);

38.  peab õigeks luua (EMKFi või teiste vahendite raames) spetsiaalsed ja ajutised toetusmehhanismid, mida rakendataks hädaolukorras, näiteks loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste (naftareostus, veereostus jne), varude taastamise või ümberkujundamise kavadest tingitud kalapüügi sundpeatamise või kütusehinna järsu lühiajalise tõusu korral;

39.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, et tagada naiste võrdne tasustamine ning muud sotsiaalsed ja majanduslikud õigused, kaasa arvatud kindlustus, mis katab kalandussektoris töötamisel esinevad riskid, ja nende spetsiifiliste haiguste tunnustamine kutsehaigustena;

40.  tunnustab püügitegevuse ajutist keeldu, mida nimetatakse ka bioloogiliseks puhkeajaks, olulise ja end tõestanud vahendina kalavarude kaitsmisel, ja põhilise vahendina teatud püügipiirkondade jätkusuutlikul majandamisel; tunnistab, et kalapüügikeelu kehtestamine liigi elutsükli teatud kriitilistel etappidel võimaldab varudel areneda nii, et püügitegevus saab väljaspool keeluaega jätkuda; arvab, et on õiglane ja vajalik maksta kaluritele püügitegevuse peatamise ajal rahalist hüvitist eelkõige EMKFi kaudu;

41.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma väikesemahulise kalapüügi soodsama kohtlemise võimalusi võrreldes suuremahulise kalapüügiga ja tööstuslikumate laevastikega, tagades samal ajal kalanduse kui terviku tõhusa ja jätkusuutliku majandamise; on seisukohal, et eri püügitehnikate ruumiline eraldamine ja seega ainult väikesemahuliseks kalapüügiks mõeldud alade kindlaksmääramine on üks arvestatav võimalus;

42.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et edendada ja saavutada kalandussektoris tegutsevate naiste töö suurem tunnustamine nii juriidiliselt kui ka sotsiaalselt ning tagada, et täis- või osalise koormusega pereettevõtetes töötavad või oma abikaasat abistavad naised, kes aitavad sellega kaasa iseenda ja perekonna majanduslikule ülalpidamisele, saavad seadusliku tunnustuse või sotsiaalsed tagatised, mis on võrdväärsed füüsilisest isikust ettevõtjate staatusega inimeste omadega, seda eelkõige direktiivi 2010/41/EL kohaldamise kaudu, ning et neile kindlustatakse sotsiaalsed ja majanduslikud õigused, sealhulgas võrdne tasustamine, õigus töötushüvitisele, kui nad kaotavad töö (ajutiselt või alaliselt), õigus pensionile, töö- ja eraelu tasakaal, õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele, juurdepääs sotsiaalkindlustusele ja tasuta tervishoiuteenustele ning tööohutus ja -tervishoid, samuti muud sotsiaalsed ja majanduslikud õigused, sealhulgas kindlustus, mis katab merel esinevad riskid;

43.  pooldab seda, et territoriaalvetes säilitatakse juurdepääsu eritingimused väikesemahulise kalapüügi jaoks;

44.  peab vajalikuks kaasata väikesemahulise kalapüügi sektor eelkõige territoriaalvete ruumilist planeerimist käsitlevatesse mõttevahetustesse, kus on üldiselt rohkem kasutusviise ning avameretuulikud, täitematerjalide kaevandamine ja merekaitsealad peavad püügitegevusega sageli ühes piirkonnas koos toimima;

45.  juhib tähelepanu vajadusele rohkem kaasata väikesemahulise kalapüügi kutseala esindajaid kalanduspoliitika juhtimisse, kindlaksmääramisse ja elluviimisse; rõhutab, kui tähtis on rohkem toetada kalurite rühmi ja kutseorganisatsioone, kes on valmis jagama vastutust ühise kalanduspoliitika elluviimise eest, selleks et ühist kalanduspoliitikat veelgi detsentraliseerida; soovitab väikesemahulise kalapüügi ettevõtjatel tungivalt ühineda olemasolevate tootjaorganisatsioonidega või asutada uusi organisatsioone;

o
o   o

46.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, liikmesriikidele valitsustele ja piirkondlikele nõuandekomisjonidele.

(1) EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59. (2) ELT L 223, 15.8.2006, lk 1. (3) ELT C 286 E, 23.11.2006, lk 519. (4) ELT C 300 E, 9.12.2006, lk 504. (5) ELT C 295 E, 4.12.2009, lk 1. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0052. (7) ELT C 348 E, 21.12.2010, lk 15.