Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3,

–  võttes arvesse põhiõiguste harta artikli 21 lõiget 1 ja artiklit 22,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni uuringut Euromosaic, mille kohaselt on keeled Euroopas ohustatud, kuna kehtivate meetmetega ei ole neid võimalik kaitsta,

–  võttes arvesse 17. oktoobril 2003. aastal vastu võetud Unesco vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni, mille kohaselt on suulised traditsioonid ja väljendusvormid, kaasa arvatud keel, vaimse kultuuripärandi edasiandmise vahend,

–  võttes arvesse Unesco 20. oktoobri 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

–  võttes arvesse Unesco maailma ohustatud keelte atlast,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongressi 18. märtsi 2010. aasta resolutsiooni „Vähemuskeelte panus piirkondlikku arengusse”(301/2010)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu raportit 12423/2010, resolutsiooni 1769/2010 ja soovitust 1944/2010,

–  võttes arvesse komisjoni 18. septembri 2008. aasta teatist „Mitmekeelsus: Euroopa rikkus ja ühine kohustus” (COM(2008)0566),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust võtmepädevuste kohta elukestvas õppes(2),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust teemal „Ajalooliselt väljakujunenud keeleliste vähemuste kaitse ja areng Lissaboni lepingu raames”(3),

–  võttes arvesse nõukogu 21. novembri 2008. aasta resolutsiooni mitmekeelsust edendava Euroopa strateegia kohta(4),

–  arvestades Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, mis võeti Euroopa Nõukogus vastu 5. novembril 1992. aastal,

–  võttes arvesse keeleõiguste ülddeklaratsiooni (1996),

–  võttes arvesse rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni (1995),

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2004. aasta resolutsiooni kultuurilise mitmekesisuse säilitamise ja edendamise ning Euroopa regioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Unesco ja Euroopa Nõukogu rolli kohta(5) ning oma 4. septembri 2003. aasta resolutsiooni Euroopa piirkondlike ja vähemkasutatavate keelte (ELi vähemuskeelte) kohta laienemise ja kultuurilise mitmekesisuse kontekstis(6),

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2003. aasta resolutsiooni piirkondlike ja kohalike omavalitsuste rolli kohta Euroopa integratsioonis(7) ja selles sisalduvat viidet keelelisele mitmekesisusele Euroopas,

–  võttes arvesse oma 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni mitmekeelsuse kui Euroopa rikkuse ja ühise kohustuse kohta(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 25. septembri 2008. aasta resolutsiooni kogukonnameedia kohta Euroopas(9),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A7-0239/2013),

A.  arvestades, et Lissaboni lepingus on varasemast enam rõhutatud eesmärki kaitsta ja edendada Euroopa Liidu kultuuri- ja keelepärandit kogu selle mitmekesisuses;

B.  arvestades, et keeleline ja kultuuriline mitmekesisus kuuluvad Euroopa Liidu aluspõhimõtete hulka ning on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 22: „Liit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust”;

C.  arvestades, et põhiõiguste harta artiklites 21 ja 22 tunnustatakse keelelist mitmekesisust kodaniku õigusena, mis tähendab, et püüd kehtestada ühe keele ainuõigust on liidu põhiväärtuste piiramine ja rikkumine;

D.  arvestades, et ohustatud keeli tuleks käsitada Euroopa kultuuripärandina, mitte poliitiliste, etniliste ja territoriaalsete püüdluste vahendina;

E.  arvestades, et kõik Euroopa keeled on võrdselt väärtuslikud ja väärikad ning moodustavad oma kultuuride ja tsivilisatsioonide lahutamatu osa ning rikastavad inimkonda;

F.  arvestades, et sidusad mitmekeelsed ühiskonnad, kes haldavad oma keelelist mitmekesisust demokraatlikult ja jätkusuutlikult, aitavad edendada pluralismi, on avatumad ja panustavad rohkem keelelisest mitmekesisusest tulenevasse rikkusesse;

G.  arvestades, et igas keeles, kaasa arvatud ohustatud keeles, kajastuvad ajaloolised, sotsiaalsed ja kultuurilised teadmised ja oskused ning vaimulaad ja loovus, mis moodustavad Euroopa Liidu rikkuse ja mitmekesisuse ning Euroopa identiteedi aluse; seepärast tuleks keelelist mitmekesisust ja ohustatud keelte olemasolu riigis pidada väärtuseks, mitte koormaks, ning neid tuleks toetada ja edendada;

H.  arvestades, et Unesco rõhutab maailma ohustatud keelte atlases, et keelt ähvardab väljasuremine, kui ta ei täida ühte või mitut järgmistest kriteeriumidest: keele edasiandmine järgmisele põlvkonnale, keele rääkijate absoluutne arv, keele rääkijate osakaal kogu elanikkonna hulgas, keele kasutamine avaliku ja eraelu erinevates sfäärides, kohandumine uute massiteabevahenditega, keeleõppe ja õpetamise materjalide olemasolu, valitsuse ja ametkondade hoiakud ja keelepoliitika, sealhulgas keele ametlik kasutamine ja staatus, kogukonna liikmete suhtumine oma keelde, eri liiki kvaliteetse kirjasõna olemasolu;

I.  arvestades, et Unesco 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni kohaselt võib osalisriik võtta asjakohaseid meetmeid kultuuritegevuse, -kaupade ja -teenuste kaitseks, sealhulgas meetmeid, mis on seotud nimetatud tegevuse, kaupade ja teenuste jaoks kasutatava keelega, et edendada kultuuri väljendusvormide mitmekesisust oma territooriumil ja rahvusvaheliste lepingute alusel;

J.  arvestades, et Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta, mille on vastu võtnud Euroopa Nõukogu ja ratifitseerinud 16 ELi liikmesriiki, näeb ette nii väljasuremisohus keelte kaitsmise kui ka rahvusvähemuste kaitse, need nõuded on kirjas ka Kopenhaageni kriteeriumides, mida riigid peavad ELiga ühinemiseks täitma;

K.  arvestades, et Unesco andmetel on kõigis Euroopa maades, Euroopa ülemerepiirkondades ja ELi rändrahvastel keeli, mida põlvest põlve antakse edasi vaid suuliselt ja mida tuleks pidada ohustatuks; arvestades, et mõnedel Euroopa ohustatud keeltel, mida räägitakse piiriülestes kogukondades, on väga erinev kaitsetase olenevalt liikmesriigist või piirkonnast, kus asjaomase keele kõnelejad elavad;

L.  arvestades, et seetõttu on mõnedes riikides ja piirkondades selliseid vähemuskeeli või piirkondlikke keeli, mis on ohustatud või väljasuremisohus, kuid mis teistes naaberriikides on ametlikuks keeleks ja enamuskeeleks;

M.  arvestades, et Euroopa keeleline ja kultuuriline mitmekesisus on nagu bioloogiline mitmekesisuski osa elavast pärandist, mida on vaja meie ühiskondade jätkusuutlikuks arenguks, ning arvestades, et neid tuleks seetõttu säilitada ning kaitsta igasuguse väljasuremisohu eest;

N.  arvestades, et keelelise mitmekesisuse austamine aitab kaasa sotsiaalsele ühtekuuluvusele, parandades vastastikust mõistmist, enesehinnangut ja avatust, ning arvestades, et keeleline mitmekesisus edendab juurdepääsu kultuurile ning toetab loovust ja kultuuridevaheliste pädevuste omandamist ning ühtlasi edendab rahvaste- ja riikidevahelist koostööd;

O.  arvestades, et Lissaboni lepingu artiklis 167 märgitakse selgelt, et „liit aitab kaasa liikmesriikide kultuuri õitsengule, ühtlasi respekteerides nende rahvuslikku ja regionaalset mitmekesisust”, ning seepärast julgustab liikmesriikide poliitikameetmetele lisaks võtma meetmeid, mille eesmärk on mitte üksnes säilitada ja tagada liidu keelepärandi rikkus osana liidu mitmekesisusest, vaid ka minna edasi selle pärandi suurendamisel ja edendamisel;

P.  arvestades, et Euroopa Liidu keelelise mitmekesisuse kontseptsioon ei hõlma ainult ametlikke keeli, vaid ka teise ametliku keele staatuses olevaid ja piirkondlikke keeli ning neid keeli, mida liikmesriikides ametlikult ei tunnustata;

Q.  arvestades, et ohustatud keelte kategooria hõlmab ka selliseid keeli, mis on ohustatud ainult kindlal territooriumil, kus kõnelejate arv kogukonnas on oluliselt vähenemas, ning ka neid juhtumeid, kus järjestikuste loenduste statistika näitab konkreetse keele kõnelejate arvu olulist vähenemist;

R.  arvestades, et ka liikmesriikide ametlikud keeled võivad liidu teatud aladel olla ohustatud keeled;

S.  arvestades, et kiiret reageerimist nõudva olukorra tõttu tuleb erilist tähelepanu pöörata väljasuremisohus keeltele, selleks tuleks tunnustada mitmekultuurilisust ja mitmekeelsust, rakendada poliitikameetmeid, millega võidelda ohustatud keelte suhtes kehtivate eelarvamuste vastu, ning võtta riiklikul ja Euroopa tasandil assimilatsioonivastane hoiak;

T.  arvestades, et emakeelne õpe on kõige tõhusam õppimisviis;

U.  arvestades, et lastel, kes on algusest peale õppinud emakeelt ja sellele lisaks omandanud ametliku keele, on loomulik oskus õppida hiljem mitmeid keeli, ning et mitme keele valdamine annab noortele eurooplastele eelise;

V.  arvestades, et Euroopa ohustatud keeltele olukorda saab parandada, kui tagatakse põhimõte, et asjaomast keelt koheldakse avalikus halduses ja õigusemõistmises proportsionaalselt võrdsetel alustel ja mitmekeelsuse huvides;

W.  arvestades, et keele säilitamine ja edastamine toimub sageli informaalse ja mitteformaalse hariduse raames ning et oluline on tunnustada vabatahtlike organisatsioonide, kunsti ja kunstnike rolli selles kontekstis;

X.  arvestades, et ohustatud keelte küsimusele ei pöörata Euroopa Komisjoni mitmekeelsuse poliitika raames piisavalt konkreetset tähelepanu; arvestades, et viimase kahe mitmeaastase finantsraamistiku ajal (2000–2007 ja 2007–2013) on nendele keeltele eraldatavaid Euroopa vahendeid oluliselt vähendatud, mis on nende probleeme süvendanud, ning arvestades, et sellisel olukorral ei tohi lubada jätkuda järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020);

1.  kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu asjaolule, et paljud Euroopa keeled, mida peetakse ohustatud keelteks, on tõsises väljasuremisohus, seepärast kutsub üles aktiivselt pühenduma liidu keele- ja kultuuripärandi erakordse mitmekesisuse kaitsele ja edendamisele ning kasutama nende keelte taaselustamiseks kaugeleulatuvat ennetuspoliitikat ja eraldama selle tarvis vajaliku eelarve; soovitab, et nende poliitikameetmetega püütaks ühtlasi suurendada ELi kodanike laiemat teadlikkust sellest keelelisest ja kultuurilisest rikkusest, mida need kogukonnad esindavad; julgustab liikmesriike koostama ohustatud keelte edendamise tegevuskavasid, mis põhinevad paljudes Euroopa keelekogukondades juba rakendatavatel ühistel parimatel tavadel;

2.  kutsub liikmesriikide valitsusi üles mõistma hukka tavasid, mis keele diskrimineerimise või pealesunnitud või varjatud assimileerimise kaudu on varasemalt või praegu suunatud ohustatud keele kogukondade identiteedi ja keelekasutuse või nende kultuuriasutuste vastu;

3.  kutsub üles kõiki liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud ega rakendanud Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, seda tegema; juhib tähelepanu sellele, et harta on ohustatud keelte kaitsmise mõõdupuuks ning vähemuste kaitse üheks mehhanismiks, mis on sätestatud Kopenhaageni kriteeriumides, mida riigid peavad ELiga ühinemiseks täitma;

4.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles järgima oma territooriumil ja rahvusvaheliste lepingutega seoses kohustusi, mis nad on võtnud Unesco 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooniga ühinemisel;

5.  palub liidu asutustel seada keelelise mitmekesisuse tegelik austamine ja eriti kõige haavatavamate Euroopa keelte kaitse tingimuseks, mida peavad täitma kõik ELi liikmesriigiks saada soovivad riigid;

6.  kutsub komisjoni, liikmesriikide valitsusi ja piirkondlikke omavalitsusi üles algatama programme, mis edendavad tolerantsust ohustatud keele- või rahvuskogukonna suhtes, nende keeleliste ja kultuuriliste väärtuste austamist ning nende ühiskondlikku hindamist;

7.  juhib liikmesriikide valitsuste ja piirkondlike omavalitsuste tähelepanu tõsiasjale, et ohustatud keele säilimine võrdub seda keelt kasutava kogukonna säilimise ja arenguga ning seepärast tuleb sellist kogukonda kaitsva poliitika kujundamisel arvesse võtta mitte üksnes kultuurilisi ja hariduslikke aspekte, vaid ka majanduslikku ja sotsiaalset mõõdet;

8.  kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid poliitikameetmeid ohustatud keelte kaitseks; kutsub komisjoni ja nõukogu üles asutamiselepingus sätestatud pädevuste raames kohandama ELi poliitikameetmeid ja programme sel moel, et toetada ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse säilimist, ning kasutama selleks ELi rahalisi toetusvahendeid ajavahemikul 2014–2020, toetust võiksid sealhulgas saada järgmised valdkonnad: programmid nende keelte dokumenteerimiseks, haridus- ja koolitusprogrammid, sotsiaalse kaasamise, noorte ja spordiprogrammid, teadus- ja arendustegevuse, kultuuri- ja meediaprogrammid, struktuurifondid (Ühtekuuluvusfond, Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa territoriaalne koostöö, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond) ning kõik vahendid ja teabevahetusplatvormid, mis on mõeldud uute tehnoloogiate, sotsiaalmeedia ja multimeediaplatvormide edendamiseks, kusjuures toetus hõlmaks nii sisu kui ka rakendusi; on seisukohal, et need vahendid peaksid keskenduma programmidele ja meetmetele, millel on kas kultuurilises või majanduslikus mõttes positiivne laiem tegevuskava, mis ulatub kaugemale asjaomasest kogukonnast ja piirkonnast; kutsub komisjoni üles tegelema haldus- ja õiguslike tõketega, mis takistavad ohustatud keeltega seotud projekte, kuna tegemist on arvuliselt väikeste keelekogukondadega;

9.  arvestades, et olukord ei võimalda viivitamist, nõuab, et ennetavateks meetmeteks ettenähtud vahendid oleksid võimalikult kergesti kättesaadavad ja kindlaks määratud, nii et neid vahendeid kasutada soovijad saaksid ettenähtud ajavahemikul ohustatud keeli tõeliselt aidata;

10.  on arvamusel, et Euroopa Liit peaks toetama ja julgustama liikmesriike rakendama keelepoliitikat, mis võimaldab lastel omandada väga varases eas ohustatud keele emakeelena; juhib tähelepanu tõsiasjale, et nagu teaduslikult on kinnitust leidnud, aitab selline poliitika, millega toetatakse kahte või enamat keelt, õppida lastel hiljem juurde teisi keeli, nii soodustatakse ka keele edasiandmist järgmisele põlvkonnale, ühtlasi pakuks see ohustatud keelte rääkijatele praktilist tuge, et taaselustada keele edasiandmine järgmisele põlvkonnale piirkondades, kus see on kadumas;

11.  toetab kava parandada kohast metoodikat kasutades ohustatud keelte õpetamist igas vanuses õpilastele, sh kaugõppe vormis, et arendada mitmekultuurilisusel ja keelelisel mitmekesisusel põhinevat tõelist Euroopa kodakondsust;

12.  võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni mitmekeelsuse programmid; on seisukohal, et projektide edendajatel peab olema võimalik kasutada pakutavaid võimalusi, ning arvestades, et ohustatud keelte kaitsmise nimel võitlevad kogukonnad on sageli arvuliselt väikesed, nõuab tungivalt, et komisjon ei peaks neid kogukondi hõlmavaid programme abikõlbmatuks põhjustel, et nad ei saa võtta suuri rahalisi kohustusi, et abisaajaid on vähe või et asjaomane piirkond on väike, komisjon peaks hoopis hõlbustama juurdepääsu neile programmidele ja neid tutvustama ning andma juhiseid abikõlblikkuse kohta; nõuab tungivalt, et liikmesriigid toimiksid nende väikeste ohustatud keelerühmade ja kogukondade vahendajate ja toetajatena Euroopa fondidest raha saamisel, samas tuletab meelde, et keelelise mitmekesisuse edendamiseks ette nähtud ELi vahendeid ei tohiks mujale suunata ega kasutada selliste meetmete toetuseks, mis kasutavad ohustatud keeli laiemate poliitiliste plaanide elluviimise vahendina;

13.  on seisukohal, et keele taaselustamise poliitika on pikaajaline töö, mis peab põhinema mitmekesiste ja kooskõlastatud meetmete kavandamisel paljudes valdkondades, mille hulka kuuluvad eeskätt haridus (kusjuures tähtsal kohal on eelkooliharidus ja algharidus koos lapsevanemate keeleõppega), haldus, meediaprogrammid (sealhulgas võimalus luua ja arendada raadio- ja telejaamu), kaunid kunstid ja kõik avaliku elu valdkonnad, mistõttu vahendid on vaja kättesaadavaks teha pikaajaliselt; on seisukohal, et toetada tuleks selliste programmide koostamist, heade tavade vahetamist keelekogukondade vahel ning hindamismenetluste kasutuselevõttu;

14.  tuletab meelde, et on oluline on jätkata tööd peamiselt suuliselt kasutatavate keelte normimiseks;

15.  kutsub liikmesriike üles pöörama suuremat tähelepanu ja andma rohkem toetust kõrgharidusele ja teadustegevusele, mis keskendub ohustatud keeltele;

16.  on seisukohal, et uued tehnoloogialahendused saavad kaasa aidata sellele, et edendada Euroopa ohustatud keelte oskamist, levikut, õpetamist ja säilitamist;

17.  rõhutab, kui oluline on ohustatud keele edasiandmine peresiseselt ühelt põlvkonnalt teisele ning ohustatud keelte õppimise soodustamine vajaduse korral eraldi haridussüsteemis; innustab liikmesriike ja piirkondlikke omavalitsusi töötama selle tarvis välja hariduspoliitika ja õppematerjalid;

18.  on seisukohal, et keele elustamiseks on oluline ka see aspekt, et marginaliseerunud ja enamasti vaid pereringis kasutatavaid keeli tohiks ühiskonnas avalikult kasutada;

19.  kutsub komisjoni üles tegema koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks Unesco ja Euroopa Nõukoguga, kes on ellu kutsunud programme ja algatusi, et kaitsta ja edendada ohustatud keeli;

20.  soovitab, et liikmesriigid jälgiksid kõige haavatavamate keelte arengut, järelevalvega peaksid tegelema nii riigiasutused kui ka nende territooriumide ametiasutused, kus on oma keel, olenemata sellest, kas tegu on ametliku keelega;

21.  on seisukohal, et meedia, eeskätt uus meedia, võib tulevaste põlvkondade jaoks täita olulist rolli ohustatud keelte kaitsmisel; lisaks rõhutab tõsiasja, et uut tehnoloogiat saaks kasutada ka nende eesmärkide saavutamiseks;

22.  silmas pidades tõsiasja, et keele viimase kõneleja surm tähendab enamasti ka selle keele väljasuremist, nõuab eeskätt kohalikelt omavalitsustelt, et nad võtaksid taaselustamise meetmeid, mille abil olukorda muuta;

23.  leiab, et üks keelte väljasuremise takistamise viis on digitaliseerimine; kutsub seepärast kohalikke omavalitsusi üles koguma ja internetti üles panema nendes keeltes raamatuid ja salvestisi ning keelepärandi kõiki muid väljendusvorme;

24.  soovitab rahvusvahelisel üldsusel ja liikmesriikidel toetada ohustatud keelte kogukondi selle teadvustamisel, et oma keele kasutamine ja säilitamine on väärtus nii oma kogukonna kui ka Euroopa jaoks;

25.  kutsub komisjoni üles toetama järjepidevalt oma erinevate programmide kaudu riikidevahelisi võrgustikke ning Euroopa tasandi algatusi ja meetmeid, mille eesmärk on edendada ohustatud keeli, ning rõhutab, et vaja on aktiivset osalust, et tagada Unesco maailma ohustatud keelte atlase edasine täiendamine ning selle ajakohastamine, samuti on vaja välja töötada ühtsed näitajad, mis võimaldaksid jälgida iga keele olukorda ja nende poliitikameetmete tulemusi, mida rakendatakse keele kadumise vältimiseks;

26.  kutsub komisjoni üles jätkama teadusuuringuid, millega alustati Euromosaic uuringu käigus, ning kindlaks tegema riigi tasandi ennetava tegevuse näited, mille tulemusena on märkimisväärselt vähenenud mõne Euroopa keele väljasuremisoht; toetamaks teadmiste, oskusteabe ja parimate tavade vahetamist eri keelekogukondade vahel, soovitab Euroopa keelevõrgustikel läbi viia hindamise, kuidas on liikmesriikides kehtestatud poliitikameetmed toetanud ohustatud keelte säilimist, kaitset ja edendamist, ning teeb ettepaneku, et komisjon esitaks vastavad soovitused;

27.  kutsub komisjoni üles toetama teadusuuringuid, mis käsitlevad ohustatud keelte omandamist ja taaselustamist ning kaks- ja mitmekeelsete Euroopa kodanike kognitiivseid ja sotsiaalseid eeliseid;

28.  kutsub üles liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, allkirjastama ja ratifitseerima Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta (1992) ning rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni (1995);

29.  kutsub komisjoni üles kavandama võimalikke meetmeid ohustatud keelte kaitseks liidus;

30.  kutsub komisjoni üles toetama katseprojekte, millega aidatakse edendada ohustatud keelte kasutamist, ning tegevuskavu, mille on koostanud konkreetne keelekogukond ise;

31.  leiab, et liit peaks suhetes kolmandate riikidega toetama keelelist mitmekesisust, seda eriti riikide puhul, kes soovivad ühineda Euroopa Liiduga;

32.  kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust kehtestada Euroopa erimeetmed ohustatud keelte säilitamiseks, kaitseks ja edendamiseks;

33.  on seisukohal, et mitmekeelsuse edendamisega seotud programmid on üliolulised ELi naaber- ja kandidaatriikide ning võimalike kandidaatriikidega seotud poliitiliste strateegiate jaoks;

34.  on seisukohal, et komisjoni toetus keele taaselustamiseks peaks eelkõige keskenduma algatustele digitaalmeedia, sh sotsiaalmeedia valdkonnas, tagamaks seda, et nooremad põlvkonnad tegeleksid Euroopa ohustatud keeltega;

35.  on seisukohal, et komisjon peaks pöörama tähelepanu asjaolule, et mõned liikmesriigid ja piirkonnad seavad oma poliitikaga ohtu keelte püsimajäämise oma territooriumil, isegi kui need keeled ei ole Euroopa kontekstis ohus;

36.  juhib tähelepanu kasulikele veebisaitidele, kus antakse teavet ELi programmide kohta, mille raames on võimalik rahastada ohustatud keeli edendavaid projekte, ning palub komisjoni, et ta algataks nende veebisaitide ajakohastamise uute, ajavahemikuks 2014–2020 planeeritud programmidega, et anda selle teema kohta rohkem teavet, eriti asjaomastele keelekogukondadele;

37.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) https://wcd.coe.int/ViewDoc.jsp?id=1671947&Site=DC (2) ELT L 394, 30.12.2006, lk 10. (3) ELT C 259, 2.9.2011, lk 31. (4) ELT C 320, 16.12.2008, lk 1. (5) ELT C 92 E, 16.4.2004, lk 322. (6) ELT C 76 E, 25.3.2004, lk 374. (7) ELT C 38 E, 12.2.2004, lk 167. (8) ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 59. (9) ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 75.