Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2013. aasta resolutsioon rahvusvahelise eraõiguse täiendamise kohta tööhõive suhtes kohaldatava kohtualluvuse osas (2013/2023(INI))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 12, 15, 16, 27, 28, 30, 31 ja 33,
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 45, 81 ja 146,
– võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid kohtuasjades C-18/02(1), C-341/05(2) ja C-438/05(3),
– võttes arvesse kodukorra artiklit 48,
– võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0291/2013),
A. arvestades, et Brüsseli I määruse(4) läbivaatamine oli väga edukas, kuna Euroopa Liidu tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist käsitlevatesse eeskirjadesse viidi sisse olulisi parandusi;
B. arvestades, et uuestisõnastamise menetluse raames ei käsitletud teatavaid tööõiguse küsimusi;
C. arvestades, et 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe(5) näeb ette, et uuesti sõnastamise tehnikat tuleb kasutada õigusaktides, mida on korduvalt muudetud;
D. arvestades vaidlustes kohaldatavate kohtualluvuse eeskirjade ja vaidlustes kohaldatavate eeskirjade sidususe tagamise olulisust;
E. arvestades, et suureks probleemiks on ka vajadus hoida ära meelepärase kohtualluvuse valimine rahvusvahelise eraõiguse Euroopa tasandil – eriti kui see võib olla kahjulik nõrgemale poolele, näiteks eelkõige töötajatele – ning tagada kohtualluvuse ettemääratus parimal võimalikul tasemel;
F. arvestades üldist põhimõtet, mille kohaselt peaks kohtuasi kuuluma sellega kõige lähemalt seotud kohtu alluvusse;
G. arvestades, et mitmed Euroopa Kohtus käsitletud palju kõneainet tekitanud kohtuasjad töölepingute ja töövõitlusega seotud kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse vaidlustes on tekitanud kartusi, et Euroopa eeskirjad võivad kahjustada tööõiguse siseriiklike sätete rakendamist, mis võib teatud juhtudel kaasa tuua ühe liikmesriigi õiguse kohaldamise teise liikmesriigi kohtus(6);
H. arvestades tööõiguse suurt tähtsust liikmesriikide põhiseadusliku ja poliitilise identiteedi seisukohalt, on oluline, et Euroopa õigus austaks selles valdkonnas eri riikide traditsioone;
I. arvestades, et kohtualluvuse eeskirjade võimalikult laiaulatuslik kohandamine kohaldatava õiguse eeskirjadega on ka nõuetekohase õigusemõistmise huvides;
J. arvestades, et tundub asjakohane hinnata, kas on vajalik muuta kohtualluvuse eeskirju tööõiguse valdkonnas;
K. arvestades, et töövõitlust käsitlev kohtulik vaidlus peab toimuma eelkõige selle liikmesriigi kohtutes, kus toimub või on toimunud töövõitlus;
L. arvestades, et töölepingute puhul tuleks soovitud määral tagada, et kohtualluvus kuulub töösuhtega kõige lähemalt seotud liikmesriigi kohtutele;
1. tunneb heameelt selle üle, et ELi institutsioonid on Brüsseli I määruse edukalt läbi vaadanud;
2. on seisukohal, et komisjon peaks tööõiguse küsimusi edasi arutama, pidades silmas edaspidiseid võimalikke muudatusi;
3. märgib, et kohtualluvust käsitleva rahvusvahelise eraõiguse üks olulisemaid põhimõtteid on nõrgema poole kaitse ning et kehtivates kohtualluvuse eeskirjades on välja toodud töötajate kaitse eesmärk;
4. märgib, et tänu Brüsseli I määrusega ette nähtud ainupädevuse alustele on töötajad kohtualluvuse eeskirjadega üldiselt hästi kaitstud tööalastes kohtuasjades, milles nad on tööandjate esitatud hagide korral kostjateks;
5. nõuab tungivalt, et komisjon hindaks, kas praeguses Brüsseli I määrusest tulenevas õigusraamistikus võetakse piisavalt arvesse tööalaste kohtuasjade eripära;
6. palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu järgmistele küsimustele:
a)
kas seoses töötaja või tööandja või töötaja või tööandja kutsehuve esindavate organisatsioonide vastutusega töövaidlusest tulenevate kahjude eest tuleks võtta midagi ette selleks, et selgitada, et uuesti sõnastatud Brüsseli I määruse artikli 7 lõige 2 viitab töövaidluse toimumise või tulevase toimumise kohale, ning kas kooskõlastamine Rooma II määruse artikliga 9 on vajalik;
b)
kas juhtudel, kui töötaja esitab hagi tööandja vastu, tuleks alalise töökoha puudumisel kohaldatav varusäte ümber sõnastada nii, et see viitaks tegevuskohale, kust jagatakse või jagati töötajale igapäevaseid tööülesandeid, mitte töötaja tööle võtnud ettevõtte tegevuskohale;
7. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteele.
Euroopa Kohtu (kuuenda koja) 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-18/02, Danmarks Rederiforening, DFDS Torline A/S nimel v LO Landsorganisationen i Sverige, SEKO Sjöfolk Facket för Service och Kommunikation nimel, EKL 2004 lk I-01417.
Euroopa Kohtu (suurkoja) 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-341/05: Laval un Partneri Ltd v Svenska Byggnadsarbetareförbundet, Svenska Byggnadsarbetareförbundets avdelning 1 Byggettani ja Svenska Elektrikerförbundet, EKL 2007 lk I-11767.
Euroopa Kohtu (suurkoja) 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-438/05: Laval un Partneri Ltd v Svenska Byggnadsarbetareförbundet, Svenska Byggnadsarbetareförbundets avdelning 1 Byggettani ja Svenska Elektrikerförbundet, EKL 2007 lk I-10779.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).
28.novembri 2001. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta (EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1).
Vt eelkõige asjaolusid kohtuasjas C-438/05, International Transport Workers’ Federation ja Soome Meremeeste Ametiühing v Viking Line ABP ja OÜ Viking Line Eesti, EKL 2007 lk. I-10779.