Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 2013. aasta novembris Vilniuses toimuvat idapartnerluse tippkohtumist,

–  võttes arvesse asjaolu, et Ukrainal, Gruusial ja Moldoval on väljavaated allkirjastada või asjaoludest sõltuvalt parafeerida assotsieerimislepingud Euroopa Liiduga; võttes eelkõige arvesse seda, et kaalul on uus ja senisest mitmekülgsem assotsieerimine, mis võimaldab ulatuslikku ja süvitsiminevat suhet Euroopa partnerriikidega ja seega palju enamat kui pelgalt majanduslikke eeliseid, vaid liikumist tugevate poliitiliste ja ühiskondlike suhete suunas,

–  võttes arvesse, et 1994. aasta Budapesti memorandumiga Ukraina tuumadesarmeerimise kohta antakse Ukrainale tagatised jõu kasutamise või sellega ähvardamise korral ning nähakse ette riigi toetamine võimaliku katse korral avaldada talle survet majanduslike sunnivahenditega,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et pidev koostöö idapartnerluse raamistikus on andnud partnerriikidele laiaulatusliku tegevuskava reformide teostamiseks oma kodanike huvides, samas on ELi ja idapartnerluse riikide vahelised assotsieerimislepingud ning põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud pannud selleks valmis ja suutelistele osalistele kohustuse tugevdada ja arendada edukalt koostööd osaliste vahel paljudes valdkondades;

B.  arvestades, et Venemaa surve, mida viimasel ajal tunnevad assotsieerimislepingute sõlmimise suunas liikuvad idapartnerluse riigid, kaasa arvatud sihipärased sanktsioonid Ukraina ekspordi vastu, Moldova riigi veinitööstusele ekspordikeelu kehtestamine ja lisatakistused, mis pärsivad konfliktile lahenduse leidmist Transnistria piirkonnas, samuti julgeolekuga seotud ähvardused Armeenia kohta, mille eesmärk on sundida idapartnerluse riike loobuma assotsieerimislepingute või põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute allkirjastamisest või parafeerimisest ning selle asemel ühinema Venemaa juhitava Euraasia tolliliiduga, mille Venemaa kavatseb muuta Euraasia liiduks, on pannud need riigid ebakindlasse olukorda tulenevalt geopoliitilistest piirangutest, mida neil ei tohiks olla;

C.  arvestades, et idapartnerluse riikidele avaldatav surve, mis ulatub praegustest majanduslikest ja poliitilistest aspektidest tulevaste majanduspiirangute väljakuulutamiseni, näitab Venemaa kavatsust lugeda idapartnerluse piirkonna riike jätkuvalt oma ainumõju piirkonda kuuluvateks ja seista vastu nende riikide väljavaatele lõimuda assotsieerimislepingute kaudu tihedamalt ELiga, mis on vastuolus riikide suveräänsuse, vastastikuse usalduse ning heanaaberlike suhete põhimõtetega;

D.  arvestades, et idapartnerluse riikidel on Helsingi kokkulepete kohaselt täielik suveräänne õigus ja vabadus ehitada võrdsete partneritena üles suhted enda valitud partneritega;

E.  arvestades, et praegu on vaja rohkem kui kunagi varem juhtida tähelepanu ärevusttekitavatele surveavaldustele ELi idanaabruses ja idapartnerluse projektile endale, mida Venemaa vaidlustab ja küsimärgi alla seab;

F.  arvestades, et assotsieerimisleping ELiga näeb ette poliitilised ja õigusreformid, mis viivad õigusriigi tugevdamise, korruptsiooni vähendamise ning inimõiguste suurema austamise tagamiseni; arvestades, et tolliliiduga ühinemine ei eelda vastupidiselt mingeid väärtuspõhiseid sihttasemeid ega tingimusi ning seetõttu ei saa seda lugeda siseriiklikke reforme stimuleerivaks;

G.  arvestades, et külmutatud konflikte kasutatakse korduvalt idapartnerluse riikide täieliku suveräänsuse nõrgestamiseks või õõnestamiseks vastavalt Veemaa geopoliitilistele ja majandushuvidele;

1.  tuletab meelde, et Helsingi kokkulepete raames sätestatud põhimõtted, nagu võrdsus ja suveräänsete õiguste austamine, mittesekkumine üksteise siseasjadesse, heanaaberlik koostöö riikide vahel ning rahvusvahelise õiguse kohaste kohustuste heauskne täitmine, on sõltumatute riikide vaheliste rahvusvaheliste suhete alus ja sellistena ei tohiks neid kuidagi kahjustada;

2.  taunib asjaolu, et Vilniuses toimuva idapartnerluse tippkohtumise lähenedes suureneb mitut laadi surve idapartnerluse riikidele, kes on jõudmas assotsieerimislepingute läbirääkimiste või parafeerimise lõppfaasi; peab sellist survet lubamatuks; on ka veendunud, et partnerriikide järkjärguline lõimimine ELiga on kooskõlas nende püüetega olla Venemaaga heanaaberlikes suhetes, ning kutsub Venemaad üles hoiduma eespool nimetatud Helsingi põhimõtetega selgelt vastuolus olevatest tegudest; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles hoiduma lisasurve avaldamisest idapartnerluse riikidele ja austama täiel määral nende suveräänset õigust teha omaenda poliitilisi valikuid;

3.  toonitab tugevalt asjaolu, et idapartnerluse riikide vabad valikud, millel ei ole vähimatki negatiivset mõju kaubavahetusele Venemaaga, ei tohiks tuua neile kaasa selliseid tagajärgi nagu kaubandusmeetmed, viisapiirangud, töötajate liikumise piiramine ja külmutatud konfliktidesse sekkumine; on ühtlasi kindlalt vastu nullsummamängu pidamisele paradigmaks ELi ja Venemaa suhetes idapartnerluse riikidega;

4.  on veendunud, et ELi väärtustel ja standarditel põhinevad edasised poliitilised ja majandusreformid nendes riikides on lõppkokkuvõttes Venemaa enda huvides, sest seeläbi laieneks stabiilsuse, jõukuse ja koostöö ala Venemaa piiride ääres; tuletab meelde ELi kehtivat kutset Venemaale anda sellesse protsessi oma panus konstruktiivse koostöö kaudu idapartnerluse riikidega;

5.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles käsitlema neid arenguid pelgalt kaubandusmõõdet ületavatena, sest kaubandus on vaid jõhkra poliitilise surve kattevari, ning võtma meetmeid liidu partnerite kaitseks, saates kõigile idapartnerluse riikidele neid nende Euroopa-suunalistes püüdlustes ja valikutes toetava jõulise sõnumi;

6.  kordab, et toetab jõuliselt Vilniuses toimuval tippkohtumisel assotsieerimislepingute parafeerimist või sõlmimist nende idapartnerluse riikidega, kes on selleks valmis ja seda teha soovivad, kui asjakohased nõuded on täidetud; usub, et see annab uue hoo järkjärgulisele lõimumisele ja suhete märkimisväärsele süvendamisele, mis vastab nende riikide Euroopa-suunalistele püüdlustele; kutsub sellega seoses idapartnerluse riike üles jätkama ja tugevdama tehtavaid pingutusi, et viia käsilolev töö tippkohtumise eel lõpule, ning mitte alistuma neile suunatud survele;

7.  toonitab, et EL peab täitma oma kohustust sekkuda ja ühtekuuluvustundest kantuna kaitsta neid idapartnerluse riike, kellele Venemaa avaldab avalikku, ärevusttekitavat ja tugevnevat survet, mille eesmärk on takistada neid ELiga assotsieerimislepinguid sõlmimast, ning palub komisjonil ja nõukogul esitada konkreetsed ning mõjusad meetmed partnerriikide toetamiseks;

8.  tuletab meelde, et assotsieerimislepingute ning põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute eesmärk on edendada partnerriikide ja ELi konkurentsivõimet, majandustoodangut ning -suutlikkust, austades samas idapartnerluse riikide majanduskoostööd Venemaaga kõigile osalistele kasulikul moel; juhib tähelepanu sellele, et assotsieerimislepingud ning põhjalikud ja laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud ei kahjusta iseenesest idapartnerluse riikide pikaajalisi kaubandussuhteid kõnealuses piirkonnas; on vastupidi veendunud, et asjaomaseid lepinguid ei tohiks lugeda kõnealuste kaubandussuhetega kokkusobimatuteks ja et kõik kaubandusvaidlused tuleks lahendada vastavalt Maailma Kaubandusorganisatsioonis sätestatud eeskirjadele ja kohustustele, ilma et see piiraks assotsieerimislepingutest ning põhjalikest ja laiaulatuslikest vabakaubanduslepingutest tulenevaid kohustusi; kinnitab ühtlasi, et EL on valmis abistama idapartnerluse riike nende lõimumispüüdlustes, toetades assotsieerimislepingute või põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduslepingute allkirjastamise järel nende asjakohaste osade ajutist kohaldamist, vabastades peatatud laenud ja abiprogrammid , kui nõutavad tingimused on täidetud, ning jätkates tööd viisarežiimi lihtsustamise meetmete ja viisavaba reisimise võimaluse nimel;

9.  juhib tähelepanu sellele, et lõimumiseks ELiga on vaja riikides, kus assotsieerimislepingud ootavad parafeerimist või sõlmimist, elanikkonna enamuse toetust; nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus tõhustaksid siiski pingutusi idapartnerluse ja sellest saadava kasu partnerriikide üldsusele nähtavamaks muutmiseks nii, et see tugevdaks Euroopa suuna valimise poliitilist konsensust nendes riikides; palub töötada lähiajal välja ja käivitada asjaomastes partnerriikides ulatuslik teabe- ja üldsuse teavitamise kampaania assotsieerimislepingute olemuse, nõuete ja neist saadava kasu kohta;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikidele, idapartnerluse riikide valitsustele ja parlamentidele, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile, Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile.