Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 167,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 11 ja artiklit 8,

–  võttes arvesse Amsterdami lepingule, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte, lisatud protokolli liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (Unesco) 20. oktoobri 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv)(2), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv)(4), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv)(6), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv)(7), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta)(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(10), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ,

–  võttes arvesse komisjoni teatist riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes(11),

–  võttes arvesse nõukogu 24. septembri 1998. aasta soovitust 98/560/EÜ Euroopa infoteenuste tööstusharu konkurentsivõime tõstmise kohta siseriiklike raamistike edendamise kaudu, mille eesmärk on saavutada võrreldav ja tõhus alaealiste ja inimväärikuse kaitse(12),

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni asjade interneti kohta(13),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A7-0212/2013),

A.  arvestades, et telerid töötati algselt välja lineaarsete ringhäälingusignaalide vastuvõtmiseks ja audiovisuaalne sisu pälvib ka digitaalses keskkonnas kasutajate seas teistest elektroonilise meedia teenustest märksa suuremat tähelepanu oma mõjuvuse tõttu, mistõttu püsib nende suur tähtsus üksikisikute ja üldsuse arvamuse kujundajana;

B.  arvestades, et audiovisuaalsed meediateenused on ühteaegu nii kultuuriteenused kui ka majanduslikud teenused, mis on identiteedi, väärtuste ja arvamuste kandjana ülimalt tähtsad ühiskonna ja demokraatia jaoks ning mida tuleb ka üha rohkem ühtlustuvas maailmas seetõttu eraldi reguleerida;

C.  arvestades, et meedia kauaoodatud tehniline ühtlustumine on eriti ringhäälingu ja interneti puhul tegelikkuseks saanud ning Euroopa meedia-, kultuuri- ja võrgupoliitikas tuleb õigusraamistik kohandada uute tingimustega ning tagada ühtsete nõuete kehtestamine ja jõustamine ka Euroopa Liidu ja kolmandate riikide uute turuosaliste suhtes;

D.  arvestades, et internet on 25 aastaga kiiresti arenenud ning tekkinud nutiseadmed muudavad inimeste harjumusi ja telerivaatamise viisi;

E.  arvestades, et ehkki internetiga ühendatud seadmeid kasutatakse üha rohkem, on traditsioonilised teenused siiski endiselt populaarsed;

F.  arvestades, et televisiooniteenused ja tellitavad audiovisuaalmeedia teenused ning paljud teised sideteenused on juba ühel ja samal ekraanil esitatavad, sujuvalt kombineeritavad ja üheaegselt kõrvuti tarbitavad;

G.  arvestades, et lineaarsete tele- ja meediateenuste suure ühiskondliku tähtsuse tõttu on meediale ka tulevikus vaja omaette õigusraamistikku, kuna vaid niimoodi saab asjakohaselt arvesse võtta nende teenuste tähtsust ning tagada arvamuste ja meedia paljususe liikmesriikides;

H.  arvestades, et nutitelevisiooni kasutuselevõtt muudab radikaalselt traditsioonilist väärtusahelat ning nõuab uue strateegia väljatöötamist;

I.  arvestades, et tehnoloogia arenedes suureneb vältimatult, kuid osaliselt vaid näiliselt kasutaja iseseisvus ning selle tõttu kasvab vajadus tagada ainuõiguste ja sisu terviklikkuse kaitse;

J.  arvestades, et suurenevad (interaktiivsete) võrguteenuste levitamisvõimalused, mis lähtuvad teleteenuste tegevusulatusest ning et üleüldine lairibaühendus on otsustava tähtsusega tegur, mis suurendab tarbijate huvi hübriidsete vastuvõtuseadmete vastu;

K.  arvestades, et seoses meedia üha suureneva ühtlustumisega käsitatakse nutitelevisiooni mõistet dünaamiliselt, tehnoloogiliselt neutraalselt ja laiatähenduslikult, nii et see hõlmab kõiki seadmeid, sealhulgas mobiilseadmeid, mis võimaldavad juurdepääsu televisiooniteenuste ja tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste sisule, nn over-the-top-teenustele ning muudele rakendustele ühel ja samal seadmel või ekraanil, sidudes niiviisi ringhäälingu ja interneti valdkonna;

L.  arvestades, et ühtlustuvas meediamaailmas ei keskendu konkurents enam niivõrd ülekandevõimele, kuivõrd järjest rohkem kasutajate tähelepanu võitmisele, mistõttu teenuste arvu suurenedes muutub kasutajani jõudmine üha raskemaks ja seega määrab tõenäoliselt teenuste edu nende kättesaadavus, kiire leitavus, loetlemine ja soovitamine;

M.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) praegused sätted rajanevad tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttel ning need ei kajasta veel järjest suuremaid mõõtmeid võtvat tehnoloogilist konvergentsi ja eelkõige võib praegusel kujul kaotada tähtsuse diferentseeritud reguleerimine, mis eristab teleprogramme (kaasa arvatud veebiülekanded ja voogedastus) ja tellitavaid audiovisuaalmeedia teenuseid, kuigi ühes ja samas seadmes on kättesaadavad erinevalt reguleeritud teabe- ja sideteenused – ka need, mis ei kuulu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi, vaid e-kaubanduse direktiivi kohaldamislasse või ei ole hõlmatud ühegi ELi õigusaktiga (teenused, mis pärinevad väljastpoolt Euroopat) –, mis võib viia ebavõrdsete konkurentsitingimuste ja vastuvõetamatute lahknevusteni tarbijate kaitsmisel ning tekitada ühtlasi meedialiigist sõltumatult uusi küsimusi seoses sisu kättesaadavuse, levitamismooduse ja leitavusega;

N.  arvestades, et sellised uued teenuseosutajad on selle valdkonna traditsiooniliste osalejatega otseses konkurentsis nii eksklusiivse sisu hankimisel, ka Euroopa turul, kui ka uute teenuste pakkumisel;

O.  arvestades, et audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi reguleerimiseesmärgid, eelkõige arvamuste ja meediakanalite paljususe kaitsmine ja edendamine, inimväärikuse ja alaealiste kaitse, meediateenuste osutajate motiveerimine, et nad tagaksid teenuste kättesaadavuse nägemis- ja kuulmispuudega inimestele, ausa konkurentsi tagamine ning reklaami kvaliteedi- ja sisupõhine reguleerimine säilitavad põhimõtteliselt oma ühiskondliku tähtsuse ja regulatiivse põhjendatuse, aga samal ajal hakkab kõnealuste kaitse-eeskirjade tõhusus ja rakendatavus end hübriidsete vastuvõtuseadmete võimaldatavate kasutusvõimaluste tõttu üha sagedamini ammendama;

P.  arvestades, et kvaliteetseid nutitelevisiooniteenuseid on võimalik osutada vaid siis, kui telekommunikatsioonivõrkude operaatorid pakuvad piisavalt kiireid ühendusi saateserverite ja teenuse tellijate vahel;

Q.  arvestades, et nutiseadmete rakendusvõimalused seavad kahtluse alla audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi põhimõtted, näiteks reklaami ja saate lahushoidmise nõude ning reklaamipauside paigutamise korra;

R.  arvestades, et ainuüksi suure arvu teenuste juhuslik olemasolu ei vii automaatselt nimetatud reguleerimiseesmärkide tagamiseni ning seetõttu on asjakohane hinnata, kas eesmärkide saavutamiseks on endiselt vaja konkreetset õigusraamistikku ja kas sellise raamistikuga oleks võimalik ennetada võimalikke soovimatuid suundumusi;

S.  arvestades, et kui nutitelevisiooni kasutamine järk-järgult laieneb, võib toimuda tavatelevisiooni ja interneti ühtesulandumine, nagu paar aastat tagasi põimusid mobiiltelefon ja internet;

T.  arvestades, et tuleks soodustada kõiki meetmeid, millega kohandada turgu loovuse ja innovatsiooni toetamisega Euroopas;

U.  arvestades, et televisiooni ja internetti ühendavate nutisüsteemide arendamine võimaldab kasutajatel vabalt valida telekanalite ja interneti vahel ning jälgida ka veebisaite, mis pakuvad audiovisuaalset sisu ebaseaduslikult;

V.  arvestades, et läbipaistvus ja konkurents ei kaitse piisavalt võrgu neutraalsust;

W.  arvestades, et algses piirideta televisiooni direktiivis sisalduv nn saatjariigi põhimõte (country-of-broadcast principle) on oluline tähis teabevabaduse ja ühtse teenuste turu arengus, kuna liikmesriigid kohustusid sellega järgima kvaliteedipõhiseid miinimumnõudeid ning rakendasid omalt poolt päritoluriigi põhimõtet saatjariigi põhimõttele tuginedes;

1.  kutsub komisjoni üles hindama, kui suures ulatuses on vaja muuta audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi ja teisi praegu kehtivaid nõudeid, mis on sätestatud võrku ja meediat käsitlevates õigusaktides (nt telekommunikatsiooni reguleerivate õigusaktide pakett) platvormide leitavuse ja mittediskrimineeriva juurdepääsu osas nii sisuteenuse pakkujatele ja arendajatele kui ka kasutajatele, laiendades platvormide mõistet ning kohandades kehtivad õigusnormid uutele oludele; arvestades, et seejuures tuleb tarbijatele tagada laienenud valik ja audiovisuaalmeedia teenuste kättesaadavus ning kindlustada sisuteenuse pakkujatele rohkem valikuvõimalusi, kuidas levitada sisu nii, et säiliks kontakt kasutajatega;

2.  on seisukohal, et platvormi operaatoritele suunatud reguleerivate meetmete puhul tuleb jälgida, et oleks tagatud mittediskrimineeriv juurdepääs platvormidele, et ringhäälinguorganisatsioonid ning muud, sageli väikesed teenuseosutajad saaksid turul osaleda võrdsel alusel;

3.  kutsub komisjoni üles audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artiklis 1 määratletud meediateenuse mõistet selliselt rakendama, et liikmesriikidepoolse reguleerimise vajadus oleks tugevamini seotud teenuste sotsiaalpoliitilise mõju eripära ja potentsiaaliga, eelkõige nende olulisusega arvamuste kujundamisel ja arvamuste paljususe aspektist ning lähtudes toimetusvastutusest;

4.  kutsub komisjoni üles kaaluma – pidades silmas toimetusvastutusega seotud meediateenuste ja muu sisu otstarbe erinevust –, kas televisiooniplatvormide rangem reguleerimine on veel asjakohane või vajalik või piisab üldisest diskrimineerimiskeelust;

5.  palub komisjonil seoses direktiivi 2010/13/EL võimaliku läbivaatamisega või muude tulevaste õigusaktide puhul jätkata jõupingutusi ajakirjandusvabaduse kaitsmiseks;

6.  palub komisjonil konsulteerimisprotsessi „Valmistumine audiovisuaalmaailma täielikuks ühtesulandumiseks: kasv, looming ja väärtused” tulemuste põhjal välja selgitada, millised reguleerivad mehhanismid on konvergentsi arvestades veel vajalikud ja kasulikud ning mis tuleks võib-olla luua, et tagada kõikide sisu- ja teenuseosutajate võrdsed võimalused, võttes arvesse alljärgnevaid miinimumnõudeid ning säilitades olemasolevad üldised reguleerimiseesmärgid, et tagada sisuteenuse pakkujate õiglane konkurents ja kasutajate võimalikult suured eelised ning võrdsete võimalustega, täiesti läbipaistev ja diskrimineerimiseta valik mitmekesiste kvaliteetsete teenuste seast, kusjuures tuleb eriliselt jälgida, et alles jääksid tasuta levitatavad ja avalik-õiguslike teenuseosutajate pakutavad teenused;

7.  palub komisjonil audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi võimalikul läbivaatamisel tagada kõikidele sisuteenuse pakkujatele aus konkurents;

8.  rõhutab, et uute turuosaliste arengustrateegia tulemusena suureneb sisu valik, kuna seotakse pikka aega tegutsenud telekanalite ja internetis pakutav sisu;

9.  juhib sellega seoses tähelepanu ohule, et nende uute turuosaliste majanduslik jõud ja rahvusvahelise ulatusega tegevus võivad moonutada uut konkurentsikeskkonda Euroopa pikka aega tegutsenud osalejate kahjuks;

10.  rõhutab, et kaaluda tuleks meediateenuste diferentseeritud õigusraamistiku säilitamist, kuid see ei tohiks sõltuda vahetegemisest tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste ja televisiooniteenuste vahel, vaid eelkõige konkreetse meediateenuse võimalikust mõjust ja kõnealuse teenusega seotud toimetusvastutusest, samal ajal peaks liikmesriikidele jääma piisav otsustusõigus;

