Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma resolutsioone komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) varasemate aastaaruannete kohta,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettustevastane võitlus – 2011. aasta aruanne” (COM(2012)0408) ja sellele lisatud dokumente (SWD(2012)0227 , SWD(2012)0228 , SWD(2012)0229 ja SWD(2012)0230)(1),

–  võttes arvesse OLAFi 2011. aasta aruannet(2),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2011 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(3),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele ning kontrollikojale komisjoni pettustevastase võitluse strateegia kohta (COM(2011)0376),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil (COM(2012)0363),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus programmi Herakles III kohta, millega edendatakse meetmeid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse valdkonnas (COM(2011)0914),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõiget 5,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju(4),

–  võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta(5),

–  võttes arvesse oma 10. mai 2012. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu finantshuvide kaitse kohta – pettustevastane võitlus – 2010. aasta aruanne(6),

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooniga võitlemisel(7), oma 18. mai 2010. aasta deklaratsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooniga võitlemisel(8) ja komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus” (COM(2011)0308),

–  võttes arvesse OLAFi 2012. aasta aruannet ja OLAFi järelevalvekomitee sama aasta aruannet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ning väliskomisjoni ja põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A7-0197/2013),

A.  arvestades, et EL ja liikmesriigid jagavad vastutust liidu finantshuvide kaitsmisel ja võitluses pettuste vastu, ning arvestades, et tihe koostöö komisjoni ja liikmesriikide vahel on äärmiselt oluline;

B.  arvestades, et liikmesriikidel lasub peamine vastutus umbes 80% liidu eelarve täitmise eest, samuti omavahendite kogumise eest, muu hulgas käibemaksu ja tollimaksude näol;

C.  arvestades, et komisjon käivitas hiljuti mitu olulist algatust pettustevastaste poliitikameetmete kohta;

Üldised märkused

1.  rõhutab, et liidu finantshuve kahjustavate pettuste ja muude ebaseaduslike tegevuste vastane võitlus on komisjoni ja liikmesriikide kohustus, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus;

2.  tuletab meelde, et sama tähtis on tagada nimetatud finantshuvide kaitse nii ELi vahendite kogumise tasandil kui ka kulude tasandil;

3.  tervitab komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettustevastane võitlus – 2011. aasta aruanne” (komisjoni aastaaruanne); peab samas kahetsusväärseks, et aruanne piirdub liikmesriikide poolt esitatud andmetega; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid kasutavad sama liiki kuritegude kohta erinevaid mõisteid, ning kõik liikmesriigid ei kogu sarnaseid ja detailseid statistilisi andmeid, järgides seejuures ühiseid kriteeriume, mis raskendab usaldusväärse ja võrreldava statistika kogumist ELi tasandil; peab seetõttu kahetsusväärseks, et ei ole võimalik hinnata eiramiste ja pettuste tegelikku üldmahtu igas liikmesriigis eraldi ega teha kindlaks ja karistada neid liikmesriike, kus on kõige rohkem eiramisjuhtumeid ja pettust, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud; nõuab seepärast tungivalt, et kõigis liikmesriikides sätestataks eiramiste ja pettuste standardsed hindamiskriteeriumid ja need kombineeritaks asjakohaste karistustega rikkumises süüdi olevatele isikutele;

4.  rõhutab meelde, et pettus on tahtlik eeskirjade rikkumine, mis on kuritegu, ning et eiramisjuhtumi korral on tegemist eeskirjade mittejärgimisega, ning avaldab kahetsust, et komisjoni aruandes ei käsitleta pettust põhjalikult ja puudutatakse valdavalt eiramisi; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 325 on seotud pettuse, mitte eiramisjuhtumitega, ning nõuab, et tuleb teha vahet pettuse ja vigade või eiramise vahel;

5.  märgib, et komisjoni aastaaruande kohaselt teatati 2011. aastal pettustena 1 230 eiramisjuhtumit ja nende hinnanguline finantsmõju vähenes 2010. aastaga võrreldes 37%, ulatudes 404 miljoni euroni; tunnistab, et ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajandus jäävad kaheks peamiseks valdkonnaks, kus on kõrgeim pettuste esinemise tase, mille hinnanguline finantsmõju on vastavalt 204 miljonit ja 77 miljonit eurot; peab aga küsitavaks, kas see vastab pettuste osas tegelikule olukorrale või on pigem märk, et liikmesriikide järelevalve- ja kontrollisüsteemid on puudulikud;

6.  kutsub komisjoni üles liikmesriikide järelevalve- ja kontrollisüsteemide tõhusust hoolikalt jälgima ja tagama, et teave eiramisjuhtumite taseme kohta liikmesriikides vastaks tegelikule olukorrale;

7.  rõhutab, et olukord, kus liikmesriigid ei edasta õigeaegselt andmeid või esitavad ebatäpseid andmeid, on kestnud juba aastaid; rõhutab, et on võimatu võrrelda ja objektiivselt hinnata pettuste ulatust Euroopa Liidu liikmesriikides; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Parlament, komisjon ja OLAF ei saa nõuetekohaselt täita oma ülesandeid seoses olukorra hindamise ning ettepanekute esitamisega, ja kordab, et sellist olukorda ei saa lubada; kutsub komisjoni üles võtma endale täieliku vastutuse ELi eelarvest alusetult väljamakstud vahendite sissenõudmise eest; soovitab komisjonil kehtestada kõikides liikmesriikides ühtsed aruandluse põhimõtted ja tagada võrreldavate, usaldusväärsete ja asjakohaste andmete kogumine;

8.  rõhutab, et Euroopa Liit peab suurendama oma jõupingutusi, et tugevdada e-valitsuse põhimõtteid, mis looks tingimused suuremaks läbipaistvuseks riigi rahanduses; juhib tähelepanu asjaolule, et erinevalt sularahatehingutest registreeritakse elektroonilised tehingud ja seetõttu on raskem pettusi toime panna ja lihtsam kahtlustatava pettuse juhtumeid avastada; kutsub liikmesriike üles langetama muude kohustuslike maksete kui sularahamaksete künniseid;

9.  kutsub komisjoni üles uurima lähemalt seost liikmesriikide esitatud pettuste teemaliste aruannete ja asjaolu vahel, et puudub ühtne kriminaalõigus, milles sätestataks liidu finantshuvide kaitse valdkonnas ühine määratlus pettuste ja kuritegeliku käitumise kohta; juhib tähelepanu sellele, et kriminaalõiguse süsteemid liikmesriikides on ühtlustatud vaid piiratud määral;

10.  rõhutab, et on avaldatud 233 uurimisaruannet ELi rahaliste vahendite väärkasutusega seotud pettuste kohta 5 aasta jooksul 27 liikmesriigis, kusjuures liikmesriikidest esitasid kõige aktiivsemalt aruandeid Ühendkuningriigi, Slovakkia, Saksamaa, Bulgaaria, Hispaania, Rumeenia ja Eesti(9); on arvamusel, et uurival ajakirjandusel on olnud oluline roll liidu finantshuve kahjustavate pettuste paljastamisel ja see on väärtuslik infoallikas, millega OLAF ning liikmesriikide õiguskaitseorganid ja muud asjaomased asutused peavad arvestama;

11.  tuletab meelde, et oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsioonis „Ühenduse finantshuvide kaitse – pettusevastane võitlus – 2009. aasta aruanne”(10) nõudis Euroopa Parlament kohustuslike riiklike haldusdeklaratsioonide kasutuselevõttu, mida nõuetekohaselt auditeerib riigikontroll ja mille kinnitab Euroopa Kontrollikoda; avaldab kahetsust, et selles suunas ei ole tehtud edasisi samme;

12.  peab ülioluliseks, et pettusejuhtumitele tehtaks Euroopa tasandil nõuetekohast järelkontrolli; on hämmingus, et OLAFi peadirektor on 2012. ja 2013. aasta juurdlusprioriteetides kehtestanud tõenäolise finantsmõju sektoripõhised künnised nii, et juhtumit, kus tõenäoline finantsmõju jääb allapoole künnist, käsitletakse kui vähetähtsat ja juurdlust sellises asjas tõenäoliselt ei algatata; märgib, et künnised on tollisektori puhul 1 000 000 eurot, SAPARDi fondide puhul 100 000 eurot, põllumajandusfondide puhul 250 000 eurot, struktuurifondide puhul 500 000 eurot, Euroopa Regionaalarengu Fondi puhul 1 000 000 eurot, tsentraliseeritud kulude ja välisabi puhul 50 000 eurot ning ELi personali valdkonna puhul 10 000 eurot; on seisukohal, et see on lubamatu; nõuab tungivalt, et peadirektor muudaks viivitamatult praegust korda ja loobuks lähenemisviisist, kus tööde prioriteetsuse otsustamiseks kasutatakse künniseid;

13.  nõuab, et Euroopa Liidu finantshuvidele mõju avaldanud korruptsioonijuhtumid tuleb seoses Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõike 5 kohaldamisega lugeda pettuseks ja lisada need komisjoni aastaaruandesse Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohta;

14.  märgib, et süüdimõistmiste määr liidu eelarve vastaste kuritegudega seotud kohtuasjades on liikmesriigiti väga erinev, jäädes vahemikku 14–80%; rõhutab, et liikmesriikide kriminaalõiguse süsteemide ühtlustamine on ikka veel piiratud, samas on vaja tugevdada õigusalast koostööd; nõuab laiaulatuslike Euroopa õigusaktide vastuvõtmist ning paremat koostööd ja omavahelist kooskõlastamist kõikide liikmesriikide vahel, et tagada petturitele ranged karistused ja hoida pettused ära;

15.  tunnistab, et summa, mis tuleb 2011. aastal avastatud eiramiste järgselt sisse nõuda, on jõudnud 321 miljoni euroni, millest 166 miljonit eurot on liikmesriigid juba sisse nõudnud; märgib sellega seoses, et 2011. aastal kasvas traditsiooniliste omavahenditega seotud tagastamismäär 52%-ni, võrreldes 2010. aastaga, kus see oli 46%;

16.  võtab arvesse OLAFi 2011. aasta aruannet ja ülevaadet edusammude kohta kohtumenetlustes aastatel 2006–2011 algatatud menetluste osas, mille kohaselt rohkem kui pool menetlustest ootab kohtuotsust(11); on seisukohal, et tuleks erilist tähelepanu pöörata pettusjuhtumitele tollivaldkonnas, mis kuulub suurima süsteemse korruptsiooni tasemega valdkondade hulka Euroopas;

17.  märgib murelikult, et komisjon ei kavatse jätkuva majanduskriisi tõttu suurendada oma uue kõikehõlmava ELi strateegia osana ELi poolset liikmesriikide õiguskaitseasutuste rahastamist ELi finantshuvide parema kaitse eesmärgil; on seisukohal, et kõnealune strateegia peaks olema sidus ja kõikehõlmav tegevuskava, mille eesmärk on vähendada salakaubandust, suurendada kogutavat tulu ning seeläbi tagada, et niisugune investeering tasub end tulevikus ära;

Tulud – omavahendid

18.  tuletab meelde, et käibe- ja tollimaksu nõuetekohane laekumine mõjutab otseselt nii liikmesriikide majandust kui ka ELi eelarvet ning tulude kogumise süsteemide täiustamine ja kõigi tehingute ametlik dokumenteerimine ja varimajandusest väljatoomine peaks olema kõigi liikmesriikide ülim prioriteet;

19.  toonitab sellega seoses, et maksudest kõrvalehoidumine ja maksustamise vältimine on suur oht ELi rahandusele; rõhutab, et ELis jääb igal aastal maksupettuste ja maksustamise vältimise tõttu saamata hinnanguliselt 1 triljon eurot riigi raha ehk ligikaudu 2000 eurot iga Euroopa kodaniku kohta aastas; märgib, et praegu Euroopas saamata jäänud keskmine maksusumma on suurem kui liikmesriikide poolt tervishoiule kulutatu ja üle nelja korra suurem kui ELis haridusele kulutatav raha;

20.  rõhutab, et mehhanismi tõttu, mille raames tasakaalustatakse ELi eelarvet kogurahvatulu põhiste vahenditega, peavad iga tollimaksu- ja käibemaksupettustele kaotatud euro kinni maksma ELi kodanikud; peab vastuvõetamatuks seda, et tegelikkuses subsideerib pettusega tegelevaid majandustegevuses osalejaid ELi maksumaksja; rõhutab, et nii komisjoni kui ka liikmesriikide ülim prioriteet peaks olema võitlus maksudest kõrvalehoidumisega; kutsub liikmesriike üles muutma oma maksusüsteeme lihtsamaks ja läbipaistvamaks, sest maksupettuste toimepanemist hõlbustavad sageli keerulised ja läbipaistmatud maksusüsteemid;

21.  kutsub komisjoni üles tugevdama oma tegevuse kooskõlastatust liikmesriikidega, et koguda usaldusväärseid andmeid tolli- ja käibemaksulõhe kohta liikmesriikides ja teavitada neist korrapäraselt Euroopa Parlamenti;

22.  tervitab asjaolu, et 98% traditsioonilistest omavahenditest on tagasi saadud suuremate probleemideta, kuid märgib, et liikmesriikide tulemustes ülejäänud 2% vahendite sissenõudmisel on erinevusi(12);

Toll

23.  toonitab, et traditsiooniliste omavahendite hulgas on tollimaksude laekumine tähtis sissetulekuallikas liikmesriikide valitsustele, kes jätavad endale 25%, et katta maksukogumise kulud; kordab, et tõhus eiramisjuhtumite ja pettuste ennetamine selles valdkonnas kaitseb liidu finantshuve ning sellel on oluline mõju siseturule, kaotades maksudest kõrvalehoiduvate ettevõtjate ebaausad eelised võrreldes nendega, kes täidavad oma kohustusi; toonitab, et probleemi keskmes on deklareerimata või tollijärelevalvet mitte läbinud import;

24.  on sügavalt mures kontrollikoja järelduste pärast, mille kohaselt ilmnes riikide tollijärelevalves suuri puudusi(13);

25.  rõhutab, et tolliliit on ELi ainupädevuse valdkond ja seepärast on komisjoni kohustus kehtestada kõik vajalikud meetmed, et liikmesriikide tolliasutused tegutseksid ühtsetel alustel, ning jälgida nende rakendamist;

26.  teeb ettepaneku uurida võimalust luua pettustevastasele võitlusele spetsialiseerunud Euroopa tolliametnike rühm, kes töötaks kõrvuti riiklike tolliasutustega;

27.  tuletab meelde, et 70% ELi tolliprotseduuridest on lihtsustatud; on sügavalt mures kontrollikoja järelduste pärast eriaruandes nr 1/2010, milles tuvastati kõnealuses valdkonnas suured puudused, viidates puudulikele või puudulikult dokumenteeritud audititele, vähesele automatiseeritud andmetöötlustehnoloogia kasutamisele, ülemäärasele lihtsustamisele ja järelauditite halvale kvaliteedile;

28.  toonitab, et tolliliidu toimimiseks on hädavajalikud nüüdisaegsed IT-lahendused ja otsene juurdepääs andmetele; ei ole rahul olemasolevate lahendustega; peab eriti murettekitavaks 2012. aasta mais 2011. aasta kohta avaldatud Eurofisci(14) esimese tegevusaruande järeldust, et enamikus liikmesriikides puudub maksuametil otsene juurdepääs tolliandmetele ja seetõttu ei ole automaatne ristkontroll maksuandmetega võimalik;

29.  taunib asjaolu, et komisjon ja liikmesriigid ei ole suutnud tagada ajakohastatud tolliseadustiku õigeaegset rakendamist; rõhutab, et uue tolliseadustiku rakendamise viibimise tõttu on jäänud saamata hinnanguliselt 2,5 miljardit eurot, mis vastanuks täieliku protseduuri raames nõuete täitmisega seotud tegevuskulude aastasele kokkuhoiule, ning laienenud rahvusvahelisel kaubandusturul kuni 50 miljardit eurot(15); palub komisjonil hinnata ajakohastatud tolliseadustiku täieliku kohaldamise edasilükkamise kulusid ja arvutada välja selle tagajärjed eelarvele;

30.  rõhutab vajadust veelgi intensiivistada võitlust tollipettustega ja väljendab heameelt pettustevastase transiiditeabesüsteemi loomise üle – tegemist on keskse andmebaasiga, mis on kavandatud selleks, et hoida kõiki asjaomaseid ametiasutusi kursis transiitkauba liikumisega ELis;

31.  soovitab, arvestades Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning mõnede ELi mittekuuluvate riikide poolt 2011. aastal teostatud ühiste tollioperatsioonide edu, selliste operatsioonide regulaarset läbiviimist, et võidelda riskikaupade salakaubaveoga ja pettustega teatavates riskipiirkondades; juhib tähelepanu asjaolule, et 2011. aastal teostatud ühiste tollioperatsioonide tulemusena konfiskeeriti 1,2 miljonit sigaretti ja avastati üle 1,7 miljoni euro ulatuses maksu- ja tollipettusi;

Käibemaks

32.  tuletab meelde, et tolliprotseduuride nõuetekohane toimimine mõjutab otseselt käibemaksu arvutamist; taunib kontrollikoja tuvastatud puudusi selles valdkonnas; väljendab suurt muret eriti kontrollikoja eriaruande nr 13/2011 järelduste pärast, et juba üksnes tolliprotseduuri 42(16) rakendamine tõi endaga kaasa 2009. aastal hinnanguliselt ligikaudu 2,2 miljardi euro(17) suuruse ekstrapoleeritud kahju seitsmes liikmesriigis, mida kontrollikoda auditeeris; see moodustab 29% käibemaksust, mis on teoreetiliselt kohaldatav nendes liikmesriikides 2009. aastal tolliprotseduuri 42 alusel imporditud kauba maksustatava koguse suhtes;

33.  on sügavalt mures selle pärast, et käibemaksupettus on laialt levinud; osutab asjaolule, et alates käibemaksu kogumise mudeli kasutuselevõtust ei ole mudelit muudetud; rõhutab, et see mudel on aegunud, arvestades mitmeid tehnoloogias ja majanduskeskkonnas toimunud muutusi; toonitab, et otsese maksustamise valdkonna algatuste jaoks on vaja nõukogu ühehäälset otsust; taunib asjaolu, et praegu on nõukogus blokeeritud kaks tähtsat käibemaksupettuse vastast algatust: ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) seoses käibemaksupettuste vastase kiirreageerimismehhanismiga (COM(2012)0428) ja ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses tagasipööratud maksustamismehhanismi mittekohustusliku ja ajutise kohaldamisega teatavate pettuse ohvriks langeda võivate kaupade ja teenuste tarnete suhtes (COM(2009)0511)(18);

34.  juhib tähelepanu vajadusele luua reaalajas side äritehingute ja maksuameti vahel, et võidelda maksudest kõrvalehoidumisega;

35.  on veendunud, et dokumenteerimata tehingute kõrvaldamine aitaks vähendada laekumata käibemaksu summat;

Sigarettide salakaubavedu

36.  möönab, et kõrgelt maksustatavate kaupade salakaubavedu tekitab ELi ja selle liikmesriikide eelarves olulist kahju ning sigarettide salakaubaveo tõttu kaotatakse tollituludes hinnanguliselt otseselt enam kui 10 miljardit eurot aastas;

37.  rõhutab, et sigarettide salakaubavedu on oluline rahastamisallikas rahvusvahelise struktuuriga kuritegelikele organisatsioonidele, ja toonitab seetõttu, kui tähtis on tugevdada ELi idapiiril sigarettide ja alkoholi salakaubaveo vastu võitlemise komisjoni tegevuskava välismõõdet, millega tagatakse naaberriikide jõustamissuutlikkuse suurendamine, tehnilise abi ja koolituse pakkumine, teadlikkuse tõstmine, operatsioonilise koostöö, nt ühiste tollioperatsioonide tugevdamine, luureandmete jagamine ja rahvusvahelise koostöö edendamine; rõhutab eelkõige liikmesriikide, Venemaa ja idapartnerluse riikide (Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Gruusia, Moldova ja Ukraina) vahelise koostöö tähtsust selles tegevuskavas kavandatud sihtmeetmete rakendamisel;

38.  möönab, et idapiir on antud valdkonnas eriti haavatav geograafiline piirkond; peab tervitatavaks, et komisjon avaldas tegevuskava, et võidelda sigarettide ja alkoholi salakaubaveo vastu ELi idapiiril;

39.  väljendab heameelt OLAFi tegevuse üle nimetatud tegevuskava rakendamisel; on eriti rahul „Operation Barrel” eduga, mille nimel tegid koostööd 24 liikmesriiki, Norra, Šveits, Horvaatia ja Türgi, mida toetasid aktiivselt maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat, Europol, Frontex ja Maailma Tolliorganisatsioon ning mille tulemusena konfiskeeriti 1,2 miljonit sigaretti;

40.  väljendab heameelt selle üle, et Maailma Terviseorganisatsiooni tubakatoodete tarbimise piiramist käsitleva raamkonventsiooni osaliste konverentsi viiendal istungil 12. novembril 2012 võeti vastu protokoll tubakatoodetega ebaseadusliku kauplemise tõkestamise kohta;

Kulud

41.  tuletab meelde, et 94% ELi eelarvest investeeritakse liikmesriikidesse ja praegusel majanduslikult raskel ajal on äärmiselt tähtis, et raha kulutataks hästi; on seepärast arvamusel, et ELi eelarvega seotud pettuste vastast võitlust saamata jäänud vahendite sissenõudmiseks tuleb käsitleda prioriteedina kõigis rahastamisprogrammides, et oleks kindel, et ELi eelarve kulutatakse liidu peamistele eesmärkidele, nagu töökohtade ja majanduskasvu loomine;

42.  taunib asjaolu, et enamik eiramisjuhtumeid ELi kulutustes leiavad aset riiklikul tasandil;

43.  rõhutab, et suurem läbipaistvus, mis võimaldab korralikku järelevalvet, on pettuse avastamise juures keskse tähtsusega; tuletab meelde, et eelmistel aastatel innustas parlament komisjoni astuma samme, et tagada ELi vahendite saajate üldine läbipaistvus; kahetseb, et seda meedet ei ole veel rakendatud; kordab seetõttu oma palvet, et komisjon kavandaks meetmed õiguslike menetluste läbipaistvuse suurendamiseks ning süsteemi, mis võimaldaks loetleda samal veebilehel kõik ELi vahenditest toetuse saajad, sõltumata vahendite haldajast ning tuginedes selle teabe standardliikidele, mis tuleb igal liikmesriigil esitada vähemalt ühes liidu töökeeles; kutsub liikmesriike üles tegema komisjoniga koostööd ja esitama komisjonile igakülgse ja usaldusväärse teabe liikmesriikide hallatavate ELi rahalistest vahendite saajate kohta; kutsub komisjoni üles hindama koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise süsteemi ja esitama parlamendile esmajärjekorras aruande;

Põllumajandus

44.  tervitab asjaolu, et Madalmaad, Poola ja Soome on parandanud aruandluse järjepidevust ning et 27 ELi liikmesriigi üldine nõuetele vastavuse määr on ligikaudu 93%, mis on suurem 2010. aasta 90% suurusest määrast;

45.  rõhutab siiski, et kuna teada on antud vähemalt 20 miljonist ELi avalikus sektoris esinenud pisikorruptsiooni juhtumist, on selge, et selle mõju levib ka liikmesriikide riigiasutustes (ja vastavate poliitikute hulgas), kes vastutavad ELi toetuste ja muude finantshuvide haldamise eest(19); juhib tähelepanu sellele, et pettustena teatatud eeskirjade eiramise juhtumite arv põllumajanduses 2011. aastal oli kokku 139, mis ei kajasta tegelikku olukorda; juhib tähelepanu asjaolule, et komisjon pöördus liikmesriikide poole ja väljendas muret seoses pettusejuhtumite aruandes esitatud andmetega, mis ei pruugi olla täiesti usaldusväärsed, millega mõnede riikide väiksele pettusejuhtumistest teatamise arvule viidates nõustub ka komisjon ise; nõuab suuremat koostööd ja parimate tavade vahetamist liikmesriikides pettustele reageerimise ja pettusejuhtumitest komisjonile teavitamise korra osas;

46.  peab endiselt murettekitavaks Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania ja Ühendkuningriigi teatatud pettusekahtluste kahtlaselt madalat määra, eriti kui võtta arvesse nende riikide suurust ja saadud finantstoetuste summat; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei andnud oma aastaaruandes lõplikku vastust küsimusele, kas Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania ja Ühendkuningriigi teatatud pettusekahtluste madal määr tuleneb aruandluse nõuete eiramisest või neis liikmesriikides pettuste avastamiseks ette nähtud kontrollisüsteemide suutmatusest; kutsub nimetatud liikmesriike üles esitama nii kiiresti kui võimalik üksikasjaliku ja põhjaliku selgituse nende madala pettusekahtluse määra kohta;

47.  märgib, et mõnede riikide väike pettusejuhtumistest teatamise arv võib olla märk sellest, et ühes riigis pettusena käsitatavat tegevust ei pruugita mõnes teises riigis ebaseaduslikuna käsitada, ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon teeks sellised olukorrad kindlaks ja selgitaks neid, ühtlustades pettuse määratlemise kriteeriumid ja edastades need kõikidele liikmesriikidele;

48.  kutsub komisjoni üles kontrollima pettusejuhtumitest teavitamise süsteemi ja ühtlustama liikmesriikides kohaldatavat pettustevastase võitluse ja pettusejuhtumitest komisjonile teavitamise korda; on seisukohal, et eesmärk on muuta juurdlused tõhusamaks ning täpsustada ühtlasi juurdlustega seotud asjaomaste isikute menetlusõigusi;

49.  juhib tähelepanu asjaolule, et ühise põllumajanduspoliitika vahendite kuritarvitamist tulevikus ei saa vältida probleemile ainuüksi statistikapõhiselt lähenedes, vaid lisaks tuleb eelkõige tõsiste juhtumite puhul tegeleda ka petuskeemide analüüsimisega; on lisaks seisukohal, et liikmesriigid peaksid teatama komisjonile kõikidest avastatud eeskirjade eiramise juhtudest ning pettustena teatatud eeskirjade eiramise juhtumeid tuleb põhjalikult analüüsida;

50.  juhib tähelepanu sellele, et ajakohastatud horisontaalmääruse muudetud artikli 43 kohaselt tuleks komisjonile anda volitused vähendada liikmesriigi igakuiseid või vahemakseid või need peatada, kui liikmesriigi kontrollisüsteemi üks või enam põhikomponente on puudu või ei toimi, kuna avastatud puudused on tõsised või esinevad pidevalt, või eeskirjadevastaselt tehtud makseid ei nõuta sisse vajaliku hoolsusega, ja kui

51.  väljendab muret seoses sellega, et 2011. aasta lõpuks oli kogunenud 1,2 miljardit euro eest EAGFi makseid, mis olid alles toetusesaajatelt sisse nõudmata;

52.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks kõik selleks, et kehtestada tõhus sissenõudmiste süsteem, võttes arvesse käimasoleva reformi arengut, ning teavitaks ELi finantshuvide kaitset käsitlevas järgmise aasta aruandes Euroopa Parlamenti tehtud edusammudest;

53.  rõhutab, et pisirikkumise menetluse taaskehtestamisega tuleks edasi liikuda, ning et ajakohastatud horisontaalmääruse artikli 56 lõike 3 kohane sissenõudmismenetlus tuleb katkestada, kui juba tehtud ja tõenäolised kulutused on suuremad kui sissenõutav summa; kutsub komisjoni kohaliku tasandi haldustoimingute lihtsustamise huvides lugema see tingimus täidetuks, kui ühtse otsemaksete kava raames toetuse saajalt sisse nõutav summa ei ületa 300 eurot; juhib tähelepanu sellele, et halduskoormuse vähendamine väikeste ja väga väikeste summade sissenõudmisest loobumise abil võimaldab riiklikel ja piirkondlikel asutustel tõsisemaid eeskirjade rikkumisi tõhusamalt uurida ja nende suhtes asjakohaseid meetmeid võtta;

54.  juhib tähelepanu sellele, et komisjon tegi nõuetele vastavuse kontrolli menetluse raames korraldatud põllumajanduse auditite tulemusel 822 miljoni euro ulatuses finantskorrektsioone; juhib tähelepanu sellele, et finantskorrektsioonide kogusumma oli 1,068 miljardit eurot; märgib murelikult, et 2011. aastal langes tagastamismäär põllumajanduse ja maaelu arengu valdkonnas 77%-ni, võrreldes 85%-ga 2010. aastal;

55.  rõhutab, et tähelepanu tuleb pöörata hüvitamismenetluste optimeerimisele, sest need on endiselt pikavõitu;

Ühtekuuluvuspoliitika

56.  tunneb heameelt selle üle, et 2011. aastal oli komisjon lõpule viinud finantskorrektsioone kogusummas 624 miljoni euro ulatuses 673 miljonist eurost, ja et ühtekuuluvuspoliitika vallas kasvas tagastamise määr 93%-ni võrreldes 69%-ga 2010. aastal; rõhutab, et finantskorrektsioonide rakendamise kogumäär ulatub ainult 72%-ni, mis tähendab, et 2,5 miljardit eurot on veel tagasi saamata;

57.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lihtsustama vastavaid avalike hangete eeskirju ja struktuurifondide haldamise menetluskorda;

58.  märgib, et teatud suured liikmesriigid, näiteks Prantsusmaa, ei teatanud 2011. aastal ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas ühestki eeskirjade eiramisest kui pettusest; kutsub komisjoni üles uurima selle põhjusi ja tegema kindlaks, kas pettustest teatamata jätnud liikmesriikide järelevalve- ja kontrollisüsteemid on tõhusad;

59.  tunneb heameelt selle üle, et Prantsusmaa on suutnud viia lõpule eiramisjuhtumite haldamise süsteemi rakendamise;

Välissuhted, välisabi ja laienemine

60.  märgib murelikult, et eelarveaasta 2011 eelarve täitmise kohta koostatud kontrollikoja aastaaruande 7. peatükis (välissuhted, välisabi ja laienemine) juhtis kontrollikoda tähelepanu lõppmaksetega seotud vigadele, mida komisjoni kontrollid ei avastanud, ning tegi järelduse, et komisjoni korraldatud kontrollid ei ole lõpuni tulemuslikud; palub komisjonil järgida kontrollikoja soovitusi ja eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevat arvamust eesmärgiga parandada oma järelevalvemehhanisme, et tagada rahaliste vahendite tõhus ja asjakohane kasutamine;

61.  soovitab võtta ELi välistegevust ning eelkõige ELi missioone käsitlevaid kontrollikoja leide ja soovitusi arvesse nende seatud eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude läbivaatamisel või nende volituste laiendamise kaalumisel, et tagada eraldatud vahendite tulemuslik ja asjakohane kasutamine; märgib tähelepanekut teatavate puuduste kohta Euroopa välisteenistuse hanke- ja pakkumusmenetlustes ning palub Euroopa välisteenistusel need õigeaegselt kõrvaldada;

62.  väljendab heameelt ELi tasandi pettustevastase poliitika üle, mis hõlmab kõrgema tasandi koostööd kolmandate riikidega, nt pettustevastast transiiditeabesüsteemi (millele on juurdepääs Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni riikidel), vastastikust haldusabi ja seotud pettustevastaseid sätteid kokkulepetes kolmandate riikidega, samuti ühiseid tollioperatsioone, mis toimusid 2011. aastal, nagu „Fireblade” (Horvaatia, Ukraina ja Moldovaga) ning „Barrel” (Horvaatia, Türgi, Norra ja Šveitsiga); tunneb heameelt nende meetmete tulemuste ja finantsmõju üle;

63.  rõhutab (pidades silmas, et globaliseerunud maailmas pannakse pettusi üha rohkem toime üle riigipiiride), kui oluline on omada tugevat õigusraamistikku koos partnerriikide võetud selgete kohustustega, ning kiidab heaks pettustevastaste sätete lisamise uutesse või uuesti läbiräägitavatesse kahepoolsetesse kokkulepetesse, sealhulgas Afganistani, Kasahstani, Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusiaga sõlmitavate kokkulepete eelnõudesse ja Austraaliaga sõlmitud kokkuleppe täiendatud versiooni, ning kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles töötama välja standardklausli, millega need sätted lisataks kõikidesse kolmandate riikidega sõlmitavatesse uutesse või uuesti läbiräägitavatesse kahe-ja mitmepoolsetesse kokkulepetesse;

64.  võtab teadmiseks, et 2011. aasta aruandes uuritud ühinemiseelsete vahenditega seotud avastatud eeskirjade eiramiste hulk ja nende finantsmõju on vähenenud; tunneb heameelt asjaolu üle, et ühinemiseelse abi osana alusetult makstud ELi vahendite sissenõudmismäär on märkimisväärselt paranenud, kuid märgib, et see on siiski ainult 60%; tunnistab samal ajal, et toetusesaajate vahel esineb teatatud eiramisjuhtumite lõikes märkimisväärseid erinevusi, mis on peamiselt seotud eiramisjuhtumite haldamise süsteemi vastuvõtmise ja rakendamise staadiumiga; kutsub seetõttu komisjoni üles jätkama eiramisjuhtumite haldamise süsteemi rakendamise tähelepanelikku jälgimist kõigis rahastamisvahendist tulu saavates riikides; toetab komisjoni poolt Horvaatiale esitatud nõudmist, mis seisneb eelkõige eiramisjuhtumite haldamise süsteemi täielikus rakendamises, st nõudmist, mida ei ole antud koolitusest ja toetusest hoolimata veel täidetud, ning toetab oma nõudmist, mis on suunatud endisele Jugoslaavia Makedoonia vabariigile ja mis seisneb kõnealuse süsteemi rakendamises; märgib, et 2011. aastal teatatud juhtumite alusel on sisse nõutud 26 miljonit eurot;

65.  tervitab komisjoni eesmärki toetada Horvaatiat ja endist Jugoslaavia Makedoonia vabariiki nende jõupingutustes rakendada eiramisjuhtumite haldamise süsteemi;

Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF)

66.  kordab, et tuleb jätkata OLAFi sõltumatuse, tulemuslikkuse ja tõhususe tugevdamist, ning muu hulgas tugevdada ka OLAFi järelevalvekomitee sõltumatust ja tegevust; kutsub OLAFit ja järelevalvekomiteed üles võtma meetmeid, et parandada omavahelist tööalast suhet, mida Ühendkuningriigi lordide koja ELi komitee aruandes kirjeldatakse vaenulikuna, eriti põhjusel, et ei suudeta saavutada kokkulepet järelevalvekomitee täpsete tööülesannete üle; kutsub komisjoni üles otsima võimalusi, kuidas aidata konstruktiivselt kaasa OLAFi ja järelevalvekomitee vahelise suhtlemise ja koostöö parandamisele;

67.  tunneb heameelt selle üle, et on tehtud edusamme läbirääkimistel ettepaneku üle võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta ja tunnistatakse kehtetuks määrus (Euratom) nr 1074/1999 (COM(2011)0135); on seisukohal, et see määrus tuleks vastu võtta võimalikult kiiresti; on siiski veendunud, et arvestades viimaseid arenguid seoses OLAFiga ja viisi, kuidas OLAF oma uurimisi läbi viib, tuleks arvesse võtta järelevalvekomitee 2012. aasta tegevusaruande 3. lisas antud soovitusi; mõistab hukka asjaolu, et järelevalvekomiteele, mis on menetluslike tagatiste kohaldamist, põhiõiguste austamist ja OLAFi töötajate puhul uurimismenetlusi reguleerivate sise-eeskirjade järgimist jälgiv organ, ei võimaldatud mitme juhtumi korral pärast uurimise lõpetamist otsest juurdepääsu toimikutele, sh riiklikele õigusasutustele edastatud lõplikele uurimisaruannetele;

68.  märgib, et ülalnimetatud tulevane reform annab Euroopa Pettustevastasele Ametile muu hulgas võimaluse sõlmida halduskokkuleppeid kolmandate riikide pädevate ametiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, tugevdades sellega ameti suutlikkust võidelda pettustega ELi välispoliitikaga seotud valdkondades; tunneb heameelt pettustevastase võitluse strateegia üle (COM(2011)0376), muu hulgas seoses täpsustatud pettustevastase võitluse sätete lisamisega uue mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 rahastamisprogrammidesse; võtab siiski murelikult teadmiseks komisjoni järelduse, et ELi eelarve väärkasutamise takistamise meetmed liikmesriikides on ebapiisavad; väljendab heameelt komisjoni ettepanekute üle selle probleemiga tegeleda ja soovitab, et võimalikult ulatuslikult tuleks kaasata ka toetusesaajatest kolmandad riigid;

69.  võtab teadmiseks OLAFi järelevalvekomitee 2012. aasta tegevusaruandes tõstatatud probleemid, eriti mis puudutab 2012. aasta oktoobris riiklikele õigusasutustele edastatud juhtumit, mille tagajärjel astus tagasi Euroopa Komisjoni liige, nagu on märgitud eelnimetatud aruande punktis 29; on arvamusel, et neid probleeme peaksid põhjalikult uurima vastutavad õigusasutused; rõhutab konfidentsiaalsusnõude järgimise põhimõtet ning seda, kui oluline on käimasolevatesse kohtumenetlustesse poliitiliselt mitte sekkuda;

70.  on sügavalt mures OLAFi järelevalvekomitee aruandluse pärast; leiab, et ei ole vastuvõetav, et OLAF on teinud uurimistoiminguid, mis ulatuvad kaugemale praegu kehtiva määruse (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) artiklites 3 ​​ja 4 selgelt loetletud uurimistoimingutest ja jäävad väljapoole toimingutest, mis sisalduvad reformi tulevases tekstis; märgib, et eespool mainitud uurimistoimingute seas oli muu hulgas kolmanda isiku tarbeks uurimisaluse isikuga peetud telefonivestluse sisukokkuvõtte koostamine salvestatud vestluse juures viibinud kolmande isiku tarbeks, ning OLAFi jaoks teabe taotlemine riiklikelt haldusasutustelt, kes seda teavet otseselt ei vallanud, mida võib pidada seotuks õigusega eraelu ja teabevahetuse puutumatusele, ning OLAFi poolt selle teabe hilisem kasutamine, kogumine ja säilitamine;

71.  on sellise tegevuse tõttu šokeeritud, sest Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kohaselt võib selliste meetodite kasutamist lugeda võimude sekkumiseks eraelu ning kirjavahetuse ja/või teabevahetuse puutumatusse, mis peab olema kooskõlas seadusega (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 7, mis vastab Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 8);

72.  kordab, et ei saa leppida sellega, et OLAF või mõni muu komisjoni talitus rikub põhiõigusi; viitab sellega seoses OLAFi järelevalvekomitee seisukohale, mida viimane väljendas 2012. aasta tegevusaruande 3. lisas selle kohta, et võib-olla on OLAF rikkunud kehtiva määruse artiklites 3 ja 4 selgesõnaliselt nimetatud uurimistoiminguid, muu hulgas koostades kolmanda isiku tarbeks uurimisaluse isikuga peetud telefonivestluse sisukokkuvõtte salvestatud vestluse juures viibinud kolmanda isiku tarbeks; eeldab, et OLAF esitab rahuldava põhjenduse sellise uurimistoimingu õigusliku aluse kohta, nagu telefonivestluse salvestamine;

73.  tunneb heameelt järelevalvekomitee 2012. aasta tegevusaruande punktis 53 tehtud avalduse üle, mille kohaselt kuulutas Euroopa Kohus OLAFi otsuste tühistamiseks võetud meetmed vastuvõetamatuks, samal ajal kui ombudsman ei näinud selles mingit halduslikku omavoli; peale selle juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa andmekaitseinspektor leidis, et OLAF üldiselt järgib andmekaitse eeskirjasid, välja arvatud ühel juhul, kus Euroopa andmekaitseinspektori arvates rikkus OLAF õigust isikuandmete kaitsele, paljastades tarbetult rikkumisest teataja isiku selle asutusele;

74.  on sügavalt mures järelevalvekomitee tuvastatud asjaolu pärast, et OLAF ei ole kehtestanud eelnevat seaduslikkuse kontrolli muude kui juurdlusmenetluste osas töötajatele antud OLAFi suunistest (ISIP) konkreetselt loetletud uurimistoimingute suhtes; märgib, et see seab ohtu asjaomaste isikute põhiõigused ja menetluslikud tagatised;

75.  palub OLAFil teavitada Euroopa Parlamendi pädevat komisjoni õiguslikust alusest, millega talle antakse eelneva nõusoleku taotlemiseta luba osaleda eraisikute telefonikõnede salvestamises ja seda ette valmistada ning kasutada salvestiste sisu haldusjuurdluste läbiviimiseks; kordab oma üleskutset OLAFile esitada Euroopa Parlamendile – samasuguse palve edastas ka nõukogu – õiguslik analüüs selliste salvestiste õiguspärasuse kohta liikmesriikides;

76.  märgib, et oluliste menetlusnormide rikkumine ettevalmistavate juurdluste käigus võib OLAFi juurdluste põhjal vastu võetavate lõppotsuste seaduslikkuse küsimärgi alla seada; leiab, et sel asjaolul on tõsine riskipotentsiaal, kuna rikkumised võiksid kaasa tuua komisjoni juriidilise vastutuse; nõuab, et OLAF hakkaks kohe selle vajakajäämisega tegelema ning määraks nõuetekohase kvalifikatsiooniga kohtueksperdid, kes asjakohase ajavahemiku jooksul viiksid läbi eelkontrolli;

77.  peab vastuvõetamatuks OLAFi peadirektori otsest osalemist mõnedes juurdlusülesannetes, muu hulgas tunnistajate kuulamistes; märgib, et peadirektor satub sellega huvide konflikti, kuna vastavalt personalieeskirjade artiklile 90a ja ISIPi artiklile 23 lõikele 1 on peadirektor see ametiisik, kes võtab vastu kaebusi OLAFi juurdluste kohta ja otsustab, kas menetluslike tagatiste mis tahes eiramise osas võetakse asjakohaseid meetmeid; kutsub OLAFi peadirektorit üles tulevikus hoiduma otsesest osalemisest juurdlusülesannetes;

78.  on mures, et OLAF ei ole alati piisava põhjalikkusega hinnanud saabuvat informatsiooni piisavalt tõsise kahtluse seisukohast; on seisukohal, et teabe hindamine on oluline, et tagada ja kindlustada OLAFi sõltumatus institutsioonidest, organitest, asutustest, ametitest ja valitsustest, kui üks neist on esildise tegija;

79.  on arvamusel, et järelevalvekomitee peaks saama alati OLAFilt teavet, kui OLAF saab kaebuse, mis on seotud põhiõiguste või menetluslike garantiidega;

80.  ootab järelevalvekomitee aastaaruandes täiendava teabe esitamist nimetatud küsimuste kohta; nõuab kõikides küsimustes täielikku läbipaistvust;

81.  avaldab kahetsust, et ajavahemikus 2006–2011 võtsid liikmesriigid OLAFi uurimise järel õigusmeetmeid ainult 46% puhul juhtudest; leiab, et see on ebapiisav ja kordab üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele tagada OLAF uuritud juhtumitele järgnenud soovituste tõhus ja õigeaegne elluviimine;

82.  on seisukohal, et liikmesriikidel peaks olema kohustus esitada igal aastal aruanne OLAFi poolt nende õigusasutustele edastatud juhtumitele järgnenud tegevuse kohta, sealhulgas selliste juhtumite korral määratud kriminaal- ja rahaliste karistuste kohta;

83.  on mures järelevalvekomitee aastaaruandes sisalduvate märkuste pärast, et puuduvad andmed OLAFi soovituste rakendamise kohta liikmesriikides; peab seda olukorda ebarahuldavaks ja nõuab, et OLAF tagaks asjakohase ja üksikasjaliku informatsiooni esitamise liikmesriikide poolt OLAFi soovituste rakendamise kohta, ja et ka Euroopa Parlamenti teavitatakse sellest pidevalt;

84.  tõdeb, et 2011. aastal nõuti OLAFi juurdluste tulemusel sisse 691,4 miljonit eurot, millest 389 miljonit eurot oli seotud üheainsa juhtumiga – Calabria piirkonnas Itaalias struktuurifondide programmidest teedeehituse rahastamisega;

85.  nõuab, et võimalike pettuse või eeskirjade eiramiste puhul, millel on väiksem finantsmõju – näiteks sellistes valdkondades nagu toll (kus künnis, millest allpool OLAF meetmeid ei võta, on 1 miljon eurot) või struktuurifondid (kus see künnis on 500 000 eurot) – teatatakse sellest liikmesriikidele, neile antakse teavet ja antakse võimalus järgida riigisisest pettustevastast korda;

86.  tunneb tõsist muret OLAFi tõhusa toimimise pärast rahvusvahelisel tasandil, kuna on arvamusel, et tugev OLAF, mida juhitakse hästi, on oluline vahend pettuse ja korruptsiooni vastases võitluses nende juhtumite korral, kus on tegemist Euroopa maksumaksjate rahaga; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon analüüsiks koostöös parlamendi vastutava komisjoniga ja talle esitatud küsimuste vastamisel OLAFi tegevuse seaduslikkust, võtaks kõik vajalikud meetmed OLAFI juhtimise tõhustamiseks ja esitaks lahendused vajakajäämiste kõrvaldamiseks enne 2013. aasta lõppu; palub komisjonil ja nõukogul peatada vahepeal kõik arutelud ja otsustusprotsessid seoses Euroopa Prokuratuuri loomisega;

Komisjoni algatused pettustevastases tegevuses

87.  tunneb heameelt asjaolu üle, et pärast Euroopa Parlamendi sellekohast taotlust töötab komisjon praegu välja meetodeid kulude mõõtmiseks, mida tekitab ELi vahenditega korruptsioon riigihangete valdkonnas;

88.  tunneb heameelt Euroopa Komisjoni 2012. aasta tööprogrammis tehtud algatuse üle paremini kaitsta Euroopa Liidu finantshuve, ja selleteemalise teatise üle Euroopa Liidu finantshuvide kaitse kohta kriminaalõiguse ja haldusjuurdluste abil; rõhutab, et algatuse eesmärk on muuta rangemaks karistused kuritegude, sealhulgas korruptsiooni eest ja tugevdada Euroopa Liidu finantskaitset;

89.  tervitab komisjoni uut pettustevastase võitluse strateegiat (COM(2011)0376), ja 2011. aasta juunis vastu võetud komisjonisisest tegevuskava (SEC(2011)0787) selle rakendamiseks, mille eesmärk on tõhustada pettuste ennetamist ja avastamist ELi tasandil; kutsub sellega seoses komisjoni üles hindama igas peadirektoraadis kehtestatud pettustevastaseid strateegiaid ja neist aru andma;

90.  tervitab komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil (COM(2012)0363 – ettepanek võtta vastu finantshuvide kaitse direktiiv), mis asendab Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni ja sellele lisatud protokolle;

91.  tunneb eriti heameelt selle üle, et liidu finantshuvide määratlus ettepanekus võtta vastu finantshuvide kaitse direktiiv hõlmab käibemaksu kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega, milles kinnitati(20), et on olemas otsene seos ühelt poolt kooskõlas kohaldatava liidu õigusega toimuva käibemaksutulu kogumise ning teiselt poolt vastavate käibemaksuvahendite kättesaadavuse vahel liidu eelarve jaoks, kuna iga lünk esimese kogumisel võib vähendada teist;

92.  tervitab ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus programmi Herakles III kohta, millega edendatakse meetmeid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse valdkonnas (COM(2011)0914), sest tegemist on programmi Herakles II järjega, mille lisandväärtust tõestati selle vahehindamises;

93.  märgib, et kuigi komisjon on teinud kõik eelnimetatud positiivsed algatused, on praegu korruptsiooni vastu rakendatav poliitika suuremalt jaolt passiivne; kutsub komisjoni peadirektoraate üles tõhustama oma pädevusalas pettuste ennetamist;

94.  ootab huviga, et komisjon esitaks tema poolt 2013. aasta juuniks seatud tähtajaga seadusandliku ettepaneku, et luua Euroopa Prokuratuur, mis vastutab ELi poolt või nimel hallatavate varade kahjustajate uurimise ja vastutusele võtmise eest;

o
o   o

95.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, Euroopa Pettustevastase Ameti järelevalvekomiteele ja Euroopa Pettustevastasele Ametile.

(1) http://ec.europa.eu/anti_fraud/documents/reports-commission/2011/report_en.pdf (2) http://ec.europa.eu/anti_fraud/documents/reports-olaf/2011/olaf_report_2011_en.pdf (3) ELT C 344, 12.11.2012, lk 1. (4) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. (5) EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0196. (7) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 121. (8) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 62. (9) 1 Euroopa Parlament, uurimus „ELi rahaliste vahenditega seotud pettuste avastamine EL 27 riikide uuriva ajakirjanduse mõjul”, 2012, lk 71. (10) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 40. (11) OLAFi 2011. aasta aruanne, tabel 6, lk 22. (12) Parlamendi tellitud uuring „Administrative performance differences between Member States recovering Traditional Own Resources of the European Union” („Liikmesriikidevahelised erinevused haldussuutlikkuses Euroopa Liidu traditsiooniliste omavahendite tagasinõudmisel”). (13) Euroopa Kontrollikoja aastaaruanne eelarveaasta 2011 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega. (14) Määruse (EL) nr 904/2010 alusel loodud võrgustik liikmesriikidevahelise kiire suunatud teabe vahetamiseks. (15) Euroopa Parlamendi uuring „Roadmap to Digital Single Market” („Digitaalse ühtse turu tegevuskava”), kättesaadav aadressil http://www.europarl.europa.eu/document/activities/cont/201209/20120914ATT51402/20120914ATT51402EN.pdf (16) Protseduur, mida kasutab importija, et saada käibemaksuvabastust, kui imporditav kaup transporditakse teise liikmesriiki ning kui sihtliikmesriigis on käibemaksukohustus. (17) Millest 1,8 miljardit eurot ilmnes seitsmes valitud liikmesriigis ning 400 miljonit eurot 21 liikmesriigis, kuhu imporditud kaup saadeti. (18) Volinik Šemeta vastused eelarvekontrollikomisjoni esitatud küsimustikule, kättesaadav aadressil http://www.europarl.europa.eu/committees/en/cont/publications.html?id=CONT00004#menuzone (19) Organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjoni (CRIM, 2012–2013) 2012. aasta novembri temaatiline dokument, mis käsitleb korruptsiooni ning süsteemse korruptsiooni valdkondi liikmesriikide avalikus halduses ning meetmeid selle ELile avaldatava negatiivse mõjuga võitlemiseks, lk 2. (20) 15. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-539/09: komisjon vs. Saksamaa (ELT C 25, 28.1.2012, lk 5).