(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0425),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0198/2011),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 28. märtsi 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 4. mai 2012. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 37,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ning arengukomisjoni, eelarvekomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0008/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  tuletab meelde oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel(3); kordab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus on vaja piisavalt lisavahendeid, et liit saaks ellu viia oma olemasolevad poliitilised prioriteedid, täita Lissaboni lepingus sätestatud uued ülesanded ning reageerida ootamatutele sündmustele; palub nõukogul, juhul kui ta seda seisukohta ei jaga, määratleda selgelt need poliitilised prioriteedid või projektid, mis võiks täiesti kõrvale jätta, hoolimata nende tõendatud lisandväärtusest Euroopa jaoks;

3.  juhib tähelepanu asjaolule, et ettepaneku hinnanguline finantsmõju on vaid seadusandjale suunatud soovitus ning seda ei saa kindlaks määrata enne, kui jõutakse kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 181, 21.6.2012, lk 183. (2) ELT C 225, 27.7.2012, lk 20. (3) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 89.

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust(2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3)

ning arvestades järgmist:

(1)  Nõukogu määrusega (EÜ) nr 2371/2002(4) kehtestati ühenduse süsteem kalavarude kaitsmiseks ja säästvaks kasutamiseks ühise kalanduspoliitika raames.

(2)  Ühise kalanduspoliitika reguleerimisala laieneb mere bioloogiliste ressursside kaitsele ning neile suunatud kalanduse majandamisele ja kasutamisele. Lisaks laieneb ühise kalanduspoliitika reguleerimisala seoses selle eesmärke toetavate turu- ja finantsmeetmetega magevee bioloogilistele ressurssidele ja vesiviljeluselevesiviljelustegevustele, samuti kalandus- ja vesiviljelustoodete töötlemisele ja turustamisele, kui see toimub liikmesriikide territooriumil või liidu vetes, k.a kalalaevadel, mis sõidavad kolmanda riigi lipu all ja on seal registrisse kantud, või Euroopa Liidu kalalaevadel või kui seda teevad liikmesriikide kodanikud, ilma et see piiraks lipuriigi esmavastutust ning järgides ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 117 sätteid. [ME 2]

(3)  Ühine kalanduspoliitika peaks tagama pikaajaliste jätkusuutlike majandus-, keskkonna-pikaajalise keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalsete tingimustesotsiaalse jätkusuutlikkuse toetamise kalapüügi ja vesiviljelustegevuste kaudu. Lisaks peaks ühine kalanduspoliitika toetama tootlikkuse kasvu,hõlmama eeskirju liitu imporditud toodete jälgitavuse, ohutuse ja kvaliteedi, kalandussektoris tegutsejate rahuldavat elatustaset, stabiilseid turgusid,rahuldava elatustaseme, toiduga kindlustatuse ja stabiilsete turgude tagamise kohta, tagama ressursside kättesaadavuse ning tarnete jõudmise tarbijani mõistliku hinna eest. [ME 3]

(4)  Liit on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguste konventsiooni (Unclos)(5) lepinguosaline ning ta on ratifitseerinud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguste konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete 4. augusti 1995. aasta rakenduskokkuleppe (ÜRO kalavarude kokkulepe)(6). Ta on ka heaks kiitnud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 24. novembri 1993. aasta kokkuleppe, millega edendatakse rahvusvaheliste kaitse- ja majandamismeetmete järgmist avamerekalalaevadel (FAO meetmete järgimise kokkulepe)(7). Nende rahvusvaheliste õigusaktide sätetes on olulisel kohal kaitsekohustused, sh kaitse- ja majandamismeetmete võtmise kohustused, mille eesmärk on säilitada või taastada mereressursid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel niihästi riikliku jurisdiktsiooni alla kuuluvates merepiirkondades kui ka avamerel ning teha sel eesmärgil koostööd muude riikidega; samuti kohustused, mis on seotud ettevaatusprintsiibi ulatusliku kohaldamisega kalavarude kaitse, majandamise ja kasutamise suhtes ning kaitse- ja majandamismeetmete järgimise tagamisega juhul, kui mereressursid asuvad erineva õigusliku seisundiga merepiirkondades, ning merede muu õiguspärase kasutamisega seotud kohustused. Ühine kalanduspoliitika peaks toetama nimetatud rahvusvaheliste õigusaktidega liidule pandud kohustuste täitmist. Liikmesriigid peaksid ühise kalanduspoliitika raames kaitse- ja majandamismeetmeid vastu võttes tegutsema täielikus kooskõlas eespool osutatud rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevate rahvusvaheliste kaitse- ja koostöökohustustega.

(5)  Johannesburgis 2002. aastal peetud säästva arengu tippkohtumisel kohustusid Euroopa Liit ja tema liikmesriigid võitlema mitmete kalavarude jätkuva vähenemise vastu. Seetõttu tuleks liidul täiustada oma ühist kalanduspoliitikat, seades selle prioriteediks mere bioloogiliste ressursside kasutamistasemete tagamise, mis võimaldaksid varusid taastada ja hoidatagades ühe prioriteedina, et aastaks 2015 kehtestataks kalastussuremus tasemel, mis kindlustaks püütavate varude populatsioonidevõimaldaks hiljemalt 2020. aastaks kalavarude taastamise tasemel, mis on kõrgem maksimaalse jätkusuutliku saagikuse aastaks 2015tagamiseks vajalikust, ja võimaldaks kogu taastunud kalavaru säilitamise sellel tasemel. Teadusliku teabe vähesuse puhul võib osutuda vajalikuks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse asendajate kasutamine. [ME 5]

(5a)  ÜRO mereõiguse konventsioonis sätestatud maksimaalne jätkusuutlik saagikus on kalavarude majandamise eesmärk, mis on olnud liidu jaoks õiguslikult siduv alates konventsiooni ratifitseerimisest 1998. aastal. [ME 6]

(5b)  Ainuke viis tagada, et kalandus muutub pikemas perspektiivis elujõuliseks ega sõltu riigi toetusest, on kehtestada kalastussuremuse määrad madalamal tasemetest, mis tagavad maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks vajalike kalavarude säilimise. [ME 232]

(5c)  Mitmeaastased kavad peaksid olema peamine vahend selle tagamiseks, et aastaks 2015 kehtestatakse kalastussuremus tasemel, mis peaks võimaldama hiljemalt 2020. aastaks kalavarude taastamise tasemel, mis on kõrgem maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust, ja võimaldama kogu taastunud kalavaru säilitamise sellel tasemel. Ainult nimetatud tähtaegadeks võetavate selgete ja siduvate kohustustega on võimalik tagada, et meetmed võetakse viivitamata ja varude taastamisprotsessi ei lükata enam edasi. Mis puudutab varusid, mille puhul mitmeaastast plaani ei ole veel vastu võetud, on oluline tagada, et neile varudele kalapüügivõimalusi kehtestades järgiks nõukogu täielikult ühise kalanduspoliitika eesmärke.[ME 7]

(5d)  Mitmeaastaste kavade puhul peaks olema võimalik ka see, et need sisaldavad sätteid, millega piiratakse taastunud varude lubatud kogupüügi aastaseid kõikumisi, et luua kalandussektorile stabiilsemaid tingimusi. Mainitud kõikumiste täpsed piirid tuleks mitmeaastastes kavades kindlaks määrata. [ME 8]

(5e)  Maksimaalset jätkusuutlikku saagikust puudutavaid majandamisotsuseid tehes tuleks mitme liigiga püügipiirkondades arvestada, et on raske korraga püüda kõiki varusid mitme liigiga püügipiirkonnas maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel, kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et väga raske on vältida nn soovimatute liikide nähtust kasutatavate püügivahendite selektiivsuse suurendamisega. Sellistel juhtudel tuleks sobiva kalastussuremuse kohta paluda nõuandeid ICESilt ning kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteelt (STECF). [ME 9]

(5f)  Liit ja liikmesriigid peaksid tagama, et kui kalapüügivõimalusi tuleb üleminekuperioodil maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks märkimisväärselt vähendada, kohaldatakse piisavaid sotsiaalseid ja finantsmeetmeid, et säilitada tootmisahelas piisavalt ettevõtteid saavutamaks maksimaalse jätkusuutliku saagikuseni jõudmisel tasakaal laevastiku püügivõimsuse ja kättesaadavate varude vahel. [ME 10]

(6)  Kalanduse ülesanded on sätestatud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osalisriikide konverentsi otsuses aastaid 2011–2020 hõlmava bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kava(8) kohta, ühine kalanduspoliitika peaks tagama sidususe Euroopa Ülemkogu poolt heaks kiidetud bioloogilise mitmekesisuse eesmärkidega(9) ning komisjoni teatises „Meie elukindlustus, meie looduslik kapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020”(10) ette nähtud ülesannetega, olles eelkõige suunatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi saavutamisele aastaks 2015.

(7)  Mere bioloogiliste ressursside jätkusuutlik kasutamine peaks alati põhinema Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 191 lõike 2 esimeses lõigus osutatud ettevaatusprintsiibi rakendamisel, võttes arvesse kättesaadavaid teaduslikke andmeid. [ME 12]

(8)  Ühine kalanduspoliitika peaks toetama merekeskkonna kaitset ja kõikide kaubanduslikul eesmärgil kasutatavate liikide jätkusuutlikku majandamist, eriti aga hea keskkonnaseisundi saavutamist hiljemalt 2020. aastaks, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv)) artikli 1 lõikes 1(11). [ME 13]

(8a)  Ühine kalanduspoliitika peaks ka aitama varustada liidu turgu kõrge toiteväärtusega toiduga, vähendada siseturu sõltuvust toiduainetest ning otseselt ja kaudselt soodustada töökohtade loomist ja majandusarengut rannikupiirkondades. [ME 14]

(9)  Kalavarude majandamises tuleks kasutusele võtta ökosüsteemipõhine lähenemisviis, püügitegevuse keskkonnamõjusid tuleks piirataaitamaks tagada, et inimtegevuse mõju mere ökosüsteemile vähendataks miinimumini ning soovimatu püük tuleks vähendadaet soovimatut püüki ennetataks, vähendataks miinimumini ja võimaluse korral see lõpetataks ning et järk-järgult lõpetadasaavutataks olukord, kus kogu püütud saak lossitakse. [ME 15]

(10)  Hea juhtimistava põhimõtete järgimine ühises kalanduspoliitikas on oluline. Need põhimõtted hõlmavad otsuste tegemist parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete põhjal, sidusrühmade laiaulatuslikku kaasamist ja perspektiivide pikaajalisust. Ühise kalanduspoliitika edukas juhtimine sõltub ka liidu, riikide, piirkondlike ja kohalike tasandite kohustuste täpsest määratlemisest ning kokkusobivusest ja sidususest liidu muude poliitikate raames võetavate meetmetega.

(11)  Ühine kalanduspoliitika peaks võimaluse korral igati arvestama loomatervishoiu, loomade heaolu ning toidu ja sööda ohutusega.

(12)  Ühise kalanduspoliitika rakendamisel tuleks arvesse võtta selle vastastoimet muude liidu meetmetega merenduspoliitika valdkonnas, mis sisalduvad integreeritud merepoliitikas,(12)ning see peaks üldiselt olema kooskõlas liidu muude poliitikavaldkondadega, tunnistades, et kõik Euroopa ookeanide ja meredega seotud küsimused on omavahel seotud, sealhulgas ka mereala ruumiline planeerimine. Läänemerd, Põhjamerd, Keldi merd, Biskaia lahte ja Ibeeria rannikut, Vahe- ja Musta mere merepiirkondi hõlmavate mitmesuguste valdkondlike poliitikate sidusus ja integratsioon tuleks tagada nende juhtimise kaudu. [ME 17]

(13)  Liidu kalalaevadel peaks olema võrdne juurdepääs liidu vetele ja varudele, mille suhtes kohaldatakse ühise kalanduspoliitika eeskirju.

(14)  Praegu kehtivad eeskirjad, millega piiratakse juurdepääsu kalavarudele liikmesriikide 12 meremiili laiuses vööndis, on toiminud rahuldavalt ning soodustanud kalavarude kaitset, piirates püügikoormust liidu vete kõige tundlikumas osas. Need eeskirjad on alles hoidnud ka traditsioonilised püügitegevused, millest sõltub väga suurel määral teatavate rannikukogukondade sotsiaalne ja majanduslik areng. Nimetatud eeskirjade kohaldamist tuleks seetõttu jätkata ja neid tuleks võimaluse korral tugevdada, et anda eelisjuurdepääs väikesemahulise, käsitööndusliku või rannapüügiga tegelevatele kaluritele. [ME 18]

(14a)  Väikesemahulise kalapüügi määratlust tuleb laiendada ning lisaks laeva suurusele võtta arvesse tervet rida kriteeriume, sealhulgas valdavaid ilmastikutingimusi, püügiviiside mõju mereökosüsteemile, merel viibimise aega ja kalavarusid kasutava majandusüksuse omadusi. Eriti tuleks tunnustada ja toetada kalandusest sõltuvaid kaugemaid väikesaari, seda nii rahaliselt kui ka neile lisavahendite eraldamise abil, et võimaldada neil tulevikus püsima jääda ja edukas olla.[ME 19]

(15)  Erikaitse alla tuleks jätta mere bioloogilised ressursid Assooride, Madeira ja Kanaari saarte ümbruses, sest need aitavad säilitada nimetatud saarte kohalikku majandust ja avaldavad mõju saarte struktuurilisele, sotsiaalsele ja majanduslikule olukorrale. Seetõttu peaksid alles jääma piirangud, mille kohaselt võivad teatavaid püügitegevusi kõnealustes vetes teostada üksnes Assooride, Madeira ja Kanaari saarte sadamates registreeritud kalalaevad.

(16)  Mere bioloogiliste ressursside säästva kasutamise eesmärki on võimalik tõhusamalt saavutada, kui kalavarude majandamises kasutatakse mitmeaastast lähenemisviisi. Selleks peaksid liikmesriigid, tehes tihedat koostööd avaliku sektori asutuste ja piirkondlike nõuandekomisjonidega, looma ka kohalikul tasandil jätkusuutlikkuseks vajalikud tingimused, mille puhul peetakse esmatähtsaks erinevate püügikohtade eripära kajastavate mitmeaastaste kavade kehtestamist. See oleks saavutatav piirkondlikul tasandil võetavate ühiste meetmete abil ja siduvamal viisil otsustamismenetluste abil, millega kaasneb mitmeaastaste kavade koostamine. [ME 20]

(17)  Mitmeaastased kavad peaksid võimaluse korral hõlmama mitmesuguseid kalavarusid, kui neid varusid kasutatakse ühiselt. Mitmeaastased kavad peaksid looma aluse kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisele ja neis tuleks sätestada asjaomaste varude ja mere ökosüsteemide jätkusuutliku kasutamise koguseliselt mõõdetavad ülesanded, määratledes selgelt ajalised raamid ja kaitsemehhanismid ettenägematute arengute puhuks. Asjaomaste kalavarude ja mereökosüsteemide säästva kasutamise soodustamiseks tuleks mitmeaastastes kavades juhinduda ka täpselt määratletud majandamiseesmärkidest. Seal, kus majandamisstsenaariumid võivad avaldada asjaomastele piirkondadele sotsiaal-majanduslikku mõju, tuleks kõnealuste kavade vastuvõtmisel konsulteerida kalandusettevõtjate, teadlaste ja institutsiooniliste partneritega.[ME 21]

(18)  Vaja on meetmeid, mis aitaksid langetada praegust soovimatu püügi ja vette tagasi laskmise kõrget taset ja kaotaksid need hoopis. Seda seetõttu, et soovimatu püük jajärk-järgult kaotada vette tagasi laskmist. Kahjuks on varasemate õigusaktidega kohustatud kalureid sageli väärtuslikke varusid vette tagasi laskma. Vette tagasi laskmine on tõsine varude raiskamine, millel on negatiivne mõju mere bioloogiliste ressursside ja mere ökosüsteemide jätkusuutlikule kasutamisele ning kalanduse finantsalasele elujõulisusele. Kõikide majandatavate kalavarude suhtes, mis on püütud liidu vetes või liidu laevadega, tuleks kehtestada lossimiskohustus ja seda järk-järgult rakendada. Meetmete ja stiimulite väljatöötamisel, edendamisel ja toetamisel tuleks eelistada neid, mille eesmärk on esmajoones soovimatu püügi vältimine.[ME 22]

(18a)  Kohustus kogu saak lossida tuleks seada iga püügipiirkonna puhul eraldi. Kaluritel peaks olema lubatud jätkata selliste liikide vette tagasi laskmist, kellel on parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete kohaselt kõnealuse püügipiirkonna jaoks kindlaksmääratud tingimustel merre tagasi laskmisel kõrge ellujäämismäär.[ME 23]

(18b)  Et muuta kohustus kogu saak lossida toimivaks ning leevendada iga-aastase püügi vahelduva koostise mõju, peaks liikmesriikidel olema lubatud teatud protsendi ulatuses kvoote aastate vahel üle kanda.[ME 24]

(19)  Ettevõtja ei tohiks saada soovimatu saagi lossimisest täieulatuslikku majandustulu. Kalavarude kaitse seisukohalt alamõõduliseks liigitatud lossitud kalasaagi kasutus peaks olema piiratud ning seda ei tohiks müüa inimtoiduks. Igal liikmesriigil peaks olema võimalik otsustada, kas ta soovib lubada lossitud kala tasuta jaotamist heategevuslikul otstarbel. [ME 25]

(20)  Kalavarude kaitse ning laevastike ja kalanduse kohandatavuse eesmärgil tuleks teatavatele tehnilistele meetmetele kehtestada selged eesmärgid ning valitsemistasandid tuleks viia vastavusse majandamisvajadustega. [ME 26]

(21)  Kalavarudele, millede suhtes ei ole kehtestatud mitmeaastaseid kavasid, tuleks kehtestada maksimaalset jätkusuutlikku saagikust tagavad kasutusmäärad saagi ja/või püügikoormuse piirnormide kasutuselevõtu teel. Kui ei ole piisavalt andmeid, tuleks püügipiirkondi majandada asendusväärtuste standardite alusel. [ME 27]

(21a)  Liit peaks suurendama oma jõupingutusi tulemusliku rahvusvahelise koostöö ja kalavarude majandamise saavutamisel meredes, mis piirnevad nii liikmesriikide kui ka kolmandate riikidega, tagades vajaduse korral selliste piirkondade jaoks piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide loomise. Liit peaks eelkõige propageerima Musta mere piirkondliku kalavarude majandamise organisatsiooni loomist. [ME 28]

(22)  Pidades silmas kalanduse ühe osa ebakindlat majanduslikku seisundit ning teatavate rannikuäärsete kogukondade sõltuvust kalapüügist, on vaja tagada püügitegevuse suhteline stabiilsus püügivõimaluste eraldamise läbi liikmesriikidele, kusjuures aluseks võetakse iga liikmesriigi prognoositav osa varudest. [ME 29]

(23)  Selline püügitegevuse suhteline stabiilsus, mis oleneb varude bioloogilise seisundi ajutisusest, peaks kaitsma kalandusest ja sellega seotud tegevusaladest suuresti sõltuvate piirkondade kohaliku elanikkonna erivajadusi, nagu on otsustatud nõukogu 3. novembri 1976. aasta resolutsioonis, milles käsitletakse alates 1. jaanuarist 1977 ühenduses moodustatava 200 meremiili laiuse kalastusvööndi teatavaid välisaspekte,(13) ja eelkõige selle VII lisas. Seetõttu tuleb eesmärgiks seatud suhtelist stabiilsust mõista selles tähenduses.

(24)  Liikmesriikidel peaks olema võimalik esitada komisjonile põhjendatud taotlusi meetmete väljatöötamiseks ühise kalanduspoliitika raames, mis aitaksid liikmesriikidel vastu võtta meetmeid oma kohustuste täitmiseks, mis seoses erikaitsealadega on sätestatud nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/147/EÜ (loodusliku linnustiku kaitse kohta)(14) artiklis 4 ja nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta)(15) artiklis 6 ning seoses merekaitsealadega direktiivi 2008/56/EÜ artikli 13 lõikes 4.

(25)  Komisjon peaks pärast asjaomaste nõuandekomisjonide ja liikmesriikidega konsulteerimist suutma vastu võtta erakorralisi meetmeid kalapüügist tulenevate tõsiste ohtude puhul, mis ohustavad mere bioloogiliste ressursside kaitset või mere ökosüsteemi, ja nõuavad viivitamatut tegutsemist. Meetmed peaksid olema seotud kindlate tähtaegadega ning kehtima kindlaksmääratud aja jooksul. [ME 30]

(26)  Ühise kalanduspoliitika rakendamiseks peaks liikmesriikidel pärast asjaomaste nõuandekomisjonide ja sidusrühmade seisukohtade nõuetekohast arvessevõtmist olema võimalik vastu võtta kaitse- ja tehnilisi meetmeid, mis aitaksid neil poliitika elluviimisel paremini arvesse võtta eri merealade ja konkreetsete kalapüügipiirkondade tegelikke olusid ja eripära ning suurendaksid poliitikast kinnipidamist. [ME 31]

(26a)  Liikmesriike tuleks julgustada tegema üksteisega piirkondlikul tasandil koostööd.[ME 32]

(27)  Liikmesriikidel peaks olema lubatud oma 12 meremiili laiuses vööndis vastu võtta kõik liidu kalalaevade suhtes kohaldatavad kaitse- ja majandamismeetmed juhul, kui kohaldatavad meetmed ei ole liidu muude liikmesriikide kalalaevade suhtes diskrimineerivad ja kui kohaldamisele on eelnenud nõustamine ning kui liit ei ole vastu võtnud kõnealuses 12 meremiili laiuses vööndis kaitset ja majandamist käsitlevaid erimeetmeid.

(28)  Liikmesriikidel peaks olema lubatud vastu võtta liidu vete kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevaid meetmeid, mida nad kohaldavad üksnes oma lipu all sõitvate liidu kalalaevade suhtes.

(28a)  Juurdepääs püügipiirkondadele peaks põhinema läbipaistvatel ja objektiivsetel ökoloogilistel ja sotsiaalsetel kriteeriumidel, mis aitaks edendada vastutustundlikku kalapüüki eesmärgiga toetada neid ettevõtjaid, kelle kalapüük kahjustab kõige vähem keskkonda ja kes toovad ühiskonnale suurimat tulu. [ME 234]

(29)  Ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi, mis hõlmab enamikku ühise kalanduspoliitika kohaselt majandatavatest kalavarudest, tuleks rakendada hiljemalt 31. detsembriks 2013 kõikide 12-meetriste ja pikemate kalalaevade suhtes ning kõikide muude veetavate püünistega püüdvate laevade suhtes. Liikmesriigid võivad ülekantavatest püügikontsessioonidest vabastada kuni 12-meetri pikkused laevad, v.a veetavaid püüniseid kasutavad laevad. Selline süsteem peaks aitama kaasa kalandussektori algatatud kalalaevastike vähendamisele, lisaks peaks see parandama majandustulemusi, andes samal ajal liikmesriigile tema iga-aastaste kalapüügivõimaluste jaoks õiguskindla ja tema ainupädevusse kuuluva ülekantava püügikontsessiooni. Kuna mere bioloogilised ressursid on ühisvara, peaksid ülekantavad püügikontsessioonid andma liikmeriikidele üksnes iga-aastastest kalapüügivõimalustest osasaamise õiguse, mida saaks kehtestatud eeskirjade kohaselt tühistada. [ME 33]

(29a)  Igal liikmesriigil peaks subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt olema võimalik valida, millise meetodi alusel ta talle määratud kalapüügivõimalusi eraldab, ilma et kehtestataks eraldamissüsteem liidu tasandil. Sel viisil on liikmesriikidel võimalik soovi korral luua ülekantavate püügikontsessioonide süsteem – või seda mitte teha. [ME 37]

(30)  Kalapüügivõimaluste haldamise detsentraliseerimiseks koos kalandusvaldkonna vastutuse suurendamisega ja selle tagamiseks, et kalandusvaldkonnas tegutsemise lõpetanud kalurid ei vajaks toimetulekuks ühise kalanduspoliitika raames antavat riiklikku rahalist abi, peaksid püügikontsessioonid olema ülekantavad ja renditavad. [ME 35]

(31)  Mõningate väikesemahulise püügiga tegelevate laevastike eriomadused ja sotsiaalmajanduslik haavatavus õigustavad ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi kohaldamist üksnes suurte laevade suhtes. Ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi tuleks kasutada kalavarude puhul, mille püüdmiseks on eraldatud kalapüügivõimalused.[ME 36]

(31a)  Komisjon peaks hindama kalalaevastikke, et saada usaldusväärseid andmeid liigse püügivõimsuse täpse taseme kohta liidu tasandil, mis võimaldaks esildada asjakohaseid ja sihipäraseid instrumente selle vähendamiseks. [ME 34]

(31b)  Kalalaevastike registrite hindamiseks ja püügivõimsuse ülempiiride kontrollimiseks tuleks kehtestada siduv süsteem tagamaks, et kõik liikmesriigid järgivad neile määratud püügivõimsuse ülempiire, ning tõhustamaks kalanduse kontrollisüsteemi, et püügivõimsus oleks kohandatud kättesaadavate varudega. [ME 38]

(32)  Ülekantavate püügikontsessioonide süsteemist väljaspool tegutsevate liidu kalalaevade suhtes peaks olema lubatud kohaldadaMõnel juhul peavad liikmesriigid siiski võtma erimeetmeid, et võrdsustada liidu kalalaevade arvoma püügivõimsus kättesaadavate varudega. Nende meetmetega määrataks kindlaks kohustuslikud laevastiku püügivõimsuse ülempiirid ja kehtestataks riiklikud laevastiku koosseisu arvamise / koosseisust väljaarvamise kavad seoses Euroopa Kalandusfondi raames riigiabi toel tegevuse lõpetamisega.Seetõttu tuleks hinnata iga varu ja piirkonna võimsust liidus. Hindamine peaks põhinema ühtsetel suunistel. Igal liikmesriigil peaks olema võimalik valida meetmeid ja instrumente, mida ta soovib vastu võtta, et vähendada liigset püügivõimsust. [ME 39]

(33)  Liikmesriigid peaksid registreerima minimaalsed andmed nende lipu all sõitvate liidu kalalaevade omaduste ja tegevuse kohta. Need andmed tuleks komisjonile kättesaadavaks muuta, et komisjon saaks teostada liikmesriikide laevastike suuruse seiret.

(34)  Kalavarude majandamiseks parimate kättesaadavatetäielike ja täpsete teaduslike nõuannete põhjal on vaja ühtlustatud, usaldusväärseid ja täpseid andmekogumeid. Seetõttu peaksid liikmesriigid koguma andmeid laevastike ja nende püügitegevuse kohta, eriti bioloogilisi andmeid püügi, sealhulgas ka vette tagasi laskmise kohta ning teavet kalavarusid käsitlevate uuringute ja püügitegevuse võimaliku mõju kohta mere ökosüsteemile. Komisjon peaks soodustama andmete ühtlustamiseks vajalikke tingimusi, et edendada ökosüsteemipõhist varude tõlgendamist.[ME 40]

(35)  Koguda tuleks ka kõikide kalandussektoris, vesiviljeluses ning kalandus- ja vesiviljelustooteid töötlevas tööstuses tegutsevate mis tahes suurusega ettevõtjate majanduslikku hindamist hõlbustavaid ning nende tööstusharude tööhõivealaseid suundumusi kirjeldavaid andmeid, samuti andmeid niisuguste arengute mõju kohta kalapüügiga tegelevatele kogukondadele. [ME 41]

(36)  Liikmesriigid peaksid haldama kogutud andmeid liidu mitmeaastase kava alusel, muutes need kättesaadavaks teaduslike andmete lõppkasutajatele ning edastades asjaomased tulemused sidusrühmadele. Piirkondlikud asutused peaksid andmete kogumises aktiivsemalt osalema. Liikmesriigid peaksid andmete kogumise kooskõlastamiseks tegema omavahel koostööd. Liikmesriigid peaksid andmete kogumisel tegema vajaduse korral koostööd sama merepiirkonna kolmandate riikidega, kasutades selleks võimaluse korral sel eesmärgil loodud piirkondlikku asutust, järgides rahvusvahelise õiguse ja eelkõige ÜRO mereõiguse konventsiooni sätteid. [ME 42]

(37)  Poliitikale orienteeritud kalandusteadust tuleks tugevdada kalanduse teaduslike andmete kogumisega riiklikul tasemel, sõltumatute teadusuuringute ja innovatsiooni kavadega, mis on kooskõlastatud muude liikmesriikidega, ning liidu teadusuuringuid ja innovatsiooni käsitlevate raamdokumentidega ning vajaliku andmete ühtlustamise ja süstematiseerimisega, mille peab läbi viima komisjon. [ME 43]

(38)  Liit peaks edendama ühise kalanduspoliitika eesmärke rahvusvahelisel tasandil. Selleks peaks liit tegema jõupingutusi rahvusvaheliste kalavarude kaitse ja säästva majandamise piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonide toimivuse parandamiseks, edendades teaduspõhiste otsuste vastuvõtmist, nõuete järgimise parandamist, läbipaistvuse jasuurendamist, tagades sidusrühmade tulemusliku osalemise suurendamist ning võideldes ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga. [ME 44]

(39)  Jätkusuutlike kalanduskokkulepete sõlmimine kolmandate riikidega peaks tagama, et liidu kalapüük kolmanda riigi vetes põhineb parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel ja tagab mere bioloogiliste ressursside jätkusuutliku kasutamise ja kaitse, järgides samaaegselt ÜRO mereõiguse konventsioonis osutatud ülejäägi põhimõtet. Need lepingud, milles nähakse ette juurdepääsuõigus vastutasuks liidu rahalise toetuse eest, peaksid aitama luua kvaliteetse teaduslike andmete kogumise süsteemi ja kvaliteetse majandamisraamistiku, mis tagaks eelkõige tõhusate seire-, kontrolli- ja järelevalvemeetmete võtmise. [ME 45]

(40)  Inimõiguste klausli sisseviimine jätkusuutlikesse kalanduskokkulepetesse peaks toimuma täielikus kooskõlas liidu arengupoliitika üldiste eesmärkidega.

