Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid Indiat käsitlevaid resolutsioone, eeskätt 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni kastipõhise diskrimineerimise kohta Indias(1), ning resolutsioone inimõiguste olukorda maailmas käsitlevate aastaaruannete kohta, eelkõige 18. aprilli 2012. aasta(2) ja 13. detsembri 2012. aasta(3) resolutsioone; võttes arvesse arvukaid varasemaid resolutsioone, milles mõistetakse hukka vägistamine ja seksuaalvägivald kõikjal maailmas,

–  võttes arvesse India ja ELi strateegilise partnerluse ühist tegevuskava, millele kirjutati alla 2005. aasta novembris, ning ELi ja India vahelist temaatilist dialoogi inimõiguste alal,

–  võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust rahvusvahelisel naistevastase vägivalla kaotamise päeval (25. november 2012),

–  võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni avaldust surmanuhtluse vastasel ülemaailmsel ja Euroopa päeval (10. oktoober 2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 5,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay 31. detsembri 2012. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni aastatuhande arengueesmärke,

–  võttes arvesse naistevastast vägivalda käsitlevaid ÜRO dokumente, eeskätt 25. juuni 1993. aasta Viini deklaratsiooni ja tegevuskava, mis võeti vastu inimõiguste maailmakonverentsil (A/CONF. 157/23), ÜRO inimõiguste ülemvoliniku eriraportööride aruandeid naistevastase vägivalla kohta, naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee soovitust nr 19 (11. istungjärk, 1992), 20. detsembri 1993. aasta deklaratsiooni naistevastase vägivalla likvideerimise kohta (A/RES/48/104), konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja rassilise diskrimineerimise likvideerimise rahvusvahelist konventsiooni ning selle üldist soovitust XXIX artikli 1 lõike 1 kohta,

–  võttes arvesse ÜRO erimenetluste raames, ÜRO lepinguorganite poolt ja üldiste korrapäraste läbivaatamiste käigus tehtud soovitusi India kohta, eeskätt ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee 2007. aasta veebruari ja 2010. aasta oktoobri aruannetes tehtud soovitusi Indiale,

–  võttes arvesse ÜRO projekti „Põhimõtted ja suunised tööalase ja päritolulise diskrimineerimise tõhusaks kaotamiseks”,

–  võttes arvesse India põhiseadust ja India karistusseadustikku, eriti selle 376. jaotist, milles käsitletakse vägistamist,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et 16. detsembril 2012. aastal langes 23aastane üliõpilane grupivägistamise ohvriks ja tema kaaslast rünnati, kui neile New Delhi eraliini bussis tungisid jõhkralt kallale viis meest ja üks nooruk; arvestades, et vägistamise ohver sai raskeid vigastusi, millesse ta 29. detsembril 2012. aastal Singapuris kahjuks suri;

B.  arvestades, et Indiat on haaranud üldsuse pahameelelaine ning meelt avaldavad kõigi ühiskonnakihtide esindajad, kes nõuavad seaduste ja politseisüsteemi reformimist ning üldist muutust suhtumises naistesse; arvestades, et meeleavaldused on oluline samm vägistamist ja seksuaalvägivalda ümbritsevast mahavaikimisest läbimurdmise suunas ning tähistavad muutuste algust;

C.  arvestades, et selle juhtumiga seoses vahistati viis meest ja üks alaealine ning nende suhtes on käimas kiirmenetlus, kusjuures alaealise õigusrikkuja asja menetletakse eraldi;

D.  arvestades, et India politsei on algatanud uurimise uudistekanali Zee News vastu pärast seda, kui viimane tegi intervjuu sõbraga, kes oli koos ohvriga 16. detsembri 2012. aasta kallaletungi ajal;

E.  arvestades, et New Delhis toimunud hiljutise rünnaku järel on India ja rahvusvahelises ajakirjanduses teatatud paljudest vägistamistest, nagu 27. detsembri 2012. aasta juhtum, kui Punjabi tütarlaps tegi pärast grupivägistamist enesetapu, sest politsei ei soovinud võtta vastu tema kaebust ega vahistada süüdistatavat, vaid soovitas tal hoopis abielluda ühega kallaletungijatest, või 12. jaanuaril 2013. aastal Punjabis asetleidnud juhtum, kui 29aastane kahe lapse ema langes bussisõidu ajal grupivägistamise ohvriks asjaoludel, mis on väga sarnased esimese kirjeldatud juhtumiga, ning politsei vahistas taas kuus kahtlusalust ja päev hiljem pani 16aastane tütarlaps end pärast vägistamist põlema;

F.  arvestades, et India üleriigilise kuritegevusregistri andmetel pandi 2011. aastal toime üle 24 000 vägistamise; arvestades, et kuigi Delhis registreeriti 2012. aastal üle 635 vägistamisjuhtumi, mõisteti süüdi ainult üks isik;

G.  arvestades, et India naisliikumine on juba pikka aega andnud teada kõigist naistevastase vägivalla vormidest Indias ja üldisest soolisest ebavõrdsusest ning nõuab poliitiliste meetmete võtmist naiste inimõiguste toetuseks;

H.  arvestades, et naistevastane seksuaalvägivald ei ole laialt levinud mitte ainult Indias, vaid kogu maailmas ja selle algpõhjus on struktuurilises soolises ebavõrdsuses, ning arvestades, et võitlus naistevastase vägivallaga peab seepärast olema tihedalt seotud kõigist ühiskonnakihtidest pärit naiste ja tütarlaste seisundi ja olukorra parandamisega;

I.  arvestades, et India sotsiaalteadlaste hinnangul põhjustavad mitmesugused vägivaldsed ja diskrimineerivad teod igal aastal peaaegu kahe miljoni naise ja tütarlapse surma ning seksuaalvägivald on ainult üks põhjusi muude põhjuste kõrval, näiteks kaasavaravaidlused, tütarlastest imikute tapmine, imikute hoolitsuseta jätmine, vahenditele ja tervishoiule ebavõrdne juurdepääs ning eakate puudulik hooldus;

J.  arvestades, et kastipõhiselt diskrimineeritud naised ja tütarlapsed on eriti ohustatud seksuaalvägivalla eri vormidest, sund- ja rituaalsest prostitutsioonist, inimkaubandusest ja perevägivallast ning vägivallast, millega karistatakse neid, kes toimepandud kuriteo pärast kohtusse pöörduvad, mida kinnitas taas laialt tuntud 29. novembri 2011. aasta Pipili grupivägistamine, kui ametivõimud keeldusid juhtumit registreerimast ning tütarlapsest ohver sai nõuetekohast ravi alles pärast kohtu sekkumist, sellele vaatamata ta siiski suri hiljem saadud vigastustesse;

K.  arvestades, et Thomson Reutersi Sihtasutuse 2012. aasta uurimuse põhjal loeti India G20 riikide hulgas naiste elukohana kõige halvemaks maaks;

L.  arvestades, et Amnesty Internationali andmetel antakse Indias iga 21 minuti järel teada vägistamisest, ehkki paljudest juhtudest ei teatata ning teatamata jätavad eeskätt vaesemad elanikkonnakihid, sest kardetakse sellist liiki kuriteoga seotud ühiskondlikku häbimärgistamist; arvestades, et teadaolevalt on India politsei täiesti teadlik kõnesoleva kuriteoliigi esinemissagedusest, kuid jätab tegevusetusega sageli naised kaitseta;

M.  arvestades, et seksuaalvägivald tekitab ohvritele tõsiseid psühholoogilisi ja füüsilisi terviseprobleeme, sealhulgas suguhaigused, nagu AIDS; arvestades, et paljud vägistamise ohvrid peavad sageli kannatama kahekordselt seetõttu, et nende oma perekond ja ümberkaudsed tõrjuvad nad eemale;

N.  arvestades, et India ja rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid on kritiseerinud seksuaalvägivalda käsitlevaid India seadusi, sest need on iganenud eriti seetõttu, et vägistamise mõiste on väga kitsalt määratletud; arvestades, et Indias ei osutata seksuaalvägivalla ohvritele nõuetekohaseid teenuseid, näiteks politsei osavõtlik ja kiire reageerimine või juurdepääs arstiabile, nõustamisele ja muudele tugiteenustele, mistõttu reageeritakse juhuslikult ja etteaimamatult, mis paljudel juhtudel on ohvritele alandav;

O.  arvestades, et pärast New Dehlis toimunud kallaletungi on India keskvalitsus moodustanud kolmeliikmelise komisjoni, kelle ülesanne on läbi vaadata kehtivad seadused, et õigusemõistmist kiirendada ja karmimalt karistada seksuaalvägivalla raskemaid juhtumeid;

P.  arvestades, et pärast viimaseid sündmusi on kõrged valitsusametnikud teatanud, et nad toetavad karmimaid karistusi vägistamise eest, sealhulgas ka surmanuhtlust;

Q.  arvestades, et 2012. aasta mais pöördusid 90 kodanikuühiskonna organisatsiooni ja üksikisikut kirjaga India peaministri Manmohan Singhi poole, nõudes reforme seksuaalvägivalla ohjeldamiseks ja politsei suuremat vastutust;

R.  arvestades, et EL on lubanud Indiale ajavahemikul 2007–2013 anda 470 miljonit eurot India valitsuse tervise- ja haridusprogrammide toetuseks;

S.  arvestades, et viimase kahekümne aasta jooksul on India teinud olulisi edusamme vaesuse vähendamiseks, kuigi palju on vaja veel teha, et vähendada eelkõige naiste ja haavatavate elanikkonnarühmade ebavõrdseid võimalusi hariduse, tervishoiu ja majanduslike väljavaadetega seoses;

T.  arvestades, et India on maailma suurim demokraatlik riik ning ELi oluline poliitiline ja majanduslik partner, mis tähendab ka demokraatlikke kohustusi;

1.  avaldab sügavat kaastunnet New Delhi kallaletungi ohvritele ja kõigi teiste selliste meedias kajastatud või kajastamata kallaletungide ohvritele ning avaldab kaastunnet nende omastele; mõistab teravalt hukka igasuguse seksuaalvägivalla, mida ülemaailmse nähtusena esineb paljudes riikides;

2.  tervitab suurt solidaarsuslainet Indias ja kogu maailmas vägistamisohvrite toetuseks ning loodab, et massimeeleavaldused aitavad kiirendada vajalike reformide läbiviimist;

3.  ootab, et India kui demokraatlik riik, kellel on olulised suhted ELiga, tagaks demokraatia põhimõtete, põhiõiguste ja inimõiguste, eelkõige õigusriigi põhimõtete ja naiste õiguste austamise;

4.  peab väga kahetsusväärseks, et kallaletungi ohvrite koheseks abistamiseks midagi rohkemat ette ei võetud ning et nii selle juhtumi kui ka teiste juhtumite puhul ilmnenud vähene austus naiste vastu, arstiabita jätmine, kehv politseitöö ja õiguskaitsevahendite puudumine heidutab vägistamisohvreid ja nad ei julge esitada süüdistust vägistajate vastu;

5.  tuletab India valitsusele meelde tema õigusi ja kohustusi tulenevalt India põhiseadusest, eriti kohustust loobuda tavadest, mis alandavad naiste väärikust (artikli 51 punkt A);

6.  ergutab India parlamenti rohkem järgima India riikliku naisküsimuste komisjon soovitusi selle kohta, kuidas muuta ja rakendada India seadusi, et kaitsta naisi selliste kuritegude eest;

7.  tervitab India valitsuse teadaannet, et luuakse naiste avaliku julgeoleku uurimiskomisjon Dehlis ja erikohus, et läbi vaadata India õigusraamistik, mis käsitleb naistevastast vägivalda; ootab, et ülemkohtu endise kohtuniku J.S. Verma juhtimisel loodud uurimiskomisjon avaldab peagi oma soovitused ja teeb koostööd riikliku naisküsimuste komisjoni ja India parlamendiga, et täielikult rakendada meetmed selliste kuritegude ärahoidmiseks tulevikus;

8.  kiidab heaks uue kiirkohtu loomise eesmärgiga käsitleda eraldi naistevastast seksuaalvägivalda; peab siiski murettekitavaks asjaolu, et süüdistatavate kohtuprotsess on ajakirjanikele suletud ning kohtu loata on keelatud trükkida või avaldada materjale seoses selliste menetlustega ning see on üldsuse hulgas põhjustanud rahulolematust; on seisukohal, et süüdimõistetud peaksid saama oma kuriteole vastava karistuse; kinnitab veelkord oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele kõigil juhtudel ja igasugustel asjaoludel;

9.  palub India ametivõimudel tihedas koostöös naisühendustega töötada välja kooskõlastatud meetmed võitluseks soopõhise vägivalla, eelkõige seksuaalvägivalla vastu; rõhutab, et valitsusasutused peavad kontrollima seda, kuidas politsei viib läbi seksuaalvägivalla juhtumite uurimist, ning nõudma politseiametnikelt aru, andma vägivallaaktide toimepanijad kohtu alla ning tagama eluga pääsenute väärika kohtlemise;

10.  kutsub India parlamenti üles tagama, et kriminaalõiguse (muutmise) seadust 2012 muudetakse sel moel, et lugeda kriminaalkuriteos seksuaalvägivalla kõik vormid (penetrantne ja mittepenetrantne), nii et uued karistused oleksid kooskõlas inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õigusega, ning kutsub üles seadust muutma nii, et välistada kohtulik puutumatus ja menetluslikud tõkked, kui politseid või muid julgeolekujõude süüdistatakse seksuaalvägivallas või muudes inimõiguste rikkumistes;

11.  kutsub ELi ja liikmesriikide esindusi Indias üles seadma esikohale programmid, sealhulgas haridusprogrammid, mille eesmärgiks on tõkestada naistevastast vägivalda, samuti programmid, kus eritähelepanu all on naised ja tütarlapsed;

12.  kutsub India ametivõime üles võtma kohe meetmeid ja rakendama tõhusaid abinõusid, et parandada India politseiasutustes vägistamise ja seksuaalvägivalla juhtumite käsitlemist, selleks tuleks igas politseiüksuses luua vastav allüksus; märgib, et Delhi osariigi peaminister ei vastuta politseioperatsioonide eest oma osariigis; tuletab meelde, et teistes suurlinnades on otsene aruandlus ja juhtimine taganud suurema poliitilise vastutuse ning saavutatud on politsei moderniseerimine; märgib, et kiiremas korras on politseinikke vaja koolitada naiste julgeoleku küsimustes;

13.  kutsub India valitsust uurima juhtumeid seoses kõrgemate ametnikega, kelle vastu esitatud ametlikud vägistamissüüdistused on lahendamata;

14.  kutsub komisjoni üles tegema koostööd India ametivõimudega, et abistada neil välja töötada kooskõlastatud meetmeid võitluseks soopõhise vägivalla, eelkõige seksuaalvägivalla vastu, sealhulgas rakendamaks ÜRO naistevastase vägivallaga võitlemise kampaania UNiTE soovitusi; kutsub ÜRO naiste olukorra komisjoni üles arutama 2013. aasta märtsis toimuval 47. istungil olukorda, kus naistevastane vägivald võtab eriomase vormi tingimustes, kus sugu ja kastisüsteem ristuvad;

15.  peab väga murettekitavaks Indias laial levinud vägivalda dalitite ehk nn puutumatute hulka kuuluvate naiste ja tütarlaste vastu, sealhulgas seksuaalvägivalda kõrgematesse kastidesse kuuluvate meeste poolt, samuti on mures selliste vägivallaaktide toimepanijate karistamatuse äärmiselt kõrge taseme pärast; kutsub India valitsust üles käsitama kõiki seksuaalvägivalla juhtumeid võrdväärselt ning selliseid juhtumeid võrdselt, õiglaselt, läbipaistvalt ja kiiresti uurima ning kohtu alla andma;

16.  rõhutab, et ühtegi inimest ei tohiks sundida abielluma vastu tahtmist või teda selleks survestades või sundides; rõhutab, et ühtegi ohvrit ei tohiks sundida abielluma teda rünnanuga ning et ühiskond talle sellist survet ei avaldaks, tuleks ohvrit täiendavalt abistada;

17.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et aastatuhande arengueesmärkide täitmise nimel jätkaks EL ka pärast 2013. aastat sihtotstarbelise valdkondliku abi andmist Indias lähtuvalt järgmisest mitmeaastasest finantsraamistikust ja järgmisest riigistrateegia dokumendist; on veendunud, et see abi peaks hõlmama sotsiaalsektori toetust naiste tervishoiule ja haridusele, häid tavasid valitsemises, otsuste tegemisel ja arengus, sh meetodeid teenuste paremaks osutamiseks, et vähendada vaesust, tegeleda sooküsimuste, institutsionaalsete reformide ja avaliku sektori valitsemisega;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi liikmesriikide valitsustele, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, India presidendile, valitsusele ja parlamendile, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste edendamise ja kaitse allkomisjoni ning ÜRO naiste olukorra komisjoni esimeestele, ÜRO peadirektorile naisküsimustes ja naistevastase vägivalla küsimusega tegelevale ÜRO eriesindajale.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0512. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0126. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0503.