Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 975/98 ringlusse lastavate euromüntide nimiväärtuste ja tehniliste näitajate kohta (COM(2011)0296 – C7-0189/2011 – 2011/0128(NLE))

P7_TA(2012)0206 A7-0440/2011

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2011)0296),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 128 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0189/2011),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0440/2011),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Ettepanek võtta vastu määrus – muutmisakt Artikkel 1 Määrus (EÜ) 975/98 Artikkel 1g – lõige 2 2.  Lõike 1 kohaldamisel edastab emiteeriv liikmesriik komisjonile euromüntide uue kujunduse kavandi vähemalt kuus kuud enne kavandatud käibelelaskmiskuupäeva. Käesoleva määruse sätete järgimist kontrollib komisjon viivitamata ja hiljemalt kümne tööpäeva jooksul. 2.  Lõike 1 kohaldamisel edastab emiteeriv liikmesriik komisjonile euromüntide uue kujunduse kavandi vähemalt kuus kuud enne kavandatud käibelelaskmiskuupäeva. Käesoleva määruse sätete järgimist kontrollib komisjon viivitamata ja hiljemalt 10 tööpäeva jooksul. Komisjon teavitab teisi liikmesriike ja Euroopa Keskpanka oma tähelepanekutest 10 tööpäeva jooksul pärast kontrolli läbiviimist.

Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta resolutsioon Euroopa Liidu sisejulgeoleku strateegia kohta (2010/2308(INI))

P7_TA(2012)0207 A7-0143/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse eriti ELi põhiõiguste harta artikleid 6, 7, 8, artikli 10 lõiget 1, artikleid 11, 12, 21, 47–50, 52 ja 53,

–  võttes arvesse eriti Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 2 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu V jaotise (vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala) 1., 2., 4. ja 5. peatükki,

–  võttes arvesse nõukogu 25. veebruari 2010. aasta otsust sisejulgeolekualase operatiivkoostöö alalise komitee moodustamise kohta(1),

–  võttes arvesse dokumenti „Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel” ning komisjoni teatist pealkirjaga „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele. Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava”(COM(2010)0171),

–  võttes arvesse nõukogus 25. ja 26. veebruaril 2010. aastal vastu võetud Euroopa Liidu sisejulgeoleku strateegiat („Euroopa julgeolekumudeli suunas”),

–  võttes arvesse nõukogus 30. novembril 2005. aastal vastu võetud Euroopa Liidu terrorismivastase võitluse strateegiat,

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule pealkirjaga „ELi sisejulgeoleku strateegia toimimine: viis sammu turvalisema Euroopa suunas” (COM(2010)0673),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule pealkirjaga „ELi sisejulgeoleku strateegia rakendamise esimene aastaaruanne” (COM(2011)0790),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu keemilise, bioloogilise, radioloogilise ja tuumajulgeoleku suurendamise kohta – ELi KBRT-julgeoleku tegevuskava (COM(2009)0273),

–  võttes arvesse nõukogu 24. ja 25. veebruari 2011. aasta järeldusi Euroopa Liidu sisejulgeoleku strateegia toimimist käsitleva komisjoni teatise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 8. ja 9. novembri 2010. aasta järeldusi organiseeritud ja rasket rahvusvahelist kuritegevust käsitleva ELi poliitikatsükli loomise ja rakendamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi ELi prioriteetide kehtestamise kohta võitluseks organiseeritud kuritegevusega aastatel 2011–2013,

–  võttes arvesse Euroopa andmekaitseinspektori 17. detsembri 2010. aasta arvamust, mis käsitleb komisjoni teatist „ELi sisejulgeoleku strateegia toimimine: viis sammu turvalisema Euroopa suunas”,

–  võttes arvesse Europoli aruannet ELi terrorismi olukorra ja suundumuse kohta (TE-SAT 2011),

–  võttes arvesse Europoli hinnangut ELi organiseeritud kuritegevuse ohtude kohta (OCTA 2011),

–  võttes arvesse 2003. aasta Euroopa Liidu julgeoleku strateegiat(2) ja 2008. aasta aruannet selle rakendamise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” – Stockholmi programm(4),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse kohta Euroopa Liidus(5),

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooniga võitlemisel(6),

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi terrorismivastase võitluse poliitika peamiste saavutuste ja edasiste ülesannete kohta(7),

–  võttes arvesse asjaomast Euroopa ja riikide konstitutsioonikohtute kohtupraktikat, mis käsitleb proportsionaalsuse kriteeriumit, ning vajadust järgida seda demokraatliku ühiskonna riigiasutustes,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni arvamust (A7-0143/2012),

A.  arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumine on veelgi kindlustanud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala põhiõiguste ning liikmesriikide erinevate õigussüsteemide ja traditsioonide austamise mõttes; arvestades, et vastavalt aluslepingu sätetele kuuluvad need poliitikavaldkonnad liidu ja liikmesriikide ühisesse pädevusse;

B.  arvestades, et Lissaboni leping on sidunud ELi julgeolekupoliitika tugevalt erilise ELi õigusriigi põhimõttega, pannes aluse sellise julgeoleku tegevuskava väljatöötamisele, mis on ühine ELile ja liikmesriikidele ning mille üle teostatakse demokraatlikku järelevalvet Euroopa ja liikmesriikide tasandil; arvestades, et selle poliitika tugevdamine peab põhinema demokraatlikel väärtustel, inimõigustel ja põhivabadustel;

C.  arvestades, et igasugune julgeolekupoliitika peab hõlmama ka ennetust, mis on eriti oluline ajal, mil majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus kasvab ning ohustab põhiõiguste tõhusust;

D.  arvestades, et Stockholmi programmis rõhutati, et välja tuleks töötada ELi sisejulgeoleku strateegia, et veelgi parandada julgeolekut liidus, kaitsta seeläbi ELi kodanike elu ja turvalisust ning võidelda tulemuslikult organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja muude ohtude vastu, austades seejuures põhiõigusi ning järgides rahvusvahelise kaitse ja õigusriigi põhimõtteid;

E.  arvestades, et hoolimata Lissaboni lepingu jõustumisest ei ole liikmesriigid ega komisjon seni kavandanud Euroopa Parlamendile selles protsessis mingit rolli;

F.  arvestades, et aastateks 2010–2014 kavandatud sisejulgeoleku strateegiat käsitlevas komisjoni teatises on määratletud viis prioriteetset valdkonda, kus EL võib pakkuda lisaväärtust, nimelt raske ja organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja küberkuritegevuse vastu võitlemine ja nende ennetamine, välispiiride haldamise tugevdamine ning loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud õnnetuste suhtes vastupanuvõime tugevdamine;

G.  arvestades, et sisejulgeoleku strateegia rakendamist käsitlevas komisjoni esimeses aastaaruandes tunnistatakse, et kõik 2010. aastal määratletud viis eesmärki jäävad kehtima, ning antakse ülevaade hetkeolukorrast, senistest edusammudest ja edasisest tegevusest;

H.  arvestades, et Stockholmi programmis märgiti, et sisejulgeoleku strateegia väljatöötamine, järelevalve ja rakendamine peaks olema üks sisejulgeolekualase operatiivkoostöö alalise komitee põhiülesandeid;

1.  tunnustab tööd, mida on tehtud sisejulgeoleku strateegia ning sisejulgeoleku strateegia raames väljatöötatud Euroopa julgeolekumudeli aluseks olevate peamiste põhimõtete loomiseks, eeskätt turvalisuse, vabaduse ja eraelu puutumatuse tugevamate seoste osas ning liikmesriikide vahelise koostöö ja solidaarsusega seoses; rõhutab, et ELi julgeolekumeetmed ja koostöö peavad olema kooskõlas liidu põhiõigustega seotud kohustustega ning keskenduma sihipärasele õiguskaitse- ja luuretegevusele, millel on tõestatud suutlikkus vähendada kuritegevuse taset ja ennetada terrorirünnakuid;

2.  rõhutab, et vabadus, turvalisus ja õigus on eesmärgid, mille poole tuleb püüelda paralleelselt, ning usub, et ELi harta rakendamine peab olema täiemõõdulise sisejulgeoleku strateegia tuum; tuletab meelde, et vabaduse ja õiguse saavutamiseks tuleb alati püüelda turvalisuse poole kooskõlas aluslepingute põhimõtete, õigusriigi põhimõtte ja liidu põhiõigustega seotud kohustustega;

3.  võtab teadmiseks edusammud, mida liikmesriigid ja komisjon on teinud organiseeritud ja rasket rahvusvahelist kuritegevust käsitleva ELi poliitikatsükli raames, et täita üldisi strateegilisi eesmärke meetmete abil, mis tuginevad valitsustevahelisele koostööle operatiivtasandil; usub sellegipoolest, et vaja on eristada selgelt ELi ja liikmesriigi tasandi ülesandeid, et Euroopa Parlament peab protsessis osalema poliitiliste orientiiride, rakendamise ja tulemuste hindamise etapis ning et 2013. aastal tuleks läbi viia Euroopa poliitikatsükli põhjalik hindamine; on lisaks seisukohal, et tsükkel tuleks selle olemusest lähtuvalt ümber nimetada ELi operatiivtsükliks; palub liikmesriikidel korrapäraselt hinnata riiklike organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise kavade täiendavust Euroopa tasandil koostatavate kavadega ning analüüsida saavutatud tulemusi ja Euroopa strateegilisi ja operatiivseid tulevikuperspektiive, kaasates ELi institutsioonid, asjaomased ELi ametid ja liikmesriikide parlamendid;

4.  peab ühtlasi vajalikuks näha 2014.–2020. aasta mitmeaastases raamistikus selle strateegia rakendamiseks vastava fondi kaudu ette piisavad rahalised vahendid;

5.  tuletab meelde, et julgeolekupoliitika alane pädevus on jagatud ELi ja liikmesriikide vahel ning tegemist on valdkonnaga, kus tuleb järgida subsidiaarsuse põhimõtet; on seisukohal, et sisejulgeoleku strateegia raamistik võib laiaulatusliku ja sidusa käsitlusviisi abil anda lisaväärtust kõikide ELi institutsioonide ja liikmesriikide selles valdkonnas tehtavatele jõupingutustele;

6.  on seisukohal, et laiaulatuslik ELi tõendus- ja teadmistepõhine analüüs käsitletavate ohtude kohta on tõhusa sisejulgeoleku strateegia oluline eeldus ning Europol peaks teiste ELi institutsioonide, organite ja ametite toel läbi viima asjakohase kogu ELi hõlmava analüüsi, toetudes läbipaistvamale ja tugevamale ohtude hindamise metoodikale ja liikmesriikide igakülgsele panusele;

7.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on nüüd julgeolekupoliitika valdkonnas täieõiguslik institutsiooniline osaleja ning seepärast on tal õigus osaleda aktiivselt sisejulgeoleku strateegia ja ELi julgeolekumudeli üksikasjade ja prioriteetide kindlaksmääramises ning kõnealuste vahendite hindamises, sealhulgas sisejulgeoleku strateegia rakendamise korrapärase järelevalvetegevuse kaudu, mida ELi toimimise lepingu artiklite 70 ja 71 ning sisejulgeolekualase operatiivkoostöö alalise komitee moodustamist käsitleva otsuse artikli 6 lõike 2 alusel teostavad ühiselt EP, liikmesriikide parlamendid ja nõukogu;

8.  toetab sellega seoses ning Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahelise praeguse koostöö põhjal ideed parlamendi poliitikatsükli kohta, mis tuleb viia hästi kooskõlla muu hulgas komisjoni selle valdkonna iga-aastase aruandlusega ja mis lõpeks parlamendi iga-aastase aruandega sisejulgeoleku strateegia hetkeolukorra kohta;

9.  tõstab esile julgeoleku sise- ja välisaspektide vahelise sidususe ja koostoime tähtsust ning rõhutab, et tähtis on tagada sisejulgeolekustrateegia rakendamise meetmete vastavus liidu põhiõigustega seotud kohustustele, eriti ELi lepingu artiklitele 2, 6 ja 7, ning ELi lepingu artiklis 21 sätestatud välispoliitilistele eesmärkidele, samuti rahvusvahelisele inimõigusi käsitlevale ja humanitaarõigusele; võtab teadmiseks ühise dokumendi, mis käsitleb ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) ning vabaduse, turvalisuse ja õigusega (justiits- ja siseküsimused) seotud osalejate vahelisi sidemeid, ning tegevuskavas esitatud meetmed; rõhutab, kui tähtis on asjakohane teabevahetus, konsulteerimine ja koostöö kõigi asjaomaste osalejatega, samuti lahendused, mille eesmärk on sündmusi pigem ennetada kui neile reageerida; ootab selle töö tulemusi, mida tehakse liikmesriikide ja ELi meetmete täiendavust justiits- ja siseküsimuste välismõõtmes käsitleva Stockholmi programmi elluviimise raames, samuti algatusi ELi välisjulgeoleku strateegia võimalikuks ajakohastamiseks;

10.  rõhutab, et kogu sisejulgeoleku strateegia peaks pikas perspektiivis rohkem keskenduma selgele seosele välisohtude ning julgeolekuohtude vältimisel võimalikku olulist rolli täitvate strateegiate ja meetmete (näiteks suunatud arenguabi, vaesuse vähendamise strateegiad, loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste järgsed taastusprogrammid) puudumise või ebatõhusa kasutamise vahel;

11.  võtab teadmiseks, et on määratletud viis põhivaldkonda, milles on ELi ja liikmesriikide tasandil kavandatud erinevaid konkreetseid meetmeid; on seisukohal, et need eesmärgid ei ole ammendavad ning prioriteetide järjekord võinuks olla paremini struktureeritud; rõhutab, et terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus on sisejulgeoleku strateegias peamine prioriteet ja peab selleks jääma; on arvamusel, et käsitleda tuleb ka inimtegevusest tingitud õnnetustele ja loodusõnnetustele, sealhulgas kriitilise tähtsusega infrastruktuuri tõrgetele, vastupanu võime teemat; märgib siiski, et ei näi olevat täielikult põhjendatud või asjakohane võtta sisejulgeoleku strateegia raames meetmeid intellektuaalomandiõiguse jõustamise valdkonnas – teema, mille üle toimub eraldi põhjalik arutelu;

12.  usub, et organiseeritud kuritegevus mis tahes kujul, sealhulgas maffia, kujutab suurenevat ohtu ELi kodanike vabadusele, turvalisusele ja õigusele ning võitlus selle vastu peab jääma prioriteediks kooskõlas Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2011. aasta resolutsioonis organiseeritud kuritegevuse kohta Euroopa Liidus esitatud soovitustega, võttes aluseks konkreetsed andmed ja teabe ELi ja liikmesriikide praeguse koostöö kohta maffia, rahapesu, korruptsiooni, majanduskuritegevuse ja organiseeritud kuritegevuse muude vormide vastases võitluses;

13.  palub komisjonil ja nõukogul seada korruptsioonivastane võitlus ELi julgeoleku tegevuskavas esmatähtsale kohale ning eraldada selleks piisavad vahendid, võttes arvesse, et Stockholmi programmis (punktis 4.1.) on korruptsiooni nimetatud nende piiriüleste ohtude hulgas, mis kujutavad jätkuvalt ohtu liidu sisejulgeolekule ning nõuavad selget ja kõikehõlmavat vastutoimet;

14.  tuletab meelde, kui tähtis on ennetada terrorismi ja sellega seotud tegevust, kaasa arvatud selle rahastamist, ning võidelda selle vastu, ning ootab ettepanekut haldusmeetmete (näiteks terrorismis kahtlustatavate isikute rahaliste vahendite külmutamine) raamistiku kehtestamiseks ELi toimimise lepingu artikli 75 kohaselt; palub lisaks – väljudes sisejulgeoleku strateegia raamistikust – komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda terrorismiohvreid käsitlevate eri õigusaktide vastuvõtmist, et tunnistada probleemi avalikku iseloomu, ning kaasata neisse üksikasjalikumad sätted, mis tagavad piisava kaitse, toe ja tunnustuse;

15.  peab äärmiselt tähtsaks võidelda otsustavalt keskkonna-, majandus- ja ettevõtete kuritegevuse vastu, mille mõju on ELi kodanike elamistingimustele eriti kahjulik, eeskätt kriisiajal; peab sellega seoses kahetsusväärseks mõnede liikmesriikide poolt võetud meetmeid, mille eesmärk on kergendada karistusi kõnealustes valdkondades toime pandud rikkumiste eest; rõhutab lisaks kõnealuseid valdkondi puudutavate ettepanekute ja mõnede vähem tõsiste kuritegude stigmatiseerimise vastukäivust;

16.  tunneb heameelt selle üle, et võitlus küberkuritegevuse vastu on seatud sisejulgeoleku strateegias prioriteediks, ning rõhutab ennetamisele keskendumise tähtsust; võtab teadmiseks komisjoni lubaduse töötada 2012. aastal välja kõikehõlmav Euroopa internetiturvalisuse strateegia ning toetab seda; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ratifitseeriksid küberkuritegevust käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni;

17.  kordab, et ELi politsei- ja õigusalase koostöö tõhustamine, sealhulgas Europoli ja Eurojusti raames ning asjakohase koolituse abil, on nõuetekohase sisejulgeoleku strateegia seisukohalt ülioluline ning see peab hõlmama nii liikmesriikide pädevaid asutusi kui ka ELi institutsioone ja ameteid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma seda sisejulgeoleku strateegia prioriteediks; nõuab ka sobivaid ja järjekindlaid õiguslikke vahendeid, mis lihtsustavad tõendite kasutamist;

18.  rõhutab ÜJKP missioonide panust õigusriigi põhimõtete järgimise edendamisse ning rahu ja julgeoleku säilitamisse ELi naabruses ja kõikjal maailmas, aidates nii vältida riikide kokkuvarisemist ning kaotada piiriülese kuritegeliku ja terroristliku tegevuse turvapaigad;

19.  peab kahetsusväärseks, et sellega seoses puudub sisejulgeoleku strateegias ikka veel nõuetekohane õigusmõõde; tuletab kooskõlas Stockholmi programmiga meelde, et tuleb tugevdada vastastikust usaldust, arendades järk-järgult Euroopa õiguskultuuri, mis põhineb õigussüsteemide mitmekesisusel ja Euroopa õiguse ühtsusel, ning et liikmesriikide kohtusüsteemid peaksid olema võimelised tegema sidusat ja tõhusat koostööd, järgides seejuures siseriiklikke õigustraditsioone; usub, et prioriteetide kindlaksmääramist õigusalase koostöö valdkonnas tuleb käsitleda tihedate seoste taustal, mis ühendavad ELi toimimise lepingu V jaotises nimetatud ala – vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala – kõiki mõõtmeid; rõhutab, kui tähtis on nõuetekohaselt rakendada kolmandate riikidega sõlmitud õigusalase koostöö lepinguid;

20.  usub, et sise- ja välisjulgeoleku vaheliste seoste seisukohast tuleks veelgi edendada ELi koostööd teiste rahvusvaheliste institutsioonidega, nagu NATO ja OSCE;

21.  rõhutab, et terrorismivastane võitlus on sisejulgeoleku strateegias prioriteet, mille eesmärke ja vahendeid tuleb nõuetekohaselt hinnata, nagu on väljendatud Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2011. aasta resolutsioonis ELi terrorismivastase võitluse poliitika peamiste saavutuste ja edasiste ülesannete kohta; märgib, et rohkem tuleb tähtsustada ennetus- ja kaitsepoliitikat koos vastutuselevõtmise ja reageerimisega; on sellega seoses seisukohal, et tuleb paremini keskenduda sihipärasele õiguskaitse- ja luureandmetest lähtuvale tegevusele, millel on tõestatud suutlikkus ennetada terrorirünnakuid ning mida viiakse läbi kooskõlas vajalikkuse, proportsionaalsuse ja põhiõiguste austamise põhimõtetega ning nõuetekohase järelevalve ja aruandekohustuse alusel; tuletab meelde, et see on oluline, kui EL soovib usaldusväärselt edendada põhiõigusi nii liidu sees kui ka väljaspool liitu;

22.  peab otsustavaks töötada välja ennetusmehhanismid, eelkõige võimaldamaks radikaliseerumise tunnusmärkide või ohtude, sealhulgas vägivaldsest või sõjalisest ekstremismist tulenevate ohtude varast avastamist; tuletab meelde, kui tähtsad on meetmed, mis on suunatud võitlusele vägivaldse radikaliseerumise vastu ohustatud elanikkonnarühmades, ning ootab ELi radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustiku (mille ülesanne on hõlbustada teadmiste vahetamist, tõsta teadlikkust ja selgitada välja uuenduslikud lahendused) tulevast tööd;

23.  tunnustab keskendumist sisejulgeoleku strateegia raames piiride turvalisusele, kuid usub, et piiride haldamine ja inimeste liikuvus ei ole pelgalt julgeolekuküsimused, vaid kuuluvad põhielementidena laiema poliitilise strateegia juurde, mis hõlmab lisaks julgeolekumõõtmele ka ELi tasandi sisserände-, varjupaiga- ja arengupoliitikat ning poliitikat, mis toetab majandus-, sotsiaalset ja demokraatia arengut ning edendab inimõigusi kolmandates riikides; rõhutab lisaks, et julgeoleku taotlemisel tuleb toetuda liidu saavutustele, see tähendab õigusele liidu piires vabalt liikuda;

24.  kordab, et tähtis on tagada liikmesriikide meetmete kooskõlastamine välispiiride haldamisel, ning rõhutab, et vaba liikumise hõlbustamiseks ning välispiiridel tugevama solidaarsuse ja julgeoleku saavutamiseks on vältimatu tihe koostöö ELiga piirnevate naaberriikidega; rõhutab, et integreeritud piirihalduse järkjärgulise kasutuselevõtu eesmärk peaks olema lihtsustada reisimist;

25.  on seepärast seisukohal, et sisejulgeoleku strateegia peaks kajastama suuremal määral Stockholmi programmi tulevikupilti, ning peab otstarbekaks koostada enne 2013. aasta lõppu Stockholmi programmi parlamendipoolne vahekokkuvõte eesmärgiga hinnata programmi strateegilisi, seadusandlikke ja finantsprioriteete; on ka seisukohal, et täiendavat hindamist on vaja asjakohaste Euroopa Liidu ametitega (Europol, Eurojust ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustik) seoses, mida praegu viiakse kooskõlla Lissaboni lepinguga, ning muude ametite ja organite osas; tuletab meelde, et ametite meetmed ja tegevus peavad olema kooskõlas nende rakendamist ja toimimist käsitlevates otsustes määratletud volitustega ning kinni pidama demokraatlikest väärtustest ja põhimõtetest ning ELi põhiõiguste hartas sätestatud vabadustest ja põhiõigustest;

26.  tuletab meelde, et isikuandmete töötlemine ja kogumine sisejulgeoleku strateegia raames peab olema igas olukorras kooskõlas ELi andmekaitse põhimõtetega, eeskätt vajalikkuse, proportsionaalsuse ja õiguspärasuse põhimõtetega, ning kõnealuse valdkonna asjakohaste ELi õigusaktidega; kiidab heaks komisjoni 25. jaanuaril 2012. aastal esitatud andmekaitsealased ettepanekud, kuid on arvamusel, et ettepanek võtta vastu kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd ja õiguskaitset käsitlev direktiiv peab olema auahnem ning pakkuma tugevamat kaitset, eelkõige profileerimist ja automatiseeritud töötlemist käsitlevates sätetes;

27.  kinnitab sellega seoses veel kord vajadust teostada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud ametite üle nõuetekohast demokraatlikku järelevalvet ja hinnata nende tööd, et vältida nende asutustega seoses ohtu, et piir poliitiliste nõuannete ja tegeliku poliitikakujundamise vahel hägustub;

28.  nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning komisjon esitaksid oma ettepaneku – mis oli kavandatud 2011. aastaks – solidaarsusklausli rakendamise kohta, millega ei tohiks dubleerida olemasolevaid algatusi, vaid tuleks määratleda raamistik olemasolevate ELi ja riiklike vahendite, sealhulgas ÜJKP kasutamiseks ja kooskõlastamiseks ELi toimimise lepingu artiklis 222 osutatud olukordades; on seisukohal, et üksnes kõigi liikmesriikide vahel solidaarsusklausli rakendamisega kaasnevate täieulatuslike võimaluste abil on EL valmis ennetama kõiki ohte, mis on suunatud ühe või mitme liikmesriigi julgeolekule, ning neile ohtudele turvalisel ja kooskõlastatud viisil reageerima;

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 52, 3.3.2010, lk 50. (2) „Turvaline Euroopa paremas maailmas – Euroopa julgeolekustrateegia”, mis kiideti heaks 12. detsembril 2003. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel ning koostati ELi kõrge esindaja Javier Solana juhtimisel. (3) „Euroopa julgeolekustrateegia rakendamise aruanne – julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”, S407/08. (4) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 12. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0459. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0388. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0577.

Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta resolutsioon ELi lähenemisviisi kohta kriminaalõigusele (2010/2310(INI))

P7_TA(2012)0208 A7-0144/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle kolmanda osa V jaotise 4. peatükki „Õigusalane koostöö kriminaalasjades”,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle VI jaotist õigusemõistmise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „ELi kriminaalpoliitika suunas: kriminaalõigus Euroopa Liidu poliitika rakendamise teenistuses” (COM(2011)0573),

–  võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad näidissätteid nõukogu arutelude suunamiseks kriminaalõiguse küsimustes,

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse kohta Euroopa Liidus(1),

–  võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta soovitust nõukogule ELi kriminaalõiguse ala loomise kohta(2),

–  võttes arvesse oma uuringuid „ELi kriminaalõiguse ühtlustamine”(3) ja „ELi kriminaalõiguse ala väljatöötamine”(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0144/2012),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõike 2 kohaselt moodustab liit oma kodanikele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva sisepiirideta ala, kus isikute vaba liikumine on tagatud koos muu hulgas kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete rakendamisega;

B.  arvestades, et Euroopa Parlament ja nõukogu võivad vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 83 kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks;

C.  arvestades, et samal ajal nähakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikega 3 ette nn hädapiduri menetlus juhuks, kui mõni nõukogu liige leiab, et kavandatav õigusakt mõjutaks tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid, tunnustades sellega, et kriminaalõigus kajastab sageli mõne konkreetse ühiskonna põhiväärtusi, kombeid ja valikuid, kuid on siiski täielikult kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega;

D.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 nimetatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte on seetõttu kriminaalõigust reguleerivate õigusaktide ettepanekute puhul eriti olulised;

E.  arvestades, et liikmesriikide kriminaalõigus- ja kriminaalmenetlussüsteemid on arenenud aastasadade jooksul ja et neil on igale liikmesriigile iseloomulikud omadused ja eripärad ning sellest tulenevalt peab jätma kriminaalõiguse põhivaldkonnad liikmesriikide pädevusse;

F.  arvestades, et vastastikuse tunnustamise põhimõtet kohaldatakse üha rohkemates poliitikavaldkondades, eelkõige seoses kohtuotsuste ja õigusasutuste otsustega, ning see põhimõte eeldab vastastikust usaldust, mis nõuab võimalikult heade minimaalsete kaitsestandardite kehtestamist;

G.  arvestades, et ELi kriminaalõiguse ühtlustamine peaks aitama arendada ELi ühist kuritegevusevastase võitluse õiguskultuuri, mis liidab riikide õigustraditsioonid, kuid ei asenda neid, ning mõjub hästi vastastikusele usaldusele liikmesriikide õigussüsteemide vahel;

H.  arvestades, et kriminaalõigus peab olema ühtne õigussüsteem, mis lähtub aluspõhimõtetest ja hea valitsemistava standarditest, mis on täielikult kooskõlas ELi põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja teiste rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, mille liikmesriigid on allkirjastanud;

I.  arvestades kriminaalõigusele omast võimet piirata kahtlusaluste, süüdistatavate või süüdimõistetud isikute teatavaid inimõigusi ja põhivabadusi – lisaks kriminaaluurimiste võimalikule häbimärgistavale mõjule – ning võttes arvesse, et kriminaalõigusnormide ülemäärane kasutamine toob kaasa tõhususe vähenemise, tuleb kriminaalõigust kasutada viimase võimalusena (ultima ratio) teatavate selgelt määratletud ja piiratud teguviiside suhtes, mida ei saa tõhusalt käsitleda vähem rangete meetmete abil ja mis põhjustavad ühiskonnale või üksikisikutele tõsist kahju;

J.  arvestades, et ELi kriminaalõigus peaks üldreeglina nägema ette karistusi ainult tahtlikult toime pandud tegude eest või erandjuhtudel raske hooletusega seotud tegude eest ning peab põhinema süü põhimõttel (nulla poena sine culpa), kuid teatud liiki kuritegude puhul võib olla teatavatel juhtudel õigustatud juriidilise isiku vastutus;

K. arvestades, et lex certa nõude kohaselt peavad kriminaalkuriteo elemendid olema täpselt sõnastatud, et tagada kohaldamise, reguleerimisala ja tähenduse osas ennustatavus;

L.  arvestades, et direktiivide puhul säilitavad liikmesriigid teatava kaalutlusõiguse selles osas, kuidas õigusnorme siseriiklikku õigusse üle võetakse, mis tähendab, et lex certa nõude täitmiseks peavad kvaliteetsed olema mitte ainult ELi õigusaktid, vaid ka nende ülevõtmine siseriiklikku õigusse;

M.  arvestades, et ELi kriminaalõigusnormide kehtestamine ei piirdu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga, vaid võib seonduda paljude eri poliitikavaldkondadega;

N.  arvestades, et Euroopa Liit on töötanud kriminaalõigusnorme sageli välja juhtumipõhiselt ja tekitanud sellega vajaduse suurema ühtsuse järele;

O.  arvestades, et Euroopa Parlamendil on vaja välja töötada oma menetlused, et kindlustada koos kaasseadusandjaga kvaliteetne ühtne kriminaalõigussüsteem;

P.  arvestades, et komisjoni, nõukogu ja parlamendi vahelise koostöö hõlbustamiseks kriminaalõiguse valdkonnas on vaja institutsioonidevahelist kokkulepet;

Q.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõikes 1 sätestatakse, et liit moodustab vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajaneva ala, kus austatakse põhiõigusi ning liikmesriikide erinevaid õigussüsteeme ja -traditsioone;

1.  rõhutab, et ELi kriminaalmateriaalõiguse sätete alastes ettepanekutes tuleb võtta täielikult arvesse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

2.  meenutab, et kriminaalõiguses tuleb täielikult tunnustada kahtlusaluste, süüdistatavate või süüdimõistetud isikute põhiõigusi;

3.  rõhutab, et seoses sellega ei piisa viidetest abstraktsetele mõistetele või sümboolsele mõjule, vaid iga uue kriminaalmateriaalõiguse sätte vastuvõtmise vajalikkust tuleb tõestada tarvilike tõenditega, mis näitavad selgelt, et:

4.  tunnistab teiste kriminaalõiguse aluseks olevate üldpõhimõtete tähtsust:

5.  väljendab heameelt, et komisjon on oma hiljutises ELi kriminaalõiguspoliitikat käsitlevas teatises tunnistanud, et kriminaalõiguses tuleks alati esimese asjana otsustada, kas kriminaalmateriaalõiguslikud meetmed peaks üldse vastu võtma;

6.  ergutab komisjoni pakkuma välja meetmeid, mis hõlbustavad ELi kriminaalmateriaalõiguse kehtivate sätete järjekindlamat ja sidusamat jõustamist riigi tasandil, ilma et see piiraks vajalikkuse ja subsidiaarsuse põhimõtet;

7.  rõhutab, et ühtlustamismeetmeid tuleks esitada eelkõige selleks, et toetada vastastikuse tunnustamise põhimõtte praktilist kohaldamist, mitte üksnes ELi ühtlustatud kriminaalõiguse reguleerimisala laiendamiseks;

8.  ergutab komisjoni lisama oma mõjuhinnangutesse ka edaspidi vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamise, toetuma nende liikmesriikide parimatele tavadele, kus on menetluslikud õigused kindlalt tagatud, lisama nendesse põhiõiguste kontrollnimekirja alusel tehtud hindamise ning võtma kasutusele katse, millega tehakse komisjoni ettepanekute puhul kindlaks, kuidas neis on arvesse võetud kriminaalõiguse eespool nimetatud üldpõhimõtteid;

9.  rõhutab vajadust luua vastastikuse usalduse suurendamiseks kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses võimalikult kõrged ühtsed minimaalsed kaitsestandardid;

10.  julgustab komisjoni ja liikmesriike kaaluma ka muid kui seadusandlikke meetmeid, mis tugevdavad usaldust liikmesriikide erinevate õigussüsteemide vahel, suurendavad sidusust ja soodustavad ELi ühise kuritegevusevastase võitluse õiguskultuuri arengut;

11.  rõhutab vajadust ühtsema ja kvaliteetse ELi lähenemisviisi järele kriminaalõiguses ning taunib senist killustatud lähenemist;

12.  väljendab heameelt talitlustevahelise kriminaalõiguse kooskõlastusrühma olemasolu üle komisjonis ning palub komisjonil esitada parlamendile üksikasjalikumat teavet selle volituste ja toimimise kohta;

13.  nõuab komisjonis ühe kindla koordineeriva asutuse määramist, kes vastutavaks kõigi kriminaalõiguse sätteid sisaldavate ettepanekute eest, et tagada ühtne lähenemisviis;

14.  väljendab heameelt nõukogu kriminaalõiguse töörühma olemasolu üle ning palub nõukogul esitada parlamendile üksikasjalikku teavet selle kohta, kuidas nimetatud töörühm suhestub teiste nõukogu töörühmadega, kes tegelevad kriminaalõiguse sätetega muudes poliitikavaldkondades peale justiits- ja siseküsimuste;

15.  nõuab institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimist ELi tulevaste kriminaalmateriaalõiguse sätete ettepanekuid reguleerivate põhimõtete ja töömeetodite kohta ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles looma institutsioonidevahelise töörühma, milles nimetatud institutsioonid ja parlament saaksid koostada sellise kokkuleppe ja arutleda üldiste küsimuste üle, konsulteerides vajaduse korral ekspertidega, et tagada ELi kriminaalõiguse ühtsus;

16.  usub, et institutsioonidevaheline töörühm peaks aitama määrata kindlaks kriminaalkaristuste nõuetekohase ulatuse ja kohaldamise ELi tasandil ning vaatama läbi kehtivad õigusaktid, et vähendada lähenemisviisi praegust killustatust ja jurisdiktsioonide vastuolulisust;

17.  otsustab uurida, kuidas saaks parlamendis kõige paremini kindlustada ühtse lähenemisviisi ELi kriminaalmateriaalõigust käsitlevatele õigusaktidele, ning juhib sellega seoses tähelepanu kooskõlastuskomisjoni puudumisele ning oma õigusteenistuse võimalikule olulisele rollile;

18.  rõhutab, et tähtis on luua parlamendi teabeteenistus, mis saab parlamendiliikmeid igapäevatöös aidata ning tagab sel moel parlamendi kui kaasseadusandja töö kvaliteedi;

19.  juhib tähelepanu, et ühtse lähenemisviisi jaoks on vaja, et enne mis tahes õigusakti ettepaneku vastuvõtmist kriminaalmateriaalõiguse valdkonnas oleks parlamendil kasutada ettepaneku õiguslik analüüs, mis näitab, kas käesolevas resolutsioonis on nimetatud nõuded täielikult täidetud või millised parandused on veel vajalikud;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja Euroopa Nõukogule.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0459. (2) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 116. (3) http://www.europarl.europa.eu/committees/en/studiesdownload.html?languageDocument=EN&file =30499 (4) http://www.europarl.europa.eu/committees/en/studiesdownload.html?languageDocument=EN&file =30168

Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta resolutsioon kaitsetumate tarbijate õiguste tugevdamise strateegia kohta (2011/2272(INI))

P7_TA(2012)0209 A7-0155/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ(2),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2014.–2020. aasta tarbijakaitseprogrammi kohta (COM(2011)0707) ning sellega seotud dokumente (SEK(2011)1320 ja SEK(2011)1321),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)(5),

–  võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega(6),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, nagu see on aluslepingutesse lisatud Euroopa Liidu lepingu artikliga 6, ja eriti selle artiklit 7 (era- ja perekonnaelu austamine), artiklit 21 (diskrimineerimiskeeld), artiklit 24 (lapse õigused), artiklit 25 (eakate õigused), artiklit 26 (puuetega inimeste integreerimine ühiskonda) ja artiklit 38 (kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 12, milles sätestatakse, et „liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid”,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 9, milles sätestatakse, et „oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid”,

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni uue tarbijapoliitika strateegia kohta(8),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Ülemkogule „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta(9),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni reklaami mõju kohta tarbija käitumisele(10),

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuli 2009. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele tarbijakaebuste ja -päringute liigitamise ning nendest teatamise ühtlustatud metoodika kohta (COM(2009)0346) ning sellele lisatud komisjoni soovituse eelnõu (SEK(2009)0949),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 7. aprilli 2011. aasta töödokumenti „Tarbijate mõjuvõimu suurendamine ELis” (SEK(2011)0469),

–  võttes arvesse komisjoni 2011. aasta oktoobri teatist „Turgude toimimine tarbijate huvides – kuues tarbijaturgude tulemustabel” (SEK(2011)1271),

–  võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2011. aasta teatist „Tarbijad tunnevad end ühtsel turul koduselt – viies tarbijatingimuste tulemustabel” (SEK(2011)0299),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisiku kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(11),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris(12),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul(13),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni tarbijakaitse kohta(14),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni siseturu tulemustabeli kohta(15),

–  võttes arvesse oma 13. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, ja direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta ülevõtmise, rakendamise ja jõustamise kohta(16),

–  võttes arvesse oma 3. septembri 2008. aasta resolutsiooni turunduse ja reklaami mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele(17),

–  võttes arvesse Eurobaromeetri eriuuringut nr 342 tarbijate mõjuvõimu suurendamise kohta,

–  võttes arvesse analüüsiaruannet suhtumise kohta piiriülestesse tehingutesse ja tarbijakaitsesse, mille komisjon avaldas 2010. aasta märtsis (Eurobaromeetri kiiruuring nr 282),

–  võttes arvesse Euroopa lähenemisviisi meediaoskusele digitaalkeskkonnas,

–  võttes arvesse komisjoni suuniseid ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamise kohta (SEK(2009)1666),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A7-0155/2012),

A.  arvestades, et tarbijate õiguste ja nende kaitse edendamine on põhiväärtused Euroopa Liidu asjaomaste poliitikavaldkondade arendamiseks, eelkõige ühtse turu tugevdamiseks, ning Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks;

B.  arvestades, et ELi tarbijapoliitika eesmärk peaks olema iga tarbija mõjuvõimu suurendamine ja kõrgetasemeline kaitse;

C.  arvestades, et ühtsel turul tuleb tagada ka kõigi tarbijate kõrgetasemeline kaitse, pöörates erilist tähelepanu kaitsetumatele ehk haavatavatele tarbijatele, et võtta arvesse nende konkreetseid vajadusi ja suurendada nende suutlikkust;

D.  arvestades, et laialdaselt kasutusel olev haavatavate tarbijate mõiste põhineb haavatavusel kui sisemisel põhjusel ning hõlmab ebaühtlast rühma, kuhu kuuluvad isikud, keda peetakse alaliselt haavatavateks nende vaimse või füüsilise puude või psühholoogilise seisundi, vanuse, kergeusklikkuse või soo tõttu, ning arvestades, et haavatavate tarbijate mõiste peaks samuti hõlmama haavatavas olukorras olevaid tarbijaid, st tarbijaid, kes on sattunud ajutise jõuetuse seisundisse lõhe tõttu ühest küljest nende individuaalse seisundi ja iseloomuomaduste ning teisest küljest nende väliskeskkonna vahel, võttes arvesse selliseid kriteeriume nagu haridus, sotsiaalne ja majanduslik seisund (näiteks ülemääraselt suured laenud), juurdepääs internetiühendusele jne; arvestades, et kõik tarbijad võivad mingil eluetapil muutuda haavatavaks välistegurite ja vastasmõju tõttu turuga või probleemide tõttu tarbijatele mõeldud asjakohasele teabele juurdepääsu ja sellest arusaamisega, ning vajada seetõttu erilist kaitset;

Kaitsetus ja haavatav tarbija

1.  märgib, et haavatavuse olukordade mitmekesisus – nii siis, kui tarbijad asuvad seadusjärgse kaitse all, kui ka siis, kui nad leiavad ennast konkreetsest valdkondliku või ajutise haavatavuse olukorrast – raskendab ühtset lähenemist ja kõikehõlmava õigusakti vastuvõtmist, mis on seega sundinud olemasolevates õigusaktides ja kehtivas poliitikas käsitlema haavatavuse probleemi juhtumipõhiselt; rõhutab seetõttu, et Euroopa õigusaktid peavad tarbijate haavatavuse probleemi käsitlemisel püstitama ülesande horisontaalselt, võttes arvesse tarbijate erinevaid vajadusi, võimeid ja olukordi;

2.  rõhutab, et liikmesriigid peavad võtma asjakohaseid meetmeid, et pakkuda piisavaid garantiisid haavatavate tarbijate kaitseks;

3.  rõhutab, et haavatavate tarbijate õiguste strateegia peab olenemata kasutatavast vahendist keskenduma nende õiguste tugevdamisele ja selle tagamisele, et need õigused oleksid tulemuslikult kaitstud ja jõustatud, ning peab pakkuma tarbijatele kõiki vajalikke vahendeid, et nad saaksid langetada asjakohaseid otsuseid ja end maksma panna; on seisukohal, et kuna EL peab keskenduma kõigi tarbijate õiguste tulemuslikule kaitsmisele, ei ole „keskmise tarbija” mõiste piisavalt paindlik, et kohandada seda erijuhtudega, ning ei vasta mõnikord tegelikele oludele;

4.  rõhutab, et tarbijate haavatavust käsitlev strateegia peab olema proportsionaalne, et see ei piiraks isikuvabadusi ja tarbijate valikuvõimalusi;

5.  kutsub komisjoni üles ja ergutab liikmesriike analüüsima pidevalt ja tähelepanelikult sotsiaalset ja tarbimiskäitumist ning olukordi, mis võivad seada teatavad rühmad või üksikisikud haavatavasse olukorda – näiteks analüüsides tarbijate kaebusi – ja teha haavatavusele lõpp erimeetmete abil, kus see on asjakohane, et pakkuda kaitset kõigile tarbijatele, olenemata nende suutlikkusest ja eluetapist;

6.  juhib tähelepanu, et sama kaubamärgi toodete vahel esineb eri liikmesriikides jätkuvalt erinevusi, mistõttu mõnedes liikmesriikides on tarbijad vähem kaitstud; rõhutab, et praegune õiguslik raamistik ei võimalda kõrvaldada sama kaubamärgi toodete kvaliteedierinevusi eri liikmesriikides, ning kutsub komisjoni üles tarbijakaitsealaseid õigusakte vastavalt täiendama;

Hinnang praegusele õiguslikule raamistikule

7.  märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivis 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, käsitleti esimest korda tarbijate haavatavuse probleemi, keskendudes nende tarbijate liigsele mõjutamisele, kelle tahe ei ole veel täielikult välja kujunenud; märgib, et direktiivis 2005/29/EÜ keskendutakse haavatavusele peamiselt tarbijate majanduslike huvide seisukohast;

8.  juhib tähelepanu sellele, et direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, mis on kõige uuem tarbija õiguste kaitset käsitlev õigusakt, tugevdatakse lepingueelse ja lepingulise teavitamise nõudeid, nähes seadusest tuleneva teavitamiskohustuse teenusepakkuja- või müüjapoolse rikkumise korral ette suurema õiguse lepingust taganeda ja kohustades asjakohast teavet edastama selgelt ja arusaadavalt; on seisukohal, et asjakohaseid ja tulemuslikke meetmeid tuleks võtta ka sektorites, mida direktiiv 2011/83/EL ei hõlma ja kus võib esineda erilist haavatavust, näiteks finants- või transpordisektoris;

Mõjuvõimu suurendamine: tarbijate vastutus iseenda kaitsmisel

9.  on seisukohal, et haavatavate tarbijate õiguste tugevdamine ei seisne üksnes õigusnormistiku väljatöötamises ja nende õiguste tulemuslikus jõustamises, vaid ka haavatavate tarbijate suutlikkuse tugevdamises võtta vastu optimaalseid otsuseid; tervitab seetõttu komisjoni pingutusi edendada tarbijate mõjuvõimu suurendamist, pakkudes hõlpsasti kättesaadavat ja arusaadavat teavet ja tarbijate harimist, ning avaldab neile tugevat toetust, kuna kogu tegevus selles suunas aitab muuta siseturgu tõhusamaks ja õiglasemaks; tunneb sellegipoolest muret, et see lähenemisviis võib olla ebapiisav haavatavate tarbijate kaitsmiseks, kuna nende haavatavus võib tuleneda sellest, et neil on keeruline teavet saada või saadud teavet hinnata; palub komisjonil töötada välja tarbijapoliitika kõigi Euroopa tarbijate jaoks ning tagada, et haavatavatel tarbijatel oleks juurdepääs samadele kaupadele ja teenustele ning et neid ei eksitataks;

10.  märgib, et paljude tarbijate haavatavus on tingitud just nimelt kindlameelsuse puudumisest ja sellest, et nad ei saa aru neile antud teabest või valikuvõimalustest, või sellest, et nad ei tunne olemasolevaid kaebuste lahendamise ja hüvitusmehhanisme, ning et need takistused suurenevad piiriülese tarbimise ja rändmüügi puhul, sealhulgas piiriüleses internetikaubanduses;

11.  kutsub ELi ja liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu tarbijate teavitamis- ja harimiskampaaniatele, millega edastatakse õigele tarbijarühmale õige teave, ning neisse rohkem investeerima;

12.  kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles jätkama olemasolevate algatuste (nt Dolceta, Euroopa tarbijakeskuste võrgustik jne) edendamist ja arendamist, tagades samal ajal nende omavahelise kooskõla, et parandada tarbijate teavitamist ja harimist;

13.  juhib tähelepanu, et lepinguliste suhete puhul on tarbija sageli nõrgem osapool; kutsub ettevõtteid üles edendama ja arendama iseregulatsiooni algatusi, et tugevdada haavatavate tarbijate õiguste kaitset, tagada neile juurdepääs paremale ja selgele teabele ning arendada tavasid, mis suurendavad kõigi tarbijate suutlikkust lepingust aru saada ja seda hinnata; kutsub riiklikke pädevaid asutusi üles pakkuma selles osas soodustusi ning tarbijatele vajalikku õiguskaitset;

Teavitamine ja reguleerimine

14.  palub komisjonil ja liikmesriikidel paremini tagada, et teatavate toodete ohutusstandardite ja töötingimuste väljatöötamisel pannakse rõhku kvaliteedinõuetele ja kaitsemeetmetele ning et tulemuslikult võetakse arvesse vajadust tagada haavatavate tarbijate piisav kaitse; märgib, et ettenähtud otstarve ei pruugi hõlmata konkreetseid riske, millega haavatavas olukorras olevad tarbijad võivad kokku puutuda, eriti mis puudutab nägemispuudega isikute juurdepääsu igapäevatoodetele; teeb seetõttu ettepaneku, et teatavate toodete ohutusstandardite ja -tingimuste reguleerimisel võetakse võimaluste piires arvesse mitte ainult ettenähtud otstarvet, vaid ka arvatavat kasutamist; nõuab, et üldise tooteohutuse direktiivi tulevase läbivaatamise raames võetaks neid probleeme arvesse;

15.  palub liikmesriikidel ja komisjonil teha tööd puuetega kodanikele mõeldud märgistuse kättesaadavaks tegemiseks, sh standardimise kaudu, ettevõtjate seas heade tavade levitamiseks ning nende kasutuselevõtu ergutamiseks, ja edendada ettevõtjatepoolset teabe jagamist ja teenuste osutamist kõigile kodanikele kättesaadavas vormingus, sealhulgas seoses Euroopa Liidu vahendite kasutamisega;

16.  palub liikmesriikidel allkirjastada ja ratifitseerida täiskasvanute rahvusvahelist kaitset käsitlev 13. jaanuari 2000. aasta konventsioon, mida kohaldatakse rahvusvahelistes olukordades nende täiskasvanute kaitsmiseks, kes oma võimete kahjustumise või puudulikkuse tõttu ei ole võimelised oma huve kaitsma;

17.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles pidama haavatavate tarbijate õiguste tugevdamist 2014.–2020. aasta tarbijakaitseprogrammi käsitleva määruse ettepaneku käimasoleva läbivaatamise ning tarbijakaitse tegevuskava eelseisva avaldamise raames esmatähtsaks;

18.  kutsub komisjoni üles lisama tarbijate haavatavuse mõõdet tarbijate tulemustabeliga tehtavasse töösse, näiteks jaotades andmed vanuse, haridustaseme või sotsiaalmajanduslike tegurite järgi, et saada selgem ülevaade haavatavate tarbijate vajadustest;

19.  kutsub komisjoni ja liikmesriike kooskõlas ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtetega üles motiveerima ettevõtteid looma vabatahtlikku tööstustoodete rahvusvahelises pimedate kirjas pakendimärgistuse süsteemi (näiteks sellist, mis sisaldab vähemalt toote liiki ja kõlblikkusaega), et aidata seeläbi nägemispuudega tarbijaid;

20.  nõuab samas vaimus, et liikmesriigid ja komisjon edendaksid teadus- ja arendustööd, et välja töötada universaalse disaini põhimõtetele vastavaid kaupu, teenuseid, seadmeid ja rajatisi, mis oleksid suurimal võimalikul määral kõigile inimestele kasutatavad, ilma et oleks vaja teha kohandusi või kasutada eridisaini;

Eriti probleemsed sektorid

21.  toob välja asjaolu, et rahvusvahelistel foorumitel on tunnistatud vajadust kaitsta tarbijaid teavitamise ja finantsturgude reguleerimise kaudu, kuna nende turgude keerukusest tulenevalt võib iga tarbija olla potentsiaalselt haavatav; märgib, et selline keerukus võib viia tarbijad ülemäärastesse võlgadesse; märgib, et vastavalt komisjoni viimase vaatlusuuringu tulemustele sisaldas 70% finantsasutuste ja -ettevõtete veebilehtedest eeskirjade eiramisi, mis olid seotud reklaami ja pakutavate toodete kohta vajaliku põhiteabe pakkumisega, samas kui teave kulude kohta oli esitatud eksitaval viisil; rõhutab, et finantsteenuste sektor peaks rohkem ära tegema, et pakkuda arusaadavaid ja lihtsaid selgitusi enda pakutavate toodete ja teenuste olemuse kohta, ning kutsub kõiki sidusrühmi üles töötama välja tulemuslikke finantsoskuste programme;

22.  nõuab, et teave oleks paremini suunatud ja levitatud kõikide, mitte ainult ametlike kanalite kaudu, ning et seda levitaksid ka tarbijaorganisatsioonid ning piirkondlikud ja kohalikud bürood ja omavalitsusasutused, mis on väiksema liikuvusega tarbijatele lähemal, nähtavamad ja lihtsamini ligipääsetavad;

23.  rõhutab vajadust võtta nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil sihtotstarbelisi meetmeid, mis oleksid suunatud eeskätt haavatavatele tarbijatele, sest vastavalt viimase Eurobaromeetri uuringu tulemustele on end informeeritute ja kaitstutena tundvate tarbijate osakaal alla 50%; eelkõige haavatavatel rühmadel on aga raskusi neile pakutavate valikuvõimaluste mõistmisel, nad ei tunne oma õigusi, seisavad silmitsi arvukamate probleemidega ning probleemide tekkimisel tõrguvad midagi ette võtmast;

24.  rõhutab, et lapsed ja noored, kes kannatavad üha enam istuva eluviisi ja rasvumise negatiivsete tagajärgede all, on tundlikumad suure rasva-, soola- ja suhkrusisaldusega toidu reklaami suhtes; tunneb heameelt ettevõtete käivitatud iseregulatsiooni algatuste ja käitumisjuhiste üle, et piirata laste ja noorte kokkupuudet toidu reklaamiga (nt komisjoni tervisliku toitumise, kehalise aktiivsuse ja tervishoiu tegevuskava raames käivitatud algatused), ning palub kõigil sidusrühmadel tulemuslikult harida ja teavitada lapsi ja noori ning nende hooldajaid tasakaalustatud toitumise ja aktiivse, tervisliku eluviisi tähtsusest; nõuab sellega seoses, et komisjon analüüsiks põhjalikult, kas lastele ja noortele suunatud reklaami suhtes on vaja rangemaid eeskirju; nõuab tungivalt, et komisjon lisaks laste kaitsmise tarbijakaitse tegevuskava peamiste prioriteetide hulka, keskendudes eelkõige agressiivsele või eksitavale TV- ja internetireklaamile;

25.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama tarbijate teadlikkust tooteohutusest, keskendudes eeskätt kõige haavatavamatele tarbijate rühmadele, nagu lapsed ja rasedad;

26.  väljendab muret mõju pärast, mida haavatavatele tarbijatele avaldab käitumisel põhineva internetireklaami laialdane kasutamine ning pealetükkivate internetireklaami tavade arendamine, eelkõige sotsiaalvõrgustike kaudu; kutsub komisjoni uuesti üles viima 2012. aasta lõpuks läbi üksikasjalikku analüüsi eksitava ja agressiivse reklaami mõju kohta haavatavatele tarbijatele, eriti lastele ja noorukitele;

27.  rõhutab asjaolu, et finantsinvesteerimistoodete reklaamis ei selgitata sageli piisavalt nendega seotud riske ja rõhutatakse liigselt võimalikke hüvesid, mis sageli jäävad saamata, mille tulemusel finantsteenuste toodete tarbijad võivad kaotada oma kapitali; kutsub komisjoni üles kehtestama rangemaid reklaaminõudeid keerulistele finantstoodetele, mis on suunatud jaeinvestoritele, kes ei pruugi finantsriskist aru saada, sealhulgas nõue panna selgelt kirja investori võimalik kahju;

28.  on seisukohal, et lapsed ja noorukid on agressiivse turunduse ja reklaami suhtes eriti haavatavad; kutsub komisjoni üles viima läbi üksikasjalikku analüüsi eksitava ja agressiivse reklaami mõju kohta haavatavatele tarbijatele, eriti lastele ja noorukitele;

29.  rõhutab, et lapsed ja noorukid on eriti haavatavad kommunikatsioonitehnoloogiate, näiteks nutitelefonide ja internetimängude kasutamise suhtes; on seisukohal, et tuleks kehtestada kaitsemeetmed ülemäära suurte arvete vältimiseks sellistes olukordades;

30.  märgib, et vaatamata olemasolevatele õigusaktidele on tarbijatel reisimisel endiselt sageli raskusi ning nad on sageli haavatavas olukorras, eriti reisi tühistamise või hilinemise korral, ja et need raskused on veelgi suuremad, kui tarbija on puudega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid selleks, et tagada parem teavitamine ja juurdepääs vaidluste lahendamise menetlustele seoses muu hulgas reisijate õiguste ja hindade läbipaistvusega; palub komisjonil reisijate õigusi käsitlevate ELi õigusaktide kavandatud läbivaatamisel võtta arvesse haavatavate tarbijate, eriti piiratud liikumisvõimega ja puudega isikute olukorda ning kohandada hüvitamise tasemeid, kriteeriume ja mehhanisme, tagades samal ajal, et praeguseid tasemeid ei vähendata;

31.  märgib, et teenuste digiteerimine võib tähendada seda, et tarbijad, kes erinevatel põhjustel ei pääse internetile juurde või ei saa seda kasutada, võivad sattuda haavatavasse olukorda, kuna nad ei saa täielikult kasutada internetikaubanduse eeliseid ja on seetõttu jäetud välja siseturu olulisest osast, makstes samade toodete eest rohkem või sõltudes teiste abist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama tarbijate usaldust, ületades samal ajal piiriülese e-kaubanduse tõkked tulemusliku poliitika väljatöötamise abil, milles pööratakse kõigi digitaalse lõhe kaotamiseks kavandatud meetmete puhul erilist tähelepanu haavatavate tarbijate vajadustele; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kiirendama Euroopa digitaalarengu tegevuskava vastuvõtmist kõigi ELi kodanike ja tarbijate hüvanguks; rõhutab, et tuleks ergutada kogu ühiskonna ja eriti ettevõtjate jõupingutusi selleks, et teavitada haavatavaid tarbijaid, sealhulgas eakaid tarbijaid, ja võimaldada neil digiteerimise eeliseid täiel määral ära kasutada;

32.  rõhutab, et peamiste tarneturgude liberaliseerimine on suurendanud konkurentsi, millest võib tarbijatel seega kasu olla, kui neid on nõuetekohaselt teavitatud ja nad on suutelised võrdlema hindu ning vahetama teenusepakkujat; märgib, et läbipaistvuse puudumine peamistel tarneturgudel, muu hulgas energia- ja telekommunikatsioonisektoris, on mõningatel juhtudel raskendanud tarbijatel üldiselt ja konkreetsemalt haavatavatel tarbijatel tuvastada, milline tariif vastab kõige paremini nende vajadustele, vahetada teenusepakkujat ja saada aru arvele märgitust; kutsub komisjoni, liikmesriike ja ettevõtjaid üles võtma asjakohaseid meetmeid selle tagamiseks, et tarbijatele üldiselt ja eriti haavatavatele tarbijatele oleks kättesaadav selge, arusaadav ja võrreldav teave tasude, tingimuste ja heastamisvõimaluste kohta ning neil oleks lihtne teenusepakkujat vahetada;

33.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ettepanek võtta vastu tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv ja ettepanek võtta vastu tarbijavaidluste veebipõhise lahendamise määrus, mida praegu läbi vaadatakse, võimaldaksid haavatavatele tarbijatele tegeliku juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismile kas tasuta või võimalikult väikese kuluga; kutsub komisjoni üles kaaluma sobivaid mehhanisme, mille abil tagada, et ELi tasandi kollektiivse õiguskaitsemehhanismi võimaliku loomise kontekstis võetakse piisavalt arvesse haavatavate tarbijate vajadusi ja õigusi;

34.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd haavatavusega võitlemise ulatusliku ja sidusa poliitilise ja seadusandliku strateegia vastuvõtmisel, võttes arvesse kõigi asjassepuutuvate olukordade mitmekesisust ja keerukust;

o
o   o

35.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22. (2) ELT L 304, 22.11.2011, lk 64. (3) ELT L 376, 27.12.2006, lk 21. (4) ELT L 95, 15.4.2010, lk 1. (5) ELT L 364, 9.12.2004, lk 1. (6) 6 ELT L 373, 21.12.2004, lk 37. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0453. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0491. (9) ELT C 50 E, 21.2.2012, lk 1. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0484. (11) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31. (12) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37. (13) EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1. (14) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 1. (15) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 25. (16) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 26. (17) ELT C 295 E, 4.12.2009, lk 43.

Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus euromüntide emiteerimise kohta (COM(2011)0295 – C7-0140/2011 – 2011/0131(COD))

P7_TA(2012)0210 A7-0439/2011

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0295),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 133, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0140/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 23. augusti 2011. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 25. aprilli 2012. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0439/2011),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 22. mail 2012. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2012 euromüntide emiteerimise kohta

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 651/2012) lõplikule kujule).

(1) ELT C 273, 16.9.2011, lk 2.

Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta resolutsioon siseturu tulemustabeli kohta (2011/2155(INI))

P7_TA(2012)0211 A7-0153/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni avaldatud siseturu tulemustabelit nr 23 (SEC(2011)1128),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 24. veebruari 2012. aasta töödokumenti „Ühtse turu tulemuslikkuse suurendamine: iga-aastane valitsemistavade kontroll 2011”,

–  võttes arvesse komisjoni avaldatud siseturu tulemustabelit nr 22 (SEC(2011)0372),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 24. veebruari 2012. aasta töödokumenti „Ühtse turu probleemide tõhusa lahendamise edendamine – SOLVITi potentsiaali kasutamine 10 aasta möödumise puhul selle loomisest”,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu liikmete 30. jaanuari 2012. aasta avaldust „Majanduskasvu toetava konsolideerimise ja töökohti loova majanduskasvu suunas”, mis käsitleb ühtse turu haldamist ja kohustust „kiiresti ja täielikult rakendada liikmesriikide tasandil” seda, milles liikmesriigid on juba kokku leppinud, et kasutada ära ühtse turu kõiki võimalusi,

–  võttes arvesse 2010. aasta aruannet võrgustiku SOLVIT arengu ja tulemuste kohta (SEC(2011)0229),

–  võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. ”Üheskoos uue majanduskasvu eest'' (SEC(2011)0467),

–  võttes arvesse komisjoni 11. novembri 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus. 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (COM(2010)0608),

–  võttes arvesse ühtse turu foorumil heakskiidetud Krakówi deklaratsiooni,

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Ühtne turg inimeste silme läbi: kodanike ja ettevõtjate 20 põhimuret” (SEC(2011)1003),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. ”Üheskoos uue majanduskasvu eest'' (COM(2011)0206),

–  võttes arvesse aastaaruannet katseprojekti „EU Pilot” toimimise kohta (COM(2010)0070),

–  võttes arvesse komisjoni 11. novembri 2010. aasta teatist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 260 lõike 3 rakendamise kohta (SEC(2010)1371),

–  võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2009. aasta soovitust ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta(1),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele(2),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni siseturu tulemustabeli kohta(3),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni SOLVITi kohta(4),

–  võttes arvesse professor Mario Monti aruannet „Ühtse turu uus strateegia Euroopa majanduse ja ühiskonna teenistuses”,

–  võttes arvesse nõukogu (konkurentsivõime – siseturg, tööstus, teadusuuringud ja kosmos) 10. detsembri 2010. aasta järeldusi ühtse turu akti kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A7-0153/2012),

A.  arvestades, et toimiva siseturu olulisust rõhutati esimesel ühtse turu foorumil (toimus 2–4. oktoobril 2011 Poolas Krakówis) ning iseäranis Krakówi deklaratsioonis ja parlamendi 1. detsembri 2011. aasta resolutsioonis ühtse turu foorumi tulemuste kohta(5), kus ühtset turgu kirjeldatakse kui kõige jõulisemat vahendit, millega Euroopa Liit tagasi jätkusuutliku majanduskasvu ja töökohtade loomise teele aidata;

B.  arvestades, et siseturg ei saa nõuetekohaselt toimida ilma selle toimimist mõjutavate direktiivide nõuetekohase ülevõtmise, kohaldamise ja jõustamiseta;

C.  arvestades, et on hädavajalik, et liikmesriigid ei võtaks siseturgu reguleerivaid õigusakte riiklikusse õigustikku üle mitte üksnes õigel ajal, vaid ka vastavalt nõuetele, ning arvestades, et kui üks liikmesriik nõudeid ei täida, kahjustab mitte üksnes selle liikmesriigi, vaid kogu liidu majandushuve;

D.  arvestades, et Euroopa direktiivide õigeaegsest ja nõuetekohasest ülevõtmisest ei piisa, vaid oluline on ka ELi õiguse korrektne rakendamine;

E.  arvestades, et siseturu tulemustabeli avaldamine on järjepidevalt aidanud edendada ühtse turu eeskirjade ülevõtmist, andes objektiivseid ja olulisi andmeid nende eeskirjade ülevõtmise ja rakendamise kohta liikmesriikides; on siiski seisukohal, et mõned liikmesriigid ei suuda endiselt täita eesmärki võtta Euroopa õigusaktid korrektselt ja õigeaegselt üle riigi õigustikku, mistõttu objektiivsete andmete esitamine peaks jääma siseturu tulemustabeli peamiseks ülesandeks süstemaatilise ja sõltumatu järelevalve kaudu; arvestades, et vaja on rakendada kvalitatiivsemat lähenemisviisi, et näha arvudest kaugemale ning teha kindlaks mahajäämuse põhjused;

F.  arvestades, et kuigi siseturu tulemustabelit ja tarbijaturu tulemustabelit kasutatakse erinevates olukordades ning nende puhul kasutatakse eri kohaldamisalaga metoodikat ja eri näitajaid, on neil ühine eesmärk siseturu toimimist parandada;

G.  arvestades, et Malta on ELi direktiivide õigel ajal ülevõtmises parimaid tulemusi saavutanud ning Belgia kuulub viimaste hulka, olles suurendanud oma niigi suurt mahajäämust ülevõtmises;

H.  arvestades, et vaid Eestil on siseturu „tervisekontrolli” kõigis valdkondades ette näidata head tulemused;

I.  arvestades, et ehkki väikese haldusaparaadiga riikidel on piiratud ressursid keeruliste õigusloometoimikutega tegelemiseks, on väikesed liikmesriigid, näiteks Malta, sellele vaatamata suutnud kinni pidada ülevõtmistähtaegadest;

J.  arvestades, et praegune ülevõtmise mahajäämuse keskmine näitaja 1,2% on taas kord suurem riigipeade ja valitsusjuhtide 2007. aastal kokkulepitud 1% eesmärgist, peab kahetsusväärseks suundumust, mis näitab ülevõtmise mahajäämuse suurenemist, ning julgustab liikmesriike suunama rohkem vahendeid selle suundumuse vastu võitlemiseks, kuid märgib samas, et mitmed liikmesriigid on vähendanud ülevõtmist ootavate direktiivide arvu;

K.  arvestades, et 85 direktiivi on vähemalt ühes liikmesriigis veel üle võtmata (killustumistegur on 6%) ega saa seepärast ühtset turgu täiel määral mõjutada;

L.  arvestades, et kahe direktiivi puhul on ülevõtmistähtaega ületatud rohkem kui kahe aasta võrra, mis tähendab riigipeade ja valitsusjuhtide 2007. aastal seatud täisleppimatuse eesmärgi otsest eiramist;

M.  arvestades, et puudulikult ülevõetud direktiive on keskmiselt 0,8%, vaatamata tõsiasjale, et komisjon toonitas ühtse turu aktis vajadust selge ja otsustava poliitika järele, mis oleks suunatud siseriikliku õiguse vastavuse puudujääkidele;

N.  arvestades, et viimase paari kuu jooksul on vähemalt seitsmes liikmesriigis süvenenud mahajäämus ELi direktiivide ülevõtmisel;

O.  arvestades, et ülevõtmise kvaliteedi kohta on vaja täpsemat teavet;

P.  arvestades, et vastuvõetud õigusaktide koostamise parem kvaliteet aitaks vähendada viivitusi ELi õigustiku ülevõtmises;

Q.  arvestades, et Lissaboni leping andis esimest korda võimaluse rakendada ülevõtmismeetmete teatamata jätmise korral Euroopa Kohtu määratud vahetut karistust;

R.  arvestades, et komisjon, Euroopa Parlament, liikmesriikide parlamendid ja ametiasutused peavad rohkem pingutama, et kodanike õigusi määratleda, neid nende õigustest teavitada ja aidata neil oma õigusi kehtestada, võimaldades sel viisil ka siseturul paremini toimida;

S.  arvestades asjaolu, et kui siseturu eeskirju kohaldatakse vääralt, võib tõhusate kahju hüvitamise süsteemide puudumine vähendada kodanike õiguste tulemuslikkust, sundides neid algatama enda kaitseks pikka ja aeglast kohtumenetlust;

T.  arvestades, et siseturu eeskirjade nõuetekohase kohaldamise eest vastutavate ametiasutuste ning väära kohaldamise korral kahjude hüvitamise eest vastutavate ametiasutuste vahel peab toimima sujuv parimate tavade ja teabe vahetamine;

U.  arvestades, et võrgustiku SOLVIT rajasid komisjon ja liikmesriigid 2002. aastal eesmärgiga lahendada kodanike ja ettevõtjate probleeme, mida põhjustab siseturgu reguleerivate õigusaktide väär kohaldamine;

V.  arvestades, et SOLVIT on probleemide lahendamise sidusvõrgustik, milles ELi liikmesriigid (ning Norra, Island ja Liechtenstein) teevad koostööd, et ilma kohtumenetluseta lahendada kodanike ja ettevõtjate probleeme, mis on tekkinud sellest, et liikmesriikide ametiasutused on siseturgu reguleerivaid õigusakte vääralt kohaldanud;

W.  arvestades, et SOLVIT on edukas süsteem, mille abil mitteametlikult hüvitatakse kahju keskmiselt kümne nädala jooksul, ning arvestades, et SOLVITi edukus siseturu probleemide lahendamisel võiks olla hea eeskuju näiteks teiste ühtse turu abiteenuste jaoks;

X.  arvestades, et maksimaalse tõhususe ja parimate tulemuste saavutamiseks on oluline tugevdada ja jätkuvalt arendada SOLVITi esindatust ning võimekust kõikidel riiklike ametiasutuste tasanditel;

Y.  arvestades, et SOLVIT peaks täiendama rikkumismenetluste juriidilist käsitlemist komisjonis, juhtides komisjoni tähelepanu konkreetsetele probleemidele seoses ELi õigustiku ülevõtmise ja kohaldamisega liikmesriikides;

Z.  arvestades, et komisjon valmistab ette uut strateegiat, millega SOLVITit tugevdada;

Siseturu õigusraamistiku loomine

1.  tunnustab siseturu tulemustabelit ja SOLVITit kui olulisi vahendeid, mis vaatamata oma erinevale olemusele aitavad jälgida ja tuvastada probleeme ELi õigustiku ülevõtmises ja kohaldamises, aga tuvastada ka siseturu puudusi ja kitsaskohti, et edendada meetmete võtmist paremini toimiva siseturu huvides;

2.  kinnitab, et siseturgu reguleerivate õigusaktide õigeaegne ja nõuetekohane ülevõtmine ja rakendamine on oluline eeldus, mis aitab jõuda eduka siseturuni, mis omakorda on suurema konkurentsivõime ja majanduskasvu peamine mõjur, eeskätt majanduskriisi ajal;

3.  kiidab heaks tõsiasja, et komisjon liitis siseturu tulemustabelit, „Teie Euroopat”, „Teie Euroopa Nõuannet”, SOLVITit, siseturu infosüsteemi (IMI) ja ühtseid kontaktpunkte käsitlevad aruanded üheks terviklikuks aruandeks, iga-aastaseks valitsemistavade kontrolliks, mis aitab siseturu toimimist lugejasõbralikult ja terviklikult hinnata;

4.  on seisukohal, et liikmesriikide edusammude pidev ja sage jälgimine on üks peamisi tegureid, mis innustab neid oma jõupingutusi suurendama; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni avalduse üle, et siseturu tulemustabel avaldatakse ka edaspidi igal aastal suvel või suve paiku; täheldab siiski murega, et eraldi aruanded iga-aastase valitsemistavade kontrolli kõigi erinevate aspektide kohta võivad viia tähelepanu ühtselt lähenemiselt kõrvale ning kallutada komisjoni talitusi pigem iga-aastases valitsemistavade kontrollis esile tõstetud probleemide kohta aruannete koostamise kui nende lahendamise poole;

5.  nõuab, et nõukogu võtaks ülesandeks vähendada veelgi ülevõtmisel esinevat mahajäämust, kuid seaks samas realistlikumad ülevõtmise ja rakendamisega seotud eesmärgid, mida liikmesriigid peavad täitma;

6.  kutsub liikmesriike üles nende osalusel koostatud direktiive tõsiselt võtma ning täitma ka tegelikkuses Euroopa Liidu aluslepingutes võetud kohustusi;

7.  väljendab heameelt, et ülevõtmistähtaja pikalt ületanud direktiivide arvu vähendamises on tehtud märgatavaid edusamme, ning kutsub liikmesriike üles jätkama sellega seoses oma jõupingutusi;

8.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles siseturu nõuandekomitee tegevuse raames üle vaatama võimalusi, kuidas parandada komisjoni ja liikmesriikide koostööd, aga ka kuidas parimal viisil vahetada häid tavasid ning esitleda edukaid mehhanisme, mida liikmesriigid on rakendanud;

9.  kutsub komisjoni üles klassifitseerima siseturu tulemustabeli raames oluliste rikkumiste tüüpe vastavalt sellele, kas need on kergesti lahendatavad rikkumised või sellised, mis toovad komisjoni ja liikmesriikide vahel kaasa otsesed lahkarvamused; julgustab komisjoni ja liikmesriike võtma meetmeid nende lahkarvamuste põhjuste väljaselgitamiseks ning lahkarvamuste ületamiseks; palub, et komisjon esitaks eriti vaieldavate juhtumite puhul vajaduse korral ettepanekud ELi õigusaktide muudatusteks, et lahendada vaieldavad tõlgendamisprobleemid;

10.  võtab teadmiseks edu, mida komisjon on saavutanud katseprojektiga „EU Pilot”; hoiatab siiski, et kuigi selle tulemusena võib rikkumisjuhtumite arv olla vähenenud, võib see tekitada komisjonile formaalse rikkumismenetluse kõige keerulisemaid juhtumeid, mis võib olla ka rikkumiste pikema kestuse põhjus; kardab, et selle tagajärjel tekivad siseturuga seotud lünkade täitmises pikemad viivitused;

11.  märgib, et ligi 50% pooleliolevatest rikkumismenetlustest on seotud maksustamis- ja keskkonnaküsimustega; kutsub liikmesriike pöörama erilist tähelepanu ELi eeskirjade paremale ja õigeaegsemale ülevõtmisele ja rakendamisele nendes kahes valdkonnas;

12.  kutsub komisjoni üles tagama ELi õigustiku rikkumise kiire lahendamise rikkumismenetluse teel; palub komisjonil kehtestada kiirendatud rikkumismenetluse ning kaaluda võimalust luua komisjoni sees sõltumatu organ, mis vastutab süüdistuste esitamise eest siseturu rikkumisjuhtumite korral ning rikkumismenetluste läbiviimise eest, kui volinike kolleegium on selleks heakskiidu andnud;

13.  kutsub komisjoni üles kasutama SOLVITit rohkem esimese lahendusena kaebuste puhul, mis käsitlevad ELi õigustiku väärkohaldamist piiriüleses kontekstis; kutsub komisjoni samuti üles tagama, et juhtumitega, mida SOLVITiga lahendada ei saanud, tegeletaks asjakohasel viisil;

14. kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike ELi õigustiku ülevõtmises, töötades välja sellised vahendid nagu ülevõtmisjuhised ja kasutajatugi ülevõtmisega seonduvate probleemide lahendamiseks;

15.  märgib, et rikkumismenetluse keskmine kestus on liiga pikk, ning palub, et komisjon võtaks tõhusad meetmed, et seda aega lühendada; palub, et komisjon annaks Euroopa Parlamendile selliste meetmete kohta aru;

16.  kutsub komisjoni üles uurima uusi võimalusi, mille abil tagada liikmesriikides kohtuotsuste ja menetluste õigeaegne ja täielik järgimine;

17.  kutsub komisjoni üles täiendama siseturu tulemustabelit seda samas liialt keerukaks muutmata uute lisakriteeriumidega, et jälgida kehtivate õigusaktide nõuetekohast rakendamist;

18.  kutsub komisjoni üles kajastama siseturu tulemustabelis algatatud rikkumismenetluste arvu muutust eri sektorites võrreldes eelnenud tulemustabeliga ning esitama algatatud menetluste arvus toimunud olulisimate muutuste põhjuste analüüsi;

19.  kutsub liikmesriike üles uutele jõupingutustele, et oma eesmärke paremini täita; kinnitab, et siseturu väljakujundamine olemasolevate ja uute õigusaktide parema ja õigeaegsema ülevõtmise abil on tõhus võimalus majanduskriisile vastu seista;

20.  rõhutab, et liikmesriigid peavad edaspidi jätkama ülevõtmise mahajäämuse vähendamist, et viia see kooskõlla eesmärgiga 1%; märgib, et erilist tähelepanu tuleb pöörata neile direktiividele, mille puhul on ülevõtmistähtaega ületatud rohkem kui ühe aasta võrra, et vähendada märkimisväärselt ülevõtmise mahajäämust;

21.  kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile aru sellest, kuidas ta rakendab Lissaboni lepingu artikli 260 lõiget 3, milles käsitletakse Euroopa Kohtu õigust määrata esimese astmena kohesed trahvid, kui on tuvastatud, et liikmesriigid on taganenud oma kohustusest võtta üle ELi õigusaktid;

22.  kutsub komisjoni üles esitama hinnanguid tähelepanekute kohta, mis lähtuvad Euroopa Parlamendile esitatud ja ühtse turu probleeme käsitlevatest petitsioonidest ning kaasama need iga-aastasesse valitsemistavade kontrolli; rõhutab, et petitsioonide menetlemisele tuleb ELi õigusloome protsessi parandamiseks ja kodanikele lähemale toomiseks rohkem tähelepanu pöörata;

23.  märgib, et Lissaboni lepingu jõustumine on andnud Euroopa Parlamendile suuremad volitused ELi õigusakte struktureerida ja läbi vaadata; nõuab, et siseturu tulemustabelis esitatud tulemused kajastuksid Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahelises struktureeritud dialoogis;

24.  kutsub komisjoni üles tagama vastavustabelite avalikustamise, nõudma, et liikmesriigid annavad formaalse nõusoleku arvuliste sihttasemete vähendamisele, millega piiratakse riigisisesesse õigusesse ülevõtmise puudujääki 0,5%-le ning siseriikliku õiguse vastavuse puudujääki 0,5%-le, ning tagama tõhusama rikkumismenetluse kohaldamise, kehtestades iga menetlusetapi kohta arvulised sihttasemed, sest nagu komisjon ühtse turu aktis märkis, on need ühtse turu eeskirjade nõuetekohase ja täieliku kohaldamise seisukohalt vajalikud;

25.  kutsub liikmesriike üles järjekindlalt esitama nõuetekohaseid vastavustabeleid, mis näitavad, mil viisil kohaldatakse siseturu direktiive riiklikes eeskirjades;

26.  kutsub komisjoni üles võtma meetmeid Euroopa õigusaktide koostamise kvaliteedi parandamiseks; väljendab heameelt jõupingutuste üle, mida tehakse parema ja arukama õigusloome nimel, ning julgustab kõiki kolme seadusandlikus protsessis osalevat institutsiooni püüdlema pidevalt selle poole, et parandada ühiselt loodavate õigusaktide kvaliteeti;

Ühtse turu loomine ettevõtetele ja kodanikele

27.  kutsub komisjoni üles otsima viise, kuidas suurendada koordineerimist ja praktilist koostööd selliste vahendite vahel nagu SOLVIT, „Teie Euroopa Nõuanne”, Euroopa Ettevõtlusvõrgustik, Euroopa tarbijakeskused, Euroopa tööturuasutuste võrgustik, IMI, infovõrgustik Europe Direct ning ühtsed kontaktpunktid, et vältida tegevuse ja ressursside dubleerimist ning saavutada seeläbi tõhusam haldamine;

28.  kutsub komisjoni üles pakkuma välja viise, kuidas ühendada selliseid vahendeid nagu SOLVIT paremini Euroopa Parlamendi petitsiooniprotsessiga;

29.  rõhutab, et SOLVITi võrgustik on aastate jooksul osutunud lihtsaks, kiireks ja kulutõhusaks vahendiks, mis aitab lahendada siseturu eeskirjade väärkohaldamise tõttu kodanikele ja ettevõtjatele tekkivaid probleeme; märgib siiski, et SOLVITi võrgustik on suuresti killustunud ja vähe kasutatud; nõuab tungivalt, et komisjon keskenduks rohkem koolitustele, hariduse andmisele ja parimate tavade vahetamisele SOLVITi võrgustikus töötavate inimeste vahel;

30.  kutsub liikmesriike üles tagama, et otsuste elluviimise kindlustamiseks oleks SOLVITi keskused varustatud asjakohase personaliga ning riiklike ametiasutuste kõikide astmetega ning komisjoni eri talitustega toimiks piisav kooskõlastamine ja teabevahetus; kutsub komisjoni üles ajakohastama komisjoni 2001. aasta soovitust siseturu probleemide lahendamise võrgustiku SOLVIT kasutamise põhimõtete kohta kooskõlas sellega, mis on kavandatud komisjoni talituste töödokumendis „Probleemide tõhusa lahendamise tugevdamine ühtsel turul”;

31.  märgib, et sotsiaalkindlustusmenetlused on kodanike üks peamisi probleeme, mis pärsib töötajate liikuvust Euroopas; nõuab, et rohkem SOLVITi vahendeid suunataks sotsiaalkindlustuse juhtumite lahendamisele;

32.  rõhutab, et seotud partnerite osalemine SOLVITi raamistikus on väga tähtis, eriti SOLVITi keskuste koormuse vähendamiseks; rõhutab, et koostöö seotud partneritega on varem edukaks osutunud, muu hulgas tänu nende otsesidemetele kodanike ja ettevõtjatega; palub komisjonil seetõttu tagada, et seotud partnerite juurdepääs SOLVITile säiliks täies ulatuses;

33.  kutsub komisjoni üles tegema jätkuvaid jõupingutusi selle nimel, et pakkuda kodanikele ja ettevõtjatele ühtset virtuaalset teabepaketti ning kasutajatoe teenuseid, arendades selleks iseäranis portaali „Teie Euroopa” kui ühtset veebijuurdepääsu kogu teabele ja toele; märgib siiski, kui oluline on otsene inimkontakt ning soovitab seoses sellega täiendada neid jõupingutusi igas liikmesriigis komisjoni esinduse kaudu loodud ühtse kontaktpunktiga kodanike ja tarbijate jaoks; on seisukohal, et SOLVITi, „Teie Euroopa Nõuande”, Euroopa ettevõtlusvõrgustiku, Euroopa tarbijakeskuste ja Euroopa tööturuasutuste võrgustiku kontaktametnike koondamine esindustesse täidaks seda eesmärki ning võimaldaks paremat kooskõlastatust ja sidusust;

34.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid portaali „Teie Euroopa” tutvustamiseks riiklikes ametiasutustes ning koostöö arendamiseks portaali „Teie Euroopa” ja riiklike ametiasutuste internetilehekülgede vahel;

35.  kutsub komisjoni üles julgustama liikmesriike, et need veel enam toetaksid ühtseid kontaktpunkte, kus kodanikel on võimalik saada teavet kindlal ja kasutajasõbralikul viisil, samal ajal kindlustades ja väärtustades täiel määral teabe jagamise sünergiat Euroopa tasandil, nagu on seda nõuandeteenistus „Teie Euroopa Nõuanne”;

36.  kutsub komisjoni üles andma aru sellest, kui teostatav on saata komisjoni töötajad iga liikmesriigi ühtsetesse kontaktpunktidesse; on seisukohal, et see võiks olla lahendus personaliprobleemile, mida SOLVIT mitme liikmesriigi ametiasutuses on tuvastanud; kutsub komisjoni üles kaaluma, kui teostatav on SOLVITile konkreetse õigusliku aluse andmine;

37.  kutsub komisjoni üles tagama, et kõigis liikmesriikides luuakse e-valitsuse portaalide kaudu internetipõhised ühtsed kontaktpunktid liikmesriigi ametlikus keeles ja inglise keeles; märgib, et ühtsed kontaktpunktid on keskse tähtsusega teenuste direktiivi rakendamiseks; avaldab kahetsust tõsiasja üle, et ainult kolmandik e-valitsuse portaalidest võimaldab juurdepääsu elektroonilistele menetlustele; kutsub liikmesriike üles pakkuma kasutajasõbralikku teavet mitmes ELi ametlikus keeles internetis kehtivate halduseeskirjade ja menetluste kohta, mis käsitlevad teenuste osutamist, eesmärgiga edendada Euroopas piiriülest ettevõtlust;

38.  kutsub SOLVITit, „Teie Euroopa Nõuannet”, Euroopa ettevõtlusvõrgustikku, Euroopa tarbijakeskusi ja Euroopa tööturuasutuste võrgustikku üles võtma teadmiseks kodanike ja ettevõtete peamisi probleeme, mis on esitatud komisjoni töödokumendis „Ühtne turg inimeste silme läbi: kodanike ja ettevõtjate 20 põhimuret”, ning seadma oma töö prioriteete sellest lähtuvalt;

39.  kutsub komisjoni üles kaaluma Eurobaromeetri uuringute tulemuste kaasamist iga-aastasesse valitsemistavade kontrolli osana selle hindamisest, et anda paremat teavet otsustusprotsesside jaoks;

40.  võtab teadmiseks komisjoni hiljutised väljaanded teemal „20 peamist probleemi”, mis lähtusid 20. mai 2010. aasta resolutsioonist; rõhutab ühtsel turul püsivaid lünki teabes, õigusaktide vastuvõtmises ja rakendamises ning tarbijate ja ettevõtete vähest teadlikkust oma õigustest ja kohustustest, mis takistab neil kasutada ühtse turu hüvesid; kohustub ja kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama teabe jagamist kodanikele seoses õigustega, mis neile ühtsest turust tulenevalt tekivad;

41.  kutsub komisjoni üles esitama aruannet puudega kodanike ja puudega tarbijatega seotud peamiste probleemide kohta siseturul, ning tegutsema selle nimel, et niisuguste probleemide lahendamiseks tehtaks erilisi jõupingutusi;

42.  soovitab SOLVITi ja katseprojekti „EU Pilot” suuremat koordineerimist, et saavutada parem kooskõlastatus ja heade tavade vahetamine;

43.  märgib ära edu, mis saatis esimest ühtse turu foorumit kui võimalust hinnata ühtse turu edusamme ning kui kodanike ja ettevõtete võimalust tutvuda oma õiguste ja kohustustega ühtsel turul; tunnustab seda sündmust kui võimalust tuua veelgi rohkem esile ühtse turu toimimist takistavad probleemid; kordab, kui oluline on, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid nende takistuste kõrvaldamiseks meetmeid ning tooksid kodanike ja ettevõtete mured esiplaanile; kutsub komisjoni ja liikmesriike sellist tegutsemisviisi jätkama ning korrapäraste ühtse turu foorumite korraldamise abil jätkuvalt sidusrühmi rakendama ning kaasama, täiendades foorumeid sagedaste külastustega, et hinnata ja edendada ühtset turgu üksikutes liikmesriikides;

o
o   o

44.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 176, 7.7.2009, lk 17. (2) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 84. (3) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 25. (4) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 10. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0543.

Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta resolutsioon naiste väljavaadete kohta Türgis 2020. aastal (2011/2066(INI))

P7_TA(2012)0212 A7-0138/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW) ja selle vabatahtlikku protokolli, mis on osa rahvusvahelisest õigusest ja mille osalisriik Türgi on olnud vastavalt alates aastast 1985 ja 2002, ning võttes arvesse Türgi põhiseaduse artiklit 90, milles sätestatakse, et rahvusvaheline õigus on Türgi riiklike õigusaktide suhtes ülimuslik,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsioone, nagu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning naistevastase ja koduvägivalla ennetamise ja sellega võitlemise konventsioon, mille Türgi on esimese riigina ratifitseerinud,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee dokumenti nr 11372 ja soovitust 1817 (2007), mis käsitlevad mõlemad parlamentaarset ühtsust võitluses naistevastase koduvägivallaga ning kampaania vahehindamist,

–  võttes arvesse ühenduse õigustikku naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. detsembri 2004. aasta otsust alustada Türgiga läbirääkimisi Euroopa Liiduga ühinemise üle,

–  võttes arvesse komisjoni 2010. aasta (SEC(2010)1327) ja 2011. aasta (SEC(2011)1201) eduaruannet Türgi kohta,,

–  võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2010–2011” (COM(2010)0660),

–  võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „EL 2020. aastal: Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2005. aasta(1) ja 13. veebruari 2007. aasta(2) resolutsioone naiste rolli kohta Türgi ühiskondlikus, majandus- ja poliitilises elus,

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Türgi 2010. aasta eduaruande kohta(3) ja oma 29. märtsi 2012. aasta resolutsiooni Türgi 2011. aasta eduaruande kohta(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0138/2012),

A.  arvestades, et Türgi kui kandidaatriik on kohustatud järgima ühenduse õigustikku ning pühenduma inimõiguste, seejuures naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse austamisele; arvestades, et Türgit on kutsutud üles jätkama õigusaktide reformi läbiviimist ja järelevalvet ning organiseerima tegevusi, mis suurendavad teadlikkust seoses naistevastase ja koduvägivalla vastu võitlemisega;

B.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse poliitikal on tänu majanduskasvu ja täistööhõive edendamisele suur potentsiaal saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid;

C.  arvestades, et Türgi teeb piiratud edusamme õigusraamistiku täiustamisel ja rakendamisel ning selle tagamisel, et naised osaleksid meestega võrdselt ühiskondlikus, majandus- ja poliitilises elus;

D.  arvestades, et komisjon on oma 2010. ja 2011. aasta eduaruannetes Türgi kohta rõhutanud, et on vaja jätkuvalt pingutada, rakendamaks kehtivat õigusraamistikku reaalses poliitilises, sotsiaalses ja majanduselus; arvestades, et komisjon on märkinud, et sooline võrdõiguslikkus, võitlus naistevastase vägivalla, kaasa arvatud aumõrvade vastu ning alaealiste ja sundabielude vastu on jätkuvalt Türgi peamisi probleeme; arvestades, et võrdõiguslikkust, naiste õigusi ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist tuleb toetada Türgi kavandatavas uues põhiseaduses;

E.  arvestades, et eeskätt on kooskõlastatud ja koordineeritud meetmed vajalikud naistevastase vägivalla, hariduse, töö ning riiklikul ja kohalikul tasandil esindatuse valdkonnas;

Õigusaktid, koordineerimine ja kodanikuühiskond

1.  kutsub Türgi valitsust üles järgima ja tugevdama õigusraamistiku vastuvõtmisel ja muutmisel, sealhulgas ka kavandatavas uue põhiseaduse protsessis, võrdsuse põhimõtteid ja naiste õigusi;

2.  rõhutab, et Türgi ebasoodsas olukorras piirkondade majanduslik ja sotsiaalne mahajäämus ning sisserändest, vaesusest ja valdavalt patriarhaalsetest sotsiaalsetest struktuuridest tulenevad probleemid süvendavad naiste probleeme veelgi ning nõrgendavad nende positsiooni; nõuab, et naiste õiguste käsitlemisel pöörataks suuremat tähelepanu vajadusele arvestada piirkondlike erinevustega ja kujundada poliitikat vastavalt sellele, tunnistades, et üldiselt esineb kurdi päritolu naiste seas veel suuremaid probleeme ja ebavõrdsus; kutsub Türgi valitsust üles tegelema aktiivselt kõigi reformide läbiviimisega ja tegema koostööd kohalike volikogudega, et tagada võrdsed õigused kõikidele naistele, kaasa arvatud kurdi päritolu naistele;

3.  tunneb heameelt uue perekonna- ja sotsiaalpoliitika ministri ametissemääramise üle ning meeste ja naiste võrdsete võimaluste komisjoni loomise üle Türgi parlamendis, mis teeb edukaid jõupingutusi selle nimel, et viia läbi uurimisi sellistes tähtsates küsimustes nagu naistevastane vägivald ja laste abielud, koostada raporteid ja konsulteerida mitmete organisatsioonidega, muu hulgas valitsusväliste organisatsioonidega;

4.  rõhutab tõhusa koordineerimise olulisust tagamaks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist; tervitab seetõttu Türgi valitsuse jõupingutusi soolise süvalaiendamise alase koostöö tõhustamiseks riigi ametiasutuste vahel; julgustab Türgi valitsust võtma kodanikuühiskonna aktiivsel ja mittediskrimineerival osavõtul kasutusele täiendavaid strateegiaid, mille eesmärk on tagada täielik sooline võrdõiguslikkus, sealhulgas kaotada sugudevaheline palgalõhe, ning rakendada selle koostöö tulemused ellu;

5.  rõhutab vajadust rakendada kehtivaid sootundlikke õigusakte praktikas kogu riigi ulatuses, eraldades selleks piisavalt rahalisi vahendeid ja inimressursse, tagades järjekindluse ja töötades välja järelevalvemehhanismid, mis põhinevad selgetel, mõõdetavatel eesmärkidel;

6.  kutsub Türgi valitsust üles tunnustama kodanikuühiskonna osaluse tähtsust soolise võrdõiguslikkuse poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel ning tagama naistele kõige soodsama poliitika kujundamisel valitsusväliste organisatsioonide (VVOde) kaasamise nii kesk- kui ka kohalikul tasandil;

7.  tunneb heameelt Türgi edusammude üle laste sünnijärgsel registreerimisel, mis ulatub praegu 93%-ni; rõhutab vajadust soospetsiifiliste statistiliste andmete järjepideva ja süstemaatilise kogumise järele, et jälgida edasiminekuid õigusaktide rakendamise valdkonnas või teha kindlaks siseriikliku õiguse lüngad;

8.  soovib teada, kuidas on Türgi valitsus edendanud lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide õiguste avalikku tunnustamist;

Naistevastane vägivald

9.  rõhutab, et Türgi statistikaameti ametlike andmete kohaselt on 30% Türgi naistest kogenud mingil ajal oma elus füüsilist vägivalda; on sügavalt mures pideva ja tõsise naistevastase vägivalla, sealhulgas aumõrvade, alaealiste ja sundabielude pärast ning vastumeetmete ebatõhususe pärast ning ka Türgi ametivõimude leebuse pärast soopõhiste kuritegude toimepanijate karistamisel;

10.  kutsub Türgi valitsust üles võtma tõhusamaid meetmeid, et võidelda aumõrvade vastu, ning võtma seadusandlikke, õigusloomega seotud ja finantsmeetmeid, et sellised mõrvu ära hoida ja karistada nende toimepanijaid, samuti perekonnaliikmeid, kes kiidavad naistevastase vägivalla vaikides heaks, eriti aumõrvade puhul, ning abistada nende ohvreid; palub Türgi valitsuselt teavet selle kohta, kas ohvrite arv on viimastel aastatel pärast Türgi kriminaalseadustiku muutmist vähenenud, sest muudatuste kohaselt on aumõrv mõrvajuhtumi puhul raskendav asjaolu; palub teavet ka selle kohta, kui sageli on kohtunikud langetanud aumõrva juhtumitega seotud kohtuotsuseid ning millised on olnud karistused;

11.  kutsub Türgi valitsust üles uurima, miks Türgi idaosas on naiste enesetappude arv järsult kasvanud, ning uurima nn aumõrvade nähtust, samuti pakkuma abi ja toetust naistele, kes on oma pereliikmete ja ümbritsevate surve all, hoidmaks ära olukordi, kus perekonnad aumõrva sooritamise asemel sunnivad naisi enesetapule;

12.  on seisukohal, et igasugune naistevastane vägivald on lubamatu; kutsub Türgi valitsust üles võtma vastu ja rakendama täisleppimatuse poliitikat naistevastase vägivalla suhtes, võttes vastu ohvrite kaitsmist, kuritegude toimepanijate karistamist ja vägivalla ennetamist käsitlevad vajalikud õigusaktid, teostades järelevalvet ning hoolitsedes asjaomaste õigusaktide rakendamise eest;

13.  peab kiiduväärseks, et alates 8. märtsist 2012 on perekonna kaitset käsitlev seadus nr 4320 asendatud seadusega nr 6284 perekonna kaitse ja naistevastase vägivalla ennetamise kohta; rõhutab, et tähtis on tagada lai kohaldamisala, olenemata ohvri ja kuriteo toimepanija vaheliste suhete iseloomust ja soolisest identiteedist, tõhusad õiguskaitsevahendid ja kaitsemehhanismid ning õigusraamistiku range ja vahetu rakendamine ilma mööndusteta, et juurida välja naistevastane vägivald ning kehtestada naistevastaste kuritegude toimepanijatele hoiatavad ja tõsised karistused; rõhutab, et tuleb luua vajalikud õigusaktid vägivaldsete abikaasade või partnerite eemalhoidmiseks ning tagada ohvritele tõhus juurdepääs kohtutele ja kaitsemeetmetele;

14.  palub, et Türgi valitsus töötaks naistevastase vägivalla vastu võitlemise riikliku tegevuskava rakendamiseks välja järelevalvesüsteemi koos sihttasemete ja tähtaegadega ning lubaks kindlalt tagada kavale piisav rahaline toetus;

15.  toetab politseiametnike, tervishoiutöötajate, kohtunike, prokuröride, vaimulike ja muude ametnike jätkuva koolitamise üle koduvägivalla ennetamise vallas; märgib veel kord, et nende pingutuste täiendamiseks on vaja mehhanismi, millega selgitada välja need, kes ei kaitse ega aita ohvreid, ja algatada nende suhtes juurdlus, ning et kaitsemeetmete jaoks tuleb eraldada eelarvest piisavad vahendid;

16.  kiidab heaks spetsiaalse koduvägivalla büroo loomise peaprokuratuuri juurde Ankaras; rõhutab, et see büroo on saavutanud olulist edu võitluses naistevastase vägivalla vastu, ohvrite kaitsmisel ja süüdlaste karistamisel, kuna on tagatud, et naistevastase vägivalla kohtuasjadega tegelevad prokurörid, kes on selle ala eksperdid, ning büroole on antud volitused süüteo toimepanija kinni pidada ja ohvrit kaitsta, sealhulgas kehtestada viivitamata lähenemiskeeld ja korraldada üleviimine varjupaika; et laiendada niisugusel tasemel kaitset kogu riigile, kutsub Türgi valitsust üles asutama spetsiaalsed naistevastase vägivalla bürood prokuratuuride juures ka riigi provintsides;

17.  palub Türgi valitsusel tagada ohvritele tõhus juurdepääs vastavale juriidilisele teabele, õigusabile ja asjakohasele kohtumenetlusele, mis aitaks nende kohtuasja lahendada nii, et oleks tagatud ohvrite õiguste kaitse ilma järgneva vägivalla ohuta;

18.  toetab seisukohta, et kaitsemehhanismid peaksid olema võrdselt kättesaadavad sisserändajatest naistele, kelle puhul esinevad mitmesugused lisaprobleemid (nt keelebarjäär, sotsiaalne isoleeritus perekonna piires jne);

19.  tunneb heameelt Türgi valitsuse algatuste üle korraldada ümber varjupaikade süsteem, konsulteerides kõigi sidusrühmadega; arvestades, et naiste staatuse peadirektoraadi andmetel on vägivallaohvritest naistele mõeldud varjupaiku 81, mis on siiski väga vähe ega vasta ligikaudu 70-miljonilise rahvaarvu vajadusele; kutsub Türgi valitsust üles looma ühtlaselt üle kogu riigi piisaval arvul varjupaiku, nagu nähakse ette Euroopa Nõukogu 11. mai 2011. aasta konventsioonile naistevastase ja perevägivalla ennetamiseks ning vähendamiseks, täites sellega omavalitsuste seaduses endale seatud eesmärgi, ning rajama igasse vähemalt 50 000 elanikuga omavalitsusüksusesse varjupaik; märgib, et varjupaigad peavad jaotuma üle kogu maa ning linna- ja maapiirkondades õiges vahekorras; rõhutab, kui tähtis on võtta kasutusele mehhanismid, et suurendada olemasolevate varjupaikade turvalisust ja suutlikkust ning järelevalvet nende üle ja määrata rikkumiste korral karistusi, palgata hea koolitusega ja hästi tasustatud sotsiaaltöötajaid ning tagada varjupaikades olevate naiste piisav võimekus täiendkoolituse kursuste ja muude teenuste abil, et need naised saaksid rajada endale ja oma lastele alused uueks eluks; rõhutab, et ohvrite turvalisuse nimel on oluline nende varjupaikade asukohta mitte avaldada;

20.  õhutab vägivaldsele käitumisele kalduvate meeste ravi tähtsust; on seisukohal, et mehi, kelle suhtes on kohaldatud tõkendit, tuleks rehabiliteerida kriminaalhooldusasutuses;

21.  kiidab heaks, et loodud on abitelefonid ja rajatud vägivalla ennetamise ja järelevalve keskused, kus soopõhise vägivalla ohvrid saaksid oma kohtuprotsesside ajal meditsiinilist abi ja psühholoogilist nõustamist, et vältida korduvat ohvriks sattumist;

22.  kutsub Türgi valitsust üles kriminaliseerima sundabielusid ning teavitama naisi ja mehi teavituskampaaniate abil partneri vaba valiku õigusest; rõhutab, et koolides ja lapsevanemate seas on tähtis tõsta teadlikkust sundabielude ebaseaduslikkusest;

23.  väljendab tõsist muret vallaliste ja lahutatud naiste madalama seisundi pärast, see puudutab ka naisi, kelle abielu on sõlmitud vaid religioossel tseremoonial ega oma õiguslikku staatust, samuti vähemuste hulka kuuluvaid naisi;

24.  rõhutab usuvähemuste naiste austamise ja religioonidevahelise dialoogi tähtsust;

Haridus

25.  rõhutab hariduse olulisust naiste õiguste suurendamisel ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisel kõigil haridustasemetel;

26.  osutab sellele, et vastavalt 10. detsembri 1948. aasta ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklile 26 on õigus haridusele üks inimõigustest;

27.  tunneb heameelt asjaolu üle, et üha enam tüdrukuid omandab põhiharidust (1.–8. klass) ja et sooline ebavõrdsus põhihariduses on nüüd peaaegu kadunud; peab aga kahetsusväärseks, et keskhariduses on sooline ebavõrdsus veidi suurenenud, ning nõuab tungivalt, et Türgi valitsus võtaks kõik vajalikud meetmed selle ebavõrdsuse vähendamiseks ning täiendavad meetmed tagamaks, et kõik lapsed käiksid koolis;

28.  nõuab haridussüsteemi raames selliste kutseõppeasutuste edendamist, mis annavad naistele kutse omandamise võimaluse või läbida koolitus teenindussektoris töötamiseks;

29.  kutsub Türgi valitsust üles võitlema seksuaalse ärakasutamise, seksuaalse kuritarvitamise, koduvägivalla, vaesuse, kirjaoskamatuse ja tütarlaste ärakasutamise vastu ning tagama kõigile võrdne juurdepääs haridusele, tegemata vahet ainuüksi vanuse, keele, rahvuse ja soo kriteeriumide alusel;

30.  tunneb muret, et koolieelsetes lasteasutustes (0–5-aastaste laste vanuserühmadele) käib endiselt väga väike osa lapsi ning et lastehoiu- ja alusharidusteenuseid osutavatest asutustest on puudus; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus eraldaks piisavalt vahendeid taskukohaste lastehoiuteenuste laiendamiseks sellele vanuserühmale; kutsub Türgi valitsust üles muutma oma seadust lastehoiukeskuste kohta, milles on sätestatud, et enam kui 150 naistöötajaga ettevõtjad on kohustatud naistöötajatele tagama tasuta lastesõimed, kuna see säte on diskrimineeriva iseloomuga, tuginedes eeldusele, et laste kasvatamine on üksnes naiste ülesanne, ning mõjutab negatiivselt ettevõtete otsust võtta tööle rohkem naisi;

31.  kutsub Türgi valitsust üles tegutsema aktiivsemalt ja korraldama rohkem teadlikkust tõstvaid kampaaniaid, et kaotada miljonite naiste, eelkõige kurdi päritolu, sisserännanud või roma naiste kirjaoskamatus ja vaesus, ning pöörama erilist tähelepanu maapiirkondades elavatele naistele;

32.  kiidab heaks Türgi valitsuse algatused, nagu sotsiaalse riski maandamise projekt (toetuse maksmise ühendamine teatud tingimuste täitmisega), mille raames makstakse raskustes peredele kindel toetussumma iga põhikoolis käiva lapse kohta; võtab teadmiseks, et tüdrukute eest makstav peretoetus on suurem kui poiste eest makstav ning et raha makstakse välja emadele; kiidab heaks asjaolu, et nii tegeldakse üheaegselt nii tüdrukute koolitamise kui ka naiste õiguste suurendamise probleemiga perekonnas; märgib siiski, et koolist väljalangemine on jätkuvalt probleem, eeskätt hooajatööliste perekondade ja roma laste puhul, ning palub Türgi valitsusel toetada ja täielikult rakendada varajase hoiatamise süsteemi nende laste puhul, kes kuuluvad kooli poolelijätjate riskirühma, ning vähendada piirkondlikke erinevusi nii põhi- kui ka keskhariduses;

33.  rõhutab, et sooliste stereotüüpide probleemiga saab kõige edukamalt tegeleda haridussüsteemi kaudu; tunneb seepärast heameelt soolise võrdõiguslikkuse komisjoni loomise üle haridusministeeriumis; tunnustab püüdlusi eemaldada õppematerjalidest sooliselt kallutatud keelekasutus, pildid ja väljendusviisid; märgib samas, et soolise kallutatuse kõrvaldamine kõigi haridus- ja koolitustasandite õpikutest nõuab jätkuvat intensiivset tööd, ning palub seepärast Türgi valitsusel anda ülevaade seniste saavutuste kohta soolise kallutatuse kõrvaldamisel õppematerjalidest;

34.  kutsub kõiki kõrgemaid õppeasutusi üles muutma soolise võrdõiguslikkuse kursused tulevaste õpetajate hariduskäigus kohustuslikuks ning palub Türgi valitsusel lisada see teema õpetajate täiendkoolitusprogrammidesse;

35.  rõhutab, et tagamaks tüdrukute osalemist kohustuslikus alghariduses ja hoidmaks ära nende õppimisvõimalusest ilmajätmist või alaealisena abiellu sundimist, on ülimalt oluline, et ametlik kohustuslik alghariduse süsteem koosneks blokist, mis ei jätaks haridussüsteemi lünki, mille tõttu tüdrukud võivad koolist välja langeda eriti maapiirkondades ;

Tööturul osalemine

36.  rõhutab, et naiste osalemine Türgi tööturul on väga väike ning jääb tugevalt alla Euroopa 2020. aasta strateegia väljavaadetes püstitatud eesmärkidele, ja kutsub Türgi valitsust üles välja töötama riiklik tegevuskava, et tagada suurem naiste osalus tööturul;

37.  nõuab, et aktiivsete tööturumeetmete tegevuskava raames, mis on ette nähtud naiste ja noorte tööpuuduse piiramiseks, võetaks edasisi meetmeid; kutsub Türgi valitsust üles pühendama rohkem rahalisi vahendeid oma eelarvest sellele, et aidata töötuid naisi tööturule;

38.  kutsub Türgi valitsust üles kasutama ELi vahendeid Türgis läbiviidavate projektide jaoks võimalikult tõhusalt; kutsub komisjoni üles jälgima hoolikalt vahendite kasutamise tõhusust;

39.  nõuab tungivalt peaministri ringkirja 2010/14 rakendamist naiste tööhõive suurendamiseks ja võrdsete võimalusteni jõudmiseks; osutab sellega seoses Euroopa Liidu strateegiatele ja meetmetele, mis aitavad saavutada meeste ja naiste võrdset osalemist ning naiste õiglast osakaalu juhtivatel ametikohtadel;

40.  kutsub Türgi valitsust üles julgustama naiste aktiivset osalemist tööturul, edendades muu hulgas meetmeid, et tagada paremad töötingimused, võrdse töö eest võrdse tasu, elukestva õppe, paindliku tööaja ja tasakaalu töö- ning pereelu vahel;

41.  märgib, et kui Türgi täiendas hiljuti emaduspuhkuse seadust (pikendades puhkust 12 nädalalt 16ni), siis isaduspuhkuse võimalus kehtib ainult riigiteenistujatele, mitte aga ülejäänud töötajatele, ning et laialt kohaldatav lapsehoolduspuhkus on ülimalt vajalik, tagamaks, et vanemad jagaksid lapse hooldamisel õigusi ja kohustusi ning vähendamaks soolist ebavõrdsust tööturul; kutsub Türgi valitsust üles kehtestama isaduspuhkuse võimaluse kõikidele töötajatele, võimaldamaks isadel täita võrdselt kohustusi laste eest hoolitsemisel;

42.  julgustab naisi looma oma ettevõtteid, kasutades selleks vahendeid, mis on kättesaadavad laenukavade, nagu näiteks väikeettevõtete laenuprogrammi raames ja kasutama ära KOSGEBi koolitusprogramme;

43.  rõhutab, kui oluline on võidelda igasuguse töökohal toimuva diskrimineerimise, sealhulgas soolise diskrimineerimise vastu nii töölevõtmisel, edutamisel kui ka töö tasustamisel; kordab palvet, et Türgi valitsus koguks asjakohaseid ja korrektseid statistilisi andmeid;

44.  rõhutab eri koolituskursuste, rahastuse ja tehnilise toe pakkumise tähtsust töötutele ja kõrgemal positsioonil naistele ning naisettevõtjatele, et tagada kõigile võrdsed võimalused tööturule pääsemiseks;

45.  rõhutab, et rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlevate õigusaktide hiljutisele muutmisele, mille kohaselt pikendati rasedus- ja sünnituspuhkust kaheteistkümnelt nädalalt kuueteistkümnele nädalale, peaks järgnema ka tasu suurendamine, mis aitaks tagada seda, et laste saamine ei tähendaks perekondadele ja naistele n-ö rahalist karistust;

46.  nõuab tungivalt, et Türgi valitsus eraldaks rahalisi vahendeid taskukohaste ja laialdaselt juurdepääsetavate lastehoiu- ning vanurite ja puuetega inimeste hooldusasutuste rajamiseks, et suurendada naiste tööhõivet;

47.  täheldab naiste vähest osalemist ametiühingutes ning eelkõige nende juhatustes; rõhutab, kui oluline on muuta ametiühingute tegevus juurdepääsetavamaks, et saavutada naiste arvukam osalemine;

48.  rõhutab asjaolu, et naised töötavad sageli mitterahuldavates tingimustes, registreerimata pereettevõtetes ja tasu saamata, mis tähendab, et nad on ohvrid ning neid kasutatakse ära; nõuab Türgi valitsuselt kõikide vajalike meetmete võtmist selleks, et võidelda põrandaaluse majandustegevuse vastu;

Poliitikas osalemine

49.  tervitab Türgi parlamendi naisliikmete arvu suurenemist 9,1%-lt 2007. aasta valimistel 14,3%-ni pärast 2011. aasta valimisi; märgib aga, et see protsent on ikkagi väike, ning nõuab parteisid ja valimisi käsitleva uue seaduse vastuvõtmist, millega kehtestataks kohustuslik kvoodisüsteem naiste õiglase esindatuse tagamiseks valimisnimekirjades; väljendab muret Türgi naiste üleüldise piiratud esindatuse pärast poliitikas, avaliku haldusega seotud juhtivatel ametikohtadel ja erakondades;

50.  rõhutab, et Türgi valitsus ja parteid peaksid vaatama läbi praeguse valimisseaduse, et aidata kaasa meeste ja naiste võrdsele demokraatlikule osalemisele poliitikas, sealhulgas naiste ja meeste rohkem tasakaalustatud esindatusele valimisnimekirjades;

51.  julgustab kõiki Türgi parteisid võtma vastu ulatuslikke soolise võrdõiguslikkuse strateegiaid ning sise-eeskirju, millega tagada naiste esindatus kõigil tasanditel;

52.  on mures selle üle, et kohalikul tasandil on naiste poliitikas osalemise protsent väga väike, ning kutsub kõiki parteisid üles tagama, et see olukord 2014. aasta kohalike valimistega muutuks; Türgis on ainult 1% kommuunide linnapea naine ja seega kutsub naiste kohalikus poliitikas osalemise soodustamiseks üles kehtestama ka kohalikul tasandil kvoodisüsteemi naiste arvu kohta valimisnimekirjades;

2020. aasta väljavaated

53.  kutsub Türgit kui ELiga ühinemise kandidaatriiki üles kinnitama Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke ning suurendama naiste õigusi, et nad saaksid tööturul aktiivsemalt osaleda;

54.  kutsub komisjoni üles läbirääkimistel Türgiga naiste õiguste küsimust kesksele kohale seadma; rõhutab, et Türgi jaoks on tähtis täita Euroopa Liidu õigustikust ning ELi ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustest tulenevaid õiguslikke ja poliitilisi kohustusi, et hõlbustada kohtusüsteemi ja põhiõigusi käsitleva ühinemisläbirääkimiste 23. peatüki avamist, mis on oluline Türgi naiste inimõiguste alaste reformide toetamiseks vastavalt sellele peatükile;

55.  kutsub Türgit üles täitma kõiki ELi ja Türgi vahelisest assotsiatsioonilepingust ning lisaprotokollist tulenevaid kohustusi, kusjuures viimast ei ole Türgi juba kuus aastat järjest ikka veel rakendanud, et näidata Türgi tõelist pühendumust täieliku pluralistliku demokraatia saavutamiseks, mille keskmes on inimõiguste ja nii meeste kui ka naiste põhivabaduste austamine ja kaitsmine;

56.  rõhutab, et ühinemisläbirääkimiste 19. peatüki avamiseks (sotsiaalpoliitika ja tööhõive valdkond), mis on ülimalt oluline naiste ühiskondliku ja majandusliku olukorra parandamiseks ning nende osaluse suurendamiseks tööturul, peab Türgi ühe sihtmärgina esitama komisjonile tegevuskava ELi õigustiku rakendamiseks kõikides 19. peatüki valdkondades, kaasa arvatud soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine; teeb ettepaneku, et naiste staatuse peadirektoraat oleks selle protsessiga tihedalt seotud;

57.  rõhutab, et komisjoni poolt Türgiga ühinemisläbirääkimiste lõpuleviimiseks koostatud positiivset kava tuleks kasutada juhtiva foorumina naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks Türgis; palub komisjonil tagada, et kõikides positiivse kava töörühmades oleks kindlustatud soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine;

58.  rõhutab, kui oluline on ümber hinnata praegused jäigad seisukohad naiste rolli kohta sotsiaalses struktuuris, ja toonitab, et õigusraamistiku ellurakendamiseks on tegelikult vaja muuta mõttelaadi;

59.  nõuab, et korraldataks teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis oleks suunatud kogu ühiskonnale ja keskenduksid naiste õigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele, soolise vägivalla vältimisele, aumõrvade hukkamõistmisele ning meedias esineva solise kallutatuse taunimisele;

60.  nõuab, et tööturu osapooled osaleksid aktiivselt naiste õiguste ja rolli edendamises ettevõtluses, ühiskonnas ja poliitikas ning naiste kaasamises sotsiaaldialoogi;

61.  kutsub Türgi valitsust üles kehtestama kõigil haridustasanditel õppekavades kohustuslike ainetena soolise võrdõiguslikkuse ja sallivuse;

62.  soovitab luua riikliku projekti, mis viiks kokku nais- ja meeseeskujud, noored naised ja mehed ning paneks nad arutlema Türgi tuleviku üle, et eri vanuses ja erinevate poliitiliste veendumustega naised ja mehed saaksid koos kujundada tõhusa strateegia, mis aitaks muuta ühiskonna patriarhaalse struktuuri selliseks, kus naised saaksid võrdsetel alustel ja ühiskonna heakskiidul osaleda nii poliitilises, majanduslikus kui ka sotsiaalses elus;

63.  tunnistab, et mõttelaadi muutmine ei teostu ilma meeste osalemise ning nende kaasamiseta kunagi, ning kutsub seetõttu Türgi valitsust üles korraldama avalikke arutelusid kõigist Türgi ühiskonnarühmadest pärit naiste ja meestega arvamuste vahetamiseks, et kõrvaldada soolise vägivalla põhjused ning saavutada lõpuks tõeline sooline võrdõiguslikkus;

64.  usub, et eritähelepanu tuleks pöörata naiste õiguste suurendamisele Türgi vähem arenenud piirkondades; tervitab seega Türgi valitsuse projekte, nagu kutseõppe kursuseid pakkuv projekt CATOMs raames (Multi Purpose Society Centres, mitmeotstarbelised rahvamajad) Türgi kaguosas, aga rõhutab ka, et vaja oleks rohkem algatusi, mis austavad ja edendavad kõikide naiste õigusi ning milles pööratakse erilist tähelepanu maapiirkondade, töötute ja vaesuses elavate naiste sotsiaalsele kaasamisele ja nende võimaluste suurendamisele;

65.  märgib, et kui Türgi soovib olla eeskujuks araabia kevade riikidele, peaks ta jätkama reformide läbiviimist ning tagama hääletatud õigusaktide rakendamise; tuletab meelde, et Türgil tuleks saavutada nähtavad ja konkreetsed tulemused seoses võrdõiguslikkuse põhimõtte rakendamise ning naiste õiguste austamisega;

66.  rõhutab meedia otsustavat rolli naiste õiguste austamisel ja julgustab lisama soolise võrdõiguslikkuse teemat meediaorganisatsioonide täiendkoolitustesse; juhib tähelepanu asjaolule, kui oluline on kujutada naisi meedias ilma sooliste stereotüüpideta;

67.  rõhutab sootundliku eelarvestamise olulisust, kuna ühtegi reformi ei saa rakendada ilma piisavate vahenditeta;

68.  kutsub Türgit üles aktiivsemalt läbi viima põhjalikke reforme, täitma riigi kaasajastamiseks Kopenhaageni kriteeriume ning looma keskkonda, kus valitseks vastastikune mõistmine ning austataks kõiki ELi 27 liikmesriiki, võimaldades seeläbi kõigiga parimate soolise võrdõiguslikkuse tavade vahetamist, mis aitaks parandada Türgi naiste olukorda;

o
o   o

69.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, Euroopa Nõukogu peasekretärile, ÜRO naisteorganisatsioonile, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peadirektorile ning Türgi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 385. (2) ELT C 287 E, 29.11.2007, lk 174. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0090. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0116.

Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta otsus Euroopa Parlamendi kodukorra muutmise kohta seoses Euroopa kodanikualgatuse rakendamisega (2011/2302(REG))

P7_TA(2012)0213 A7-0148/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kodukorra muutmise ettepanekuid (B7-0539/2011 ja B7-0732/2011),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 211 ja 212,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A7-0148/2012),

1.  otsustab teha kodukorras järgmised muudatused;

2.  tuletab meelde, et nimetatud muudatused jõustuvad järgmise osaistungjärgu esimesel päeval;

3.  palub presidendil teha kõik vajalik selleks, et luua Euroopa Parlamendis ühtne kontaktpunkt, kuhu kodanikud, esindusühendused ja kodanikuühiskonna esindajad saaksid pöörduda Euroopa kodanikualgatuste asjus;

4.  palub komisjonil Euroopa Parlamendi presidendile saadetavas kirjas kinnitada oma kavatsust saata kõigile Euroopa kodanikualgatusi käsitlevatele avalikele kuulamistele oma esindaja, kes võiks üldiselt olla vastava valdkonnaga tegelev volinik või kui ta on hõivatud, siis soovitavalt mõni teine komisjoni liige või vastava valdkonnaga tegelev peadirektor;

5.  palub juhatusel ja peasekretäril võtta asjakohaseid meetmeid, et tagada Euroopa kodanikualgatusi käsitlevate avalike kuulamiste võimalikult suur nähtavus, luues selleks asjakohased võimalused, sealhulgas võimaluse kasutada parimat olemasolevat info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat;

6.  on seisukohal, et Euroopa Parlamendi liikmeid tuleks ergutada Euroopa kodanikualgatusi käsitlevatel kuulamistel osalema;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus teavitamise eesmärgil nõukogule ja komisjonile.

Kehtiv tekst   Muudatusettepanek Muudatusettepanekud 5 ja 4 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 197a (uus) Artikkel 197a Kodanikualgatustega seotud avalikud kuulamised 1.  Kui Euroopa Komisjon on kodanikualgatuse vastavalt määruse (EL) nr 211/20111 artikli 10 lõike 1 punktile a vastavas registris avaldanud, teeb Euroopa Parlamendi president komisjonide esimeeste konverentsi esimehe ettepanekul järgmist: a) teeb VII lisa kohaselt valdkonna eest vastutavale seadusandlusega tegelevale komisjonile ülesandeks korraldada määruse (EL) nr 211/2011 artiklis 11 ette nähtud avalik kuulamine; petitsioonikomisjon kaasatakse menetlusse seadusandlusega tegeleva komisjoniga automaatselt kodukorra artikli 50 kohaselt; b) võib juhul, kui kaks või enam vastavalt määruse (EL) nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punktile a vastavas registris avaldatud kodanikualgatust käsitlevad sarnast teemat, pärast korraldajatega konsulteerimist otsustada, et korraldatakse ühine avalik kuulamine, kus käsitletakse võrdsel alusel kõiki asjaomaseid kodanikualgatusi. 2.  Vastutav komisjon: a) kontrollib, kas Euroopa Komisjon on korraldajad määruse (EL) nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punkti b kohaselt asjakohasel tasandil vastu võtnud; b) tagab – vajaduse korral komisjonide esimeeste konverentsi toetusel –, et Euroopa Komisjon on nõuetekohaselt kaasatud avaliku kuulamise korraldamisse ja on kuulamisel asjakohasel tasandil esindatud. 3.  Vastutava komisjoni esimees kutsub avaliku kuulamise kokku sobival kuupäeval kolme kuu jooksul pärast seda, kui algatus on vastavalt määruse (EL) nr 211/2011 artiklile 9 Euroopa Komisjonile esitatud. 4.  Vastutav komisjon korraldab avaliku kuulamise Euroopa Parlamendis, vajaduse korral koos teiste liidu institutsioonide ja asutustega, kes soovivad osaleda. Ta võib kuulamisele kutsuda ka teisi sidusrühmi. Vastutav komisjon kutsub kuulamisele algatust tutvustama korraldajaid esindava rühma, kuhu kuulub vähemalt üks määruse (EL) nr 211/2011 artikli 3 lõike 2 teises lõigus osutatud kontaktisik. 5.  Juhatus võtab Euroopa Komisjoniga kokku lepitud korra kohaselt vastu eeskirjad, mis käsitlevad tekkinud kulude hüvitamist. 6.  Parlamendi president ja komisjonide esimeeste konverentsi esimees võivad käesoleva artikli kohased volitused delegeerida vastavalt asepresidendile ja mõne teise komisjoni esimehele. 7.  Kui artiklites 50 või 51 sätestatud tingimused on täidetud, kohaldatakse neid sätteid vajalike muudatustega ka teiste komisjonide suhtes. Kohaldatakse ka artiklit 188. Artikli 23 lõiget 9 kodanikualgatustega seotud avalike kuulamiste suhtes ei kohaldata. 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta (ELT L 65, 11.3.2011, lk 1). Muudatusettepanek 2 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 203a Kui parlamenti teavitatakse, et Euroopa Komisjonil on palutud esitada õigusakti ettepanek ELi lepingu artikli 11 lõike 4 alusel, selgitab petitsioonikomisjon välja, kas see võib mõjutada tema tööd, ja teavitab vajaduse korral sellega seotud teemadel petitsiooni esitanuid. Kui parlamenti teavitatakse, et Euroopa Komisjonil on palutud esitada õigusakti ettepanek ELi lepingu artikli 11 lõike 4 alusel ja vastavalt määrusele (EL) nr 211/2011, selgitab petitsioonidega seotud küsimuste eest vastutav komisjon välja, kas see võib mõjutada tema tööd, ja teavitab vajaduse korral sellega seotud teemadel petitsiooni esitanuid. Kavandatud kodanikualgatused, mis on registreeritud vastavalt määruse (EL) nr 211/2011 artiklile 4, kuid mida ei ole võimalik Euroopa Komisjonile esitada kooskõlas nimetatud määruse artikliga 9, kuna kõiki ettenähtud menetlusi ja tingimusi ei ole järgitud, võib läbi vaadata petitsioonidega seotud küsimuste eest vastutav komisjon, kui ta peab järelmeetmeid asjakohaseks. Artikleid 201, 202 ja 203 kohaldatakse vajalike muudatustega.