(41)  Jätkusuutlike kalanduskokkulepete oluliseks elemendiks peaks olema inimõiguste ülddeklaratsioonis ja muudes asjakohastes rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates dokumentides sätestatud demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamine ning seda tuleks reguleerida inimõigusi käsitlevas erisättes.

(41a)  Arvestades tõsist probleemi piraatlusega, mis mõjutab kahe- või mitmepoolsete kokkulepete alusel kolmandate riikide vetes kalastavaid liidu laevu, ning niisuguste laevade erilist kaitsetust piraatluse vastu, tuleks tugevdada nende kaitseks võetavaid meetmeid ja korraldatavaid operatsioone.[ME 46]

(42)  Vesiviljelus peaks toetama toidu jätkusuutlikku tootmist kogu liidu piires, tagades pikaajalise toiduga kindlustatuse ja varustatuse, samuti majanduskasvu ja tööhõive Euroopa kodanikele ning toetades kogu maailmas üha kasvavat nõudlust veeandide järele. [ME 47]

(43)  Komisjoni poolt 2009. aastal vastu võetud Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegias,(16) mida tervitas ja toetas nõukogu ning mille kiitis heaks Euroopa Parlament, viidati vesiviljeluse jätkusuutliku arengu aluseks oleva ühtlustatud raamistiku loomise ja edendamise vajadusele.

(44)  Ühine kalanduspoliitika peaks toetama aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu Euroopa 2020. aasta strateegiat ning aitama saavutada nimetatud strateegias(17) kavandatud eesmärke.

(45)  Liidus mõjutavad vesiviljelust väga erinevad riigipiire ületava mõjuga tingimused, sealhulgas lubade väljastamine ettevõtjatele, ning seetõttu tuleks välja töötada liidu strateegilised suunised riiklike strateegiate koostamise kohta, mis toetaksid arendustegevust ja innovatsiooni ning ergutaksid majanduslikku aktiivsust, tegevuste mitmekesistamist ja parandaksid elukvaliteeti ranniku- ja maapiirkondades, samuti tuleks välja töötada mehhanismid talitluspidevuse, liidu vetele ja muudele aladele juurdepääsu ning litsentsimisega seotud halduskoormuse kergendamise alase teabe ja parimate tavade vahetamiseks liikmesriikide vahel riiklike meetmete kooskõlastamise avatud meetodi abil.

(46)  Vesiviljeluse spetsiifilisuse tõttu on vaja nõuandekomisjoni, kes konsulteeriks sidusrühmadega vesiviljelust mõjutada võivates liidu poliitika küsimustes.

(46a)  Arvestades äärepoolseimate piirkondade eritunnuseid, eelkõige nende geograafilist eraldatust ja kalanduse tähtsust nende majanduses, tuleks luua äärepoolseimate piirkondade nõuandekomisjon, mis koosneb kolmest sektsioonist (Atlandi ookeani lääneosa, Atlandi ookeani idaosa ja India ookeani merepiirkonnad). Kõnealuse nõuandekomisjoni üks eesmärk peaks olema aidata kaasa kogu maailmas ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võetavatele meetmetele. [ME 48]

(47)  Liidu kalandus- ja vesiviljelussektori konkurentsivõimet on vaja tugevdada ning sektori tootmis- ja turustustegevuse juhtimine vajab lihtsustamist. Seda tuleks teha tagades kaubandussuhetes kolmandate riikidega vastastikkuse põhimõtte järgimise, et luua liidu turul kõigile võrdsed tingimused mitte ainult püügipiirkondade jätkusuutlikkuse, vaid ka sanitaarkontrolli seisukohast; kalandus- ja vesiviljelustoodete ühine turukorraldus peaks tagama ühtlustatud raamistiku kõigile, nii liidust kui ka kolmandatest riikidest päritliidus turustatavatele kalandus- ja vesiviljelustoodetele, võimaldama tarbijatel teha jälgitavuse alusel teadlikumaid valikuid ning toetama vastutustundlikku tarbimist, samuti peaks seening parandama majandusalast teavet ning arusaamist liidu turgude toimimisest kogu tarneahela ulatuses. Käesolevas määruses peaks ühist turukorraldust käsitlev osa hõlmama sätteid, mille kohaselt tuleks kalandus- ja vesiviljelustoodete impordi puhul järgida rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalseid standardeid ja keskkonnanorme.[ME 49]

(48)  Ühise turukorralduse rakendamine peaks toimuma kooskõlas liidu rahvusvaheliste kohustustega, eriti kui need tulenevad Maailma Kaubandusorganisatsiooni sätetest. Ühises kalanduspoliitikas edu saavutamine nõuab kontrolli, inspekteerimise ja jõustamise tõhusat süsteemi, mis hõlmab võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga. Selle valdkonna kehtivaid õigusakte tuleks rakendada tulemuslikult ning liidu kontrolli, inspekteerimise ja jõustamise süsteem peaks vastama ühise kalanduspoliitika eeskirjadele. [ME 50]

(49)  Liidu kontrolli, inspekteerimise ja jõustamise süsteemi raames tuleks edendada kaasaegsete ja tulemuslike tehnoloogiate kasutamist. Liikmesriikidel või komisjonil peaks olema võimalus läbi viia uute kontrollitehnikate ja andmehaldussüsteemide katseprojekte. [ME 51]

(50)  Selleks, et tagada asjaomaste ettevõtjate kaasamine liidu kontrolli, inspekteerimise ja jõustamise süsteemi, peaks liikmesriikidel olema õigus nõuda, et nende lipu all sõitvate 12-meetriste ja pikemate liidu kalalaevade kalalaevatunnistuste omanikudnende operaatorid osaleksid proportsionaalselt süsteemi käigushoidmisega seotud operatiivkulude katmises. [ME 196]

(51)  Liikmesriigid ei suuda piisavalt täita ühise kalanduspoliitika eesmärke kalandussektori ja selle juhtimise arendamises tekkivate probleemide ning liikmesriikide rahaliste vahendite piiratuse tõttu. Seetõttu tuleks nende eesmärkide saavutamist toetada liidu mitmeaastase rahalise abi andmisega ühise kalanduspoliitika prioriteetsetele valdkondadele ning see abi peaks lähtuma konkreetsete liikmesriikide kalandusvaldkondade eripärast. [ME 52]

(51a)  Liidu rahaline abi peaks hõlbustama avalike kaupade ja teenuste arendamist kalandussektoris, eeskätt peaks see toetama kontrolli ja järelevalve meetmeid, teabe kogumist, teadus- ja arendustegevust terve mereökosüsteemi tagamiseks. [ME 245]

(52)  Liidu rahalise abi saamine peaks sõltuma sellest, kas liikmesriigid ja ettevõtjad, sh laevaomanikud, järgivad ühist kalanduspoliitikat. Seega, kui liikmesriigid ei ole järginud ühise kalanduspoliitika eeskirju või kui ettevõtjad on neid eeskirju tõsiselt rikkunud, sellise rahalise abi andmine katkestatakse või peatatakse või korrigeeritakse selle andmist. [ME 53]

(53)  Ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamisel on andnud häid tulemusi dialoogi pidamine sidusrühmadega. Võttes arvesse tingimuste erinevust liidu vetes ja ühise kalanduspoliitika suunatust piirkonnastumisele, peaksid nõuandekomisjonid tegutsema selle nimel, et kasutada ühises kalanduspoliitikas ära kõikide sidusrühmade teadmised ja kogemused, eeskätt mitmeaastaste kavade koostamisel. [ME 54]

(54)  Näib asjakohane, et komisjonile antakse volitused võtta vastu delegeeritud õigusakte uue nõuandekomisjoni loomiseksArvestades äärepoolseimate piirkondade, vesiviljeluse ja sisevetekalanduse, turgude ning olemasolevate nõuandekomisjonide pädevusvaldkondade muutmiseks, võttes eelkõige arvesse Musta mere erilisi omadusieritunnuseid, on asjakohane luua igaühe jaoks neist uus nõuandekomisjon. [ME 55]

(55)  Ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks tuleks anda komisjonile volitus võtta ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte kalandusegaeesmärkidel, mis on seotud meetmete määratlemiseks, et leevendada püügitegevuse mõju kaitsealustes eripiirkondadesmere bioloogiliste ressursside kaitset või mereökosüsteemi ähvardava tõsise ohu leevendamisega tungiva kiireloomulisuse korral; kogu püütud saagi lossimise nõude kohandamistkohandamisega, et viia see kooskõlla liidu rahvusvaheliste kohustustega; kohustuste täitmatajätmise korral mitmeaastaste kavade või tehniliste meetmete raames võetavaid kaitsemeetmeid; laevastike püügivõimsuste ülempiiride ümberarvutamistvõetavate kaitsemeetmetega; liidu kalalaevade omaduste ja tegevuse kohta esitatavate andmete kindlaksmääramistkindlaksmääramisega; uute kontrollitehnikate ja andmehaldussüsteemide katseprojektide läbiviimise eeskirjade koostamist ja III lisas muudatuste tegemistkoostamise ning nõuandekomisjonide pädevusvaldkondade kindlaksmääramise ning nende koosseisu ja toimimise kohtatoimimisega. [ME 56]

(56)  On eriti oluline, et komisjon viiks delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist ette valmistades läbi asjakohaseid konsulteerimisi, sealhulgas ka ekspertide tasemel.

(57)  Komisjon peaks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise ja koostamise ajal tagama asjaomaste dokumentide üheaegse, õigeaegse ja asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(58)  Komisjonile tuleks anda rakendusvolitused, et tagada ühesugused tingimused tehniliste operatiivnõuete rakendamiseks kalalaevastiku registrite ja kalavarude majandamisega seotud erinevate andmeedastusvõimaluste järgimisel. Neid volitusi tuleks kasutada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes(18).

(59)  Ühise kalanduspoliitika põhieesmärgi saavutamiseks, milleks on kalandus- ja vesiviljelussektoritele pikaaegsete jätkusuutlike majandus-, keskkonna- ja sotsiaalsete tingimuste loomine ning toiduvarude kättesaadavuse toetamine, on vajalik kehtestada mere bioloogiliste ressursside kaitse ja kasutamise eeskirjade kehtestamine vajalik ja asjakohaneeeskirjad ning eeskirjad, mis tagavad liidu kalandus- ja karploomapüügi sektori majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse, nähes vajaduse korral ette piisava rahastamise. [ME 57]

(60)  Euroopa Liidu asutamislepingu artikliga 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

(61)  Nõukogu 19. juuli 2004. aasta otsus 2004/585/EÜ (millega asutatakse ühise kalanduspoliitika raames piirkondlikud nõuandekomisjonid)(19) tuleks tunnistada kehtetuks kohe pärast käesoleva määruse kohaste eeskirjade jõustumist.

(62)  Nõukogu 25. veebruari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 199/2008 (kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta)(20) tuleks tunnistada kehtetuks, kuid seda tuleks jätkuvalt kohaldada riiklike kavade suhtes, mis on vastu võetud aastate 2011– 2013 andmete kogumise ja haldamise eesmärgil.[ME 58]

(63)  Nõukogu määruses (EÜ) nr 2371/2002 tehtavate muudatuste arvu ja olulisuse tõttu tuleks kõnealune määrus tunnistada kehtetuks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I OSA

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisala

1.  Ühine kalanduspoliitika hõlmab:

2.  Ühine kalanduspoliitika hõlmab lõikes 1 osutatud tegevusi juhul, kui neid teostatakse:

Artikkel 2

Üldeesmärgid

1.  Ühine kalanduspoliitika tagab pikaajaliste jätkusuutlike majandus-, keskkonna- ja sotsiaalsete tingimuste loomise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise kalapüügi ja vesiviljeluse pikaajalise keskkonnaalase jätkusuutlikkuse ning haldamise viisil, mis on kooskõlas majanduslike, sotsiaalsete ja tööhõivealaste eeliste saavutamise, toiduvarude ja harrastuskalapüügi võimaluste kättesaadavuse toetamise ning kalandustegevusega vahetult seotud töötleva tööstuse ja maapealse tegevuse võimaldamise eesmärkidega, võttes samal ajal arvesse nii tarbijate kui ka tootjate huveabil.

2.  Ühise kalanduspoliitika puhul kohaldatakse kalavarude majandamise suhtes ettevaatusprintsiipi ning selle eesmärk on tagadatagatakse, et 2015. aastaks, et mere bioloogiliste elusressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid tasemetel, mis ületavadmäärataks sellised kalastussuremuse tasemed, mis peaksid võimaldama hiljemalt 2020. aastaks kalavarude taastamise maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikke tasemeidtagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel ja võimaldama kõigi taastunud varude säilitamise sellisel tasemel.

3.  Ühise kalanduspoliitika puhul rakendatakse kalavarude majandamise ja vesiviljeluse suhtes ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, tagamaks et piirata kalapüügiga mere ökosüsteemile avaldatavatkalandus ja vesiviljelus aitavad täita eesmärki vähendada miinimumini inimtegevuse mõju mereökosüsteemile ning et need ei aita kahjustada merekeskkonda ja et need on tulemuslikult kohandatud üksikutele kalandustegevustele ja piirkondadele.

3a.  Ühine kalanduspoliitika edendab rannikukogukondade jätkusuutlikku arengut ja heaolu ning kalandusettevõtjate tööhõivet, töötingimusi ja -ohutust.

4.  Ühine kalanduspoliitika hõlmabon kooskõlas liidu keskkonnaalastes õigusaktides esitatud nõudeidkeskkonnaalaste õigusaktidega ja liidu muude valdkondade poliitikaga.

4a.  Ühine kalanduspoliitika tagab laevastike püügivõimsuse kohandamise lõikele 2 vastavate kasutamistasemetega.

4b.  Ühine kalanduspoliitika annab oma panuse laiaulatuslike ja usaldusväärsete teaduslike andmete kogumisse.[ME 60]

Artikkel 3

Erieesmärgid

Artikkel 4

Hea valitsemistava põhimõtted

Artikkel 5

Mõisted

II OSA

JUURDEPÄÄS VETELE

Artikkel 6

Vetele juurdepääsu üldeeskirjad

1.  Liidu kalalaevadel on vetele ja varudele võrdne juurdepääsuõigus kõikides liidu vetes, v.a lõigetes 2 ja 3 nimetatud veed, mille suhtes kohaldatakse III osa kohaselt vastu võetud meetmeid.

