Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2013. aasta resolutsioon eelarvepiirangute mõju kohta piirkondlikele ja kohalikele asutustele seoses ELi struktuurifondide kulutustega liikmesriikides (2013/2042(INI))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28. ja 29. juuni 2012. aasta järeldusi,(1)
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 14. ja 15. märtsi 2013. aasta järeldusi,(2)
– võttes arvesse käimasolevaid institutsioonidevahelisi läbirääkimisi tulevase ühtekuuluvuspoliitika ja mitmeaastase finantsraamistiku üle,
– võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999,
– võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe aruande „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” kohta,(3)
– võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni Euroopa linnade arengukava ja selle tuleviku kohta ühtekuuluvuspoliitikas,(4)
– võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse esialgsete eelarvekavade seire ja hindamise ning euroala liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamise tagamise üldsätteid,(5)
– võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet liikmesriikide üle, kellel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel euroalas,(6)
– võttes arvesse oma 11. märtsi 2009. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ja reaalmajandusse investeerimise kohta,(7)
– võttes arvesse oma 13. märtsi 2013. aasta resolutsiooni 7.–8. veebruaril 2013. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järelduste kohta mitmeaastase finantsraamistiku kohta,(8)
– võttes arvesse Regioonide Komitee 6. märtsi 2013. aasta arvamuse eelnõu „Erainvesteeringute ja avaliku sektori rahastamise koosmõju kohalikul ja piirkondlikul tasandil – majanduskasvu ja jõukust loov partnerlus”,
– võttes arvesse Regioonide Komitee 1. veebruari 2013. aasta arvamust „ELi, liikmesriikide ja riigi tasandist madalamate tasandite eelarvete vahel suurema sünergia loomine”,
– võttes arvesse Regioonide Komitee 2012. aasta memorandumit „Impact of budgetary austerity on local finances and investment”,
– võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga 14. detsembri 2012. aasta teatist „The impact of the recession in 2008-2009 on EU regional convergence”(9),
– võttes arvesse komisjoni 2012. aasta detsembris mitteperioodilise väljaandena avaldatud dokumenti „The Quality of Public Expenditures in the EU”,(10)
– võttes arvesse Rahvusvahelise Valuutafondi 2012. aasta oktoobri aruannet „Maailmamajanduse väljavaated”,
– võttes arvesse kodukorra artiklit 48,
– võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A7-0269/2013),
A. arvestades, et ülemaailmne majandus- ja finantskriis kahjustas ELi sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust, põhjustades tööpuuduse suurenemist, SKP vähenemist, piirkondliku ebavõrdsuse süvenemist ning eelarvepuudujäägi kasvu riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;
B. arvestades, et kriisi ajastus ja raskusaste olid ELis piirkonniti väga erinevad, rõhutades varasemat struktuurset nõrkust ja tuues kaasa SKP olulise languse, rekordilised tööpuuduse määrad, kõige haavatavamate sotsiaalsete rühmade märgatava vaesumise, ettevõtluskliima halvenemise ja tarbijate kindlustunde vähenemise;
C. arvestades, et pangad ja finantsturud on muutunud laenuandmise suhtes järjest tõrksamaks, kuna riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste tajutav krediidivõimelisus on vähenenud;
D. arvestades, et fiskaalkokkulepe ei osutunud kriisist tulenevate probleemide lahendamisel asjakohaseks ning elujõulisima lahendusena nähakse majanduskasvu kokkulepet, mis võimaldaks ELi tasandil olulisi investeeringuid, kuna jõutud on konsensusele, et eelarvepiirangud ja -kärped ilma investeeringuteta ei taaselusta majandust ega loo soodsaid tingimusi töökohtade loomiseks ja majanduskasvuks;
E. arvestades, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on mõeldud edendama kogu ELi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, kasutades tootlikke investeeringuid, et vähendada piirkondadevahelist ebavõrdsust, edendada lähenemist ning stimuleerida arengut, tööhõivet ja sotsiaalset progressi;
F. arvestades, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid tähendavad kulusid, mis on mõeldud nii aruka, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu kui ka konkurentsivõime toetamiseks ning mõjutavad seetõttu positiivselt eelarvepuudujäägi ja SKP suhet;
G. arvestades, et riigi rahanduse kriisist alguse saanud ja kogu ELi hõlmanud langus põhjustas kokkuhoiumeetmete üldise leviku; arvestades, et nende mõju kohaliku tasandi rahandusele on olnud hävitav, põhjustades mitmete eelarveridade vähendamist või kohandamist ning ohustades riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste rahastamis- ja kaasrahastamisvõimet tootlike investeeringute puhul;
H. arvestades, et vaid mõned riigid jätkasid investeeringute toetamist kohalikul tasandil, samas kui teised otsustasid riigivõlakriisi ajal kohalike ametiasutuste investeeringute rahalise toetamise külmutada või seda vähendada, kaldudes tugevalt tsentraliseerimisele või sisemajanduse stabiilsuse pakti eeskirjade kehtestamisele, mis on investeerimist oluliselt vähendanud;
I. arvestades, et olulistes valdkondades ja sektorites teostatud märkimisväärsed eelarvekärped on praegu üks põhiprobleeme, millega kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused silmitsi seisavad;
J. arvestades, et kohalikud omavalitsused on piirkondliku arengu peamised kujundajad: nendega seondub 60% avaliku sektori investeeringutest ning 38% majandusküsimustele tehtavatest valitsuste konsolideeritud kulutustest, sh enamik piirkondlikku arengut mõjutada võivatest kulutustest (näiteks kulutused kaubandus- ja tööturuküsimustele, põllumajandusele, transpordile ning teadus- ja arendustegevusele);
K. arvestades, et kahes kolmandikus ELi riikidest on investeeringud kohanemist mõjutanud, seda osalt tänu 2009. aastal kriisiga võitlemiseks tehtud jõupingutustele; arvestades, et 2010. aastaga võrreldes vähenesid otseinvesteeringud 2011. aastal 17 liikmesriigis, kusjuures kümnes neist (Austria, Läti, Tšehhi Vabariik, Slovakkia, Bulgaaria, Kreeka, Portugal, Ungari ja Hispaania) vähenesid need rohkem kui 10% võrra; arvestades, et 2010. aastal alguse saanud investeeringute vähenemine (keskvalitsuste investeeringutoetused vähenesid 8,7% võrra) jätkub ning näib üha võimenduvat;
L. arvestades, et kohalike omavalitsuste võlakoorem on tunduvalt väiksem riigi tasandi toimijate võla määrast;
M. arvestades, et kohalikelt omavalitsustelt nõutakse osalemist eelarve konsolideerimiseks tehtavates jõupingutustes ning eelarvepuudujäägi ja võla vähendamist, kusjuures laenutingimused on rahaliselt nõrgemate kohalike omavalitsuste jaoks halvenenud;
N. arvestades, et avaliku sektori investeeringud on sotsiaalse kaasamise jaoks väga tähtsad ning et paljudes ELi majanduse ülitähtsates sektorites, nagu tööjõuturu, infrastruktuuri, teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas ning VKEde sektoris, on investeeringute järele märkimisväärne vajadus;
O. arvestades, et pärast ELis ajavahemikul 2000–2007 toimunud kiiret lähenemist on see protsess majanduslanguse ajal oluliselt aeglustunud; arvestades, et kõige enam mõjutab see piirkondi, mille investeeringud olid jätkusuutmatud ja spekulatiivsed ning millel olid mahuka ekspordiga tootmissektorid;
P. arvestades, et liidu struktuurifondide kasutamise süsteem eeldab, et komisjon tasub vahemakseid üksnes liikmesriikide kantud kulude deklaratsiooni alusel;
Q. arvestades, et 27 liikmesriigiga ELis ulatub struktuurifondide riiklik kaasrahastamine programmiperioodil 2007–2013 ligikaudu 132 miljardi euroni ning see suurusjärk on vältimatult vajalik, et tagada struktuurifondide regulaarne kasutamine ja kvaliteetsed investeeringud, mille eesmärk on suurendada liidu fondide vahendite kasutamisel omavastutust ja aruandlust;
R. arvestades, et stabiilsuse ja kasvu pakti kohaldamise vähene paindlikkus võib ohustada ühtekuuluvuspoliitika kaudu toetatavate programmide riiklikku kaasrahastamist, mistõttu piirdub ühtekuuluvuspoliitika panus konkurentsivõime suurendamise ja praegusest kriisist väljumisega;
Üldised märkused
1. võtab väga murelikult teatavaks ELi järjest kasvava piirkondliku ebavõrdsuse – uutes liikmesriikides ja Lõuna-Euroopas on palju suhteliselt vaeseid piirkondi ning suurem osa jõukatest piirkondadest asub Kesk- ja Põhja-Euroopas, kusjuures ebavõrdsust esineb ka liikmesriikide ja piirkondade sees; toonitab sellega seoses, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on äärmiselt oluline, kuna tegemist on lähenemisse ja jätkusuutlikku arengusse investeerimise peamise vahendiga ELis;
2. rõhutab, et kohalik majandus on peamine kogukondade taastumist toetav tegur ja see on praeguses kriisiolukorras väga oluline; toonitab sellega seoses sotsiaalmajanduse majanduslikku ja ühiskondlikku mõju kohaliku tasandi sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamisel; kutsub liikmesriike üles tagama struktuurifondide raames võimalused sotsiaalmajanduse rahastamiseks aastatel 2014–2020;
3. rõhutab veel kord, kui tähtis on ühtekuuluvuspoliitika – see on liidu peamine investeerimisvahend, mis on kriisi vastu võitlemisel ja ebavõrdsuse vähendamisel otsustava tähtsusega ning suunab ELi ja selle piirkondi jätkusuutliku majanduskasvu teele; toonitab Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) erirolli sotsiaalse investeerimise toetamisel ja strateegia „Euroopa 2020” rakendamisel, aidates eelkõige kaasa jätkusuutliku tööhõive ja tootlikkuse kõrge taseme saavutamisele, võideldes tõhusalt vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning suurendades sotsiaalset ühtekuuluvust; toonitab seetõttu piisavate eelarvevahendite tagamise tähtsust struktuuri- ja investeerimisfondide mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste kontekstis, märkides eriti nende olulist osa selliste valdkondade investeeringutes nagu tööhõive, innovatsioon, säästev areng, vähese CO2-heitega majandus ja VKEde toetamine;
4. juhib tähelepanu asjaolule, et ühtekuuluvuspoliitika osutus kriisi suhtes vastupidavaks – selle raames kohandati programme ja rahastamisvahendeid ning pakuti täiendavat paindlikkust ja hädavajalikku abi valdkondades, kus vajatakse investeeringuid majanduse ajakohastamiseks, konkurentsivõime parandamiseks ning geograafilise ebavõrdsuse vähendamiseks;
ELi piirkondade rahastamisvõime ning piirkondliku, riikliku ja ELi tasandi koostoime
5. rõhutab, et paljud kohalikud omavalitsused on eelarvetasakaalu taastamisel olulised, kuna hoiavad avaliku sektori investeeringute taset, kaasrahastavad uusi projekte ja pakuvad finantsvõimendust, eelkõige oludes, kus erainvesteeringuid napib; toonitab, et majanduslanguse ja vähese kasvu perioodil on jätkusuutlikud riigihanketurud, rahastamis- ja kaasrahastamisvõime ning investeerimiskohustuste võtmise võime hädavajalikud, et säilitada majanduskasvu potentsiaal;
6. väljendab muret seoses asjaoluga, et pikaajalised kokkuhoiumeetmed ning 2011. ja 2012. aastal rakendatud range majandusjuhtimine, mis tähendab kärpeid ja üha suuremat survet riigieelarvetele, võib vähendada strateegia „Euroopa 2020” täitmisele suunatud kohalike poliitikameetmete ulatust;
7. rõhutab vajadust taastada ja parandada kohaliku tasandi rahastamisvõimet ja anda piisavat tehnilist abi, eelkõige seoses kohalikul tasandil juhitavate keerukate ühisprojektide rakendamisega, et tagada avaliku sektori investeeringud programmidesse ja projektidesse, mis on suunatud jätkusuutliku majanduskasvu hoogustamisele, sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisele, sotsiaalse struktuuri taastamisele, piisavate sotsiaalsete ja tervishoiuteenuste osutamisele ning töökohtade kindlustamisele, eriti piirkondlikul ja kohalikul tasandil; jääb endiselt seisukohale, et äärepoolseimatele piirkondadele antavate konkreetsete lisaeraldiste puhul ei tohiks rakendada temaatilist kontsentreerimist ning et neid tuleks kasutada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 osutatud äärepoolseimate piirkondade eriliste iseärasuste ja piirangutega seotud lisakulude neutraliseerimiseks; märgib lisaks, et konkreetseid lisaeraldisi võib kasutada äärepoolseimates piirkondades tegevustoetuste ning avalike teenuste osutamise kohustuse ja lepingutega seotud kulutuste rahastamise toetamiseks;
8. rõhutab vajadust suurendada veelgi kohalike ja piirkondlike ametiasutuste haldussuutlikkust ning teha rohkem jõupingutusi selleks, et vähendada bürokraatiat, mis mõjutab negatiivselt kõnealuste asutuste toetamist ja piirab nende suutlikkust rakendada ELi rahastatud projekte;
9. palub institutsioonidel parandada kehtivaid sätteid viisil, mis võimaldaks teatavate liikmesriikide piirkondadel, keda finantskriis on eriti tugevalt mõjutanud, suurendada oma suutlikkust kasutada ära struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahendeid ning vältida oodatavaid ulatuslikke assigneeringute vabastamisi;
10. nõuab eeskirjade edasist lihtsustamist ning struktuurifondide programmitöö ja haldamise suuremat paindlikkust ja läbipaistvust, millega võimaldataks projekte paremini ellu viia ning sotsiaalsetele probleemidele ja ohtudele kiiremini ja asjakohasemalt reageerida;
11. peab kiiduväärseks komisjoni 2012. aasta aruannet majandus- ja rahaliidu riikide rahanduse kohta ning eriti selle ELi maksualast detsentraliseerimist käsitlevat peatükki, milles on rõhutatud sellise fiskaalpoliitika föderalistliku mudeli töökindlust, millega antakse nii maksukogumise kui ka kulutustega seotud vastutus kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele; palub komisjonilt, et majandus- ja rahaliidu riikide rahandust käsitlev järgmise aasta aruanne sisaldaks samuti sellist peatükki kohaliku ja piirkondliku tasandi avaliku sektori rahanduse ja reformide hetkeolukorra kohta;
12. toonitab vajadust saavutada suurem koostoime riigi, kohaliku tasandi ja Euroopa avaliku sektori kulutuste eelarvete vahel, kehtestades ELi, liikmesriikide ja kohaliku tasandi eelarvepädevatele asutustele selged rollid ja ülesanded, olles seejuures selgesõnaline ka ELi poliitika ja finantssekkumise rolli ja põhjendatuse suhtes, pidades kinni maksetähtaegadest, mis on kindlaks määratud hilinenud maksmist käsitlevas direktiivis 2011/7/EL, järgides subsidiaarsuse põhimõtet ning kohalike ja piirkondlike asutuste eelarvega seotud õigusi (nende rolli otsustusprotsessis ja järelevalves), s.o nende demokraatlikku aruandekohustust neid valinud kogukondade ees, ning tagades iga valitsustasandi autonoomia prioriteetide ja kulutuste kindlaksmääramisel; palub komisjonil esitada selged faktilised andmed selle kohta, kuidas oleks ELi eelarve abil võimalik investeeringuid eri tasanditel veelgi rohkem võimendada;
13. toetab kindlalt eelarvemenetluse läbipaistvuse suurendamist ja protsessi lihtsustamist kõigil valitsustasanditel (sealhulgas ELi rahastamisvahendite allikate selgesõnalist äramärkimist riikide ja kohaliku tasandi eelarvetes), samuti andmete kättesaadavust ELi tasandil ELi rahastamisprogrammide kulutuste profiili kohta piirkondlikul tasandil (kui see on võimalik) ning seda, et täpsustataks, kuidas prioriteedid ja rahastamine on ELi, liikmesriikide ning kohalikul tasandil ühtlustatud kokkulepitud ELi tasandi prioriteetidega;
14. rõhutab, et kogu Euroopas on oluline kohaneda kestvate eelarvepiirangutega ja jätkata samaaegset tulevikku investeerimist; tuletab liikmesriikidele meelde, et eesmärk ei ole kulutada rohkem, vaid tõhusamalt;
15. peab kiiduväärseks asjaolu, et rahastamisvahendite kasutamist laiendatakse ühtekuuluvuspoliitika raames kõigile temaatilistele eesmärkidele ja kõigile Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele; palub komisjonil esitada põhjalik analüüs ja hinnang uute rahastamisvahendite ja -allikate potentsiaali kohta majanduskasvu nimel tehtavate investeeringute toetamisel, näiteks võlakirjaturu, riskijagamisinstrumendi ning uuenduslike finantsinstrumentide valdkonnas; kutsub komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka (EIP) üles leidma uuenduslikke viise kohaliku ja piirkondliku tasandi omavalitsuste pikaajaliste investeeringute rahastamiseks, muu hulgas erakapitali ligimeelitamise abil; toonitab, kui üliolulised on EIP laenukavad üleeuroopalist huvi pakkuvate projektide rahastamise jaoks, ning nõuab nimetatud kavade ja struktuurifondide suuremat kooskõlastamist ja koostoimet;
16. rõhutab, kui oluline on programm Jessica linnapiirkondade jätkusuutliku arengu ja taaselustamise toetamiseks finantskorraldusmehhanismide abil; nõuab selle suuremat kasutamist järgmisel programmitöö perioodil;
ELi majanduse juhtimine ning investeerimine majanduskasvu ja töökohtade loomisesse
17. rõhutab rolli, mida kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused võiksid mängida strateegia „Euroopa 2020” aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu alaste eesmärkide saavutamisel; kordab, et prioriteetide seadmisel ja programmide rakendamiseks vajaliku kaasrahastamise tagamisel on oluline keskvalitsuse ning piirkondlike ja kohalike asutuste vaheline partnerlus, mis on nimetatud eesmärkide täitmise seisukohast vajalik eeltingimus, et saavutada piiratud vahenditega maksimaalne tulemus; rõhutab sellega seoses, et kogukondlikult juhitava kohaliku arengu seisukohast on oluline luua selline uus vahend, mis võimaldaks kohalikel tegevusrühmadel töötada välja ja rakendada arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu edendavaid kohalikke strateegiaid; kutsub liikmesriike üles pakkuma selleks võimalusi praeguse programmitöö käigus, et kasutada ära kohalike tegevusrühmade suurepärast innovatsioonipotentsiaali; rõhutab, kui olulised on kohalikud ja piirkondlikud asutused ning vajadusel sotsiaalpartnerid ja muud asjakohased partnerid struktuurifondide programmitöös, rakendamises, järelevalves ja hindamises ning partnerluslepingute ettevalmistamisel, kuna nemad võimaldavad tagada ELi, riiklike, piirkondlike ja kohaliku tasandi strateegiate vahelised paremad seosed;
18. on seisukohal, et keskenduda tuleb väikesele arvule temaatilistele prioriteetidele; rõhutab siiski, et selleks, et liikmesriikidel ja piirkondadel oleks võimalik võtta ühiste eesmärkide saavutamiseks kõige tõhusamaid meetmeid ja arvestada seejuures piirkondlikke, majanduslikke ja sotsiaalseid eripärasid, on vaja paindlikkust;
19. kordab kindlalt oma vastuseisu makromajandusliku tingimuslikkuse kehtestamisele aastate 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitikas, kuna nii karistataks piirkondi ja sotsiaalseid rühmi, keda kriis on niigi nõrgestanud, kusjuures maksete peatamisel võib olla ebaproportsionaalne mõju mitme liikmesriigi ja eriti üksikute piirkondade jaoks, kuigi nad osalevad täielikult riigieelarve tasakaalustamiseks tehtavates jõupingutustes; kordab, et sellega nõrgendataks veelgi niigi finantsraskustes olevaid riike ja õõnestataks solidaarsuse nimel tehtavaid jõupingutusi, kuid need on liidu makromajandusliku tasakaalu säilitamiseks äärmiselt olulised; on ühtlasi seisukohal, et Euroopa üldsus ei mõistaks sellist karistust ning et see vaid suurendaks avalikkuse umbusku, pidades silmas, et tegemist on erilise olukorraga, kus kriis ja säästupoliitika on kodanikke juba tõsiselt mõjutanud;
20. on seisukohal, et koos avaliku sektori vahendite kärpimisega tuleb läbi vaadata ka täiendavuse põhimõte, et selle kohaldamine oleks kooskõlas Euroopa majandusjuhtimise raamistikuga; nõuab selle küsimuse käsitlemist 2013. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika üle peetavatel läbirääkimistel;
21. võtab teadmiseks Rahvusvahelise Valuutafondi hiljutised avaldused, mille kohaselt nõrgendab säästupoliitika riike, kus seda kohaldatakse mehaaniliselt; on seisukohal, et kuna majandus on kogu maailmas madalseisus, takistab valitsussektori eelarve puudujäägi kiire vähendamine lühiajalist taastumist, sest sellega vähendatakse maksutulu ja suurendatakse puudujääki veelgi; nõustub Rahvusvahelise Valuutafondi seisukohaga, et keskenduda ei tule ainult valitsussektori eelarve puudujäägi vähendamisele, vaid tasakaalu leidmisele eelarvepuudujäägi vähendamise ja majanduskasvu saavutamise vahel;
22. peab kiiduväärseks mitme liikmesriigi ettepanekut käsitleda mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavate läbirääkimiste käigus ka läbivaatamisklausli küsimust, eesmärgiga vaadata arvepidamine 2015. ja 2016. aasta vahel läbi – see võimaldaks suurendada täidetavat eelarvet äärmiselt oluliste valdkondade puhul, nagu noorte tööhõive ja VKEd;
23. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama ära kõiki stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavas osas sisalduvaid paindlikkuse võimalusi, et tasakaalustada tootlike ja jätkusuutlike avaliku sektori investeeringute vajadusi eelarvedistsipliini eesmärkidega; on seisukohal, et see oleks võimalik juhul, kui stabiilsuse ja kasvu pakti piirangutest jäetakse välja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest kaasrahastatavate projektidega seotud avaliku sektori kulutused või võetakse näiteks paktiga seotud arvestustes arvesse riigi omaosaluse neto-, mitte brutomahtu, st tegelikele kuludele kohaldatavate maksude (eelkõige käibemaksu) puhasväärtust, või kohaldada programmide jaoks kahest eri allikast (Euroopa ja avaliku sektori vahenditest) eraldatud vahendite puhul eri tähtaegu, et kasutada programmi algusaastatel täielikult Euroopa vahendeid ning viimastel aastatel ainult riiklikke vahendeid, eeldusel, et selleks ajaks on asjaomane liikmesriik saavutanud võlgade kontrolli alla saamise poliitikaga käegakatsutavaid tulemusi;
24. palub komisjoni, et struktuurifondidest toetatavate programmide kaasrahastamiseks tehtavaid liikmesriikide avaliku sektori kulutusi ei arvestataks stabiilsuse ja kasvu pakti järgimise kontrolli eesmärgil sõlmitud partnerluslepingus avaliku sektori või samaväärsete struktuuriliste kulutustena, kuna tegemist on täiendavuse põhimõtte järgimisest tingitud kohustusega; nõuab seetõttu, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondist kaasrahastatavate programmide rakendamisega seotud avaliku sektori kulutusi ei tuleks stabiilsuse ja kasvu pakti struktuurse eelarvepuudujäägi määratluses arvestada, kuna nende kulude eesmärk on saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid ning toetada konkurentsivõimet, majanduskasvu ja töökohtade loomist, eelkõige noorte tööhõivet;
25. kutsub komisjoni üles andma aru võimalike meetmete kohta ELi kehtivas eelarveraamistikus, et tegeleda jooksvate kulude ja investeeringute eristamise probleemiga eelarvepuudujäägi arvestamisel, eesmärgiga vältida pikaajalise netokasuga avaliku sektori investeeringute käsitlemist negatiivsena;
26. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid tulevase majandus- ja rahaliidu üle peetavatel läbirääkimistel arvesse kõiki makromajanduse juhtimise raamistiku paindlikkuse võimalusi, et võimaldada tootlikke investeeringuid, vaadates selleks eelkõige läbi stabiilsuse ja kasvu pakti ning tootlike avaliku sektori investeeringute seosed ning jättes majanduskasvu soodustava poliitika raames struktuuri- ja investeerimisfondidest kaasrahastatavate programmide rakendamisega seotud riiklikud kulutused stabiilsuse ja kasvu pakti järgsete eelarvejärelevalve eeskirjade rakendamise alt välja;
o o o
27. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.