Euroopa Parlamendi 6. veebruari 2013. aasta resolutsioon ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärgu ning igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla tõkestamise ja likvideerimise kohta (2012/2922(RSP))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Pekingis 1995. aasta septembris toimunud neljandat naiste maailmakonverentsi, Pekingis vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu 9. juunil 2000. aastal ja 11. märtsil 2005. aastal toimunud ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5” ja „Peking +10” ja milles käsitletakse Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamise edasisi meetmeid ja algatusi,
– võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,
– võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2006. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised 2006–2010” (COM(2006)0092),
– võttes arvesse oma 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni „Peking +15” ja ÜRO soolise võrdõiguslikkuse tegevusprogrammi kohta(1),
– võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta(2),
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ning nende vastu võitlemise kohta,
– võttes arvesse ELi suuniseid naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ning igasuguse naiste diskrimineerimise vastu võitlemise kohta (üldasjade nõukogu 8. detsembri 2008. aasta kohtumine) ning ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengu valdkonnas, mis on lisatud 2010. aasta juunis toimunud välisasjade nõukogu kohtumise järeldustele aastatuhande arengueesmärkide kohta,
– võttes arvesse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla tõkestamise eksperdirühma 17.–20. septembril 2012. aastal Bangkokis toimunud kohtumise aruannet,
– võttes arvesse 13. ja 14. detsembril 2012. aastal ÜRO peakorteris toimunud naistevastase vägivalla tõkestamist ja likvideerimist käsitlenud ÜRO sidusrühmade foorumi töö tulemusena koostatud aruannet,
– võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärgu ning igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ennetamise ja lõpetamise kohta (O-000004/2013 – B7-0111/2013),
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et naiste- ja tütarlastevastane vägivald on endiselt üks kõige raskemaid kogu maailmas levinud inimõiguste struktuurseid rikkumisi, selle ohvreid ja toimepanijaid on igas vanuses, eri haridustausta, sissetuleku ja ühiskondliku positsiooniga ning see on naiste ja meeste ebavõrdsuse põhjus ja tagajärg;
B. arvestades, et naistevastane vägivald on kõigis maailma riikides levinud inimõiguste rikkumine ning on peamine takistus soolise võrdõiguslikkuse saavutamise ja naiste mõjuvõimu suurendamise teel; arvestades, et selle nähtusega puutuvad kokku naised ja tütarlapsed kõikjal maailmas, sõltumata vanusest, klassikuuluvusest ja majanduslikust taustast, see kahjustab pere- ja kogukondi, on sotsiaalselt ja majanduslikult ränga hinnaga ning piirab ja takistab majanduskasvu ja arengut;
C. arvestades, et tegelda tuleb naistevastase vägivalla kõigi vormidega, nii füüsilise, seksuaalse kui ka psühholoogilise vägivallaga, mis on määratletud Pekingi tegevusprogrammis, sest need kõik piiravad naiste võimalusi kasutada täielikult inimõigusi ja põhivabadusi;
D. arvestades, et naistevastane vägivald ja ahistamine hõlmab suurt hulka inimõiguste rikkumisi, nagu seksuaalne kuritarvitamine, vägistamine, koduvägivald, seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine, prostitutsioon, naiste ja lastega kauplemine, naise seksuaalsete ja reproduktiivsete õiguste rikkumine, naistevastane vägivald töökohal, naistevastane vägivald konfliktiolukorras, naistevastane vägivald vanglas või hoolekandeasutuses, vägivald lesbide suhtes, omavoliline vabaduse võtmine ja paljud kahjustavad traditsioonilised kombed, nagu suguelundite moonutamine, aumõrvad ja sundabielud; arvestades, et iga nimetatud kuritarvitamine võib jätta sügava psühholoogilisi jälje ning tekitada füüsiliselt või seksuaalselt kahjustusi või kannatusi, nendega ähvardamine ja nendele sundimine tekitavad kahju naiste ja laste üldisele tervislikule seisundile, sealhulgas reproduktiiv- ja seksuaaltervisele, ning need võivad mõnedel juhtudel olla ka surma põhjuseks;
E. arvestades, et sooline ebavõrdsus ja diskrimineerimine suurendavad vägivalla ohtu ning diskrimineerimise muud vormid, näiteks diskrimineerimine puude või vähemusrühma kuulumise alusel, võivad suurendada naiste vägivalla ja ärakasutamise ohvriks langemise ohtu; arvestades, et naiste- ja tütarlastevastase vägivallaga võitlemise viiside ja kaasnevate ennetusstrateegiate juures ei võeta piisavalt arvesse mitmekordse diskrimineerimise all kannatavaid naisi ja tütarlapsi;
F. arvestades, et on olemas mitmeid naistevastase vägivalla struktuurseid vorme, sealhulgas naiste valikuõiguse, oma keha ja füüsilise tervislikkuse õiguse, hariduse saamise õiguse ja enesemääramiseõiguse piiramine ning naiste jätmine kodaniku- ja poliitiliste õigusteta; tuletab meelde, et ühiskond, kus naistele ja meestele ei ole tagatud võrdsed õigused, põlistab naiste- ja tütarlastevastase vägivalla struktuursed vormid;
G. arvestades, et kohalikud ja rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid, nagu toetusrühmad ning naiste varjupaikade, abitelefonide ja tugistruktuuride organiseerijad, on eriti olulised selleks, et saavutada edu naistevastase ja soopõhise vägivalla kaotamisel;
H. arvestades, et naistevastases ja soopõhise vägivalla vastases tegevuses edu saavutamiseks on vaja rahvusvahelist koostööd ja meetmeid, kõigi tasandi poliitiliste liidrite kindlat tahet ning arvestatavat rahastamist;
I. arvestades, et ÜRO poliitika ja tegevus naiste- ja tütarlastevastase ning soopõhise vägivalla likvideerimisel on äärmiselt oluline selleks, et seada nimetatud küsimused rahvusvahelises poliitikas ja tegevuses esiplaanile ning ergutada ELi liikmesriike tegelema järjepidevamalt naistevastase vägivalla probleemiga;
1. kinnitab oma kindlat toetust Pekingi tegevusprogrammile ja selles esitatud soolise võrdõiguslikkuse arvukatele meetmetele; kordab taas, et töö naiste- ja tütarlastevastase vägivalla likvideerimise nimel nõuab eri sektorite kooskõlastatud lähenemist ja kõigi sidusrühmade osalemist ning samuti tegelemist vägivalla algpõhjustega, nagu otsene ja kaudne diskrimineerimine, levinud soolised stereotüübid ning meeste ja naiste võrdõiguslikkuse puudumine;
2. rõhutab, et oluline on, et 2013. aasta 4.–15. märtsil peetav ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärk annaks reaalseid tulemusi, sealhulgas võetaks vastu tulevikku suunatud järeldused, mis aitavad oluliselt kaasa naiste- ja tütarlastevastase, sealhulgas puudega naiste, põlisrahvusest naiste, sisserännanud naiste, HIV/AIDSiga tütarlaste ja naiste vastase vägivalla kaotamisele, mis muudaks paljuski olukorda kogu maailmas;
3. on seisukohal, et naiste- ja tütarlastevastase vägivallaga tegelemisel peaks prioriteetsete valdkondade hulgas olema diskrimineerivate ühiskondlike ja kultuuriliste hoiakute kõrvaldamine, sest need rõhutavad naiste alamat seisundit ühiskonnas ja põhjustavad naiste- ja lastevastase vägivalla sallimist nii eraelus kui ka ühiskonnas, nii kodus kui ka tööl ja õppeasutustes; loodab sellega seoses, et kiirelt edeneb selliste rahvusvaheliste normide, standardite ja poliitikameetmete väljatöötamine, mis parandavad ohvritele osutatavaid teenuseid ja ohvrikaitset ning suurendavad teadlikkust, et muutuksid käitumisharjumused ja hoiakud ning eelkõige oleks tagatud normide nõuetekohane ja järjepidev rakendamine kõikjal maailmas;
4. on seisukohal, et tõhusama rahvusvahelise tegutsemise nimel peavad EL ja liikmesriigid suurendama ka oma territooriumil jõupingutusi naistevastase ja soopõhise vägivalla likvideerimiseks; kordab seepärast nõudmist, et Euroopa Komisjon esitaks ELi strateegia naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks, sealhulgas direktiivi, millega kehtestatakse miinimumstandardid; kutsub sellega seoses nii ELi kui ka liikmesriike eraldi allkirjastama ja ratifitseerima Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsiooni;
5. kutsub komisjoni ja liikmesriike vaatama läbi poliitika, programmid ja olemasolevad vahendid võitluseks vägivallaga ELis ja väljaspool seda ning täiendama oma strateegiat uusimate vahendite ja kaugeleulatuvate eesmärkidega;
6. kutsub ELi ja liikmesriike suurendama assigneeringuid naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kaotamiseks kohalikul, riigi ja Euroopa tasandil ja mujal maailmas ning toetama neid, kes töötavad selle nimel, et lõpetada naistevastane ja soopõhine vägivald, pidades eeskätt silmas selles valdkonnas tegutsevaid VVOsid;
7. väljendab kindlat toetust ÜRO soolise võrdõiguslikkuse üksuse (UN Women) tegevusele, kuna nimetatud üksus on ÜRO raames peamiselt tegev naiste- ja tütarlastevastase vägivalla likvideerimisega maailmas ning asjaomaste sidusrühmade koondamisega, mille eesmärk on muuta poliitikat ja kooskõlastada tegevust; kutsub kõiki ÜRO liikmesriike ja ELi suurendama soolise võrdõiguslikkuse üksuse rahastamist;
8. kutsub ELi välisteenistust tegema suuremaid jõupingutusi naiste ja tütarlaste inimõiguste kaitseks ja edendamiseks kõigis meetmetes ja peetavates dialoogides, kutsub teenistust kiirendama naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ning nende igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemise ELi suuniste rakendamist ELi arengukoostöö raames ning toetama samuti naiste õiguste, inimõiguste ning homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste kaitsjaid;
9. nõuab, et töötataks välja rahvusvahelised ja piirkondlikud programmid ja institutsioonilised mehhanismid, mille eesmärk on tagada, et naiste- ja tütarlastevastase vägivalla tõkestamise strateegiad oleksid kesksel kohal kõigis rahvusvahelistes meetmetes, millega reageeritakse konflikti- ja konfliktijärgses olukorras ja looduskatastroofi tõttu tekkinud humanitaarkriisidele;
10. kutsub ELi toetama täielikult eksperdirühma soovitust, mille kohaselt naiste olukorra komisjon peaks 2013. aastal kokku leppima kõigi ÜRO liikmesriikide poolt heaks kiidetava ja 2015. aastal käivitatava naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kaotamise üldise rakenduskava suhtes, milles pööratakse erilist tähelepanu vägivalla tõkestamisele ning (naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni ja Pekingi tegevusprogrammiga) võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmise järelevalvele ja tegevusjuhiste andmisele;
11. kutsub ELi toetama naiste- ja tütarlastevastase ning soopõhise vägivalla tõkestamise ülemaailmse toetuskampaania käivitamist, et meie elukeskkond ja riigid oleksid turvalised ning naiste ja tütarlaste inimõigusi austataks täiel määral kogu maailmas; on veendunud, et kampaania peaks rajanema juba toimival partnerlusel riikide ja muude asjaomaste osaliste, sealhulgas kodanikuühiskonna ja naisorganisatsioonide vahel;
12. kutsub ELi inimõiguste eriesindajat võtma täielikult arvesse naistevastast vägivalda käsitlevaid aruandeid ja ettepanekuid;
13. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning ELi inimõiguste eriesindajale.