Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2012/2062(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0378/2012

Esitatud tekstid :

A7-0378/2012

Arutelud :

PV 12/12/2012 - 11
CRE 12/12/2012 - 11

Hääletused :

PV 13/12/2012 - 11.4
CRE 13/12/2012 - 11.4
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2012)0504

Vastuvõetud tekstid
PDF 167kWORD 136k
Neljapäev, 13. detsember 2012 - Strasbourg
ELi inimõiguste strateegia
P7_TA(2012)0504A7-0378/2012

Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2012. aasta resolutsioon ELi inimõiguste strateegia läbivaatamise kohta (2012/2062(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6, 8, 21, 33 ja 36,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” (COM(2011)0886),

–  võttes arvesse komisjoni 8. mai 2001. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa Liidu roll inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides” (COM(2001)0252),

–  võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele – Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava” (COM(2010)0171),

–  võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681),

–  võttes arvesse inimõigusi ja demokraatiat käsitlevat ELi strateegilist raamistikku ning inimõigusi ja demokraatiat käsitlevat ELi tegevuskava, mis võeti vastu välisasjade nõukogu 3179. istungil 25. juunil 2012. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse oma 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale(1),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes(2),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta(3),

–  võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta soovitust nõukogule kooskõlastatud poliitika väljatöötamise kohta seoses režiimidega, mille juhtide isiklike ja majandushuvidega seotud ELis toimuva tegevuse suhtes kohaldatakse ELi piiravaid meetmeid(4),

–  võttes arvesse ELi inimõigustealaseid suuniseid,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ning jätkuvaid läbirääkimisi ELi ühinemise üle nimetatud konventsiooniga,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2012. aasta soovitust nõukogule ELi inimõiguste eriesindaja kohta(5),

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu järeldusi Euroopa demokraatia rahastu kohta(6), mis võeti vastu 1. detsembril 2011 nõukogu 3130. istungil, ja deklaratsiooni Euroopa demokraatia rahastu loomise kohta(7), milles Coreper leppis kokku 15. detsembril 2011,

–  võttes arvesse oma 29. märtsi 2012. aasta soovitust nõukogule Euroopa demokraatia sihtkapitali võimaliku loomise korraldamise kohta(8),

–  võttes arvesse hiljutist Euroopa demokraatia rahastu loomist,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni arvamust (A7-0378/2012),

A.  arvestades, et EL loodi inimõiguste austamise põhimõtte alusel ning ELil on aluslepingutes sätestatud seaduslik kohustus seada inimõigused eranditult kõikide ELi ja liikmesriikide vaheliste poliitikavaldkondade ning kõikide rahvusvaheliste kokkulepete keskmesse; arvestades, et ELi, liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelistele dialoogidele peavad järgnema konkreetsed meetmed, mille eesmärk on tagada inimõiguste jäämine kõnealuste poliitikavaldkondade keskmesse;

B.  arvestades, et EL on kõnealuse kohustuse toetamiseks töötanud poliitilise raamistikuna välja laialdase kogumi vahendeid, mille hulgas inimõigustealased suunised, ülemaailmne inimõiguste ja demokraatia rahastamisvahend (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR)), nõue, et kõik välistegevuse rahastamisvahendid, näiteks arengukoostöö rahastamisvahend, stabiliseerimisvahend, Euroopa naabrusinstrument, ühinemiseelse abi rahastamisvahend ja partnerlusinstrument, edendavad inimõigusi ja demokraatiat oma pädevusalas, Euroopa demokraatia rahastu loomine ja uue ELi inimõiguste eriesindaja määramine, nõukogu avaldused ja järeldused, kõrge esindaja avaldused, ELi demaršid, ELi sanktsioonid inimõiguste ränga rikkumise korral ning viimati inimõigustealased riiklikud strateegiad;

C.  arvestades, et ELi ja kolmandate riikide lepinguliste suhete mitmekesisuse tõttu on EL loonud suure hulga vahendeid, näiteks Euroopa naabruspoliitika, Cotonou leping ja inimõigustealased dialoogid ja konsultatsioonid, eesmärgiga edendada inimõigusi ja demokraatiat ning parandada koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega ühist huvi pakkuvate küsimuste arutamisel; arvestades, et Euroopa naabruspoliitika jälgib kokkulepitud kohustuste täitmist ja Cotonou leping näeb ette konsulteerimist inimõiguste rikkumiste korral; arvestades, et ELi rollil valimisprotsesside toetamises ja valimiste vaatlemises on ka oluline mõju inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi tugevdamisele;

D.  arvestades, et nende poliitikasuundade koosmõju on andnud osalise lahenduse, mille puhul ei ole nõuetekohaselt järgitud põhimõtet, et ELi välistegevuse eri valdkondade ning nende ja teiste poliitikavaldkondade vahel peab valitsema kooskõla ja järjepidevus; arvestades, et need eri vahendid on sellest tulenevalt muutunud üksikuteks elementideks, mis ei täida seaduslikku kohustust järgida inimõiguste klausli rakendamist ega sellega seonduvat poliitikaeesmärki, seepärast on vaja need ühtlustada ja luua nende vahel sünergiat;

E.  arvestades, et mitmed asjaolud takistavad ELi tulemusliku inimõiguste- ja demokraatiaalase poliitika rakendamist, ja arvestades, et 2011. aasta detsembri ühisteatises „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” ei tegeldud tõhusalt nende asjaoludega, näiteks puuduv kooskõlastatud lähenemisviis, mis põhineb ELi välistegevuse kõigi rahastamisvahendite vahelisel seosel ja liikmesriikide esmatähtsate eesmärkide arvessevõtmisel, puuduv võrdluspoliitika kõigi rahastamisvahendite, muu hulgas geograafiapõhise poliitika ja strateegiate jaoks, millega peaks olema võimalik mõõta ja jälgida inimõigustealaste ja demokraatia põhimõtete austamist kindlate, läbipaistvate, mõõdetavate, saavutatavate ja tähtajaliste näitajate alusel, ning inimõigustealaste dialoogide nõrkus, mis tuleks asetada laiemasse poliitilisse dialoogi kõrgeimal tasemel;

F.  arvestades, et araabia kevade sündmused ning idapartnerluse riikidega üleminekueelsel perioodil ja ülemineku ajal saadud kogemus on näidanud vajadust naabruspoliitika ümberkujundamise järele, et anda suurem tähtsus muu hulgas valitsusväliste organisatsioonide, inimõiguste kaitsjate, ametiühingute, meedia, ülikoolide, demokraatlike erakondade ja teiste kodanikuühiskonna esindajatega peetavale dialoogile ning põhivabaduste kaitsele, mis on demokratiseerimis- ja üleminekuprotsessi seisukohast asendamatud; kiidab sellega seoses heaks Euroopa demokraatia rahastu loomise, mis on ELi reaalne vastus demokratiseerimise probleemidele ning on esialgu, kuigi mitte ainult mõeldud ELi naaberriikidele;

G.  arvestades, et see uuendatud poliitika peaks olema suunatud partnerriikide kaasamisele põhjalikumatesse demokraatlikesse reformidesse ning põhiõiguste, eelkõige selliste peamiste põhiõiguste austamisse nagu sõnavabadus, südametunnistusevabadus, usuvabadus, kogunemis- ja ühinemisvabadus, „rohkema eest rohkem” lähenemisviisi alusel ning partnerriikide, ELi ja selle liikmesriikide vastastikuse vastutuse põhimõttel;

H.  arvestades, et läbivaatamisprotsessi osana muutis nõukogu inimõiguste ja demokraatia alast ELi poliitikat välistegevust arvesse võttes ning kujundas seda ümber; arvestades, et kõnealune ümberkujundamine kajastub inimõigusi ja demokraatiat käsitlevas ELi strateegilises raamistikus, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012. aastal ning mida täiendab tegevuskava, mis sätestab selgelt kindlad eesmärgid, ajakava, tegevuse vahe-eesmärgid ja kohustuste jaotuse; arvestades, et nõukogu nimetas ametisse inimõiguste eriesindaja, et parandada ELi inimõigustealase poliitika nähtavust, tulemuslikkust ja järjepidevust ning aidata kaasa selle eesmärkide saavutamisele inimõigustealaste praeguste vahendite hindamise, valdkonna eri partnerite ja asutustega konsulteerimise ning olulistele, viivitamatut tähelepanu nõudvatele küsimustele keskendumise kaudu;

I.  arvestades, et praegune majanduskriis, selle tuntav mõju Euroopa projekti tugevusele ja muutused ülemaailmses jõudude tasakaalus on näidanud, et lennukad avaldused inimõigusi puudutavates küsimustes on ebapiisavad, kui neile ei vasta põhimõtetest lähtuv inimõigustealane poliitika, mida rakendatakse kiirete ja konkreetsete meetmete teel ning mida toetatakse kohustusega austada kõigi ELi poliitikavaldkondade sise- ja välismõõtme järjepidevust ja kooskõla;

J.  arvestades, et inimõiguste ja demokraatia edendamine on ELi ja selle liikmesriikide ühine kohustus ning et selles valdkonnas saab edasi minna ainult nende mõlema vahelise koordineeritud ja sidusa tegevuse abil; arvestades, et majanduslikud ja sotsiaalsed õigused moodustavad olulise osa inimõigustest alates inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest 1948. aastal;

K.  arvestades, et seetõttu on vaja, et EL aitaks neid õigusi rakendada vähim arenenud riikides ja arengumaades, kellega ta sõlmib rahvusvahelisi lepinguid, sh kaubanduskokkuleppeid;

L.  arvestades, et tehnoloogia areng ja uued IKT töövahendid, haridustaseme tõus mitmetes maailma piirkondades, teatud arenguriikide kerkimine piirkondlikeks jõududeks, uute mitmepoolsete foorumite, näiteks G20 loomine ning teavitatud ja omavahel ühendatud ülemaailmse kodanikuühiskonna teke viitavad kõik vajadusele suurendada praeguseid vahendite järjepidevust ja sidusust vastavalt rahvusvahelisele õigusele ning hoogustada koostööd ülemaailmse juhtimise kontekstis, et tagada inimõiguste austamine, teha lõpp karistamatusele inimõiguste rikkumise eest ja parandada demokraatia väljavaateid kogu maailmas;

M.  arvestades, et vaba juurdepääs internetile ja telekommunikatsioonivahenditele soodustab vaba ja demokraatliku arutelu teket ning võib olla inimõiguste rikkumisest teadaandmise vahend, mistõttu peaks see olema ELi välistegevuse prioriteet demokraatia toetamisel ja inimõiguste kaitsmisel;

N.  rõhutab, et uue inimõigusi ja demokraatiat käsitleva ELi strateegilise raamistiku põhijooned ja peamised elemendid nõuavad reaalsete tulemuste saavutamiseks suurt poliitilist sidusust ja tahet;

Inimõigusi ja demokraatiat käsitlev ELi strateegiline raamistik

1.  on arvamusel, et strateegilise läbivaatamise algatusega püüeldakse selle poole, et leida lahendus peamistele probleemidele, mille tegid kindlaks Euroopa Parlament ja teised sidusrühmad; avaldab heameelt ulatusliku ja kaasava käsitusviisi üle, mille nõukogu sellega seoses vastu võttis, ning iseäranis inimõigusi ja demokraatiat käsitleva ELi tegevuskava üle, mis koos ELi inimõiguste eriesindaja ametissenimetamisega, kelle nimetamist taotles Euroopa Parlament oma varasemates raportites, on konkreetne näide ELi pühendumusest ja vastutusest;

2.  kinnitab veel kord, et üldised inimõigused ja vabadused, mis on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, kehtivad iga inimese kohta, sõltumata mis tahes asjaoludest või olukorrast, usundist või veendumustest, soost, rassilisest või etnilisest päritolust, vanusest, puudest, seksuaalsest sättumusest või soolisest identiteedist;

3.  kutsub ELi üles minema sõnadelt üle tegudele ja viima kiiresti ja läbipaistvalt ellu antud lubadused;

4.  rõhutab, et inimõigusi ja demokraatiat käsitlev ELi strateegiline raamistik ja tegevuskava on ELi inimõigustealase poliitika alus, mitte lagi, ning nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid võtaksid läbipaistval ja vastutustundlikul viisil kasutusele kindla ja järjepideva lähenemisviisi inimõiguste rikkumistele kogu maailmas;

5.  tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja on teinud ettepaneku edendada naiste õigusi, lapse õigusi ja õigusasju (keskendudes õiglase kohtuliku arutamise õigusele) kolme valdkondadevahelise teema hulgas, ning on veendunud, et uus ELi inimõiguste eriesindaja võtab pearolli tegevuskava asjakohasel rakendamisel;

6.  on kindlal veendumusel, et Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja ametikoha loomine peaks suurendama inimõiguste poliitika osa kõigis ELi välispoliitikastrateegiates;

7.  püüab tagada Euroopa Parlamendi ja ELi inimõiguste eriesindaja vahelise pideva suhtlemise ning koostöö;

8.  väljendab Euroopa Parlamendi kui ainsa otse valitud ELi institutsiooni soovi olla tihedalt seotud kõnealuse ümberkujundatud poliitikaraamistikuga ning on kindlalt otsustanud täita edaspidigi keskset rolli ELi poliitika kujundamise demokraatliku õiguspärasuse suurendamisel, austades samas iga institutsiooni rolli kooskõlas aluslepinguga;

9.  kordab oma soovi tugevdada institutsioonidevahelist koostööd, sealhulgas inimõiguste kontaktrühma raames, kus saavad kokku Euroopa välisteenistus, nõukogu ja komisjoni asjaomased teenistused, ELi inimõiguste eriesindaja ning Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjon ja väliskomisjon ning mille ülesanne on läbivaatamise ja tegevuskava järelmeetmete võtmine;

10.  rõhutab, et selles protsessis on vaja kõikidel institutsioonidel ühendada oma jõud, ning nõuab seetõttu, et esitataks ühisavaldus, mis kohustaks neid järgima ühiseid aluspõhimõtteid ja eesmärke;

11.  väljendab heameelt strateegilises raamistikus seatud eesmärkide üle; rõhutab siiski vajadust parandada koordineerimist ning selgitada menetlusi ja ülesannete jaotumist Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide vahel, et tõhusamalt ja tulemuslikumalt rakendada tegevuskava;

Sidusus ja koostöö poliitikavaldkondades ning ELi ja selle liikmesriikide vahel

12.  rõhutab vajadust sidususe ja järjepidevuse järele kõigis poliitikavaldkondades, mis on tulemusliku ja usaldusväärse inimõigustealase strateegia peamine tingimus, ning peab kahetsusväärseks, et strateegilises raamistikus ei ole nendele põhimõtetele otse viidatud; tuletab komisjonile meelde tema korduvalt võetud kohustusi, mis on sätestatud komisjoni 2001. aasta teatises ja komisjoni 2010. aasta teatises Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava kohta (COM(2010)0171), võtta praktilisi meetmeid, et tagada suurem sidusus ja järjepidevus oma sise- ja välispoliitika vahel; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi täielikus kaasatuses ja kõnealuse valdkonna paremas koordineerimises lepiti kokku 2001. aastal; tuletab liikmesriikidele ja ELi institutsioonidele meelde, et põhiõiguste austamine algab kodust ning seda ei tohi pidada enesestmõistetavaks, vaid seda peab pidevalt hindama ja parandama, et EL oleks maailma silmis usaldusväärne inimõiguste toetaja;

13.  nõuab, et EL ja liikmesriigid parandaksid oma tegevuse koordineerimist eesmärgiga saavutada inimõiguste, julgeoleku ja arengupoliitika ning -programmide suurem sidusus ja täiendavus;

14.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles täitma oma lubadust rakendada inimõigustel põhinevat lähenemisviisi kogu arengukoostöö protsessis;

15.  nõuab tungivalt, et Euroopa Liit hoiaks ja austaks oma rolli juhtiva inimõiguste kaitsjana maailmas, kasutades tõhusalt, järjepidevalt ja läbimõeldult kõiki olemasolevaid vahendeid, et edendada ja kaitsta inimõigusi ning arenguabipoliitika tulemuslikkust;

16.  rõhutab poliitikavaldkondade arengusidususe olulisust selle tagamiseks, et Euroopa Liidu kõigi valdkondade poliitika võimaldaks üha paremini realiseerida inimõigusi ning et Euroopa Liidu üheski poliitikavaldkonnas ei rikutaks inimõigusi;

17.  rõhutab, et uus ELi inimõiguste eriesindaja peab võtma arengu aspekti arvesse kõigis meetmetes, mis on suunatud inimõiguste edendamisele maailmas; sellega seoses loodab tihedat koostööd Euroopa Parlamendi ja selle asjaomaste komisjonidega nimetatud valdkonnas;

18.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles – pidades silmas ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja vajadust kindlustada selles sätestatud õiguste võimalikult täielik kaitse ning vältida nende õiguste eiramist – avaldama erilist toetust selleks, et esikohale tõsta laste, nii poiste kui ka tüdrukute vajadused seoses erikaitse ja -hooldusega, lähtudes sealjuures konventsioonist ja lapse õiguste deklaratsioonist;

19.  mõistab teravalt hukka naiste suguelundite moonutamise kui naiste ja tüdrukute füüsilise puutumatuse rikkumise ning nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus pööraksid naistevastase vägivallaga võitlemise strateegias sellistele kahjulikele tavadele erilist tähelepanu.

20.  on seisukohal, et EL saab olla usaldusväärne inimõiguste ja demokraatia kaitsja üksnes juhul, kui tema välispoliitika on sidus tegevusega seespool piire;

21.  juhib tähelepanu asjaolule, strateegiline raamistik peab olema piisavalt nähtav, et suurendada selle legitiimsust, usaldusväärsust ja sellega seotud aruandekohustust kodanike ees;

22.  nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks teatise inimõigustealase tegevuskava kohta, et edendada ELi väärtusi õigus- ja siseasjade poliitika välismõõtme raames, nagu anti teada Stockholmi programmi rakendamise tegevuskavas 2010. aastal ning mis on kookõlas ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavaga;

23.  nõuab, et kõik komisjoni peadirektoraadid ja Euroopa välisteenistus hindaksid üksikasjalikult Euroopa Liidu põhiõiguste harta õiguslikku mõju ELi välispoliitikale, kuna harta kehtib kõikidele ELi institutsioonide võetavatele meetmetele; kohustub ka ise seda tegema; julgustab parlamendikomisjone kasutama ära kodukorra artikli 36 kohast võimalust kontrollida seadusandliku akti ettepaneku, sealhulgas välistegevuse rahastamisvahendeid käsitlevate ettepanekute vastavust põhiõiguste hartale;

24.  rõhutab vajadust tõsta koostöö ja konsulteerimise taset nõukogu põhiõiguste, kodanikuõiguste ja isikute vaba liikumise töörühma ning inimõiguste töörühma vahel; nõuab, et kõnealust koostööd ja konsulteerimist laiendataks ELi inimõiguste eriesindajale; kutsub mõlemat organit üles kasutama täielikult ära Euroopa Nõukogu teadmisi ja vahendeid ning ÜRO erimenetlusi, muu hulgas valmistades ette uusi algatusi, mille eesmärk on täpsustada ja edendada ühiseid väärtusi ja rahvusvahelisi standardeid;

25.  avaldab heameelt rahvusvaheliste ja piirkondlike, näiteks ÜRO ja Euroopa Nõukogu konventsioonide ja mehhanismide suurema poliitilise järjepidevuse üle; nõuab kõnealuste standardite süstemaatilist lisamist riiklikesse inimõigustealastesse strateegiatesse, mis peaksid olema geograafiliste ja temaatiliste poliitikavaldkondade, tegevuskavade, strateegiate ja vahendite alusdokumendiks; soovitab, et inimõigustealast koostööd tuleks eelkõige rahvusvaheliste tippkohtumistega ajaliselt kattuvate inimõigustealaste dialoogide raames laiendada kõigile piirkondlikele partneritele ja organisatsioonidele ning neile peaksid järgnema konkreetsed avaldused pärast kohtumist nimetatud partnerite ja ka kolmandate riikidega, eeskätt BRIC-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikidega;

26.  on seisukohal, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikide kaasamine Euroopa Nõukogu naabruspoliitikasse annab lisavahendeid nende õigusraamistike ja parimate tavade lähendamiseks inimõiguste valdkonnas; märgib, et hiljuti kokku lepitud ELi ja Euroopa Nõukogu ühisprogramm demokraatlike reformide tugevdamiseks lõunanaabruses on näide Euroopa Nõukogu täiendavatest teadmistest põhiseaduslike, õiguslike ja institutsiooniliste reformide alal;

27.  kutsub ELi pädevaid institutsioone üles töötama rahvusvaheliste inimõigustealaste standarditega tegelemisel usuvabaduse austamise ja kaitsmise suunas;

28.  kutsub oma asjaomaseid komisjone, näiteks inimõiguste allkomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni, tugevdama koostööd Euroopa Nõukogu asjaomaste organite ja vahenditega ning käivitama struktureeritud dialoogi, et luua tõhus ja tulemuslik sünergia kahe institutsiooni vahel ning kasutada täielikult ära olemasolevad teadmised selles valdkonnas;

Kaasava ja tulemusliku käsitusviisi suunas

29.  pooldab läbivaatamise eesmärki asetada inimõigused kesksele kohale ELi suhetes kõigi kolmandate riikidega; peab oluliseks, et EL võtaks oma partnerite suhtes tulemusliku lähenemisviisi, edendades selleks valitud prioriteete seoses inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõttega, ning keskendaks oma jõupingutused sellele lähenemisviisile eesmärgiga suunata jõupingutused teostatavatesse ja saavutatavatesse tulemustesse; märgib, et inimõiguste valdkonnas peaksid prioriteedid hõlmama peamisi põhiõigusi nagu mittediskrimineerimine ja sõnavabadus, usu- ja uskumustevabadus, südametunnistusevabadus, kogunemis- ja ühinemisvabadus;

30.  soovitab ELil ja liikmesriikidel võtta inimõiguste valdkonnas prioriteediks võitlemise surmanuhtluse vastu ja jõupingutuste tegemise naiste diskrimineerimise vastu võitlemiseks, mis on valdkonnad, kus EL on saavutanud suurepäraseid tulemusi ja milles omandatud kogemus on piisavalt suur, et seda jagada ja saavutada konkreetseid tulemusi;

31.  tuletab meelde, et areng, demokraatia ja õigusriik on inimõiguste järgimise vajalikud eeltingimused, kuid ei tähenda veel iseenesest inimõiguste tegelikku kasutamist, ning need on omavahel koostoimes ja toetavad üksteist; kutsub Euroopa Liitu üles toetama demokraatlike ja inimõigustel põhinevate ideaalide kinnistumist terves ühiskonnas, pidades eriti silmas soolist võrdõiguslikkust ja laste õigusi;

32.  avaldab heameelt otsustava rolli üle, mida täidavad riiklikud inimõigustealased strateegiad, mis olid parlamendi pikaajaliseks nõudmiseks, ja asjaolu üle, et need on välja töötatud kaasava protsessina, mis hõlmab ELi delegatsioone, missioonide juhte ja nõukogu inimõiguste töörühma; peab oluliseks laialdaste konsultatsioonide korraldamist, eelkõige kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonidega, riikide parlamentide esindajatega, inimõiguste kaitsjatega ning teiste sidusrühmadega, ning rõhutab, et neid tuleb toetada asjakohaste rakendusmeetmetega;

33.  on seisukohal, et prioriteetide, realistlike eesmärkide ja poliitiliste mõjutusvahendite vormide riigipõhine kindlakstegemine on olulise tähtsusega ELi tulemuslikuma tegevuse ja mõõdetavate tulemuste seisukohast; on seisukohal, et riiklikke inimõigustealaseid strateegiad tuleks arvesse võtta ühises välis- ja julgeolekupoliitikas ning ELi kaubandus- ja arengupoliitikas (nii geograafilistes kui ka temaatilistes programmides), et tagada suurem tulemuslikkus, tõhusus ja järjepidevus;

34.  palub komisjonil siduda inimõigustealased riiklikud strateegiad kolmandatele riikidele antava abiga seotud programmitöö ja rakendamisega ning strateegiadokumentide ja mitmeaastaste näidisprogrammidega;

35.  soovitab avaldada inimõigustealaste riiklike strateegiate prioriteedid, ilma et seataks ohtu inimõiguste kaitsjaid ja kodanikuühiskonda asjaomastes riikides; rõhutab, et avalikustatud prioriteedid näitaksid ELi toetust inimõigustele kolmandates riikides ja annaksid tuge nendele, kes võitlevad oma inimõiguste kasutamise ja kaitsmise eest; usub, et Euroopa Parlamendil peaks olema juurdepääs riiklikele strateegiatele ja kogu sellega seotud teabele;

36.  rõhutab ettevõtja sotsiaalse vastutuse rolli inimõiguste valdkonnas, nagu on väljendatud komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatises, milles viidatakse muu hulgas ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtetele; rõhutab vajadust lisada ettevõtja sotsiaalne vastutus ELi inimõiguste strateegiatesse; tuletab meelde, et Euroopa ja rahvusvahelistel ettevõtetel on samuti vastutus ja kohustused, ja kiidab heaks, et EL kinnitas taas kord ettevõtja sotsiaalset vastutust; nõuab kõikidelt ettevõtjatelt sotsiaalse vastutuse täitmist inimõiguste austamisel kooskõlas ÜRO juhtpõhimõtetega; tunneb heameelt komisjoni valmisoleku üle töötada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks välja inimõiguste suunised; kutsub liikmesriike üles töötama välja riiklikud ÜRO juhtpõhimõtete rakenduskavad ja nõudma, et ka partnerriigid järgiksid ettevõtja sotsiaalse vastutuse rahvusvaheliselt tunnustatud standardeid, näiteks OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta;

37.  usub, et strateegiline raamistik ja sellega kaasnev tegevuskava, mille kestus on kolm aastat, tõhustavad riiklikke prioriteetseid eesmärke, hõlmates muu hulgas temaatilisi ELi suuniseid ja seonduvaid kohalikke strateegiaid, et tagada kogu ELi tegevusele järjepidev raamistik; nõuab kõigi riiklike inimõigustealaste strateegiate koostamise kohest lõpuleviimist, nende kiiret rakendamist ja parimate tavade hindamist; on veendunud, et kõnealused strateegiad võimaldavad igal aastal täpselt hinnata raamlepingutes sätestatud inimõiguste klauslite rakendamist;

38.  soovitab, et EL lepiks kokku inimõigustealaste riiklike strateegiate osana minimaalsete teemade loendi suhtes, mida liikmesriigid ja ELi institutsioonid peaksid käsitlema kolmandate riikide asjaomaste vastaspooltega kohtumiste ja külastuste käigus, muu hulgas kõrgeimal poliitilisel tasandil ja tippkohtumiste ajal;

39.  nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid ergutaksid kolmandaid riike veelgi, et nad näeksid oma õigusaktides selge sõnaga ette naiste õigused ja tagaksid nende õiguste austamise;

40.  kutsub ELi pädevaid institutsioone tegelema usutegelaste ja usuorganisatsioonidega ja osutama neile abi, et toetada usuvabadust ja konfliktide lahendamist;

41.  kiidab heaks strateegilises raamistikus võetud kohustuse asetada inimõigused kesksele kohale ELi suhetes kolmandate riikidega, sealhulgas strateegiliste partneritega; kutsub seepärast ELi üles võtma vastu iga-aastased välisasjade nõukogu järeldused ELi strateegiliste partnerite kohta, et luua ELi liikmesriikide ja ELi ametnike jaoks ühine lähtepunkt seoses inimõigustealaste probleemidega, mida nad asjaomaste vastaspooltega suheldes vähemalt peavad tõstatama;

42.  nõuab uusi jõupingutusi, et kaitsta ja toetada inimõiguste kaitsjaid kolmandates riikides, eriti neid, kes elavad oma veendumuste tõttu ohus või hirmu all; ootab paindlikumaid ja eriotstarbelisi meetmeid, mida saaks Euroopa demokraatia rahastu raames inimõiguste kaitsjate kaitseks võtta;

Inimõigusi ja demokraatiat käsitlev ELi tegevuskava
Inimõiguste klausel

43.  nõuab komisjonilt õigusaktide esitamist, milles nõutakse ELi ettevõtetelt selle tagamist, et nende ostud ei toeta konfliktide õhutajaid ja inimõiguste raskete rikkumiste toimepanijaid, korraldades kontrolle ja auditeid nende maavarade tarneahelate kohta ja avalikustades tulemused; palub komisjonil koostada selliste liidu ettevõtete nimekiri, kes on otseselt kaasosalised inimõiguste rikkumises nende tehingute tõttu autoritaarsete režiimidega; on seisukohal, et ELi ettevõtete kohustuslik hoolsuskohustus kooskõlas OECD suunistega kaitseks Euroopa ettevõtete mainet ja muudaks ELi inimõigustealase ja arengupoliitika järjepidevamaks, eelkõige konfliktipiirkondades;

44.  soovitab, et kõrge esindaja võtaks kõnealuse mehhanismi aluseks selle, et tunnistab võimalikku riski, et partnerriik rikub rahvusvahelisi inimõigustealaseid standardeid, lisades klauslile kindlad tõelise varajase hoiatamise süsteemi omadused, ja looks astmelise raamistiku, mis põhineb konsultatsioonidel, meetmetel ja tagajärgedel, sarnaselt sellega, mis on esitatud Cotonou lepingus, ning võttes eeskujuks ELi ja Türkmenistani partnerlus- ja koostöölepingus sätestatud järelevalvemehhanismi; märgib, et selline dialoogil põhinev süsteem aitaks tuvastada olukorra halvenemist ja korduvaid ja/või süstemaatilisi rahvusvahelise õiguse vastaseid inimõiguste rikkumisi ja nendega tegeleda ning võimaldaks arutada parandusmeetmeid siduvas raamistikus; nõuab seetõttu, et läbivaatamise käigus hinnataks ka inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide rolli, volitusi ja eesmärke, mida tuleks parandada;

45.  teeb ettepaneku hinnata regulaarselt migrantide põhiõiguste kaitset vastuvõtvates riikides ning pöörata sellele erilist tähelepanu;

46.  kiidab heaks inimõiguste olukorra järelevalvemehhanismi loomise Euroopa Parlamendi poolt Türkmenistaniga partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise osana; soovitab sarnaste järelevalvemehhanismide süstemaatilist kavandamist ka teiste lepingute puhul;

47.  rõhutab nõukogu 2009. aasta otsust laiendada inimõiguste ja demokraatia klauslit kõikidele lepingutele ning võimaldada seos kõnealuste lepingute ja vabakaubanduslepingute vahel, lisades vajaduse korral sillaklausli; märgib inimõigusi ja demokraatiat käsitlevas ELi tegevuskavas toodud viidet kriteeriumide väljatöötamise kohta kõnealuse elemendi rakendamiseks; märgib, et inimõiguste klausli ulatuse selline laiendamine nõuab tingimata selget mehhanismi selle rakendamiseks institutsioonilisel ja poliitilisel tasandil, ning seetõttu tuleb seda täiendada toimiva jõustamismehhanismiga; nõuab täitmisele pööratavate ja mittevaidlustatavate inimõiguste klauslite lisamist kõikidesse lepingutesse, sealhulgas valdkondlikesse kokkulepetesse ning kaubandus- ja investeerimislepingutesse, mille Euroopa Liit kolmandate riikidega sõlmib nii tööstusriikide kui ka arengumaadega; peab oluliseks, et kõik partnerriigid, iseäranis samu seisukohti jagavad riigid ja strateegilised partnerid, kellega EL peab läbirääkimisi kokkulepete sõlmimiseks, nõustuvad selle siduva kohustusega;

48.  märgib, et parlament ei ole kaasatud otsustusprotsessi konsulteerimise algatamise või lepingu peatamise üle; on seisukohal, et juhul kui Euroopa Parlament võtab vastu soovituse inimõiguste klausli ja säästva arengu peatüki sätete kohaldamiseks, peaks komisjon hoolikalt uurima, kas kõnealuse peatüki tingimused on täidetud; märgib, et juhul kui komisjon on seisukohal, et need tingimused ei ole täidetud, peaks ta esitama Euroopa Parlamendi vastutavale komisjonile aruande;

49.  julgustab kõrget esindajat laiendama iga-aastast aruannet ELi tegevuse kohta inimõiguste ja demokraatia valdkonnas kogu maailmas, lisades sellesse eduaruande inimõigusi ja demokraatiat käsitleva ELi tegevuskava rakendamise kohta, mis hõlmab ka inimõiguste ja demokraatia klausli rakendamist kehtivates lepingutes, koostades iga konsulteerimismenetluse ja teiste nõukogu, Euroopa välisteenistuse ja komisjoni algatatud asjakohaste meetmete juhtumipõhise analüüsi koos võetud meetmete tulemuslikkuse ja järjepidevuse analüüsiga;

Inimõiguste mõjuhinnang

50.  usub, et EL saab täielikult täita Lissaboni lepingu ja põhiõiguste harta järgseid kohustusi ainult siis, kui valmistab ette inimõiguste mõjuhinnangud enne läbirääkimiste alustamist kahepoolsete või mitmepoolsete lepingute sõlmimiseks kolmandate riikidega;

51.  märgib, et see süstemaatiline tava on ainus viis tagada järjekindlus esmase õiguse, ELi välistegevuse ja kolmanda poole enda kohustuste vahel, mis tulenevad rahvusvahelistest konventsioonidest, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste paktist ning rahvusvahelistest tunnustatud töö- ja keskkonnastandarditest;

52.  nõuab, et nimetatud mõjuhinnangud hõlmaksid kõiki inimõigusi, sealhulgas internetis, mida tuleb mõista jagamatu tervikuna;

53.  märgib, et neid mõjuhindamisi tuleb teostada sõltumatult, läbipaistvalt ja kaasavalt, kaasates võimalikud asjassepuutuvad kogukonnad;

54.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles töötama välja kindla metoodika, milles võetakse arvesse võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid, et vältida mis tahes negatiivset mõju teatud elanikkonnarühmadele, ja millega tagatakse vastastikku kokkulepitud ennetus- või parandusmeetmed mis tahes negatiivse mõju korral, enne kui läbirääkimised on lõpetatud;

55.  juhib erilist tähelepanu vajadusele viia läbi nende projektide mõjuhinnangud, mille rakendamisega kaasneb tõsine oht rikkuda harta sätteid, näiteks projektid, mis on seotud kohtute, piirikontrolliasutuste ja politsei ning julgeolekujõududega riikides, kus valitseb repressiivne režiim;

Võrdluspoliitika

56.  rõhutab, et inimõiguste- ja demokraatiaalased eesmärgid nõuavad konkreetseid, mõõdetavaid, saavutatavaid avalikke kriteeriume, mille eesmärk on hinnata põhivabaduste, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamise taset; on sellega seoses seisukohal, et EL peaks täielikult ära kasutama ÜRO ja Euroopa Nõukogu asjakohased vahendid ja teadmised, kaasa arvatud Euroopa inimõiguste konventsiooni rakendamine inimõiguste ja demokraatia võrdluskataloogi elujõulise elemendina Euroopa Nõukogu liikmesriikide jaoks, ning selgelt eristama oma poliitilisi järeldusi õiguslikust ja tehnilisest hinnangust;

57.  soovitab, et Euroopa välisteenistus töötaks välja kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete näitajate ning riigipõhiste avalike mõõdikute kogumi, mida saaks kasutada sidusa ja järjepideva alusena ELi poliitika iga-aastaseks hindamiseks riiklike inimõigustealaste strateegiate ja inimõigustealaste dialoogide raames kolmandate riikidega; soovitab lisada võrdlusaluste hulka ka rahvusvahelise pagulasõiguse alused, et kaitsta pagulaste ja riigisiseste põgenike õigusi;

Uuendatud Euroopa naabruspoliitika

58.  tuletab meelde araabia kevadest saadud poliitilisi õppetunde ja idapartnerluse riikidega omandatud kogemusi üleminekuperioodile eelneval ajal ja selle käigus, kaasa arvatud vajadust muuta varasemat poliitikat, mis keskendus peamiselt suhetele ametiasutustega, ning luua tulemuslik partnerlus ELi ning partnerriikide valitsuste ja kodanikuühiskondade vahel; rõhutab sellega seoses hiljuti asutatud Euroopa demokraatia rahastu olulist rolli esialgu ELi naaberriikides, kuid ka mujal;

59.  rõhutab, kui oluline on luua programme ja toetada projekte, mis võimaldavad kontaktide loomist ELi ja kolmandate riikide kodanikuühiskondade vahel, et suurendada kodanikuühiskonna suutlikkust osaleda kohaliku, piirkondliku, riikliku ja rahvusvahelise tasandi otsustusprotsessides, ning see peaks olema praegu läbivaadatavate välistegevuse rahastamisvahendite keskne küsimus;

60.  tunneb heameelt asjaolu üle, et idapartnerluse inimõigustealaseid dialooge täiendavad ühised kodanikuühiskonnaalased seminarid, ja kinnitab taas oma toetust idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumile;

61.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles kasutama ELi ja Lõuna-Korea vabakaubanduslepingus sätestatud institutsionaliseeritud kodanikuühiskonna konsulteerimismehhanismi mudelit lähtepunktina veelgi kaasavamate mehhanismide väljatöötamiseks kõigi lepingute jaoks;

62.  mõistab, et ELi uue lähenemisviisi tuum on ühiskondade tugevdamine aktiivse riigisisese vastutuse kaudu, mille eesmärk on suurendada nende võimet osaleda avalikes otsustusprotsessides ja demokraatlikes valitsemisprotsessides;

63.  kiidab heaks uued algatused, nagu Euroopa demokraatia rahastu ja kodanikuühiskonna rahastu, mis muudavad ELi abi eriti kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks kättesaadavamaks ja mis võivad ergutada ELi strateegilisemat ja poliitilisemat lähenemist demokratiseerimisele, osutades konkreetse taustaga seotud, paindlikku ja õigeaegset abi, mille eesmärk on demokraatiale ülemineku soodustamine partnerriikides;

64.  märgib, et kuigi araabia kevade sündmustelt oodati demokraatiat pooldavate muutusteni viimist, lõppesid need paljudel juhtudel usuvähemuste vabaduste ja õiguste alase olukorra halvenemisega; mõistab seetõttu teravalt hukka kõik kristlaste, juutide, muslimite ja teiste usukogukondade vastu suunatud vägivallaaktid ning usklike, usust taganejate ja mitteusklike vastu suunatud, usul ja veendumustel põhineva igat liiki diskrimineerimise ja sallimatuse; rõhutab veel kord kooskõlas oma varasemate resolutsioonidega, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on peamised inimõigused;

65.  rõhutab, et araabia kevade sündmused on toonud esile ELi selle piirkonna poliitika arvukad puudujäägid, sealhulgas noorte olukord, sest nad seisavad silmitsi massilise tööpuudusega ja neil puuduvad oma riigis väljavaated; peab siiski tervitatavaks tahet võtta kasutusele uus lähenemisviis ja nõuab, et käimasolevaid, araabia kevade riikide noori hõlmavaid projekte ja vahetusprogramme on vaja kiirendada, eelkõige neid, mis on algatatud Vahemere Liidu raames;

66.  toob esile vajaduse luua vahetusprogramme või avada Euroopa programmid araabia kevade noortele ning korraldada kodanikuühiskonnal põhinev arutelu nende ühiskondade probleemidest, eelkõige majanduslikest ja sotsiaalsetest probleemidest teadlikkuse puudumise põhjuste ja tagajärgede üle;

67.  soovitab luua vahetusprogramme või avada Euroopa programmid kolmandate riikide noortele;

68.  rõhutab, et tugevad sidemed araabia kevade ja idapartnerluse riikide kodanikuühiskonnaga, mida soodustavad muu hulgas vahetusprogrammid, praktika ELi ja liikmesriikide asutustes ja stipendiumid Euroopa ülikoolides, on kõnealuste riikide edasise arengu ja nende demokraatia kindlustamiseks hädavajalikud;

69.  juhib tähelepanu asjaolule, et eespool nimetatud kodanikuühiskonnal põhinevat arutelu võiks hoogustada Euroopa ja araabia noortekonventsiooni või Euroopa – Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika (MENA) piirkonna noortekonventsiooni /Euroopa – Vahemere piirkonna noortekonventsiooni loomisega;

70.  rõhutab, et naiste olukord araabia kevade riikides on sageli otsustava tähtsusega edasiliikumise hindamisel demokraatia ja inimõiguste valdkonnas ja et naiste õiguste tagamine peaks olema oluline osa ELi tegevusest nende riikide suhtes; kutsub üles looma naiste interparlamentaarse Euro-Araabia konventsiooni; tuletab ühtlasi meelde, et demokraatia eeldab naiste täielikku osalemist avalikus elus, nagu on sätestatud rahvusvahelistes ja piirkondlikes õigusaktides, näiteks inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta protokollis naiste õiguste kohta Aafrikas;

71.  rõhutab inimõiguste kaitsega tegelevate riiklike institutsioonide ja nende koostöö olulist rolli liikmesriikides ja ELi naaberriikides; ergutab käivitama algatusi, mille eesmärk on anda edasi häid tavasid, koordineerida ja elavdada koostööd liikmesriikide ja ELi naaberriikide inimõiguste kaitsega tegelevate riiklike institutsioonide vahel – näiteks idapartnerluse riikide ombudsmanide vahelise koostöö programm ajavahemikul 2009–2013, mille lõid ühiselt Poola ja Prantsuse ombusmanid eesmärgiga parandada idapartnerluse riikide ombudsmanide, valitsusasutuste ja vabaühenduste suutlikkust üksikisikute õiguste kaitsmisel ja demokraatlike õigusriikide loomisel; rõhutab, et sellist tegevust tuleb koordineerida ELi ja teiste ELi institutsioonidega, et kasutada ära sellest saadud kogemusi; rõhutab, et on vaja ergutada inimõiguste kaitsega tegelevate riiklike institutsioonide loomist nendes ELi naaberriikides, kelle õigussüsteemis need puuduvad;

72.  nõuab, et kõrge esindaja ja komisjon rakendaksid veendunult uuendatud Euroopa naabruspoliitikat, kasutades võrdsel määral tehtud ja tegemata edusammude („more for more” ja „less for less”) arvestamise põhimõtteid;

73.  usub, et riigid, kellele anti selge hinnang, et nad ei tee edusamme suurema demokraatia ning püsivate institutsionaalsete ja sotsiaalsete muutuste, sealhulgas õigusriigi suunas, peaksid nägema, et liidu toetus väheneb, mõjutamata siiski nende riikide kodanikuühiskonna toetamist, kooskõlas kõnealuse poliitika eesmärkidega, eelkõige juhul, kui kesksed põhivabadused, näiteks sõnavabadus, usuvabadus, mittediskrimineerimine, sooline võrdõiguslikkus, südametunnistusevabadus, kogunemis- ja ühinemisvabadus, (millele tuleks antud seoses erilist tähelepanu pöörata) puuduvad või neid eitatakse;

74.  tunneb muret möödaniku mõtteviiside alalhoidmise pärast, kusjuures liigset poliitilist tunnustust avaldatakse partnervalitsuste võetud meetmetele, mis ei aita kaasa eesmärkide otsesele saavutamisele;

75.  avaldab heameelt algatuse üle kehtestada inimõigustepõhine lähenemisviis arengupoliitikale; märgib, et see peab põhinema inimõiguste jagamatuse põhimõttel, ning usub kindlalt, et koostöö eesmärkide keskmes peaksid olema inimesed ja nende heaolu, mitte valitsused; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidusust tuleb antud kontekstis mõista kui panustamist inimõigustealaste eesmärkide täielikku saavutamisse, nii et erinevad ELi poliitikavaldkonnad ei tööta üksteise vastu;

76.  tervitab uut ELi humanitaarabi vabatahtlike algatust, mis annab ajavahemiku 2014–2020 jooksul ligi 10 000 eurooplasele võimaluse võtta osa humanitaarabioperatsioonidest üle kogu maailma – seal, kus parasjagu abi kõige rohkem vajatakse –, ning näitab üles Euroopa solidaarsust, andes loodus- või inimtegevuse tagajärjel toimunud katastroofidest tabatud ühiskondadele praktilist abi;

Ühine institutsioonidevaheline vastutus

77.  on seisukohal, et strateegiline raamistik ja selle tegevuskava on iseäranis olulised, kuna nad esindavad ühist kohustust, mida toetavad kõrge esindaja, nõukogu, komisjon ja liikmesriigid; avaldab heameelt Euroopa Parlamendi juhtrolli tunnustamise üle inimõiguste ja demokraatia edendamisel; eeldab, et Euroopa Parlament kaasatakse nõuetekohaselt tegevuskava rakendamisse, muu hulgas mõttevahetuste kaudu inimõiguste kontaktrühmas, kus kohtuvad Euroopa välisteenistus, nõukogu ja komisjoni asjaomased teenistused, ELi inimõiguste eriesindaja ning Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjon ja väliskomisjon;

78.  soovitab, et Euroopa Parlament töötaks välja dünaamilisemad suhted ELi delegatsioonidega, mis põhineksid korrapärasel suhtlemisel ja teabevahetusel eduaruannete kaudu, mis kajastavad muutuste kava inimõiguste ja demokraatia valdkonnas ning tegevuskavas kindlaks määratud eesmärke ja vahe-eesmärke;

79.  kohustub tagama järelevalvemehhanismi loomise kaudu süstemaatilisema järelevalve oma nende resolutsioonide täitmise üle, mis on seotud inimõiguste ja üksikute inimõigustealaste juhtumitega, saades toetust äsja loodud inimõiguste tegevusrühmalt, ning soovitab teha tihedamat koostööd inimõiguste allkomisjoni, eelarvekomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni ja teiste asjaomaste Euroopa Parlamendi komisjonide vahel ning kontrollikojaga, et tagada, et strateegilise läbivaatamise eesmärkidele vastaks liidu kohane rahaline toetus;

80.  soovitab, et Euroopa Parlament parandaks oma menetlusi seoses inimõigustealaste küsimustega ja tugevdaks jõupingutusi inimõiguste tõhusaks arvessevõtmist oma struktuurides ja tegevuses, et tagada inimõiguste ja demokraatia asetamine Euroopa Parlamendi kõikide tegevuste ja poliitikasuundade keskmesse, vaadates selleks muu hulgas läbi oma suunised Euroopa Parlamendi parlamentidevahelistele delegatsioonidele inimõiguste ja demokraatia edendamise kohta;

81.  on seisukohal, et igal alalisel Euroopa Parlamendi delegatsioonil ja asjaomasel komisjonil peaks olema eesistuja ja ase-eesistujate hulgast valitud liige, kelle kindlaks ülesandeks on jälgida asjaomase piirkonna, riigi või teemavaldkonna inimõigustealast olukorda, ning selleks määratud inimesed peaksid korrapäraselt aru andma Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjonile;

82.  soovitab, et Euroopa Parlamendi delegatsioonidel, mis lähetatakse riiki, kus inimõiguste olukord on murettekitav, peaksid olema liikmed, kelle konkreetne ülesanne on inimõigustealaste küsimuste tõstatamine seoses asjaomase piirkonna või riigiga, ning kõnealused liikmed peaksid korrapäraselt aru andma Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjonile;

83.  nõuab tihedamat koostööd liikmesriikide parlamentidega inimõigustealaste küsimuste valdkonnas;

84.  rõhutab vajadust parandada nende täiskogu arutelude läbiviimist, mis käsitlevad inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumist, et võimaldada sagedamini arutelusid rohkemate liikmete osalusel, konsulteerimist kodanikuühiskonnaga õigusaktide koostamise ajal, tugevamat reageerimist inimõiguste rikkumistele ja teistele ettenägematutele sündmustele kohapeal ning rõhutab vajadust tagada varasemate arutelude ja resolutsioonide järelmeetmete võtmine;

85.  rõhutab, et Euroopa Parlament ja ELi teised institutsioonid peaksid paremini kasutama Sahharovi auhinna võrgustiku potentsiaali;

86.  soovitab, et Euroopa Parlament korraldaks koostöös liikmesriikide parlamentidega igal aastal kogu maailmast pärit inimõiguste kaitsjate osavõtul inimõiguste kaitsjatele pühendatud ürituse, mis annaks parlamendile igal aastal võimaluse näidata oma toetust kogu maailma inimõiguste kaitsjatele ning aidata neil edendada oma riikides õigust avaldada arvamust ja kasutada oma õigusi;

87.  nõuab Euroopa Liidu lepingu artikli 36 kindlat rakendamist, tagamaks, et Euroopa Parlamendi seisukohti võetakse kohaselt arvesse resolutsioonide järelmeetmete võtmisel, ning soovitab sellega seoses tihedamat dialoogi;

o
o   o

88.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Nõukogule.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0126.
(2) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0334.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0018.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0250.
(6) Nõukogu dokument 17944/2011.
(7) Nõukogu dokument 18764/2011.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0113.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika