Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149, milles nõutakse moratooriumi kehtestamist surmanuhtluse kohaldamisele, ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/168, milles nõutakse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 62/149 rakendamist,

–  võttes arvesse Genfis 24.–26. veebruaril 2010 toimunud surmanuhtluse vastasel neljandal maailmakongressil vastu võetud lõppdeklaratsiooni, milles nõutakse surmanuhtluse kaotamist kogu maailmas,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 11. augusti 2010. aasta aruannet surmanuhtluse kohaldamisele kehtestatud moratooriumite kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse kaotamise kohta, eriti Euroopa Parlamendi 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni surmanuhtluse üldise moratooriumi algatuse kohta(1),

–  võttes arvesse India ülemkohtu ja kõrgema kohtu 14 endise kohtuniku 2012. aasta juulis esitatud taotlust presidendile, milles nad palusid muuta ära 13 vangi suhtes kehtivad surmamõistvad otsused, kuna ülemkohus oli need viimase üheksa aasta jooksul ekslikult jõusse jätnud,

–  võttes arvesse ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva ja surmanuhtluse vastase Euroopa päeva tähistamist iga aasta 10. oktoobril,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Mohammad Afzal Gurule mõisteti surmanuhtlus 2002. aastal, pärast süüdimõistmist 2001. aastal toimunud India parlamendi vastases rünnakus osalemises, ning ta hukati India ametivõimude poolt 9. veebruaril 2013;

B.  arvestades, et surmanuhtlus on ülimalt julm, ebainimlik ja alandav karistus, millega rikutakse inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigust elule;

C.  arvestades, et maailmas on surmanuhtluse de jure või de facto kaotanud 154 riiki, ning arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogus enne 20. mai 2011. aasta valimisi oma kandidatuuri esitades tõotas India edendada ja kaitsta inimõigusi kõrgeimal võimalikul tasemel;

D.  arvestades, et India katkestas hukkamiste suhtes kehtinud mitteametliku kaheksa-aastase moratooriumi 2012. aasta novembris, kui hukkas Ajmal Kasabi, kes oli süüdi mõistetud 2008. aasta Mumbai rünnakutes osalemise eest;

E.  arvestades, et riikide ja rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid on Afzal Guru üle kohtumõistmise õigluse tõsise kahtluse alla seadnud;

F.  arvestades, et surmanuhtluse täideviimise ootel on Indias praegu üle 1455 vangi;

G.  arvestades, et vaatamata India hallatavas Kashmiris ulatuslikult kehtestatud liikumiskeelule järgnesid Afzal Guru hukkamisele meeleavaldused;

1.  kinnitab veel kord oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele mis tahes asjaoludel ning kordab uuesti nõudmist kehtestada nendes riikides, kus surmanuhtlust ikka veel kohaldatakse, hukkamiste suhtes viivitamatult moratoorium;

2.  mõistab hukka India valitsuse poolt 9. veebruaril 2013 toime pandud Afzal Guru salajase hukkamise New Delhi Tihari vanglas, mis on vastuolus ülemaailmse suundumusega surmanuhtlus kaotada, ning peab kahetsusväärseks, et Afzal Guru naist ja teisi perekonnaliikmeid ei teavitatud tema eesseisvast hukkamisest ja matmisest;

3.  palub India valitsusel tagastada Afzal Guru surnukeha tema perekonnale;

4.  nõuab tungivalt, et India ametivõimud järgiksid kõikide kohtuprotsesside ja kohtumenetluste puhul kohtumenetluse riiklikke ja rahvusvahelisi kõrgeimaid standardeid ning tagaksid kõikidele vangidele ja kohtumõistmist ootavatele isikutele vajaliku õigusabi;

5.  väljendab kahetsust kolme noore Kashmiri elaniku hukkumise pärast Afzal Guru hukkamise järel toimunud meeleavalduste käigus; palub korrakaitsejõududel piirata jõu kasutamist rahumeelsete meeleavaldajate vastu; tunneb muret võimaliku negatiivse mõju pärast Kashmiri rahuprotsessile;

6.  kutsub India valitsust üles viivitamatult loobuma edasiste surmanuhtluse täideviimise otsuste kinnitamisest;

7.  kutsub India valitsust ja parlamenti üles võtma vastu seadusakte, millega kehtestatakse hukkamistele alaline moratoorium eesmärgiga lähemas tulevikus surmanuhtlus täielikult kaotada;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Rahvaste Ühenduse peasekretärile, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning India presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 775.