2.  Liikmesriikidel on oma suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvates, lähtejoonest kuni 12 meremiili kaugusele ulatuvates vetes alates 1. jaanuarist 2013 kuni 31. detsembrini 2022 lubatud piirata püüki sellistel kalalaevadel, kes tavapäraselt püüavad kala kõnealustele vetele lähedase ranniku sadamatest, ilma et see piiraks kokkuleppeid, mis on sõlmitud muude liikmesriikide lipu all sõitvate liidu kalalaevade vahel olemasolevate naabersuhete raames, ning I lisas esitatud korda, millega kehtestatakse igale liikmesriigile geograafilised vööndid muude liikmesriikide rannikuvetes, kus püügitegevus toimub, ning määratakse liigid, mida nimetatud tegevus hõlmab. Liikmesriigid võivad ette näha ainupädevusse kuuluva või eelisjuurdepääsu väikesemahulise, käsitööndusliku või rannalähedase püügiga tegelevatele kaluritele, võttes arvesse sotsiaalseid ja keskkonnategureid, sealhulgas võimalikku kasu, mis tuleneb ainupädevusse kuuluva või eelisjuurdepääsu andmisest kohalikele või mikroettevõtetele ja kaluritele, kes kasutavad selektiivseid ja vähest mõju avaldavaid püügiviise. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõigist käesoleva lõike kohaselt kehtestatud piirangutest. [ME 251]

3.  Asjaomastel liikmesriikidel on Assooride, Madeira ja Kanaari saarte lähtejoonest kuni 100 meremiili kaugusele ulatuvates vetes alates 1. jaanuarist 2013 kuni 31. detsembrini 2022 lubatud piirata püüki kalalaevadel, mis on registreeritud nende saarte sadamates. Neid piiranguid ei kohaldata liidu laevade suhtes, mis tegutsevad traditsiooniliselt neis vetes, kui nimetatud laevad ei ületa seal tavapäraselt rakendatavat püügikoormust. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõigist käesoleva lõike kohaselt seatud piirangutest.

3a.  Olemasoleva bioloogiliselt tundliku piirkonna, mis on määratletud nõukogu 4. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1954/2003 (mis käsitleb teatavate ühenduse kalastuspiirkondade ja kalavarudega seotud püügikoormuse korraldamist)(26)artiklis 6, staatus säilitatakse praegusel kujul. [ME 99]

4.  Sätted, millega kehtestatakse lõigetes 2 ja 3 ette nähtud kord, võetakse vastu 31. detsembriks 2022.

III OSA

MERE BIOLOOGILISTE RESSURSSIDE KAITSEKS JA SÄÄSTVAKS KASUTAMISEKSVÕETAVAD MEETMED[ME 100]

I JAOTIS

MEETMETE LIIGID

Artikkel -7

Kaitsemeetmeid puudutavad üldsätted

1.  Artiklis 2 sätestatud ühise kalanduspoliitika üldeesmärkide saavutamiseks võtab liit vastu artiklites 7 ja 8 sätestatud meetmed mere bioloogiliste ressursside kaitseks ja säästvaks kasutamiseks. Meetmed võetakse vastu eelkõige mitmeaastaste kavadena kooskõlas artiklitega 9, 10 ja 11.

2.  Sellised meetmed on kooskõlas artiklites 2 ja 3 sätestatud eesmärkidega ning nende vastuvõtmisel arvestatakse parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete ja asjaomaste nõuandekomisjonide seisukohtadega.

3.  Liikmesriikide pädevusse kuulub kaitsemeetmete vastuvõtmine vastavalt artiklitele 17–24 ja teistele käesoleva määruse asjakohastele sätetele. [ME 101]

Artikkel 7

Kaitsemeetmete liigid

Artikkel 7a

Kalavarude taastamise piirkondade rajamine

1.  Vee elusressursside ja mereökosüsteemide kaitse tagamiseks ning ettevaatusprintsiibi ühe osana tuleb liikmesriikidel rajada kalavarude taastamise piirkondade sidus võrgustik, kus on igasugune kalapüügitegevus keelatud, seda ka kindlatel aladel, mis on olulised kalade taastootmiseks.

2.  Liikmesriigid tuvastavad ja määravad kalavarude taastamise piirkondade ühtse võrgustiku loomiseks vajalikud alad. [ME 103]

Artikkel 8

Tehniliste meetmete liigid

II JAOTIS

LIIDU MEETMED

Artikkel 9

Mitmeaastased kavad

1.  Kõigepealt tuleb kehtestadaEuroopa Parlament ja nõukogu, kes tegutsevad seadusandliku tavamenetluse kohaselt, koostavad esmajärjekorras ja hiljemalt...(27) STECFi ja ICESi teaduslike nõuannete põhjal mitmeaastased kavad, millega nähakse ettemis hõlmavad kaitsemeetmeid kalavarude säilitaminesäilitamiseks ja taastaminetaastamiseks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest kõrgemal tasemel vastavalt artikli 2 lõikele 2. Mitmeaastased kavad võimaldavad täita ka muid artiklites 2 ja 3 sätestatud eesmärke.

2.  Mitmeaastaste kavadega nähakse ette:

3.  Mitmeaastased kavad hõlmavad võimaluse korral nii ühe kui ka mitme varu koospüüki ning nendes on nõuetekohaselt arvesse võetud varude,jaja mereökosüsteemide vastastoimet.

4.  Mitmeaastaste kavade koostamisel võetakse aluseks kalavarude majandamises kohaldatav ettevaatusprintsiip ning teaduspõhisel viisil võetakse arvesse ka kättesaadavate andmete ja hindamismeetodite (sealhulgas niisuguste varude hindamised, mille kohta on andmed puudulikud) piiratust ning kõiki määramatuse koguseliselt mõõdetavaid allikaid. [ME 105]

Artikkel 10

Mitmeaastaste kavade eesmärgid

1.  Mitmeaastaste kavadega nähakse ette kalastussuremuse kohandamine selliseltnii, et tulemuseks oleks selline2015. aastaks määrataks kalastussuremus sellisel tasemel, mis taastaks ja säilitaks varusid kõrgemalvõimaldaks hiljemalt aastaks 2020 varudel taastuda maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest, mis tuleb saavutada aastaks 2015kõrgemal tasemel ning võimaldaks kõigil taastunud kalavarudel sellisel tasemel püsida.

2.  Kui lõikes 1 kirjeldatud kalastussuremust ei ole võimalik kindlaks määrata, kalastussuremust, mis tagaks varude taastamise ja säilitamise tasemel, mis on kõrgem maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest, tuleb mitmeaastaste kavadega ette näha ettevaatusmeetmed,kohaldatakse mitmeaastastes kavades ettevaatusprintsiipi kalavarude majandamisel ning kehtestatakse sellised asendusväärtuste standardid ja meetmed, mis tagavad asjaomaste varude samaväärse kaitsetaseme.

2a.  Ilma et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist, on mitmeaastastesse kavadesse lisatavad meetmed ja nende rakendamise ajakava proportsionaalsed taotletavate eesmärkide ja sihteesmärkide ning ettenähtud ajalise raamistikuga. Enne meetmete lisamist mitmeaastastesse kavadesse võetakse arvesse nende majanduslikku ja sotsiaalset mõju. Neid meetmeid rakendatakse järk-järgult, välja arvatud kiireloomulistel juhtudel.

2b.  Kui teaduslikest nõuannetest nähtub, et püügi selektiivsust nn soovimatute liikide nähtuse vältimiseks ei õnnestu suurendada, võib mitmeaastastesse kavadesse lisada sätteid, mis käsitlevad mitme liigiga püügipiirkondade eriprobleeme seoses kalavarude säilitamise ja taastamisega maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel. [ME-d 106 ja 107]

Artikkel 11

Mitmeaastaste kavade sisu

1.  Mitmeaastane kava hõlmab:

1a.  Mitmeaastastes kavades sätestatakse nende korrapärane läbivaatamine, et hinnata saavutusi nende eesmärkide täitmisel. Niisuguste korrapäraste läbivaatamiste käigus võetakse eelkõige arvesse uusi asjaolusid, näiteks muutunud teaduslikke nõuandeid, et võimaldada vajaduse korral kavade vahepealset kohandamist.[ME-d 108 ja 239]

Artikkel 12

Liidu keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud kohustuste täitmine seoses kaitsealadega

1.  Ühine kalanduspoliitika ning kõik erikaitsealade suhtes võetavad liikmesriikide järgnevad meetmed on täielikus kooskõlas direktiividega 92/43/EMÜ, 2009/147/EÜ ja 2008/56/EÜ. Kui liikmesriik on määranud kindlaks direktiivi 92/43/EMÜ artiklis 6, direktiivi 2009/147/EÜ artiklis 4 ja direktiivi 2008/56/EÜ artikli 13 lõikes 4 määratletud erikaitsealadel teostavad liikmesriigid püügitegevustmainitud alad, reguleerib ta komisjoni, nõuandekomisjonide ja muude asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides kalandustegevust viisil, mis leevendaks püügitegevuse mõju kõnealustele erikaitsealadelevastab täielikult kõnealuste direktiivide eesmärkidele. [ME 109]

1a.  Kõik liidu ja liikmesriikide ühise kalanduspoliitika raames võetavad meetmed on täielikult kooskõlas Århusi konventsiooniga, ÜRO Peaassamblee resolutsioonidega 61/105, 64/72 ja 66/68 ning ÜRO 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni nende sätete rakendamise kokkuleppega, mis käsitlevad piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist. [ME 257]

1b.  Püügipiirkondade jaoks, mis asuvad tervenisti ühe liikmesriigi suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes, antakse asjaomasele liikmesriigile õigus võtta meetmeid, mis on vajalikud liidu keskkonnaalastes õigusaktides sätestatud kohustuste täitmiseks seoses kaitsealadega. Need meetmed vastavad artiklis 2 sätestatud eesmärkidele ega ole leebemad kehtivates liidu õigusaktides sätestatud meetmetest. [ME 258]

1c.  Liikmesriigid, kellel on lõikes 1 osutatud meetmetest mõjutatud piirkonnas otsesed kalapüügihuvid, teevad omavahel koostööd kooskõlas artikli 21 lõikega 1a. Iga niisugune liikmesriik võib taotleda, et komisjon võtaks vastu lõikes 1 osutatud meetmed.[ME 111]

1d.  Selleks et komisjon saaks toimida lõikes 1c osutatud taotluse alusel, esitatakse taotluse esitanud liikmesriigi või liikmesriikide poolt komisjonile kogu asjaomane teave taotletavate meetmete kohta, sealhulgas taotluse põhjendus, teaduslikud andmed ja üksikasjad, mis on seotud meetmete praktilise rakendamisega. Meetmete vastuvõtmisel võtab komisjon arvesse kõiki talle kättesaadavaid asjakohaseid teaduslikke nõuandeid.[ME 260]

2.  Komisjonil on õigus vastu võtta delegeeritud õigusakte vastavalt artiklile 55, et määratleda kalapüügiga seotud meetmed, millega leevendatakse püügitegevuse mõju kõnealustele erikaitsealadele.[ME 114]

2a.  Euroopa Parlament ja nõukogu, toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt, võtavad komisjoni ettepaneku alusel vastu meetmed, mille eesmärk on vähendada lõikes 1 osutatud kohustuste täitmisest tulenevaid võimalikke negatiivseid sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi. [ME 262]

Artikkel 13

Komisjoni meetmed tõsise ohu korral mere bioloogilistele ressurssidele

1.  Kui usaldusväärsete teaduslike andmete põhjal on tõendeid selle kohta, et mere bioloogiliste ressursside kaitset või mere ökosüsteemi säilimist ähvardab tõsine ning viivitamatut reageerimist nõudev oht, võib komisjon liikmesriigi põhjendatud taotluse korral või omal algatusel kehtestada ajutisi meetmedon komisjonil õigus võtta ohu vähendamiseks vastu delegeeritud õigusakte kooskõlas artikliga 55.

Nimetatud õigusaktid võetakse vastu üksnes vältimatu hädavajaduse korral ning artiklis 55a sätestatud menetluse alusel.

2.  Liikmesriik esitab lõikes 1 osutatud põhjendatud taotluse üheaegselt nii komisjonile, muudele liikmesriikidele kui ka asjaomastele nõuandekomisjonidele.[ME 115]

Artikkel 13a

Liikmesriigi erakorralised meetmed

1.  Kui on tõendeid, et vee elusressursside kaitset või mereökosüsteemi ähvardab kalapüügist tulenev tõsine ja ettenägematu oht liikmesriigi jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvates vetes ning et igasugune põhjendamatu viivitus tekitaks raskesti heastatava kahju, võib kõnealune liikmesriik võtta erakorralisi meetmeid kestusega kuni kolm kuud.

2.  Liikmesriigid, kes kavatsevad võtta erakorralisi meetmeid, teatavad enne nende võtmist oma kavatsusest komisjonile, teistele liikmesriikidele ja asjaomastele piirkondlikele nõuandekomisjonidele ning saadavad neile meetmete eelnõu koos seletuskirjaga.

3.  Liikmesriigid ja asjaomased nõuandekomisjonid võivad esitada komisjonile oma kirjalikud märkused viie tööpäeva jooksul alates teavitamise kuupäevast. Komisjon võtab vastu kõnealust meedet kinnitavad, tühistavad või muutvad rakendusaktid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 56 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

Kui vee elusressursside kaitset või mereökosüsteemi ähvardab kalapüügist tulenev tõsine ja ettenägematu oht, võtab komisjon nõuetekohaselt põhjendatud tungiva kiireloomulisuse tõttu viivitamata vastu kohaldatavad rakendusaktid, järgides artikli 56 lõikes 3 osutatud menetlust. [ME 116]

Artikkel 14

Tehniliste meetmete raamistikud

Artikkel 14a

Soovimatu püügi vältimine ja minimeerimine

1.  Enne artikli 15 kohaselt teatavas püügipiirkonnas kogu saagi lossimise kohustuse kehtestamist viivad liikmesriigid vajaduse korral läbi katseprojektid, mille puhul tuginetakse parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele ja võetakse arvesse pädevate nõuandekomisjonide seisukohti ning mille eesmärk on põhjalikult uurida kõiki teostatavaid viise teatavas püügipiirkonnas soovimatu püügi vältimiseks, minimeerimiseks ja sellele lõpu tegemiseks. Vajaduse korral viivad neid katseprojekte läbi tootjaorganisatsioonid. Katseprojektide tulemused kajastuvad asjaomaste piirkondade mitmeaastastes kavades täiendavate stiimulitena kõige selektiivsemate olemasolevate püügivahendite ja -meetodite kasutamiseks. Lisaks koostavad liikmesriigid nn vette tagasiheitmise atlase, mis kajastab vette tagasiheitmise taset kõigis artikli 15 lõikega 1 hõlmatud püügipiirkondades. Atlas koostatakse objektiivsete ja esinduslike andmete põhjal.

2.  Liita annab rahalist toetust lõike 1 kohaste katseprojektide kavandamiseks ja rakendamiseks ning selektiivsete püügivahendite kasutuselevõtuks soovimatu ja loata püügi vältimiseks. Rahalise toetuse meetmete vastuvõtmisel pööratakse erilist tähelepanu kaluritele, kes on kohustatud kogu saagi lossima ja kes tegutsevad mitme liigiga püügipiirkonnas. [ME 118]

Artikkel 15

Püütavate ja reguleeritavate liikidekogu saagi lossimise ja registreerimisekohustus

1.  Kõik allpool loetletud kalavarude puhul, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme ja mispüügipiirkondades püütavate ja reguleeritavate liikide saagid, kui need on püütud liidu vetes liidu kalalaevadega või liidu kalalaevadega liidu vetest väljaspool, tuleb kogu saak tuua kalalaeva pardale ja seal hoida, registreerida ning lossida, välja arvatud juhul, kui seda kasutatakse elussöödana, kusjuures järgitakse järgmist ajalist raamistikku:

a)  hiljemalt 1. jaanuarist 2014:

b)  hiljemalt 1. jaanuarist 2015: tursk, merluus, harilik merikeel2016:

c)  hiljemalt 1. jaanuarist 2016: kilttursk, merlang, megrim, euroopa merikurat, atlandi merilest, harilik molva, põhjaatlandi süsikas e saida, euroopa süsikas e pollak, väikesuulest, kammeljas, sile kammeljas, sinine molva, süsisaba, kalju-tömppeakala, atlandi karekala, süvalest, meriluts, meriahven ja Vahemere põhjalähedased kalavarud2017, liidu vetes ja liidu vetest väljaspool asuvad püügipiirkonnad, mida lõike 1 punkt a ei hõlma.

1a.  Niipea kui kogu saagi lossimise kohustus püügipiirkonnas kehtima hakkab, registreeritakse kogu nende liikide saak, mille suhtes kohaldatakse kõnealust kohustust, ja arvestatakse vajaduse korral asjaomaste kalurite, tootjaorganisatsiooni või ühise haldajarühma kvootidest maha, välja arvatud nende liikide puhul, mida võib vastavalt lõikele 1b merre tagasi heita.

1b.  Lõikes 1 sätestatud lossimiskohustus ei kehti järgmistele liikidele:

1c.  Et lihtsustada ja ühtlustada kogu saagi lossimise kohustuse rakendamist, vältida häireid sihtpüügipiirkondades ja vähendada soovimatu püügi mahtu, sätestatakse vajaduse korral artiklis 9 osutatud mitmeaastastes kavades, lossimiskohustuse rakendamist käsitlevates liidu õigusaktides või muudes liidu õigusaktides:

2.  Parimate kättesaadavate täpsete ja ajakohastatud teaduslike nõuannete põhjal ning seal, kus on vaja noorkala kaitseks sihipärast noorkala püüki tõkestada, kehtestatakse lõikes 1 osutatud kogu saagi lossimise kohustuse alla kuuluvate kalavarude kaitseks alammõõdud, mis kajastavad kalade esmakordse paljunemise aegset vanust ja suurust. Nimetatud kalavarude alammõõdust väiksema saagi müükipüüki piiratakse ning selliseid kalu saab kasutada üksnes muuks otstarbeks kui inimtoiduks, näiteks söödana või kalajahu, kalaõli ja lemmikloomatoidu valmistamiseks. Asjaomane liikmesriik võib lubada ka sellise kala annetamist heaolu või heategevuslikul otstarbel.

3.  Liikmesriigid võivad kohaldada lossimiskohustuse alla kuuluvate kalavarude suhtes aastast paindlikkusvaru suurusega kuni 5 % lubatud lossimiste mahust, kusjuures see ei takista kasutamast eriseadustega kehtestatud kõrgemaid paindlikkusmäärasid. Kindlaksmääratud kalapüügivõimalusi ületava saagi turustamistingimused nähakseja -eeskirjad võidakse ette näha vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... määruse (EÜ) nr .../2013 (kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta)(28)(29) artiklile 2739.

4.  Liikmesriigid kindlustavad oma lipu all sõitvate liidu kalalaevade varustamise seadmetega, mis tagavad kõikide püügi- ja töötlemistegevuste täieliku dokumenteerimise kogu saagi lossimise kohustuse täitmise seire eesmärgil. Liikmesriigid teevad seda tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides.

5.  Lõiget 1 kohaldatakse ilma, et see piiraks rahvusvaheliste kohustuste täitmist.

6.  Komisjonile antakse volitused võtta artikli 55 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, et määratledakehtestada lõikes 1 sätestatud meetmed selliselt, et need oleks kooskõlas liidu rahvusvaheliste kohustustega. [ME 119]

Artikkel 16

Kalapüügivõimalused

1.  Kalapüügivõimalusi kindlaks määrates ja eraldades tegutseb nõukogu kooskõlas artiklitega 2, 9, 10 ja 11 ning lähtub pikaajalisest perspektiivist ja järgib parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid. Kalapüügivõimalused eraldatakse liikmesriikidelejaotatakse liikmesriikide vahel selliselt, et iga kalavaru või püügipiirkonna puhul oleks tagatud kõikide liikmesriikide püügitegevuse suhteline stabiilsus. Uute kalapüügivõimaluste eraldamisel võetakse arvesse kõikide liikmesriikide huvisid.

Nõukogu määrab kindlaks kolmandate riikide kasutada olevad kalapüügivõimalused liidu vetes ning jaotab kõnealused võimalused kolmandate riikide vahel.

Kalapüügivõimaluste eraldamisel liikmesriikidele või kolmandatele riikidele seatakse tingimuseks ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimine.

1a.  Igal aastal kvootide eraldamise üle otsustamisel peaks nõukogu võtma igati arvesse piirkondi, kus kohalikud kogukonnad on eriti sõltuvad kalandusest ja sellega seotud tegevusaladest, nagu on otsustatud nõukogu 3. novembri 1976. aasta resolutsioonis, milles käsitletakse alates 1. jaanuarist 1977 ühenduses moodustatava 200 meremiili laiuse kalastusvööndi teatavaid välisaspekte, ja eelkõige selle VII lisas.

2.  Kaaspüügivõimalused võidakse reserveerida kõikide kalapüügivõimaluste alusel.

3.  Kalapüügivõimaluste määramisel järgitakse artikli 9 lõike 2 ja artikli 11 punktide b, c ja h kohaseidkohaselt mitmeaastastes kavades koguseliselt väljendatud püügi eesmärke, ajaraamistikku ja marginaale. Kui kaubanduslikel eesmärkidel püütava kalavaru kohta ei ole vastu võetud mitmeaastast kava, tagab nõukogu, et aastaks 2015 kehtestatakse lubatud kogupüük tasemel, mis peaks võimaldama hiljemalt 2020. aastaks kalavarude taastamise tasemel, mis on kõrgem maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest, ja võimaldama kõigil taastunud kalavarudel sellisel tasemel püsida.

3a.  Kui nõukogu võtab vastu otsuseid kalapüügivõimaluste määramise kohta, viibivad kohal Euroopa Parlamendi ja nõuandekomisjonide delegatsioonid.

3b.  Kui teatavate kalavarude puhul ei ole andmete puudumise tõttu võimalik kindlaks määrata maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastavat kasutusmäära, siis:

3c.  Iga liikmesriik otsustab, mis meetodil ta liikmesriigile liidu õiguse alusel määratud kalapüügivõimalused oma lipu all sõitvatele laevadele eraldab. Kõnealune liikmesriik teeb selle eraldamismeetodi komisjonile teatavaks.

4.  Liikmesriigid võivad omavahel vahetada neile eraldatud kalapüügivõimalusi või nende osasid, kui nad on sellest eelnevalt komisjonile teatanud.

4a.  Kui komisjon leiab artikli 19 või 23 kohaselt läbiviidud hindamise põhjal, et liikmesriik ei ole võtnud asjakohaseid meetmeid vastavalt artiklitele 17-24, tehakse sellele liikmesriigile liidu poolt järgmise aasta või järgmiste aastate jooksul eraldatavatest püügivõimalustest mahaarvamisi ning sellele liikmesriigile tehtavad maksed peatatakse ajutiselt või püsivalt või tehakse finantskorrektsioon ühise kalanduspoliitika raames antavas liidu rahalises abis vastavalt artiklile 50. Sellised meetmed on proportsionaalsed mittejärgimise olemuse, ulatuse, kestuse ja korduvusega.

4b.  Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga-aastase aruande, milles hinnatakse, kas praegused kalapüügivõimalused on tõhusad püütavate liikide populatsioonide taastamiseks ja hoidmiseks tasemel, mis ületab selle taseme, mis on vajalik artikli 2 lõikes 2 sätestatud eesmärgi täitmiseks. [ME-d 120, 264, 293 ja 301]

Artikkel 16a

Liikmesriikide poolt kalapüügivõimaluste jaotamise kriteeriumid

Artikli 16 kohaselt neile määratud kalapüügivõimaluste jaotamisel kasutavad liikmesriigid selliseid läbipaistvaid ja objektiivseid sotsiaalseid ja ökoloogilisi kriteeriume nagu kalanduse mõju keskkonnale, nõuete senine täitmine ja panus kohalikku majandusse. Kasutada võib ka muid kriteeriume, näiteks varasemaid püügimahtusid. Liikmesriigid peavad neile määratud kalapüügivõimaluste raames pakkuma stiimuleid kalalaevadele, mis kasutavad selektiivseid püüniseid või keskkonda vähem mõjutavaid püügiviise, tarbides muu hulgas näiteks vähem energiat või kahjustades vähem looduslikke elupaiku. [ME 227]

III JAOTIS

PIIRKONDADEKS JAOTAMINE

I PEATÜKK

MITMEAASTASED KAVAD

Artikkel 17

Mitmeaastaste kavade kohaselt vastu võetavad kaitsemeetmed

1.  Artiklite 9, 10 ja 11 kohaselt koostatud mitmeaastase kavaga võidakse andaantakse asjaomast püügipiirkonda jagavatele liikmesriikidele õigus võtta vastu samalekäesolevas artiklis sätestatud korras mitmeaastasele kavale vastavaid meetmeid, milles määratletakse nende lipu all sõitvate kalalaevade suhtes kohaldatavad kaitsemeetmed seoses liidu vete kalavarudega, mille jaoks on neile eraldatud kalapüügivõimalused.

2.  Liikmesriigid tagavad, et lõike 1 kohaselt vastu võetud kaitsemeetmed:

2a.  Liikmesriigid teevad omavahel koostööd tagamaks, et võetakse vastu kooskõlas olevad meetmed, mille abil saavutatakse mitmeaastastes kavades sätestatud eesmärgid, ning koordineerivad nende meetmete rakendamist omavahel. Kui see on otstarbekas ja asjakohane, kasutavad liikmesriigid sel eesmärgil olemasolevaid, sealhulgas asjaomast piirkonda või püügipiirkonda hõlmava piirkondliku merekonventsiooniga loodud piirkondlikke institutsioonilisi koostööstruktuure- ja mehhanisme.

Jõupingutused kooskõlastuseks liikmesriikide vahel, kes jagavad püügipiirkonda, on abikõlblikud rahastamiseks Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist (EMKF) vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... määrusele (EL) nr .../2013 (Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta)(31)(32).

2b.  Liikmesriigid konsulteerivad asjaomaste nõueandekomisjonide ning Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) ja/või kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteega (STECF), saates neile vastu võetavate meetmete eelnõu koos sellele lisatud seletuskirjaga. Eelnõust antakse samal ajal teada komisjonile ja teistele püügipiirkonda jagavatele liikmesriikidele. Liikmesriigid teevad kõik selleks, et kaasata konsulteerimisse varajases etapis ning avatud ja läbipaistval viisil muud vastava püügipiirkonnaga seotud asjaomased sidusrühmad, et selgitada kavandatavate meetmete väljatöötamisel välja kõikide asjaomaste poolte arvamused ja ettepanekud.

Liikmesriigid teevad jõustamiseks esitatud kaitsemeetmete eelnõu kokkuvõtted üldsusele kättesaadavaks.

2c.  Liikmesriigid võtavad nõuetekohaselt arvesse asjaomaste nõuandekomisjonide, ICESi ja/või STECFi esitatud arvamusi ning juhul, kui vastuvõetud lõplikud meetmed nendest arvamustest erinevad, esitavad üksikasjalikud põhjendused erinevuste kohta.

2d.  Kui liikmesriigid soovivad vastuvõetud meetmeid muuta, kohaldatakse ka lõiked 2–2c.

2e.  Komisjon võtab vastu suunised, millega määratakse kindlaks lõigete 2a, 2b ja 2c kohaldamisel järgitava korra üksikasjad, et tagada vastuvõetud meetmete sidusus, kooskõla piirkondlikul tasandil ning vastavus kehtestatud mitmeaastastele kavadele. Nimetatud suunistes võib samuti kindlaks määrata või luua haldusraamistikke, nagu piirkondlikud kalandustöörühmad, mille eesmärk on korraldada praktilisel tasandil liikmesriikide koostööd eeskätt selleks, et edendada ja hõlbustada meetmete vastuvõtmist kõigi liikmesriikide poolt.

2f.  Püügipiirkonda jagavad liikmesriigid võivad üheskoos leppida kokku selles, et vastavalt artiklis 25 sätestatud korrale rakendatakse ühismeetmeid mitmeaastaste kavade alusel, mis on vastu võetud enne 2014. aastat, ning nad võivad teha sellealast koostööd.

2g.  Püügipiirkondade jaoks, mis asuvad tervenisti ühe liikmesriigi suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes, loob asjaomane liikmesriik ühe või mitu kaasmajandamiskomisjoni, kuhu kuuluvad kõik asjaomased sidusrühmad. Nende komisjonidega konsulteeritakse vastu võetavate meetmete osas. Kui liikmesriik kavatseb eirata nende komisjonide nõuandeid, avaldab ta hinnangu, kus toob üksikasjalikult välja nõuannete eiramise põhjused. [ME 121]

Artikkel 18

Liikmesriigi kaitsemeetmetest teatamine

Liikmesriigid, kes võtavad vastu kaitsemeetmed vastavalt artikli 17 lõikele 1, avaldavad need meetmed ning teatavad sellistest meetmetestnendest komisjonile, muudele huvitatud liikmesriikidele ja asjaomastele nõuandekomisjonidele. [ME 122]

Artikkel 19

Hindamine

1.  Komisjon võib mis tahes ajal hinnata liikmesriikides artikli 17 lõike 1 alusel vastu võetud kaitsemeetmete eeskirjadele vastavust ja tõhusust ning hindab neid igal juhul vähemalt korra iga kolme aasta tagant või vastavalt asjakohases mitmeaastases kavas sätestatule, ning annab nendest aru. Hindamine põhineb parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel.

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiivile 2007/2/EÜ (millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (Inspire))(33) annavad liikmesriigid komisjonile oma ühise kalanduspoliitika rakendamise alase ülesande täitmiseks juurdepääsu ja kasutusõigused koostatud materjalile ja kasutatud andmetele, mis on seotud artikli 17 kohaselt vastu võetud siseriiklike kaitsemeetmete koostamise ja kehtestamisega.

Keskkonnaalasele teabele juurdepääsu osas kohaldatakse direktiivi 2003/4/EÜ(34) ning määrusi (EÜ) nr 1049/2001(35)ja (EÜ) nr 1367/2006(36). [ME 123]

1a.  Komisjon avaldab kõik vastavalt käesolevale artiklile koostatud hinnangud ja teeb kõnealuse teabe avalikult kättesaadavaks, avaldades selle asjakohastel veebisaitidel või lisades selle juurde otsese hüperlingi. Keskkonnaalasele teabele juurdepääsu osas kohaldatakse määrusi (EÜ) nr 1049/2001 ja (EÜ) nr 1367/2006.[ME 124]

Artikkel 20

Mitmeaastaste kavade raames kohustuste täitmatajätmise korral võetavad kaitsemeetmed

1.  Komisjonile antakse volitused võtta artikli 55 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, et määrata kindlaks mitmeaastaste kavadega hõlmatud kalavarude kaitsemeetmed, kui liikmesriigid, kellel on lubatud artikli 17 kohaselt meetmeid võtta, ei ole teatanud neid meetmeid komisjonile kolmemitmeaastases kavas ette nähtud tähtaja jooksul või sellise tähtaja puudumisel kuue kuu jooksul pärast mitmeaastase kava jõustumiskuupäeva.

2.  Komisjonile antakse volitused võtta artikli 55 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte,Kui komisjon on arvamusel, et määrata kindlaks mitmeaastaste kavadega hõlmatud kalavarude kaitsemeetmed, kui:

2a.  Kui komisjon esitab vastavalt lõikele 2 oma arvamuse, on asjaomasel liikmesriigil oma meetmete muutmiseks aega kolm kuud, et viia need vastavusse mitmeaastase kavaga ja täita selle eesmärgid.

2b.  Kui liikmesriik ei ole oma meetmeid vastavalt lõikele 2a muutnud, on komisjonil õigus võtta artikli 55 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte mitmeaastase kavaga hõlmatud kalavarude kaitsemeetmete kindlaksmääramiseks.

3.  Komisjoni võetud kaitsemeetmete eesmärk on tagada mitmeaastases kavas sätestatud eesmärkide ja ülesannete täitmine. Kui komisjon võtab vastu delegeeritud õigusakti, lõpeb liikmesriigi meetmete kehtivus.

3a.  Enne käesolevas artiklis osutatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist konsulteerib komisjon asjaomaste nõueandekomisjonide ning ICESi ja/või STECFiga meetmete eelnõu ja sellele lisatud seletuskirja teemal. [ME 125]

II PEATÜKK

TEHNILISED MEETMED

Artikkel 21

Tehnilised meetmed

1.  Artikli 14 kohaselt kehtestatud tehniliste meetmete raames võidakse antakse liikmesriikidele anda volitus võtta vastu selle raamistikuga kooskõlas olevaid meetmeid, milles määratletakse nende lipu all sõitvate laevade suhtes kohaldatavad tehnilised meetmed seoses nende liidu vete varudega, mille jaoks on neile eraldatud kalapüügivõimalused. Liikmesriigid tagavad, et sellised tehnilised meetmed:

1a.  Liikmesriigid teevad omavahel koostööd, et tagada niisuguste kooskõlaliste meetmete vastuvõtmine, mille eesmärk on saavutada tehniliste meetmete raames sätestatud eesmärgid, ning kooskõlastavad selliste meetmete rakendamise omavahel. Kui see on otstarbekas ja asjakohane, kasutavad liikmesriigid sel eesmärgil olemasolevaid, sealhulgas asjaomast piirkonda või püügipiirkonda hõlmava piirkondliku merekonventsiooniga loodud piirkondlikke institutsioonilisi koostööstruktuure- ja mehhanisme.

1b.  Liikmesriigid konsulteerivad asjaomaste nõueandekomisjonide ning ICESi ja/või STECFiga meetmete eelnõu ja sellele lisatud seletuskirja teemal. Eelnõust antakse samal ajal teada komisjonile ja teistele püügipiirkonda jagavatele liikmesriikidele. Liikmesriigid teevad kõik selleks, et kaasata konsulteerimisse varajases etapis ning avatud ja läbipaistval viisil muud vastava püügipiirkonnaga seotud asjaomased sidusrühmad, et selgitada kavandatavate meetmete väljatöötamisel välja kõikide asjaomaste poolte arvamused ja ettepanekud.

1c.  Liikmesriigid võtavad nõuetekohaselt arvesse asjaomaste nõuandekomisjonide ning ICESi ja/või STECFi esitatud arvamusi ning, kui vastuvõetud lõplikud meetmed nendest arvamustest erinevad, esitavad üksikasjalikud selgitused erinevuste kohta.

1d.  Kui liikmesriigid soovivad vastu võetud meetmeid muuta, kohaldatakse ka lõikeid 1a, 1b ja 1c.

1e.  Komisjon võtab vastu suunised, millega määratakse kindlaks lõigete 1a, 1b ja 1c kohaldamisel järgitava korra üksikasjad, et tagada vastu võetavate meetmete sidusus ja kooskõla piirkondlikul tasandil ning vastavus kehtestatud tehniliste meetmete raamistikule. Nimetatud suunistes võib samuti kindlaks määrata või luua haldusraamistikke, nagu piirkondlikud kalandustöörühmad, mille eesmärk on korraldada praktilisel tasandil liikmesriikide koostööd eeskätt selleks, et edendada ja hõlbustada meetmete vastuvõtmist kõigi liikmesriikide poolt.[ME 126]

Artikkel 22

Liikmesriigi tehnilistest meetmetest teavitamine

Liikmesriigid, kes võtavad vastavalt artiklile 21 vastu tehnilised meetmed, avaldavad need ning teatavad sellistest meetmetest komisjonile, muudele huvitatud liikmesriikidele ja asjaomastele nõuandekomisjonidele. [ME 127]

Artikkel 23

Hindamine

1.  Komisjon võib mis tahes ajal hinnata artikli 21 alusel liikmesriikides kehtestatud tehniliste meetmete nõuetekohasust ja tõhusust ning hindab neid igal juhul vähemalt korra iga kolme aasta tagant või vastavalt asjaomases tehniliste meetmete raamistikus sätestatule, ning annab nendest aru.

1a.  Vastavalt direktiivile 2007/2/EÜ annavad liikmesriigid oma ühise kalanduspoliitika rakendamise alaste ülesannete täitmiseks komisjonile juurdepääsu ja kasutusõigused koostatud materjalile ja kasutatud andmetele, mis on seotud tehniliste meetmete koostamise ja kehtestamisega kooskõlas artikliga 21.

Keskkonnaalasele teabele juurdepääsu osas kohaldatakse direktiivi 2003/4/EÜ ning määrusi (EÜ) nr 1049/2001 ja (EÜ) nr 1367/2006. [ME 128]

1b.  Komisjon avaldab kõik vastavalt käesolevale artiklile koostatud hinnangud ja teeb kõnealuse teabe avalikult kättesaadavaks, avaldades selle asjakohastel veebisaitidel või lisades selle juurde otsese hüperlingi. Keskkonnaalasele teabele juurdepääsu osas kohaldatakse määrusi (EÜ) nr 1049/2001 ja (EÜ) nr 1367/2006. [ME 129]

Artikkel 24

Tehniliste meetmete raames kohustuste täitmatajätmise korral võetavad meetmed

1.  Komisjonile antakse volitused võtta artikli 55 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, et määrata kindlaks tehniliste meetmete raamistikku kuuluvad tehnilised meetmed, kui liikmesriigid, kellel on lubatud artikli 21 kohaselt meetmeid võtta, ei ole teatanud neid meetmeid komisjonile kolmetehniliste meetmete raamistikus ette nähtud ajavahemiku vältel või sellise sätte puudumisel kuue kuu jooksul pärast tehniliste meetmete raamistiku jõustumiskuupäeva.

2.  Komisjonile antakse volitused võtta artikli 55 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, Kui komisjon on arvamusel, et määrata kindlaks tehnilised meetmed, kui liikmesriigi meetmed on artikli 23 kohaselt läbiviidud hindamise tulemusel tunnistatud

2a.  Kui komisjon esitab vastavalt lõikele 2 oma arvamuse, on asjaomasel liikmesriigil oma meetmete muutmiseks aega kolm kuud, et viia need vastavusse tehniliste meetmete raamistikuga ja järgida selle eesmärke.

2b.  Kui liikmesriik ei ole oma meetmeid vastavalt lõikele 2a muutnud, antakse komisjonile õigus võtta vastavalt artiklile 55 vastu delegeeritud õigusakte tehniliste meetmete raamistikku kuuluvate tehniliste meetmete kindlaks määramiseks.

3.  Komisjoni poolt vastu võetud kaitsemeetmed tagavad tehniliste meetmete raamistiku eesmärkide järgimise. Kui komisjon võtab vastu delegeeritud õigusakti, lõpeb liikmesriigi meetmete kehtivus.

3a.  Enne käesolevas artiklis osutatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist konsulteerib komisjon asjaomaste nõueandekomisjonide, ICESi ja STECFiga meetmete eelnõu ja sellele lisatud seletuskirja teemal.[ME 130]

IV JAOTIS

RIIKLIKUD MEETMED

Artikkel 25

Liikmesriikide meetmed, mida kohaldatakse üksnes nende lipu all sõitvate kalalaevade suhtes

  Liikmesriik võib vastu võtta liidu vete kalavarude kaitsemeetmeid juhul, kui need meetmed:

1a.  Liikmesriik teavitab kontrolli eesmärgil teisi asjaomaseid liikmesriike lõike 1 kohaselt vastu võetud sätetest. [ME 132]

1b.  Liikmesriigid teevad käesoleva artikli kohaselt vastu võetud meetmetega seotud teabe avalikkusele kättesaadavaks. [ME 133]

Artikkel 26

Liikmesriigi meetmed 12 meremiili laiuses vööndis

1.  Liikmesriik võib kalavarude kaitseks ja majandamiseks ning kalapüügi mõju minimeerimiseksselleks, et täita muude vee elusressurssidega seotud eesmärke ja säilitada või parandada mere ökosüsteemide kaitselekaitsestaatust, võtta mittediskrimineerivaid meetmeid 12 meremiili kaugusel oma lähtejoonest, tingimusel et liit ei ole kehtestanud kaitse- ja majandamismeetmeid selle konkreetse ala suhtes kehtestanud kaitse- ja majandamismeetmeidega meetmeid, mis tegeleksid konkreetselt kõnealuse liikmesriigi poolt kindlaks tehtud probleemiga. Liikmesriigi meetmed peavad vastama artiklites 2 ja 3 sätestatud eesmärkidele ega ole leebemad kehtivates liidu õigusaktides sätestatud meetmetest. [ME 134]

2.  Kui liikmesriigis vastu võetavad kaitse- ja majandamismeetmed võivad mõjutada muude liikmesriikide kalalaevade tegevust, võetakse need meetmed vastu alles pärast meetmete eelnõu ja sellega kaasas oleva seletuskirja arutamistseda, kui komisjoni, asjaomaste liikmesriikideasjaomaseid liikmesriike ja asjaomaste nõuandekomisjonidegaasjaomaseid nõuandekomisjone on teavitatud meetmetest ja nendega kaasas olevast seletuskirjast, milles ühtlasi tõestatakse, et need meetmed ei ole diskrimineerivad. [ME 135]

2a.  Liikmesriigid teevad käesoleva artikli kohaselt vastu võetud meetmetega seotud teabe avalikkusele kättesaadavaks. [ME 136]

IV OSA

JUURDEPÄÄS VARUDELE

Artikkel 27

Ülekantavate püügikontsessioonide süsteemide kehtestamine

1.  Iga liikmesriik kehtestab hiljemalt 31. detsembriks 2013 ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi:

2.  Liikmesriigid võivad ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi laiendada kalalaevadele, mille pikkus on alla 12 meetri ja mis kasutavad muud tüüpi püügivahendeid kui veetavad püünised, ning liikmesriigid teavitavad sellest komisjoni.

Artikkel 28

Ülekantavate püügikontsessioonide eraldamine

1.  Ülekantav püügikontsessioon annab õiguse kasutada artikli 29 lõike 1 kohaselt eraldatud individuaalseid kalapüügivõimalusi.

2.  Iga liikmesriik eraldab läbipaistvate kriteeriumide alusel ülekantavad püügikontsessioonid iga varu või varude rühma jaoks, mille püügivõimalused määratakse kindlaks vastavalt artiklile 16, v.a jätkusuutlike kalanduskokkulepete alusel omandatud kalapüügivõimalused.

3.  Ülekantavate püügikontsessioonide eraldamisel mitme liigiga püügipiirkondades võtavad liikmesriigid arvesse sellistes püügipiirkondades kalapüügis osalevate kalalaevade saagi tõenäolist koostist.

4.  Liikmesriik tohib ülekantavaid püügikontsessioone eraldada tema lipu all sõitva kalalaeva omanikule või juriidilisele või füüsilisele isikule üksnes sellisel laeval kasutamiseks. Juriidilised või füüsilised isikud või tunnustatud tootjaorganisatsioonid võivad ülekantavad püügikontsessioonid kokku koguda, et neid ühiselt hallata. Liikmesriigid võivad piirata ülekantavate püügikontsessioonide saamise õigust läbipaistvate ja objektiivsete kriteeriumide alusel.

5.  Liikmesriigid võivad ülekantavate püügikontsessioonide kehtivusperioodi lühendada, kuid mitte lühemaks perioodiks kui 15 aastat, eesmärgiga sellised püügikontsessioonid ümber jaotada. Kui liikmesriigid ei ole ülekantavate püügikontsessioonide kehtivusperioodi lühendanud, võivad nad sellised ülekantavad püügikontsessioonid tühistada vähemalt 15-aastase etteteatamisega.

6.  Liikmesriigid võivad ülekantavad püügikontsessioonid tühistada ka lühema etteteatamisajaga, kui on kindlaks tehtud, et püügikontsessiooni omanik on sooritanud tõsise rikkumise. Selliseid tühistamisi tehakse viisil, mis tagab ühise kalanduspoliitika täieliku mõju, proportsionaalsuse printsiibi järgimise ning toimib vajaduse korral koheselt.

7.  Olenemata lõigetest 5 ja 6 võivad liikmesriigid tühistada ülekantavad püügikontsessioonid, mida kalalaev ei ole kolme järjestikuse aasta jooksul kasutatud.

Artikkel 29

Individuaalsete kalapüügivõimaluste eraldamine

1.  Nagu on osutatud artiklis 28, eraldavad liikmesriigid individuaalsed kalapüügivõimalused ülekantavate püügikontsessioonide omanikele liikmesriigile eraldatud või määruse (EÜ) nr 1967/2006 artikli 19 kohaselt vastu võetud majandamiskavades kindlaks määratud kalapüügivõimalustest lähtudes.

2.  Liikmesriigid määravad kindlaks püügivõimalused, mida nad saavad parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete alusel eraldada oma lipu all sõitvatele kalalaevadele liikide püüdmiseks, mille püügivõimalusi ei ole nõukogu kindlaks määranud.

3.  Kalalaevad võivad kalapüügiga tegeleda üksnes siis, kui nende käsutuses olevatest individuaalsetest kalapüügivõimalustest piisab kõikide nende potentsiaalsete püükide katteks.

4.  Liikmesriigid võivad reservi jätta kuni 5 % kalapüügivõimalustest. Nad kehtestavad eesmärgid ja läbipaistvad kriteeriumid selliste reservi jäetud kalapüügivõimaluste eraldamiseks. Nagu artikli 28 lõikes 4 on sätestatud, võib selliseid kalapüügivõimalusi eraldada üksnes ülekantavate püügikontsessioonide õigustatud omanikele.

5.  Kui liikmesriik eraldab ülekantavaid püügikontsessioone vastavalt artiklile 28 ja kalapüügivõimalusi vastavalt käesoleva artikli lõikele 1, võib ta pakkuda talle määratud kalapüügivõimaluste raames stiimuleid kalalaevadele, mis kasutavad soovimatut kaaspüüki välistavaid selektiivseid püüniseid.

6.  Liikmesriigid võivad kehtestada individuaalsete kalapüügivõimaluste kasutamisele makse, mida kasutatakse kalavarude majandamisega seotud kulude katteks.

Artikkel 30

Ülekantavate püügikontsessioonide ja individuaalsete kalapüügivõimaluste register

Liikmesriigid loovad ja haldavad ülekantavate püügikontsessioonide ja individuaalsete kalapüügivõimaluste registrit.

Artikkel 31

Ülekantavate püügikontsessioonide ülekandmine

1.  Liikmesriigi püügikontsessioonide õigustatud omanikud võivad ülekantavaid püügikontsessioone nende täies või osalises mahus üle kanda.

2.  Liikmesriik võib lubada muudele liikmesriikidele antavate ja muudelt liikmesriikidelt saadavate püügikontsessioonide ülekandmist

3.  Liikmesriigid võivad reguleerida ülekantavate püügikontsessioonide ülekandmist, sätestades läbipaistvate ja objektiivsete kriteeriumide alusel nende ülekandmise tingimused.

Artikkel 32

Individuaalsete kalapüügivõimaluste rentimine

1.  Individuaalseid kalapüügivõimalusi võib liikmesriigi piires osaliselt või täielikult rentida.

2.  Liikmesriik võib lubada rentida ülekantavaid püügikontsessioone muudele liikmesriikidele ja muudelt liikmesriikidelt.

Artikkel 33

Ülekantavate püügikontsessioonide süsteemiga hõlmamata kalapüügivõimaluste eraldamine

1.  Iga liikmesriik otsustab ise, kuidas ta eraldab oma lipu all sõitvatele laevadele talle artikli 16 kohaselt määratud kalapüügivõimalusi, mis ei ole hõlmatud ülekantavate püügikontsessioonide süsteemiga. Liikmesriik teavitab komisjoni oma eraldamismeetodist.[ME 137]

V OSA

PÜÜGIVÕIMSUSE HALDAMINE

Artikkel 34

Püügivõimsuse kohandamine

1.  Liikmesriigid kehtestavad vajaduse korral oma kalalaevastike püügivõimsuse kohandamise meetmed, eteesmärgiga saavutada kooskõlas artiklis 2 sätestatud üldeesmärkidega püsiv ja alaline tasakaal püügivõimsuse ja püügivõimaluste vahel.

1a.  Lõikes 1 nimetatud eesmärgi saavutamiseks viivad liikmesriigid igal aastal läbi püügivõimsuse hindamised ning edastavad tulemused komisjonile hiljemalt iga aasta 30. maiks. Püügivõimsuse hindamised hõlmavad analüüsi kogu laevastiku püügivõimsuse kohta vastavalt ühele püügipiirkonnale ning laevastiku osale hindamise ajal ning selle mõju kohta kalavarudele ning mereökosüsteemile üldiselt. Püügivõimsuse hindamistes esitatakse ühtlasi laevastiku pikaajalise kasumlikkuse analüüs. Selleks et tagada kõikides liikmesriikides ühine lähenemisviis sellistele hindamistele, viiakse need läbi vastavalt komisjoni suunistele laevastiku püügivõimsuse ja kalapüügivõimaluste vahelise tasakaalu paremaks analüüsimiseks ning võetakse arvesse laevastiku kasumlikkust. Hindamised tehakse avalikult kättesaadavaks.

1b.  Kui hindamisest nähtub lahknevus püügivõimsuse ja püügivõimaluste vahel, võtab liikmesriik ühe aasta jooksul pärast hindamist vastu üksikasjaliku programmi koos siduva ajakavaga oma kalalaevastike püügivõimsuse vajaliku kohandamise kohta laevade arvu ja näitajate osas, et saavutada püsiv ja alaline tasakaal püügivõimsuse ja püügivõimaluste vahel. Liikmesriik esitab nimetatud programmi Euroopa Parlamendile, komisjonile ja teistele liikmesriikidele.

1c.  Juhul kui hinnangut ei esitata või kui liikmesriigil tuleb võtta vastu püügivõimsuse vähendamise programm ja ta ei tee seda või kui liikmesriik jätab niisuguse programmi rakendamata, peatatakse sellele liikmesriigile ühise kalanduspoliitika raames liidu rahalise abi andmine.

Viimase võimalusena, juhul kui mis tahes esimeses lõigus nimetatud sammu ei astuta kahe või enama aasta jooksul, võib komisjon peatada laevastiku asjaomastele osadele püügivõimaluste eraldamise.

2.  Laeva ei ole lubatud Euroopa Kalandusfondi kaudu aastaid 2007–2013 hõlmavaks programmiperioodiks antavat riigiabi kasutava laevastiku koosseisust välja arvata enne, kui selle kalalaevatunnistus ja püügiload on ära võetud.

3.  Riigiabi toel laevastiku koosseisust välja arvatud kalalaevade püügivõimsust ei asendata.

4.  Liikmesriigid tagavad, et alates 1. jaanuarist 2013 ei ületa nende laevastike püügivõimsus ühelgi hetkel artikli 35 kohaselt kehtestatud püügivõimsuse ülempiire.

4a.  Kalapüügilitsentsi või -loa saamiseks peab liidu laevadel olema kehtiv mootoritunnistus, mis on välja antud vastavalt määrusele (EÜ) nr 1224/2009.[ME-d 138 ja 241]

Artikkel 34a

Laevastiku koosseisu arvamise / koosseisust väljaarvamise kava

Liikmesriigid korraldavad oma laevastike koosseisu arvamised ja koosseisust väljaarvamised nii, et kompenseeritakse kasutuselevõetud uus püügivõimsus, mis ei ole seotud riigiabiga, vähemalt sama koguse varasema riigiabiga hõlmamata püügivõimsuse kõrvaldamise teel.[ME 139]

Artikkel 35

Püügivõimsuse haldamine

1.  Kõikide liikmesriikide laevastikud peavad rangelt kinni pidama II lisaga ette nähtud püügivõimsuse ülempiiridest.

2.  Liikmesriigid võivad komisjonilt taotleda artikliga 27 kehtestatud ülekantavate püügikontsessioonide süsteemiga hõlmatud kalalaevade väljajätmist lõikes 1 sätestatud püügivõimsuse ülempiiride kohaldamisalast. Sellisel juhul arvutatakse püügivõimsuse ülempiirid ümber, võttes arvesse ka neid kalalaevu, mis ei ole hõlmatud ülekantavate püügikontsessioonide süsteemiga.Komisjon esitab 31. detsembriks …(37) Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku muuta käesoleva määruse II lisa ja määrust (EMÜ) nr 2930/86, et määratleda püügivõimsus seoses laeva mis tahes mõõdetava teguriga, mis võib mõjutada selle kalapüügivõimekust.

Uues määratluses võetakse arvesse sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume ning liikmesriikide võetud kontrollimeetmeid. Nimetatud ettepanekus esitatakse kõikide liikmesriikide laevastiku võimsus laevastiku osade kaupa ning tuuakse muu hulgas eraldi välja äärepoolseimates piirkondades töötavad laevad ning üksnes liidu vetest väljaspool töötavad laevad.

3.  Komisjonile antakse volitus võtta vastavalt artiklile 55 vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse lõigetes 1 ja 2 osutatud püügivõimsuse ülempiiride ümberarvutamist.[ME 140]

Artikkel 36

Kalalaevastike registrid

1.  Liikmesriigid koguvad nende lipu all sõitvate liidu kalalaevade omandiõiguse, laevade ja püüniste omaduste janing tegevuse kohta teavet, mis on vajalik käesoleva määruse kohaselt kehtestatud meetmete haldamiseks, ning avaldavad selle teabe, tagades samal ajal isikuandmete piisava kaitse.

2.  Iga liikmesriik teeb esitab komisjonile lõikes 1 osutatud teabe komisjonile kättesaadavaks.

3.  Komisjon koostab liidu kalalaevade registri, mis sisaldab talle lõike 2 kohaselt laekuvat teavet.

4.  Liidu kalalaevastiku registris sisalduv teave tehakse liikmesriikidele ja Euroopa Parlamendile kättesaadavaks. Komisjonile antakse volitused võtta artikli 55 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse lõikes 1 osutatud teabe määratlemist.

5.  Komisjon kehtestabvõtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse tehnilised operatiivnõuded lõigetes 2, 3 ja 4 osutatud teabe edastusviiside kohta. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artiklis 56artikli 56 lõikes 2 sätestatud kontrollimenetluse korras. [ME 141]

VI OSA

KALAVARUDE MAJANDAMISE TEADUSLIK BAAS

Artikkel 37

Kalavarude majandamiseks vajalikud andmed

1.  Mere bioloogiliste ressursside kaitsmine, majandamine ja säästev kasutamine peab põhinema parimal kättesaadaval teabel. Selleks koguvad liikmesriigid koguvad bioloogilisi, tehnilisi, keskkonnaalaseid ja sotsiaalmajanduslikke andmeid, mis on vajalikud ökosüsteemil põhinevaks kalavarude majandamisekskalapüügiks, töötlevad neid ning teevad need kättesaadavaks teaduslike andmete lõppkasutajatele, sh komisjoni määratud asutustele. Liit annab Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMFF) kaudu rahalise toetuse, mis on piisav kõnealuste andmete omandamise rahastamiseks. Need andmed võimaldavad eelkõige hinnata: [ME 142]

2.  Liikmesriigid:

2a.  Liikmesriigid esitavad komisjonile igal aastal ülevaatliku aruande, milles on loetletud kalavarud, mille kohta tuleb andmeid koguda, ning on iga kategooria ja iga juhtumipuhul näidatud, kas see nõue on täidetud. Ülevaatlik aruanne tehakse üldsusele kättesaadavaks. [ME 151]

3.  Liikmesriigid tagavad kalavarude majandamist käsitlevate teaduslike, sh sotsiaal-majanduslike andmete kogumise ja haldamise kooskõlastamise riigi tasandil. Selleks määravad nad riigi kontaktisiku ja korraldavad igal aastal riiklikul tasandil koordineerimiskoosoleku. Euroopa Parlamenti ja komisjoni teavitatakse riiklikest koordineerimistegevustest ja talneil palutakse osaleda koordineerimiskoosolekutel. [ME 152]

4.  Liikmesriigid kooskõlastavad tihedas koostöös komisjoniga oma andmekogumistegevust sama piirkonna muude liikmesriikidega ja teevad kõik selleks, et koordineerida oma meetmeid kolmandate riikidega, kellel on sama merepiirkonna vete suhtes suveräänsed õigused või jurisdiktsioon. [ME 153]

5.  2014. aastast alates toimub hõlmavate andmete kogumine, haldamine ja kasutamine mitmeaastase kava raames. Sellises mitmeaastases kavas on sätestatud kogutavate andmete täpsusele seatud eesmärgid ning selliste andmete kogumise, haldamise ja kasutamise koondamistasemed.

6.  Komisjonile antakse volitus võtta kooskõlas artikliga 55 vastu delegeeritud õigusakte, et määrata kindlaks kogutavate andmete täpsusele seatud eesmärgid ja koondamistasemed selliste andmete kogumise, haldamise ja kasutamise jaoks lõikes 5 osutatud mitmeaastastes kavades ning tagada liikmesriikidevaheline koordineerimine andmete kogumisel ja esitamisel. [ME 154]

7.  Komisjon kehtestab tehnilised operatiivnõuded kogutud andmete edastamisviiside kohta. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 56 osutatud kontrollimenetlusega.

7a.  Liikmesriigi poolt andmete kogumise nõuete täitmata jätmise tagajärjeks on riigiabist ilmajätmine ja sellele järgnev komisjoni poolt täiendavate karistuste määramine. [ME 155]

Artikkel 37a

Teadusasutustega konsulteerimine

Komisjon konsulteerib korrapäraselt asjaomaste teadusasutustega küsimustes, mis puudutavad kalavarude kaitset ja majandamist, sh bioloogilisi, tehnilisi, keskkonna-, sotsiaal- ja majandusaspekte, võttes samal ajal arvesse avalike vahendite nõuetekohast haldamist, eesmärgiga vältida erinevate teadusasutuste topelttööd. [ME 156]

Artikkel 38

Teadusuuringute kavad

1.  Liikmesriigid võtavad vastu teaduslike kalandus- ja vesiviljelusandmete kogumise, teadusuuringute ja innovatsiooni riiklikud kavad. Nad koordineerivad tihedas koostöös komisjoniga oma kalandusandmete kogumise, teadusuuringute ja innovatsiooniga seotud tegevusi muude liikmesriikide ningliikmesriikidega liidu teadusuuringute ja innovatsiooniraamistikegainnovatsiooniraamistike alusel, kaasates vajadusel asjaomaseid nõuandekomisjone. Liit tagab nende programmide piisava rahastamise teadusuuringute ja kalandusvaldkonna raames kättesaadavate vahendite abil.[ME-d 157 ja 285]

2.  Liikmesriigid tagavad asjaomaste teaduslike sidusrühmade osalusel asjakohase pädevuse ja teadusliku nõustamise protsessi kaasatavate inimressursside kättesaadavuse. [ME 158]

2a.  Liikmesriigid esitavad komisjonile iga-aastaseid aruandeid edusammude kohta teaduslike kalandusandmete kogumise, teadusuuringute ja innovatsiooni riiklike kavade rakendamisel. [ME 159]

2b.  Teadusuuringute programmi tulemused tehakse kättesaadavaks kogu Euroopa teadusringkonnale. [ME 160]

VII OSA

VÄLISPOLIITIKA

I JAOTIS

RAHVUSVAHELISED KALANDUSORGANISATSIOONID

Artikkel 39

Eesmärgid

1.  Et tagada mere bioloogiliste ressursside säästev kasutamine ja majandamine, edendab liit rahvusvaheliste kalandusalaste instrumentide ja eeskirjade tulemuslikku rakendamist ning osaleb kalandusega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide (REMOs) tegevuses ja toetab seda. Seejuures tegutseb liit kooskõlas oma rahvusvaheliste ülesannete, kohustuste ja poliitikagapoliitikaeesmärkidega ning vastavaltkäesoleva määruse artiklites 2,ja 3 ja 4 ning muudes liidu poliitikates sätestatud eesmärkideleeesmärke järgides.

2.  Liidu seisukohad kalanduse ja piirkondlike kalavarude majandamisega tegelevates rahvusvahelistes organisatsioonides tuginevad parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele, mis tagavad kalavarude taastamise või säilitamise kõrgemal maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest.Eelkõige liit:

2a.  Liit toetab aktiivselt võrdse ja läbipaistva kalapüügivõimaluste eraldamise mehhanismi väljatöötamist.

3.  Liit osaleb aktiivselt ja toetab teaduslike teadmiste ja nõuannete edasiarendamist piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. [ME 161]

3a.  Liit edendab koostööd piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide vahel, et kohandada, ühtlustada ja laiendada mitmepoolse tegevuse raamistikku, ning toetab teaduslike teadmiste ja nõuannete edasiarendamist piirkondlikes kalavarude majandamise organisatsioonides ja rahvusvahelistes organisatsioonides ning järgib sellest tulenevaid soovitusi. [ME 162]

Artikkel 40

Rahvusvaheliste õigusnormide täitmine

Liit, keda abistab Euroopa Kalanduskontrolli Amet, teeb koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste kalandusorganisatsioonidega, sh piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonidega, et tagada selliste rahvusvaheliste organisatsioonide kehtestatud meetmete, eelkõige ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemisega seotud meetmete parem täitmine, et tagada kõnealuste meetmete range järgimine.

Liikmesriigid tagavad, et nende ettevõtjad järgivad esimeses lõigus osutatud meetmeid. [ME 163]

II JAOTIS

JÄTKUSUUTLIKUD KALANDUSKOKKULEPPED

Artikkel 41

Jätkusuutlike kalanduskokkulepete põhimõtted ja eesmärgid

1.  Kolmandate riikidega sõlmitavad jätkusuutlikud kalanduskokkulepped kehtestavad õigusliku, majandusliku ja keskkonnaalase raamistiku liidu kalalaevade püügitegevusele kolmanda riigi vetes kooskõlas rahvusvaheliste organisatsioonide, kaasa arvatud piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide poolt vastu võetud asjakohaste meetmetega. Sellised raamistikud võivad hõlmata.

Need sisaldavad ka sätted tagamaks, et kalapüük toimub õiguskindluse tingimustes.[ME 164]

1a.  Mere elusressursside säästva kasutamise tagamiseks juhindub liit põhimõttest, mille kohaselt kolmandate riikidega sõlmitud jätkusuutlikud kalanduskokkulepped peavad olema mõlema osapoole huvides ja peavad aitama kaasa liidu kalalaevade tegevuse jätkamisele osa saamisega kolmanda riigi ülejäägist, mis on vastavuses liidu kalalaevastike huvidega.[ME 165]

2.  Liidu kalalaevad püüavad ainult lubatud kogupüügi ülejääki, mille kolmas riik on kindlaks määranud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (Unclos) artikli 62 lõikes 2 osutatud viisil ja mis on tuvastatud selgelt ja läbipaistvalt parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete ning asjakohase teabe põhjal, mida kõnealune kolmas riik ja liit kõikide laevastike kõnealuste varude kohta vahetavad, et tagada kalavarude säilitamine kõrgemal maksimaalse jätkusuutlikkuse tasemetest. [ME 166]

2a.  Jätkusuutlikud kalanduskokkulepped ja vastastikuse juurdepääsu kokkulepped hõlmavad:

2b.  Jätkusuutlike kalanduskokkulepetega ja vastastikuse juurdepääsu kokkulepetega tagatakse, et liidu kalalaevad saavad püüki teostada nende kolmandate riikide vetes, kellega nad on sõlminud kokkuleppe, ning üksnes siis, kui nad on saanud püügiloa, mis on välja antud kokkuleppe mõlema poole vahel kokku lepitud menetluse kohaselt. [ME 168]

2c.  Liidu lipu all sõitvatel laevadel, mis on ajutiselt eemaldatud liikmesriigi registrist, et otsida kalapüügivõimalusi mujal, ei lubata 24 kuu jooksul saada kasu kalapüügivõimalustest jätkusuutliku kalanduskokkuleppe või nende lahkumise hetkeks jõustunud protokollide alusel, kui nad tulevad hiljem liidu registrisse tagasi, kusjuures sama kohaldatakse ka ajutise lipuriigi vahetamise suhtes piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide raames kalapüügi ajal. [ME 169]

2d.  Jätkusuutlike kalanduskokkulepetega tagatakse, et mis tahes püügilubasid antakse ainult uutele kalalaevadele ja neile, mis on vähemalt 24 kuud enne püügiloa taotluse esitamist sõitnud liidu lipu all ning mis soovivad saada juurdepääsu jätkusuutliku kalanduskokkuleppe objektiks olevatele sihtliikidele. [ME 170]

2e.  Piirialade kalavarusid ja pika rändega kalavarusid hõlmavate kokkulepete puhul võetakse kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel arvesse piirkondlikul tasandil tehtud teaduslikke hindamisi ning ka kaitse- ja majandamismeetmeid, mille on vastu võtnud piirkondlik kalavarude majandamise organisatsioon. [ME 171]

2f.  Liidu tasandil tehakse jõupingutusi selleks, et jälgida liidu nende kalalaevade tegevust, mis töötavad kolmandate riikide vetes väljaspool jätkusuutlike kalanduskokkulepete raamistikku. Sellised kalalaevad järgivad samu peamisi põhimõtteid, mida kohaldatakse liidus püügiga tegelevate kalalaevade suhtes. [ME 172]

2g.  Liidu vetest väljaspool tegutsevad kalalaevad varustatakse videovalve kaamerate või sarnaste seadmetega, et kalapüügiviisi ja püüki oleks võimalik täielikult dokumenteerida. [ME 173]

2h.  Enne komisjonile järgmiste protokollide üle läbirääkimiste pidamise volituste andmist korraldatakse iga protokolli mõju kohta sõltumatu hindamine, mis sisaldab teavet saagi ning püügitegevuse kohta. Niisugused hindamised tehakse üldsusele kättesaadavaks. [ME 174]

2i.  Selleks et tagada naaberriikidega ühiste kalavarude jätkusuutlik majandamine, on vaja need lisada käesoleva määruse reguleerimisalasse. [ME 175]

Artikkel 42

Rahaline abi

Artikkel 42a

Liidu kalandustegevus väljaspool jätkusuutlikke kalanduskokkuleppeid

Liikmesriigid koguvad teavet liikmesriikide kodanike kõigi kokkulepete kohta kolmandate riikidega, mis võimaldavad nende liikmesriigi lipu all sõitvatel laevadel tegeleda kalapüügiga kolmanda riigi jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla kuuluvates vetes, samuti andmeid vastavate laevade ja nende asjaomase tegevuse kohta. Liikmesriigid teavitavad komisjoni. [ME 230]

VIII OSA

VESIVILJELUS

Artikkel 43

Jätkusuutlikuvesiviljeluse edendamine [ME 177]

1.  Komisjon kehtestab 2013. aastaks jätkusuutlikkuse edendamiseks ja toiduga kindlustatuse ja varustatuse, majanduskasvu ja tööhõive toetamiseks jätkusuutliku vesiviljelustegevuse ühiseid prioriteete ja eesmärke käsitlevad mittesiduvad liidu strateegilised suunised. Kõnealused strateegilised suunised, milles onKõnealustes strateegilistes suunistes tehakse vahet ühelt poolt väikese- kuni keskmisemahulise vesiviljeluse ja teiselt poolt tööstusliku vesiviljeluse vahel, võetakse arvesse võetud suhtelisi stardipositsioone ja asjaolude erinevusi liidu piires, loovad alusening luuakse alus mitmeaastastele riiklikele strateegiakavadele ja nende eesmärk on: [ME 178]

2.  Liikmesriigid kehtestavad 2014. aastaks mitmeaastased riiklikud strateegiakavad vesiviljelusega seotud tegevuste arendamiseks oma territooriumil.Liit toetab jätkusuutlike liidu vesiviljelustoodete tootmist ja tarbimist järgmiste meetmetega:

3.  Mitmeaastane riiklik strateegiakava sisaldab liikmesriigi eesmärke ja nende saavutamiseks kavandatudvajalikke meetmeid ja ajakava. [ME 180]

4.  Mitmeaastased riiklikud strateegiakavad on suunatudkeskenduvad eelkõige järgmistele vajadustele:

5.  Liikmesriigid vahetavad teavet ja parimaid tavasid, kooskõlastades avatud meetodi abil oma mitmeaastastes kavades sätestatud riiklikke meetmeid.

Artikkel 44

Nõuandekomisjonide konsulteerimistegevus

Vesiviljeluse nõuandekomisjon moodustatakse kooskõlas artikliga 53.

IX OSA

ÜHINE TURUKORRALDUS

Artikkel 45

Eesmärgid

1.  Kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühine korraldus luuakse järgmistel eesmärkidel:

2.  Turgude ühist korraldust kohaldatakse liidus turustatavatele kalandus- ja vesiviljelustoodete turu suhtes, mis on loetletud määruse (EL) nr .../2013 [kalandus- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse määrus](40) I lisas.

3.  Turgude ühine korraldus hõlmab eelkõige:

X OSA

KONTROLL JA JÕUSTAMINE

Artikkel 46

Eesmärgid

1.  Ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimine tagatakse liidu tõhusa kontrollisüsteemi abil, mis hõlmab võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga.

2.  Liidu kalanduse kontrollisüsteem toetub eelkõige:

2a.  Liikmesriigid tagatavad tulemuslike, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste kehtestamise, sh Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) vahendite külmutamise, võttes arvesse tulude-kulude suhet ja proportsionaalsuse põhimõtet. [ME 195]

Artikkel 46a

Täitmist kontrolliv komitee

1.  Moodustatakse ELi täitmist kontrolliv komitee liikmesriikide, komisjoni ja kalanduskontrolli ameti esindajatest.

2.  ELi täitmist kontrolliv komitee:

Artikkel 47

Uute kontrollitehnikate ja andmehaldussüsteemide katseprojektid

1.  Komisjon ja liikmesriigid võivad läbi viia katseprojekte uute kontrollitehnikate ja andmehaldussüsteemide katsetamiseks.

2.  Komisjonile antakse volitus võtta kooskõlas artikliga 55 vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse uusi kontrollitehnikaid ja andmehaldussüsteeme hõlmavate katseprojektide läbiviimise eeskirju.

Artikkel 48

Kontrolli, inspekteerimise ja jõustamise kulude katmise toetamine

Liikmesriigid võivad nõuda, et nende lipu all sõitvate 12-meetriste ja pikemate kalalaevade kalalaevatunnistuse omanikudettevõtjad osaleksid proportsionaalselt liidu kalanduse kontrollisüsteemi käigushoidmisegakäigushoidmise ja andmete kogumisega seotud kuludetegevuskulude katmises. [ME 196]

XI OSA

RAHASTAMISVAHENDID

Artikkel 49

Eesmärgid

Liidu rahalist abi antakse artiklitega 2 ja 3 ette nähtud pikaajalise keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse eesmärkide saavutamise toetamiseks. Liidu rahalise abiga ei toetata tegevust, mis ohustab mere bioloogiliste ressursside kaitset ja jätkusuutlikkust, bioloogilist mitmekesisust, elupaiku ja ökosüsteeme.[ME 197]

Artikkel 50

Liikmesriikidele rahalise abi andmise tingimused

1.  Liit annab liikmesriikidele rahalist abi läbipaistvalt ja tingimusel, et need järgivad ühise kalanduspoliitika eeskirju ja artiklis 12 osutatud keskkonnadirektiive ning kohaldavad ettevaatusprintsiipi.

2.  Kui liikmesriigid ei järgi ühise kalanduspoliitika eeskirju, võidakseja lõikes 1 osutatud õigusakte ega kohalda ettevaatusprintsiipi, katkestatakse või peatatakse viivitamata maksed peatada või tehakse finantskorrektsioon liidu ühise kalanduspoliitika raames antavas rahalises abis. Sellised meetmed on proportsionaalsed mittejärgimise olemuse, ulatuse, kestuse ja korduvusega. Tuleb koostada metoodika, mis sisaldab kõigi liikmesriikide eesmärke, näitajaid ning nende ühesugust ja läbipaistvat mõõtmist. [ME 302]

Artikkel 51

Ettevõtjatele rahalise abi andmise tingimused

1.  Liit annab ettevõtjatele rahalist abi tingimusel, et nendeettevõtjate tegevus vastab ühise kalanduspoliitika eeskirjadele ja artiklis 12 osutatud keskkonnavaldkonna direktiive ülevõtvale siseriiklikule õigusele. Rahalist abi ei anta tegevuse jaoks, mis ohustab mere bioloogiliste ressursside jätkusuutlikkust ja kaitset, bioloogilist mitmekesisust, elupaiku või ökosüsteeme.

2.  Kui ettevõtjad on ühise kalanduspoliitika eeskirju ja lõikes 1 osutatud siseriiklikku õigust tõsiselt rikkunud, võetakse neilt ajutiselt või püsivalt ära liidu rahalise abi saamise võimalus ja/või kohaldatakse finantskorrektsioone. Sellised liikmesriikide võetavad meetmed on hoiatavad, tulemuslikud ning proportsionaalsed tõsise rikkumise olemuse, ulatuse, kestuse ja korduvusega.

3.  Liikmesriigid tagavad liidu rahalise abi andmise üksnes neile ettevõtjatele, kellelekes ei ole määratud sanktsioone tõsiste rikkumiste eest ühevähemalt kolme aasta jooksul enne liidu rahalise abi taotlemist eeskirju tõsiselt rikkunud. [ME 199]

XII OSA

NÕUANDEKOMISJONID

Artikkel 52

Nõuandekomisjonid

1.  Nõuandekomisjonid moodustatakse kõikides III lisas sätestatud geograafilistes piirkondades või pädevusvaldkondades sidusrühmade tasakaalustatud esindatuse edendamiseks vastavalt artikli 54 lõikele 1 ning artiklites 2 ja 3 sätestatud eesmärkide saavutamise toetamiseks.

1a.  Kooskõlas III lisaga moodustatakse eelkõige järgmised uued nõuandekomisjonid:

2.  Komisjonile antakse volitus võtta kooskõlas artikliga 55 vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse kõnealuse lisa muutmist seoses pädevusvaldkondades tehtud muudatustega, uute nõuandekomisjonide pädevusvaldkondade loomisega või uute nõuandekomisjonide loomisega.

3.  Iga nõuandekomisjon kehtestab oma töökorra. [ME 200]

Artikkel 53

Nõuandekomisjonide ülesanded

-1.  Enne oma sisemenetluste lõpuleviimist, millele järgneb kas vastavalt seadusandlikule tavamenetlusele ettepaneku esitamine ELi toimimise lepingu artikli 43 lõike 2 kohaselt (näiteks mitmeaastased kavad või tehniliste meetmete raamistikud), või millele järgneb delegeeritud õigusaktide vastuvõtmine vastavalt artiklile 55, küsib komisjon asjaomaste nõuandekomisjonide arvamust. Nimetatud konsulteerimine ei piira konsulteerimist ICESiga ega teiste teadusasutustega.

1.  Nõuandekomisjonidel on õigus:

2.  Komisjon ja vajaduse korral ka asjaomane liikmesriik võtab nõuetekohaselt arvesse nõuandekomisjonidelt lõigete -1 ja 1 alusel saadud arvamusi, soovitusi, ettepanekuid ja mis tahes teabeedastusi ning vastab mõistliku ajavahemikuneile 30 päeva jooksul igale soovitusele, ettepanekule või teabeedastusele, mille ta on saanud vastavalt lõike 1 punktidele a või bning kindlasti enne lõplike meetmete vastuvõtmist. Juhul kui vastuvõetud lõplikud meetmed erinevad nõuandekomisjonidelt lõigete -1 ja 1 alusel saadud arvamustest, soovitustest ja ettepanekutest, esitab komisjon või asjaomane liikmesriik erinevuste kohta üksikasjalikud selgitused.[ME 201]

Artikkel 54

Nõuandekomisjonide koosseis, toimimine ja rahastamine

1.  Nõuandekomisjonidesse kuuluvad: