Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 25. oktoober 2012 - Strasbourg
EÜ ja Serbia vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ning EÜ ja Serbia vahelise vahelepingu rakendamise kord ***I
 Nõukogu otsuse 2003/17/EÜ kohaldamisperioodi pikendamine ja tootmisele heakskiitu andvate ja tootmise kontrolli eest vastutavate ametiasutuste ja kolmandate riikide nimede loetelu ajakohastamine ***I
 Kalavarude kaitse ja säästev kasutamine ***I
 Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste kaitse ***
 ELi nimel toitlusabi konventsiooni sõlmimine ***
 Euroopa Liidu kodanike konsulaarkaitse välismaal *
 Euroopa kodanike ja ettevõtete mured seoses ühisturu toimimisega
 Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ametisse nimetamine
 Kaitse dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed ***I
 ELi kaubandusläbirääkimised Jaapaniga
 ELi aruanne poliitikavaldkondade arengusidususe kohta (2011)

EÜ ja Serbia vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ning EÜ ja Serbia vahelise vahelepingu rakendamise kord ***I
PDF 285kWORD 63k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ning ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise vahelepingu teatava rakenduskorra kohta (COM(2011)0938 – C7-0010/2012 – 2011/0465(COD))
P7_TA(2012)0389A7-0273/2012

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0938),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 207, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0010/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit (A7-0273/2012),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 25. oktoobril 2012. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2012, ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ning ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise vahelepingu teatava rakenduskorra kohta

P7_TC1-COD(2011)0465


EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 207,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(1)

ning arvestades järgmist:

(1)  29. aprillil 2008 kirjutati alla stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingule (edaspidi „SAL”) ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Serbia Vabariigi vahel. SALi ratifitseerimisprotsess ei ole veel lõppenud.

(2)  29. aprillil 2008 sõlmis nõukogu ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitleva vahelepingu (edaspidi „vaheleping”)(2), millega nähakse ette SALi kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitlevate sätete ennetähtaegne jõustumine. Vaheleping jõustus 1. veebruaril 2010.

(3)  Vajalik on kehtestada vahelepingu teatavate sätete rakendamiseks eeskirjad ning samuti rakendamise üksikasjalike eeskirjade vastuvõtmise kord. Kuna nende lepingute kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitlevad sätted on suures osas ühesugused, peaks käesoleva määrusega reguleerima ka SALi rakendamist pärast selle jõustumist.

(4)  Vahelepingu ja SALi rakendamise ühetaoliste tingimuste tagamiseks tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Kõnealuseid volitusi tuleks kasutada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendusvolituste teostamise suhtes(3). Arvestades, et rakendusmeetmed moodustavad osa üldisest kaubanduspoliitikast, tuleks nende vastuvõtmiseks kasutada kontrollimenetlust. Kui vahelepingus ja SALis on ette nähtud võimalus erakorralistel ja otsustava tähtsusega asjaolude esinemisel viivitamata kohaldada olukorra lahendamiseks meetmeid, tuleks komisjonil sellised rakendusaktid kohe vastu võtta.[ME 1]

(4a)  Esialgsete meetmete vastuvõtmiseks erakorraliste ja otsustava tähtsusega asjaoludele reageerimiseks on kohane kasutada nõuandemenetlust, arvestades esialgsete meetmete toimet ja nende järgnevuse loogikat seoses lõplike meetmete vastuvõtmisega. Kui esialgsete meetmete kehtestamisega viivitamine tekitaks kahju, mida oleks raske heastada, tuleb lubada komisjonil vastu võtta viivitamata kohaldatavaid ajutisi meetmeid.[ME 2]

(4b)  Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mis on seotud erakorraliste ja otsustava tähtsusega asjaoludega vahelepingu artikli 26 lõike 5 punkti b ja artikli 27 lõike 4 ning seejärel stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu artikli 41 lõike 5 punkti b ja artikli 42 lõike 4 tähenduses, ning kui tungiv kiireloomulisus seda nõuab, peaks komisjon vastu võtma viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.[ME 3]

(5)  SALis ja vahelepingus on sätestatud, et tariifikvootide piires võib teatavaid Serbia Vabariigist pärinevaid põllumajandus- ja kalandustooteid importida liitu vähendatud tollimaksumääraga. On vaja kehtestada nende tariifikvootide haldamise ja läbivaatamise kord, et neid oleks võimalik põhjalikult hinnata. [ME 4]

(6)  Kui on vaja võtta kaubanduse kaitsemeetmeid, tuleks need vastu võtta vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 260/2009 impordi ühiste eeskirjade kohta(4), nõukogu 19. oktoobri 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 1061/2009, millega kehtestatakse ühised ekspordieeskirjad(5), nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed(6), või vajaduse korral ka nõukogu 11. juuni 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 597/2009 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed(7).

(7)  Kui liikmesriik esitab komisjonile teavet võimaliku pettuse või halduskoostööst hoidumise kohta, kohaldatakse asjakohaseid liidu õigust, eelkõige nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määrust (EÜ) nr 515/97 liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks(8).

(8)  Käesolevas määruses on esitatud vahelepingu rakendusmeetmed ja seda tuleks seetõttu kohaldada alates vahelepingu jõustumise kuupäevast,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad ja menetlused, mille kohaselt võetakse vastu ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu (edaspidi „SAL”) ning ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitleva vahelepingu (edaspidi „vaheleping”) teatavate sätete rakendamise üksikasjalikud eeskirjad.

Artikkel 2

Soodustused kalale ja kalandustoodetele

Komisjon võtab käesoleva määruse artikli 13 lõikes 3 nimetatud kontrollimenetluse kohaselt vastu kala ja kalandustoodete tariifikvoote käsitlevad vahelepingu artikli 14 ning seejärel SALi artikli 29 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad.

Artikkel 3

Tollimaksude vähendamine

1.  Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, ümardatakse soodustollimaksumäär allapoole esimese kümnendkohani.

2.  Kui lõike 1 kohaldamisel on soodustollimaksumäära arvutamise tulemus üks järgmistest, võrdsustatakse soodusmäär täieliku tollimaksust vabastamisega:

   a) väärtuseline tollimaks on 1 % või vähem või
   b) koguseline tollimaks on 1 euro üksiksumma kohta või vähem.

Artikkel 4

Tehnilised kohandused

Käesoleva määruse kohaselt vastuvõetud sätete muudatused ja tehnilised kohandused, mis osutuvad vajalikuks pärast kombineeritud nomenklatuuri koodide ja Euroopa ühenduste integreeritud tariifistiku alamrubriikide muutmist või mis tulenevad liidu ja Serbia Vabariigi vahelistest Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise lepingu) artikli 218 kohastest uutest lepingutest või lepingute muutmisest ning mis ei sisalda sisulisi muudatusi, võetakse vastu artikli 13 lõikes 3 sätestatud korras kontrollimenetluse kohaselt või põllumajandustoodete puhul artikli 14 lõikes 2 osutatud korraskontrollimenetluse kohaselt. [ME 5]

Artikkel 5

Üldine kaitseklausel

Kui liidul on vaja võtta vahelepingu artikli 26 ja seejärel SALi artikli 41 kohast meedet, siis võetakse see meede vastu, ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 7 kohaldamist, vastavalt määruse (EÜ) nr 260/2009 tingimustele ja menetlustele, kui vahelepingu artiklis 26 ja seejärel SALi artiklis 41 ei ole sätestatud teisiti.

Artikkel 6

Puuduste korral kohaldatavad sanktsioonid

Kui liidul on vaja võtta vahelepingu artikli 27 ja seejärel SALi artikli 42 kohast meedet, siis võetakse see meede vastu, ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 7 kohaldamist, vastavalt määruse (EÜ) nr 1061/2009 tingimustele ja menetlustele.

Artikkel 7

Erakorralised ja otsustava tähtsusega asjaolud

Kui tekivad erakorralised ja otsustava tähtsusega asjaolud vahelepingu artikli 26 lõike 5 punkti b ja artikli 27 lõike 4 ning seejärel SAL artikli 41 lõike 5 punkti b ja artikli 42 lõike 4 tähenduses, võib komisjon viivitamata võtta vahelepingu artiklites 26 ja 27 ning seejärel SALi artiklites 41 ja 42 sätestatud meetmeid käesoleva määruse artikli 15 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 8

Põllumajandus- ja kalandustoodete kaitseklausel

Kui liit peab rakendama põllumajandus- ja kalandustoodete suhtes vahelepingu artikli 17 lõikes 2 või artiklis 26 ja seejärel SALi artikli 32 lõikes 2 või artiklis 41 ettenähtud kaitsemeedet, võtab komisjon, erandina artiklitest 5 ja 6, liikmesriigi taotlusel või omal algatusel vastu vajalikud meetmed pärast seda, kui ta on vajaduse korral suunanud küsimuse vahelepingu artikli 26 lõike 5 punkti a kohaselt ajutisele komiteele ja seejärel SALi artikli 41 lõike 5 punkti a kohaselt stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomiteele.

Kui komisjon saab liikmesriigilt taotluse, teeb ta selle kohta otsuse:

   a) kolme tööpäeva jooksul alates taotluse kättesaamisest, kui ei kohaldata vahelepingu artiklis 26 ja seejärel SALi artiklis 41 sätestatud teatamise korda, või
   b) kolme päeva jooksul pärast vahelepingu artikli 26 lõike 5 punktis a ja seejärel SALi artikli 41 lõike 5 punktis a osutatud 30-päevase ajavahemiku lõppemist, kui kohaldatakse vahelepingu artikli 26 lõike 5 punktis a ja seejärel SALi artikli 41 lõike 5 punktis a sätestatud teatamise korda.

Komisjon võtab nimetatud viivitamata kohaldatavad aktid vastu vastavalt artikli 14 lõikes 3 nimetatud menetlusele.

Artikkel 9

Järelevalve

Vahelepingu artikli 17 lõike 2 ja seejärel SALi artikli 32 lõike 2 rakendamiseks tuleb kehtestada protokolli nr 3 V lisas loetletud kaupade impordi liidupoolne järelevalve. Kohaldatakse komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik)(9) artiklis 308d sätestatud korda.

Artikkel 10

Dumping ja subsiidiumid

Juhul kui mis tahes tegevus võib anda liidule alust kohaldada vahelepingu artikli 25 lõikes 2 ja seejärel SALi artikli 40 lõikes 2 sätestatud meetmeid, otsustab komisjon, kas kehtestada dumpinguvastased meetmed vastavalt määrusele (EÜ) nr 1225/2009 ja/või tasakaalustusmeetmed vastavalt määrusele (EÜ) nr 597/2009.

Artikkel 11

Konkurents

1.  Juhul kui komisjon peab mis tahes tegevust kokkusobimatuks vahelepingu artikliga 38 ja seejärel SALi artikliga 73, otsustab komisjon pärast juhtumi omal algatusel või mõne liikmesriigi taotlusel uurimist asjakohase meetme võtmise vastavalt vahelepingu artiklile 38 ja seejärel SALi artiklile 73.

Abijuhtumite esinemise korral võetakse vahelepingu artikli 38 lõikes 10 ja seejärel SALi artikli 73 lõikes 10 sätestatud meetmed vastu kooskõlas määruses (EÜ) nr 597/2009 sätestatud menetlustega.

2.  Juhul kui mis tahes tegevus annab Serbia Vabariigile alust kohaldada liidu suhtes meetmeid vahelepingu artikli 38 ja seejärel SALi artikli 73 alusel, otsustab komisjon pärast juhtumi uurimist, kas kõnealune tegevus sobib kokku vahelepingus ja seejärel SALis sätestatud põhimõtetega. Vajaduse korral teeb komisjon asjakohase otsuse ELi toimimise lepingu artiklite 101, 102 ja 107 kohaldamisest tulenevate kriteeriumide põhjal.

Artikkel 12

Pettus või halduskoostööst hoidumine

Kui komisjon leiab liikmesriikide esitatud teabe alusel või omal algatusel, et vahelepingu artiklis 31 ning seejärel SALi artiklis 46 sätestatud tingimused on täidetud, siis võtab ta viivitamata järgmisi meetmeid:

   a) teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu ning
   b) teatab ajutisele komiteele ja seejärel stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomiteele oma järeldused koos faktidega ning alustab konsultatsioone ajutise komitee ja seejärel stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomitee raames.

Komisjon avaldab Euroopa Liidu Teatajas kõik vahelepingu artikli 31 lõikele 5 ja seejärel SALi artikli 46 lõikele 5 vastavad teatised.

Komisjon võib käesoleva määruse artikli 13 lõikes 2 sätestatud nõuandemenetluse kohaselt võtta vastu otsuse ajutiselt peatada toodete sooduskohtlemine vastavalt vahelepingu artikli 31 lõikele 4 ja seejärel SALi artikli 46 lõikele 4.

Artikkel 13

Komiteemenetlus

1.  Komisjoni abistab nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik)(10) artikli 248a kohaselt asutatud tolliseadustiku komitee. Tolliseadustiku komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.

3.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3a.  Kui tolliseadustiku komitee arvamus saadakse kirjalikus menetluses, lõpetatakse nimetatud menetlus ilma tulemust saavutamata, kui tolliseadustiku komitee eesistuja arvamuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul nii otsustab või kui enamus tolliseadustiku komitee liikmetest seda taotleb.[ME 6]

Artikkel 14

Komiteemenetlus põllumajandustoodete suhtes

1.  Komisjoni abistab nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2007 (millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid)(11) artiklis 195 sätestatud põllumajandusturgude ühise korralduse komitee (põllumajanduskomitee). Põllumajanduskomitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes selle artikliga 5.

3a.  Kui põllumajanduskomitee arvamus saadakse kirjalikus menetluses, lõpetatakse nimetatud menetlus ilma tulemust saavutamata, kui põllumajanduskomitee eesistuja arvamuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul nii otsustab või kui enamus põllumajanduskomitee liikmetest seda taotleb.[ME 7]

Artikkel 15

Komiteemenetlus meetmete vastuvõtmiseks erakorraliste ja otsustava tähtsusega asjaolude esinemisel

1.  Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 260/2009 artikliga 4 loodud komitee (impordikomitee). Impordikomitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes selle artikliga 5artikliga 4. [ME 8]

2a.  Kui impordikomitee arvamus saadakse kirjalikus menetluses, lõpetatakse nimetatud menetlus ilma tulemust saavutamata, kui impordikomitee eesistuja arvamuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul nii otsustab või kui enamus impordikomitee liikmetest seda taotleb.[ME 9]

Artikkel 16

Teavitamine

Komisjon vastutab liidu nimel ajutise komitee ja seejärel stabiliseerimis- ja assotsieerimisnõukogu ning stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomitee teavitamise eest vastavalt vahelepingu või SALi nõuete kohaselt.

Artikkel 17

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolevat määrust kohaldatakse alates 1. veebruarist 2010.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

...,

Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja

(1) Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta seisukoht.
(2) ELT L 28, 30.1.2010, lk 1.
(3) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.
(4) ELT L 84, 31.3.2009, lk 1.
(5) ELT L 291, 7.11.2009, lk 1.
(6) ELT L 343, 22.12.2009, lk 51.
(7) ELT L 188, 18.7.2009, lk 93.
(8) EÜT L 82, 22.3.1997, lk 1.
(9) EÜT L 253, 11.10.1993, lk 1.
(10) EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1.
(11) ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.


Nõukogu otsuse 2003/17/EÜ kohaldamisperioodi pikendamine ja tootmisele heakskiitu andvate ja tootmise kontrolli eest vastutavate ametiasutuste ja kolmandate riikide nimede loetelu ajakohastamine ***I
PDF 188kWORD 33k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu otsust 2003/17/EÜ, pikendades selle kohaldamisperioodi ja ajakohastades tootmisele heakskiitu andvate ja tootmise kontrolli eest vastutavate ametiasutuste ja kolmandate riikide nimede loetelu (COM(2012)0343 – C7-0161/2012 – 2012/0165(COD))
P7_TA(2012)0390A7-0315/2012

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0343),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0161/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. septembri 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 28. septembri 2012. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A7-0315/2012),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 25. oktoobril 2012. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr .../2012/EL, millega muudetakse nõukogu otsust 2003/17/EÜ, pikendades selle kohaldamisperioodi ja ajakohastades tootmisele heakskiitu andvate ja tootmise kontrolli eest vastutavate ametiasutuste ja kolmandate riikide nimede loetelu

P7_TC1-COD(2012)0165


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus nr 1105/2012/EL) lõplikule kujule).

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.


Kalavarude kaitse ja säästev kasutamine ***I
PDF 187kWORD 33k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (COM(2012)0277 – C7-0137/2012 – 2012/0143(COD))
P7_TA(2012)0391A7-0314/2012

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0277),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0137/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. septembri 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 22. oktoobri 2012. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0314/2012),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja piirkondade parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 25. oktoobril 2012. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2012, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta

P7_TC1-COD(2012)0143


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 1152/2012) lõplikule kujule).

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.


Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste kaitse ***
PDF 188kWORD 30k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Moldova Vabariigi vahelise põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste kaitset käsitleva lepingu sõlmimise kohta (08741/2012 – C7-0173/2012 – 2012/0069(NLE))
P7_TA(2012)0392A7-0272/2012

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (08741/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Moldova Vabariigi vahelise põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste kaitset käsitleva lepingu eelnõu (08742/2012),

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ning lõikele 7 (C7-0173/2012),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A7-0272/2012),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Moldova Vabariigi valitsusele ja parlamendile.


ELi nimel toitlusabi konventsiooni sõlmimine ***
PDF 180kWORD 30k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu nimel toitlusabi konventsiooni sõlmimise kohta (12267/2012 – C7-0210/2012– 2012/0183(NLE))
P7_TA(2012)0393A7-0309/2012

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12267/2012),

–  võttes arvesse toitlusabi konventsiooni (mis on lisatud nõukogu otsuse eelnõule),

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 214 lõikele 4 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0210/2012),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

–  võttes arvesse arengukomisjoni soovitust (A7-0309/2012),

1.  annab nõusoleku konventsiooni sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


Euroopa Liidu kodanike konsulaarkaitse välismaal *
PDF 408kWORD 222k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv Euroopa Liidu kodanike konsulaarkaitse kohta välismaal (COM(2011)0881 – C7-0017/2012 – 2011/0432(CNS))
P7_TA(2012)0394A7-0288/2012

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2011)0881),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 23, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0017/2012),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A7-0288/2012),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 6 a (uus)
(6 a)  Euroopa Liidu lepingu artikli 35 kohaselt teevad liikmesriikide diplomaatilised ja konsulaaresindused ning liidu delegatsioonid kolmandates riikides koostööd ja aitavad rakendada liidu kodanike õigust kaitsele kolmandate riikide territooriumil.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 7
(7)  Esindamata kodanike kaitse kolmandas riigis eeldab tõhusat koostööd ja koordineerimist. Vaja võib olla tihe koostöö kolmandas riigis esindatud abistava liikmesriigi ning kodaniku päritolu liikmesriigi vahel. Kohalik konsulaarkoostöö võib esindamata kodanike puhul olla keerulisem, sest see nõuab koordineerimist kohapeal esindamata asutustega. Et täita lünk, mis on tingitud kodaniku liikmesriigi saatkonna või konsulaadi puudumisest, tuleb luua stabiilne raamistik.
(7)  Esindamata kodanike kaitse kolmandas riigis eeldab tõhusat koostööd ja koordineerimist. Kolmandas riigis esindatud abistav liikmesriik ja liidu delegatsioon ning kodaniku päritoluliikmesriik peaksid tegema tihedat koostööd.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 7 a (uus)
(7 a)  Kohalik konsulaarkoostöö võib esindamata kodanike puhul olla keerulisem, sest see nõuab koordineerimist kohapeal esindamata asutustega. Et täita lünk, mis on tingitud kodaniku liikmesriigi saatkonna või konsulaadi puudumisest, tuleb luua stabiilne raamistik. Kohalikus konsulaarkoostöös tuleks pöörata nõuetekohast tähelepanu esindamata kodanikele, näiteks koguda kokku liikmesriikide lähimate saatkondade ja konsulaatide asjakohased kontaktandmed.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 7 b (uus)
(7 b)  Komisjon peaks konsulaarkaitse hõlbustamiseks ja parandamiseks koostama praktilised suunised, milles pööratakse erilist tähelepanu esindamata kodanike olukorrale.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 8
(8)  Liidu kodanik on esindamata, kui tema kodakondsusjärgsel liikmesriigil ei ole kolmandas riigis kättesaadavat saatkonda või konsulaati. Kättesaadavuse mõistet tuleks tõlgendada selliselt, et tagatud oleks kodanike kaitse.
(8)  Liidu kodanik on esindamata, kui tema kodakondsusjärgsel liikmesriigil ei ole kolmandas riigis kättesaadavat saatkonda või konsulaati või kui saatkonda või konsulaati pöördumine põhjustaks vastava liikmesriigi kodanikule põhjendamatut aja- või rahakulu hädaolukorras. Kättesaadavuse mõistet tuleks tõlgendada selliselt, et tagatud oleks kodanike kaitse.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 9
(9)  Kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 7 sätestatud õigusega era- ja perekonnaelu austamisele peaksid abistavad liikmesriigid tagama liidu kodanike kolmanda riigi kodakondsusega pereliikmete kaitse samadel tingimustel, nagu nad tagavad enda kodanike kolmanda riigi kodakondsusega pereliikmetele. Pereliikmete määratlemisel tuleks tugineda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artiklitele 2 ja 3. Liikmesriigil ei pruugi olla võimalik pakkuda kolmanda riigi kodakondsusega pereliikmetele igat liiki konsulaarkaitset, eelkõige ei väljastata tagasipöördumistunnistusi. Harta artikli 24 kohaselt tuleks esikohale seada lapse parimad huvid, nagu on sätestatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsioonis.
(9)  Kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 7 sätestatud õigusega era- ja perekonnaelu austamisele peaksid abistavad liikmesriigid tagama liidu kodanike selliste kolmanda riigi kodakondsusega pereliikmete kaitse, kes on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, samadel tingimustel, nagu nad tagavad enda kodanike kolmanda riigi kodakondsusega pereliikmetele, võttes arvesse asjaolu, et liikmesriigil ei pruugi olla võimalik pakkuda kolmanda riigi kodakondsusega pereliikmetele igat liiki konsulaarkaitset, nagu väljastada tagasipöördumistunnistusi. Liikmesriigid peaksid siiski võtma kõik võimalikud meetmed selleks, et tagada kodaniku perekonna puutumatus. Harta artikli 24 kohaselt tuleks esikohale seada lapse parimad huvid, nagu on sätestatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsioonis.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 9 a (uus)
(9 a)  Abistav liikmesriik peaks kaaluma kaitse pakkumist pagulaseks tunnistatud isikutele, kodakondsuseta isikutele ja muudele isikutele, kellel ei ole ühegi liikmesriigi kodakondsust, aga kes elavad ühes liikmesriigis ja kellel on selle liikmesriigi väljastatud reisidokument, võttes arvesse nende eriolukorda.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 10
(10)  Esindamata kodanikud peaksid saama vabalt valida, millise saatkonna või konsulaadi poole nad konsulaarkaitse saamiseks pöörduvad. Liikmesriigid peaksid olema suutelised leppima kokku kohustuste jagamises. Niisugused kokkulepped peaksid olema aga kodanikele läbipaistvad ega tohiks ohustada tõhusat konsulaarkaitset. Niisugustest kokkulepetest tuleb teavitada komisjoni ja sellesisuline teave avaldada komisjoni asjaomasel veebilehel.
(10)  Esindamata kodanikud peaksid saama vabalt valida, millise saatkonna, konsulaadi või vajaduse korral liidu delegatsiooni poole nad konsulaarkaitse saamiseks pöörduvad. Liikmesriigid peaksid olema suutelised leppima kokku kohustuste jagamises. Kohustused tuleks õiglaselt jagada ja võtta arvesse iga liikmesriigi suutlikkust. Niisugused kokkulepped peaksid olema aga kodanikele läbipaistvad ega tohiks ohustada tõhusat konsulaarkaitset. Niisugustest kokkulepetest tuleb teavitada komisjoni ja sellesisuline teave tuleb avaldada komisjoni asjaomasel veebilehel, samuti liikmesriikide ja nõukogu asjakohastel veebilehtedel.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 12
(12)  Kaitse tuleks tagada juhul, kui taotleja tõendab, et ta on ELi kodanik. Konsulaarkaitset vajavate kodanike isikut tõendavad dokumendid ei pruugi enam nende käes olla. ELi kodakondsuse põhistaatus antakse otse ELi õigusega ning isikut tõendavatel dokumentidel on pelgalt deklaratiivne väärtus. Kui taotleja ei saa esitada isikut tõendavaid dokumente, peaks tal olema võimalik oma isikut tõendada muul viisil, kontrollides seda vajaduse korral selle liikmesriigi ametiasutuste kaudu, mille kodanik taotleja end väidab olevat.
(12)  Kaitse tuleks tagada juhul, kui taotleja tõendab, et ta on ELi kodanik. Konsulaarkaitset vajavate kodanike isikut tõendavad dokumendid ei pruugi enam nende käes olla. ELi kodakondsuse põhistaatus antakse otse ELi õigusega ning isikut tõendavatel dokumentidel on pelgalt deklaratiivne väärtus. Kui taotleja ei saa esitada isikut tõendavaid dokumente, peaks tal olema võimalik oma isikut tõendada muul viisil, kontrollides seda vajaduse korral selle liikmesriigi ametiasutuste kaudu, mille kodanik taotleja end väidab olevat. Abistav saatkond või konsulaat peaks andma esindamata kodanikele vajalikud vahendid nende isiku kindlakstegemiseks.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 14
(14)  Täpsustada tuleks koostöö ja koordineerimise ulatus, et määrata kindlaks asjaomastes valdkondades vajalikud meetmed. Esindamata kodanike konsulaarkaitse hõlmab abistamist paljude tüüpiliste olukordade puhul, nagu vahistamine või kinnipidamine, raske õnnetus või haigus ja surm, aga ka hädaolukorras abistamist ja isikute kodumaale repatrieerimist ning tagasipöördumistunnistuste väljastamist. Kuivõrd vajalik kaitse sõltub alati tegelikust olukorrast, ei tohiks konsulaarkaitse piirduda üksnes konkreetsete käesolevas direktiivis nimetatud olukordadega.
(14)  Täpsustada tuleks koostöö ja koordineerimise ulatus, et määrata kindlaks asjaomastes valdkondades vajalikud meetmed. Esindamata kodanike konsulaarkaitse hõlmab abistamist paljude tüüpiliste olukordade puhul, nagu vahistamine või kinnipidamine, raske õnnetus või haigus ja surm, aga ka hädaolukorras abistamist ja isikute kodumaale repatrieerimist ning tagasipöördumistunnistuste väljastamist ning kriisiolukordades abistamist. Kuivõrd vajalik kaitse sõltub alati tegelikust olukorrast, ei tohiks konsulaarkaitse piirduda üksnes konkreetsete käesolevas direktiivis nimetatud olukordadega.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 14 a (uus)
(14 a)  Vahistamise või kinnipidamise korral konsulaarkaitset pakkudes tuleks arvesse võtta ka erilisi olukordi, eelkõige juhul, kui vahistatakse või peetakse kinni inimkaubanduse ohvriks langenud isik, kes on sooritanud kuriteo otseselt inimkaubanduse ohvriks langemise tõttu. Esindamata kodanikud võivad olla haavatavamas olukorras, kuna neil puudub otsene esindatus.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 15
(15)  Liikmesriikide konsulaarasutuste tõhusaks koordineerimiseks ja koostööks tuleb kindlaks määrata, millist liiki abi konkreetsetes olukordades antakse. Need abiliigid peaksid kajastama liikmesriikide tavapäraseid tavasid, piiramata Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 23, millega liikmesriikidele kehtestatakse kohustus tagada kaitse nende oma kodanikele antava kaitsega samadel tingimustel.
(15)  Liikmesriikide konsulaarasutuste tõhusaks koordineerimiseks ja koostööks tuleb kindlaks määrata, millist liiki abi konkreetsetes olukordades antakse. Need abiliigid peaksid kajastama liikmesriikide tavapäraseid tavasid, piiramata Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 23, millega liikmesriikidele kehtestatakse kohustus tagada kaitse nende oma kodanikele antava kaitsega samadel tingimustel. Tagada tuleks keelebarjääri ületamine ja see, et esindamata kodanikule pakutakse tõlkevõimalust või muud vajalikku abi.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 18 a (uus)
(18 a)  Liikmesriigid peaksid kaaluma võimalust luua konsulaarkaitse sihtfond, millest abistava liikmesriigi saatkond või konsulaat võib esindamata kodaniku abistamise kulude katmiseks teha ettemakseid ning millesse abistatava esindamata kodaniku kodakondsusjärgne liikmesriik peaks ettemakseteks kulutatud vahendid tagasi maksma. Komisjon peaks koostöös liikmesriikidega koostama selged eeskirjad, milles määratakse kindlaks rahaliste kohustuste jagamine, et fond toimiks nõuetekohaselt.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 20
(20)  Kohapealse koostöö ja kriisiolukordade juures tuleb täpsustada volitused ja asjaomaseid ülesanded, et tagada esindamata kodanike eest hoolitsemine. Kohalikus konsulaarkoostöös tuleks pöörata nõuetekohast tähelepanu esindamata kodanikele, näiteks muretseda liikmesriikide lähimate saatkondade ja konsulaatide asjakohased kontaktandmed.
(20)  Kriisiolukordade koordineerimisel tuleb täpsustada volitused ja asjaomased ülesanded, et tagada esindamata kodanike eest hoolitsemine. Kriisiolukorras peaksid liidu delegatsioonid tagama liikmesriikide vahel vajaliku kooskõlastamise. Selle ülesande täimiseks ning muu hulgas ka liikmesriikide konsulaartöötajate koolitamiseks peaks Euroopa välisteenistusele andma vajalikud rahalised vahendid.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 21
(21)  Kriisi korral on piisav ettevalmistus ja kohustuste selge jagamine hädavajalik. Kriisiolukorra situatsiooniplaneerimine peaks seetõttu hõlmama esindamata kodanikke ning riiklikud situatsiooniplaneerimiskavad tuleks omavahel koordineerida. Selle juures tuleks arendada juhtriigi põhimõtet.
(21)  Kriisi korral on piisav ettevalmistus ja kohustuste selge jagamine hädavajalik. Kriisiolukorra situatsiooniplaneerimine peaks seetõttu hõlmama esindamata kodanikke ning Euroopa välisteenistus peaks riiklikud situatsiooniplaneerimiskavad omavahel koordineerima.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 22 a (uus)
(22 a)  Euroopa välisteenistus peaks korraldama konsulaartöötajate koolitamist, et hõlbustada kriisiolukorraks valmistumise ajal kodanikele, sh esindamata kodanikele abi andmist.
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 22 b (uus)
(22 b)  Konsulaarasutuste töötajatele tuleks korraldada koolitusi, et parandada koostööd ja laiendada nende teadmisi kodanike õiguste kohta, mis tulenevad aluslepingutest ja käesolevast direktiivist.
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 23
(23)  Kolmandates riikides esindavad liitu tema delegatsioonid, kes koos liikmesriikide diplomaatiliste ja konsulaaresindustega aitavad rakendada liidu kodanike konsulaarkaitset käsitlevat õigust, mida on täpsustatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 35. Kooskõlas konsulaarsuhteid käsitleva Viini konventsiooniga võib liikmesriik anda konsulaarkaitset teise liikmesriigi nimel, kui asjaomasel kolmandal riigil ei ole selle suhtes vastuväiteid. Liikmesriikidel tuleks võtta kolmandate riikide suhtes vajalikke meetmeid, mis tagavad, et konsulaarkaitset oleks võimalik anda teise liikmesriigi nimel.
(23)  Kolmandates riikides esindavad liitu tema delegatsioonid, kes koos liikmesriikide diplomaatiliste ja konsulaaresindustega aitavad rakendada liidu kodanike konsulaarkaitset käsitlevat õigust, mida on täpsustatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 35. Liidu delegatsioonid peaksid tagama vajaliku kooskõlastamise liikmesriikide vahel ja vajaduse korral võib neile anda õiguse täita konsulaarülesandeid. Nende ülesannete täitmiseks tuleks Euroopa välisteenistuse käsutusse anda vajalikud rahalised vahendid.
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 25
(25)  Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada soodsamaid siseriiklikke sätteid, kui need on direktiiviga kooskõlas.
(25)  Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada soodsamaid siseriiklikke sätteid, kui need on direktiiviga kooskõlas. Käesoleva direktiiviga ei tohiks kohustada liikmesriike pakkuma esindamata kodanikele sellist liiki abi, mida ei anta abistava liikmesriigi enda kodanikele.
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 25 a (uus)
(25 a)  Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada esindamata liikmesriikide kohustust ja/või õigust abistada oma kodanikke otse, kui see on vajalik ja/või soovitatav. Esindamata liikmesriigid peaksid pidevalt toetama liikmesriike, kes nende kodanikele konsulaarabi annavad.
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 25 b (uus)
(25 b)  Käesoleva direktiivi sujuva ja tõhusa toimimise tagamiseks tuleks komisjonile delegeerida õigus võtta lisade muutmiseks vastu õigusakte Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 alusel. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsulteerimisi, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning nõuetekohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 27
(27)  Hartas sätestatud diskrimineerimiskeelu kohaselt peaksid liikmesriigid rakendama käesolevat direktiivi nii, et sellega ei diskrimineerita direktiiviga hõlmatud abisaajaid nende soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste tunnuste, keele, religiooni või usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, päritolu, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu,
(27)  Hartas, eriti selle artiklis 21 sätestatud diskrimineerimiskeelu kohaselt peaksid liikmesriigid, liidu delegatsioonid ja vajaduse korral Euroopa välisteenistus rakendama alati käesolevat direktiivi nii, et sellega ei diskrimineerita direktiiviga hõlmatud abisaajaid nende soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste tunnuste, keele, religiooni või usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, päritolu, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu,
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 27 a (uus)
(27 a)  Liikmesriigid peaksid julgustama oma kodanikke end enne kolmandate riikide külastamist välisministeeriumi veebilehel registreerima, et lihtsustada vajaduse korral ja eelkõige kriisiolukorras nende abistamist.
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 27 b (uus)
(27 b)  Komisjon peaks kaaluma võimalust luua ööpäevaringne infoliin, et lihtsustada hädaolukorras konsulaarkaitset otsivate kodanike juurdepääsu teabele.
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1
Käesolevas direktiivis sätestatakse vajalikud koostöö- ja koordineerimismeetmed, et liidu kodanikel oleks lihtsam kasutada õigust saada teise liikmesriigi diplomaatiliselt või konsulaarasutuselt kaitset selle liikmesriigi kodanikega samadel tingimustel niisuguse kolmanda riigi territooriumil, kus tema kodakondsusjärgne liikmesriik ei ole esindatud.

