Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend (COM(2011)0839 – C7-0492/2011 – 2011/0405(COD))
(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0839),
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 209 lõiget 1 ja artikli 212 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7‑0492/2011),
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,
– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. novembri 2012. aasta arvamust(1),
– võttes arvesse Regioonide Komitee 9. oktoobri 2012. aasta arvamust(2),
– võttes arvesse nõukogu esindaja 4. detsembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 55,
– võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, regionaalarengukomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7‑0449/2013),
1. võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;
2. kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud avalduse;
3. võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avaldused;
4. palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;
5. teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.
Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2014, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend
(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 232/2014) lõplikule kujule).
SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA
Euroopa Komisjoni avaldus Euroopa Parlamendiga peetava strateegilise dialoogi kohta(1)
ELi lepingu artikli 14 kohaselt peab Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) kavandamise alustamist ja vajaduse korral pärast esialgset konsulteerimist asjaomaste abisaajatega. Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad riigi/piirkonna kohta ette nähtud soovituslikud eraldised, riigi/piirkonna prioriteedid, võimalikud tulemused, soovituslikud eraldised jaotatuna geograafiliste programmide prioriteetidele ning abi üksikasjalikud sätted(2). Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad temaatilised prioriteedid, võimalikud tulemused, abi üksikasjalikud sätted2 ja kõnealustele prioriteetidele temaatilistes programmides ette nähtud eraldised. Euroopa Komisjon võtab arvesse Euroopa Parlamendi seisukohta selles küsimuses.
Euroopa Komisjon peab Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi vahearuande koostamisel ning enne programmdokumentide põhjalikku läbivaatamist käesoleva määruse kehtivusajal.
Euroopa Parlamendi palvel selgitab Euroopa Komisjon, mil määral on parlamendi märkusi programmdokumentides arvesse võetud, ja muid strateegilise dialoogi järelmeetmeid.
Euroopa Komisjoni avaldus rakendusaktide kasutamise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) teatavate eeskirjade rakendamiseks vajalike sätete kehtestamiseks
Euroopa Komisjon on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruses (EL) nr 236/2014 (millega kehtestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused) sätestatud piiriüleste koostööprogrammide rakendamise eeskirjade ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 232/2014 (millega kehtestatakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II) muude konkreetsete üksikasjalikumate rakenduseeskirjadega soovitakse täiendada põhiõigusakti ja seetõttu tuleks need vastu võtta delegeeritud õigusaktidena vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290. Euroopa Komisjon ei ole kõnealuse määruse, nagu kaasseadusandjad selle tekstis kokku on leppinud, vastuvõtmise vastu. Siiski tuletab Euroopa Komisjon meelde, et piiritlemine Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 vahel on praegu Euroopa Liidu Kohtus nn biotsiidide juhtumi raames läbivaatamisel.
Euroopa Parlamendi avaldus rahastamisvahendite raames antava abi peatamise kohta
Euroopa Parlament märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 234/2014 (millega luuakse partnerluse rahastamisvahend koostööks kolmandate riikidega) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) ei sisalda sõnaselgeid viiteid abi peatamisele, kui abisaaja riik ei järgi asjaomases rahastamisvahendis sätestatud aluspõhimõtteid, eelkõige demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste põhimõtteid.
Euroopa Parlament on seisukohal, et nende rahastamisvahendite raames antava abi peatamine muudaks seadusandliku tavamenetluse kohaselt kokku lepitud üldist rahastamiskava. Kaasseadusandja ja eelarvepädeva institutsioonina on Euroopa Parlamendil seega sellise otsuse korral õigus kasutada täielikult oma eelisõigusi.