11.  on kahtleval seisukohal, kas järjest suureneva tehnoloogilise lähenemise kontekstis on veel asjakohased eeskirjad, mis on sätestatud komisjoni teatises riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes ning millega nähakse ette keerukad hindamis- ja kontrollimenetlused avalik-õiguslike teenuseosutajate audiovisuaalteenuste jaoks, mis väljuvad tavapärase ringhäälingutegevuse raamidest ja mida pakutakse uute edastusplatvormide kaudu, kuna kasutajatel on järjest raskem vahet teha, kas tegemist on tavapärase ringhäälinguteenuse, tellitava teenuse või muud liiki audiovisuaalteenusega;

12.  kutsub komisjoni üles sektori konkurentsivõimet silmas pidades arvestama nutitelevisiooni tulevaste väljakutsetega, võimaldama paindlikumaid kvantitatiivseid reklaaminõudeid ning välja tooma vastavad eelised ja puudused;

13.  rõhutab, et tarbijate, laste, alaealiste ja vähemuste üleeuroopaliselt ühtse kaitse huvides tuleks audiovisuaalmeedia teenuste kvalitatiivsed piirangud üle vaadata ja neid kõrgel tasandil kohandada kõigi levitamisvormidega;

14.  nõuab, et inimväärikuse riivamise keeldu, viha õhutamise keeldu, kaitset diskrimineerimise eest ja takistusteta juurdepääsu põhimõtet kohaldataks ühtemoodi igasuguse meediasisu suhtes;

15.  on kahtleval seisukohal, kas programmi sisu ja reklaami lahususe põhimõtet saab alati järgida kõigi meediavormide puhul või oleks kaitse-eesmärk paremini saavutatav, kui muuta reklaam ja programmi sisu selgelt äratuntavaks ja eristatavaks kõigi meediavormide puhul;

16.  on seisukohal, et takistada tuleks uusi reklaamikeelde või kehtivate keeldude laiendamist ja muid sekkumisi, mis mõjutavad reklaami kui rahastamisallikat, et digitelevisiooni sektoris oleks võimalik kasutada uusi ärimudeleid;

17.  rõhutab, kui oluline on, et avalik sektor ei sõltuks ainult reklaamist laekuvatest rahalistest vahenditest, ning kutsub liikmesriike üles toetama pingutusi selle sektori rahastamiseks;

18.  rõhutab, et uued reklaamistrateegiad, mis kasutavad uusi tehnoloogiaid oma tõhususe suurendamiseks (ekraanipildid, tarbijaprofiilid, multiekraani strateegiad), tõstatavad küsimuse, kuidas kaitsta tarbijaid, nende eraelu ja isikuandmeid; rõhutab seepärast, et tuleb välja töötada ühtsed eeskirjad nimetatud strateegiate elluviimiseks;

19.  ergutab Euroopa audiovisuaaltööstust jätkuvalt arendama sidusaid ja atraktiivseid teenuseid, eelkõige võrguteenuseid, et rikastada Euroopas pakutavat audiovisuaalset sisu;

20.  kutsub komisjoni üles kaaluma, kas ja kuidas anda põhiekraaniga seadmetel, nagu internetiühendusega telerid, leitavuse osas eelisseisund neile sisuteenuse pakkujatele, kellele liikmesriigid teevad ülesandeks avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse osutamise või kes aitavad edendada üldhuvi eesmärke, näiteks meedia pluralismi ja kultuurilise mitmekesisuse tagamine, või kes võtavad vabatahtlikult kohustuse säilitada teabeedastuse kvaliteet ja sõltumatus ning edendada arvamuste paljusust;

21.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lisaks sellistele leitavuse nõuetele kaaluma, mil määral on võimalik meediaeeskirjade stiimuli- ja sertifitseerimissüsteemide põhiseks muutmisega ning kaas- ja iseregulatsiooni tugevdamisega pikaajaliselt järgida audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis nimetatud reguleerimiseesmärke, eelkõige alaealiste ja inimväärikuse kaitse osas, säilitades samas vajaliku paindlikkuse meediateenuste pakkujate vahelise ausa konkurentsi tagamiseks; rõhutab, et kaas- ja iseregulatsiooni meetmetega saab õigusnorme täiendada ning nende meetmete järgimise järelevalve ja nende tõhususe hindamine tuleb teha ülesandeks sõltumatule organile;

22.  soovitab seetõttu konkurentsimoonutuste vältimiseks kohaldada samasuguste teenuste suhtes ühesuguseid eeskirju, olenemata edastamisviisist;

23.  peab samuti murettekitavaks suurenevat konkurentsi, mis tuleneb rahvusvahelistest osalejatest, kelle kohta ei kehti Euroopa eeskirjad ja kohustused;

24.  kutsub komisjoni üles tagama, et neid platvorme hallatakse avatud koostalitlusstandardi alusel ning arvestades ausa konkurentsi põhimõtet, turutingimusi, üldisi huve ja tarbijate nõudlust, ning vältima, et üks või mitu teenuseosutajat kuritarvitavad oma juhtivat positsiooni;

25.  rõhutab, et eelnevat silmas pidades tuleb järele mõelda, kuidas õigusraamistikku edasi arendada ja reguleerida nutitelevisiooni ning milline peaks olema sisu viitesüsteem;

26.  nõuab nutitelevisiooni platvormi reguleerimist, mis tagab ringhäälinguorganisatsioonide pakutava sisu kättesaadavuse ja terviklikkuse, läbipaistvuse tarbijate jaoks ja elementaarse eetikakoodeksi järgimise (alaealiste ja eraelu kaitse);

27.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama kõigi ELi kodanike meediaoskuse taset ning kasutama selleks eelkõige algatusi ja koordineerivaid meetmeid, mille eesmärk on tutvustada lähemalt televisiooniteenuseid ja tellitavaid audiovisuaalmeedia teenuseid;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et eelkõige seadmete tootjad ja teenuseosutajad võtaksid meetmeid, parandamaks televisiooniteenuste ja tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste kättesaadavust eakate inimeste ja puuetega inimeste jaoks, nagu vaegkuuljad ja vaegnägijad;

29.  on seisukohal, et platvormi- ja portaaliteenused peaksid olema koostalitlusvõimelised, et diskrimineerimiseta võimaldada kolmandatel isikutel edastamisviisist sõltumata oma rakendusi toota ja hallata;

30.  kutsub komisjoni üles õiguslikult siduval moel tagama, et võrkudes ja platvormidel tehakse põhimõtteliselt kogu sisu ühesuguse kvaliteediga kättesaadavaks;

31.  kutsub komisjoni üles võtma õiguslikult siduvaid meetmeid tagamaks, et võrguoperaatorid käsitlevad põhimõtteliselt võrdselt kõiki andmepakette nende edastamisel saatjalt vastuvõtjale, mis tähendab, et võrguoperaatorid ei pea prioriteetseks teatavaid andmepakette näiteks nende päritolu, sisu, rakenduse või kasutajatasu alusel, sest see oleks vastuolus eesmärgiga tagada kõigile õiglane juurdepääs teenustele, andmekaitse eeskirjadega, andmete manipuleerimise keeluga, sisu terviklikkuse põhimõttega ja eesmärgiga kehtestada ausad konkurentsitingimused;

32.  juhib tähelepanu tagajärgedele, mis tulenevad ELi tasandil käibemaksusüsteemide erinevustest, mida veelgi süvendab nutitelevisiooni kasutuselevõtt;

33.  kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku võtta vastu liidu õigusakt, millega tagatakse võrgu neutraalsus;

34.  kutsub komisjoni üles seaduslikult tagama nutiplatvormidel pakutavate televisiooniteenuste ja tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste terviklikkuse ja eelkõige keelama kõnealuste teenuste ülekatte või mastaapimise platvormi pakkujate või kolmandate isikute poolt sisuga või muude teenustega, kui kasutaja ei ole seda selge sõnaga algatanud ning kui sisu korral, mis ei kuulu isikliku teabevahetuse alla, ei ole sisuteenuse pakkuja selleks luba andnud; juhib tähelepanu sellele, et samuti tuleb välistada kolmandate isikute loata sekkumine teenusepakkuja sisusse või ringhäälingusignaali ning nende loata dekrüpteerimine, kasutamine või levitamine;

35.  kutsub komisjoni üles kaaluma meetmeid, pidades silmas riski, et portaalides ja otsingumootorites viidatakse keelatud veebisaitidele;

36.  kutsub komisjoni üles tagama, et audiovisuaalmeedia teenuste puhul kohaldatavat kaitsetaset, mis on kehtestatud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi nõuetega, ei rikutaks loata juurdepääsu võimaldamisega teistel platvormidel;

37.  kutsub komisjoni üles tagama, et rakendused ei käivituks portaalis automaatselt, vaid et kasutaja peab need alati ise käivitama, et naasmine eelmise teenuse juurde oleks alati lihtne ja võimalik vaid ühe nupuvajutusega (nt punase nupu funktsioon) kasutajale selgelt arusaadaval viisil ning et rakenduse sulgemisel ilmuks eelnevalt kasutatud teenus täielikus audiovisuaalses kvaliteedis;

38.  kutsub komisjoni üles tagama, et sisuteenuse pakkuja võib võtta õiguslikke meetmeid nutiplatvormide selliste rakenduste vastu, mis võimaldavad või soodustavad sisuteenuse pakkuja kättesaadavaks tehtud sisu loata levitamist;

39.  kutsub komisjoni üles töötama valdkondades, kus autoriõigus seda võimaldab, selle nimel, et luua lihtsad õiguste selgitamise süsteemid, mis võimaldavad meediateenuste osutajatel tellitavaid audiovisuaalmeedia teenuseid edastada muutumatult ja täies mahus kolmandatel platvormidel;

40.  kutsub komisjoni üles tagama, et tele- ja võrguteenuste anonüümne kasutamine liidus müüdavate või liitu imporditavate nutiseadmete abil on põhimõtteliselt tagatud ja täielikult kooskõlas eraelu puutumatust ja andmekaitset käsitlevate ELi eeskirjadega;

41.  kutsub komisjoni üles jätma audiovisuaalmeedia teenused välja liberaliseerimismeetmetest, kui toimuvad läbirääkimised rahvusvaheliste kaubanduslepingute üle, sest need teenused on kahesuguse olemusega ja ühiskondlikult olulised, ning samal tagama, et mõistet „audiovisuaalmeedia teenused” arendatakse edasi, pidades silmas suurenevat digiteerimist ja meedia konvergentsi;

42.  kutsub komisjoni üles tagama, et nutitelevisiooni tulevased teenused vastaksid ka kehtivatele õigusaktidele, mis käsitlevad lastekaitset, teatavat laadi reklaami keeldu tervislikel põhjustel, rassilise vihkamise õhutamise keeldu, uudiste ja reklaami lahus hoidmist, omandikuuluvuse läbipaistvust, eraelu kaitset jne, sest need eeskirjad on osa ühenduse õigustikust ja neist ei saa mööda hiilida tehnoloogilise arengu ettekäändel; nõuab, et teenuseosutajaid ning nutitelevisiooniteenuste ja -seadmete pakkujaid väljastpoolt ELi teavitataks sellest, et kohaldatavaks õiguseks on selle riigi õigus, kus teenust osutatakse, ja mitte selle riigi õigus, kus on teenuseosutaja registrijärgne asukoht;

43.  kutsub liikmesriike mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel üles ümber hindama sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraadile (DG CNECT) telekommunikatsiooni infrastruktuuri edasiarendamiseks ette nähtud vahendite kärpimise algselt kavandatud 9,2 miljardilt eurolt 1 miljardi euroni;

44.  kutsub komisjoni üles pöörama vajalikku tähelepanu vaatajaskonna kaitse olulistele küsimustele (nt alaealiste kaitse) ning on seisukohal, et elektroonilised programmijuhid võivad olla platvormiks, kus selliseid küsimusi käsitleda;

45.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopas on ikka veel ulatuslikke kehva internetitaristuga alasid, ning tuletab komisjonile meelde, et nutitelevisiooni potentsiaali ärakasutamiseks on ülioluline tarbijate juurdepääs kiirele internetile;

46.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 95, 15.4.2010, lk 1. (2) EÜT L 108, 24.4.2002, lk 33. (3) ELT L 337, 18.12.2009, lk 37. (4) EÜT L 108, 24.4.2002, lk 51. (5) ELT L 337, 18.12.2009, lk 11. (6) EÜT L 108, 24.4.2002, lk 7. (7) EÜT L 108, 24.4.2002, lk 21. (8) EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37. (9) EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1. (10) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37. (11) ELT C 257, 27.10.2009, lk 1. (12) EÜT L 270, 7.10.1998, lk 48. (13) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 24.