Käesolevas direktiivis sätestatakse vajalikud koostöö- ja koordineerimismeetmed, et lihtsustada kodanike kaitsmist teise liikmesriigi diplomaatilise või konsulaarasutuse poolt selle liikmesriigi kodanikega samadel tingimustel niisuguse kolmanda riigi territooriumil, kus tema kodakondsusjärgne liikmesriik ei ole esindatud. Liidu delegatsioonidele võib esindamata kodanike teenindamiseks anda vajaduse korral õiguse täita konsulaarülesandeid.

Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 2 – lõige 1
1.  Igal kodanikul, kellel on sellise ELi liikmesriigi kodakondsus, mis ei ole kolmandas riigis esindatud diplomaatilise või konsulaarasutusega, edaspidi „esindamata kodanik”, on õigus saada teise liikmesriigi konsulaar- ja diplomaatilistelt asutustelt kaitset asjaomase liikmesriigi kodanikega samadel tingimustel.
1.  Igal kodanikul, kellel on sellise ELi liikmesriigi kodakondsus, mis ei ole kolmandas riigis esindatud diplomaatilise või konsulaarasutusega, edaspidi „esindamata kodanik”, saab liidu delegatsioonilt ja teise liikmesriigi konsulaar- ja diplomaatilistelt asutustelt või liidu delegatsioonilt kaitset asjaomase liikmesriigi kodanikega samadel tingimustel.
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 2 – lõige 3
3.  Esindamata kodanike pereliikmetel, kes ei ole ELi kodanikud, on õigus saada konsulaarkaitset samadel tingimustel, nagu seda antakse abistava liikmesriigi kodaniku pereliikmetele, kes ei ole asjaomase liikmesriigi kodanikud.
3.  Esindamata kodanike pereliikmetel, kes ei ole ELi kodanikud, on õigus saada konsulaarkaitset samadel tingimustel, nagu seda antakse päritoluliikmesriigi kodaniku pereliikmetele, või konsulaarkaitset liidu delegatsioonilt.
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 3 – lõige 3
3.  Aukonsuleid peetakse võrdväärseks kättesaadavate saatkondade või konsulaatidega nende volituste ulatuses riiklike õigusaktide ja tavade kohaselt.
3.  Aukonsuleid peetakse võrdväärseks kättesaadavate saatkondade või konsulaatidega tingimusel, et neil on asjakohased volitused, mis on kooskõlas riiklike õigusaktide ja tavadega.
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 4 – lõige 1
1.  Esindamata kodanikud võivad valida, millise liikmesriigi saatkonna või konsulaadi poole nad konsulaarkaitse saamiseks pöörduvad.
1.  Esindamata kodanikud võivad valida, millise liikmesriigi saatkonna või konsulaadi poole nad konsulaarkaitse saamiseks pöörduvad. Nad võivad abi saamiseks pöörduda ka liidu delegatsiooni poole, kui see on vajalik või asjakohane. Liikmesriigid avaldavad oma välisministeeriumi veebilehel teabe oma kodanike õiguse kohta paluda juhul, kui nad viibivad kolmandas riigis, kus nende liikmesriik ei ole esindatud, selle direktiivi alusel konsulaarkaitset mingi muu liikmesriigi diplomaatiliselt või konsulaarasutuselt, ning selle õiguse kasutamise tingimuste kohta.
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 4 – lõige 2
2.  Liikmesriik võib alaliselt esindada teist liikmesriiki ning liikmesriikide kolmandas riigis asuvad saatkonnad ja konsulaadid võivad sõlmida kokkuleppeid kohustuste jagamise kohta eeldusel, et tagatakse taotluste tõhus menetlemise. Liikmesriigid teavitavad Euroopa Komisjoni niisugustest kokkulepetest eesmärgiga avaldada see teave komisjoni asjaomasel internetilehel.
2.  Selleks et võimaldada esindamata kodanikele konsulaarkaitset ja tagada taotluste tõhus menetlemine, võivad liikmesriikide esindused ja vajaduse korral liidu delegatsioon sõlmida kohapealseid kokkuleppeid kohustuste jagamise ja teabevahetuse kohta. Pärast kohalike ametiasutuste teavitamist antakse kohapealsetest kokkulepetest teada komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ning avaldatakse need komisjoni veebisaidil ja asjaomaste liikmesriikide veebisaitidel. Kokkulepetes järgitakse täielikult käesoleva direktiivi sätteid.
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 5 – lõige 2
2.  Kui ELi kodanik ei saa esitada kehtivat passi või isikutunnistust, võib kodakondsust tõendada muul viisil, kontrollides seda vajaduse korral selle liikmesriigi diplomaatiliste või konsulaarasutuste kaudu, mille kodanik taotleja väidab ennast olevat.
2.  Kui ELi kodanik ei saa esitada kehtivat passi või isikutunnistust, võib kodakondsust tõendada muul viisil, kontrollides seda vajaduse korral selle liikmesriigi diplomaatiliste või konsulaarasutuste kaudu, mille kodanik taotleja väidab ennast olevat. Abistav saatkond või konsulaat annab esindamata kodanikele vajalikud vahendid nende isiku kindlakstegemiseks.
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Peatükk 1 a ja artikkel 5 a (uus)
PEATÜKK 1 a

Koostöö ja koordineerimine kohaliku konsulaarkaitse valdkonnas

Artikkel 5 a

Üldpõhimõte

Liikmesriikide diplomaatilised ja konsulaarasutused teevad omavahel ja ELiga tihedat koostööd ja koordineerivad oma tegevust, et tagada esindamata kodanikele konsulaarkaitse samadel tingimustel nagu oma kodanikele. Liidu delegatsioonid hõlbustavad koostööd ja koordineerimist liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja liidu vahel, et tagada esindamata kodanikele konsulaarkaitse samadel tingimustel nagu oma kodanikele. Kui konsulaat või saatkond või vajaduse korral liidu delegatsioon abistab esindamata kodanikku, võetakse ühendust piirkondlikult vastutava lähima konsulaadi või saatkonna või kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigi välisministeeriumi ja liidu delegatsiooniga, kellega koostööd tehes valitakse võetavad meetmed. Liikmesriigid teavitavad välisministeeriumite asjaomastest kontaktisikutest Euroopa välisteenistust, kes ajakohastab pidevalt neid andmeid oma turvalisel internetilehel.

(Sellega on komisjoni ettepaneku artikkel 7 üleliigne.)
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 6 – lõige 2 – sissejuhatav osa
2.  Lõikes 1 viidatud konsulaarkaitse hõlmab abi andmist järgmistel juhtudel:
2.  Lõikes 1 viidatud konsulaarkaitse hõlmab abi andmist eelkõige järgmistel juhtudel:
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 6 – lõige 2 – punkt b
(b) kuriteo ohvriks langemine;
(b) kuriteo ohvriks langemine või kuriteo ohvriks langemise oht;
Muudatusettepanek 35
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 6 – lõige 2 – lõik 1 a (uus)
Konsulaarkaitse laieneb ka kõigile muudele juhtudele, mil esindatud liikmesriik abistaks tavapäraselt oma kodanikke.

Muudatusettepanek 36
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 8 – lõige 1
1.  Kui artikli 6 lõikest 1 ei tulene teisiti, täidavad liikmesriikide saatkonnad või konsulaadid esindamata kodaniku vahistamise või kinnipidamise korral eelkõige järgmisi ülesandeid:
1.  Kui artikli 6 lõikest 1 ei tulene teisiti, täidavad liikmesriikide saatkonnad või konsulaadid esindamata kodaniku vahistamise või muul põhjusel kinnipidamise korral eelkõige järgmisi ülesandeid:
(a) abistavad kodaniku palvel kodaniku pereliikmete või muude sugulaste teavitamisega;
(a) abistavad kodaniku palvel kodaniku pereliikmete või muude sugulaste teavitamisega;
(b) külastavad kodanikku ning kontrollivad vanglas kohtlemise miinimumstandarditest kinnipidamist;
(b) külastavad kodanikku ning tagavad, et tema kinnipidamistingimused vastavad miinimumnõuetele;
(c) annavad kodanikule teavet kinnipeetu õiguste kohta.
(c) annavad kodanikule teavet tema õiguste kohta;
(c a) tagavad, et kodanikul on juurdepääs nõuetekohasele õigusabile.
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 8 – lõige 3
3.  Saatkond või konsulaat teavitab pärast oma külaskäiku kodaniku juurde ja vanglas kohtlemise miinimumstandardite kontrollimist sellest kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki. Ta teavitab viivitamata kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki mis tahes väärkohtlemise kaebustest.
3.  Saatkond või konsulaat teavitab pärast oma külaskäiku kodaniku juurde ja pärast tema kinnipidamistingimuste miinimumnõuetele vastavuse kontrollimist sellest kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki. Ta teavitab viivitamata kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki mis tahes väärkohtlemise kaebustest ja sellise väärkohtlemise ärahoidmiseks võetud meetmetest ning tagab kinnipidamistingimuste miinimumnõuete täitmise.
Muudatusettepanek 38
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 8 – lõige 4
4.  Saatkond või konsulaat teavitab kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki, millist teavet ta kodanikule tema õiguste kohta andis. Ta tegutseb vahendajana, sealhulgas seoses armuandmispalve või ennetähtaegse vabastamise taotluse koostamisega ja ka siis, kui kodanik soovib taotleda üleviimist. Vajaduse korral tegutseb ta kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigi diplomaatiliste või konsulaarasutuste kaudu makstud õigustasude vahendajana.
4.  Saatkond või konsulaat teavitab kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki, millist teavet ta kodanikule tema õiguste kohta andis. Ta tegutseb vahendajana, tagades sealhulgas, et kodanikul on juurdepääs nõuetekohasele õigusabile ning abile seoses armuandmispalve või ennetähtaegse vabastamise taotluse koostamisega ja ka siis, kui kodanik soovib taotleda üleviimist. Vajaduse korral tegutseb ta kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigi diplomaatiliste või konsulaarasutuste kaudu makstud õigustasude vahendajana.
Muudatusettepanek 39
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 9 – lõige 1
1.  Kui artikli 6 lõikest 1 ei tulene teisiti, täidavad liikmesriikide saatkonnad või konsulaadid esindamata kodaniku langemise korral kuriteo ohvriks eelkõige järgmisi ülesandeid:
1.  Kui artikli 6 lõikest 1 ei tulene teisiti, täidavad liikmesriikide saatkonnad või konsulaadid esindamata kodaniku langemise korral kuriteo ohvriks või siis, kui on oht, et ta langeb kuriteo ohvriks, eelkõige järgmisi ülesandeid:
(a) abistavad kodaniku pereliikmete või muude sugulaste teavitamisega, kui kodanik seda soovib;
(a) abistavad kodaniku pereliikmete või muude sugulaste teavitamisega, kui kodanik seda soovib;
(b) annavad kodanikele teavet ja/või abi olulistes õigus- ja tervishoiuküsimustes.
(b) annavad kodanikele teavet ja/või abi tervishoiuküsimustes;
(b a) annavad kodanikule teavet tema õiguste kohta ning võimaldavad talle juurdepääsu nõuetekohasele õigusabile ja nõustamisele.
Muudatusettepanek 40
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 9 – lõige 2
2.  Saatkond või konsulaat teavitab kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki juhtunust, selle tõsidusest ja antud abist ning suhtleb kodaniku pereliikmete või muude sugulastega, kui kodanik on võimaluse korral selleks oma nõusoleku andnud.
2.  Saatkond või konsulaat teavitab kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki juhtunust, selle tõsidusest ja antud abist. Nimetatud liikmesriik võtab ühendust kodaniku pereliikmete või muude sugulastega juhul, kui kodanik ei ole sellest keeldunud.
Muudatusettepanek 41
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 10 – lõige 2
2.  Saatkond või konsulaat teavitab kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki juhtunust, selle tõsidusest ja antud abist ning suhtleb vajaduse korral kodaniku pereliikmete või muude sugulastega. Meditsiinilise evakueerimise vajaduse korral teavitab ta sellest kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki. Mis tahes meditsiinilise evakueerimise kohta tuleb saada kodaniku kodakondsusjärgselt liikmesriigilt eelnev nõusolek, välja arvatud äärmiselt kiireloomulised juhtumid.
2.  Saatkond või konsulaat teavitab kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki juhtunust, selle tõsidusest ja antud abist. Nimetatud liikmesriik võtab ühendust kodaniku pereliikmete või muude sugulastega juhul, kui kodanik ei ole sellest keeldunud. Meditsiinilise evakueerimise vajaduse korral teavitab ta sellest kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki. Mis tahes meditsiinilise evakueerimise kohta tuleb saada kodaniku kodakondsusjärgselt liikmesriigilt eelnev nõusolek, välja arvatud äärmiselt kiireloomulised juhtumid.
Muudatusettepanek 42
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 11 a (uus)
Artikkel 11 a

Kohalik koostöö

Kohalikud koostöökoosolekud hõlmavad esindamata kodanikke käsitleva teabe korrapärast vahetamist niisugustes küsimustes nagu kodanike turvalisus, kinnipidamistingimused ja konsulaarabi kättesaadavus. Juhul kui välisministeeriumid ei ole omavahel teisiti kokku leppinud, täidab kohapeal tehtud otsuse alusel määratud eesistuja ülesandeid liikmesriigi või liidu delegatsiooni esindaja. Eesistuja ajakohastab korrapäraselt kontaktandmeid, eriti seoses esindamata liikmesriikide kontaktpunktidega, ning jagab neid kohalike saatkondade ja konsulaatidega ning liidu delegatsiooniga.

Muudatusettepanek 43
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Peatükk 3 ja artikkel 12
3.  PEATÜKK
välja jäetud
Finantsmenetlused

Artikkel 12

Üldeeskirjad

Kui esindamata kodanik palub abi ettemakse või repatrieerimise vormis, kohaldatakse järgmist menetlust, kui artikli 6 lõikest 1 ei tulene teisiti:

(a) esindamata kodanik kohustub maksma täies ulatuses tagasi oma kodakondsusjärgsele liikmesriigile ettemakse või tehtud kulutused, millele vajaduse korral lisandub konsulaartasu, kasutades 1. lisas esitatud standardvormi;
(b) abistava saatkonna või konsulaadi nõudel esitab kodaniku kodakondsusjärgne liikmesriik sellele viivitamata taotlust käsitleva vajaliku teabe ning selgitab välja, kas ette on nähtud konsulaartasu;
(c) abistav saatkond või konsulaat teavitab kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki mis tahes taotlusest ettemakse või repatrieerimise kohta, mida ta on menetlenud;
(d) kodaniku kodakondsusjärgne liikmesriik hüvitab abistava saatkonna või konsulaadi kirjaliku taotluse korral täies ulatuses mis tahes ettemakse või tehtud kulud, kasutades selleks 1. lisas esitatud vormi.
Muudatusettepanek 44
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 13
Artikkel 13

välja jäetud
Lihtsustatud menetlus kriisiolukordades

1.  Kriisiolukordades koordineerib abistav saatkond või konsulaat kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigiga mis tahes evakueerimist või esindamata kodanikule muu vajaliku toetuse andmist.
Abistav liikmesriik esitab mis tahes taotlused sellise evakueerimise või toetuse kulude hüvitamiseks kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigi välisministeeriumile. Abistav liikmesriik võib taotleda kulude hüvitamist ka siis, kui esindamata kodanik ei ole allkirjastanud artikli 12 punkti a kohast tagasimaksekohustuse dokumenti.

Käesolev lõige ei takista kodaniku kodakondsusjärgsel liikmesriigil nõudmast tagasimaksmist riigisiseste eeskirjade alusel.

2.  Suurte kriiside korral hüvitab kodaniku kodakondsusjärgne liikmesriik evakueerimise või toetuse kulud proportsionaalselt, jagades üldkulud abistatud kodanike arvuga, kui abistav liikmesriik seda nõuab.
3.  Kui kulusid ei ole võimalik välja arvutada, võib abistav liikmesriik taotleda kulude hüvitamist toetuse liigile kindlaks määratud summade alusel, nagu on sätestatud 2. lisas.
4.  Kui abistav liikmesriik sai abistamiseks rahalist toetust liidu kodanikukaitse mehhanismi kaudu, määratakse kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigi osa suurus kindlaks pärast ELi osa mahaarvamist.
5.  Kulude hüvitamise taotlemisel kasutatakse ühtseid vorme, mis on esitatud 2. lisas.
Muudatusettepanek 45
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Peatükk 4 – pealkiri
Koostöö ja koordineerimine kohalikul tasandil ja kriisiolukorras

Koostöö ja koordineerimine kriisiolukorras

Muudatusettepanek 46
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 14
Artikkel 14

välja jäetud
Kohalik koostöö

Kohalikud koostöökoosolekud hõlmavad esindamata kodanikke käsitleva teabe korrapärast vahetamist niisugustes küsimustes nagu kodanike turvalisus, vanglatingimused ja konsulaarabi kättesaadavus. Juhul kui välisministeeriumid ei ole omavahel teisiti kokku leppinud, esindab liikmesriiki või liidu delegatsiooni kohapeal määratud eesistuja. Eesistuja ajakohastab korrapäraselt kontaktandmeid, eriti seoses esindamata liikmesriikide kontaktpunktidega, ning jagab neid kohalike saatkondade ja konsulaatidega ning liidu delegatsiooniga.

Muudatusettepanek 47
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 15 – lõige 1
1.   Põhjaliku valmisoleku tagamise eesmärgil hõlmab situatsiooniplaneerimine ka esindamata kodanikke. Kolmandas riigis esindatud liikmesriigid koordineerivad oma situatsiooniplaneerimiskavad omavahel ja liidu delegatsiooniga. Nad lepivad kokku asjaomastes ülesannetes, et tagada kriisi korral esindamata kodanike täielik abistamine, määravad kogunemiskohtade esindajad ning teavitavad esindamata kodanikke kriisiks valmistumise korraldustest oma kodanikega samadel tingimustel.
1.   Liidu delegatsioonid koordineerivad liikmesriikide vahel situatsiooniplaneerimist, et tagada põhjalik valmisolek, sealhulgas vajalike ülesannete jaotus, et tagada kriisi korral esindamata kodanike täielik abistamine, esindajate määramine kogunemiskohtadesse ning esindamata kodanike teavitamine kriisiks valmistumise korraldustest oma kodanikega samadel tingimustel.
Muudatusettepanek 48
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 15 – lõige 2
2.  Kriisi korral teevad liikmesriigid ja EL tihedalt koostööd, et tagada esindamata kodanikele tõhus abi. Liikmesriigid ja EL teavitavad üksteist saadaolevast evakueerimissuutlikkusest aegsasti. Liikmesriikide taotlusel võivad liikmesriike toetada ELi tasandi päästemeeskonnad, sealhulgas konsulaareksperdid, eriti esindamata liikmesriikidest.
2.  Kriisi korral teevad liikmesriigid ja Euroopa välisteenistus tihedalt koostööd, et tagada esindamata kodanikele tõhus abi. Liidu delegatsioon koordineerib aegsasti teabevahetust saadaoleva evakueerimissuutlikkuse kohta, koordineerib evakueerimist ja annab evakueerimiseks vajalikku abi, kusjuures teda võivad toetada ELi tasandi päästemeeskonnad, sealhulgas konsulaareksperdid, eriti esindamata liikmesriikidest.
Muudatusettepanek 49
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 16 – pealkiri
Juhtriik

Koordineerimine kriisiks valmistumisel ja kriisi ajal

Muudatusettepanek 50
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 16 – lõige 1
1.   Käesolevas direktiivis on juhtriik (juhtriigid) üks või mitu liikmesriiki konkreetses kolmandas riigis, kes vastutab/vastutavad koordineerimise eest ja juhivad abistamist kriisiks ettevalmistumisel ja selle ajal ning see hõlmab spetsiifilist esindamata kodanikega seotud rolli.
1.   Liidu delegatsioonid vastutavad abi koordineerimise ja andmise eest kriisiks ettevalmistumisel ja selle ajal ning see hõlmab spetsiifilist esindamata kodanikega seotud rolli.
Muudatusettepanek 51
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 16 – lõige 2
2.  Liikmesriik määratakse konkreetses kolmandas riigis juhtriigiks, kui ta on andnud oma sellesisulisest kavatsusest teada olemasoleva turvalise sidevõrgu kaudu, juhul kui mõni teine liikmesriik ei esita selle suhtes 30 päeva jooksul vastuväiteid või kui esitatud juhtriik ei ole turvalise sidevõrgu kaudu selle ülesande täitmise soovist loobunud. Kui juhtriigi ülesannet soovib hakata ühiselt täitma rohkem kui üks liikmesriik, teavitavad nad ühiselt sellekohasest soovist turvalise sidevõrgu kaudu. Kriisi korral võib seda ülesannet hakata viivitamata täitma üks või mitu liikmesriiki ja sellest teavitatakse 24 tunni jooksul. Liikmesriigid võivad pakkumisest keelduda, kuid nende kodanikel ja võimalikel abisaajatel on artikli 6 lõike 1 kohaselt endiselt õigus saada juhtriigilt abi. Juhtriigi puudumise korral lepivad kohapeal esindatud liikmesriigid kokku, milline liikmesriik koordineerib esindamata kodanikele antavat abi.
välja jäetud
Muudatusettepanek 52
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 16 – lõige 3
3.  Kriisiks valmisolekuks tagab juhtriik (juhtriigid), et saatkondade ja konsulaatide situatsiooniplaneerimises oleks nõuetekohaselt arvestatud esindamata kodanikega, et situatsiooniplaneerimiskavad oleksid koordineeritud ja et saatkondi ja konsulaate ning liidu delegatsioone oleks nendest kokkulepetest nõuetekohaselt teavitatud.
3.  Kriisiks valmisolekuks tagab liidu delegatsioon, et saatkondade ja konsulaatide situatsiooniplaneerimises oleks nõuetekohaselt arvestatud esindamata kodanikega, et situatsiooniplaneerimiskavad oleksid koordineeritud ja et saatkondi ja konsulaate oleks nendest kokkulepetest nõuetekohaselt teavitatud.
Muudatusettepanek 53
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 16 – lõige 4
4.  Kriisi korral vastutab juhtriik (juhtriigid) või abi koordineeriv liikmesriik esindamata kodanikele abistamise, kokkukutsumise ja vajaduse korral turvalisse kohta evakueerimise koordineerimise ja läbiviimise eest ning teda abistavad teised asjaomased liikmesriigid. See tagab ka esindamata liikmesriikidele kontaktpunkti, mille kaudu nad saavad teavet oma kodanike kohta ja koordineerida vajaliku abi andmist. Juhtriik (juhtriigid) või esindamata kodanike abistamist koordineeriv liikmesriik võib vajaduse korral kasutada selliseid vahendeid nagu ühenduse kodanikukaitse mehhanism ning paluda toetust välisteenistuse kriisiohje struktuuridelt. Liikmesriigid annavad juhtriigile (juhtriikidele) või abi koordineerivale liikmesriigile kogu vajaliku teabe nende kriisiolukorras viibivate esindamata kodanike kohta.
4.  Kriisi korral vastutab liidu delegatsioon esindamata kodanike abistamise ja kokkukutsumise eest ning koordineerib asjaomaste liikmesriikide toel nende turvalisse kohta evakueerimist. See tagab ka esindamata liikmesriikidele kontaktpunkti, mille kaudu nad saavad teavet oma kodanike kohta ja koordineerida vajaliku abi andmist. Liidu delegatsioon ja asjaomased liikmesriigid võivad vajaduse korral kasutada selliseid vahendeid nagu ühenduse kodanikukaitse mehhanism ning paluda toetust välisteenistuse kriisiohje struktuuridelt. Liikmesriigid annavad liidu delegatsioonile kogu vajaliku teabe nende kriisiolukorras viibivate esindamata kodanike kohta.
Muudatusettepanek 54
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Peatükk 4 a (uus)
PEATÜKK 4 a

Finantsmenetlused

Muudatusettepanek 55
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 16 a (uus)
Artikkel 16 a

Üldeeskirjad

Kui esindamata kodanik palub abi ettemakse või repatrieerimise vormis, kohaldatakse järgmist menetlust, kui artikli 6 lõikest 1 ei tulene teisiti:

(a) esindamata kodanik kohustub maksma täies ulatuses tagasi oma kodakondsusjärgsele liikmesriigile ettemakse või tehtud kulutused, millele vajaduse korral lisandub konsulaartasu, kasutades 1. lisas esitatud standardvormi;
(b) abistava saatkonna või konsulaadi nõudel esitab kodaniku kodakondsusjärgne liikmesriik sellele viivitamata taotlust käsitleva vajaliku teabe ning selgitab välja, kas ette on nähtud konsulaartasu;
(c) abistav saatkond või konsulaat teavitab kodaniku kodakondsusjärgset liikmesriiki mis tahes taotlusest ettemakse või repatrieerimise kohta, mida ta on menetlenud;
(d) kodaniku kodakondsusjärgne liikmesriik hüvitab abistava saatkonna või konsulaadi kirjaliku taotluse alusel täies ulatuses mis tahes ettemaksed või tehtud kulud, kasutades selleks 1. lisas esitatud vormi.
Muudatusettepanek 56
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 16 b (uus)
Artikkel 16 b

Lihtsustatud menetlus kriisiolukordades

1.  Kriisiolukordades koordineerib liidu delegatsioon kodaniku kodakondsusjärgse liikmesriigiga esindamata kodaniku evakueerimist või talle mis tahes muu vajaliku abi andmist.
2.  Euroopa välisteenistusel on vajalikud rahalised vahendid abi koordineerimiseks ja andmiseks kriisiks valmistumisel ja kriisiolukorras.
Muudatusettepanek 57
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 18 a (uus)
Artikkel 18 a

Lisade muudatused

Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 18 b vastu delegeeritud õigusakte lisades mis tahes muudatuse tegemiseks.

Muudatusettepanek 58
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 18 b (uus)
Artikkel 18 b

Volituste delegeerimine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.
2.  Artiklis 18 a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse kindlaksmääramata ajaks alates …*.
3.  Euroopa Parlament või nõukogu võib artiklis 18 a osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.
4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
5.  Artikli 18 a alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.
*Käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.

Euroopa kodanike ja ettevõtete mured seoses ühisturu toimimisega
PDF 181kWORD 92k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta resolutsioon Euroopa kodanike ja ettevõtete 20 peamise ühisturu toimimisega seotud mureküsimuse kohta (2012/2044(INI))
P7_TA(2012)0395A7-0310/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Ühtne turg läbi inimeste silmade: kodanike ja ettevõtjate 20 põhimuret” (SEC(2011)1003),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt – Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks – Üheskoos uue majanduskasvu eest” (COM(2011)0206),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus: 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (COM(2010)0608),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (COM(2007)0724) ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti „Ühtne turg: ülevaade saavutustest” (SEC(2007)1521),

–  võttes arvesse oma 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni ühtse turu läbivaatamise kohta(1) ja komisjoni talituste töödokumenti „Ühtse turu läbivaatamine: üks aasta hiljem” (SEC(2008)3064),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus” (COM(2010)0543),

–  võttes arvesse komisjoni 27. aastaaruannet ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2009) (COM(2010)0538) ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti „Eri sektorite olukord” (SEC(2010)1143),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Tulemuslik Euroopa – ühenduse õiguse kohaldamine” (COM(2007)0502),

–  võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2009. aasta soovitust ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta(2),

–  võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2010. aasta järeldusi ühtse turu akti kohta,

–  võttes arvesse professor Mario Monti aruannet komisjonile ühtse turu taaselustamise kohta,

–  võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele(3),

–  võttes arvesse siseturu tulemustabelit nr 21 (2010) ning oma 9. märtsi 2010. aasta(4) ja 23. septembri 2008. aasta(5) resolutsiooni siseturu tulemustabeli kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 258–260,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 7, 10 ja 15,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, õiguskomisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A7-0310/2012),

A.  arvestades, et dokument „Ühtne turg läbi inimeste silmade: kodanike ja ettevõtjate 20 peamist mureküsimust” on tõestuseks, et ühtse turu tegelik seisukord ei vasta ikka veel ootustele;

B.  arvestades, et ikka veel on liiga palju tõkkeid, mis takistavad eurooplasi ühtse turu olemasolu täiel määral kasutamast, mis omakorda raskendab kogukonnatunde tekkimist; arvestades, et need probleemid on vaja kiiresti lahendada, et võimaldada eurooplastel täielikult kasu saada oma vaba liikumise õigusest ja eelistest, mis tulenevad Euroopa Liitu kuulumisest;

C.  arvestades, et takistuste kõrvaldamine ja ühtse turu uuesti käivitamine on praegu Euroopas valitseva majandus-, finants- ja sotsiaalkriisi oludes väga oluline, sest see aitab edendada innovatsiooni, majanduskasvu ja konkurentsivõimet ja luua töökohti ning suurendab eurooplaste usaldust turu vastu; arvestades, et ühtse turu laiendamine on kasulik kõikidele Euroopa kodanikele, aidates niiviisi kaasa Euroopa Liidu territoriaalsele, majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele;

D.  arvestades, et ühtne turg on väga oluline element strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks, samuti strateegias seatud jätkusuutliku, aruka ja kaasava majanduskasvu eesmärkide elluviimiseks; arvestades, et ühtse turu edasiarendamiseks tuleb uues poliitilises lähenemisviisis keskenduda kodanikele, tarbijatele ja ettevõtjatele, eriti VKEdele;

E.  arvestades, et pangad tekitavad Euroopa kodanikele mitmesuguseid raskusi, seavad keerukaid ja diskrimineerivaid nõudmisi konto avamiseks, mille tõttu on 30 miljonit Euroopa kodanikku ilma pangakontota ning see takistab liikuvust; arvestades, et Eurobaromeetri andmetel koges 29% küsitletud tarbijatest raskusi oma arvelduskonto kohta tehtud pakkumiste võrdlemisel ning nad ei suutnud seetõttu valida oma vajadustele kõige paremini vastavat kontot;

F.  arvestades, et umbes 30% Euroopa kodanikest ei tea, et neil on õigus piiriülesele ravile ja sellega seotud kulude hüvitamisele; arvestades, et üksnes iga kolmas Euroopa kodanik teab, et välismaale reisides tuleb Euroopa ravikindlustuskaarti kaasas kanda ja et see kaart on hädavajalik lühiajaliste viibimiste (nt puhkus, lähetused või õppekülastused) puhul väljaspool elukohariiki;

G.  arvestades, et kaupade vaba liikumine on ELi üks nurgakivi ning et EL on kehtestanud ühtse tüübikinnituse süsteemi ja ühtlustanud mootorsõidukite registreerimissertifikaadid; arvestades, et sõiduauto ostmine muust liikmesriigist või üleviimine sinna on seega muutunud palju lihtsamaks; arvestades, et Euroopa kodanikud, kes asuvad elama teise liikmesriiki ja kavatsevad oma auto kaasa võtta, peavad läbi tegema rasked ja keerukad menetlused, milles neilt nõutakse dokumente, mida nende liikmesriigis ei eksisteeri, samuti täiendavate maksude tasumist; tuletab meelde, et samasuguseid raskusi esineb Euroopa kodanikel, kes soovivad osta autot teises liikmesriigis; arvestades, et Euroopa Parlament saab arvukaid kaebusi kodanikelt, kes puutuvad kokku tülikate formaalsustega, mis on sageli seotud sõidukite uuesti registreerimisega teises liikmesriigis ja sellest tulenevate lisakuludega; arvestades, et samal ajal peavad liit ja liikmesriigid tagama, et ei hakkaks levima võltsitud registreerimistunnistusega varastatud sõidukite uuesti registreerimine;

H.  arvestades, et reisijate õigusi puudutavad ELi eeskirjad tagavad kodanikele minimaalse kaitse ning soodustavad seega liikuvust ja sotsiaalset integratsiooni; arvestades, et nad aitavad luua võrdsed võimalused veoettevõtjatele nii transpordiliikide raames kui ka nende vahel; arvestades, et reisijate õigusi kaitsev õigusraamistik peab tagama tarbijakaitse miinimumstandardi, mis suudab vastu pidada arenevatele äritavadele, näiteks lisamaksed, ning hõlmab lennuettevõtjate pankroti ja maksejõuetuse juhtumeid; arvestades, et liit peab võtma arvesse uusi multimodaalseid liikumisharjumusi;

I.  arvestades, et regulatiivsete ja füüsiliste takistuste kaotamine Euroopa ühtse raudteepiirkonna loomiselt, eelkõige seoses kaubaveoga, suurendaks majanduskasvu ühtsel turul;

J.  arvestades, et 62% Euroopa tarbijatest sooviks oma energiatarnijat vahetada ja minna üle soodsamale tariifile, kuid tarbijate valikuvabadus on piiratud, kuna puudub selge ja võrreldav teave ning esineb takistusi kehtivate energiatarnelepingute lõpetamisel; arvestades, et sellise vahetusega kaasneks kokkuhoid suurusjärgus 100 eurot kliendi kohta või 13 miljardit eurot kogu Euroopas;

K.  arvestades, et ühtse turu laiendamine mobiilside valdkonnas, eelkõige seoses rändlusega, oleks Euroopa tarbijate arvates väga tervitatav nähtus;

L.  arvestades, et 26% uuringus osalenud Euroopa tarbijatest oli probleeme neile osutatud internetiteenustega; arvestades, et ühe internetiteenuse pakkuja vahetamine teise vastu on keeruline ja kulukas tegevus ning et tarbijad kogevad sageli viletsat teenuste kvaliteeti ja siseriiklike eeskirjade ebaühtlast rakendamist;

M.  arvestades, et tarbijate õiguste kohta teabe puudumine, õigusaktide ebaõige rakendamine ja raskused piiriüleste ostude puhul tekkivate vaidluste lahendamisel on tekitanud tarbijates umbusaldust internetikaubanduse suhtes, mille tõttu puudub ELis tõeline, kodanike ja ettevõtjate teenistuses olev digitaalturg; arvestades, et Euroopa tarbijakeskuste andmetel moodustavad tarbijate esitatud kaebustest enamuse (59%) internetioste käsitlevad kaebused;

N.  arvestades, et ettevõtjatel esineb jätkuvalt – nii töövõtjana kui ka alltöövõtjana – raskusi juurdepääsul riigihanketurule teistes liikmesriikides, sest riigihanketavad on riigiti erinevad ja halduslikud nõuded on osa liikmesriikides keerukad, samuti on probleemiks keelebarjäärid;

O.  arvestades, et praeguses majanduskeskkonnas omab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks rahastamisele juurdepääsu parandamine suurt tähtsust nii nende ettevõtjate püsimajäämise ja arengu kui ka üldise ettevõtluse tugevdamise ning Euroopa arengu seisukohast;

P.  arvestades, et erilist tähelepanu tuleb pöörata puuetega inimeste vajadustele, et nad saaksid ühtse turu võimalusi maksimaalselt ära kasutada, võttes meetmeid tagamaks, et uus elektrooniline sisu oleks täielikult kättesaadav ka puuetega inimestele vastavalt veebi juurdepääsetavust käsitlevatele rahvusvahelistele standarditele(6) ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile, kus on määratletud juurdepääsu tagamise kohustused(7).

I.Sissejuhatus

1.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon esitas, järgides Euroopa Parlamendi 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele, töödokumendi: „Ühtne turg läbi inimeste silmade: kodanike ja ettevõtjate 20 põhimuret”;

2.  tervitab komisjoni olulist algatust, mis keskendub kodanike ja ettevõtjate probleemidele ja mureküsimustele seoses Euroopa Liidu poolt neile antud õiguste kasutamisega; on siiski arvamusel, et töödokument oleks võinud neid probleeme põhjalikumalt käsitleda;

3.  on veendunud, et siseturu väljakujundamine on vajalik ELi kodanike majanduslikuks ja sotsiaalseks heaoluks; palub, et komisjon võtaks kodanike määratletud 20 mureküsimuse lahendamiseks konkreetsed meetmed ja esitaks teostatavad ettepanekud;

4.  on veendunud, et praeguse raske finantskriisi ajal peab EL suurendama oma jõupingutusi, et kõrvaldada ühtse turu sujuva toimimise ees seisvad tõkked, eelkõige valdkondades, mis võivad hoogustada majanduskasvu, nt piiriülesed äri- ja ettevõtlusalased tegevused, teenuste osutamine, liikuvus, juurdepääs rahastamisele ja finantskirjaoskus;

5.  tunnistab, et kvalifitseeritud tööjõu suurem liikuvus võib aidata suurendada Euroopa konkurentsivõimet, on arvamusel, et seetõttu on vaja vastu võtta kaasaegne raamistik kutsekvalifikatsioonide tunnustamiseks, kasutades selleks siseturu infosüsteemi hoiatusmehhanismi;

6.  tunneb heameelt Euroopa kutsekaardi kasutuselevõtu üle, mida toetab siseturu infosüsteem (IMI), mille kohaselt hinnatakse kaardi kriteeriume, et lihtsustada haldusmenetlusi ja vabatahtlikku piiriülest liikumist ELis; leiab ka seda, et siseturu infosüsteemiga on võimalik saavutada kiirem koostöö koduliikmesriigi ja vastuvõtva riigi vahel, et lahendada ELi tööturul püsivaid vastuolusid;

7.  rõhutab, et töötajate liikuvus eri liikmesriikides peab olema vabatahtlik ja sellega peab alati kaasnema tööõiguste täielik austamine;

8.  väljendab muret kuritahtlike tööhõiveagentuuride tekke pärast, kes tegelevad tööjõu rakendamisega kogu ELis, õõnestades sellega töötajate vaba liikumise nõuetekohast toimimist, ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles töötama välja tegevuskava selle probleemi käsitlemiseks, näiteks siseriiklike tööinspektsioonide tihedama koostöö kaudu;

9.  rõhutab tungivat vajadust suurendada kodanike teadlikkust maksustamisest ELis ja vähendada piiriüleste töötajate ja tööandjate ees seisvaid maksutõkkeid, et lihtsustada liikuvust ja edendada piiriülest ettevõtlust, võideldes samas maksudest kõrvalehoidmise ja maksupettuse võimaluste vastu;

10.  rõhutab seetõttu vajadust sotsiaalselt õiglase maksupoliitika järele, millel oleks kasvule suunatud ja ümberjaotav roll ning mis oleks suuteline lahendama maksukonkurentsi, tõhusa kontrolli, offshore-ettevõtete maksustamise ning Euroopa Liidus praegu õilmitsevate maksuparadiiside kaotamisega seotud tõsiseid probleeme;

11.  kutsub komisjoni üles tugevdama programme, et toetada ettevõtluse, rahvusvahelistumise ning Euroopa majanduse alustala moodustavate Euroopa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime tõstmist;

12.  kutsub komisjoni üles julgustama VKEsid võtma tööle noori ja tugevdama liikuvuse programme, mis ergutaksid noori parandama oma oskusi, mis suurendaks nende konkurentsivõimet ja suutlikkust siseneda tööturule;

13.  väljendab heameelt täiendavate seadusandlike algatuste üle, mille eesmärk on luua täielikult integreeritud ühtne turg, et suurendada konkurentsi ja tõhusust ning anda Euroopa tarbijatele rohkem valikuvõimalusi;

14.  toob välja interneti osa ettevõtluse tõhustamisel ja rõhutab e-kaubanduse kiiresti kasvavat rolli uute turgude, majanduskasvu ja võimaluste loomisel ettevõtete jaoks; rõhutab vajadust tagada täielikult toimiva vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemi ja vaidluste veebipõhise lahendamise süsteemi olemasolu, mis aitaks suurendada tarbijate ja ettevõtjate usaldust digitaalse turu suhtes; nõuab litsentsimissüsteemide lihtsustamist ja tõhusa autoriõiguseraamistiku loomist ning meetmete võtmist toodete võltsimise ärahoidmiseks;

15.  tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 194 sätestatakse, et liidu energiapoliitikat teostatakse liikmesriikidevahelise solidaarsuse vaimus; rõhutab, et energia siseturu lõpuleviimisel tuleb võtta arvesse Euroopa piirkondade struktuurilisi sotsiaalmajanduslikke erinevusi ning see ei tohiks liikmesriike koormata;

16.  võtab teadmiseks, et bussireisijate õigusi käsitlevate õigusaktide vastuvõtmisega 2011. aastal on ELil nüüd põhjalikud ja terviklikud eeskirjad reisijate kõiki transpordiliike hõlmavate põhiõiguste reguleerimiseks;

17.  leiab, et ELi pangandussektori peamine eesmärk peaks olema reaalmajanduse kapitaliga varustamine, mis on üks teadmistel põhineva ühtse turu arendamise eeltingimus ja millega soodustatakse kasvu, konkurentsi ja tööhõivet;

18.  tunneb heameelt riigihangete reformimise üle, mille kohta komisjon esitas ettepaneku, ning on seisukohal, et ühiste põhimõtete kehtestamine ELi tasandil ning paindlikud, selged ja lihtsad riigihanke-eeskirjad võimaldaksid ettevõtjatel, ennekõike VKEdel, kasutada paremini piiriüleste riigihangete pakutavaid võimalusi; rõhutab, et on oluline kehtestada kogu ELi hõlmav e-riigihangete süsteem, mis tagab suurema läbipaistvuse ja konkurentsivõime ning võimaldab riigieelarvelisi vahendeid tõhusamalt kasutada;

19.  avaldab kahetsust asjaolu üle, et seadusandlik ettepanek, mille eesmärk on avaliku sektori veebilehtede täieliku kättesaadavuse saavutamine 2015. aastaks, on edasi lükatud; tunneb heameelt digitaalse kaasamise tegevuskava üle ning nõuab veebi juurdepääsetavuse algatuse (WAI) ja veebisisu juurdepääsusuuniste (WCAG) rakendamist e-valitsuse portaalide puhul;

20.  juhib tähelepanu sellele, et on vaja töötada välja Euroopa standard, mis on tervikuna vajalik nii ühtse turu rakendamiseks kui ka ELi rahvusvahelise konkurentsivõime suurendamiseks; kutsub komisjoni üles tagama VKEde ja mikroettevõtjate lihtsamat juurdepääsu Euroopa standarditele;

21.  juhib tähelepanu, et erinevused liikmesriikide e-allkirjade eeskirjade vahel on suureks takistuseks ELi ühtse turu nõuetekohasel toimimisel, eriti teenuste osutamisel; on seisukohal, et on vaja kehtestada ühtne e-allkirjade tunnustamise süsteem kogu ELis;

22.  rõhutab, et e-arvete koostamisel on tähtis õiguskindlus, läbipaistev tehniline keskkond ning avatud ja ühilduvad lahendused, mis põhinevad õigusnõuetel, kommertstegevusel ja ühistel tehnilistel standarditel, et lihtsustada selle tava laialdast kasutuselevõttu;

23.  rõhutab, et kõigil ELi kodanikel, kellel ei ole veel pangaarvet liikmesriigis, kus nad on esitanud selleks taotluse, peaks olema juurdepääs põhilistele pangateenustele; leiab sellega seoses, et põhilised pangateenused lihtsustavad madala sissetulekuga tarbijate juurdepääsu põhilistele maksevahenditele, et ühtsel turul raha hoiustada, üle kanda ja välja võtta, eelkõige seoses piiriülese töölkäimisega; palub seetõttu, et komisjon esitaks õigusakti ettepaneku, millega tagataks tarbijasõbralik pangakonto avamise kord kogu ELis;

24.  on mures, et ELi kodanikke, kes pärivad kapitali välismaal, lähevad välismaal pensionile või kannavad kapitali välismaale, ähvardab sageli topeltmaksustamine; nõuab suuremaid jõupingutusi nimetatud olukorra leevendamiseks; avaldab kahetsust selle üle, et komisjon on esitanud soovituse vaid pärandimaksude valdkonnas;

25.  kordab oma üleskutset komisjonile hinnata pensionifonde käsitlevaid erinevaid eeskirju ja vajadust parandada pensioniõiguste, eelkõige tööandjapensionide ülekantavust, kui töötajad liiguvad ühe tööandja juurest teise juurde ja ühest liikmesriigist teise; nõuab tungivalt pensionifondide direktiivi läbivaatamist;

26.  rõhutab vajadust, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid teeksid suuremaid jõupingutusi selleks, et tagada õiglasem, paremini toimiv, konkurentsivõimelisem ja tõhusam ühtne turg;

II.Haldamine

27.  rõhutab, et tuleb luua sügavam ühtse turu terviklik käsitlus, mille keskmes on praktilised ja kasulikud lahendused kodanike, tarbijate ja VKEde jaoks, et nad saaksid täit kasu ühtse turu eelistest, ning et samal ajal ei tooks see kaasa liigset reguleerimist;

28.  kinnitab taas vajadust tugevdada parlamendi, nõukogu, komisjoni ja liikmesriikide koostööd ja omavahelist suhtlust, nii et kodanikud tajuksid oma osalust peamistes projektides ja ELi igapäevaelus ning et ELi tegevus oleks vajaduse korral sihipärane ja kasutoov; rõhutab, et usalduse taastamisel ühtse turu suhtes on dialoog kodanikuühiskonnaga möödapääsmatu;

29.  tunnistab, et siseturu sujuvaks toimimiseks on oluline kaitsta ka sotsiaalseid õigusi, ning tuletab meelde professor Monti soovitust komisjonile esitatud aruandes, et siseturu sotsiaalsele mõõtmele tuleks pöörata suuremat tähelepanu, täites kohustuse esitada tegeliku sotsiaalse mõju hinnangud, mis tuginevad keerukamate metoodikate ja täiustatud statistilise teabe arendamisele;

30.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ajakohastaksid oma avalikku haldust, lihtsustades reguleerivat raamistikku, ja ergutaksid kasutama elektroonilisi rakendusi, nagu e-valitsemine;

31.  ergutab liikmesriike jagama häid tavasid, et saavutada Euroopa õigusaktide ühtne rakendamine;

32.  väljendab heameelt komisjoni otsuse üle täiustada oma andmebaase, mis sisaldavad andmeid juhtumite kohta seoses ELi õiguse rakendamisega;(8)

33.  nõuab tungivalt, et komisjon arendaks välja portaali „Teie Euroopa”, muutes selle tõeliseks ühtseks digitaalseks kontaktpunktiks, kust kodanikud ja ettevõtjad saavad teavet ühtse turu kohta; kutsub liikmesriike üles esimesel võimalusel täiendama puuduvat riiklikku teavet portaalis „Teie Euroopa”, et võimaldada rohkem linke veebilehe erinevate rubriikidega seotud riikide valitsuste portaalidele, ning arendama suunamist asjaomaste siseriiklike ja kohalike asutuste portaalidest portaali „Teie Euroopa”, et lihtsustada kodanike juurdepääsu;

34.  rõhutab veebilehe „Teie Euroopa Nõuanne” kasulikkust, mis võimaldab kodanikele tasuta juurdepääsu personaliseeritud teabele; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, et oluliselt suurendada kodanike teadlikkust telefonikeskuse Europe Direct kohta;

35.  tervitab positiivset rolli, mida SOLVIT, Teie Euroopa Nõuanne, Euroopa ettevõtlusvõrgustik, Euroopa tarbijakeskused, kontaktikeskus Europe Direct ja Euroopa tööturuasutuste võrgustik mängivad kodanikele, tarbijatele ja ettevõtjatele teabe ja abi pakkumisel siseturul; palub komisjonil leida viise, kuidas parandada kooskõlastamist nende teenistuste vahel ja vältida jõupingutuste ja vahendite dubleerimist;

36.  palub komisjonil teha kõik selleks, et luua oma esinduste kaudu liikmesriikides ühtsed online ja reaalajas toimivad kontaktpunktid kodanikele ja tarbijatele; on arvamusel, et need kontaktpunktid peaksid tegema tihedat koostööd Euroopa Parlamendi infobüroodega¸ et tagada igale kodanikule terviklik ühest kohast saadav teenus; on arvamusel, et sellise kontaktpunkti loomine igas liikmesriigis aitaks tegelikult muuta siseturu ligipääsetavamaks ja pakkuda kasutajasõbralikku tõhusamat teenust, mis ei piirduks üksnes teavitamisega, vaid edastaks kodanikele kergestimõistetaval moel siseturu pakutavate konkreetsete võimaluste sisu; on arvamusel, et see aitaks vältida segadust keskmiste kodanike, tarbijate ja ettevõtjate seas;

37.  palub komisjonil analüüsida ühtse turu infosüsteemi laiendamise strateegias kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamise küsimust; kutsub liikmesriike üles parandama erinevate ametiasutuste teadmisi nende kohustustest seoses ühtse turu infosüsteemi kasutamisega ning tagama, et nende töötajad saaksid asjakohase väljaõppe;

38.  rõhutab, et ühtse turu toimimisega seotud kodanike mure taga peituvad kolm peamist puudust: teabe puudumine, lüngad rakendamises ja õiguslik tühimik; on arvamusel, nende kolme puuduse kõrvaldamiseks tuleb võtta üheaegseid meetmeid, kui tahetakse ühtse turu toimimist optimeerida;

39.  rõhutab VKEde tähtsust Euroopa majanduse jaoks ja kutsub komisjoni üles täiustama koos liikmesriikidega VKE-testi tagamaks, et seda rakendatakse järjekindlalt ja sidusalt kõikides asjakohastes poliitikavaldkondades ning kaasatakse ettepaneku üldisesse hindamisse, et kõrvaldada olulisemad tõkked ning vähendada bürokraatiat ja halduskoormust, mis takistavad VKEde arengut seoses soodsama ettevõtluskeskkonna loomisega, mis toetaks ettevõtlust, innovatsiooni, investeerimistegevust, majanduskasvu ja uute töökohtade loomist; kutsub komisjoni üles vaatama läbi kõik direktiivid ja määrused, mis avaldavad VKEdele negatiivset mõju, ja esitama sellekohase aruande koos soovitustega 2013. aasta juuniks;

40.  tuletab meelde Euroopa Parlamendi otsust, millega kutsutakse kõiki parlamendikomisjone üles kohaldama VKE-testi põhimõtteid seadusandlike raportite suhtes, kui raporti koostanud asjaomane komisjon on selle osas hääletanud ja kui see on esitatud täiskogule heakskiitmiseks, ning rõhutab vajadust selle otsuse kiire rakendamise järele;

41.  on seisukohal, et põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” kindel järgimine aitaks tagada, et tulevased seadusandlikud aktid ei tekita edaspidi raskusi ega pettumust ühtsel turul tegutsevate kodanike ja ettevõtjate jaoks;

42.  rõhutab, et komisjon peaks suurendama oma jõupingutusi, et keskenduda parema õigusliku reguleerimise eesmärkidega seoses tööstust, VKEsid ja mikroettevõtteid käsitlevate määruste ja direktiivide mõjule; rõhutab eelkõige vajadust jätkata koormuse vähendamise programmi pärast 2012. aastat ambitsioonikama ja laienenud reguleerimisalaga ning vajadust regulatiivse koormuse tasakaalustamise järele;

43.  nõuab, et komisjon täidaks enne ettepanekute eelnõude väljatöötamist oma kohustust hinnata, kas ELi tasandi tegevusel on tegelik lisandväärtus;

44.  tervitab komisjoni teadaannet programmi kohta, millega kaotatakse VKEde kulud eeldusel, et mikroettevõtjad vabastatakse koormavatest eeskirjadest, v.a juhul, kui otsustatakse nad erandkorras kaasata;

III.Teave ja kommunikatsioon

45.  kordab, et ühtse turu alases teabes on lünk, mille tõttu ei tea või ei mõista kodanikud ja ettevõtjad sageli oma õigusi ja kohustusi ega tea, kuidas vajalikke vastuseid või abi saada; rõhutab vajadust pakkuda teavet, milles võetakse arvesse haavatavate tarbijarühmade eripära;

46.  rõhutab, et samavõrd oluline on, et kodanikud saavad teatavaks teha oma siseturuga seotud mured ning saavad edastada soovitusi sellisel viisil, et neid võetakse nii Euroopa Komisjonis kui ka Euroopa Parlamendis rohkem kuulda;

47.  nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks kõiki kättesaadavaid tehnoloogilisi vahendeid, et astuda ühtse turu teemat käsitlevasse dialoogi kodanikega, viies selleks läbi teabekampaaniaid, mis on peamiselt suunatud 20 peamisele mureküsimuse lahendamisele ning mille käigus tutvustatakse kodanikele ühtsest turust saadavat kasu, praktilisi ja konkreetseid lahendusi nende igapäevastele probleemidele ja nende õigusi, innustades neid osalema konkurentsivõimelise, õiglase ja tasakaalustatud turu rajamisel, pöörates samuti erilist tähelepanu ühtsete kontaktpunktide tegevuse tõhustamisele;

48.  kiidab heaks ühtsete kontaktpunktide tegevuse, mis lihtsustab liikmesriikides äritegevust puudutava teabe kättesaadavust, koondades ühte riiklikku kontaktpunkti kõik ettevõtte asutamiseks ja piiriüleseks laiendamiseks vajalikud formaalsused ja haldusnõuded;

49.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kõik endast oleneva selleks, et töötada seoses kodanike sotsiaalõiguste ja -hüvede kasutamisega kõikjal ELis välja väärtuslikud kommunikatsioonistrateegiad ja teavitusmehhanismid;

50.  rõhutab, kui oluline on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja organisatsioonide, nagu ka kodanikuühiskonna kaasamine teabekampaaniatesse, toonitades eelkõige teabekampaaniate vajalikkust koolides ja ülikoolides, et kaasata uus põlvkond ja valmistada selle liikmeid ette olema aktiivsemad Euroopa kodanikud;

51.  on veendunud, et tarbijate usaldus hästitoimiva finantsteenuste turu vastu edendab pikas plaanis finantsstabiilsust, majanduskasvu, tõhusust ja innovatsiooni; rõhutab seetõttu vajadust anda tarbijatele selles sektoris parem juurdepääs teabele ja sõltumatule nõustamisele ning vältida huvide konflikte;

52.  rõhutab asjaolu, et olenevalt tarnijast on Euroopa energiatarbijatele pakutava teabe hulga ja kvaliteedi osas energiaarvete vahel suured erinevused; rõhutab, et tarbijatele tuleb anda õigeaegset ja piisavat teavet tarbimise ja hindade kohta, et nad saaksid valida meelepärase energiatarnija;

53.  soovitab kehtestada ühise metoodika ning ühise, laiahaardelise ja mugava energiaarvete vormi, sealhulgas minimaalse teabe, mille tarnijad peavad arvele lisama, et tarbijad saaksid aru energiaarvete sisust kõikjal ELis ning seeläbi kasutaksid energiat säästlikumalt ja tõhusamalt;

54.  soovitab tungivalt liikmesriikidel tagada riikide reguleerivatele asutustele volitused ja vahendid, mida on vaja nende kohustuste täitmiseks, näiteks kontrollimine ja kliendikaebuste nõuetekohane käsitlemine; palub komisjonil ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametil (ACER) esitada soovitused selle kohta, kuidas riikide reguleerivate asutuste volitusi järelevalve teostamiseks suurendada; palub komisjonil edendada paremat kooskõlastamist, parimate tavade vahetamist ja teabe jagamist liikmesriikide reguleerivate asutuste, riiklike ja Euroopa pädevate asutuste vahel;

55.  kutsub komisjoni üles arendama koos liikmesriikidega tõelist ühtset digitaalturgu, mis on oma nime vääriline ja teenib Euroopa tarbijate ja ettevõtjate, eelkõige VKEde huve; tuletab meelde, et tõelise Euroopa ühtse digitaalturu olemasolu toob sotsiaal-majanduslikku kasu Euroopa tarbijatele üldiselt ja eriti raskemini ligipääsetavate eraldatud piirkondade elanikele ning puuetega inimestele, samuti ELi ettevõtjatele, eriti VKEdele, kes saavad juurdepääsu uutele turgudele;

56.  rõhutab, et tõelise Euroopa ühtse digitaalturu loomiseks tuleb suurendada tarbijate usaldust ja turvalisust, tagades tarbijate isikuandmete kaitse ja digiallkirja turvalisuse, tugevdades vaidluste lahendamise mehhanisme ning kasutatavate maksevahendite usaldusväärsust ja turvalisust;

57.  tuletab taas meelde vajadust kaotada lüngad lepinguõiguses, samuti võtta vastu tõhusad õigusaktid selleks, et kõrvaldada lepingute suhtes kohaldatavate õigusnormide erinevusest tulenevad takistused, mis takistavad kaubandust, suurendavad tehingukulusid ja tekitavad õiguskindlusetust ettevõtjatele, mis põhjustab ka tarbijate usaldamatust ühtse turu vastu;

58.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid tagamaks, et kõiki kodanikke teavitataks igakülgselt Euroopa ravikindlustuskaardist tulenevatest õigustest ja nende rahalistest kohustustest tervishoiu- ja hooldusteenuste kasutamise korral eri liikmesriikides; rõhutab, et see teave peab olema kergesti kättesaadav, sh elektrooniliselt, ning arusaadav ja kättesaadav ka puuetega inimestele;

59.  kutsub komisjoni üles tagama, et Euroopa ravikindlustuskaart väljastataks nõudmisel kõikidele kodanikele, kellel on sellele õigus, ning et eeskirjade mis tahes väärkohaldamine lõpetataks viivitamata; kutsub liikmesriike üles esitama teavet lisakindlustuse või muude toimingute kohta, mis võivad olla kodanikele vajalikud, et saada välisriikides samasuguseid tervishoiuteenuseid nagu kodumaal;

60.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid lihtsustaksid ja kiirendaksid haldusmenetlusi välismaal osutatud ravi kulude hüvitamiseks ja tagaksid, et nende sotsiaalkindlustus- ja ravikindlustusasutused pakuksid liikuvatele kodanikele piisavat kaitset;

61.  rõhutab, et ametnikel ja teistel piirkondlike ja kohalike haldusasutuste töötajatel puudub teave Euroopas ja rahvusvaheliselt liikumise võimaluste kohta, ning rõhutab, et nende ametnike ja töötajate Euroopas ja rahvusvahelisel tasandil liikumine aitab luua liikmesriikides ajakohasemad ja tõhusamad haldusasutused, mis on olulised ELi õigustiku rakendamisel, võimaldades ka jagada häid tavasid;

IV.Õigusaktid/Ülevõtmine

62.  rõhutab, et ELi seadusandlike aktide edu sõltub alati nende kohaldamisest ja mõistliku aja jooksul liikmesriikide siseriiklikesse õigusaktidesse ülevõtmisest; peab oluliseks korrapärast, hoolikat ja tõhusat kontrolli selles valdkonnas ning kutsub komisjoni üles sekkuma puuduliku ülevõtmise puhul ja jätkama selles osas parlamendiga tihedat koostööd;

63.  tunnistab, et vaatamata sellele, et komisjoni algatatud rikkumismenetluste arv on vähenenud, oli 2010. aasta lõpus ligi 2100 rikkumismenetlust ikka veel pooleli;

64.  märgib parlamendi petitsioonikomisjonile saadetud suurt hulka petitsioone, mis käsitlevad kodanike probleeme siseturul, mis eelkõige seonduvad ELi õiguse ebaõige ülevõtmise või kohaldamisega; kutsub komisjoni üles lisama oma raportisse petitsioonikomisjonile esitatud petitsioonide tulemused ja järeldused; rõhutab, et petitsioonimenetlust tuleks paremini kasutada ELi seadusandliku menetluse parandamiseks, eriti seoses õiguskaitsevahenditega piiriülese kaubanduse tõkete ja tarbijaõiguste jõustamise küsimustes;

65.  kutsub liikmesriike üles tagama kõigepealt siseturgu käsitlevate õigusaktide õigeaegse ja korrektse ülevõtmise ning vähendama ülevõtmiskohustuse rikkumist; kutsub liikmesriike üles rakendama oma riiklikus seadusandluses nn ühtse turu testi, võttes arvesse oma õigusnormide mõju kodanikele ja ettevõtjatele siseturu raames;

66.  rõhutab, et käibemaksu piiriülese tagasinõudmise menetlused tuleb teha ettevõtete jaoks vähem bürokraatlikuks ja tülikaks; rõhutab, et rahastamine piiriülese riskikapitali abil tuleks muuta kättesaadavamaks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühtset turgu käsitlevates õigusaktides kindlaks tehtud õigus- ja rakendusalaste vajakajäämiste tõttu tugevdama oma jõupingutusi nende õigusaktide tõhusaks rakendamiseks, eelkõige sotsiaalkaitse küsimustes;

67.  palub komisjonil arvestada ühenduse õigusaktide valesti ülevõtmise või ülevõtmata jätmise tõttu algatatud rikkumismenetluste puhul asjaomast sektorit ja selle mõju ühtsele turule;

68.  nõuab tungivalt, et komisjon arvestaks rikkumismenetluste puhul täiel määral Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 260 sätestatud muudatusi;

69.  toetab komisjoni jõupingutusi sõiduautode piiriülese üleviimise lihtsustamiseks ning kutsub liikmesriike üles rakendama sõiduautode teistes liikmesriikides registreerimisel täielikult ELi õiguse põhimõtteid; tuletab sellega seoses meelde, et vastava ELi tüübikinnitusega sõiduautod (kaasa arvatud parempoolse rooliga sõiduautod) peaksid sobima teistes liikmesriikides registreerimiseks ja kutsub komisjoni üles suurendama ühtlustatud registreerimistunnistuste turvalisust, et vähendada võltsitud registreerimistunnistusega varastatud sõidukite uuesti registreerimise ohtu;

70.  kutsub komisjoni üles kohaldama liikmesriikide ELi õiguse vastaste diskrimineerivate tööalaste eeskirjade ja tavade suhtes nulltolerantsi ning algatama viivitamata asjakohased menetlused, kui ELi õigust ei järgita; kutsub ühtlasi komisjoni üles mitte leppima kõikvõimalike muude diskrimineerivate või õigustamatute tavade, kontrollide või nõuetega, mis takistavad Euroopa töötajaid ja tööandjaid oma ELi õigusest tulenevaid õigusi kasutamast;

71.  tuletab meelde, et liikumisvabadus on põhiõigus, mida töötajad peavad saama teostada ilma eri liikmesriikide töötajate kodakondsusel põhineva diskrimineerimiseta nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul; leiab, et selle vabaduse tagamiseks tuleks töötajaid nõuetekohaselt teavitada, kehtestada piisavad õiguskaitsevahendid ja kõik liikmesriigid peaksid asjaomaseid ELi eeskirju rangelt rakendama;

72.  kutsub komisjoni üles jälgima hoolikalt direktiivi 2000/78/EÜ ülevõtmist ja tõhusat kohaldamist liikmesriikides ning vajakajäämiste avastamisel sekkuma; kutsub liikmesriike ja nõukogu üles pidama esmatähtsaks võtta kiiresti vastu direktiivi ettepanek, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest;

73.  rõhutab vajadust parandada töötingimusi ja tagada ELi lähetatud töötajatele mis tahes diskrimineerimiseta piisav kaitse; nõuab meetmete võtmist töötajate lähetamise direktiivi rakendamise ja kohaldamise parandamiseks tihedas koostöös sotsiaalpartneritega; tunneb sellega seoses heameelt ühtse turu foorumi järelduste üle;

74.  tuletab meelde, et kehtivate ELi õigusnormidega kaitstakse tarbijate õigusi ja need on konkurentsivõimelise Euroopa energiaturu kindlaks aluseks; siiski ei ole need mitmes liikmesriigis veel nõuetekohaselt siseriiklikesse õigusaktidesse üle võetud;

75.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid rakendaksid täielikult kolmanda energiapaketi ja muud ELi õigusaktid kokkulepitud tähtaegadeks; palub komisjonil nende eeskirjade ülevõtmist jõuliselt jälgida;

76.  nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks parimate tavade edendamist ühtset turgu käsitlevate õigusaktide ülevõtmise alal;

77.  rõhutab, et reisijate kaitse ühtne ja ühtlustatud rakendamine ja täitmine kogu ELis on reisivate kodanike, sealhulgas piiratud liikuvusega kodanike jaoks väga suure tähtsusega, samuti veoettevõtjatele võrdsete võimaluste tagamiseks; märgib, et puuetega inimesed puutuvad reisides väga sageli kokku tõkete ja takistustega, mis muudab ühtse turu paljud võimalused neile kättesaamatuks, kutsub komisjoni üles seda aspekti seoses reisijate õigustega rohkem arvesse võtma;

78.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et reisijate õigusi kaitsvad õigusaktid rakendatakse nõuetekohaselt, et Euroopa kodanikud oleksid reisijate õigustest ELis teadlikud ja eelkõige seda, et kõnealuseid õigusi järgitaks;

79.  rõhutab vajadust tegeleda kodanike ja ettevõtete probleemidega; märgib, et töödokumendis esitatud vähestele tõenditele vaatamata on paljud kindlaks tehtud mureküsimused kajastunud ka hiljutistes mõjuhinnangutes ja komisjoni ettepanekutes; on kindlal seisukohal, et meetmete ettepaneku esitamisel peab komisjon tooma kindlad ja veenvad tõendid, mis räägivad õigusakti eelnõus nimetatud poliitiliste valikute poolt; palub parlamendil ettepanekute eelnõu koostamisel kindlasti arvesse võtta komisjoni läbi viidud mõjuhinnangute täpsust ja veenvust, et vastuvõetavad õigusaktid vastaksid võimalikult täpselt kodanike ja ettevõtjate vajadustele;

80.  peab riiklike süsteemide vahelist teabevahetust ja koostööd oluliseks ning avaldab sellega seoses heameelt hiljuti teoks saanud ettevõtlusregistrite vastastikuse sidumise üle;(9) nõuab jätkuvalt ja tungivalt piiriülese halduskoostöö edendamist ja paremat võrgustike loomist kesksete platvormide kaudu; väljendab heameelt komisjoni vastavate algatuste üle, näiteks algatused riikide sotsiaalkindlustussüsteemide sotsiaalkindlustusandmete elektroonilise vahetamise süsteemi väljatöötamiseks;

81.  toonitab, et otsuste ja dokumentide õigusjõu piiriülene jõustamine ja tunnustamine on siseturul liikuvuse seisukohalt keskse tähtsusega; ootab pärimisõiguse määruse kiiret kohaldamist kõigis ELi liikmesriikides; palub komisjonil jätkata tööd perekonnaseisuaktide õigusjõu tunnustamise vallas – võttes aluseks 2010. aasta rohelise raamatu(10) ja 2011. aasta konsultatsioonid – ning peab 2013. aastaks kavandatud seadusandlike aktide ettepanekuid huvipakkuvateks;

82.  tuletab meelde parema õigusloome eesmärki ja on arvamusel, et komisjon, Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid suurendama jõupingutusi, et parandada aruka reglementeerimise strateegiat;

83.  tunnustab regulatiivse koormuse probleemiga tegelemisel üles näidatud pühendumust; tuletab sellega seoses meelde varasemat parlamendi võetud kohustust nõuda komisjonilt uute õigusaktide ettepanekute tegemisel nendega kaasnevate kulude kindlakstegemist; tuletab ühtlasi meelde parlamendi taotlust halduskoormuse vähendamise kava pikendada ja laiendada, ning ootab sellega seoses haldus- ja regulatiivse koormuse vähendamise ettepanekuid, mis lahendaksid paljud kodanike ja ettevõtjate põhilised ühtse turuga seotud mured;

84.  rõhutab, et sõltumata seadusandlike aktide lihtsustamisest ja halduskoormuse vähendamisest siseturu vabaduste kasutamise osas ettevõtjate poolt, tuleb üldiselt kindlustada julgeolekut ja tervishoidu käsitlevate sätete olemasolu, mis kaitsevad tarbijaid ja töötajaid;

85.  kutsub komisjoni panema kõik uued Euroopa õigusnormid proovile e-kaubanduse testiga;

V.Ettepanekud

86.  palub, et komisjon vaataks Euroopa kodanike ja ettevõtjate 20 peamist mureküsimust seoses ühtse turu toimimisega kahe aasta pärast läbi ja ajakohastaks need; palub komisjonil koostada tabel iga esiletoodud probleemi kohta, osutades, millised osalejad vastutavad iga tuvastatud algpõhjuse lahenduste eest;

87.  palub komisjonil tulevastes raportites tuua esile vastavad meetmed, mille eest ta selgelt vastutab, nt õigeaegsete ja kohaste meetmete võtmine, kui liikmesriigid pole ELi õigusakte nõuetele vastavalt üle võtnud, ELi õiguse nõuetekohase rakendamise tagamine ja nõuetele mittevastavate õigusaktide läbivaatamine;

88.  palub tungivalt, et komisjon esitaks 2012. aasta teisel poolaastal majanduskasvu ergutamiseks dokumendi „Kaksteist uut vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks ”Üheskoos uue majanduskasvu eest„”;

89.  innustab komisjoni ja liikmesriike keskenduma oma teabekampaaniates Euroopa kodanike aastal (2013) nendele murevaldkondadele, mis on seotud ELi kodakondsusel põhinevate õigustega, kuna lähtuvalt raporti valikumetoodikast kajastavad need tõeliselt seda, mis on ELi kodanikele oluline nende igapäevaelus siseturul;

90.  palub komisjonil leida viise, kuidas ühendada tulevikus aruanne ELi kodakondsuse kohta raportiga „Ühtne turg inimeste silmade läbi”, et vältida dubleerimist ja segadust ning riski, et probleemid eraldatakse lahendustest;

91.  palub tungivalt, et komisjon käivitaks koos liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning kodanikuühiskonna esindajatega perioodiliselt Euroopa teabekampaaniaid riikide, piirkondlikus ja kohalikus meedias, samuti interaktiivseid kampaaniaid, mis aitaksid tugevdada ühtset turgu, kodanike õigusi ja kohustusi käsitlevat dialoogi kodanikega ning informeeriksid kodanike sellest, kust nad probleemide lahendamiseks teavet või abi saavad; kutsub komisjoni üles jälgima ja kontrollima nende teabekampaaniate tõhusust ja edukust;

92.  kutsub komisjoni üles tagama olemasolevate vahendite nagu SOLVIT, siseturu tulemustabel, siseturu infosüsteem, Teie Euroopa Nõuanne ja Teie Euroopa tõhus koostoime, mis võimaldaks jälgida, kas Euroopa direktiivid võetakse üle õigesti ja õigeaegselt;

93.  rõhutab vajadust toetada Euroopa tööturuasutuste süsteemi (EURES) ja selle tõhusat sidumist riiklike töövahendussüsteemidega, sest see on üks vahenditest, mis aitab võidelda liidusisese töötuse vastu ja tulla toime suutmatusega täita töökohti, kuna puuduvad sobiva kvalifikatsiooniga kandidaadid;

94.  kutsub komisjoni üles viima läbi hindamised valdkondades, kus ühenduse eeskirjad täidavad samaaegselt nii lihtsustamise ja liikmesriikides otserakendamise eesmärki kui ka ühtse turu eesmärke;

95.  palub komisjonil töötada välja kiireloomulised meetmed, mille eesmärk on kaotada ELi energia infrastruktuuride tasakaalustamatus, mis takistab energia siseturu lõpuleviimist ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamist;

96.  kutsub liikmesriike üles kasutama info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendeid, et suurendada läbipaistvust ja vastutust, vähendada halduskoormust, täiustada haldusmenetlusi, vähendada CO2-heidet, säästa avaliku sektori raha ja aidata kaasa osalusdemokraatia edendamisele, tugevdades samal ajal usaldust.

97.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles korraldama määrust (EÜ) nr 883/2004 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 153 järgides uuringuid, et tagada ELis liikuvate kodanike sotsiaalkindlustuskaitse järjepidevus ja võrdne kohtlemine asjaomase liikmesriigi kodanikega, võttes ühtlasi arvesse üldsüsteemi täiendavat valikulist, vabatahtlikku ja ülekantavat sotsiaalkindlustussüsteemi Euroopa tasandil, et luua sotsiaalpoliitika valdkonnas tihedam koostöö; varasemad kaalutlused sotsiaalkindlustussüsteemide 28. režiimi kohta tuleks ajakohastada ja uuringutesse kaasata;

98.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed keeruliste riiklike haldusmenetluste lihtsustamiseks ning tagaksid, et töötajatele, tööandjatele ja teistele piiriülesesse tööhõiveprotsessi kaasatud osalistele oleks kättesaadav kogu vajalik teave nende tööalaste õiguste ja kohustuste kohta, näiteks sotsiaalkindlustuse, sh töötuskaitse, tervishoiu ja maksueeskirjade valdkonnas; on seisukohal, et see teave peab olema võimaluse korral elektrooniliselt kättesaadav enne liikuvuskogemust, selle ajal ja pärast seda;

99.  nõuab tungivalt, et komisjon asutaks ELi tasandil keskse koordineerimispunkti, mille eesmärk oleks liikuvate töötajate, tööandjate ja teiste huvirühmade murede kaardistamine, et leida liikmesriikidevahelisi lahendusi ja vältida liikuvusega seotud töösuhetest, sealhulgas töötajate lähetamisest põhjustatud probleeme;

100.  kutsub liikmesriike üles kohtlema ELi kodanike kolmandate riikide kodanikest pereliikmeid heausksete klientidena kõikides haldusmenetlustes, mille nad peavad läbima;

101.  palub liikmesriikidel luua kõigile ELi piires liikuvatele inimestele ühtne kontaktpunkt, mis võimaldaks neil oma töö ja elukohaga seotud haldusküsimustega tegeleda ning oma õiguste ja kohustuste kohta vastuvõtjariigis saada teavet saada ühest kohast ja annaks ühtlasi neile võimaluse interneti teel haldusmenetlusi korraldada, et tõhustada ELis liikuvate kodanike õiguste teostamist;

102.  kutsub komisjoni üles tagama kõikidele Euroopa Liidu kodanikele juurdepääsu põhimaksekontole mõistliku hinna eest, et suurendada liikuvust;

103.  tunneb heameelt komisjoni ettepanekute üle, mille eesmärk on lihtsustada piiriüleste tervishoiuteenuste kättesaadavust; kutsub komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles tagama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivi 2011/24/EL (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) kiire ja tõhus rakendamine, võttes nõuetekohaselt arvesse universaalsuse, kvaliteetse ravi kättesaadavuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtteid; kutsub lisaks komisjoni ja liikmesriike üles jätkama tööd oma eesmärgi nimel saavutada 2020. aastaks telemeditsiiniteenuste ja e-tervishoiuteenuste laialdane kasutuselevõtt; toetab ühtlasi katseprojekte, mis on mõeldud ELi kodanikele turvalise juurdepääsu tagamiseks nende patsiendiandmetele internetis ja ravidokumentide koostalitluse tagamiseks, et kindlustada seeläbi patsientide ravi järjepidevus;

104.  kutsub komisjoni üles esitama seadusandlikku ettepanekut mootorsõidukite tehnoülevaatuse kohta eesmärgiga vähendada kodanike ja tööstuse halduskoormust, tagades samal ajal ülevaatuse meetodite ja sisu hoogsa edasiarendamise ning liiklusohutuse võimalikult kõrge taseme;

105.  nõuab sõiduauto piiriülesel üleviimisel tehnoülevaatuste vastastikust tunnustamist liikmesriikides, võttes aluseks ühised määratlused ja võrreldava kontrollistandardi; teeb ettepaneku Euroopa andmebaasi loomiseks, kuhu koondatakse kõikide sõidukite tehnilised andmed, et võimaldada võrreldavust kogu Euroopas ja hõlbustada piiriülest registreerimist; kutsub liikmesriike üles hoidma sõiduauto piiriülese registreerimise rahalise kulu kodanike jaoks võimalikult madalal, vältides ühise lähenemisviisi abil liigseid kulusid;

106.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hoogustama riiklike transpordi- ja liikuvusteenuste, toodete ja süsteemide koostoimimise tugevdamist, näiteks ELi eeskirjadega reguleeritud teemaksusüsteemide või Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) ning ühistranspordi ja ühendveoahelatega seotud Euroopa integreeritud teabe-, hinna- ja piletisüsteemi valdkonnas;

107.  kutsub komisjoni üles lihtsustama juurdepääsu mikrokrediidirahastutele väikeettevõtete asutamiseks ja arendamiseks, eelkõige piiriülest tegevust kavandavatele ettevõtetele;

108.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lihtsustama innovaatiliste alustavate ettevõtete investeerimisvõimalusi, kõrvaldades takistused, mis pidurdavad kogu ELi hõlmava riskikapitalituru kujunemist;

109.  kutsub liikmesriike üles kasutama eksisteerivaid struktuure ja ühtsete kontaktpunktide rajamist, et lihtsustada ja soodustada juurdepääsu teabele vahenditega, mille abil VKEd saavad taotleda toetust Euroopa, riiklikest ja kohalikest fondidest, pidades silmas, et ühtsetel kontaktpunktidel on suurem lisandväärtus, kui need luuakse olemasolevast halduseelarvest ning seeläbi ei suurene maksumaksja kulud; rõhutab ühtsete kontaktpunktide olulisust põhiliste lähteolukordadena, et köita ja võimaldada erainvesteeringuid teadus- ja arendustegevuse valdkonnas, ning kutsub komisjoni üles tugevdama meetmeid, mille eesmärk on muuta Euroopa, riiklikke ja kohalikke rahastamisraamistikke lihtsamaks ja läbipaistvamaks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid lihtsustaksid VKEde juurdepääsu rahalistele vahenditele, lihtsustades andmeedastuseeskirju ja edendades veebipõhiseid andmehoidlaid sertifikaatide ning muude tõendavate dokumentide jaoks;

110.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles jõudma kokkuleppele, mis võimaldab VKEdel tegutseda kõikjal Euroopas, ning muutma äriliselt kasulikuks nende ideed, tagades neile parema juurdepääsu turgudele ja vähendades bürokraatiat;

111.  kutsub komisjoni üles esitama seadusandlikku ettepanekut reisijate paremaks kaitsmiseks lennuettevõtjate maksejõuetuse korral, näiteks lennuettevõtjatele kohustusliku kindlustuse kehtestamise või tagatisfondi loomise kaudu;

112.  juhib tähelepanu sellele, et reisijatel on endiselt keeruline broneerida ja osta mitmeliigiliste reiside jaoks ELis pileteid, ning kutsub komisjoni, liikmesriike ja transpordisektori ettevõtjaid üles tagama integreeritud, mitmeliigilise piletite väljastamise süsteemi kasutuselevõtmine;

113.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut reisijate õiguste kohta mitme transpordiliigi kasutamisel, eesmärgiga ajakohastada õigusaktid vastavalt väljakujunevatele mitmeliigilistele liikumisharjumustele.

114.  kutsub komisjoni üles siseturu infosüsteemi ümber korraldama, laiendades ja parandades halduskoostöö toimimist, ning programmi SOLVIT uuesti läbi mõtlema, andes sellele uue õigusliku raamistiku ja piisavad vahendid, eriti inimressursside valdkonnas, ning tagama, et kõikidel keskustel oleks piisav arv kogenud töötajaid, et nad suudaksid täiesti rahuldavalt käsitleda kõiki neile saadetud taotlus

115.  kordab oma üleskutset liikmesriikidele aidata kaasa keeleõppele varases eas, kehtestada formaalse ja mitteformaalse hariduse ning elukestva õppe ja teises liikmesriigis omandatud oskuste tunnustamise süsteem ja kooskõlastada seda paremini tööturu vajadustega, et kujundada edaspidiseks välja võrreldavate kvalifikatsioonidega tööjõud, mis toob kasu ühisele Euroopa tööturule ja aitab tõsta tootlikkuse taset; rõhutab vajadust jätkata tööd riikide sertifitseerimissüsteemide omavahel vastavusse viimiseks Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kaudu;

116.  on arvamusel, et haridusasutused peaksid selgitama väljastatava diplomi lisas, kuidas on võimalik hinnata nende väljastatud riiklikku diplomit ja võrrelda seda teiste liikmesriikide, eriti naaberriikide diplomitega;

117.  juhib tähelepanu direktiivis 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta sätestatud automaatse tunnustamise menetluse edule ja palub hinnata võimalust laiendada seda teistele elukutsetele;

118.  palub, et liikmesriigid teeksid kõik vajaliku struktuuri- ja ühtekuuluvusfondidest vahendite saamiseks ja kasutaksid saadud summasid kutseharidusega seotud programmide jaoks, et tagada täiendav toetus VKEdele;

119.  juhib tähelepanu teatud liikmesriikides saavutatud positiivsetele tulemustele, kus energiaettevõtjatele kehtestatud energiasäästunõuded on andnud palju kasulikke tulemusi, sealhulgas arukate elektriarvestite laialdasema kasutamise tarbijate huvides;

120.  kutsub komisoni üles hindama piirkondlike ja kohalike asutuste ametnike ja teiste töötajate Euroopa vahetusprogrammi võimalikkust;

o
o   o

121.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 187 E, 27.7.2008, lk 80.
(2) ELT L 176, 7.7.2009, lk 17.
(3) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 84.
(4) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 25.
(5) ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 7.
(6) Web Content Accessibility Guidelines (WCAG) 2.0. – http://www.w3.org/TR/WCAG20/.
(7) Vt http://www.un.org/disabilities/convention/conventionfull.shtml.
(8) CHAP – kaebuste ja päringute register; EU PILOT – probleemide lahendamine koos liikmesriikidega; NIF – Teatamata jätmise juhtumite registreerimise andmebaas.
(9) Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2012. aasta seisukoht, (Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0033).
(10) COM(2010)0747.


Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ametisse nimetamine
PDF 201kWORD 36k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta otsus nõukogu soovituse kohta nimetada ametisse Euroopa Keskpanga juhatuse liige (C7-0195/2012 – 2012/0806(NLE))
P7_TA(2012)0396A7-0348/2012

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 10. juuli 2012. aasta soovitust(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0195/2012),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 109,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0348/2012),

A.  arvestades, et 13. juuli 2012. aasta kirjas, mis saadi kätte 18. juulil 2012, konsulteeris Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendiga Yves Merschi Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks nimetamise asjus ametiajaga kaheksaks aastaks;

B.  arvestades, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud tingimusi ja kõnealuse lepingu artiklis 130 sätestatud Euroopa Keskpanga rahapoliitika valdkonnas täieliku sõltumatuse nõuet; arvestades, et selle hindamise käigus sai parlamendikomisjon kandidaadilt elulookirjelduse ning vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C.  arvestades, et komisjon korraldas 22. oktoobril 2012. aastal kandidaadi kahetunnise kuulamise, millel kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel komisjoni liikmete küsimustele;

D.  arvestades, et laialdase üksmeelega leiti, et kandidaat on raha- või pangandusküsimustes tunnustatud isik ja tal on vastav kvalifikatsioon ja erialased kogemused, mis on vajalikud Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ülesannete täitmiseks;

E.  arvestades, et enne pr Tumpel-Gugerelli ametiaja lõppu tõstatasid Euroopa Parlamendi liikmed mitteametlikult naiste Euroopa Keskpangas esindatuse küsimuse;

F.  arvestades, et Euroopa Keskpanga loomisest alates ja kuni pr Tumpel-Gugerelli lahkumiseni on Euroopa Keskpanga juhatuses alati olnud mõni naissoost liige;

G.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud liikmesriikide ja liidu vahelise lojaalse koostöö põhimõttele tagas komisjon enne hr Gonzalez-Paramo volituste lõppemist 2012. mais nõukogu teavitamise ning saatis selleks komisjoni esimehe poolt ja kõikide fraktsioonide nimel 8. mail 2012. aastal eurorühma esimehele kirja, milles sedastas, et Euroopa Keskpanga juhatuses puudub mitmekesisus ja et liikme kohale tuleks esitada naiskandidaat;

H.  arvestades, et samas kirjas ergutas komisjoni esimees eurorühma rakendama keskpika perioodi kava, mille abil edendada naiste nimetamist mõjukatele ametikohtadele Euroopa Keskpangas ning liikmesriikide keskpankades ja rahandusministeeriumites;

I.  arvestades, et 8. mai 2012. aasta kirjale ei saadud ametlikku vastust;

J.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 on sätestatud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõte;

K.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikliga 19 antakse liidule volitused võidelda soolise diskrimineerimise vastu;

L.  arvestades, et sooline mitmekesisus juhatustes ja valitsustes tagab laialdasema pädevuse ja ulatuslikumad perspektiivid, ning arvestades, et ainult meeste või ainult naiste töölevõtmine tähendab kitsamat valikut ja tekitab võimalike suurepäraste kandidaatide väljajätmise ohu;

M.  arvestades, et Euroopa Keskpanga praeguse juhatuse ametiaeg kestab 2018. aastani, mis tähendab, et juhatuses võib puududa sooline mitmekesisus kuni selle ajani;

N.  arvestades, et Euroopa Parlamendi president nõudis pärast esimeeste konverentsi 19. septembril 2012. aastal saadetud kirjas, et Euroopa Ülemkogu eesistuja võtaks kohustuse tagada, et kõik tema vastutusalas olevad liidu institutsioonid rakendaksid konkreetseid meetmeid soolise tasakaalu saavutamiseks;

O.  arvestades, et komisjon võttis 21. septembril 2010. aastal vastu naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015 (COM(2010)0491) ja 16. aprillil 2012. aastal aruande naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edenemise kohta 2011. aastal (SWD(2012)0085);

P.  arvestades, et komisjoni ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet (kapitalinõuete direktiiv (CRD4)) sisaldas nõuet, et institutsioonid võtaksid kasutusele juhatuse soolist mitmekesisust edendava poliitika;

Q.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu võttis 7. märtsil 2011. aastal vastu Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti ajavahemikuks 2011–2020;

R.  arvestades, et Euroopa Parlament võttis 13. märtsil 2012. aastal vastu resolutsiooni naiste osalemise kohta poliitiliste otsuste tegemisel(2), 8. märtsil 2011. aastal resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2010(3) ja 6. juulil 2011. aastal resolutsiooni naiste ja ärijuhtimise kohta(4);

1.  ei toeta nõukogu soovitust nimetada Yves Mersch Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks ning palub nõukogul soovitus tagasi võtta ja esitada uus soovitus;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 215, 21.7.2012, lk 4.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0070.
(3) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 65.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0330.


Kaitse dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed ***I
PDF 358kWORD 43k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (COM(2012)0270 – C7-0146/2012 – 2012/0145(COD))
P7_TA(2012)0397A7-0243/2012

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0270),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 207, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0146/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55 ja artikli 46 lõiget 1,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit (A7-0243/2012),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 25. oktoobril 2012. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2012, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed

P7_TC1-COD(2012)0145


EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 207,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(1)

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Kohus tegi kohtuasjas C-249/10 P(2) otsuse, et nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 (kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed)(3) artiklis 17 sätestatud väljavõttelist uuringut ei tohi kasutada selleks, et artikli 2 lõike 7 punkti c kohaselt kindlaks määrata, kas turumajandusliku kohtlemise taotlused vastavad nõuetele.

(2)  Euroopa Kohtu otsuse kohaselt peaks komisjon olenemata tootjate võimalikust suurest arvust läbi vaatama kõik turumajandusliku kohtlemise taotlused, mille on esitanud valimisse kaasamata koostööd tegevad eksportivad tootjad. Sellise praktikaga kaasneks siiski ebaproportsionaalne halduskoormus liidu uurimisasutuste jaoks. Seepärast on asjakohane muuta määrust (EÜ) nr 1225/2009.

(3)  Lisaks on Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjade kohaselt lubatud kasutada määruse (EÜ) nr 1225/2009 artiklis 17 sätestatud väljavõttelist uuringut selleks, et kõnealuse määruse artikli 2 lõike 7 punkti c kohaselt kindlaks teha, kas turumajandusliku kohtlemise taotlused vastavad nõuetele. Maailma Kaubandusorganisatsiooni vaidluste lahendamise organi vaekogu leidis näiteks vaidlusküsimuses DS405 (European Union ‐ Anti-Dumping measures on Certain Footwear from China, aruanne heakskiidetud 22. veebruaril 2012), et Hiina ei tõendanud, nagu oleks Euroopa Liidu tegevus olnud vastuolus dumpinguvastase lepingu artiklitega 2.4 ja 6.10.2, Hiina WTOga liitumise protokolli lõike 15 punkti a alapunktiga ii ning Hiina WTOga liitumise töörühma aruande punkti 151 alapunktidega e ja f, kui ta jättis läbi vaatamata nende Hiina koostööd teinud eksportivate tootjate turumajandusliku kohtlemise taotlused, kes ei olnud kaasatud algse uurimise käigus moodustatud valimisse.

(4)  Neid asjaolusid arvesse võttes on õiguskindluse eesmärgil asjakohane lisada säte, milles selgitatakse, et otsust piirata uurimist mõistliku arvu isikutega, kasutades selleks määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 17 kohast väljavõttelist uuringut, kohaldatakse ka isikute puhul, keda uuritakse kooskõlas artikli 2 lõike 7 punktidega b ja c. Seepärast on lisaks asjakohane selgitada, et artikli 2 lõike 7 punkti c kohast otsust ei tuleks teha valimisse kaasamata eksportivate tootjate puhul, välja arvatud juhul, kui kõnealused tootjad taotlevad individuaalset uurimist ning see võimaldatakse neile kooskõlas artikli 17 lõikega 3.

(5)  Peale selle peetakse vajalikuks selgitada, et nende eksportijate või tootjate impordi suhtes kohaldatav dumpinguvastane tollimaks, kes on endast artikli 17 kohaselt teada andnud, kuid keda uurimisse ei kaasatud, ei ületa valimisse kaasatud isikute suhtes kindlaksmääratud kaalutud keskmist dumpingumarginaali olenemata sellest, kas normaalväärtus määrati nende isikute puhul kindlaks artikli 2 lõigete 1−6 või artikli 2 lõike 7 punkti a alusel.

(6)  Lisaks tuleb märkida, et kolmekuuline tähtaeg, milles jooksul tuleks teha otsus vastavalt artikli 2 lõike 7 punktile c, on osutunud teostamatuks ning seda eelkõige menetluste puhul, kus on kohaldatud artiklis 17 sätestatud väljavõttelist uuringut. Seepärast peetakse asjakohaseks kõnealune tähtaeg välja jätta.

(7)  Õiguskindluse ja hea juhtimistava huvides tuleks ette näha, et kõnealuseid muudatusi kohaldatakse niipea kui võimalik kõigi uute ja käimasolevate uurimiste suhtes.

(8)  Määrust (EÜ) nr 1225/2009 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EÜ) nr 1225/2009 muudetakse järgmiselt:

  1) Artikli 2 lõiget 7 muudetakse järgmiselt:
  a) punkti c eelviimast lauset muudetakse järgmiselt:

Märge „kolme kuu jooksul alates uurimise algatamisest” asendatakse järgmisega:"
tavaliselt seitsme kuu jooksul, ent hiljemalt kaheksa kuu jooksul alates uurimise algatamisest."
[ME 1]
   b) lisatakse järgmine punkt d:"
d)  Kui komisjon on vastavalt artiklile 17 uurimist piiranud, tehakse punktide b ja c kohane otsus üksnes isikute puhul, kes on uurimisse kaasatud ning kõigi nende tootjate puhul, kellele võimaldatakse individuaalset kohtlemist kooskõlas artikli 17 lõikega 3."

2)  Artikli 9 lõike 6 esimene lause asendatakse järgmisega:"

Kui komisjon on vastavalt artiklile 17 oma uurimist piiranud, ei ületa nende eksportijate või tootjate impordi suhtes kohaldatav dumpinguvastane tollimaks, kes on endast artikli 17 kohaselt teada andnud, kuid keda uurimine ei hõlmanud, valimisse kaasatud isikute suhtes kindlaksmääratud kaalutud keskmist dumpingumarginaali olenemata sellest, kas normaalväärtus määratakse nende isikute puhul kindlaks artikli 2 lõigete 1−6 või artikli 2 lõike 7 punkti a alusel.

"

Artikkel 2

Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi uute ja käesoleva määruse jõustumise ajal käimasolevate uurimiste suhtes.

Artikkel 3

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja

(1) Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta seisukoht.
(2) Kohtuasi C-249/10 – Brosmann Footwear (HK) ja teised versus nõukogu, 2. veebruari 2012. aasta otsus.
(3) ELT L 343, 22.12.2009, lk 51.


ELi kaubandusläbirääkimised Jaapaniga
PDF 129kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta resolutsioon Euroopa Liidu kaubandusläbirääkimiste kohta Jaapaniga (2012/2711(RSP))
P7_TA(2012)0398B7-0462/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes(1),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal(2),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes(3),

–  võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa tulevase rahvusvahelise investeerimispoliitika kohta(4),

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa uue kaubanduspoliitika kohta Euroopa 2020. aasta strateegia raames(5),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2011. aasta resolutsiooni kaubandus- ja investeerimistõkete kohta(6),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” (COM(2010)0612),

–  võttes arvesse komisjoni 21. veebruaril 2012. aastal avaldatud kaubandus- ja investeerimistõkete aruannet (COM(2012)0070),

–  võttes arvesse ELi ja Jaapani vahel 2001. aastal sõlmitud vastastikuse tunnustamise lepingut,

–  võttes arvesse ELi ja Jaapani vahel 2003. aastal sõlmitud lepingut koostöö kohta konkurentsivastases tegevuses,

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Jaapani vahel 2008. aastal sõlmitud tolliküsimustes toimuva koostöö ja vastastikuse haldusabi lepingut,

–  võttes arvesse Copenhagen Economicsi 30. novembril 2009. aastal avaldatud aruannet „Assessment of barriers to trade and investment between the EU and Japan” (Hinnang ELi ja Jaapani vaheliste kaubandus- ja investeerimistõkete kohta),

–  võttes arvesse komisjoni ELi ja Jaapani kaubandussuhete teemalise üldsusega konsulteerimise tulemusi, mis avaldati 21. veebruaril 2011,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 24. ja 25. märtsi 2011. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse 28. mail 2011. aastal Brüsselis toimunud ELi ja Jaapani 20. tippkohtumisel vastu võetud ühisavaldust,

–  võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi ja Jaapani kaubandussuhete kohta(7),

–  võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni vaalapüügi suhtes kohaldatavate ühenduse meetmete kohta(8),

–  võttes arvesse 1997. aasta Amsterdami lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut (lisatud protokoll loomade kaitse ja heaolu kohta),

–  võttes arvesse 2. juulil 2012. aastal sõlmitud Euroopa Ühenduse ja Jaapani valitsuse vahelist teadus- ja tehnoloogiakoostöö lepingut,

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2012. aasta resolutsiooni ELi kaubandusläbirääkimiste kohta Jaapaniga(9),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et EL ja Jaapan annavad kokku rohkem kui kolmandiku maailma SKPst ja üle 20% maailma kaubanduse mahust;

B.  arvestades, et 2011. aastal oli ELi ja Jaapani kahepoolse kaubavahetuse kogumaht kõigest 116,4 miljardit eurot, samas kui ELi ja USA puhul oli see 444,7 miljardit eurot, ELi ja Hiina puhul 428,3 miljardit eurot ning ELi ja Venemaa puhul 306,6 miljardit eurot;

C.  arvestades, et 2011. aastal ulatus Jaapani kaubandusbilansi ülejääk kaubavahetuses Euroopa Liiduga 18,5 miljardi euroni, millest 30% moodustasid ainult autotööstuse tooted;

D.  arvestades, et 2012. aastal seadis Maailmapank Jaapani oma ärisõbralikkuse edetabelis piiriülese kaubandusega tegelevate riikide seas 16. kohale, millel Jaapan edestab 18 ELi liikmesriiki;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon on märkinud, et Jaapani suutlikkus kõrvaldada mittetariifsed tõkked ja piirangud turulepääsult riigihangete valdkonnas on ELi ja Jaapani vahelise vabakaubanduslepingu teemaliste läbirääkimiste algatamise eelduseks;

F.  arvestades, et konsultatsioonifirma Copenhagen Economics 2009. aasta novembris avaldatud uurimuse kohaselt võiks ELi eksport Jaapanisse suureneda 71% ja Jaapani eksport ELi 61%, kui tollitariife ja mittetariifseid tõkkeid maksimaalselt vähendataks;

G.  arvestades, et Euroopa Liit ja Jaapan nõustusid 28. mail 2011 toimunud ühisel tippkohtumisel teostama analüüsi, et uurida vabakaubanduslepingu teemaliste läbirääkimiste teostatavust ja sellega seotud ühiseid eesmärke; arvestades, et vastav analüüs on lõpule viidud;

H.  arvestades, et komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament toetavad kaubandusliku vaalapüügi ülemaailmse moratooriumi säilitamist ja rahvusvahelise vaalatoodetega kauplemise keelamist ning soovivad lõpetada nn teaduslikul eesmärgil toimuva vaalapüügi ja toetavad ulatuslike ookeani- ja merealade nimetamist kaitsealadeks, kus igasugune vaalapüük on määramata ajaks keelatud;

I.  arvestades, et paralleelselt alustati poliitilise raamlepingu analüüsiga ja et ka see analüüs on edukalt lõpule viidud;

Majanduslik ja poliitiline taust

1.  usub, et tuleks võtta arvesse Jaapani tähtsust poliitilise liitlasena, kellel on globaliseerunud maailma uute probleemide lahendamisel ELiga sarnased vaated;

2.  on seisukohal, et ELi jaoks on väga oluline tihendada igakülgselt oma majandus- ja kaubandussuhteid maailma suurimate majandusjõududega, näiteks Jaapaniga, et viia tööhõive- ja kasvupotentsiaal strateegia „Euroopa 2020” kohaselt maksimumini; peab seda ELis praegu valitseva majanduskriisi, tööpuuduse kõrge taseme ja halbade majanduskasvuprognooside tõttu eriti kiireloomuliseks küsimuseks;

3.  väljendab sellega seoses muret asjaolu pärast, et ELi ja Jaapani kahepoolse kaubanduse maht on oluliselt väiksem kui teiste partneritega, nagu USA, Hiina ja Venemaa; järeldab, et ELi ja Jaapani kaubandussuhete tohutut potentsiaali ei ole veel ELi ettevõtjate, töötajate ja tarbijate huvides täielikult ära kasutatud, mille peamiseks põhjuseks on Jaapani mittetariifsete tõkete mõju Euroopa ettevõtjate turulepääsu võimalustele;

4.  märgib, et Jaapanil on huvi nii teiste tähtsate vabakaubanduslepingute sõlmimise vastu, näiteks võimalik Jaapani, Hiina ja Lõuna-Korea vaheline vabakaubandusleping ja Vaikse ookeani ülene partnerlus, kui ka läbirääkimiste alustamise vastu mitmete teiste kahepoolsete kokkulepete sõlmimiseks; on arvamusel, et EL peaks võtma aluseks Lõuna-Koreaga sõlmitud vabakaubanduslepingust saadud kogemused, et saavutada Jaapaniga peetavate läbirääkimiste tulemusena võrreldav turule sisenemine;

Analüüs

5.  märgib, et Euroopa Liitu ja Jaapanit käsitleva analüüsi läbiviimine on saanud nii komisjonilt kui ka Jaapani valitsuselt heakskiidu;

6.  tunneb heameelt selle üle, et analüüsi läbiviimise teemalistel läbirääkimistel keskenduti mittetariifsete tõkete ja piirangute kaotamisele turulepääsult riigihangete valdkonnas, nagu nõudis parlament;

7.  hoiatab selle eest, et kuigi tegevuskavad tähendavad osalist edasiminekut, on mõned neist ebatäpsed ja jätavad liiga palju tõlgendamisvõimalusi (nt raudteekontsessioonide sätted); on seetõttu seisukohal, et Jaapan peab käituma edasipüüdlikumalt tulevaste läbirääkimiste algusest peale; rõhutab, et nende kohustuste täitmine on esmatähtis, ja ootab seetõttu konkreetseid tulemusi nii kiiresti kui võimalik, soovitavalt juba enne kehtestatud tähtaegu;

8.  kutsub Jaapani valitsust üles kinnitama ELi ja Jaapani vabakaubanduslepingu vormiliste läbirääkimiste alguses uuesti eelneva analüüsi raames võetud kohustusi, eelkõige seoses mittetariifsete kaubandustõkete kaotamisega;

9.  nõuab, et Jaapaniga vabakaubanduslepingu sõlmimise nimel peetavate läbirääkimiste juhiste vastuvõtmise tingimusena nõuaks nõukogu siduva läbivaatamisklausli kehtestamist, mis aktiveeritakse ühe aasta jooksul alates läbirääkimiste käivitamisest, et hinnata, kas Jaapan on saavutanud nähtavaid tulemusi mittetariifsete tõkete kaotamisel, pidades silmas eelkõige tõkkeid, mis mõjutavad ELi autotööstust, ja analüüsi raames kokku lepitud raudtee- ja linnatranspordisektori riigihangete takistuste kaotamisel;

Läbirääkimisvolitused

10.  kutsub nõukogu üles andma komisjonile luba alustada analüüsi tulemuste põhjal ja kindlate eesmärkide nimel läbirääkimisi vabakaubanduslepingu sõlmimiseks Jaapaniga;

11.  kutsub komisjoni üles pühendama ühe ELi ja Jaapani vabakaubanduslepingu algsetest läbirääkimisvoorudest mittetariifsete tõkete kaotamisele ning tagama seega, et ühe aasta möödumisel läbirääkimiste algusest saab läbivaatamisklausli osana läbi viia sõltumatu mõjuhinnangu, et objektiivselt hinnata edusamme, mis on tehtud selles Euroopa Parlamendi jaoks keskse tähtsusega küsimuses;

12.  rõhutab, et vabakaubandusleping peab olema laiaulatuslik, ambitsioonikas ja selle kaubandust käsitlevad sätted peavad olema täielikult siduvad; toonitab, et vabakaubanduslepingu tulemuseks peab olema tegelikkuses avatud turg ja kaubavahetuse soodustamine kohapeal, mitte eeldatav, õigusnormidega kehtestatud avatus; kutsub komisjoni üles vormiliselt ja korrapäraselt teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu läbirääkimiste olukorrast ja edusammudest, mis on tehtud Jaapani mittetariifsete tõkete kõrvaldamisel; on seisukohal, et kui Jaapan ei näita läbirääkimiste käigus üles piisavalt kindlat püüdlust ELi peamiseid nõudmisi täita, peaks komisjon pärast Euroopa Parlamendi ja nõukoguga konsulteerimist läbirääkimised peatama;

13.  märgib, et mittetariifsete tõkete kõrvaldamist on märgatavalt raskem kontrollida ja rakendada kui imporditariifide kõrvaldamist; nõuab tungivalt, et komisjon peab võtma täielikult arvesse parlamendi soovitusi, mis on esitatud parlamendi 13. detsembri 2011. aasta resolutsioonis kaubandus- ja investeerimistõkete kohta, ning võtma aluseks ELi ja Lõuna-Korea vabakaubanduslepingus sisalduvad mittetariifsete tõkete alased kohustused, et kujundada välja parimate tavade rakendamine ja järelevalvemehhanismid;

14.  rõhutab, et selleks et vabakaubanduslepingust ELi majandusele tõepoolest kasu oleks, peaks nõukogu kehtestama selgepiirilise ajakava ja käsitlema komisjoni läbirääkimisjuhistes järgmiseid aspekte:

   Jaapani valitsuse konkreetsed ja mõõdetavad tulemused seoses mittetariifsete tõketega, et kaotada enamik ELi ja Jaapani vahelist kaubandust takistavatest teguritest; rõhutab, et need kohustused peaksid olema märkimisväärselt ulatuslikumad kui analüüsi raames juba kokku lepitud tegevuskavad; komisjon annab nõukogule ja parlamendile selles valdkonnas tehtavatest edusammudest korrapäraselt aru;
   autotööstuses kehtivate mittetariifsete tõkete kaotamine; tõkete näiteks on hübriidsõidukite kohtlemine; lahendus tuleks leida ka nn kei-autode sooduskorrale, et tagada selles nii olulises tööstusharus õiglane konkurents;
   riigihangete kontsessioonide märkimisväärne soodustamine, millega tagatakse Euroopa ettevõtetele turulepääs Jaapani olulistes sektorites, sealhulgas raudtee- ja linnatranspordis, ning turu avatus, mis on võrdne ELi riigihanketurgude avatusega;
   vaidluste lahendamise range ja tõhus mehhanism, millega nõutakse varajast konsulteerimist osaliste vahel, et võidelda uute mittetariifsete tõkete ja riigihangete turulepääsu alaste takistuste tekkimisega Jaapanis pärast seda, kui leping on jõustunud;
   järkjärguline kava tundlike tariifide vähendamiseks ELis, et anda ELi tööstusele piisavalt aega suurenenud konkurentsiga kohanemiseks; on seisukohal, et eelnimetatud tariifide kaotamine tuleks „kaitseklausli” abil lahutamatult ühendada riigihangete turulepääsu takistuste ja mittetariifsete tõkete kõrvaldamisega Jaapanis, nii et ei peaks vähendama ELi tundlikke tariife ilma samaaegselt kõrvaldamata Jaapani mittetariifseid tõkkeid ja riigihangete takistusi;
   tulemuslikud kahepoolsed kaitsemeetmed, et vältida sellist impordi kasvu, mis põhjustaks või võiks põhjustada tõsist kahju ELi ja Jaapani tööstusele, eriti tundlikes valdkondades, näiteks auto- ja elektroonikatööstuses;
   märkimisväärse hulga selliste kõige problemaatilisemate tõkete eemaldamine, mis takistavad Euroopa VKEde turulepääsu;
   viited rahvusvahelistele tervishoiu- ja taimetervise alastele normidele ja tavadele, mis on kehtestatud eelkõige codex alimentarius’ega, Maailma Loomatervise Organisatsiooni (OIE) poolt ja saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiiviga;
   jõustatavad meetmed, millega kaitstakse põllumajandustoodete ja toiduainete, sealhulgas veinide ja kangete alkohoolsete jookide geograafilisi tähiseid;
   märtsis 2011 aset leidnud katastroofi tõttu tuleb väga rõhutada energiaalast koostööd ja ökotööstuse kaupade ja teenuste tõhustatud turulepääsu;
   tugev ja kõrgeid eesmärke seadev kestliku arengu peatükk, mis sisaldaks põhilisi töönorme, sealhulgas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni nelja prioriteetset konventsiooni tööstusriikidele; selle peatükiga tuleks luua ka kodanikuühiskonna foorum, mis jälgib ja kommenteerib selle peatüki rakendamist ja keskkonnaalaste, loomade heaolu käsitlevate ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise teemaliste mitmepoolsete kokkulepete tõhusat rakendamist;
   mõlemale osapoolele tegelik võimalus pääseda teineteise teenusteturule, milleks on vaja kõrvaldada õiguslikud takistused eelkõige investeeringute valdkonnas, võimaldada juurdepääs riigihangete kõigile tasanditele ja võtta olulise tähtsusega kohustusi konkurentsieeskirjade asjus, muu hulgas tühistades postiteenuste sektoris kehtivad ebaõiglased eelised;
   regulatiivse koostöö alaste dialoogide tugevdamine ja laiendamine siduva korra kehtestamise kaudu, et parandada rahvusvaheliste standardite järgimist ja õiguslikku ühtlustamist, võttes eelkõige vastu ja rakendades ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) kehtestatud standardid;
   põhjalik peatükk investeerimise kohta, milles käsitletakse nii investeeringute kaitset kui turulepääsu;

15.  kordab oma seisukohta, et juhul, kui eespool nimetatud tingimused on täidetud, saab ELi ja Jaapani vaheline vabakaubandusleping luua mõlemale majandusele kasuliku olukorra, ning et integratsiooni süvendamine keskkonnamõju hindamise kaudu suurendaks olulisel määral kasu mõlemale majandusele;

16.  märgib, et ELil ja Jaapanil on jätkuvalt tõsised erimeelsused kalavarude majandamise ja vaalapüügi küsimustes, täpsemalt seoses Jaapani teaduslikul eesmärgil teostatava vaalapüügi nime all toimuva vaalapüügiga, ja nõuab laiemat arutelu vaalapüügi lõpetamise ja vaalatoodetega kauplemise küsimustes;

Pärast läbirääkimisi

17.  nõuab, et juhul, kui läbirääkimised on edukad, viiks komisjon läbi teise mõjuhindamise, et hinnata lepingu eeldatavat kasu ja kahju ELi tööhõive ja majanduskasvu jaoks, analüüsides muu hulgas mõju avaldumist tundlikes valdkondades nagu auto- ja elektroonikatööstus, ning kasutegurit ELi aktiivsete huvide jaoks;

18.  tuletab meelde, et ELi ja Jaapani võimaliku tulevase vabakaubanduslepingu sõlmimiseks tuleb küsida Euroopa Parlamendi nõusolekut, nagu see on sätestatud Lissaboni lepingus;

o
o   o

19.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Jaapani valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31.
(2) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 94.
(3) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101.
(4) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 34.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0412.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0565.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0225.
(8) ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 46.
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0246.


ELi aruanne poliitikavaldkondade arengusidususe kohta (2011)
PDF 205kWORD 116k
Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2012. aasta resolutsioon Euroopa Liidu 2011. aasta aruande teemal poliitikavaldkondade arengusidususe kohta (2012/2063(INI))
P7_TA(2012)0399A7-0302/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika „Euroopa konsensus”(1) kohta artikleid 9 ja 35,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist ja eriti selle artikli 21 lõiget 2, milles kehtestatakse ELi välissuhete põhimõtted ja eesmärgid, ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 208 lõiget 2,

–  võttes arvesse ÜRO 1992. aasta bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ning püsivate orgaaniliste saasteainete Stockholmi konventsiooni,

–  võttes arvesse AKV–EÜ koostöölepingu (Cotonou lepingu) artiklit 12,

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti EÜ 2011. aasta aruanne poliitikavaldkondade arengusidususe kohta (SEC(2011)1627),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Euroopa Liit rahvusvahelise arengupartnerina. Kiirendada edasiminekut aastatuhande arengueesmärkide saavutamise suunas” (SEC(2008)0434),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti arenguga seotud poliitikavaldkondade sidususe kohta ja töökava aastateks 2010–2013 (SEC(2010)0421),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Arengupoliitika sidusus: tervet Euroopa Liitu hõlmava poliitikaraamistiku kehtestamine” (COM(2009)0458),

–  võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi poliitikavaldkondade arengusidususe ja laiendatud ametliku arenguabi kontseptsiooni kohta(2),

–  võttes arvesse nõukogu 14. mai 2012. aasta järeldusi poliitikavaldkondade arengusidususe kohta (dokument 09317/2012),

–  võttes arvesse nõukogu 14. mai 2012. aasta järeldusi „ELi arengupoliitika mõju suurendamine: muutuste kava” (dokument 09369/2012),

–  võttes arvesse nõukogu 16. märtsi 2012. aasta järeldusi ELi lähenemisviisi kohta kaubandusele, majanduskasvule ja arengule järgmisel kümnendil (dokument 07412/2012),

–  võttes arvesse nõukogu 3. mai 2012. aasta järeldusi rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi kohta (dokument 09417/2012),

–  võttes arvesse nõukogu 18. novembri 2009. aasta järeldusi poliitikavaldkondade arengusidususe kohta (dokument 16079/2009),

–  võttes arvesse Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni ja OECD arenguabi komitee Euroopa Liidu 2012. aasta ülevaadet,

–  võttes arvesse 9. juulil 2012 avaldatud ELi arenguabi rahastamise aruandekohustust ning ELi ja liikmesriikide edusamme käsitlevat 2012. aasta aruannet,

–  võttes arvesse Evert Vermeeri ühingu 2012. aasta veebruari uurimust „ELi toorainepoliitika ja kaevandamine Rwandas – poliitikavaldkondade arengusidusus praktikas”,

–  võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 21. istungjärgul 28. septembril 2010. aastal vastu võetud deklaratsiooni A(2010)21584,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, kalanduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0302/2012),

A.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 208 on liidu arengukoostöö poliitika põhieesmärgiks vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine, nagu on sedastatud Euroopa arengukonsensuses; arvestades, et liit võtab elluviidavas ja arenguriikidele tõenäoliselt mõju avaldavas poliitikas arvesse arengukoostöö eesmärke,

B.  arvestades, et Euroopa Liit on võtnud kohustuse tagada poliitikavaldkondade arengusidusus, mis on kooskõlas Euroopa Ülemkogu 2005. aasta järeldustega ning mida kinnitati hiljuti uuesti poliitikavaldkondade arengusidusust käsitlevates järeldustes;

C.  arvestades, et ELi kaubanduse, põllumajanduse, kalanduse, kliima, intellektuaalomandi, rände, rahastamise, relvade ja toorainega seotud poliitikavaldkondades esineb selget ebasidusust, mis mõjutab arengueesmärke; arvestades, et poliitikavaldkondade sidusus arenguga võib vähendada vaesust, leides ELi poliitikavaldkondade vahel olulise koostoime;

D.  arvestades, et muutuste kavas esitatud uue arengupoliitika raamistikus püütakse saavutada poliitikavaldkondade arengusidusust nii liidus kui ka liidu ja liikmesriikide puhul, toetades ühist programmitööd ja rõhutades ELi rolli koordineerija, kokkukutsuja ja poliitikakujundajana;

E.  arvestades, et 2015. aasta järgne rahvusvaheline arengukoostöö raamistik võib edendada oluliste arenguküsimuste ja muude üleilmsete probleemide lahendamist ning aidata rakendada inimeste õigusi ja täita nende vajadusi;

F.  arvestades, et parandustele vaatamata on Euroopa põllumajandustoodete jaoks antavatel otsestel ja kaudsetel toetustel toiduga kindlustatusele ja arenguriikide elujõulise põllumajandussektori arengule jätkuvalt negatiivne mõju;

G.  arvestades, et EL on võtnud endale ülesande saavutada 2015. aastaks ÜRO püstitatud eesmärk eraldada ametlikuks arenguabiks kogurahvatulust 0,7%;

H.  arvestades Euroopa Liidu Kohtu 2008. aasta novembri otsust, mille kohaselt peab Euroopa Investeerimispanga (EIP) tehingute prioriteet arenguriikides olema areng enne mis tahes majanduslikke või poliitilisi eesmärke;

I.  arvestades, et paljud uuringud on näidanud, et arenguriikidest voolab ebaseaduslikult välja 850 miljardit kuni 1 triljon USA dollarit aastas, mis kahjustab tõsiselt arenguriikide eelarvetulusid ja sellest tulenevalt nende võimet ise ennast arendada;

J.  arvestades, et muutuste kava (COM(2011)0637) eesmärgi raames suurendada ELi arenguabi mõju rõhutatakse, et areng, demokraatia, inimõigused, hea valitsemistava ja julgeolek on üksteisest lahutamatud;

K.  arvestades, et riigihanked moodustavad 19% maailma SKPst ja nende summa on peaaegu 40 korda suurem kui summa, mille EL ja liikmesriigid eraldavad ametlikuks arenguabiks; arvestades, et seetõttu on sel väga suur potentsiaal olla vahend, mille abil viia ellu jätkusuutlikku valitsemispoliitikat nii ELis kui ka liidult ametlikku arenguabi saavates riikides;

L.  arvestades, et igal aastal sureb hinnanguliselt 2,6 miljonit last alatoitluse tõttu ning kui seda ei suudeta piirata, ähvardavad järgmise 15 aasta jooksul peaaegu poolt miljardit last alatoitumusest tingitud püsivad kahjustused; arvestades, et ligikaudu üks kolmandik eelkooliealistest lastest maailmas on praegu alakaalulised (oma vanuse kohta liiga väikse kaaluga) või kasvus kängu jäänud (oma vanuse kohta liiga lühikesed); arvestades, et alatoitumusega seotud kulu riikidele on 2–4% SKPst ning üksikisikule 11% eluaja sissetulekust, kuigi samal ajal on olemas järele proovitud kulutasuvad toitumisvaldkonna sekkumismeetmed, mis tähendaksid kindlat investeeringut;

M.  arvestades, et 2030. aastaks kasvab nõudlus energia ja vee järele eeldatavasti 40% ning nõudlus toidu järele 50% ning arvestades, et rahvastiku kasv koos kasvava keskklassiga arenevates ja arenguriikides paneb loodusressursid, eeskätt vee-, energia- ja maaressursid ning keskkonna suure surve alla;

N.  arvestades, et inimarengu ja inimeste julgeoleku mõistetel on neli ühist põhilähtepunkti: need on inimkesksed; need on mitmemõõtmelised; need hõlmavad laiaulatuslikke seisukohti inimarengu kohta pikaajalises plaanis; need käsitlevad kroonilist vaesust(3);

O.  arvestades, et kahe uue siseküsimuste peadirektoraadi fondi välismõõde ning arengukoostöö rahastamisvahendi uue üleilmse tähtsusega avalike hüvede ja probleemide programmi rände ja varjupaiga komponent hõlmab – nagu eeldavad esitatud prioriteedid – sarnaseid temaatilisi valdkondi, kuigi eri vaatepunktidest;

P.  arvestades, et kliinilised uuringud, mida Lääne-Euroopa eetikakomiteed enam ei luba, kiidetakse heaks selliste riikide nagu India, Hiina, Argentina ja Venemaa kohalikes eetikakomiteedes; arvestades, et ettevõtted ja reguleerivad asutused(4) eiravad eeskätt arenguriikide jaoks üliolulisi eetilisi põhimõtteid – mida on kajastatud Helsingi deklaratsioonis;

Q.  arvestades, et kultuur on kõigis oma mõõtmetes jätkusuutliku arengu põhikomponent, sest materiaalse ja mittemateriaalse pärandi, loovtööstuse ja kunstiliste väljenduste mitmekesiste vormide kaudu aitab see jõuliselt kaasa majanduslikule arengule, sotsiaalsele stabiilsusele ja keskkonna kaitsmisele;

R.  arvestades, et uuringud näitavad, et kui naised on haritud ning suudavad teenida ja hallata oma sissetulekut, toob see kaasa palju positiivseid tagajärgi: emade ja laste suremus väheneb, naiste ja laste tervishoid ja toitumine paraneb, põllumajanduslik tootlikkus suureneb, kliimamuutust on võimalik leevendada, rahvastiku kasv aeglustub, majandus kasvab ning vaesustsüklid katkevad(5);

S.  arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) võib aidata leevendada kliimamuutust nii omaenda tekitatava kasvuhoonegaaside heite vähendamise abil kui ka kasutades oma võimalusi selleks, et vähendada heidet muudes sektorites ning tegelda süsteemse muutuse ja nn bumerangiefekti küsimusega, nt dematerialiseerimise ja veebi kaudu kättesaadavaks tegemise abil, transpordi ja reisimise asendamisega, järelevalve- ja haldamisrakenduste kaudu, suurema energiatõhususega tootmise ja kasutamise ajal ning toote elutsükli hoolika juhtimise ja ringlusse võtmise kaudu;

T.  arvestades, et arenguabi komitee 2007. aasta Euroopa Ühenduste eksperthinnangus on märgitud, et arusaamine eelarvetoetuse asjakohasusest kohalikus kontekstis on oluline;

U.  arvestades, et haridus võib täita määravat rolli nii keskkonna jätkusuutlikkuses, tervishoius ja majanduskasvus ning aastatuhande arengueesmärkide saavutamises üldiselt kui ka rahu tagamises; arvestades, et haridus võib vahest enne muid valdkondi pakkuda selgesti nähtavaid varaseid nn rahudividende, millest võib sõltuda rahulepingute püsimajäämine, kui haridussüsteemid on kaasavad ja võtnud sihiks edendada suhtumist, mis soodustab vastastikust mõistmist, sallivust ja austust ning muudab sel viisil ühiskonnad vägivallakonfliktidele vähem vastuvõtlikuks;

Poliitikavaldkondade arengusidususe jõustamine

1.  tunneb heameelt ELi jõupingutuste üle poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamiseks; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidusus ei ole mitte ainult seadusjärgne kohustus, vaid et usaldusväärse, läbipaistva, inimõigustel põhineva ja kaasava poliitika kavandamine annab ELile võimaluse rajada arenguriikidega võrdse ja jätkusuutliku partnerlussuhte, mis kujutab endast enamat kui vaid arengukoostöö; rõhutab ka, et poliitikavaldkondade arengusidususest lähtuv poliitika pakub arenguriikide valitsustele ja ühiskondadele võimalust ja vastutust ise edu saavutada;

2.  on seisukohal, et poliitikavaldkondade arengusidususe alus peab olema riigi või piirkonna õiguse tunnustamine määratleda demokraatlikult omaenda poliitika, prioriteedid ja strateegiad, millega kaitsta oma elanikkonna toimetulekut kooskõlas ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise paktiga;

3.  tunneb heameelt aastateks 2011–2014 ette nähtud kaheksa tegevusvaldkonna üle, mille komisjon valis välja oma ettepanekus ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitleva uue poliitika kohta; rõhutab ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud kohustuste ja tööandjate julgustamise tähtsust rakendamaks praegu kehtivatest õigusnormidest ambitsioonikamaid sotsiaalseid standardeid, sh võimalust areneda ja saavutada selline tunnustus nagu sotsiaalse märgistusega ettevõte; palub komisjonil toetada liikmesriike asjaomaste kohustuste rakendamise ning nende õigusliku jõustamise üle põhjaliku järelevalve teostamisel; nõuab tungivalt, et tulevane ettevõtja sotsiaalset vastutust puudutav algatus kajastaks poliitikavaldkondade arengusidususega seotud kohustusi ning püüdleks ettevõtja sotsiaalse vastutuse siduvate standardite poole;

4.  rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidusus ei ole mitte ainult tehniline küsimus, vaid see on eelkõige poliitiline kohustus ning Euroopa Parlamendil kui kaasseadusandjal ja demokraatlikult valitud institutsioonil on võtmetähtsusega vastutus luua kohustuste põhjal konkreetne poliitika;

5.  nõuab tungivalt, et Euroopa arengukonsensus, kaasa arvatud selles sätestatud poliitikavaldkondade arengusidususe määratlus, jääks ELi arengupoliitika teoreetiliseks raamistikuks, ning kui seda soovitakse muutuste kava raames läbi vaadata või asendada, peaksid selles protsessis osalema need institutsioonid, kes selle lõid;

6.  tuletab meelde, et kõik uued muutuste kavast lähtuvad poliitilised suundumused 11. Euroopa Arengufondi raames peavad olema kooskõlas Cotonou lepingu sätte ja mõttega;

7.  rõhutab, et läbipaistvus kõikides valdkondades aitab kaasa poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamisele, sest see võib ära hoida soovimatut ebasidusust ning on tõhus vahend ka huvide kokkupõrke korral;

8.  nõuab, et igal aastal korraldataks riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi esindajate struktureeritud kohtumisi, et tagada järjepidevus arenguabi kasutamisel;

9.  juhib poliitikavaldkondade arengusidususe keerulise küsimusega seoses tähelepanu teadmiste kogumise ja eksperditeadmiste olulisusele; palub seepärast komisjonil tagada tingimused, mille kohaselt on teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi mõne programmi keskmes poliitikavaldkondade arengusidususe jaoks olulised küsimused; soovitab ka arengualaste teadusuuringute strateegia koostamist ja edendamist eesmärgiga teha koostööd teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi, teiste teadusega seotud peadirektoraatide ning muude asjakohaste komisjoniväliste asutustega, nt OECD ja Maailmapangaga;

10.  nõuab tungivalt, et komisjoni mõjuhinnangutes ja Euroopa Parlamendi koostatavates mõjuhinnangutes vastatakse küsimustele, mis puudutavad 2009. aasta mõju hindamise suunistes sätestatud ELi-sisese ja ELi-välise poliitika majanduslikke, keskkonna- ja sotsiaalseid mõjusid; palub ka komisjonil lõpetada mõjuhinnangud enne poliitilist ettepanekut, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ja muud asjakohased sidusrühmad saaksid protsessis osaleda ning pakkuda sel viisil suutlikkuse seisukohalt lisaväärtust;

11.  rõhutab, et komisjoni mõjuhindamise komitee ja samasugune Euroopa Parlamendi loodav institutsioon vajab piisavaid arengupoliitikaalaseid eksperditeadmisi, et täita oma kohustust kinnitada mõjuhinnangute kvaliteeti poliitikavaldkondade arengusidususe vaatepunktist;

12.  soovitab lisada viite poliitikavaldkondade arengusidususele ELi poliitika ülevaadetesse ja järelhindamistesse, kui see on asjakohane; on seisukohal, et Euroopa Arengufondi või arengukoostöö rahastamisvahendi kaudu elluviidavate programmide hindamine peaks hõlmama hinnangut nende tagajärgede kohta poliitikavaldkondade arengusidususe jaoks;

13.  tunnustab asjaolu, et eesistujariigi Taani tööprogrammi on lisatud konkreetsed poliitikavaldkondade arengusidususega seotud lubadused, ning palub järgmistel eesistujariikidel seda eeskuju järgida;

14.  tunnustab komisjoni kolmandat iga kahe aasta tagant koostatavat aruannet poliitikavaldkondade arengusidususe kohta (2011), kuid jagab nõukogu seisukohta, et järgmistesse aruannetesse on vaja lisada sõltumatu hinnang edusammude kohta, mis hõlmavad kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid tagajärgi ning poliitilisest ebasidususest põhjustatud kulusid; soovitab tulevastesse aruannetesse lisada ka põhjaliku ülevaate poliitikavaldkondade arengusidususega seotud tulemustest riigitasandi dialoogides, et muuta arenguriikide kodanike hääled kuuldavaks;

15.  kutsub liikmesriike ja nende parlamente üles edendama poliitikavaldkondade arengusidusust konkreetse, siduvaid ajakavasid sisaldava tööprogrammi kaudu, et parandada Euroopa poliitikavaldkondade arengusidususe tööprogrammi;

16.  nõustub komisjoniga, et järgmise poliitikavaldkondade arengusidususe jooksva programmi ettevalmistamise käigus on vaja seda teemat Euroopa välisteenistuse, liikmesriikide ja kõigi asjakohaste sidusrühmadega, näiteks VKEde ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega laiemalt arutada; nõustub, et kui kasutada vähem näitajaid koos täpsema ja parema järelevalvega, võib see parandada raamistiku toimivust ja hõlbustada järelevalvet;

17.  palub kõrgel esindajal ja Euroopa välisteenistusel kinnitada oma olulisi rolle poliitikavaldkondade arengusidususe elluviimisel;

18.  soovitab kehtestada poliitikavaldkondade arengusidusus Euroopa välisteenistuse ja delegatsioonide jaoks selge eesmärgina ning tugevdada veelgi ELi poliitilist dialoogi kodanikuühiskonna organisatsioonide, kohalike parlamentide ja muude sidusrühmadega, paluda neil koguda teavet ebasidususe ja vastavuse kohta, täiendada poliitikavaldkondade arengusidususe viiteid programmidokumentides ja jõustada need, ning arendada (koos arengu ja koostöö peadirektoraadiga) välja koolitusprogramm Euroopa välisteenistuse uute töötajate jaoks, et nad suudaksid mõista, mis on poliitikavaldkondade arengusidusus, ja oskaksid seda kohaldada; märgib, et delegatsioonidele ja peakorteritele tuleb selle ülesande täitmiseks anda piisavalt vahendeid;

19.  rõhutab, et ELi delegatsioonidel on keskne roll eelarvetoetuse kavandamisel ja haldamisel, ning et neile tuleb tagada selleks vastavad vahendid;

20.  tuletab meelde AKV-EÜ partnerluslepingu artikli 12 ülimat tähtsust ning komisjoni kohustust teavitada korrapäraselt AKV riikide rühma sekretariaati kavandatud ettepanekutest, mis võivad mõjutada AKV riikide huve; palub komisjonil teavitada sellistest protsessidest ka Euroopa Parlamenti;

21.  tunnustab komisjoni ettepanekut süvendada koostööd Euroopa Parlamendi ja riiklike parlamentidega poliitikavaldkondade arengusidususe valdkonnas, osaledes nendega rohkemates temaatilistes arvamuste vahetustes ning aidates neil saavutada spetsiifiline analüüsivõime, millega aidata kaasa poliitikavaldkondade arengusidususe edendamisele ELis; arvab, et need riiklike parlamentide, Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelised arvamuste vahetused peaksid toimuma struktureeritud iga-aastaste kohtumiste vormis, mis hõlmavad selgeid eesmärke ning ülesannete täitmise järelevalvet, millega püütakse tugevdada poliitikavaldkondade arengusidusust ELis;

22.  on seisukohal, et riigihankeid tuleks kasutada tõhusalt ELi üldiste jätkusuutliku arengu eesmärkide saavutamiseks ning seepärast peaksid tulevased riigihankeid käsitlevad direktiivid võimaldama jätkusuutlikkuse kriteeriumide lõimimist kogu hankeprotsessi;

Konkreetsed soovitused viie keskse valdkonna kohta
Kaubandus

23.  tunneb heameelt, et komisjoni teatises „Kaubandus, majanduskasv ja areng. Kaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele” võetakse kohustus toetada väiketootjaid ja õiglase, maheda ja eetilise kaubanduse algatusi; peab kahetsusväärseks väheseid püüdlusi peavoolustada õiglase kaubanduse põhimõtted kogu ELi poliitikas;

24.  taunib asjaolu, et Euroopa Komisjon avaldas kaks eraldi aruannet kaubanduse kohta üldiselt ning kaubanduse ja arengu kohta, ning leiab, et see ei olnud poliitikavaldkondade arengusidususe vaatenurgast soodne;

25.  avaldab kahetsust, et sisemajanduse koguproduktist elaniku kohta on tehtud GSP skeemi ainus kõlblikkuskriteerium, kuna see võib sattuda vastuollu ELi arengueesmärkidega; tuletab meelde oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni SKP täiendamise kohta. Edu mõõtmine muutuvas maailmas(6);

26.  tuletab meelde Euroopa partnerluslepingutega seoses tekkinud ebajärjepidevusi, nimelt: a) mõnedel riikidel palutakse tungivalt leping alla kirjutada enne, kui selle täpsed tingimused on vastastikku kinnitatud, b) komisjon soovib kustutada turulepääsu käsitleva määruse I lisast 18 riiki, ning c) läbirääkimistel ei panda piisavalt suurt rõhku inimõiguste küsimustele;

27.  on seisukohal, et OECD suunised rahvusvahelistele ettevõtetele tuleks muuta ettevõtete ja tööstustega seotud ELi investeerimislepingutes siduvateks standarditeks, millega tagatakse, et investeerimislepingud sisaldavad sätteid läbipaistvuse ja võitluse kohta ebaseaduslike kapitalivoogudega ning ettevõtete täieliku aruandmise kohta seoses keskkonna- ja sotsiaalküsimustega; juhib tähelepanu sellele, et investeerimislepingud peaksid parandama valitsuste õigusi ja kohustusi reguleerida majandustegevust tundlikes poliitikavaldkondades, näiteks keskkond, ja tugevdama inimväärset tööd laiema avalikkuse ning tulevaste põlvkondade pikemaajalistes huvides;

Põllumajandus- ja kalanduspoliitika

28.  mõistab hukka asjaolu, et vähim arenenud riikidele suunatud ELi kaubandusabi vähenes 2010. aastal 16%-ni (1,7 miljardit eurot võrreldes vähim arenenud riikide hulka mitte kuuluvatele riikidele antud 8,7 miljardi euroga), võrreldes 22%-ga 2009. aastal(7); palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti Euroopa Arengufondi vahenditest, mis on aasta ja/või mitme aasta jooksul kulutatud kaubandusabina;

29.  teeb komisjonile ettepaneku anda jätkusuutlikele riigihangetele rahvusvahelisel tasandil uut hoogu ning arvab, et sellega kaasnev riigihankeid käsitlevate direktiivide läbivaatamisraamistik peaks andma hankijatele poliitilist ruumi teha teadlikke arengut toetavaid hankealaseid valikuid;

30.  palub komisjonil edendada WTOs aktiivselt mõne abiandja soovitust kitsendada kaubandusabi algatuse kohaldamisala eesmärgiga muuta see jälgitavamaks ja tõhusamaks, ning keskenduda kaubanduse ja arengu seoste põhielementidele, et muuta need tõhusamaks ning tagada abiandjate rahastus;

31.  juhib tähelepanu kolmandate riikidega seotud läbivaadatud intellektuaalomandi õiguse strateegia avaldamisele, mis peaks arengu seisukohalt tagama piisava juurdepääsu ravimitele ning pakkuma tõhusaid stiimuleid farmaatsiauuringuteks, kasutades sobivatel juhtudel, nt tervist ohustavas hädaolukorras, intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide paindlikkust ning viies selle kooskõlla paralleelse ravimite taskukohast kättesaadavust käsitleva tegevuskavaga; rõhutab ka, et seosed toiduga kindlustatuse tegevuskavaga on selles kontekstis väga olulised, nt selleks, et tagada taimesortide kaitse ja tunnistada mitmekesiste põllumajandussüsteemide ja traditsiooniliste seemnevaru süsteemide tähtsust;

32.  teeb ettepaneku rakendada sooduskaubanduse eeskirju, mis tõhustaksid keskkonnahoidliku põllumajandustehnoloogia siiret WTOs ning kahepoolsetes kaubanduslepingutes arenguriikidega;

33.  tunneb heameelt asjaolu üle, et 2010. aastal loodi kaubanduse peadirektoraadis jätkusuutliku arengu meeskonnas õiglase kaubanduse keskus, et koordineerida õiglase kaubandusega seotud tegevust, mis näitab olulist eeskuju, kuidas saab ELi kaubandust ja arengupoliitikat muuta sidusamaks ja vastastikku toetavamaks;

34.  märgib, et ELi ja arenguriikide vaheline õiglane kaubandus eeldab õiglase hinna, s.o sise- ja väliskulusid kajastava hinna maksmist arenguriikide ressursside ja põllumajandustoodete eest, tagades samal ajal ILO töötingimustele kehtestatud peamiste töönormide ning keskkonnakaitse rahvusvaheliste standardite järgimise;

35.  kordab oma üleskutset lahendada arenguriikides tõhusalt nn konfliktimaavarade ja muude konfliktidega seotud loodusvarade probleem, mille tulemusel on hukkunud ja ümber asustatud miljoneid inimesi;

36.  on veendunud, et arenguriigid peaksid kaitsma oma majandust ja liikuma turu valikulise avamise suunas, nagu tehti Euroopas;

37.  palub komisjonil lõimida rahvusvaheliselt kokkulepitud töö- ja keskkonnastandardid veelgi tihedamalt sellistesse vahenditesse nagu majanduspartnerluslepingud ja vabakaubanduslepingud;

38.  tunneb heameelt, et EL tunnistab väikepõllumajandustootjate rolli nälja vastu võitlemisel ning kohanemismeetmed on toiduga kindlustatuse tegevuskavas esikohal; rõhutab, et eriti oluline on toetada väikepõllumajandustootjatena tegutsevaid naisi;

39.  kordab, et arenguküsimused peaksid olema ELi põllumajanduspoliitika üle otsustamise kogu protsessi sisse planeeritud, ning nõuab, et vajaduse korral kehtestataks suhkruprotokolli kaasnevatele meetmetele sarnased lisameetmed;

40.  kordab oma üleskutset hinnata korrapäraselt ja sõltumatult ELi põllumajandus- ja kaubanduspoliitikat, pöörates erilist tähelepanu kohalikele ja väikepõllumajandustootjatele avaldatavale mõjule ning tuginedes valitsuste, põllumajandustootjate organisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja muude ELi kaubanduspartneritest arenguriikide sidusrühmade esitatud teabele;

41.  nõuab, et EL tugevdaks EL–AKV tarneahelaid ja toetaks tarneahelate tugevdamist AKV riikides endas, kuna mõlemad turud on arenenud vastastikuses sõltuvuses; soovitab arenguriikides edendada kaasaegsete turukorraldusvahendite kasutamist, nagu läbipaistvus, suutlikkuse suurendamine, tehniline regulatsioon või abi lepingute üle läbirääkimiste pidamisel, näiteks seoses ELi–Aafrika ühisstrateegiaga;

42.  teeb ettepaneku luua rahvusvaheline mestimispartnerlus Natura 2000 alade ja arenguriikides asuvate sarnaste põllumajanduslike ökoloogiliste majandamispiirkondadega, et a) vahetada oskusteavet selle kohta, kuidas kohalikud ametiasutused, liidrid ja kohalikud põllumajanduskogukonnad selliseid piirkondi majandavad, et tagada tulevikus nii majanduslikult kui ka ökoloogiliselt jätkusuutlik ja praktiline majandamine; b) suurendada suutlikkust nende piirkondade äriahelate majandusliku elujõulisuse ühendamise kaudu, et aidata kaasa nende piirkondade jätkusuutlikule toiduga kindlustatusele; c) rakendada teadusuuringuid, et aidata kaitsta põllumajanduslikku ja bioloogilist mitmekesisust eesmärgiga tagada väärtuslike ja ohustatud liikide ja elupaikade pikaajaline püsimajäämine; teeb ka ettepaneku luua rahvusvaheline mestimiskeskus Natura 2000 alade ja kolmandates riikides asuvate sarnaste piirkondade jaoks, kus õppida ja arendada oskusteavet;

43.  juhib tähelepanu sellele, et ajakohane teave põllumajandustoodete suhtes kohaldatavate ELi standardite muutmise kohta või teave impordile kohaldatavate alternatiivsete samaväärsete standardite kohta on arenguriikide jaoks oluline, et hõlbustada kvaliteedipõhist pikaajalist planeerimist ja konkurentsivõimet;

44.  kutsub komisjoni üles koostama toitumise integreeritud käsitusviisi ning looma sihtotstarbelise usaldusfondi, et tegeleda arenguriikides esineva alatoitumuse probleemiga ning koondada vajalikud ressursid elementaarseks sekkumistegevuseks, mille abil võiks ennetada suuremat osa alatoitumuse juhtudest, eeskätt viljastamise ja 2. eluaasta vahele jääval kriitilise tähtsusega 1000päevasel perioodil; see tegevus hõlmab optimaalse toitmise ja hooldamistavade, nt imetamise soodustamist eesmärgiga vältida saastunud vett, väikelapsele ette nähtud vaheldusrikka toidu asjakohase kasutuselevõtu, põhitoiduainete rikastamise ja vitamiinilisandite kasutuse edendamist; on veendunud, et niisugune usaldusfond võimaldaks mobiliseerida ja koondada komisjoni ning liikmesriikide ja võimaluse korral ka muude abiandjate vahendeid ning suurendada ELi elupäästmistegevuse nähtavust;

45.  avaldab kahetsust asjaolu pärast, et ainult 418 miljonit eurot ehk umbes 3,4% komisjoni 12 miljardi euro suurusest arenguabi aastaeelarvest on praegu eraldatud otseseks toiduabiks; usub, et alatoitluse probleemi kõrvaldamiseks tehtavad jõupingutused peavad hõlmama eri valdkondi ja paljusid osalejaid ning olema kooskõlas asjaomaste riikide prioriteetidega;

46.  leiab, et ELi kalatoodete turu suurus ja ELi lipu all sõitvate ja ELi omanduses olevate laevade tegutsemise geograafiline ulatus paneb liidule suure vastutuse tagada, et tema kalandusettevõtete tegevus nii liidu vetes kui ka neist väljaspool põhineks samadel ökoloogiliste ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse ja läbipaistvuse standarditel; märgib, et kõnealune sidusus nõuab kooskõlastamist nii komisjonis endas kui ka komisjoni ja üksikute liikmesriikide valitsuste vahel;

47.  kordab veel kord, et poliitikavaldkondade arengusidususe parandamiseks peavad kalandusalaste partnerluslepingute läbirääkimised põhinema prioriteetidel, mis osalevad riigid on seadnud oma kalandussektori sobiva arendustegevuse jaoks; toonitab, et kalandusalaste partnerluslepingutega ette nähtud maksed peavad olema arengueesmärkidega kooskõlas ja et EL peaks teostama kalandusalaste partnerluslepingute mõju üle tugevat kontrolli;

48.  on seisukohal, et poliitikavaldkondade arengusidusust tuleks tugevdada järgmiste vahenditega: a) muutes merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi ja arengu peadirektoraadi kalandusalaste partnerluslepingute eest ühiselt vastutavaks; b) kohaldades FAO vastutustundliku kalapüügi juhendis esitatud asjakohaseid põhimõtteid, täites ELi poliitikavaldkondade arengusidususega seoses võetud kohustusi ning AKV-EÜ Cotonou partnerluslepingut; c) lisades kõikidesse kalandusalastesse partnerluslepingutesse inimõiguste, korruptsiooni vastu võitlemise ja aruandekohustusega seotud kohustused; ning d) tagades, et kalandusalased partnerluslepingud on kooskõlas ELi riigistrateegia dokumentides ja piirkonnastrateegia dokumentides määratletud vaesuse vähendamise ja inimarengu eesmärkidega või aitavad kaasa nende saavutamisele;

49.  rõhutab, et juurdepääs kolmandate riikide vetes asuvatele kalavarudele peab olema kooskõlas nii ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) artikliga 62 ülemääraste varude kohta kui ka artiklitega 69 ja 70, mis käsitlevad sisemaariikide ja geograafiliselt ebasoodsas olukorras olevate riikide õigusi, võttes arvesse kohalike elanike toidu- ja sotsiaalmajanduslikke vajadusi;

50.  teeb ettepaneku, et kooskõlas piirkondlikke kalavarude majandamise organisatsioone käsitleva ÜRO Peaassamblee 2006. aasta resolutsiooniga tuleks komisjonile anda ühemõtteline läbirääkimisvolitus kõikide piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide eest, et edendada merekaitset ja säästvat kalandust;

51.  on seisukohal, et kõik süsteemid, millega omistatakse piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide raamesse kuuluvatele riikidele kalapüügivõimalused, peavad võtma arvesse arenguriikide seaduslikke õigusi ja soove oma kalandust arendada; nõuab, et EL oleks vastu ülekantavate püügikontsessioonide süsteemide kehtestamisele piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonides, sest need seaksid ohtu arenguriikide sõltuvate kogukondade elatise ja heaolu;

52.  on seisukohal, et ELi arengupoliitikat tuleb teostada kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja teiste pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide raames võetud kohustustega ning et kalapüügi panus arengusse peab olema kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega, aidates kaasa liidu arengupoliitika peaeesmärgi saavutamisele, so arenguriikide vaesuse vähendamisele ja pikemas perspektiivis selle kaotamisele;

53.  on seisukohal, et EL peaks andma oma panuse kalandusvaldkonna arengusse, toetades põhimõtet püüda kala vastavalt varude suurusele ja teisi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioonis sätestatud eeskirju, samuti ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi juhendi ning kalavarude kaitse ja majandamise kokkuleppe ülemaailmset rakendamist;

54.  rõhutab, et kalanduspoliitika eesmärke tuleb ellu viia läbipaistval viisil ja kooskõlas ELi teiste eesmärkidega ning nende mõju arengule tuleb korrapäraselt ja süstemaatiliselt prognoosida, mõõta, hinnata ning teostada selle üle demokraatlikku järelvalvet;

55.  soovib teha selgeks, et kalandusalased partnerluslepingud ning Euroopa Liidu arengukoostöö lepingute ja kaubanduskokkulepete kalandust puudutavad sätted peavad kaasa aitama sellele, et kalapüük oleks Euroopa Liidu ja tema partnerite jaoks sotsiaalsel majanduslikul ja keskkonna tasandil säästev;

56.  mõistab hukka asjaolu, et suur osa kalandusalaste partnerluslepingute eesmärkidest on saavutamata; peab eelkõige kahetsusväärseks teaduse ja tehnika alase koostöö vallas saavutatud nõrku tulemusi ning kalanduse (ja sellega seotud tööstuste) säästva arengu ebapiisavat toetamist arenguriikides; usub, et neid aspekte saab parandada poliitikavaldkondade sidususe ja kalanduse rahvusvahelise juhtimise abil;

57.  rõhutab, et EL peab kindlustama ühise kalanduspoliitika praeguse reformi kooskõlla viimise kohustustega, mille EL on võtnud arenguriikide ees, so toetada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist ning samuti õigust toidule kui inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud põhilist inimõigust;

58.  palub komisjonil oma üldises välistegevuses ja konkreetsemalt kalandusalastes partnerluslepingutes juurutada head valitsemistava ja läbipaistvust ning luua tingimused, et arenevad kolmandad riigid saaksid oma kalanduspoliitikas lähtuda samadest suunistest ja säästvusnõuetest, millele tugineb ühine kalanduspoliitika, nt teadusaruannetel ja mõju-uuringutel põhinev otsuste tegemine ning planeerimine mitmeaastases perspektiivis, et kalasaak vastaks maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele; eritoetus väikesemahulisele tegevusele kalanduses ja vesiviljeluses ning samuti kogukondadele, kes sellisest tegevusest suurel määral sõltuvad; selektiivse kalapüügi edendamine, laevastiku püügivõimsuse kohandamine olemasolevate kalavarudega ning üleminek vastutustundlikumatele kalastusviisidele; tagasilaskmise järkjärguline vähendamine kuni selle kaotamiseni; meetmed ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga võitlemiseks, tööohutuse ja töötajate heaolu parandamine; keskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse ning võitlemine kliimamuutuste vastu; toodete kvaliteet ja nende turustamise parandamine ning teadustegevus ja innovatsioon selles suunas, et tagada kalanduses ja vesiviljeluses ning nendega seotud tööstusharudes suurem jätkusuutlikkus;

59.  rõhutab, et kalandusalased partnerluslepingud ja nendega seotud tööstusharud aitavad kaasa kolmandate riikide arengule ning edendavad nende suutlikkust kasutada tulevikus oma kalavarusid;

60.  on kindlalt seisukohal, et suhetes kolmandate riikidega ja tegevusega rahvusvahelistes organisatsioonides peavad Euroopa Liit ja tema liikmesriigid aitama kaasa sellele, et arenguriikide ühiskonnad ja valitsused oleksid võimelised välja töötama, ellu viima ja kontrollima säästvat kalanduspoliitikat, mis tugevdaks nende kindlustatust toiduga ning aitaks kaasa nende arengule;

61.  toetab eesmärke, meetmeid ja näitajaid hõlmavate mudelite ühist väljatöötamist partnerluspõhimõtete vaimus, et teostada vahendite rakendamise üle paremat järelevalvet; rõhutab, et selline järelevalve eeldab parandusmeetmete võtmist kolmanda riigiga iga kord, kui üks lepinguosaline eesmärkidest kõrvale kaldub;

62.  tervitab kalandusalaste partnerluslepingute tingimuste avaldamist ELi poolt kui rahvusvahelisel tasandil eeskujulikku näidet läbipaistvusest; nõuab tungivalt, et komisjon oleks jätkuvalt avatud ning kindlustaks nende lepingute hindamiste kättesaadavuse avalikkusele kooskõlas Århusi konventsiooni põhimõtetega, selleks et kohalikud parlamendid, kodanikuühiskond ja muud sidusrühmad saaksid lepingute rakendamist ja mõju tulemuslikult jälgida;

63.  juhib tähelepanu sellele, kui oluline on ajakohastatud ja läbipaistvate teaduslike andmete olemasolu kalavarude, kõigi ELi-väliste kalanduskokkulepete ja üldise püügikoormuse kohta iga riigi vetes; on seisukohal, et teaduslik hindamine tuleb läbi viia enne lepingute allkirjastamist või vähemalt tuleb lepingutega andmete töötlemisele kaasa aidata;

64.  juhib tähelepanu ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi probleemile; tuletab meelde, et paljud laevad ei pea oma saagi üle nõuetekohast arvestust, neid ei inspekteerita, nende esitatud andmeid ei kontrollita ning püütud liike ei määrata konkreetselt kindlaks; on seisukohal, et EL peab ja saab nende probleemide lahendamisele rohkem kaasa aidata; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks kõigis rahvusvahelistes suhetes lipuriigi vastutuse põhimõtet, mis on aluseks rahvusvahelisele õigusele ning äärmiselt oluline ebaseaduslikku, teatamata ja reguleerimata kalapüüki käsitleva määruse tõhusa rakendamise seisukohalt;

65.  toetab kalandusalaste partnerluslepingute tihedamat sidumist arengupoliitika valdkonnas olemasolevate muude rahastamisvahenditega, eriti Euroopa Arengufondiga, ning arenguriikidele kehtivate juurdepääsutingimustega ELi turule;

66.  rõhutab, et kalandusalane koostöö võib tuua otsest kasu 150 miljonile inimesele, kelle elatusvahendid sõltuvad kalapüügist ja sellega seotud tegevusest.

Kliimamuutused ja energia

67.  kordab, et tuleb pöörata tähelepanu ELi kliimamuutusega seotud poliitikameetmete ja ELi arengueesmärkide vahelise koostoime suurendamisele, eeskätt seoses kasutatavate vahenditega ning arengu ja/või kliimamuutustega kohanemisega kaasneva kasuga;

68.  rõhutab, et investeerimine säästva arengu alasesse haridusse, mis hõlmab kliimamuutuste vastu võitlemist, on valdkond, kus arenguabiga võib saavutada mitu eesmärki korraga – eriti juhul, kui see on suunatud naistele;

69.  usub, et kliimamuutuse probleemidega tuleb tegeleda struktuurireformide kaudu, ja nõuab süstemaatilist kliimamuutuste riskihinnangut ELi poliitika kavandamise ja otsuste tegemise kõigi aspektide, sealhulgas kaubanduse, põllumajanduse, toiduga kindlustatuse jm osas, ning nõuab, et selle hinnangu andmeid kasutataks selgete ja sidusate riiklike ja piirkondlike strateegiadokumentide koostamiseks, samuti arenguprogrammides ja -projektides;

70.  nõuab, et kõikides poliitikameetmetes ja lepingutes, mis võivad tuua kaasa väiksema või piiratud juurdepääsu toidu tootmiseks vajalikele ressurssidele, nagu muu hulgas maa, vesi, liikuvus, pöörataks erilist tähelepanu kliimamuutuste tagajärgedega silmitsi seisvate väikepõllumajandustootjate ja loomakasvatajate erivajadustele;

71.  kutsub veel kord komisjoni ja liikmesriike üles koguma riigipõhiseid ja sugude lõikes rühmitatud andmeid, kui kavandatakse, rakendatakse ja hinnatakse kliimamuutuse poliitikat, programme ja projekte, et tõhusalt hinnata ja käsitleda kliimamuutuse erisuguseid mõjusid mõlemale soole ning koostada kliimamuutustega kohanemise suunised, kus tuuakse välja poliitikameetmed, mis kaitsevad naisi ning aitavad neil kliimamuutuste tagajärgedega toime tulla;

72.  tunneb heameelt ettepanekute üle, mis on tehtud 2011/2012. aasta Euroopa arenguaruandes vee, energia ja maa – arengu jaoks äärmiselt olulised kolm ressurssi – integreeritud ja ökosüsteemipõhise korralduse kohta; palub komisjonil jälgida aruandes esitatud ettepanekute järelmeetmeid; juhib eeskätt tähelepanu märkimisväärsetele juhtimislünkade esinemisele ELi ja üleilmsel tasandil; rõhutab vajadust muuta liidus endas tarbimis- ja tootmismustrid säästvamaks;

73.  soovitab ELil tegutseda arengumaades, et edendada investeeringuid, innovatiivset lähenemist ja äritavade kõrgeid standardeid kaasavas ja säästvas vee-, energia- ja maakasutuses; arvab ka, et muutuste kavas tähtsustatud säästvat energiat ja põllumajandust tuleks täiendada veevaldkonna sekkumismeetmetega;

74.  kutsub komisjoni üles 2012. aasta lõpuks avaldama aruande biokütuste sotsiaalse jätkusuutlikkuse kohta ja pidama selle koostamise käigus nõu kogukondadega, keda see teema puudutab, ja kohalike valitsusväliste organisatsioonidega; rõhutab, et aruandes tuleks kasutada asjakohast metoodikat ja käsitleda kogu mõju, mida avaldavad Euroopa biokütuste alased eesmärgid toiduga varustatusele, maaõigustele ja muudele arenguküsimustele; tuletab meelde, et kavandatud direktiivis ettenähtud komisjonipoolne järelevalve ja aruandmine pakub vajadusel võimalust soovitada kogemustel põhinevaid parandusmeetmeid;

75.  rõhutab, kui oluline on tagada, et imporditud bioenergia oleks toodetud vastuvõetava töökeskkonna ja tööhõive standardeid arvesse võttes ja kohalikke kogukondi austades;

76.  julgustab arendama edasi biomassi kõrvalsaadustest, jäätmetest ja jääkidest pärinevat teise ja kolmanda põlvkonna bioenergiat;

77.  palub komisjonil vaadata läbi taastuvatest energiaallikatest pärinevale biokütusele taastuvenergia direktiivis 2020. aastaks seatud 10% sihteesmärk, kui ei kohaldata rangeid jätkusuutlikkuse kriteeriume;

78.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid eraldaksid alates 2013. aastast märkimisväärse osa ELi heitkogustega kauplemise süsteemi enampakkumisest saadavatest tuludest kliimamuutustega seotud tegevuseks arenguriikides;

79.  nõuab, et komisjon esitaks asjakohase ja poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtteid järgiva metoodika kaudse maakasutuse muutuse mõju väljaarvutamiseks, mille komisjon oleks pidanud esitama 2010. aasta lõpuks;

Turvalisus

80.  rõhutab, et ülevaade 2012. aastal toimuva ELi relvaekspordi kohta peab arengueesmärkidega kooskõlas olemiseks põhinema põhjalikul teabel; märgib, et nõukogu kolmeteistkümnes aastaaruanne sõjatehnoloogia ja -varustuse kontrolli üle tekitas küsimusi seal esitatud andmete usaldusväärsuse ja kasutuskõlblikkuse kohta;

81.  juhib tähelepanu demokraatia ja inimõigustega seotud ELi lubadustele ning tingimuslikkusele, nt ELi lähinaabruse poliitikat puudutavas edusammudest oleneva toetamise põhimõttes („more for more”) sätestatule; rõhutab, et nende asjakohasus on tagatud ainult siis, kui ükski muu poliitikavaldkond või kokkupuude partnerriikidega ei takista algatusi, mille eesmärk on tugevdada partnerriikides inimõigusi, inimeste julgeolekut ja demokraatiat;

82.  tuletab meelde asjaolu, et relvaeksport on valitsustevaheline küsimus ja et poliitikavaldkondade arengusidususe vaatenurgast tuleb sellega arvestada; järeldab, et otsuse tegemine küsimuses, kas kiita heaks relvaeksport arenguriikidesse, võttes arvesse säästva arengu kriteeriumi, st konsolideeritud ELi ja riiklike relvaekspordi litsentsimiskriteeriumide 8. kriteeriumi, võib olla keeruline, arvestades, et muud poliitilised kaalutlused võivad selle kohaldamise tähelepanuta jätta; soovitab liikmesriikidel esitada täielik aruanne selle kriteeriumiga seoses kasutatud metoodika kohta;

83.  tunnistab arengu, demokraatia, inimõiguste, hea valitsemistava ja julgeoleku vastastikust sõltuvust, mida kõikides poliitikavaldkondade arengusidusust käsitlevates aruteludes arvesse tuleb võtta;

84.  on seisukohal, et inimeste julgeoleku ja arengu mõisteid tuleks pidada julgeoleku ja arengu vahelistes seostes ülioluliseks, sest nende keskmes on üksikisik;

85.  märgib, et konfliktijärgses olukorras rahu tagamise ning humanitaar- ja arengumeetmete koordineerimist tuleks parandada vastavalt hädaabi, taastamis- ja arendustegevuse ühendamise strateegilise raamistikuga, et see vastaks poliitikavaldkondade arengusidususe ja inimeste julgeoleku põhimõtetele, kusjuures viimatimainitud põhimõtet ei hinnata veel piisavalt; tuletab komisjonile meelde, et nõukogu palus komisjoni 2009. aastal koostada ELi tegevusplaan tundlike ja konfliktsituatsioonide kohta ning EL kinnitas uue kokkuleppe tegevuse kohta nõrkades riikides, mis võeti vastu Busanis abi tõhusust käsitleval kõrgetasemelisel foorumil;

86.  rõhutab, et kuna tavarelvastuse ekspordi töörühm on peamine ELi relvaekspordi toimimisjuhendi eest vastutav komitee, on ülioluline, et sellel foorumil võetakse arvesse arengueesmärke; kutsub nõukogu üles muutma Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhend õiguslikult siduvaks;

Ränne

87.  rõhutab, et nn ajude äravool võib arenguriikides tekitada tõsiseid probleeme, seda eriti tervishoiu sektoris; tunnistab, et arenguriike mõjutava ajude äravoolu taga on struktuursete põhjuste ning tõuke- ja tõmbetegurite kombinatsioon; seetõttu palub komisjonil jälgida sinise kaardi süsteemi mõju arenguriikidele ja võtta vajadusel parandusmeetmeid; palub ka komisjonil edendada WHO tegevusjuhise rakendamist seoses tervishoiutöötajate rahvusvahelise värbamisega nii avalikus kui erasektoris;

88.  rõhutab, et liikuvuspartnerlusprojektid peavad olema kindlasti kooskõlas rahvusvahelise inimõiguste õigusraamistikuga; palub ELil kaotada arenguabiga seotud rände vähendamist puudutavad tingimused nii kahepoolsetes kui ka mitmepoolsetes ELi ja liikmesriikide läbirääkimistes;

89.  nõuab, et Varjupaiga- ja Rändefondi välismõõde oleks täielikult kooskõlas välisabi vahendite ja ELi arengueesmärkidega; teeb ettepaneku võtta ettevaatusabinõusid, et takistada liikmesriike kasutamast seda vahendiosa üksnes arenguriikidest lähtuva rände kärpimiseks;

90.  toetab ELi rändepoliitika rändajakeskset ja inimõigustepõhist käsitust eesmärgiga võimaldada ELi liikmesriikidel ja partnerriikidel austada, kaitsta ja rakendada kõikide rändajate inimõigusi ja võimaldada rändajatel nõuda oma õigusi kogu rännuteekonnal; rõhutab, et inimõigustepõhised ja rändajakesksed meetmed aitavad korralikult analüüsida sunnitud rände algpõhjusi, eeskätt konflikte, kliimamuutust, töötust, vaesust ning tagada, et kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususega reageerib EL neile asjakohaselt;

91.  märgib, et on otstarbekas kaasata välismaal elavaid kogukondi ja sealt kodumaale tagasipöördujaid kui arengu edendajaid, kusjuures viimatinimetatute roll on eriti asjakohane seoses Euroopa finantskriisiga;

92.  rõhutab vajadust ka edaspidi selgitada vastastikuse täiendavuse parameetreid ning seada sisse ühtne ja integreeritud institutsioonidevaheline dialoog, et kavandada ja hallata sisemisi ja väliseid vahendeid, mis on mõeldud tegelemiseks migratsiooniga seotud küsimustega poliitikavaldkondade arengusidususe ja inimõiguste perspektiivist lähtuvalt;

93.  kutsub komisjoni ja AKV riike üles viima praegu toimuva AKV-ELi lepingu läbivaatamise raames artiklisse 13 sisse korduvrände põhimõtte ja selle lihtsustamine korduvviisade andmise teel; rõhutab, et nimetatud artiklis toonitatakse inimõiguste austamist ja AKV riikide kodanike võrdset kohtlemist, kuid kõnealuste põhimõtete kasutusala piiravad oluliselt kahepoolsed tagasivõtulepingud transiidiriikidega rände juhtimise hajutamise raames Euroopas; need lepingud ei austa rändajate õigusi ja võivad viia üha uute väljasaatmisteni, mis ohustavad nende inimeste tervist ja elu;

94.  kinnitab veelkord kaasrahastamise kui hõlbustava põhimõtte tähtsust, mis motiveerib toetusesaajad võtma rohkem vastutust, andma tõhusamat panust arengusse ja mis parandab koostööd Istanbuli põhimõtetes(8) soovitatud kõikide sidusrühmade vahel;

Muud küsimused

95.  palub kõikides poliitilistes dialoogides tungivalt rõhutada hea valitsemistava ja inimõiguste austamise üldist raamistikku ning selle võimendavat osa partnerriikide arengus, vaatamata viiele poliitikavaldkondade arengusidususe hindamise eesmärkidel määratletud põhiküsimusele;

96.  teeb ettepaneku täiendada abi tõhususe mõistet arengu tõhususe mõistega, sest viimasena mainitud sobib paremini mõõtma poliitikavaldkondade arengusidusust ja on sobivam arengupoliitikaalase dialoogi süvendamiseks BRIC-riikidega;

97.  juhib tähelepanu arenguriikide hea valitsemistava programmide valdkondadevahelisele olemusele ning julgustab komisjoni tegema selles valdkonnas edasisi jõupingutusi; juhib tähelepanu ka sellele, et praegusel kriisiderohkel ajajärgul on vaja paremat üleilmset juhtimist, mis aitab oluliselt kaasa üleilmse arengu saavutamisele; peab kahetsusväärseks, et ÜRO Rio+20 konverentsi lõppdokumendis ei võeta ressursside säilitamise, kliimamuutustega kohanemise ja selle leevendamise ning majandusliku jätkusuutlikkusega seotud kohustusi, mida EL nõudis; nõuab siiski tungivalt, et EL oleks edaspidigi tihedalt seotud säästva arengu eesmärkide määratlemisega ning nende rakendamisega 2015. aastaks;

98.  toetab komisjoni ettepanekut koostada põhjalik ülevaade poliitikavaldkondade arengusidususega kooskõlastamata poliitika tekitatavatest kuludest ning poliitikavaldkondade arengusidususest lähtuvast poliitikast tulenevast kasust või mõlemapoolset kasu pakkuvatest olukordadest, mida võib kasutada edasiseks teadlikkuse tõstmiseks ja koolituseks ning alusena Euroopa kodanike ja muude asjaomaste sidusrühmadega peetavates aruteludes, et ületada endiselt valitsevad väärarvamused poliitikavaldkondade arengusidususe kulude ja kasu kohta; selline analüüs oleks eriti abiks rändevaldkonnas, kus EL peaks rõhutama seoseid rände- ja arengupoliitika vahel ning pakkuma pidevalt oma elanikele teavet nendest seostest tuleneva kasu kohta; analüüs oleks abiks ka säästva energia valdkonnas;

99.  palub komisjonil ja nõukogul töötada välja pikaajaline sektoritevaheline ELi arengualase hariduse, teadlikkuse tõstmise ja aktiivse maailmakodaniku strateegia;

100.  kutsub liikmesriike üles koostama säästva arengu alased riiklikud haridusstrateegiad ja - programmid või neid tugevdama ning tegema oma vastava poliitikavaldkondade arengusidususe alase õppeprogrammi osaks;

101.  märgib, et finantsinstrumentide turgude direktiiv (MiFID) võib aidata tõhusalt kaasa liidu arengukoostöö üldiste eesmärkide täitmisele, sest see hõlmab rangeid positsioonide piiranguid, direktiivi kohustustest erandite tegemise rangeid piiranguid ning tugevdab reguleerivate asutuste volitusi konkreetsete toodete või tegevuste korral sekkuda;

102.  kordab veel kord, et läbipaistvuse ja aruandmise huvides peaksid Euroopa välisteenistus ning arengu ja koostöö peadirektoraat jälgima, kuidas komisjoni ja Euroopa välisteenistuse vahel kokkulepitud kohustuste jagamine tegelikkuses toimib ning parandama seda kattumiste ärahoidmiseks ja sünergia tagamiseks;

103.  viitab tõsiasjale, et Euroopa välisteenistus on esitanud ELi nn osalejastaatuse idee, et muuta ELi meetmed nähtavamaks; on seisukohal, et see muudab poliitikavaldkondade arengusidususe veelgi olulisemaks, sest igasugune negatiivne mõju seostatakse veelgi tihedamalt ELiga; nõuab ka tungivalt, et komisjon tagaks, et see mõiste ei satu vastuollu muude ELi määratletud arengupoliitika eesmärkidega, eeskätt arenguriikide isevastutuse ja poliitilise ruumi eesmärkidega;

104.  arvab, et kooskõlas Cotonou lepingu ja viitedokumendiga „Engaging Non-state actors in new aid modalities”4 („Valitsusväliste osalejate kaasamine uutesse abiandmisviisidesse”)(9) peaksid ELi delegatsioonid kaardistama põhjalikult valitsusvälised ja kodanikuühiskonna organisatsioonid ning kohalikud ametiasutused, eeskätt kohalikud ja kogukonnapõhised organisatsioonid, mis on olulised nende töö jaoks vastavas riigis;

105.  kordab, et AKV riikidest pärit poliitikavaldkondade arengusidususe alalise raportööri positsiooni loomine parlamentaarse ühisassamblee kontekstis hõlbustaks kooskõlastatust Euroopa Parlamendi poliitikavaldkondade arengusidususe alalise raportööriga ning komisjoni ja nõukogu asjakohase osakonnaga, lihtsustaks viimaste tööd ning aitaks kõrvaldada poliitikavaldkondade arengusidusust takistavad asjaolud arenguriikides endis;

106.  Mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevas 2011. aasta juuni teatises tegi Euroopa Komisjon ettepaneku laiendada Euroopa Arengufondi kontrollimise volitusi Euroopa Parlamendile. peab kahetsusväärseks, et see ettepanek ei kajastu 11. Euroopa Arengufondi käsitlevas seadusandlikus ettepanekus;

107.  rõhutab, et vaesuse likvideerimiseks ja jätkusuutlikuks arenguks laiaulatuslikumate meetmete pakkumise jaoks peaks 2015. aasta järgne rahvusvaheline arengukoostöö raamistik minema kaugemale arengukoostöö traditsioonilisest tõlgendusest, võimendama poliitikavaldkondade arengusidusust kui olulist mehhanismi ning edendama õigustepõhiseid meetmeid; märgib, et niisugune raamistik peaks olema enamat kui praegune avalike meetmete ja toetuse süsteem ning kaasama sidusasse ja kaasavasse protsessi kõik riigid (arenenud ja arenguriigid, arenevad riigid) ning kõik osalised (traditsioonilised ja uued abiandjad, arenguriikide ja arenenud riikide valitsused ja kohalikud ametiasutused, erasektor, valitsusvälised organisatsioonid, sotsiaalpartnerid jm);

108.  peab kiiduväärseks asjaolu, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 sisalduvat sotsiaalklauslit kohaldatakse nii ELi piires kui ka väljaspool ELi;

109.  rõhutab vajadust tagada ELi kaubanduslepingute sotsiaalvaldkonda käsitlevate sätete rakendamine ja asjakohane järelevalve; peab vajalikuks tagada läbivaatamis- ja jõustamismehhanismid;

110.  palub komisjonil lisada kõikidesse ELi kaubanduslepingutesse sätted sotsiaalsete standardite ning soolise võrdõiguslikkuse ja noortega arvestava täieliku ja produktiivse tööhõive, inimväärse töö, töötajate, ka võõrtöötajate õiguste austamise ja soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide kohta;

111.  rõhutab vajadust toetada ja levitada kollektiivläbirääkimisi kui vahendit ebavõrdsuse vähendamiseks tööturul, inimväärse töö ja töötasu tagamiseks, sotsiaalse dumpingu ja deklareerimata töö ärahoidmiseks ning ausa konkurentsi tagamiseks;

112.  rõhutab vajadust järgida töölepingute tingimusi ning seda, et noorte ja naiste tehtavas töös ei esineks mingit liiki ekspluateerimist, sh seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilist tööd või pealesunnitud teenuseid, orjust või orjusega samalaadseid tavasid;

113.  rõhutab ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud kohustuste ja tööandjate julgustamise tähtsust rakendamaks praegu kehtivatest õigusnormidest ambitsioonikamaid sotsiaalseid standardeid, sh võimalust areneda ja saavutada selline tunnustus nagu sotsiaalse märgistusega ettevõte; palub komisjonil toetada liikmesriike asjaomaste kohustuste rakendamise ning nende õigusliku jõustamise üle põhjaliku järelevalve teostamisel;

114.  rõhutab, kui tähtis on rajada poliitikavaldkondade arengusidususe eest vastutavad keskused ka arenguriikides, et parandada teabevahetust muu hulgas sellistes ELi pädevusalasse mittekuuluvates küsimustes nagu ressurssidest saadava tulu sotsiaalselt kaasav kasutus või maksustamine ja rahaülekanded, ning nn ajude äravoolu mõju kohta päritoluriikidele; palub komisjonil süvalaiendada sotsiaalpoliitikat Euroopa välisteenistuse töös; usub, et ka keskmise sissetulekuga riikide jaoks on väga oluline eraldada üha suurem osa oma sissetulekust ühiskondlikele eesmärkidele, eelkõige maksustamissüsteemide ja sotsiaalkaitse süsteemide arendamise läbi;

115.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid pööraksid suuremat tähelepanu sihtriikide rändajate, iseäranis naiste ja laste kaasamisele ja integreerimisele ning sotsiaalsete õiguste ülekantavusele;

116.  palub komisjonil kaasata sotsiaalsesse dialoogi ELi mittekuuluvate riikide tööorganisatsioonid ja ametiühingud, et arutada sotsiaalsete standardite rakendamise küsimust asjaomastes riikides ja tagada parem tehniline abi sotsiaal- ja fiskaalpoliitika rakendamiseks.

117.  palub komisjonil kaaluda oma toetuse suurendamist arenguriikidest pärit partneritega läbiviidavate kultuurialaste programmide või koostööprojektide puhul, kuna need on ELi arengueesmärkidest lähtudes oma olemuselt valdkondadevahelised;

118.  rõhutab, et kava pakkuda põhiteenuseid, nagu algharidus, peab keskenduma jõulisemalt väga marginaliseeritud rühmade sellistele spetsiifilistele omadustele, mis teevad pakkumise keerulisemaks ja vähendavad rühmade suutlikkust kättesaadavaid võimalusi ära kasutada;

119.  rõhutab tungivat vajadust muuta humanitaarvaldkonna mõtteviisi ja tunnistada ülitähtsat rolli, mida täidab haridus, eeskätt konfliktiga seotud hädaolukordade ajal ning pärast konflikte; peab kahetsusväärseks, et haridus on endiselt üks humanitaarabi alarahastatumaid valdkondi;

120.  palub komisjonil käsitleda arengupoliitika raames IKT valdkondadevahelist olemust, eeskätt positiivset mõju, mis sel võib olla haridussüsteemile, ning rõhutab, et selles kontekstis nõuavad erilist tähelepanu intellektuaalomandi õigused, tehnosiire ja kohalik suutlikkuse suurendamine;

121.  märgib, et tegelikud pangatehingud (mobiilpangandus) peaksid olema eristatud tavalistest rahaülekannetest (mobiilimaksed) ning kooskõlastada tuleks vajadused reguleerida rahvusvahelisi rahatehinguid (nt rahapesu või terrorismi rahastamise takistamiseks) ja edendada samal ajal mobiilikasutust taskukohaseks rahale juurdepääsemiseks; arvab, et olemasolevate parimate tavade koondamine oleks kasulik viis, kuidas jagada teadmisi ja lahendada neid probleeme;

122.  peab kahetsusväärseks, et eelarvetoetuse andmise korraldust iseloomustab endiselt kodanike ja parlamendi järelevalve puudumine lepingute, nende rakendamise ja jälgimise üle;

123.  kordab, et kuigi eelarvetoetus peaks olema kooskõlas demokraatliku valitsemise edendamise, arenguriikide endi majandusressursside tugevdamise, korruptsiooni vastu võitlemise ja riiklike kulutuste suhtes kehtiva aruandekohustusega, peaks see põhiliselt keskenduma vaesuse vähendamisele;

124.  kordab, et ELi jõupingutused tagada juurdepääs arenguriikide toorainetele ei tohi kahjustada kohalikku arengut ja vaesuse likvideerimist, vaid toetama arenguriike nende püüdlustes muuta oma maavararikkus tegelikuks arenguks; rõhutab ka, et EL peaks toetama head valitsemistava, väärtusi lisavaid protsesse ning valitsuste ja äriettevõtete läbipaistvust, et kohalikud kaevandussektorid võiksid toimida arengu võimendajana;

125.  rõhutab, et finantsläbipaistvus on tulude kasutuselevõtmise ja maksupettustega võitlemise toetamiseks ülioluline; nõuab, et raamatupidamist ja läbipaistvust käsitlevate ELi direktiivide praegune reform hõlmaks nõuet, mille kohaselt börsinimekirjas ja suured erasektori kaevandus- ja puiduettevõtted avalikustaksid valitsustele projektikaupa tehtavad maksed, ning aruandluskünniseid, mis peegeldavad maksete olulisust vaeste kogukondade seisukohast;

126.  on seisukohal, et kuigi on olemas piir, mida antava abiga võib riigisisese aruandmise osas saavutada, võib mõnes vormis abi tõesti midagi muuta, alates „mittekahjustamisest” kuni olemasolevate siseriiklike aruandmissüsteemide tegeliku tugevdamiseni, nt kaasates kogu sektorit hõlmavate käsitusviiside raames arenguriikide kohalikud kodanikuühiskonna organisatsioonid ja parlamendid;

127.  peab kahetsusväärseks, et üleilmne tervishoiu rahastamise ja sekkumismeetmete tähelepanu on nihkunud teravalt silmapaistvatele sündmustele, nt Aasia tsunamile, ning mõnele laiaulatuslikule nakkushaigusele (nt HIV/AIDS), kuigi mittenakkuslikud haigused moodustavad 63% kõikidest surmajuhtumitest kogu maailmas ja vigastused moodustavad 17% üleilmsest haigestumuskoormusest ning kuigi naised ja lapsed surevad, kuna raseduse ja sünnituse ajal ning lapseeas ei suudeta pakkuda elementaarset hooldust;

128.  rõhutab, et täites oma kohustust kaitsta arenguriikides kliinilistes uuringutes osalejate õigusi ning ELi kodanike tervist võib Euroopa Parlament kasutada oma õigust uurimisi algatada; teeb ka ettepaneku jälgida teatud küsimustega seoses Euroopa Ravimiametit, nt kontrollida, missuguseid meetmeid võtab Euroopa Ravimiamet selleks, et täpsustada eetiliste normide praktiline kohaldamine kliinilistes uuringutes, ning veenduda, et Euroopa Ravimiamet püüab tungivalt harmoniseerida vastutavate ametiasutuste poolset eetiliste normide kohaldamist;

129.  palub komisjonil toetada kohalikke kodanikuühiskonna rühmi, eeskätt naisrühmi ning naisi lähedalt puudutava tegevuskavaga rühmi kättesaadava rahastuse ja suutlikkuse suurendamise abil, et need rühmad suudaksid täita oma rolli arengut soodustavate tõhusate toimijatena ning rahu ja hea valitsemistava valvuritena eeskätt ebakindlate ja konfliktiolukordade kontekstis;

130.  tunnustab ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös ning julgustab jälgima ja rakendama sugupoolte aspekti arvestamist ELi rahastatavates projektides riigi tasandil; kutsub ELi kõrget esindajat üles võtma kõik vajalikud meetmed, et pakkuda ELi delegatsioonide töötajatele asjakohast ja tõhusat koolitust rahuvalve, konfliktiennetuse ja rahu tagamise sootundliku käsituse kohta;

131.  tunneb heameelt Euroopa Komisjoni aktiivse töö üle, mida tehakse nii poliitika tasandil kui ka eri rahastamisvahendite ja eelarveliste toetusmehhanismide kaudu, mille eesmärk on suurendada kohustusi naiste mõjuvõimu edendamiseks, eelkõige püüdes integreerida naiste prioriteete ja vajadusi kõigis peamistes poliitikavaldkondade arengusidususe valdkondades;

132.  rõhutab vajadust koguda usaldusväärseid statistilisi andmeid emasuremuse kohta ja salvestada selle põhjuseid vastavalt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni emasuremuse kodeeringule, mis võimaldab riike suunata ning aidata neil paremini määrata ja prognoosida emasurmade põhjusi;

133.  kinnitab oma AKV-ELi parlamentaarse assamblee deklaratsiooni A(2010) 21584;

134.  nõuab, et poliitikavaldkondade arengusidususe vallas tuleks soodustada kaasavat lähenemisviisi, mis edendab kohalike inimeste ja ennekõike naiste tugevamat mõjuvõimu ja enesemääramist;

135.  kinnitab veel kord, kui tähtis on võtta arvesse naiste olukorda, kuna naised ei ole mitte ainult haavatav osa elanikkonnast, vaid nad on ka arengupoliitika aktiivsed vahendajad; märgib seoses sellega, et naised vastutavad 80% maaharimise eest Aafrikas, kuigi on veel harv juhus, kui neil on võimalus olla enda haritava maa omanik; soovitab seetõttu, et lisaks põllumajanduse- ja kalanduspoliitika integreerimisele poliitikavaldkondade arengusidususega mõju tõttu, mida nad avaldavad arengule, tuleks neid hinnata ka erineva mõju seisukohast naistele ja meestele;

136.  rõhutab, kui oluline on võtta arvesse kõige ebasoodsamas olukorras olevaid ja haavatavamaid ühiskonnarühmi, eelkõige naisi ja tüdrukuid, ning pöörata neile erilist tähelepanu, et vältida edasist ebavõrdsuse kasvu; juhib tähelepanu sellele, et kogemused on näidanud, et n.ö. neutraalsed meetmed kindlustavad olemasolevaid jõustruktuure, ning et on oluline tegutseda positiivselt, informeeritult ja süstemaatiliselt meetmete kaudu, mis parandavad naiste olukorda, tagamaks, et need meetmed toovad kasu kõige ebasoodsamas olukorras olevatele isikutele;

137.  rõhutab, et meeste ja naiste vahelise võrdõiguslikkuse poliitika edendamine ei tohiks olla vaid arengupoliitika valdkondade eraldi eelarverea teema, vaid seda tuleks pidada valdkondadevaheliseks küsimuseks, sest iga poliitika, mis mõjutab ühiskonda, mõjutab soorollide püsimise tõttu ühiskonnas mehi ja naisi erinevalt, ning poliitikavaldkondade arengusidusus pakub praktilisi vahendeid, mis võimaldavad ennetada negatiivsete välismõjude kahjulikku mõju naiste ja meeste vahelisele võrdusele;

138.  rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidususse tuleb integreerida globaalne lähenemisviis, mis ulatuks kaugemale perekondlikust ja mikrosotsiaalsest tasandist ja võtaks arvesse sugudevahelisi suhteid; on kindlal seisukohal, et selline valdkondadevaheline lähenemisviis soolise võrdõiguslikkuse küsimustele tuleks lisada igasse arendusprojekti ja iga ühiskonna analüüsi; nõuab, et nimetatud lähenemisviisi tuleks kohaldada mitte ainult kõigis sektorites, vaid ka kõigis poliitilistes, majandus-, sotsiaal-, keskkonna-, kultuuri- ja muudes valdkondades; rõhutab, et selline lähenemisviis, mis süstemaatiliselt arvestab naiste olukorra ja rolliga ning sugudevaheliste suhetega ühiskonnas, on põhjalikum, inimlikum ja demokraatlikum kui lähenemine, milles naisi vaadeldakse kui eraldiseisvat rühma, sest see väldib naiste marginaliseerimist n.ö. naiste projektidesse või sellistesse projektidesse, mis tekitavad naistele täiendavat töökoormust või kohustusi, ilma suurendamata nende sõnaõigust või kontrolli kõnealuste projektide loodud tuludele üle;

139.  kinnitab, et kuigi arengupoliitika ja sellest tulenevalt poliitikavaldkondade arengusidususe edu ei saa mõõta ainult üldiste näitajatega, mis on juba näidanud oma piiratust, nagu suundumused SKPs elaniku kohta, võiksid muud näitajad, nagu naiste ja meeste võrdõiguslikkust käsitlevad näitajad, anda täielikuma ülevaate üldise mõju kohta arengupoliitikale; rõhutab, et sugude kaupa jaotatud andmeid tuleb seega koguda kohapeal, et hinnata ja parandada poliitikavaldkondade arengusidususe mõju;

140.  rõhutab naiste rolli arengupoliitika võimendamisel osalemise kaudu kõnealuse poliitika väljatöötamises ja rakendamises, mis tagaks, et poliitilises ja majanduslikes läbirääkimistes võetakse arvesse naiste huvisid ja luuakse positiivne mõjuring, milles naised oleksid arengupoliitika liikumapanevaks jõuks, mis omakorda tekitaks naistele suurema mõjuvõimu andmiseks vajalikud struktuurid; rõhutab, kui tähtis on toetada kodanikuühiskonna organisatsioone ja rühmi, mis tegelevad soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu edendamisega;

141.  märgib, et naistel on arengus oluline osa, sest oma emarolli ning laste ja teiste ülalpeetavate pereliikmete eest hoolitseja rolli tõttu võtavad nad endale vastutuse perekonna üldise heaolu eest; rõhutab, et näiteks mängivad naised olulist rolli toitumise ja toiduga kindlustatuse vallas, eelkõige seoses elatuspõllumajandusega;

142.  rõhutab, et naiste olukord on paljudel juhtudel halvenenud rohkem kui meestel, ja seda nii suhtelises kui ka absoluutses mõttes; märgib murega, et ligilähedaselt viimase 20 aasta jooksul on suurenenud vaesus, mis puudutab peamiselt naisi;

143.  rõhutab, et kuigi naiste olulist rolli arengupoliitikas ja arengukoostöös on väga laialdaselt tunnustatud, on konkreetselt naistega seotud statistika ja kvantitatiivsed andmed ikka veel ebapiisavad ega vasta aruandluse eesmärkidele naiste olukorra kohta arengumaades, eriti sellistes valdkondades nagu tervishoid, haridus, ennetamine ja põhivajaduste rahuldamine; rõhutab, et seetõttu tuleb kanda hoolt selle eest, et poliitikavaldkondade arengusidususe kõikides eesmärkides, analüüsides, dokumentides ja hinnangutes jaotataks kvantitatiivsed andmed sugude kaupa ning lisataks soolised näitajad, mis lubab võtta arvesse naiste tõelisi elutingimusi;

144.  tõdeb, et igal lapsel, sõltumata tema soost, on õigus elule, ellujäämisele ja arengule ning kinnitab veel kord, et kooskõlas ÜRO laste õiguste konventsiooniga on ka tütarlastel võrdne staatus; kutsub arengumaades tegutsevaid ELi delegatsioone üles tegema koostööd nende riikide valitsustega, et tagada tütarlaste õiguste tunnustamine ilma diskrimineerimiseta, sealhulgas nõuda kõikide laste kohest registreerimist pärast sündi, tagada tüdrukutele ja poistele võrdne õigus haridusele ja koolitusele, võidelda stereotüüpidega ning kaotada sünnieelse soovaliku, naissoost loodete abordi, naissoost imikute tapmise, varajase sunniviisilise abiellumise, naiste suguelundite moonutamise ning eelkõige lasteprostitutsiooni ja seksiturismi ebaeetilised ning diskrimineerivad tavad; kinnitab veel kord Euroopa Parlamendi 5. juuli 2012. aasta resolutsiooni sunniviisilise abordi skandaali kohta Hiinas (2012/2712(RSP))(10);

145.  rõhutab vajadust austada tütarlaste õigust avaldada arvamust ja esitada oma seisukoht küsimustes, mis mõjutavad nende tervist ja inimväärikust, rõhutades, et lapse huvid tuleb seada esikohale; rõhutab vajadust, et kõik lapsed ja eelkõige tütarlapsed peavad saama kasvada perekondlikus keskkonnas, kus valitseb rahu, väärikus, sallivus, vabadus, mittediskrimineerimine, meeste ja naiste võrdõiguslikkus ja solidaarsus; nõuab, et peetaks rangelt kinni lapse õigusi käsitlevast Genfi deklaratsioonist ja Pekingi deklaratsioonist naiste kohta;

146.  tuletab meelde, et arenguabi raames lapse õigustega tegelemisel peavad EL ja liikmesriigid arvestama vanemate, seaduslike hooldajate ja teiste lapse eest juriidiliselt vastutavate isikute õiguste ja kohustustega; kutsub pädevaid asutusi üles pöörama erilist tähelepanu vanemate ja laste vahelistele suhetele, seda näiteks just riiklikele vajadustele vastavaks kohandatud konkreetseid meetmeid sisaldavate programmide abil, mille eesmärk on pakkuda lapsevanematele või eestkostjatele nende vanemlike kohustuste täitmisel maksimaalset ja võimalikult optimaalselt abi, et vältida perekondade purunemist, lapse väärkohtlemist ja suure vaesuse tõttu laste sattumist sotsiaalhoolekandesüsteemi – või tagada, et sellist lahendust kasutataks tõesti viimase võimalusena;

147.  kinnitab, et Kairo rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi konkreetsete otsuste rakendamisel sunni või sunniviisilisuse keelamise kohta seksuaal- ja reproduktiivtervise küsimustes ning seoses õiguslikult siduvate rahvusvahelise inimõigustealaste instrumentidega, ELi õigustiku ja Euroopa Liidu poliitilise pädevusega selles küsimuses, ei tohiks liidu abi anda ühelegi asutusele, organisatsioonile ega programmile, mis edendab, toetab või osaleb mis tahes tegevuse juhtimises, mis hõlmab selliseid inimõiguste rikkumisi nagu sundabort, naiste või meeste sundsteriliseerimine või loote soo määramine, mille tulemuseks on lapse soo sünnieelne valik või lapsetapmine, eriti kui selline tegevus viib oma eesmärke ellu psühholoogilise, sotsiaalse, majandusliku või õigusliku surve kaudu. kutsub komisjoni üles igal aastal esitama aruande kõnealust programmi hõlmava EL välisabi rakendamise kohta;

148.  väljendab suurt muret laialt levinud soolise vägivalla, eelkõige seksuaalse vägivalla, naiste ekspluateerimise ja naistetapu pärast maailmas, ja eelkõige arengumaades; rõhutab, et naiste õiguste, sh nende seksuaal- ja reproduktiivsusega seonduvate õiguste austamine ja nende inimväärikuse kaitsmine on oluline, kuna see aitab ennetada ja võidelda soolise vägivalla vastu, pakkudes ohvritele kaitset ning asjakohast nõustamist ning karistades kuriteo toimepanijaid; kutsub komisjoni üles muutma võitlust sellise vägivalla toimepanijate karistamatuse vastu oma üheks arenguabipoliitika eesmärgiks;

149.  juhib tähelepanu asjaolule, et naisi diskrimineeritakse tihti, ei tunnustata nende rahupüüdlusi ning naistele saavad sõjategevuses osalevates riikides osaks äärmuslikud kannatused; väidab, et sedalaadi teod, sealhulgas tüdrukute vägistamine sõdurite poolt, sunniviisiline prostitutsioon, sunnitud rasestamine, seksiorjus, vägistamine ja seksuaalne ahistamine ning konsensuslik röövimine (võrgutamine) on kuriteod, mida ei tohi ignoreerida; kinnitab, et EL peab võtma neid kui olulisi probleeme ning nendega arvestama;

150.  rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata mõlemast soost isikutele soolise hariduse andmisele alates varajasest koolieast, et järk-järgult muuta ühiskonna suhtumist ning stereotüüpe meeste ja naiste vahelise võrdõiguslikkuse suunas;

151.  märgib, et abimeetmetes tuleb võtta arvesse selliste kriisi- või hädaolukordade ning riikide või olukordade erijooni, kus esineb tõsiseid puudujääke põhivabaduste vallas, kus inimeste turvalisus on enim ohus või kus inimõigusi kaitsvad organisatsioonid ja üksikisikud tegutsevad kõige raskemates tingimustes. rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata olukordadele, kus naised võivad kokku puutuda füüsilise või psüühilise vägivallaga;

152.  rõhutab, kui oluline on edendada naiste inimõigusi ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist tsiviil-, poliitilises, sotsiaalses, majanduslikus ja kultuurivaldkonnas ja siseriiklikes õigusaktides;

153.  rõhutab, kui oluline on tugevdada naiste rolli inimõiguste ja demokraatlike reformide edendamisel, konfliktide vältimisel ning poliitilise osaluse ja esindatuse tugevdamisel;

o
o   o

154.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1.
(2) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 47.
(3) Sen, Amartya: „Why Human Security”, 28. juulil 2000. aastal Tokyos toimunud rahvusvahelisel inimeste julgeolekut käsitleval sümpoosionil esitatud tekst.
(4) Clinical trials in developing countries: how to protect people against unethical practices? („Kliinilised uuringud arenguriikides: kuidas kaitsta inimesi ebaeetilise tegevuse eest?”), Euroopa Parlamendi liidu välispoliitika peadirektoraadi uuring.
(5) Isobel Coleman: „The global glass ceiling: Why empowering women is good for business’, : (”Klaaslagi: miks on naiste mõjuvõimu suurendamine ettevõtluse jaoks hea?„) Foreign Affairs, 89. jagu, mai/juuni 2010, lk 13–20; UNFPA: UNFPA State of World Population 2009, Facing a changing world: women, population and climate’. (”Maailma rahvastiku olukord 2009 – Toimetulek muutuva maailmaga: naised, rahvastik ja kliima„).
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0264.
(7) Euroopa Komisjon, „2012. aasta ELi arenguabi rahastamise aruandluskohustust käsitlev aruanne”, 9. juuli 2012.
(8) Istanbuli põhimõtted, mis lepiti kokku avatud foorumi üldkoosolekul Istanbulis 28–30. septembril 2010.
(9) Vahendid ja meetodid /viitedokument nr 12: „Engaging Non-State Actors in New Aid Modalities for Better Development Outcomes and Governance” („Valitsusväliste osalejate kaasamine uutesse abiandmisviisidesse paremate arengualaste tulemuste ja juhtimise nimel”).
(10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0301.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika