Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 30. oktoobri 2013. aasta delegeeritud määrusele (EL) nr .../... ehitustoodete toimivusdeklaratsiooni veebisaidil avaldamise tingimuste kohta (C(2013)7086 – 2013/2928(DEA)

P7_TA(2013)0551 B7-0548/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni delegeeritud määrust (C(2013)7086)),

–  võttes arvesse komisjoni 14. novembri 2013. aasta kirja, milles komisjon palub Euroopa Parlamendil teatada, et tal ei ole delegeeritud määrusele vastuväiteid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta määrust (EL) nr 305/2011, millega sätestatakse ehitustoodete ühtlustatud turustustingimused ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 89/106/EMÜ,(1) eelkõige selle artikli 7 lõiget 3 ja artikli 63 lõiget 1,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 87a lõiget 6,

–  võttes arvesse asjaolu, et vastuväiteid ei esitatud kodukorra artikli 87a lõike 6 kolmandas ja neljandas taandes sätestatud tähtaja jooksul, mis möödus 10. detsembril 2013,

A.  arvestades, et on tähtis tagada, et delegeeritud määrus toimivusdeklaratsiooni elektroonilise esitamise kohta jõustuks võimalikult kiiresti, arvestades et põhiõigusakti olulisi sätteid, sh toimivusdeklaratsiooni esitamist käsitlevaid sätteid, kohaldatakse 1. juulist 2013;

B.  arvestades, et nende deklaratsioonide kättesaadavaks tegemine internetis võimaldaks ehitustoodete tootjatel vastavalt seadusandja soovile vähendada kulusid ja suurendada ehitussektori paindlikkust;

C.  arvestades, et komisjon oleks pidanud delegeeritud määruse varem välja töötama, et vältida tarbetut viivitust erandi tegemisel tootjatele nende kohustusest esitada toimivusdeklaratsiooni koopia iga turul kättesaadavaks tehtud toote kohta kas paberkandjal või elektrooniliselt;

D.  arvestades, et on ülioluline, et nii Euroopa Parlament kui ka nõukogu saaksid kasutada oma aluslepingutes sätestatud kaasseadusandja õigusi, sh otsuse tegemisel selle kohta, milliste sätete osas tuleks pädevus edaspidi põhiõigusaktides komisjonile delegeerida, ning et Euroopa Parlament saaks osaleda konsultatsioonides koos liikmesriikide ekspertide ja muude sidusrühmadega enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist ja läbipaistval viisil;

1.  teatab, et Euroopa Parlamendil ei ole delegeeritud määruse kohta vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 88, 4.4.2011, lk 5.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse vahetus-, abi- ja koolitusprogramm euro kaitsmiseks võltsimise eest (programm Perikles 2020) (COM(2011)0913 – C7-0510/2011 – 2011/0449(COD))

P7_TA(2013)0552 A7-0423/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0913),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 133, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0510/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2. märtsi 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 21. novembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0423/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013, millega luuakse vahetus-, abi- ja koolitusprogramm euro kaitsmiseks võltsimise eest (programm „Perikles 2020” ) ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2001/923/EÜ, 2001/924/EÜ, 2006/75/EÜ, 2006/76/EÜ, 2006/849/EÜ ja 2006/850/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 331/2014) lõplikule kujule).

(1) ELT C 137, 12.5.2012, lk 7.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 99/2013 Euroopa statistikaprogrammi 2013–2017 kohta (COM(2013)0525 – C7-0224/2013 – 2013/0249(COD))

P7_TA(2013)0553 A7-0401/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0525),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 338 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0224/2013),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 27. novembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0401/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013, millega muudetakse määrust (EL) nr 99/2013 Euroopa statistikaprogrammi 2013–2017 kohta

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 1383/2013) lõplikule kujule).

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse liikmesriikidele luba ratifitseerida Euroopa Liidu huvides Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2011. aasta koduabiliste inimväärse töö konventsiooni (konventsioon nr 189) (11462/2013 – C7-0234/2013 – 2013/0085(NLE))

P7_TA(2013)0554 A7-0394/2013

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (11462/2013),

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 153, koostoimes artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktiga v ja artikli 218 lõike 8 esimese lõiguga (C7‑0234/2013),

–  võttes arvesse oma kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni soovitust (A7-0394/2013),

1.  annab nõusoleku otsuse eelnõule;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu protokolli, milles käsitletakse Euroopa Liidu ja Armeenia Vabariigi vahelist raamlepingut Armeenia Vabariigi liidu programmides osalemise üldpõhimõtete kohta, sõlmimise kohta (16469/2012 – C7-0009/2013 – 2012/0247(NLE))

P7_TA(2013)0555 A7-0406/2013

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (16469/2012),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu protokolli eelnõu (16472/2012),

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 114, 168, 169 ja 172, artikli 173 lõikele 3, artiklitele 188 ja 192 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0009/2013);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A7-0406/2013),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Armeenia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Liidu ja Prantsuse Vabariigi vahelise lepingu, millega nähakse ette hoiuste intresside maksustamist ja maksustamisalast halduskoostööd käsitlevate liidu õigusaktide kohaldamine Saint-Barthélemy territooriumil, sõlmimise kohta (COM(2013)0555 – C7-0360/2013 – 2013/0269(NLE))

P7_TA(2013)0556 A7-0404/2013

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2013)0555),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Prantsuse Vabariigi vahelise lepingu projekti, millega nähakse ette hoiuste intresside maksustamist ja maksustamisalast halduskoostööd käsitlevate liidu õigusaktide kohaldamine Saint-Barthélemy territooriumil,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 113 ja 115, koostoimes artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktiga b ning artikli 218 lõikega 8, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0360/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55, artikli 90 lõiget 7 ja artikli 46 lõiget 1,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7‑0404/2013),

1.  kiidab lepingu sõlmimise heaks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse otsust 2002/546/EÜ kohaldamisaja osas (COM(2013)0781 – C7-0420/2013 – 2013/0387(CNS))

P7_TA(2013)0557 A7-0431/2013

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2013)0781),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0420/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55 ja artikli 46 lõiget 1,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A7-0431/2013),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile ELi arenguabi rahastajate tegevuse koordineerimise kohta (2013/2057(INL))

P7_TA(2013)0558 A7-0393/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 225 ja eriti artikleid 9 ja 151 ning artikli 153 lõike 1 punkti e,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikleid 209 ja 210,

–  võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni,

–  võttes arvesse 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni, 2008. aasta Accra tegevuskava ja 2011. aasta tulemusliku arengukoostöö ülemaailmset partnerlust,

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: Euroopa konsensus(1),

–  võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637),

–  võttes arvesse nõukogu 14. mai 2012. aasta järeldusi muutuste kava kohta ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks(2),

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 15. mai 2007. aasta järeldusi, mis puudutavad Euroopa Liidu tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas(3),

–  võttes arvesse oma 28. septembri 2006. aasta resolutsiooni tihedama ja parema arengukoostöö ning 2006. aasta ELi abi tõhususe paketi kohta(4),

–  võttes arvesse oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni abi tõhusust käsitleva 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni järelmeetmete kohta(5),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni neljanda kõrgetasemelise abi tõhusust käsitleva foorumi kohta(6),

–  võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 17. novembri 2009. aasta järeldusi abi tõhusust käsitleva operatiivraamistiku kohta(7),

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu (arenguministrid) 14. juuni 2010. aasta järeldusi riikidevahelise tööjaotuse kohta(8), millega täiendati ja muudeti abi tõhusust käsitlevat operatiivraamistikku,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu (arenguministrid) 9. detsembri 2010. aasta järeldusi teemal „Vastastikune aruandluskohustus ja läbipaistvus: ELi tulemusliku abi tegevusraamistiku neljas peatükk”(9),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadi poolt 11. jaanuaril 2011. aastal vastu võetud konsolideeritud teksti abi tõhusust käsitleva operatiivraamistiku kohta(10),

–  võttes arvesse komisjoni arengu peadirektoraadi tellitud ja 2009. aasta oktoobris avaldatud uuringut „Abi tõhustamise tegevuskava. Euroopa lähenemisviisi eelised”(11),

–  võttes arvesse komisjoni arengu peadirektoraadi tellitud ja 2011. aasta märtsis avaldatud lõpparuannet mitmeaastase ühise programmitöö kohta(12),

–  võttes arvesse 2011. aasta mais avaldatud Pariisi deklaratsiooni 2. etapi lõpparuannet,

–  võttes arvesse arengukomisjonile 10. juulil 2013. aastal esitatud Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kulude uuringut, milles käsitletakse ELi rahastajate tegevuse koordineerimise parandamist,

–  võttes arvesse nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsust, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (2010/427/EL)(13), eriti selle artiklit 9, mis käsitleb välistegevuse vahendeid ja programmitööd;

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 42 ja 48,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A7-0393/2013),

A.  arvestades, et eespool nimetatud Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kulude uuringus toodud viimased hinnangud näitavad, et tehingukulude vähendamisega võiks aastas säästa kuni 800 miljonit eurot, kui EL ja selle liikmesriigid suunaksid oma toetuse vähematele riikidele ja tegevustele; ja arvestades, et oleks võimalik saavutada 8,4 miljardi euro suurune lisakokkuhoid, kui riikidele tehtavad eraldised oleksid täielikult koordineeritud ja sihitud ainult vaesuse vähendamisele;

B.  arvestades, et olukorras, kus ÜRO eesmärgi suunas eraldada 2015. aastaks 0,7 % kogurahvatulust ametlikuks arenguabiks on üldiselt tehtud vähe edusamme, on tõhusam koordineerimine ELi tasandil ülisuure tähtsusega;

C.  arvestades, et kuna rahvusvaheline demograafiline olukord on muutumas ja tulevikus muutub praeguse arengumaailma ja kogu ELi vastastikune sõltuvus järjest suuremaks, tagaks arenguabi kulutamise suurem tõhusus kohapeal tõhusama abi andmise ja annaks lisandväärtuse suurema vastastikuse usalduse näol tulevikus;

D.  arvestades, et ELi kui terviku koordineeritud tegevusel, eelkõige komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi esindajatest koosneva komitee loomise abil, on lisandväärtus, mis on poliitika ja finantsvõimenduse mõttes suurem kui 28 liikmesriigi ja komisjoni üksikute meetmete summa;

E.  arvestades, et EL ja tema liikmesriigid peaksid jätkama eeskuju andmist, vähendades Pariisis, Accras ja Busanis võetud rahvusvahelist abi ja arengu tõhusust käsitlevate kohustuste täieliku täitmise kaudu ning praeguse ühise programmitöö protsessi alal tehtud edusammude põhjal abi killustatust;

F.  arvestades, et ELi rahastajate tegevuse koordineerimine peaks aitama kaasa eesmärgile, milleks on kogu ametliku ja mitteametliku seotud abi andmise lõpetamine ning abi tõhususe tegevuskava muutmine arengu tõhususe tegevuskavaks;

G.  arvestades, et rahastajate tegevuse koordineerimise parandamist käsitlevad ELi algatused on peamiselt vabatahtlikku ja mittesiduvat laadi; ja arvestades, et Euroopa Liidu tegevusjuhend vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas on andnud piiratud tulemusi;

H.  arvestades, et aluslepingud annavad ELile õigusliku aluse tugevdada ELi välistegevuse sidusust ja tulemuslikkust;

I.  arvestades, et komisjon peaks ELi tasandil olema abi ja arengu tulemuslikkuse täieliku rakendamise liikumapanev jõud;

1.  palub ELil ja tema liikmesriikidel tagada oma Pariisi deklaratsiooni, Accra tegevuskava ja Busani tõhusa arengukoostöö ülemaailmse partnerluse järgsete kohustuste täitmine, mille peamisteks takistusteks on poliitilise tahte puudumine, bürokraatia ja suured tehingukulud; tuletab sellega seoses meelde, et abi tulemuslikkuse tegevuskava täitmise üks põhitingimusi on täielikult omaks võtta demokraatliku omavastutuse põhimõte, mis tähendab, et arengustrateegiad on riikide algatatud ning kajastavad kõikide riigisiseste sidusrühmade võetud kohustusi;

2.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kasutama täielikult ära ELi toimimise lepingu arengut käsitlevaid sätteid, milles nõutakse arengukoostöös täiendavust ELi ja selle liikmesriikide vahel (ELi toimimise lepingu artiklid 208 ja 210), et tugevdada ELi rahastajate tegevuse tulemuslikku koordineerimist;

3.  nõuab tõhusamat koordineerimist ELi ja selle liikmesriikide poolt muu hulgas ühise programmitöö abil, sealhulgas riigisiseses tööjaotuses, et vältida meetmete kattuvust ja suuri tehingukulusid; nõuab samuti, et tuleb läbi viia iga abisaaja riigi olukorra konkreetsete vajaduste hoolikas analüüs, tagades samal ajal, et rahastatud projektid oleksid osa kohalikust majandusest ja et neist oleks kasu kõige enam abi vajajatel;

4.  nõuab riikidevahelises tööjaotuses tõhusamat ELi ja selle liikmesriikide poolset koordineerimist, et vältida olukorda, kus mõningaid riike eelistatakse abi andmisel, kuid teised satuvad n-ö vaeslapse ossa; rõhutab, et ELi poliitika tööjaotuse osas peaks tagama horisontaalsete küsimuste, näiteks inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse ja kliimamuutuse täieliku käsitlemise; rõhutab samuti, et arengupoliitika ei tohiks abi mõju suurendamise, rohkemate tulemuste ja parema kulude-tulude suhte saavutamise nimel muutuda riskikartlikuks ja keskenduda ainult nn lihtsatele riikidele;

5.  nõuab ELi ja selle liikmesriikide suhteliste eeliste ümberhindamist seoses arenguvaldkonna ülesannete jaotamisega, hinnates tugevaid ja nõrku külgi, mis peaksid hõlmama asjaomaseid liikmesriike (või komisjoni) ning samuti muid rahastajaid ja partnerriike;

6.  märgib siiski, et tõhusamat koordineerimist vajab ka rahvusvahelise üldsuse ja ennekõike kohalike tasandi osalejate, eriti kohalike omavalitsuste, riikide parlamentide, kodanikuühiskonna ning vabaühenduste tegevus; tuletab meelde, et aastatuhande kaheksanda arengueesmärgiga, milleks on ülemaailmse partnerlusvõrgu loomine arengu edendamiseks, toetatakse laialdast osalust ja kõikide arenguvaldkonna osalejate tihedat omavahelist koostööd;

7.  rõhutab, et mitmepoolsed arenguorganisatsioonid võivad suurendada abi tulemuslikkust ja maksimeerida selle tõhusust abiandjariikide ressursside koondamise teel; märgib, et tänu rahvusvaheliste organisatsioonide eraldatud vahenditele saavad rahastajad ka arendustegevuse kohta omavahel teavet vahetada, mis omakorda suurendab läbipaistvust ja vastutust;

8.  rõhutab, et on oluline toetada nende riikide suutlikkuse arengut, et nad saaksid arendada oskusi, oskusteavet ja institutsioone, mis on vajalikud nende enda arengu tulemuslikuks haldamiseks; rõhutab, kui olulised on vabakaubandus, turumajandus ja ettevõtlus, et arenguriigid oleksid ise võimelised vaesust leevendama ning looma seega jätkusuutliku majandusarengu ja vähendama abisõltuvust; rõhutab ka, kui oluline on edendada ja kaitsta head valitsemistava ning et on tähtis, et vastuvõtjariikide ametiasutused võitleksid korruptsiooniga ja looksid maksustamisalase infrastruktuuri, mille abil oleks neil võimalik kaitsta oma maksutulu ja võidelda maksudest kõrvalehoidumise ning kapitali ebaseadusliku väljavoolu vastu;

9.  rõhutab mittetavapäraste rahastajate, erasektori investeeringute ja kolmandatesse riikidesse suunatud heategevuslike rahavoogude kasvavat tähtsust, mis tekitab koordineerimisega seoses lisaprobleeme; on seisukohal, et ELi arenguabi rahastajate tegevuse koordineerimise uues raamistikus tuleks ka uurida võimalusi nende aspektide kaasamiseks, toetudes Busani tulemusliku arengukoostöö partnerluse raames võetud kohustustele;

10.  rõhutab abi tõhususe diferentseeritud käsituse olulisust, milles võetakse arvesse partnerriikide arengutaset (vähim arenenud, nõrga majandusega ja keskmise sissetulekuga riigid) ja nende konkreetseid vajadusi; kõnealune diferentseeritud käsitus peaks põhinema SKTd ületavatel mitmemõõtmelistel arengunäitajatel, milles arvestataks riigisisest vaesust, ebavõrdsust ja kaitsetust;

11.  palub liikmesriikidel täielikult ära kasutada uusi elektroonilisi vahendeid projektide koordineerimiseks, näiteks Mosambiigi ametliku arenguabi andmebaas (ODAMoz), mille loomist EL rahastas;

12.  palub ELil tagada, et abi ja arengu tõhususe suhtes võetud kohustused peegelduksid täielikult kõikides arengukoostööga seotud finantsmehhanismides;

13.  rõhutab, et majandusraskustest tingitud ELi ja riiklike eelarvetega seotud piirangute ning asjaolu tõttu, et poliitikud väljendavad järjest suuremat muret arenguabi tõhusama kulutamise pärast, on rahastajate tegevuse parem koordineerimine hädavajalik ja EL peaks selle edendamises juhtrolli etendama, ja et koordineerimine peaks hõlmama kõigi arenguprojektide põhipunkte, sealhulgas nende kavandamist, järelevalvet ja hindamist;

14.  on arvamusel, et rahastajate tegevuse koordineerimise tõhustamist puudutavate praeguste ELi algatustega ei ole nende vabatahtliku ja mittesiduva olemuse tõttu ELi ja selle liikmesriikide täielikku potentsiaali arenguabi mõjusamaks ja tõhusamaks muutmisel täielikult ära kasutatud; palub ELil ja tema liikmesriikidel seetõttu luua uus koordineerimisvahend määruse kujul;

15.  palub, et komisjon esitaks eelistatavalt 31. detsembriks 2015 ja igal juhul mitte hiljem kui 2016. aasta esimesel poolaastal ELi toimimise lepingu artiklite 209 ja 210 alusel ettepaneku võtta vastu akt, milles käsitletakse ELi arenguabi rahastajate tegevuse koordineerimise regulatiivseid aspekte, millele eelneb ettevalmistavate meetmete tegevuskava vastuvõtmine ja rakendamine, et hõlbustada kõnealuste regulatiivsete aspektide jõustumist vastavalt käesolevale resolutsioonile lisatud üksikasjalikele soovitustele;

16.  palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel seda tegevuskava hinnata varem kokku lepitud näitajate kogumi põhjal. Selles protsessis osaleksid ühelt poolt ELi delegatsioonid koos liikmesriikide diplomaatiliste esindustega partnerriikides ning teisalt arengu ja koostöö peadirektoraat ja Euroopa välisteenistus koos liikmesriikide esindajatega; kõnealune protsess hõlmaks komisjoni ja Euroopa välisteenistuse aruandeid Euroopa Parlamendile, et leppida kokku tegevuskava rakendamises;

17.  kinnitab, et nimetatud soovitused on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja kodanike põhiõigustega;

18.  on seisukohal, et taotletaval ettepanekul puudub finantsmõju;

19.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud üksikasjalikud soovitused komisjonile ja nõukogule.

RESOLUTSIOONI LISA:

ÜKSIKASJALIKUD SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

Soovitus 1 (vastuvõetava määruse eesmärk ja reguleerimisala)

Määruse eesmärk peaks olema kodifitseerida ja tugevdada mehhanisme ja tavasid, et tagada arenguabi parem täiendavus ja tulemuslik koordineerimine. Reguleerimisala peaks andma ELi arenguabi tulemuslikkuse ja tõhususe suurendamise küsimusele asjakohase lahenduse.

Määrus peaks olema kohaldatav liikmesriikidele ja ELi institutsioonidele.

Soovitus 2 (üldpõhimõtete kohta, millel peaks põhinema ELi rahastajate tegevuse koordineerimine)

Määrus peaks kodifitseerima järgmised põhimõtted:

–  Vastutus: EL ja tema liikmesriigid peaksid austama partnerriigi juhtrolli ja joonduma keskvalitsuse strateegiate järgi. Need peaksid vajaduse korral hõlmama meetmeid, mis aitavad tugevdada partnerriigi suutlikust juhtida rahastajate koordineerimise operatiivraamistikke.

–  Ühtlustamine: EL ja tema liikmesriigid peaksid rakendama riigi tasandil ühtset programmitöö korda (ühine programmitöö) ja tegema koostööd, et vähendada killustatult ja sageli topelt tehtavate kohapealsete lähetuste ja diagnostiliste läbivaatamiste arvu. Samuti peaksid nad delegeerima peamistele rahastajatele volitused selliste tegevuste rakendamiseks, mille suhtes mõnel rahastajatest on sektori või riigi tasandil suhteline eelis.

–  Vastavusse viimine: EL ja tema liikmesriigid peaksid rajama kogu oma toetuse (riiklikud strateegiad, poliitilised arutelud ja arengukoostöö programmid) partnerite riiklikele arengustrateegiatele ja nende strateegiate rakendamises tehtavate edusammude korrapärasele kontrollile. Et abi haldamine oleks vähem bürokraatlik, peaksid nad esimese valikuna kasutama riiklikke süsteeme. EL ja tema liikmesriigid peaksid hoiduma abiga rahastatavate projektide ja programmide igapäevase juhtimise ja rakendamise jaoks konkreetsete struktuuride loomisest.

–  Abi prognoositavus: Selleks et abi andmise pingutusi tulemuslikult koordineerida, peaksid EL ja tema liikmesriigid andma arenguriikidele oma tulevaste kuluplaanide ja/või rakenduskavade kohta varakult teavet, mis hõlmab vähemalt esialgset vahendite jaotust, et partnerriikidel oleks võimalik need integreerida oma keskpika perspektiiviga kavadesse.

–  Läbipaistvus ja vastastikune aruandlus: EL ja tema liikmesriigid peaksid tegema partnerriikidega koostööd, et luua vastastikku kokkulepitud võrgustikud, mis võimaldavad usaldusväärselt hinnata riikide süsteemide tulemuslikkust, läbipaistvust ja vastutust ning parandada partnerriikides andmete kättesaadavust ja kvaliteeti. Veelgi tuleks edendada selliseid tähtsaid algatusi nagu ELi läbipaistvusgarantii ja rahvusvahelise abi läbipaistvuse algatus.

–  Diferentseeritud käsitus: Käesoleva määruse rakendamisel tuleks kasutada arengukontekstist ja vajadustest lähtuvat diferentseeritud käsitust, et koostöö partnerriikide ja -piirkondadega oleks konkreetne, arvestaks täpselt konkreetsete riikide või piirkondade olukorda ning põhineks nende vajadustel, strateegiatel, prioriteetidel ja varalistel võimalustel.

–  Tulemuste läbivaatamine, hindamine ja arutelu: EL peaks määruse rakendamist jälgima ja sellest aru andma. Võetud meetmetest tuleks anda igal aastal aru riikide parlamentidele ja Euroopa Parlamendile.

Soovitus 3 (ühise programmitöö kohta)

Määrusega tuleks kodifitseerida ELi ja selle liikmesriikide kohustus suurendada oma osalust arenguriikide strateegiatega ühtlustatud ühises mitmeaastases programmitöös, mis hõlmab programmitöö tsüklite võimalikult suurt sünkroniseerimist partnerriikide tasandil. Ühine programmitöö raamistik on tööjaotuse parandamise praktiline vahend, mis peaks täiendama ja tugevdama olemasolevat rahastajate tegevuse koordineerimise korda, et vältida tarbetuid paralleelseid protsesse.

Määrus peaks tagama, et EL jälgiks aktiivselt riikides ja peakorteris tehtud edusamme, et tagada pidev edasiminek olemasolevate kohustuste täitmisel ja ELi ühise programmitöö raamistiku rakenduskavade nõuetekohane järgimine.

Soovitus 4 (tööjaotuse kohta)

EL ja selle liikmesriigid on töötanud välja terve rea juhtpõhimõtteid selle kohta, kuidas töö jaotamist kõige tulemuslikumalt korraldada. ELi tegevusjuhend vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas sisaldab ELile ja selle liikmesriikidele suuniseid ja seda tuleks kõikides partnerriikides kiiresti rakendada.

Soovitus 4.1: riigisisene tööjaotus

EL ja tema liikmesriigid peaksid vähendama tehingukulusid, piirates sektoripoliitilistes aruteludes ja koostöötegevuses aktiivselt tegutsevate ELi rahastajate arvu. Selleks peaksid nad töötama välja sektorites tegevuse lõpetamise kavad, et tagada sektorites parem kontsentreeritus, tuginedes dialoogile partnervalitsuste ja muude rahastajatega ning võimalike rahastamislünkade mõju hindamisele.

Soovitus 4.2: riikidevaheline tööjaotus

Selleks et vähendada riikidevahelise abi killustatust ja rahastajate paljusust, peaksid EL ja tema liikmesriigid tagama, et nende eraldised riikidele tehakse informeeritult, võttes arvesse teiste liikmesriikide kavatsusi ja võimalusi ELi-poolse mõju avaldamiseks. Liikmesriigid peaksid püüdlema parema geograafilise kontsentreerumise poole, komisjon peaks aga olema koordineerija rollis, eelkõige n-ö vaeslapse ossa sattunud riikide suhtes. Sellega seoses võiksid ELi ühised analüüsid ja strateegiad nii eelistatud kui ka n-ö vaeslapse ossa sattunud riikide kohta olla aluseks paremale riikidevahelisele tööjaotusele.

Soovitus 5 (peakorteri ja riikide tasandi edusammude jälgimine)

Määrusega tuleks kodifitseerida mehhanismid, mis annavad teada riigi tasandil rahastajate tegevuse koordineerimises tehtud edusammudest, sh: a) liigendatud andmed kõikide asjakohaste abivoogude kohta; b) edu ühise programmitöö protsesside alal, eelkõige tööjaotuse vallas; c) tõendid vähenenud tehingukulude kohta tänu tööjaotusele; ja d) ühise programmitöö ja tööjaotuse integreerimine strateegilise planeerimise protsessidesse.

See teave tuleks teha kättesaadavaks partnerriikidele, et nad saaksid seda kajastada oma riigieelarve dokumentides ja soodustada nii läbipaistvust parlamentide, kodanikuühiskonna ja muude asjakohaste sidusrühmade suhtes.

Soovitus 6 (riikide parlamentide kaasamise kohta rahastajate tegevuse koordineerimise seiresse)

Määruses peaksid olema sätted, millega suurendatakse riikide parlamentide kaasamist rahastajate tegevuse koordineerimise seiresse. Euroopa Parlament ja riikide parlamendid peaksid sel eesmärgil korraldama iga-aastaseid koosolekuid edusammude hindamiseks ja tulemuste arutamiseks.

Soovitus 7 (iga-aastase aruande kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule)

Määrus peaks sisaldama sätteid iga-aastase aruande kaudu esitatava hinnangu kohta. Komisjon peaks analüüsima määruse alusel võetud meetmete rakendamisel tehtud edusamme ja esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule ning soovituses 9 nimetatud komiteele iga-aastase aruande määruse rakendamise ja ELi abi koordineerimise tulemuste kohta.

Aruanne esitatakse ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

Iga-aastane aruanne peaks põhinema peakorterist ja kohapealt esitatud eelneva aasta andmetel. Selles tuleks hinnata ELi ja liikmesriikide arengupoliitika koordineerimise jõupingutuste tulemusi, kasutades võimalikult suurel määral konkreetseid ja mõõdetavaid näitajaid, mis mõõdavad määruse eesmärkide täitmisel tehtud edusamme.

Soovitus 8 (läbivaatamise kohta)

Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse käesoleva määruse rakendamist esimesel kolmel aastal, ning vajaduse korral lisama sellele seadusandliku ettepaneku vajalike muudatuste sisseviimise kohta.

Soovitus 9 (koordineerimiskomitee loomise kohta)

Määruses peaksid olema sätted komitee loomise kohta. Komitee peaks võtma vastu oma kodukorra ning koosnema komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi esindajatest.

(1) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (2) Dokument 9369/12. (3) Dokument 9558/07. (4) ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 373. (5) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 100. (6) ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 80. (7) Dokument 15912/09. (8) Dokument 11081/10. (9) Dokument 17769/10. (10) Dokument 18239/10. (11) Projekt nr 2008/170204 – Versioon 1. (12) Projekt nr 2010/250763 – Versioon 1. (13) ELT L 201, 20.5.2010, lk 3.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Phil Wynn Owen kontrollikoja liikmeks (C7-0313/2013 – 2013/0811(NLE))

P7_TA(2013)0559 A7-0438/2013

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0313/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 108,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0438/2013),

A.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 7. novembri 2013. aasta koosolekul ära nõukogu esitatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

1.  toetab nõukogu ettepanekut nimetada Phil Wynn Owen kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale ning Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Alex Brenninkmeijer kontrollikoja liikmeks (C7-0312/2013 – 2013/0810(NLE))

P7_TA(2013)0560 A7-0433/2013

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0312/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 108,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0433/2013),

A.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon hindas kandidaadi kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 7. novembri 2013. aasta koosolekul ära nõukogu nimetatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

1.  toetab nõukogu ettepanekut nimetada Alex Brenninkmeijer kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale, Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Henri Grethen kontrollikoja liikmeks (C7-0309/2013 – 2013/0807(NLE))

P7_TA(2013)0561 A7-0439/2013

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0309/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 108,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0439/2013),

A.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 7. novembri 2013. aasta koosolekul ära nõukogu esitatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

B.  arvestades, et Henri Grethen vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 sätestatud tingimustele;

1.  toetab nõukogu ettepanekut nimetada Henri Grethen kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale ning Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Nikolaos Milionis kontrollikoja liikmeks (C7-0310/2013 –2013/0808 (NLE))

P7_TA(2013)0562 A7-0436/2013

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0310/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 108,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0436/2013),

A.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 7. novembri 2013. aasta koosolekul ära nõukogu esitatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

1.  toetab nõukogu ettepanekut nimetada Nikolaos Milionis kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale ning Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Danièle Lamarque kontrollikoja liikmeks (C7-0311/2013 – 2013/0809(NLE))

P7_TA(2013)0563 A7-0437/2013

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0311/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 108,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0437/2013),

A.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 286 lõikes 1 esitatud tingimusi;

B.  arvestades, et eelarvekontrollikomisjon kuulas oma 7. novembri 2013. aasta koosolekul ära nõukogu esitatud kontrollikoja liikme kandidaadi;

1.  toetab nõukogu ettepanekut nimetada Danièle Lamarque kontrollikoja liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja teavitamise eesmärgil kontrollikojale ning Euroopa Liidu muudele institutsioonidele ja liikmesriikide kontrolliasutustele.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta otsus Euroopa Keskpanga ettepaneku kohta nimetada ametisse Euroopa Keskpanga järelevalvenõukogu esimees (N7-0103/2013 – C7-0424/2013 – 2013/0901(NLE))

P7_TA(2013)0564 A7-0452/2013

(Heakskiitmine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 22. novembri 2013. aasta ettepanekut nimetada ametisse Euroopa Keskpanga järelevalvenõukogu esimees (N7-0103/2013),

–  võttes arvesse nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013 (millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga)(1) artikli 26 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Keskpanga (EKP) institutsioonidevahelist kokkulepet EKP-le ühtse järelevalvemehhanismi raames antud ülesannete täitmisega seotud demokraatliku vastutuse ja järelevalve teostamise praktilise korra kohta(2),

–  võttes arvesse kodukorda,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0452/2013),

A.  arvestades, et määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 26 lõikes 3 sätestatakse, et EKP esitab järelevalvenõukogu esimehe ametisse nimetamist käsitleva ettepaneku Euroopa Parlamendile ning esimees valitakse avaliku valikumenetluse teel pangandus- ja finantsküsimustes tunnustatud ja erialaste kogemustega isikute hulgast, kes ei ole EKP nõukogu liikmed;

B.  arvestades, et määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 26 lõikes 2 sätestatakse, et järelevalvenõukogu liikmete ametisse nimetamisel kõnealuse määruse kohaselt järgitakse soolise tasakaalu, kogemuste ja kvalifikatsiooni põhimõtet;

C.  arvestades, et EKP esitas oma 22. novembri 2013. aasta kirjas parlamendile ettepaneku nimetada Danièle Nouy viieaastaseks ametiajaks EKP järelevalvenõukogu esimehe ametisse;

D.  arvestades, et seejärel hindas parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon esitatud kandidaadi sobivust, pidades eelkõige silmas määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 26 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõudeid; arvestades, et hindamise käigus edastas esitatud kandidaat komisjonile oma elulookirjelduse ja vastused kirjalikule küsimustikule;

E.  arvestades, et 27. novembril 2013. aastal korraldas majandus- ja rahanduskomisjon esitatud kandidaadi kuulamise, mille käigus kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel parlamendikomisjoni liikmete küsimustele;

1.  kiidab heaks EKP ettepaneku nimetada Danièle Nouy EKP järelevalvenõukogu esimeheks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Keskpangale, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT L 287, 29.10.2013, lk 63. (2) ELT L 320, 30.11.2013, lk 1.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused (COM(2011)0842 – C7-0494/2011 – 2011/0415(COD))

P7_TA(2013)0565 A7-0447/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0842),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 209 lõiget 1 ja artikli 212 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0494/2011),

—  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—  võttes arvesse Regioonide Komitee 9. oktoobri 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 4. detsember 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning eelarvekomisjoni arvamusi (A7-0447/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi avalduse;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avaldused;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2014, milles sätestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 236/2014) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Komisjoni avaldus rakendusaktide kasutamise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) teatavate eeskirjade rakendamiseks vajalike sätete kehtestamiseks

Euroopa Komisjon on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruses (EL) nr 236/2014 (millega kehtestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused) sätestatud piiriüleste koostööprogrammide rakenduseeskirjade ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 232/2014 (millega kehtestatakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) muude üksikasjalikumate rakenduseeskirjadega soovitakse täiendada põhiõigusakti ja seetõttu tuleks need vastu võtta delegeeritud õigusaktidena vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290. Euroopa Komisjon ei ole kõnealuse määruse, nagu kaasseadusandjad selle tekstis kokku on leppinud, vastuvõtmise vastu. Siiski tuletab Euroopa Komisjon meelde, et piiritlemine Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 vahel on praegu Euroopa Liidu Kohtus nn biotsiidide juhtumi raames läbivaatamisel.

Euroopa Komisjoni avaldus tagasimaksete kohta

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002) artikli 21 lõikes 5 sätestatud kohustustega lisab Euroopa Komisjon eelarveprojekti rea, millele on kantud sihtotstarbelised sisetulud ning võimaluse korral märgitud ka sellise tulu summa.

Eelarvepädevaid institutsioone teavitatakse kogunenud vahendite summast igal aastal eelarve kavandamise ajal. Eelarveprojekti võib kanda üksnes sellise sihtotstarbelise tulu, mille suurus on kindel.

Euroopa Parlamendi avaldus rahastamisvahendite raames antava abi peatamise kohta

Euroopa Parlament märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 234/2014 (millega luuakse partnerluse rahastamisvahend koostööks kolmandate riikidega) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) ei sisalda sõnaselgeid viiteid võimalusele abi peatada, kui abisaaja riik ei järgi asjaomases rahastamisvahendis sätestatud aluspõhimõtteid, eelkõige demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste põhimõtteid.

Euroopa Parlament on seisukohal, et nende rahastamisvahendite raames antava abi peatamine muudaks seadusandliku tavamenetluse kohaselt kokku lepitud üldist rahastamiskava. Kaasseadusandja ja eelarvepädeva institutsioonina on Euroopa Parlamendil seega sellise otsuse korral õigus kasutada täielikult oma eelisõigusi.

(1) ELT C 391, 18.12.2012, lk 110.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse stabiliseerimise rahastamisvahend (COM(2011)0845 – C7-0497/2011 – 2011/0413(COD))

P7_TA(2013)0566 A7-0451/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0845),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 209 lõiget 1 ja artikli 212 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7‑0497/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 4. detsember 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A7-0451/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2014, millega luuakse stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 230/2014) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Komisjoni avaldus Euroopa Parlamendiga peetava strateegilise dialoogi kohta(1)

ELi lepingu artikli 14 kohaselt peab Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 230/2014 (millega luuakse stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend) kavandamise alustamist ja vajaduse korral pärast esialgset konsulteerimist asjaomaste abisaajatega. Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad riigi/piirkonna kohta ette nähtud soovituslikud eraldised, riigi/piirkonna prioriteedid, võimalikud tulemused, soovituslikud eraldised jaotatuna geograafiliste programmide prioriteetidele ning abi üksikasjalikud sätted(2). Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad temaatilised prioriteedid, võimalikud tulemused, abi üksikasjalikud sätted2 ja kõnealustele prioriteetidele temaatilistes programmides ette nähtud eraldised. Euroopa Komisjon võtab arvesse Euroopa Parlamendi seisukohta selles küsimuses.

Euroopa Komisjon peab Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi vahearuande koostamisel ning enne programmdokumentide põhjalikku läbivaatamist käesoleva määruse kehtivusajal.

Euroopa Parlamendi palvel selgitab Euroopa Komisjon, mil määral on parlamendi märkusi programmdokumentides arvesse võetud, ja muid strateegilise dialoogi järelmeetmeid.

(1) Euroopa Komisjoni esindab asjaomane volinik. (2) Vajaduse korral.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend (COM(2011)0839 – C7-0492/2011 – 2011/0405(COD))

P7_TA(2013)0567 A7-0449/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0839),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 209 lõiget 1 ja artikli 212 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7‑0492/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. novembri 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 9. oktoobri 2012. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja 4. detsembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, regionaalarengukomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7‑0449/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud avalduse;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avaldused;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2014, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 232/2014) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Komisjoni avaldus Euroopa Parlamendiga peetava strateegilise dialoogi kohta(3)

ELi lepingu artikli 14 kohaselt peab Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) kavandamise alustamist ja vajaduse korral pärast esialgset konsulteerimist asjaomaste abisaajatega. Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad riigi/piirkonna kohta ette nähtud soovituslikud eraldised, riigi/piirkonna prioriteedid, võimalikud tulemused, soovituslikud eraldised jaotatuna geograafiliste programmide prioriteetidele ning abi üksikasjalikud sätted(4). Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad temaatilised prioriteedid, võimalikud tulemused, abi üksikasjalikud sätted2 ja kõnealustele prioriteetidele temaatilistes programmides ette nähtud eraldised. Euroopa Komisjon võtab arvesse Euroopa Parlamendi seisukohta selles küsimuses.

Euroopa Komisjon peab Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi vahearuande koostamisel ning enne programmdokumentide põhjalikku läbivaatamist käesoleva määruse kehtivusajal.

Euroopa Parlamendi palvel selgitab Euroopa Komisjon, mil määral on parlamendi märkusi programmdokumentides arvesse võetud, ja muid strateegilise dialoogi järelmeetmeid.

Euroopa Komisjoni avaldus rakendusaktide kasutamise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) teatavate eeskirjade rakendamiseks vajalike sätete kehtestamiseks

Euroopa Komisjon on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruses (EL) nr 236/2014 (millega kehtestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused) sätestatud piiriüleste koostööprogrammide rakendamise eeskirjade ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 232/2014 (millega kehtestatakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II) muude konkreetsete üksikasjalikumate rakenduseeskirjadega soovitakse täiendada põhiõigusakti ja seetõttu tuleks need vastu võtta delegeeritud õigusaktidena vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290. Euroopa Komisjon ei ole kõnealuse määruse, nagu kaasseadusandjad selle tekstis kokku on leppinud, vastuvõtmise vastu. Siiski tuletab Euroopa Komisjon meelde, et piiritlemine Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 vahel on praegu Euroopa Liidu Kohtus nn biotsiidide juhtumi raames läbivaatamisel.

Euroopa Parlamendi avaldus rahastamisvahendite raames antava abi peatamise kohta

Euroopa Parlament märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 234/2014 (millega luuakse partnerluse rahastamisvahend koostööks kolmandate riikidega) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) ei sisalda sõnaselgeid viiteid abi peatamisele, kui abisaaja riik ei järgi asjaomases rahastamisvahendis sätestatud aluspõhimõtteid, eelkõige demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste põhimõtteid.

Euroopa Parlament on seisukohal, et nende rahastamisvahendite raames antava abi peatamine muudaks seadusandliku tavamenetluse kohaselt kokku lepitud üldist rahastamiskava. Kaasseadusandja ja eelarvepädeva institutsioonina on Euroopa Parlamendil seega sellise otsuse korral õigus kasutada täielikult oma eelisõigusi.

(1) ELT C 11, 15.1.2013, lk 77. (2) ELT C 391, 18.12.2012, lk 110. (3) Euroopa Komisjoni esindab asjaomane volinik. (4) Vajaduse korral.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kohta (IPA II) (COM(2011)0838 – C7-0491/2011 – 2011/0404(COD))

P7_TA(2013)0568 A7-0445/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0838),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 212 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7‑0491/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. november 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 9. oktoobri 2012. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 4. detsember 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0445/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi avaldused ning Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni deklaratsioonid;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2014, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 231/2014) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Komisjoni avaldus Euroopa Parlamendiga peetava strateegilise dialoogi kohta(3)

ELi lepingu artikli 14 kohaselt peab Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) kavandamise alustamist ja vajaduse korral pärast esialgset konsulteerimist asjaomaste abisaajatega. Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad riigi/piirkonna kohta ette nähtud soovituslikud eraldised, riigi/piirkonna prioriteedid, võimalikud tulemused, soovituslikud eraldised jaotatuna geograafiliste programmide prioriteetidele ning abi üksikasjalikud sätted(4). Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile asjakohased olemasolevad programmdokumendid, milles sisalduvad temaatilised prioriteedid, võimalikud tulemused, abi vormi valik2 ja selliste prioriteetide jaoks ette nähtud rahaeraldised temaatilistes programmides. Euroopa Komisjon võtab arvesse Euroopa Parlamendi seisukohta selles küsimuses.

Euroopa Komisjon peab Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi vahearuande koostamisel ning enne programmdokumentide põhjalikku läbivaatamist käesoleva määruse kehtivusajal.

Euroopa Parlamendi palvel selgitab Euroopa Komisjon, mil määral on parlamendi märkusi programmdokumentides arvesse võetud, ja muid strateegilise dialoogi järelmeetmeid.

Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni ühisavaldus vähemustele suunatud horisontaalsete programmide rahastamise kohta

Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon on ühel meelel selles, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti ii tuleb tõlgendada nii, et sellega võimaldatakse rahastada programme, mille eesmärk on kooskõlas Kopenhaageni kriteeriumidega edendada vähemuste austamist ja kaitsmist, nagu seda tehti nõukogu 17. juuli 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1085/2006, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend.

Euroopa Komisjoni avaldus rakendusaktide kasutamise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) teatavate eeskirjade rakendamiseks vajalike sätete kehtestamiseks

Euroopa Komisjon on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruses (EL) nr 236/2014 (millega kehtestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused) sätestatud piiriüleste koostööprogrammide rakenduseeskirjade ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 232/2014 (millega kehtestatakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) muude konkreetsete üksikasjalikumate rakenduseeskirjadega soovitakse täiendada põhiõigusakti ja seetõttu tuleks need vastu võtta delegeeritud õigusaktidena vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290. Euroopa Komisjon ei ole kõnealuse määruse, nagu kaasseadusandjad selle tekstis kokku on leppinud, vastuvõtmise vastu. Siiski tuletab Euroopa Komisjon meelde, et piiritlemine Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 vahel on praegu Euroopa Liidu Kohtus nn biotsiidide juhtumi raames läbivaatamisel.

Euroopa Parlamendi avaldus rahastamisvahendite raames antava abi peatamise kohta

Euroopa Parlament märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 234/2014 (millega luuakse partnerluse rahastamisvahend koostööks kolmandate riikidega) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) ei sisalda sõnaselgeid viiteid abi peatamisele, kui abisaaja riik ei järgi asjaomases rahastamisvahendis sätestatud aluspõhimõtteid, eelkõige demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste põhimõtteid.

Euroopa Parlament on seisukohal, et nende rahastamisvahendite raames antava abi peatamine muudaks seadusandliku tavamenetluse kohaselt kokku lepitud üldist rahastamiskava. Kaasseadusandja ja eelarvepädeva institutsioonina on Euroopa Parlamendil seega sellise otsuse korral õigus kasutada täielikult oma eelisõigusi.

Euroopa Parlamendi avaldus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II) I lisas loetletud abisaajate kohta

Euroopa Parlament märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruses (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) kasutatakse kogu tekstis väljendit „I lisas loetletud abisaajad”. Euroopa Parlament leiab, et kõnealune väljend kehtib riikide kohta.

(1) ELT C 11, 15.1.2013, lk 77. (2) ELT C 391, 18.12.2012, lk 110. (3) Euroopa Komisjoni esindab asjaomane volinik. (4) Vajaduse korral.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse partnerluse rahastamisvahend koostööks kolmandate riikidega (COM(2011)0843 – C7-0495/2011 – 2011/0411(COD))

P7_TA(2013)0569 A7-0446/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0843),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 207 lõiget 2, artikli 209 lõiget 1 ja artikli 212 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0495/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—  võttes arvesse Regioonide Komitee 9. oktoobri 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 4. detsembri 2013. aasta kirjas antud kohustust kiita heaks Euroopa Parlamendi seisukoht vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, arengukomisjoni, eelarvekomisjoni ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A7-0446/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi avalduse;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2014, millega luuakse partnerluse rahastamisvahend koostööks kolmandate riikidega

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 234/2014) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Komisjoni avaldus Euroopa Parlamendiga peetava strateegilise dialoogi kohta(2)

ELi lepingu artikli 14 kohaselt peab Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 234/2014 (millega luuakse partnerluse rahastamisvahend koostööks kolmandate riikidega) kavandamise alustamist ja vajaduse korral pärast esialgset konsulteerimist asjaomaste abisaajatega. Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad riigi/piirkonna kohta ette nähtud soovituslikud eraldised, riigi/piirkonna prioriteedid, võimalikud tulemused, soovituslikud eraldised jaotatuna geograafiliste programmide prioriteetidele ning abi üksikasjalikud sätted(3). Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad temaatilised prioriteedid, võimalikud tulemused, abi üksikasjalikud sätted2 ja kõnealustele prioriteetidele temaatilistes programmides ette nähtud eraldised. Euroopa Komisjon võtab arvesse Euroopa Parlamendi seisukohta selles küsimuses.

Euroopa Komisjon peab Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi vahearuande koostamisel ning enne programmdokumentide põhjalikku läbivaatamist käesoleva määruse kehtivusajal.

Euroopa Parlamendi kutsel selgitab Euroopa Komisjon, mil määral on parlamendi märkusi programmdokumentides arvesse võetud, ja muid strateegilise dialoogi järelmeetmeid.

Euroopa Parlamendi avaldus rahastamisvahendite raames antava abi peatamise kohta

Euroopa Parlament märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 234/2014 (millega luuakse partnerluse rahastamisvahend koostööks kolmandate riikidega) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määrus (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) ei sisalda sõnaselgeid viiteid abi peatamisele, kui abisaaja riik ei järgi asjaomases rahastamisvahendis sätestatud aluspõhimõtteid, eelkõige demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste põhimõtteid.

Euroopa Parlament on seisukohal, et nende rahastamisvahendite raames antava abi peatamine muudaks seadusandliku tavamenetluse kohaselt kokku lepitud üldist rahastamiskava. Kaasseadusandja ja eelarvepädeva institutsioonina on Euroopa Parlamendil seega sellise otsuse korral õigus kasutada täielikult oma eelisõigusi.

(1) ELT C 391, 18.12.2012, lk 110. (2) Euroopa Komisjoni esindab asjaomane volinik. (3) Vajaduse korral.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) (COM(2011)0844 – C7-0496/2011 – 2011/0412(COD))

P7_TA(2013)0570 A7-0448/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0844),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikleid 209 ja 212, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7‑0496/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. novembri 2012. aasta arvamust(1),

—  võttes arvesse Regioonide Komitee 9. oktoobri 2012. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 4. detsembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni, eelarvekomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0448/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2014, millega luuakse rahastamisvahend demokraatia ja inimõiguste jaoks kogu maailmas

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 235/2014) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Komisjoni avaldus Euroopa Parlamendiga peetava strateegilise

dialoogi kohta(3)

ELi lepingu artikli 14 kohaselt peab Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 235/2014 (millega luuakse rahastamisvahend demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas) kavandamise alustamist ja vajaduse korral pärast esialgset konsulteerimist asjaomaste abisaajatega. Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad riigi/piirkonna kohta ette nähtud soovituslikud eraldised, riigi/piirkonna prioriteedid, võimalikud tulemused, soovituslikud eraldised jaotatuna geograafiliste programmide prioriteetidele ning abi üksikasjalikud sätted(4). Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad temaatilised prioriteedid, võimalikud tulemused, abi üksikasjalikud sätted2 ja kõnealustele prioriteetidele temaatilistes programmides ette nähtud eraldised. Euroopa Komisjon võtab arvesse Euroopa Parlamendi seisukohta selles küsimuses.

Euroopa Komisjon peab Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi vahearuande koostamisel ning enne programmdokumentide põhjalikku läbivaatamist käesoleva määruse kehtivusajal.

Euroopa Parlamendi palvel selgitab Euroopa Komisjon,, mil määral on parlamendi märkusi programmdokumentides arvesse võetud, ja muid strateegilise dialoogi järelmeetmeid.

Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni ühisavaldus valimisvaatlusmissioonide kohta

Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon rõhutavad Euroopa Liidu valimisvaatlusmissioonide olulist panust liidu välispoliitikasse demokraatia toetamiseks partnerriikides. ELi valimisvaatlusmissioonid aitavad suurendada valimisprotsesside läbipaistvust ja usaldusväärsust ning annavad valimistele asjatundlikku hinnangut ja soovitusi nende parandamiseks ELi ja partnerriikide vahelise koostöö ja poliitilise dialoogi raames. Sellega seoses lepivad Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon kokku selles, et ajavahemikul 2014–2020 tuleks olenevalt aasta valimisprioriteetidest eraldada kuni 25 % Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014. aasta määruse (EL) nr 235/2014 (millega luuakse rahastamisvahend demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas) eelarvest ELi valimisvaatlusmissioonidele.

(1) ELT C 11, 15.1.2013, lk 81. (2) ELT C 391, 18.12.2012, lk 110. (3) Euroopa Komisjoni esindab asjaomane volinik. (4) Vajaduse korral.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (COM(2011)0840 – C7-0493/2011 – 2011/0406(COD))

P7_TA(2013)0571 A7-0450/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0840),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 209 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0493/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 9. oktoobri 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 4. detsembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse, eelarve- ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7‑0450/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi avalduse ning Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avaldused;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2014, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend aastateks 2014–2020

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 233/2014) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Komisjoni avaldus Euroopa Parlamendiga peetava strateegilise dialoogi kohta(2)

ELi lepingu artikli 14 kohaselt peab Euroopa Komisjon Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020) kavandamise alustamist ja vajaduse korral pärast esimest konsulteerimist asjaomaste abisaajatega. Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad riigi/piirkonna kohta ette nähtud soovituslikud eraldised, riigi/piirkonna prioriteedid, võimalikud tulemused, soovituslikud eraldised jaotatuna geograafiliste programmide prioriteetidele ning abi üksikasjalikud sätted(3). Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile olemasolevad asjakohased programmdokumendid, milles sisalduvad temaatilised prioriteedid, võimalikud tulemused, abi üksikasjalikud sätted2 ja kõnealustele prioriteetidele temaatilistes programmides ette nähtud eraldised. Euroopa Komisjon võtab arvesse Euroopa Parlamendi seisukohta selles küsimuses.

Euroopa Komisjon peab Euroopa Parlamendiga strateegilist dialoogi vahearuande koostamisel ning enne programmdokumentide põhjalikku läbivaatamist käesoleva määruse kehtivusajal.

Euroopa Parlamendi palvel selgitab Euroopa Komisjon, mil määral on parlamendi märkusi programmdokumentides arvesse võetud, ja muid strateegilise dialoogi järelmeetmeid.

Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni ühisavaldus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020) artikli 5 lõike 2 punkti b alapunkti ii kohta

Seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020) artikli 5 lõike 2 punkti b alapunkti ii kohaldamisega kõnealuse määruse jõustumise ajal, peetakse järgmisi partnerriike erandjuhtudel abikõlblikeks kahepoolse koostöö, sealhulgas arenguabi andmise järkjärguliseks lõpetamiseks: Ecuador, Kolumbia, Kuuba, Lõuna-Aafrika, Peruu.

Euroopa Komisjoni avaldus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020) artikli 5 kohta

Euroopa Komisjon taotleb Euroopa Parlamendi arvamust enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020) artikli 5 lõike 2 punkti b alapunkti ii rakendamise muutmist.

Euroopa Komisjoni avaldus põhiteenuste eraldiste kohta

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020) peaks liidul võimaldama kaasa aidata oma ühise kohustuse täitmisele jätkuvalt toetada inimarengut inimeste elukvaliteedi parandamiseks kooskõlas aastatuhande arengueesmärkidega. Vähemalt 20 % käesoleva määruse alusel eraldatud abist läheb põhiliste sotsiaalteenuste toetamiseks, pöörates erilist tähelepanu tervishoiule, haridusele ja keskharidusele, tunnistades seejuures vajadust teatud paindlikkuse järele, näiteks erakorralise abiga seotud olukordades. Andmed selle avalduse järgimise kohta lisatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määruse nr 236/2014 (millega kehtestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused) artiklis 13 osutatud iga-aastasesse aruandesse.

Euroopa Parlamendi avaldus rahastamisvahendite raames antava abi peatamise kohta

Euroopa Parlament märgib, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 233/2014 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend ajavahemikuks 2014–2020), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 232/2014 (millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 234/2014 (millega luuakse partnerluse rahastamisvahend koostööks kolmandate riikidega) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märts 2014 määrus (EL) nr 231/2014 (millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)) ei sisalda sõnaselgeid viiteid võimalusele abi peatada, kui abisaaja riik ei järgi asjaomases rahastamisvahendis sätestatud aluspõhimõtteid, eelkõige demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste põhimõtteid.

Euroopa Parlament on seisukohal, et nende rahastamisvahendite raames antava abi peatamine muudaks seadusandliku tavamenetluse kohaselt kokku lepitud üldist rahastamiskava. Kaasseadusandja ja eelarvepädeva institutsioonina on Euroopa Parlamendil seega sellise otsuse korral õigus kasutada täielikult oma eelisõigusi.

(1) ELT C 391, 18.12.2012, lk 110. (2) Euroopa Komisjoni esindab asjaomane volinik. (3) Vajaduse korral.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kohta (2014−2020) (COM(2011)0608 – C7-0319/2011 – 2011/0269(COD))

P7_TA(2013)0572 A7-0005/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0608),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ning artikleid 175, 42 ja 43, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0319/2011),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust kavandatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artiklit 175,

–  võttes arvesse põhjendatud arvamust, mille Taani Folketing, Madalmaade Parlamendi Esimene Koda ja Teine Koda ning Rootsi Riksdag esitasid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli (nr 2) raames ja milles kinnitatakse, et seadusandliku akti eelnõu ei ole kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 23. veebruari 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 3. mai 2012. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 18. oktoobri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 37,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0005/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013 aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2013, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (2014–2020) ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1927/2006

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 1309/2013) lõplikule kujule).

(1) ELT C 143, 22.5.2012, lk 42. (2) ELT C 225, 27.7.2012, lk 159.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas (COM(2013)0348 – C7-0200/2013 – 2013/0188(CNS))

P7_TA(2013)0573 A7-0376/2013

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2013)0348),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 115, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0200/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning eelarvekontrollikomisjoni arvamust (A7-0376/2013),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 1 (1)   Viimastel aastatel on maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumisega seotud probleemide hulk märgatavalt suurenenud ning see on muutunud suureks mureküsimuseks nii liidus kui üleilmsel tasandil. Deklareerimata ja maksustamata tulud vähendavad märkimisväärselt riikide maksutulusid. Seetõttu on äärmiselt oluline suurendada maksude kogumise tõhusust ja efektiivsust. Automaatne teabevahetus on selles valdkonnas oluline töövahend ning oma 6. detsembri 2012. aasta teatises, mis sisaldas maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamise tegevuskava,8 rõhutas komisjon vajadust edendada jõuliselt automaatset teabevahetust kui tulevast Euroopa ja rahvusvahelist standardit maksudealase läbipaistvuse ja maksudealase teabe vahetamise alal. 22. mail 2013 väljendas Euroopa Ülemkogu soovi, et automaatset teabevahetust laiendataks nii liidu kui ka rahvusvahelisel tasandil, pidades silmas maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastast võitlust. (1)   Viimastel aastatel on maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimisega seotud probleemide hulk märgatavalt suurenenud ning see on muutunud suureks mureküsimuseks nii liidus kui üleilmsel tasandil, eriti kriisi ajal. Deklareerimata ja maksustamata tulud vähendavad märkimisväärselt riikide maksutulusid, loovad tingimused kõlvatuks konkurentsiks ja põhjustavad kahjusid. Seetõttu on äärmiselt oluline suurendada maksude kogumise tõhusust ja efektiivsust. Tuleks võtta kasutusele mõjusad süsteemid maksukogumise tõhususe parandamiseks ja selle kindlaks määramiseks, millise liikmesriigi maksuseadust kohaldada. Automaatne teabevahetus on selles valdkonnas oluline töövahend ning oma 6. detsembri 2012. aasta teatises, mis sisaldas maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamise tegevuskava,8 rõhutas komisjon vajadust edendada jõuliselt automaatset teabevahetust kui tulevast Euroopa ja rahvusvahelist standardit maksudealase läbipaistvuse ja maksudealase teabe vahetamise alal. Euroopa Parlament nõudis oma 21. mai 2013. aasta resolutsioonis maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastase võitluse kohta ja ka 22. mail 2013. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu nõudis, et automaatset teabevahetust laiendataks nii liidu kui ka rahvusvahelisel tasandil, pidades silmas maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastast võitlust. _____________ ____________ 8 COM(2012)722 final. 8 COM(2012)0722. 9 Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0205. Muudatusettepanek 2 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 1 a (uus) (1a)  Minevikus peeti maksupoliitikat riikide ainupädevuses olevaks valdkonnaks, millesse liit ei sekku. Üleilmastumise tõttu tuleb maksuküsimusi praegu arutada ka liidu tasandil. Arvukate liikmesriikidevaheliste kahepoolsete lepingute asemel oleks mõttekam, et liikmesriikide nimel koordineeriks maksuteabe vahetamist komisjon. Automaatset teabevahetust käsitlevad eri normid on riigiti erinevad. See põhjustab asjatut keerukust ning tekitab nii liikmesriikidele kui ka liidu finantseerimisasutustele tarbetult suuri kulusid. Muudatusettepanek 3 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 1 b (uus) (1b)  Direktiiviga 2011/16/EL seonduvad mõisted tuleks välja töötada selliselt, et need oleksid kooskõlastatud OECD tööga selles valdkonnas, eesmärgiga parandada selgitusi, lihtsustada õigusraamistikku ja tugevdada kõnealusesse direktiivi tehtavate muudatuste sidusust. Muudatusettepanek 4 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 3 (3)   Nagu Euroopa Ülemkogu taotluses rõhutatakse, on asjakohane juba direktiivi 2011/16/EL artikli 8 lõikes 5 ette nähtud automaatse teabevahetuse laiendamine ajaliselt ettepoole tuua. Liidu algatus tagab sidusa, järjepideva ja kõikehõlmava üleliidulise lähenemisviisi automaatsele teabevahetusele siseturul, mis tooks kaasa kulude kokkuhoiu nii maksuametitele kui majandustegevuses osalejatele. (3)   Nagu Euroopa Ülemkogu taotluses rõhutatakse, on asjakohane juba direktiivi 2011/16/EL artikli 8 lõikes 5 ette nähtud automaatse teabevahetuse laiendamine ajaliselt ettepoole tuua. Liidu algatus tagab sidusa, järjepideva ja kõikehõlmava üleliidulise lähenemisviisi automaatsele teabevahetusele siseturul ning on oluline maksusüsteemide tõhususe parandamiseks ning selleks, et tugevdada ühtset turgu, kus 28 liikmesriigi maksusüsteemide kooseksisteerimine tekitab probleemi seoses topeltmaksustamise ja konkurentsi moonutamisega. Võrdsetel alustel teabevahetusest ei saaks kasu mitte ainult liikmesriigid, vaid ka liit saaks võtta endale juhtrolli sarnaste standardite rahvusvahelisel edendamisel. Muudatusettepanek 5 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 3 a (uus) (3a)  Liikmesriigid peaksid looma halduskoostöö ja teabevahetuse, mille puhul ei rikuta maksumaksjate menetlusõigusi ega õigust nende eraelu puutumatusele. Muudatusettepanek 6 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 3 b (uus) (3b)  OECD 19. juuni 2013. aasta aruande ja Peterburis kokku tulnud G20 riigijuhtide 6. septembri 2013. aasta deklaratsiooni kohaselt peaks automaatne teabevahetus põhinema ühtsel üleilmsel mudelil, mis tagab piisava konfidentsiaalsuse ja vahetatava teabe nõuetekohase kasutamise. Automaatse maksuteabe vahetuse laiendamisega toetab liit OECD tööd ja see peaks parandama võimalusi ühtse üleilmse süsteemi kasutuselevõtmiseks, mis põhineks 2014. aasta veebruaris esitataval uuel OECD standardil. Muudatusettepanek 7 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 3 c (uus) (3c)  Juhul, kui andmed esitatakse maksuametitele teabevahetuseks teiste riikidega, on oluline selgitada, kuidas ametid võivad neid andmeid kasutada. Muudatusettepanek 9 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 4 a (uus) (4a)  Segaduse ja ebajärjekindluse vähendamiseks ja kulude kokkuhoidmiseks peab käesoleva direktiivi rakendamine olema kooskõlastatud FATCA lepingu rakendamisega. Muudatusettepanek 10 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 5 (5)  Paralleelsete ja koordineerimata lepingute sõlmimine liikmesriikide poolt vastavalt direktiivi 2011/16/EL artiklile 19 võib tuua kaasa moonutusi, mis võivad kahjustada siseturu sujuvat toimimist. Automaatse teabevahetuse laiendamise korral üleliidulise õigusakti alusel ei oleks liikmesriikidel enam vajadust ega põhjust seda sätet rakendada, et sõlmida kahepoolseid või mitmepoolseid lepinguid, mida saab asjaomaste liidu õigusaktide puudumisel pidada samas valdkonnas asjakohaseks. (5)  Paralleelsete ja koordineerimata lepingute sõlmimine liikmesriikide poolt vastavalt direktiivi 2011/16/EL artiklile 19 võib tuua kaasa moonutusi, mis võivad kahjustada siseturu sujuvat toimimist ja liidu lähenemisviisi tervikuna. Automaatse teabevahetuse laiendamise korral üleliidulise õigusakti alusel ei oleks liikmesriikidel enam vajadust ega põhjust seda sätet rakendada, et sõlmida kahepoolseid või mitmepoolseid lepinguid, mida saab asjaomaste liidu õigusaktide puudumisel pidada samas valdkonnas asjakohaseks. Seetõttu oleks liidul ka parem läbirääkimispositsioon, et nõuda üleilmsel tasandil maksuteabe vahetuse jaoks kõrgemate standardite kehtestamist. Muudatusettepanek 11 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 5 a (uus) (5a)  OECD egiidi all töötatakse praegu välja teabevahetuse kahepoolse ja mitmepoolse lepingu näidist. Samuti on käimas läbirääkimised USA ja paljude teiste riikide vahel FATCA rakendamiseks kahepoolsete lepingute abil. Maksustamisalase halduskoostöö direktiivi 2001/16/EL kohta tehtud muudatusettepanekud puudutavad suures osas sama teabevahetust, mida käsitletakse FATCAs ja OECD töös. Komisjon peaks täpsustama nende õigusnormide vahelist seost, et tagada, et riikide maksuametid ja nende muudatuste kohaldamise eest vastutavad finantsasutused on võimelised neid rakendama. Muudatusettepanek 12 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 6 a (uus) (6a)  Uued tulu- ja kapitalikategooriad, mille suhtes käesoleva direktiiviga kehtestatakse teabevahetuse kohustus, tuleks kindlaks määrata selle liikmesriigi seaduste kohaselt, kes teabe esitab. Muudatusettepanek 13 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 7 a (uus) (7a)  Liikmesriikide maksuametitele kapitalist ja teenuste osutamisest saadavat tulu käsitleva teabe edastamise eesmärk on muu hulgas maksustamisbaasi kindlakstegemine ja aluse tagamine teabevahetuseks teiste riikidega. Kui teabe esitamise kohustust muudetakse ja teavet saadakse üksnes selle vahetamise eesmärgil, on oluline täpsustada, kuidas liikmesriikide maksuametid võivad seda teavet kasutada. Muudatusettepanek 15 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 9 a (uus) (9a)  Iga liikmesriik peaks kehtestama karistused käesoleva direktiivi rikkumise eest ning peaks võtma asjakohased meetmed, et tagada selle järgimine. Muudatusettepanek 16 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 10 (10)   Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ning järgitakse põhimõtteid, mida on tunnustatud eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. (10)   Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ning järgitakse põhimõtteid, mida on tunnustatud eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 16 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 8. Pidades silmas kogutavate andmete delikaatsust, tuleks erilist tähelepanu pöörata sellele, et austatakse õigust eraelu puutumatusele ja võetakse arvesse õiguspäraseid konfidentsiaalsusnõudeid, eelkõige mis tahes uurimisprotsessi käigus. Muudatusettepanek 17 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 1 – punkt b Direktiiv 2011/16/EL Artikkel 8 – lõige 3 a – lõik 1 – sissejuhatav osa 3 a.   Iga liikmesriigi pädev asutus edastab mis tahes teise liikmesriigi pädevale asutusele automaatse teabevahetuse korras alates 1. jaanuarist 2014 maksustamisperioodide teabe järgmiste tulude kohta, mida finantseerimisasutus maksab, garanteerib või hoiab selle teise liikmesriigi residendist füüsilisest isikust tegeliku tulusaaja otseseks või kaudseks kasuks: 3a.   Iga liikmesriigi pädev asutus edastab mis tahes teise liikmesriigi pädevale asutusele kooskõlas oma siseriikliku õigusega automaatse teabevahetuse korras alates 1. jaanuarist 2014 maksustamisperioodide teabe järgmiste tulude kohta, mida finantseerimisasutus maksab, garanteerib või hoiab selle teise liikmesriigi residendist füüsilisest isikust tegeliku tulusaaja otseseks või kaudseks kasuks: Muudatusettepanek 18 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 1 – punkt b a (uus) Direktiiv 2011/16/EL Artikkel 8 – lõige 4 ba)  Lõige 4 asendatakse järgmisega: 4.  Liikmesriigid esitavad komisjonile enne 1. juulit 2016 igal aastal statistika automaatse teabevahetuse mahu kohta ja, sellises ulatuses kui on võimalik, teabe toimunud teabevahetusega seotud haldus- ja muu asjakohase kulu ja kasu kohta ning kõik võimalikud muudatused nii maksuasutuste kui kolmandate isikute jaoks. „4. Liikmesriigid esitavad komisjonile enne 1. juulit 2016 igal aastal statistika automaatse teabevahetuse mahu kohta ja, sellises ulatuses kui on võimalik, teabe toimunud teabevahetusega seotud haldus- ja muu asjakohase kulu ja kasu kohta ning kõik võimalikud muudatused nii maksuasutuste kui kolmandate isikute jaoks. Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti talle esitatud teabest.” Muudatusettepanek 19 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 1 – punkt c Direktiiv 2011/16/EL Artikkel 8 – lõige 5 – lõik 1 5.   Komisjon esitab enne 1. juulit 2017 aruande, milles esitatakse automaatse teabevahetuse haldus- ja muu asjakohaste kulude ja kasude ning sellega seotud praktiliste aspektide kohta saadud statistika ja teabe ülevaade ja hinnatakse seda. Kui see on asjakohane, esitab komisjon nõukogule ettepaneku lõikes 1 sätestatud kategooriate ja tingimuste kohta, sealhulgas tingimuse kohta, et teiste liikmesriikide residente käsitlev teave peab olema kättesaadav, või lõikes 3a nimetatud kategooriate kohta või mõlema kohta. 5.   Komisjon esitab enne 1. juulit 2017 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles esitatakse automaatse teabevahetuse haldus- ja muu asjakohase kulu ja kasu ning sellega seotud praktiliste aspektide kohta saadud statistika ja teabe ülevaade ja mõjuhinnang. Kui see on asjakohane, esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku lõikes 1 sätestatud tulu- ja kapitalikategooriate, tingimuste või mõlema kohta, sealhulgas tingimuse kohta, mille kohaselt peab teiste liikmesriikide residente käsitlev teave olema kättesaadav, või lõikes 3a nimetatud kategooriate kohta või mõlema kohta. Muudatusettepanek 21 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 1 – punkt 1 a (uus) Direktiiv 2011/16/EL Artikkel 18 – lõige 2 a (uus) 1a.  Artiklile 18 lisatakse järgmine lõige: „2a. Liikmesriigid kehtestavad karistused käesoleva direktiivi rikkumise eest ning võtavad vajalikud meetmed, et tagada selle järgimine. Sellised karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.” Muudatusettepanek 22 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 1 – punkt 1b (uus) Direktiiv 2011/16/EL Artikkel 19a (uus) 1b.  Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 19a Volitused läbirääkimisteks kolmandate riikidega Alates [käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev] peab kolmandate riikidega automaatse teabevahetuse kohta lepingute sõlmimise üle liidu nimel läbirääkimisi ainult komisjon. Nimetatud kuupäevast alates ei pea liikmesriigid enam kahepoolseid läbirääkimisi.” Muudatusettepanek 23 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 1 – punkt 1 c (uus) Direktiiv 2011/16/EL Artikkel 22 – lõige 1 – punkt c a (uus) 1c.  Artikli 22 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt: „ca) arvestades 1. jaanuaril 2015 algava automaatse teabevahetusega seotud teabe hulka ja keerulisust, teha kättesaadavaks kõik käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud inim-, tehnoloogilised ja rahalised ressursid.” Muudatusettepanek 24 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 1 – punkt 1 d (uus) Direktiiv 2011/16/EL Artikkel 23 – lõige 3 1d.  Artikli 23 lõige 3 asendatakse järgmisega: 3.  Liikmesriigid edastavad igal aastal komisjonile hinnangu artikli 8 kohase automaatse teabevahetuse tõhususe kohta ja tegelikult saavutatud tulemused. Kõnealuse iga-aastase hinnangu vormi ja edastamise tingimused kehtestab komisjon artikli 26 lõikes 2 osutatud korras. „3. Liikmesriigid edastavad igal aastal komisjonile hinnangu artikli 8 kohase automaatse teabevahetuse tõhususe kohta ja tegelikult saavutatud tulemused. Kõnealuse iga-aastase hinnangu vormi ja edastamise tingimused kehtestab komisjon artikli 26 lõikes 2 osutatud korras. Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti liikmesriikide hinnangutest kord aastas.” Muudatusettepanek 25 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 1 – punkt 1 e (uus) Direktiiv 2011/16/EL Artikkel 25 1e.  Artikkel 25 asendatakse järgmisega: Artikkel 25 „Artikkel 25 Andmekaitse Andmekaitse Kogu käesoleva direktiivi kohase teabevahetuse suhtes kohaldatakse direktiivi 95/46/EÜ rakendussätteid. Käesoleva direktiivi nõuetekohaseks kohaldamiseks piiravad liikmesriigid siiski direktiivi 95/46/EÜ artiklis 10, artikli 11 lõikes 1 ja artiklites 12 ja 21 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust niivõrd, kuivõrd see on vajalik kõnealuse direktiivi artikli 13 lõike 1 punktis e osutatud huvide kaitsmiseks. 1.   Kogu käesoleva direktiivi kohase teabevahetuse suhtes kohaldatakse direktiivi 95/46/EÜ rakendussätteid. Käesoleva direktiivi nõuetekohaseks kohaldamiseks piiravad liikmesriigid siiski direktiivi 95/46/EÜ artiklis 10, artikli 11 lõikes 1 ja artiklites 12 ja 21 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust niivõrd, kuivõrd see on vajalik konkreetselt kõnealuse direktiivi artikli 13 lõike 1 punktis e osutatud huvide kaitsmiseks. 2.  Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et tagada vahetatava teabe kaitse kolmandate isikute või kolmandate riikide loata juurdepääsu eest.” Muudatusettepanek 31 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 2 a (uus) 2a.  ...* [12 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva] vaatab komisjon direktiivi toimimise läbi ja esitab vajaduse korral nõukogule seadusandliku ettepaneku, et tagada teabevahetuse läbipaistvus.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega luuakse ühenduse süsteem radioaktiivsete materjalide vedajate registreerimiseks (COM(2012)0561 – C7-0320/2012 – 2011/0225(COD))

P7_TA(2013)0574 A7-0385/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2012)0561),

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artikleid 31 ja 32, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0320/2012),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artiklit 91,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. veebruari 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 37,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0385/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 11. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2014, millega luuakse ühenduse süsteem radioaktiivsete materjalide vedajate registreerimiseks [ME 1]

EUROOPA PARLAMENDI JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artikli 31 teist lõiku ja artiklit 32 artiklit 91, [ME 2]

võttes arvesse Euroopa komisjoni ettepanekut, mis on koostatud pärast teadus- ja tehnikakomitee määratud asjatundjate rühma arvamuse saamist, [ME 3]

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3) [ME 4]

ning arvestades järgmist:

(1)  Vastavalt Euratomi lepingu artiklile 33 peavad liikmesriigid kehtestama õigus- ja haldusnormid, mis on vajalikud selliste põhiliste ohutusnormide järgimise tagamiseks, milles käsitletakse töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitset ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest.

(2)  Põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest on sätestatud nõukogu direktiivis 96/29/Euratom(4). Nimetatud direktiivi kohaldatakse iga sellise tegevuse, sealhulgas transpordi suhtes, millega kaasneb kas tehislikust või looduslikust kiirgusallikast pärineva ioniseeriva kiirguse oht.

(3)  Põhiliste ohutusnormide järgimise tagamiseks peavad liikmesriikide ametiasutused regulaarselt kontrollima isikuid, organisatsioone või ettevõtjaid. Selleks on direktiivis 96/29/Euratom sätestatud, et liikmesriigid peavad kehtestama teatava tegevuse suhtes, millega kaasneb ioniseerivast kiirgusest tulenev oht, aruandluskohustuse (teatamine) ja eelneva loa nõude, või sellise tegevuse keelama.

(4)  Kuna transport on ainus riigipiiride sagedase ületamisega seotud tegevusala, on võimalik, et radioaktiivsete materjalide vedajalt nõutakse aruandlus- ja loasüsteemidega seotud nõuete täitmist mitmes liikmesriigis. Käesoleva määrusega asendatakse kõnealused liikmesriikide aruandlus- ja loaandmissüsteemid ühtse registreerimissüsteemiga, mis kehtib kogu Euroopa Aatomienergiaühenduses (edaspidi „ühendus”).

(4a)  Tuleb tagada käesoleva määruse tõhus ja ühtne rakendamine, määrates liikmesriikide jaoks eelkõige kindlaks vedajate registreerimistunnistuste väljastamisel kohaldatavad ühtsed kriteeriumid ning luues teostatava ja kohustusliku mehhanismi teabevahetuseks teiste liikmesriikidega, et tagada vedajate kontroll, nõuete täitmise järelevalve ning tõhus reageerimine avariiolukordadele. [ME 5]

(5)  Õhu- ja merevedude teostajate jaoks on selline registreerimis- ja sertifitseerimissüsteem juba olemas. Nõukogu määruses (EMÜ) nr 3922/91(5) on sätestatud, et lennuettevõtjatel peab ohtlike kaupade vedamiseks olema spetsiaalne lennuettevõtja sertifikaat. Seoses merevedudega on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/59/EÜ(6) loodud ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteem. Tsiviillennundusametite välja antud sertifikaate ja merelaevade aruandluse süsteemi peetakse aruandlust ja loa andmist käsitlevate direktiivi 96/29/Euratom sätete nõuetekohaseks rakendamiseks piisavaks. Seepärast ei ole õhu- ja merevedudega seotud põhiliste ohutusnormide järgimise tagamiseks liikmesriikides vaja nimetatud vedude teostajaid käesoleva määruse kohaselt registreerida.

(6)  Radioaktiivsete materjalide vedajate suhtes kohaldatakse mitmeid ELi ja Euratomi ning rahvusvaheliste õigusaktide nõudeid. Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) eeskirju radioaktiivsete materjalide ohutu veo kohta (TS-R-1) ja kõiki transpordiliike käsitlevate ohtlike kaubavedude kohta kohaldatakse ka edaspidi vahetult või rakendavad liikmesriigid neid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/68/EÜ(7) kohaselt maantee, raudtee- ja siseveetranspordis. Kõnealuse direktiivi sätted ei piira aga töötervishoidu ja tööohutust ning keskkonnakaitset käsitlevate muude õigusaktide kohaldamist.

(6a)  Et võtta arvesse keskkonna ning töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmise alaste ohutusnormidega seotud võimalikke riske, tuleks komisjonile anda õigus võtta vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 vastu õigusaktid selliste ühtsete kriteeriumite kehtestamiseks, mida radioaktiivsete materjalide vedajad peavad järgima registreerimistunnistuse saamiseks. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule. [ME 60]

(7)  Käesoleva määruse rakendamiseks ühtsete tingimuste tagamiseks tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Kõnealuseid volitusi tuleks kasutada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011(8).

(7a)  Võttes arvesse üldist eesmärki vähendada majandusharu regulatiivset koormust, peaks komisjon edaspidi veel uurima, millist majanduslikku mõju käesolev määruse ettepanek avaldab paljudele väikeettevõtjatele, kes veavad radioaktiivseid materjale ühe liikmesriigi piires, [ME 7]

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

1.  Käesoleva määrusega luuakse ühenduse süsteem radioaktiivsete materjalide vedajate vedajatele loa andmiseks ning nende registreerimiseks, mis aitab liikmesriikidel tagada, et järgitakse direktiivis direktiivi 2008/68/EÜ ja direktiivi 96/29/Euratom sätestatud põhinorme, mis käsitlevad töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitset ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest alusel. [ME 8]

2.  Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi vedajate suhtes, kes transpordivad radioaktiivseid materjale maanteel, raudteel ja siseveeteedel ühenduse sees, kolmandatest riikidest ühendusse ning ühendusest kolmandatesse riikidesse. Määrust ei kohaldata selliste vedajate suhtes, kes transpordivad radioaktiivseid materjale õhu- ja veeteede kaudu. [ME 9]

2a.  Käesoleva määruse kohaldamine ei piira nende siseriiklike sätete kohaldamist, mis käsitlevad radioaktiivsete materjalide transpordi kaitsmist varguse, sabotaaži ja muude kuritahtlike tegude eest. [ME 10]

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)  „vedaja” – isik, organisatsioon või avalik-õiguslik äriühing, kes tegeleb radioaktiivse materjali veoga ühenduses mis tahes transpordiliiki kasutades. See hõlmab vedajaid, kes tegelevad vedudega rendi või tasu eest, ja vedajaid, kes teevad seda omal kulul; [ME 11]

b)  „pädev asutus” - asutus, kelle liikmesriik on määranud käesoleva määrusega ettenähtud ülesannete täitmiseks;

ba)  „ühised kriteeriumid” – ohutusnormid, mis põhinevad eeskirjadel kõiki transpordiliike käsitlevate ohtlike kaubavedude kohta (ohtlike kaupade rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkulepe (ADR), ohtlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo eeskirjad (RID) ja ohtlike kaupade rahvusvahelise siseveetranspordi Euroopa kokkulepe (ADN)) ning direktiivil 96/29/Euratom ja direktiivil 2008/68/EÜ, mida radioaktiivsete materjalide vedajad peavad registreerimistunnistuse saamiseks täitma. [ME 12]

c)  „vedu” – kõik vedaja teostatavad radioaktiivsete jäätmete transportimisega seotud toimingud lähtepunktist kuni sihtpunktini, kaasa arvatud radioaktiivse materjali pealelaadimine, ladustamine transiidi ajal ja mahalaadimine; [ME 13]

d)  „radioaktiivne materjal” – materjal, mis sisaldab radionukliide ning mille puhul saadetise aktiivsuskontsentratsioon ja koguaktiivsus ületab radioaktiivsete materjalide ohutut vedu käsitlevate IAEA eeskirjade (IAEA ohutusstandardite seeria nr TS-R-1, Viin, 2009) lõigetes 402–407 kindlaksmääratud väärtusi sama tähendusega nagu eeskirjades kõiki transpordiliike käsitlevate ohtlike kaubavedude kohta (ADR, RID ja ADN), mida liikmesriigid rakendavad direktiivi 2008/68/EÜ raames; [ME 14]

e)  „eriti ohtlikud kaubad – radioaktiivne materjal” – radioaktiivsed materjalid, mis võivad juhuslikult keskkonda sattuda või mida võidakse kuritarvitada terroriaktis ning mis võivad selle tulemusena kaasa tuua raskeid tagajärgi (nt massiliselt ohvreid või purustusi), nagu on määratletud IAEA tuumajulgeoleku juhiste nr 9 liites A.9 (Appendix A.9. of the IAEA Nuclear Security Series No. 9 “Security in the Transport of Radioactive Material”, Viin, 2008); [ME 15]

f)  „vabasaadetis” – saadetis, milles lubatud radioaktiivne sisaldus ei ületa radioaktiivsete materjalide ohutut vedu käsitlevate IAEA eeskirjade nr TS-R-1 (IAEA Regulations for the Safe Transport of Radioactive Material, Safety Requirements No. TS-R-1, Viin, 2009) IV jaotise V tabelis sätestatud aktiivsustasemeid või ühte kümnendikku kõnealustest piirväärtustest postisaadetiste puhul ning mis kannavad märget UN nr 2908, 2909, 2910 või 2911 radioaktiivseid materjale sisaldav saadetis, mis vastab vabasaadetisena liigitatud saadetiste nõuetele, nagu on täpsustatud eeskirjades kõiki transpordiliike käsitlevate ohtlike kaubavedude kohta (ADR, RID ja ADN), mida liikmesriigid rakendavad direktiivi 2008/68/EÜ raames; [ME 16]

g)  „lõhustuv materjal” – uraan-233, uraan-235, plutoonium-239 ja plutoonium-241 või nende radionukliidide mis tahes kombinatsioon.

Artikkel 3

Üldsätted

1.  Radioaktiivsete materjalide vedajal on kooskõlas artikliga 5 saadud kehtiv registreering. Registreering võimaldab vedajal teostada vedusid kogu Euroopa Liidus.

2.  Lõikes 3 osutatud vedude puhul Veotoimingutel peab veotoimingutel olema kaasas vedaja registreerimistunnistuse või kooskõlas kohaldatava riikliku menetlusega saadud litsentsi või registreeringu koopia. [ME 17]

3.  Radioaktiivsete materjalide käitlemiseks või radioaktiivset materjali või kiirgusallikaid sisaldavate seadmete kasutamiseks direktiivi 96/29/Euratom kohaselt välja antud kehtiva litsentsi või registreeringu valdaja võib kõnealuseid materjale või kiirgusallikaid vedada ilma käesoleva määruse kohase registreeringuta, kui vedu on reguleeritud kõigi selliste liikmesriikide litsentside või registreeringutega, kus vedu toimub. [ME 18]

4.  Riiklikke aruandlus- ja loanõudeid, mis kehtivad lisaks käesolevas määruses sätestatud nõuetele, võib kohaldada üksnes mittepiiravalt järgmiste materjalide vedajatele:

a)  lõhustuv materjal, välja arvatud looduslik uraan või vaesestatud uraan, mida on kiiritatud üksnes termoreaktorites;

b)  eriti ohtlikud kaubad – radioaktiivne materjal. [ME 52]

5.  Registreeringut ei nõuta üksnes vabasaadetisi transportivatelt vedajatelt.

5a.  Radioaktiivsete materjalide vedu toimub kooskõlas ÜRO Euroopa Majandusnõukogu (UNECE) kehtestatud rahvusvaheliste eeskirjade ja standarditega ohtlike ja saastavate kaupade kohta, samuti kooskõlas ADRiga, RIDiga ning ADNiga, nagu on kindlaks määratud direktiivis 2008/68/EÜ. [ME 19]

5b.  Registreerimistaotluse esitamisel tõendab taotleja, et tal on piisavad rahalised vahendid hüvitise maksmiseks kooskõlas „saastaja maksab” põhimõttega, kui tema vastutusel oleva veosega juhtub õnnetus. [ME 53]

5c.  Radioaktiivsete materjalide vedu koos lõhkeaineid sisaldava veosega on keelatud. [ME 54]

Artikkel 4

Vedajate elektrooniline registreerimissüsteem (VERS)

1.  Komisjon loob radioaktiivsete materjalide veo vedajate registreerimise järelevalveks ja kontrolliks vedajate elektroonilise registreerimissüsteemi (VERS, inglise keeles Electronic System for Carrier Registration, ESCReg) ning haldab ja kindlustab seda. Komisjon määrab kindlaks süsteemi sisestatava teabe ning VERSi tehnilised spetsifikatsioonid ja nõuded. Vääritimõistmise vältimiseks peavad need spetsifikatsioonid olema täielikud ja üheselt mõistetavad. [ME 20]

1a.  VERS peab käesoleva määruse jõustumise ajaks olema turvaline, kindel ja täielikult toimiv. Lisaks luuakse mehhanism teabe vahetamiseks pädevate asutuste ja VERSi vahel, et lihtsustada vähemalt piiriülest vedu. [ME 21]

2.  VERS annab liikmesriikide pädevatele asutustele piiratud ja turvalise juurdepääsu registreeritud vedajatele ja taotlejatele, võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ(9) asjaomaseid sätteid isikuandmete kaitse kohta. Pädevatel asutustel on juurdepääs kogu kättesaadavale teabele. VERS tagab üldsuse juurdepääsu registreeritud vedajate nimekirjale. [ME 22]

3.  Komisjon ei vastuta Liikmesriikide pädevad asutused vastutavad VERSi kaudu esitatud teabe sisu ja õigsuse eest, samuti peab teave olema täpne, õigeaegne ja läbipaistev. [ME 23]

Artikkel 5

Registreerimismenetlus

1.  Vedaja esitab registreerimistaotluse VERSi kaudu lõikes 3 osutatud pädevale asutusele. [ME 24]

Taotlejast vedaja täidab I lisas sätestatud elektroonilise taotluse vormi. Taotleja abistamiseks on alati kättesaadavad elektroonilised suunised kontaktandmetega ning kontaktpunkti või pädeva asutusega ühenduse võtmiseks vajalike andmetega. [ME 25]

Üheaastast üleminekuperioodi kohaldatakse ...(10), et kõikidel vedajatel oleks võimalik taotleda ja saada käesoleva määruse kohast registreerimistunnistust. Nimetatud üleminekuperioodi jooksul kohaldatakse direktiivi 96/29/Euratom ja direktiivi 2008/68/EÜ sätteid. [ME 26]

2.  Pärast taotluse vormi täitmist ja esitamist saab taotleja automaatse kinnituse taotluse kättesaamise kohta ning taotluse numbri. Samasuguse kinnituse saab ka pädev asutus. Komisjon vastutab käesoleva artikli lõike 3 sätete järgimise eest. Taotluse tagasilükkamise korral saadetakse taotlejale veateade koos tagasilükkamise põhjendusega. [ME 27]

3.  Kui taotleja asukoht on ühes või mitmes liikmesriigis, vaatab taotluse läbi selle liikmesriigi pädev asutus, kus asub taotleja peakontor.

Kui taotleja asukoht on kolmandas riigis, vaatab taotluse läbi selle liikmesriigi pädev asutus, kuhu vedaja kavatseb ELi territooriumil esimesena siseneda.

See liikmesriigi pädev asutus, kes väljastab vedajale esmakordse registreerimistunnistuse, väljastab ka uue tunnistuse, kui andmeid artikli 6 kohaselt muudetakse.

4.  Pädev asutus väljastab vedaja registreerimistunnistuse kaheksa nädala jooksul alates taotluse kättesaamist kinnitava teate edastamisest, kui ta leiab, et esitatud teave on täielik ja kooskõlas käesoleva määrusega, direktiiviga 96/29/Euratom ja direktiiviga 2008/68/EÜ ning et taotleja täidab ühiste kriteeriumide nõudeid. [ME 28]

5.  Vedaja registreerimistunnistus sisaldab II lisas sätestatud teavet ning see väljastatakse VERSi kaudu standardse registreerimistunnistuse kujul.

Vedaja registreerimistunnistuse koopia saadetakse VERSi kaudu automaatselt kõigile selliste kõikide liikmesriikide pädevatele asutustele, kus vedaja kavatseb tegutseda. [ME 29]

6.  Pädev asutus palub taotlejal vajaduse korral esitada kolme nädala jooksul alates kõnealuse palve kättesaamist vajalikud parandused või täiendavat teavet. Kui pädev asutus keeldub vedaja registreerimistunnistust väljastamast, kuna taotlus on puudulik või ei vasta kohaldatavatele nõuetele, vastab ta taotlejale kirjalikult kaheksa nädala jooksul pärast taotluse kättesaamist kinnitava teate edastamist. Enne sellist keeldumist palub pädev asutus taotlejal taotlus parandada või seda täiendada kolme nädala jooksul alates kõnealuse palve kättesaamist. Pädev asutus esitab keeldumise põhjused. [ME 30]

Keeldumist ja selle põhjusi käsitleva dokumendi koopia saadetakse VERSi kaudu automaatselt kõigile selliste kõikide liikmesriikide pädevatele asutustele, kus vedaja kavatseb tegutseda. [ME 31]

7.  Kui vedaja registreerimistunnistuse väljastamisest keeldutakse, võib taotleja esitada kaebuse kooskõlas kohaldatavate riiklike õigusnormidega.

8.  Kehtivat registreerimistunnistust tunnustavad kõik liikmesriigid.

9.  Vedaja registreerimistunnistus kehtib viis aastat ning seda võib vedaja taotluse korral uuendada.

9a.  Pädev asutus säilitab kõik varasemad andmed kõigi taotlejate kohta, et tagada nende jälgitavus, hõlbustada kontrolli ja vältida igasugust võltsimist. [ME 32]

Artikkel 6

Andmete muutmine

1.  Vedaja tagab, et VERSi kaudu ühenduse vedaja registreeringu taotluses esitatud andmed on alati õiged. Selleks lubatakse taotlejal lihtsalt ja minimaalse halduskoormusega oma andmeid ajakohastada. [ME 33]

1a.  Tunnistuse väljastanud pädev asutus vastutab kontrollide teostamisega selle eest, et registreeritud vedaja täidab jätkuvalt käesoleva määruse nõudeid kogu tunnistuse kehtivusaja jooksul. [ME 34]

2.  Vedaja taotleb uut tunnistust, kui ühenduse vedaja registreeringu taotluse vormi A osa andmed muutuvad.

2a.  Kõigi taotlejate võrdseks kohtlemiseks tagavad pädevad asutused registreerimismenetluse ühtlustamise ning ühesugused ja IAEA mõistetega kooskõlas olevad registreerimistunnistuse väljastamise kriteeriumid. [ME 35]

Artikkel 7

Nõuetele vastavuse tagamine

1.  Kui vedaja ei täida käesoleva määruse nõudeid, kohaldab selle liikmesriigi pädev asutus, kus nõuete täitmatajätmine avastati, kõnealuse liikmesriigi õigusraamistikus ettenähtud täitemeetmeid (kirjalikud teated, koolituse ja haridusega seotud meetmed, registreeringu peatamine, tühistamine või muutmine, vastutusele võtmine) sõltuvalt sellest, kuivõrd nõuete täitmatajätmine mõjutab ohutust ning kuidas vedaja on varem nõudeid täitnud.

Täitemeetmete kohaldamisest teavitatakse viivitamata tunnistuse väljastanud liikmesriiki. Teavitatud liikmesriik muudab, uuendab või tühistab registreeringu maksimaalselt nelja nädala jooksul. Sellekohane otsus edastatakse VERSi kaudu kõikide liikmesriikide pädevatele asutustele. [ME 36]

1a.  Liikmesriik, kus nõuete täitmatajätmine avastati, võib peatada vedaja registreeringu sõltuvalt sellest, kuivõrd nõuete täitmatajätmine mõjutab ohutust ning kuidas vedaja on varem nõudeid täitnud.

Registreeringu peatamisest teavitatakse viivitamata tunnistuse väljastanud liikmesriiki. Teavitatud liikmesriik muudab, uuendab või tühistab registreeringu maksimaalselt nelja nädala jooksul. Sellekohane otsus edastatakse VERSi kaudu kõikide liikmesriikide pädevatele asutustele. [ME 37]

2.  Selle liikmesriigi pädev asutus, kus nõuete täitmatajätmine avastati, edastab vedajale ja selliste, kõikide liikmesriikide pädevatele asutusele, kus vedaja kavatses radioaktiivseid materjale vedada, asutustele ja komisjonile teabe kohaldatud täitemeetmete kohta ning kõnealuse meetme kohaldamise põhjused. Vedaja peakontori asukoha liikmesriigi pädev asutus või juhul, kui vedaja asub kolmandas riigis, selle liikmesriigi pädev asutus, kus vedaja kavatses esimest korda ühenduse territooriumile siseneda, tühistab registreeringu, kui vedaja ei täida lõike 1 kohaselt kohaldatud täitemeetmeid. [ME 38]

3.  Pädev asutus edastab vedajale ja muudele asjaomastele pädevatele asutustele tühistamisotsuse koos põhjendusega. [ME 39]

3a.  Nõuete täitmatajätmise kõikidest juhtudest teavitatakse komisjoni ja VERSi. [ME 40]

Artikkel 8

Pädevad asutused ja riiklik kontaktpunkt

1.  Liikmesriik määrab radioaktiivsete materjalide veoks vedajate registreerimiseks pädeva asutuse ja riikliku kontaktpunkti. Vastav teave esitatakse taotleja registreerimislehel. [ME 41]

Liikmesriik edastab komisjonile hiljemalt üks kuu pärast käesoleva määruse jõustumist nime(d), aadressi(d) ja kogu muu teabe, mis on vajalik kiireks teabevahetuseks radioaktiivsete materjalide veoks määratud pädevate asutuste ja riikliku kontaktpunktiga, ning kõik andmete hilisemad muudatused.

Komisjon edastab need andmed ja kõik nendes andmetes tehtud muudatused ühenduse kõikidele pädevatele asutustele VERSi kaudu ja teeb need üldsusele internetis kättesaadavaks. [ME 42]

2.   Teave radioaktiivsete materjalide suhtes kohaldatavate siseriiklike kiirguskaitse eeskirjade kohta on vedajatele kontaktpunktide kaudu kergesti kättesaadav. [ME 43]

3.  Vedaja taotluse korral esitab asjaomase liikmesriigi kontaktpunkt ja pädev asutus täieliku teabe radioaktiivsete materjalide vedu käsitlevate nõuete kohta kõnealuse liikmesriigi territooriumil.

Teave on kergesti kättesaadav vahemaa tagant ja elektrooniliste vahendite kaudu ning on ajakohastatud.

Kontaktpunkt ja pädev asutus vastab igale teabenõudele nii kiiresti kui võimalik ning juhul, kui teabenõue on vigane või põhjendamatu, teavitab ta sellest viivitamata taotlejat. [ME 44]

Artikkel 9

Pädevate asutuste vaheline koostöö

Liikmesriikide pädevad asutused teevad koostööd, et ühtlustada registreeringu väljastamise nõudeid ja tagada käesoleva määruse ühtlustatud kohaldamine ja jõustamine.

Kui liikmesriigis on mitu pädevat asutust, peavad nad sidet ja teevad tihedat koostööd nende vahel sõlmitud juriidiliste või ametlike lepingute alusel, milles on sätestatud iga asutuse kohustused. Nad suhtlevad ning vahetavad teavet omavahel, riikliku kontaktpunktiga ja muude valitsusasutuste ja valitsusväliste organisatsioonidega, kellel on asjaomased kohustused.

Artikkel 9a

Delegeeritud õigusaktid

Komisjon võtab vastavalt artiklile 9b vastu delegeeritud õigusaktid, millega kehtestatakse artikli 2 punktis ba osutatud ühised kriteeriumid. [ME 58]

Artikkel 9b

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artiklis 9a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 1. jaanuarist 2014.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 9a osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 9a kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub ainult siis, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole esitanud selle suhtes vastuväidet kahe kuu jooksul alates sellest, kui õigusakt Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatavaks tehti, või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne nimetatud ajavahemiku möödumist teatanud, et ei kavatse vastuväidet esitada. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra. [ME 59]

Artikkel 10

Rakendamine

Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega luuakse artikli 4 kohane vedajate elektrooniline registreerimissüsteem (VERS).

Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 11 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

Artikkel 11

Nõuandekomitee

1.  Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.

3.  Komitee nõustab ja abistab komisjoni talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmisel.

4.  Komitee koosneb liikmesriikide määratud ekspertidest ja komisjoni määratud ekspertidest ning seda juhib komisjoni esindaja.

Artikkel 11a

Läbivaatamine

Komisjon vaatab ...(11) käesoleva määruse läbi, et hinnata selle tõhusust ja teha vajaduse korral ettepanek täiendavate meetmete kohta, et tagada radioaktiivsete materjalide ohutu vedu ühenduse sees ja kolmandatest riikidest. [ME 47]

Artikkel 12

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesoleva määruse kohaldamisel arvestatakse valideeritud ja toimiva registreerimissüsteemi kättesaadavusega. [ME 49]

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

TAOTLUSE VORM ÜHENDUSE VEDAJA REGISTREERINGU SAAMISEKS

PALUN SAATKE KÄESOLEV TAOTLUS ÜKSNES KOMISJONI TURVALISE vedajate elektroonilise registreerimissüsteemi (VERS) KAUDU

KUI A OSAS ESITATUD TEAVE MUUTUB, TULEB TAOTLEDA UUT REGISTREERINGUT. Vedaja vastutab selle eest, et VERSi kaudu ühenduse vedaja registreeringu taotluses esitatud andmed on alati õiged.

Käesolevas taotluse vormis esitatud teavet töötleb Euroopa Komisjon kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ.

 UUS REGISTREERIMISTUNNISTUS

 OLEMASOLEVA REGISTREERINGU MUUTMINE

 OLEMASOLEVA REGISTREERINGU UUENDAMINE

Registreerimistunnistuse number/numbrid:

Palun selgitage, miks Te soovite olemasolevat registreeringut muuta

1.  TAOTLEJA ANDMED:

2.  VEOLIIK

3.  GEOGRAAFILINE KATVUS

Palun tähistage allpool esitatud loetelus linnukesega need liikmesriigid, kus radioaktiivset materjali on kavas vedada, ning valige tegevuse laad

4.  SAADETISTE LIIK

Registreeringut nõutakse järgmiste saadetiste puhul:

5.  KIIRGUSKAITSE PROGRAMM (KKP)

6.  KVALITEEDI TAGAMISE PROGRAMM (KTP)

Kvaliteedi tagamise programm peab olema pädevale asutusele kontrolliks kättesaadav (vastavalt ADRi artiklile 1.7.3)

7.  Deklaratsioon

Mina, vedaja, kinnitan käesolevaga, et täidan kõiki radioaktiivsete materjalide vedu käsitlevaid asjaomaseid rahvusvahelisi, ühenduse ja riiklikke eeskirju.

 Mina, vedaja, kinnitan käesolevaga, et käesolevas vormis sisalduv teave on õige.

Kuupäev……….. Nimi……………… Allkiri…………

II LISA

VEDAJA RADIOAKTIIVSETE MATERJALIDE VEOKS REGISTREERIMISE ELEKTROONILINE TUNNISTUS

MÄRKUS:

REGISTREERIMISTUNNISTUSE KOOPIA PEAB OLEMA KAASAS IGAL KÄESOLEVA MÄÄRUSE REGULEERIMISALASSE KUULUVAL VEOL.

Registreerimistunnistus on väljastatud kooskõlas nõukogu määrusega (Euratom) xxxxx

Käesolev tunnistus ei vabasta vedajat muude kohaldatavate veoeeskirjade täitmisest.

1)  REGISTREERINGU VIITENUMBER: BE/ xxxx / pp-kk-aaaa

2)  ASUTUSE NIMI / RIIK:

3)  ÄRIÜHINGU NIMI JA AADRESS

4)  VEOLIIK:

 MAANTEEVEDU

 RAUDTEEVEDU

 VEDU SISEVEETEEDEL

7)  LIIKMESRIIGID, kus tunnistust kohaldatakse

8)  SAADETISE TÜÜP – ÜRO (UN) NUMBER (vt I lisa – sama vorming)

9)  KUUPÄEV

ELEKTRONALLKIRI

KEHTIVUSAEG: KUUPÄEV + 5 aastat

(1) ELT C 143, 22.5.2012, lk 110. (2) ELT C 143, 22.5.2012, lk 110. (3) Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta seisukoht. (4) Nõukogu 13. mai 1996. aasta direktiiv 96/29/Euratom, millega sätestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest (EÜT L 159, 29.6.1996, lk 1). (5) Nõukogu 16. detsembri 1991. aasta määrus (EMÜ) nr 3922/91 tehniliste nõuete ja haldusprotseduuride kooskõlastamise kohta tsiviillennunduses (EÜT L 373, 31.12.1991, lk 4). (6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/59/EÜ, millega luuakse ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteem ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/75/EMÜ (EÜT L 208, 5.8.2002, lk 10). (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta direktiiv 2008/68/EÜ ohtlike kaupade siseveo kohta (ELT L 260, 30.9.2008, lk 13). (8) Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13). (9) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31. (10) Käesoleva määruse jõustumise kuupäev. (11) Kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumist.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta resolutsioon aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas (2013/2152(INI))

P7_TA(2013)0575 A7-0418/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõiguste alaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente,

–  võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni (A/Res/55/2) ja ÜRO Peaassamblee sellekohaseid resolutsioone,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21,

–  võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2011. aastal, mille nõukogu võttis vastu 6. juunil 2013,

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2011. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(1),

–  võttes arvesse inimõigusi ja demokraatiat käsitlevat ELi strateegilist raamistikku ja tegevuskava (11855/2012), mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012. aastal,

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni ELi inimõiguste strateegia läbivaatamise kohta(2),

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuli 2012. aasta otsust 2012/440/ÜVJP, millega nimetatakse ametisse Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja(3),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2012. aasta soovitust ELi inimõiguste eriesindaja kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 14. mai 2012. aasta järeldusi „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks”,

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta soovitust liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule ja komisjonile Euroopa välisteenistuse korralduse ja toimimise läbivaatamise kohta 2013. aastal(5),

–  võttes arvesse inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevaid Euroopa Liidu suuniseid(6),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta ning Euroopa Parlamendi 13. juuni 2013. aasta soovitust nõukogule, mis käsitleb ELi suuniste eelnõu usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõigi inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–  võttes arvesse inimõigustealast dialoogi käsitlevaid ELi suuniseid, mis nõukogu võttis vastu 13. detsembril 2001 ja vaatas läbi 19. jaanuaril 2009,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(7),

–  võttes arvesse oma 7. veebruari 2013. aasta resolutsiooni Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste nõukogu 22. istungjärgu kohta(8),

–  võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks(9),

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 20. märtsi 2013. aasta ühisteatist „Euroopa naabruspoliitika: partnerluse edendamine” (JOIN(2013)4) ja 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” (COM(2011)0303),

–  võttes arvesse demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi strateegiadokumenti aastateks 2011–2013 ning komisjoni ettepanekut demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi uue rahastamismääruse kohta aastateks 2014–2020 (COM(2011)0844),

–  võttes arvesse oma 29. märtsi 2012. aasta soovitust nõukogule Euroopa demokraatia sihtkapitali võimaliku loomise korraldamise kohta(11),

–  võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta(12),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta(13),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(14),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 2012. aasta resolutsiooni 67/176 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000), 1820 (2008), 1888 (2009), 1889 (2009), 1960 (2010) ja 2106 (2013) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse ELi Nõukogus 13. mail 2011 vastu võetud aruannet, mis käsitleb ELi näitajaid, mille alusel töötada välja terviklik lähenemisviis naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 rakendamiseks,

–  võttes arvesse lapse õigusi käsitlevaid ÜRO Peaassamblee resolutsioone, sh kõige hilisemat, 4. aprilli 2012. aasta resolutsiooni (66/141),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes(15),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal(16),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes(17),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0418/2013),

A.  arvestades, et mitmesugused üleminekuprotsessid, sealhulgas rahvaülestõusud, konflikti- ja konfliktijärgsed olukorrad, samuti takerdunud üleminekuprotsessid autoritaarsetes riikides, on tõstatanud üha uusi probleeme ELi poliitikas, millega toetatakse inimõigusi ja demokraatiat kogu maailmas; arvestades, et ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal osutab vajadusele, et EL jätkaks paindlike poliitiliste reageeringute väljatöötamist; arvestades, et ELi kõige põhimõttelisem poliitiline valik puudutab paindlikkust ja poliitilist otsusekindlust jääda rasketel aegadel muude poliitiliste eesmärkide ja huvide surve all truuks Euroopa Liidu põhiväärtustele;

B.  arvestades, et õiglus, õigusriiklus, vastutus, läbipaistvus ja aruandekohustus, võitlus karistamatuse vastu, õiglane kohtumõistmine ja sõltumatu kohus on inimõiguste kaitse lahutamatud elemendid;

C.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikliga 21 tugevdatakse veelgi ELi kohustust tegutseda rahvusvahelisel areenil, juhindudes demokraatia ja õigusriigi põhimõtetest, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsusest ja jagamatusest, inimväärikuse austamisest, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtetest ning ÜRO põhikirja, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete austamisest;

D.  arvestades, et laienemisprotsessi aluspõhimõteteks jäävad Kopenhaageni poliitilised kriteeriumid, mille kohaselt nõutakse „demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ning vähemuste austamist ja kaitset tagavate institutsioonide stabiilsust”;

E.  arvestades, et ülestõusud araabia maailmas sundisid Euroopa Liitu tunnistama varasema poliitika ebaõnnestumist ja seadma naabruspoliitika läbivaatamisel aluseks edusammudest sõltuva toetuse käsitlusviisi, mis põhineb kohustusel, mille kohaselt „Euroopa Liit varieerib partneritele antava ELi toetuste taset vastavalt poliitiliste reformide elluviimisel ja tõelise demokraatia ülesehitamisel tehtud edusammudele”, samuti inimõiguste ja põhivabaduste austamisel, sealhulgas vabad ja õiglased valimised, ühinemis-, sõna- ja kogunemisvabadus, vaba ajakirjandus ja meedia, õigusriik, kus õigust mõistab sõltumatu kohus, ning mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus;

F.  arvestades, et 2012. aasta mais vastu võetud nõukogu järeldustes, mis käsitlevad Euroopa Komisjoni tegevuskava ELi arengupoliitika muutmiseks, märgitakse konkreetselt, et partneritele antavat toetust kohandatakse vastavalt nende arengualasele olukorrale ja pühendumusele ning edusammudele inimõiguste, demokraatia, õigusriikluse ja hea valitsemistava vallas; arvestades, et viimane ELi ühine seisukoht seoses kõrgetasemelise foorumiga abi tõhususe teemal seab kohustuse, et arengukoostöös tuleks süstemaatiliselt viidata demokraatlikule omavastutusele, mille kohaselt partnerriigid vastutavad selle eest, et luua soodus keskkond kodanikuühiskonna arenemiseks ning parlamendi, kohalike asutuste, riiklike auditeerimisasutuste ja vaba meedia rolli tugevdamiseks;

G.  arvestades, et ELi nõukogu võttis 2012. aasta juunis vastu inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja tegevuskava, mis kohustab ELi institutsioone saavutama mitmeid konkreetseid poliitilisi eesmärke; arvestades, et 2012. aasta juulis seadis ELi nõukogu sisse temaatilise Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja ametikoha ja nimetas ametisse esimese Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja; arvestades, et 2014. aasta kevadel tuleb alustada menetlusega, et võtta vastu inimõiguste ja demokraatia uus tegevuskava, mis peaks jõustuma 2015. aasta jaanuaris pärast praeguse tegevuskava lõppemist;

H.  arvestades, et Euroopa demokraatia rahastu loodi 2012. aasta oktoobris peamise eesmärgiga anda otsetoetusi demokraatliku liikumise aktivistidele või organisatsioonidele, kes võitlevad demokraatiale ülemineku eest Euroopa naabruses ja kaugemal;

I.  arvestades, et Euroopa välisteenistuse loomisel kinnitati, et inimõiguste ja demokraatia toetamisest saab ELi uue diplomaatilise teenistuse tegevuse aluspõhimõte; arvestades, et ELi delegatsioonide võrgustik üle maailma annab komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale uue suutlikkuse viia ellu ELi inimõiguste poliitikat;

J.  arvestades, et oma resolutsioonides eelmise aastaaruande ja ELi inimõiguste strateegia läbivaatamise kohta (mõlemad resolutsioonid võeti vastu 2012. aasta detsembris) rõhutas Euroopa Parlament vajadust reformida oma tavasid, et peavoolustada inimõigused parlamendi tegevustes ning võtta järelmeetmeid seoses oma kiireloomuliste resolutsioonidega, milles mõistetakse hukka demokraatia põhimõtete, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete rikkumine;

K.  arvestades, et 2012. aasta novembris ja detsembris ELi 27 liikmesriigis läbi viidud Euroopa Parlamendi avaliku arvamuse uuring Eurobaromeeter näitab taas kord, et eurooplaste silmis on inimõiguste kaitsmine endiselt tähtsaim väärtus; arvestades, et ülioluline on usaldusväärselt ellu viia ELi välja öeldud kohustused kaitsta inimõigusi ja demokraatiat, et säiliks ELi välispoliitika üldine usaldusväärsus;

L.  arvestades, et 2012. aasta detsembris pälvis Euroopa Liit Nobeli preemia selle eest, et on aidanud edendada rahu ja leppimist, demokraatiat ja inimõigusi Euroopas;

Üldmärkused

1.  peab inimõigusi keskseks küsimuseks ELi suhetes kõigi kolmandate riikide, sealhulgas liidu strateegiliste partneritega; rõhutab, et ELi inimõiguste poliitika peab olema aluslepingus sätestatud kohustuste täitmisel järjepidev, tagama sise- ja välispoliitika sidususe ja vältima välispoliitikas topeltstandardeid; nõuab seetõttu, et ELi välisasjade nõukogu võtaks vastu järeldused inimõiguste ja strateegiliste partnerite kohta, mis oleksid liikmesriikidele ja ELi ametnikele ühisteks suunisteks inimõiguste küsimustes, mida neil tuleb kindlasti käsitleda oma strateegilistest partneritest kolleegidega;

2.  kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, ELi inimõiguste eriesindajat ja Euroopa välisteenistust üles neid kohustusi täitma ning integreerima inimõigused ja demokraatia ELi suhetesse oma partneritega, sealhulgas kõrgeimal poliitilisel tasandil, kasutades selleks kõiki asjakohaseid ELi välispoliitilisi vahendeid;

3.  tunnustab väga tähtsat rolli, mida kodanikuühiskond täidab demokraatia ja inimõiguste kaitsel ja edendamisel; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal tagada tihe koostöö ja partnerlus kodanikuühiskonnaga, sealhulgas inimõiguste kaitsjatega; on samuti arvamusel, et EL peaks igati toeks olema kõigile inimõiguste, demokraatia, vabaduse ja läbipaistvuse toetajatele kogu maailmas;

4.  möönab, et ELi institutsioonid ja kõik liikmesriigid peaksid võtma kindla ja ühtse lähenemisviisi, et inimõiguste rikkumisi kogu maailmas käsitletaks läbipaistvalt ja vastutustundlikul moel; on seisukohal, et kui tegemist on inimõiguste järjepideva rikkumisega, peaks EL väljendama oma arvamust ühtselt ja tagama, et tema sõnumit kuuleksid nii väärtegusid toime panev valitsus kui ka rahvas; kutsub ELi välisasjade nõukogu üles korraldama igal aastal avaliku arutelu inimõiguste teemal;

5.  tuletab meelde parlamendi kindlat soovi, et ta tihedalt kaasataks ja temaga konsulteeritaks ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku rakendamise küsimustes;

ELi 2012. aasta aruanne

6.  väljendab heameelt selle üle, et vastu on võetud ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal; ootab asepresidendilt ja kõrgelt esindajalt jätkuvat pühendumust ja korrapäraseid aruandeid Euroopa Parlamendile; nõuab tulevaste aruannete ettevalmistamisel aktiivset ja konstruktiivset arutelu ELi institutsioonides, mis suurendaks ELi tegevuse nähtavust selles valdkonnas;

7.  on veendunud, et aastaaruandest peaks kujunema oluline vahend ELi inimõiguste ja demokraatia alasest tegevustest teavitamiseks ja selle üle arutlemiseks; kiidab seepärast heaks asepresidendi ja kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistuse võetud kohustuse kasutada ELi aastaaruandeid aruannetena selle kohta, kuidas on rakendatud ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava;

8.  märgib aastaaruandes esitatud osutusi ELi inimõiguste eriesindaja tegevusele ning ergutab asepresidenti ja kõrget esindajat ning Euroopa välisteenistust lisama põhjalikumaid analüüse, eelkõige mis puudutab eriesindaja rolli strateegilise raamistiku ja tegevuskava rakendamisel, et tema rolli ja tööd adekvaatselt kirjeldada;

9.  tunnustab jõupingutusi, mida on tehtud selleks, et riike käsitlevates aruannetes loetleda ELi erinevaid meetmeid inimõiguste ja demokraatia toetamise valdkonnas, mis pakub rikkalikult teavet ELi institutsioonide töö kohta kõikjal maailmas; peab siiski kahetsusväärseks, et riike käsitlevates aruannetes näib endiselt puuduvat süstemaatiline, selge ja järjepidev raamistik, mis võimaldaks täpsemalt analüüsida ELi tegevuse mõju ja tõhusust;

10.  kordab oma seisukohta, et riike käsitlevaid aruandeid tuleks tugevdada ja nendes tuleks kajastada inimõigusi käsitlevate riigipõhiste strateegiate elluviimist ning seega peaksid need sisaldama näitajate kogumil põhinevaid konkreetseid võrdlusaluseid, et hinnata nii positiivseid kui ka negatiivseid suundumusi, hinnata ELi tegevuse tõhusust ja tuua välja põhjused ELi toetuste kohandamiseks vastavalt inimõiguste, demokraatia, õigusriigi ja hea valitsemistava valdkonnas tehtud edusammudele;

11.  kiidab heaks pingutused lisada aastaaruandesse Euroopa Parlamendi tegevused, soovitab kasutada Euroopa Parlamendi saavutusi ja võimalusi, sh arvukaid Euroopa Parlamendi tellitud uuringuid ja analüüse, ning soovitab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus annaksid aru ELi meetmetest, mis on võetud parlamendi resolutsioonide alusel, kaasa arvatud kiireloomulised resolutsioonid inimõiguste rikkumiste kohta; nõuab, et Euroopa Parlamendi ja ELi inimõiguste eriesindaja vahel toimuks pidev teabevahetus ja koostöö, seda eeskätt eriolukordades;

12.  on rahul ELi aastaaruandega inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2012. aastal, sest see näitab ELi pingutusi edendada inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse, demokraatia ja hea valitsemistava integreerimist arengupoliitikasse ja -vahenditesse;

ELi poliitiline raamistik

Strateegiline raamistik ja tegevuskava

13.  kordab oma tunnustust ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilisele raamistikule ja tegevuskavale kui tähtsale teetähisele inimõiguste integreerimisel ja süvalaiendamisel kõigis ELi välispoliitilistes meetmetes; rõhutab, et ELi inimõiguste poliitikas on vaja üldist konsensust ja tõhustatud koostööd ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel; kutsub Euroopa välisteenistust üles tugevdama jõupingutusi, et suurendada liikmesriikide seas omavastutust tegevuskavaga seoses; nõuab, et aastaaruandesse lisataks jagu, mis käsitleb tegevuskava rakendamist liikmesriikide poolt;

14.  rõhutab, et nii strateegilises raamistikus kui ka tegevuskavas võetud kohustuste tõhus ja usaldusväärne täitmine on ülioluline; märgib, et usaldusväärsus nõuab inimõiguste poliitikameetmete piisavat rahastamist ja järjepidevat peavoolustamist kõrgel poliitilisel tasandil, nagu ministrite kohtumised ja tippkohtumised kolmandate riikidega, kaasa arvatud strateegiliste partneritega;

15.  peab kahetsusväärseks, et ELi inimõiguste poliitikas vaadatakse enamasti mööda majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest õigustest erinevalt ELi lubadusest õiguste jagamatuse ja vastastikuse sõltuvuse kohta, ning kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi selles suunas, sealhulgas sotsiaalsete ja tööõiguste valdkonnas;

16.  märgib, et praegune tegevuskava jõuab lõpule 2014. aasta lõpus; ootab, et asepresident ja kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus vaataksid õigeaegselt tegevuskava läbi ning alustaksid liikmesriikide, komisjoni, parlamendi ja kodanikuühiskonnaga konsultatsioone, mis viikisid uue, 2015. aasta jaanuaris jõustuva tegevuskava vastuvõtmiseni;

Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja

17.  tunnistab esimesele ELi inimõiguste eriesindajale antud mandaadi tähtsust; kutsub eriesindajat üles suurendama ELi inimõiguste poliitika, eriti naiste õigusi ja kõikide vähemuste õigusi käsitleva poliitika nähtavust, peavoolustamist, järjepidevust, ühtsust ja tõhusust ning saavutama vaikse ja avaliku diplomaatia õige tasakaalu oma mandaadi täitmisel; kordab oma soovitust, et eriesindaja annaks parlamendile korrapäraselt aru oma tegevusest ning selgitaks temaatilisi ja geograafilisi prioriteete, samuti tagaks parlamendi tõstatatud probleemide käsitlemise;

18.  tunnustab eriesindajat Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonnaga peetud dialoogi avatuse eest, tänu millele on pandud alus olulisele tavale, mida tuleks jätkata ja tugevdada, et tagada nõuetekohane läbipaistvus ja vastutus; tervitab eriesindaja koostööd piirkondlike organitega ja mitmepoolsetes foorumites ning julgustab teda sellist tegevust laiendama;

19.  peab kiiduväärseks tõsiasja, et koostöö ELi inimõiguste eriesindajaga lisati ELi Saheli piirkonna inimõiguste eriesindaja mandaadi ülesannete hulka, ning nõuab tungivalt, et nõukogu ning asepresident ja kõrge esindaja rakendaksid seda tava ka tulevaste ELi geograafiliste eriesindajate mandaadiga seoses;

Inimõigusi käsitlevad ELi suunised

20.  tunneb heameelt selle üle, et vastu on võetud usu- ja veendumusvabadust ning LGBTI inimeste inimõigusi käsitlevad ELi suunised; tuletab siiski Euroopa välisteenistusele meelde, et järgida tuleb institutsioonidevahelist head tava ja suhelda õigeaegselt Euroopa Parlamendi asjaomaste poliitiliste organitega, kui töötatakse välja uusi strateegilisi vahendeid, näiteks suuniseid, või vaadatakse läbi olemasolevaid vahendeid; tuletab meelde Euroopa Parlamendi soovitust nõukogule seoses usu- ja veendumusvabadust käsitlevate ELi suunistega, milles parlament on teinud ettepaneku tähelepanuväärsete vahendite kohta ja pakkunud välja soovitusi suuniste praktiliseks rakendamiseks, et saavutada olulisi edusamme selle peamise ja universaalse vabaduse kaitsmisel ja edendamisel; tunnustab tava, mille Euroopa välisteenistus ja nõukogu on vanemate suuniste läbivaatamisel ja parandamisel omaks võtnud; ergutab Euroopa välisteenistust rakendama rangemat läbivaatamisprotsessi, mis sisaldaks põhjalikku konsulteerimist sidusrühmadega, selleks et muutuvate tingimustega kohaneda;

21.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja nõukogu pööraksid eritähelepanu suuniste nõuetekohastele rakenduskavadele; soovitab Euroopa välisteenistuse ja ELi delegatsioonide töötajaid, samuti liikmesriikide diplomaate edasi koolitada ja nende teadlikkust tõsta; on eriliselt murelik seoses rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevate suuniste ning piinamist ja muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist käsitlevate suuniste rakendamisega;

Inimõigustealane dialoog kolmandate riikidega

22.  võtab teadmiseks jätkuvad raskused saavutada konkreetseid edusamme mitmetes ELi dialoogides ja konsultatsioonides, milles käsitletakse inimõiguste küsimusi; julgustab ELi otsima uusi teid, et muuta dialoog murettekitavate riikidega sisukamaks; rõhutab vajadust jätkata neis dialoogides kindlat, sihiteadlikku ja läbipaistvat inimõiguste poliitikat; kutsub seepärast ELi üles tegema selgeid poliitilisi järeldusi, kui inimõigustealane dialoog ei ole konstruktiivne, ning sellisel juhul või juhtudel, kui pidevalt rikutakse inimõigusi, panema enam rõhku poliitilisele dialoogile, diplomaatilistele meetmetele ja avalikule diplomaatiale; hoiatab lisaks inimõiguste arutelude lahutamise eest kõrgetasemelistest poliitilistest dialoogidest;

23.  on seisukohal, et inimõigustealased dialoogid ja konsultatsioonid peaksid tugevdama ja toetama kodanikuühiskonda, inimõiguste kaitsjaid, ametiühinguid, ajakirjanikke, advokaate ja parlamendiliikmeid, kes hakkavad julgelt vastu vägivallale kodumaal ja nõuavad oma õiguste austamist; kutsub ELi üles tagama, et inimõigustealased dialoogid ja konsultatsioonid oleksid kõrgeid eesmärke seadvad ja nendega kaasneksid selged avalikud sihid, mille alusel saab nende edu objektiivselt mõõta;

24.  tuletab meelde asjaolu, et avaliku ja erasektori korruptsioon kinnistab ja süvendab ebavõrdsust ja diskrimineerimist seoses kodaniku-, poliitiliste, majanduslike või sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste võrdse teostamisega, ning rõhutab, et on tõestatud, et korruptsioon ja inimõiguste rikkumine hõlmavad võimu kuritarvitamist, vastutuse puudumist ja erinevaid diskrimineerimise vorme; nõuab ELi eelarve ja välisabi kontekstis, et aruandlus ja läbipaistvus oleks välisabi ja avaliku sektori eelarvete raames kõrgeimal tasemel;

Riigipõhised inimõiguste strateegiad ja inimõiguste teabekeskused

25.  võtab teadmiseks Euroopa välisteenistuse jõupingutused viia lõpule ELi riigipõhiste inimõiguste strateegiate esimene tsükkel; kordab oma toetust eesmärgile anda vastutus riigipõhise strateegia eest kohapealsele ELi delegatsioonile ja liikmesriikide saatkondadele, samal ajal tuleks tagada kvaliteedikontroll peakorterite tasandil; peab siiski kahetsusväärseks, et riigipõhiste strateegiate sisu ei ole läbipaistev; kordab oma nõuet, et avalikustataks vähemalt iga riigipõhise strateegia põhiprioriteedid ning et parlamendil oleks juurdepääs neile strateegiatele, mis võimaldaks nõuetekohasel tasemel kontrolli; innustab ELi viima läbi avaliku hindamise ELi riigipõhiste inimõiguste strateegiate esimese tsükli kogemuste kohta ja tegema kindlaks parimad tavad järgmiseks tsükliks;

26.  mainib tunnustavalt, et peaaegu on valmis saanud inimõiguste teabekeskuste võrgustik ELi delegatsioonides; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning Euroopa välisteenistust üles välja töötama kava, kuidas seda võrgustikku tema täieliku potentsiaali ärakasutamiseks rakendada; palub ELi delegatsioonidel avaldada kõigi inimõiguste teabekeskuste ja inimõiguste kaitsjatega tegelevate ELi kontaktametnike kontaktandmed;

Inimõigused ELi kaubanduspoliitikas

27.  toetab tava lisada õiguslikult siduvad ja mitteläbiräägitavad inimõiguste klauslid ELi rahvusvahelistesse lepingutesse, mis sõlmitakse kolmandate riikidega, ning on seisukohal, et inimõiguste klauslid tuleks süstemaatiliselt lisada ka kaubanduslepetesse; nõuab nende klauslite kohaldamise tõhusat järelevalvet ja parlamendi asjaomasele komisjonile aruandmist hindamiste ja soovitavate reageeringute kohta;

28.  juhib tähelepanu sellele, et parlament peaks mitte andma oma nõusolekut rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks, kui ilmnevad inimõiguste tõsised rikkumised;

29.  tuletab meelde, et üldiste tariifsete soodustuste (GSP) läbivaadatud kava jõustub 1. jaanuaril 2014; tunneb heameelt GSP+ kava jätkamise üle, mille kohaselt riigid võivad saada täiendavaid soodustariife, kui nad on ratifitseerinud ja rakendanud 27 põhilist inimõiguste-, töö- ja keskkonnateemalist konventsiooni; tuletab meelde võimalust peatada inimõiguste tõsise rikkumise korral GSP, GSP+ ja algatuse „Kõik peale relvade” soodustused; kutsub komisjoni üles tegema GSP+ abikõlblikkuse hinnangud avalikult kättesaadavaks, et suurendada läbipaistvust ja vastutust;

30.  kutsub lisaks ELi üles määrama kindlaks ja võtma vastu konkreetseid poliitilisi suuniseid, kuidas inimõigusi tulemuslikult lisada oma kaubandus- ja investeerimislepingutesse, et inimõiguste mõjuhinnangutes saavutada metoodiline järjepidevus ja rangus;

Inimõigused ELi arengupoliitikas

31.  rõhutab asjaolu, et Pusani tulemusliku arengukoostöö partnerlus on kutsunud rahvusvahelist üldsust üles rakendama rahvusvahelises koostöös inimõigustel põhinevat lähenemisviisi, et suurendada arengualaste jõupingutuste tulemuslikkust;

32.  palub komisjonil viia läbi ELi arengukoostööprojektide ulatusliku mõjuhindamise, mis peaks sisaldama hinnangut selle kohta, kuidas need projektid on mõjutanud inimõiguste olukorda, tagamaks seda, et ELi arengualased jõupingutused ei tooks kaasa diskrimineeritud elanikerühmade suuremat marginaliseerumist ning et ELi vahendeid jaotataks õiglaselt riikide eri piirkondade vahel sõltuvalt nende vajadustest ja arengutasemest;

33.  kordab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus peaksid vastutama selle eest, et tulevases programmitöös rakendataks inimõigustel põhinevat lähenemisviisi;

34.  on arvamusel, et riikide parlamentidel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel on oluline osa inimõigusi käsitlevate sätete tulemuslikul rakendamisel, ning toonitab, et tuleb luua sobivad tingimused nende osalemiseks otsuste tegemisel, et edendada arengupoliitika strateegiate valikul tõelist omavastutust;

Euroopa Liidu poliitika ja üleminekuprotsessid

35.  märgib, et viimaste aastate põhjapanevad tõendid näitavad, kui tähtis on, et ELi välispoliitika tegeleks asjakohasel viisil kolmandates riikides toimuvate dünaamiliste üleminekuprotsessidega; julgustab ELi jätkuvalt õppima varasematest kogemustest, nii positiivsetest kui ka negatiivsetest, et vältida teatavate poliitiliste vigade kordamist ja kehtestada parimad tavad eesmärgiga mõjutada ja kindlustada demokratiseerimisprotsesse; tunnustab poliitilise paindlikkuse nõuet erinevates olukordades ja julgustab töötama välja poliitilisi vahendeid, mida võiks erinevates üleminekustsenaariumides rakendada, et integreerida inimõiguste ja demokraatia toetusmeetmed paindlikult ja tõhusalt ELi lähenemisviisi;

36.  rõhutab, et poliitiline üleminek ja demokratiseerimine on vaja ühitada inimõiguste austamise, õigussüsteemi edendamise, läbipaistvuse, vastutuse, leppimise, õigusriikluse ja demokraatlike institutsioonide rajamisega, võttes seejuures nõuetekohaselt arvesse soolist võrdõiguslikkust ja alaealiste kohtualluvust; rõhutab, kui tähtis on heastada endiste režiimide toime pandud inimõiguste rikkumised; rõhutab, et EL peaks alati toetama kontekstipõhist lähenemist üleminekuaja õigusemõistmisele, kusjuures kindlalt tuleks järgida inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise eest vastutuselevõtmise põhimõtet;

37.  rõhutab, et EL peaks täielikult toetama riike, kes on autoritaarse režiimi võimult tõuganud ja kus toimub üleminek demokraatiale, toetades kodanikuühiskonda kui äärmiselt tähtsat osalejat õigusriigi, vastutuse ja läbipaistvuse propageerimisel ning poliitiliste muutuste ja kaasamise eest seisvate ühiskondlike liikumiste edendamisel; tuletab meelde, et politseid, sõjaväge ja kohtusüsteemi kasutatakse sageli inimõiguste süstemaatiliste rikkumiste mehhanismina; rõhutab seetõttu, et nende organite institutsionaalne reform peab võimaldama suuremat aruandluskohustust ja läbipaistvust üleminekuprotsessides;

38.  peab ELi välistegevuse rahastamisvahendeid tähtsaks tööriistaks ELi väärtuste propageerimiseks ja kaitsmiseks piiri taga; peab sellega seoses tervitatavaks kohustust seada inimõigused, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted ELi välistegevuse keskmesse; nõuab erinevate temaatiliste ja geograafiliste vahendite järjepidevuse ja tõhususe parandamist, et saavutada nimetatud strateegiline eesmärk;

39.  palub tungivalt, et EL toetaks kõikjal maailmas aktiivset ja sõltumatut kodanikuühiskonda nii poliitiliselt kui ka rahaliselt, eelkõige demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu; arvab, et Euroopa üliõpilasvahetuse programmide avamine kolmandate riikide noortele ja koolitusprogrammide loomine noorte spetsialistide jaoks soodustaks noorte aktiivset osalust demokraatia ülesehitamises ja tugevdaks kodanikuühiskonda; peab kahetsusväärseks, et kogunemisvabadus kui demokraatliku arengu põhitingimus ja eriti tundlik teema üleminekuriikides näib olevat kahe silma vahele jäänud ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles töötama välja kogunemisvabadust käsitlevad suunised;

40.  tunneb heameelt, et loodud on Euroopa demokraatia rahastu, ning nõuab, et seda kasutataks abi andmiseks neile, kes püüdlevad demokraatlike muutuste poole, pakkudes neile paindlikku, nende vajaduste järgi kohandatud rahastamist; nõuab, et EL ja liikmesriigid tagaksid Euroopa demokraatia rahastu asjakohase rahastamise; tuletab meelde, et äärmiselt tähtis on vältida kattumisi Euroopa demokraatia rahastu mandaadi ja tegevuse ning ELi välistegevuse vahendite, eelkõige inimõiguste ja demokraatia valdkonna vahendite mandaadi ja tegevuste vahel;

Laienemispoliitika, demokratiseerimine ja inimõigused

41.  rõhutab laienemisprotsessi otsustavat tähtsust demokratiseerimise ja inimõiguste kaitse edendamisel;

42.  peab tervitatavaks Euroopa Komisjoni otsust seada õigusriiklus laienemisprotsessi keskmesse; nõuab tungivalt, et EL jääks laienemisprotsessi käigus valvsaks ja nõuaks inimõiguste seisukohalt ülitähtsate sätete ranget rakendamist, nagu rahvusvähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste aktiivne kaitse, et tagada nende vähemuste võrdne kohtlemine hariduses, tervishoius, sotsiaal- ja muudes avalike teenuste puhul, õigusriigi kehtestamine koos jõuliste meetmetega võitluseks kõigi korruptsiooni vormide vastu, tõhus juurdepääs õigusemõistmisele ning meetmed, millega tagada põhivabadused ning rahvusvähemusse kuuluvate isikute ja enamusse kuuluvate isikute täielik ja tegelik võrdõiguslikkus kõigis sotsiaalse, majandusliku, poliitilise ja kultuurielu valdkondades;

43.  rõhutab kiireloomulist vajadust leida Lähis-Ida konfliktile õiglane ja kestev lahendus, mille tulemuseks võiks olla kaks riiki – sõltumatu, demokraatlik ja elujõuline Palestiina riik ning Iisraeli riik, mis eksisteerivad rahumeelselt ja turvaliselt koos 1967. aastal rahvusvaheliselt tunnustatud piiridega alal;

44.  märgib murega, et vähemuste õiguste austamine on üks põhiprobleemidest, mis on välja toodud komisjoni laienemisstrateegias ajavahemikuks 2012–2013; julgustab liikmesriike, aga ka kandidaatriike ja potentsiaalseid kandidaatriike algatama üldist avalikku arutelu vähemuste aktsepteerimise ja nende kaasamise üle haridussüsteemi ja kodanikuühiskonna tegevusse, nende elutingimuste parandamise ja üldise teadlikkuse tõstmise üle; peab kahetsusväärseks asjaolu, et roma kogukond on kogu Lääne-Balkanis eriliselt ebasoodsas olukorras ja sel on kahjulik mõju partnerlusprotsessidele; nõuab, et asjaomased riigid rakendaksid tõhusaid meetmeid, et lahendada sellised probleemid nagu diskrimineerimine ja segregatsioon, juurdepääs eluasemele ja tervishoiule; mõistab hukka viha ja eelarvamuste üldise õhutamise ning negatiivsed teod ja diskrimineerimise soo või seksuaalse sättumuse alusel või haavatavate rühmade ja puuetega inimeste suhtes; rõhutab, et see on üks sagedasti esinevatest probleemidest paljudes kandidaatriikides ja enamikus liikmesriikides;

45.  märgib, et ajakirjandusvabadus on kandidaatriikides üldiselt edenenud; peab siiski taunitavaks, et teatavates kandidaatriikides puuduvad meetmed sõnavabaduse tagamiseks, mis viib sageli ajakirjanike enesetsensuuri, poliitilise sekkumise, majandusliku surve, tagakiusamise ja ajakirjanike vastu suunatud vägivalla kasutamiseni; on seetõttu tõsiselt mures väljendus- ja ajakirjandusvabaduse sageneva rikkumise pärast Türgis;

Üleminekuga seotud probleemid naabruspoliitikas

46.  tunnistab demokraatiale üleminekuga seotud probleeme lõuna- ja idapoolsetes naaberriikides; täheldab demokraatlike reformide suurenevat lahknevust ELi naaberriikides; kordab kodanikuühiskonna ja inimõigusorganisatsioonide tähtsust demokraatiale ülemineku protsessis; ergutab seetõttu vahetegemist naabruspoliitika lõuna- ja idamõõtme vahel, et paremini keskenduda iga geograafilise piirkonna eripäradele ja vajadustele;

47.  kutsub ELi üles tegutsema oma naabruses järjekindlalt, demokraatliku ja reformidele orienteeritud partnerina; toetab sellega seoses edasiste assotsieerimisprotsesside alustamist naaberriikidega; tunnustab Vilniuse tippkohtumise järeldusi ning nõuab ELi ja idapartnerluse riikide suhete tugevdamist; toetab demokraatlikke ja Euroopa-suunalisi protsesse Ukrainas ning mõistab hukka hiljutise jõukasutamise Kiievis toimunud rahumeelsete avalike meeleavalduste vastu, kuna tegemist on aluspõhimõtetena tunnustatud kogunemisvabaduse ja sõnavabaduse rikkumisega;

48.  täheldab ELi uut lähenemisviisi, mille eesmärk on tugevdada ELi ja selle naaberriikide ja -ühiskondade partnerlust, mis põhineb vastastikusel vastutusel ja jagatud kohustustel järgida inimõiguste, demokraatia, sotsiaalse õigluse ja õigusriigi universaalseid väärtusi;

49.  märgib murega demokraatiaprotsesside ebakindlust ning inimõiguste ja põhivabaduste vähikäiku enamikus naaberriikides; rõhutab, et hea valitsemistava, läbipaistvus, ühinemis-, sõna-, mõtte-, südametunnistuse, usu- ja kogunemisvabadus, vaba ajakirjandus ja meedia, õigusriik ja sõltumatu kohtusüsteem on üliolulised demokraatiale ülemineku toestamiseks; kordab, kui oluline on toetada ja edendada soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi ning soodustada sotsiaalset arengut ja vähendada ebavõrdust; tõdeb, et kodanikuühiskond täidab naaberriikides võtmerolli selles, et saavutada üldsuse toetus demokraatlikele reformidele;

50.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et mõnes riigis on kodanikuühiskonna organisatsioonidel jätkuvalt tõsiseid piiranguid, nagu liikumisvabaduse takistamine, kohtuasjad valitsusväliste organisatsioonide juhtide ja inimõigusaktivistide vastu, koormavad haldusmenetlused, valitsusväliste organisatsioonide sagedane kriminaalkorras karistamine laimu eest või nende tegevuse täielik keelustamine, piiravad eeskirjad, millega kontrollitakse välisrahastamist või nõutakse rahalise toetuse vastuvõtmiseks loa saamist; rõhutab selles kontekstis, kui oluline on Euroopa demokraatia rahastu kui paindlik ja diskreetne vahend, mille abil toetada ühiskonna demokraatiameelsust riikides, kus demokraatiale üleminek on alles ees või juba käimas;

51.  tõdeb kahetsusega, et külmutatud konfliktide vallas ei ole saavutatud mingit edu püsiva poliitilise lahenduse leidmiseks; rõhutab, et poliitilises dialoogis tuleb võtta täielikult arvesse ja täielikult austada asjaomaste riikide territoriaalset terviklikkust ja rahvusvaheliselt tunnustatud piire; nõuab ELilt selle nimel aktiivsemat tegutsemist;

52.  rõhutab, et inimõigustega tegelevad riiklikud institutsioonid on tähtsal kohal riikliku tasandi inimõiguste struktuuris, sealhulgas inimõiguste järelevalves, teadlikkuse suurendamises ja rikkumiste puhul õiguskaitse tagamises; nõuab, et Euroopa välisteenistus ja komisjon töötaksid välisabi prioriteedina ning Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi raames välja poliitika inimõigustega tegelevate riiklike institutsioonide toetuseks ning aitaksid kaasa selliste institutsioonide loomisele ja tugevdamisele kooskõlas Pariisi põhimõtetega;

53.  on jätkuvalt mures olukorra pärast Valgevenes, kus puuduvad demokraatia, õigusriik ja põhivabadused ning kus ei järgita inimõigusi;

54.  täheldab murega valikulise õigusemõistmise juhtumeid teatavates idapoolsetes naaberriikides; tuletab meelde, et EL on pidevalt nõudnud, et vabastataks poliitvangid, nagu Julija Tõmošenko Ukrainas; kordab, et poliitiline ja kriminaalvastutus tuleks selgelt eraldada riikides, mis on pühendunud demokraatlikele väärtustele;

55.  toetab kõiki samme, mis viivad poliitilise dialoogini, mis on ülioluline viimaks edasi üleminekut Egiptuses; peab väga murettekitavaks hiljutisi kriise ja poliitilist polariseerumist riigis, sealhulgas tänavalahingud sõjaväe ja Moslemi Vennaskonna toetajate vahel, terrorismi ja vägivaldseid kokkupõrked Siinais; mõistab hukka äärmuslaste vägivalla vähemuste, sealhulgas kopti kristlaste kogukondade vastu; väljendab oma solidaarsust Egiptuse inimestega, kes võitlevad demokraatia eest, ja peab kiiduväärseks Euroopa Liidu ning asepresidendi ja kõrge esindaja jõupingutusi kriisist väljapääsu leidmiseks ning juhib taas tähelepanu selle, et kiiresti oleks vaja konstruktiivset ja kaasavat poliitilist dialoogi, et panna paika selge tegevuskava tõelisele ja püsivale demokraatiale üleminekuks; kutsub kõiki riigi poliitilisi juhte üles, et leida tee ohtliku patiseisu lahendamiseks ning leppida kokku konkreetsete usaldust loovate meetmete rakendamises, et vältida riigis edasise verevalamise ja polariseerumise riski; nõuab kiiret tagasipöördumist demokraatliku protsessi juurde, sealhulgas vabade ja ausate presidendi- ja parlamendivalimiste korraldamist täielikult kaasavas protsessis; nõuab, et Egiptuse ametivõimud jätkaksid tööd kaasava põhiseadusega, millega tagatakse kõigile võrdsed õigused;

56.  nõuab, et viivitamata lõpetataks igasugune vägivald, seksuaalvägivald ning naismeeleavaldajate ja naisõiguslaste muul inimväärikust alandaval viisil kohtlemine, ühtlasi nõuab kõigi selliste juhtumite tõsist ja erapooletut uurimist ning süüdlaste kohtu alla andmist;

57.  on jätkuvalt väga mures kriitilise olukorra pärast Süürias; mõistab karmilt hukka keemiarelvade kasutamise ning liigse jõu ja vägivalla kasutamise riigi tsiviilelanikkonna ja vähemuste vastu, mida ei saa ühelgi juhul õigustada, ning taunib teravalt riigi ulatuslikke kuritarvitusi, mida võib lugeda inimsusevastasteks kuritegudeks; kordab, et toetab igati ÜRO inimõiguste ülemvoliniku üleskutset, et ÜRO Julgeolekunõukogu volitaks Rahvusvahelist Kriminaalkohut ametlikult uurima olukorda Süürias; kutsub kõiki relvastatud rühmitusi üles peatama viivitamata vägivald riigis; peab väga murettekitavaks jätkuvat humanitaarkriisi, sealhulgas pagulaste olukorda, ja selle kriisi mõju naaberriikidele ja piirkonna stabiilsusele; rõhutab veel kord, et rahvusvahelise üldsuse ja Euroopa Liidu esmane prioriteet peab olema humanitaarabi neile, kel on tarvis esmatarbekaupu ja teenuseid Süürias ja naaberriikides; usub, et konflikti lahendamise võti peitub poliitilistes mehhanismides ja diplomaatilistes protsessides; rõhutab, et oluline on rangelt täita keemiarelvade väljatöötamise, tootmise, varumise ja kasutamise keelustamise ning nende hävitamise konventsiooni; tervitab hiljutist ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni ja ÜRO peasekretäri ettepanekut kutsuda kokku Genfi II konverents 2013. aasta detsembri algul; mõistab hukka kristlaste ja teiste usuliste vähemuste tagakiusamise Lähis-Idas;

58.  tuletab meelde 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni olukorra kohta Lääne-Saharas(18), 22. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Saheli piirkonnas(19); nõuab Sahara rahvaste inimõiguste tagamist ning rõhutab vajadust tegeleda Lääne-Saharas ja Tindoufi põgenikelaagris nende õigustega, sealhulgas ühinemisvabaduse, sõnavabaduse ja meeleavaldamise õiguse austamine; nõuab kõigi Lääne-Sahara poliitvangide vabastamist; nõuab territooriumi avamist sõltumatutele vaatlejatele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja meediale; toetab õiglast ja vastastikku vastuvõetavat poliitilist lahendust Lääne-Saharas, kooskõlas asjaomaste ÜRO resolutsioonidega, sealhulgas nendega, mis võimaldavad enesemääramist;

Üleminekuaja õigusemõistmine ja konfliktijärgse rahu kindlustamise ülesanne

59.  peab vastutust minevikus toime pandud rikkumiste eest püsiva leppimise protsessi lahutamatuks osaks; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama naiste süstemaatilist osalemist rahuprotsessis ning poliitiliste ja majandusalaste otsuste tegemisel, seda ka demokraatiale ülemineku ja konfliktide lahendamise puhul, ning rõhutab, et see on ülimalt oluline; nõuab, et sõjakurjategijad antaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alla ning kutsub liikmesriike üles tõhustama Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga sellekohast koostööd; tunnustab Euroopa välisteenistuse kavatsust töötada välja eraldi poliitika üleminekuaja õigusemõistmise kohta, et aidata ühiskondadel käsitleda minevikus toime pandud kuritarvitusi ja võidelda karistamatuse vastu, ning kutsub üles seda poliitikat õigeaegselt välja töötama; rõhutab vajadust tegeleda üleminekuaja õigusemõistmisega viisil, mis oleks kooskõlas ELi toetusega rahvusvahelisele kriminaalõigusemõistmisele üldiselt ja ennekõike toetusega Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; juhib eraldi tähelepanu ELi kogemusele Lääne-Balkani riikidega seoses, mis võiks olla innustavaks eeskujuks; kutsub ELi üles toetama aktiivselt tõe, õigluse, heastamise ja mittekordumise tagamise eriraportööri tema vastselt saadud volituste täitmisel;

60.  rõhutab, et ELi hoiaku üheks põhielemendiks üleminekuaja õigusemõistmise suhtes peaks olema kohtusüsteemi institutsioonilise reformi toetamine, et parandada õigusriigi toimimist kooskõlas rahvusvaheliste normidega; rõhutab vajadust võtta kurjategijad, kelle kuriteod jäävad kaugemasse minevikku, vastutusele riiklike või rahvusvaheliste kohtute kaudu; rõhutab avaliku dialoogi tähtsust mineviku kriitilisel käsitlemisel ning kannatanute asjakohasel nõustamisel ja kahjutasusid hõlmavate hüvitusprogrammide puhul; on seisukohal, et üleminekuinstitutsioonides töötavate isikute tausta kontrollimine on üleminekuaja õigusemõistmise usaldusväärsuse test;

61.  märgib, et üleminekuaja järjepideva poliitika väljatöötamine on konfliktijärgses olukorras eriti keeruline; rõhutab seetõttu vajadust tugevdada kooskõla rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse normidega ja sellekohast järelevalvet relvastatud konfliktide olukorras ning soovitab Euroopa välisteenistusel toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, kes püüavad selle poole, et riiklikud ja valitsusvälised relvastatud jõud järgiksid humanitaarõiguse norme, pöörates erilist tähelepanu naiste õigustele ja laste parimatele huvidele;

62.  mõistab kõige karmimalt hukka relvastatud konfliktide olukorras toime pandud inimõiguste rikkumised varasemates ja praegustes kriisides, näiteks Süürias, Malis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Kesk-Aafrika Vabariigis, ning eriti massimõrvad, vägistamised ja muud seksuaalse vägivalla liigid, piinamise, omavolilised arreteerimised ja kinnipidamised, eelkõige seoses naiste ja laste olukorraga, kuna naised ja lapsed on kõige kaitsetumad; kutsub ELi üles võitlema karistamatuse vastu kõigi nende juhtumite puhul ja toetama omamaiste kohtute, samuti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu meetmeid, et anda süüdlased kohtu alla; soovitab ELil integreerida piinamise ennetamise mehhanismid kõikidesse ELi välissuhete valdkonna meetmetesse;

63.  kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti ning Euroopa välisteenistust üles põhjalikult läbi vaatama poliitikat seoses traagiliste sündmustega Süürias, Liibüas ja Malis ning teiste hiljutiste konfliktidega, et muuta ELi rahvusvahelise humanitaarõiguse suuniseid ja püüda neid suuniseid tulemuslikumalt rakendada; kutsub ELi üles toetama Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ja Šveitsi valitsuse käimasolevat algatust reformida praegust rahvusvahelise juhtimise raamistikku rahvusvahelise humanitaarõiguse vallas; toetab ELi aktiivset osalemist ÜRO Julgeolekunõukogu reformimisel, et tänapäeva kriisidele oleks võimalik tõhusalt reageerida;

64.  peab kiiduväärseks algatuse „ELi humanitaarabi vabatahtlikud” käivitamist 2014. aasta jaanuaris, kuna sellega luuakse võimalused koolitada humanitaarabi operatsioonide tarbeks rohkem kui 8 000 ELi ja kolmandate riikide kodanikku ja võimalused lähetada neid humanitaarabi operatsioonidele kogu maailmas, ning märgib, et ELi humanitaarabi vabatahtlikke abistab nn online-vabatahtlikena eeldatavasti veel 10 000 inimest, kes saavad neile pandud ülesandeid täita kodus arvuti teel;

65.  nõuab, et EL kujundaks liidu ühise seisukoha relvastatud mehitamata õhusõidukite küsimuses;

Takerdunud üleminek ja probleemsed riigid

66.  juhib tähelepanu ka takerdunud üleminekule nendes riikides ja piirkondades, kus valitsev režiim on reformiliikumised ja üleminekuprotsessid peatanud või maha surunud; kutsub ELi üles jätkama jõupingutusi, et veenda valitsevat kihti nendes riikides ja ka teistes probleemsetes riikides, mida valitsetakse veel autoritaarselt, alustama reformiprotsessi, et arendada välja tugev ja stabiilne demokraatia, kus järgitakse õigusriigi põhimõtteid ning austatakse inimõigusi ja põhivabadusi; on seisukohal, et see veenmine peab toimuma kõikides ELi dialoogides oma partneritega, ka kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, kasutades selleks ELi välispoliitika kõiki asjaomaseid valdkondi, st arengupoliitikat, kaubanduspoliitikat jne;

67.  tuletab meelde, et üleminekuprotsessis takerdunud riikidel ja piirkondadel jääb puudu demokraatlikest reformidest ja poliitilisest vastutusest; kordab, et kõigil kodanikel on õigus täielikult ja vabalt osaleda sellises poliitilises elus, kus toimuvad vabad, õiglased ja avatud, rohkem kui ühe parteiga valimised, mida kajastavad mitmesugused alternatiivsed ja sõltumatud meediaallikad;

68.  väljendab tõsist muret Venemaal hiljuti vastuvõetud repressiivsete seaduste ja nende meelevaldse jõustamise pärast Vene ametivõimude poolt, mis viib sageli valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna aktivistide, inimõiguste kaitsjate, vähemuste ning lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste tagakiusamiseni, ning nõuab, et EL väljendaks seda muret kõikidel poliitilistel tasanditel; nõuab Mihhail Hodorkovski ja teiste poliitvangide vabastamist ning taunib õigussüsteemi ärakasutamist poliitilistel eesmärkidel; nõuab, et Venemaa ametivõimud uuriksid erapooletult, kes on vastutav Sergei Magnitski, Natalja Estemirova, Anna Politkovskaja, Stanislav Markelovi ja Vassili Aleksanjani surma eest, ja annaks süüdlased kohtu alla; peab kahetsusväärseks, et nõukogu ei võtnud arvesse Euroopa Parlamendi 23. oktoobri 2012. aasta soovitust Magnitski juhtumi kohta; palub seetõttu nõukogul võtta vastu otsus, millega luuakse ELi ühine nimekiri nende ametnike kohta, kes on seotud Sergei Magnitski surmaga; lisab, et sellesama nõukogu otsusega tuleks nende ametnike suhtes kehtestada kindlasuunalised sanktsioonid; peab ülimalt murettekitavaks paremäärmuslike omakohturühmituste tegevust, mille käigus võetakse internetis ühendust LGBTI inimestega, et neid lõksu meelitada ja rünnata, ja postitatakse sellest internetti sadu videoid; kutsub ELi delegatsiooni ja liikmesriikide saatkondi Venemaal üles avaldama LGBTI inimeste inimõiguste kaitsjatele suuremat toetust kooskõlas vastavate suunistega;

69.  väljendab muret sõltumatute ajakirjanike ja inimõigusaktivistide jätkuva represseerimise ja poliitilise teisitimõtlemise allasurumise pärast Kuubas; juhib tähelepanu Kuuba meelsusvangide olukorrale, kuna neile esitatakse jätkuvalt valesüüdistusi ja neid hoitakse eelvangistuses; kutsub Euroopa välisteenistust ning asepresidenti ja kõrget esindajat üles toetama ÜRO raamistikus rahvusvahelise ja sõltumatu uurimiskomisjoni loomist, et uurida, millistel asjaoludel surid 2012. aasta juulis Kuuba inimõiguste kaitsjad ja rahumeelsed dissidendid Oswaldo Payá Sardiñas (Sahharovi auhinna laureaat 2002) ja Harold Cepero;

70.  rõhutab vajadust korraldada Hiina inimõiguste olukorra rahvusvaheline seire ja kutsub ELi liikmesriike üles aktiivselt osalema selle seire töösserakendamises, arvestades asjaolu, et ELi ja Hiina inimõigustealases dialoogis ei ole suudetud saavutada märkimisväärseid ja konkreetseid tulemusi; on jätkuvalt mures üha suurenevate piirangute pärast, mis on suunatud inimõiguste kaitsjate, advokaatide, kodanikuühiskonna aktivistide, ajakirjanike ja blogijate vastu; toetab hiinlaste nõudmisi teostada oma õiguspäraseid põhivabadusi ja õigusi; tuletab meelde, et EL võiks selles osas toimida vahendajana – aidata suurendada usaldust, leida uusi dialoogivõimalusi ja parandada olemasolevaid vahendeid;

71.  nõuab, et Hiina ametivõimud teeksid Tiibeti rahvaga tihedat koostööd, et hinnata tiibetlaste sagedaste enesesüütamise juhtumite põhjuseid; mõistab hukka Tiibeti nomaadide sunniviisilise ümberasustamise, millega seatakse ohtu ühe Tiibeti identiteedile omase elulaadi püsimine; nõuab, et Euroopa välisteenistus pööraks kooskõlas äsja vastuvõetud ELi suunistega usu- ja veendumusvabaduse kohta erilist tähelepanu usulise represseerimise probleemile Tiibetis ja kutsuks Hiinat üles lõpetama oma piirava poliitika Tiibeti budismi suhtes; rõhutab vajadust parandada haridussüsteemi, pöörates erilist tähelepanu kakskeelsele haridusele selles piirkonnas, et säilitada seal rahvuslik identiteet ja pärand ning tegeleda noorte töötuse põhjustega;

72.  väljendab sügavat muret seoses inimõiguste olukorraga Iraanis, seoses sealsete reformijate jätkuva represseerimise, poliitvangide, meelsus- ja usuvangide suureneva arvu, Baha’i kogukonna diskrimineerimise ja tagakiusamise, inimeste, sealhulgas alaealiste hukkamiste püsivalt suure arvu, laialt levinud piinamise, ebaõiglaste kohtuprotsesside ja kautsjoniks nõutavate liialdatud summade ning info-, sõna-, kogunemis-, usu- haridus- ja liikumisvabaduse karmi piiramisega; hindab positiivselt mitme meelsusvangi, nende hulgas advokaadi ja Sahharovi auhinna laureaadi Nasrin Sotoudeh'i vabastamist Iraanis; kutsub Iraani ametivõime üles vabastama kolm opositsiooniliidrit – Mehdi Karroubi, Zahra Rahnavard'i ja Mir Hossein Mousavi, keda hoitakse koduarestis ilma süüdistust esitamiseta juba kaks aastat, samuti lubama riiki ÜRO eriraportööri inimõiguste küsimustes Iraanis, tegema jõupingutusi surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamiseks, kaotama internetitsensuuri ja võimaldama Iraanis sõnavabaduse; võtab teadmiseks, et diplomaatilised kontaktid Iraani ja maailma riikide ühenduse vahel jätkuvad, ning loodab, et nn E3+3 riikide ja Iraani läbirääkimised Iraani tuumaprogrammi üle lõpevad rahuldava ja vastastikku vastuvõetava tulemusega;

73.  väljendab sügavat muret seoses inimõiguste olukorra halvenemisega Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis, juhib tähelepanu Euroopa Parlamendi poolt (vastavalt parlamendi kodukorra artiklile 122) vastu võetud asjakohastele kiireloomulistele resolutsioonidele ja kutsub Korea Rahvademokraatlikku Vabariiki üles alustama Euroopa Liiduga inimõiguste küsimuses sisulist dialoogi; kutsub Korea Rahvademokraatlikku Vabariiki üles lõpetama kohtuvälised tapmised ja sunniviisilised kadumised, vabastama poliitvangid ja lubama oma kodanikel vabalt reisida, nii riigi sees kui ka väljaspool riiki; kutsub Korea Rahvademokraatlikku Vabariiki üles võimaldama nii oma riigi kui välismaa massiteabevahenditele sõna- ja ajakirjandusvabaduse ning avama oma kodanikele tsenseerimata juurdepääsu internetile; märgib, et Korea Rahvademokraatliku Vabariigi provokatiivne tegevus ja oma kodanike suhtes kehtestatud piiravad meetmed on toonud kaasa laialdase vaesuse ja materiaalse puuduse;

74.  väljendab sügavat muret seoses olukorraga Kashmiris, kus tuleb karmilt hukka mõista kõik tsiviilisikute vastu suunatud vägivallateod; on teadlik, et seal on hakatud uurima nn nimetute haudade probleemi; nõuab aga, et kõikides püüetes, mille eesmärk on teha kindlaks tsiviilisikute väärkohtlemises süüdiolevad jõud ja tagada vastutuse kandmine selliste tegude eest, oleksid kesksel kohal inimõiguste kaitse mehhanismid;

75.  kutsub Euroopa Liitu üles alustama koordineeritud ja kaasava Saheli piirkonna strateegia rakendamist, et ühelt poolt tagada selles piirkonnas julgeolek ja teiselt poolt teha lõpp inimõiguste rikkumistele, näiteks piinamisele, opositsionääride ja ajakirjanike sagedastele meelevaldsetele vahistamistele, rahumeelsete meeleavalduste mahasurumisele, naiste vastu suunatud vägivallale, sealhulgas vägistamisele, sundabieludele, genitaalide moonutamisele, diskrimineerimisele etnilise või klassikuuluvuse alusel, kuid ka selleks, et aidata üles ehitada õigusriiki, kus on tagatud põhiõigused ja -vabadused;

76.  tunneb sügavat muret selle pärast, et mitmetes Sahara-tagustes riikides, eriti Ugandas, Nigeerias, Kamerunis ja Senegalis, on levimas LGBTI inimeste vastase riigipoolse vägivalla suundumus; mõistab kindlalt hukka veelgi repressiivsemate seaduste algatamise püüded riikides, kus homoseksuaalsus on juba kriminaalkorras karistatav; kutsub parlamendiliikmeid üles lõpetama populistlikule ja konservatiivsele, sealhulgas ka usujuhtide survele allumise ja kaitsma kõikide kodanike, sealhulgas LGBTI inimeste õigusi; juhib tähelepanu sellele, et 76 riigis on homoseksuaalsus endiselt kriminaalkorras karistatav ning nendest viies riigis on selle eest ette nähtud surmanuhtlus; avaldab veel kord kahetsust, et Cotonou leping sõlmiti ilma, et selle üle peetud poliitiline dialoog oleks hõlmanud seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise teemalist arutelu, mida parlament korduvalt palus; tuletab komisjonile ja nõukogule meelde parlamendi kindlat soovi kõnealust aspekti lepingu järgmisel läbivaatamisel arvesse võtta;

77.  kutsub ELi üles välja kujundama tõhusat sanktsioonide poliitikat kõigi režiimide vastu, kes kasutavad tsiviilisikute vastu repressiivseid meetodeid;

78.  kutsub ELi üles toetama edaspidigi aktiivselt inimõiguste kaitsjaid, muu hulgas pakkudes ohus olevatele inimõiguslastele õigeaegselt ajutist varjupaika; kutsub ELi üles laiendama oma inimõiguste kaitsjate toetamise poliitikat ka õiguste rikkumisest teatajatele ja uurivatele ajakirjanikele, kes võivad anda suure panuse inimõiguste kaitsmisse ja edendamisse;

Valimiste vaatlemine ja demokraatia toetamise meetmed

79.  peab õigeks, et EL toetab jätkuvalt valimisprotsesse kogu maailmas, kasutades valimisvaatlusmissioone ja valimisekspertide missioone ning pakkudes valimisabi ja tuge kohalikele vaatlejatele; märgib, et need missioonid on viimasel ajal aidanud kaasa demokraatliku arengu toetamisele ELi naabruses ja olnud tunnistajaks võimu üleminekule opositsiooni kätte (Senegal) ning konfliktist võrsuva demokraatia tugevnemisele (Sierra Leone);

80.  rõhutab, et tähtis on järgida valimisvaatlusmissioonide aruandeid ja soovitusi; tervitab Euroopa Parlamendi algatust tugevdada rahvusvaheliste valimisvaatlusmissioonide soovituste järgimist, kasutades neid asjaomases riigis osana „demokraatia tegevuskavast”, ja anda peavaatlejale eraldi ülesanne tagada parlamendi alaliste organite toel soovituste järgimine ja rakendamine;

81.  rõhutab, kui tähtis on suurendada parlamentide tegutsemisvõimet valimistevahelisel ajal; tuletab sellega seoses meelde ELi kõrgetasemelisel foorumil abi tõhususe teemal võetud kohustust seada arengukoostöö „demokraatliku isevastutuse” alusele, pöörates erilist tähelepanu parlamentide tugevdatud rollile; nõuab, et EL töötaks selle nimel, et saavutada õigustel põhinev lähenemisviis, millega inimõiguste põhimõtted püütakse integreerida ELi operatiivtegevusse ja propageerida inimõigustealaseid küsimusi globaalses arengukavas, nagu on ette nähtud tegevuskavas;

82.  tuletab meelde liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi kindlat otsust pöörata valimiste vaatlemisel erilist tähelepanu naistele, rahvusvähemustele ja puudega inimestele – kui kandidaatidele ja kui valijatele; nõuab ELi valimisvaatlusmissioonide järelduste arvessevõtmist selliste programmide väljatöötamisel, mille eesmärk on toetada naiste täielikku ja võrdväärset osalemist valimisprotsessides ja missioonide koostatud soovituste rakendamisel.

Sõnavabadus

83.  õhutab sõnavabaduse, sealhulgas vaba meedia erilist tähtsust üleminekuolukordades; tunnustab ELi võetud kohustust töötada välja sõnavabaduse suunised (internetis ja väljaspool seda) ning soovitab lisaks ELil töötada välja metodoloogia, et jälgida muutusi õigusaktides, mis piiravad pluralismi ja ajakirjandusvabadust kolmandates riikides, ning neile reageerida;

84.  väljendab tõsist ja kestvat muret internetitsensuuri ja selle kahetsusväärselt suure ulatuse pärast paljudes riikides; rõhutab, et EL peab oma meetmetes aluspõhimõtetena tähtsustama osalemisõigust ja teabele juurdepääsu õigust, mis peab olema tagatud ka internetis, ning kasutama avaliku vastutuse tugevdamiseks olemasolevaid mehhanisme, näiteks rakendama avatud andmete põhimõtteid; on seisukohal, et seda tuleks teha kolmandate riikidega peetava dialoogi kõikidel tasanditel, ka kahepoolsetes suhetes ja kõrgeimal tasemel; rõhutab internetimeedia tähtsust kodanikuühiskonna, sealhulgas inimõiguste kaitsjate, ametiühingute ja õiguste rikkumisest teatajate tegevusele ja selle tulemuslikkusele; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tõhustama jõupingutusi digitaalse vabaduse arvesse võtmiseks ELi välissuhetes;

85.  märgib, et kahetsusväärseks suundumuseks on selliste seaduste jõustamine, mis piiravad LGBTI inimeste inimõiguste toetajate sõna- ja kogunemisvabadust; märgib, et sellised seadused on praegu olemas Leedus ja Venemaal, need on arutlusel Ukrainas ja nende vastuvõtmiseks on tehtud ettepanek Gruusias, Armeenias ja Kasahstanis; kiidab Moldovat, kes tunnistas kehtetuks seaduse, mis keelas „propaganda tegemise muudele kui abielu- või perekondlikele suhetele”; palub vastavates riikides tegutsevatel ELi delegatsioonidel teada anda, et EL tunneb kõnealuste seaduste pärast erilist muret;

ELi toetus üldistele inimõigustele

86.  toetab täielikult positiivset seisukohta, mille EL inimõiguste ja demokraatia strateegilises raamistikus seoses kõigi inimõiguste edendamise ja kaitsega võttis, samuti lubadust väljendada vastuseisu mis tahes katsetele õõnestada austust inimõiguste kõikehõlmavuse vastu; kinnitab taas, et toetab täielikult inimõiguste jagamatust ja kõikehõlmavust, mis hõlmab majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 21 (V jaotis, 1. peatükk – Üldsätted liidu välistegevuse kohta), ning palub ELil seda järgida;

ÜRO inimõiguste süsteem

87.  kinnitab veel kord oma toetust ÜRO inimõiguste süsteemi tugevdamisele, kuna see on üldiste inimõiguste edendamise seisukohalt põhjapaneva tähtsusega; tunnustab ELi jõupingutusi ÜRO inimõiguste nõukogu läbivaatamisel ning kutsub kõiki inimõiguste nõukogu liikmeid üles järgima inimõiguste kõrgeimaid norme ja täima lubadusi, mille nad enne oma valimist; on seisukohal, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku ja ÜRO erimenetluste volitatud esindajate büroo sõltumatus on nende tõhusa toimimise peamine eeltingimus, ja rõhutab mittesihtotstarbelise rahastamise vajalikkust, et seda tagada;

88.  tervitab üldise korrapärase läbivaatamise protsessi teise tsükli alustamist ja nõuab, et EL pööraks jätkuvalt pingsat tähelepanu üldise korrapärase läbivaatamise menetluse parandamisele ning üldise korrapärase läbivaatamise soovituste rakendamise tasemele, mille riigid on heaks kiitnud ja mida nad on lubanud täita;

89.  kutsub ELi liikmesriike üles lähtuma kohustusest, mille nad võtsid ELi strateegilises raamistikus: ratifitseerida ja rakendada peamised rahvusvahelised inimõiguste lepingud, eelkõige kümme peamist ÜRO inimõigusi käsitlevat lepingut ja nende vabatahtlikud protokollid, ning esitada asjakohased deklaratsioonid kõikide konkreetsete kaebuste vastuvõtmise ja uurimismenetluste tagamise kohta; rõhutab, kui tähtis on kõnealuste dokumentide ratifitseerimine ELi inimõiguste poliitika liidusisese ja liiduvälise usaldusväärsuse tagamiseks; väljendab sügavat muret selle pärast, et teatavate ELi liikmesriikide püsiv suutmatus õigeaegselt esitada oma perioodilisi aruandeid asjaomastele ÜRO inimõiguste järelevalveorganitele õõnestab ka kolmandatele riikidele suunatud ELi inimõiguste poliitika usaldusväärsust;

90.  kutsub ELi üles innustama kolmandaid riike tegema täielikku koostööd inimõigustega tegelevate ÜRO eriraportööride ja sõltumatute ekspertidega, muu hulgas väljastada neile alalisi kutseid ja neid vastu võtma;

91.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama ÜRO inimõiguste ülemvolinikku tema ÜRO lepingute alusel loodud organite – millel on ülimalt tähtis osa järelevalves selle üle, kuidas ÜRO inimõiguste lepingute osalisriigid täidavad inimõigustega seotud kohustusi – tugevdamist käsitleva 2012. aasta aruande rakendamisel;

92.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et ÜRO inimõiguste nõukogu võttis vastu traditsioonilisi väärtusi käsitleva resolutsiooni A/HRC/RES/21/3, mis kahjustab üldiste ja jagamatute inimõiguste põhimõtet, ning toetab ELi vastuseisu kõnealusele resolutsioonile; peab kahetsusväärseks järelmeetmete puudumist seoses resolutsiooniga A/HRC/RES/17/19 inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi kohta ning kutsub kõnealuse küsimusega tegelevat riikide rühma, sealhulgas Lõuna-Aafrikat, võtma kõnealuse resolutsiooniga seoses võimalikult kiiresti järelmeetmeid; peab tänuväärseks ÜRO inimõiguste ülemvoliniku tööd LGBTI inimeste kõikide inimõiguste kasutamise edendamiseks ja kaitsmiseks, millest annavad tunnistust eelkõige avaldused ja aruanded ning uus kampaania „Vaba ja võrdne”; kutsub ÜRO ülemvolinikku üles seda tööd jätkama ning väljendama tõsist muret seoses nn propagandavastaste seaduste pärast, mis piiravad sõna- ja kogunemisvabadust;

93.  võttes arvesse 1907. aasta Haagi konventsioonides (artiklid 42–56), neljandas Genfi konventsioonis (GC IV, artiklid 27–34 ja 47–78) ja I lisaprotokolli sätetes esitatud rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtteid, rõhutab, et ELil tuleb tagada, et okupatsioonivõimude kategooriasse kuuluvad partnerid täidaksid oma kohustusi okupeeritud alade elanikkonna ees; tuletab meelde, et rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt peab okupatsioonivõim tagama okupeeritud elanikkonnale rahvatervise nõuete täitmise, toidu ja arstiabi; kordab, et igasugune okupeeriva riigi tsiviilelanike üleviimine okupeeritud territooriumile on keelatud ning et kuritegudes süüdistatavatele peab tagama rahvusvaheliselt tunnustatud õiguslikele tagatistele tuginevad menetlused, nagu vahistamise põhjusest teavitamine, süüdistuse esitamine konkreetse kuriteo pärast ning õiglase kohtuliku arutamise tagamine võimalikult kiiresti;

Rahvusvaheline Kriminaalkohus

94.  kinnitab veel kord oma tugevat toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; leiab, et osalisriikide arvu suurenemine on oluline edasiminek kohtu universaalsuse tugevdamisel; väljendab rahulolu selle üle, et 2012. aasta aprillis ratifitseeris Rooma statuudi Guatemala ja 2013. aasta veebruaris Côte d’Ivoire;

95.  palub ELi välisministritel heaks kiita välisasjade nõukogu järeldused, milles kinnitatakse ELi ja selle liikmesriikide kindlat toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, võttes arvesse ELi pingutusi selleks, et järjepidevalt üle vaadata, ajakohastada ja laiendada Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule suunatud vahendeid, ning milles väljendatakse uuesti kindlat valmidust teha tööd Rooma statuudi üldkehtivuse saavutamiseks, et laiendada raskete kuritegude ohvrite juurdepääsu õigusemõistmisele rahvusvahelise õiguse alusel;

96.  peab kahetsusväärseks, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti ei ole siiani lisatud üldiste tariifsete soodustuste kava määruse GSP+ staatuse saamiseks nõutavate konventsioonide loendisse; märgib, et suur hulk GSP+ kandidaatriike ei ole statuudi osalisriigid või ei ole seda ratifitseerinud (nt Armeenia, Pakistan); kordab oma soovitust, et Rooma statuut tuleb lisada konventsioonide tulevasse loendisse;

97.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid rõhutaksid statuudi ning kohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe ratifitseerimise ja rakendamise vajadust läbirääkimistes ja poliitilistes dialoogides kolmandate riikide, piirkondlike organisatsioonide ja muude piirkondlike rühmadega ning võtaksid Rahvusvahelist Kriminaalkohut ja rahvusvahelist õigusemõistmist puudutavad sätted ELi kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse;

98.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama, et kõiki ELi delegatsioone ja ELi eriesindajaid hoitaks täielikult kursis Euroopa Ülemkogu Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva otsuse ja tegevuskava ning ELi vastastikuse täiendavuse abivahenditega, ning aktiivselt propageerima Rahvusvahelist Kriminaalkohut, selle otsuste jõustamist ja võitlust karistamatuse vastu Rooma statuudi alla kuuluvate kuritegude eest;

99.  kutsub ELi delegatsioone ja Euroopa Liidu eriesindajaid ning eelkõige ELi inimõiguste eriesindajat üles kolmandate riikidega peetavas poliitilises dialoogis ja kohtumistel aktiivselt propageerima Rahvusvahelist Kriminaalkohut, selle otsuste jõustamist ja võitlust Rooma statuudi alla kuuluvate kuritegude vastu; soovitab ka suurendada Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule antavat rahalist toetust;

100.  hindab positiivselt ELi vastastikuse täiendavuse edendamise vahendite heakskiitmist ning palub Euroopa välisteenistusel ja Euroopa Komisjonil võtta täiendavaid meetmeid nende tulemuslikuks rakendamiseks; kutsub ELi üles tagama, et toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule kajastataks asjakohaselt kõigis ELi välispoliitika asjaomastes valdkondades;

101.  kutsub liikmesriike üles rakendama täielikult Rooma statuuti, seades riiklikud õigusaktid vastavusse kõikide statuudist tulenevate kohustustega, ja täitma Rahvusvahelise Kriminaalkohtu abi- ja koostööpalveid kohtu menetluste kõigis etappides, eelkõige esialgsel läbivaatamisel, uurimisel, vahistamisel ja üleandmisel, ohvrite ja tunnistajate kaitsel, ajutisel vabastamisel ja karistuste täideviimisel; peab kahetsusväärseks, et ohvrite sihtfondi sissemaksed on endiselt liiga väikesed, ning kutsub ELi liikmesriike üles andma vajalikke vahendeid, et kohtul oleks võimalik täita kõiki oma ülesandeid;

102.  avaldab toetust kohtu korralisest eelarvest asjakohaselt rahastatavale tööle sihtrühmadega ja avalikkuse teavitamise meetmetele ning rõhutab sellise tegevuse tähtsust õigusemõistmise nähtavuse tagamisel;

103.  kutsub ELi liikmesriike üles ratifitseerima Rooma statuudi Kampala muudatused ja innustama ka kolmandaid riike neid ratifitseerima;

104.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et võidelda karistamatuse vastu liidu enda piires; soovitab neil sellega seoses võtta arvesse Euroopa kontaktpunktide võrgu soovitusi genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest vastutavate isikute kohta;

Surmanuhtlus

105.  kordab oma ühehäälset vastuseisu surmanuhtlusele ja peab surmanuhtlusele üldise moratooriumi rakendamist – pidades silmas surmanuhtluse kaotamist kogu maailmas – ELi inimõiguste poliitika üheks peamiseks eesmärgiks; rõhutab tõsiasja, et surmanuhtlus ei ole kunagi olnud tõhus vahend kuritegevuse tõkestamiseks, ning rõhutab, et olemasolevate andmete kohaselt määratakse surmanuhtlus kõige sagedamini ebasoodsas olukorras olevatele inimestele; kiidab Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis tehtud jõupingutusi, mis viisid 2012. aasta detsembris surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamist käsitleva ÜRO Peaassamblee resolutsiooni vastuvõtmiseni; väljendab aga muret hukkamiste jätkamise pärast mitmetes riikides; kutsub ELi üles ka edaspidi läbi viima suunatud kampaaniaid surmanuhtluse teemal ja tihendama suhtlust surmanuhtlust kohaldavate riikidega; nõuab, et määruse (EÜ) nr 1236/2005 (mis käsitleb kauplemist kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks või piinamiseks) 2013. aastaks kavandatud läbivaatamise käigus konsulteeritaks asjakohaselt Euroopa Parlamendiga;

106.  taunib asjaolu, et Valgevene on Euroopa viimane riik, kus surmanuhtlus on alles; kordab taas, et Dmitri Konovalovi ja Vladislav Kovalevi hukkamine on äärmiselt kahetsusväärne; kutsub Valgevenet veel kord üles kehtestama surmanuhtlusele moratooriumi, mis peaks lõppkokkuvõttes viima selle kaotamiseni;

Äritegevus ja inimõigused

107.  kinnitab taas, et Euroopa ettevõtjad peaksid tagama, et järgivad oma tegevuses inimõiguste norme, seda ka väljaspool ELi; väljendab muret seoses teadetega teatavate ELi ettevõtete koostöö kohta autoritaarsete režiimidega, eriti juhtudel, kus nn tundlike kaupadega kauplemine, nt infotehnoloogia ja kommunikatsiooni valdkonnas, on kaasa toonud inimõiguste rikkumisi;

108.  tuletab meelde, kui tähtis on edendada ettevõtja sotsiaalset vastutust, seda ka väljaspool ELi toimuvas äritegevuses, ning tagada ettevõtja sotsiaalne vastutus kogu tarneahela ulatuses; on veendunud, et Euroopa ettevõtjad, nende tütarettevõtjad ja alltöövõtjad peaksid etendama olulist osa äritegevuse ja inimõiguste rahvusvaheliste normide edendamisel ja levitamisel kogu maailmas; rõhutab, et tähtis on anda mõtestatult aru, millist mõju omavad inimõigustele, ühiskonnale ja keskkonnale projektid, mida toetavad Euroopa Investeerimispank (EIP) või Euroopa krediidiagentuurid nende antava ekspordikrediidiga; rõhutab, et nende institutsioonide teostatavad finantstehingud peaksid aitama järgida liidu välistegevuse üldpõhimõtteid, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 21;

109.  palub Euroopa välisteenistusel anda aru nende kohustuste täitmise kohta, mille EL võttis inimõiguste tegevuskavas seoses ÜRO äritegevust ja inimõigusi käsitlevate juhtpõhimõtetega; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole reageerinud Euroopa Parlamendi taotlusele esitada ettepanekud õigusaktide kohta, milles nõutakse, et ELi ettevõtted tagaksid, et nende ostud ei toeta konfliktide õhutajaid ega inimõiguste ränki rikkumisi;

110.  tuletab komisjonile meelde tema 2010. aasta septembris võetud kohustust uurida sunniviisilise vanglatöö küsimust kolmandates riikides ja muuta vastavalt ELi reageerimist ning palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti selle protsessi tulemustest; kutsub komisjoni üles kehtestama õigusakte, millega keelatakse importida ELi kaupu, mille valmistamiseks on kasutatud sunniviisilist tööd ja vangide tööd;

Diskrimineerimise kõikide vormide kaotamine

111.  tuletab meelde inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid, milles märgitakse, et kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt ja neil on õigus seal nimetatud õigustele ja vabadustele, ilma igasuguse vahetegemiseta; rõhutab, et oluline on võidelda diskrimineerimise kõikide vormide vastu, sealhulgas rassil, nahavärvusel, sool, seksuaalsel sättumusel, keelel, usul, kastikuuluvusel, sotsiaalsel päritolul, kultuuril, vanusel, sünnipäral, puuetel või muul seisundil põhineva diskrimineerimise vastu; kordab oma nõudmist, et EL võitleks diskrimineerimise ja sallimatuse vastu, käsitades seda ühe tähtsama osana oma inimõiguste poliitikast, ja et selle poliitika aluseks oleks mittediskrimineerimise kaasav ja kõikehõlmav määratlus; rõhutab, et vähemuste õiguste austamine on ülimalt tähtis tegur rahu, arengu ja demokraatia tagamiseks; tunnustab seda arvesse võttes ELi osalust Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ja piirkondlikes organisatsioonides ning soovitab seda veelgi tõhustada;

112.  nõuab, et EL pööraks erilist tähelepanu sotsiaalse kihistumise vormidel, näiteks kastisüsteemil ja samalaadsetel päritud seisuse süsteemidel põhinevale diskrimineerimisele, millel on tõsiselt ohtlik ja mõnikord hävitav mõju inimõiguste võrdse teostamise väljavaadetele; on seisukohal, et riikidelt, kus kastisüsteem veel püsib, tuleks nõuda selle keelustamist ning kastisüsteemi vastu suunatud õigusaktide tegeliku rakendamise tagamist;

Mõtte-, südametunnistuse, usu- ja veendumusvabadus

113.  rõhutab, et mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus, nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 18 ja teistes rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates instrumentides, on põhiline inimõigus, mis on seotud teiste inimõiguste ja põhivabadustega ja hõlmab õigust uskuda või mitte uskuda ja võrdset vabadust praktiseerida teistlikku, mitteteistlikku või ateistlikku usku kas eraldi või avalikult, üksinda või koos teistega ning õigust omal valikul veendumust vastu võtta, muuta või sellest lahti öelda; kutsub ELi üles edendama õigust usu- ja veendumusvabadusele rahvusvahelistes ja piirkondlikel foorumitel ning kahepoolsetes suhetes kolmandate riikidega;

114.  tuletab meelde, et õigus keelduda sõjaväeteenistusest oma veendumuste tõttu on mõtte-, südametunnistuse ja usuvabaduse seaduslik teostamine, ning nõuab, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid paluksid kohustusliku ajateenistusega riikidel võimaldada muud teenistust, mis ei sisalda sõdimist, mis on olemuselt tsiviilteenistus, mida tehakse avalikes huvides ja mis ei oleks olemuselt karistuslik, ning hoiduda sõjaväeteenistusest veendumuste tõttu keeldujate karistamisest, ka vanglakaristuse vormis, sõjaväekohustuse täitmatajätmise eest;

115.  mõistab kõige karmimalt hukka usul või veendumustel põhineva diskrimineerimise, sallimatuse, vägivalla ja tapmised, olenemata sellest, kus või kelle vastu need aset leiavad; peab eriti murettekitavaks üha sagenevaid katseid lahendada usulise kuuluvuse põhjal jagunenud rahvaste sisemisi erimeelsusi vägivalla ja tagakiusamise abil, kuna selline tegevus on takistuseks pikaajalise rahu ja leppimise saavutamisel; on mures ka valitsuste ja ühiskonna üldise vaenulikumaks muutuva suhtumise pärast paljudes riikides, kus usul või veendumusel põhinevad vähemusrühmad on endiselt ilma jäetud vabadusest täita oma kombetalitusi või väljendada avalikult oma usku või veendumusi; märgib, et suurenemas on sotsiaalne vaenulikkus ja rünnakud usuliste või veendumuslike rühmade vastu ja see on kaasa toonud surmajuhtumeid ja vigastusi ning endiselt murettekitav on süüdlaste karistamatus ja usuliste või veendumuslike kogukondade kaitsetus;

116.  on vastu õigusaktidele, mille alusel karistatakse üksikisikuid oma usu või veendumuse muutmise eest; väljendab sügavat muret selle pärast, et selliste õigusaktide alusel karistatakse teatavates riikides inimesi vangistuse või isegi surmanuhtlusega; peab samuti murettekitavaks, et need, kes on loobunud usust või vahetanud usku, kannatavad sotsiaalse vaenulikkuse ilmingute, nagu vägivalla ja hirmutamise all; on vastu seadustele, mille alusel karistatakse selliste väljendite kasutamise eest, mida loetakse pühaduseteotuseks ja laimuks või usku või ususümboleid, usuga seotud isikuid või tundeid solvavaks; märgib, et need seadused ei vasta tunnustatud rahvusvahelistele inimõiguste normidele; mõistab hukka Afganistanis, Bangladeshis, Egiptuses, Pakistanis ja Saudi-Araabias kehtivate jumalateotust käsitlevate seaduste sätted, millega lubatakse vangistust ja surmanuhtlust;

117.  tervitab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi hiljutisi projektikonkursse, milles tähtsustati ja toetati kodanikuühiskonna tegevust võitluses usul ja veendumusel põhineva diskrimineerimise vastu; soovitab ELil toetada kaasavaid jõupingutusi kultuuride ja usundite vahelise dialoogi ja koostöö arendamiseks eri tasanditel, hõlmates kogukondade juhte, naisi, noori ja rahvusvähemuste esindajaid, eesmärgiga edendada rahu kindlustamist ja sotsiaalset ühtekuuluvust; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles töötama välja toetuskavu usu- ja veendumusvabaduse kaitseks ja edendamiseks sellistes riikides, kus see õigus on kõige suuremas ohus;

118.  tunnustab ELi kohustust edendada usu- ja veendumusvabaduse õigust rahvusvahelistel ja piirkondlikel foorumitel, sealhulgas ÜROs, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis (OSCE), Euroopa Nõukogus ja muude piirkondlike mehhanismide kaudu; soovitab ELi ka edaspidi esitada ÜRO Peaassambleel oma iga-aastane usu- ja veendumusvabaduse teemaline resolutsioon ning toetada ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri mandaati;

Naiste ja laste õigused ja mõju

119.  väljendab oma täielikku toetust ÜRO tegevusele naiste õiguste tagamiseks ja nende mõjuvõimu suurendamiseks; soovitab ELil korraldada suunatud kampaania naiste poliitikas ja majanduses osalemise teemal ning toetada soolise vägivalla ja naiste tapmise vastaseid algatusi; toetab soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise tegevuskava arengukoostöö valdkonnas; kutsub ELi delegatsioone üles rakendama välisabi ja arengukoostöö ülesannetega seotud erimeetmeid oma kohalikes strateegiates, et rakendada naiste- ja tüdrukutevastase vägivalla ning diskrimineerimise kõikide vormide, sealhulgas sunniviisiliste abielude vastu võitlemist käsitlevaid ELi suuniseid; rõhutab, et komisjoni ja liikmesriikide roll selles valdkonnas nii Euroopa Liidus kui ka sellest väljaspool ei tohiks piirduda igasuguse naiste vastu suunatud vägivalla vastu võitlemisega, olgu see füüsiline, psühholoogiline, sotsiaalne või majanduslik, vaid nad peaksid keskenduma ka mittesoopõhise hariduse tagamisele ning seda juba väga varasest vanuseastmest alates; nõuab, et komisjon ja nõukogu ärgitaksid kolmandaid riike veelgi võtma siseriiklike õigusaktide koostamisel arvesse naiste õigusi ja tagama kõikide asjaomaste õigusaktide kohase rakendamise;

120.  kinnitab veel kord, et mõistab hukka naiste väärkohtlemise ja igasuguse naiste vastu suunatud vägivalla, sealhulgas koduvägivalla; kutsub seetõttu kõiki Euroopa Nõukogu liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni ning kutsub ELi üles alustama konventsiooniga ühinemise protsessi, et tagada naistevastase vägivalla vastu suunatud ELi sise- ja välismeetmete ühtsus; rõhutab teavitamiskampaaniate korraldamise ja teadlikkuse tõstmise meetmete rakendamise tähtsust kogukondades, kus on levinud naiste suguelundite moonutamine, noorte tütarlaste seksuaalne kuritarvitamine, varajased ja sundabielud, naisetapud ja muud soopõhised inimõiguste rikkumised, ning toonitab, kui oluline on kaasata nende tavade vastu võitlevad inimõiguste kaitsjad selliste kampaaniate ettevalmistamisse ja läbiviimisse; soovitab Euroopa välisteenistusel ja ELi liikmesriikidel jätkuvalt käsitleda naiste suguelundite moonutamise probleemi poliitilistes ja valdkondlikes dialoogides nende partnerriikidega, kus sellist moonutamist ikka veel praktiseeritakse;

121.  nõuab, et EL jätkaks reproduktiivõiguste kaitsmist ja rõhutab vajadust seada sellekohased meetmed kolmandate riikidega toimuvas arengukoostöös kesksele kohale; mõistab teravalt hukka naiste suguelundite moonutamise häbiväärse tava Aafrika teatavates piirkondades, samuti aumõrvad, soopõhised abordid ja sundabielud; tuletab meelde elanikkonna ja arengu rahvusvahelisel konverentsil Kairos saavutatud tähtsaid järeldusi;

122.  Toetab ÜRO peasekretäri algatust „Haridus ennekõike” (Education First), sest hariduse kättesaadavus suurendab tütarlaste kaitset nende tulevikku ohustavate tegurite eest, nagu varajane abielu ja rasedus, HIV, vaesus, pere- ja seksuaalvägivald, ning vähendab ka laste ja emade suremust;

123.  nõuab aastatuhande arengueesmärkide võimalikult täielikuks ja õigeaegseks saavutamiseks tehtavate jõupingutuste hoogustamist seoses soolise võrdõiguslikkuse, emade tervise, asjakohaste tervishoiusüsteemide ja hariduse kättesaadavuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervise alaste õiguste kasutamisega, eriti kõige ebasoodsamas olukorras olevate rühmade seas (näiteks tüdrukud ja noored naised), lähtudes riikide kindlast kohustusest tõhustada praeguste inimõigusalaste kohustustega seonduvaid vastutus- ja järelevalvemehhanisme, parandada õiguskaitse kättesaadavust kõikide jaoks ning tagada kõikide (sh kõige tõrjutumad ja ebasoodsamas olukorras olevad isikud) tõhus osalemine arengus, otsustamisprotsessides ja rakendamises; soovitab tungivalt lisada 2015. aasta järgsetele aastatuhande arengueesmärkidele eraldi eesmärgina ka naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus, erilise rõhuasetusega seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele;

124.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid, et elanikkonna ja arengu teemalisel rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud 20 aasta tegevuskava läbivaatamisel vaadataks põhjalikult läbi ka kõik aspektid, mis on seotud seksuaal- ja reproduktiivtervise alaste õiguste täieliku kasutamisega, ning et EL ja liikmesriigid kinnitaksid taas kindla ja järkjärgulise lähenemisviisi olemasolu kõigi isikute seksuaal- ja reproduktiivtervise alaste õiguste tagamiseks vastavalt rahvusvahelistele inimõiguste normidele, nõudes ka suuremat vastutust tulemuste saavutamisel; kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama esmajärjekorras ka seda, et läbivaatamine toimuks kaasavalt, võimaldades eri sidusrühmade, sh kodanikuühiskonna, naiste, noorukite ja noorte sisulist osalemist; tuletab meelde, et sellise läbivaatamise raamistik peab põhinema inimõigustel ja keskenduma eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervise alastele õigustele;

125.  väljendab tõsist muret seoses vägistamise probleemiga; taunib äärmiselt laialdast karistamatust vägistamise eest sellistes riikides nagu India ja Pakistan;

126.  mõistab hukka seksuaalse vägivalla ja vägistamise laialdase kasutamise sõjarelvana, eriti Ida-Aafrika järvede piirkonnas; juhib tähelepanu asjaolule, et soolise kuuluvuse ja seksuaalse vägivallaga seotud kuriteod loetakse Rooma statuudis sõjakuritegudeks, inimsusevastasteks kuritegudeks või konstitutiivseteks tegudeks seoses genotsiidi või piinamisega; kiidab sellega seoses heaks ÜRO Julgeolekunõukogu 24. juunil 2013. aastal vastu võetud resolutsiooni 2106 (2013) seksuaalvägivalla ennetamise kohta konfliktides, milles kinnitatakse veel kord, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on keskne osa võitluses seksuaalkuritegude ja sool põhinevate kuritegude toimepanijate karistamatusega; kutsub ELi üles nende põhimõtete rakendamist täiel määral toetama; kordab ka ELi võetud kohustust integreerida inimõigused ja soolised aspektid ÜJKP missioonidesse kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu suundanäitavate resolutsioonidega 1325 ja 1820 naiste, rahu ja julgeoleku kohta;

127.  kutsub ELi üles tähtsustama inimkaubandusevastast võitlust; rõhutab vajadust võtta inimkaubanduse probleemiga tegelemisel arvesse nii sise- kui ka välistegureid; kutsub liikmesriike üles rakendama ELi direktiivi (2011/36/EL) ja inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi integreeritud strateegiat aastateks 2012–2016;

128.  nõuab ÜRO lapse õiguste konventsiooni üldist ratifitseerimist; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles rakendama meetmeid laste õiguste kaitseks, pöörates erilist tähelepanu lastevastasele vägivallale ning eriti sellistele probleemidele nagu laste sunniviisiline töö, laste abielu, laste värbamine relvarühmitustesse, nende relvitustamine, rehabiliteerimine ja taasintegreerimine, samuti sellele, et laste nõidumises süüdistamise probleem võetaks asjaomaste riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide päevakorda; rõhutab, kui oluline on ELi välispoliitikas laste õigusi tähtsustada;

129.  rõhutab vajadust suurendada jõupingutusi, et rakendada lapsi ja relvakonflikte käsitlevate ELi suuniste läbivaadatud rakendusstrateegia; soovitab ELil veelgi süvendada koostööd relvakonfliktidest mõjutatud laste küsimustega tegeleva ÜRO eriesindajaga; kiidab heaks 2012. aastal uue eelarverea avamise, et toetada humanitaarabi kaudu relvakonfliktidest mõjutatud lapsi, võimaldades neile hädaolukordades juurdepääsu haridusele;

130.  tuletab meelde oma varasemaid soovitusi parandada parlamendi enda menetlusi inimõiguste küsimustes ja tõhustada oma jõupingutusi inimõiguste tulemuslikuks kaasamiseks oma struktuuridesse ja protsessidesse; peab kahetsusväärseks, et edusamme ei ole tehtud seoses täiskogu nende arutelude ja resolutsioonidega, mis käsitlevad inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumisi, ning nende järelkontrolli; tervitab püüdlusi parandada inimõigustealast koostööd liikmesriikide parlamentidega;

o
o   o

131.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile, Euroopa Nõukogule ning käesolevas resolutsioonis nimetatud riikide ja territooriumide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0503. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0504. (3) ELT L 200, 27.7.2012, lk 21. (4) ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 114. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0278. (6) http://www.eeas.europa.eu/human_rights/docs/guidelines_en.pdf. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0394. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0055. (9) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 115. (10) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 26. (11) ELT C 257 E, 6.9.2013, lk 13. (12) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 69. (13) ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 165. (14) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0470. (15) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31. (16) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 94. (17) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101. (18) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 87. (19) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0431.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta resolutsioon ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta (2013/2075(INI))

P7_TA(2013)0576 A7-0357/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 2012. aasta konkurentsipoliitika aruannet (COM(2013)0257) ja sellele lisatud komisjoni töödokumenti (SWD(2013)0159),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 101, 102 ja 107,

–  võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta(1),

–  võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrust (EÜ) nr 169/2009 konkurentsieeskirjade rakendamiskorra kohta raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis(2),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (COM(2013)0404),

–  võttes arvesse komisjoni teatist kahju suuruse kindlakstegemise kohta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumisel põhinevate kahju hüvitamise hagide korral (C(2013)3440),

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Avalik arutelu: Euroopa ühtne lähenemisviis ühistele kahjunõuetele” (SEC(2011)0173),

–  võttes arvesse komisjoni 11. juuni 2013. aasta teatist „Euroopa horisontaalne kollektiivse õiguskaitse raamistik” (COM(2013)0401),

–  võttes arvesse komisjoni soovitust ühiste põhimõtete kohta, mida kohaldatakse liikmesriikide keelava iseloomuga ja kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsete õiguskaitsevahendite suhtes ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumise korral (C(2013)3539/3),

–  võttes arvesse sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakonna 2012. aasta juunis avaldatud uuringut „Monopolidevastane kollektiivne õiguskaitse”,

–  võttes arvesse komisjoni teatist, mis avaldatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 27 lõike 4 kohaselt juhtumi AT.39740 – Google kohta (2013/C 120/09),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud kohustusi vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 9 juhtumis COMP/39.398 – Visa MIF,

–  võttes arvesse nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus)(3),

–  võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2013. aasta konsulteerimist ELi ühinemiskontrolli üle – lihtsustatud menetluse läbivaatamise eelnõu ja ühinemise rakendusmäärus,

–  võttes arvesse komisjoni 13.oktoobri 2008. aasta teatist riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantsasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras (pangandusteatis)(4),

–  võttes arvesse komisjoni 5. detsembri 2008. aasta teatist „Finantsasutuste rekapitaliseerimine praeguses finantskriisis: piirdumine minimaalselt vajaliku abiga ja kaitsemeetmed põhjendamatute konkurentsimoonutuste vastu” (rekapitaliseerimisteatis)(5),

–  võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2009. aasta teatist langenud väärtusega varade käsitlemise kohta ühenduse pangandussektoris (langenud väärtusega varade teatis)(6),

–  võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2009. aasta teatist finantssektori elujõulisuse taastamise ja praeguse kriisi olukorras riigiabi eeskirjade kohaste ümberkorraldamismeetmete hindamise kohta (ümberkorraldamisteatis)(7),

–  võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2008. aasta teatist ajutise ühenduse riigiabi meetmete raamistiku kohta praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks (algne ajutine raamistik)(8),

–  võttes arvesse komisjoni 1. detsembri 2010. aasta teatist „Euroopa Liidu riigiabi meetmete ajutine raamistik praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks”(9) (uus ajutine raamistik, mis asendab 31. detsembril 2010 lõppenud raamistikku),

–  võttes arvesse komisjoni teatist riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta alates 1. augustist 2013 pankade kasuks finantskriisi kontekstis võetavate toetusmeetmete suhtes (pangandusteatis)(10),

–  võttes arvesse komisjoni aruteludokumenti majandus- ja rahanduskomiteele panganduse ümberkorraldamist käsitlevate riigiabi suuniste läbivaatamise kohta,

–  võttes arvesse sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakonna 2011. aasta juunis avaldatud uuringut „Riigiabi – kriisieeskirjad finantssektorile ja reaalmajandusele”,

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes(11),

–  võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsust 2012/21/EL Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes(12),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa Liidu raamistik riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (2011)”(13),

–  võttes arvesse komisjoni 25. aprilli 2012. aasta määrust (EL) nr 360/2012 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele antava vähese tähtsusega abi suhtes(14),

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamise kohta(15),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „ELi riigiabi ajakohastamine” (COM(2012)0209),

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni riigiabi ajakohastamise kohta(16),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu 7. mai 1998. aasta määrust (EÜ) nr 994/98, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse asutamislepingute artiklite 92 ja 93 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel (COM(2012)0730),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (COM(2012)0725),

–  võttes arvesse komisjoni suuniseid raudtee-ettevõtjatele antava riigiabi kohta(17),

–  võttes arvesse oma 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni regionaalpoliitika kui laiemate riiklike toetusskeemide osa kohta(18),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete 20. novembri 2010. aasta raamkokkulepet(19) („raamkokkulepe”), eeskätt selle lõikeid 9, 12, 15 ja 16,

–  võttes arvesse ühes liikmesriigis alustatud kohtumenetlust, mille puhul väidetakse, et on rikutud õiguse aluspõhimõtet nulla poena sine lege, mille kohaselt ei saa ettevõtet kartellikokkuleppe eest trahvida, kui karistuse suurust ei ole seaduses määratletud;

–  võttes arvesse oma 22. veebruari 2005. resolutsiooni komisjoni XXXIII konkurentsipoliitika 2003. aasta raporti kohta(20), 4. aprilli 2006. aasta resolutsiooni komisjoni 2004. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta(21), 19. juuni 2007. aasta resolutsiooni 2005. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta(22), 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni 2006. ja 2007. aasta konkurentsipoliitika aruannete kohta(23), 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni 2008. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta(24), 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni 2009. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta(25), 2. veebruari 2012. aasta resolutsiooni ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta(26) ja 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta(27),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0357/2013),

A.  arvestades, et aastast 2008 kuni 2011. aasta lõpuni anti ELis riigiabina pankadele 1,6 triljonit eurot ning riigiabi anti üldiselt võlakirjade või tagatiste märkimise või erandjuhtudel toetuse kujul;

B.  arvestades, et paljudes liikmesriikides mõjutab VKEsid (kes moodustavad 98% ELi ettevõtjatest) tõsine laenuturu kriis;

C.  arvestades, et kartellide olemasolu tõttu lisandub igal aastal kahju summas 181–320 miljardit eurot, mis on ligikaudu 3% ELi SKPst;

D.  arvestades, et liberaliseerimise ja avatuse puudumine rongireisijate ja kaubaveo valdkonnas on mõnes liikmesriigis osaliselt tingitud tõeliselt sõltumatute järelevalveasutuste puudumisest riiklikul tasandil;

E.  arvestades, et konkurentsipoliitika aastaaruanne peaks toimima vahendina, mille eesmärk on edendada liidu üldist konkurentsivõimet, suurendades konkurentsi ja avades selle uutele osalistele, mille abil laiendatakse ja süvendatakse siseturgu, tehes seda mitte ainult seoses konkurentsipoliitika praktilise rakendamisega komisjoni poolt;

F.  arvestades, et isikute, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumise takistuste kaotamine on kasvu eeltingimus;

G.  arvestades, et need valdkonnad, kus konkurents on väiksem, on sageli ka valdkonnad, kus majandustoodangu näitajad on kehvemad;

H.  arvestades, et konkurentsipoliitikaga püütakse tagada hästi toimiv siseturg ja võrdsed tingimused, kaitsta tarbijaid konkurentsivastase tegevuse eest ning optimeerida hindu; arvestades, et konkurentsipoliitika eesmärk ei ole tegeleda pisiasjadega, vaid jõustada selged ja õiglased eeskirjad, mille alusel turujõud saavad tulemuslikult toimida;

I.  arvestades, et avaliku sektori meetmed, avaliku sektori investeeringud ja üldist majandushuvi pakkuvad teenused on väga tähtsad sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamisel, eelkõige kriisi ajal;

J.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 14 on sätestatud, et kaasotsustamismenetlust tuleks kasutada selleks, et tagada tingimused, eelkõige majandus- ja rahandusalased tingimused, üldist majandushuvi pakkuvate teenuste toimimiseks;

K.  arvestades, et ELi toimimise lepingu protokolliga nr 26 tagatakse avaliku sektori asutustele laiaulatuslik kaalutlusõigus osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid;

L.  võttes arvesse Altmarki kohtuasjas tehtud otsust, milles tuuakse välja neli kriteeriumi avalike teenuste eest makstava hüvitise eristamiseks riigiabist;

Konkurentsipoliitika kui ühtse turu edendamise vahend

1.  peab kiiduväärseks komisjoni aruannet ning selle keskendumist konkurentsipoliitika panusele ettevõtete ühinemise kontrollimisel, tõkete, domineeriva positsiooni kuritarvitamise, salakokkulepete ja moonutava riigiabi meetmete kaotamisel ühtse turu huvides, võttes arvesse maailmamajanduse arengut;

2.  kahetseb asjaolu, et komisjon keskendub 2012. aasta konkurentsipoliitika aruandes suuresti riikide tegevusest tulenevale ebaõiglasele konkurentsile, kuid pöörab suhteliselt vähe tähelepanu ebaõiglastele tavadele, mille põhjuseks on ettevõtete koondumine ühtsel turul;

3.  on seisukohal, et konkurentsipoliitika on majanduskasvu ja töökohtade loomise tõukejõud, eriti kriisiaegadel;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et konkurentsipoliitika ja ühtse turu sujuv toimimine on otsustava tähtsusega, et ületada kriis, edendada majanduskasvu ja jätkusuutlikku tööhõivet strateegia „Euroopa 2020” raames ning aidata saavutada Euroopa Liidu eesmärgid;

5.  nõustub seetõttu komisjoniga, et kriisi ei tohiks kasutada ettekäändena, et teha järeleandmisi konkurentsieeskirjade jõustamises;

6.  on seisukohal, et konkurentsipoliitikat tuleks kohandada vastavalt üleilmastumisega kaasnevatele probleemidele;

7.  on seisukohal, et ELi uude konkurentsipoliitikasse peaks olema võimalik lisada punktid paindlikkuse kohta;

8.  tunnistab, liialt paljusid valdkondi eraldavad endiselt suuresti riigipiirid ning avaliku ja erasektori kunstlikud tõkked, ning on nõus, et konkurentsipoliitika täidab ühtse turu sellise killustumise vastu võitlemises ja võrdsete konkurentsitingimuste loomises kõikides sektorites üliolulist rolli, võttes arvesse VKEde ja lõpptarbijate erivajadusi;

9.  toonitab asjaolu, et konkurentsipoliitika laiem rakendamine ei pea tugevdama juba loodud ettevõtjaid ning kaupade pakkujaid ja teenuste osutajaid, vaid selle kõikehõlmav eesmärk peaks pigem olema hõlbustada uute osaliste turule sisenemist ning uute ideede ja uue tehnoloogia teket, millega maksimeeritakse sellest liidu kodanikele tulenevat kasu;

10.  arvab, et konkurentsipoliitika peaks aitama kaasa avatud standardite ja koostalitlusvõime edendamisele ja jõustamisele eesmärgiga ennetada tarbijate ja klientide tehnoloogia abil sidumist väheste turuosaliste poolt;

11.  on arvamusel, et toodete hinnad, näiteks ravimite hinnad, on eri liikmesriikides endiselt erinevad, mis tuleneb eri lepingutest liikmesriikide ja ravimitööstuse vahel; palub komisjonil selle probleemiga tegelda ning teha ettepanek luua kodanike huvides läbipaistvam siseturg, kus hoitakse ära tarbetud hinnaerinevused;

12.  väljendab heameelt ELi ühtse patendi üle, mis on samm ühtse turu lõpuleviimise ja üleilmastumise valupunktide lahendamise suunas; kutsub üles võtma meetmeid, millega tagatakse see, et kõik liikmesriigid saavad selles osaleda; peab oluliseks, et intellektuaalomandiõigused ühildataks konkurentsi nõuetega, kaitstes üldisi huve ja tagades, et patendiomanikud ei kasutaks oma õigusi nii, et see kahjustaks avalikkust; palub, et komisjon esitaks süüdistused tegevuse eest, mille eesmärk on geneeriliste ravimite turuletoomist nõuetevastaselt edasi lükata;

ELi konkurentsipoliitika õiguspärasus ja tõhusus

13.  on seisukohal, et parlamendil peaksid olema konkurentsipoliitika raamistiku kujundamisel kas seadusandja seadusandlikud volitused; peab kahetsusväärseks, et ELi toimimise lepingu artiklites 103 ja 109 nähakse ette vaid parlamendiga konsulteerimine; on veendunud, et niisugune demokraatia puudujääk on lubamatu; teeb ettepaneku see puudujääk võimalikult kiiresti konkurentsipoliitikat käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe abil kõrvaldada ning aluslepingu järgmise muutmise käigus viga parandada; tuletab meelde, et komisjoni poliitiline aruandekohustus parlamendi ees hõlmab konkurentsipoliitikat ja struktureeritud dialoog asjaomase komisjoni volinikuga on oluline vahend, millega teostada selles valdkonnas usaldusväärset demokraatlikku kontrolli;

14.  on seisukohal, et konkurentsivoliniku peetav dialoog ei suuda asendada Euroopa Parlamendi poolset tõelist demokraatlikku kontrolli; rõhutab, et parlamentaarse kontrolli teostamine on seda vajalikum, et konkurentsipoliitika raames teostab komisjon järelevalvet demokraatlikult valitud riiklike ja kohalike võimuorganite otsuste üle; toonitab ühtlasi vajadust kujundada välja parem dialoog komisjoni, liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna vahel;

15.  rõhutab, et mis puudutab juurdepääsu koosolekutele ja teabele seoses konkurentsipoliitika õigusaktide ja pehme õiguse väljatöötamisega, on oluline kohelda Euroopa Parlamenti ja nõukogu võrdselt, nagu raamlepingus ette nähtud; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole sellest kinni pidanud;

16.  rõhutab, et on vaja luua konkurentsikultuur, millega edendatakse omaenda väärtusi ja aidatakse juurutada positiivset suhtumist konkurentsipoliitika järgimisse, millel oleks poliitika arendamisele ennetav ja soodne mõju;

17.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi konkurentsipoliitika valdkondadevaheline tahk eeldab selle poliitika täielikku kooskõla ELi poliitikaga teistes valdkondades, kusjuures siseturu sujuva toimimise tagamiseks peavad sektoripõhised eeskirjad olema kooskõlas konkurentsipoliitika põhimõtetega;

18.  leiab, et komisjon peaks esitama ettepaneku vähemusosalusega seotud konkurentsiküsimuste reguleerimiseks;

19.  ergutab komisjoni jätkama pehme õiguse suuniste väljaandmist konkurentsipoliitika valdkonnas ning võtma seejuures nõuetekohaselt arvesse Euroopa Kohtu praktikat, et tagada sidusrühmadele teatav õiguskindlus; on siiski seisukohal, et pehme õigus ei saa asendada õigusakte valdkondades, kus õiguskindlus on otsustava tähtsusega;

20.  rõhutab, et trahvide kehtestamine on hoiatav vahend, millel on konkurentsipoliitikas oluline roll, ning uurimiste õnnestumiseks on vaja kiiret tegutsemist; usub, et õiguskindlus, menetluste lihtsustamine ja ennetähtaegse lõpetamise võimalus sobivate lepingute abil on väga oluline ning kordab seetõttu üleskutset komisjonile kaasata trahve käsitlevad eeskirjad määrusesse (EÜ) nr 1/2003; on samal ajal seisukohal, et komisjon peaks tihendama etteteatamata kontrolle, võttes arvesse arvatavaid rikkumisi;

21.  usub siiski, et üha suuremate trahvide kasutamine ainsa kartellidevastase võitluse vahendina võib olla liiga järsk samm, arvestades iseäranis töökohtade võimalikku kaotamist maksejõuetuse tõttu; rõhutab, et suurte trahvide kehtestamist ei tohiks kasutada alternatiivse eelarve rahastamise vahendina; pooldab nn piitsa ja prääniku põhimõtet, mis hõlmab karistusi, mis toimivad mõjusa hoiatusvahendina, eriti korduvate rikkujate puhul, motiveerides samas nõudeid järgima;

22.  kutsub komisjoni üles tagama, et trahvimis- ja jõustamispoliitika taastaks tasakaalustatud turu ja annaks ettevõtjatele stiimulid ettevõttesiseste rikkumiste välja selgitamiseks ja hüvitusmeetmete vabatahtlikuks võtmiseks; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks arvesse ebaseadusliku kasumi ja kannatanute kantud kahju suurust;

23.  kordab, et maksevõimetusest tulenevate trahvi vähendamise taotluste arv on suurenenud, eelkõige nn ühe toote ettevõtjate ja VKEde puhul; on endiselt seisukohal, et trahvi vähendamise alternatiivina võiks kaaluda hilinenud ja/või mitmes osas maksete süsteemi, et hoida ära ettevõtjate tegevuse lõpetamine;

24.  märgib, et üleilmse käibe kasutamine 10% ülemmäära jaoks võib põhjustada sama rikkumise eest määratud karistuste kumuleerumist, sest konkurentsiametite arv maailmas suureneb; leiab seetõttu, et üleilmse käibe asemel oleks parem lähtuda Euroopa Majanduspiirkonnas tekkinud käibest;

25.  loodab endiselt, et nn ühe toote ettevõtjaid ja VKEsid puudutavaid trahvimissuuniseid kohandatakse; tunneb aga heameelt asjaolu üle, et otsuses, mille komisjon tegi hiljuti akende kinnitusklambrite kohta (COMP/39452, 28.3.2012), võttis ta arvesse ühe toote ettevõtjate spetsiifilisi vajadusi;

26.  kutsub komisjoni üles tugevdama koostööd riikide kohtutega, et lihtsustada jõustamist eraõiguse kaudu ja riigiabiga seotud vaidluste nõuetekohast lahendamist; avaldab heameelt liikmesriikide kohtunikele mõeldud komisjoni koolitusprogrammide üle;

27.  suhtub positiivselt kohtuorganite rolli konkurentsipoliitikas ning soovitab neil tungivalt kasutada oma volitusi, et küsida komisjonilt arvamust ja teavet ning osaleda ühenduse koolitustegevuses; soovitab komisjonil teha kohtutega tihedat koostööd, rakendada aktiivselt oma pädevusi, et aidata kaasa kohtuorganite tööle kui amicus curiae, vastav teave õigeaegselt komisjoni veebilehel avaldada ning kaaluda kohtusse pöördumise võimalust, et hoida ära olukorrad, kus EL jääks ilma kaitseta, ning tagada huvide kaitse;

28.  tunnustab komisjoni 11. juuni 2013. aasta ettepanekut meetmete kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid konkurentsiõiguse rikkumise korral, millega parlament praegu töötab; on kindlalt otsustanud leida rahuldav lahendus selles valdkonnas esile kerkivatele eriomastele probleemidele;

29.  on veendunud, et EL peaks aktiivselt edendama konkurentsieeskirjade sisulist ja menetluslikku lähendamist rahvusvahelises sfääris; peab rahvusvahelist koostööd väga oluliseks, et tagada järjekindlus ja koostalitlusvõime konkurentsipoliitika rakendamisel pädevate asutuste poolt, mis aitaks suurendada uuringute tõhusust ja luua võrdsed konkurentsitingimused;

30.  rõhutab, kui tähtis on konkurentsieeskirjade ülemaailmne lähendamine; ergutab komisjoni sõlmima kahepoolseid koostöölepinguid konkurentsieeskirjade täitmise tagamiseks; töötab praegu ettepanekuga sõlmida ELi ja Šveitsi vaheline konkurentsiõiguse kohaldamisel tehtavat koostööd käsitlev leping; on kindlalt otsustanud leida rahuldav lahendus selles valdkonnas esile kerkivatele eriomastele probleemidele;

31.  on seisukohal, et komisjoni konkurentsi peadirektoraadi ressursid tuleks viia vastavusse direktoraadi suurema töökoormuse ja enamate ülesannetega, paigutades muu hulgas ümber vahendeid aegunud või kasutamata eelarveridadelt, et võimaldada aktiivsemate meetmete võtmist;

Konkurentsiasutused

32.  kutsub liikmesriike üles tagama kõikide riiklike konkurentsiasutuste ja sektorit reguleerivate asutuste sõltumatus riikide valitsustest, muutes esmatähtsaks mittepoliitiliste esimeeste ja huvide konfliktita nõukogu liikmete ametisse nimetamise; kutsub liikmesriike üles tagama, et riiklike konkurentsiasutuste ja valdkonda reguleerivate asutuste töötajaid ja ressursse on piisavalt ning et nende hulk varieerub sõltuvalt turust tingitud vajadustest ja nende ülesannete eduka täitmise vajadustest;

33.  rõhutab, kui oluline on riiklike konkurentsiasutuste ja sektorit reguleerivate asutuste täielik läbipaistvus; nõuab, et kogu oluline teave juhtumite ja ametlike otsuste kohta tehtaks avatud andmebaasi kaudu veebis selgelt nähtavaks ja kättesaadavaks, võttes arvesse konfidentsiaalset äriteavet, mis võib konkurentsi oluliselt mõjutada;

34.  toetab struktureeritud koostööd Euroopa konkurentsivõrgustikus, mis võimaldab ELi-ülest konkurentsieeskirjade sidusat avalikku jõustamist, ning julgustab koostööd edasi arendama, sest mõnel turul on õiguslike, majanduslike ja kultuuriliste tingimuste tõttu suurem liikmesriigi tasandi mõõde kui teistel turgudel; on seisukohal, et üldreeglina tuleks Euroopa konkurentsivõrgustiku töökavad ja koosolekute järeldused avalikustada konkurentsi peadirektoraadi veebisaidil;

35.  on seisukohal, et liikmesriikide konkurentsiasutused ja muud riikliku sektori reguleerivad asutused peaksid jätkama koostööd, et tagada täiendav tegevus, eelkõige nendes sektorites, kus liberaliseerimine ei ole veel lõpule viidud ega toimi täielikult; soovitab luua parimate tavade vahetamiseks Euroopa reguleerivate asutuste laiema võrgustiku, mis hõlmaks ka liikmesriikide konkurentsiasutusi ja valdkondade reguleerivaid asutusi;

Riigiabi ja mõju reaalmajandusele

Riigiabi pankadele

36.  tunnustab olulist rolli, mis riigiabi kontrollimisel on alates kriisi puhkemisest olnud raskustes olevate pankade ümberkorraldamis- ja kriisilahendusmehhanismina;

37.  usub, et kriisiaegne riigiabi kontrollimine peaks keskenduma pangandussüsteemi stabiliseerimisele, võitlusele laenutingimuste ebaõiglase segmenteerimise vastu reaalmajanduses ja VKEde ning leibkondade diskrimineerimise vastu ühtsel turul; palub aga komisjonil tagada, et eesmärgiks võetud pangandussüsteemi stabiliseerimine ei põhjustaks valitsemissektori võla edasist suurenemist; nõuab tungivalt, et komisjon seoks pangandussektorile antava ajutise riigiabi pikendamise tõhustatud ja rangemate tingimustega, mis puudutavad rõhuasetust jaelaenudele ning suuremate piirangute ja läbipaistvuse eeskirjade kehtestamist preemiate, tasude struktuuri ning dividendide jagamise osas;

38.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on korduvalt ja tungivalt nõudnud, et komisjon vaataks läbi 2008. aastal ajutise meetmena vastu võetud eeskirjad pankadele antava riigiabi kohta; tervitab seepärast komisjoni hiljutisi meetmeid selles valdkonnas;

39.  palub, et komisjon esitaks regulaarselt üksikasjalikku riigi- ja organisatsioonispetsiifilist statistikat finantssektorile alates kriisi puhkemisest antud riigiabi kohta, kogukahjumi kohta ja arengute kohta tagasimaksete osas ning avaldaks need tulemused komisjoni veebilehel, et tagada täielik läbipaistvus avaliku sektori sekkumise osas kriisi puhkemisest alates ning selle mõju osas maksumaksjatele;

40.  usub, et enne kui pankadele antava riigiabi summat hinnatakse, tuleks arvestusmeetodid ühtlustada, nii et näiteks teist korda refinantseeritud laenude kajastamine arvepidamises oleks asjaomasest liikmesriigist sõltumata samasugune;

41.  rõhutab, et eriti riigiabi saavate pankade puhul tuleb laenude refinantseerimisel võtta täiel määral arvesse abisaaja elujõulisust; on seisukohal, et rahvusvaheliste kontsernide puhul tuleks laenu refinantseerimise tingimuseks seada selles osalevate äriühingute varade ja aktsiate müük;

42.  nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks tähelepanelikult neid pangandussektori turge, kus koondumine on suur või kasvav, eeskätt kriisiolukorras toimunud ümberkorraldamise tagajärjel; tuletab meelde, et oligopoolsed turud on eriti altid konkurentsivastaseid tavasid järgima; kardab, et selline koondumine võib lõpuks tarbijatele kahju tuua; rõhutab, et liigne koondumine kujutab endast ohtu nii finantssektorile kui ka reaalmajandusele;

43.  rõhutab, et pangandussektori konsolideerumine on kasvatanud mitme suure finantseerimisasutuse turuosa; nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks seda sektorit tähelepanelikult, et edendada konkurentsi ja tarbijakaitset Euroopa pangandusturgudel, sealhulgas investeerimispanganduses, kus jaehoiused on ristsubsideeritud riskantsema investeerimispanganduse tegevusega;

44.  nõuab tungivalt, et komisjon uuriks enne riigiabi andmist hoolikalt finantseerimisasutuse varasid ja osalusi;

45.  rõhutab asjaolu, et hoiustajad, kelle pangakontodel on kuni 100 000 eurot, peaksid saama maksimaalse kaitse ja nad tuleks jätta välja panga restruktureerimisest või pangakriisi lahendamisest tingitud mis tahes koormuse jagamise kokkuleppest;

46.  usub, et komisjon peaks kaaluma võimalust seada pankadele riigiabi andmise tingimuseks mõnikord VKEdele antavad laenud;

47.  rõhutab, et finantskriisi puhkemine on VKEde juurdepääsu rahastamisele ebaproportsionaalselt palju mõjutanud; juhib tähelepanu asjaolule, et VKEd moodustavad 98% kõikidest euroala ettevõtjatest, nad annavad tööd umbes kolmveerandile euroala töötajatest ja loovad ligi 60% lisaväärtusest ning piiratud juurdepääs rahastamisele ei lase neil investeerida ja kasvada; kutsub seetõttu komisjoni üles tähtsustama meetmeid finantseeskirjade muutmiseks, et edendada majanduskasvu ja leevendada VKEde rahastamiskriisi;

48.  rõhutab, et riigiabi saavad pangad ei tohiks kasvada mahult ja keerukuselt; nõuab tungivalt, et komisjon julgustaks neid keskenduma oma ärimudelis tegevuse, palgapoliitika ja tasusüsteemi elujõulisele osale ja mitte suurendama valitsemissektori võlaga seotud riskipositsiooni, eriti kui nad vähendavad samal ajal VKEdele ja kodumajapidamistele suunatud krediidivoogu; toonitab, et on vaja uut alalist õigusraamistikku, et kõrvaldada kriisieelses õigussüsteemis leitud puudused, eelkõige seoses finantssektoriga, ning eemaldada finants- ja majanduskriisi ajal tekkinud moonutused ja tagada, et riigiabi andmisel pankadele on tähelepanu keskmes tagajärjed ja kasu maksumaksjatele, tarbijatele ja ühtsele turule tervikuna;

49.  peab kahetsusväärseks, et liikmesriikides kohandamisprogramme läbivatel VKEdel on keeruline pankadelt laenu saada ning nad on kohustatud maksma kõrgemat intressi üksnes oma asukohta tõttu euroalas ning see moonutab ühtset turgu;

50.  rõhutab, et ka välisinvestoreid tuleks julgustada osalema nii palju kui võimalik varahaldusettevõtjates, mis asutati riigiabi programmide alusel langenud väärtusega vara eraldamiseks eesmärgiga tagada, et varasid omavate või ülekandvate investorite ja varahaldusettevõtjate eesmärkide vahel ei oleks huvide konflikti;

51.  usub, et varahaldusettevõtjad peaksid püüdma oma vara võimalikult kiiresti müüa, et taastada normaalne olukord turul ja lõpetada riigi sekkumine konkreetses sektoris;

52.  on seisukohal, et konkurentsi peadirektoraadi kogemusi panganduskriisi valdkonnas tuleks pidada parimateks tavadeks ning kasutada edaspidi rohkem ennetuseks kui tagantjärele sekkumiseks;

Riigiabi ajakohastamine

53.  väljendab veel kord heameelt komisjoni teatise üle ELi riigiabi ajakohastamise kohta (COM(2012)0209) ja selle üle, et nõukogu võttis hiljuti vastu läbivaadatud riigiabi eeskirjad grupierandite ja menetluste kohta; palub aga komisjonil tagada, et majanduskasvu ergutamine, mis on selle reformi üks üldeesmärk, ei põhjustaks jälle valitsemissektori võla suurenemist;

54.  on seisukohal, et äriühingud peaksid oma tegevuse selgetes piirides restruktureerima, viies miinimumini kahjuliku mõju konkurentidele, kes ei ole riigi toetust saanud;

55.  palub komisjonil uurida, millal on äriühing liiga suur, et pankrotti minna, ning kaaluda, milliseid meetmeid on võimalik võtta riigi või ELi tasandil, et hoida ära olukord, kus ettevõtjad sõltuvad tulevikus valitsuse päästeabist;

56.  võtab teadmiseks komisjoni üldise kavatsuse jätta rohkem meetmeid teatamiskohustuse alt välja; rõhutab aga, et liikmesriikidel tuleb piisava kontrolli säilitamiseks tagada eelkontrolli alusel, et vähese tähtsusega meetmed ja grupierandi süsteemid vastavad riigiabi eeskirjadele ning et komisjon teostab ka edaspidi selliste juhtumite järelkontrolli;

57.  on komisjoniga nõus, et riigiabi andmine tuleb teha kiiremaks, et oleks rohkem võimalik keskenduda keerulistele juhtudele, millel on suur mõju konkurentsile siseturul; võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku anda komisjonile kaebuste menetlemisega seotud otsuste tegemisel suurem kaalutlusõigus; palub sellega seoses komisjonil esitada üksikasjalikud kriteeriumid, mille aluse eristada olulisi juhtumeid vähem olulistest; juhib tähelepanu sellele, et künniste tõstmine vähese tähtsusega riigiabi määruses ning horisontaalsete kategooriate laiendamine võimaldamismääruses ja üldises grupierandi määruses on asjakohane viis selliseks eristamiseks;

58.  rõhutab, et komisjon peaks tagama liikmesriikidega peetava teabevahetuse parema kvaliteedi ja õigeaegse esitamise ning parema teatiste koostamise; toonitab asjaolu, et tõhusate liikmesriigi tasandi süsteemidega tuleb tagada, et eelteatise kohustusest vabastatud riigiabimeetmed on liidu õigusega kooskõlas; juhib tähelepanu sellele, et künniste tõstmine vähese tähtsusega riigiabi määruses ning horisontaalsete kategooriate laiendamine võimaldamismääruses ja üldises grupierandi määruses on asjakohane viis selliseks eristamiseks;

59.  märgib, et seni on riigiabi kontrollimise juhtude jaoks asjakohast teavet esitanud ainult liikmesriigid; kordab oma nõudmist, et komisjon analüüsiks, kas tal oleks oma teabekogumisvahendite laiendamiseks ja selleks, et tal oleks võimalik teavet saada otse turuosalistelt, täiendavaid inimressursse vaja; märgib aga, et komisjonil ei tohiks olla õigust lisada vastavushinnangusse uusi kvaliteedi- ja tõhususkriteeriumeid ning selliste otsuste tegemine tuleb jätta abi andvale asutusele;

60.  juhib tähelepanu asjaolule, et mõnes liikmesriigis puudub selgus selles osas, kas Euroopa tarbijakeskuste riiklikku rahastamist võib pidada põhjendamatuks riigiabiks liidu konkurentsiseaduste tähenduses; tunneb muret, et see seab ohtu liikmesriigi toetuse Euroopa tarbijakeskustele ning on juba toonud kaasa nende keskuste rahastamise ajutise peatamise; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon tagaks Euroopa tarbijakeskuste nõuetekohase rahastamise, selgitades võimalikult kiiresti, et seda liiki rahastamine ei kvalifitseeru liidu õiguse järgi riigiabiks, arvestades, et Euroopa tarbijakeskused ei tegele majandustegevusega, vaid tagavad tarbijatele tugiteenused;

Transpordisektor

61.  usub, et komisjon peaks veelgi tugevdama sidemeid konkurentsipoliitika ja transpordipoliitika vahel, et parandada Euroopa transpordisektori konkurentsivõimet;

62.  palub, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid avatud ja õiglase konkurentsi kõikide transpordiliikide osas;

63.  kutsub komisjoni üles arendama ühistranspordi võrgustikke, et parandada klientide teenindamist;

64.  nõuab tungivalt, et komisjon pööraks CO2-heidete pideva kasvu piiramiseks erilist tähelepanu 2020. aastaks seatud eesmärgi täitmisele ja rahvusvahelisele kohustusele piirata ülemaailmset soojenemist maksimaalselt 2°C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega;

Raudtee

65.  nõuab tungivalt, et komisjon viiks lõpule Euroopa ühtse raudteepiirkonna elluviimise, tagaks täieliku läbipaistvuse taristuettevõtjate ja raudtee-ettevõtjate vahelistes rahavoogudes ning kontrolliks, kas igal liikmesriigil on tugev ja sõltumatu riiklik reguleeriv asutus;

66.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rohkem pingutama, et tagada raudteesektori avamine õiglasele konkurentsile, samuti teenuste parem kvaliteet;

67.  kutsub komisjoni üles uurima võimalust võtta vastu seadusandlik ettepanek Euroopa reguleeriva asutuse loomiseks, mis teeks koostööd olemasolevate riiklike reguleerivate asutustega ja tegutseks siis, kui riiklikud reguleerivad asutused puuduvad või ei ole aktiivsed;

68.  rõhutab, et raudteetranspordisektori ühtset turgu mõjutab ELi õigusaktide ebakorrektne või ebatäielik ülevõtmine liikmesriikides ning kitsaskohad piiriüleses liikuvuses, mis kahjustab konkurentsi ja majanduskasvu; kutsub komisjoni üles kontrollima, kas liikmesriigiti erinevaid turutõkkeid, mille on kehtestanud ettevõtjad või mis on tehnilist laadi, nagu rööpmelaius, energiavarustus, signalisatsioonisüsteemid ja muud sarnased taristu koostalitusvõimet ning juurdepääsetavust puudutavad tõkked, saab lugeda konkurentsieeskirjade rikkumiseks;

Lennundus

69.  kiidab heaks komisjoni kavatsuse vaadata 2013. aasta lõpuks läbi ELi lennunduse ja lennujaamade riigiabi suunised, et kaotada igasugune konkurentsi moonutamine ning tagada kõigile turuosalistele võrdsed tingimused;

70.  kutsub komisjoni üles esitama põhjendatud ülevaate, et teha kindlaks, missugused lennuettevõtjad käituvad konkurentsivastaselt, kasutades vääralt eritingimusi või kuritarvitades oma turgu valitsevat positsiooni teatavates lennujaamades;

71.  ergutab komisjoni uurima, kas teatavad tavad, mis puudutavad konkreetsete sõlmlennujaamade määramist (enam kui 1000 kahepoolse lennunduslepingu, mille liikmesriigid ELi-väliste riikidega on allkirjastanud, tingimuste alusel) moonutavad konkurentsi Euroopa tarbijate huve kahjustades;

Autotööstus

72.  kutsub komisjoni üles tagama tootjate ja turustajate läbirääkimisjõu õiglane tasakaal, rõhutades järgmist:

palub, et komisjon rõhutaks vajadust töötada välja tootjate ja edasimüüjate hea käitumise tavad seoses mootorsõidukite sektoris kehtivate vertikaalsete kokkulepetega, pöörates erilist tähelepanu investeeringute kaitsmisele pärast lepingu lõppu ja võimalusele anda äritegevus üle teisele sama margi võrgustiku liikmele, et muuta osapooltevahelised äri- ja lepingulised suhted läbipaistvamaks;

Laevaehitussektor

73.  nõuab, et tehtaks pingutusi Euroopa laevaehitussektori konkurentsvõime tagamiseks, edendades laevaehitust ELis tingimustes, kus rahvusvaheline konkurents üha suureneb;

74.  rõhutab, et on vaja tagada õiguskindlus ja võrdne kohtlemine Euroopa laevaomanikele kõikides liikmesriikides;

Finantsteenuste sektor

75.  palub komisjonil ja riiklikel reguleerivatel asutustel uurida võimalikke salakokkulepete juhtumeid ettevõtete vahel ja valitseva seisundi kuritarvitamist mootorsõidukite kindlustuse turul;

Energiasektor

76.  märgib, et ühtne energiaturg ei too kaasa ainult madalamaid hindu tarbijatele, vaid ka suurendab ELi ettevõtjate konkurentsivõimet;

77.  tervitab komisjoni monopolidevastaste meetmete rakendamist energiasektoris;

78.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks kõik energia siseturu paketi täielikuks rakendamiseks, arvestades, et energiasektoris ei ole veel täielikult saavutatud avatud ja konkurentsivõimelist ühtset turgu; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks otsusekindlalt ja sektoriuuringu tulemusi arvesse võttes meetmete võtmist, et tulemuslikult kehtestada konkurentsieeskirjad energiasektoris; tervitab sellega seoses käimasolevaid konkurentsiõiguse menetlusi energiasektoris, mille eesmärk on viia energia siseturu väljakujundamine 2014. aastaks lõpule ja kõrvaldada energiatarnijate poolt uuesti püstitatud takistused;

79.  on seisukohal, et Euroopa ühtne energiaturg alandaks hindasid nii tarbijate kui ka ettevõtjate jaoks, samuti tugevdaks see Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet maailmas; on seisukohal, et seepärast tuleks komisjoni julgustada arendama Euroopa ühtne energiaturg välja 2014. aastaks;

80.  rõhutab, kui oluline on, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid energiaturu olemasolevate õigusaktide õigeaegse ja korrektse rakendamise, sealhulgas teeksid elektrienergia siseturu kolmanda paketiga nõutavat regulatiivset tööd, et saavutada integreeritud ja konkurentsivõimeline Euroopa energia siseturg 2014. aastaks;

81.  palub komisjonil tagada, et kõik liikmesriigid võtaksid energiat käsitlevad määrused ja direktiivid üle ja kohaldaksid neid korrektselt; kutsub komisjoni üles olema eriti tähelepanelik, kui energiahinnad ületavad ELi keskmist, sest kõrged hinnad moonutavad konkurentsi ja kahjustavad tarbijaid;

82.  on seisukohal, et komisjon peab toimima energiaturu reforme ellu viies rangelt, et alandada hindasid, eriti liikmesriikides, mille suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust;

83.  palub komisjonil ja riiklikel reguleerivatel asutustel uurida võimalikke salakokkulepete juhtumeid äriühingute vahel ja valitseva seisundi kuritarvitamist kütuse jaemüügiturul;

84.  kiidab sellega seoses heaks komisjoni hiljutised uurimised naftasektoris, tunnistades, et konkurentsieeskirjade rikkumised selles sektoris mõjutavad tarbijaid väga suurel määral;

85.  kutsub komisjoni ja riikide reguleerivaid asutusi üles uurima, kas nn esmaspäeva efekt – ettevõtjate väidetav bensiinihindadega manipuleerimine sõltuvalt nädala konkreetsest päevast – on reaalne; nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks tähelepanelikult konkurentsi taset, kuna kolme suurima osalise arvele langeb siiani ligi 75% (elektri-) ja üle 60% (gaasi)turust, vaatamata turgude järkjärgulisele avanemisele alates 1990. aastate keskpaigast; palub komisjonil anda välja suunised, et parandada taastuvatest energiaallikatest pärineva energia pääsu energiavõrku;

86.  palub komisjonil uurida järgmises aastaaruandes, millises ulatuses võib kriitiliste toorainete tarnijate koondumine olla kahjulik kliendisektorite tegevusele ja keskkonnahoidlikumale majandusele, sest mõned neist on otsustava tähtsusega keskkonnahoidlike tehnoloogiate rakendamisel, mida on vaja keskkonnaeesmärkide saavutamiseks;

87.  rõhutab nutivõrkude osa, sest need võimaldavad kahesuunalist suhtlemist elektritootjate ja tarbijate vahel, ning osutab, et nutivõrkude abil saaksid tarbijad oma elektrikasutust jälgida ja kohandada; rõhutab, et liikmesriigid peaksid tegema selle teabe veebilehtedel kättesaadavaks tarbijate ja kõikide asjaomaste osaliste jaoks, nagu ehitajad, arhitektid ning kütte, jahutuse ja elektriseadmete tarnijad;

Makseteenused

88.  tunneb muret, et Euroopa elektronmaksete turg on jätkuvalt killustatud ning konkurentsiküsimused tuleb alles lahendada; tunnustab kahte komisjoni 24. juuli 2013. aasta ettepanekut kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta ja makseteenuste kohta siseturul, millega parlament praegu töötab; on kindlalt otsustanud leida rahuldav lahendus selles valdkonnas esile kerkivatele eriomastele probleemidele;

89.  rõhutab, et ehkki liikmesriigid pidid hilinenud maksete direktiivi (2011/7/EL) võtma üle 2013. aasta märtsiks, ei ole kõik liikmesriigid seda veel rakendanud; märgib, et see kahjustab konkurentsi ühtsel turul ja mõjutab eelkõige VKEsid;

Telekommunikatsioon

90.  nõuab tungivalt, et komisjon kahekordistaks pingutusi, aitamaks kaotada telekommunikatsiooniturgude killustatust ja hoidmaks ära ettevõtete valitseva seisundi kuritarvitusi neil turgudel; palub komisjonil tagada, et ettevõtete pakutavad teenused, eriti internetiühendus, oleksid läbipaistvad, võrreldavad ja vabad mis tahes lepingulistest takistustest konkurentsile;

91.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon toetab majanduslikku konkurentsivõimet ja sotsiaalset ühtekuuluvust soodustava lairibataristu kasutuselevõttu kogu ELis; küsib endalt, kas digitaalteenuseid saab Euroopas liigitada üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks;

92.  leiab, et konkurentsipoliitikalt oodatav panus lairibateenuste rakendamisse siseturul on ülimalt tähtis, kuna see võimaldab saavutada tasakaalu riiklike ja erainvesteeringute vahel, et täita digitaalse arengukava eesmärgid ja tagada ELi maapiirkondade, kaugemate ja hõredalt asustatud piirkondade kaetus;

Uued tehnoloogiad ja innovatsioon

93.  rõhutab, et nn olulised patendid on IKT sektori innovatsiooni jaoks äärmiselt tähtsad, ning palub sellega seoses, et komisjon võtaks kiiresti meetmeid, tagamaks, et nende patentide omanikud annaksid teistele ettevõtjatele õiglased, ligipääsetavad ja mittediskrimineerivad litsentsid, et võimaldada tehnilise progressi jätkumist ja uute toodete väljaarendamist tarbijate huvides; juhib tähelepanu asjaolule, et konkurentsipoliitika peaks sisaldama vahendeid, millega takistada kunstlike tõkete loomist omavahelisele ühendamisele, koostalitlusvõimele ja mastaabisäästu arendamisele turgudel;

94.  tunnustab edusamme, mida komisjon on Google’i konkurentsivastaste tavade uurimisel teinud, ja tunneb heameelt hiljutiste uudiste üle, et kokkulepe võidakse sõlmida 2014. aasta kevadel; nõuab tungivalt, et komisjon tegeleks otsustavalt kõikide välja selgitatud probleemidega ning võtaks esmajärjekorras kõik vajalikud meetmed, et tagada õiglane konkurents internetipõhise otsingu ja otsingureklaami turgudel, arvestades Google’i turgu valitsevat seisundit ja tema rohkem kui 90%-list turuosa enamikus liikmesriikides ning selle seisundi võimalikku kuritarvitamist;

95.  nõuab tungivalt, et komisjon testiks turul Google’i esitatud uusi ettepanekuid, et nende piisavust ja mõju põhjalikult hinnata; toonitab, et arvestades otsingumootorite tähtsust e-majanduses, peab komisjon igal juhul tagama, et Google võtaks endale täieliku kohustuse ja rakendaks lahendusi, et tegelda komisjoni tõstatatud nelja muretekitava valdkonnaga; kutsub komisjoni üles, juhul kui seda ei ole võimalik saavutada kokkuleppe kaudu, saatma otsingufirmale oma vastuväited;

96.  tuletab meelde, et neutraalsus on äärmiselt oluline, et tagada diskrimineerimise puudumine internetiteenuste vahel ja täielik konkurents;

Riigiabi jalgpallile

97.  tervitab komisjoni otsust alustada uurimist seoses võimaliku riigiabi andmisega jalgpalli valdkonnas, kuna see moonutab avaliku sektori vahendite kasutamist;

98.   on seisukohal, et komisjon peaks hoolikalt uurima kõiki laenusid ja laenude refinantseerimist pankadest, mis on saanud jalgpalliklubidele suunatud riigiabi, kusjuures eriti hoolikalt tuleks uurida pangalaenude intressimäärasid võrreldes keskmiste intressimääradega ja laenude suurust võrreldes kõnealuse jalgpalliklubi võla suurusega;

99.  nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks struktureeritult professionaalse spordi ja konkurentsipoliitika vahelisi suhteid, eriti sotsiaalkindlustusmaksude mittemaksmist ja maksukohustuste täitmist jalgpalliklubide poolt ning lõpetamisklausleid;

Toiduahel

100.  tervitab toidu töökonna loomist konkurentsi peadirektoraadis, mille eesmärk on jälgida arenguid konkurentsi osas toiduahelas ja nende mõju tarbijatele, samuti alustada uuringut jaesektoris; on seisukohal, et tasakaalustatud suhete süsteemi loomine toiduainetesektoris ei tohiks toimuda konkurentsipoliitika arvelt ega puhtalt ärilise lähenemise põhjal, mis ei kajasta selle poliitika aluspõhimõtteid;

101.  hindab positiivselt komisjoni meetmeid valge suhkru turu kontrollimiseks ja ootab uurimistulemusi;

Sotsiaalsed aspektid

102.  märgib, et subsidiaarsuse, demokraatliku kontrolli ja avaliku huvi edendamise põhimõtted on Euroopa Liidu aluspõhimõtted;

103.  rõhutab, et kooskõlas aluslepingute üldpõhimõtetega (diskrimineerimise keeld, võrdne kohtlemine, proportsionaalsus) peab liikmesriikidel ja kohalikel asutustel olema õigus vabalt otsustada selle üle, kuidas üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid rahastada ja korraldada; juhib sellega seoses tähelepanu liidu sotsiaalvaldkonna eesmärkidele ning nimetatud teenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja mõjususe parandamise vajadusele, olenemata sellest, kas neid osutavad avaliku või erasektori ettevõtjad;

104.  märgib, et liit seisab silmitsi raskete ülesannetega, mis on seotud taasindustrialiseerimisega ning säästvale energiavarustusele ja digitaalseadmetele üleminekuga ning mis nõuavad märkimisväärseid investeeringuid; noorte töötusega võitlemiseks ettenähtud investeeringud haridusse, koolitusse ja oskuste täiendamisse ei ole vastuolus konkurentsipoliitika eesmärkidega, vaid pigem täiendavad neid;

105.  juhib tähelepanu asjaolule, et konkurentsipoliitikat tuleks rakendada kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 9, milles sätestatakse, et oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamisega seotud nõudeid;

106.  on veendunud, et sotsiaalse lähenemise poliitikat on võimalik rakendada tihedas seoses jõulise majandus- ja konkurentsipoliitikaga;

107.  on arvamusel, et ettevõtetele siseturul õiglaste konkurentsitingimuste tagamine eeldab ka võitlust sotsiaalse dumpingu vastu, mida tuleks pidada konkurentsivastaseks tegevuseks; on veendunud, et komisjon peaks pöörama rohkem tähelepanu Euroopa Liidu sisesele dumpingutegevusele, mille puhul äriühing müüb rahvusvaheliselt või oma riigis tooteid tootjahinnast madalama hinnaga ühe või mitme konkurendi pankrotti ajamiseks; on veendunud, et komisjon peaks seetõttu püüdlema liikmesriikide majanduslike ja sotsiaalsete näitajate ülespoole suunatud vastastikuse lähenemise poole; toonitab, et struktuurireformid peavad sisaldama maksusüsteemi ümberkorraldamist, et võidelda pettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastu;

o
o   o

108.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide konkurentsiasutustele.

(1) EÜT L 1, 4.1.2003, lk 1. (2) ELT L 61, 5.3.2009, lk 1. (3) ELT L 24, 29.1.2004, lk 1. (4) ELT C 270, 25.10.2008, lk 8. (5) ELT C 10, 15.1.2009, lk 2. (6) ELT C 72, 26.3.2009, lk 1. (7) ELT C 195, 19.8.2009, lk 9. (8) ELT C 16, 22.1.2009, lk 1. (9) ELT C 6, 11.1.2011, lk 5. (10) ELT C 216, 30.7.2013, lk 1. (11) ELT C 8, 11.1.2012, lk 4. (12) ELT L 7, 11.1.2012, lk 3. (13) ELT C 8, 11.1.2012, lk 15. (14) ELT L 114, 26.4.2012, lk 8. (15) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 51. (16) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0026. (17) ELT C 184, 22.7.2008, lk 13. (18) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0267. (19) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47. (20) ELT C 304 E, 1.12.2005, lk 114. (21) ELT C 293 E, 2.12.2006, lk 143. (22) ELT C 146 E, 12.6.2008, lk 105. (23) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 43. (24) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 16. (25) ELT C 136 E, 11.5.2012, lk 60. (26) ELT C 239 E, 20.8.2013, lk 97. (27) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0268.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta resolutsioon piimatootmise säilitamise kohta mägipiirkondades, ebasoodsamates piirkondades ja äärepoolseimates piirkondades pärast piimakvootide süsteemi lõppemist (2013/2097(INI))

P7_TA(2013)0577 A7-0383/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu III jaotist, mis puudutab eelkõige põllumajandust,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 174 kolmandat lõiku, mis puudutab eelkõige mägipiirkondi, ja artiklit 349, mis puudutab äärepoolseimaid piirkondi,

–  võttes arvesse määrust (EÜ) nr 247/2006, millega sätestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks(1),

–  võttes arvesse määrust (EL) nr 261/2012(2) lepinguliste suhete kohta piima- ja piimatootesektoris,

–  võttes arvesse määrust (EÜ) nr 1234/2007(3),

–  võttes arvesse 30. septembril 2006. aastal Euroopa Liidu Teatajas avaldatud 1991. aasta Alpi konventsiooni mägipõllumajandust käsitlevat rakendusprotokolli – Mägipõllumajanduse protokoll(4),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 30. mai 2013. aasta arvamust NAT-V-028 „Turuolukorra muutumine ja seejärel piimakvootide süsteemi sujuva järkjärgulise kaotamise tingimused – teine „pehme maandumise” aruanne”,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Turuolukorra muutumine ja seejärel piimakvootide süsteemi sujuva järkjärgulise kaotamise tingimused – teine „pehme maandumise” aruanne” (COM(2012)0741),

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi tellitud uurimust „Labelling of agricultural and food products of mountain farming” („Mägipiirkondade põllumajandusest pärit põllumajandustoodete ja toiduainete märgistamine”, halduskokkulepe AGRI-2011-0460 / JRC-IPTS nr 32349-2011-10),

–  võttes arvesse komisjoni 2009. aasta veebruaris teostatud uurimust „Economic impact of the abolition of the milk quota regime – regional analysis of the milk production in the EU” („Piimakvootide süsteemi kaotamise majanduslik mõju – ELi piimatootmise analüüs piirkondade lõikes”),

–  võttes arvesse poliitikaosakonna B (struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2008. aasta jaanuaris teostatud uurimust „The future of milk quota – different scenarios” („Piimakvootide tulevik – eri stsenaariumid”),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A7-0383/2013),

A.  arvestades, et piimakvootide kaotamine avaldab mõju kogu Euroopa piimaturule ning eriti mägipiirkondade ja äärepoolseimate piirkondade piimatootjatele, kuna nendes piirkondades ei ole nende piirkondade looduslike ja püsivate ebasoodsate tingimuste tõttu võimalik ära kasutada liberaliseerimisega kaasnevat kasvupotentsiaali;

B.  arvestades, et vastavalt määruse (EL) nr 1305/2013 artiklile 32 loetakse 62. laiuskraadist põhja pool olevaid piirkondi ja teatavaid nendega piirnevaid alasid mägipiirkondadeks, ning arvestades, et äärepoolseimate piirkondade määratlus ja staatus on esitatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349;

C.  arvestades, et kõnealuste piirkondade noorettevõtjate otsused oma tuleviku suhtes sõltuvad ettevõtete suurusest ja nende rahalistest vahenditest, võttes arvesse asjaolu, et hiljuti kvoodisüsteemi investeerinud ettevõtete likviidsus väheneb pärast kvootide kaotamist tunduvalt ja nende finantskohustused suurenevad;

D.  arvestades, et piimatootmise lisakulud mägipiirkondades ja äärepoolseimates piirkondades on asukoha tõttu väga suured ning et võttes arvesse täiendavaid kitsendusi ja eriti maakasutuse piiranguid tuleb pärast piimakvootide kaotamist tagada põllumajandustootjatele majanduslikult tasuv ja kasumlik töö;

E.  arvestades, et kvootide kaotamine võib asetada ka osad muudest vähem soodsatest piirkondadest ebasoodsasse konkurentsiolukorda, ohustades tootmise jätkusuutlikkust neis piirkondades, osaliselt kuna tootmise tihedus on nii madal, et kogumis- ja töötlemisettevõtted võivad asuda ümber konkurentsivõimelisematesse piirkondadesse, kus eelkõige piimavarumise kulud või toodete turule transportimise kulud on madalamad;

F.  arvestades, et uue ÜPP üks põhieesmärke on põllumajandusliku tootmise säilitamine mägialadel ja vähem soodsates või äärepoolseimates piirkondades;

G.  arvestades, et piima ja piimatoodete tootmise, kogumise, transportimise ja väljaspool tootmispiirkonda turustamise kulud on nimetatud piirkondades tunduvalt kõrgemad kui soodsamates piirkondades;

H.  arvestades, et tootjate ühenduste loomine võib aidata vähendada tootmiskulusid ja tugevdada piimatootjate läbirääkimispositsiooni, eelkõige piimahinna kindlaksmääramisel;

I.  arvestades, et praeguste raamtingimuste tõttu ei ole piimatooteid sageli võimalik töödelda tootmiskoha läheduses; juhib tähelepanu vajadusele võtta arvesse ka taristut ja lubada kasutada erinimetusi, nagu „mägipiirkonna toode” ka toodetel, mida töödeldakse kindlaksmääratud raadiuses asjaomase mägipiirkonna ümbruses; peab hädavajalikuks kõnealuse meetme kohaldamist kõikidele mägipiirkondade piimast valmistatud toodetele;

J.  arvestades, et piimatootmine on paljudes nimetatud piirkondades kõige olulisem ja levinum põllumajandussektor ning sellel on põhiroll kvaliteetsete ja ELis tunnustatud kaubamärkidega piimatoodete tootmisel; arvestades, et oluline on säilitada tootmiskeskused kõikides liidu piirkondades, et iga tarbimispiirkonda oleks võimalik varustada nii, et sellega ei kaasneks ebamõistlikke transpordi- ja keskkonnakulusid;

K.  arvestades, et piimatootmine on paljudes liikmesriikides ja piirkondades piirkondliku majanduse keskne tugisammas ja peamine põllumajanduslikku lisandväärtusesse panustaja;

L.  arvestades, et kvaliteetsete piimatoodete arendamine ja propageerimine on üks võimalikke viise piimatoodangu suurenemisega toime tulemiseks;

M.  arvestades, et piimatootmine on paljudes piirkondades põhiliselt väikeste ja keskmise suurusega põllumajanduslike pereettevõtete tegevusvaldkond;

N.  arvestades, et 59% mägipiirkondade põllumajandusmaast on püsirohumaa või piimakarja karjamaa, kus muu põllumajanduslik kasutus ei ole üldjuhul võimalik või otstarbekas; arvestades, et 9,5% piimast on pärit mägipiirkondadest; arvestades, et orograafia ja kliima piiravad põllumajanduslikke alternatiive ja põllumajanduse mitmekesisus on väga piiratud;

O.  arvestades, et piimatootmine kui majanduse, sotsiaalse stabiilsuse, keskkonnakvaliteedi ja maakasutuse üks peamisi käimapanevaid jõude on mõnedes äärepoolseimates piirkondades asendamatu; arvestades, et nendes piirkondades on POSEI programmid parimad vahendid suuremate toetuste suunamiseks tootmise taseme säilitamisse;

P.  arvestades, et karjakasvatus ei ole kõnealuste piirkondade elanike jaoks lihtsalt majandustegevus ja elatusvahend, vaid samuti nende traditsiooniliste kultuuride ja sotsiaalsete struktuuride keskne komponent, mis on kohaliku elanikkonna elu ja traditsioonidega tihedalt seotud;

Q.  arvestades, et mägipiirkondades, äärepoolseimates piirkondades ja muude ebasoodsamate piirkondade teatavates osades viib karjakasvatusest ja sellega seotud piimasaaduste tootmisest loobumine sageli põllumajandusest loobumiseni, hea põllumajandusmaa hooletusse jätmiseni ja seejärel piirkondade tühjenemise ning maapiirkondadest linnadesse kolimiseni;

R.  arvestades, et põllumajandus aitab nendes piirkondades sageli säilitada maastikku ja bioloogilist mitmekesisust ning vähendada loodusohte, olles aluseks edukale piirkondlikule arengule, ilma milleta muud sektorid, nagu turism, ei saa areneda; arvestades, et põllumajandusest loobumine sellistes piirkondades võib põhjustada tõsist kahju ka neile muudele sektoritele;

S.  arvestades, et paljudes ebasoodsates piirkondades tagab piimatootmine majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ja seda ei tohi kvootide kaotamisega ohtu seada; arvestades, et põllumajandusmaastike säilitamist, turismitööstust, kohalikku ringlust (tootmine-töötlemine-turustamine), töökohti ja noorte pikaajalisi väljavaateid tuleb säilitada ja edendada;

T.  arvestades, et piimakvootide kaotamine toob kaasa tootmispiirkondade üleeuroopalise konkurentsi; arvestades, et toodete diferentseerimine on elutähtis piima või piimatooteid tootvate mägipiirkondade ja äärepoolseimate piirkondade turulepääsu säilitamiseks;

1.  märgib, et paljudes liikmesriikides põhinevad põllumajanduspoliitika esimesest sambast makstavad otsetoetused isegi praeguse ÜPP reformi puhul ajaloolistel võrdlussummadel, mis võib nimetatud piirkondade rohumaad ja piimatootmise äärmiselt ebasoodsasse olukorda seada; kutsub sellises olukorras olevaid liikmesriike seetõttu üles tagama põllumajandusreformi riigisisesel elluviimisel kiire üleminek mudelile, mis korrigeeriks nende piirkondade halvemuse;

2.  märgib, et mägipiirkondade piim moodustab ligikaudu 10% EL-27 piimast, kuid moodustab kaks kolmandikku Austria, Sloveenia ja Soome piimatoodangust, hõlmates kolme neljandikku tootjatest, ning et vastavad näitajad on väga suured veel umbes kümnes riigis; märgib samuti, et enamikus neist sademeterohketest mägipiirkondadest ja samuti äärepoolseimates piirkondades kasutatakse rohumaid peamiselt lüpsikarja karjatamiseks, hoides maastikud ligipääsetavad ja asustatud ning tuues seega kasu turismile, bioloogilisele mitmekesisusele ja keskkonnale;

3.  on seisukohal, et püsirohumaid ja karjamaid, mida nendes piirkondades ei saa üldjuhul kasutada muuks kui veiste, lammaste ja kitsede pidamiseks, ei tohi esimese samba otsetoetuste arvestamisel kunagi kohelda halvemini kui teisi põllumajandusmaid, andes nende jaoks väiksemaid toetusi;

4.  peab äärmiselt oluliseks näha ÜPP esimese samba ja äärepoolseimates piirkondades POSEI raames ette kariloomade pidamisega seotud toetus põllumajandusettevõtetele, millel on olemas karjamaa ja söödamaa kariloomade toitmiseks; lükkab tagasi mis tahes uued mäletsejaliste toitmise nõuded, mis võiksid praegust põllumajandustava takistada;

5.  rõhutab tootmiskohustusega seotud maksete tähtsat rolli põllumajanduspoliitika esimese samba raames; juhib tähelepanu sellele, et kõnealuste piirkondade liikmesriikidele tuleks anda lisavõimalusi riiklike või ELi rahastatavate maksete tootmiskohustusega sidumiseks, nagu see lepiti kokku praeguse ÜPP reformi raames;

6.  rõhutab, et ÜPP eeskirjades tuleb nõuetekohast tähelepanu pöörata nimetatud piirkondade väikestele põllumajandusettevõtetele, arvestades et need on struktuuriliselt töömahukamad, peavad maksma tootmisvahendite eest kõrgemat hinda ning annavad väärtusliku panuse tööhõive taseme säilitamisse ja maaelu arendamisse;

7.  märgib, et mägipiirkondade ja äärepoolseimate piirkondade eritingimuste tõttu tuleks piimakvootide kaotamise mõju sellistes piirkondades eraldi hinnata, et töötada välja sihtotstarbelised meetmed tootmise toetamiseks ja säilitamiseks;

8.  arvestades piimatootmise asendamatut osa teatavates äärepoolseimates piirkondades, peaks komisjon ja liikmesriigid kasutama nendes piirkondades POSEI programme toetuste tugevdamiseks otsetoetuste ja turumeetmete vallas ning maaelu arengu programme toetuste tugevdamiseks ÜPP teises sambas;

9.  nõuab, et ühise strateegilise raamistiku edasiarendamise raames tehtaks kättesaadavaks täiendavad meetmed, milles osaleksid regionaalarengu programm, Euroopa Sotsiaalfond ja Ühtekuuluvusfond; on seisukohal, et ühise strateegilise raamistiku eesmärk peaks olema piirkondlike arengukavade ja struktuuri säilitamise programmide edendamine, milles pööratakse põhitähelepanu põllumajanduse säilitamisele ning väärtusahela eelnevate ja järgnevate lülide tugevdamisele;

10.  kutsub liikmesriike ja piirkondi üles töötama vajaduse korral välja maaelu arengu eriprogrammi piimatootmise toetamiseks sellistes piirkondades;

11.  rõhutab sellega seoses vajadust toetada selliste projektide konsolideerimist või loomist, mis annavad lisandväärtust, diferentseerivad tooteid piirkondade järgi ja pakuvad uusi mägipiirkondade ja äärepoolseimate piirkondade edendamise strateegiaid; kutsub komisjoni üles pakkuma välja ulatuslikke meetmeid, et toetada selliste projektide loomist ja käigushoidmist ning nendega seotud ühisinvesteeringuid;

12.  kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid rohumaade vähenemise vastu ja võtma seda aspekti arvesse maakasutuse planeerimist käsitlevates õigusaktides;

13.  rõhutab, et teise samba meetmed, nagu hüvitised, põllumajanduse keskkonnatoetused, individuaalsed või kollektiivsed tootmise, töötlemise ja turustamise valdkonna investeeringute toetused, noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise toetused ning kvaliteedi-, mitmekesistamis-, innovatsiooni- ja koostöötoetused (sealhulgas koostööks kohalike omavalitsustega), on nimetatud piirkondades jätkusuutliku piimatootmise tagamiseks väga olulised ning et äärepoolseimate piirkondade puhul (mis kuuluvad POSEI programmi alla) ei tohiks unustada võimalust hõlmata tarnimise erikorraga piirkondliku põllumajandusliku tootmise ümberkorraldamise seisukohalt väga tähtsaks peetavaid tooteid, eelkõige piimatooteid, et säilitada konkurentsivõime; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriikidele ja piirkondadele antaks õigusraamistik, rahalised vahendid ja tegutsemisruum, mis on vajalikud piisavate ja selgelt diferentseeritud hüvitiste maksmiseks ning selleks, et toetada keskkonnahoidlikke ja jätkusuutlikke põllumajandusliku tootmise viise ning mahepõllumajandust; nõuab, et mägipiirkondade ja äärepoolseimate piirkondade maastiku eripärast, kõnealuste piirkondade kõrvalisest asukohast, maatükkide äärmisest killustatusest ja saarte geograafilisest eraldatusest tulenevate piimatootmise suuremate investeerimiskulude hüvitamiseks eraldataks ÜPP teisest sambast piisavalt tasandustoetusi;

14.  nõuab täiendavate sihtotstarbeliste investeeringutoetuste pakkumist arenemisvõimelistele piimataludele, näiteks seoses loomakasvatushoonete ja tehnika amortisatsiooni ja intressiga, et vähendada tootmiskulusid ja suurendada põllumajandusettevõtete konkurentsivõimet;

15.  kutsub liikmesriike üles edendama eelkõige teise samba meetmeid, nagu koostööprojektid põllumajandusmasinate või -hoonete ratsionaalseks kasutamiseks;

16.  kutsub komisjoni üles määratlema uuesti sidusat maaelu ja piimasektori arengu programmi mägipiirkondadele ja äärepoolseimatele piirkondadele, piima tootvatele ebasoodsas olukorras olevatele piirkondadele ja liikmesriikidele, kus enamuse piimast toodavad väga väikesed põllumajandusettevõtted;

17.  juhib tähelepanu asjaolule, et arvestades märkimisväärseid logistikaprobleeme seoses transpordi ja põllumajandusettevõtte kohta toodetava enamasti väikese piimakogusega, on piima kogumise ja töödeldud toodete transportimise kulud mägipiirkondades ja äärepoolseimates piirkondades eriti kõrged, mis asetab nad väga ebasoodsasse olukorda nii asukoha kui ka konkurentsi osas; nõuab seetõttu toetusi töötlemisettevõtetele, eelkõige ühistutele kuuluvate ettevõtetele, et kompenseerida suuremaid piima kogumise ja tootmise (sh sisendite) ning lõpptoodete transpordi kulusid neis piirkondades võrreldes soodsamate piirkondadega;

18.  rõhutab vajadust piimatootmise turu jälgimise vahendi (piimaturu vaatlusorgani) järele, et koguda ja levitada andmeid ja teavet tootmise ja tarnimise kohta, tagada varajane hoiatamine turu tasakaalustamatuse ohtude korral, võttes arvesse piimatoodete mitmekesisust, ning viia läbi hinnavolatiilsust puudutav lühiajaline ennetav analüüs, et kohandada piima kogust täpselt turu nõudlusega;

19.  juhib tähelepanu asjaolule, et mägipiirkondades, äärepoolseimates piirkondades ja teistes vähem soodsates piirkondades pakub põllumajandusettevõttes või mägikarjamaadel töötlemine ja turustamine väikestele ja mikroettevõtetele võimalust luua suuremat lisandväärtust ja tõstab nende piirkondade turismiväärtust; rõhutab, et selliseid algatusi rahastada tuleks ÜPP teise samba raames;

20.  rõhutab, et äärepoolseimate piirkondade suur kaugus tarbimisturgudest tingib modernse logistikakorralduse alusel topeltladustamise vajaduse; nõuab seega tungivalt, et komisjon näeks investeerimist käsitlevates õigusnormides ette, et nende piirkondade puhul on väljaspool äärepoolseimaid piirkondi asuvad ladustamisrajatised rahastamiskõlblikud;

21.  on seisukohal, et mägikarjamaadega alad ja piima tootvad äärepoolseimad piirkonnad vajavad eriti investeeringuid ja erimeetmeid piima tootmiseks, töötlemiseks ja müügiks vajalike tingimuste säilitamiseks või taastamiseks;

22.  juhib tähelepanu sellele, et tuleks kehtestada meetmed, mis võimaldavad tüüpiliste toodete käsitöönduslikku tootmist;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kõigi õigusaktide väljatöötamisel arvesse vajadust vältida ülemäärast bürokraatiat ning hoida tervise, märgistuse ja kohustusliku teabega seotud nõuded mõistlikul tasemel, et väikesed tootjad ja töötlejad suudaksid neid täita;

24.  juhib tähelepanu sellele, et piima või piimatooteid tootvate mägipiirkondade ja ebasoodsamate piirkondade ning äärepoolseimate piirkondade väikepõllumajandustootjaid tuleks toetada nende läbirääkimisjõudu tugevdavate tootjaorganisatsioonide asutamisel, kuna kõnealuste piirkondade väikepõllumajandustootjate jaoks on oluline säilitada ja arendada piirkondlikke ja kohalikke turge;

25.  rõhutab, et hügieeni- ja turustamiseeskirjad peavad olema kohandatavad vastavalt turgude suurusele ja nende nõuetele ning et hügieenistandardid peaksid seetõttu olema sobivad ja kohaldatavad mägipiirkondade, ebasoodsamate piirkondade ja äärepoolseimate piirkondade põllumajandustootjatele ning piimatöötlejatele;

26.  juhib tähelepanu asjaolule, et tõhusaks piimatootmiseks vajalikud karjakasvatusmeetodid on väikeste põllumajandusettevõtete jaoks eriti kulukad; nõuab seetõttu tõuaretuse edendamist, et võimaldada nimetatud piirkondades piimakarjakasvatusega tegelevatele põllumajandusettevõtetele sellest hoolimata kvaliteetset ettevõttesisest tõuaretust;

27.  on arvamusel, et piimatootjate organisatsioonide loomist tuleks toetada, et võimaldada kõigile nimetatud piirkondade põllumajandusettevõtetele piisav turulepääs ning luua partnerlused põllumajandus- ja keskkonnaturismi edendamiseks;

28.  rõhutab, et puu- ja juurviljaturgude ühise korralduse eeskujul tuleks tootjaorganisatsioonidele anda võimalus koostada ELi eelarvest rahastatavaid rakenduskavasid; selles kontekstis tuleks tootjaorganisatsioonidele anda võimalus edendada uutele turgudele juurdepääsu, turuarenduse, kvaliteedikontrolli, tooteuuenduse ja reklaami alaseid algatusi, eelkõige seoses uue „mägipiirkonna toote” nimetuse või muude vabalt valitavate vabatahtlike märgetega, mis võidakse heaks kiita, kaitstud päritolunimetuste ja muude kvaliteedimärkidega, ning toetada oskuste arendamist ja kriisiohjemeetmeid;

29.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles integreerima teadusuuringute ühisprogrammidesse mägipiirkondade, äärepoolseimate piirkondade ja muude vähem soodsamate piirkondade rohumaad ja piimatootmise ning pöörama neile erilist tähelepanu teadusuuringute ühisprojektides, millega julgustatakse uuenduslikke lahendusi kõnealustes piirkondades, võttes arvesse vajadust tulla toime tootlikkuse ja kliimamuutuse probleemidega; on seisukohal, et teadusuuringutega tuleks püüda välja selgitada ka eelised tarbijate tervisele;

30.  kutsub komisjoni üles hoolikalt jälgima piimatootmise arenguid kõnealustes piirkondades ja vaatama läbi piimakvootide kaotamise majanduslikku mõju kõnealuste piirkondade piimatootmisettevõtetele; palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2017. aastaks kõnealust küsimust käsitlev aruanne ning lisada sellele seadusandlik ettepanek, kui piimatootmine on kõnealustes piirkondades märkimisväärselt vähenenud;

31.  palub komisjonil töötada koostöös tootjate, tootjaühenduste ja turustusorganisatsioonidega välja programmid, mis piimahinna oodatava kiire languse mõju leevendavad, näiteks kapitali kaasamise mudeli alusel;

32.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama ELi koolipiima programmi elluviimist ja eelkõige andma võimaluse viidata pakkumiskutsetes „mägipiirkonna toote” nimetuse abil otseselt mägipiirkondades toodetud piimale; kutsub liikmesriike samuti üles kasutama koolipiima programmi puhul lühikesi tarneahelaid, et ergutada kohalikku piimatootmist ja piirata transpordist lähtuvaid süsinikdioksiidi heitkoguseid;

33.  kutsub komisjoni üles võtma „mägipiirkonna toote” nimetuse kasutamist puudutavate õigusaktide koostamisel ja rakendamisel arvesse toiduaine päritolu alusel juba eriõigusnormidega reguleeritud kaitstud päritolunimetusega toodete eripära, kaaludes võimalust kehtestada paindlikud eritingimused mägialade jaoks, mis just oma ebasoodsate eritingimuste tõttu, nagu raskused söödakultuuride tootmisel, võiksid jääda välja määrusega (EL) nr 1151/2012 kehtestatud võimalustest, mis on vastuolus määruse eesmärkidega;

34.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama ja toetama mahajäetud karjamaade kaasamist tootmistsüklisse, rohumaade saagikuse suurendamist ja nende ratsionaalset kasutamist;

35.  juhib tähelepanu selliste meetmete tähtsusele, mis aitavad noortalunikel mägipiirkondades ja äärepoolseimates piirkondades tegevust alustada, pidades silmas kõnealuste piirkondade elanikkonna keskmisest kõrgemat vananemise määra;

36.  kutsub liikmesriike üles looma vajalikku raamistikku, et võimaldada mägipiirkondade ja ebasoodsamate piirkondade tootjatel ja töötlejatel koolituskursustele ja laenudele juurde pääseda;

37.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 42, 14.2.2006, lk 1. (2) ELT L 94, 30.3.2012, lk 38. (3) ELT L 299, 16.11.2007, lk 1. (4) ELT L 271, 30.9.2006, lk 63.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta resolutsioon ELi lähenemisviisi kohta vastupanuvõimele ja katastroofiohu vähendamisele arenguriikides ning toidukriiside õppetundide kohta (2013/2110(INI))

P7_TA(2013)0578 A7-0375/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 210,

–  võttes arvesse 20. detsembri 2005. aasta Euroopa konsensust arengu küsimuses,

–  võttes arvesse 18. detsembri 2007. aasta Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas,

–  võttes arvesse komisjoni 8. detsembri 2010. aasta teatist „Vahekokkuvõte: Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas: tegevuskava – ELi tõhusa ja valdkonna põhimõtetele vastava humanitaarabi rakendamine” (COM(2010)0722),

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2012. aasta teatist „ ELi lähenemisviis vastupanuvõimele: õppetunnid toidukriisidest” (COM(2012)0586) (edaspidi „2012. aasta teatis vastupanuvõime kohta”),

–  võttes arvesse komisjoni 19. juuni 2013. aasta töödokumenti „Vastupanuvõime tegevuskava kriisialdistes riikides ajavahemikuks 2013–2020” (SWD(2013)0227),

–  võttes arvesse nõukogu 28. mai 2013. aasta järeldusi ELi lähenemisviisi kohta vastupanuvõimele,

–  võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2009. aasta teatist „Arengumaades katastroofiohu vähendamise toetamist käsitlev ELi strateegia” (COM(2009)0084),

–  võttes arvesse komisjoni 16. veebruari 2011. aasta töödokumenti „Arengumaades katastroofiohu vähendamise toetamist käsitleva ELi strateegia rakenduskava aastateks 2011–2014” (SEC(2011)0215),

–  võttes arvesse nõukogu 18. mai 2009. aasta järeldusi arengumaades katastroofiohu vähendamise toetamist käsitleva ELi strateegia kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Hyōgo tegevusraamistikku ajavahemikuks 2005–2015, mis võeti vastu 2005. aastal Jaapanis Hyōgos peetud katastroofide vähendamist käsitleval ülemaailmsel konverentsil ja mille kinnitas ÜRO Peaassamblee oma resolutsioonis A/RES/60/195, ning selle vahekokkuvõtet,

–  võttes arvesse komisjoni 23. aprilli 2001. aasta teatist „Hädaabi, taastus- ja arenguabi ühendamine – hinnang” (COM(2001)0153),

–  võttes arvesse komisjoni 20. augusti 2012. aasta teatist „Sotsiaalkaitse Euroopa Liidu arengukoostöös” (COM(2012)0446),

–  võttes arvesse oma 21. september 2010. aasta resolutsiooni komisjoni teatise „Ühenduse lähenemisviis loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele” kohta(1),

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni kodanikukaitse ja humanitaarabi rolli kohta Euroopa katastroofidele reageerimise tõhustamises(2),

–  võttes arvesse komisjoni 27. veebruari 2013. aasta teatist „Inimväärne elu kõigile: vaesuse kaotamine ja maailmale säästva tuleviku tagamine” (COM(2013)0092),

–  võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637) ning nõukogu 14. mai 2012. aasta sellekohaseid järeldusi,

–  võttes arvesse 29. novembrist 1. detsembrini 2011 Lõuna-Koreas Busanis toimunud viiendal abi tõhusust käsitleval kõrgetasemelisel foorumil vastu võetud Busani tulemusliku arengukoostöö partnerluse raames kindlaks määratud uut ebakindlate riikidega sõlmitud koostöökokkulepet,

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni aastatuhande arengueesmärkide ja 2015. aasta järgse raamistiku kindlaksmääramise kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2013. aasta järeldusi 2015. aasta järgse üldise tegevuskava kohta,

–  võttes arvesse 2012. aasta juunis Brasiilias Rio de Janeiros (Rio+20) toimunud ÜRO säästva arengu konverentsi soovitud tulevikuvisiooni teemal ning eeskätt seal vastuvõetud otsuseid katastroofiohu vähendamise kohta,

–  võttes arvesse 19.–23. mail 2013. aastal Šveitsis Genfis toimunud katastroofiohu vähendamise neljandat ülemaailmset konverentsi,

–  võttes arvesse komisjoni 12. märtsi 2013. aasta teatist „Tõhusam välisabi emade ja laste toitumise parandamiseks: ELi poliitikaraamistik” (COM(2013)0141),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7-0375/2013),

A.  arvestades, et 2012. aasta teatises vastupanuvõime kohta määratles komisjon vastupanuvõimet kui üksikisiku, majapidamise, kogukonna, riigi või piirkonna võimet vastu seista survele või vapustusele, sellega kiiresti kohaneda ja sellest taastuda;

B.  arvestades, et katastroofiohu vähendamine on vastupanuvõime saavutamiseks väga oluline; arvestades, et katastroofiohu vähendamine hõlmab ohtude analüüsimist ja juhtimist eesmärgiga vähendada kaitsetust katastroofide ees ning tegevust, millega toetatakse valmisolekut, ennetamist ja leevendamist kõikidel tasanditel alates kohalikust kuni rahvusvaheliseni;

C.  arvestades, et hädaabi, taastus- ja arenguabi ühendamine on vastupanuvõime suurendamise lähenemisviisi tähtis vahend, mis aitab üle saada hädaabi ja arenguetappide vahelistest lõhedest tegevuses ja rahastamises;

D.  arvestades, et Hyōgo tegevusraamistik on hindamatu vahend, mille abil edendada katastroofiohu vähendamise kava kogu maailmas, ning arvestades, et see lõpeb 2015. aastal; arvestades, et 2015. aasta järgne katastroofiohu vähendamise raamistik võetakse eeldatavasti vastu Jaapanis toimuval katastroofiohu vähendamist käsitleval ülemaailmsel konverentsil 2015. aasta alguses;

E.  arvestades, et vahekokkuvõttes Euroopa konsensuse kohta humanitaarabi valdkonnas märgiti, et katastroofiohu vähendamises on saavutatud edu, kuid hädavajalik on teha edasisi praktilisi edusamme;

F.  arvestades, et ÜRO andmetel on alates 1992. aastast katastroofid mõjutanud 4,4 miljardit inimest, põhjustanud 2 triljoni USA dollari ulatuses kahju ja toonud kaasa 1,3 miljonit hukkunut; arvestades, et 2011. aastal oli katastroofikahju üle 300 miljardi USA dollari; arvestades, et Aasia Arengupanga hinnangul hoiab kriisipiirkonnas katastroofiohu vähendamisse investeeritud üks dollar tulevikus kokku vähemalt neli dollarit hädaabi- ja taastuskulusid;

G.  arvestades, et tänapäeva üleilmastunud maailma omavahel ühendatud tarneahelad tähendavad, et ühe piirkonna majanduslikul kahjul on üleilmne järelkaja; näiteks 2011. aasta Tai üleujutused vähendasid üleilmset tööstustoodangut hinnanguliselt 2,5%;

H.  arvestades, et katastroofide tekitatavad kulud suurenevad, sest peale kiire ja puudulikult juhitud linnastumise, rahvaarvu kasvu, mulla degradeerumise ja loodusressursside nappuse põhjustab kliimamuutus üha rängemaid ilmastikuga seotud nähtusi; arvestades, et arenguriikide paljudes piirkondades muutuvad toidu ja toitumisega seonduvad kriisid aina sagedasemaks;

I.  arvestades, et katastroofiohu vähendamise ja vastupanuvõime suurendamise jõupingutused peavad lisanduma arenenud riikide jõupingutustele, mitte asendama neid jõupingutusi, mida tehakse, et vähendada oma mõju kliimamuutusele;

J.  arvestades, et rahandusliku konsolideerimise ajal on tingimata vaja kasutada ressursse tõhusalt ja tulemuslikult; arvestades, et katastroofiohu vähendamise rahastamisel peab olema pikaajaline perspektiiv, see peaks kajastama reaalseid ohte ja suunama põhitähelepanu vapustuste suhtes kõige haavatavamate abistamisele;

K.  arvestades, et Hiina on kulutanud 3,15 miljardit USA dollarit üleujutuste mõju vähendamiseks, hoides nii ära kahjud, mille hinnanguline suurus on 12 miljardit USA dollarit; arvestades, et teiste seas on olnud edukad ka Bangladesh, Kuuba, Vietnam ja Madagaskar, kes tänu parematele varase hoiatamise süsteemidele, katastroofideks valmisolekule ja muudele riskivähendusmeetmetele on suutnud märkimisväärselt vähendada ilmastikust tingitud ohtude, näiteks troopiliste tormide ja üleujutuste mõju;

L.  arvestades, et enamikus riikides moodustavad erasektori investeeringud suure osa üldistest investeeringutest, ning arvestades, et riikide majandusareng ja vastupanuvõime katastroofidele sõltub erasektori tehtavatest katastroofiohutundlikest investeeringutest;

M.  arvestades, et ÜRO prognooside kohaselt kasvab linnaelanikkond maailmas 2050. aastaks 72% ning kõige suurem linnade kasv toimub vähem arenenud riikides, mis suurendab oluliselt katastroofiohus olevate inimeste arvu;

N.  arvestades, et katastroofid võivad tuua kaasa hulga täiendavaid probleeme, nagu äärmuslik vaesus, toidupuudus ja alatoitumus;

O.  arvestades, et varasemad jätkusuutmatud arengukavad ja tavad on muutnud paljud elanikerühmad katastroofide ees kaitsetumaks; arvestades, et arengu kavandamise ja programmide eeltingimus peab olema katastroofiohu hindamine;

P.  arvestades, et ELi liikmesriikide ja teiste doonorriikide vahelise kooskõlastuse puudumine kriisijärgsetes olukordades vähendab ühendatud jõupingutuste mõju; arvestades, et abiandjate tegevuse parem kooskõlastamine nii kriisijärgsetes olukordades kui ka vastupanuvõime suurendamiseks tehtavate jõupingutuse puhul võib tuua märkimisväärset kokkuhoidu ja tõhustada arengueesmärkide saavutamist;

Q.  arvestades, et ülemaailmne hindamisaruanne on nüüd kehtestatud kui usaldusväärne ülemaailmne allikas riskitegurite ja kaitsetust puudutavate suundumuste analüüsimiseks; arvestades, et täpsete andmete puudumine katastroofidega seonduva kahju kohta on jätkuvalt suur probleem;

R.  arvestades, et piirkondlik integratsioon aitab kaasa majanduslikule, poliitilisele ja sotsiaalsele edule;

S.  arvestades, et maatehingud peaksid olema sel moel reguleeritud, et maaelanikkond kahju ei kannataks;

ELi lähenemisviis vastupanuvõimele

1.  tunnustab komisjoni 2012. aasta teatist vastupanuvõime kohta ja selle eesmärke; julgustab komisjoni jätkama aktiivselt teatises esitatud ettepanekutega ning tagama, et vastupanuvõime tugevdamise ja katastroofiohu vähendamise pikaajalist käsitlusviisi arendatakse edasi, hõlmates nii humanitaar- kui ka arenguabi suuna ja tõmmates kahe vahele selge seose;

2.  tunnustab perioodiks 2013–2020 ettenähtud vastupanuvõime tegevuskava kriisialdistes riikides ning selle prioriteete; nõuab tungivalt, et komisjon viiks koos Euroopa välisteenistusega oma ettepanekud ja prioriteedid ellu ning tagaks, et pidevalt tehtaks edusamme eesmärkide saavutamiseks;

3.  on mures, et nõukogu järeldustes, mis käsitlevad 2015. aasta järgset üldist tegevuskava, nimetatakse vaid lühidalt vastupanuvõimet, konkreetsemalt katastroofiohu vähendamist; on veendunud, et 2015. aasta järgses tegevuskavas tuleb neile küsimustele rohkem rõhku panna;

4.  kutsub komisjoni üles aktiivselt integreerima vastupanuvõime meetmed nii programmitöö humanitaar- kui ka arenguabisuunda; rõhutab, et vaja on tugevamat seost lühiajaliste humanitaarabi meetmete ja pikaajalise arenguprogrammi vahel ning see peaks sobituma ELi üldise lähenemisviisiga vastupanuvõimele;

5.  on seisukohal, et ELi vastupanuvõime suurendamise lähenemisviis peab esmajoones keskenduma kõige haavatavamatele, vaesematele ja marginaliseerunud elanikerühmadele, keda ähvardavad kõige suuremad ohud, eeskätt looduskatastroofid, ning kes on selliste vapustuste, sealhulgas aeglaselt kujunevate nähtuste eest vähe kaitstud; rõhutab, et pikaajalise vastupanuvõime suurendamist käsitleva lähenemisviisi puhul tuleb suunata tähelepanu ohtudele vastuvõtlikkuse algpõhjustele ja vähendada märkimisväärselt nende aluseks olevaid riskitegureid;

6.  rõhutab, et EL peaks oma pikaajalises vastupanuvõime suurendamist käsitlevas lähenemisviisis pöörama tähelepanu ökosüsteemi halvenemisele, eriti põllumajandusele, bioloogilisele mitmekesisusele, vee- ja kalavarudele, ning kutsub ELi üles rakendama ühtset poliitikat, et vähendada haavatavust riskide vähendamise strateegia abil, mille saavutamiseks tuleb kasutusele võtta põllumajandusliku tootmise säästvad meetodid ja süsteemid, nagu külvikord, agroökoloogia, agrometsandus, mahepõllumajandus ja väiketalupidamine;

7.  palub komisjonil suunata oma vastupanuvõime tegevuskavas tähelepanu ebakindlatele ja kriisialdistele riikidele ning investeerida kohalike institutsioonide tugevdamisse, et saavutada stabiilsus ning tagada kaitsetutele elanikerühmadele põhiteenuste osutamine;

8.  rõhutab, et hädaabi ja arenguabi etappide vahelise lõhe võib ületada hädaabi, taastus- ja arenguabi ühendamisega, millega püüeldakse humanitaar- ja arenguabi sünergia poole; peab oluliseks tegeleda üksikasjalikumalt üleminekustrateegiatega ja paralleelsete seostega humanitaarabi ja arengukoostöö vahel, eeskätt katastroofialdistes riikides, pikaajalistes kriisides ja katastroofist taastuvates riikides;

9.  nõuab, et katastroofialdistel riikidel peaks olema juhtiv roll ja just nemad peaksid kindlaks määrama oma prioriteedid ja üleminekustrateegia humanitaarabilt pikaajalisele arengustrateegiale, sest nemad tunnevad kohalikke olusid kõige paremini ja teavad oma kogukondade vajadusi;

10.  rõhutab, et kliimamuutus süvendab peamisi riskitegureid ning seepärast tuleb võtta seda, eriti kliimamuutusega kohanemist, vastupanuvõime strateegiates arvesse;

Katastroofiohu vähendamine kui vastupanuvõime hädavajalik komponent

11.  rõhutab, et investeerimine katastroofiohu vähendamise meetmetesse enne katastroofi toimumist on märksa kulutasuvam kui katastroofi tagajärgedega tegelemise rahastamine; seepärast julgustab tegema täiendavaid investeeringuid katastroofiohu vähendamisse ja vastupanuvõime strateegiatesse arenguriikides, eeskätt kõige haavatavamates piirkondades, ning lülitama need riiklikesse arengukavadesse;

12.  rõhutab, et tõhusaks katastroofile reageerimiseks on vaja raamistikku, mis võimaldab kõigi vajalike ressursside kohest kasutuselevõttu;

13.  toonitab, et seepärast tuleks katastroofiohu vähendamine seada tulevases arengut käsitlevas programmitöös esikohale ning arvestada sellega arengu- ja humanitaarvaldkonna programmitöös kõikides ebakindlates ja ohtudele vastuvõtlikes riikides;

14.  palub ELil, liikmesriikidel ja partnerriikide valitsustel parandada ja arendada katastroofiohu vähendamise strateegiaid arenguriikides ning rakendada see tarvis riskihindamisprogramme ja tõhustada varase hoiatamise süsteeme eelkõige ebakindlates ja kriisidele vastuvõtlikes riikides, suurendades katastroofideks valmisolekut eesmärgiga saavutada tõhus reageerimine kõikidel tasanditel ning toetades säästvama arengu kavandamist partnerriikides;

15.  palub partnerriikidel luua arvestussüsteemid, mis suudavad registreerida kohaliku kahju ja jagada kavandamise ja statistika eesmärkidel teavet kohaliku ja riikliku tasandi vahel; märgib, et teatav standardimine võib aidata kahju piirkondlikul tasandil paremini registreerida ning seega piirkondlikku koostööd toetada;

16.  kutsub ELi, liikmesriike ja partnerriike üles arvestama keskkonnasäästlikkuse ja katastroofiohu juhtimisega maa haldusreformi programmides ja maa kinnistamise mehhanismides;

17.  märgib, et katastroofiohu vähendamine ja kliimamuutusega kohanemine on teineteisega seotud probleemid ning seepärast palub komisjonil ja kõikidel osalejatel veelgi enam integreerida katastroofiohu vähendamise ja kliimamuutusega kohanemise strateegiad, muu hulgas olemasolevad riiklikud kohanemiskavad, ning arvestada nendega 11. Euroopa Arengufondi kavandamisel, ühtlasi palub otsida konkreetset rahalist toetust, nt ülemaailmse kliimamuutuste liidu rakendamise kaudu, ja kooskõlastada nende tegevuste ühtlustamiseks tehtavaid jõupingutusi;

18.  toetab aastatuhande arengueesmärkide ja katastroofiohu vähendamise 2015. aasta järgsete raamistike teineteist täiendavat ja sidusat käsitlust; on seisukohal, et aastatuhande arengueesmärkide ja Hyōgo tegevusraamistiku järgsetes protsessides tuleks võtta arvesse praeguste raamistike tulemusi ja käsitleda nende kogemusi, keda katastroofid ja kriisid on kõige enam mõjutanud; kordab taas, et katastroofiohu vähendamine, kliimaga seotud ohtude juhtimine ja vastupanuvõime tuleb kindlalt 2015. aasta järgsesse raamistikku lõimida;

Säästev areng, sotsiaalkaitse ja kogukonna vastupanuvõime

19.  rõhutab, et vastupanuvõime suurendamise lähenemisviis peab tooma püsivat kasu kõige haavatavamatele ühiskonnarühmadele, eeskätt äärmises vaesuses, mitteametlikes asundustes või slummides elavatele inimestele ja põlisrahvastele, keda katastroofid kõige enam ohustavad;

20.  rõhutab, et säästvat arengut tuleb käsitleda katastroofiohu vähendamise üliolulise elemendina; tunnistab, et pikaajalist edu võib saavutada vaid siis, kui tegeletakse kogukondi või üksikisikuid kaitsetumaks muutvate põhiteguritega, nagu puudulik keskkonnajuhtimine, ebapiisav infrastruktuur, mulla degradeerumine ja puudulik linnaplaneerimine;

21.  mõistab, et arenguriikides, eeskätt väikese sissetulekuga riikides, on suurel osal neist majapidamistest, kes elavad pidevas vaesuses, üldiselt väga väike sotsiaalkaitse või puudub see üldse ning seega on nad looduskatastroofide või inimtegevusest tingitud õnnetuste korral veelgi suuremas ohus; palub komisjonil edendada oma arengukoostöö programmides veelgi enam sotsiaalkaitsealast tegevust, sealhulgas konkreetset tegevust eesmärgiga parandada riigile kuuluvaid süsteeme, ennetusmeetmeid ning kindlustust looduskatastroofide või inimtegevusest tingitud õnnetuste korral;

22.  julgustab pöörama suuremat tähelepanu väiksematele katastroofidele kui vastupanuvõime suurendamise lähenemisviisi põhieesmärgile, aga ka sellele, kuidas nähtavamaks muuta väiksemate katastroofide poolt kogukondadele põhjustanud kahju ja milline on selliste katastroofide mõju kogukondadele;

23.  rõhutab, et katastroofide ja erakorraliste olukordadega seoses on vaja tugevdada ja arendada haridust ning parandada sellise teabe ja teadmiste levitamist, kogumist ja edastamist, mis aitab tugevdada kogukonna vastupanuvõimet, soodustada harjumuste muutumist ja katastroofideks valmisolekut;

24.  rõhutab olulist rolli, mida kohalikud ametiasutused ning kohalikud ja riiklikud kodanikuühiskonna organisatsioonid võivad täita vastupanuvõime suurendamises, eeskätt ebakindlates ja kriisialdistes riikides, ning julgustab kohalikke ametiasutusi töötama koostöös kohalike kogukondade ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega välja sidusad ja kooskõlastatud protsessid vastupanuvõime strateegiate rakendamiseks;

25.  toonitab tõsiasja, et kohalike ametiasutuste, arengupartnerite, teadlaste, kodanikuühiskonna, meedia ja üldsuse osalusel tuleks kehtestada tugevad aruandlusmehhanismid ja seiresüsteemid, et parandada teabe kättesaadavust ja tõsta teadlikkust vajadusest katastroofiohu vähendamise strateegiate ja vastupanuvõime järele; nõuab, et korrapäraselt kogutaks andmeid, sealhulgas meteoroloogilisi andmeid, andmeid saagi, kariloomade, turgude toimimise, laste ja kõige vaesemate ühiskonnaliikmete toitumuse kohta, samuti andmeid katastroofiohu vähendamise olemasolevate mehhanismide ja põhiteenuste kättesaadavuse kohta; toetab korrapärast aruandlust ja andmete avaldamist üldsusele kättesaadavatel platvormidel, et hõlbustada teabe kättesaadavust, varajast hoiatamist ja olukorra parandamist;

Õppetunnid toidukriisidest ja varasematest katastroofidest

26.  osutab, et katastroofidele ja hädaolukordadele järgnevad sageli toidukriisid ja alatoitumus kannatada saanud elanikkonna, eeskätt laste seas; rõhutab ühtlasi, et toidukriisid on iseenesest katastroofid ning et vastupanuvõime suurendamise lähenemisviis, mille juures keskendutakse toiduga kindlustatusele ja toitumisele, tuleb süsteemselt programmitöö otsustesse lülitada;

27.  kutsub ELi üles võtma õppust oma viimaste kümnendite koostööpoliitikast ja tegema poliitikavaldkondade arengusidusust toetavaid ettepanekuid, ühendades arenguabi muude ELi poliitikavaldkondadega, nagu põllumajandus, kaubandus, maksundus, kliimamuutus ja investeeringud;

28.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks arengumaadega toimuvas poliitilises dialoogis arutusele maade hõivamise küsimuse, selleks et arengukoostöö aluseks nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil saaks poliitikavaldkondade arengusidusus ning et välditaks väiketalunike maade sundvõõrandamist, maapiirkondades elavate vaeste olukorra halvenemist ning maa ja vee ebasäästlikku kasutamist;

29.  märgib, et Saheli ja Aafrika Sarve piirkondades, kus miljonitel inimestel ei ole piisavalt toitu, esineb toidu ja toitumisega seotud kriise aina sagedamini; juhib tähelepanu asjaolule, et 2011. aasta toidukriis Aafrika Sarve piirkonnas ja 2012. aasta toidukriis Saheli piirkonnas näitasid, et humanitaarabi üksi ei suuda lõpetada kroonilist nälga ja alatoitumust ega tegeleda selle algpõhjustega; rõhutab, kui oluline on tegeleda neis piirkondades püsiva toiduga kindlustamatuse aluseks olevate põhjustega, täpsemalt asjakohaste põhiteenuste ja hariduse halva kättesaadavusega, väga suure vaesusega, väikepõllumajanduse ja karjakasvatuse ebapiisava toetamisega, maale juurdepääsu probleemidega, keskkonnaseisundi halvenemisega, rahvaarvu kiire kasvuga, turutõrgete, väheneva toidutootmisega elaniku kohta ja halva juhtimisega; rõhutab, et varasema ajaga võrreldes on toidukriisideni viivad põhjused tänapäeval keerukamad, hõlmates näiteks sagedamini esinevaid ja vaeseid inimesi suurema tõenäosusega mõjutavaid turu ja hindadega seonduvaid vapustusi;

30.  märgib, et krooniline toiduga ja toitumisega seotud kindlustamatus on toidukriisidele vastuvõtlikkuse esmane ja kõige tähtsam põhjus, sest see vähendab inimeste suutlikkust valmistuda ohtudeks, kriisidele vastu seista ja neist välja tulla; märgib ka, et krooniline toiduga ja toitumisega seotud kindlustamatus tekitab pikaajalist negatiivset mõju, mis vähendab inimkapitali, pidurdades laste kasvamist ja mõjutades ühiskonna arenguvõimet; tunnistab, et kõrgete ja väga kõikuvate toiduhindade kriiside lahendamine on kulukas ja keeruline; osutab, et komisjoni ettenähtud vastupanuvõime suurendamine on õige suund, et tegeleda kaitsetuse algpõhjustega, mille seas kõige olulisemad on krooniline toidu ja toitumisega seotud kindlustamatus;

31.  on arvamusel, et ELi vastupanuvõime tegevuskava eesmärk peaks olema poliitikavaldkondade arengusidususe rakendamine ning toiduga kindlustatuse ja vastupanuvõime küsimustega tegelemine, mistarvis tuleks kaotada sellised mittesäästvad tavad nagu põllumajandustoodete dumping ja ebaõiglased kaubanduseeskirjad; kutsub ELi üles terviklikult tegelema säästva põllumajandusega riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil;

32.  peab kiiduväärseks nii ühiseid arengu- ja humanitaarabi meetmeid kui ka piirkondlikku lähenemisviisi ELi algatuses „Aafrika Sarve vastupanuvõime toetamine” (SHARE) ja ELi juhitud Saheli vastupanuvõime algatuse ülemaailmses liidus (AGIR); nõuab, et neile piirkondadele pöörataks veelgi suuremat tähelepanu ning et riikide valitsused, rahvusvahelised rahastajad, kodanikuühiskond ja erasektor teeksid suuremat koos- ja koordineerimistööd, et kõrvaldada tõkked arengu- ja humanitaarabi meetmete, n-ö tavalise ja kriisiaegse tegevuse vahel;

33.  nõuab tulemuslikumat vastupanuvõime käsitlust, mis peab hõlmama mitut institutsiooni, olema koordineeritud, laiahaardeline ja süsteemne ning sisaldama mitmeid elemente, nagu prognoositavate ja sihipäraste sotsiaalsete turvaabinõude pakkumine kõige haavatavamatele, mis üksnes ei tagaks majapidamistele kriiside ajal kohest toidu kättesaadavust, vaid kindlustaks ka kiire taastumise ja vastupanuvõime edasistele vapustustele; nõuab, et laste alatoitumuse vähendamine seataks vastupanuvõime keskmesse, rakendades selleks kooskõlastatud riiklikke kavasid, milles oleksid esmatähtsal kohal eriti alla kahe-aastased lapsed ja rasedad;

34.  märgib, et Nigerist, Burkina Fasost ja Malist pärinev tõendusmaterjal osutab, et odavad agroökoloogilised meetodid, eeskätt agrometsandus ning vee- ja mullakaitse, on parandanud väikeste põllumajandustootjate vastupanuvõimet toiduga kindlustamatuse suhtes; rõhutab siiski, et agroökoloogiline põllumajandus üksinda ei saa kõrvaldada toiduga kindlustamatuse struktuurseid põhjuseid; nõuab, et põllumajanduslikesse sekkumismeetmetesse lisataks mittepõllumajanduslikud elemendid ning et tagataks, et põllumajandusprogrammide selge eesmärk on parem toitumine; nõuab, et ka naispõllumajandustootjatele oleks tagatud programmidest saadav kasu, kindlustades, et soolisest ebavõrdsusest tingitud tõkkeid (näiteks juurdepääs maale, laenud, tugiteenused ja sisend) võetaks põllumajandusprogrammide kavandamisel arvesse;

Jõupingutuste parem koordineerimine ja paremad rahastamismeetodid

35.  osutab, et on oluline, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid koordineeriksid paremini oma arengu- ja humanitaarabi tegevust ja teeksid oma abi tõhusamaks muutmiseks koostööd; osutab Euroopa Parlamendi 2013. aasta juunis avaldatud uuringule „Cost of non-Europe in Development Policy”, mille hinnangul võiks aastas säästa 800 miljonit eurot tehingukulusid, kui rahastajad koondaksid oma abiandmispingutused väiksemale arvule riikidele ja tegevustele, ning et paremate riikideüleste jaotusmudelitega võiks aastas 8,4 miljardit eurot kokku hoida;

36.  võtab teadmiseks väikeste rändkarjapidajate suure osatähtsuse liha, piima ja vere tootmisel piirkondades, mis on teiste põllumajandusvormide jaoks ebasobivad; rõhutab nende olulist rolli kogukondade toitmisel ja nende positiivset panust toiduga kindlustatusesse, mille tõenduseks on kuivade ja poolkuivade alade näide: karjakasvatusega tegelevates piirkondades on lapsed enamasti toiduga paremini kindlustatud kui linnades ja külades elavad lapsed; nõuab seepärast, et nende karjakasvatajate kogukondade õigusi ja vajadusi võetaks arvesse põllumajandusmeetmete ja -programmide kujundamisel;

37.  rõhutab, et vaja on suurendada väikeste põllumajandusettevõtete tootlikkust, selleks tuleks soodustada avaliku ja erasektori investeeringuid, sealhulgas anda naistele mikrolaene;

38.  on seisukohal, et rahastajate parema kooskõlastustegevusega saavutatavat kokkuhoidu võib kasutada näiteks katastroofiohu vähendamisega seotud tegevuses ning see omakorda tooks märkimisväärset kasu ja looks seega eduspiraali;

39.  peab kiiduväärseks 2013. aasta vastupanuvõime tegevuskavas esitatud komisjoni ettepanekut korraldada ELi foorum vastupanuvõime edendamiseks; näeb selles võimalust kooskõlastada avaliku sektori institutsioonide, sealhulgas riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi, erasektori, valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna jõupingutusi vastupanuvõime suurendamiseks, et koostöös kõikide osalejatega teha hästi kooskõlastatud edusamme katastroofiohu vähendamise ja vastupanuvõime valdkonnas;

40.  ergutab avaliku sektori ja erasektori vahelist suuremat koostööd katastroofiohu vähendamise ja vastupanuvõime valdkonnas; palub komisjonil hõlbustada erasektori osalemist ja luua eraettevõtetele stiimulid ja sobiv keskkond jagamaks eksperditeadmisi, kuidas vastupanuvõimet suurendada ja ohtu vähendada; nõuab siiski sellega seoses, et komisjon koostaks ettepaneku, millega kehtestatakse eeskirjad avaliku ja erasektori partnerluse kohta ja mis sisaldaks sotsiaalsete ja keskkonna mõjude hindamist, et ennetada nt maakasutusest või veele juurdepääsust tingitud konfliktide teravnemist ja kaitsta eelkõige väiketalunike huve; lisaks innustab pakkuma AKV riikidele abi, et üle vaadata rahvusvaheliste investoritega sõlmitud lepingud; pooldab samuti investeeringute ja investeerimiseesmärkide läbipaistvat avaldamist kodanikuühiskonnale kättesaadavatel platvormidel;

41.  soovitab teha suuremat koostööd ELi-väliste riikide ning rahvusvaheliste ja piirkondlike institutsioonidega, et parandada katastroofideks valmisolekut, katastroofidele reageerimist ja taastamistöid; toetab komisjoni ja ÜRO katastroofiohu vähendamise büroo (UNISDR) koostöö tihendamist eesmärgiga parandada ELi meetmeid katastroofiohu vähendamise küsimustes;

42.  rõhutab, et kuigi EL ja rahvusvahelised organisatsioonid võivad oma programmidega saavutada arenguriikides edusamme katastroofiohu vähendamisel ja vastupanuvõime suurendamisel, on eeskätt riikide valitsustel kohustus tagada oma kodanike ohutus ning seepärast peab partnerriikidel olema tugev poliitiline tahe toetada ja rakendada meetmeid, mis tõstavad vastupanuvõimet ja vähendavad katastroofiohtu;

o
o   o

43.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 50 E, 21.2.2012, lk 30. (2) ELT C 56 E, 26.02.2013, lk 31. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0283.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta resolutsioon puudega naiste kohta (2013/2065(INI))

P7_TA(2013)0579 A7-0329/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle jõustumist ELis 21. jaanuaril 2011, nagu on sätestatud nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsuses 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel(1), ja eriti selle artiklit 6 puuetega naiste ja tüdrukute kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ühenduse hartat töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 10, 19 ja 168,

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(2),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008)0426), ja Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta seisukohta sel teemal(3),

–  võttes arvesse komisjoni 15. novembri 2010. aasta teatist „Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020: Uued sammud tõketeta Euroopa suunas” (COM(2010)0636) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumendi „Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 rakendamise esialgne kava – meetmete loetelu 2010–2015” dokumente (SEC(2010)1323 ja SEC(2010)1324),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758),

–  võttes arvesse komisjoni 3. detsembri 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavuse kohta (COM(2012)0721),

–  võttes arvesse nõukogu 4. juuni 1998. aasta soovitust 98/376/EÜ puuetega inimeste parkimiskaardi kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta järeldusi teemal „Tööturu kaasamise edendamine – kriisist toibumine ja ettevalmistused 2010. aasta järgseks Lissaboni tegevuskavaks”,

–  võttes arvesse nõukogu 2. juuni 2010. aasta resolutsiooni eelnõu uue puudega inimesi käsitleva Euroopa raamistiku kohta (10173/2010) ja nõukogu resolutsiooni puudega inimeste olukorra kohta Euroopa Liidus (2008/C 75/01),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2006 (puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul) toimimise ja mõju kohta (COM(2011)0166),

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C 13/05, mis käsitleb direktiivi 2000/78/EÜ – Võrdne kohtlemine töö saamisel ja kutsealale pääsemisel – Puude mõiste(5),

–  võttes arvesse oma 17. juuni 1988. aasta resolutsiooni kurtide viipekeele kohta(6),

–  võttes arvesse oma 26. mai 1989. aasta resolutsiooni naiste ja puude kohta(7),

–  võttes arvesse oma 16. septembri 1992. aasta resolutsiooni vaimse puudega inimeste õiguste kohta(8),

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 1995. aasta resolutsiooni vaimse puudega isikute inimõiguste kohta(9),

–  võttes arvesse oma 9. mai 1996. aasta deklaratsiooni autistlike inimeste õiguste kohta(10),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 1996. aasta seisukohta puuetega inimeste parkimiskaardi ja puuetega inimeste õiguste kohta(11),

–  võttes arvesse oma 11. aprilli 1997. aasta resolutsiooni puuetega inimestele võrdsete võimaluste andmise kohta(12),

–  võttes arvesse oma 4. aprilli 2001. aasta resolutsiooni „Tõketeta Euroopa suunas puuetega inimeste jaoks”(13),

–  võttes arvesse oma 3. septembri 2003. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta „Puudega inimeste õiguste ja väärikuse edendamiseks ning kaitsmiseks õiguslikult siduva ÜRO instrumendi loomine”(14),

–  võttes arvesse oma 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli kohta(15),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta(16),

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni tervisealase ebavõrdsuse vähendamise kohta ELis(17),

–  võttes arvesse Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti 2011–2020,

–  võttes arvesse ELi tegevuskavale soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta 2010–2015,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu puuetega naiste ja tütarlaste õiguste II manifesti (töövahend poliitilistele aktivistidele ja vastutavatele poliitikutele),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ja arengukomisjoni ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A7-0329/2013),

A.  arvestades, et Euroopa Liidus elab 80 miljonit puudega inimest, kes kõik vajavad ligipääsetavat ja eelarvamusteta füüsilist, intellektuaalset ja sotsiaalset keskkonda, kus puuduksid barjäärid, tõkked või stereotüübid, mis takistaksid neil täielikult kasutada oma inimõigusi ja Euroopa kodakondsust; arvestades, et neist 80 miljonist inimesest 46 miljonit on naised ja tütarlapsed, kes moodustavad 16% kõikidest naistest ELis;

B.  arvestades, et maailmas on hinnanguliselt miljard puudega inimest(18) ning 80% neist elab arengumaades; arvestades, et puuetega naised on mitmekordselt ebasoodsas olukorras, seistes silmitsi tõsiste raskustega sobiva elukoha või töökoha leidmisel ja tervishoiuteenuste, avaliku transporditeenuse, hariduse või kutseõppe saamisel ning kogedes ebavõrdsust laenude ja muude tootmisressursside kättesaadavuse osas, samuti osaledes harva otsustusprotsessides;

C.  arvestades, et eakate arv suureneb, mis tähendab, et vastavalt suureneb ka puuetega inimeste, sealhulgas naiste arv, arvestades, et WHO andmetel on puuete esinemissagedus naiste seas suurem ja pikema oodatava eluea tõttu puudutab see nähtus neid rohkem, ning arvestades, et seetõttu kasvab puuetega naiste arv suuremal määral;

D.  arvestades, et puudega inimeste arvu kasv suurendab hooldajate, eelkõige pereliikmete hooldajate koormust, kelleks on enamasti naised, kes on sunnitud oma tööpäevi lühendama ja koguni tööturult lahkuma, et hoolitseda oma hooldusest sõltuvate pereliikmete eest;

E.  arvestades, et puuetega naiste täielik osalemine majanduses ja ühiskonnas on hädavajalik selleks, et tagada strateegia „Euroopa 2020” edu aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamisel; arvestades, et puuetega inimestele, kaasa arvatud naistele ja tütarlastele, tuleb anda õiglased ja võrdsed võimalused osaleda ühenduse ühiskondlikus, majandus- ja poliitilises elus; arvestades, et puuetega inimesed seisavad endiselt silmitsi mitmesuguste takistustega, mis ei võimalda neil ühiskonnas täielikult osaleda; see toob sageli kaasa sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse ning takistab Euroopa kodakondsuse täielikku kasutamist;

F.  arvestades, et diskrimineerimine võib viia sotsiaalse tõrjutuse ja isolatsiooni, psühholoogilise trauma ja rahulolematuseni;

G.  arvestades, et igasugune demokraatlike riikide ühendus peab eelkõige soodustama kõikide kodanike, nii meeste kui ka naiste osalemist demokraatlikes protsessides (eriti valimistel), looma selliseks osalemiseks vajaliku infrastruktuuri, kui seda veel ei ole, ja seega edendama puuetega naiste kaasamist;

H.  arvestades, et kõik sidusrühmad peavad tagama puudega naistele ja tütarlastele võrdse juurdepääsu kvaliteetsele riiklikule tervishoiule, sh parandades erivajadustega inimestega tegelevate meditsiinitöötajate kutseharidust ja elukestvat õpet, kaasa arvatud seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu valdkonnas;

I.  arvestades, et puudega naistel on õigus haridusele, tervishoiule, tööle, liikuvusele, pereelule, armusuhetele, abielule ja emadusele, samuti erilisele kaitsele, mis tagaks need õigused;

J.  arvestades, et puudega naiste ja tüdrukute partnerluse, seksuaalsuse ja emadusega seotud kogemuste käsitlemine avalikus sfääris aitab võidelda eelarvamuste, püsivate stereotüüpide ja eksitava teabe vastu, arvestades, et neid teemasid on võimalik avalikult käsitleda mitmel viisil, eelkõige kunsti ja kultuuri ning meedia kaudu;

K.  arvestades, et puuetega naistel ja tütarlastel on palju suurem oht langeda vägivalla ohvriks, eelkõige kogeda kodust või seksuaalset ekspluateerimist, ning hinnangute kohaselt langevad puuetega naised väärkohtlemise ohvriks 1,5 kuni 10 korda tõenäolisemalt kui puueteta naised(19); arvestades, et sõltuvalt sellest, kas asjaomased naised elavad kogukonnas või asutustes, tuleb võtta konkreetseid meetmeid võitluseks selle lubamatu nähtuse vastu, mis kujutab endast tõsist inimõiguste rikkumist; arvestades, et tuleb tagada täielik juurdepääs tugiteenustele kõikidele naistele, kuna puuetega naised ja tütarlapsed on emotsionaalset sõltuvamad, neil on suuremat oht langeda igasuguse soolise vägivalla ohvriks, nende isiklik ja sotsiaalne arengutase on madalam ja nende seas on laialt levinud seksuaalne harimatus ning seda teemat ümbritsevad lugematud ja kahjustavad müüdid; ja et on andmeid, mis tõestavad, et vaesuse suurenemise tõttu on sagenenud puuetega naiste seksuaalne ärakasutamine;

L.  arvestades, et puuetega naised ja tütarlapsed kogevad mitmekordset diskrimineerimist soolise ebavõrdsuse, vanuse, usutunnistuse, rahvuse, kultuurilise ja sotsiaalse käitumise ning puudega seotud stereotüüpide tõttu, mis tuleb kaotada; arvestades, et juurdepääsu osas tööle ja haridusele kogevad puuetega naised sageli diskrimineerimist võrreldes puuetega meestega; arvestades, et komisjon ja liikmesriigid saaksid seda takistada, süvalaiendades soolist võrdõiguslikkust puuetega inimeste poliitika kõigis olulistes valdkondades;

M.  arvestades, et ametiasutused vastutavad kvaliteetsete spetsialiseerunud avalike teenuste loomise kaudu selle eest, et puudega naistele ja tütarlastele oleks tagatud keskkond, mis on nende vajadustega kohandatud selliselt, et nad saaksid täiel määral kasutada oma õigusi ja täita kohustusi, otsustada oma asju ise ja saada niiviisi järk-järgult iseseisvamaks, võrdsetel alustel puueteta inimestega; arvestades, et olukord, taristud, õigusaktid ja tugistruktuurid on liikmesriikides väga erinevad;

N.  arvestades, et puuetega naistel ja tütarlastel on võrdsed õigused ainult siis, kui toimib sooline õiglus ja kui riigiasutused on puuetega naistele sama ligipääsetavad kui puueteta inimestele; märgib siiski, et soolise võrdõiguslikkuse praktika ja rakendamine on ELi piires väga erinev;

O.  arvestades, et ühe või mitme füüsilise, vaimse või intellektipuudega inimeste kogukond on äärmiselt ebaühtlane ja seepärast tuleb neile tagada kohtlemine vastavalt individuaalsetele vajadustele;

P.  arvestades, et puuetega inimeste töötuse tase on endiselt lubamatult kõrge; arvestades, et see seab puuetega inimesed – niigi haavatava ja vaesusest ohustatud elanikerühma – suuremasse sotsiaalse tõrjutuse ohtu; arvestades, et puuetega naistel ja tütarlastel on suuremaid raskusi tööturule sisenemisel, on neil keerulisem elada korrapärast ja iseseisvat elu; arvestades, et töö ei ole pelgalt tuluallikas, vaid et sellest on ühtlasi saanud sotsiaalse kaasatuse mehhanism, sest see loob sideme ühiskonnaga ja isikutevahelise suhtevõrgu; arvestades, et puuetega naised ja tütarlapsed on sageli alamakstud; arvestades, et nende liikuvus on takistatud ja nad sõltuvad rohkem pereliikmetest ja hooldajatest, need takistused tuleb aga ületada, et ergutada nende aktiivset osalemist haridusvaldkonnas ja tööturul ning ühenduse ühiskonna- ja majanduselus;

Q.  arvestades, et mida rohkem investeerib liikmesriik puuetega naiste integreerimisse, seda edukamalt suudavad need naised oma eluga iseseisvalt toime tulla ja oma võimeid arendada;

R.  arvestades, et ebasoodsamatest ühiskonnakihtidest pärit puuetega naistel on olnud vähem võimalusi oma võimeid arendada ja ennast iseseisvalt teostada;

S.  arvestades, et majanduskriis ja kärped enamiku liikmesriikide riikliku tervishoiu ja sotsiaalteenuste valdkonnas avaldavad kahjulikku mõju haavatavatele rühmadele ja eelkõige puuetega naistele ja tütarlastele; arvestades, et nad olid suures vaesuse ohus juba enne kriisi; arvestades, et nende kokkuhoiumeetmete tagajärjel on vähenenud eriharidusspetsialistide ja puuetega inimeste tugispetsialistide arv, sotsiaaltoetused hooldajatele, sotsiaaltoetused puuetega inimestele, puuetega inimestega tegelevate institutsioonide ja organisatsioonide rahastamine, on vähenenud puuetega inimeste juurdepääs tööle avalikus sektoris, mis on suuresti mõjutanud puuetega naiste elu ja iseseisvusvõimalusi;

T.  arvestades, et liikuvus, puue ja sotsiaalne kaasatus on omavahel tihedalt seotud, eelkõige seoses suhtlemisvabaduse ja suhtlemisvõimalustega (sealhulgas Braille’i kiri, viipekeeled ning muud suhtlusvormid), liikumisvabadusega kõigil elualadel ja teenustele juurdepääsuga; arvestades, et tuleb edendada puuetega inimeste täielikku osalemist ühiskondliku elu kõikides aspektides ning võimaldada neile info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, nagu ka koduautomaatika ja veebisuhtluse lahenduste kättesaadavus;

U.  arvestades, et puuetega naiste alaliselt oma pere juures elamise toetamine, selle asemel et propageerida nende hooldusasutustesse paigutamist, on ühiskondlikult kaasavam ja liikmesriikide jaoks vähem kulukas;

1.  rõhutab, kui oluline on kaasata kõik ELi kodanikud, olenemata füüsilisest, intellektuaalsest, psühhosotsiaalsest või vaimsest puudest, ning nõuab, et selle tagamiseks püstitataks konkreetsed eesmärgid, et parandada puuetega inimeste elukvaliteeti ja tõhustada ühtekuuluvuspoliitikat kõikide igakülgse osaluse kaudu; rõhutab, et kõikide sidusrühmade, kaasa arvatud puuetega naiste aktiivsel osalemisel tuleb töötada välja strateegiad, poliitikad ja seadusandlikud algatused, et tagada mittediskrimineerimine ja võrdsed võimalused;

2.  nõuab puuetega inimesi käsitleva poliitika soolist süvalaiendamist ning rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse poliitikas, programmides ja meetmetes tuleb rohkem arvestada puuete aspekti ning et ELi ja liikmesriikide õigusaktides ja poliitikas on vaja tugevdada soo ja puude seotuse tunnistamist ja mõistmist; on seisukohal, et puuetega naisi tuleks kutsuda asjaomastesse organitesse tööle konsultantideks, nõunikeks või ekspertideks; väljendab kahetsust, et Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 ei sisalda integreeritud soolist perspektiivi ega eraldi peatükki soospetsiifilise puudepoliitika kohta; avaldab ühtlasi kahetsust, et soolise võrdõiguslikkuse strateegias 2010–2015 ei käsitleta eraldi puudeteemat, vaatamata tõsiasjale, et puuetega naised on sageli ebasoodsamas olukorras kui puuetega mehed ning neid varitseb suurem vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht;

3.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ei ole veel ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli, seda teeksid, et nimetatud dokumenti oleks võimalik täielikult rakendada;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et paljud uurimused on näidanud, et puuetega naised kannatavad kahekordse diskrimineerimise, nii soolise kui ka puuete alusel diskrimineerimise all, ning rõhutab, et selline kattuv diskrimineerimine avaldab puuetega naistele ja tütarlastele eriti kahjulikku mõju; kuna sellealased sätted praegu puuduvad, palub komisjonil ja liikmesriikidel lisada sotsiaalkaitsesüsteemi säte puuetega naiste kohta;

5.  tuletab valitsustele meelde, et puude alusel diskrimineerimine on keelatud, ning kutsub liikmesriike üles tegutsema jõulisemalt, et kõrvaldada allesolevad takistused;

6.  tuletab meelde, et puuetega naiste ja tütarlaste kaasatust ja osalemist on võimalik saavutada ainult juhul, kui nende liikumine füüsilises ja sotsiaalses keskkonnas ei ole takistatud, ning nõuab selleks jõupingutuste tegemist;

7.  rõhutab rolli, mida täidavad vastastikuse abi ühendused, mis koondavad inimesi, eriti naisi, kes hooldavad oma puuetega pereliikmeid või lähedasi, ning nende ühenduste tehtavat teadvustustööd;

8.  rõhutab, et on oluline optimaalselt kasutada ELi rahastamisvahendeid, eelkõige struktuurifonde, et soodustada puuetega inimeste juurdepääsu ja mittediskrimineerimist, pöörates erilist tähelepanu sageli mitmekordselt diskrimineeritavatele naistele, ning parandada selliste meetmete rahastamisvõimaluste nähtavust 2013. aasta järgsetes kavades;

9.  on seisukohal, et teavet kodanikele kättesaadavate teenuste kohta (haridus, tervishoid, õigus, transport, asjaajamine haldusasutustes jne) tuleb anda kõikides keeltes, kõikvõimalikes vormides ja vormingutes lihtsalt ja kindlalt; kui kõnealuseid teenuseid pakutakse telefoni teel ja kaughäireseadmete kaudu, peavad need olema kättesaadavad ka kurtidele ja kurtpimedatele naistele;

10.  rõhutab, et kaasamiseks on vaja võidelda stereotüüpidega, edastades positiivseid kuvandeid kultuuriliste väljendusvormide ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate kaudu, kujutades puuetega naisi objektiivselt ja näidates väga mitmekesiseid rolle, mida neil on võimalik igapäevaselt ühiskonnas täita, samuti käsitledes puuetega inimeste konkreetset kujutamist avalikus sfääris, sest just see valdkond on teistega võrreldes maha jäänud; märgib, et meedial on oluline osa puuetega naisi puudutava teabe levitamises ning meedia peab kaasa aitama positiivsele muutusele üldsuse hoiakutes puuetega naiste suhtes, kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni põhimõtete ja väärtustega;

11.  kutsub liikmesriike üles käsitlema seksuaalset vägivalda tõsise kuriteona, mille eest võetakse kohtulikult vastutusele, eelkõige puuetega ja eriti vaimse puudega naiste puhul, et vähendada teatatud vägistamiste ja seksuaalse ahistamise ja vägivalla juhtude suurt arvu suurtes asutustes;

12.  rõhutab, et selleks, et vältida puuetega tüdrukute varjamist, hülgamist, nende hooletussejätmist ja eraldamist, tuleb käivitada teabekampaaniaid perekondadele, pakkudes teavet nende laste eest hoolitsemiseks ja nende tulevase arengu jaoks ning seksistlike ja diskrimineerivate stereotüüpide kaotamiseks kättesaadavate ühenduste vahendite kohta; on seisukohal, et kui tuumikperekond ei ole suuteline puuetega laste eest hoolitsema, siis peavad avalikud haldusasutused tagama alternatiivse hoolitsuse laiendatud perekonnas, ning kui see ei õnnestu, siis kogukonna poolt loodud perekondlikus keskkonnas; märgib, et vaja on soodustada puuetega laste võtmist kasuperedesse ja lapsendamist, kiirendades bürokraatlikke menetlusi ning andes asjakohast teavet ja abi kasu- või lapsendajaperedele;

13.  soovitab, et eluaseme valdkonnas võetaks arvesse arhitektuurilisi ja muid keskkonnaga seotud kaalutlusi ja meetmeid, et toimuks kiiremini positiivne üleminek erivajadustega inimestele mõeldud lahendustelt terviklike ja kaasavate lahendusteni kõigi kodanike jaoks; märgib siiski, et eesmärk tagada takistamatu juurdepääs ja selleks vajalike kohanduste tegemine ei peaks olema ainuüksi arhitektuurilise iseloomuga, ning et universaalne disain eelkõige puuetega naiste abistamiseks igapäevaste põhivajaduste osas peaks olema kindel eesmärk ja reaalsus; rõhutab, et puuetega naistele tuleb tagada ühiselt või individuaalselt juurdepääs sotsiaalkorterite programmidele ning anda rahalist abi liikumistõkete kaotamiseks kodus, see peab olema kättesaadav ka üüripinnal elavate naiste jaoks; kordab seepärast, kui oluline on tagada puuetega inimestele parem juurdepääs inimväärsetele elamistingimustele, nii eluaseme, liikumisvõime, avalikele ja ühiskondlikele teenustele juurdepääsu kui ka avalikus elus osalemise osas;

14.  palub komisjonil ja liikmesriikidel soodustada piiratud liikumisvõimega ja puuetega naiste ja tütarlaste tõketeta juurdepääsu transpordi infrastruktuurile, sõidukitele ja teabele ning broneerimissüsteemidele; märgib, et ühistransporti kasutavate puuetega isikute hulgas on rohkem naisi kui mehi; rõhutab seepärast, et transpordipoliitika kavandamises, arendamises ja hindamises tuleb võtta arvesse puude- ja sooaspekte, et tagada puuetega naistele võrdsed võimalused ja hoida ära nende diskrimineerimist; seepärast soovitab neid kaasata transpordipoliitika konsultantidena kui selle valdkonna eksperte;

15.  juhib tähelepanu vajadusele tagada juurdepääs internetile ja sotsiaalmeediale (nt kõigi avalike veebisaitide loetavus nägemispuudega inimestele, kohandused peavad olema ühtlasi orienteeritud muud tüüpi puuetele peale nägemispuude, nagu keeruka sisu kohandamine selleks, et vaimse puudega inimesed suudaksid seda mõista, videote lisamine, kus selgitatakse sisu viipekeeles); väljendab muret selle üle, et veel ei ole täielikult tagatud kodanike juurdepääs valitsusasutustele ja e-haldusele; rõhutab, et kõikidele puuetega inimestele, kaasa arvatud kuulmispuudega eakatele, kelle arv ja osakaal ühiskonnas on WHO hinnangutel eriti kasvamas, tuleb anda juurdepääs digitaalkirjaoskusele; tervitab seetõttu komisjoni ettepanekut võtta vastu direktiiv avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavuse kohta;

16.  rõhutab, et demokraatlik osalemine on puuetega naiste põhiõiguste ja kodanikuõiguste osa ning et seda tuleb hõlbustada ja see peab olema tagatud; kutsub seetõttu liikmesriike ja kõiki asjaomaseid ametiasutusi tagama selleks piisavalt kohandatud vahendid ning suurendama naiste aktiivset kaasamist ja osalemist;

17.  tuletab meelde, et ÜRO konventsioon propageerib inimõiguste mudelit „abistamine otsuste tegemisel”, mis põhineb kõikide inimeste võrdõiguslikkusel ja loomuomasel väärikusel, vastupidiselt iganenud „otsuste tegemisel asendamise” süsteemile; kutsub seepärast liikmesriike üles lihtsustama puuetega naiste esindatust otsustusprotsessis, et nende huvid ja õigused oleksid kaitstud;

18.  on seisukohal, et puuetega naistel ja tütarlastel on õigus otsustada nii palju kui võimalik omaenda elu ja vajaduste üle, et neid tuleks kuulda võtta ja nendega nõu pidada, samuti tuleks neid aktiivselt julgustada olema võimalikult iseseisev, ning juhib tähelepanu asjaolule, et need õigused peaksid igapäevaelu kontekstis olema tagatud ka riiklikes eriasutustes; rõhutab, et tugiisiku abi on vajalik vahend iseseisvaks eluks ja peab seega olema puuetega naistele tagatud ja soovitatud õppe- ja kutseõppeasutustes, töökohas, pere juures ning raseduse ja emaduse ajal;

19.  tuletab meelde, et naise iga eluetapp on lisaks võimalustele seotud ka kohustustega ning et naistel tuleb korduvalt taluda seoses raseduse ja sünnitamisega ebaproportsionaalset koormust, kui nad peavad seisma silmitsi raseduse negatiivsete mõjudega, eelkõige juhtudel, kui pere hüljanud isad ei täida oma kohustusi ega aita kaasa oma laste heaolule ega käekäigule; tuletab meelde, et perekonnas peaksid mõlemad vanemad jagama võrdselt samasuguseid kohustusi, kui nad ei ole eelnevalt teisiti kokku leppinud;

20.  rõhutab, et puuetega naised ja tüdrukud peavad olema informeeritud oma õigustest, et nad saaksid ise otsuseid teha; teavet tuleb anda kättesaadavalt ja arusaadavalt, arvestades nende valitud erinevaid suhtlusmeetodeid, -vahendeid ja -vorme ning vajaduse korral vaimse puude taset;

21.  märgib, et asjakohase hoolduse tagamiseks puuetega naistele ja tütarlastele on meditsiinivaldkonnas vajadus vaimuhaiguse/puuete alase pideva erikoolituse järele, et paremini tuvastada patsientide vaevusi ja suunata neid tulemuslikule hooldusele selle valdkonna pädevates erimeditsiiniasutustes; palub seetõttu liikmesriikidel tagada erikoolitus kõikidele spetsialistidele, kes tegelevad puuetega inimestega, ning rõhutab, et tervishoiutöötajad ja õpetajad peavad koolituse käigus saama teavet igasuguste puuete kohta, tuletades meelde, et mõned puuded on vaatamata sagedasele esinemisele vähetuntud;

22.  märgib, et puuetega inimeste hariduse ja kutseõppega tegeldakse mõnes liikmesriikides eraldi ja puudulikult; rõhutab puuetega naiste kaasamise tähtsust tavaharidus- ja kutsesüsteemidesse kõigil juhtudel, kui puue sellist kaasamist võimaldab;

23.  toonitab vajadust toetada rändajatest puuetega tüdrukuid ja naisi nende oskuste ja potentsiaali arendamisel kutseõppes ning anda neile võimalusi sobiva töökoha leidmiseks;

24.  märgib, et mitmed etapid naise elus – sealhulgas rasedus – on seotud konkreetsete lahendust vajavate probleemidega, ning puuetega naistel peaksid samas olukorras olema samad õigused ja võimalused nagu puueteta naistel, et mitte heidutada neid rasestumast; arvestades puuetega naiste lisaprobleeme, rõhutab, et neile tuleks tagada pikem emapuhkus, võimaldamaks neil uue olukorraga kohaneda ja rajada korras pereelu; märgib, et sundsteriliseerimine ja -abort on naistevastase vägivalla vormid ning tähendavad ebaväärikat ja alandavat kohtlemist, mille liikmesriigid peavad kaotama ja karmilt hukka mõistma;

25.  rõhutab, et puuetega naistel ja tüdrukutel peab olema lubatud nautida oma seksuaalsust sama vabalt kui puueteta inimestel, ja leiab, et puuetega naistel peab olema võimalik elada täisväärtuslikku elu ja saada või mitte saada soovi korral lapsi, nii nagu puueteta naistel; rõhutab, et selleks, et puuetega noored ja teismelised tütarlapsed ning naised saaksid võtta vastutuse oma seksuaalkäitumise eest, peab neil olema juurdepääs seksuaalharidusele selle valdkonna ekspertide poolt, nagu kohalikud riikliku sotsiaalsüsteemi koolitajad, ning seda haridust tuleb kohandada vastavalt konkreetse puudega naise või tütarlapse vaimsetele võimetele; nad peavad õppima tundma ja mõistma keha talitlust (kuidas tekib rasedus ja kuidas saab seda vältida), kuidas olla vastu tegevusele, mida nad ei soovi, kuidas vältida sugulisel teel levivaid haigusi jne, rõhutab, kui tähtis on tagada nendele naistele ja nende perekonnale spetsialiseeritud tugi, et nad saaksid emadusest täit rõõmu tunda; peab vajalikuks, et liikmesriigid võtaksid sel juhul eriliselt arvesse vaimse puudega naiste vajadusi;

26.  peab äärmiselt oluliseks, et puuetega naistele ja tütarlastele oleks tagatud täielik juurdepääs arstiabile, mis vastab nende erivajadustele, sealhulgas günekoloogi konsultatsioonidele, arstlikule läbivaatusele, samuti seoses pereplaneerimisega ja rasedusaegse kohandatud tugiteenusega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid riikliku tervishoiu teenuste kaudu kvaliteetsete tervishoiuteenuste kättesaadavuse;

27.  juhib tähelepanu sellele, kui oluline on kaotada negatiivsed eelarvamused ja sotsiaalsed stigmad ning suurendada ühiskonna heakskiitu, ühiskonnas osalemist, austust ja sallivust ning väärtustada inimeste mitmekesisust; julgustab liikmesriike eelkõige viima läbi teadlikkuse tõstmise kampaaniaid;

28.  rõhutab, et naistevastane vägivald ja seksuaalvägivald on tõsine inimõiguste rikkumine; arvestades puuetega naiste ja tütarlaste erilist haavatavust, rõhutab vajadust kaitsta hooldekodudes ja vaimuhaiglates elavaid puuetega naisi ja tütarlapsi seksuaalse väärkohtlemise ja muu füüsilise väärkohtlemise eest, mille ohvriks nad võivad langeda, ning juhib murelikult tähelepanu andmete puudumisele selle murettekitava nähtuse kohta; palub, et liikmesriigid uuriksid, kui levinud on see probleem, julgustades puuetega naisi, kes on ohvrid, sellest rääkima; julgustab koguma konfidentsiaalsel viisil asjakohast teavet, et võtta vajalikke asjakohaseid meetmeid selle probleemiga tegelemiseks; palub Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil viia läbi uuringud puuetega tüdrukute ja naiste olukorra kohta seoses vägivallaga;

29.  kutsub liikmesriike üles ennetama ahistamist töökohtades, kehtestades tulemuslikud ahistamisvastased protokollid kooskõlas direktiivi 2000/78/EÜ kohaldamisega, et vähendada teatatud vägistamiste, seksuaalse ahistamise ja vägivalla juhtude suurt arvu, samuti sundsteriliseerimise juhtumeid, eelkõige suurtes asutustes;

30.  rõhutab, et paljudes arengumaades leidub endiselt märkimisväärseid tõkkeid, mis takistavad vägivallajuhtumite vältimist ja nendest teatamist, samuti juurdepääsu õigusemõistmisele ning õigus- ja sotsiaalteenustele;

31.  kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma kõiki asjakohaseid seadusandlikke, halduslikke, sotsiaalseid ja hariduslikke meetmeid, et kaitsta puuetega naisi ja tüdrukuid nii kodus kui ka väljaspool kodu ekspluateerimise, vägivalla ja väärkohtlemise kõikide vormide eest, ning lihtsustama nende juurdepääsu õigusemõistmisele kogukonnapõhise sobiva abi ja toetuse pakkumise kaudu, võttes arvesse nende erivajadusi, kaasa arvatud abivahendeid, et vältida isolatsiooni ja koju vangistusse jäämist; lisaks peaksid sõltumatud ametiasutused kõiki selliseid teenuseid ja programme hoolikalt jälgima; väljendab kahetsust, et Euroopa ja riiklikes õigusaktides ärakasutamise, vägivalla ja väärkohtlemise vältimise kohta ei arvestata tavaliselt puude faktorit;

32.  nõuab tungivalt, et komisjon käivitaks laiahaardelise strateegia võitluseks naistevastase vägivalla vastu, nagu on nõudnud Euroopa Parlament mitmetes resolutsioonides ja viimati oma 5. aprillil 2011. aasta resolutsioonis (naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta)(20); kordab, et komisjonil oleks vaja esitada seadusandlik kriminaalõigust käsitlev õigusakt soopõhise vägivallaga võitlemiseks, kaasa arvatud puuetega naiste õiguste kaitse seksuaalse väärkohtlemise ja vägivalla juhtudel nii avalikkuses kui ka kodus;

33.  nõuab tungivalt, et puuetega naistele tuleb tagada toimiv juurdepääs õigussüsteemile taskukohaselt, hõlpsasti ja turvaliselt, ning kindlustada, et nad võiksid igas menetlusetapis arvestada oma valitud suulise suhtlemise tugisüsteemide ja -tehnoloogiatega, kaasa arvatud viipekeeletõlkide või juhtisikute-tõlkidega kurtpimedate jaoks, et tagada nende korrektne suhtlemine politsei- ja õigustöötajatega; rõhutab, et arvestades paljude puudega naiste suurt sõltuvust nende hooldajast, kes on paljudel juhtudel ka see, kes neid ründab ja kuritarvitab, tuleb tagada sõltumatud rünnaku ohvriks langenud puuetega naistega suhtlemise vormid, et anda võimalused kaebuse esitamiseks ja viivitamatult ohvri ajutiseks toimetamiseks tervikliku hoolduse keskusesse kuni kaebuse kohtuliku lahendamiseni; teeb ettepaneku võtta kasutusele konkreetselt puuetega naiste ja tütarlaste vajadustele kohandatud kohtumenetlus, mis näeb ette ka valitsusväliste organisatsioonide abi kasutamise; rõhutab, et puuetega naiste juurdepääsu õiguskaitsevahenditele ei tohi kuidagi takistada; märgib sellega seoses, et vaja on võtta tõhusaid meetmeid, et võimaldada puuetega naistele abi, mida neil võib vaja olla oma õigus- ja teovõime teostamises – see abi peab olema proportsionaalne nende isiklike vajaduste ja võimetega, et teha otsuseid kodaniku- ja poliitiliste õiguste osas; märgib, et samuti on vaja asjakohaseid ja efektiivseid kaitsemeetmeid – näiteks naiste tegelike vajaduste erapooletu hindamine tunnustatud sõltumatute ekspertide poolt – selleks, et takistada puuetega naiste ärakasutamist kolmandate isikute või institutsioonide poolt nende õigus- ja teovõime teostamisel, ning need meetmed tuleb regulaarselt läbi vaadata;

34.  rõhutab, et puudega naise või tütarlapse sõlmitud steriliseerimise kokkulepe peab olema vabatahtlik ning selle peab läbi vaatama erapooletu kolmas isik, kelle ülesanne on kontrollida, et otsus langetati õiglaselt ja tõsise meditsiinilise näidustuse puudumise korral teiste isikute poolse mõjutuseta; rõhutab lisaks, et kunagi ei tohi manustada eostumisvastseid vahendeid või katkestada seaduses lubatud aja piires rasedust vastu puudega naise või tüdruku tahtmist; on seisukohal, et puuetega naistel ja tütarlastel peab olema õigus anda iga meditsiiniprotseduuri jaoks oma teavitatud nõusolek ning seda mõista; leiab, et kui puudega naine või tütarlaps ei ole võimeline oma nõusolekut andma, peab nõusolek alati põhinema inimõiguste austamisel; nõuab tungivalt, et liikmesriigid väldiksid puuetega naiste sundsteriliseerimise juhtusid ja mõistaksid need hukka;

35.  märgib, et füüsiliste vaeguste ja puuete kohta kasutatav terminoloogia on erinev ning et meditsiinilises mõttes tuleks rõhku panna pigem puuetele kui vaegustele, nagu seda on tehtud ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja Euroopa Kohtu käsitluses; rõhutab, et tööandjad peaksid keskenduma puuetega töötajate ja kandidaatide oskustele ja võimetele;

36.  kutsub liikmesriike üles edendama ja lihtsustama puuetega naiste ja tütarlaste juurdepääsu igasugusele ametlikule, mitteametlikule ja elukestvale haridusele, kuna neid tuleks julgustada õppima ja kasutama uut teavet ning kommunikatsioonitehnoloogiaid, samuti toetada ja julgustada tööturule sisenema, ning rõhutab, et konkreetsed anded, vaated ja kogemused võivad töökeskkonda oluliselt rikastada; nõuab tungivalt, et liikmesriigid annaksid õpetajatele, koolitajatele, avaliku halduse vastutavatele töötajatele ja tööandjatele väljaõpet ja teavet, et nad rakendaksid oma töös sotsiaalse integreerimise protsesse, mis väärtustaksid puuetega naiste potentsiaali ja lisaväärtust; teeb ettepaneku kasutada tõhusalt Euroopa Sotsiaalfondi, et parandada puuetega naiste ja tütaralaste kaasatuse taset kõikides olulistes eluvaldkondades, nagu juurdepääs tööturule, samuti noorte töötuse ja vaesuse vähendamiseks;

37.  kutsub liikmesriike üles vaatama läbi oma seadusandliku ja poliitilise raamistiku seoses puuetega naiste ning vaimse alaarenguga ja vaimse puudega naiste osalusega tööturul; rõhutab vajadust võtta puuetega naiste jaoks vastu aktiivseid tööturupoliitika meetmeid, mis pakuvad üksikisikutele valikuvõimalusi, kaasa arvatud paindlikku, osalist ja täistööaega, ja kaaluda võimalust soodustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) teket finantsstiimulite ja muu toetusega era- ja tööelu ühitamiseks; toonitab, et puuetega naistel peaks olema võrdne juurepääs rahastamisele väikeste ettevõtete ja muude füüsilisest isikust ettevõtja vormide loomiseks, samuti õigus valida eri liiki tööhõive vahel; ergutab liikmesriike kasutama kogu Euroopa parimaid tavasid; palub tööandjatel teha töökohtades ja töötingimustes mõistlikke kohandusi, et keskenduda rohkem puuetega inimeste stiimulitele ja aktiivselt kaasata nad tööturule võimalusega arutada üksikuid diskrimineerimisjuhtumeid töövaidluskomisjonides vastavalt direktiivi 2000/78/EÜ artiklile 5;

38.  märgib, et ilma täiendavate eripedagoogilise abi võimalusega riiklike poliitikameetmeteta ei ole praegune haridus- ja koolitussüsteem piisav, ning julgustab liikmesriike pöörama haridusvaldkonnas erilist tähelepanu puuetega või erivajadustega lastele, et parandada nende haridusellu integreerimist ja aidata vähendada koolist väljalangevust alla 10% tasemele;

39.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid puuetega inimeste ühenduste ja organisatsioonide piisava rahastamise ja toetuse, sest need on põhitähtsad institutsioonid puuetega inimeste õiguste edendamises ja nende kodanikuaktiivsuse ja ühiskonnaelus osalemise väärtustamises;

40.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid spetsialiseerunud ja piisava toe puuetega naiste peredele, koolitades ja toetades hooldajaid kõikvõimalikel tasanditel, ning looksid neile tugiinstitutsioonid, mis võimaldaksid puuetega inimeste ajutist hooldamist, kui perekonnad seda vajavad;

41.  rõhutab, et puuetega inimestele mõeldud infrastruktuurirajatised on liikmesriikides praegu ebavõrdsed, rõhutab, et puuetega naistele ja tütarlastele on vaja tagada vaba liikumine kõikjal ELi piires;

42.  mõistab hukka asjaolu, et nõukogu ei ole veel viinud lõpule oma tööd nõukogu direktiivi eelnõuga, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, hoolimata parlamendi 2009. aasta seisukohast; kutsub nõukogu üles tagama, et kõnealune õigusakt võetakse vastu praeguse parlamendi ametiaja lõpuks;

43.  rõhutab, et puuetega inimestel, eriti naistel, on suurem risk sattuda vaesusse (OECD andmetel elab peaaegu neljandik puuetega inimestest vaesuses); nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid asjakohaseid meetmeid, et vältida puuetega naiste ja tütarlaste sattumist vaesusse, ja tagaksid neile puudetoetused ning juurdepääsu sotsiaal-ja tervishoiuteenustele, koostades selleks asjakohaseid riiklikke programme ja tagades nende tõhusa rakendamise pideva järelevalve ja hindamise kaudu; märgib, et vaesuse- ja töötuserisk on eriti suur üksikemadel, kellel on puudega lapsed; tuletab meelde, et soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste edendamine ning võitlus puuetega laste ja nende perekondade diskrimineerimise vastu on vahend, millega saab vähendada häbimärgistamist, vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, ning et puuete, soo ja vaesuse vahelisi seoseid tuleb vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse poliitikas alati arvesse võtta;

44.  nõuab, et haavatavad rühmad liigitataks riiklikes tervishoiusüsteemides erivajadustega kasutajateks ning et eraldataks vahendid ja võimalused nende nõuetekohaseks hooldamiseks;

45.  nõuab, et ennetus- ja abiprogrammide koostamisega pöörataks erilist tähelepanu eakatele naistele, kes on sageli üksi ja kellel esineb süvenevaid haigusi, mis tekitavad puudeid;

46.  rõhutab, et paljudes riikides võetud kokkuhoiumeetmed on vähendanud põhitoetuseid ja -teenuseid ning et nendes oludes on puuetega naised eriti haavatav elanikerühm; rõhutab ka seda, et puuetega inimeste ja nende hooldajate – kes on sageli naised – toetuste kärpimine mõjub negatiivselt perekohustustega naiste hariduslikke, sotsiaalseid ja majanduslikke vajadusi; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma meetmeid, et kõrvaldada kõik takistused puuetega naistele tõhusate, kättesaadavate, kvaliteetsete ja jõukohase hinnaga teenuste pakkumiseks;

47.  märgib, et enamikus liikmesriikides puuduvad puuetega inimeste jaoks taskukohased, juurdepääsetavad ning kvaliteetsed tervishoiu- ja abiteenused, ning et hooldajate töö ei ole naiste ja meeste vahel võrdselt jaotatud; mõlemal asjaolul on otsene negatiivne mõju naiste võimalusele osaleda täielikult sotsiaalses, majanduslikus, kultuurilises ja poliitilises elus; nõuab tungivalt, et puuetega inimeste hooldajatele, kes on sageli naised, pöörataks erilist tähelepanu ning et nende töökogemuse hindamisel võetaks arvesse nende panust; rõhutab samuti, et liikmesriike tuleb julgustada tunnustama sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemides puuetega inimeste hooldajate – peamiselt naiste – tehtud tasuta tööd; rõhutab, et nendele naistele tuleb pöörata erilist tähelepanu, tagamaks, et nad saaksid piisavat palka ja vanaduspensionit; kutsub seepärast komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku hooldajate puhkuse kohta (või puhkuse kohta ülalpeetava pereliikme hooldamiseks), mis võimaldab inimestel võtta puhkust haige, puude või kahjustusega pereliikmete eest hoolitsemiseks ja/või säilitada töökoht, kui nad võtavad ülalpeetavate pereliikmete eest hoolitsemiseks puhkust;

48.  palub komisjonil ja liikmesriikidel arendada ulatuslikke teadlikkuse parandamise kampaaniaid, et muuta puuetega naised ja tütarlapsed nähtavamaks, ning rõhutab olulist rolli, mida massimeedia ja internet võivad täita puuetega naiste positiivse kuvandi kujundamisel ja nende julgustamisel oma õigusi teostama;

49.  peab väga oluliseks, et liikmesriigid tagaksid puuetega naiste ja tütarlaste võrdsuse seaduse ees ning nende õiguse samaväärsele seaduslikule kaitsele ja seadusest tulenevatele hüvedele ilma igasuguse diskrimineerimiseta; peab vajalikuks keelata igasugune diskrimineerimine puude ja soo alusel, arvestades, et nende kahe faktori esinemine korraga suurendab astmeliselt ebavõrdsust;

50.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks vahekokkuvõtte oma Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 saavutuste kohta ja töötaks välja nendega seotud meetmete loetelu 2015–2020 ning arendaks sootundlikumat lähenemisviisi;

51.  tuletab meelde vajadust, et ühenduse puudepoliitikas arvestataks algusest peale soolise võrdõiguslikkusega, et vältida praegu valitseva ebavõrdsuse edasi kestmist või suurenemist selle poliitika rakendamise ajal; rõhutab, et on vaja võtta kasutusele näitajad, mis kajastaksid puude ja soo aspekte koos; usub, et näitajate puudumine raskendab puuetega naiste tegelikust olukorrast õige ülevaate saamist; palub, et komisjon kutsuks puuetega naisi ja tütarlapsi üles osalema tulevastes uuringutes naiste ja puuete teemal;

52.  palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel võtta vastu horisontaalne diskrimineerimisvastane direktiiv, mille eesmärk oleks kõrvaldada kõikides ELi pädevusvaldkondades tõkked, mis takistavad puuetega inimestel ja eelkõige puuetega naistel ja tütarlastel kasutada täielikult oma võimeid sotsiaalse osaluse ja sõltumatuse vallas;

53.  kutsub liikmesriike üles toetama vabatahtlikke algatusi, mis suurendavad inimeste mitmekesisust, ja tagama selle küsimusega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide piisav rahastamine;

54.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma üksikasjalikke ja usaldusväärseid sooliselt eristatud statistilisi andmeid puuetega inimeste tegeliku olukorra kohta; see on hädavajalik, et töötada välja tõhus poliitika, tegelemaks soo, puude ja vägivalla kokkupuutepunktidega; usub, et puuetega naised peaksid selliste andmete kogumisel osalema; leiab samuti, et soo aspekti tuleb võtta arvesse ka kõikides puuetega inimeste alastes uuringutes, nagu ka puude aspekti uuringutes naiste ja tütarlaste kohta;

55.  rõhutab, et mitmekesisus rikastab ühiskonda;

56.  märgib, et inimväärikus on puutumatu ning seda tuleb austada ja kaitsta;

57.  rõhutab, et 2015. aasta järgseks perioodiks koostatavas arengukavas tuleb puuete teemat käsitleda sootundlikult;

58.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles kooskõlastatud viisil süvalaiendama puuete küsimust arengupoliitikas ja projektides ning toetama puuetega naistele suunatud geograafilistes programmides laiaulatuslikku vaesuse vähendamise strateegiat, et nende majanduslikku potentsiaali avada; rõhutab, et maareformiga tuleb tagada sooline võrdõiguslikkus maaomandi küsimustes, hõlmates ka puuetega naisi;

59.  palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel luua järelevalvemehhanismid, et hinnata riigiti oma poliitika mõju puuetega naistele; kutsub ELi üles toetama partnerriikide jõupingutusi tööõiguse väljatöötamisel ja rakendamisel vastavalt puuetega inimeste õiguste konventsioonile ja ILO konventsioonile nr 159;

60.  palub komisjonil edendada algatusi, mille eesmärk on tugevdada sidusrühmade suutlikkust tõhusalt ja kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooniga täita rahvusvahelisi kohustusi, mis on võetud seoses puudeid arvestava arenguga; soovitab ELil soodustada puuetega inimeste organisatsioonide osalemist rahvusvahelistes ja riiklikes otsustusprotsessides;

61.  märgib, et riskiolukorrad ja humanitaarkriisid mõjutavad negatiivselt puuetega naiste ja tütarlaste turvalisust ja ohutust, vähendades oluliselt nende ellujäämisvõimalusi: rõhutab, et puuetega naised ja tütarlapsed on ülejäänud inimestest haavatavamas olukorras selliste riskiolukordade eelsel ja järgsel ajal ning nende vältel nagu relvakonfliktid, territooriumi okupeerimine, looduskatastroofid ja humanitaarkriisid; rõhutab, et riiklikel ja rahvusvahelistel rahvatervise eest vastutavatel, katastroofiolukordadeks ettevalmistusi tegevatel, hädaabi ja humanitaarabi andvatel ametitel on vaja teadvustada puuetega naiste ja tütarlaste eriõigusi ja -vajadusi ning vajadust varuda inimressursse ja materiaalseid vahendeid, mis tagaksid puuetega naistele ja tütarlastele üldise juurdepääsu ja võrdsed võimalused riski- ja hädaolukordades, vältides nii nende hooletusse jätmist ja/või ebasobivaid meetmeid;

62.  rõhutab, et EL ja liikmesriigid peavad tunnistama, kui oluline on arendada rahvusvahelist koostööd, et toetada riikide jõupingutusi selleks, et puuetega naised ja tütarlapsed saaksid kasutada täiel määral ja võrdsetel tingimustel kõiki oma põhiõigusi ja -vabadusi; rõhutab, et rahvusvahelise koostöö programmid peavad olema puuetega naisi ja tütarlapsi kaasavad, mistõttu on vaja nende esindusorganisatsioonid (sega- või eriorganisatsioonid) otseselt kaasata kohalikul, riigi, ühenduse või rahvusvahelisel tasandil teostatava koostööpoliitika kavandamisse, rakendamisse, järgimisse ja hindamisse teabe, kogemuste, koolitusprogrammide ja parimate tavade vahetamise ja jagamise teel;

63.  rõhutab, et EL ja liikmesriigid peavad edendama soo- ja puudeaspektide läbivat kaasamist arengukoostöö poliitikasse, programmidesse ja projektidesse, tagades sellega, et töötatakse välja spetsiaalseid projekte puuetega inimeste, eriti naiste ja tütarlaste võrdsete võimaluste edendamiseks; rõhutab, et komisjon, Euroopa Parlament, ÜRO, eriametid ja kõik muud rahvusvahelised, riiklikud ja kohalikud abi andvad ametid peavad seadma üheks prioriteediks puuetega naistele ja tütarlastele suunatud programmide rahastamise, eraldades selleks vahendeid oma üldprogrammides ja rahastades puuetega naistele või tütarlastele suunatud programme või programmiosi; on seisukohal, et EL peab lülitama puuetega naiste ja tütarlaste õigused oma kahepoolsesse koostöösse ja pikaajalisse koostöösse kolmandate riikide kohalike ametivõimudega, pakkudes otsest majanduslikku toetust oma mitmepoolse arengukoostöö poliitika kaudu rahalise toetusega rahvusvahelistele organisatsioonidele, kaasrahastamise kaudu koos vabaühendustega ELis ja mujal maailmas ning humanitaarabiga seotud poliitika kaudu;

64.  rõhutab, kui oluline on toetada puuetega naiste aktiivset osalemist Euroopas nende esindusorganisatsioonide kaudu (eelkõige Euroopa Puuetega Inimeste Foorum, Euroopa naiste surverühm ja nende vastavad riiklikud liikmed) rahvusvaheliste inimõiguste lepingute järgimises, pakkudes asjakohast teavet alternatiivsetes aruannetes, mis annavad ülevaate puuetega naiste ja tütarlaste olukorrast põhiõiguste ja -vabaduste osas;

65.  peab hädavajalikuks tagada, et korralised aruanded ELi ja liikmesriikide inimõigustelepingute kohta sisaldaksid teavet puuetega naiste ja tütarlaste kohta seoses kõikide nende õigustega, sealhulgas praeguse tegeliku ja seadusjärgse olukorra kohta, teavet olukorra parandamiseks võetud meetmete kohta, samuti esinevate raskuste ja takistuste kohta, eriti maakohtades; leiab, et seda tava tuleb laiendada kõikidele institutsioonidele, kes töötavad inimõiguste kaitse alal nii Euroopas kui ka riikide tasandil, kaasa arvatud organisatsioonidele, kes esindavad puuetega inimesi ja nende perekondi, naisi üldiselt ja puuetega naisi;

66.  on seisukohal, et üks peamisi katsumusi puuetega naiste ja tütarlaste olukorra muutmisel on lülitada puudeaspekt kõikidesse soopoliitika programmidesse ja meetmetesse ning ühtlasi kavandada ja rakendada positiivse tegevuse meetmeid selleks, et saavutada nende naiste ja tütarlaste elus arengut paremuse poole, arvestades nende ebasoodsat olukorda;

67.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogule ja ÜRO peasekretärile.

(1) ELT C 23, 27.1.2010, lk 35. (2) EÜT C 303, 2.12.2000, lk 16. (3) ELT C 137 E, 27.5.2010, lk 68. (4) EÜT C 167, 12.6.1998, lk 25. (5) ELT C 224, 16.9.2006, lk 9. (6) EÜT C 187, 18.7.1988, lk 236. (7) EÜT C 158, 26.6.1989, lk 383. (8) EÜT C 284, 2.11.1992, lk 49. (9) EÜT C 17, 22.1.1996, lk 196. (10) EÜT C 152, 27.5.1996, lk 87. (11) EÜT C 20, 20.1.1997, lk 386. (12) EÜT C 132, 28.4.1997, lk 313. (13) EÜT C 21 E, 24.1.2002, lk 246. (14) ELT C 76 E, 25.3.2004, lk 231. (15) ELT C 184 E, 8.7.2010, lk 111. (16) ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 9. (17) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 25. (18) Maailma Terviseorganisatsiooni ja Maailmapanga ühiselt koostatud aruanne puuete kohta maailmas 2011. aastal. (19) Human Rights Watch: Puuetega naiste ja laste inimõigused (2012), lk 5. (20) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 26.

Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2013. aasta resolutsioon kõigi osaliste huvides toimiva Euroopa jaekaubanduse tegevuskava kohta (2013/2093(INI))

P7_TA(2013)0580 A7-0374/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 31. jaanuari 2013. aasta teatist „Euroopa jaekaubanduse tegevuskava loomine” (COM(2013)0036),

–  võttes arvesse komisjoni 31. jaanuari 2013. aasta rohelist raamatut ebaausate kauplemistavade kohta Euroopa ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas (COM(2013)0037),

–  võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2010. aasta aruannet „Kaubandus- ja turustusturu järelevalve „Tõhusam ja õiglasem siseturg kaubanduse ja turustuse valdkonnas 2020. aastaks”” (COM(2010)0355),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 22. mai 2012. aasta teatist „Euroopa tarbijakaitse tegevuskava – suurem usaldus ja kiirem kasv” (COM(2012)0225),

–  võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni Euroopa tarbijapoliitika uue tegevuskava kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 29. mai 2012. aasta töödokumenti „Tarbijatingimuste tulemustabel „Tarbijad tunnevad end ühtsel turul koduselt: jaekaubanduse ühtse turu integreerimise ja tarbijatingimuste järelevalve liikmesriikides” (Consumer Conditions Scoreboard – Consumers at home in the single market: Monitoring the integration of the retail single market and consumer conditions in the Member States) (SWD(2012)0165),

–  võttes arvesse komisjoni 27. novembri 2012. aasta teatist „Ettevõtete kaitsmine eksitavate turundusvõtete vastu ja tõhusa jõustamise tagamine. Eksitavat ja võrdlevat reklaami käsitleva direktiivi 2006/114/EÜ läbivaatamine” (COM(2012)0702),

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni eksitavate reklaamivõtete kohta(3),

–  võttes arvesse toiduainete tarneahela parema toimimise kõrgetasemelise foorumi ja ettevõtjatevahelisi lepingulisi suhteid käsitleva ekspertide platvormi tööd,

–  võttes arvesse komisjoni 4. juuli 2013. aasta konsultatsioonidokumenti sotsiaalpartneritega konsulteerimise kohta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 154 alusel seoses ELi tasandi koostööga deklareerimata töö vältimisel ja tõkestamisel (Consultation of Social Partners under Article 154 TFEU on enhancing EU cooperation in the prevention and deterrence of undeclared work) (C(2013)4145),

–  võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta teatist „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas” (COM(2009)0591),

–  võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas(4),

–  võttes arvesse oma 19. veebruari 2008. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidus tegutsevate suurte selvehallide jõupositsiooni kuritarvitamise uurimise ja selle vastu võitlemise kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta teatist „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega” (COM(2011)0942),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta(6) ja 4. juuli 2013. aasta(7) resolutsioone digitaalse ühtse turu rajamise lõpuleviimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. juuli 2013. aasta arvamust komisjoni teatise „Euroopa jaekaubanduse tegevuskava loomine” kohta(8),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2013. aasta arvamust, milles käsitletakse komisjoni rohelist raamatut ebaausate kauplemistavade kohta Euroopa ettevõtjatevahelises toiduainete ja muude kaupade tarneahelas(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(11) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele(12),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta(13),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul(14),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul(15),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0374/2013),

A.  arvestades, et jaekaubandusturu tähtsust on pea võimatu üle hinnata, kuna see annab 11% ELi SKPst ja rohkem kui 15% kõigist töökohtadest Euroopas, sh nii kvalifitseeritud kui ka kvalifitseerimata tööjõud, ning tugevdab ühiskonna sotsiaalset struktuuri;

B.  arvestades, et tuleb täielikult tunnustada jaekaubandussektori strateegilist tähtsust majanduskasvu, tööhõive, konkurentsivõime ja innovatsiooni mootorina ning Euroopa ühtse turu tugevdajana;

C.  arvestades, et ühiskonnas, mida iseloomustavad aina rohkem virtuaalsed internetikontaktid, on kauplus ikka veel koht, kus kohtutakse teiste inimestega, ning eriti kaubatänavad ja linnakeskused ning ka müük otse tootjatelt võiks olla jagatud kogemuste keskkond ning kohaliku identiteedi, kogukonna uhkuse, ühise pärandi ja jagatud väärtuste keskpunkt; arvestades aga, et e-kaubandus ja traditsioonilised kauplused ei välista ning tegelikult täiendavad üksteist;

D.  arvestades, et praegune majanduskriis on jaekaubandust rängalt kahjustanud ja mõjutanud eelkõige väiksemaid, sõltumatuid kauplusi;

E.  arvestades, et ebaausad kauplemistavad ei ole kuhugi kadunud ning kahjustavad kogu tarneahelat, sealhulgas põllumajandustootjaid ja VKEsid; arvestades, et ebaausad kaubandustavad kahjustavad samuti ka tarbijate huve ning majanduskasvu ja töökohtade loomist;

1.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on loonud Euroopa jaekaubanduse tegevuskava;

2.  väidab, et tegevuskavas oleks tulnud pöörata rohkem tähelepanu praeguse majanduskriisi tagajärgedele jaekaubanduse ja eriti väiksemate, sõltumatutele kaupluste jaoks;

3.  pooldab komisjoni kavatsust luua jaekaubanduse konkurentsivõimega tegelev alaline töörühm, aga rõhutab esindajate, sh nii suurte kui ka väikeste jaemüüjate, tarnijate, ühistute ja tarbijate ning keskkonna ja ühiskondlike huvirühmade tasakaalustatud esindatuse tähtsust; kutsub komisjoni üles käsitlema jaekaubandust terviklikult, vältides dubleerimist ja lisabürokraatiat, ning tagama järjepidevust ja tihedat koostööd muude olemasolevate foorumitega, nagu iga-aastane jaeturu ümarlaud;

4.  pooldab jaemüügisektori innovatsiooni kõrgetasemelise eksperdirühma loomist komisjoni poolt ja kutsub komisjoni üles vaatama kiirelt läbi rühma tulevased soovitused, et veelgi edendada ettevõtlusvaimu, ergutada innovatsiooni ja luua töökohti Euroopas;

5.  toetab oma siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni korraldatavat jaeturu ümarlauda kui institutsioonilist foorumit, kelle eesmärk on hoida jaekaubandust ELi poliitilises tegevuskavas tähtsal kohal, vaadata läbi edusammud jaekaubanduse tegevuskava asjakohaste aspektide rakendamisel, anda aru jaekaubanduse konkurentsivõimega tegeleva alalise töörühma tööst ning anda ajakohastatud ülevaadet muudel platvormidel ja mitteametlikes dialoogimehhanismides tehtud uusimatest edusammudest; palub jaekaubanduse konkurentsivõimega tegeleval alalisel töörühmal teha Euroopa Parlamendiga tihedat koostööd, et korraldada iga-aastast jaeturu ümarlauda;

6.  nõuab, et liikmesriigid ei võtaks kokkuhoiupoliitika kontekstis meetmeid, mis õõnestavad tarbija usaldust ja kahjustavad otseselt jaekaubandussektori huve, nt käibemaksu suurendamine, toodete ja tooteliikide ümberliigitamine või kaupluste maksude tõstmine; kinnitab veel kord, kui tähtis on suurendada eelkõige jae- ja hulgimüügiga tegelevate VKEde juurdepääsu rahastamisele; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni 2011. aasta tegevuskava ja hiljutiste seadusandlike ettepanekute üle, milles eesmärk on säilitada krediidivoog VKEdesse ja parandada nende juurdepääsu kapitaliturgudele;

7.  rõhutab, et liikmesriigid peavad hoiduma diskrimineerivatest meetmetest, näiteks kaubandus- ja maksuseadustest, mis puudutavad ainult osa sektoreid või ettevõtlusvorme ning moonutavad konkurentsi;

8.  taunib asjaolu, et mõned liikmesriigid diskrimineerivad välismaiseid ettevõtteid, tekitades uusi takistusi, mis muudavad keeruliseks nende asutamise kõnealuses liikmesriigis, mis on selge siseturu eeskirjade rikkumine;

9.  palub komisjonil ja liikmesriikidel seada jaekaubandussektor, sh digitaalne ühtne turg, oma poliitikas esikohale kui ühtse turu alustala ning kaotada ettevõtete asutamist, arengut ja järjepidevust piiravad regulatiivsed, halduslikud ja praktilised tõkked, mille tõttu jaemüüjatel on raske saada siseturust täielikult kasu; on seisukohal, et jaeturgu reguleerivad õigusaktid peaksid olema tõenduspõhised, lähtudes sektori vajadustest, ja põhinema eelkõige oma väikeettevõttele avaldatava mõju hindamisel ja mõistmisel;

10.  palub liikmesriikidel võtta siseturu eeskirjad üle ühtsel ja järjepideval viisil ning rakendada siseturu eeskirju ja õigusakte täielikult ja nõuetekohaselt; rõhutab asjaolu, et lisakatsete ja -registreerimiste nõuded, sertifikaatide ja standardite mittetunnustamine, territoriaalsed tarnepiirangud ja samalaadsed meetmed tekitavad lisakulusid tarbijatele ja jaemüüjatele, eelkõige VKEdele, jättes Euroopa kodanikud ilma ühtse turu täielikest hüvedest; peale selle palub komisjonil parema juhtimise saavutamiseks rakendada nulltolerantsi nende liikmesriikide suhtes, kes ei rakenda nõuetekohaselt siseturu eeskirju, algatades nende suhtes vajaduse korral rikkumismenetlusi ja kiirendades neid menetlusi nn kiirmenetluse abil;

11.  nõuab siseturu tulemustabeli laiendamist, nii et see hõlmaks teenuste direktiivi rakendamist;

12.  julgustab ettevõtjate ühendusi ja tarbijaliite pakkuma sidusrühmadele rohkem teavet, koolitusi ja õigusnõu nende õiguste kohta ning nende käsutuses olevate selliste probleemilahendusvahendite kohta nagu SOLVIT ning toetama nende omavahelist heade tavade vahetust;

13.  annab oma heakskiidu komisjoni kavatsusele töötada välja vahendid, millega lihtsustada tarbijate juurdepääsu läbipaistvale, hõlpsasti arusaadavale, võrreldavale ja usaldusväärsele teabele kaupade ja teenuste hindade, kvaliteedi ning säästlikkuse kohta; julgustab komisjoni rajama kõiki ELi ja siseriiklikke märgistamisnõudeid sisaldavat hõlpsasti kättesaadavat andmebaasi; hoiatab samas märgistuse ja märgistamisnõuete mitmekordistamise eest ja nõuab lihtsustamist, mis hõlmaks eri säästlikkusaspektide koondamist ühe märgistuse alla, vähendades samal ajal riiklike kohustuslike märgistamisnõuete erinevusi ning kehtestades vajaduse korral ühised võrdlusalused/kriteeriumid ELi tasandil;

14.  palub komisjonil pöörata oma tegevuskava rakendamisel erilist tähelepanu meetmetele, mille eesmärk on toetada sõltumatuid jaemüüjaid; julgustab kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi edendama meetmeid, mille eesmärk on hõlbustada sõltumatu jaemüüja võrdset juurdepääsu ja luua talle võrdsed tingimused, järgides täielikult vaba ja õiglast konkurentsi, järgmisel viisil: edendada „kaupluse adopteerimise” („adopt-a-shop”) põhimõtet, mille puhul suuremad jaemüüjad on nõuandjad samas piirkonnas asuvatele väiksematele kauplustele, eelkõige uutele turulesisenejatele; edendada sõltumatute jaemüüjate rühmi, sh ühistuid, kes saavad kasu vastastikusest abist ja teatud mastaabisäästust, säilitades samal ajal täieliku sõltumatuse, ning austada kohalike ja piirkondlike ametiasutuste õigust aidata luua soodsat keskkonda väikestele, sõltumatutele kauplustele, mis tavaliselt asuvad linnakeskustes, alandades energia hinda, sealhulgas öösel valgustatud siltide energia hinda, ja üüri avaliku ja erasektori partnerluste kaudu ning kehtestades väikestele ettevõtjatele ja sõltumatutele jaemüüjatele äriühingute määra allahindlusi kohalikelt maksudelt kooskõlas kohaldatavate ELi riigiabi-, konkurentsi-, siseturu- ja riigihanke-eeskirjadega ning edendades piirkonna eri kaupluste koostööd;

15.  tuletab meelde, et kuigi kaupluste koondumine linnakeskusest väljapoole võib olla osale tarbijatest mugav, võib sellel olla ka keskkonnale kahjulikud tagajärjed ning see võib olla ka probleem muude tarbijate, eelkõige eakamate inimeste, piiratud liikuvusega inimeste või ilma autota inimeste jaoks; kutsub seetõttu kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi üles võtma vastu tasakaalustatud lähenemist, võttes arvesse asjaolu, et paljudes piirkondades on eelkõige majanduskriisi silmas pidades küllastuspunkt juba saavutatud; rõhutab, et jaemüügi arendajad peaksid jätkama oma vastutuse jagamist, et edendada säästlikkust, tarbijate tegelikku valikuvabadust ja väikeste kaupluste juurdepääsu turule; märgib, et renditasud kesklinnast eemal asuvates kaubanduskeskustes võivad olla väikeste, sõltumatute kaupluste jaoks liiga kõrged ning rõhutab vajadust tagada nendele kauplustele võrdsed võimalused, näiteks võttes rendisumma aluseks protsendi käibest juhul, kui see ei ole juba väljakujunenud tava;

16.  tunnustab kohalike ametiasutuste pädevust linnaplaneerimise valdkonnas; rõhutab aga, et linnaplaneerimist ei tohiks kasutada kattevarjuna asutamisvabaduse eiramiseks; tuletab sellega seoses meelde teenuste direktiivi nõuetekohase jõustamise olulisust; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kaotaksid vaba liikumise tõkked ning avaksid oma turud, et ergutada konkurentsi ja edendada kaupluste mitmekesisust, mis on hädavajalik, et ostualad oleksid eriti väike- ja suurlinnade keskustes jätkuvalt atraktiivsed;

17.  rõhutab avaliku ja erasektori partnerluste tähtsat rolli ostualade puhtuse, turvalisuse ja ligipääsetavuse tagamisel väike- ja suurlinnade keskustes, muu hulgas tegeledes ostualadel tühjalt seisvate hoonete kahjuliku mõjuga, nt tehes need alad idufirmadele kättesaadavaks tavapärasest madalama üüriga kooskõlas kohaldatavate ELi riigiabi- ja riigihanke-eeskirjadega;

18.  märgib, et e-kaubanduse kiire areng on toonud tarbijatele ja ettevõtetele kaasa märkimisväärseid hüvesid nii innovatsiooni, uute turuvõimaluste ja kasvu, paranenud valiku, suurema konkurentsi kui ka väiksemate hindade mõttes; märgib aga, et kauplused seisavad nüüd silmitsi uute probleemidega, mistõttu on mitut müügikanalit hõlmavad jaekaubanduse strateegiad aina tähtsamad; jaekaubanduse sotsiaalset ja kultuurilist rolli silmas pidades julgustab jaemüüjaid kasutama võimalikult palju innovatiivseid tehnoloogiaid ja töötama oma internetipõhiste klientide baasile välja uusi ärimudeleid ning laiendama samal ajal traditsioonilise kaupluse ostukogemust, muu hulgas parandades nii müügieelse kui ka -järgse teeninduse taset;

19.  tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle ergutada e-kaubandust; peab siiski kahetsusväärseks, et puudub eesmärk muuta internetipõhised teenused ja kaubad juurdepääsetavaks kõigi ELi riikide tarbijatele; kutsub komisjoni üles esitama strateegiat, et kauplejad ei kasutaks oma e-kaubanduse tavades diskrimineerivaid põhimõtteid, tagades seega kõigile Euroopa kodanikele takistamatu juurdepääsu piiriülesele internetikaubandusele;

20.  rõhutab, et e-kaubandus on oluline tarbijate valiku tagamiseks ning kaupadele ja teenustele juurdepääsemiseks, eelkõige äärepoolseimates piirkondades; toonitab, et selle täieliku potentsiaali väljaarendamiseks tuleb võtta asjakohaseid meetmeid, sealhulgas parandada internetile juurdepääsu Euroopa Liidu kõige äärepoolsemates piirkondades; toetab komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta e-kaubandust käsitlevas teatises nõutud meetmeid, millega parandada usaldusväärsust, lihtsustada domeenide piiriülest registreerimist, täiustada internetimaksete ja kohaletoimetamisteenuste turvalisust, hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist ning täiendada tarbijatele antavat teavet nende õiguste kohta, eelkõige seoses tagasivõtmistega ning edasikaebamisvõimalustega;

21.  kordab vajadust eemaldada tõkked (sealhulgas keelelised, halduslikud ja teabealased), mis pärsivad rahvusvahelise e-kaubanduse äripotentsiaali ja õõnestavad tarbijate usaldust ühtse turu vastu;

22.  tunneb heameelt mitmepoolseid vahendustasusid käsitleva komisjoni ettepaneku üle ja rõhutab, kui tähtis on kaotada kaardisüsteemide eeskirjad, mis tugevdavad mitmepoolsete vahendustasude konkurentsivastast mõju; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks liikmesriike, kellel juba on läbipaistvad, konkurentsivõimelised ja innovatiivsed maksesüsteemid, ning kasutaks neid heade tavadena odavama ja õiglasema maksete turu edasisel arendamisel Euroopas;

23.  rõhutab jaemüügisektori vastutust säästlikkuse vallas; tunneb heameelt asjaolu üle, et jaemüüjad ja tarnijad on rohelise mõttelaadi edendamise esirinnas, eelkõige seoses jäätmete, energiatarbimise, transpordi ja CO2 vähendamisega; leiab, et selles valdkonnas tuleb teha edasisi jõupingutusi;

24.  tervitab eelkõige jaemüüjate ja tarnijate vabatahtlikke algatusi ja kohustusi vähendada toidu raiskamist;

25.  kordab vajadust säilitada ja kaitsta jaemüüki kioskites ja turgudel, mis on sektor, kus on peamiselt tegevad tuhanded pereettevõtted ja mis on samas ka Euroopa majanduse eripära;

26.  rõhutab tõsiasja, et jaemüüjad pakuvad kaupade ja teenuste ostuks ja müügiks erinevaid ning tänapäevaseid viise, mis aitavad laiendada tarbijate valikut ja muuta paindlikumaks töövõimalusi eelkõige noorte ja pikaajaliselt töötute jaoks;

27.  nõuab, et rohkem toetataks ja ergutataks VKEsid ja ühistuid, eriti neid, mis on innovaatilised ja toetavad sotsiaalmajandust, mis täidavad uusi turuvajadusi ning on seotud keskkonnasõbraliku ja sotsiaalselt vastutustundliku tegevusega, et suurendada ELi jaekaubandussektori konkurentsivõimet, alandada tarbijahindu, parandada teenuste kvaliteeti ja luua uusi töövõimalusi;

28.  tuletab meelde, kui oluline on kehtivate sotsiaal- ja tööalaste õigusaktide nõuetekohane rakendamine; soovib kaubandusettevõtete võrdset kohtlemist siseturul, et võidelda deklareerimata tööga ning maksu- ja sotsiaalkindlustuspettustega;

29.  pooldab frantsiisiandmist kui ettevõtlusmudelit, mis toetab uusi ettevõtteid ja väikeettevõtete omamist; võtab siiski teadmiseks teatavatel juhtudel kehtivad ebaõiglaste lepingutingimused ning nõuab läbipaistvaid ja õiglasi lepinguid; juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu eeskätt probleemidele, millega puutuvad kokku frantsiisivõtjad, kes tahavad oma ettevõtet müüa või ärimudelit muuta, aga tegutseda edasi samas sektoris; palub, et komisjon uuriks frantsiisisüsteemidele kehtestatud hinnakontrollimehhanisme käsitleva keelu ja konkurentsivõimet käsitlevate pikaajaliste klauslite, ostuvõimaluste ja mitmekordse frantsiisivõtmise keelu mõju ning vaataks sellega seoses üle praeguse vabastuse konkurentsieeskirjade järgimisest, mis kehtib lepinguosalistele, kelle turuosa on väiksem kui 30%;

30.  on mures erakaubamärkide kiire arengu üle; rõhutab, et erakaubamärke tuleks arendada viisil, mis parandaks tarbijate valikut, eelkõige läbipaistvuse, teabe kvaliteedi ja mitmekesisuse osas, ning pakuks VKEdele selgeid innovatsiooni- ja laienemisvõimalusi;

31.  toetab toiduainete tarneahela parema toimimise kõrgetasemelise foorumi ja selle ettevõtjatevahelisi lepingulisi suhteid käsitleva ekspertide platvormi tööd; on seisukohal, et parlament peaks kiiresti lahendama probleemid, mis on seotud tema osalemisega foorumi töös; rõhutab, et ebaausaid kauplemistavasid esineb ka muude kaupade tarneahelas, ning palub komisjonil ja ettevõtjate ühendustel seetõttu püüelda konstruktiivse ja sektoritevahelise dialoogi poole olemasoleval foorumil, mis hõlmab ka iga-aastast jaeturu ümarlauda ning komisjoni eelolevat jaekaubanduse konkurentsivõimega tegelevat alalist töörühma;

32.  väljendab heameelt toiduainete tarneahela vertikaalsete kaubandussuhete heade tavade põhimõtete ning ausate ja ebaausate tavade näidete loetelu üle ning nende põhimõtete rakendamise ja jõustamise raamistiku üle; tunneb heameelt kaubandusliitude arusaamise üle, et on vaja jõustamismehhanismi, ja rõhutab, et jõustamismehhanismi tegeliku mõju saavutamiseks on otsustav, et seda austaksid kõik toiduainete tarneahela osalised ning et selles osaleksid kõik osalised, sealhulgas põllumajandustootjate organisatsioonid ning tootmis- ja hulgimüügitööstus; kutsub komisjoni üles vaatama aasta jooksul pärast vabatahtliku algatuse jõustumist läbi selle praktilise mõju, sealhulgas heade tavade põhimõtete jõustamine;

33.  märgib, et kaubamärgiga varustatud kaupade jaemüügi suhtes kohaldatav selektiivne ja ainuõiguslik turustuskord võib samuti põhjustada probleeme vertikaalsetes kaubandussuhetes; kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles kindlustama piiratuma läbirääkimisjõuga jaemüüjate ja kaupluseomanike õigusi;

34.  on seisukohal, et nõrgemad turul tegutsejad, eelkõige põllumajandustootjad ja muud tarnijad peavad ebaausate kaubandustavade peale kaebuse esitamist liiga keeruliseks ja rõhutab sellega seoses tähtsat rolli, mis on liitudel, kes saaksid esitada kaebuse enda nimel; kutsub komisjoni üles hindama vajadust vaidluste lahendaja või ombudsmani järgi ja selle teostatavust, samuti küsimust, kas sellisel ametisikul peaks olema volitused tegutseda omal algatusel, kui ta saab tõendeid ebaausate kaubandustavade kohta;

35.  kutsub komisjoni üles tagama väiketarnijate õigust luua tootjarühmi ilma, et neid karistaksid riikide konkurentsiasutuse, kes on juhindunud viimaste tähtsuse hindamisel ainult kodumaisest toodangust;

36.  kutsub komisjoni üles jõustama kehtivaid territoriaalsete tarnepiirangute alaseid õigusakte, kui tarnijad on oma klientidele selliseid piiranguid kehtestanud;

37.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 9. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0239. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0436. (4) ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 22. (5) ELT C 184 E, 6.8.2009, lk 23. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0468. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0327. (8) http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.int-opinions.26063. (9) http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.int-opinions.26065. (10) ELT L 304, 22.11.2011, lk 64. (11) EÜT L 109, 6.5.2000, lk 29. (12) ELT L 304, 22.11.2011, lk 18. (13) ELT L 376, 27.12.2006, lk 21. (14) ELT L 48, 23.2.2011, lk 1. (15) ELT L 319, 5.12.2007, lk 1.