Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 298,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41, milles sätestatakse, et õigus heale haldusele on põhiõigus,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ulatuslikku kohtupraktikat, mis tunnustab liikmesriikide põhiseaduslikel tavadel põhinevaid haldusõiguse üldpõhimõtteid,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. septembri 2001. aasta resolutsiooni Euroopa Ombudsmani Euroopa Parlamendile esitatud eriaruande kohta, millele eelnes omaalgatuslik uurimine hea halduse tava olemasolu ja avalikkusele kättesaadavuse kohta ühenduse eri institutsioonides ja asutustes(3),

–  võttes arvesse komisjoni 17. oktoobri 2000. aasta otsust 2000/633/EÜ, ESTÜ, Euratom, millega muudetakse komisjoni kodukorda, lisades Euroopa Komisjoni töötajate üldsusega suhtlemise hea haldustava eeskirja(4),

–  võttes arvesse nõukogu peasekretäri / ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. juuni 2001. aasta otsust, mis käsitleb Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadi ja selle töötajate üldsusega ametialase suhtlemise hea haldustava eeskirja(5),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 20. juuni 2007 soovitust CM/Rec(2007)7 liikmesriikidele hea halduse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 19. juunil 2012. aastal avaldatud ELi avaliku teenistuse põhimõtteid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu liikmesriikide hea halduse põhimõtete uuringut, mille Rootsi valitsus tellis Rootsi Avaliku Halduse Agentuurilt(6),

–  võttes arvesse parlamendi õiguskomisjoni poliitikaosakonna ja Leóni Ülikooli korraldatud ELi haldusõiguse konverentsil (León, 27.–28. aprill 2011) esitatud lühiülevaateid,

–  võttes arvesse soovitusi, mille ELi haldusõiguse töörühm töödokumendis ELi haldusõiguse olukorra ja tulevikuväljavaadete kohta 22. novembril 2011 õiguskomisjonile esitas,

–  võttes arvesse Euroopa lisaväärtuse hinnangut Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta, mille Euroopa lisaväärtuse üksus esitas 6. novembril 2012 õiguskomisjonile,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 42 ja 48,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja põhiseaduskomisjoni arvamust ning petitsioonikomisjoni arvamust (A7-0369/2012),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu pädevuste arenguga seoses puutuvad kodanikud aina sagedamini otseselt kokku liidu haldusega, ilma et neil alati oleks vastavaid menetlusõigusi, mida selle vastu kasutada nendel juhtudel, kui niisugused meetmed võivad vajalikuks osutuda;

B.  arvestades, et ELi kodanikel on õigus eeldada, et liidu haldusasutus tagab kõrgel tasemel läbipaistvuse, tõhususe, kiire täitmise ja reageerimisvõime, sõltumata sellest, kas nad esitavad ametliku kaebuse või kasutavad aluslepinguga ette nähtud petitsiooniõigust, ning tagab ühtlasi teabe selle kohta, milliseid muid samme neil on võimalik konkreetses asjas astuda;

C.  arvestades, et liidu olemasolevad hea halduse reeglid ja põhimõtted on laiali väga erinevates allikates: esmases õiguses, Euroopa Kohtu kohtupraktikas, teisestes õigusaktides, mittesiduvates õigusaktides ja liidu institutsioonide ühepoolsetes kohustustes;

D.  arvestades, et liidul puuduvad ühtsed ja terviklikud kodifitseeritud halduseeskirjad ja seetõttu on kodanikel raske mõista oma haldusõigusi liidu õiguses;

E.  arvestades, et eri institutsioonides kehtivate sisekorra eeskirjade mõju on piiratud, need erinevad üksteisest ega ole õiguslikult siduvad;

F.  arvestades, et eespool mainitud 6. septembri 2001. aasta resolutsioonis kiitis parlament koos muudatusettepanekutega heaks ombudsmani koostatud Euroopa heade haldustavade eeskirja veendumuses, et sama heade haldustavade eeskiri peaks kehtima kõikidele liidu institutsioonidele, asutustele ja ametitele;

G.  arvestades, et samas resolutsioonis kutsus parlament komisjoni üles esitama määruse ettepanekut heade haldustavade eeskirja kohta EÜ asutamislepingu artikli 308 kohaselt;

H.  arvestades, et nagu ombudsman rõhutab, aitaks see vähendada liidu institutsioonides ja ametites erinevatest paralleelselt eksisteerivatest eeskirjadest tulenevat segadust, see tagaks, et institutsioonid ja ametid rakendaksid kodanikega suhtlemisel samu aluspõhimõtteid, ning toonitaks nii kodanikele kui ka ametnikele selliste põhimõtete olulisust;

I.  arvestades, et kogu liidu tegevus peab olema kooskõlas õigusriigi ja võimude lahususe põhimõttega;

J.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud põhiõigus heale haldusele on esmase õigusena muutunud õiguslikult siduvaks;

K.  arvestades, et hea haldus edendab läbipaistvust ja usaldusväärsust;

L.  arvestades, et Euroopa Liidu jaoks on pakiline probleem kodanike usalduse puudus, mis võib mõjutada liidu legitiimsust; arvestades, et kodanike murede hajutamiseks peab Euroopa Liit andma neile kiired, selged ja nähtavad vastused;

M.  arvestades, et teeninduspõhimõtte kodifitseerimine – see tähendab põhimõtet, et halduse eesmärk peaks olema juhtida, aidata, teenindada ja toetada kodanikke, tegutseda asjakohase viisakusega ning selleks vältida tarbetult tülikaid ja pikki menetlusi, säästes seega nii kodanike kui ka ametnike aega ja jõupingutusi – aitaks täita kodanike õigustatud ootusi ning tuleks kasuks nii kodanikele kui ka haldusele tänu paremale teenindusele ja suuremale tõhususele; arvestades, et tuleks tõsta teadlikkust sellest, et ELi kodanikel on õigus heale haldusele, ning kasutada selleks komisjoni asjaomaseid teabeteenistusi ja –võrgustikke;

N.  arvestades, et Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide rühma (GRECO) soovituste kohaselt annaksid selged ja kohustuslikud ELi halduseeskirjad positiivse signaali avalikus halduses ilmneva korruptsiooni vastases võitluses;

O.  arvestades, et hea halduse tuumpõhimõtted on liikmesriikides laialdaselt aktsepteeritud;

P.  arvestades, et Euroopa Kohtu kohtupraktikas on välja kujunenud hästitoimivad menetluspõhimõtted, mis kehtivad liikmesriikide ühendusega seotud küsimuste menetlustes ning peaksid seda kindlamini kehtima liidu otseses halduses;

Q.  arvestades, et Euroopa haldusmenetlusõigus aitaks liidu haldusasutusel kasutada oma volitusi sisekorralduse alal parimate haldusnormide soodustamiseks ja edendamiseks;

R.  arvestades, et Euroopa haldusmenetlusõigus suurendaks liidu õiguspärasust ja tõstaks kodanike usaldust liidu haldusasutuste vastu;

S.  arvestades, et Euroopa haldusmenetlusõigus tugevdaks riikliku haldusõiguse spontaanset sulandumist seoses üldiste menetluspõhimõtetega ja kodanike põhiõigustega administratsiooniga suhtlemisel ning tugevdaks seega lõimumisprotsessi;

T.  arvestades, et Euroopa haldusmenetlusõigus võiks tugevdada liikmesriikide ja ELi haldusorganite vahelist koostööd ja heade tavade alase teabe vahetust ELi toimimise lepingu artiklis 298 seatud eesmärkide täitmise nimel;

U.  arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumine on liidule andnud õigusliku aluse Euroopa haldusmenetlusõiguse vastuvõtmiseks;

V.  arvestades, et resolutsiooniga nõutavad seadusandlikud meetmed peaksid põhinema täpsel mõjuanalüüsil, muu hulgas haldusmenetluste maksumuse kvantifitseerimisel,

W.  arvestades, et komisjon peaks piisavalt konsulteerima kõikide asjaosalistega ning kasutama esmajoones Euroopa Ombudsmani erioskusi ja kogemusi, kuna just temale esitatakse avalikud kaebused ELi asutustes ja institutsioonides esinevate rikkumiste kohta;

1.  palub komisjonil Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 298 alusel esitada ettepanek võtta vastu määrus Euroopa haldusmenetlusõiguste kohta, pidades silmas käesolevas lisas toodud üksikasjalikke soovitusi;

2.  kinnitab, et nimetatud soovitused on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja kodanike põhiõigustega;

3.  on seisukohal, et taotletaval ettepanekul puudub finantsmõju;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos üksikasjalike soovitustega komisjonile ja nõukogule, Euroopa Ombudsmanile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1. (2) EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43. (3) EÜT C 72 E, 21.3.2002, lk 331. (4) EÜT L 267, 20.10.2000, lk 63. (5) EÜT C 189, 5.7.2001, lk 1. (6) http://www.statskontoret.se/upload/Publikationer/2005/200504.pdf.

ÜKSIKASJALIKUD SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

Soovitus 1 (vastuvõetava määruse eesmärk ja reguleerimisala)

Määruse eesmärk peaks olema tagada õigus heale haldusele Euroopa haldusmenetlusõigusel põhineva avatud, tõhusa ja sõltumatu halduse abil.

Määrus peaks kehtima liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele (liidu haldusasutustele) suhtlemisel üldsusega. Selle reguleerimisala peaks seega piirnema otsese haldusega.

See peaks kodifitseerima hea halduse tuumpõhimõtted ja reguleerima menetlust, mida liidu haldusasutused järgivad üksikjuhtumite käsitlemisel juhtudel, mille osaline on füüsiline või juriidiline isik ning üksikisikul on otsene või isiklik kontakt liidu haldusasutusega.

Soovitus 2 (määruse ja valdkondlike meetmete seos)

Määrus peaks sisaldama universaalseid põhimõtteid ja sätestama vähese tähtsuse reegli alusel rakendatava menetluse, kus ei kehti eriõigus.

Isikutele tagatud valdkondlikud meetmed ei tohi kunagi pakkuda vähem kaitset kui määrusega ette nähtud meetmed seda teevad.

Soovitus 3 (üldpõhimõtted, millest haldusasutused peaksid lähtuma)

Määrus peaks kodifitseerima järgmised põhimõtted:

–  Õiguspärasuse põhimõte: liidu haldusasutus toimib kooskõlas seadusega ning rakendab liidu seadustega sätestatud eeskirju ja menetlusi. Halduspädevus põhineb seadusel ning on sellega kooskõlas.

Tehtud otsused või vastu võetud meetmed ei ole kunagi omavolilised ega lähtu eesmärkidest, mis ei põhine seadusel või ei ole ajendatud avalikkuse huvist.

–  Diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõte: liidu haldusasutus väldib inimeste põhjendamatut diskrimineerimist rahvuse, soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude seisukohtade, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.

Sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb kohelda ühtemoodi. Erinevat kohtlemist õigustavad ainult kõnealuse küsimuse objektiivsed omadused.

–  Proportsionaalsuse põhimõte: liidu haldusasutus langetab isikute õigusi ja huvisid puudutavaid otsuseid ainult vajaduse korral ja soovitud eesmärgi saavutamiseks vajalikul määral.

Otsuste tegemisel tagavad ametnikud üksikisiku huvide ja üldsuse huvi tasakaalustatuse. Eelkõige ei määra nad haldus- või majanduskohustusi, mis on oodatava kasuga võrreldes ülemäärased.

–  Erapooletuse põhimõte: liidu haldusasutus on erapooletu ja sõltumatu. Asutus hoidub igasugusest elanikke kahjustavast meelevaldsest tegevusest ega rakenda mis tahes alustel sooduskohtlemist.

Liidu haldusasutus tegutseb alati liidu huvides ja üldist heaolu silmas pidades. Ükski tegevus ei juhindu isiklikust (sealhulgas rahalisest), perekondlikust või riiklikust huvist või poliitilisest survest. Liidu haldusasutus tagab õiglase tasakaalu kodanike erinevate huvide (ärihuvid, tarbijate jm huvid) vahel.

–  Järjekindluse ja õiguspäraste ootuste põhimõte: liidu haldusasutus on oma tegevuses järjekindel ja järgib oma tavapärast halduspraktikat, mis tehakse avalikuks. Juhul kui konkreetsete juhtumite puhul on õiguslik alus tavapärasest halduspraktikast kõrvalekaldumiseks, peaks sellist kõrvalekallet vastuvõetavalt põhjendama.

Arvestatakse inimeste õiguspäraseid ja mõistlikke ootusi, mis tulenevad liidu haldusasutuste varasemast tegevusest.

–  Eraelu puutumatuse põhimõte: liidu haldusasutused arvestavad isikute eraelu puutumatust määruse (EÜ) nr 45/2001 kohaselt.

Liidu haldusasutus hoidub isikuandmete mitte-eesmärgipärasest töötlemisest ja kõnealuste andmete edastamisest selleks volitamata kolmandatele isikutele.

–  Õigluspõhimõte: seda tuleb järgida ühe õiguse aluspõhimõttena, mis on hädavajalik üksikisikute ja haldusasutuste suhetes usaldusliku õhkkonna ja prognoositavuse saavutamiseks;

–  Läbipaistvuse põhimõte: liidu haldusasutus toimib avatult. Ta dokumenteerib haldustoimingud ja peab nõuetekohaseid registreid sissetulevate ja väljaminevate kirjade, saadud dokumentide ning võetud meetmete kohta. Kõik nõuandvate organite ja huvitatud isikute seisukohad tuleb teha üldsusele kättesaadavaks.

Dokumentidele juurdepääsu taotlusi käsitletakse kooskõlas määruses (EÜ) nr 1049/2001 sätestatud üldpõhimõtete ja piirangutega.

–  Tõhususe ja teeninduse põhimõte: liidu haldusasutuse tegevus juhindub tõhususe ja avaliku teenindamise kriteeriumidest.

Töötajad annavad üldsusele nõu, kuidas nende vastutusalasse jõudnud küsimust käsitleda.

Saades taotluse, mis ei kuulu nende vastutusalasse, suunavad nad taotleja pädevasse teenistusse.

Soovitus 4 (haldusotsuseid käsitlevad eeskirjad)

Soovitus 4.1: haldusmenetluse algatamine

Liidu haldusasutus võib haldusotsuseid vastu võtta omal algatusel või huvitatud isiku taotlusel.

Soovitus 4.2: kättesaamist kinnitav teatis

Otsuse taotluste kättesaamist kinnitatakse kirjalikult ning märgitakse kõnealuse otsuse vastuvõtmise tähtaeg. Märgitakse ka selle tähtaja jooksul (haldusasutuse vaikimine) otsuse vastu võtmata jätmisega kaasnevad tagajärjed.

Puuduliku taotluse puhul märgitakse teatises tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks või puuduvate dokumentide esitamiseks.

Soovitus 4.3: haldusotsuste erapooletus

Asutuse töötaja ei osale haldusotsuses, milles tal on finantshuvisid.

Asutuse töötaja teavitab huvide konfliktist oma otsest ülemust, kes võib konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades otsustada selle töötaja menetlusest kõrvaldada.

Üldsuse huvitatud liige võib taotleda ametniku kõrvaldamist iga otsuse tegemise juurest, kui see mõjutab selle isiku isiklikke huvisid. Vastav taotlus esitatakse kirjalikult ja märgitakse taotluse põhjused. Ametniku otsene ülemus langetab otsuse pärast asjaomase ametniku ärakuulamist.

Huvide konfliktide lahendamiseks peaks kehtestama asjakohase tähtaja.

Soovitus 4.4: õigus olla ära kuulatud

Õiguste kaitse peab olema tagatud kõikides menetluse etappides. Kui liidu haldusasutus teeb otsuse, mis otseselt mõjutab isikute õigusi või huve, antakse enne otsuse langetamist kõnealustele isikutele võimalus oma seisukohti kirjalikult või suuliselt väljendada, vajaduse korral või isikute soovil nende valitud isiku abiga.

Soovitus 4.5: õigus juurde pääseda oma toimikule

Huvitatud isikule antakse täielik juurdepääs oma toimikule. Huvitatud isikul on õigus otsustada, missugused mittekonfidentsiaalsed dokumendid on asjakohased.

Soovitus 4.6: tähtajad

Haldusotsus tehakse mõistliku aja jooksul ja viivitamata. Tähtajad määratakse kindlaks menetlusi reguleerivas eeskirjas. Kui tähtaega ei ole määratud, ei tohiks see ületada kolme kuud alates kuupäevast, kui otsustati algatada menetlus, kui see ametkondlikult algatati, või huvitatud isiku taotluse esitamise kuupäevast.

Kui otsust ei ole selle tähtaja jooksul võimalik teha objektiivsetel põhjustel, nagu vajadus lisaaja järele puuduliku taotluse puuduste kõrvaldamiseks, tõstatatud küsimuse keerukus, kohustus menetlus peatada, kuni kolmas isik langetab otsuse jne, teatatakse sellest asjaomasele isikule ja otsus tehakse lühima võimaliku aja jooksul.

Soovitus 4.7: haldusotsuste vorm

Haldusotsused esitatakse kirjalikult ning sõnastatakse selgelt, lihtsalt ja mõistetavalt. Otsused koostatakse adressaadi valitud keeles, eeldusel et see on üks liidu ametlikest keeltest.

Soovitus 4.8: põhjendamise kohustus

Haldusotsuses peab selgelt põhjendama asjaolusid, millel otsus põhineb. Otsuses märgitakse asjassepuutuvad asjaolud ja otsuse õiguslik alus.

Otsus peab sisaldama konkreetseid põhjendusi. Kui samalaadsete otsustega seonduvast suurest isikuteringist tulenevatel põhjustel ei ole võimalik esitada otsuse üksikasjalikku põhjendust, peaks olema lubatud standardvastus. Juhul kui kodanik selgesõnaliselt siiski nõuab üksikasjalikku põhjendust, peaks talle selle esitama.

Soovitus 4.9: haldusotsusest teatamine

Üksikisikute õigusi või huve mõjutav haldusotsus tehakse asjassepuutuvale isikule või asjassepuutuvatele isikutele kirjalikult teatavaks kohe pärast otsuse vastuvõtmist.

Soovitus 4.10: olemasolevatele õiguskaitsevahenditele osutamine

Kui liidu õigusega on ette nähtud edasikaebamise võimalus, märgitakse see haldusotsuses selgelt ära ning kirjeldatakse edasikaebe esitamise menetlust, samuti nimetatakse osakonna või ametniku nimi ja büroo aadress, kellele kaebus tuleb esitada, ning kaebuse esitamise tähtaeg.

Vajaduse korral viitab haldusotsus võimalusele algatada kohtumenetlus ja/või esitada kaebus Euroopa Ombudsmanile.

Soovitus 5 (otsuse läbivaatamine ja parandamine)

Määruses peaks liidu haldusasutusele ette nägema võimaluse igal ajal parandada tehnilisi, arvutus- ja teisi sarnaseid vigu omal algatusel või asjassepuutuva isiku nõudmisel.

Peaks lisama sätted seoses haldusotsuse parandamisega muudel põhjustel, eristades selgelt menetlust selliste vastuvõetud otsuste läbivaatamiseks, mis kahjustavad isiku huvisid, ning menetlust isikule kasulike otsuste läbivaatamiseks.

Soovitus 6 (määruse vorm ja avalikustamine)

Määrus peaks olema koostatud selgelt ja täpselt ning olema avalikkusele lihtsalt mõistetav.

Seda peaks liidu institutsioonide, organite ja asutuste veebilehtedel nõuetekohaselt tutvustama.