Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist ning eriti selle artikleid 42, 43 ja 45,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 222,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 194,

–  võttes arvesse 12. detsembril 2003. aastal Euroopa Ülemkogu vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas” ning selle rakendamise aruannet „Julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”, mille Euroopa Ülemkogu 11.–12. detsembril 2008. aastal heaks kiitis,

–  võttes arvesse 2007. aastal kehtestatud Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitikat (COM(2007)0575) ja seda käsitlevat 2012. aasta eduaruannet (COM(2012)0491),

–  võttes arvesse integreeritud merenduspoliitika eest vastutavate Euroopa ministrite ja Euroopa Komisjoni 7. oktoobri 2012. aasta deklaratsiooni kasvu ja töökohtade loomise merenduskava kohta (Limassoli deklaratsioon),

–  võttes arvesse nõukogu 26. aprilli 2010. aasta järeldusi meresõidu turvalisust käsitleva strateegia kohta,

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni Aafrika Sarve piirkonda käsitleva ELi strateegia kohta(1),

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni,

–  võttes arvesse 21. detsembri 2012. aasta ühisettepanekut võtta vastu nõukogu otsus solidaarsusklausli liidu poolse rakendamise korra kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2006. aasta rohelist raamatut „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses” (COM(2006)0275),

–  võttes arvesse oma 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni ELi jätkusuutliku Kaug-Põhja poliitika kohta(3) ja 26. juuni 2012. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu Arktika-poliitika arendamine: alates 2008. aastast tehtud edusammud ja järgmised meetmed”(4),

–  võttes arvesse 2012. aastal vastu võetud Euroopa Kaitseagentuuri (European Defence Agency – EDA) ühiskasutuse toimimisjuhendit,

–  võttes arvesse 18. märtsil 2011. aastal vastu võetud NATO merendusstrateegiat Alliance Maritime Strategy,

–  võttes arvesse nõukogu 2008. aasta ühismeedet Atalanta, mis käsitleb Euroopa Liidu sõjalist operatsiooni Somaalia ranniku lähedal aset leidvate piraatlusjuhtumite ja relvastatud röövimiste tõkestamiseks, ennetamiseks ja ohjamiseks(5),

–  võttes arvesse nõukogu 2012. aasta otsust, mis käsitleb Euroopa Liidu missiooni piirkondlike merendusalaste võimete tugevdamiseks Aafrika Sarve piirkonnas (EUCAP NESTOR)(6),

–  võttes arvesse oma 23. novembri 2010. aasta resolutsiooni tsiviil-sõjaväelise koostöö ja tsiviil-sõjaväeliste võimete arendamise kohta(7),

–  võttes arvesse nõukogu 14. novembri 2011. aasta järeldusi Aafrika Sarve kohta ja eelkõige nende lisas esitatud strateegilist raamistikku,

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(8),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina suhete kohta(9);

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni merepiraatluse kohta(10) ning 10. mai 2012. aasta resolutsiooni merepiraatluse kohta(11),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0220/2013),

A.  arvestades, et ELi liikmesriikidel on kahe ookeani ja nelja merega piirnev üle 90 000 km pikkune rannajoon ning sellele lisaks ülemerealad ja riikide julgeolekuga seotud rajatised teistes ookeanides; arvestades, et ELi liikmesriigid vastutavad ranniku- ja territoriaalvete, majandusvööndite, mandrilava, meretaristu ja mereressursside kontrollimise, julgeoleku ja turvalisuse eest; arvestades, et liikmesriikidel lasub põhivastutus oma lipu all sõitvatel laevadel olevate meremeeste ja oma kodanike turvalisuse eest; arvestades, et liikmesriikide suutmatusel kontrollida oma mereruumi on nende ranniku- ja merealadelt palju kaugemale ulatuvad tagajärjed;

B.  arvestades, et liikmesriikide merepiirid moodustavad Euroopa Liidu välispiiri;

C.  arvestades, et merealad on avatud, tohutud ja piiritud alad, mis on piiratud üksnes merealade jurisdiktsioonidega; arvestades, et merealasid on raske kontrollida, eelkõige seetõttu, et rahvusvahelise mereõiguse peamine eesmärk on lihtsustada kaubandust ja tagada vaba liikumine;

D.  arvestades, et 90 % ELi väliskaubandusmahust ja 40 % sisekaubandusmahust transporditakse merd mööda; arvestades, et EL on üks maailma merelaevanduse mõjukamaid osalisi – Euroopa laevaomanikud haldavad 30 % laevadest ja 35 % maailma laevade kogutonnaažist, muu hulgas 55 % konteinerlaevadest ja 35 % tankeritest, mis moodustab 42 % üleilmse meritsi toimuva kaubavahetuse väärtusest; arvestades, et ELi liikmesriigid moodustavad üheskoos maailma suurima majandusvööndi (umbes 25 miljonit ruutkilomeetrit);

E.  arvestades, et mis tahes ELi merendusstrateegia peaks esmajärjekorras edendama Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 21 sätestatud aluspõhimõtteid, nagu demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine; arvestades, et liikmesriikide kohus on püüda jõustada ja tugevdada rahvusvahelist õigust ja eriti ÜRO mereõiguse konventsiooni, tagada sujuv meretransport ning maakera ühisvarade ja kaubandus- ja keskkonnahuvide kaitse;

F.  arvestades, et majanduskasvu, üleilmastumise ja üha suureneva vastastikuse sõltuvuse tõttu on ülemaailmsete meretranspordivoogude tähtsus liidu jaoks hüppeliselt kasvanud; arvestades, et uued majandusjõud võtavad vastu juurdepääsu keelavaid tehnoloogiaid ja strateegiaid, et panna ennast maksma piirkondlikes ja üleilmsetes merepiirkondades ning piirates USA ja Euroopa juurdepääsu, mille tagajärjel merenduse geostrateegiline tasakaal muutub kiiresti; arvestades, et meresõidu turvalisuse keerukam ja hajusam keskkond koos rahvusvaheliste lepingute umbkaudse ja erineva kohaldamisega raskendab tõhusat mitmepoolsust ja rahvusvahelist koostööd merendusasjade reguleerimisel; arvestades, et ELi huvides on tagada merejulgeolek mitte üksnes oma rannikuvetes, vaid kogu maailma ookeanidel ja meredel;

G.  arvestades, et mitmete tegurite, näiteks vaesuse, arengu puudumise, vähese riigipoolse kontrolli ja õigusaktide jõustamise ning mereteede haavatavuse tõttu levivad mitmesugused merejulgeolekut ähvardavad ohud; arvestades, et need ohud võivad tuleneda niisuguste riikide käitumisest, kes võivad olla huvitatud rahvusvaheliste meretranspordivoogude häirimisest, ning valitsusväliste jõudude sellisest ebaseaduslikust tegevusest nagu rahvusvaheline kuritegevus (nt relvade või uimastite salakaubavedu), rahvusvaheline terrorism või piraatlus, mille juures kasutatakse ära killustatud üleilmsete merehaldussüsteemide nõrgad kohad; arvestades, et merel tegutsevate osapoolte arvu pideva kasvu tõttu on laienenud ja muutunud keerukamaks ka merel toimuv seadusjärgne ja ebaseaduslik tegevus, mistõttu nende vahel vahetegemine muutub üha raskemaks; arvestades, et see sunnib ELi investeerima terviklikku käsitusse, mis aitaks üksikutele liikmesriikidele üle jõu käivate keerukate riikidevaheliste väljakutsetega toime tulla;

H.  arvestades, et ülemaailmne nägemus merevõimekustest ja eksterritoriaalsest jõupoliitikast (power projection) muutub kiiresti ning et nii uued kui ka senised majandusjõud seavad kahtluse alla ÜRO mereõiguse konventsiooni põhimõtted ning rahvusvahelise vahendustegevuse ja reguleerimise; arvestades, mis kõige tähtsam, et Hiina ajab nn pärlikee poliitikat ning püüab tugevdada ja laiendada oma kohalolu merel, ajendatuna arvukatest avaldatud ja avaldamata põhjustest alates kaubandusteede ja energiatrasside turvamisest kuni mereressursside ja olulise meretaristu kontrollimiseni, sattudes seetõttu konflikti peaaegu kõikide oma naabrite merendushuvidega Lõuna- ja Ida-Hiina merel;

I.  arvestades, et EL ja kõik liikmesriigid on ÜRO mereõiguse konventsiooni lepinguosalised, mistõttu on nimetatud konventsioon ühenduse õigustiku osa;

J.  arvestades, et globaalse tasandi jõuna peab EL kaaluma julgeolekuküsimusi ja võimalikke sõltumatuid lahendusi, pidades silmas eelkõige oma naabruses asuvat Vahemerd, Aafrika Sarve ja Atlandi ookeani lääneosa, aga ka Vaikset ookeani, nii selle ida- ja läänepoolseid kui ka Põhja-Jäämerest Lõuna-Jäämereni ulatuvaid alasid;

K.  arvestades, et meredel levib valitsusväliste jõudude ebaseaduslik tegevus, mis on ohuks kriitilise tähtsusega mereteedele ja taristutele ning mis kasutab ära riikide ja nende jurisdiktsiooni nõrkusi;

L.  arvestades, et võitlus nende mittekonventsionaalsete ohtude vastu toimub sageli keerulises ja ohtlikus keskkonnas, mistõttu tuleb kasutusele võtta nii tsiviil- kui ka sõjalised vahendid; arvestades, et ÜJKP koos selle tsiviil- ja sõjalise mõõtmega on sobiv raamistik võitluseks merel ja rannikualadel ähvardavate ohtude vastu;

M.  arvestades, et EL ei saa üleilmset merejulgeolekut üksi tagada; arvestades, et ELil on vaja saavutada tugevad partnerlussuhted kolmandate riikide ja piirkondlike organisatsioonidega, eelkõige kaugetes piirkondades (näiteks Aasias), kus ELil on omavahendeid keerulisem kasutada;

N.  arvestades, et Euroopa julgeolekustrateegias (ESS) ei osutata eraldi merendusmõõtmele, ELi ohustajana nimetatakse vaid piraatlust; arvestades, et Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitikas (IMP) käsitletakse küll merendusküsimusi, kuid peaaegu üldse ei puudutata julgeolekumõõdet, jättes nii tähelepanuta ELi jaoks üha rohkem muret tekitava valdkonna; arvestades, et ELi merejulgeoleku käsitus tuleb kiiremas korras läbi vaadata, võttes eelkõige vastu Euroopa meresõidu turvalisuse strateegia (European Maritime Security Strategy – EMSS), milles selgitatakse, kuidas IMP saaks ESSi rakendamisele kaasa aidata; arvestades, et EMSSis tuleks määratleda ELi julgeolekuhuvid ja strateegilised eesmärgid ning tuvastada eesmärgid, ohud, sekkumiseks kättesaadavad ja vajalikud vahendid ning võimalikud tegevuspiirkonnad;

O.  arvestades, et EMSS on vajalik liidu merega seotud huvide, riskide ja võimaluste, sealhulgas Euroopa kodanike ja nende vara kaitse integreerimiseks; arvestades, et see strateegia peaks edendama Euroopa väärtusi ja põhimõtteid, see peab olema tulevikku suunatud, ennetav ning kaasama kõik asjakohased nii tsiviil- kui ka sõjaväevaldkonna institutsioonid ja tegutsejad, ning eriti rõhutama, et ELi liikmesriigid ei saa enam endale lubada selliste merejõudude arendamist ja säilitamist, mille ainuke eesmärk on nende kasutamine üksnes võimalikel intensiivsetel operatsioonidel;

P.  arvestades, et avatud meretranspordivoogude ja turvalise juurdepääsuga seotud ELi huve mõjutavad konfliktid ja ebastabiilsus nõuavad inimeste turvalisuse, riigijuhtimise ja arengu vaheliste seoste paremat mõistmist ning et seetõttu tuleks Aafrika Sarve piirkonda käsitlevat ELi strateegiat kasutada kui tervikkäsituse mudelit, mis hõlmab ELi poliitilisi, diplomaatilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke vahendeid; arvestades, et selline põhjalik käsitus peab moodustama EMSSi tuumiku ning peaks hõlmama ELi eri algatuste, ametite tegevuse ja vahendite kooskõlastamist, et tegeleda ebastabiilsuse algpõhjustega ja aidata lahendada konflikte, taastada rahu ning toetada riigi ülesehitamist, juhtimist ja arengut, hõlmates julgeolekusektori reformi, energiavarustuse, mere-ja muu kaubanduse ja transpordi ohutuse, kalanduse, keskkonnakaitse ning kliimamuutuse mõju;

Üldised märkused tulevase Euroopa meresõidu turvalisuse strateegia kohta

1.  on kindlalt veendunud, et ELi jaoks on äärmiselt oluline turvalise, avatud ja puhta merekeskkonna tagamine, mis võimaldab kaupade ja inimeste vaba liikumist ning ookeanide loodusrikkuste rahumeelset, seaduslikku, õiglast ja säästvat kasutamist; et meretranspordivood on Euroopa kaubanduse eluallikad ning Euroopa jõukuse ja mõjuvõimu edasikandjad; et Euroopa kodanike turvalisus ja ELi toimimise lepingu artikli 21 põhimõtete edendamine on ELi ja liikmesriikide kohustus; ning et seepärast tuleks nii ELi tsiviil- kui ka sõjalist institutsioonilist raamistikku edasi arendada, et tagada sellise vastutuse kandmiseks vajalikud eesmärgid, vahendid ja võimekus;

2.  tuletab liikmesriikidele meelde, et üksnes pühendumuse, vastastikuse mõistmise ja tõelise solidaarsuse vaimus on liit võimeline täitma oma Lissaboni lepingus sätestatud rolli ja realiseerida väljakuulutatud püüdlust olla ülemaailmse julgeoleku tagaja; tuletab sellega seoses meelde, et Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 7 (nn vastastikuse kaitse klausel ehk vastastikuse abistamise klausel), ELi toimimise lepingu artiklis 222 (nn solidaarsusklausel) ja Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 6 (alaline struktureeritud koostöö) ette nähtud institutsiooniline raamistik liikmesriikide ühisvastutuse võtmiseks liidu julgeoleku ja kaitse valdkonnas; tuletab meelde, et nimetatud vahendid alles ootavad rakendamist; avaldab eelkõige komisjonile ja Euroopa välisteenistusele tunnustust ühisettepaneku eest, milles käsitletakse solidaarsusklausli liidupoolse rakendamise korda, ning palub neil hinnata, mida tooks kaasa selle kohaldamine merel tekkivate või merendusalaste vahendite või taristuga seotud probleemide lahendamiseks; nõuab tungivalt, et nõukogu kiidaks ettepaneku kiiresti heaks;

3.  rõhutab, et ÜRO mereõiguse konventsioon sätestab õigusraamistiku kõigi ookeanidel ja meredel läbiviidavate tegevuste jaoks ning et seda võib kasutada suunisena merealaste vaidluste rahumeelseks lahendamiseks; kutsub seetõttu ELi ja liikmesriike üles rõhutama nimetatud konventsiooni universaalsust ja selle sätete ühetaolise ja järjepideva rakendamise vajalikkust;

4.  tunnistab, et Euroopa Liidu käsutuses on Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Komisjoni, finantsinstrumentide, arengukoostöö, humanitaarabi, kriisiohjamise, kaubanduskoostöö ja muude asjakohaste tegevusmehhanismide näol mõningad vahendid ja võimalused, et vastata üleilmse merejulgeolekuga seotud väljakutsetele ja vajadusele turvalise ja stabiilse keskkonna järele; märgib siiski, et suurem osa tehnilistest ja materiaalsetest eelistest on liikmesriikide kätes ning et nende valmidus omavahelise koostöö parandamiseks on tulevase Euroopa merejulgeoleku jaoks ülitähtis;

5.  märgib siiski, et Euroopa meresõidu turvalisuse strateegia peab tagama ühtse ja tervikliku lähenemisviisi, milles keskendutakse konkreetsetele merel esinevatele ohtudele, riskidele, väljakutsetele ja võimalustele; märgib, et strateegia, põhinedes küll Euroopa väärtustel ja põhimõtetel, peab kujundama sünergiat ja ühistegevusi, millesse kaasatakse kõik asjaomased nii tsiviil- kui ka sõjaväevaldkonna institutsioonid ja osapooled; märgib, et strateegia peaks aitama välja selgitada kõik võimalikud ohud, tavapärastest julgeolekuohtudest kuni loodusõnnetuste ja kliimamuutusega kaasnevate ohtudeni, samuti oluliste mereressursside kaitset, meretaristut ja kaubandusvooge mõjutavad ohud; märgib, et ühtlasi tuleks kindlaks teha konkreetsed vahendid ja võimalused kõigi väljakutsetega tegelemiseks, mis hõlmab luuretegevust, valve- ja patrulltegevust, otsingu- ja päästetöid, meretransporti, ELi ja teiste riikide kodanike evakueerimist kriisipiirkondadest, embargode kehtestamist ning ÜJKPst juhinduvate missioonide ja operatsioonide toetamist;

6.  kutsub kõrget esindajat, komisjoni ja nõukogu üles töötama välja ELi meresõidu turvalisuse strateegia, mille keskmes on kõigi merejulgeoleku jaoks oluliste Euroopa osapoolte ja liikmesriikide kokkutoomine ja nende tegevuse koordineerimine; nõuab tungivalt, et komisjon ja asepresident ning kõrge esindaja pööraksid tähelepanu puudustele 2007. aasta integreeritud merenduspoliitikas, mis ei hõlma julgeoleku mõõdet, ning samuti Euroopa julgeolekustrateegias, mis ei ole suutnud tegeleda merejulgeoleku ohtude ja riskidega; on seisukohal, et EMSSi püüdluste, vahendite ja võimekuste tase peaks tuginema Euroopa julgeolekustrateegiale ja integreeritud merendusstrateegiale ning neid peaks määratlema vajadus toimida ülemaailmse julgeoleku tagajana, millega kindlustataks üleilmselt tõkestamata meretranspordivood ja pääs maailmamerele; juhib tähelepanu asjaolule, et merejulgeoleku reguleerimine mõjutab lähi-, keskpikas ja pikas perspektiivis kõiki muid Euroopa jõukuse ja julgeoleku komponente;

7.  kutsub liikmesriike üles aktiivselt abistama Euroopa välisteenistust ja komisjoni uue Euroopa meresõidu turvalisust käsitleva strateegia väljatöötamisel ja selles aktiivselt osalema, eesmärgiga tõhusalt ära kasutada kõiki nende erinevaid eeliseid ning samas tuvastada ja luua uusi võimsusi koondamise ja jagamise kaudu; on lisaks seisukohal, et nimetatud uus strateegia peaks ühendama ka sellised ühised kahe- või mitmepoolsed jõu loomise algatused nagu 2. novembril 2010 sõlmitud Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi deklaratsioon;

8.  toob esile asjaolu, et selline integreeritud lähenemine merendusvaldkonnale, mille puhul on ühendatud tsiviilmeetodid ja sõjalised vahendid ning mis hõlmab nii julgeoleku sise- kui ka välisaspekte, on mõnes liikmesriigis riigi tasandil juba kujunemas ja seda kohaldatakse teatavates liikmesriikides kahepoolselt, mistõttu see vajab liidu tasandil kindlustamist; rõhutab rolli, mis mereriikidel võib olla ja peaks olema positiivse piirkondliku merendusintegratsiooni kindlustajana; rõhutab, et piirkondlike merendusintegratsiooni algatuste tulemus võiks ja peaks olema oluliste mereväe vahendite ühiskasutus, et rahuldada ELi võimsusvajadused;

Võimalikud ohud

9.  nendib, et üha tihenev mereliiklus ning avamere ja rannalähedaste tegevusvaldkondade arenemine panevad merejulgeoleku proovile, kuna seaduslike tegevuste eristamine ebaseaduslikest muutub üha keerulisemaks;

10.  märgib, et EL seisab silmitsi tavapäraste ohtudega oma julgeolekule, eriti kuna uute merejõudude esilekerkimisest alates on muutunud tõenäolisemaks riikidevaheline rivaalitsemine merealade omandiõiguse pärast (vaidlused jurisdiktsiooni küsimustes, territoriaalsed nõudmised, süvamerepiirkondade uurimis- ja kasutuslitsentsid); märgib lisaks, et tärkava turumajandusega riigid on arendanud oma merejulgeolekualast suutlikkust (sõjalaevastikud, allveelaevad) ning samal ajal kalduvad nad rahvusvahelise mereõiguse põhimõtteid kahtluse alla seadma;

11.  hoiatab oluliste loodus- ja maavarade ebaseadusliku kasutamise eest ELi liikmesriikide vetes või naabruses asuvatel meredel; märgib, et kontrollimatu võidujooks mere-, loodus- ja maavarade omandamiseks võib kahjustada mere ökosüsteemi ja sellega suurendada merel toimuva tegevuse keskkonnamõju; tuletab meelde, et mereressursside kasutamine võib viia ka merepiirkondade ebasoovitava militariseerimiseni; rõhutab siiski iga liikmesriigi õigust tegeleda oma mere loodusvarade uurimise ja kasutamisega, kui ta järgib rahvusvahelist õigust ja keskkonnaeeskirju;

12.  märgib, et ELil on julgeoleku ning kaubanduse ja loodusvarade kasutamise stabiilsuse tagamiseks vaja luua tugevaid partnerlusi kolmandate riikide ja piirkondlike organisatsioonidega; rõhutab asjaolu, et ÜJKP tugev merendusmõõde võimaldaks ELil vajaduse korral tegutseda tõhusa rahvusvahelise vahendajana;

13.  hoiatab, et riigid, kes ei soovi teha koostööd rahvusvahelise kogukonnaga ega pidada kinni rahvusvahelistest lepingutest ja normidest, kelle geograafiline asend võimaldab kaubateid blokeerida ja kes tehnoloogiliselt ja sõjaliselt suudavad seda teha, on praegusel ajal üks peamisi julgeolekuprobleeme; on seisukohal, et Euroopa välisteenistus ning kõrge esindaja ja komisjoni asepresident peaksid kõigi diplomaatiliste vahenditega püüdma kaasata neid riike dialoogi ja koostöösse;

14.  märgib, et ehkki riikidevahelisi sõjalisi kokkupõrkeid ei saa täielikult välistada, tuleneb ELi otsene ja kaudne julgeolekurisk nüüdisajal peamiselt mittetavapärastest ohtudest, mille puhul kasutatakse ära raskused, mis on seotud seaduste jõustamisega mere- ja rannikualadel ning mis üldistatult tulenevad riikide äpardumisest ja nõrkusest või riigivõimu puudumisest;

15.  märgib, et ELi merejulgeoleku üks peamisi ohtusid on kogu maailma meredel toimuv terroristlik tegevus, mis otseselt ohustab ELi tsiviil- ja sõjalaevu, sadama- ja energiarajatisi ning mille puhul rünnakud ja sissetungid maapealsetesse sihtmärkidesse lähtuvad merelt; märgib, et sellised tegutsejad on seotud organiseeritud kuritegelike võrgustikega, mille liikmed osalevad merel toimuvas ebaseaduslikus tegevuses (salakaubavedu, inimkaubandus, ebaseaduslik sisseränne, uimastite ja relvadega kaubitsemine, mis hõlmab väike- ja kergrelvi ning massihävitusrelvade komponente); rõhutab, et selline ebaseaduslik tegevus teravdab poliitilisi ja humanitaarkriise, takistab sotsiaalset ja majandusarengut, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimist ja kütusega varustamist ning põhjustab rännet, inimeste riigisisest ümberasumist ja määratuid kannatusi;

16.  on mures üha lisanduvate tõendite pärast selle kohta, et terrorivõrgustikud ja valitsusvälised tegutsejad omandavad merendusalase, ka allveelaevu, radari- ja tuvastamistehnoloogiaid hõlmava kõrgvõimekuse, samuti on neil juurdepääs rahvusvahelise laevandusega seotud logilistele andmetele, mineerimisoskused ja vees kasutatavad improviseeritud lõhkeseadeldised, mis suurendab märgatavalt nende võimalikku ohtlikkust ja võimet kontrolli vältida ning viitab nende tegevuse laienemisele Euroopa läheduses, eriti mõlemal pool Atlandi ookeani lõunaosa;

17.  on seisukohal, et lahendamata konfliktide jätkumine eri merepiirkondade läheduses (näiteks Lõuna-Kaukasus, Vahemere kaguosa või Jaapani meri) on üks peamisi üleilmse ebastabiilsuse allikaid, mis ohustab transporditeid ja energiatrasse, soodustab relvakaubandust ning lihtsustab valitsusväliste osapoolte, näiteks kuritegelike võrgustike ja terroristlike rakukeste tegevust;

18.  on endiselt mures piraatluse pärast Aafrika ida- ja läänerannikul; juhib tähelepanu sellele, et piraatide rünnakud (relvastatud röövid, laevade ja meeskondade röövimine ja raha väljapressimine) takistavad oluliselt vaba juurdepääsu sealsetele meredele ja sealseid kaubandusvoogusid ning ohustavad seetõttu oluliselt rahvusvahelist kaubandust ja merejulgeolekut; juhib tähelepanu sellele, et piraatluse põhjus on tavaliselt juhtimise ja arengu puudumine asjaomastes rannikuriikides; loodab, et EL toetub ÜJKP operatsiooni EU NAVFOR Atalanta saavutustele, et piraatluse vastu võitlemiseks käivitada ÜJKP operatsioone ka mujal;

19.  hoiatab probleemide eest, mida põhjustavad merel olulistes transiitliikluse punktides meresõiduohutuse jaoks piraatlus, rahvusvaheline terrorism ja organiseeritud kuritegevus üldiselt; rõhutab, et mõned üleilmse energiavarustuse seisukohast kõige olulisemad veeteed paiknevad geograafiliselt kõige ebastabiilsemates merepiirkondades, nagu see on Suessi kanali, Hormuze väina ja Malaka väina puhul, või on need veeteed sealtkaudu juurdepääsetavad;

20.  märgib, et võitluses mittetavapäraste tegevuste vastu on vaja toetuda reale ÜJKP vahenditele, sealhulgas sõjalistele vahenditele, kuna sekkumised toimuvad sageli üliraskel maastikul ning osapoolte käsutuses on laias valikus ohtlikke relvi; väidab, et Aafrika Sarve piirkonnas toimuva ELi tegevuse mudeli põhjal, kus toimuvad operatsioonid EU NAVFOR Atalanta ja EUCAP NESTOR, peavad ÜJKP operatsioonidega kaasnema muud ELi-välistegevuse vahendid, mille eesmärk on tegeleda kriiside sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste süvapõhjustega ja tagada asjaomaste piirkondade jätkusuutlik turvalisus;

21.  märgib, et ebaseaduslik ränne tõenäoliselt jätkub ning survestab ELi merepiire, eriti arvestades poliitilisi ja majanduslikke arenguid lõunapoolsetes naaberriikides ning eeldatavasti jätkuvat ebastabiilsust Põhja-Aafrikas, Saheli ja Aafrika Sarve piirkonnas ning Saharast lõunasse jäävas Aafrikas; tuletab siiski meelde, et rännet ei tohiks käsitada julgeolekuohuna, vaid pigem inimliku nähtusena, mille leevendamiseks on vaja põhjalikku juhtimisstrateegiat, mis ühitab piirkondliku, poliitilise ja diplomaatilise koostöö ning arengupoliitika piirkondlikesse partnerlustesse tehtavate investeeringutega; juhib tähelepanu asjaolule, et selle teostamiseks tuleb arendada merendusalast võimekust ja rannavalvet, et ebaseaduslikel alustel maale püüdlevad sisserändajad avastada ja päästa;

22.  tunnistab, et tihenev mereliiklus tõenäoliselt suurendab selliste katastroofide nagu naftareostuse ja muude keskkonnareostuse juhtumite, samuti mürgiste jäätmete vettejuhtimise ja tankerite ebaseadusliku punkerdamise esinemist; rõhutab, et EL peab edasi arendama strateegiat, mis lähtub varasemate merel toimunud ränkade keskkonnakatastroofidega kogemustest ning millega tagatakse kõigi ELi osapoolte, organite ja ametite ning liikmesriikide asutuste kooskõlastatud sekkumine, et tekitada vajalik sünergia ning tegutseda tulemuslikumalt ja solidaarselt;

Kriitilised merepiirkonnad

Vahemeri

23.  rõhutab asjaolu, et Vahemerega on seotud suur hulk probleeme, mis võivad ohustada ELi stabiilsust ja ELi vahetuid huve, arvestades eelkõige mõnes rannikuäärses riigis tõenäoliselt püsivate poliitiliste segaduste ning sotsiaalsete ja majanduslike raskustega; märgib, et selle tagajärjel leviv ebaseaduslik tegevus (nt terrorism ja eri liiki ebaseaduslik äritsemine) mõjutab ELi merejulgeolekut, sealhulgas lõunasuunalise energiavarustuse kindlust; usub, et kiiresti on vaja investeerida piirkondlikku merenduskoostöösse, mis peab hõlmama Euroopa ja piirkondade tasandi koostööd, jälgimistegevust, järelevalvet, patrullimist ja rannavalvetegevust, mis omakorda nõuab sõjalaevastiku jõukasutuseks piisavaid vahendeid;

24.  rõhutab, et Vahemere piirkonnas on olnud rida merepiirivaidlustega seotud piirkondlikke konflikte ning nõuab seepärast tungivalt, et EL teeks kõik endast oleneva konfliktisituatsioonide edasise eskaleerumise vältimiseks Vahemere piirkonnas, sest see võimendaks selliseid praegusi ohte nagu Süüria kodusõja tagajärjed ning selle mõju riigi enda ja naaberriikide merepiirkonnale, poliitiline ebastabiilsus ja valitsemissuutlikkuse puudumine Liibüas, Egiptuses ja Tuneesias ning selle kaudne mõju naaberriikidele Marokole ja Alžeeriale, kelle vahel on ikka veel lahkhelid Lääne-Sahara konflikti tõttu ning keda mõjutab otseselt konflikti eskaleerumine Malis ja Saheli piirkonnas; hoiatab ka ohu eest, mis tuleneb Vahemere piirkonna kriisikollete omavahelistest seostest ning ebastabiilsusest ja konfliktidest Lähis-Idas, Saheli piirkonnas, Aafrika Sarve piirkonnas, Lääne-Aafrikas ja Sahara-taguses Aafrikas;

25.  märgib, et hiljutine maagaasivarude avastamine Vahemere idaosas on tekitanud uue geopoliitilise olukorra ja oluliselt suurendanud lahkhelide võimalusi, mis mõjutab vahetult ELi liikmesriikide õigustatud huve ja suveräänseid õigusi; väljendab muret Türgi, Venemaa, USA ja Iisraeli laevastike suurenenud kohalolu pärast Vahemerel; märgib ka Türgiga Egeuse merel tekkinud ja seni lahendamata lahkarvamuste mõju ning Kreeka ja Küprose avamere süsivesinikuvarude kasutamise kavadest tulenevat pingete kasvu; nõuab seepärast ELilt tungivalt oma seisukoha maksma panemist, et vältida Vahemere loodusvarade kasutamisega seotud konflikte ja nendest tulenevaid julgeolekuriske ELi selles piirkonna liikmesriikidele, mis võib omakorda mõjutada kogu ELi;

Läänemeri

26.  leiab, et kui Venemaa merealad välja arvata, on Läänemeri ELi sisemeri ja paljudele rannikuriikidele oluline liiklustrass; Läänemere piirkonna stabiilsus ja mereliikluse häireteta toimimine sõltub ELi liikmesriikide vaheliste ning ELi ja Venemaa vaheliste huvide kokkusobitamisest; märgib, et Läänemere piirkonna poliitiline stabiilsus on seotud selliste küsimustega nagu rannikuriikide vähemuskeelte seisundi kaitsmine, energiatransport, tihe kaubalaevaliiklus, võimalikud õnnetused naftatankeritega ning kalavarude ja keskkonna saastamine; lisaks on Läänemere mereohutuse probleemideks Teise maailmasõja käigus merre uputatud keemiarelvad, vananenud tuumaelektrijaamad rannikualal, võimalikud terroriaktid energiatranspordi vastu ning võimalikud illegaalsed relvaveod Läänemere sadamate kaudu;

Must meri

27.  on seisukohal, et Must meri on praegu geostrateegiliselt üks olulisemaid ELiga piirnevaid merepiirkondi, seda vajaduse pärast tagada ELi energiajulgeolek ja mitmekesistada tema energiatarneid; märgib, et piirkonnal on keskmises ja pikaajalises perspektiivis suur riskipotentsiaal, arvestades selle strateegilist tähtsust olulise kaubaveotee ja energiatrassina ning lähedust lahendamata konfliktide ebastabiilsetele piirkondadele, mille näiteks on konflikt Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga vaidlusaluste territooriumide üle ning sellega seotud konflikt Moskva ja Tbilisi vahel; rõhutab, et kuna mitme ELi liikmesriigi energiajulgeolek sõltub suurel määral läbi ja ümber Musta mere kulgevate gaasi- ja naftajuhtmete julgeolekust, on EL strateegiliselt huvitatud lahendamata konfliktide eskaleerumise ärahoidmisest ja neile pikaajaliste lahenduste leidmisest; märgib, et selle eesmärgi täitmiseks võib ELil tekkida vajadus mobiliseerida Euroopa merejõud;

28.  tuletab meelde oma 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu Musta mere strateegia kohta(12) ning kordab, et EL peab Musta mere julgeolekukeskkonna kujundamisel aktiivsemalt tegutsema; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust taas üles koostama Musta mere piirkonna strateegiat, milles käsitletakse tulemuslikult merejulgeoleku ja -ohutuse probleeme;

29.  juhib tähelepanu vajadusele süvendada strateegiliste partneritega konfliktide vältimise ja lahendamise teemalist dialoogi, kuid seejuures rõhutab, et tähtis on osaleda ka sellistes mitmepoolsetes piirkondlikes algatustes nagu Musta mere sünergia, astumaks vastu niisugustele ohtudele nagu inim-, narko- ja relvakaubandusega tegelevad kuritegelikud võrgustikud või ebaseadusliku kalapüügi ja keskkonnaseisundi halvenemise probleemile;

Atlandi ookean ja Lääne-Aafrika

30.  märgib, et Atlandi ookean on Euroopa elutähtis kaubatee; tunneb muret, et Atlandi ookean ja eelkõige Kariibi mere piirkond on meretee, mille kaudu toimub Lõuna-Ameerikast pärit uimastite transiit; tunneb muret selle pärast, et lähikümnendite majanduslik areng, eelkõige seoses Panama kanali laiendamisega, võib soodustada kuritegevuse kasvu selles piirkonnas;

31.  on seisukohal, et täna lähtub osa kõige suurematest Euroopat ähvardavatest ohtudest Lääne-Aafrika rannikult ja eriti Guinea lahelt; on sügavalt mures Lääne-Aafrika rannikupiirkonnas kuritegevuse, uimasti-, inim- ja relvakaubanduse leviku tõttu kujunevate tõsiste probleemide pärast; samal ajal muutuvad Guinea lahe äärsed riigid üha rohkem Nigeeria Boko Harami sarnaste piirkondlike terrorismivõrgustike tegevuspiirkonnaks, kes laiendavad tegevust ka naaberriikidesse ning on seotud selliste ülemaailmse haardega võrgustikega nagu Al-Qaeda Magribi haru, nagu on ilmekalt näidanud Mali kriis;

32.  märgib murega, et Guinea lahe äärsed riigid on jätkuvalt poliitiliselt ebastabiilsed, mõned neist ka riigina läbikukkunud, nagu näiteks Ladina-Ameerikast Euroopasse suunatud uimastikaubanduse platvormiks muutunud Guinea-Bissau;

33.  märgib, et kõnealune piirkond on ühtlasi oluline energiaallikas, sest Guinea lahe äärsete riikide arvele langeb täna 13 % nafta ja 6 % gaasi impordist ELi, kusjuures Nigeeriast pärineb 5,8 % ELi imporditava nafta kogumahust; eeldab, et seoses hiljutise nafta- ja gaasivarude avastamisega avamerel hakkab piirkonna tähtsus suurenema; on seepärast mures, et konkurents avamere loodusvarade kasutamisel võib kaasa tuua edasisi konflikte ja kuritegevuse suurenemist;

34.  juhib tähelepanu asjaolule, et ebastabiilsus, terrorism ja kuritegevus Lääne-Aafrika rannikul on tihedalt seotud kogu Saheli piirkonna ebastabiilsusega; nõuab seepärast tungivalt, et EL integreeriks ÜJKP tsiviilmissiooni EUCAP SAHEL Niger raames Saheli piirkonnas tehtavad terrorismivastased jõupingutused piirkondlikku ja terviklikku strateegiasse, mille eesmärk on võidelda Lääne-Aafrika rannikul ja eriti Guinea lahel merelt lähtuvate ohtudega; kutsub sellega seoses ELi üles tagama kooskõla kahe piirkonnas toimuva ÜJKP missiooni (EUCAP Sahel Niger ja EUTM Mali) ning maismaal ja merel tehtavate jõupingutuste vahel, et võidelda terrorismi ja muu organiseeritud kuritegevusega piirkonnas;

35.  väljendab heameelt Guinea lahe olulisi mereteid käsitlevat programmi (CRIMGO) juhtiva komisjoni teate üle, milles keskendutakse Guinea lahe turvalisuse suurendamisele ning räägitakse selle saavutamiseks vajalikust rannavalve koolitamisest ja stabiliseerimisvahendi rahastatava seitsme Lääne-Aafrika rannikuriigi asutuste vahelise teabevõrgustiku loomisest; nõuab CRIMGO kiiret rakendamist Lääne-Aafrika rannikupiirkonnas; nõuab samuti konkreetsete koostöömehhanismide loomist, et siduda kõnealune komisjoni rahastatav programm ning ÜJKP missioonid EUCAP Sahel Niger ja EUTM Mali, mille kohustused on lahutamatult seotud Lääne-Aafrika rannikupiirkonna ebastabiilsuse põhjustega;

36.  rõhutab, et ELi tegevuse tulemuslikkust Guinea lahel tuleb suurendada; soovitab spetsiaalselt tekitada sünergiat, et luua lisandväärtust olemasolevatele ELi vahenditele ja struktuuridele, näiteks Euroopa Meresõiduohutuse Ametile;

37.  kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles kaardistama ELi liikmesriikide ja AKV partnerite strateegilistes asukohtades paiknevaid rajatisi (näiteks Lajesi lennuväebaas Portugali Assooridel ja Roheneemesaared), mida saaks kasutada Atlandi-ülest koostööd USA, Kanada, Brasiilia ja teiste Ladina-Ameerika riikidega ning ELi ja Aafrika Liidu koostööd hõlmava kolmepoolse partnerluse raames mere- ja lennuväe erioperatsioonide korraldamiseks, et võidelda ebaseadusliku tegevuse leviku, piraatluse ja organiseeritud kuritegevusega Guinea lahel ja Atlandi ookeani lõunaosas laiemalt;

Adeni laht ja India ookeani lääneosa

38.  juhib tähelepanu asjaolule, et piraatluse tõttu on Adeni laht täna üks kõige ohtlikumaid merepiirkondi maailmas; tuletab meelde, et piraatlus on organiseeritud kuritegevuse vorm, mis nõuab kompleksset ja terviklikku erilähenemist piraatluse ning sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku juhtimise vaheliste põhjuslike seoste käsitlemisel, nagu ilmneb eriti selgelt Aafrika Sarve ja Somaalia puhul; märgib, et lunaraha liikumise jälgimine, kuritegelike võrgustike lammutamine ja kuritegude toimepanijate vastutusele võtmine on piraatlusvastases võitluses samuti äärmiselt olulised ning need võivad õnnestuda üksnes liikmesriikide asutuste, Europoli ja Interpoli koostöö tulemusel; märgib, et siin on ka väga selge seos julgeolekualase välispoliitika ja riiklike seaduste jõustamise vahel;

39.  väljendab rahulolu ÜJKP tsiviilmissiooni EUCAP Nestor ellukutsumise üle, mis on kavandatud suutlikkuse suurendamiseks merejulgeoleku tagamisel Aafrika Sarve piirkonnas ja India ookeani lääneosas ning mille eesmärk on panustada kohapeal kestvamalt operatsiooni EU NAVFOR Atalanta eesmärkide saavutamisse;

40.  toob esile hiljuti India ookeani lääneosas piraatide rünnakute ohjamisel ning ÜJKP usaldusväärsuse suurendamisel saavutatud EU NAVFOR Atalanta edu, mis peab olema pöördumatu; märgib, et operatsioon Atalanta on ÜJKP raames esimene mereväemissioon ning see peaks olema eeskujuks ÜJKP merendusmõõtme edasisel arendamisel ja rakendamisel seniseid õnnestumisi, puudujääke ja õppetunde arvesse võttes; tervitab ELi positiivset rolli NAVFOR Atalanta SHADE (Shared Awareness and De-confliction) mehhanismis, mille puhul edendatakse koordineerimist selles piirkonnas tegutsevate riikidevaheliste, riiklike ja piirkondlike merejõudude vahel ja eelkõige koostööd NATO operatsiooniga Ocean Shield; on rahul ka muude ELi osalejate, näiteks ELi Satelliidikeskuse ja Euroopa Meresõiduohutuse Ameti ning kolmandate osapoolte vahelise hea koostööga, eriti laevade satelliidifotode tõlgendamisel, isegi kui selliseks koostööks ametlik alus puudub; palub ELil sarnaselt Atalanta, Euroopa Meresõiduohutuse Ameti ja ELi Satelliidikeskuse vahel välja kujunenud sidemetele ametlikustada olemasolevate ELi vahendite ja organite ühenduslülid, et vältida ülesannete, ressursside ja oskusteabe dubleerimist ning kasutada ära sünergiast sündivad eelised;

41.  rõhutab, et konkreetsel juhul Aafrika Sarve strateegilisest raamstrateegiast tulenev tervikliku lähenemisviisi põhimõte on ilmne kolme piirkonnas käimasoleva ÜJKP missiooni (EU NAVFOR Atalanta, ELi koolitusmissioon Somaalias ja EU CAP Nestor) koostoimes, mida toetavad poliitilised kohustused ja arengupoliitika; kiidab heaks ELi operatsioonide keskuse loomise nimetatud missioonide vahelise koostöö hõlbustamiseks ja sünergia tugevdamiseks, mis on oluline samm ÜJKP edasiarendamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et toodud näide vastastikusest täiendavusest ja kooskõlastamisest peaks inspireerima võtma edaspidi samasuguseid meetmeid olukordades, kus mitmetahuliste probleemide lahendamiseks käivitatakse ÜJKP raames missioonid või operatsioonid; märgib, et alalise sõjaliste operatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuse loomine võiks veelgi edendada mis tahes merekomponendi integreerimist ÜJKP missioonidesse ja operatsioonidesse;

42.  suhtub tunnustavalt laevandusettevõtete laevade pardal rakendatavatesse kaitsemeetmetesse, toetab merendussektori hiljutisi nõudmisi erasektori mereturvaettevõtete reguleerimiseks ning palub Rahvusvahelisel Mereorganisatsioonil, lipuriikidel ja merendussektoril teha koostööd tegevussuuniste koostamiseks, millega kehtestatakse selged, järjepidevad ja jõustatavad rahvusvaheliselt kokku lepitud nõuded erasektori relvastatud turvatöötajate kasutamiseks laevadel, ning nõuab, et erasektori mereturvaettevõtted tegutseksid neid nõudeid rangelt järgides;

Arktika piirkond

43.  rõhutab, et Arktika laevateede avamine on kliimamuutuse vahetu tagajärg, ning toob esile asjaolu, et EL peaks ennekõike ise panustama selle piirkonna ning sealsete õrnade ja oluliste keskkonnaväärtuste hoidmisesse ja kaitsmisesse ning samal ajal tagama Arktika loodusvarade kasutamise säästvalt ja kohalikke elanikke arvestavalt; toonitab piirkonnas üldise stabiilsuse ja rahu tähtsust; rõhutab seepärast, et kõnealuses piirkonnas on vaja rakendada ühtset koordineeritud ELi poliitikat, milles on selgelt määratletud nii ELi prioriteedid kui ka potentsiaalsed probleemid ja strateegia; toonitab asjaolu, et lisaks Rootsi, Soome ja Taani huvile Arktika piirkonna vastu muudaks liitu suuremal määral Arktika rannikualaks ka Islandi ühinemine ELiga, ning rõhutab vajadust kooskõlastada veelgi enam ELi tasandil Arktika piirkonda käsitlevat poliitikat; tervitab sellega seoses eelnimetatud ühisteatist „Euroopa Liidu Arktika-poliitika arendamine: alates 2008. aastast tehtud edusammud ja järgmised meetmed” ning kordab, et vaja on poliitilist dialoogi kõigi selle piirkonna partnerite, sealhulgas ka Venemaaga;

44.  rõhutab arktiliste mereväilade kaudu kulgevate uute kaubateede tähtsust ka ELi ja selle liikmesriikide majandusele; rõhutab, et EL ja tema liikmesriigid peaksid aktiivselt toetama merevabadust ja rahvusvaheliste veeteede vaba läbimise õigust; rõhutab, et pikalt väldanud territoriaalsed vaidlused Arktika piirkonna riikide vahel tuleks lahendada rahumeelselt ning nõuab ELi suuremat kaasatust piirkonnas ning hinnangut selle kohta, milliseid võimeid ja vahendeid võiks vaja minna konfliktide lahendamiseks selles piirkonnas; rõhutab vajadust vältida igal juhul Arktika militariseerimist; palub komisjonil esitada ettepanekud selle kohta, kuidas Galileo projekt saaks toetada ELi Arktika-poliitikat ning kuidas seda arendada selliselt, et võimaldada Arktika vetes ohutumat laevatamist, investeerides eelkõige Kirdeväila ohutusse ja läbitavusse;

Vaikne ookean

45.  rõhutab, kui tähtis on maailma jaoks Vaikne ookean ja eelkõige Lõuna-Hiina meri, mida läbib kolmandik maailma kaubandusmahtudest; tunneb muret pingete eskaleerumise pärast ning kutsub seetõttu kõiki osapooli tungivalt üles hoiduma ühepoolsest poliitilisest ja sõjalisest tegevusest, pehmendama oma avalduste tooni ning lahendama oma vastuolulised territoriaalsed nõudmised Lõuna-Hiina merel rahvusvahelise vahendustegevuse abil vastavalt rahvusvahelisele õigusele ja eelkõige ÜRO mereõiguse konventsioonile, et tagada piirkonnas stabiilsus ning meresõidu vabadus ja ohutus Lõuna-Hiina merel;

46.  on seisukohal, et võimalikud viisid Lõuna- ja Ida-Hiina mere piirkonnas esinevate pingete rahumeelseks lahendamiseks on läbirääkimised kõnealuste merepiirkondade rahumeelse kasutamise toimimisjuhendite üle ja nende ühine rakendamine, sealhulgas turvaliste kaubateede ja püügikvootide kehtestamine või nende piirkondade eraldamine maavarade uurimiseks;

47.  palub asepresidendil ja kõrgel esindajal välja selgitada rahu ja julgeolekut ähvardavad ohud, juhul kui Ida- ja Lõuna-Hiina merel peaksid süvenema pinged ja relvakonfliktid;

48.  märgib, et teatavad riigid, eriti Austraalia, on juba Vaiksel ookeanil poliitiliselt väga aktiivsed ning et EL peaks toetuma kahepoolsele ja mitmepoolsele koostööle julgeoleku ja ohutuse tagamiseks selles piirkonnas;

49.  rõhutab ilmselt 2014. aastal lõpule viidava Panama kanali laiendamise tähtsust merenduse geostrateegilise tasakaalu muutumise seisukohast ja ebatavalisi võimalusi, mis sellega ELi ja liikmesriikide jaoks avanevad; hoiatab, et liikmesriikide merelaevandus- ja sadamataristuid tuleks ette valmistada merekaubanduse prognoositavaks kasvuks ning sellega kaasnevateks julgeoleku- ja ohutusriskideks, mis tulenevad muu hulgas kuritegevusest ja kasvavast survest keskkonnale; rõhutab, et sellest Vaikse ja Atlandi ookeani vahelisest ühendusest võib saada oluline alternatiivne läänesuunaline meretee Aasiast Euroopasse ja vastupidi;

Olemasolevad vahendid ja võimete arendamine

50.  on kindlalt veendunud, et finants- ja majanduskriisis tuleks näha võimalust rakendada ühiskasutust käsitlevat algatust merendusalaste võimete suurendamiseks tõsieuroopalikul viisil, kasutades eelkõige ära algatust LeaderSHIP 2020 ning soodustades laevaehitus- ja -remondisektori ja sellega seotud sektorite ettevõtjate võrgustike loomist, mis võib aidata säilitada usutavat sõjalist võimekust ning on ainus võimalus tagada Euroopa suutlikkus ja valmidus tulla toime nii tema merealasid kui ka merejõude mõjutavate ülemaailmsete julgeolekuprobleemidega;

51.  peab siiski kahetsusväärseks, et ELi liikmesriigid on teinud finantskriisist ja majanduslangusest tingituna kaitse-eelarvetes suuri kärpeid, mis on enamasti ELi tasandil kooskõlastamata ja Euroopa julgeolekustrateegiat eiravad, ning millel võivad olla tõsised tagajärjed liidu suutlikkusele ja valmidusele tulla toime merel ja mujal esinevate julgeolekuprobleemidega ja täita rahvusvahelisi kohustusi ning mis vähendab ELi rolli üleilmse julgeoleku tagajana;

52.  rõhutab, et liikmesriikide tegevuse paremale kooskõlastamisele, arukamatele kaitsekulutustele ja suuremale mastaabisäästule suunatud ELi ühiskasutust käsitlevalt algatuselt alles oodatakse tulemusi, sealhulgas merejulgeoleku tagamise suutlikkuse osas;

53.  tunnustab Euroopa Kaitseagentuuri tööd vundamendi loomisel ühiskasutust käsitleva algatuse eesmärkide täitmiseks mereväe väljaõppe ja logistika alaste nõuete ja projektide ühtlustamise kaudu; kiidab heaks eksperdirühma (Wise Pen Team) 2012. aasta uurimuse merendusalaste nõuete ja võimete kohta; Euroopa Kaitseagentuuri volitusi ja oskusteavet silmas pidades nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid kaitse-eelarve kärpimise vajaduse tekkides agentuuri nõustamist ja tehnilist abi, et mitte kahjustada kogu ELi strateegilise võimekuse arendamist, mille raames tuleb kooskõlastatult tegeleda mahajäämuste ja puudujääkidega; julgustab liikmesriike tegema Euroopa Kaitseagentuuriga koostööd, et kaardistada võimekustarvidus ning eelkõige vajalik tsiviil-, sõjaline ja kahese kasutusega suutlikkus merendusvaldkonnas; nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja selgitaks Euroopa Kaitseagentuuri ja merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi kaasabil välja kõik mereväe ja merenduse valdkonna vahendid, mis on 2012. aastal merendusvõimekuse ja -nõuetega kooskõlas ning mille ELi liikmesriigid võivad rahaliste ja majanduslike piirangute tõttu kaotada, ning uuriks võimalusi nende säilitamiseks ja kasutamiseks ELi integreeritud merenduspoliitika ja tulevase ELi meresõidu turvalisuse strateegia raames;

54.  tuletab meelde, et tänapäeva maailma keerukaid julgeolekuprobleeme arvestades vajatakse ÜJKP rakendamisel kahese kasutusega suutlikkust; rõhutab, et praegune kriis Saheli ja Aafrika Sarve piirkonnas on näidanud vajadust tervikliku lähenemisviisi järele, kus ühelt poolt kasutatakse kogu tsiviil- ja sõjaväelist arsenali ning teiselt poolt kahese kasutusega seadmeid ja suutlikkust, sealhulgas Euroopa mereväe võimeid ja tsiviil- ja sõjalaevade ehituse võimsusi, mis tagavad laevade ohutuse ja vastupidavuse; kutsub liikmesriike üles tegema koostööd asjaomaste ELi organite ja ametitega, eriti komisjoni, Euroopa Kaitseagentuuri ja Euroopa Kosmoseagentuuriga, et püüda leida ELi rahastamist kahese kasutusega suutlikkuse arendamiseks, mille abil kaotada võimete puudujäägid riiklikul, piirkondlikul ja liidu tasandil; tuletab meelde Galileo programmi kahese kasutuse potentsiaali ning selle väärtust ÜJKP operatsioonide läbiviimisel ja tõhustamisel eelkõige merel; rõhutab siiski, et võimete arendamisel tuleks eelistada tõhususe ja läbipaistvuse suurendamist ning mitmepoolseid käsitusi;

55.  tuletab meelde, et kaitse-, laevaehitus- ja seadmete tootmise võimekuse alal tuleb tugevdada ELi-põhist ja ELi rahastatavat tehnoloogiabaasi; tuletab praegust majandus- ja finantskriisi arvestades meelde, et võimeka ja jätkusuutliku Euroopa kaitsetööstuse tekkimine ja selle toetamine tähendab töökohtade loomist ja majanduskasvu; nõuab paremal tasemel dialoogi tööstusvaldkonna sidusrühmadega, sest merejõudude väljaarendamine eeldab aastatepikkust pühendumust; rõhutab, et Euroopa talitlusliku ühilduvuse tagamiseks merendus- ja mereväesuutlikkuse alal tuleb ELi liikmesriikidel ja tööstusharul ratsionaliseerida ja ühtlustada standardid, sealhulgas sidesüsteemid ja -tehnoloogia;

56.  usub, et Euroopa Kaitseagentuuri mereseirevõrgustiku moodustamine on üks sellistest uuendustest, mis annab ÜJKP merendusmõõtme arendamisele lisandväärtust; nõuab tungivalt, et tehtaks kindlaks asjakohased koostöövaldkonnad Euroopa Kaitseagentuuri mereseirevõrgustiku ja muude mereseirega tegelevate ELi projektide vahel, nagu näiteks Copernicuse ehk Maa seire Euroopa programm (endine GMES – ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire), merendus- ja turvateenuste projektid või Euroopa Meresõiduohutuse Ameti töö mereseire alal;

57.  on seisukohal, et Euroopa Meresõiduohutuse Ameti, Euroopa Kaitseagentuuri ja programmi Copernicus töö võib kaasa aidata ÜJKP merendusmõõtme rakendamisele ning et selline töötulemuste kasutamine tuleks ametlikustada; rõhutab, et nimetatud asutuste käsutuses olev oskusteave annab neile suurepärased võimalused pakkuda käimasolevatele ÜJKP missioonidele teenuseid ja tuge sellistes valdkondades nagu järelevalve, patrullimistegevus või satelliitteabe kogumine, uurimine ja levitamine, võttes eeskujuks Euroopa Meresõiduohutuse Ameti ja operatsiooni EU NAVFOR Atalanta vahel kujunenud, olgugi mitteametliku partnerluse;

58.  nõuab tõelise Euroopa rannavalve funktsiooni loomist, mis põhineks Frontexi ja Euroopa patrullvõrgustiku senistel kogemustel, mille võimekused tuleksid eri valitsusasutustelt ja üksustelt ning mis tegutseks justiits- ja siseküsimuste valdkonna kohtupraktikast tulenevas õigussüsteemis, eesmärgiga kaitsta ELi piire, Euroopa kodanikke ning liidu rannikuvetes ohtu sattunud inimeste elu;

59.  tunnustab ühise teabejagamiskeskkonna loomisel tehtud tööd mõjusa Euroopa mereseiresuutlikkuse saavutamiseks; kutsub seepärast ELi üles investeerima otstarbekalt ühise teabejagamiskeskkonna edasisse arendamisse, toetudes selliste projektide nagu MARSUNO, BluemassMed ja EUROSUR käigus saadud kogemustele, et olla valmis tuvastama merendusprobleeme ELi liikmesriikide vetes või ELi naabruses, neid jälgima ja neile reageerima;

60.  nõuab merejulgeoleku küsimustes suuremat strateegilist kooskõlastamist ELi ja NATO vahel, arvestades, et nende kahe organisatsiooni liikmetel on üks ja sama merevägi; on seisukohal, et tulevane Euroopa meresõidu turvalisuse strateegia peaks olema NATO strateegiast sõltumatu, kuid seda täiendav, ning aitama sellisena tegeleda võimalikult paljude eespool nimetatud probleemidega, tagades samal ajal piiratud merendusvahendite optimaalse kasutamise; väljendab rahulolu heade tulemuste üle, mida on andnud kahe organisatsiooni jaoks ühine operatsioonide peakorter Northwoodis; on veendunud, et EL peaks keskenduma selgele lisandväärtusele, mis tuleneb mitmetahuliste probleemide lahendamise komplekssest käsitusest, nagu seda on näidanud Atalanta tõhusa piraatlusvastase võitluse diplomaatilised, finants- ja õigusalased järelmeetmed; kutsub üles veelgi parandama teabevahetust NATO ja ELi vahel ning tõhustama koostööd teiste rahvusvaheliste osapooltega;

61.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et tänaseni püsib dubleerimine, kattumine, ressursside raiskamine ja võimuvõitlus merejulgeoleku valdkonnas tegutsevate ELi organite ja ametite vahel; nõuab tungivalt, et EL uuriks lisavõimalusi mitmete ELi organite ja osalejate funktsioonide, teadmiste, seadmete ja ressursside tarbetust kattumisest põhjustatud haldus- ja finantskoormuse vähendamiseks, nii et asepresident ja kõrge esindaja saaks oma koordineerija rolli täita;

62.  nõuab sellest tulenevalt koordineerimis- ja ühendamismeetmete integreerimist ELi meresõidu turvalisuse strateegiasse, mis peaks sisaldama selgeid suuniseid valdkondliku koostöö tegemiseks komisjoni peadirektoraatide vahel, hõlmates merendus- ja kalandusasjade peadirektoraati, siseasjade peadirektoraati, õigusküsimuste peadirektoraati, ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraati, liikuvuse ja transpordi peadirektoraati, maksunduse ja tolliliidu peadirektoraati, teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraati ning arengu ja koostöö peadirektoraati, samuti Euroopa välisteenistust ja välispoliitika vahendite talitust; on arvamusel, et sama tuleks teha Euroopa Kaitseagentuuri, Euroopa Meresõiduohutuse Ameti, ELi Satelliidikeskuse, Europoli, Frontexi, Euroopa Liidu sõjalise staabi, kriisiohjamise ja planeerimise direktoraadi, Euroopa Liidu luureandmete analüüsi keskuse ning liikmesriikide asjaomaste asutuste vahelise koostöö puhul;

63.  kiidab heaks Euroopa mereväeülemate foorumi (CHENS) tegevuse vastastikuse mõistmise süvendamisel Euroopa merevägede vahel ning vastastikust huvi pakkuvate küsimuste käsitlemisel; nõuab Euroopa mereväeülemate foorumi aastakoosolekute ja selle eritöörühmade tulemuste arvessevõtmist ELi meresõidu turvalisuse strateegias ning selle rakendamisel ÜJKP tasandil, et toetada edasist koostööd ja tagada käsituse integreeritus ja tulemuslikkus;

64.  kutsub 2013. aasta detsembris julgeolekuküsimusi arutama kogunevat Euroopa Ülemkogu üles võtma vastu ELi meresõidu turvalisuse strateegia, mis sisaldab käesolevas raportis esitatud Euroopa Parlamendi seisukohti; tuletab liikmesriikidele meelde, et tänane maailm ning eriti selle probleemid ja ohud nõuavad järjekindlat, sidusat ja veenvat tegutsemist, et kaitsta 500 miljonit ELi kodanikku; tuletab meelde, et need väljakutsed eeldavad kogu maailmas rahu ja julgeoleku kaitsmisele ja edendamisele tuginevat ELi välispoliitikat;

o
o   o

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide parlamentidele, NATO peasekretärile ja NATO parlamentaarse assamblee presidendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0006. (2) JOIN(2012)0039 – 2012/0370(NLE). (3) ELT C 136 E, 11.5.2012, lk 71. (4) JOIN(2012)0019. (5) ELT L 301, 12.11.2008, lk 33. (6) ELT L 187, 17.7.2012, lk 40. (7) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 7. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0455. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0097. (10) ELT C 15 E, 21.1.2010, lk 61. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0203. (12) ELT C 136 E, 11.5.2012, lk 81.