Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 10. september 2013 - Strasbourg
Nõukogu määruse (EÜ) nr 850/98 (kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu) muutmine ***I
 Registreeritud kooselust tulenevad varalised tagajärjed *
 Abieluvararežiimid *
 Euroopa transporditehnoloogia strateegia Euroopa tulevase säästva liikuvuse huvides
 Õigus kaitsjale kriminaalmenetluses ja õigus teatada kinnipidamisest ***I
 Elamukinnisvaraga seotud krediidilepingud ***I
 Siseringitehingud ja turuga manipuleerimine (turu kuritarvitamine) ***I
 Nõukogu määruse (EÜ) nr 2187/2005 (mis käsitleb Läänemere, Suur- ja Väike-Belti ning Sundi kalavarude kaitsmist tehniliste meetmete abil) muutmine ***I
 Toimiv energiaturg
 Energiatõhususe meetmete rakendamine ja mõju ühtekuuluvuspoliitika raames
 Aadria mere ja Joonia mere kalandusstrateegia
 Tõhusam ja kulutasuvam suuline tõlge Euroopa Parlamendis
 Interneti hasartmängud siseturul
 Luigi Berlingueri nimetamine Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 alusel loodud komitee liikmeks

Nõukogu määruse (EÜ) nr 850/98 (kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu) muutmine ***I
PDF 314kWORD 35k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 850/98 kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu (COM(2012)0432 – C7-0211/2012 – 2012/0208(COD))
P7_TA(2013)0336A7-0256/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0432),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0211/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. novembri 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni kalavarude kaitse kohta noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu(2),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0256/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 10. septembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2013, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 850/98 seoses kalavarude kaitsega noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu

P7_TC1-COD(2012)0208


EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3)

ning arvestades järgmist:

(1)  Nõukogu määrusega (EÜ) nr 850/98(4) antakse komisjonile õigus kõnealuse määruse teatavate sätete rakendamiseks.

(2)  Lissaboni lepingu jõustumise tulemusena tuleb teatavad määruse (EÜ) nr 850/98 kohaselt antud õigused viia vastavusse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291.

(3)  Selleks et teaduse ja tehnika progressi kajastamiseks võimaldada käesoleva määruse (EÜ) nr 850/98 teatavate sätete kohaldamiseks tõhusat ajakohastamist, tuleks komisjonile delegeerida õigus võtta vastu õigusakte kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 järgmistel juhtudel:

   piirkondade jagamine geograafilisteks piirkondadeks;
   võrgusilma suuruste teatavate kombinatsioonide kasutamise tingimusi käsitlevate eeskirjade muutmine;
   üksikasjalike eeskirjade vastuvõtmine sihtliikide protsendimäära saamiseks enam kui ühe laevaga püügi puhul, et tagada, et kõik püügis osalevad laevad järgivad vastavat protsendimäära;
   eeskirjade vastuvõtmine selliste vahendite tehnilise kirjelduse ja kasutusmeetodite kohta, mida on lubatud kinnitada kalavõrgu külge, kuid mis ei ummista ega kahanda oluliselt võrgusilmi;
   tingimuste kehtestamine, mille alusel lubatakse üle 8-meetrise kogupikkusega laevadel kasutada piimtraali teatavates liidu vetes;
   viivitamatuks reageerimiseks ettenähtud meetmete võtmine noorisendite ootamatult väikse või suure juurdekasvu puhul või rändemarsruutide muutumise või kalavarude kaitsestaatuse mis tahes muu muutuse korral;
   õigusaktide vastuvõtmine, millega ICES VIII, IX ja X alapiirkonnas liikmesriigi mõningate püügitegevuste korral, mis toovad kaasa väga vähe haide kaaspüüki ja merre tagasiheitmist, ei nõuta teatavate seisevvõrke, nakkevõrke ja abaraid puudutavate õigusnormide kohaldamist. [ME 1]

(4)  On eriti oluline, et komisjon konsulteeriks delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise viiks oma ettevalmistustöö käigus läbi asjaomaste isikutega, sealhulgas ekspertidega asjakohaseid konsultatsioone, eelkõige ekspertide tasandil, et saada objektiivset, täpset, täielikku ja ajakohastatud teavet. [ME 2]

(5)  Komisjon peaks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise ja koostamise ajal tagama asjakohaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(6)  Selleks et kehtestada ühesugused tingimused määruse (EÜ) nr 850/98 rakendamiseks, tuleks komisjonile delegeerida rakendamisvolitused järgmistes punktides:

   võrgusilma suuruse mõõtmise tehnilised eeskirjad;
   ruudukujuliste silmadega võrk ja võrguniidi jämedus;
   võrgumaterjalide koostist käsitlevad tehnilised eeskirjad;
   loetelu vahenditest, mis võivad võrgusilmi ummistada või muul viisil oluliselt vähendada nende suurust;
   piimtraaliga kalapüügiks loa saanud laevade nimekirjade edastamine;
   mootori võimsuse mõõtmist ja püügivahendite mõõtmeid käsitlevad tehnilised eeskirjad;
   liikmesriikide kohustus tagada, et ICES IXa rajooni teatavates piirkondades ei ületata püügikoormuse taset ning
   ajutised meetmed juhul, kui mereorganismide varude kaitse nõuab viivitamatut tegutsemist.

(7)  Komisjonile antud rakendusvolitusi, välja arvatud neid, mis on seotud liikmesriikide kohustusega tagada, et ICES IXa rajooni teatavates piirkondades ei ületata püügikoormuse taset, tuleks kasutada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 182/2011(5).

(8)  Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 850/98 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EÜ) nr 850/98 muudetakse järgmiselt.

1.  Artikli 2 lõige 3 asendatakse järgmisega:"

„3. Lõikes 1 osutatud piirkonnad võib jagada geograafilisteks piirkondadeks, võttes aluseks eelkõige lõikes 2 osutatud määratlused. Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 48a vastu delegeeritud õigusakte seoses piirkondade jagamisega geograafilisteks piirkondadeks, et määrata kindlaks geograafilised piirkonnad, kus kohaldatakse konkreetseid tehnilisi kaitsemeetmeid.” [ME 3]

"

2.  Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

a)  lõikele 4 lisatakse järgmine punkt:"

„c) Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 48a vastu delegeeritud õigusakte X ja XI lisa muutmiseks, et kalavarude kaitse raames tõhustada noorkalade kaitset.”;

"

b)  lõike 5 punkt b asendatakse järgmisega:"

„b) Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 48a vastu delegeeritud õigusakte seoses sihtliikide ja muude pardal hoitavate liikide protsendimäära arvutamise meetodiga, kui saak on püütud võrgu või võrkudega, mida veavad üheaegselt mitu kalalaeva; ning seoses kontrollimeetodiga, millega tagatakse, et kõik püügioperatsioonis osalevad laevad, mis hoiavad pardal kala, järgivad I–V lisas liigiti sätestatud protsendilist koostist.”;

"

c)  lõige 6 asendatakse järgmisega:"

„6. Võrgusilma suuruse mõõtmise tehnilised eeskirjad, sh kontrolli eesmärgil, kehtestatakse rakendusaktidega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 48 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.”

"

3.  Artiklile 7 lisatakse järgmine lõige:"

„8. Tehnilised eeskirjad ruudukujulise silmaga võrgu silmasuuruse mõõtmiseks, sh kontrolli eesmärgil, määratakse kindlaks rakendusaktidega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 48 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.”

"

4.  Artiklile 8 lisatakse järgmine lõige:"

„4. Võrguniidi jämeduse mõõtmise ja võrgumaterjali koostise tehnilised eeskirjad, sh kontrolli eesmärgil, määratakse kindlaks rakendusaktidega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 48 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.”

"

5.  Artikkel 16 asendatakse järgmisega:"

„Artikkel 16

1.  Vahendeid, mis võiksid võrgu mis tahes osas võrgusilmi ummistada või muul viisil nende suurust oluliselt vähendada, pole lubatud kasutada.

2.  Lõige 1 ei välistata teatavate vahendite kasutamist, mis võivad võrgu mis tahes osas võrgusilmi ummistada või muul viisil nende suurust oluliselt vähendada, kuid võrku kaitsta või tugevdada. Komisjonile antakse õigus võtta selliste vahendite tehnilise kirjelduse ja kasutamismeetodi kohta vastu delegeeritud õigusakte kooskõlas artikliga 48a.

3.  Täielik nimekiri vahenditest, mis vastavad lõike 2 kohaselt kehtestatud tehnilisele kirjeldusele ning mida võib kinnitada kalavõrgu külge, määratakse kindlaks rakendusaktidega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 48 lõikes 2 osutud kontrollimenetluse kohaselt.”

"

6.  Artiklit 29 muudetakse järgmiselt:

a)  lõige 6 asendatakse järgmisega:"

„6. Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 48a vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada üksikasjalikud tingimused lõikes 2 sätestatud kriteeriumide kohaldamiseks, mille raames lubatakse üle 8-meetrise kogupikkusega laevadel kasutada piimtraali lõikes 1 sätestatud piirkondades.”;

"

b)  lisatakse järgmine lõige:"

„7. Komisjon kehtestab rakendusaktidega nõuded lõike 2 punkti c esimeses taandes osutatud nimekirja edastamiseks liikmesriikidelt komisjonile. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 48 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.”

"

7.  Artikli 29b lõige 6 asendatakse järgmisega:"

„6. Liikmesriigid teavitavad komisjoni meetmetest, mida nad on võtnud lõikes 5 sätestatud kohustuse täitmiseks. Juhul kui komisjon leiab, et liikmesriigi meetmete abil ei ole võimalik kohustust täita, võib ta teha ettepanekuid meetmete muutmiseks. Juhul kui komisjon ja asjaomane liikmesriik meetmete osas kokkuleppele ei jõua, võib komisjon sellised meetmed vastu võtta rakendusaktidega.”

"

8.  Artikli 34 lõige 6 asendatakse järgmisega:"

„6. Mootori võimsuse ja püügivahendite mõõtmise tehnilised eeskirjad määratakse kindlaks rakendusaktidega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 48 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.”

"

8a.  Artikli 34b lõige 11 asendatakse järgmisega:"

„11. Komisjonile antakse õigus võtta pärast STECFiga konsulteerimist vastu delegeeritud õigusaktid, millega jäetakse liikmesriigi teatav püügitegevus ICES VIII, IX ja X alapiirkonnas lõigete 1–9 kohaldamisalast välja, juhul kui liikmesriikide esitatud teabe kohaselt toob see püügitegevus kaasa väga väikese haide kaaspüügi ja merre tagasiheitmise.” [ME 4]

"

9.  Artikkel 45 asendatakse järgmisega:"

„Artikkel 45

1.  Komisjonile antakse õigus kehtestada artikli 48a kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega tehnilisi kaitsemeetmeid veetavate või seisevpüüniste kasutamise kohta või püügitegevuse kohta teatavates piirkondades või teatavatel ajavahemikel lisaks käesolevas määruses sätestatuile või erandina. Kõnealused meetmed kavandatakse viivitamatuks reageerimiseks noorisendite ootamatult väikse või suure juurdekasvu korral või rändemarsruutide muutumise või kalavarude mereorganismide varude kaitsestaatuse mis tahes muu muutuse korral. [ME 5]

2.  Kui mereorganismide kaitse nõuab viivitamatut tegutsemist, võib komisjon võtta rakendusaktidega vastu ajutised meetmed olukorra parandamiseks. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 48 lõikes 3 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

3.  Kui teatavate liikide või püügipiirkondade kaitse on tõsiselt ohus ja kui viivitamine võiks põhjustada raskesti heastatavat kahju, võivad liikmesriigid võtta asjakohaseid mittediskrimineerivaid kaitsemeetmeid oma jurisdiktsiooni alla kuuluvate vete suhtes.

4.  Lõikes 3 osutatud meetmed koos selgitava märgukirjaga edastatakse komisjonile ja teistele liikmesriikidele kohe pärast nende vastuvõtmist.

Komisjon kinnitab selliste meetmete asjakohasust ja mittediskrimineerivat iseloomu 10 tööpäeva jooksul pärast vastava teate saamist või nõuab nende meetmete tühistamist või muutmist rakendusaktidega. Komisjoni otsusest teatatakse kohe liikmesriikidele.”

"

10.  Artikli 46 lõige 4 asendatakse järgmisega:"

„4. Komisjoni algatusel või ükskõik millise liikmesriigi nõudmisel võib komisjon rakendusaktiga otsustada, kas liikmesriigi kohaldatav tehniline meede on kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 48 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt. Kui võetakse vastu selline otsus, kohaldatakse lõike 2 kolmandat ja neljandat lõiku.”

"

11.  Artikkel 48 asendatakse järgmisega:"

„Artikkel 48

1.  Komisjoni abistab määrusega (EÜ) nr 2371/2002 asutatud kalanduse ja vesiviljeluse komitee. Kõnealune komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011* tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes artikliga 5.

______________

* Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk.13).”

"

12.  Lisatakse järgmine artikkel:"

„Artikkel 48a

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artikli 2 lõikes 3, artikli 4 lõike 4 punktis c, artikli 4 lõike 5 punktis b, artikli 16 lõikes 2, artikli 29 lõikes 6, artikli 29d lõikes 7, artikli 34b lõikes 11 ja artikli 45 lõikes 1 osutatud volitused delegeeritakse määramata ajaks õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile kolmeks aastaks alates ...(6). Hiljemalt üheksa kuud enne kolmeaastase perioodi lõppu esitab komisjon delegeeritud volituste kohta aruande. Volituste delegeerimist pikendatakse vaikimisi sama pikaks ajaks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab pikendamisele vastuväite vähemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppu. [ME 6]

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 2 lõikes 3, artikli 4 lõike 4 punktis c, artikli 4 lõike 5 punktis b, artikli 16 lõikes 2, artikli 29 lõikes 6, artikli 29d lõikes 7, artikli 34b lõikes 11 ja artikli 45 lõikes 1 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. [ME 7]

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 2 lõike 3, artikli 4 lõike 4 punkti c, artikli 4 lõike 5 punkti b, artikli 16 lõike 2, artikli 29 lõike 6 ja, artikli 29d lõike 7, artikli 34b lõike 11 või artikli 45 lõike 1 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist mõlemad komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.”

"

[ME 8]

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT C 11, 15.1.2013, lk 86.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0448.
(3) Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta seisukoht.
(4)Nõukogu 30. märtsi 1998. aasta määrus (EÜ) nr 850/98 kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu (EÜT L 125, 27.4.1998, lk 1).
(5)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk.13).
(6)* Väljaannete talitus: palun sisestada käesoleva määruse jõustumise kuupäev.


Registreeritud kooselust tulenevad varalised tagajärjed *
PDF 618kWORD 77k
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise kohta registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevates asjades (COM(2011)0127 – C7-0094/2011 – 2011/0060(CNS))
P7_TA(2013)0337A7-0254/2013

(Seadusandlik erimenetlus: konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2011)0127),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7–0094/2011),

–  võttes arvesse Itaalia Senati, Poola Seimi, Poola Senati ja Rumeenia Senati poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt õigusakti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 31. mai 2012. aasta arvamust,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A7-0254/2013),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 8
(8)  Võttes arvesse nii registreeritud kooselu kui ka abielu eripärasid ning sellest tulenevalt nende suhtes kohaldatavate põhimõtete erinevust, esitatakse kaks eraldiseisvat määruse ettepanekut: üks abielust tulenevate varaliste tagajärgede ja teine registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede reguleerimiseks, kusjuures viimasena nimetatuid käsitletakse käesolevas määruses.
välja jäetud
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 8 a (uus)
(8 a)  Liikmesriik tunnustab registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevat otsust üksnes selleks, et võimaldada selle otsusega ette nähtud varaliste tagajärgede jõustamist. See ei tähenda, et asjaomane liikmesriik peaks tunnustama kooselu, mis on varalisi tagajärgi käsitleva otsuse aluseks. Liikmesriigid, kes registreeritud kooselu kui institutsiooni ei tunnusta, ei ole käesoleva määrusega kohustatud niisugust institutsiooni looma.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 10
(10)  Käesolevas määruses käsitletakse registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgedega seotud küsimusi. Registreeritud kooselu mõiste on määratletud üksnes piires, mis on vajalik käesoleva määruse kohaldamiseks. Selle mõiste täpne määratlus on kehtestatud liikmesriikide õiguses.
(10)  Käesolevas määruses käsitletakse registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgedega seotud küsimusi. Registreeritud kooselu mõiste on määratletud üksnes piires, mis on vajalik käesoleva määruse kohaldamiseks. Käesoleva määruse tähenduses on registreeritud kooselu kooseluvorm, mis ei ole abielu. Registreeritud kooselu mõiste täpne määratlus on kehtestatud liikmesriikide õiguses.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11 a (uus)
(11 a)  Käesolevat määrust ei tuleks siiski kohaldada tsiviilõiguse nendes valdkondades, mis ei puuduta registreeritud kooselu varasuhteid. Seepärast tuleks selguse huvides mitmed küsimused, mida võib seostada varasuhetega, sõnaselgelt käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusele 11 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 3.)
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 12
(12)   Kuna registreeritud kooselu poolte vahelised ülalpidamiskohustused on reguleeritud 18. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes, tuleks need käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta, nagu ka kingete kehtivuse ja tagajärgedega seotud küsimused, mis on hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta.
(12)   Registreeritud kooselu poolte vahelised ülalpidamiskohustused, mis on reguleeritud 18. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 4/2012 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes, tuleks käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta, nagu ka pärimisega seotud küsimused, mis on hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrusega (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist1.
____________________
1 ELT L 201, 27.7.2012, lk 107.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 4.)
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13
(13)  Analoogselt [Euroopa Parlamendi ja nõukogu] määrusega (EL) nr …/… [mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist] tuleks käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta ka liikmesriikide õiguse kohaselt võimalik asjaõiguste olemus nagu ka selliste asjaõiguste avalikustamise küsimused. See võimaldab selle liikmesriigi kohtutel, kus ühe või mõlema poole vara asub, võtta asjaõigusest tulenevaid meetmeid, eelkõige seoses nimetatud vara omandiõiguse ülemineku kandmisega avalikku registrisse, kui asjaomase liikmesriigi vastavate seadustega seda nõutakse.
(13)  Analoogselt määrusega (EL) nr 650/2012 ei tohiks käesolev määrus mõjutada ka mõne liikmesriigi õiguses tuntud piiratud hulga asjaõiguste loetelu (numerus clausus). Liikmesriigilt ei tuleks nõuda selles liikmesriigis asuva varaga seotud asjaõiguse tunnustamist, kui selle riigi õiguses sellist asjaõigust ei tunta.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 5.)
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13 a (uus)
(13 a)  Et võimaldada õigustatud isikutel kasutada teises liikmesriigis oma õigusi, mis on neile registreeritud kooselust tuleneva vara jagamise käigus tekkinud või üle läinud, peaks käesolev määrus nägema ette vastavas liikmesriigis mitte tuntud asjaõiguse kohandamise vastavalt selle liikmesriigi õiguses ette nähtud kõige lähemale samaväärsele asjaõigusele. Sellise kohandamise puhul tuleks arvesse võtta vastava asjaõigusega taotletavaid eesmärke ja huvisid ning sellega seotud mõjusid. Riigi kõige lähema samaväärse asjaõiguse kindlakstegemiseks võib võtta ühendust selle riigi asutuse või pädeva isikuga, kelle õigus on registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatav, et saada täiendavat teavet konkreetse asjaõiguse olemuse ja toime kohta. Selleks võiks kasutada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas olemasolevaid võrgustikke ning muid kättesaadavaid vahendeid, mis aitavad välisriigi õigusest aru saada.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusele 16 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 6.)
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13 b (uus)
(13 b)  Kinnis- või vallasasjaõiguse registreerimise nõuded tuleks käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta. Seega tuleks lähtuda registrit pidava liikmesriigi õigusest (kinnisvara puhul asukohariigi õigusest), mille alusel määrata kindlaks registreerimise viis ja tingimused ning asutused, nagu kinnistusregistrid või notarid, kes vastutavad selle kontrollimise eest, et kõik nõuded on täidetud ning et esitatud või koostatud dokumendid on piisavad või sisaldavad vajalikku teavet.
(Vastab osaliselt määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusele 18 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 7.)
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13 c (uus)
(13 c)  Õiguse registrisse kandmise mõju tuleks samuti käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta. Seega tuleks lähtuda registrit pidava liikmesriigi õigusest, et määrata kindlaks, kas registreerimisel on näiteks deklaratiivne või konstitutiivne toime. Seetõttu, kui näiteks kinnisasjaõiguse omandamiseks tuleb teha registreerimine registrit pidava liikmesriigi õiguse kohaselt, et tagada registrite erga omnes mõju või kaitsta kohtulikku kokkulepet, reguleeritakse sellise omandamise hetke kõnealuse liikmesriigi õigusega.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusele 19 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 8.)
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13 d (uus)
(13 d)  Nii nagu määrus (EL) nr 650/2012, peaks ka käesolev määrus võtma arvesse liikmesriikide erinevaid süsteeme varasuhete käsitlemiseks. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks mõistet „kohus” käsitada laias tähenduses, hõlmates mitte üksnes õiguslikke funktsioone täitvad kohtud ranges mõttes, vaid ka teatavate liikmesriikide notarid ja registribürood, kellel on varasuhetega seotud asjades kohtutega sarnased õiguslikud funktsioonid, ning notarid ja õigusala töötajad, kes mõnes liikmesriigis täidavad asjaomases varasuhete küsimuses õiguslikke funktsioone neile kohtu poolt delegeeritud volituste alusel. Kõigi käesolevas määruses kehtestatud määratlusele vastavate kohtute suhtes peaks olema kohaldatavad selles määruses sätestatud kohtualluvuseeskirjad. Samas ei peaks mõiste „kohus” hõlmama neid liikmesriigi asutusi, mis ei ole õigusasutused, millel on siseriikliku õiguse kohaselt pädevus menetleda varasuhete küsimusi, näiteks enamikus liikmesriikides notarid, kes tavapäraselt ei täida õiguslikke funktsioone.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusele 20 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 10.)
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 15
(15)   Samamoodi peab käesoleva määruse alusel olema võimalik laiendada nende liikmesriigi kohtute pädevust, kes menetlevad registreeritud kooselu lõppemist või tühistamist, registreeritud kooselu poolte kokkuleppe korral asjadele, mis käsitlevad registreeritud kooselust seoses asjaomase hagiga tulenevaid varalisi tagajärgi.
(15)   Samamoodi peab käesoleva määruse alusel olema võimalik laiendada nende liikmesriigi kohtute pädevust, kes menetlevad registreeritud kooselu lõppemist või tühistamist, asjadele, mis käsitlevad registreeritud kooselust seoses asjaomase hagiga tulenevaid varalisi tagajärgi, kui pooled on asjaomaste kohtute pädevust sõnaselgelt või kaudselt tunnistanud.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 15 a (uus)
(15 a)  Kui varasuhete küsimused ei johtu kooselu lõpetamisest ega tühistamisest ega ühe poole surmast, võivad pooled otsustada anda oma varasuhetega seotud küsimused menetleda kohtule liikmesriigis, mille õiguse nad on valinud oma varasuhete osas kohaldatavaks õiguseks. Selleks on vaja kokkulepet partnerite vahel, mida saab sõlmida hiljemalt kohtusse pöördumise ajal ja seejärel kohtu asukohariigi õiguse alusel.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 12.)
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 16
(16)   Muudel juhtudel peab käesoleva määruse alusel olema võimalik kehtestada tähtsuse järjekorras reastatud kriteeriumide alusel liikmesriigi kohtute territoriaalne kohtualluvus, et menetleda registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevad hagisid, tagades seeläbi tugeva seose registreeritud kooselu poolte ja nende asja menetleva pädeva liikmesriigi vahel. Nimetatud kohtutele, välja arvatud kui need asuvad riigis, kus kooselu on registreeritud, jäetakse võimalus oma pädevusest loobuda, kui nende riigi õiguses ei ole registreeritud kooselu sätestatud. Kohtualluvus on kehtestatud ka juhtudeks, kui muude käesoleva määruse sätete alusel ei ole ükski kohus pädev asja menetlema, et hoida ära olukorrad, kus õigusemõistmisest keeldutakse.
(16)   Käesoleva määruse alusel peab olema võimalik kehtestada tähtsuse järjekorras reastatud kriteeriumide alusel liikmesriigi kohtute territoriaalne kohtualluvus taotluste osas, mis puudutavad registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede kindlaksmääramist muudel juhtudel kui partnerite lahkuminek või partneri surm, tagades seeläbi tugeva seose registreeritud kooselu poolte ja nende asja menetleva pädeva liikmesriigi vahel. Nimetatud kohtutele, välja arvatud kui need asuvad riigis, kus kooselu on registreeritud, tuleks jätta võimalus oma pädevusest loobuda, kui nende riigi õiguses ei ole registreeritud kooselu sätestatud.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 16 a (uus)
(16 a)  Et parandada olukorda eelkõige kohtuliku arutamise mittevõimaldamise puhul, tuleks käesoleva määrusega ette näha forum necessitatis, mis võimaldab liikmesriigi kohtul erandjuhul teha otsus varasuhete asjas, mis on tihedalt seotud mõne kolmanda riigiga. Sellise erandjuhtumiga võib olla tegemist siis, kui menetluse läbiviimine osutub asjaomases kolmandas riigis võimatuks, näiteks kodusõja tõttu, või kui õigustatud isikult ei saa mõistlikel põhjustel oodata, et ta selles riigis menetluse algataks või seda järgiks. Forum necessitatise põhimõttel rajanevat pädevust peaks saama teostada üksnes siis, kui vaidlus on piisavalt seotud selle liikmesriigiga, kelle kohtusse pöörduti.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusele 31 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 14.)
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 18
(18)   Registreeritud kooselu poolte vara valitsemise hõlbustamiseks kohaldatakse kooselu registreerinud riigi õigust poolte kogu vara suhtes, isegi juhul, kui tegemist ei ole liikmesriigi õigusega.
(18)   Et lihtsustada registreeritud kooselu pooltel vara haldamist, peaks käesolev määrus võimaldama neil valida oma vara suhtes kohaldatav õigus – sõltumata vara liigist või asukohast – nende õiguste hulgast, millega pooltel on tugev seos kas nende elukoha või kodakondsuse alusel. Ei ole mingit põhjust keelata registreeritud kooselu pooltel valida kohaldatavat õigust. Juhul kui partnerid valivad õiguse, milles registreeritud kooselu ei ole sätestatud, ei ole õiguse valik tulemuslik. Sellisel juhul tuleks jääda objektiivse seose juurde. Kuigi asjaomased isikud peaksid üldiselt olema oma õigustest hästi teadlikud, tuleks erilise õiguskaitsevajaduse rahuldamiseks näha ette õigusnõustamine õiguse valimise tagajärgede küsimuses. See nõue täidetakse eelkõige seeläbi, et nõustamine on tagatud kohaldatava õiguse valimise suhtes kehtivate täiendavate vorminõuetega, eelkõige ametliku dokumendiga.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 18 a (uus)
(18 a)  Õiguskindluse ja -selguse tagamiseks peaks määrus sisaldama ka eeskirja registreeritud kooselu mitmekordse registreerimise kohta, mille puhul tuleks lähtuda ajaliselt viimasest registreerimisest. Liikmesriigid peaksid tagama, et registreeritud kooselu ei registreeritaks mitu korda.
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 18 b (uus)
(18 b)  Kohaldatava õiguse valiku puudumise korral ning etteaimatavuse ja õiguskindluse nõudega arvestamiseks, unustamata samal ajal partnerite tegelikku olukorda, tuleb käesoleva määrusega sätestada tähtsuse järjekorda seatud ühendavatel teguritel põhinev ühtlustatud kollisiooninorm, mille alusel kindlaks määrata kogu vara suhtes kohaldatav õigus. Esimeseks kriteeriumiks peaks olema partnerite ühine alaline elukoht kooselu alustamise ajal või partnerite esimene ühine alaline elukoht pärast kooselu alustamist, mis peaks olema tähtsam kui partnerite ühine kodakondsus kooselu alustamise ajal. Kui kumbki kriteerium ei ole täidetud või kui topeltkodakondsusega partneritel puudub esimene ühine alaline elukoht kooselu registreerimise ajal, tuleks kohaldada kolmanda kriteeriumina selle riigi õigust, millega partnerid on ühiselt kõige tugevamini seotud, võttes arvesse kõiki asjaolusid, olles siiski täpsustanud, et nimetatud seoste aluseks tuleks võtta olukord kooselu registreerimise ajal. Nende kriteeriumite alusel määratletud õigusi ei tuleks kohaldata, kui need registreeritud kooselu ei tunnista. Vaikimisi reeglina tuleks partnerite vara suhtes kohaldada kooselu registreerinud riigi õigust.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 15.)
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 18 c (uus)
(18 c)  Kui kohaldamisele kuuluv õigus määratakse kindlaks kodakondsuse alusel, tuleb arvestada asjaolu, et teatavates tavaõigusel (common law) põhineva õigussüsteemiga riikides kasutatakse ühendava tegurina mõistet „alaline elukoht” (domicile) ja mitte mõistet „kodakondsus”.
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 18 d (uus)
(18 d)  Selleks et tagada õiguskäibe kindlus ja hoida ära registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatava õiguse muutmist ilma, et partnereid sellest teavitataks, ei saa registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatavat õigust muuta ilma, et pooled oleksid sellist tahet sõnaselgelt väljendanud. Kohaldatava õiguse muutmist käsitleval kooselu poolte otsusel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu, välja arvatud juhul, kui pooled on seda selge sõnaga väljendanud. Mingil juhul ei tohi see kahjustada kolmandate isikute õigusi ega varasemalt sõlmitud dokumentide kehtivust.
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 19 a (uus)
(19 a)  Kogu vajalik teave peaks olema asjakohaste vahendite abil lihtsasti kättesaadavaks tehtud, seda eriti komisjoni mitmekeelsel veebisaidil.
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 19 b (uus)
(19 b)  Tuleks julgustada parimate tavade jagamist õigusala töötajate vahel.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 19 c (uus)
(19 c)  Komisjon peaks kasutusele võtma teabe- ja koolitusvahendi pädevate õigusasutuste ja õigusala töötajate jaoks, luues kõigis liidu institutsioonide ametlikes keeltes töötava interaktiivse internetiportaali ning võttes kasutusele ekspertteadmiste ja -kogemuste vahetamise süsteemi.
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 23
(23)   Liikmesriikide otsuste vastastikune tunnustamine on käesoleva määruse üks eesmärke ning seepärast tuleb sellega ette näha otsuste tunnustamist ja täitmist käsitlevad sätted, mis lähtuvad määrusest (EÜ) nr 44/2001 või mida on vajaduse korral kohandatud vastavalt käesoleva määrusega hõlmatud küsimustest tulenevatele konkreetsetele vajadustele. Seega ei saa liikmesriigis keelduda tunnustamast või täitmast otsust, mis käsitleb kogu mahus või osaliselt registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi, kui selle riigi õiguses ei ole sellist kooseluvormi ette nähtud või selles ette nähtud varalised tagajärjed on erinevad.
(23)   Liikmesriikide otsuste vastastikune tunnustamine registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevates asjades on käesoleva määruse üks eesmärke ning seepärast tuleb sellega ette näha otsuste tunnustamist, täitmisele pööratavust ja täitmist käsitlevad sätted, mis lähtuvad liidu teistest dokumentidest tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö raames või mida on vajaduse korral kohandatud vastavalt käesoleva määrusega hõlmatud küsimustest tulenevatele konkreetsetele vajadustele. Seega ei saa liikmesriigis keelduda tunnustamast või täitmast otsust, mis käsitleb kogu mahus või osaliselt registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi, kui selle riigi õiguses ei ole sellist kooseluvormi ette nähtud või selles ette nähtud varalised tagajärjed on erinevad.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 19.)
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 24
(24)   Käesoleva määrusega tuleks tagada ametlike dokumentide tunnustamine ja täitmine, et võtta arvesse liikmesriikide erinevusi registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgedega seotud küsimuste lahendamisel. Sellegipoolest ei saa ametlikke dokumente samastada tunnustamise seisukohast kohtuotsustega. Ametlike dokumentide tunnustamine tähendab, et neil on teises liikmesriigis nii sisu kui ka mõju poolest sama tõendusjõud nagu dokumendi välja andnud riigis ning et sellist dokumenti käsitatakse kehtivana, kuigi kehtivuse võib vaidlustada.
(24)   Käesoleva määrusega tuleks tagada registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevaid asju puudutavate ametlike dokumentide vastuvõtmine ja täitmisele pööratavus kõigis liikmesriikides, et võtta arvesse liikmesriikide erinevaid süsteeme registreeritud kooselude varasuhetega seotud küsimuste lahendamisel.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusele 60 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 20.)
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 24 a (uus)
(24 a)  Seoses kohtuotsuste tunnustamise, täitmisele pööratavuse ja täitmisega ning ametlike dokumentide vastuvõtmise ja täitmisele pööratavusega ning kohtulike kokkulepete täitmisele pööratavusega peaks käesolev määrus kehtestama sätted eelkõige lähtudes määrusest (EL) nr 650/2012.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 21.)
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 25
(25)   Kui registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatava õigusega tuleb reguleerida ühe kooselu poole ja kolmanda isiku vahelise õiguslikke suhteid, oleks vaja, et selle õiguse mõju oleks reguleeritud liikmesriigi õigusega, kus asub poole või kolmanda isiku alaline elukoht, et tagada kolmanda isiku kaitse. Sellest johtuvalt võiks selle liikmesriigi õigusega ette näha, et pool saab oma registreeritud kooselu reguleerivat õigust kohaldada kolmanda isiku suhtes vaid juhul, kui selles liikmesriigis kehtestatud registreerimise või avalikustamise nõuded on täidetud, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või oleks pidanud teadma registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatavat õigust.
(25)   Registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes käesoleva määruse kohaselt kohaldatava õigusega reguleeritakse ühe kooselu poole ja kolmanda isiku vahelisi õiguslikke suhteid. Kuid selleks, et tagada kolmanda isiku kaitse, ei peaks ühe kooselu poole ja kolmanda isiku vahelises õiguslikus suhtes kumbki pool saama tugineda sellele õigusele või üldist kehtivust omavatele sätetele, kui kolmanda isikuga õiguslikus suhtes oleva kooselu poole ja kolmanda isiku alaline elukoht on ühes ja samas riigis, mis ei ole see riik, mille õigust kohaldatakse registreeritud kooselu varasuhetele. Erandid peaksid kehtima, kui kolmas isik ei vääri kaitset, st ta oli teadlik või oleks pidanud olema teadlik kohaldatavast õigusest, või kui selles riigis kehtestatud registreerimise või avalikustamise nõuded olid täidetud.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 22.)
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 26 a (uus)
(26 a)  Et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused otsuste, kohtulike kokkulepete ja ametlike dokumentide täidetavaks tunnistamisega seonduvate tõendite ja vormide kehtestamiseks ja muutmiseks. Kõnealuseid volitusi tuleks kasutada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes1.
______________
1ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusele 78 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 23.)
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 26 b (uus)
(26 b)  Käesoleva määrusega ette nähtud tõendite ja vormide koostamiseks ja hilisemaks muutmiseks mõeldud rakendusaktide vastuvõtmiseks tuleks kasutada nõuandemenetlust kooskõlas määruse (EL) nr 182/2011 artiklis 4 sätestatud menetlusega.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusele 79 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 24.)
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 28
(28)  Käesolevas määruses peetakse kinni põhiõigustest ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eelkõige selle artikleid 7, 9, 17, 21 ja 47, mis käsitlevad vastavalt era- ja perekonnaelu austamist, õigust abielluda ja luua perekond nende õiguste kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt, omandiõigust, õigust mittediskrimineerimisele ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Liikmesriikide kohtud peavad käesolevat määrust kohaldama nimetatud õigusi ja põhimõtteid järgides.
(28)  Käesolevas määruses peetakse kinni põhiõigustest ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eelkõige selle artikleid 7, 9, 17, 20, 21 ja 47, mis käsitlevad vastavalt era- ja perekonnaelu austamist, õigust abielluda ja luua perekond nende õiguste kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt, omandiõigust, võrdsust seaduse ees, õigust mittediskrimineerimisele ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Liikmesriikide kohtud peavad käesolevat määrust kohaldama nimetatud õigusi ja põhimõtteid järgides.
(Vastab osaliselt määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusele 81 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 25.)
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt a
a)  registreeritud kooseluga kaasnevad isiklikud mittevaralised tagajärjed,
välja jäetud
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt b
b)  registreeritud kooselu poolte õigus- ja teovõime,
b)  registreeritud kooselu poolte üldine õigus- ja teovõime,
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 26.)
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punk b a (uus)
b a)  kooselu eksisteerimine, kehtivus või tunnustamine,
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 27.)
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt d
d)  registreeritud kooselu poolte vahelised kinked,
välja jäetud
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt e
e)   üleelanud registreeritud kooselu poole pärimisõigused,
e)   pärimisküsimused seoses üleelanud registreeritud kooselu poolega,
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 29.)
Muudatusettepanek 35
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt f
f)   registreeritud kooselu poolte vahelised äriühingud,
f)   küsimused, mida reguleeritakse äriühingutele ja muudele juriidilistele isikutele või organiseeritud ühendustele kohaldatava õigusega,
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 1 punktile h ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 30.)
Muudatusettepanek 36
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt g
g)   varaga seotud asjaõiguste olemus ja selliste asjaõiguste avalikustamine.
g)   asjaõiguste olemus,
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 1 punktile k ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 31.)
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt g a (uus)
g a)  kinnis- või vallasasjaõiguse kandmine registrisse, sealhulgas sellise registrisse kandmise õiguslikud nõuded, ning õiguse registrisse kandmise või kandmata jätmise õiguslikud tagajärjed, ja
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 1 punktile l ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 32.)
Muudatusettepanek 38
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt g b (uus)
g b)  küsimused, mis puudutavad registreeritud kooselu jooksul omandatud vanadus- või invaliidsuspensioni õiguste ülekandmist või kohandamist partnerite või endiste partnerite vahel registreeritud kooselu lõppemise korral.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 33.)
Muudatusettepanek 39
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõige 1 – punkt b
b)   „registreeritud kooselu” – õigusega ette nähtud kahe inimese kooselu, mis registreeritakse ametiasutuses;
b)   „registreeritud kooselu” – kahe inimese kooselu, mis on asutatud sellisel viisil, nagu näeb ette selle liikmesriigi õigus, kus kooselu on registreeritud;
Muudatusettepanek 40
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõige 1 – punk b a (uus)
b a)  „kooselu kokkulepe” – igasugune kokkulepe, millega registreeritud kooselu pooled või tulevased pooled reguleerivad oma kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi;
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 35.)
Muudatusettepanek 41
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõige 1 – punkt c – sissejuhatav osa
c)   „ametlik dokument” – dokument, mis on otsuse teinud liikmesriigis ametlikult koostatud või ametliku dokumendina registreeritud ning mille ehtsus:
c)   „ametlik dokument” – dokument registreeritud kooselu varasuhteid käsitlevates asjades, mis on otsuse teinud liikmesriigis ametlikult koostatud või ametliku dokumendina registreeritud ning mille ehtsus:
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 3 1õike 1 punktile i ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 36.)
Muudatusettepanek 42
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõige 1 – punkt d
d)  otsus“ – liikmesriigi kohtus registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede kohta tehtud otsus, olenemata selle nimetusest, sealhulgas kohtuotsus, lahend, määrus ja täitedokument, samuti kohtusekretäri otsus kohtukulude suuruse kohta;
d)  otsus – liikmesriigi kohtus registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede kohta tehtud otsus, olenemata selle nimetusest, samuti kohtusekretäri otsus kohtukulude suuruse kohta;
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 31 1õike 1 punktile g ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 37.)
Muudatusettepanek 43
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõige 1 – punkt e
e)   „otsuse teinud liikmesriik” – liikmesriik, milles kohtu poolt või kohtus või kohtu delegeeritud asutuse poolt on kas tehtud otsus, sõlmitud kooseluvaraleping, koostatud ametlik dokument, kiidetud heaks kohtulik kokkulepe või koostatud varaühisuse lõpetamise akt või muu akt;
e)   „otsuse teinud liikmesriik” – liikmesriik, milles on kas tehtud otsus, koostatud ametlik dokument või kiidetud heaks või sõlmitud kohtulik kokkulepe;
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 3 1õike 1 punktile e ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 38.)
Muudatusettepanek 44
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõige 1 – punkt f
f)   „taotluse saanud liikmesriik” – liikmesriik, kus taotletakse kohtu poolt või kohtus või kohtu delegeeritud asutuse poolt koostatud otsuse, kooseluvaralepingu, ametliku dokumendi, kohtuliku kokkuleppe või varaühisuse lõpetamise akti või muu akti tunnustamist ja/või täitmist;
f)   „otsuse täitmise liikmesriik” – liikmesriik, kus taotletakse otsuse, kohtuliku kokkuleppe või ametliku dokumendi täitmisele pööratavust või täitmist;
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 3 1õike 1 punktile f ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 39.)
Muudatusettepanek 45
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõige 1 – punkt g
g)  „kohus” – liikmesriigi pädev kohtuasutus, kes täidab kohtulikke ülesandeid registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevates asjades, ning muu asutus või isik, kellele on liikmesriigi kohus delegeerinud või määranud kohtuasutuse pädevusse kuuluvate ülesannete täitmise vastavalt käesolevas määruses sätestatule;
välja jäetud
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 40.)
Muudatusettepanek 46
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõige 1 a (uus)
1 a.  Käesoleva määruse kohaldamisel hõlmab mõiste „kohus” kõiki kohtuasutusi ning kõiki selliseid teisi asutusi ja õigusala töötajaid, kellel on pädevus menetleda registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevaid asju ning kes täidavad kohtulikke ülesandeid või tegutsevad kohtuasutuse poolt delegeeritud volituste alusel või tegutsevad kohtuasutuse alluvuses, tingimusel et sellised asutused ja õigusala töötajad annavad tagatised erapooletuse osas ja poolte õiguse osas olla ära kuulatud ning et selliste asutuste poolt nende asukohaliikmesriigi õiguse alusel tehtud otsused vastavad järgmistele tingimustele:
a)  otsuse võib kohtuasutusele edasi kaevata või selle kohta võib kohtuasutusele esitada taotluse läbivaatamiseks, ning
b)  otsusel on samas küsimuses tehtud kohtuasutuse otsusega samasugune õigusjõud ja -mõju.
Liikmesriigid teatavad komisjonile esimeses lõigus osutatud muud asutused ja õigusala töötajad vastavalt artikli 33a lõikele 1.
Muudatusettepanek 47
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel -3
Artikkel -3
Liikmesriigisisene kohtualluvus registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevates asjades
Käesolev määrus ei mõjuta liikmesriikide pädevust registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevate asjade menetlemisel.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 42.)
Muudatusettepanek 48
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 3 – lõige 1
1.   Selle liikmesriigi kohtud, kelle poole on pöördutud ühe registreeritud kooselu poole pärimisasjaga [Euroopa Parlamendi ja nõukogu] määruse (EL) nr …/… [mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist] alusel, on pädevad lahendama ka asju, mis käsitlevad asjaomase hagiga seotud registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi.
1.   Selle liikmesriigi kohtud, kelle poole on pöördutud ühe registreeritud kooselu poole pärimisasjaga määruse (EL) nr 650/2012 alusel, on pädevad lahendama ka asju, mis käsitlevad selle pärimisasjaga seotud registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 43.)
Muudatusettepanek 49
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4
Kohtualluvus registreeritud kooselu poolte lahkumineku korral
Kohtualluvus registreeritud kooselu lõpetamise või tühistamise korral
Selle liikmesriigi kohtud, kellele on hagi esitatud registreeritud kooselu lõpetamise või tühistamise asjus, on registreeritud kooselu poolte kokkuleppe korral pädevad lahendama ka selle hagiga seotud varalisi tagajärgi.
Selle liikmesriigi kohtud, kellele on hagi esitatud registreeritud kooselu lõpetamise või tühistamise asjus, on pädevad lahendama ka selle hagiga seotud varalisi tagajärgi, kui pooled on asjaomaste kohtute pädevust sõnaselgelt või muul viisil ühehäälselt tunnistanud.
Kokkulepet võib sõlmida igal ajal, kaasa arvatud menetluse ajal. Kui kokkulepe on sõlmitud enne menetlust, peab see olema kirjalik, kuupäevastatud ja alla kirjutatud mõlema registreeritud kooselu poole poolt.
Kokkulepe puudumise korral on kohtualluvus reguleeritud artikliga 5.
Esimeses lõigus osutatud kohtu pädevuse mittetunnistamise korral on kohtualluvus reguleeritud artikliga 5.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 44.)
Muudatusettepanek 50
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4 a (uus)
Artikkel 4 a
Kohtu valimise kokkulepe
1.  Kooselu pooled võivad kokku leppida, et selle liikmesriigi kohtud, mille õiguse nad on valinud kooskõlas artikliga 15 b oma registreeritud kooselu varasuhetele kohaldatavaks, on pädevad lahendama selle varasuhetega seotud asju. Sel juhul on antud liikmesriigi kohtutel ainupädevus.
Ilma et see piiraks kolmanda lõigu kohaldamist, võib kohtu valimise kokkuleppe sõlmida või seda muuta igal ajal, kuid hiljemalt kohtu poole pöördumise ajaks.
Registreeritud kooselu pooled võivad määrata kohaldatava õiguse ka pärast kohtu poole pöördumist, kui see on kohtu asukohariigi õigusega ette nähtud. Sellisel juhul kannab kohus sedasi valitud kohtualluvuse protokolli kooskõlas kohtu asukohariigi õigusega.
Kui kokkulepe on sõlmitud enne menetlust, peab see olema kirjalik ning kuupäevastatud ja alla kirjutatud kooselu poolte poolt. Niisugusel elektroonilisel teel edastatud teave, mille puhul on võimalik kokkulepet alaliselt säilitada, võrdsustatakse kirjalikult vormistatud teabega.
2.  Kooselu pooled võivad ka kokku leppida, et kui kohut ei ole valitud, on pädevus selle liikmesriigi kohtutel, kelle õigust nende registreeritud kooselu varasuhetele kooskõlas artikliga 15 kohaldatakse.
Muudatusettepanek 51
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4 b (uus)
Artikkel 4 b
Kohtualluvus kostja kohtusse ilmumise alusel
1.  Lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädevus selle liikmesriigi kohtul, mille õigus on valitud artikli -15 b alusel või mille õigust kohaldatakse vastavalt artiklile 15, ning kuhu kostja ilmub. See reegel ei kehti juhul, kui kohtusse ilmuti pädevuse vaidlustamiseks, või kui tulenevalt artiklitest 3, 4 või 4 a on pädevus muul kohtul.
2.  Enne pädevuse võtmist lõike 1 alusel peab kohus tagama, et kostjat on teavitatud tema õigusest pädevus vaidlustada ning kohtusse ilmumise või mitteilmumisega kaasnevatest tagajärgedest.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 46.)
Muudatusettepanek 52
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 5
1.   Muudel kui artiklitega 3 ja 4 ette nähtud juhtudel on poolte registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitlevas menetluses pädevad otsuseid langetama selle liikmesriigi kohtud, kus:
1.   Kui ühelgi kohtul ei ole pädevust vastavalt artiklitele 3, 4 ja 4 a, on varalisi tagajärgi käsitlevas menetluses pädevad otsuseid langetama selle liikmesriigi kohtud:
a)   on registreeritud kooselu poolte ühine alaline elukoht, või selle puudumise korral,
a)   mille territooriumil on registreeritud kooselu poolte alaline elukoht kohtusse pöördumise ajal, või selle puudumise korral,
b)   oli registreeritud kooselu poolte viimane ühine alaline elukoht, kui üks neist veel elab seal, või selle puudumise korral,
b)   mille territooriumil oli kohtusse pöördumise ajal registreeritud kooselu poolte viimane alaline elukoht, kui üks neist endiselt elab seal, või selle puudumise korral,
c)   on kostja alaline elukoht, või selle puudumise korral,
c)   mille territooriumil on kostja alaline elukoht kohtusse pöördumise ajal, või selle puudumise korral,
c a)  mille kodanikud kooselu pooled kohtusse pöördumise ajal on või, Ühendkuningriigi ja Iirimaa puhul, kus on kooselu poolte ühine elukoht, või selle puudumise korral,
d)   kus kooselu on registreeritud.
d)   kus kooselu on registreeritud.
2.   Lõike 1 punktides a, b ja c nimetatud kohtud võivad oma pädevusest loobuda, kui nende riigi õiguses ei ole registreeritud kooselu sätestatud.
2.   Lõike 1 punktides a, b, c ja c a nimetatud kohtud võivad oma pädevusest loobuda, kui nende riigi õiguses ei ole registreeritud kooselu sätestatud.
(Artikli 5 punkti c a (uus) osas vt muudatusettepanekut artikli 6 lõike 1 punkti b kohta). (Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 47.)
Muudatusettepanek 53
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 6
Kui üksi kohus ei ole artiklite 3, 4 ja 5 alusel pädev või kui kohus on oma pädevusest loobunud, on liikmesriigi kohtud pädevad, kui:
Kui ükski liikmesriigi kohus ei ole artiklite 3, 4, 4 a või 5 alusel pädev või kui kohus on oma pädevusest loobunud, on liikmesriigi kohtud pädevad, kui ühe või mõlema registreeritud kooselu poole kinnisvara või registreeritud vara asub selle liikmesriigi territooriumil; sel juhul lahendab hagi saanud kohus üksnes selle kinnisvara või registreeritud varaga seotud asja.
a)  ühe või mõlema registreeritud kooselu poole vara asub selle liikmesriigi territooriumil, mispuhul lahendab hagi saanud kohus üksnes selle varaga seotud asja, või
b)  mõlemad registreeritud kooselu pooled on selle liikmesriigi kodanikud või, Ühendkuningriigi ja Iirimaa puhul, see riik on mõlema kooselu poole elukoht.
Seejuures on liikmesriigi kohtud pädevad tegema ainult selles liikmesriigis asuvat kinnisvara või registreeritud vara käsitlevaid otsuseid.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 48.)
Muudatusettepanek 54
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7
Kui üksi kohus ei ole artiklite 3, 4, 5 või 6 alusel pädev või kui kohus on oma pädevusest loobunud, võivad liikmesriigi kohtud erandkorras ja tingimusel, et asjal on selle liikmesriigiga piisav seos, otsustada registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede üle, kui menetlust ei ole võimalik või mõistlik algatada või läbi viia kolmandas riigis.
Kui ühelgi kohtul ei ole artiklite 3, 4, 4 a, 5 või 6 alusel pädevust, võivad liikmesriigi kohtud erandkorras menetleda varasuhteid käsitlevat asja, kui menetlust ei ole võimalik või mõistlik algatada või läbi viia kolmandas riigis, millega asi on tihedalt seotud.
Kohtuasi peab olema piisavalt seotud liikmesriigiga, mille kohtu poole pöörduti.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 11 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 49.)
Muudatusettepanek 55
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 8
Artikli 3, 4, 5, 6 või 7 kohaselt asja menetlev kohus on pädev arutama ka vastuhagi, kui see kuulub käesoleva määruse reguleerimisalasse.
Artikli 3, 4, 4 a, 5, 6 või 7 kohaselt asja menetlev kohus on pädev arutama ka vastuhagi, kui see kuulub käesoleva määruse reguleerimisalasse.
Kui kohtu poole on pöördutud artikli 6 alusel, piirdub kohtu pädevus vastuhagi arutamiseks kinnisvara või registreeritud varaga, mis on põhikohtuasja ese.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 50.)
Muudatusettepanek 56
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 9
Kohtusse pöördumine loetakse toimunuks:
Käesoleva peatüki kohaldamisel loetakse kohtusse pöördumine toimunuks:
a)  kuupäeval, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev dokument või samaväärne dokument, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokumendid kostjale kätte toimetada; või
a)  ajal, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokument kostjale kätte toimetada;
b)  kui dokument tuleb kätte toimetada enne kohtule esitamist, siis kuupäeval, mil kättetoimetamise eest vastutav asutus selle kätte saab, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokument kohtule esitada.
b)  kui dokument tuleb kätte toimetada enne kohtule esitamist, siis kuupäeval, mil kättetoimetamise eest vastutav asutus selle kätte saab, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokument kohtule esitada, või
b a)  kui kohus algatab menetluse omal algatusel, siis ajal, mil kohus teeb otsuse algatada menetlus, või juhul, kui sellist otsust ei nõuta, siis ajal, mil asi kohtus registreeritakse.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 14 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 51.)
Muudatusettepanek 57
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 12 – lõige 1
1.   Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad menetlusi ühed ja samad pooled ühe ja sama alusega hagide põhjal, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.
1.   Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad menetlusi ühed ja samad kooselu pooled ühe ja sama alusega hagide põhjal, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 52.)
Muudatusettepanek 59
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 13 – lõige 2
(2)   Kui nimetatud menetlused on pooleli esimese astme kohtus, võivad kõik kohtud peale selle, kuhu pöörduti esimesena, ühe poole taotlusel pädevusest loobuda, kui kohus, kuhu pöörduti esimesena, on kõnealustes menetlustes pädev ja kui asjaomase riigi õigusaktid võimaldavad neid menetlusi liita.
(2)   Kui nimetatud menetlused on pooleli esimese astme kohtus, võivad kõik kohtud peale selle, kuhu pöörduti esimesena, ühe registreeritud kooselu poole taotlusel pädevusest loobuda, kui kohus, kuhu pöörduti esimesena, on kõnealustes menetlustes pädev ja kui asjaomase riigi õigusaktid võimaldavad neid menetlusi liita.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 18 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 54.)
Muudatusettepanek 60
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 14
Liikmesriigi kohtute kaudu võib taotleda selle liikmesriigi õigusaktidega ette nähtud ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete rakendamist isegi juhul, kui käesoleva määruse kohaselt on asja sisuliseks arutamiseks pädev teise liikmesriigi kohus.
Liikmesriigi kohtutelt võib taotleda asjaomase riigi õigusega ette nähtud ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete kehtestamist isegi juhul, kui käesoleva määruse kohaselt on asja sisuliseks arutamiseks pädev teise liikmesriigi kohus.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 19 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 56.)
Muudatusettepanek 61
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel -15 (uus)
Artikkel -15
Kohaldatava õiguse ühtsus ja ulatus
1.  Registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatavat õigust kohaldatakse kogu vara suhtes, mida nimetatud tagajärjed mõjutavad, olenemata vara asukohast.
2.  Ilma et see piiraks artikli 1 lõike 3 punktide g ja g a kohaldamist, määrab registreeritud kooselu varalistele tagajärgedele kohaldatav õigus kindlaks muu hulgas:
a)  poolte vara jaotamise erinevatesse kategooriatesse enne ja pärast registreeritud kooselu;
b)  vara ülekandmise ühest kategooriast teise;
c)  vajaduse korral vastutuse kooselu teise poole võlgade eest;
d)  kooselu poolte käsutusõigused kooselu ajal;
e)  registreeritud kooselu varasuhete lõpetamise ning vara jagamise registreeritud kooselu lõpetamise korral;
f)  registreeritud kooselust tulenevad varalised tagajärjed kooselu poole ja kolmanda isiku vahelisele õiguslikule suhtele vastavalt artiklile 31.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekutele 57 ja 58.)
Muudatusettepanek 62
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel -15 a (uus)
Artikkel -15 a
Ühetaoline kohaldamine
Käesolevas määruses nimetatud mis tahes õigust kohaldatakse, olenemata sellest, kas tegemist on liikmesriigi õigusega või mitte.
(Vt muudatusettepanekut artiklile 16; teksti on muudetud. Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 20 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 59.)
Muudatusettepanek 63
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel -15 b (uus)
Artikkel -15 b
Kohaldatava õiguse valik
1.  Registreeritud kooselu pooled või tulevased pooled võivad omavahelise kokkuleppe alusel määrata õiguse, mida kohaldatakse nende registreeritud kooselu varasuhetele, samuti oma otsust muuta, tingimusel, et asjaomane õigus tunnustab registreeritud kooselu kui institutsiooni ja sellest tulenevaid varalisi tagajärgi, ning tingimusel, et tegemist on ühega järgmistest õigustest:
a)  selle riigi õigus, kus on registreeritud kooselu poolte või tulevaste poolte või ühe poole alaline elukoht kokkuleppe sõlmimise ajal, või
b)  selle riigi õigust, mille kodakondsus on ühel kooselu poolel või tulevasel poolel valiku tegemise ajal, või
c)  selle riigi õigus, kus kooselu on registreeritud.
2.  Kui valitud õigus ei tunnusta registreeritud kooselu või selle varalisi tagajärgi, määratakse kohaldatav õigus kindaks vastavalt artiklile 15.
3.  Kohaldatava õiguse valik vastavalt lõikele 1 on kehtiv ainult siis, kui pooled või tulevased pooled suudavad tõendada, et nad on lasknud end enne selle kohaldatava õiguse valimist nõustada selle valiku õiguslike tagajärgede küsimuses.
See nõue loetakse täidetuks, kui nõustamine on tagatud juba kohaldatava õiguse valimise suhtes kehtivate vormiliste riiklike lisanõuetega.
4.  Kui kooselu pooled ei lepi kokku teisiti, siis on nende registreeritud kooselu varasuhetele kohaldatava õiguse muutmise korral sellel muudatusel üksnes ajas ettepoole ulatuv mõju.
5.  Kui pooled otsustavad anda sellele muutmisele tagasiulatuva jõu, ei mõjuta see varem, muutmise hetkeni kehtinud õiguse kohaselt tehtud õigustoimingute kehtivust ega varasemast kohaldatavast õigusest tulenevaid kolmandate isikute õigusi.
(Vastab osaliselt 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 60.)
Muudatusettepanek 64
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 15
Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine
Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine, kui valikut ei ole tehtud
Registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus kooselu on registreeritud.
1.  Kui ei ole kokku lepitud kohaldatavas õiguses vastavalt artiklile -15 b, kohaldatakse registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes selle riigi õigust:
a)  kus on kooselu osapoolte esimene ühine alaline elukoht kooselu registreerimise ajal või kuhu nad asuvad üheskoos alaliselt elama pärast kooselu registreerimist;
b)  mille kodanikud on mõlemad partnerid oma kooselu registreerimise ajal, või
c)  millega partnerid on kooselu registreerimise ajal kõige tugevamini seotud, arvestades kõiki asjaolusid, või
d)  kus kooselu on registreeritud.
2.  Lõike 1 punkte a, b ja c ei kohaldata, kui asjaomase riigi õigus ei tunnusta registreeritud kooselu kui institutsiooni.
3.  Lõike 1 punkti b ei kohaldata, kui partneritel on rohkem kui üks ühine kodakondsus.
(Vastab osaliselt 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 61 jj.)
Muudatusettepanek 65
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 15 a (uus)
Artikkel 15 a
Mitmekordne registreerimine
Kui samad isikud on registreerinud oma kooselu mitmes riigis, on kohaldatava õiguse valimisel artikli 15 lõike 1 punkti d alusel määravaks kooselu viimati registreerinud riik, lähtudes kooselu registreerimise kuupäevast.
Muudatusettepanek 66
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 16
Artikkel 16
välja jäetud
Kollisiooninormide üldine kohaldatavus
Käesoleva peatüki alusel määratud õigust kohaldatakse ka juhul, kui tegemist ei ole liikmesriigi õigusega.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 68.)
Muudatusettepanek 67
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 16 a (uus)
Artikkel 16 a
Kohaldatava õiguse valimise vorminõuded
1.  Kohaldatava õiguse valikut käsitlev kokkulepe vastavalt artiklile -15 b peab olema kirjalik, varustatud kuupäevaga ja sellele peavad alla kirjutama mõlemad pooled. Elektroonilisel teel edastatud kokkulepe, mida on võimalik alaliselt säilitada, võrdsustatakse kirjalikult vormistatuga.
2.  See kokkulepe peab vastama vorminõuetele, mis on ette nähtud registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatavas õiguses või selle riigi õiguses, kus kokkulepe sõlmiti.
3.  Kui aga selle riigi õigusega, kus oli kohaldatava õiguse valimise ajal mõlema poole alaline elukoht, on niisugusele kokkuleppele või kooselu kokkuleppele ette nähtud täiendavad vorminõuded, kohaldatakse nimetatud vorminõudeid.
4.  Kui registreeritud kooselu poolte peamine elukoht kokkuleppe sõlmimise ajal on erinevates riikides ja nende riikide õigusega on ette nähtud erinevad ametlikud nõuded, on kokkulepe vormiliselt kehtiv juhul, kui see vastab nõuetele, mis on sätestatud ühe asjaomase riigi õiguses.
(Sarnaselt määruse (EL) nr 650/2012 artikli 5 lõikele 2. Vt ka 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekut 65.)
Muudatusettepanek 68
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 16 b (uus)
Artikkel 16 b
Kooselu kokkuleppe vorminõuded
Kooselu kokkuleppe vormi suhtes kohaldatakse mutatis mutandis artiklit 16 a. Täiendavad vorminõuded artikli 16 a lõike 3 tähenduses on käesoleva artikli kohaldamisel ainult need, mis puudutavad kooselu kokkulepet.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 66.)
Muudatusettepanek 69
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 16 c (uus)
Artikkel 16 c
Asjaõiguse kohandamine
Kui isik taotleb tuginemist sellisele asjaõigusele, millele tal on õigus vastavalt registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatavale õigusele, ning selle liikmesriigi õiguses, kus sellele õigusele tuginetakse, ei tunta seda asjaõigust, kohandatakse vajaduse korral ja võimaluse piires seda asjaõigust kõnealuse riigi õiguses ette nähtud kõige lähema samaväärse asjaõigusega, võttes arvesse konkreetse asjaõigusega taotletavaid eesmärke ja huve ning sellega seotud mõjusid.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 31 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 67.)
Muudatusettepanek 70
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 17
Käesoleva määruse sätted ei tohi piirata selliste sätete kohaldamist, mille järgimist peetakse liikmesriigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks registreeritud kooselust tulenevatele varaliste tagajärgede suhtes kohaldatav käesoleva määruse alusel.
1.  Üldist kehtivust omavad sätted on sätted, mille eiramine on asjaomase liikmesriigi avaliku korraga (ordre public) ilmselgelt vastuolus. Pädevad asutused ei tohiks tõlgendada avaliku korraga seotud erandjuhtusid nii, et tekiks vastuolu Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, eriti selle artikliga 21, milles keelatakse igasugune diskrimineerimine.
2.  Ilma et see piiraks artikli 31 alusel kohaldatavaid ärisuhete kaitse eeskirju, ei tohi käesolev määrus piirata kohtu asukohariigi õiguse üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 69.)
Muudatusettepanek 71
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 18 – lõige 1
1.   Käesoleva määruse alusel määratud õigussätte kohaldamisest võib keelduda üksnes juhul, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga.
1.   Käesoleva määruse alusel määratud riikliku õigussätte kohaldamisest võib keelduda üksnes juhul, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 35 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 70.)
Muudatusettepanek 72
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 19
Kui käesoleva määruse alusel kuulub kohaldamisele teatava riigi õigus, kohaldatakse selle riigi kehtivaid õigusnorme, välja arvatud rahvusvahelise eraõiguse normid.
Kui käesoleva määruse alusel kuulub kohaldamisele teatava riigi õigus, tähendab see selles riigis kehtivaid õigusnorme, välja arvatud rahvusvahelise eraõiguse normid.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 71.)
Muudatusettepanek 73
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 20
Kahe või enam õigussüsteemiga riigid – territoriaalsed kollisiooninormid
Mitme õigussüsteemiga riigid – territoriaalsed õiguste kollisioonid
1.  Kui käesolevas määruses osutatud õigus on sellise riigi õigus, mis koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad registreeritud kooselu varasuhete osas oma õigusnormid, määratakse kõnealuse riigi kollisiooninormidega kindlaks see territoriaalüksus, mille õigusnorme kohaldatakse.
Kui riigis on mitu territoriaalset üksust, millest igas kehtib oma õigussüsteem või oma eeskirjade kogum, mis käsitleb käesoleva määrusega reguleeritud teemasid, siis:
1 a.  Kollisiooninormide puudumisel käsitatakse:
a)   tõlgendatakse käesoleva määruse alusel kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eesmärgil viidet selle riigi õigusele asjaomases territoriaalüksuses kehtiva õigusena;
a)   registreeritud kooselu poolte alalisele elukohale viitavate sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, kus on registreeritud kooselu poolte alaline elukoht;
b)   tõlgendatakse viidet alalisele elukohale selles riigis alalise elukohana territoriaalüksuses;
b)   kooselu poolte kodakondsusele viitavate sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eesmärgil viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, millega kooselu pooled on kõige lähemalt seotud;
c)   osutab viide kodakondsusele selle riigi õigusega kindlaks määratud territoriaalüksusele või kohaldatavate sätete puudumise korral registreeritud kooselu poolte valitud territoriaalüksusele või valiku puudumise korral territoriaalüksusele, millega registreeritud kooselu poolel või pooltel on kõige tugevam seos.
c)   muudele ühendavateks teguriteks olevatele elementidele viitavate mis tahes muude sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, kus asjaomane element asub.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 36 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 72.)
Muudatusettepanek 74
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 20 a (uus)
Artikkel 20 a
Mitme õiguskorraga riigid – isikute gruppidele kohaldatav õigus
Sellises riigis, kus registreeritud kooselust tulenevatele varalistele tagajärgedele kohaldatakse kahte või enamat õigussüsteemi või normistikku, mis on kohaldatavad erinevatesse gruppidesse kuuluvate isikute suhtes, käsitatakse viiteid selle riigi õigusele viidetena õigussüsteemile või normistikule, mis on määratud kindlaks selles riigis kehtivate eeskirjadega. Selliste eeskirjade puudumisel kohaldatakse õigussüsteemi või normistikku, millega registreeritud kooselu pooled on kõige tihedamalt seotud.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 73.)
Muudatusettepanek 75
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 20 b (uus)
Artikkel 20 b
Käesoleva määruse kohaldamata jätmine siseriiklike õigusaktide konfliktide puhul
Liikmesriik, mis koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede kohta oma õigusnormid, ei ole kohustatud kohaldama käesolevat määrust selliste õigusaktide konfliktide suhtes, mis hõlmavad ainult nimetatud territoriaalüksusi.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 74.)
Muudatusettepanek 76
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 21 – lõige 1
1.  Liikmesriigis tehtud otsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ilma erimenetluseta.
1.  Liikmesriigis tehtud otsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ilma erimenetluseta. Otsuse tunnustamine ei tähenda siiski seda, et liikmesriigid tunnustavad registreeritud kooselu juriidilise institutsioonina oma õigustikus.
Muudatusettepanek 77
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 21 – lõige 2
2.  Otsuse vaidlustamise korral võib huvitatud pool, kes põhiküsimusena nõuab otsuse tunnustamist, taotleda selle tunnustamise kinnitamist määruse (EÜ) nr 44/2001 artiklites [38–56] ettenähtud menetluse kohaselt.
2.  Otsuse vaidlustamise korral võib huvitatud pool, kes põhiküsimusena nõuab otsuse tunnustamist, taotleda selle tunnustamise kinnitamist artiklites 27 b – 27 o ette nähtud menetluse kohaselt.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 39 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 75.)
Muudatusettepanek 78
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 22 – punkt a
a)  kui tunnustamine oleks ilmselgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse;
(Kuna eesti keeleversioon lahkneb enamikest keeleversioonidest, ei puuduta käesolev muudatusettepanek eesti keelt.)
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 40 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 76.)
Muudatusettepanek 79
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 22 – punkt b
b)   kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või samaväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus;
b)   kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või samaväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei kaevanud otsust edasi siis, kui tal oli selleks võimalus;
(Vastab osaliselt määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 40.)
Muudatusettepanek 80
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 22 – punkt c
c)   kui see on vastuolus otsusega, mis on taotluse saanud liikmesriigis tehtud nendesamade asjaosaliste vahelise vaidluse puhul;
c)   kui tunnustamine on vastuolus menetluse tulemusel tehtud kohtuotsusega, mis on tehtud samade poolte vahelises asjas liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse;
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 40 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 78.)
Muudatusettepanek 81
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 22 – punkt d
d)   kui see on vastuolus varem sama hagi põhjal samu asjaosalisi hõlmavas asjas teises liikmesriigis või kolmandas riigis tehtud otsusega, kui varasem otsus vastab taotluse saanud liikmesriigis tunnustamiseks vajalikele tingimustele.
d)   kui see on vastuolus kohtuotsusega, mis on varem tehtud samade poolte vahelises, sama eseme ja sama alusega menetluses teises liikmesriigis või kolmandas riigis, kui varasem otsus vastab tunnustamise tingimustele liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 40 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 79.)
Muudatusettepanek 82
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 25
Ühelgi juhul ei vaadata välisriigis tehtud otsust sisuliselt läbi.
Ühelgi juhul ei vaadata liikmesriigis tehtud otsust sisuliselt läbi.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 41 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 80.)
Muudatusettepanek 83
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 26
Selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamist, võib menetluse peatada, kui kohtuotsus on tavalises korras edasi kaevatud.
Selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamist, võib menetluse peatada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tavalises korras edasi kaevatud.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 42 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 81.)
Muudatusettepanek 84
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27
Liikmesriigis tehtud otsust, mis on täitmisele pööratav, ning kohtulikku kokkulepet täidetakse teistes liikmesriikides määruse (EÜ) nr 44/2001 artiklite [38–56 ja 58] kohaselt.
Liikmesriigis tehtud otsused, mis on selles riigis täitmisele pööratavad, samuti kohtulikud kokkulepped on täitmisele pööratavad teises liikmesriigis, kui nad on tunnistatud huvitatud poole taotlusel teises liikmesriigis täitmisele pööratavaks vastavalt artiklites 27 b – 27 o sätestatud menetlusele.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 43 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 82.)
Muudatusettepanek 85
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 a (uus)
Artikkel 27a
Peamise elukoha kindlaksmääramine
Et teha kindlaks, kas artiklites 27 b – 27 o sätestatud menetluse kohaldamisel on poole peamine elukoht kohtuotsuse täitmise liikmesriigis, kohaldab kohus, kuhu pöörduti, selle liikmesriigi siseriiklikku õigust.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 44 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 83.)
Muudatusettepanek 86
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 b (uus)
Artikkel 27 b
Kohalike kohtute pädevus
1.  Täidetavaks tunnistamise taotlus esitatakse kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohtule või pädevale asutusele, millest kõnealune liikmesriik on teavitanud komisjoni artikli 33 kohaselt.
2.  Kohalik kohtualluvus määratakse selle poole peamise elukoha alusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, või täitmiskoha alusel.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 45 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 84.)
Muudatusettepanek 87
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 c (uus)
Artikkel 27 c
Menetlus
1.  Taotlemiskorda reguleeritakse täitmise liikmesriigi seadusega.
2.  Taotlejal ei pea olema täitmise liikmesriigis postiaadressi ega volitatud esindajat.
3.  Taotlusele lisatakse järgmised dokumendid:
a)  otsuse koopia, mis vastab selle õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele;
b)  tõend, mille on väljastanud päritoluliikmesriigi kohus või pädev asutus, kasutades artikli 33 c lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt ette nähtud vormi, ilma et see piiraks artikli 27 d kohaldamist.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 46 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 85.)
Muudatusettepanek 88
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 d (uus)
Artikkel 27 d
Tõendi esitamata jätmine
1.  Kui artikli 27 c lõike 3 punktis b märgitud tõendit ei esitata, võib kohus või pädev asutus määrata selle esitamise tähtaja, tunnustada võrdväärseid dokumente või kui ta leiab, et tal on piisavalt teavet, selle esitamise nõudmisest loobuda.
2.  Kui kohus või pädev asutus seda nõuab, esitatakse nimetatud dokumentide tõlge. Tõlke teeb isik, kes on selleks pädev ühes liikmesriigis.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 47 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 86.)
Muudatusettepanek 89
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 e (uus)
Artikkel 27 e
Täidetavaks tunnistamine
Otsus tunnistatakse täidetavaks kohe pärast artikli 27 c nõuete täitmist ilma artikli 22 kohase läbivaatamiseta. Poolel, kelle suhtes täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta esildisi.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 48 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 87.)
Muudatusettepanek 90
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 f (uus)
Artikkel 27 f
Täitmismääruse taotluse kohta tehtud otsusest teatamine
1.  Täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsusest teatatakse taotluse esitajale viivitamata vastavalt korrale, mis on sätestatud selle liikmesriigi õiguses, kus täitmist taotletakse.
2.  Täidetavaks tunnistamise otsus toimetatakse kätte poolele, kelle suhtes täitmist taotletakse, koos otsusega, kui seda pole talle juba kätte toimetatud.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 49 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 88.)
Muudatusettepanek 91
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 g (uus)
Artikkel 27 g
Täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsuse edasikaebamine
1.  Kumbki pool võib täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata.
2.  Edasikaebus esitatakse kohtusse, millest asjaomane liikmesriik on teavitanud komisjoni vastavalt artiklile 33.
3.  Edasikaebust menetletakse vaidlustatud kohtuasjade menetlemise korra kohaselt.
4.  Kui pool, kelle suhtes täitmist taotletakse, ei ilmu taotluse esitaja algatatud menetluseks kohtusse, kuhu edasikaebus esitati, kohaldatakse artiklit 11 ka siis, kui kõnealuse poole alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis.
5.  Edasikaebus täidetavaks tunnistamise otsuse peale tuleb esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kui selle poole alaline elukoht, kelle suhtes täitmist taotletakse, on muus liikmesriigis kui selles, kus otsus täidetavaks tunnistati, on kaebuse esitamise tähtaeg 60 päeva alates kuupäevast, mil see määrus toimetati isikule kätte või saadeti tema asukohta. Tähtaega ei saa asukoha kauguse tõttu pikendada.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 50 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 89.)
Muudatusettepanek 92
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 h (uus)
Artikkel 27 h
Edasikaebuse kohta tehtud otsuse vaidlustamise menetlus
Edasikaebuse kohta tehtud otsust saab vaidlustada üksnes menetluse teel, millest asjaomane liikmesriik on teavitanud komisjoni vastavalt artiklile 33.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 51 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 90.)
Muudatusettepanek 93
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 i (uus)
Artikkel 27 i
Täidetavaks tunnistamisest keeldumine või selle tühistamine
Kohus, kellele esitatakse artikli 27 g või artikli 27 h alusel edasikaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest või tühistab selle ainult artiklis 22 sätestatud põhjustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 52 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 91.)
Muudatusettepanek 94
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 j (uus)
Artikkel 27 j
Menetluse peatamine
Kohus, kellele esitati edasikaebus artikli 27 g või artikli 27 h alusel, peab menetluse peatama selle poole taotlusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, kui kohtuotsuse teinud liikmesriigis on otsuse täidetavus peatatud edasikaebamise tõttu.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 52 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 92.)
Muudatusettepanek 95
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 k (uus)
Artikkel 27 k
Ajutised meetmed, sealhulgas kaitsemeetmed
1.  Kui kohtuotsust tuleb tunnustada käesoleva jao kohaselt, ei takista miski taotluse esitajat nõudmast ajutiste meetmete või kaitsemeetmete rakendamist vastavalt selle liikmesriigi õigusele, kus täitmist taotletakse, ilma et kohtuotsust oleks vaja artikli 27 e kohaselt täidetavaks tunnistada.
2.  Täidetavaks tunnistamisega kaasneb seadusest tulenevalt luba võtta kaitsemeetmeid.
3.  Artikli 27 g lõike 5 kohaselt ette nähtud täitmismääruse peale edasikaebuse esitamise tähtaja jooksul ning kuni kaebuse kohta otsuse tegemiseni ei tohi teha muid täitetoiminguid kui kohaldada kaitsemeetmeid selle poole vara suhtes, kelle suhtes täitmist taotletakse.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 54 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 93.)
Muudatusettepanek 96
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 l (uus)
Artikkel 27 l
Osaline täidetavus
1.  Kui otsus on tehtud mitmes asjas ning nende kõikide kohta ei saa täitmiseks luba anda, annab kohus või pädev asutus loa täita otsust ühes või mitmes asjas.
2.  Taotluse esitaja võib nõuda, et täidetavaks tunnistatakse vaid teatud osa otsusest.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 55 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 94.)
Muudatusettepanek 97
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 m (uus)
Artikkel 27 m
Õigusabi
Taotlejal, kes on saanud päritoluliikmesriigilt täies ulatuses või osaliselt õigusabi või kes oli vabastatud kulude tasumisest, on täidetavaks tunnistamise menetluses õigus saada kõige soodsamat õigusabi või ulatuslikumat vabastust kuludest, mis on kohtuotsuse täitmise liikmesriigi õigusega ette nähtud.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 56 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 95.)
Muudatusettepanek 98
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 n (uus)
Artikkel 27 n
Tagatise või deposiidi nõudmise keeld
Poolelt, kes ühes liikmesriigis taotleb mõnes muus liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamist, täidetavaks tunnistamist või täitmist, ei tohi nõuda mis tahes kujul tagatist ega deposiiti põhjusel, et ta on välisriigi kodanik või et tema peamine või alaline elukoht ei ole otsuse täitmise liikmesriigis.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 57 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 96.)
Muudatusettepanek 99
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 o (uus)
Artikkel 27 o
Maksu, tasu või lõivu nõudmise keeld
Täidetavaks tunnistamise menetluses ei tohi otsuse täitmise liikmesriigis nõuda mingit asja väärtuse alusel arvutatavat maksu, tasu ega lõivu.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 58 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 97.)
Muudatusettepanek 100
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 28
Ametliku dokumendi tunnustamine
Ametliku dokumendi vastuvõtmine
1.   Liikmesriigi koostatud ametlikku dokumenti tunnustatakse teistes liikmesriikides, välja arvatud juhul, kui selle kehtivus vaidlustatakse kohaldatava õiguse alusel, ning tingimusel, et dokumendi tunnustamine ei ole ilmselgelt vastuolus avaliku korra normidega taotluse saanud liikmesriigis.
1.   Liikmesriigis koostatud ametlikul dokumendil on teises liikmesriigis sama tõendusjõud kui see, mis on dokumendil päritoluliikmesriigis, või võimalikult sarnane toime, tingimusel et see ei ole ilmselgelt vastuolus asjaomase liikmesriigi avaliku korraga.
Isik, kes soovib kasutada ametlikku dokumenti teises liikmesriigis, võib paluda asutusel, kes koostas ametliku dokumendi päritoluliikmesriigis, täita artikli 33 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi, milles kirjeldatakse ametliku dokumendi tõendusjõudu päritoluliikmesriigis.
1 a.   Ametliku dokumendi autentsuse vaidlustamiseks pöördutakse päritoluliikmesriigi kohtute poole ning otsus tehakse päritoluliikmesriigi õiguse alusel. Vaidlustatud ametlikul dokumendil puudub teises liikmesriigis tõendusjõud niikaua, kuni pädev kohus menetleb sellist vaidlustamist.
1 b. Ametlikus dokumendis kajastatud õigustoimingute või õigussuhete vaidlustamiseks pöördutakse kohtutesse, millel on pädevus vastavalt käesolevale määrusele, ning otsus tehakse III peatüki kohaselt kohaldatava õiguse alusel või artikli 32 kohase õiguse alusel. Vaidlustatud ametlikul dokumendil puudub muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik tõendusjõud seoses vaidlustatud küsimusega niikaua, kuni pädev kohus menetleb sellist vaidlustamist.
1 c. Kui liikmesriigi kohtus toimuva menetluse tulemus sõltub registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi käsitleva asja kohta koostatud ametlikus dokumendis kajastuva õigustoimingu või õigussuhete kui eelküsimuse lahendamisest, on kõnealusel kohtul selles küsimuses pädevus.
2.  Ametlike dokumentide tunnustamine tähendab, et dokumentidel on sisu poolest tõendusjõud ja et neid käsitatakse kehtivatena.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 59 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 98.)
Muudatusettepanek 101
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 29 – lõige 1
1.   Liikmesriigis koostatud ning täitmisele pööratav ametlik dokument tunnistatakse teises liikmesriigis täitmisele pööratavaks vastava taotluse alusel määruse (EÜ) nr 44/2001 artiklites [38–57] sätestatud korras.
1.   Ametlik dokument, mis on päritoluliikmesriigis täidetav, tunnistatakse teises liikmesriigis täidetavaks huvitatud poole taotlusel vastavalt artiklites 27 b kuni 27 o sätestatud menetlusele.
1 a.  Artikli 27 c lõike 3 punkti b kohaldamisel väljastab ametliku dokumendi koostanud asutus huvitatud poole taotlusel tõendi, kasutades artikli 33 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi.
2.   Kohus, kellele esitatakse määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli [43 või 44] alusel apellatsioonkaebus, saab keelduda täitmismääruse tegemisest või tühistada selle ainult juhul, kui täitmisdokument on taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra põhimõtetega selgelt vastuolus.
2.   Kohus, kellele esitatakse artiklite 27 g või 27 h alusel apellatsioonikaebus, keeldub otsuse täidetavaks tunnistamisest või tühistab selle ainult juhul, kui täitmisdokument on otsuse täitmise liikmesriigi avaliku korra põhimõtetega selgelt vastuolus.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 60 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 99.)
Muudatusettepanek 102
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 30
Kohtulike kokkulepete tunnustamine ja täitmisele pööratavus
Kohtulike kokkulepete täitmisele pööratavus
Kohtulikke kokkuleppeid, mis on selle sõlmimise liikmesriigis täitmisele pööratav, tunnustatakse ja pööratakse täitmisele teises liikmesriigis mis tahes huvitatud isiku taotlusel samadel tingimustel ametlike dokumentidega. Kohus, kellele esitatakse määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli [42 või 44] alusel apellatsioonkaebus, keeldub täitmismääruse tegemisest või tühistab selle ainult juhul, kui kohtulik kokkulepe on täideviiva liikmesriigi avaliku korra põhimõtetega selgelt vastuolus.
1.  Kohtulikud kokkulepped, mis on päritoluliikmesriigis täidetavad, tunnistatakse teises liikmesriigis täidetavaks mis tahes huvitatud isiku taotlusel vastavalt artiklites 27 b – 27 o sätestatud menetlusele.
1 a.  Artikli 27 c lõike 3 punkti b kohaldamisel väljastab kohus, kes kokkuleppe kinnitas või kus kokkulepe sõlmiti, mis tahes huvitatud poole taotlusel tõendi, kasutades artikli 33 c lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi.
1 b. Kohus, kellele esitatakse edasikaebus artikli 27 g või artikli 27 h alusel, keeldub otsuse täidetavaks tunnistamisest või tühistab selle ainult juhul, kui kohtuliku kokkuleppe täitmine on selgelt vastuolus otsuse täitmise liikmesriigi avaliku korraga (ordre public).
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 61 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 100.)
Muudatusettepanek 103
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 – pealkiri
Mõju kolmandatele isikutele
Kolmandate isikute kaitse
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 101.)
Muudatusettepanek 104
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 – lõige 1
1.   Registreeritud kooselust tulenevad varalised tagajärjed kooselu poole ja kolmanda isiku vahelistele õiguslikele suhetele on reguleeritud artiklis 15 osutatud kooselu registreerinud riigi õigusega.
1.   Registreeritud kooselust tulenevaid varalisi tagajärgi kooselu poole ja kolmanda isiku vahelistele õiguslikele suhetele reguleerib registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes käesoleva määruse alusel kohaldatav õigus.
Muudatusettepanek 105
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 – lõige 2
2.   Samas võib liikmesriigi õigusega ette näha, et kohaldatav õigus mõjutab registreeritud kooselu poole ja kolmanda isiku vahelisi õiguslikke suhteid üksnes juhul, kui vähemalt ühe alaline elukoht on selle liikmesriigi territooriumil ning selle riigi õigusega ette nähtud avalikustamise või registreerimise nõuded ei ole täitmata, välja arvatud juhul, kui kolmas isik oli või oleks pidanud olema teadlik registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatavast õigusest.
2.   Registreeritud kooselu poole ja kolmanda isiku vahelises õiguslikus suhtes ei saa siiski ükski pool tugineda registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatavale õigusele, kui kooselu poole, kes on õiguslikus suhtes kolmanda isikuga, ja kolmanda isiku alaline elukoht on ühes ja samas riigis, mis ei ole see riik, mille õigust kohaldatakse registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes. Sel juhul kohaldatakse registreeritud kooselust tulenevatele varalistele tagajärgedele kolmanda isiku suhtes selle liikmesriigi õigust, kus on asjaomase kooselu poole ja kolmanda isiku alaline elukoht.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 102.)
Muudatusettepanek 106
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 – lõige 3
3.  Samamoodi võib ette näha selle liikmesriigi õigusega, kus kinnisvara asub, lõikes 2 registreeritud kooselu poole ja kolmanda isiku vahelistele õiguslikele suhetele kehtestatud sätetega analoogseid sätteid.
3.  Lõiget 2 ei kohaldata, kui:
a)  kolmas isik oli või oleks pidanud olema teadlik registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes kohaldatavast õigusest, või
b)  registreeritud kooselu varasuhete registreerimise või avalikustamise nõuded olid täidetud selle riigi õiguse kohaselt, kus on kolmanda isiku ja kooselu partneri, kes on kolmanda isikuga õiguslikes suhetes, alaline elukoht, või
c)  kinnisvaraga seotud tehingute puhul olid registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede registreerimise või avalikustamise nõuded seoses kinnisvaraga täidetud selle riigi õiguse kohaselt, kus kinnisvara asub.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 103.)
Muudatusettepanek 107
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel -32 (uus)
Artikkel -32
Alaline tegevuskoht
1.  Käesoleva määruse tähenduses on äriühingu ning muu juriidilise isiku või organiseeritud ühenduse alaline tegevuskoht peakontori asukoht. Majandustegevusega tegeleva füüsilise isiku alaline tegevuskoht on tema peamine ettevõtlusega tegelemise koht.
2.  Kui õiguslik suhe sõlmitakse filiaali, agentuuri või muu üksuse tegevuse käigus või kui lepingu järgi lasub lepingu täitmine sellisel filiaalil, agentuuril või üksusel, käsitatakse alalise tegevuskohana filiaali, agentuuri või muu üksuse asukohta.
3.  Alalise tegevuskoha kindlaksmääramisel lähtutakse õigusliku suhte sõlmimise ajast.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 104.)
Muudatusettepanek 108
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 – lõige 1 – punkt b a (uus)
b a)  selliste kohtute ja asutuste nimed ja kontaktandmed, kes on pädevad menetlema kohtuotsust käsitleva täitmismääruse taotlusi vastavalt artikli 27 b lõikele 1 ja selliste taotluste kohta tehtud otsuste edasikaebusi vastavalt artikli 27 g lõikele 2;
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 78 1õike 1 punktile a ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 105.)
Muudatusettepanek 109
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 – lõige 1 – punkt b b (uus)
b b)  artiklis 27 h osutatud edasikaebuse kohta tehtud otsuse vaidlustamismenetlused.
Muudatusettepanek 110
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 – lõige 2
2.   Liikmesriigid teatavad komisjonile kõikidest hilisematest muudatustest kõnealustes sätetes.
2.   Liikmesriigid teatavad komisjonile kõikidest hilisematest muudatustest kõnealuses teabes.
Muudatusettepanek 111
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 – lõige 3
3.  Komisjon teeb lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teabe avalikult kättesaadavaks asjakohaste vahendite abil, kasutades eelkõige tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku mitmekeelset veebisaiti.
3.  Komisjon teeb lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teabe avalikult kättesaadavaks lihtsalt ja asjakohaste vahendite abil, kasutades eelkõige tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku mitmekeelset veebisaiti.
Liikmesriigid tagavad, et teave sellel mitmekeelsel veebisaidil on kättesaadav ka kõikide nende koostatud ametlike veebisaitide kaudu; selleks lisatakse link komisjoni veebisaidile.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 78 lõikele 3 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 108.)
Muudatusettepanek 112
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 – lõige 3 a (uus)
3 a.  Komisjon võtab kasutusele teabe- ja koolitusvahendi pädevate õigusasutuste ja õigusala töötajate jaoks, luues kõigis liidu institutsioonide ametlikes keeltes töötava interaktiivse internetiportaali ning võttes kasutusele ekspertteadmiste ja -kogemuste vahetamise süsteemi.
(Vastab 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 109.)
Muudatusettepanek 113
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 a (uus)
Artikkel 33 a
Artikli 2 lõikes 1a osutatud teavet sisaldava loetelu koostamine ja hilisem muutmine
1.  Komisjon koostab liikmesriikidelt saadud teadete alusel artikli 2 lõikes 1a osutatud muude asutuste ja õigusala töötajate loetelu.
2.  Liikmesriigid teatavad komisjonile kõikidest hilisematest muudatustest kõnealuses loetelus esitatud teabes. Komisjon muudab loetelu sellele vastavalt.
3.  Komisjon avaldab loetelu ja kõik selles edaspidi tehtud muudatused Euroopa Liidu Teatajas.
4.  Komisjon teeb kogu lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teabe avalikult kättesaadavaks kõikide muude asjakohaste vahendite abil, kasutades eelkõige tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava Euroopa õigusalase koostöö võrgustikku.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 79 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 110.)
Muudatusettepanek 114
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 b (uus)
Artikkel 33 b
Artiklites 27 c, 28, 29 ja 30 osutatud tõendite ja vormide koostamine ja hilisem muutmine
Komisjon võtab vastu rakendusaktid artiklites 27 c, 28, 29 ja 30 osutatud tõendite ja vormide koostamiseks ja/või hilisemaks muutmiseks. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu vastavalt artikli 33 c lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusele.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 80 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 111.)
Muudatusettepanek 115
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33 c (uus)
Artikkel 33 c
Komiteemenetlus
1.  Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.
2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 81 ja 2011/0059(CNS) raporti muudatusettepanekule 112.)
Muudatusettepanek 116
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 34 – lõige 1 – lõik 1 a (uus)
Komisjon uurib oma aruannetes eelkõige järgmisi küsimusi:
–  kohaldatava õiguse valikut käsitleva kokkuleppe sõlmimise ja registreeritud kooselu poolte kohaldatava õiguse määramise võimaluste kasutamine ning mõju tegevusele,
–  nõustamise nõude praktiline rakendamine kohaldatava õiguse valikul,
–  pädevusest loobumise võimaluse kasutamine nende liikmesriikide kohtute poolt, kus registreeritud kooselu ei ole sätestatud, ja mõju tegevusele, ning
–  võimalused käesoleva määruse sätete edasiseks kohandamiseks määrusega, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist abieluvararežiime käsitlevates asjades, eesmärgiga suurendada võrdõiguslikkust.
Muudatusettepanek 117
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 35 – lõige 3
3.  III peatüki sätteid kohaldatakse üksnes poolte suhtes, kes on oma kooselu registreerinud.
3.  III peatüki sätteid kohaldatakse üksnes registreeritud poolte suhtes, kes on pärast käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva
a)  sõlminud registreeritud kooselu, või
b)  teinud varaliste tagajärgede suhtes kohaldatava õiguse valiku.
Kohaldatava õiguse valikut käsitlev kokkulepe, mis sõlmiti enne [käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäev], kehtib samuti, kui see vastab III peatükis sätestatud tingimustele või kui see on jõus vastavalt õigusele, mida kohaldatakse nimetatud kokkuleppe sõlmimise ajal kooskõlas rahvusvahelise eraõiguse vastavate sätetega.
Kui kohaldatava õiguse valikut käsitlev kokkulepe on sõlmitud enne [käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäev], oodates käesolevas määruses sätestatud õiguse valiku võimalust, kuid nimetatud kokkulepe ei olnud selle sõlmimise ajal kehtiv vastavalt õigusele, mida kohaldati kooskõlas rahvusvahelise eraõiguse vastavate sätetega, kuna kohaldatav õigus ei andnud registreeritud kooselu pooltele võimalust valida kohaldatavat õigust, on asjaomane kokkulepe kehtiv alates [käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäev].

Abieluvararežiimid *
PDF 608kWORD 74k
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise kohta abieluvararežiime käsitlevates asjades (COM(2011)0126 – C7-0093/2011 – 2011/0059(CNS))
P7_TA(2013)0338A7-0253/2013

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2011)0126),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0093/2011),

–  võttes arvesse Itaalia Senati poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt õigusakti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0253/2013),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 10
(10)  Käesolevas määruses käsitletakse abieluvararežiimidega seotud küsimusi. Selles ei hõlmata abielu mõistet, mis on määratletud liikmesriikide õiguses.
(10)  Käesolevas määruses käsitletakse abieluvararežiimidega seotud küsimusi. Selles ei hõlmata abielu mõistet, mis on määratletud liikmesriikide õiguses. Abielu mõiste suhtes on selles pigem erapooletu hoiak. Määrus ei mõjuta liikmesriikide siseriiklikus õiguses määratletud abielu mõistet.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11
(11)   Käesoleva määruse reguleerimisala peaks laienema kõikidele tsiviilõiguslikele abieluvararežiime käsitlevatele küsimustele, hõlmates nii kaasade vara igapäevast valitsemist kui ka eelkõige paari lahkuminekust või ühe kaasa surmast tingitud abieluvararežiimi lõppemist.
(11)   Käesoleva määruse reguleerimisala peaks laienema kõikidele tsiviilõiguslikele abieluvararežiime käsitlevatele küsimustele, hõlmates nii kaasade vara igapäevast valitsemist kui ka eelkõige paari lahkuminekust või lahutusest või ühe kaasa surmast tingitud abieluvararežiimi lõppemist.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 9.)
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11 a (uus)
(11 a) Käesolevat määrust ei peaks kohaldama muudele tsiviilõiguse valdkondadele peale abieluvararežiimi. Selguse huvides tuleks seega mitmed küsimused, mida võib seostada abieluvararežiimiga, sõnaselgelt käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 11.)
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 12
(12)   Kuna kaasade vahelised ülalpidamiskohustused on reguleeritud 18. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes, tuleks need käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta, nagu ka kingete kehtivuse ja tagajärgedega seotud küsimused, mis on hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega () nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I).
(12)   Kaasade vahelised ülalpidamiskohustused, mis on reguleeritud 18. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes, tuleks käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta, nagu ka pärimisega seotud küsimused, mis on hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrusega (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist1.
______________
1 ELT L 201, 27.7.2012, lk 107.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13
(13)   Analoogselt [Euroopa Parlamendi ja nõukogu] määrusega (EL) nr …/… [mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist] tuleks käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta ka liikmesriikide õiguse kohaselt võimalikud asjaõiguste liigid, nagu ka selliste asjaõiguste avalikustamise küsimused. See võimaldab selle liikmesriigi kohtutel, kus ühe või mõlema kaasa vara asub, võtta asjaõigusest tulenevaid meetmeid, eelkõige seoses nimetatud vara omandiõiguse ülemineku kandmisega avalikku registrisse, kui asjaomase liikmesriigi seadustega seda nõutakse.
(13)   Analoogselt määrusega (EL) nr 650/2012 ei tohiks see määrus mõjutada mõne liikmesriigi õiguses tuntud piiratud hulga asjaõiguste loetelu (numerus clausus). Liikmesriigilt ei tuleks nõuda selles liikmesriigis asuva varaga seotud asjaõiguse tunnustamist, kui selle riigi õiguses sellist asjaõigust ei tunta.
(Osaliselt kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 15.)
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13 a (uus)
(13 a) Selleks aga, et võimaldada soodustatud isikutel kasutada teises liikmesriigis õigusi, mis on neile abieluvararežiimi lõpetamise käigus tekkinud või üle läinud, peaks käesolev määrus nägema ette vastavas liikmesriigis mitte tuntud asjaõiguse kohandamise vastavalt selle liikmesriigi õiguses ette nähtud kõige lähemale samaväärsele asjaõigusele. Sellise kohandamise puhul tuleks arvesse võtta vastava asjaõigusega taotletavaid eesmärke ja huvisid ning sellega seotud mõjusid. Riigi kõige lähema samaväärse asjaõiguse kindlakstegemiseks võib võtta ühendust selle riigi asutuse või pädeva isikuga, kelle õigus on abieluvararežiimi suhtes kohaldatav, et saada täiendavat teavet konkreetse asjaõiguse olemuse ja toime kohta. Selleks võiks kasutada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas olemasolevaid võrgustikke ning muid kättesaadavaid vahendeid, mis aitavad välisriigi õigusest aru saada.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 16.)
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13 b (uus)
(13 b) Kinnis- või vallasasjaõiguse registreerimise nõuded tuleks käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta. Seega määratakse registrit pidava liikmesriigi õigusega (kinnisvara puhul asukohariigi õigusega) kindlaks registreerimise viis ja tingimused ning asutused, nagu kinnistusregistrid või notarid, kes vastutavad selle kontrollimise eest, et kõik nõuded on täidetud ning et esitatud või koostatud dokumendid on piisavad ja sisaldavad vajalikku teavet.
(Osaliselt kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 18.)
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13 c (uus)
(13 c) Õiguse registrisse kandmise mõju tuleks samuti käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta. Seega tuleks registrit pidava liikmesriigi õigusega kindlaks määrata eelkõige see, kas registreerimisel on näiteks deklaratiivne või konstitutiivne tagajärg. Seetõttu, kui näiteks kinnisasjaõiguse omandamiseks tuleb teha registreerimine registrit pidava liikmesriigi õiguse kohaselt, et tagada registrite erga omnes mõju või kaitsta kohtulikku kokkulepet, reguleeritakse sellise omandamise hetke kõnealuse liikmesriigi õigusega.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 19.)
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13 d (uus)
(13 d) Mõiste „abieluvararežiim”, mis määrab kindlaks käesoleva määruse reguleerimisala, peaks hõlmama eeskirjade kogumit, mis kehtivad abikaasade varaliste suhete kohta omavahel ja kolmandate isikutega tulenevalt abielust ning pärast selle lõpetamist. Nende hulka ei kuulu mitte ainult kohaldava õiguse kohustuslikud sätted, vaid ka võimalik vabatahtlik kord, milles abikaasad võivad kohaldatava õiguse alusel kokku leppida.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13 e (uus)
(13 e) Analoogselt määrusele (EL) nr 650/2012 tuleks käesolevas määruses arvestada liikmesriikides abieluvararežiimiga seotud küsimuste lahendamisel kasutatavaid erinevaid süsteeme. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks mõistet „kohus” käsitada laias tähenduses, hõlmates mitte üksnes õiguslikke funktsioone täitvad kohtud ranges mõttes, vaid ka teatavate liikmesriikide notarid ja registribürood, kellel on teatud abieluvararežiimiga seotud asjades kohtutega sarnased õiguslikud funktsioonid, ning notarid ja õigusala töötajad, kes mõnes liikmesriigis täidavad asjaomases abieluvararežiimiga seotud asjas õiguslikke funktsioone neile kohtu poolt delegeeritud volituste alusel. Kõigi käesolevas määruses kehtestatud määratlusele vastavate kohtute suhtes peaks olema kohaldatavad selles määruses sätestatud kohtualluvuseeskirjad. Samas ei peaks mõiste „kohus” hõlmama neid liikmesriigi asutusi, mis ei ole õigusasutused, millel on siseriikliku õiguse kohaselt pädevus menetleda abieluvararežiimiga seotud asju, näiteks enamikes liikmesriikides notarid, kes tavapäraselt ei täida õiguslikke funktsioone.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 20.)
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 14
(14)   Selleks et arvestada paaride järjest suuremat liikuvust abielu vältel ja hõlbustada tõrgeteta õigusemõistmist, on käesolevas määruses sisalduvate kohtualluvuse sätetega ette nähtud, et abieluvararežiime käsitlevaid asju, sealhulgas selle lõpetamine, mis on seotud lahutus-, lahuselu- või abielu tühistamise menetlusega, menetlevad selle liikmesriigi kohtud, kes on nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000) alusel pädevad asjaomast lahutust, lahuselu või abielu tühistamist menetlema.
(14)   Selleks et arvestada paaride järjest suuremat liikuvust abielu vältel ja hõlbustada tõrgeteta õigusemõistmist, on käesolevas määruses sisalduvate kohtualluvuse sätetega ette nähtud, et abieluvararežiime käsitlevaid asju, sealhulgas selle lõpetamine, mis on seotud lahutus-, lahuselu- või abielu tühistamise menetlusega, menetlevad selle liikmesriigi kohtud, kes on nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000) alusel pädevad asjaomast lahutust, lahuselu või abielu tühistamist menetlema, kui kaasad on asjaomaste kohtute pädevust sõnaselgelt või muul viisil tunnistanud.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 16
(16)   Kui abieluvararežiimiga seotud küsimused ei johtu ei lahutus-, lahuselu- ega abielu tühistamise menetlusest ega ühe kaasa surmast, võivad kaasad otsustada anda oma abieluvararežiimiga seotud asja menetleda kohtule liikmesriigis, mille õiguse nad on valinud oma abieluvararežiimi suhtes kohaldatavaks õiguseks. Seda saab teha nendevahelise kokkuleppe olemasolu korral ja kokkulepet saab sõlmida igal ajal, isegi menetluse kestel.
(16)   Kui abieluvararežiimiga seotud küsimused ei johtu ei lahutus-, lahuselu- ega abielu tühistamise menetlusest ega ühe kaasa surmast, võivad kaasad otsustada anda oma abieluvararežiimiga seotud asja menetleda kohtule liikmesriigis, mille õiguse nad on valinud oma abieluvararežiimi suhtes kohaldatavaks õiguseks. Selleks on vaja nendevahelist kokkulepet, mida saab sõlmida hiljemalt kohtusse pöördumiseni ning seejärel kohtu asukohariigi õiguse alusel.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 17
(17)   Käesoleva määrusega peab liikmesriigi kohtutel olema võimalik tunnistada muud kui paari lahutamisest või ühe kaasa surmast tingitud abieluvararežiimi käsitlevad hagid oma territoriaalsesse kohtualluvusse kuuluvaks ning tuleb näha ette eelkõige forum necessitatis põhimõtte kohaldamine, et hoida ära olukorrad, kus õigusemõistmisest keeldutakse.
(17)   Käesoleva määrusega peab liikmesriigi kohtutel olema võimalik tunnistada muud kui paari lahutamisest või ühe kaasa surmast tingitud abieluvararežiimi käsitlevad hagid tähtsuse järjekorras reastatud kriteeriumide alusel oma territoriaalsesse kohtualluvusse kuuluvaks, tagades sel viisil tugeva seose abikaasade ja nende asja menetleva pädeva liikmesriigi vahel.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 17 a (uus)
(17 a) Et parandada olukorda eelkõige kohtuliku arutamise mittevõimaldamise puhul, tuleks käesoleva määrusega ette näha forum necessitatis, mis võimaldab liikmesriigi kohtul erandjuhul teha otsuse abieluvararežiime käsitlevas asjas, mis on tihedalt seotud mõne kolmanda riigiga. Sellise erandjuhtumiga võib olla tegemist siis, kui menetluse läbiviimine osutub asjaomases kolmandas riigis võimatuks, näiteks kodusõja tõttu, või kui õigustatud isikult ei saa mõistlikel põhjustel oodata, et ta selles riigis menetluse algataks või seda järgiks. Forum necessitatis’e põhimõttel rajanevat pädevust peaks saama teostada üksnes siis, kui abieluvararežiimi käsitlev asi on piisavalt seotud selle liikmesriigiga, mille kohtusse pöörduti.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 31.)
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 21
(21)   Kohaldatava õiguse valiku puudumise korral ning etteaimatavuse ja õiguskindluse nõudega arvestamiseks, unustamata samal ajal paari tegelikku olukorda, tuleb käesoleva määrusega sätestada tähtsuse järjekorda seatud ühendavatel teguritel põhinev ühtlustatud kollisiooninorm, mille alusel kindlaks määrata kogu vara suhtes kohaldatav õigus. Esimeseks kriteeriumiks peaks olema kaasade esimene ühine alaline elukoht pärast abiellumist ning seejärel kaasade ühine kodakondsus abiellumise ajal. Kui kumbki kriteerium ei ole täidetud või kui topeltkodakondsusega kaasadel puudub esimene ühine alaline elukoht abiellumise ajal, tuleks kohaldada kolmanda kriteeriumina selle riigi õigust, millega kaasad on ühiselt kõige tugevamini seotud, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige abielu sõlmimise kohta, olles siiski täpsustanud, et nimetatud seoste aluseks tuleks võtta olukord abiellumise ajal.
(21)   Kohaldatava õiguse valiku puudumise korral ning etteaimatavuse ja õiguskindluse nõudega arvestamiseks, unustamata samal ajal paari tegelikku olukorda, tuleb käesoleva määrusega sätestada tähtsuse järjekorda seatud ühendavatel teguritel põhinev ühtlustatud kollisiooninorm, mille alusel kindlaks määrata kogu vara suhtes kohaldatav õigus. Esimeseks kriteeriumiks peaks olema kaasade ühine alaline elukoht abiellumise ajal või esimene ühine alaline elukoht pärast abiellumist ning seejärel kaasade ühine kodakondsus abiellumise ajal. Kui kumbki kriteerium ei ole täidetud või kui topeltkodakondsusega kaasadel puudub esimene ühine alaline elukoht abiellumise ajal, tuleks kohaldada kolmanda kriteeriumina selle riigi õigust, millega kaasad on ühiselt kõige tugevamini seotud, võttes arvesse kõiki asjaolusid, olles siiski täpsustanud, et nimetatud seoste aluseks tuleks võtta olukord abiellumise ajal.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 22 a (uus)
(22 a) Käesoleva määruse kohaldamise eesmärgil, s.t juhtudel, kus määrus viitab mis tahes riigi õiguse kohaldamisega seoses kodakondsuse kriteeriumile, kohaldatakse mitmekordse kodakondsuse juhtumil toimimise ja isiku riigi kodanikuna käsitamise küsimusele riiklikku õigust, seejuures vajaduse korral rahvusvahelisi konventsioone, järgides täielikult Euroopa Liidu üldpõhimõtteid.
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 24
(24)   Arvestades abieluvararežiimi suhtes kohaldatavat õigust käsitleva valiku olulisust, tuleb määrusega kehtestada teatavad tagatised, kindlustamaks, et kaasad või tulevased kaasad on teadlikud oma valiku tagajärgedest. Valik tuleb teha vormis, mis on valitud riigi õigusega või dokumendi koostamise riigi õigusega kehtestatud abieluvaralepingutele, ning see peab olema vähemalt kirjalikus vormis ning selle peavad olema kuupäevastanud ja alla kirjutanud mõlemad kaasad. Kinni tuleb pidada ka võimalikest vormilistest lisanõuetest, mis on kehtestatud valitud riigi õigusega või dokumendi koostanud riigi õigusega selliste lepingute kehtivuse, avaldamise või registreerimise kohta.
(24)   Arvestades abieluvararežiimi suhtes kohaldatavat õigust käsitleva valiku olulisust, tuleb käesoleva määrusega kehtestada teatavad tagatised, kindlustamaks, et kaasad või tulevased kaasad on teadlikud oma valiku tagajärgedest. Valiku kokkulepe peab olema vähemalt kirjalikus vormis ning selle peavad olema kuupäevastanud ja alla kirjutanud mõlemad kaasad. Kohaldatava õiguse valik tuleb teha vormis, mis on kehtestatud abieluvararežiimile kohaldatava õigusega või selle riigi õigusega, kus kokkulepe sõlmiti.
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 24 a (uus)
(24 a) Et arvestada liikmesriikide teatavaid õigusnorme, muu hulgas pere eluaseme kaitseks ja kasutamisõiguse reguleerimiseks kaasade vahelistes suhetes, ei tohiks käesolev määrus olla vastuolus hagi saanud kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamisega ning peaks võimaldama liikmesriigil keelduda välismaise õiguse kasutamisest oma õiguse kasuks. Üldist kehtivust omavad sätted peaksid sellega seoses olema kohustuslikud sätted, mille järgimist liikmesriigi poolt peetakse tema avalike huvide, eelkõige tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast hädavajalikuks. Seega pere eluaseme kaitse tagamiseks peaks liikmesriigil, mille territooriumil asjakohane eluase asub, olema võimalik kohaldada oma riigisiseseid pere eluaseme kaitset käsitlevaid sätteid, sõltumata asjaomases liikmesriigis kehtivatest liikumise kaitset käsitlevatest sätetest, mille ülimuslikkus artikli 35 üle on tagatud.
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 27
(27)   Liikmesriikide otsuste vastastikune tunnustamine on käesoleva määruse üks eesmärke ning seepärast tuleb sellega ette näha otsuste tunnustamist ja täitmist käsitlevad sätted, mis lähtuvad määrusest (EÜ) nr 44/2001 või mida on vajaduse korral kohandatud vastavalt käesoleva määrusega hõlmatud küsimustest tulenevatele konkreetsetele vajadustele.
(27)   Liikmesriikide otsuste vastastikune tunnustamine abieluvararežiime käsitlevates asjades on käesoleva määruse üks eesmärke ning seepärast tuleb sellega ette näha otsuste tunnustamist, täitmisele pööratavust ja täitmist käsitlevad sätted, mis lähtuvad liidu teistest dokumentidest tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö raames.
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 28
(28)   Käesoleva määrusega tuleks tagada ametlike dokumentide tunnustamine ja täitmine, et võtta arvesse liikmesriikide erinevusi abieluvararežiimidega seotud küsimuste lahendamisel. Sellegipoolest ei saa ametlikke dokumente samastada tunnustamise seisukohast kohtuotsustega. Ametlike dokumentide tunnustamine tähendab, et neil on teises liikmesriigis nii sisu kui ka mõju poolest sama tõendusjõud nagu dokumendi välja andnud riigis ning et sellist dokumenti käsitatakse kehtivana, kuigi kehtivuse võib vaidlustada.
(28)   Käesoleva määrusega tuleks tagada abieluvararežiime käsitlevates asjades ametlike dokumentide vastuvõtmine ja täidetavus kõigis liikmesriikides, et võtta arvesse liikmesriikide erinevusi abieluvararežiimidega seotud küsimuste lahendamise süsteemides.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 60.)
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 28 a (uus)
(28 a) Seoses kohtuotsuste tunnustamise, täidetavuse ja täitmisega ning ametlike dokumentide vastuvõtmise ja täidetavusega ning kohtulike kokkulepete täidetavusega tuleks käesoleva määrusega kehtestada sätted eelkõige analoogselt määrusega (EL) nr 650/2012.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 29
(29)   Kui abieluvararežiimi suhtes kohaldatava õigusega tuleb reguleerida ühe kaasa ja kolmanda isiku vahelisi õiguslikke suhteid, peaks kohaldatava õiguse mõju olema reguleeritud selle liikmesriigi õigusega, kus on kaasa või kolmanda isiku alaline elukoht, et tagada kolmanda isiku kaitse. Sellest johtuvalt võiks selle liikmesriigi õigusega ette näha, et kaasa saab oma abieluvararežiimi reguleerivat õigust kohaldada kolmanda isiku suhtes vaid juhul, kui selles liikmesriigis kehtestatud tingimused seoses abieluvararežiimi registreerimise või avaldamisega on täidetud, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või oleks pidanud teadma, millist õigust abieluvararežiimi suhtes kohaldatakse.
(29)   Abieluvararežiimi suhtes kohaldatava õigusega reguleeritakse käesoleva määruse kohaselt ühe kaasa ja kolmanda isiku vahelisi õiguslikke suhteid. Kuid tagamaks kolmanda isiku kaitset, ei peaks kaasa ja kolmanda isiku vahelises õiguslikus suhtes kumbki kaasa sellele õigusele tuginema, kui kaasa, kes on õiguslikus suhtes kolmanda isikuga, ja kolmanda isiku alaline elukoht on ühes ja samas riigis, mis ei ole see riik, mille õigust kohaldatakse abieluvararežiimi suhtes. Erandid tuleks kehtestada, kui kolmas isik ei vääri kaitset, ta seega teadis või oleks pidanud teadma kohaldatavat õigust või kui selles riigis kehtestatud registreerimise või avaldamise nõuded olid täidetud.
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 30 a (uus)
(30 a) Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused otsuste, kohtulike kokkulepete ja ametlike dokumentide täidetavaks tunnistamisega seonduvate tõendite ja vormide kehtestamiseks ja muutmiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes1.
_____________
1 ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 78.)
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 30 b (uus)
(30 b) Käesoleva määrusega ette nähtud tõendite ja vormide koostamiseks ja hilisemaks muutmiseks mõeldud rakendusaktide vastuvõtmiseks tuleks kasutada nõuandemenetlust kooskõlas määruse (EL) nr 182/2011 artiklis 4 sätestatud menetlusega.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 79.)
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 32
(32)   Käesolevas määruses peetakse kinni põhiõigustest ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eelkõige selle artikleid 7, 9, 17, 21 ja 47, mis käsitlevad vastavalt era- ja perekonnaelu austamist, õigust abielluda ja luua perekond nende õiguste kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt, omandiõigust, õigust mittediskrimineerimisele ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Liikmesriikide kohtud peavad käesolevat määrust kohaldama nimetatud õigusi ja põhimõtteid järgides.
(32)   Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eelkõige selle artikleid 7, 9, 17, 20, 21, 23 ja 47, mis käsitlevad vastavalt era- ja perekonnaelu austamist, õigust abielluda ja luua perekond nende õiguste kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt, omandiõigust, võrdsust seaduse ees, õigust mittediskrimineerimisele ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Liikmesriikide kohtud peavad käesolevat määrust kohaldama nimetatud õigusi ja põhimõtteid järgides.
(Osaliselt kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 põhjendusega 81.)
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt a
a)   kaasade õigus- ja teovõime,
a)   kaasade üldine õigus- ja teovõime,
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt a a (uus)
a a) abielu eksisteerimine, kehtivus või tunnustamine,
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt c
c)  abikaasade vahelised kinked,
välja jäetud
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt d
d)   üleelanud abikaasa pärimisõigused,
d)   pärimisküsimused seoses üleelanud abikaasaga,
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt e
e)  abikaasade vahelised äriühingud,
e)  küsimused, millele kohaldatakse äriühingutele ja muudele juriidilistele isikutele või organiseeritud ühendustele kohaldatavat õigust,
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikli 1 punktiga h.)
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt f
f)   varaga seotud asjaõiguste olemus ja selliste asjaõiguste avalikustamine.
f)   asjaõiguste olemus,
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikli 1 punktiga k.)
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt f a (uus)
f a) kinnis- või vallasasjaõiguse registrisse kandmine, sealhulgas kande tegemise õiguslikud nõuded, ning õiguse registrisse kandmise või kandmata jätmise õiguslikud tagajärjed ja
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikli 1 punktiga l.)
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 3 – punkt f b (uus)
f b) küsimused, mis puudutavad õiguste ülekandmist või lahutuse puhul kaasade või endiste kaasade vahel abielu vältel omandatud pensioni- või invaliidsuspensioniõiguste kohandamist.
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt a
a)   „abieluvararežiim” – eeskirjade kogum, mis käsitleb kaasade varalisi suhteid omavahel ja kolmandate isikutega;
a)   „abieluvararežiim” – eeskirjade kogum, mis käsitleb kaasade varalisi suhteid omavahel ja suhetes kolmandate isikutega seoses abieluga;
Muudatusettepanek 35
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt b
b)   „abieluvaraleping” – kokkulepe, milles kaasad määravad kindlaks varalised suhted omavahel ja kolmandate isikutega;
b)   „abieluvaraleping” – kokkulepe, milles kaasad või tulevased kaasad määravad kindlaks oma abieluvararežiimi;
Muudatusettepanek 36
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt c – sissejuhatav osa
c)   „ametlik dokument” – dokument, mis on otsuse teinud liikmesriigis ametlikult koostatud või ametliku dokumendina registreeritud ning mille ehtsus:
c)   „ametlik dokument” – dokument abieluvararežiimi käsitlevates asjades, mis on liikmesriigis ametlikult koostatud või ametliku dokumendina registreeritud ning mille ehtsus:
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 punktiga i.)
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt d
d)   „otsus” – liikmesriigi kohtus abieluvararežiimi kohta tehtud otsus, olenemata selle nimetusest, sealhulgas kohtuotsus, lahend, määrus või täitedokument, samuti kohtusekretäri otsus kohtukulude suuruse kohta;
d)   „otsus” – liikmesriigi kohtus abieluvararežiimi kohta tehtud otsus, olenemata selle nimetusest, samuti kohtusekretäri otsus kohtukulude suuruse kohta;
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 punktiga g.)
Muudatusettepanek 38
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt e
e)   „otsuse teinud liikmesriik” – liikmesriik, mille kohtu poolt või kohtus või kohtu delegeeritud või määratud asutuse poolt on kas tehtud otsus, sõlmitud abieluvaraleping, koostatud ametlik dokument, kiidetud heaks kohtulik kokkulepe või koostatud varaühisuse lõpetamise akt või muu akt;
e)   „otsuse teinud liikmesriik” – liikmesriik, kus on tehtud otsus, koostatud ametlik dokument või kinnitatud või sõlmitud kohtulik kokkulepe;
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 punktiga e.)
Muudatusettepanek 39
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt f
f)   „taotluse saanud liikmesriik” – liikmesriik, kus taotletakse kohtu poolt või kohtus või kohtu delegeeritud või määratud asutuse poolt koostatud otsuse, abieluvaralepingu, ametliku dokumendi, kohtuliku kokkuleppe või varaühisuse lõpetamise akti või muu akti tunnustamist ja/või täitmist;
f)   „täitmise liikmesriik” – liikmesriik, kus taotletakse otsuse, kohtuliku kokkuleppe või ametliku dokumendi täidetavaks tunnistamist või täitmist;
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikli 3 lõike 1 punktiga f.)
Muudatusettepanek 40
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõik 1 – punkt g
g)  liikmesriigi pädev kohtuasutus, kes täidab kohtulikke ülesandeid abieluvararežiime käsitlevates asjades, ning muu asutus või isik, kellele on liikmesriigi kohtud delegeerinud või määranud kohtuasutuste pädevusse kuuluvate ülesannete täitmise vastavalt käesolevas määruses sätestatule;
välja jäetud
Muudatusettepanek 41
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõige 1 a (uus)
1 a. Käesoleva määruse kohaldamisel hõlmab mõiste „kohus” kõiki kohtuasutusi ning kõiki teisi asutusi ja õigusala töötajaid, kellel on pädevus menetleda abieluvararežiimi käsitlevaid asju ning kes täidavad kohtulikke ülesandeid või tegutsevad kohtuasutuse poolt delegeeritud volituste alusel või tegutsevad kohtuasutuse alluvuses, tingimusel et tagatud on kõnealuste asutuste ja õigusala töötajate erapooletus ja poolte õigus olla ära kuulatud ning et kõnealuste asutuste poolt nende asukohaliikmesriigi õiguse alusel tehtud otsused vastavad järgmistele tingimustele:
a)  otsuse võib kohtuasutusele edasi kaevata või läbivaatamiseks esitada ning
b)  otsusel on samas küsimuses tehtud kohtuasutuse otsusega võrreldav õigusjõud ja -mõju.
Liikmesriigid teatavad komisjonile esimeses lõigus osutatud muud asutused ja õigusala töötajad vastavalt artiklile 37 a.
(Käesolev säte vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 3 lõikele 2.)
Muudatusettepanek 42
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel -3 (uus)
Artikkel -3
Liikmesriigisisene pädevus abieluvararežiimi käsitlevates asjades
Käesolev määrus ei mõjuta liikmesriikide pädevust abieluvararežiimi käsitlevate asjade menetlemisel.
Muudatusettepanek 43
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 3
Selle liikmesriigi kohtud, kelle poole on pöördutud ühe kaasa pärimisasjaga [Euroopa Parlamendi ja nõukogu] määruse (EL) nr …/… [mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist] alusel, on pädevad lahendama ka asjaomase hagiga seotud abieluvararežiimi käsitlevaid asju.
Selle liikmesriigi kohtud, kelle poole on pöördutud ühe kaasa pärimisasjaga seotud küsimuses määruse (EL) nr 650/2012 alusel, on pädevad lahendama kõnealusest pärimisasjast tulenevaid abieluvararežiimiga seotud asju.
Muudatusettepanek 44
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4
Selle liikmesriigi kohtud, kellele on hagi esitatud lahutuse, lahuselu või abielu tühistamise asjus määruse (EÜ) nr 2201/2003 alusel, on kaasade kokkuleppe korral pädevad lahendama ka hagiga seotud abieluvararežiimi käsitlevaid asju.
Selle liikmesriigi kohtud, kellele on hagi esitatud lahutuse, lahuselu või abielu tühistamise asjus määruse (EÜ) nr 2201/2003 alusel, on pädevad lahendama ka hagiga seotud abieluvararežiimi käsitlevaid asju, kui kaasad on asjaomaste kohtute pädevust sõnaselgelt või muul viisil ühemõtteliselt tunnistanud.
Kokkulepet võib sõlmida igal ajal, kaasa arvatud menetluse ajal. Kui kokkulepe on sõlmitud enne menetlust, peab see olema kirjalik ning kuupäevastatud ja alla kirjutatud mõlema poole poolt.
Kokkulepe puudumise korral on kohtualluvus reguleeritud artikliga 5 ja sellele järgnevate artiklitega.
Lõikes 1 nimetatud kohtu pädevuse mittetunnistamise korral reguleeritakse kohtualluvust artikliga 5 ja sellele järgnevate artiklitega.
Muudatusettepanek 45
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4 a (uus)
Artikkel 4 a
Kohtualluvuse kokkulepe
1.  Kaasad võivad kokku leppida, et selle liikmesriigi kohtud, mille õiguse nad on valinud oma abieluvararežiimi suhtes kohaldatavaks õiguseks artikli 16 alusel, on pädevad lahendama nende abieluvararežiimiga seotud asju. Sellisel kohtul on ainupädevus.
Ilma et see piiraks kolmanda lõigu kohaldamist, võib kohtu valimise kokkuleppe sõlmida ja seda muuta igal ajal, kuid hiljemalt kohtu poole pöördumise ajaks.
Kaasad võivad valida kohtualluvuse ka pärast kohtu poole pöördumist, kui see on kohtu asukohariigi õigusega ette nähtud. Sellisel juhul kannab kohus sedasi valitud kohtualluvuse protokolli kooskõlas kohtu asukohariigi õigusega.
Kui kokkulepe on sõlmitud enne menetlust, peab see olema kirjalik, dateeritud ja sellele peavad olema alla kirjutanud mõlemad kaasad. Niisugusel elektroonilisel teel edastatud teave, mille puhul on võimalik kokkulepet alaliselt säilitada, võrdsustatakse kirjalikult vormistatud teabega.
2.  Kaasad võivad ka kokku leppida, et pädevad on selle liikmesriigi kohtud, mille õigust artikli 17 alusel kohaldatakse.
Muudatusettepanek 46
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4 b (uus)
Artikkel 4 b
Kohtualluvus kostja kohtusse ilmumise alusel
1.  Erinevalt käesoleva määruse muudest sätetest tulenevast pädevusest on pädevus selle liikmesriigi kohtul, mille õigus on valitud artikli 16 alusel või mille õigust kohaldatakse artikli 17 alusel ja kuhu kostja ilmub. See reegel ei kehti juhul, kui kohtusse ilmuti pädevuse vaidlustamiseks, või kui tulenevalt artiklitest 3, 4 või 4 a on pädevus muul kohtul.
2.  Enne lõike 1 kohaselt pädevuse saamist peab kohus tagama, et kostjat on teavitatud tema õigusest pädevus vaidlustada ning kohtusse ilmumise või mitteilmumisega kaasnevatest tagajärgedest.
Muudatusettepanek 47
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 5
1.  Muudel kui artiklitega 3 ja 4 ette nähtud juhtudel on kaasade abieluvararežiimi käsitlevaid asju pädevad menetlema selle liikmesriigi kohtud:
Kui ühelgi kohtul ei ole artiklite 3, 4 ja 4 a kohast pädevust, on kaasade abieluvararežiimi käsitlevaid asju pädevad menetlema selle liikmesriigi kohtud:
a)   kus on kaasade ühine alaline elukoht, või selle puudumise korral,
a)   mille territooriumil on kaasade alaline elukoht kohtusse pöördumise ajal, või selle puudumise korral,
b)   kus oli abikaasade viimane ühine alaline elukoht, kui üks neist veel elab seal, või selle puudumise korral,
b)   mille territooriumil oli abikaasade viimane alaline elukoht, kui üks neist veel elab seal kohtusse pöördumise ajal, või selle puudumise korral,
c)   kus on kostja alaline elukoht, või selle puudumise korral,
c)   mille territooriumil on kostja alaline elukoht kohtusse pöördumise ajal, või selle puudumise korral,
d)   kelle kodanikud abikaasad on või, Ühendkuningriigi ja Iirimaa puhul, kus on abikaasade ühine elukoht.
d)   kelle kodanikud abikaasad kohtusse pöördumise ajal on või, Ühendkuningriigi ja Iirimaa puhul, kus on kaasade ühine elukoht, või selle puudumise korral,
2.  Pooled võivad ka kokku leppida, et selle liikmesriigi kohtud, mille õiguse nad on valinud oma abieluvararežiimi suhtes kohaldatavaks õiguseks artiklite 16 ja 18 alusel, on pädevad lahendama ka nende abieluvararežiimiga seotud asju.
d a) kostja kodakondsus või, Ühendkuningriigi ja Iirimaa puhul, tema elukoht.
Kokkulepet võib sõlmida igal ajal, kaasa arvatud menetluse ajal. Kui kokkulepe on sõlmitud enne menetlust, peab see olema kirjalik ning kuupäevastatud ja alla kirjutatud mõlema poole poolt.
(Seoses lõikega 2 vt artikli 4 a (uus) muudatusettepanekut; teksti on muudetud.)
Muudatusettepanek 48
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 6
Kui ükski kohus ei ole artiklite 3, 4 ega 5 alusel pädev, on liikmesriigi kohtud pädevad, kui ühe või mõlema kaasa vara asub selle liikmesriigi territooriumil, mispuhul menetleb hagi saanud kohus vaid selle varaga seotud asja.
Kui ühelgi kohtul ei ole artiklite 3, 4, 4 a ja 5 kohast pädevust, on liikmesriigi kohtud pädevad, kui ühe või mõlema kaasa kinnisvara või registreeritud vara asub selle liikmesriigi territooriumil. Sel juhul lahendab hagi saanud kohus vaid selle kinnisvara või registreeritud varaga seotud asja.
Sellistel juhtudel on liikmesriigi kohtud pädevad tegema ainult selles liikmesriigis asuvat kinnisvara või registreeritud vara käsitlevaid otsuseid.
Muudatusettepanek 49
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7
Kui üksi kohus ei ole artiklite 3, 4, 5 või 6 alusel pädev, võivad liikmesriigi kohtud erandkorras ja tingimusel, et asjal on selle liikmesriigiga piisav seos, menetleda abieluvararežiimi käsitlevat asja, kui menetlust ei ole võimalik või mõistlik algatada või läbi viia kolmandas riigis.
Kui ühelgi kohtul ei ole artiklite 3, 4, 4 a, 5 või 6 alusel pädevust, võivad liikmesriigi kohtud erandkorras menetleda abieluvararežiimi käsitlevat asja, kui menetlust ei ole võimalik või mõistlik algatada või läbi viia kolmandas riigis, millega asi on tihedalt seotud.
Kohtuasi peab olema asja menetleva kohtu asukohaliikmesriigiga piisavalt seotud.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikliga 11.)
Muudatusettepanek 50
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 8
Artikli 3, 4, 5, 6 või 7 kohaselt asja menetlev kohus on pädev arutama ka vastuhagi, kui see kuulub käesoleva määruse reguleerimisalasse.
Artikli 3, 4, 4 a, 5, 6 või 7 kohaselt asja menetlev kohus on pädev arutama ka vastuhagi, kui see kuulub käesoleva määruse reguleerimisalasse.
Kui kohtu poole pöörduti artikli 6 alusel, piirdub ta pädevus vastuhagi arutamiseks kinnisvara või registreeritud varaga, mis on põhikohtuasja ese.
Muudatusettepanek 51
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 9
Kohtusse pöördumine loetakse toimunuks:
Käesoleva peatüki kohaldamisel loetakse kohtusse pöördumine toimunuks:
a)   kuupäeval, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev dokument või samaväärne dokument, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokumendid kostjale kätte toimetada; või
a)   kuupäeval, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev dokument või samaväärne dokument, tingimusel, et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokumendid kostjale kätte toimetada;
b)   kui dokument tuleb kätte toimetada enne kohtule esitamist, siis kuupäeval, mil kättetoimetamise eest vastutav asutus selle kätte saab, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokument kohtule esitada.
b)   kui dokument tuleb kätte toimetada enne kohtule esitamist, siis kuupäeval, mil kättetoimetamise eest vastutav asutus selle kätte saab, tingimusel, et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokument kohtule esitada, või
b a) kui kohus algatab menetluse omal algatusel, siis ajal, mil kohus teeb otsuse algatada menetlus, või juhul, kui sellist otsust ei nõuta, siis ajal, mil asi kohtus registreeritakse.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikliga 14.)
Muudatusettepanek 52
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 12 – lõige 1
1.   Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad menetlusi ühed ja samad pooled ühe ja sama alusega hagide põhjal, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.
1.   Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama eseme ja alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad abikaasad omavahel, peatab see kohus, kellele hagi esitati hiljem, poolelioleva menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikliga 17.)
Muudatusettepanek 54
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 13 – lõige 2
2.   Kui nimetatud menetlused on pooleli esimese astme kohtus, võivad kõik kohtud peale selle, kuhu pöörduti esimesena, ühe poole taotlusel pädevusest loobuda, kui kohus, kuhu pöörduti esimesena, on kõnealustes menetlustes pädev ja kui asjaomase riigi õigusaktid võimaldavad neid menetlusi liita.
2.   Kui nimetatud menetlused on pooleli esimese astme kohtus, võivad kõik kohtud peale selle, kuhu pöörduti esimesena, ühe kaasa taotlusel pädevusest loobuda, kui kohus, kuhu pöörduti esimesena, on kõnealustes menetlustes pädev ja kui asjaomase riigi õigusaktid võimaldavad neid menetlusi liita.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikliga 18.)
Muudatusettepanek 55
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 13 a (uus)
Artikkel 13 a
Abikaasade teavitamine
Pädev ametiasutus on kohustatud teavitama abikaasat/abikaasasid mõistliku aja jooksul abieluvararežiimi käsitlevatest menetlustest, mis nende vastu on algatatud.
Muudatusettepanek 56
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 14
Liikmesriigi kohtute kaudu võib taotleda selle liikmesriigi õigusaktidega ette nähtud ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete rakendamist isegi juhul, kui käesoleva määruse kohaselt on asja sisuliseks arutamiseks pädev teise liikmesriigi kohus.
Liikmesriigi kohtutelt võib taotleda asjaomase riigi õigusega ette nähtud ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete kehtestamist isegi juhul, kui teise liikmesriigi kohtud on käesoleva määruse kohaselt pädevad asja sisuliseks arutamiseks.
(Kooskõlas määruse (EL) nr 650/2012 artikliga 19.)
Muudatusettepanek 57
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 15 – lõik 1
Artiklite 16, 17 ja 18 alusel abieluvararežiimi suhtes kohaldatavat õigust kohaldatakse kaasade kogu vara suhtes.
1.  Abieluvararežiimi suhtes artiklite 16 ja 17 alusel kohaldatavat õigust kohaldatakse kogu selle režiimiga reguleeritava vara suhtes, olenemata selle asukohast.
Muudatusettepanek 58
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 15 – lõige 1 a (uus)
1 a. Piiramata artikli 1 lõike 3 punkte f ja f a, määratakse abieluvararežiimi suhtes kohaldatava õigusega muu hulgas järgmised aspektid:
a)  kaasade vara jaotamine erinevatesse kategooriatesse enne ja pärast abielu;
b)  vara ülekandmine ühest kategooriast teise;
c)  vajaduse korral vastutus kaasa võlgade eest;
d)  kaasade käsutusõigused abielu ajal;
e)  abieluvararežiimi lõpetamine ja kaotamine ja vara jagamine abielu lahutamise korral;
f)  abieluvararežiimi tagajärjed kaasa ja kolmanda isiku vahelistele õiguslikele suhetele vastavalt artiklile 35;
g)  abieluvaralepingu sisuline kehtivus.
Muudatusettepanek 59
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 15 a (uus)
Artikkel 15 a
Ühetaoline kohaldamine
Käesolevas määruses nimetatud mis tahes õigust kohaldatakse olenemata sellest, kas tegemist on liikmesriigi õigusega või mitte.
(Vt muudatusettepanekut artikli 21 kohta; teksti on muudetud.)
Muudatusettepanek 60
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 16
Kaasad või tulevased kaasad võivad valida oma abieluvararežiimi suhtes kohaldatava õiguse, tingimusel et tegemist ühe õigusega järgmistest:
1.  Kaasad või tulevased kaasad võivad kokkuleppega määrata või muuta oma abieluvararežiimi suhtes kohaldatavat õigust, tingimusel et tegemist on ühe õigusega järgmistest:
a)  selle riigi õigus, kus on kaasade või tulevaste kaasade ühine alaline elukoht, või
b)   selle riigi õigus, kus on ühe kaasa või tulevase kaasa alaline elukoht valiku tegemise ajal, või
a)   selle riigi õigus, kus on kaasade või tulevaste kaasade või ühe kaasa alaline elukoht kokkuleppe sõlmimise ajal, või
c)   selle riigi õigus, mille kodakondsus on ühel kaasal või tulevasel kaasal valiku tegemise ajal.
b)   selle riigi õigus, mille kodakondsus on ühel kaasal või tulevasel kaasal kokkuleppe sõlmimise ajal.
2.  Abieluvararežiimi suhtes kohaldatava õiguse muutmisel abielu ajal on üksnes edasiulatuv mõju, välja arvatud juhul, kui kaasad lepivad kokku teisiti.
3.  Kui kaasad otsustavad anda sellele muutmisele tagasiulatuva jõu, ei mõjuta see varem, muutmise hetkeni kehtinud õiguse kohaselt tehtud tehingute kehtivust ega varasemast kohaldatavast õigusest tulenevaid kolmandate isikute õigusi.
Muudatusettepanek 61
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 17 – lõige 1 – sissejuhatav osa
1.   Kui kaasad ei ole kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse abieluvararežiimi suhtes:
1.   Kui kohaldatava õiguse valiku kokkulepe puudub, kohaldatakse artikli 16 kohaselt abieluvararežiimi suhtes:
Muudatusettepanek 62
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 17 – lõige 1 – punkt a
a)   selle riigi õigust, kus on kaasade esimene ühine alaline elukoht pärast abiellumist, või selle puudumise korral
a)   selle riigi õigust, kus abielu sõlmimise ajal on kaasade ühine alaline elukoht või kus neil pärast abiellumist on esimene ühine alaline elukoht, või selle puudumise korral
Muudatusettepanek 63
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 17 – lõige 1 – punkt c
c)   selle riigi õigust, millega kaasadel on koos kõige tugevam seos, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige abielu sõlmimise kohta.
c)   selle riigi õigust, millega kaasadel on koos kõige tugevam seos, võttes arvesse kõiki asjaolusid abielu sõlmimise ajal, olenemata abielu sõlmimise kohast.
Muudatusettepanek 64
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 18
Artikkel 18
välja jäetud
Kohaldatava õiguse muutmine
Kaasad võivad kogu abielu ajal muuta oma abieluvararežiimi suhtes kohaldatavat õigust. Nad võivad valida ühe järgmistest õigustest:
a)  selle riigi õigus, kus on ühe kaasa alaline elukoht valiku tegemise ajal, või
b)  selle riigi õigus, mille kodakondsus on ühel kaasal valiku tegemise ajal.
Abieluvararežiimi suhtes kohaldatava õiguse muutmisel abielu ajal ei ole muutmisel tagasiulatuvat jõudu, kui kaasad ei ole sõnaselgelt väljendanud vastupidist.
Kui kaasad otsustavad anda sellele muutmisele tagasiulatuva jõu, ei mõjuta see varem, muutmise hetkeni kehtinud õiguse kohaselt sõlmitud dokumentide kehtivust ega varasemast kohaldatavast õigusest tulenevaid kolmandate isikute õigusi.
Muudatusettepanek 65
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 19
1.   Kohaldatava õiguse valik tuleb vormistada vastavalt nõuetele, mis on valitud riigi õigusega või dokumendi koostamise riigi õigusega kehtestatud abieluvaralepingutele.
1.   Artiklis 16 osutatud kohaldatava õiguse valiku kokkulepe sõlmitakse kirjalikult ning sellele märgitakse kuupäev ja kirjutavad alla mõlemad kaasad. Elektroonilisel teel edastatud kokkulepe, mida on võimalik alaliselt säilitada, võrdsustatakse kirjalikult vormistatuga.
2.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, peab valik olema vähemalt sõnaselge ja vormistatud kirjaliku dokumendina, mille on kuupäevastanud ja alla kirjutanud mõlemad abikaasad.
2.   See kokkulepe peab täitma vormilisi nõudeid vastavalt abieluvararežiimi suhtes kohaldatavale õigusele või selle riigi õigusele, kus kokkulepe sõlmiti.
3.   Kui lõikes 1 osutatud valiku tegemise ajal kaasade ühiseks alaliseks elukohaks oleva liikmesriigi õigusega on abieluvaralepingu jaoks ette nähtud vormilisi lisanõudeid, tuleb need täita.
3.   Kui selle riigi õigusega, kus on mõlema kaasa alaline elukoht kohaldatava õiguse valikut käsitleva kokkuleppe sõlmimise ajal, on kõnealust liiki kokkuleppe sõlmimisele, või kui seda ei sõlmita, siis abieluvaralepingu sõlmimisele ette nähtud vormilisi lisanõudeid, tuleb nimetatud nõudeid järgida.
4.  Kui kaasade peamine elukoht kohaldatava õiguse valikut käsitleva kokkuleppe sõlmimise ajal on erinevates riikides ja nende riikide õigusega on ette nähtud erinevad vormilised nõuded, on kokkulepe vormiliselt kehtiv juhul, kui see vastab nõuetele, mis on sätestatud ühe asjaomase riigi õiguses.
5.  Kui kokkuleppe sõlmimise ajal on ainult ühe kaasa peamine elukoht liikmesriigis, mille õigusega on ette nähtud täiendavad vormilised nõuded selliste kokkulepete kohta, tuleb nimetatud nõudeid järgida.
(Sarnane määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 5.)
Muudatusettepanek 66
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 20
Abieluvaralepingu vormi suhtes kohaldatav õigus
Abieluvaralepingu vormilised nõuded
1.  Abieluvaralepingu vormi suhtes kohaldatakse abieluvararežiimi suhtes kohaldatavat õigust või lepingu koostamise asukohariigi õigust.
Abieluvaralepingu vormiliste aspektide suhtes kohaldatakse mutatis mutandis artiklit 19. Täiendavad vorminõuded artikli 19 lõike 3 tähenduses on ainult need, mis puudutavad abieluvaralepingut.
2.  Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, peab abieluvaraleping olema vähemalt kirjalik ning kuupäevastatud ja alla kirjutatud mõlema abikaasa poolt.
3.  Kui abieluvaralepingu sõlmimise ajal kaasade ühiseks alaliseks elukohaks oleva liikmesriigi õigusega on sellise lepingu jaoks ette nähtud vormilisi lisanõudeid, tuleb need täita.
Muudatusettepanek 67
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 20 a (uus)
Artikkel 20 a
Asjaõiguse kohandamine
Kui isik taotleb tuginemist sellisele asjaõigusele, millele tal on õigus vastavalt abieluvararežiimi suhtes kohaldatavale õigusele, ning selle liikmesriigi õiguses, kus sellele õigusele tuginetakse, ei tunta seda asjaõigust, kohandatakse vajaduse korral ja võimaluse piires seda asjaõigust kõnealuse riigi õiguses ette nähtud kõige lähema samaväärse asjaõigusega, võttes arvesse konkreetse asjaõigusega taotletavaid eesmärke ja huve ning sellega seotud mõjusid.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 31.)
Muudatusettepanek 68
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 21
Artikkel 21
välja jäetud
Kollisiooninormide üldine kohaldatavus
Käesoleva peatüki alusel määratud õigust kohaldatakse ka juhul, kui tegemist ei ole liikmesriigi õigusega.
Muudatusettepanek 69
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 22
Käesoleva määruse sätted ei tohi piirata selliste sätete kohaldamist, mille järgimist peetakse liikmesriigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks abieluvararežiimile kohaldatav käesoleva määruse alusel.
1.  Üldist kehtivust omavad sätted on sätted, mille eiramine oleks otseselt vastuolus asjaomase liikmesriigi avaliku korraga (ordre public). Pädevad asutused ei tohiks erandit avaliku korra suhtes tõlgendada viisil, mis on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, eelkõige selle artikliga 21, milles keelatakse igasugune diskrimineerimine.
2.  Käesolev määrus ei piira kohtualluvust käsitleva õiguse üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist, ent see ei tohi ka piirata artikli 35 kohaste tehingute kaitset käsitlevate sätete kohaldamist.
Muudatusettepanek 70
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 23
Käesoleva määruse alusel määratud õigussätte kohaldamisest võib keelduda üksnes juhul, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga.
Käesoleva määruse alusel määratud riikliku õigussätte kohaldamisest võib keelduda üksnes juhul, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 35.)
Muudatusettepanek 71
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 24
Kui käesoleva määruse alusel kuulub kohaldamisele teatava riigi õigus, kohaldatakse selle riigi materiaalõiguse sätteid, välja arvatud rahvusvahelise eraõiguse normid.
Kui käesoleva määruse alusel kuulub kohaldamisele teatava riigi õigus, kohaldatakse selle riigi kehtivaid õigusnorme, välja arvatud rahvusvahelise eraõiguse normid.
Muudatusettepanek 72
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 25
Kahe või enam õigussüsteemiga riigid – territoriaalsed kollisiooninormid
Mitme õigussüsteemiga riigid – territoriaalsed kollisiooninormid
1.  Kui käesolevas määruses osutatud õigus on sellise riigi õigus, mis koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad abieluvararežiimi suhtes oma õigusnormid, määratakse kõnealuse riigi kollisiooninormidega kindlaks see territoriaalüksus, mille õigusnorme kohaldatakse.
Kui riigis on mitu territoriaalüksust, millest igas kehtib oma õigussüsteem või oma eeskirjade kogum, mis käsitleb käesoleva määrusega reguleeritud teemasid, siis:
1 a. Kollisiooninormide puudumisel tõlgendatakse:
a)   tõlgendatakse käesoleva määruse alusel kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eesmärgil viidet selle liikmesriigi õigusele asjaomases territoriaalüksuses kehtiva õigusena;
a)   kaasade peamisele elukohale viitavate sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eesmärgil viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, kus on kaasade peamine elukoht;
b)   tõlgendatakse viidet alalisele elukohale selles riigis alalise elukohana territoriaalüksuses;
b)   kaasade kodakondsusele viitavate sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, millega kaasad on kõige lähemalt seotud;
c)   osutab viide kodakondsusele selle riigi õigusega kindlaks määratud territoriaalüksusele või kohaldatavate sätete puudumise korral poolte valitud territoriaalüksusele või valiku puudumise korral territoriaalüksusele, millega kaasal või kaasadel on kõige tugevam seos.
c)   muudele ühendavateks teguriteks olevatele asjaoludele viitavate mis tahes muude sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, millega asjaomane asjaolu on seotud.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 36.)
Muudatusettepanek 73
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 25 a (uus)
Artikkel 25 a
Mitme õiguskorraga riigid – isikute gruppidele kohaldatav õigus
Kui riigis on kaks või enam õigussüsteemi või normistikku, mis on abieluvararežiimiga seoses kohaldatavad erinevatesse gruppidesse kuuluvate isikute suhtes, käsitatakse viiteid selle riigi õigusele viidetena õigussüsteemile või normistikule, mis on määratud kindlaks selles riigis kehtivate eeskirjadega. Selliste eeskirjade puudumisel kohaldatakse õigussüsteemi või normistikku, millega kaasad on kõige tihedamalt seotud.
Muudatusettepanek 74
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 25 b (uus)
Artikkel 25 b
Käesoleva määruse kohaldamata jätmine, kui kohalduda võib mitut siseriiklikku õigussüsteemi
Liikmesriik, mis koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad abieluvararežiimi suhtes oma õigusnormid, ei ole kohustatud kohaldama käesolevat määrust, et määrata, millise territoriaalüksuse õigust kohaldada.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 38.)
Muudatusettepanek 75
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 26 – lõik 2
2.   Otsuse vaidlustamise korral võib huvitatud pool, kes põhiküsimusena nõuab otsuse tunnustamist, taotleda selle tunnustamise kinnitamist määruse (EÜ) nr 44/2001 artiklites [38–56] ettenähtud menetluse kohaselt.
2.   Otsuse vaidlustamise korral võib huvitatud pool, kes põhiküsimusena nõuab otsuse tunnustamist, taotleda selle tunnustamise kinnitamist artiklites 31 b – 31 o ettenähtud menetluse kohaselt.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 39.)
Muudatusettepanek 76
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 – punkt a
a)   kui tunnustamine oleks ilmselgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse;
(Ei puuduta eestikeelset versiooni.)
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 40.)
Muudatusettepanek 78
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 – punkt c
c)   kui see on vastuolus otsusega, mis on taotluse saanud liikmesriigis tehtud samade asjaosaliste vahelise vaidluse puhul;
c)   kui tunnustamine on vastuolus menetluse tulemusel tehtud kohtuotsusega, mis on tehtud samade poolte vahelises asjas liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse;
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 40.)
Muudatusettepanek 79
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 27 – punkt d
d)   kui see on vastuolus varem sama hagi põhjal samu asjaosalisi hõlmavas asjas teises liikmesriigis või kolmandas riigis tehtud otsusega, kui varasem otsus vastab taotluse saanud liikmesriigis tunnustamiseks vajalikele tingimustele.
d)   kui tunnustamine on vastuolus kohtuotsusega, mis on varem tehtud samade poolte vahelises, sama eseme ja sama alusega menetluses teises liikmesriigis või kolmandas riigis, kui varasem otsus vastab tunnustamise tingimustele liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 40.)
Muudatusettepanek 80
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 29
Ühelgi juhul ei vaadata välisriigis tehtud otsust sisuliselt läbi.
Mingil juhul ei vaadata liikmesriigis tehtud otsust sisuliselt läbi.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 41.)
Muudatusettepanek 81
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 30
Selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamist, võib menetluse peatada, kui kohtuotsus on tavalises korras edasi kaevatud.
Selle liikmesriigi kohus, kus taotletakse teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamist, võib menetluse peatada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tavalises korras edasi kaevatud.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 42.)
Muudatusettepanek 82
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31
Liikmesriigis tehtud otsust, mis on täitmisele pööratav, täidetakse teistes liikmesriikides määruse (EÜ) nr 44/2001 artiklite [38–56 ja 58] kohaselt.
Otsused, mis on tehtud liikmesriigis ning mis on selles riigis täidetavad, on täidetavad teises liikmesriigis, kui nad on tunnistatud huvitatud poole taotlusel teises liikmesriigis täidetavaks vastavalt artiklites 31 b kuni 31 o sätestatud menetlusele.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 43.)
Muudatusettepanek 83
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 a (uus)
Artikkel 31 a
Peamise elukoha kindlaksmääramine
Et teha kindlaks, kas artiklites 31 b–31 o sätestatud menetluse kohaldamisel on poole peamine elukoht otsuse täitmise liikmesriigis, kohaldab kohus, kuhu pöörduti, selle liikmesriigi siseriiklikku õigust.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 44.)
Muudatusettepanek 84
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 b (uus)
Artikkel 31 b
Kohalike kohtute pädevus
1.  Täidetavaks tunnistamise taotlus esitatakse kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohtule või pädevale asutusele, millest kõnealune liikmesriik on teavitanud komisjoni vastavalt artiklile 37.
2.  Kohalik kohtualluvus määratakse selle poole peamise elukoha alusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, või täitmiskoha alusel.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 45.)
Muudatusettepanek 85
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 c (uus)
Artikkel 31 c
Menetlus
1.  Taotlemiskorda reguleeritakse täitmise liikmesriigi seadusega.
2.  Taotlejal ei pea olema täitmise liikmesriigis postiaadressi ega volitatud esindajat.
3.  Taotlusele lisatakse järgmised dokumendid:
a)  otsuse koopia, mis vastab selle õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele;
b)  tõend, mille on väljastanud päritoluliikmesriigi kohus või pädev asutus, kasutades artikli 37 c lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi, ilma et see piiraks artikli 31 d kohaldamist.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 46.)
Muudatusettepanek 86
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 d (uus)
Artikkel 31 d
Tõendi esitamata jätmine
1.  Kui artikli 31 c lõike 3 punktis b märgitud tõendit ei esitata, võib kohus või pädev asutus määrata selle esitamise tähtaja, tunnustada võrdväärseid dokumente või kui ta leiab, et tal on piisavalt teavet, selle esitamise nõudmisest loobuda.
2.  Kui kohus või pädev asutus seda nõuab, esitatakse nimetatud dokumentide tõlge. Tõlke teeb isik, kes on selleks pädev ühes liikmesriigis.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 47.)
Muudatusettepanek 87
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 e (uus)
Artikkel 31 e
Täidetavaks tunnistamine
Otsus tunnistatakse täidetavaks kohe pärast artikli 31 c nõuete täitmist artikli 27 kohase läbivaatamiseta. Poolel, kelle suhtes täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta esildisi.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 48.)
Muudatusettepanek 88
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 f (uus)
Artikkel 31 f
Täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsusest teatamine
1.  Täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsusest teatatakse taotluse esitajale viivitamata vastavalt korrale, mis on sätestatud selle liikmesriigi õiguses, kus täitmist taotletakse.
2.  Täidetavaks tunnistamise otsus toimetatakse kätte poolele, kelle suhtes täitmist taotletakse, koos otsusega, kui seda pole talle juba kätte toimetatud.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 49.)
Muudatusettepanek 89
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 g (uus)
Artikkel 31 g
Täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsuse edasikaebamine
1.  Kumbki pool võib täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata.
2.  Edasikaebus esitatakse kohtusse, millest asjaomane liikmesriik on teavitanud komisjoni vastavalt artiklile 37.
3.  Edasikaebust menetletakse kontradiktoorsete kohtuasjade vaidlustamiskorra kohaselt.
4.  Kui pool, kelle suhtes täitmist taotletakse, ei ilmu taotluse esitaja algatatud menetluseks kohtusse, kuhu edasikaebus esitati, kohaldatakse artiklit 11 ka siis, kui kõnealuse poole peamine elukoht ei ole üheski liikmesriigis.
5.  Edasikaebus täidetavaks tunnistamise peale tuleb esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kui selle poole alaline elukoht, kelle suhtes täitmist taotletakse, on muus liikmesriigis kui selles, kus tehti kohtuotsuse täitmismäärus, on kaebuse esitamise tähtaeg 60 päeva alates kuupäevast, mil määrus edastati isikule või tema elukohta. Tähtaega ei saa asukoha kauguse tõttu pikendada.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 50.)
Muudatusettepanek 90
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 h (uus)
Artikkel 31 h
Edasikaebuse kohta tehtud otsuse vaidlustamise menetlus
Edasikaebuse kohta tehtud otsust saab vaidlustada üksnes menetluse teel, millest asjaomane liikmesriik on teavitanud komisjoni vastavalt artiklile 37.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 51.)
Muudatusettepanek 91
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 i (uus)
Artikkel 31 i
Täidetavaks tunnistamisest keeldumine või selle tühistamine
Kohus, kellele esitatakse artikli 31 g või artikli 31 h alusel edasikaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest või tühistab selle ainult artiklis 27 sätestatud alustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 52.)
Muudatusettepanek 92
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 j (uus)
Artikkel 31 j
Menetluse peatamine
Kohus, kuhu esitati edasikaebus artikli 31 g või 31 h alusel, peab menetluse peatama selle poole taotlusel, kelle suhtes täitmist taotletakse, kui kohtuotsuse teinud liikmesriigis on otsuse täidetavus peatatud edasikaebamise tõttu.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 53.)
Muudatusettepanek 93
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 k (uus)
Artikkel 31 k
Ajutised meetmed, sealhulgas kaitsemeetmed
1.  Kui kohtuotsust tuleb tunnustada käesoleva jao kohaselt, ei takista miski taotluse esitajat nõudmast ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete rakendamist selle liikmesriigi õiguse järgi, kus täitmist taotletakse, ilma et kohtuotsust oleks vaja artikli 31 e kohaselt täidetavaks tunnistada.
2.  Täidetavaks tunnistamisega kaasneb seadusest tulenevalt luba võtta kaitsemeetmeid.
3.  Artikli 31 g lõike 5 kohaselt ette nähtud täidetavaks tunnistamise otsuse peale edasikaebuse esitamise tähtaja jooksul ning kuni kaebuse kohta otsuse tegemiseni ei tohi teha muid täitetoiminguid kui kohaldada kaitsemeetmeid selle poole varale, kelle suhtes täitmist taotletakse.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 54.)
Muudatusettepanek 94
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 l (uus)
Artikkel 31 l
Osaline täidetavus
1.  Kui otsus on tehtud mitmes asjas ning nende kõikide kohta ei saa täitmiseks luba anda, annab kohus või pädev asutus loa täita otsust ühes või mitmes asjas.
2.  Taotluse esitaja võib nõuda, et täidetavaks tunnistatakse vaid mingi osa otsusest.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 55.)
Muudatusettepanek 95
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 m (uus)
Artikkel 31 m
Õigusabi
Taotlejal, kes on saanud päritoluliikmesriigilt täies ulatuses või osaliselt õigusabi või kes oli vabastatud kulude tasumisest, on täidetavaks tunnistamise menetluses õigus saada kõige soodsamat õigusabi või ulatuslikumat vabastust kuludest, mis on kohtuotsuse täitmise liikmesriigi õigusega ette nähtud.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 56.)
Muudatusettepanek 96
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 n (uus)
Artikkel 31 n
Tagatise või deposiidi nõudmise keeld
Poolelt, kes ühes liikmesriigis taotleb mõnes muus liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamist, täidetavaks tunnistamist või täitmist, ei tohi nõuda mis tahes kujul tagatist ega deposiiti põhjusel, et ta on välisriigi kodanik või et tema peamine või alaline elukoht ei ole otsuse täitmise liikmesriigis.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 57.)
Muudatusettepanek 97
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 31 o (uus)
Artikkel 31 o
Maksu, tasu või lõivu nõudmise keeld
Täidetavaks tunnistamise menetluses ei tohi otsuse täitmise liikmesriigis nõuda mingit asja väärtuse alusel arvutatavat maksu, tasu ega lõivu.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 58.)
Muudatusettepanek 98
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 32
Ametliku dokumendi tunnustamine
Ametliku dokumendi vastuvõtmine
1.   Liikmesriigis koostatud ametlikku dokumenti tunnustatakse teistes liikmesriikides, välja arvatud juhul, kui selle kehtivus vaidlustatakse kohaldatava õiguse alusel, ning tingimusel, et dokumendi tunnustamine ei ole ilmselgelt vastuolus avaliku korra normidega taotluse saanud liikmesriigis.
1.   Liikmesriigis koostatud ametlikul dokumendil on teises liikmesriigis sama tõendusjõud nagu dokumendi päritoluliikmesriigis, või võimalikult samalaadne toime, tingimusel et see ei ole ilmselgelt vastuolus asjaomase liikmesriigi avaliku korraga (ordre public).
Isik, kes soovib kasutada ametlikku dokumenti teises liikmesriigis, võib paluda asutusel, kes koostas ametliku dokumendi päritoluliikmesriigis, täita artikli 37 c lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi, milles kirjeldatakse ametliku dokumendi tõendusjõudu päritoluliikmesriigis.
1 a. Ametliku dokumendi autentsuse vaidlustamiseks pöördutakse päritoluliikmesriigi kohtusse ning otsus tehakse päritoluliikmesriigi õiguse alusel. Vaidlustatud ametlikul dokumendil puudub teises liikmesriigis tõendusjõud niikaua, kuni pädev kohus menetleb sellist vaidlustamist.
1 b. Ametlikus dokumendis kajastatud õigustoimingute või õigussuhete vaidlustamiseks pöördutakse kohtutesse, millel on pädevus vastavalt käesolevale määrusele, ning otsus tehakse III peatüki kohaselt kohaldatava õiguse alusel või artiklis 36 osutatud õiguse alusel. Vaidlustatud ametlikul dokumendil puudub muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik tõendusjõud seoses vaidlustatud küsimusega niikaua, kuni pädev kohus menetleb sellist vaidlustamist.
1 c. Kui liikmesriigi kohtus toimuva menetluse tulemus sõltub abieluvararežiimi kohta koostatud ametlikus dokumendis kajastuva õigustoimingu või õigussuhete kui lisaküsimuse lahendamisest, on kõnealusel kohtul selles küsimuses pädevus.
2.  Ametlike dokumentide tunnustamine tähendab, et neil on sisu poolest tõendusjõud ja et neid käsitatakse kehtivatena.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 59.)
Muudatusettepanek 99
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 33
1.   Liikmesriigis koostatud ning täitmisele pööratav ametlik dokument tunnistatakse teises liikmesriigis täitmisele pööratavaks vastava taotluse alusel määruse (EÜ) nr 44/2001 artiklites [38–57] sätestatud korras.
1.   Ametlik dokument, mis on päritoluliikmesriigis täitmisele pööratav, tunnistatakse teises liikmesriigis täitmisele pööratavaks huvitatud poole taotlusel vastavalt artiklites 31 b – 31 o sätestatud menetlusele.
1 a. Artikli 31 c lõike 3 punkti b kohaldamisel väljastab ametliku dokumendi koostanud asutus huvitatud poole taotlusel tõendi, kasutades artikli 37 c lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi.
2.   Kohus, kellele esitatakse määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli [43 või 44] alusel apellatsioonkaebus, saab keelduda täitmismääruse tegemisest või tühistada selle ainult juhul, kui täitmisdokument on taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra põhimõtetega selgelt vastuolus.
2.   Kohus, kellele esitatakse artiklite 31 g või 31 h alusel edasikaebus, keeldub otsuse täidetavaks tunnistamisest või tühistab selle ainult juhul, kui ametliku dokumendi täitmine on selgelt vastuolus otsuse täitmise liikmesriigi avaliku korraga (ordre public).
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 60.)
Muudatusettepanek 100
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 34
Kohtulike kokkulepete tunnustamine ja täitmisele pööratavus
Kohtulike kokkulepete täitmisele pööratavus
Kohtulikke kokkuleppeid, mis on selle sõlmimise liikmesriigis täitmisele pööratav, tunnustatakse ja pööratakse täitmisele teises liikmesriigis mis tahes huvitatud isiku taotlusel samadel tingimustel ametlike dokumentidega. Kohus, kellele esitatakse määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli [42 või 44] alusel apellatsioonkaebus, keeldub täitmismääruse tegemisest või tühistab selle ainult juhul, kui kohtulik kokkulepe on täideviiva liikmesriigi avaliku korra põhimõtetega selgelt vastuolus.
1.  Kohtulikud kokkulepped, mis on päritoluliikmesriigis täitmisele pööratavad, tunnistatakse teises liikmesriigis täitmisele pööratavaks huvitatud poole taotlusel vastavalt artiklites 31 b – 31 o sätestatud menetlusele.
1 a. Artikli 31 c lõike 3 punkti b kohaldamisel väljastab kohus, kes kokkuleppe kinnitas või kus kokkulepe sõlmiti, huvitatud poole taotlusel tõendi, kasutades artikli 37 c lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi.
1 b. Kohus, kuhu esitatakse edasikaebus artikli 31 g või artikli 31 h alusel, keeldub otsuse täidetavaks tunnistamisest või tühistab selle ainult juhul, kui kohtuliku kokkuleppe täitmine on ilmses vastuolus otsuse täitmise liikmesriigi avaliku korraga (ordre public).
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 61.)
Muudatusettepanek 101
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 35 – pealkiri
Mõju kolmandatele isikutele
Kolmandate isikute kaitse
Muudatusettepanek 102
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 35 – lõige 2
2.   Samas võib liikmesriigi õigusega ette näha, et abieluvararežiimi suhtes kohaldatav õigus mõjutab kaasa ja kolmanda isiku õiguslikke suhteid üksnes juhul, kui neist vähemalt ühe alaline elukoht on selle liikmesriigi territooriumil ning selle riigi õigusega ette nähtud abieluvararežiimi avaldamise või registreerimise nõuded ei ole täitmata, välja arvatud juhul, kui kolmas isik oli või oleks pidanud olema teadlik abieluvararežiimi suhtes kohaldatavast õigusest.
2.   Kaasa ja kolmanda isiku vahelises õiguslikus suhtes ei saa siiski kumbki kaasa tugineda abieluvararežiimi suhtes kohaldatavale õigusele, kui kaasa, kes on õiguslikus suhtes kolmanda isikuga, ja kolmanda isiku alaline elukoht on ühes ja samas riigis, mis ei ole see riik, mille õigust kohaldatakse abieluvararežiimi suhtes. Sel juhul kohaldatakse abieluvararežiimist tulenevatele tagajärgedele kolmanda isiku suhtes selle liikmesriigi õigust, kus on asjaomase kaasa ja kolmanda isiku alaline elukoht.
Muudatusettepanek 103
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 35 – lõige 3
3.   Selle liikmesriigi õigusega, kus kinnisvara asub, võib selle kinnisvara jaoks ette näha lõikes 2 kaasa ja kolmanda isiku vahelistele õiguslikele suhetele kehtestatud sätetega analoogseid sätteid.
3.   Lõiget 2 ei kohaldata, kui
a)  kolmas isik oli või oleks pidanud olema teadlik abieluvararežiimi suhtes kohaldatavast õigusest või
b)  abieluvararežiimi registreerimise või avalikustamise nõuded olid täidetud selle riigi õiguse kohaselt, kus on kolmanda isiku ja kaasa, kes on kolmanda isikuga õiguslikes suhetes, alaline elukoht, või
c)  kinnisvaraga seotud tehingute puhul olid abieluvararežiimi registreerimise või avalikustamise nõuded seoses kinnisvaraga täidetud selle riigi õiguse kohaselt, kus kinnisvara asub.
Muudatusettepanek 104
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel -36 (uus)
Artikkel -36
Peamine asukoht
1.  Käesoleva määruse kohaldamisel käsitatakse äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste peamise asukohana nende peakontori asukohta.
Majandustegevusega tegeleva füüsilise isiku peamiseks asukohaks on tema peamine tegevuskoht.
2.  Kui õiguslik suhe sõlmitakse filiaali, agentuuri või muu üksuse tegevuse käigus või kui lepingu järgi lasub lepingu täitmine sellisel filiaalil, agentuuril või üksusel, käsitatakse peamise asukohana filiaali, agentuuri või muu üksuse asukohta.
3.  Peamise asukoha kindlaksmääramisel lähtutakse õigusliku suhte sõlmimise ajast.
Muudatusettepanek 105
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 37 – lõige 1 – punkt b a (uus)
b a) selliste kohtute ja asutuste nimed ja kontaktandmed, kes on pädevad menetlema kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise taotlusi vastavalt artikli 31 b lõikele 1 ja selliste taotluste kohta tehtud otsuste edasikaebusi vastavalt artikli 31 g lõikele 2;
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 78 lõike 1 punktile a.)
Muudatusettepanek 106
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 37 – lõige 1 – punkt b b (uus)
b b) artiklis 31 h osutatud edasikaebuse kohta tehtud otsuse vaidlustamismenetlused;
Muudatusettepanek 108
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 37 – lõige 3
3.   Komisjon teeb lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teabe avalikult kättesaadavaks asjakohaste vahendite abil, kasutades eelkõige tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku mitmekeelset veebisaiti.
3.   Komisjon teeb lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teabe avalikult ja lihtsalt kättesaadavaks asjakohaste vahendite abil, kasutades eelkõige tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku mitmekeelset veebisaiti.
Liikmesriigid tagavad, et sellele mitmekeelsel veebisaidil olevale teabele oleks juurdepääs ka nende loodavate ametlike veebisaitide kaudu, lisades selleks eelkõige lingi komisjoni veebisaidile.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artikli 78 lõikele 3.)
Muudatusettepanek 109
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 37 – lõige 3 a (uus)
3 a. Komisjon võtab kasutusele teabe- ja koolitusvahendi asjaomaste õigusasutuste ja õigusala töötajate jaoks, luues kõigis liidu institutsioonide ametlikes keeltes töötava interaktiivse internetiportaali, mis hõlmab erialateadmiste ja tavade vahetamise süsteemi.
Muudatusettepanek 110
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 37 a (uus)
Artikkel 37 a
Artikli 2 lõikes 1 a osutatud teavet sisaldava loetelu koostamine ja hilisem muutmine
1.  Komisjon koostab liikmesriikidelt saadud teadete alusel artikli 2 lõikes 1 a osutatud muude asutuste ja õigusala töötajate loetelu.
2.  Liikmesriigid teatavad komisjonile kõikidest hilisematest muudatustest kõnealuses loetelus esitatud teabes. Komisjon muudab loetelu sellele vastavalt.
3.  Komisjon avaldab loetelu ja kõik selles edaspidi tehtud muudatused Euroopa Liidu Teatajas.
4.  Komisjon teeb kogu lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teabe avalikult kättesaadavaks kõikide muude asjakohaste vahendite abil, kasutades eelkõige tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava Euroopa õigusalase koostöö võrgustikku.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 79.)
Muudatusettepanek 111
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 37 b (uus)
Artikkel 37 b
Artiklites 31 c, 32, 33 ja 34 osutatud tõendite ja vormide koostamine ja hilisem muutmine
Komisjon võtab vastu rakendusaktid artiklites 31 c, 32, 33 ja 34 osutatud tõendite ja vormide koostamiseks ja hilisemaks muutmiseks. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 37 c lõikes 2 osutatud nõuandemenetluses.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 80.)
Muudatusettepanek 112
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 37 c (uus)
Artikkel 37 c
Komiteemenetlus
1.  Komisjoni abistab komitee. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.
2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.
(Vastab määruse (EL) nr 650/2012 artiklile 81.)
Muudatusettepanek 113
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 39 – lõige 3
3.   III peatüki sätteid kohaldatakse üksnes nende kaasade suhtes, kes abiellusid või määrasid oma abieluvararežiimi suhtes kohaldatava õiguse kindlaks pärast käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva.
3.   III peatüki sätteid kohaldatakse üksnes nende kaasade suhtes, kes pärast käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva:
a)   abiellusid või
b)   määrasid kindlaks oma abieluvararežiimi suhtes kohaldatava õiguse.
Kohaldatava õiguse valikut käsitlev kokkulepe, mis sõlmiti enne [käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäev], kehtib ka siis, kui see täidab III peatüki tingimusi või kui see kehtib kohaldatava õiguse valikut käsitleva kokkuleppe sõlmimise ajal jõus olevate rahvusvahelise eraõiguse asjakohaste sätete kohaselt.

Euroopa transporditehnoloogia strateegia Euroopa tulevase säästva liikuvuse huvides
PDF 202kWORD 34k
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta resolutsioon Euroopa transporditehnoloogia strateegia edendamise kohta Euroopa tulevase säästva liikuvuse huvides (2012/2298(INI))
P7_TA(2013)0339A7-0241/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Teadusuuringud ja innovatsioon Euroopa tulevase liikuvuse huvides. Euroopa transporditehnoloogia strateegia väljatöötamine” (COM(2012)0501),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Horisont 2020 – teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm” (COM(2011)0808),

–  võttes arvesse komisjoni 2011. aasta valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas” (COM(2011)0144),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa liiklusohutuse kohta aastatel 2011–2020,(1)

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni arvamust (A7-0241/2013),

A.  arvestades, et komisjon on tuvastanud Euroopa transpordi innovatsioonisüsteemi puudused;

B.  arvestades, et transpordisektori teadusuuringutesse ja innovatsiooni investeerimine tähendab ka majandusse ja töökohtade loomisesse investeerimist, mistõttu võib neil investeeringutel olla kolmekordne mõju;

C.  arvestades, et innovatsioon on hädavajalik selleks, et luua üldsuse jaoks arukam, turvalisem ja intelligentsem transpordisüsteem, lahendada transpordisektori keskkonnaprobleemid ja saavutada vähese CO2-heitega majandus;

D.  arvestades, et transpordivaldkonna innovatsiooniga on tihedalt seotud ka strateegia „Euroopa 2020” kliimamuutusi ja energiat puudutavad eesmärgid (20% vähem kasvuhoonegaaside heidet kui aastal 1990, 20% energia tootmine taastuvatest energiaallikatest ja energiatõhususe suurendamine 20%), samuti eesmärk vähendada liiklussurmasid 2001. aastaga võrreldes 50%;

E.  arvestades, et selleks, et veenda arvukaid ettevõtteid ja teenuseosutajaid muutma oma paradigmat ja kasutama ära innovatsioonivõimalusi, mida pakuvad loominguline lähenemine ja uuenduslikud käsitused, mida on kirjeldatud komisjoni teatise COM(2012)0501 punktis 5.3, peavad tugevalt muutuma tarbijate hoiak ja nõudmised;

F.  arvestades, et transporditeemalises valges raamatus ning eelkõige selle jaos 3.2 („Innovatsioon tulevikus – tehnoloogia ja käitumine”) esitatud algatused, samuti algatused nr 7 („Mitmeliigiline kaubavedu: e-kaubaveod”) ja nr 22 („Tõrgeteta liikuvus uksest ukseni”) on väga kiiduväärsed;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu strateegia raames tuleb ühendatud, ristseotud, integreeritud ja ressursitõhusa ühtse Euroopa transpordiruumi loomiseks saavutada tasakaal nende meetmete vahel, millega vähendatakse transpordi keskkonnamõju, ning nende meetmete vahel, mille eesmärk on tagada Euroopa Liidus liikumisvabadus;

H.  arvestades, et Euroopa Liidus hukkus 2012. aastal maanteeliikluses üle 31 000 inimese ning üle 1 500 000 inimese sai vigastada (osadel juhtudest tõsiselt);

I.  arvestades, et juba praegu on olemas tehnoloogiad, mida on võimalik kasutada Euroopa Liidu transpordiohutuspiirkonna eesmärkide saavutamiseks, kuid neid ei ole veel turule toodud;

Üldpõhimõtted

1.  rõhutab, et Euroopa tulevase säästva liikuvuse huve teeniva Euroopa transporditehnoloogia strateegiaga tuleks eelkõige edendada teenuste kvaliteeti, reisijate ja ettevõtete heaolu ning säästvat liikuvust ning see strateegia peaks põhinema liidu eesmärkidel ja õigusaktidel, milles käsitletakse energiatarbimist, liiklusmüra, õhusaastet, toormaterjali ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise sihte aastateks 2020, 2030 ja 2050, samuti tuleks selle abil parandada tervist ja elukvaliteeti, tõsta teenuste kvaliteeti, töötada välja kasutajate vajadustele üha paremini kohandatud lahendused ning suurendada ohutust ja turvalisust;

2.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tunnustama algatuse Horisont 2020 olulisust ning eraldama sellele piisavalt vahendeid, pidades silmas teadusuuringute ja innovatsiooni tähtsust kogu ELi majanduse jaoks;

3.  kiidab heaks komisjoni eesmärgi kooskõlastada transpordi valdkonna teadusuuringuid ja innovatsiooni paremini Euroopa transpordipoliitika eesmärkide ja konkreetsete valdkondade tegevuskavadega, kuid usub, et komisjoni teatises välja pakutud lähenemisviisi tuleb kohandada vastavalt käesolevas dokumendis määratletud prioriteetidele;

4.  on veendunud, et Euroopa transporditehnoloogia strateegia peaks hõlmama kõiki ELi piirkondi, et tagada isikute ja kaupade tõhus liikumine ning seega ka Euroopa tõelise ühtse turu loomine;

5.  usub, et teadusuuringute ja innovatsiooni tõhusam, sidusam ja sihipärasem kasutamine transpordipoliitika kehtestamisel ja rakendamisel on väga tähtis selleks, et reageerida uutele olukordadele, vabaneda konventsionaalsest mõtlemisest ja keskenduda eesrindlikele ideedele, eesmärgiga pakkuda kasutajatele uuenduslikke transpordilahendusi, mis vastavad kättesaadavuse, tasuvuse, usaldusväärsuse, kvaliteedi ja järjepidevuse seisukohast nende vajadustele ja nõuetele;

6.  ergutab komisjoni rajama teadusuuringuid ja innovatsiooni soodustava raamistiku, luues kõikide transpordi- ja liikuvusliikide jaoks õiglased, tõhusad ja uuenduslikud hinnasüsteemid, kasutades eelkõige väliskulude sisestamist ning võttes arvesse põhimõtteid „saastaja maksab” ja „kasutaja maksab”;

7.  tunnistab komisjoni kavandatud transpordialaste teadusuuringute ja innovatsiooni jälgimis- ja teabesüsteemi (TRIMIS) kasulikkust ning jääb arvamusele, et selle puhul tuleks arvesse võtta ka kasutajate seisukohta, kuna nii on võimalik kindlaks määrata, kuidas harjumused innovatsiooni takistavad, ning leida uusi võimalusi ja levitada uusi teenuseliike, mille abil edendada ja hoogustada ühiskonna suhtumise muutmist säästva transpordi suhtes;

8.  rõhutab, et konkreetsete tehnoloogialahendustega seotus võib takistada transpordi valdkonna innovatsioonipotentsiaali täielikku realiseerimist ja uute uuenduslike ideede väljaarendamist; on seetõttu seisukohal, et liidu poliitika peaks olema alternatiivsete transporditehnoloogiate suhtes neutraalne (tehnoloogianeutraalsus), nii et prioriteedid ja rahastamine otsustataks konkreetses transpordivaldkonnas kasutatavate tehnoloogiate kogu olelusringi jooksul saavutatavate tulemuste põhjal; on arvamusel, et ühtlustamismeetmetega ei tohi takistada transpordisektoris uuenduslike või alternatiivsete lahenduste väljatöötamist, energiaallikate jaotuse mitmekesisust ega arukate kommunikatsioonitehnoloogiate kasutuselevõttu;

9.  rõhutab, et ettevõtjate ja avaliku sektori asutuste toetamiseks uute lahenduste ja uuenduslike tehnoloogiate kasutuselevõtul on vaja tõhusamat innovatsiooniahelat ja rohkem investeeringuid sellistesse meetmetesse nagu majanduslikud stiimulid, mille abil ületada kasutuselevõtu ja turul läbilöömise tõkked (kogu tsüklit hõlmavad kohustused); ärgitab seetõttu komisjoni võtma meetmeid lähtuvalt seisukohast, et transpordisektori innovatsioonipotentsiaali täielikuks vallandamiseks ja uuenduslike ettevõtete toetamiseks tuleb toetada ka uute lahenduste turuletoomist, tutvustamist ja täielikku rakendamist ning et asjakohaste juhtimis- ja rahastamisvahenditega on võimalik tagada teadusuuringute tulemuste kiire rakendamine;

10.  on veendunud, et sellist strateegiat peaksid ära kasutama kõik Euroopa piirkonnad ja nende töötav elanikkond, ning rõhutab, et arvesse tuleb võtta ka piirkondlikke eripärasid ja potentsiaali (eelkõige keskkonnahoidlikumate transpordiliikide väljatöötamisel); kutsub madalamate tasandite ametiasutusi ning sidusrühmi üles looma säästva liikuvuse valdkonnas innovatsioonipartnerlusi;

11.  nõuab, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) teadusuuringuid ja innovatsioonitegevust toetataks rohkem, lihtsustades eelkõige ELi rahaliste vahendite kättesaadavust ja vähendades halduskoormust, ning rõhutab, kui tähtis on luua ja säilitada teadusuuringute ja innovatsiooni abil töökohti ning saavutada jätkusuutlik majanduskasv;

12.  on endiselt arvamusel, et ELi struktuuri- ja investeerimisfondide investeeringutega luuakse Euroopa piirkondades säästva liikuvuse aruka spetsialiseerumise väljatöötamiseks olulised võimalused;

13.  ergutab riiklikke ja piirkondlikke ametiasutusi töötama välja teadusuuringute ja arendustegevuse alased strateegiad, mis põhinevad aruka spetsialiseerumise põhimõttel, et võtta tõhusamalt kasutusele struktuurifondide vahendid ning suurendada avaliku ja erasektori investeeringute koostoimet;

14.  tuletab sellega seoses meelde, et uuenduslikku tehnoloogiat käsitleva strateegia loomisel tuleb lähtuda asjaomaste piirkondade iseloomust ja eripäradest, mis tähendab, et ühtsest lähenemisviisist ei piisa; on seisukohal, et näiteks konkreetsete territoriaalsete piirangutega piirkondadel (näiteks saartel, mägipiirkondadel, äärepoolseimatel ja hõredalt asustatud piirkondadel) on teistsugune majanduslik vms potentsiaal, mille realiseerimiseks on vaja asjakohaseid ja uuenduslikke liikuvusalaseid lahendusi; märgib sellega seoses vajadust eraldada säästvale transporditaristule piisavalt vahendeid;

15.  toonitab vajadust lihtsustada ELi, riikide ja piirkondade, aga ka kohalikul ja piiriülesel tasandil teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise haldusmenetlusi, et kehtestada selge ja läbipaistev õigusraamistik;

16.  rõhutab, et jätkata tuleb liikluses hukkunud või vigastada saanud isikute arvu vähendamise püüdeid; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks arvesse ja rakendaks Euroopa Parlamendis suure häälteenamusega vastu võetud liiklusohutuse parandamise alaseid ettepanekuid;

17.  on seisukohal, et transporditehnoloogia muutmine on õige ja tähtis; rõhutab siiski, et see peab toimuma keeldude kehtestamise asemel stiimulite abil, millega toetatakse uue ressursitõhusa tehnoloogia kasutamist;

18.  rõhutab, et uuenduslike värskete transpordilahenduste või juba läbiproovitud meetodite uutes kombinatsioonides kasutamise kaalumist ei tohi kuidagi keelata;

Üldmeetmed

19.  usub, et säästva liikuvuse valdkonna teadusuuringud ja innovatsioon peaksid põhinema integratsiooni põhimõttel, eriti piiriüleste puuduvate lülide kaotamisel (ühendamine), süsteemidevahelisel ja -sisesel suuremal kooskõlal (koostalitlusvõime) ning sellistel eesmärkidel, mille abil püütakse kombineerida konkreetsete marsruutide jaoks kõige asjakohasemaid ja säästvamaid transpordiviise (ühendveod ja mitmeliigiline transport);

20.  tuletab meelde, et EL peab töötama välja tõelise ühise transpordipoliitika ning tagama piisava transpordi kõigis Euroopa piirkondades ja nende vahel, samuti selle sidususe kohalikul, piirkondlikul, riikide ja Euroopa tasandil; kutsub liikmesriike ja piirkondi üles tagama, et mudelite jaotus kajastab senisest suuremat orienteeritust tõeliselt säästvale liikuvusele;

21.  toonitab, et see strateegia peab põhinema integreerival mudelil, milles tähtsustataks kõige enam piirkondadevahelisi ühendusi ja piiriüleste puuduvate ühenduslülide loomist, sealhulgas geograafiliselt killustatud piirkondades, ning mille kohaselt oleks mitmeliigilise veo uuenduslike lahendustega võimalik vähendada piirkondadevahelist ebavõrdsust, soodustada tööjõu liikumist ning suurendada territoriaalset ühtekuuluvust; tunnistab, et transpordivõrkude valdkonnas esineb piirkondade vahel praegu märkimisväärseid erinevusi, ja juhib tähelepanu vajadusele investeerida konkreetsete ebasoodsate tingimustega piirkondades säästvatesse transporditehnoloogiatesse ja lahendustesse, võttes samuti arvesse Euroopa ühendamise rahastu potentsiaali;

22.  rõhutab, et teadusuuringute ja innovatsiooni käigus tuleks keskenduda ka säästvate taristuelementide väljatöötamisele, mille abil aidata kaasa üleminekule selliste taastuvate põhimaterjalide nagu puit või komposiitmaterjalid kasutamisele raudteetaristu komponentidena (näiteks kontaktliinide või signalisatsioonisüsteemide postid, platvormide või sildade ehitusmaterjal); juhib tähelepanu asjaolule, et see hõlmab ka teadusuuringuid ja uuendustegevust mille eesmärk on töötada välja alternatiiv puitliiprite immutusvahendile kreosoodile, mille kasutamine ELi õigusaktide kohaselt 2018. aastast keelustatakse;

23.  rõhutab, et uusi liikuvuskontseptsioone ei saa peale sundida ja et säästvama käitumise edendamiseks on vaja tegeleda intensiivsemalt teadusuuringutega sellistes valdkondades nagu ökosotsiaalsed teadmised, linna- ja ruumiline planeerimine ning liikuvuse nõudluse ja käitumise muutmisega seotud tehnoloogiad, mille eesmärk on transpordivoogude parem juhtimine, muu hulgas uuenduslike liikuvuskorraldusvahendite, kasutajate vajadustele vastavate uksest ukseni tõrgeteta liikuvusahelate, keskkonnahoidlike ja arukate sõidukijuhtimissüsteemide ning reaalajas teavet edastavate info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate abil;

24.  on seisukohal, et kohalike ja piirkondlike ametiasutuste kaasamine transpordi ja liikuvuse alase innovatsioonipoliitika kujundamisse Euroopa Liidu tasandil on äärmiselt oluline; juhib tähelepanu asjaolule, et nende avaliku sektori asutuste kogemustest ja teadmistest on kasu nii tehnoloogiate, taristu, sõiduautode ja reisijate integreerimise kui ka liikuvusega seotud uute sotsiaalsete harjumuste edendamise valdkonnas; märgib, et kohaliku ja piirkondliku tasandi ametiasutused on võimelised määratlema – ja kohustatud lahendama – kõige teravamaid liikuvusprobleeme, nad katsetavad ja tutvustavad pidevalt uusi häid tavasid ja uuenduslikke ideid ning on innovatsiooniga eriliselt harjunud, kuna neil tuleb pidevalt lahendada väga mitmesuguseid olukordi;

25.  rõhutab, et transpordisektoris tuleb teadusuuringute käigus käsitleda ka õiglast konkurentsi transpordiliikide sees ja vahel, aga ka praeguste ettevõtlusmudelitega seotud seaduspäraste õiguste tekitatud takistusi – muu hulgas tuleks eelkõige tegeleda tehnoloogiliste vahenditega, mis on vajalikud kabotaažieeskirjade sidusamaks ja tulemuslikumaks jõustamiseks ja paremaks kontrollimiseks, samuti maanteetranspordi sotsiaalsete aspektide ning sektoris töötavate isikute töötingimustega;

26.  toonitab pakilist vajadust leida kõikide transpordiliikide põhjustatava müra vähendamiseks (eriti müraallika juures) uuenduslikud lahendused, et kaitsta ELi kodanike tervist ja elukvaliteeti ning tagada üldsuse poolehoid; tuletab sellega seoses kindlalt meelde oma resolutsiooni Euroopa ühtse transpordipiirkonna kohta, milles nõuti, et 2020. aastaks tuleb raudteeveeremite põhjustatavat müra ja vibratsiooni vähendada 20% (võrreldes 2010. aasta tasemega); rõhutab uuesti, et transpordivaldkonna uute tehnoloogiate, strateegiate ja taristu väljatöötamisel tuleks algusest peale pöörata suurt tähelepanu mürale;

27.  on veendunud, et taristu ja sõidukite vahelise vastasmõjuga seonduvatel uuenduslikel tehnoloogiatel võib olla oluline roll õnnetuste arvu, müra, vibratsiooni, energiatarbimise, gaaside heite ja kliimamõju vähendamisel;

28.  kinnitab, et transpordi- ja liikuvustehnoloogiate puhtamate energiaallikate saavutamiseks tehtavad jõupingutused peaksid seonduma tõhusamate kontseptsioonide ja sõidukite parema disainiga; rõhutab energiasäästupotentsiaali, mida pakuvad uuenduslikud ideed, näiteks energiakogumise meetmed, mille puhul kasutatakse ära taastuvate energiaallikate ja alternatiivkütuste pakutavad võimalused;

29.  rõhutab, et lisaks uue transporditaristu ehitamise peale mõtlemisele tuleb teadus- ja arendustegevuse strateegiates võtta selgelt arvesse ka parandamise, hooldamise ja ajakohastamise aspekte, hõlmates näiteks aruka liikluskorralduse komponendid ning sõiduki ja taristu vahelise teabeedastustehnoloogia;

30.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles investeerima intelligentsete transpordisüsteemide alastesse teadusuuringutesse ning tagama nende elluviimise, et aidata kaasa liiklusummikute vähendamisele, Euroopa transpordi ökotõhususe suurendamisele ja ohutusstandardite parandamisele;

31.  kutsub komisjoni üles kaaluma konteinerite ja muude transpordimahutite ning sõidukite mõõtmete ühtlustamist kõikide transpordiliikide puhul, et aidata saavutada koostalitlusvõime ja ühendvedude alane eesmärk;

32.  kutsub komisjoni üles koostama liikmesriikide jaoks käsiraamatu parimate tavadega selle kohta, kuidas pidada kinni õhukvaliteedi direktiivis kehtestatud piirväärtustest;

Erimeetmed

33.  tunnistab, kui olulised on üksikisikute liikuvuse valdkonna teadusuuringud ja innovatsioon, ning toonitab, et määrava tähtsusega on ka transpordikasutajate käitumine; nõuab stiimulite loomist selleks, et soodustada säästva, kehalist aktiivsust eeldava, turvalise ja tervisliku transpordi- ja liikuvusviisi valimist, et töötada välja uuenduslikud käsitused, millega edendatakse keskkonnasõbralikku ühistransporti, kõndimist ja jalgrattasõitu, võttes arvesse linnapiirkondade, linnaümbruse, linnastute ja maapiirkondade vajadusi ja eripära; peab oluliseks transporditeenuste koostalitlusvõime parandamist ning on veendunud, et tüübikinnitusasutused peavad olema eriliselt reageerimisvalmis ja tegelema selliste võimalike tehniliste või haldusprobleemidega viivitamatult, et avada turg eelnimetatud omadustele vastavatele uutele transpordivahenditele;

34.  toonitab, et ELi institutsioonid peavad andma oma liikuvuskorralduse teenuste heade tavadega eeskuju ning juhtima vajalikke jõupingutusi ja saavutatud tulemusi läbipaistvalt, et sellest saaks liidu institutsioonide tunnusmärk;

35.  toonitab vajadust edendada säästva transpordi valdkonnas edukaid tavasid ning tõhustada koostööd ja heade tavade vahetamist sarnase arengupotentsiaaliga piirkondade vahel; soovitab kohalikel ametiasutustel lähtuda heade tavade näidetest, töötades tihedas koostöös kodanikuühiskonnaga välja säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad;

36.  on veendunud, et Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteemid (näiteks Galileo) peaksid olema Euroopa intelligentse ja tõhusa transpordi väljakujundamise oluliseks tugisambaks;

37.  toetab teadusuuringuid ja innovatsiooni, mille abil vähendada sõidukite omamist, saavutada selle asemel transpordikasutajate ebakonventsionaalsed käitumismustrid ning töötada välja transpordiga seotud uued teenuseliigid, nagu autode või jalgrataste ühiskasutus; ergutab komisjoni edendama intensiivsemalt üksikisikute liikuvuse kollektiivseid viise ning üksiku kasutaja vajadusi paremini arvestavaid avalikke ja ühistranspordisüsteeme;

38.  nõuab teadusuuringute laiendamist ka maksu- ja haldusvaldkonda, et pakkuda nii üksikisikutele kui ka toodete, teenuste ja/või sisu tootjatele või tarnijatele maksude, tasude ja avalike hindade näol loomingulisi stiimuleid, mille abil edendada jalgrattasõitu, kõndimist ning asjakohastel puhkudel nende kombineerimist ühistranspordivahendite ja muude säästva liikuvuse vormidega;

39.  rõhutab taas vajadust parandada ja edendada avaandmelahendustel põhinevate integreeritud ja elektrooniliste teabe- ja piletisüsteemide abil mitmeliigilist transporti; juhib tähelepanu asjaolule, et selle valdkonna teadusuuringud ja innovatsioon peaksid olema suunatud eelkõige takistamatule ligipääsule, koostalitlusvõimele, taskukohasusele, hindade läbipaistvusele, kasutajasõbralikkusele ja tõhususele;

40.  rõhutab vajadust töötada välja kestvad uuenduslikud taristulahendused (ja arendada muu hulgas paremini teabe-, makse- ja broneerimissüsteeme), mille puhul võetakse eelkõige arvesse kõikide reisijate, eriti puudega inimeste ja piiratud liikumisvõimega isikute (näiteks ratastoolis inimeste või lapsevankri, jalgratta või raske pagasiga isikute) takistamatut ligipääsu;

41.  pooldab ühistranspordi graafikute ja hilinemiste alase teabe vabalt kättesaadavaks muutmist, et võimaldada kolmandatel isikutel töötada välja reisijate mugavust suurendavaid eri telemaatilisi rakendusi, mille abil näiteks edastada reaalajas teavet selle kohta, kuidas eri transpordiliikidega konkreetsesse sihtkohta jõuda, või võrrelda eri transpordiliikide ökoloogilist jalajälge samasse sihtkohta reisimise puhul;

42.  rõhutab, et linna- ja elupiirkondade transpordi ja liikuvuse valdkonna innovatsiooni edendamisel tuleks keskenduda tervisele ja elukvaliteedile, hõlmates ka kõikide jaoks õiglast ruumikasutust, müra vähendamist ja puhtamat õhku;

43.  tuletab komisjonile meelde tungivat vajadust parandada kõigi liiklejate, eriti kõige haavatavamate isikute (näiteks laste, eakate, jalakäijate, jalgratturite ja puudega või piiratud liikumisvõimega inimeste) ohutust; kiidab heaks teadusuuringute ja innovatsiooni projektid, milles ühendatakse tehnoloogilised lahendused arukate sõidukijuhtide ja nende käitumuslike lähenemisviisidega;

44.  on veendunud, et liiklusummikute vähendamiseks linnapiirkondades ja tiheda hoonestusega piirkondades on oluline suurendada olemasolevate transpordivõimaluste tõhusust, leida tehnoloogia arendamise abil alternatiivseid transpordilahendusi ja ergutada nende kasutamist;

45.  julgustab komisjoni edendama hoogsalt innovatsiooni heitevabade laevade, eelkõige parvlaevade, kruiisilaevade ja merelaevade alal, tuginedes taastuva tuule-, päikese- ja laineenergia kasutamisele ning kombineerides seda kütuseelemenditehnoloogiaga;

46.  kutsub komisjoni üles keskenduma teadusuuringutes sellele, et vähendada veelgi kõikide transpordiliikide põhjustatava heite mõju tervisele ja kliimale;

47.  on arvamusel, et sidus ja tõhus Euroopa transporditehnoloogia strateegia peab olema kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020” (COM(2010)2020) ja 1990. aastatega seotud vähendamiseesmärkidega, samuti peab see olema täielikus kooskõlas 2011. aasta transpordialase valge raamatuga „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas” (COM(2011)0144), pidades silmas territoriaalset ühtekuuluvust ja tasakaalustatud arengut; on veendunud, et see peaks võimaldama vähendada energiatarbimist, liiklusmüra, liiklusvajadusi, õhusaastet ja kasvuhoonegaaside heidet; toonitab, et selleks peab EL sätestama kindlad eesmärgid aastateks 2020, 2030 ja 2050;

48.  rõhutab vajadust edendada teadusuuringuid ja innovatsiooni ka siseveeliikluse valdkonnas, et töötada välja keskkonnahoidlikud veesõidukid ja tehnoloogiad, mis oleksid kohandatud madala süvisega navigeerimiseks, näiteks säästva siseveeliikluse raames jõgedel sõitmiseks kohandatud laevadele (River Adapted Ships for Sustainable Inland Navigation – RASSIN), sest see võimaldaks kokkuhoidu siseveeteede taristus;

49.  tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle luua transpordialaste teadusuuringute ja innovatsiooni jälgimis- ja teabesüsteem (TRIMIS); toonitab, kui oluline on anda piirkonna tasandi poliitikakujundajatele korrapäraselt ja tasuta kergesti kättesaadavat ja usaldusväärset teavet; peab kahetsusväärseks asjaolu, et teavet transpordiprojektide rahastamise kohta ELi vahenditest on siiani väga keeruline saada;

50.  soovitab komisjonil arendada algatusi, nagu auhind RegioStars, mille raames teha kindlaks ja premeerida säästva linnaarengu projekte;

51.   rõhutab, et ELi terviklikku strateegiat tuleb toetada alt-üles lähenemisviisi kaudu, st kohalike ja piirkondlike ametiasutuste ning riikide valitsuste poolt põhjalikult ettevalmistatud integreeritud transpordistrateegiatega; on seisukohal, et selliste strateegiate väljatöötamist tuleks toetada ELi fondidest;

52.  on arvamusel, et riigiabi tuleks anda kooskõlas riigiabi käsitlevate kehtivate Euroopa õigusaktidega, sealhulgas eeskirjadega, mis puudutavad teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni ning transpordisektori ja taristu rahastamist; on siiski arvamusel, et ELi riigiabieeskirjade puhul tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse ka teatavate piirkondade konkreetseid ebasoodsaid tingimusi;

53.  rõhutab, et komisjon peab parandama teadusuuringute ja innovatsiooni alasest tegevusest saadud teadmiste edasiandmist huvitatud kasutajatele (näiteks VKEd või uurimisinstituudid), luues klasterandmebaasi, mis annaks selge kategoriseeritud ülevaate kõikidest ELi rahastatavatest teadus- ja innovatsiooniprojektidest;

54.  rõhutab, kui olulised on uued algatused, näiteks transpordi- ja logistikaalase võimsuse koondamine, eesmärgiga tõhustada kaubavedu; kutsub komisjoni üles kõrvaldama niisuguste algatuste teelt võimalikud takistused;

55.  toonitab heitenormide olulisust teatavate transpordivahendite, näiteks autode puhul; on seisukohal, et sarnast lähenemisviisi tuleks kaaluda ka lennunduses ja laevanduses;

56.  toetab teadusuuringute ja innovatsiooni jätkamist transpordisektori turvalahenduste valdkonnas, tingimusel et seejuures järgitakse proportsionaalsuse, mittediskrimineerimise ja andmekaitse põhimõtteid;

57.  kinnitab ja toetab komisjoni esitatud kontseptsiooni ja Euroopa transporditehnoloogia strateegia jaoks ette nähtud meetmeid; rõhutab siiski, et see ei anna õiguslikku alust võtta vastu delegeeritud õigusakte või muid sarnaseid meetmeid, vaid et komisjon peab tegema ettepanekuid võtta meetmeid kaasotsustamismenetluses;

58.  kutsub komisjoni üles võtma Euroopa strateegilise transporditehnoloogia kava ja edasiste tegevusvõimaluste ettevalmistamisel arvesse käesolevas raportis esitatud prioriteete;

o
o   o

59.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 54.


Õigus kaitsjale kriminaalmenetluses ja õigus teatada kinnipidamisest ***I
PDF 190kWORD 26k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja õigust teatada kinnipidamisest (COM(2011)0326 – C7-0157/2011 – 2011/0154(COD))
P7_TA(2013)0340A7-0228/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0326),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 82 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0157/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse õigusakti eelnõu täiendusi, mille esitasid Bulgaaria Rahvuskogu, Itaalia Senat ja Portugali Vabariigi Kogu,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 7. detsembri 2011. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 4. juuni 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A7-0228/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 10. septembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/…/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega

P7_TC1-COD(2011)0154


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv 2013/48/EL) lõplikule kujule).

(1) ELT C 43, 15.2.2012, lk 51.


Elamukinnisvaraga seotud krediidilepingud ***I
PDF 888kWORD 186k
Tekst
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 10. septembril 2013. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute kohta (COM(2011)0142 – C7-0085/2011 – 2011/0062(COD))(1)
P7_TA(2013)0341A7-0202/2012

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

[Muudatusettepanek 117

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED(2)
P7_TA(2013)0341A7-0202/2012
komisjoni ettepanekule
P7_TA(2013)0341A7-0202/2012
---------------------------------------------------------
P7_TA(2013)0341A7-0202/2012

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2013/.../EL,
elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiivi 2008/48/EÜ
(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust(3),

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(4),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)  Komisjon algatas 2003. aasta märtsis elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute siseturul esinevate tõkete kindlakstegemise ja nende mõju hindamise protsessi. 18. detsembril 2007. aastal võttis komisjon vastu valge raamatu ELi hüpoteeklaenuturgude integreerimise kohta. Valges raamatus märkis komisjon, et ta kavatseb muu hulgas hinnata lepingueelse teabe, krediidiandmebaaside, krediidivõimelisuse, krediidi kulukuse aastamäära ja nõustamisega seotud poliitikavalikute mõju krediidilepingutele. Komisjon moodustas krediidiandmete ekspertrühma, kes aitab komisjonil töötada välja meetmeid, et parandada krediidiandmetele juurdepääsu, nende võrreldavust ja terviklikkust. Samuti käivitati uuringud selliste krediidivahendajate ja mittekrediidiasutuste rolli ja tegevuse kohta, kes pakuvad elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid.

(2)  Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingule (edaspidi „ELi toimimise leping”) hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses on tagatud kaupade ja teenuste vaba liikumine ning asutamisvabadus. Läbipaistvama ja tõhusama krediidituru arendamine selle ala piires on esmatähtis, et soodustada piiriülest tegevust ja luua elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute siseturg. Elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute sõlmimise korda ning elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvate krediidivahendajate ja mittekrediidiasutuste reguleerimise ja järelevalve eeskirjad on eri liikmesriikide õigusaktides väga erinevad. Sellised erinevused põhjustavad tõkkeid, mis piiravad piiriülest tegevust nõudluse ja pakkumise poolel, vähendades seega konkurentsi ja valikut turul, suurendades krediidiandjate kulusid ja isegi takistades neil tegutsemast.

(3)  Finantskriis on näidanud, et turuosaliste vastutustundetu käitumine võib raputada finantssüsteemi aluseid, põhjustades usaldamatust kõigis osapooltes, ning eeskätt tarbijates, ning see võib viia ränkade sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgedeni. Paljud tarbijad on kaotanud usalduse finantssektori vastu ning laenuvõtjatel on olnud järjest raskem täita oma kohustusi, mistõttu on kasvanud makseviivitusjuhtude ja vara sundmüükide arv. Selle tulemusena on G20 tellinud finantsstabiilsuse nõukogult töö elamukinnisvaraga seotud usaldusväärsete laenuandmisstandardite koostamiseks. Ehkki mõned finantskriisi suurimatest probleemidest esinesid väljaspool liitu, on liidu tarbijate võlatase märkimisväärselt kõrge ning suure osa sellest moodustab elamukinnisvaraga seotud krediit. Seetõttu on asjakohane tagada, et liidu õigusraamistik selles valdkonnas oleks kindel, kooskõlas rahvusvaheliste põhimõtetega ja kasutaks ära kõik võimalused, nagu laenusumma ja kinnisvara väärtuse, laenusumma ja sissetuleku, võla ja sissetuleku või muu sarnase suhtarvud ja miinimumtasemed, millest allapoole jäädes ei peetaks krediidi andmist vastuvõetavaks, või muud kompenseerivad meetmed sellistes olukordades, kus risk tarbijatele on suurem või kus on vaja vältida kodumajapidamiste ülemäärast võlgnevust. Finantskriisi tulemusel ilmnenud probleemide lahendamiseks ning finantsstabiilsust toetava tõhusa ja konkurentsile avatud siseturu tagamiseks on komisjon pannud oma 4. märtsi 2009. aasta teatises „Euroopa majanduse elavdamine” ette elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid käsitlevad meetmed, sealhulgas krediidivahenduse usaldusväärse õigusraamistiku, et tagada edaspidiseks vastutustundlik ja usaldusväärne turg ning taastada tarbijate usaldus. Komisjon kinnitas taas oma pühendumust tõhusa ja konkurentsivõimelise siseturu toetamisele 13. aprilli 2011. aasta teatises „Ühtse turu akt – kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks”.

(4)  Kindlaks on tehtud mitmed liidu hüpoteeklaenuturgude probleemid, mis on seotud vastutustundetu laenuandmise ja -võtmisega ▌ ning turuosaliste, sealhulgas krediidivahendajate ja mittekrediidiasutuste võimalusega käituda vastutustundetult. Mõned probleemid on seotud välisvaluutas nomineeritud krediidiga, mida tarbijad on võtnud soodsama laenuintressi kaalutlusel, kuid ▌ilma piisava teabeta kaasneva vahetuskursiriski kohta või seda riski mõistmata. Kõnealused probleemid on tingitud turuhäiretest ja regulatiivsetest puudustest, samuti muudest teguritest nagu üldine majandusolukord ja puudulikud finantsteadmised. Muud probleemid on seotud asjaoluga, et elamukinnisvara tarvis krediiti pakkuvate krediidivahendajate ja mittekrediidiasutuste suhtes kohaldatav ▌kord on ebatõhus ja ebaühtlane või puudub üldse. Tuvastatud probleemidel võib olla märkimisväärne makromajanduslik ülekanduv mõju, need võivad tekitada tarbijale kahju, põhjustada piiriülese tegevuse puhul majanduslikke ja õiguslikke tõkkeid ning luua turuosalistele ebavõrdseid tingimusi.

(5)  Selleks et aidata kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitsega ja hästitoimiva siseturu tekkele ▌kinnisvaraga seotud krediidilepingute valdkonnas ning tagada, et tarbijad, kes soovivad sõlmida selliseid lepinguid, saavad olla kindlad, et asjaomane ettevõtja tegutseb professionaalselt ja vastutustundlikult, tuleb mitmes valdkonnas kehtestada asjakohaselt ühtlustatud liidu õigusraamistik, võttes arvesse krediidilepingute erinevusi, mis tulenevad eelkõige riikide ja piirkondade kinnisvaraturgude erinevustest.

(6)  Käesoleva direktiiviga tuleks seetõttu kujundada ühtsete, paindlike ja õiglaste kinnisvaraga seotud krediidilepingute kaudu läbipaistvam, tõhusam ja konkurentsivõimelisem siseturg ning ühtlasi edendada jätkusuutlikku laenuandmist ja ‑võtmist ning finantsalast kaasamist, millega tagatakse kõrgel tasemel tarbijakaitse.

(7)  Selleks et luua tõeline siseturg, kus on tagatud kõrgel tasemel ja võrdväärne tarbijakaitse, kehtestatakse käesolevas direktiivis sätted, mille puhul tuleb kohaldada maksimaalset ühtlustamist, nimelt sellise lepingueelse teabe puhul, mis antakse standardvormis Euroopa standardinfo teabelehel, ning krediidi kulukuse aastamäära arvutamise puhul. Võttes arvesse kinnisvarakrediidilepingute eripära ning turusuundumuste ja -tingimuste erinevusi liikmesriikides eelkõige seoses turustruktuuri ja -osaliste, kättesaadavate toodete kategooriate ning krediidi andmise protsessi toimingutega, tuleks liikmesriikidel siiski lubada säilitada või kehtestada käesolevas direktiivis sätestatust rangemaid sätteid nendes valdkondades, mille kohta ei ole selgelt öeldud, et nendele laieneb maksimaalne ühtlustamine. Selline sihipärane lähenemine on vajalik selleks, et vältida negatiivset mõju tarbijakaitse tasemele seoses käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävate krediidilepingutega. Liikmesriikidel peaks näiteks olema lubatud säilitada või vastu võtta rangemaid sätteid seoses töötajate teadmistele ja pädevusele esitatavate nõuete ning Euroopa standardinfo teabelehe täitmise juhistega.

(8)  Käesolev direktiiv peaks parandama siseturu loomise ja toimimise tingimusi, ühtlustades liikmesriikide õigusakte ja kehtestades teatavate teenuste suhtes kvaliteedistandardid, eelkõige seoses krediidi turustamise ja pakkumisega krediidiandjate ja -vahendajate kaudu, ning edendades häid tavasid. Krediidi andmise teenusele kohaldatavate kvaliteedistandardite kehtestamiseks tuleks ette näha ka teatavad tegevuslubade andmist, järelevalvet ja usaldatavusnõudeid käsitlevad sätted.

(9)  Valdkondades, mida käesolev direktiiv ei hõlma, on liikmesriikidel õigus säilitada või kehtestada siseriiklikke õigusakte. Eelkõige on liikmesriikidel õigus säilitada või kehtestada siseriiklikke õigusnorme sellistes valdkondades nagu lepinguõigus seoses krediidilepingute kehtivusega, asjaõigus, maa kinnistamine, lepingus esitatav teave ning sellised lepingujärgsed küsimused, mida ei ole käesolevas direktiivis reguleeritud. Liikmesriigid võivad näha ette, et kinnisvara hindaja või kinnisvara hindamise ettevõtte ja notari võib valida poolte vastastikusel kokkuleppel. Elamukinnisvara ostu- või müügiprotsessides esinevate erinevuste tõttu liikmesriikides võivad krediidiandjad või -vahendajad küsida tarbijatelt ettemakseid, tingimusel et sellised maksed võivad aidata kindlustada krediidilepingu sõlmimist või kinnisvara müüki või ostu, ning selliseid tavasid võidakse vääralt kasutada eelkõige siis, kui tarbijad ei tunne asjaomases liikmesriigis kehtivaid nõudeid ja levinud tavasid. Seetõttu on asjakohane lubada liikmesriikidel kehtestada piiranguid sellistele maksetele.

(10)  Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada sõltumata sellest, kas krediidiandja või -vahendaja on juriidiline või füüsiline isik. Ent käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust piirata kooskõlas liidu õigusega käesoleva direktiivi alusel krediidiandja või -vahendajana tegutsemist üksnes juriidilistele isikutele või teatavat tüüpi juriidilistele isikutele.

(11)  Kuna tarbijad ja ettevõtjad ei ole samas seisus, ei vaja nad samal tasemel kaitset. Kuigi on oluline tagada tarbijate õigused sätetega, millest ei saa lepinguga kõrvale kalduda, on mõistlik lubada ettevõtjatel ja organisatsioonidel sõlmida muid lepinguid. ▌

(12)  Tarbija mõiste peaks hõlmama füüsilisi isikuid, kes tegutsevad väljaspool oma kaubandus-, äri- või kutsetegevust. Ent kahesuguse eesmärgiga lepingute puhul, mis sõlmitakse eesmärkidel, mis osaliselt seonduvad ja osaliselt ei seondu isiku kaubandus-, äri- või kutsetegevusega, ja milles kaubandus-, äri- või kutsetegevuse eesmärgid on sedavõrd piiratud, et ei ole üldiselt lepinguga seoses ülekaalus, tuleks vastavat isikut samuti käsitada tarbijana.

(13)  Kuigi käesoleva direktiiviga reguleeritakse krediidilepinguid, mis on ainuüksi või peamiselt seotud elamukinnisvaraga, ei takista see liikmesriikidel kasutamast kooskõlas käesoleva direktiiviga võetud meetmeid selleks, et kaitsta tarbijaid muud liiki kinnisvaraga seotud krediidilepingute sõlmimisel, või selliseid krediidilepinguid muul moel reguleerimast.

(14)  Käesolevas direktiivis sätestatud mõistetega määratakse kindlaks ühtlustamise ulatus. Liikmesriikide kohustus võtta käesolev direktiiv üle peaks seega piirduma direktiivi reguleerimisalaga, nagu see on piiritletud nende mõistetega. Näiteks liikmesriikide kohustus võtta käesolev direktiiv üle piirdub krediidilepingutega, mis sõlmitakse tarbijatega, st füüsiliste isikutega, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud tehingutes tegutsevad eesmärkidel, mis ei seondu nende kaubandus-, äri- või kutsetegevusega. Samamoodi on liikmesriigid kohustatud võtma käesoleva direktiivi üle selliste isikute tegevuse reguleerimisel, kes tegutsevad direktiivis määratletud krediidivahendajana. Käesolev direktiiv ei tohiks aga piirata liikmesriikide poolt käesoleva direktiivi sätete kohaldamist kooskõlas liidu õigusaktidega valdkondades, mis ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse. Lisaks ei piira käesolevas direktiivis sätestatud mõisted liikmesriikide õigust kehtestada siseriiklikus õiguses konkreetsetel eesmärkidel allmõisted, tingimusel et need on kooskõlas käesolevas direktiivis sätestatud mõistetega. Näiteks tuleks liikmesriikidel lubada määrata siseriiklikus õiguses kindlaks krediidivahendajate allkategooriad, mida käesolevas direktiivis ei ole määratletud, kui sellised allkategooriad on riigi tasandil vajalikud näiteks selleks, et eristada teadmisi ja pädevust puudutavaid nõudeid, mida erinevad krediidivahendajad peavad täitma.

(15)  Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada kinnisvarakrediidilepinguid sõlmivatele tarbijatele kõrgetasemeline kaitse. Seepärast tuleks käesolevat direktiivi kohaldada kõigi kinnisvara tagatisel antud laenude suhtes laenu otstarbest olenemata, refinantseerimis- või muude krediidilepingute suhtes, mille abil omanik või kaasomanik saaks säilitada kinnisvara või maa omandiõiguse, laenude suhtes, mida kasutatakse mõnes liikmesriigis kinnisvara ostmiseks, sealhulgas krediit, mis ei nõua põhiosa tagasimakset, või krediit, mille eesmärk on pakkuda ajutist rahastamist ühe kinnisvaraobjekti müügi ja teise ostu vahel, välja arvatud juhul, kui liikmesriigis kehtib asjakohane alternatiivne õigusraamistik, ning tagatud krediidi suhtes, mida kasutatakse elamukinnisvara renoveerimiseks ▌.

(16)  Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada teatavate krediidilepingute suhtes, mille puhul krediidiandja teeb ühekordse makse, regulaarseid makseid või muul kujul krediidiväljamakseid, saades vastu teatava summa kinnisvara müügist saadavast tulust ja mille peamine eesmärk on hõlbustada tarbimist, näiteks kinnisvara tagatisel pakutavad tooted või muud samalaadsed eritooted. Sellistel krediidilepingutel on eriomadused, mis jäävad väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala. Näiteks ei ole vaja hinnata tarbija krediidivõimelisust, kuna makseid teeb krediidiandja tarbijale, mitte vastupidi. Selliste tehingute puhul tuleks muu hulgas esitada hoopis teistsugust lepingueelset teavet. Muud tooted nagu koduvõõrandamislepingud, millel on hüpoteekelatise ja eluaegse hüpoteegiga sarnased omadused, ei hõlma krediidi andmist ja jäävad seega väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala. ▌

(17)  Käesolev direktiiv ei peaks hõlmama muid sõnaselgelt nišitoodetena eristatud krediidilepinguid, mis erinevad oma olemuse ja kaasnevate riskide poolest tavapärastest hüpoteeklaenudest ning mida tuleks seetõttu käsitleda teistmoodi, nimelt krediidilepingud, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe tulemusena; teatud liiki krediidilepingud, mille puhul tööandja annab teatavatel tingimustel krediiti oma töötajatele, nagu on juba sätestatud tarbijakrediidilepinguid käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivis 2008/48/EÜ(5). On asjakohane lubada liikmesriikidel jätta teatavatel tingimustel direktiivi reguleerimisalast välja teatavad krediidilepingud, näiteks sellised, mida väljastatakse soodustingimustel piiratud hulgale laenusaajatele või mida väljastavad hoiu-laenuühistud, tingimusel et on kehtestatud asjakohane alternatiivne õigusraamistik, tagamaks et finantsstabiilsuse ja siseturuga seotud poliitikaeesmärke on võimalik täita finantsalast kaasamist ja krediidile juurdepääsu kahjustamata. Nende krediidilepingute riskid ja omadused, mille puhul kinnisvara ei kasutata maja, korteri või muu elupaigana tarbija või tema pereliikme poolt, vaid seda kasutatakse maja, korteri või muu elupaigana üürilepingu alusel, on teistsugused kui tavapärastel krediidilepingutel ning seetõttu võib osutuda vajalikuks rohkem kohandatud raamistik. Liikmesriikidel peaks seetõttu olema võimalik jätta sellised krediidilepingud direktiivi reguleerimisalast välja juhul, kui nende jaoks on kehtestatud asjakohane siseriiklik raamistik.

(18)  Tagatiseta sõlmitud krediidilepingud, mille eesmärk on elamukinnisvara renoveerimine ning mille kogusumma on suurem kui 75 000 eurot, peaksid jääma direktiivi 2008/48/EÜ reguleerimisalasse, selleks et kindlustada asjaomastele tarbijatele võrdväärne kaitstuse tase ning hoida ära viidatud direktiivi ja käesoleva direktiivi vaheline õiguslik lünk. Seepärast tuleks direktiivi 2008/48/EÜ vastavalt muuta.

(19)  Õiguskindluse tagamiseks peaks liidu õigusraamistik elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute valdkonnas olema kooskõlas liidu muude õigusaktidega ning täiendama neid, eelkõige tarbijakaitse ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonna õigusaktidega. Teatavad olulised mõisted, nagu „tarbija” ▌ja „püsiv andmekandja”, samuti standardteabes krediidi finantsandmete kirjeldamiseks kasutatavad põhimõisted, nagu „krediidi kogukulu tarbijale” ▌ja „laenuintress”, peaksid olema kooskõlas direktiivis 2008/48/EÜ sätestatud mõistetega, nii et sama terminoloogiat kasutataks samade asjade kohta, olenemata sellest, kas tegemist on tarbijakrediidiga või elamukinnisvaraga seotud krediidiga. Seepärast peaksid liikmesriigid käesoleva direktiivi ülevõtmisel tagama kõnealuste oluliste mõistete ühtse kohaldamise ja tõlgendamise.

(20)  Selleks et tagada tarbijatele krediidi valdkonnas sidus raamistik ning vähendada krediidiandjate ja -vahendajate halduskoormust, peaks käesoleva direktiivi struktuur järgima võimalusel direktiivi 2008/48/EÜ struktuuri, nimelt põhimõtteid, et elamukinnisvaraga seotud krediidilepingu puhul esitatakse reklaamteave tarbijale tüüpilise näite kujul, et üksikasjalik lepingueelne teave esitatakse tarbijale standardinfo teabelehel, et tarbijale antakse enne krediidilepingu sõlmimist piisavalt selgitusi, et krediidi kulukuse aastamäära, v.a notaritasude arvutamiseks tuleb kehtestada ühine alus, ning et krediidiandjad hindavad enne krediidi andmist tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjatele tuleks tagada kedagi diskrimineerimata juurdepääs asjaomastele krediidiandmebaasidele, et kindlustada võrdsed tingimused nendega, mis on sätestatud direktiivis 2008/48/EÜ. Sarnaselt direktiivile 2008/48/EÜ tuleks käesolevas direktiivis sätestada asjakohane tegevuslubade andmise kord ja järelevalve, mida kohaldatakse kõigi kinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvate krediidiandjate suhtes, ning sätestada nõuded vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismi kehtestamise ja sellele juurdepääsu kohta.

(21)  Käesolev direktiiv peaks täiendama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/65/EÜ (milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust),(6) mis nõuab kaugmüügi puhul tarbija teavitamist taganemisõigusest või selle puudumisest, ning näeb ette taganemisõiguse. Kuigi direktiiviga 2002/65/EÜ on ette nähtud, et teenuse osutaja võib lepingueelse teabe esitada pärast lepingu sõlmimist, ei oleks see kohane elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul, kuna nendega kaasnevad tarbijale märkimisväärsed rahalised kohustused. Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriigi üldist lepinguõigust, nagu lepingu kehtivust, sõlmimist ja tagajärgi käsitlevaid õigusnorme, kui üldise lepinguõiguse aspektid ei ole käesoleva direktiiviga reguleeritud.

(22)  Samal ajal tuleb arvesse võtta elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute eripära, millega on põhjendatud erineva lähenemisviisi kasutamine. Võttes arvesse elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute olemust ja võimalikke tagajärgi tarbijale, peaks reklaammaterjal ja isikupärastatud lepingueelne teave sisaldama teatavaid asjakohaseid riskihoiatusi, näiteks mõju kohta, mida vahetuskursi kõikumine võib avaldada tarbija poolt tagasimakstavatele summadele, ning, kui liikmesriik peab seda asjakohaseks, seoses tagatise realiseerimise sisu ja mõjuga. Järgides sektoris eluasemelaenude puhul vabatahtlikkuse alusel juba toimivat praktikat esitada tarbijale isikupärastatud lepingueelset teavet, tuleks lisaks teha igal ajal kättesaadavaks ka üldine lepingueelne teave. Erinev lähenemisviis on põhjendatud, et võtta arvesse finantskriisi õppetunde ja tagada krediidi andmine usaldusväärsel viisil. Sellega seoses tuleks võrreldes tarbijakrediidiga tugevdada krediidivõimelisuse hindamise sätteid, krediidivahendajad peaksid andma täpsemat teavet oma staatuse ja seose kohta krediidiandjaga, et avalikustada võimalikud huvide konfliktid, ning kõigi kinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvate turuosaliste suhtes tuleks kohaldada nõuetekohast tegevuslubade andmise ja järelevalve korda.

(23)  On vaja reguleerida mõnesid lisavaldkondi, et kajastada elamukinnisvaraga seotud krediidi eripära. Tehingu olulisust arvestades on vaja tagada, et tarbijatel on piisavalt ja vähemalt seitse päeva aega kaaluda tehingu tagajärgi. Liikmesriikidel peaks olema võimalik valida, kas see piisav aeg nähakse ette järelemõtlemisajana enne krediidilepingu sõlmimist, taganemisõiguse teostamise tähtajana pärast krediidilepingu sõlmimist või nende kahe kombinatsioonina. On asjakohane võimaldada liikmesriikidel teha see järelemõtlemisaeg tarbijale siduvaks ajavahemikuks, mis ei ole pikem kui kümme päeva, kuid samas võimaldada seda soovivatel tarbijatel minna järelemõtlemisaja jooksul lepingu sõlmimisega edasi ning kinnisvaratehingute vallas õiguskindluse huvides võimaldada liikmesriikidel sätestada, et järelemõtlemisaeg või taganemisõiguse teostamise tähtaeg peaks lõppema siis, kui tarbija sooritab mis tahes toimingu, mille tulemuseks on liikmesriigi õiguse kohaselt omandiõiguse tekkimine või üleandmine, mis on seotud krediidilepingu kohaselt saadud rahaliste vahenditega või mis tuleneb nende kasutamisest või millega kantakse rahalised vahendid üle kolmandale isikule.

(24)  Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute eripära tõttu on üldiseks tavaks, et krediidiandjad pakuvad tarbijatele tooteid või teenuseid, mida saab osta koos krediidilepinguga. Arvestades selliste lepingute olulisust tarbijate jaoks, on seetõttu asjakohane kehtestada konkreetsed eeskirjad seosmüügi kohta. Krediidilepingu kombineerimine ühe või enama finantsteenuse või -tootega üheks paketiks võimaldab krediidiandjatel mitmekesistada oma pakkumist ja omavahel konkureerida, eeldusel et paketi osasid on võimalik ka eraldi osta. Kuigi krediidilepingu kombineerimine ühe või enama finantsteenuse või -tootega üheks paketiks võib tarbijatele kasulik olla, võib see samuti kahjustada nende liikuvust ja võimet teha teadlikke valikuid, välja arvatud juhul, kui paketi osasid saab osta eraldi. Oluline on vältida tavasid, nagu teatavate toodete seosmüük, mis võivad viia selliste krediidilepingute sõlmimiseni, mis ei ole tarbijate parimates huvides, piiramata siiski komplektina müüki, millest võib tarbijaile kasu olla. Liikmesriigid peaksid siiski jätkama finantsteenuste jaeturgude hoolikat jälgimist, tagamaks et komplektina müük ei moonuta tarbijaile kättesaadavat tootevalikut ja turukonkurentsi.

(25)  Üldreeglina ei tohiks seosmüüki lubada, välja arvatud juhul, kui koos krediidilepinguga pakutavat finantsteenust või -toodet ei ole võimalik pakkuda eraldi põhjusel, et see on krediidi lahutamatu osa, näiteks tagatud arvelduskrediidi puhul. Muudel juhtudel võib siiski olla põhjendatud, et krediidiandjad pakuvad või müüvad krediidilepingut ühes paketis maksekonto, hoiukonto, investeerimis- või pensionitootega, kui näiteks kontol hoitavat kapitali kasutatakse krediidi tagasimaksmiseks või kui see on eeltingimuseks krediidi saamiseks vajalike rahaliste vahendite koondamisele või kui investeerimistoode või erapensionisüsteemi toode on näiteks krediidi lisatagatiseks. Kuigi krediidiandjad võivad põhjendatult nõuda tarbijalt asjakohase kindlustuspoliisi olemasolu, et tagada krediidi tagasimaksmine või kindlustada tagatise väärtus, peaks tarbijal olema võimalik valida ise kindlustusandja, tingimusel et tema kindlustuspoliis pakub samaväärset tagatist kui krediidiandja poolt pakutav kindlustuspoliis. Samuti võivad liikmesriigid standardida täielikult või osaliselt kindlustuslepingute kindlustuskatte sätteid, et tarbijad saaksid soovi korral pakkumisi võrrelda.

(26)  On oluline tagada, et elamukinnisvara hinnatakse nõuetekohaselt enne krediidilepingu sõlmimist ning eelkõige juhul, kui hindamine mõjutab makseviivituse või rahaliste kohustuste täitmata jätmise korral tarbija laenujääki. Seetõttu peaksid liikmesriigid tagama usaldusväärsete hindamisstandardite olemasolu. Selleks et hindamisstandardid oleksid usaldusväärsed, tuleks nende koostamisel võtta arvesse rahvusvaheliselt tunnustatud hindamisstandardeid, eelkõige neid, mille on välja töötanud rahvusvaheline hindamisstandardite komitee (International Valuation Standards Committee), Euroopa hindajate ühingute grupp (European Group of Valuers' Associations) või organ Royal Institution of Chartered Surveyors. Need rahvusvaheliselt tunnustatud hindamisstandardid sisaldavad rangeid põhimõtteid, millega nõutakse krediidiandjatelt muu hulgas seda, et nad kehtestaksid selliste piisavate asutusesiseste riskijuhtimise ja tagatiste haldamise protsessid, mis hõlmavad usaldusväärseid hindamisprotsesse, ning et nad järgiksid neid protsesse, võtaksid vastu hindamisstandardid ja -meetodid, mille alusel on võimalik hinnata kinnisvara realistlikult ja põhjendatult, et kindlustada kõigi hindamisaruannete koostamine hoolsuskohustust järgides sobivate kutseoskustega isikute poolt ning et hindajad vastaksid teatavatele kvalifikatsiooninõuetele, ning et nad säilitaksid tagatise hindamise dokumentatsiooni, mis oleks põhjalik ja usutav. Sellega seoses on samuti soovitav tagada elamukinnisvara turgude asjakohane seire ning sellistes sätetes ette nähtud mehhanismide kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiviga 2013/36/EL (mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvelt)(7). Käesoleva direktiivi kinnisvara hindamise standardeid käsitlevate sätete täitmise võib saavutada nii õigusaktidega kui iseregulatsiooni teel.

(27)  Arvestades et tagatise sundtäitmisel on märkimisväärsed tagajärjed krediidiandjatele, tarbijatele ja potentsiaalselt ka finantsstabiilsusele, on asjakohane innustada krediidiandjaid tegelema esilekerkiva krediidiriskiga ennetavalt selle varajases etapis ning hoolitsema selle eest, et oleks võetud vajalikke meetmeid, mille eesmärk on tagada krediidiandjate mõistlik kannatlikkus ja see, et nad teeksid mõistlikke jõupingutusi olukorra lahendamiseks enne sundtäitmise menetluse algatamist. Võimalusel tuleks leida lahendused, milles võetakse arvesse tegelikku olukorda ja tarbija mõistlikke vajadusi elamiskulude katmiseks. Kui pärast sundtäitmise menetlust jääb alles võla jääk, peaksid liikmesriigid tagama, et kaitstud on elementaarsed elutingimused, ja kehtestama meetmed, mis hõlbustavad laenu tagasimaksmist, kuid ei lase samas tekkida pikaajalisel ülemäärasel võlgnevusel. Liikmesriigid peaksid vähemalt juhul, kui kinnisvara eest saadav hind mõjutab tarbija poolt võlgnetavat summat, julgustama krediidiandjaid astuma vajalikke samme selleks, et saada sundenampakkumisel müüdava kinnisasja eest turutingimusi arvesse võttes parim võimalik hind. Liikmesriigid ei peaks takistama krediidilepingu pooltel sõnaselgelt kokku leppida, et tagatise üleandmisest krediidiandjale piisab krediidi tagasimakseks.

(28)  Krediidivahendajad tegelevad peale krediidivahenduse sageli ka muuga, eelkõige kindlustuse vahendamisega või investeerimisteenuste osutamisega. Seepärast peaks käesolev direktiiv olema suurel määral kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. detsembri 2002. aasta direktiiviga 2002/92/EÜ kindlustusvahenduse kohta(8) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta(9). Selleks et lihtsustada krediidivahendaja asutamise ja piiriüleselt tegutsemise protsessi, ei peaks eelkõige olema vaja eraldi luba krediidivahendajana tegutsemiseks direktiivi 2013/36/EL kohaselt tegevusloa saanud krediidiasutustel ja muudel finantseerimisasutustel, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õiguse alusel samaväärset tegevusloa andmise korda. Krediidiandjate ja -vahendajate täielikku ja tingimusteta vastutust seotud krediidivahendajate või määratud esindajate tegevuse eest tuleks kohaldada üksnes käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate tegevuste suhtes, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid otsustavad kohaldada seda vastutust ka muudel juhtudel.

(29)  Selleks et parandada tarbijate võimet teha ise vastutustundliku laenamise ja võla haldamise osas teadlikke otsuseid, peaksid liikmesriigid toetama selliste meetmete võtmist, mille eesmärk on tarbijate harimine vastutustundliku laenamise ja võla haldamise küsimustes ning eelkõige seoses hüpoteekkrediidilepingutega. Eriti tähtis on anda juhiseid tarbijatele, kes võtavad hüpoteeklaenu esimest korda. Komisjon peaks sellega seoses tegema kindlaks parimate tavade näited, et aidata kaasa tarbijate finantsteadmiste parandamiseks kavandatud meetmete edasiarendamisele.

(30)  Kuna välisvaluutas laenamisega kaasnevad märkimisväärsed riskid, on vaja ette näha meetmed tagamaks, et tarbijad oleksid teadlikud võetavast riskist ning et tarbijal oleks võimalik piirata oma vahetuskursiriski krediidi kestuse ajal. Seda riski võib piirata kas andes tarbijale õiguse muuta valuutat, milles krediit on võetud, või muude võtete abil, nagu ülempiiride kehtestamine või juhul, kui nendest piisab vahetuskursiriski piiramiseks, hoiatused.

(31)  Kohaldatav õigusraamistik peaks andma tarbijatele kindlustunde, et krediidiandjad ja -vahendajad ning määratud esindajad arvestavad tarbijate huvidega, tuginedes krediidiandjale ja -vahendajale ning määratud esindajale sellel hetkel kättesaadavale teabele ning mõistlikele eeldustele tarbija olukorraga seotud riskide kohta pakutava krediidilepingu kogu kestuse ajal. See võib muu hulgas tähendada seda, et krediidiandjad ei tohiks turustada krediiti selliselt, et turustamine kahjustab oluliselt või tõenäoliselt tarbija võimet kaaluda hoolikalt krediidi võtmist, või et krediidiandja ei tohiks kasutada krediidi andmist peamise turustamismeetodina kaupade, teenuste või kinnisvara turustamisel tarbijatele. Sellise kindlustunde loomiseks tarbijale on oluline tagada sektoris õigluse, aususe ja professionaalsuse kõrge tase ja huvide konfliktide, sealhulgas tasustamisest tulenevate huvide konfliktide asjakohane lahendamine, ning nõuda, et tarbijale antakse nõu tema huve silmas pidades.

(32)  Oleks asjakohane tagada, et krediidiandjate ja -vahendajate ning määratud esindajate töötajatel oleksid piisavad teadmised ja piisav pädevus, et saavutada professionaalsuse kõrge tase. Käesoleva direktiiviga tuleks seetõttu nõuda ettevõtja tasandil asjakohaste teadmiste ja pädevuse olemasolu tõendamist, lähtudes käesolevas direktiivis sätestatud teadmiste ja pädevuse miinimumnõuetest. Liikmesriikidele peaks jääma õigus kehtestada või säilitada sellised nõuded konkreetsetele füüsilistele isikutele. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lubada, et krediidiandjad ja -vahendajad ning määratud esindajad kehtestavad erinevad teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded vastavalt sellele, milliste teenuste või protsessidega seotud ollakse. Töötajad selles kontekstis hõlmavad krediidiandja ja -vahendaja või määratud esindaja töötajaid ning nende heaks või juures töötavaid allhankijaid. Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaksid käesoleva direktiiviga reguleeritud tegevusaladel tegutsevad töötajad hõlmama nii front- kui ka back-office’i töötajaid, sealhulgas juhtkonda, kellel on krediidilepingu sõlmimise protsessis tähtis roll. Krediidilepingu sõlmimise protsessiga mitteseotud toetavaid funktsioone täitvaid isikuid (näiteks personaliosakonna või IT-töötajad) ei peaks käesoleva direktiivi tähenduses käsitama töötajatena.

(33)  Kui krediidiandja või -vahendaja osutab teenuste osutamise vabaduse alusel oma teenuseid mõne muu liikmesriigi territooriumil, peaks päritoluliikmesriik vastutama töötajatele kohaldatavate teadmiste ja pädevuse miinimumnõuete kehtestamise eest. Ent seda vajalikuks pidavatel vastuvõtvatel liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada teatavates konkreetsetes valdkondades oma pädevusnõuded krediidiandjatele ja -vahendajatele, kes osutavad teenuseid selle liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel.

(34)  Arvestades, kuivõrd tähtis on tagada, et teadmiste ja pädevuse nõudeid kohaldatakse ja järgitakse praktikas, peaksid liikmesriigid nõudma, et pädevad asutused teostaksid krediidiandjate ja -vahendajate ning määratud esindajate üle järelevalvet, ning andma neile volitused hankida sellist teavet, mida nad vajavad, et hinnata usaldusväärselt nõuetele vastavust.

(35)  Viis, kuidas krediidiandjad ja -vahendajad ning määratud esindajad tasustavad oma töötajaid, peaks olema üks peamine tegur, mis tagab tarbijate usalduse finantssektori vastu. Käesolevas direktiivis sätestatakse töötajate tasustamise eeskirjad eesmärgiga piirata eksitavate pakkumiste tegemist ja tagada, et töötajate tasustamise viis ei takista täitmast kohustust arvestada tarbija huvidega. Eelkõige ei tohiks krediidiandjad ja -vahendajad ning määratud esindajad kavandada oma tasustamispoliitikat viisil, mis annaks nende töötajatele stiimuli sõlmida teatud arvul või teatud liiki krediidilepinguid või pakkuda tarbijatele teatavaid kõrvalteenuseid, arvestamata konkreetselt tarbijate huvide või vajadustega. Liikmesriigid võivad sellega seoses pidada vajalikuks otsustada, et teatud tegevus, näiteks tasu võtmine seotud vahendajate poolt, on vastuolus tarbija huvidega. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik sätestada, et töötajate tasud ei sõltu tarbijaga sõlmitud krediidilepingu intressist või liigist.

(36)  Käesoleva direktiiviga nähakse ette ühtlustatud eeskirjad valdkondade kohta, milles krediidiandjate ja -vahendajate ning määratud esindajate töötajatel peaksid olema teadmised ja pädevus krediidilepingute kavandamise, pakkumise, sõlmimise ja vahendamise alal. Käesolevas direktiivis ei sätestata erikorda, mis on otseselt seotud ühes liikmesriigis üksikisiku poolt omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamisega, et täita teadmiste ja pädevuse nõudeid teises liikmesriigis. Seetõttu tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta)(10) jätkuvalt kohaldada seoses tunnustamise tingimuste ja korvamismeetmetega, mida vastuvõttev liikmesriik võib nõuda üksikisikult, kelle kvalifikatsioon ei ole välja antud tema jurisdiktsioonis.

(37)  Selleks et teha teatav toode tarbijatele atraktiivseks, kasutavad krediidiandjad ja -vahendajad sageli reklaami, milles tuuakse sageli esile eritingimused. Seepärast tuleks tarbijaid kaitsta ebaausa või eksitava reklaami eest ning neil peaks olema võimalik reklaame võrrelda. Selleks et tarbijatel oleks võimalik pakkumisi võrrelda, tuleb ette näha ▌krediidilepingute reklaami erisätted ning määrata kindlaks tarbijatele mõeldud reklaami- ja turustusmaterjalides esitatavate andmete loetelu, juhul kui reklaam sisaldab teavet intressimäära kohta või arvnäitajaid, mis kajastavad krediidi kulukust. Liikmesriikidele peaks jääma õigus kehtestada või säilitada siseriiklike õigusaktidega teabe avalikustamist käsitlevad nõuded seoses reklaamiga, mis ei sisalda teavet intressimäära kohta või mis tahes arvandmeid seoses krediidi kulukusega. Kõikide selliste nõuete puhul tuleb võtta arvesse elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute eripära. Igal juhul tuleks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul)(11) tagada, et krediidilepingute reklaamimine ei looks tootest eksitavat pilti.

(38)  Reklaamis keskendutakse tavaliselt ühele või mitmele konkreetsele tootele, samas kui tarbijatel peaks olema võimalus teha otsus kõigi pakutavate krediiditoodete põhjal. Sellega seoses on üldteabel oluline osa tarbija teavitamisel olemasolevatest toodetest ja teenustest ning nende põhitunnustest. Seepärast peaks tarbijatel olema igal ajal juurdepääs pakutavaid krediiditooteid käsitlevale üldteabele. Juhul kui see nõue ei ole kohaldatav mitteseotud krediidivahendajate suhtes, ei tohiks see piirata nende kohustust esitada tarbijatele isikupärastatud lepingueelset teavet.

(39)  Selleks et tagada võrdsed tingimused ja et tarbija saaks teha otsuse pakutavate krediiditoodete üksikasjade, mitte turustuskanali põhjal, mille kaudu tal on juurdepääs krediiditoodetele, peaksid tarbijad saama teavet krediidi kohta olenemata sellest, kas nad suhtlevad otse krediidiandja või krediidivahendajaga.

(40)   Tarbijad peaksid saama aegsasti enne krediidilepingu sõlmimist isikupärastatud teavet, et võrrelda ja analüüsida krediiditoodete tingimusi. Kooskõlas komisjoni 1. märtsi 2001. aasta soovitusega 2001/193/EÜ eluasemelaenu pakkuvate laenuandjate poolt tarbijaile antava lepingueelse teabe kohta(12) võttis komisjon endale kohustuse kontrollida, kas järgitakse vabatahtlikku tegevusjuhendit, mis sisaldab Euroopa standardinfo teabelehte, milles antakse tarbijale isikupärastatud teavet pakutava krediidilepingu kohta. Komisjoni kogutud tõendid osutasid vajadusele vaadata läbi Euroopa standardinfo teabelehe sisu ja vorm, et see oleks selge ja arusaadav ning sisaldaks kogu tarbijatele vajalikku teavet. Euroopa standardinfo teabelehe sisu ja vormi kohandamisel tuleks võtta arvesse kõigis liikmesriikides läbi viidud tarbijauuringu tulemusi. Läbi tuleks vaadata teabelehe ülesehitus (eelkõige andmete järjestus), sõnastus tuleks muuta kasutajasõbralikumaks, ühendada tuleks sellised jaod nagu „nominaalne intressimäär” ja „krediidi kulukuse aastamäär” ning lisada uued jaod, näiteks „paindlikud omadused”. Euroopa standardinfo teabelehel tuleks tarbijale esitada näitlik tagasimaksegraafik, kui krediit on edasilükatud intressimaksetega krediit, mille puhul laenu põhiosa tagasimaksmine on esialgseks perioodiks edasi lükatud või laenuintress on fikseeritud krediidilepingu kestuseks. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et sellise näitliku tagasimaksegraafiku lisamine teabelehele ei ole kohustuslik muude krediidilepingute puhul.

(41)  Tarbijauuringud on kinnitanud, et on oluline esitada tarbijatele teavet lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel põhjusel ei pruugi Euroopa standardinfo teabelehes kasutatavad mõisted olla samad kui käesolevas direktiivis määratletud õigusmõisted, kuid nad kannavad sama tähendust.

(42)  Euroopa standardinfo teabelehel krediidilepinguid käsitlevale teabele esitatavad nõuded ei tohiks piirata liidu või liikmesriikide teabealaseid nõudeid, mida kohaldatakse muude toodete või teenuste suhtes, mida võidakse krediidilepinguga pakkuda ning mis on kinnisvaraga seotud krediidilepingu saamise tingimuseks või mida pakutakse selleks, et saada kõnealune leping madalama krediidimääraga, näiteks tulekahju- või elukindlustus või investeerimistooted. Liikmesriikidele peaks jääma õigus säilitada või kehtestada ühtlustatud õigusnormide puudumise korral siseriiklikke õigusakte, nagu lepingueelsete läbirääkimiste ajal liigkasu võtmisena käsitatavatest intressimääradest teavitamise nõuded või sellise teabe pakkumine, mis võib olla kasulik finantsalase harimise seisukohast või vaidluste kohtuvälise lahendamise jaoks. Lisateave tuleks aga anda eraldi dokumendis, mille võib lisada Euroopa standardinfo teabelehele. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kasutada Euroopa standardinfo teabelehel oma riigi keeles teistsugust sõnastust, muutmata teabelehe sisu ja teabe esitamise järjekorda, kui see on vajalik tarbijate jaoks kergemini mõistetava keelekasutuse pärast.

(43)  Selleks et tagada, et Euroopa standardinfo teabelehel antakse tarbijale kogu asjakohane teave, mida ta vajab teadliku valiku tegemiseks, peaks krediidiandja Euroopa standardinfo teabelehe täitmisel järgima käesolevas direktiivis sätestatud juhiseid. Liikmesriikidel peaks olema võimalik Euroopa standardinfo teabelehe täitmise juhiseid täiendada või täpsustada käesolevas direktiivis sätestatud juhiste alusel. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik täpsustada seda, mis teavet tuleb anda laenuintressi tüübi kirjeldamiseks, selleks et võtta arvesse riigisiseste toodete ja turu eripärasid. Ent sellised täpsustused ei tohiks olla vastuolus käesoleva direktiivi juhistega ega muuta mingil moel Euroopa standardinfo teabelehe näidise teksti, mille krediidiandja peab esitama sellisena, nagu see on. Liikmesriikidel peaks olema võimalik lisada krediidilepinguid käsitlevaid muid hoiatusi, mis on kohandatud nende riigisisese turu ja tavadega, kui neid hoiatusi ei ole juba sõnaselgelt lisatud Euroopa standardinfo teabelehele. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha, et teabelehel esitatud teave on krediidiandjale siduv, kui krediidiandja otsustab krediiti anda.

(44)  Tarbija peaks saama Euroopa standardinfo teabelehe vahendusel teavet asjatu viivituseta pärast seda, kui ta on esitanud vajalikud andmed oma vajaduste, rahalise olukorra ja eelistuste kohta, ning piisavalt vara enne seda, kui krediidileping või pakkumine tarbija suhtes siduvaks muutub, selleks et võimaldada tal võrrelda ja kaaluda krediiditoodete tingimusi ning küsida vajaduse korral kolmandalt isikult nõu. Kui tarbijale tehakse siduv pakkumine, tuleks sellele lisada Euroopa standardinfo teabeleht, välja arvatud juhul, kui see on juba tarbijale esitatud ja pakkumise tingimused on kooskõlas varem antud teabega. Sellegipoolest peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada, et Euroopa standardinfo teabelehe esitamine on kohustuslik enne siduva pakkumise tegemist ja seejärel koos siduva pakkumise tegemisega, juhul kui sama teavet sisaldavat Euroopa standardinfo teabelehte ei ole varem tarbijale esitatud. Kuigi Euroopa standardinfo teabelehel esitatav teave peaks olema isikupärastatud ning kajastama tarbija eelistusi, ei peaks sellise isikupärastatud teabe pakkumine tähendama nõu andmise kohustust. Krediidileping tuleks sõlmida üksnes siis, kui tarbijal on olnud piisavalt aega pakkumiste võrdlemiseks, nende mõju hindamiseks, vajaduse korral kolmandalt isikult nõu küsimiseks ja pakkumise vastuvõtmise või tagasilükkamise kohta teadliku otsuse tegemiseks.

(45)  Kui tarbijal on kinnisvara või maa ostmiseks tagatisega krediidileping ja tagatise kehtivus on pikem kui krediidilepingu kestus ja kui tarbija võib otsustada tagasimakstud põhiosa uuesti kasutusele võtta, eeldusel et allkirjastatakse uus krediidileping, tuleks tarbijale enne uue krediidilepingu allkirjastamist esitada uus Euroopa standardinfo teabeleht koos teabega krediidi kulukuse uue aastamäära kohta ja tuginedes uue krediidilepingu konkreetsetele tingimustele.

(46)  Vähemalt siis, kui puudub taganemisõigus, peaks krediidiandja, või kui see on asjakohane, krediidivahendaja või määratud esindaja andma tarbijale krediidilepingu projekti koopia krediidiandja suhtes siduva pakkumise esitamisel. Muudel juhtudel tuleks tarbijale vähemalt pakkuda krediidilepingu projekti koopiat siduva pakkumise tegemisel.

(47)  Selleks et tagada võimalikult täielik läbipaistvus ja vältida kuritarvitusi, mis tulenevad võimalikest huvide konfliktidest, kui tarbija kasutab krediidivahendaja teenuseid, tuleks krediidivahendajate suhtes kohaldada nõudeid, mille kohaselt peab krediidivahendaja enne teenuse osutamist avalikustama teatava teabe. Selline teave peaks hõlmama krediidivahendaja identifitseerimiseks vajalikke andmeid ning tema seost krediidiandjaga, näiteks seda, kas ta pakub suure hulga eri krediidiandjate tooteid või ainult piiratud arvu krediidiandjate tooteid. Enne krediidivahendustegevuse tegemist tuleks tarbijat teavitada vahendustasust või muudest stiimulitest, mida krediidiandja või kolmandad isikud maksavad krediidivahendajale seoses krediidilepinguga, ning tarbijaid tuleks selles etapis teavitada selliste maksete suurusest, kui see on teada, või asjaolust, et see summa tehakse teatavaks hiljem lepingueelsete läbirääkimiste ajal Euroopa standardinfo teabelehel, ning nende õigusest saada selles etapis teavet selliste maksete suurusjärgust. Tarbijaid tuleks samuti teavitada tasudest, mida nad peaksid krediidivahendajale tema teenuste eest maksma. Ilma et see piiraks konkurentsiõiguse kohaldamist, peaks liikmesriikidel olema õigus kehtestada või säilitada sätteid, mis keelavad tarbijate poolt tasude maksmise mingit liiki või igat liiki krediidivahendajatele.

(48)  Tarbija võib siiski vajada täiendavat abi selleks, et otsustada, milline krediidileping on pakutavatest toodetest tema vajadusi ja rahalist olukorda arvestades sobivaim. Krediidiandjad, ning kui see on kohaldatav, krediidivahendajad peaksid andma sellist abi seoses krediiditoodetega, mida nad tarbijale pakuvad, selgitades tarbijale isikupärastatud viisil asjakohast teavet, sealhulgas eelkõige pakutavate toodete põhinäitajaid, nii et tarbija mõistaks nende võimalikke tagajärgi tema majanduslikule olukorrale. Krediidiandjad ja vajaduse korral krediidivahendajad peaksid selliste selgituste andmise viisi kohandama asjaoludele, milles krediiti pakutakse, ning tarbija nõustamisvajadusele, võttes arvesse tarbija krediidialaseid teadmisi ja kogemusi ning konkreetsete krediiditoodete laadi. Sellised selgitused ei tohiks endast kujutada individuaalset soovitust.

(49)  Siseturu loomise ja toimimise edendamiseks ning kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks kogu liidus tuleb ühtselt tagada krediidi kulukuse aastamääradega seotud teabe võrreldavus kogu liidus.

(50)  Krediidi kogukulu tarbijale peaks hõlmama kõiki kulusid, mida tarbija kannab seoses krediidilepinguga ja mis on krediidiandjale teada. Selle hulka peaksid seepärast kuuluma intress, komisjonitasud, maksud, krediidivahendajate tasud, hüpoteeklaenu korral kinnisvara hindamise kulud, ja mis tahes muud tasud peale notaritasude, mida tuleb maksta krediidi saamiseks (näiteks elukindlustus) või krediidi saamiseks pakutavatel tingimustel (näiteks tulekahjukindlustus). Käesoleva direktiivi sätted, mis käsitlevad kõrvaltooteid ja -teenuseid (näiteks pangakonto avamise ja omamise kulusid käsitlevad sätted), ei tohiks piirata direktiivi 2005/29/EÜ ja nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes)(13) sätete kohaldamist. Krediidi kogukulu tarbijale ei peaks hõlmama kulusid, mida tarbija kannab seoses kinnisvara või maa ostmisega, näiteks seotud maksud ja notarikulud või maa kinnistamise kulud. Krediidiandja tegelikke teadmisi kulude kohta tuleks hinnata objektiivselt, võttes arvesse ametialase hoolsuse nõudeid. Siinkohal tuleks eeldada, et krediidiandjale on selliste kõrvalteenuste kulud, mida ta pakub tarbijale ise või kolmanda isiku nimel, teada, välja arvatud juhul, kui nende maksumus sõltub tarbija eriomadustest või olukorrast.

(51)  Kui kasutatakse hinnangulist teavet, tuleb tarbijat sellest teavitada, samuti sellest, et teavet peetakse asjaomase lepingu liigi või tava puhul tüüpiliseks. Krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatavate lisaeelduste eesmärk on tagada, et krediidi kulukuse aastamäära arvutatakse ühetaoliselt ja et tulemused oleksid võrreldavad. Teatavat liiki krediidilepingute puhul on vaja kasutada lisaeeldusi, näiteks kui krediidi summa, kestus või kulu ei ole kindel või need varieeruvad sõltuvalt lepingu rakendamise viisist. Kui lepingu tingimustest ei piisa krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks, peaks krediidiandja kasutama I lisas sätestatud lisaeeldusi. Ent arvestades, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamine sõltub iga üksiku krediidilepingu tingimustest, tuleks kasutada ainult neid eeldusi, mis on vajalikud ja asjakohased kõnealuse krediidi puhul.

(52)  Selleks et täiendavalt tagada, et eri krediidiandjate pakkumiste krediidi kulukuse aastamäärad oleksid maksimaalselt võrreldavad, ei tuleks arvutustes kasutatavaid ajavahemikke väljendada päevades, kui neid saab väljendada täisaastates, -kuudes või nädalates. Siinkohal on vaikimisi mõistetav, et kui krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatakse teatavaid ajavahemikke, siis tuleks neid ajavahemikke kasutada selleks, et määrata kindlaks valemis kasutatavad intressisummad ja seonduvad kulud. Krediidiandjad kasutavad sel otstarbel I lisas kirjeldatud ajavahemike arvestamise meetodit, et saada tasude maksmise jaoks vajalikud arvnäitajad. Seda kohaldatakse siiski üksnes krediidi kulukuse aastamäära arvutamise eesmärgil ning see ei mõjuta tegelikke tasusid, mida krediidiandja krediidilepingu alusel küsib. Juhul kui need summad on erinevad, võib osutuda vajalikuks neid tarbijale selgitada, et vältida tarbija eksitamist. See tähendab, et juhul, kui puuduvad muud seonduvad kulud peale intressi, ja eeldusel, et kasutatakse identset arvutusmeetodit, on krediidi kulukuse aastamäär võrdne krediidi efektiivse intressimääraga.

(53)  Kuna krediidi kulukuse aastamäära saab reklaamis esitada vaid näitena, siis peaks tegemist olema tüüpilise näitega. Seepärast tuleks näites kasutada asjaomase krediidilepingu tüübile iseloomulikku keskmist krediidi kestust ja kogusummat. Tüüpilise näite kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta teatud tüüpi krediidilepingute ülekaalukust konkreetsel turul. Võib olla soovitatav, et iga krediidiandja lähtuks tüüpilise näite kindlaksmääramisel krediidi summast, mis on tüüpiline selle krediidiandja tootevalikule ja eeldatavale kliendibaasile, kuna need võivad krediidiandjate lõikes märkimisväärselt erineda. Euroopa standardinfo teabelehel krediidi kulukuse aastamäära avaldamisel tuleks võimalusel võtta arvesse tarbija eelistusi ja tema esitatud teavet ning krediidiandja või -vahendaja peaks sõnaselgelt märkima, kas esitatud teave on näitlik või selles on arvestatud tarbija eelistuste ja tema esitatud teabega. Tüüpilised näited ei tohiks aga ühelgi juhul olla vastuolus direktiivis 2005/29/EÜ sätestatud nõuetega. Samuti on tähtis, et Euroopa standardinfo teabelehel selgitatakse vajaduse korral tarbijale, et krediidi kulukuse aastamäär põhineb eeldustel ja et see võib muutuda, nii et tarbijad saaksid seda toodete võrdlemisel arvesse võtta. Samuti on tähtis, et krediidi kulukuse aastamääras võetaks arvesse krediidilepingu kohase krediidi igasugune kasutusele võtmine, olenemata sellest, kas krediit makstakse välja otse tarbijale või tarbija nimel kolmandale isikule.

(54)  Selleks et tagada krediidi kulukuse aastamäära arvutamise järjepidevus eri tüüpi krediidi puhul, peaksid sarnaste krediidilepingute arvutustes kasutatavad eeldused olema üldiselt omavahel kooskõlas. Sellega seoses tuleks inkorporeerida need eeldused, mis on sätestatud komisjoni 14. novembri 2011. aasta direktiivis 2011/90/EL (millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ I lisa II osa, milles sätestatakse lisaeeldused krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks)(14) ning millega muudetakse krediidi kulukuse aastamäära arvutamise eeldusi. Kuigi kõik eeldused ei pruugi olla kohaldatavad praegu olemasolevate krediidilepingute suhtes, on kõnealuses sektoris tegemist aktiivse uuendustegevusega, ja seetõttu on eelduste sätestamine vajalik. Lisaks tuleks krediidi kulukuse aastamäära arvutamise eesmärgil kõige levinuma krediidi kasutusele võtmise viisi kindlaksmääramisel tugineda mõistlikele ootustele krediidi kasutusele võtmise viisi suhtes, mida tarbijad selle konkreetse krediidiandja pakutava toote liigi puhul kõige sagedamini kasutavad. Olemasolevate toodete puhul peaks ootus põhinema eelneval 12 kuul.

(55)   On oluline, et enne krediidilepingu sõlmimist hinnataks ja kontrollitaks tarbija suutlikkust ja kalduvust laenu tagasi maksta. Kõnealuses krediidivõimelisuse hindamises tuleks võtta arvesse kõiki vajalikke ja asjakohaseid tegureid, mis võivad mõjutada tarbija suutlikkust krediit tagasi maksta lepingu kehtivuse ajal. Tarbija krediidi teenindamise ja täielikult tagasimaksmise suutlikkuse hindamisel tuleks eelkõige arvesse võtta tulevasi makseid või maksete suurenemist, mis on tingitud negatiivsest amortisatsioonist või laenu põhiosa või intresside edasilükatud tasumisest, ning kaaluda neid muude regulaarsete kulude, võlgade ja muude rahaliste kohustuste, samuti sissetuleku, säästude ja vara kontekstis. Mõistlikul määral tuleks arvesse võtta ka tulevasi sündmusi pakutava krediidilepingu tähtaja piires, näiteks sissetuleku langust, kui krediiditähtaeg ulatub pensioniikka, või vajaduse korral laenuintressi tõusu või valuutakursi negatiivset muutust. Kuigi kinnisvara väärtus on oluline tegur tarbijale tagatisega krediidilepingu alusel antava krediidisumma kindlaksmääramisel, siis krediidivõimelisuse hindamisel tuleks keskenduda tarbija võimele täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult ei tohiks võimalus, et kinnisvara väärtus võib olla suurem kui krediidisumma või et kinnisvara väärtus võib tulevikus tõusta, olla üldjuhul piisav kõnealuse krediidi andmiseks. Kui krediidi eesmärk on olemasolevat kinnisvara renoveerida või selle juures ehitustöid teha, siis krediidiandjal peaks siiski olema õigus selle võimalusega arvestada. Liikmesriikidel peaks olema võimalik anda täiendavaid suuniseid nende või täiendavate kriteeriumide ja meetodite kohta, mida saab kasutada tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks, näiteks kehtestada laenusumma ja kinnisvara väärtuse suhte või laenusumma ja sissetuleku suhte piirmäärad, ning neid tuleks julgustada rakendama finantsstabiilsuse nõukogu põhimõtteid eluaseme hüpoteeklaenude andmise usaldusväärsete tavade kohta.

(56)  Vaja võib minna erisätteid, et käsitleda mitmesuguseid näitajaid, mida võib teatud liiki krediidilepingute puhul krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtta. Näiteks kinnisvaraga seotud krediidilepingute puhul, milles väljendatakse sõnaselgelt, et kinnisvara ei kasutata maja, korteri või muu elupaigana tarbija või tema pereliikme poolt (ost väljaüürimise eesmärgil), peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada erinorm, et tulevast üüritulu võetakse arvesse tarbija suutlikkuse hindamisel krediit tagasi maksta. Nendes liikmesriikides, kus siseriiklikus õiguses sellist erinormi ei ole, võivad krediidiandjad otsustada viia läbi tulevase üüritulu hoolika hindamise. Krediidivõimelisuse hindamine ei tohiks tähendada seda, et tarbija vastutus krediidilepingust tulenevate kohustuste mittetäitmise eest kantakse üle krediidiandjale.

(57)  Krediidiandja otsus, kas krediiti anda või mitte, peaks olema kooskõlas krediidivõimelisuse hindamise tulemusega. Näiteks ei peaks krediidiandja eirama krediidivõimelisuse hindamise tulemust seetõttu, et tal on võimalik kanda osa krediidiriski üle kolmandale poolele, ning pakkuma krediidilepingut tarbijale, kes tõenäoliselt ei suuda krediidisummat tagasi maksta. Liikmesriikidel peaks olema võimalik see põhimõte üle võtta, nõudes pädevatelt asutustelt asjakohaste meetmete võtmist järelevalvemenetluse raames ja selle jälgimist, kas krediidiandjate krediidivõimelisuse hindamise protseduurid vastavad nõuetele. Krediidivõimelisusele antud positiivne hinnang ei peaks krediidiandja jaoks siiski tähendama kohustust krediiti anda.

(58)   Kooskõlas finantsstabiilsuse nõukogu soovitustega peaks krediidivõimelisuse hindamine tuginema tarbija rahalist ja majanduslikku olukorda, sealhulgas sissetulekut ja kulusid käsitlevale teabele. Seda teavet on võimalik saada erinevatest allikatest, sealhulgas tarbijalt, ning krediidiandja peaks seda enne krediidi andmist asjakohaselt kontrollima. Tarbijad peaksid sellega seoses andma teavet, et hõlbustada krediidivõimelisuse hindamist, kuna vastasel korral ei pruugita neile soovitud krediiti anda, välja arvatud juhul, kui seda teavet on võimalik saada mujalt. Ilma et see piiraks lepinguõiguse kohaldamist, peaksid liikmesriigid tagama, et krediidiandjad ei saaks lõpetada krediidilepingut, kui nad mõistavad pärast krediidilepingu allkirjastamist, et krediidivõimelisuse hindamist ei teostatud õigesti, kuna hindamise ajal ei olnud neil täielikku teavet. See ei tohiks siiski piirata liikmesriikide võimalust lubada krediidiandjatel lõpetada krediidileping juhul, kui leidub tõendeid selle kohta, et tarbija andis krediidivõimelisuse hindamise ajal teadlikult ebatäpset või võltsitud teavet või jättis tahtlikult esitamata teabe, mis oleks viinud negatiivse hinnanguni, või kui leidub teisi liidu õigusega kooskõlas olevaid mõjuvaid põhjuseid. Kuigi tarbijate suhtes karistuste kohaldamine selle eest, et nad ei suuda anda teatavat teavet või hinnangut või kui nad otsustavad krediiditaotlusprotsessi pooleli jätta, ei oleks asjakohane, siis peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada karistused nendeks juhtudeks, kui tarbijad esitavad teadlikult mittetäielikku või ebaõiget teavet, et saada krediidivõimelisuse kohta positiivne hinnang, eelkõige juhul kui täieliku ja õige teabe esitamise korral oleks antud krediidivõimelisuse kohta negatiivne hinnang, ja tarbija ei suuda seejärel täita lepingu tingimusi.

(5999)  Krediidivõimelisuse hindamisel on kasulik kasutada krediidiandmebaasi. Mõnes liikmesriigis on kehtestatud krediidiandjale kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust asjakohaseid andmebaase kasutades. Krediidiandjatel peaks samuti olema võimalus kasutada krediidiandmebaasi krediidi kehtivuse ajal, kuid üksnes selleks, et hinnata tarbija maksevõime äralangemise tõenäosust. Krediidiandmebaaside kasutamisele tuleks kohaldada asjakohaseid kaitsemeetmeid tagamaks, et seda tehakse tarbija huvides krediidiriski varajaseks kindlakstegemiseks ja kõrvaldamiseks, mitte äriläbirääkimiste tarvis päringute tegemiseks. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivile 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta)(15) peaksid krediidiandjad teavitama tarbijat krediidiandmebaasis päringu tegemisest enne päringu tegemist ning tarbijatel peaks olema õigus pääseda ligi neid puudutavatele andmetele krediidiandmebaasis, et vajaduse korral parandada, kustutada või blokeerida neid käsitlevaid isikuandmeid, mida kõnealuses andmebaasis töödeldakse, kui kõnealused andmed on ebatäpsed või neid on ebaseaduslikult töödeldud.

(60)  Selleks et vältida konkurentsimoonutusi krediidiandjate vahel, tuleks ilma kedagi diskrimineerimata tagada kõigile krediidiandjatele, ▌sealhulgas krediidiasutustele ja elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvatele mittekrediidiasutustele juurdepääs kõigile tarbijatega seotud avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele krediidiandmebaasidele. Seepärast ei tuleks kohaldada nõuet, et krediidiandja peab olema krediidiasutus. Jätkuvalt tuleks kohaldada juurdepääsutingimusi, näiteks andmebaasile juurdepääsu tasu, või nõudeid, mille kohaselt peab esitama andmebaasile andmeid vastastikkuse põhimõtte alusel. Liikmesriikidel peaks olema õigus oma jurisdiktsioonis määrata, kas krediidivahendajatele antakse juurdepääs sellistele andmebaasidele.

(61)  Kui krediiditaotluse tagasilükkamise otsus põhineb andmebaasidest saadud andmetel või andmebaasis andmete puudumisel, peaks krediidiandja tarbijat sellest teavitama, samuti teatama kasutatud andmebaasi nime ja muud direktiiviga 95/46/EÜ nõutud elemendid, et tarbija saaks kasutada andmebaasile juurdepääsu õigust ning, kui see on põhjendatud, parandada, kustutada või blokeerida teda käsitlevaid isikuandmeid, mida kõnealuses andmebaasis töödeldakse. Kui krediiditaotlus lükatakse tagasi negatiivse krediidivõimelisuse hinnangu alusel, peaks krediidiandja tarbijat taotluse tagasilükkamisest viivitamata teavitama. Liikmesriikidel peaks olema õigus otsustada, kas nad kohustavad krediidiandjaid esitama tagasilükkamise põhjuste kohta lisaselgitusi. Siiski ei peaks krediidiandja olema kohustatud sellist teavet andma, kui see on keelatud liidu muu õigusega, nagu rahapesu või terrorismi rahastamist käsitlevd sätted. Sellist teavet ei tohiks esitada, kui see oleks vastuolus avaliku korra või julgeoleku eesmärkidega, näiteks kriminaalkuritegude ennetamise, uurimise, avastamise või nende eest vastutusele võtmisega.

(62)  Käesolevas direktiivis käsitletakse isikuandmete kasutamist tarbija krediidivõimelisuse hindamise kontekstis. Selleks et tagada isikuandmete kaitse, tuleks sellise hindamise raames teostatava andmetöötluse suhtes kohaldada direktiivi 95/46/EÜ. ▌

(63)  Nõustamine isikupärastatud soovituse vormis on eraldiseisev tegevus, mis võib olla, kuid ei pea olema ühendatud krediidi andmise või vahendamise muude aspektidega. Seetõttu tuleks tarbijat selleks, et ta mõistaks talle osutatavate teenuste laadi, teavitada, kas talle osutatakse või talle saab osutada nõustamisteenuseid või mitte ja milles need teenused seisnevad. Pidades silmas tähtsust, mida tarbijad omistavad mõistete „nõu” ja „nõustajad” kasutamisele, on asjakohane, et liikmesriikidel peaks olema võimalik keelata nende mõistete või sarnaste mõistete kasutamine, kui tarbijatele osutatakse nõustamisteenuseid. Samuti on asjakohane tagada, et liikmesriigid kehtestavad kaitsemeetmed juhtudeks, kui nõustamist kirjeldatakse iseseisva teenusena, tagamaks, et asjaomaste toodete valik ja tasustamiskord vastab tarbija ootustele sellise nõustamise suhtes.

(64)  Nõustamisteenuste pakkujad peaksid järgima teatavaid standardeid, tagamaks, et tarbijale pakutakse tooteid, mis vastavad tema vajadustele ja olukorrale. Nõustamisteenused peaksid põhinema pakutavate toodete ausal ja piisavalt ulatuslikul analüüsil, kui nõustamisteenuseid osutavad krediidiandjad ja seotud krediidivahendajad, või turul olemasolevate toodete ausal ja piisavalt ulatuslikul analüüsil, kui nõustamisteenuseid osutavad mitteseotud krediidivahendajad. Nõustamisteenuste osutajatel peaks olema võimalik spetsialiseeruda teatavatele nišitoodetele, näiteks üleminekurahastamisele, tingimusel et nad käsitlevad nõustamisel eri tooteid selles konkreetses nišis ja et tarbijale tehakse selgeks, et nad spetsialiseeruvad nendele nišitoodetele. Krediidiandjad ja -vahendajad peaksid igal juhul teatama tarbijale, kas nad nõustavad üksnes oma tootevalikust lähtudes või turul olemasoleva laiaulatusliku valiku põhjal, et tarbija mõistaks, mille alusel talle soovitus tehakse.

(65)  Nõustamisteenuste osutamine peaks põhinema tarbija finantsolukorra, eelistuste ja eesmärkide mõistmisel ning vajalikul ajakohasel teabel ja põhjendatud eeldustel tarbija olukorda ohustavate riskide kohta krediidilepingu kehtivuse ajal. Liikmesriikidel peaks olema võimalik täpsustada, kuidas tuleks nõustamisteenuste osutamisel hinnata teatava toote sobivust.

(66)  Tarbija suutlikkusel tagastada krediit enne krediidilepingu kehtivuse lõppu võib olla oluline osa konkurentsi edendamisel siseturul ning liidu kodanike vaba liikumise tagamisel, samuti krediidilepingu kehtivuse ajal paindlikkuse ülesnäitamisel, mis on vajalik finantsstabiilsuse toetamiseks vastavalt finantsstabiilsuse nõukogu soovitustele. Samas erinevad oluliselt riikides kehtivad põhimõtted ja tingimused, mille puhul tarbijal on õigus krediit tagasi maksta, ning ennetähtaegse tagasimaksmise tingimused. Kuigi tunnistades, et turul on väga erinevaid hüpoteeklaenude andmise viise ja hüpoteeklaenutooteid, tuleks liidu tasandil siiski kehtestada teatavad krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise nõuded, et tagada tarbijale võimalus täita oma kohustused enne krediidilepingus kokku lepitud tähtpäeva ning kindlustundega võrrelda pakkumisi, et leida toodet, mis kõige paremini vastab tema vajadustele. Seepärast peaksid liikmesriigid õigusaktide või muude vahenditega, näiteks lepingutingimustega tagama, et tarbijal on õigus laen ennetähtaegselt tagasi maksta. Samas peaks liikmesriikidel olema õigus määrata kindlaks sellise õiguse kasutamise tingimused. Kõnealused tingimused võivad hõlmata õiguse kasutamise ajalist piirangut, erinevat käsitlemist olenevalt laenuintressi liigist ▌ja piiranguid seoses asjaoludega, mille korral saab õigust kasutada. Kui krediidi ennetähtaegne tagasi maksmine toimub ajal, mil laenuintress on fikseeritud, võib kõnealuse õiguse kasutamise võimaluse siduda asjaoluga, et tarbijal on selleks liikmesriigi poolt kindlaks määratud õiguspärane huvi. Selline õiguspärane huvi võib näiteks seisneda abielulahutuses või töötuks jäämises. Lisaks võivad liikmesriikide poolt kehtestatavad tingimused ette näha, et krediidiandjal peaks olema õigus saada õiglast ja objektiivselt põhjendatud hüvitist võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega. Kui liikmesriigid sätestavad, et krediidiandjal on õigus saada hüvitist, siis peaks see kooskõlas hüvitisi käsitlevate siseriiklike õigusnormidega olema õiglane ja objektiivselt põhjendatud hüvitis võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega. Hüvitis ei tohiks ületada krediidiandja kantud rahalist kahju.

(67)  Samuti on tähtis tagada piisav läbipaistvus tarbijale selgituste andmisel finantsstabiilsuse säilitamise huvides võetud kohustuste olemuse ja krediidilepingu kehtivuse ajal eksisteeriva paindlikkuse kohta. Tarbijale tuleks samuti anda teavet laenuintressi kohta nii lepingueelsete läbirääkimiste kui ka lepingulise suhte ajal. Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada piiranguid või keelde laenuintressi ühepoolsele muutmisele krediidiandja poolt. Liikmesriikidel peaks olema õigus sätestada, et laenuintressi muutmisel on tarbijal õigus saada ajakohastatud tagasimaksegraafik.

(68)  Kuigi krediidivahendajatel on keskne osa elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute turustamisel liidus, on liikmesriikide õigusaktides krediidivahendajate tegevust ja järelevalvet käsitlevad sätted küllaltki erinevad, mis takistab krediidivahendajate asutamist ja tegevust siseturul. See, et krediidivahendajatel ei ole võimalik kogu liidus vabalt tegutseda, takistab elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute siseturu korralikku toimimist. Kuigi tunnistades, et krediidivahendusega tegelevad väga eri laadi turuosalised, tuleks liidu tasandil kehtestada siiski teatavad standardid, et tagada kutseoskuste ja teenuse kõrge tase.

(69)   Enne kui krediidivahendaja saab alustada oma tegevusalal tegutsemist, tuleks tema suhtes kohaldada pädeva asutuse poolt tegevusloa andmise korda ning tema üle tuleks teostada pidevat järelevalvet tagamaks, et ta vastab rangetele kutsealastele nõuetele vähemalt seoses pädevuse, hea maine ja kutsealase vastutuskindlustusega. Selliseid nõudeid tuleks kohaldada vähemalt ettevõtja tasandil. Samas võivad liikmesriigid täpsustada, kas selliseid tegevusloa andmise nõudeid kohaldatakse ka krediidivahendaja töötajate suhtes. Päritoluliikmesriigid võivad sätestada lisanõuded, näiteks nõude, et krediidivahendaja aktsionäridel peab olema laitmatu maine või et seotud krediidivahendaja võib olla seotud ainult ühe krediidiandjaga, juhul kui need nõuded on proportsionaalsed ja kooskõlas liidu muude õigusaktidega. Asjakohane teave tegevusluba omavate krediidivahendajate kohta tuleks kanda ka avalikku registrisse. Krediidivahendajale, kelle tegevus on seotud ainult ühe krediidiandjaga, kes võtab krediidivahendaja eest täieliku ja tingimusteta vastutuse, peaks olema võimalik saada pädevalt asutuselt tegevusluba krediidiandja kaudu, kelle nimel seotud krediidivahendaja tegutseb. Liikmesriikidel peaks olema õigus säilitada või kehtestada piiranguid seoses teatud krediidivahendajate õigusliku vormiga selle suhtes, kas nad võivad tegutseda ainult kui juriidilised isikud või kui füüsilised isikud. Liikmesriikidel peaks olema õigus otsustada, kas kõik krediidivahendajad kantakse ühte registrisse või kas tuleb kasutada erinevaid registreid olenevalt sellest, kas tegu on seotud või sõltumatu krediidivahendajaga. Liikmesriikidel peaks samuti olema õigus säilitada või kehtestada piiranguid ühe või enama krediidiandjaga seotud krediidivahendajate õigusele küsida tarbijatelt teenustasusid.

(70)  Mõnes liikmesriigis võivad krediidivahendajad otsustada kasutada määratud esindajate teenuseid, et nad sooritaksid toiminguid nende nimel. Liikmesriikidel peaks olema võimalus kohaldada määratud esindajate suhtes käesolevas direktiivis sätestatud erikorda. Ent liikmesriikidel peaks olema ka õigus sellist korda mitte kehtestada või lubada teistel üksustel olla rollis, mis on võrreldav määratud esindajate omaga, tingimusel et nende üksuste suhtes kohaldatakse sama korda mis krediidivahendajate puhul. Käesolevas direktiivis sätestatud eeskirjad määratud esindajate kohta ei kohusta liikmesriike lubama määratud esindajatel tegutseda nende jurisdiktsioonis, välja arvatud juhul, kui selliseid määratud esindajaid peetakse käesoleva direktiivi kohaselt krediidivahendajateks.

(71)  Selleks et tagada pädevate asutuste tõhus järelevalve krediidivahendajate üle, tuleks juriidilisest isikust krediidivahendajale anda tegevusluba liikmesriigis, kus on tema registrijärgne asukoht. Krediidivahendajale, kes ei ole juriidiline isik, tuleks tegevusluba anda liikmesriigis, kus asub tema peakontor. Lisaks peaksid liikmesriigid nõudma, et krediidivahendaja peakontor asuks alati tema päritoluliikmesriigis ja et ta tegutseks tegelikult ka seal.

(72)   Tegevusloa andmise nõuded peaksid võimaldama krediidivahendajatel tegutseda teistes liikmesriikides asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtete alusel, tingimusel et pädevate asutuste vahel on järgitud asjakohast teavitamise korda. Isegi juhul, kui liikmesriigid otsustavad anda tegevusloa kõigile krediidivahendaja töötajatele individuaalselt, peaks kavatsusest osutada teenuseid teatama krediidivahendaja, mitte töötaja. Kuigi käesoleva direktiiviga nähakse ette raamistik, mille alusel kõik tunnustatud krediidivahendajad, sealhulgas ainult ühe krediidiandjaga seotud krediidivahendajad, saavad tegutseda kogu liidus, ei sätestata käesolevas direktiivis aga sellist raamistikku määratud esindajate jaoks. Sellistel juhtudel peaksid teises liikmesriigis tegutseda soovivad määratud esindajad vastama käesolevas direktiivis sätestatud krediidivahendajate tunnustamise nõuetele.

(73)  Mõnes liikmesriigis võivad krediidivahendajad vahendada krediidilepinguid, mida pakuvad nii krediidi- kui ka mittekrediidiasutused. Põhimõtteliselt peaks tunnustatud krediidivahendajatel olema lubatud tegutseda kogu liidu territooriumil. Ent kui päritoluliikmesriigi pädev asutus on andnud tegevusloa, ei peaks see lubama krediidivahendajatel vahendada krediidilepinguid, mida pakuvad mittekrediidiasutused tarbijale liikmesriigis, kus sellistel mittekrediidiasutustel ei ole lubatud tegutseda.

(74)  Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada, et nende isikute suhtes, kes tegelevad krediidivahendusega üksnes juhuslikult oma kutsetegevuse käigus, nagu juristid või notarid, ei tuleks kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud tegevusloa andmise korda, tingimusel et selline kutsetegevus on reguleeritud ja asjakohased eeskirjad ei keela juhuslikkuse alusel krediidivahendustegevust. Selline erand käesolevas direktiivis sätestatud tegevusloa andmise menetlusest peaks siiski tähendama, et sellised isikud ei saa kasu käesoleva direktiiviga ette nähtud tegevusloa süsteemist. Isikuid, kes üksnes tutvustavad tarbijat krediidiandjale või -vahendajale või suunavad tarbija krediidiandja või -vahendaja juurde juhuslikult oma kutsetegevuse käigus, näiteks informeerides tarbijat teatava krediidiandja või -vahendaja olemasolust või selle teatava krediidiandja või -vahendaja tooteliigist, ilma et nad teeks edasist reklaami või tegeleks krediidilepingu tutvustamise, pakkumise, sõlmimise või seonduva ettevalmistava tööga, ei tuleks pidada käesoleva direktiivi tähenduses krediidivahendajateks. Samuti ei tuleks laenuvõtjaid, kes üksnes annavad krediidilepingu üle tarbijale nõudeõiguse ülemineku teel, ilma et nad sooritaks muid krediidivahendustoiminguid, pidada käesoleva direktiivi tähenduses krediidivahendajateks.

(75)  Selleks et tagada krediidiandjatele võrdsed tingimused ning suurendada finantsstabiilsust, peaksid liikmesriigid edasise ühtlustamise raames kehtestama selliste mittekrediidiasutuste suhtes, kes pakuvad elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid, asjakohase tegevusloa andmise ja järelevalve korra. Järgides proportsionaalsuse põhimõtet, ei tuleks käesolevas direktiivis sätestada tegevusloa andmise või järelevalve korra üksikasjalikke tingimusi krediidiandjate suhtes, kes pakuvad selliseid krediidilepinguid ja kes ei ole krediidiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 (krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta)(16) tähenduses. Selliste ettevõtjate arv ja turuosa on liidus praegu väike, samuti tegutsevad nad vähestes liikmesriikides, eriti pärast finantskriisi. Samal põhjusel ei tuleks käesoleva direktiiviga ette näha sellistele asutustele tegevusloa andmist.

(76)  Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ja tagama nende rakendamise. Kuigi liikmesriikidel on karistuste valikul kaalutlusõigus, peaksid kehtestatud karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(77)  Tarbijatel peaks olema juurdepääs kaebuste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamise menetlusele, et lahendada käesoleva direktiivi kohastest õigustest ja kohustustest tulenevaid vaidlusi krediidiandjate ja tarbijate ning samuti krediidivahendajate ja tarbijate vahel. Liikmesriigid peaksid tagama, et osalemine sellistes vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses oleks krediidiandjate ja -vahendajate jaoks kohustuslik. Selleks et tagada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse sujuv toimimine piiriülese tegevuse korral, peaksid liikmesriigid nõudma, et kaebuste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamisega tegelevad organid teeksid koostööd, ning julgustama neid koostööd tegema. Sellega seoses tuleks kaebuste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamisega tegelevaid liikmesriikide organeid julgustada osalema finantsvaidluste lahendamise võrgustikus FIN-NET, mis on vaidluste kohtuvälise lahendamise liikmesriikide süsteemide võrgustik, mille eesmärk on lahendada vaidlusi tarbijate ja finantsteenuste pakkujate vahel.

(78)  Selleks et tagada järjekindel ühtlustamine ja võtta arvesse suundumusi krediidilepingute turgudel või krediiditoodete kujundamisel või majandustingimustes ning et täpsustada teatavaid käesolevas direktiivis sätestatud nõudeid, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta Euroopa standardinfo teabelehe tüüpsõnastust või selle koostamise juhendeid ja märkusi või ajakohastada krediidi kulukuse aastamäära eeldusi. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(79)  Selleks et hõlbustada krediidivahendajatel teenuste pakkumist piiriüleselt ning lihtsustada koostööd, teabevahetust ja vaidluste lahendamist pädevate asutuste vahel, peaksid krediidivahendajatele tegevusloa andmise ja nende üle järelevalve teostamise eest vastutavad pädevad asutused olema asutused, kes tegutsevad Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) egiidi all, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruses (EÜ) nr 1093/2010 (millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve))(17), või muud asutused, tingimusel et nad teevad koostööd Euroopa Pangandusjärelevalve egiidi all tegutsevate asutustega nende käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks.

(80)  Liikmesriigid peaksid määrama pädevad asutused, kes on volitatud tagama käesoleva direktiivi täitmise, ja tagama, et neile antakse uurimise ja täitmise tagamise volitused ning piisavad vahendid, mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks. Pädevad asutused võivad seoses käesoleva direktiivi teatavate aspektide täitmisega pöörduda kohtusse, kes on pädev tegema õigusliku otsuse, sealhulgas esitades apellatsioonkaebuse, kui see on asjakohane. See võib anda liikmesriikidele võimaluse – eelkõige siis, kui käesoleva direktiivi sätted võetakse üle eraõigusesse – jätta nende sätete täitmise tagamine eespool nimetatud organite ja kohtute hooleks. Liikmesriikidel peaks olema õigus määrata erinevaid pädevaid asutusi, selleks et tagada käesolevas direktiivis sätestatud arvukate kohustuste täitmine. Näiteks mõne sätte puhul võivad liikmesriigid määrata pädeva asutuse, kes vastutab tarbijakaitseõiguse täitmise eest, ning mõne muu sätte puhul otsustada määrata usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega tegeleva asutuse. Õigus määrata erinevaid pädevaid asutusi ei tohiks mõjutada pideva järelevalve ja pädevate asutuste vahelise koostöö kohustust, nagu on ette nähtud käesolevas direktiivis.

(81)  Käesoleva direktiivi tõhus toimimine tuleb läbi vaadata vastavalt sellele, kuidas on edenenud kõrgetasemelise tarbijakaitsega siseturu loomine elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute valdkonnas. Läbivaatamise käigus tuleks muu hulgas hinnata käesoleva direktiivi järgimist ja mõju ning direktiivi reguleerimisala jätkuvat asjakohasust, analüüsida krediidilepingute pakkumist mittekrediidiasutuste poolt, hinnata vajadust lisameetmete järele, sealhulgas mittekrediidiasutuste tegevusluba, ning vajadust kehtestada täiendavad õigused ja kohustused krediidilepingute sõlmimise järel.

(82)  Kui meetmeid võtaksid ainult liikmesriigid, tooks see tõenäoliselt kaasa lahknevad eeskirjad, mis võib õõnestada siseturu toimimist või luua sellele uusi takistusi. Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute sellise tõhusa ja konkurentsivõimelise siseturu kujundamine, kus tarbijatele on tagatud kõrgetasemeline kaitse, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning meetme tõhususe tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(83)  Liikmesriigid võivad otsustada võtta teatavad käesoleva direktiiviga hõlmatud aspektid, nagu tarbija krediidivõimelisuse hindamine, üle siseriiklikusse õigusesse usaldatuvusnõuete täitmist käsitlevate õigusaktidega, samas kui teised aspektid, nagu vastutustundliku laenuvõtja kohustused, võetakse üle era- või karistusõigusega.

(84)  Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta(18) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide edastamine on põhjendatud.

(85)  Euroopa andmekaitseinspektor esitas 25. juulil 2011 arvamuse(19), mis põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta)(20) artikli 28 lõikel 2,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

1.peatükk

Reguleerimisese ja -ala, mõisted ning pädevad asutused

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse ühine raamistik, millega reguleeritakse liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte selliste lepingute puhul, mis hõlmavad tarbijatele hüpoteegiga tagatud krediidi andmist või on muul viisil seotud elamukinnisvaraga, sealhulgas kohustust teostada enne krediidi andmist krediidivõimelisuse hindamine, töötamaks välja tõhusad elamukinnisvaraga seotud krediidi andmise standardid liikmesriikides, ning millega reguleeritakse teatavaid usaldatavus- ja järelevalvenõudeid, sealhulgas krediidivahendajate, määratud esindajate ja mittekrediidiasutuste asutamist ja järelevalvet käsitlevaid nõudeid.

Artikkel 2

Ühtlustamise tase

1.  Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike tarbijate kaitseks säilitamast või kehtestamast rangemaid õigusnorme, tingimusel et sellised normid on kooskõlas liikmesriikide kohustustega, mis tulenevad liidu õigusest.

2.  Liikmesriigid ei säilita ega kehtesta oma siseriiklikus õiguses selliseid sätteid, mis kalduvad kõrvale artikli 14 lõike 2 ja II lisa A osa sätetest seoses standardse lepingueelse teabe esitamisega Euroopa standardinfo teabelehel ning artikli 17 lõigete 1–5, lõigete 7 ja 8 ning I lisa sätetest seoses ühise ja järjekindla liidu standardiga krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks, olenemata lõikest 1.

Artikkel 3

Kohaldamisala

1.  Käesolevat direktiivi kohaldatakse alljärgneva suhtes ▌:

a)  krediidilepingud, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, mida liikmesriigis tavaliselt elamukinnisvarale seatakse, või elamukinnisvaraga seotud õigusega; ning

b)  krediidilepingud, mille eesmärk on maa või olemasoleva või kavandatava ehitise omandiõiguse omandamine või säilitamine.

2.  Käesolevat direktiivi ei kohaldata alljärgneva suhtes:

a)  kinnisvara tagatisel pakutava toote krediidilepingud, mille puhul krediidiandja:

i)  maksab krediidi välja ühekordse maksena, perioodiliste maksetena või muul kujul, saades vastusooritusena teatava summa elamukinnisvara tulevasest müügist saadavast tulust või õiguse asjaomase elamukinnisvara suhtes, ning

ii)  ei nõua krediidi tagastamist enne ühe või enama kindlaks määratud sündmuse toimumist tarbija elus, nagu liikmesriigid on määratlenud, välja arvatud kui tarbija ei täida oma lepingulisi kohustusi, mis lubab krediidiandjal krediidileping lõpetada;

b)  krediidilepingud, mille puhul tööandja annab kõrvaltegevusena krediiti oma töötajatele ja kui sellist krediiti antakse intressivabalt või kui sellise krediidi kulukuse aastamäär on valitsevast turumäärast madalam ja kui sellist krediiti ei pakuta üldiselt avalikkusele;

c)  krediidilepingud, mille puhul krediiti antakse intressivabalt ja ilma muude seonduvate kuludeta, välja arvatud krediidi tagamisega otseselt seotud tegevusega kaasnevad kulud;

d)  arvelduskrediidi vormis krediidilepingud, mille puhul tuleb krediit tagastada ühe kuu jooksul;

e)  krediidilepingud, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe tulemusena;

f)  krediidilepingud, mis on seotud olemasoleva võla maksetähtpäeva tasuta edasilükkamisega ja mis ei kuulu lõike 1 punkti a reguleerimisalasse.

3.  Liikmesriigid võivad otsustada loobuda järgmise kohaldamisest:

a)  artiklite 11 ja 14 ning II lisa kohaldamine tarbijakrediidilepingute suhtes, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, mida liikmesriigis tavaliselt elamukinnisvarale seatakse, või elamukinnisvaraga seotud õigusega ja mille eesmärk ei ole elamukinnisvara omandiõiguse omandamine või säilitamine, tingimusel et liikmesriigid kohaldavad selliste krediidilepingute suhtes direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 4 ja 5 ning II ja III lisa;

b)  käesoleva direktiivi kohaldamine kinnisasja ostmiseks sõlmitud krediidilepingute suhtes, mis sisaldavad tingimust, et tarbija või tema pereliige ei tohi kinnisasjal paiknevat maja, korterit või muud elupaika kasutada ning kinnisasjal paiknevat maja, korterit või muud elupaika kasutatakse üürilepingu alusel;

c)  käesoleva direktiivi kohaldamine krediidilepingute suhtes, mis on seotud piiratud hulgale laenusaajatele seadusjärgselt ja üldistes huvides antava krediidiga ning mis on intressivabad või tavaliselt turul kehtivatest madalamate laenuintressidega või sõlmitud muudel tingimustel, mis on tarbijatele soodsamad turul kehtivatest tingimustest ja laenuintressidega, mis ei ole kõrgemad turul kehtivatest;

d)  käesoleva direktiivi kohaldamine üleminekulaenude suhtes;

e)  käesoleva direktiivi kohaldamine krediidilepingute suhtes, mille puhul krediidiandja on direktiivi 2008/48/EÜ artikli 2 lõike 5 reguleerimisalasse jääv organisatsioon.

4.  Lõike 3 punktis b osutatud võimalust kasutavad liikmesriigid tagavad seda liiki krediidi puhul riigi tasandil asjakohase õigusraamistiku kohaldamise.

5.  Lõike 3 punktis c või e osutatud võimalust kasutavad liikmesriigid tagavad asjakohase alternatiivse korra kohaldamise, tagamaks, et tarbijad saavad lepingueelsete läbirääkimiste ajal õigeaegselt teavet selliste krediidilepingute peamiste tunnuste, riskide ja kulude kohta ning et selliseid krediidilepinguid reklaamitakse õiglaselt, selgelt ja mitte eksitavalt.

Artikkel 4

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)  „tarbija” – tarbija direktiivi 2008/48/EÜ artikli 3 punkti a mõistes;

2)  „krediidiandja” – füüsiline või juriidiline isik, kes annab või lubab anda artikli 3 reguleerimisalasse jäävat krediiti oma kaubandus-, äri- või kutsetegevuse käigus;

3)  „krediidileping” – leping, millega krediidiandja annab või lubab anda tarbijale artikli 3 reguleerimisalasse jäävat krediiti maksetähtpäeva edasilükkamise, laenu või muu samalaadse finantstehingu vormis;

4)  „kõrvalteenus” – krediidilepinguga seoses tarbijale pakutav teenus;

5)  „krediidivahendaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes ei tegutse krediidiandja või notarina ja kelle tegevus on ulatuslikum kui üksnes otseselt või kaudselt tarbija tutvustamine krediidiandjale või -vahendajale ning kes teeb rahalises või muus kokkulepitud majanduslikku kasu andvas vormis tasu eest oma kaubandus-, äri- või kutsetegevuse käigus järgmist:

a)  esitleb või pakub tarbijatele krediidilepinguid ▌;

b)  abistab tarbijaid, tehes krediidilepingutega seotud ettevalmistavat tööd või muud lepingueelset administratiivset tööd, välja arvatud punktis i osutatud tegevus, või

c)  sõlmib tarbijatega ▌krediidilepinguid krediidiandja nimel;

6)  „konsolideerimisgrupp” – krediidiandjate kontsern, mis konsolideeritakse konsolideeritud aastaaruannete koostamiseks, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivis 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta(21);

7)  „seotud krediidivahendaja” – krediidivahendaja, kes tegutseb järgmiste isikute nimel ning täielikul ja tingimusteta vastutusel:

a)  ainult üks krediidiandja;

b)  ainult üks konsolideerimisgrupp või

c)  mitu krediidiandjat või krediidiandjate konsolideerimisgruppi, mis ei moodusta turu enamust;

8)  „määratud esindaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes sooritab punktis 5 osutatud toiminguid ja kes tegutseb ainult ühe krediidivahendaja nimel ning täielikul ja tingimusteta vastutusel;

9)  „krediidiasutus” – krediidiasutus määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 1 mõistes;

10)  „mittekrediidiasutus” – krediidiandja, mis ei ole krediidiasutus;

11)  „töötajad”:

a)  krediidiandja või -vahendaja heaks töötavad füüsilised isikud, kes osalevad otseselt käesoleva direktiiviga reguleeritud tegevustes või kes käesoleva direktiiviga reguleeritud tegevuste käigus puutuvad kokku tarbijatega;

b)  määratud esindaja heaks töötavad füüsilised isikud, kes käesoleva direktiiviga reguleeritud tegevuste käigus puutuvad kokku tarbijatega;

c)  füüsilised isikud, kes juhivad otseselt punktides a ja b osutatud füüsilisi isikuid või kontrollivad nende tegevust;

12)  „krediidi kogusumma” – krediidi kogusumma direktiivi 2008/48/EÜ artikli 3 punkti l mõistes;

13)  „krediidi kogukulu tarbijale” – krediidi kogukulu tarbijale direktiivi 2008/48/EÜ artikli 3 punkti g mõistes, sealhulgas kinnisasja hindamise kulu, kui selline hindamine on vajalik krediidi saamiseks, kuid välja arvatud kinnisasja omandiõiguse ülemineku registreerimise tasud. Siia hulka ei kuulu tasud, mida tarbija maksab krediidilepingus sätestatud kohustuste täitmatajätmise eest;

14)  „tarbija poolt makstav kogusumma” – tarbija poolt makstav kogusumma direktiivi 2008/48/EÜ artikli 3 punkti h mõistes;

15)  „krediidi kulukuse aastamäär” – krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana krediidi kogusummast ja sisaldab vajaduse korral artikli 17 lõikes 2 osutatud kulusid ja mis võrdub kõigi selliste tulevaste või olemasolevate kohustuste (kasutusele võetud krediit, tagasimaksed ja seonduvad kulud) nüüdisväärtusega ühe aasta kohta, milles krediidiandja ja tarbija on omavahel kokku leppinud;

16)  „laenuintress” – laenuintress direktiivi 2008/48/EÜ artikli 3 punkti j mõistes;

17)  „krediidivõimelisuse hindamine” – krediidilepingust tulenevate võlakohustuste täitmise väljavaate hindamine;

18)  „püsiv andmekandja” – püsiv andmekandja direktiivi 2008/48/EÜ artikli 3 punkti m mõistes;

19)  „päritoluliikmesriik”:

a)  kui krediidiandja või -vahendaja on füüsiline isik, siis liikmesriik, kus asub tema peakontor;

b)  kui krediidiandja või -vahendaja on juriidiline isik, siis liikmesriik, kus on tema registrijärgne asukoht, või kui tal liikmesriigi kohaldatava õiguse kohaselt ei ole registrijärgset asukohta, siis liikmesriik, kus asub tema peakontor;

20)  „vastuvõttev liikmesriik” – liikmesriik, välja arvatud päritoluliikmesriik, kus krediidiandjal või -vahendajal on filiaal või kus ta osutab teenuseid;

21)  „nõustamine” või „nõustamisteenus” – tarbijale isikupärastatud soovituse andmine ühe või enama tehingu kohta, mis on seotud krediidilepinguga, olles krediidi andmisest ja punktis 5 osutatud krediidivahendamisest eraldiseisev teenus;

22)  „pädev asutus” – artikli 5 kohaselt liikmesriigi poolt pädeva asutusena määratud asutus;

23)  „üleminekulaen” – krediidileping, millel ei ole fikseeritud kestust või mille alusel saadud krediit tuleb tagastada 12 kuu jooksul ja mida tarbija kasutab ajutise rahastamisvahendina kinnisasja muul viisil rahastamisele eelneval üleminekuajal;

24)  „tingimuslik kohustus või tagatis” – krediidileping, mis toimib tagatisena eraldiseisvale kõrvaltehingule ja mille puhul kinnisasjaga tagatud krediidi põhiosa võetakse kasutusele üksnes juhul, kui esineb lepingus kindlaks määratud sündmus;

25)  „jagatud omandiõigusega krediidileping” – krediidileping, mille puhul tagasimaksmisele kuuluva krediidi põhiosa suurus põhineb lepinguliselt kehtestatud osakaalul kinnisasja väärtusest tagasimakse või tagasimaksete tegemise ajal;

26)  „seosmüük” – krediidilepingu pakkumine või müümine ühes paketis muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, kusjuures krediidilepingut eraldiseisvalt tarbijale kättesaadavaks ei tehta;

27)  „komplektina müük” – krediidilepingu pakkumine või müümine ühes paketis muude eristatavate finantstoodete või -teenustega, tehes krediidilepingu samal ajal kättesaadavaks ka eraldiseisvana, kuid mitte tingimata samadel tingimustel kui komplektis kõrvalteenustega;

28)  „välisvaluutas laen” – krediidileping, milles krediit on:

a)  nomineeritud muus valuutas kui selles, milles tarbija saab oma sissetuleku või hoiab oma vara, millest krediit tagasi makstakse, või

b)  nomineeritud muus kui selle liikmesriigi valuutas, mille resident tarbija on.

Artikkel 5 ▌

Pädevad asutused

1.  Liikmesriigid määravad pädevad riiklikud asutused, kes on volitatud tagama käesoleva direktiivi kohaldamise ja täitmise, ja tagavad, et neile antakse uurimis- ja täitmise tagamise volitused ning piisavad vahendid, mis on vajalikud nende ülesannete tõhusaks ja tulemuslikuks täitmiseks.

Esimeses lõigus osutatud asutused on riigiasutused või organid, mis on tunnustatud liikmesriigi õiguses või selliste riigiasutuste poolt, kes on selleks liikmesriigi õiguses sõnaselgelt volitatud. Need ei või olla krediidiandjad ja -vahendajad või määratud esindajad.

2.  Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused, kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevate asutuste heaks, samuti audiitorid ja eksperdid, kes on saanud juhiseid pädevatelt asutustelt, on seotud ametisaladuse hoidmise kohustusega. Nad ei või avaldada mitte ühelegi isikule ega asutusele konfidentsiaalset teavet, mida nad võivad saada oma ametiülesandeid täites, välja arvatud kokkuvõttena või üldises vormis, muidu kui kriminaalõiguses või käesolevas direktiivis sätestatud juhtudel. See ei takista siiski pädevaid asutusi vahetamast või edastamast konfidentsiaalset teavet kooskõlas käesoleva direktiivi ja liikmesriigi ning liidu õigusega.

3.  Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi artiklite 9, 29, 32, 33, 34 ja 35 kohaldamise ja täitmise tagamiseks pädevate asutustena määratud asutused on kas üks või mõlemad järgmistest:

a)  määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 4 lõikes 2 määratletud pädevad asutused või

b)  muud asutused peale punktis a nimetatud pädevate asutuste, tingimusel et siseriiklike õigus- või haldusnormide kohaselt peavad kõnealused asutused tegema koostööd punktis a nimetatud pädevate asutustega alati, kui see on vajalik, et täita nende käesolevast direktiivist tulenevaid ülesandeid, kaasa arvatud Euroopa Pangandusjärelevalvega koostöö tegemise eesmärgil vastavalt käesolevas direktiivis sätestatule.

4.  Liikmesriigid teavitavad komisjoni ja Euroopa Pangandusjärelevalvet pädevate asutuste määramisest ja mis tahes hilisematest muudatustest, märkides eraldi ära ülesannete võimaliku jagamise eri pädevate asutuste vahel. Esimene selline teade tuleb edastada nii pea kui võimalik ja hiljemalt ...(22).

5.  Pädevad asutused kasutavad oma volitusi kooskõlas liikmesriigi õigusega:

a)  vahetult omal vastutusel või õigusasutuste järelevalve all või

b)  pöördudes kohtusse, mis on pädev tegema vajaliku otsuse, sealhulgas esitades vajaduse korral apellatsioonkaebuse, kui vajaliku otsuse tegemiseks esitatud taotlust ei rahuldata, välja arvatud artiklite 9, 29, 32, 33, 34 ja 35 puhul.

6.  Kui liikmesriigi territooriumil on rohkem kui üks pädev asutus, tagab liikmesriik, et nende vastavad ülesanded on selgelt piiritletud ja et nad teevad tihedat koostööd, nii et nad saaksid oma vastavaid ülesandeid tulemuslikult täita.

7.  Komisjon avaldab pädevate asutuste loetelu vähemalt kord aastas Euroopa Liidu Teatajas ja ajakohastab seda pidevalt oma veebilehel.

Peatükk 2

Finantsalane harimine

Artikkel 6

Tarbijate finantsalane harimine

1.  Liikmesriigid edendavad meetmeid, mis toetavad tarbijate harimist vastutustundliku laenuvõtmise ja võlahalduse valdkonnas, eriti seoses hüpoteeklaenulepingutega. Selge ja üldine teave krediidi andmise protsessi kohta on vajalik selleks, et juhendada tarbijaid ning eelkõige neid, kes võtavad hüpoteeklaenu esimest korda. Samuti on vajalik teave selliste juhiste kohta, mida võivad tarbijatele anda tarbijaorganisatsioonid ja riiklikud asutused.

2.  Komisjon avaldab aruande, milles hinnatakse tarbijatele pakutavat finantsalast haridust liikmesriikides, ja teeb kindlaks parimad tavad, mida võiks edasi arendada, et tõsta tarbijate finantsalast teadlikkust.

3.peatükk

Krediidiandjate, -vahendajate ja määratud esindajate suhtes kohaldatavad tingimused

Artikkel 7

Äritegevusele esitatavad nõuded tarbijakrediidi andmisel

1.  Liikmesriigid nõuavad, et krediiditoodete kavandamisel ja krediidi andmisel, vahendamisel või krediidiga seonduvate nõustamisteenuste ja asjakohasel juhul kõrvalteenuste osutamisel, ning krediidilepingu täitmisel tegutseb krediidiandja, -vahendaja või määratud esindaja ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ja professionaalselt, võttes arvesse tarbija õigusi ja huve. Krediidi andmine, vahendamine või nõustamisteenuste osutamine põhineb tarbija seisundit käsitleval teabel ja mis tahes konkreetsel nõudel, mille tarbija on esitanud, ning mõistlikel eeldustel tarbija seisundit ohustavate riskide kohta krediidilepingu kestuse jooksul. Nõustamisteenuse osutamine põhineb lisaks veel artikli 22 lõike 3 punkti a alusel nõutaval teabel.

2.  Liikmesriigid tagavad, et viis, kuidas krediidiandjad tasustavad oma töötajaid ja krediidivahendajaid ning kuidas krediidivahendajad tasustavad oma töötajaid ja määratud esindajaid, ei takista täitmast lõikes 1 sätestatud nõudeid.

3.  Liikmesriigid tagavad, et krediidivõimelisuse hindamise eest vastutavate töötajate tasustamise poliitika kehtestamisel ja kohaldamisel järgivad krediidiandjad alljärgnevaid põhimõtteid viisil ja ulatuses, mis vastab nende suurusele ja organisatsioonilisele ülesehitusele ning nende tegevuse laadile, ulatusele ja keerukusele:

a)  tasustamispoliitika on kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega ning edendab seda ega motiveeri võtma riske, mis ületavad krediidiandja puhul talutava riski piiri;

b)  tasustamispoliitika on kooskõlas krediidiandja äristrateegia, eesmärkide, väärtuste ja pikaajaliste huvidega ning hõlmab meetmeid huvide konflikti vältimiseks, eelkõige nähes ette, et tasustamine ei sõltu heakskiidetud. taotluste hulgast või osakaalust.

4.  Liikmesriigid tagavad, et kui krediidiandjad, -vahendajad või määratud esindajad osutavad nõustamisteenust, ei piira nende asjaomaste töötajate tasustamise kord töötajate võimet tegutseda tarbija parimates huvides ning tasustamise kord ei ole tingimuslikult seotud müügiplaanidega. Selle eesmärgi saavutamiseks võivad liikmesriigid lisaks keelata krediidiandja poolt krediidivahendajale vahendustasu maksmise.

5.  Liikmesriigid võivad keelata või piirata tarbija poolt krediidiandjale või krediidivahendajale enne krediidilepingu sõlmimist maksete tegemist.

Artikkel 8

Kohustus anda tarbijatele tasuta teavet

Liikmesriigid tagavad, et kui tarbijatele antakse teavet vastavalt käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele, esitatakse selline teave tarbijatele tasuta.

Artikkel 9

Töötajate teadmistele ja pädevusele esitatavad nõuded

1.  Liikmesriigid tagavad, et krediidiandjad, -vahendajad ning määratud esindajad nõuavad, et nende töötajatel on asjakohasel tasemel teadmised ja pädevus krediidilepingute kavandamise, pakkumise või sõlmimise alal, artikli 4 punktis 5 sätestatud krediidivahendustegevuse alal või nõustamisteenuste osutamise alal, ning et nad ajakohastavad neid teadmisi ja pädevusi. Kui krediidilepingu sõlmimisega kaasneb lepinguga seonduv kõrvalteenus, on nõutavad sellise kõrvalteenuse osutamiseks vajalikud teadmised ja pädevus.

2.  Päritoluliikmesriigid kehtestavad krediidiandjate, -vahendajate ning määratud esindajate töötajatele teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded kooskõlas III lisas esitatud põhimõtetega, välja arvatud lõikes 3 osutatud asjaolude korral.

3.  Kui krediidiandja või -vahendaja osutab oma teenuseid ühe või mitme liikmesriigi territooriumil:

i)  filiaali kaudu, vastutab vastuvõttev liikmesriik filiaali töötajate suhtes kohaldatavate teadmiste ja pädevuse miinimumnõuete kehtestamise eest;

ii)  teenuste osutamise vabaduse alusel, vastutab päritoluliikmesriik töötajate suhtes kohaldatavate teadmiste ja pädevuse miinimumnõuete kehtestamise eest kooskõlas IIa lisaga, kuigi vastuvõtvad liikmesriigid võivad kehtestada teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded IIa lisa punkti 1 alapunktides b, c, e ja f osutatud nõuete puhul.

4.  Liikmesriigid tagavad, et lõike 1 nõuetele vastavuse üle teostavad järelevalvet pädevad asutused ja et pädevatel asutustel on volitused nõuda krediidiandjatelt ja -vahendajatelt ning määratud esindajatelt selliste tõendite esitamist, mida pädev asutus peab vajalikuks sellise järelevalve eesmärgil.

5.  Selleks et teostada tõhusat järelevalvet nende krediidiandjate ja -vahendajate üle, kes osutavad oma teenuseid mõne muu liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel, teevad vastuvõtva ja päritoluliikmesriigi pädevad asutused tihedat koostööd vastuvõtva liikmesriigi kehtestatud teadmiste ja pädevuse miinimumnõuete üle tõhusa järelevalve teostamiseks ning nende täitmise tagamiseks. Kõnealused asutused võivad sel eesmärgil delegeerida üksteisele ülesandeid ja vastutusi.

4.peatükk

Krediidilepingu sõlmimise eel esitatav teave ja tehtavad toimingud

Artikkel 10

Reklaami ja turunduse suhtes kohaldatavad üldsätted

Piiramata direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamist, nõuavad liikmesriigid, et ▌ krediidilepinguid käsitlevad reklaam- ja turundusteated on õiglased, selged ja mitte eksitavad. Keelatud on sõnastus, mis võib tarbijates tekitada põhjendamatuid ootusi seoses krediidi kättesaadavuse või kulukusega.

Artikkel 11

Reklaamis sisalduv standardteave

1.  Liikmesriigid tagavad, et krediidilepinguid käsitlev reklaam, mis osutab intressimäärale või mis tahes muudele arvnäitajatele, mis kajastavad krediidi kulukust tarbijale, peab sisaldama standardteavet vastavalt käesolevale artiklile.

Liikmesriigid võivad sätestada, et esimest lõiku ei kohaldata, kui liikmesriigi õiguse kohaselt tuleb krediidilepinguid käsitlevas reklaamis märkida krediidi kulukuse aastamäär ning reklaamis ei märgita intressimäära või muid arvnäitajaid, mis kajastavad krediidi kulukust tarbijale esimese lõigu tähenduses.

2.  Standardteave täpsustab selgelt, lühidalt ja silmapaistvalt järgmisi asjaolusid:

a)  krediidiandja või asjakohasel juhul krediidivahendaja või määratud esindaja andmed;

b)  asjakohasel juhul märge selle kohta, et ▌krediidileping tagatakse hüpoteegi või muu võrreldava tagatisega, mida liikmesriigis tavaliselt elamukinnisvarale seatakse, või elamukinnisvaraga seotud õigusega;

c)  laenuintress, märkides, kas see on fikseeritud või muutuv intressimäär või mõlema kombinatsioon, samuti üksikasjad kõikide kulude ja tasude kohta, mis sisalduvad krediidi kogukulus tarbijale;

d)  krediidi kogusumma;

e)  krediidi kulukuse aastamäär, mis tuleb reklaamis esitada vähemalt sama silmapaistvalt kui mis tahes intressimäär;

f)  asjakohasel juhul krediidilepingu kestus;

g)  asjakohasel juhul perioodiliste maksete suurus;

h)  asjakohasel juhul tarbija makstav kogusumma;

i)  asjakohasel juhul perioodiliste maksete arv;

j)  asjakohasel juhul hoiatus selle kohta, et vahetuskursi võimalikud kõikumised võivad mõjutada tarbija poolt makstavat kogusummat.

3.  Lõikes 2 loetletud teave, välja arvatud sama lõike punktides a, b või hb loetletud teave, esitatakse tüüpilise näite abil ja kogu teave peab vastama sellele tüüpilisele näitele. Liikmesriigid võtavad vastu tüüpilise näite koostamise kriteeriumid.

4.  Kui kõrvalteenuse osutamise lepingu, eelkõige kindlustuslepingu sõlmimine on kohustuslik selleks, et saada krediiti või saada seda reklaamitavatel tingimustel, ja selle teenuse maksumust ei saa eelnevalt kindlaks määrata, teavitatakse sellise lepingu sõlmimise kohustusest samuti selgelt, lühidalt ja silmapaistval viisil koos krediidi kulukuse aastamääraga.

5.  Lõigetes 2 ja 3 osutatud teave peab olema kergesti loetav või selgesti kuuldav, olenevalt reklaamiks kasutatavast vahendist.

6.  Liikmesriigid võivad nõuda, et lisada tuleb lühike ja proportsionaalne hoiatus krediidilepingutele eriomaste riskide kohta. Nad teavitavad komisjoni viivitamata sellistest nõuetest.

7.  Käesoleva artikli kohaldamine ei piira direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamist.

Artikkel 12

Seosmüük ja komplektina müük

1.  Liikmesriigid lubavad komplektina müüki, kuid keelavad seosmüügi.

2.  Olenemata lõikest 1 võivad liikmesriigid sätestada, et krediidiandjad võivad nõuda, et tarbija või tema pereliige või lähedane sugulane:

a)  avab või säilitab arveldus- või hoiukonto, kui sellise konto ainus eesmärk on kapitali kogumine krediidi tagasimaksmiseks või teenindamiseks või vahendite koondamine krediidi saamiseks või täiendava tagatise andmine krediidiandjale makseviivituse korral;

b)  omandab või säilitab investeerimistoote või erapensionisüsteemi toote, kui see on makseviivituse korral täiendavaks tagatiseks krediidiandjale või kui selle eesmärk on samuti krediidi tagasimaksmiseks või teenindamiseks kapitali kogumine või vahendite koondamine krediidi saamiseks;

c)  sõlmib krediidi saamiseks koos kapitaliosalusega krediidilepinguga eraldiseisva krediidilepingu.

3.  Olenemata lõikest 1 võivad liikmesriigid lubada seosmüüki siis, kui krediidiandja suudab pädevale asutusele tõendada, et sarnastel tingimustel pakutavad seotud tooted või tootekategooriad, mis ei ole kättesaadavad eraldiseisvana, toovad tarbijatele selgelt kasu, võttes nõuetekohaselt arvesse kõnealuste toodete kättesaadavust ja hindu turul. Käesolev lõige kehtib üksnes toodete puhul, mida turustatakse pärast ...(23).

4.  Liikmesriigid võivad lubada, et krediidiandjad nõuavad tarbijalt krediidilepinguga seoses kindlustuspoliisi olemasolu. Liikmesriigid tagavad sellistel juhtudel, et krediidiandja aktsepteerib kindlustuspoliisi, mille on välja andnud mõni muu kui tema eelistatud teenuseosutaja, kui sellise poliisiga pakutav tagatis on samaväärne krediidiandja soovitatud poliisi pakutava tagatisega.

Artikkel 13

Üldine teave

1.  Liikmesriigid tagavad, et krediidiandjad või asjakohasel juhul seotud krediidivahendajad või nende määratud esindajad teevad krediidilepinguid käsitleva selge ja arusaadava üldise teabe igal ajal kättesaadavaks paberil või muul püsival andmekandjal või elektrooniliselt. Liikmesriigid võivad lisaks sätestada, et üldise teabe teevad kättesaadavaks mitteseotud krediidivahendajad.

Üldine teave hõlmab vähemalt järgmist:

a)  teabe väljaandja identifitseerimiseks vajalikud andmed ja geograafiline aadress;

b)  millistel eesmärkidel võib krediiti kasutada;

c)  tagatise liik, sealhulgas asjakohasel juhul võimalus, et tagatis asub teises liikmesriigis;

d)  krediidilepingute võimalik kestus;

e)  pakutavad laenuintressi liigid, märkides, kas tegemist on fikseeritud või muutuva intressimäära või mõlemaga, koos fikseeritud ja muutuva intressimäära omaduste lühikirjeldusega, sealhulgas teabega, mida kumbki intressimäär tarbijale tähendab;

f)  kui laen antakse välisvaluutas või -valuutades, siis märge välisvaluuta või -valuutade kohta, sealhulgas selgitus selle kohta, mida välisvaluutas nomineeritud krediit tarbijale kaasa toob;

g)  tüüpiline näide, mis kajastab krediidi kogusummat, krediidi kogukulu tarbijale,, tarbija makstavat kogusummat ja krediidi kulukuse aastamäära;

h)  märge võimalike lisakulude kohta, mis ei sisaldu krediidi kogukulus tarbijale ja mis tuleb seoses krediidilepinguga tasuda;

i)  erinevad võimalused krediidi tagasimaksmiseks krediidiandjale (sealhulgas perioodiliste tagasimaksete arv, sagedus ja suurus);

j)  kui see on kohaldatav, siis lühidalt ja selgelt teave selle kohta, et krediidilepingu tingimuste täitmine ei taga krediidilepingus sätestatud krediidi kogusumma tagasimaksmist;

k)  krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise tingimused, millel on otsene seos krediidiga;

l)  kas kinnisasja hindamine on vajalik ja, kui see on kohaldatav, siis kes on vastutav hindamise läbiviimise tagamise eest, ja kas tarbijale tekib sellega seoses kulusid;

m)  märge nende kõrvalteenuste kohta, mida tarbija peab ostma, et saada krediiti või saada seda reklaamitavatel tingimustel, ja asjakohasel juhul selgitus selle kohta, et kõrvalteenuseid võib osta teenuseosutajalt, kes ei ole krediidiandja, ning

n)  üldine hoiatus krediidilepinguga võetud kohustuste täitmatajätmise tagajärgede kohta.

2.  Liikmesriigid võivad kohustada krediidiandjaid lisama muid liiki hoiatusi, mis on asjakohased kõnealuses liikmesriigis. Liikmesriigid teavitavad komisjoni viivitamata sellistest nõuetest.

Artikkel 14

Lepingueelne teave

1.  Liikmesriigid tagavad, et krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja või määratud esindaja annab tarbijale isikupärastatud teavet, mida on vaja turul pakutavate krediiditoodete võrdlemiseks, nendega kaasnevate tagajärgede hindamiseks ja krediidilepingu sõlmimise kohta teadliku otsuse tegemiseks:

a)  asjatu viivituseta pärast seda, kui tarbija on andnud vajaliku teabe oma vajaduste, finantsolukorra ja eelistuste kohta vastavalt artiklile 20, ning

b)  aegsasti enne seda, kui krediidileping või pakkumine muutub tarbija jaoks siduvaks.

2.  Lõikes 1 osutatud isikupärastatud teave, mis esitatakse paberil või muul püsival andmekandjal, antakse II lisas esitatud Euroopa standardinfo teabelehel.

3.  Liikmesriigid tagavad, et kui tarbijale tehakse krediidiandjale siduv pakkumine, esitatakse see paberil või muul püsival andmekandjal koos Euroopa standardinfo teabelehega, kui:

a)  Euroopa standardinfo teabelehte ei ole varem tarbijale esitatud või

b)  pakkumise tingimused erinevad varem esitatud Euroopa standardinfo teabelehel märgitust.

4.  Liikmesriigid võivad sätestada, et Euroopa standardinfo teabelehe esitamine on enne krediidiandjale siduva pakkumise tegemist kohustuslik. Sellisel juhul nõuab liikmesriik Euroopa standardinfo teabelehe uuesti esitamist üksnes juhul, kui on täidetud lõike 3 punkti b tingimus.

5.  Liikmesriigid, kes on enne …(24) kasutusele võtnud teabelehe, mis vastab vähemalt võrdväärsetele teabealastele nõuetele, mis on sätestatud II lisas, võivad jätkata selle kasutamist käesoleva artikli kohaldamise eesmärgil kuni …(25)*.

6.  Liikmesriigid määravad kindlaks tähtaja, mis on vähemalt seitse päeva, mille jooksul tarbijal on piisavalt aega pakkumisi võrrelda, hinnata nendega kaasnevaid tagajärgi ja teha teadlik otsus.

Liikmesriigid täpsustavad, et esimeses lõigus osutatud tähtaeg on järelemõtlemisaeg enne krediidilepingu sõlmimist või pärast krediidilepingu sõlmimist krediidilepingust taganemise õiguse teostamise tähtaeg või nende kahe kombinatsioon.

Kui liikmesriik näeb ette järelemõtlemisaja enne krediidilepingu allkirjastamist, siis:

a)  on pakkumine krediidiandjale siduv järelemõtlemisaja jooksul ja

b)  tarbija võib pakkumise vastu võtta mis tahes ajal järelemõtlemisaja jooksul.

Liikmesriigid võivad sätestada, et tarbijad ei või pakkumist vastu võtta maksimaalselt järelemõtlemisaja esimese kümne päeva jooksul.

Kui laenuintress või muud kohaldatavad kulud määratakse kindlaks aluseks olevate võlakirjade või muude pikaajaliste finantsinstrumentide müügiväärtuse põhjal, võivad liikmesriigid sätestada, et laenuintress või muud kulud võivad erineda pakkumises märgitust vastavalt aluseks oleva võlakirja või muu pikaajalise finantsinstrumendi väärtusele.

Kui tarbijal on käesoleva lõike teise lõigu kohaselt taganemisõigus, siis direktiivi 2002/65/EÜ artiklit 6 ei kohaldata.

7.  Tarbijale Euroopa standardinfo teabelehe esitanud krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja või määratud esindaja on täitnud direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõikes 1 sätestatud nõude esitada tarbijale teavet enne sidevahendi abil sõlmitava lepingu sõlmimist ning sama direktiivi artikli 5 lõikes 1 loetletud nõuded üksnes siis, kui ta on esitanud vähemalt Euroopa standardinfo teabelehe enne lepingu sõlmimist.

8.  Liikmesriigid ei muuda Euroopa standardinfo teabelehe näidist, välja arvatud II lisas täpsustatud juhtudel. Mis tahes lisateave, mida krediidiandja või asjakohasel juhul krediidivahendaja või määratud esindaja võib tarbijale anda või mida ta on liikmesriigi õiguse kohaselt kohustatud tarbijale andma, esitatakse eraldi dokumendis, mis võib olla lisatud Euroopa standardinfo teabelehele.

9.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 26 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta II lisa A osas kasutatud standardsõnastust või II lisa B osa juhiseid, et võtta arvesse teabe andmise või hoiatuste tegemise vajadust seoses uute toodetega, mida ei turustatud enne ...(26). Selliste delegeeritud õigusaktidega ei või siiski muuta Euroopa standardinfo teabelehe ülesehitust või vormi.

10.  Kui teavet edastatakse direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõike 3 kohaselt telefonside kaudu, sisaldab osutatava finantsteenuse põhinäitajate kirjeldus vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti b teisele taandele vähemalt käesoleva direktiivi II lisa A osa jagudes 2–5 osutatud andmeid.

11.  Liikmesriigid tagavad, et vähemalt siis, kui taganemisõigus puudub, annab krediidiandja või asjakohasel juhul krediidivahendaja või määratud esindaja tarbijale krediidilepingu projekti koopia koos krediidiandjale siduva pakkumise esitamisega. Taganemisõiguse olemasolu korral tagavad liikmesriigid, et krediidiandja või asjakohasel juhul krediidivahendaja või määratud esindaja pakub tarbijale krediidilepingu projekti koopiat koos krediidiandjale siduva pakkumise esitamisega.

Artikkel 15

Krediidivahendajatele ja määratud esindajatele kohaldatavad teabenõuded

1.  Liikmesriigid tagavad, et enne artikli 4 punktis 5 loetletud krediidivahendustegevuse teostamist esitab krediidivahendaja või määratud esindaja tarbijale paberil või mõnel muul püsival andmekandjal aegsasti vähemalt järgmise teabe:

a)  krediidivahendaja identifitseerimiseks vajalikud andmed ja geograafiline aadress;

b)  register, millesse ta on kantud, asjakohasel juhul registreerimisnumber ja võimalused registreerimise kontrollimiseks;

c)  kas krediidivahendaja on majanduslikult seotud ühe või enama krediidiandjaga või kas krediidivahendaja tegutseb eksklusiivselt ühe või enama krediidiandja heaks. Kui krediidivahendaja on majanduslikult seotud ühe või enama krediidiandjaga või kui ta tegutseb eksklusiivselt ühe või enama krediidiandja heaks, esitab ta selle krediidiandja nime / nende krediidiandjate nimed, kelle vahendajana ta tegutseb. Krediidivahendaja võib teha teatavaks, et ta on sõltumatu, kui ta täidab kooskõlas artikli 17 lõikega 2c kehtestatud tingimusi;

d)  kas krediidivahendaja osutab nõustamisteenust;

e)  vajaduse korral tasu, mida tarbija maksab krediidivahendajale selle teenuste eest, või, kui see ei ole võimalik, tasu arvutamise meetod;

f)  krediidivahendajate kohta asutusesiseste kaebuste esitamise kord tarbijatele või muudele huvitatud isikutele, ning asjakohasel juhul võimalused vaidluste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamise menetluse kasutamiseks;

g)  asjakohasel juhul krediidiandja või kolmandate isikute poolt krediidivahendajale krediidilepinguga seotud teenuste eest makstavate vahendustasude või muude stiimulite olemasolu ja, kui see on teada, nende suurus. Kui nende suurus ei ole teabe esitamise ajal teada, teatab krediidivahendaja tarbijale, et tasude tegelik suurus tehakse teatavaks hiljem Euroopa standardinfo teabelehel.

2.  Krediidivahendajad, kes ei ole majanduslikult seotud, kuid kes saavad vahendustasu ühelt või enamalt krediidiandjalt, esitavad tarbija taotlusel teabe selliste vahendustasude suuruse kohta, mida maksavad eri krediidiandjad, kelle krediidilepinguid tarbijale pakutakse. Tarbijat teavitatakse sellest, et tal on õigus sellist teavet nõuda.

3.  Kui krediidivahendaja küsib tarbijalt teenustasu ja saab samal ajal krediidiandjalt või kolmandalt isikult vahendustasu, selgitab krediidivahendaja tarbijale, kas vahendustasu võetakse osaliselt või täielikult tarbijalt küsitava teenustasu suuruse määramisel arvesse.

4.  Liikmesriigid tagavad, et kui tarbija maksab krediidivahendajale teenustasu, siis teeb krediidivahendaja teenustasu krediidiandjale teatavaks krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks.

5.  Liikmesriigid nõuavad, et krediidivahendajad tagavad, et lisaks käesoleva artikliga nõutud andmete avaldamisele teeb määratud esindaja tarbijale teatavaks tarbijaga ühenduse võtmisel või enne tarbijaga kokkupuutumist oma volituste ulatuse ja krediidivahendaja, keda ta esindab.

Artikkel 16

Piisavad selgitused

1.  Liikmesriigid tagavad, et krediidiandjad ja asjakohasel juhul krediidivahendajad või määratud esindajad annavad tarbijale piisavaid selgitusi pakutava(te) krediidilepingu(te) ja mis tahes kõrvalteenus(t)e kohta, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav(ad) krediidileping(ud) ja kõrvalteenus(ed) on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale. ▌

Selgitused hõlmavad asjakohasel juhul eelkõige järgmist:

a)  lepingueelne teave, mis tuleb esitada kooskõlas:

i)  artikliga 14 krediidiandjate puhul,

ii)  artiklitega 14 ja 15 krediidivahendajate või määratud esindajate puhul;

b)  pakutavate toodete põhitunnused;

c)  konkreetne mõju, mida pakutavad tooted võivad tarbijale avaldada, sealhulgas makseviivituse tagajärjed, ning

d)  kui krediidilepinguga pakutakse ühes komplektis kõrvalteenuseid, siis kas iga komplektiosa saab lõpetada eraldi ja mida see tarbijale kaasa toob.

2.  Liikmesriigid võivad kohandada lõikes 1 osutatud selgituste viisi ja ulatust ning nõustaja valikut vastavalt krediidilepingu pakkumise asjaoludele, isikule, kellele krediidilepingut pakutakse, ja pakutava krediidi laadile.

5.peatükk

Krediidi kulukuse aastamäär

Artikkel 17

Krediidi kulukuse aastamäära arvutamine

1.  Krediidi kulukuse aastamäär arvutatakse I lisas sätestatud matemaatilise valemi kohaselt.

2.   Kui krediidi saamiseks või selle saamiseks reklaamitud tingimustel on tarbijal kohustus avada või hoida alles eraldi konto, hõlmab krediidi kogukulu tarbijale sellise konto avamise ja omamise kulusid ning sellise maksevahendiga seonduvaid kulusid, mida kasutatakse nii kõnealusel kontol maksetehingute kui kontolt väljamaksete tegemiseks ja muid maksetehingutega seotud kulusid.

3.  Krediidi kulukuse aastamäära arvutamine põhineb eeldusel, et krediidileping jääb kehtima kokkulepitud ajavahemikul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi krediidilepingus kokku lepitud tingimustel ja tähtpäevadel.

4.  Kui krediidilepingus on sätestatud, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel tuleb arvestada laenuintressi muutustega ning, kui see on kohaldatav, krediidi kulukuse aastamääras sisalduvate kulude muutumisega, mis ei ole aastamäära arvutamise ajal kindlaks tehtav, arvutatakse krediidi kulukuse aastamäär eeldusel, et laenuintress ja muud kulud jäävad fikseerituks lepingu sõlmimisel kehtinud tasemele.

5.  Krediidilepingute puhul, mille suhtes on lepitud kokku fikseeritud laenuintress esialgu vähemalt viieks aastaks, mille möödudes toimuvad läbirääkimised uue olulise pikkusega perioodi jaoks fikseeritud laenuintressi kehtestamiseks, hõlmatakse Euroopa standardinfo teabelehel täiendava näitlikustava krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel üksnes esialgset fikseeritud laenuintressiga perioodi ning arvutus lähtub eeldusest, et fikseeritud laenuintressiga perioodi lõppedes makstakse võlgnetav põhiosa tagasi.

6.  Kui laenuintress võib krediidilepingu kohaselt muutuda, tagavad liikmesriigid, et tarbijat teavitatakse laenuintressi muutuste võimalikust mõjust makstavatele summadele ja krediidi kulukuse aastamäärale vähemalt Euroopa standardinfo teabelehel. Selleks näidatakse tarbijale ka teist krediidi kulukuse aastamäära, mis illustreerib võimalikke riske, mis on seotud laenuintressi märkimisväärse tõusuga. Kui laenuintressile ei ole seatud ülempiiri, lisatakse sellele teabele hoiatus, milles rõhutatakse, et krediidi kulukuse aastamääras kajastuv krediidi kogukulu tarbijale võib muutuda. Seda sätet ei kohaldata krediidilepingute puhul, mille suhtes on lepitud kokku fikseeritud laenuintress esialgu vähemalt viieks aastaks, mille möödudes toimuvad läbirääkimised uue olulise pikkusega perioodi jaoks fikseeritud laenuintressi kehtestamiseks, ja mille korral esitatakse Euroopa standardinfo teabelehel täiendav näitlikustav krediidi kulukuse aastamäär.

7.  Asjakohasel juhul tuleks krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutada I lisas sätestatud täiendavaid eeldusi.

8.  Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 40 vastu delegeeritud õigusakte I lisas sätestatud krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatavate märkuste muutmiseks või eelduste ajakohastamiseks, eelkõige juhul, kui käesolevas artiklis ja I lisas sätestatud märkused ja eeldused ei ole piisavad krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks ühtsel viisil või ei vasta enam olukorrale turul.

6.peatükk

Krediidivõimelisuse hindamine

Artikkel 18

Kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust

1.  Liikmesriigid tagavad, et krediidiandja hindab enne krediidilepingu sõlmimist põhjalikult tarbija krediidivõimelisust. Hindamisel võetakse asjakohaselt arvesse tegureid, mis on olulised kontrollimaks väljavaadet, et tarbija täidab oma krediidilepingust tulenevad kohustused.

2.  Liikmesriigi tagavad, et kehtestatakse, dokumenteeritakse ja säilitatakse krediidivõimelisuse hindamise menetlused ja hindamise aluseks olev teave.

3.  Krediidivõimelisuse hindamisel ei tugineta ülekaalukalt asjaolule, et elamukinnisvara väärtus ületab krediidi summat, või eeldusele, et elamukinnisvara väärtus tõuseb, välja arvatud juhul, kui krediidilepingu eesmärk on elamukinnisvara ehitamine või renoveerimine.

4.  Liikmesriigid tagavad, et kui krediidiandja sõlmib tarbijaga krediidilepingu, ei tühista ega muuda krediidiandja hiljem krediidilepingut tarbija kahjuks põhjendusel, et krediidivõimelisuse hindamist ei teostatud õigesti. Käesolevat lõiget ei kohaldata juhul, kui tõendatakse, et tarbija jättis teadlikult teabe esitamata või võltsis teavet artikli 20 tähenduses.

5.  Liikmesriigid tagavad järgmist:

a)  krediidiandja võimaldab tarbijale krediiti ainult juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse krediidilepinguga nõutavatel tingimustel;

b)  vastavalt direktiivi 95/46/EÜ artiklile 10 teatab krediidiandja tarbijale aegsasti sellest, et kavatsetakse kasutada andmebaase;

c)  kui krediiditaotlus lükatakse tagasi, teavitab krediidiandja tarbijat viivitamata taotluse tagasilükkamisest ja vajaduse korral sellest, et otsus põhineb automatiseeritud andmetöötlusel. Kui taotluse tagasilükkamine põhineb andmebaasidest saadud teabel, teavitab krediidiandja tarbijat andmebaasis sooritatud päringu tulemusest ja kasutatud andmebaasi üksikasjadest.

6.  Liikmesriigid tagavad, et tarbija krediidivõimelisust hinnatakse uuesti ajakohastatud teabe alusel enne krediidi kogusumma mis tahes märkimisväärset suurendamist krediidilepingu sõlmimise järgselt, välja arvatud juhul, kui selle täiendava krediidi andmisega oldi arvestatud esialgses krediidivõimelisuse hindamises.

7.  Käesolev artikkel ei piira direktiivi 95/46/EÜ kohaldamist.

Artikkel 19

Kinnisasja hindamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil töötatakse välja usaldusväärsed kinnisasja hindamise standardid hüpoteeklaenude võtmise eesmärgil. Liikmesriigid nõuavad, et krediidiandjad tagavad kõnealuste standardite kasutamise kinnisasja hindamisel või võtavad mõistlikke meetmeid tagamaks, et kõnealuseid standardeid kohaldatakse kolmanda isiku poolt teostatavas hindamises. Kui liikmesriigi ametiasutused vastutavad kinnisasja hindamisi läbi viivate sõltumatute hindajate reguleerimise eest, tagavad nad, et need täidavad siseriiklikke kehtivaid õigusnorme.

2.  Liikmesriigid tagavad, et kinnisasja hindamisi läbi viivad sise- ja välishindajad on erialaselt pädevad ning piisavalt sõltumatud krediidi andmise protsessist, et anda objektiivne ja erapooletu hinnang, mis tuleb dokumenteerida püsival andmekandjal ning mille krediidiandja peab säilitama.

Artikkel 20

Tarbijapoolse teabe esitamine ja kontrollimine

1.  Artiklis 18 osutatud krediidivõimelisuse hindamine põhineb tarbija sissetulekut ja kulutusi ning muud rahalist ja majanduslikku olukorda käsitleval vajalikul, piisaval ja proportsionaalsel teabel. Krediidiandja hangib selle teabe asjakohastest sise- ja välisallikatest, sealhulgas tarbijalt, ning see hõlmab krediidi taotlemise protsessis krediidivahendajale või määratud esindajale antud teavet. Kõnealust teavet kontrollitakse asjakohaselt, sealhulgas kasutades vajaduse korral sõltumatult kontrollitavat dokumentatsiooni.

2.  Liikmesriigid tagavad, et krediidivahendajad või määratud esindajad esitavad tarbijalt saadud vajaliku teabe korrektselt asjaomasele krediidiandjale tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

3.   Liikmesriigid tagavad, et krediidiandjad täpsustavad lepingueelsete läbirääkimiste ajal selgelt ja arusaadaval viisil, millise vajaliku teabe ja millised sõltumatult kontrollitavad tõendid peab tarbija esitama, ning määravad tähtaja, mille jooksul tarbija peab sellise teabe esitama. Selline teabenõue peab olema proportsionaalne ja piirduma sellega, mis on vajalik krediidivõimelisuse nõuetekohaseks hindamiseks. Liikmesriigid lubavad krediidiandjatel nõuda kõnealuse teabenõude alusel saadud teabe täpsustamist, kui seda on vaja krediidivõimelisuse hindamiseks.

Liikmesriigid ei luba krediidiandjal lõpetada krediidilepingut põhjendusel, et enne krediidilepingu sõlmimist tarbija antud teave ei olnud täielik.

Teine lõik ei takista liikmesriikidel lubamast krediidiandjal lõpetada krediidilepingut juhul, kui tõendatakse, et tarbija jättis teadlikult teabe esitamata või võltsis teavet.

4.  Liikmesriigid kehtestavad meetmed tagamaks, et tarbijad on teadlikud vajadusest esitada lõike 3 esimeses lõigus osutatud taotlusele vastamisel õiget teavet ning et selline teave oleks täielik niivõrd, kuivõrd on vaja krediidivõimelisuse nõuetekohaseks hindamiseks. Krediidiandja, krediidivahendaja või määratud esindaja peab tarbijat hoiatama, et juhul, kui krediidiandja ei suuda krediidivõimelisust hinnata, kuna tarbija ei esita krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet või tõendeid, ei saa krediiti anda. Kõnealuse hoiatuse võib esitada standardvormis.

5.  Käesolev artikkel ei piira direktiivi 95/46/EÜ, eelkõige selle artikli 6 kohaldamist.

7.peatükk

Juurdepääs andmebaasidele

Artikkel 21

Juurdepääs andmebaasidele

1.  Iga liikmesriik tagab kõigi liikmesriikide kõigile krediidiandjatele juurdepääsu andmebaasidele, mida kõnealuses liikmesriigis kasutatakse selleks, et hinnata tarbijate krediidivõimelisust ning ainuüksi selleks, et jälgida tarbija krediidikohustuste täitmist krediidilepingu kehtivuse ajal. Sellise juurdepääsu tingimused ei tohi olla diskrimineerivad.

2.  Lõiget 1 kohaldatakse nii eraõiguslike krediidiinfobüroode või -agentuuride hallatavate andmebaaside kui ka riiklike registrite suhtes.

3.  Käesolev artikkel ei piira direktiivi 95/46/EÜ kohaldamist.

8.peatükk

Nõustamisteenused

Artikkel 22

Nõustamisteenuste standardid

1.  Liikmesriigid tagavad, et krediidiandja, -vahendaja või määratud esindaja teatab asjaomase tehingu kontekstis tarbijale sõnaselgelt, kas tarbijale osutatakse või saab osutada nõustamisteenuseid või mitte.

2.  Liikmesriigid tagavad, et krediidiandja, -vahendaja või määratud esindaja esitab tarbijale paberil või muul püsival andmekandjal enne nõustamisteenuse osutamist või asjakohasel juhul enne nõustamisteenuse osutamise lepingu sõlmimist järgmise teabe:

a)  kas soovitus põhineb ainult nende oma tootevalikul vastavalt lõike 3 punktile b või suurel hulgal turul pakutavatel toodetel vastavalt lõike 3 punktile c, nii et tarbija teaks, mille alusel talle soovitus tehakse;

b)  kui see on kohaldatav, siis tasu, mida tarbija maksab nõustamisteenuse eest, või kui teabe esitamise ajal ei ole seda summat võimalik kindlaks määrata, siis selle arvutamise meetod.

Esimese lõigu punktides a ja b osutatud teabe võib esitada tarbijale lepingueelse lisateabena.

3.  Kui tarbijatele osutatakse nõustamisteenust, tagavad liikmesriigid lisaks artiklite 7 ja 9 nõuetele, et:

a)  krediidiandjad, -vahendajad ja määratud esindajad koguvad tarbija isikliku ja finantsolukorra ning tema eelistuste ja eesmärkide kohta vajalikku teavet, mis võimaldab tal soovitada sobivat krediidilepingut. Sellisel hindamisel tuginetakse antud ajahetkel ajakohasele teabele ja võetakse arvesse mõistlikke eeldusi tarbija olukorda mõjutavate riskide kohta pakutava krediidilepingu kestuse ajal;

b)  krediidiandjad, seotud krediidivahendajad või viimaste määratud esindajad kaaluvad piisaval hulgal oma tootevalikus pakutavaid krediidilepinguid ja soovitavad nende hulgast tarbija vajaduste, isikliku ja finantsolukorra seisukohast tarbijale sobiva krediidilepingu või mitu sobivat krediidilepingut;

c)  mitteseotud krediidivahendajad või nende määratud esindajad kaaluvad piisaval hulgal turul pakutavaid krediidilepinguid ja soovitavad nende hulgast tarbija vajaduste, isikliku ja finantsolukorra seisukohast tarbijale sobiva krediidilepingu või mitu sobivat krediidilepingut;

d)  krediidiandjad, krediidivahendajad või määratud esindajad tegutsevad tarbija parimates huvides:

i)  hankides teavet tarbija vajaduste ja olukorra kohta ning

ii)  soovitades sobivaid krediidilepinguid kooskõlas punktidega a, b ja c; ning

e)  nõustamisteenust osutav krediidiandja, -vahendaja või määratud esindaja annab tarbijale soovitused paberil või muul püsival andmekandjal.

4.  Liikmesriigid võivad keelata terminite „nõu” ja „nõustaja” või sarnaste terminite kasutamise, kui nõustamisteenust osutavad tarbijale krediidiandjad, seotud krediidivahendajad või seotud krediidivahendajate määratud esindajad.

Kui liikmesriigid ei keela mõistete „nõu”, „nõustamine” või „nõustaja” kasutamist, kehtestavad nad nõustamisteenuseid osutavate krediidiandjate, -vahendajate või määratud esindajate poolt mõistete „sõltumatu nõu”, „sõltumatu nõustamine” või „sõltumatu nõustaja” kasutamisele alljärgnevad tingimused:

a)  krediidiandjad, -vahendajad või määratud esindajad kaaluvad piisavalt suurt hulka turul kättesaadavaid krediidilepinguid ning

b)  krediidiandjad, -vahendajad või määratud esindajad ei saa nõustamise eest tasu ühelt või enamalt krediidiandjalt.

Teise lõigu punkti b kohaldatakse üksnes siis, kui krediidiandjad, kelle krediidilepinguid kaaluti, ei moodusta turul enamust.

Liikmesriigid võivad kehtestada krediidiandjate, -vahendajate või määratud esindajate poolt mõistete „sõltumatu nõu”, „sõltumatu nõustamine” või „sõltumatu nõustaja” kasutamisele rangemad nõuded, sealhulgas krediidiandjalt tasu saamise keelu.

5.  Liikmesriigid võivad krediidiandjatele, -vahendajatele ja määratud esindajatele ette näha kohustuse hoiatada tarbijat, arvestades tarbija finantsolukorda, kui krediidileping võib tarbija jaoks kaasa tuua teatava riski.

6.  Liikmesriigid tagavad, et nõustamisteenust osutavad üksnes krediidiandjad, -vahendajad või määratud esindajad.

Liikmesriigid võivad otsustada loobuda esimese lõigu kohaldamisest järgnevate isikute suhtes:

a)  isikud, kes teevad artikli 4 punktis 5 sätestatud krediidivahendamise toiminguid või osutavad nõustamisteenust juhuslikult kutsetegevuse käigus, kui neid tegevusi või teenuseid reguleerivad õigus- või haldusnormid või asjaomase kutseala eetikakoodeks, mis ei välista kõnealuste toimingute tegemist või teenuste osutamist;

b)  olemasoleva võla haldamise raames nõustamisteenust osutavad isikud, kui need on maksejõuetushaldurid ja kui seda tegevusala reguleerivad õigus- või haldusnormid, või avalik-õiguslikud või vabatahtlikud võlanõustajad, kes ei tegutse ärilistel kaalutlustel, või

c)  nõustamisteenust osutavad isikud, kes ei ole krediidiandjad, -vahendajad või määratud esindajad ja kellele pädevad asutused on andnud tegevusloa või kelle üle pädevad asutused teostavad järelevalvet kooskõlas käesoleva direktiivi alusel krediidivahendajate suhtes sätestatud nõuetega.

Teise lõigu kohasest vabastusest kasu saavatele isikutele ei laiene artikli 32 lõikes 1 osutatud õigus osutada teenuseid kogu liidu territooriumil.

7.  Käesolev artikkel ei piira artikli 16 kohaldamist ja liikmesriikide pädevust tagada, et tarbijatele tehakse kättesaadavaks teenused, mis aitavad neil aru saada oma finantsvajadustest ja sellest, mis liiki tooted võivad neid vajadusi rahuldada.

9.peatükk

Välisvaluutas laenud ja muutuva intressimääraga laenud

Artikkel 23

Välisvaluutas laenud

1.  Liikmesriigid tagavad, et kui krediidilepingu esemeks on välisvaluutas laen, on krediidilepingu sõlmimise ajal jõus asjakohane õigusraamistik, tagamaks vähemalt, et:

a)  tarbijal on teatavatel tingimustel õigus arvestada krediidileping ümber mõnda teise valuutasse või

b)  krediidilepingu alusel tarbijale tekkiva vahetuskursiriski piiramiseks kehtib mõni muu kord.

2.  Lõike 1 punktis a osutatud mõni teine valuuta on:

a)  valuuta, milles tarbija saab oma peamise sissetuleku või omab varasid, millest krediit tagasi makstakse, ja mis on kindlaks määratud ajal, kui krediidilepinguga seoses viidi läbi viimane krediidivõimelisuse hindamine, või

b)  selle liikmesriigi valuuta, mille resident tarbija oli krediidilepingu sõlmimise ajal või mille resident ta on praegu.

Liikmesriigid võivad täpsustada, kas tarbija käsutuses on mõlemad esimese lõigu punktides a ja b osutatud võimalused või ainult üks nendest, või võivad lubada krediidiandjatel täpsustada, kas tarbija käsutuses on mõlemad esimese lõigu punktides a ja b osutatud võimalused või ainult üks nendest.

3.  Kui tarbijal on kooskõlas lõike 1 punktiga a õigus arvestada krediidileping ümber mõnda teise valuutasse, tagab liikmesriik, et ümberarvestamisel kasutatav vahetuskurss on ümberarvestamise päeval turul kehtiv vahetuskurss, kui krediidilepingus ei ole sätestatud teisiti.

4.  Liikmesriigid tagavad, et kui tarbija on võtnud välisvaluutas laenu, hoiatab krediidiandja tarbijat regulaarselt paberkandjal või muul püsival andmekandjal vähemalt juhul, kui tarbija makstava kogusumma jäägi või perioodiliste maksete suurus erineb rohkem kui 20 % sellest, kui kohaldataks krediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud krediidilepingu valuuta ja liikmesriigi valuuta vahelist vahetuskurssi. Hoiatuses teavitatakse tarbijat tema poolt tasumisele kuuluva kogusumma tõusust, asjakohasel juhul õigusest arvestada leping ümber mõnda teise valuutasse ja ümberarvutamise tingimustest ning selgitatakse mis tahes muud kohaldatavat mehhanismi, mille eesmärk on piirata tarbijat mõjutavat vahetuskursiriski.

5.  Liikmesriike ei takistata välisvaluutas laene täiendavalt reguleerimast, tingimusel et asjaomaseid eeskirju ei kohaldata tagasiulatuva jõuga.

6.  Käesoleva artikli alusel kohaldatav kord tehakse tarbijale teatavaks Euroopa standardinfo teabelehel ja krediidilepingus. Kui krediidilepingus ei ole sätet, mis piirab tarbijat mõjutava vahetuskursi kõikumist kuni 20 %-ni, lisatakse illustratiivne näide selle kohta, milline on vahetuskursi 20 % suuruse kõikumise mõju.

Artikkel 24

Muutuva intressimääraga krediit

Kui krediidileping on muutuva intressimääraga krediit, tagavad liikmesriigid, et:

a)  igasugune laenuintressi arvutamiseks kasutatav indeks või viitintressimäär on selge, ligipääsetav, objektiivne ning krediidilepingu poolte ja pädevate asutuste poolt kontrollitav; ning

b)  laenuintresside arvutamiseks kasutatavate indeksite pakkujad või krediidiandjad säilitavad andmed indeksite kohta.

10.peatükk

Krediidilepingute nõuetekohane täitmine ja seotud õigused

Artikkel 25

Krediidi ennetähtaegne tagasimaksmine

1.  Liikmesriigid tagavad, et tarbijal on ▌õigus täita krediidilepingust tulenevad kohustused täielikult või osaliselt enne kõnealuse lepingu kehtivuse lõppu. Sellistel juhtudel on tarbijal õigus sellele, et vähendatakse krediidi kogukulu tarbijale, mis hõlmab laenuintressi ja kulude vähendamist lepingu järelejäänud kestuse jooksul.

2.  Liikmesriigid võivad sätestada, et lõike 1 kohast õigust saab kasutada teatavatel tingimustel. Sellised tingimused võivad hõlmata õiguse kasutamise ajalist piirangut, erinevat käsitlemist olenevalt laenuintressi laadist või ajast, mil tarbija oma õigust kasutab, või piiranguid seoses asjaoludega, mille korral saab õigust kasutada.

3.  Liikmesriigid võivad ette näha, et krediidiandjal on õigus saada põhjendatud juhtudel õiglast ja objektiivset kompensatsiooni selliste võimalike kulude eest, mis on otseselt seotud krediidi ennetähtaegse tagasimaksmisega, kuid et nad ei või selle eest tarbijale määrata trahvi. Siinkohal ei või kompensatsioon ületada krediidiandja kantud rahalist kahju. Nende tingimuste raames võivad liikmesriigid ette näha, et kompensatsioon ei või ületada teatavat taset või et see on lubatud ainult teatava perioodi eest.

4.  Kui tarbija taotleb krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmist enne lepingu kehtivuse lõppu, esitab krediidiandja viivitamata pärast taotluse saamist tarbijale paberil või mõnel muul püsival andmekandjal teabe, mis on vajalik selle võimaluse kaalumiseks. Teabes märgitakse vähemalt ära enne krediidilepingu kehtivuse lõppu kohustuste täitmise rahalised tagajärjed ja osutatakse sõnaselgelt kasutatud eeldustele. Kasutatavad eeldused peavad olema mõistlikud ja põhjendatud.

5.  Kui krediit makstakse ennetähtaegselt tagasi perioodil, mil laenuintress on fikseeritud, võivad liikmesriigid ette näha, et lõikes 1 osutatud õiguse kasutamine sõltub tarbijapoolse õiguspärase huvi olemasolust.

Artikkel 26

Paindlikud ja usaldusväärsed turud

1.  Liikmesriigid kehtestavad asjakohased mehhanismid tagamaks, et tagatise vastu seatud nõue on krediidiandjate poolt või nimel täitmisele pööratav. Liikmesriigid tagavad samuti, et krediidiandjad dokumenteerivad asjakohasel viisil, mis liiki vara aktsepteeritakse tagatisena, ja milliseid hüpoteegi seadmise põhimõtteid kasutatakse.

2.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, tagamaks elamukinnisvaraturu asjakohase statistilise jälgimise, sealhulgas turuseire eesmärgil, julgustades vajaduse korral konkreetsete era- või avaliku või mõlema sektori hinnaindeksite väljatöötamist ja kasutamist.

Artikkel 27

Laenuintressi käsitleva teabe muutumine

1.  Liikmesriigid tagavad, et krediidiandja teavitab tarbijat paberil või mõnel muul püsival andmekandjal laenuintressi muutumisest enne muutuse jõustumist. Teabes märgitakse vähemalt pärast uue laenuintressi jõustumist tehtavate maksete suurus ning maksete arvu ja sageduse üksikasjad, kui viimased muutuvad.

2.  Liikmesriigid võivad siiski lubada, et lepinguosalised lepivad krediidilepingus kokku, et lõikes 1 osutatud teavet antakse tarbijale perioodiliselt, kui laenuintressi muutumine korreleerub viitintressi muutumisega, uuest viitintressist on üldsusele sobival moel teatatud ning teave uue viitintressi kohta on samuti kättesaadav krediidiandja ruumides ning edastatakse koos teabega uute perioodiliste maksete summa kohta tarbijale isiklikult.

3.  Krediidiandja võib jätkata tarbijate perioodilist teavitamist, kui laenuintressi muutumine ei korreleeru viitintressi muutusega, kui see oli liikmesriigi õiguses lubatud enne ...(27)

4.  Juhul kui laenuintressi muutumise üle otsustatakse kapitaliturgudel toimuva oksjoni teel ning seetõttu ei ole krediidiandjal võimalik tarbijat muutusest enne muutuse jõustumist teavitada, teavitab krediidiandja tarbijat kirjalikult paberkandjal või muul püsival andmekandjal aegsasti enne oksjonit eelseisvast protsessist ning annab teada, kuidas see võib mõjutada laenuintressi.

Artikkel 28

Võlgnevused ja sundtäitmine

1.  Liikmesriigid võtavad vastu meetmed, millega julgustatakse krediidiandjaid ilmutama mõistlikku kannatlikkust enne sundtäitmise menetluse algatamist.

2.  Liikmesriigid võivad nõuda, et kui krediidiandjal on lubatud määrata kindlaks ja kehtestada tasu, mida küsitakse tarbijalt makseviivituse korral, ei ole see tasu suurem kui on vajalik krediidiandjale makseviivituse tõttu tekkivate kulude hüvitamiseks.

3.  Liikmesriigid võivad lubada krediidiandjatel kehtestada lisatasu, mida tarbija peab makseviivituse korral maksma. Sellisel juhul kehtestavad liikmesriigid selliste tasude ülemmäära.

4.  Liikmesriigid ei takista krediidilepingu pooltel sõnaselgelt kokku leppimast, et tagatise või tagatise müügist saadava tulu üleandmisest krediidiandjale piisab krediidi tagasimaksmiseks.

5.  Kui kinnisasja eest saadav hind mõjutab tarbija poolt võlgnetavat summat, kehtestavad liikmesriigid menetlused või meetmed, mis võimaldaksid saada sundtäitmisele pööratud kinnisasja eest parim võimalik hind.

Kui pärast sissenõude pööramist kinnisasjale jääb üles võla jääk, tagavad liikmesriigid, et tarbijate kaitseks võetakse meetmeid, mis hõlbustavad tagasimaksete tegemist.

11.peatükk

Krediidivahendajate ja määratud esindajate asutamise ja järelevalve nõuded

Artikkel 29

Krediidivahendajate tegevusluba

1.  Krediidivahendajale annab tegevusloa kõigi või osade artikli 4 punktis 5 sätestatud krediidivahenduse toimingute tegemiseks või nõuandeteenuste osutamiseks nende päritoluliikmesriigi pädev asutus. Kui liikmesriik lubab artikli 31 alusel tegutseda määratud esindajatel, ei pea sellistele määratud esindajatele andma käesoleva artikli kohaselt krediidivahendaja tegevusluba.

2.  Liikmesriigid tagavad, et lisaks artiklis 9 ettenähtud nõuetele tuleb tegevusloa saamiseks täita vähemalt järgmisi kutsealaseid nõudeid.

a)  Krediidivahendajal peab olema kutsealane vastutuskindlustus, mis hõlmab territooriumi, kus ta oma teenuseid osutab, või kutsealasest hooletusest tuleneva vastutuse katmiseks ettenähtud muu võrreldav tagatis. Seotud krediidivahendajate puhul võib päritoluliikmesriik siiski ette näha, et sellise kindlustuse või võrreldava tagatise võib anda krediidiandja, kelle nimel krediidivahendaja on volitatud tegutsema.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu ja vajaduse korral muuta regulatiivseid tehnilisi standardeid, et määrata kindlaks käesoleva punkti esimeses lõigus osutatud kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise miinimumväärtus. Regulatiivsed tehnilised standardid võetakse vastu kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artiklitega 10–14.

Euroopa Pangandusjärelevalve töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et määrata kindlaks käesoleva punkti esimeses lõigus osutatud kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise miinimumväärtus, ning esitab selle komisjonile hiljemalt …(28). Euroopa Pangandusjärelevalve vaatab läbi ja vajaduse korral töötab välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et muuta käesoleva punkti esimeses lõigus osutatud kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise miinimumväärtust, ning esitab selle komisjonile esimest korda hiljemalt …(29)* ja seejärel iga kahe aasta tagant.

b)  Krediidivahendajana tegutseval füüsilisel isikul, juriidilise isikuna asutatud krediidivahendaja juhatuse liikmel või juriidilise isikuna tegutseva krediidivahendaja juures samaväärseid ülesandeid täitval füüsilisel isikul, kui sellisel juriidilisel isikul puudub juhatus, peab olema laitmatu maine. Miinimumnõue on, et nad ei tohi olla liikmesriigis kohtulikult ega muul samaväärsel viisil karistatud varavastaste raskete kuritegude eest või muude finantstegevusega seotud kuritegude eest ja nad ei tohi olla varem kuulutatud pankrotis olevaks, välja arvatud juhul, kui nad on liikmesriigi õiguse kohaselt rehabiliteeritud.

c)  Krediidivahendajana tegutseval füüsilisel isikul, juriidilise isikuna asutatud krediidivahendaja juhatuse liikmel või juriidilise isikuna tegutseva krediidivahendaja juures samaväärseid ülesandeid täitval füüsilisel isikul, kui sellisel juriidilisel isikul puudub juhatus, peavad olema krediidilepingute alal nõutaval tasemel teadmised ja pädevus. Päritoluliikmesriik kehtestab teadmiste ja pädevuse nõutava taseme kooskõlas III lisas sätestatud põhimõtetega.

3.  Liikmesriigid tagavad, et krediidivahendajate või krediidiandjate töötajate kutsealastele nõuetele kehtestatud kriteeriumid avalikustatakse.

4.   Liikmesriigid tagavad, et kõik tegevusloa saanud krediidivahendajad, olenemata sellest, kas nad tegutsevad füüsilise või juriidilise isikuna, kantakse nende päritoluliikmesriigi pädeva asutuse registrisse. Liikmesriigid tagavad, et krediidivahendajate registrit ajakohastatakse ja et see on kättesaadav veebis.

Krediidivahendajate register sisaldab vähemalt järgmist teavet:

a)  juhtkonda kuuluvate vahendustegevuse eest vastutavate isikute nimed. Liikmesriigid võivad nõuda kõigi selliste füüsiliste isikute registreerimist, kes täidavad klientidega suhtlemise ülesannet ettevõttes, mis tegeleb krediidivahendamisega;

b)  liikmesriigid, kus krediidivahendaja tegutseb asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel ning mille krediidivahendaja on teinud teatavaks oma päritoluliikmesriigi pädevale asutusele vastavalt artikli 32 lõikele 3;

c)  kas krediidivahendaja on seotud või mitte.

Liikmesriigid, kes otsustavad kasutada artiklis 30 osutatud võimalust, tagavad, et registris on ära märgitud krediidiandja, kelle nimel seotud krediidivahendaja tegutseb.

Liikmesriigid, kes otsustavad kasutada artiklis 31 osutatud võimalust, tagavad, et registris on ära märgitud krediidivahendaja või seotud krediidivahendaja määratud esindaja korral krediidiandja, kelle nimel määratud esindaja tegutseb.

5.  Liikmesriigid tagavad, et:

a)  iga juriidilisest isikust krediidivahendaja peakontor asub samas liikmesriigis, mis on tema registrijärgseks asukohaks, kui krediidivahendajal on liikmesriigi õigusest tulenevalt registrijärgne asukoht;

b)  sellise krediidivahendaja peakontor, kes ei ole juriidiline isik, või sellise krediidivahendaja peakontor, kes on juriidiline isik, kuid kellel liikmesriigi õigusest tulenevalt ei ole registrijärgset asukohta, asub liikmesriigis, kus ta tegelikult tegutseb oma peamisel tegevusalal.

6.  Iga liikmesriik loob ühtse teabepunkti, mis võimaldab üldsusele kiiret ja lihtsat juurdepääsu elektroonilise ja pidevalt ajakohastatava riikliku registri andmetele. Need teabepunktid on kättesaadaval ka kõigi liikmesriikide pädevate asutuste nimed ja muud andmed.

Euroopa Pangandusjärelevalve avaldab oma veebilehel viited või hüperlingid kõnealusele teabepunktile.

7.  Päritoluliikmesriigid tagavad, et kõik tegevusloa saanud krediidivahendajad ja määratud esindajad vastavad igal ajal lõikes 2 sätestatud nõuetele. Käesolev lõige ei piira artiklite 30 ja 31 sätete kohaldamist.

8.  Liikmesriigid võivad otsustada loobuda käesoleva artikli kohaldamisest isikute suhtes, kes teevad artikli 4 punktis 5 sätestatud krediidivahendustoiminguid juhuslikult kutsetegevuse käigus, kui seda tegevust reguleerivad õigus- või haldusnormid või asjaomase kutseala eetikakoodeks, mis ei välista kõnealuste toimingute tegemist.

9.  Käesolevat artiklit ei kohaldata krediidiasutuste suhtes, kellel on direktiivi 2013/36/EL artikli 4 lõike 1 punktis 42 määratletud tegevusluba, või muude finantseerimisasutuste suhtes, kelle suhtes kohaldatakse siseriikliku õiguse kohaselt samaväärset tegevusloa andmise ja järelevalve korda.

Artikkel 30

Ainult ühe krediidiandjaga seotud krediidivahendajad

1.  Ilma et see piiraks artikli 31 lõike 1 kohaldamist, võivad liikmesriigid lubada, et pädevad asutused annavad artikli 4 punkti 7 alapunktis a täpsustatud seotud krediidivahendajale tegevusloa krediidiandja kaudu, kelle nimel seotud krediidivahendaja eksklusiivselt tegutseb.

Sellisel juhul on krediidiandja täielikult ja tingimusteta vastutav krediidiandja nimel tegutseva seotud krediidivahendaja tegevuse või tegevusetuse eest käesoleva direktiiviga reguleeritud valdkondades. Liikmesriigid nõuavad, et krediidiandja tagab, et seotud krediidivahendaja vastab vähemalt artikli 29 lõikes 2 sätestatud kutsealastele nõuetele.

2.  Ilma et see piiraks artikli 34 kohaldamist, jälgivad krediidiandjad artikli 4 punkti 7 alapunktis a täpsustatud seotud krediidivahendajate tegevust, et tagada nende jätkuv vastavus käesolevale direktiivile. Eelkõige vastutab krediidiandja selle jälgimise eest, et seotud krediidivahendaja ja tema töötajad vastavad teadmiste ja pädevuse nõuetele.

Artikkel 31

Määratud esindajad

1.  Liikmesriigid võivad otsustada lubada krediidivahendajal määrata määratud esindaja.

Kui artikli 4 punkti 7 alapunktis a täpsustatud seotud krediidivahendaja nimetab määratud esindaja, nõuavad liikmesriigid, et krediidiandja on täielikult ja tingimusteta vastutav seotudkrediidivahendaja nimel tegutseva määratud esindaja tegevuse või tegevusetuse eest käesoleva direktiiviga reguleeritud valdkondades. Muudel juhtudel on krediidivahendaja täielikult ja tingimusteta vastutav krediidivahendaja nimel tegutseva määratud esindaja tegevuse või tegevusetuse eest käesoleva direktiiviga reguleeritud valdkondades.

2.  Krediidivahendaja tagab, et määratud esindaja vastab vähemalt artikli 29 lõikes 2 sätestatud nõuetele. Päritoluliikmesriik võib siiski ette näha, et kutsealase vastutuskindlustuse või võrreldava tagatise võib anda krediidivahendaja, kelle nimel määratud esindaja on volitatud tegutsema.

3.  Ilma et see piiraks artikli 34 kohaldamist, jälgivad krediidivahendajad nende määratud esindajate tegevust, et tagada täielik vastavus käesolevale direktiivile. Eelkõige vastutavad krediidivahendajad selle jälgimise eest, et määratud esindajad ja nende töötajad vastavad teadmiste ja pädevuse nõuetele.

4.  Liikmesriigid, kes otsustavad lubada krediidivahendajal määrata määratud esindajad, seavad sisse riikliku registri, mis sisaldab vähemalt artikli 29 lõikes 4 osutatud teavet. Määratud esindajad kantakse selle liikmesriigi riiklikku registrisse, kus nad on asutatud. Seda registrit ajakohastatakse regulaarselt. Register on avalikkusele veebis kättesaadav.

Artikkel 32

Krediidivahendajate asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus

1.  Päritoluliikmesriigi pädeva asutuse poolt krediidivahendajale artikli 29 lõike 1 kohaselt antud tegevusluba kehtib kogu liidu territooriumil, ilma et vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus peaks krediidivahendajale omakorda andma tegevusloa tegevusloaga hõlmatud toimingute tegemiseks ja teenuste osutamiseks, tingimusel et tegevusluba hõlmab krediidivahendaja kavandatud toiminguid ja teenuseid vastuvõtvas liikmesriigis. Krediidivahendajatel ei ole siiski lubatud oma teenuseid osutada krediidilepingute puhul, mida mittekrediidiasutused pakuvad tarbijatele liikmesriigis, kus sellistel mittekrediidiasutustel ei ole lubatud tegutseda.

2.  Artiklis 31 ette nähtud võimalust kasutavates liikmesriikides nimetatud määratud esindajatel ei ole lubatud teha artikli 4 punktis 5 osutatud teatavaid või kõiki krediidivahendustoiminguid või osutada nõuandeteenuseid liikmesriikides, kus sellistel määratud esindajatel ei ole lubatud tegutseda.

3.  Iga tegevusloa saanud krediidivahendaja, kes kavatseb esimest korda alustada tegevust ühes või mitmes liikmesriigis teenuste osutamise vabaduse alusel või filiaali asutamisega, peab teavitama päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi.

Ühe kuu jooksul pärast teavitamist teatavad kõnealused pädevad asutused krediidivahendaja kavatsusest asjaomase vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele ning saadavad samal ajal selle kohta teate ka asjaomasele krediidivahendajale. Samuti teatavad nad asjaomase vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele krediidiandjad, kellega krediidivahendaja on seotud, ja selle, kas krediidiandjad võtavad krediidivahendaja tegevuse eest täieliku ja tingimusteta vastutuse. Vastuvõttev liikmesriik kannab päritoluliikmesriigilt saadud teabe alusel vajaliku teabe oma registrisse.

Krediidivahendaja võib tegevust alustada ühe kuu pärast alates kuupäevast, mil ta sai päritoluliikmesriigi pädevate asutuste teate teises lõigus osutatud teatavakstegemise kohta.

4.   Enne kui krediidivahendaja filiaal alustab tegevust või kahe kuu jooksul alates lõike 3 teises lõigus osutatud teate saamisest korraldavad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused krediidivahendaja järelevalve kooskõlas artikliga 34 ja vajaduse korral teatavad krediidivahendajale tingimused, mille alusel tegevusalal tegutsemine on vastuvõtvas liikmesriigis lubatud liidu õigusega ühtlustamata valdkondades.

Artikkel 33

Krediidivahendajatele antud tegevusloa kehtetuks tunnistamine

1.  Päritoluliikmesriigi pädev asutus võib krediidivahendajale kooskõlas artikliga 29 antud tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui krediidivahendaja:

a)  sõnaselgelt loobub tegevusloast või kui ta ei ole teinud krediidivahendustoiminguid, mis on sätestatud artikli 4 punktis 5 või osutanud nõustamisteenuseid eelneva kuue kuu jooksul, välja arvatud juhul, kui asjaomane liikmesriik on ette näinud, et sellistel juhtudel kaotab tegevusluba kehtivuse;

b)  on saanud tegevusloa vale- või eksitavate andmete esitamise tõttu või muul ebaseaduslikul viisil;

c)  ei täida enam nõudeid, mille alusel tegevusluba anti;

d)  vastab tingimustele, mille puhul liikmesriigi õigus näeb väljaspool käesoleva direktiivi reguleerimisala olevates küsimustes ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise;

e)  on raskelt või korduvalt rikkunud käesoleva direktiivi alusel vastu võetud õigusnorme, mis reguleerivad krediidivahendajate tegevuse tingimusi.

2.  Juhul kui päritoluliikmesriigi pädev asutus tunnistab krediidivahendajale antud tegevusloa kehtetuks, teatab kõnealune pädev asutus sellest vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele nii pea kui võimalik ja hiljemalt 14 päeva jooksul mis tahes asjakohasel viisil.

3.  Liikmesriigid tagavad, et krediidivahendajad, kelle tegevusluba on tunnistatud kehtetuks, kustutatakse ilma asjatu viivituseta registrist.

Artikkel 34

Krediidivahendajate ja määratud esindajate järelevalve

1.  Liikmesriigid tagavad, et krediidivahendajate tegevuse üle teostavad järelevalvet nende päritoluliikmesriigi pädevad asutused.

Päritoluliikmesriigid tagavad, et seotud krediidivahendajate üle teostakse järelevalvet kas vahetult või teostades järelevalvet krediidiandja üle, kelle nimel nad tegutsevad, kui krediidiandja on krediidiasutus, kellele on antud tegevusluba kooskõlas direktiiviga /2013/36/EL, või muu finantseerimisasutus, kelle suhtes siseriikliku õiguse kohaselt kohaldatakse samaväärset tegevusloa andmise ja järelevalve korda. Kui seotud krediidivahendaja osutab teenuseid mõnes muus liikmesriigis, mis ei ole tema päritoluliikmesriik, teostatakse krediidivahendaja üle vahetut järelevalvet.

Päritoluliikmesriigid, kes lubavad kooskõlas artikliga 31 määrata krediidivahendajatel määratud esindajad, tagavad et selliste määratud esindajate üle teostatakse vahetut järelevalvet või järelevalvet teostatakse krediidivahendaja üle, kelle nimel määratud esindaja tegutseb.

2.  Selle liikmesriigi pädevad asutused, kus krediidivahendajal on filiaal, vastutavad selle tagamise eest, et krediidivahendaja poolt selle riigi territooriumil osutatavad teenused vastavad artikli 7 lõikes 1 ja artiklites 8, 9, 10, 11, 13, 14, 15, 16, 17, 20, 22 ja 39 ning nende kohaselt vastu võetud meetmetes sätestatud kohustustele.

Kui vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused teevad kindlaks, et krediidivahendaja, kellel on selle liikmesriigi territooriumil filiaal, rikub selles riigis vastavalt artikli 7 lõikele 1 ja artiklitele 8, 9, 10, 11, 13, 14, 15, 16, 17, 20, 22 ja 39 vastu võetud meetmeid, nõuavad need asutused asjaomaselt krediidivahendajalt sellise rikkumise lõpetamist.

Kui asjaomane krediidivahendaja ei astu vajalikke samme, võtavad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused kõik asjakohased meetmed tagamaks, et krediidivahendaja lõpetab selle rikkumise. Päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi teavitatakse nende meetmete laadist.

Juhul kui krediidivahendaja rikub hoolimata vastuvõtva liikmesriigi poolt võetud meetmetele jätkuvalt esimeses lõigus osutatud meetmeid, mis on jõus vastuvõtvas liikmesriigis, võib vastuvõttev liikmesriik pärast päritoluliikmesriigi pädevate asutuste teavitamist võtta asjakohaseid meetmeid edasise rikkumise vältimiseks või selle eest karistamiseks ning vajaduse korral asjaomase krediidivahendaja edasiste tehingute algatamise tõkestamiseks oma territooriumil. Sellistest meetmetest teatatakse viivitamata komisjonile.

Kui päritoluliikmesriigi pädev asutus ei ole nõus selliste vastuvõtva liikmesriigi meetmetega, võib ta suunata kõnealuse küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalvele ning paluda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19. Sel juhul võib Euroopa Pangandusjärelevalve tegutseda vastavalt talle kõnealuse artikliga antud õigustele.

3.  Filiaali asukohaks oleva liikmesriigi pädeval asutusel on õigus tutvuda filiaali töökorraldusega ja nõuda selliste muudatuste tegemist, mis on tingimata vajalikud lõike 2 kohaste kohustuste täitmiseks ja selleks, et päritoluliikmesriigi pädev asutus saaks tagada artikli 7 lõigetes 2, 3 ja 4 ja nende alusel vastu võetud meetmetes sätestatud kohustuste täitmise seoses filiaali poolt osutatavate teenustega.

4.  Kui vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel on ilmselge ja tõendatav alus leidmaks, et tema territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel tegutsev krediidivahendaja rikub käesoleva direktiivi alusel vastu võetud meetmetest tulenevaid kohustusi või et tema territooriumil filiaali omav krediidivahendaja rikub käesoleva direktiivi alusel vastu võetud meetmetest tulenevaid kohustusi, millele ei ole osutatud lõikes 2, teatab ta tuvastatud asjaoludest päritoluliikmesriigi pädevale asutusele, kes võtab asjakohased meetmed.

Kui päritoluliikmesriigi pädev asutus ei võta ühe kuu jooksul alates kõnealustest asjaoludest teada saamisest meetmeid või kui krediidivahendaja tegutseb hoolimata päritoluliikmesriigi pädeva asutuse võetud meetmetest jätkuvalt viisil, mis kahjustab ilmselgelt vastuvõtva liikmesriigi tarbijate huve või turgude nõuetekohast toimimist, siis vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus:

a)  võtab pärast päritoluliikmesriigi pädeva asutuse teavitamist kõik asjakohased meetmed, mida on vaja tarbijate kaitsmiseks ja turgude nõuetekohase toimimise tagamiseks, takistades sealhulgas nõudeid rikkuval krediidivahendajal algatamast uusi tehinguid vastuvõtva liikmesriigi territooriumil. Nendest meetmetest teatatakse viivitamata komisjonile ja Euroopa Pangandusjärelevalvele;

b)  võib suunata kõnealuse küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalvele ning paluda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19. Sel juhul võib Euroopa Pangandusjärelevalve tegutseda vastavalt talle kõnealuse artikliga antud õigustele.

5.  Liikmesriigid näevad ette, et kui mõnes muus liikmesriigis tegevusloa saanud krediidivahendaja on asutanud filiaali tema territooriumil, võivad päritoluliikmesriigi pädevad asutused oma ülesannete täitmisel ja pärast vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste teavitamist teha selles filiaalis kohapealset kontrolli.

6.  Käesolevas artiklis määratud ülesannete jaotus liikmesriikide vahel ei piira liikmesriikide pädevust käesoleva direktiiviga hõlmamata valdkondades kooskõlas nende liidu õigusest tulenevate kohustustega.

12 peatükk

Tegevusloa andmine mittekrediidiasutustele ja nende järelevalve

Artikkel 35

Tegevusloa andmine mittekrediidiasutustele ja nende järelevalve

Liikmesriigid tagavad, et mittekrediidiasutuste suhtes kohaldatakse sobivat tegevusloa andmise korda, mis tähendab muu hulgas mittekrediidiasutuse kandmist registrisse, ning pädeva asutuse poolt teostatava järelevalve korda.

13 peatükk

Eri liikmesriikide pädevate asutuste vaheline koostöö

Artikkel 36

Koostöökohustus

1.  Eri liikmesriikide pädevad asutused teevad käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks vajaduse korral üksteisega koostööd, kasutades käesolevas direktiivis või liikmesriigi õiguses sätestatud volitusi.

Pädevad asutused abistavad teiste liikmesriikide pädevaid asutusi. Eelkõige vahetavad nad teavet ja teevad koostööd uurimis- või järelevalvetegevuse käigus.

Koostöö ning eelkõige teabevahetuse soodustamiseks ja kiirendamiseks määravad liikmesriigid ühe pädeva asutuse kontaktpunktiks käesoleva direktiivi küsimustes. Liikmesriigid teevad komisjonile ja teistele liikmesriikidele teatavaks nende asutuste nimed, kes käesoleva lõike kohaselt on määratud võtma vastu teabenõudeid või koostöötaotlusi.

2.  Liikmesriigid võtavad vajalikud haldus- ja korralduslikud meetmed, et hõlbustada lõikes 1 sätestatud abi.

3.  Käesoleva direktiivi küsimustes lõike 1 kohaselt kontaktpunktideks määratud liikmesriikide pädevad asutused edastavad üksteisele asjatu viivituseta teabe, mis on vajalik artikli 5 kohaselt määratud pädevate asutuste ülesannete täitmiseks vastavalt käesoleva direktiivi alusel vastu võetud meetmetele.

Käesoleva direktiivi alusel teiste pädevate asutustega teavet vahetavad pädevad asutused võivad teabe edastamise ajal osutada, et sellist teavet ei tohi avaldada ilma nende sõnaselge loata, mille saamisel võib sellist teavet vahetada üksnes eesmärgil, milleks kõnealused asutused oma loa andsid.

Kontaktpunktiks määratud pädev asutus võib edastada saadud teabe teistele pädevatele asutustele, kuid ta tohi edastada kõnealust teavet teistele organitele või füüsilistele või juriidilistele isikutele ilma teabe avaldanud pädevate asutuste sõnaselge loata, mille saamisel võib ta seda teha üksnes eesmärgil, milleks kõnealused asutused oma loa andsid, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel, mille esinemisel teavitab ta sellest kohe teabe edastanud kontaktpunkti.

4.  Pädev asutus võib jätta uurimis- või järelevalvetegevuse alase koostöö tegemise taotluse või teabenõude, nagu on sätestatud lõikes 3, rahuldamata üksnes järgmistel juhtudel:

a)  uurimine, kohapealne kontroll, järelevalvetegevus või teabe vahetamine võib avaldada negatiivset mõju selle liikmesriigi suveräänsusele, julgeolekule või avalikule poliitikale, kelle poole pöörduti;

b)  samas asjas ja samade isikute suhtes on juba algatatud kohtumenetlus selles liikmesriigis, kelle poole pöörduti;

c)  samas asjas ja samade isikute suhtes on juba tehtud lõplik kohtuotsus selles liikmesriigis, kelle poole pöörduti.

Taotluse või teabenõude rahuldamata jätmise korral teavitab pädev asutus taotluse või teabenõude esitanud pädevat asutust vastavalt, esitades võimalikult üksikasjaliku teabe.

Artikkel 37

Erinevate liikmesriikide pädevate asutuste vaheliste lahkarvamuste lahendamine

Kui koostöötaotlus, eelkõige teabenõue, jäetakse rahuldamata või sellele ei ole mõistliku aja jooksul reageeritud, võivad pädevad asutused suunata küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalvele ning paluda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19. Sellisel juhul võib Euroopa Pangandusjärelevalve tegutseda talle vastavalt kõnealuse artikliga antud volitustele ning mis tahes siduv otsus, mille Euroopa Pangandusjärelevalve teeb kooskõlas kõnealuse artikliga, on siduv asjaomastele pädevatele asutustele olenemata sellest, kas need pädevad asutused on Euroopa Pangandusjärelevalve liikmed või mitte.

14.peatükk

Lõppsätted

Artikkel 38

Karistused

1.  Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ja võtavad kõik meetmed, mis on vajalikud nende rakendamise tagamiseks. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.  Liikmesriigid näevad ette, et pädev asutus võib avalikustada mis tahes halduskaristuse, mis määratakse käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud meetmete rikkumise korral, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine ohustaks tõsiselt finantsturge või tekitaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju.

Artikkel 39 ▌

Vaidluste lahendamine

1.  Kasutades võimaluse korral olemasolevaid organeid, tagavad liikmesriigid asjakohase ja tõhusa kaebuste ja kahjunõuete menetlemise kohtuväliselt krediidilepinguga seotud vaidluste lahendamiseks tarbijate ning krediidiandjate, -vahendajate ja määratud esindajate vahel. Liikmesriigid tagavad, et menetlus oleks kohaldatav krediidiandjate ja -vahendajate suhtes ning laieneks ka määratud esindajate tegevusele.

2.  Liikmesriigid nõuavad tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavatelt organitelt koostöö tegemist piiriüleste krediidilepinguvaidluste lahendamiseks.

Artikkel 40 ▌

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artikli 14 lõikes 9 ja artikli 17 lõikes 8 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates …(30).

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 14 lõikes 9 ja artikli 17 lõikes 8 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 14 lõike 9 ja artikli 17 lõike 8 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub ainult juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel 41

Käesoleva direktiivi imperatiivsus

Liikmesriigid tagavad järgmist:

a)  tarbijad ei või loobuda neile käesolevat direktiivi ülevõtvast või sellele vastavast siseriiklikust õigusest;

b)  nende poolt käesoleva direktiivi ülevõtmisel vastu võetud meetmete täitmisest ei saa kõrvale hoiduda viisil, mille tulemusena kaotaksid tarbijad neile käesoleva direktiiviga antud kaitse, kasutades selleks lepingute sõnastust, eelkõige lisades käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad krediidilepingud krediidilepingutesse, mille olemus või eesmärk võimaldab kõnealuste meetmete kohaldamist vältida.

Artikkel 42

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt …(31). Liikmesriigid edastavad kõnealuste meetmete teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriikide esitatud ülevõtmismeetmete teatega kaasnevad dokumendid ei ole piisavad selleks, et hinnata täielikult ülevõtmismeetmete vastavust käesoleva direktiivi teatavatele artiklitele, võib komisjon Euroopa Pangandusjärelevalve taotlusel, mille Euroopa Pangandusjärelevalve esitab määrusest (EL) nr 1093/2010 tulenevate ülesannete täitmisel, või omal algatusel nõuda liikmesriikidelt üksikasjalikuma teabe esitamist seoses käesoleva direktiivi ülevõtmise ja ülevõtmismeetmete rakendamisega.

2.  Liikmesriigid kohaldavad lõikes 1 osutatud ülevõtmismeetmeid alates …*.

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

3.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate siseriikliku õiguse põhiliste normide teksti.

Artikkel 43

Üleminekusätted

1.  Käesolevat direktiivi ei kohaldata enne ...(32) kehtinud krediidilepingute suhtes.

2.  Krediidivahendajad, kes tegutsesid artikli 4 punktis 5 sätestatud tegevusalal enne ...(33) ja kellele ei ole veel tegevusluba antud kooskõlas tingimustega, mis on sätestatud käesolevat direktiivi ülevõtvas päritoluliikmesriigi siseriiklikus õiguses, jätkata kõnealusel tegevusalal tegutsemist kooskõlas siseriikliku õigusega kuni …(34)*. Kui krediidivahendaja kasutab seda erandit, võib ta asjaomaseid toiminguid teha ja teenuseid osutada üksnes oma päritoluliikmesriigis, välja arvatud juhul, kui ta vastab ka vastuvõtva liikmesriigi õiguse asjaomastele nõuetele.

3.  Krediidiandjad, krediidivahendajad või määratud esindajad, kes tegutsevad käesoleva direktiiviga reguleeritud tegevusalal enne …(35)**, järgivad artiklit 9 ülevõtvat siseriiklikku õigust hiljemalt …**.

Artikkel 44

Läbivaatamisklausel

1.  Komisjon vaatab käesoleva direktiivi läbi ...(36). Läbivaatamisel käsitletakse õigusnormide tõhusust ja asjakohasust tarbijate ja siseturu seisukohast.

Läbivaatamise käigus tehakse järgmist:

a)  hinnatakse Euroopa standardinfo teabelehe kasutamist ning seda, kuidas tarbijad sellest aru saavad ja kuidas nad sellega rahul on;

b)  analüüsitakse muu lepingueelse teabe avaldamist;

c)  analüüsitakse krediidivahendajate ja -andjate piiriülest tegevust;

d)  analüüsitakse elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvate mittekrediidiasutuste turu arengut;

e)  hinnatakse vajadust lisameetmete järele, sealhulgas elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid pakkuvate mittekrediidiasutuste tegevusluba;

f)  uuritakse vajadust kehtestada krediidilepingujärgse etapiga seoses lisaõigused ja -kohustused;

g)  hinnatakse, kas käesoleva direktiivi reguleerimisala on jätkuvalt asjakohane, võttes arvesse selle mõju muudele, asendatavatele krediidivormidele;

h)  hinnatakse, kas on vaja lisameetmeid, et tagada elamukinnisvaraga tagatud krediidilepingute jälgitavus;

i)  hinnatakse nende andmete kättesaadavust, mis käsitlevad elamukinnisvara hinnasuundumusi ja andmete võrreldavuse ulatust;

j)  hinnatakse, kas on jätkuvalt asjakohane kohaldada direktiivi 2008/48/EÜ tagamata krediidi suhtes, mille eesmärk on elamukinnisvara renoveerimine ja mille krediidi kogusumma ületab kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis c osutatud maksimumsummat;

k)  hinnatakse, kas artikli 38 lõike 2 kohane karistuste avalikustamise kord on piisavalt läbipaistev;

l)  hinnatakse artikli 11 lõikes 6 ja artikli 13 lõikes 2 osutatud hoiatuste proportsionaalsust ning riskihoiatuste edasise ühtlustamise võimalikkust.

Artikkel 45

Edasised algatused vastutustundliku laenuandmise ja -võtmise valdkonnas

Komisjon esitab ...(37) põhjaliku aruande, milles hinnatakse laiemat probleemideringi seoses eraisikute ülemäärase võlgnevusega, mis on otseselt seotud krediidivõtmise ja -andmisega. Komisjon analüüsib samuti vajadust krediidiregistrite järelevalve järele ning paindlikemate ja usaldusväärsemate turgude arendamise võimalust. Asjakohasel juhul lisatakse aruandele asjakohased seadusandlikud ettepanekud.

Artikkel 46

Direktiivi 2008/48/EÜ muutmine

Direktiivi 2008/48/EÜ artiklisse 2 lisatakse järgmine lõige:"

„2a. Olenemata lõike 2 punktist c kohaldatakse käesolevat direktiivi ka tagamata krediidilepingute suhtes, mille eesmärk on elamukinnisvara renoveerimine ja mille krediidi kogusumma on suurem kui 75 000 eurot.”

"

Artikkel 47

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 48

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

…,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

KREDIIDI KULUKUSE AASTAMÄÄRA ARVUTAMINE

I.   Baasvõrrand, mis väljendab ühelt poolt kasutusele võetud krediidi ning teiselt poolt tagasimaksete ja seonduvate kulude võrdsust.

Krediidi kulukuse aastamäära leidmiseks kasutatava baasvõrrandi ühel pool on aasta lõikes kasutusele võetud krediidi ajatatud kogusumma ning teisel pool tagasimaksete ja tasude nüüdisväärtuse kogusumma, st: 20130910-P7_TA(2013)0341_ET-p0000001.png

kus:

—  X on krediidi kulukuse aastamäär;

 m on kasutusele võetud krediidi väljamaksete arv kokku;

—  k on kasutusele võetud krediidi väljamakse järjekorranumber, seega 1 ≤ k ≤ m;

 Ck on kasutusele võetud krediidi väljamakse k suurus;

—   tk on täis- või osaaastates väljendatud ajavahemik esimese kasutusele võetud krediidi väljamakse kuupäeva ja iga järgmise kasutusele võetud krediidi väljamakse kuupäeva vahel, seega t1 = 0;

—  m’ on viimase tagasimakse või seonduva kulu järjekorranumber;

—  l on krediidi tagasimakse või seonduva kulu järjekorranumber;

 Dl on tagasimakse või seonduva kulu suurus;

—  sl on täis- või osaaastates väljendatud ajavahemik esimese kasutusele võetud krediidi väljamakse kuupäeva ja iga tagasimakse või seonduvate kulude maksmise kuupäeva vahel.

Märkused

a)  Mõlema lepingupoole poolt eri ajal makstud summad ei pruugi olla võrdsed ning neid ei pea tingimata maksma võrdse ajavahemiku järel.

b)  Alguskuupäev on esimese kasutusele võetud krediidi väljamakse kuupäev.

c)  Arvutustes kasutatavaid ajavahemikke väljendatakse täis- või osa-aastates. Aasta pikkus on 365 päeva (või 366 päeva liigaasta puhul), 52 nädalat või 12 võrdset kuud. Võrdne kuu on 30,41666 päeva (st 365/12) ka juhul, kui tegemist on liigaastaga.

Kui arvutustes kasutatavaid ajavahemikke ei ole võimalik väljendada täisnädalates, -kuudes või -aastates, väljendatakse ajavahemikke ühes nimetatud täisajavahemikus koos teatava päevade arvuga. Päevade kasutamisel:

i)  võetakse arvesse kõik päevad, sealhulgas nädalavahetused ja pühad;

ii)  võrdsed perioodid koos päevadega loendatakse eest tahapoole kuni kasutusele võetud krediidi esimese väljamakse kuupäevani;

iii)  päevadest koosneva perioodi pikkuse saamiseks jäetakse esimene päev välja ja viimane päev arvatakse sisse ning perioodi pikkus väljendatakse aastates, jagades kõnealuse perioodi täisaasta päevade arvuga (365 või 366 päeva), loendades eest tahapoole alates viimasest päevast kuni eelneva aasta sama päevani.

d)  Arvutuse tulemus esitatakse vähemalt ühe kümnendkoha täpsusega. Kui järgmisel kümnendkohal olev number on 5 või suurem kui 5, suurendatakse eelneva kümnendkoha numbrit ühe võrra.

e)  Võrrandit saab väljendada ka üheainsa summana, kasutades rahavoogude mõistet (Ak), mis on positiivne või negatiivne, teisisõnu, kas makstud või saadud ajavahemikel 1–n, väljendatuna aastates, st:

20130910-P7_TA(2013)0341_ET-p0000002.png

S on rahavoogude hetkesaldo. Kui eesmärk on panna vood võrduma, on väärtus null.

II.  Lisaeeldused krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks

a)  Kui krediidileping võimaldab tarbijal krediiti vabalt kasutusele võtta, käsitatakse krediidi kogusummat viivitamata ja täies mahus kasutusse võetuna.

b)  Kui krediidileping võimaldab krediiti kasutusele võtta mitmel erineval viisil ning seejuures on krediidiga seonduvad kulud ja laenuintress erinevad, käsitatakse krediidi kogusummat kasutusele võetuna kõige kõrgemate seonduvate kulude ja laenuintressiga, mida rakendatakse seda liiki krediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusele võtmise viisi suhtes.

c)  Kui krediidileping võimaldab tarbijal krediiti vabalt kasutusele võtta, kuid kehtestab seoses krediidi kasutusele võtmise eri viisidega piirangu krediidi summale või ajavahemikule, käsitatakse krediidi summat kasutusele võetuna varaseimal krediidilepinguga ettenähtud kuupäeval ning vastavalt krediidi kasutusele võtmisega seotud piirangutele. ▌

d)  Kui piiratud ajavahemiku või summa kohta pakutakse erinevaid laenuintresse ja seonduvaid kulusid, käsitatakse kõrgeimat laenuintressi ja seonduvaid kulusid kui laenuintress ja seonduvaid kulusid kogu krediidilepingu kestuseks.

e)  Krediidilepingute puhul, mille suhtes on lepitud kokku fikseeritud laenuintress esimeseks perioodiks, mille lõppedes määratakse kindlaks uus laenuintress, mida kohandatakse seejärel korrapäraselt kokkulepitud näitaja või siseviitintressimäära alusel, lähtutakse krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel eeldusest, et fikseeritud laenuintressiga perioodi lõpus on laenuintress sama kui krediidi kulukuse aastamäära arvutamise ajal ning see põhineb kokkulepitud näitaja väärtusel või siseviitintressimääral sel ajal, kuid see ei ole fikseeritud laenuintressist madalam.

f)  Kui krediidi ülemmäära suhtes ei ole veel kokku lepitud, eeldatakse, et ülemmäär on 170 000 eurot. Krediidilepingute puhul, v.a tingimuslikud kohustused või tagatised, mille eesmärk ei ole kinnisvara või maa omandiõiguse omandamine või säilitamine või mille krediit võetakse kasutusse arvelduskrediidina, määratud tagasimaksega deebetkaartide või krediitkaartidega, eeldatakse, et kõnealune ülemmäär on 1500 eurot.

g)  Krediidilepingute puhul, v.a arvelduskrediidid, üleminekulaenud, jagatud omandiõigusega krediidilepingud, tingimuslikud kohustused või tagatised ning tähtajatud krediidilepingud, millele on osutatud punktides i, j, k, l ja m esitatud eeldustes:

i)  juhul kui tarbijapoolse põhiosa tagasimakse kuupäeva või summat ei ole võimalik kindlaks teha, eeldatakse, et tagasimakse tehakse varaseimal krediidilepinguga ettenähtud kuupäeval ning see on madalaima summa kohta, mida krediidileping ette näeb;

ii)  juhul kui kasutusele võetud krediidi esimese väljamakse kuupäeva ja tarbija poolt tehtava esimese makse kuupäeva vahelist aega ei ole võimalik kindlaks teha, eeldatakse, et see on lühim ajavahemik.

h)  Kui tarbija tehtava makse kuupäeva või summat ei ole võimalik krediidilepingu või punktides g, i, j, k, l ja m esitatud eelduste põhjal kindlaks teha, eeldatakse, et makse tehakse vastavalt krediidiandja seatud kuupäevadele ja tingimustele, ning kui need ei ole teada, siis:

i)  makstakse intressimaksed koos põhiosa tagasimaksetega;

ii)  ühe summana väljendatud muud kui intressimaksed makstakse krediidilepingu sõlmimise kuupäeval;

iii)  mitme maksena väljendatud muud kui intressimaksed makstakse korrapäraselt alates põhiosa esimese tagasimakse kuupäevast ja kui selliste maksete summad ei ole teada, eeldatakse, et need on võrdsed;

(iv)  viimase maksega tasutakse põhiosa, intressi ja muude seonduvate kulude jääk selle olemasolu korral.

i)  Arvelduskrediidi korral käsitatakse krediidi kogusummat täies mahus ja kogu krediidilepingu kehtivusajaks kasutusse võetuna. Kui arvelduskrediidi kehtivusaeg ei ole teada, arvutatakse krediidi kulukuse aastamäär eeldusel, et krediidi kestuseks on kolm kuud.

j)  Üleminekulaenu korral käsitatakse krediidi kogusummat täies mahus ja kogu krediidilepingu kehtivusajaks kasutusse võetuna. Kui krediidilepingu kehtivusaeg ei ole teada, arvutatakse krediidi kulukuse aastamäär eeldusel, et krediidi kestuseks on 12 kuud.

k)  Tähtajatu krediidilepingu puhul, v.a arvelduskrediit ja üleminekulaen, eeldatakse, et:

i)  krediidilepingute korral, mille eesmärk on kinnisasja omandiõiguse omandamine või säilitamine, antakse krediit 20 aastaks alates kasutusele võetud krediidi esimese väljamakse kuupäevast ja tarbija kõrvaldab viimase maksega krediidi põhiosa, intressimaksete ja muude seonduvate kulude jäägi selle olemasolu korral; krediidilepingute korral, mille eesmärk ei ole kinnisasja omandiõiguse omandamine või säilitamine või mille puhul krediit võetakse kasutusse määratud tagasimaksega deebetkaardi või krediitkaardiga, on see ajavahemik üks aasta;

ii)  tarbija maksab krediidi põhiosa tagasi võrdsete kuumaksetena, algusega ühe kuu pärast alates kasutusele võetud krediidi esimese väljamakse kuupäevast. Kui krediidi põhiosa tuleb tagasi maksta täies mahus ühe maksena igal makseperioodil, eeldatakse et kasutusele võetud krediidi järjestikused väljamaksed ja kogu põhiosa tagasimaksed toimuvad ühe aasta jooksul. Intressi ja muid seonduvaid kulusid kohaldatakse vastavalt kasutusele võetud krediidi väljamaksete summale ja põhiosa tagasimaksete summale ning krediidilepingus sätestatule.

Käesolevas punktis tähendab tähtajatu krediidileping krediidilepingut, millel ei ole fikseeritud kestust ja mis hõlmab krediiti, mis tuleb tagasi maksta täies mahus perioodi jooksul või pärast seda, kuid kui krediit on tagasi makstud, saab seda uuesti kasutusele võtta.

l)  Tingimuslike kohustuste või tagatiste puhul:

i)  krediidi kogusumma käsitatakse täismahus ja ühes summas kasutusele võetuna enne järgmist:

a)  kõige viimane krediidi kasutusele võtmise kuupäev, mis on potentsiaalseks kohustuse või tagatise allikaks oleva krediidilepinguga lubatud, või

b)  pikeneva krediidilepingu korral esialgse perioodi lõpp enne lepingu pikenemist.

m)  Jagatud omandiõigusega krediidilepingute puhul:

i)  käsitatakse tarbija maksed toimununa viimasel kuupäeval või kuupäevadel, mis on lubatud krediidilepinguga;

ii)  eeldatakse, et jagatud omandiõigusega krediidilepingu tagatiseks oleva kinnisasja väärtuse protsentuaalne tõus ja lepingus osutatud inflatsiooniindeks on protsendimäär, mis on võrdne keskpanga kehtiva inflatsiooniprognoosiga või inflatsioonimääraga liikmesriigis, kus kinnisasi asub krediidilepingu sõlmimise ajal, olenevalt kumb neist kahest on kõrgem, või 0 %-ga, kui need protsendimäärad on negatiivsed.

II LISA

Euroopa standardinfo teabeleht

A OSA

Allpool esitatud näidises kasutatud sõnastust tuleb kasutada Euroopa standardinfo teabelehe puhul. Nurksulgudes esitatud märkused asendatakse vastava teabega. Euroopa standardinfo teabelehe täitmise juhend krediidiandja või asjakohasel juhul krediidivahendaja jaoks on esitatud B osas.

Kui on kasutatud sõnu „asjakohasel juhul”, esitab krediidiandja nõutud teabe juhul, kui see on krediidilepingu seisukohast asjakohane. Kui teave ei ole asjakohane, jätab krediidiandja kõnealuse teabe või kogu jao välja (näiteks juhtudel, kui jagu ei ole kohaldatav). Juhul kui terve jagu jäetakse välja, kohandatakse vastavalt Euroopa standardinfo teabelehe jagude nummerdust.

Allpool esitatud teave esitatakse ühes dokumendis. Kasutatav kirjatüüp peab olema selgesti loetav. Sellise teabe esitamiseks, mida soovitakse rõhutada, kasutatakse paksu kirja, varjutatust või suuremat kirjatüüpi. Kõik kohaldatavad riskihoiatused tuleb esitada rõhutatult.

Euroopa standardinfo teabelehe näidis

(Sissejuhatus)

Käesolev dokument on koostatud [kuupäev] [tarbija nimi] jaoks.

Dokumendi koostamisel tugineti Teie poolt seni esitatud teabele ning praegu finantsturul kehtivatele tingimustele.

Allpool esitatud teave, (asjakohasel juhul) v.a intressimäär ja muud kulud, kehtib kuni [kehtivuse kuupäev]. Pärast seda tähtaega võib see muutuda turutingimuste kohaselt.

(Asjakohasel juhul) Dokumendiga ei kaasne [krediidiandja nimi] kohustust Teile laenu anda.

1.  Laenuandja

[Nimi]

[Telefoninumber]

[Geograafiline aadress]

(Vabatahtlik) [E-posti aadress]

(Vabatahtlik) [Faksinumber]

(Vabatahtlik) [Veebileht]

(Vabatahtlik) [Kontaktisik/kontaktpunkt]

(Vajaduse korral teave nõustamisteenuste osutamise kohta:) [(„Olles hinnanud teie vajadusi, soovitame teil võtta hüpoteeklaenu” / „Me ei soovita teile kindlat hüpoteeklaenu. Lähtuvalt Teie vastustest teatavatele küsimustele anname teile siiski hüpoteeklaenu kohta teavet, et saaksite teha ise valiku”)]

2.  (Asjakohasel juhul) Krediidivahendaja

[Nimi]

[Telefoninumber]

[Geograafiline aadress]

(Vabatahtlik) [E-posti aadress]

(Vabatahtlik) [Faksinumber]

(Vabatahtlik) [Veebileht]

(Vabatahtlik) [Kontaktisik/kontaktpunkt]

(Asjakohasel juhul [teave nõustamisteenuste osutamise kohta])

[(Olles hinnanud teie vajadusi, soovitame teil võtta hüpoteeklaenu. / Me ei soovita teile kindlat hüpoteeklaenu. Lähtuvalt Teie vastustest teatavatele küsimustele anname teile siiski hüpoteeklaenu kohta teavet, et saaksite teha ise valiku.)]

[Tasustamine]

3.  Laenu põhikirjeldus

Antava laenu summa ja vääring: [summa][vääring]

(Asjakohasel juhul) See laen ei ole [laenuvõtja riigi omavääringus].

(Asjakohasel juhul) Teie laenu väärtus [laenuvõtja riigi omavääringus] võib muutuda.

(Asjakohasel juhul) Näiteks juhul, kui [laenuvõtja riigi omavääringu] väärtus langeb [krediidi vääringu] suhtes 20 %, suureneb Teie laenusumma [lisada summa laenuvõtja riigi omavääringus]. See võib olla isegi suurem, kui [laenuvõtja riigi omavääringu] väärtus langeb üle 20 %.

(Asjakohasel juhul) Teie laenu maksimumsumma [lisada summa laenuvõtja riigi omavääringus]. (Asjakohasel juhul) Teile saadetakse hoiatus, kui laenusumma ulatub [lisada summa laenuvõtja riigi omavääringus]. (Asjakohasel juhul) Teil on võimalik [lisada õigus välisvaluutas laenu üle läbi rääkida või õigus konverteerida laen [asjaomasesse vääringusse] ja tingimustes läbi rääkida].

Laenu kestus: [kestus]

[Laenu liik]

[Kohaldatava intressimäära liik]

Kogu tagasimaksmisele kuuluv summa:

See tähendab, et Te maksate iga laenatud [valuuta] kohta tagasi [summa].

(Asjakohasel juhul) [See /osa sellest] on ainult intressimaksetel põhinev laen. Hüpoteeklaenu tähtaja lõppedes on teie poolt võlgnetav summa [sisestage intressimaksetel põhineva laenu summa].

(Asjakohasel juhul) Käesoleva teabelehe koostamiseks kasutatud kinnisvara eeldatav väärtus: [lisada summa]

(Asjakohasel juhul) Maksimaalne võimalik laenusumma vastavalt kõnealuse kinnisvara väärtusele on [lisada suhe] või Kinnisvara minimaalne nõutav väärtus, et laenata näites toodud summa, on [lisada summa]

(Asjakohasel juhul) [Tagatis]

4.  Intressimäär ja muud kulud

Krediidi kulukuse aastamäär on laenu kogukulu, mis on väljendatud aastase protsendimäärana. Krediidi kulukuse aastamäära abil saab võrrelda erinevaid pakkumisi.

Teie laenu puhul on krediidi kulukuse aastamäär [krediidi kulukuse aastamäär].

See sisaldab:

Intressimäär [protsentuaalne väärtus või vajaduse korral viitintressimäär ja krediidiandja intressimääravahe protsentuaalne väärtus]

[Muud krediidi kulukuse aastamäära komponendid]

Ühekordsed kulud

(Asjakohasel juhul) Hüpoteegi registreerimise tasu [Lisada tasu suurus, kui see on teada, või arvutamise alus.]

Perioodilised kulud

(Asjakohasel juhul) Käesolev krediidi kulukuse aastamäär arvutatakse eeldatavate intressimäärade alusel.

(Asjakohasel juhul) Kuna [osa] Teie laen[ust] on muutuva intressimääraga laen, võib tegelik krediidi kulukuse aastamäär käesolevast krediidi kulukuse aastamäärast erineda, kui Teie laenu intressimäär muutub. Näiteks kui intressimäär tõuseb [B osas kirjeldatud stsenaariumi korral], võib krediidi kulukuse aastamäär suureneda [lisada stsenaariumile vastav näitlik krediidi kulukuse aastamäär].

(Asjakohasel juhul) Palun võtke teadmiseks, et käesoleva krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel lähtutakse sellest, et intressimäär jääb kogu lepingu kestuse jooksul esialgse ajavahemiku jaoks fikseeritud tasemele.

(Asjakohasel juhul) Järgmised kulud ei ole laenuandjale teada, mistõttu ei ole neid krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel arvesse võetud: [Kulud]

(Asjakohasel juhul) Hüpoteegi registreerimise tasu.

Palun veenduge, et Te olete teadlik kõigist muudest teie laenuga kaasnevatest maksudest ja kuludest.

5.  Maksete sagedus ja arv

Tagasimaksete sagedus: [sagedus]

Maksete arv: [arv]

6.  Iga perioodilise makse suurus

[summa][valuuta]

Teie sissetulek võib muutuda. Palun kaaluge, kas Te suudate oma [sagedus] tagasimakseid teha ka sissetulekute vähenedes.

(Asjakohasel juhul) Kuna [see / osa sellest] on ainult intressimaksetel põhinev laen, on Teil vaja hüpoteeklaenu tähtaja lõppedes Teie poolt võlgnetav summa [lisada ainult intressimaksetel põhineva laenu summa] eraldi tagasi maksta. Ärge unustage lisamast lisamakseid, mida Teil on vaja teha lisaks siin näidatud maksele.

(Asjakohasel juhul) Käesoleva laenu [osa] intressimäär võib muutuda. See tähendab, et Teie perioodiliste maksete summa võib suureneda või väheneda. Näiteks kui intressimäär tõuseb [B osas kirjeldatud stsenaariumi korral], võivad Teie maksed suureneda [lisada stsenaariumile vastav perioodilise makse suurus].

(Asjakohasel juhul) Teie poolt iga [perioodiliste maksete sagedus] makstava summa suurus [laenuvõtja riigi omavääringus] võib muutuda. (Asjakohasel juhul) Teie maksed võivad suureneda kuni [lisada maksimaalne summa laenuvõtja riigi omavääringus] iga [lisada ajavahemik] (Asjakohasel juhul) Näiteks juhul, kui [laenuvõtja riigi omavääringu] väärtus langeb [krediidi võtmise valuuta] suhtes 20 %, tuleb Teil maksta iga [lisada ajavahemik] täiendavalt [lisada summa laenuvõtja riigi omavääringus]. Teie maksed võivad suureneda veelgi rohkem.

(Asjakohasel juhul) Vahetuskurss, mida kasutatakse [krediidi vääringus] tagasimaksete ümberarvutamiseks [laenuvõtja riigi omavääringusse], on [vahetuskursi avaldanud asutuse nimi] [kuupäev] avaldatud vahetuskurss või arvutatakse [kuupäev] [lisada võrdlusaluse või arvutusmeetodi nimi] abil.

(Asjakohasel juhul) [Üksikasjad seotud säästutoodete kohta, edasilükatud intressimaksetega laenud]

7.  (Asjakohasel juhul) Näitlik tagasimaksegraafik

Selles graafikus on esitatud summa, mis tuleb maksta igal [sagedus].

Perioodiline makse (veerg [asjakohane number]) sisaldab tasumisele kuuluvat intressi (veerg [asjakohane number]), asjakohasel juhul tasumisele kuuluvat põhiosa (veerg [asjakohane number]) ja asjakohasel juhul muid kulusid (veerg [asjakohane number]). (Asjakohasel juhul) Muude kulude veerus kajastatud kulud hõlmavad [kulude loetelu]. Laenujääk (veerg [asjakohane nr]) on pärast iga perioodilist makset maksta jääv laenusumma.

[Graafik]

8.  Lisakohustused

Selleks et saada laenu käesolevas dokumendis kirjeldatud tingimustel, peab laenuvõtja täitma järgmised kohustused.

[Kohustused]

(Asjakohasel juhul) Palun võtke arvesse, et käesolevas dokumendis kirjeldatud laenutingimused (sealhulgas intressimäär) võivad muutuda, kui eespool esitatud kohustused ei ole täidetud.

(Asjakohasel juhul) Palun võtke arvesse tagajärgi, mis võivad hiljem kaasneda laenuga seotud kõrvalteenuste osutamise lõpetamisel.

[Tagajärjed]

9.  Ennetähtaegne tagasimaksmine

Teil on võimalik see laen täielikult või osaliselt ennetähtaegselt tagasi maksta.

(Asjakohasel juhul) [Tingimused]

(Asjakohasel juhul) Ennetähtaegse tagasimaksmise tasu: [lisada summa, või kui see ei ole võimalik, siis arvutamise meetod]

(Asjakohasel juhul) Kui soovite laenu ennetähtaegselt tagasi maksta, võtke meiega palun ühendust, et täpsustada ennetähtaegse tagasimaksmise tasu sel ajahetkel.

10.  Paindlikkus

(Asjakohasel juhul) [Teave ülekandmisõiguse/üleminekuõiguse kohta] Te saate selle laenu teisele [laenuandjale] [või] [kinnisasjale] üle kanda. [Lisada tingimused]

(Asjakohasel juhul) Te ei saa seda laenu teisele [laenuandjale] [või] [kinnisasjale] üle kanda.

(Asjakohasel juhul) Lisavõimalused: [lisada selgitus B osas loetletud lisavõimaluste kohta ning vajaduse korral laenuandja poolt krediidilepingu osana pakutavate muude võimaluste kohta, millele ei ole eelmistes jagudes osutatud].

11.  Laenuvõtja muud õigused

(Asjakohasel juhul) Teil on aega [järelemõtlemisaja pikkus] alates [järelemõtlemisaja algushetk] järele mõelda enne käesoleva laenu võtmise üle otsustamist. (Asjakohasel juhul) Pärast laenuandjalt krediidilepingu saamist ei või Te sellega nõustuda enne [järelemõtlemisaeg] möödumist.

(Asjakohasel juhul) Teil on õigus [taganemistähtaja pikkus] jooksul alates [taganemistähtaja alguskuupäev] kõnealusest lepingust taganeda. [Tingimused] [Lisada menetlus]

(Asjakohasel juhul) Te võite oma lepingust taganemise õiguse kaotada, kui Te ostate või müüte nimetatud tähtaja jooksul kõnealuse krediidilepinguga seonduva kinnisvara.

(Asjakohasel juhul) Kui Te otsustate kasutada [krediidilepingust] taganemise õigust, palun kontrollige, kas Teie jaoks jäävad siduvaks muud laenuga seotud kohustused [sealhulgas laenuga seotud kõrvalteenused, millele on osutatud 8. jaos].

12.  Kaebused

Kaebuse korral võtke palun ühendust [lisada sisemine kontaktpunkt ja menetlust käsitleva teabe allikas].

(Asjakohasel juhul) Maksimaalne kaebuse menetlemise aeg [ajavahemik]

(Asjakohasel juhul) [Kui me ei lahenda kaebust sisemenetluse korras Teid rahuldaval viisil,] võite Te võtta ühendust ka: [lisada kaebuste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamisega tegeleva asutuse nimi] (Asjakohasel juhul) või Te võite küsida FIN-NET võrgustikust andmeid vastava asutuse kohta Teie riigis.

13.  Laenuga seonduvate kohustuste täitmata jätmine: laenuvõtjale kaasnevad tagajärjed

[Kohustuste täitmata jätmise laad]

[Rahalised ja/või õiguslikud tagajärjed]

Kui Teil on raskusi [sagedus] maksete tasumisel, võtke meiega palun kohe ühendust, et uurida võimalikke lahendusi.

(Asjakohasel juhul) Maksete tegemata jätmise korral võidakse viimase võimalusena Teie eluase võõrandada.

(Asjakohasel juhul) 14. Lisateave ▌

(Asjakohasel juhul) [Märge krediidilepingu suhtes kohaldatava õiguse kohta].

(Juhul kui laenuandja kavatseb kasutada Euroopa standardinfo teabelehe keelest erinevat keelt) Teave ja lepingutingimused esitatakse [keeles]. Teie nõusolekul suhtleme Teiega krediidilepingu kehtivusaja jooksul [keeles/keeltes].

[Lisada avaldus, mis käsitleb olenevalt kohaldatavusest tarbija õigust saada krediidilepingu projekti või õigust, et talle pakutakse krediidilepingu projekt]

15.  Järelevalveasutus

Käesoleva laenuandja üle teostab järelevalvet [järelevalveasutuse nimi / järelevalveasutuste nimed ja veebileht/veebilehed].

(Asjakohasel juhul) Käesoleva krediidivahendaja üle teostab järelevalvet [järelevalveasutuse nimi ja veebileht].

▌B OSA

Euroopa standardinfo teabelehe täitmise juhend

Euroopa standardinfo teabelehe täitmisel tuleb järgida vähemalt järgmist juhendit. Liikmesriigid võivad siiski juhendit täiendada või täpsustada.

Jagu „Sissejuhatus”

1)  Kehtivuse kuupäev märgitakse silmatorkavalt. Selles jaos tähendab „kehtivuse kuupäev” perioodi, mille jooksul Euroopa standardinfo teabelehel esitatud teave, nt laenuintress jääb muutumatuks ning seda teavet kohaldatakse, kui krediidiandja otsustab anda krediiti kõnealuse perioodi jooksul. Kui kohaldatava laenuintressi ja muude kulude kindlaksmääramine sõltub aluseks olevate võlakirjade müügi tulemusest, võivad lõplikult kujunev laenuintress ja muud kulud esitatust erineda. Üksnes nendel juhtudel märgitakse, et kehtivuskuupäeva ei kohaldata laenuintressile ja muudele kuludele lisades sõnad: v.a intressimäär ja muud kulud”.

Jagu „1. Laenuandja”

1)  Krediidiandja nimi, telefoninumber ja geograafiline aadress ▌ on kontaktandmeteks, mida tarbija võib kasutada edaspidises suhtluses.

2)  E-posti aadressi, faksinumbri, veebilehe ja kontaktisiku/kontaktpunkti märkimine on vabatahtlik.

3)  Kui tehingut pakutakse sidevahendi abil, märgib krediidiandja kooskõlas direktiivi 2002/65/EÜ artikliga 3 asjakohasel juhul tarbija elukohaliikmesriigis asuva esindaja nime ja geograafilise aadressi. Krediidiandja esindaja telefoninumbri, e-posti aadressi ja veebilehe märkimine on vabatahtlik.

4)  Kui jagu 2 ei kohaldata, teatab krediidiandja tarbijale, kas ja mille alusel osutatakse nõustamisteenuseid, kasutades A osas esitatud sõnastust.

(Asjakohasel juhul) Jagu „2. Krediidivahendaja”

Kui krediidivahendaja annab tarbijale laenutoote kohta teavet, esitab kõnealune krediidivahendaja järgmise teabe:

1)  Krediidivahendaja nimi, telefoninumber ja geograafiline aadress on kontaktandmeteks, mida tarbija võib kasutada edaspidises suhtluses.

2)  E-posti aadressi, faksinumbri, veebilehe ja kontaktisiku/kontaktpunkti märkimine on vabatahtlik.

3)  Krediidivahendaja teatab tarbijale, kas ja mille alusel osutatakse nõustamisteenuseid, kasutades A osas esitatud sõnastust.

4)  Krediidivahendaja tasustamise selgitus. Kui vahendaja saab vahendustasu krediidiandjalt, avaldatakse summa ja krediidiandja nimi, kui see erineb jaos 1 esitatud krediidiandja nimest.

Jagu „3. Laenu põhikirjeldus”

1)  Selles jaos selgitatakse üheselt krediidi peamisi tingimusi, sealhulgas laenusummat ja valuutat ning võimalikke riske, mis on seotud krediidi tagasimaksete struktuuriga ja intressimääraga, sealhulgas 3. punktis osutatud riske.

2)  Kui krediidi valuuta erineb tarbija riigi omavääringust, märgib krediidiandja ära, et tarbijale saadetakse korrapäraselt hoiatusi vähemalt siis, kui vahetuskursi kõikumine on üle 20 %, vajaduse korral õiguse arvestada krediidileping ümber teise valuutasse või võimaluse tingimusi uuesti läbi rääkida ja mis tahes muu korra, mida tarbija saab kasutada talle tekkiva vahetuskursiriski piiramiseks. Kui krediidilepingus on sätestatud vahetuskursiriski piiramine, peab krediidiandja märkima maksimaalse summa, mille tarbija võib olla kohustatud tagasi maksma. Kui krediidilepingus puudub sellise vahetuskursi riski piiramise säte, mille puhul vahetuskursi kõikumine jääb alla 20 %, esitab krediidiandja laenusummale avalduva näitliku mõju, mis tuleneb tarbija riigi omavääringu väärtuse 20 % langusest krediidi valuuta suhtes.

3)   Krediidi kestus väljendatakse aastates või kuudes, olenevalt sellest, kumb on asjakohasem. Kui krediidi kestus võib lepingu kehtivusajal muutuda, selgitab krediidiandja, millal ja millistel tingimustel võib see aset leida. Kui krediiti antakse määramata aja jooksul, näiteks tagatud krediitkaardi puhul, teatab krediidiandja sellest sõnaselgelt.

4)  Krediidi liik peab olema sõnaselgelt märgitud (nt hüpoteekkrediit, kodulaen, tagatud krediitkaart). Krediidi liigi kirjeldamisel märgitakse selgelt, kuidas makstakse krediidi kehtivusajal tagasi laenu põhiosa ja intressid (s.o laenu amortiseerumise struktuur), näidates selgelt, kas krediidileping on laenu põhiosa tagasimaksel või ainult intressimaksetel põhinev krediidileping või sisaldab mõlemaid elemente.

5)  Kui kogu krediit või osa krediidist põhineb ainult intressimaksetel, lisatakse selle jao lõppu silmatorkavalt kõnealusest asjaolust selgelt teavitav märkus A osas esitatud sõnastuses.

6)  Kõnealuses jaos märgitakse, kas laenuintress on fikseeritud või muutuv, ning vajaduse korral, kui pikaks ajaks on see fikseeritud; laenuintressi läbivaatamise sagedus ning laenuintressi muutuse võimalikud piirid (ülem- ja alammäärad).

Selgitatakse laenuintressi ja selle komponentide (nt viitintressimäär, intressimäära vahe) läbivaatamisel kasutatavat valemit. Krediidiandja märgib samuti – näiteks andes veebilehe –, kust võib leida rohkem teavet valemis kasutatud indeksite või määrade kohta, nt Euribor, keskpanga viitintressimäär.

7)  Kui erinevates tingimustes kohaldatakse erinevaid laenuintresse, antakse teavet kõigi kohaldatavate intressimäärade kohta.

8)  „Kogu tagasimaksmisele kuuluv summa” vastab tarbija poolt makstavale kogusummale. See näidatakse krediidisumma ja krediidi kogukulu summana. Kui laenuintress ei ole lepingu kestuseks fikseeritud, märgitakse rõhutatult, et see summa on näitlik ja võib muutuda eelkõige seoses laenuintressi muutumisega.

9)  Kui krediit tagatakse kinnisasjale seatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega või kinnisasjaga seotud õigusega, juhib krediidiandja tarbija tähelepanu sellele. Vajaduse korral märgib krediidiandja samuti kinnisasja või muu käesoleva teabelehe koostamiseks kasutatud tagatise eeldatava väärtuse.

10)  Krediidiandja märgib vajaduse korral kas:

a)  „maksimaalse võimaliku laenusumma suhte kinnisvara väärtusesse”, mis näitab laenusumma ja kinnisvara väärtuse suhet. Sellele suhtarvule lisatakse näide absoluutväärtuses maksimaalse summa kohta, mida saab asjaomase kinnisvara väärtuse puhul laenata; või

b)  „kinnisvara minimaalse väärtuse, mida krediidiandja nõuab näiteks toodud summa laenamiseks”.

11)  Kui krediidi puhul on tegemist mitmest osast koosneva krediidiga (nt samaaegselt fikseeritud intressiga osa, muutuva intressiga osa), kajastatakse seda krediidi liigi märkimisel ja nõutud teave antakse krediidi iga osa kohta.

Jagu „4. Intressimäär ja muud kulud”

1)  „Intressimäär” vastab laenuintressile või laenuintressidele.

2)  Laenuintress märgitakse protsentuaalse väärtusena. Kui laenuintress on muutuv ja põhineb viitintressimääral, võib krediidiandja märkida laenuintressi, esitades viitintressimäära ja krediidiandja intressimääravahe protsentuaalse väärtuse. Krediidiandja märgib siiski Euroopa standardinfo teabelehe väljaandmise kuupäeval kehtiva viitintressimäära väärtuse.

Kui laenuintress on muutuv, esitatakse järgmine teave: a) krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks kasutatud eeldused; b) asjakohasel juhul, kohaldatavad ülem- ja alammäärad ning c) hoiatus, et krediidi kulukuse aastamäära tegelikku suurust võivad mõjutada võimalikud muutused. Tarbijate tähelepanu köitmiseks peab hoiatus olema suurema tähemärgi suurusega ja esinema silmatorkavalt Euroopa standardinfo teabelehe põhiosas. Koos hoiatusega esitatakse ka näitlik krediidi kulukuse aastamäär. Kui laenuintressi puhul kohaldatakse ülemmäära, eeldatakse selles näites, et laenuintress tõuseb esimesel võimalusel krediidilepingus ette nähtud kõrgeimale võimalikule tasemele. Kui ülemmäära ei kohaldata, esitatakse selles näites krediidi kulukuse aastamäär, milles on arvestatud vähemalt viimase 20 aasta kõrgeimat laenuintressi või kui laenuintressi arvutamiseks kasutatavad andmed on olemas vähem kui 20 aasta kohta, siis võimalikult pika ajavahemiku kohta, mil kõnealused andmed on olemas, tuginedes asjakohasel juhul laenuintressi arvutamiseks kasutatud välise viitintressimäära suurimale väärtusele või võrdlusaluse määra suurimale väärtusele, mis on määratud kindlaks pädeva asutuse või Euroopa Pangandusjärelevalve poolt, kui krediidiandja ei kasuta välist viitintressimäära. Seda nõuet ei kohaldata selliste krediidilepingute suhtes, kus laenuintress on fikseeritud mitme aasta pikkuseks esialgseks ajavahemikuks ning seda võib seejärel fikseerida veel täiendavaks ajavahemikuks krediidiandja ja tarbija vaheliste läbirääkimiste tulemusena. Selliste krediidilepingute puhul, kus laenuintress on fikseeritud mitme aasta pikkuseks esialgseks ajavahemikuks ning seda võib seejärel fikseerida veel täiendavaks ajavahemikuks krediidiandja ja tarbija vaheliste läbirääkimiste tulemusena, sisaldab teave hoiatust, et krediidi kulukuse aastamäär arvutatakse esialgse ajavahemiku laenuintressi alusel. Koos hoiatusega esitatakse ka täiendav näitlik krediidi kulukuse aastamäär, mis on arvutatud artikli 17 lõike 4 kohaselt. Kui krediidi puhul on tegemist mitmest osast koosneva krediidiga (nt samaaegselt fikseeritud intressiga osa, muutuva intressiga osa), tuleb teave anda krediidi iga osa kohta.

3)  Jaos „Muud krediidi kulukuse aastamäära komponendid” loetletakse kõik muud krediidi kulukuse aastamääras sisalduvad kulud, sealhulgas ühekordsed kulud, näiteks haldustasud ja perioodilised kulud, näiteks iga-aastased haldustasud. Krediidiandja loetleb kõik kulud kategooriate kaupa (ühekordsed kulud ja perioodilised kulud, mis sisalduvad perioodilistes maksetes ning perioodilised kulud, mis ei sisaldu perioodilistes maksetes), märkides nende summa, kellele need tuleb maksta ja millal. See ei pea sisaldama lepinguliste kohustuste rikkumisega kaasnevaid kulusid. Kui summa ei ole teada, märgib krediidiandja võimalusel näitliku summa või kui see ei ole võimalik, siis näitab, kuidas summa arvutatakse, ja täpsustab, et esitatud summa on üksnes näitlik. Kui krediidi kulukuse aastamäär ei sisalda teatud kulusid, kuna need ei ole krediidiandjale teada, tuuakse see rõhutatult välja.

Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat ühest või mitmest tema poolt eelistatud krediidilepingu komponendist, nagu näiteks krediidilepingu kestus ja krediidi kogusumma, kasutab krediidiandja võimaluse korral neid komponente; kui krediidileping võimaldab krediiti kasutusele võtta mitmel erineval viisil ning seejuures on laenuintressid ja seonduvad kulud erinevad ning krediidiandja kasutab I lisa II osas esitatud eeldusi, peab ta näitama, et muud seda liiki krediidilepingu korral pakutava krediidi kasutusele võtmise viisid võivad tuua kaasa kõrgema krediidi kulukuse aastamäära. Kui krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatakse krediidi kasutusele võtmise tingimusi, märgib krediidiandja rõhutatult muude krediidi kasutusele võtmise viisidega seonduvad kulud, mis ei pruugi olla need, mida on kasutatud krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel.

4)  Kui hüpoteegi või võrreldava tagatise registreerimisel on vaja maksta tasu, avaldatakse see selles jaos koos summaga, kui see on teada, või kui see ei ole võimalik, siis summa kindlaksmääramise alusega. Kui tasud on teada ja sisalduvad krediidi kulukuse aastamääras, lisatakse tasu ja selle summa lahtrisse „Ühekordsed kulud”. Kui tasud ei ole krediidiandjale teada ega sisaldu seetõttu krediidi kulukuse aastamääras, tuleb tasu olemasolu selgelt välja tuua krediidiandjale mitte teada olevate kulude loetelus. Mõlemal juhul tuleb vastavas rubriigis kasutada A osas toodud tüüpsõnastust.

Jagu „5. Maksete sagedus ja arv”

1)  Perioodiliste maksete korral märgitakse maksete sagedus (nt iga kuu). Korrapäratute maksete korral selgitatakse tarbijale üheselt selliste maksete tegemise korda.

2)  Maksete arv hõlmab krediidi kogu kestust.

Jagu „6. Iga perioodilise makse suurus”

1)  Krediidi valuuta ja perioodiliste maksete valuuta märgitakse sõnaselgelt.

2)  Kui perioodiliste maksete suurus võib krediidi kestuse ajal muutuda, märgib krediidiandja ajavahemiku, mille jooksul kehtib perioodilise makse algne suurus, ning selle, millal ja kui sageli seda seejärel muudetakse.

3)  Kui kogu krediit või osa krediidist põhineb ainult intressimaksetel, lisatakse selle jao lõppu silmatorkavalt kõnealusest asjaolust selgelt teavitav märkus A osas esitatud sõnastuses.

Kui tarbijalt nõutakse ainult intressimaksetel põhineva ning hüpoteegiga või muu võrdväärse tagatisega tagatud krediidi saamiseks seonduva säästutoote omandamist, esitatakse kõnealuse toote eest tehtavate maksete summa ja sagedus.

4)  Kui laenuintress on muutuv, sisaldab see teave ka kõnealust asjaolu märkivat lauset A osas esitatud sõnastuses ning näitlikku perioodilise makse maksimumsummat. Ülemmäära kohaldamise korral tuuakse näitlikult välja osamaksete summa sellisel juhul, kui laenuintress tõuseb ülemmäärani. Kui ülemmäära ei kohaldata, tuuakse näitlikult välja halvim võimalus, mis näitab perioodiliste maksete suurust viimase 20 aasta kõrgeima laenuintressi puhul, või kui laenuintressi arvutamiseks kasutatavad andmed on olemas vähem kui 20 aasta kohta, siis võimalikult pika ajavahemiku kohta, mil kõnealused andmed on olemas, tuginedes asjakohasel juhul laenuintressi arvutamiseks kasutatud välise viitintressimäära suurimale väärtusele või võrdlusaluse määra suurimale väärtusele, mis on määratud kindlaks pädeva asutuse või Euroopa Pangandusjärelevalve poolt, kui krediidiandja ei kasuta välist viitintressimäära. Illustreeriva näite esitamise nõuet ei kohaldata selliste krediidilepingute suhtes, mille puhul laenuintress on fikseeritud mitme aasta pikkuseks esialgseks ajavahemikuks ning seda võib seejärel fikseerida veel täiendavaks ajavahemikuks krediidiandja ja tarbija vaheliste läbirääkimiste tulemusena. Kui krediidi puhul on tegemist mitmest osast koosneva krediidiga (nt samaaegselt fikseeritud intressiga osa, muutuva intressiga osa), tuleb teave anda krediidi iga osa ja terviku kohta.

5)  (Asjakohasel juhul) Kui krediidi valuuta erineb tarbija riigi omavääringust või kui krediit on indekseeritud valuutaga, mis ei ole tarbija riigi omavääring, esitab krediidiandja arvulise näite, mis kirjeldab selgelt, kuidas asjaomase vahetuskursi muutused võivad mõjutada perioodiliste maksete suurust, kasutades A osas toodud sõnastust. See näide põhineb näitel, mille kohaselt langeb tarbija riigi omavääringu väärtus 20 %, ja sellele lisatakse selgesõnaline märkus, et perioodilised maksed võivad suureneda kõnealuses näites esitatust rohkem. Kui kohaldatakse ülemmäära, millega piiratakse seda suurenemist alla 20 %, esitatakse selle asemel maksete maksimumsumma tarbija riigi omavääringus ning märkus maksete võimaliku tulevase suurenemise kohta jäetakse välja.

6)  Kui krediit on täielikult või osaliselt muutuva intressimääraga krediit ning kohaldatakse 3. punkti, esitatakse 3. punkti näide punktis 1 osutatud osamakse summa alusel.

7)  Kui perioodiliste maksete tasumisel kasutatav valuuta erineb krediidi võtmise valuutast või kui tarbija riigi omavääringus väljendatud perioodiliste maksete suurus sõltub muus valuutas esitatud vastavatest summadest, märgitakse selles jaos kohaldatava vahetuskursi arvutamise kuupäev ning vahetuskurss või selle arvutamise alus ning nende kohandamise sagedus. Vajaduse korral hõlmab selline märkus vahetuskurssi avaldava asutuse nime.

8)  Kui krediit on edasilükatud intressimaksetega krediit, mille puhul tarbija ei maksa tasumisele kuuluvat intressisummat täielikult tagasi perioodiliste maksetega ning see lisatakse tarbija kogu krediidijäägile, selgitatakse seda kuidas, millal ja millises summas edasilükatud intressimaksed krediidijäägile lisatakse ning kuidas see mõjutab tarbija võlgnetavat summat.

Jagu „7. Näitlik tagasimaksegraafik”

1)  See jagu lisatakse siis, kui krediit on edasilükatud intressimaksetega krediit, mille puhul ei maksta tasumisele kuuluvat intressisummat täielikult tagasi perioodiliste maksetega ning see lisatakse krediidijäägile, või siis, kui laenuintress on fikseeritud krediidilepingu kestuseks. Liikmesriigid võivad sätestada, et näitlik tagasimaksegraafik on kohustuslik muudel juhtudel.

Kui tarbijal on õigus saada muudetud tagasimaksegraafikut, märgitakse see ära koos tingimustega, mille alusel tarbijal nimetatud õigus on.

2)  Liikmesriigid võivad nõuda, et kui laenuintressi võib krediidi kestuse ajal muutuda, märgib krediidiandja pärast viidet laenuintressile ajavahemiku, mille jooksul algne intressimäär ei muutu.

3)  Selles jaos esitataval graafikul on järgmised veerud: „tagasimakse ajakava” (nt kuu 1, kuu 2, kuu 3), „perioodilise makse suurus”, „perioodilise maksega tasutud intress”, „muud perioodilises makses sisalduvad kulud” (olemasolu korral), „põhiosa tagasimakse” ja „laenujääk pärast perioodilist makset”.

4)  Laenu esimese tagasimaksmise aastal märgitakse teave iga perioodilise makse kohta ning iga veeru puhul märgitakse vahesumma esimese aasta lõpu seisuga. Järgmistel aastatel võib andmed märkida aasta kohta. Tagasimaksegraafiku lõpus esitatakse kogusumma rida, kus märgitakse iga veeru kohta kogusumma. Tarbija poolt makstav krediidi kogukulu (st veeru „perioodilise makse suurus” kogusumma) märgitakse silmatorkavalt.

5)  Kui laenuintress kuulub läbivaatamisele ning perioodilise makse suurus pärast igat läbivaatamist ei ole teada, võib krediidiandja märkida tagasimaksegraafikus sama perioodilise makse suuruse kogu krediidilepingu kestuse kohta. Sel juhul juhib krediidiandja tarbija tähelepanu sellele asjaolule, eristades visuaalselt teadaolevad ja hüpoteetilised summad (nt kasutades erinevat kirjatüüpi, raame või varjutatust). Lisaks selgitatakse selgelt loetavalt, millistel ajavahemikel ja miks võivad tagasimaksegraafikus esitatud summad muutuda.

Jagu „8. Lisakohustused”

1)  Antud jaos märgib krediidiandja sellised kohustused nagu kinnisasja kindlustamine, elukindlustuslepingu sõlmimine, töötasu laekumine krediidiandja juures avatud kontole või muu toote või teenuse ostmine. Iga kohustuse puhul märgib krediidiandja, kelle suhtes ja mis ajaks tuleb kohustus täita.

2)  Krediidiandja täpsustab samuti kohustuse kestuse, näiteks krediidilepingu lõpuni. Krediidiandja täpsustab iga kohustuse puhul tarbija poolt tasumisele kuuluvad kulud, mis ei sisaldu krediidi kulukuse aastamääras.

3)  Krediidiandja märgib ära, kas tarbijal on kohustus kasutada kõrvalteenuseid, et saada esitatud tingimustel krediiti, ja kui on, siis kas tarbijal on kohustus osta neid kõrvalteenuseid krediidiandja valitud teenuseosutajalt või võib neid osta tarbija valitud teenuseosutajalt. Kui selle võimaluse tingimuseks on, et kõrvalteenused peavad vastama teatud miinimumnõuetele, tuleb neid nõudeid käesolevas jaos kirjeldada.

Kui krediidilepingut pakutakse komplektis koos muude teenustega, peab krediidiandja märkima nende toodete peamised omadused ning selgelt märkima, kas tarbijal on õigus lõpetada krediidileping või komplekti kuuluvad teenused eraldi, lõpetamise tingimused ja mõjud, ning vastavalt vajadusele krediidilepinguga seoses nõutavate kõrvalteenuste lõpetamise võimalikud tagajärjed.

Jagu „9. Ennetähtaegne tagasimaksmine”

1)  Krediidiandja märgib, millistel tingimustel saab tarbija krediidi osaliselt või täielikult ennetähtaegselt tagasi maksta.

2)  Ennetähtaegse tagasimaksmise tasu jaos juhib krediidiandja tarbija tähelepanu ennetähtaegse tagasimakse tasule või muudele ennetähtaegse tagasimaksmise korral krediidiandjale kompensatsiooniks makstavatele kuludele ning märgib võimaluse korral nende summa. Juhul kui kompensatsiooni suurus sõltub eri teguritest (näiteks juba tagasimakstud laenusumma või ennetähtaegse tagasimakse ajal kehtiv intress), märgib krediidiandja, kuidas kompensatsioon arvutatakse ning esitab kõnealuse tasu võimaliku maksimumsumma, või kui see ei ole võimalik, siis illustreeriva näite, et kirjeldada tarbijale kompensatsiooni kujunemist eri stsenaariumide korral.

Jagu „10. Paindlikkus”

1)  Asjakohasel juhul selgitab krediidiandja, kas ja millistel tingimustel võib krediidi üle anda või kanda teisele krediidiandjale või kinnisasjale.

2)  (Asjakohasel juhul) Lisavõimalused: Kui toode sisaldab allpool punktis 5 esitatud lisavõimalusi, tuleb selles jaos loetleda lisavõimalused ja esitada nende kohta lühike selgitus: asjaolud, mille korral saab tarbija lisavõimalust kasutada; lisavõimalusega seonduvad tingimused; kas lisavõimalus tähendab hüpoteegi või võrdväärse tagatisega tagatud krediidi osana tarbijale seda, et ta kaotab seadusega ette nähtud või muud õigused, mis tavaliselt selle lisavõimalusega kaasnevad; ning lisavõimalust pakkuv ettevõtja (kui tegemist pole krediidiandjaga).

3)  Kui lisavõimalus sisaldab lisakrediiti, tuleb selles jaos tarbijale selgitada järgmist: krediidi kogusumma (sealhulgas hüpoteegi või võrdväärse tagatisega tagatud krediit); kas lisakrediidil on tagatis; kohalduvad laenuintressid; ning kas lisakrediit on reguleeritud või mitte. Sellise lisakrediidi summa esitatakse algses krediidivõimelisuse hinnangus või kui seda ei ole, siis selgitatakse kõnealuses jaos, et lisasumma kättesaadavaks tegemine sõltub tarbija tagasimaksmise suutlikkuse täiendavast hindamisest.

4)  Kui lisavõimalus hõlmab säästutoodet, tuleb selgitada kohalduvat intressimäära.

5)  Lisavõimalused võivad olla: „enammakstud/vähemmakstud summad” [laenu amortiseerumise struktuurist tulenevatest tavapärastest perioodilistest maksetest rohkem või vähem]; „maksepuhkus” [ajavahemik, mil tarbijalt ei nõuta maksete tegemist]; „tagasilaenamine” [võimalus tarbijal uuesti laenata vahendeid, mis on juba kasutusele võetud ja tagasi makstud]; „lisalaenu võtmine ilma täiendava heakskiiduta”; „tagatisega või tagatiseta lisalaenu võtmine” [kooskõlas eespool 3. punktiga]; „krediitkaart”; „seotud arvelduskonto”; ning „seotud hoiukonto”.

6)  Krediidiandja võib lisada krediidiandja poolt krediidilepingu osana pakutavad muud võimalused, mida ei ole nimetatud eelmistes jagudes.

Jagu „11. Laenuvõtja muud õigused”

1)  Krediidiandja selgitab kehtivaid õigusi, näiteks taganemisõigust või järelemõtlemisõigust ja vajaduse korral muid õigusi, näiteks ülekandmisõigust (sealhulgas üleminekuõigust), täpsustab õigus(t)e kasutamise tingimused, samuti menetluse, mida tarbija peab kõnealus(t)e õigus(t)e kasutamiseks järgima, märkides muu hulgas aadressi, kuhu taganemisteade saata, ning vastavad tasud (asjakohasel juhul).

2)  Kui tarbijale jäetakse järelemõtlemisaeg või taganemisõigus, tuleb seda sõnaselgelt mainida.

3)   Kooskõlas direktiivi 2002/65/EÜ artikliga 3, kui tehingut pakutakse sidevahendi abil, teavitab krediidiandja tarbijat taganemisõiguse olemasolust või puudumisest.

Jagu „12. Kaebused”

1)  Selles jaos märgitakse ära sisemine kontaktpunkt [asjaomase osakonna nimi] ja sellega ühenduse võtmise viis kaebuse esitamiseks [geograafiline aadress] või [telefoni number] või [kontaktisik]: [kontaktandmed] ja link kaebuse esitamise menetlusele asjaomasel veebisaidil või sarnane teabeallikas.

2)  Selles on märgitud asjaomase välise kaebuste ja kahjunõuete kohtuvälise lahendamisega tegeleva asutuse nimi ja kui kõnealuse asutuse poole pöördumise eeltingimuseks on sisemise kaebuste käsitlemise korra kasutamine, siis on see asjaolu märgitud, kasutades A osas toodud sõnastust.

3)  Teises liikmesriigis elava tarbijaga sõlmitud krediidilepingute puhul viitab krediidiandja FIN-NET võrgustikule (http://ec.europa.eu/internal_market/fin-net/).

Jagu „13.

Krediidiga seonduvate kohustuste täitmata jätmine:

laenuvõtjale kaasnevad tagajärjed”

1)  Kui sellega, et tarbija ei täida krediidilepingust tulenevaid kohustusi, võivad tarbija jaoks kaasneda rahalised või õiguslikud tagajärjed, kirjeldab krediidiandja selles jaos võimalikke peamisi erinevaid juhtusid (nt maksete hilinemine, 8. jaos „Lisakohustused” loetletud kohustuste täitmata jätmine) ja osutab, kust on võimalik saada lisateavet.

2)  Iga kõnealuse juhtumi puhul märgib krediidiandja selgelt ja kergesti arusaadaval viisil karistused või tagajärjed, mis võivad kaasneda. Tõsised tagajärjed tuleb märkida silmatorkavalt.

3)  Kui on võimalik nõuda krediidi tagatiseks oleva kinnisasja krediidiandjale tagastamist või üleandmist, kui tarbija ei täida oma kohustusi, esitatakse käesolevas jaos ka kõnealusest asjaolust teavitav märkus A osas esitatud sõnastuses.

Jagu „14. Lisateave”

1)  Kaugturunduse korral esitatakse selles jaos klausel krediidilepingu suhtes kohaldatava õiguse ja/või pädeva kohtu kohta.

2)  Kui krediidiandja kavatseb tarbijaga lepingu kehtivuse jooksul suhelda muus keeles kui Euroopa standardinfo teabelehe keeles, tuleb see asjaolu ära märkida ja suhtluskeel nimetada. See ei piira direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõike 1 punkti 3 alapunkti g kohaldamist.

3)  Krediidiandja või krediidivahendaja märgib ära, vastavalt sellele, kumba kohaldatakse, kas tarbijal on õigus saada krediidilepingu projekt või õigus, et talle pakutakse krediidilepingu projekti, vähemalt pärast seda, kui on tehtud krediidiandjale siduv pakkumine.

Jagu „12a. Järelevalveasutus”

1)  Märgitakse laenuandmise lepingueelse etapi üle järelevalvet teostav asjaomane asutus või asjaomased asutused.

III LISA

Teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded

1.  Artiklis 9 osutatud krediidiandjate, -vahendajate ja määratud esindajate töötajate ning artikli 29 lõike 2 punktis c ja artikli 31 lõikes 2 osutatud krediidivahendajate või määratud esindajate juhtimisega seotud isikute teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded peavad hõlmama vähemalt järgmist:

a)  asjakohased teadmised artikli 3 reguleerimisalasse kuuluvatest krediiditoodete ja nendega koos tavaliselt pakutavate kõrvalteenuste kohta;

b)  asjakohased teadmised tarbijakrediidilepinguid puudutava õiguse kohta, eelkõige tarbijakaitse kohta;

c)  asjakohased teadmised ja arusaamine kinnisvara ostmise protsessist;

d)  asjakohased teadmised tagatiste hindamise kohta;

e)  asjakohased teadmised kinnisturaamatute ülesehituse ja toimimise kohta;

f)  asjakohased teadmised asjaomase liikmesriigi turu kohta;

g)  asjakohased teadmised ärieetika standardite kohta;

h)  asjakohased teadmised tarbija krediidivõimelisuse hindamise protsessi või asjakohasel juhul tarbija krediidivõimelisuse hindamise pädevus;

i)  piisav finants- ja majanduspädevus.

2.  Liikmesriigid võivad teadmiste ja pädevuse miinimumnõuete kehtestamisel seada erinevad tasemed ja nõuete liigid, mida kohaldatakse krediidiandjate töötajate, krediidivahendajate või määratud esindajate töötajate suhtes ja krediidivahendajate või määratud esindajate juhtimise suhtes.

3.  Liikmesriigid määravad kindlaks teadmiste ning pädevuse piisava taseme järgneva põhjal:

a)  kutsekvalifikatsioonid, nt tunnistused, kraadid, koolitused, pädevustestid, või

b)  ametialane kogemus, mida võib määratleda minimaalse aastate arvu järgi, mis on töötatud krediiditoodete väljatöötamise, turustamise või vahendamise alal.

Pärast …(38) ei põhine teadmiste ning pädevuse piisava taseme kindlaksmääramine üksnes esimese lõigu punktis b osutatud meetoditel.

(1) Seejärel saadeti see vastavalt kodukorra artikli 57 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile uueks läbivaatamiseks (A7-0202/2012).
(2) Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌.
(3)ELT C 240, 18.8.2011, lk 3.
(4)ELT C 318, 29.10.2011, lk 133.
(5)ELT L 133, 22.5.2008, lk 66.
(6)EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16.
(7) ELT L 176, 27.6.2013, lk 338.
(8)EÜT L 9, 15.1.2003, lk 3.
(9)ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.
(10)ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.
(11)ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.
(12)EÜT L 69, 10.3.2001, lk 25.
(13)EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29.
(14)ELT L 296, 15.11.2011, lk 35.
(15)EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.
(16) ELT L 176, 27.6.2013, lk 1.
(17)ELT L 331, 15.12.2010, lk 12.
(18) ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.
(19)ELT C 377, 23.12.2011, lk 5.
(20)EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.
(21)ELT L 182, 29.6.2013, lk 19.
(22) Kahe aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva.
(23) Käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.
(24)Käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.
(25)* Viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.
(26) Käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.
(27)Käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.
(28)6 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.
(29)* 4 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.
(30)Käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.
(31)Kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.
(32) Kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.
(33)2 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.
(34)* 3 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.
(35)** Käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.
(36)5 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.
(37)5 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.
(38)5 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva.


Siseringitehingud ja turuga manipuleerimine (turu kuritarvitamine) ***I
PDF 188kWORD 28k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus siseteabe alusel kauplemise ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta (COM(2011)0651 – C7-0360/2011 – 2011/0295(COD))
P7_TA(2013)0342A7-0347/2012

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0651) ja muudetud komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0421),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7–0360/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 22. märtsi 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 28. märtsi 2012 arvamust(2),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 26. juuni 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A7-0347/2012),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 10. septembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ

P7_TC1-COD(2011)0295


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 596/2014) lõplikule kujule).

(1) ELT C 161, 7.6.2012, lk 3.
(2) ELT C 181, 21.6.2012, lk 64.


Nõukogu määruse (EÜ) nr 2187/2005 (mis käsitleb Läänemere, Suur- ja Väike-Belti ning Sundi kalavarude kaitsmist tehniliste meetmete abil) muutmine ***I
PDF 350kWORD 26k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2187/2005, mis käsitleb Läänemere, Suur- ja Väike-Belti ning Sundi kalavarude kaitsmist tehniliste meetmete abil (COM(2012)0591 – C7-0332/2012 – 2012/0285(COD))
P7_TA(2013)0343A7-0259/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0591),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0332/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0259/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 10. septembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2013, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2187/2005, mis käsitleb Läänemere, Suur- ja Väike-Belti ning Sundi kalavarude kaitsmist tehniliste meetmete abil

P7_TC1-COD(2012)0285


EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3)

ning arvestades järgmist:

(1)  Nõukogu määrusega (EÜ) nr 2187/2005(4) on komisjonile antud volitused kõnealuse määruse teatavate sätete rakendamiseks.

(2)  Seoses Lissaboni lepingu jõustumisega tuleb viia määruse (EÜ) nr 2187/2005 kohaselt komisjonile antud volitused vastavusse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 290 ja 291.

(3)  Komisjonile tuleks anda rakendamisvolitused, et tagada määruse (EÜ) nr 2187/2005 rakendamise ühetaolised tingimused seoses liikmesriigi võetud selliste meetmetega, mida kohaldatakse ainult nende oma lipu all sõitvate kalalaevade suhtes.

(4)  Määruse (EÜ) nr 2187/2005 rakendamise üksikasjalike eeskirjade vastuvõtmiseks ei ole volitused enam nõutud. Seepärast tuleks välja jätta sätted, mille alusel sellised volitused antakse.

(5)  Selleks et muuta teatavate püügivahendite konstruktsiooni käsitlevaid eeskirju, tuleks komisjonile delegeerida volitused, et võtta vastu õigusakte kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290. Sellised muudatused peaksid kajastama kalanduse selektiivsusmudelites toimuvaid muudatusi, uusi tehnikaalaseid teadmisi konstruktsioonimaterjalide kohta või püügivahendite selektiivsust suurendavat montaaži.

(6)  On eriti oluline, et delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist ette valmistades peaks komisjon konsulteerima asjaomaste isikutega, sealhulgas ekspertidega. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning nõuetekohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(7)  Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 2187/2005 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EÜ) nr 2187/2005 muudetakse järgmiselt.

1)  Artikli 26 lõige 5 asendatakse järgmisega:"

„5. Kui komisjon leiab, et meetmed ei ole kooskõlas lõike 1 sätetega, võetakse vastu rakendusotsus rakendusakt, millega liikmesriigil palutakse meetmed tagasi võtta või neid muuta.” [ME 1]

"

2)  Artikkel 28 jäetakse välja.

3)  Artikkel 29 asendatakse järgmisega:"

„Artikkel 29

II lisa 1. ja 2. liite muutmine

Komisjonil on õigus võtta vastu delegeeritud akte kooskõlas artikliga 29a, et muuta või täiendada II lisa 1. ja 2. liiteid selleks, et kohandada püügivahendi kirjeldusi:

   a) selektiivsuse muudatustega;
   b) tehniliste teadmiste arenguga püügivahendite valmistamise materjalide kohta;
   c) püügivahendi selektiivsust suurendava montaaži muudatustega.”

"

4)  Lisatakse järgmine artikkel:"

„Artikkel 29a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artiklis 29 osutatud volitused õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks kolmeks aastaks alates ...(5). Komisjon esitab hiljemalt üheksa kuud enne kolmeaastase perioodi lõppu delegeeritud volituste kohta aruande. Volituste delegeerimist uuendatakse vaikimisi sama pikaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle kohta vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppu. [ME 2]

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 29 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 29 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub ainult siis, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole esitanud sellele vastuväiteid kahe kuu jooksul alates sellest, kui õigusakt Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatavaks tehti, või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne nimetatud ajavahemiku möödumist teatanud, et ei kavatse vastuväiteid esitada. Kõnealust ajavahemikku pikendatakse Euroopa Parlamendi või nõukogu taotluse korral kahe kuu võrra.”

"

4a)  Lisatakse järgmine artikkel:"

„Artikkel 31a

Üldine hindamine ja läbivaatamine

Komisjon hindab ...(6) käesoleva määrusega kehtestatud meetmete tulemuslikkust ning vajaduse korral esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule seadusandliku ettepaneku käesoleva määruse muutmiseks, et tagada selle kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr .../20131.

_______________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... määrus (EL) nr .../2013 ühise kalanduspoliitika kohta (ELT L ...)(7)

"

[ME 3]

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT C 44, 15.2.2013, lk 157.
(2)ELT C 44, 15.2.2013, lk 157.
(3) Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta seisukoht.
(4)Nõukogu 21. detsembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 2187/2005, mis käsitleb Läänemere, Suur- ja Väike-Belti ning Sundi kalavarude kaitsmist tehniliste meetmete abil, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1434/98 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 88/98 (ELT L 349, 31.12.2005, lk 1).
(5)* Käesoleva määruse jõustumise kuupäev.
(6)* Üks aasta pärast määruse (EL) nr .../2013 [ühise kalanduspoliitika kohta] jõustumist (vaata dokumenti 2011/0195(COD)).
(7)** Viide menetluses 2011/0195(COD) olevale dokumendile.


Toimiv energiaturg
PDF 172kWORD 43k
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta resolutsioon toimiva energiaturu kohta (2013/2005(INI))
P7_TA(2013)0344A7-0262/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Toimiv energiaturg” ja sellele lisatud töödokumente (COM(2012)0663),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse üleeuroopalise energiataristu suuniseid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 1364/2006/EÜ(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrust (EL) nr 994/2010, milles käsitletakse gaasivarustuse kindluse tagamise meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2004/67/EÜ(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1227/2011 energia hulgimüügituru terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi nr 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 715/2009 maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1775/2005,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust(6),

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik(7),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta otsust nr 994/2012/EL liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid käsitleva teabevahetuse mehhanismi loomise kohta(8),

–  võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2011. aasta teatist „Energia tegevuskava aastani 2050” (COM(2011)0885),

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2012. aasta teatist „Ühtse turu akt II. Üheskoos uue majanduskasvu eest” (COM(2012)0573),

–  võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2012. aasta teatist „Taastuvenergia, Euroopa energiaturu oluline osaline” (COM(2012)0271),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni uue Euroopa energiastrateegia 2011–2020 väljatöötamise kohta(9),

–  võttes arvesse oma 12. juuni 2012. aasta resolutsiooni energiapoliitika alase koostöö kohta ELi välispartneritega ning strateegilise lähenemisviisi kohta kindla, jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise energiavarustuse tagamisele(10),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni ELi metallurgiatööstuse kohta(11),

–  võttes arvesse 12. veebruari 2013. aasta kõrgetasemelise ümarlaua soovitusi Euroopa metallurgiatööstuse tuleviku kohta,

–  võttes arvesse oma 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava”(12),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni teemal „Energia tegevuskava aastani 2050 ja tulevik koos energiaga”(13),

–  võttes arvesse oma 21. novembri 2012. aasta resolutsiooni kildagaasi ja põlevkiviõli tööstuslike, energeetiliste ja muude aspektide kohta(14) ning samal kuupäeval vastu võetud resolutsiooni kildagaasi ja põlevkiviõli ammutamise keskkonnamõju kohta(15),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0262/2013),

A.  arvestades, et liikmesriigid on kohustunud energia siseturu väljakujundamise lõpule viima kindlaks tähtajaks – 2014. aastaks, ja likvideerima ELi energiasaared 2015. aastaks;

B.  arvestades, et energia siseturu väljakujundamine on möödapääsmatu liidu üldise energia varustuskindluse ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks ning omab suurt tähtsust liidu konkurentsivõime, majanduskasvu ja uute töökohtade loomise seisukohalt, nagu tunnistatakse ühtse turu aktis II ja Euroopa 2020. aasta strateegias;

C.  arvestades, et komisjoni 2020. aasta energiastrateegia kohaselt on vaja energiasektorisse 2020. aastaks teha 1 triljoni euro ulatuses investeeringuid, millest 540 miljardit eurot kulub elektri tootmisele ja 210 miljardit eurot üleeuroopalise tähtsusega elektri- ja gaasivõrkudele;

D.  arvestades, et energia tegevuskavas aastani 2050 rõhutatakse, et Euroopa energiavõrkude täielik ühendamine ja turgude avamine on kriitilise tähtsusega, et säilitada tasakaal energiavarustuse kindluse, konkurentsivõime, kulutõhususe, säästva majanduse ja tarbijate huvide vahel; arvestades, et energia tegevuskavas aastani 2050 väidetakse, et energiatõhusus, taastuvad energiaallikad ja energiataristu on kindlad valikud;

E.  arvestades, et taastuvate energiaallikate osakaal Euroopa energiaallikate jaotuses kasvab lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis; arvestades, et taastuvate energiaallikate laiaulatuslik kasutuselevõtt eeldab võrgu kohandamist ja selle suuremat paindlikkust;

F.  arvestades, et ühtne energiaturg võimaldab liidul väljendada suhetes välispartneritega ühtset seisukohta ning tagada kõigile ELi ja kolmandate riikide ettevõtetele võrdsed konkurentsitingimused, kindlustades ühtlasi sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimise ning püüdes saavutada vastastikkuse kolmandate riikidega;

G.  arvestades, et tuleb luua süsteem, mis võimaldab liikmesriikidel vahetada teavet kolmandate riikidega sõlmitud energiavarustuslepingute kohta;

H.  arvestades, et Euroopa energia siseturg ja siseriiklikud energiaturud peavad olema konkurentsivõimelised ja pakkuma kõigile tarbijatele, kes on energiaturul kesksel kohal, tõelist valikuvabadust ja läbipaistvat teavet; arvestades, et energia siseturu väljakujundamine on väga oluline selleks, et viia energiakulud ja -hinnad lühiajalises, keskmises ja pikas perspektiivis madalamale mõistlikule ja konkurentsivõimelisele tasemele; arvestades, et madalamad hinnad energiaturul ei jõua sageli tarbijateni;

I.  arvestades, et ühendusemeetodit kohaldava Euroopa energiaühenduse aluseks peab olema tugev ühtne energiaturg, ELi sisseostetava energia ostude kooskõlastamine ja uute säästvate energiatehnoloogiate ühtne üleeuroopaline rahastamine, eelkõige teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas;

J.  arvestades, et teatavat edu on saavutatud piiriülese koostöö tugevdamisel, energiasaarte osalisel likvideerimisel ja tarnepuudujääkide vältimisel;

1.  on üldiselt rahul teatise ja sellele lisatud tegevuskavaga, milles tehakse kokkuvõte energia siseturu lõpuleviimisel siiani saavutatust ja lahendamist vajavatest probleemidest;

2.  tunnistab, et energiahindade kasvutrend tõenäoliselt jätkub, olles gaasi puhul tingitud hinna seotusest naftabarreli hinnaga ja elektri puhul kütusehindade kõikumisest ning arvestades, et hindu mõjutab ka Euroopa sõltuvus gaasi ja nafta importimisest, sekkumismeetmete mõju, energiatõhususe suurendamise meetmete ebapiisavus ning asjaolu, et ei tehta investeeringuid energiasüsteemide (sealhulgas vastassuunavoogude ja vaheühenduste) hooldamiseks ja ajakohastamiseks, mis on vajalik kõrgetasemelise varustuskindluse tagamiseks ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu lihtsustamiseks; toetab seetõttu gaasi hinnastamise mehhanismi üleminekut nafta hinnaga indekseerimiselt paindlikumatele alternatiividele, austades samal ajal kaubavahetuse vabadust;

3.  rõhutab, et ELi energiaallikate arendamine toob kaasa uute kauplemiskeskuste ning uute gaasi ja elektri hetketurgude tekke ELis, mis annab ELile ja liikmesriikidele hea võimaluse määrata kindlaks oma energiahinnad, sealhulgas piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

4.  tunnistab, et Euroopa lisandväärtust annab liikmesriikide energiapoliitikate parem kooskõlastamine ja koostöö solidaarsuse vaimus ning tõhusate ja kindlate piiriüleste energiasüsteemide rajamine, mis loob sünergiat tänu energianõudluse ja -pakkumise paremale haldamisele ning mida lihtsustab arukate tehnoloogiate kasutamine jaotussüsteemi tasandil;

5.  juhib tähelepanu piirkondlike turgude ja liikmesriikidevahelise koostöö tähtsusele tõkete kõrvaldamisel, integratsiooniprotsessi kiirendamisel ja võrgu tõhususe parandamisel;

6.  tuletab meelde oma toetust liikmesriikidevahelise Euroopa energiaühenduse loomisele ning palub komisjonil ja Euroopa Ülemkogul anda aru selle loomisel tehtud edusammudest;

Tarbijasuunitlusega turg

7.  rõhutab, et kasutajasõbraliku ja läbipaistva energia siseturu keskmes seisavad energiatarbijad – nii üksikisikud, VKEd kui ka tööstusettevõtted; märgib, et sellistena vajavad nad nõuetekohast kaitset ning täpset ja kergesti kättesaadavat teavet, et nad saaksid oma õigusi täielikult kasutada, ning neid tuleb ergutada aktiivsemalt turukonkurentsi õhutama ja muutuma passiivsetest teenusetarbijatest aktiivseteks, teadlikeks ja tootvateks tarbijateks;

8.  rõhutab, kui tähtis on tagada konkurentsile avatud, lihtsalt hallatav ja läbipaistev energiaturg, mis pakub tarbijatele tõelist valikuvabadust ja konkurentsivõimelisi hindu ning annab kõigile ELi praegustele ja tulevastele energiatarbijatele võimaluse toota energiat turvaliselt, säästvalt, usaldusväärselt ja mõistliku hinnaga, võttes arvesse tulevaste põlvkondade huve;

9.  on seisukohal, et tarbijate suuremat osalemist võimaldaksid kohalikud taastuvenergia ühistud, energia tarnija kollektiivse vahetamise algatused ja tarbijarühmad või muud tegurid, nagu energia detsentraliseeritud salvestamine ja arukad seadmed; on seisukohal, et need tegurid aitaksid tarbijatel oma energiatarbimisest paremini aru saada ja seda hallata ning selle tulemusel võivad nad muutuda paindlikumaks ja vastuvõtlikumaks (nii nõudluse kui ka pakkumise seisukohast), ning et need võivad parandada juurdepääsu taastuvenergiale ja luua vajalikke finantsinvesteeringuid;

10.  juhib tähelepanu erinevate võrgu kasutustasude kehtestamisest tulenevatele eelistele, mis ärgitavad tarbijaid säästva energiakasutuse edendamise huvides tarbima energiat väljaspool tippkoormuse aegu;

11.  arvab, et arukad tehnoloogiad peavad tarbijale andma täpset, arusaadavat ja kasutajasõbralikku teavet ning peavad võimaldama tarbijal hallata oma energiatarbimist ja -tootmist; on seetõttu seisukohal, et arukaid tehnoloogiaid peab täiendama dünaamiline veebipõhine ülekande- ja jaotusvõrkude haldamine, mis hõlmab näiteks võrgutoe teenuseid, vabatahtliku nõudluse juhtimist, energiatõhususe teenuseid, mikrotootmise ja energia salvestamise lahendusi ning kohalikke maaklereid; märgib siiski, et nutiarvestite majandusliku tasuvuse saavutamiseks vajaliku energiatarbimise määr tuleb täpselt kindlaks määrata ning sellest määrast vähem energiat tarbivaid tarbijaid ei tohi kohustada nutiarvestitesse investeerima;

12.  väljendab muret arengute pärast, mille tulemusena õhutatakse telekommunikatsiooniettevõtteid haldama jaotusvõrgu andmeid, kuna nende selline kohustus tekitab tõsiseid kahtlusi seoses andmekaitsega ja sellega kaasneb oht, et haldurid peavad hakkama ostma tehnilisi andmeid, mida nad jaotusvõrguettevõtjatena vajavad oma ülesannete täitmiseks;

13.  tunnistab, et kütteostuvõimetus on liikmesriikides märkimisväärne probleem; rõhutab, et kõigile ühesugust lahendust pakkuv lähenemisviis ei võta arvesse liikmesriikide olukordade erinevust; on seetõttu seisukohal, et kaitsetumad tarbijad vajavad erilist ja tõhusat kaitset ning selleks tuleb luua asjakohased mehhanismid, vältides samas turumoonutusi; rõhutab, et kolmanda energiapaketiga nõutud siseriiklikud erimeetmed on juba kehtestatud;

14.  märgib, et USAs toimunud kildagaasi revolutsiooni tulemusel on vähenenud CO2-heited ning see on loonud märkimisväärse konkurentsieelise USA tööstusele;

Praegused raskused energia siseturu lõplikul väljakujundamisel

15.  rõhutab, et energia siseturg ei ole veel lõplikult välja kujundatud ja et riikide energiaturud ei vasta tarbijate ootustele ja vajadustele, sest mõnes liikmesriigis esinevad jätkuvalt järgmised probleemid: hinnad on kõrged, tarnijate, tootjate ja tariifide valik on väike, teenuste üldine kvaliteet on madal, tarbijakaitse on sageli liiga nõrk ja tarnijat vahetada on raske; rõhutab seetõttu vajadust luua tarbijasõbralikum turg, kus tarbijad saavad aktiivselt osaleda ja kus neist võivad saada tootvad tarbijad kogu ELi hõlmaval turul ning neid teavitatakse erinevate pakkujate tingimustest kergesti võrreldaval viisil; tõstab sellega seoses esile tarnija kollektiivse vahetamise tähtsust tarbijate võimaluste suurendamisel ja madalamate energiahindade pakkumisel;

16.  on seisukohal, et energia siseturu lõpuleviimise üks peamisi takistusi on endiselt asjaolu, et energia siseturu alaseid õigusakte ei rakendata täielikult; usub, et siseturu vajalik tugevdamine hõlmab taristu laiendamist ning siseturgu käsitlevate seaduste rakendamist ja konkurentsieeskirjade jõustamist;

17.  rõhutab, et praeguse energiataristu moderniseerimine ning uue aruka ja paindliku tootmis-, ülekande- (eelkõige elektri- ja gaasivõrkude vaheliste piiriüleste ühenduste), jaotus- ja säilitustaristu rajamine on väga tähtis stabiilse, hästi integreeritud ja heade ühendustega energiaturu jaoks, kus välditakse igasuguseid negatiivseid mõjusid, näiteks kavandamata elektrivoogusid, kus on tagatud taskukohase ja konkurentsivõimelise hinnaga tarned, kus kasutatakse täiel määral ära säästvate energiaallikate potentsiaal ning mikrotootmise, elektri- ja soojusenergia koostootmise, tõhususe tõstmise, nõudluse ohjamise ja energia salvestamise võimalused ning kus muu hulgas tänu isoleeritud elektrisüsteemide sünkroonsele integreerimisele Euroopa kontinentaalvõrkudesse ei puudu ühelgi liikmesriigil 2015. aastaks juurdepääs Euroopa gaasi- ja elektrivõrkudele; rõhutab, et suuremahulisi investeeringuid tuleks teha paralleelselt investeeringutega piirkondlikesse või isegi kohalikesse võrkudesse, kuna energia tootmine toimub üha enam piirkondlikul või kohalikul tasandil;

18.  märgib sellega seoses, et taastuvenergia detsentraliseeritud tarnimine vähendab vajadust uute ülekandeliinide ehitamise järele ja seega sellega seotud kulusid, kuna detsentraliseeritud tehnoloogiad, mida saab integreerida otse kodudesse, linnadesse ja kaugetesse piirkondadesse, on lõpptarbijatele palju lähemal;

19.  tunnistab, et kui lasta taastuvatest energiaallikatest elektri tootmisel suureneda ilma vajaliku taristu arendamiseta samasuguses ulatuses, võib see anda tulemuseks koordineerimata piiriülesed ringvood ja seetõttu mitteoptimaalsed energiahinnad;

20.  tuletab meelde, et 2002. ja 2007. aastal Euroopa Ülemkogu tippkohtumistel kokku lepitud eesmärki saavutada liikmesriikide elektri- ja gaasivõrkude vaheliste ühenduste tase, mis moodustaks vähemalt 10% installeeritud tootmisvõimsusest, ei ole siiani täidetud;

21.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on rõhutanud, et Euroopa tulevasi energiasüsteeme iseloomustab paindlikkus; märgib, et hästitoimivad piiriülesed hulgimüügiturud on igas ajaperspektiivis kergesti kättesaadav võimalus paindlikkuse suurendamiseks; kutsub üles tegema täiendavaid jõupingutusi energia salvestamise tehnoloogiate edaspidise kasutuselevõtmise ergutamiseks ja nõudluse juhtimiseks, sest see võimaldab paindlikkust suurendada;

22.  usub, et energiatõhusus on üks kõige jätkusuutlikumaid ja kulutõhusamaid viise elektriarvete vähendamiseks, varustuskindluse parandamiseks, fossiilkütuste impordivajaduse vähendamiseks ja süsinikdioksiidi heidete vältimiseks; tunnistab, et kõik energiatõhusust edendavad meetmed peavad vastama tarbijate vajadustele, olema kulutõhusad ja neid tuleb toetada õigete stiimulitega;

23.  rõhutab, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel võib julgem tegutsemine energiatõhususe valdkonnas vähendada ELi gaasiimporti 2035. aastaks kolmandiku võrra, mis vastab 100 miljardile kuupmeetrile;

24.  tuletab meelde, et telekommunikatsiooni- ja energiataristute arendamise, kasutuselevõtmise ja säilitamise vahelisel koostoimel on Euroopa Liidu energiatõhususe eesmärkide täitmise jõupingutustes tähtis roll;

25.  juhib tähelepanu vajadusele jätkata Euroopa energiaturgude eraldamist, et tagada konkurents ja võimalikult odava elektrienergia tarnimine;

26.  arvab, et taristutesse investeerimist tuleb ergutada stabiilsete, uuendusmeelsete ja prognoositavate reguleerivate raamistike abil, mis ei takista siseturu toimimist, on seisukohal, et pensionifondidel ja institutsioonilistel investoritel tuleks võimaldada investeerida üleminekusse, ning tunnistab, et see on saavutatav vaid turupõhimõtteid järgides; tunnistab siiski, et mõnel konkreetsel juhul ei pruugi olla võimalik taristut ümber kujundada ilma avaliku rahastamiseta, mis võimaldaks toetada võtmetähtsusega taristuid, kui need ei ole äriliselt tasuvad; rõhutab sellega seoses Euroopa Ühendamise rahastu rolli ja peab kahetsusväärseks, et selle mehhanismi osakaalu energeetikale eraldatavas eelarves on komisjoni ettepanekuga võrreldes vähendatud;

27.  teeb ettepaneku uurida võimalust luua energiavõrkudesse investeerimiseks Euroopa fond;

28.  rõhutab, et loataotluse menetluste ühtlustamine liikmesriikides aitab kaasa taristu võrgustike arendamisele ja investeeringute kaasamisele; toonitab, et kohalikel ja piirkondlikel asutustel peaks olema selles protsessis oluline roll, sest nad saavad lihtsustada planeerimismenetlusi ja arvestada energiataristuga oma kohalike ja piirkondlike planeeringute koostamisel;

29.  märgib, et mõnedel juhtudel takistab avatud ja mittediskrimineeriva juurdepääsu puudumine ülekandevõrkudele endiselt uusi turule tulijaid võrguga ühinemast või seal juba tegutsevate ettevõtetega õiglastel tingimustel konkureerimast; rõhutab vajadust tegeleda struktuursete turumoonutustega, mis on mitmes liikmesriigis toonud kaasa turgude suure koondumise;

30.  rõhutab sellega seoses, et kolmanda energiapaketi eeskirju tuleks täielikult kohaldada nii Euroopa kui ka välismaiste ettevõtjate suhtes; usub, et kõik komisjoni poolt nendesse eeskirjadesse tehtavad erandid peaksid olema piiratud ulatuse ja rakendamisajaga ning parlament ja nõukogu peaksid need läbi vaatama;

31.  rõhutab, et läbipaistvuse puudumine ja konkurentsivastane tegevus energia hulgimüügiturgudel õõnestab tarbijate usaldust; usub, et kiiremas korras on vaja aru saada kulude kujunemisest hulgimüügiturgudel ja selle mõjudest tarbijate arvetele;

32.  toetab täielikult võrdsete võimaluste tagamiseks võetavaid meetmeid, millega luuakse detsentraliseeritumad ja konkurentsivõimelisemad turumudelid, kuna need loovad kohalikele energiatootjatele ja uutele tööstusettevõtjatele rohkem võimalusi;

33.  tuletab meelde, et selleks et turgu valitsevad tarnijad ei saaks turu avamist takistada, on oluline võimaldada uute ärimudelite arendamist, näiteks anda võimalus sõlmida lepinguid samaaegselt mitme tarnijaga;

34.  märgib, et tootjatele, reguleerijatele, võrguhalduritele, energiatarnijatele, nõudlusega seotud teenuste pakkujatele ja, mis kõige tähtsam, lõpptarbijatele ja tootvatele tarbijatele suunatud stabiilne reguleeriv raamistik on hästitoimiva siseturu ning taristute arendamisse pikaajaliste investeeringute kaasamise seisukohalt keskse tähtsusega; toonitab, et kindlate, mittediskrimineerivate ja tasakaalustatud võrgueeskirjade koostamise tulemuseks peaks olema võrkude haldamise ja turu kujundamise ühtlustamine ja koostalitlusvõime; rõhutab, et äärmiselt oluline on see, et ülekandevõrgustike ning tootmise ja tarnimise lahtisidumist käsitlevaid kokkuleppeid, sealhulgas energiasektori reguleerivate asutuste sõltumatut positsiooni ja tarbijakaitse nõudeid käsitlevaid kokkuleppeid järgitakse kogu ELis; rõhutab seetõttu vajadust toetada ELi Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) rolli ja seda edasi arendada, eelkõige seoses selle suutlikkusega kontrollida siseriiklikke reguleerivaid otsuseid ja lahendada vaidlusi;

35.  märgib murelikult, et mõned liikmesriigid on juba rakendanud või kavatsevad rakendada energiavarustuse tagamiseks siseriiklikke võimsuste korvamise mehhanisme, uurimata põhjalikult kõiki võimalikke alternatiivseid lahendusi, eriti seoses piiriüleste lahendustega ja paindlikkuse vahenditega; tunnistab, et kuigi mõnel juhul on need mehhanismid vajalikud, võivad need häirida ja moonutada hulgimüügituru korraldust ning halva kavandamise korral tekitada sundseisu mõju; kutsub komisjoni üles looma ELi tasandil kooskõlastatuma lähenemisviisi, et tagada nende mehhanismide vajalikkus, tõhusus, läbipaistvus, tehnoloogiline neutraalsus ja mittediskrimineeriv laad;

36.  peab kahetsusväärseks, et praeguseks ei ole veel kasutatud direktiivis 2009/28/EÜ kehtestatud koostöömehhanisme taastuvatest energiaallikatest pärineva energia kasutamise edendamiseks; viitab komisjoni järeldustele, mis näitavad, et olemasoleva koostöö ulatuse parem kasutamine võiks tuua märgatavat kasu, näiteks suurendada kaubavahetust; kutsub seetõttu liikmesriike üles võimaluse korral koostöömehhanisme paremini ära kasutama ja omavahelist suhtlemist suurendama;

37.  rõhutab, et ilma et see piiraks liikmesriikide õigust kujundada oma energiaallikate jaotus või vähendaks kogu ELi ulatuses parema kooskõlastamise vajadust, peab EL tervikuna täielikult ära kasutama kõigi liikmesriikide käsutuses olevate säästvate energiaallikate potentsiaali, järgides igakülgselt ELi energiapoliitika kolme eesmärki, milleks on konkurentsivõime, säästvus ja varustuskindlus;

38.  märgib, et mõned liikmesriigid, mis on energiasaared, on ikka veel Euroopa gaasi- ja elektrivõrkudest täielikult isoleeritud ja tasuvad energiaressursside eest kõrgemat hinda, mis mõjutab nende konkurentsivõimet; juhib tähelepanu sellele, et ilma märkimisväärsete investeeringuteta taristutesse ei ole neil liikmesriikidel võimalik saavutada Euroopa Ülemkogu rõhutatud eesmärki, mille kohaselt ükski liikmesriik ei tohiks 2015. aastaks olla ELi võrkudest eraldatud; on seisukohal, et komisjon peaks nende liikmesriikide palvel osalema ELi-väliste energiatarnijatega energia hinna, näiteks gaasi ostuhinna üle peetavatel läbirääkimistel;

39.  rõhutab, et ELi aluslepingus nõutud liikmesriikidevahelist solidaarsust tuleks kohaldada nii energiaalase sise- ja välispoliitika igapäevase juhtimise kui ka kriisijuhtimise suhtes; kutsub komisjoni üles määratlema selgelt mõiste „energiasolidaarsus”, et tagada selle järgimine kõikides liikmesriikides;

40.  rõhutab vajadust piirata ELi gaasi- ja elektrienergia kolmandatest riikidest sisseostmise eeldatavat kasvu lühikeses ja keskpikas perspektiivis, et tagada energiavarustuse kindlus, koormuse jagamine ja siseturu õiglane toimimine; kordab, et mõnede liikmesriikide jaoks on see küsimus tihedalt seotud asjaoluga, et gaasi ja nafta importimine sõltub ainult ühest kolmandast riigist, ning et selle küsimuse lahendamiseks tuleb võtta meetmeid energiatarnijate, tarneteede ja energiaallikate valiku mitmekesistamiseks; tunnistab, et strateegiline eesmärk sellega seoses on lõunapoolse gaasikoridori rajamine, millesse kuuluks Nabucco gaasijuhe ja selle võimalikud ühendused Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, ning ELi tarneteede ehituse lõpetamine 2020. aastaks, mis võimaldaks rahuldada ligikaudu 10–20% ELi gaasinõudlusest, eesmärgiga tagada igale Euroopa piirkonnale füüsiline juurdepääs vähemalt kahele erinevale gaasileiukohale;

41.  on seisukohal, et avatud ja läbipaistev siseturg, kus kõik ELi ja kolmandate riikide ettevõtted järgivad energiaalast ühenduse õigustikku, võib aidata tugevdada ELi energiatarnijate läbirääkimispositsiooni väliskonkurentide suhtes, mis on eriti oluline energia sisseostmise põhjalikuma ELi tasandil kooskõlastamise võimalust arvestades; kutsub ELi üles kaaluma ühise gaasitarneameti ja selleks vajalike mehhanismide loomist, et tasakaalustada turgu valitsevate välistarnijate monopoliseisundit; märgib, et suhetes ELi ja kolmandate riikide energiatarnijatega tuleb järgida vastastikkuse põhimõtet; rõhutab vajadust, et komisjon võtaks oma suhetes kolmandate riikide energiatarnijatega arvesse oma otsuste mõju tarbijahindadele ja tagaks selle teema läbipaistvuse;

42.  on veendunud, et komisjonile peaks andma volitused korraldada läbirääkimisi strateegilise tähtsusega taristuprojektide üle, mis mõjutavad kogu ELi varustuskindlust, ja et selliseid volitusi tuleks kaaluda ka teiste valitsustevaheliste lepingute puhul, millel on märkimisväärne mõju ELi pikaajalistele energiapoliitika eesmärkidele, eriti seoses ELi energiasõltumatusega; on rahul selles valdkonnas tehtud edusammudega komisjoni juhitud läbirääkimistel ELi, Aserbaidžaani ja Turkmenistani vahelise lepingu üle Kaspia merd läbiva torujuhtmesüsteemi ehitamise kohta;

43.  rõhutab, et taastuvenergia ja tõhususega seotud stiimulite ja energiaga seotud täiendavate kulude järkjärguline lähenemine kõigi liikmesriikide vahel pärast 2020. aastat on tähtis hästitoimiva ja tõhusa energia siseturu, nii hulgi- kui ka jaeturu jaoks ning taastuvate energiaallikate pikaajalist arendamist ja laiaulatuslikku kasutuselevõttu soodustavate tingimuste loomiseks;

44.  usub, et lühiajalise eesmärgina tuleks ergutada lähestikku asuvate liikmesriikide piirkondlikke rühmi võtma riiklike toetuskavade asemel kasutusele taastuvenergia ühtlustatud või ühtsed piirkondlikud toetuskavad;

45.  õhutab liikmesriike korrapäraselt ja läbipaistvalt läbi vaatama oma soodustariifid või muud toetustariifid, et oleks võimalik neid kohandada kooskõlas tehnoloogia- ja tarnekulude vähenemisega;

46.  on teadlik raamprogrammide ja Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava taoliste algatuste kaudu toetatud ELi teadustegevuse ühisprojektide ebapiisavast kasutamisest selliste uute tehnoloogiate väljatöötamisel, mis võimaldaksid suurendada tõhusust, taastuvenergia kasutamist, tuumajaamade ohutust ja turvalisust ning fossiilkütuste vähesaastavat kasutamist ning täiustada arukaid energiavõrke, mis kõik on energiaturu jaoks äärmiselt olulised;

47.  usub, et on oluline teha rohkem edusamme tulevaste elektrikiirteede valdkonnas, eriti seoses kagu–põhja-suunalise elektrikiirteega, mis võiks aidata kaasa ka päikeseenergia parkides, näiteks Heliose projekti raames toodetava energia ülekandmisele Kagu-Euroopast Põhja- ja Lääne-Euroopasse;

Vaja on kiiresti tegutseda

Terviklik, avatud ja hästi reguleeritud konkurentsivõimeline energia siseturg

48.  kutsub liikmesriike üles võtma kiiremas korras täielikult üle ja rakendama kõiki asjakohaseid ELi õigusakte ja eelkõige kolmandat energiapaketti; nõuab, et komisjon võtaks meetmeid nende liikmesriikide vastu, kus rakendamisega on põhjendamatult viivitatud; on rahul, et komisjon on juba algatanud ametliku menetluse ELi eeskirjade rikkumiste uurimiseks;

49.  rõhutab vajadust tegeleda struktuursete turumoonutuste ja turu läbipaistmatusega; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi, et tugevdada kolmanda energiapaketi rakendamist;

50.  palub komisjonil hoolikalt jälgida ELi energiaalaste õigusaktide tulemuslikku rakendamist, eriti põhiliste tarbijaõiguste aluseks olevate õigusnormide osas, samuti nende puhul, mis puudutavad võrgu haldureid, riikide reguleerivaid asutusi ning konkurentsi- ja riigiabieeskirju, ning nende osas, mille eesmärk on vähendada energia siseturu jaoks oluliseks, kuigi lahendatavaks probleemiks olevaid ringvoogusid elektri siseturul, sest need kahandavad energiasüsteemi kindlust, vähendades energia salvestamise võimalusi ja võrkude võimsust; nõuab, et komisjon kasutaks kõige sobivamaid tema käsutuses olevaid vahendeid, et vähendada asjaomaste ELi õigusaktide jätkuvat mittetäitmist;

51.  märgib, et seni on kõik elektrikatkestused olnud tingitud tööriketest, mitte võimsuse puudujäägist; tunnistab, et majanduslanguse, maagaasi kõrgete hindade ja taastuvenergia tootmise hooti kasvava osakaalu tõttu on ELi investorid paindlike elektrienergia tootmisvõimsuste arendamisel väga ebakindlas olukorras; kutsub komisjoni üles korraldama tootmise piisavuse põhjaliku hindamise, mis põhineb ühtlustatud metoodikal, ning esitama suuniseid paindlikkuse suurendamiseks ja energiavarustuse säilitamiseks;

52.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kooskõlastaksid taristuprojekte paremini ja kavandaksid võrkude arendamist ühiselt, tagades seeläbi kulutõhususe ja süsteemide ühendatavuse kogu ELi ulatuses ning kasutades sealjuures ära piiriülest koostoimet ja tõhusamat energiataristu võrgustikku; juhib tähelepanu vajadusele edendada terviklikku lähenemisviisi, millesse on kaasatud ka jaotusvõrguettevõtjad; selleks õhutab komisjoni ja liikmesriike tagama Euroopa ühishuviprojektide kiire hindamise, väljavalimise, loamenetluse ja elluviimise, eriti kui on tegemist elektri- ja gaasivõrkude vaheliste piiriüleste ühendustega, sealhulgas vastassuunavoogude mehhanismidega, või veeldatud maagaasi, energiasalvestamise taristute ning arukate ülekande- ja jaotusvõrkudega, mis on integreeritud ja hästitoimiva energiaturu jaoks eluliselt tähtsad;

53.  soovitab komisjonil Euroopa ühendamise rahastust energeetikale eraldatava eelarve rakendamisel eelistada projekte, millel on siseturu toimimisele kõige suurem mõju, edendades seeläbi konkurentsi, kiirendades taastuvate energiaallikate turule jõudmist, luues vajalikke piiriüleseid ühendusi ja parandades energiavarustuse kindlust;

54.  ärgitab komisjoni vaatama läbi olemasolevaid energiaprojektide kavasid (iseäranis vedelgaasi piirkondlike terminalide rajamise kohta, milleks kuluks rohkem kui kümme aastat) ja analüüsima nende majanduslikku kasu, pidades silmas eri liikmesriikides rajatavaid või kavandatavaid riiklikke vedelgaasiterminale, mis aitavad juba lähitulevikus kaasa energeetiliselt isoleeritud liikmesriikide energiajulgeoleku suurendamisele, ning osalema selliste projektide rahastamises;

55.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid looksid tõhusa süsteemi ülekoormuse juhtimiseks, et edendada gaasi ja elektrienergia olemasoleva ülekandevõimsuse tõhusat kasutamist, vähendada võrgu võimsuse suurendamise kulusid ja lihtsustada taastuvate energiaallikate järjest rohkemat ühendamist elektrivõrku;

56.  palub, et liikmesriigid lõpetaksid võimalikult kiiresti hinnalagede kasutamise ja energia jaehindade reguleerimise, mille puhul riiklikul tasandil kehtestatakse jaehind, mis ei kata tehtud kulutusi, sest sellised meetmed võivad moonutada konkurentsi ja ohustada tõsiselt edasisi investeeringuid võimsusesse ja energiasektori taristutesse; rõhutab siiski, et selles valdkonnas tehtavate poliitiliste otsuste puhul tuleb arvestada haavatavate tarbijate õiguspäraseid huve, sest tarbijad ei pruugi alati energiaturgude tõelisest konkurentsist kasu saada;

57.  on rahul komisjoni otsustavusega monopole ja riigiabi käsitlevate eeskirjade jõustamisel kõigi Euroopa Liidu territooriumil tegutsevate energiasektori ettevõtjate ja nende tütarettevõtjate suhtes, et tagada võrdsed võimalused ja turulepääsu tingimused kõigile turuosalistele; kutsub komisjoni üles avaldama juhendi gaasi- ja elektrienergia jaeturgudel mis tahes ettevõtte turgu valitseva seisundi kuritarvitamise hindamiseks ning andma juhiseid parima tava ja taastuvenergia toetuskavade rakendamisel saadud kogemuste kohta;

58.  palub komisjonil läbi vaadata riigiabi eeskirjad seoses siseriiklike energiatõhususe meetmete ja ühtekuuluvuspoliitika raames kaasrahastatud energiaprojektidega, et tagada enamate meetmete rahastamiskõlblikkus riigi rahaliste vahendite saamiseks, mis aitab kaasa rohkemate projektide lõpuleviimisele;

59.  soovitab komisjonil kasutada riigiabi kontrollivolitusi piiriüleste taristute arendamise ergutamiseks; usub, et sellised ühendused on tähtsad, et suurendada võimalust kasutada energiaalases hädaolukorras või tasakaalutuse puhul naaberriikide energiavarusid ja vähendada aja jooksul toetusi;

60.  toetab kindlalt komisjoni püüdeid, mis põhinevad ENTSOde tehtud kooskõlastatud tööl ja mille eesmärk on võtta 2014. aastaks kavakohaselt kasutusele ühtsed võrgueeskirjad ja normid, et tagada energia siseturu reguleeriva raamistiku stabiilsus ja suurem innovatsioonisõbralikkus;

61.  toetab kindlalt Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti ja riiklike reguleerivate asutuste reguleerivaid meetmeid, mille eesmärk on ergutada, parandada ja lihtsustada piiriülest energiakaubandust, sealhulgas päevasisestel ja päev-ette-turgudel ning tasakaalustavatel turgudel, ning vähendada eri liikmesriikide energiasüsteemide erinevusi, edendades ühenduste läbipaistvat kasutust; rõhutab, et Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet ja riiklikud reguleerivad asutused vajavad piisava hulga kogemuste ja teadmistega kvalifitseeritud töötajaid, kes täidaksid hulgimüügitehingute jälgimise ning siseringitehingute ja turuga manipuleerimise katsete tuvastamisega seotud ülesandeid;

62.  palub komisjonil elektri siseturuga seoses analüüsida kiiremas korras põhjalikult liikmesriikide energiatootmissüsteemide piisavust ja tootmisvõimsuste paindlikkust lühemas ja pikemas perspektiivis, võttes täielikult arvesse selliste paindlike meetmete võimalikku panust nagu nõudlusele reageerimine, energia salvestamine ja ühendused, ning koostada aruanne võimsuste hindamisel ja arengu kavandamisel kasutatavate liikmesriikide meetmete mõju kohta energia siseturule ja konkurentsieeskirjadele, võttes arvesse sellise täiendava turukorralduspoliitika tagajärgi nii varustuskindluse kui ka piiriüleste aspektide seisukohalt; palub selles vallas teha täiendavaid jõupingutusi paindlikkuse lisavahendite, näiteks energia salvestamise tehnoloogia ja nõudlusreageeringu kasutuselevõtuks tulevikus;

63.  palub komisjonil valmistada ette juhend paindlikkuse vahendite, näiteks nõudluse juhtimise, energia salvestamise ja füüsiliste taristute kasutamiseks ja juurutamiseks, et liikmesriigid saaksid valmistada ette ja rakendada riiklikke strateegiaid paindlikkuse vahendite kasutuselevõtuks oma territooriumil;

64.  palub komisjonil ja Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikul töötada välja ühtne ja ühtlustatud metoodika Euroopa energiatootmise piisavuse tagamiseks, võttes arvesse ka taastuvate energiaallikate ja eriti vahelduvate taastuvate energiaallikate positiivset panust;

65.  palub komisjonil uurida tulevasi energiaturu vorme, mis vastupidiselt praegustele siseriiklike võimsuse tagamise mehhanismidele võiksid pakkuda investoritele mittediskrimineerivaid lisatuluallikaid kõigi energiatootmise viiside puhul ja tagada energiasektoris kõige kulutõhusama paindlike teenuste pakkumise;

66.  palub komisjonil kehtestada eeskirjad kõrvalteenuste turu edasiseks arendamiseks, mis võimaldaks kõigi energiaallikate, sealhulgas taastuvate energiaallikate kaasamist;

67.  palub, et komisjon, liikmesriigid ja asjaomased sidusrühmad pakuksid stiimuleid ja toetaksid piirkondlikke algatusi ja partnerlusi, mille eesmärk on turu tihedam integreerimine, rajades piirkondlikke energiabörse ja gaasimüügikeskusi, ühtlustades veelgi enam gaasimüügieeskirju ja turgude liitmise mehhanisme kõigis ajaraamistikes ning saavutades turu piisava likviidsuse ja läbipaistvuse;

68.  rõhutab, et siseturu meetmed peaksid edendama nii ELi-siseste kui ka -väliste energiaallikate mitmekesistamist ega peaks keskenduma peamiselt praeguste varude ja varustusteede arendamisele või laiendamisele;

69.  juhib tähelepanu energiaturu välisele mõõtmele, mille eesmärk on lihtsustada kõikide liikmesriikide jaoks mitmekesistele energiaallikatele juurdepääsu saamist; palub, et komisjon kasutaks kooskõlas Euroopa välisteenistusega oma välispoliitika vahendeid energia siseturu normide ja eeskirjade edendamiseks suhetes kolmandate riikidega ja eeskätt ELi naabruskonnaga; nõuab tungivalt, et komisjon kahepoolsetes dialoogides asjaomaste kolmandate riikidega lahendaks küsimuse, mis puudutab selgeid eeskirju piiriülestes elektri- ja gaasivõrguühendustes tekkiva ülekoormuse juhtimise ja kolmandate osapoolte juurdepääsu kohta ülekandevõrkudele; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks meetmeid, et ennetada kolmandate riikide ettevõtete konkurentsivastast tegevust, mis võib põhjustada konkurentsi vähenemist ja hinnatõusu või kahjustada energiavarustuse kindlust; palub komisjonil tema suhetes välispartneritega tagada, et ELi ettevõtetel oleks kogu maailmas oma konkurentidega võrdsed tingimused; nõuab tungivalt. et komisjon tugevdaks tuumaohutuse alast koostööd ELi naaberriikidega; kutsub komisjoni üles teavitama kõigist teguritest, mis tekitavad veel raskusi kolmanda energiapaketi rakendamisel, ning lisama selged arvnäitajad selle kohta, kuidas need tegurid mõjutavad tarbijahindu;

70.  palub liikmesriikidel ja komisjonil suurendada poliitilist ja rahalist toetust energiaühendusele ja võtta täiendavaid meetmeid siseturu eeskirjade Kagu- ja Ida-Euroopasse laiendamise toetuseks;

71.  seoses teabevahetuse mehhanismi loomisega valitsustevaheliste energiaalaste lepingute sõlmimiseks ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel kutsub komisjoni ja liikmesriike üles näitama suuremat indu selle tagamisel, et hoitakse ära siseturgu käsitlevate õigusaktidega vastuolus olevate lepingute sõlmimine; on seisukohal, et komisjon peaks saama kontrollida lepingute projektide vastavust ühenduse õigustikule ja vajaduse korral osalema läbirääkimistel;

72.  tuletab komisjonile meelde, et siseturg ei ole ülemaailmsest turust sõltumatu; palub komisjonil võtta siseturu meetmete kavandamisel täielikult arvesse parlamendi soovitusi energiapoliitika välismõõtme kohta(16); toetab arvamust, et ainult siseturu täielik toimimine võimaldab ELil maailma tasandil ühel häälel rääkida; palub komisjonil arendada edasi täiendavaid meetmeid energiaalase välispoliitika valdkonnas;

73.  usub, et tulevane ELi–USA vabakaubandusleping peaks sisaldama peatükki, mis keskendub üksnes siseturgu mõjutavatele energiaküsimustele, sealhulgas järgmistele: energia hulgimüük, kaubabörsid, energia meretranspordi eeskirjad, heitkogustega kauplemise süsteemid, kütuse ohutusstandardid, raamatupidamistavad, riiklikud energiatoetused ja intellektuaalomandi üleandmine seoses energiauuringute, -tootmise, muundamise ja olelusringi lõpetamise toodetega;

74.  toetab Euroopa Ülemkogu poolt komisjonile antud volitust esitada enne 2013. aasta lõppu analüüs energiahindade komponentide ja mõjutajate ning energiakulude kohta liikmesriikides, keskendudes eelkõige sellele, kuidas energiahinnad mõjutavad majapidamisi, VKEsid ja energiamahukaid tööstusharusid, ning käsitledes põhjalikumalt ELi konkurentsivõimet võrreldes tema ülemaailmsete konkurentidega; kutsub ühtlasi komisjoni üles jälgima pidevalt liikmesriikide elektrihindu ja -kulusid;

75.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vaatama gaasi siseturu valdkonnas läbi kõik gaasilepinguid, mis põhinevad vananenud hinnamehhanismidel (eelkõige nafta hinnaga indekseerimisel), mis põhjustavad tarbijate jaoks kõrgemaid hindasid, ja nõuab, et komisjon aitaks uurida võimalust korraldada nende lepingute üle uued läbirääkimised, kus ei käsitletaks üksnes nende lepingute pikendamist; rõhutab vajadust arendada ja toetada kõiki uusi tooteid ja mehhanisme, mille eesmärk on tugevdada lühiajalisi gaasimüügi võimalusi; rõhutab, et nimetatud meetmed on väga olulised gaasivarude hinna tõelise konkurentsi tagamisel kõigile tarbijatele gaasi siseturul;

Tarbijate tõhus kaitse ja toetamine

76.  palub komisjonil, liikmesriikidel ja asjaomastel sidusrühmadel parandada tarbijatele antava teabe kättesaadavust ja kvaliteeti, pakkuda neile selgeid ja läbipaistvaid arveldusviise, võtta kasutusele hinnavõrdlusmeetodid, mis aitaksid neil teha teadlikumaid valikuid, ning teavitada neid tarbimise reguleerimise viisidest ja energiasäästmise, energiatõhususe ja väikesemahulise tootmise võimalustest; nõuab, et liikmesriigid rakendaksid tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi ja tarbijavaidluste veebipõhise lahendamise määrust; on rahul komisjoni ettepanekuga luua tarbijaõiguste teabeplatvorm; soovitab komisjonil ja liikmesriikidel võtta kasutusele tarbijasõbralikud teavituskampaaniad, milles peaksid aktiivselt osalema valitsused ja kodanikuühiskonna organisatsioonid;

77.  juhib tähelepanu, et kuigi energiahinnad on energia hulgimüügiturgudel kogu maailmas alanenud, maksavad tarbijad endiselt kõrget hinda; kutsub komisjoni, liikmesriike ja liikmesriikide reguleerivaid asutusi üles tagama, et tarbijad saavad hulgimüügituru hindade arengutest otsest ja piisavat kasu;

78.  soovitab liikmesriikidel ja komisjonil koostada põhjalik strateegia, mille abil innustada tarbijaid ja tootvaid tarbijaid aktiivselt osalema energiaturul, sealhulgas kaasates neid kehtivate õigusaktide ja energiatõhususe direktiivi asjaomaste sätete rakendamise kaudu; teeb ettepaneku kohandada korrapäraselt võrkude kasutamise hinnasignaale, et anda nii praegustele kui ka tulevastele kasutajatele vajalikke suuniseid ning tagada seeläbi võrkude arendamise ja üksikute otsuste kooskõla;

79.  kutsub komisjoni üles ergutama energia- ja IKT-sektorit omavahelist koostööd tihendama ja vaatama läbi kehtivad reguleerivad raamistikud, et soodustada energiaalaseid uuendusi ja tuua kasu kõigile tarbijatele ning hõlbustada arukate võrkude tarbijasõbralikku, ohutut ja usaldusväärset kasutuselevõtmist, mis ei oleks tarbijaile rahaliselt koormav ja võtaks arvesse tarbijate andmekaitset; kutsub üles tegema koostööd Euroopa, riiklike ja piirkondlike arukate võrkude arendamisel ja arukate võrkude Euroopa standardite väljatöötamisel;

80.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud asutused rakendaksid IKT-lahendusi arukates energiavõrkudes, looksid rahalisi stiimuleid nendesse lahendustesse investeerimiseks ja võtaksid sihtmärgiks tootvate tarbijate turu, mis tooks kaasa suurema paindlikkuse, energiatõhususe ja -säästu ning nõudluspoole esindajate vabatahtliku osalemise;

81.  ootab komisjonilt suuniseid, mis aitaksid seada kaugeleulatuvaid poliitilisi eesmärke vähekindlustatud tarbijate suhtes, et liikmesriigid saaksid täpsemalt kindlaks määrata oma seisukohad selle tarbijate kategooria kohta; palub komisjonil nimetatud suunised ette valmistada, võttes nõuetekohaselt arvesse selliste tarbijate kaitse praeguseid riiklikke mehhanisme ja vahendeid, eesmärgiga saavutada ühtsem ja põhjalikum lähenemine ELi tasandil, jättes kõige sobivamate toetusvahendite valiku liikmesriikide otsustada; lisab, et seejuures on väga tähtis pakkuda sellele tarbijate rühmale põhjalikku nõustamist ja vahetada parimaid tavasid;

82.  tervitab komisjoni eelseisvat analüüsi kütteostuvõimetuse kohta ELis; on arvamusel, et analüüsi osana peaks komisjon astuma samme tagamaks, et kütteostuvõimetuse vastu võitlemine saab osaks Euroopa sotsiaalteenuste paketist näiteks sotsiaal- ja ühtekuuluvusfondide kaudu; nõuab, et praegustes ja tulevastes energiatõhususe kavades tuleks alati rohkem keskenduma madala sissetulekuga rühmadele;

83.  nõuab tungivalt, et komisjon arendaks ja soovitaks nõuetekohast tarnijakeskset jaeturu korraldust, et ühtlustada Euroopa jaeturgusid ja vähendada selle kaudu tarbijate halduskoormust, jättes tarnija ülesandeks kõigi maksude kogumise otse elektriarve näol;

Tulevaste energia- ja kliimaprobleemide leevendamine

84.  kutsub liikmesriike, komisjoni ja asjaomaseid sidusrühmi üles muutma kõiki energiatootjaid käsitlevad vajalikud toetuskavad läbipaistvateks, prognoositavateks, ühtsemateks ja turust lähtuvateks mehhanismideks niipea kui võimalik, eesmärgiga luua selline ühtne turg, mis tagab toetuskavade vajalike komponentide (nt energiatõhususe, tootvate tarbijate, elektri ja soojuse koostootmise, paindlikkuse, taastuvate energiaallikate ja võrgutoe teenuste) ühilduvuse, vältides kattuvust; kutsub komisjoni üles esitama suunised tulemuslike ja kulutõhusate taastuvenergia toetuskavade kohta;

85.  palub komisjonil, liikmesriikidel ja riiklikel reguleerivatel asutustel vaadata läbi energiaturgude konkurentsitaseme mõõtmiseks kasutatavad näitajad ja kaasata lisaks sellised näitajad (näiteks tarbijate osakaal madalaimate tariifide puhul, uute ettevõtete turuletuleku võimalused ning klienditeeninduse ja innovatsiooni tasemed), mis aitavad anda tegeliku ülevaate konkurentsitasemest turul;

86.  kutsub komisjoni seoses elektri siseturuga üles uurima põhjalikult, millist mõju avaldaks taastuvate energiaallikate suuremahulisem energiavõrkudesse ühendamine finantsabile, kogu süsteemi hõlmavatele tehnilistele nõuetele ja turu korraldusele; toonitab, et kuna siiani on nende allikate suhtes ühtne lähenemisviis puudunud, on see raskendanud nende ühendamist Euroopa energiasüsteemidega; toonitab, et praegust Euroopa energiavõrku ja energia salvestamise taristuid tuleb kohandada energia hajustootmisega taastuvatest energiaallikatest; rõhutab gaasi kui tagavarakütuse olulisust taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise ebastabiilsusega toimetulekus ja palub komisjonil hinnata energiasüsteemi vajalikku paindlikkuse määra (arukad võrgud, nõudluse juhtimine, energia salvestamine ja paindlik varuvõimsus); usub, et pumpelektrijaamadel on elektri salvestamisel oluline roll;

87.  palub komisjonil jätkata piirkondliku arengu fondi, Ühtekuuluvusfondi ja teiste ELi struktuurifondide kasutamist arukate gaasi- ja elektrivõrkude loomise toetamiseks järgmisel perioodil, soodustamaks uute energiatüüpide ja -allikate kasutuselevõttu ja ajakohastamist Euroopa kõigis piirkondades; usub, et jaotusvõrguettevõtjaid tuleks samuti julgustada nõustuma kohandustega nende võrgustikus;

88.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada stiimuleid mikrotootmise kasutamata võimaluste ärakasutamiseks ja pöörata tähelepanu vajadusele rohkem arendada soojus- ja elektrienergia koostootmist kui üht kõige tõhusamat elektri- ja soojusenergia tootmise viisi, ning hakata seda laialdaselt kasutama tõhusa kaugkütte ja kaugjahutuse otstarbel;

89.  rõhutab, et soojus- ja elektrienergia koostootmine ning kaugküte ja -jahutus võimaldab jagada vahelduva elektrienergia kasvavat osa, suurendades energiaturu paindlikkust ja vastupidavust ja pakkudes elektrienergia lisandväärtusena säästlikku energia salvestamist; palub komisjonil tegeleda selle võimalusega oma tulevases algatuses võimsuse korvamise mehhanismide raamistiku kohta ja seda soodustada ning toetada sellist laadi valdkonnaülest integratsiooni ja tasakaalustamist programmi Horisont 2020 raames;

90.  palub komisjonil korraldada uuring Euroopa elektrituru uute kulutõhusate turukorralduste analüüsimiseks eesmärgiga tagada, et tarbijad saaksid osta mõistliku hinnaga elektrit ja ennetada kasvuhoonegaaside heite ülekandumist;

91.  on rahul tehtud tööga energiaalaste teadusuuringute muutmisel programmi Horisont 2020 prioriteediks ja kutsub liikmesriike üles seda programmi valdkonda täielikult ära kasutama; ergutab komisjoni ja liikmesriike toetama uuenduslike energiatehnoloogiate arendamist ja sellealast uurimistööd ning täiustada olemasolevaid tehnoloogiaid, mis ei kuulu programmi Horisont 2020 raamesse ega Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT) projektide hulka; nõuab tungivalt, et liikmesriigid looksid ELi ja riiklike teadusprogrammide vahelise koostoime, arvestades asjaolu, et teadusuuringud on ainuke võimalus, mis aitab vähendada heitkoguseid, suurendada energia varustuskindlust, parandada ELi tööstuse konkurentsivõimet maailmaturul, säilitada ELi juhtpositsioon tehnoloogia alal ning panustada Euroopa majanduskasvu ja töökohtade loomise tegevuskavasse; rõhutab vajadust pakkuda tööstusele õiguskindlust pikema aja jooksul, mis ulatub 2020. aastast kaugemale;

92.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks kättesaadavaks piisavad rahalised vahendid arukate jaotusvõrkude arendamiseks, mis on kõige kulutõhusam viis taastuvate energiaallikate hajustootmise ulatuslikuks turuletulekuks, tagades samal ajal varustuskindluse ja kasutades ära energiasäästu potentsiaali;

93.  märgib, et praegune süsteem, mida iseloomustab siseturu killustatus, tekitab ettevõtetele ja investoritele raskusi piisava pikaajalise stabiilsuse loomisel, mis võib põhjustada elektrijaamade sulgemist ja tekitada ebakindlust tööhõives ja võimsuse tagamises; palub komisjonil teostada gaasi ja elektrienergia siseturu edasise arengu sõltumatu hindamine, kus oleks kesksel kohal investeeringute, sektori tööhõive, keskkonna ja tarbijakaitse küsimused; palub, et see hindamine oleks valmis 2014. aasta märtsiks ja oleks kaasav, võttes arvesse huvirühmade, sh sotsiaalpartnerite, madala sissetulekuga majapidamiste, keskkonnaorganisatsioonide ning VKEde esindajate arvamusi;

o
o   o

94.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0061.
(2) ELT L 295, 12.11.2010, lk 1.
(3) ELT L 326, 8.12.2011, lk 1.
(4) ELT L 211, 14.8.2009, lk 94.
(5) ELT L 211, 14.8.2009, lk 55.
(6) ELT L 315, 14.11.2012, lk 1.
(7) ELT L 172, 2.7.2009, lk 18.
(8) ELT L 299, 27.10.2012, lk 13.
(9) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 64.
(10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0238.
(11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0509.
(12) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0086.
(13) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0088.
(14) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0444.
(15) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0443.
(16) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0238.


Energiatõhususe meetmete rakendamine ja mõju ühtekuuluvuspoliitika raames
PDF 308kWORD 40k
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta resolutsioon energiatõhususe meetmete rakendamise ja mõju kohta ühtekuuluvuspoliitikas (2013/2038(INI))
P7_TA(2013)0345A7-0271/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 194,

–  võttes arvesse ELi põhiõiguste harta artiklit 37,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

–  võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1783/1999,

–  võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1084/2006, millega asutatakse Ühtekuuluvusfond ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1164/94,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2013. aasta aruannet „Hoonete energiatõhususe rahaline toetamine” (COM(2013)0225),

–  võttes arvesse Euroopa ametiühingute instituudi (ETUI) aruande „Benchmarking Working Europe 2013” („Euroopa tööealise elanikkonna võrdlusuuring”) peatükki 5 („The European divide in clean energy and fuel poverty” – „Lahknevused puhta energia ja kütteostuvõimetuse valdkonnas Euroopas”), Brüssel 2013,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/32/EÜ, mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/76/EMÜ,

–  võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus(1),

–  võttes arvesse nõukogu 4. märtsi 2013. aasta aruannet „Euroopa poolaasta rakendamine – Kokkuvõttev aruanne” (6754/13),

–  võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegias” (COM(2011)0017),

–  võttes arvesse komisjoni 2012. aasta statistika käsiraamatut „EU energy in figures” („ELi energeetika arvudes”)(2),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2008. aasta teatist „Ühtekuuluvuspoliitika: investeerimine reaalmajandusse” (COM(2008)0876),

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2006. aasta teatist „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine” (COM(2006)0545),

–  võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 21/2012 „Ühtekuuluvuspoliitika vahenditest rahastatud energiatõhususe investeeringute kulutasuvus”,

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Euroopa majanduse taastamiskava kohta(3),

–  võttes arvesse ettevõtte KfW Research aruannet „Impact on public budgets of KfW promotional programmes in the field of „Energy-efficient building and rehabilitation”” („KfW teavitusprogrammide mõju riikide eelarvele energiatõhusa ehitamise ja renoveerimise valdkonnas”)(4),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvuspoliitika ja selles osalejate rolli kohta Euroopa uue energiapoliitika rakendamisel(5),

–  võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” (COM(2011)0112),

–  võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni ressursitõhusa Euroopa kohta(6),

–  võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2013. aasta aruannet „Ühtekuuluvuspoliitika: 2013. aasta strateegiline aruanne programmide rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2013” (COM(2013)0210),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 4. mai 2012. aasta arvamust „Energiatõhusus linnades ja piirkondades: maapiirkondade ja linnade erinevused”(7),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 14. detsembri 2011. aasta arvamust „Energiatõhusus”(8),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) arvamust teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse energiatõhusust”(9),

–  võttes arvesse projekti MARIE/ELIH-MED poliitikadokumenti „Improving MED transnational cooperation answers to energy efficiency challenges in buildings” („MEDi riikideülesest koostööst tulenevate lahenduste edendamine hoonete energiatõhususe probleemide valdkonnas”),

–  võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Energiatõhususe kava 2011” (COM(2011)0109),

–  võttes arvesse säästva energia toetuseks tehtavate investeeringute struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide (Structural and Cohesion Funds for Sustainable Energy Investments – SF Energy Invest) soovitusi „Practical recommendations to increase the share of sustainable energy investments in the upcoming SCF programming period 2014–2020” („Praktilised soovitused säästva energia toetuseks tehtavate investeeringute osakaalu suurendamiseks struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide järgmisel programmitöö perioodil 2014–2020”)(10),

–  võttes arvesse instituudi Ismeri Europa aruannet komisjonile „Expert evaluation network delivering policy analysis on the performance of Cohesion policy 2007–2013 – Synthesis of national reports 2011 – renewable energy and energy efficiency of housing” („Asjatundjatest koosneva hindamisvõrgustiku poliitikaanalüüs 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika tulemuste kohta – riiklike aruannete kokkuvõttev aruanne 2011 – taastuvenergia ja eluasemete energiatõhusus”),

–  võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2013. aasta rohelist raamatut „Kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030” (COM(2013)0169),

–  võttes arvesse ettevõtte Copenhagen Economics uuringut „Multiple benefits of investing in energy efficient renovation of buildings” („Mitmekordne kasu investeeringutest hoonete energiatõhusasse renoveerimisse”)(11),

–  võttes arvesse komisjoni panust 22. mai 2013. aastal toimunud Euroopa Ülemkogul „Energy challenges and policy” (energiaprobleemid ja -poliitika),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A7-0271/2013),

A.  arvestades, et suurem energiatõhusus tähendab vähema sisendenergia kasutamist samaväärset majandustegevuse või teenuse taset säilitades(12);

B.  arvestades, et energiatõhususe edendamine on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 194 lõikes 1 siseturu rajamise ja toimimise raames ning pidades silmas vajadust säilitada ja parandada keskkonda;

C.  arvestades, et energiatõhususe saavutamine on komisjoni ja liikmesriikide tähtsamaid ülesandeid ja seda näitab Euroopa 2020. aasta eesmärk suurendada energiatõhusust 20%;

D.  arvestades, et tarbimise piiramine energiatõhususe vahenditega on kõige jätkusuutlikum viis vähendada sõltuvust fossiilsetest kütustest, mille tulemusel väheneb impordimaht umbes 25% võrra;

E.  arvestades, et valdav osa energiast toodetakse ikka veel süsivesinikest, mille põlemisel erituvad kasvuhoonegaasid;

F.  arvestades, et investeeringud energiatõhususse võivad Euroopa piirkondadele tuua majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnakasu;

G.  arvestades, et energiatõhususe direktiivi kulutõhus rakendamine õigel ajal võib vähendada suuresti energia tarbimist, vähendada sõltuvust fossiilkütuste impordist, luua uusi töökohti, pakkuda sotsiaalkaitset ja kaotada kütteostuvõimetuse;

H.  arvestades, et praegusel programmitöö perioodil 2007–2013 eraldati ühtekuuluvuspoliitika eelarvest energiatõhususe, koostootmise ja energiamajanduse jaoks 5,5 miljardit eurot;

I.  arvestades, et viimases komisjoni aruandes(13) järeldati, et 2011. aasta lõpuks oli konkreetsetele energiatõhususe projektidele eraldatud peaaegu 3,8 miljardit eurot, sealhulgas käibefondid, ja rakendamise määr oli seega 68%; arvestades, et aruandes märgiti ära ka rakendamise määra ebaühtlus kogu liidus;

J.  arvestades, et 2013. aasta märtsi kokkuvõtvas aruandes(14) tuvastas nõukogu energiatõhususe arengut kahjustavate teguritena ebapiisava teabe ja rahaliste stiimulite puudumise, energiatõhususe meetmete vähese nähtavuse ning olemasolevate õigusaktide ebapiisava rakendamise ning pidas neid tegureid pigem praktilisteks kui regulatiivseteks;

K.  arvestades, et Euroopa kohaliku energiaabi fondi (ELENA) raames rahastamiskõlbliku projekti miinimumsumma on 50 miljonit eurot ja aruka energeetika aruka energeetika programmi puhul on miinimum suurem kui 6 miljonit eurot, mis on suurem kui paljude väikeste ja maakogukondade projektide maksumus;

Üldised tähelepanekud

1.  rõhutab, et praegusel kriisiperioodil ja olukorras, kus liit impordib üle 50% oma energiavajadusest, võib energiatõhususe suurendamine aidata oluliselt kaasa liidu konkurentsivõime parandamisele ning kohalikul ja piirkondlikul tasandil töökohtade ja majanduskasvu loomisele, aidates samal ajal võidelda kliimamuutustega ja suurte energiakuludega;

2.  toetab ELi võetud kohustust saavutada eesmärk suurendada 2020. aastaks energiatõhusust 20%; märgib, et energiatõhususe direktiivi ja selle vahendite nõuetekohane rakendamine vastavalt iga liikmesriigi asjaoludele suunaks liikmesriigid jälle õigele teele, nii et 20% eesmärk oleks saavutatav; nõuab seetõttu, et liikmesriigid teeksid suuremaid jõupingutusi Euroopa 2020. aasta eesmärgi saavutamiseks ning aitaksid täiendavalt säästa pärast seda kuupäeva;

3.  märgib, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid võivad aidata stimuleerida erasektori investeeringuid energiatõhusatesse toodetesse, transpordiliikidesse, hoonetesse, ehitustöödesse ja teenustesse, sealhulgas energiatõhusatesse teenustesse, võib aidata vähendada avaliku sektori asutuste energiaarveid ning anda sama raha eest suuremat väärtust; tervitab energiatõhususe kavandatavat esmatähtsaks muutmist programmi Horisont 2020 energiauuringute peatüki raames;

4.  rõhutab käesoleva rahastamisperioodi kogemust, millest nähtub, et Euroopa struktuuri ja investeerimisfondidest energiatõhususele eraldatud vahendeid ei suudeta täielikult ära kasutada; rõhutab seetõttu, et finantsraamistikus 2014–2020, milles nähakse energiatõhususele eraldamiseks ette rohkem vahendeid, tuleb kanda hoolt selle eest, et kohalikel ja piirkondlikel asutustel oleks nendele vahenditele hõlpsam juurdepääs;

5.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid nägema Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist energiatõhususe jaoks kui suure finantsvõimendusega investeerimisvõimalust, mitte kui kulu; kutsub komisjoni üles jätkama riigiabi eeskirjade läbivaatamist, et võimaldada energiatõhususe suuremat riigipoolset rahastamist koos Euroopa investeeringutega;

6.  rõhutab ühtekuuluvuspoliitika ja sellele eraldatud rahaliste vahendite olulisust nutivõrkude ja intelligentsete võrgustike täielikul väljaarendamisel, mille tulemusena tõhustatakse piirkondade energiasüsteeme, vähendades energia tarbimist ja energiakadu;

7.  rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel asutustel peavad olema piisavad pädevused ja kohustused mitte üksnes seoses energia tarnimise ja -kasutusega vaid ka seoses energiatõhususe eesmärkidega;

8.  palub komisjonil suurendada energiatõhususe standarditele vastavate sotsiaalelamute ehitamist käsitlevate piirkondliku riigiabi suuniste ja säästvatesse hoonetesse ja säästvasse energiasse investeerimise õiguskindlust;

9.  tuletab meelde, et mõnede teadusuuringute kohaselt ei suutnud 2010. aastal ligikaudu 9% ELi, Norra ja Šveitsi kodanikest (52,08 miljonit inimest) oma kodu piisavalt soojaks kütta; märgib, et kütteostuvõimetus on eriti suur uutes liikmesriikides ja selle põhjuseks on enamasti halvasti soojustatud kodud; kutsub komisjoni üles uurima üksikasjalikult seost energiatõhususe edendamise, kütteostuvõimetuse ja haavatavate tarbijate vahel; rõhutab, et energiatõhususe meetmetest tulenev sääst peab lõpuks kajastuma tarbijate arvetel;

10.  märgib, et energiatõhususe potentsiaali ei ole teatud majandussektorites, nagu ehitus- ja transpordisektor, veel tõhusalt ellu viidud ja et struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi toetused või muud investeeringud suuremasse energiatõhususse peaksid aitama suurendada töövõimalusi nendes sektorites;

11.  rõhutab vajadust tagada, et sotsiaalelamute ehitamine ja renoveerimine toimub eesmärgiga saavutada energiatõhususe alased eesmärgid ja standardid; palub subsidiaarsuspõhimõtet järgides liikmesriikidel ja kõigil sidusrühmadel võtta sotsiaalelamumajandust arvesse riiklikes reformikavades ja järgmise programmitöö perioodi 2014–2020 partnerluslepingute esmatähtsate strateegiliste valdkondade kavandamisel; tuletab liikmesriikidele sellega seoses meelde energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL artikli 20 sätteid;

12.  tunnistab, et üks suurimaid takistusi energiasäästu saavutamisele kohalikul ja piirkondlikul tasandil on vajadus teha eelnevaid investeeringuid; on veendunud, et iga ELi tasandil võetava meetme puhul tuleks kohaselt arvestada tagajärgi omavalitsusüksustele ja piirkondadele ning nende eelarvepiiranguid; soovitab seetõttu energiavaldkonna arengusuuniste koostamisel konsulteerida kohaliku ja piirkondliku tasandi esindajatega ja pakkuda rahalist toetust kohaliku ja piirkondliku tasandi programmidele, mis on ette nähtud olemasolevate energiaallikate kasutamiseks;

13.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on juba vastu võtnud raporti ELi ühtekuuluvuspoliitika ja selles osalejate rolli kohta Euroopa uue energiapoliitika rakendamisel, ning et see raport hõlmab ka energiatõhususe küsimusi;

Programmitöö periood 2014–2020 ja seadusandlikud muudatused

14.  märgib, et ühtekuuluvuspoliitika peaeesmärk on endiselt piirkondadevahelise majandusliku, sotsiaalse ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamine, ja on arvamusel, et energiatõhususpoliitika ei tohiks selle eesmärgi saavutamist takistada; rõhutab, et mõnedel ELi vaeseimatel piirkondadel võivad olla teised prioriteedid ja nende puhul tuleb esmajärjekorras investeerida muudesse valdkondadesse; toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika tugevuseks on tema paindlikkus ja fondide detsentraliseeritud haldamine kohalikul tasandil;

15.  tuletab meelde Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) käsitleva määruse muutmist 2009. aastal seoses energiatõhususega, mille tulemusel muudeti elamud ELi kõigis piirkondades rahastamiskõlblikuks, kehtestades ülempiiriks 4%; märgib, et sätete hilise muutmise tõttu, millest tulenes rakenduskavade muutmine programmeerimisperioodi vältel, ei ole see poliitiline meede paljudes liikmesriikides oluliselt suurendanud sellele eesmärgile suunatud vahendeid; märgib, et kuna selle muudatusega ei kaasnenud täiendavaid ELi poolseid rahastamisvahendeid, lükkasid mõned liikmesriigid selle võimaluse tagasi, samas kui teiste liikmesriikide puhul on leitud tugev seos vahendite vähese kasutusvõime ja nõrga haldusfunktsiooni vahel; juhib tähelepanu energiatõhususe meetmete õigusliku selguse tähtsusele enne programmitöö perioodi 2014–2020 ja selle ajal;

16.  peab kiiduväärseks ERFi ja Ühtekuuluvusfondi pakutavaid võimalusi ja nende tähtsamat rolli energiatõhususe eesmärkide elluviimisel uuel programmitöö perioodil 2014–2020; toetab eelkõige ühtekuuluvuspoliitika vahendite rolli kogu ehitussektori, sealhulgas elamumajanduse tulevikus;

17.  innustab liikmesriike kehtestama oma tööprogrammides lihtsad ja mittebürokraatlikud menetlused majapidamiste energiatõhususe parandamiseks eraldatud rahaliste vahendite kasutamiseks;

18.  innustab liikmesriike tagama, et detsentraliseerimiskorraga antakse omavalitsusüksuste ametiasutustele vahetu juurdepääs majapidamiste energiatõhususe parandamiseks ette nähtud rahalistele vahenditele;

19.  tervitab ERFi määruse üle peetud läbirääkimiste tulemusi, milles käsitletakse konkreetsete temaatiliste eesmärkide jaoks ette nähtud osa igale piirkonnakategooriale ning mis võimaldavad energiatõhususe ja taastuvate energiaressursside eraldisi suurendada; tuletab meelde, et kõrgel tasemel kehtestatud minimaalne osakaal on kohalike osalejate hõlpsamaks mobiliseerimiseks ülitähtis ja aitab ellu viia pikaajalisi stabiilseid renoveerimisprogramme;

20.  tervitab komisjoni ettepanekut laiendada innovatiivsete rahastamisvahendite kasutusala programmitöö perioodil 2014–2020 kõigile temaatilistele eesmärkidele, sealhulgas energiatõhusus;

21.  pooldab komisjoni ettepanekuid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide lihtsustamise kohta uuel programmitöö perioodil 2014–2020; on veendunud, et ühissätete määrust käsitlevad läbirääkimised peaksid lõppema mitme fondi eduka kasutuselevõtuga, mis oleks väga kasulik energiatõhususe projektidele;

22.  peab tänuväärseks ühissätete määrust käsitlevatel läbirääkimistel saavutatud edu partnerluslepingute vallas; kutsub sellega seoses liikmesriike ja korraldusasutusi üles töötama koos energiatõhususe valdkonna asjatundjatega, et seda mehhanismi oma rakenduskavade ettevalmistamisel hästi ära kasutada;

23.  innustab liikmesriike tugevdama seoseid nende vastavate riiklike energiatõhususe tegevuskavade ja rakenduskavade vahel, tagamaks, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on osa ühtsest strateegiast, vastates samal ajal territoriaalsetele vajadustele; rõhutab, et energiatõhususe peamine eesmärk peaks olema energiasõltumatuse saavutamine piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

24.  usub, et ELi meetmetega peaks toetama energiatõhusust energia tootmise, jaotamise ja tarbimise etapis; märgib, et samal ajal kui praegu kulutatakse ühtekuuluvuspoliitika raames energiale eraldatud raha peamiselt taastuvatele energiaallikatele(15), tuleb leida parem tasakaal, mille puhul suunatakse suurem rahastamisprotsent energiatõhususe projektidele;

25.  rõhutab, et liigne täpsustamine ja siduvad sihtmärgid seoses energiatõhususe eesmärkide rakendamisega võivad suurendada piirkondlike ja kohalike asutuste kulutusi nende meetmete rakendamisel ning põhjustada lisakulusid tarbijatele;

26.  rõhutab, et tähtis on integreerida energiatõhususe mõõde arukat spetsialiseerumist käsitlevatesse teadusuuringute ja innovatsiooni strateegiatesse, mille liikmesriigid ja piirkonnad peavad välja töötama selleks, et saada juurdepääs tulevase ühtekuuluvuspoliitika valdkonda kuuluvatele innovatsioonialastele rahastamisvahenditele;

27.  tuletab liikmesriikidele veel kord meelde, et oluline on hästi rahastada 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku eelarvet, kus ühtekuuluvuspoliitika võiks olla ja peaks olema majanduse taastamise eestvedaja;

Teadlikkuse suurendamine ja teabe levitamise tähtsus

28.  kutsub komisjoni üles veelgi paremini levitama kohalikele ja piirkondlikele asutustele praktilist teavet energiatõhususe investeeringute kasulikkuse, parima metoodika, standardite ja rahaliste stiimulite ning asjakohaste teenuste osutajate kohta, sealhulgas energiatõhususe lepingute kohta; märgib, et probleemiks on energiateenuste ettevõtete puudumine paljudes piirkondades ja liikmesriikides, mis võib mõjutada energiatõhususe jaoks ette nähtud rahaliste vahendite kasutuselevõttu;

29.  toonitab, et üksikasjaliku teabe puudumine hoonestuse omaduste kohta piirkondlikul tasandil on riiklikele ja piirkondlikele ametiasutustele strateegiate ja kavade koostamisel suureks takistuseks; märgib, et direktiivis 2012/27/EL on ette nähtud nõuded selle teabe loetlemise kohta, ning palub viia see lõpule ka piirkondlikul tasandil ja teha see üldsusele kättesaadavaks;

30.  ergutab korraldusasutusi parandama rakenduskavade nähtavust ja võimalusi, mida jätkusuutlikud energiaprojektid võimalikele toetusesaajatele pakuvad; soovitab seda teha riiklike veebisaitide, platvormide või andmebaaside loomise kaudu võimalike toetusesaajate ja sidusrühmade jaoks, seminaride ja ürituste korraldamise kaudu sihtrühmade teavitamiseks ning meetmete kaudu, millega suurendatakse olemasolevate veebiressursside (näiteks veebiportaal Build Up ja SF Energy Invest käsiraamat) nähtavust ja kättesaadavust;

31.  ergutab korraldusasutusi edendama programmitöö perioodil 2014–2020 integreeritud projekte, lähenedes energiatõhususele terviklikult territoriaalsel tasandil, kasutades eelkõige ära uusi strateegilisi programmitöö vahendeid, nagu integreeritud territoriaalne investeering, ning kaasates olemasolevaid algatusi, nagu nn linnapeade pakt, et aidata välja töötada integreeritud kavasid; ergutab komisjoni ja liikmesriike kohaldama kiirmeetodit selliste omavalitsuste taotluste rahastamiseks, kes on allkirjastanud linnapeade pakti ja täidavad täielikult selle nõudeid;

32.  väljendab heameelt iga-aastase konverentsi „Avatud uste päevad” ning 2012. aastal kohalike ja piirkondlike energiatõhususe projektide tarvis loodud arvukate töörühmade üle; soovitab komisjonil, liikmesriikidel ja korraldusasutustel tugineda sellele üritusele oma teabevahetusplatvormide rajamisel, et edendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavate energiatõhususe projektide rakendamisel ja juhtimisel äärmiselt vajalikku dialoogi ja parimate tavade vahetamist;

Suutlikkuse suurendamine ja tehniline abi

33.  kutsub liikmesriike üles tegutsema komisjoni soovituste(16) järgi ja tõhustama suutlikkuse suurendamist, kasutades tehnilise abi eelarvet, et kohalikud, piirkondlikud ja kodanikuühiskonna osalejad saaksid osa võtta piirkondlikest ja kohalikest energiastrateegiatest;

34.  mõistab, et üleminekuks energiatõhusale tehnoloogiale vajame uusi oskusi, keskkonnateadlikku kutseharidust ning erikoolitust ehitussektoris ja muudes sektorites; innustab sellega seoses liikmesriike jätkama vahendite kasutamist kõigil tasanditel tehnilise abi andmiseks (näiteks Euroopa kohaliku energiaabi fondi kaudu); kutsub lisaks liikmesriike üles kasutama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde töötajate ümberõppeks ja nende oskuste täiendamiseks vähese CO2-heitega majanduse uute töökohtade jaoks, et vältida oskustöötajate puudujääki kõnealuses sektoris;

35.  toonitab JESSICA (ühine Euroopa toetus jätkusuutlikeks investeeringuteks linnapiirkondades) ja ELENA algatuste võimalikku kasu säästvasse energiasse investeerimisel kohalikul tasandil, et aidata linnadel ja piirkondadel rakendada energiatõhususe valdkondades elujõulisi investeeringuprojekte, ning nõuab nimetatud algatuste edendamist;

36.  ergutab pakkuma täiendavat haldustuge kohalikele ja piirkondlikele asutustele selliste väikeste ja keskmise suurusega energiatõhususe projektide rühmitamisel, mis tavajuhul jääksid allapoole programmide ELENA, JESSICA ja aruka energeetika programmi rahastamisele juurdepääsu künnist; juhib liikmesriikide ja komisjoni tähelepanu asjaolule, et väikestel ja keskmise suurusega linnadel ja maakogukondadel napib sageli vajalikku haldussuutlikkust, et uusi rahastamisvahendeid täielikult ära kasutada;

37.  rõhutab, et bürokraatia ning menetlusliku selguse puudumine on muutnud juurdepääsu struktuurifondidele ja Ühtekuuluvusfondile raskeks ning heidutavad asjaomaseid vahendeid enim vajavaid osalejaid neid taotlemast; toetab seetõttu eeskirjade ja menetluste lihtsustamist, bürokraatia kõrvaldamist ja suuremat paindlikkust nende vahendite eraldamisel nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil; usub, et lihtsustamine edendab vahendite tõhusat jaotamist, tõstab kasutusmäära, vähendab vigu ja lühendab makseperioode ning võimaldab vaeseimatel liikmesriikidel ja piirkondadel piirkondade- ja riikidevahelise ebavõrdsuse vähendamiseks mõeldud finantsinstrumente täiel määral ära kasutada; on seisukohal, et tuleb saavutada tasakaal eeskirjade ja menetluste lihtsustamise ja stabiilsuse vahel;

Rahastamisvahendite roll

38.  rõhutab, et toetuste ja rahastamisvahendite ühendamine võib osutuda edukaks ja innovatiivseks meetodiks, mille abil võimendada erasektori rahastamist, luua avaliku ja erasektori partnerluse uued mudelid ja soodustada innovatsiooni; rõhutab, kui tähtis on meelitada ligi erasektori investeeringuid energiatõhususe valdkonda nii EList kui ka kolmandatest riikidest;

39.  juhib tähelepanu asjaolule, et püüdlusi saada raha energiatõhusate projektide investeeringuteks takistavad sageli turg, regulatiivsed ja usaldusega seotud tõkked, näiteks kõrged esialgsed kulud investoritele ja raskused täpse energiasäästu potentsiaali prognoosimisel; innustab liikmesriike leidma sobivaid viise, kuidas ergutada investeeringute tegemist majapidamiste energiatõhususse;

40.  rõhutab murelikult, et praegune majandus- ja finantskriis on muutnud liikmesriikide jaoks aina keerulisemaks vajalike vahendite leidmise energiatõhususega seotud programmide kaasrahastamiseks ühtekuuluvuspoliitika raames; peab seega hädavajalikuks leida ka erasektoris energiatõhususe projektide rahastamiseks uusi ja innovatiivseid lahendusi;

41.  tunnustab komisjoni toetust uue ja innovatiivse rahastamisvahendi rolli suurendamisele programmitöö perioodil 2014–2020; rõhutab, et õigeaegse rahastamise ja õigusliku selguse puudumine põhjustavad suuri raskusi nii liikmesriikidele kui ka teistele sidusrühmadele, kes osalevad selliste vahendite haldamises; nõuab, et komisjon esitaks viivitamata ettepanekud selle kohta, et kasutuskõlblikud rahastamisvahendid oleksid energiatõhususe meetmete toetamiseks kättesaadavad;

42.  kutsub liikmesriike üles jagama häid tavasid riiklike energiatõhususe fondide väljatöötamisel, mille puhul saab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde kasutada rahaliste sissemaksetena või millegi sarnasena ja viia need kooskõlla täiendavate erasektori rahastamisallikatega;

43.  kutsub komisjoni üles edendama veelgi Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga, Euroopa Nõukogu Arengupanga ja Euroopa Energiatõhususe Fondi sihipärast rahalist toetust energiatõhususe projektidele; palub Euroopa Investeerimispangal, Euroopa Nõukogu Arengupangal ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangal luua ühine töörühm, et uurida eri võimalusi uue rahastamisvahendi loomiseks, mille võiks liikmesriikidele kättesaadavaks teha koos nende riiklike energiatõhususfondidega või nende kaudu, et innustada täiendavaid erasektori investeeringuid;

44.  rõhutab, et rahaliste vahendite eraldamine peab põhinema proportsionaalsuse, kulutõhususe ja majandusliku tõhususe põhimõtetel ning et see ei tohi suurendada halduskoormust;

Kliima-, geograafilised ja konkurentsiolud

45.  rõhutab, et on tähtis korrapäraselt hinnata, kas energiatõhususe meetmed ja nõuded on senini piisavad, pidades silmas tegelikke kliimaolusid, tööstuse ja VKEde konkurentsivõimele avalduvat mõju ning ka energiahinna mõju erinevates liikmesriikides ja piirkondades; palub komisjonil seda tulemusnäitajate ettevalmistamisel hoolikalt arvesse võtta;

46.  rõhutab samuti vajadust võtta energiatõhususega seoses arvesse äärepoolseimate piirkondade geograafilist eripära, et paremini kasutada nende saarelise asendiga seotud loodusvarasid (geotermiline, päikese-, tuule- ja mereenergia);

47.  toetab programmi MARIE edusamme Vahemeremaade hoonete energiatõhususe suurendamise strateegia loomisel; kutsub sellega seoses Vahemere piirkonna liikmesriike üles jagama parimaid tavasid, et luua Lõuna-Euroopa jaoks kulutõhus mudel; nõuab sarnaste programmide loomist muudes Euroopa piirkondades, eeskätt Kesk-Euroopas; on seisukohal, et sarnast süsteemi tuleks rakendada ka äärepoolseimate piirkondade suhtes, eelkõige troopilises kliimavöötmes, kus asub enamik (kuid mitte kõik) äärepoolseimatest piirkondadest;

Näitajad ja kriteeriumid

48.  palub liikmesriikidel võtta kohustus tagada avalike ja muu otstarbega hoonete vastavus kõige rangematele energiatõhususe normidele, nagu on sätestatud direktiivis 2010/31/EL, ning nende energiatõhususe korrapärane sertifitseerimine;

49.  kutsub komisjoni üles täpsustama ühtekuuluvuspoliitika raames energiatõhususe ühiseid näitajaid, mida liikmesriigid kohaldavad ja kasutavad programmitöö perioodil 2014–2020;

50.  kutsub komisjoni üles võtma konkreetse liikmesriigi või piirkonna ühe kWh säästmise investeeringukulude kindlaksmääramisel nõuetekohaselt arvesse iga liikmesriigi või piirkonna majanduslikku, geograafilist ja sotsiaalset olukorda;

51.  palub komisjonil töötada viivitamata ja tihedas koostöös liikmesriikide ja piirkondadega välja energiatõhususe projektide hindamise suunised, mille võiks võtta aluseks projektide hindamise, järelevalve ja kinnitamise mehhanismi loomisel, ning määratleda nende kulutasuvus;

52.  kutsub liikmesriike üles kohaldama energiatõhususe projektide puhul Euroopa Regionaalarengu Fondi määruse lisas määratletud tulemusnäitajaid ja kasutama ka läbipaistvaid projektide valikukriteeriume ja standardseid investeeringukulusid säästetava energiaühiku kohta, täpsustades energiatõhususe projektide pikimat vastuvõetavat lihtsat tasuvusaega;

53.  võtab teadmiseks kontrollikoja viimase aruande „Ühtekuuluvuspoliitika vahenditest rahastatud energiatõhususe investeeringute kulutasuvus”; rõhutab kontrollikoja soovitust kasutada läbipaistvaid ja rangemaid projektide valikukriteeriume nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil; võtab teadmiseks kontrollikoja järelduse, et investeerimisotsuse tegemiseks kasutatud hindamiskriteeriumid peavad olema selgemad ja täpsemad küsimuses, kuidas tuleks võtta arvesse energiatõhususe aspekte;

54.  märgib siiski, et kontrollikoja hinnang on valimi ja tasuvusaja küsimuses üsna piiratud; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika on integreeritud poliitika, ja seega seda, et projektide hindamisel tuleb võtta olelusringi kuluanalüüsil põhinev terviklik lähenemisviis;

Ehitussektori tähtsus

55.  juhib tähelepanu asjaolule, et energiatarbimine hoonetes moodustas suurima osa (40%) kogu energia lõpptarbimisest ELis, millest kodumajapidamiste tarbimine moodustas 26,7%, ning see tarbimine andis 36% liidu CO2-heidetest; peab kahetsusväärseks, et enamik liikmesriike ei kasuta täiel määral ära hoonete energiasäästu potentsiaali; kutsub komisjoni üles leidma viise, et ergutada jõupingutusi selle tagamiseks, et suurim energiasäästu potentsiaal ei jääks kasutamata, esitades ettepanekud selgete eesmärkide kehtestamiseks hoonete energiatarbimise suhtes liikmesriikides;

56.  tuletab meelde, et hoonete loomulik renoveerimistsükkel on 40 aastat ja et selles sektoris on energia säästmistehnoloogiad hästi arenenud, mille tulemusel on enamik tõkkeid, mis takistavad energia säästmise potentsiaali täielikku ärakasutamist, mittetehnilist laadi; juhib tähelepanu asjaolule, et energiatõhususe renoveerimisprojektide laadi tõttu – kuna need on sageli vähem nähtavad, väiksemad ja keerulisemad koondada – on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidel nende tõkete ületamiseks vajaliku rahastamise pakkumisel otsustav roll;

57.  märgib, et energiasäästu potentsiaal, mis sõltub suurel määral olemasolevate hoonete seisundist, ei jagune liikmesriikide ja piirkondade vahel võrdselt; kutsub liikmesriike üles täpsustama „korraliku eluaseme” määratlust, et lisada sellesse energiatõhususe normid;

58.  rõhutab, et avaliku sektori investeeringud hoonete energiatõhususse on vajalikud eriti vähem arenenud piirkondades ja ühtekuuluvuspoliitika vahenditest abi saavates liikmesriikides, kus on suur potentsiaal vähendada energiatarbimist kulutõhusate meetmete kaudu;

59.  ergutab liikmesriike kasutama võimalikult palju ära riiklikke ja piirkondlikke programme tagamaks, et uued hooned kavandatakse väga energiatõhusatena ja et olemasolevate hoonete energiatõhusust suurendatakse (seadmete vahetus), muu hulgas ka madala sissetulekutega kodumajapidamiste eluasemete puhul;

60.  märgib, et maapiirkondades ja äärepoolsetes piirkondades on ideaalsed tingimused tõhusate detsentraliseeritud energiatootmise vormide kasutuselevõtuks, mis vähendab elektri kaugtranspordil tekkivat energiakadu;

61.  kutsub asjaomaseid riigiasutusi kiirendama nende omanduses olevate hoonete renoveerimist, kasutades ühtekuuluvuspoliitika vahendeid vajaliku finantsvõimenduse tekitamiseks ja eeskuju näitamiseks;

62.  kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu mitme pere ühisomanduses olevate korterelamute muredele, mis sageli seisnevad keerulises nn mittetellijatest tasuta teenusekasutajate probleemis;

63.  palub komisjonil suurendada teadlikkust hoonete põhjaliku renoveerimise ja järkjärgulise põhjaliku renoveerimise tegelikust potentsiaalist, toetades liikmesriike ja piirkondi nende renoveerimisstrateegiate ettevalmistamisel; soovitab töötada need strateegiad välja paralleelselt rakenduskavade ettepanekutega ning keskenduda nendes innovatiivsete rahastamisvahendite kasutamise kaasamisele ning lisada investorite usalduse suurendamiseks esialgsed vahe-eesmärgid;

o
o   o

64.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Regioonide Komiteele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0246.
(2) http://ec.europa.eu/energy/publications/doc/2012_energy_figures.pdf.
(3) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 98.
(4) https://www.kfw.de/migration/Weiterleitung-zur-Startseite/Homepage/KfW-Group/Research/PDF-Files/Energy-efficient-building-and-rehabilitation.pdf.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0017.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0223.
(7) ELT C 225, 27.7.2012, lk 52.
(8) ELT C 54, 23.2.2012, lk 49.
(9) ELT C 24, 28.1.2012, lk 134.
(10) http://www.sf-energyinvest.eu/fileadmin/Dateien/Downloads/May2012-Recommendations.pdf.
(11) http://www.renovate-europe.eu/uploads/Multiple%20Benefits%20Study_Key%20Messages%20Brochure.pdf.
(12) „Komisjoni teatis „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine”” potentsiaali realiseerimine” (COM(2006)0545).
(13) Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Hoonete energiatõhususe rahaline toetamine” (COM(2013)0225), 18. aprill 2013.
(14) Nõukogu kokkuvõttev aruanne 6754/13: Euroopa poolaasta rakendamine, 4. märts 2013.
(15) Instituudi Ismeri Europa aruanne komisjonile „Expert evaluation network delivering policy analysis on the performance of Cohesion policy 2007–2013 – Synthesis of national reports 2011 – renewable energy and energy efficiency of housing” („Asjatundjatest koosneva hindamisvõrgustiku poliitikaanalüüs 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika tulemuste kohta – riiklike aruannete kokkuvõttev aruanne 2011 – taastuvenergia ja eluasemete energiatõhusus”), http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/docgener/evaluation/pdf/eval2007/expert_innovation/2011_synt_rep_en.pdf)
(16) Komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatis „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegias” (COM(2011)0017).


Aadria mere ja Joonia mere kalandusstrateegia
PDF 138kWORD 33k
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta resolutsioon Aadria ja Joonia mere kalandusstrateegia kohta (2012/2261(INI))
P7_TA(2013)0346A7-0234/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Aadria ja Joonia mere merestrateegia” (COM(2012)0713),

–  võttes arvesse nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1626/94(1), ning hilisemaid muudatusi (Vahemere määrus),

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika kohta(2),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta(3),

–  võttes arvesse direktiivi 2008/56/EÜ ja liikmesriikide kohustust võtta vajalikud meetmed, et saavutada või säilitada merekeskkonnas hea keskkonnaseisund hiljemalt aastaks 2020,

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2012. aasta resolutsiooni ELi makropiirkondlike strateegiate arengu, selle praeguste tavade ja tulevikuväljavaadete kohta, sealhulgas Vahemere piirkonnas(4),

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus teatavate kalapüüki käsitlevate sätete kohta Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas(5),

–  võttes arvesse oma 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni „Integreeritud merenduspoliitika – edusammude hindamine ja uued ülesanded” kohta(6),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut direktiivi kohta, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik (COM(2013)0133),

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale uue hoo andmise kohta(7),

–  võttes arvesse elupaikade direktiivi(8),

–  võttes arvesse integreeritud merenduspoliitika eest vastutavate Euroopa ministrite ja komisjoni 7. oktoobri 2012. aasta deklaratsiooni kasvu ja töökohtade loomise merenduskava kohta (Limassoli deklaratsioon),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas” (COM(2012)0494),

–  võttes arvesse 23.–24. juunil 2011. aastal kogunenud Euroopa Ülemkogu resolutsioone,

–  võttes arvesse Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsiooni ja selle protokolle(9),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 12. oktoobri 2011. aasta omaalgatuslikku arvamust Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna arendamise toetuseks(10),

–  võttes arvesse Joonia piirkonna nõukogu 12. kohtumisel 5. mail 2010. aastal vastu võetud Ancona deklaratsiooni,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi juhendit, mis võeti vastu 1995. aasta 31. oktoobris,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 199. soovitust kalandussektori töö kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0234/2013),

A.  arvestades, et Aadria mere ja Joonia mere(11) ääres asub seitse riiki, kellest neli on ELi liikmesriigid (Itaalia, Kreeka, Horvaatia ja Sloveenia), üks on kandidaatriik (Montenegro) ja kaks on potentsiaalsed kandidaatriigid (Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina);

B.  arvestades, et piiriülene koostöö on oluline selleks, et ühiselt korraldada püügitegevust ja tagada kalavarude säästev kasutamine;

C.  arvestades, et ehkki mõned Aadria mere äärsed riigid on kehtestanud eripiirkonnad, moodustavad suurema osa Aadria merest ja Joonia merest endiselt rahvusvahelised veed;

D.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma hiljutises ELi makropiirkondlike strateegiate arengut käsitlevas resolutsioonis asjaolu, et Aadria ja Joonia mere makropiirkondlik strateegia võib olla oluline tegur jõupingutustes, mida tehakse Lääne-Balkani riikide lepitamiseks, ja aidata kaasa sealsete riikide liiduga ühinemisele, mis võimaldab kogu Vahemere piirkonnas ühise poliitika rakendamist;

E.  arvestades, et Ancona deklaratsioonile allakirjutanud riigid palusid komisjonil koostada Aadria ja Joonia piirkonna makropiirkondliku strateegia ja võtta eeskujuks makropiirkondlikud strateegiad, mille komisjon on koostanud Läänemere (2009), Doonau (2010) ja Atlandi ookeani (2011) piirkonna jaoks(12);

F.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu 23.–24. juuni 2011. aasta kohtumisel vastu võetud resolutsioonis kutsuti liikmesriike „jätkama koostöös komisjoniga tööd võimalike tulevaste makropiirkondlike strateegiatega, eelkõige seoses Aadria ja Joonia mere piirkonnaga”;

G.  arvestades, et Regioonide Komitee kutsus oma hiljutises arvamuses Euroopa Parlamenti üles toetama sellise Aadria ja Joonia mere makropiirkondliku strateegia koostamist, milles võetakse arvesse piirkonna ees seisvate suurte probleemide lahendamist eeskätt kalanduse ja vesiviljeluse valdkonnas;

H.  arvestades, et kalandus on traditsiooniliselt olnud suurema osa Aadria ja Joonia mere ääres asuvate piirkondade jaoks oluline sektor ning püügitegevust selles piirkonnas korraldavad praegu Vahemere üldine kalanduskomisjon (GFCM) ja rahvusvaheline Atlandi tuunikala kaitse komisjon (ICCAT);

I.  arvestades, et geofüüsikaliselt on Aadria meri eriti põhjaosas valdavalt madal ja liivane ning vesi muutub sügavaks alles paljude miilide kaugusel rannikust, ja et Joonia mere basseini omadused on ülejäänud, palju sügavama Vahemerega sarnased, eeskätt GFCMi geograafilistes allpiirkondades 18 ja 19, kus sügavus ulatub kuni 2000 meetrini;

J.  arvestades, et Aadria ja Joonia meres püütakse eri liiki kalu ja selle juures kasutatakse mitmesuguseid vahendeid ja püügiliike, nagu väikesemahuline käsitöönduslik püük, põhjatraalnoot, pelaagiline traal ja harrastuskalapüük;

K.  arvestades, et Aadria meres on palju endeemilisi kalaliike; arvestades siiski, et püügikoormuse suurenemine ja/või saaste on tekitanud tõsist kahju kalaliikidele ja kogu kalandussektorile tervikuna, eriti Itaalia rannikualal Aadria mere põhjaosas;

L.  arvestades lisaks, et viimastel aastatel on vesiviljelus Aadria ja Joonia mere piirkonnas märkimisväärselt kasvanud, kuigi seal on suured keskkonna- ja ruumialased piirangud ning kuigi kõik piirkonnad ei sobi avamerel asuvateks kasvandusrajatisteks, ja kui ka sobivad, ei ühti sellised rajatised alati muu tegevusega;

M.  arvestades, et juba on käivitatud mõned piirkondlikud koostööalgatused teaduskoostöö edendamiseks (näiteks Adriamed(13)), et toetada vastutustundlikku kalapüüki Aadria meres,

N.  arvestades, et paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides ei ole riiklikke või piirkondlikke arenduskavasid, millega reguleeritakse kasvanduste asutamist ranniku- ja merealadele ning määratakse selgelt kindlaks vesiviljelusel põhinevate kasvanduste asutamiseks lubatud alad, millega hoitakse ära võimalikud huvide konfliktid muude majandussektoritega, näiteks turismi-, põllumajandus- või rannalähedase püügi sektoriga;

O.  arvestades Aadria mere kaitsealade võrgustiku (AdriaPAN) tegevust, mille abil püütakse ühiselt suurendada nende alade majandamise ja seonduvate projektide tõhusust;

P.  arvestades, et integreeritud lähenemisviisi väljatöötamisega Aadria ja Joonia mere merenduspoliitikas peab kaasnema dialoog ja partnerlus kõikide rannikuriikidega, kuna merega seotud tegevused on loomult piiriülesed ja mereressursid jagatud;

Üldised kaalutlused

1.  juhib tähelepanu asjaolule, et Lissaboni lepingu jõustumisega on Euroopa Parlamendist saanud täieõiguslik kaasseadusandja kalanduse ja vesiviljeluse sektoris, ning seepärast kavatseb parlament täita täiel määral oma rolli ELi, piirkondliku ja piirkonnaülese kalanduspoliitika kujundamisel;

2.  on seisukohal, et Aadria ja Joonia mere strateegias tuleb viidata konkreetselt kalavarude ja vesiviljelussektori, sh tööhõive jätkusuutlikule arengule ja kasvule;

3.  on seisukohal, et Aadria ja Joonia mere strateegia peaks püüdma tagada keskkonna säilitamist ja kaitset;

4.  tunneb heameelt komisjoni 3. detsembri 2012. aasta teatise üle, mis on hea alus sellise õigusraamistiku vastuvõtmisele, millega tihendada Aadria ja Joonia mere ääres asuvate riikide ja piirkondade koostööd eesmärgiga edendada vastutustundlikku ja majanduslikult jätkusuutlikku kalandust rannikualade elanike huvides;

5.  on sellega seoses seisukohal, et integreeritud merenduspoliitikal peaks olema tähtis roll Aadria ja Joonia mere pikaajalise strateegilise poliitika arendamisel eesmärgiga edendada merenduse ja meremajandusega seotud majanduskasvu ja säilitada mereökosüsteemid tulevaste põlvkondade jaoks;

6.  on lisaks seisukohal, et mereruumi planeerimine kui protsess, mille käigus analüüsitakse ja kavandatakse inimtegevuse ajalist ja ruumilist jaotumist Aadria ja Joonia mere piirkonnas – eeskätt Aadria mere põhjaosas –, on kalandussektori ja sellega seotud tegevuste jätkusuutliku tuleviku jaoks otsustava tähtsusega;

7.  kordab taas, et toetab makropiirkondliku strateegia väljatöötamist kõnealuse olulise merepiirkonna jaoks eesmärgiga lahendada ühiseid ülesandeid ja probleeme, millega asjaomaste piirkondade elanikud kokku puutuvad, ning edendada sealse majanduse ja Euroopa integratsiooni arengut;

8.  on seisukohal, et kõik Aadria ja Joonia mere piirkonda käsitlevad ELi programmid ja rahastamisvahendid(14) ning ühinemiseelse abi rahastamisvahendid (IPA) peaksid olema omavahel kooskõlas ja neid tuleks kasutada võimalikult tulemuslikult, et see tooks tegelikku lisandväärtust piirkonna kalandussektori ettevõtjatele ja äriühingutele;

9.  on täiesti veendunud, et kõik jõupingutused, mis tehakse vastutustundliku ja säästva kalanduse edendamiseks kogu Aadria ja Joonia mere piirkonnas, võivad soodustada asjaomaste riikide rannikualade ja maapiirkondade arengut ning vastastikku toetavat majandustegevust, näiteks kalandusturismi, millega tegelevad kutselised kalurid ja mis seisneb selles, et kalalaevadele võetakse inimesi turismi ja puhkamise või õppimise eesmärgil, kuid samas järgitakse kogu tegevuses säästva kalapüügi põhimõtteid, millega kaitstakse sealset keskkonda ja loodusrikkust;

10.  on seisukohal, et Barcelona konventsioon ja selle protokoll rannikualade integreeritud haldamise kohta, mis jõustus 2011. aasta märtsis, võiks olla mudeliks, mille järgi muuta integreeritud poliitika Aadria ja Joonia merega piirnevatele liikmesriikidele kohustuslikuks;

11.  on seisukohal, et praegu kättesaadav teave Aadria ja Joonia mere kalavarude, nende liikumise ja jaotumise ning harrastuspüügi kohta ei ole piisav, ning kutsub seepärast pädevaid asutusi ja teadusasutusi kõrvaldama kiiresti selle puudujäägi;

12.  kutsub komisjoni üles võtma edasisi meetmeid, et edendada merekeskkonna ja kalandusega seotud teadusuuringute programme, ja julgustada selliste uuringute tulemuste levitamist ja kasutamist;

13.  on seisukohal, et kaubandusküsimustes võiks heade tavade eeskujuks võtta eri piirkondade haldusasutuste koostöövormid(15) ja laiendada nende kasutamist muudele valdkondadele, et tagada eeskätt kohalike kalandus- ja vesiviljelustoodete parem jälgitavus, kasumlikkus ja turustamine;

14.  pooldab kõikide sidusrühmade osalemist jätkusuutliku ja produktiivse kalandussektori arendamises selles valdkonnas;

15.  peab kogu Aadria ja Joonia mere piirkonna kalandus- ja vesiviljelussektori säästva arengu ja rannikualade elanike tööhõive suurendamise seisukohalt äärmiselt oluliseks seda, et väärtustataks naiste väga olulist osa kalandussektoris, soodustataks nende väljaõpet ning kaasataks neid rannikualade tegevusrühmade ja tootjaorganisatsioonide töösse;

16.  nõuab stiimulite kasutamist, mis aitaksid kaasata kalandus- ja vesiviljelussektorisse noori ning julgustada neid selles valdkonnas tegutsema;

17.  osutab asjaolule, et parlament on juba varem juhtinud tähelepanu vajadusele lihtsamate, sidusamate ja läbipaistvamate vesiviljelust käsitlevate õigusaktide järele, mis kaotaksid sellised tõkked, mis siiani takistavad ELi vesiviljelussektori täieliku potentsiaali ärakasutamist, ja et selleks on vaja kehtestada selged ja järjepidevad ELi ja riiklikud eeskirjad ning liikmesriigid peavad koostama selgelt määratletud mere- ja rannikuala arengukavad vastavalt GFCMi poolt hiljuti vastu võetud suunistele(16);

18.  tuletab meelde, et vesiviljelussektori sihipärane arendamine võib luua suurt turismihuvi pakkuvas Aadria ja Joonia mere rannikuala piirkonnas uusi, hooajast sõltumatuid töökohti ning anda sellega olulise panuse tööhõive suurendamisesse;

19.  rõhutab, et vesiviljelustegevuste laiendamine ei tohi ohustada hea keskkonnaseisundi saavutamist vastavalt direktiivile 2008/56/EÜ ning see peab toimuma täielikus kooskõlas kõikide liidu keskkonnaalaste õigusaktidega;

20.  tuletab meelde, et kalavarude ja merekeskkonna kaitse reostuse ning ülemäärse ja/või ebaseadusliku püügi eest on võimalik ainult ühise merendustegevuse teabe- ja järelevalvesüsteemi võrgustiku loomise abil, mida tehakse tihedas koostöös asjaomaste riikide ja rannaäärsete piirkondadega;

Konkreetsed märkused

21.  nõuab tungivalt, et Aadria ja Joonia mere piirkonna rannikuriigid koostaksid ühiselt ülevaate selle piirkonna geomorfoloogilisest ja batümeetrilisest eripärast, mereliikide esinemisest ja jaotumisest ning erinevatest püügitehnikatest, et saavutada üldine perspektiiv, mis oleks aluseks kalavarude paremale haldamisele ning aitaks edendada kalandustegevust mis tahes tulevase makropiirkondliku strateegia raames;

22.  nõuab seepärast tungivalt, et komisjon võtaks võimalikult kiiresti ja igal juhul 2013. aasta jooksul vastu asjakohase tegevuskava Aadria mere ja Joonia mere makropiirkondliku merestrateegia konkreetseks kohaldamiseks ning loeks kalandussektori kogu strateegia esmatähtsaks valdkonnaks, võttes arvesse geofüüsikalisi erijooni ning sidudes selle tegevuskava regionaalpoliitikaga, liidu integreeritud merenduspoliitikaga ja Euroopa Ühendamise Rahastuga, et selle võimendavat mõju maksimeerida;

23.  palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti määruse ettepaneku, millega määratakse kindlaks Aadria ja Joonia mere kalapüügi ühised tehnilised meetmed, püügikoormus, püügiajad ja püügivahendid, mida on lubatud kasutada Aadria ja Joonia meres, samuti muud vajalikud majandamismeetmed;

24.  peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei ole paremini ära kasutanud individuaalseid majandamiskavasid, mis võimaldavad peatada teatud üldiste reeglite kohaldamise, et saaks arvesse võtta erijooni; leiab, et see oleks oluliselt lihtsustanud kohalikku majandamist ja andnud väärtuslikku teavet olukorra kohta eri piirkondades, võimaldades teha vajalikke muudatusi; palub seepärast rannikuäärsetel liikmesriikidel teha konstruktiivset koostööd omavahel ja komisjoniga, et kalavarude majandamise meetmeid pidevalt kohandada ja uuendada;

25.  kutsub komisjoni üles looma alalise dialoogi Aadria ja Joonia mere piirkonna kolmandate riikidega, et sõlmida kahe- või mitmepoolsed kokkulepped eesmärgiga liikuda eeskirjade ja kalavarude majandamise ühtlustamise ja standardimise suunas, et saavutada ELi ühise kalanduspoliitika eesmärgid Vahemeres, kasutades seejuures täielikult ära rahvusvaheliste ja piirkondlike kalandusorganisatsioonide pakutavat koostööraamistikku; juhib tähelepanu asjaolule, et Aadria ja Joonia mere strateegia võib olla lisandväärtusega ainult juhul, kui arvesse on võetud kõiki piirnevaid riike, nii ELi kuuluvaid kui ka mittekuuluvaid;

26.  kutsub komisjoni üles edendama ühise kalanduspoliitika eesmärke, eeskätt saavutama hiljemalt 2020. aastaks kõikide kalavarude puhul maksimaalset jätkusuutlikku saagikust ületava taseme, ja ergutama ökosüsteemipõhise lähenemisviisi kasutamist kolmandate riikide suhtes;

27.  palub komisjonil tihendada koostöös rannikuäärsete riikidega heade tavade vahetamist ning edendada merekaitsealade loomist kõige enam ohustatud liikide taastamiseks;

28.  kutsub komisjoni üles edendama merestrateegia raamdirektiivi eesmärkide saavutamist Aadria ja Joonia mere äärsetes kolmandates riikides, nimelt hea keskkonnaseisundi saavutamist merekeskkonnas hiljemalt 2020. aastaks;

29.  palub sellega seoses, et komisjon õhutaks Aadria ja Joonia mere äärseid liikmesriike töötama välja ja rakendama ökosüsteemipõhise lähenemisviisiga merestrateegiaid, mis tagaksid keskkonnaprobleemide arvestamise eri poliitikavaldkondades, mis mõjutavad merekeskkonda, võttes arvesse piirnevate kolmandate riikide piiriüleseid mõjusid merevee kvaliteedile;

30.  tuletab meelde, et on olemas rahalised vahendid nii tulevasest Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist (EKMF) (andmekogumisprogrammide kaudu) kui ka liidu erinevate teadusuuringute programmide raames, et parandada teadmisi merekeskkonnast, sh kalaliikidest, ning rakendada kalanduses rohkem innovatsiooni ja paremaid tavasid; kutsub seepärast liikmesriike üles esitama nendes valdkondades projekte ning on seisukohal, et tugevdatud koostöö nii ELi kuuluvate kui ka mittekuuluvate rannikuriikide vahel võib viia äärmiselt huvitavate algatusteni, millest saaks ELi liikmesriikide esitatud projektide kaudu kasu kogu Aadria ja Joonia mere piirkond;

31.  palub komisjonil hinnata võimalust võtta koostöös Euroopa Investeerimispangaga ning FEMIPi(17) kogemusele tuginedes kasutusele sihtotstarbeline eelarverida kõnealuse strateegia meetmete ja eesmärkide elluviimiseks, et mitte muuta olukorda keerulisemaks uute eelarvevahendite vastuvõtmisega; palub komisjonil kaaluda ka võimalust kasutada projektivõlakirju ning avaliku ja erasektori partnerlust kui väga sobivaid rahastamisvahendeid;

32.  kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku moodustada juba tegutsevas Vahemere piirkondlikus nõuandekomisjonis nii Aadria mere kui ka Joonia mere jaoks eraldi konsultatiivorganid, võttes eeskujuks Itaalia vetes(18) nn merepiirkondade loomisega saadud häid kogemusi (nt Põhja-Aadria kalanduspiirkond, mis loodi 2012. aastal Aadria mere põhjaosa kalandussektori ühiseks ja kooskõlastatud majandamiseks poliitilisest, majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonna seisukohast);

33.  palub komisjonil lisada tulevasse mereruumi planeerimist käsitlevasse õigusakti ettepanekusse sätted, millega kohustatakse mereäärseid liikmesriike koostama nende territooriumil kehtivate keskkonnaalaste ja turismi toetavate õigusaktide loetelu ning võtma piiranguteta alade suhtes vastu mere- ja rannikuala arengukavad, millega sätestatakse nende piirkondade kasutamise vastuvõetavus ja kokkusobivus, lihtsustamaks juurdepääsu aladele, mis on sobilikud vesiviljelusettevõtete loomiseks;

34.  palub, et komisjon koostaks Aadria ja Joonia mere spetsiaalse töökava, püstitades selle piirkonna jaoks tuleviku eesmärgid, nagu tehakse praegu Vahemere puhul (IMP-MED projekt); toonitab, et seda töökava tuleks käsitleda kui projekti, mis võib saada toetust EKMFist;

35.  nõuab tungivalt, et komisjon koostaks karistusmeetmete paketi, et oleks võimalik karistada liikmesriike, kes ei täida oma kohustusi andmete kogumise ja edastamise osas või ei suuda lahendada probleeme ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga oma vetes;

o
o   o

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 409, 30.12.2006, lk 11; ELT L 36, 8.2.2007, lk 6; ELT L 196, 28.7.2011, lk 42.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0040.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0461.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0269.
(5) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 193.
(6) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 70.
(7) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 132.
(8) Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ (EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7).
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0128.
(10) Arvamus COTER-V-016, raportöör Spacca (ALDE, IT), oktoober 2011.
(11) Rahvusvaheline Hüdrograafiaorganisatsioon loeb Joonia mere lõunapiiriks joont Capo Passero (Sitsiilia) ja Tainaroni neeme (Kreeka) vahel.
(12) COM(2009)0248, COM(2012)0128, COM(2010)0715 ja COM(2011)0782.
(13) Adriamed on FAO piirkondlik projekt, mida rahastavad Itaalia põllu-, toidu- ja metsamajanduspoliitika ministeerium ja Euroopa Komisjon ning mille eesmärk on edendada teaduskoostööd Aadria mere piirkonna riikide (Albaania, Horvaatia, Itaalia, Montenegro ja Sloveenia) vahel vastavalt vastutustundliku kalapüügi juhendile (FAO).
(14) Struktuurifondid (ERF, Ühtekuuluvusfond, ESF, EKF/EMKF ), samuti 7. raamprogramm ja LIFE+.
(15) Näiteks Aadria mere põhjaosa kalanduse ja vesiviljeluse sotsiaal-majanduslik vaatluskeskus.
(16) Resolutsioon GFCM/36/2012/1 vesiviljeluseks eraldatud alade juhiste kohta, mis võeti vastu GFCMi 36. kohtumisel (mai 2012).
(17) Euroopa – Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastu.
(18) Merepiirkondade loomise eesmärk on tihendada riigi ja piirkondade vahelist koostööd, et arendada ja toetada kalandus- ja vesiviljelussektorit ning edendada kalandussektori tootjate ja ettevõtete partnerlust.


Tõhusam ja kulutasuvam suuline tõlge Euroopa Parlamendis
PDF 137kWORD 29k
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta resolutsioon tõhusama ja kulutasuvama suulise tõlke kohta Euroopa Parlamendis (2011/2287(INI))
P7_TA(2013)0347A7-0233/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 286,

–  võttes arvesse oma 5. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 5/2005 kohta, mis käsitleb Euroopa Parlamendi, komisjoni ja nõukogu suulise tõlke kulusid,(1)

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 5/2005 parlamendi, komisjoni ja nõukogu suulise tõlke kulude kohta koos institutsioonide vastustega(2);

–  võttes arvesse juhatuse liikmetele edastatud teadet, mis käsitleb ressursitõhusat täielikku mitmekeelsust suulises tõlkes ja Euroopa Parlamendi 2012. aasta eelarve kohta tehtud otsuse rakendamist,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi peasekretäri 9. aprilli 2013. aasta aruannet „Keerukama tuleviku suunas – Euroopa Parlament aastal 2025 – Vastused”,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0233/2013),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja liidu kui terviku üheks keskseks elemendiks on mitmekeelsus, ning arvestades, et sellega tagatakse kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse austamine ning eri päritolu ja taustaga ELi kodanike võrdne kohtlemine;

B.  arvestades, et mitmekeelsuse põhimõte Euroopa Parlamendis on parlamendi poliitilise ja suhtlusalase ning kaasseadusandjaks olemisega seonduva tegevuse alus;

C.  arvestades, et mitmekeelsuse põhimõttega Euroopa Parlamendis tagatakse, et Euroopa kodanike õigust kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ei piirata põhjendamatult;

D.  arvestades, et mitmekeelsus tagab kodanike õiguse suhelda parlamendiga mis tahes ELi ametlikus keeles, andes neile sellega võimaluse rakendada oma demokraatliku kontrolli õigust;

E.  arvestades, et parlamendi tõlketeenistused, tagades liidu ainulaadses 24 ametlikul keelel põhinevas mitmekeelses struktuuris läbipaistvuse, hõlbustavad suhtlemist ja kindlustavad, et parlament jääb avatuks kõigile Euroopa kodanikele;

F.  arvestades, et parlamendi kodukorras on sätestatud, et igal parlamendiliikmel on õigus parlamendis sõna võtta soovikohases ametlikus keeles ja sõnavõtt tõlgitakse sünkroonselt teistesse ametlikesse keeltesse, millega tagatakse demokraatlik õigus olla valitud Euroopa Parlamenti keeleoskusest sõltumata;

G.  arvestades, et mitme järjestikuse laienemise tulemusena on mitmekeelsusega seotud ülesanded saanud oma ulatuse, keerukuse ja poliitilise asjakohasuse seisukohast täiesti uue mõõtme, ning arvestades, et ulatuslik mitmekeelsus tähendab parlamendi ja seega ka liidu kodanike jaoks loomulikult suuri ja kasvavaid kulusid;

H.  arvestades, et parlamendi 2012. aasta eelarves oli vaja saavutada märkimisväärne kokkuhoid, sealhulgas suulise tõlke teenuste kulude vähendamine 10 miljoni euro võrra aastas, et eelarve kasv võrreldes eelnenud aastaga ei ületaks 1,9 %;

Suulise tõlke raamistik Euroopa Parlamendis

1.  tõdeb, et Euroopa Liit on ainus organisatsioon maailmas, mille ametlik mitmekeelsuse poliitika põhineb 24 ametlikul keelel ning kus tuleb katta 552 keelekombinatsiooni; väljendab sellega seoses heameelt parlamendi suulise tõlke teenuste väga kõrge kvaliteedi üle, kuid on veendunud, et tuleks leida viise, kuidas vähendada mitmekeelsuse keerukast struktuurist tingitud koormust ja sellega seotud märkimisväärseid ja suurenevaid kulusid;

2.  märgib, et Strasbourgi ja Brüsseli täiskogu istungitel alates 2009. aasta septembrist kuni 2013. aasta veebruarini kõneldi kõikidest keeltest inglise keelt 26 979 minutit (29,1 %), saksa keelt 12 556 minutit (13,6 %), prantsuse keelt 8841 minutit (9,5 %), eesti keelt 109 minutit (0,1 %) ja malta keelt 195 minutit (0,2 %);

3.  rõhutab, et avalikkusel on nii täiskogu istungitele kui ka parlamendikomisjonide koosolekutele juurdepääs veebiülekande ja tellitavate videoülekannete kaudu – uute meediakanalite kaudu, mis suurendavad Euroopa Parlamendi tegevuse läbipaistvust ELi kodanike jaoks – ning et nende kättesaadavus kõikides ametlikes keeltes toonitab parlamendi demokraatlikku ja kultuuridevahelist olemust;

4.  märgib, et mõned rahvusvahelised organisatsioonid, nt Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon, tegutsevad ainult valitsustevahelisel tasandil ja neil puuduvad seadusandlikud ülesanded; märgib sellega seoses, et ÜROs, millel on 192 liiget, kasutatakse kuue ametliku keelega tõlkerežiimi, ning NATOs (28 liiget) kasutatakse peamiselt inglise keelt, kuigi seal on kaks ametlikku keelt;

5.  rõhutab siiski, et parlament on otseselt valitav poliitiline organ, mille liikmed valitakse sõltumata nende keeleoskusest; kinnitab seetõttu, et iga parlamendiliikme õigus võtta sõna soovikohases ametlikus keeles on parlamendi töökorra üks oluline põhimõte;

6.  märgib, et ametlike keelte kasutamise praktiline kord Euroopa Parlamendis on esitatud 2008. aastal ajakohastatud mitmekeelsuse eeskirjas; märgib, et selles eeskirjas kehtestatud nn tasakaalustatud mitmekeelsuse põhimõte tagab parlamendiliikmete vahelise ja kodanike vahelise võrdsuse; märgib, et täieliku mitmekeelsuse rakendamine põhimõttel „suuline tõlge nõudmisel” tähendab pikaajalises perspektiivis seda, et tõlketeenuste kasutajad tehakse täielikult teadlikuks nende teenuste pakkumise kuludest ja seeläbi ka oma vastutusest neid teenuseid parimal viisil kasutada;

7.  on veendunud, et usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet tuleb kohaldada ka suulisele tõlkele ning Euroopa maksumaksjatele parima hinna ja kvaliteedi suhte tagamiseks tuleks pidevalt kriitiliselt analüüsida, kus ja kuidas saaks parandada tõhusust ning kulutusi kontrolli all hoida või piirata;

Suulise tõlke ressursside tõhus kasutamine

8.  võtab teadmiseks parlamendi juhatuse poolt 2011. aastal vastu võetud otsuse ressursitõhusa täieliku mitmekeelsuse kohta suulises tõlkes, mis suurendab suulise tõlke teenuste tõhusust ja vähendab nende struktuurseid kulusid järgmiselt:

   i) parlamendi delegatsioonide sõitudest tulenevate vajaduste vastavusse viimine olemasolevate rahaliste ja inimressurssidega,
   ii) suulise tõlke tagamine komisjonide koosolekute nädalatel esmajärjekorras kolmepoolsetele kohtumistele,
   iii) komisjonide koosolekute ühtlasem jaotamine nädala lõikes,
   iv) õhtuti toimuvate koosolekute kestuse rangem piiramine;

9.  väljendab heameelt asjaolu üle, et suulise tõlke teenustele ette nähtud eelarveressursid on hakanud selle tulemusel vähenema; märgib, et 2010. aastal täideti eelarvet 54 990 000 euro ja 2011. aastal 56 964 283 euro ulatuses ning et 2012. aasta eelarve täitmine on praegu 47 000 000 eurot, kuid lõplik 2012. aasta eelarve täitmise määr selgub alles 31. detsembriks 2013 ja see võib olla suurem;

10.  märgib, et 2013. aastal on suulise tõlke peadirektoraadi esialgne eelarve 58 000 000 eurot, millest 53 000 000 eurot on seotud otseselt suulise tõlke teenustega; palub end üksikasjalikult ja korrapäraselt teavitada ressursitõhusa täieliku mitmekeelsuse algatuse konkreetsetest tulemustest seoses 2013. aasta eelarvega, eelkõige kulude eeldatavast vähendamisest või suurendamisest;

11.  märgib lisaks, et kuigi parlamendi suulise tõlked teenused maksid kolmeaastase perioodi jooksul kuni 2012. aasta lõpuni 157 954 283 eurot, saavutati 2012. aastal võrreldes 2010. aastaga kulude vähenemine 17 %; märgib, et suulise tõlke teenustes saavutatud arukas kokkuhoid ei seadnud mitmekeelsuse põhimõtet ohtu, ning nõuab, et parlamendiliikmetele tagataks võrdne juurdepääs tõlketeenustele ning asjaomastele teenistustele säilitataks nõuetekohased töötingimused;

12.  tunneb heameelt asjaolu üle, et võrreldes 2013. aasta eelarve suurusega (58 000 000 eurot) on parlamendi 2014. aasta (valimiste aasta) tulude ja kulude eelarvestuses kavas vähendada suulise tõlke kulusid 23 %; nõuab üksikasjalikku teavet, mis tõendaks, et kavandatavad kärped on teostatavad ja suulise tõlke väga hea kvaliteet säilitatakse;

13.  rõhutab, et ressursitõhusa täieliku mitmekeelsuse rakendamine on andnud tänu komisjonide koosolekute ühtlasemale jaotusele nädala jooksul märkimisväärset säästu, ilma et komisjonide koosolekute üldist arvu oleks tulnud vähendada; märgib, et selle tulemusena on tõlgipäevade koguarv vähenenud 105 258 päevalt (107 047 386 eurot) 2011. aastal 97 793 päevale (100 237 825 eurot) 2012. aastal, millega säästeti 6 809 561 eurot;

14.  märgib murelikult, et mitmekeelsuse eeskirja kohta koostatud aruannete kohaselt esines komisjonide, delegatsioonide ja fraktsioonide esitatud suulise tõlke teenuste taotluste hilinenud tühistamisi ikka veel palju ja nende arv kasvas (vt allpool toodud tabeleid):

Parlamendikomisjonid

2009

2010

2011

2012

Taotlused

984

1712

2213

2448

Hilinenud

tühistamised

76

172

238

359

%

7,72 %

10,05 %

10,80 %

14,70 %

Delegatsioonid

2009

2010

2011

2012

Taotlused

624

813

836

832

Hilinenud

tühistamised

116

93

102

171

%

18,59 %

11,44 %

12,20 %

20,60 %

Fraktsioonid

2009

2010

2011

2012

Taotlused

1922

2310

2297

2146

Hilinenud

tühistamised

285

378

266

292

%

14,83 %

16,36 %

11,60 %

13,60 %

15.  märgib murelikult, et hilinenud tühistamiste tõttu tekkinud potentsiaalsed kulud võivad ilma mõnede tõlkide viimasel hetkel ümberpaigutamiseta moodustada olulise osa suulise tõlke kogukuludest; märgib sellega seoses, et 2011. aastal oleks kättesaadavaks tehtud ja pärast mitmekeelsuse eeskirjas ettenähtud tähtaega tühistatud suulise tõlke teenustele kulutatud 4 350 000 eurot (7,6 % suulise tõlke eelarvest) ja 2012. aastal 5 480 000 eurot (11,9 % suulise tõlke eelarvest); palub, et juhatus esitaks eelarvekontrollikomisjonile üksikasjaliku analüüsi hilinenud tühistamiste kasvava suundumuse kohta ja kehtestaks mehhanismi, mis suurendaks teadlikkust hilinenud tühistamiste tõttu raisatud ressursside kohta ning vähendaks märkimisväärselt selliste tühistamiste arvu ja osakaalu;

16.  kordab, et töö kõrge kvaliteedi säilitamise kõrval on vajalik tõlkeressursse tõhusamalt kasutada ja nendega seotud kulusid kontrolli all hoida, jälgida iga keeleüksuse üldist töökoormust ning tagada, et vähendataks kulusid, mis on seotud koosolekute ja delegatsioonide visiitide jaoks tellitud suulise tõlke teenuste tühistamisest pärast mitmekeelsuse eeskirjas kehtestatud tähtaegu; nõuab, et komisjone, delegatsioone ja fraktsioone teavitataks eeskirjas sätestatud reeglitest;

17.  kutsub juhatust üles töötama välja edasiste meetmete süsteemi võitlemaks selle vastu, et suulise tõlke teenuse tühistamisest teatatakse liiga hilja;

18.  palub, et administratsioon võtaks suulise tõlke korraldamisel komisjonide, delegatsioonide ja fraktsioonide jaoks nende kolmes töökohas ja väljaspool täielikult ja tõhusalt arvesse parlamendiliikmete keeleoskuse ajakohastatud andmeid; nõuab, et andmeid kõikide parlamendiliikmete keeleoskuse kohta ajakohastataks igal aastal; märgib, et ajakohastatud andmete koopia tuleks edastada ka komisjonide sekretariaatidele, delegatsioonidele, fraktsioonidele ja töörühmadele;

19.  nõuab, et delegatsiooni visiitide puhul tagataks suuline tõlge, võttes nõuetekohaselt arvesse parlamendi juhatuse poolt 2011. aasta detsembris vastu võetud otsust ressursitõhusa täieliku mitmekeelsuse kohta, ühte ametlikku keelde üksnes siis, kui visiidil osalev Euroopa Parlamendi liige on seda selgesõnaliselt kirjalikult taotlenud; rõhutab, et delegatsiooni visiidil osalevate tõlkide arv tuleb viia vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele absoluutse miinimumini;

20.  tuletab meelde peasekretäri ettepanekut võtta meetmeid suulise tõlke teenuste kasutajate (sh komisjonid, delegatsioonid ja fraktsioonid) teadlikkuse suurendamiseks ning ootab edasisi üksikasjalikke ettepanekuid, et parandada teadlikkust tühistamiste maksumuse kohta;

21.  palub administratsioonil jätkata korda, et tõlkide meeskonna juht koostab iga koosoleku lõpus kooskõlastatult koosoleku korraldanud sekretariaadiga loetelu tellitud, kuid kasutamata jäetud tõlkevõimsuse kohta; märgib, et loetelu koopia tuleks edastada asjaomase koosoleku sekretariaadile; on seisukohal, et loetelus tuleks arvesse võtta ka veebiülekande ja tellitava videoülekande kasutajaid;

22.  võtab teadmiseks isikliku tõlgi uue teenuse, mida pakutakse parlamendiliikmetele alates 2010. aastal alanud katseprojektist; märgib, et selle uue teenuse kulud olid 2011. aastal 157 000 eurot ja 2012. aastal 115 000 eurot; on veendunud, et see teenus tuleks edasise täiustamise võimaluste leidmiseks läbi vaadata;

Suulise tõlke tulevik Euroopa Parlamendis: edasised sammud

23.  väljendab heameelt suulise tõlke teenistuses viimastel aastatel saavutatud tõhususe suurendamise ja kulude vähendamise ning töö suurepärase kvaliteedi säilitamise üle; rõhutab, et suulise ja kirjaliku tõlke kulud moodustavad jätkuvalt märkimisväärse osa parlamendi eelarvest, ja on seetõttu veendunud, et mitmekeelsuse tagamine mõistlike kuludega nõuab parlamendi pidevat tähelepanu;

24.  on veendunud, et eelarvekontrollikomisjoni tuleks korrapäraselt teavitada muutustest suulise tõlke kuludes; nõuab, et suulise tõlke teenistuste koostatav ja peasekretärile saadetav iga-aastane aruanne mitmekeelsuse eeskirja kohta tehtaks komisjoni liikmetele kättesaadavaks;

25.  asub seisukohale, et olukordi, kus teatavatesse keeltesse pakutakse suulist tõlget, kuid see jäetakse kasutamata, tuleks nii palju kui võimalik vältida; toonitab, et vaja on meetmeid tarbetu suulise tõlkega seotud kulude vähendamiseks koosolekutel, ja nõuab seetõttu, et töötataks välja ning rakendaks kiiresti süsteem, millega hoitakse ära olukord, kus suuline tõlge on kättesaadav keeltesse, mida asjaomasel koosolekul tegelikult ei räägita või mida veebiülekande jälgijad ei ole taotlenud;

26.  ootab, et peasekretär esitaks aasta lõpuks üksikasjaliku analüüsi kõikidel (töö)rühmade, komisjonide ja delegatsioonide koosolekutel tagatud suulise tõlke keelte ja nendel koosolekutel tegelikult kõneldud keelte kohta, samuti ülevaate selle kohta, milliseid erandeid delegatsioonide visiitidele juhatuse poolt 12. märtsil 2012. aastal vastu võetud üldistest suulise tõlke eeskirjadest(3) taotleti ja lubati;

27.  palub, et juhatus võtaks aasta lõpuks mitmekeelsuse kohta vastu uue otsuse, milles käsitletakse eelkõige nn nõudmisel suulise tõlke võimalusi ja selle tulemusel eeldatavasti saavutatavat kokkuhoidu;

28.  palub seetõttu, et kontrollikoda esitaks parlamendile mõistliku aja jooksul, kuid hiljemalt 2014. aasta märtsiks parlamendi, komisjoni ja nõukogu suulise ja kirjaliku tõlke kulude kohta eriaruande, milles hinnatakse nende valdkondade finantsjuhtimise usaldusväärsust ja ajakohastatakse eriaruandes nr 5/2005 esitatud tähelepanekuid; märgib ühtlasi, et selline aruanne tuleks koostada korrapäraste ajavahemike järel ja seda tuleks kasutada eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluses; kordab, et aruanne peaks andma teavet selle kohta, kas asjaomastel institutsioonidel on piisavad vahendid ja menetlused tagamaks, et:

   pakutavad teenused ei ületa tegelikke vajadusi,
   kõiki vajalikke teenuseid on võimalik pakkuda,
   teenuseid pakutakse võimalikult madala hinnaga,
   pakutud teenused on kõrge kvaliteediga;

29.  märgib ka, et nimetatud järelmeetmete aruandes tuleks hoolikalt võrrelda parlamendi ning nõukogu ja komisjoni suulise tõlke teenuste kulutasuvust ning kolme institutsiooni suulise tõlke teenuste tegelikke kulusid auditeeritud perioodil dokumenteeritud kuludega;

30.  nõuab lisaks, et parlament tegeleks kiiremas korras hilinenud tühistamiste suure arvu probleemiga, ja palub juhatusel esitada üksikasjalik tegevuskava nende vähendamiseks;

31.  kordab, et tulemuslikkust ja kokkuhoidu võimaldavate parimate tavade vahetamiseks on kindlasti vaja institutsioonidevahelist koostööd; leiab, et institutsioonidevahelist koostööd tuleks suulise tõlke valdkonnas parandada; nõuab põhjalikku läbivaatamist, mille käigus tuleks pöörata esmatähelepanu olemasolevate ressursside tulemuslikumale jaotamisele kõigi institutsioonide vahel ja konkreetsetele meetmetele sisseostetavate suulise tõlke teenuste valdkonnas;

32.  rõhutab tarkvararakenduste kui juhtimisvahendite tähtsust ja nõuab, et järgmise aasta eelarves eraldataks sellel eesmärgil rohkem vahendeid; märgib, et parlamendi haldusteenistustele asjakohase juhtimisteabe andmisega saaks tagada suurema tõhususe; peab kahetsusväärseks, et teatavates peadirektoraatides on tarkvararakenduste osas ikka veel mahajäämus, kuigi infotehnoloogia valdkonnas on tehtud alates 2010. aastast märkimisväärseid edusamme;

33.  palub parlamendi asjaomastel teenistustel hinnata, kas suulise tõlke valdkonnas saavutatud märgatav tõhususe suurendamine võiks olla eeskujuks sarnasteks täiendusteks ka teistes peadirektoraatides;

o
o   o

34.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 67.
(2) ELT C 291, 23.11.2005, lk 1.
(3) Eelkõige otsustati seda, et kuigi delegatsioonidel on väljaspool parlamendi töökohta toimuva tegevuse jaoks ettenähtud nädalatel (rohelised nädalad) õigus täielikule suulisele tõlkele kuni viie keele vahel, nagu on sätestatud mitmekeelsuse eeskirjas, võimaldatakse delegatsioonidele, kes on taotlenud sõiduks erandi komisjonide tööks ettenähtud nädalatel, suulist tõlget piiratud mahus, mis piirdub tõlkega vaid ühte keelde.


Interneti hasartmängud siseturul
PDF 152kWORD 35k
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta resolutsioon interneti hasartmängude kohta siseturul (2012/2322(INI))
P7_TA(2013)0348A7-0218/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 23. oktoobri 2012. aasta teatist „Interneti hasartmängusid käsitleva tervikliku Euroopa raamistiku suunas” (COM(2012)0596),

–  võttes arvesse komisjoni 18. jaanuari 2011. aasta teatist „Euroopa mõõtme arendamine spordis” (COM(2011)0012),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni võistluste tulemuste kokkuleppimise ja korruptsiooni kohta spordis(1),

–  võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta resolutsiooni Euroopa mõõtme kohta spordis(2),

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni interneti hasartmängude kohta siseturul(3),

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni online-hasartmängude aususe kohta(4),

–  võttes arvesse 20. septembri 2012. aasta Nikosia deklaratsiooni võistluste tulemuste kokkuleppimise vastase võitluse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2010. aasta järeldusi ning nõukogu eesistujate Prantsusmaa, Rootsi, Hispaania ja Ungari eduaruandeid hasartmängude ja kihlvedude raamistiku kohta ELi liikmesriikides,

–  võttes arvesse ettevalmistavat meedet „Euroopa partnerlused spordi valdkonnas” ja eelkõige selliste projektide koondamist, mille eesmärk on asjaomaste sidusrühmade harimise ja teavitamise teel ennetada spordivõistluste tulemuste kokkuleppimist,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 51, 52 ja 56,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingule lisatud protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu poolt kujundatud kohtupraktikat, mille kohaselt õnnemängude korraldamise asjaomases valdkonnas tunnustab kohus tarbijakaitset, nii pettuste kui ka hasartmängudega seotud kulutamisele õhutamise vältimist ning avaliku korra säilitamise üldist vajadust üldise huvi suhtes ülimuslike põhjustena, mis võivad õigustada teenuste osutamise vabaduse piiranguid(5),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. mai 2012. aasta arvamust,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A7-0218/2013),

A.  arvestades, et hasartmängud ei ole tavapärane majandustegevus, kuna sellega võib kaasneda negatiivne tervise- ja sotsiaalne mõju, mis hõlmab järgmist: hasartmängusõltuvus, mille tagajärgi ja kulu on keeruline hinnata; organiseeritud kuritegevus; rahapesu, ja võistluste tulemustes kokkuleppimine; arvestades, et interneti hasartmängud võivad olla suurema sõltuvusriskiga kui traditsioonilised võrguvälised hasartmängud, mis muu hulgas tuleneb hõlpsamast ligipääsust ja sotsiaalse kontrolli puudumisest, kuid et sellega seoses on vaja täiendavaid uuringuid ja andmeid; märgib, et nimetatud põhjustel ei takista teatavad siseturu eeskirjad – sealhulgas asutamisvabadus, teenuste osutamise vabadus ja vastastikuse tunnustamise põhimõte – liikmesriikidel kindlaks määrata oma lisameetmeid mängijate kaitseks;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 35 sätestatakse inimeste tervise kaitse kohustus kõigi liidu poliitikavaldkondade ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel;

C.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikkel 169 kohustab ELi tagama kõrgetasemelist tarbijakaitset;

D.  arvestades, et interneti hasartmängude sektori eriolemuse tõttu peaks ELi tasandi soovituste ja riikide õigusaktide vastuvõtmisel olema peamiseks juhtpõhimõtteks inimeste tervise ja tarbijate kaitsmine;

E.  arvestades, et nõuetekohaselt subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades on liikmesriikidel õigus otsustada, kuidas interneti hasartmängude teenuste osutamine on korraldatud ja reguleeritud, vastavalt oma väärtustele ja taotletavatele üldise huvi eesmärkidele, järgides samas liidu õigusakte;

F.  arvestades, et nende eriolemuse tõttu ja subsidiaarsuse põhimõtte järgimisel ei kohaldata interneti hasartmänguteenuste osutamise suhtes ELi tasandil sektoripõhist reguleerimist ning see on välja jäetud teenuste ja tarbijakaitse direktiividest, kuid selle suhtes kohaldatakse siiski mitmesuguseid ELi teiseseid õigusakte, nagu andmekaitsedirektiivi, eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlevat direktiivi ning ebaausate kaubandustavade direktiivi;

G.  arvestades, et interneti hasartmängude turg on teistest erinev kaasnevate riskide tõttu, mis on seotud tarbijate kaitse ning organiseeritud kuritegevuse vastase võitlusega, mida on korduvalt täheldanud ka Euroopa Liidu Kohus;

H.  arvestades, et Euroopa Kohus on kinnitanud, et õnnemängude või hasartmängude pakkumine on eriline majandustegevus, millele tegevuspiirangute seadmine on õigustatud ülekaalukate üldise huvi eesmärkide korral, milleks on näiteks tarbijakaitse, pettuste ennetamine, rahapesu vastane võitlus ja avaliku korra säilitamine ning rahvatervis; arvestades, et mis tahes piirangute kehtestamine peab vastama Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatule, see tähendab, et nad peavad olema eesmärkidega proportsionaalsed ega tohi olla diskrimineerivad;

I.  arvestades, et liikmesriikidel on rohkem kui kunagi varem ühiseid muresid seoses ebasoodsa mõjuga, mis ebaseaduslikel interneti hasartmängudel on ühiskonnale ja riikide majandusele tervikuna, millest peamistena saab välja tuua alaealiste ja haavatavamate sotsiaalsete rühmade kaitsmise, sõltuvuse ravimise ning kuritegevuse ja maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemise;

J.  arvestades, et interneti hasartmängude piiriülene olemus ja riskid, mis on seotud tarbijakaitse, pettuste ennetamise ja õiguskaitseasutuste võitlusega ebaseadusliku tegevuse, näiteks rahapesu ja võistluste tulemuste kokkuleppimise vastu, samuti vajadus võidelda hasartmängudega seotud ebaseadusliku tegevusega, nõuavad liikmesriikide vahel paremini kooskõlastatud tegevust ELi tasandil;

K.  arvestades, et on oluline võtta koos järelevalvemehhanismidega kasutusele mehhanismid kontrollimaks spordivõistlusi ja finantsvooge;

L.  arvestades, et praegu on vaja saada põhjalik ülevaade interneti hasartmängude sektorist seoses teabe ja andmetega siseriikliku ja piiriülese, ELi-sisese ja globaalse, lubatud ja ilma loata pakkumise kohta;

M.  arvestades, et interneti hasartmängude reklaami vorm on liikmesriikides reguleeritud erinevalt või on üldse reguleerimata;

Interneti hasartmängude sektori eriolemus ja tarbijakaitse

1.  on arvamusel, et kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks eelkõige nende tarbijate jaoks, kes on kõige haavatavamad, võib igas liikmesriigis liidu õigust järgivalt määratletud õiglane ja seaduslik hasartmänguteenuste pakkumine vähendada hasartmängutegevuse sotsiaalseid kulusid ja kahjulikku mõju;

2.  hoiatab, et hasartmängude mängimine võib tekitada ohtlikku sõltuvust, mis on probleem, mida tuleks mis tahes õigusakti ettepanekus tarbijate nimel käsitleda;

3.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid liikmesriikide territooriumil pakutavate ebaseaduslike hasartmängude vastu; nõuab tungivalt, et komisjon kutsuks seoses sellega oma kavandatavates tarbijakaitse- ja reklaamialastes soovitustes liikmesriike üles rakendama jõustamismeetmeid ebaseaduslike hasartmängude pakkumiste vastu;

4.  usub, et tõsise majanduskriisi ja hasartmängude populaarsuse kasvu vahel on ohtlik seos, rõhutab, et praegused rasked sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused on aidanud kaasa hasartmängude ulatuslikule levikule, eriti kõige vaesema elanikkonna hulgas, ja peab seetõttu vajalikuks jätkuvat ja pidevat hasartmängusõltuvuse ja hasartmängudega seotud häirete alast järelvalvet;

5.  kinnitab, et interneti hasartmängud on spordi ärilise kasutuse vorm ning et kuivõrd interneti hasartmängu sektor kasvab pidevalt, pidades sammu tehnoloogiliste uuendustega, kogevad liikmesriigid selle kontrollimisel raskusi tulenevalt interneti erilisest olemusest, mis tekitab ohu, et tarbijate õiguseid kuritarvitatakse ning et sektorit uuritakse seoses organiseeritud kuritegevuse vastase võitlusega;

6.  rõhutab, et sõltumata viisist, kuidas liikmesriigid otsustavad interneti hasartmänguteenuste osutamist riiklikul tasandil korraldada ja reguleerida, tuleb tagada kõrgetasemeline rahvatervise ja tarbijate kaitse; kutsub komisjoni üles jätkuvalt uurima ELi tasandi meetmeid, et kaitsta haavatavaid tarbijaid, sealhulgas korraldada liikmesriikide reguleerivate asutuste vahelist ametlikku koostööd; toonitab, et eksperdirühm peaks tagama, et alaealiste ligipääs interneti hasartmängudele oleks võimatu; kutsub liikmesriike üles kohustama liikmesriigis litsentsi alusel töötavaid ettevõtjaid paigutama reguleeriva asutuse logo kui usaldusmärgi oma veebisaidil hästinähtavasse ja fikseeritud kohta;

7.  palub komisjonil uurida, mida oleks võimalik teha peatamaks tegevust, mille puhul ühes liikmesriigis tegutsevad ettevõtted turustavad interneti hasartmänguteenuseid nt satelliittelevisiooni või reklaamikampaaniate kaudu teises liikmesriigis, kus neil ei ole lubatud selliseid teenuseid pakkuda;

8.  nõuab, et veebilehtede haldajad hoiataksid alaealisi oma lehtedel arusaadavalt, silmapaistvalt ja selgelt, et nendel on interneti hasartmängude mängimine seadusega keelatud;

9.  on seisukohal, et tuleb võtta meetmed, et vältida sotsiaalselt haavatavamate inimeste sattumine veelgi suurematesse raskustesse hasartmängude tõttu;

10.  usub, et vaja on täiendavaid uuringuid ja andmeid, et kvantifitseerida hasartmängusõltuvust ja erinevate hasartmängude vormidega seotud riske; kutsub kõiki liikmesriike ja komisjoni üles viima kooskõlastatult läbi mängusõltuvuse probleemi mõistmiseks täiendavaid uuringuid; märgib, et hasartmänguettevõtjatel on kohustus aidata kaasa mängusõltuvuse ennetamisele;

11.  kutsub komisjoni koostöös liikmesriikidega – vajaduse korral ekspertrühma kaudu – üles uurima kogu ELi hõlmava koostalitlusvõime võimalust riiklike enesepiirangu registrite vahel, mis hõlmaksid muu hulgas enesepiiranguid, isiklikke kaotuse- ja ajapiiranguid, ja mis on kättesaadavad riigiasutustele ja tegevusloa saanud hasartmängu ettevõtjatele, nii et igal kliendil, kes soovib enda suhtes piirangud kehtestada või kes ületab enda hasartmängupiirangud ühe hasartmänguettevõtja juures, oleks võimalusel automaatselt välistatud ka kõigi muude litsentsiga hasartmänguettevõtjate tegevusest; rõhutab asjaolu, et mis tahes hasartmängusõltuvusega mängijate isikuandmete vahetamise mehhanismi suhtes peavad kehtivad ranged isikuandmete kaitse eeskirjad; rõhutab, kui tähtis on, et ekspertrühm teeks tööd kodanike kaitsmiseks hasartmängusõltuvuse eest; toonitab, et selleks, et tarbijad oma hasartmängutegevust teadvustaksid, peaks see register näitama tarbijale kogu teavet, mis on seotud tema hasartmänguajalooga, alati, kui ta mängima hakkab;

12.  soovitab eristada selgelt hasartmängud ja muud interneti meelelahutusvormid; teenused, mis ühendavad endas hasartmänguvaldkonna eritunnuseid, peavad kuuluma asjakohaste hasartmänge käsitlevate õigusaktide kohaldamisalasse ning järgima täiel määral vanuse ja isiku tuvastamise mehhanisme;

13.  märgib, et eneseregulatsiooni algatused võivad anda hea panuse ühiste standardite sisu kindlaksmääramisse; kordab oma seisukohta, et sedavõrd tundlikus valdkonnas nagu hasartmängud saab sektori eneseregulatsioon riiklikke õigusakte üksnes täiendada, aga mitte asendada;

14.  kutsub komisjoni üles kaaluma kohustusliku kolmandate osaliste isikutuvastuskontrolli kohaldamist, et takistada alaealisi või valesid isikutuvastusdokumente kasutavaid isikuid mängimast; teeb ettepaneku, et see võiks muu hulgas olla sotsiaalkindlustusnumbri, pangakonto andmete või muu ainulaadse tuvastusvahendi kontroll, märkides, et selline peaks toimuma enne mis tahes hasartmängutegevust;

15.  on arvamusel, et interneti hasartmängudes kasutatav tarkvara peaks olema turvalisem ning et ühtsete parameetrite ja standardite kasutamise kindlustamiseks tuleks kehtestada ühised minimaalsed sertifitseerimise nõuded;

16.  juhib tähelepanu vajadusele töötada välja tõhusad meetodid kihlvedude järelevalveks, pidades silmas internetikeskkondade kiiret arengut, kuid rõhutab ka seda, kui tähtis on kaitsta kasutajate isikuandmeid ärakasutamise eest;

17.  on seisukohal, et interneti hasartmängude ühised standardid peaksid käsitlema nii teenuse osutaja kui ka tarbija õigusi ja kohustusi, et tagada kodanike ja tarbijate, eriti alaealiste ja teiste haavatavate isikute kõrgetasemeline kaitse, ning välistada eksitavat ja ülemäärast reklaami; julgustab Euroopa hasartmänguettevõtjate ühendusi töötama välja ja vastu võtma eneseregulatsiooni alaseid tegevusjuhendeid;

18.  kutsub komisjoni üles lisama oma soovitusse selle, et hasartmänguettevõtjatel peaks olema kohustus registreerimise ajal ja korduvate kaotuste korral aktiivselt soovitada enesekontrolli kasutamist;

19.  soovitab kehtestada ühtsed ja üleeuroopalised ühised turvastandardid elektrooniliseks identifitseerimiseks ja piiriülesed e-verifitseerimisteenused; tervitab komisjoni ettepanekut võtta vastu e-identifitseerimise ja autentimise direktiiv, mis võimaldab koostalitlusvõimet riiklike e-identifitseerimise kavadega, kui need on olemas; nõuab seepärast registreerimise ja identifitseerimise korra muutmist sujuvamaks ja tõhusamaks, et eelkõige selleks, et tagada tulemuslikud tuvastamismehhanismid ning takistada ühel mängijal mitme mängukonto loomist ja alaealistel juurde pääsemast interneti hasartmängude veebisaitidele; soovitab jõustamismeetmete – näiteks ebaseaduslike hasartmängude veebisaitide valgete ja mustade nimekirjade koostamine, turvaliste ja jälgitavate makselahenduste ühine kindlakstegemine ning finantstehingute blokeerimise teostatavuse kaalumine – alaste parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et kaitsta tarbijaid ebaseaduslike ettevõtjate eest;

20.  kutsub liikmesriike ja ettevõtjaid üles soodustama interneti hasartmängudega seotud reklaamides vastutustundlikku lähenemist; tervitab komisjoni algatust võtta vastu soovitus vastutustundliku hasartmängureklaami kohta; palub, et komisjon lisaks ühised miinimumstandardid, mis pakuvad piisavat kaitset haavatavatele tarbijatele; soovitab, et reklaam oleks vastutustundlik, sisaldaks selgeid hoiatusi hasartmängusõltuvuse ohtude kohta ega oleks ülemäärane ega paigutatud sisule, mis on suunatud konkreetselt alaealistele, või kui on oht, et see köidab alaealiste tähelepanu, nagu juhtub eelkõige sotsiaalmeedia reklaami puhul;

21.  nõuab laste ja noorte meediapädevuse omandamise ja tugevdamise meetmete määratlemist ja rakendamist; usub, et noortele mõeldud ning interneti parimaid kasutamisviise käsitlevate kursuste sisseviimine koolides võiks aidata internetikasutajal end asjatundlikumalt kaitsta interneti hasartmänguteenustest sõltuvusse jäämise eest;

22.  rõhutab, et haridusel, nõustamisteenustel ja vanematel on oluline osa alaealiste hulgas interneti hasartmängude probleemide ja tagajärgede teemal läbiviidavas selgitustöös;

23.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid kasutusele tõhusad mehhanismid hasartmängusõltuvuse riskide maandamiseks, seda eelkõige noorte hulgas;

24.  nõuab, et sotsiaalselt vastutustundlik interneti hasartmängude reklaam oleks lubatud ainult seaduslike mängupakkumiste puhul; on seisukohal, et täielikult peaks olema keelatud interneti hasartmänguteenuste reklaamimine eksitavate võiduvõimaluste kaudu, mis tekitab väärkujutluse, nagu kujutaksid hasartmängud endast mõistlikku viisi majandusolukorra parandamiseks; usub, et reklaam peaks sisaldama hasartmängusõltuvuse tagajärgi käsitlevat teavet;

25.  rõhutab, et hasartmängude levitamise ohutu reklaamivormi ja eeskirjade määratlemine on võtmetähendusega, et hoida nooremaid kui 18aastaseid hasartmängudest eemal ning ennetada probleemset või haiglaslikku mängusõltuvust;

26.  toonitab, et tarbijakaitsemeetmetega peaksid kaasnema mitmesugused ennetavad ja reageerivad jõustamismeetmed, et vähendada kodanike kontakte ilma loata tegutsevate ettevõtjatega; rõhutab mõiste „seaduslikud hasartmänguettevõtjad” ühise määratlemise tähtsust, et liikmesriigid annaksid kooskõlas ELi õigusaktidega volitused ainult sellistele ettevõtjatele, kes täidavad vähemalt järgmised nõuded ja keda käsitletakse seega seaduslikena:

   a) ettevõtjal peab olema litsents, mis annab talle õiguse tegutseda mängija liikmesriigis;
   b) ettevõtjat ei käsitata ebaseadusliku ettevõtjana mis tahes muus liikmesriigis kehtivate seaduste kohaselt;

27.  on arvamusel, et registreerimisprotsess peaks kohustuslikus korras hõlmama mängija poolt maksimaalse kaotuse määra seadmist ja määratlemist, mis kehtib teatud ajavahemiku jooksul; kõnealune funktsioon peaks minimaalselt olema lisatud vähemalt sellistele mängudele, mis toimuvad lühikese ajavahemiku jooksul;

ELi õiguse järgimine

28.  rõhutab, et ühelt poolt peaksid interneti hasartmänguteenuste pakkujad järgima kõigil juhtudel nende liikmesriikide seadusi, kus nad tegutsevad, ning teiselt poolt peaks liikmesriikidele jääma õigus kehtestada piiranguid, mida nad ebaseaduslike interneti hasartmängude vastu võitlemiseks vajalikuks ja õigustatuks peavad, et rakendada riiklikke õigusakte ja takistada ebaseaduslike pakkujate turulepääsu;

29.  tunnistab, et liikmesriikidel on õigus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega otsustada, kuidas korraldada ja reguleerida interneti hasartmänguteenuste pakkumist riiklikul tasandil, ning jõustada kõiki vajalikke meetmeid ebaseadusliku hasartmänguteenuse pakkumise vastu, pidades samas kinni ELi aluslepingute peamistest põhimõtetest; tunnistab, et sellised õigusaktid peavad olema proportsionaalsed, järjepidevad, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad; märgib, et ELi poliitika peab olema sidusam, tegelemaks interneti hasartmängude piiriülese olemusega;

30.  märgib, et komisjon on saatnud kirju mitmetele liikmesriikidele, paludes üksikasjalikku teavet nende kehtivate hasartmängualaste õigusaktide kohta; palub komisjonil jätkata dialoogi liikmesriikidega; võtab teadmiseks komisjoni töö rikkumisjuhtude ning teatavate liikmesriikide vastu esitatud kaebuste kallal; kutsub komisjoni üles koostöös liikmesriikidega jätkuvalt jälgima ja jõustama vastavust riigisiseseid õigusakte ja tavasid reguleerivale ELi õigusele ning algatama rikkumismenetlusi nende liikmesriikide suhtes, kes näivad rikkuvat ELi õigust; austab liikmesriikide otsust, mis käsitleb monopolide loomist kõnealuses sektoris, juhul kui need on vastavalt Euroopa Liidu Kohtu otsustele allutatud rangele riigi kontrollile ning tagatakse kõrgetasemeline tarbijakaitse, kui nende tegevus on kooskõlas üldist huvi pakkuvate eesmärkide ning see vähendab hasartmänguvõimalusi järjepideval viisil;

31.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja hasartmängude ekspertrühmi üles töötama välja kooskõlastatud meetmeid ja strateegiaid, sealhulgas heade tavade vahetamine, et uurida ja tõkestada nende litsentsitud hasartmänguettevõtjate maksudest kõrvalehoidmist, kes tegutsevad ELi turul, kuid on registreeritud Euroopas või Euroopast väljaspool asuvates maksuparadiisides;

32.  võtab teadmiseks ohud, mis võivad tekkida, kui tarbijad kasutavad ebaseaduslikke interneti hasartmänguteenuseid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hasartmängu ekspertrühma töö osana arutama reguleeritud hasartmängude lubamise sotsiaalseid kulusid võrreldes kahjuliku mõjuga, mis tekib siis, kui tarbijad pöörduvad ebaseaduslike ettevõtjate poole;

33.  rõhutab, et need liikmesriigid, kes otsustavad avada oma interneti hasartmängude sektori, peavad selleks ette nägema läbipaistva ja õiguskindla litsentsi taotlemise korra, mis põhineks objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, oleks täielikus kooskõlas ELi õigusega ning tagaks piisava ja range kodanike ja tarbijate kaitse;

Halduskoostöö

34.  kutsub hasartmänguteenuste ekspertrühma ja komisjoni üles lihtsustama, nii palju kui võimalik, andmevahetust liikmesriikide reguleerivate asutuste vahel, et jagada parimaid tavasid ja teavet, hõlbustamaks ühise süsteemi loomist mängijate tuvastamiseks, ebaseaduslike ettevõtjate vastaste meetmete jõustamiseks, tarbijate kaitse tõhustamiseks, vastutustundlikuks reklaamiks, valgete ja mustade nimekirjade koostamiseks, võistluste tulemuste kokkuleppimise ennetamiseks ning enesepiirangu mehhanismide loomiseks, mis hõlmaksid muu hulgas kogu ELis kehtivaid isiklikke aja- ja rahalisi piiranguid; kutsub komisjoni üles korraldama, et ekspertrühmal oleks võimalik oma töö arendamisel kasu saada võimalikult laiaulatuslikust oskusteabest; nõuab tungivalt, et liikmesriigid taaskäivitaksid nõukogu asutamise ja teenuste töörühma foorumis dialoogi interneti hasartmänguteenuste teemal;

35.  kutsub komisjoni üles kaasama ekspertrühmadesse ja arueludesse alati ka probleemse ja patoloogilise hasartmängusõltuvusega tegelevaid spetsialiste;

36.  on arvamusel, et Euroopa Liidu tasandil tuleks korraldada koostöö ning parimate tavade vahetamine liikmesriikide sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna nende ekspertide vahel, kes tegelevad probleemse ja patoloogilise hasartmängusõltuvusega;

37.  rõhutab, et kuigi uurimisorganitevaheline tõhus teabevahetus on edukaks õiguskaitseks oluline, peab tulemuste kokkuleppimise vastane võitlus olema kooskõlas riiklike ja Euroopa andmekaitse õigusnormidega;

38.  ergutab liikmesriike tegema ekspertrühma raames tihedat koostööd komisjoniga ja omavahel, et kooskõlastada meetmeid seoses piiriülese ilma loata hasartmänguteenuste pakkumise tõkestamisega ning rakendada interneti hasartmänge käsitlevas teatises sisalduvat tegevuskava;

39.  tunnistab, et liikmesriikidevaheline koostöö on hädavajalik, kuid rõhutab, et samuti on väga tähtis, et hasartmängude ekspertrühm teeks tihedat koostööd kõigi huvirühmadega, kaasa arvatud nii hasartmängusektoriga kui ka tarbijaorganisatsioonidega;

40.  rõhutab, kui tähtis on, et ekspertrühm teeks tööd menetluste läbipaistvuse suurendamiseks ja lihtsustamiseks liikmesriikide liigse halduskoormuse kaotamiseks, mis võib tarbetult suurendada seaduslike interneti hasartmängude ettevõtjate kulusid nendes riikides, kus otsustatakse turg avada; märgib, et halduskoormuse kaotamine ei tohi ohustada tarbijate kaitset;

41.  on arvamusel, et tuleks võtta meetmeid hasartmängudega seotud riigisiseste maksukordade muutmiseks sarnasemaks, et vältida ebaproportsionaalsetest maksusoodustustest tingitud hasartmängude levimist ja koondumist internetti;

42.  ergutab nendes liikmesriikides asuvaid riiklikke reguleerivaid asutusi, kes on kasutusele võtnud litsentsimissüsteemid, vahetama parimaid tavasid, mis hõlbustaks riigisiseste hasartmängulitsentside kohaldamist, sealhulgas mänguseadmete tehnilised standardid; ergutab pädevaid riiklikke reguleerivaid ametiasutusi võimaldama oma kohtualluvuses ainult selliste hasartmänguettevõtjate tegevust, kes ei toimi muu liikmesriigi seadusi rikkudes, mille puhul ei ole Euroopa Liidu Kohus leidnud, et need ei vasta nõuetele;

Rahapesu

43.  juhib tähelepanu asjaolule, et interneti hasartmängud on keskkond, mis toimib ilma sularahata, ja kuna see keskkond sõltub kolmandatest isikutest finantsteenuste osutajatest, on vaja täiendavaid kaitsemeetmeid rahapesu vastu; toonitab, et riikide hasartmänguasutused, politsei- ja õiguskaitseasutused peavad tegema tihedamat koostööd kuritegevuse ennetamiseks;

44.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja ekspertrühma üles võtma tõhusamaid meetmeid rahapesu vastu; peab sellega seoses tervitatavaks ettepanekut laiendada rahapesuvastase direktiivi sätteid, et hõlmata kõik hasartmängu liigid, ja kutsub pädevaid riiklikke asutusi üles tagama, et vastavalt kõnealuse direktiivi sätetele teatatakse kõigist tehingutest, mille puhul kahtlustatakse võimalikku seost rahapesu või muu kriminaalse tegevusega;

45.  kutsub komisjoni üles jätkama kiiresti ja laiahaardeliselt läbirääkimisi komisjoni ettepaneku üle võtta vastu direktiiv finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (COM(2013)0045) ning hõlmama hasartmängu kõiki liike, sealhulgas interneti hasartmänge, et vältida interneti spordikihlvedude kasutamist kuritegelikes huvides rahapesu eesmärgil;

46.  rõhutab, et kindlad ja selged registreerimis- ja verifitseerimissüsteemid on keskse tähtsusega vahendid, takistamaks interneti hasartmängude mis tahes kuritarvitamist, näiteks rahapesu kaudu; märgib, et näiteks isiku tuvastamise eesmärgil võib kasutada ära juba olemasolevaid ja arenevaid internetirakendusi, nagu näiteks deebet- ja krediitkaartide internetis kontrollimise süsteeme;

47.  on seisukohal, et kõik ELi territooriumil tegutsevad hasartmänguettevõtjad peavad olema seaduslike ettevõtjatena ELis registreeritud;

48.  rõhutab, et kõik liikmesriigid peavad kindlaks määrama ja nimetama vastutava ametiasutuse, mis vastutab interneti hasartmängude kontrollimise eest; toonitab, et ametiasutusele antakse ühtlasi õigus sekkuda juhul, kui interneti hasartmäng äratab mis tahes kahtlusi; hasartmänguettevõtjad peaksid peale selle olema kohustatud ametiasutust mis tahes kahtlust äratavast mängutegevusest teavitama;

Spordieetika

49.  rõhutab, et pidades silmas spordivõistluste tulemuste kokkuleppimise rahvusvahelist olemust, nõuab võitlus selle probleemiga tõhusamat koostööd kõigi sidusrühmade vahel, sh riigiasutuste, õiguskaitseorganite, sporditööstuse ning hasartmängude korraldajate, hasartmängude reguleerijate, sportlaste ja toetajate vahel, samas kui tuleks tähtsustada ka seonduvat koolitus- ja ennetusmeetmeid; tervitab sellega seoses komisjoni hiljutist, 2012. aasta ettevalmistavat tegevust, mis toetab riikidevahelisi haridusprojekte võistlustulemuste kokkuleppimisega võitlemiseks; märgib, et võistluste tulemuste kokkuleppimine toimub nii võrguvälistel kui ka interneti hasartmängude turgudel, ja et enamikul juhtudel toimub võistluste tulemuste kokkuleppimisega seotud interneti kihlvedude sõlmimine hasartmänguettevõtjate kaudu, kes on asutatud väljaspool ELi asutavatel reguleerimata turgudel;

50.  nõuab eneseregulatsiooni algatuse osana tegevusjuhendit, milles sisaldub kõikidele tulemust otseselt mõjutada võivatele spordiürituste töötajatele (eelkõige mängijad, treenerid, kohtunikud, meditsiini- ja tehnilised töötajad, klubide omanikud ning mänedžerid) üldine keeld teha panuseid enda võistlustel või üritustel; toonitab sellega seoses ka vajadust rangete ning usaldusväärsete vanuse ja isiku tuvastamise süsteemide järele liikmesriigi tasandil; kutsub spordiorganisatsioone üles kasutama teavitamiskampaaniaid ja tegevusjuhiseid selleks, et teavitada sportlasi, kohtunikke ja spordivaldkonna juhte varakult sellest, et sporditulemustega manipuleerimine on seadusevastane;

51.  tunnistab, et jõupingutused võidelda spordiorganisatsioonide kaasatusega korruptiivsetes tegevustes (nagu tulemustes kokkuleppimine või rahapesu), nt tegevusjuhendi vormis, peavad olema suunatud kõikidele sidusrühmadele (ametnikud, omanikud, mänedžerid, agendid, mängijad, kohtunikud ja toetajad) ja kõikidele organisatsioonidele (klubid, liigad, liidud jm);

52.  kutsub liikmesriike üles suurendama spordi valdkonnas korruptsiooni vähendamisele omistatavat tähtsust ning toonitab, et sellega seoses tuleb suurendada keskendumist tõhusale õiguskaitsele; nõuab tõhusate meetmete vastuvõtmist riiklikul tasandil, et ennetada huvide konflikte, takistades eelkõige kõiki spordimaailma sidusrühmi osalemast kihlvedudes, mis on korraldatud võistluste suhtes, kus nad osalevad; kutsub kõiki spordivaldkonna juhtivorganeid üles kohustuma alati järgima head valitsemistava, et vähendada riski langeda tulemuste kokkuleppimise ohvriks; kutsub komisjoni sellega seoses üles võtma arvesse Euroopa Nõukogu tööd teatavate kihlvedudega kaasnevate riskide hindamisel ning hinnata võimalikke ohte nn spot kihlvedude puhul, kus on võimalik võistluste ajal sõlmida kihlvedusid teatavate kihlvedude kohta, ja võtta vastavaid meetmeid;

53.  kutsub spordiliite ja hasartmängude korraldajaid üles lisama tegevusjuhendisse keelu nn negatiivsete sündmuste, näiteks kollaste kaartide, karistuslöökide või vabalöökidega seotud kihlvedude korraldamise kohta võistluse või spordiürituse ajal; kutsub liikmesriike ja hasartmänguettevõtjaid keelustama kõik reaalajas toimuvad kihlveod, sest need on osutunud tulemustes kokkuleppimise suhtes väga tundlikuks, ning kujutavad seetõttu ohtu spordi usaldusväärsusele;

54.  nõuab, et spordiorganisatsioonidel, ametiasutustel, Europolil ja Eurojustil oleks kohustus teha koostööd ja vahetada nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil teavet kahtlase tegevuse kohta, et võidelda kuritegelike piiriüleste interneti hasartmängudega;

55.  tervitab asjaolu, et komisjon kavatseb edendada heade tavade vahetamist spordis tulemuste kokkuleppimise vastu võitlemise valdkonnas; toonitab, kui oluline on Euroopa Liidu toetus Euroopa Nõukogu jätkuvale tööle, mis on suunatud spordieetika kaitset ja edendamist käsitleva rahvusvahelise konventsiooni üle peetavatele läbirääkimistele; rõhutab, et võistlustulemuste kokkuleppimine ei ole alati seotud kihlvedudega ning et see kihlvedude mittesõlmimisega seotud võistlustulemuste kokkuleppimise pool, mis kujutab endast samuti spordieetika probleemi, vajab samuti tähelepanu; rõhutab tugevdatud koostöö vajadust ELi ja ülemaailmalisel tasandil võitluses võistlustulemuste kokkuleppimise vastu; kutsub komisjoni üles asuma juhtpositsioonile ülemaailmse platvormi loomisel teabe ja parimate tavade vahetamiseks ning ühiste ennetus- ja täitetegevuste kooskõlastamiseks reguleerijate, spordiorganisatsioonide, politsei- ja kohtuasutuste ning hasartmänguettevõtjate vahel;

56.  on arvamusel, et interneti hasartmängude sektori üleeuroopalise reguleerimise seisukohalt on kriminaalkaristuste ühtlustamise poliitika väga tähtis, mistõttu nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et tulemuste pettuse teel manipuleerimine rahaliste või muude eeliste nimel oleks keelatud, sätestades võistluste, sh kihlveotegevustega seotud võistluste tõsiseltvõetavuse igasuguse ohtu seadmise kriminaalkuriteona; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks reguleerimata internetimängude vastaseid meetmeid ELi tasandil ja toetaks tulemuste kokkuleppimise vastast võitlust;

57.  tunnistab, et mõnes liikmesriigis saadakse hasartmängude ja loteriide tuludest märkimisväärset sissetulekut, mida võib suunata üldsusele kasulike ja heategevuslike otstarvete, kultuuriteoste, rohujuure tasandil spordi ning hobuste võiduajamiste ja hobusektori toetamisse; rõhutab lisaks selle jätkusuutliku rahastamisvahendi tähtsust ja erirolli, mida tuleks tunnistada Euroopa tasandi aruteludes; kinnitab uuesti oma seisukohta, et spordikihlveod on spordivõistluste kaubanduslikel eesmärkidel kasutamise üks liikidest; soovitab, austades seejuures täielikult liikmesriikide pädevusi selles küsimuses, et spordivõistlusi tuleks kaitsta mis tahes ilma loata ärilisel otstarbel kasutuse eest, eelkõige tunnustades spordiürituste korraldajate omandiõigusi, mitte üksnes selleks, et tagada õiglane rahaline tulu elukutselise ja harrastusspordi kõigil tasemetel, vaid ka selleks, et tugevdada võitlust spordipettuste ja eelkõige võistluste tulemuste kokkuleppimise vastu;

58.  nõuab, et komisjoni eestvedamisel tehtaks rohkem koostööd Euroopa tasandil, et tuvastada interneti kihlveomängude korraldajad, kes on seotud ebaseaduslike tegevustega, muu hulgas kokkulepitud tulemustega mängude ja alaealiste osalusel toimuvate juunioride võistluste kihlvedude korraldamine, ja need keelustada, ning ootab, et interneti hasartmängutööstus austab seda keeldu enesereguleerimise teel;

59.  ergutab liikmesriike kaaluma mängutegevuses kokkuleppimise kõikide vormide (nt nurgalöökide, vabalöökide, sissevisete ja kollaste kaartidega seotud hasartmängud) keelustamist, sest need on osutunud tulemustes kokkuleppimise suhtes väga tundlikuks;

60.  kutsub komisjoni üles võtma kasutusele Euroopa hoiatussüsteemi kihlvedude reguleerijate jaoks, et vahetada kiiresti teavet kokkulepitud võistlustulemustega spordivõistluste kohta;

61.  peab tervitatavaks riikidevahelisi koolitusprojekte, et maailma tasandil võidelda tulemustes kokkuleppimise vastu;

62.  rõhutab, et sportlased vajavad tõhusaid kaitsemehhanisme, mille abil neile korruptiivsetele mõjudele vastu seista, sealhulgas sportlaste moraalse ja füüsilise puutumatuse tagamist, nõuetekohaseid töötingimusi ning töötasu või palga tagamist, sealhulgas eri tasandi võistlustel osalemise keelu kehtestamist sellistele spordiorganisatsioonidele, kes ei suuda korrapäraselt täita kohustusi oma sportlaste ees;

63.  rõhutab, et tulemuste kokkuleppimise väiteid menetletakse lisaks spordiarbitraažile sageli riiklikes kohtutes ning et mõlema menetluse raames tuleb järgida rahvusvahelisi menetluse miinimumnõudeid, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6;

64.  nõuab igas liikmesriigis korraldatud hindamise järel ohtlike hasartmängude vormide ranget reguleerimist või keelustamist;

o
o   o

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0098.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0025.
(3) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 35.
(4) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 30.
(5) vt sellega seoses kohtuasja C 275/92 Schindler punkte 57–60; kohtuasja C 124/97 Läärä jt punkte 32 ja 33; kohtuasja C-67/98 Zenatti punkte 30 ja 31; kohtuasja C-243/01 Gambelli jt punkti 67; kohtuasja C-42/07 Liga Portuguesa punkti 56; liidetud kohtuasjade C 316/07, C 358/07 kuni C 360/07, C 409/07 ja C 410/07 Markus Stoß jt punkti 74; kohtuasja C 212/08 Zeturf Ltd punkti 38; kohtuasja C-72/10 Costa punkti 71; kohtuasja C 176/11 Hit Larix punkti 15; liidetud kohtuasjade C 186/11 ja C 209/11 Stanleybet jt punkti 44.


Luigi Berlingueri nimetamine Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 alusel loodud komitee liikmeks
PDF 91kWORD 18k
Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Luigi Berlinguer Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 alusel loodud komiteesse (2013/2161(INS))
P7_TA(2013)0349B7-0384/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 teist lõiku,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 107a,

A.  arvestades, et Luigi Berlinguer vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 teises lõigus sätestatud tingimustele;

1.  teeb ettepaneku nimetada Luigi Berlinguer kõnealusesse komiteesse;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Kohtu presidendile.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika