Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist,

–  võttes arvesse 13. ja 14. detsembril 2012 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 19. novembril 2012 avaldatud järeldusi sõjalise võimekuse arendamise kohta,

–  võttes arvesse 17. ja 18. juunil 2004 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kinnitatud peaeesmärki 2010. aastaks,

–   võttes arvesse Lissaboni lepingu vastastikuse kaitse ja solidaarsuse klauslit, milles on sätestatud liikmesriikide kohustus üksteist aidata, kui kedagi neist tabab loodusõnnetus, terrorirünnak või relvastatud rünnak,

–  võttes arvesse Euroopa julgeolekustrateegiat, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 12. detsembril 2003. aastal, ja selle rakendamist käsitlevat aruannet, mis kiideti heaks 11. ja 12. detsembril 2008 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel,

–  võttes arvesse nõukogu 19. detsembri 2011. aasta otsust 2011/871/ÜVJP, millega luuakse mehhanism Euroopa Liidu sõjalise või kaitsepoliitilise tähendusega operatsioonide ühiste kulude rahastamise haldamiseks (Athena)(1),

–  võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2011. aasta otsust 2011/411/ÜVJP, milles määratakse kindlaks Euroopa Kaitseagentuuri põhikiri, asukoht ja töökord ning tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2004/551/ÜVJP(2),

–   võttes arvesse välisasjade nõukogu 23. aprilli 2013. aasta kohtumisel toimunud kaitseministrite arutelu Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembrikuuks kavandatud kaitseteemalise kohtumise ettevalmistuste üle,

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(3), 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ELi vastastikuse kaitse klausli ja solidaarsusklausli poliitilise ja operatiivse mõõtme kohta(4), 12. septembri 2012. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta(5), ja 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni finantskriisi mõju kohta ELi liikmesriikide kaitsesektorile(6),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7‑0205/2013),

Üldised kaalutlused

1.  märgib, et ELi ebapiisav võime õigeaegselt ja tõhusalt reageerida rahvusvahelistele kriisidele on üha pakilisem probleem – hoolimata sellest, et liit on ÜRO põhikirja põhimõtteid järgides juba pikka aega aktiivselt välja astunud rahu säilitamise, inimõiguste kaitse, konfliktide ärahoidmise ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise eest; rõhutab, et ELi ja tema liikmesriikide huvides on järjekindlalt tegutseda julgeoleku tagajana mitte üksnes Euroopa piires, vaid ka kogu ülejäänud maailmas ja eriti Euroopa enda naabruses;

2.  kinnitab veel kord oma kindlat poolehoidu kriisiohjamise terviklikule käsitusele, mille puhul ühitatakse erinevad diplomaatilised, majanduslikud, arenduslikud ja viimase võimalusena sõjalised vahendid, nagu rõhutatakse eelkõige Euroopa Parlamendi resolutsioonides iga-aastaste liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP) ning ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat (ÜJKP) käsitlevate aruannete kohta; rõhutab, et sõjalised struktuurid ja sõjaline võimekus kujutavad endast selle tervikliku käsituse koostisosa, toetades ELi võimet reageerida ohtudele, konfliktidele ja kriisidele, ka humanitaarkriisidele, juhul kui kõik muud moodused ei anna tulemusi;

3.  märgib kahetsusega, et hiljutised sõjaväelised operatsioonid Liibüas ja Malis näitasid, et tõeliselt ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika väljakujundamisel ei ole edu saavutatud, ning rõhutab parema koostöö ja kooskõlastamise vajadust Euroopa tasandil, kui tahame, et ELi maailmas tõhusa ja usaldusväärse partnerina tõsiselt võetaks;

4.  tuletab meelde, et aluslepingus nõutakse ELilt järkjärgulist liidu ühise kaitsepoliitika kujundamist, mis võib viia ühiskaitseni; tuletab meelde ka liikmesriikide kohustusi, mis tulenevad vastastikuse kaitse klauslist;

5.  väljendab veel kord tõsist muret riikide kaitse-eelarvete jätkuva ja kooskõlastamata kärpimise pärast, mis pärsib püüdlusi võimekuse puudujääkide kõrvaldamiseks ja ohustab ÜJKP usaldusväärsust; nõuab liikmesriikidelt sellise vastutustundetu suundumuse peatamist ning riiklikul ja ELi tasandil pingutuste tõhustamist selle suundumuse tagajärgede piiramiseks parema koostöö kaudu;

6.  tuletab meelde oma resolutsiooni finantskriisi mõju kohta ELi liikmesriikide kaitsesektorile ning kordab oma soovitusi selleks, et ELi tasandil tõrjuda kriisi negatiivset mõju sõjalisele võimekusele: paremini kooskõlastada kaitse planeerimist, ühendada jõud ja neid ühiselt kasutada, toetada kaitseuuringuid ja tehnoloogiaarendust, rajada Euroopa kaitsesektorile tugevamalt seostatud, jätkusuutlik, innovaatiline ja konkurentsivõimeline tehnoloogiline ja tööstuslik baas, luua Euroopa kaitsevarustusturg ning leida uusi ELi tasandi rahastamismooduseid;

7.  nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid ja komisjon võtaksid vajalikke meetmeid, et soodustada kaitsetööstusvõimsuste ümberkorraldamist ja konsolideerimist praeguste jätkusuutmatute liigsete võimsuste vähendamiseks;

8.  tunnustab Euroopa Komisjoni kaitsetööstuse ja -turgude rakkerühma tööd ja tunneb heameelt komisjoni 24. juuli 2013. aasta teatise „Konkurentsivõimelisem ja tõhusam kaitse- ja julgeolekusektor” (COM(2013)0542) üle ning palub komisjonil välja töötada ettepanekud selle kohta, kuidas saaks ELi üldisemaid meetmeid ja vahendeid paindlikult kasutada kaitse- ja julgeolekueesmärkide toetamiseks, eriti valdkondadevaheliselt, näiteks kahesuguse kasutusega tehnoloogiate puhul;

9.  rõhutab, et ELis olemasolevad sõjalised struktuurid – nii liidu kui ka riikidevahelisel ja riigi tasandil – peavad teisenemisprotsessis jätkama rahvusvahelisteks operatsioonideks kohandatud modulaarsete, koostalitlevate ja mobiilsete relvajõudude kujundamist;

10.  hindab positiivselt Euroopa Ülemkogu 2012. aasta detsembris toimunud kohtumiselt saadud uut impulssi, mille eesmärk on suurendada ÜJKP operatsioonide tulemuslikkust ja tõhusust ning edendada koostööd Euroopas, et saavutada tulevikuvajadusi arvestav võimekus ja likvideerida olulised puudujäägid, samuti tugevdada Euroopa kaitsetööstust;

11.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal esitada Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembrikuu kohtumiseks ettepanekud, mis kajastaksid käesolevas resolutsioonis sisalduvaid soovitusi ning hõlmaksid mitmesuguseid võimalusi Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostöö edendamiseks nende ELi liikmesriikide vahel, kes on valmis selles osalema, võttes aluseks aluslepingu sätted alalise struktureeritud koostöö kohta, juhul kui ei ole võimalik kokku leppida kaugeleulatuvas tegevuskavas kõigi liikmesriikide vahel;

12.  otsustab koostada järgmise põhiseaduse konvendi päevakorra osana ettepanekud aluslepingute tugevdamiseks ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise osas;

Parandada ELi võimekust sõjaliste operatsioonide kavandamisel ja teostamisel

13.  märgib kahetsusega, et kaheksa aastat pärast esimest ELi juhitud iseseisvat sõjalist operatsiooni puudub liidul ikka veel püsiv sõjalise planeerimise ja korraldamise võimekus, ning peab kahetsusväärseks, et selline olukord pärsib ELi suutlikkust reageerida teravatele kriisidele; tuletab meelde, et praegune kord, mis nõuab liikmesriikide peastaapide juhtumipõhist aktiveerimist, esindab puhtalt sündmustele reageerivat suhtumist ega taga vahendeid vajalikuks etteplaneerimiseks;

14.  on seisukohal, et aktiveeritud operatsioonide keskus, kelle osa Aafrika Sarve missioonide koordineerimisel väärib küll tunnustust, on oma piiratud vahendite ja rangelt toetavate ülesannete tõttu suuresti ebapiisav samm püsiva võimekuse loomiseks; peab kahetsusväärseks, et viie liikmesriigi algatus „Weimar Plus” ei ole enam andnud märkimisväärseid tulemusi; nõuab, et liikmesriigid esimese sammuna lepiksid kokku anda operatsioonide keskusele rakendusmissioonide, näiteks ELi Mali ja Somaalia väljaõppemissioonide puhul operatiivplaneerimise ülesanne;

15.  kordab oma nõudmist luua Euroopa välisteenistuse sees ELi operatsioonide peakorter ja teha seda vajaduse korral alalist struktureeritud koostööd rakendades; rõhutab, et see peakorter peaks olema ühteaegu tsiviil- ja sõjaline struktuur, kelle ülesanne on planeerida ja korraldada nii ELi tsiviilmissioone kui ka sõjalisi operatsioone ning kellel on eraldi tsiviilkäsuliin ja sõjaline käsuliin;

16.  märgib, et ELi operatsioonide peakorteri loomine aitaks tunduvalt parandada ELi institutsioonilist mälu kriiside ohjamisel, soodustaks liikmesriikidest lähetatavate töötajate kaudu ühise strateegilise kultuuri kujunemist, suurendaks maksimaalselt tsiviil- ja sõjalisest koordineerimisest tulenevat kasu, võimaldaks teatavaid ülesandeid koondada, vähendaks pikaajalises perspektiivis kulusid ning hõlbustaks Euroopa Parlamendil ja nõukogul järelevalvet;

17.  rõhutab, et püsiv sõjalise planeerimise ja korraldamise võimekus on vajalik ka vastastikuse kaitse klauslist ja solidaarsusklauslist tulenevaid kohustusi arvesse võttes, ning rõhutab vajadust tagada nõutaval tasemel reageerimisvalmidus ja -kiirus, juhul kui neid klausleid rakendatakse; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal esitada ettepanekud vastastikuse kaitse klausliga seotud praktilise korra kohta, et määrata kindlaks reageerimine ELi tasandil;

Tugevdada ELi lahingugruppe kui liidu kiirreageerimise ja stabiliseerimise vahendit

18.  tunnustab ELi lahingugruppide osa liikmesriikide relvajõudude teisenemises, kuna see aitab arendada sõjalist koostalitlusvõimet ja edendada rahvusvahelist koostööd; taunib asjaolu, et lahingugruppide kasulikkus kiirreageerimisvahendina ei ole seni operatsioonidel veel kinnitust leidnud ning kui ei toimu olulisi muutusi, tundub igasugune kokkulepe nende rakendamise kohta ebatõenäoline; on seisukohal, et seoses olukorraga Malis lasti käest võimalus esmakordselt ELi lahingugruppe kasutada;

19.  on seisukohal, et lahingugruppide tulemuslikkuse parandamiseks tuleks vajalikul määral tähelepanu pöörata nende koosseisule, teades, et üldiselt on ühe piirkonna riikidel sarnane arusaam ohtudest, mis hõlbustab neile asjakohast reageerimist;

20.  on seisukohal, et operatsioonide ühiste kulude mehhanismis Athena, mida on muudetud, ei võeta ikka veel asjakohaselt arvesse lahingugrupi põhimõtte iseärasusi, ning nõuab kiirreageerimisoperatsioonideks kavandatud ühiste kulude tunduvat suurendamist – kuni kulude täieliku katmiseni lahingugruppide kasutamise korral; on seisukohal, et vabatahtlikkuse ja rotatsiooni alusel tegevusvalmis seatavate lahingugruppide puhul on põhimõtte „kulud kannab see, kellel need tekivad” („costs lie where they fall”) rakendamine vastuolus koormuse õiglase jagamise põhimõttega;

21.  kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles tegema ettepanekuid Athena mehhanismi kohandamiseks lahingugruppide eripäraga, vajaduse korral alalise operatsioonide peakorteri kõrval sisseseatava alalise struktureeritud koostöö kaudu; kutsub samas asepresidenti ja kõrget esindajat üles esitama ettepanekut luua ja varustada rahaga käivitusfond ELi sõjaliste operatsioonide ettevalmistavate meetmete rahastamiseks, nagu nõutakse aluslepingus;

22.  märgib, et nõukogus ja Euroopa välisteenistuses on küll tehtud tööd lahingugruppide paindlikkuse ja kasutatavuse suurendamiseks, kuid need pingutused ei ole seni arvestatavaid konkreetseid tulemusi andnud; juhib tähelepanu sellele, et suur koostalitlusvõime ei ole vajalik ainult tehnilisel, vaid ka menetluslikul ja kontseptuaalsel tasandil, eriti selleks, et ühtlustada jõu kasutamise ja volituste üleandmise reegleid ja kõrvaldada riiklikud piirangud;

23.  palub Euroopa Ülemkogul kaaluda ELi ja riikliku tasandi poliitiliste otsuste tegemise protsesside sujuvamaks muutmise mooduseid, et muuta kiirreageerimisvõime reaalsuseks; nõuab, et probleemide lahendamiseks näidataks üles vajalikku poliitilist tahet; soovitab kaaluda võimalusi menetluste lihtsustamiseks lahingugruppide piiratud ajaks lähetamisel – eeldusel, et on täidetud teatavad selgelt kindlaksmääratud ja kokkulepitud eeltingimused (näiteks ÜRO on esitanud vastava taotluse);

24.  väljendab rahulolu selle üle, et liikmesriigid on uuesti kinnitanud valmisolekut ambitsioonika lahingugruppide idee teostamiseks ja lubanud sellesse panustada korrapäraselt korduvate kohustuste alusel, et edaspidi vältida lünkade tekkimist lahingugruppide tegevusgraafikus; soovitab lahingugruppe kujundada valmisolekuperioodi ületavate pikaajaliste partnerlustena, et maksimeerida varustuse ja teenuste ühishangete ja ühiskasutuse sõjalisi ja majanduslikke eeliseid; märgib, et Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) poolt sõlmitud raamleping põhiliste logistikateenuste kohta sellele ELi lahingugrupile, kes oli valmisolekuseisundis 2012. aasta teisel poolel, on sellesuunalise tegutsemise konkreetne näide;

25.  märgib, et kulud, mis ei ole seotud sõjaliste operatsioonidega, näiteks lahingugruppide ettevalmistus- ja valmisolekukulud, võiks katta ELi eelarvest;

26.  rõhutab, et lahingugrupid kujutavad endast piiratud suuruse ja kestusega erivahendit, mis on kohandatud teatavates võimalikes olukordades kasutamiseks ja mida ei saa käsitada universaalse kriisiohjamisvahendina; tuletab meelde, et algse, 1999. aastal heaks kiidetud nn Helsingi peaeesmärgi kohaselt, mille Euroopa Ülemkogu 2008. aastal uuesti kinnitas, peaks EL olema võimeline lähetama suuremale operatsioonile 60 päeva jooksul 60 000 meest; märgib, et sellest eesmärgist ei ole küll ametlikult lahti öeldud, kuid see on reaalselt täitmata jäänud püsivate võimekuse puudujääkide tõttu; märgib, et selle asemel, et seada ELi usaldusväärsust kahjustada võivaid meelevaldseid eesmärke, on tingimata vaja teha pikaajalisi jõupingutusi, et kõrvaldada võimekuse puudujäägid ning üldiselt parandada jõu tekitamist ja projitseerimist ELi operatsioonidel;

Arendada struktuure ja võimeid oluliste võimekuse puudujääkide ületamiseks

27.  tuletab meelde Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 3 ja artiklis 45 sätestatud Euroopa Kaitseagentuuri missiooni ja ülesandeid, eriti kaitseagentuuri olulist osa ELi võimete- ja relvastuspoliitika väljatöötamisel ja rakendamisel, operatiivvajaduste ühtlustamisel, mitmepoolsete projektide kavandamisel, liikmesriikide programmide koordineerimisel, Euroopa kaitse tööstusliku ja tehnoloogilise baasi tugevdamisel ning sõjaliste kulutuste tulemuslikkuse tõstmisel; kutsub liikmesriike üles võtma arvesse EDA tugevat rõhuasetust kulutasuvusele ning tagama EDA piisava rahastamise, et kogu tema potentsiaal ära kasutada, ning kordab oma palvet asepresidendile ja kõrgele esindajale: esitada ettepanekud EDA personali- ja jooksvate kulude rahastamiseks liidu eelarvest;

28.  peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei ole võtnud kindlaid kohustusi sõjalise võimekuse osas, ning palub nõukogul korraldada kohustuste täitmise hindamine, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikes 3 ja artikli 45 lõikes 1; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal teha sellega seoses asjakohased ettepanekud; on seisukohal, et Euroopa Parlamenti tuleb korrapäraselt teavitada ÜJKP teostamiseks oluliste sõjaliste võimete arendamise tulemustest;

29.  soovib, et jätkuks EDA võimete arendamise kava elluviimine, ning nõuab seoses selle kava 2013. aastal toimuva läbivaatamisega, et see seostataks paremini liikmesriikide kaitseplaneerimisega, mille ühtlustamist on vaja jätkata; kordab oma üleskutset liikmesriikidele: alustada kaitseplaneerimise tõhusamaks koordineerimiseks nii omavahel kui ka ELi sõjalise komitee raames institutsionaliseeritud protsessi ja lähtuda sealjuures esmajoones EDA soovitustest; juhib tähelepanu üldisele vajadusele parandada EDA ja ELi sõjalise komitee / ELi sõjalise staabi vahelist koordineerimist; eeldab, et riigipead ja valitsusjuhid käivitavad 2013. aasta detsembris toimuval julgeoleku ja kaitse teemalisel Euroopa Ülemkogu kohtumisel Euroopa kaitsepoliitika läbivaatamise;

30.  nõuab, et Euroopa tasandil olulisimate võimekuse puudujääkidega tegelemiseks kasutataks rohkem struktureeritud lähenemisviisi ning et eriti jõude käigushoidvate ja toetavate tähtsaimate tegurite puhul – näiteks luure, seire ja kohaluure (ISR) seadeldised, strateegiline lennutransport, helikopterid, meditsiiniabi, õhus tankimine ja täppisjuhitav laskemoon – valitseks tihe koostöö ja täiendavus NATOga; hindab positiivselt EDA ühiskasutuse algatuste esmaseid tulemusi, ent rõhutab, et nii selles kui ka muudes valdkondades on hädavajalik edasiliikumist jätkata; peab kahetsusväärseks, et kuigi Euroopa relvajõud on ÜJKP operatsioonidel ja muudel operatsioonidel korduvalt kogenud jõude käigushoidvate ja toetavate tegurite puudulikkust, ei ole ühtegi tuvastatud puudujääki veel rahuldaval viisil likvideeritud;

31.  nõuab, et hinnataks võimalust luua NATO tugiameti sarnaselt toimiv ÜJKP alaline ladu, mis pakub ELi sõjalistele struktuuridele ja liikmesriikidele integreeritud rahvusvahelist tuge, sealhulgas põhivarustust kõigi missioonide jaoks ilma koormavate hankemenetlusteta;

32.  rõhutab, et EL peaks välja arendama tõhusa ja proportsionaalse suutlikkuse ja strateegiad, et tulla toime tema julgeolekut ja strateegilisi huve üha rohkem ähvardavate küberohtudega; rõhutab vajadust teha koostööd erasektori osalejatega, et saavutada tulemusi, austada täielikult digitaalseid vabadusi ja rahvusvahelist õigust ning tagada piisav demokraatlik järelevalve;

33.  toob eeskujuks Euroopa lennutranspordi juhtimissüsteemi (European Air Transport Command – EATC), mis on operatsioonidel tõendanud oma toimivust ja lisandväärtust ühiskasutuse eriti kasuliku mudelina, mille aluseks on teatavate pädevuste ülekandmine ühisstruktuuri, ilma et riigid oma vastutusest loobuksid; nõuab EATC mudeli järgimist teistes operatiivtoe valdkondades ning ootab eriti riikidevahelise helikopteriüksuse loomise võimalikkust käsitleva EDA uurimistöö tulemusi, kuna tegemist on taas ühe olulise võimekuse puudujäägiga;

34.  kordab üleskutset liikmesriikidele: kaaluda teatavate kulukate võimete arendamiseks ühisomandi võimaluse kasutamist, eriti kosmosevahendite, mehitamata õhusõidukite ja strateegiliste transpordivahendite puhul; hindab komisjoni tegevust ELi tasandi võimete arendamise võimaluste uurimiseks, arvestades kaitse- ja tsiviiljulgeolekuvajaduste koostoime potentsiaali ärakasutamist näiteks tsiviilkaitse ja piirivalve puhul;

35.  rõhutab vajadust luua Euroopas ühine lähenemisviis keskmisel kõrgusel lendavate pikaajalise vastupidavusega kaugjuhitavate õhusõidukite süsteemi (MALE RPAS) väljaarendamiseks ning soovitab komisjonil ja liikmesriikidel välja töötada innovaatiline lähenemisviis selle eesmärgi saavutamiseks;

36.  rõhutab satelliitvahendite erilist tähtsust nüüdisaja operatsioonidel, eriti seoses mitmesuguse jälgimis- ja luuretegevusega ning side- ja navigatsioonivõimekusega, samuti seoses vajadusega võimalikult tõhusalt kasutada nappe ressursse, võttes aluseks ühise lähenemisviisi ja kogu võimaliku tsiviil- ja sõjalise valdkonna vahelise sünergia ärakasutamise, et vältida tarbetut kattumist; soovitab sellega seoses jätkata Euroopa Kosmoseagentuuri, Euroopa Kaitseagentuuri ja Euroopa Komisjoni koostööd ning peab tingimata vajalikuks, et EL jätkaks programmide Copernicus (GMES) ja Galileo rahastamist;

37.  innustab jätkama programmi MUSIS (kosmoses asuv rahvusvaheline pildistussüsteem) edendamist, et lihtsustada Maa jälgimise satelliitide uue põlvkonna ülesvõtete edastamist, ning nõuab ELi otsest rahalist osalust selles programmis ning ELi Satelliidikeskuse kaasamist, et tagada ELi ning eriti ÜJKP vajadustele vastavate ülesvõtete kättesaadavus;

38.  hindab ühiskasutuse tegevusjuhendi vastuvõtmist kui olulist sammu Euroopa suurema koostöö suunas ning rõhutab vajadust viia käesoleva aasta lõpuks läbi selle juhendi rakendamise esmane strateegiline hindamine; loodab, et Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembrikuuks kavandatud kohtumine kujuneb oluliseks tähiseks, kus ühiskasutusele antakse poliitiliselt hoogu ja esitatakse ka selged suunised ühiskasutuse rakendamiseks; juhib tähelepanu vajadusele tugevdada ühiskasutuse suurendamiseks ELi teavitamismeetmeid;

39.  rõhutab, et oluline on tagada liikmesriikide relvajõududele vajaliku varustuse tarnimise kindlus, et liikmesriigid saaksid rahvusvaheliste kriiside korral oma kohustusi täita; peab väga murettekitavaks Euroopa üha suurenevat sõltuvust Euroopa-välistest tehnoloogiatest ja tarneallikatest ning selle sõltuvuse tagajärgi Euroopa sõltumatusele; rõhutab kaitsetööstuse strateegilist tähtsust ning kutsub EDAt ja komisjoni üles jätkama tööd, et välja selgitada Euroopas säilitamist või arendamist vajavad olulised tööstusvõimsused ning vähendada Euroopa sõltuvust välistarnetest;

40.  peab kahetsusväärseks liikmesriikide kaitseuuringute eelarvete kahanemist, samuti asjaolu, et kaitseuuringud on enamalt jaolt riigipiiride järgi killustatud; rõhutab, et ELil on võimalik saada suurt lisandväärtust julgeoleku- ja kaitseuuringute alase koostöö Euroopa raamistiku ning kaitse- ja tsiviiljulgeoleku teemaliste uuringute vahelise sünergia kasutamisest; rõhutab, et erilist tähelepanu on vaja pöörata investeeringute tegemisele peamistesse progressi võimaldavatesse tehnoloogiatesse, nagu robootika ning nano- ja mikroelektroonika, ning kindlustada, et nendesse valdkondadesse investeeritud ELi rahast oleks kasu ka kaitsevaldkonnale;

Suurendada ELi liikmesriikide alaliste rahvusvaheliste struktuuride sidusust

41.  märgib, et Euroopas on mitmeid kahepoolseid, piirkondlikke ja mitmepoolseid partnerlusalgatusi, millega edendatakse vahendite ühiskasutust ning koostegutsemisvõimet ning mis võivad toetada ELi, ÜRO ja NATO või ka ajutiste liitude operatsioone; tunnustab koostöö kasulikkust ning toetab täielikult vahendite ühiskasutuse põhimõtet, ent soovitab need arvukad, ilma tervikliku ja seostatud plaanita tekkinud rahvusvahelise mõõtmega struktuurid mingil viisil ratsionaliseerida ja neid paremini koordineerida;

42.  nõuab, et tugevdataks Eurocorps'i ja ELi sõjalise staabi sidet, ning kutsub enamaid liikmesriike üles ühinema Eurocorps'i rahvusvahelise struktuuriga, millest võiks kujuneda Euroopa relvajõudude täielikult ühendatud osa tuumik;

43.  võtab teadmiseks Eurofori likvideerimise ja tunnustab Eurofori antud panust ELi operatsioonidel ja lahingugruppide tegevusgraafikus; märgib ära erilise panuse, mille on andnud järgmised struktuurid: Euromarfor, Eurogendfor, Balti kaitsekoostöö, Põhjamaade kaitsekoostöö, Ühendkuningriigi ja Hollandi amfiibjõud, Hispaania ja Itaalia amfiibjõud, Saksamaa ja Hollandi väeüksus, Belgia ja Hollandi mereväekoostöö, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa algatused ühendatud ühiste ekspeditsioonijõudude loomiseks, mere- ja õhujõudude ühendatud ründerühm ning ühendatud ühiste relvajõudude peakorter, samuti muud olemasolevad või loomisel olevad piirkondlikud ja kahepoolsed alalised struktuurid;

44.  kordab, et vaja on tagada üldine seostatus ELi tasandil, ning kutsub liikmesriike üles tugevamalt koordineerima oma algatusi ELi sõjalise komitee raames ja tuginema sealjuures EDAlt saadavale teabele;

Tugevdada Euroopa mõõdet väljaõppes, koolituses ja õppustel

45.  kinnitab veel kord, et toetab täielikult Euroopa struktuure väljaõppe ja koolituse valdkonnas, eriti Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledži (ESDC) osa ühise julgeolekukultuuri edendamisel ning kolledži võimalusi välja selgitada ja välja arendada liikmesriikide institutsioonide vahelisi kulusäästlikke koostööprojekte; on rahul nõukogu 12. aprilli 2013. aasta otsusega kaitsekolledži tugevdamise kohta seeläbi, et anda talle juriidiline staatus ja rahastamine liidu eelarvest; on seisukohal, et see võiks olla näide ELi eelarvetoetusest teistele ÜJKP struktuuridele (nt EDA ja ELi Satelliidikeskus); soovitab edasi arendada Erasmuse programmist lähtuvat Euroopa algatust noorte ohvitseride vahetamiseks, samuti Euroopa sõjaväelaste õppe- ja koolitusasutuste osalemist Erasmuse programmis;

46.  toetab kindlalt ühiskasutuse algatusi väljaõppe ja koolituse valdkonnas, kus sellega on võimalik saavutada märkimisväärset kokkuhoidu, ilma et see kahjustaks liikmesriikide suveräänsust operatsioonidel osalemisel; tunnustab EDA helikopterikoolituse programmi edukust ning hindab positiivselt taktikalise õhutranspordi õppuste alustamist EDA poolt, millest peaks välja arenema Euroopa õhutranspordi alase taktikakoolituse alaline kursus; loodab, et jätkatakse ühise integreeritud koolitussüsteemi väljakujundamist tulevaste hävituslendurite koolitamiseks; tunnustab EDA tööd ühiskasutusliku koolituse edendamisel küberkaitse, isetehtud lõhkeseadmete vastase võitluse ja mereväeoperatsioonide vallas; juhib tähelepanu sellele, et EDA peaks võtma arvesse nende liikmesriikide koolitusvajadusi, kelle lennukid on tootnud kolmandate riikide ettevõtjad;

47.  rõhutab ELi lahingugruppidega seotud ühiskoolituse ja ühisõppuste võimalusi; soovitab lahingugruppide raamistikus osalevatel liikmesriikidel lubada lahingugruppide õppustele teisi osalejaid, näiteks võimalikke strateegilisi ja operatiivseid kaasjõudusid, samuti selliseid partnerorganisatsioone nagu ÜRO;

48.  juhib tähelepanu vajadusele vältida kattumisi NATOga, näiteks küberjulgeoleku alaste koolituste valdkonnas;

Suurendada ELi ja NATO koostöö kasutegurit

49.  rõhutab, et ELi sõjalise võimekuse tugevdamine ELi struktuuride edendamise kaudu tuleb kasuks ka NATOle ning aitab koormust NATO sees õiglasemalt jagada; hindab pragmaatilist koostööd, mille eesmärk on vältida kattumist ühiskasutuse ja aruka kaitse (Smart Defence) algatuste vahel ja mille puhul on eriti tähtis EDA ja NATO arendusväejuhatuse koostegevus;

50 nõuab asepresidendi ja kõrge esindaja ning NATO peasekretäri vahel poliitilisel tasandil tihedamat ja korrapärasemat koostööd riskide hindamise, vahendite haldamise, poliitika planeerimise ning tsiviil- ja sõjaliste operatsioonide teostamise valdkonnas; rõhutab vajadust arendada praegust ELi ja NATO vahelise operatiivkoostöö raamistikku, alustades Berliin-pluss-kokkulepetest, mille täitmist Türgi endiselt blokeerib;

51.  rõhutab, et liikmesriikide jõud, olgu need siis välja arendatud kas ELi või NATO raamistikus, jäävad liikmesriikide alluvusse ning neid saab seega kasutada kõigil operatsioonidel, mille üle otsustatakse riigi tasandil;

52.  rõhutab NATO standardite tähtsust Euroopa kaitsekoostööle ning rõhutab, et ELis arendatava sõjalise võimekuse puhul peab olema tagatud selle täielik koostalitlusvõime NATOga;

53.  märgib, et NATO reageerimisjõud ja ELi lahingugrupid on üksteist täiendavad ja vastastikku tugevdavad algatused, mis nõuavad aga liikmesriikidelt ühesuguseid pingutusi, ning nõuab, et nende omavahelist sünergiat püütaks maksimaalselt suurendada;

Viia julgeoleku- ja kaitsepoliitika uuele tasemele

54.  kutsub liikmesriike üles Euroopa kaitse valdkonda kvalitatiivselt edasi arendama ja tugevdama ELi sõjalisi struktuure kooskõlas käesoleva resolutsiooniga; soovitab nendel liikmesriikidel, kes on selleks valmis, vajaduse korral toimida vastavalt alalist struktureeritud koostööd käsitlevatele sätetele, mis sisalduvad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 42 lõikes 6 ja artiklis 46, samuti Euroopa Liidu artiklis 44; on seisukohal, et kui selline koostöövorm kasutusele võtta, peab see eelkõige põhinema osalevate liikmesriikide valmidusel täita oma kohustusi rahvusvahelises ühenduses ning tõsta liidu valmisolekut osaleda kriisiohjamisoperatsioonides;

55.  peab seetõttu vajalikuks, et alaliselt struktureeritud koostöö hõlmaks eeskätt järgmisi elemente, mis aitavad tõsta tegevuse tulemuslikkust:

56.  rõhutab, et liikmesriigid peavad ka tugevamalt täitma võimete arendamisega seotud kohustusi, rakendades eriti ühiskasutust, seejuures tuleb aga säilitada võimalikult suur paindlikkus ja kaasatus, et saada maksimaalset kasu kahepoolsest, piirkondlikust või mitmepoolsest sünergiast; on siiski seisukohal, et alalise struktureeritud koostöö kokkulepe peaks sisaldama vähemalt järgmisi kohustusi:

57.  märgib, et aluslepingus on selgelt sätestatud, et alaline struktureeritud koostöö korraldatakse liidu raamistikus, ning nendib, et valdavat osa struktureeritud koostöö raames arendatavast tegevusest saaks seetõttu rahastada ELi eelarvest samadel tingimustel nagu muid ELi meetmeid, järgides Euroopa Liidu lepingu artiklit 41;

58.  on seisukohal, et alaline struktureeritud koostöö peaks suurendama ka Euroopa koostööalgatuste omavahelist seostatust kaasatuse ja paindlikkuse vaimus ning tugevdama tõhustatud ÜJKP raamistikus eri koostöövaldkondade vahel kujunevaid seoseid;

o
o   o

59.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja kõrgele esindajale, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, NATO Parlamentaarsele Assambleele ning NATO peasekretärile.

(1) ELT L 343, 23.12.2011, lk 35. (2) ELT L 183, 13.7.2011, lk 16. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0455. (4) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 9. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0334. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0574.