Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Süüria kohta,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 23. jaanuari, 18. veebruari, 11. märtsi, 22. aprilli, 27. mai, 24. juuni, 9. juuli ja 22. juuli 2013. aasta järeldusi Süüria kohta, võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 8. veebruari 2013. aasta järeldusi Süüria kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni 21. augusti 2013. aasta avaldust, mis käsitleb viimaseid teateid keemiarelvade kasutamise kohta Damaskuses, 23. augusti 2013. aasta avaldust Süüria konfliktile poliitilise lahenduse leidmise äärmise kiireloomulisuse kohta (mis kajastab 7. septembril 2013 kokku lepitud ELi seisukohta Süüria küsimuses) ja 10. septembri 2013. aasta avaldust ettepaneku kohta allutada Süüria keemiarelvad rahvusvahelisele kontrollile,

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle, 17. juunil 1925. aastal Genfis allkirjastatud (Haagi konventsiooniga seotud) Genfi protokolli, millega keelatakse kasutada sõjas lämmatavaid, mürgiseid või muid gaase ning bakterioloogilisi sõjapidamisvahendeid, ning võttes arvesse keemiarelvade keelustamise konventsioonis esitatud nõudeid,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et ÜRO andmetel on pärast 2011. aasta märtsis aset leidnud rahumeelsete meeleavaldajate vägivaldset mahasurumist Süürias surma saanud üle 100 000 inimese, kellest enamik olid tsiviilisikud; arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) andmetel on 4, 25 miljonit inimest riigi sees ümber asustatud ning Süüria põgenikke, kes asuvad peamiselt Türgis, Jordaanias, Liibanonis, Egiptuses ja Iraagis, on üle kahe miljoni;

B.  arvestades, et 21. augustil 2013 toimus Damaskuse ümbruses suur keemiarünnak, milles hukkus sadu inimesi, nende hulgas palju naisi ja lapsi; arvestades, et see rünnak oli rahvusvahelise õiguse jõhker rikkumine, sõjakuritegu ja inimsusvastane kuritegu; arvestades, et väga mitmesugustest allikatest pärit teave kinnitab rünnaku toimumist ning pakub ilmselt tugevat tõendusmaterjali selle kohta, et vastutus selliste rünnakute eest lasub Süüria režiimil;

C.  arvestades, et Süüria valitsus nõustus 25. augustil 2013 ehk neli päeva pärast keemiarünnaku toimumist sellega, et ÜRO inspektorid külastavad nimetatud ala; arvestades, et ÜRO peasekretär Ban Ki-moon nõudis tungivalt, et uurimisrühm avaldaks oma tulemused võimalikult kiiresti; arvestades siiski, et ÜRO uurimismissiooni mandaat piirdub sellega, et teha kindlaks, kas keemiarelvi kasutati või mitte, ning missiooni eesmärk ei ole välja selgitada, kes on rünnaku toimepanijad;

D.  arvestades, et ÜRO peasekretär Ban Ki-moon ning komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton väljendasid vastavalt 9. septembril ja 10. septembril 2013. aastal heameelt ettepaneku üle, mille kohaselt Süüria režiim peaks keemiarelvad hävitamiseks üle andma rahvusvahelisele üldsusele; arvestades, et Venemaa, Iraan ja Süüria režiim on ettepaneku kiiresti heaks kiitnud; arvestades, et Ban Ki-mooni väitel kavatseb ta samuti Julgeolekunõukogult tungivalt paluda keemiarelva ja selle lähteainete varude viivitamatut üleandmist nendes Süüria piirkondades, kus oleks võimalik tagada nende turvaline ladustamine ja hävitamine;

1.  mõistab teravalt hukka tsiviilisikute massilise tapmise keemiarelvadega 21. augustil 2013, milles lääneriikide luureteenistuste andmetel sai surma vähemalt 1400 isikut, sealhulgas 400 last, märkides, et erinevate allikate kohaselt peetakse rünnaku eest vastutavaks Süüria režiimi;

2.  juhib tähelepanu sellele, et rahvusvaheline üldsus ei saa jääda keemiarelvade kohutava kasutuse suhtes tegevusetuks; rõhutab, et eelkõige tsiviilisikute vastu suunatud keemiarelvade tõendatud kasutus on ülitõsine rahvusvahelise õiguse rikkumine, sõjakuritegu ja inimsusvastane kuritegu, millele tuleb selgelt, tugevalt, sihipäraselt ja ühiselt reageerida, välistamata võimalikke tõrjumismeetmeid, et teha selgeks, et sellised kuriteod on lubamatud, ning vältida keemiarelvade edasist kasutamist Süürias või muudes riikides;

3.  avaldab poolehoidu ELi välisministrite 7. septembri 2013. aasta mitteametlikul kohtumisel kokku lepitud ELi seisukohale Süüria küsimuses; rõhutab, et Süüria olukord nõuab liikmesriikidelt sidusat ühist lähenemisviisi; kutsub seetõttu ELi ja selle liikmesriike üles arutama jätkuvalt Süüria olukorda välisasjade nõukogu raames, hindama meetmeid, mida liit võiks võtta selleks, et toetada Süüria opositsioonis olevaid demokraatlikke jõudusid, hõlbustama dialoogi ja ühist lähenemisviisi muude rahvusvahelise üldsuse osalejatega ning andma Süüria ja selle naaberriikide elanikkonnale täiendavat humanitaarabi; toonitab, et EL peaks pöörama erilist tähelepanu kõikide asjaosalistega üksmeelele jõudmisele ning toetama kogu piirkonda hõlmavat pingete leevendamise protsessi;

4.  kutsub ÜRO-d üles viima kiiresti lõpule oma uuring keemiarelvade kasutamise kohta Süürias; palub, et uurimisrühma aruanne saadetaks võimalikult kiiresti Julgeolekunõukogule, et see saaks arutada Süürias toimunud massilist tapmist ÜRO uurimisrühma järelduste põhjal ja hinnata meetmeid, mida tuleks võtta vastuseks keemiarelvade kasutamisele Süürias ning rünnaku toimepanejate vastutusele võtmiseks;

5.  tunneb heameelt ettepaneku üle, mille kohaselt antaks Süüria keemiarelvade arsenal rahvusvahelise üldsuse käsutusse, eesmärgiga hävitada need võimalikult kiiresti pärast rahvusvahelise üldsuse ultimaatumit, millega kaasneks ÜRO Julgeolekunõukogu siduv resolutsioon selle kohta, et kui relvi ei hävitata, võidakse see meede kehtestada kõikide ÜRO põhikirjas sätestatud vahendite alusel;

6.  on arvamusel, et kogu rahvusvaheline üldsus peaks töötama Süüria jaoks välja poliitilise lahenduse, mis saab peatada vägivalla, hoida ära keemiarelvade edasise kasutamise ja edendada üleminekut demokraatiale; kutsub eelkõige Venemaad ja Hiinat kui ÜRO Julgeolekunõukogu alalisi liikmeid üles võtma vastutust ning hõlbustama ühise seisukoha saavutamist ja Süüria kriisile diplomaatilise lahenduse leidmist, jätmata kõrvale ÜRO Peaassambleed, kelle roll oleks selle küsimusega tegeleda, juhul kui Julgeolekunõukogus peaks toimuma püsiv blokeerimine; on veendunud, et püsiva lahenduse praegusele Süüria kriisile saab saavutada ainult Süüria juhitud kaasava poliitilise protsessiga, mida toetaks rahvusvaheline üldsus; toetab selles vaimus jätkuvalt ELi ja selle liikmesriikide ning ÜRO ja Araabia Liiga ühise esindaja Lakhdar Brahimi jõupingutusi, et saavutada edu Genfi II protsessis ja Julgeolekunõukogus; tuletab meelde oma üleskutset Julgeolekunõukogule esitada Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule taotlus korraldada Süüria olukorra hindamiseks ametlik uurimine; kordab oma nõudmist president Assadile ja tema režiimile astuda tagasi, et sillutada teed demokraatlikule üleminekule;

7.  väljendab sügavat muret jätkuva humanitaarkriisi pärast Süürias ning selle tagajärgede pärast naaberriikidele; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid täidaksid oma humanitaaralaseid kohustusi ja suurendaksid Süüria pagulastele antavat abi; kordab oma nõudmist, et kõik riigid täidaksid Kuveidi rahastajate konverentsil 30. jaanuaril 2013 antud lubadused; kutsub kõiki konflikti osalisi üles soodustama humanitaarabi ning toetuse andmist kõikide võimalike kanalite kaudu, sealhulgas piiri- ja konfliktiüleselt, ning tagama kõikide meditsiini- ja humanitaartöötajate turvalisuse;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile ning kõikidele Süüria konflikti osalistele.