Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone araabia kevade riikide ja Vahemere Liidu kohta, eelkõige oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses(1) ja oma 10. mai 2012. aasta resolutsiooni kaubanduse kohta muutuse nimel: ELi kaubandus- ja investeerimisstrateegia Vahemere lõunapiirkonna riikides pärast araabia maade kevadisi revolutsioone(2),

–  võttes arvesse Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee poliitiliste küsimuste, julgeoleku ja inimõiguste komisjoni 12. aprilli 2013. aasta soovitusi,

–  võttes arvesse nõukogu 26. novembri 2012. aasta uut määrust, mis käsitleb uue õigusraamistiku vastuvõtmist varade tagastamise hõlbustamiseks Egiptuses ja Tuneesias,

–  võttes arvesse ELi-Tuneesia ja ELi-Egiptuse rakkerühmade kaasesimeeste vastavaid 28.–29. septembri 2011. aasta ja 14. novembri 2012. aasta järeldusi ning eelkõige nende niisuguseid osasid, milles käsitletakse varade tagastamist,

–  võttes arvesse nõukogu 4. veebruari 2011. aasta määrust (EL) nr 101/2011, mis käsitleb teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid seoses olukorraga Tuneesias, ning nõukogu määrust (EL) nr 1100/2012, millega muudetakse seda määrust,

–  võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta määrust (EL) nr 270/2011 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Egiptuses ning nõukogu määrust (EL) nr 1099/2012, millega muudetakse seda määrust,

–  võttes arvesse nõukogu 28. veebruari 2011. aasta otsust 2011/137/ÜVJP piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas ning nõukogu otsuseid 2011/625/ÜVJP ja 2011/178/ÜVJP, millega kõnealust otsust muudetakse, nõukogu 2. märtsi 2011. aasta määrust (EL) nr 204/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas ning nõukogu määrust (EL) nr 965/2011, millega seda määrust muudetakse, ning nõukogu rakendusmäärusi (EL) nr 364/2013 ja (EL) nr 50/2013, millega rakendatakse määruse (EL) nr 204/2011 (piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas) artikli 16 lõiget 2,

–  võttes arvesse kehtivaid ELi õigusakte, mille eesmärk on parandada varade konfiskeerimist ja tagastamist nõukogu otsuste 2001/500/JSK, 2003/577/JSK, 2005/212/JSK, 2006/783/JSK ja 2007/845/JSK alusel, ning 12. märtsi 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus (COM(2012)0085),

–  võttes arvesse ÜRO 2005. aasta korruptsioonivastast konventsiooni (eelkõige selle artiklit 43 rahvusvahelise koostöö kohta ja V peatükki varade tagastamise kohta), mille osalised on ka Egiptus, Liibüa ja Tuneesia ning mille Euroopa Liit kiitis heaks nõukogu 25. septembri 2008. aasta otsusega 2008/801/EÜ,

–  võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 2000. aasta konventsiooni (Palermo konventsioon),

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 19. aprilli 2012. aasta resolutsiooni 19/38, milles käsitletakse ebaseaduslikku päritolu vara päritoluriikidesse tagasi toomata jätmise negatiivset mõju inimõiguste tagamisele ning rahvusvahelise koostöö parandamise tähtsust,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 17. septembri 2007. aasta algatust varastatud varade tagastamise kohta,

–  võttes arvesse varastatud vara tagastamise algatust (StAR), mis on Maailmapanga ja ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo ühisprogramm,

–  võttes arvesse üleminekuetapis olevate araabia riikidega 21. mail 2012. aastal sõlmitud G8 Deauville’i partnerluse varade tagastamise tegevuskava, milles osaleb ka EL,

–  võttes arvesse vara tagasivõtmist käsitlenud araabia maade foorumi 13. septembri 2012. aasta lõpparuannet,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et kui varade arestimine kuulub ELi pädevusse, siis varade tagastamine ja repatrieerimine kuulub liikmesriikide pädevusse ning seda tuleb teostada kooskõlas riiklike õigusnormidega; arvestades, et ELi institutsioonidel on ülimalt oluline roll kõnealuse protsessi edendamisel ja hõlbustamisel;

B.  arvestades, et varade tagastamine üleminekuetapis olevatele araabia kevade riikidele on moraalne ja õiguslik kohustus ning ülimalt poliitiline küsimus ELi suhetes oma lõunapoolsete naaberriikidega; arvestades, et see on ka oluline majanduslik küsimus asjaomaste lõunapoolsete naaberriikide jaoks, sest need varad võivad tagastamise ning läbipaistva ja tulemusliku kasutamise korral aidata kaasa kõnealuste riikide majanduse elavdamisele; arvestades, et varade tagastamine edastab tugeva sõnumi, mis on suunatud korruptsiooni ja rahapesuga seotud isikute karistamatuse vastu;

C.  arvestades, et loodud on laiaulatuslik kõnealust valdkonda hõlmav rahvusvaheline õigusraamistik, pidades eelkõige silmas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 2003. aasta korruptsioonivastast konventsiooni, millega määratakse konventsiooniosalistele selged kohustused; arvestades, et ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni artiklis 51 on sätestatud, et varade tagastamine „on üks konventsiooni aluspõhimõtteid ning konventsiooniosalised teevad selles üksteisega võimalikult ulatuslikku koostööd ja osutavad üksteisele igakülgset abi”;

D.  arvestades, et varade tagastamise kohtumenetlus on keeruline ja aeganõudev; arvestades, et taotlusi saavate riikide kohaldatavatest juriidilistest nõuetest ei tohi kõrvale hiilida ja õiguspärastelt kolmandatelt isikutelt ei tohi võtta nende seadusjärgseid õigusi selles protsessis; arvestades, et taotlusi esitavate riikide piisavate õigusalaste eksperditeadmiste puudumine ja piiratud institutsiooniline suutlikkus kujutavad endast lisatakistusi kõnealuse valdkonna edukate algatuste jaoks; arvestades, et taotlusi esitavate ja taotlusi saavate riikide vahel puudub tõhus koostöö;

E.  arvestades, et pärast araabia kevade revolutsioone Egiptuses ja Tuneesias arestis EL kohe endiste diktaatorite, nende pereliikmete ja mitme muu kõnealuste režiimidega seotud isiku varad; arvestades, et samasugune ELi otsus võeti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1970 (2011) kohaselt vastu Liibüa kohta;

F.  arvestades, et nõukogus 26. novembril 2012. aastal vastu võetud uus õigusraamistik võimaldab ELi liikmesriikidel anda ELi liikmesriikides tunnustatud kohtuotsuste alusel Egiptuse ja Tuneesia ametivõimudele välja arestitud varad ning hõlbustab teabevahetust ELi liikmesriikide ja asjaomaste ametivõimude vahel;

G.  arvestades, et nii ELi-Egiptuse kui ka ELi-Tuneesia rakkerühm on rõhutanud, kui tähtis on tagastada seadusevastaselt omandatud varad, mida siiani hoitakse arestituna mitmes kolmandas riigis; arvestades, et rakkerühmad leppisid kokku selles, et töötatakse välja teekaart, mille raames võiks iga riigi jaoks moodustada varade tagastamise töörühma, mille tegevust koordineerib Euroopa välisteenistus;

H.  arvestades, et G8 toetab 2011. aasta mais loodud Deauville’i partnerluse kaudu neid araabia maid, kus on alustatud üleminekut vabale, demokraatlikule ja sallivale ühiskonnale; arvestades, et 21. mail 2012. aastal avaldatud tegevuskavas mööndakse, et pärast araabia kevadet on varade tagastamine omandanud nii piirkonna kui ka rahvusvahelise kogukonna jaoks senisest suurema tähtsuse;

I.  arvestades, et Egiptus, Liibüa ja Tuneesia on teinud märkimisväärseid jõupingutusi endiste diktaatorite ja nende režiimide poolt seadusevastaselt omandatud varade kõnealustesse riikidesse repatrieerimise tagamiseks, sealhulgas on loodud pühendunud riiklikud uurimiskomisjonid, kelle ülesanne on selliste varade jälitamine, tuvastamine ja tagastamine, ning algatatud on kohtuasju ELi liikmesriikide kohtutes; arvestades, et mitmed keskse tähtsusega rahvusvahelised tegutsejad, kaasa arvatud EL, G8 liikmed ja Šveits, on nimetatud püüetele positiivselt reageerinud; arvestades, et seni on sellega seoses saavutatud siiski vähe konkreetseid tulemusi; arvestades, et see on suurendanud taotlusi esitavate riikide valitsuste ja kodanikuühiskonna frustratsiooni;

J.  arvestades, et varade tagastamise püüete juures on väga tähtis osa teabevahetusel, et levitada parimaid tavasid ja luua edulugude avalikustamise teel stiimuleid; arvestades, et sellega välditaks eksitavaid teateid tagastamisele kuuluvate varade suuruse kohta;

K.  arvestades, et varade tagastamine on teostatav kahepoolsete kohtumehhanismide ja mitmepoolse koostöö abil; arvestades, et varade tagastamise toiminguid tuleks alustada nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil;

L.  arvestades, et Liibüa ametivõimud tagastasid 2013. aasta aprillis Tuneesia ametivõimudele peaaegu 30 miljonit USA dollarit, mida hoiustati ebaseaduslikult Tuneesia endise valitseja pangakontodel;

1.  rõhutab, et üleminekuetapis olevatele araabia kevade riikidele endiste diktaatorite ja nende režiimide poolt seadusevastaselt omandatud varade tagastamine on lisaks selle majanduslikule tähtsusele ka moraalne ja õiguslik kohustus ning ülimalt poliitiline küsimus, sest see aitab kaasa õigluse ja vastutuse taastamisele demokraatia ja õigusriikluse vaimus ning ELi poliitilistele püüdlustele ja usaldusväärsusele ning seetõttu kujutab see endast keskse tähtsusega mõõdet liidu partnerluses oma lõunapoolsete naaberriikidega, eelkõige Egiptuse, Liibüa ja Tuneesiaga;

2.  tunnistab, et araabia kevade riikide jaoks on varastatud varade tagastamisel ka majanduslik ja sotsiaalne tähtsus, sest raha vajatakse majanduse stabiliseerimiseks ning töökohtade loomiseks ja majanduskasvu saavutamiseks neis riikides, mis praegu seisavad silmitsi tõsiste majandusraskustega;

3.  märgib, et Egiptuse, Liibüa ja Tuneesia ametivõimude märkimisväärsetest pingutustest ja kõikide osapoolte tugevast poliitilisest tahtest hoolimata on seadusevastaselt omandatud varade tagastamisega tegelejad saavutanud väga piiratud edu, mis tuleneb peamiselt eri riiklike õigussüsteemide asjaomaste normide ja menetluste mitmekesisusest ja keerukusest, õiguslikust jäikusest, teadmiste puudumisest asjaomastes araabia kevade riikides Euroopa ja muude jurisdiktsioonide õiguslike, finants- ja haldusmenetluste kohta ning neile kättesaadavate vahendite puudumisest;

4.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid teeksid täiendavaid märkimisväärseid jõupingutusi, et hõlbustada endiste režiimide poolt seadusevastaselt omandatud varade tagastamist araabia kevade riikide rahvastele mõistliku aja jooksul; ergutab kõikide liikmesriikide varade tagastamise riiklikke büroosid tegema tihedat koostööd ja arendama suhteid araabia kevade riikide asjaomaste ametiasutustega, et aidata neil keerukate kohtumenetlustega toime tulla; palub Euroopa välisteenistusel võtta endale aktiivne juhtroll, eelkõige liikmesriikide jõupingutuste kooskõlastamisel, suutlikkuse suurendamisel ja kõikide asjaomaste riikide vahelise koostöö innustamisel;

5.  rõhutab, et varade tagastamine on kõnealuste riikide demokraatiale ülemineku ja majanduse elavdamise liidupoolse toetamise oluline osa ning võib tugevdada mõlema poole vastastikust usaldust ühiskonnaga valitseva partnerluse vaimus, mis on üks Euroopa läbivaadatud naabruspoliitika aluseid;

6.  väljendab sellega seoses heameelt Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Ühendkuningriigi, Jaapani, Šveitsi ja Ameerika Ühendriikide algatuse üle anda välja juhend, milles kirjeldatakse igakülgselt nende riikide õigussüsteeme seoses varade tagastamisega, et anda taotlusi esitavatele riikidele parem ülevaade sellest, mis on õiguslikult võimalik, milline teave on kättesaadav, millist tüüpi uurimisi võib läbi viia ja kuidas toimida, et saavutada vastastikuse õigusabi kaudu tulemuslik varade tagastamine; ergutab kõiki liikmesriike toimima samamoodi ja koostama ühise ELi põhimõtete kogumi;

7.  väljendab heameelt G8 algatatud Deauville’i partnerluse varade tagastamise tegevuskava üle, milles määratakse kindlaks konkreetsed meetmed koostöö edendamiseks, eri juhtumite puhul abi osutamiseks, suutlikkuse suurendamiseks ja tehnilise abi osutamiseks ning tehakse ettepanek moodustada koostööpõhise piirkondliku algatuse korras varade tagasivõtmist käsitlev araabia maade foorum, mille raames arutada edasisi jõupingutusi ja teha vastavat koostööd;

8.  väljendab heameelt nõukogus 26. novembril 2012. aastal vastu võetud uue õigusraamistiku üle, mis hõlbustab seadusevastaselt omandatud raha tagastamist Egiptusele ja Tuneesiale, volitades liikmesriike arestitud varasid tunnustatud kohtuotsuste alusel vabastama ning ergutades teabevahetust ühelt poolt liikmesriikide ning teiselt poolt Egiptuse ja Tuneesia asjaomaste ametiasutuste vahel; rõhutab siiski vajadust saavutada konkreetseid tulemusi ja kaasata Liibüa täielikult sellesse protsessi;

9.  väljendab heameelt ELi institutsioonide ja muude tähtsamate rahvusvaheliste osalejate vahel tehtava tiheda koostöö üle varade tagastamisel Egiptusele, Liibüale ja Tuneesiale, eelkõige Maailmapanga ning ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo varastatud vara tagastamise algatuse (StAR) üle; rõhutab, kui tähtis on kasutada täielikult ära olemasolevaid mehhanisme nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil ning võtta samal ajal vastu uusi vajalikke õigusakte ning kohandada selles valdkonnas juba kehtivaid õigusakte siseriiklikes õigussüsteemides;

10.  kutsub Vahemere Liidu parlamentaarset assambleed üles arutama varade tagastamise küsimust riikide parlamentidega, et veenda Vahemere mõlemal kaldal asuvate riikide parlamentide liikmeid toetama aktiivselt õiguslikke meetmeid, millega tagada asjaomaste politsei- ja kohtuvõimude tihedam koostöö;

11.  nõuab, et viivitamata loodaks ELi mehhanism, mis koosneb riiklike ja rahvusvaheliste uurijate, prokuröride, juristide ja muude ekspertide meeskonnast ning mille eesmärk on anda araabia kevade riikidele varade tagastamise protsessiga seoses õiguslikku ja tehnilist nõu ning abi; nõuab, et seda mehhanismi rahastataks nõuetekohaselt liidu välissuhete valdkonna asjakohase rahastamisvahendi abil; rõhutab, kui tähtis on keerulistes, tundlikes ja pikkades kohtumenetlustes kõnealuse ELi mehhanismi kestlikkus; kutsub ELi institutsioone üles tegema kõnealusest kogemusest omad järeldused ja tuginema sellele; märgib ühtlasi, et kõnealust mehhanismi on hilisemas etapis võimalik täiendavalt rahastada taotlusi esitavate riikidega sõlmitavate kaasrahastamislepingute alusel;

12.  nõuab tungivalt, et Araabia Liiga määraks kindlaks, võtaks vastu ja rakendaks kiiresti varade tagastamise koostöömehhanismid, ning kutsub Pärsia lahe riike üles tugevdama eelkõige omavahelist koostööd ja pakkuma araabia kevade riikidele varade tagastamise protsessis õiguslikku abi;

13.  tunnustab ja toetab täielikult kodanikuühiskonna organisatsioonide panust varade tagastamise protsessi nii taotusi esitavates kui ka taotlusi saavates riikides, eelkõige asjaomastele asutustele teabe andmise, põhiliste riiklike ja rahvusvaheliste osalejate vahelise koostöö ergutamise, varade tagastamise järelevalve ja selle tagamise kaudu, et tagastatud varasid kasutatakse taotlusi esitavates riikides läbipaistvalt ja tulemuslikult;

14.  kinnitab veel kord oma pühendumust araabia kevade riikide toetamisele nende üleminekul demokraatiale ning lubab toetada ja abistada araabia kevade riike tugeva ja püsiva demokraatia loomisel, kus järgitakse õigusriigi põhimõtet ning austatakse inimõigusi ja põhivabadusi, sealhulgas naiste õigusi ja sõnavabadust, ning kus valimised toimuvad kooskõlas rahvusvaheliste standarditega; rõhutab, et on ülimalt oluline, et EL näitaks oma konkreetset ja tõelist pühendumust kõnealusele protsessile;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Šveitsi parlamendile ja valitsusele, Ameerika Ühendriikide kongressile ja presidendile, Vahemere Liidu parlamentaarsele assambleele ning Egiptuse, Liibüa ja Tuneesia parlamentidele ja valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0095. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0201.