Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni määruse eelnõule, millega muudetakse määrust (EL) nr 142/2011 seoses teatavate Bosniast ja Hertsegoviinast pärit loomsete kõrvalsaaduste transiidiga (D025828/03 – 2013/2598(RPS))

P7_TA(2013)0216 B7-0251/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni määruse eelnõud (D025828/03),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad(1), eriti selle artikli 41 lõiget 3 ja artikli 42 lõiget 2,

–  võttes arvesse määruse (EÜ) nr 1069/2009 artiklis 52 osutatud komitee 5. märtsi 2013. aasta arvamust,

–  võttes arvesse komisjoni 16. mai 2013. aasta kirja, milles komisjon palub Euroopa Parlamendil teatada, et tal ei ole määruse eelnõule vastuväiteid,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni 21. mai 2013. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

–  võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused)(2) artiklit 5a,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 88 lõike 4 punkti d ja artikli 87a lõiget 6,

–  võttes arvesse, et kodukorra artikli 87a lõike 6 kolmandas ja neljandas taandes sätestatud ajavahemiku jooksul, mis lõppes 22. mail 2013, ei ole vastuväiteid esitatud,

1.  teatab, et Euroopa Parlamendil ei ole komisjoni määruse eelnõule vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus komisjonile ja teavitamise eesmärgil nõukogule.

(1) ELT L 300, 14.11.2009, lk 1. (2) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 450/2008, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ajakohastatud tolliseadustik), selle kohaldamiskuupäeva osas (COM(2013)0193 – C7-0096/2013 – 2013/0104(COD))

P7_TA(2013)0217 A7-0170/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0193),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikleid 33, 114 ja 207, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0096/2013),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. mai 2013. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 26. aprilli 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A7-0170/2013),

A.  arvestades, et kuna asjaga on kiire, on õigustatud ettepaneku hääletusele panek enne seda, kui saab läbi kaheksanädalane tähtaeg, mis on sätestatud protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) artiklis 6;

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 23. mail 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2013, millega muudetakse kohaldamiskuupäeva osas määrust (EÜ) nr 450/2008, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ajakohastatud tolliseadustik)

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 528/2013) lõplikule kujule).

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega tunnistatakse kehtetuks Myanmarile/Birmale määrusega (EÜ) nr 552/97 ajutiselt antud üldiste tariifsete soodustuste peatamine (COM(2012)0524 – C7-0297/2012 – 2012/0251(COD))

P7_TA(2013)0218 A7-0122/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0524),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 207, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0297/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 27. märtsi 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit (A7-0122/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 23. mail 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 552/97, millega peatatakse ajutiselt Myanmarile/Birmale antud üldised tariifsed soodustused

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 607/2013) lõplikule kujule).

Euroopa Parlamendi 23. mail 2013. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse nende rahvusvaheliste lepingutega loodud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise vahekohtutega, mille osaline on Euroopa Liit, seotud finantsvastutuse kindlaksmääramise raamistik (COM(2012)0335 – C7-0155/2012 – 2012/0163(COD))(1)

P7_TA(2013)0219 A7-0124/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Ettepanek võtta vastu määrus Pealkiri Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse nende rahvusvaheliste lepingutega loodud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise vahekohtutega, mille osaline on Euroopa Liit, seotud finantsvastutuse kindlaksmääramise raamistik (Ei puuduta eestikeelset versiooni.) Muudatusettepanek 2 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 1 (1)  Lissaboni lepingu jõustumisega on liit omandanud ainupädevuse investeeringute kaitset käsitlevate rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks. Liit on juba lepinguosaline energiaharta lepingus, milles on sätestatud investeeringute kaitse. (1)  Lissaboni lepingu jõustumisega on liit omandanud ainupädevuse investeeringute kaitset käsitlevate rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks. Liit, nagu ka liikmesriigid, on juba lepinguosalised energiaharta lepingus, milles on sätestatud investeeringute kaitse. Muudatusettepanek 3 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 2 (2)   Lepingud, milles sätestatakse investeeringute kaitse, sisaldavad tavaliselt investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi, mis võimaldab kolmanda riigi investoril esitada nõude riigi vastu, kuhu ta on investeeringu teinud. Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine võib viia otsusega mõistetud rahalise hüvitise maksmiseni. Lisaks tekivad igal juhul seoses vahekohtumenetlusega ja nõude vastu kaitsmisega vältimatult märkimisväärsed kulud. (2)   Põhjendatud juhtudel võivad Euroopa Liidu sõlmitavad tulevased investeeringute kaitse lepingud sisaldada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi, mis võimaldab kolmanda riigi investoril esitada nõude riigi vastu, kuhu ta on investeeringu teinud. Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine võib viia otsusega mõistetud rahalise hüvitise maksmiseni. Lisaks tekivad igal juhul seoses vahekohtumenetlusega ja nõude vastu kaitsmisega vältimatult märkimisväärsed kulud. Muudatusettepanek 4 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 3a (uus) (3a)  Kui investeerimislepingutes pakutud kaitsestandardid peaksid märgatavalt ületama liidus ja enamikus liikmesriikides tunnustatud vastutusriski piire, ei saa finantsvastutust nõuetekohaselt juhtida. Seega peaksid liidu tulevased lepingud pakkuma välisinvestoritele sama kõrget kaitsetaset, kuid mitte kõrgemat kaitsetaset kui see, mida liidu õigusaktidega ja liikmesriikide õigusaktide ühiste üldpõhimõtetega pakutakse liidust pärinevatele investoritele. Muudatusettepanek 5 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 3b (uus) (3b)  Finantsvastutuse välispiiride kindlaksmääramine vastavalt käesolevale määrusele seondub ka liidu seadusandliku võimu kindlustamisega, mida kasutatakse aluslepingutes sätestatud ja seaduspärasuse suhtes pädevuste raames, mida Euroopa Kohus kontrollib, ja neid ei tohi põhjendamatult piirata väljaspool aluslepingutega loodud tasakaalustatud süsteemi määratletud võimaliku vastutusriskiga. Euroopa Kohus on vastavalt kinnitanud, et liidu vastutus seadusandlike aktide eest, eelkõige koostoimes rahvusvahelise õigusega, peab olema kitsalt piiritletud ning seda ei saa kasutada süü selge tõendamiseta1. Liidu sõlmitavates tulevastes investeerimislepingutes tuleks neid liidu seadusandliku võimu kaitsemeetmeid austada ning nendega ei tohiks kehtestada rangemaid vastutusstandardeid, mis võimaldaksid hoida kõrvale Euroopa Kohtu määratletud standarditest. 1Euroopa Kohtu 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C–120/06 P ja C-121/06 P, FIAMM ja Fedon vs nõukogu ja komisjon, (EKL [2008], lk I-6513). Muudatusettepanek 6 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 4 (4)  Kui kohaldatava kohtlemise rahvusvaheline vastutus lasub liidul, eeldatakse temalt rahvusvahelise õiguse kohaselt, et ta maksab ebasoodsate otsustega mõistetud hüvitised ja kannab vaidluse kulud. Ebasoodne otsus võib tuleneda kas liidu enda kohaldatud kohtlemisest või liikmesriigi kohaldatud kohtlemisest. Seega oleks ebaõiglane, kui otsusega mõistetud hüvitise ja vahekohtu kulud makstaks liidu eelarvest, kui kohtlemist on kohaldanud liikmesriik. Seepärast tuleb liidu õiguse kohaselt ja ilma, et see piiraks liidu rahvusvahelist vastutust, jagada finantsvastutus liidu ja kohaldatud kohtlemise eest vastutava liikmesriigi vahel käesoleva määrusega kehtestatud kriteeriumide alusel. (4)  Kui kohaldatava kohtlemise rahvusvaheline vastutus lasub liidul kui juriidilisel isikul, eeldatakse temalt rahvusvahelise õiguse kohaselt, et ta maksab ebasoodsate otsustega mõistetud hüvitised ja kannab vaidluse kulud. Ebasoodne otsus võib tuleneda kas liidu enda kohaldatud kohtlemisest või liikmesriigi kohaldatud kohtlemisest. Seega oleks ebaõiglane, kui otsusega mõistetud hüvitise ja vahekohtu kulud makstaks Euroopa Liidu eelarvest (liidu eelarvest), kui kohtlemist on kohaldanud liikmesriik. Seepärast tuleb liidu õiguse kohaselt ja ilma, et see piiraks liidu rahvusvahelist vastutust, jagada finantsvastutus liidu enese ja kohaldatud kohtlemise eest vastutava liikmesriigi vahel käesoleva määrusega kehtestatud kriteeriumide alusel. Muudatusettepanek 7 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 6 (6)  Finantsvastutus tuleks määrata üksusele, kes vastutab kohtlemise eest, mis leitakse olevat vastuolus lepingu asjaomaste sätetega. See tähendab, et liit peaks kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist on kohaldanud liidu institutsioon, asutus või amet. Asjaomane liikmesriik peaks kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist on kohaldanud liikmesriik. Ent kui liikmesriik toimib viisil, nagu on nõutud liidu õigusaktidega, näiteks võttes üle liidu vastu võetud direktiivi, peaks liit kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist nõutakse liidu õigusaktidega. Määrusega on vaja ette näha ka võimalus, et üksikjuhtumi puhul võidakse käsitleda nii liikmesriigi kohaldatud kohtlemist kui ka liidu õigusaktidega nõutud kohtlemist. See hõlmab kõiki meetmeid, mida on võtnud liikmesriigid ja Euroopa Liit. (6)  Finantsvastutus tuleks määrata üksusele, kes vastutab kohtlemise eest, mis leitakse olevat vastuolus lepingu asjaomaste sätetega. See tähendab, et liit ise peaks kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist on kohaldanud liidu mis tahes institutsioon, asutus, amet või muu juriidiline isik. Asjaomane liikmesriik peaks kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist on kohaldanud see liikmesriik. Ent kui liikmesriik toimib viisil, nagu on nõutud liidu õigusaktidega, näiteks võttes üle liidu vastu võetud direktiivi, peaks liit ise kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist nõutakse liidu õigusaktidega. Määrusega on vaja ette näha ka võimalus, et üksikjuhtumi puhul võidakse käsitleda nii liikmesriigi kohaldatud kohtlemist kui ka liidu õigusaktidega nõutud kohtlemist. See hõlmab kõiki meetmeid, mida on võtnud liikmesriigid ja liit. Sellisel juhul peaksid liikmesriigid ja liit kandma finantsvastutust konkreetse kohtlemise eest, mida kumbki neist on kohaldanud. Muudatusettepanek 8 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 6a (uus) (6a)  Kui liikmesriik tegutseb vastuolus liidu õiguses nõutud toimimisviisiga, näiteks kui liikmesriik ei suuda võtta üle liidu vastuvõetud direktiivi või ületab liidu vastuvõetud direktiivi sätteid selle rakendamisel riiklikus õiguses, peaks liikmesriik selle tagajärjel kandma finantsvastutust asjaomase kohtlemise eest. Muudatusettepanek 9 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 8 (8)  Teisest küljest kui liikmesriik kannab vaidlusest tulenevat võimalikku finantsvastutust, on põhimõtteliselt asjakohane lubada sellisel liikmesriigil esineda vastustajana kohtlemise kaitsmisel, mida ta on investori suhtes kohaldanud. Käesolevas määruses sätestatud korra kohaselt on see võimalik. Sellel on märkimisväärne eelis, sest liidu eelarvet ja vahendeid ei koormataks isegi ajutiselt protsessi kulude või asjaomase liikmesriigi vastu tehtud otsusega mõistetud võimaliku hüvitisega. (8)  Teisest küljest kui liikmesriik kannab vaidlusest tulenevat võimalikku finantsvastutust, on põhimõtteliselt õiglane ja asjakohane lubada sellisel liikmesriigil esineda vastustajana kohtlemise kaitsmisel, mida ta on investori suhtes kohaldanud. Käesolevas määruses sätestatud korra kohaselt on see võimalik. Sellel on märkimisväärne eelis, sest liidu eelarvet ja liidu mitterahalisi vahendeid ei koormataks isegi ajutiselt protsessi kulude või asjaomase liikmesriigi vastu tehtud otsusega mõistetud võimaliku hüvitisega. Muudatusettepanek 10 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 10 (10)  Teatavatel tingimustel on liidu huvide asjakohase kaitsmise tagamise eesmärgil oluline, et liit esineb ise vastustajana vaidlustes mis on seotud liikmesriigi kohaldatud kohtlemisega. See võib olla nii eelkõige siis, kui vaidlus on seotud liidu kohaldatud kohtlemisega, kui selgub, et liikmesriigi kohaldatud kohtlemist on nõutud liidu õigusaktidega, kui on tõenäoline, et samasuguseid nõudeid võidakse esitada teiste liikmesriikide vastu või kui juhtum on seotud lahendamata õigusküsimustega, mille lahendamine võib mõjutada võimalikke tulevasi kaebusi teiste liikmesriikide või liidu vastu. Kui vaidlus käsitleb osaliselt liidu kohaldatud või liidu õigusaktidega nõutud kohtlemist, peaks liit esinema vastustajana nõuete puhul, mis käsitlevad liikmesriigi kohaldatud kohtlemist, kui sellist kohtlemist käsitlevad nõuded ei ole vähetähtsad, võttes arvesse sellega seotud võimalikku finantsvastutust ja tõstatatud õigusküsimusi. (10)  Teatavatel tingimustel on liidu huvide asjakohase kaitsmise tagamise eesmärgil oluline, et liit võib ise esineda vastustajana vaidlustes, mis on seotud liikmesriigi kohaldatud kohtlemisega. See võib olla nii eelkõige siis, kui vaidlus on seotud liidu kohaldatud kohtlemisega, kui selgub, et liikmesriigi kohaldatud kohtlemist on nõutud liidu õigusaktidega, kui samasuguseid nõudeid on esitatud teiste liikmesriikide vastu või kui juhtum on seotud õigusküsimustega, mille lahendamine võib mõjutada praeguseid või võimalikke tulevasi kaebusi teiste liikmesriikide või liidu vastu. Kui vaidlus käsitleb osaliselt liidu kohaldatud või liidu õigusaktidega nõutud kohtlemist, peaks liit esinema vastustajana nõuete puhul, mis käsitlevad liikmesriigi kohaldatud kohtlemist, kui sellist kohtlemist käsitlevad nõuded ei ole vähetähtsad, võttes arvesse sellega seotud võimalikku finantsvastutust ja tõstatatud õigusküsimusi. Muudatusettepanek 11 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 12 (12)   On asjakohane, et komisjon otsustab käesolevas määruses sätestatud raamistiku põhjal, kas vastustajana peaks esinema liit või liikmesriik. (12)   Toimiva süsteemi loomiseks peaks komisjon otsustama käesolevas määruses sätestatud raamistiku põhjal, kas vastustajana peaks esinema liit või liikmesriik, ning teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu mis tahes sellisest otsusest oma käesoleva määruse rakendamist käsitleva aastaaruande osana. Muudatusettepanek 12 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 14 (14)  Samamoodi, kui liikmesriik esineb vastustajana on asjakohane, et hoiab komisjoni kursis juhtumi arengutega ja et komisjon saab vajaduse korral nõuda, et vastustajana esinev liikmesriik võtab liidu huvidega seotud küsimustes teatava seisukoha. (14)  Samamoodi, kui liikmesriik esineb vastustajana, on asjakohane, et ta hoiab komisjoni kursis juhtumi arengutega ja et komisjon saab vajaduse korral nõuda, et vastustajana esinev liikmesriik võtab liidu ülekaalukaid huvisid mõjutavates küsimustes teatava seisukoha. Muudatusettepanek 13 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 15 (15)  Liikmesriik võib igal ajal nõustuda sellega, et ta võtab finantsvastutuse juhul, kui tuleb maksta hüvitis. Sellisel juhul võivad liikmesriik ja komisjon leppida kokku perioodiliste maksete tegemises kulude katmiseks ja hüvitise maksmises. Selline nõusolek ei tähenda, et liikmesriik nõustub sellega, et vaidlusalune nõue on põhjendatud. Komisjonil peab olema võimalik võtta vastu otsus, millega nõutakse liikmesriigilt, et ta tagab selliste kulude maksmise. Juhul kui vahekohus mõistab otsusega kulud liidu kasuks, peaks komisjon tagama, et kõik kulude ettemaksed hüvitatakse asjaomasele liikmesriigile viivitamata. (15)   Ilma et see piiraks vahekohtu menetluste tulemusi, võib liikmesriik igal ajal nõustuda sellega, et ta võtab finantsvastutuse juhul, kui tuleb maksta hüvitis. Sellisel juhul võivad liikmesriik ja komisjon leppida kokku perioodiliste maksete tegemises kulude katmiseks ja hüvitise maksmises. Selline nõusolek ei tähenda ühelgi õiguslikul viisil, et liikmesriik nõustub sellega, et vaidlusalune nõue on põhjendatud. Komisjon võib sellisel juhul võtta vastu otsuse, millega nõutakse liikmesriigilt, et ta tagab selliste kulude maksmise. Juhul kui vahekohus mõistab otsusega kulud liidu kasuks, peaks komisjon tagama, et kõik kulude ettemaksed hüvitatakse asjaomasele liikmesriigile viivitamata. Muudatusettepanek 14 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 16 (16)  Teatavatel juhtudel võib olla asjakohane saavutada kokkulepe, et vältida kulukat ja tarbetut vahekohtumenetlust. On vaja sätestada kord selliste kokkulepete tegemiseks. Selline menetlus peaks lubama komisjonil, kes tegutseb kontrollimenetluse kohaselt, saavutada juhtumi puhul kokkulepe, kui see on liidu huvides. Kui juhtum on seotud liikmesriigi kohaldatud kohtlemisega, on asjakohane, et komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel toimuks tihe koostöö ja konsultatsioonid. Liikmesriigile peaks igal ajal jääma vabadus saavutada juhtumi puhul kokkulepe tingimusel, et ta võtab täieliku finantsvastutuse ja et selline kokkulepe on kooskõlas liidu õigusaktidega ega ole liidu huvidega vastuolus. (16)  Teatavatel juhtudel võib olla asjakohane saavutada kokkulepe, et vältida kulukat ja tarbetut vahekohtumenetlust. On vaja sätestada tõhus ja kiire menetlus selliste kokkulepete tegemiseks. Selline menetlus peaks lubama komisjonil, kes tegutseb kontrollimenetluse kohaselt, saavutada juhtumi puhul kokkulepe, kui see on liidu huvides. Kui juhtum on seotud liikmesriigi kohaldatud kohtlemisega, on asjakohane, et komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel toimuks tihe koostöö ja konsultatsioonid, sealhulgas seoses kokkuleppemenetluse korraga ning rahalise hüvitise suurusega. Liikmesriigile peaks igal ajal jääma vabadus saavutada juhtumi puhul kokkulepe tingimusel, et ta võtab täieliku finantsvastutuse ja et selline kokkulepe on kooskõlas liidu õigusaktidega ega ole liidu kui terviku huvidega vastuolus. Muudatusettepanek 15 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 18 (18)  Komisjon peaks pidama tihedaid konsultatsioone asjaomase liikmesriigiga, et saavutada kokkulepe finantsvastutuse jaotamise üle. Kui komisjon otsustab, et liikmesriik vastutab ja liikmesriik ei nõustu selle otsusega, peaks komisjon maksma otsusega mõistetud hüvitise, kuid adresseerima liikmesriigile otsuse, milles palutakse tal maksta asjaomased summad koos kohaldatava intressiga Euroopa Liidu eelarvesse. Makstav intress tuleks kehtestada [nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, (muudetud kujul)) artikli 71 lõike 4] kohaselt. Aluslepingu artikli 263 kohaldamine on võimalik juhtudel, kui liikmesriik leiab, et otsus ei täida käesolevas määruses sätestatud kriteeriume. (18)  Komisjon peaks pidama tihedaid konsultatsioone asjaomase liikmesriigiga, et saavutada kokkulepe finantsvastutuse jaotamise üle. Kui komisjon otsustab, et liikmesriik vastutab ja liikmesriik ei nõustu selle otsusega, peaks komisjon maksma otsusega mõistetud hüvitise, kuid adresseerima liikmesriigile otsuse, milles palutakse tal maksta asjaomased summad koos kohaldatava intressiga liidu eelarvesse. Makstav intress tuleks kehtestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju)1 artikli 78 lõike 4 kohaselt. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 263 kohaldamine on võimalik juhtudel, kui liikmesriik leiab, et otsus ei täida käesolevas määruses sätestatud kriteeriume. ––––––––––––––––– 1 ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. Muudatusettepanek 16 Ettepanek võtta vastu määrus Põhjendus 19 (19)  Liidu eelarves tuleks ette näha nende kulutuste katmine, mis tulenevad aluslepingu artikli 218 kohaselt sõlmitud lepingutest, milles on sätestatud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine. Kui liikmesriigil lasub käesoleva määruse kohaselt finantsvastutus, peaks liidul olema võimalik kas asjaomase liikmesriigi osamakseid akumuleerida enne asjaomase kulutuse tegemist või teha vastav kulutus kõigepealt ja asjaomane liikmesriik teeb hiljem tagasimakse. Mõlema kõnealuse mehhanismi kasutamine peaks olema eelarvemenetluses võimalik, sõltuvalt sellest, mis on teostatav, eelkõige ajalisest seisukohast. Mõlema mehhanismi puhul tuleks liikmesriigi tehtavaid osamakseid või tagasimakseid käsitleda Liidu eelarve sihtotstarbelise sisetuluna. Kõnealusest sihtotstarbelisest sisetulust tulenevad assigneeringud peaks vastavate kulude katmise kõrval olema kõlblikud ülekandmiseks muudesse liidu eelarve osadesse, millest nähti ette algsed assigneeringud teise mehhanismi raames vastavate kulutuste rakendamiseks. (Ei puuduta eestikeelset versiooni.) Muudatusettepanek 17 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 2 – punkt b b) vahekohtumenetluse kulud – vahekohtu tasud ja kulud ning esindamise kulud ja kulud, mille vahekohus on nõude esitaja kasuks otsusega välja mõistnud; b) vahekohtumenetluse kulud – vahekohtu ja arbitraažiasutuse tasud ja kulud ning esindamise kulud ja kulud, mille vahekohus on nõude esitaja kasuks otsusega välja mõistnud; Muudatusettepanek 18 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 2 – punkt c c) vaidlus – nõue, mille nõude esitaja on esitanud Euroopa Liidu vastu lepingu kohaselt ja mille kohta vahekohus teeb otsuse; c) vaidlus – nõue, mille nõude esitaja on esitanud Euroopa Liidu või liikmesriigi vastu lepingu kohaselt ja mille kohta vahekohus teeb otsuse; Muudatusettepanek 19 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 2 – punkt ja (uus) ja) liidu ülekaalukad huvid – mis tahes järgmine olukord: i) tõsises ohus on sellise lepingu investeerimist käsitlevate sätete järjekindel ja ühtne kohaldamine või rakendamine, mille suhtes on alustatud investori ja riigi vahelist vaidlust ja milles liit on osaline; ii) liikmesriigi meede võib minna vastuollu liidu tulevase investeerimispoliitika arenguga; iii) vaidlusest võib tuleneda märkimisväärne finantsmõju liidu eelarvele kas kõnealusel aastal või mitmeaastase finantsraamistiku osana. Muudatusettepanek 20 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 3 – lõige 2 2.  Käesolevas määruses sätestatud juhtudel võtab komisjon vastu otsuse, milles määratakse kindlaks asjaomase liikmesriigi finantsvastutus lõikes 1 sätestatud kriteeriumide kohaselt. 2.  Käesolevas määruses sätestatud juhtudel võtab komisjon vastu otsuse, milles määratakse kindlaks asjaomase liikmesriigi finantsvastutus lõikes 1 sätestatud kriteeriumide kohaselt. Sellisest otsusest teavitatakse Euroopa Parlamenti ja nõukogu. Muudatusettepanek 21 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 7 – lõik 1 Niipea kui komisjon saab nõude esitajalt teate, milles see väljendab oma kavatsust algatada lepingu sätete kohaselt vahekohtumenetlus, teatab ta sellest asjaomasele liikmesriigile. Niipea kui komisjon saab nõude esitajalt teate, milles see väljendab oma kavatsust algatada vahekohtumenetlus või niipea kui komisjoni teavitatakse taotlusest konsultatsioonideks või nõudest liikmesriigi vastu, teatab ta sellest asjaomasele liikmesriigile ja teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu nõude esitaja eelnevast taotlusest konsultatsioonideks, teatest, milles nõude esitaja väljendab oma kavatsusest algatada vahekohtumenetlus liidu või liikmesriigi vastu 15 päeva jooksul alates teate saamisest, sealhulgas nõude esitaja nimest, väidetavalt rikutud lepingusätetest, asjaomasest majandussektorist, kohtlemisest, millega väidetavalt rikuti lepingut, ja kahjude eest nõutavatest summadest. Muudatusettepanek 22 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 8 – lõige 2 – punkt c c) on tõenäoline, et sama lepingu raames esitatakse samasuguseid nõudeid teiste liikmesriikide vastu ja komisjon on kõige sobivam institutsioon tagamaks nõuete vastu tulemusliku ja järjekindla kaitse; või c) sama lepingu raames on esitatud samasuguseid nõudeid või taotlusi samasuguseid nõudeid puudutavateks konsultatsioonideks teiste liikmesriikide vastu ja komisjon on kõige sobivam institutsioon tagamaks nõuete vastu tulemusliku ja järjekindla kaitse; või Muudatusettepanek 23 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 8 – lõige 2 – punkt d d) vaidluses tõestatakse reguleerimata õigusküsimusi, mis võivad korduda muudes vaidlustes liidu sama või muu lepingu raames, mis käsitleb liidu või teiste liikmesriikide kohaldatud kohtlemist. d) vaidluses tõstatataksetundlikke õigusküsimusi, mille lahendamine võib mõjutada kõnealuse lepingu või muude lepingute tulevast tõlgendamist. Muudatusettepanek 24 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 8 – lõige 2a (uus) 2a.  Kui liit kavatseb vastavalt komisjoni lõike 2 kohasele otsusele või lõikes 1 sätestatud vaike-eeskirjale esineda vastustajana, on selline otsus vastustaja staatuse kohta siduv nii nõude esitajale kui vahekohtule. Muudatusettepanek 25 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 8 – lõige 4 4.  Komisjon teatab teistele liikmesriikidele ja Euroopa parlamendile kõikidest vaidlustest, milles käesolevat artiklit kohaldatakse ja kuidas seda kohaldatakse. 4.  Komisjon teatab Euroopa Parlamendile ja nõukogule kõikidest vaidlustest, milles käesolevat artiklit kohaldatakse ja kuidas seda kohaldatakse. Muudatusettepanek 26 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 9 – lõige 1 – punkt b b) teatab komisjonile kõikidest olulistest menetlustoimingutest ja peab regulaarselt konsultatsioone ning igal juhul alati siis, kui komisjon seda nõuab; ning b) teatab komisjonile viivitamata kõikidest olulistest menetlustoimingutest ja peab regulaarselt konsultatsioone ning igal juhul alati siis, kui komisjon seda nõuab; ning Muudatusettepanek 27 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 9 – lõige 2 2.  Komisjon võib igal ajal nõuda, et asjaomane liikmesriik võtaks teatava seisukoha vaidluses tõstatatud õigusküsimustes või liidu huve puudutava mis tahes muu aspektiga seoses. 2.  Kui liidu ülekaalukad huvid seda nõuavad, võib komisjon pärast asjaomase liikmesriigiga konsulteerimist igal ajal nõuda, et see liikmesriik võtaks teatava seisukoha vaidluses tõstatatud õigusküsimustes või muudes õigusküsimustes, mille lahendamine võib mõjutada kõnealuse lepingu või muude lepingute tulevast tõlgendamist. Muudatusettepanek 28 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 9 – lõige 2a (uus) 2a.  Kui komisjoni nõue ohustab asjaomase liikmesriigi arvamuse kohaselt tema tulemuslikku kaitsmist, alustab ta konsultatsioone, eesmärgiga leida vastuvõetav lahendus. Kui vastuvõetavat lahendust ei leita, võib komisjon võtta vastu otsuse, millega nõutakse asjaomaselt liikmesriigilt konkreetse õigusliku seisukoha võtmist. Muudatusettepanek 29 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 9 – lõige 3 3.  Kui lepingus või selles viidatud eeskirjades on ette nähtud võimalus vahekohtuotsuses sisalduva õigusliku aspekti tühistamiseks, edasikaebamiseks või läbivaatamiseks, võib komisjon, kui ta leiab, et kokkuleppe järjekindla või korrektse tõlgendamise huvides on see põhjendatud, nõuda liikmesriigilt, et ta esitaks sellise tühistamis-, edasikaebamis- või läbivaatamistaotluse. Sellises olukorras kuuluvad komisjoni esindajad delegatsiooni ning nad võivad väljendada kõnealuse õigusliku aspektiga seoses liidu seisukohti. 3.  Kui lepingus või selles viidatud eeskirjades on ette nähtud võimalus vahekohtuotsuses sisalduva õigusliku aspekti tühistamiseks, edasikaebamiseks või läbivaatamiseks, võib komisjon, kui ta leiab, et kokkuleppe järjekindla või korrektse tõlgendamise huvides on see põhjendatud, pärast asjaomase liikmesriigiga konsulteerimist nõuda, et see liikmesriik esitaks sellise tühistamis-, edasikaebamis- või läbivaatamistaotluse. Sellises olukorras kuuluvad komisjoni esindajad delegatsiooni ning nad võivad väljendada kõnealuse õigusliku aspektiga seoses liidu seisukohti. Muudatusettepanek 30 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 9 – lõige 3a (uus) 3a.  Kui asjaomane liikmesriik keeldub esitamast tühistamis-, edasikaebamis- või läbivaatamistaotlust, teavitab ta sellest komisjoni 30 päeva jooksul. Sellisel juhul võib komisjon võtta vastu otsuse, millega nõutakse liikmesriigilt tühistamis-, edasikaebamis- või läbivaatamistaotluse esitamist. Muudatusettepanek 31 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 10 – punkt c c) komisjon esitab liikmesriigile kõik menetlusega seotud dokumendid, et tagada võimalikult tulemuslik kaitsmine; ning c) komisjon esitab liikmesriigile kõik menetlusega seotud dokumendid, teavitab liikmesriiki kõigist olulistest menetlustoimingutest ning teavitab liikmesriiki viivitamata kõigist menetlustoimingutest ja peab liikmesriigiga konsultatsioone siis, kui asjaomane liikmesriik seda taotleb, et tagada võimalikult tulemuslik kaitsmine; ning Muudatusettepanek 32 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 10 – lõik 1a (uus) Komisjon teavitab regulaarselt Euroopa Parlamenti ja nõukogu esimeses lõigus osutatud vahekohtumenetluse arengutest. Muudatusettepanek 33 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 13 – lõige 1 1.  Kui liit esineb vastustajana vaidluses, mis käsitleb kohtlemist, mida on täielikult või osaliselt kohaldanud liikmesriik, ning komisjon leiab, et vaidluse lahendamine kokkuleppe teel on liidu huvides, konsulteerib ta kõigepealt asjaomase liikmesriigiga. Liikmesriik võib samuti algatada selliseid konsultatsioone komisjoniga. 1.  Kui liit esineb vastustajana vaidluses, mis käsitleb kohtlemist, mida on täielikult või osaliselt kohaldanud liikmesriik, ning komisjon leiab, et vaidluse lahendamine kokkuleppe teel on liidu huvides, konsulteerib ta kõigepealt asjaomase liikmesriigiga. Liikmesriik võib samuti algatada selliseid konsultatsioone komisjoniga. Liikmesriik ja komisjon tagavad vastastikuse mõistmise õiguslikust olukorrast ja võimalikest tagajärgedest ning väldivad mis tahes lahkarvamusi seoses juhtumi lahendamisega kokkuleppe teel. Muudatusettepanek 34 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 13 – lõige 3 3.  Juhul kui liikmesriik ei ole vaidluse lahendamisega kokkuleppe teel nõus, võib komisjon vaidluse lahendada, kui liidu ülekaalukad huvid seda nõuavad. 3.  Juhul kui liikmesriik ei ole vaidluse lahendamisega kokkuleppe teel nõus, võib komisjon vaidluse lahendada, kui liidu ülekaalukad huvid seda nõuavad. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule kogu asjakohase teabe komisjoni otsuse kohta vaidlus lahendada, eelkõige selle põhjendusest. Muudatusettepanek 35 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 14 – lõige 3a (uus) 3a.  Kui liikmesriik esineb vastustajana vaidluses, mis puudutab üksnes tema ametivõimude kohaldatud kohtlemist, ning otsustab vaidluse lahendada kokkuleppe teel, teatab ta komisjonile kokkuleppekorra eelnõust ja teavitab komisjoni läbirääkimistest ja kokkuleppe rakendamisest. Muudatusettepanek 36 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 17 – lõige 1 1.  Kui liit esineb artikli 8 kohaselt vastustajana ja komisjon leiab, et asjaomase, otsusega mõistetud või kokkuleppel põhineva hüvitise peaks kas täielikult või osaliselt maksma asjaomane liikmesriik artikli 3 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel, kohaldatakse lõigetes 2–5 sätestatud menetlust. 1.  Kui liit esineb artikli 8 kohaselt vastustajana ja komisjon leiab, et asjaomase, otsusega mõistetud või kokkuleppel põhineva hüvitise peaks kas täielikult või osaliselt maksma asjaomane liikmesriik artikli 3 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel, kohaldatakse käesoleva artikli lõigetes 2–5 sätestatud menetlust. Seda menetlust kohaldatakse ka siis, kui liit, kes esineb artikli 8 kohaselt vastustajana, on vahekohtumenetluses edukas, kuid peab kandma vahekohtumenetlusest tulenevad kulud. Muudatusettepanek 37 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 17 – lõige 3 3.  Kolme kuu jooksul alates lõpliku otsusega mõistetud või kokkuleppega seotud hüvitise maksenõude kättesaamisest võtab komisjon vastu asjaomasele liikmeriigile adresseeritud otsuse, milles määratakse kindlaks kõnealuse liikmesriigi makstav summa. 3.  Kolme kuu jooksul alates lõpliku otsusega mõistetud või kokkuleppega seotud hüvitise maksenõude kättesaamisest võtab komisjon vastu asjaomasele liikmeriigile adresseeritud otsuse, milles määratakse kindlaks kõnealuse liikmesriigi makstav summa. Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu sellisest otsusest ja selle finantspõhjendusest. Muudatusettepanek 38 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 17 – lõige 4 4.  Kui asjaomane liikmesriik ei vaidlusta komisjoni otsust ühe kuu jooksul, maksab asjaomane liikmesriik liidu eelarvesse otsusega mõistetud või kokkuleppega seotud hüvitise hiljemalt kolme kuu jooksul pärast komisjoni otsust. Asjaomane liikmesriik on kohustatud maksma intressimäära, mida kohaldatakse muude liidu eelarve võlgnevuste suhtes. 4.  Kui asjaomane liikmesriik ei vaidlusta komisjoni otsust ühe kuu jooksul, maksab asjaomane liikmesriik liidu eelarvesse otsusega mõistetud või kokkuleppega seotud hüvitise võrdväärses summas hiljemalt kolme kuu jooksul pärast komisjoni otsust. Asjaomane liikmesriik on kohustatud maksma intressimäära, mida kohaldatakse muude liidu eelarve võlgnevuste suhtes. Muudatusettepanek 39 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 18 – lõige 1 1.  Komisjon võib võtta vastu otsuse, milles nõutakse asjaomaselt liikmesriigilt maksete tegemist liidu eelarvesse seoses vahekohtumenetlustest tulenevate kuludega, kui ta leiab, et liikmesriik on kohustatud maksma otsusega mõistetud hüvitise artiklis 3 sätestatud kriteeriumide alusel. 1.  Kui liit esineb artikli 8 kohaselt vastustajana ja kui ei ole vastavalt artiklile 11 sõlmitud kokkulepet, võib komisjon võtta vastu otsuse, milles nõutakse asjaomaselt liikmesriigilt ettemaksete tegemist liidu eelarvesse seoses vahekohtumenetlustest tulenevate prognoositavate või tekkinud kuludega. Selline otsus maksete kohta on proportsionaalne, võttes arvesse artiklis 3 sätestatud kriteeriume. Muudatusettepanek 40 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 19 Liikmesriigi tagasimakset või makset liidu eelarvesse otsusega mõistetud hüvitise või kokkuleppega määratud summa või kulude maksmiseks käsitletakse sihtotstarbelise sisetuluna [nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, artikli 18] tähenduses. Seda võib kasutada kulutuste katmiseks, mis tulenevad aluslepingu artikli 218 kohaselt sõlmitud lepingutest, milles on ette nähtud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine või selliste assigneeringute täiendamine, mis algselt olid ette nähtud otsusega mõistetud hüvitise või kokkuleppega seotud hüvitise või kulude katmiseks. Liikmesriigi tagasimakset või makset liidu eelarvesse otsusega mõistetud hüvitise või kokkuleppega määratud summa või kulude, sh käesoleva määruse artikli 18 lõikes 1 nimetatud kulude maksmiseks käsitletakse sihtotstarbelise sisetuluna määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 21 lõike 4 tähenduses. Seda võib kasutada kulutuste katmiseks, mis tulenevad aluslepingu artikli 218 kohaselt sõlmitud lepingutest, milles on ette nähtud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine või selliste assigneeringute täiendamine, mis algselt olid ette nähtud otsusega mõistetud hüvitise või kokkuleppega seotud hüvitise või kulude katmiseks. Muudatusettepanek 41 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 20 – lõige 1 1.  Komisjoni abistab [määrusega [2010/197 COD] loodud investeerimiskokkulepete komitee]. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 1.  Komisjoni abistab investeerimiskokkulepete komitee, mis on loodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1219/2012, millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete investeerimislepingute jaoks1. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. ––––––––––––––––– 1 ELT L 351, 20.12.2012, lk 40. Muudatusettepanek 42 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 21 – lõige 1 1.  Komisjon esitab korrapäraste ajavahemike järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse kohaldamise kohta aruande. Esimene aruanne esitatakse hiljemalt kolm aastat pärast käesoleva määruse jõustumist. Järgmised aruanded esitatakse iga kolme aasta järel. 1.  Komisjon esitab korrapäraste ajavahemike järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse kohaldamise kohta üksikasjaliku aruande. Aruanne sisaldab kogu asjakohase teabe, mille hulka kuulub nimekiri, kus on ära toodud liidu või liikmesriikide vastu esitatud nõuded, vastavad menetlused, kohtuotsused ja finantsmõju vastavatele eelarvetele. Esimene aruanne esitatakse hiljemalt viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist. Järgmised aruanded esitatakse iga kolme aasta järel, välja arvatud juhul, kui pädev eelarveasutus, mis koosneb Euroopa Parlamendist ja nõukogust, otsustab teisiti. Muudatusettepanek 43 Ettepanek võtta vastu määrus Artikkel 21 – lõige 1a (uus) 1a.  Komisjon esitab igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule nimekirja, kus on ära toodud nõude esitajate taotlused konsultatsioonideks, nõuded ja vahekohtu otsused.

(1) Seejärel saadeti asi vastavalt kodukorra artikli 57 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile tagasi uueks läbivaatamiseks (A7-0124/2013).

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise kohta (COM(2012)0089 – C7-0060/2012 – 2012/0039(COD))

P7_TA(2013)0220 A7-0371/2012

(Seadusandlik tavamenetlus – esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0089),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 43 lõiget 2 ja artikli 168 lõike 4 punkti b, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0060/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 23. mai 2012. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 13. märtsi 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A7-0371/2012),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  võtab teadmiseks komisjoni avalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 23. mail 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013 lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 998/2003

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 576/2013) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Komisjoni avaldus

Loomade kaitset ja heaolu käsitleva Euroopa Liidu strateegia raames(2) koostab komisjon uuringu kaubandustegevuses osalevate koerte ja kasside heaolu kohta.

Kui selle uuringu tulemused osutavad kõnealusest kaubandustegevusest tulenevatele terviseriskidele, kaalub komisjon sobivaid võimalusi inimeste ja loomade tervise kaitsmiseks, sh võib komisjon teha Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku kohandada vastavalt koerte ja kassidega kauplemist hõlmavat praegust liidu õigustikku, sh võtta kasutusele ühilduvad ja kõigis liikmesriikides juurdepääsetavad süsteemid koerte ja kasside registreerimiseks.

Seda arvestades hindab komisjon, kas sellist registreerimissüsteemi on võimalik ja asjakohane laiendada koertele ja kassidele, kes on märgistatud ja identifitseeritud lemmikloomade mittekaubanduslikku liikumist käsitlevate liidu õigusaktide kohaselt.

(1) ELT C 229, 31.7.2012, lk 119. (2) COM(2012)0006 - Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele loomade kaitset ja heaolu käsitleva Euroopa Liidu strateegia kohta aastateks 2012–2015.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 92/65/EMÜ seoses loomatervishoiunõuetega Euroopa Liidu siseseks kauplemiseks koerte, kasside ja valgetuhkrutega ning nende Euroopa Liitu importimiseks (COM(2012)0090 – C7-0061/2012 – 2012/0040(COD))

P7_TA(2013)0221 A7-0366/2012

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0090),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0061/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 23. mai 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 13. märtsi 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit (A7-0366/2012),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 23. mail 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/.../EL, millega muudetakse direktiivi 92/65/EMÜ seoses loomatervishoiunõuetega liidusiseseks kauplemiseks koerte, kasside ja valgetuhkrutega ning nende liitu importimiseks

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv 2013/31/EL) lõplikule kujule).

(1) ELT C 229, 31.7.2012, lk 119.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioon, mis käsitleb uusi seadusandlikke ettepanekuid majandus- ja rahaliidu kohta ning vastust komisjoni teatistele (2013/2609(RSP))

P7_TA(2013)0222 B7-0250/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatisi „Oluliste majanduspoliitika reformikavade eelkoordineerimine” (COM(2013)0166) ja „Lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi kasutuselevõtmine” (COM(2013)0165),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust majandus- ja rahaliitu käsitlevate uute seadusandlike ettepanekute kohta (O-000060/2013 – B7-0204/2013),

–  võttes arvesse 2. märtsi 2012. aasta majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut (edaspidi „fiskaalkokkulepe”),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 13. ja 14. detsembri 2012. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2012. aasta teatist „Tiheda ja toimiva majandus- ja rahandusliidu tegevuskava”,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja 5. detsembri 2012. aasta aruannet „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas”,

–  võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni koos soovitustega komisjonile Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe aruande „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” kohta(1) (edaspidi „Thysseni raport”),

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni soovituste kohta komisjonile liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamise kohta eelkõige euroalal(2) (edaspidi „Feio raport”),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrusi (EL) nr 1176/2011 ja (EL) nr 1175/2011 (edaspidi „kuue seadusandliku akti pakett”),

–  võttes arvesse oma 1. detsembri 2011. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr …/2013, milles käsitletakse esialgsete eelarvekavade seire ja hindamise ning euroala liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamise tagamise üldsätteid, ja võttes arvesse määrust (EL) nr .../2013, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet euroala liikmesriikide üle, kellel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel euroalas (edaspidi „kahe seadusandliku ettepaneku pakett”),

–  võttes arvesse president Barroso ja asepresident Rehni 20. veebruari 2013. aasta ühisavaldust kolmepoolse kokkuleppe saavutamise kohta euroala majandusliku juhtimise kahe seadusandliku ettepaneku paketi suhtes (viide MEMO/13/126),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et fiskaalkokkuleppe artiklis 11 leppisid allakirjutanud liikmesriigid kokku, et tagatakse see, et kõik nende kavandatavad olulised majanduspoliitika reformid arutatakse eelnevalt läbi ja vajadusel kooskõlastatakse omavahel, samuti selles, et Euroopa Liidu õigusest tulenevalt peab kõnealune koordineerimine hõlmama ka Euroopa Liidu institutsioone;

B.  arvestades, et vastavalt fiskaalkokkuleppe artiklile 15 tuleks leping selle rakendamisel saadud kogemuste hindamise alusel inkorporeerida Euroopa Liidu õigusraamistikku hiljemalt viie aasta jooksul, ning arvestades, et komisjoni teatisi COM(2013)0165 ja COM(2013)0166 ning järelmeetmetena oodatavaid seadusandlikke ettepanekuid võib käsitleda sammudena selles suunas;

C.  arvestades, et parlament esitas juba 2010. aasta Feio raportis soovituse kehtestada erikord ja nõue, mille kohaselt peavad eelkõige euroala liikmesriigid teavitama üksteist ja komisjoni enne selliste majanduspoliitiliste otsuste tegemist, mille puhul on oodata märkimisväärset ülekanduvat mõju, mis võib seada ohtu siseturu ning majandus- ja rahaliidu tõrgeteta toimimise;

D.  arvestades, et kahe seadusandliku ettepaneku paketiga kaasnevas avalduses nõuti märkimisväärselt tõhusamat majandus- ja eelarvejärelevalve ja -kontrolliraamistikku ning Euroopa fiskaalsuutlikkuse arendamist, et aegsasti rakendada majanduskasvu soodustavaid kestlikke struktuurireforme, mis toetavad põhimõtet, et vastutuse ja majandusdistsipliini suurendamise meetmed kui solidaarsuse saavutamise oluline vahend tuleks ühendada suurema solidaarsusega ja tihedama integratsiooniga otsuste tegemises sellistes poliitikavaldkondades nagu maksustamine ja tööturud; arvestades, et selles avalduses rõhutati põhimõtet, et majanduspoliitika parema koordineerimise suunas astutavad sammud peavad käima käsikäes suurema solidaarsusega;

E.  arvestades, et Thysseni raporti punktis 11 rõhutatakse, et „tõeline majandus- ja rahaliit ei saa piirduda eeskirjade süsteemiga, vaid nõuab konkreetsetel omavahenditel põhinevat suuremat eelarvesuutlikkust”;

F.  arvestades, et Thysseni raportis märgitakse, et kvaliteetne ja usaldusväärne Euroopa statistika etendab uues majandusjuhtimises ja selle tähtsaimate otsuste tegemisel keskset rolli, et selle eeltingimusena tuleb kaitsta Euroopa statistikasüsteemi sõltumatust nii riiklikul kui ka liidu tasandil ning et avaliku sektori raamatupidamisstandardite rakendamine kõigis liikmesriikides standarditud kujul täiendaks olulisel määral komisjoni suuremaid volitusi nende riiklike allikate kvaliteedi kontrollimisel, mida kasutatakse riigivõla ja eelarvepuudujäägi näitajate kindlaksmääramisel täiemõõtmelises fiskaalliidus;

Üldine hinnang komisjoni teatistele

1.  kiidab heaks komisjoni pingutused saavutada majanduse juhtimist käsitleva kuue seadusandliku akti paketi ja kahe seadusandliku ettepaneku paketi abil liidu makromajanduslikus juhtimises edusamme; rõhutab siiski, et uue raamistiku täielik rakendamine peab olema tähtsam kui mis tahes uus ettepanek;

2.  märgib, et solidaarsust, ühtekuuluvust ja konkurentsi suurendava stiimulitel põhineva jõustamismehhanismi loomine peab käima käsikäes majanduspoliitika koordineerimise täiendavate tasanditega, nagu on märgitud kahe seadusandliku ettepaneku paketile lisatud komisjoni avalduses, et järgida põhimõtet, mille kohaselt peab suurema vastutuse ja finantsdistsipliiniga kaasnema suurem solidaarsus;

3.  rõhutab, et mis tahes uus ettepanek peab pakkuma selget lisandväärtust olemasolevate vahenditega (nt ühtekuuluvuspoliitika vahendid) võrreldes;

4.  rõhutab, et koordineerimispingutused ei tohi ähmastada otsuste tegemise eri tasandite vastutust;

5.  kinnitab, et valitsemine ELis ei tohi piirata Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide õigusi, eelkõige kui kavandatakse suveräänsuse üleandmist; rõhutab, et tõeline legitiimsus ja vastutus eeldavad demokraatlikke otsuseid ning riikide ja ELi tasandil peavad selle tagama vastavalt riikide parlamendid ja Euroopa Parlament; tuletab meelde Euroopa Ülemkogu 2012. aasta detsembri järeldustes toodud põhimõtet, et kogu protsessi vältel jääb üldiseks eesmärgiks tagada demokraatlik legitiimsus ja vastutus sellel tasandil, millel otsuseid langetatakse ja ellu viiakse; rõhutab, et eelneva koordineerimise mehhanisme ning lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendeid tuleks kohaldada kõikidele liikmesriikidele, kes on euro oma vääringuna kasutusele võtnud, ning teistele liikmesriikidele peaks jääma alaline võimalus sellega liituda; palub komisjonil kavandada selline kohustuslik kontroll riikide parlamentide poolt oma tulevastes seadusandlikes ettepanekutes ning tagada kahe tööturu osapoole suurem kaasatus majanduse koordineerimises;

6.  on seisukohal, et teatiste ajastatus ei ole optimaalne; palub, et komisjon esitaks ettepaneku võtta Euroopa poolaasta raames vastu lähendamisseadustik, mis põhineb strateegial „EL 2020” ja omab tugevat sotsiaalset mõõdet;

7.  kordab, et komisjon peab täielikult arvestama parlamendi kui kaasseadusandja rolliga; on pettunud, et hiljutistes majandus- ja rahaliitu käsitlevates teatistes ei kajastata Euroopa Parlamendi seisukohta majandus- ja rahaliidu teemaliste läbirääkimiste süvendamise kohta ning nähakse dialoogi struktuuri soovitamisega ette väga piiratud parlamentaarne kontroll; toonitab, et parlament on nõukoguga võrdne seadusandlik ja eelarvepädev institutsioon;

8.  on pettunud, et teatistes käsitletud poliitikavaldkondade puhul pööratakse peatähelepanu konkurentsivõimele hindade osas ega käsitleta maksustamise vältimist ning sotsiaalset ja tööhõivemõõdet;

9.  rõhutab, et mõlema teatisega seotud seadusandlikke ettepanekuid tuleks käsitleda seadusandliku tavamenetluse korras;

Oluliste majanduspoliitika reformikavade eelkoordineerimine

10.  on arvamusel, et majanduspoliitika reformikavade ametlik eelkoordineerimine ELi tasandil on oluline, seda tuleks ühendusemeetodi alusel tugevdada ja see peaks hõlmama kõiki riiklikes reformikavades ette nähtud peamisi majandusreforme, millel on tõendatud potentsiaalne ülekanduv mõju; on veendunud, et igasugune eelkoordineerimine tuleks viia kooskõlla määruse (EL) nr 1175/2011 artiklis 2a sätestatud majanduspoliitika kooskõlastamise Euroopa poolaasta vahenditega ning vajaduse korral kavandada koos uute solidaarsuse ja stiimulitel põhinevate vahenditega;

11.  on seisukohal, et eelkoordineerimise ja otsuste tegemise põhjalikum integratsioon liidu tasandi poliitikavaldkondades peab põhinema tugeval ametlikul statistikal, ning rõhutab eriti, et edasiseks eelarve koordineerimiseks liidus on vaja liidu, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike avaliku sektori asutuste raamatupidamise konsolideeritud andmeid; on seetõttu veendunud, et komisjon peaks lisama selliste konsolideeritud andmete kasutusele võtmise oma tulevastesse seadusandlikesse ettepanekutesse;

12.  taunib asjaolu, et tähtsate majanduspoliitika reformide mõningad kavandatavad filtrid, nt majanduspoliitilised kaalutlused, on väga ebamääraselt koostatud ja liiga laialt määratletud; nõuab, et lisataks uued ja spetsiifilisemad kriteeriumid, mis põhinevad Euroopa poolaastal ja strateegia „EL 2020” vahenditel, et teha kindlaks olulisemad reformid, võtta arvesse riikide eripärasid ja järgida subsidiaarsuse põhimõtet;

13.  rõhutab, et eelkoordineerimise jaoks kehtestatavaid mehhanisme tuleks kohaldada kõigile euroala liikmesriikidele ja need peaksid olema avatud kõigile liidu liikmesriikidele, võttes samas arvesse euroala liikmesriikide suuremat omavahelist sõltuvust; on arvamusel, et programmis osalevatel liikmesriikidel tuleks lubada osaleda vabatahtlikkuse alusel;

14.  nõuab, et reformikavad oleksid läbipaistvad ja kaasavad ning et need avalikustataks; nõuab ka, et ühiskonnas osalejaid kaasaval sotsiaaldialoogil oleks arutlustes ja eelkoordineerimises keskne ja otsene roll;

15.  nõuab, et komisjoni teavitamise protsess töötataks välja väga hoolikalt, et komisjonil oleks võimalik teha kavandatavate reformide kohta enne nende lõplikku heakskiitmist märkusi;

16.  palub, et see uus koordineerimisvahend lisataks Euroopa poolaasta protsessi, ja nõuab, et Euroopa Parlamendile antaks demokraatliku vastutuse tagamisega seotud ülesanded;

17.  rõhutab, et eelkoordineerimine ei tohiks lämmatada riiklike reformidega seotud pingutusi, vaid tagaks, et reformid ei viibiks, välja arvatud juhul, kui nendega kaasnev ülekanduv mõju oleks piisavalt oluline, et reformidele tuleks uuesti hinnang anda;

Lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi kasutuselevõtmine

18.  on arvamusel, et mis tahes kavandatav lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahend peaks põhinema tingimuslikkusel, solidaarsusel ja lähenemisel; on veendunud, et selline vahend tuleks kasutusele võtta alles seejärel, kui lähendamisseadustiku ja riiklike rakendamiskavade vahelise sidususe hindamisega on kindlaks tehtud sotsiaalne tasakaalustamatus ja vajadus ulatuslike pikaajaliste ja kestlike majanduskasvu soodustavate struktuurireformide järele, ning et nõuetekohaselt ja ametlikult tuleks kaasata Euroopa Parlament, nõukogu ja riikide parlamendid;

19.  rõhutab, et kasutusele võetavat lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendit tuleks kohaldada kõigile euroala liikmesriikidele ja see peaks olema avatud kõigile liidu liikmesriikidele, võttes samas arvesse euroala liikmesriikide suuremat omavahelist sõltuvust; on arvamusel, et programmis osalevatel liikmesriikidel tuleks lubada osaleda vabatahtlikkuse alusel;

20.  on arvamusel, et väga tähtis on tagada, et see uus vahend võetaks vastu seadusandliku tavamenetluse korras, rajaneks ühendusemeetodil ja võimaldaks Euroopa Parlamendil teostada nõuetekohast kontrolli, võimaldades asjakohaste eelarveassigneeringute heakskiitmist igal üksikjuhul eraldi;

21.  rõhutab, et riiklike kavade rakendamise kohta aruannete esitamine ja kavade rakendamise järelevalve peaks põhinema tõhustatud Euroopa poolaastal, ilma et sellega piirataks ELi eelarvekontrolli;

22.  on arvamusel, et lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahend peaks soodustama eelarvealase suutlikkuse suurenemist ja põhinema struktuurireformide tingimuslikul toetamisel eesmärgiga edendada konkurentsivõimet, majanduskasvu ja sotsiaalset sidusust, tagada liikmesriikide majanduspoliitika tihedam koordineerimine ja majandustulemuste püsiv vastastikune lähenemine, ning tegelema tasakaalustamatuse ja struktuuriliste lahknevustega; leiab, et sellised vahendid aitavad saavutada tõelist fiskaalsuutlikkust;

23.  rõhutab, et loomulikult peaksid niisugusest eelarvesuutlikkusest kasu saama üksnes need liikmesriigid, kes sellele kaasa aitavad;

24.  on pettunud, et teatistes, kus nähakse ette ELi ja liikmesriikide vahelised lepingud, ei austata Euroopa ühtset õiguskorda; on arvamusel, et sõna „kokkulepe” on ebakohane, sest teatistes ettenähtud mehhanism ei ole tegelikult avaliku ega eraõiguse kohaselt kokkulepe, vaid pigem majanduspoliitika koordineerimise stiimulitel põhinev jõustamismehhanism;

25.  rõhutab, et reformikavad peavad koostama liikmesriigid ja selles peavad vastavalt põhiseadusest lähtuvale korrale nõuetekohaselt osalema nende parlamendid koostöös komisjoniga ning et selle juures tuleb täielikult järgida subsidiaarsuse põhimõtet ja vajadust säilitada igas liikmesriigis asjakohane poliitikaruum rakendamise ja demokraatlike protsesside jaoks;

26.  märgib, et struktuurireformide rakendamise võimalikku lühiajalist negatiivset mõju, eelkõige sotsiaalseid ja poliitilisi raskusi, oleks võimalik leevendada ning kodanikud aktsepteerivad seda kergemini, kui on kehtestatud reformi soodustav stiimulite mehhanism; märgib ka, et seda mehhanismi tuleks rahastada ELi eelarve lahutamatuks osaks oleva uue vahendiga, mis luuakse ühendusemeetodist lähtudes ja mille suhtes kohaldatakse ühendusemeetodit, kuid see peaks jääma väljapoole mitmeaastase finantsraamistiku piirmäärasid, et tagada Euroopa Parlamendi kui seadusandliku ja eelarvepädeva institutsiooni täielik kaasatus;

27.  märgib, et võetavatel meetmetel ei tohiks olla negatiivset mõju sotsiaalsele kaasamisele, töötajate õigustele, tervishoiule ja muudele sotsiaalsetele küsimustele, isegi mitte lühiajaliselt;

28.  rõhutab, et vahend peaks ära hoidma moraaliriskiga seotud probleeme; asub seisukohale, et komisjon peaks sellel eesmärgil tagama, et reformidega ei viivitata, kuni nad muutuvad rahastamiskõlblikuks, ning et selle vahendiga ei toetataks reforme, mida oleks tehtud ka ilma liidu toetuseta;

29.  rõhutab, et vahend ei tohiks osaliselt kattuda ühtekuuluvuspoliitikaga;

o
o   o

30.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0430. (2) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 41. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0542.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioon Süüria pagulaste olukorra kohta Süüria naaberriikides (2013/2611(RSP))

P7_TA(2013)0223 RC-B7-0199/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Süüria kohta, eelkõige 16. veebruari 2012. aasta(1) ja 13. septembri 2012. aasta(2) resolutsiooni, samuti resolutsioone relvastatud konflikti eest põgenevate pagulaste kohta,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 2012. aasta 23. märtsi, 23. aprilli, 14. mai, 25. juuni, 23. juuli, 15. oktoobri, 19. novembri ja 10. detsembri ning 2013. aasta 23. jaanuari, 18. veebruari, 11. märtsi ja 22. aprilli järeldusi Süüria kohta, võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 2012. aasta oktoobris toimunud istungit, millel kiideti heaks piirkondliku kaitseprogrammi loomine komisjoni poolt, võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 2012. aasta 2. märtsi, 29. juuni ja 14. detsembri ning 2013. aasta 8. veebruari järeldusi Süüria kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni avaldusi Süüria pagulaste kohta, eelkõige tema poolt 13. märtsil 2013 Strasbourgis täiskogu arutelu käigus esitatud seisukohti, ja tema 8. mai 2013. aasta avaldust, võttes arvesse rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamise voliniku Kristalina Geogrieva avaldusi Süüria pagulaste ja ELi meetmete kohta, eelkõige tema 12. mai 2013. aasta avaldust, ning humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi aruandeid ja teabelehti Süüria ja sealse olukorra kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 20. juuli 2012. aasta resolutsiooni 2059, 21. aprilli 2012. aasta resolutsiooni 2043 ja 14. aprilli 2012. aasta resolutsiooni 2042 ning ÜRO sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni 11. märtsi 2013. aasta uuendatud aruannet, võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu Süüria-teemalisi teabedokumente, mille on välja andnud ÜRO peasekretäri asetäitja humanitaarküsimustes ja hädaabi koordinaator Valerie Amos, eelkõige 18. aprilli 2013. aasta dokumenti,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri avaldusi, samuti ÜRO pagulaste ülemvoliniku António Guterrese poolt Julgeolekunõukogule esitatud seisukohti, eelkõige 18. aprilli 2013. aasta seisukohti, võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 2. detsembri 2011. aasta ja 22. märtsi 2013. aasta resolutsioone Süüria Araabia Vabariigi kohta,

–  võttes arvesse Süüria Rahva Sõprade Rühma kohtumist Marrakechis ja 28. jaanuaril 2013. aastal Pariisis toimunud rahvusvahelist konverentsi,

–  võttes arvesse viimast Süüria piirkondlikku tegevuskava (2013. aasta jaanuarist juunini) ja kõiki varasemaid ÜRO pagulaste ülemvoliniku välja antud piirkondlikke tegevuskavasid, millest esimene anti välja 2012. aasta märtsis,

–  võttes arvesse 19. detsembri 2012. aasta Süüria 2013. aasta humanitaarabi kava, mille Süüria Araabia Vabariigi valitsus koostas kooskõlas ÜRO süsteemiga,

–  võttes arvesse 2012. aasta kevadel moodustatud Süüria humanitaarfoorumit ja selle viimast kohtumist 19. veebruaril 2013. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo välja antud Süüria humanitaarabi bülletääne,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone Süüria kohta, eriti resolutsiooni 46/182 „ÜRO humanitaar- ja hädaabi koordineerimise parandamine” ja sellele lisatud juhtpõhimõtteid, samuti resolutsiooni 67/183 inimõiguste olukorra kohta Süürias,

–  võttes arvesse kokkuvõtlikku aruannet Süüria-teemalise kõrgetasemelise rahvusvahelise humanitaarabi rahastajate konverentsi kohta, mis toimus 30. jaanuaril 2013 Kuveidis,

–  võttes arvesse Süüria tegevusrühma 30. juuni 2012. aasta lõppkommünikeed (Genfi kommünikee),

–  võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, lapse õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse ning genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni, millega Süüria on ühinenud,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet oli 16. maiks 2013 registreerinud kokku 1 523 626 Süüriast naaberriikidesse ja Põhja-Aafrikasse põgenenud inimest; arvestades, et hinnanguliselt on pagulaste, sh registreerimata pagulaste koguarv palju suurem; arvestades, et ÜRO pagulaste ülemvoliniku andmetel vajab Süüria sõja tõttu abi 7 miljonit süürlast, nende seas 3,1 miljonit last, ja riigisiseseid põgenikke oli 6. mai 2013. aasta seisuga 4,25 miljonit; arvestades, et samade allikate andmetel oli pagulaste arv (sh registreerimist ootavad pagulased) 16. mai 2013. aasta seisuga vastuvõtvates riikides järgmine: Türgis 347 815, Liibanonis 474 461, Jordaanias 474 405, Iraagis 148 028, Egiptuses 68 865 ning Marokos, Alžeerias ja Liibüas 10 052 (registreeritud); arvestades, et iga päev põgeneb naaberriikidesse tuhandeis süürlasi ning ÜRO pagulaste ülemvoliniku hinnangul ulatub pagulaste arv 2013. aasta lõpuks 3,5 miljonini;

B.  arvestades, et sedamööda, kuidas riigi poliitiline ja humanitaarolukord relvastatud konflikti jätkudes päev-päevalt halveneb, tõuseb kiiresti Süüria pagulaste ja abivajajate arv; arvestades, et lisaks tsiviilisikutele on naaberriikidesse ja kaugemale pagenud ka mitmed endised juhtivad poliitikud ja sõjaväelased, samuti suursaadikud; arvestades, et Süüria relvastatud konflikt ohustab tõsiselt kogu piirkonna habrast julgeolekut ja tasakaalu; arvestades, et relvakonflikti ülekanduva mõju oht ähvardab muutuda juhuslikust pidevaks; arvestades, et EL ja rahvusvaheline kogukond ei saa täiendavat katastroofi lubada; arvestades, et kogu piirkonda hõlmav poliitiline, julgeoleku- ja humanitaarkatastroof ületaks rahvusvaheliste vastumeetmete võimekuse;

C.  arvestades, et tuhanded Süüria pagulased on relvajõududest deserteerunud, et mitte osaleda sõjakuritegudes ja inimsusvastastes kuritegudes, või hoiduvad samadel põhjustel sõjaväeteenistusest;

D.  arvestades, et ÜRO teatas 2013. aasta mais, et Süürias on vägivalla tõttu hukkunud hinnanguliselt 80 000 inimest, neist enamik tsiviilisikud;

E.  arvestades, et tähtsaima infrastruktuuri, sh koolide ja haiglate hävitamine, valuuta devalveerimine, toiduhindade tõus, kütuse- ja elektrienergia puudus ning vee-, toidu- ja ravimite puudus on mõju avaldanud enamikule süürlastest; arvestades, et humanitaarabi vajavatele inimestele füüsiliselt juurdepääsemine on Süürias endiselt tõsiselt raskendatud ja sõltub Assadi valitsuse koostöötahtest;

F.  arvestades, et ÜRO ametite andmeil on nad teinud edusamme ametitevaheliste abikonvoide saatmisel üle konfliktijoone valitsuse kontrolli all olevatesse, opositsiooni kontrolli all olevatesse ja vaidlusalustesse piirkondadesse; arvestades, et kõigis Süüria piirkondades takistavad humanitaarabi tõhusat andmist nii bürokraatlikud tõkked kui ka kogu riigis asuvad (nii valitsuse kui ka opositsiooni kontrolli all olevad) kontrollpunktid;

G.  arvestades, et registreerimine on endiselt kõige tähtsam vahend, mille abil asjaomaseid isikuid tuvastada, kaitsta ja abistada – see on eriti oluline selleks, et anda abi eelkõige alles saabuvatele erivajadustega pagulastele, kelle hulgas on puudega inimesi, eakaid, saatjata alaealisi ja vanematest eraldatud lapsi;

H.  arvestades, et pagulasi vastu võtvad riigid on kogu relvastatud konflikti kestel oma piirid lahti hoidnud, kuid on valinud erinevad vastuvõtumeetodid; arvestades, et nende riikide võime aina suurenevat pagulastevoolu vastu võtta ja neile varjupaika pakkuda on ammendumas, samal ajal kui piiridel on hakanud korrapäraselt toimuma nn vahejuhtumeid; arvestades, et Liibanon on otsustanud laagreid mitte rajada ja on pagulased paigutanud peamiselt kohalikesse kogukondadesse; arvestades, et umbes kolm neljandikku naaberriikidesse põgenenud Süüria pagulastest ei ela mitte laagrites, vaid asulates sees; arvestades, et umbes 350 000 süürlast viibib 23 põgenikelaagris Türgis, Jordaanias ja Iraagis;

I.  arvestades, et abiorganisatsioonid tegelevad praegu Süüria pagulaste olukorraga Jordaanias, Liibanonis ja Iraagis, keskendudes eelkõige naistele ja lastele, kel on erivajadused, kuid kes ei saa asulates asuvates pagulaskogukondades sageli piisavat abi; arvestades, et pagulaste paigutamine riigi eri maapiirkondadesse eeldab asulates kompleksse registreerimisprogrammi olemasolu;

J.  arvestades, et pagulasi vastu võtvad riigid on ise hädas väga suurte probleemidega, sealhulgas majandusliku ebakindluse, inflatsiooni ja tööpuudusega, ning Liibanon ja Jordaania on eriti haavatavad;

K.  arvestades, et üüri maksmine on paljude Süüria pagulaste jaoks üha suurem probleem, sest ülerahvastatus ja elamispinnakonkurents suurenevad ja hinnad tõusevad; arvestades, et pagulaste sissetulek on väljaminekutest oluliselt suurem, nende töövõimalused on piiratud, säästud lõppemas ja võlad suurenemas; arvestades, et võitlus töökohtade eest ja toiduainete hinnatõus on suurendanud pingeid kohalike elanike ja pagulaste vahel, eelkõige Liibanonis ja Jordaanias, kus on kokku üle ühe miljoni pagulase;

L.  arvestades, et vastuvõtvate kogukondade üha suuremaks toetamiseks, pingete leevendamiseks ja kogukondade koormuse vähendamiseks on vaja pidevaid jõupingutusi, et võimaldada neil kogukondadel oma piirid lahti hoida, abistada pagulasi ja pakkuda vajalikku infrastruktuuri;

M.  arvestades, et kõige olulisema humanitaarabi õigeaegset ja tõhusat andmist takistavad endiselt piiratud rahalised vahendid; arvestades, et Süüria humanitaarabi kava raames on Süürias puudust kannatavate inimeste abistamiseks vaja kokku 563 miljonit USA dollarit; arvestades, et 6. mai 2013. aasta seisuga oli kavast rahastatud ainult 61%;

N.  arvestades, et ÜRO piirkondlikku tegevuskava (RRP 4) vaadatakse läbi kuni 2013. aasta detsembrini kestvaks ajavahemikuks; arvestades, et ÜRO esitab 7. juunil 2013 uue rahastamispalve, milles on arvesse võetud Süüria pagulaste järjest kasvavat arvu ja nende pidevaid vajadusi ning toetuse suurendamist vastuvõtvatele valitsustele ja kogukondadele, nii et taotluse maht on tõenäoliselt 3 miljardit USA dollarit;

O.  arvestades, et abiorganisatsioonide andmetel on rahvusvaheline üldsus seni tegelikult eraldanud ainult 30−40% lubatud rahasummast;

P.  arvestades ohtu, et humanitaarabi ei suudeta jätkusuutlikul tasemel tagada; arvestades, et kõik humanitaarabi andmisega seotud pooled vajavad rahalist toetust, mis on tavapäraste rahastajate humanitaarabieelarvest palju suurem; arvestades, et Süüria kriisiga seotud põhiliste vajaduste täitmiseks tuleb luua erakorraline rahastamismehhanism;

Q.  arvestades, et EL on seniajani suurim abiandja; arvestades, et 2013. aasta 22. aprilli seisuga oli EL vastusena Süüria kriisile andnud humanitaarabi kokku ligi 473 miljoni euro väärtuses, sellest 200 miljonit eurot ELi enda ja ligi 273 miljonit eurot liidu liikmesriikide poolt; arvestades, et 12. mail 2013 teatas Euroopa Komisjon, et abi rahastamiseks eraldatakse täiendavalt 65 miljonit eurot;

R.  arvestades, et kriis puudutab umbes 400 000 Süürias elavat Palestiina pagulast; arvestades, et palestiinlased on konfliktis enamasti erapooletuks jäänud; arvestades, et ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsioon (UNWRA) on Liibanonis registreerinud peaaegu 50 000 palestiinlast ja Jordaanias ligi 5000; arvestades, et Jordaania on Süüria konflikti eest põgenevate palestiinlaste ees piirid sulgenud, ja arvestades, et Liibanonis enamasti ei anta palestiinlastele tööd; arvestades, et uus ümberasustamine ootab Süürias ka Iraagist, Afganistanist, Somaaliast ja Sudaanist pärit pagulasi;

S.  arvestades, et Jordaanias asuva Zaatari laagri ohutus ja turvalisus on vähenenud, sest esinenud on vargusi ja tulekahjusid; arvestades, et Zaatarist on saanud Jordaania suuruselt neljas linn, kus antakse varjupaika üle 170 000 inimesele; arvestades, et kehvad elamistingimused ja abi viibimine põhjustab põgenikelaagrites rahutusi ja vägivaldseid proteste; arvestades, et üldine ebaturvalisus kujutab endast endiselt ohtu laagrites viibivate inimeste elule ning mõjutab ka humanitaarabitöötajaid; arvestades, et humanitaarabitöötajaid on abi jagamisel rünnatud, haiglasse toimetatud ja isegi tapetud, ning arvestades, et ajakirjanikke on pekstud;

T.  arvestades, et rahvusvaheliste organisatsioonide andmetel langevad põgenikelaagrites viibivad naised ja tütarlapsed aina sagedamini seksuaalvägivalla ohvriks ning vägistamist kasutatakse sõjarelvana; arvestades, et seksuaalvägivalla ohvriks langenud Süüria pagulaste jaoks puudub arvestatav arstiabi; arvestades, et põgenikelaagrites abiellub ebaproportsionaalselt palju noori tütarlapsi ja naisi; arvestades, et mitme allika teatel levib põgenikelaagrites viibivate Süüria pagulaste seas järjest rohkem ajutiste nn lõbuabielude (mutah) komme;

U.  arvestades, et 2013. aasta märtsis alustas ÜRO sõltumatut uurimist seoses väidetega, et Süürias kasutatakse keemiarelvi; arvestades, et need väited võisid olla üheks elanike massilise ümberasumise põhjuseks; arvestades, et Süüria valitsus on keeldunud ÜRO uurimisrühma riiki lubamast;

1.  väljendab sügavat muret Süüria jätkuva humanitaarkriisi pärast ning selle mõju pärast naaberriikidele; väljendab muret asjaolu pärast, et Süüria pagulaste väljaränne aina kiireneb; tuletab meelde, et peamine vastutus Süüria rahva heaolu tagamise eest kuulub Assadi valitsusele;

2.  mõistab veel kord äärmiselt teravalt hukka Süüria režiimi jõhkra vägivalla ja hirmuteod oma rahva vastu; on sügavalt mures Süüria ametivõimude, Süüria sõjaväe, julgeolekujõudude ja nendega seotud relvarühmituste loal ja/või nende poolt toime pandud ränkade, massiliste ja süstemaatiliste inimõiguste rikkumiste ja võimalike inimsusvastaste kuritegude pärast; mõistab hukka kohtuvälised kiirhukkamised ja kõik muud inimõiguste rikkumised, mida panevad toime Assadi režiimi vastased rühmitused ja jõud; kordab oma nõudmist, et president Bashar al-Assad ja tema valitsus astuksid viivitamata tagasi, et Süüria saaks rahumeelselt ja kaasaval moel demokraatiale üle minna;

3.  kutsub kõiki Süüria relvakonflikti osalisi üles vägivalda viivitamata lõpetama; rõhutab veel kord, et kõik kriisiosalised peavad täielikult austama rahvusvahelist humanitaarõigust, mille peamine eesmärk on tsiviilisikute kaitsmine; rõhutab, et viimase 24 kuu jooksul Süürias ulatuslikke, süsteemseid ja jõhkraid inimõiguste rikkumisi toime pannud isikud tuleb vastutusele võtta ja kohtu ette tuua; toetab sellega seoses kindlalt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku üleskutseid pöörduda Süüria olukorra asjus Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole;

4.  avaldab kaastunnet hukkunute perekondadele; tunnustab Süüria elanike vaprust ning väljendab uuesti oma solidaarsust Süüria rahvaga nende võitluses vabaduse, inimväärikuse ja demokraatia eest;

5.  on veendunud, et konflikti lahendamiseks tuleb edendada Süüria juhitavat poliitilist protsessi, mille eesmärk on saavutada kiire, kindel ja tulemuslik poliitiline lahendus, milles osalevad kõik muutustele tõeliselt pühendunud osalised, tagades samal ajal demokraatia üldiste väärtuste, õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste täieliku järgimise ja pöörates erilist tähelepanu etniliste, kultuuriliste ja usuvähemuste ning naiste õigustele; kinnitab, et abivajajate juurdepääsu hõlbustamiseks on kõige tähtsam hoida lahus humanitaarabi ja poliitilised meetmed; nõuab, et EL ja Euroopa välisteenistus koostaksid vabastatud piirkondade jaoks poliitilise juhtimise tegevuskava, mis hõlmaks ka majandussanktsioonide lõpetamise võimalust;

6.  märgib, et kõigil Süüria väejooksikutel on õigus täiendavale kaitsele, sest nad on ohus teistsugustel põhjustel kui need, mis on loetletud UNHCRi suuniste punktis 26, nimelt ähvardab neid ülemäärane või mõõdutult julm karistus, mis võib endast kujutada piinamist või ebainimlikku või alandavat kohtlemist või isegi meelevaldset hukkamist;

7.  kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid ning eriti Venemaad ja Hiinat üles täitma oma kohustust teha lõpp Süüria rahva vastu suunatud vägivallale ja repressioonidele, võttes selleks muu hulgas vastu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis põhineb julgeolekunõukogu 18. aprilli 2013. aasta pressiteatel, ning kiites heaks volitused humanitaarabi osutamiseks kõikides Süüria piirkondades; kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat üles tegema kõik endast oleneva, et tagada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni vastuvõtmine, ning avaldama selleks nii Venemaale kui ka Hiinale mõjuvat diplomaatilist survet; nõuab, et EL kaaluks ÜRO Julgeolekunõukogus tihedas koostöös USA, Türgi ja Araabia Riikide Liigaga edaspidigi kõiki võimalusi, et aidata kaitsmise kohustuse raames Süüria rahvast ja peatada verevalamine; toetab kindlalt Süüria olukorra uurimise sõltumatu komisjoni tööd ning väljendab heameelt selle ajakohastatud aruande üle;

8.  toetab USA riigisekretäri John Kerry ja Venemaa välisministri Sergei Lavrovi ühist üleskutset korraldada 2012. aasta juunis toimunud Genfi konverentsi järelmeetmena võimalikult kiiresti rahvusvaheline Süüria rahukonverents;

9.  väljendab muret konflikti jätkuva militariseerimise ja usupõhise vägivalla leviku pärast; võtab teadmiseks eri piirkondlike osalejate rolli, sealhulgas relvade tarnimisel, ning on mures Süüria konflikti mõju pärast naaberriikidele, täpsemalt seoses humanitaarkriisi leviku, julgeoleku ja stabiilsusega; mõistab karmilt hukka 11. mail 2013 Türgi kaguosas Hatay provintsis Reyhanli linnas Süüria põgenikelaagri lähedal toimunud autopommiplahvatused, milles sai surma ja vigastada kümneid inimesi, ning mõistab hukka ka juhud, kus Süüria relvajõud on naaberriikide suunas tulistanud (muu hulgas mürskusid); toetab komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja hukkamõistvat seisukohta igasuguste terrorirünnakute suhtes;

10.  rõhutab, et EL kannab oma naabruse stabiilsuse ja turvalisuse tagamise eest erilist vastutust, ning kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning laienemise ja naabruspoliitika volinikku üles tagama, et ELil oleks juhtroll Süüria relvakonflikti naaberriikidesse levimise takistamisel;

11.  avaldab vastuvõtvatele kogukondadele ja Süüria naaberriikidele, eelkõige Jordaaniale, Liibanonile, Türgile ja Iraagile tunnustust nõukuse eest, millega nad on suutnud Süüria relvakonflikti eest põgenevatele peredele varjupaika ja humanitaarabi anda, kuid on tõsiselt mures selle pärast, et nimetatud riigid on Süüria pagulaste sissevoolu tõttu küllastumispunktile ohtlikult lähedal ning see võib paisata piirkonna enneolematult tõsisesse ebastabiilsusse;

12.  tunneb heameelt komisjoni ja liikmesriikide poolt rahvusvahelistesse humanitaarabiprogrammidesse antud suure panuse üle ning rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamise voliniku poolt üles näidatud poliitilise juhtimisoskuse üle; tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon on laiendanud Süürias humanitaarabipartnerite ringi, et osutada abi tõhusamalt ja laialdasemalt, eriti valitsuse kontrolli alt väljas olevates piirkondades; kutsub ELi osalejaid ja liikmesriike üles kooskõlastama paremini oma tegevust ja abi osutamist nii Süürias kui ka sellest väljaspool;

13.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks Süüria ja tema naaberriikide humanitaarkriisi lahendamiseks kõikehõlmava abipaketi, mis oleks teistele suurtele rahastajatele eeskujuks ja koosneks kolmest järgmisest sambast: i) suurem humanitaarabi (humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi kaudu), ii) toetus, mis aitab vastuvõtvatel riikidel tugevdada kohalikke kogukondi, suurendada võimekust ja parandada infrastruktuuri (arengu ja koostöö peadirektoraadi – EuropeAidi kaudu), ning iii) makromajandusliku finantsabi pakettide kiire eraldamine Liibanoni ja Jordaania abistamiseks;

14.  rõhutab, kui oluline on hoida rahvusvahelised piirid avatuna, ning nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus pakuks Liibanonile ja Jordaaniale pagulaste järjest suureneva sissevooluga toimetulemiseks igakülgset toetust; nõuab tungivalt, et kõik piirkondlikud vastuvõtvad valitsused ja muud osalised järgiksid mittetagasisaatmise ja pagulaste võrdse kohtlemise põhimõtteid;

15.  nõuab, et EL võtaks asjakohaseid ja vastutustundlikke meetmeid, pidades silmas pagulaste võimalikku sissevoolu liikmesriikidesse;

16.  nõuab, et liikmesriigid lõpetaksid viivitamata pikaajalise kinnipidamise, mida nad väidetavalt rakendavad, ning tagasisaatmised, millega rikutakse otseselt nii rahvusvahelist kui ka ELi õigust;

17.  nõuab viivitamatut humanitaarabi andmist kõigile Süüria abivajajatele, pöörates eelkõige tähelepanu haavatutele, pagulastele, sisepõgenikele, naistele ja lastele; tunnustab sellega seoses Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ja UNRWA jõupingutusi; nõuab, et Assadi valitsus võimaldaks humanitaarabiorganisatsioonidele täieliku pääsu riiki; toonitab vajadust tihendada koostööd, sh piirialast koostööd piirkonnas tegutsevate arvukate osalejate, sh kohalike ametiasutuste, rahvusvaheliste organisatsioonide ja vabaühenduste vahel; on seisukohal, et abiprotokollid ja seire piiril annaksid lisaväärtust;

18.  kutsub ELi üles toetama turvapaikade loomist Türgi–Süüria piiril ja võimaluse korral ka Süürias, samuti humanitaarkoridoride loomist rahvusvahelise üldsuse poolt;

19.  tunneb heameelt ulatuslike humanitaarabimeetmete üle, millele rahvusvahelised ja kohalikud organisatsioonid ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo ja ÜRO pagulaste ülemvoliniku egiidi all kaasa aitavad, ja avaldab kõikidele rahvusvahelistele ja kohalikele humanitaarabi- ja tervishoiutöötajatele tunnustust vapruse ja sihikindluse eest; kutsub ELi ja rahvusvahelist üldsust üles tõhustama tsiviilisikute, sh humanitaarabi- ja tervishoiutöötajate kaitset; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus leiaks lahenduse põgenikelaagrite alalisele ebaturvalisusele ning nendes valitsevatele avaliku korra probleemidele, alustades muu hulgas põgenikelaagrites uut julgeolekualgatust; nõuab tungivalt, et kõik konfliktiosalised austaksid rahvusvahelist humanitaarõigust ning hõlbustaksid nii Süürias kui ka väljaspool seda humanitaarabi andmist, et humanitaarabitöötajad suudaksid üha suuremate vajadustega toime tulla;

20.  kutsub kõiki riike ja eelkõige ELi liikmesriike üles täitma kiiresti Kuveidi rahastajate konverentsil 30. jaanuaril 2013 antud lubadused; nõuab, et EL ja rahvusvaheline üldsus looksid aruandemehhanismid, mille abil tagada, et kogu lubatud raha jõuab nendeni, kelle jaoks see on mõeldud;

21.  mõistab hukka Süüria relvakonfliktis kasutatava seksuaalvägivalla, mida on kasutatud ka sõjarelvana ja mis kujutab endast seetõttu sõjakuritegu, ning nõuab tungivalt, et EL ja rahvusvaheline üldsus eraldaksid seksuaalvägivalla lõpetamiseks spetsiaalsed vahendid; kutsub vastuvõtvaid kogukondi üles pakkuma seksuaalvägivalla ohvritele asjakohast arstiabi;

22.  palub Süürias ja selle naaberriikides elavate Palestiina pagulaste järjest suurenevaid vajadusi silmas pidades, et rahastajad eraldaksid UNRWA tegevuse jaoks nõuetekohaselt vahendeid, ning palub, et UNRWA toetaks igakülgselt jõupingutusi, mille eesmärk on suurendada pagulaste vastupanuvõimet ning minimeerida nende kannatusi ja pagulusest tingitud probleeme;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile ning kõikidele Süüria konflikti osalistele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0057. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0351.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioon varade tagastamise kohta üleminekuetapis olevatele araabia kevade riikidele (2013/2612(RSP))

P7_TA(2013)0224 RC-B7-0188/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone araabia kevade riikide ja Vahemere Liidu kohta, eelkõige oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses(1) ja oma 10. mai 2012. aasta resolutsiooni kaubanduse kohta muutuse nimel: ELi kaubandus- ja investeerimisstrateegia Vahemere lõunapiirkonna riikides pärast araabia maade kevadisi revolutsioone(2),

–  võttes arvesse Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee poliitiliste küsimuste, julgeoleku ja inimõiguste komisjoni 12. aprilli 2013. aasta soovitusi,

–  võttes arvesse nõukogu 26. novembri 2012. aasta uut määrust, mis käsitleb uue õigusraamistiku vastuvõtmist varade tagastamise hõlbustamiseks Egiptuses ja Tuneesias,

–  võttes arvesse ELi-Tuneesia ja ELi-Egiptuse rakkerühmade kaasesimeeste vastavaid 28.–29. septembri 2011. aasta ja 14. novembri 2012. aasta järeldusi ning eelkõige nende niisuguseid osasid, milles käsitletakse varade tagastamist,

–  võttes arvesse nõukogu 4. veebruari 2011. aasta määrust (EL) nr 101/2011, mis käsitleb teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid seoses olukorraga Tuneesias, ning nõukogu määrust (EL) nr 1100/2012, millega muudetakse seda määrust,

–  võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta määrust (EL) nr 270/2011 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Egiptuses ning nõukogu määrust (EL) nr 1099/2012, millega muudetakse seda määrust,

–  võttes arvesse nõukogu 28. veebruari 2011. aasta otsust 2011/137/ÜVJP piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas ning nõukogu otsuseid 2011/625/ÜVJP ja 2011/178/ÜVJP, millega kõnealust otsust muudetakse, nõukogu 2. märtsi 2011. aasta määrust (EL) nr 204/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas ning nõukogu määrust (EL) nr 965/2011, millega seda määrust muudetakse, ning nõukogu rakendusmäärusi (EL) nr 364/2013 ja (EL) nr 50/2013, millega rakendatakse määruse (EL) nr 204/2011 (piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas) artikli 16 lõiget 2,

–  võttes arvesse kehtivaid ELi õigusakte, mille eesmärk on parandada varade konfiskeerimist ja tagastamist nõukogu otsuste 2001/500/JSK, 2003/577/JSK, 2005/212/JSK, 2006/783/JSK ja 2007/845/JSK alusel, ning 12. märtsi 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus (COM(2012)0085),

–  võttes arvesse ÜRO 2005. aasta korruptsioonivastast konventsiooni (eelkõige selle artiklit 43 rahvusvahelise koostöö kohta ja V peatükki varade tagastamise kohta), mille osalised on ka Egiptus, Liibüa ja Tuneesia ning mille Euroopa Liit kiitis heaks nõukogu 25. septembri 2008. aasta otsusega 2008/801/EÜ,

–  võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 2000. aasta konventsiooni (Palermo konventsioon),

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 19. aprilli 2012. aasta resolutsiooni 19/38, milles käsitletakse ebaseaduslikku päritolu vara päritoluriikidesse tagasi toomata jätmise negatiivset mõju inimõiguste tagamisele ning rahvusvahelise koostöö parandamise tähtsust,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 17. septembri 2007. aasta algatust varastatud varade tagastamise kohta,

–  võttes arvesse varastatud vara tagastamise algatust (StAR), mis on Maailmapanga ja ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo ühisprogramm,

–  võttes arvesse üleminekuetapis olevate araabia riikidega 21. mail 2012. aastal sõlmitud G8 Deauville’i partnerluse varade tagastamise tegevuskava, milles osaleb ka EL,

–  võttes arvesse vara tagasivõtmist käsitlenud araabia maade foorumi 13. septembri 2012. aasta lõpparuannet,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et kui varade arestimine kuulub ELi pädevusse, siis varade tagastamine ja repatrieerimine kuulub liikmesriikide pädevusse ning seda tuleb teostada kooskõlas riiklike õigusnormidega; arvestades, et ELi institutsioonidel on ülimalt oluline roll kõnealuse protsessi edendamisel ja hõlbustamisel;

B.  arvestades, et varade tagastamine üleminekuetapis olevatele araabia kevade riikidele on moraalne ja õiguslik kohustus ning ülimalt poliitiline küsimus ELi suhetes oma lõunapoolsete naaberriikidega; arvestades, et see on ka oluline majanduslik küsimus asjaomaste lõunapoolsete naaberriikide jaoks, sest need varad võivad tagastamise ning läbipaistva ja tulemusliku kasutamise korral aidata kaasa kõnealuste riikide majanduse elavdamisele; arvestades, et varade tagastamine edastab tugeva sõnumi, mis on suunatud korruptsiooni ja rahapesuga seotud isikute karistamatuse vastu;

C.  arvestades, et loodud on laiaulatuslik kõnealust valdkonda hõlmav rahvusvaheline õigusraamistik, pidades eelkõige silmas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 2003. aasta korruptsioonivastast konventsiooni, millega määratakse konventsiooniosalistele selged kohustused; arvestades, et ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni artiklis 51 on sätestatud, et varade tagastamine „on üks konventsiooni aluspõhimõtteid ning konventsiooniosalised teevad selles üksteisega võimalikult ulatuslikku koostööd ja osutavad üksteisele igakülgset abi”;

D.  arvestades, et varade tagastamise kohtumenetlus on keeruline ja aeganõudev; arvestades, et taotlusi saavate riikide kohaldatavatest juriidilistest nõuetest ei tohi kõrvale hiilida ja õiguspärastelt kolmandatelt isikutelt ei tohi võtta nende seadusjärgseid õigusi selles protsessis; arvestades, et taotlusi esitavate riikide piisavate õigusalaste eksperditeadmiste puudumine ja piiratud institutsiooniline suutlikkus kujutavad endast lisatakistusi kõnealuse valdkonna edukate algatuste jaoks; arvestades, et taotlusi esitavate ja taotlusi saavate riikide vahel puudub tõhus koostöö;

E.  arvestades, et pärast araabia kevade revolutsioone Egiptuses ja Tuneesias arestis EL kohe endiste diktaatorite, nende pereliikmete ja mitme muu kõnealuste režiimidega seotud isiku varad; arvestades, et samasugune ELi otsus võeti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1970 (2011) kohaselt vastu Liibüa kohta;

F.  arvestades, et nõukogus 26. novembril 2012. aastal vastu võetud uus õigusraamistik võimaldab ELi liikmesriikidel anda ELi liikmesriikides tunnustatud kohtuotsuste alusel Egiptuse ja Tuneesia ametivõimudele välja arestitud varad ning hõlbustab teabevahetust ELi liikmesriikide ja asjaomaste ametivõimude vahel;

G.  arvestades, et nii ELi-Egiptuse kui ka ELi-Tuneesia rakkerühm on rõhutanud, kui tähtis on tagastada seadusevastaselt omandatud varad, mida siiani hoitakse arestituna mitmes kolmandas riigis; arvestades, et rakkerühmad leppisid kokku selles, et töötatakse välja teekaart, mille raames võiks iga riigi jaoks moodustada varade tagastamise töörühma, mille tegevust koordineerib Euroopa välisteenistus;

H.  arvestades, et G8 toetab 2011. aasta mais loodud Deauville’i partnerluse kaudu neid araabia maid, kus on alustatud üleminekut vabale, demokraatlikule ja sallivale ühiskonnale; arvestades, et 21. mail 2012. aastal avaldatud tegevuskavas mööndakse, et pärast araabia kevadet on varade tagastamine omandanud nii piirkonna kui ka rahvusvahelise kogukonna jaoks senisest suurema tähtsuse;

I.  arvestades, et Egiptus, Liibüa ja Tuneesia on teinud märkimisväärseid jõupingutusi endiste diktaatorite ja nende režiimide poolt seadusevastaselt omandatud varade kõnealustesse riikidesse repatrieerimise tagamiseks, sealhulgas on loodud pühendunud riiklikud uurimiskomisjonid, kelle ülesanne on selliste varade jälitamine, tuvastamine ja tagastamine, ning algatatud on kohtuasju ELi liikmesriikide kohtutes; arvestades, et mitmed keskse tähtsusega rahvusvahelised tegutsejad, kaasa arvatud EL, G8 liikmed ja Šveits, on nimetatud püüetele positiivselt reageerinud; arvestades, et seni on sellega seoses saavutatud siiski vähe konkreetseid tulemusi; arvestades, et see on suurendanud taotlusi esitavate riikide valitsuste ja kodanikuühiskonna frustratsiooni;

J.  arvestades, et varade tagastamise püüete juures on väga tähtis osa teabevahetusel, et levitada parimaid tavasid ja luua edulugude avalikustamise teel stiimuleid; arvestades, et sellega välditaks eksitavaid teateid tagastamisele kuuluvate varade suuruse kohta;

K.  arvestades, et varade tagastamine on teostatav kahepoolsete kohtumehhanismide ja mitmepoolse koostöö abil; arvestades, et varade tagastamise toiminguid tuleks alustada nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil;

L.  arvestades, et Liibüa ametivõimud tagastasid 2013. aasta aprillis Tuneesia ametivõimudele peaaegu 30 miljonit USA dollarit, mida hoiustati ebaseaduslikult Tuneesia endise valitseja pangakontodel;

1.  rõhutab, et üleminekuetapis olevatele araabia kevade riikidele endiste diktaatorite ja nende režiimide poolt seadusevastaselt omandatud varade tagastamine on lisaks selle majanduslikule tähtsusele ka moraalne ja õiguslik kohustus ning ülimalt poliitiline küsimus, sest see aitab kaasa õigluse ja vastutuse taastamisele demokraatia ja õigusriikluse vaimus ning ELi poliitilistele püüdlustele ja usaldusväärsusele ning seetõttu kujutab see endast keskse tähtsusega mõõdet liidu partnerluses oma lõunapoolsete naaberriikidega, eelkõige Egiptuse, Liibüa ja Tuneesiaga;

2.  tunnistab, et araabia kevade riikide jaoks on varastatud varade tagastamisel ka majanduslik ja sotsiaalne tähtsus, sest raha vajatakse majanduse stabiliseerimiseks ning töökohtade loomiseks ja majanduskasvu saavutamiseks neis riikides, mis praegu seisavad silmitsi tõsiste majandusraskustega;

3.  märgib, et Egiptuse, Liibüa ja Tuneesia ametivõimude märkimisväärsetest pingutustest ja kõikide osapoolte tugevast poliitilisest tahtest hoolimata on seadusevastaselt omandatud varade tagastamisega tegelejad saavutanud väga piiratud edu, mis tuleneb peamiselt eri riiklike õigussüsteemide asjaomaste normide ja menetluste mitmekesisusest ja keerukusest, õiguslikust jäikusest, teadmiste puudumisest asjaomastes araabia kevade riikides Euroopa ja muude jurisdiktsioonide õiguslike, finants- ja haldusmenetluste kohta ning neile kättesaadavate vahendite puudumisest;

4.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid teeksid täiendavaid märkimisväärseid jõupingutusi, et hõlbustada endiste režiimide poolt seadusevastaselt omandatud varade tagastamist araabia kevade riikide rahvastele mõistliku aja jooksul; ergutab kõikide liikmesriikide varade tagastamise riiklikke büroosid tegema tihedat koostööd ja arendama suhteid araabia kevade riikide asjaomaste ametiasutustega, et aidata neil keerukate kohtumenetlustega toime tulla; palub Euroopa välisteenistusel võtta endale aktiivne juhtroll, eelkõige liikmesriikide jõupingutuste kooskõlastamisel, suutlikkuse suurendamisel ja kõikide asjaomaste riikide vahelise koostöö innustamisel;

5.  rõhutab, et varade tagastamine on kõnealuste riikide demokraatiale ülemineku ja majanduse elavdamise liidupoolse toetamise oluline osa ning võib tugevdada mõlema poole vastastikust usaldust ühiskonnaga valitseva partnerluse vaimus, mis on üks Euroopa läbivaadatud naabruspoliitika aluseid;

6.  väljendab sellega seoses heameelt Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Ühendkuningriigi, Jaapani, Šveitsi ja Ameerika Ühendriikide algatuse üle anda välja juhend, milles kirjeldatakse igakülgselt nende riikide õigussüsteeme seoses varade tagastamisega, et anda taotlusi esitavatele riikidele parem ülevaade sellest, mis on õiguslikult võimalik, milline teave on kättesaadav, millist tüüpi uurimisi võib läbi viia ja kuidas toimida, et saavutada vastastikuse õigusabi kaudu tulemuslik varade tagastamine; ergutab kõiki liikmesriike toimima samamoodi ja koostama ühise ELi põhimõtete kogumi;

7.  väljendab heameelt G8 algatatud Deauville’i partnerluse varade tagastamise tegevuskava üle, milles määratakse kindlaks konkreetsed meetmed koostöö edendamiseks, eri juhtumite puhul abi osutamiseks, suutlikkuse suurendamiseks ja tehnilise abi osutamiseks ning tehakse ettepanek moodustada koostööpõhise piirkondliku algatuse korras varade tagasivõtmist käsitlev araabia maade foorum, mille raames arutada edasisi jõupingutusi ja teha vastavat koostööd;

8.  väljendab heameelt nõukogus 26. novembril 2012. aastal vastu võetud uue õigusraamistiku üle, mis hõlbustab seadusevastaselt omandatud raha tagastamist Egiptusele ja Tuneesiale, volitades liikmesriike arestitud varasid tunnustatud kohtuotsuste alusel vabastama ning ergutades teabevahetust ühelt poolt liikmesriikide ning teiselt poolt Egiptuse ja Tuneesia asjaomaste ametiasutuste vahel; rõhutab siiski vajadust saavutada konkreetseid tulemusi ja kaasata Liibüa täielikult sellesse protsessi;

9.  väljendab heameelt ELi institutsioonide ja muude tähtsamate rahvusvaheliste osalejate vahel tehtava tiheda koostöö üle varade tagastamisel Egiptusele, Liibüale ja Tuneesiale, eelkõige Maailmapanga ning ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo varastatud vara tagastamise algatuse (StAR) üle; rõhutab, kui tähtis on kasutada täielikult ära olemasolevaid mehhanisme nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil ning võtta samal ajal vastu uusi vajalikke õigusakte ning kohandada selles valdkonnas juba kehtivaid õigusakte siseriiklikes õigussüsteemides;

10.  kutsub Vahemere Liidu parlamentaarset assambleed üles arutama varade tagastamise küsimust riikide parlamentidega, et veenda Vahemere mõlemal kaldal asuvate riikide parlamentide liikmeid toetama aktiivselt õiguslikke meetmeid, millega tagada asjaomaste politsei- ja kohtuvõimude tihedam koostöö;

11.  nõuab, et viivitamata loodaks ELi mehhanism, mis koosneb riiklike ja rahvusvaheliste uurijate, prokuröride, juristide ja muude ekspertide meeskonnast ning mille eesmärk on anda araabia kevade riikidele varade tagastamise protsessiga seoses õiguslikku ja tehnilist nõu ning abi; nõuab, et seda mehhanismi rahastataks nõuetekohaselt liidu välissuhete valdkonna asjakohase rahastamisvahendi abil; rõhutab, kui tähtis on keerulistes, tundlikes ja pikkades kohtumenetlustes kõnealuse ELi mehhanismi kestlikkus; kutsub ELi institutsioone üles tegema kõnealusest kogemusest omad järeldused ja tuginema sellele; märgib ühtlasi, et kõnealust mehhanismi on hilisemas etapis võimalik täiendavalt rahastada taotlusi esitavate riikidega sõlmitavate kaasrahastamislepingute alusel;

12.  nõuab tungivalt, et Araabia Liiga määraks kindlaks, võtaks vastu ja rakendaks kiiresti varade tagastamise koostöömehhanismid, ning kutsub Pärsia lahe riike üles tugevdama eelkõige omavahelist koostööd ja pakkuma araabia kevade riikidele varade tagastamise protsessis õiguslikku abi;

13.  tunnustab ja toetab täielikult kodanikuühiskonna organisatsioonide panust varade tagastamise protsessi nii taotusi esitavates kui ka taotlusi saavates riikides, eelkõige asjaomastele asutustele teabe andmise, põhiliste riiklike ja rahvusvaheliste osalejate vahelise koostöö ergutamise, varade tagastamise järelevalve ja selle tagamise kaudu, et tagastatud varasid kasutatakse taotlusi esitavates riikides läbipaistvalt ja tulemuslikult;

14.  kinnitab veel kord oma pühendumust araabia kevade riikide toetamisele nende üleminekul demokraatiale ning lubab toetada ja abistada araabia kevade riike tugeva ja püsiva demokraatia loomisel, kus järgitakse õigusriigi põhimõtet ning austatakse inimõigusi ja põhivabadusi, sealhulgas naiste õigusi ja sõnavabadust, ning kus valimised toimuvad kooskõlas rahvusvaheliste standarditega; rõhutab, et on ülimalt oluline, et EL näitaks oma konkreetset ja tõelist pühendumust kõnealusele protsessile;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Šveitsi parlamendile ja valitsusele, Ameerika Ühendriikide kongressile ja presidendile, Vahemere Liidu parlamentaarsele assambleele ning Egiptuse, Liibüa ja Tuneesia parlamentidele ja valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0095. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0201.

Euroopa Parlamendi 23.mai 2013. aasta resolutsioon Bosnia ja Hertsegoviina 2012. aasta eduaruande kohta (2012/2865(RSP))

P7_TA(2013)0225 B7-0161/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järeldusi Lääne-Balkani riikide kohta ja nende järelduste lisa pealkirjaga „Thessaloniki arengukava Lääne-Balkani riikidele: ettevalmistused Euroopaga integreerumiseks”,

–  võttes arvesse stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, mis allkirjastati ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Bosnia ja Hertsegoviina vahel 16. juunil 2008. aastal ning mille ratifitseerisid kõik ELi liikmesriigid ning Bosnia ja Hertsegoviina,

–  võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/211/EÜ, millega sätestatakse Bosnia ja Hertsegoviinaga loodud Euroopa partnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2006/55/EÜ(1),

–  võttes arvesse nõukogu 18. juuli 2011. aasta otsust 2011/426/ÜVJP(2) ning nõukogu 21. märtsi 2011. aasta, 10. oktoobri 2011. aasta, 5. detsembri 2011. aasta, 25. juuni 2012. aasta ja 11. detsembri 2012. aasta järeldusi Bosnia ja Hertsegoviina kohta,

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2012–2013” (COM(2012)0600) ning 10. oktoobril 2012. aastal vastu võetud Bosnia ja Hertsegoviina 2012. aasta eduaruannet (SWD(2012)0335),

–  võttes arvesse 29.–30. oktoobril 2012. aastal Sarajevos toimunud Euroopa Parlamendi ning Bosnia ja Hertsegoviina parlamentaarse assamblee 14. parlamentidevahelise kohtumise ühisavaldust,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 14. märtsi 2012. aasta resolutsiooni Bosnia ja Hertsegoviina eduaruande kohta(3) ning 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni laienemise kohta: poliitikavaldkonnad, kriteeriumid ja ELi strateegilised huvid(4),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Liit on korduvalt kinnitanud, et peab oma kohuseks aidata Lääne-Balkani riikidel, sealhulgas Bosnial ja Hertsegoviinal saada ELi liikmeks; arvestades, et EL toetab ka tulevikus kindlalt suveräänset ja ühendatud Bosniat ja Hertsegoviinat, kellel on väljavaade saada ELi liikmeks, ning arvestades, et see väljavaade on Bosnia ja Hertsegoviina rahva jaoks üks peamisi ühendavaid tegureid;

B.  arvestades, et selleks, et kiirendada riigi edusamme ELi liikmesuse suunas ja saavutada kõigile kodanikele kasutoovad käegakatsutavad tulemused, on vaja toimivaid institutsioone ja selgeid koordineerimismehhanisme kõikidel tasanditel ning riigi poliitiliste juhtide kindlat ja järjepidevat pühendumist;

C.  arvestades, et põhiseadusreform on kõige olulisem reform, et kujundada Bosniast ja Hertsegoviinast tõhus ja igati toimiv demokraatia; arvestades, et tõelisi edusamme tuleb teha riigi ülesehitamise keskse tähtsusega valdkondades, mille hulka kuuluvad valitsemine, kohtusüsteem ja õigusriigi põhimõtete rakendamine, samuti korruptsioonivastane võitlus ja ELi standarditele lähenemine;

D.  arvestades, et ELiga sidemete arendamiseks on vaja kiiresti luua tõhus kooskõlastusmehhanism;

E.  arvestades, et tööväljavaadete puudumine eelkõige noorte puhul pärsib jätkuvalt tõsiselt riigi sotsiaal-majanduslikku ja poliitilist arengut;

F.  arvestades, et korruptsioon takistab ikka veel tugevasti riigi sotsiaal-majanduslikku ja poliitilist arengut;

G.  arvestades, et piirkondlik koostöö ja heanaaberlikud suhted on stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi põhikomponendid ja neil on otsustav roll Lääne-Balkani muutmisel püsivalt stabiilseks ja kestlikult arenevaks piirkonnaks; arvestades, et heanaaberlikkuse vaimus piirkonna muude riikidega tehtav koostöö on rahumeelse kooseksisteerimise ning leppimise eeltingimus Bosnias ja Hertsegoviinas ning Lääne-Balkani riikides;

H.  arvestades, et EL on õigusriikluse asetanud oma laienemisprotsessi keskmesse;

Üldised kaalutlused

1.  kordab kindlalt oma toetust Bosnia ja Hertsegoviina Euroopaga integreerumisele kõigi selle riigi kodanike heaolu nimel;

2.  tunneb muret asjaolu pärast, et poliitilisel eliidil puudub endiselt ühine arusaam riigi üldisest liikumissuunast, millega kaasneb oht, et Bosnia ja Hertsegoviina jääb muudest piirkonna riikidest veelgi rohkem maha;

3.  tunneb heameelt asjaolu üle, et kohalikud valimised viidi läbi rahumeelselt, vabalt ja õiglaselt; võtab teadmiseks Srebrenicas pärast valimisi toimunud vaidlused; tunnustab Bosnia ja Hertsegoviina keskvalimiskomisjoni otsuseid selles küsimuses; peab murettekitavaks asjaolu, et Mostar oli ainus linn, kus kohalikke valimisi ei toimunud; nõuab tungivalt, et kõik osapooled nõustuksid Mostari linna põhimääruse muudatustega, mis on kooskõlas Bosnia ja Hertsegoviina konstitutsioonikohtu asjaomase otsusega;

4.  tunneb heameelt Brčko ringkonnas rahvusvahelise järelevalvetegevuse peatamise üle; kutsub ametivõime üles täitma veel saavutamata eesmärgid ja tingimused, mis on seatud kõrge esindaja büroo sulgemiseks, et võimaldada suuremat kohaliku tasandi vastutust;

5.  rõhutab, kui tähtis on, et Bosnia ja Hertsegoviina osaleks ELi integratsiooniprotsessis üksmeelsena; nõuab tungivalt, et poliitilised juhid ja valitud ametiisikud teeksid koostööd ja keskenduksid tegevuskava rakendamisele osana komisjoniga peetavast kõrgetasemelisest dialoogist, et saaks lõpuks täita nõuded, mis võimaldavad stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu jõustumise ning tõsiseltvõetava ELiga ühinemise taotluse esitamise; kutsub poliitilisi juhte ja kõiki ametiasutusi üles tegema ühinemisprotsessis tihedat koostööd ELi eriesindajaga;

6.  tuletab komisjonile meelde, et ELi laienemine on ulatuslikum protsess kui lihtsalt liidu õigustiku ülevõtmine ja peab põhinema Euroopa väärtuste tõelisel ning täielikul austamisel; märgib mõningase murega, et hiljutine majandus- ja finantskriis on ELi nn pehmet jõudu muutuste läbiviimiseks võib-olla vähendanud; ergutab siiski komisjoni, liikmesriike ja teisi Lääne-Balkani riike otsima uuenduslikke viise, kuidas soodustada leppimise kultuuri ja õhkkonda Bosnias ja Hertsegoviinas ning kogu piirkonnas;

7.  avaldab kahetsust 11. aprillil 2013. aastal toimuma plaanitud ELi ning Bosnia ja Hertsegoviina vahelise kõrgetasemelise ühinemisprotsessi teemalise dialoogi kolmanda kohtumise ärajäämise pärast seoses edusammude puudumisega Sejdić–Finci juhtumis;

8.  märgib 30. juunil 2012. aastal tegevuse lõpetanud ELi politseimissiooni märkimisväärset panust ja väljendab heameelt ELi suurema osaluse üle õigusriikluse valdkonnas; tunneb heameelt Euroopa Liidu rahvusvaheliste stabiliseerimisjõude (EUFOR Althea) mandaadi pikendamise ning asjaolu üle, et selles keskendutakse nüüd suutlikkuse suurendamisele ja koolitusele;

Poliitilised tingimused

9.  tuletab meelde toimivate institutsioonide tähtsust kõigil tasanditel riigi edusammude jaoks Euroopaga integreerumisel; tunneb heameelt dialoogi taasalustamise ja ministrite nõukogusse uute ministrite valimise üle 2012. aasta novembris pärast koalitsiooni lagunemist ja viiekuulist patiseisu; tunneb muret ummikseisude pärast, mis tulenevad Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni valitsuse ümberkorraldamisega seotud ebakindlusest; rõõmustab samas edusammude üle, mida on tehtud kandidaatide nimetamisel föderatsiooni konstitutsioonikohtu vabadele ametikohtadele;

10.  kutsub kõiki pädevaid asutusi üles koostama ELiga integreerumise strateegia või kava, mis tagaks ELi õigusaktide ja nõuete kooskõlastatud ja ühtse ülevõtmise, rakendamise ja jõustamise kogu riigis ning annaks seega tunnistust ühisest arusaamast riigi üldise suuna kohta ning soovist tagada kõigi kodanike üldine heaolu;

11.  nõuab muudatuste tegemist Rahvakoja ja Esindajatekoja kodukorras, et kehtestada kiirmehhanism ELi õigusaktide ülevõtmiseks;

12.  tunneb heameelt 2012. aasta esimesel poolel ja alates oktoobrist tehtud edusammude üle, eelkõige toob positiivselt esile oluliste loendust ja riigiabi käsitlevate seaduste, 2011., 2012. ja 2013. aasta riigieelarve ning fütosanitaarpaketi vastuvõtmise, samuti edasimineku riigiabinõukogu ja korruptsioonivastase võitluse ametiga seoses ning poliitilise kokkuleppe saavutamise riigivara ja kaitsejõudude vara kohta; nõuab nende meetmete tulemuslikku rakendamist ning nõuab tungivalt, et komisjon ja ELi eriesindaja jälgiksid hoolikalt nende elluviimist, võttes täielikult arvesse Bosnia ja Hertsegoviina konstitutsioonikohtu 13. juuli 2012. aasta otsust; kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime üles looma ja tugevdama suutlikkust sellistes asjaomastes asutustes nagu riigiabinõukogu ja korruptsioonivastase võitluse amet, eelkõige mis puudutab piisaval tasemel personaliga varustatust;

13.  tunneb muret rahvaloenduse edasilükkumise pärast; rõhutab, et rahvaloendus on vaja läbi viia 2013. aasta oktoobris, ning kiidab heaks jõupingutused, mida tehakse selle tagamiseks, et rahvaloendus toimuks oktoobris ning kooskõlas rahvusvaheliste standarditega; nõuab tungivalt, et pädevad asutused eemaldaksid kõik takistused ja ei politiseeriks rahvaloendust, mille eesmärgiks on saada objektiivseid sotsiaal-majanduslikke andmeid; nõuab sellega seoses vähemuste õiguste austamist;

14.  nõuab, et Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimud täidaksid konstitutsioonikohtu otsust vajaduse kohta muuta kodanike ID-numbreid käsitlevaid õigusakte; märgib, et mitu kuud väldanud tegevusetuse tõttu ei saanud vastsündinud lapsed pärast 12. veebruari 2013 endale ID-numbreid ja seega ei saanud nad ka peamisi dokumente nagu pass või haigekassakaart; nõuab tungivalt, et viivitamata võetaks meetmed sellise olukorra lahendamiseks;

15.  nõuab tungivalt, et ametivõimud täidaksid otsust Sejdić-Finci kohtuasjas esimese sammuna ulatusliku põhiseadusreformi läbiviimisel, mis on vajalik selleks, et liikuda ajakohase ja toimiva demokraatia suunas, kus kõik diskrimineerimise vormid on välistatud ja mille raames on kõikidel kodanikel nende etnilisest kuuluvusest sõltumata samad õigused ja vabadused; väljendab heameelt asjaolu üle, et esimesena Bosnias ja Hertsegoviinas muutis Sarajevo kantoni assamblee ühehäälselt oma põhiseadust, andes rahvuslikult määratlemata ja etnilistele vähemustele võimaluse moodustada assamblees oma esindus kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel tehtud otsusega Sejdić-Finci kohtuasjas;

16.  võtab teadmiseks laienemise ja naabruspoliitika voliniku otsuse jätta ära ELi ning Bosnia ja Hertsegoviina ühinemisprotsessi teemalise kõrgetasemelise dialoogi kavandatud kolmandas kohtumine, kuna Sejdić-Finci kohtuotsuse rakendamise osas puudub poliitiline ühtsus; peab murettekitavaks asjaolu, et kokkuleppele mittejõudmine võib negatiivselt mõjutada kogu ühinemisprotsessi ning kutsub juhtivaid poliitikuid üles leidma olukorrale lahendust;

17.  ergutab ELi eriesindajat ja ELi delegatsiooni juhti suurendama veelgi oma jõupingutusi, et aidata saavutada kokkulepet Sejdić-Finci kohtuotsuse rakendamise kohta;

18.  tõdeb, et tungivalt on vaja sisulist põhiseadusreformi nii riigi kui ka föderatsiooni osade tasandil, et muuta institutsionaalsed struktuurid kõigil tasanditel tõhusamaks, toimivamaks ja läbipaistvamaks; kordab vajadust lihtsustada Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni struktuuri; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni algatama põhiseaduse muutmisega seoses laiaulatuslikke ja avatud konsultatsioone ning avalikke arutelusid riigi kõikide sidusrühmadega; rõhutab, et kõik osapooled ja kogukonnad tuleb täielikult kaasata sellesse protsessi, mis peaks andma konkreetseid tulemusi;

19.  palub kõikidel pädevatel asutustel tagada, et loodaks sõltumatu, erapooletu ja tulemuslik kohtusüsteem, mida toetab erapooletu ja sõltumatu politseiteenistus, ning et tulemuslikult rakendataks kohtusüsteemi reformistrateegia ja sõjakuritegude riiklik strateegia; nõuab tungivalt, et ühtlustataks kriminaal- ja tsiviilasjade kohtupraktikat eri kohtu- ja prokuratuurisüsteemides ning täidetaks kõik soovitused, mis on välja toodud ELi ning Bosnia ja Hertsegoviina õigusküsimusi käsitleva struktureeritud dialoogi raames;

20.  kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime üles tegema edusamme avaliku halduse reformimisel ning haldussuutlikkuse suurendamisel kõikidel valitsustasanditel, kus tegeletakse ELi küsimustega; on mures avaliku halduse finantsilise jätkusuutlikkuse pärast ning et puudub poliitiline toetus avaliku halduse reformimiseks; rõhutab vajadust keskenduda sellele, et ELi toetusel luua tõhusad koordineerimismehhanismid ning parandada avaliku teenistuse töötajate kvalifikatsiooni ja pädevust, mis olulise elemendina aitaksid tagada tulemuslikku ja produktiivset koostööd ELiga;

21.  väljendab muret asjaolu pärast, et korruptsioon on riigis laialt levinud, et see on seotud erakondadega ning et korruptsiooni esineb kõigil avaliku elu tasanditel; ergutab kõigi tasandite pädevaid asutusi koostama ja rakendama korruptsioonivastaseid strateegiaid ja tegevuskavu; kutsub vastutavaid ametiasutusi üles ilmutama poliitilist tahet probleemi lahendamiseks ja tagama korruptsioonivastase võitluse ameti täielikuks toimimiseks vajalikud vahendid, parandama tulemusi juhtumite uurimisel ja süüdimõistvate otsuste tegemisel ning ergutab Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime viima korruptsioonivastased seadused kooskõlla korruptsioonivastaste riikide ühenduse (GRECO) soovitustega; rõhutab, et tulemuslikult on vaja võidelda inimkaubanduse vastu, selleks tuleb niisuguste tegude toimepanijad kohtu alla anda ning pakkuda kaitset ja hüvitist ohvritele;

22.  nõuab tungivalt, et pädevad asutused suurendaksid oma jõupingutusi Europoliga sõlmitava operatiivkoostöö kokkuleppe tegevuskava rakendamisel, ühtlustades selleks eelkõige asjakohased andmekaitsealased õigusaktid ja menetlused;

23.  nõuab tungivalt, et Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimud toetaksid sellise sõltumatu ja mitmekesise meedia arengut, mis oleks vaba poliitilisest sekkumisest, etnilisest killustumisest ja polariseerumisest; rõhutab avalik-õigusliku meedia erilist rolli demokraatia ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel ning palub ametivõimudel tagada sellise meedia finantsiline jätkusuutlikkus, sõltumatus ja vastavus Euroopa standarditele; peab kahetsusväärseks ajakirjanike jätkuvat poliitilist survestamist ja ähvardamist; väljendab muret katsete pärast kahjustada kommunikatsioonivaldkonda reguleeriva asutuse ja avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide sõltumatust; tuletab meelde, et vaba meedia on stabiilse demokraatia oluline koostisosa;

24.  kutsub kõiki erakondi üles tegema aktiivset tööd kaasava ja tolerantse ühiskonna kujundamiseks; kutsub pädevaid asutusi üles rakendama diskrimineerimisvastaseid seadusi ja poliitikameetmeid ning kõrvaldama puudusi õigusaktides ja praktikas, k.a neid, mis puudutavad puuetega inimesi; tunneb muret homo-, bi- ja transseksuaalide vastu suunatud vihkamist õhutavate avalduste, ähvarduste ja tagakiusamise pärast; kutsub ametivõime üles täielikult rakendama romasid käsitleva tegevuskava, aktiivselt edendama romade ja kõigi teiste vähemuste tulemuslikku kaasamist, mõistma avalikult hukka vihkamisest ajendatud vahejuhtumid ning tagama nõuetekohase politseiuurimise ja kohtumõistmise; kutsub ametivõime üles aktiivselt toetama kodanikuühiskonna algatusi selles valdkonnas nii rahaliselt ja praktiliselt kui ka poliitiliste kohustuste näol;

25.  toetab inim- ja kodanikuõiguste kaitsjate tegevust Bosnias ja Hertsegoviinas ning kutsub komisjoni üles töötama välja rahastamismehhanisme, mis võimaldaksid ka rohujuuretasandi organisatsioonidel kasutada ühinemiseelse abi rahastamisvahendist eraldatavaid vahendeid;

26.  nõuab naiste mõjuvõimu suurendamist ning selle saavutamiseks on vaja edendad ja kaitsta nende õigusi, parandada nende sotsiaalset ja majanduslikku olukorda, suurendada nende osalemist tööturul, tagada nende õiglane esindatus poliitilistes ja majanduslikes otsustusprotsessides ning ergutada naisettevõtlust; märgib, et naised on parlamentides, valitsustes ja riiklikes haldusorganites jätkuvalt alaesindatud ja nende tööalaseid õiguseid ignoreeritakse sageli; kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime üles viima sotsiaalkindlustuse õigused ema-, isa- või vanemapuhkuse võtjate jaoks kõikjal riigis vastavusse kõrgete standarditega, sellega luuakse kõikide kodanike jaoks ühetaoline olukord ja välditakse diskrimineerimist;

27.  väljendab muret ulatusliku, teatamata ja sageli süüdistuseta jääva koduvägivalla pärast; kutsub ametivõime üles vastu võtma ja rakendama meetmeid, et tagada naistele tõeline kaitse; rõhutab vajadust tugevdada õiguskaitseorganeid, et edukalt käsitleda selliseid küsimusi nagu soopõhine vägivald, koduvägivald, sundprostitutsioon ja naistega kaubitsemine; rõhutab laste kaitsmise olulisust vägivalla, inimkaubanduse ja mis tahes muu kuritarvitamise eest; ergutab komisjoni uurima võimalusi, kuidas toetada võitlust koduvägivalla vastu;

28.  tunneb heameelt selle üle, et koostatud on programmi eelnõu, mis on suunatud Bosnias ja Hertsegoviinas sõja ajal toime pandud vägistamise, seksuaalse kuritarvitamise ja piinamise ohvritele; nõuab tungivalt piisavate vahendite eraldamist konfliktiga seotud seksuaalvägivalla ohvrite süsteemseks rehabiliteerimiseks, mis hõlmab ohvrite sotsiaalsest seisundist sõltumata hüvitisi meditsiinilise ja psühholoogilise abi ning asjakohaste sotsiaalteenuste saamiseks; kutsub kõiki pädevaid asutusi üles tõstma üldsuse teadlikkust ohvrite seisundist;

29.  palub föderatsioonil lisada kriminaalkoodeksisse vihakuritegusid reguleerivad sätted, nagu seda tehti juba 2009. aastal Serblaste Vabariigis ja Brčko ringkonnas;

30.  rõhutab, et 2011. aasta lõpus oli Bosnias ja Hertsegoviinas endiselt ligikaudu 113 000 riigisisest põgenikku, kellest ligikaudu 8000 elas ühiskeskustes ja 7000 olid pagulased; kutsub kõiki pädevaid asutusi üles lihtsustama pagulaste ja riigisiseste põgenike püsivat tagasipöördumist, tagades neile juurdepääsu eluasemele, haridusele, sotsiaalkaitsele ja töövõimalustele; nõuab tungivalt, et nad lihtsustaksid, ka Sarajevo rahvusvahelisel doonorriikide konverentsil aprillis 2012 uuendatud rahvusvaheliste rahastajate kohustuse alusel, seda protsessi ka õiglasel ja asjakohasel viisil rahalise abi andmisega kõikidele tagasipöörduvatele pagulastele, sealhulgas Horvaatia pagulaste naasmiseks Posavinasse;

31.  märgib murelikult, et suur hulk inimesi kannatab Bosnias ja Hertsegoviinas sõja tõttu traumajärgse stressihäire all; palub ametivõimudel parandada traumajärgse stressihäire all kannatavatele isikutele pakutavat sotsiaalset ja psühholoogilist abi, mis on praegu puudulik;

32.  nõuab miinivastase strateegia täielikku rakendamist ning miinivastaseid meetmeid käsitleva seaduse vastuvõtmist, et maamiinid ei nõuaks rohkem inimohvreid;

33.  mõistab karmilt hukka kõik Bosnias ja Hertsegoviinas või mujal maailmas tehtavad katsed tunnistada Srebrenicas toimunud genotsiid ebaoluliseks või seda üldse eitada;

Sotsiaal-majanduslikud küsimused

34.  nõuab tungivalt, et kõikide tasandite valitsused jätkaksid usaldusväärset eelarvepoliitikat; tunneb muret varimajanduse ulatuse ning eelkõige naiste ja noorte töötuse kõrge määra pärast; väljendab muret mõju pärast, mida poliitiline ebastabiilsus ja nõrk õigusriiklus avaldavad majanduskasvule ja investeeringutele, samuti ettevõtluskeskkonnale tervikuna; kutsub valitsust üles looma riigis ühtne majandusruum, et tekitada soodsad tingimused ettevõtluse, eriti VKEde arenguks, tugevdada kohalikke kasvuallikaid ning vähendada samal ajal valitsussektori domineerimist majanduses ja monopolide osakaalu, edendada majanduskasvu soodustavaid kulutusi ning parandada konkurentsivõimet;

35.  väljendab heameelt ELi otsuse üle anda Bosniale ja Hertsegoviinale 100 miljoni euro ulatuses makromajanduslikku finantsabi, mis on selge märk, et EL võtab tõsiselt riigi Euroopa perspektiivi ja inimeste heaolu;

36.  kutsub üles Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime, eriti neis föderatsiooni osades, kus on registreeritud kõige rohkem Bosnia ja Hertsegoviina ettevõtteid, et nad vaataksid läbi ja ajakohastaksid tööõiguse ning tugevdaksid sotsiaalset dialoogi ja tööinspektsiooni;

37.  väljendab heameelt kokkuleppe üle, mille allkirjastasid Bosnia ja Hertsegoviina ning EL Bosnia ja Hertsegoviina liitumise kohta Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO); ergutab Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime kiirendama läbirääkimisi teiste partneritega, et saada lähitulevikus WTO liikmeks;

38.  täheldab, et teatavaid edusamme on tehtud hariduse üldraamistiku parandamisel, kuid kordab oma üleskutset ministrite nõukogule parandada muu hulgas 12 haridusministeeriumi ja Brčko ringkonna haridusosakonna vahelist koordineerimist ning vähendada haridussüsteemi killustatust;

39.  rõhutab vajadust parandada hariduse üldist kvaliteeti, nii et see vastaks kodumaise ja välismaise tööturu vajadustele; kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametivõime üles tegelema kutseõppe puudujääkidega, et tõmmata ligi otseseid välisinvesteeringuid ning tagada muu hulgas majanduslikust vajadusest tulenevalt haridusasutuste akrediteerimise alustamine ning akadeemiliste kraadide ja diplomite tunnustamisega tegelevate asutuste täielik toimivus; väljendab heameelt meetmete üle, mida on võetud noorte tööturul osalemist hõlbustavate koolituste ja programmide edendamiseks, ning nõuab selles valdkonnas rohkem algatusi;

40.  nõuab kõikidelt pädevatelt asutustelt tungivalt, et lõpetataks laste etniline eraldamine (kaks kooli ühe katuse all), mida ikka veel esineb föderatsiooni mõnedes kantonites; lisaks nõuab, et edendataks eelkõige roma laste tulemuslikku haridusse kaasamist muu hulgas kooliküpsusprogrammide abil; palub ametiasutustel teha koostööd asjaomaste valitsusväliste organisatsioonidega, et ergutada roma perekondi toetama oma laste juurdepääsu haridusele; palub ametivõimudel ühtlustada Bosnias ja Hertsegoviinas kehtivad eeskirjad, et tagada kõikide laste võrdne kohtlemine; nõuab, et üldiselt tehtaks rohkem jõupingutusi perekonna lahutamise ärahoidmiseks ja pakutaks rohkem tugiteenuseid riskirühma kuuluvatele peredele; kutsub komisjoni üles uurima, kas ELi sihtotstarbeline toetus võiks kaasa aidata segregeeritud haridussüsteemi kaotamisele;

41.  väljendab heameelt komisjoni kava üle korraldada kõrgetasemeline kohtumine hariduse teemal, et edendada dialoogi mitmes küsimuses, sh laste etniline segregatsioon koolis, ning tuua kokku asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonide ning Bosnia ja Hertsegoviina haridusametite esindajad;

42.  kutsub ametivõime üles viima õigusaktid vastavusse ELi kutsekvalifikatsioonide tunnustamist käsitleva acquis’ga;

43.  nõuab tungivalt, et ametivõimud võtaksid vajalikke meetmeid rahvusliku pärandi säilitamiseks ja vastava õigusraamistiku täiustamiseks; lisaks kutsub kõiki pädevaid asutusi kõigil tasanditel üles tagama kultuuriasutuste rahastamise kindla korra, et vältida nende sulgemist;

44.  nõuab tungivalt, et Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimud võtaksid piisavaid meetmeid, et hoida ära viisavaba reisimise korra jätkuvat kuritarvitamist ning tulemuslikult võidelda varjupaigamenetluste organiseeritud kuritarvitamise vastu ELi liikmesriikides;

Piirkondlik koostöö ja kahepoolsed küsimused

45.  tunneb heameelt Bosnia ja Hertsegoviina konstruktiivse rolli üle piirkondlikus koostöös ning kutsub riiki üles tegema tööd selle nimel, et koostöös kõigi naaberriikidega piiriküsimustes kokkuleppele jõuda;

46.  nõuab tungivalt, et Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimud intensiivistaksid ettevalmistusi Horvaatia ühinemiseks ELiga ning viiksid toiduohutust käsitlevad Bosnia ja Hertsegoviina õigusaktid vastavusse ELi õigustikuga; tunneb muret Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimude tegevusetuse pärast, mis võib kaasa tuua kaotusi Bosnia ja Hertsegoviina eksporditurgudel; väljendab heameelt seni tehtud edusamme üle ning nõuab tungivalt, et pädevad asutused rajaksid kiiresti vajaliku infrastruktuuri tulevastes ELi piirikontrollipunktides; väljendab heameelt komisjoni algatuse üle, mille eesmärk on komisjoni kolmepoolsetel kohtumistel Horvaatia ning Bosnia ja Hertsegoviinaga leida lahendused seni veel vaidlusalustele piiriküsimustele, sh Neum/Ploče kokkuleppe, pidades silmas Horvaatia ühinemist ELiga; nõuab selles valdkonnas konstruktiivseid lisapingutusi, et vajaduse korral saaks avada rohkem piirikontrollipunkte; kiidab Bosniat ja Hertsegoviinat tema panuse eest edusammudesse vaidlusaluste küsimuste lahendamisel, mille hulka kuulub ka sõlmitud kohaliku piiriliikluse leping, mis peaks hõlbustama piirialadel elavate kodanike liikumist; peab vajalikuks leida lahendus, mis võimaldaks pärast 2013. aasta juulit säilitada riikide vahel praegu kehtiva ID-kaartide süsteemi, et Bosnia ja Hertsegoviina kodanikud saaksid jätkuvalt Horvaatiasse reisida;

47.  kordab oma nõuet lubada Kosovo kodanikel riiki siseneda, sest Bosnia ja Hertsegoviina on ainus piirkonna riik, kes ei luba neil oma riiki siseneda; nõuab seetõttu tungivalt, et Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimud tunnistaksid Kosovo kodanike põhilisi reisidokumente riiki sisenemiseks, nagu seda teevad Serbia ja teised riigid;

48.  kordab, et endiselt on vaja rangelt rakendada kõiki vajalikke kriteeriume ja meetmeid viisavabaks reisimiseks Schengeni riikidesse, rakendada pikaajalisi strateegiaid ning reguleerida vähemuste poliitikat; peab vajalikuks kodanikke teavitada viisavabaduskorra piirangutest, et vältida reisimisvabaduse ja viisanõude kaotamise poliitika mis tahes väärkasutamist; märgib, et Bosniast ja Hertsegoviinast pärit varjupaigataotlejate arv ELi liikmesriikides on püsivalt madal; rõhutab viisavaba reisimise tähtsust Bosnia ja Hertsegovina kodanike jaoks;

o
o   o

49.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, Bosnia ja Hertsegoviina presidentuurile, Bosnia ja Hertsegoviina ministrite nõukogule, Bosnia ja Hertsegoviina parlamentaarsele assambleele ning Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni ning Serblaste Vabariigi valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 80, 19.3.2008, lk 18. (2) ELT L 188, 19.7.2011, lk 30. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0085. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0453.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioon endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi 2012. aasta eduaruande kohta (2013/2866(RSP))

P7_TA(2013)0226 B7-0186/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. detsembri 2005. aasta otsust anda riigile ELi kandidaatriigi staatus ning Euroopa Ülemkogu 15.–16. juuni 2006. aasta ja 14.–15. detsembri 2006. aasta kohtumiste järel avaldatud eesistujariigi järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 13. detsembri 2012. aasta kohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse ELi ja USA missioonide juhtide 11. jaanuari 2013. aasta ühisavaldust,

–  võttes arvesse komisjoni 2012. aasta eduaruannet (SWD(2012)0332) ja komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded 2012. ja 2013. aastal” (COM(2012)0600),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 845 (1993) ja 817 (1993), samuti ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 47/225 (1993) ning 1995. aasta ajutist kokkulepet,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu otsust 13. septembri 1995. aasta ajutise kokkuleppe kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongressi soovitust 329 (2012) kohaliku demokraatia kohta riigis,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, sh 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni laienemise kohta: poliitikavaldkonnad, kriteeriumid ja ELi strateegilised huvid(1),

–  võttes arvesse parlamentaarse ühiskomisjoni 10. kohtumist 7. juunil 2012,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et kõiki praegusi ja potentsiaalseid kandidaatriike tuleks integratsiooniprotsessis kohelda vastavalt nende endi saavutustele;

B.  arvestades, et kõrgetasemeline ühinemisdialoog on andnud riigi reformiprotsessile uue hoo;

C.  arvestades, et ELiga ühinemine on riigi pikaajalise stabiilsuse ning heade rahvustevaheliste suhete jaoks äärmiselt oluline;

D.  arvestades, et komisjoni sellekohasele heakskiitvale soovitusele vaatamata otsustas Euroopa Ülemkogu neljandat aastat järjest riigiga ühinemisläbirääkimisi mitte alustada; arvestades, et järjekordne viivitus suurendab riigi avalikus arvamuses kasvavat nördimust ELi integratsiooniprotsessi toppamise üle ning ähvardab suurendada siseriiklikke probleeme ja pingeid; arvestades, et kahepoolsed probleemid ei tohiks takistada ühinemisläbirääkimiste ametlikku alustamist, kuid need küsimused tuleks lahendada enne ühinemisprotsessi lõppu;

E.  arvestades, et riik on ELiga ühinemisläbirääkimiste alustamiseks valmis;

F.  arvestades, et piirkondlik koostöö ja heanaaberlikud suhted on endiselt laienemisprotsessi olulised osad;

G.  arvestades, et kahepoolsete probleemidega tuleks tegeleda konstruktiivsel viisil, võttes arvesse ELi üldisi huvisid ja väärtusi;

Üldised seisukohad

1.  kordab oma üleskutset nõukogule määrata viivitamata kindlaks ühinemisläbirääkimiste alustamise kuupäev;

2.  peab kahetsusväärseks, et oma viimasel, 11. detsembril 2012. aastal toimunud koosolekul otsustas nõukogu neljandat aastat järjest mitte järgida komisjoni soovitust alustada ühinemisläbirääkimisi; on siiski veendunud, et Euroopa Ülemkogu ühehäälselt heakskiidetud järeldused, kus nõutakse komisjoni täiendaval aruandel põhinevat otsuse langetamist, on samm edasi, tunnistades võtmetähtsusega valdkondade piisavate edusammude tähtsust, nagu on öeldud Euroopa Ülemkogu 2012. aasta detsembri järeldustes; tunnustab laienemisvoliniku algatusi ja palub tal lisada oma koostamisel olevasse aruandesse mittelaienemisest tulenevate kulude hinnangu, muu hulgas hinnangu selle kohta, millised suured ohud ähvardavad riiki praeguse olukorra jätkumisel; tervitab Euroopa Komisjoni 16. aprilli 2013. aasta kevadaruannet ning kutsub eesistujariiki Iirimaad üles rakendama aktiivset diplomaatiat, et saavutada rahuldav tulemus, mille eesmärgiks on nõukogu otsus alustada läbirääkimisi enne 2013. aasta juuni lõppu;

3.  rõhutab asjaolu, et heanaaberlikud suhted on endiselt ELiga ühinemise protsessi oluline osa; peab kiiduväärseks riigi üldist konstruktiivsust suhetes teiste laienemisprotsessis osalevate riikidega; ergutab jätkama diplomaatilisi arvamusvahetusi Ateena, Sofia ja Skopje vahel, ning rõhutab, kui oluline on, et kõik osapooled näitaksid üles kindlat tahet heanaaberlikeks suheteks, mis põhinevad eelkõige sõprusel, vastastikusel austusel, konstruktiivsel dialoogil ning kindlal soovil lahendada arusaamatused ja saada üle vaenulikkusest; nõuab, et välditaks žeste, avaldusi ja tegevusi, mis võivad mõjuda heanaaberlikele suhetele negatiivselt; peab sellega seoses kiiduväärseks Skopje ja Sofia valitsuste esindajate hiljuti toimunud esimest kohtumist, mille eesmärk oli arutada võimalust sõlmida kahe riigi vahel leping; nõuab, et laienemisvolinik pööraks oma aruandes erilist tähelepanu heanaaberlike suhete küsimusele; nõuab ühtlasi tihedamat sotsiaal-kultuurilist koostööd, et tugevdada sidemeid piirkonna rahvaste vahel;

4.  kordab oma seisukohta, et kahepoolsete probleemidega tuleks tegeleda ühinemisprotsessi võimalikult varajases etapis, konstruktiivselt, heanaaberlikult ning eelistatavalt enne ühinemisläbirääkimiste alustamist; kordab oma seisukohta, et kahepoolseid küsimusi ei tohiks kasutada ühinemisprotsessi takistamiseks;

5.  toonitab, et kõiki praegusi ja potentsiaalseid kandidaatriike tuleks integratsiooniprotsessis kohelda vastavalt nende endi saavutustele;

6.  on kindlalt veendunud, et läbirääkimiste alustamise fakt iseenesest võib olukorda muuta, anda positiivse tõuke ning olla tõhus vahend, mis aitab edendada reformide läbiviimist, parandada siseriiklikku olukorda, hõlbustada rahvustevahelist dialoogi ja edendada suhete parandamist naabritega;

7.  on seisukohal, et kõrgetasemeline ühinemisdialoog on olnud tähtis vahend praegusest ummikseisust ülesaamiseks ning ELiga ühinemise protsessile uue hoo andmiseks; mainib tunnustavalt edu, mida on saavutatud rohkem kui 75% kindlaksmääratud poliitikavaldkondadest; toonitab ühinemisdialoogi tulemuste täieliku ja pöördumatu rakendamise tähtsust; rõhutab, et kõrgetasemeline ühinemisdialoog ei asenda ühinemisläbirääkimisi; kutsub nõukogu üles paluma komisjonil alustada esimesel võimalusel õigustiku sõelumist, et teha suuremaid edusamme;

8.  tervitab ja toetab täielikult hiljutist kokkulepet, mis aitab välja tulla riigi sisepoliitilise arengu ummikseisust, ning on seisukohal, et praegune kokkulepe aitab teha uusi edusamme ELiga ühinemise suunas enne Euroopa Ülemkogu arutelusid; palub kõikidel osapooltel jätkata poliitilist dialoogi ning rõhutab vajadust laialdase erakonnaülese toetuse ja ELi-suunalises tegevuses osalemise järele; rõhutab asjaolu, et riigi parlament on võtmetähtsusega demokraatlik institutsioon poliitiliste erimeelsuste arutamiseks ja lahendamiseks, ning palub riigi kõikidel poliitilistel jõududel selles vaimus tegutseda, austades parlamendi töökorda ja selle aluseks olevaid demokraatlikke väärtusi; toetab algatusi, mis aitavad parandada parlamendi toimimist, sh ettepanekut luua uurimiskomisjon, et selgitada välja, kes vastutavad 24. detsembri 2012. aasta sündmuste eest, esitada uusi soovitusi parlamendi töökorra tervikliku reformi kohta, mis peaks olema tõeliselt erakonnaülene, suurendada parlamendi autoriteeti, sõltumatust ja legitiimsust ning vältida selliste sündmuste kordumist; kutsub ametiasutusi üles moodustama koheselt uurimiskomisjoni, et see saaks alustada oma tähtsat tööd eesmärgiga taastada normaalne poliitiline protsess riigis; peab kahetsusväärseks, et parlamendist sunniti lahkuma ka ajakirjanikud ning nõuab dialoogi taastamist valitsuse ja ajakirjanike liidu vahel tingimustel, mida ajakirjanikud saaksid usaldada;

9.  väljendab sügavat muret rahvustevahelistes suhetes viimasel aastal üles kerkinud pingete pärast; on veendunud, et tihedam poliitiline dialoog on ülioluline, et jätkata edasiminekut rahumeelse mitmerahvuselise, multikultuurse ja mitmeusundilise ühiskonna suunas ning kõrvaldada oht, et ühiskond lõheneb etnilise päritolu alusel; mõistab kindlalt hukka kõik etnilisel sallimatusel põhinevad vahejuhtumid ja märgid sellisest sallimatusest;

10.  mainib tunnustavalt valitsuse aruannet Ohridi raamlepingu rakendamise kohta ning eeldab, et aruannet tutvustatakse ka üldsusele, et luua riigi mitmerahvuselise tuleviku jaoks laiapõhjaline ühiskondlik ja poliitiline toetus; innustab valitsust liikuma kiiresti edasi läbivaatamise järgmisesse etappi;

11.  kiidab heaks detsentraliseerimise programmi aastateks 2011–2014 ning nõuab regionaalarengu seaduse täielikku rakendamist; innustab valitsust jätkama fiskaalse detsentraliseerimisega, mille keskpika perspektiivi eesmärgiks on see, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kasutaksid kuludeks 9% SKPst; tunnustab tööd, mida teeb ÜRO Arenguprogramm ja laiem rahastajate ringkond koostöös valitsusega, et suurendada kohalike omavalitsuste suutlikkust, eesmärgiga tagada hea valitsemistava ning kõikide kodanike jaoks võrdne juurdepääs;

12.  tunnustab võimude pingutusi teha lõpparve kommunistliku minevikuga ning peab õigeks, et avalikustatud on endise Jugoslaavia salateenistusega koostööd teinud agentide nimed ning pikendatud lustratsiooniseaduse kohaldamise tähtaega, kuni on vastu võetud seadus avaliku teabe kättesaadavuse kohta; samal ajal ergutab ametivõime tagasi nõudma Jugoslaavia salateenistuse arhiive Serbiast ning hõlmama lustratsiooniprotsessi ka luure- ja vastuluureteenistuse töötajad; kutsub üles tugevdama andmekontrolli komisjoni volitusi ning viima kõik vajalikud dokumendid luure- ja vastuluureteenistusest püsivalt komisjoni ruumidesse; rõhutab, et vaja on reformida julgeolekusektorit ja tugevdada parlamendi järelevalvet luure- ja vastuluureteenistuse üle;

13.  on veendunud, et mitmerahvuseline ühiskond saavutatakse parimal moel tugevama poliitilise dialoogi, muude rahvuste tunnustamise ja sallivuse osas eeskuju andva juhtimise ning mitmerahvuselise ühiskonna väärtusi õpetava haritussüsteemi abil; kiidab seetõttu heaks valitsuse algatatud mitmerahvuselise hariduse projekti ning kutsub kõiki koole järgima selliste teerajajate eeskuju, nagu Kumanovo koolid, kes püüavad teha lõpu eri etniliste kogukondade eraldi koolitamisele;

14.  kutsub ametiasutusi ja kodanikuühiskonda tungivalt üles võtma asjakohaseid meetmeid, et saavutada ajalooline leppimine ning ületada lõhe eri etniliste ja rahvusrühmade (sh Bulgaaria päritolu kodanike) vahel ja sees; kordab oma nõudmist, et tehtaks edusamme selles, et pidada koos naabruses asuvate ELi liikmesriikidega meeles ühiseid ajaloolisi sündmusi ja isikuid; ergutab jätkama püüdlusi luua ühiseid ajaloo ja hariduse eksperdikomiteesid, et edendada objektiivset faktidel põhinevat ajaloo tõlgendamist, tugevdada akadeemilist koostööd ja aidata tekitada noorte seas positiivset suhtumist naabritesse; nõuab, et ametivõimud võtaksid kasutusele õppematerjalid, milles puudub ajaloo ideoloogiline tõlgendamine ning mille eesmärk on edendada ühist arusaamist; võtab murega teadmiseks antiikajale apelleerimise fenomeni; on veendunud, et kultuuri ja kunsti tuleks kasutada selleks, et inimesi üksteisele lähendada, mitte neid eraldada; nõuab, et valitsus annaks üldsusele ja meediale selgelt teada, et riigis rahvusel põhinevat diskrimineerimist (muu hulgas seoses õigussüsteemi, meedia, tööhõive ja ühiskondlike võimalustega) ei sallita; rõhutab, kui tähtsad on sellised meetmed eri etniliste rühmade integreerimise, stabiilsuse ning riigi Euroopaga integreerumise seisukohast;

15.  kiidab heaks edusammud tugevdamaks normatiivset raamistikku laste õiguskaitse valdkonnas – siia alla kuuluvad ka alaealiste üle õigusemõistmise seaduse muudatusettepanekud, järelevalvesüsteemi loomine ja alaealiste kuritegevuse ennetamise riikliku strateegia väljatöötamine; märgib murelikult, et puudujääke on endiselt kuriteoohvritest laste (eelkõige väärkoheldud laste) kaitsmisel ning selle põhjuseks on ebapiisavad vahendid, professionaalsete töötajate vähesus ja lapsohvritega seoses tõhusa reageerimise süsteemi puudumine; nõuab, et sotsiaaltöö keskustele eraldataks rohkem rahalisi vahendeid ja inimressursse ning loodaks valdkondadevahelised töörühmad, mis suudaksid lapsohvritele pakkuda tuge tervenemiseks, taastumiseks ja integratsiooniks;

Heanaaberlikud suhted ja nimeküsimus

16.  peab endiselt kahetsusväärseks tõsiasja, et suutmatus lahendada nimevaidlust on tõkestanud riigi tee ELi liikmesuse suunas; on nõus Euroopa Ülemkoguga, et nimevaidlus tuleb poolte venitamiseta otsustavalt lõpule viia ning tuleb jõustada Haagi otsus, mis on rahvusvahelise õiguse osa; toetab igati ÜRO erisaadiku pingutusi saavutada ühiselt vastuvõetav lahendus; tervitab laienemisvoliniku ettepanekut korraldada kolmepoolne kohtumine Skopje, Ateena ja Brüsseli vahel; on seisukohal, et see algatus võiks kaasa aidata ÜRO juhtimisel toimuvatele läbirääkimistele; väljendab heameelt positiivse arengu üle seoses vastastikuse mõistmise memorandumiga ning kiidab heaks hiljutised kontaktid ÜRO vahendajaga; kutsub kõiki pooli üles kasutama ära iga võimalust, et seda tegevust saadaks edu, ning pidama konstruktiivset dialoogi, et liikuda edasi lahenduse leidmise suunas; on seisukohal, et riigi juhtkond ja Euroopa Liit peaksid enne küsimuse rahvahääletusele panemist avalikkusele selgitama, mis kasu on nimevaidluse lahendusest;

17.  kordab oma üleskutset komisjonile ja nõukogule alustada kooskõlas ELi aluslepingutega niisuguse üldiselt kohaldatava vahekohtumehhanismi väljatöötamist, mille eesmärk on lahendada kahepoolseid probleeme laienemisprotsessis osalevate riikide ja liikmesriikide vahel;

18.  väljendab rahulolu Makedoonia nime kasutamise üle 2012. aasta eduaruandes, väljendades samal ajal austust eri keelte, identiteetide ja kultuuride vastu selles riigis ja naabruses asuvates ELi liikmesriikides;

Poliitilised kriteeriumid

19.  on nõus komisjoni hinnanguga, et riik täidab endiselt poliitilisi kriteeriume;

20.  nõuab, et suurendataks parlamendi järelevalvet valitsuse üle, parandataks valimisseadust ja suurendataks erakondade rahastamise läbipaistvust; rõhutab sellega seoses, et pärast 2011. aasta parlamendivalimisi antud OSCE/ODIHRi soovitusi on ainult osaliselt täidetud, ning palub valitsusel sellega seoses muuta seadusi soovituste täielikuks rakendamiseks, sealhulgas seoses valijate registri läbivaatamise ja ajakohastamisega;

21.  väljendab heameelt jätkuvate jõupingutuste üle tsiviil- ja avaliku teenistuse ning üldiste haldusmenetluste õigusraamistiku edendamisel, eriti seoses haldusteenistujate seaduse ja üldiste haldusmenetluste seadusega; nõuab lisapingutusi, et tagada avaliku halduse läbipaistvus, erapooletus ja professionaalsus, kindlustada tulemuspõhine töölevõtt ning tugevdada finantskontrolli, strateegilist kavandamist ja personalijuhtimist;

22.  nõuab lisapingutusi, et tagada ametisolevate kohtunike sõltumatus ja erapooletus; peab oluliseks kindlaks määrata selged nõuded kohtunike ametist vabastamiseks, et mitte ohustada kohtute sõltumatust; tunnustab edusamme kohtuasjade üldise kuhjumise vähendamisel, kuid nõuab meetmeid kohtuasjade kuhjumise vältimiseks ülemkohtus ja halduskohtus; nõuab kohtuvõrgu järkjärgulist ratsionaliseerimist ning kohtunike ja prokuröride akadeemia jätkuvat toetamist, arvestades selle tähtsust jätkuva koolituse, karjääriarengu ja tulemuspõhise töölevõtu tagamisel;

23.  kiidab heaks püüdlused suurendada kohtusüsteemi tõhusust ja läbipaistvust ning eelkõige tunnustab kõigis kohtuastmetes tehtud otsuste avaldamist nende vastavatel veebisaitidel; rõhutab vajadust koostada ülevaade, mis näitaks esitatud süüdistusi ja süüdimõistvate kohtuotsuste jõustamist ning mille abil saaks edasiminekut mõõta; nõuab kohtupraktika ühtlustamist, et tagada usaldusväärne kohtusüsteem ja avalikkuse usaldus;

24.  toetab EULEXi uurimise erirakkerühma (SITF) ning ergutab riiki tegema sellega täielikku koostööd ja seda rühma abistama;

25.  kiidab heaks korruptsioonivastase õigusraamistiku tugevdamise, sh huvide konflikte käsitleva seaduse muudatused, kuid on mures selle pärast, et korruptsioon on endiselt laialt levinud nii kõnealuses riigis kui ka piirkonnas tervikuna; nõuab suuremaid jõupingutusi kehtivate seaduste rakendamiseks ning nõuab pingutuste jätkamist, et saavutada tulemusi süüdimõistvate otsuste tegemisel kõrgemal tasemel aset leidvate juhtumite puhul; peab kiiduväärseks OSCE toetatavat korruptsioonivastast programmi ja projekti PrijaviKorupcija.org, mis võimaldab korruptsioonist teada anda SMSi teel, samuti kümne linnapea avaldust, milles kuulutatakse välja nulltolerants korruptsiooni suhtes nende omavalitsustes;

26.  täheldab, et kuigi korruptsioonikuritegude karistusi on karmistatud, on vara arestimise ja konfiskeerimise korraldused jäänud erandlikuks; on arvamusel, et vara arestimine ja konfiskeerimine on oluline vahend korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks; kutsub riigi ametivõime üles täielikult jõustama kriminaalseadustiku sätted, mis käsitlevad laiendatud konfiskeerimist, ebaseaduslikku rikastumist ja juriidiliste isikute kriminaalvastutust;

27.  peab kiiduväärseks muudatuste tegemist erakondade rahastamise seaduses; märgib eelkõige riigikontrolli juhtrolli poliitilise rahastamise järelevalves; kutsub riigi ametivõime üles tagama riigikontrollile piisavad vahendid, et erakondade ja valimiskampaaniate rahastamist saaks ennetavalt ja põhjalikult kontrollida ning et oluliselt parandada avalike kulutuste ja erakondade rahastamise läbipaistvust;

28.  võtab teadmiseks, et käimas on riikliku luureandmebaasi loomine; ergutab ametivõime pakkumismenetlust lõpule viima ning otsustama, kes rajab võimalikult kiiresti riikliku luureandmebaasi, et igati toetada võitlust organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni, pettuse, rahapesu ja muude tõsiste kuritegude, sh piiriüleste kuritegude vastu;

29.  kiidab heaks laimu õigusliku dekriminaliseerimise ning valitsuse ja ajakirjanike vahelise sisulisema dialoogi sõnavabaduse teemal; kutsub ametivõime üles jätkuvalt tugevdama ja edendama ning järjekindlalt kohaldama teabevabadust ja pluralismi meedias, mis peab olema vaba igasugusest poliitilisest või rahalisest mõjutamisest; peab siiski murettekitavaks asjaolu, et riik on Piirideta Reporterite pressivabaduse indeksis märkimisväärselt langenud, ning nõuab lisapingutusi, et tugevdada ajakirjanduse kutsestandardeid ja uurivat ajakirjandust, edendada meedia pluralismi, avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatust, meediatöötajate õigusi, meediakanalite omandisuhete läbipaistvust, jätkusuutlikkust ja vastavust Euroopa standarditele; täheldab murelikult enesetsensuuri levikut ajakirjanike seas ning eneseregulatsiooni käsitleva meediaorganisatsiooni puudumist; peab murettekitavaks olukorda, kus suurem osa valitsuse rahastatavast reklaamist suunatakse valitsusmeelsesse meediasse; toetab sotsiaalmeedia aktiviste, kes on teinud lobitööd interneti tsenseerimise vastu;

30.  tunneb muret analüütilise ja objektiivse meediakajastuse puudumise üle 2013. aasta märtsis toimunud kohalike valimiste eel, eriti seoses opositsiooni tegevusega, mida kampaania käigus sisuliselt ei kajastatud ei riiklikus ega erameedias; toonitab, et valvas ja professionaalne meedia on riigi demokraatliku kultuuri ja institutsioonide edasise arengu ning poliitiliste kriteeriumite täitmise vältimatu eeldus;

31.  võtab teadmiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 13. detsembri 2012. aasta otsuse El-Masri kohtuasjas, mille puhul kohus leidis, et Euroopa konventsiooni on mitmes punktis rikutud seoses Saksa kodaniku Khaled El-Masri röövimise, erakorralise üleviimise ja piinamisega 31. detsembril 2003 ning tema 23-päevase kinnipidamisega ühes Skopje hotellis, enne kui ta toimetati Skopje lennujaama kaudu Afganistani; kutsub valitsust üles täitma viivitamata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse kõik aspektid, sealhulgas ametlikult vabandama El-Masri ees, maksma kohtu määratud hüvitise ning algatama rahvusvahelise uurimiskomisjoni loomise;

32.  mainib tunnustavalt seadust võrdsete võimaluste kohta, ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise agentuuriga koostöös väljatöötatud viie aasta strateegiat soopõhiseks eelarvestamiseks, vahendite eraldamist romade kaasamist käsitlevale tegevuskavale ja projektile, millega aidatakse romadel oma eluasemeid legaliseerida; väljendab heameelt homo-, bi- ja transseksuaalide uue tugikeskuse avamise üle, kuid väljendab muret selle vastu suunatud vandalismiakti pärast; ergutab valitsust jätkama jõupingutusi diskrimineerimisvastaste, eriti rahvuse ja rahvusliku identiteedi alusel diskrimineerimise vastaste poliitikameetmete tugevdamiseks;

33.  kutsub ministreid ja ametnikke üles avalikult hukka mõistma homo-, bi- ja transseksuaalide diskrimineerimise, tagama, et kavandatavaid geiparaade ja muid homo-, bi- ja transseksuaalide kogukonna korraldatavaid üritusi oleks võimalik turvaliselt ja edukalt läbi viia, ning toetama inimeste mittediskrimineerivat kohtlemist kõigil ELi lepingus nimetatud alustel; kutsub meediat hoiduma homo-, bi- ja transseksuaalide vastasest retoorikast, sealhulgas vaenu ja vihkamise õhutamisest;

34.  tunneb muret politseipoolse väärkohtlemise juhtumite pärast; nõuab politseitöötajate pidevat koolitamist, professionaalsuse suurendamist ja depolitiseerimist; on seisukohal, et õiguskaitseasutuste sõltumatu järelevalvemehhanism on vajalik selleks, et võidelda karistamatusega ning tagada demokraatlik ja vastutustundlik politseiteenistus;

35.  rõhutab, et kõnealuse riigi ja kõikide Lääne-Balkani riikide kodanikele kehtiv viisvabadus on ELi integreerumise protsessis äärmiselt oluline hüve ning ühtlasi ka tugev stiimul justiits- ja siseasjade valdkonna reformide kiirendamiseks;

36.  kutsub ametivõime üles võtma meetmeid ja tegema koostööd ELi liikmesriikidega, et hoida ELis ära põhjendamatute varjupaigaigataotluste laekumist riigi kodanikelt, tagades samas kõigile kodanikele viisavaba reisimise ning hoidudes romade ja muude etniliste vähemuste esindajate igasugusest diskrimineerimisest või halvustamisest; palub liikmesriikide valitsustel mitte vaidlustada ega takistada kõnealuse riigi kodanike viisavaba reisimist, vaid nõuda riigi ametivõimudelt sellise poliitika rakendamist, mis tagaks kõigile kodanikele elamisväärse tuleviku oma riigis;

37.  pidades kiiduväärseks naisparlamendiliikmete suurt arvu võrreldes mõne liikmesriigiga, peab siiski murettekitavaks naiste vähest osalust tööturul; kutsub ametivõime üles parandama lastehoiuteenuseid puuetega lastele, tänavalastele, uimasteid tarbivatele lastele ning lastele, kes on koduvägivalla, seksuaalse kuritarvitamise või inimkaubanduse ohvrid;

38.  tunnustab pidevaid edusamme, mida on teinud diskrimineerimisvastase kaitse komisjon; nõuab, et komisjonil oleks piisav arv töötajaid, ning on veendunud, et võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevate asutuste Euroopa võrgustiku tunnustus on eeskujuks teistele ametitele ja organisatsioonidele, kuidas edendada ELiga ühinemist, liitudes ise asjakohaste Euroopa võrgustikega;

Kodanikuühiskond

39.  on veendunud, et poliitiline kultuur, mida toetab sõltumatu, pluralistlik, mitmerahvuseline, multikultuurne ja erapooletu kodanikuühiskond, on äärmiselt vajalik demokraatia edasiarendamiseks riigis, ning kodanikuühiskonna tähelepanekud võivad suurendada võimalusi kujundada poliitikat tegelike asjaolude põhjal; rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioone on vaja tugevdada, need peavad saama vabaks poliitilistest huvidest ning intensiivistama vastastikku kasutoovaid koostööprojekte kodanikuühiskonna organisatsioonidega naaberriikides ja ELis laiemalt;

40.  väljendab heameelt konsultatsioonide üle, mida peeti kodanikuühiskonna organisatsioonidega seoses muudatustega õigusabi ja sihtasutuste seaduses; nõuab, et kõigi oluliste poliitiliste algatuste, sealhulgas kõrgetasemelise ühinemisdialoogi puhul konsulteeritaks täiel määral ja õigeaegselt kodanikuühiskonnaga ning et kaastaks läbipaistvalt valitud kodanikuühiskonna liikmed vaatlejatena kõigisse valitsuse töörühmadesse;

41.  rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel võib olla otsustav osa ELi integratsiooniprotsessi muutmisel läbipaistvamaks, vastutustundlikumaks ja kaasavamaks;

42.  on veendunud, et parlamendi uuring ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) kohta näitab, et valitsus peab tõsiselt võtma eesmärki edendada partnerlussuhteid kodanikuühiskonnaga ja looma riikliku fondi, millest kaasrahastatakse kodanikuühiskonna organisatsioone, et nad saaksid täielikult osaleda ELi rahastatavates programmides; nõuab, et kodanikuühiskonna organisatsioonid kaasataks täielikult järgmise IPA programmitööd käsitlevate otsuste tegemisse;

Majandusküsimused

43.  avaldab riigile tunnustust makromajandusliku stabiilsuse säilitamise eest; sedastab siiski, et avaliku sektori võlg on suurenenud, riigi rahanduse kvaliteet on langenud ning ülemaailmne majanduslangus on negatiivselt mõjutanud riiki tehtavaid välismaiseid otseinvesteeringuid;

44.  peab kiiduväärseks seadusandlikke meetmeid ettevõtluskeskkonna parandamiseks ja järjekindlat tegevust usaldusväärsete keskmise pikkusega makromajanduslike ja fiskaalpoliitika strateegiate väljatöötamisel; soovitab poliitilistel jõududel alustada läbipaistvat poliitilist dialoogi riigi rahanduse olukorra ja võlakohustuste teemal;

45.  märgib murelikult, et tööpuudus on jätkuvalt väga kõrge, kusjuures noorte tööpuuduse tase on üks maailma kõrgemaid ning naiste tööhõive on endiselt väga madal; kiidab heaks noorte tööpuudust käsitleva tegevuskava, mis töötati välja koos ILO inimväärse töö programmiga; kutsub valitsust üles parandama tööõiguse norme jõustavate asutuste tegevuse koordineerimist ja kasutama ühiskoolitust, mida korraldab Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon, et tugevdada tööturu osapoolte võimekust osaleda tõhusalt sotsiaaldialoogis; on seisukohal, et teadmistepõhise majanduse tekke hõlbustamise eesmärgil on vaja edasisi investeeringuid teadusuuringute, tehnoloogia arengu ja innovatsioonivõime toetuseks;

46.  tunnustab transpordi-, energia- ja telekommunikatsioonivõrkude ajakohastamisel saavutatud edu, eriti jõupingutusi Euroopa X koridori(2) ehituse lõpuleviimiseks; pidades silmas raudteeühenduste tähtsust jätkusuutlikus transpordisüsteemis, hindab positiivselt valitsuse kavatsust ajakohastada või rajada raudteeühendused Skopjest naaberriikide pealinnadesse ning nõuab suuremaid edusamme, sh Euroopa VIII(3) koridori kuuluvate raudteeühenduste rahastamise lõpuleviimist;

47.  rõhutab, et oluline on luua valitsuse ja eraettevõtete vahelise konsulteerimise mehhanism, kui tehakse majanduskriisi vastu võitlemist käsitlevaid otsuseid; märgib ühtlasi, et sellise mehhanismi abil saaks lahendada ka haridussüsteemi turunõudlusega kohandamise küsimuse, mis võiks vähendada noorte tööpuudust;

48.  võtab teadmiseks valitsuse püüdlused korraldada ümber kohalik teedeinfrastruktuur maapiirkondades, eesmärgiga parandada alternatiivturismi võimalusi ja kodanike elutingimusi; soovitab sellega seoses riigil aktiivsemalt läheneda IPA regionaalarenguprojektidele, mis muudavad tihedamaks piiriülese koostöö ja suhted piirkonna riikide vahel;

49.  juhib tähelepanu asjaolule, et suuri jõupingutusi on vaja teha keskkonnaküsimustes ning eeskätt vee kvaliteedi, looduskaitse ja tööstussaaste kontrollimise ja riskijuhtimise valdkonnas; rõhutab asjaolu, et olulist edu on võimalik saavutada siis, kui suurendatakse vajalikul määral haldussuutlikkust; kutsub riigi valitsust üles võtma selleks vajalikke meetmeid;

50.  toob taas esile taastuvenergia olulisuse riigile ning tunneb heameelt edusammude üle, kuna on antud 21 uut kontsessiooni väikeste hüdroelektrijaamade rajamiseks, üks hüdroelektrijaam on juba töös ning ühe tuulepargi rajamine on alanud; kutsub valitsust laiendama avalikku arutelu kliimamuutuse mõju teemal ja tegema suuremaid jõupingutusi siseriiklike õigusaktide kooskõlastamiseks ELi õigustikuga kõnealuses valdkonnas ning rakendama eelkõige veemajandust, tööstussaaste kontrollimist, looduskaitset ja kliimamuutust käsitlevaid siseriiklikke õigusakte; rõhutab, et on vaja suurendada haldussuutlikkust nii kesk- kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil;

51.  ergutab ametivõime suurendama jõupingutusi e-valitsuse kasutuselevõtuks osana haldusreformist, mille eesmärk on osutada tõhusaid, kättesaadavaid ja läbipaistvaid teenuseid kodanikele ja ettevõtjatele;

Piirkondlik ja rahvusvaheline koostöö

52.  väljendab heameelt asjaolu üle, et riik juhib praegu Kagu-Euroopa koostööprotsessi ja panustab sellesse, ning loodab, et see aitab kaasa kindlale Euroopa-suunitlusele, heanaaberlikele suhetele ja kaasavusele; rõhutab, kui oluline on piirkondlik koostöö, mille puhul järgitakse Euroopa eesmärke ja väärtusi, ning nõuab edasiminekut selles valdkonnas; kinnitab, et ELi jaoks on tähtis seada eesmärgiks kõigi piirkonna riikide liiduga ühinemine ilma eranditeta;

53.  on veendunud, et sellele püüdlusele aitaks kaasa hoiaku muutus, mille puhul Lääne-Balkani asemel nähtaks pigem Kagu-Euroopat;

54.  mainib tunnustavalt riigi osalust EUFOR Althea missioonis ja kokkulepet osaleda ÜJKP kriisiohjamise operatsioonides; kutsub riiki üles järgima ELi seisukohta seoses Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga;

55.  kutsub valitsust ja kõiki pädevaid organisatsioone üles püüdma täita Schengeni ala viisavabaduseks vajalikke kriteeriume ja tingimusi; rõhutab, et on vaja tagada üldsuse piisav teavitamine viisanõudest loobumise piirangutest ning tagada, et ei kuritarvitataks viisanõudest loobumise ja viisavabaduse poliitikat; rõhutab, et viisanõudest loobumise peatamine tooks kaasa ebasoodsaid majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi;

o
o   o

56.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0453. (2) X koridor on üks üleeuroopalisi transpordikoridore ja kulgeb Salzburgist (Austria) Thessalonikisse (Kreeka). Selle D-haru kulgeb marsruudil Veles – Prilep – Bitola – Florina – Igoumenitsa (Via Egnatia). (3) VIII koridor on üks üleeuroopalisi transpordikoridore ja kulgeb Durrėsist (Albaania) Varnasse (Bulgaaria). See läbib ka Skopjet.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioon ELi kaubandus- ja investeerimisläbirääkimiste kohta Ameerika Ühendriikidega (2013/2558(RSP))

P7_TA(2013)0227 B7-0187/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ELi ja USA 28. novembri 2011. aasta tippkohtumisel tehtud ühisavaldust ning ELi ja USA Atlandi-ülese majandusnõukogu 29. novembril 2011 tehtud ühisavaldust,

–  võttes arvesse töökohtade ja majanduskasvu kõrgetasemelise töörühma 11. veebruari 2013. aasta lõpparuannet(1),

–  võttes arvesse USA presidendi Barack Obama, Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso ja Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy 13. veebruari 2013. aasta ühisavaldust(2),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 7. ja 8. veebruaril 2013 toimunud kohtumise järeldusi(3),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eeskätt 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni kaubandus- ja majandussuhete kohta Ameerika Ühendriikidega(4),

–  võttes arvesse 30. novembril ja 1. detsembril 2012. aastal Washingtonis peetud õigusloojate Atlandi-ülese dialoogi 73. parlamentidevahelise kohtumise ühisavaldust,

–  võttes arvesse Londonis asuva Majanduspoliitika Uuringute Keskuse 2013. aasta märtsis avaldatud projekti lõpparuannet „Majanduslik hinnang Atlandi-üleste kaubandus- ja investeerimistõkete vähendamisele”(5),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et EL ja USA on kaks maailma suurimat kaubandusega tegelejat ja investorit, kelle arvel on ligi pool maailma SKPst ja üks kolmandik maailmakaubandusest;

B.  arvestades, et ELi ja USA turud on omavahel tihedalt seotud – vastastikku vahetatakse kaupu ja teenuseid keskmiselt ligi 2 miljardi euro eest päevas, millega toetatakse miljoneid töökohti mõlema poole majanduses, ning arvestades, et ELi ja USA investeeringud on tegelikuks tõukejõuks Atlandi-üleste suhete edendamisel ja et 2011. aastal ulatusid kahepoolsed investeeringud enam kui 2 394 triljoni euroni;

C.  arvestades, et vastavalt komisjoni mõjuhinnangu aruandele, mis koostati Majanduspoliitika Uuringute Keskuse aruande alusel, võiks ambitsioonikas ja laiaulatuslik Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus täieliku rakendamise korral tuua märkimisväärset majanduskasu nii ELile (119,2 miljardit eurot aastas) kui ka USAle (94,9 miljardit eurot aastas); arvestades, et seega võiks ELi eksport USAsse kasvada 28% ning ELi kogueksport võiks kasvada 6%, millest saaksid kasu nii ELi kaupade ja teenuste eksportijad kui ka ELi tarbijad;

D.  arvestades, et EL ja USA jagavad ühiseid väärtusi, neil on võrreldavad õigussüsteemid ning kõrged (kuigi erinevad) töö-, tarbija- ja keskkonnakaitse standardid;

E.  arvestades, et maailmamajandus seisab silmitsi väljakutsete ja uute osaliste esilekerkimisega, ning nii EL kui ka USA peavad kasutama tihedama majanduskoostöö kogu potentsiaali, et suurendada rahvusvahelise kaubanduse panust majanduskriisi ületamisse ja maailmamajanduse kestlikkusse taastumisse;

F.  arvestades, et pärast ELi ja USA 2011. aasta novembris toimunud tippkohtumist tehti ELi ja USA töökohtade ja majanduskasvu kõrgetasemelisele töörühmale ülesandeks teha kindlaks kaubanduse ja investeeringute suurendamise võimalused, et toetada vastastikku kasulikku töökohtade loomist, majanduskasvu ja konkurentsivõimet;

G.  arvestades, et töökohtade ja majanduskasvu kõrgetasemeline töörühm on analüüsinud paljusid potentsiaalseid võimalusi Atlandi-ülese kaubanduse ja investeeringute laiendamiseks, jõudes oma lõpparuandes järeldusele, et mõlema poole majandusele oleks kõige kasulikum sõlmida laiaulatuslik kaubandus- ja investeerimisleping;

H.  arvestades, et EL on veendunud, et mitmepoolse süsteemi arendamine ja tugevdamine on esmatähtis eesmärk; arvestades, et see ei takista siiski sõlmimast kahepoolseid lepinguid, mis ulatuksid WTO kohustustest kaugemale ja täiendaksid mitmepoolseid eeskirju, sest nii piirkondlikud lepingud kui ka vabakaubanduslepingud toovad kaasa suurema standardite ühtlustumise ja ulatuslikuma liberaliseerimise, mis soodustab mitmepoolset kaubandussüsteemi;

I.  arvestades, et komisjon tegi 12. märtsil 2013 nõukogule arutamiseks ettepaneku anda luba alustada läbirääkimisi ja esitas läbirääkimisjuhiste eelnõu;

Strateegiline, poliitiline ja majanduslik taust

1.  on veendunud, et ELi ja USA majandussuhete strateegilist tähtsust tuleks taaskinnitada ja süvendada, ning et EL ja USA peaksid kujundama ühise lähenemisviisi sellistele maailmakaubanduse, investeeringute ja kaubandusega seotud teemadele nagu standardid, normid ja eeskirjad, eesmärgiga töötada välja ulatuslikum Atlandi-ülene nägemus ja ühised strateegilised eesmärgid;

2.  peab hädavajalikuks, et EL ja USA realiseeriksid tõeliselt integreeritud Atlandi-ülese turu kasutamata potentsiaali, et luua võimalikult palju kvaliteetseid töökohti ja edendada arukat, tugevat, säästvat ja tasakaalustatud majanduskasvu; on seisukohal, et arvestades praegust majanduskriisi, finantsturgude olukorda ja rahastamistingimusi, avaliku sektori suuri võlgu, kõrget töötuse määra ja majanduskasvu tagasihoidlikke väljavaateid mõlemal pool Atlanti ning ühistele probleemidele tõeliselt koordineeritud reageerimise eeliseid, on selleks just õige aeg;

3.  on veendunud, et EL peaks kasutama oma rikkalikke kogemusi põhjalike ja laiaulatuslike kahepoolsete kaubanduslepingute läbirääkimistel, et saavutada USAga veelgi ambitsioonikamad tulemused;

Töökohtade ja majanduskasvu kõrgetasemelise töörühma lõpparuanne

4.  hindab positiivselt töökohtade ja majanduskasvu kõrgetasemelise töörühma lõpparuande avaldamist ja kiidab täielikult heaks soovituse alustada läbirääkimisi laiaulatusliku kaubandus- ja investeerimislepingu sõlmimiseks;

5.  väljendab heameelt, et lõpparuandes on peetud oluliseks järgmist: (i) parandada oluliselt vastastikust turulepääsu kaupade, teenuste, investeeringute ja avaliku hanke osas kõikidel valitsemistasanditel, (ii) vähendada mittetariifseid kaubandustõkkeid ja lähendada reguleerimissüsteeme ja (iii) töötada välja ühised eeskirjad, mille alusel tegeleda ühiste maailmakaubanduse probleemide ja võimalustega;

6.  toetab seisukohta, et juba olemasolevaid madalaid keskmisi tariife arvesse võttes sõltub Atlandi-üleste suhete potentsiaali ärakasutamine peamiselt mittetariifsete tõkete, esmajoones tolliprotseduuride, tehniliste standardite ja piiritaguste õigusnormidega seotud piirangutest tulenevate probleemide lahendamisest; toetab töökohtade ja majanduskasvu kõrgetasemelise töörühma pakutud eesmärki liikuda järk-järgult üha integreerituma Atlandi-ülese turu suunas;

7.  kiidab heaks soovituse uurida, kuidas saaks veel vähendada reguleerimisest tulenevaid tarbetuid kulusid ja haldusviivitusi, saavutades samal ajal mõlemale poolele vastuvõetaval tasemel ohutuse, tervise- ja keskkonnakaitse või täites samal ajal muid õiguspäraseid regulatiivseid eesmärke;

Läbirääkimisvolitused

8.  väljendab veel kord toetust põhjaliku ja laiaulatusliku kaubandus- ja investeerimislepingu sõlmimisele USAga, mis toetaks kvaliteetsete töökohtade loomist Euroopa töötajatele, annaks otsest kasu Euroopa tarbijatele, avaks ELi ettevõtetele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEd) uusi võimalusi kaupade ja teenuste müügiks USAs, tagaks täieliku juurdepääsu USA riigihanketurgudele ning looks paremaid tingimusi ELi investeeringuteks USAs;

9.  palub, et nõukogu võtaks töökohtade ja majanduskasvu kõrgetasemelise töörühma lõpparuande soovituste kohaseid järelmeetmeid ja volitaks komisjoni alustama läbirääkimisi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingu sõlmimiseks USAga;

10.  rõhutab, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse leping peab olema ambitsioonikas ja siduv kõikidel valitsemistasanditel mõlemal pool Atlandi ookeani, sealhulgas reguleerivate ja muude pädevate asutuste jaoks; rõhutab, et lepingu tulemusena peaks tekkima püsivalt tõeline avatud turg vastastikusel alusel ja peaks lihtsustuma kohapealne kaubavahetus ning et lepingus tuleks erilist tähelepanu pöörata õigusnormide Atlandi-ülese lähendamise struktuursetele viisidele; on seisukohal, et leping ei tohiks piirata Euroopa Liidu kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, sh audiovisuaal- ja kultuuriteenuste valdkonnas;

11.  on seisukohal, et ELil ja selle liikmesriikidel tuleb vältimatult säilitada oma kultuuri- ja audiovisuaalpoliitika kaitsmise ja arendamise võimalus ning seda oma olemasolevate õigusaktide, standardite ja lepingute raames; nõuab seetõttu, et läbirääkimisvolitustes oleks selgelt osutatud kultuurilise ja audiovisuaalse sisuga (mh ka veebi teel osutatavate) teenuste väljajätmisele;

12.  rõhutab, et intellektuaalomand on üks innovatsiooni ja loometegevuse liikumapanevatest jõududest ning teadmistepõhise majanduse tugisammastest ning et leping peaks sisaldama kindlat kaitset intellektuaalomandiõiguste täpselt ja selgelt määratletud valdkondades, sh geograafiliste tähiste kaitse, ja olema kooskõlas kehtivate rahvusvaheliste lepingutega; on seisukohal, et muud lahknevused intellektuaalomandiõiguste osas tuleks lahendada vastavalt rahvusvahelistele kaitsenormidele;

13.  on seisukohal, et lepinguga tuleb tagada täielik kinnipidamine ELi põhiõigusnormidest; väljendab veel kord toetust isikuandmete kõrgetasemelise kaitse tagamisele, mis oleks kasulik tarbijatele mõlemal pool Atlandi ookeani; on seisukohal, et lepingus tuleb arvesse võtta teenuskaubanduse üldlepingu (GATS) isikuandmete kaitset käsitlevaid sätteid;

14.  tuletab meelde, kui oluline on majanduskasvu ja töökohtade loomise jaoks transpordisektor, eriti lennunduses, kus ELi ja USA turud moodustavad 60% maailma lennuliiklusest; rõhutab, et läbirääkimistel tuleb tõsiselt tegeleda kehtivate piirangutega ELi ettevõtetele mere- ja õhutransporditeenuste valdkonnas, sh mis puudutab välismaist osalust lennuettevõtetes ja vastastikkuse põhimõtet kabotaaži puhul, samuti merekaubavedude jälgimist;

15.  rõhutab riskipõhise hindamise ja pooltevahelise teabevahetuse väärtust seoses turujärelevalve ja võltsitud toodete tuvastamisega;

16.  väljendab erilist heameelt selle üle, et töökohtade ja majanduskasvu kõrgetasemelise töörühma lõpparuandes soovitati ELil ja USA-l tegeleda kaubanduse keskkonna- ja töösuhete aspektiga ning jätkusuutliku arenguga; on seisukohal, et arvesse tuleks võtta ELi varasemaid kaubanduslepingute kogemusi ning ELi ja USA pikaajalisi kohustusi, et tugevdada töö- ja keskkonnaõiguse ja -poliitika arendamist ja jõustamist, samuti edendada Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kehtestatud põhistandardeid ja kriteeriumeid, samuti kvaliteetseid töökohti ja jätkusuutlikku arengut; julgustab ühtlustama ettevõtete sotsiaalse vastutuse standardeid; tunnistab, et ühiste standardite kindlaksmääramine toob suure tõenäosusega kaasa nii tehnilisi kui poliitilisi probleeme, ning rõhutab, et ühiseks eesmärgiks peaks olema vältida keskkonnaalaste ambitsioonide vähenemist;

17.  rõhutab, et läbirääkimiste teatavad valdkonnad on tundlikud, nt põllumajandussektor, mille puhul geneetiliselt muundatud organismide, kloonimise ja tarbijate tervise küsimusi tajutakse USAs ja ELis mõnevõrra erinevalt; näeb põllumajanduslikus kaubanduses võimalust koostööd tihendada ning rõhutab, kui tähtis on saavutada selles valdkonnas kaugeleulatuvaid ja tasakaalustatud tulemusi; rõhutab, et leping ei tohi kahjustada kummagi poole põhiväärtusi, näiteks ELi ettevaatuspõhimõtet; kutsub Ameerika Ühendriike üles usaldust loova meetmena kõrvaldama impordikeelu ELi veiselihatoodetelt;

18.  rõhutab vajadust lisada Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingu läbirääkimistesse ka finantsteenused ning nõuab, et seoses sellega pöörataks erilist tähelepanu samaväärsusele, vastastikusele tunnustamisele, lähendamisele ja ekstraterritoriaalsusele, mis on mõlema poole jaoks keskse tähtsusega; rõhutab, et kasulik oleks liikuda ELi ja USA finantsvaldkonna ühtse regulatiivse raamistiku loomise suunas; toonitab, et kuigi turulepääsu tuleb käsitleda positiivse sammuna, on tõelise lähenemise saavutamiseks üliolulise tähtsusega luua usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve kord; rõhutab, et ekstraterritoriaalsuse negatiivne mõju tuleb viia miinimumini ning ei tohi sellel lasta kahjustada järjekindlat lähenemisviisi finantsteenuste reguleerimisele;

19.  kinnitab toetust tarbetute regulatiivsete tõkete kaotamisele ning soovitab komisjonil ja USA administratsioonil lisada lepingusse mehhanismid (sh reguleerimisele eelnev varajane õigusalane koostöö) selliste tõkete vältimiseks tulevikus; on seisukohal, et parem õiguslik reguleerimine ning regulatiivse ja halduskoormuse vähendamine on teemad, mis peavad olema Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingu läbirääkimistel esikohal, ning et suurem Atlandi-ülene õigusnormide lähendamine peaks tooma kaasa sujuvama reguleerimise, mida on eelkõige VKEdel lihtne mõista ja kohaldada;

20.  kordab oma veendumust, et ELi ja USA laiaulatuslik kaubandus- ja investeerimisleping võib osutuda kasulikuks mõlema osapoole majandusele, ning et integratsiooni süvendamine suurendaks olulisel määral kasu mõlemale majandusele; on veendunud, et võimaluse korral ELi ja USA regulatiivsete tehniliste standardite vastavusse viimisega tagatakse, et EL ja USA jätkavad ka edaspidi ülemaailmsete standardite kehtestamist, sillutades teed rahvusvaheliste standarditele; on kindlalt seisukohal, et sellest lepingust rahvusvahelise kaubanduse ja standardiseerimise jaoks tulenev kasu peab olema hoolikalt kaalutud ja formuleeritud;

21.  tuletab meelde, et komisjon peab läbirääkimiste jooksul ilmutama proaktiivset lähenemisviisi ning pidevalt ja läbipaistvalt kaasama erinevaid sidusrühmi, sh ettevõtluse, keskkonnakaitse, põllumajanduse, tarbijate, töötajate ja muude valdkondade esindajaid, et tagada tegelikul olukorral põhinevad diskussioonid, luua usalduslik õhkkond läbirääkimistel, saada proportsionaalne panus eri osapooltelt ja kindlustada avalikkuse toetus, võttes arvesse sidusrühmade väljendatud probleeme; kutsub kõiki sidusrühmi aktiivselt osalema, esitama ettepanekuid ja teavet, mis on asjakohased seoses läbirääkimistega;

22.  hoiatab, et kvaliteet on tähtsam kui kiirus, ning usub, et läbirääkijad ei kiirusta sõlmima lepingut, mis ei taga meie ettevõtjatele, töötajatele ja kodanikele reaalset ja olulist kasu;

Parlamendi roll

23.  ootab läbirääkimiste alustamist USAga, kavatseb neid hoolikalt jälgida ja anda oma panuse eduka tulemuse saavutamisse; tuletab meelde, et komisjon on kohustatud parlamenti viivitamata ja täielikult teavitama kõikidest läbirääkimiste etappidest (enne ja pärast iga läbirääkimistevooru); on valmis tegelema õiguslike ja regulatiivsete küsimustega, mis võivad kerkida seoses läbirääkimiste ja tulevase lepinguga; kinnitab oma peamist kohustust esindada ELi kodanikke ning loodab aidata kaasa läbirääkimiste käigus toimuvatele kaasavatele ja avatud aruteludele; on valmis võtma endale aktiivse rolli, et teha koostööd oma USA partneritega uute eeskirjade kehtestamisel;

24.  on valmis tegema tihedat koostööd nõukoguga, komisjoniga, USA Kongressiga, USA administratsiooniga ja sidusrühmadega, et Atlandi-üleste suhete majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane potentsiaal täielikult ära kasutada ning tugevdada ELi ja USA juhtpositsiooni kaubanduse ja välisinvesteeringute liberaliseerimisel ja reguleerimisel; on valmis ergutama tihedamat kahepoolset koostööd ELi ja USA vahel, et kindlustada nende juhtpositsiooni rahvusvahelises kaubanduses ja investeeringutes;

25.  tuletab meelde, et Euroopa Parlamendil palutakse anda tulevase Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingu sõlmimiseks nõusolek, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus, ja seepärast tuleks parlamendi seisukohti kõikides etappides arvesse võtta;

26.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament kavatseb jälgida tulevase lepingu rakendamist;

o
o   o

27.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning USA administratsioonile ja Kongressile.

(1) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2013/february/tradoc_150519.pdf. (2) http://europa.eu/rapid/press-release_MEMO-13-94_en.htm (3) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/ec/135324.pdf (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0388. (5) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2013/march/tradoc_150737.pdf.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioon Myanmari/Birma üldiste tariifsete soodustuste taastamise kohta (2012/2929(RSP))

P7_TA(2013)0228 B7-0198/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Birma/Myanmari kohta, eelkõige 20. aprilli 2012. aasta(1) ja 22. novembri 2012. aasta(2) resolutsioone ning 13. septembri 2012. aasta resolutsiooni rohingya islamiusuliste tagakiusamise kohta Birmas/Myanmaris(3),

–  võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 23. aprilli 2012. aasta järeldusi Birma/Myanmari kohta,

–  võttes arvesse ELi kõrge esindaja Catherine Ashtoni ja kaubandusvoliniku Karel De Guchti 15. juuni 2012. aasta ühisavaldust, milles nõutakse Birma/Myanmari üldiste tariifsete soodustuste taastamist, ning ELi kõrge esindaja pressiesindaja 6. veebruari 2013. aasta avaldust Myanmari ja ELi töörühma võimaliku moodustamise kohta majanduskoostöö tugevdamise eesmärgil,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega tunnistatakse kehtetuks Myanmarile/Birmale määrusega (EÜ) nr 552/97 ajutiselt antud üldiste tariifsete soodustuste peatamine (COM(2012)0524),

–  võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 732/2008(4) kehtiva üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Töökonverentsi 13. juuni 2012. aasta resolutsiooni Myanmari suhtes kohaldatavate ILO põhikirja artikli 33 alusel vastu võetud meetmete kohta,

–  võttes arvesse Myanmari ja ILO ühisstrateegiat sunniviisilise töö kaotamise kohta 31. detsembriks 2015. aastaks, mille Myanmari/Birma võimud kiitsid heaks 5. juulil 2012,

–  võttes arvesse USA valitsuse 11. juuli 2012. aasta dokumenti(5) aruandlusnõuete kohta seoses vastutustundliku investeerimisega Birmas,

–  võttes arvesse Myanmari/Birma inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 6. märtsi 2013. aasta aruannet,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1998. aastal vastu võetud tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsiooni ning ILO konventsioone, millega kehtestatakse tööõiguse üldised põhireeglid järgmistes valdkondades: sunniviisilise töö kaotamine (konventsioonid nr 29 (1930) ja nr 105 (1957)), ühinemisvabadus ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitse (konventsioonid nr 87 (1948) ja nr 98 (1949)), lapsele sobimatu töö keelustamine (konventsioonid nr 138 (1973) ja nr 182 (1999)) ja tööalane mittediskrimineerimine (konventsioonid nr 100 (1951) ja nr 111 (1958)),

–  võttes arvesse Birma/Myanmari valitsuse ja ÜRO poolt 27. juunil 2012 allkirjastatud tegevuskava, mille eesmärk on ennetada laste värbamist Myanmari relvajõududesse ja nende seal kasutamist,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja eelkõige selle artiklit 38,

–  võttes arvesse ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid(6) ning välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi(7),

–  võttes arvesse 2011. aasta mais ajakohastatud OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele,

–  võttes arvesse ülemaailmse aruandluse algatust (Global Reporting Initiative), sh selle säästva arengu alase aruandluse suuniseid(8),

–  võttes arvesse ÜRO vastutustundlike investeeringute põhimõtteid,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Pakett ”Vastutustundlikud ettevõtted„” (COM(2011)0685),

–  võttes arvesse käimasolevaid läbirääkimisi komisjoni ettepaneku üle võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/109/EÜ (läbipaistvusdirektiiv) (COM(2011)0683), ja komisjoni ettepaneku üle võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta (COM(2011)0684), millega muudetakse direktiivi 2003/51/EÜ (raamatupidamisdirektiiv),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes,(9)

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, ühiskonna huvide edendamise ning suuna kohta säästvale ja kaasavale taastumisele(10) ning resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta(11),

–  võttes arvesse 26. veebruarist 2. märtsini 2012 toimunud esimest Euroopa Parlamendi ja Myanmari parlamendi vahelist kohtumist ja selle kohtumise aruannet(12),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et inimõiguste olukord Myanmaris/Birmas on jätkuvalt murettekitav, kuigi president Thein Seini valitsus on võtnud selle parandamiseks meetmeid;

B.  arvestades, et geograafiliselt asub Myanmar/Birma piirkonnas, millel on eelkõige ELi, Ameerika Ühendriikide, Hiina, India ja Austraalia jaoks suur strateegiline ja geopoliitiline tähtsus;

C.  arvestades, et käimasolevad muutused loovad olulisi võimalusi Euroopa Liidu ja Myanmari/Birma vaheliste suhete märkimisväärseks parandamiseks, aidates kaasa reformiprotsessile ning majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse arengu edendamisele;

D.  arvestades, et komisjon on teinud ettepaneku taastada Myanmari/Birma üldised tariifsed soodustused, lähtudes Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) otsusest, mille kohaselt ei ole ILO sunniviisilise töö konventsiooni rikkumised Myanmaris/Birmas enam tõsised ega süstemaatilised;

E.  arvestades, et ILO hinnangul on Myanmaris/Birmas endiselt ligikaudu 5000 lapssõdurit;

F.  arvestades, et ettevaatuseks on siiski põhjust, sest Myanmari/Birma inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri aruande kohaselt esineb riigis ikka tõsiseid inimõiguste rikkumisi, nagu omavoliline kinnipidamine, sundümberasustamine, maa konfiskeerimine, lapssõdurite kasutamine, vägivald etniliste vähemuste vastu ja nõrk kohtusüsteem;

G.  arvestades, et minevikus olid paljud Myanmari/Birma majandussektorid, nagu kaevandussektor, puidutööstus, nafta- ja gaasitööstus ning tammiehitus, otseselt seotud tõsiste inimõiguste rikkumiste ja keskkonna hävitamisega, kuid samal ajal olid need ka sõjaväelise valitsuse peamiseks tuluallikas;

H.  arvestades, et Myanmari/Birma sarnastes ebastabiilsetes riikides ja nõrga valitsusega piirkondades tegutsevate ettevõtete puhul on inimõiguste rikkumise põhjustamise või sellele kaasaaitamise oht suurem; arvestades, et selle ohu vältimiseks on vaja võtta erimeetmeid, nagu on tunnistatud ka USA valitsuse dokumendis, milles käsitletakse aruandlusnõudeid seoses vastutustundliku investeerimisega Myanmaris/Birmas;

I.  arvestades, et Euroopa ettevõtetel ning nende tütarettevõtetel ja alltöövõtjatel võib olla oluline roll sotsiaalsete ja töönormide edendamisel ja levitamisel kogu maailmas;

J.  arvestades, et kõigilt Myanmaris/Birmas tegutsevatelt ettevõtetelt tuleks nõuda inimõigusalaste rahvusvaheliste normide täitmist ja seega peaksid ettevõtted tegema järgmist:

1.  tunnistab, et president Thein Sein ja muud reformijad on võtnud möödunud aasta jooksul Myanmaris/Birmas demokraatlike reformide läbiviimiseks olulisi meetmeid, mistõttu on komisjon teinud ettepaneku taastada Myanmari/Birma üldised tariifsed soodustused; ergutab neid seda protsessi kiiremas korras jätkama, et täielik üleminek demokraatiale, õigusriigi põhimõtete järgmise kindlustamine ning kõikide inimõiguste ja põhivabaduste austamine oleks püsiv ja pöördumatu;

2.  nõuab rahuläbirääkimiste jätkamist etniliste rühmadega, eelkõige katšinidega, ja nõuab tungivalt, et Myanmari/Birma ametivõimud koostaksid tegevuskava repressioonide lõpetamiseks rohingyade ja muude represseeritud vähemuste vastu, sealhulgas andes neile kodanikuõigused, tegeledes sügavalt juurdunud eelarvamuste ning diskrimineerivate hoiakutega, mis põhinevad etnilisel kuuluvusel ja usul, ning töötades välja riigisiseste põgenike integreerimise ja pikaajalise lepitamise poliitika;

3.  kutsub Myanmari/Birma valitsust üles järgima hea valitsemistava põhimõtteid ning vabastama viivitamatult ja tingimusteta kõik veel vangistuses olevad poliitvangid; kutsub lisaks valitsust üles tagama mõtte-, sõna-, kogunemis-ja ühinemisvabaduse, jätkama sunniviisilise töö vastu võitlemiseks tihedat koostööd ILO ja teiste sarnaste organisatsioonidega ning tagama selle, et ametiühinguid ning rahumeelseid meeleavaldusi ja kogunemisi käsitlevate seaduste rakendamine on kooskõlas inimõiguste rahvusvaheliste normidega;

4.  nõuab tungivalt, et Myanmari/Birma valitsus ratifitseeriks piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolli ning võimaldaks Rahvusvahelisel Punase Risti Komiteel ja riiklikel järelevalverühmadel pääseda vabalt ligi vanglatele ning võtaks viivitamatult tõhusaid meetmeid, et hoida ära piinamine ja väärkohtlemine;

5.  nõuab tungivalt, et Myanmari/Birma valitsus kiirendaks jõupingutusi ning vaataks läbi rahvusvaheliste inimõiguste standarditega vastuolus olevad õigusaktid ja sätted ning reformiks neid, määrates igaks läbivaatamiseks kindlaks selge lõputähtaja; märgib, et need reformid peavad hõlmama kodanikuühiskonna rühmade takistamatut osalust ning rahvusvaheliste inimõiguste organite, nagu ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo abi; kutsub valitsust üles tagama uute ja muudetud õigusaktide tõhusa rakendamise, sealhulgas rakendusasutuste, õiguselukutse esindajate, õiguskaitseametnike ja kohtutöötajate koolitamise ja nende suutlikkuse suurendamise teel;

6.  väljendab kahetsust asjaolu üle, et vaatamata president Thein Seini korduvatele lubadustele ei ole ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürool olnud võimalik saavutada riigis alalist kohaolekut;

7.  rõhutab, kui oluline on tegeleda konfliktipiirkondades iga väidetava inimõiguste rikkumisega eraldi ning tagada ÜRO-le ning muudele abi- ja humanitaartöötajatele juurdepääs kõikidele humanitaarabi vajajatele nii valitsuse kontrolli all olevates piirkondades kui ka valitsuse kontrolli alt väljas olevates piirkondades;

8.  kutsub lisaks Myanmari/Birma valitsust rakendama täies ulatuses ühist tegevuskava ILOga sunniviisilise töö likvideerimise kohta 31. detsembriks 2015, ning jätkama selle tava kaotamise nimel tihedat koostööd ILO ja teiste sarnaste organisatsioonidega, ning samuti tagama selle, et ametiühinguid ja rahumeelseid meeleavaldusi ning kogunemisvabadust käsitlevad seadused on kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standarditega;

9.  võtab teadmiseks 2012. aasta novembris vastu võetud välisinvesteeringute seaduse, mille rakendamisega kaasneb majanduse enneolematu liberaliseerimine; rõhutab, kui oluline on ratifitseerida Birma tööhõiveministri allkirjastatud ILO vastastikuse mõistmise memorandum, et kaotada 2015. aastaks igasugune sunniviisiline töö, ning rakendada tegevuskava, mille eesmärk on korruptsioonivastast võitlust ja maksustamist käsitlevate seaduste vastuvõtmine;

10.  tunnistab, et kaua kestnud sõjaväelise riigikorra tõttu, mis on kõikidesse Birma ühiskonnakihtidesse tunginud ja neid kujundanud, ning arvestatavatele demokratiseerimisalgatustele vaatamata toimuvad muutused aeglaselt ning eeldavad rahvusvahelist abi ja toetust;

11.  peab väga murettekitavaks teateid, et laste sunniviisiline värbamine Myanmari armeesse (Tatmadaw Kyi) ja piirivalvesse on endiselt aktuaalne, ning kutsub seetõttu Myanmari/Birma valitsust üles rakendama kiiresti ja täielikult ÜROga allkirjastatud lapssõdurite tegevuskava ning seadma lastekaitse üheks reformiprogrammi prioriteetseks eesmärgiks;

12.  kutsub Myanmari/Birma valitsust üles tagama, et põllumajandusettevõtjaid ja kogukondi kaitstakse maa konfiskeerimise ja sundväljatõstmiste eest vastavalt rahvusvahelistele normidele; väljendab muret seoses asjaoluga, et põhiseadus, põllumajandusmaa seadus ja uudismaa majandamise seadus võimaldavad valitsusel konfiskeerida maad kõikide riikliku tähtsusega projektideks kuulutatud ettevõtmiste jaoks, samuti saab valitsus nende seaduste alusel kasutada kogu nn vaba maad, millest osa on juba kasutusel tervete kogukondade elatusallikana; märgib ka seda, et tutvusi omavad ettevõtjad kasutavad seadusi ära sellise maa enda nimele registreerimiseks;

13.  rõhutab, kui tähtis on komisjoni lühiajaline kaubandusalane abiprogramm, mis peaks algama 2013. aastal; kutsub Myanmari/Birma valitsust üles tugevdama oma kaubandusasutusi ja -poliitikat, et riigi majandust positiivselt mõjutada, ning võtma kõik vajalikud meetmed, et maksimeerida ELi kaubandusalasest abist ning algatusega „Kõik peale relvade” seotud soodustuste taaskehtestamisest saadavat kasu;

14.  nõuab Myanmarile/Birmale antava ELi kahepoolse arenguabi suurendamist uue mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) raames ning nõuab samuti, et Myanmari/Birma valitsus edendaks ja toetaks meetmete võtmist demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendiga hõlmatud põhivaldkondades, milleks on demokraatia ja õigusriigi põhimõtete kindlustamine ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine; tõstab sellega seoses esile ELi poolt rahastatava Myanmari rahukeskuse tegevust; loodab, et Myanmari/Birma valitsus aktsepteerib ja hõlbustab ettevõtmist avada ÜRO inimõiguste voliniku piirkondlik büroo, millel on laialdased volitused, sest Birma vajab lisaks tehnilisele abile ka inimõiguste jälgimise põhjalikku mehhanismi;

15.  võtab teadmiseks, et usalduse taastumise märgina toetas Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon oma otsusega Myanmari/Birma taotlust saada 2014. aastal organisatsiooni eesistujaks;

16.  rõhutab, et Myanmari/Birma valitsus peab tugevdama oma kaubandusasutusi ja -poliitikat, koostama kava korruptsioonivastast võitlust ja maksustamist käsitlevate seaduste tugevdamiseks ning looma ettevõtja sotsiaalse ja keskkonnaalase vastutuse raamistiku, mis vastab rahvusvahelistele normidele;

17.  tunneb heameelt Myanmari/Birma valitsuse lubaduse üle ühineda mäetööstuse läbipaistvuse algatusega, mis tähendab valitsusele kohustust avalikustada kaevandustööstusest ja majandustegevusest saadavad sissetulekud; kutsub ühtlasi Myanmari/Birma valitsust üles võtma meetmeid, et täita võimalikult kiiresti ja täielikult kõik mäetööstuse läbipaistvuse algatuse nõuded, kaasates sellesse protsessi täielikult ka kodanikuühiskonna;

18.  märgib, et vastutustundlik ja säästev kaubandus ja investeeringud, milles osaleb muu hulgas ka EL, võivad toetada Myanmari/Birma jõupingutusi vaesuse vastu võitlemisel ja tagada, et meetmetest on kasu laiemale elanikkonnale; märgib siiski, et seda tuleb teha, edendades usaldusväärsuse ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse kõige kõrgemate normide rakendamist, nagu on sedastatud OECD suunistes rahvusvahelistele ettevõtetele, aga ka ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtetes ning ELi ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegias aastateks 2011–2014 (COM(2011)0681);

19.  on seisukohal, et teabe avalikustamine investoritele ja tarbijatele on ettevõtja sotsiaalse vastutuse peamine edasiviiv jõud ning see peab tuginema lihtsalt kohaldatavatele ja mõõdetavatele sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele põhimõtetele; rõhutab, et see on tähtis ka Euroopa investeeringute väärtuse pikaajaliseks kaitseks; nõuab, et kõnealune avalikustamine põhineks kindlalt ÜRO vastutustundlike investeeringute põhimõtete ja integreeritud aruandluse põhimõtte toetamisel;

20.  märgib, et läbipaistvusdirektiivi ja raamatupidamisdirektiivi käimasoleva reformimisega tehti ettevõtja sotsiaalse vastutuse küsimuse vallas edusamme, püüdes samal ajal tasakaalustada läbipaistvuse ja ettevõtte vastutusega seotud õigustatud nõudeid ja ettevõtete aruandluskoormust; toetab kindlalt seadusandlikku ettepanekut, milles käsitletakse mäetööstuse läbipaistvuse algatuse normidel põhinevat riigipõhist aruandlust ning müügi, kasumi, maksude ja tulu alast aruandlust, mille eesmärk on vältida korruptsiooni ja maksudest kõrvalehoidmist; rõhutab, et selline riigipõhine aruandlus peaks hõlmama sektoreid, mis on olnud Myanmaris/Birmas otseselt seotud inimõiguste tõsise ja süstemaatilise rikkumise ja keskkonna hävitamisega (näiteks kaevandus-, puidu-, nafta- ja gaasitööstus);

21.  kutsub Myanmariga/Birmaga ärisuhetes olevaid Euroopa suurettevõtteid üles andma aru oma hoolsuskohustuse järgimise poliitika ning inimõiguste, töötajate õiguste ja keskkonnaküsimustega seotud korra ja nende kohaldamise kohta;

22.  palub, et komisjon jälgiks ELi ettevõtete kohustuste täitmist, pidades silmas ettevõtja sotsiaalse vastutuse rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid ja suuniseid ning ELi ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegiat käsitlevat teatist, jälgiks lisaks ka ELi ettevõtete vabatahtlikult ja ühepoolselt võetud võimalikke kohustusi ning koostaks nafta- ja gaasisektori jaoks inimõigustealased suunised;

23.  kutsub komisjoni üles jälgima jätkuvalt Myanmari/Birma arengusuundi seoses sunniviisilise töö kasutamise ja inimõiguste muude tõsiste ja süstemaatiliste rikkumistega ning reageerima neile kehtivate menetluste ja vahendite abil, tehes muu hulgas vajaduse korral ettepaneku kaubandussoodustused uuesti tühistada;

24.  ootab, et Euroopa välisteenistus konsulteeriks parlamendiga ja teavitaks teda inimõiguste dialoogi sisseseadmisest Myanmariga/Birmaga;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Myanmari/Birma valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0142. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0464. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0355. (4) ELT L 211, 6.8.2008, lk 1. (5) http://www.humanrights.gov/wp-content/uploads/2012/07/Burma-Responsible-Investment-Reporting-Reqs.pdf (6) ÜRO inimõiguste nõukogus 16. juunil 2011. aastal heaks kiidetud dokument „Ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtted: ÜRO raamistiku ”Kaitsta, austada ja heastada„ elluviimine” http://www.business-humanrights.org/media/documents/ruggie/ruggie-guiding-principles-21-mar-2011.pdf (7) http://www.business-humanrights.org/SpecialRepPortal/Home/Protect Respect-Remedy-Framework ning http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/111819.pdf. (8) Versioon 3.1 (märts 2011):https://www.globalreporting.org/resourcelibrary/G3.1-Sustainability-Reporting-Guidelines.pdf (9) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0050. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0049. (12) http://www.europarl.europa.eu/meetdocs/2009_2014/documents/dase/cr/897/897838/897838en.pdf

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioon Alpide makropiirkondliku strateegia kohta (2013/2549(RSP))

P7_TA(2013)0229 RC-B7-0190/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 192, artikli 265 lõiget 5 ja artiklit 174,

–  võttes arvesse ELi Läänemere piirkonna strateegiat (COM(2009)0248),

–  võttes arvesse 7. novembri 1991. aasta Alpi konventsiooni,

–  võttes arvesse komisjoni 8. detsembri 2010. aasta teatist „ELi Doonau piirkonna strateegia” (COM(2010)0715) ja strateegiaga kaasnevat soovituslikku tegevuskava (SEC(2009)0712),

–  võttes arvesse 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni ELi Doonau piirkonna strateegia elluviimise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2011. aasta järeldusi, milles Euroopa Ülemkogu kutsub liikmesriike üles „jätkama koostöös komisjoniga tööd võimalike tulevaste makropiirkondlike strateegiatega”,

–  võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus erisätete kohta, milles käsitletakse Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist seoses eesmärgiga „Euroopa territoriaalne koostöö” (COM(2011)0611),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et makropiirkondlike strateegiate eesmärk on kasutada paremini olemasolevaid ressursse, et lahendada territoriaalse arengu probleeme, määrata kindlaks ühised lahendusviisid ühistele probleemidele, parandada ruumilist integratsiooni ning tõhustada mitmete ELi poolt toetatavate poliitikavaldkondade tulemuslikkust ning riiklike haldusorganite, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, muude ametiasutuste ning kodanikuühiskonna organisatsioonide vahelist partnerlust;

B.  arvestades komisjoni ettepanekut tugevdada territoriaalse koostööpoliitika riikidevahelist valdkonda ning algatada vabatahtlikkuse alusel uusi makropiirkondlike strateegiaid, tuginedes siiski varasematele kogemustele ja parimale tavale;

C.  arvestades, et nendel territooriumidel, mis moodustavad Alpide piirkonna, on palju ühiseid tunnuseid, nagu kõrgel asuvate mägipiirkondade ainulaadne geograafiline asend ning nende tihe ühendus Alpide jalamil asuvate suuremate linnadega;

D.  arvestades, et Alpide makropiirkondlik strateegia, mis peaks olema võrreldav Läänemere ja Doonau piirkondade jaoks koostatud ELi strateegiatega, võimaldab anda Alpide piirkonnale ELi kontekstis uue mõõtme ja suurema osakaalu (pidades silmas paremat juurdepääsu rahastamisele);

E.  arvestades, et Alpide piirkond jaguneb mitmete ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide territooriumite vahel ja kujutab endast tihedalt seotud, kuid ebaühtlase majandusliku suutlikkusega makropiirkonda, millel on üha suuremad probleemid keskkonnaküsimuste, demograafiliste muutuste, transpordi infrastruktuuri, turismi ja energeetikaga seotud mureküsimuste pärast, ning et kõikide sidusrühmade sise- ja välispoliitika kooskõlastamine annaks paremaid tulemusi ja lisandväärtust;

F.  arvestades, et Alpid on Euroopale ja rahvusvahelisele üldsusele huvi pakkuv mäestik, kus on tundlikud ökosüsteemid ja arvukalt liustikke, mida tõsiselt ohustavad kliimamuutused, samuti palju looduskaitsealasid ning erinevaid kaitsealuseid päriskoduseid taime- ja loomaliike;

G.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärk on saavutada kogu ELi majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus;

1.  on seisukohal, et ulatuslike strateegiate, nagu makropiirkondlike strateegiate väljatöötamine peaks aitama kaasa kohaliku ja piirkondliku tasandi osatähtsuse suurendamisele ELi poliitika rakendamisel, ning Alpide strateegia planeerimisel ja rakendamisel tuleks lähtuda peamiselt mitmetasandilise juhtimise põhimõttest;

2.  tuletab meelde Läänemere strateegia ja Doonau piirkonna strateegia rakendamisel omandatud kogemuste tulemusi, mis saadi seoses läbipaistvusega otsuste tegemisel ning ELi rahaliste vahendite eraldamisega; kutsub komisjoni üles esitama selles valdkonnas viivitamata konkreetse tegevuskava, et lahendada mägipiirkondade struktuursed puudused ja luua majanduskasvuks ning piirkonna sotsiaalseks ja territoriaalseks ühtekuuluvuseks õiged tingimused;

3.  rõhutab, kui positiivselt mõjuvad makropiirkondadele sellised ELi õiguslikud vahendid nagu Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused, kuna nende abil on võimalik pakkuda struktuuritoetust konkreetsetele koostöövaldkondadele ja heade tavade vahetamisele, samuti ka territoriaalse arengu strateegiate väljatöötamisele ja rakendamisele, võimaldades nii eri tasandi ametiasutuste koostööd;

4.  peab kiiduväärseks Alpide ala praeguseid arenguid ja tugevat keskendumist alt üles suunatud algatustele, ning märgib, et Alpide piirkonnad on avaldanud korduvalt soovi Alpide strateegia järele, et käsitleda tulemuslikult piirkonna ühiseid probleeme, realiseerida järjekindlamalt oma arvestatavat potentsiaali ning tegeleda vajadusega parandada Alpide territooriumil liikuvust, energiajulgeolekut, keskkonnakaitset, sotsiaalset ja majanduslikku arengut, kultuurivahetust ja kodanikukaitset;

5.  peab Alpide säästlikku arengut makropiirkondliku strateegia üheks peamiseks eesmärgiks, arvestades, kui paljusid liustikke ohustab kliimamuutus;

6.  on seisukohal, et strateegia peaks edendama ja püüdma lihtsustada koostööd Euroopa looduskaitsealade määratlemisel, mille näiteks on Prantsusmaa Mercantouri rahvuspargi (Parc National du Mercantour, France) ja Itaalia mereäärsete Alpide looduspargi (Parco Naturale delle Alpi Marittime, Italy) hiljutine ühisalgatus;

7.  juhib tähelepanu sellele, et oluline on ühtlustada Alpide strateegia sisulised elemendid Alpi konventsiooni ja selle protokollides sätestatud põhimõtetega ning võtta arvesse asjaomases valdkonnas praegu tehtavat piiriülest koos- ja võrgustikutööd;

8.  rõhutab, et Alpide makropiirkondlikus strateegias tuleks arvestada traditsioonilise (peamiselt põllumajandusliku) maakasutuse jätkumisega, et aidata kaasa bioloogilise mitmekesisuse püsimisele ning olemasolevate kaitsealade säilitamisele;

9.  nõuab, et komisjon hindaks objektiivsete kriteeriumide ja mõõdetavate näitajate alusel põhjalikult Alpide makropiirkondlikku strateegiat;

10.  kutsub komisjoni üles tegelikult rakendama Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 174 strateegilise kava kaudu, et ületada mägipiirkondade struktuursed puudused ning luua Alpide piirkonnas õiged tingimused majanduskasvuks ning tulemuslikuks sotsiaalseks ja territoriaalseks ühtekuuluvuseks;

11.  on arvamusel, et strateegia territoriaalne mõõde aitab konkreetselt arendada arusaama territoriaalsest ühtekuuluvusest;

12.  toonitab, et Alpide makropiirkondlik strateegia on tõhus vahend, mille abil saab suurendada kõnealuses piirkonnas Euroopa territoriaalset koostööd, kohaldades altpoolt tulevaid algatusi, laiendades koostööd olemasolevate vahendite parema kasutamise kaudu ning lihtsustades sel viisil eri poliitikavaldkondade kooskõlastamist;

13.  rõhutab, et Alpide makropiirkondliku strateegiaga tagatakse olukord, kus ELi erinevad Alpide piirkonna ja mägipiirkondadega seotud algatused täiendavad üksteist ning annavad konkreetsetele projektidele tõelise lisaväärtuse;

14.  on arvamusel, et Alpide makropiirkondlikus strateegias tuleb kooskõlastada olemasolevaid ELi vahendeid, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika raames eraldatud vahendeid, et rakendada projekte, mille eesmärk on tegeleda selliste ühiste probleemidega nagu keskkonnakaitse, konkurentsivõimesse ja innovatsiooni investeerimine, põllumajandus, metsandus, veeküsimused, energia, keskkonna- ja kliimaprobleemid ja transport;

15.  toonitab, et makropiirkondliku strateegia võimalik koostamine Alpide ala jaoks oleks kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega ja aitaks seetõttu tagada, et EL täidab aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegias võetud kohustusi;

16.  rõhutab, kui oluline on selline strateegia Alpide piirkonna innovatsioonisuutlikkuse suurendamisele, kasutades ära piirkonna töötava elanikkonna oskusi, ergutades peamiste sidusrühmade (tööturg, haridus, koolitus ja teadustöö ning tööandjad) vaheliste partnerlussuhete loomist ja koostööd, hoides piirkonnas aktiivseid noori, toetades loovust ja suurendades eri piirkondade suutlikkust hariduse, teaduse ja teadusuuringute vallas;

17.  rõhutab asjaolu, et uue makropiirkondliku koostöö raamistikuga tuleb tagada, et ääremaade loomulikud puudused, näiteks kõrgmäestikud, muudetakse eelisteks ja võimalusteks ning stimuleeritakse nende piirkondade säästvat arengut;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele ja muudele asjaomastele institutsioonidele.

(1) ELT C 188 E, 28.6.2012, lk 30.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioon töötingimuste ning tervisekaitse- ja ohutusnõuete kohta, pidades silmas hiljutisi vabrikupõlenguid ja hoonevaringut Bangladeshis (2013/2638(RSP))

P7_TA(2013)0230 RC-B7-0223/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bangladeshi kohta, eriti 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni tekstiilivabrikute hiljutiste põlengute inimohvrite kohta, pidades eelkõige silmas Bangladeshi(1) ning 14. märtsi 2013. aasta resolutsioone olukorra kohta Bangladeshis(2) ja jätkusuutlikkuse kohta ülemaailmses puuvilla väärtusahelas(3),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni ja ELi kaubandusvoliniku Karel De Guchti 30. aprilli 2013. aasta ühisavaldust pärast hiljutist hoonevaringut Bangladeshis,

–  võttes arvesse Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkulepet,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsiooni, ÜRO ülemaailmset kokkulepet ning OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele,

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsioone inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes(4) ning ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes(5),

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Bangladeshi Rahvavabariigi vahel sõlmitud partnerlus- ja arengualase koostöö lepingut(6),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2006. aastal vastu võetud tööohutust ja töötervishoidu arendavat raamistikku (C-187) ning 1981. aastal vastu võetud tööohutuse ja töötervishoiu konventsiooni (C-155), mida Bangladesh ei ole ratifitseerinud, ning neile lisatud soovitusi (R-197); võttes arvesse ka 1947. aasta konventsiooni tööinspektsioonide kohta (C-081), mille Bangladesh on allkirjastanud, ning selle soovitusi (R-164),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681),

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta(7) ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse, ühiskonna huvide edendamise ning suuna kohta säästvale ja kaasavale taastumisele(8),

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogus 2011. aasta juunis heaks kiidetud ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, millega loodi valitsustele ja ettevõtetele inimõiguste kaitse ja järgimise raamistik,

–  võttes arvesse ühendust Clean Clothes Campaign,

–  võttes arvesse 1.–4. mail 2013 Bangladeshi külastanud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kõrgetasemelise missiooni järeldusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et 24. aprillil 2013 varises Bangladeshis Dhakas kokku rõivavabriku hoone Rana Plaza ning selles maailma rõivatööstuse ajaloo kõige rängemas õnnetuses hukkus üle 1100 ja sai vigastada umbes 2500 inimest;

B.  arvestades, et 24. novembril 2012 hukkus Dhakas Ashulia piirkonnas asuvas rõivavabrikus Tazreen Fashion puhkenud tulekahjus vähemalt 112 inimest; et 8. mail 2013 hukkus vabrikupõlengus Dhakas kaheksa inimest; ning et hinnangute kohaselt on 2005. aastast saadik ja enne Rana Plaza tragöödiat ainuüksi Bangladeshi vabrikupõlengutes hukkunud üle 600 rõivatootja;

C.  arvestades, et Rana Plaza omanik ja veel kaheksa isikut vahistati ja neile esitati kriminaalsüüdistused selle eest, et hoone oli püstitatud ebaseaduslikult ja selle ehituskonstruktsioonides olid tekkinud rängad defektid, kuid töölisi sunniti seal edasi töötama, ehkki nad kartsid oma ohutuse pärast;

D.  arvestades, et tingimused sellistes tekstiilivabrikutes on tihtipeale halvad, neis ei järgita peamistes ILO konventsioonides tunnustatud töötajate õigusi ning sageli eiratakse osaliselt või täielikult ohutuseeskirju; arvestades, et selliste vabrikute omanikud on tihtipeale jäänud karistuseta ning ei ole seega töötingimuste parandamiseks midagi ette võtnud;

E.  arvestades, et kuigi Tazreeni vabriku juhtumi asjus loodud valitsuse uurimiskomisjon, mille moodustasid siseministeerium ja parlamendi alaline komisjon tööministeeriumi juures, jõudis järeldusele, et vabriku omanikule tuleks andestamatu hooletuse tõttu esitada kriminaalsüüdistus, ei ole teda ikka veel vahistatud;

F.  arvestades, et Euroopa on Bangladeshi rõivaste ja tekstiilitoodete suurim eksporditurg, ja et tuntud lääne äriühingud tunnistavad, et neil olid Tazreeni vabriku omanikega sõlmitud lepingud rõivaste tarnimiseks;

G.  arvestades, et Bangladeshist on saanud Hiina järel maailma suuruselt teine valmisrõivaste eksportija, et seal on nüüd üle 5000 tekstiilivabriku, mis annavad tööd umbes 4 miljonile inimesele ning et rõivad moodustavad nüüd 75% riigi ekspordist;

H.  arvestades, et tekstiilitööstust peetakse üheks enim saastavaks tööstusharuks; arvestades, et tehiskiudude ketramine, kudumine ja tootmine võib halvendada õhu kvaliteeti ja paisata õhku paljusid töötajatele, tarbijatele ja keskkonnale eriti kahjulikke lenduvaid aineid;

I.  arvestades, et teadete kohaselt maksti Rana Plaza töötajatele kõigest 29 eurot kuus; arvestades, et ühenduse Clean Clothes Campaign andmetel moodustavad sektori tööjõukulud kõigest 1–3% toodete lõpphinnast ning surve hindadele suureneb;

J.  arvestades, et pärast seda, kui kohalike rõivatootjatega koostööd tegevaid rahvusvahelisi ettevõtteid tabas kriitikatulv, on mitmed suured lääne firmad nüüd ühinenud kohalike töövõtjate organisatsioonidega sõlmitud õiguslikult siduva kokkuleppega, mille eesmärk on tagada Bangladeshi rõivavabrikutes põhilised töökoha ohutusnõuded;

1.  väljendab kurbust Rana Plaza kokkuvarisemisel traagiliselt hukkunud enam kui 1100 inimese ja tuhandete vigastatute pärast, kusjuures see kõik oleks olnud välditav; avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele ja vigastatutele ning mõistab hukka vastutavad isikud, kes järjekordselt ei suutnud ohvriterohket õnnetust ära hoida;

2.  rõhutab, et sellised õnnetused toovad traagiliselt esile puudulikud ohutusnõuded tootmispaikades ning tõendavad pakilist vajadust võtta meetmeid, et parandada ILO tööõiguse põhireeglite rakendamist ning tõhustada ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete järgimist rahvusvaheliste tekstiilitoodete jaemüügiettevõtete poolt;

3.  kaitseb Bangladeshi töötajate õigust moodustada ja registreerida sõltumatuid ametiühinguid ning nendega ühineda, ilma et peaks kartma tagakiusamist; peab demokraatlike ametiühingustruktuuride olemasolu ülivajalikuks vahendiks võitluses paremate töötervishoiu- ja tööohutusnormide ning töötingimuste, sh kõrgema palga eest; kutsub Bangladeshi valitsust üles tagama nimetatud põhiõigused;

4.  tervitab 15. mail 2013 ametiühingute, valitsusväliste organisatsioonide ja ligikaudu 40 rahvusvahelise tekstiilitoodete jaemüüja vahel sõlmitud Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkulepet, mille eesmärk on tõhustada tootmiskohtade ohutusnõudeid (lepe sisaldab ka nende meetmete rahastamise korda), eeskätt sõltumatu kontrollisüsteemi loomisega, mis hõlmab ka avalikke aruandeid ja kohustuslikke remondi- ja renoveerimistöid, ning toetades aktiivselt tervisekaitse- ja ohutuskomisjonide loomist, millesse kuuluvad iga vabriku töötajate esindajad; kutsub seda ettevõtmist toetama kõiki asjaomaseid tekstiilitööstuse kaubamärgiettevõtteid ning ka jaemüügifirmasid Walmart, Gap, Metro, NKD ja Ernstings, kes on siiani keelduvad kõigist siduvatest lepetest;

5.  väljendab heameelt tegevuskava üle, mille 4. mail 2013. aastal võtsid vastu valitsus, tööandjad, töötajad ja ILO ning mis eelkõige kohustab osapooli reformima tööõigust nii, et töötajad saavad ilma vabrikomanikelt luba küsimata moodustada ametiühinguid ja pidada kollektiivläbirääkimisi, hindama 2013. aasta lõpuks kõigi tegutsevate ja ekspordile suunatud Bangladeshi valmisrõivavabrikute ohutust, ohtlikud vabrikud mujale üle viima ja palkama täiendavalt sadu inspektoreid;

6.  loodab, et lepe ja tegevuskava täidetakse täielikult ja õigeaegselt; tunneb sellega seoses heameelt asjaolust, et Bangladeshi valitsus võttis 13. mail 2013 vastu Bangladeshi muudetud 2013. aasta tööseaduse, mis sisaldab sätteid kollektiivse kindlustuse ja vabriku tervishoiuteenuste kohta; nõuab tungivalt, et Bangladeshi parlament võtaks muudatusettepaneku oma järgmisel istungil viivitamatult vastu; tervitab ka Bangladeshi valitsuse otsust tõsta lähinädalatel miinimumpalka ning nõuab tungivalt, et valitsus võtaks vastutusele ettevõtted, kes ebaseaduslikult sellest vähem maksavad;

7.  tuletab meelde, et Bangladesh saab kasu tolli- ja kvoodivabast pääsust ELi turule üldise soodustuste süsteemi erikorra „Kõik peale relvade” alusel, ning et need soodustused võib üldise soodustuste süsteemi määruse artikli 15 lõike 1 kohaselt peatada, kui asjaomaste kontrollorganite järelduste kohaselt leiab aset III lisa A osas loetletud konventsioonide põhimõtete tõsine ja süstemaatiline rikkumine;

8.  palub komisjonil uurida, kuidas Bangladesh neid konventsioone täidab, ja eeldab, et kaalutakse uurimise korraldamist vastavalt üldise soodustuste süsteemi määruse artiklile 18, kui peaks leitama, et Bangladesh neis sätestatud põhimõtteid rängalt ja süstemaatiliselt rikub;

9.  peab väga kahetsusväärseks asjaolu, et Bangladeshi valitsus ei suuda jõustada riiklikke ehitusalaseid õigusakte; kutsub valitsust ja asjaomaseid kohtuorganeid üles kontrollima väiteid, mille kohaselt nimetatud õigusakte ei rakendatud korrumpeerunud ametnike ja kulusid vähendada soovinud omanike salakokkulepete tõttu;

10.  ootab Rana Plaza varingu, Tazreeni vabrikupõlengu ja mis tahes muude põlengutega seoses kuritegelikus hooletuses või muudes kuritegudes süüdistatavate isikute kohtu alla andmist; eeldab, et kohalikud ametivõimud ja vabrikute juhid teevad koostööd, et tagada kõigile kannatanutele täielik juurdepääs kohtusüsteemile, et nad saaksid hüvitust nõuda; eeldab kõnealustes vabrikutes toodetud rõivaste rahvusvaheliste jaemüüjate kaasamist rahalise hüvitamise kavasse; peab tervitatavaks Bangladeshi valitsuse seniseid samme kannatanute ja nende perekondade toetamiseks;

11.  kutsub kõiki ettevõtteid, eelkõige rõivatööstuse kaubamärgiettevõtteid, kes sõlmivad töövõtu- või alltöövõtulepinguid Bangladeshis ja teistes riikides, täiel määral järgima rahvusvaheliselt tunnustatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse tavasid, eelkõige hiljuti ajakohastatud OECD juhiseid rahvusvahelistele ettevõtetele, ÜRO ülemaailmse kokkuleppe kümmet põhimõtet, sotsiaalse vastutuse ISO 26000 näidisstandardit, ILO kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika kohta ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, ning vaatama kriitilise pilguga üle oma tarneahelad, tagamaks et nende kaupu toodetakse üksnes vabrikutes, kus täielikult järgitakse ohutusnõudeid ja töötajate õigusi;

12.  kutsub komisjoni üles edendama välismaal tegutsevate ELi ettevõtete seas aktiivselt vastutustundlikku ettevõtlust, pöörates erilist tähelepanu sellele, et nad järgiksid rangelt kõiki oma õiguslikke kohustusi, eelkõige inimõiguste, töötajate ja keskkonnaga seotud rahvusvahelisi norme ja eeskirju;

13.  kutsub jaemüüjaid, valitsusväliseid organisatsioone ja kõiki teisi asjaosalisi, sealhulgas vajaduse korral ka komisjoni üles tegema koostööd, et töötada välja vabatahtlik märgistamise standard, mis tõendab, et toode on kogu tarneahela ulatuses valmistatud ILO tööõiguse põhireegleid järgides; kutsub ettevõtja sotsiaalset vastutust turundusvahendina kasutavaid ettevõtted üles tagama, et kõik nende väited oleksid tõesed;

14.  väljendab heameelt abi üle, mida komisjon on andnud Bangladeshi töö- ja tööhõiveministeeriumile ning Bangladeshi rõivatootjate ja -eksportijate ühendusele; nõuab sellise koostöö tugevdamist ja vajaduse korral selle laiendamist ka piirkonna teistele riikidele;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Inimõiguste Nõukogule, Bangladeshi valitsusele ja parlamendile ning ILO peadirektorile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0027. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0100. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0099. (4) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31. (5) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101. (6) EÜT L 118, 27.4.2001, lk 48. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0049. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0050.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioon Guantánamo ning sealsete vangide näljastreigi kohta (2013/2654(RSP))

P7_TA(2013)0231 B7-0221/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Guantánamo kohta,

–  võttes arvesse oma 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale(1),

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste valdkonna ning meelevaldset kinnipidamist, sunniviisilist kadumist ja piinamist keelustavaid rahvusvahelisi, ELi ja siseriiklikke instrumente, nagu 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ja piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside vastane ÜRO 10. detsembri 1984. aasta konventsioon ning nendele lisatud asjaomaseid protokolle,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Ameerika Ühendriikide 15. juuni 2009. aasta ühisavaldust Guantánamo Bay kinnipidamiskeskuse sulgemise ning tulevase terrorismivastase koostöö kohta, mis põhineb ühistel väärtustel, rahvusvahelisel õigusel ning austusel õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste vastu,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay 5. aprilli 2013. aasta avaldust Guantánamos kinnipidamise korra kohta, milles ta ütles, et paljude kinnipeetavate jätkuv tähtajatu vangistus võrdub meelevaldse kinnipidamisega ja sellega rikutakse selgelt rahvusvahelist õigust,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sätestatud põhimõtteid ning inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 122,

A.  arvestades, et paljud Guantánamo Bay 166st järelejäänud vangist on alustanud näljastreiki, et protesteerida kinnipidamisasutuses valitsevate tingimuste vastu;

B.  arvestades, et 86 järelejäänud vangi suhtes on tehtud vabastamisotsus, kuid neid peetakse endiselt tähtajatult kinni;

C.  arvestades, et Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid peavad tähtsaks ühesuguseid põhiväärtusi, milleks on vabadus, demokraatia ning austus rahvusvahelise õiguse, õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste vastu;

D.  arvestades, et vähemalt 10 näljastreigis osalevat kinnipeetavat on sunniviisiliselt toidetud, et neid elus hoida; arvestades, et arstide rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt tuleb austada üksikisiku teadlikku ja vabatahtlikku otsust osaleda näljastreigis;

E.  arvestades, et Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid peavad mõlemad tähtsaks usuvabadust; arvestades, et mitmete teadete kohaselt on USA sõjaväelased kongide läbiotsimise käigus kinnipeetavatele kuuluvate koraanidega halvasti ümber käinud;

F.  arvestades, et ELi ja USA 15. juuni 2009. aasta ühisavalduses on sõnastatud president Obama lubadus sulgeda Guantánamo Bay kinnipidamiskeskus 22. jaanuariks 2010, ning avalduses tervitatakse teisi tehtavaid samme, sealhulgas terrorismivastases võitluses kasutatava kinnipidamis-, üleviimis-, kohtupidamis- ja ülekuulamispoliitika põhjalikku läbivaatamist ja suuremat läbipaistvust selle poliitika varasemate kasutusviiside suhtes;

G.  arvestades, et USA lõpetab ainsa tsiviillennuühenduse Guantánamoga, nii et ainsaks lennuvõimaluseks jääb sõjaväetransport, mille kasutamiseks on üksikisikutel vaja Pentagoni luba, mistõttu piiratakse nii ajakirjanike, advokaatide ja inimõiguste valdkonna töötajate juurdepääsu;

1.  märgib ära tihedad Atlandi-ülesed suhted, mis põhinevad jagatud põhiväärtustel ja austusel põhiliste, universaalsete ja tingimatute inimõiguste vastu, nagu õigus õiglasele kohtupidamisele ja meelevaldse kinnipidamise keeld; peab tervitatavaks tihedat Atlandi-ülest koostööd väga erinevates rahvusvahelistes inimõiguste küsimustes;

2.  kutsub USA ametivõime üles kohtlema kinnipeetavaid nende inimväärikust austavalt ning austama kinnipeetavate inimõigusi ja põhivabadusi;

3.  väljendab muret näljastreiki pidavate ja sunniviisilisele toitmisele allutatud kinnipeetavate heaolu pärast ning palub USA-l austada kinnipeetavate õigusi ja otsuseid;

4.  nõuab tungivalt, et USA vaataks läbi otsuse lõpetada ainuke tsiviillennuühendus Guantánamo Bayga, kuna see piiraks ajakirjanike ja kodanikuühiskonna esindajate juurdepääsu;

5.  nõuab tungivalt, et USA kohtleks kohustuslike läbiotsimismenetluste ajal religiooniga seotud esemeid nõuetekohaselt ja austusega;

6.  rõhutab, et endiselt kinnipeetavatele vangidele tuleb tagada õigus lasta kinnipidamise seaduslikkus regulaarselt läbi vaadata kooskõlas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 9, mille kohaselt on igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, õigus taotleda menetlust, millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks;

7.  kinnitab veel kord oma meelepaha ja nördimust massiterrorirünnakute suhtes ning solidaarsust kõigi selliste rünnakute ohvritega ja kaastunnet nende perekondade, sõprade ja sugulaste valu ja kannatuste suhtes; kordab siiski taas, et terrorismi vastu ei saa võidelda selliste väljakujunenud põhiliste jagatud väärtuste arvel nagu inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamine;

8.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et USA presidendi lubadust Guantánamo 2010. aasta jaanuariks sulgeda ei ole senini täidetud; kordab oma üleskutset USA ametiasutustele vaadata läbi oma sõjaväeliste komisjonide süsteem, et tagada õiglane kohtupidamine, sulgeda Guantánamo ning keelustada igasugune piinamise, väärkohtlemise ning ilma kohtumõistmiseta tähtajatu kinnipidamise kasutamine;

9.  avaldab kahetsust USA presidendi 7. märtsi 2011. aasta otsuse üle allkirjastada vahistamiskorraldus ja tühistada sõjaväetribunalide keeld; on veendunud, et tavalised tsiviilkohtualluvuses toimuvad kriminaalmenetlused oleks parim viis Guantánamo kinnipeetavate olukorra lahendamiseks; rõhutab, et USA poolt kinnipeetavatele tuleks viivitamatult esitada süüdistus ja nende üle kohut mõista vastavalt rahvusvahelistele õigusriigi normidele või vastasel juhul nad vabastada; rõhutab seoses sellega, et samu õiglase kohtupidamise standardeid tuleb ilma diskrimineerimata rakendada kõigi suhtes;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon sõjaväelise komisjoni kokkukutsuvale ametiisikule, USA riigisekretärile, USA presidendile, USA kongressile ja senatile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0126.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioon India ning Mohammad Afzal Guru hukkamise ja selle tagajärgede kohta (2013/2640(RSP))

P7_TA(2013)0232 RC-B7-0237/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149, milles nõutakse moratooriumi kehtestamist surmanuhtluse kohaldamisele, ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/168, milles nõutakse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 62/149 rakendamist,

–  võttes arvesse Genfis 24.–26. veebruaril 2010 toimunud surmanuhtluse vastasel neljandal maailmakongressil vastu võetud lõppdeklaratsiooni, milles nõutakse surmanuhtluse kaotamist kogu maailmas,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 11. augusti 2010. aasta aruannet surmanuhtluse kohaldamisele kehtestatud moratooriumite kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse kaotamise kohta, eriti Euroopa Parlamendi 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni surmanuhtluse üldise moratooriumi algatuse kohta(1),

–  võttes arvesse India ülemkohtu ja kõrgema kohtu 14 endise kohtuniku 2012. aasta juulis esitatud taotlust presidendile, milles nad palusid muuta ära 13 vangi suhtes kehtivad surmamõistvad otsused, kuna ülemkohus oli need viimase üheksa aasta jooksul ekslikult jõusse jätnud,

–  võttes arvesse ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva ja surmanuhtluse vastase Euroopa päeva tähistamist iga aasta 10. oktoobril,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Mohammad Afzal Gurule mõisteti surmanuhtlus 2002. aastal, pärast süüdimõistmist 2001. aastal toimunud India parlamendi vastases rünnakus osalemises, ning ta hukati India ametivõimude poolt 9. veebruaril 2013;

B.  arvestades, et surmanuhtlus on ülimalt julm, ebainimlik ja alandav karistus, millega rikutakse inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigust elule;

C.  arvestades, et maailmas on surmanuhtluse de jure või de facto kaotanud 154 riiki, ning arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogus enne 20. mai 2011. aasta valimisi oma kandidatuuri esitades tõotas India edendada ja kaitsta inimõigusi kõrgeimal võimalikul tasemel;

D.  arvestades, et India katkestas hukkamiste suhtes kehtinud mitteametliku kaheksa-aastase moratooriumi 2012. aasta novembris, kui hukkas Ajmal Kasabi, kes oli süüdi mõistetud 2008. aasta Mumbai rünnakutes osalemise eest;

E.  arvestades, et riikide ja rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid on Afzal Guru üle kohtumõistmise õigluse tõsise kahtluse alla seadnud;

F.  arvestades, et surmanuhtluse täideviimise ootel on Indias praegu üle 1455 vangi;

G.  arvestades, et vaatamata India hallatavas Kashmiris ulatuslikult kehtestatud liikumiskeelule järgnesid Afzal Guru hukkamisele meeleavaldused;

1.  kinnitab veel kord oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele mis tahes asjaoludel ning kordab uuesti nõudmist kehtestada nendes riikides, kus surmanuhtlust ikka veel kohaldatakse, hukkamiste suhtes viivitamatult moratoorium;

2.  mõistab hukka India valitsuse poolt 9. veebruaril 2013 toime pandud Afzal Guru salajase hukkamise New Delhi Tihari vanglas, mis on vastuolus ülemaailmse suundumusega surmanuhtlus kaotada, ning peab kahetsusväärseks, et Afzal Guru naist ja teisi perekonnaliikmeid ei teavitatud tema eesseisvast hukkamisest ja matmisest;

3.  palub India valitsusel tagastada Afzal Guru surnukeha tema perekonnale;

4.  nõuab tungivalt, et India ametivõimud järgiksid kõikide kohtuprotsesside ja kohtumenetluste puhul kohtumenetluse riiklikke ja rahvusvahelisi kõrgeimaid standardeid ning tagaksid kõikidele vangidele ja kohtumõistmist ootavatele isikutele vajaliku õigusabi;

5.  väljendab kahetsust kolme noore Kashmiri elaniku hukkumise pärast Afzal Guru hukkamise järel toimunud meeleavalduste käigus; palub korrakaitsejõududel piirata jõu kasutamist rahumeelsete meeleavaldajate vastu; tunneb muret võimaliku negatiivse mõju pärast Kashmiri rahuprotsessile;

6.  kutsub India valitsust üles viivitamatult loobuma edasiste surmanuhtluse täideviimise otsuste kinnitamisest;

7.  kutsub India valitsust ja parlamenti üles võtma vastu seadusakte, millega kehtestatakse hukkamistele alaline moratoorium eesmärgiga lähemas tulevikus surmanuhtlus täielikult kaotada;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Rahvaste Ühenduse peasekretärile, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning India presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 775.

Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioon Rwanda ja Victoire Ingabire juhtum (2013/2641(RSP))

P7_TA(2013)0233 RC-B7-0243/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Rwanda ratifitseeris 1975. aastal,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse Aafrika hartat demokraatia, valimiste ja valitsemistava kohta,

–  võttes arvesse ÜRO ning Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste komisjoni juriidilisi dokumente, eelkõige põhimõtteid ja suuniseid õiglast kohtulikku arutamist ja õigusabi käsitlevate õiguste kohta Aafrikas,

–  võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja Ashtoni 4. veebruari 2013. aasta vastust kirjalikule küsimusele E-010366/2012 Victoire Ingabire kohta,

–  võttes arvesse partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma liikmete ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mis allkirjastati Cotonous 23. juunil 2000, ja eriti selle VII lisa, milles nõutakse inimõiguste austamist, õigusriigile rajatud demokraatiat ning läbipaistvat ja vastutustundlikku valitsemist,

–  võttes arvesse piinamise ning julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni,

–  võttes arvesse Amnesty Internationali 2013. aastal avaldatud aruannet „Õigus on ohus: Victoire Ingabire üle peetud esimese astme kohtuprotsess”,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2010. aastal, pärast 16 aastat kestnud pagulust Hollandis, pöördus Victoire Ingabire, Rwanda opositsioonierakondade moodustatud koalitsiooni Ühinenud Demokraatiajõud (FDU(1)) president, tagasi Rwandasse, et kandideerida presidendivalimistel;

B.  arvestades, et Victoire Ingabirel ei lastud valimistel kandideerida ning ta vahistati 14. oktoobril 2010. aastal; arvestades, et valimised võitis 93% häältega senine president Paul Kagame, Rwanda Patriootliku Rinde (RPF) juht; arvestades, et FDU-l ei olnud võimalik end enne 2010. aasta valimisi erakonnana registreerida; arvestades, et samuti koheldi ka teisi opositsioonierakondi;

C.  arvestades, et pr Ingabire poliitiline tegevus on keskendunud muu hulgas õigusriigi põhimõtetele, poliitilisele ühinemisvabadusele ja naiste mõjuvõimu suurendamisele Rwandas;

D.  arvestades, et RPF on president Kagame juhtimisel endiselt domineeriv erakond Rwandas, kontrollides avalikku elu üheparteilise süsteemi tingimustes, kus Rwanda võimude kritiseerijaid kiusatakse, ähvardatakse ja vangistatakse;

E.  arvestades, et 30. oktoobril 2012 mõisteti Victoire Ingabirele kaheksa-aastane vanglakaristus; arvestades, et ta mõisteti süüdi kahe ajakohastatud süüdistuse alusel ning nelja ülejäänud süüdistuse osas mõisteti ta õigeks; arvestades, et tema süüdimõistmine vandenõus kahjustada riigivõimu terrorismi abil ning 1994. aasta genotsiidi alahindamises põhines tema oletatavatel sidemetel hutu mässuliste rühmitusega Rwanda Demokraatlikud Vabastusjõud (FDLR); arvestades, et riiklik süüdistaja nõudis talle eluaegset vanglakaristust;

F.  arvestades, et 25. märtsil 2013 pöördus Victoire Ingabire apellatsioonikohtusse ja nõudis tõendite uut ülevaatamist;

G.  arvestades, et Victoire Ingabire süüdistamine „genotsiidi-ideoloogias” ja „divisionismis” peegeldab Rwanda valitsuse sallimatust poliitilise pluralismi suhtes;

H.  arvestades, et 2013. aasta aprillis, ülemkohtule esitatud apellatsioonikaebuse käigus, kui ta oli vabastatud prokuröri esitatud kuuest süüdistusest, mõisteti ta süüdi uute süüdistuste alusel, mis ei põhinenud õigusdokumentidel ja mida tema kaitsja väitel kohtumenetluse käigus ei olnud tutvustatud; arvestades, et need kaks uut süüdistust hõlmavad negatsionismi/revisionismi ja riigireetmist;

I.  arvestades, et 2013. aasta mais, pärast 2012. aastal Rwanda kõrgemas kohtus Victoire Ingabire vastu antud tunnistusi, väitsid neli prokuröripoolset tunnistajat ja üks kaassüüdistatu ülemkohtule, et nende tunnistusi on võltsitud; arvestades, et üks väljapaistev inimõigusorganisatsioon väljendas muret nende „pikaajalise suhtlemisvõimaluseta kinnipidamise” ja „tunnistuste saamiseks piinamise kasutamise” pärast;

J.  arvestades, et 2011. aastal alanud kohtuprotsessi peavad paljud vaatlejad poliitiliselt motiveerituks; arvestades, et Rwanda seadused ja kohtuvõim rikuvad rahvusvahelisi konventsioone, mille osaliseks Rwanda on, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Rwanda valitsus allkirjastas 16. juulil 1997. aastal, ja konkreetselt selle sätteid sõna- ja mõttevabaduse kohta;

K.  arvestades, et alates 16. aprillist 2012 oli pr Ingabire boikoteerinud oma kohtuprotsessi, protesteerimaks ähvarduste ja ebaseaduslike ülekuulamismenetluste vastu, mida kasutati mõnede tema kaassüüdistatavate – endiste FLDRi liikmete kolonelleitnant Tharcisse Nditurende, kolonelleitnant Noël Habiyaremye, kapten Jean Marie Vianney Karuta ja major Vital Uwumuremyi – suhtes, ning samuti kohtu otsuse vastu lühendada kaitse esitatud tunnistaja, Michel Habimana (kes süüdistab Rwanda ametivõime tõendite võltsimises) ärakuulamiseks ette nähtud aega; arvestades, et Rwanda ametivõimud ei ole neid asjaolusid kinnitanud;

L.  arvestades, et Bernard Ntaganda, erakonna PS-Imberakuri asutaja, mõisteti neljaks aastaks vanglasse, süüdistatuna riikliku julgeoleku ohustamises, „divisionismis” ja katses korraldada sanktsioneerimata meeleavaldusi;

M.  arvestades, et 13. septembril 2012 esitati Victoire Ingabire – koos kahe muu Rwanda poliitiku, Bernard Ntaganda ja Deogratias Mushyayidiga, keda kõiki praegu Kigalis vangis hoitakse – Euroopa Parlamendi Sahharovi mõttevabaduse auhinna kandidaatideks;

N.  arvestades, et Rwanda on allkirjastanud Cotonou lepingu, milles on sätestatud, et inimõiguste austamine on ELi ja AKV riikide vahelise koostöö oluline aspekt;

O.  arvestades, et põhiliste inimõiguste austamine, sh poliitiline pluralism, sõna- ja ühinemisvabadus, on Rwandas tõsiselt piiratud, mis muudab opositsioonierakondade tegutsemise ja ajakirjanike kriitilised seisukohavõtud raskeks;

P.  arvestades, et demokraatia tugevdamine, sh kohtunike sõltumatuse ja opositsioonierakondade osalemise tagamine, on äärmiselt oluline, pidades eelkõige silmas 2013. aasta parlamendivalimisi ja 2017. aastal toimuvaid presidendivalimisi;

Q.  arvestades, et 1994. aasta Rwanda genotsiid ja kodusõda avaldavad jätkuvalt negatiivset mõju piirkonna stabiilsusele;

1.  väljendab sügavat muret Victoire Ingabire üle peetud esimese astme kohtuprotsessi pärast, kus ei peetud kinni rahvusvahelistest standarditest, eelkõige tema õigusest süütuse presumptsioonile, ning mis põhines fabritseeritud tõenditel ja tema kaassüüdistatavate tunnistustel, keda oli kinni peetud Camp Kami sõjalises kinnipidamisasutuses, kus tunnistuste saamiseks olevat väidetavalt kasutatud piinamist;

2.  mõistab teravalt hukka kohtuprotsessi poliitilise motiveerituse, poliitiliste oponentide kohtu alla andmise ning kohtuprotsesside tulemuste eelneva kindlaksmääramise; kutsub Rwanda kohtuvõime üles tagama Victoire Ingabirele viivitamatu ja õiglane edasikaebamise võimalus, mis vastab nii Rwanda kui ka rahvusvahelise õiguse kehtestatud standarditele;

3.  nõuab kinnipidamist võrdõiguslikkuse põhimõttest, võttes meetmeid tagamaks, et mõlemad osapooled – süüdistus ja kaitse – saaksid kasutada ühesuguseid protseduurilisi vahendeid ja võimalusi kohtumenetluse ajal saadaolevate tõendusmaterjalide leidmiseks ning võrdseid võimalusi oma seisukohtade kaitsmiseks; julgustab tõendeid paremini kontrollima, sh kasutades vahendeid selle tagamiseks, et neid ei ole saadud piinamise abil;

4.  kutsub ELi üles saatma vaatlejad Victoire Ingabire apellatsioonimenetlust jälgima;

5.  rõhutab oma austust Rwanda kohtusüsteemi sõltumatuse vastu, kuid tuletab Rwanda ametivõimudele meelde, et Cotonou lepingu artikli 8 alusel Rwandaga peetava ametliku poliitilise dialoogi käigus on EL väljendanud oma muret seoses inimõiguste austamise ning õigusega õiglasele kohtumõistmisele;

6.  tuletab meelde, et kogunemis-, ühinemis- ja sõnavabadus on mis tahes demokraatia põhikomponendid, ning on seisukohal, et neile põhimõtetele on Rwandas seatud tõsiseid piiranguid;

7.  mõistab hukka igal kujul repressioonid, ähvardamised ning poliitikute, ajakirjanike ja inimõiguste aktivistide vahistamised; nõuab tungivalt, et Rwanda ametivõimud vabastaksid viivitamatult kõik üksikisikud jt aktivistid, keda peetakse kinni või kes on süüdi mõistetud üksnes selle eest, et nad kasutasid oma õigust sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadusele; nõuab seoses sellega tungivalt, et Rwanda ametivõimud korrigeeriksid sõnavabaduse tagamiseks oma siseriiklikku õigust;

8.  nõuab tungivalt, et Rwanda valitsus järgiks rahvusvahelist õigust ning austaks inimõiguste ülddeklaratsiooni, 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat;

9.   tuletab meelde, et piinamise või muu väärkohtlemise abil saadud tunnistuste kasutamine mis tahes kohtumenetluses on vastuvõetamatu;

10.  kutsub Rwanda õigusorganeid üles tõhusalt uurima väiteid piinamiste jt inimõiguste rikkumiste kohta ning andma selliste kuritegude sooritajad kohtu alla, sest karistamatusega ei saa leppida;

11.  väljendab oma muret seoses asjaoluga, et 19 aastat pärast RPFi võimuletulekut ja kaks aastat pärast president Kagame tagasivalimist puuduvad Rwandas endiselt toimivad opositsioonierakonnad;

12.  palub Rwanda ametivõimudel tagada seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusus ja eelkõige kohtunike sõltumatus ning edendada opositsioonierakondade osalemist vastastikuse austuse ja demokraatiaprotsessi osana peetava kaasava dialoogi raames;

13.  on seisukohal, et 2008. aasta seadus genotsiidi-ideoloogia kohta, mida kasutati Victoire Ingabire süüdistamiseks, kujutab endast poliitilist vahendit valitsusevastase kriitika summutamiseks;

14.  kutsub Rwanda valitsust üles vaatama läbi „genotsiidi-ideoloogiat” käsitlevat seadust, et viia see kooskõlla Rwanda rahvusvahelistest õigustest tulenevate kohustustega, ning muutma seadust, millega nähakse ette karistus diskrimineerimise ja sektantlusega seotud õigusrikkumiste eest, et viia see kooskõlla Rwanda kohustustega rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide alusel;

15.  rõhutab, et Victoire Ingabire üle peetud kriminaalmenetlus, mis oli üks pikemaid Rwanda ajaloos, on nii poliitilises kui ka juriidilises mõttes oluline proovikivi Rwanda kohtuvõimu suutlikkusele käsitleda kõrgetasemelisi poliitilisi kohtuasju õiglaselt ja sõltumatult;

16.  tuletab Rwanda ametivõimudele meelde, et demokraatia aluseks on pluralistlik valitsus, toimiv opositsioon, sõltumatu meedia ja kohtuvõim, inimõiguste ning sõna- ja kogunemisvabaduse austamine; kutsub seoses sellega Rwandat üles neid standardeid täitma ja parandama inimõigustealast olukorda riigis;

17.  rõhutab, et seoses Rwandas toimuva rahvusvahelise arengualase tööga tuleks üha enam tähtsustada inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid ning läbipaistvat ning reageerivat valitsemissüsteemi; kutsub ELi üles avaldama koostöös teiste rahvusvaheliste abiandjatega jätkuvat survet inimõigustealaste reformide läbiviimiseks Rwandas;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, Aafrika Liidu institutsioonidele, Ida-Aafrika Ühendusele, AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Victoire Ingabire kaitsjatele ning Rwanda presidendile.

(1) Prantsuse keeles: Forces Democratiques Unifiées (FDU-Inkingi).