Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 15. jaanuar 2013 - Strasbourg
Linnaruumi ümberkorraldamise panus majanduskasvu
 Territoriaalse arengu roll ühtekuuluvuspoliitikas
 Euroopa Liidu Solidaarsusfond ning selle rakendamine ja kasutamine
 ELi haldusmenetlusõigus
 Töötajate teavitamine ja nendega konsulteerimine ning restruktureerimise ettevalmistamine ja juhtimine
 Aafrika Sarve piirkonda käsitlev ELi strateegia
 Geneetiliste ressurssidega seotud intellektuaalomandi õiguste arenguaspektid

Linnaruumi ümberkorraldamise panus majanduskasvu
PDF 129kWORD 30k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioon linnaruumi ümberkorraldamise panuse kohta majanduskasvu ELi ühtekuuluvuspoliitika raames (2011/2311(INI))
P7_TA(2013)0001A7-0406/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 174 ja 176, milles sätestatakse majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk, määratakse kindlaks struktuursed rahastamisvahendid eesmärkide saavutamiseks ning märgitakse, et Euroopa Regionaalarengu Fond on mõeldud selleks, et olla abiks põhiliste regionaalsete ebavõrdsuste korvamisel liidu piires,

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse(1),

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2010. aasta resolutsiooni tõelise territoriaalse, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse saavutamise kohta ELis – ülemaailmse konkurentsivõime vältimatu tingimus?(2),,

–  võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande järeldused: ühtekuuluvuspoliitika tulevik (COM(2010)0642),

–  võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2010. aasta teatist „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava: Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse” (COM(2010)0682),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758),

–  võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Ressursitõhus Euroopa – Euroopa 2020. aasta strateegia kohane juhtalgatus” (COM(2011)0021),

–  võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ERFi ja teiste struktuurifondide praeguse ja tulevase sünergia kohta tõhususe tõstmiseks(3),

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni SKP täiendamise kohta. Edu mõõtmine muutuvas maailmas(4),

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel(5),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni komisjoni viienda ühtekuuluvusaruande ja ühtekuuluvuspoliitika strateegia kohta pärast 2013. aastat(6),

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi vahendite kasutamise ning ELi tulevase ühtekuuluvuspoliitika jaoks saadud õppetundide kohta(7),

–  võttes arvesse 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1083/2006 (COM(2011)0615),

–  võttes arvesse 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse erisätteid Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (COM(2011)0614),

–  võttes arvesse 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1081/2006 (COM(2011)0607),

–  võttes arvesse 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi kehtestamise kohta (COM(2011)0609),

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kohta(8),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2008. aasta resolutsiooni uute suundade kohta linnalise liikumiskeskkonna arendamisel(9),

–  võttes arvesse oma 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika linnadimensiooni kohta uuel programmiperioodil(10),

–  võttes arvesse oma 23. aprilli 2009. aasta resolutsiooni linnaliikluse korraldamise tegevuskava kohta(11),

–  võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni Euroopa linnade arengukava ja selle tuleviku kohta ühtekuuluvuspoliitikas(12),

–  võttes arvesse oma 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni linnadimensiooni kohta laienemise kontekstis(13),

–  võttes arvesse oma 26. septembri 2006. aasta resolutsiooni linnakeskkonda käsitleva temaatilise strateegia kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa säästvate linnade Leipzigi hartat, mis kiideti heaks linnaarendust ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleval ministrite mitteametlikul kohtumisel Leipzigis 24. ja 25. mail 2007,

–  võttes arvesse Toledo deklaratsiooni linnaarenduse kohta, mis kiideti heaks ministrite mitteametlikul kohtumisel Toledos 22. juunil 2010,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A7-0406/2012),

A.  arvestades, et 80% Euroopa kodanikest elab linnaoludes (see number suureneb veelgi maalt linna ümberasumise kiirenemise tõttu) ja et just sinna koonduvad valdavalt majanduskriisi tagajärjed ning avalduvad lahendamist vajavad kliimamuutuste vastu võitlemise, töökohtade loomise, heaolu ja elukvaliteedi probleemid;

B.  arvestades, et linnapiirkonnad peaksid koostama keskpika/pikaajalise tegevuskava säästva majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse valdkonnas;

C.  arvestades, et linnad on majanduse, tootmise ja tööhõive käimapanev jõud ning samas esineb just linnades kriitilisi valglinnastumise, tööhõive ja üldisemalt sotsiaalse tõrjutuse ja kihistumise ning keskkonnareostuse olukordi;

D.  arvestades, et tugevad linnapiirkonnad mõjutavad positiivselt ka ümbritsevaid maapiirkondi ja seeläbi on võimalik saavutada ülekanduv mõju;

E.  arvestades, et on vaja linna ääremaade kontseptsioon uuesti läbi mõelda, et muuta praegust suundumust territoriaalse segregatsiooni poole, mis põhjustab sotsiaalset kihistumist;

F.  arvestades, et linnakeskkonnas käimasolevad ümberkujunemisprotsessid tekitavad kasvavaid ootusi ja probleeme, mille lahendamisega ei saa hakkama traditsiooniliste riiklike meetmetega ja mille jaoks on seega vaja uuenduslikke ja integreeritud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse mehhanisme;

G.  arvestades, et sotsiaalsed ja demograafilised muutused on paljudes linnades põhjustanud elanike liikumise oma vanemates linnapiirkondades asuvatest elupaikadest uuematesse elamupiirkondadesse, mis asuvad rohkem äärelinnades ja linnapiiril paiknevatel linnaaladel või lihtsalt uutes linnakutes suurlinnade lähedal;

H.  arvestades, et sotsiaalne ebavõrdus on probleemiks paljudes linnapiirkondades ja linnaosadevaheline ebavõrdsus on sageli tingitud halvast eluasemepoliitikast ning asjaolust, et teenuste osutamisel keskendutakse jõukamatele piirkondadele;

I.  arvestades, et tavapäraste käsitusviiside läbivaatamine võib anda võimaluse käivitada linnaarenduse eksperimenteerimise ja sihipärase planeerimise protsess, mis põhineb ühiskondliku ruumi planeerimise, kollektiivsete vajaduste ja kodanike osaluse ümbermõtestamisel;

1.  märgib, et kohaliku arengu mudel on ühtekuuluvuspoliitika tugev külg, sest see paneb liikuma otsustava tähtsusega tegurid, julgustab kõige kodanikulähedasemate parimate valikute väljavalimist, ühistegevust ja sidusamaid, tõhusamaid ja tulemuslikumaid meetmeid, muutes ühtlasi ühenduse sekkumismeetmed nähtavamaks ka nendes ELi piirkondades, kus esineb raskemaid probleeme;

2.  nõuab ELi uut regulatiivset etappi, mis on seotud linnapiirkondade kaitsmise ja taaselustamise kava väljatöötamisega, mis – järgides subsidiaarsuse põhimõtet – võib anda nõutava õigusliku aluse, määrata kindlaks ühised ja jagatud keskpikad kuni pikaajalised eesmärgid ning optimeerida ühtekuuluvuspoliitika rahaliste vahendite kasutamist;

3.  ootab meetmeid linnade juba olemasolevate osade, sealhulgas marginaliseeritud linnaosade täiendamiseks ja parandamiseks, mahajäetud alade ja üleminekualade uuesti funktsionaalseks muutmiseks, dünaamilisele arenguprotsessi kaudu inimeste elupiirkondade atraktiivsemaks muutmiseks, oma algse funktsiooni kaotanud või aegamööda hooletusse jäetud tugeva sümboolse tähendusega ja mälestusrikaste alade kogukonnale tagasi andmiseks, kaitstes samas kultuuripärandit;

4.  nõuab kultuuri- ja majandusressursside kasutamist, võttes prioriteediks linnade ümberkujundamise sotsiaalse jätkusuutlikkuse, mis aitab kaasa linnade solidaarsusele, linnapiirkondade haavatavate ja marginaliseeritud elanikkonnarühmade sotsiaalsele kaasamisele ja integreerimisele, et kasutada täielikult ära arenguvõimalusi, teades, et linnapiirkondade taaselustamise ja uuendamise protsessid kätkevad alati elanikkonna kõige nõrgema osa väljatõrjumise ohtu; rõhutab seetõttu vajadust elanike tihedaks kaasamiseks võimalikult varasest etapist alates;

5.  toonitab linnapiirkondade olulist rolli strateegia „Euroopa 2020” majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisel ning rõhutab tõsiasja, et liit saab olla ülemaailmselt konkurentsivõimeline üksnes siis, kui ühtekuuluvuspoliitikas kasutatakse täielikult ära kõigi tema piirkondade ja linnapiirkondade arengupotentsiaal;

6.  nõuab integreeritud käsitusviisi, mis näeks ette looduskeskkonna ühendamise ajaloolis-kultuurilise ja sotsiaal-tootmiskeskkonnaga, tagades taristuvõrgustiku väljaarendamise, linnaalade parandamise ja majandusstruktuuri kasvamise ning edendades territooriumi segakasutust elamuehitiste ja mitteelamuehitiste, materiaalsete taristute ja mittemateriaalsete seosesüsteemide vahelise integreerimise teel;

7.  rõhutab, et selleks on vaja linnade taaselustamise uusi vorme, mille puhul pööratakse tähelepanu kogukondade vajadustele avaliku ruumi, parkide, vabaaja veetmise, kultuuri- ja spordikohtade järele;

8.  nõuab osaluspõhise projekteerimistegevuse elavnemist ja partnerlusi ühenduste ja kodanikega, et tagada üldise poliitika vajalik ühendamine konkreetsete piirkondadega, väärtustades nende eripärasid, identiteeti, mälu ja ajalugu ning tugevdades kogukonda kuuluvuse tunnet ja usaldust institutsioonide vastu;

9.  rõhutab, et linnade uuendamine ja majanduse uuesti elavdamine on tihedalt seotud ning et atraktiivse paiga rajamine võib olla majanduse taastumise teguriks; rõhutab, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleks linnade taaselustamisel kasutada uut lähenemisviisi, milles on ühendatud jõupingutused linnapiirkondade allakäigu ärahoidmiseks, vaeste ja marginaliseeritud piirkondade edendamiseks ning majanduskasvu ja töökohtade loomise toetamiseks ja mida täiendavad sotisaalmeetmed;

10.  nõuab mõjuvaid meetmeid energia ebatõhusa kasutamise vastu võitlemiseks hoonete funktsionaalse ümberkvalifitseerimise ja ressursitõhusamate elamuüksuste rajamise kaudu, sealhulgas sotsiaalelamuteks, ummikute, saaste ja müra vähendamiseks, et muuta linn keskkonnaprobleemide seisukohast konkurentsivõimelisemaks;

11.  rõhutab vajadust strateegia järele, millega säilitada ja kaitsta linna- ja elamupärandit suure maavärina- või üleujutusriskiga piirkondades;

12.  rõhutab vajadust koordineerida rahaliste vahendite kasutamist, et tagada demograafilise arengu häirete, rahvastiku vananemise ja rahvastiku linnadesse koondumise integreeritud käsitusviis; juhib tähelepanu asjaolule, et struktuurifondide projektid võivad aidata leida lahendusi tõsistele probleemidele ning need peaksid olema suunatud inimestele ja neis tuleks pöörata erilist tähelepanu ühiskondliku ebavõrdsuse all kannatavatele ühiskonnakihtidele, st lastele, noortele, naistele ja eakatele;

13.  väljendab heameelt meetmete üle, millega edendatakse linnadevaheliste võrgustike loomist ning kogemuste ja heade tavade jagamist; rõhutab, et neid meetmeid tuleks veelgi tugevdada ja laiendada funktsionaalsetele linnapiirkondadele; nõuab olemasolevate vahendite laiendamist sellel eesmärgil ja rõhutab, et enne uute struktuuride loomist tuleks kasutada olemasolevaid programme ja asutusi;

14.  väljendab heameelt Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) vahenditest vähemalt 5% sihtotstarbelise eraldamise üle säästva linnaarenduse integreeritud meetmetele, mis antakse linnadele hallata; rõhutab, et see protsent on miinimumeesmärk ning seda tuleks kasutada arengu toetamiseks funktsionaalsetes linnapiirkondades; palub eri tasandite asutustel kasutada selliseid uusi vahendeid nagu kogukonna juhitud kohalik areng;

15.  on vastu sellele, et eespool nimetatud ressursside kasutamine on jäigalt seotud integreeritud piirkondlike investeeringute raamistikuga; on seisukohal, et liikmesriikidele tuleks anda võimalus kasutada säästva linnaarenduse integreeritud meetmeid ka konkreetse rakenduskava või prioriteetse suuna kaudu;

16.  rõhutab, et kuna linnapiirkondadel võib olla majanduskasvu keskuste ja edendajatena oluline panus, on tähtis ühendada kohalikud arenguvajadused maapiirkondade, eeslinnade ja naaberalade probleemidega tegelemisel, et edendada mitte vastuolulist, vaid täiendavat ja koostoimelist suhet, ning võidelda linnalähedaste maapiirkondade järkjärgulise kadumise vastu linnade laienemise ning ehitusmaaks muutmise tõttu, suurendades sealjuures avalikele teenustele juurdepääsu;

17.  nõuab kohalike ja piirkondlike asutuste ning majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejate haldussuutlikkuse parandamist, sealhulgas tehnilise abi laialdasema kasutamise abil, struktuurifondide haldamisel, et saavutada tõeline mitmetasandiline valitsemine, mis tagaks eesmärkide saavutamise; peab äärmiselt oluliseks arendada välja säästvad mitmeotstarbelised võrgustikud, mis põhinevad headel tavadel, ja edendada neid viisil, mis soodustab vilgast, integreeritud linna- ja maapiirkondade partnerlust, mis põhineb üksikpiirkondade vajadustel;

18.  rõhutab vajadust arendada välja ERFist rahastatavate säästva linnaarenduse katseprojektide ja uue mitmeaastase programmi Horisont 2020 vaheline võrgustik, et tagada uuenduslikud lahendused ja kopeeritavad strateegiad linnade uuendamise alal;

19.  on veendunud, et linnapeade paktist saadud kogemus võib olla hea lähtepunkt edasisteks edusammudeks strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide püüdlemisel;

20.  pooldab linnaplaneerimisega integreeritud säästva liikluse juhtimismudelit, mis hõlmab rohkem üldkasutatavad ehitisi ja linnas kauba laialiveo ja teenuste osutamise nõuetele vastavate süsteemsete logistikavõrkude loomist, pöörates seejuures piisavat tähelepanu säästva liikluse nõuetele;

21.  on veendunud, et keskkonnaprobleemid, nagu jäätmekäitlus, on oluline küsimus, mis ei piirdu üksnes tehniliste aspektidega ja mis mõjutab sotsiaalvaldkonda; nõuab lisaks tungivalt meetmete jätkamist linnades kvaliteetsete veevarustus- ja veepuhastusteenuste tagamiseks, kuna see toob samaaegselt kasu nii kodanikele kui ka keskkonnale;

22.  märgib, et haljasalade ja linnaparkide osakaalu suurendamine on loodus-, ajaloo- ja kultuuripärandi jaoks väga väärtuslik element, mis aitab reguleerida negatiivseid mikrokliima tagajärgi, parandada energiaeelarvet ja suurendada säästu, suurendab linnakeskkonna säästlikkust ja kvaliteeti ning võimaldab rahuldada vaba ajaga seotud ja sotsiaalseid nõudmisi;

23.  loodab, et linnade uuendamise strateegiate kindlaksmääramises peetakse prioriteetseks materjale ja tehnilisi lahendusi, mis võimaldavad saavutada teatud energiasäästu taseme kooskõlas liidu poliitika eesmärkidega;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 120.
(2) ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 29.
(3) ELT C 390 E, 18.12.2012, lk 27.
(4) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 81.
(5) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 89.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0316.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0403.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0495.
(9) ELT C 294 E, 3.12.2009, lk 42.
(10) ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 73.
(11) ELT C 184 E, 8.7.2010, lk 43.
(12) ELT C 390 E, 18.12.2012, lk 10.
(13) ELT C 233 E, 28.9.2006, lk 127.
(14) ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 182.


Territoriaalse arengu roll ühtekuuluvuspoliitikas
PDF 222kWORD 34k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioon ühtekuuluvuspoliitikas territoriaalse arengu rolli optimeerimise kohta (2011/2312(INI))
P7_TA(2013)0002A7-0421/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle XVIII jaotist,

–  võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999(1),

–  võttes arvesse nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta otsust 2006/702/EÜ ühenduse ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste kohta(2),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni komisjoni viienda ühtekuuluvusaruande ja ühtekuuluvuspoliitika strateegia kohta pärast 2013. aastat(3),

–  võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ERFi ja teiste struktuurifondide praeguse ja tulevase sünergia kohta tõhususe tõstmiseks(4),

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel(5),

–  võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni Euroopa linnade arengukava ja selle tuleviku kohta ühtekuuluvuspoliitikas(6),

–  võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni, mis käsitleb eesmärki nr 3: Territoriaalse koostöö väljakutse ning piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise koostöö tulevane tegevuskava(7),

–  võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika kohta pärast 2013. aastat(8),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse(9),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni määrusega (EÜ) nr 1080/2006 (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi) teadus- ja uuendustegevuseks ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks eraldatud vahendite koostoime rakendamise kohta linnades ja piirkondades, samuti liikmesriikides ja liidus(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi avaldatud uuringut „Ühtekuuluvuspoliitika pärast 2013. aastat: seadusandlike ettepanekute kriitiline hindamine”,

–  võttes arvesse eesistujariigi Poola 24.–25. novembri 2011. aasta järeldusi ELi poliitika territoriaalse mõõtme kohta ja tulevase ühtekuuluvuspoliitika kohta(11),

–  võttes arvesse 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1083/2006 (COM(2011)0615),

–  võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse erisätteid Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (COM(2011)0614),

–  võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande järeldused: ühtekuuluvuspoliitika tulevik” (COM(2010)0642),

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta teatist ELi eelarve läbivaatamise kohta (COM(2010)0700) ja selle tehnilisi lisasid (SEC(2010)7000),

–  võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Regionaalpoliitika panus aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames” (COM(2010)0553),

–  võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatist „Ühtekuuluvuspoliitika: 2010. aasta strateegiaaruanne 2007.–2013. aasta programmide rakendamise kohta” (COM(2010)0110),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse sõltumatut aruannet pealkirjaga „Ühtekuuluvuspoliitika reformikava. Piirkondlik lähenemine Euroopa Liidu probleemide ja ootustega tegelemiseks”, mille koostas Fabrizio Barca regionaalpoliitika voliniku Danuta Hübneri tellimusel aprillis 2009,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0421/2012),

A.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on vähendada ELi piirkondade vahelisi erinevusi, tugevdades majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on tõhusalt edendanud Euroopa integratsiooni sotsiaalse ja majandusarengu kaudu;

B.  arvestades, et ühissätete määruses sätestatakse ühiseeskirjad, mida kohaldatakse kõigi viie Euroopa rahastamisprogrammi suhtes (Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF), ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EARDF), Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF)), mis on mõeldud ühtekuuluvus-, maaelu arengu ja kalanduspoliitika rakendamiseks;

C.  arvestades, et ühises strateegilises raamistikus kasutatakse mehhanisme, et kooskõlastada paremini ühissätete määrusega hõlmatud fonde (ERF, ESF, ühtekuuluvusfond, EARDF, EMKF) ja integreerida ühissätete määrusega hõlmatud fonde paremini ELi teiste poliitikavaldkondadega;

D.  arvestades, et territoriaalne mõõde on ühtekuuluvuspoliitika valdkondadevaheline aspekt ja annab Euroopa piirkondadele võimaluse kasutada oma territoriaalset potentsiaali, et töötada ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamise nimel;

E.  arvestades, et territoriaalset ühtekuuluvust tunnistatakse nüüd Lissaboni lepingus ELi peamise eesmärgina;

Põhiprobleemid: territoriaalse eesmärgi tõhustamine

1.  tunnistab, et lihtsustatud mitmetasandiline juhtimissüsteem on ühtekuuluvuspoliitika otsustusprotsessi lahutamatu osa, kus koostöö on vajalik kõigis etappides Euroopa, riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil Euroopa rahastamisprogrammide kavandamisel, arendamisel ja teostamisel; kutsub komisjoni üles tagama, et see väljendub selgete ja hästisõnastatud partnerluslepingute väljatöötamises;

2.  rõhutab, kui oluline on rahastamisprogrammide ettevalmistamisel, rakendamisel ja nende üle järelevalve teostamisel liikmesriikide, piirkondade ja kohalike ametiasutuste jaoks koostatud Euroopa tegevusjuhis; tunnistab, et sellise koostöö saavutamiseks on oluline tagada, et otsused langetatakse võimalikult kodanikulähedasel tasandil;

3.  rõhutab, et kuigi ELis on lähenemise vallas tehtud olulisi edusamme, esineb ELi piirkondade vahel endiselt ebavõrdsust (näiteks juurdepääsetavuse küsimuses) ning see suureneb pidevalt; rõhutab asjaolu, et ühtekuuluvuspoliitika eelarve peab jääma pärast 2013. aastat vähemalt praegusele tasemele, et tagada abi jätkuv jõudmine kõikidesse majanduslikku ja sotsiaalset tuge vajavatesse ELi piirkondadesse;

4.  väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle keskenduda ühtekuuluvuspoliitika mõõdetavatele tulemustele, et suurendada investeeringute jätkusuutlikkust ja tagada rahastamisprogrammide tõhusus; rõhutab, et tulemustele orienteeritud süsteemile keskendudes tuleb silmas pidada paindlikkust nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil, võttes arvesse lihtsustamist, programmitöö prioriteete ja partnerlust, et muuta tulemustele orienteeritud süsteemid piirkonnaspetsiifilisteks;

5.  kiidab heaks ühissätete määruses esitatud komisjoni üldised ettepanekud, mille eesmärk on vähendada halduskoormust; rõhutab seetõttu, et eeskirjad, kontroll ja kõlblikkuskriteeriumid peavad olema algusest peale selged ning et haldusmenetlusi on võimalik edukalt lihtsustada rahaliste vahendite eraldamise ühtse lähenemisviisi abil;

6.  rõhutab, kui oluline on tagada ühtekuuluvuspoliitika kujundamisel ja elluviimisel õiglane tasakaal vajaliku vahendite kasutamise kontrolli ja nende tõhususe vahel;

7.  rõhutab vajadust tagada paindlik suhtumine kohalike ja piirkondlike eesmärkide püstitamisse, kaasates piirkondliku tasandi sidusrühmad kõigil tasanditel, et tagada, et Euroopa rahastamisprogrammidega vastatakse sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse kaotamise vajadusele;

8.  rõhutab, et paindlikkus peaks tähendama ka arvukamate projektide rahastamist ühissätete määrusega hõlmatud eri fondide üleselt, sest selline suurem paindlikkus aitab lihtsustada projektide teostamist ning suurendab Euroopa rahastamise täiendavust ja valdkondadevahelisust;

9.  toonitab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgid on lahutamatult seotud majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega, ning tunnistab, et ühtekuuluvuspoliitika võib osutuda strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel – eelkõige tööhõive, hariduse ja vaesuse vähendamise valdkondades – äärmiselt oluliseks, kuna see annab Euroopa majanduskasvu strateegiale territoriaalse mõõtme;

10.  rõhutab, et strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega tegeledes tuleks kaaluda ka muude rahastamisprogrammide (nt Horisont 2020) kasutamist, võimaluse korral koos ühtekuuluvuspoliitika vahenditega;

11.  tunnistab, et suurem tähelepanu linnadele ja linnapiirkondadele suurendab majanduskasvu;

12.  rõhutab, kui oluline on tugevdada olemasolevaid linnade ja maapiirkondade vahelisi sidemeid ning luua uusi kontakte; toonitab, et see eeldab suurt tööd mitmel tasandil ning maa- ja linnapiirkondade sidusrühmade koostööd, kusjuures partnerluste ja võrgustike edendamisega tuleb luua soodsad tingimused selleks, et ergutada maapiirkondade osalemist asjaomase funktsionaalse geograafilise üksuse ühendatud tegevuses;

13.  toonitab vajadust seostada omavahel tulemuslikumalt territoriaalse koostöö programme ja territoriaalseid strateegiaid ning rõhutab Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse potentsiaalset osatähtsust selles küsimuses;

14.  rõhutab, et need piirkonnad määratakse liikmesriigi tasandil, kuna ELi linnad ja linnapiirkonnad on erinevad nii oma suuruse ja vahendite kui ka sotsiaalsete ja majanduslike aspektide poolest;

15.  rõhutab, et territoriaalne ühtekuuluvus tähendab ka territooriumisisest ühtekuuluvust, sh tagamist, et majandusse panustab kogu piirkond, mitte ainult suured linnad; toonitab, et maapiirkondades asuvate väikeste ja keskmise suurusega linnade potentsiaal anda piirkonna arengusse oluline panus ei tohiks jääda tähelepanuta;

16.  rõhutab, et selleks, et tegeleda territoriaalse ühtekuuluvuse valdkondadevaheliste küsimustega ning suuta saavutada piirkondlikul tasandil käegakatsutavaid tulemusi ja realiseerida täielikult iga piirkonna potentsiaal, on vaja selgeid ja hästisõnastatud partnerluslepinguid; toonitab, et see on saavutatav ainult kohaliku ja piirkondliku tasandi osalejate kaasamise korral, et kõik osalised saaksid programmide ettevalmistamisele ja elluviimisele kaasa aidata; rõhutab, et see on eriti oluline juhul, kui eesmärk on toetada spetsiifiliste probleemidega piirkondi, nagu piiriülesed, mägipiirkonnad ja saared ning äärepoolseimad piirkonnad;

Euroopa fondide parem integreerimine aastatel 2014–2020

17.  tunneb heameelt ühissätete määruses esitatud ettepanekute üle, milles ergutatakse rahastamisprogramme paremini kooskõlastama ja integreerima, et tagada fondide suurem mõju ja territoriaalse mõõtme suurem esindatus ühtekuuluvuspoliitikas ajavahemikul 2014–2020;

18.  rõhutab, et Euroopa rahastamise tõhusam ja integreeritum territoriaalne käsitus koos suutlikkuse piisava suurendamise ning sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna partnerite kaasamisega kohalikul ja piirkondlikul tasandil nii linna- kui ka maapiirkondades aitab tagada, et rahalised vahendid suunatakse Euroopa pikaajaliste sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamisse;

19.  rõhutab, et parem ühtlustamine ühtekuuluvuspoliitika ja ühissätete määruses osutatud teiste poliitikavaldkondade vahel võimaldab Euroopa piirkondadel jätkata majandusarengut, kasutades selleks oma tugevaid külgi;

20.  toob näiteks Walesi asutuse Wales European Funding Office (WEFO) ja selle kavatsuse integreerida Euroopa fondid Walesis, luues selleks ühtse portaali, mis võimaldab juurdepääsu kõigile ühissätete määrusega hõlmatud fondidele; rõhutab WEFO portaali potentsiaali hõlmata ühist platvormi, millel on kõigi ühissätete määruses käsitletud fondide puhul ühtne rakendus-, makse-, järelevalve- ja hindamisprotsess; rõhutab, et selline käsitus võimaldaks potentsiaalset koostoimet lihtsamalt märgata ja rahavooge integreerida, aidates seeläbi ühtlustada ja lihtsustada Euroopa rahaliste vahendite taotlemise protsessi;

21.  rõhutab, et võttes arvesse ühissätete määrusega hõlmatud fondide ja teiste rahastamisprogrammide (nt Horisont 2020, LIFE+) ühiseid omadusi, on võimalik Euroopa rahaliste vahendite tõhusust suurendada fondide võimalikke kattuvusi uurides;

Mehhanismid Euroopa fondide integreerimiseks

22.  tunneb heameelt õigusraamistikku käsitlevate ettepanekute üle, milles keskendutakse kohaliku ja ühtse arengu saavutamisele kogukondlikult juhitud kohaliku arengu, ühiste tegevuskavade ja integreeritud territoriaalsete investeeringute kaudu;

23.  rõhutab, et komisjoni ettepanekute kohaselt tuleb tagada, et kõik investeeringud täiendavad kohalikke vajadusi ega kattu teiste projektidega;

24.  nõuab, et asjaomaste rakendusvahendite puhul (kogukondlikult juhitud kohalik areng, integreeritud territoriaalsed investeeringud ja ühised tegevuskavad) kasutatakse täielikult integreeritud lähenemisviisi, mis võimaldab kohalikel partnerlustel valida vastavalt oma vajadustele nende vahendite eri kombinatsioonide vahel, ning kaalutakse võimalust kohaldada paindlikke korraldusi vahendite koondamiseks, võttes arvesse liikmesriikide ja piirkondade konkreetseid vajadusi;

25.  rõhutab, et esildatud vahendi kohaldamine peaks olema võimalikult lihtne, et vältida kohalike omavalitsuste halduskoormuse suurendamist ja pidada kinni lihtsustamisalastest eesmärkidest;

26.  on arvamusel, et institutsiooniline suutlikkus eri sekkumistasanditel on oluline aspekt, mis tagab territoriaalse lähenemisviisi eduka kohaldamise;

27.  rõhutab nõukogudele edasivolitamise näidet Hollandis, mille raames delegeerivad piirkondlikud asutused rahastamisprogrammide (nt ERF) osasid kohalikele ametiasutustele, mille raames võetakse kohalikul tasandil meetmeid kohalike vajaduste katmiseks; rõhutab, et kohalikele ametiasutustele juhtimispädevuse andmisega kaasneb suurem võimalus kasutada fondide parimat kombinatsiooni, mis on kohandatud kohalike vajaduste järgi; rõhutab, et kuna juhtimisstruktuur on kohalikul tasandil juba paigas, võib see lähenemisviis olla kasulik integreeritud territoriaalsete investeeringute tegemiseks kohalikul tasandil;

Kogukondlikult juhitud kohalik areng

28.  toetab komisjoni ettepanekuid kogukondlikult juhitud kohaliku arengu kohta ühissätete määruse olulise sättena, milles keskendutakse sünergia loomisele kõigi ühissätete määrusega hõlmatud fondide vahel;

29.  peab kõnealust vahendit suurepäraseks, et ergutada kohaliku kogukonna osalejate läbilõike alt-üles suunatud osalust jätkusuutlike territoriaalsete eesmärkide nimel töötamisel; väljendab sellega seoses heameelt haldussuutlikkuse suurendamise üle piirkondlikul ja kohalikul tasandil, eesmärgiga võtta rohkemaid suutlikkuse suurendamise meetmeid, mis parandaksid nii kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui ka sotsiaalpartnerite osalemist;

30.  tunnistab programmi Leader kui maaelu arengu poliitika rakendamise olulise vahendi minevikus saavutatud edu ning on veendunud, et kogukondlikult juhitud kohaliku arengu kaudu võib see rakendamismehhanism täita olulist osa kohaliku ja piirkondliku tasandi kitsaskohtadega võitlemisel; toetab kogukondlikult juhitud kohaliku arengu kasutamist linnade arenguks;

31.  nõuab, et komisjon selgitaks oma ettepanekuid kogukondlikult juhitud kohaliku arengu kohta rakendusetapis, et võimaldada potentsiaalsetel osalejatel teha täies ulatuses kindlaks kogukondlikult juhitud kohaliku arengu tõenäoline eesmärk, kohaldamisala ja mõju; ootab haldusasutustele mõeldud kogukondlikult juhitud kohaliku arengu juhendi avaldamist;

32.  tunnustab edusamme, mida kalanduse kohalikud tegevusrühmad on teinud alates 2007. aastast koostöös programmi Leader kohalike tegevusrühmadega näitena selle kohta, kuidas kogukondlikult juhitud kohaliku arengu raames võiks tulevikus kohalikul tasandil kombineerida rahalisi vahendeid ühissätete määrusega hõlmatud fondide seast; rõhutab Taani 11 kohaliku partnerluse näidet, mis kasutavad nii EARDFi (Leader) kui ka Euroopa Kalandusfondi (neljas telg) samasuguse rakendussüsteemi ja juhtimisega projektide rahastamiseks;

33.  rõhutab vajadust vaadelda selliseid näiteid, nagu Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi vahendite integreeritud kasutamine kogukondlikult juhitud kohaliku arengu kaudu tulevases programmitöö perioodis võimalusena luua sünergiat kõigi ühissätete määrusega hõlmatud fondide vahel;

Ühised tegevuskavad

34.  toetab ühissätete määruses esitatud ettepanekuid võtta kasutusele ühised tegevuskavad, et võimaldada projektirühmade rahastamist rohkem kui ühe rakenduskava raames;

35.  tunnustab ühiseid tegevuskavasid positiivse sammuna tulemuspõhise juhtimise suunas, kooskõlas 2013. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika ühe üldeesmärgiga;

36.  rõhutab, kui oluline on tagada, et neid vahendeid arendatakse kõrvuti kogukondlikult juhitud kohaliku arengu vahendiga, tagamaks, et kogukondlikult juhitud kohalik areng muutub enamaks kui pelgalt strateegiliseks vahendiks kohaliku suutlikkuse arendamiseks, ilma et see oleks omaette investeerimiseesmärk, ning edendatakse muu hulgas sotsiaalset kaasatust ja võitlust vaesuse vastu;

37.  nõuab, et selgitatakse ühiste tegevuskavade kohaldamisala ja kaasamist ning selgitatakse, kas neid kasutatakse terve programmi või ainult programmiosade rakendamiseks;

38.  tunnistab, et ühised tegevuskavad võivad pakkuda tõhusat abi noorte tasakaalustatud viisil integreerimiseks tööturule; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et vältida tuleks liiga pikki otsustusprotsesse ja haldusmenetlusi;

Integreeritud territoriaalsed investeeringud

39.  tunneb heameelt ettepanekute üle integreeritud territoriaalsete investeeringute kohta, mis võiks anda linnadele võimaluse vastata oma erivajadustele, tuginedes rahalistele vahenditele, mis on pärit rohkem kui ühest prioriteetsest teljest, et rakendada rakenduskavasid ühtsel viisil;

40.  tunneb heameelt integreeritud territoriaalsete investeeringute kohaldamisala ja vahendi potentsiaali täiendava selgitamise üle, mida – kui see vastab kohalikele vajadustele – kasutatakse ka väljaspool linnapiirkondi ja linnalähedastes piirkondades, kasutades kõiki ühissätete määrusega hõlmatud fonde; rõhutab, et tagada tuleb integreeritud territoriaalsete investeeringute kooskõla piirkondliku säästva arengu strateegiatega, et parandada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust mitte ainult piirkondade vahel, vaid ka piirkondade linna- ja linnaväliste alade vahel;

41.  tõstab esile integreeritud territoriaalsete investeeringute esildatud mudeli näite Manchesteri linnastus, mis kaasab võimalikult paljudest asjaomastest allikatest pärit rahalised vahendid, et muuta investeeringud tulusamaks; rõhutab asjaolu, et selle mudeli arendamine kestab veel ja seda võidakse kasutada sellise strateegia toetamiseks, mis pakub linnapiirkonnale palju majanduslikke ja sotsiaalseid hüvesid; rõhutab, et esildatud integreeritud territoriaalsete investeeringutega ühendatakse ERFi prioriteedid ESFi meetmetega ning, võttes arvesse ERFi suuremat tähelepanu VKEdele ja innovatsioonile, on integreeritud territoriaalsete investeeringute abil tulevikus võimalik luua sidemeid Horisont 2020 projektidega;

Rahastamisvahendid

42.  tunneb heameelt komisjoni ettepanekute üle kasutada rohkem rahastamisvahendeid ja laiendada nende kohaldamisala lihtsamate ja selgemate eeskirjade koostamise kaudu, et tagada suurem tõhusus kõigi viie ühissätete määrusega hõlmatud fondi puhul;

43.  rõhutab rahastamisvahendite, sh mikrokrediidi potentsiaali teha alternatiivsed rahastamisallikad kättesaadavaks paljudele osalejatele, et täiendada traditsioonilisi rahastamismeetodeid; rõhutab, et tulevases rahastamisraamistikus peaks rahastamisvahendite abil olema võimalik hankida rahalisi vahendeid erasektorist ning pakkuda paindlikkust liikmesriikidele ja piirkondadele, et need saaksid kohandada sihtsektoreid ja rakendamismeetodeid nende erivajadustele;

44.  rõhutab, et rahastamisvahendeid kui ettevõtete, avaliku sektori organisatsioonide ja haridusasutuste vahelist koostööd võimaldavaid mehhanisme tuleks ergutada seeläbi, et töötatakse välja rahastamise integreeritud lähenemisviis;

Ühissätete määrusega hõlmatud fondide integreerimine teiste ELi poliitikavaldkondade ja vahenditega

45.  peab tervitatavaks partnerluslepingute ühises strateegilises raamistikus tehtud ettepanekuid kaaluda ühissätete määrusega hõlmatud fondide ja muude rahastamisprogrammide, nagu ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi (varem FP7, nüüd Horisont 2020), LIFE + ja Euroopa Ühendamise Rahastu võimalikku omavahelist integreerimist;

46.  tunnistab, et kui sellised rahastamisprogrammid nagu Horisont 2020 on keskendunud eeskätt tippsaavutustele, on struktuurifondid olnud edukad suutlikkuse suurendamisel, pakkudes rahalisi vahendeid ettevõtete või organisatsioonide loomiseks, mis on seejärel liikunud edasi, et saada partneriteks Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi või konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi projektides;

47.  rõhutab, et olemasolev koostoime ühissätete määrusega hõlmatud fondide ja Horisont 2020 vahel tähendab, et mõlemast allikast pärit rahalisi vahendeid võiks kasutada täiendavate temaatiliste eesmärkide saavutamiseks;

Tööhõive ja sotsiaalvaldkonna aspektid

48.  rõhutab, et tööhõive- ja sotsiaalpoliitikal on oluline osa jätkusuutliku ja sotsiaalselt tasakaalustatud territoriaalse arengu kujundamisel ning need poliitikasuunad aitavad suurel määral kaasa piirkondlike erinevuste vähendamisele ja kõikide kodanike heaolu parandamisele, pakkudes samal ajal neile võrdseid võimalusi;

49.  toonitab, et vaesusega võitlemine hõlmab tõrjutusega võitlemist ja väikese rahvastikutihedusega või vananeva elanikkonnaga maapiirkonnad peavad tulema toime ebapiisavate tervishoiuteenustega, mida võib teataval määral leevendada lairibatehnoloogia parem kättesaadavus ja telemeditsiini edendamine;

50.  on arvamusel, et territoriaalne lähenemisviis peaks olema tõhus mehhanism VKEde toetamiseks uute kestlike töökohtade loomisel ning kutseõppeprogrammide loomisel või arendamisel; on arvamusel, et majanduskasvu ja tööhõive edendamise eesmärki kandva ettevõtluse ning potentsiaali kasutuselevõtt võib toimida piirkondade halduspiiride üleselt, ja kutsub liikmesriike üles parandama olemasolevaid tingimusi uute ettevõtjate jaoks, et kasutada paremini ära nende suurt potentsiaali uute kestlike töökohtade loomisel;

51.  toonitab, kui tähtis on luua tugev sünergia ühtekuuluvuspoliitika ja muude ELi poliitikasuundade vahel, et tagada ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkus praeguste tööhõive- ja sotsiaalprobleemidega tegelemisel;

52.  juhib tähelepanu sellele, et territoriaalse koostöö ja makropiirkondade strateegiad võivad olla kasulikud vahendid piirkondlike erinevuste (nt juurdepääs haridusele ja tööhõivele) kindlakstegemiseks ja selliste erinevuste vastu võitlemiseks ning Euroopa piirkondade omavahelise lähenemise edendamiseks;

53.  on arvamusel, et töötajate ja noorte koolilõpetajate vabatahtlik liikuvus ELis võib olla lahendus piirkondlikule ja kohalikule tööjõupuudusele, ning innustab liikmesriike ja piirkondi kasutama sellist liikuvust tõhusamalt, et ergutada territoriaalset arengut ja ühtekuuluvust;

54.  on arvamusel, et väga oluline on kooskõlastada meetmeid, mida ESF toetab poliitika eri tasanditel, et võimaldada tõhusa territoriaalse lähenemisviisi kasutamist; peab eriti oluliseks luua side haridusalaste teenuste ja rajatiste ning kohaliku tööturu vajaduste vahele;

55.  on arvamusel, et eriti tähtis on edendada liikmesriikide vahel parimate tavade vahetamist seoses territoriaalse arengu ulatusliku ja efektiivse pikaajalise kavandamisega ning edendada inimväärset ja kestlikku tööhõivet, et ennetada vaesust ja töötust ning võidelda nende vastu;

o
o   o

56.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 210, 31.7.2006, lk 25.
(2) ELT L 291, 21.10.2006, lk 11.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0316.
(4) ELT C 390 E, 18.12.2012, lk 27.
(5) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 89.
(6) ELT C 390 E, 18.12.2012, lk 10.
(7) ELT C 390 E, 18.12.2012, lk 18.
(8) ELT C 371 E, 20.12.2011, lk 39.
(9) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 120.
(10) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 104.
(11) Eesistujariik Poola järeldused ELi poliitika territoriaalse mõõtme ja tulevase ühtekuuluvuspoliitika kohta „Ühtse, territoriaalselt diferentseeritud ja institutsiooniliselt aruka lahenduse suunas ELi probleemidele”, 24.–25. november 2011, Poznań.


Euroopa Liidu Solidaarsusfond ning selle rakendamine ja kasutamine
PDF 195kWORD 27k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioon Euroopa Liidu Solidaarsusfondi ning selle rakendamise ja kasutamise kohta (2012/2075(INI))
P7_TA(2013)0003A7-0398/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 175, 212 ja 222,

–  võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta(1),

–  võttes arvesse 7. novembri 2002. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel Euroopa Liidu Solidaarsusfondi rahastamise kohta, millega täiendatakse 6. mai 1999. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvemenetluse parandamise ja eelarvedistsipliini kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa Liidu Solidaarsusfondi tulevik” (COM(2011)0613),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Euroopa Liidu solidaarsusfond – 2010. aasta aruanne” (COM(2011)0694),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Euroopa Liidu Solidaarsusfond – 2008. aasta aruanne ja aruanne uue rahastamisvahendi kuue kasutusaasta jooksul saadud kogemuste kohta” (COM(2009)0193),

–  võttes arvesse oma 18. mai 2006. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ”Euroopa Liidu Solidaarsusfondi tulevik„”(4),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 3/2008 „Kui kiire, tõhus ja paindlik on Euroopa Liidu solidaarsusfond?”(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A7-0398/2012),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 222 on sätestatud, et kui liikmesriiki tabab terrorirünnak või kui ta langeb loodusõnnetuse või inimtegevusest tingitud õnnetuse ohvriks, tegutsevad liit ja selle liikmesriigid üheskoos solidaarselt;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu Solidaarsusfond (ELSF) on peamine vahend selleks, et näidata liidu solidaarset tegutsemist, andes olulist finantsabi liikmesriikidele või piirkondadele, mida on tabanud tõsised katastroofid;

C.  arvestades, et kui tekib vajadus võtta kasutusele ELSF, peetakse seda fondi üldiselt üheks kõige tõhusamaks Euroopa Liidu käsutuses olevaks vahendiks, sest see on kõige selgem, otsustavam ja olulisem Euroopa solidaarsuse avaldus oma kodanikele, kes on sattunud raskustesse;

D.  arvestades, et 2005. aasta seadusandlik ettepanek võtta vastu uus ELSFi määrus leidis Euroopa Parlamendilt suurt toetust, ent osutus vastuvõetamatuks enamikule liikmesriikidele ning komisjon võttis selle ettepaneku lõpuks tagasi;

E.  arvestades, et praegune kriis sunnib liikmesriike ja Euroopa Liitu mitte liigselt kulutama;

F.  arvestades, et mitmes raportis(6) on jõutud järeldusele, et on vaja muuta kehtivat ELSFi määrust peamise eesmärgiga muuta fondi paindlikumaks ja parandada selle toimivust, järgides seejuures subsidiaarsuse põhimõtet;

ELSFi rakendamine

1.  rõhutab ELSFi tähtsust peamise vahendina, mis võimaldab Euroopa Liidul reageerida liidu territooriumil või ELiga ühinemise läbirääkimisi pidavates riikides toimunud suurõnnetuse korral;

2.  rõhutab, et vaatamata kodanike heale arvamusele fondist tuleb parandada selle toimivust, muutes fondi paindlikumaks ja nähtavamaks eesmärgiga parandada Euroopa Liidu usaldusväärsust kodanike silmis;

3.  rõhutab, kui tähtis on abi, mida ELSF annab liikmesriikidele, et leevendada koormust riigi rahandusele suurõnnetusest tingitud hädaolukorraga toime tulemisel, mis käib neile sageli üle jõu;

4.  peab praegu fondi kasutuselevõtuks kuluvat aega vastuvõetamatult pikaks ning juhib seetõttu tähelepanu vajadusele parandada fondi kasutuselevõtu haldusmenetluste tõhusust ja kiirust, mis nõuavad fondi sekkumiseks kolme ELi institutsiooni heakskiitu, mistõttu need menetlused pikendavad liigselt aega, mis kulub katastroofis kannatada saanud liikmesriikide abistamiseks ja seepärast jäävad loodetud tulemused saavutamata;

5.  rõhutab, et enamik taotlusi (63%) esitati erakorralise piirkondliku katastroofi kategooria all ja et 66% taotlustest lükati tagasi pärast seda, kui komisjon olid neid hinnanud;

6.  on seisukohal, et aeglaselt kujunevate katastroofide korral tekitavad määruse praegused sätted õiguslikke ja praktilisi raskusi fondi kasutuselevõtmiseks ning palub seetõttu komisjonil kaaluda suurema paindlikkuse ilmutamist seoses tähtajaga, mis on kehtestatud taotluste esitamiseks, mis võimaldaks pöörata erilist tähelepanu selle tagamisele, et ka niisugust kahju saab katta ELSFist;

Soovitused ELSFi parandamiseks

7.  väljendab rahulolu komisjoni otsusega vajaduse kohta vaadata läbi kehtiv ELSFi määrus eesmärgiga parandada fondi toimimist ja tööd; jagab komisjoni arvamust, et praegust majanduskriisi arvestades ei või määruse muutmise ettepanekuga kaasneda mingit rahalist lisakoormust liidu ega liikmesriikide eelarvele;

8.  tuletab meelde, et jätkuvalt tuleb rakendada põhimõtet, et kahju tekitaja maksab, selleks et ELSFi kasutuselevõtmine ei vabastaks katastroofi põhjustamise eest vastutavaid isikuid vastutusest;

9.  on seisukohal, et teatud hulga liikmesriikide vastuseis, kes kardavad, et olulised muudatused selle vahendi õiguslikus aluses eeldavad suuremaid rahalisi kulusid, on õigustamatu ning on piiranud 2002. aasta määruse kohandamise teatud selgitustega ja püüdlusega parandada selle toimivust; tuletab meelde, et kahjuks on katastroofide arv, olemus, raskusaste ja intensiivsus fondi loomisest alates Euroopa Liidu piirkondades märkimisväärselt suurenenud;

10.  väljendab sellegipoolest heameelt, et kehtivatesse õigusnormidesse lihtsalt teatud kohanduste sisseviimisega saab fondi toimimist märkimisväärselt parandada, säilitades selle eesmärgi ja olemuse, mis seisneb peamiselt selles, et olemas oleks paindlik ja tõhus vahend, mis saaks anda kiiret abi kodanikele, keda on tabanud katastroof, mis muudab põhjalikult nende elutingimusi ja heaolu;

11.  tahab teada, kas katastroofi mõiste selgem ja täpsem määratlus võiks aidata vähendada paljude liikmesriikide skeptilisust, kes on selle ELi vahendi põhjaliku reformimise vastu;

Abi andmiseks vajaliku aja lühendamine

12.  rõhutab, et viivitamata on vaja lihtsustada selle ELi vahendi kasutuselevõtuks vajalikke bürokraatlikke protsesse, et lüheneks aeg, mis kulub katastroofi toimumisest liikmesriigile või piirkonnale abi andmiseni ning mis vahel pikeneb üle aasta; tuletab siiski meelde, et see vahend ei ole loodud kiirreageerimiseks, vaid selleks, et refinantseerida päästeoperatsioone, mida algselt rahastavad kannatanud riigi ametiasutused;

13.  tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle aidata lihtsustada menetlusi Euroopa tasandil viivituste vähendamiseks; rõhutab, et ka liikmesriigid peaksid analüüsima oma haldusmenetlusi ning tegema kindlaks ja kõrvaldama võimalikud kitsaskohad, mis võivad takistada kannatanud piirkondadele kiiremat abi andmist;

14.  palub liikmesriikidel teha rakendamise igal etapil tihedat koostööd kohalike ja piirkondlike ametiasutustega, et tagada liidu abi nähtavus ja tulemuslikkus kohapeal ning edendada püsivaid lahendusi;

15.  peab huvipakkuvaks ja asjakohaseks komisjoni ettepanekut ühendada komisjoni ja liikmesriikide vahelised toetuse andmise otsused ja rakenduslepingud pärast seda, kui Euroopa Parlament ja nõukogu on teinud rahalised vahendid kättesaadavaks, sest see võimaldab aega kokku hoida ja seega kiiremini reageerida;

16.  on seisukohal, et arvestades teadmatust ja ennustamatust võimalike katastroofide arvu ja raskusastme kohta, peaks ELSF jääma toimima sellisena, nagu see on praegu – liidu eelarvest väljaspool, ja fondi vahendid tuleb kasutusele võtta juhul, kui toimub katastroof;

17.  jagab mõtet, et võimalus teha ettemakseid nii pea, kui kannatanud riik on abi taotlenud, on samuti teostatav viis suurõnnetuses kannatanud riikidele kiiremaks abi andmiseks ja see aitaks parandada ELSFi tõhusust; on seisukohal, et kui otsustatakse teha ettemakseid, peavad need moodustama kindla protsendi abi kogusummast, mida tuleks eeldatavalt anda ja need tuleks juhul, kui taotlust ei rahuldata, liidu eelarvesse tagasi maksta;

Suurem selgus kohaldamisalas ja mõistetes

18.  palub komisjonil selgelt määratleda fondi kohaldamisala ja fondi katte ulatus, välistades võimaliku õigusliku ebakindluse selle kohaldamisala suhtes ja ennetades ka taotluste esitamist liikmesriikide poolt, kes on küll teadlikud, et taotlused tuleb tagasi lükata, kuid tunnevad oma kodanike survet;

19.  on arvamusel, et kui katastroof vallandab nn kaskaadiefekti, peaks kaasnevatel kahjudel olema jätkuvalt fondi kate, kui need kahjustavad oluliselt piirkonna sotsiaal-majanduslikku struktuuri;

20.  rõhutab vajadust määratleda selgelt ja lihtsalt, mis on piirkondliku tasandi katastroof, ning selgitada piirkondlikul tasandil toimuvate katastroofide abikõlblikkust, kehtestades lihtsa ja objektiivse kriteeriumi, mis võimaldaks neid sarnastada ülejäänud katastroofidega, välistades igasuguse spekulatiivse tõlgendamisvõimaluse ja igasugused taotlejate kahtlused nende katastroofide abikõlblikkuse suhtes;

21.  on seisukohal, et tulukünnisel põhineva kriteeriumi võiks võtta üldiseks põhikriteeriumiks igat liiki katastroofi puhul; rõhutab, et kui see kriteerium võetakse näitajaks piirkondliku katastroofi abikõlblikkuse määramisel, tuleks seda kohandada, et viia see vastavusse piirkondliku SKP tasemega viimasel aastal, mille kohta on olemas ametlikud andmed, kohaldades eelnevalt kindlaksmääratud kaalutegurit, mis hõlmab kahju, mille suurust ei ole saamata jäänud tuluna võimalik kindlaks teha, ning piirkondliku katastroofiga üldiselt kaasnevaid otseseid ja kaudseid tagajärgi, mis on sageli palju suuremad kui saamata jäänud tuluna arvutatud kahju;

22.  on arvamusel, et piirkondliku katastroofi abikõlblikkuse kindlaksmääramiseks kavandatud kahjukünnis 1,5% piirkondlikust SKPst ühise statistiliste territoriaalüksuste liigituse NUTS 2 tasemel(7) selgitaks ootusi selles suhtes, kas võimalik taotlus fondi kasutuselevõtmiseks on või ei ole abikõlblik, kuid rõhutab, et peaaegu sama tulemuse saab ka praeguste kriteeriumidega piirkondlike katastroofide puhul, kuna praktiliselt kõik piirkondlikul tasandil toimuvad katastroofid on jätkuvalt abikõlbmatud; juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et nii kõrge künnis ei paku lahendust, mis vastaks kodanike ootustele, ja ei hoia seega ära katastroofi ohvrite pettumust, kes, vastupidi, taunivad liidu hoiakut oma kodanike suhtes nende mõistmise puudumise pärast;

23.  tuletab meelde, et katastroofiennetusel on liidu poliitikas oluline roll ning see on kõige odavam viis, kuidas vähendada vastuvõtlikkust katastroofide suhtes; rõhutab, et ELi piirkonnad peaksid kasutama järjekindlalt kõiki eri rahastamisvõimalusi püsivaks katastroofiennetuseks;

24.  rõhutab, et peab valitsema selgus selles, et põuda loetakse ELSFi suhtes abikõlblikuks, sest fond on kavandatud leevendama sellise katastroofi sotsiaal-majanduslikku ja keskkonnamõju veepoliitika raamdirektiivis sätestatu raames, ja arvestades, et tegemist on kestva struktuurilise probleemiga, mida on raske sobitada kehtestatud taotluste esitamise tähtaegadega ja millel on tõsised tagajärjed kannatanud piirkondade sotsiaalsele ja majanduslikule arengule; nõuab seega, et tõsise põua ja muude aeglaselt kujunevate loodusõnnetuste kohta tuleb kehtestada erisätted, millega määratakse ametiasutuste rakendatava esimese meetme kuupäev katastroofi vastases tegevuses, võimaldades nii kiiret ja õiguslikult selget reageerimist;

25.  nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks ja kohandaks kriteeriumeid, et ELSF saaks reageerida Vahemere piirkonna loodusõnnetustele, mis on osaliselt kliimamuutuse tõttu viimastel aastatel liidus toimunud kõige raskemad loodusõnnetused;

26.  juhib tähelepanu sellele, et ELSF ei kata kõiki loodusõnnetuse tekitatud kahjusid ning sellest vahendist kaetavad kahjud tuleks seetõttu tulevases määruse ettepanekus selgelt määratleda;

27.  osutab, et olemasolevate vahenditega on väga raske reageerida asjakohaselt ELi tasandil rasketele inimtegevusest tingitud kriisidele, nagu on tõendanud tööstusõnnetused või tõsised tervishoiualased kriisid, ning et vaja on, et nende õnnetuste korral oleks liidul olemas piisavad vahendid asjakohaseks reageerimiseks;

28.  rõhutab, et ELSF peab loodusõnnetustele reageerimisel täiendama teisi rahastamisvahendeid, näiteks struktuurifonde, ning kasutama ära koostoime loomist nende mehhanismide ja seotud programmidega;

29.  rõhutab, et piirkondadele tuleks jätta järgmises finantsraamistikus 2014–2020 piisav paindlikkus ja neile eraldatud vahendite ümberjaotamise võimalus, et nad saaksid juhul, kui peavad seda vajalikuks ja sobivaks, suurendada katastroofi korral kättesaadavaid vahendeid, ning palub komisjonil vaadata kehtiv määrus aegsasti enne uut finantsperioodi läbi;

o
o   o

30.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) EÜT L 311, 14.11.2002, lk 3.
(2) EÜT C 283, 20.11.2002, lk 1.
(3) ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 331.
(4) ELT C 181, 21.6.2012, lk 52.
(5) ELT C 153, 18.6.2008, lk 1.
(6) Kontrollikoja eriaruanne nr 3/2008; komisjoni aruanne „Euroopa Liidu solidaarsusfond – 2010. aasta aruanne”; komisjoni aruanne „Euroopa Liidu Solidaarsusfond – 2008. aasta aruanne ja aruanne uue rahastamisvahendi kuue kasutusaasta jooksul saadud kogemuste kohta”; Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ”Euroopa Liidu Solidaarsusfondi tulevik„.
(7) Eurostati ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus, piirkondlik tasand 2: peamised piirkonnad piirkondliku poliitika kohaldamiseks.


ELi haldusmenetlusõigus
PDF 135kWORD 29k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioon soovitustega Euroopa Komisjonile Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta (2012/2024(INL))
P7_TA(2013)0004A7-0369/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 298,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41, milles sätestatakse, et õigus heale haldusele on põhiõigus,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ulatuslikku kohtupraktikat, mis tunnustab liikmesriikide põhiseaduslikel tavadel põhinevaid haldusõiguse üldpõhimõtteid,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. septembri 2001. aasta resolutsiooni Euroopa Ombudsmani Euroopa Parlamendile esitatud eriaruande kohta, millele eelnes omaalgatuslik uurimine hea halduse tava olemasolu ja avalikkusele kättesaadavuse kohta ühenduse eri institutsioonides ja asutustes(3),

–  võttes arvesse komisjoni 17. oktoobri 2000. aasta otsust 2000/633/EÜ, ESTÜ, Euratom, millega muudetakse komisjoni kodukorda, lisades Euroopa Komisjoni töötajate üldsusega suhtlemise hea haldustava eeskirja(4),

–  võttes arvesse nõukogu peasekretäri / ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. juuni 2001. aasta otsust, mis käsitleb Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadi ja selle töötajate üldsusega ametialase suhtlemise hea haldustava eeskirja(5),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 20. juuni 2007 soovitust CM/Rec(2007)7 liikmesriikidele hea halduse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 19. juunil 2012. aastal avaldatud ELi avaliku teenistuse põhimõtteid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu liikmesriikide hea halduse põhimõtete uuringut, mille Rootsi valitsus tellis Rootsi Avaliku Halduse Agentuurilt(6),

–  võttes arvesse parlamendi õiguskomisjoni poliitikaosakonna ja Leóni Ülikooli korraldatud ELi haldusõiguse konverentsil (León, 27.–28. aprill 2011) esitatud lühiülevaateid,

–  võttes arvesse soovitusi, mille ELi haldusõiguse töörühm töödokumendis ELi haldusõiguse olukorra ja tulevikuväljavaadete kohta 22. novembril 2011 õiguskomisjonile esitas,

–  võttes arvesse Euroopa lisaväärtuse hinnangut Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta, mille Euroopa lisaväärtuse üksus esitas 6. novembril 2012 õiguskomisjonile,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 42 ja 48,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja põhiseaduskomisjoni arvamust ning petitsioonikomisjoni arvamust (A7-0369/2012),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu pädevuste arenguga seoses puutuvad kodanikud aina sagedamini otseselt kokku liidu haldusega, ilma et neil alati oleks vastavaid menetlusõigusi, mida selle vastu kasutada nendel juhtudel, kui niisugused meetmed võivad vajalikuks osutuda;

B.  arvestades, et ELi kodanikel on õigus eeldada, et liidu haldusasutus tagab kõrgel tasemel läbipaistvuse, tõhususe, kiire täitmise ja reageerimisvõime, sõltumata sellest, kas nad esitavad ametliku kaebuse või kasutavad aluslepinguga ette nähtud petitsiooniõigust, ning tagab ühtlasi teabe selle kohta, milliseid muid samme neil on võimalik konkreetses asjas astuda;

C.  arvestades, et liidu olemasolevad hea halduse reeglid ja põhimõtted on laiali väga erinevates allikates: esmases õiguses, Euroopa Kohtu kohtupraktikas, teisestes õigusaktides, mittesiduvates õigusaktides ja liidu institutsioonide ühepoolsetes kohustustes;

D.  arvestades, et liidul puuduvad ühtsed ja terviklikud kodifitseeritud halduseeskirjad ja seetõttu on kodanikel raske mõista oma haldusõigusi liidu õiguses;

E.  arvestades, et eri institutsioonides kehtivate sisekorra eeskirjade mõju on piiratud, need erinevad üksteisest ega ole õiguslikult siduvad;

F.  arvestades, et eespool mainitud 6. septembri 2001. aasta resolutsioonis kiitis parlament koos muudatusettepanekutega heaks ombudsmani koostatud Euroopa heade haldustavade eeskirja veendumuses, et sama heade haldustavade eeskiri peaks kehtima kõikidele liidu institutsioonidele, asutustele ja ametitele;

G.  arvestades, et samas resolutsioonis kutsus parlament komisjoni üles esitama määruse ettepanekut heade haldustavade eeskirja kohta EÜ asutamislepingu artikli 308 kohaselt;

H.  arvestades, et nagu ombudsman rõhutab, aitaks see vähendada liidu institutsioonides ja ametites erinevatest paralleelselt eksisteerivatest eeskirjadest tulenevat segadust, see tagaks, et institutsioonid ja ametid rakendaksid kodanikega suhtlemisel samu aluspõhimõtteid, ning toonitaks nii kodanikele kui ka ametnikele selliste põhimõtete olulisust;

I.  arvestades, et kogu liidu tegevus peab olema kooskõlas õigusriigi ja võimude lahususe põhimõttega;

J.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud põhiõigus heale haldusele on esmase õigusena muutunud õiguslikult siduvaks;

K.  arvestades, et hea haldus edendab läbipaistvust ja usaldusväärsust;

L.  arvestades, et Euroopa Liidu jaoks on pakiline probleem kodanike usalduse puudus, mis võib mõjutada liidu legitiimsust; arvestades, et kodanike murede hajutamiseks peab Euroopa Liit andma neile kiired, selged ja nähtavad vastused;

M.  arvestades, et teeninduspõhimõtte kodifitseerimine – see tähendab põhimõtet, et halduse eesmärk peaks olema juhtida, aidata, teenindada ja toetada kodanikke, tegutseda asjakohase viisakusega ning selleks vältida tarbetult tülikaid ja pikki menetlusi, säästes seega nii kodanike kui ka ametnike aega ja jõupingutusi – aitaks täita kodanike õigustatud ootusi ning tuleks kasuks nii kodanikele kui ka haldusele tänu paremale teenindusele ja suuremale tõhususele; arvestades, et tuleks tõsta teadlikkust sellest, et ELi kodanikel on õigus heale haldusele, ning kasutada selleks komisjoni asjaomaseid teabeteenistusi ja –võrgustikke;

N.  arvestades, et Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide rühma (GRECO) soovituste kohaselt annaksid selged ja kohustuslikud ELi halduseeskirjad positiivse signaali avalikus halduses ilmneva korruptsiooni vastases võitluses;

O.  arvestades, et hea halduse tuumpõhimõtted on liikmesriikides laialdaselt aktsepteeritud;

P.  arvestades, et Euroopa Kohtu kohtupraktikas on välja kujunenud hästitoimivad menetluspõhimõtted, mis kehtivad liikmesriikide ühendusega seotud küsimuste menetlustes ning peaksid seda kindlamini kehtima liidu otseses halduses;

Q.  arvestades, et Euroopa haldusmenetlusõigus aitaks liidu haldusasutusel kasutada oma volitusi sisekorralduse alal parimate haldusnormide soodustamiseks ja edendamiseks;

R.  arvestades, et Euroopa haldusmenetlusõigus suurendaks liidu õiguspärasust ja tõstaks kodanike usaldust liidu haldusasutuste vastu;

S.  arvestades, et Euroopa haldusmenetlusõigus tugevdaks riikliku haldusõiguse spontaanset sulandumist seoses üldiste menetluspõhimõtetega ja kodanike põhiõigustega administratsiooniga suhtlemisel ning tugevdaks seega lõimumisprotsessi;

T.  arvestades, et Euroopa haldusmenetlusõigus võiks tugevdada liikmesriikide ja ELi haldusorganite vahelist koostööd ja heade tavade alase teabe vahetust ELi toimimise lepingu artiklis 298 seatud eesmärkide täitmise nimel;

U.  arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumine on liidule andnud õigusliku aluse Euroopa haldusmenetlusõiguse vastuvõtmiseks;

V.  arvestades, et resolutsiooniga nõutavad seadusandlikud meetmed peaksid põhinema täpsel mõjuanalüüsil, muu hulgas haldusmenetluste maksumuse kvantifitseerimisel,

W.  arvestades, et komisjon peaks piisavalt konsulteerima kõikide asjaosalistega ning kasutama esmajoones Euroopa Ombudsmani erioskusi ja kogemusi, kuna just temale esitatakse avalikud kaebused ELi asutustes ja institutsioonides esinevate rikkumiste kohta;

1.  palub komisjonil Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 298 alusel esitada ettepanek võtta vastu määrus Euroopa haldusmenetlusõiguste kohta, pidades silmas käesolevas lisas toodud üksikasjalikke soovitusi;

2.  kinnitab, et nimetatud soovitused on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja kodanike põhiõigustega;

3.  on seisukohal, et taotletaval ettepanekul puudub finantsmõju;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos üksikasjalike soovitustega komisjonile ja nõukogule, Euroopa Ombudsmanile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

LISA

ÜKSIKASJALIKUD SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

Soovitus 1 (vastuvõetava määruse eesmärk ja reguleerimisala)

Määruse eesmärk peaks olema tagada õigus heale haldusele Euroopa haldusmenetlusõigusel põhineva avatud, tõhusa ja sõltumatu halduse abil.

Määrus peaks kehtima liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele (liidu haldusasutustele) suhtlemisel üldsusega. Selle reguleerimisala peaks seega piirnema otsese haldusega.

See peaks kodifitseerima hea halduse tuumpõhimõtted ja reguleerima menetlust, mida liidu haldusasutused järgivad üksikjuhtumite käsitlemisel juhtudel, mille osaline on füüsiline või juriidiline isik ning üksikisikul on otsene või isiklik kontakt liidu haldusasutusega.

Soovitus 2 (määruse ja valdkondlike meetmete seos)

Määrus peaks sisaldama universaalseid põhimõtteid ja sätestama vähese tähtsuse reegli alusel rakendatava menetluse, kus ei kehti eriõigus.

Isikutele tagatud valdkondlikud meetmed ei tohi kunagi pakkuda vähem kaitset kui määrusega ette nähtud meetmed seda teevad.

Soovitus 3 (üldpõhimõtted, millest haldusasutused peaksid lähtuma)

Määrus peaks kodifitseerima järgmised põhimõtted:

–  Õiguspärasuse põhimõte: liidu haldusasutus toimib kooskõlas seadusega ning rakendab liidu seadustega sätestatud eeskirju ja menetlusi. Halduspädevus põhineb seadusel ning on sellega kooskõlas.

Tehtud otsused või vastu võetud meetmed ei ole kunagi omavolilised ega lähtu eesmärkidest, mis ei põhine seadusel või ei ole ajendatud avalikkuse huvist.

–  Diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõte: liidu haldusasutus väldib inimeste põhjendamatut diskrimineerimist rahvuse, soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude seisukohtade, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.

Sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb kohelda ühtemoodi. Erinevat kohtlemist õigustavad ainult kõnealuse küsimuse objektiivsed omadused.

–  Proportsionaalsuse põhimõte: liidu haldusasutus langetab isikute õigusi ja huvisid puudutavaid otsuseid ainult vajaduse korral ja soovitud eesmärgi saavutamiseks vajalikul määral.

Otsuste tegemisel tagavad ametnikud üksikisiku huvide ja üldsuse huvi tasakaalustatuse. Eelkõige ei määra nad haldus- või majanduskohustusi, mis on oodatava kasuga võrreldes ülemäärased.

–  Erapooletuse põhimõte: liidu haldusasutus on erapooletu ja sõltumatu. Asutus hoidub igasugusest elanikke kahjustavast meelevaldsest tegevusest ega rakenda mis tahes alustel sooduskohtlemist.

Liidu haldusasutus tegutseb alati liidu huvides ja üldist heaolu silmas pidades. Ükski tegevus ei juhindu isiklikust (sealhulgas rahalisest), perekondlikust või riiklikust huvist või poliitilisest survest. Liidu haldusasutus tagab õiglase tasakaalu kodanike erinevate huvide (ärihuvid, tarbijate jm huvid) vahel.

–  Järjekindluse ja õiguspäraste ootuste põhimõte: liidu haldusasutus on oma tegevuses järjekindel ja järgib oma tavapärast halduspraktikat, mis tehakse avalikuks. Juhul kui konkreetsete juhtumite puhul on õiguslik alus tavapärasest halduspraktikast kõrvalekaldumiseks, peaks sellist kõrvalekallet vastuvõetavalt põhjendama.

Arvestatakse inimeste õiguspäraseid ja mõistlikke ootusi, mis tulenevad liidu haldusasutuste varasemast tegevusest.

–  Eraelu puutumatuse põhimõte: liidu haldusasutused arvestavad isikute eraelu puutumatust määruse (EÜ) nr 45/2001 kohaselt.

Liidu haldusasutus hoidub isikuandmete mitte-eesmärgipärasest töötlemisest ja kõnealuste andmete edastamisest selleks volitamata kolmandatele isikutele.

–  Õigluspõhimõte: seda tuleb järgida ühe õiguse aluspõhimõttena, mis on hädavajalik üksikisikute ja haldusasutuste suhetes usaldusliku õhkkonna ja prognoositavuse saavutamiseks;

–  Läbipaistvuse põhimõte: liidu haldusasutus toimib avatult. Ta dokumenteerib haldustoimingud ja peab nõuetekohaseid registreid sissetulevate ja väljaminevate kirjade, saadud dokumentide ning võetud meetmete kohta. Kõik nõuandvate organite ja huvitatud isikute seisukohad tuleb teha üldsusele kättesaadavaks.

Dokumentidele juurdepääsu taotlusi käsitletakse kooskõlas määruses (EÜ) nr 1049/2001 sätestatud üldpõhimõtete ja piirangutega.

–  Tõhususe ja teeninduse põhimõte: liidu haldusasutuse tegevus juhindub tõhususe ja avaliku teenindamise kriteeriumidest.

Töötajad annavad üldsusele nõu, kuidas nende vastutusalasse jõudnud küsimust käsitleda.

Saades taotluse, mis ei kuulu nende vastutusalasse, suunavad nad taotleja pädevasse teenistusse.

Soovitus 4 (haldusotsuseid käsitlevad eeskirjad)

Soovitus 4.1: haldusmenetluse algatamine

Liidu haldusasutus võib haldusotsuseid vastu võtta omal algatusel või huvitatud isiku taotlusel.

Soovitus 4.2: kättesaamist kinnitav teatis

Otsuse taotluste kättesaamist kinnitatakse kirjalikult ning märgitakse kõnealuse otsuse vastuvõtmise tähtaeg. Märgitakse ka selle tähtaja jooksul (haldusasutuse vaikimine) otsuse vastu võtmata jätmisega kaasnevad tagajärjed.

Puuduliku taotluse puhul märgitakse teatises tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks või puuduvate dokumentide esitamiseks.

Soovitus 4.3: haldusotsuste erapooletus

Asutuse töötaja ei osale haldusotsuses, milles tal on finantshuvisid.

Asutuse töötaja teavitab huvide konfliktist oma otsest ülemust, kes võib konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades otsustada selle töötaja menetlusest kõrvaldada.

Üldsuse huvitatud liige võib taotleda ametniku kõrvaldamist iga otsuse tegemise juurest, kui see mõjutab selle isiku isiklikke huvisid. Vastav taotlus esitatakse kirjalikult ja märgitakse taotluse põhjused. Ametniku otsene ülemus langetab otsuse pärast asjaomase ametniku ärakuulamist.

Huvide konfliktide lahendamiseks peaks kehtestama asjakohase tähtaja.

Soovitus 4.4: õigus olla ära kuulatud

Õiguste kaitse peab olema tagatud kõikides menetluse etappides. Kui liidu haldusasutus teeb otsuse, mis otseselt mõjutab isikute õigusi või huve, antakse enne otsuse langetamist kõnealustele isikutele võimalus oma seisukohti kirjalikult või suuliselt väljendada, vajaduse korral või isikute soovil nende valitud isiku abiga.

Soovitus 4.5: õigus juurde pääseda oma toimikule

Huvitatud isikule antakse täielik juurdepääs oma toimikule. Huvitatud isikul on õigus otsustada, missugused mittekonfidentsiaalsed dokumendid on asjakohased.

Soovitus 4.6: tähtajad

Haldusotsus tehakse mõistliku aja jooksul ja viivitamata. Tähtajad määratakse kindlaks menetlusi reguleerivas eeskirjas. Kui tähtaega ei ole määratud, ei tohiks see ületada kolme kuud alates kuupäevast, kui otsustati algatada menetlus, kui see ametkondlikult algatati, või huvitatud isiku taotluse esitamise kuupäevast.

Kui otsust ei ole selle tähtaja jooksul võimalik teha objektiivsetel põhjustel, nagu vajadus lisaaja järele puuduliku taotluse puuduste kõrvaldamiseks, tõstatatud küsimuse keerukus, kohustus menetlus peatada, kuni kolmas isik langetab otsuse jne, teatatakse sellest asjaomasele isikule ja otsus tehakse lühima võimaliku aja jooksul.

Soovitus 4.7: haldusotsuste vorm

Haldusotsused esitatakse kirjalikult ning sõnastatakse selgelt, lihtsalt ja mõistetavalt. Otsused koostatakse adressaadi valitud keeles, eeldusel et see on üks liidu ametlikest keeltest.

Soovitus 4.8: põhjendamise kohustus

Haldusotsuses peab selgelt põhjendama asjaolusid, millel otsus põhineb. Otsuses märgitakse asjassepuutuvad asjaolud ja otsuse õiguslik alus.

Otsus peab sisaldama konkreetseid põhjendusi. Kui samalaadsete otsustega seonduvast suurest isikuteringist tulenevatel põhjustel ei ole võimalik esitada otsuse üksikasjalikku põhjendust, peaks olema lubatud standardvastus. Juhul kui kodanik selgesõnaliselt siiski nõuab üksikasjalikku põhjendust, peaks talle selle esitama.

Soovitus 4.9: haldusotsusest teatamine

Üksikisikute õigusi või huve mõjutav haldusotsus tehakse asjassepuutuvale isikule või asjassepuutuvatele isikutele kirjalikult teatavaks kohe pärast otsuse vastuvõtmist.

Soovitus 4.10: olemasolevatele õiguskaitsevahenditele osutamine

Kui liidu õigusega on ette nähtud edasikaebamise võimalus, märgitakse see haldusotsuses selgelt ära ning kirjeldatakse edasikaebe esitamise menetlust, samuti nimetatakse osakonna või ametniku nimi ja büroo aadress, kellele kaebus tuleb esitada, ning kaebuse esitamise tähtaeg.

Vajaduse korral viitab haldusotsus võimalusele algatada kohtumenetlus ja/või esitada kaebus Euroopa Ombudsmanile.

Soovitus 5 (otsuse läbivaatamine ja parandamine)

Määruses peaks liidu haldusasutusele ette nägema võimaluse igal ajal parandada tehnilisi, arvutus- ja teisi sarnaseid vigu omal algatusel või asjassepuutuva isiku nõudmisel.

Peaks lisama sätted seoses haldusotsuse parandamisega muudel põhjustel, eristades selgelt menetlust selliste vastuvõetud otsuste läbivaatamiseks, mis kahjustavad isiku huvisid, ning menetlust isikule kasulike otsuste läbivaatamiseks.

Soovitus 6 (määruse vorm ja avalikustamine)

Määrus peaks olema koostatud selgelt ja täpselt ning olema avalikkusele lihtsalt mõistetav.

Seda peaks liidu institutsioonide, organite ja asutuste veebilehtedel nõuetekohaselt tutvustama.

(1) EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.
(2) EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.
(3) EÜT C 72 E, 21.3.2002, lk 331.
(4) EÜT L 267, 20.10.2000, lk 63.
(5) EÜT C 189, 5.7.2001, lk 1.
(6) http://www.statskontoret.se/upload/Publikationer/2005/200504.pdf.


Töötajate teavitamine ja nendega konsulteerimine ning restruktureerimise ettevalmistamine ja juhtimine
PDF 318kWORD 49k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta (2012/2061(INL))
P7_TA(2013)0005A7-0390/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9 ja 151 ning artikli 153 lõike 1 punkti e,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 14, 27 ja 30,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi Euroopa lisandväärtuse üksuse läbi viidud töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise alase liidu meetme Euroopa lisandväärtuse mõjuhinnangut, mis edastati tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile 19. novembril 2012(1),

–  võttes arvesse Luksemburgi tööhõive tippkohtumisel 1997. aasta novembris vastu võetud aruannet „Muutuste juhtimine – tööstuse muudatuste majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede kõrgetasemelise töörühma lõpparuanne”(2),

–  võttes arvesse nõukogu 27. juuli 1992. aasta soovitust 92/443/EMÜ, mis käsitleb palgatöötajate ettevõtte kasumijaotamises ja tulemustes osalemise (kaasa arvatud osalemine kapitalis) edendamist(3),

–  võttes arvesse nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(5),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(6),

–  võttes arvesse nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(7),

–  võttes arvesse nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta direktiivi 2001/86/EÜ, millega täiendatakse Euroopa äriühingu põhikirja töötajate kaasamise suhtes(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses(9),

–  võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2003. aasta direktiivi 2003/72/EÜ, millega täiendatakse Euroopa ühistu põhikirja töötajate kaasamise osas(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/25/EÜ ülevõtmispakkumiste kohta(11),

–  võttes arvesse 26. oktoobri 2005. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/56/EÜ piiratud vastutusega äriühingute piiriülese ühinemise kohta(12),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/38/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamis- ja konsulteerimiskorra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides(13),

–  võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2005. aasta teatist „Ümberkorraldused ja tööhõive. Ümberkorralduste ennetamine ja nendega kaasaminek tööhõive arengut silmas pidades: Euroopa Liidu roll” (COM(2005)0120) ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. detsembri 2005. aasta arvamust(14),

–  võttes arvesse komisjoni teatist sotsiaalmeetmete kava kohta (COM(2005)0033),

–  võttes arvesse nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/707/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta(15),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika. Jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kesksele kohale” (COM(2010)0614),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt” (COM(2010)0608 final/2),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava. Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse” (COM(2010)0682),

–  võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Restruktureerimine ja valmisolek muutusteks: mida on eelnev kogemus meile õpetanud?” (COM(2012)0007),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegia (2007–2012) vahehindamise kohta(16),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Töövõimalusterohke majanduse taastumine” (COM(2012)0173),

–  võttes arvesse oma 26. mai 2005. aasta resolutsiooni sotsiaalmeetmete kava kohta aastateks 2006–2010(17),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. aprilli 2012. aasta omaalgatuslikku arvamust teemal „Ühistud ja ümberkorraldused”(18),

–  võttes arvesse oma 10. mai 2007. aasta resolutsiooni töötajate teavitamist ja nendega konsulteerimist käsitlevate Euroopa õigusaktide tõhustamise kohta(19),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni üleilmastumise ajastu uue tööstuspoliitika kohta(20),

–  võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava” (COM(2011)0571),

–  võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” (COM(2011)0112),

–  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi läbi viidud uuringute ja küsitluste tulemusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 42 ja 48,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A7-0390/2012),

A.  arvestades, et restruktureerimine ei ole uus nähtus, vaid see on viimastel aastatel saanud majanduslike probleemide tõttu valdavamaks ja saanud palju eri vorme, võimendudes mõnedes sektorites ja levides teistesse, millel on liikmesriikide majanduslikule ja sotsiaalsele olukorrale ettenägematu mõju;

B.  arvestades, et 2008. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis nõuab ettevõtetelt ja töötajatelt vajalike muudatuste tegemist oma konkurentsivõime ja töökohtade kaitsmiseks; arvestades, et 2008. aastal käivitunud ülemaailmne majanduskriis, mida on veelgi märkimisväärselt süvendanud finantsspekulatsioon finantssektoris, on muutuste käiku järsult kiirendanud, suurendades ärevusttekitavalt survet töötajatele, piirkondadele ja kõikidele valitsustasanditele strukturaalseks kohanemiseks;

C.  arvestades, et majandusstrateegiate radikaalse muutumise tõttu viimase 30 aasta jooksul on jõukus massiliselt liikunud reaalmajandusest finantssektorisse; arvestades, et tuleb parandada kõigi nende olukorda, kes toodavad kaupu ja pakuvad teenuseid, kuid sellele vaatamata kannatavad kõige rohkem majanduskriisi tagajärgede all;

D.  arvestades, et restruktureerimine muutub sidusrühmade jaoks probleemiks alles hilisemas staadiumis, sageli alles siis, kui koondamisi kaalutakse;

E.  arvestades, et restruktureerimise käigus pööratakse enam tähelepanu kohe ja kergesti märgatavale mõjule tööhõivele, samal ajal kui kahjulikku toimet töötingimustele ja töötajate tervisele ei tuvastata ega käsitleta nõuetekohaselt;

F.  arvestades, et restruktureerimises osalevad mitmed ja erinevad sidusrühmad tegutsevad üksi ning teevad harva pikas perspektiivis koostööd;

G.  arvestades, et nagu rõhutatakse komisjoni hiljutistes poliitilistes dokumentides, eelkõige Euroopa 2020. aasta strateegias ning 28. oktoobri 2010. aasta tööstuspoliitika teatises, aitab „restruktureerimise suurem ettearvatavus ja parem juhtimine (...) töötajatel ja ettevõtetel paremini kohaneda liigse võimsuse ümbersuunamise, kaasajastamise ja struktuurilise kohandamisega”. Põhiliselt just juhtkonna ja töötajate esindajatel lasub kohustus arutada ettevõtte tasandil tulevikku suunatud restruktureerimisstrateegia üle. Poliitilisi meetmeid tuleks võtta restruktureerimise tõttu tekkida võivate ühiskondlike probleemide minimeerimiseks, uute töökohtade ja kutseoskuste propageerimiseks, rohkearvuliste vallandamiste, terveid piirkondi haaravate probleemide ja ettevõtete teise kohta viimise puhul„;

H.  märgib, et kriis on toonud liidus kaasa uue majanduse juhtimise iga-aastase majanduskasvu analüüsi ja poolaasta kaudu, ja arvestades, et uus majanduse juhtimine omakorda võib kaasa tuua restruktureerimist ja seega vajab sotsiaalpartnerite osalemist;

I.  arvestades, et on vaja valmistada töötajaid õigeaegselt ette üleminekuks ressursitõhusale ja keskkonnasõbralikule majandusele, ja arvestades, et arengul on tööhõive valdkonnas tohutu potentsiaal, kuid samuti toob see kaasa jätkusuutmatute valdkondade ja ettevõtete ümberstruktureerimise;

J.  arvestades, et 2011. aasta kolmandas kvartalis kaotati peaaegu kaks korda rohkem töökohti kui neid juurde loodi ning see suund tõenäoliselt süveneb veelgi, kui võtta arvesse väljakuulutatud ulatuslikku restruktureerimist strateegilistes valdkondades;

K.  arvestades, et aastatel 2008–2011 kadus ehitus- ja tootmissektoris rohkem kui 6,4 miljonit töökohta;

L.  arvestades, et kõigil liikmesriikidel, kus alates kriisi algusest on koondatud suhteliselt vähe töötajaid, on väga hästi arenenud töösuhete süsteemid, mille raames on töötajatel ja nende esindajatel konsulteerimise, teavitamise ja kaasotsustamise valdkonnas suhteliselt palju õigusi, ja nende süsteemide abil on saavutatud õigusaktidel ja kollektiivlepingutel põhinevate tööalaste ühislepingute sõlmimine;

M.  arvestades, et nagu öeldakse teatises „Iga-aastane majanduskasvu analüüs: liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid”: „Sellest, et liikmesriigid on siiski suutnud eksporti suurendada, saab järeldada, et edu saavutamine maailmaturul sõltub üldisematest teguritest nagu sektori spetsialiseerumine, innovatsioon ja tööjõu kvalifikatsioon. Need on tegurid, mis aitavad parandada tegelikku konkurentsivõimet.”; arvestades, et just kriisi ajal on ettevõtted osades liikmesriikides võtnud kasutusele pikaajalise lähenemisviisi ja teinud kõik endast oleneva, et tagada, et nende hästi koolitatud ja kogenud töötajaid säilitavad oma töökoha;

N.   arvestades, et liidu ettevõtted ei saa loota edule maailmaturul, müües oma tooteid odavamalt kui konkurendid, vaid selle asemel tuleks arendada häid tooteid, protsesse ja teenuseid;

O.  arvestades, et jätkusuutmatute sektorite töötajatele tuleb pakkuda abi ja koolitust üleminekuks keskkonnasõbralikele töökohtadele;

P.   arvestades, et on oht, et kriisi käigus eelkõige Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni poolt määratletud häid tavasid ei võeta suurel määral arvesse ega kasutata edasiste kriiside vältimiseks; arvestades, et seepärast peaks liidu institutsioonid uurima ja dokumenteerima kõnealuseid tavasid, et neid saaks kasutada restruktureerimise korral;

Q.  arvestades, et 23. novembri 2010. aasta teatises uute oskuste ja töökohtade tegevuskava kohta möönab komisjon, et kohanemisvõimet ja ennetavat tegutsemist töökoha või elukutse vahetamisel võib takistada ebakindlus, sest üleminekutega kaasneb töötuse, madalama palga ja sotsiaalse kindlusetuse oht; arvestades, et positiivsed üleminekud karjääri käigus on seega olulised, et pidevalt kohaneda, säilitades tööalase konkurentsivõime ja suurendades seda, tagades inimeste kindlustunde ja tööturgude voolavuse.„;

R.  arvestades, et juhul, kui restruktureerimise käigus ei ole võimalik vältida koondamisi, viiakse neid kõigi vanuserühmadega võrreldes kõige rohkem läbi haavatavate töötajate kategooriates, sealhulgas noored ja vanemad töötajad, kuigi liidu asjakohaste õigusaktide kohaselt on see diskrimineerimine;

S.  arvestades, et nagu on öeldud komisjoni teatises ühtse turu akti kohta, saab siseturu vastu tuntavat tüdimust seletada muu hulgas sellega, et inimeste meelest põhjustab jätkuv liberaliseerimine nende praeguste sotsiaalsete õiguste murenemist. Lissaboni lepingu sätted, mille kohaselt põhineb liidu tegevus „kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel”, sunnivad vaatlema ühtset turgu veidi laiemas kontekstis. Vaja on leida harmooniline tasakaal majandusvabaduste ja ühistegevuse vahel. Seetõttu on oluline anda uus hoog sotsiaalpartnerite vahel peetavale dialoogile, et kaasata neid õigusloomeprotsessi ja saavutada selles mõlemaid pooli rahuldavaid tulemusi, nagu on selgesõnaliselt sätestatud Lissaboni lepingus. Puhtalt majandus- ja finantskriisile reageerimise meetmete kõrval on ettevõtted rakendanud ellu ka ümberkorralduste ennetamise strateegiaid, mis on aidanud neil töötajaid toetades ja nendega muudatuste üle läbi rääkides hoida ära sotsiaalseid konflikte. See on nii majandusedu kui ka sotsiaalse stabiilsuse oluline aspekt, sest võimaldab suunata rohkem ressursse arenevatesse valdkondadesse ning avab töötajatele, kelle töökoht ohtu sattub, uusi perspektiive. Üleeuroopalise tööstuslike ümberkorralduste õigusraamistiku kehtestamine aitaks luua vastastikuse usalduse õhkkonna;

T.  arvestades, et ühtse turu süvenemise tulemuseks on täiendav konkurents, mis võib põhjustada turgude killustatust; arvestades, et liit peaks võtma vastutuse selle protsessi eest, luues raamistiku sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks;

U.  arvestades, et sotsiaalpartnerite poolt 2003. aasta oktoobris koostatud dokumendile „Muutuste ja nende sotsiaalsete tagajärgede juhtimise suunised” ei ole siiski järgnenud mingeid seadusandlikke meetmeid, kuigi seejärel on peetud kaks riiklike seminaride sarja, mille tööturu osapooled on korraldanud oma mitmeaastaste tööprogrammide raames; arvestades, et need on endiselt suures osas tundmatud mitte ainult riiklike ja valdkondlike tööturu osapoolte organisatsioonide seas, vaid ka – mis on veelgi olulisem – ettevõtete ja nende töötajate esindajate seas; arvestades, et kõnealustes suunistes sedastatud ja arvukatest muudest uuringutest ja aruannetest tulenevate põhimõtete õigeaegne ja tulemuslik järgimine on äärmiselt oluline; arvestades, et ettevõtete tegevus selles valdkonnas on sageli reageeriv, mitte ennetav, neid kaasatakse liiga hilja otsustusprotsessi ja ei kaasata väliseid osalisi, kellel oleks roll sotsiaalsete mõjude leevendamises kas piisaval määral või piisavalt aegsasti;

V.  arvestades, et komisjoni rohelises raamatus restruktureerimise ja muutusteks valmisoleku ning eelnevast kogemusest õppimise kohta otsitakse konkreetseid võimalusi kõnealuse valdkonna poliitika edasiarendamiseks; nimetatud rohelises raamatus tunnistatakse, et tehnoloogilised muutused ja innovatsioon võivad sundida ettevõtteid ja töötajaid kohandumisele, ent leidub ka märke sellest, et innovatsioon koos teadus- ja haridusalase tegevusega võib osutuda tõhusaks mooduseks Euroopa kriisist välja aitamiseks;

W.  arvestades, et ühistud viivad restruktureerimist läbi sotsiaalselt vastutustundlikul viisil ja et ühistute eriline juhtimismudel, mis põhineb ühisomandil, demokraatlikul osalemisel ja liikmetepoolsel kontrollil, nagu ka võimalusel tugineda omaenda rahalistele vahenditele ja tugivõrgustikele, selgitab, mis muudab ühistud aja jooksul ümberkorralduste juhtimisel ning ühtlasi uute ärivõimaluste loomisel paindlikumaks ja innovaatilisemaks;

X.  arvestades, et vaatamata eespool viidatud jõulistele seisukohavõttudele ei ole komisjon andnud rahuldavaid vastuseid parlamendi resolutsioonidele teavitamise, konsulteerimise ja restruktureerimise kohta, kus rõhutatakse kiire ja konkreetse tegevuse vajalikkust antud valdkonnas, ega ka teiste asjaomaste majandus- ja ühiskonnaelus osalejate nõudmistele;

Y.  arvestades, et käesolev resolutsioon ei piira muudest liidu ja liikmesriikide õigusaktidest tulenevaid teavitamiskohustusi; vastavalt liidu õiguses ja liikmesriikide seadustes sätestatule tuleks teavitamismenetlust täielikult kasutada käesolevas resolutsioonis esitatud soovituste rakendamiseks;

Z.  arvestades, et käesolev resolutsioon ei piira siseriikliku õiguse kohase tööga ja töösuhte lõpetamisega seotud kohustuste täitmist;

AA.  arvestades, et praegu on siseriiklikes õigusaktides suured erinevused seoses tööandjate kohustustega oma töötajate ees restruktureerimise korral; arvestades, et Euroopa tööturu osapooltega on möödunud kümnendi jooksul kahel korral konsulteeritud ja komisjon ei ole suutnud meetmeid võtta;

AB.  arvestades, et hea ja tulemuslik teavitamine ja konsulteerimine seoses restruktureerimisega tähendab, et asjakohased meetmed tuleks võtta mitu kuud enne kavandatud restruktureerimist, nii et need hõlmaksid ka kontrollitavaid äriühinguid ja nende abil käivitataks kiiresti ümberõppekoolitused, et aidata muuta ettevõtjad ja liit konkurentsivõimelisemaks, andes sellega kriisi all kannatavatele liidu kodanikele ja investoritele märku kindlusest ja läbipaistvusest;

AC.  arvestades, et ettevõtted, kes ei suuda muutuvate oludega kohaneda, ei suuda pikas perspektiivis konkurentidega sammu pidada; arvestades, et ettevõtted ja sektorid oskavad oma restruktureerimisvajadusi tavaliselt ise kõige paremini hinnata; arvestades, et iga liikmesriik osaleb erinevas restruktureerimisprotsessis ja et nende mõju on igas riigis erinev;

AD.  arvestades, et komisjon, kelle eesmärk on aidata töötajatel ja ettevõtetel valmistuda muutusteks tõhusamalt, on viinud läbi üksikasjaliku uuringu ja analüüsi restruktureerimise ja majandussektorite järelevalve teemal, sealhulgas rea uuringuid tööhõive muutumise kohta praegusest kuni aastani 2020(21); arvestades, et tulevikku suunatud analüüs viidi läbi koostöös sõltumatute teadlaste, sotsiaalpartnerite ja muude liidu institutsioonidega, nagu Euroopa Parlament ning liidu ametid ja organid, näiteks Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi alla kuuluv Euroopa Muutuste Järelevalvekeskus(22) ja Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus;

AE.  arvestades, et praegu vaadatakse läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta(23);

1.  nõuab vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 225, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti ja pärast konsulteerimist tööturu osapooltega seadusandliku ettepaneku töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta, milles järgitakse käesoleva dokumendi lisas toodud üksikasjalikke soovitusi;

2.  kinnitab, et nimetatud soovitused on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja kodanike põhiõigustega; kinnitab lisaks ka seda, et soovitustes peetakse kinni proportsionaalsuse, ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse austamise põhimõtetest;

3.  kinnitab, et vastastikusel usaldusel ja jagatud vastutusel põhinev tugev sotsiaalne dialoog on parim vahend, millega jõuda üksmeelsete lahendusteni ja ühiste seisukohtadeni seoses restruktureerimisprotsesside prognoosimise, ennetamise ja haldamisega;

4.  kutsub komisjoni üles hindama, kas on vaja võtta meetmeid ettevõtete tegevuse kontrollimiseks liidu tasandil, et vältida kuritarvitusi, mis on eriti kahjulikud töötajate jaoks;

5.  nõuab, et komisjon tagaks, et koondamisi kasutataks viimase abinõuna pärast seda, kui kõik võimalikud alternatiivid on järele proovitud, ilma et see vähendaks ettevõtete konkurentsivõimet;

6.  on seisukohal, et taotletaval ettepanekul ei ole finantsmõju;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud üksikasjalikud soovitused komisjonile ja nõukogule.

LISA

ÜKSIKASJALIKUD SOOVITUSED TAOTLETUD ETTEPANEKU SISU KOHTA

EUROOPA PARLAMENDILE

   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 153 lõike 1 punkti e, on seisukohal, et vastuvõetav õigusakt peaks sisaldama järgmisi elemente:

Soovitus nr 1

ning arvestades järgmist:

1.  Ettevõtted, töötajate esindajad ja muud sidusrühmad tegutsevad restruktureerimise ettevalmistamisel ja juhtimisel õigeaegsel ja põhjalikul teavitamisel ja konsulteerimisel põhineva koostöö vaimus, mõistes, et protsessi eesmärk on kaitsta nii ettevõtete konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust kui ka töötajate õigusi.

2.  Majanduslikult tulemuslik ja sotsiaalselt vastutustundlik restruktureerimine peab olema osa pikaajalisest strateegiast, mille eesmärk on tagada ettevõtte pikaajaline jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime ning neid tugevdada. Samuti on oluline, et ettevõtte strateegilise arengu keskmes oleksid inimressursid.

3.  Tööandjad järgivad koondatavate töötajate valimisel diskrimineerimisvastaseid õigusakte, eriti vanuselise diskrimineerimise valdkonnas.

4.  Muudatusi tuleb ennetada, ette valmistada ja juhtida sotsiaalse dialoogi tugevdamist silmas pidades ja eesmärgiga viia muudatused ellu viisil, mis on kooskõlas konkurentsivõimet ja töökohtade säilitamist ning töötajate tervist puudutava põhieesmärgiga.

5.  On vaja kavandada, edendada ja täiendada meetmeid, mis puudutavad ettevõtte olukorda ja võimalikke muudatusi töökohtade ja töötingimuste puhul, eriti kui need võivad olla ohus.

6.  Restruktureerimine on lihtsam ja selle mõju kergemini talutav, kui ettevõtted tegelevad pidevalt oma töötajate oskuste ja pädevuste arendamisega, suurendades seeläbi nende ettevõttesisest ja -välist ametialast liikumist.

7.  Kohanemisvõimelised ettevõtted ja paindlikud töötajad töötavad koostöös töötajate esindajate, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ning muude asjaomaste organisatsioonidega välja mehhanismid, mille abil teha kindlaks, millist tööjõudu ja milliseid oskusi on tulevikus vaja, ning koostada tööjõudu ja ootusi puuduvaid kavasid. Nad mõistavad, et igal töötajal on õigus saada asjakohast koolitust. Töötajad mõistavad, et haridus ja pidevõpe on tööalase konkurentsivõime suurendamiseks olulised.

8.  Restruktureerimine avaldab mõju ka väljaspool konkreetset ettevõtet, sest ettevõtted teevad järjest rohkem võrgustikes koostööd.

9.  Restruktureerimise hea tava nõuab selle ettevalmistamist võimalikult varases etapis ja kohe, kui restruktureerimise vajadus tekib, et oleks võimalik selle majanduslikku, sotsiaalset, keskkonna- ja territoriaalset mõju vältida või võimalikult väiksena hoida.

10.  On jõutud äratundmisele, et kõiki restruktureerimistoiminguid, eelkõige olulise suurusega toiminguid, millel on märkimisväärne mõju, tuleb sidusrühmadele selgitada ja põhjendada viisil, mis hõlmab eesmärkide saavutamiseks kavandatud meetmete valikut ning võimalikke variante. Restruktureerimistoimingutes tuleks täielikult ja igakülgselt järgida töötajate esindajate nõuetekohast kaasamist kõigil tasanditel, tehes aegsasti ettevalmistusi, et võimaldada sidusrühmadel valmistuda konsultatsiooniks, enne kui ettevõtte teeb otsuse.

11.  Restruktureerimise mõju piiramiseks võetavate otsustavate meetmete eeldus on see, et ettevõtted kaaluvad koondamist alles viimase võimalusena ja üksnes pärast seda, kui on kaalutud kõikvõimalikke alternatiivseid lahendusi ja/või on kasutusele võetud võimalikud toetusmeetmed.

12.  Asjakohasel tasandil avaliku sektori asutuste aktiivne koostöö ja abi restruktureerimistoimingute ettevalmistamisel, juhtimisel ja eelkõige rakendamisel aitab tugevasti kaasa majanduse ümberkorraldamisele ja töötajate hoidmisele ettevõttes. Samuti tuleb kaasata kohaliku majanduselu osalisi, eelkõige VKEsid, kes sõltuvad oma tarnija või alltöövõtja staatuse tõttu restruktureeritavast ettevõttest.

13.  Praegused rahalise toetuse süsteemid, mille toetus suunatakse uue 2014.−2020. aasta finantsperspektiivi raames Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) kaudu, ei tohi asendada riikliku tasandi stiimuleid, mis põhinevad ennetamisel, ettevalmistamisel ja vastutustundlikul haldamisel. Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi rakendamist tuleks suuremas mahus jätkata, et oleks võimalik tegutseda kiiresti, võtta ajutisi ja leevendavaid meetmeid.

14.  On oluline, et ettevõtjad loovad koos töötajate esindajatega vahendeid ettevõtjate ümberstruktureerimistoimingute korrapäraseks hindamiseks ja nende kohta aru andmiseks, järgides siseriiklikke õigusakte ja tavasid.

15.  Majandusjuhtimises keskendutakse nüüd avaliku sektori eelarvete konsolideerimisele ning seetõttu võib riikidele restruktureerimise negatiivse mõju leevendamiseks vähem võimalusi jääda.

16.  Sellist liidu raamistikku tuleks vastavalt liikmesriikide õigusele ja/või kollektiivlepingutele kohaldada nii eraomandisse kui ka riigile kuuluvate ettevõtete ja kontsernide suhtes. Igal juhul tuleks sellist liidu raamistikku piiratud aja jooksul kohaldada ettevõtete ja kontsernide ulatuslike restruktureerimistoimingute suhtes, mis puudutavad kas paljusid töötajaid või suurt osa nende ettevõtete töötajate arvust.

17.  Muudatuste ja restruktureerimise ettevalmistamist ja juhtimist käsitlev liidu raamistik peaks ergutama ja soosima eelisjärjekorras ettevõtte ja selle töötajate kohaliku tasandi esindajate vahelise lepingu sõlmimist. Standardeeskirju tuleks kohaldada üksnes sellise lepingu puudumisel.

Soovitus 2 eesmärgi kohta

1.  Kõnealuse õigusakti eesmärk on edendada ja lihtsustada teavitamist ja konsulteerimist majanduslike muudatuste korral ning parandada kogu liidus ettevõtete sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt vastutustundliku restruktureerimise ettevalmistamist ja juhtimist ettevõtete, töötajate esindajate, avaliku sektori asutuste ja teiste asjaomaste sidusrühmade poolt, kel on struktureerimisprotsessi eri etappides eri roll.

2.  Selleks tegutsevad ettevõtted ja töötajate esindajad restruktureerimisel koostöö vaimus, lähtudes tõdemusest, et nende protsesside eesmärk on kaitsta nii ettevõtete huve, mis puudutavad konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust, kui ka nende töötajate huve seoses sotsiaalsete, tööhõive-, tervishoiu ja töötingimustega.

Soovitus 3 mõistete ja reguleerimisala kohta

1.  Käesolevas aktis kasutatakse järgmisi mõisteid:

   a) „ettevõtted” – vastavalt liikmesriikide õigusele ja/või kollektiivlepingutele nii eraomandisse kui ka riigile kuuluvad ettevõtted ja kontsernid;
   b) „sõltuvad ettevõtted” – ettevõtted ja äriühingud, mis sõltuvad ülalnimetatud ettevõtetest või kontsernidest alltöövõtu, hankelepingute või muude lepingute alusel;
   c) „töötajate esindajad” – siseriiklike õigusaktide ja/või tavade kohaselt kindlaks määratud esindajad;
   d) „lepingud” – asjakohasel tasandil (Euroopa, riigi, sektori, piirkonna või ettevõtte tasand) sõlmitud lepingud ühelt poolt ettevõtete esindajate või nende organisatsioonide ja teiselt poolt töötajate esindajate vahel, kellel on siseriiklike õigusaktide ja/või tavade või Euroopa tasandi pädevate ametiühinguorganisatsioonide kehtestatud korra kohaselt õigus sõlmida kollektiivlepinguid;
   e) „töötajad” – ettevõtete töötajad, olenemata töölepingu liigist;
   f) „avaliku sektori asutused” – liikmesriikide määratud asjakohase tasandi avaliku halduse asutused, sealhulgas kohalikud tööturuteenistused;
   g) „restruktureerimistoiming – muutus, mis kuulub kollektiivseid koondamisi või ettevõtjate üleminekut käsitlevate direktiivide kohaldusalasse;
   h) ”tööalane konkurentsivõime„ – töötaja oskustele, kogemustele ja koolitusele tuginev suutlikkus leida tööd või vahetada töökohta;
   i) ”teavitamine ja konsulteerimine„ – vastavalt Euroopa Liidu ja riiklike õigusaktide sätetele/määratlustele defineeritud teavitamine ja konsulteerimine.

2.  Sellist liidu raamistikku tuleks vastavalt liikmesriikide õigusele ja/või kollektiivlepingutele kohaldada nii eraomandisse kui ka riigile kuuluvate ettevõtete ja kontsernide suhtes. Igal juhul tuleks sellist liidu raamistikku piiratud aja jooksul kohaldada ettevõtete ja kontsernide ulatuslike restruktureerimistoimingute suhtes, mis puudutavad kas paljusid töötajaid või suurt osa nende ettevõtete töötajate arvust.

Soovitus 4 pikaajalise strateegilise planeerimise, kohanemisvõime ja tööalase konkurentsivõime kohta

1.  Kõik restruktureerimistoimingud peavad kajastuma pikaajalises strateegias, mille eesmärk on tagada ettevõtte pikaajaline jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime ning neid tugevdada, simuleerides ühtlasi innovatsioonile suunatud kultuuri.

2.  Pikaajaline strateegiline planeerimine hõlmab majandusarengut, inimressursse, töökohti ja oskusi puudutavaid eesmärke, mille keskmes on töötajate oskuste ja pädevuste pidev arendamine, et suurendada ettevõtte konkurentsi- ja kohanemisvõimet, tõsta töötajate tööalast konkurentsivõimet, hõlbustada töötajatel töökoha vahetamist ning soodustada nende ettevõttesisest ja -välist ametialast liikumist.

3.  Sel eesmärgil peavad liikmesriigid stimuleerima ettevõtteid tagama igale töötajale juurdepääsu koolitusele, et valmistuda ettevõtete muutuvateks ametialasteks nõudmisteks. Töötajad peavad tõdema, et haridus ja elukestev õpe on vajalikud nende tööalase konkurentsivõime suurendamiseks, ning võtma vastu asjakohaseid koolituspakkumisi.

4.  Pakutavad koolituskursused on töötaja vanusest sõltumatult tõeline pikaajaline investeering. Eelkõige katavad need vajadused, mis on seotud kõrgelt arenenud tööstussektorite, uue info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, keskkonnasäästlikule majandusele ülemineku ja tervishoiuga ning laiemalt nende valdkondadega, mis on kõige tulemuslikumad strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide täitmisel.

Soovitus nr 5 tööjõu ja oskuste vajaduse prognoosimise kohta

1.  Ettevõtted töötavad töötajate esindajatega konsulteerides ja nende vastastikuseid õigusi ja kohustusi arvesse võttes ning vajaduse korral avaliku sektori asutuste ja teiste asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides välja nii inimressursside arengustrateegiad, mis on loodud vastavalt nende endi vajadustele, kui ka tööjõu ja oskuste vajaduse prognoosimise ja kavandamise mehhanismid.

2.  Selleks võivad ettevõtted luua koostöös töötajate esindajate ja teiste asjaomaste sidusrühmadega järgmised mehhanismid ja kavad:

   a) tööjõu ja oskuste vajaduse kvantitatiivse ja kvalitatiivse pikaajalise strateegia mehhanismid, mis on seotud innovatsiooni- ja arengustrateegiatega ning mis võtavad arvesse kutseoskuste ja töötingimuste eeldatavaid positiivseid ja negatiivseid suundumusi, ning mehhanismid, millega määratakse kindlaks üksikute töötajate oskuste hetketase;
  b) tööjõu, oskuste ja töötingimuste arendamise mitmeaastased kavad, mis hõlmavad kõige asjakohaseimaid valdkondi, näiteks:
   pädevust ja kvalifikatsiooni puudutavate vajaduste kindlaks tegemine ja prognoosimine;
   toetus õppekultuuri loomiseks, et aidata töötajatel valida sobivaid koolitusi;
   korrapärane individuaalsete oskuste hindamine, mille põhjal kaardistatakse koolitusvajadus;
   töötingimuste, eelkõige töökorralduse korrapärane hindamine;
   kvantitatiivsete eesmärkidega isiklikud koolituskavad;
   iga-aastane koolituseelarve;
   isiklikud õppekontod;
   nii ettevõttesise kui ka -välise koolituse programmid;
   õppepuhkus;
   konkreetsed koolitusmeetmed tuvastatud probleemide lahendamiseks.

3.  Igale töötajale pakutakse igal aastal õigusaktide või kollektiivlepingutega kindlaks määratav arv tunde koolitust. Koolitusvajaduste kindlaks tegemisel tuleks aga lähtuda oskuste hindamisest, mille eesmärk on kontrollida töötajate tööalase konkurentsivõime säilimist.

4.  Iga konkreetse töötaja koolitusvajadus tuleks korrapäraselt läbi vaadata ning vajaduse korral tuleks kindlaks määrata vajalikud koolitused.

5.  Lõikeid 1–3 ei kohaldata ettevõtetele ja töötajatele, kes on hõlmatud asjakohasel tasandil ja asjakohaste sidusrühmadega sõlmitud lepinguga, mis käsitleb oskuste prognoosimise või tööjõu ja oskuste edaspidise vajaduse hindamise ja kavandamise menetlusi.

6.  Kui see on võimalik ja vajalik, siis ettevõtted

   a) töötavad lõikes 2 osutatud mehhanismid ja kavad välja tihedas koostöös väliste osapoolte, sh piirkondlike ametivõimude, ülikoolide ja muude õppe- ja koolitusteenuse pakkujate ning tehnikainstituutidega;
   b) osalevad tööhõive ja oskuste seirega tegelevate väliste keskuste töös, partnerlustes, võrgustike ja muudes antud piirkonnas ja/või sektoris loodud asjaomastes algatustes või nendega seotud innovatsioonikeskustes ja arenguga tegelevates asutustes.

7.  Konkreetse rakendamise kohta sõlmitakse asjaomaste poolte vahel kokkulepe.

8.  Sõltuvaid ettevõtteid teavitatakse lõikes 2 sätestatud muudatustest ja kavadest. Kõnealuseid mehhanisme ja kavasid kohaldatakse sõltuva ettevõtte töötajatele selle ettevõtte taotlusel, põhjendusega, et neid mehhanisme ja kavu on vaja või nad on kasulikud nende enda kohanemisvõime ja arengu seisukohalt. See ei piira sõltuvate ettevõtete võimalusi töötada välja oma enda mehhanismid.

Soovitus nr 6 varajase ettevalmistuse kohta

1.  Välja arvatud juhul, kui restruktureerimine on tingitud ettenägematutest või ootamatutest sündmustest, peavad igale restruktureerimistoimingule, eelkõige sellistele toimingutele, millel on tõenäoliselt märkimisväärne negatiivne mõju, eelnema nõuetekohased ettevalmistused asjaomaste sidusrühmadega, lähtudes nende vastavast pädevusest, et vältida restruktureerimise majanduslikku, sotsiaalset ja kohalikku mõju või seda leevendada.

2.  Restruktureerimise põhjustavad üldjuhul erandlikud asjaolud, mis tulenevad turul toimuvatest muutustest või tehnoloogia arengust. Kõigi osapoolte huvides peaksid juhtkond ja töötajad hakkama selliste erandlike asjaolude ilmnemisel Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud teavitamis- ja konsulteerimiskohutuste kohaselt kohe arutelusid pidama.

3.  Kõiki kavandatud restruktureeimistoiminguid tuleks töötajate esindajatele igakülgselt selgitada ja neile tuleks kavandatud restruktureerimise kohta teavet anda, et neil oleks võimalik olukorda põhjalikult hinnata ning teha vajaduse korral konsultatsioonideks ettevalmistusi.

4.  Ettevalmistused viiakse läbi võimalikult vara ja need algavad niipea, kui hakatakse kaaluma restruktureerimise vajadust, meetodite ja menetluste kohaselt, mille üle peetakse läbirääkimisi ettevõtte piirkonna valdkondlikul tasandil, kui see on vajalik. Välja arvatud lõikes 1 osutatud erandjuhtudel, viiakse ettevalmistused ellu aja jooksul, mis võimaldab pidada kõigi asjaomaste sidusrühmadega sisukaid konsultatsioone ja võtta meetmeid, et vältida restruktureerimise majanduslikku, sotsiaalset ja kohalikku negatiivset mõju või leevendada seda võimalikult palju.

5.  Kohaliku majanduselu osapooli, eelkõige ettevõtteid ja nende töötajaid, kes on restruktureeritavast ettevõttest sõltuvuses, tuleks samuti algusest peale kavandatud restruktureerimisega kursis hoida.

6.  Väga olulised on läbipaistvus ja töötajate õigeaegne teavitamine ettevõtte olukorrast, et neil oleks võimalik osaleda restruktureerimises ja muutuste ettevalmistamise protsessides. Töötajad tuleb kaasata aruteludesse varases etapis, et nad saaksid osaleda ettevõtte restruktureerimise protsessides või ettevõtte võimaliku väljaostmise kavandamises ettevõtte sulgemise korral.

7.  Iga restruktureerimise puhul tuleb esmajärjekorras käsitleda selle mõju seoses töötajate töölt vabastamisega ning ettevõte peaks võtma tööhõive osas selged ja läbipaistvad kohustused.

Soovitus nr 7 äriotsustega seotud teavitamise ja konsulteerimise kohta

1.  Iga restruktureerimistoiminguga, eelkõige selliste toimingutega, mis avaldavad tõenäoliselt olulist negatiivset mõju tööhõivele, kaasnevad enne reaalsete meetmete võtmist asjaomaste sidusrühmade varajane teavitamine ja selgitamine, sõltumata sellest, kas restruktureerimistoimingud viiakse läbi kas pikaajaliste strateegiliste eesmärkide ja nõuete või lühiajaliste piirangute alusel või sellest, kas restruktureerimise otsuse teeb ettevõte või ettevõtet kontrolliv rühm.

2.  Lõikes 1 sätestatud dialoog peab hõlmama eesmärgi saavutamiseks kavandatud meetmete põhjendust pärast muude võimalike valikute hindamist, arvestades kõigi asjassepuutuvate huvidega.

3.  Ettevõtted teavitavad algusest saadik aegsasti vastava tasandi avaliku sektori asutusi ja töövõtjate esindajaid, eelkõige kohalikul tasandil, ning kaasavad nad võimalikult palju restruktureerimise läbiviimisse.

4.  Kohaliku majanduselu osalisi, eelkõige ettevõtteid ja nende töötajaid, kes on restruktureeritavast ettevõttest sõltuvuses, tuleks samuti võimalikult kiiresti restruktureerimisprotsessist teavitada.

5.  Sätet ei kohaldata, kui töötajate esindajate teavitamine ja nendega konsulteerimine on liikmesriigi tasandi samaväärselt ette nähtud.

Soovitus nr 8 sisemiste sotsiaalkulude vähendamise kohta sotsiaalkava abil

1.  Restruktureerimise vajaduse tekkimisel kaaluvad ettevõtted koondamist alles viimase võimalusena ja ainult pärast kõigi võimalike alternatiivsete võimaluste kaalumist ning võimaluse korral toetavate rakendusmeetmete kindlakstegemist.

2.  Ettevõtted kaaluvad eeskätt kõiki alternatiivseid võimalusi ning alustavad sisemiste ja väliste sidusrühmadega arutelu, püüdes neid koondamisprobleemi lahendamisse kaasata:

   a) kavandatud meetmete järk-järguline rakendamine;
   b) töö intensiivsuse vähendamine;
   c) tööaja ajutine ja/või püsiv vähendamine või ümberkorraldamine;
   d) töötingimuste uuesti läbirääkimine;
   e) ümberpaigutamine kontserni kuuluvate ettevõtete või kontserniväliste ettevõtete sees või väljaspool;
   f) väljastpoolt tellitud tööde tegemine ettevõtte siseselt;
   g) kokkulepitud lahkumised ning
   h) loomulikud lahkumised.

3.  Kui koondamist ei saa vältida või see on osa rakendatavate alternatiivsete valikute paketist, teevad ettevõtted kohalike ametiasutuste ja/või riiklike / eraomanduses olevate tööturuasutuste abil asjaomastele töötajatele kättesaadavaks selles olukorras asjakohased meetmed, mille eesmärk on suurendada nende tööalast konkurentsivõimet ja aidata neil võimalikult kiiresti ja jätkusuutlikult naasta tööturule.

4.  Ilma et see piiraks ELi ja liikmesriigi õigusest ja tavadest tulenevaid kohustusi, kavandavad ettevõtted järgmised tööhõivemeetmed, kuivõrd neist on toimingu mõju leevendamisel kasu:

   koondatud või koondamisohus töötajatele tööturu, nende õiguste ning restruktureerimise käigus kokkulepitud tingimuste kohta teabe andmiseks;
   ümberpaigutamise ja/või liikuvusega tegelevate üksuste loomine;
   koolituse ja ümberõppe pakkumine;
   individuaalne kutsenõustamine;
   abi pakkumine töö otsimisel, sh töö otsimiseks ettenähtud tasustatav aeg;
   õiglase hüvitise tagamine.
   oma ettevõtete ja ühistute loomise hõlbustamine ning rahalise abi eri vormid;
   seire, järelevalve ja nõustamine, mille eesmärk on vältida või vähendada psüühilist ja psühhosotsiaalselt mõju, mida restruktureerimine koondatud töötajatele ja töökoha säilitanud töötajatele võib avaldada;
   varem koondatud töötajatele õiguse andmine tööle naasta;
   ettevõtte ühistuks muutmise, sealhulgas töötajate üleviimise hõlbustamine;
   töötajatele vajadusel psühho-sotsiaalse abi tagamine.

Soovitus nr 9 restruktureerimise juhtimist käsitlevate lepingute kohta

1.  Ettevõtted ja nende töötajate esindajad peaksid vajaduse korral kaaluma kollektiivlepinguid, mis hõlmavad vajaduse korral kavandatud restruktureerimisega kaasnevaid probleeme.

2.  Soovituste nr 6 ja 7 sätteid ei kohaldada ettevõtetele ja töötajatele, kes on hõlmatud asjakohasel tasandil ja asjakohaste pooltega sõlmitud lepinguga, mis käsitleb restruktureerimistoimingute ettevalmistamise, nende sotsiaalselt vastutustundliku juhtimise ning sisemiste sotsiaalkulude vähendamise korda ja mehhanismi.

Soovitus nr 10 välise majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju vähendamise kohta

1.  Kui restruktureerimistoimingutel on suur kohalik mõju, püüavad ettevõtted leida täiendavust ja koostoimet oma ettevalmistuste ja kõigi muude osaliste tegevuse vahel, et suurendada töötajate võimalusi uuesti tööd leida, ergutada majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid muutusi ning arendada uusi jätkusuutlikke majandustegevusi, mis loovad keskkonnahoidlikul viisil kvaliteetseid töökohti, sõlmides sel eesmärgi lepinguid samas valdkonnas või samal geograafilisel alal tegutsevate ettevõtetega koondatud töötajate uuesti tööle võtmiseks.

2.  Lõike 1 kohaldamisel teavitavad ettevõtted piirkondlike või kohalikke ametivõime ja muid asjaosalisi meetmetest, mida on kooskõlas soovitusega 8 kavandatud. Toimingu mõju vähendamiseks osalevad nad kõikides piirkondlikul või valdkondlikul tasandil loodud rakkerühmades või võrgustikes ja/või abistavad neid.

3.  Kuivõrd see on vajalik ja liikmesriigi või piirkondlike nõuetega kooskõlas, kavandavad ettevõtted ja viivad ellu kavad, mille eesmärk on tõenäoliselt maha jäetavad tööstuspiirkonnad taastada ja/või uuesti kasutusele võtta, sest see aitaks säästa keskkonda, meelitada ligi uusi tegevusi ning vähendada kaotatavate töökohtade arvu.

4.  Soovituses nr 8 osutatud meetmed hõlmavad võimalikult suurel määral selliste ettevõtete töötajaid, kes on sõltuvad ettevõtted. Sõltuvaid ettevõtteid ja nende töötajaid teavitatakse sellistest meetmetest, kui selline teave on vajalik või kasulik nende kohanemiseks ja restruktureerimise juhtimiseks nendes ettevõtetes.

Soovitus nr 11 avaliku sektori toetuse kohta

1.  Liikmesriigid tagavad ka selle, et avaliku sektori asutused ja kõik tema pädevusest sõltuvad asutused annavad neilt nõutavat abi või nõustamist, et kergendada ja hõlbustada restruktureerimist, et see kulgeks sujuvalt ning selle mõju oleks võimalikult väike.

2.  Eri tasandite avaliku sektori asutused ja tööhõivetalitused panustavad ettevalmistusse ja juhtimisse järgmiselt:

   a) dialoogi, koordineerimise ja väliste sidusrühmadega tehtava koostöö hõlbustamine;
   b) protsesside prognoosimise ja konkreetsete restruktureerimistoimingute toetamiseks, et leevendada nende majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast mõju.

3.  Avaliku sektori asutused ja tööhõivetalitused abistavad ja nõustavad pikaajalise planeerimise mehhanismide ning mitmeaastaste tööhõive- ja kvalifikatsioonivajaduse kavade väljatöötamist ettevõtetes, eelkõige korraldades kõigi asjaomaste töötajate oskuste hindamise, tehes seejuures tihedat koostööd asjakohase tasandi tööturu osapoolte organisatsioonidega.

4.  Struktuurimuutustest mõjutatud piirkondades teevad avaliku sektori asutused tihedas koostöös tööturu osapooltega asjakohasel tasandil järgmist:

   a) alaliste organite, võrgustike või vaatluskeskuste loomine muutuste jälgimiseks ja oskuste tasuta hindamise võimaldamiseks eeskätt vähese tööalase konkurentsivõimega töötajatele;
   b) territoriaalsete tööhõivelepingute edendamine töökohtade loomise ja kohanemise soodustamiseks, võttes arvesse mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete kohalikku võrgustikku;
   c) töökoha vahetust hõlbustavate mehhanismide, sealhulgas ettevõtete võrgustike ja heade tavade vahetuse edendamine või loomine;
   d) väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele ja nende töötajatele kasuliku koolituse korraldamist ning nimetatud ettevõtete ja suurte ettevõtete vahelise dialoogi soodustamist;
   e) piirkondlike tööhõivealaste ning majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste muutuste soodustamine.
   f) tehnoloogiliste uuenduste võimaluste soodustamine, eriti seoses süsiniku heitkoguste vähendamisega.

Soovitus nr 12 finantstoetuse kohta

1.  Ilma et see piiraks liidu või riigi õigusaktidest või tavadest tulenevaid ettevõtete kohustusi, annavad avaliku sektori asutused võimaluse korral rahalist toetust ja muid abivahendeid tööhõivemeetmeks, mis on suunatud restruktureeritavate ettevõtete töötajatele, kui seda liiki toetus on vajalik või asjakohane nende kiire tööturule tagasipöördumise jaoks.

2.  Euroopa Liidu fonde, eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid võib kasutada restruktureerimise ettevalmistamise integreeritud meetmete rahastamiseks ning töötajate abistamiseks lõigetes 1 ja 2 osutatud muutustega kohanemisel.

3.  Ilma et see asendaks liidu ja riiklikest õigusaktidest või tavadest tulenevaid liikmesriikide või tööandjate kohustusi, võib Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi vahendeid vastavalt seda reguleerivale korrale kasutada rahalise toetuse andmiseks koondatud töötajate kiireks taasintegreerimiseks tööturule.

Soovitus nr 13 asjakohaste avaliku sektori asutuste määramise kohta

Liikmesriigid määravad riigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi avaliku sektori asutused, kes vastutavad käesoleva akti rakendamise eest.

Soovitus nr 14

1.  Ettevõtted loovad koos töötajate esindajate ja vajadusel koos protsessi kaasatud väliste organisatsioonidega vahendid oma restruktureerimistavade korrapäraseks hindamiseks ja nende kohta aru andmiseks.

2.  Liikmesriigid teevad Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondiga koostööd, andes statistilist teavet restruktureerimistoimingute kohta.

3.  Raamistik ei piira mingil juhul ELi õigusest tulenevate töötajate kaasamise alaste õiguste ja kohustuste täitmist. Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada sätted, mis soodustavad suuremal määral võrdväärse kohtlemise põhimõtte kaitset.

4.  Raamistik ei piira tööhõive kaitse alaseid kohustusi, mis on seotud hüvitise maksmisega töösuhte lõppemise korral. Rakendamine ei anna mingil juhul õigust vähendada liikmesriikides juba tagatud diskrimineerimiskaitse taset.

5.  Iga liikmesriik tagab erijuhtudel ja riigi õigusnormides sätestatud tingimustel ja piirangutel, et ettevõtted ei pea edastama teavet, mille iseloom on selline, et avalikustamine kahjustaks objektiivsetest kriteeriumidest lähtuvalt nende toimimist või oleks neile kahjulik. Liikmesriik võib sätestada, et sellisest kohustusest võib saada vabastuse eelneva haldus- või kohtuloa alusel.

6.  Liikmesriigid tagavad, et töötajate esindajatel ja muudel isikutel, kes saavad otseselt käesoleva direktiivi sätetest tulenevalt teavet, ei ole lubatud seda teavet avalikustada, kui see on riigi õiguse ja tavade kohaselt konfidentsiaalne.

7.  Liikmesriigid ei peaks andma riigieelarvest toetust ettevõtetele, kes ei järgi liidu õigusakte.

8.  Erandina lõikest 7 võib Euroopa Liidu üldeelarve ja riigieelarvete vahendeid kasutada otse kõnealuses lõikes osutatud ettevõtete töötajate heaks.

(1) http://www.europarl.europa.eu/meetdocs/2009_2014/documents/empl/dv/eava_info_of_workers_with_annexes_/eava_info_of_workers_with_annexes_en.pdf
(2) EÜT C 258, 10.9.1999, lk 1.
(3) EÜT L 245, 26.8.1992, lk 53.
(4) EÜT L 294, 10.11.2001, lk 1.
(5) EÜT L 225, 12.8.1998, lk 16.
(6) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
(7) EÜT L 82, 22.3.2001, lk 16.
(8) EÜT L 294, 10.11.2001, lk 22.
(9) EÜT L 80, 23.3.2002, lk 29.
(10) ELT L 207, 18.8.2003, lk 25.
(11) ELT L 142, 30.4.2004, lk 12.
(12) ELT L 310, 25.11.2005, lk 1.
(13) ELT L 122, 16.5.2009, lk 28.
(14) ELT C 65, 17.3.2006, lk 58.
(15) ELT L 308, 24.11.2010, lk 46.
(16) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0589.
(17) ELT C 117 E, 18.5.2006, lk 256.
(18) ELT C 191, 29.6.2012, lk 24.
(19) ELT C 76 E, 27.3.2008, lk 138.
(20) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 131.
(21) SEC(2008)2154 komisjoni talituste töödokument „Ümberkorraldused ja tööhõive: Euroopa Liidu panus”.
(22) 2001. aastal rakendati üks Gyllenhammari ekspertiderühma soovitustest. See hõlmas Euroopa Muutuste Järelevalvekeskuse (EMCC) loomist Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi raames Dublinis. EMCC haldab eelkõige Euroopa Ümberstruktureerimise Jälgimise Keskust, mis kogub teavet teatava suurusega restruktureerimistoimingute kohta.
(23) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.


Aafrika Sarve piirkonda käsitlev ELi strateegia
PDF 256kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioon Aafrika Sarve piirkonda käsitleva ELi strateegia kohta (2012/2026(INI))
P7_TA(2013)0006A7-0408/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 10. mai 2012. aasta resolutsiooni merepiraatluse kohta(1),

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni olukorra kohta Somaali poolsaarel(2),

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika 2008. aasta aruande kohta(3),

–  võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika 2009. aasta aruande kohta(4),

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2012. aasta resolutsiooni nõukogu aastaaruande kohta Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta(5),

–  võttes arvesse nõukogu 14. novembri 2011. aasta järeldusi Somaali poolsaare kohta ja eelkõige järelduste lisas esitatud strateegilist raamistikku,

–  võttes arvesse Euroopa julgeolekustrateegiat ning Euroopa Ülemkogule esitatud kõrge esindaja ja komisjoni 14. märtsi 2008. aasta dokumenti „Kliimamuutused ja rahvusvaheline julgeolek”,

–  võttes arvesse ELi valimiste vaatlusmissiooni lõpparuannet Etioopias 23. mail 2010. aastal toimunud valimiste kohta,

–  võttes arvesse, et 1. augustil 2012. aastal võtsid riigi põhiseadusliku kogu 825 liiget vastu Somaalia põhiseaduse; võttes arvesse Somaalia uue presidendi demokraatlikku valimist 11. septembril 2012 kui üleminekuprotsessi osa,

–  võttes arvesse nõukogu 1. detsembri 2011. aasta ja 23. juuli 2012. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone olukorra kohta Somaalias, eelkõige resolutsiooni 2067 (2012),

–  võttes arvesse Aafrika Liidu missiooni Somaalias (AMISOM) ja selle 5. jaanuari 2012. aasta strateegilist kontseptsiooni kohaloleku tagamise kohta neljas sektoris ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2036 (2012), milles nõutakse, et Aafrika Liit suurendaks AMISOMi sõjaväelaste arvu 12 000-lt maksimaalselt 17 731-ni, mille alla kuuluksid nii sõjavägi kui ka väljaõpetatud politseiüksused,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1820 (2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 25. jaanuari 2011. aasta aruannet ja selle 25 ettepanekut, mille esitas Jack Lang, ÜRO peasekretäri erinõunik Somaalia rannikuvetes toimuva piraatlusega seotud õigusküsimustes; võttes arvesse Jack Langi järelaruandeid, sh 15. juuni 2011. aasta aruannet spetsiaalsete piraatlusevastaste Somaalia kohtute loomise korra kohta, ja peasekretäri 20. jaanuari 2012. aasta aruannet spetsiaalsete piraatlusevastaste kohtute kohta Somaalias ja teistes piirkonna riikides,

–  võttes arvesse Aafrika ja ELi ühisstrateegiat,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni arvamust (A7-0408/2012),

A.  arvestades, et Aafrika Sarve piirkond on üks kõige rohkem toidupuuduse all kannatavaid piirkondi maailmas ja miljonid selles piirkonnas elavad inimesed on alatoidetud ja näljaohus; arvestades, et selles geograafilises piirkonnas on riike, mis kuuluvad madalaimate tervisestandarditega riikide hulka; arvestades, et see on ka üks maailma vaesemaid piirkondi ja üks nende seast, kus riigivalitsemine on äärmiselt puudulik; arvestades, et inimeste ebaturvalisus ja eelkõige toiduga kindlustamatus halvendavad veelgi rasket humanitaarkriisi selles piirkonnas; arvestades, et rahvusvaheline kogukond ei ole suutnud võtta ennetavaid meetmeid, et tegeleda inimeste julgeoleku, põua ja näljahäda probleemidega;

B.  arvestades, et piirkonna ajaloos on olnud palju konflikte ning et konfliktid, vaesus ja arengus mahajäämus on omavahel seotud; arvestades, et säästvat arengut ei ole võimalik saavutada olukorras, mida iseloomustavad pinged, relvastatud konfliktid ja ebastabiilsed valitsusasutused, samal ajal toimivad vaesus ja arengus mahajäämus konflikte põhjustavate teguritena; arvestades, et kliimamuutused võivad veelgi halvendada olukorda piirkonnas, kus rängad põuad on juba sagenenud;

C.  arvestades, et pikaajalisel ebastabiilsusel Aafrika Sarve piirkonnas on tagajärjed naaberriikide ja terve maailmajao julgeolekule ning piirkonnas paiknevaid terrorivõrgustikke arvestades võib see kahjustada teiste piirkondade, nagu Euroopa, Araabia poolsaare ja Lõuna-Aasia julgeolekut;

D.  arvestades, et kindlusetuse, ebastabiilsuse, vaesuse ja kehva valitsemise nõiaringi saab edukalt ja tõhusalt murda üksnes tervikliku lähenemisviisiga, mis on suunatud säästval moel arengu saavutamisele piirkonna riikides; arvestades, et Aafrika Sarve piirkond on näide arengu ja julgeoleku vahelisest seosest, kuna seal lokkab kuritegevus, eriti terrorism ja piraatlus, äärmise vaesuse ja halva valitsemise või keskvalitsuse puudumise tagajärjel;

E.  arvestades, et Euroopa ja laiem rahvusvaheline üldsus on huvitatud julgeolekuolukorrast Aafrika Sarve piirkonnas kolmest aspektist lähtuvalt: esiteks rahvusvahelise terrorismi oht ning piraatlusest ja inimröövidest saadud vahendeid suunatakse terroriorganisatsioonidele; teiseks, majanduslik oht rahvusvahelisele kaubandusele ja vajadus aidata kaasa laevade ohutule läbisõidule; ning kolmandaks, vajadus abistada ÜROd tema eesmärkide saavutamisel, näiteks Maailma Toiduprogrammi laevade kaitsmine selles piirkonnas;

F.  arvestades, et ELi tähelepanu piirkonna suhtes tuleneb nii selle geostrateegilisest tähtsusest kui ka tahtest toetada Aafrika Sarve piirkonna elanikke ning tuua nad välja vaesusest; arvestades, et selle saavutamiseks ja kestva rahu tagamiseks on EL võtnud endale kohustuse toetada jõupingutusi kahel piirkondlikul tasandil, st Valitsustevahelise Arenguameti (IGAD) ja Aafrika Liidu kaudu, ning ka riiklikul tasandil, et kindlustada rahu ja õiglus kaasatuse ja õigusriigi põhimõtete ning inimõiguste austamise alusel;

G.  arvestades, et IGAD on endiselt ebapiisavalt arendatud vahend koostöö, integratsiooni ja julgeoleku edendamiseks piirkondlikul tasandil; arvestades vajadust, et IGAD täidaks keskset rolli Aafrika Sarve piirkonna poliitilises ja julgeolekustruktuuris, aga ka konfliktide ennetamisel ning piirkonna poliitilises ja majanduslikus lõimimises eesmärgiga kohustada piirkonna riike järgima ühist poliitilist ja majanduslikku tegevuskava;

H.  arvestades, et Atlandi ookeanist India ookeanini ulatuv pidev kindlusetuse ja ebastabiilsuse vöönd hoogustaks uimastikaubandust Atlandi ookeani lõunaosas ning Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas ning soodustaks relva- ja inimkaubandust, sest avaneksid uued salakaubateed ja tekiksid võimalused uimastite salakaubaveoks Euroopasse ja Araabia poolsaarele;

I.  arvestades, et riikidevaheline konkurents piirkonnas loodusvarade, eelkõige fossiilkütuste ja vee pärast ning konkurents naftat ja gaasi tootvate riikide vahel saada taristuline juurdepääs sadamatele ning konkurents sisemaariikide vahel merele juurdepääsu pärast võib veelgi õhutada pingeid piirkonnas ja tuua kaasa pideva ebastabiilsuse;

J.  arvestades, et Aafrika Sarve piirkonnas on võimalik rajada pikaajalist ja toimivat stabiilsust ainult tugevate ja vastutusvõimeliste demokraatlike institutsioonide, õigusriigi ja inimõiguste, eelkõige sõnavabaduse austamise ja kogu ühiskonna paremate majanduslike väljavaadete najal;

K.  arvestades, et hädavajalik on aktiivselt toetada stabiilsuse tsoone piirkonnas, võidelda vaesusega ja edendada majanduse taastumist, et aidata sel moel läbikukkunud riike taas jalule; arvestades, et arenguta ei ole võimalik julgeolek ja julgeolekuta ei teki arengut;

L.  arvestades, et al-Shabaabi vägivallateod ning riigivõimu puudumine Somaalias, Somaalia rannikuvetes jätkuvast piraatlusest tulenevad ohud, Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahelised pinged ja võimalikud konfliktid, Abiyei ja Dārfūri piirkondade käärimine, poliitiline üleminek Etioopias pärast peaminister Meles Zenawi surma, Etioopia, Eritrea ja Somaalia vahelised pinged, Eritrea ja Djibouti vahelised pinged ning Issanda vastupanuarmee (LRA) terroristlik tegevus – see kõik muudab Aafrika Sarve piirkonna üheks maailma kõige konfliktiohtlikumaks piirkonnaks, mille tagajärgedeks on tohutud inimkannatused, inimeste riigisisene ümberasustamine, humanitaarkriiside halvenemine ning jätkusuutliku sotsiaalse ja majandusliku arengu, aga ka demokraatia ja õigusriikluse takistamine;

M.  arvestades, et sedavõrd, kui Somaalias tehakse edusamme al-Shabaabi vastu võitlemisel, suureneb oht, et terroristlik tegevus ja destabiliseerimine võib kanduda edasi Somaalia teistesse osadesse või Aafrika kaugematesse piirkondadesse, mis seni olid jäänud puutumata;

N.  arvestades, et jätkuv poliitiline ebastabiilsus ja konfliktid Somaalias on praktiliselt hävitanud kõik piirkonna jätkusuutliku majandusliku arengu väljavaated; arvestades, et stabiilsete demokraatlike ja majanduslike väljavaadete puudumine elanike ja eriti noorte jaoks ning samal ajal ka demokraatia, õigusriigi, valitsemise ja inimeste julgeoleku puudumine on viljakaks pinnaseks kuritegevusele, sh piraatlusele ja uimastikaubandusele, ning soosib selliseid terroristlikke rühmitusi nagu al-Shabaab; arvestades, et ülioluline on käsitleda selliseid küsimusi terviklikult, kasutades kõiki ELi välistegevuse vahendeid, ning kõikide selliste meetmete täienduseks luua spetsiaalsed piraatlusevastased Somaalia kohtud, kui Somaalias on kehtestatud toimivad riigistruktuurid;

O.  arvestades, et Somaalia föderaalne üleminekuvalitsus ei ole suutnud luua stabiilset ja kaasavat administratsiooni, kes suudaks edendada riigi eri etniliste ja poliitiliste osade vahel konsensust; arvestades, et Somaalia uus valitsus peab saama rahvusvahelise kogukonna täieliku toetuse, et ta saaks tõsiselt tegeleda Somaalia probleemidega ning taastada kestliku poliitilise, demokraatliku, rahvusliku ja sotsiaalse stabiilsuse;

P.  arvestades, et mitme riigi kalalaevad on kaost Somaalias ära kasutanud ja alates 1990. aastast püüdnud kala Somaalia 200 meremiili laiuses vööndis, mis ohustab Somaalia kalurite elatusallikat;

Q.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kohaselt on üle kogu Aafrika Sarve piirkonna, peamiselt Kenyas ja Etioopias üle ühe miljoni Somaalia pagulase ning Somaalias 1,3 miljonit riigisisest põgenikku; arvestades, et sisekonflikt, al-Shabaabi terrorism ja järjestikused põuakriisid on peamised põhjused, miks toimub väljaränne ja inimeste ümberasumine, mis oluliselt kahjustab kogu piirkonda;

R.  arvestades, et 20. augustil 2012 toimus Aafrika Sarve piirkonna jaoks kaks väga olulist sündmust: esiteks Etioopia peaministri Meles Zenawi surm ja teiseks üle kahe aastakümne esimese ametliku parlamendi kogunemine Somaalias; arvestades, et uue parlamendi ametisse vannutamine ja Somaalia uue presidendi Hassan Sheikh Mohamudi valimine 10. septembril 2012. aastal olid ajalooliseks hetkeks ja oluliseks sammuks rahu ja julgeoleku tugevdamise suunas ning tõenduseks selle kohta, et olukorda Somaalias on võimalik muuta;

S.  arvestades, et Etioopia, Djibouti, Kenya ja Uganda on sõjaliselt ja poliitiliselt, eelkõige Aafrika Liidu missiooni kaudu Somaalias (AMISOM) toetanud pingutusi saavutada piirkonnas stabiilsus ning teevad rahvusvahelise kogukonna aktiivsel toel tööd selle nimel, et leida piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse tagamiseks toimiv lahendus, mille eest Aafrika vastutaks ja mida aafriklased juhiksid; arvestades, et Aafrika Liit on selles piirkonnas rahu ja stabiilsuse saavutamisel väärtuslik partner;

T.  arvestades, et julgeoleku- ja sõjaline olukord Somaalias on ikka veel ohtlik ja ettearvamatu; arvestades, et AMISOMil on õnnestunud tagasi tõrjuda islamistide relvastatud rühmitust al-Shabaabi ja ta on paigutanud Baidoasse 100 sõdurit; arvestades, et Kenya sekkus hiljuti Somaalia lõuna- ja keskosas sõjaliselt, kuid ei suutnud al-Shabaabi otsustavalt lüüa; arvestades, et Etioopia riiklikud kaitsejõud sekkusid 2012. aasta veebruaris Hiiraani ja Bay piirkonnas; arvestades, et Human Rights Watch on teatanud inimõiguste rikkumistest, piinamistest, omavolilistest kinnipidamistest, massihukkamistest ning ebaseaduslikest kättemaksurünnakutest tsiviilisikute vastu, mida on toime pannud Etioopia sõjavägi ja Somaalia föderaalsele üleminekuvalitsusele lojaalsed relvarühmad; arvestades, et ÜRO sanktsioonide järelevalvega tegelev töörühm on naaberriiki Eritread süüdistanud al-Shabaabile relvade, väljaõppe ja rahalise abi andmises ning seega ÜRO relvaembargo rikkumises;

U.  arvestades, et kuigi kriisi lõpp Somaalias sõltub Aafrika Liidu operatsioonidega riigis saavutatavast stabiilsusest, on see võimalik vaid sotsiaalset ja poliitilist stabiilsust säilitades ja toetades, mis tähendab, et sõjalistes operatsioonides osalevatel pooltel on samuti suur vastutus toetada sõjaliste operatsioonide lõpu järgselt kohalikke omavalitsusi kõigi vajalike vahenditega;

V.  arvestades, et üksnes rahvusvaheliste sõjaliste meetmetega ei ole võimalik tagada julgeolekut, stabiilsust ja püsivat rahu, kui nendega ei kaasne demokraatlikule arengule suunatud programmid;

W.  arvestades, et Etioopia peaministri Meles Zenawi surmal võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed riiklikul ja piirkondlikul tasandil, sest see annab uuele juhtkonnale võimaluse muuta poliitika avatumaks, tühistada repressiivsed seadused ja alustada kõiki kaasavat poliitilist dialoogi demokraatiale üleminekuks; arvestades, et demokraatlikult valitud kaasava valitsuse moodustamine Etioopias on ainus viis tõkestada riigis levivat ebastabiilsust, radikalismi ja rahutusi, mis ohustab Etioopia rolli terrorismivastases võitluses;

X.  arvestades, et 2010. aasta mais toimunud parlamendivalimistel sai Etioopia Rahva Revolutsiooniline Demokraatlik Rinne 547-st valitavast kohast endale 545, mis sundis ELi valimiste vaatlusmissiooni avaldama seisukohta, et valimised ei vastanud rahvusvahelistele standarditele;

Y.  arvestades, et Etioopia saab Ameerika Ühendriikidelt ja Euroopa Liidult rohkem välisabi kui ükski teine Aafrika riik;

Z.  arvestades, et 20 iseseisvusaasta järel president Isaias Afewerki juhtimisel on Eritrea üks maailma kõige repressiivsemaid ja suletumaid riike, kus inimõiguste olukord on äärmiselt kehv, sest oma riigi kodanikke vahistatakse, piinatakse ja tapetakse; arvestades, et 5. juulil 2012. aastal võttis ÜRO Inimõiguste Nõukogu vastu resolutsiooni, milles mõistetakse teravalt hukka inimõiguste jätkuv, laialdane ja süstemaatiline rikkumine Eritrea ametivõimude poolt, arvamus- ja sõnavabaduse ranged piirangud ja kodanike sunniviisiline väeteenistusse võtmine määramata ajaks, samuti nimetatakse resolutsiooniga ametisse eriraportöör inimõiguste olukorra küsimuses Eritreas, et teha lõpp riigi isolatsioonile ning uurida rikkumisi ja neist teada anda; arvestades, et Rootsi ja Eritrea kodakondsusega Dawit Isaak on kohtuotsuseta ja täielikus isolatsioonis olnud Eritreas vangis viimased üksteist aastat;

AA.  arvestades, et 26. septembril 2012. aastal allkirjastasid Sudaani ja Lõuna-Sudaani president kauaoodatud koostöölepingu, millega nähakse ette alustada taas naftatarneid lõunast läbi põhjapiirkonna, demilitariseerida piiri mööda kulgev puhvertsoon, lubada taas piiriülest kaubandust ja mõlema riigi kodanike liikumisvabadust; arvestades, et kaks riiki ei ole veel kokku leppinud Abyei ja teiste vaidlusaluste piirkondade staatuses;

AB.  arvestades, et Lõuna-Sudaan seisab silmitsi tõsiste poliitiliste, majanduslike ja julgeolekualaste probleemidega, eelkõige mis puudutab kogukondadevahelist vägivalda ja tugevate valitsusstruktuuride puudumist; arvestades, et käimasolev kodanike desarmeerimine üldnimetuse all rahu taastamise operatsioon, mis algas 2012. aasta märtsis reageeringuna kogukondadevahelisele vägivallale Junqalī provintsis, on teadaolevalt toonud kaasa relvajõudude vägivalda tsiviilelanike vastu;

AC.  arvestades, et seni ei ole saavutatud rahu Sudaani lääneosas Dārfūris ning lõunapoolsetes provintsides Lõuna-Kordofan ja Sinine Niilus; arvestades, et inimõigusorganisatsioonidelt tuleb jätkuvalt teateid valitsusvägede valimatutest pommirünnakutest tsiviilaladel, kohtuvälistest hukkamistest, omavolilistest vahistamistest, massilisest rüüstamisest ja omandi hävitamisest; arvestades, et jätkuv vägivald on vallandanud kestva ja murettekitava humanitaarkriisi;

AD.  arvestades, et elanikkonnani pääsemine on humanitaarkriiside käsitlemisel Aafrika Sarve piirkonnas endiselt üks suuremaid probleeme;

AE.  arvestades, et Euroopa Komisjon valmistub andma kokku 158 miljoni euro ulatuses humanitaarabi elanikele, kes kannatavad põua käes Aafrika Sarve piirkonna riikides;

AF.  arvestades, et peamised Aafrika Liidu liikmesriigid lubasid Addis Abebas toimunud rahvusvahelisel rahastajate konverentsil eraldada peaaegu 350 miljonit USA dollarit põua tõttu kannatavatele riikidele;

AG.  arvestades, et Aafrika Sarve piirkond ja eriti Somaalia kannatasid põua tõttu ränga näljakriisi all, mille tagajärjeks oli tõsine humanitaarkriis, mis puudutas rohkem kui 12 miljonit piirkonna elanikku, sh üle 7,5 miljoni elaniku Somaalias; arvestades, et näljakriis ei põhjustanud üksnes paljude inimeste ja eelkõige laste surma, vaid tõi kaasa ka suure põgenikevoolu naaberriikidesse Kenyasse ja Etioopiasse; arvestades, et Euroopa Komisjon suurendas humanitaarabi 9 miljonilt eurolt 2008. aastal 46 miljonile eurole 2009. aastal, kuid vähendas siis abisummat 35 miljonile eurole 2010. aastal ja 30 miljonile eurole 2011. aastal; arvestades, et järgnevalt rahaeraldust suurendati 77 miljoni euroni, kuid seda alles pärast 2011. aasta suve ränka põuda;

AH.  arvestades, et Aafrika Sarve piirkonna humanitaarolukorra märgatav paranemine on seotud kõigi teiste liidu eesmärkidega selles piirkonnas ja piirkonda kurnavatele erinevatele konfliktidele kestlike lahenduste leidmisel tuleb seetõttu arvesse võtta riigisiseste põgenike vajadusi ning jätkuvat põgenike kriisi ja selle põhjuseid, sh struktuurilist toiduga kindlustamatust, konflikte ja kliimamõju, samuti tuleb eritähelepanu pöörata kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele, nagu naised ja lapsed;

AI.  arvestades, et piirkonna oluliste abiandjate ja poliitiliste osalejate hulka ei kuulu üksnes tavapärased poliitilised ja arenguvaldkonna osalejad, nagu EL, USA ja sellised rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO ja Maailmapank, vaid ka Türgi, Egiptus, Pärsia lahe koostöönõukogu riigid (eriti Katar) ja Islami Koostöö Organisatsioon; arvestades, et Hiina on etendanud peaosa Aafrika Sarve piirkonna infrastruktuurilise arengu ja majandussuutlikkuse edendamisel, andes sihtotstarbelisi sooduslaene, mille tingimuseks ei seata seda, kas riigid viivad ellu tõhusaid reforme, ning mis tihti võimaldavad asjaomases riigis eelisjuurdepääsu loodusvaradele ja turulepääsu;

AJ.  arvestades, et Euroopa Liit on suurim rahvusvahelise abi ja humanitaarabi andja Aafrika Sarve piirkonnas ning aitab kaasa selle piirkonna arengule ja julgeoleku tagamisele nii maismaal kui ka merel;

