Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta otsus Euroopa Ombudsmani valimise kohta

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 24 kolmandat lõiku ja artiklit 228;

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 106a;

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 1994. aasta otsust 94/262/ESTÜ, EÜ, Euratom ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta(1);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 204;

–  võttes arvesse kandidaatide ülesseadmise kutset(2),

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2013. aasta hääletust,

1.  valib Euroopa Ombudsmani ametikoha täitjaks Emily O'Reilly alates 1. oktoobrist 2013 kuni parlamendi ametiaja lõpuni;

2.  palub Emily O'Reilly'l anda vanne Euroopa Kohtu ees;

3.  teeb presidendile ülesandeks korraldada lisatud otsuse avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule, komisjonile ja Euroopa Kohtule.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI OTSUS

3. juuli 2013

Euroopa Ombudsmani valimise kohta

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2013/377/EL).

(1) EÜT L 113, 4.5.1994, lk 15. (2) ELT C 96, 4.4.2013, lk 24.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta resolutsioon mitmeaastast finantsraamistikku (2014–2020) käsitleva poliitilise kokkuleppe kohta (2012/2799(RSP))

P7_TA(2013)0304 RC-B7-0334/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 310, 311, 312 ja 323,

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku 2014−2020 heakskiitmise menetluse positiivse lõpptulemuse saavutamise huvides(1),

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2013. aasta resolutsiooni 7.−8. veebruaril 2013. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järelduste kohta mitmeaastase finantsraamistiku kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 8. veebruaril 2013. aastal vastu võetud järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28. juunil 2013. aastal vastu võetud järeldusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

1.  tunneb heameelt mitmeaastast finantsraamistikku (2014–2020) käsitleva poliitilise kokkuleppe üle, mis saavutati 27. juunil 2013. aastal pärast pikki ja pingelisi läbirääkimisi kõrgeimal poliitilisel tasandil Euroopa Parlamendi, nõukogu eesistuja ja komisjoni vahel; tunnustab märkimisväärseid jõupingutusi, mida eesistujariik Iirimaa tegi kõnealuse kokkuleppe saavutamiseks;

2.  rõhutab, et tänu Euroopa Parlamendi visadusele läbirääkimistel võeti esimest korda vastu palju sätteid, mis aitavad muuta uue finantsraamistiku toimivaks, järjepidevaks, läbipaistvaks ja ELi kodanike vajadustele paremini vastavaks; rõhutab eelkõige uut korda, mis on seotud mitmeaastase finantsraamistiku muutmise, paindlikkuse, omavahendite ning eelarve ühtsuse ja läbipaistvusega, mis olid läbirääkimistel Euroopa Parlamendi peamised prioriteedid;

3.  on valmis panema mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse ja uue institutsioonidevahelise kokkuleppe hääletusele varasügisel, niipea kui on täidetud asjaomaste tekstide viimistlemiseks vajalikud tehnilised ja õiguslikud tingimused, et tekstid kajastaksid nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel saavutatud üldist kokkulepet;

4.  kordab siiski oma seisukohta, mis on esitatud eespool mainitud 13. märtsi 2013. aasta resolutsioonis mitmeaastase finantsraamistiku kohta ja mille kohaselt saab mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevale määrusele anda hääletuse teel nõusoleku ainult juhul, kui on täielik kindlus selles osas, et 2013. aasta täitmata maksenõuded kaetakse täies mahus; ootab seetõttu, et nõukogu võtaks vastu ametliku otsuse paranduseelarve projekti nr 2/2013 kohta (summas 7,3 miljardit eurot) hiljemalt majandus- ja rahandusministrite nõukogu istungiks, mis toimub 9. juulil 2013. aastal; nõuab kindlalt, et nõukogu jääks oma poliitilise lubaduse juurde võtta viivitamata vastu täiendav paranduseelarve, et vältida maksete assigneeringute puudujääki, mis võib tekitada 2013. aasta lõpus ELi eelarves struktuurse puudujäägi; märgib, et Euroopa Parlament kas ei anna nõusolekut mitmeaastase finantsraamistiku määrusele või ei kiida 2014. aasta eelarvet heaks enne, kui nõukogu on nimetatud paranduseelarve, millest katta komisjoni poolt kindlaks tehtud puudujääk, heaks kiitnud;

5.  rõhutab lisaks, et mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevat määrust ei saa õiguslikult vastu võtta, kui ei saavutata poliitilist kokkulepet asjaomaste õiguslike aluste kohta, eelkõige punktide kohta, mis on kajastatud ka mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevas määruses; väljendab valmisolekut viia võimalikult kiiresti lõpule läbirääkimised kõikide mitmeaastaste programmide õiguslike aluste üle ning kinnitab taas omalt poolt niisuguse põhimõtte järgimist, mille kohaselt ei ole milleski kokku lepitud enne, kui on kokku lepitud kõiges; nõuab kindlalt, et austataks täielikult Euroopa Parlamendi seadusandlikke volitusi, mis on talle antud Lissaboni lepinguga, ning kutsub nõukogu üles pidama nõuetekohaselt läbirääkimisi õiguslike aluste kõikide mitmeaastase finantsraamistikuga seotud osade üle; tunneb heameelt poliitiliste kokkulepete üle, mis on praeguseks saavutatud mitme uue ELi mitmeaastase programmi osas;

6.  märgib, et liikmesriikidel tuleb oma eelarvet konsolideerida; on siiski seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üldine tase, mille on kindlaks määranud Euroopa Ülemkogu, ei vasta ELi poliitilistele eesmärkidele ja vajadusele tagada strateegia „Euroopa 2020” tulemuslik rakendamine; on mures asjaolu pärast, et niisugune ressursside tase ei pruugi olla piisav selleks, et anda ELile vahendid, mis on vajalikud praegusest kriisist kooskõlastatud viisil taastumiseks ning sellest tugevamana väljumiseks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et liikmesriigid alahindavad jätkuvalt ELi eelarve rolli majanduse juhtimises ja eelarvealases kooskõlastamises kogu ELis ning selle panust nendesse; kardab lisaks, et mitmeaastase finantsraamistiku sedavõrd madalad ülemmäärad vähendavad märkimisväärselt Euroopa Parlamendi manööverdamisruumi iga-aastases eelarvemenetluses;

7.  rõhutab, kui tähtis on teostada 2016. aasta lõpuks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohustuslik läbivaatamine ja sellele järgnev muutmine, et võimaldada järgmisel komisjoni ja Euroopa Parlamendi koosseisul hinnata uuesti ELi poliitilisi prioriteete, kohandada mitmeaastast finantsraamistikku uute probleemide ja vajadustega ning võtta täielikult arvesse kõige viimaseid makromajanduslikke prognoose; nõuab kindlalt, et nii ELi eelarve kulude kui ka tulude poole kohustusliku läbivaatamisega komisjoni poolt kaasneks seadusandlik ettepanek mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse muutmise kohta, nagu on märgitud sellele määrusele lisatud komisjoni avalduses; kavatseb seada kõnealuse mitmeaastase finantsraamistiku kohustusliku muutmise üheks peamiseks nõudeks uue komisjoni presidendi ametisse seadmisel;

8.  kordab, kui otsustavat tähtsust omab mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020) suurem paindlikkus, pidades silmas Euroopa Ülemkogu kehtestatud vastavate mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste ülemmäära (960 miljardit eurot) ja maksete ülemmäära (908,4 miljardit eurot) täielikku ärakasutamist; tunneb seetõttu heameelt asjaolu üle, et nõukogu on kiitnud heaks kaks Euroopa Parlamendi esitatud keskse tähtsusega ettepanekut, nimelt maksete koguvaru ja kulukohustuste koguvaru loomise, mis võimaldab kasutamata assigneeringute automaatset ülekandmist ühest eelarveaastast järgmisse; peab siiski kahetsusväärseks nõukogu kehtestatud piiranguid (aja või summade osas), mis võivad takistada nende vahendite täiel määral ära kasutamist; on seiskohal, et nende mehhanismide parandamine peaks olema komisjoni esildatava mitmeaastase finantsraamistiku valimistejärgse muutmise lahutamatu osa;

9.  toonitab, et kulukohustusi käsitlevate uute paindlikkuseeskirjadega peaksid mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020) kaasnema lisaassigneeringud programmidele, mis on seotud majanduskasvu ja tööhõivega, ning eelkõige noorte tööhõive algatusele, et tagada pidev rahastamine ja maksimeerida kokkulepitud ülemmäärade tõhusat ärakasutamist;

10.  tunneb heameelt noorte tööhõive algatuse assigneeringute koondamise üle varasemale perioodile (2014/2015) ning jääb kindlaks seisukohale, et alates 2016. aastast vajatakse täiendavaid assigneeringuid kõnealuse programmi jätkusuutlikkuse ja tulemuslikkuse tagamiseks;

11.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi kindlate nõudmiste tulemusel koondatakse ka algatuse „Horisont 2020”, Erasmuse programmi ning ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi rahastamine varasemale perioodile (2014/2015), et vähendada asjaomaste assigneeringute alafinantseeritust 2013. ja 2014. aasta eelarves; rõhutab peale selle, et ka digitaalarengu tegevuskava jaoks tuleb eraldada rohkem raha;

12.  tunneb heameelt asjaolu üle, et ette on nähtud täiendavalt suurendada toiduabi jaotamise kava vahendeid kuni 1 miljardi euro ulatuses liikmesriikide puhul, kes soovivad lisavahendeid kasutada enim puudustkannatavate isikute abistamiseks liidus; ootab, et nõukogu ja Euroopa Parlament lepiksid praegu kõnealuse kava õigusliku aluse üle peetavate läbirääkimiste raames võimalikult kiiresti kokku selle kohustuse täitmise konkreetsed viisid;

13.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu ei ole komisjoni esitatud seadusandlike ettepanekute alusel suutnud teha mingeid edusamme omavahendite süsteemi reformi osas; toonitab, et ELi eelarvet tuleks rahastada tõelistest omavahenditest, nagu on sätestatud aluslepingus, ning kinnitab oma pühendumust reformile, millega vähendatakse ELi eelarvesse tehtavate kogurahvatulul põhinevate sissemaksete osakaalu maksimaalselt 40%-ile; ootab seetõttu, et kolme ELi institutsiooni vahel kokku lepitud ühisavaldusega omavahendite kohta oleks võimalik teha tõelisi edusamme, eelkõige mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamist/muutmist silmas pidades; nõuab seetõttu, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse ametliku vastuvõtmise ajaks kutsutaks kokku kõrgetasemeline omavahendite töörühm, kelle ülesandeks oleks uurida omavahendite süsteemi reformi kõiki aspekte;

14.  tunneb heameelt ELi eelarve ühtsust ja läbipaistvust käsitlevate läbirääkimiste tulemuste üle; on seisukohal, et mis tahes võimalik nn euroala eelarve, mis võidakse tulevikus ette näha, peaks olema kas integreeritud ELi eelarvesse või olema sellele lisatud;

15.  peab ülimalt kahetsusväärseks menetlust, mille raames kõnealune mitmeaastast finantsraamistikku (2014–2020) käsitlev kokkulepe saavutati ja mille tulemusel võeti Euroopa Parlamendilt tegelikkuses tema tõeline Eurooa Liidu toimimise lepingus sätestatud eelarvepädevus; on seisukohal, et viimastel aastatel parlamendi delegatsiooni ja järjestikuste nõukogu eesistujate vahel asjaomaste üldasjade nõukogu istungite raames peetud arvukad koosolekud ning parlamendi osalemine nõukogu mitteametlikel kohtumistel, kus on käsitletud mitmeaastast finantsraamistikku, ei ole teeninud selget eesmärki, sest need ei ole avaldanud mõju läbirääkimiste vaimule, ajakavale, sisule ega nõukogu seisukohale, sealhulgas vajadusele teha vahet mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva kokkuleppe seadusandlike ja eelarveliste aspektide vahel;

16.  kutsub seetõttu eelarvekomisjoni üles tegema koostöös põhiseaduskomisjoniga vajalikud järeldused ning esitama niisuguste läbirääkimiste pidamise viiside kohta uued ettepanekud, et tagada kogu eelarvemenetluse demokraatlikkus ja läbipaistvus;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning muudele asjaomastele institutsioonidele ja organitele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0360. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0078.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega muudetakse otsust 97/836/EÜ Euroopa Ühenduse ühinemise kohta ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni kokkuleppega, milles käsitletakse ratassõidukile ning sellele paigaldatavatele ja/või sellel kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja nende nõuete alusel väljastatud tunnistuste vastastikust tunnustamist („1958. aasta muudetud kokkulepe”) (05978/2013 – C7-0069/2013 – 2012/0099(NLE))

P7_TA(2013)0305 A7-0192/2013

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05978/2013 ),

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõikele 4 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0069/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A7-0192/2013),

1.  annab nõusoleku nõukogu otsuse eelnõule;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega muudetakse 31. jaanuari 2000. aasta otsust 2000/125/EÜ, mis käsitleb ratassõidukile ning sellele paigaldatavatele ja/või sellel kasutatavatele seadmetele ja osadele üldiste tehniliste normide kehtestamist käsitleva kokkuleppe sõlmimist („paralleelne kokkulepe”) (05975/2013 – C7-0071/2013 – 2012/0098(NLE))

P7_TA(2013)0306 A7-0194/2013

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05975/2013),

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõikele 4 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0071/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A7-0194/2013),

1.  annab nõusoleku nõukogu otsuse eelnõule;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, milles käsitletakse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta 17. mail 2006 sõlmitud institutsioonidevahelise kokkuleppe (EGF/2013/000 TA 2013 – Tehniline abi komisjoni algatusel) punktile 28 (COM(2013)0291 – C7-0126/2013 – 2013/2087(BUD))

P7_TA(2013)0307 A7-0243/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0291 – C7-0126/2013),

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,(1) eriti selle punkti 28,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta(2) (edaspidi „fondi määrus”);

–  võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 28 ette nähtud kolmepoolset menetlust,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28.–29. juuni 2012. aasta järeldusi majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 7.–8. veebruari 2013. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0243/2013),

A.  arvestades, et Euroopa Liit on koos Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondiga (edaspidi „fond”) loonud õigusnormid ja eelarvevahendid maailmakaubanduses toimunud suurte struktuurimuutuste, mida teravdavad majandus-, finants- ja sotsiaalkriis, tagajärjel kannatavate töötajate täiendavaks toetamiseks ja tööturule tagasipöördumise hõlbustamiseks;

B.  arvestades, et komisjon rakendab fondi vastavalt üldeeskirjadele, mis on kehtestatud 25. oktoobri 2012. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju(3), ning selle rakenduseeskirjadele, mida kohaldatakse liidu eelarve täitmise suhtes;

C.  arvestades, et vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, peaks koondatud töötajatele antav Euroopa Liidu rahaline abi olema asjakohane ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt ning fondi kasutuselevõtmise üle otsustamisel tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

D.  arvestades, et fondi loomise määruse artikli 8 lõike 1 kohaselt võib komisjoni algatusel kasutada konkreetsel aastal fondi vahenditest maksimaalselt 0,35% tehnilise abi, st fondi määruse rakendamiseks vajalike järelevalve-, teabe-, haldus- ja tehnilise toe, auditi-, kontrolli- ja hindamismeetmete rahastamiseks, sh liikmesriikidele teabe ja suuniste andmiseks fondi kasutamise, järelevalve ja hindamise kohta ning teabe andmiseks Euroopa ja liikmesriikide sotsiaalpartneritele fondi kasutamise kohta (fondi määruse artikli 8 lõige 4);

E.  arvestades, et fondi määruse artikli 9 lõike 2 kohaselt peab komisjon looma veebilehe, mis on kättesaadav kõikides liidu keeltes ja millel antakse ning levitatakse teavet taotluste kohta, rõhutades eelarvepädevate institutsioonide rolli;

F.  arvestades, et komisjon soovis nende artiklite alusel, et fond võetaks kasutusele tehnilise abiga seotud kulutuste katmiseks esitatud taotluste ja väljamakstud summade ning kavandatud ja võetud meetmete seireks, veebisaidile teabe lisamiseks, väljaannete avaldamiseks ja audiovisuaalvahendite loomiseks, teadmistebaasi loomiseks, liikmesriikidele tehnilise ja haldusabi andmiseks ning fondi (2007–2013) lõpliku hindamise ettevalmistamiseks;

G.  arvestades, et taotlus vastab fondi määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele;

1.  nõustub komisjoni esildatud meetmetega, mida rahastatakse tehnilise abina vastavalt fondi määruse artikli 8 lõigetele 1 ja 4 ning artikli 9 lõikele 2;

2.  väljendab sügavat kahetsust selle üle, et fondi lõpliku järelhindamise tulemused saabuvad liiga hilja, et neid saaks kasutada fondi tegevust aastatel 2014–2020 reguleeriva uue määruse üle peetavas arutelus, eriti mis puudutab kriisiga seotud erandi kasutamise tõhusust, sest asjaomaseid fondiga seotud juhtumeid ei analüüsitud fondi vahehindamise aruandes;

3.  võtab teadmiseks, komisjon alustas juba 2011. aastal tööd taotluste elektroonilise vormi ja standardkorra kehtestamiseks, et lihtsustada taotlusi, kiirendada nende läbivaatamist ja muuta hõlpsamaks aruannete koostamine; palub komisjonil näidata, milliseid edusamme on tehtud pärast tehnilise abi kasutamist 2011. ja 2012. aastal;

4.  rõhutab, kui oluline on fondiga seotud kontaktide loomine ja teabevahetus; toetab seetõttu fondi kontaktisikute eksperdirühma ja liikmesriikide vaheliste kontaktide loomise muude meetmete, sealhulgas sellel aastal toimuva fondi rakendajate seminari rahastamist; toonitab seda, kui oluline on luua tihedam side kõigi nende vahel, kes on seotud fondi taotlustega, sealhulgas eriti tööturu osapoolte vahel, et tekitada võimalikult palju koostoimet;

5.  kutsub komisjoni üles kutsuma Euroopa Parlamenti tehnilise abi toel korraldatavatele kontaktisikute eksperdirühma seminaridele ja koosolekutele vastavalt Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe(4) asjakohastele sätetele;

6.  julgustab liikmesriike kasutama ära heade tavade vahetamise võimalusi ning õppima eelkõige nendelt liikmesriikidelt, kes on juba kasutusele võtnud riiklikud teabevõrgustikud fondi kohta, kaasates kohalikul tasandil tööturu osapooled ja sidusrühmad, et võimalike fondi kohaldamisalasse jäävate olukordade puhuks oleks korralik abistamisstruktuur juba paigas;

7.  kutsub komisjoni üles kutsuma tööturu osapooled osalema tehnilise abi toel fondi rakendajatele korraldatavatel seminaridel;

8.  palub liikmesriikidel ja asjaomastel institutsioonidel teha fondi kasutuselevõtmise kiirendamiseks pingutusi menetlus- ja eelarvekorra parandamiseks; võtab sellega seoses teadmiseks, et komisjon on pärast parlamendi nõudmist kiirendada toetuste eraldamist kehtestanud parandatud menetluse, mille eesmärk on esitada eelarvepädevatele institutsioonidele koos komisjoni hinnanguga fondi kasutuselevõtmise taotluse kõlblikkuse kohta ühtlasi ka ettepanek fondi kasutuselevõtmiseks; loodab, et fondi eelseisva läbivaatamise käigus tehakse menetlusse veelgi rohkem parandusi ning saavutatakse fondi suurem tõhusus, läbipaistvus, aruandekohustus ja nähtavus;

9.  tunneb muret võimaliku negatiivse mõju üle, mida töötajate arvu vähendamine võib avaldada laekuvate taotluste kiirele, nõuetekohasele ja mõjusale hindamisele ning fondi tehnilise abi rakendamisele; on seisukohal, et töötajate arvu mis tahes lühi- või pikaajaline läbivaatamine peaks toimuma eelnevalt koostatud mõjuhinnangu alusel ning seejuures tuleks muu hulgas täies ulatuses arvesse võtta liidu juriidilisi kohustusi ning institutsioonide uusi pädevusi ja suuremaid ülesandeid, mis tulenevad aluslepingutest;

10.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei näe 2013. aastal ette konkreetseid teadlikkuse suurendamise meetmeid, arvestades asjaolu, et mõned liikmesriigid, kaasa avatud fondi kasutavad riigid, seavad kahtluse alla fondi kasulikkuse ja eelised;

11.  võtab teadmiseks, et pärast parlamendi korduvaid nõudmisi on 2013. aasta eelarves fondi eelarvereale 04 05 01 kantud maksete assigneeringud 50 miljoni euro suuruses summas; tuletab meelde, et fond loodi eraldi erivahendina, millel on omaette eesmärgid ja tähtajad, ning et fondile tuleks seetõttu eraldada omaette vahendid, et vältida tarbetuid viivitusi, mis tulenevad sellest, et praegu rahastatakse fondi assigneeringute ümberpaigutamisega muudelt eelarveridadelt, mis võib kahjustada fondi sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste eesmärkide täitmist;

12.  avaldab lootust, et tehnilise abi valdkonnas võetavad komisjoni meetmed aitavad suurendada fondi lisaväärtust ja edendavad sihtotstarbelisema ja pikemaajalise toe andmist ning koondatud töötajate tööturule naasmist;

13.  peab väga kahetsusväärseks nõukogu otsust lõpetada pärast 31. detsembrit 2011 esitatud taotluste puhul kriisi tõttu tehtud erandi kohaldamine, millega lubati lisaks töötajatele, kes on kaotanud töö maailmakaubanduse suurte struktuurimuutuste tagajärjel, toetada rahaliselt ka neid, kes on kaotanud töö praeguse sotsiaal-, finants- ja majanduskriisi tagajärjel, ning millega lubati suurendada liidupoolset osa programmide kaasrahastamises 65 protsendini; kutsub nõukogu üles võtma see meede viivitamatult uuesti kasutusele, eriti arvestades kiiresti halvenevat sotsiaalset olukorda mitmes liikmesriigis majanduslanguse levimisest ja süvenemisest tingituna;

14.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

15.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS,

milles käsitletakse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta 17. mail 2006 sõlmitud institutsioonidevahelise kokkuleppe (EGF/2013/000 TA 2013 - Tehniline abi komisjoni algatusel) punktile 28

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2013/420/EL).

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (2) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1. (3) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. (4) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (17427/1/2012 – C7-0051/2013 – 2006/0084(COD))

P7_TA(2013)0308 A7-0225/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (17427/1/2012 – C7-0051/2013),

–  võttes arvesse kontrollikoja 12. juuli 2011. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(2) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2006)0244) suhtes,

–  võttes arvesse komisjoni muudetud ettepanekut (COM(2011)0135),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 72,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni soovitust teisele lugemisele (A7-0225/2013),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avaldused;

4.  märgib, et õigusakt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

5.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

6.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni avaldus

„Iga kord, kui Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon nimetavad ametisse uue järelevalvekomitee uued liikmed, peaksid nad nimetama ka need liikmed, kes asuvad ametisse järgmisel osalisel asendamisel.”

Komisjoni avaldus

„Komisjon kinnitab, et amet on teatanud, et ta toimib igal ajal kooskõlas Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolliga nr 7 ning Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärusega, austades täielikult liikmete vabadust ja sõltumatust, nagu see on ette nähtud põhimääruse artiklis 2.”

Komisjoni avaldus

„Komisjonil on kavas säilitada praegused volitused, mis annavad Euroopa Pettustevastase Ameti peadirektorile õiguse sätestada ameti siseselt töötajate värbamise tingimused ja üksikasjalik kord, eelkõige seoses lepingute pikkuse ja pikendamisega.”

(1) ELT C 254, 30.8.2011, lk 1. (2) ELT C 16 E, 22.1.2010, lk 201.

Euroopa Parlamendi 3. juulil 2013. aastal vastu võetud muudatusettepanekud ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta seoses depositooriumi funktsioonide, tasustamispoliitika ja sanktsioonidega (COM(2012)0350 – C7-0178/2012 – 2012/0168(COD))(1)

P7_TA(2013)0309 A7-0125/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

[Muudatus 1, kui ei ole märgitud teisiti]

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED(2)

P7_TA(2013)0309 A7-0125/2013

komisjoni ettepanekule

P7_TA(2013)0309 A7-0125/2013

_________________________________________

P7_TA(2013)0309 A7-0125/2013

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,
millega muudetakse direktiivi 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta seoses depositooriumi funktsioonide, tasustamispoliitika ja sanktsioonidega
(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 53 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga ettepanekut(3),

▌

tegutsedes seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ(4) tuleks muuta, et võtta arvesse turu arengut ja turuosaliste ja järelevalveasutuste seniseid kogemusi ning et eriti tegeleda depositooriumide kohustust ja vastutust, tasustamist ja sanktsioone käsitlevate siseriiklike sätete erinevusega.

(2)  Et vähendada halvasti kavandatud tasustamisstruktuuride võimalikku negatiivset mõju usaldusväärsele riskijuhtimisele ja üksikisikute riskikäitumise kontrollimisele, tuleks vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate (eurofondid) valitsejatele panna selge kohustus kehtestada selliste töötajate kategooriatele, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt nende valitsetavate eurofondide riskiprofiile, usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega kooskõlas olev tasustamispoliitika ja -tavad ning neid rakendada. Need töötajate kategooriad peaksid hõlmama kõiki otsuseid tegevaid fondi või allfondi tasandi töötajaid, fondivalitsejaid ja tegelikult investeerimisotsuseid tegevaid isikuid, sealhulgas investeerimispoliitika nõustajaid ja analüütikuid ning isikuid, kellel on võimalik mõjutada selliseid töötajaid, kõrgemat juhtkonda ▌ja kõiki töötajaid, kelle kogu töötasu on sama suur kui kõrgema juhtkonna liikmetel ja otsuste tegijatel. Kõnealused eeskirjad peaksid kehtima ka eurofondi investeerimisühingute suhtes, kes ei määra fondivalitsejat.

(3)  Tasustamispoliitika põhimõtetes tuleks märkida, et eurofondide valitsejad võivad kohaldada kõnealuseid poliitikapõhimõtteid erinevalt, lähtudes nende enda ja nende valitsetavate eurofondide suurusest, oma sisestruktuurist ning oma tegevuse olemusest, ulatusest ja keerukusest. Eurofondide valitsejad peaksid siiski igal juhul tagama, et nad kohaldavad kõiki nimetatud põhimõtteid ühel ajal.

(4)  Käesolevas direktiivis sätestatud usaldusväärset tasustamispoliitikat käsitlevad põhimõtted peaksid olema kooskõlas komisjoni 30. aprilli 2009. aasta soovituse 2009/384/EÜ (palgapoliitika kohta finantsteenuste sektoris)(5) põhimõtetega, mis peaksid direktiivi põhimõtteid täiendama, ning finantsstabiilsuse nõukogu tööga ja G20 lubadustega maandada riski finantsteenuste sektoris.

(4a)   Tagatud muutuvtasu peaks olema erandlik, sest see ei ole kooskõlas usaldusväärse riskijuhtimise ega töötulemustele vastava tasu põhimõttega ega tohiks olla tulevaste hüvituskavade osa.

(4b)   Fondist fondivalitsejatele makstav tasu peaks sarnaselt fondivalitsejate oma töötajatele makstava tasuga olema kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimise ning investorite huvidega.

(4c)   Lisaks proportsionaalsele tasule peaks fondivalitsejal olema võimalik nõuda fondilt sisse ainult kulud, mis on otseselt seotud investeeringute säilimise ja kaitsmisega, näiteks õigusmenetluste, osakuomaniku õiguste kaitse ja jõustamise või kaotatud vara tagasisaamise või hüvitamisega. Komisjon peaks hindama, millised on jaeinvesteerimistoodete puhul toodetega seotud üldised kulud liikmesriikides. Komisjon peaks viima läbi konsultatsioonid ja teostama mõjuhinnangu ning esitama seadusandliku ettepaneku, kui on vajadus täiendava ühtlustamise järele.

(5)  Et edendada tasustamispoliitika ja -tavade hindamisega seotud järelevalvetegevuse ühtlustamist, peaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010(6) asutatud Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) tagama, et varade valitsemise sektori jaoks on olemas usaldusväärsed tasustamispoliitika suunised. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010(7) asutatud Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) peaks aitama ESMA-l kõnealuseid suuniseid välja töötada. Nimetatud suunistes tuleks eelkõige anda täiendavad juhised tasustamispõhimõtete osalise neutraliseerimise kohta, mis oleks ühitatav fondivalitseja ja selle poolt valitsetava eurofondi riskiprofiili, riskivalmiduse ja strateegiaga. ESMA koostatud suunised tasustamispoliitika kohta peaksid vastama asjakohasel juhul võimalikult suures osas alternatiivsete investeerimisfondide valitsejaid käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiivi 2011/61/EL (alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta)(8) alusel reguleeritavate fondide suunistele. Lisaks sellele peaks ESMA teostama järelevalvet nimetatud suuniste nõuetekohase rakendamise tagamise üle pädevate asutuste poolt. Järelevalvemeetmete abil tuleks puudujääkidega tegelda viivitamata, et tagada kogu siseturul võrdsed tingimused.

(6)  Tasustamist käsitlevad sätted ei tohiks piirata aluslepingutega tagatud põhiõiguste täielikku kasutamist, siseriiklikke lepingu- ja tööõiguse üldpõhimõtteid, kohaldatavaid õigusakte seoses aktsionäride õiguste ja osaluse ning asjaomase asutuse haldus- ja järelevalveüksuste üldiste kohustustega, samuti vajaduse korral tööturu osapoolte õigust sõlmida ja jõustada kollektiivlepinguid vastavalt siseriiklikule õigusele ja tavadele.

(7)  Et tagada asjaomaste regulatiivsete nõuete piisav ühtlustamine eri liikmesriikides, tuleks vastu võtta lisaeeskirjad, milles määratakse kindlaks depositooriumide ülesanded ja kohustused, määratakse juriidilised isikud, keda saab nimetada depositooriumideks, ning selgitatakse depositooriumide vastutust juhul, kui eurofondi varad lähevad hoidmisel või depositooriumipoolse järelevalveülesannete ebapiisava täitmise korral kaduma. Ülesannete sellise ebapiisava täitmise tulemuseks võib olla varade kadumaminek, aga ka varade väärtuse langus, kui nt depositoorium lubab investeeringuid, mis ei olnud kooskõlas fonditingimustega, mistõttu avalduvad investorile ettenägematud või ennustatavad riskid. Täiendavate eeskirjadega tuleks ka selgitada tingimusi, mille alusel võib depositooriumi funktsioone delegeerida.

(8)  Vaja on selgitada, et eurofond peaks määrama üheainsa depositooriumi, kes teostab üldist järelevalvet eurofondi varade üle. Ühe depositooriumi nõudega peaks olema tagatud, et depositooriumil on ülevaade kõigist eurofondi varadest ning nii fondivalitsejatel kui ka investoritel on üks koht, kuhu pöörduda probleemide tekkimisel seoses varade hoidmise või järelevalvefunktsiooni täitmisega. Varade hoidmine hõlmab nii varade hoiul olemist või sellist laadi varade puhul, mida ei ole võimalik hoiul hoida, kõnealuste varade omandiõiguse tõendamist, samuti kõnealuste varade kohta andmete säilitamist.

(9)  Depositoorium peaks ülesandeid täites tegutsema ausalt, õiglaselt, professionaalselt, sõltumatult ja eurofondi või eurofondi investorite huvides.

(10)  Et tagada kõigis liikmesriikides ühine lähenemisviis depositooriumide kohustuste täitmisele eurofondi juriidilisest vormist sõltumata, on vaja koostada järelevalvekohustuste ühtne loetelu, mis kehtib nii äriühingu vormis eurofondile (äriühinguna asutatud fond) kui ka lepingulises vormis eurofondile.

(11)  Depositoorium peaks vastutama eurofondi rahavoogude nõuetekohase järelevalve eest ja eelkõige tagama, et investorite raha ja eurofondile kuuluv raha on kajastatud õigesti eurofondi nimel või eurofondi nimel tegutseva fondivalitseja nimel või eurofondi nimel tegutseva depositooriumi nimel avatud kontodel. Seepärast tuleks vastu võtta üksikasjalikud sätted rahavoo järelevalve kohta, et tagada investorite tõhus ja samal tasemel kaitse. Tagades, et investori raha on kajastatud sularahakontodel, peaks depositoorium võtma arvesse komisjoni 10. augusti 2006. aasta direktiivi 2006/73/EÜ (millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ seoses investeerimisühingute suhtes kohaldatavate organisatsiooniliste nõuete ja tegutsemistingimustega ning nimetatud direktiivi jaoks määratletud mõistetega)(9) artiklis 16 sätestatud põhimõtteid.

(12)  Et ennetada raha petturlikke ülekandeid, tuleks nõuda, et ilma depositooriumi teadmata ei avataks ühtegi sularahakontot, mis on seotud fondi tehingutega.

(13)  Mis tahes finantsinstrument, mida hoitakse eurofondi jaoks, peaks olema eristatav depositooriumi oma varadest ning igal ajal peaks saama tuvastada, et see kuulub kõnealusele eurofondile; selline nõue peaks investorile pakkuma lisakaitset juhul, kui depositoorium ei suuda kohustusi täita.

(14)  Lisaks praegusele kohustusele hoida eurofondile kuuluvaid varasid peaks eristama neid varasid, mida saab võtta hoiule, ja neid varasid, mida hoiule ei võeta, kuid mille puhul kohaldatakse selle asemel andmete säilitamist ja omandiõiguse tõendamist. Hoiule võetavate varade rühm peaks olema selgelt eristatud, kuna kohustus tagastada kadumaläinud varad peaks kohalduma ainult kõnealuse spetsiifilise finantsvarakategooria suhtes.

(14a)   Depositooriumis hoitavat finantsinstrumenti ei tohiks ei depositoorium ega mis tahes kolmas isik, kellele hoidmisfunktsioon on delegeeritud, oma arvel uuesti kasutada.

(15)  Vaja on kindlaks määrata tingimused, mille alusel võib depositoorium delegeerida hoidmise kohustuse kolmandale isikule. Delegeerimine ja edasidelegeerimine peaksid olema objektiivselt põhjendatud ja sõltuma rangetest nõuetest seoses kolmanda isiku sobivusega delegeeritud funktsiooni täitmiseks ja seoses vilumuse, hoolikuse ja ettevaatlikkusega, mida depositoorium peaks rakendama kõnealuse kolmanda isiku valikul, määramisel ja järelevalvel. Ühtsete turutingimuste ja ühtlaselt kõrgel tasemel investorikaitse saavutamiseks tuleks kõnealused tingimused viia kooskõlla nendega, mida kohaldatakse vastavalt direktiivile 2011/61/EL ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 1060/2009 (reitinguagentuuride kohta)(10) ja määrusele (EL) nr 1095/2010. Vastu tuleks võtta sätted, millega tagatakse, et kolmandatel isikutel on vajalikud vahendid oma kohustuste täitmiseks ning et nad hoiavad eurofondi varad lahus.

(16)  Varade hoidmise usaldamist väärtpaberiarveldussüsteemi käitajale, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivis 98/26/EÜ (arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides)(11), või sarnaste teenuste osutamise usaldamist kolmanda riigi väärtpaberiarveldussüsteemidele ei käsitata hoidmisfunktsiooni delegeerimisena.

(17)  Kolmandal isikul, kellele varade hoidmine delegeeritakse, peaks olema võimalik omada omnibus-kontot ühise kontona, kus eurofondide varad on üksteisest lahus.

(18)  Kui hoidmine on delegeeritud kolmandale isikule, tuleb ka tagada, et kolmanda isiku suhtes kohaldatakse erinõudeid seoses tõhusate usaldatavusnormatiivide ja järelevalvega. Veel tuleks korrapäraselt läbi viia välisauditid, et tagada, et finantsinstrumendid on selle kolmanda isiku valduses, kellele hoidmine delegeeriti.

(19)  Et tagada investorikaitse ühtlaselt kõrge tase, tuleks vastu võtta sätted äritegevuse ja huvide konfliktide lahendamise kohta ning neid tuleks kohaldada igas olukorras, sealhulgas hoidmise kohustuse delegeerimise korral. Kõnealuste eeskirjadega tuleks eelkõige tagada ülesannete ja funktsioonide selge jaotus depositooriumi, eurofondi ja fondivalitseja vahel.

(20)  Et tagada investorikaitse kõrge tase ning asjakohased usaldatavusnormatiivid ja pidev kontroll, on vaja koostada täielik loetelu üksustest, kes võivad tegutseda depositooriumidena, kusjuures eurofondide depositooriumidena võivad tegutseda üksnes krediidiasutused ja investeerimisühingud. Et muud asutused, kellel võis varem olla luba tegutseda eurofondide depositooriumidena, saaksid muuta end nõuetele vastavateks üksusteks, tuleks kõnealuste üksuste jaoks ette näha üleminekusätted.

(21)  Vaja on täpsustada ja selgitada eurofondide depositooriumide vastutust juhul, kui hoiul olev finantsinstrument läheb kaduma. Depositoorium peaks olema hoiul oleva finantsinstrumendi kadumamineku korral kohustatud tagastama eurofondile sama liiki finantsinstrumendi või vastava summa. Vastutusest vabastust varade kadumamineku korral ei tuleks ette näha, välja arvatud juhul, kui depositoorium suudab tõendada, et kadumamineku põhjustasid „välised sündmused, mille üle tal puudub mõistlik kontrollivõimalus ning mille tagajärgi ei oleks olnud võimalik vältida, vaatamata kõigile pingutustele nende ärahoidmiseks”. Sellega seoses ei tohiks depositooriumil olla võimalik tugineda vastutusest hoidumise eesmärgil oma siseolukorrale, näiteks töötaja toime pandud pettusele.

(22)  Kui depositoorium delegeerib varade hoidmise ülesande edasi ja kolmanda isiku poolt hoitavad finantsinstrumendid lähevad kaduma, peaks depositoorium selle eest vastutust kandma. Samuti tuleks sätestada, et depositoorium on kohustatud hoiul olnud finantsinstrumendi kadumamineku korral tagastama sama liiki finantsinstrumendi või vastava summa, isegi kui see läks kaduma alldepositooriumis. Depositoorium on sellest kohustusest vabastatud üksnes juhul, kui ta suudab tõendada, et kadumamineku põhjustasid välised sündmused, mille üle tal puudub mõistlik kontrollivõimalus ning mille tagajärgi ei oleks olnud võimalik vältida, vaatamata kõigile pingutustele nende ärahoidmiseks. Sellega seoses ei tohiks depositooriumil olla võimalik tugineda vastutusest hoidumise eesmärgil oma siseolukorrale, näiteks töötaja toime pandud pettusele. Depositooriumis või alldepositooriumis varade kadumamineku korral ei peaks saama vastutusest vabastada ei seaduse ega lepingu alusel.

(23)  Iga eurofondi investor peaks saama esitada nõudeid seoses depositooriumide vastutusega kas otse või kaudselt läbi fondivalitseja. Kaebuste esitamine depositooriumi vastu ei peaks sõltuma eurofondi juriidilisest vormist (äriühingu vormis või lepingulises vormis) ega depositooriumi, fondivalitseja ja osakuomanike suhte juriidilisest laadist.

(24)  Komisjon tegi 12. juulil 2010 ettepaneku muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiivi 97/9/EÜ investeeringute tagamise skeemide kohta(12). On oluline, et 12. juuli 2010. aasta ettepanekut täiendatakse, selgitades eurofondi depositooriumi ja alldepositooriumide kohustusi ja vastutuse ulatust, et tagada eurofondide investorite kõrgel tasemel kaitse juhul, kui depositoorium ei suuda täita käesolevas direktiivis sätestatud kohustusi.

(24a)   Depositooriumide funktsioonide ja vastutuse ulatust käsitlevaid käesoleva direktiivi sätteid arvesse võttes peaks komisjon analüüsima, millistes olukordades võib eurofondi depositooriumi või alldepositooriumi maksejõuetus tekitada eurofondi osakuomanikele kahju kas osaku netoväärtuse kaotamise või muu põhjuse tõttu, mida käesolevate sätete alusel ei ole võimalik tagasi saada ja mis seepärast võiks teha vajalikuks olemasolevate investeeringute tagamise skeemide laiendamise, et need sisaldaksid kindlustust või muulaadset hüvitamise süsteemi, mis kaitseks depositooriumit alldepositooriumi maksejõuetuse eest. Analüüsi käigus tuleks uurida ka seda, kuidas tagada, et sellistes olukordades oleks investorite kaitse ja läbipaistvus ühesugune, sõltumata investori ja maksejõuetusest mõjutatud vabalt võõrandatavate väärpaberite vahelisest vahendusketist. See analüüs tuleks esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule, vajaduse korral koos seadusandlike ettepanekutega.

(25)  Vaja on tagada, et depositooriumide suhtes kehtivad samad nõuded eurofondi juriidilisest vormist sõltumata. Nõuete ühtsus peaks suurendama õiguskindlust, parandama investorikaitset ja toetama ühtsete turutingimuste loomist. Komisjon ei ole saanud teavet, et ükski äriühinguna asutatud fond oleks kasutanud erandit üldisest kohustusest usaldada varad depositooriumile. Seepärast võiks direktiivi 2009/65/EÜ nõudeid seoses äriühinguna asutatud fondi depositooriumiga käsitada liigsetena.

(26)  Kooskõlas komisjoni 8. detsembri 2010. aasta teatisega sanktsioonide tõhustamise kohta finantsteenuste sektoris peaks pädevatel asutustel olema õigus kehtestada rahalisi karistusi, mis on piisavalt suured, et olla tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed, et ületada nõuete rikkumisest saadavat kasu.

(27)  Selleks et tagada sanktsioonide ühtne kohaldamine liikmesriikides, peaksid liikmesriigid olema halduskaristuste või -meetmete tüübi ja rahaliste halduskaristuste suuruse kindlaksmääramisel kohustatud tagama, et pädevad asutused võtavad arvesse kõiki asjaomaseid asjaolusid.

(28)  Et tugevdada hoiatavat mõju üldsusele laiemalt ning teavitada neid eeskirjade eiramistest, mis võib kahjustada investorite kaitset, tuleks sanktsioonid avaldada, välja arvatud teatavatel täpselt kindlaksmääratud asjaoludel. Et tagada proportsionaalsuspõhimõtte järgimine, peaksid sanktsioonid olema avaldatud anonüümselt, kui avaldamine põhjustaks osalistele ebaproportsionaalset kahju.

(29)  Et avastada võimalikud rikkumised, peaksid pädevatel asutustel olema vajalikud uurimisvolitused ning nad peaksid kehtestama tõhusad mehhanismid, et toetada võimalikest või tegelikest rikkumistest teatamist.

(30)  Käesolev direktiiv ei tohiks piirata kriminaalrikkumisi ja -karistusi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide mis tahes sätete kohaldamist.

(31)  Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus.

(32)  Selleks et tagada käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamine, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte. Eelkõige tuleks komisjonile delegeerida õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada järgmist: asjaolud, mis tuleb esitada standardlepingus depositooriumi ja fondivalitseja või äriühinguna asutatud fondi vahel; tingimused depositooriumi funktsiooni täitmiseks, sealhulgas finantsinstrumendid, mida depositooriumi hoidmiskohustus hõlmaks; mis tingimustel depositoorium võib hoida keskdepositooriumis registreeritud finantsinstrumente ning mis tingimustel võib ta hoida nimelistena emiteeritud ja emitendi või registripidaja registreeritud finantsinstrumente; depositooriumide hoolsuskohustused; varade lahushoidmise kohustus; mis olukorras ja millistel tingimustel loetakse hoitavad finantsinstrumendid kaduma läinuks; mida lugeda välissündmusteks, mille üle asjaosalisel puudub mõistlik kontrollivõimalus ning mille tagajärjed ei oleks olnud võimalik vältida, vaatamata kõigile mõistlikele pingutustele nende ärahoidmiseks. Delegeeritud õigusaktidega pakutav investorite kaitse peaks olema vähemalt samal tasemel, mis on ette nähtud direktiivi 2011/61/EL alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktidega. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Komisjon peaks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise ajal tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning nõuetekohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(33)  Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise avaldusega selgitavate dokumentide kohta(13) kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(34)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on suurendada investorite usaldust eurofondide vastu, muutes rangemaks nõuded seoses depositooriumide kohustuste ja vastutusega ning fondivalitsejate ja äriühinguna asutatud fondide tasustamispoliitikaga, samuti töötades direktiivi sätete peamiste rikkumiste jaoks välja ühtsed sanktsioonide määramise standardid, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, kui nad tegutsevad üksteisest sõltumatul,t ning seda on parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(34a)  Euroopa andmekaitseinspektoriga on konsulteeritud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta.

(35)  Seepärast tuleks direktiivi 2009/65/EÜ vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 2009/65/EÜ muudetakse järgmiselt:

1.  Lisatakse järgmised artiklid ▌:"

„Artikkel 14a

1.  Liikmesriigid nõuavad, et fondivalitsejad kehtestavad usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega kooskõlas olevad ja seda edendavad tasustamispoliitika ja -tavad ning kohaldavad neid ega erguta võtma riske, mis ei ole kooskõlas nende valitsetavate eurofondide riskiprofiilide, tingimuste või põhikirjaga.

2.  Tasustamispoliitika ja -tavad hõlmavad palkade põhi- ja muutuvkomponente ja vabatahtlikke pensionihüvitisi.

3.  Tasustamispoliitika ja -tavad kehtivad nendele töötajate kategooriatele, sealhulgas fondi või allfondi tasandi töötajatele ja muule personalile, teiste seas, kuid mitte ainult, ajutistele või lepingulistele töötajatele, kes on:

a)  fondivalitsejad;

b)  muud isikud kui fondivalitsejad, kes teevad investeerimisotsused, mis mõjutavad fondi riskipositsiooni;

c)  muud isikud kui fondivalitsejad, kellel on võimalik mõjutada selliseid töötajaid, sealhulgas investeerimispoliitika nõustajad ja analüütikud;

d)  kõrgema juhtkonna liikmed, riskide võtjad, kontrollifunktsioonide täitjad; või

e)  muud töötajad või muu personal, teiste seas, kuid mitte ainult, ajutised või lepingulised töötajad, kelle kogu töötasu on sama suur kui kõrgema juhtkonna liikmetel ja otsuste tegijatel ning kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt fondivalitseja või tema valitsetavate eurofondide riskiprofiili.

4.  ESMA annab kooskõlas ▌määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 16 välja artiklile 14b vastavad suunised, mis on suunatud pädevatele asutustele. Nendes suunistes võetakse arvesse usaldusväärse tasustamispoliitika põhimõtteid, mis on esitatud ▌soovituses 2009/384/EÜ, fondivalitsejate ja nende valitsetavate eurofondide suurust, sisemist korraldust ning nende tegevuse laadi, ulatust ja keerukust. Suuniste väljatöötamisel teeb ESMA tihedalt koostööd ▌EBAga, et tagada ühtsus teiste finantsteenuste sektorite (eriti krediidiasutused ja investeerimisühingud) jaoks väljatöötatud nõuetega.

Artikkel 14b

1.  Artiklis 14a osutatud tasustamispoliitika väljatöötamisel ja kohaldamisel järgib fondivalitseja alljärgnevaid põhimõtteid viisil ja ulatuses, mis on vastavuses tema suuruse ja sisemise korralduse ning tema tegevuse laadi, ulatuse ja keerukusega:

a)  tasustamispoliitika on kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega ning edendab seda ega erguta võtma riske, mis ei ole kooskõlas tema valitsetava eurofondi riskiprofiilide, tingimuste või põhikirjaga;

b)  tasustamispoliitika on kooskõlas fondivalitseja ja tema valitsetava eurofondi ja selle investorite äristrateegia, eesmärkide, väärtuste ja huvidega ning sisaldab meetmeid huvide konflikti vältimiseks;

c)  fondivalitseja juhtorgan võtab oma järelevalvefunktsiooni täites vastu tasustamispoliitika üldised põhimõtted ja vaatab need korrapäraselt läbi ning vastutab tasustamispoliitika rakendamise ja selle rakendamise järelvalve eest. Tegevjuhil ja juhtkonnal ei ole tasustamissüsteemi haldamisel peamist otsustusõigust. Asjaomase organi liikmed ja töötajad, kes on seotud tasustamispoliitika kehtestamise ja selle rakendamisega, on sõltumatud ning riskijuhtimise ja tasustamise valdkonnas kogenud. Tasustamispoliitika üksikasjad ja see, mille põhjal need otsused on tehtud, lisatakse investorile esitatavale põhiteabele, kaasa arvatud tõendid artiklis 14a sätestatud põhimõtete järgimise kohta; [ME 2 - 1 osa]

d)  tasustamispoliitika rakendamine läbib vähemalt üks kord aastas keskse ja sõltumatu sisekontrolli, mille käigus kontrollitakse selliste tasustamisega seotud põhimõtete ja menetluste täitmist, mille on vastu võtnud järelevalvefunktsiooni täitev juhtorgan;

da)   kõikidele sidusrühmadele esitatakse tasustamistavade kohta täielik, täpne ja õigeaegne teave püsival andmekandjal või veebilehe kaudu ja taotluse korral esitatakse tasuta paberkoopia;

e)  kontrollifunktsiooni täitvatele töötajatele makstakse tasu vastavalt sellele, kuidas nad saavutavad oma ülesannetega seotud eesmärke, sõltumata nende kontrollitavate tegevusvaldkondade töötulemustest;

f)  riskijuhtimise ja eeskirjade järgimise kontrolli funktsiooni täitvate kõrgemate ametnike töötasu on töötasukomisjoni otsese järelevalve all;

g)  kui tasustamine on seotud töötulemustega, põhineb tasu kogusumma üksikisiku ja asjaomase äriüksuse või eurofondi riskiga korrigeeritud tulemuste ja fondivalitseja töö riskiga korrigeeritud kogutulemuste kombinatsiooni hindamisel, kusjuures üksikisiku tulemuste hindamisel võetakse arvesse nii finants- kui ka mittefinantskriteeriume;

h)  töötulemusi hinnatakse fondivalitseja valitsetava eurofondi äritsükli seisukohast sobiliku mitmeaastase raamistiku alusel, tagamaks, et hindamine põhineb pikemaajalistel töötulemustel ja tulemustasu väljamaksmine jaotub piisavale ajavahemikule, et võtta arvesse fondivalitseja valitsetavate eurofondide tagasivõtmispoliitikat, eurofondide pikaajalisi tulemusi ja investeerimisriske; [ME 2 - 2 osa]

i)  tagatud muutuvtasud on erandlikud ning neid makstakse ainult uute töötajate värbamisel ja ainult esimesel aastal;

j)  kogu töötasu moodustava põhi- ja muutuvtasu vahel valitseb sobiv tasakaal ja põhitasu moodustab kogu töötasust piisavalt suure osa ning võimaldab rakendada täielikult paindlikku töötasude muutuvkomponentide poliitikat, sealhulgas kasutada võimalust jätta muutuvkomponent maksmata;

ja)   töötasude muutuvkomponendi suhtes kohaldatakse punktis o sätestatud tingimusi, mille kohaselt on tasu muutuvosa oluliselt väiksem, kui fondivalitseja või asjaomase eurofondi finantstulemused on tagasihoidlikud või negatiivsed, võttes arvesse nii praegust tasustamist kui ka varem teenitud summade väljamaksete vähendamist, sealhulgas tulemushüvituse hilisema tagasinõudmise abil. Tulemushüvituse hilisem tagasinõudmine tähendab ESMA suunistes 2013/201 määratletud tulemushüvituse hilisemat tagasinõudmist; [ME 2 - 3 osa]

k)  lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud maksed peegeldavad aja jooksul saavutatud tulemusi ja on kavandatud nii, et nendega ei premeeritaks ebaõnnestumist;

l)  töötulemuste hindamine, mida kasutatakse töötasu muutuvkomponentide või töötasu muutuvkomponentide reservi arvutamisel, sisaldab põhjalikku kohandamismehhanismi, et võtta arvesse kõiki asjakohaseid olemasolevaid ja tulevasi riske;

m)  sõltuvalt eurofondi õiguslikust struktuurist ning eurofondi tingimustest või põhikirjast koosneb töötasust suur osa, mis on igal juhul vähemalt 50% igast töötasude muutuvkomponendist, asjaomase eurofondi osakutest või võrdväärsest omandiõigusest või aktsiatega seotud instrumentidest või võrdväärsetest mitterahalistest vahenditest, välja arvatud juhul, kui eurofondi valitsemine moodustab alla 50% fondivalitseja kogu valitsemisportfellist, millisel juhul 50% miinimum ei kehti.

Käesolevas punktis osutatud instrumentide suhtes kohaldatakse asjakohast säilituspoliitikat, mille eesmärk on viia stiimulid kooskõlla fondivalitseja, tema valitsetavate eurofondide ning nende investorite huvidega. Liikmesriigid ja nende pädevad asutused võivad seada piiranguid nimetatud instrumentide liikidele ja ülesehitusele või vajaduse korral teatavaid instrumente keelustada. Käesolevat punkti kohaldatakse nii vastavalt punktile n edasilükatud töötasu muutuvkomponendi kui ka edasi lükkamata muutuvkomponendi suhtes;

n)  suur osa, mis on igal juhul vähemalt 25% töötasude muutuvkomponendist, lükatakse edasi ajavahemiku võrra, mis on asjaomase eurofondi äritsüklit ja tagasivõtmispoliitikat arvestades sobilik ning mis on nõuetekohaselt kooskõlas kõnealuse eurofondi riskide laadiga.

Käesolevas punktis osutatud ajavahemik on vähemalt kolm kuni viis aastat, välja arvatud juhul, kui asjaomase eurofondi äritsükkel on lühem; edasilükkamiskorra alusel makstavaid töötasusid ei saada kiiremini kui proportsionaalselt makstavaid töötasusid; juhul kui töötasude muutuvkomponent on eriti kõrge, lükatakse edasi vähemalt 60% summast;

o)  muutuvtasusid, sealhulgas edasi lükatud osa, makstakse või neid saadakse ainult juhul, kui see on fondivalitseja kui terviku finantsseisundit arvestades jätkusuutlik ning äriüksuse, eurofondi ja asjaomase üksikisiku töötulemusi arvestades õigustatud.

Kogu tasu muutuvosa on tavaliselt oluliselt väiksem, kui fondivalitseja või asjaomase eurofondi finantstulemused on tagasihoidlikud või negatiivsed, võttes arvesse nii praegust tasustamist kui ka varem teenitud summade väljamaksete vähendamist, sealhulgas tulemushüvituse hilisema tagasinõudmise abil;

p)  pensionipoliitika on kooskõlas fondivalitseja ja tema valitsetava eurofondi äristrateegia, eesmärkide, väärtuste ja pikaajaliste huvidega.

Kui fondivalitseja töötaja lahkub enne pensionile jäämist, hoiab fondivalitseja vabatahtlikke pensionihüvitisi viie aasta jooksul punktis m osutatud instrumentide kujul. Kui töötaja läheb pensionile, makstakse vabatahtlikud pensionihüvitised välja punktis m osutatud instrumentide kujul, kohaldades viie aasta pikkust säilitamisperioodi;

q)  töötajatelt nõutakse, et nad ei kasutaks isiklikke riskimaandamisstrateegiaid või töötasu- ja vastutuskindlustust, mis kahjustaks nende tasustamiskorda integreeritud riskimaandamise mõju;

r)  muutuvtasu ei maksta vahendite või meetoditega, mis lihtsustavad käesoleva direktiivi nõuete täitmise vältimist.

1a.  ESMA teostab koostöös pädevate asutustega järelevalvet artiklis 14a osutatud tasustamispoliitika üle. Artiklite 14a ja käesoleva artikli rikkumise korral võib ESMA toimida vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 17 kohastele volitustele, eelkõige esitada pädevatele asutustele soovitused keelata ajutiselt konkreetse tasustamispoliitika kohaldamine või piirata selle kohaldamist.

1b.  [Eurofond/fondivalitseja/töötasukomisjon] esitab igal aastal investoritele püsival andmekandjal teabe, milles on välja toodud artikli 14a kohaldamisalasse jäävate eurofondi töötajate tasustamispoliitika, ja kirjeldab, kuidas tasud on arvutatud.

1c.  Olenemata lõikest 1 tagavad liikmesriigid selle, et pädev asutus võib nõuda [eurofondilt/fondivalitsejalt/töötasukomisjonilt] kirjalikku selgitust selle kohta, kuidas iga muutuvtasu pakett on kooskõlas kohustusega võta kasutusele tasustamispoliitika, millega

a)  edendatakse usaldusväärset ja tõhusat riskijuhtimist;

b)  ei soodustata riskivõtmist, mis oleks vastuolus nende valitsetavate eurofondide tingimuste või põhikirjaga ja/või iga sellise eurofondi riskiprofiiliga.

Tihedas koostöös EBAga lisab ESMA tasustamispoliitikat käsitlevatesse suunistesse selle, kuidas kohaldada erinevaid valdkondlikke tasustamispõhimõtteid, näiteks direktiivides 2011/61/EL ja 2013/36/EL sisalduvaid põhimõtteid, kui töötajad osutavad teenuseid, mille suhtes kohaldatakse erinevaid valdkondlikke tasustamispõhimõtteid. [ME 3]

2.  Lõikes 1 sätestatud põhimõtteid kohaldatakse fondivalitseja makstud iga liiki tasude ja eurofondi osakute või aktsiate mis tahes ülekandmise suhtes, mille puhul on kasusaajaks need töötajate kategooriad, sealhulgas kõrgem juhtkond, riskide võtjad, kontrollifunktsioonide täitjad ja kõik töötajad, kelle töötasu kokku on sama suur kõrgema juhtkonna liikmete ja riskide võtjatega, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt riskiprofiili või nende valitsetavate eurofondide riskiprofiili.

3.  Oma suuruse või valitsetava eurofondi suuruse, oma sisemise korralduse ning tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse poolest märkimisväärne fondivalitseja moodustab töötasukomisjoni. Töötasukomisjon moodustatakse selliselt, et tal oleks võimalik teha pädevaid ja sõltumatuid otsuseid tasustamispoliitika ja -tavade ning riskijuhtimiseks loodud stiimulite kohta.

Töötasukomisjon, mis asjakohasel juhul moodustatakse kooskõlas ESMA suunistega, vastutab tasustamist käsitlevate otsuste ettevalmistamise eest, sealhulgas selliste otsuste eest, mis mõjutavad asjaomase fondivalitseja või asjaomase eurofondi riski ja riskijuhtimist ning mille peab tegema juhtorgan oma järelevalvefunktsiooni täites. Töötasukomisjoni juhib juhtorgani liige, kes ei täida asjaomases fondivalitsejas ühtegi täidesaatvat funktsiooni. Töötasukomisjoni liikmed on juhtorgani liikmed, kes ei täida asjaomases fondivalitsejas ühtegi täidesaatvat funktsiooni. Töötasukomisjoni kuuluvad ka töötajate esindajad ning töötasukomisjon tagab, et tema eeskirjad võimaldavad aktsionäride kooskõlastatud tegutsemist. Oma otsuste ettevalmistamisel võtab töötasukomisjon arvesse sidusrühmade ja investorite pikaajalist huvi ning avalikku huvi.”

2.  Artikli 20 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:"

„a) kirjalik leping artikli 22 lõikes 2 osutatud depositooriumiga;”

3.  Artikkel 22 asendatakse järgmisega:"

„Artikkel 22

1.  Äriühinguna asutatud fond ja fondivalitseja tagavad, et iga valitsetava lepingulise fondi jaoks määratakse üks depositoorium vastavalt käesoleva peatüki sätetele.

2.  Depositooriumi määramine toimub kirjaliku lepingu kujul.

Kõnealune leping sisaldab eeskirju, millega reguleeritakse teabevoogu, mida peetakse vajalikuks, et võimaldada depositooriumil täita oma ülesandeid seoses eurofondiga, mille depositooriumiks ta on määratud, vastavalt käesoleva direktiivi ja muude asjakohaste õigus- ja haldusnormide nendele sätetele, mida kohaldatakse depositooriumide suhtes eurofondi päritoluliikmesriigis.

3.  Depositoorium:

a)  tagab, et eurofondi osakute müük, väljalaskmine, tagasiostmine, tagasivõtmine ja tühistamine toimub vastavalt kohaldatavale siseriiklikule õigusele ning fonditingimustele või põhikirjale;

b)  tagab, et eurofondi osakute väärtuse arvestamine toimub kooskõlas kohaldatava siseriikliku õiguse ja fonditingimuste või põhikirjaga;

c)  täidab fondivalitseja või äriühinguna asutatud fondi korraldusi, kui need ei ole vastuolus kohaldatava siseriikliku õiguse, fonditingimuste või põhikirjaga;

d)  tagab, et eurofondi varadega tehtavate tehingute puhul kantakse eurofondile teenustasu üle tavapärase ajavahemiku jooksul;

e)  tagab, et eurofondi tulusid kasutatakse kooskõlas kohaldatava siseriikliku õiguse ja fonditingimuste või põhikirjaga.

4.  Depositoorium tagab, et eurofondi rahavooge jälgitakse nõuetekohaselt, ja eelkõige selle, et kõik eurofondi osakute märkimise käigus investorite poolt või nende nimel tehtud maksed on vastu võetud ja et kogu kõnealuse eurofondi raha on kantud sularahakontodele, mis vastavad järgmistele tingimustele:

a)  need on avatud eurofondi või tema nimel tegutseva fondivalitseja nimel või eurofondi nimel tegutseva depositooriumi nimel;

b)  need on avatud komisjoni direktiivi 2006/73/EÜ(*) artikli 18 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud üksuses ning

c)  neid hoitakse vastavalt direktiivi 2006/73/EÜ artiklis 16 sätestatud põhimõtetele.

Kui sularahakontod avatakse eurofondi nimel tegutseva depositooriumi nimel, ei kajastata sellistel kontodel esimese lõigu punktis b osutatud üksuse raha ega depositooriumi oma raha.

5.  Eurofondi vara antakse depositooriumisse hoiule järgmiselt:

a)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... määruses (EL) nr .../2013 [finantsinstrumentide turgude kohta (MiFIR)] määratletud finantsinstrumentidega seoses, mida saab hoida, depositoorium:

i)  hoiab kõiki finantsinstrumente, mida saab kajastada depositooriumi raamatupidamises avatud finantsinstrumentide kontol, ja kõiki selliseid finantsinstrumente, mida saab depositooriumile füüsiliselt üle anda;

ii)  tagab, et kõiki neid finantsinstrumente, mida saab kajastada depositooriumi raamatupidamises avatud finantsinstrumentide kontol, kajastatakse depositooriumi raamatupidamises eurofondi või tema nimel tegutseva fondivalitseja nimel avatud eraldi kontodel vastavalt direktiivi 2006/73/EÜ artiklis 16 sätestatud põhimõtetele, nii et igal ajal saab selgelt tuvastada, et need kuuluvad kohaldatava õiguse kohaselt asjaomasele eurofondile;

b)  muude varadega seoses depositoorium:

i)  kontrollib selliste varade kuulumist eurofondile või tema nimel tegutsevale fondivalitsejale, hinnates, kas eurofond või tema nimel tegutsev fondivalitseja omab varade omandiõigust, mis põhineb asjaomase eurofondi või fondivalitseja esitatud teabel või dokumentidel ja välistel tõenditel, juhul kui need on olemas;

ii)  säilitab andmed selliste varade kohta, mille puhul ta on veendunud, et eurofondil või tema nimel tegutseval fondivalitsejal on omandiõigus, ning ajakohastab kõnealuseid andmeid.

5a.  Depositoorium esitab fondivalitsejale korrapäraselt põhjaliku inventuuri kõikide varade kohta, mida hoitakse eurofondi nimel.

5b.  Depositooriumis hoitavat finantsinstrumenti ei kasuta ei depositoorium ega mis tahes kolmas isik, kellele hoidmisfunktsioon on delegeeritud, uuesti oma arvel.

Käesoleva artikli mõistes tähendab uuesti kasutamine ühes tehingus edastatud finantsinstrumendi kasutamist teise tehingu tagamisel, sealhulgas, kuid mitte ainult, ülekandmise, pantimise, müümise ja laenamise korral.

6.  Liikmesriigid tagavad, et depositooriumi või reguleeritud üksuse, mis hoiab eurofondile kuuluvaid finantsinstrumente, maksevõimetuse korral ei saa ▐ hoiul olevaid eurofondi finantsinstrumente jaotada depositooriumi või reguleeritud üksuse võlausaldajate vahel ega nende kasuks realiseerida.

7.  Depositoorium ei delegeeri kolmandale isikule oma lõigetes 3 ja 4 osutatud funktsioone.

Depositoorium võib delegeerida kolmandatele isikutele üksnes lõikes 5 osutatud funktsioone, tingimusel et:

a)  funktsioone ei delegeerita kavatsusega vältida käesoleva direktiivi nõuete täitmist;

b)  depositoorium saab tõendada, et delegeerimiseks on objektiivne põhjus;

c)  depositoorium on tegutsenud sellise kolmanda isiku valimisel ja määramisel, kellele ta tahab osa oma ülesannetest delegeerida, piisava vilumuse, ettevaatuse ja hoolikusega, ning ta tegutseb sellise kolmanda isiku, kellele ta on osa oma ülesannetest delegeerinud, ning tema sõlmitud ja talle delegeeritud küsimustega seotud kokkulepete jooksval kontrollimisel ja korrapärasel järelevalvel jätkuvalt piisava vilumuse, ettevaatuse ja hoolikusega.

Lõikes 5 osutatud funktsioone võib depositoorium delegeerida üksnes kolmandale isikule, kes vastab delegeeritud ülesannete täitmise ajal alati järgmistele tingimustele:

a)  ta omab organisatsioonistruktuuri ja erialateadmisi, mis on talle usaldatud eurofondi või tema nimel tegutseva fondivalitseja varade laadi ja keerukust arvestades piisavad ja proportsionaalsed;

b)  tema suhtes kohaldatakse lõike 5 punktis a osutatud varade hoidmise ülesande puhul tõhusaid usaldatavusnormatiive (sh miinimumkapitali nõuded) ja järelevalvet asjaomases jurisdiktsioonis;

c)  tema puhul viiakse lõikes 5 osutatud varade hoidmise ülesande täitmisel korrapäraselt läbi väline auditeerimine, et tagada, et finantsinstrumendid on tema valduses;

d)  ta lahutab depositooriumi klientide varad oma varadest ja depositooriumi varadest nii, et igal ajal on võimalik selgelt kindlaks teha, et need kuuluvad asjaomase depositooriumi klientidele;

e)  ta tagab ESMA suunistele tugineva asjakohase korra, et kolmanda isiku maksevõimetuse korral ei saaks kolmanda isiku juures hoiul olevaid eurofondi varasid jaotada kolmanda isiku võlausaldajate vahel ega nende kasuks realiseerida;

f)  ta järgib käesoleva artikli lõikes 5 ja artiklis 25 sätestatud üldisi kohustusi ja keelde.

Punkti e kohaldamiseks annab ESMA kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 16 välja pädevatele asutustele suunatud suunised, mis käsitlevad asjakohast korda kolmanda isiku maksevõimetuse korral.

Olenemata kolmanda lõigu punktist b, kui kolmanda riigi õiguse kohaselt peab teatavaid finantsinstrumente hoidma kohalik üksus ja kolmanda lõigu punktides a-f sätestatud delegeerimisnõudeid rahuldavad kohalikud üksused puuduvad, võib depositoorium delegeerida oma funktsioonid sellisele kohalikule üksusele üksnes kolmanda riigi õigusega nõutud määral ning ainult seniks, kuni puuduvad delegeerimisnõuetele vastavad kohalikud üksused, ja üksnes juhul kui:

i)  asjaomase eurofondi investoritele selgitatakse enne investeeringu tegemist nõuetekohaselt, et selline delegeerimine tuleneb kolmanda riigi õiguslikest piirangutest, ja neid teavitatakse delegeerimist õigustavatest asjaoludest ning sellise delegeerimisega kaasnevatest riskidest;

ii)  eurofond või tema nimel tegutsev fondivalitseja on teinud depositooriumile ülesandeks delegeerida selliste finantsinstrumentide hoidmine asjaomasele kohalikule üksusele.

Kolmas isik võib need ülesanded omakorda edasi delegeerida, tingimusel et täidetakse samu nõudeid. Sellisel juhul kohaldatakse asjaomaste isikute suhtes artikli 24 lõiget 2 mutatis mutandis.

Käesoleva lõike kohaldamisel ei käsitata teenuste osutamist direktiivis 98/26/EÜ määratud väärtpaberiarveldussüsteemide poolt või sarnaste teenuste osutamist kolmandate riikide väärtpaberiarveldussüsteemide poolt, hoidmisfunktsiooni delegeerimisena. ”

4.  Artiklit 23 muudetakse järgmiselt:

a)  lõiked 2 ja 3 asendatakse järgmisega:"

„2. Depositoorium on kas:

a)  krediidiasutus, millele on antud tegevusluba vastavalt direktiivile 2006/48/EÜ;

b)  investeerimisühing, mille suhtes kohaldatakse kapitali adekvaatsuse nõudeid vastavalt direktiivi 2006/49/EÜ artikli 20 lõikele 1, sealhulgas operatsiooniriske käsitlevaid kapitalinõudeid, ja millele on antud tegevusluba vastavalt direktiivile 2004/39/EÜ ning mis osutab ka kõrvalteenust, milleks on finantsinstrumentide hoidmine ja haldamine klientide nimel vastavalt direktiivi 2004/39/EÜ I lisa B jao punktile 1; sellisel investeerimisühingul peab igal juhul olema omavahendeid summas, mis ei ole väiksem kui direktiivi 2006/49/EÜ artiklis 9 osutatud algkapitali summa;

ba)   riikide keskpangad ja mis tahes muu kategooria asutused, mille suhtes kehtivad usaldatavusnormatiivid ja mille suhtes rakendatakse pidevat järelevalvet, eeldusel et nende suhtes kehtivad kapitalinõuded ja usaldatavus- ja organisatsioonilised nõuded, mis on sama mõjuga kui punktides a ja b nimetatud üksuste puhul.

Äriühinguna asutatud fondid või fondivalitsejad, kes tegutsevad nende valitsetava eurofondi nimel ning kes määrasid enne [kuupäev: artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud ülevõtmise tähtaeg] depositooriumiks asutuse, mis ei vasta käesolevas lõikes sätestatud nõuetele, määravad depositooriumi, mis vastab kõnealustele nõuetele enne [kuupäev: üks aasta pärast artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud tähtaega].

3.  Liikmesriigid määravad kindlaks, millistel lõike 2 punktis ba osutatud asutustel on õigus tegutseda depositooriumina.”;

b)   lõiked 4, 5 ja 6 jäetakse välja.

5.  Artikkel 24 asendatakse järgmisega:"

„Artikkel 24

1.  Liikmesriigid tagavad, et depositoorium vastutab eurofondi ja eurofondi osakuomanike ees, kui depositooriumil või kolmandal isikul, kellele finantsinstrumentide hoidmine on delegeeritud, lähevad kaduma artikli 22 lõike 5 ▐ kohaselt hoitavad finantsinstrumendid.

Hoitava finantsinstrumendi kadumamineku korral tagavad liikmesriigid, et depositoorium tagastab põhjendamatu viivituseta eurofondile või selle nimel tegutsevale fondivalitsejale sama tüüpi finantsinstrumendi või sellele vastava summa. Depositoorium ei vastuta, kui ta suudab tõendada, et kadumamineku põhjustasid välised sündmused, mille üle tal puudub mõistlik kontrollivõimalus ning mille tagajärgi ei oleks olnud võimaik vältida, vaatamata kõigile pingutustele nende ärahoidmiseks.

Liikmesriigid tagavad, et depositoorium vastutab ka eurofondi või eurofondi investorite ees kõigi muude neile tekitatud kahjude eest, mis tulenevad depositooriumi poolt käesoleva direktiivi kohaste kohustuste hooletust täitmisest või tahtlikult täitmata jätmisest.

2.  Depositooriumi vastutust ei mõjuta artikli 22 lõikes 7 osutatud mis tahes delegeerimine.

3.  Lõikes 1 osutatud depositooriumi vastutusest ei vabastata või seda ei piirata kokkuleppega.

4.  Kõik lõikega 3 vastuolus olevad kokkulepped on õigustühised.

5.  Eurofondi osakuomanikud võivad nõuda, et depositoorium vastutab vahetult või kaudselt fondivalitseja kaudu.

5a.  Käesoleva artikli sätted ei takista depositooriumi kehtestamast korda lõike 1 kohaste kohustuste täitmiseks, eeldusel et need meetmed ei piira ega vähenda neid kohustusi ega põhjusta viivitusi depositooriumi kohustuste täitmisel.”;

6.  Artiklis 25 asendatakse lõige 2 järgmisega:"

„2. Fondivalitseja ja depositoorium tegutsevad oma vastavate funktsioonide täitmisel ausalt, õiglaselt, professionaalselt, sõltumatult ning eurofondi ja tema investorite huvides.

Depositoorium ega ükski isikutest, kellele hoidmisfunktsioon delegeeritakse, ei tegele eurofondi või selle nimel tegutseva fondivalitsejaga seoses tegevusega, mis võib põhjustada huvide konflikti eurofondi, selle investorite, fondivalitseja ja depositooriumi enda vahel, välja arvatud juhul, kui depositoorium on taganud, et potentsiaalset huvide konflikti põhjustavate ülesannete täitmine on funktsionaalselt ja hierarhiliselt eraldatud ning võimalikke huvide konflikte tuvastatakse, juhitakse, jälgitakse ja avaldatakse eurofondi investoritele nõuetekohasel viisil.”

7.  Artikkel 26 asendatakse järgmisega:"

„Artikkel 26

1.  Õigusaktides ja lepingulise fondi fonditingimustes sätestatakse fondivalitseja ja depositooriumi asendamise tingimused ning eeskirjad, mis tagavad osakuomanike kaitse sellise asendamise puhul.

2.  Õigusaktides ja äriühinguna asutatud fondi põhikirjas sätestatakse fondivalitseja ja depositooriumi asendamise tingimused ja eeskirjad, mis tagavad osakuomanike kaitse sellise asendamise puhul.”

8.  Lisatakse järgmised artiklid ▌:"

„Artikkel 26a

Depositoorium teeb oma pädevatele asutustele ▌nende taotluse alusel kättesaadavaks kogu teabe, mille ta on saanud oma ülesannete täitmisel ning mis võib olla eurofondi või selle fondivalitseja pädevatele asutustele vajalik. Kui eurofondi või fondivalitseja pädevad asutused ei ole samad, mis on depositooriumil, jagavad depositooriumi pädevad asutused saadud teavet viivitamata eurofondi ja fondvalitseja pädevate asutustega.

Artikkel 26b

1.  Komisjonil on õigus võtta vastavalt artiklile 112 ning artiklites 112a ja 112b sätestatud tingimustel delegeeritud õigusaktide abil vastu meetmed, millega täpsustatakse järgmist:

a)  käesoleva direktiiviga seotud andmed, mis tuleb lisada artikli 22 lõikes 2 osutatud kirjalikku lepingusse;

b)  depositooriumi funktsioonide täitmise tingimused artikli 22 lõigete 3, 4 ja 5 kohaselt, sealhulgas:

i)  finantsinstrumentide liigid, mida depositooriumi varade hoidmise ülesanne artikli 22 lõike 5 punkti a kohaselt hõlmab;

ii)  tingimused, mille kohaselt võib depositoorium hoida keskdepositooriumis registreeritud finantsinstrumente;

iii)  tingimused, mille kohaselt depositoorium hoiab artikli 22 lõike 5 punkti b kohaselt nimelistena emiteeritud ja emitendi või registripidaja registreeritud finantsinstrumente;

c)  depositooriumi nõuetekohase hoolsusega seotud ülesanded vastavalt artikli 22 lõike 7 teise lõigu punktile c;

d)  lahushoidmise kohustus vastavalt artikli 22 lõike 7 kolmanda lõigu punktile d;

e)  millistel tingimustel ja mis olukorras loetakse artikli 24 kohaldamisel hoitavad finantsinstrumendid kaduma läinuks;

f)  mida lugeda välisteks sündmusteks, mille üle asjaosalisel puudub mõistlik kontrollivõimalus ning mille tagajärgi ei oleks olnud võimalik vältida, vaatamata kõigile pingutustele nende ärahoidmiseks vastavalt artikli 24 lõike 1 lõigule 1;

fa)  tingimused sõltumatuse nõude täitmiseks.”;

9.  Artikli 30 esimene lõik asendatakse järgmisega:"

„Artikleid 13, 14, 14a ja 14b kohaldatakse mutatis mutandis nende äriühinguna asutatud fondide suhtes, kes ei ole määranud käesoleva direktiivi alusel tegevusloa saanud fondivalitsejat.”

10.  V peatüki 3. jagu jäetakse välja.

11.  Artikli 69 lõikele 3 lisatakse järgmine ▌lõik:"

„Aastaaruanne sisaldab ka järgmist:

(a)   fondivalitseja ja äriühinguna asutatud fondi poolt oma töötajatele makstud tasude kogusumma majandusaasta kohta eraldi põhi- ja muutuvtasuna esitatuna ja tasu saajate arv ning, kui see on asjakohane, eurofondi poolt välja makstud intressid;

(b)   tasude kogusumma, esitatuna finantskontserni, fondivalitseja ▌ning vajaduse korral äriühinguna asutatud fondi artikli 14a lõikes 3 osutatud töötajate kategooriate kaupa, kelle tegevus mõjutab oluliselt eurofondi riskiprofiili.”

11a)  Artikli 78 lõike 3 punkt a asendatakse järgmisega:"

„a) eurofondi ja pädevat asutust identifitseerivad andmed;”;

12.  Artiklit 98 muudetakse järgmiselt:

a)  Lõike 2 punkt d asendatakse järgmisega:"

„d) nõuda olemasolevaid telefonikõnede salvestusi ja andmeliikluse väljavõtteid, nagu määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ (milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris)* artikli 2 teise lõigu punktis b, mida omavad eurofondid, fondivalitsejad, äriühinguna asutatud fondid või depositooriumid, ning kui on tõsine kahtlus, et sellised uurimise all oleva küsimusega seotud andmed võivad olla olulised, et tõestada, et eurofondid, fondivalitsejad, äriühinguna asutatud fondid või depositooriumid rikuvad käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi; kõnealused andmed ei käsitle siiski teate sisu, millega need on seotud.

___________________

* EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.”

b)  Lisatakse järgmine lõige ▌:"

„3. Kui lõike 2 punktis d osutatud telefonikõnede või andmeliikluse väljavõtete taotlemiseks on vastavalt siseriiklikule õigusele vaja õigusasutuse luba, tuleb seda taotleda. Kõnealust luba võib taotleda ka ettevaatusabinõuna.”

13.  Artikkel 99 asendatakse järgmisega:"

„Artikkel 99

1.  Ilma et see piiraks artikli 98 kohaseid pädevate asutuste järelevalvevolitusi ja liikmesriikide õigust näha ette ja kehtestada kriminaalkaristused, sätestavad liikmesriigid eeskirjad halduskaristuste ja -meetmete kohta, kui käesoleva direktiivi rakendamiseks vastuvõetud siseriiklikke sätteid ei ole järgitud, ning tagavad kõnealuste meetmete kohaldamise. Sanktsioonid ja meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.  Liikmesriigid tagavad, et kui eurofondidel, fondivalitsejatel, äriühinguna asutatud fondidel või depositooriumidel on kohustused, võib nende rikkumise korral kohaldada sanktsioone juhtorgani liikmete ja mis tahes teiste üksikisikute suhtes, kes vastavalt siseriiklikule õigusele vastutavad rikkumise eest.

3.  Pädevatele asutustele tuleb anda kõik nende funktsioonide täitmiseks vajalikud uurimisvolitused. Volituste kasutamisel teevad pädevad asutused tihedat koostööd tagamaks, et kõnealused sanktsioonid või meetmed annaksid soovitud tulemuse, ja koordineerivad oma tegevust piiriülestel juhtudel.”

14.  Lisatakse järgmised artiklid ▌:"

„Artikkel 99a

1.  Liikmesriigid tagavad, et nende õigus- ja haldusnormidega on ette nähtud karistused seoses järgmisega:

a)  eurofondina tegutsetakse ilma tegevusloata, mis on vastuolus artikliga 5;

b)  fondivalitsejana tegutsetakse, saamata selleks eelnevalt tegevusluba, mis on vastuolus artikliga 6;

c)  äriühinguna asutatud fondina tegutsetakse, saamata selleks eelnevalt tegevusluba, mis on vastuolus artikliga 27;

d)  otseselt või kaudselt omandatakse oluline osalus fondivalitsejas või olulist osalust fondivalitsejas suurendatakse nii, et selle tulemusena hääleõiguste või omatava kapitali osakaal küüniks 20%, 30% või 50%ni või ületaks seda, või nii, et fondivalitsejast saaks tütarettevõtja (edaspidi „kavandatav omandamine”), ilma et teavitataks kirjalikult selle fondivalitseja pädevaid asutusi, kus kavatsetakse olulist osalust omandada või seda suurendada, mis on vastuolus artikli 11 lõikega 1;

e)  otseselt või kaudselt võõrandatakse oluline osalus fondivalitsejas või otseselt või kaudselt vähendatakse fondivalitsejas olulist osalust, mille tulemusena hääleõiguste ja või omatava kapitali osakaal väheneks alla 20%, 30% või 50%, või nii, et fondivalitseja ei oleks enam tütarettevõtja, ilma et pädevaid asutusi teavitataks kirjalikult, mis on vastuolus artikli 11 lõikega 1;

f)  fondivalitseja on saanud tegevusloa valeandmete esitamise teel või mis tahes muul seadusvastasel viisil, mis on vastuolus artikli 7 lõike 5 punktiga b;

g)  äriühinguna asutatud fond on saanud tegevusloa valeandmete esitamise teel või mis tahes muul seadusvastasel viisil, mis on vastuolus artikli 29 lõike 4 punktiga b;

h)  fondivalitseja, olles saanud teada osaluste omandamisest või võõrandamisest oma kapitalis, mille tulemusena osalused ületavad või langevad alla direktiivi 2004/39/EÜ artikli 11 lõikes 10 osutatud künnise, ei teata sellest kõnealuste omandamiste või võõrandamiste pädevatele asutustele, mis on vastuolus artikli 11 lõikega 1;

i)  fondivalitseja ei teata vähemalt korra aastas pädevatele asutustele nende aktsionäride ja liikmete nimesid, kes omavad olulist osalust, ning kõnealuste osaluste suurusi, mis on vastuolus artikli 11 lõikega 1;

j)  fondivalitseja ei järgi menetlusi ja korda, mis on kehtestatud vastavalt siseriiklikule õigusele, millega rakendatakse artikli 12 lõike 1 punkti a;

k)  fondivalitseja ei täida struktuurilisi ja organisatsioonilisi nõudeid, mis on kehtestatud vastavalt siseriiklikule õigusele, millega rakendatakse artikli 12 lõike 1 punkti b;

l)  äriühinguna asutatud fond ei järgi menetlusi ja korda, mis on kehtestatud vastavalt siseriiklikule õigusele, millega rakendatakse artiklit 31;

m)  fondivalitseja või äriühinguna asutatud fond ei täida nõudeid, mis on seotud funktsioonide delegeerimisega kolmandatele isikutele ning mis on kehtestatud vastavalt siseriiklikule õigusele, millega rakendatakse artikleid 13 ja 30;

n)  fondivalitseja või äriühinguna asutatud fond ei järgi tegevuseeskirju, mis on kehtestatud vastavalt siseriiklikule õigusele, millega rakendatakse artikleid 14 ja 30;

o)  depositoorium ei täida oma ülesandeid vastavalt siseriiklikele sätetele, millega rakendatakse artikli 22 lõikeid 3–7;

p)  äriühinguna asutatud fond ja fondivalitseja iga valitsetava lepingulise fondi puhul ei täida korduvalt kohustusi seoses eurofondi investeerimispõhimõtetega, nagu on kehtestatud siseriiklike sätetega, millega rakendatakse VII peatükki;

q)  fondivalitseja või äriühinguna asutatud fond ei kasuta riskijuhtimisprotsessi ja protsessi, millega täpselt ja sõltumatult hinnatakse börsiväliste tuletisinstrumentide väärtust, nagu on kehtestatud siseriiklike sätetega, millega rakendatakse artikli 51 lõiget 1;

r)  äriühinguna asutatud fond ja fondivalitseja iga valitsetava lepingulise fondi puhul ei täida korduvalt kohustusi seoses investoritele esitada tuleva teabega, nagu on kehtestatud vastavalt siseriiklikele sätetele, millega rakendatakse artikleid 68–82;

s)  fondivalitseja või äriühinguna asutatud fond, kes turustab selle eurofondi osakuid, mida ta valitseb muus liikmesriigis kui eurofondi päritoluliikmesriigis, ei täida teatamise nõuet, mis on kehtestatud artikli 93 lõikega 1.

2.  Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud kõigil juhtudel hõlmavad kohaldatavad halduskaristused ja -meetmed vähemalt järgmist:

a)  avalik hoiatus või teadaanne, milles on märgitud füüsiline või juriidiline isik ja rikkumise laad;

b)  korraldus, millega nõutakse, et füüsiline või juriidiline isik lõpetaks sellise tegevuse ja hoiduks selle tegevuse kordamisest;

c)  fondivalitseja või eurofondi puhul fondivalitseja või eurofondi tegevusloa tühistamine;

d)  fondivalitseja või äriühinguna asutatud fondi juhtorgani mis tahes liikmele või mis tahes teisele füüsilisele isikule, keda peetakse vastutatavaks, kehtestatakse ajutine või alaline keeld täita funktsioone kõnealustes või muudes äriühingutes;

e)  juriidilise isiku puhul määratakse tõhus, proportsionaalne ja hoiatav rahaline halduskaristus ▌;

f)  füüsilise isiku puhul määratakse tõhus, proportsionaalne ja hoiatav rahaline halduskaristus ▌;

g)  määratakse rahaline halduskaristus, mis vastab kuni kümnekordsele rikkumise abil saadud kasule või välditud kahjule, kui kõnealust kasu või kahju on võimalik kindlaks määrata.

Artikkel 99b

Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused avaldavad põhjendamatult viivitamata mis tahes sanktsiooni või meetme, mis on määratud käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise korral, koos teabega rikkumise liigi ja selle eest vastutatavate isikute kohta, välja arvatud juhul, kui selline avaldamine ohustaks tõsiselt finantsturgude stabiilsust. Kui avaldamine põhjustaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju, avaldavad pädevad asutused määratud sanktsioonid või meetmed anonüümselt.

Artikkel 99c

1.  Liikmesriigid tagavad, et halduskaristuse või -meetme laadi ja rahalise halduskaristuse suuruse kindlaksmääramisel tagavad pädevad asutused nende tõhususe, proportsionaalsuse ja hoiatavuse ning võtavad arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas:

a)  rikkumise raskus ja kestus;

b)  vastutava füüsilise või juriidilise isiku vastutuse ulatus;

c)  vastutava füüsilise või juriidilise isiku finantsseisundi tugevus, mida näitab vastutava juriidilise isiku kogukäive või vastutava füüsilise isiku aastane sissetulek;

d)  vastutava füüsilise või juriidilise isiku saadud kasu või välditud kahju suurus, muudele isikutele tekitatud kahju ja vajaduse korral ka turgude või laiemalt majanduse toimimisele põhjustatud kahju, kui seda saab kindlaks määrata;

e)  vastutava füüsilise või juriidilise isiku ja pädeva asutuse koostöö tase;

f)  vastutava füüsilise või juriidilise isiku varasemad rikkumised.

2.  ESMA annab pädevatele asutustele välja suunised kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 haldusmeetmete ja -karistuste tüüpide ning rahaliste halduskaristuste suuruse kohta.

Artikkel 99d

1.  Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused kehtestavad tõhusad mehhanismid, et julgustada pädevatele asutustele teatama käesoleva direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike sätete rikkumistest, samuti tagavad liikmesriigid, et pädevad asutused võimaldavad kasutada sellistest rikkumistest teatamiseks üht või mitut turvalist suhtluskanalit. Liikmesriigid tagavad, et nende kanalite kaudu rikkumistest teatanud isikute isikuandmed on teada ainult pädevale riigiasutusele.

2.  Lõikes 1 osutatud mehhanismid hõlmavad vähemalt järgmist:

a)  rikkumisteadete vastuvõtmise erimenetlused ja nende järelkontroll;

b)  äriühinguna asutatud fondi ja fondivalitseja nende töötajate asjakohane kaitse, kes teatavad ettevõttes toimunud rikkumistest;

c)  isikuandmete kaitse nii isiku puhul, kes teatab rikkumisest, kui ka füüsilise isiku puhul, kes väidetavalt vastutab rikkumise eest, vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivis (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta)* 95/46/EÜ sätestatud põhimõtetele.

2a.  ESMA võimaldab käesoleva direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike sätete rikkumisest teatamiseks kasutada üht või mitut turvalist suhtluskanalit. Liikmesriigid tagavad, et nende kanalite kaudu rikkumistest teatanud isikute isikuandmed on teada ainult ESMAle.

2b.  Kui isik teatab käesoleva direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud siseriiklike sätete rikkumisest vastavalt lõikele 2a heauskselt ESMAle või pädevale asutusele, ei käsitleta seda lepinguga või õigus- ja haldusnormidega informatsiooni avaldamisele kehtestatud piirangute rikkumisena ning rikkumisest teatanud isik ei kanna kõnealuse teatamise eest mingit vastutust.

3.  Liikmesriigid nõuavad, et asutustel on olemas asjakohane kord, mille kohaselt nende töötajad teatavad rikkumistest ettevõttesiseselt erikanali kaudu.

Artikkel 99e

1.  Liikmesriigid esitavad ESMA-le kord aastas koondteabe kõikide artikli 99 kohaselt kehtestatud meetmete ja sanktsioonide kohta. ESMA avaldab selle teabe aastaaruandes.

2.  Kui pädev asutus meetme või karistuse avalikustab, teatab ta meetmest või sanktsioonist ka ESMA-le. Kui avaldatud meede või karistus on seotud fondivalitsejaga, lisab ESMA viite avaldatud sanktsioonile artikli 6 lõike 1 kohaselt avaldatud fondivalitsejate loendis.

3.  ESMA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu käesolevas artiklis osutatud teabe esitamise menetluste ja vormide kohta.

ESMA esitab kõnealused rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile ...

Komisjonile antakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid määruse (EL) nr 1095/2010 artiklis 15 sätestatud korras.

_________________________

* ELT L 281, 23.11.1995, lk 31.”

15.  Lisatakse järgmine artikkel:"

„Artikkel 104a

1.  Liikmesriigid kohaldavad käesoleva direktiivi alusel liikmesriikides teostatava isikuandmete töötlemise suhtes direktiivi 95/46/EÜ nõudeid.

2.  Euroopa Parlamendi ja 18. detsembri 2000. aasta nõukogu määrust (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta)* kohaldatakse isikuandmete töötlemise suhtes, mida teeb ESMA vastavalt käesolevale direktiivile.

_________________________

* ELT L 8, 12.1.2001, lk 1.”

16.  Artiklis 112 asendatakse lõige 2 järgmisega:"

„2. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

Artiklites 12, 14, 43, 51, 60, 61, 62, 64, 75, 78, 81, 90, 95 ja 111 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile neljaks aastaks alates 4. jaanuarist 2011.

Artiklis 50a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile neljaks aastaks alates 21. juulist 2011.

Artiklites 22 ja 24 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile neljaks aastaks alates […] . Komisjon esitab delegeeritud õiguste kohta aruande hiljemalt kuus kuud enne nelja-aastase ajavahemiku lõppu. Õiguste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu need kooskõlas artikliga 112a tagasi võtab.”

17.  Artikli 112a lõige 1 asendatakse järgmisega:"

„1. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklites 12, 14, 22, 24, 43, 50a, 51, 60, 61, 62, 64, 75, 78, 81, 90, 95 ja 111 osutatud õiguste delegeerimise igal ajal tagasi võtta.”

18.  I lisa muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi lisale.

Artikkel 2

1.  Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt […]. Nad edastavad nimetatud normide teksti viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad lõikes 1 osutatud õigus- ja haldusnorme alates […].

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Kui liikmesriikide esitatud ülevõtmismeetmete teatele lisatud dokumendid ei ole piisavad selleks, et hinnata täielikult nende meetmete vastavust käesoleva direktiivi teatavatele sätetele, võib komisjon ESMA taotluse alusel määruse (EL) nr 1095/2010 kohaldamise eesmärgil või omal algatusel nõuda liikmesriikidelt üksikasjalikuma teabe esitamist seoses käesoleva direktiivi ülevõtmise ning kõnealuste meetmete rakendamisega.

Artikkel 3

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 4

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

LISA

I lisa A loendi punkt 2 asendatakse järgmisega:

„2. Teave depositooriumi kohta:

2.1.  Eurofondi depositooriumi nimi ja tema kohustuste kirjeldus;

2.2.   Depositooriumi delegeeritud mis tahes hoidmisfunktsiooni kirjeldus ▌ja huvide konfliktid, mis võivad sellise delegeerimise puhul tekkida.

Teave kõikide üksuste kohta, mis on seotud fondi varade hoidmisteenuse osutamisega, koos tekkida võivate huvide konfliktidega, on taotluse korral depositooriumist kättesaadav.”

(1) Seejärel saadeti asi vastavalt kodukorra artikli 57 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile tagasi uueks läbivaatamiseks (A7-0125/2013). (2) * Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌. (3) ELT C 96, 4.4.2013, lk 18. (4) ELT L 302, 17.11.2009, lk 32. (5) ELT L 120, 15.5.2009, lk 22. (6) ELT L 331, 15.12.2010, lk 84. (7) ELT L 331, 15.12.2010, lk 12. (8) ELT L 174, 1.7.2011, lk 1. (9) ELT L 241, 2.9.2006, lk 26. (10) ELT L 302, 17.11.2009, lk 1. (11) EÜT L 166, 11.6.1998, lk 45. (12) EÜT L 84, 26.3.1997, lk 22. (13) ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

Euroopa Parlamendi 3. juulil 2013. aastal vastu võetud muudatusettepanek ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ kasvuhoonegaaside saastekvootide enampakkumiste ajastamist käsitlevate sätete täpsustamiseks (COM(2012)0416 – C7-0203/2012 – 2012/0202(COD))(1)

P7_TA(2013)0310 A7-0046/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 21 Ettepanek võtta vastu otsus Artikkel 1 Direktiiv 2003/87/EÜ Artikkel 10 – lõige 4 – esimene lõik – viimane lause Vajaduse korral kohandab komisjon iga perioodi ajakava, et tagada turu nõuetekohane toimimine. Kui hindamisest nähtub, et eri tööstusharudes kasvuhoonegaaside heite ülekandumise olulise ohuga kokku puutuvatele sektoritele või alasektoritele eeldatavasti märkimisväärset mõju ei avaldu, võib komisjon erandjuhtudel kohandada ajakava artikli 13 lõikes 1 osutatud ajavahemikus alates 1. jaanuarist 2013, et tagada turu nõuetekohane toimimine. Komisjon võib teha ainult ühe sellise kohanduse maksimaalselt 900 miljoni saastekvoodi puhul.

(1) Seejärel saadeti asi vastavalt kodukorra artikli 57 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile tagasi uueks läbivaatamiseks (A7-0046/2013).

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta (COM(2011)0866 – C7-0488/2011 – 2011/0421(COD))

P7_TA(2013)0311 A7-0337/2012

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0866),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 168 lõike 4 punkti c ja artikli 168 lõiget 5, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7–0488/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 28. märtsi 2012. aasta arvamust(1),

–  olles konsulteerinud Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 28. mai 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit (A7-0337/2012),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 3. juulil 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr .../2013/EL tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2119/98/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus nr 1082/2013/EL) lõplikule kujule).

(1) ELT C 181, 21.6.2012, lk 160.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse tõhustatud koostööd finantstehingute maksu valdkonnas (COM(2013)0071 – C7-0049/2013 – 2013/0045(CNS))

P7_TA(2013)0312 A7-0230/2013

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2013)0071),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 113, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0049/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A7-0230/2013),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil tõendada põhjaliku mõjuhindamise ja kulude-tulude analüüsi alusel, et igasuguse tõhustatud koostöö raames austatakse nende liikmesriikide pädevust, õigusi ja kohustusi, kes selles koostöös ei osale;

3.  palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

5.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

6.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 1 (1)  Komisjon märkas 2011. aastal, et kõigil tasanditel arutatakse finantssektori lisamaksustamist. See arutelu tuleneb soovist tagada, et finantssektor annab õiglase ja olulise panuse kriisi kulude kandmisesse ja et finantssektorit maksustatakse tulevikus teiste sektoritega võrdselt, et vähendada finantseerimisasutuste soovi tegeleda liiga riskantsete tegevustega, et täiendada õigusmeetmeid, mille eesmärk on vältida tulevasi kriise ja luua lisatulu üldeelarves või teatavate poliitiliste eesmärkide jaoks. (1)  Komisjon märkas 2011. aastal, et kõigil tasanditel arutatakse finantssektori lisamaksustamist. See arutelu tuleneb soovist tagada, et finantssektor annab õiglase ja olulise panuse kriisi kulude kandmisesse ja et finantssektorit maksustatakse tulevikus teiste sektoritega võrdselt, et vähendada finantseerimisasutuste soovi tegeleda liiga riskantsete tegevustega, et täiendada õigusmeetmeid, mille eesmärk on vältida tulevasi kriise ja vähendada spekuleerimist ning luua lisatulu üldeelarves, muu hulgas eelarve konsolideerimise toetuseks või teatavate poliitiliste eesmärkide jaoks liikumisel jätkusuutlikkuse ning kasvu, haridustaseme ja tööhõive parandamise suunas, pöörates seejuures erilist tähelepanu noorte probleemidele. Finantstehingute maksu kehtestamine näitab seega head ümberjagamise ja juhtimise võimet, täiendades asjakohaselt olemasolevate õigusreformide algatusi. Muudatusettepanek 2 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 1a (uus) (1a)  Kooskõlas Euroopa Ülemkogu 8. veebruari 2013. aasta järeldustega 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kohta tuleks osa finantstehingute maksust saadavast tulust suunata tõeliste omavahenditena liidu eelarvesse. Finantstehingute maksust laekuva tulu kasutamine liidu tõelise omavahendina on võimalik üksnes tõhustatud koostöö menetluse raames, kui osalevate liikmesriikide osamakseid liidu eelarvesse vähendatakse sama summa ulatuses ja välditakse seeläbi osalevate riikide ebaproportsionaalseid osamakseid võrrelduna mitteosalevate riikide osamaksetega. Kui finantstehingute maks liidu tasandil kehtestatakse, tuleks kogu finantstehingute maksust tulenev omavahendite summa või osa sellest lisada liikmesriikide osamaksetele, et luua uusi rahastamisallikaid investeeringuteks Euroopas, ilma selleks osalevate liikmesriikide liidu eelarvesse tehtavaid osamakseid vähendamata. Muudatusettepanek 3 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 1b (uus) (1b)  Enne finantstehingute maksu kehtestamist peaks komisjon tõendama, et tõhustatud koostöö ei kahjusta siseturgu ega majanduslikku, sotsiaalset või territoriaalset ühtekuuluvust. Samuti peaks komisjon tõendama, et tõhustatud koostöö ei osutu takistuseks ega põhjusta diskrimineerimist liikmesriikidevahelises kaubanduses ega moonuta nendevahelist konkurentsi. Komisjon peaks esitama uue põhjaliku analüüsi ja mõju hindamise ühise finantstehingute maksu ettepaneku tagajärgede kohta nii osalevates kui ka mitteosalevates riikides ning siseturu kohta tervikuna. Muudatusettepanek 4 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 2a (uus) (2a)  Finantstehingute maksu tõelised eesmärgid saavutatakse üksnes siis, kui see kehtestatakse ülemaailmsel tasandil. Seega on 11 liikmesriigi tõhustatud koostöö vaid esimene samm liidu ja hiljem ülemaailmsel tasandil finantstehingute maksu kehtestamise suunas. Liit toetab jätkuvalt kõiki maailma riike hõlmava finantstehingute maksu kehtestamist ja nõuab tungivalt, et see küsimus lisataks G-20 ja G-8 tippkohtumiste päevakorda. Muudatusettepanek 5 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 3 (3)  Selleks et vältida turumoonutusi tulenevalt osalevates liikmesriikides ühepoolselt võetavatest meetmetest ja arvestades enamiku asjakohaste finantstehingute väga suurt mobiilsust ning vajadust tõhustada siseturu nõuetekohast toimimist, on osalevates liikmesriikides kehtestatava finantstehingute maksu põhielemendid vaja ühtlustada liidu tasandil. Seejuures tuleks vältida maksuarbitraaži võimalusi osalevates liikmesriikides ja investeeringute jaotumise moonutusi kõnealuste riikide finantsturgudel ning ka topeltmaksustamist või maksustamata jätmist. (3)   Mitu riiki osalevast 11 liikmesriigist on finantstehingute maksu teatavas vormis juba kehtestanud või on seda kehtestamas. Selleks et vältida turumoonutusi tulenevalt osalevates liikmesriikides ühepoolselt võetavatest meetmetest ja arvestades enamiku asjakohaste finantstehingute väga suurt mobiilsust ning vajadust tõhustada siseturu nõuetekohast toimimist, on osalevates liikmesriikides kehtestatava finantstehingute maksu põhielemendid vaja ühtlustada liidu tasandil. Seejuures tuleks vältida maksuarbitraaži võimalusi osalevates liikmesriikides ja investeeringute jaotumise moonutusi kõnealuste riikide finantsturgudel ning ka topeltmaksustamist või maksustamata jätmist. Muudatusettepanek 6 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 3a (uus) (3a)  Arvestades, et Euroopa finantsturgude reguleerimisel on tehtud olulisi edusamme, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 (krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta), direktiivi 2013/36/EL ja käesoleva direktiivi vastuvõtmine, peaksid need osalevad liikmesriigid, kes on hiljutise finantskriisi tõttu kehtestanud pangamaksud, kontrollima, kas selliseid makse on vaja ja kas need on kooskõlas liidu õiguse ning siseturu reeglite ja eesmärkidega. 2 ELT L 176, 27.6.2013, lk 1. Muudatusettepanek 7 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 3b (uus) (3b)  Finantstehingute maksu ühtlustamine osalevate liikmesriikide vahel ei tohiks tuua kaasa riigivälist maksustamist, mis kahjustab teiste mitteosalevate liikmesriikide võimalikku maksubaasi. Muudatusettepanek 8 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 4 (4)  Siseturu toimimise tõhustamine ja eelkõige moonutuste vältimine osalevates liikmesriikides eeldab, et finantstehingute maksu kohaldatakse laiapõhjaliselt kindlaksmääratud finantseerimisasutuste ja tehingute suhtes, paljude erinevate finantsinstrumentide, sh nii organiseeritud turgudel kui ka börsiväliselt kaubeldavate struktureeritud toodete suhtes ja ka kõigi tuletislepingute sõlmimise ja asjaomaste tehingute oluliste muudatuste suhtes. (4)  Siseturu toimimise tõhustamine ja eelkõige moonutuste vältimine osalevates liikmesriikides, maksupettuste, maksude maksmisest kõrvalehoidumise, agressiivse maksuplaneerimise, riski ümberpaigutamise ohu ja õigussüsteemide erinevuste ärakasutamise võimaluste vähendamine eeldab, et finantstehingute maksu tuleks kohaldada laiapõhjaliselt kindlaksmääratud finantseerimisasutuste ja tehingute suhtes, paljude erinevate finantsinstrumentide, sh nii organiseeritud turgudel kui ka börsiväliselt kaubeldavate struktureeritud toodete suhtes ja ka kõigi tuletislepingute, sealhulgas hinnavahelepingute, välisvaluutaturgudel toimuvate konverteeritavas vääringus tehtavate tehingute (currency spots) ja spekulatiivsete tähtpäevatehingute sõlmimise ning asjaomaste tehingute oluliste muudatuste suhtes. Muudatusettepanek 9 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 8 (8)  Finantstehingute maksu reguleerimisalast tuleks välja jätta esmasturgudel toimuv kauplemine (v.a tuletislepingute sõlmimine või nende oluline muutmine) ning elanikele ja ettevõtjatele olulised tehingud, nt kindlustuslepingute sõlmimine, hüpoteeklaenud, tarbijalaenud või makseteenused, et mitte seada ohtu ettevõtjate ja valitsuste kapitali suurendamist ning vältida mõju leibkondadele. (8)  Finantstehingute maksu reguleerimisalast tuleks välja jätta esmasturgudel toimuv kauplemine (v.a tuletislepingute sõlmimine või nende oluline muutmine) ning elanikele ja ettevõtjatele olulised tehingud, nt kindlustuslepingute sõlmimine, hüpoteeklaenud, tarbijalaenud või makseteenused, et mitte seada ohtu ettevõtjate ja valitsuste kapitali suurendamist ning vältida kahjulikku mõju leibkondadele ja reaalmajandusele. Muudatusettepanek 10 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 13a (uus) (13a)  Selleks et tugevdada reguleeritud turgude ja eelkõige rangelt reguleeritava, kontrollitava ja läbipaistva börsil kauplemise positsiooni võrreldes reguleerimata, vähem kontrollitava ja vähem läbipaistva börsivälise kauplemisega, peaksid liikmesriigid kohaldama börsiväliste tehingute suhtes kõrgemat maksumäära. See võimaldab üleminekut vähe reguleeritud või reguleerimata turgudel kauplemiselt reguleeritud turgudele. Kõrgemat määra ei tohiks kohaldada finantstehingute suhtes börsiväliste tuletisinstrumentidega, kui tehingud vähendavad objektiivselt riske ja teenivad seeläbi reaalmajandust. Muudatusettepanek 11 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 15a (uus) (15a)  Mittefinantseerimisasutused teevad finantsturgudel olulisi tehinguid, et vähendada äritegevusega otseselt seotud riske. Nende asutuste suhtes ei tuleks selliste tehingute sooritamise korral finantstehingute maksu kohaldada. Kui aga mittefinantseerimisasutused teevad spekulatiivseid tehinguid, mis ei ole seotud riskide vähendamisega nende äritegevuses, tuleks neid käsitleda finantsseerimisasutustena ja nende suhtes tuleks kohaldada finantstehingute maksu. Muudatusettepanek 12 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 15b (uus) (15b)  Et maksudest kõrvalehoidumine oleks võimalikult kulukas ja võimalikult vähetulus ning et tagada tõhusam haldussund, tuleks residentsuse ja emiteerija põhimõtteid täiendada omandiõiguse üleandmise põhimõttega. Muudatusettepanek 13 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 15c (uus) (15c)  Komisjon peaks vajaduse korral alustama läbirääkimisi kolmandate riikidega, et hõlbustada finantstehingute maksu kogumist. Ühtlasi peaks komisjon läbi vaatama koostööst keelduvate jurisdiktsioonide määratluse ning vastavalt uuendama oma maksupettuste, maksude maksmisest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastast tegevuskava. Muudatusettepanek 14 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 16 (16)  Minimaalsed maksumäärad tuleks kehtestada piisavalt kõrged, et saavutada ühtse finantstehingute maksuga ette nähtud ühtlustamine. Samas peavad määrad olema piisavalt madalad, et minimeerida turu ümberpaigutumise ohtu. välja jäetud Muudatusettepanek 15 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 19 (19)  Selleks et hoida ära maksupettust ja maksude maksmisest kõrvalehoidumist peaks osalevatel liikmesriikidel olema kohustus võtta nõuetekohaseid meetmeid. (19)  Selleks et hoida ära maksupettusi, maksude maksmisest kõrvalehoidumist ja agressiivset maksuplaneerimist, nt asendamist, peaks osalevatel liikmesriikidel olema kohustus võtta nõuetekohaseid meetmeid. Muudatusettepanek 16 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 19a (uus) (19a)  Komisjon peaks moodustama ekspertide töörühma (finantstehingute maksu komitee), kuhu kuuluvad kõigi liikmesriikide, Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Euroopa järelevalveasutuse (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) esindajad, et hinnata käesoleva direktiivi tulemuslikku rakendamist ning hoida ära maksupettused, maksude maksmisest kõrvalehoidumine ja agressiivne maksuplaneerimine ning säilitada ühtse turu usaldusväärsus. Finantstehingute maksu komitee peaks teostama järelevalvet finantstehingute üle, et tuvastada artiklis 14 osutatud kuritarvitused, pakkuda õigeaegselt välja vastumeetmeid ja vajaduse korral kooskõlastada nende vastumeetmete rakendamist riigi tasandil. Komitee peaks täielikult rakendama liidu maksunduse ja finantsteenuste reguleerimise valdkonna õigusakte ning rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas OECD ja Euroopa Nõukogu loodud maksundusalase koostöö instrumente. Vajaduse korral peaks osalevate liikmesriikide esindajad saama luua allrühma, et käsitleda küsimusi, mis ei mõjuta mitteosalevaid riike seoses finantstehingute maksu rakendamisega. Muudatusettepanek 17 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 19b (uus) (19b)  Direktiivi 2011/16/EL kohaselt on liikmesriigid kohustatud tegema haldustasandil maksundusalast koostööd ja direktiiv 2010/24/EL kohustab neid üksteist vastastikku abistama maksude, tollimaksude ja muude meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel. Muudatusettepanek 18 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 21 (21)  Selleks et teatavates tehnilistes valdkondades saaks vastu võtta üksikasjalikumaid eeskirju registreerimis-, raamatupidamis- ja aruandluskohustuste ning muude kohustuste kohta, et tagada, et tasumisele kuuluvat finantstehingute maksu maksuhaldurile ka tegelikult makstakse ja et need eeskirjad võetakse õigeaegselt vastu, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, milles täpsustatakse selleks vajalikud meetmed. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse edastamise nõukogule. (21)  Selleks et teatavates tehnilistes valdkondades saaks vastu võtta üksikasjalikumaid eeskirju registreerimis-, raamatupidamis- ja aruandluskohustuste ning muude kohustuste kohta, et tagada, et tasumisele kuuluvat finantstehingute maksu maksuhaldurile ka tegelikult makstakse ja et need eeskirjad võetakse õigeaegselt vastu, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, milles täpsustatakse selleks vajalikud meetmed. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Muudatusettepanek 19 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 1 – punkt 2 – alapunkt c (c) tuletislepingute sõlmimine enne tasaarveldust või arveldust; (c) tuletislepingute, sh hinnavahelepingute ja spekulatiivsete tähtpäevatehingute sõlmimine enne tasaarveldust või arveldust; Muudatusettepanek 20 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 1 – punkt 2 – alapunkt ca (uus) (ca) välisvaluutaturgudel toimuvate konverteeritavas valuutas tehtavad tehingud (currency spots); Muudatusettepanek 21 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 1 – punkt 2 – punkt e (e) repo- ja pöördrepotehingu ning väärtpaberite laenuks andmise ja võtmise tehing; (e) repo- ja pöördrepotehingu ning väärtpaberite laenuks andmise ja võtmise tehing, sh välkkauplemises osalemise ajal tehtud korraldused, mis on tühistatud; Muudatusettepanek 22 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 1 – punkt 3a (uus) (3a) „riik kui emitent” – riik kui emitent määruse (EL) nr 236/2012 artikli 2 lõike 1 punktis d määratletud tähenduses; Muudatusettepanek 23 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 1 – punkt 3b (uus) (3b) „riigi võlakohustus” – riigi võlakohustus määruse (EL) nr 236/2012 artikli 2 lõike 1 punktis f määratletud tähenduses; Muudatusettepanek 24 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 1 – punkt 7a (uus) (7a) „VKEde kasvuturg” – mitmepoolne kauplemissüsteem, mis on kooskõlas direktiivi [uus finantsinstrumentide turgude direktiiv] artikliga 35 registreeritud VKEde kasvuturuna; Muudatusettepanek 25 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 1 – punkt 12a (uus) (12a) „välkkauplemine” – finantsinstrumentidega algoritmkauplemine sellisel kiirusel, et korralduste edastamise, tühistamise või muutmise mehhanismi füüsiline latentsusaeg määrab, kui kaua aega võtab juhise kauplemiskohta edastamine või tehingu täitmine; Muudatusettepanek 26 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 1 – punkt 12b (uus) (12b) „välkkauplemise strateegia” – oma arvel finantsinstrumentidega kauplemise strateegia, mis hõlmab välkkauplemist ja millel on vähemalt kaks omadust järgmistest: i) see kasutab ühispaiknemist, otsest turulepääsu või lähikonna veebimajutusrajatisi; ii) see on seotud vähemalt 50%-ga päevasest portfellikäibest; iii) tühistatud korralduste (sh osaliste tühistuste) osakaal on suurem kui 20%; iv) enamik võetud positsioonidest suletakse samal päeval; v) rohkem kui 50% korraldustest või tehingutest tehakse kauplemiskohas, mis pakub hinnaalandusi või maksevähendeid korraldustele, mis tekitavad likviidsust ja millel on õigus sellistele maksevähenditele. Muudatusettepanek 27 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 2 2.  Lõike 1 teise lõigu punktides a, b, c ja e osutatud mis tahes tehinguga kaasneb üksainus finantstehing. Punktis d osutatud iga vahetamisega kaasneb kaks finantstehingut. Lõike 1 punkti 2 alapunktides a kuni e osutatud tehingu iga olulist muudatust käsitatakse algtehinguga sama liiki uue tehinguna. Muudatus on oluline eelkõige siis, kui see hõlmab vähemalt ühe osapoole asendamist, kui muudetakse tehingu eesmärki või ulatust, sh ajalist ulatust, või muudetakse kokkulepitud tasu või kui algtehingut oleks suurema maksuga maksustatud, kui algtehing oleks sõlmitud muudetud vormis. 2.  Lõike 1 teise lõigu punktides a, b, c ja e osutatud mis tahes tehinguga kaasneb üksainus finantstehing. Punktis d osutatud iga vahetamisega kaasneb kaks finantstehingut. Lõike 1 punkti 2 alapunktides a kuni e osutatud tehingu iga olulist muudatust käsitatakse algtehinguga sama liiki uue tehinguna. Muudatus on oluline eelkõige siis, kui see hõlmab vähemalt ühe osapoole asendamist, kui muudetakse tehingu eesmärki või ulatust, sh ajalist ulatust, või muudetakse kokkulepitud tasu või kui algtehingut oleks suurema maksuga maksustatud, kui algtehing oleks sõlmitud muudetud vormis. Kui keskne vastaspool või muu kliiringukoda või väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja või koostalitlevad süsteemid, nagu on määratletud direktiivis 98/26/EÜ, kliiringu või arvelduse eesmärgil tehinguid uuendavad, ei kujuta see endast käesoleva lõike tähenduses olulist muudatust. Muudatusettepanek 28 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 3 – punkt d (d) kui kahe järjestikuse kalendriaasta finantstehingute keskmine aastane väärtus ei ületa viitekümmend protsenti direktiivi 78/660/EMÜ artikli 28 kohasest aastasest keskmisest puhaskäibest, on asjaomasel ettevõtjal, asutusel, organil või isikul õigus taotleda, et teda ei käsitataks (enam) finantseerimisasutusena. (d) kui kahe järjestikuse kalendriaasta finantstehingute keskmine aastane väärtus ei ületa 20 % direktiivi 78/660/EMÜ artikli 28 kohasest aastasest keskmisest puhaskäibest, on asjaomasel ettevõtjal, asutusel, organil või isikul õigus taotleda, et teda ei käsitataks (enam) finantseerimisasutusena. Muudatusettepanek 29 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 3 – punkt da (uus) (da) ei võeta kõnealuses punktis osutatud finantstehingute keskmise aastase väärtuse arvutamisel arvesse finantstehinguid börsiväliste tuletislepingutega, millele on osutatud komisjoni 19. detsembri 2012. aasta delegeeritud määruse artiklis 10, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, mis käsitlevad kaudset kliirimiskorda, kliiringukohustust, avalikku registrit, juurdepääsu kauplemiskohale, finantssektoriväliseid vastaspooli ja nende börsiväliste tuletislepingute riskimaandamismeetodeid, mida ei kliirita keskse vastaspoolega1. 1ELT L 52, 23.2.2013, lk 11. Muudatusettepanek 30 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 1a (uus) 1a.  Finantstehingute maksu kehtestamise korral teistes liikmesriikides peale 11 osaleva liikmesriigi laiendatakse seda teistele liikmesriikidele mitmepoolselt kokku lepitud tingimustel. Muudatusettepanek 31 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 2 – punkt a (a) kesksed vastaspooled, kui nad täidavad kesksete vastaspoolte ülesandeid; (a) kesksed vastaspooled, kui nad täidavad kesksete vastaspoolte ülesandeid, või muud arvelduskojad, arveldusagendid või süsteemid, nagu on määratletud direktiivis 98/26/EÜ, kui nad täidavad kliiringuülesannet, kaasa arvatud võimalik uuendamine või arveldus; Muudatusettepanek 32 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 2 – punkt ca (uus) (ca)  VKEde kasvuturud; Muudatusettepanek 33 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 2 – punkt cb (uus) (cb) isik, kes on pidevalt finantsturgudel, olles valmis kauplema oma arvel, ostes ja müües finantsinstrumente oma kapitali eest (turutegija) olulise funktsiooni täitmisel seoses mittelikviidsete võlakirjade ja aktsiatega likviidsuse looja rollis vastavalt turutegija ja selle organiseeritud kauplemiskoha vahelises lepingus sätestatule, kus finantstehing tehakse, ning kui see tehing ei ole välkkauplemise strateegia osa. Muudatusettepanek 34 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 2 – lõik 1a (uus) Komisjon võtab kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusaktid, milles määratakse kindlaks tingimused, mille alusel käsitletakse finantsinstrumenti selle direktiivi tähenduses mittelikviidsena. Muudatusettepanek 35 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – lõige 4 – punkt ga (uus) (ga) finantsinstrumentide omanikuna käsutamise õiguse ülekandmise tehingud või samaväärne tehing, millega kaasneb finantsinstrumendiga seotud riski ülekandmine grupi üksuste vahel või detsentraliseeritud pankade võrgustiku üksuste vahel juhtudel, kui tehinguid tehakse liikmesriigi või liidu õiguses sätestatud õigusliku või usaldatavuse likviidsusnõude täitmiseks. Muudatusettepanek 36 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4 – lõige 1 – punkt ea (uus) (ea) ta on osalevas liikmesriigis punkti c kohaselt asutatud finantseerimisasutuse filiaal; Muudatusettepanek 37 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4 – lõige 1 – punkt g (g) ta on enda või teise isiku arvel või tehingu osapoole nimel tegutsev osapool finantstehingus, mis hõlmab struktureeritud toodet või direktiivi 2004/39/EÜ I lisa C jaos osutatud finantsinstrumente, mis on emiteeritud kõnealuse liikmesriigi territooriumil, v.a kõneluse jao punktides 4 kuni 10 osutatud instrumendid, millega ei kaubelda organiseeritud platvormil. (g) ta on enda või teise isiku arvel või tehingu osapoole nimel tegutsev osapool finantstehingus, mis hõlmab struktureeritud toodet või direktiivi 2004/39/EÜ I lisa C jaos osutatud finantsinstrumente, mis on emiteeritud kõnealuse liikmesriigi territooriumil. Muudatusettepanek 38 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4 – lõige 2a (uus) 2a.  Käesoleva direktiivi kohaldamisel loetakse finantsinstrument liikmesriigi territooriumil emiteerituks, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest: (a) tegemist on väärtpaberi või väärtpaberiga seotud tuletisinstrumendiga ja väärtpaberi emiteerija registrijärgne asukoht on kõnealuses liikmesriigis; (b) tegemist on muu kui punktis (a) viidatud tuletisinstrumendiga, millega on lubatud kaubelda organiseeritud platvormil, ning selle platvormi süsteemide raames toimuvat kauplemist reguleeriv õigus on antud liikmesriigi õigus; (c) tegemist on muu kui punktides (a) ja (b) viidatud finantsinstrumendiga, mis on kliiritud keskse vastaspoolega või muu direktiivis 98/26/EÜ määratletud arvelduskoja, arveldusagendi või süsteemiga, kui keskse vastaspool või kõnealus süsteemi tegevust reguleerib antud liikmesriigi õigus; (d) tegemist on muu kui punktides(a), (b) või (c) osutatud finantsinstrumendiga ning , sellisele lepingule kohaldatav õigus, mille kohaselt antud finantsinstrumendiga tehing sooritati, on antud liikmesriigi õigus; (e) tegemist on struktureeritud instrumendiga ja vähemalt 50% seda toetavate varade väärtusest on seotud finantsinstrumentidega, mille on emiteerinud osalevas liikmesriigis registreeritud juriidiline isik. Muudatusettepanek 39 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4a (uus) Artikkel 4a Omandiõiguse üleandmine 1.  Finantstehingut, mille puhul ei ole finantstehingute maks tasutud, ei saa kohtu kaudu täitmisele pöörata ja see ei too kaasa aluseks oleva instrumendi omandiõiguse üleandmist. 2.  Kui finantstehingu puhul ei ole finantstehingute maks tasutud, ei ole täidetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 648/2012 (börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta)1 keskse kliirimise nõue ega ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 (krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta) kohased kapitali adekvaatsuse nõuded. 3.  Automaatsete elektrooniliste makseskeemide korral arveldusagentide osalusel või ilma selleta võivad liikmesriigi maksuhaldurid luua finantstehingute maksu automaatse elektroonilise kogumise ja omandiõiguse üleandmise tõendite väljastamise süsteemi. 1. ELT L 201, 27.7.2012, lk 1. Muudatusettepanek 40 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 9 – lõige 2 – lõik 2 Kõnealused määrad ei ole madalamad kui: Kõnealused määrad on järgmised: (a) 0,1 % artiklis 6 nimetatud finantstehingute puhul; (a) 0,1 % artiklis 6 nimetatud finantstehingute puhul, v.a artikli 2 lõike 1 punktis 5 nimetatud kuni kolmekuulise tähtajaga tehingud; (b) 0,01 % artiklis 7 nimetatud finantstehingute puhul. (b) 0,01 % artiklis 7 nimetatud finantstehingute puhul; (ba) 0,01 % artikli 2 lõike 1 punktis 5 nimetatud kuni kolmekuulise tähtajaga finantstehingute puhul; Muudatusettepanek 41 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 9 – lõige 3a (uus) 3a.  Olenemata lõikest 3 kohaldavad osalevad liikmesriigid artiklites 6 ja 7 viidatud börsiväliste tuletisinstrumentide suhtes kõrgemat määra kui lõikes 2 nimetatud riigid. Kõrgemat määra ei kohaldata nende finantstehingute suhtes börsiväliste tuletisinstrumentidega, mis vähendavad objektiivselt riske komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 149/2013 artikli 10 kohaselt. Muudatusettepanek 42 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 11 – lõige 2 2.  Komisjon võib kooskõlas artikliga 16 võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles määratakse kindlaks meetmed, mis osalevad liikmesriigid võtavad lõike 1 kohaselt. 2.  Komisjon võtab kooskõlas artikliga 16 vastu delegeeritud õigusaktid, milles määratakse kindlaks meetmed, mis osalevad liikmesriigid võtavad lõike 1 kohaselt. Muudatusettepanek 43 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 11 – lõige 5 – lõik 2 Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, millega nähakse ette tasumisele kuuluva finantstehingute maksu kogumise ühtlustatud meetodid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 18 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Komisjon võtab vastu rakendusakte, millega nähakse ette tasumisele kuuluva finantstehingute maksu kogumise ning maksupettuse, maksude maksmisest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise ärahoidmise ühtlustatud meetodid. Liikmesriigid võivad võtta täiendavaid meetmeid. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 18 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Muudatusettepanek 44 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 11 – lõige 6a (uus) 6a.  Maksuhalduritele finantstehingute maksu kehtestamisega tekkivat halduskoormust hoitakse võimalikult madalana. Selles suhtes peab komisjon julgustama riiklike maksuhaldurite vahelist koostööd. Muudatusettepanek 45 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 11 – lõige 6b (uus) 6b.  Liikmesriigid esitavad igal aastal komisjonile ja Eurostatile tehingute mahud, mille alusel maksutulu finantseerimisasutuse liigi järgi kogutakse. See teave avalikustatakse. Muudatusettepanek 46 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 12 Osalevad liikmesriigid võtavad meetmed maksupettuse ja maksude maksmisest kõrvalehoidumise ärahoidmiseks. Osalevad liikmesriigid võtavad meetmed maksupettuse, maksude maksmisest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise ärahoidmiseks. Muudatusettepanek 47 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 15a (uus) 1.  Komisjon moodustab ekspertide töörühma (finantstehingute maksu komitee), kuhu kuuluvad kõigi liikmesriikide, komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve esindajad, et abistada osalevaid liikmesriike käesoleva direktiivi tulemuslikul rakendamisel, hoida ära maksupettused, maksude maksmisest kõrvalehoidumine ja agressiivne maksuplaneerimine ning säilitada siseturu usaldusväärsus. 2.  Finantstehingute maksu komitee hindab käesoleva direktiivi tulemuslikku rakendamist, analüüsib mõju siseturule ja teeb kindlaks maksustamise vältimise skeemid, kaasa arvatud artiklis 14 osutatud kuritarvitused, et vajaduse korral esitada ettepanekuid vastumeetmete võtmiseks, rakendades täielikult liidu maksustamise ja finantsteenuste reguleerimise valdkonna õigusakte ning rahvusvaheliste organisatsioonide loodud maksundusalase koostöö instrumente. 3.  Finantstehingute maksu tõhusa rakendamisega seotud asjaolude hindamiseks võivad osalevad liikmesriigid moodustada finantstehingute maksu komitee allkomitee, kuhu kuuluvad osalevate riikide esindajad. Allkomitee ülesanne oleks käsitleda üksnes küsimusi, mis ei mõjuta mitteosalevaid riike seoses finantstehingute maksu tõhusa rakendamisega. Muudatusettepanek 48 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 2 2.  Artikli 11 lõikes 2 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse kindlaksmääramata ajaks alates artiklis 19 osutatud kuupäevast. 2.  Artikli 11 lõikes 2 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse kindlaksmääramata ajaks alates artiklis 21 osutatud kuupäevast. Muudatusettepanek 49 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 3 3.  Nõukogu võib artikli 11 lõikes 2 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses kindlaksmääratud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 3.   Euroopa Parlament või nõukogu võib artikli 11 lõikes 2 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses kindlaksmääratud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta ühegi juba jõustunud delegeeritud õigusakti kehtivust. Muudatusettepanek 50 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 4 4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle nõukogule teatavaks. 4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle korraga Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatavaks. Muudatusettepanek 51 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 5 5.  Artikli 11 lõike 2 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et ta ei esita vastuväiteid. Nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra. 5.  Artikli 11 lõike 2 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on mõlemad enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra. Muudatusettepanek 52 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 19 – lõige 1 Iga viie aasta tagant ja esimest korda hiljemalt 31. detsembril 2016 esitab komisjon nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta ja vajaduse korral ettepaneku. Iga kolme aasta tagant ja esimest korda hiljemalt 31. detsembril 2016 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta ja vajaduse korral ettepaneku. Muudatusettepanek 53 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 19 – lõik 2 Kõnealuses aruandes käsitleb komisjon vähemalt finantstehingute maksu mõju siseturu nõuetekohasele toimimisele ning finantsturgudele ja reaalmajandusele ning selles võetakse arvesse edusamme, mida on tehtud finantssektori maksustamisel rahvusvahelisel tasandil. Kõnealuses aruandes käsitleb komisjon vähemalt finantstehingute maksu mõju siseturu nõuetekohasele toimimisele ning finantsturgudele ja reaalmajandusele ning selles võetakse arvesse edusamme, mida on tehtud finantssektori maksustamisel rahvusvahelisel tasandil. Analüüsitulemuste põhjal tehakse vajalikud kohandused. Muudatusettepanek 54 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 19 – lõik 2a (uus) Peale selle hindab komisjon teatavate sätete mõju, nagu finantstehingute maksu asjakohane reguleerimisala ja maksumäär pensionifonde silmas pidades, võttes seejuures arvesse erinevaid riskiprofiile ja ärimudeleid. Muudatusettepanek 55 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 20 – lõige 1 – lõik 2a (uus) Artikli 2 lõike 1 punktis 3 a osutatud instrumentide puhul on 1. jaanuarini 2017 artikli 9 lõike 2 punktis a osutatud määr 0,05%. Artikli 2 lõike 1 punkti 8 alapunktis f osutatud instrumentide puhul on 1. jaanuarini 2017 artikli 9 lõike 2 punktis a osutatud määr 0,05% ja artikli 9 lõike 2 punktis b osutatud määr 0,005%.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus euro kasutuselevõtu kohta Lätis 1. jaanuaril 2014 (COM(2013)0345 – C7-0183/2013 – 2013/0190(NLE))

P7_TA(2013)0313 A7-0237/2013

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2013)0345),

–  võttes arvesse komisjoni 2013. aasta lähenemisaruannet (COM(2013)0341) ja Euroopa Keskpanga 2013. aasta juuni lähenemisaruannet Läti kohta,

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti, mis on lisatud komisjoni 2013. aasta lähenemisaruandele Läti kohta (SWD(2013)0196),

–  võttes arvesse oma 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni euroala laienemise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 20. juuni 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendiga konsulteerimise meetodi parandamise kohta euroala laienemisega seotud menetlustes(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0183/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 83;

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0237/2013),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artiklis 140 määratletakse püsiva vastastikuse lähenemise kõrge taseme saavutamine selle alusel, kuidas liikmesriik on täitnud järgmisi kriteeriume: hindade stabiilsuse kõrge taseme saavutamine, riigi rahanduse stabiilsus, kinnipidamine vahetuskursimehhanismiga ettenähtud normaalsetest kõikumispiiridest ning liikmesriigi poolt saavutatud vastastikuse lähenemise ja tema Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismis osalemise püsikindlus, mis peegeldub tema pikaajaliste intressimäärade tasemes (Maastrichti kriteeriumid);

B.  arvestades, et Läti on täitnud Maastrichti kriteeriumid kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 140 ning Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolliga (nr 13) lähenemiskriteeriumide kohta;

C.  arvestades, et raportöör külastas Lätit, et hinnata kõnealuse riigi valmisolekut euroalaga liitumiseks;

D.  arvestades, et Läti rahvas on teinud finantskriisist jagusaamiseks erakordseid pingutusi ning on pöördunud tagasi konkurentsivõime ja majanduskasvu teele;

1.  kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.  toetab euro kasutuselevõttu Lätis 1. jaanuaril 2014. aastal;

3.  märgib, et komisjon ja Euroopa Keskpank (EKP) andsid oma hinnangu ülemaailmse finantskriisi ajal, mis on mõjutanud paljude teiste liikmesriikide nominaalse lähenemise väljavaateid ning on eelkõige käivitanud inflatsioonimäärade olulise tsüklilise languse;

4.  märgib eriti, et ülemaailmne finantskriis tabas Lätit rängalt vaesuse, tööpuuduse ja demograafiliste arengute näol; nõuab tungivalt Lätilt ja tema ELi partneritelt rangete makromajanduslike usaldatavusnõuete rakendamist, et vältida kriisi eel kogetud jätkusuutmatuid kapitalivooge ja laenukoormuse kasvutrende;

5.  märgib, et Läti täidab kriteeriume Läti valitsuse ja rahva kindlameelsete, usutavate ja püsivate pingutuste tulemusena; juhib tähelepanu sellele, et makromajandusliku ja finantsolukorra üldine jätkusuutlikkus sõltub edaspidi tasakaalustatud ja kaugeleulatuvate reformide rakendamisest, mille eesmärk on distsipliin koos solidaarsuse ja pikaajaliste jätkusuutlike investeeringutega nii Lätis kui ka kogu majandus- ja rahaliidus tervikuna;

6.  märgib, et EKP väljendas 2013. aasta lähenemisaruandes teatavat muret selle üle, kas Läti majanduslik lähenemine on pikaajaliselt jätkusuutlik; rõhutab eelkõige aruandes sisalduvaid järgmisi avaldusi ja soovitusi:

7.  kutsub Läti valitsust tulevast võimalikku makromajanduse tasakaalustamatust ja hinnastabiilsust ähvardavaid ohtusid silmas pidades jätkama konservatiivset rahanduspoliitikat ja stabiilsusele suunatud poliitikat muudes valdkondades, samuti likvideerima komisjoni hoiatusmehhanismi käsitlevas aruandes täheldatud tasakaaluhäired; märgib, et hindade stabiilsus Lätis sõltub väga palju toorainehindade kõikumistest tulenevalt madalast energiatõhususest ja ühest allikast pärit importenergia suurest osakaalust riigisiseses tarbimises; palub Läti valitsusel neid puudujääke vähendada ja rohkem pingutada kõigi ELi 2020. aasta strateegia riiklike eesmärkide täitmiseks;

8.  on mures Läti kodanike praeguse vähese toetuse pärast euro kasutuselevõtule; kutsub Läti valitsust ja ametiasutusi üles suhtlema aktiivsemalt Läti kodanikega, et tagada euro kasutuselevõtule suurem üldsuse toetus; kutsub Läti valitsust ja ametiasutusi üles jätkama teabe- ja kommunikatsioonikampaaniat, et jõuda kõigi Läti kodanikeni;

9.  kutsub Läti valitsust üles tegelema struktuursete puudujääkidega tööturul asjakohaste struktuuri- ja haridusreformide abil; eelkõige palub Läti valitsusel tegeleda vaesuse taseme ja tuluerinevuste suurenemise küsimustega;

10.  tõdeb, et Läti pangandussektor on olnud viimasel kolmel aastal stabiilne; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et ülemaailmse finantskriisi esimesel etapil sattus panganduse ärimudel tõsisesse ohtu; toonitab, et üksnes ELi ja IMFi päästepakett aitas tollal Läti rahandussüsteemi kokkuvarisemist ära hoida; on rahul hiljutiste reformidega, mille eesmärk on tugevdada mitteresidentide hoiuste turul tegutsevate Läti pankade tegevuse reguleerimist; kutsub Läti ametiasutusi üles jätkuvalt tagama range järelevalve nende pankade üle ja piisavate täiendavate riskijuhtimismeetmete rakendamise; lisaks kutsub Läti ametiasutusi säilitama ettevaatust pankade vara ja nõuete ning kohustuste tähtaegade lahknevuste suhtes, kuna need võivad ohustada finantsstabiilsust;

11.  kutsub Läti ametiasutusi üles jätkama praegust praktiliste ettevalmistuste kurssi, et tagada sujuv eurole üleminek; kutsub Läti valitsust looma sobivad kontrollimehhanismid selle tagamiseks, et eurole üleminekut ei kasutataks ära varjatud hinnatõusudeks;

12.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

13.  ei ole rahul sellega, et Euroopa Parlamendi arvamus vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 140 paluti esitada äärmiselt lühikese aja jooksul; palub komisjonil ja euro kasutuselevõtmist kavandavatel liikmesriikidel jätta piisavalt aega, et parlament saaks esitada oma arvamuse põhjalikumate ja kaasavamate arutelude tulemusena;

14.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale, eurorühmale ning liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 298 E, 8.12.2006, lk 249. (2) ELT C 146 E, 12.6.2008, lk 251.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta resolutsioon liiklusohutuse kohta aastatel 2011–2020 seoses esimeste vahe-eesmärkidega kahjustrateegia suunas (2013/2670(RSP))

P7_TA(2013)0314 B7-0318/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa liiklusohutuse kohta aastatel 2011–2020(1),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava ning konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa kui liiklusohutusala: poliitikasuunised liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020” (COM(2010)0389),

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „On the Implementation of objective 6 of the European Commission’s policy orientations on road safety 2011-2020 – First milestone towards an injury strategy” (Euroopa Komisjoni 2011–2020. aasta liiklusohutuse poliitikasuuniste 6. eesmärgi rakendamine – esimene vahe-eesmärk kahjustrateegia suunas) (SWD(2013)0094),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust poliitikasuuniste kohta liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020(3),

–  võttes arvesse Maailmapanga ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2004. aastal ühiselt avaldatud aruannet liiklusvigastuste vältimise kohta maailmas,

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2012. aasta resolutsiooni kodanikele mõeldud uue hädaabikõne teenuse eCall kohta(4),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust liiklusohutuse kohta aastatel 2011–2020 – esimene vahe-eesmärk kahjustrateegia suunas (O-000061/2013 – B7 0211/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et 2011. aasta andemetel sai Euroopa Liidus liiklusõnnetustes surma üle 30 000 inimese ja peaaegu 1 500 000 inimest vigastada (üle 250 000 sai raskeid vigastusi);

B.  arvestades, et iga surmaga lõppenud õnnetuse kohta põhjustas neli püsiva puude, 40 kergeid vigastusi ja 10 raskeid vigastusi;

C.  arvestades, et üle poole kõigist rasketest vigastustest saadakse linnapiirkondades, kusjuures eriti on ohustatud jalakäijad, mootorratturid, jalgratturid (sealhulgas elektrijalgratta kasutajad) ja teised kaitsetumad liiklejad;

D.  arvestades, et surma ja raskete vigastustega lõppenud liiklusõnnetuste peamiseks põhjuseks on tehnilised rikked, teeplaneering, halb teede korrashoid ja juhi käitumine, sealhulgas kiirusoskused; arvestades, et kiirus on otseselt seotud vigastuse raskusastmega, ning arvestades, et mõnes liikmesriigis arutatakse kiirteede kiiruspiirangute tõstmist;

E.  arvestades, et alla 45aastaste ELi kodanike haiglasse sattumise üks peamisi põhjusi on liiklusõnnetused ning paljud rasked vigastused tekitavad eluaegseid kannatusi või püsiva puude;

F.  arvestades, et hädaabiteenuste reageerimiskiirusel (nn kuldse tunni põhimõttel), sealhulgas elu päästmiseks antaval esmaabil ja abi kvaliteedil, on oluline osa õnnetusse sattunute ellujäämisvõimaluste suurendamisel;

G.  arvestades, et liiklusõnnetuste sotsiaal-majanduslik kulu on hinnanguliselt 2% SKPst, mis oli 2012. aastal ligikaudu 250 miljardit eurot(5);

H.  arvestades, et ELi selle valdkonna meetmed on andnud häid tulemusi;

1.  toetab komisjoni algatust pidada liiklusohutuse alases töös esmatähtsaks raskete vigastustega seonduvat;

2.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon võttis vastu ELi ühise raske vigastuse mõiste määratluse, mis põhineb kogu maailmas aktsepteeritud traumade klassifikatsioonil ehk maksimaalselt lühendatud vigastuse skaalal;

3.  palub liikmesriikidel rakendada kiiresti raske liiklusvigastuse ELi ühist määratlust ning selle alusel koguda ja edastada aastaks 2014 statistikat transpordiliigi, sealhulgas kaitsetumate liiklejate, ja tee infrastruktuuri liigi kaupa;

4.  nõuab tungivalt, et komisjon püstitaks kogutud andmete põhjal kõrge eesmärgi vähendada liiklusvigastusi 40% ajavahemikus 2014–2020 ning pidada nn nulleesmärgi saavutamise üldist põhimõtet pikaajaliseks eesmärgiks;

5.  usub, et andmete kogumise ja edastamise ühise süsteemi väljatöötamine ei tohiks takistada ELi tasandil kiireloomuliste meetmete võtmist liikluses raskelt vigastatute arvu vähendamiseks;

6.  toetab komisjoni seatud prioriteete üldise strateegia väljatöötamisel, st tegelemine kokkupõrgete mõjuga, õnnetusjuhtumitega tegelemise strateegia, esmaabi- ja hädaabiteenused ning pikaajalised rehabilitatsioonprotsessid, ja nõuab nende prioriteetide kiiret rakendamist;

Raskete liiklusvigastuste arvu kiire vähendamine Euroopas

7.  rõhutab, et paljusid kehtivaid õigusakte ja meetmeid tuleb viivitamata paremini rakendada, et vähendada kokkupõrgete tagajärgi, suurendada liiklejate ohutust ja vähendada raskete vigastuste arvu;

8.  palub komisjonil vaadata läbi passiivset ja aktiivset sõidukiohutust käsitlevad õigusaktid, et kohandada neid kõige uuema tehnika arenguga, ning toetada autodes kasutatava kaitsetehnoloogia rakendamist;

9.  palub komisjonil toetada ohutu ja aruka teeinfrastruktuuri väljatöötamist;

10.  palub komisjonil anda üksikasjalikku teavet selle kohta, kuidas liikmesriigid võtavad üle direktiivi 2011/82/EL, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise kohta;

11.  nõuab, et liikmesriigid jätkaksid jõupingutusi võitluses alkoholi- või uimastijoobes juhtimise vastu ning vahetaksid parimaid tavasid liikluseeskirjade rikkujate hindamise ja rehabiliteerimise vallas;

Kaitsetumate liiklejate kaitsmine

12.  märgib, et 50% linnades toimunud liiklusõnnetustes surmasaanutest ja suur osa raskelt vigastatutest on jalakäijad ja jalgratturid;

13.  toetab kõige kaitsetumate liiklejate, eeskätt eakate, laste, puudega isikute ja jalgratturitega seotud tehniliste standardite ja poliitika järelevalvet ning edasiarendamist osana ühistest jõupingutustest selle nimel, et ELi õigusaktid ja transpordipoliitika edendaksid kaitsetumate liiklejate õigusi;

14.  palub komisjonil anda ülevaade 30 km/h kiiruspiirangutega linnaaladest ning selle piirangu mõjust surmajuhtumite ja raskete vigastuste arvu vähendamisel;

15.  palub liikmesriikidel rõhutada, kui olulised on ohutu jalgrattaga sõitmise ja jala käimise teavitus- ja koolituskampaaniad ning jalgratta kasutamist ja jala käimist edendavad poliitikameetmed, sest jalgratturite ja jalakäijate ohutus linnapiirkondades on tihedalt seotud jalgrattasõidu ja jala käimise kui transpordiviisi laialdase kasutamisega, vajaduse korral kombineeritult ühistranspordiga;

16.  kutsub komisjoni töötama välja linnade liiklusohutuse suunised, mille võiks lisada säästva linnalise liikumiskeskkonna kavadesse, ning arutama linnaliikluse projektide ELi poolse kaasrahastamise sidumist linnalise liikumiskeskkonna kavadega, milles käsitletakse ELi eesmärke vähendada liiklussurmade ja raskete vigastuste arvu;

Esmaabi- ja hädaabiteenuste parandamine

17.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid Euroopa hädaabinumbri 112 kasutamist ja täidaksid nõuet seada aastaks 2015 täielikult töökorda hädaabikõnede vastuvõtukeskused ning viia võimalikult kiiresti läbi teavituskampaaniaid nende kasutuselevõtuks;

18.  peab tervitatavaks komisjoni ettepanekut tagada kõikides liikmesriikides hädaabinumbrile 112 tehtavatel kõnedel põhineva eCall-süsteemi kohustuslik kasutuselevõtmine aastaks 2015 kõikides uutes tüübikinnitusega autodes, järgides samas andmekaitse eeskirju;

19.  palub komisjonil liikmesriikide parimatele tavadele tuginedes arutada võimalust näha täiseale lähenevatele noortele ette saatjaga sõitmine;

20.  kutsub liikmesriike järjekindlalt edendama esmaabikoolitusi, mille tulemusel paraneb õnnetuse pealtnägijate reageerimiskiirus kannatanute abistamisel enne hädaabiteenistuse kohalejõudmist;

21.  palub liikmesriikidel elavdada hädaabiteenistuste ja autodisainerite ning -tootjate koostööd eesmärgiga tagada tõhus abi ning päästetöötajate ja kannatanute ohutus;

22.  kutsub liikmesriike toetama e-tervise süsteemi rakendamist ning eeskätt arukate liiklusteabe süsteemide kasutamist hädaabiteenistustes, sealhulgas hädaabisõidukites;

Õnnetusejärgne ravi ja pikaajaline rehabilitatsioon

23.  ergutab liikmesriike pöörama tervishoiupoliitikas tähelepanu õnnetusejärgsele ravile ja parandama pikemaajalist haiglaravi, haiglaravi järgset hooldust ja rehabilitatsiooni, sealhulgas trauma- ja psühholoogiline abi liiklusõnnetuses ellujäänutele ja nende pealtnägijatele, näiteks luues nende elukvaliteedi parandamiseks abistamiskeskusi;

24.  palub liikmesriikidel suurendada teadlikkust raskete vigastuste mõjust ja seostada seda tihedamini muude meetmetega, millel on sotsiaalne mõju, näiteks kahjustuse, puude ja talitusliku häire aste, ning töötada välja liiklusohutusealased õppekavad;

o
o   o

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 54. (2) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 72. (3) ELT C 166, 7.6.2011, lk 30. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0274. (5) Komisjoni töödokument „On the Implementation of objective 6 of the European Commission’s policy orientations on road safety 2011-2020 – First milestone towards an injury strategy”.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta resolutsioon põhiõiguste olukorra ning sellekohaste standardite ja tavade kohta Ungaris (vastavalt Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2012. aasta resolutsioonile) (2012/2130(INI))

P7_TA(2013)0315 A7-0229/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, kus on sätestatud väärtused, millel liit rajaneb,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3, 4, 6 ja 7, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 49, 56, 114, 167 ja 258, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2012. aasta resolutsiooni hiljutise poliitilise arengu kohta Ungaris(1), milles tehti Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesandeks viia koos Euroopa Komisjoni, Euroopa Nõukogu ja Veneetsia komisjoniga läbi järelkontroll selles osas, kas ja kuidas on rakendatud nimetatud resolutsioonis esitatud soovitusi, ja koostada tulemuste kohta raport,

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Ungari meediaseaduse kohta(2) ja 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni Ungari muudetud põhiseaduse kohta(3),

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2009) ja institutsiooniliste aspektide kohta pärast Lissaboni lepingu jõustumist(4),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2012. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2010–2011)(5),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 7 käsitlevat komisjoni teatist „Liidu aluseks olevate väärtuste austamine ja edendamine” (COM(2003)0606),

–  võttes arvesse Ungari hiljutisi poliitilisi suundumusi käsitlevaid nõukogu ja komisjoni avaldusi, mis esitati Euroopa Parlamendi täiskogu 18. jaanuari 2012. aasta istungil toimunud arutelul,

–  võttes arvesse Ungari hiljutisi poliitilisi suundumusi käsitlevaid Ungari peaministri Viktor Orbáni avaldusi, mis esitati Euroopa Parlamendi täiskogu 18. jaanuari 2012. aasta istungil toimunud arutelul,

–  võttes arvesse 9. veebruaril 2012. aastal kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis korraldatud kuulamist,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi liikmete delegatsiooni aruannet Budapesti külastamise kohta 24.–26. septembril 2012,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2012. aasta resolutsiooni kohaseid töödokumente, milles käsitletakse põhiõiguste olukorda ning Ungari norme ja tavasid [töödokumente nr 1 (kohtusüsteemi sõltumatus), nr 2 (aluspõhimõtted ja põhiõigused), nr 3 (meediaseadused), nr 4 (demokraatia ja õigusriigi põhimõtted) ning nr 5 (raportööri järeldused) arutati kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis vastavalt 10. juulil 2012, 20. septembril 2012, 22. jaanuaril 2013, 7. märtsil 2013 ja 8. aprillil 2013], ning võttes arvesse Ungari valitsuse märkusi nende kohta,

–  võttes arvesse Ungari uut põhiseadust, mis võeti Ungari parlamendis vastu 18. aprillil 2011. aastal ja mis jõustus 1. jaanuaril 2012. aastal (edaspidi „uus põhiseadus”), ning võttes arvesse uue põhiseaduse üleminekusätteid (edaspidi „üleminekusätted”), mis võeti parlamendis vastu 30. detsembril 2011. aastal ja mis jõustusid samuti 1. jaanuaril 2012. aastal,

–  võttes arvesse uue põhiseaduse esimest parandust, mille ettepaneku esitas majandusminister 17. aprillil 2012. aastal ning mis võeti seejärel Ungari parlamendis vastu 4. juunil 2012. aastal ja mille kohaselt on üleminekusätted osa uuest põhiseadusest,

–  võttes arvesse 18. septembril 2012. aastal esitatud üksikliikme eelnõul põhinevat uue põhiseaduse teist parandust, mis võeti Ungari parlamendis vastu 29. oktoobril 2012. aastal ning millega kehtestatakse üleminekusätetes valijate registreerimise nõue,

–  võttes arvesse uue põhiseaduse 7. detsembril 2012. aastal esitatud kolmandat parandust, mis võeti Ungari parlamendis vastu 21. detsembril 2012. aastal ning millega nähakse ette, et põllumajandus- ja metsamaa omandamise ja kasutamise piirangud ja tingimused ning integreeritud põllumajandustootmise korralduse eeskirjad määratakse kindlaks alusseadustes,

–  võttes arvesse 8. veebruaril 2013. aastal esitatud üksikliikme eelnõul põhinevat uue põhiseaduse neljandat parandust, mis võeti Ungari parlamendis vastu 11. märtsil 2013. aastal ning millega võetakse muude sätete hulgas uue põhiseaduse teksti üleminekusätted (mõningate eranditega, nagu valijate registreerimist nõudev säte), mis tühistati Ungari konstitutsioonikohtus 28. detsembril 2012. aastal menetluslikel põhjustel (otsus nr 45/2012), samuti selle dokumendi ülejäänud, olemuselt tõelised üleminekusätted,

–  võttes arvesse 2012. aasta CXI seadust, milles käsitletakse 2011. aasta CLXI seaduse (Ungari kohtute korralduse ja haldamise kohta) ja 2011. aasta CLXII seaduse (Ungari kohtunike õigusliku seisundi ja tasustamise kohta) muutmist,

–  võttes arvesse 2013. aasta XX seadust, milles käsitletakse teatud kohtulikes õigussuhetes kohaldatava vanuse ülempiiriga seonduvaid seadusemuudatusi,

–  võttes arvesse 2011. aasta CCVI seadust südametunnistuse- ja usuvabaduse ning Ungari kirikute, konfessioonide ja usukogukondade õigusliku seisundi kohta (nn kirikute seadus), mis võeti vastu 30. detsembril 2011. aastal ning mis jõustus 1. jaanuaril 2012. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu” (Veneetsia komisjon) arvamusi CDL(2011)016, CDL(2011)001, CDL-AD(2012)001, CDL-AD(2012)009, CDL-AD(2012)020 ja CDL-AD(2012)004, milles käsitletakse Ungari uut põhiseadust, Ungari uue põhiseaduse koostamisest tulenevat kolme õiguslikku küsimust, 2011. aasta CLXII seadust (Ungari kohtunike õigusliku seisundi ja tasustamise kohta), 2011. aasta CLXI seadust (Ungari kohtute korralduse ja haldamise kohta), 2011. aasta CLI seadust (Ungari konstitutsioonikohtu kohta), kohtusüsteemi käsitlevaid alusseadusi, mida muudeti pärast Ungari kohta koostatud arvamuse CDL-AD(2012)001 vastuvõtmist, ning südametunnistuse- ja usuvabaduse ning Ungari kirikute, konfessioonide ja usukogukondade õigusliku seisundi seadust,

–  võttes arvesse Veneetsia komisjoni ja OSCE/ODIHRi ühisarvamust CDL-AD(2012)012 (Ungari parlamendiliikmete valimist käsitleva seaduse kohta),

–  võttes arvesse Ungari valitsuse märkusi CDL(2012)072, CDL(2012)046 ja CDL(2012)045 Veneetsia komisjoni arvamuse projekti kohta seoses kohtusüsteemi käsitlevate alusseadustega, mida muudeti pärast arvamuse CDL-AD(2012)001 vastuvõtmist, Ungari parlamendiliikmete valimise seadust käsitleva ühisarvamuse projekti kohta ning Ungari konstitutsioonikohtu 2011. aasta CLI seadust puudutava arvamuse projekti kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu peasekretäri Thorbjørn Jaglandi algatusi, sh kohtusüsteemi käsitlevaid soovitusi, mis on esitatud tema 24. aprilli 2012. aasta kirjas Ungari asepeaministrile Tibor Navracsicsile,

–  võttes arvesse Tibor Navracsicsi 10. mai ja 7. juuni 2012. aasta kirjalikke vastuseid, milles väljendatakse Ungari ametiasutuste kavatsust Thorbjørn Jaglandi soovitustega tegeleda,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu peasekretäri Thorbjørn Jaglandi 6. märtsi 2013. aasta kirja Tibor Navracsicsile, milles väljendatakse muret uue põhiseaduse neljanda parandusettepaneku üle ning nõutakse lõpphääletuse edasilükkamist, võttes samuti arvesse Tibor Navracsicsi 7. märtsi 2013. aasta vastust,

–  võttes arvesse Saksamaa, Hollandi, Taani ja Soome välisministrite 6. märtsi 2013. aasta kirja komisjoni presidendile José Manuel Barrosole, milles nõutakse sellise mehhanismi loomist, mille abil aidata tagada põhiväärtuste järgimine liikmesriikides,

–  võttes arvesse Ungari välisministri János Martonyi 8. märtsi 2013. aasta kirja kõikide ELi liikmesriikide välisministritele, milles selgitatakse uue põhiseaduse neljanda parandusettepaneku eesmärki,

–  võttes arvesse José Manuel Barroso 8. märtsi 2013. aasta kirja Viktor Orbánile, milles väljendatakse Euroopa Komisjoni muret seoses uue põhiseaduse neljanda parandusettepanekuga, ning võttes arvesse Viktor Orbáni poolt komisjoni presidendile saadetud vastust, mille koopia saadeti ka Euroopa Ülemkogu eesistujale Herman Van Rompuyle ja Euroopa Parlamendi presidendile Martin Schulzile,

–  võttes arvesse president Barroso ja peasekretär Jaglandi 11. märtsi 2013. aasta ühisavaldust, milles väljendatakse taas muret uue põhiseaduse neljanda parandusettepaneku pärast, eelkõige seoses õigusriigi põhimõttega, ning võttes arvesse peaminister Orbáni 8. märtsi 2013. aasta kirjas president Barrosole esitatud kinnitust, mille kohaselt on Ungari valitsus ja parlament täielikult pühendunud Euroopa normidele ja väärtustele,

–  võttes arvesse János Martonyi 13. märtsi 2013. aasta taotlust, milles palutakse Thorbjørn Jaglandit, et Ungari uue põhiseaduse neljanda paranduse kohta koostataks Veneetsia komisjoni arvamus,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi täiskogu 17. aprilli 2013. aasta istungil toimunud arutelul esitatud nõukogu ja komisjoni avaldusi põhiseadusliku olukorra kohta Ungaris,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku Thomas Hammarbergi 16. detsembri 2011. aasta kirja János Martonyile, milles väljendatakse muret südametunnistuse- ja usuvabaduse ning Ungari kirikute, konfessioonide ja usukogukondade õiguslikku seisundit käsitleva uue seaduse pärast, ning võttes arvesse János Martonyi 12. jaanuari 2012. aasta vastust,

–  võttes arvesse inimõiguste voliniku 25. veebruari 2011. aasta arvamust CommDH(2011)10 Ungari meediaseaduse kohta Euroopa Nõukogu meediavabaduse standardite kontekstis ning Ungari valitsuse teabeküsimuste eest vastutava riigiministri 30. mai 2011. aasta kommentaare selle arvamuse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 15. veebruari 2012. aasta ja 11. detsembri 2012. aasta avaldusi, milles palutakse, et Ungari vaataks uuesti läbi õigusaktid, mis võimaldavad kohalikel omavalitsustel kodutuse eest karistusi määrata, ning et Ungari valitsus toetaks ka konstitutsioonikohtu otsust, mille kohaselt ei tohi kodutust käsitada kuriteona,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 15. märtsi 2013. aasta avaldust, milles väljendatakse muret uue põhiseaduse neljanda paranduse vastuvõtmise pärast,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni algatatud käimasolevat rikkumismenetlust (kohtuasi C-288/12), mis algatati Ungari vastu seoses endise andmekaitsevoliniku ametiaja lõpetamise õiguspärasusega ja mis on Euroopa Kohtus endiselt menetlemisel,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 6. novembri 2012. aasta otsust Ungari kohtunike pensioniea radikaalse alandamise kohta ning võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuse alusel vastu võetud 2013. aasta XX seadust (millega muudetakse 2011. aasta CLXII seadust), mille Ungari parlament kiitis heaks 11. märtsil 2013. aastal,

–  võttes arvesse Ungari konstitutsioonikohtu 16. juuli 2012. aasta otsust nr 33/2012 (Ungari kohtunike pensioniea alandamise kohta), 28. detsembri 2012. aasta otsust nr 45/2012 (uue põhiseaduse üleminekusätete kohta), 4. jaanuari 2013. aasta otsust nr 1/2013 (valimiskorda käsitleva seaduse kohta) ja 26. veebruari 2013. aasta otsust nr 6/2013 (usuvabadust ja kirikute õiguslikku seisundit käsitleva seaduse kohta),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee järelevalvekomisjoni aruannet,

–  võttes arvesse 2013. aasta LXXII seadust riigi julgeoleku järelevalvet käsitlevate uute eeskirjade koostamise kohta; võttes arvesse dr András Zs. Varga 27. mai 2013. aasta kirja, mille ta saatis Ungari parlamendi põhiseadus-, õigus- ja menetlusküsimuste komisjoni esimehele dr András Cser-Palkovicsile ning milles ta väljendab muret õigusaktide pärast, mis võeti vastu riigi julgeoleku järelevalvet käsitlevate uute eeskirjade koostamise kohta;

–  võttes arvesse Ungari uue põhiseaduse neljanda paranduse tulevast hindamist Euroopa Komisjonis,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0229/2013),

I – taustteave ja põhiprobleemid
Euroopa ühised väärtused

A.  arvestades, et Euroopa Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2, aga samuti ühemõttelisel põhiõiguste ja -vabaduste austamisel, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, ning nimetatud õiguste, vabaduste ja põhimõtete õigusjõu tunnustamisel, mida kinnitab esmajoones ELi eelseisev ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikele 2;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud ühised väärtused on kõigi ELi territooriumil elavate isikute ja eelkõige liidu kodanike peamised õigused, mida nad võivad kasutada oma kodakondsusest ning kultuurilisest või religioossest enesemääratlusest sõltumata; arvestades, et need isikud saavad nimetatud õigusi täiel määral kasutada üksnes siis, kui Euroopa Liidu põhiväärtusi ja õigusi kindlalt kaitstakse;

C.  arvestades, et poliitiline ja õiguslik tegelemine Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 esitatud väärtustega on meie demokraatliku ühiskonna vältimatult vajalik alus, ning arvestades, et seetõttu peavad kõik ELi liikmesriigid ja institutsioonid neile selgelt ja ühemõtteliselt pühenduma;

D.  arvestades, et selliste ühiste väärtuste austamine ja edendamine on nii Euroopa Liidu identiteedi oluline osa kui ka Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõigetest 1 ja 5 tulenev selgesõnaline kohustus ning seega ELi liikmesriigiks saamise ja liikmestaatuse pakutavate eelisõiguste täieliku säilitamise vältimatu tingimus;

E.  arvestades, et Kopenhaageni kriteeriumide alusel kandidaatriikidele pandud kohustused kehtivad liikmesriikidele Euroopa Liidu lepingu artikli 2 ja lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt ka pärast ELiga ühinemist, ning arvestades, et seepärast tuleks kõiki liikmesriike korrapäraselt hinnata, et kontrollida, et nad järgivad jätkuvalt ELi ühiseid väärtusi;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 3 rõhutatakse, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted, ning arvestades, et sellised õigused on demokraatlike Euroopa riikide ühine pärand ja jõud;

G.  arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisest ja Euroopa Liidu lepingu artiklist 6 tulenevalt on hartal aluslepingutega samaväärne õigusjõud, mistõttu on väärtused ja põhimõtted reaalsed ja jõustatavad õigused;

H.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 kohaselt antakse ELi institutsioonidele õigus kasutada kindlaksmääratud korda, mille alusel hinnata, kas mõnes liikmesriigis on ilmne oht rikkuda oluliselt artiklis 2 osutatud väärtusi, ning sekkuda asjaomaste riikide poliitikasse, et rikkumisi ennetada ja heastada; arvestades, et selle korra kohaselt kuulab nõukogu asjaomase liikmesriigi enne sellise otsuse langetamist ära;

I.  arvestades, et harta artikli 51 lõikes 1 osutatud tingimustega ei piirata Euroopa Liidu lepingu artikli 2 kohaldamisala, ning arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 7 kohaldamisala ei piirdu ELi õigusaktidega hõlmatud poliitikavaldkondadega, mistõttu võib EL reageerida ka juhul, kui ühiste väärtuste rikkumine või selge rikkumisoht seondub liikmesriigi pädevusse kuuluvate valdkondadega;

J.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttele aitavad liikmesriigid kaasa liidu ülesannete täitmisele ja hoiduvad kõigist meetmetest, millega võidakse ohustada liidu eesmärkide, sh liidu ühiste väärtuste austamise ja edendamise eesmärgi saavutamist;

K.  arvestades, et liidu ühiste väärtuste austamine on tihedalt seotud ELi pühendumisega mitmekesisusele, mis väljendub liidu kohustuses austada „liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele”, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 2; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud Euroopa põhiväärtused tulenevad liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, mistõttu ei saa neid vastandada Euroopa Liidu lepingu artiklist 4 tulenevatele kohustustele, kuid need moodustavad sellise alusstruktuuri, mille raames on liikmesriikidel võimalik oma rahvuslikku identiteeti säilitada ja edasi arendada;

L.  arvestades, et aluslepingute raamistikus on „rahvusliku identiteedi” (ELi lepingu artikli 4 lõige 2) ja „liikmesriikide erinevate õigussüsteemide ja -traditsioonide” (ELi toimimise lepingu artikkel 67) austamine lahutamatult seotud lojaalse koostöö (ELi lepingu artikli 4 lõige 3), vastastikuse tunnustamise (ELi toimimise lepingu artiklid 81 ja 82) ja seetõttu ka vastastikuse usalduse põhimõtetega, aga ka kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse austamisega (ELi lepingu artikli 3 lõige 3);

M.  arvestades, et liidu ühiste põhimõtete ja väärtuste rikkumist liikmesriigi poolt ei saa põhjendada rahvuslike traditsioonidega ega ka rahvusliku identiteedi väljendusega, kui sellise rikkumisega nõrgendatakse Euroopa integratsiooni keskseid põhimõtteid, nt demokraatlikke väärtusi või õigusriigi või vastastikuse tunnustamise põhimõtteid, ning seetõttu võib Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõiget 2 kasutada ainult siis, kui liikmesriigid austavad kõnealuse lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi;

N.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 4 sätestatud liidu eesmärki, milleks on kaitsta ja edendada oma väärtusi suhetes muu maailmaga, tugevdab veelgi konkreetne kohustus tugineda liidu tegevuses rahvusvahelisel areenil põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine (st demokraatia, õigusriik ning inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ja jagamatus, nagu on sätestatud ELi lepingu artikli 21 lõikes 1);

O.  arvestades, et kui liikmesriigid ei suudaks või ei tahaks täita norme, milles nad on aluslepingute allkirjastamisega kokku leppinud ning millega nad on end sidunud, ei kahjustaks see üksnes liikmesriikide ja ELi usaldusväärsust rahvusvahelisel areenil, vaid ka liidu välistegevuse eesmärke;

P.  arvestades, et liikmesriikidepoolne samade põhiväärtuste järgimine on vältimatult vajalik, et tagada vastastikune usaldus ja seega ka vastastikuse tunnustamise süsteemi nõuetekohane toimimine, mis on nii siseturu kui ka vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise ja arendamise kese, ning arvestades, et seetõttu kahjustab iga katse ühiseid väärtusi mitte järgida või neid nõrgendada kogu Euroopa majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise integratsiooni alustalasid;

Q.  arvestades, et ühised väärtused, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ning aluslepingute ja põhiõiguste harta preambulites ning millele osutatakse ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni preambulis ja Euroopa Nõukogu statuudi artiklis 3, eeldavad nõuetekohaselt toimival kontrolli- ja tasakaalusüsteemil põhinevat sõltumatute institutsioonide võimude lahusust; arvestades, et nende põhimõtete peamised elemendid on õiguspärasuse austamine, sealhulgas õigusaktide kehtestamise läbipaistev, aruandekohustuslik ja demokraatlik protsess, õiguskindlus, tugev esindusdemokraatia süsteem, mille aluseks on vabad valimised ja opositsiooni õiguste austamine, õigusaktide põhiseadusele vastavuse tõhus kontroll, tõhus, läbipaistev, osalusel põhinev ja aruandekohustusest lähtuv valitsemine ja haldus, sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteem, sõltumatu meedia ja põhiõiguste austamine;

R.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 kohaselt tagab komisjon aluslepingute rakendamise ja teostab Euroopa Liidu Kohtu kontrolli all järelevalvet liidu õiguse kohaldamise üle;

Reformid Ungaris

S.  arvestades, et Ungari oli esimene endine kommunistlik riik, kes ühines Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, ning esimene ELi liikmesriik, kes ratifitseeris 17. detsembril 2007. aastal Lissaboni lepingu; arvestades, et Ungari osales 2003. ja 2004. aastal aktiivselt konvendi ning valitsustevahelise konverentsiga seotud töös, muu hulgas Euroopa Liidu lepingu artikli 2 koostamisel, ning arvestades, et Ungari algatuse tulemusena lisati sellesse vähemuste hulka kuuluvate inimeste õigused;

T.  arvestades, et sajandite jooksul on eri rahvaste ja rahvusrühmade rahumeelne kooseksisteerimine Ungaris suurendanud rahva kultuurilist rikkust ja heaolu; arvestades, et Ungarile tuleks meelde tuletada, et seda traditsiooni on vaja jätkata, võttes otsustavaid meetmeid eri rühmade diskrimineerimise vältimiseks;

U.  arvestades, et Ungari on kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning muude rahvusvaheliste õiguslike vahendite osaline, mistõttu on ta kohustatud järgima ja rakendama rahvusvahelisi demokraatiapõhimõtteid;

V.  arvestades, et 2010. aasta Ungari üldvalimistel võitis valitsev enamus rohkem kui kaks kolmandikku parlamendikohtadest, mistõttu tekkis tal võimalus alustada kiiresti jõulist seadusandlikku tegevust riigi kogu põhiseadusliku korra ümberkujundamiseks – nüüdseks on eelmist konstitutsiooni muudetud kaksteist korda ning uut põhiseadust neli korda ning seeläbi on oluliselt muudetud institutsioonilist ja õigusraamistikku ning nii avaliku kui ka eraelu paljusid põhiaspekte;

W.  arvestades, et igal Euroopa Liidu liikmesriigil on täielik õigus vaadata läbi oma põhiseadus, ning arvestades, et valitsuste demokraatlik vahetumine tähendabki sisuliselt uue valitsuse võimalust jõustada oma rahva tahet, väärtusi ja poliitilisi kohustusi kajastavaid õigusakte, kuid tingimusel, et seejuures ei rikuta Euroopa Liidus valitsevaid demokraatia ja õigusriigi väärtusi ja põhimõtteid; arvestades, et kõikides liikmesriikides on põhiseaduse muutmine tavalisi õigusakte puudutava korraga võrreldes keerulisem ning selleks kasutatakse erilaadseid põhiseaduslikke menetlusi, mis hõlmavad kvalifitseeritud häälteenamuse nõuet, täiendavaid otsustamisprotsesse, viiteaegu ja rahvahääletusi;

X.  arvestades, et Euroopa demokraatlike traditsioonide ajaloost nähtub, et põhiseaduse reformimine nõuab suurt ettevaatust ning et selle käigus on vaja võtta nõuetekohaselt arvesse menetlusi ja tagatisi, mille eesmärk on kaitsta muu hulgas õigusriigi põhimõtet, võimude lahusust ja õigusnormide hierarhiat, sest põhiseadus on riigi kõrgeim seadus;

Y.  arvestades, et Ungari uus valitsus ja parlament on viinud äärmiselt lühikese aja jooksul läbi enneolematult laiaulatuslikud ja süstemaatilised põhiseaduslikud ja institutsioonilised reformid, mistõttu peetakse paljudes Euroopa institutsioonides ja organisatsioonides (Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu, OSCE) vajalikuks teatavate reformide mõju hindamist; arvestades, et liikmesriike ei tohiks kohelda eri alustel, mistõttu tuleks jälgida ka teiste liikmesriikide olukorda, järgides põhimõtet, et liikmesriigid on aluslepingute ees võrdsed;

Z.  arvestades, et eelnimetatud demokraatlike väärtuste raamistikus on vaja, et Euroopa institutsioonid ja Ungari ametiasutused peaksid avatusel, kaasavusel, solidaarsusel ja vastastikusel austusel põhinevat dialoogi;

AA.  arvestades, et komisjon peab täitma oma kohustust teostada järelevalvet ühenduse õiguse kohaldamise üle äärmiselt oskuslikult, austades teiste sõltumatust ning toimides hoolikalt, kiirelt ja viivitamata, eeskätt juhul, kui esineb oht, et liikmesriik on liidu väärtusi tõsiselt rikkunud;

Uus põhiseadus ja selle üleminekusätted

AB.  arvestades, et Ungari uus põhiseadus võeti vastu 18. aprillil 2011. aastal üksnes valitsuskoalitsiooni liikmete häältega ning valitsuskoalitsiooni esindajate koostatud eelnõu teksti alusel, kusjuures kogu menetlus oli lühike (35 kalendripäeva alates ettepaneku (T/2627) esitamisest parlamendile), nii et põhjaliku ja sisuka arutelu pidamise võimalus opositsiooniparteide ja kodanikuühiskonnaga oli piiratud;

AC.  arvestades, et 14. märtsil 2011. aastal Ungari parlamendile esitatud põhiseaduse eelnõu töödokument oli koostatud FIDESZ–KDNP koalitsiooni valitud esindajate poolt, mitte ei põhinenud ajutises parlamendikomisjonis toimunud aruteludel, kuigi nimetatud komisjon oligi moodustatud just uue põhiseaduse koostamiseks; arvestades, et lisaks ei peetud aru opositsiooniga;

AD.  arvestades, et riiklik arutelu põhiseaduse koostamise üle seisnes kaheteistkümnes väga konkreetseid probleeme käsitlevas küsimuses, mille valitsev partei koostas nii, et nende vastused olid iseenesestmõistetavad; arvestades, et arutelu käigus ei esitatud uue põhiseaduse eelnõu teksti;

AE.  arvestades, et Ungari konstitutsioonikohus tühistas 28. detsembril 2012. aastal Ungari põhiõiguste voliniku põhiseaduslikku petitsiooni alusel otsusega nr 45/2012 üle kahe kolmandiku üleminekusätetest põhjendusega, et need ei olnud oma olemuselt üleminekulised;

AF.  arvestades, et uue põhiseaduse 11. märtsil 2013. aastal vastu võetud neljanda parandusega võeti põhiseaduse teksti enamik konstitutsioonikohtu tühistatud üleminekusätteid ning muud eelnevalt põhiseadusega vastuolus olevaks kuulutatud sätted;

Alusseaduste ülemäärane kasutamine

AG.  arvestades, et Ungari uues põhiseaduses nimetatakse 26 teemavaldkonda, mida tuleb reguleerida nn alusseadustega (st õigusaktidega, mille vastuvõtmiseks on vaja kahe kolmandiku suurust häälteenamust) ning mis hõlmavad paljusid Ungari institutsioonilise süsteemi, põhiõiguste kasutamise ja olulise ühiskonnakorraldusega seotud teemasid;

AH.  arvestades, et pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist on parlament võtnud pooleteise aasta jooksul vastu 49 alusseadust(6);

AI.  arvestades, et alusseadustega reguleeritakse paljusid küsimusi, nt tavapäraselt seadusandja tavalisse otsustuspädevusse kuuluva perekonnaõiguse ning maksu- ja pensionisüsteemide konkreetseid aspekte;

Seadusandlikud kiirmenetlused, üksikliikmete eelnõud ja parlamentaarne arutelu

AJ.  arvestades, et olulised õigusaktid, sh põhiseadus, selle teine ja neljas parandus, üleminekusätted ning paljud alusseadused koostati üksikliikmete eelnõude alusel, mille kohta ei kehti 2010. aasta CXXXI seaduses (kodanikuühiskonna osalemise kohta õigusaktide ettevalmistamises) ning avaliku halduse ja justiitsministri dekreedis nr 24/2011 (mõju eel- ja järelhindamise kohta) sätestatud eeskirjad, ja seetõttu on niisuguse lihtsustatud menetluse kaudu vastuvõetud õigusaktide teemal toimunud vähene avalik arutelu;

AK.  arvestades, et kuna paljud alusseadused, sh Ungari kohtunike õiguslikku seisundit ja tasustamist ning Ungari kohtute korraldust ja haldamist, aga ka usu- ja veendumusvabadust ning riigi keskpanka käsitlevad seadused võeti vastu väga lühikese aja jooksul, olid piisava konsulteerimise võimalused opositsiooniparteide ja kodanikuühiskonnaga (sh vajaduse korral tööandjate organisatsioonide, ametiühingute ja huvirühmadega) paratamatult piiratud;

AL.  arvestades, et Ungari rahvuskogu käsitleva 2012. aasta XXXVI seadusega anti parlamendi spiikrile ulatuslik õigus piirata parlamendis parlamendiliikmete väljendusvabadust;

Kontrolli- ja tasakaalumehhanismi nõrgendamine: konstitutsioonikohus, parlament ja andmekaitseasutus

AM.  arvestades, et uues põhiseaduses on sätestatud võimalus esitada konstitutsioonikohtule kaht uut liiki konstitutsioonilisi kaebusi, kuid samal ajal on järelhindamise puhul kaotatud kodanikualgatuse võimalus;

AN.  arvestades, et 2013. aasta LXXII seadus riigi julgeoleku järelevalvet käsitlevate uute eeskirjade koostamise kohta avaldati 3. juunil 2013; arvestades, et uus seadus on tekitanud muret, mida on eelkõige väljendanud Ungari asepeaprokurör seoses võimude lahususe põhimõtte järgimise, kohtusüsteemi sõltumatuse, era- ja perekonnaelu austamise ning õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile;

AO.  arvestades, et uue põhiseadusega piiratakse oluliselt konstitutsioonikohtu õigust teostada eelarvega seotud õigusaktide põhiseadusele vastavuse üle sisulist järelkontrolli – konstitutsioonikohtu volitused piirduvad nüüd teatavate kindlaksmääratud õiguste rikkumisega ning seeläbi takistatakse põhiseadusele vastavuse kontrollimist muude põhiõiguste rikkumiste korral, nagu õigus omandile, õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ja õigus mitte olla diskrimineeritud;

AP.  arvestades, et uue põhiseaduse neljanda parandusega jäeti puutumata konstitutsioonikohtule juba antud õigus vaadata põhiseaduse parandusi läbi menetluslikust seisukohast, ning arvestades, et seeläbi välistatakse võimalus, et kohus saaks tulevikus vaadata põhiseaduse parandusi läbi ka sisulistel alustel;

AQ.  arvestades, et konstitutsioonikohus märkis oma eelnimetatud otsuses nr 45/2012, et põhiseadusliku õiguspärasuse kehtivusnõuded ei ole üksnes menetluslikud, vormilised ja avaliku õiguse alased, vaid ka sisulised – õigusriigi põhimõtet järgiva demokraatliku riigi põhiseaduslikud kriteeriumid on ühtaegu põhiseaduslikud väärtused, põhimõtted ja demokraatlikud põhivabadused, mis on sätestatud rahvusvahelistes lepingutes ning milles on kokku leppinud ja mida on tunnustanud õigusriigi põhimõtet järgivate demokraatlike riikide kogukonnad, samuti ius cogens, mis eelnevaga osaliselt kattub; arvestades, et nimetatud otsuse IV punkti lõike 7 kohaselt võib konstitutsioonikohus uurida vajaduse korral isegi õigusriigi põhimõtet järgivate demokraatlike riikide sisuliste nõuete, tagatiste ja väärtuste vaba jõustamist ja põhiseadustamist;

AR.  arvestades, et uue põhiseaduse neljandas paranduses kuulutatakse kehtetuks enne uue põhiseaduse jõustumist vastu võetud konstitutsioonikohtu otsused, kuid nii minnakse selgelt vastuollu konstitutsioonikohtu otsusega nr 22/2012, milles sätestatakse, et need põhiväärtuste, inimõiguste ja põhivabaduste ning põhiseaduslike institutsioonide kohta tehtud avaldused, mida ei ole põhiseadusega põhjalikult muudetud, jäävad kehtima; arvestades, et neljanda parandusega võeti põhiseadusesse uuesti mitmed sätted, mille konstitutsioonikohus eelnevalt põhiseadusega vastuolus olevaks kuulutas;

AS.  arvestades, et eelarvenõukogule, mis on piiratud demokraatliku legitiimsusega parlamendiväline organ, on antud üldeelarve vastuvõtmisel vetoõigus ning nii piiratakse demokraatlikult valitud seadusandja tegevusulatust ja võimaldatakse vabariigi presidendil parlament laiali saata;

AT.  arvestades, et 2011. aasta juulis vastuvõetud uue teabevabadusseadusega kaotati andmekaitse- ja teabevabaduse voliniku ametikoht ning lõpetati ennetähtaegselt voliniku 6-aastane ametiaeg – tema volitused anti üle äsjaasutatud riiklikule andmekaitseasutusele; arvestades, et sellised muudatusi uurib praegu Euroopa Liidu Kohus;

AU.  arvestades, et komisjon algatas 8. juunil 2012. aastal Ungari vastu rikkumismenetluse, sest kuna Ungari vabastas andmekaitsevoliniku ametist enne tema ametiaja lõppu ja seadis sellega ohtu kogu asjaomase asutuse sõltumatuse, jättis riik täitmata direktiivist 95/46/EÜ lähtuvad kohustused;

Kohtusüsteemi sõltumatus

AV.  arvestades, et uue põhiseaduse ja selle üleminekusätete kohaselt lõpetati riigi ülemkohtu (uue nimega „Kúria”) senise esimehe 6-aastane ametiaeg ennetähtaegselt pärast kahte ametiaastat;

AW.  arvestades, et 2. juulil 2012 muudeti Ungari kohtusüsteemi käsitlevaid alusseadusi (2011. aasta CLXI seadus kohtute korralduse ja haldamise kohta ning 2011. aasta CLXII seadus kohtunike õigusliku seisundi ja tasustamise kohta), mis kujutab endast Veneetsia komisjoni soovituste osalist täitmist;

AX.  arvestades, et kohtusüsteemi sõltumatuse põhitagatisi, nagu puutumatus, kindel ametiaeg, juhtorganite struktuur ja koosseis, ei reguleerita põhiseadusega, vaid need sätestatakse koos muude kohtusüsteemi korraldust ja haldamist reguleerivate üksikasjalike eeskirjadega muudetud alusseadustes;

AY.  arvestades, et Ungari uues põhiseaduses ei nähta ette ei konstitutsioonikohtu sõltumatust ega ka kohtusüsteemi sõltumatut haldamist;

AZ.  arvestades, et kohtusüsteemi käsitlevate alusseaduste muutmisel seoses riikliku kohtuasutuse esimehe õigusega viia kohtuasi üle vastutavast kohtust teise kohtusse, et tagada kohtuasja lahendamine mõistliku aja jooksul, ei kehtestatud üleviidavate kohtuasjade valimiseks objektiivseid normatiivseid kriteeriume;

BA.  arvestades, et pärast uue põhiseaduse, selle üleminekusätete ja kohtunike õiguslikku seisundit ja tasustamist käsitleva 2011. aasta CLXII alusseaduse jõustumist alandati kohtunike kohustuslikku pensioniiga 70 eluaastalt 62 eluaastale;

BB.  arvestades, et 6. novembril 2012. aastal vastu võetud Euroopa Liidu Kohtu otsuses märgitakse, et Ungari kohtunike, prokuröride ja notarite pensioniea radikaalne alandamine 70 eluaastalt 62 eluaastale kujutab endast põhjendamatut vanuselist diskrimineerimist, ning arvestades, et 20. juunil 2012. aastal esitati Euroopa Inimõiguste Kohtule kahe Ungari kohtunike rühma poolt kaks eri kaebust, milles taotletakse kohtunike pensioniiga alandavate Ungari õigusaktide kuulutamist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus olevaks;

BC.  arvestades, et 11. märtsil 2013 Ungari parlamendis vastu võetud 2013. aasta XX seadusega muudetakse vanuse ülempiire, et täita osaliselt Ungari konstitutsioonikohtu 16. juuli 2012. aasta otsust ning Euroopa Liidu Kohtu 6. novembri 2012. aasta otsust;

Valimisreform

BD.  arvestades, et parlamendi valitsev enamus reformis valimissüsteemi ühepoolselt, püüdmata opositsiooniga üksmeelele jõuda;

BE.  arvestades, et hiljutise valimisreformi raames võttis Ungari parlament 26. novembril 2012 üksikliikme algatatud eelnõu alusel vastu valimiskorda käsitleva seaduse, mille eesmärk on asendada senine kõigi Ungaris elavate kodanike automaatne valijaks registreerimise süsteem vabatahtliku registreerimissüsteemiga, mis oleks üksikisiku valimisõiguse kasutamise eeltingimuseks;

BF.  arvestades, et 18. septembril 2012. aastal (samal päeval kui esitati valimiskorda käsitlev seaduseelnõu) esitati üksikliikme algatusel ka uue põhiseaduse teine parandusettepanek, mis sisaldas samuti valijate registreerimise nõuet, ning see võeti vastu 29. oktoobril 2012. aastal;

BG.  arvestades, et Veneetsia komisjon ja OSCE/ODIHR koostasid 15. ja 16. juunil 2012 Ungari parlamendiliikmete valimist käsitleva seaduse kohta ühisarvamuse;

BH.  arvestades, et vabariigi presidendi 6. detsembri 2012. aasta petitsiooni alusel leidis konstitutsioonikohus, et registreerimisnõudega piiratakse põhjendamatult Ungaris elavate kodanike hääletamisõigust ja et kõnealune nõue on seetõttu põhiseadusega vastuolus;

BI.  arvestades, et välismaal elavate kodanike valijaksregistreerimist põhjendatuks pidav konstitutsioonikohus leidis oma 4. jaanuari 2013. aasta otsuses, et Ungaris elavate isikute ilma aadressita registreerimise mittevõimaldamine on diskrimineeriv ning et sätetega, millega lubatakse valimiskampaania jooksul esitada poliitilist reklaami ainult avaliku sektori meediateenustes, ja eeskirjadega, millega keelatakse arvamushääletuste tulemuste avaldamine kuus päeva enne valimist, piiratakse ebaproportsionaalselt sõna- ja ajakirjandusvabadust;

Meediat käsitlevad õigusaktid

BJ.  arvestades, et Euroopa Liit rajaneb demokraatia ja õigusriigi väärtustel ning peab seega tagama sõna- ja teabevabaduse ning neid edendama, nagu on sätestatud harta artiklis 11 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10, ning arvestades, et nende õiguste hulka kuulub vabadus väljendada oma arvamust ning vabadus saada ja levitada teavet ilma võimude kontrolli, sekkumise ja surveta;

BK.  arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse kohaselt on liikmesriikidel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 10 lähtuvalt positiivne kohustus tagada massiteabevahendite mitmekesisus, ning arvestades, et konventsiooni sätted sarnanevad harta artikli 11 sätetega, kusjuures harta on ühenduse õigustiku osa;

BL.  arvestades, et sõltumatul ja mitmekesisel ajakirjandusel põhinev autonoomne ja tugev avalik sfäär on nii kodanikuühiskonna kollektiivsete vabaduste (nt kogunemis- ja ühinemisvabadus) kui ka isikuvabaduste (nt sõnavabadus ja õigus saada teavet) edukaks toimimiseks vajalik, ning arvestades, et ajakirjanikke ei tohiks mõjutada ei omanike, juhtide ega valitsuste surve ega ka rahalised ohud;

BM.  arvestades, et Euroopa Nõukogu ja OSCE on loonud deklaratsioonide, resolutsioonide, soovituste, arvamuste ja aruannetega ajakirjandusvabaduse, meedia mitmekesisuse ja meediakanalite samade omanike kätte koondumise teemal kõnealuse valdkonna jaoks tähelepanuväärse ühiste üleeuroopaliste miinimumstandardite kogumi;

BN.  arvestades, et liikmesriikidel on kohustus edendada ja kaitsta järjepidevalt arvamus-, sõna-, teabe- ja ajakirjandusvabadust, ning arvestades, et kui neid vabadusi liikmesriigis tõsiselt ohustatakse või rikutakse, on liidul aluslepingutes ja hartas sätestatud pädevuste alusel kohustus õigeaegselt ja tõhusalt sekkuda, et kaitsta Euroopa demokraatlikku ja mitmekesistatud korda ja põhiõigusi;

BO.  arvestades, et Euroopa Parlament on väljendanud korduvalt muret ajakirjandusvabaduse, massiteabevahendite mitmekesisuse ja meediakanalite samade omanike koondumise kohta ELis ja liikmesriikides;

BP.  arvestades, et ajakirjandust käsitlevate Ungari seaduste mitmeid sätteid on kritiseerinud Euroopa Parlament, komisjon, OSCE esindaja ajakirjandusvabaduse küsimustes, Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik, Euroopa Nõukogu peasekretär, ÜRO eriraportöör arvamus- ja sõnavabaduse edendamise küsimuses ning paljud rahvusvahelised ja riiklikud ajakirjanike kutseorganisatsioonid, samuti toimetajad ja kirjastajad, inimõiguste ja kodanikuvabadustega tegelevad valitsusvälised organisatsioonid ning liikmesriigid;

BQ.  arvestades, et väljendatud kriitika seostub peamiselt parlamentaarses menetluses üksikliikmete poolt algatatud õigusaktieelnõude vastuvõtmisega, meedia järelevalve väga hierarhilise struktuuriga, reguleeriva asutuse juhi volitustega, asutuse sõltumatust tagavate sätete puudumisega, asutuse ulatuslike järelevalve- ja sanktsioneerimisvolitustega, teatud sätete märkimisväärse mõjuga programmide sisule, meedia liiki arvestava konkreetse reguleerimise puudumisega, litsentside taotlemise menetluse läbipaistmatusega ning normide ebamäärasusega, mis võib kaasa tuua nende meelevaldse kohaldamise ja jõustamise;

BR.  arvestades, et oma 10. märtsi 2011. aasta resolutsioonis Ungari meediaseaduse kohta rõhutas Euroopa Parlament, et Ungari meediaseaduse kohaldamine tuleks viivitamatult peatada ning et see tuleks komisjoni, OSCE ja Euroopa Nõukogu märkuste ja ettepanekute alusel läbi vaadata, ning arvestades, et Euroopa Parlament kutsus komisjoni üles jätkama Euroopa õigusaktide, eelkõige põhiõiguste hartaga kooskõlas muudetava Ungari meediaseaduse põhjalikku järelevalvet ja hindamist;

BS.  arvestades, et Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik on rõhutanud õigusaktide muutmise vajadust, et võidelda selliste meediavabaduse valdkonna rikkumistega nagu kõigi meediateenuste pakkujate esitatava teabe ja kajastuse sisu alaste ettekirjutuste tegemine, sanktsioonide kehtestamine meediale, ennetavad piirangud ajakirjandusvabadusele (näiteks registreerimisnõuded) ja erandite tegemine seoses ajakirjanike teabeallikate kaitsega, ning arvestades, et massiteabevahendite sõltumatuse ja mitmekesisuse valdkondades on volinik väljendanud vajadust tegeleda selliste probleemidega nagu mitmekesisuse põhiseaduslike tagatiste nõrgendamine, meediat reguleerivate asutuste vähene sõltumatus, avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatuse garantii puudumine ning asjaolu, et meediasektori osalistel puudub tõhus võimalus meedianõukogu otsused riiklikult edasi kaevata;

BT.  arvestades, et komisjon väljendas muret Ungari meediaseaduse vastavuse pärast audiovisuaalmeedia teenuste direktiivile ja ühenduse õigustikule üldiselt, pidades eelkõige silmas kõigile audiovisuaalmeedia teenuste osutajatele kohaldatavat tasakaalustatud kajastamise kohustust, samuti seadis komisjon kahtluse alla meediaseaduse kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 11 põhiõigustena sätestatud sõna- ja teabevabadusega, päritoluriigi põhimõttega ja registreerimisnõuetega, ning arvestades, et 2011. aasta märtsis – pärast komisjoniga peetud läbirääkimisi – muutis Ungari valitsus kõnealust seadust, et lahendada komisjoni tõstatatud probleemid;

BU.  arvestades, et OSCE on väljendanud tõsist muret seoses Ungari õigusaktide sisulise ja territoriaalse reguleerimisala, meediaasutuse ja meedianõukogu poliitiliselt ühtse koosseisu, ebaproportsionaalsete sanktsioonide ja võimaluse puudumisega sanktsioonide automaatseks peatamiseks nendel juhtudel, kui meediaasutuste kehtestatud sanktsioon kaevatakse kohtus edasi, samuti ajakirjanike allikate konfidentsiaalsuse põhimõtte rikkumise ja pereväärtuste kaitsega;

BV.  arvestades, et OSCE soovitas(7) muu hulgas jätta seadustest välja tasakaalustatud meediakajastuse ja muude sisule tehtavate ettekirjutuste alased nõuded, tagada toimetuste sõltumatus ning eri meedialiikide (trükimeedia, ringhäälingu ja internetimeedia) reguleerimine eri eeskirjadega, kaotada ülemääraseks peetud registreerimisnõuded, tagada reguleeriva asutuse sõltumatus ja pädevus, kindlustada meediasektorit reguleerivate asutuste määramisel objektiivsus ja pluralism, hoiduda trükimeedia andmisest reguleeriva asutuse võimu alla ja soodustada tulemuslikult enesereguleerimist;

BW.  arvestades, et kuigi Ungari muutis 2011. aastal pärast Euroopa Komisjoniga peetud läbirääkimisi ning 2012. aasta mais pärast konstitutsioonikohtu 2011. aasta detsembri otsust oma seadusi, tühistades mitmed põhiseadusega vastuolus olevad sätted trükiajakirjanduse sisu reguleerimise, ajakirjanike teabeallikate kaitse, andmete esitamise kohustuse ning meedia- ja telekommunikatsioonivoliniku institutsiooni kohta, peab OSCE esindaja ajakirjandusvabaduse küsimuses siiski taunimisväärseks asjaolu, et mitu muudatusettepanekut esitati ja võeti vastu lühikese aja jooksul ja sidusrühmadega konsulteerimata ning et parandamata jäeti õigusaktide olulised osad, eelkõige seoses meediaasutuse ja meedianõukogu juhtide ja liikmete määramisega, nende volitustega ringhäälingu sisu suhtes, aga ka kõrgete trahvide kehtestamisega ning avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide toimetusliku ja finantsalase sõltumatuse puuduliku tagamisega;

BX.  arvestades, et ÜRO eriraportöör arvamus- ja sõnavabaduse edendamise küsimuses tunnustas küll 2011. aasta märtsis vastu võetud meediaseaduse muudatusettepanekuid, kuid tõstis esile vajadust lahendada ka muud mureküsimused, mis on seotud järgmisega: meediasisu reguleerimine, meediaasutuse sõltumatuse ja erapooletuse ebapiisav tagamine, liigsed trahvid ja muud halduskaristused, meediaseaduste kohaldatavus kõigi meedialiikide suhtes (sh trükiajakirjandus ja internet), registreerimisnõuded ja ajakirjanike teabeallikate ebapiisav kaitse;

BY.  arvestades, et Euroopa Nõukogu ekspertide analüüsis (milles hinnati meediaseaduse 2012. aastal esitatud muudatusettepanekute vastavust Euroopa Nõukogu dokumentidele, millega kehtestatakse meediavaldkonna ja sõnavabaduse normid)(8) soovitatakse põhjalikult läbi vaadata, konkretiseerida või mõnel juhul kaotada konkreetsed sätted, milles käsitletakse registreerimist ja läbipaistvust, sisu reguleerimist, uudiste vahendamise kohustust, teabeallikate kaitset, avalik-õiguslikku meediat ja reguleerivaid asutusi;

BZ.  arvestades, et pärast ELi ja Euroopa Nõukogu peasekretäriga kirjavahetuse ja eksperdikohtumiste vormis peetud arutelu esitati 2013. aasta veebruaris täiendavad muudatusettepanekud, mille eesmärk on suurendada ja kindlustada meediat reguleerivate asutuste sõltumatust, eelkõige seoses riikliku meedia- ja teabeedastusameti ning meedianõukogu presidentide määramise ja valimise tingimustega ning eeskirjadega, mis seonduvad ametisse nimetamise menetluse, ametisse nimetaja ja korduva ametisse nimetamisega;

CA.  arvestades, et Ungari ametiasutused on andnud teada oma kavatsusest vaadata läbi valimiskampaaniate ajal kasutatava poliitilise reklaami piiranguid käsitlevad eeskirjad; arvestades, et Ungari valitsus peab praegu poliitilise reklaami küsimuses Euroopa Komisjoniga konsultatsioone; arvestades, et neljandas paranduses kehtestatakse ka ulatuslik ja potentsiaalselt ebamäärane keeld pidada kõnesid, milles kahjustatakse inimrühmade (sh Ungari rahva) väärikust, kuid seda võidakse kasutada sõnavabaduse meelevaldseks piiramiseks ja sellel võib olla pärssiv mõju ajakirjanikele, aga ka kunstnikele ja teistele;

CB.  arvestades et riiklik meedia- ja teabeedastusamet ning meedianõukogu ei ole hinnanud õigusaktide mõju ajakirjanduse kvaliteedile, toimetuste vabadusele ega ajakirjanike töötingimuste kvaliteedile;

Vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine

CC.  arvestades, et vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamist tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 osutatud väärtuste seas selgesõnaliselt, ja arvestades, et liit on võtnud endale kohustuse edendada kõnealuseid väärtusi ning võidelda sotsiaalse tõrjutuse, rassismi, antisemitismi ja diskrimineerimise vastu;

CD.  arvestades, et õigus mitte olla diskrimineeritud on põhiõigus, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21;

CE.  arvestades, et liikmesriikide kohustus tagada kõikide isikute põhiõigused isiku etnilisest päritolust või usulisest kuuluvusest olenemata hõlmab kõiki avaliku halduse tasandeid ja õiguskaitseasutusi ning tähendab sallivuse aktiivset edendamist ja selliste nähtuste kindlat hukkamõistu nagu rassiline vägivald, antisemiitlikud avaldused ja romade vastu suunatud vihkamist õhutavad avaldused, eriti kui neid nähtusi esineb ametlikul või avaliku sektori tasandil, sealhulgas Ungari parlamendis;

CF.  arvestades, et õiguskaitseasutuste tegevusetus rassistlikel ajenditel toime pandud kuritegude(9) puhul on toonud kaasa usaldamatuse politseijõudude vastu;

CG.  arvestades, et äramärkimist väärib Ungari parlamendi tegevus selliste kriminaal- ja tsiviilvaldkonna õigusaktide kehtestamisel, mille eesmärk on tõkestada rassistlikku kihutustööd ja viha õhutavaid avaldusi;

CH.  arvestades, et kuigi sallimatus roma ja juudi kogukondade liikmete vastu ei ole üksnes Ungaris esinev probleem ja et ka teistes liikmesriikides esineb sama nähtust, tekitavad hiljutised sündmused muret seoses romade vastu suunatud või antisemiitlikku meelsust õhutavate vihkamisele ässitavate avalduste sagenemisega Ungaris;

CI.  arvestades, et tagasiulatuvate seaduste kehtestamise tõttu maksustamise ja pensionisüsteemi valdkonnas kasvas märkimisväärselt sotsiaalne kaitsetus ja vaesus, mis tekitab elanike seas suurt ebakindlust ning millega rikutakse ka eraomandiga seonduvaid õigusi ja kahjustatakse põhilisi kodanikuvabadusi;

Usu- ja veendumusvabadus ning kirikute tunnustamine

CJ.  arvestades, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 9 ja harta artiklis 10 sätestatud mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on üks demokraatliku ühiskonna aluseid, ja arvestades, et riik peaks selles valdkonnas võtma eri usutunnistuste, uskumuste ja veendumuste järgimise õiguse neutraalse ja erapooletu tagaja rolli;

CK.  arvestades, et kirikute seadusega kehtestati Ungaris usuühenduste ja kirikute tegevuse reguleerimise uus õiguskord, millega nähakse kirikute tunnustamisele ette rida nõudeid, kusjuures selline tunnustamine on võimalik ainult parlamendi eelneva ja kahe kolmandiku suuruse häälteenamusega antud heakskiidu alusel;

CL.  arvestades, et Veneetsia komisjon(10) tunnistas usuvabaduse piiramiseks kirikute seaduses sätestatud kohustuse, mille kohaselt on kiriku rajamiseks vaja parlamendi tunnustust;

CM.  arvestades, et kirikute seaduse tagasiulatuvate sätete jõustumise tulemusena kaotas üle 300 registreeritud kiriku oma õigusliku seisundi;

CN.  arvestades, et konstitutsioonikohus uuris mitme usukogukonna ja Ungari põhiõiguste voliniku taotluse alusel kirikute seaduse sätete põhiseadusele vastavust ja tunnistas mõned nendest oma 26. veebruari 2013. aasta otsuses nr 6/2013 põhiseadusega vastuolus olevaks, tühistades need tagasiulatuvalt;

CO.  arvestades, et konstitutsioonikohtu otsuses ei seata küll kahtluse alla parlamendi õigust kehtestada kirikute tunnustamisele olulisi tingimusi, kuid jäädakse siiski seisukohale, et kiriku tunnustamine parlamendihääletuse kaudu võib päädida poliitiliselt erapoolikute otsustega; arvestades, et konstitutsioonikohtu väitel ei sisalda seadus kohustust kiriku tunnustamisest keeldumist üksikasjalikult põhjendada, samuti ei kehtestata selles tähtaegu parlamendi tegevusele ega nähta ette tõhusa õiguskaitsevahendi kasutamise võimalust juhuks, kui tunnustamisest keeldutakse või otsust ei langetata;

CP.  arvestades, et kaks nädalat pärast konstitutsioonikohtu otsust võeti vastu põhiseaduse neljas parandus, millega muudeti uue põhiseaduse VII artiklit ja anti parlamendile põhiseaduse tasandil õigus võtta vastu alusseadusi, millega tunnustada teatavaid usutegevusega seonduvaid organisatsioone kirikuna, see tähendab aga konstitutsioonikohtu otsuse tühistamist;

II – HINNANG
Ungari uus põhiseadus ja selle rakendamine

1.  tuletab meelde, et seaduslikkuse austamine (sh seaduste kehtestamise ja muu hulgas põhiseaduse vastuvõtmise läbipaistva, aruandlusel põhineva ja demokraatliku protsessi austamine ning vabadel valimistel ja opositsiooni õiguste järgimisel põhineva tugeva esindusdemokraatia süsteemi kasutamine) on demokraatia ja õigusriigi põhielement ning et need põhimõtted on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2, kus on öeldud, et „liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine” ja et need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus, nagu on sätestatud nii Euroopa Liidu lepingu kui ka harta preambulites; peab kahetsusväärseks, et ELi institutsioonid ei ole suutnud Euroopa põhiväärtuste kaitse seisukohast alati omaenda nõuetele vastata; rõhutab seetõttu nende erilist vastutust Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 osutatud Euroopa põhiõiguste kaitsmisel nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil;

2.  kordab kindlalt, et kuigi uue põhiseaduse koostamine ja vastuvõtmine kuulub liikmesriikide pädevusse, on liikmesriikidel ja ELil kohustus tagada, et põhiseaduslikud protsessid ja konstitutsiooni sisu oleksid kooskõlas Euroopa Liitu astumisel ühinemislepinguga võetud kohustustega (st liidu, harta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ühiste väärtustega);

3.  peab kahetsusväärseks, et Ungari uue põhiseaduse koostamise ja vastuvõtmise protsess ei olnud piisavalt läbipaistev, avatud ega ka kaasav, kusjuures lõpuks puudus ka konsensuslik alus, mida võiks kaasaegses demokraatlikus seadusloomeprotsessis oodata, nii nõrgendati aga põhiseaduse enda õiguspärasust;

4.  võtab teadmiseks konstitutsioonikohtu eelnimetatud 28. detsembri 2012. aasta otsuse, milles märgitakse, et Ungari parlament ületas oma seadusandlikku võimu, nähes uue põhiseaduse üleminekusätetes ette arvukalt alalisi ja üldisi eeskirju ning sätestades muu hulgas, et pärast osalist tühistamist on olukorra lahendamine seadusandja ülesanne ja kohustus ning et parlament saavutab ilmse ja selge õigusliku olukorra, kusjuures lisati ka tingimus, et see ei tohi tähendada tühistatud sätete automaatset ja valimatut põhiseadusesse võtmist, sest parlament peab tühistatud alaliste sätete reguleerimisesemed läbi vaatama ja otsustama, millised neist vajavad uut reguleerimist (ning millisel õigusliku aluse tasandil); võtab teadmiseks, et kõnealuses otsuses märgitakse ka seda, et Ungari parlament peab eristama põhiseadusesse võtmist vajavaid sätteid, mis tuleb läbi vaadata, ning sätteid, mida tuleb reguleerida parlamendi otsusega;

5.  kritiseerib tugevalt uue põhiseaduse neljanda paranduse sätteid, millega kõigutatakse põhiseaduse ülimuslikkust, kuna sellesse on uuesti sisse võetud mitu sätet, mis tunnistati eelnevalt konstitutsioonikohtus põhiseadusevastaseks, st menetluslikel või sisulistel põhjustel põhiseadusega kokkusobimatuks;

6.  tuletab meelde, et konstitutsioonikohus esitas oma eelnimetatud 28. detsembri 2012. aasta otsuses põhiseaduslikkuse standardite kohta selge seisukoha, märkides, et õigusriigi põhimõtet järgivates demokraatlikes riikides sätestatakse põhiseaduses muutumatud sisulised ja menetluslikud normid ja nõuded, kusjuures sisulised ja menetluslikud põhiseaduslikud nõuded ei tohi olla uues põhiseaduses madalamad kui vanas, samuti märgitakse kõnealuses otsuses, et õigusriigi põhimõtet järgiva põhiseadusliku riigi nõudeid jõustatakse praegu pidevalt ja need kujutavad endast ka tuleviku tegevuskava, sest õigusriigi põhimõtet järgiv põhiseaduslik riik on püsivate väärtuste, põhimõtete ja tagatiste süsteem; on seisukohal, et see selgepiiriline ja väärikas avaldus kehtib Euroopa Liidu ja kõikide tema liikmesriikide kohta;

7.  tuletab meelde, et liidu ühised väärtused – demokraatia ja õigusriik – nõuavad tugevat, vabadel valimistel ja opositsiooni õiguste austamisel põhinevat esindusdemokraatia süsteemi ning et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 1. protokolli artikli 3 kohaselt tuleb valimistel tagada „rahva vaba tahteavaldus seadusandja valimisel”;

8.  on seisukohal, et kuigi sellised seadused, mille vastuvõtmiseks on vaja kahe kolmandiku suurust häälteenamust, on levinud ka muudes liikmesriikides ning et kuigi Ungari põhiseadusliku õiguskorra kohaselt kasutatakse neid juba alates 1989. aastast, tähendab selliste seaduste ülemäärane kasutamine äärmiselt konkreetsete ja üksikasjalike eeskirjade kehtestamise eesmärgil demokraatia ja õigusriigi põhimõtete kõigutamist, sest nende seaduste abil on praegune valitsus, kellel on parlamendis kvalifitseeritud häälteenamus, saanud langetada poliitilisi otsuseid, mille tagajärjel on tulevastel ja parlamendis ainult lihthäälteenamust omavatel valitsustel sotsiaalsetele muutustele raskem reageerida; on seisukohal, et seeläbi võidakse potentsiaalselt kahandada uute valimiste tähtsust; on arvamusel, et nende seaduste selline kasutamine tuleks läbi vaadata, et tagada tulevastele valitsustele ja parlamendienamustele võimalus tegeleda seadusloomega tähenduslikult ja kõikehõlmaval viisil;

9.  on seisukohal, et üksikliikmete esitatud eelnõude kasutamine põhiseaduse rakendamiseks (alusseaduste kaudu) ei kujuta endast läbipaistvat, aruandlusel põhinevat ega demokraatlikku õigusloomet, kuna sellega ei tagata tähenduslikku ühiskondlikku arutelu ja konsulteerimist ning see võib olla vastuolus põhiseaduse endaga (uue põhiseaduse kohaselt on selle rakendamiseks vajalike eelnõude parlamendile esitamise kohustus valitsusel, mitte üksikliikmetel);

10.  võtab teadmiseks Veneetsia komisjoni arvamuse CDL-AD(2011)016, milles tuntakse heameelt asjaolu üle, et uue põhiseadusega kehtestatakse konstitutsiooniline kord, mis rajaneb sellistel alustel nagu demokraatia, õigusriigi põhimõte ja põhiõiguste kaitsmine. võtab lisaks teadmiseks Veneetsia komisjoni arvamuse CDL-AD(2012)001, mille kohaselt selgitab väga lühikese aja jooksul vastu võetud õigusaktide suur arv seda, miks mõned uued sätted ei vasta Euroopa normidele; võtab ühtlasi teadmiseks Veneetsia komisjoni arvamuse CDL-AD(2013)012 (Ungari uue põhiseaduse neljanda paranduse kohta), milles märgitakse, et uue põhiseaduse neljanda parandusega nõrgendatakse Ungari konstitutsioonilist korda või põlistatakse selle puudusi;

11.  väljendab heameelt asjaolu üle, et Ungari uues põhiseaduses korratakse ja kinnitatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid ning et põhiseaduse artikliga H tunnustab Ungari ELis neljanda riigina viipekeelt täieõigusliku keelena, kaitstes nii Ungari viipekeele rolli Ungari kultuuri osana;

12.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Ungari uue põhiseaduse XV artiklis keelatakse konkreetselt diskrimineerimine rassi, nahavärvi, soo, puuete, keele, usutunnistuse, poliitiliste või muude vaadete, rahvusliku või sotsiaalse tausta, varalise seisundi, sünnipära või muude asjaolude alusel ning nähakse ette, et Ungari võtab vastu erimeetmed laste, naiste, eakate ja puuetega inimeste kaitseks vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitele 20–26;

Demokraatlik kontrolli- ja tasakaalusüsteem

13.  tuletab meelde, et demokraatia ja õigusriik eeldavad sõltumatute institutsioonide võimude lahusust, mille aluseks on nõuetekohaselt toimiv kontrolli- ja tasakaalusüsteem ning õigusaktide põhiseadusele vastavuse tõhus kontroll;

14.  tuletab meelde, et konstitutsioonilise häälteenamusega suurendati konstitutsioonikohtu kohtunike arvu 15ni (varasema 11 asemel) ja tühistati opositsiooniga kokkuleppele jõudmise kohustus konstitutsioonikohtunike valimisel; väljendab muret seoses asjaoluga, et nende meetmete tõttu on konstitutsioonikohtu praegusest 15 kohtunikust kaheksa valitud üksnes kahe kolmandiku suuruse häälteenamusega (ühe erandiga) ning et nende seas on kaks uut liiget, kes nimetati ametisse otse parlamendiliikme kohalt;

15.  peab kiiduväärseks, et kehtestatud on võimalus esitada konstitutsioonikohtule kaht uut liiki konstitutsioonilisi kaebusi, ning mõistab, et õigusriigi põhimõtet järgiv demokraatlik süsteem ei vaja nõuetekohaseks toimimiseks ilmtingimata konstitutsioonikohtu olemasolu; tuletab siiski meelde Veneetsia komisjoni arvamust CDL-AD(2011)016, milles märgitakse, et riikides, kes on otsustanud konstitutsioonikohtu kasuks, peaks nimetatud kohtul olema õigus hinnata kõikide seaduste vastavust põhiseadusega tagatud inimõigustele; on seetõttu seisukohal, et põhiseadusliku pädevuse piiramisega riigieelarvet ja makse käsitlevate seaduste küsimuses nõrgendatakse institutsioonilisi ja menetluslikke tagatisi, mille eesmärk on mitme põhiseadusega tagatud õiguse kaitsmine ning parlamendi ja valitsuse pädevuse kontrollimine eelarvevaldkonnas;

16.  tuletab meelde, et konstitutsioonikohus märkis oma otsuses nr 45/2012, et põhiseadusliku õiguspärasuse kehtivusnõuded ei ole üksnes menetluslikud, vormilised ja avaliku õiguse alased, vaid ka sisulised – konstitutsioonikohus võib vajaduse korral uurida isegi õigusriigi põhimõtet järgivate demokraatlike riikide sisuliste nõuete, tagatiste ja väärtuste vaba jõustamist ja põhiseadustamist;

17.  on seisukohal, et kuna põhiseaduse süstemaatiliseks muutmiseks eksisteerib poliitiline tahe, ei saa konstitutsioonikohus enam täita oma ülesandeid põhiseaduse kõrgeima kaitsjana, eriti pärast seda, kui neljanda parandusega keelati kohtul selgesõnaliselt selliste põhiseaduse muudatusettepanekute läbivaatamine, mis on vastuolus muude põhiseaduslike nõuete ja põhimõtetega;

18.  rõhutab, kui oluline on võimude lahususe põhimõte ning nõuetekohaselt toimiv kontrolli- ja tasakaalusüsteem, pidades silmas demokraatlikult valitud parlamendi õigust võtta vastu põhiõigustega kooskõlas olevaid õigusakte, austades seejuures poliitiliste vähemusrühmade õigusi ning järgides demokraatlikult asjakohast ja läbipaistvat korda, ning pidades silmas nii tavaliste kui ka konstitutsioonikohtute kohustust tagada seaduste vastavus põhiseadusele; väljendab sellega seoses muret põhiseaduslike küsimustega seotud õiguste ülemäärase kandumise pärast konstitutsioonikohtult parlamendi kätte – nii õõnestatakse tõsiselt võimude lahususe põhimõtet ning kontrolli- ja tasakaalusüsteemi korralikku toimimist, kuid need on õigusriigi kesksed elemendid; peab sellega seoses kiiduväärseks Ungari ja Rumeenia konstitutsioonikohtute esimeeste Péter Paczolay ja Augustin Zegreani Egeris tehtud 16. mai 2013. aasta ühisavaldust, milles rõhutatakse, et konstitutsioonikohtutel on eriliselt suur osatähtsus riikides, mille valitsemine toimub kahe kolmandiku häälteenamuse alusel;

19.  peab samuti äärmiselt murettekitavaks neljanda paranduse neid sätteid, millega tunnistatakse kehtetuks 20 aastat konstitutsioonikohtu praktikat, sh terve aluspõhimõtete ja põhiseaduslike nõuete süsteem, kaasa arvatud igasugune potentsiaalne ELi õiguse ja Euroopa inimõiguste alase õiguse kohaldamist mõjutav kohtupraktika; märgib, et kohus on oma varasemaid otsuseid tõlgendamisel allikmaterjalina juba kasutanud; väljendab sellegipoolest muret seoses asjaoluga, et teistes kohtutes ei pruugi olla võimalik lähtuda otsuste tegemisel konstitutsioonikohtu varasemast kohtupraktikast;

20.  väljendab samuti muret selle pärast, kuidas vastab ELi õigusele neljanda paranduse see säte, millega võimaldatakse Ungari valitsusel kehtestada eraldi maks Euroopa Liidu Kohtu otsuste rakendamiseks, kui nende otsustega kaasnevad maksekohustused ning kui riigieelarves puuduvad nende jaoks piisavad vahendid ja valitsemissektori võlg ületab poole sisemajanduse koguproduktist; võtab teadmiseks, et Ungari valitsuse ja Euroopa Komisjoni vahel toimub selles küsimuses praegu arutelu;

21.  kritiseerib tähtsate seaduste kiirendatud kehtestamist, sest nii kõigutatakse opositsiooniparteide õigust õigusloomeprotsessis tõhusalt osaleda ning piiratakse nende kontrolli enamuse ja valitsuse tegevuse üle, mõjutades seeläbi lõpuks negatiivselt kontrolli- ja tasakaalusüsteemi;

22.  väljendab muret riigi julgeoleku järelevalvet käsitlevate uute eeskirjade koostamise eesmärgil vastu võetud 2013. aasta LXXII seaduse mitme sätte pärast, kuna need võivad kahjustada võimude lahusust, kohtusüsteemi sõltumatust, era- ja perekonnaelu austamist ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile;

23.  tuletab meelde, et andmekaitseasutuste sõltumatus on tagatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 16 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 8;

24.  rõhutab, et ELi õiguse alusel on kaitse ametiaja ennetähtaegse lõpetamise eest riiklike andmekaitseasutuste sõltumatuse tagamise kohustuse oluline element;

25.  juhib tähelepanu asjaolule, et komisjon on algatanud Ungari vastu rikkumismenetluse endise andmekaitsevoliniku ametiaja lõpetamise õiguspärasuse küsimuses, pidades silmas, et selline organ peab olema piisavalt sõltumatu, ning juhib tähelepanu asjaolule, et see kohtuasi on praegu Euroopa Kohtus menetlemisel;

26.  taunib asjaolu, et eelnimetatud institutsioonilised muudatused tõid kaasa õigusriigi ja võimude lahususe demokraatliku põhimõtte alusel vajaliku kontrolli- ja tasakaalusüsteemi selge nõrgenemise;

Kohtusüsteemi sõltumatus

27.  tuletab meelde, et kohtusüsteemi sõltumatust nõutakse põhiõiguste harta artiklis 47 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6, lisaks on see Euroopa Liidu lepingu artiklist 2 tuleneva võimude lahususe demokraatliku põhimõtte oluline tingimus;

28.  tuletab meelde, et konstitutsioonikohus kirjeldas oma eelnimetatud otsuses nr 33/2012 kohtute ja kohtunike sõltumatust Ungari verstapostiks oleva konstitutsiooni saavutusena, märkides, et kohtute sõltumatuse põhimõte koos kõikide selle elementidega on kahtlemata suur saavutus ja seetõttu sätestab konstitutsioonikohus, et kohtusüsteemi sõltumatus ja sellest tulenev puutumatuse põhimõte ei ole üksnes uue põhiseaduse normatiivne eeskiri, vaid ka ajaloolise konstitutsiooni saavutus ning seega igaühe jaoks kohustuslik tõlgendav põhimõte, mille aluseks on põhiseaduse sätted ja mida tuleb kohaldada ka põhiseaduse muu võimaliku sisu uurimise käigus(11);

29.  rõhutab, et kohtusüsteemi sõltumatuse tõhus tagamine on Euroopa demokraatia alus ning eri liikmesriikide kohtuasutuste vastastikuse usalduse tugevdamise ja seega ka ühisel õigusel rajaneval alal tehtava sujuva piiriülese koostöö eeltingimus, mis põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 81 (tsiviilasjad) ja artiklis 82 (kriminaalasjad) sätestatud vastastikuse tunnustamise põhimõttel;

30.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et arvukad vastuvõetud meetmed ja ka mõned pooleliolevad reformid ei anna kohtusüsteemi sõltumatuse ja Ungari konstitutsioonikohtu sõltumatuse põhiseaduslike tagatiste osas piisavat kindlust;

31.  on seisukohal, et ülemkohtu esimehe ennetähtaegse ametist vabastamisega rikutakse ametikoha püsivuse garantiid, mis on kohtusüsteemi sõltumatuse keskne element;

32.  kiidab heaks konstitutsioonikohtu eelnimetatud otsuse nr 33/2012, milles tunnistati põhiseadusevastaseks kohtunike kohustuslik ametist tagandamine 62-aastaselt, ning Euroopa Liidu Kohtu 6. novembri 2012. aasta eelnimetatud otsuse, milles märgiti, et kohtunike pensioniea järsk alandamine Ungaris kujutab endast põhjendamatut vanuselist diskrimineerimist ja seetõttu nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ rikkumist;

33.  kiidab heaks 2011. aasta CLXI seaduse (Ungari kohtute korralduse ja haldamise kohta) ning 2011. aasta CLXII seaduse (kohtunike õigusliku seisundi ja tasustamise kohta) muudatused, mis võeti Ungari parlamendis vastu 2. juulil 2012. aastal ja milles tegeletakse paljude Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2012. aasta resolutsioonis ja Veneetsia komisjoni arvamuses väljendatud probleemidega;

34.  peab siiski kahetsusväärseks, et rakendatud ei ole kõiki Veneetsia komisjoni soovitusi, eelkõige seoses vajadusega piirata riikliku kohtuasutuse esimehe otsustusõigust juhtumite ümbersuunamisel, mis võib mõjutada õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja kohtupidamisele; võtab teadmiseks Ungari valitsuse avalduse, et juhtumite ümbersuunamise süsteem kavatsetakse läbi vaadata; on veendunud, et Veneetsia komisjoni sellekohaseid soovitusi tuleks rakendada;

35.  kiidab heaks 2013. aasta XX seaduse (teatud kohtulikes õigussuhetes kohaldatava vanuse ülempiiri küsimusi käsitlevate seadusemuudatuste kohta), milles nähakse ette, et pärast 10-aastase üleminekuperioodi lõppu jääb kohtunike pensionieaks 65 eluaastat ja milles korraldatakse ühtlasi seadusevastaselt ametist vabastatud kohtunike tööle ennistamine;

36.  peab siiski kahetsusväärseks, et kohtute eesistujate puhul nähakse 2013. aasta XX seaduses ette nende endistele ametikohtadele ennistamine ainult juhul, kui asjaomased kohtulikud ametikohad on endiselt vabad, kuid seetõttu tagatakse vaid vähestele seadusevastaselt ametist vabastatud kohtunikele nende ennistamine täpselt samale ametikohale, millega kaasneks samad kohustused ja vastutus, mis neil oli enne nende ametist vabastamist;

37.  kiidab heaks komisjoni ettepaneku kehtestada asepresident Redingi ettepaneku alusel kõigis 27 liikmesriigis alaline õiguskaitse tulemustabel, mis näitaks, et kohtusüsteemi sõltumatuse tagamine on ELi tähelepanu keskpunktis; rõhutab asjaolu, et need küsimused võivad tekitada mõnes liikmesriigis tõsist muret; nõuab uuesti õiguskaitse tulemustabeli laiendamist, nii et see hõlmaks ka kriminaalõigust, põhiõigusi, õigusriigi ja demokraatia põhimõtteid;

38.  tunnustab Ungari kohturingkondade professionaalsust ja pühendumist ning nende keskendumist õigusriigile; tuletab meelde, et Ungari demokraatliku protsessi algusest saadik on konstitutsioonikohus leidnud nii Euroopas kui ka maailmas tunnustust silmapaistva konstitutsioonilise organina;

Valimisreform

39.  tuletab meelde, et valimisringkondade ümberkujundamise, Ungari parlamendiliikmete valimise seaduse ja valimiskorraseaduse vastuvõtmisega muudeti märkimisväärselt järgmiste, 2014. aastal toimuvate valimiste õiguslikku ja institutsioonilist raamistikku; peab seetõttu kahetsusväärseks, et need seadused võeti vastu valitsevate erakondade poolt ühepoolselt ning opositsiooniga laiemalt konsulteerimata;

40.  väljendab muret seoses asjaoluga, et praeguses poliitilises keskkonnas ei tagata riikliku valimiskomisjoni liikmete nimetamise korda käsitlevate sätetega piisavalt tasakaalustatud esindatust ega komisjoni sõltumatust;

41.  väljendab heameelt asjaolu üle, et Ungari ametivõimud palusid 20. jaanuaril 2012. aastal Veneetsia komisjoni arvamust Ungari parlamendi liikmete valimise seaduse kohta; on siiski arvamusel, et täielikult muutunud valimismaastiku hindamiseks on vaja põhjalikku analüüsi;

42.  kiidab heaks 2013. aasta XXXVI seaduse (Ungari valimiskorra kohta) ja eelkõige selle artikli 42, milles sätestatakse, et taotluse korral tagatakse puuetega inimestele reljeefses punktkirjas koostatud juhendid, oluline teave lihtsalt loetaval kujul, reljeefses punktkirjas hääletussedelite näidised valimisjaoskondades ning täielik juurdepääs valimisjaoskondadele, pidades muu hulgas eriliselt silmas ratastoolikasutajate vajadusi; võtab teadmiseks, et lisaks võivad puuetega inimesed eespool nimetatud seaduse artikli 50 alusel taotleda enda ümberregistreerimist teise, paremini ligipääsetavasse valimisjaoskonda samas valimisringkonnas, pidades silmas kohustust luua igas valimisringkonnas vähemalt üks täielikult juurdepääsetav valimisjaoskond (artikkel 81);

Massiteabevahendite mitmekesisus

43.  tunnustab Ungari ametiasutuste jõupingutusi, mille tagajärjel on tehtud seadusemuudatusi, et tegeleda tuvastatud puudustega, parandada meediat käsitlevaid õigusakte ja viia need kooskõlla ELi ja Euroopa Nõukogu normidega;

44.  kiidab heaks jätkuva konstruktiivse arutelu rahvusvaheliste osalejatega ja rõhutab, et Euroopa Nõukogu ja Ungari valitsuse vaheline koostöö on andnud käegakatsutavaid tulemusi, mis kajastuvad 2013. aasta XXXIII seaduses, milles tegeletakse meediat käsitlevate õigusaktide õiguslikes hinnangutes eelnevalt esile tõstetud probleemidega, eelkõige seoses meediaasutuse ja meedianõukogu esimeeste ametisse nimetamise ja valimise korraga; tuletab siiski meelde, et meediaasutuse sõltumatuse küsimus on endiselt problemaatiline;

45.  väljendab muret põhiseaduse neljanda paranduse selle sätte mõju pärast, millega keelatakse kommertsmeedias poliitiline reklaam, sest kuigi kõnealuse sätte väidetav eesmärk on vähendada poliitiliste kampaaniate kulusid ja luua parteidele võrdsed võimalused, satub seeläbi ohtu tasakaalustatud teabe esitamine; võtab teadmiseks, et Ungari valitsus peab praegu Euroopa Komisjoniga konsultatsioone poliitilise reklaami eeskirjade küsimuses; võtab teadmiseks, et piirangud on kehtestatud ka muudes Euroopa riikides; võtab teadmiseks Veneetsia komisjoni arvamuse CDL-AD(2013) 012 (Ungari uue põhiseaduse neljanda paranduse kohta), milles märgitakse, et poliitilise reklaami piiramist tuleb käsitleda konkreetse liikmesriigi õigusraamistiku taustal ning et igasuguse poliitilise reklaami keelustamisega kommertsmeedias, mis on Ungaris jälgitavam kui avalik-õiguslik meedia, jäetakse opositsioon ilma olulisest võimalusest oma vaateid tulemuslikult tutvustada ning tasakaalustada seega meediakajastuses valitsuse domineerivat positsiooni;

46.  kordab oma üleskutset, et Ungari ametiasutused võtaksid meetmeid, eesmärgiga viia läbi või tellida korrapäraseid ennetavad hinnangud õigusaktide mõju kohta meediakeskkonnale (ajakirjanduse kvaliteedi langus, enesetsensuur, toimetamisvabaduse piiramine ning ajakirjanike töötingimuste kvaliteedi ja töökohakindluse vähenemine);

47.  taunib asjaolu, et riigile kuuluva Ungari uudisteagentuuri (MTI) loomine avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide ühtse uudiste edastajana ajal, kui kõikidelt suurtelt erasektori ringhäälinguorganisatsioonidelt eeldatakse enda uudisteteenistuse omamist, tähendab tegelikult monopoli loomist turul, kuna suurem osa MTI uudistest on vabalt kättesaadavad; tuletab meelde Euroopa Nõukogu soovitust kaotada avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide kohustus kasutada riiklikku uudisteagentuuri, kuna see kujutab endast uudiste edastamise mitmekesisuse põhjendamatut ja ebaõiglast piiramist;

48.  märgib, et riiklik konkurentsiasutus peab teostama meediakeskkonna ja -turgude korrapärast hindamist, tõstes esile võimalikud ohud mitmekesisusele;

49.  rõhutab, et meetmeid, millega reguleeritakse meediaväljaannete turulepääsu (ringhäälingu litsentsimise ja lubade andmise menetluste kaudu), ning eeskirju, milles käsitletakse riigikaitset, rahvuslikku või sõjalist julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku moraali, ei tohi ära kasutada selleks, et kehtestada meedia üle parteipoliitilist kontrolli ja tsensuuri, ning rõhutab asjaolu, et selles küsimuses tuleb tagada asjakohane tasakaal;

50.  on mures, et avalik-õiguslikku ringhäälingut kontrollitakse äärmiselt tsentraliseeritud institutsioonilise süsteemiga, kus tegelikke tegevusotsuseid langetatakse avalikkuse kontrollita; rõhutab, et meediaturgu moonutavad erapoolikud ja läbipaistmatud hanketavad ning avalik-õigusliku ringhäälingu edastatud erapoolik teave, mis jõuab laia publikuni; toonitab asjaolu, et vastavalt Lissaboni lepingu protokollile nr 29 (liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta) on liikmesriikide avalik-õiguslik ringhääling otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega ning vajadusega säilitada meedia pluralism;

51.  tuletab meelde, et sisu peab olema selgelt reguleeritud, et võimaldada kodanikel ja meediaettevõtetel ette näha, millistel juhtudel on tegemist seaduserikkumisega, ning määrata kindlaks võimalike rikkumiste õiguslikud tagajärjed; märgib murega, et hoolimata sisu üksikasjalikust reguleerimisest jättis Ungari meediaasutus hiljutised romade vastu suunatud avalikud seisukohavõtud karistamata; nõuab õigusaktide tasakaalustatud kohaldamist;

Vähemuste hulka kuuluvate isikute õigused

52.  märgib, et Ungari parlament on kehtestanud kriminaal- ja tsiviilvaldkonnas õigusaktid rassistliku kihutustöö ja viha õhutavate avalduste tõkestamiseks; on seisukohal, et kogu Euroopas sallimatusest ja diskrimineerimisest vaba ühiskonna loomise eesmärgi saavutamiseks tuleks alustada seadusandlike meetmetega, sest konkreetsed meetmed saab rajada ainult tugevatele õigusaktidele; juhib sellegipoolest tähelepanu asjaolule, et õigusakte tuleb aktiivselt rakendada;

53.  toonitab asjaolu, et kõikide liikmesriikide ametiasutustel on positiivne kohustus ära hoida vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste rikkumisi ja et kõnealuste rikkumistega kokku puutudes ei saa nad jääda erapooletuks, vaid peaksid võtma vajalikke õiguslikke, hariduslikke ja poliitilisi meetmeid; tunneb heameelt karistusseadustiku muutmise üle 2011. aastal, et ära hoida äärmusrühmituste roma kogukonna hirmutamise kampaaniaid – muudatuste alusel on võimalik määrata kuni kolmeaastane vanglakaristus rahvusliku, etnilise, rassilise või usukogukonna liikmes hirmu tekitava nn provotseeriva ebasotsiaalse käitumise eest; tunnistab Ungari valitsuse olulist rolli romade kaasamise riiklike strateegiate Euroopa raamistiku loomisel Ungari eesistumisperioodil 2011. aastal;

54.  märgib murelikult, et õiguskorras on tehtud korduvalt muudatusi, millega piiratakse homo-, bi- ja transseksuaalide õigusi, näiteks püüdes jätta samast soost paarid ja nende lapsed, kuid ka muud perekonna erivormid uue põhiseaduses kasutatavast perekonna määratlusest välja; rõhutab, et see on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu hiljutise kohtupraktikaga ja nii õhutatakse homo-, bi- ja transseksuaalide vastast sallimatust;

55.  peab kiiduväärseks asjaolu, et neljanda parandusega võeti Ungari põhiseadusesse sätted, mille kohaselt püüab Ungari võimaldada igale isikule inimväärse eluaseme ja juurdepääsu avalikele teenustele, ning milles lubatakse ka seda, et riik ja kohalikud omavalitsused aitavad luua inimväärse eluaseme jaoks vajalikke tingimusi, püüdes leida elukoha kõikidele kodututele isikutele; väljendab siiski muret seoses tõsiasjaga, et avaliku korra ja julgeoleku, rahvatervise ning kultuuriliste väärtuste kaitseks võib parlamendi või kohaliku omavalitsuse otsusega tunnistada ebaseaduslikuks avaliku ruumi kasutamise alalise elukohana, pidades silmas sellise avaliku ruumi konkreetset osa, see aga võib tuua kaasa kodutuse käsitlemise kriminaalõigustiku alusel; tuletab meelde, et Ungari konstitutsioonikohtu otsuse kohaselt on pisikuritegude seaduse samaväärsed sätted vastuolus inimväärikusega ja seega ka põhiseadusega;

Usu- ja veendumusvabadus ning kirikute tunnustamine

56.  märgib murega, et neljanda parandusega põhiseadusesse sisse viidud muudatused annavad parlamendile õiguse tunnustada teatavaid usutegevusega seotud organisatsioone kirikutena, kasutades selleks alusseadusi, kusjuures parlamendil ei ole põhiseaduse alusel kohustust sellisest tunnustamisest keeldumist põhjendada – nii võidakse aga kahjustada riigi kohustust jääda usu- ja veendumusküsimustes neutraalseks ja erapooletuks;

Järeldus

57.  kinnitab, et peab äärmiselt oluliseks kõikide liikmesriikide võrdsuse põhimõtte austamist; keeldub liikmesriikide kohtlemisest eri alustel; rõhutab, et samaväärseid olukordi või õigusraamistikke ja sätteid tuleks hinnata ühtmoodi; on arvamusel, et ainult seaduste muutmist ja vastuvõtmist ei saa pidada aluslepingutes sätestatud väärtustega vastuolus olevaks; palub, et komisjon määraks kindlaks ELi õigusele mittevastavuse juhtumid ning et Euroopa Kohus mõistaks kõikide selliste juhtumite üle kohut;

58.  järeldab eelnimetatud põhjustel, et põhiseadusliku ja õigusliku raamistiku väga lühikese aja sees korduvalt muutmise süsteemne ja üldine tendents ning selliste muudatuste sisu ei sobi kokku väärtustega, millele osutatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 2, artikli 3 lõikes 1 ja artiklis 6, samuti kaldub see kõrvale Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 nimetatud põhimõtetest; on seisukohal, et kui seda suundumust õigeaegselt ja asjakohaselt ei korrigeerita, tekib selge oht, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 nimetatud põhimõtteid tõsiselt rikutakse;

III – soovitused
Preambul

59.  kinnitab, et praegune resolutsioon ei puuduta ainult Ungarit, vaid kogu Euroopa Liitu lahutamatu tervikuna, samuti selle demokraatlikku ülesehitust ja arengut pärast 20. sajandi totalitaarsete režiimide langust; märgib, et käesolev resolutsioon puudutab ka Euroopa peret, selle ühiseid väärtusi ja norme, kaasatust ja võimet osaleda dialoogis, vajadust rakendada aluslepinguid, millega kõik liikmesriigid on vabatahtlikult ühinenud, vastastikust abi ja usaldust, mida liidul, selle kodanikel ja liikmesriikidel peab olema, kui tahetakse, et need lepingud ei jääks vaid sõnadeks, vaid õiguslikuks aluseks tõelisele, õiglasele ja avatud Euroopale, kus austatakse põhiõigusi;

60.  jagab ettekujutust liidust, mis ei oleks ainult demokraatlike riikide liit, vaid ka demokraatia liit, mis põhineb pluralistlikel ühiskondadel, kus on esikohal inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamine;

61.  kinnitab, et kuigi majandusliku ja sotsiaalse kriisi aegadel võidakse järele anda kiusatusele ignoreerida konstitutsioonilisi põhimõtteid, on konstitutsiooniliste institutsioonide usaldusväärsusel ja töökindlusel majandus-, rahandus- ja sotsiaalpoliitika ning sotsiaalse ühtekuuluvuse toetamisel keskne roll;

Üleskutse kõikidele liikmesriikidele

62.  kutsub liikmesriike üles täitma viivitamatult oma aluslepingutest tulenevaid kohustusi austada, tagada, kaitsta ja edendada liidu ühiseid väärtusi, mis on vältimatu eeltingimus demokraatia ja seega ka liidu kodakondsuse sisuliseks austamiseks ning vastastikuse usalduse kultuuri ülesehitamiseks, mis võimaldab tõhusat piiriülest koostööd ja tõelist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala;

63.  on seisukohal, et kõikide liikmesriikide ning liidu institutsioonide moraalne ja õiguslik kohustus on kaitsta Euroopa väärtusi, mis on sätestatud aluslepingutes, põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millele on alla kirjutanud kõik liikmesriigid ja millega EL varsti liitub;

64.  kutsub riikide parlamente üles tegema põhiväärtustele vastavuse jälgimiseks suuremaid jõupingutusi ja mõistma hukka kõik võimalikud kõrvalekalded kõnealustest väärtustest ELi piires, eesmärgiga säilitada liidu usaldusväärsus kolmandate riikide ees, sest see põhineb tõsidusel, millega liit ja tema liikmesriigid suhtuvad põhialusteks valitud väärtustesse;

65.  ootab kõikidelt liikmesriikidelt vajalike meetmete võtmist, eelkõige Euroopa Liidu Nõukogus, et aidata lojaalselt kaasa liidu väärtuste edendamisele ja teha nende järgimise järelevalvel koostööd parlamendi ja komisjoniga, eelkõige lõikes 85 osutatud artikli 2 kolmepoolse kohtumise raamistikus;

Üleskutse Euroopa Ülemkogule

66.  tuletab Euroopa Ülemkogule meelde tema kohustusi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala raames;

67.  märgib pettumusega, et Euroopa Ülemkogu on ainus jätkuvalt vaikiv ELi poliitiline institutsioon, kuigi komisjon, parlament, Euroopa Nõukogu, OSCE ja isegi USA valitsus on väljendanud muret olukorra pärast Ungaris;

68.  on seisukohal, et Euroopa Ülemkogu ei saa jääda tegevusetuks, kui üks liikmesriikidest rikub põhiõigusi või rakendab muudatusi, mis võivad ebasoodsalt mõjutada õigusriigi põhimõtte järgimist selles riigis ja seetõttu ka kogu Euroopa Liidus laiemalt, ning eelkõige juhul, kui seeläbi võib sattuda ohtu vastastikune usaldus õigussüsteemi ja õigusalasesse koostöösse, sest see kahjustaks kogu liitu;

69.  kutsub Euroopa Ülemkogu eesistujat üles teavitama parlamenti oma hinnangust olukorrale;

Soovitused komisjonile

70.  kutsub komisjoni, kes on aluslepingute täitmise järelevalvaja ja liidu õiguse nõuetekohase kohaldamise tagamise eest vastutav organ, üles tegema Euroopa Liidu Kohtu järelevalve all järgmist:

71.  tuletab komisjonile meelde, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ning Euroopa Liidu eelseisva ühinemisega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga kinnitatakse veel kord Euroopa Liidu õiguse uut struktuuri, st struktuuri, milles keskendutakse senisest rohkem inimõigustele ja antakse seega komisjonile kui aluslepingute järgimise valvurile selles valdkonnas suurem vastutus;

Soovitused Ungari ametiasutustele

72.  nõuab tungivalt, et Ungari ametiasutused rakendaksid võimalikult kiiresti kõiki meetmeid, mida peab vajalikuks Euroopa Komisjon kui aluslepingute täitmise tagaja, et järgida täielikult ELi õigust ja Ungari konstitutsioonikohtu otsuseid, ning nõuab tungivalt, et Ungari ametiasutused rakendaksid võimalikult kiiresti õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste kaitsmiseks esitatud järgmisi soovitusi, mis on kooskõlas Veneetsia komisjoni, Euroopa Nõukogu ja muude rahvusvaheliste organite soovitustega ning mille eesmärk on õigusriigi põhimõtte täielik järgimine ja selle peamiste tingimuste täitmine seoses põhiseadusliku korra, kontrolli- ja tasakaalusüsteemi ning kohtusüsteemi sõltumatusega, aga ka põhiõiguste (sh sõna-, meedia-, usu- ja veendumusvabadus, vähemuste kaitse, meetmed diskrimineerimise vastu võitlemiseks ning õigus omandile) kindlate tagatistega:

Soovitused ELi institutsioonidele uue mehhanismi loomiseks Euroopa Liidu lepingu artikli 2 tõhusa jõustamise eesmärgil

73.  kordab kiireloomulist vajadust tegeleda nn Kopenhaageni dilemmaga, mis tähendab, et EL on kandidaatriikidega ühiste väärtuste ja normide järgimise osas väga range, aga pärast nende riikide ühinemist ELiga puuduvad tal tõhusad jälgimisvahendid ja sanktsioonid;

74.  nõuab kindlalt, et liikmesriikides hinnataks korrapäraselt liidu põhiväärtuste ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtte nõuete jätkuvat täitmist, vältides seejuures topeltstandardeid ning pidades meeles, et selline hindamine peab põhinema ühiselt kokku lepitud arusaamal Euroopa põhiseaduslikest ja õiguslikest normidest; nõuab lisaks kindlalt, et sarnaseid olukordi eri liikmesriikides jälgitaks sarnasel viisil, vastasel juhul ei järgita põhimõtet, mille kohaselt on liikmesriikidel aluslepingute ees võrdsed;

75.  nõuab liidu institutsioonide ja teiste rahvusvaheliste organite tihedamat koostööd, eelkõige Euroopa Nõukogu ja Veneetsia komisjoniga, ning nende teadmiste kasutamist demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte ülalhoidmiseks;

76.  tunnustab ja tervitab tehtud algatusi, teostatud analüüsi ning Euroopa Nõukogu, eelkõige tema peasekretäri, parlamentaarse assamblee, inimõiguste voliniku ja Veneetsia komisjoni tehtud soovitusi;

77.  kutsub kõiki ELi institutsioone üles ühiselt järele mõtlema ja arutlema – nagu nõudsid ka Saksamaa, Hollandi, Taani ja Soome välisministrid oma eelnimetatud kirjas komisjoni presidendile –, kuidas anda liidule vahendid, mis on vajalikud, et täita oma aluslepingust tulenevaid kohustusi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste vallas, vältides igasugust ohtu, et liikmesriike koheldakse eri alustel;

78.  on seisukohal, et aluslepingute tulevane läbivaatamine peaks viima parema vahetegemiseni esialgse etapi vahel, mille eesmärk on Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 osutatud väärtuste tõsise rikkumise ohu hindamine, ja tõhusama menetluse vahel järgmises etapis, kus on vaja võtta meetmeid kõnealuste väärtuste tegeliku tõsise ja püsiva rikkumisega tegelemiseks;

79.  kordab Euroopa Liidu lepingu artiklis 7 kehtestatud praegust institutsioonilist mehhanismi silmas pidades oma 12. detsembri 2012. aasta resolutsioonis (põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2010−2011)) esitatud üleskutset luua uus mehhanism, et tagada Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud ühiste väärtuste järgimine kõikides liikmesriikides ja Kopenhaageni kriteeriumide järjepidevus; selleks mehhanismiks võiks olla Kopenhaageni komisjon või kõrgetasemeline töörühm, nn tarkade rühm või Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 70 kohane hindamine, ning see võiks lähtuda Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti mandaadi reformimisest ja tugevdamisest ning komisjoni, nõukogu, Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide vahelisest võetavate meetmete üle peetava arutelu tugevamast raamistikust;

80.  kordab, et taolise mehhanismi loomise käigus võiks ümber mõtestada ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti mandaadi, mida tuleks tugevdada, et hõlmata ka liikmesriikide korrapärane järelevalve Euroopa Liidu lepingu artikli 2 järgimise osas; soovitab, et selline Kopenhaageni kõrgetasemeline töörühm või muu mehhanism peaks lähtuma olemasolevatest mehhanismidest ja struktuuridest ning tegema nendega koostööd; tuletab meelde Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti rolli – nimetatud asutus võiks koondada Euroopa Nõukogu mitmete olemasolevate järelevalveorganite äärmiselt väärtusliku töö ning ameti enda andmed ja analüüsid, et teostada liikmesriikide sõltumatuid, võrdlevaid ja korrapäraseid hindamisi Euroopa Liidu lepingu artikli 2 järgimise osas;

81.  soovitab, et see mehhanism:

82.  teeb oma komisjonile, mis vastutab kodanike õiguste, inimõiguste ja põhiõiguste kaitse eest liidu territooriumil ning ühiste põhimõtete tõsise rikkumise selge ohu kindlakstegemise eest liikmesriigis, ülesandeks esitada esimeeste konverentsile ja täiskogule raporti vormis üksikasjalik ettepanek;

83.  teeb oma komisjonile, mis vastutab kodanike õiguste, inimõiguste ja põhiõiguste kaitse eest liidu territooriumil ning ühiste põhimõtete tõsise rikkumise selge ohu kindlakstegemise eest liikmesriigis, ja samuti oma komisjonile, mis vastutab liikmesriikide ühiste põhimõtete olulise ja jätkuva rikkumise kindlakstegemise eest liikmesriigis, ülesandeks jälgida olukorra arengut Ungaris;

84.  kavatseb kutsuda selles küsimuses enne 2013. aasta lõppu kokku konverentsi, kuhu tuleksid kokku liikmesriikide, Euroopa institutsioonide, Euroopa Nõukogu, riikide konstitutsiooni- ja ülemkohtute, Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu esindajad;

IV – järelmeetmed

85.  kutsub Ungari ametiasutusi üles teavitama parlamenti ja komisjoni, nii nõukogu kui ka Euroopa Ülemkogu eesistujaid ning Euroopa Nõukogu punktis 72 nõutud meetmete rakendamisest;

86.  palub, et komisjon ja nõukogu määraksid kumbki ühe esindaja, kes viiks koos parlamendi raportööri ja variraportööridega (artikli 2 kolmepoolne kohtumine) läbi Ungari ametiasutuste poolt punktis 72 esitatud soovituste rakendamise kohta saadetud teabe hindamise ning võimalike tulevaste muudatuste järelhindamised, et tagada Euroopa Liidu lepingu artikli 2 järgimine;

87.  palub esimeeste konverentsil hinnata aluslepingus (sh Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõikes 1) ette nähtud mehhanismide kasutuselevõtu asjakohasust, kui Ungari ametiasutuste vastustest nähtub, et Euroopa Liidu lepingu artikli 2 nõudeid ei täideta;

o
o   o

88.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Ungari parlamendile, presidendile ja valitsusele, konstitutsioonikohtu ja Kúria esimeestele, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile, Euroopa Nõukogule ja OSCEle.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0053. (2) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 154. (3) ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 17. (4) ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 49. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0500. (6) Need hõlmavad seadusi, mille kõikide sätete vastuvõtmiseks on vaja kahe kolmandiku suurust häälteenamust, seadusi, mille konkreetsed sätted võetakse vastu lihthäälteenamusega, ning õigusakte, mille konkreetsete sätete vastuvõtmiseks on vaja kahe kolmandiku kohalolevate parlamendiliikmete häälteenamust. (7) 28. veebruaril 2011. aastal Ungari valitsusele saadetud õiguslik analüüs (vt http://www.osce.org/fom/75990).Vt 2010. aasta septembri analüüsi ja hinnangut aadressil http://www.osce.org/fom/71218. (8) Euroopa Nõukogu ekspertide analüüs Ungari meediaseaduste kohta (2010. aasta CIV seadus ajakirjandusvabaduse ja meediasisu peamiste eeskirjade kohta ning 2010. aasta CLXXXV seadus meediateenuste ja massimeedia kohta), 11. mai 2012. (9) ÜRO eriraportööri aruanne rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse kaasaegsete vormide kohta (A/HRC/20/33/Add. 1). (10) Veneetsia komisjoni 19. märtsi 2012. aasta arvamus 664/2012 (2011. aasta seaduse CCVI kohta, milles käsitletakse südametunnistuse- ja usuvabadust ning Ungari kirikute, konfessioonide ja usukogukondade õiguslikku seisundit (CDL-AD(2012)004)). (11) Otsuse punkt 80. (12) Vt töödokumenti nr 5.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta resolutsioon üleujutuste kohta Euroopas (2013/2683(RSP))

P7_TA(2013)0316 RC-B7-0319/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 191 ja artikli 196 lõiget 1,

–  võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta, komisjoni teatist Euroopa Liidu Solidaarsusfondi tuleviku kohta (COM(2011)0613) ning oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Solidaarsusfondi ning selle rakendamise ja kasutamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 5. septembri 2002. aasta resolutsiooni üleujutuste kohta Euroopas(2), 8. septembri 2005. aasta resolutsiooni loodusõnnetuste (tulekahjude ja üleujutuste) kohta Euroopas(3), 18. mai 2006. aasta resolutsioone looduskatastroofide (tulekahjud, põuad ja üleujutused) põllumajandusaspektide(4), regionaalarenguaspektide(5) ja keskkonnaaspektide(6) kohta, 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni metsatulekahjude ja üleujutuste kohta(7), oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni üleujutuste kohta Kesk-Euroopa riikides, eriti Poolas, Tšehhi Vabariigis, Slovakkias, Ungaris ja Rumeenias, ning Prantsusmaal,(8) ning 11. märtsi 2010. aasta resolutsiooni suure loodusõnnetuse kohta Madeira autonoomses piirkonnas ja tormi Xynthia tagajärgede kohta Euroopas(9),

–  võttes arvesse komisjoni valget raamatut „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik”(COM(2009)0147), komisjoni teatist „Ühenduse lähenemisviis loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele” (COM(2009)0082) ning komisjoni teatist „Euroopa tõhusama katastroofidele reageerimise suunas: kodanikukaitse ja humanitaarabi roll”(COM(2010)0600),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Piirkonnad aastal 2020. ELi piirkondade tulevaste probleemide analüüs” (SEC(2008)2868),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Kesk-Euroopa riikides, eelkõige Austrias, Tšehhi Vabariigis, Saksamaal, Ungaris, Poolas, Slovakkias, Prantsusmaal ja Hispaanias on üleujutuste näol leidnud aset suur loodusõnnetus;

B.  arvestades, et loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud õnnetuste sagedus, raskus, keerukus ja mõju on kogu Euroopas viimastel aastatel järsult suurenenud;

C.  arvestades, et üleujutused on tekitanud tõsist kahju linnadele ja omavalitsusüksustele, infrastruktuurile, ettevõtjatele, põllumajandusele ja maapiirkondadele, ning arvestades, et üleujutuste tõttu hävines osa loodus- ja kultuuripärandist, hukkusid ja said viga inimesed, ning tuhanded inimesed pidid lahkuma oma kodudest;

D.  arvestades, et Euroopa Liidu Solidaarsusfond (ELSF) loodi selleks, et reageerida suurtele üleriigilistele loodusõnnetustele ning anda rahalist abi katastroofis kannatanud riikidele;

E.  arvestades, et õnnetuste tagajärjel hävinud või kahjustatud alad tuleb jätkusuutlikult taastada, et korvata tekkinud majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane kahju;

F.  arvestades, et tuleb tõhustada Euroopa Liidu suutlikkust tulla toime igat liiki loodusõnnetustega ning arvestades, et tuleb parandada erinevate ELi vahendite toimimist ja koordineeritust, et saavutada õnnetuste jätkusuutlik ennetamine;

G.  arvestades, et mõned mägipiirkonnad ning jõgesid ja orge ümbritsevad piirkonnad on osaliselt kaotanud veeimamisvõime jätkusuutmatu raadamise, intensiivse põllumajanduse, laiaulatusliku infrastruktuuri rajamise, linnastumise ja mulla katmise tulemusel;

1.  väljendab osadus- ja solidaarsustunnet õnnetuses kannatada saanud liikmesriikide, piirkondade ja omavalitsusüksuste elanike suhtes; võtab arvesse raskeid majanduslikke tagajärgi ning avaldab ohvrite peredele siirast kaastunnet;

2.  väärtustab ohutus- ja kodanikukaitseüksuste, päästemeeskondade ja vabatahtlike väsimatuid jõupingutusi inimelude päästmisel ja kannatada saanud aladel kahju vähendamisel;

3.  kiidab heaks nende liikmesriikide meetmed, kes on osutanud kannatada saanud aladele abi, sest vastastikune abistamine rasketes olukordades on näide Euroopa solidaarsusest;

4.  rõhutab, et mulla degradeerumine, mille on põhjustanud või mida on süvendanud inimese tegevus, nagu põllu- ja metsamajanduse sobimatud tavad, kahjustab mulla võimet täita jätkuvalt oma erakordselt olulist ülesannet loodusõnnetuse ärahoidmisel;

5.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu säästva maakasutuse põhimõtete, ökosüsteemi vastuvõtuvõime ja parimate tavade kavandamisele ja läbivaatamisele ning üleujutustõrje- ja äravoolusüsteemide suutlikkuse suurendamisele;

6.  rõhutab, et üleujutuste tõhus ennetamine tuleb võtta eesmärgiks piirkondadevahelistes ja piiriülestes riskijuhtimise strateegiates, kus tuleks kasutada rohkem koordineerimise ning eriolukordadele ühiselt ja tõhusalt reageerimise võimalusi;

7.  tunnustab asjaolu, et Euroopa Liidu kodanikukaitse mehhanism on aidanud liikmesriikidel teha koostööd ja leevendada eriolukorda; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lihtsustama kõnealuse mehhanismi kasutuselevõtu eeskirju ja menetlusi;

8.  juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikidel ja asjaomastel piirkondadel on Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames võimalus muuta riskijuhtimine esmatähtsaks investeerimisvaldkonnaks eesseisval programmitöö perioodil, mille üle peetakse praegu läbirääkimisi, ning kutsub neid üles seda tegema;

9.  rõhutab, et liikmesriigid peavad üleujutuste ennetamise programme rakendama terviklike ja ennetavate strateegiate alusel; toonitab, et hädaolukorrapoliitika, sealhulgas hädaolukordade ennetamine ja hädaolukordadele reageerimine, nõuab piirkondade, linnade ja kohalike kogukondade suuremat kaasatust ning neid tuleks innustada lisama hädaolukorrapoliitika oma strateegiatesse;

10.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma kõiki vajalikke meetmeid, et tagada ELSF-ilt kiired ja piisavad rahalised vahendid; rõhutab, et kõnealuse loodusõnnetuse tagajärjel kannatada saanud riikidele tuleb anda Euroopa Liidu Solidaarsusfondist kiiresti rahalist abi;

11.  kutsub komisjoni üles koostama uut, lihtsustatud ELSF-i määrust, mis võimaldaks komisjonil muu hulgas teha väljamakse niipea, kui kannatada saanud liikmesriik on palunud abi;

12.  rõhutab, et asjaomaste riiklike programmide raames üleujutuste ennetamisse tehtavad investeeringud eeldavad piisavaid rahalisi vahendeid, sest see on oluline vahend, mis võimaldab liikmesriikide valitsustel arendada üleujutuste ennetamise infrastruktuuri ja rakendada üleujutuste ennetamise poliitikat; rõhutab, et õnnetuste ennetamist toetavate investeeringute puhul tuleks järgida ökosüsteemiga arvestavat lähenemisviisi;

13.  on arvamusel, et õnnetuste tagajärgedel on kahjulik mõju ELi vahendite eraldamisele; nõuab, et seoses ümberplaneerimisega liikmesriikides kohaldataks vajalikku paindlikkust, et toetada mahajäänud piirkondade taastamist ning kõige sobivamate projektide valikut;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ning kannatada saanud alade piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0003. (2) ELT C 272 E, 13.11.2003, lk 471. (3) ELT C 193 E, 17.8.2006, lk 322. (4) ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 363. (5) ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 369. (6) ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 375. (7) ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 240. (8) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 128. (9) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 88.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta resolutsioon ELi pangandussektori struktuuri reformimise kohta (2013/2021(INI))

P7_TA(2013)0317 A7-0231/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 120,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/76/EL, millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ seoses kauplemisportfelli ja edasiväärtpaberistamisega seotud kapitalinõuetega ning tasustamispoliitika üle järelevalve teostamisega,

–  võttes arvesse ELi pangandussektori struktuuri reformimist käsitleva kõrgetasemelise töörühma 2. oktoobri 2012. aasta aruannet(1),

–  võttes arvesse G20 2009. aastal Londonis, 2011. aastal Cannes’is ja 2013. aastal Moskvas toimunud kohtumiste järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/111/EÜ, millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 2007/64/EÜ seoses keskasutustega seotud pankade, teatavate omavahendite kirjete, suure riskikontsentratsiooni, järelevalvesüsteemide ja kriisijuhtimisega, ning 20. juuli 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet (COM(2011)0453), ja 20. juuli 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta (COM(2011)0452),

–  võttes arvesse 6. juuni 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksevõime taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse nõukogu direktiive 77/91/EMÜ ja 82/891/EMÜ, direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ ja 2011/35/EL ning määrust (EL) nr 1093/2010 (COM(2012)0280),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 13. ja 14. detsembri 2012. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu 2011. aasta oktoobri soovitust finantseerimisasutuste tulemuslike kriisilahenduskordade peamiste nõuete kohta („Key Attributes of Effective Resolution Regimes for financial institutions”) ja 2010. aasta novembri soovitust süsteemse olulisusega finantseerimisasutuste järelevalve mahukuse ja mõjususe kohta („Intensity and Effectiveness of SIFI Supervision”),

–  võttes arvesse Baseli pangajärelevalve komitee 2011. aasta novembri konsultatsioonidokumenti ülemaailmselt süsteemse olulisusega pankade ja meetodite hindamise ning kahjumi katmise võimet käsitleva täiendava nõude kohta („Global systemically important Banks: assessment methodology and the additional loss absorbency requirement”),

–  võttes arvesse liikmesriikide ja rahvusvahelisi algatusi struktuurireformi tegemiseks pangandussektoris, kaasa arvatud sellised algatused nagu Prantsuse Loi de séparation et de régulation des activités bancaires, Saksamaa Trennbankengesetz, sõltumatu komisjoni aruanne panganduse ja Vickersi reformide kohta Ühendkuningriigis ning Volckeri eeskirjad Ameerika Ühendriikides,

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 2012. aasta aruannet pankade võlgade kaudsete tagatiste kohta „Implicit Guarantees for Bank Debt: Where Do We Stand?”(2) ning OECD 2009. aasta aruannet „Elevant toas: vajadus sekkuda pankade tegevusse”(3),

–  võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni varipanganduse kohta(4),

–  võttes arvesse eurorühma 25. märtsi 2013. aasta avaldust Küprose kriisi kohta(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0231/2013),

A.  arvestades, et alates kriisi algusest on ajavahemikul aastast 2008 kuni 2011. aasta lõpuni antud finantssektorile (sh Northern Rocki rekapitaliseerimiseks) rohkem kui 1,6 triljonit eurot (12,8% ELi SKPst), millest umbes 1080 miljardit eurot on läinud tagatisteks, 320 miljardit eurot rekapitaliseerimismeetmeteks, 120 miljardit eurot probleemsete varade meetmeteks ja 90 miljardit eurot likviidsusmeetmeteks(6); arvestades, et komisjon nõudis abi saavate pankade märkimisväärset ümberkorraldamist, sh teatavate tegevuste piiramist, et tagada nende elujõulisus tulevikus ilma edasise riikliku toetuseta ja tasakaalustada toetusest põhjustatud konkurentsimoonutusi;

B.  arvestades, et need riikide rahastatud väljaaitamised on suurendanud tohutult liikmesriikide avaliku sektori võlga;

C.  arvestades, et viis aastat pärast ülemaailmse majandus- ja finantskriisi puhkemist 2008. aastal on ELi majandus jätkuvalt seisakus, liikmesriigid toetavad panku ning annavad neile kaudseid tagatisi, põhjuseks osaliselt ka majandus- ja finantsraamistiku ebapiisav rakendamine;

D.  arvestades, et OECD 2012. aasta aruandes toodud hinnangu põhjal on kaudsete riigitagatiste väärtus kulude säästuna ELi pankadele 2012. aastal umbes 100 miljardit USA dollarit, kusjuures selle ulatus on eri pankade ja liikmesriikide puhul erinev ning kõige suuremat kasu saavad suurimad pangad –eriti kui need arvatakse olevat nõrgad – ja liikmesriikides asuvad kõrgeima riigireitinguga pangad; arvestades, et selliseid tagatisi on antud ka pankadele, mida finantsstabiilsuse nõukogu metoodika järgi ei liigitata süsteemse olulisusega krediidiasutuseks;

E.  arvestades, et Euroopa nõrk õigusraamistik koos ülemäärase riskide võtmise, liigse finantsvõimenduse, ebapiisavate omakapitali- ja likviidsusnõuete, pangandussüsteemi kui terviku liigse keerukuse, väikeste riikide üleliia suurte pangandussektorite, kontrolli ja järelevalve puudumise, tuletisinstrumentidega kauplemise ülemäärase laiendamise, ebaõigete reitinguhinnangute, ülemääraste soodustuste süsteemide ja ebapiisava riskijuhtimisega on olnud põhjuseks finantskriisile, mida on suures osas õhutanud pigem ülemäärased kinnisvaral põhinevad väärtpaberid kui kapitalituru tegevus, ning ebapiisav järelevalve;

F.  arvestades, et konservatiivsuse kaotamine raamatupidamisstandarditest pärast rahvusvaheliste finantsaruandluse standardite vastuvõtmist oli ja on jätkuvalt keskse tähtsusega, kuna võimaldab pankadel esitada raamatupidamisdokumente, mis laenukahjumit käsitlevate rahvusvaheliste raamatupidamisstandardi IAS 39 seisukohast ei olnud siis ega ole ka praegu õige ja õiglane;

G.  arvestades, et Euroopas suurendasid oma riski ka kommertspangad, kes andsid kinnisvarasektorile laenu lühinägeliku ja puuduliku riskijuhtimise alusel;

H.  arvestades, et kõrgetasemelise töörühma analüüsis on rõhutatud, et finantskriisi ajal ei toiminud väga hästi ega väga halvasti ükski ärimudel;

I.  arvestades, et finantssektori kasum sageli erastati, samas kui riskid ja kahjum aga riigistati; arvestades, et sotsiaalses turumajanduses peavad risk ja vastutus käima käsikäes;

J.  arvestades, et ELi pangandussüsteemi praegune kriisijärgne nõrkus näitab, et majanduse laiemate vajaduste täitmiseks on vaja tugevdada Euroopa finantsjärelevalve ja kriisijuhtimise ülesehitust, sh teatavate pankade struktuurireforme;

K.  arvestades, et pangad ei peaks olema avalikest huvidest sõltumatud;

L.  arvestades, et USA 1933. aasta Glass-Steagalli akt pankade eristamise kohta aitas leida väljapääsu suurimast ülemaailmsest finantskriisist enne praegust kriisi, ning arvestades, et alates selle akti kehtetuks kuulutamisest 1999. aastal on märkimisväärselt suurenenud spekulatiivsed pankade investeeringud ja finantskrahhid;

M.  arvestades, et EL on võtnud uue panganduskriisi vältimiseks, maksumaksjate ja jaeklientide kaitse tugevdamiseks ning tugevate ja kestlike maksesüsteemide loomiseks mitmeid olulisi meetmeid;

N.  arvestades, et komisjoni avaldatud tarbijaturgude tulemustabeli kaheksandas väljaandes (2012. aasta detsembris) osutatakse selgelt asjaolule, et tarbijate usaldus ELi pangandusteenuste vastu on kõigi aegade madalaimal tasemel;

O.  arvestades, et hiljutine Küprose väljaaitamise pakett hõlmas algselt maksu kõigi pangahoiuste pealt ning vähendas seetõttu usaldust selle riigi hoiuste tagamise skeemi vastu;

P.  arvestades, et Rahvusvaheliste Arvelduste Panga uuringus märgitakse, et kui erasektori laenude summa finantssektori suuruse mõõdupuuna ületab riigi SKP suuruse ja suhteline tööpuudus selles sektoris suureneb kiiresti, võib liigsuurel finantssektoril olla negatiivne mõju tootlikkuse suurenemisele, kuna inim- ja finantsressursid tõmmatakse muudest majandustegevuse valdkondadest ära(7);

Q.  arvestades, et eurorühm on Küprose kriisiga seoses kinnitanud põhimõtet, et pangandussektori suurus võrrelduna liikmesriigi SKPga peaks olema piiratud, et oleks võimalik tegelda pangandussektori tasakaalustamatusega ja edendada finantsstabiilsust, millest järeldub, et märkimisväärsete ELi tasandi kriisilahendamise vahendite puudumisel on pankade suuruse, keerukuse ja omavahelise seotuse piiramine süsteemsele stabiilsusele kasulik;

R.  arvestades, et finantseerimisasutuste jäik eristamine investeerimis- ja jaeharuks ei lahenda süsteemse olulisusega krediidiasutustega seotud probleemi ega ühelt poolt maksevõime taastamise ja kriisilahendamise fondi suuruse ja teiselt poolt krediidi, maksete ja hoiuste mõttes süsteemselt oluliste asutuste tasakaalu vahelist seost;

S.  arvestades, et üleminekuprotsess kestlikumale, vähem süsteemsemale ja elujõulisemale pangandussektorile tundub olevat liikmesriigiti erinev;

T.  arvestades, et kõrgetasemeline töörühm on teinud järelduse, et finantskriis osutas sellele, et Euroopa pangandussektoris ei toiminud mitte ükski konkreetne ärimudel eriti hästi ega eriti halvasti; arvestades, et kõrgetasemelise töörühma analüüsis toodi välja ülemäärast riski võtmist ning sagedast eriti keeruliste instrumentidega kauplemist või kinnisvaraga seotud laenuandmist, millega ei kaasnenud piisav kapitali kaitse, ning ülemäärast lootmist lühiajalisele rahastamisele ja tugevaid seoseid finantseerimisasutuste vahel, mis põhjustas enne finantskriisi süsteemse riski kõrge taseme;

U.  arvestades, et kõrgetasemeline töörühm rõhutab, et lihtsad nimetused, nagu „jaepank” või „investeerimispank” ei kirjelda piisavalt panga ärimudelit ning tema tulemuslikkust ja kalduvust võtta riske; arvestades, et ärimudelid on oma põhiomaduste (nt suurus, tegevused, tulumudel, kapital ja rahastamisstruktuur, omanikud, äriühingu struktuur ja geograafiline ulatus) mõttes erinevad ja on aja jooksul märgatavalt arenenud;

V.  arvestades, et on saanud selgeks, et riskid võivad tuleneda nii pankade jaepanganduse kui ka investeerimisharust;

W.  arvestades, et komisjoni ettepanekuga tuleks tagada niisugune põhimõtetest lähtuv lähenemisviis Euroopa pangandussektori struktuurireformide suhtes, mis oleks kooskõlas juba kehtivate ja tulevaste liidu finantsteenustealaste õigusaktidega ning täiendaks neid; arvestades, et Euroopa Pangandusjärelevalvel (EBA) peaks olema seejuures keskse tähtsusega roll, töötades välja asjaomaseid tehnilisi standardeid, et tagada pädevate asutuste, sh Euroopa keskpanga (EKP) poolne järjekindel kohaldamine ja jõustamine kogu liidus;

X.  arvestades, et liikmesriikides on pangandussektoris detsentraliseeritud kohalikud ja piirkondlikud asutused osutunud reaalmajanduse rahastamise seisukohast kasulikeks ja stabiilseteks;

Y.  arvestades, et on vajalik, et pankadele oleksid omased suurem ja kvaliteetsem kapital, suuremad likviidsuspuhvrid ning pikemaajalisem rahastamine;

Z.  arvestades, et kuna panga eri tegevusvaldkondade üksteisest eristamine panga maksejõuetuks muutumise järel ei oleks ei teostatav ega soovitav, on vaja mõjusat pankade maksevõime taastamise ja kriisilahenduse korda, et anda ametiasutuste käsutusse usutavad tööriistad, sealhulgas nn sillapank, et nad saaksid sekkuda raskustes oleva või ebausaldusväärse panga tegevusse piisavalt varakult ja kiiresti, mis võimaldaks panga olulistel finants- ja majandusfunktsioonidel jätkuda, minimeerides sellega mõju finantsstabiilsusele ja tagades selle, et kõnealusesse finantseerimisasutusse investeerimise riski võtnud aktsionärid ja võlausaldajad, mitte maksumaksjad või hoiustajad, kannaksid asjakohast kahju; arvestades, et niisugused maksevõime taastamise ja kriisilahenduse kavad ei ole vajalikud muud tüüpi eraõiguslike äriühingute puhul, viidates asjaolule, et tegemist finantsteenuste turule eriomase probleemiga; arvestades, et turu nõuetekohase toimimise korral võiksid finantseerimisasutused muutuda maksejõuetuks, ilma et oleks tingimata vaja kasutada maksevõime taastamise ja kriisilahenduse kava, mis näitab, et probleemi olemus seisneb finantseerimisasutuste struktuurides ja nendevahelistes ühendustes;

AA.  arvestades, et järelevalve- ja kriisilahendusasutustele tuleb anda vajalikud volitused, mis võimaldaksid neil tulemuslikult kõrvaldada krediidiasutuste kriisi lahendamise võimet takistavaid asjaolusid, ning arvestades, et panku tuleb sundida tõendama oma kriisi lahendamise võimet; arvestades, et kohustusliku maksevõime taastamise ja kriisilahenduse korra kehtestamine võimaldab mõjutada pangandusstruktuuri, vähendada asutuste keerukust ning piirata või keelustada ettevõtlussektoreid ja tooteid;

AB.  arvestades, et paljudele pankadele omasele kaudsele tagatisele lõpu tegemist silmas pidades on komisjoni esildatud maksevõime taastamise ja kriisilahenduse korra üks kõige tähtsam tööriist ametiasutuste õigus sekkuda varakult, ammu enne pankade maksejõuetuks muutumist, eesmärgiga nõuda pankadelt oma äristrateegia, suuruse või riskiprofiili muutmist, nii et nende puhul oleks kriisilahendamine võimalik ilma erakorralise riikliku finantstoetuse kasutamiseta;

AC.  arvestades, et pankadel ei tohi enam kunagi lasta kasvada nii suureks, et nende maksejõuetuks muutumisega kaasneksid süsteemsed riskid kogu majanduse jaoks, mis nõuab nende päästmist valitsuse ja maksumaksjate poolt, ning arvestades, et seega tuleb teha lõpp pankrotistumiseks liiga suurte asutuste probleemile;

AD.  arvestades, et pangad ei tohi enam (ka mitte üksikus liikmesriigis) kasvada nii suureks, et nad kujutavad endast rahvusriigis süsteemset riski, ja et kahjude kulud peavad kandma maksumaksjad;

AE.  arvestades, et EL pangandussektor on jätkuvat väga kontsentreeritud: 14 Euroopa pangakontserni on ülemaailmselt süsteemse olulisusega finantseerimisasutused ja 15 Euroopa panga kontrolli all on 43% turust (varade mahu põhjal mõõdetuna) ning nad esindavad 150% ELi 27 liikmesriigi SKPst, kusjuures üksikutes liikmesriikides on see suhtarv veelgi suurem; arvestades, et pankade suuruse suhe SKPsse on pärast 2000. aastat kolmekordistunud; arvestades, et pankade suuruse suhe SKPsse on Luksemburgis, Iirimaal, Küprosel, Maltal ja Suurbritannias mitmekordistunud; arvestades, et Euroopa pangandussektor on nii suuruse kui ka kasutatava ärimudeli poolest väga mitmekesine;

AF.  arvestades, et puuduvad varasemad tõendid selle kohta, et eri tegevusvaldkondade üksteisest eristamise mudel võib aidata vältida tulevikus finantskriisi või vähendada selle ohtu;

AG.  arvestades, et praegu tagab ja kaudselt subsideerib riik likviidsustoetuse, hoiuste tagamise skeemide ja riigistamisprogrammide kaudu kogu finantssüsteemi; arvestades, et riigile on kohane pakkuda tagatisi üksnes olulistele teenustele, mis tagavad reaalmajanduse tõrgeteta toimimise, nt maksesüsteemid ja arvelduskrediidid; arvestades, et struktuurireformi eesmärk on tagada, et riik pakuks tagatisi üksnes põhiteenustele ja et mittepõhiliste teenuste hinna määraks turg;

AH.  arvestades, et kapitaliturud peavad olema suutelised rahuldama Euroopa finantsvajadusi ajal, mil pangalaenude andmine on väga piiratud; arvestades, et Euroopas tuleb suurendada alternatiivsete rahastamisallikate kättesaadavust, eelkõige kapitalituru alternatiivide väljatöötamise abil, et vähendada sõltuvust pankadepoolsest rahastamisest, nagu on esitatud komisjoni rohelises raamatus Euroopa majanduse pikaajalise rahastamise kohta;

AI.  arvestades, et reaalmajanduse rahastamine pankade poolt on enamikus liikmesriikides märkimisväärselt suurem kui Ühendkuningriigis või Ameerika Ühendriikides;

AJ.  arvestades, et suurem konkurents on Euroopa panganduses väga soovitav; arvestades, et kokkuvõttes võivad panku käsitlevad seadusandlikud ja regulatiivsed nõuded (kuigi need on erinevatel põhjustel õigustatud) luua turule sisenemise tõkkeid ja seetõttu hõlbustada praeguste pangakontsernide turgu valitsevate seisundite säilimist;

AK.  arvestades, et ELi pangandussektor seisab silmitsi suurte struktuurimuutustega, mis tulenevad turuolukorra muutustest ja ulatuslikest õigusreformidest, näiteks Basel III eeskirjade rakendamine;

AL.  arvestades, et sõltumatu komisjoni aruandes panganduse ja Vickersi reformide kohta Ühendkuningriigis on korduvalt mainitud, et selle soovituste puhul on tegemist poliitilise lähenemisviisiga, mis on suunatud Ühendkuningriigi pankadele;

1.  väljendab heameelt kõrgetasemelise töörühma tehtud pangandusreformi analüüsi ja antud soovituste üle ning leiab, et need annavad kasuliku panuse reformide algatamisse;

2.  tunneb heameelt 16. mail 2013. aastal peetud komisjoni konsultatsioonide üle ELi pangandussektori struktuurireformide valdkonnas;

3.  on seisukohal, et riiklikud algatused struktuurireformideks nõuavad ELi raamistikku, mis kaitseks ELi ühtset turgu ja väldiks selle killustumist, austades samas liikmesriikide pangandusmudelite eripalgelisust;

4.  on seisukohal, et käimasolevad ELi pangandussektori reformid (sh kapitalinõuete direktiivid ja määrus, pankade maksevõime taastamise ja kriisilahenduse direktiiv, ühtne järelevalvemehhanism, hoiuste tagamise skeemid, finantsinstrumentide turgude direktiiv ja määrus ning varipanganduse algatused) on väga tähtsad; tervitab komisjoni kavatsust esitada ELi pangandussektori struktuurireformi direktiiv, et lahendada probleemid, mis tulenevad sellest, et pangad on „pankrotti minemiseks liiga suured”, ja rõhutab, et uus direktiiv peab olema eelnimetatud reformide suhtes täiendava iseloomuga;

5.  nõuab, et komisjoni mõjuhinnangule lisataks hinnangud kõrgetasemelise töörühma, Volckeri, Vickersi, Prantsuse ja Saksa struktuurireformi käsitlevatele ettepanekutele, et selles oleks loetletud ELis asuva panga maksejõuetuks muutumisest põhjustatud kulud praeguses kriisis nii riigi rahandusele kui ka finantsstabiilsusele ning potentsiaalsed kulud ELi pangandussektorile ja võimalikud positiivsed ja negatiivsed tagajärjed reaalmajandusele, ja et selles oleks esitatud teave ELi praeguse universaalpanganduse mudeli laadi, sealhulgas asjassepuutuvate ELis tegutsevate universaalpankade jaepangandus- ja investeerimistegevuse mahu ja bilansi ning liikmesriikide poolt pankadele antavate võimalike kaudsete tagatiste kohta; nõuab, et komisjon peaks võimaluse korral oma hinnangut täiendama kvantitatiivse analüüsiga, võttes arvesse riikide pangasüsteemide mitmekesisust;

6.  tuletab komisjonile meelde EBA ja EKP hoiatust, et finantsalane uuendustegevus võib kahjustada struktuurireformide eesmärke, ja nõuab struktuurireformide perioodilist läbivaatamist(8);

7.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks seadusandliku ettepaneku varipankade reguleerimise kohta, milles oleks arvesse võetud käimasoleva panganduse struktuurireformi põhimõtteid;

8.  on seisukohal, et kogu pangandusreformi põhimõte peaks olema turvalise, stabiilse, tulemusliku ja tõhusa pangandussüsteemi tagamine, mis tegutseks konkurentsile rajatud turumajanduses ja teeniks reaalmajanduse ning klientide ja tarbijate vajadusi kogu majandustsükli ulatuses; on seisukohal, et struktuurireform peab ergutama majanduskasvu, toetades majandusele, eriti VKEdele ja idufirmade laenude andmist, suurendama vastupidavust võimalike finantskriiside suhtes, taastama usalduse pankade vastu, kaotama riigi rahandusele tulenevad riskid ja tagama panganduskultuuri muutumise;

A.Struktuurireformi põhimõtted

9.  on seisukohal, et struktuurireform peab rajanema järgmistele põhimõtetele:

10.  nõuab kindlalt, et komisjon võtaks arvesse EKP ettepanekut kehtestada selged ja jõustatavad eristamiskriteeriumid; rõhutab, et eristamine peab kaitsma ELi ühtset turgu ja vältima selle killustumist, austades samas liikmesriikide pangandusmudelite eripalgelisust(9);

11.  toonitab, et hinnata tuleb süsteemset riski, mis lähtub nii üksteisest lahutatud üksustest kui ka kontsernist tervikuna, võttes täielikult arvesse bilansiväliseid riskipositsioone;

12.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid maksevõime taastamise ja kriisilahenduse direktiivi täieliku rakendamise; nõuab tungivalt, et komisjon, EBA ja liikmesriigid kindlustaksid, et pankadel oleks selge ja usaldusväärne kriisiohjamisraamistik, mis hõlmaks piisavalt kapitali krediidi, maksete ja hoiustega seotud tegevuseks, likviidseid varasid ja kohustustest vabastatavaid instrumente, mis võimaldaksid neil säilitada panga maksejõuetuse korral hoiustajate juurdepääsu rahalistele vahenditele, kaitsta põhiteenuseid – eelkõige krediidi, maksete ja hoiustega seotud tegevusi – korrapäratu maksejõuetuse ohu eest, sooritada väljamaksed hoiustajatele õigeaegselt ning vältida kahjulikke mõjusid finantsstabiilsusele;

13.  nõuab tungivalt, et komisjon, EBA ja pädevad asutused tagaksid kapitalinõuete ning pankade maksevõime taastamise ja kriisilahenduse õiguslikus raamistikus, et kapitali-, finantsvõimenduse, kohustustest vabastatavate instrumentide, piisavate kapitalipuhvrite ja likviidsusnõuete osas tehtaks üksteisest lahutatud üksuste vahel piisavalt vahet, pannes rõhku rangematele kapitalinõuetele suurimat riski sisaldavate tegevuste puhul;

B.Äriühingu üldjuhtimine

14.  kutsub komisjoni üles kaaluma oma põhjalikus mõjuhinnangus pankade võimalikule eristamisele ja selle alternatiividele kõrgetasemelise töörühma aruandes esitatud soovitusi üldjuhtimise valdkonnas, mis puudutavad muu hulgas a) üldjuhtimise ja kontrollimehhanisme, b) riskijuhtimist, c) stimuleerimisplaane, d) riskide avalikustamist ning e) sanktsioone;

15.  kutsub komisjoni üles rakendama Euroopa Parlamendi 11. mai 2011. aasta resolutsioonis äriühingu üldjuhtimise kohta finantsasutustes(10) sisalduvaid ettepanekuid ja soovitusi;

16.  on seisukohal, et hiljuti vastuvõetud direktiiv krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kohta sisaldab pankade juhtimist, sh pankade tegevjuhtkonda kuuluvaid ja sinna mittekuuluvaid juhatuse liikmeid puudutavate nõuete asjakohast raamistikku;

17.  nõuab tungivalt, et komisjon aitaks saavutada kokkuleppe kavandatava hoiuste tagamise skeemi direktiivi kohta ning suurendaks tarbijakaitset, kehtestades hoiustajate eelisõiguse;

18.  kutsub komisjoni üles lisama sellised sätted, millega kehtestatakse kohustus, et kõik panga üksuse tegevjuhtkonda kuuluvad juhatuse liikmed vastutaksid tegevjuhtkonda kuuluvate juhatuse liikmetena ainult panga selle üksuse eest;

19.  nõuab tungivalt, et komisjon lisaks sätted, mis suurendavad juhatuse liikmete isiklikku vastutust ja aruandekohustust; soovitab sellega seoses komisjonil uurida, kuidas innustada tagasipöördumist ettevõtte juhtimises kasutatava partnerlusmudeli juurde, eelkõige investeerimispanganduses;

20.  nõuab tungivalt, et komisjon ja EBA tagaksid kapitalinõuete õigusliku raamistiku täieliku ja kõikehõlmava rakendamise, pidades eriti silmas hüvitiste ja tasustamisega seotud sätteid; palub EBA-l ja komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aastaaruanne selle kohta, kuidas liikmesriigid on asjakohaseid sätteid rakendanud ja jõustanud; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks pankade hüvitiste ja tasustamiskultuuri reformimist, seades esikohale muutuvtasude pikaajalised stiimulid, millel on pikem edasilükkamisaeg, mis võib ulatuda pensionile minekuni, ning edendaks tasustamispoliitika läbipaistvust, sealhulgas (kuid mitte üksnes) selgitusi ja hinnanguid tasude sisemiste erinevuste, oluliste muudatuste ja sektorivaheliste erinevuste võrdluse kohta;

21.  nõuab tungivalt, et komisjon, EBA ja pädevad asutused tagaksid selle, et tasustamissüsteemide puhul seataks vastavalt kapitalinõuete direktiivile esikohale selliste instrumentide kasutamine nagu võlakirjad, mida saab kohustustest vabastada, ja aktsiad, mitte rahalised maksed, vahendustasud või väärtuspõhised vahendid;

22.  nõuab tungivalt, et komisjon, EBA ja pädevad asutused tagaksid selle, et panga kõigi tasandite hüvitiste ja tasustamissüsteemid kajastaksid vastavalt kapitalinõuete õiguslikule raamistikule panga üldisi tulemusi ja oleksid keskendatud kvaliteetsele klienditeenindusele ja pikaajalisele finantsstabiilsusele, mitte lühiajalisele kasumile;

23.  nõuab tungivalt, et komisjon näeks ette mõjusa, hoiatava ja proportsionaalse sanktsioonide kohaldamise korra juriidilistele ja füüsilistele isikutele ning sanktsioonide suuruse ning eeskirjade rikkujaid puudutava teabe avalikustamise;

24.  nõuab tungivalt, et komisjon näeks ette selle, et pädevad asutused, ja vajadusel ühtne järelevalvemehhanism, järgiksid struktuurireformi põhimõtteid;

25.  palub komisjonil teha ettepanek pädevatele järelevalveasutustele, sh ühtsele järelevalvemehhanismile piisavate ressursside ja volituste andmiseks;

26.  nõuab komisjonilt tungivalt uuringu teostamist, millega tagada, et finantseerimisasutuste kasutatavad raamatupidamisstandardid annaksid tõese ja erapooletu ülevaate pankade finantsseisundist; juhib tähelepanu sellele, et raamatupidamisaruanded on peamine allikas, mille põhjal investor saab otsustada, kas äriühing jätkab tegevust või mitte; märgib, et aruannete koostajate kasutatud finantsnormidest sõltumata tohivad audiitorid kinnitada üksnes tõesed ja erapooletud raamatupidamisaruanded; on seisukohal, et kui audiitorid ei ole ettevõtte tegevuse jätkumises kindlad, ei või nad tema aruandeid kinnitada isegi juhul, kui need on koostatud raamatupidamisstandardeid järgides; juhib tähelepanu asjaolule, et samas peaksid need parandama kõnealuse ettevõtte juhtimist; väidab, et rahvusvahelised finantsaruandluse normid ei taga alati raamatupidamisaruannete tõesust ja erapooletust, mida tõendavad arvukad näited audiitorite kinnitatud raamatupidamisaruannetega pankade krahhidest;

C.Ausa ja jätkusuutliku konkurentsi edendamine

27.  toonitab, et mõjus, aus ja jätkusuutlik konkurents on vajalik selleks, et tagada hästitoimiv ja tõhus pangandussektor, mis hõlbustab reaalmajanduse rahastamist pangateenuste üldkättesaadavust tagades ja nende kulusid vähendades; rõhutab seoses sellega, et muude sätete hulgas tuleks ka järelevalve eeskirjades võtta arvesse asjaomaste institutsioonide riskiprofiili, piirkondlikku tegevusulatust ja ärimudelit;

28.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid koostööd ELi pangandussektori mitmekesisemaks muutmise edendamise nimel, toetades ja soodustades rohkem tarbijatele suunatud pangandust, näiteks ühistupankade ja elamuhoiupankade, vastastikuste laenude, ühisrahastamisprojektide ning hoiupankade mudelite kaudu, jälgides, et läbipaistvalt avalikustataks tarbijaid mõjutavad erinevad riskitasemed;

29.  märgib, et Euroopa pangandussüsteemi stabiilsuse ja konkurentsivõime tõstmiseks on väga tähtis tulemuslikult käsitleda süsteemselt oluliste (s.t nii suurte, et nad ei tohi kokku kukkuda) finantseerimisasutuste küsimust, kelle raskused andsid tulemuseks finantskriisi negatiivsete mõjude eskaleerumise, ning selleks ratsionaliseerida pangakontsernide tegevushaaret ja vähendada nende vastastikust sõltuvust;

30.  nõuab tungivalt, et komisjon leiaks seadusandlikes algatustes võimalusi õhutada ja edendada nn suhtelaene või teadmistepõhiseid laene, mille eesmärk peaks olema vältida nn linnuke-kirja lähenemist ning selle asemel keskenduda ärilaenude andjate ja vahendajate kutse- ja eetika alase koolituse edendamisele;

31.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid, komisjon ja pädevad asutused seaksid endale selgeks eesmärgiks mõjusa konkurentsi tagamise ja edendamise ning suurema mitmekesisuse ja kliendikesksuse ergutamise Euroopa pangandussektoris;

32.  palub komisjonil esitada meetmed konto ülekantavuse kasutuselevõtmiseks ja hästi kättesaadavate veebisaitide edendamiseks, mis võimaldavad tarbijatel võrrelda pankade hindu ja finantsvõimsust ja edendavad distsipliini tänu teadlike tarbijate pangavahetamisele, ning tarbijate valikuvõimaluste suurendamiseks pangandussektoris, vähendades turule sisenemise ja sealt lahkumise tõkkeid ning kohaldades proportsionaalseid eeskirju uute turule sisenejate suhtes;

33.  kutsub komisjoni üles viima ellu käesolevas raportis välja toodud vajalikud struktuurireformid, millega säilitatakse siseturu terviklikkus ja samas järgitakse riikide pangasüsteemide mitmekesisust ning tagatakse Euroopa Pangandusjärelevalve mõjuvõimas roll eeskirjade nõuetekohase kohaldamise tagamisel kogu liidus;

o
o   o

34.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) http://ec.europa.eu/internal_market/bank/docs/high-level_expert_group/report_en.pdf (2) http://www.oecd.org/finance/financial-markets/Implicit-Guarantees-for-bank-debt.pdf (3) http://www.oecd.org/daf/fin/financial-markets/44357464.pdf (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0427. (5) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/ecofin/136487.pdf (6) COM(2012)0778. (7) „Reassessing the impact of finance on growth”, autorid Stephen G. Cecchetti ja Enisse Kharroubi, Rahvusvaheliste Arvelduste Panga monetaar- ja majandusosakond, juuli 2012: http://www.bis.org/publ/work381.pdf (8) http://www.eba.europa.eu/cebs/media/Publications/Other%20Publications/Opinions/EBA-BS-2012-219--opinion-on-HLG-Liikanen-report---2-.pdf ja http://www.ecb.int/pub/pdf/other/120128_eurosystem_contributionen.pdf (9) http://www.ecb.int/pub/pdf/other/120128_eurosystem_contributionen.pdf (10) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 7.

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta resolutsioon Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitleva 2011. aasta aruande kohta (2012/2285(INI))

P7_TA(2013)0318 A7-0197/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma resolutsioone komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) varasemate aastaaruannete kohta,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettustevastane võitlus – 2011. aasta aruanne” (COM(2012)0408) ja sellele lisatud dokumente (SWD(2012)0227 , SWD(2012)0228 , SWD(2012)0229 ja SWD(2012)0230)(1),

–  võttes arvesse OLAFi 2011. aasta aruannet(2),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2011 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(3),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele ning kontrollikojale komisjoni pettustevastase võitluse strateegia kohta (COM(2011)0376),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil (COM(2012)0363),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus programmi Herakles III kohta, millega edendatakse meetmeid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse valdkonnas (COM(2011)0914),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõiget 5,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju(4),

–  võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta(5),

–  võttes arvesse oma 10. mai 2012. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu finantshuvide kaitse kohta – pettustevastane võitlus – 2010. aasta aruanne(6),

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooniga võitlemisel(7), oma 18. mai 2010. aasta deklaratsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooniga võitlemisel(8) ja komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus” (COM(2011)0308),

–  võttes arvesse OLAFi 2012. aasta aruannet ja OLAFi järelevalvekomitee sama aasta aruannet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ning väliskomisjoni ja põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A7-0197/2013),

A.  arvestades, et EL ja liikmesriigid jagavad vastutust liidu finantshuvide kaitsmisel ja võitluses pettuste vastu, ning arvestades, et tihe koostöö komisjoni ja liikmesriikide vahel on äärmiselt oluline;

B.  arvestades, et liikmesriikidel lasub peamine vastutus umbes 80% liidu eelarve täitmise eest, samuti omavahendite kogumise eest, muu hulgas käibemaksu ja tollimaksude näol;

C.  arvestades, et komisjon käivitas hiljuti mitu olulist algatust pettustevastaste poliitikameetmete kohta;

Üldised märkused

1.  rõhutab, et liidu finantshuve kahjustavate pettuste ja muude ebaseaduslike tegevuste vastane võitlus on komisjoni ja liikmesriikide kohustus, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus;

2.  tuletab meelde, et sama tähtis on tagada nimetatud finantshuvide kaitse nii ELi vahendite kogumise tasandil kui ka kulude tasandil;

3.  tervitab komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettustevastane võitlus – 2011. aasta aruanne” (komisjoni aastaaruanne); peab samas kahetsusväärseks, et aruanne piirdub liikmesriikide poolt esitatud andmetega; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid kasutavad sama liiki kuritegude kohta erinevaid mõisteid, ning kõik liikmesriigid ei kogu sarnaseid ja detailseid statistilisi andmeid, järgides seejuures ühiseid kriteeriume, mis raskendab usaldusväärse ja võrreldava statistika kogumist ELi tasandil; peab seetõttu kahetsusväärseks, et ei ole võimalik hinnata eiramiste ja pettuste tegelikku üldmahtu igas liikmesriigis eraldi ega teha kindlaks ja karistada neid liikmesriike, kus on kõige rohkem eiramisjuhtumeid ja pettust, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud; nõuab seepärast tungivalt, et kõigis liikmesriikides sätestataks eiramiste ja pettuste standardsed hindamiskriteeriumid ja need kombineeritaks asjakohaste karistustega rikkumises süüdi olevatele isikutele;

4.  rõhutab meelde, et pettus on tahtlik eeskirjade rikkumine, mis on kuritegu, ning et eiramisjuhtumi korral on tegemist eeskirjade mittejärgimisega, ning avaldab kahetsust, et komisjoni aruandes ei käsitleta pettust põhjalikult ja puudutatakse valdavalt eiramisi; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 325 on seotud pettuse, mitte eiramisjuhtumitega, ning nõuab, et tuleb teha vahet pettuse ja vigade või eiramise vahel;

5.  märgib, et komisjoni aastaaruande kohaselt teatati 2011. aastal pettustena 1 230 eiramisjuhtumit ja nende hinnanguline finantsmõju vähenes 2010. aastaga võrreldes 37%, ulatudes 404 miljoni euroni; tunnistab, et ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajandus jäävad kaheks peamiseks valdkonnaks, kus on kõrgeim pettuste esinemise tase, mille hinnanguline finantsmõju on vastavalt 204 miljonit ja 77 miljonit eurot; peab aga küsitavaks, kas see vastab pettuste osas tegelikule olukorrale või on pigem märk, et liikmesriikide järelevalve- ja kontrollisüsteemid on puudulikud;

6.  kutsub komisjoni üles liikmesriikide järelevalve- ja kontrollisüsteemide tõhusust hoolikalt jälgima ja tagama, et teave eiramisjuhtumite taseme kohta liikmesriikides vastaks tegelikule olukorrale;

7.  rõhutab, et olukord, kus liikmesriigid ei edasta õigeaegselt andmeid või esitavad ebatäpseid andmeid, on kestnud juba aastaid; rõhutab, et on võimatu võrrelda ja objektiivselt hinnata pettuste ulatust Euroopa Liidu liikmesriikides; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Parlament, komisjon ja OLAF ei saa nõuetekohaselt täita oma ülesandeid seoses olukorra hindamise ning ettepanekute esitamisega, ja kordab, et sellist olukorda ei saa lubada; kutsub komisjoni üles võtma endale täieliku vastutuse ELi eelarvest alusetult väljamakstud vahendite sissenõudmise eest; soovitab komisjonil kehtestada kõikides liikmesriikides ühtsed aruandluse põhimõtted ja tagada võrreldavate, usaldusväärsete ja asjakohaste andmete kogumine;

8.  rõhutab, et Euroopa Liit peab suurendama oma jõupingutusi, et tugevdada e-valitsuse põhimõtteid, mis looks tingimused suuremaks läbipaistvuseks riigi rahanduses; juhib tähelepanu asjaolule, et erinevalt sularahatehingutest registreeritakse elektroonilised tehingud ja seetõttu on raskem pettusi toime panna ja lihtsam kahtlustatava pettuse juhtumeid avastada; kutsub liikmesriike üles langetama muude kohustuslike maksete kui sularahamaksete künniseid;

9.  kutsub komisjoni üles uurima lähemalt seost liikmesriikide esitatud pettuste teemaliste aruannete ja asjaolu vahel, et puudub ühtne kriminaalõigus, milles sätestataks liidu finantshuvide kaitse valdkonnas ühine määratlus pettuste ja kuritegeliku käitumise kohta; juhib tähelepanu sellele, et kriminaalõiguse süsteemid liikmesriikides on ühtlustatud vaid piiratud määral;

10.  rõhutab, et on avaldatud 233 uurimisaruannet ELi rahaliste vahendite väärkasutusega seotud pettuste kohta 5 aasta jooksul 27 liikmesriigis, kusjuures liikmesriikidest esitasid kõige aktiivsemalt aruandeid Ühendkuningriigi, Slovakkia, Saksamaa, Bulgaaria, Hispaania, Rumeenia ja Eesti(9); on arvamusel, et uurival ajakirjandusel on olnud oluline roll liidu finantshuve kahjustavate pettuste paljastamisel ja see on väärtuslik infoallikas, millega OLAF ning liikmesriikide õiguskaitseorganid ja muud asjaomased asutused peavad arvestama;

11.  tuletab meelde, et oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsioonis „Ühenduse finantshuvide kaitse – pettusevastane võitlus – 2009. aasta aruanne”(10) nõudis Euroopa Parlament kohustuslike riiklike haldusdeklaratsioonide kasutuselevõttu, mida nõuetekohaselt auditeerib riigikontroll ja mille kinnitab Euroopa Kontrollikoda; avaldab kahetsust, et selles suunas ei ole tehtud edasisi samme;

12.  peab ülioluliseks, et pettusejuhtumitele tehtaks Euroopa tasandil nõuetekohast järelkontrolli; on hämmingus, et OLAFi peadirektor on 2012. ja 2013. aasta juurdlusprioriteetides kehtestanud tõenäolise finantsmõju sektoripõhised künnised nii, et juhtumit, kus tõenäoline finantsmõju jääb allapoole künnist, käsitletakse kui vähetähtsat ja juurdlust sellises asjas tõenäoliselt ei algatata; märgib, et künnised on tollisektori puhul 1 000 000 eurot, SAPARDi fondide puhul 100 000 eurot, põllumajandusfondide puhul 250 000 eurot, struktuurifondide puhul 500 000 eurot, Euroopa Regionaalarengu Fondi puhul 1 000 000 eurot, tsentraliseeritud kulude ja välisabi puhul 50 000 eurot ning ELi personali valdkonna puhul 10 000 eurot; on seisukohal, et see on lubamatu; nõuab tungivalt, et peadirektor muudaks viivitamatult praegust korda ja loobuks lähenemisviisist, kus tööde prioriteetsuse otsustamiseks kasutatakse künniseid;

13.  nõuab, et Euroopa Liidu finantshuvidele mõju avaldanud korruptsioonijuhtumid tuleb seoses Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõike 5 kohaldamisega lugeda pettuseks ja lisada need komisjoni aastaaruandesse Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohta;

14.  märgib, et süüdimõistmiste määr liidu eelarve vastaste kuritegudega seotud kohtuasjades on liikmesriigiti väga erinev, jäädes vahemikku 14–80%; rõhutab, et liikmesriikide kriminaalõiguse süsteemide ühtlustamine on ikka veel piiratud, samas on vaja tugevdada õigusalast koostööd; nõuab laiaulatuslike Euroopa õigusaktide vastuvõtmist ning paremat koostööd ja omavahelist kooskõlastamist kõikide liikmesriikide vahel, et tagada petturitele ranged karistused ja hoida pettused ära;

15.  tunnistab, et summa, mis tuleb 2011. aastal avastatud eiramiste järgselt sisse nõuda, on jõudnud 321 miljoni euroni, millest 166 miljonit eurot on liikmesriigid juba sisse nõudnud; märgib sellega seoses, et 2011. aastal kasvas traditsiooniliste omavahenditega seotud tagastamismäär 52%-ni, võrreldes 2010. aastaga, kus see oli 46%;

16.  võtab arvesse OLAFi 2011. aasta aruannet ja ülevaadet edusammude kohta kohtumenetlustes aastatel 2006–2011 algatatud menetluste osas, mille kohaselt rohkem kui pool menetlustest ootab kohtuotsust(11); on seisukohal, et tuleks erilist tähelepanu pöörata pettusjuhtumitele tollivaldkonnas, mis kuulub suurima süsteemse korruptsiooni tasemega valdkondade hulka Euroopas;

17.  märgib murelikult, et komisjon ei kavatse jätkuva majanduskriisi tõttu suurendada oma uue kõikehõlmava ELi strateegia osana ELi poolset liikmesriikide õiguskaitseasutuste rahastamist ELi finantshuvide parema kaitse eesmärgil; on seisukohal, et kõnealune strateegia peaks olema sidus ja kõikehõlmav tegevuskava, mille eesmärk on vähendada salakaubandust, suurendada kogutavat tulu ning seeläbi tagada, et niisugune investeering tasub end tulevikus ära;

Tulud – omavahendid

18.  tuletab meelde, et käibe- ja tollimaksu nõuetekohane laekumine mõjutab otseselt nii liikmesriikide majandust kui ka ELi eelarvet ning tulude kogumise süsteemide täiustamine ja kõigi tehingute ametlik dokumenteerimine ja varimajandusest väljatoomine peaks olema kõigi liikmesriikide ülim prioriteet;

19.  toonitab sellega seoses, et maksudest kõrvalehoidumine ja maksustamise vältimine on suur oht ELi rahandusele; rõhutab, et ELis jääb igal aastal maksupettuste ja maksustamise vältimise tõttu saamata hinnanguliselt 1 triljon eurot riigi raha ehk ligikaudu 2000 eurot iga Euroopa kodaniku kohta aastas; märgib, et praegu Euroopas saamata jäänud keskmine maksusumma on suurem kui liikmesriikide poolt tervishoiule kulutatu ja üle nelja korra suurem kui ELis haridusele kulutatav raha;

20.  rõhutab, et mehhanismi tõttu, mille raames tasakaalustatakse ELi eelarvet kogurahvatulu põhiste vahenditega, peavad iga tollimaksu- ja käibemaksupettustele kaotatud euro kinni maksma ELi kodanikud; peab vastuvõetamatuks seda, et tegelikkuses subsideerib pettusega tegelevaid majandustegevuses osalejaid ELi maksumaksja; rõhutab, et nii komisjoni kui ka liikmesriikide ülim prioriteet peaks olema võitlus maksudest kõrvalehoidumisega; kutsub liikmesriike üles muutma oma maksusüsteeme lihtsamaks ja läbipaistvamaks, sest maksupettuste toimepanemist hõlbustavad sageli keerulised ja läbipaistmatud maksusüsteemid;

21.  kutsub komisjoni üles tugevdama oma tegevuse kooskõlastatust liikmesriikidega, et koguda usaldusväärseid andmeid tolli- ja käibemaksulõhe kohta liikmesriikides ja teavitada neist korrapäraselt Euroopa Parlamenti;

22.  tervitab asjaolu, et 98% traditsioonilistest omavahenditest on tagasi saadud suuremate probleemideta, kuid märgib, et liikmesriikide tulemustes ülejäänud 2% vahendite sissenõudmisel on erinevusi(12);

Toll

23.  toonitab, et traditsiooniliste omavahendite hulgas on tollimaksude laekumine tähtis sissetulekuallikas liikmesriikide valitsustele, kes jätavad endale 25%, et katta maksukogumise kulud; kordab, et tõhus eiramisjuhtumite ja pettuste ennetamine selles valdkonnas kaitseb liidu finantshuve ning sellel on oluline mõju siseturule, kaotades maksudest kõrvalehoiduvate ettevõtjate ebaausad eelised võrreldes nendega, kes täidavad oma kohustusi; toonitab, et probleemi keskmes on deklareerimata või tollijärelevalvet mitte läbinud import;

24.  on sügavalt mures kontrollikoja järelduste pärast, mille kohaselt ilmnes riikide tollijärelevalves suuri puudusi(13);

25.  rõhutab, et tolliliit on ELi ainupädevuse valdkond ja seepärast on komisjoni kohustus kehtestada kõik vajalikud meetmed, et liikmesriikide tolliasutused tegutseksid ühtsetel alustel, ning jälgida nende rakendamist;

26.  teeb ettepaneku uurida võimalust luua pettustevastasele võitlusele spetsialiseerunud Euroopa tolliametnike rühm, kes töötaks kõrvuti riiklike tolliasutustega;

27.  tuletab meelde, et 70% ELi tolliprotseduuridest on lihtsustatud; on sügavalt mures kontrollikoja järelduste pärast eriaruandes nr 1/2010, milles tuvastati kõnealuses valdkonnas suured puudused, viidates puudulikele või puudulikult dokumenteeritud audititele, vähesele automatiseeritud andmetöötlustehnoloogia kasutamisele, ülemäärasele lihtsustamisele ja järelauditite halvale kvaliteedile;

28.  toonitab, et tolliliidu toimimiseks on hädavajalikud nüüdisaegsed IT-lahendused ja otsene juurdepääs andmetele; ei ole rahul olemasolevate lahendustega; peab eriti murettekitavaks 2012. aasta mais 2011. aasta kohta avaldatud Eurofisci(14) esimese tegevusaruande järeldust, et enamikus liikmesriikides puudub maksuametil otsene juurdepääs tolliandmetele ja seetõttu ei ole automaatne ristkontroll maksuandmetega võimalik;

29.  taunib asjaolu, et komisjon ja liikmesriigid ei ole suutnud tagada ajakohastatud tolliseadustiku õigeaegset rakendamist; rõhutab, et uue tolliseadustiku rakendamise viibimise tõttu on jäänud saamata hinnanguliselt 2,5 miljardit eurot, mis vastanuks täieliku protseduuri raames nõuete täitmisega seotud tegevuskulude aastasele kokkuhoiule, ning laienenud rahvusvahelisel kaubandusturul kuni 50 miljardit eurot(15); palub komisjonil hinnata ajakohastatud tolliseadustiku täieliku kohaldamise edasilükkamise kulusid ja arvutada välja selle tagajärjed eelarvele;

30.  rõhutab vajadust veelgi intensiivistada võitlust tollipettustega ja väljendab heameelt pettustevastase transiiditeabesüsteemi loomise üle – tegemist on keskse andmebaasiga, mis on kavandatud selleks, et hoida kõiki asjaomaseid ametiasutusi kursis transiitkauba liikumisega ELis;

31.  soovitab, arvestades Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning mõnede ELi mittekuuluvate riikide poolt 2011. aastal teostatud ühiste tollioperatsioonide edu, selliste operatsioonide regulaarset läbiviimist, et võidelda riskikaupade salakaubaveoga ja pettustega teatavates riskipiirkondades; juhib tähelepanu asjaolule, et 2011. aastal teostatud ühiste tollioperatsioonide tulemusena konfiskeeriti 1,2 miljonit sigaretti ja avastati üle 1,7 miljoni euro ulatuses maksu- ja tollipettusi;

Käibemaks

32.  tuletab meelde, et tolliprotseduuride nõuetekohane toimimine mõjutab otseselt käibemaksu arvutamist; taunib kontrollikoja tuvastatud puudusi selles valdkonnas; väljendab suurt muret eriti kontrollikoja eriaruande nr 13/2011 järelduste pärast, et juba üksnes tolliprotseduuri 42(16) rakendamine tõi endaga kaasa 2009. aastal hinnanguliselt ligikaudu 2,2 miljardi euro(17) suuruse ekstrapoleeritud kahju seitsmes liikmesriigis, mida kontrollikoda auditeeris; see moodustab 29% käibemaksust, mis on teoreetiliselt kohaldatav nendes liikmesriikides 2009. aastal tolliprotseduuri 42 alusel imporditud kauba maksustatava koguse suhtes;

33.  on sügavalt mures selle pärast, et käibemaksupettus on laialt levinud; osutab asjaolule, et alates käibemaksu kogumise mudeli kasutuselevõtust ei ole mudelit muudetud; rõhutab, et see mudel on aegunud, arvestades mitmeid tehnoloogias ja majanduskeskkonnas toimunud muutusi; toonitab, et otsese maksustamise valdkonna algatuste jaoks on vaja nõukogu ühehäälset otsust; taunib asjaolu, et praegu on nõukogus blokeeritud kaks tähtsat käibemaksupettuse vastast algatust: ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) seoses käibemaksupettuste vastase kiirreageerimismehhanismiga (COM(2012)0428) ja ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses tagasipööratud maksustamismehhanismi mittekohustusliku ja ajutise kohaldamisega teatavate pettuse ohvriks langeda võivate kaupade ja teenuste tarnete suhtes (COM(2009)0511)(18);

34.  juhib tähelepanu vajadusele luua reaalajas side äritehingute ja maksuameti vahel, et võidelda maksudest kõrvalehoidumisega;

35.  on veendunud, et dokumenteerimata tehingute kõrvaldamine aitaks vähendada laekumata käibemaksu summat;

Sigarettide salakaubavedu

36.  möönab, et kõrgelt maksustatavate kaupade salakaubavedu tekitab ELi ja selle liikmesriikide eelarves olulist kahju ning sigarettide salakaubaveo tõttu kaotatakse tollituludes hinnanguliselt otseselt enam kui 10 miljardit eurot aastas;

37.  rõhutab, et sigarettide salakaubavedu on oluline rahastamisallikas rahvusvahelise struktuuriga kuritegelikele organisatsioonidele, ja toonitab seetõttu, kui tähtis on tugevdada ELi idapiiril sigarettide ja alkoholi salakaubaveo vastu võitlemise komisjoni tegevuskava välismõõdet, millega tagatakse naaberriikide jõustamissuutlikkuse suurendamine, tehnilise abi ja koolituse pakkumine, teadlikkuse tõstmine, operatsioonilise koostöö, nt ühiste tollioperatsioonide tugevdamine, luureandmete jagamine ja rahvusvahelise koostöö edendamine; rõhutab eelkõige liikmesriikide, Venemaa ja idapartnerluse riikide (Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Gruusia, Moldova ja Ukraina) vahelise koostöö tähtsust selles tegevuskavas kavandatud sihtmeetmete rakendamisel;

38.  möönab, et idapiir on antud valdkonnas eriti haavatav geograafiline piirkond; peab tervitatavaks, et komisjon avaldas tegevuskava, et võidelda sigarettide ja alkoholi salakaubaveo vastu ELi idapiiril;

39.  väljendab heameelt OLAFi tegevuse üle nimetatud tegevuskava rakendamisel; on eriti rahul „Operation Barrel” eduga, mille nimel tegid koostööd 24 liikmesriiki, Norra, Šveits, Horvaatia ja Türgi, mida toetasid aktiivselt maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat, Europol, Frontex ja Maailma Tolliorganisatsioon ning mille tulemusena konfiskeeriti 1,2 miljonit sigaretti;

40.  väljendab heameelt selle üle, et Maailma Terviseorganisatsiooni tubakatoodete tarbimise piiramist käsitleva raamkonventsiooni osaliste konverentsi viiendal istungil 12. novembril 2012 võeti vastu protokoll tubakatoodetega ebaseadusliku kauplemise tõkestamise kohta;

Kulud

41.  tuletab meelde, et 94% ELi eelarvest investeeritakse liikmesriikidesse ja praegusel majanduslikult raskel ajal on äärmiselt tähtis, et raha kulutataks hästi; on seepärast arvamusel, et ELi eelarvega seotud pettuste vastast võitlust saamata jäänud vahendite sissenõudmiseks tuleb käsitleda prioriteedina kõigis rahastamisprogrammides, et oleks kindel, et ELi eelarve kulutatakse liidu peamistele eesmärkidele, nagu töökohtade ja majanduskasvu loomine;

42.  taunib asjaolu, et enamik eiramisjuhtumeid ELi kulutustes leiavad aset riiklikul tasandil;

43.  rõhutab, et suurem läbipaistvus, mis võimaldab korralikku järelevalvet, on pettuse avastamise juures keskse tähtsusega; tuletab meelde, et eelmistel aastatel innustas parlament komisjoni astuma samme, et tagada ELi vahendite saajate üldine läbipaistvus; kahetseb, et seda meedet ei ole veel rakendatud; kordab seetõttu oma palvet, et komisjon kavandaks meetmed õiguslike menetluste läbipaistvuse suurendamiseks ning süsteemi, mis võimaldaks loetleda samal veebilehel kõik ELi vahenditest toetuse saajad, sõltumata vahendite haldajast ning tuginedes selle teabe standardliikidele, mis tuleb igal liikmesriigil esitada vähemalt ühes liidu töökeeles; kutsub liikmesriike üles tegema komisjoniga koostööd ja esitama komisjonile igakülgse ja usaldusväärse teabe liikmesriikide hallatavate ELi rahalistest vahendite saajate kohta; kutsub komisjoni üles hindama koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise süsteemi ja esitama parlamendile esmajärjekorras aruande;

Põllumajandus

44.  tervitab asjaolu, et Madalmaad, Poola ja Soome on parandanud aruandluse järjepidevust ning et 27 ELi liikmesriigi üldine nõuetele vastavuse määr on ligikaudu 93%, mis on suurem 2010. aasta 90% suurusest määrast;

45.  rõhutab siiski, et kuna teada on antud vähemalt 20 miljonist ELi avalikus sektoris esinenud pisikorruptsiooni juhtumist, on selge, et selle mõju levib ka liikmesriikide riigiasutustes (ja vastavate poliitikute hulgas), kes vastutavad ELi toetuste ja muude finantshuvide haldamise eest(19); juhib tähelepanu sellele, et pettustena teatatud eeskirjade eiramise juhtumite arv põllumajanduses 2011. aastal oli kokku 139, mis ei kajasta tegelikku olukorda; juhib tähelepanu asjaolule, et komisjon pöördus liikmesriikide poole ja väljendas muret seoses pettusejuhtumite aruandes esitatud andmetega, mis ei pruugi olla täiesti usaldusväärsed, millega mõnede riikide väiksele pettusejuhtumistest teatamise arvule viidates nõustub ka komisjon ise; nõuab suuremat koostööd ja parimate tavade vahetamist liikmesriikides pettustele reageerimise ja pettusejuhtumitest komisjonile teavitamise korra osas;

46.  peab endiselt murettekitavaks Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania ja Ühendkuningriigi teatatud pettusekahtluste kahtlaselt madalat määra, eriti kui võtta arvesse nende riikide suurust ja saadud finantstoetuste summat; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei andnud oma aastaaruandes lõplikku vastust küsimusele, kas Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania ja Ühendkuningriigi teatatud pettusekahtluste madal määr tuleneb aruandluse nõuete eiramisest või neis liikmesriikides pettuste avastamiseks ette nähtud kontrollisüsteemide suutmatusest; kutsub nimetatud liikmesriike üles esitama nii kiiresti kui võimalik üksikasjaliku ja põhjaliku selgituse nende madala pettusekahtluse määra kohta;

47.  märgib, et mõnede riikide väike pettusejuhtumistest teatamise arv võib olla märk sellest, et ühes riigis pettusena käsitatavat tegevust ei pruugita mõnes teises riigis ebaseaduslikuna käsitada, ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon teeks sellised olukorrad kindlaks ja selgitaks neid, ühtlustades pettuse määratlemise kriteeriumid ja edastades need kõikidele liikmesriikidele;

48.  kutsub komisjoni üles kontrollima pettusejuhtumitest teavitamise süsteemi ja ühtlustama liikmesriikides kohaldatavat pettustevastase võitluse ja pettusejuhtumitest komisjonile teavitamise korda; on seisukohal, et eesmärk on muuta juurdlused tõhusamaks ning täpsustada ühtlasi juurdlustega seotud asjaomaste isikute menetlusõigusi;

49.  juhib tähelepanu asjaolule, et ühise põllumajanduspoliitika vahendite kuritarvitamist tulevikus ei saa vältida probleemile ainuüksi statistikapõhiselt lähenedes, vaid lisaks tuleb eelkõige tõsiste juhtumite puhul tegeleda ka petuskeemide analüüsimisega; on lisaks seisukohal, et liikmesriigid peaksid teatama komisjonile kõikidest avastatud eeskirjade eiramise juhtudest ning pettustena teatatud eeskirjade eiramise juhtumeid tuleb põhjalikult analüüsida;

50.  juhib tähelepanu sellele, et ajakohastatud horisontaalmääruse muudetud artikli 43 kohaselt tuleks komisjonile anda volitused vähendada liikmesriigi igakuiseid või vahemakseid või need peatada, kui liikmesriigi kontrollisüsteemi üks või enam põhikomponente on puudu või ei toimi, kuna avastatud puudused on tõsised või esinevad pidevalt, või eeskirjadevastaselt tehtud makseid ei nõuta sisse vajaliku hoolsusega, ja kui

51.  väljendab muret seoses sellega, et 2011. aasta lõpuks oli kogunenud 1,2 miljardit euro eest EAGFi makseid, mis olid alles toetusesaajatelt sisse nõudmata;

52.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks kõik selleks, et kehtestada tõhus sissenõudmiste süsteem, võttes arvesse käimasoleva reformi arengut, ning teavitaks ELi finantshuvide kaitset käsitlevas järgmise aasta aruandes Euroopa Parlamenti tehtud edusammudest;

53.  rõhutab, et pisirikkumise menetluse taaskehtestamisega tuleks edasi liikuda, ning et ajakohastatud horisontaalmääruse artikli 56 lõike 3 kohane sissenõudmismenetlus tuleb katkestada, kui juba tehtud ja tõenäolised kulutused on suuremad kui sissenõutav summa; kutsub komisjoni kohaliku tasandi haldustoimingute lihtsustamise huvides lugema see tingimus täidetuks, kui ühtse otsemaksete kava raames toetuse saajalt sisse nõutav summa ei ületa 300 eurot; juhib tähelepanu sellele, et halduskoormuse vähendamine väikeste ja väga väikeste summade sissenõudmisest loobumise abil võimaldab riiklikel ja piirkondlikel asutustel tõsisemaid eeskirjade rikkumisi tõhusamalt uurida ja nende suhtes asjakohaseid meetmeid võtta;

54.  juhib tähelepanu sellele, et komisjon tegi nõuetele vastavuse kontrolli menetluse raames korraldatud põllumajanduse auditite tulemusel 822 miljoni euro ulatuses finantskorrektsioone; juhib tähelepanu sellele, et finantskorrektsioonide kogusumma oli 1,068 miljardit eurot; märgib murelikult, et 2011. aastal langes tagastamismäär põllumajanduse ja maaelu arengu valdkonnas 77%-ni, võrreldes 85%-ga 2010. aastal;

55.  rõhutab, et tähelepanu tuleb pöörata hüvitamismenetluste optimeerimisele, sest need on endiselt pikavõitu;

Ühtekuuluvuspoliitika

56.  tunneb heameelt selle üle, et 2011. aastal oli komisjon lõpule viinud finantskorrektsioone kogusummas 624 miljoni euro ulatuses 673 miljonist eurost, ja et ühtekuuluvuspoliitika vallas kasvas tagastamise määr 93%-ni võrreldes 69%-ga 2010. aastal; rõhutab, et finantskorrektsioonide rakendamise kogumäär ulatub ainult 72%-ni, mis tähendab, et 2,5 miljardit eurot on veel tagasi saamata;

57.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lihtsustama vastavaid avalike hangete eeskirju ja struktuurifondide haldamise menetluskorda;

58.  märgib, et teatud suured liikmesriigid, näiteks Prantsusmaa, ei teatanud 2011. aastal ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas ühestki eeskirjade eiramisest kui pettusest; kutsub komisjoni üles uurima selle põhjusi ja tegema kindlaks, kas pettustest teatamata jätnud liikmesriikide järelevalve- ja kontrollisüsteemid on tõhusad;

59.  tunneb heameelt selle üle, et Prantsusmaa on suutnud viia lõpule eiramisjuhtumite haldamise süsteemi rakendamise;

Välissuhted, välisabi ja laienemine

60.  märgib murelikult, et eelarveaasta 2011 eelarve täitmise kohta koostatud kontrollikoja aastaaruande 7. peatükis (välissuhted, välisabi ja laienemine) juhtis kontrollikoda tähelepanu lõppmaksetega seotud vigadele, mida komisjoni kontrollid ei avastanud, ning tegi järelduse, et komisjoni korraldatud kontrollid ei ole lõpuni tulemuslikud; palub komisjonil järgida kontrollikoja soovitusi ja eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevat arvamust eesmärgiga parandada oma järelevalvemehhanisme, et tagada rahaliste vahendite tõhus ja asjakohane kasutamine;

61.  soovitab võtta ELi välistegevust ning eelkõige ELi missioone käsitlevaid kontrollikoja leide ja soovitusi arvesse nende seatud eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude läbivaatamisel või nende volituste laiendamise kaalumisel, et tagada eraldatud vahendite tulemuslik ja asjakohane kasutamine; märgib tähelepanekut teatavate puuduste kohta Euroopa välisteenistuse hanke- ja pakkumusmenetlustes ning palub Euroopa välisteenistusel need õigeaegselt kõrvaldada;

62.  väljendab heameelt ELi tasandi pettustevastase poliitika üle, mis hõlmab kõrgema tasandi koostööd kolmandate riikidega, nt pettustevastast transiiditeabesüsteemi (millele on juurdepääs Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni riikidel), vastastikust haldusabi ja seotud pettustevastaseid sätteid kokkulepetes kolmandate riikidega, samuti ühiseid tollioperatsioone, mis toimusid 2011. aastal, nagu „Fireblade” (Horvaatia, Ukraina ja Moldovaga) ning „Barrel” (Horvaatia, Türgi, Norra ja Šveitsiga); tunneb heameelt nende meetmete tulemuste ja finantsmõju üle;

63.  rõhutab (pidades silmas, et globaliseerunud maailmas pannakse pettusi üha rohkem toime üle riigipiiride), kui oluline on omada tugevat õigusraamistikku koos partnerriikide võetud selgete kohustustega, ning kiidab heaks pettustevastaste sätete lisamise uutesse või uuesti läbiräägitavatesse kahepoolsetesse kokkulepetesse, sealhulgas Afganistani, Kasahstani, Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusiaga sõlmitavate kokkulepete eelnõudesse ja Austraaliaga sõlmitud kokkuleppe täiendatud versiooni, ning kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles töötama välja standardklausli, millega need sätted lisataks kõikidesse kolmandate riikidega sõlmitavatesse uutesse või uuesti läbiräägitavatesse kahe-ja mitmepoolsetesse kokkulepetesse;

64.  võtab teadmiseks, et 2011. aasta aruandes uuritud ühinemiseelsete vahenditega seotud avastatud eeskirjade eiramiste hulk ja nende finantsmõju on vähenenud; tunneb heameelt asjaolu üle, et ühinemiseelse abi osana alusetult makstud ELi vahendite sissenõudmismäär on märkimisväärselt paranenud, kuid märgib, et see on siiski ainult 60%; tunnistab samal ajal, et toetusesaajate vahel esineb teatatud eiramisjuhtumite lõikes märkimisväärseid erinevusi, mis on peamiselt seotud eiramisjuhtumite haldamise süsteemi vastuvõtmise ja rakendamise staadiumiga; kutsub seetõttu komisjoni üles jätkama eiramisjuhtumite haldamise süsteemi rakendamise tähelepanelikku jälgimist kõigis rahastamisvahendist tulu saavates riikides; toetab komisjoni poolt Horvaatiale esitatud nõudmist, mis seisneb eelkõige eiramisjuhtumite haldamise süsteemi täielikus rakendamises, st nõudmist, mida ei ole antud koolitusest ja toetusest hoolimata veel täidetud, ning toetab oma nõudmist, mis on suunatud endisele Jugoslaavia Makedoonia vabariigile ja mis seisneb kõnealuse süsteemi rakendamises; märgib, et 2011. aastal teatatud juhtumite alusel on sisse nõutud 26 miljonit eurot;

65.  tervitab komisjoni eesmärki toetada Horvaatiat ja endist Jugoslaavia Makedoonia vabariiki nende jõupingutustes rakendada eiramisjuhtumite haldamise süsteemi;

Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF)

66.  kordab, et tuleb jätkata OLAFi sõltumatuse, tulemuslikkuse ja tõhususe tugevdamist, ning muu hulgas tugevdada ka OLAFi järelevalvekomitee sõltumatust ja tegevust; kutsub OLAFit ja järelevalvekomiteed üles võtma meetmeid, et parandada omavahelist tööalast suhet, mida Ühendkuningriigi lordide koja ELi komitee aruandes kirjeldatakse vaenulikuna, eriti põhjusel, et ei suudeta saavutada kokkulepet järelevalvekomitee täpsete tööülesannete üle; kutsub komisjoni üles otsima võimalusi, kuidas aidata konstruktiivselt kaasa OLAFi ja järelevalvekomitee vahelise suhtlemise ja koostöö parandamisele;

67.  tunneb heameelt selle üle, et on tehtud edusamme läbirääkimistel ettepaneku üle võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta ja tunnistatakse kehtetuks määrus (Euratom) nr 1074/1999 (COM(2011)0135); on seisukohal, et see määrus tuleks vastu võtta võimalikult kiiresti; on siiski veendunud, et arvestades viimaseid arenguid seoses OLAFiga ja viisi, kuidas OLAF oma uurimisi läbi viib, tuleks arvesse võtta järelevalvekomitee 2012. aasta tegevusaruande 3. lisas antud soovitusi; mõistab hukka asjaolu, et järelevalvekomiteele, mis on menetluslike tagatiste kohaldamist, põhiõiguste austamist ja OLAFi töötajate puhul uurimismenetlusi reguleerivate sise-eeskirjade järgimist jälgiv organ, ei võimaldatud mitme juhtumi korral pärast uurimise lõpetamist otsest juurdepääsu toimikutele, sh riiklikele õigusasutustele edastatud lõplikele uurimisaruannetele;

68.  märgib, et ülalnimetatud tulevane reform annab Euroopa Pettustevastasele Ametile muu hulgas võimaluse sõlmida halduskokkuleppeid kolmandate riikide pädevate ametiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, tugevdades sellega ameti suutlikkust võidelda pettustega ELi välispoliitikaga seotud valdkondades; tunneb heameelt pettustevastase võitluse strateegia üle (COM(2011)0376), muu hulgas seoses täpsustatud pettustevastase võitluse sätete lisamisega uue mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 rahastamisprogrammidesse; võtab siiski murelikult teadmiseks komisjoni järelduse, et ELi eelarve väärkasutamise takistamise meetmed liikmesriikides on ebapiisavad; väljendab heameelt komisjoni ettepanekute üle selle probleemiga tegeleda ja soovitab, et võimalikult ulatuslikult tuleks kaasata ka toetusesaajatest kolmandad riigid;

69.  võtab teadmiseks OLAFi järelevalvekomitee 2012. aasta tegevusaruandes tõstatatud probleemid, eriti mis puudutab 2012. aasta oktoobris riiklikele õigusasutustele edastatud juhtumit, mille tagajärjel astus tagasi Euroopa Komisjoni liige, nagu on märgitud eelnimetatud aruande punktis 29; on arvamusel, et neid probleeme peaksid põhjalikult uurima vastutavad õigusasutused; rõhutab konfidentsiaalsusnõude järgimise põhimõtet ning seda, kui oluline on käimasolevatesse kohtumenetlustesse poliitiliselt mitte sekkuda;

70.  on sügavalt mures OLAFi järelevalvekomitee aruandluse pärast; leiab, et ei ole vastuvõetav, et OLAF on teinud uurimistoiminguid, mis ulatuvad kaugemale praegu kehtiva määruse (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) artiklites 3 ​​ja 4 selgelt loetletud uurimistoimingutest ja jäävad väljapoole toimingutest, mis sisalduvad reformi tulevases tekstis; märgib, et eespool mainitud uurimistoimingute seas oli muu hulgas kolmanda isiku tarbeks uurimisaluse isikuga peetud telefonivestluse sisukokkuvõtte koostamine salvestatud vestluse juures viibinud kolmande isiku tarbeks, ning OLAFi jaoks teabe taotlemine riiklikelt haldusasutustelt, kes seda teavet otseselt ei vallanud, mida võib pidada seotuks õigusega eraelu ja teabevahetuse puutumatusele, ning OLAFi poolt selle teabe hilisem kasutamine, kogumine ja säilitamine;

71.  on sellise tegevuse tõttu šokeeritud, sest Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kohaselt võib selliste meetodite kasutamist lugeda võimude sekkumiseks eraelu ning kirjavahetuse ja/või teabevahetuse puutumatusse, mis peab olema kooskõlas seadusega (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 7, mis vastab Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 8);

72.  kordab, et ei saa leppida sellega, et OLAF või mõni muu komisjoni talitus rikub põhiõigusi; viitab sellega seoses OLAFi järelevalvekomitee seisukohale, mida viimane väljendas 2012. aasta tegevusaruande 3. lisas selle kohta, et võib-olla on OLAF rikkunud kehtiva määruse artiklites 3 ja 4 selgesõnaliselt nimetatud uurimistoiminguid, muu hulgas koostades kolmanda isiku tarbeks uurimisaluse isikuga peetud telefonivestluse sisukokkuvõtte salvestatud vestluse juures viibinud kolmanda isiku tarbeks; eeldab, et OLAF esitab rahuldava põhjenduse sellise uurimistoimingu õigusliku aluse kohta, nagu telefonivestluse salvestamine;

73.  tunneb heameelt järelevalvekomitee 2012. aasta tegevusaruande punktis 53 tehtud avalduse üle, mille kohaselt kuulutas Euroopa Kohus OLAFi otsuste tühistamiseks võetud meetmed vastuvõetamatuks, samal ajal kui ombudsman ei näinud selles mingit halduslikku omavoli; peale selle juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa andmekaitseinspektor leidis, et OLAF üldiselt järgib andmekaitse eeskirjasid, välja arvatud ühel juhul, kus Euroopa andmekaitseinspektori arvates rikkus OLAF õigust isikuandmete kaitsele, paljastades tarbetult rikkumisest teataja isiku selle asutusele;

74.  on sügavalt mures järelevalvekomitee tuvastatud asjaolu pärast, et OLAF ei ole kehtestanud eelnevat seaduslikkuse kontrolli muude kui juurdlusmenetluste osas töötajatele antud OLAFi suunistest (ISIP) konkreetselt loetletud uurimistoimingute suhtes; märgib, et see seab ohtu asjaomaste isikute põhiõigused ja menetluslikud tagatised;

75.  palub OLAFil teavitada Euroopa Parlamendi pädevat komisjoni õiguslikust alusest, millega talle antakse eelneva nõusoleku taotlemiseta luba osaleda eraisikute telefonikõnede salvestamises ja seda ette valmistada ning kasutada salvestiste sisu haldusjuurdluste läbiviimiseks; kordab oma üleskutset OLAFile esitada Euroopa Parlamendile – samasuguse palve edastas ka nõukogu – õiguslik analüüs selliste salvestiste õiguspärasuse kohta liikmesriikides;

76.  märgib, et oluliste menetlusnormide rikkumine ettevalmistavate juurdluste käigus võib OLAFi juurdluste põhjal vastu võetavate lõppotsuste seaduslikkuse küsimärgi alla seada; leiab, et sel asjaolul on tõsine riskipotentsiaal, kuna rikkumised võiksid kaasa tuua komisjoni juriidilise vastutuse; nõuab, et OLAF hakkaks kohe selle vajakajäämisega tegelema ning määraks nõuetekohase kvalifikatsiooniga kohtueksperdid, kes asjakohase ajavahemiku jooksul viiksid läbi eelkontrolli;

77.  peab vastuvõetamatuks OLAFi peadirektori otsest osalemist mõnedes juurdlusülesannetes, muu hulgas tunnistajate kuulamistes; märgib, et peadirektor satub sellega huvide konflikti, kuna vastavalt personalieeskirjade artiklile 90a ja ISIPi artiklile 23 lõikele 1 on peadirektor see ametiisik, kes võtab vastu kaebusi OLAFi juurdluste kohta ja otsustab, kas menetluslike tagatiste mis tahes eiramise osas võetakse asjakohaseid meetmeid; kutsub OLAFi peadirektorit üles tulevikus hoiduma otsesest osalemisest juurdlusülesannetes;

78.  on mures, et OLAF ei ole alati piisava põhjalikkusega hinnanud saabuvat informatsiooni piisavalt tõsise kahtluse seisukohast; on seisukohal, et teabe hindamine on oluline, et tagada ja kindlustada OLAFi sõltumatus institutsioonidest, organitest, asutustest, ametitest ja valitsustest, kui üks neist on esildise tegija;

79.  on arvamusel, et järelevalvekomitee peaks saama alati OLAFilt teavet, kui OLAF saab kaebuse, mis on seotud põhiõiguste või menetluslike garantiidega;

80.  ootab järelevalvekomitee aastaaruandes täiendava teabe esitamist nimetatud küsimuste kohta; nõuab kõikides küsimustes täielikku läbipaistvust;

81.  avaldab kahetsust, et ajavahemikus 2006–2011 võtsid liikmesriigid OLAFi uurimise järel õigusmeetmeid ainult 46% puhul juhtudest; leiab, et see on ebapiisav ja kordab üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele tagada OLAF uuritud juhtumitele järgnenud soovituste tõhus ja õigeaegne elluviimine;

82.  on seisukohal, et liikmesriikidel peaks olema kohustus esitada igal aastal aruanne OLAFi poolt nende õigusasutustele edastatud juhtumitele järgnenud tegevuse kohta, sealhulgas selliste juhtumite korral määratud kriminaal- ja rahaliste karistuste kohta;

83.  on mures järelevalvekomitee aastaaruandes sisalduvate märkuste pärast, et puuduvad andmed OLAFi soovituste rakendamise kohta liikmesriikides; peab seda olukorda ebarahuldavaks ja nõuab, et OLAF tagaks asjakohase ja üksikasjaliku informatsiooni esitamise liikmesriikide poolt OLAFi soovituste rakendamise kohta, ja et ka Euroopa Parlamenti teavitatakse sellest pidevalt;

84.  tõdeb, et 2011. aastal nõuti OLAFi juurdluste tulemusel sisse 691,4 miljonit eurot, millest 389 miljonit eurot oli seotud üheainsa juhtumiga – Calabria piirkonnas Itaalias struktuurifondide programmidest teedeehituse rahastamisega;

85.  nõuab, et võimalike pettuse või eeskirjade eiramiste puhul, millel on väiksem finantsmõju – näiteks sellistes valdkondades nagu toll (kus künnis, millest allpool OLAF meetmeid ei võta, on 1 miljon eurot) või struktuurifondid (kus see künnis on 500 000 eurot) – teatatakse sellest liikmesriikidele, neile antakse teavet ja antakse võimalus järgida riigisisest pettustevastast korda;

86.  tunneb tõsist muret OLAFi tõhusa toimimise pärast rahvusvahelisel tasandil, kuna on arvamusel, et tugev OLAF, mida juhitakse hästi, on oluline vahend pettuse ja korruptsiooni vastases võitluses nende juhtumite korral, kus on tegemist Euroopa maksumaksjate rahaga; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon analüüsiks koostöös parlamendi vastutava komisjoniga ja talle esitatud küsimuste vastamisel OLAFi tegevuse seaduslikkust, võtaks kõik vajalikud meetmed OLAFI juhtimise tõhustamiseks ja esitaks lahendused vajakajäämiste kõrvaldamiseks enne 2013. aasta lõppu; palub komisjonil ja nõukogul peatada vahepeal kõik arutelud ja otsustusprotsessid seoses Euroopa Prokuratuuri loomisega;

Komisjoni algatused pettustevastases tegevuses

87.  tunneb heameelt asjaolu üle, et pärast Euroopa Parlamendi sellekohast taotlust töötab komisjon praegu välja meetodeid kulude mõõtmiseks, mida tekitab ELi vahenditega korruptsioon riigihangete valdkonnas;

88.  tunneb heameelt Euroopa Komisjoni 2012. aasta tööprogrammis tehtud algatuse üle paremini kaitsta Euroopa Liidu finantshuve, ja selleteemalise teatise üle Euroopa Liidu finantshuvide kaitse kohta kriminaalõiguse ja haldusjuurdluste abil; rõhutab, et algatuse eesmärk on muuta rangemaks karistused kuritegude, sealhulgas korruptsiooni eest ja tugevdada Euroopa Liidu finantskaitset;

89.  tervitab komisjoni uut pettustevastase võitluse strateegiat (COM(2011)0376), ja 2011. aasta juunis vastu võetud komisjonisisest tegevuskava (SEC(2011)0787) selle rakendamiseks, mille eesmärk on tõhustada pettuste ennetamist ja avastamist ELi tasandil; kutsub sellega seoses komisjoni üles hindama igas peadirektoraadis kehtestatud pettustevastaseid strateegiaid ja neist aru andma;

90.  tervitab komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil (COM(2012)0363 – ettepanek võtta vastu finantshuvide kaitse direktiiv), mis asendab Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni ja sellele lisatud protokolle;

91.  tunneb eriti heameelt selle üle, et liidu finantshuvide määratlus ettepanekus võtta vastu finantshuvide kaitse direktiiv hõlmab käibemaksu kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega, milles kinnitati(20), et on olemas otsene seos ühelt poolt kooskõlas kohaldatava liidu õigusega toimuva käibemaksutulu kogumise ning teiselt poolt vastavate käibemaksuvahendite kättesaadavuse vahel liidu eelarve jaoks, kuna iga lünk esimese kogumisel võib vähendada teist;

92.  tervitab ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus programmi Herakles III kohta, millega edendatakse meetmeid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse valdkonnas (COM(2011)0914), sest tegemist on programmi Herakles II järjega, mille lisandväärtust tõestati selle vahehindamises;

93.  märgib, et kuigi komisjon on teinud kõik eelnimetatud positiivsed algatused, on praegu korruptsiooni vastu rakendatav poliitika suuremalt jaolt passiivne; kutsub komisjoni peadirektoraate üles tõhustama oma pädevusalas pettuste ennetamist;

94.  ootab huviga, et komisjon esitaks tema poolt 2013. aasta juuniks seatud tähtajaga seadusandliku ettepaneku, et luua Euroopa Prokuratuur, mis vastutab ELi poolt või nimel hallatavate varade kahjustajate uurimise ja vastutusele võtmise eest;

o
o   o

95.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, Euroopa Pettustevastase Ameti järelevalvekomiteele ja Euroopa Pettustevastasele Ametile.

(1) http://ec.europa.eu/anti_fraud/documents/reports-commission/2011/report_en.pdf (2) http://ec.europa.eu/anti_fraud/documents/reports-olaf/2011/olaf_report_2011_en.pdf (3) ELT C 344, 12.11.2012, lk 1. (4) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. (5) EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0196. (7) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 121. (8) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 62. (9) 1 Euroopa Parlament, uurimus „ELi rahaliste vahenditega seotud pettuste avastamine EL 27 riikide uuriva ajakirjanduse mõjul”, 2012, lk 71. (10) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 40. (11) OLAFi 2011. aasta aruanne, tabel 6, lk 22. (12) Parlamendi tellitud uuring „Administrative performance differences between Member States recovering Traditional Own Resources of the European Union” („Liikmesriikidevahelised erinevused haldussuutlikkuses Euroopa Liidu traditsiooniliste omavahendite tagasinõudmisel”). (13) Euroopa Kontrollikoja aastaaruanne eelarveaasta 2011 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega. (14) Määruse (EL) nr 904/2010 alusel loodud võrgustik liikmesriikidevahelise kiire suunatud teabe vahetamiseks. (15) Euroopa Parlamendi uuring „Roadmap to Digital Single Market” („Digitaalse ühtse turu tegevuskava”), kättesaadav aadressil http://www.europarl.europa.eu/document/activities/cont/201209/20120914ATT51402/20120914ATT51402EN.pdf (16) Protseduur, mida kasutab importija, et saada käibemaksuvabastust, kui imporditav kaup transporditakse teise liikmesriiki ning kui sihtliikmesriigis on käibemaksukohustus. (17) Millest 1,8 miljardit eurot ilmnes seitsmes valitud liikmesriigis ning 400 miljonit eurot 21 liikmesriigis, kuhu imporditud kaup saadeti. (18) Volinik Šemeta vastused eelarvekontrollikomisjoni esitatud küsimustikule, kättesaadav aadressil http://www.europarl.europa.eu/committees/en/cont/publications.html?id=CONT00004#menuzone (19) Organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjoni (CRIM, 2012–2013) 2012. aasta novembri temaatiline dokument, mis käsitleb korruptsiooni ning süsteemse korruptsiooni valdkondi liikmesriikide avalikus halduses ning meetmeid selle ELile avaldatava negatiivse mõjuga võitlemiseks, lk 2. (20) 15. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-539/09: komisjon vs. Saksamaa (ELT C 25, 28.1.2012, lk 5).

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta resolutsioon ühtse sisekontrolliraamistiku kohta (2012/2291(INI))

P7_TA(2013)0319 A7-0189/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja arvamust nr 2/2004 nn ühtse auditi mudeli kohta (ja ettepanekut ühenduse sisekontrolliraamistiku kohta)(1),

–  võttes arvesse komisjoni teatist ühtse sisekontrolliraamistiku loomiseks vajaliku tegevuskava kohta (COM(2005)0252),

–  võttes arvesse komisjoni teatist komisjoni tegevuskava kohta ühtse sisekontrolliraamistiku loomiseks (COM(2006)0009),

–  võttes arvesse 19. juulil 2006 avaldatud esimest poolaasta aruannet ühtse sisekontrolliraamistiku loomiseks vajaliku komisjoni tegevuskava rakendamise tulemustabeli kohta (SEC(2006)1009), mis avaldati vastavalt 2004. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevas Euroopa Parlamendi resolutsioonis esitatud nõudmisele(2),

–  võttes arvesse 2007. aasta märtsis avaldatud komisjoni vahearuannet (COM(2007)0086), kus kirjeldatakse edusamme ja teatatakse mõnedest lisameetmetest,

–  võttes arvesse komisjoni 2008. aasta veebruari teatist (COM(2008)0110) ja sellele lisatud komisjoni töödokumenti (SEC(2008)0259),

–  võttes arvesse komisjoni 2009. aasta veebruari teatist mõju hindamise aruande kohta komisjoni tegevuskava kohta ühtse sisekontrolliraamistiku loomiseks (COM(2009)0043),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0189/2013),

A.  arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 317 täidab komisjon koostöös liikmesriikidega eelarvet omal vastutusel, järgides usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid;

B.  arvestades, et aluslepingu kohaselt on komisjonil lõplik vastutus liidu eelarve täitmise eest, kuigi väga suur vastutus lasub liikmesriikidel, kes kulutavad 80% liidu eelarvest niisuguse süsteemi alusel, mille kohaselt toimub eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega;

C.  arvestades, et komisjon poolt eespool nimetatud tegevuskavas välja pakutud tõhusa sisekontrolli põhimõte kuulub finantsmääruses sätestatud eelarvepõhimõtete hulka alates finantsmääruse muutmisest määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006;

D.  arvestades, et komisjoni jaoks tõhusaim viis näidata, et ta suhtub läbipaistvuse ning usaldusväärse finantsjuhtimise osas võetud kohustustesse tõsiselt, on teha kõik endast olenev, et toetada meetmeid finantsjuhtimise kvaliteedi parandamiseks, et saada Euroopa Kontrollikojalt positiivne kinnitav avaldus (DAS(3));

E.  arvestades, et kõik institutsioonid ja liikmesriigid peavad tegema koostööd, et taastada Euroopa kodanike usaldus liidu finantstegevuse vastu;

F.  arvestades, et strateegilise eesmärgi nimel saada kontrollikojalt positiivne kinnitav avaldus võttis komisjon 2006. aasta jaanuaris vastu tegevuskava ühtse sisekontrolliraamistiku loomiseks („tegevuskava”), arvestades kontrollikoja soovitusi(4), Euroopa Parlamendi resolutsiooni 2003. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta(5) ning nõukogu (majandus- ja rahandusküsimused) 8. novembri 2005. aasta järeldusi;

G.  arvestades, et tegevuskavas käsitleti komisjoni kontrollistruktuurides tol hetkel esinevaid puudusi ja määratleti 16 valdkonda, milles 2007. aasta lõpuks tuli võtta meetmeid, võttes arvesse, et finantsjuhtimise parandamist liidus tuleb toetada komisjoni ja liikmesriikide kontrollisüsteemide tugeva järelevalvega;

Tegevuskava rakendamine

1.  märgib, et tegevuskava eesmärkide saavutamisel tehtud edusamme tuleb lisaks iga meetme saavutamisele hinnata ka raamatupidamisarvestuse aluseks olevate tehingute veamäärade vähenemise kaudu;

2.  sedastab, et komisjon ise märkis, et 2009. aasta alguseks oli tegevuskava täielikult ellu viidud, ehkki esialgsest 16 meetmest kolme ei suudetud rakendada või edendati muul viisil;

3.  märgib, et uue finantsmääruse artiklis 32 on sätestatud tõhusa ja tulemusliku sisekontrolli põhimõte ning määruse artiklis 33 on sätestatud, et uute ettepanekute esitamisel peab komisjon hindama kontrollisüsteemide kulusid ja neist saadavat kasu ning vigade esinemise riski taset;

4.  märgib samuti, et seoses aktsepteeritava riskitaseme mõistega otsustati see meede lõpule viia jääkveariski mõiste määratlemise abil;

5.  taunib asjaolu, et 2007.–2013. aasta õigusaktide lihtsustamine ei ole olnud nii ulatuslik, nagu loodeti;

6.  taunib asjaolu, et komisjoni lubadust jõuda täielikult positiivse kinnitava avalduseni ei ole täidetud, ning rõhutab eelkõige, et 2011. aasta kinnitava avalduse aruandes jõudis kontrollikoda järeldusele, et üldiste maksete puhul esines olulisi vigu, ning andis hinnangu, et järelevalve- ja kontrollisüsteemid olid üldiselt osaliselt tõhusad;

7.  märgib, et raamatupidamisarvestuse aluseks olevate tehingute üldine veamäär suurenes 2010. aastal 3,3%-lt 3,7%-ni ning jõudis 2011. aastal 3,9%-ni; taunib asjaolu, et positiivne trend on viimastel aastatel ümber pöördunud, ning kardab, et veamäär kasvab ka järgmistel aastatel;

8.  märgib, et komisjon on jäänud oma eesmärgi juurde saada positiivne kinnitav avaldus, samal ajal kui parlament mõistis 2011. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevas resolutsioonis teravalt hukka asjaolu, et maksete puhul esineb endiselt olulisi vigu;

9.  palub komisjonil astuda vajalikud sammud, et saavutada veamäära püsiv langustendents;

Mis on valesti?

10.  jagab kontrollikoja ja komisjoni arvamust(6) selles osas, et ühtne auditikava ei toimi veel ning et liikmesriikide loodud kontrollisüsteemid võiksid praegu toimida paremini;

11.  tuletab sellega seoses meelde, et 2011. aastal oli regionaalpoliitika valdkonnas enam kui 60% kontrollikoja tuvastatud vigade puhul liikmesriikide ametiasutustel piisavalt teavet, et tuvastada ja parandada mõned vead enne komisjonilt hüvituse nõudmist;

12.   jagab selles osas kontrollikoja arvamust, mille kohaselt on esimese astme kontrollid, nimelt liikmesriikide juhtimis- ja kontrollisüsteemid, ebapiisavad, mille tagajärjeks on märkimisväärselt suur veamäära vähendamisele suunatud koormus;

13.  märgib, et keerukad ja läbipaistmatud eeskirjad takistavad programmide rakendamist ja auditeerimist; on mures, et see võib kaasa tuua suure vigade hulga ja avada võimaluse pettusteks; tunneb seetõttu muret asjaolu pärast, et riiklikul või piirkondlikul tasandil eeskirjade keerukamaks muutumine (nn gold plating) põhjustab täiendavaid probleeme liidu eelarve õigusliku rakendamise jaoks ja veamäära tarbetut suurenemist;

14.  märgib, et komisjon ei saa täielikult tugineda liikmesriikide auditiasutuste leidudele;

15.  märgib, et põhimõtteliselt erinevatel seisukohtadel on kontrollikoda, kes kinnitava avalduse aluseks olevates auditites kohaldab aastapõhist lähenemisviisi, ning komisjon, kes eelarve täitmisel kohaldab mitmeaastast lähenemisviisi;

Mida teha?

16.  palub komisjonil kohaldada rangelt uue finantsmääruse artikli 32 lõiget 5, kui veamäär on püsivalt kõrge, ning tuvastada kontrollisüsteemide nõrkused, analüüsida võimalike parandusmeetmete kulu ja neist saadavat kasu ning võtta asjakohaseid meetmeid või teha vastav ettepanek seoses lihtsustamise, kontrollisüsteemide parandamise ning programmide või rakendussüsteemide ümberkorraldamisega;

17.  palub liikmesriikidel tugevdada oma järelevalve- ja kontrollisüsteeme ning eelkõige tagada oma näitajate ja statistika usaldusväärsus;

18.  märgib murelikult, et 2010. ja 2011. aastal leidis kontrollikoda regionaalpoliitika puhul, et komisjon ei saa kindluse saamiseks täielikult usaldada riiklike auditiasutuste tööd, ning palub liikmesriikidel olukorda parandada;

19.  palub liikmesriikidel võtta täieliku vastutuse oma raamatupidamise aastaaruannete eest ning esitada komisjonile usaldusväärsed andmed, kasutades riiklikku vahendite haldajate kinnitust, mis on allkirjastatud vastaval poliitilisel tasandil;

20.  palub komisjonil motiveerida liikmesriike tegema koostööd, et tagada maksumaksjate vahendite kasutamine usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtete kohaselt, selleks võib kasutada kas sobivaid soodustusi või rangeid sanktsioone või rahavoo peatamist; on seisukohal, et see aitaks suurendada ELi kodanike usaldust ELi ja tema institutsioonide vastu;

21.  palub komisjonil ühtlustada kõik kontrollimenetlused oma osakondades;

22.  märgib murelikult, et kontrollikoja tuvastatud nõrkused riiklike ametiasutuste töös võivad olla samuti tingitud „koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise süsteemi enda puudustest ja huvide konfliktist”(7), sest komisjonilt ühtse auditi staatuse saamiseks peavad riiklikud auditiasutused olema tõhusad ning samal ajal peaks teatatud veamäär olema väiksem kui 2%, mis võib olla stiimul eeskirjade eiramisest teatamata jätmiseks;

23.  palub komisjonil seetõttu olla rangem riiklike haldus- ja auditiasutuste sertifitseerimisel ning kehtestada sobivad stiimulid ja tõhusa sanktsioonide süsteemi;

24.   palub seetõttu kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 lõikega 3, et suurendataks koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise auditeerimise osas liikmesriikide auditiasutuste ja Euroopa Kontrollikoja vahelist koostööd;

25.  palub asjassepuutuvatel ELi institutsioonidel hinnata, kas 2% veamäära kehtestamine on asjakohane ja kes see on saavutatav kõikides ELi poliitikavaldkondades;

26.   kahtleb sellega seoses tõsiselt kinnitava avalduse kasulikkuses, sest koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise valdkonnas eelarve täitmise keerukusest tulenevalt kehtib komisjoni ja liikmesriikide vahel ning komisjoni ja piirkondlike ametiasutuste vahel ka ühine vastutus eelarve haldamise seaduslikkuse ja korrektsuse eest, arvestades et poliitiline vastutus lasub siiski üksnes komisjonil;

27.   on seetõttu arvamusel, et Euroopa Liidu lepingu tulevase läbivaatamise kontekstis tuleks kinnitava avalduse kontseptsioon uuesti läbi mõelda;

Komisjoni 2011. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise järelmeetmed

28.  kordab oma üleskutset liikmesriikidele esitada riiklikud vahendite haldajate kinnitused vastaval poliitilisel tasandil ning palub komisjonil kehtestada selliste kinnituste vormi;

29.  on seisukohal, et kohustusliku riikliku vahendite haldaja kinnituse põhimõte tuleks lisada mitmeaastasele finantsraamistikule lisatud institutsioonidevahelisse kokkuleppesse;

30.  juhib tähelepanu sellele, et „usaldusväärse riiklike kinnituste süsteemi puudumine kahjustab jätkuvalt usaldust, mis ELi kodanikel võiks olla makromajanduse, ELi raha ja ELi raha haldajate vastu”(8);

31.  tuletab meelde, et kolm esimest prioriteetset meedet, mida parlament komisjonilt 2011. aasta eelarve täitmisele heakskiitu andes nõudis, täidavad eesmärki sillutada teed uuteks edusammudeks kinnitava avalduse küsimuses;

32.  tuletab eelkõige meelde, et komisjon peaks esitama igal aastal (esimest korda 2013. aasta septembris) Euroopa Parlamendile, nõukogule ja kontrollikojale teatise, milles avalikustatakse (nominaalväärtuses) kõik eelmise aasta jooksul finantskorrektsioonide ja sissenõudmiste teel kõigi haldusliikide osas ning liidu ja liikmesriikide tasandil tagasi saadud summad(9);

33.  rõhutab, et see teatis tuleks esitada õigeaegselt, et kontrollikoda jõuaks seda enne oma aastaaruande avaldamist kontrollida;

34.  kordab oma üleskutset komisjonile avaldada täpsemaid ja usaldusväärsemaid andmeid sissenõudmiste ja finantskorrektsioonide kohta ning esitada nii suurel määral kui võimalik võrreldava teabe aasta kohta, mil makse tehti, aasta kohta, mil sellega seotud viga avastati, ning aasta kohta, mil asjakohane sissenõudmine või finantskorrektsioon aruande lisades avaldati(10);

35.  juhib tähelepanu sellele, et kõiki meetmeid, mida veamäära vähendamiseks võetakse, peaks täiendama uus tulemuslikkuse kultuur; komisjoni talitused peaksid oma juhtimiskavas määrama kindlaks rea eesmärke ja näitajaid, mis vastavad kontrollikoja nõuetele olulisuse, võrreldavuse ja usaldusväärsuse osas; komisjoni talitused peaksid iga-aastastes tegevusaruannetes mõõtma oma tulemusi kokkuvõtte koostamisega tulemustest, mille nad saavutasid komisjoni peamisi poliitikavaldkondi edendades; selliseid nn osakonnakeskseid tulemusi täiendatakse ELi toimimise artiklis 318 sätestatud hindamisaruandes esitatava komisjoni tegevusele üldhinnangu andmisega(11);

36.  tuletab meelde, et komisjon peaks muutma eespool nimetatud hindamisaruande struktuuri, eraldades sisepoliitika välispoliitikast ning keskendudes sisepoliitika osas liidu majandus-ja sotsiaalpoliitikat esindavale strateegiale „Euroopa 2020”; komisjon peaks keskenduma juhtalgatuste elluviimisel saavutatud edusammudele;

37.  lisaks sellele rõhutab, et tulemuslikkuse näitajad tuleks täielikult integreerida kõikidesse uute poliitikate ja programmide ettepanekutesse;

38.  nõuab, et suunised, mis parlament andis komisjonile 2011. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevale otsusele lisatud resolutsiooni punktis 1 selle kohta, kuidas koostada ELi toimimise lepingu artiklis 318 sätestatud hindamisaruannet, tuleks lisada mitmeaastasele finantsraamistikule lisatud institutsioonidevahelisse kokkuleppesse;

Tulemuspõhine eelarve

39.  jagab kontrollikoja väljendatud seisukohta, et ei ole mõtet üritada mõõta tulemusi, kui eelarve ei ole koostatud tulemuslikkuse näitajate põhjal(12), ning nõuab, et loodaks tulemuslikkusel põhineva avaliku eelarvestamise mudel, milles iga eelarverea juurde kuuluvad eesmärgid ja tulemused, mida mõõdetakse tulemuslikkuse näitajate abil;

40.  palub komisjonil luua töörühma, mis koosneb komisjoni, parlamendi, nõukogu ja kontrollikoja esindajatest, eesmärgiga kaaluda meetmeid, mida on vaja sellise tulemuslikkusel põhineva eelarve kasutusele võtmiseks, ning koostada sellega seoses tähtaegu sisaldava tegevuskava;

Lihtsustamine

41.  palub kõikidel 2013. aasta järgset õigustikku ja programme puudutava otsustamisprotsessi osalistel pidada meeles tungivat vajadust lihtsustamise järele, vähendades programmide arvu ning luues proportsionaalsed ja kulutõhusad kontrollisüsteemid, lihtsustatud abikõlblikkuseeskirjad ja kulumeetodid;

o
o   o

42.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kontrollikojale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 107, 30.4.2004, lk 1. (2) ELT L 340, 6.12.2006, lk 3. (3) Prantsuskeelse termini déclaration d'assurance lühend. (4) Arvamus nr 2/2004 (nn ühtse auditi arvamus). (5) ELT L 196, 27.7.2005, lk 4. (6) Kersti Kaljulaidi ja Manfred Kraffi avaldused eelarvekontrollikomisjoni 22. aprillil 2013. aastal korraldatud kuulamisel ühtse sisekontrolli raamistiku teemal. (7) Kersti Kaljulaidi avaldus eelarvekontrollikomisjoni 22. aprillil 2013. aastal korraldatud kuulamisel ühtse sisekontrolli raamistiku teemal. (8) Jules Muisi avaldus samal kuulamisel. (9) Komisjoni 2011. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevale otsusele lisatud resolutsiooni lõige 1a (ELT L 308, 16.11.2013, lk 27). (10) Komisjoni 2011. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevale otsusele lisatud resolutsiooni lõige 61. (11) Komisjoni 2011. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevale otsusele lisatud resolutsiooni lõike 1 punktid ab, ae ja af. (12) Kersti Kaljulaidi avaldus eelarvekontrollikomisjoni 22. aprillil 2013. aastal korraldatud kuulamisel ühtse sisekontrolli raamistiku teemal.