AK.  arvestades, et turvalise keskkonna loomine kaubanduse ja transpordi jaoks on peamine viis piirkonna stabiilsuse ja arengu tagamiseks nii maismaal kui ka merel;

AL.  arvestades, et ebaseadusliku elevandiluu müügist on Aasia riikide nõudluse tohutu kasvu tõttu saanud üks tähtsamaid sissetulekuallikaid sellistele relvarühmitustele nagu al-Shabaab ja ka ametlikule sõjaväele; arvestades, et CITESi kohaselt on elevantide salaküttimine praegu kõige ulatuslikum viimase kümne aasta lõikes ning alates 1989. aastast on praegu kõige enam registreeritud elevandiluu konfiskeerimisi;

AM.  arvestades, et ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) aruande järgi on Somaalia rannikule toimetatud tohutul arvul ebaseaduslikke saadetisi lekkivate toksiliste jäätmetega, eirates täielikult kohaliku elanikkonna tervist või keskkonnakaitset; arvestades, et sama aruande kohaselt on osa merre visatud jäätmetest pärit Euroopa Liidust ja need avaldavad pöördumatut kahjulikku mõju piirkonna inimeste tervisele ja keskkonnale, mille puhul on tegemist inimõiguste jämeda rikkumisega;

AN.  arvestades, et kõigi kaheksa aastatuhande arengueesmärgi osas ollakse piirkonnas praegu maha jäänud ning ainult kindla poliitilise tahte korral on võimalik teha edusamme nende kolme aasta jooksul, mis on jäänud 2015. aastani;

AO.  arvestades, et irratsionaalsus ja poliitiline äärmuslus areneb nälja ja viletsuse oludes; arvestades, et neliteist kuud pärast seda, kui ÜRO oli ametlikult teatanud XXI sajandi esimesest näljahädast Aafrika Sarve piirkonnas, on humanitaarolukord suhteliselt paranenud, kuid endiselt kriitiline;

AP.  arvestades, et Aafrika Sarve piirkonnas on vaesuse vähendamisel toimunud tagasilööke toidu- ja naftakriiside, aga ka üleilmse majandus- ja finantskriisi ning kliimamuutuste mõju tõttu;

AQ.  arvestades, et FAO hinnangul vajas 2012. aasta märtsis Aafrika Sarve piirkonnas abi üle 8 miljoni inimese, nendest 3,2 miljonit Etioopias, 2,5 miljonit Somaalias, 2,2 miljonit Kenyas ja 180 000 inimest Djiboutis; arvestades, et 2011. aastal vaevles piirkond viimase 60 aasta suurima põua käes, mille tõttu kannatas üle 13 miljoni inimese, kellest sajad tuhanded olid sunnitud oma kodu maha jätma ja kümned tuhanded surid;

AR.  arvestades, et Aafrika Sarve piirkonnas on mõned piirkonna riigid takistanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd süüdlaste kohtu alla andmiseks ja karistamatusega võitlemiseks;

AS.  arvestades, et oma töö jätkamiseks humanitaarabi andmisel ning investeerimiseks taastumisvõimesse Somaalias, Kenyas ja Etioopias, vajab UNICEF 2012. aastal 273 miljonit dollarit, millest ta oli 2012. aasta juuli lõpu seisuga saanud ainult 33%;

Üldine raamistik

1.  kiidab heaks Aafrika Sarve piirkonda käsitleva ELi strateegia ja eelkõige tervikliku lähenemisviisi, mis põhineb julgeoleku- ja stabiilsusprobleemide käsitamisel, õigusriikluse kehtestamisel ja nõuetekohase kohtuprotsessi tagamisel, mille juurde peavad kuuluma toimivaid õiguskaitse mehhanismid ja menetlused ning sõltumatu kohtusüsteem, kusjuures samal ajal tuleb tegeleda ka probleemide sügavamate põhjustega, rakendades selleks selgetel eesmärkidel põhinevaid arengu- ja humanitaarstrateegiaid; nõuab tungivalt, et täielikult rakendataks Aafrika Sarve käsitlev ELi strateegiline raamistik, ning toetab selle viit osa, mille põhialused on järgmised:

   i) demokraatlike, vastupidavate ja usaldusväärsete poliitiliste struktuuride loomine kõikides Aafrika Sarve piirkonna riikides;
   ii) koostöö piirkonna riikide, piirkondlike ja rahvusvaheliste osalejate ja organisatsioonidega konfliktide lahendamise nimel, sealhulgas ka nende algpõhjuste käsitlemine;
   iii) selle tagamine, et piirkonna praegune ebakindlus ei ohustaks teiste naaberriikide ega teiste piirkondade ja riikide julgeolekut;
   iv) majanduskasvu suurendamiseks ja vaesuse vähendamiseks tehtavate jõupingutuste toetamine;
   v) piirkondliku poliitilise ja majandusliku koostöö toetamine;
  

rõhutab, et tähtis on edendada kestlikku majanduskasvu piirkonnas ja vähendada vaesust, rahuldades inimeste põhivajadusi;

2.  rõhutab, et kestlik lahendus piirkonna arvukatele konfliktidele on edukas üksnes siis, kui sellega kehtestatakse rivaalitsemist ja piirivaidlusi ületavad heanaaberlikkuse põhimõtted, mittesekkumispoliitika ja koostöö riikide vahel, säästev areng koos võrdselt ja õiglaselt jagatud juurdepääsuga ressurssidele ning majanduslike võimalustega kõigile ilma diskrimineerimiseta; märgib, et see nõuab ümberkorraldavaid jõupingutusi rahu tagamisel, vahendamistegevuses ja lepitamisel ning koostöös Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga lõpu tegemist karistamatusele ning rahvusvahelise humanitaarõiguse täielikku järgimist, sealhulgas humanitaarabi takistamatut kättesaadavust elanikele, ja inimõiguste austamist; märgib, et liit peab tihedas koostöös piirkondlike organitega täitma oma rolli nende protsesside toetamisel, väike- ja kergrelvade levikuga võitlemisel ning endiste võitlejate demobiliseerimise, desarmeerimise ja taasintegreerimise hõlbustamisel, kuid rõhutab, et lõppkokkuvõttes on Aafrika Sarve piirkonna elanikud need, kes saavad piirkonnas saavutada kestva rahu, stabiilsuse ja heaolu ning vastutusvõimelise valitsuse ja õigusriigi;

3.  väljendab heameelt asjaolu üle, et ametisse on nimetatud ELi eriesindaja Aafrika Sarve piirkonnas, nagu parlament oma eespool nimetatud 10. mai 2007. aasta resolutsioonis (Somaali poolsaare kohta) nõudis; nõuab, et kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning komisjon toetaksid aktiivselt ELi eriesindaja tööd, tagades talle piisavad rahalised vahendid ja inimressursid ning vahetu juurdepääsu ÜJKP struktuuridele ja missioonidele ning komisjoni arengu- ja humanitaarabipoliitika struktuuridele ja programmidele; tuletab meelde, et Euroopa Parlament nõudis oma resolutsioonis ka seda, et ELi eriesindaja Aafrika Sarve piirkonnas esitaks Euroopa Parlamendile korrapäraselt aruandeid; ning tunneb sellega seoses heameelt Aafrika Sarve piirkonna ELi eriesindaja korrapäraste aruannete üle Euroopa Parlamendile ja kutsub teda üles jätkama parlamendiliikmetega korrapärast dialoogi ja arvamuste vahetusi; väljendab heameelt ka ELi eriesindaja nimetamise üle Sudaani ja Lõuna-Sudaani; on veendunud, et täieliku teabevahetuse ja tegevuse kooskõlastamise tagamiseks peaksid ELi välistegevuse rahastamisvahendite kavandamise eest vastutavad pädevad talitused mõlema eriesindajaga korrapäraselt konsulteerima ning andma neile korrapäraselt poliitilist ja strateegilist nõu; juhib tähelepanu sellele, kuivõrd tähtis on piirkonna kahe ELi eriesindaja ja ELi delegatsioonide juhtide vaheline korrapärane dialoog ja kooskõlastamine;

4.  on seisukohal, et IGADile tuleks eraldada rohkem vahendeid, et edendada head valitsemistava ning tulemuslikku poliitilist dialoogi ja konsensuse saavutamise mehhanisme kõigi selle liikmesriikide seas; kutsub ELi üles seda rolli toetama ning aktiivsemalt osalema nende riikide sisemise suutlikkuse arendamise protsessis; tuletab meelde, et äärmiselt oluline on edendada piirkonna riikide vahelise dialoogi ja koostöö piirkondlikku institutsioonilist raamistikku, kusjuures eriti asjakohane on see Etioopia, Kenya ja Uganda puhul, kes peavad piirkonna oluliste toimijatena jätkuvalt oma jõupingutusi kooskõlastama ning töötama ühiste eesmärkide nimel; tuletab lisaks meelde, et IGAD võiks elutähtsate loodusvarade (nagu vesi) kasutamise küsimuses pakkuda pädevat dialoogi- ja kooskõlastamisraamistikku;

5.  kutsub komisjoni üles kaaluma abi ja toetuse andmist kõikidele Aafrika riikidele, kes on sõjaliselt seotud rahuvalvega Aafrika Sarve piirkonna riikides ja eelkõige Somaalias;

6.  pooldab ELi otsust pakkuda AMISOMile täiendavat abi, et missioon saaks oma mandaati täita ja väekoondise üldsuuruseks oleks 17 731 liiget, nagu on lubanud ÜRO;

7.  on veendunud, et AMISOMi tulemused võitluses al-Shabaabiga, näiteks Kismaayo üle kontrolli saavutamine, kinnitavad Aafrika Liidu toetamise strateegilist tähtsust; rõhutab seetõttu, et tähtis on toetada Aafrika Liidu protsessi institutsioonide ja suutlikkuse arendamisel ning hea valitsemistava edendamisel, samuti Aafrika Liidu reageerimissuutlikkust, sh kriisiohjamise ja sõjaväelisel tasandil; tervitab ELi delegatsiooni loomist Aafrika Liidu juures Addis Abebas;

8.  nõuab kiiremas korras õigus- ja vanglasüsteemide toetamist riikides, kes on teinud ELiga koostööd piraatluses kahtlustavate üleandmiseks (Kenya, Seišellid ja Mauritius), samuti toetust Somaalia ametiasutustele, et neil oleksid rahvusvahelise õiguse, eelkõige inimõiguste kohaselt kohtulik suutlikkus ja nõuetekohased õiguslikud menetlused, mis võimaldaksid neil tegeleda tabatud piraatide ja al-Shabaabi võitlejatega; samas toonitab, kui tähtis on pakkuda tabatud piraatidele rehabiliteerimise ja ühiskonda taasintegreerumise võimalust;

9.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et vaatamata ELi abile, mida on antud õigusriikluse tugevdamiseks selles piirkonnas, vaatamata üleandmislepingutele ELi ja kolmandate riikide vahel (Kenya, Seišellid ja Mauritius) ning Seišellide, Puntlandi ja Somaalimaa vahel sõlmitud kahepoolsetele lepingutele süüdimõistetud piraatide repatrieerimise kohta ning mitmetele asjakohastele rahvusvahelistele õigusraamistikele ei ole paljusid piraate ja teisi kurjategijaid kas veel vahistatud või on nad pärast vahistamist vabastatud, kuna puuduvad kindlad tõendid või poliitiline tahe nad vastutusele võtta;

10.  kiidab täielikult heaks ÜRO 25. jaanuari 2011. aasta aruande, milles tuuakse välja 25 ettepanekut, mis on esitanud Jack Lang, ÜRO peasekretäri erinõunik Somaalia rannikuvetes toimuva piraatlusega seotud õigusküsimustes; samuti tõstab esile Jack Langi asjakohased järelaruanded, nagu 15. juuni 2011. aasta aruanne spetsiaalsete piraatlusevastaste Somaalia kohtute loomise korra kohta ja peasekretäri 20. jaanuari 2012. aasta aruanne spetsiaalsete piraatlusevastaste kohtute kohta Somaalias ja teistes piirkonna riikides; nõuab, et kõrge esindaja ja komisjoni asepresident, ELi eriesindaja, kolm missiooni- ja delegatsioonijuhti käsitleksid Jack Langi tehtud ettepanekuid prioriteedina ja töötaksid välja strateegia ELi panuse kohta rahvusvahelisse lähenemisviisi kriminaalõigusele Somaalia territooriumil;

11.  kordab oma üleskutset, et liikmesriigid uuriksid ja jälgiksid koostöös Europoli ja Interpoliga rahavooge ning konfiskeeriksid piraatidele lunarahana makstud summad, kuna on viiteid, et see raha võidakse üle kanda maailma eri paigus asuvatele pangakontodele, sh Euroopa pankadesse, samuti tuleks tuvastada ja likvideerida organiseeritud kuritegevuse võrgustikud, mis niisugusest tegevusest kasumit saavad; kutsub nõukogu üles hõlbustama tihedamat koostööd ühelt poolt EU NAVFORi ja teiselt poolt Europoli ja Interpoli vahel;

12.  nõuab, et kõik piirkonna riigid teeksid koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, ning tuletab meelde Rooma statuudi allkirjastanute ja ratifitseerinute siduvat kohustust; tervitab samuti Rahvusvahelises Kriminaalkohtus hiljuti toimunud muutusi, mis võimaldavad läbi viia uurimisi ja juurdlusi riikides, kes ei ole Rooma statuudi osapooled või kes ei ole statuuti ratifitseerinud;

13.  palub Euroopa Liidu institutsioonidel jääda valvsaks ja aktiivseks Etioopias toimuva poliitilise ülemineku suhtes ja esimeste sammude suhtes, mida Somaalias tehakse demokraatia suunas;

14.  soovitab kasutada ära võimalust, mis on tekkinud seoses võimu üleminekuga pärast Etioopia viimase peaministri Meles Zenawi surma 20. augustil 2012, seoses Somaalia uue presidendi valimisega ning seoses lähenevate Kenya seadusandliku kogu valimistega 2013. aastal, selleks et:

   i) teha koostöös ja dialoogis Aafrika Sarve piirkonna partneritega tööd edendamaks austust põhiseaduslike normide, õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse vastu;
   ii) jätkata tööd institutsioonide väljaarendamise, demokraatia ülesehitamise ja demokratiseerimisega;
   iii) jälgida valimiste vaatlusmissiooni soovituste järgimist ja toetada vastavalt vajadusele nende elluviimist;
   iv) tugevdada poliitilist dialoogi riigi ja piirkonna tasandil ning jätkuvalt tõstatada inimõiguste küsimusi (sealhulgas, kui see on asjakohane, käsitleda kohtuväliste hukkamiste, meelevaldsete vahistamiste ja vangistamiste juhtumeid) ning käsitleda võitlust karistamatusega;
   v) toetada sõltumatut kodanikuühiskonda, mis suudab väljendada ühiskonna huve;

15.  väljendab heameelt, et Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu tegevuskavas ettenähtud ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis nr 2046 (2012) sisalduva tähtaja lõppemisel on Sudaan ja Lõuna-Sudaan sõlminud kokkuleppe naftavarude kohta; loodab, et nimetatud kokkulepe lahendab võimalikult kiiresti ka lõplikult Lõuna-Sudaani naftatransiidi probleemi;

Julgeolekupoliitika raamistik

16.  väljendab heameelt asjaolu üle, et EU NAVFORi operatsioon Atalanta on olulisel määral kaasa aidanud jõupingutustele võidelda piraatlusega ja suurendada meresõidu turvalisust Somaalia rannikuvetes; toonitab operatsiooni rolli Somaaliasse abi toimetavate Maailma Toiduprogrammi laevade, muude ohustatud laevade ja AMISOMile määratud varustuse kaitsmisel; tunneb heameelt nõukogu 23. märtsi 2012. aasta otsuse üle pikendada EU NAVFORi operatsiooni Atalanta kestust 2014. aasta detsembrini ning laiendada operatsiooni mandaati, et võtta sihikule kaldal asuvad piraatide tegutsemisbaasid; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et EU NAVFORi operatsiooni Atalanta toetataks korralikult asjakohaste seire- ja patrulllaevadega, sest praegune edu võitluses piraatlusega ei pruugi olla püsiv, samuti vahenditega, mis võimaldaksid rahvusvahelisel kogukonnal jälitada piraate, nende rahastajaid ja võrgustikke, tunnistades, et kõige tõhusamateks piraatlusevastasteks meetmeteks on õigupoolest osutunud laevandusettevõtjate kehtestatud pardal rakendatavad kaitsemeetmed; kiidab seega heaks meretööstuse hiljutise nõudmise reguleerida erasektori mereturvaettevõtteid ning palub Rahvusvahelisel Mereorganisatsioonil, lipuriikidel ja meretööstusel teha koostööd, et välja töötada ja rakendada selged, järjepidevad ja jõustatavad rahvusvaheliselt kokkulepitud standardid, mis käsitlevad erasektori relvastatud turvatöötajate kasutamist laeva pardal, ning nõuab, et erasektori mereturvaettevõtted tegutseksid neid standardeid rangelt järgides;

17.  märgib EU NAVFORi ja teiste piirkonnas tegutsevate rahvusvaheliste missioonide, eelkõige AMISOMi maismaaoperatsiooni koostöö tähtsust ning on arvamusel, et head suhted ja tihe koostöö, sealhulgas teabe jagamine, on võtmetähtsusega stabiilsuse loomiseks Somaalias; rõhutab, et EU NAVFORi operatsioon Atalanta ja NATO operatsioon Ocean Shield suudavad piraatlust edukalt ära hoida ja ohjeldada üksnes siis, kui Aafrika Sarve piirkonnas ja eriti Somaalias kehtestatakse terviklik strateegia, et käsitleda põhjuseid, mis sunnivad somaallasi tegelema sissetuleku saamiseks piraatluse ja kuritegevusega; märgib, et NATO praegusel piraatlusevastasel missioonil, operatsioonil Ocean Shield on olnud kaks edukat lühemat piraatlusevastast operatsiooni 2008. aasta oktoobris, kui kaitsti Maailma Toiduprogrammi saadetisi;

18.  kiidab heaks välisasjade nõukogu 12. detsembri 2011. aasta otsuse alustada piirkondlikku merendusalase suutlikkuse suurendamise missiooni EUCAP Nestor, mille eesmärk on parandada merenduse ja õigussüsteemi suutlikkust ning rannikualade politseijõudude ja kohtunike koolitust, konsulteerides sel eesmärgil kohalike kogukondadega viies Aafrika Sarve piirkonna ja India ookeani lääneosa riigis ja saades eelnevalt nende nõusoleku; palub kõigil liikmesriikidel võimaldada viivitamata uue missiooni jaoks pädev tsiviil- ja sõjaväepersonal; nõuab paremat kooskõlastatust muude algatustega, nagu tähtsate mereteede programmi kuuluv ELi Marsici projekt, mida rahastatakse stabiliseerimisvahendist, ja piirkondlik merejulgeoleku programm (MASE), mille on algatanud Ida- ja Lõuna-Aafrika ning India ookeani piirkonna riigid ja mida toetab EL ning mille eesmärk on võidelda piraatlusega maismaal ja suurendada kohtuasutuste suutlikkust vahistada, üle viia, kinni pidada ja kohtu alla anda piraatluses kahtlustatavaid isikuid; on veendunud, et üksnes siis, kui suurendada rannikuäärsete riikide rannavalvealast suutlikkust, tegeleda piraatluse algpõhjustega maismaal ning innustada parimate laevanduse juhtimistavade (BMP4) ja mereturvaettevõtete parandatud standardite järgimist, on rahvusvahelisel kogukonnal võimalik saavutada piirkonna stabiilsuse ja julgeoleku üldisem eesmärk ning seega vähendada merepatrulle piirkonnas;

19.  väljendab heameelt 2011. aasta juulis vastu võetud otsuse üle pikendada Ugandas toimuvat ELi väljaõppemissiooni ja muuta selle mandaati; nõuab sellegipoolest ELi väljaõppemissioonil kõigi koolitatavate sõdurite paremat kontrollimist ja nende käitumise ja usaldusväärsuse jälgimist tagamaks, et programmi ei võeta alaealisi ega relvarühmitustesse kuuluvaid isikuid, et väljaõpetatavad integreeritakse Somaalia relvajõududesse ning et kõikidest deserteerimisjuhtudest teatakse kohe ja neid uuritakse; ühtlasi kutsub ELi üles osalema väljaõppeüksustele tehtavate maksete ahela tähelepanelikus järelevalves, et tagada maksete jõudmine ettenähtud saajateni ning toetada motivatsiooni, lojaalsust ja pühendumust ning ühtlasi tagada, et tulevased Somaalia julgeolekujõud on võimelised vastutuse üle võtma;

20.  rõhutab, et vaja on põhjalikku strateegilist kooskõlastamist kõigi julgeolekuga seotud osaliste vahel, see puudutab eelkõige EU NAVFORi operatsiooni Atalanta, ELi Somaalia väljaõppemissiooni ja EUCAP Nestorit, aga ka NATO operatsiooni Ocean Shield, USA juhitavat rühma CTF-151, ÜROd ja AMISOMi; võtab teadmiseks sellised rahvusvahelised koordineerimismehhanismid nagu Somaalia ranniku lähedal toimuvat piraatlust käsitlev kontaktrühm New Yorgis ning SHADE (Shared Awareness and Deconfliction) mehhanism Bahreinis; kiidab seetõttu heaks nõukogu 23. märtsi 2012. aasta otsuse käivitada esialgu kahe-aastaseks perioodiks ELi operatsioonide keskus, et kooskõlastada ja suurendada koostoimet kolme Aafrika Sarve piirkonnas toimuva ÜJKP missiooni ja Brüsselis asuvates struktuuride vahel Aafrika Sarve piirkonda käsitleva strateegia kontekstis ja koostöös Euroopa Liidu eriesindajaga Aafrika Sarve piirkonnas;

21.  täheldab, et on märke Issanda vastupanuarmee (LRA) tegevusulatuse laienemisest, võitlusesse tõmmatakse uusi riike ja ohtu seatakse üha rohkem lapsi; tuletab meelde, et LRA vastane võitlus ja jaht selle juhile Joseph Konyle on suurel määral sõltunud Ameerika Ühendriikide poolsest rahastamisest, varustusest ja logistilisest abist; kutsub ELi üles, et ta Aafrika Liidu järelevalve all kooskõlastaks USAga täiendava abi, mida on vaja LRA vastases võitluses;

22.  mõistab hukka CITESi määruste rakendamata jätmise; kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama ja looma süsteemi, mille abil sertifitseerida ja kontrollida elevandiluu importi Euroopa Liitu ning mis sarnaneks eduka Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemiga;

Tervikliku lähenemisviisi tugevdamine

23.  kiidab heaks Aafrika Sarve piirkonda käsitleva ELi strateegia, mis ei koosne mitte üksnes julgeoleku- ja humanitaarpoliitikast, vaid hõlmab ka pikemaajalist arengupoliitikat ja aastatuhande arengueesmärke; rõhutab arengupoliitika pikemaajalise visiooni tähtsust ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kooskõlastama selles vallas oma poliitikat ning rakendama võimalikult ruttu eri riikide ja piirkonna jaoks ühist kavandamist;

24.  on veendunud, et stabiilsel ja turvalisel Aafrika Sarve piirkonnal oleks positiivne poliitiline ja julgeolekualane mõju ka väljaspool piirkonda, see puudutaks ka investeeringuid ja turvalisi mereteid India ookeanis; on seepärast seisukohal, et G20 tasandil tuleks alustada arutelu, mis käsitleks strateegiaid piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse edendamiseks ning kooskõlastamist vajalike rahaliste vahendite andmiseks tervikliku lähenemisviisi rakendamiseks; juhib sellega seoses tähelepanu 2012. aasta veebruaris Londonis toimunud Somaalia-teemalise konverentsi positiivsele kogemusele ning julgustab kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti uurima võimalust korraldada samasugune konverents 2013. aastal;

25.  on veendunud, et samuti tuleks näha Aafrika Sarve piirkonna tugevat majanduslikku potentsiaali, eelkõige maavarade ja põllumajanduse valdkonnas; kutsub seetõttu nõukogu, komisjoni, Euroopa välisteenistust ja Euroopa Investeerimispanka üles kooskõlastatult teiste mitmepoolsete abiandjate ja finantsinstitutsioonidega tegema kindlaks piirkonna riikidele ühishuvi pakkuvad projektid, mis võiksid edendada koostööd ja positiivset vastastikust sõltuvust, näiteks energiavarustuse (sealhulgas taastuvenergia) ja loodusvarade (sealhulgas vee) valdkonnas; rõhutab, et Aafrika Sarve piirkonna pikaajalise majandusarengu jaoks on ülitähtsad tegurid piiriülene kaubandus, juurdepääs rahvusvahelistele turgudele, sadamataristu ja sisemaariikidele piisavad transpordikoridorid sadamatele juurdepääsuks; palub komisjonil põhjalikult analüüsida Aafrika Sarve piirkonnas kolmandatele riikidele maa rentimise tava ulatust ja mõju majandusele, keskkonnale ja ühiskonnale ning pakkuda välja võimalikud kaitsestrateegiad ja -mehhanismid;

26.  on seisukohal, et kuigi julgeoleku suurendamine piirkonnas ning võitlus terrorismi ja piraatluse vastu on äärmiselt olulised, ei tohiks see siiski varjutada esmast vajadust toetada eelisjärjekorras vaesuse kaotamist piirkonnas, eriti kuna ELil on aluslepingu kohaselt kohustus võtta arengukoostöö eesmärke – millest esimesel kohal on vaesuse vähendamine ja kaotamine – arvesse sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid (ELi toimimise lepingu artikli 208 lõige 1); märgib, et kõik Aafrika Sarve piirkonna riigid on arenguriigid ning nad kõik – välja arvatud Sudaan ja Lõuna-Sudaan, kes ei ole Cotonou lepingule alla kirjutanud – on saanud arengumaadena kaks miljardit eurot arenguabi (millest Etioopiale üksi on eraldatud 644 miljonit eurot) 10. Euroopa Arengufondi (2008–2013) raames riiklikele ja piirkondlikele näidisprogrammidele; juhib tähelepanu asjaolule, et samal ajavahemikul saab Ida-Aafrika, Lõuna-Aafrika ja India ookeani piirkond 10. Euroopa Arengufondi raames 619 miljonit eurot (osaliselt Valitsustevahelise Arenguameti (IGAD) kaudu), mille eesmärk on vaesuse kaotamine piirkonna riikides ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamise toetamine; tuletab ühtlasi meelde, et Aafrika rahutagamisrahastu, mis on üks Euroopa Arengufondi vahenditest, toetab rahaliselt AMISOMi;

27.  on seisukohal, et maailma peamise kõnealusele piirkonnale arengu- ja humanitaarabi andjana – osaliselt tänu oma diplomaatilise tegevuse koondamisele Euroopa välisteenistuse ja ELi eriesindaja kätte, operatsiooni Atalanta edule ning teatavate liikmesriikide diplomaatilise ja sõjalise esindatuse olemasolule piirkonnas – võiks EL (liikmesriigid ja komisjon) siiski rohkem ära teha, et aidata kaasa laialt levinud vaesuse ning anarhiast ja seadusetusest haaratud alade kaotamisele piirkonnas;

28.  on seisukohal, et tuleks kasutada ära 10. septembril 2012. aastal Somaalia uue presidendi Hassan Sheikh Mohamudi valimisega tekkinud võimalus, et teha Aafrika Sarve käsitleva strateegilise raamistiku abil ning ELi eriesindaja, Euroopa välisteenistuse, riikide diplomaatiliste esindajate ja Aafrika Liidu toetusel jõupingutusi normaalsete diplomaatiliste ja majandussuhete loomiseks Etioopia ja Eritrea vahel ning Somaalia kriisi lahendamiseks, kuna see aitaks kaasa kogu piirkonna arengule; märgib, et Ida-Aafrika suurte järvede piirkond, mis asub Aafrika Sarve läänepoolsel piiril, on samuti üks maailma ebastabiilsemaid alasid, kuhu kuuluvad mõned arengus väga maha jäänud riigid, kus leiavad aset relvakokkupõrked (nt Kongo Demokraatlik Vabariik) või peetakse isegi sõdu ühe või mitme naaberriigiga (nt pinged Kongo Demokraatliku Vabariigi ja Rwanda vahel, mida võiks laiemas mõttes lugeda Aafrika Sarve piirkonna riigiks); rõhutab, et Aafrika Sarve käsitleva ELi strateegia rakendamisel ei saa tähelepanuta jätta selle võimalikku mõju naaberpiirkondade (eriti Ida-Aafrika suurte järvede piirkond ning Kesk- ja Lõuna-Aafrika) arengule, mis on samuti väga vajalik;

29.  kiidab heaks nii regionaalarengu kui ka humanitaarabi koha pealt Aafrika Sarve piirkonna uue kava, mille komisjon esitas 2012. aastal ja mis kannab nime „Aafrika Sarve vastupanuvõime tugevdamine” (SHARE: Supporting Horn of Africa Resilience), millega püütakse ühendada lühiajaline humanitaarabi ja pikaajaline arenguabi, et murda piirkonda mõjutavate kriiside nõiaring; toetab täielikult komisjoni eesmärki tugevdada hädaabi, taastamise ja arengukoostöö ühendamist (LRRD); nõuab, et EL töötaks selle programmi raames, et pakkuda eri toimetulekuvõimalusi ja paremat juurdepääsu turgudele ning teavet, et suurendada karjakasvatajatest, põlluharijatest-karjakasvatajatest, jõeäärsete piirkondade ja rannikualade ning linna- ja äärelinnaelanikest elanikkonna kodumajapidamiste sissetulekuid, parandada juurdepääsu põhilistele sotsiaalteenustele ning püüda pakkuda usaldusväärse ja ennustatava tasemega toetust elanikkonnale, kes on pidevalt või hooajaliselt ohus;

30.  tervitab ELi uut programmi SHARE, mille eesmärk on suurendada Aafrika Sarve piirkonna riikide vastupanuvõimet erinevate ohtude suhtes, millega nad kokku puutuvad; rõhutab siiski, et nimetatud programmi tuleks kooskõlastada ELi Saheli piirkonna strateegiaga, mis käsitab samu probleeme (terrorism, uimastid, kliimamuutused, pagulaste ja põgenike sissevool jne);

31.  on seisukohal, et Aafrika Sarve piirkonna riikides on oluline toetada põllumajandust, loomade karjatamist ja loomakasvatust, ning tunnustab seda olulist tööd, mida nendes valdkondades teevad valitsusvälised organisatsioonid;

32.  kutsub komisjoni üles toetama kõiki programme, mille eesmärgiks on tagada vee kättesaadavus kui põhiõigus ja inimkonna ühine hüve, ning toetama avaliku ja erasektori partnerlusi joogiveele juurdepääsu tagamiseks;

33.  nõuab, et kus võimalik, ei tohiks ELi abi Aafrika Sarve piirkonnale anda otsese eelarvetoetusena, vaid abi tuleks anda selgetel tulemusnäitajatel põhinevate konkreetsete eesmärkide saavutamiseks; on arvamusel, et kui abi tuleb anda eelarvetoetuse vormis, peaks selle tingimuseks olema konkreetsete eesmärkide saavutamine; on veendunud, et Aafrika Sarve piirkonda käsitleva ELi strateegia toetuseks mõeldud programmidele peaks olema kasulik ressursside segunemine, st selliste programmide rahastamine peaks olema selgete ja ühiste standardite alusel avatud teistele rahvusvahelistele abiandjatele, et aidata luua kõigi abiandjate kooskõlastatud ühtlustatud lähenemisviisi ning et vastandlike lähenemisviiside ja kattuvuse oht oleks minimaalne; on seisukohal, et sarnaselt peaks ELil olema võimalik osaleda kolmandate poolte selle piirkonna programmide rahastamises, tingimusel et on tagatud kolmandatele riikidele ELi rahalise abi andmise eeskirjade täielik järgimine;

34.  kutsub ELi ja liikmesriike üles jätkama neutraalse, erapooletu ja sõltumatu humanitaarabi andmist haavatavatele elanikkonnarühmadele ning toetama piirkonna riike nende riikliku suutlikkuse tugevdamisel suurõnnetuste ohu vähendamise strateegiate ja pikaajaliste arengukoostöö programmide kaudu sellistes valdkondades nagu põuaks valmisolek, põllumajandus, maaelu areng ja toiduga kindlustatus;

35.  rõhutab, et kuigi Aafrika Sarve piirkonna (nagu ka Saheli) toidukriis on tingitud korduvatest põudadest, halvast saagist ja hinnatõusust, tuleb lisaks nendele perioodilistele teguritele (kuigi põuda võib pidada juba struktuuriliseks) arvesse võtta ka teisi väga tähtsaid tegureid, nagu kogukondade lagunemine ja ohjeldamatu põllumajandustoodete ekspordi tagantkihutamine toiduga isevarustamise ja põllumajandustoodangu oma tarbeks kasutamise ja kodumaisel turul müümise arvelt;

36.  rõhutab, et liidu koostöö kolmandate riikidega rajaneb kõigutamatult inimõiguste ja põhivabaduste austamisel; on seepärast väga mures teadete pärast, mida on saadud tervest piirkonnast ja milles antakse teada meelevaldsetest vahistamistest, vangide väärkohtlemisest ja meeleavaldajate vastu suunatud vägivallast, samuti poliitilise opositsiooni suhtes kehtestatud repressiivsetest meetmetest, mille hulka kuuluvad tsensuur ning ajakirjanike ja aktivistide meelevaldne kinnipidamine; kutsub kõiki Aafrika Sarve piirkonna ametivõime austama neid aluspõhimõtteid ja vabastama tingimusteta kõik poliitvangid;

37.  väljendab oma sügavat muret maa hõivamise pärast Aafrikas, sest see võib ohustada toiduga kindlustatust kohalikul tasandil ja suurendab näljahäda; kutsub Aafrika Sarve piirkonna valitsusi ja ELi üles hindama põllumajandusmaa ülesostmise mõju vaesusele maapiirkondades ja praegusele näljakriisile; nõuab, et komisjon kaasaks maa hõivamise probleemi oma poliitilisse dialoogi arenguriikidega, et luua poliitikavaldkondade sidusust;

38.  on mures väidete pärast, et ELi äriettevõtted ja kuritegelikud võrgustikud on ebaseaduslikult ladustanud jäätmeid; tuletab meelde, et jäätmete ebaseaduslik ladustamine on suur probleem rannikul elavate somaallaste jaoks; palub kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil ning komisjonil lasta sõltumatul organil viia viivitamata läbi põhjalik uurimine ja koguda selle raames tõendeid ja proove ning olenevalt uuringute tulemustest kaaluda võimalust võtta õiguslikke meetmeid, sealhulgas kahjuhüvitusnõuete esitamine Euroopa äriühingute, ELi liikmesriikide ja ELi poolt;

39.  tunnistab, et hädavajalik on säilitada sõltumatu ja erapooletu humanitaarabi andmine kõigile konfliktidest kahjustatud elanikkonnarühmadele Aafrika Sarve piirkonnas ning tagada, et jätkub piisav rahastamine, eelkõige Somaalias; rõhutab, et igasuguse abi vähendamisega võib kaasneda somaallaste tagasilangemine humanitaarkriisi; rõhutab, et lisaks humanitaarabile on vaja toetada jõupingutusi, nagu ELi algatus Aafrika Sarve vastupanuvõime tugevdamiseks (SHARE), et tagada kohalike elanike vastupanuvõime ja parandada nende elatusvahendeid;

40.  rõhutab, et piirkonnas on kaua eiratud inimõigusi, eelkõige naiste, laste, homo-, bi- ja transseksuaalide ning usuvähemuste õigusi, ning märgib, et Aafrika Sarve piirkonnas levib sektantlik islam ja see ohustab vähemuste vabadusi;

41.  toonitab, kui tähtis on Euroopa toetus kodanikuühiskonnale; palub komisjonil ja liikmesriikidel kooskõlastada toetust kodanikuühiskonnale nii üksikutes riikides kui ka piiriüleselt ja piirkondlikul tasandil;

42.  rõhutab, et kestliku ja toimiva kodanikuühiskonna loomiseks on tähtis jätkata abi andmist Lõuna-Sudaanile; on kindlalt veendunud, et uus demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend peaks sisaldama ad hoc eelarveridu ka Aafrika Sarve piirkonna jaoks; on veendunud, et tuleks kaaluda Euroopa demokraatia rahastu laiendamist Aafrika Sarve piirkonna riikidele;

Sudaan ja Lõuna-Sudaan

43.  tervitab Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahelisi kokkuleppeid naftaekspordi jätkumise ja piiride demilitariseerimise kohta ning palub mõlemal riigil neid järgida; kutsub mõlemat riiki üles lõpetama teise riigi vastaste mässuliste rühmituste varjamise ja toetamise; nõuab täiendavaid läbirääkimisi kahe riigi vahelise piiri määratlemiseks, et vältida edasiste konfliktide puhkemist, mis seaks ohtu hiljutise kokkuleppe, ning soovitab kahel riigipeal läbirääkimisi jätkata, et jõuda võimalikult kiiresti kokkuleppele Abyei ja teiste vaidlusaluste alade staatuses kooskõlas Aafrika Liidu tegevuskavaga ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2046; õnnitleb endise presidendi Mbeki poolt juhitud kõrgetasemelist komisjoni (mida osaliselt rahastas EL) Aafrika Liidu toetusel saavutatud edu puhul Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahelistel läbirääkimistel ja vahendamisel; kutsub ELi eriesindajat Sudaanis ja Lõuna-Sudaanis üles tegema koostööd ELi delegatsioonide juhtidega Sudaanis ja Lõuna-Sudaanis, et ELi seotus, poliitilised jõupingutused ja abi oleksid jätkuvalt väga nähtavad;

44.  kiidab heaks vastastikuse mõistmise memorandumid, mis on eraldi sõlmitud Sudaani valitsuse ja Põhja-Sudaani Rahvavabastusliikumise poolt ÜRO, Aafrika Liidu ja Araabia Liigaga, et saaks viia humanitaarabi Sinise Niiluse ja Lõuna-Kordofani provintside tsiviilelanikele;

45.  väljendab muret seoses vägivalla taaspuhkemisega Lõuna-Sudaanis Junqalī provintsis, mis seab ohtu selles piirkonnas rahu ja julgeoleku taaskehtestamiseks tehtud jõupingutused; toetab ÜRO missiooni poolt nõutud uurimise läbiviimist ja nõuab nende karistamist, kes on süüdi vägivallas; kutsub Lõuna-Sudaani valitsust üles astuma järgmisi samme:

   i) astuma vajalikke samme oma rahvusvahelise ja riikliku inimõiguste raamistiku tugevdamiseks, muu hulgas taaskinnitades oma kohustusi inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste lepingute raames, mille osapooleks oli Sudaan Lõuna-Sudaani iseseisvumise ajal, võttes tagasi kõik reservatsioonid, ning saades reservatsioonideta teiste peamiste inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste lepingute osapooleks;
   ii) nimetama otsekohe ametisse Junqalī provintsi kriisi uurimise komisjoni liikmed ja andma neile vajalikud vahendid sõltumatu, põhjaliku ja erapooletu uurimise läbiviimiseks;
   iii) kehtestama viivitamata hukkamiste suhtes ametliku moratooriumi, et kaotada surmanuhtlus ja muuta kõik surmamõistvad karistused vanglakaristusteks;
  

rõhutab, et ELi jätkuv abi Lõuna-Sudaanile on tähtis, et aidata suurendada riigi ametiasutuste ja õiguskaitseasutuste suutlikkust, luua kestlik ja toimiv kodanikuühiskond ning edendada head valitsemistava; nõuab, et EL avaldaks Lõuna-Sudaanile survet, et viimane ratifitseeriks peamised inimõigusi käsitlevad rahvusvahelised lepingud, ning abistaks Lõuna-Sudaani ametiasutusi nende lepingute rakendamisel; mõistab hukka teadete kohaselt demilitariseerimisprotsessi käigus sõjaväe poolt toimepandud rikkumised tsiviilelanike vastu ja kutsub Lõuna-Sudaani valitsust üles viima läbi sündmuste sõltumatu uurimise, et võtta sõdurid vastutusele ja hüvitada ohvritele kahju;

46.  mõistab teravalt hukka igasuguse vägivalla tsiviilisikute vastu ja toonitab, et sellise tegevusega rikutakse Sudaanis rahvusvahelist humanitaarõigust ja inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust; nõuab, et EL ja rahvusvaheline kogukond lepiksid kokku ühetaolises lähenemisviisis, kuidas kaitsta tsiviilelanikke ja lõpetada inimõiguste rikkumine, eelkõige Dārfūris, Lõuna-Kordofanis ja Sinise Niiluse provintsis; palub, et Sudaani valitsus ja Põhja-Sudaani Rahvavabastusliikumine (SPLM-North) alustaksid viivitamata otsekõnelusi, et leppida kokku vaenutegevuse täielikus lõpetamises ja jõuda poliitilisele lahendusele 28. juuni 2011. aasta raamlepingu põhjal, nagu on otsustatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 2046; rõhutab konfliktipiirkondades rahvusvaheliste osalejate pideva kohalolu tähtsust ja nõuab, et Sudaani ametivõimud tagaksid nende ja tsiviilelanike julgeoleku; tuletab meelde ELi ja liikmesriikide kohustust toetada rohkem Rahvusvahelist Kriminaalkohut ja teha sellega suuremat koostööd Ahmad Muhammad Haruni, Ali Muhammad Ali Abd-Al-Rahmani, Abdel Rahim Mohammed Husseini ja president Omar Hassan Ahmad Al-Bashiri vahistamismääruse täitmisel;

47.  väljendab muret seoses Sudaani põgenike (keda on hinnanguliselt 170 000, neist pooled on lapsed) tervishoiutingimuste halvenemisega neljas Ülem-Niiluse ja Al-Waḩdahi provintsi põgenikelaagris, kus on väga suur nakkushaiguste, diarröa ja malaaria oht ning kus inimeste alatoitumus veelgi suurendab riske;

48.  mõistab hukka igasuguse toetuse, mida Sudaan või Lõuna-Sudaan annab mis tahes relvastatud rühmitustele, mis ei ole nende regulaararmee;

Somaalia

49.  võtab teadmiseks 20. augusti 2012. aasta Somaalia presidendivalimiste tulemuse; nõuab, et kõik Somaalia poliitilised osalejad pühenduksid demokraatiale, õigusriigile ja inimõigustele, sest see on ainus väljapääs vaesuse, mahajäämuse ja ebakindluse nõiaringist; rõhutab, et föderaalse üleminekuvalitsuse mandaadi lõppemine on proovikivi, mis peab näitama Somaalia potentsiaali liikuda edasi toimiva riigi suunas ning tema suutlikkust ehitada üles tugevad, demokraatlikud ja tõelised esindusinstitutsioonid; usub, et uue valitsuse toetamiseks on hädavajalik lihtsustada kaasavat poliitilist dialoogi Somaalias ning edendada konsensuse saavutamist; kutsub uut föderaalvalitsust ja eriti president Hassan Sheikh Mohamudi üles töötama Somaalia rahva lepitamise nimel, võttes aluseks Garowe kokkuleppe, et luua uus föderaalne riik ja alustada pikka, kuid tähtsat protsessi rahu, julgeoleku ja demokraatia rajamiseks kõigi somaallaste jaoks;

50.  väljendab heameelt selle üle, et 20 aasta järel vannutati hiljuti ametisse ametlik Somaalia parlament, ja loodab, et see tähistab esimest sammu üleminekul esinduslikumale parlamentaarsele demokraatiale; võtab teadmiseks asjaolu, et kehtestatud 30%-line naiste osakaal parlamendiliikmete seas suudeti peaaegu saavutada, ning tuletab meelde, et naiste tõsine osalemine avaliku elu kõigis sektorites on tähtis, et konfliktide lahendamise ja rahu tagamise pingutusi saadaks edu;

51.  tervitab üleminekuperioodi lõppu Somaalias kui võimalust uuendusteks; tunnustab tegevuskavale allakirjutanute, traditsioonilise vanematekogu, riigi põhiseadusliku kogu, uue föderaalparlamendi ja tehnilise valimiskomisjoni tööd ning hindab vääriliselt nende rolli üleminekuperioodi lõpetamisel Somaalias; tervitab ametist lahkuva presidendi lubadust toetada president Hassan Sheikh Mohamudi ja teha temaga koostööd; nõuab tungivalt, et kõik Somaalia poliitilised osalejad teeksid koostööd uute ametivõimudega; kiidab president Hassan Sheikhi nägemust Somaaliast ja tema kavatsust tagada kaasavate ja laiapõhjaliste valitsusinstitutsioonide moodustamine, stabiliseerumine, õigusriiklus ja hea valitsemistava, majanduse elavdamine, rahu kindlustamine ja lepitus, avalike teenuste osutamine ning paremad suhted Somaalia ja muu maailma vahel; nõuab tungivalt, et president peaks kinni võetud kohustusest tagada läbipaistev ja vastutusvõimeline valitsemine, võidelda kõigil tasanditel korruptsiooniga ning tagada kaasav dialoog ja rajada esinduslikud ja vastutusvõimelised institutsioonid riiklikul, piirkondlikul, ringkondade tasandil ja kohalikul tasandil kooskõlas Somaalia ajutise põhiseadusega;

52.  palub kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil ning ELi eriesindajal Aafrika Sarve piirkonnas kriitiliselt läbi vaadata Djibouti rahuprotsess ja kaaluda sellise vahendajate rühma rakendamist, mille liikmeid usaldaksid Somaalia paljud erinevad sidusrühmad, sealhulgas naisteühendused, ja kes suudaksid läbirääkimiste laua taha tuua Somaalia paljud erinevad toimijad; kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles käivitama nii Somaalias kui ka riigist väljaspool viibivate Somaalia kodanikuühiskonna osalejate jaoks protsessi, mis võimaldaks korrapärast ja jätkuvat arutelu riigi poliitiliste probleemide võimalike lahenduste üle; palub kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil ühendada need kaks protsessi, võttes eeskujuks 2000.–2005. aastal Sudaanis toimunud eduka rahuprotsessi;

53.  tervitab Somaalia valitsuse hiljutist rahualgatust, mis pakub al-Shabaabi mässuliste ridadest ülejooksikutele tsiviiltöökohti ja väljaõpet; kiidab heaks hiljuti vastu võetud kõrgeid eesmärke seadva põhiseaduse, mis lubab tagada võrdsed õigused „kõigile kodanikele, olenemata soost, usust, sotsiaalsest või majanduslikust staatusest, poliitilistest tõekspidamistest, klannist, puudest, ametist, sünnist või dialektist”, keelustab naiste suguelundite moonutamise ja loob tõe- ja lepituskomisjoni; on siiski mures selle pärast, et kümneid aastaid sisekonfliktide käes vaevelnud riigis ei käsitleta uues põhiseaduses küsimust, kuidas jaotada võimu ja ressursse keskvalitsuse ja piirkondade vahel, ning nõuab nende probleemide käsitlemiseks suuremat koostööd uute ametivõimudega;

54.  kutsub Somaalia ametivõime üles pidama esmatähtsaks institutsioonide ülesehitamist ja looma kiiresti vastutusvõimelise, läbipaistva ja kaasava politsei, sest see suurendaks elanikkonna usaldust uue valitsuse vastu; kiidab sellega seoses Somaalia väljaõppemissiooni väärtuslikku abi riigi julgeolekujõududele; loodab liikmesriikide jätkuvale toetusele ÜJKP missiooni töös, millega püütakse juurutada Somaalia sõjaväes austust inimõiguste vastu, soolist dünaamikat ja õigusriigi põhimõtteid; märgib, et selleks, et Somaaliast saaks elujõuline riik, peavad relvajõudude kõrval saama stabiilseks, vastutusvõimeliseks ja kaasavaks ka muud institutsioonid ja need peavad olema Somaalia juhitavad ja Somaalia omandis;

55.  rõhutab, et Somaalia kui toimiva föderaalriigi pikaajalise jätkusuutlikkuse seisukohalt on äärmiselt oluline, et kogu elanikkonna hüvanguks oleks olemas elujõuline ja kaasav majandusstruktuur ning piirkondade ja föderaaltasandi vaheline süsteem nafta ja gaasi tulevasest tootmisest saadavate tulude jagamiseks; nõuab, et rahvusvaheline kogukond ei kordaks minevikus tehtud vigu kontsentreerida abi Muqdisho föderaalinstitutsioonidele Somaalia piirkondade arvel, arvestades et piirkonnad võivad täita tähtsat rolli elanikkonnale põhiteenuste ja stabiilsuse pakkumisel detsentraliseeritud viisil; kutsub ELi üles võtma kasutusele kõik vahendid praeguse avanenud võimaluse korral, et abistada Somaalia piirkondlikke üksusi selles olulises demokraatiale ülemineku protsessis; arvestades viimaseid poliitilisi ja julgeolekualaseid arenguid Somaalias, ergutab liikmesriike ning kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti arutlema tihedas koostöös Somaalia ametivõimudega, Aafrika Liidu, Valitsustevahelise Arenguametiga (IGAD) ja USA valitsusega selle üle, kas luua julgeolekusektori reformi missioon, kui kohapealne olukord seda võimaldab;

56.  tunnistab, et rahu saavutamine Somaalias peab olema alt üles suunatud protsess; rõhutab, et EL peab tagama, et tema strateegia võimaldaks piisavalt toetada kohalikke jõupingutusi rahu kindlustamiseks ja vaidluste lahendamiseks ning et neist jõupingutustest saaks riiklik ja piirkondlik prioriteet; tuletab samuti meelde, et legitiimsus kohalikul tasandil aitab rajada Somaalias valitsusinstitutsioone, mis pakuvad pikaajalise stabiilsuse väljavaateid;

57.  juhib tähelepanu sellele, et Aafrika Liit on loonud sõjalise missiooni Somaalias (AMISOM), millel on ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat ning millesse on hädasti vaja kaasata uusi riike, et need lähetaksid sinna oma väeüksusi;

58.  rõhutab, et EL peab tihedas koostööd Ameerika Ühendriikide ja Aafrika Liiduga täitma olulist osa Somaalia tulevikus;

59.  nõuab tungivalt, et rahvusvaheline kogukond koostöös Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumisega rajaks ja arendaks Somaalias võimalikult kiiresti tervishoiustruktuure ning ambulatoorseid tervise- ja ravitoitumise keskuseid;

60.  tunneb heameelt kohaliku stabiilsusfondi loomise üle, mille eesmärk on eelkõige koordineerida rahvusvahelist abi hiljuti vabastatud ja nüüd ligipääsetavates piirkondades Lõuna-Somaalias;

61.  kahetseb sügavalt, et ainuüksi 2011. aasta detsembrist saadik on valitsuse kontrollitavates Somaalia piirkondades tapetud 13 ajakirjanikku ja meediatöötajat ning nende juhtumite uurimisel ei ole saavutatud mingit edu; rõhutab sõnavabaduse tagamise tähtsust ja nõuab, et uus valitsus ja president võtaksid meetmeid, et tagada ajakirjanike parem kaitse ja viia läbi nende tapmiste usaldusväärsed uurimised;

62.  nõuab, et EL ja kõik piirkondlikud ja rahvusvahelised partnerid kasutaksid täielikult ära Somaalia uue valitsuse loodud võimaluse, mis koos al-Shabaabi tõusu ilmse vähenemisega riigis suurendab potentsiaali alustada Somaalias uut poliitilist ajajärku; rõhutab seepärast vajadust, et rahvusvaheline kogukond, eriti EL, oleks valmis toetama seaduslikke ja demokraatlikke ametivõime institutsioonilise suutlikkuse suurendamise, julgeolekusektori reformi, desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise valdkonnas ning valmis toetama kodanikuühiskonda; nõuab, et kõrge esindaja ja komisjoni asepresident kindlustaks, et ELi tegevus Somaalias edendaks vaba ja avatud ühiskonda, mis austab ja kaitseb inimõigusi, eeskätt naiste õigusi ja vähemuste õigusi, võimaldab naiste mõjuvõimu suurendamist ja tagab ühiskonna kõigis valdkondades soolise tasakaalu;

63.  rõhutab, et väga positiivne näide on Somaalimaa, mis on enam kui kahekümne aasta jooksul tõestanud, et suudab luua ja kindlustada oma demokraatlikud, majanduslikud ja halduslikud struktuurid ning algatada kestliku demokraatliku protsessi; märgib, et siiani on Somaalimaa väga edukalt taganud oma territooriumil julgeoleku ja stabiilsuse ning teinud piraatluse- ja terrorismivastase võitluse alal tulemuslikku koostööd; väljendab siiski muret selle üle, et kui al-Shabaab peaks mägistel piirialadel ümber grupeeruma, võib Somaalimaa haavatavaks muutuda; rõhutab seetõttu, et äärmiselt oluline on toetada Somaalimaad võitluses terrorismi vastu, sealhulgas selliste meetmete puhul nagu majanduse mitmekesistamise edendamine ja noorte tööhõive alase suutlikkuse suurendamine, et vähendada noorte värbamist; juhib tähelepanu asjaolule, et Somaalimaa jaoks on tähtis toetada piirkonna majandus- ja sotsiaalarengut kui viisi riigi territooriumi ebastabiilsete piirkondade radikaliseerumisega võitlemiseks; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles toetama Somaalimaad tema arenguväljavaadete parandamisel ning majanduse ja ühiskonna stabiilsuse edendamisel; rõhutab, et Somaalia pikaajalisele stabiilsus- ja julgeolekuprobleemile lahendusi otsides on oluline hinnata ka Somaalimaa stabiilsuse positiivset eeskuju;

64.  kiidab heaks kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi tugeva toetusavalduse Somaalia uutele föderaalinstitutsioonidele New Yorgis toimunud ÜRO Peaassamblee Somaalia-teemalisel minitippkohtumisel ning eelkõige tema pühendumuse nelja-aastasele uute föderaalinstitutsioonide ja piirkondlike haldusasutuste tugevdamise protsessile ja 2013. aasta rahvusvahelisele Somaalia-teemalisele konverentsile; palub Somaalimaal ja teistel föderaalüksustel osaleda täiel määral ja toetavas rollis läbirääkimistel nende õiguslike ja poliitiliste suhete kohta Somaalia uute föderaalinstitutsioonidega, et saavutada kestlik, stabiilne ja edukas Somaalia föderaalne riik;

Etioopia ja Eritrea

65.  juhib tähelepanu Etioopia tähtsale rollile kogu piirkonna poliitilise ja majandusliku stabiilsuse saavutamisel; märgib, et oma ametisseastumise kõnes rõhutas Etioopia uus peaminister Hailemariam Desalegn inimõiguste ja demokraatlike institutsioonide tugevdamise tähtsust riigis demokraatliku kultuuri väljaarendamise ja inimõiguste täieliku austamise jaoks; on veendunud, et Etioopia uus valitsus avab võimaluse kaasata Etioopia kõigi ühist huvi pakkuvate või murettekitavate küsimuste puhul, kaasa arvatud need, mille suhtes on minevikus esinenud eriarvamusi, ning rõhutab, et tähtis on toetada positiivse dialoogi ja partnerluse kaudu Etioopiat tema teel uuele demokraatlikule süsteemile; toetab Etioopiat terrorismivastases võitluses, aga rõhutab, et sellises võitluses tuleb täielikult austada põhiõigusi;

66.  loodab, et 21. septembril 2012. aastal ametisse nimetatud peaminister Hailemariam Desalegni juhtimise all algab Etioopias tõeliselt demokraatliku ülemineku protsess, et realiseerida riigi tugev demokraatlik potentsiaal ning lõpetada sekkumine usuvabadusse ja kodanikuühiskonna vabadustesse; kutsub Euroopa välisteenistust, ELi eriesindajat Aafrika Sarve piirkonnas ja ELi eriesindajat inimõiguste küsimustes üles tegema Etioopiaga koostööd esmajärjekorras inimõiguste alal, et riik saaks kasutada ära võimaluse, mida pakub käimasolev poliitiline üleminek, ja algatada tõeliselt demokraatliku ülemineku, mis rajaneb inimõiguste ja põhivabaduste, meediavabaduse ja sõnavabaduse täielikul austamisel; nõuab tungivalt, et EL ja rahvusvaheline kogukond jääksid valvaks ja aktiivseks Etioopias toimuva poliitilise ülemineku suhtes, edendaksid demokraatlike institutsioonide tugevdamist ja seoksid poliitilise, sõjalise ja arenguabi konkreetsete demokraatlike reformidega, mille hulka peab kuuluma kõigi meelsusvangide (nagu Eskinder Nega ja teised ajakirjanikud, inimõiguslased, arengut toetavad aktivistid ja opositsiooniliikmed) vabastamine, inimõiguste küsimuste ÜRO eriraportööride takistamatu juurdepääs kõigile piirkondadele ja kinnipidamisasutustele, heategevust ja ühinguid käsitleva proklamatsiooni ja terrorismivastase proklamatsiooni tühistamine või muutmine ning eksiilis elavate opositsiooniliikmete naasmine; kutsub ELi üles leidma uuenduslikke ja kindlaid viise rahalise ja poliitilise abi andmiseks tõrjutud Etioopia kodanikuühiskonnale ning alustama tihedat dialoogi nii Etioopias kui ka eksiilis elavate opositsiooniliikmetega;

67.  märgib, et Etioopias ei ole praegu sõltumatut kohtusüsteemi ega sõltumatut meediat, mis on sihiteadliku strateegia tulemus piirata ja blokeerida kohtunike tegevust, kontrollida meediat, hoida opositsiooni hirmuvalitsuse all ja sundida inimõigusorganisatsioonid vaikima;

68.  märgib, et paljud ajakirjanikud on 2009. aasta terrorismivastase seaduse alusel kohtusse antud; mõistab hukka hiljutise kohtuliku tagakiusamiskampaania, mille käigus mõistis föderaalne ülemkohus tagaseljaotsusega blogipidaja Elias Kifle eluks ajaks vangi ning määras kohaliku nädalalehe asetoimetajale Wubishet Tayele ja kolumnistile Reeyot Alemnile neljateistaastase vanglakaristuse; väljendab siiski heameelt, et Rootsi ajakirjanikele Martin Schibbyele ja Johan Perssonile anti pärast peaminiser Meles Zenawi surma armu; innustab uut valitsust andma armu kõigile meelevaldse kohtumõistmise ohvritele;

69.  rõhutab Etioopias Benshangul-Gumuzi piirkonnas Sinisel Niilusel ehitatava tammi Grand Ethiopian Renaissance projekti suurt potentsiaali puhta energia tootmiseks ja kogu piirkonna majandusarengu jaoks; toetab projekti jaoks Etioopia, Sudaani ja Egiptuse loodud rahvusvahelist eksperdirühma ning nõuab Niiluse veeressursside ja tammiga ühendatud hüdroelektrijaama toodetava energia jagamise paremat mõistmist;

70.  kutsub Etioopia valitsust üles kiitma ametlikult ning lõpliku ja siduvana heaks piirikomisjoni otsuse Eritrea ja Etioopia vahelise piiri kindlaksmääramise kohta kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1907 (2009) ja 2023 (2011) ning Aafrika Liidu ja IGADi asjakohaste resolutsioonidega; kutsub seepärast Eritrea valitsust üles alustama Etioopiaga dialoogi, et tegeleda väeüksuste piirialalt väljaviimise ja piiri füüsilise mahamärkimisega vastavalt piirikomisjoni otsusele, pidades silmas seda, kui tähtis on kogukondi koos hoida, ühtlasi kutsub Eritrea valitsust üles normaliseerima suhteid Etioopiaga ja taasavama piiri; kutsub rahvusvahelist kogukonda üles tegema koostööd Eritreaga ning kaitsma Eritrea rahva huve ja vajadusi, survestades samal ajal režiimi ja sõjaväge, et nad lubaksid riiki rahvusvahelised organisatsioonid, valmistaksid ette kaualubatud valimised ja avaksid riigis poliitilise ruumi; rõhutab, et kogu ELi abi, mis ei ole humanitaarotstarbeline, tuleks anda rangelt sellel tingimusel, et Eritrea ametivõimud võtaksid endale läbipaistvate ja saavutatavate sihttasemete alusel kohustuse hõlbustada demokraatlikku üleminekut ning parandada inimõiguste olukorda ja Eritrea rahva põhivajaduste rahuldamist; kutsub Eritread üles loobuma igasugusest toetusest relvarühmitustele, kes õõnestavad Somaalias rahu ja lepitamist ning üldisemalt piirkondlikku stabiilsust; nõuab, et riigis tagatakse sõnavabadus, ajakirjandusvabadus ja usuvabadus ning korraldatakse vabad ja õiglased valimised ja kehtestatakse demokraatia; nõuab, et viivitamatult vabastataks poliitvangid, sealhulgas ajakirjanik Dawit Isaak, keda on hoitud ilma kohtumõistmiseta vangis üle 4000 päeva;

o
o   o

71.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele ja liikmesriikidele, ELi eriesindajale Sudaanis, ELi eriesindajale Aafrika Sarve piirkonnas, ELi liikmesriikidele, Türgi valitsusele, Ameerika Ühendriikide Kongressile, Ameerika Ühendriikide Riigidepartemangule, Aafrika Liidu komisjonile, Üleaafrikalisele Parlamendile, Valitsustevahelise Arenguameti (IGAD) riikide valitsustele ja parlamentidele ning Somaalimaa ametivõimudele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0203.
(2) ELT C 46 E, 24.2.2010, lk 102.
(3) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 51.
(4) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 35.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0334.


Geneetiliste ressurssidega seotud intellektuaalomandi õiguste arenguaspektid
PDF 212kWORD 32k
Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioon geneetiliste ressurssidega seotud intellektuaalomandi õiguste arenguaspektide ja nende mõju kohta vaesuse vähendamisele arenguriikides (2012/2135(INI))
P7_TA(2013)0007A7-0423/2012

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1992. aasta bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni,

–  võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni 2010. aasta Nagoya protokolli, mis käsitleb juurdepääsu geneetilistele ressurssidele ning nende kasutamisest saadava tulu õiglast ja võrdset jaotamist,

–  võttes arvesse 2001. aasta rahvusvahelist põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside lepingut,

–  võttes arvesse 2002. aasta patendikoostöölepingut,

–  võttes arvesse ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 13. septembril 2007. aastal,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1989. aasta põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni (nr 169),

–  võttes arvesse rahvusvahelist uute taimesortide kaitse konventsiooni, mida on muudetud Genfis 19. märtsil 1991,

–  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) 1995. aasta intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut,

–  võttes arvesse 2002. aasta taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelist lepingut ning 2011. aasta Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) gripiviiruste raamistikku,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 1998. aasta direktiivi 98/44/EÜ biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kohta(1),

–  võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ELi strateegiliste eesmärkide kohta 18.–29. oktoobril 2010. aastal Nagoyas (Jaapanis) toimuva bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 10. istungil(2),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Sotsiaal- ja Majanduskomiteele ning Regioonide Komiteele „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020” (COM(2011)0244),

–  võttes arvesse Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) valitsustevahelise komitee tegevust ja aruandeid seoses intellektuaalomandi ja geneetiliste ressursside, traditsiooniliste teadmiste ja kultuuriliste väljendusvormidega,

–  võttes arvesse juurdepääsu ja tulu jaotamise rahvusvahelise korra kontekstis geneetiliste ressurssidega seotud traditsiooniliste teadmiste tehnika- ja õigusekspertide rühma kohtumise aruannet, UNEP/CBD/WG-ABS/8/2, 2009,

–  võttes arvesse parlamendi arengukomisjoni tellitud uuringut geneetiliste ressurssidega seotud intellektuaalomandi õiguste ja vaesusevastase võitluse kohta (2011),

–  võttes arvesse 1971. aasta Ramsari konventsiooni märgalade kohta,

–  võttes arvesse ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon (CITES),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A7-0423/2012),

A.  arvestades, et 70 protsendi maa- ja linnapiirkondades elavate kogu maailma vaeste ellujäämine ja heaolu sõltub otseselt bioloogilisest mitmekesisusest;

B.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni peamised eesmärgid on edendada bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja säästvat kasutamist ning kõrvaldada selle kasutamist takistavad tõkked;

C.  arvestades, et geneetiliste ressursside pakkujad ja nendega seotud traditsiooniliste teadmiste omajad on sageli pärit arenguriikidest, kus on suur bioloogiline mitmekesisus;

D.  arvestades, et juurdepääsu ja tulu jaotamist käsitlevad siseriiklikud õigusaktid, mis on vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni protsessi osana, on koostatud reageeringuna bioloogilise teabe hankimise (bioprospecting) ja biopiraatluse tavadele;

E.  arvestades, et biopiraatluse ühtne määratlus on põlisrahvaste traditsioonilistel teadmistel või geneetilistel ressurssidel põhinevate toodete omastamine päritoluriikidepoolset luba omamata või neile hüvitist pakkumata

F.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja selle Nagoya protokolli kohaselt peavad bioloogilise teabe hankijad saama päritoluriikidelt või kohalikelt ja põliskogukondadelt geneetiliste ressurssidega seotud traditsioonilisi teadmiste puhul eelneva teadva nõusoleku ja saavutama vastastikku kokkulepitud tingimused ning samuti peavad nad oma tegevusest saadud tulu päritoluriikide ja -kogukondadega jagama;

G.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohane juurdepääsu ja tulu jaotamise kord toimib vastastikku täiendaval viisil WTO ja selle intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (WTO-TRIPS), Ülemaailmne Intellektuaalomandi Organisatsiooniga (WIPO), Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooniga (FAO), Rahvusvaheline Uute Taimesortide Kaitse Liiduga (UPOV) ja Maailma Terviseorganisatsiooniga (WHO);

H.  arvestades, et juurdepääsu ja tulu jaotamise korda on arvesse võetud ka mitmetes inimõigusi käsitlevates dokumentides, sealhulgas 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioon, 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt;

I.  arvestades, et WTO intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu artikli 27 lõike 3 punktiga b antakse valitsustele õigus välistada patentsus taimede, loomade ja põhiliselt bioloogiliste meetodite puhul, samal ajal kui mikroorganisme ning mittebioloogilisi ja mikrobioloogilisi protsesse on lubatud patentida;

J.  arvestades, et bioloogilisest mitmekesisusest tuleneb suur hulk ökosüsteemi teenuseid, nagu kohalikud veevarud, toit, elatise hankimiseks vajalik materjal ja kliima reguleerimine ja arvestades, et keskkonna halvenemine toob kaasa uued probleemid seoses paljude liikide ja geneetiliste ressursside kaitsmise ja säästva kasutamisega, mis on toiduga kindlustatuse ja kestliku põllumajanduse arengu aluseks;

K.  arvestades, et FAO raames läbi räägitud taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelise lepingu (ITPGR) eesmärk on taimede geneetiliste ressursside säilitamine ja säästev kasutamine toidutootmisel ning põllumajanduses ja nende kasutamisest saadava tulu õiglane jaotamine kooskõlas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga;

L.  arvestades, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmed sõltuvad eelkõige põllukultuuride valdkonnas suuresti välisriikidest saadavatest geneetilistest ressurssidest, mis muudab geneetiliste ressursside säilitamise ja säästva kasutamise alase rahvusvahelise koostöö ülimalt oluliseks;

M.  arvestades, et hinnanguliselt kolm neljandikku maailma elanikkonnast sõltub traditsioonilistest loodusravimitest ja ligikaudu pool sünteetilistest ravimitest on looduslikku päritolu;

N.  arvestades, et traditsiooniliste teadmiste teemat käsitletakse mitmetes rahvusvahelistes konventsioonides ja lepingutes, kaasa arvatud bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvaheline leping, põlisrahvaste õiguste deklaratsioon ja Unesco vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon;

O.  arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artikli 8 punktis j kohustatakse osalisi austama ja hoidma traditsioonilisi teadmisi ning ergutatakse nende teadmiste kasutamisest saadavat tulu õiglaselt jaotama;

P.  arvestades, et ÜRO 2007. aasta põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis kinnitatakse nende traditsiooniliste teadmiste säilitamise, kontrollimise, kaitsmise ja arendamise õigust;

Q.  arvestades, et 2009. aastal tegi WIPO peaassamblee valitsustevahelisele konverentsile ülesandeks koostada rahvusvaheline vahend geneetiliste ressursside, traditsiooniliste teadmiste ja traditsiooniliste kultuuriliste väljendusvormide kaitsmiseks;

I.Geneetiline mitmekesisus ja aastatuhande arengueesmärgid

1.  tuletab meelde otsest seost bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamise vahel, eelkõige esimest arengueesmärki, mis seisneb äärmise vaesuse ja nälja kaotamises; rõhutab terve bioloogilise mitmekesisuse ja tervete ökosüsteemide tähtsust põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse jaoks säästva arengu perspektiivis;

2.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse konventsioon erineb märkimisväärselt muudest rahvusvahelistest keskkonnaalastest lepingutest selle poolest, et sellega omistatakse bioloogilise mitmekesisuse säilitamises ja kasutamises selgesõnaline ja oluline roll niisugustele küsimustele nagu õiglus, võrdsus ja õigus;

3.  toonitab asjaolu, et kuigi terminil „biopiraatlus” puudub üldtunnustatud määratlus, võib see viidata traditsiooniliste teadmiste või geneetiliste ressursside omastamisele ja/või ebaseadusliku ärilise kasu saamisele ning rõhutab, et tuleb jätkata tööd geneetiliste ressurssidega seotud intellektuaalomandi õiguste valdkonna õigusterminoloogia täpsustamiseks ja konsolideerimiseks, eelkõige selleks, et määratleda termin biopiraatlus usaldusväärseid andmeid aluseks võttes;

4.  rõhutab probleeme, mida põhjustavad geneetiliste ressursside ja traditsiooniliste teadmistega seotud intellektuaalomandi õigused arenguriikides seoses arstiabi kättesaadavuse, geneeriliste ravimite tootmise ja põllumajandustootjate puhul seemnete kättesaadavusega; rõhutab vastavalt, et ELi intellektuaalomandi õigustega seotud kaubanduspoliitika peab olema kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärgiga, mis on sätestatud ELi lepingus;

5.  tuletab meelde, et bioloogilise mitmekesisuse konventsioon ja Nagoya protokoll moodustavad juurdepääsu ja tulu jaotamise haldamise põhiraamistiku; märgib, et intellektuaalomandi õiguste, geneetiliste ressursside ja vaesuse leevendamisega seotud haldamine puudutab ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO), Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ning Ülemaailmset Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO), mis põhjustab omakorda probleeme ühtse lähenemisviisi tagamise osas nendepoolses bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni korra toetamises; rõhutab tungivalt, et need rahvusvahelised institutsioonid peaksid bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni toetama ja mitte sellega vastuollu minema;

6.  avaldab veel kord kiitust edusammudele, mida on tehtud rahvusvahelisel tasandil, kaitstes põlisrahvaste õigust oma geneetilistele ja muudele ressurssidele ning seotud traditsioonilistele teadmistele, nagu on sätestatud ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonis nr 169, bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artiklis 8j ja selle Nagoya protokollis; väljendab muret genofondi vaesumise pärast, kuna turule jõuavad peaaegu ainult tööstuslikud seemned, st intellektuaalomandi õigustega kaitstud seemned traditsiooniliste seemnesortide kahjuks;

Põllumajandus ja tervis

7.  tuletab meelde vajadust toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutatavate geneetiliste ressursside laia valiku järele, et tagada parem ökosüsteemi teenuste pakkumine; toonitab, et toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutatavate geneetiliste ressursside kasutamisel on otsustav tähtsus toiduga kindlustatuse, põllumajanduse jätkusuutlikkuse ja keskkonnasäästlikkuse jaoks ning kliimamuutustega toimetulekuks;

8.  rõhutab, et tähtsaima aastatuhande arengueesmärgi saavutamine sõltub muu hulgas sellest, kuidas hallatakse põllumajanduslikke ökosüsteeme; rõhutab sellega seoses, et ühest küljest tuleb geneetiliselt võimalikult mitmekesiseid põllukultuure kasvatada põllumajanduse kahjuliku keskkonnamõju vähendamiseks, mis tagab paremad ökosüsteemi teenused, teisest küljest aga võimaldab põllukultuuride mitmekesisus eriti vaestel ja väikepõlluharijatel oma toidulauda ning sissetulekut mitmekesistada; toonitab samuti, et põllukultuuride geneetiline mitmekesisus suurendab kliimamuutusega toimetulekuks vajalikku paindlikkust;

9.  tuletab meelde, et ELi liikmesriikide toiduga kindlustatuse seisukohast oluliste kasvatatavate taimede metsikuid sorte leidub ulatuslikult arenguriikides; nõuab tungivalt, et EL hoiduks rahvusvahelise uute taimesortide kaitse konventsiooni raames niisuguste õigusaktide kehtestamise toetamisest, mis võivad takistada põllumajandustootjatel koristatud seemnete kasutamist, kuna see oleks vastuolus õigusega toidule arenguriikides;

10.  tuletab meelde, et rahvusvahelises uute taimesortide kaitse konventsioonis (UPOV) ette nähtud nn põllumajandustootja erand on eriti tähtis arenguriikidele, sest võimaldab põlluharijatel säilitada uute taimesortide seemneid ning neid tavapäraseks toidu tootmiseks uuesti külvata (suurendades seega toiduga kindlustatust); kahetseb samas, et kuigi arenguriikide huvides on säilitada ja laiendada taimearetajate õigustes tehtavaid erandeid, on põllumajandustootjate õigused UPOVi konventsiooni järjestikuste reformide käigus nõrgenenud;

11.  märgib, et FAO on asunud juhtima toidu ja põllumajandusega seotud ressurssidele juurdepääsu ja tulu õiglase jaotamise erirežiimide väljatöötamist; kutsub ELi üles toetama arenguriikide nõudmisi tagada tulu kohane jaotamine kõigi uute FAO raames kasutusele võetavate valdkondlike mehhanismide ja vahendite puhul, samuti tagada kooskõla bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja selle Nagoya protokolliga ning suurendada nendega koostoimet;

12.  tuletab meelde, et ravimitööstuse valdkonna teadus- ja arendustöö toetub suurel määral, muu hulgas taimeteraapia vormis, geneetilistele ressurssidele ning need suurendavad ravimite juurdepääsetavust; kinnitab uuesti, et intellektuaalomandi õigused ei tohiks piirata taskukohaste ravimite kättesaadavust, eelkõige juhul, kui niisugused õigused tuginevad arenguriikidest pärinevatele geneetilistele ressurssidele;

13.  palub ELil mitte sundida arenguriike ja eelkõige vähim arenenud riike kahepoolsete lepingute kaudu nõustuma ulatuslike intellektuaalomandi standarditega muu hulgas seemnete ja ravimite valdkonnas, mis on vastavuses ELi poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega;

14.  rõhutab, et biopiraatluse vastu võitlemine hõlmab niisuguste kehtivate korralduste rakendamist ja ajakohastamist, mis käsitlevad mitmepoolset juurdepääsu ja tulu jaotamist põllumajanduse ja tervise valdkonnas, näiteks taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvaheline leping, mille raames otsitakse uusi viise tulu jaotamise fondile vahendite kogumiseks, või WHO valitsustevaheline pandeemiliseks gripiks valmisoleku alane kohtumine;

15.  on seisukohal, et tulevased ühtlustamisele suunatud kahe- ja mitmepoolsed kokkulepped, eelkõige need, mis puudutavad patendiõiguste erandeid ja piiranguid, vajavad hoolikat kontrolli arenguperspektiivist, et saavutada rahvatervise osas ülemaailmne õiglus vastavalt TRIPS-lepingut käsitleva Doha deklaratsiooni lõike 6 rakendamisele, kaitstes kohalikke teadmisi ning tagades seoses taimearetajate õigustega juurdepääsu seemnetele;

II.  Põlis- ja kohalike kogukondade traditsiooniliste teadmiste alased õigused

16.  märgib, et traditsiooniliste teadmiste all mõistetakse teadmisi, mida omavad konkreetsed põlis- ja kohalikud kogukonnad ning mida jagavad omavahel teatava piirkonna või riigi arvukad ühiskonna osad; tõstab esile asjaolu, et traditsioonilised teadmised hõlmavad ühtlasi nn immateriaalseid väärtusi ja esmajärgulise tähtsusega on ka kultuuripärandi säilitamine kõikides selle väljendusvormides, olgu tegemist sotsiaalsete, usuliste, kultuuriliste või looduslike väärtustega;

17.  rõhutab, et kolm neljandikku maailma elanikkonnast sõltub traditsioonilistest loodusravimitest; on seetõttu veendunud, et biopiraatluse tõttu on traditsiooniliste teadmiste kaitse hädavajalik, eriti kui see on seotud tööstuse jaoks majanduslikku väärtust omavate geneetiliste ressurssidega;

18.  rõhutab ohtu, mida kujutab endast traditsiooniliste teadmiste hindamine üksnes kaubanduslikust seisukohast; juhib tähelepanu asjaolule, et kehtiv intellektuaalomandi õiguste raamistik ei sobi niisuguse heterogeense rühma jaoks, nagu seda on traditsiooniliste teadmiste omajad; rõhutab seetõttu vajadust määratleda sui generis rahvusvaheline intellektuaalomandi õiguste kord, millega säilitatakse kohalike kogukondade huvide mitmekesisus ja mis kajastab tavaõigust jne;

19.  peab murettekitavaks, et traditsiooniliste teadmiste valdajate probleemide hulka kuuluvad järelevalve ja täitemeetmed, st teadmine, et rikkumisi on toime pandud, ning õigeaegne õiguskaitsevahendite kasutuselevõtt; peab sellega seoses kahetsusväärseks asjaolu, et ükski Nagoya protokolli järelevalvemeede ei hõlma geneetiliste ressurssidega seotud traditsioonilisi teadmisi, arvestades, et puudub kohustus avalikustada kasutatud traditsioonilisi teadmisi puudutavaid põhiandmeid, kuna rahvusvaheliselt tunnustatud vastavussertifikaat ei hõlma geneetiliste ressurssidega seotud traditsioonilisi teadmisi, see piirab aga niisuguste traditsiooniliste teadmistega seotud biopiraatluse vastase jälitustegevuse võimalusi; on arvamusel, et EL peaks Nagoya protokolli rakendamisel tagama traditsioonilistele teadmistele vähemalt samatasemelise kaitse kui geneetilistele ressurssidele;

20.  rõhutab, et geneetiliste ressursside ja nendega seotud traditsiooniliste teadmiste kaitse normid peavad vastama põlisrahvaste õiguste edendamiseks ja järgimiseks võetud rahvusvahelistele kohustustele, mis on sätestatud ÜRO 2007. aasta põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1989. aasta konventsioonis põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta (nr 169);

21.  tunnistab intellektuaalomandi ja patendisüsteemi võimalikku rolli tehnoloogia uuendamise, siirde ja levitamise edendamisel, millest võib kasu olla kõigile geneetiliste ressursside ja nende derivaatidega seotud osapooltele ja tootjatele, omanikele ja nende kasutajatele, ning seotud traditsiooniliste teadmiste edendamisel viisil, mis viib heaolu ja arenguni, ning rõhutab vajadust ennetada intellektuaalomandiõiguse ja patendisüsteemi kahjulikku mõju sellele, kuidas põlisrahvad ja kohalikud kogukonnad rakendavad oma traditsioonilisi teadmisi, seadusi, tavasid ja teadmiste süsteemi ning nende võimele kasutada, arendada, luua ja kaitsta geneetiliste ressurssidega seotud teadmisi; juhib tähelepanu sellele, et teatavatel asjaoludel võivad põlisrahvad ja kohalikud kogukonnad näha poolte vahelistes lepingutes teostatavamat lahendust saadud tulu jagamiseks ja oma huvide kaitsmiseks nii, et samal ajal säilitatakse keskkonda ja ennetatakse sotsiaalset ja majanduslikku kahju, nt kaitseklauslite abil;

III.  Biopiraatluse käsitlemine – edasised sammud

22.  juhib tähelepanu asjaolule, et biopiraatlus võib tuleneda siseriiklike eeskirjade ja jõustamismehhanismide puudumisest arenguriikides ning vastavuskontrolli mehhanismi puudumisest arenenud riikides, kuna vaja oleks tagada, et geneetilisi ressursse omandatakse eelnevalt teatatud nõusoleku ja vastastikku kokkulepitud tingimuste kohaselt ning kooskõlas pakkujariikide õigusaktidega, mis käsitlevad juurdepääsu ja tulu jaotamist; tunnustab sellega seoses komisjoni esitatud määruse-eelnõu, millega tahetakse rakendada Nagoya protokolli geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja tulu jaotamise kohta; rõhutab veel, et oluline on tagada toimivad vaidluste lahendamise mehhanismid ja õiguskaitse kättesaadavus;

23.  tuletab meelde, et protokolli tulemuslik rakendamine sõltub nii arenguriikides kui ka arenenud riikides võetavatest meetmetest; märgib, et juurdepääsu ja tulu jaotamist käsitlevate õigusaktide väljatöötamine arenguriikides on eeltingimus, et kasutajariigid saaksid täita oma kohustust – järgida eelnevalt teatatud nõusoleku nõudeid; juhib aga tähelepanu sellele, et see nõue seab nende ette tõsise ülesande, kuna õiguslikku ja institutsioonilist suutlikkust tuleb tunduvalt suurendada;

24.  rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärgid saavutatakse üksnes siis, kui on tagatud tulu õiglane ja võrdne jaotamine; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid nõuaksid Nagoya protokolli kiiret ratifitseerimist, et võidelda biopiraatluse vastu ning edendada õiglust ja võrdsust geneetiliste ressursside vahetamises; rõhutab ELi arengukoostöö tähtsust, pidades silmas arenguriikidele antavat abi õigusliku ja institutsioonilise suutlikkuse suurendamiseks, mis on vajalik juurdepääsu ja tulu jaotamise küsimuste lahendamiseks; on veendunud, et arenguriike on vaja abistada traditsioonilisi teadmisi käsitlevate andmebaaside loomisel ja patenditaotlemise süsteemide mõistmisel;

25.  kordab, et arvestades oma 10. mai 2012. aasta resolutsiooni olemuselt bioloogiliste meetodite patenteerimise kohta(3), võib ülemääraselt laialdane patendikaitse aretamise valdkonnas takistada innovatsiooni ja progressi ning kahjustada väikese ja keskmise suurusega aretajaid, tõkestades juurdepääsu geneetilistele ressurssidele;

Geneetiliste ressursside ja traditsiooniliste teadmistega seotud andmebaaside ja avalikustamise nõuete parandamine

26.  juhib tähelepanu arenguriikide ettepanekule võtta vastu siduvad eeskirjad, millega nõutakse patendi taotlejatelt a) leiutistes kasutatud geneetiliste ressursside ja nendega seotud traditsiooniliste teadmiste allika ja päritolu avalikustamist, b) tõendite esitamist pakkujariigis pädevatelt asutustelt saadud eelnevalt teatatud nõusoleku (PIC) kohta ja c) tõendite esitamist tulu õiglase ja võrdse jaotamise kohta, mis peab olema kinnitatud rahvusvahelise päritolusertifikaadiga;

27.  peab kahetsusväärseks selge biopiraatlust ja omastamist käsitleva statistika puudumist ning nõuab, et EL korraldaks rohkem uuringuid ja avaldaks lisateavet kõnealuse olukorra parandamiseks; rõhutab ka, et vaja on usaldusväärsemaid andmeid juurdepääsu ja tulu jaotamist käsitlevate lepingute arvu ja sisu kohta; on seisukohal, et neid andmeid saaks koguda, kui loodaks bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohane teabevahetuskeskuse mehhanism;

28.  on veendunud, et siduv instrument on kindlaim viis selle tagamiseks, et bioloogilise mitmekesisusega seotud meetmed lisataks kasutajariikide rakendatavasse intellektuaalomandi õiguste süsteemi; nõuab tungivalt meetmete võtmist selleks, et seada patentide andmine sõltuvusse niisuguse kohustusliku nõude täitmisest, millega nähakse ette mis tahes geneetilise ressursi / traditsioonilise teadmise päritolu avalikustamine patenditaotlustes; rõhutab, et niisugune avalikustamine peaks sisaldama tõendit selle kohta, et kõnealune geneetiline ressurss / traditsiooniline teadmine on omandatud kohaldatavate eeskirjade (st eelnevalt teatatud nõusoleku ja vastastikku kokkulepitud tingimuste) kohaselt;

29.  rõhutab, et rahvusvaheline instrument, mis sisaldab geneetiliste ressursside kaitsega seotud nõudeid avalikustamise ja andmebaaside kohta, ei asenda hästi toimivat juurdepääsu ja tulu õiglase jaotamise mehhanismi riigi tasandil;

30.  on seisukohal, et geneetilisi ressursse või nendega seotud traditsioonilisi teadmisi kasutavate ettevõtete otseteavitamine kasutajate kaudu, vastavustunnistuste kasutamine ning riigi jurisdiktsiooni all ja väljaspool seda vaidluste lahendamise võimaluste uurimine võib samuti tõhusalt kaasa aidata võimalike biopiraatluse juhtumite tõkestamisele;

31.  on arvamusel, et selge ja sidus intellektuaalomandi õiguste süsteem aitaks kaasa teadmiste loomisele ja levitamisele arengumaades, mis tuleks kasuks kohalikule ettevõtlusele, teadusuuringutele, haridusele ja vaesuse leevendamisele;

Ühtse üleilmse haldamise süsteemi poole püüdlemine

32.  nõuab kindlalt, et WTO intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping peaks olema kooskõlas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni Nagoya protokolliga, ning peab seetõttu väga oluliseks kehtestada kohustuslikud nõuded geneetiliste ressursside päritolu avalikustamise kohta patendimenetlustes, mis võimaldaks kontrollida, kas need on omandatud seaduslikult, eelnevalt teatatud nõusoleku ja vastastikku kokkulepitud tingimuste kohaselt;

33.  rõhutab, et niisugused nõuded oleks võimalik kehtestada WTO intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu muutmise abil või Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni raames, seoses praegu jätkuvate aruteludega geneetiliste ressursside, traditsiooniliste teadmiste ja traditsiooniliste kultuuriliste väljendusvormide kaitset käsitleva uue rahvusvahelise õigusliku instrumendi (või õiguslike instrumentide) üle; kutsub ELi üles poliitikavaldkondade arengusidusust järgides toetama arenguriikide taotlust WTO intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu muutmiseks – sellesse uue artikli 29 a (geneetiliste ressursside ja/või nendega seotud traditsiooniliste teadmiste päritolu avalikustamise kohta) lisamiseks vastavalt Nagoya protokollile; kiidab esimese sammuna heaks asjaolu, et ELi määruse eelnõus geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja tulu jaotamise kohta sisaldub kohustuslik nõue avalikustada kõikide geneetiliste ressursside ja nendega seotud traditsiooniliste teadmiste päritolu;

34.  palub Euroopa Komisjonil anda läbirääkijatele WIPO IGC ja TRIPsi ülevaates juhised võtta aluseks Nagoya protokoll ja keskenduda läbirääkimistel sellele, et viia kooskõlla CBD(4) ja selle Nagoya protokolli, WIPO, TRIPsi, ITPGRFA(5) ja UPOVi(6), samuti UNCLOSi(7) õigusraamistikud seoses mere geneetiliste ressurssidega; märgib, et üleminekuperioodil ei kohaldata TRIPS-lepingut vähim arenenud riikide suhtes(8); rõhutab, et sellist lähenemist tuleb jätkata kõikide muudatuste puhul, mis võivad tuleneda bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja Nagoya protokolli protsessist;

35.  tunneb heameelt alternatiivset lahendust pakkuvate algatuste üle rangelt kaubandusel põhinevate algatuste asemel, näiteks GBIF (Global Biodiversity Information Facility), mis edendab eri valitsuste, organisatsioonide ja muude rahvusvaheliste sidusrühmade vahelise ülemaailmse koostöö kaudu tasuta ja avatud juurdepääsu bioloogilist mitmekesisust käsitlevatele andmetele;

36.  võtab teadmiseks Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) intellektuaalomandit ja geneetilisi ressursse käsitleva valitsustevahelise komitee töö ja innustab samasuguseid meetmete võtmist ja ühtsete määratluste kasutamist ELi tasandil;

o
o   o

37.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 213, 30.7.1998, lk 13.
(2) ELT C 371 E, 20.12.2011, lk 14.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0202.
(4) Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon.
(5) Toiduks ja põllumajanduses kasutatavate taimede geneetiliste ressursside rahvusvaheline leping.
(6) Rahvusvaheline Uute Taimesortide Kaitse Liit.
(7) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon.
(8) TRIPS-lepingu artikkel 66 lõige 1; TRIPS-lepingut käsitlev nõukogu 29. novembri 2005. aasta otsus.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika