Euroopa Parlamendi 12. detsembril 2013. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu, millega muudetakse protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta seoses kohtunike arvu suurendamisega Üldkohtus (02074/2011 – C7-0126/2012 – 2011/0901B(COD))(1)

P7_TA(2013)0581 A7-0252/2013

(Seadusandlik tavamenetlus – esimene lugemine)

Muudatusettepanek 1

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED(2)

P7_TA(2013)0581 A7-0252/2013

Euroopa Kohtu eelnõule

P7_TA(2013)0581 A7-0252/2013

---------------------------------------------------------

P7_TA(2013)0581 A7-0252/2013

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta seoses kohtunike arvu suurendamisega Üldkohtus

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikli 19 lõike 2 teist lõiku,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 254 esimest lõiku ja artikli 281 teist lõiku,

võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 106a lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Kohtu taotlust,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni arvamust,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

▌

(5)  Kuna Üldkohtu pädevus on alates selle kohtu moodustamisest järk-järgult suurenenud, esitatakse talle praegu aina rohkem kohtuasju.

(6)  Sellele kohtule esitatavate kohtuasjade arv on aastate jooksul üha suurenenud, mistõttu suureneb pikapeale tema menetluses olevate kohtuasjade arv ning pikeneb menetluste kestus.

(7)  See pikenemine on õigustatud isikutele raskesti aktsepteeritav, eriti arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatud nõudeid.

(8)  Üldkohus on sellises olukorras struktuurilistel põhjustel, mis on seotud nii liidu institutsioonide, organite ja asutuste õigusloometegevuse intensiivistumise ja mitmekesistumisega kui ka Üldkohtule esitatud asjade mahu ja keerukusega, eriti konkurentsi ja riigiabi valdkonnas.

(9)  Seetõttu tuleb võtta meetmeid, mis parandaksid seda olukorda, ning aluslepingutes ettenähtud võimalus suurendada Üldkohtu kohtunike arvu on lahendus, mille abil saab lühikese ajaga vähendada nii menetluses olevate kohtuasjade arvu kui ka selle kohtu menetluste liiga pikka kestust.

(9a)  Kõnealuste meetmetega tuleks sätestada ka kord, millega nähakse ette lõplik lahendus kohtunike päritolu küsimusele, sest kohtunikukohtade praegust jaotust liikmesriikide vahel ei saa rakendada olukorras, kus kohtunikke on rohkem kui liikmesriike.

(9b)  Vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõikele 2 koosneb Üldkohus vähemalt ühest kohtunikust liikmesriigi kohta. Kuna sellega on juba tagatud asjakohane geograafiline tasakaal ja liikmesriikide õigussüsteemide esindatus, tuleks täiendavad kohtunikud nimetada ametisse eranditult nende erialase ja isikliku sobivuse alusel, võttes arvesse Euroopa Liidu ja liikmesriikide õigussüsteeme. Ühestki liikmesriigist ei tohiks siiski olla üle kahe kohtuniku,

▌

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Protokolli nr 3 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta muudetakse järgmiselt:

▌

6a)  Artikli 47 esimene lõik asendatakse järgmise tekstiga:"

„Artiklit 9a, artikleid 14 ja 15, artikli 17 esimest, teist, neljandat ja viiendat lõiku ning artiklit 18 kohaldatakse Üldkohtu ja selle liikmete suhtes.”

7)  Artikkel 48 asendatakse järgmisega:"

„Üldkohtus on üks kohtunik iga liikmesriigi kohta ja kaksteist täiendavat kohtunikku. Ühestki liikmesriigist ei tohi olla üle kahe kohtuniku.

Kõikidel kohtunikel on sama seisund ning samad õigused ja kohustused.

Kohtunike osaline väljavahetamine, mis toimub iga kolme aasta järel, puudutab paarisarvulise kohtunike arvu puhul vaheldumisi vastavalt pooli kohtunikke ja paarituarvulise kohtunike arvu puhul vaheldumisi paarisarvu kohtunikke ja ühe võrra väiksemat paaritut arvu kohtunikke.”

7a)   Lisatakse järgmine artikkel:"

„Artikkel 48a

Liikmesriigile ette nähtud kohtunikukoha puhul on vastava liikmesriigi valitsusel õigus teha ettepanek.”

7b)  Lisatakse järgmine artikkel:"

„Artikkel 48b

1.  Täiendavad kohtunikukohad täidetakse sõltumata sellest, millisest liikmeriigist on kandideerija pärit.

2.  Kaheteistkümnest täiendavast kohtunikukohast ühe või mitme koha täitmise korral võivad kõikide liikmesriikide valitsused esitada kandidaate. Lisaks sellele võivad ametist lahkuvad Üldkohtu kohtunikud esitada isiklikult kirjalikus vormis oma kandidatuuri Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 255 sätestatud komitee esimehele.

3.  Kaheteistkümnest täiendavast kohtunikukohast ühe või mitme koha täitmise korral esitab Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 255 sätestatud komitee arvamuse kandidaatide sobivuse kohta Üldkohtu kohtuniku ametikohale. Komitee lisab oma arvamusele kandidaatide sobivuse kohta paremusjärjestuses loetelu kandidaatidest, kellel on kõige sobivam kõrgetasemeline kogemus. Sellesse loetellu kantakse vähemalt kaks korda nii palju kandidaate, kui on liikmesriikide valitsuste vastastikusel nõusolekul ametisse nimetatavaid kohtunikke, tingimusel et sobivaid kandidaate on piisavalt.”

▌

▌

Artikkel 3

1.  Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamisele järgneva kuu esimesel päeval.

2.  Käesoleva määruse põhjal ja pärast selle jõustumist täiendavateks kohtunikeks nimetatavad kaksteist kohtunikku astuvad ametisse vahetult pärast ametivande andmist.

Neist kuuel kohtunikul, kes valitakse loosi teel, lõpeb ametiaeg kuue aasta möödumisel sellest, kui pärast käesoleva määruse vastuvõtmist osa Üldkohtu kohtunikest esimest korda välja vahetatakse. Ülejäänud kuue kohtuniku ametiaeg lõpeb kuue aasta möödumisel käesoleva määruse jõustumisele järgneva Üldkohtu kohtunike teisest osalisest väljavahetamisest.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) Seejärel saadeti asi vastavalt kodukorra artikli 57 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile uueks läbivaatamiseks (A7-0252/2013). (2) Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 2006/112/EÜ ja 2008/118/EÜ seoses Prantsusmaa äärepoolseimate piirkondade ja eriti Mayotte'i staatusega (COM(2013)0577 – C7-0268/2013 – 2013/0280(CNS))

P7_TA(2013)0582 A7-0405/2013

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2013)0577),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 113, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0268/2013),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55, artikli 46 lõiget 1 ja artiklit 37,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0405/2013),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu direktiivi eelnõu kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 2010/18/EL seoses Mayotte’i staatuse muutmisega (14220/2013 – C7-0355/2013 – 2013/0189(NLE))

P7_TA(2013)0583 A7-0414/2013

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2013)0413) ja nõukogu eelnõu (14220/2013),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0355/2013),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 155 lõiget 2, mis on komisjoni ettepanekuks valitud õiguslik alus,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 37,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A7‑0414/2013),

1.  kiidab nõukogu eelnõu muudetud kujul heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Nõukogu eelnõu   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Direktiivi eelnõu Pealkiri Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 2010/18/EL seoses Mayotte’i staatuse muutmisega Ettepanek: nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu direktiivi 2010/18/EL seoses Mayotte’i staatuse muutmisega Muudatusettepanek 2 Direktiivi eelnõu Volitus 1 võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 349, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 155 lõiget 2 ja artiklit 349, Muudatusettepanek 4 Direktiivi eelnõu Põhjendus 1 (1)   Euroopa Ülemkogu muutis otsusega 2012/419/EL1 Mayotte’i staatust Euroopa Liidu suhtes alates 1. jaanuarist 2014. Sellest tulenevalt ei ole Mayotte alates kõnealusest kuupäevast enam ülemereterritoorium, vaid temast saab ELi toimimise lepingu artikli 349 ja artikli 355 lõike 1 tähenduses äärepoolseim piirkond. Tulenevalt Mayotte’i õigusliku staatuse sellisest muutmisest kohaldatakse Mayotte’i suhtes liidu õigust alates 1. jaanuarist 2014. Siiski on vaja kehtestada teatavad liidu õiguse kohaldamise eritingimusi käsitlevad erimeetmed, mis on põhjendatud Mayotte’i kui uue äärepoolseima piirkonna struktuurse sotsiaalse ja majandusliku eriolukorraga. (1)   Euroopa Ülemkogu muutis otsusega 2012/419/EL1 Mayotte’i staatust Euroopa Liidu suhtes alates 1. jaanuarist 2014. Sellest tulenevalt ei ole Mayotte alates kõnealusest kuupäevast enam ülemereterritoorium, vaid temast saab ELi toimimise lepingu artikli 349 ja artikli 355 lõike 1 tähenduses äärepoolseim piirkond. Tulenevalt Mayotte’i õigusliku staatuse sellisest muutmisest kohaldatakse Mayotte’i suhtes liidu õigust alates 1. jaanuarist 2014. Siiski on vaja kehtestada erimeetmed, mis on põhjendatud Mayotte’i kui uue äärepoolseima piirkonna struktuurse sotsiaalse ja majandusliku eriolukorraga. __________________ __________________ 1 ELT L 204, 31.7.2012, lk 131. 1 ELT L 204, 31.7.2012, lk 131 Muudatusettepanek 5 Direktiivi eelnõu Pidulik kinnitus ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE: Muudatusettepanek 6 Direktiivi eelnõu Artikkel 1 Direktiiv 2010/18/EL Artikkel 3 – lõige 2 – lõik 2 Direktiivi 20101/18/EL artikli 3 lõikesse 2 lisatakse järgmine lõik: Direktiivi 2010/18/EL artikli 3 lõikesse 2 lisatakse järgmine lõik: „Erandina esimesest lõigust kestab Mayotte’i kui äärepoolseima piirkonna (ELi toimimise lepingu artikli 349 tähenduses) suhtes kohaldatav esimeses lõigus osutatud lisaaeg kuni 31. detsembrini 2018.” „Prantsuse äärepoolseima piirkonna Mayotte’i puhul kestab esimeses lõigus osutatud lisaaeg 31. detsembrini 2018.” Muudatusettepanek 7 Direktiivi eelnõu Artikkel 2 Käesolev direktiiv on adresseeritud Prantsuse Vabariigile. Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile. Muudatusettepanek 8 Direktiivi eelnõu Artikkel 3 Käesolev direktiiv jõustub 1. jaanuaril 2014. Käesolev otsus jõustub 1. jaanuaril 2014.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta resolutsioon ökoinnovatsiooni ning tööhõive ja majanduskasvu edendamise kohta keskkonnapoliitika abil (2012/2294(INI))

P7_TA(2013)0584 A7-0333/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Innovatsioon säästva tuleviku rajamiseks – ökoinnovatsiooni tegevuskava” (COM(2011)0899),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus. Innovaatiline liit” (COM(2010)0546),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ressursitõhus Euroopa – Euroopa 2020. aasta strateegia kohane juhtalgatus” (COM(2011)0021),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Säästva arengu tehnoloogiate edendamine: Euroopa Liidu keskkonnatehnoloogia tegevuskava” (COM(2004)0038),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa standardeid käsitlev strateegiline visioon: Euroopa majanduse jätkusuutliku kasvu edendamine ja kiirendamine 2020. aastaks” (COM(2011)0311),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Rio+20: rohelise majanduse ja juhtimise parandamise suunas” (COM(2011)0363),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 − edenemiskava” (COM(2011)0112),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava: Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse” (COM(2010)0682),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020” aastateks 2014–2020 (COM(2011)0809),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Horisont 2020 – teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm” (COM(2011)0808),

–  võttes arvesse valget raamatut „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik” (COM(2009)0147),

–  võttes arvesse rohelist raamatut „Probleemid ja võimalused: ELi teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise ühise strateegilise raamistiku arendamine” (COM(2011)0048),

–  võttes arvesse uut noortegarantii vahendit,

–  võttes arvesse oma 11. novembri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa innovatsioonialaste partnerluste kohta juhtalgatuse „Innovaatiline liit” raames(1),

–  võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni ressursitõhusa Euroopa kohta(2),

–  võttes arvesse oma 29. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi ühise seisukoha väljatöötamise kohta eelseisvaks ÜRO säästva arengu konverentsiks (Rio+20)(3),

–  võttes arvesse oma 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava kohta(4),

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni uuendusliku rahastamise kohta maailma ja Euroopa tasandil(5),

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel(6),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni 2014.–2020. aasta raamprogrammi Horisont 2020 rakendamise eriprogramm (COM(2011)0811),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus keskkonna ja kliimameetmete programmi (LIFE) kehtestamise kohta (COM(2011)0874),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni innovaatilise liidu ja Euroopa kriisijärgseks maailmaks ümberkujundamise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 14. juuni 2012. aasta resolutsiooni töövõimalusterohke majanduse taastumise kohta(8),

–  võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni tööhõivevõimaluste arendamise kohta uue säästva majanduse raames(9),

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni naiste rolli kohta rohelises majanduses(10),

–  võttes arvesse oma 6. mai 2010. aasta resolutsiooni komisjoni valge raamatu „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik” kohta(11),

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni „Roheline raamat. Probleemid ja võimalused: ELi teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise ühise strateegilise raamistiku arendamine”(12),

–  võttes arvesse Eurobaromeetri kiiruuringut nr 315 „Attitudes of European entrepreneurs towards eco-innovation, March 2011” („Euroopa ettevõtjate hoiakud ökoinnovatsiooni suhtes”, märts 2011),

–   võttes arvesse Konkurentsivõime ja Uuendustegevuse Täitevasutuse aruannet „Analysing and reporting on the results achieved by CIP Eco Innovation market replication projects” („Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammis ökoinnovatsiooni turustusprojektidega saavutatud tulemuste analüüs ja aruandlus”), mis avaldati 2013. aasta mais,

–  võttes arvesse UNEPi, ILO, OIE ja ITUCi 2008. aasta keskkonnahoidlike töökohtade algatust „Green Jobs: Towards Decent Work in a Sustainable, Low-Carbon World” („Keskkonnahoidlikud töökohad: suund inimväärsele tööle jätkusuutlikus, vähese CO2-heitega maailmas”),

–  võttes arvesse Greenpeace’i ja Euroopa Taastuvenergia Nõukogu (EREC) 2009. aasta aruannet „Working for the climate: renewable energy and the green job revolution” („Töötades kliima heaks: taastuvenergia ja keskkonnahoidlike töökohtade revolutsioon”),

–  võttes arvesse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) ja Sotsiaalse Arengu Instituudi (SDA) 2007. aasta aruannet „Climate Change and Employment: Impact on employment in the European Union-25 of climate change and CO2 emission reduction measures by 2030’ („Kliimamuutus ja tööhõive: kliimamuutuse mõju EL-25 tööhõivele ja CO2-heite vähendamise meetmed aastani 2030”),

–  võttes arvesse Eurofoundi 2013. aasta jaanuari aruannet „Greening of industries in the EU: Anticipating and managing the effects on quantity and quality of jobs” („Euroopa Liidu riikide tööstuse keskkonnahoidlikumaks muutmine: töökohtade arvule ja kvaliteedile avalduva mõju prognoosimine ja kontrollimine”) ning Eurofoundi juhtuuringute andmebaasi,

–  võttes arvesse Eurofoundi 2011. aasta aruannet „Industrial relations and sustainability: the role of social partners in the transition towards a green economy” („Töösuhted ja jätkusuutlikkus: sotsiaalpartnerite roll üleminekul rohelisele majandusele”),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööhõive-ja sotsiaalkomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0333/2013),

A.  arvestades, et puhas ja tervislik keskkond on Euroopa heaolu ja kõrge elukvaliteedi, samuti tugeva ja konkurentsivõimelise majanduse säilimise eeltingimus;

B.  arvestades, et keskkonnaprobleemid, nagu kliimamuutus, ressursside nappus ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, nõuavad majanduse radikaalset muutmist, mille puhul täidab põhirolli puhas tehnoloogia;

C.  arvestades, et kriisi ulatus loob ainulaadse ja ajaloolise võimaluse majanduse ümberkujundamiseks, mis sillutab teed pikaajalisele jätkusuutlikule arengule;

D.  arvestades, et keskkonnahoidliku tehnoloogia sektoris viimastel aastatel aset leidnud kasv on näidanud, et investeerimine keskkonnahoidliku sektori kasvu ei ole mitte kulukas kohustus, vaid tohutu potentsiaaliga majanduslik võimalus; arvestades, et kuigi peaaegu iga majandusharu on kandnud suuri majanduslangusest tulenevaid kaotusi, on tagasilöök keskkonnahoidliku sektori kasvule olnud tühine ja kasv jätkub endiselt;

E.  arvestades, et praegune ressursimahukas majandus tuleb asendada ressursitõhusa majandusmudeliga ning kujundada praegune tootmine ümber keskkonnahoidlikuks kõrge lisandväärtusega tootmiseks, mis loob uusi töökohti ja on samas keskkonnasäästlik;

F.  arvestades, et keskkonnasõbralikud lahendused ajendavad välja töötama uue põlvkonna kõrgtehnoloogilisi tootmisviise ja teenuseid, suurendama Euroopa konkurentsivõimet ja looma uusi kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti;

G.  arvestades, et toetades tootmisest tuleneva saastuse uusi puhastusmeetodeid, uusi juhtimismeetodeid ning uut tehnoloogiat ja uusi teenuseid, mis muudavad tootmiskeskkonna keskkonnahoidlikumaks, aitab ökoinnovatsioon praeguste probleemide lahendamise käigus Euroopal oma võimalusi kõige paremini ära kasutada;

H.  arvestades, et ressursside hinnad on viimaste aastate jooksul märkimisväärselt tõusnud ning seega määrab ettevõtete konkurentsivõime aina rohkem nende ressursitõhusus;

I.  arvestades, et ajalugu on näidanud, et ametiasutustel on keeruline ette näha, missugused uuenduslikud tehnoloogialahendused kujunevad turul konkurentsivõimelisteks;

J.  arvestades, et maksusoodustused võivad olla kasulikud vahendid, millega tõhustada ökoinnovatsiooni Euroopas;

K.  arvestades, et Euroopa on uue tehnoloogia arendamisel esirinnas; arvestades, et paljude keskkonnatehnoloogia lahenduste arendamist ja laiemat kasutuselevõttu takistavad sellised tegurid, nagu kramplik kinnihoidmine olemasolevatest tehnoloogilistest vahenditest, hinnatase, mis kipub soosima ökoloogiliselt vähemtõhusaid lahendusi, raske juurdepääs rahastamisele ja tarbijate vähene teadlikkus; arvestades, et seetõttu tuleb toime tulla väljakutsega parandada toodete üldist keskkonnamõju kogu nende olelusringi vältel, edendada nõudlust paremate toodete ja tootmistehnoloogia järele ning aidata tarbijatel teha teadlikke valikuid;

L.  arvestades, et märgistel, millel osutatakse toodete ja teenuste keskkonnahoidlikkusele, tuleb esitada selge ja objektiivne teave ning vältida tarbija eksitamist või nn rohepesu;

M.  arvestades, et keskkonnasäästlik tootmine annab praegu tööd 3,4 miljonile inimesele ja selle hinnanguline aastakäive on 319 miljardit eurot; arvestades, et paljudes riikides on keskkonnahoidlik tehnoloogiasektor juba praegu või lähemal ajal suurim tööandja;

N.  arvestades, et ökoinnovatsioon on ELi keskkonnaalaselt, majanduslikult ja sotsiaalselt jätkusuutliku majanduskasvu strateegia väljatöötamise nurgakivi, sest loob eri sektorites kvaliteetseid tööhõivevõimalusi;

O.  arvestades, et keskkonnahoidliku innovatsiooni tulemustabelist 2010 (Eco-IS) selgub, et ökoinnovatsioon on andnud häid tulemusi mitmes liikmesriigis, kuid sellest hoolimata ei ole ELis ühtki riiki või riikide rühma, kes võiks praegu ökoinnovatsiooni tulemuste osas ELis eeskujuks olla;

P.  arvestades, et Eurobaromeetri 2011. aasta kiiruuringust nr 315, milles uuriti Euroopa ettevõtjate suhtumist ökoinnovatsiooni, selgub, et VKEde materjalikulud suurenevad, kuigi enamik neist on kasutusele võtnud uued või oluliselt täiustatud ökoinnovatiivsed tootmisprotsessid ja-meetodid materjalikulude vähendamiseks, samuti on probleemiks ebapiisav juurdepääs olemasolevatele toetustele ja maksusoodustustele ning ebastabiilne turunõudlus;

Q.  arvestades, et konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ökoinnovatsiooni algatuse analüüsist ilmneb, et prognoositav keskkonnaalane, majanduslik ja tööhõivealane kasu kaalub selgelt üles avaliku sektori kulud;

R.  arvestades, et ökoinnovatsiooni hindamine on ELi liikmesriikide tulemuslikkuse ja edusammude järelevalve ja hindamise põhinõue aruka ja jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks Euroopas, ent ökoinnovatsiooni puudutavad andmed on piiratud ja andmete kvaliteet näitajate lõikes väga erinev;

S.  arvestades, et poliitikutel ja muude sidusrühmadel on ökoinnovatsioonist ja selle eesmärkidest erinev arusaam;

T.  arvestades, et selliste mõistete nagu „ökoinnovatsioon” ja „arukad keskkonnahoidlikud töökohad” määratlemiseks kasutatakse erinevaid hindamiskriteeriume (nt ILO, UNEP, CEDEFOP, OECD või Eurostati mõisted), mis võib kaasa tuua ökoinnovatsiooni, keskkonnahoidlike töökohtade ja majanduskasvu statistika erinevuse;

U.  arvestades, et parlamendi 7. septembri 2010. aasta resolutsioonis tööhõivevõimaluste arendamise kohta uue säästva majanduse raames viidatakse mõiste „jätkusuutlikud töökohad” puhul ILO määratlusele ja rõhutatakse, et ökoinnovatsioonil on oluline roll kõigis tööstus- ja tootmissektorites;

V.  arvestades, et ökoinnovatsiooni süsteemist rahastatakse praegu rohkem kui 240 projekti; arvestades, et 2013. aasta mais algatas komisjon uue menetluse 45 täiendava, uudseid keskkonnalahendusi pakkuva ökoinnovatsiooni projekti väljavalimiseks; arvestades, et konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ökoinnovatsiooni algatusega on rahaliselt toetatud paljulubavaid Euroopa ökoinnovatsiooni arendajaid ning pakutud neile riskikapitali, mis oleks muidu kättesaamatuks jäänud;

W.  arvestades, et aastatel 2014–2020 on ELi uus teadusuuringute ja innovatsiooni programm Horisont 2020 Innovaatilise liidu rakendamise finantsinstrument; arvestades, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020) nähakse ette ökoinnovatsiooni algatuse toetamine ka programmi LIFE (keskkonna ja kliimameetmete programm 2014–2020) kaudu;

X.  arvestades, et noorte töötuse määr kasvab murettekitavalt ning vaja on noortele rohkem ja paremaid töövõimalusi pakkuvat poliitikat;

Y.  arvestades, et Euroopa Parlament on väljendanud heameelt komisjoni algatuse „Uute töökohtade jaoks uued oskused” üle, milles tunnustatakse koostööd liikmesriikidega;

Aruka ja jätkusuutliku majanduskasvu ning töökohtade loomise üldine poliitika

1.  kutsub komisjoni üles jätkama tööd ELi tasandi ökoinnovatsiooni käsitluse väljatöötamiseks ressursitõhusale ja vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele ülemineku kontekstis ning keskenduma konkreetsetele eesmärkidele, prioriteetsetele valdkondadele ja tähistele;

2.  toetab komisjoni strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatust, mille eesmärgiks on viia juba praegu ellu muutused, mida on vaja liikumiseks jätkusuutliku majanduse suunas; rõhutab lisaks sellele, et sihtotstarbeline investeerimine ELi piirkondade ökoloogilisse ümberkujundamisse on väga kasulik vahend, mille abil saavutada piirkondliku lähenemise ja territoriaalse ühtekuuluvusega seotud strateegilised eesmärgid;

3.  märgib, et strateegia „Euroopa 2020” täielik rakendamine pakub häid võimalusi luua nii otseselt kui ka kaudselt kvaliteetseid töökohti; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles suurendama oma jõupingutusi selles valdkonnas; väljendab heameelt selle üle, et komisjon edendab juhtalgatuse „Innovaatiline liit” raames välja töötatud keskkonnasäästliku majanduskasvu integreeritud strateegiat ja eelkõige ökoinnovatsiooni tegevuskava, mis on samm õiges suunas;

4.  rõhutab, et õigusaktid on olulised vahendid, millega suurendada nõudlust keskkonnatehnoloogia järele; on veendunud, et Euroopa tootmissektori konkurentsivõime sõltub sellest, kas Euroopa asub ökotõhusate kaupade ja tootmise valdkonnas juhtpositsioonile;

5.  kutsub liikmesriike üles välja töötama strateegiad, et kohandada töötajate oskused keskkonnahoidliku tehnoloogiasektori pakutavate võimalustega, seejuures tuleks analüüsida majanduse erinevaid allharusid ja nende vajadusi kvalifitseeritud töötajate osas;

6.  rõhutab, et jätkusuutlikule keskkonnahoidlikule majandusele üleminekust tõuseb tulu nii keskkonnale kui ka majandusele, sest suurema osalemise kaudu uuenduslikus kütuste ja materjalide tootmises luuakse püsivaid töökohti nii ELis kui ka arengumaades; rõhutab samuti tööhõivevõimalusi, mida biomaterjalide töötlemine ja turustamine pakub ettevõtetele, avalik-õiguslikele asutustele, eratarbijatele ning kodumajapidamistele; rõhutab, et neid võimalusi kasutades tuleks luua kvaliteetseid ja püsivaid töökohti nii kõrge kui ka madala kvalifikatsiooniga töötajatele; tõdeb, et olemasolevate rahastamisvahenditega tuleks välja töötada stabiilne ja pikaajaline õigusraamistik säästvuse edendamiseks;

7.  võtab teadmiseks keerulised probleemid toiduga kindlustatuse, kliimamuutuse, pinnase kvaliteedi, tooraine nappuse, taastuvenergia süsteemidele ülemineku, energiatõhususe jm osas; tunnistab, et ökoinnovatsioonil võib olla tähtis roll mitme nimetatud probleemi lahendamisel; kordab, et selline üleminek nõuab terviklikku lähenemist, mis ühendaks hariduse, koolituse, oskuste arendamise, teadusuuringud ja innovatsiooni, avaliku ja erasektori investeeringud ning infrastruktuuri arendamise, kusjuures kõik nimetatud tegurid aitavad kaasa mitmekesiste ja püsivate tööhõivevõimaluste loomisele;

8.  usub, et uuenduslikel Euroopa ettevõtetel ei ole vaja mitte ainult toetusi, vaid ka paremat õiguslikku reguleerimist, paremaid seoseid teadusbaasiga ning mitmekesisemat ja paremat juurdepääsu vahenditele ja rahastamisele toetuste, laenude ja omakapitali näol; kutsub seetõttu liikmesriike ja komisjoni üles looma asjakohaseid tingimusi riiklikul ja Euroopa tasandil;

9.  rõhutab, et keskkonnahoidlikud töökohad ei tohiks piirduda taastuvenergia tootmise, energiatõhususe suurendamise ja transpordisektoriga, kuna keskkonnahoidliku majanduse kasv pakub soodsaid võimalusi igas valdkonnas, mistõttu tuleks kõigis majandussektorites uurida võimalusi arendada keskkonnasäästlikke tooteid ning tõsta tarbijate teadlikkust selliste toodete ostmise tähtsusest;

10.  on veendunud, et ettevõtete konkurentsivõime suurendamiseks on vaja kiiresti arendada puhast tehnoloogiat; palub seepärast komisjonil asetada ökoinnovatsioon oma tööstuspoliitika keskmesse;

11.  kutsub komisjoni üles hõlbustama märgistamisstandardite ja selgete määratluste väljatöötamist, et on teha kindlaks toodete ja teenuste keskkonnahoidlikkus ja anda selle kohta teavet;

12.  on seisukohal, et ELi uus jätkusuutlik majandus peab tagama tasakaalustatud majandusliku ja sotsiaalse arengu; nõuab põhjapanevat jätkusuutlikku tööstuspoliitikat, mis asetaks rõhu ressursitõhususele; tuletab meelde, et ressursi- ja materjalitõhusus vähendab ettevõtete ja majapidamiste kulusid, vabastab vahendid muude investeeringute tegemiseks ning muudab ELi vähem sõltuvaks majanduse nappidest vahenditest ja äärmiselt ebastabiilsetest ressursiturgudest; toonitab, et keskkonnahoidlik majandus peab pakkuma väljavaateid inimväärsete ja hästi tasustatud töökohtade olemasoluks tagades võrdsed võimalused nii meestele kui ka naistele ning pöörates erilist tähelepanu keskkonnakaitsele;

13.  rõhutab, et kuigi ökotööstus annab praegu tööd 3,4 miljonile inimesele ja selle hinnanguline aastakäive on 319 miljardit eurot, on piirkondliku kasvu, tööhõivevõimaluste ja keskkonnakasu loomise potentsiaal seni veel suuresti kasutamata, ning tuletab sellega seoses meelde, et tegevusetus läheb kalliks maksma;

14.  rõhutab, et ökoinnovatsiooni edukus eeldab sihipäraseid ja pikaajalisi investeeringuid, mis peavad hõlmama eriti hariduse ja koolituse, teadus- ja arendustegevuse, infrastruktuuri jm valdkondi;

15.  väljendab heameelt selliste olemasolevate ülikoolide õppekavade või töökohtade koolitusprogrammide üle, mis keskenduvad ökoloogilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele jätkusuutlikkusele; rõhutab, et uute säästvate töökohtade loomine toob kaasa ka uued nõudmised haridusele;

16.  on täiesti veendunud, et turumajandusel põhinevast keskkonnakaitsepoliitikast võib saada majanduskasvu ja tööhõive liikumapanev jõud kõigis majandusharudes; rõhutab, et vaja on prognoositavaid ja investeerimissõbralikke raamtingimusi, et uuenduslikud ettevõtted saaksid kõnealust võimalust keskkonna ja töötajate hüvanguks optimaalselt ära kasutada;

17.  tõdeb, et majanduslik üleminek uut liiki ettevõtlusvõimalustele võib olla huvipakkuv noorema põlvkonna töötajatele ja luua uusi töövõimalusi ökoinnovatsiooni valdkonnas;

Ökoinnovatsiooni mõiste

18.  väljendab heameelt komisjoni teatise üle „Innovatsioon säästva tuleviku rajamiseks – ökoinnovatsiooni tegevuskava” (COM(2011)0899),

19.  tõstab esile ökoinnovatsiooni võimaliku sünergilise mõju jätkusuutlike ja kvaliteetsete töökohtade loomisel, keskkonna kaitsmisel ja majandusliku sõltuvuse vähendamisel;

20.  rõhutab ökoinnovatsiooni mõiste laiaulatuslikkust, kuna seda defineeritakse kui igasugust innovatsiooni, mille eesmärk on keskkonnamõju vähendamise või tõhusama ja vastutustundlikuma ressursikasutuse kaudu edendada jätkusuutlikku arengut;

21.  palub komisjonil anda ülevaade ökoinnovatsiooni erinevatest käsitlustest ja sellega seotud probleemidest ning välja töötada ühine arusaam erinevatest strateegilistest võimalustest, mida ökoinnovatsioon võiks tulevikus pakkuda;

22.  on arvamusel, et keskkonnahoidlike töökohtade mõiste puhul on statistiliste lahknevuste vältimiseks otstarbekas lähtuda Eurostati asjaomasest määratlusest (keskkonnatoodete ja -teenuste sektoris), mis näiteks sätestab, et keskkonnahoidlike tehnoloogiate ja toodete peamine eesmärk peab olema keskkonnakaitse ja ressursside haldamine, kuid on arvamusel, et kogu ELi hõlmava keskkonnahoidlike töökohtade ja majanduskasvu ühtset määratlust tuleb edasi arendada, et see hõlmaks näiteks ka ühistranspordi sektorit; peab järgmise sammuna kasulikuks kaaluda, kas keskkonnahoidlike töökohtade määratlus peaks olema laiem ja hõlmama täiendavaid töökohti ja tegevusi;

23.  rõhutab ökoinnovatsiooni seni kasutamata keskkonnakasu potentsiaali, kuna see aitab eelduste kohaselt vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, muid saasteaineid ja jäätmeteket, suurendades muu hulgas taaskasutatavate materjalide kasutamist ja väiksema keskkonnamõjuga kvaliteetsete toodete tootmist, toetades ühtlasi keskkonnasõbralikumaid tootmisprotsesse ja teenuseid; rõhutab vajadust võtta meetmeid, et likvideerida kitsaskohad ja tegurid, mis takistavad ökoinnovatsiooni toodete ja teenuste turustamist ning nende rahvusvahelistumist;

24.  kutsub komisjoni üles lisama Euroopa poolaastasse konkreetsed ökoinnovatsiooni käsitlevad soovitused säästva majanduskasvu edendamiseks;

25.  tunnistab, et ökoinnovatsioon pakub turuniššidele keskendunud uutele ettevõtetele häid võimalusi, aidates väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel, omal käel ettevõtlusega alustajatel, FIEdel ja ettevõtjatel uutest turgudest ja ettevõtlusmudelitest kasu saada ning pakkudes traditsioonilistele majandussektoritele võimalust muuta olemasolevad töökohad keskkonnahoidlikumaks, kohandades need säästva ja ressursitõhusa tootmis- ja töömeetoditega;

26.  palub komisjonil töötada välja ökoinnovatsiooni poliitika süstemaatiline käsitlus, tagades kindlad raamtingimused, millega luuakse ökoinnovatsiooni ettevõtetele ja infrastruktuurile võrdsed tingimused, mis võimaldavad ettevõtetel ja tarbijatel teha säästvaid valikuid;

27.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja avalikele hangetele ettenähtud ökostandardid, et tõhustada avaliku sektori asutuste rolli eesrindliku turuletoojana;

28.  märgib, et ökoinnovatsiooni puhul on eelkõige oluline tagada juurdepääs asjakohasele koolitusele ja oskuste arendamisele, et varustada tööandjaid vajaliku kvalifitseeritud tööjõuga, anda noortele vajalikud teadmised, oskused ja pädevused, mis suurendaksid innovatsioonist tulenevaid uusi võimalusi arvestades nende tööalast konkurentsivõimet, ning hõlbustada töötajate liikumist languses olevatest sektoritest uutesse keskkonnahoidlikesse sektoritesse; rõhutab sellega seoses maapiirkondades asuvate praktikakohtade ja teiste kutseõppevormide pakutavaid võimalusi kõnealuste uute oskuste väljaarendamisel;

29.  soovitab säästvale arengule kaasaaitamiseks edendada noorte loomingulist ja innovaatilist potentsiaali ja võimaldada nende paremat juurdepääsu rahastamisallikatele;

EL, liikmesriigid ja piirkonnad

30.  rõhutab, et ökoinnovatsiooni kontseptsiooni tuleb kõigis poliitikavaldkondades igakülgselt arvesse võtta, kuna ökoinnovatsioon on valdkondadevaheline poliitikasuund; kutsub komisjoni ja liikmesriike sellega seoses üles edendama koostööd ministeeriumide ja poliitika tasandil ning regulaarselt jälgima asjaomase poliitika elluviimist;

31.  kutsub kõiki põhilisi osalejaid üles tegema igas sektoris koostööd keskkonnahoidliku majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõive valdkonnas ning kasutama olemasolevaid vahendeid, näiteks tehnoloogiaplatvorme, kvalifitseeritud ekspertrühmi, ühiseid tehnoloogiaalgatusi, juhtivaid turge, klastreid ja kõrgetasemelisi ettevõtjate ühendusi;

32.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostama uusi arendustegevust, taastuvenergia kasutamist ja energiatõhususe suurendamist käsitlevaid õigusakte ning tõhustama nende valdkondade kehtivaid õigusakte, tagades õiguskindluse ja võrdsed tingimused ning suurendades avaliku ja erasektori investeeringuid;

33.  kutsub liikmesriike üles parandama nende poliitikavaldkondade kooskõlastamist ja toetama eriti piirkondlikke partnerlusi majanduskasvu, innovatsiooni, tööhõive ning nii naiste kui ka meeste võrdsete võimaluste osas, samuti piiriüleseid algatusi;

34.  juhib tähelepanu ökoinnovatsiooni kontseptsiooniga kaasnevatele tööhõivevõimalustele säästvas majanduses; palub komisjonil luua platvorm, mis võimaldab liikmesriikidel koordineerida oma jõupingutusi uute jätkusuutlike töökohtade loomiseks ja majanduskasvu tagamiseks;

35.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid vahetaksid tööhõivealaseid kogemusi ja parimaid tavasid kliimamuutuse majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõjuga tegelemisel;

36.  nõuab ökoinnovatsiooni kontseptsiooni horisontaalset integreerimist struktuuri- ja ühtekuuluvusfondidesse; soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võtta iga liikmesriigi õiguslikust ja institutsioonilisest struktuurist lähtuvalt vastu strateegiaga „Euroopa 2020” kooskõlas olevad arengustrateegiad, et luua uusi töökohti säästva majanduse valdkonnas;

37.  on arvamusel, et kehtivatel ja kavandatavatel ELi keskkonnaalastel õigusaktidel on suur potentsiaal luua uusi töökohti valdkondades, mis on seotud õhu, pinnase ja veega ning energeetika, avalike teenuste, põllumajanduse, transpordi, turismi, metsanduse ja keskkonnakorraldusega; kutsub liikmesriike üles selliseid õigusakte rakendama;

38.  rõhutab pakilist vajadust suurendada ELi CO2-turu tõhusust, et tagada investoritele kindlustunne kliimasõbralikesse tehnoloogiatesse investeerimisel;

39.  kutsub üles alusuuringuid ja tööstusinnovatsiooni ning innovatsiooni ja tootmisprotsessi omavahel tugevamalt siduma; nõuab tungivalt, et komisjon algataks teaduslikke või nõuandvaid ökoinnovatsiooni juhtumiuuringud igas liikmesriigis;

40.  rõhutab, et ELi ökoinnovatsioon kannustab suuremale ressursitõhususele väljaspool liidu piire ning vähendab nii maailma ressursside ammendumist; nõuab seepärast tungivalt, et liikmesriigid täiustaksid oma riiklikke ressursitõhususe strateegiaid ning jagaksid oma teadmisi rahvusvahelistel foorumitel;

41.  rõhutab, kui oluline on integreerida ökoinnovatsiooni parimad tavad paremini reaalmajandusse, et teha edusammud inimeste igapäevaelus paremini nähtavaks;

42.  rõhutab, et teadusuuringud on innovatsiooni ja ökoinnovatsiooni alus; juhib tähelepanu ökoinnovatsiooni suurepärastele kasvuväljavaadetele ning Euroopa potentsiaalile asuda selles valdkonnas kogu maailmas juhtivale kohale, mis looks võimalusi uute kvaliteetsete töökohtade tekkeks;

43.  on arvamusel, et ökoinnovatsioon on täielikult kooskõlas tulevase struktuurifondide programmitöö perioodi teadusuuringute ja innovatsiooni ning kliima ja keskkonnaalaste investeeringute prioriteetidega;

44.  rõhutab üliolulist rolli, mida haridussektori, ettevõtete ning kohalike ja piirkondlike asutuste partnerlused ja koostoime võivad täita asjakohase koolituse pakkumisel, sealhulgas loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas nii meestele kui naistele, ning karjäärinõustamise, kvaliteetsete ja tasustatud praktikakohtade ning kaheosalise õppe võimaluste osas, et võimaldada laialdast juurdepääsu ökoinnovatsiooni tulemusena tekkivatele tööhõivevõimalustele ja kvaliteetsetele töökohtadele;

45.  ergutab liikmesriike looma ettevõtetele, eelkõige VKEdele stiimuleid, mis soodustaksid suuremat investeerimist erasektori teadus- ja arendustegevusse; tunneb sellega seoses heameelt ökoinnovatsiooni tegevuskava üle;

46.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tõhustaksid piiriülest koostööd, et tagada tehnoloogia ja parimate tavade levitamine kogu ELis ja suurendada sel viisil Euroopa konkurentsivõimet;

47.  innustab parimate ökoinnovatsioonilahenduste kasutuselevõtmist eelkõige arengumaades, kus näiteks puusöe tõhusam tootmisprotsess, kompostkäimlad, taastuvate energiaallikate kasutamine, veepuhastussüsteemid ja paljud muud uuenduslikud lahendused võivad oluliselt ja suhteliselt väikeste kuludega parandada elukvaliteeti ja tervist ning edendada säästlikku ettevõtlust ja tööhõivet;

48.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid kvaliteetsetele ja keskkonnahoidlikele töökohtadele sotsiaalselt vastutustundliku ülemineku käigus võimalikult kiiresti Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid töötajate oskuste täiendamise, koolituse ja ümberõppe programmide rakendamiseks;

Ökoinnovatsiooni rahastamine

49.  juhib tähelepanu maksupoliitika eelistele ning kutsub liikmesriike üles nihutama ökoinnovatsiooni edendamise eesmärgil maksukoormus tööhõivelt ressursikasutusele ja saastamisele;

50.  nõuab tungivalt, et komisjon määratleks keskkonnakahjulikud toetused kui „valitsuse meetmed, millega antakse tarbijatele või tootjatele eeliseid nende tulu täiendamise või nende kulude vähendamise näol, kuid mis on seejuures vastuolus usaldusväärsete keskkonnatavadega”; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma viivitamata vastu konkreetsed kavad, et kaotada järk-järgult sellel määratlusel põhinevad keskkonnakahjulikud toetused;

51.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaotama 2020. aastaks järk-järgult kõik keskkonnakahjulikud toetused, sh subsiidiumid ja rahalised toetused fossiilkütustele ning toetused, millega soodustatakse taastuvate ressursside ebatõhusat kasutamist, ning andma riiklikes reformikavades edusammudest aru;

52.  rõhutab, et ökoinnovatsiooni tuleks toetada uutest ELi rahastamisvahenditest ning juhtalgatustest „Innovaatiline liit” ja „Ressursitõhus Euroopa” ning 2013. aasta järgsest ühtekuuluvuspoliitikast ja programmist Horisont 2020;

53.  peab oluliseks tagada, et ökoinnovatsioon ja keskkonnatehnoloogia lahendused oleks majanduslikult ja konkurentsialaselt pikas perspektiivis jätkusuutlikud; on arvamusel, et avaliku sektori investeeringutoetustega tuleks edendada keskkonnahoidlikke tootmisviise;

54.  väljendab heameelt ökoinnovatsiooni rahastamise võimaluste üle ühise põllumajanduspoliitika, samuti ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi ning programmide Horisont 2020 ja LIFE raames, rõhutades samas, et juba väljatöötatud keskkonnahoidlike uuenduste praktilise rakendamise tõhustamiseks tuleb kättesaadavaks teha rohkem vahendeid;

55.  kutsub komisjoni üles rakendama vajalikke vahendeid ja eraldama piisavalt eelarvevahendeid, et tagada ökoinnovatsiooni ühtne käsitlus nii konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammis kui ka programmis Horisont 2020, ning leevendama menetluslikke piiranguid ja finantskoormust väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul; tuletab meelde, et väga tähtis on naiste ja meeste tasakaalustatud osalemine otsustamisprotsessis kõigis rahastamise etappides ja tahkudes;

56.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kaasaksid ökoinnovatsiooni ajavahemikuks 2014–2020 ettenähtud strateegiatesse kui vahendi, millega edendada keskkonnahoidlikku majandust, majanduskasvu ja luua uusi töökohti, tagades nii ettevõtluse arengu võrdsetel tingimustel ning toetades haridus-, ettevõtlus- ja teadusvaldkondade vahelist koostööd;

57.  rõhutab, et kuigi ökoinnovatsiooni 2012. aasta hanke praegused prioriteetsed valdkonnad hõlmavad ainult piiratud arvu keskseid teemasid, on ökoinnovatsiooni algatus valdkondadevaheline programm, mis toetab ökoinnovatsiooni projekte eri sektorites; kinnitab seega, et kõik sektorid ja ettevõtlustegevuse liigid peaksid olema rahastamise saamiseks kõlbulikud;

58.  kutsub komisjoni eelkõige üles kavandama selgelt määratletud, eesmärgi saavutamisele suunatud ja täiustatud vahendeid turustamise riskikapitali projektidele, ökoinnovatsiooni võrgustikele ja rahvusvahelistumisele ja nende turustamisele ELis, mis on mõeldud VKEdele;

59.  on veendunud, et kuna uued ärimudelid on traditsioonilisi tarneahelaid oluliselt kõigutama hakanud, tuleks järgmisel rahastamisperioodil ökoinnovatsiooni algatuse prioriteetides paremini kajastada suutlikkust arvesse võtta globaliseerumist ja selle mõju ELi majandusele ja tarneahelatele;

60.  usub, et VKEde ja ühistute potentsiaali ökoinnovatsiooni edendamisel ei ole veel täielikult ära kasutatud; nõuab seepärast ökoinnovatsiooni kontseptsioonide puhul konkreetseid rahastamisvõimalusi VKEdele ja ühistutele;

61.  on veendunud, et suutlikkuse suurendamise ja võrgustike rajamise võimaluse parandamiseks on vaja uuenduslikke rahalisi vahendeid;

62.  toonitab, et kõnealune rahaliste vahendite suurendamine peab käima käsikäes rahastamismenetluste lihtsustamisega;

63.  juhib tähelepanu sellele, et tulevane ühtekuuluvuspoliitika hõlmab ELi piirkondade jaoks eeltingimuseks olevat aruka spetsialiseerumise strateegiat; ergutab piirkondi algatama kõigile sihtrühmadele suunatud teavituskampaaniaid, et kaasata ökoinnovatsioon piirkondlikesse ja riiklikesse aruka spetsialiseerumise strateegiatesse;

o
o   o

64.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 74 E, 13.3.2012, lk 11. (2) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 59. (3) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 106. (4) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 75. (5) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 15. (6) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 89. (7) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 108. (8) ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 81. (9) ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 6. (10) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 38. (11) ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 115. (12) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 1.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses teatavate meetmete vastuvõtmise menetlustega (13283/1/2013 – C7-0411/2013 – 2011/0039(COD))

P7_TA(2013)0585 A7-0421/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (13283/1/2013 – C7‑0411/2013),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2011)0082) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 72,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A7-0421/2013),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud liikmesriikide avalduse ja komisjoni avaldused;

4.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

5.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

6.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle ning kõigi käesolevale resolutsioonile lisatud avalduste avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Ühisavaldus määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 15 lõike 6 ja määruse (EÜ) nr 597/2009 artikli 25 lõike 6 kohta

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon on seisukohal, et määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 15 lõike 6 ja määruse (EÜ) nr 597/2009 artikli 25 lõike 6 lisamine on põhjendatud üksnes nimetatud määruste erijoonte tõttu enne nende muutmist käesoleva määrusega. Seepärast on kõnealuste artiklite laadi sätete lisamine nimetatud kahele määrusele erandlik ja see ei loo pretsedenti tulevaste õigusaktide koostamise jaoks.

Selguse huvides tuleb mainida, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon on seisukohal, et määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 15 lõikega 6 ja määruse (EÜ) nr 597/2009 artikli 25 lõikega 6 ei kehtestata otsustamismenetlusi, mis oleksid määrusega (EL) nr 182/2011 sätestatud menetlustest erinevad või neid täiendavad.

Liikmesriikide avaldus määruse (EL) nr 182/2011 artikli 3 lõike 4 ja artikli 6 lõike 2 kohaldamise kohta seoses dumpinguvastaste menetlustega ja tasakaalustava tollimaksu menetlustega määruste (EÜ) nr 1225/2009 ja (EÜ) nr 597/2009 alusel

Kui liikmesriik teeb ettepaneku muuta määruse (EL) nr 182/2011 artikli 3 lõike 4 või artikli 6 lõike 2 kohaselt kas dumpinguvastaste või tasakaalustava tollimaksu meetmete eelnõusid, mis on võetud määruste (EÜ) nr 1225/2009 ja (EÜ) nr 597/2009 (alusmäärused) alusel, siis ta:

a)  tagab, et muudatusettepanek tehakse õigeaegselt, mis võimaldaks pidada kinni alusmäärustes kehtestatud tähtaegadest ja võtaks arvesse vajadust anda piisavalt aega komisjonile, et algatada vajalik avalikustamismenetlus ja ettepanekut nõuetekohaselt analüüsida, ning komiteele, et muudetud meetme eelnõu läbi vaadata;

b)  tagab, et muudatusettepanek on kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu tõlgendatud alusmäärustega ja asjakohaste rahvusvaheliste kohustustega;

c)  esitab kirjaliku põhjenduse, milles näidatakse vähemalt seda, kuidas soovitatud muudatusettepanek on seotud alusmäärustega ja uurimise käigus kindlaks tehtud faktidega, kuid mis võib sisaldada ka teisi toetavaid argumente, mida muudatusettepanekut esitav liikmesriik peab asjakohaseks.

Komisjoni avaldus

seoses dumpinguvastaste menetlustega ja tasakaalustava tollimaksu menetlustega määruste (EÜ) nr 1225/2009 ja (EÜ) nr 597/2009 alusel

Komisjon tunnistab, et liikmesriikide jaoks on tähtis saada määrustes (EÜ) nr 1225/2009 ja (EÜ) nr 597/2009 (alusmäärused) ette nähtud teavet, et nad saaksid teha täielikult teadlikke otsuseid, ning tegutseb selle eesmärgi saavutamiseks.

* * *

Kahtluste vältimiseks käsitab komisjon määruse (EL) nr 182/2011 artikli 8 lõikes 5 esitatud viidet konsulteerimisele kui nõuet, mille kohaselt komisjon küsib liikmesriikide arvamusi enne ajutiste dumpinguvastaste või tasakaalustavate tollimaksude vastuvõtmist, välja arvatud äärmiselt kiireloomuliste juhtumite korral.

* * *

Komisjon tagab, et ta haldab tõhusalt määrustes (EÜ) nr 1225/2009 ja (EÜ) nr 597/2009 sätestatud dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude menetluste kõiki aspekte, sealhulgas liikmesriikide võimalust teha muudatusettepanekuid, et tagada alusmäärustes sätestatud tähtaegadest kinnipidamine ja huvitatud isikute vastu alusmäärustes kehtestatud kohustuste täitmine, ning et kõik lõpuks kehtestatud meetmed on kooskõlas uurimise käigus kindlaks tehtud faktidega, Euroopa Liidu Kohtu tõlgendatud alusmäärustega ning liidu rahvusvaheliste kohustustega.

Komisjoni avaldus kodifitseerimise kohta

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 37/2014 (millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses teatavate meetmete vastuvõtmise menetlustega) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 38/2014 (millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses delegeeritud ja rakendusvolituste andmisega teatavate meetmete vastuvõtmiseks) vastuvõtmine toob kaasa olulise arvu muudatusi kõnealustes õigusaktides. Selleks et parandada asjaomaste õigusaktide loetavust, teeb komisjon ettepaneku need õigusaktid nii kiiresti kui võimalik kodifitseerida, kui need kaks määrust on vastu võetud ja hiljemalt 1. juuniks 2014.

Komisjoni avaldus delegeeritud õigusaktide kohta

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 37/2014 (millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses teatavate meetmete vastuvõtmise menetlustega) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 38/2014 (millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses delegeeritud ja rakendusvolituste andmisega teatavate meetmete vastuvõtmiseks) kontekstis tuletab komisjon meelde kohustust, mille ta võttis Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe punktis 15 ja mille kohaselt komisjon esitab parlamendile täieliku teabe ja dokumentatsiooni koosolekute kohta, mis ta on pidanud riiklike ekspertidega delegeeritud õigusakte ette valmistades.

(1) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 126.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses volituste delegeerimisega ja rakendamisvolituste andmisega teatavate meetmete vastuvõtmiseks (13284/1/2013 – C7-0408/2013 – 2011/0153(COD)

P7_TA(2013)0586 A7-0419/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (13284/1/2013 – C7-0408/2013),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2011)0349) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 72,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A7-0419/2013),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avaldused;

4.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

5.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

6.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle ning kõigi käesolevale resolutsioonile lisatud avalduste avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Ühisavaldus määruse (EMÜ) nr 3030/93 ja määruse (EÜ) nr 517/94 kohta

Tuleb märkida, et määruse (EMÜ) nr 3030/93 artikli 2 lõikes 6, artikli 6 lõikes 2, artiklites 8 ja 10, artikli 13 lõikes 3, artikli 15 lõigetes 3, 4 ja 5 ja artiklis 19 ning IV lisa artikli 4 lõikes 3 ja VII lisa artiklis 2 ja artikli 3 lõigetes 1 ja 3, ning määruse (EÜ) nr 517/94 artikli 3 lõikes 3, artikli 5 lõikes 2, artikli 12 lõikes 3 ja artiklites 13 ja 28 sätestatud menetlused muudetakse delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise menetlusteks. Tuleb märkida, et mõnedes nendest artiklitest osutatakse otsustamismenetlustele kaubanduse kaitsemeetmete vastuvõtmiseks.

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon on seisukohal, et kaitsemeetmeid tuleb käsitada rakendusmeetmetena. Erandkorras, eespool nimetatud konkreetsetes olemasolevates määrustes, võetakse meetmed delegeeritud õigusaktide kujul, kuna kaitsemeetmed kehtestatakse alusmääruste asjakohaste lisade muutmisega. See tuleneb konkreetsest struktuurist, mis on omane eespool nimetatud olemasolevatele määrustele, ja järelikult ei võeta seda eeskujuks tulevaste kaubanduse kaitsemeetmete ja muude kaitsemeetmete eelnõude koostamisel.

Komisjoni avaldus kodifitseerimise kohta

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 37/2014, millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses teatavate meetmete vastuvõtmismenetlustega, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 38/2014, millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses delegeeritud ja rakendusvolituste andmisega teatavate meetmete vastuvõtmiseks, vastuvõtmine toob kaasa olulise arvu muudatusi kõnealustes õigusaktides. Selleks, et parandada asjaomaste õigusaktide loetavust, teeb komisjon ettepaneku need õigusaktid nii kiiresti kui võimalik kodifitseerida, kui need kaks määrust on vastu võetud ja hiljemalt 1. juuniks 2014.

Komisjoni avaldus delegeeritud õigusaktide kohta

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 37/2014, millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses teatavate meetmete vastuvõtmismenetlustega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 38/2014, millega muudetakse teatavaid ühist kaubanduspoliitikat käsitlevaid määrusi seoses delegeeritud ja rakendusvolituste andmisega teatavate meetmete vastuvõtmiseks kontekstis tuletab komisjon meelde kohustust, mille ta võttis Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe punktis 15 ja mille kohaselt komisjon esitab parlamendile täieliku teabe ja dokumentatsiooni koosolekute kohta, mis ta on pidanud riiklike ekspertidega delegeeritud õigusakte ette valmistades.

(1) Vastuvõetud tekstid, 22.11.2012, P7_TA(2012)0447.

Euroopa Parlamendi 12. detsembril 2013. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto üleviimise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (COM(2013)0266 – C7-0125/2013 – 2013/0139(COD))(1)

P7_TA(2013)0587 A7-0398/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

[Muudatus 1, kui ei ole märgitud teisiti]

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED(2)

P7_TA(2013)0587 A7-0398/2013

komisjoni ettepanekule

P7_TA(2013)0587 A7-0398/2013

---------------------------------------------------------

P7_TA(2013)0587 A7-0398/2013

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV
maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto üleviimise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta
(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(3),

[...]

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt,

ning arvestades järgmist:

(1)  Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Siseturu killustumine kahjustab konkurentsivõimet, majanduskasvu ja töökohtade loomist liidus. Siseturu väljakujundamiseks on esmatähtis kõrvaldada selle toimimist takistavad otsesed ja kaudsed tõkked. liidu meetmed jaefinantsteenuste siseturu valdkonnas on juba märkimisväärselt aidanud edendada makseteenuse pakkujate piiriülest tegevust ning seega laiendanud tarbijate valikut ning suurendanud pakutavate teenuste kvaliteeti ja läbipaistvust.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiiviga 2007/64/EÜ (makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ(4) kehtetuks tunnistamise kohta) on kehtestatud peamised läbipaistvusnõuded tasude puhul, mida makseteenuse pakkujad kohaldavad seoses maksekontodel osutatavate teenustega. See on märkimisväärselt lihtsustanud makseteenuse pakkujate tegevust, tagades ühtsed eeskirjad seoses makseteenuste pakkumisega ja esitatava teabega, ning vähendanud makseteenuse pakkujate halduskoormust ja kulusid.

(2a)  Siseturu sujuv toimimine ja kaasaegse, sotsiaalselt kaasava majanduse areng sõltub üha enam ülemaailmsest makseteenuste osutamisest. Kuna makseteenuse pakkujad kipuvad vastavalt turuloogikale keskenduma äriliselt atraktiivsetele tarbijatele ja jätavad kaitsetumad tarbijad ilma samalaadsest tootevalikust, peavad seda teemat käsitlevad uued õigusaktid olema liidu aruka majandusstrateegia osa.

(3)  Samas, nagu märgib Euroopa Parlament oma 4. juuli 2012. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile juurdepääsu kohta pankade põhiteenustele(5), tuleb palju veel teha jaepanganduse siseturu parandamiseks ja arendamiseks. Selline areng peaks olema kooskõlas liidu finantssektori rakendamisega ettevõtete ja tarbijate teenistusse. Praegu tekitavad tasude läbipaistvuse ja võrreldavuse puudumine ning raskused maksekonto üleviimisel tõkkeid täielikult integreeritud turu väljakujundamisele. Jaepanganduses tuleb lahendada tootekvaliteedi erinevuste ja madala konkurentsi probleem ning saavutada kõrged kvaliteedistandardid.

(4)  Praegused siseturu tingimused võivad vähendada makseteenuse pakkujate huvi kasutada asutamisvabadust või teenuste osutamise vabadust liidus, kuna uuele turule sisenemisel on raske kliente kaasata. Uutele turgudele sisenemiseks tuleb sageli teha suuri investeeringuid. Sellised investeeringud on põhjendatud ainult juhul, kui pakkuja näeb ette piisavalt võimalusi ja vastavat tarbijanõudlust. Tarbijate väike liikuvus jaefinantsteenuste valdkonnas on peamiselt tingitud tasude ja pakutavate teenuste läbipaistvuse ja võrreldavuse puudumisest ning raskustest maksekonto üleviimisel. Need tegurid piiravad ka nõudlust. See kehtib eelkõige piiriülestel juhtudel.

(5)  Olulised tõkked maksekontode siseturu väljakujundamisel võivad tuleneda kehtivate siseriiklike õigusraamistike killustatusest. Siseriiklikul tasandil kohaldatakse seoses maksekontodega ning eelkõige tasude võrreldavuse ja maksekontode üleviimisega erinevaid sätted. Maksekonto üleviimist käsitlevate ühtsete siduvate meetmete puudumine liidu tasandil on viinud erinevate tavade ja meetmeteni liikmesriikide tasandil. Kõnealused erinevused on isegi veel suuremad tasude võrreldavuse valdkonnas, kus puuduvad liidu tasandil võetud meetmed, sh isegi isereguleeriva iseloomuga meetmed. Kui tulenevalt sellest, et pangad üritavad kujundada oma tavasid vastavalt riiklikele turgudele, peaksid erinevused tulevikus veelgi suurenema, suurendaks see piiriüleselt tegutsevate makseteenuse pakkujate kulusid võrreldes riigisiseselt tegutsevate makseteenuse pakkujate kuludega ning seega muudaks piiriülese äritegevuse vähem atraktiivseks. Piiriülest tegevust siseturul takistavad ka tõkked, mida tarbijad kogevad maksekonto avamisel välisriigis. Kehtivad piiravad kõlblikkuskriteeriumid võivad takistada liidu kodanike vaba liikumist liidus. Kõigile tarbijatele maksekontole juurdepääsu tagamine võimaldab neil osaleda siseturul ja saada kasu siseturu hüvedest.

(6)  Maksekontoteenuste potentsiaalset nõudlust liidus ei ole seni veel täielikult ära kasutatud, sest paljud võimalikud kasutajad ei ole maksekontot avanud, kuna neile on keeldutud seda andmast või kuna neile ei ole pakutud sobivat toodet. Tarbijate aktiivsem osalemine siseturul tõstaks makseteenuse pakkujate huvi siseneda uutele turgudele. Lisaks aitab selliste tingimuste loomine, mis võimaldavad kõigile tarbijatele juurdepääsu maksekontole, soodustada tarbijate osalemist siseturul ning saada neil kasu siseturu hüvedest.

(7)  Tasude läbipaistvuse ja võrreldavusega seotud küsimusi on käsitletud pangandussektori iseregulatsiooni algatuste raames. Kõnealuste suuniste suhtes ei jõutud siiski lõplikule kokkuleppele. Seoses maksekonto üleviimisega on Euroopa pangandussektori komitee 2008. aastal kehtestatud põhimõtetega ette nähtud kord maksekonto üleviimiseks samas liikmesriigis asuvalt ühelt makseteenuse pakkujalt teisele. Kuna kõnealused ühised põhimõtted ei ole siduvad, on neid liidus kohaldatud ebajärjepidevalt ning tulemused on ebarahuldavad. Lisaks käsitlevad ühised põhimõtted ainult pangakontode riigisisest üleviimist ega hõlma piiriülest üleviimist. Põhimaksekontole juurdepääsu küsimuses kutsuti komisjoni [...] soovituses 2011/442/EL(6) liikmesriike üles võtma meetmeid, et tagada selle rakendamine hiljemalt kuus kuud pärast soovituse avaldamist. Praegu järgib ainult mõni liikmesriik soovituses esitatud põhimõtteid.

(8)  Selleks et tagada finantsteenuste tõhus ja sujuv pikaajaline liikuvus, on oluline näha ette ühtsed eeskirjad, et lahendada tarbijate väikese liikuvuse probleem ning eelkõige parandada maksekontoteenuste ja tasude võrreldavust ning soodustada maksekontode üleviimist, samuti hoida ära maksekontot piiriüleselt avada soovivate tarbijate diskrimineerimine elukoha alusel. Lisaks on esmatähtis võtta asjakohaseid meetmeid, et edendada tarbijate osalemist maksekontoturul. Kõnealused meetmed soodustavad makseteenuse pakkujate sisenemist siseturule ja tagavad võrdsed tingimused, edendades seega konkurentsi ja vahendite tõhusat jaotamist liidu finantsteenuste jaeturul ettevõtjate ja tarbijate hüvanguks. Läbipaistev teave tasude kohta ja maksekonto üleviimise võimalused koos põhimakseteenustele juurdepääsu õigusega võimaldavad liidu kodanikel lihtsamalt liidus ringi liikuda ja sisseoste teha ning seega saada kasu täielikult toimivast jaefinantsteenuste siseturust ja aidata kaasa e-kaubanduse kasvule ning siseturu edasisele arengule.

(8a)  Samuti on oluline tagada, et käesoleva direktiiviga ei takistata uuendusi jaefinantsteenuste valdkonnas. Igal aastal rakendatakse uusi tehnoloogiaid, mis võivad muuta maksekonto kehtiva mudeli aegunuks. Eelkõige tuleks julgustada tavapäraste pangateenuste alternatiivide − mobiilsete pangateenuste, partnervõrgu teenuste ning kiipmaksekaartide kasutamist.

(9)  Käesolevat direktiivi kohaldatakse tarbijate hoitavate maksekontode suhtes. Seega ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse ettevõtjate, sealhulgas väikeste ja mikroettevõtjate hoitavad maksekontod, kui neid ei hoita isikuliselt. Lisaks ei hõlma käesolev direktiiv hoiukontosid, millel võivad olla piiratumad maksefunktsioonid. Käesolev direktiiv ei hõlma ka krediitkaarte, mis ei aita oluliselt rahalise kaasatuse suurendamise ja siseturu toimimisega seotud eesmärkide saavutamisele kaasa.

(10)  Käesolevas direktiivis kasutatud mõisted on kooskõlas muudes liidu õigusaktides kasutatud mõistetega, eelkõige direktiivis 2007/64/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määruses (EL) nr 260/2012 (millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009(7)) kasutatud mõistetega.

(11)  On esmatähtis, et tarbijad suudaksid aru saada tasudest, et võrrelda erinevate makseteenuse pakkujate pakkumisi ja teha teadlikke otsuseid selle kohta, milline konto kõige paremini vastab nende vajadustele. Tasusid ei ole võimalik võrrelda, kui makseteenuse pakkujad kasutavad sama ▌teenuse puhul erinevat terminoloogiat ja esitavad teavet erinevas vormis. Standardne terminoloogia koos ▌teabega maksekontodega seotud tasude kohta kõige tüüpilisemate makseteenuste puhul aitab tarbijatel tasusid mõista ja võrrelda.

(12)  Tarbijad saaksid kõige rohkem kasu teabest, mis on võimalikult konkreetne, standarditud ja võimaldab hõlpsasti võrrelda eri makseteenuse pakkujate teenuseid. Maksekontoga seotud pakkumiste võrdlemiseks tarbijatele kättesaadavaks tehtud vahendid peaksid olema mitmekülgsed ning sellega seoses tuleks läbi viia tarbijauuringuid. Praeguses etapis tuleks tasude terminoloogiat standardida liikmesriikides ainult kõige tüüpilisemate mõistete ja määratluste puhul, et lihtsustada kiiret kasutuselevõttu.

(13)  Tasude terminoloogia peaksid kindlaks määrama liikmesriikide pädevad asutused, mis võimaldab võtta arvesse kohaliku turu eripära. Võimaluse korral tuleks tasude terminoloogiat standardida liidu tasandil, nii et tasusid oleks võimalik võrrelda kogu liidus. Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) („EBA”) peaks kehtestama suunised, et aidata liikmesriikidel kindlaks määrata kõige enam kasutatavad makseteenused, mis tarbijatele liikmesriigi tasandil kõige suuremaid kulusid põhjustavad. Selleks et tõhusalt rakendada standarditud terminoloogiat, peaksid määratlused olema piisavalt avarad.

(14)  Kui liikmesriikide pädevad asutused on kindlaks määranud selliste maksekontodega seotud kõige tüüpilisemate makseteenuste esialgse loetelu, mille suhtes kohaldatakse tasu, koos mõistete ja määratlustega, peaks komisjon selle läbi vaatama, et määrata delegeeritud õigusaktidega kindlaks teenused, mis on ühised enamikus liikmesriikides, ja esitada liidu tasandil nende jaoks ettepanek standarditud mõistete kohta ▌.

(15)  Selleks et tarbijad saaksid hõlpsasti võrrelda maksekonto tasusid kogu siseturul, peaksid makseteenuse pakkujad esitama tarbijatele teenuste põhjaliku hinnakirja, milles on ära toodud kõige tüüpilisemate teenuste loetelus sisalduvad maksekontoga seotud kõigi teenuste tasud ning lisatasud, mida võidakse konto suhtes kohaldada. Teenuste hinnakirjas tuleks võimaluse korral kasutada liidu tasandil kehtestatud standarditud mõisteid ja määratlusi. See aitaks ka tagada võrdsemad tingimused maksekontoturul konkureerivatele krediidiasutustele. ▌Selleks et aidata tarbijatel aru saada tasudest, mida nad peavad maksma oma maksekonto eest, tuleks neile teha kättesaadavaks sõnastik, kus esitatakse selged, mittetehnilised ja üheselt mõistetavad selgitused vähemalt loetelus märgitud, maksekontoga seotud teenuste kohta, ning nendega seotud mõisted ja selgitused tuleks neile kättesaadavaks teha. Sõnastik peaks aitama paremini mõista tasude olemust ning kehutama tarbijaid valima laiema hulga maksekonto pakkumiste hulgast. Samuti tuleks makseteenuse pakkujatele kehtestada kohustus tasuta teavitada tarbijaid vähemalt kord aastas kõigist tarbija kontoga seoses võetud tasudest ja intressidest. Järelteave tuleks esitada asjakohases kokkuvõttes. Selles tuleks esitada täielik ülevaade teenitud intressist ja makstud tasudest ning eelteadaanded tasude või intressimäärade muutumise kohta. Tarbijale tuleks anda vajalik teave, et ta saaks aru, millega on makstud tasud ja intressid seotud, ja suudaks hinnata, kas muuta tarbimisharjumusi või vahetada makseteenuse pakkujat. ▌

(16)  Tarbijate vajaduste rahuldamiseks tuleb tagada, et teave maksekontodega seotud tasude kohta on täpne, selge ja võrreldav. Seepärast peaks EBA pärast liikmesriikide asutustega konsulteerimist ja tarbijauuringu läbiviimist töötama välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu teenuste hinnakirja ja makstud tasude ülevaate ning enamkasutatavate sümbolite standarditud esitlusvormingu kohta, et tarbijatel oleks võimalik teavet paremini mõista ja võrrelda. ▌Teenuste hinnakiri ja makstud tasude ülevaade peaksid olema selgelt eristatavad muust teabest. ▌

(17)  Selleks et tagada liidu tasandil kohaldatava terminoloogia ühtne kasutamine kogu liidus, peaksid liikmesriigid kehtestama makseteenuse pakkujatele kohustuse kasutada tarbijatega suhtlemisel, sealhulgas teenuste hinnakirjas ja makstud tasude ülevaates, liidu tasandil kohaldatavat terminoloogiat koos muu esialgses loetelus kindlaks määratud siseriikliku standarditud terminoloogiaga. Makseteenuse pakkujad peaksid saama kasutada ärinime teenuste või maksekontode määratlemiseks teenuste hinnakirjas ja makstud tasude ülevaates eeldusel, et seda kasutatakse lisaks standarditud terminoloogiale ja pakutavate teenuste või pakutava konto teisese määratlusena.

(18)  Sõltumatud võrdlusveebisaidid on tarbijate jaoks tõhus vahend erinevate maksekonto pakkumiste eeliste hindamiseks ühes kohas. Sellised veebisaidid tagavad tarbijatele teabe, mis on selge ja konkreetne, kuid samas ka täielik ja põhjalik, võimaldades tarbijatel saada vajaduse korral üksikasjalikumat teavet. Samuti aitavad võrdlusveebisaidid vähendada tarbijatel teabe hankimisega seotud kulusid, kuna pole vaja koguda teavet makseteenuste pakkujatelt eraldi. On ülioluline, et sellistel veebisaitidel antav teave oleks usaldatav, erapooletu ja läbipaistev ning et tarbijaid teavitatakse nende olemasolust. Sellega seoses peaksid pädevad asutused avalikkust sellistest veebisaitidest aktiivselt teavitama.

(19)  Selleks et saada võetavate tasude ja maksekontodele kohaldatavate intressimäärade kohta sõltumatut teavet, peaks tarbijatel olema juurdepääs võrdlusveebisaitidele, mis on avalikult juurdepääsetavad ja sõltumatud makseteenuse pakkujatest. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et nende territooriumil on tarbijatel vaba juurdepääs vähemalt ühele sõltumatule ja avalikult juurdepääsetavale veebisaidile. Selliseid võrdlusveebisaite võivad hallata pädevad asutused, muud ametiasutused või akrediteeritud eraettevõtjad või neid võidakse hallata nende nimel. Selleks et suurendada tarbijate usaldust olemasolevate võrdlusveebisaitide vastu, peaksid liikmesriigid ette nägema vabatahtliku akrediteerimissüsteemi, mis võimaldab võrdlusveebisaite haldavatel eraettevõtjatel taotleda akrediteerimist vastavalt kindlaks määratud kvaliteedinõuetele. Pädevate asutuste või muude ametiasutuste hallatav või nende nimel hallatav võrdlusveebisait tuleks luua, kui eraettevõtja hallatavat veebisaiti ei ole akrediteeritud. Sellised veebisaidid peaksid samuti vastama kõnealustele kvaliteedinõuetele.

(20)  Makseteenuse pakkujad pakuvad maksekontot sageli koos muude finantstoodete või -teenustega. Sel viisil saavad makseteenuse pakkujad mitmekesistada oma pakkumist ja pakkuda üksteisele konkurentsi, mis kokkuvõttes võib tuua kasu tarbijatele. Komisjoni 2009. aasta uuring seosmüügi kohta finantssektoris ning asjaomased konsultatsioonid ja tarbijate kaebused osutavad siiski, et makseteenuse pakkujad võivad pakkuda pangakontosid koos toodetega, mida tarbijad ei vaja ja mis ei ole maksekonto seisukohast olulised, nt kodukindlustus. Lisaks on täheldatud, et seosmüük võib vähendada hindade läbipaistvust ja võrreldavust, piirata tarbijate ostuvõimalusi ning pärssida nende liikuvust. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et kombineeritud maksekontoteenuse pakkumise korral esitavad makseteenuse pakkujad tarbijale teavet selle kohta, kas maksekontot on võimalik osta eraldi, ja kui see nii on, siis paketti kuuluva iga muu seonduva finantstoote või -teenuse kulu ja sellele kohaldatavate maksude kohta eraldi. ▌

(21)  Tarbijatel on huvi viia konto üle ainult juhul, kui sellega ei kaasne ülemäärast haldus- ja rahalist koormust. Maksekonto üleviimise protseduur ühelt makseteenuse pakkujalt teisele peaks olema selge, kiire ja turvaline. Kui makseteenuse pakkujad kohaldavad seoses üleviimisteenusega tasusid, peaksid need olema mõistlikud ja kooskõlas direktiivi 2007/64/EÜ artikli 45 lõikega 2. Konkurentsi edendamiseks tuleks hõlbustada ka maksekontode piiriülest üleviimist. Pidades silmas, et maksekonto piiriülene üleviimine võib olla riigisisesest üleviimisest keerulisem ning makseteenuse pakkujatel võib olla vaja kohandada ja täpsustada sisekorda, tuleks eri liikmesriikides asuvate makseteenuste pakkujate vahelise piiriülese üleviimisteenuse puhul ette näha pikemad üleminekuajad.

(21a)  Sellise üleviimise puhul, kus mõlemad makseteenuse pakkujad asuvad sama liikmesriigi territooriumil, peaks liikmesriikidel olema lubatud kehtestada ja kasutada käesolevas direktiivis sätestatust erinevat korda, kui see on selgelt tarbijate huvides.

(22)  Üleviimisprotsess peaks olema tarbija jaoks võimalikult lihtne. Seega peaksid liikmesriigid tagama, et vastuvõttev makseteenuse pakkuja vastutab tarbija nimel protsessi algatamise ja juhtimise eest.

(23)  Üldreeglina ja juhul, kui tarbija on andnud oma nõusoleku, peaks vastuvõttev makseteenuse pakkuja tarbija nimel üle viima korduvmaksed ning üle kandma kogu võimaliku kontojäägi, kusjuures soovitav oleks, kui selleks piisaks ühest kohtumisest vastuvõtva makseteenuse pakkujaga. Selleks peaks tarbijatel olema võimalik allkirjastada üksainus luba, millega antakse nõusolek kõnealusteks toiminguteks või keeldutakse nõusoleku andmisest. Enne loa andmist tuleks tarbijat teavitada kõigist üleviimismenetluse etappidest.

(24)  Maksekonto edukaks üleviimiseks on vaja edastava makseteenuse pakkuja koostööd. Vastuvõtval makseteenuse pakkujal peaks olema võimalus paluda tarbijalt või vajaduse korral edastavalt makseteenuse pakkujalt kogu teavet, mida ta peab vajalikuks korduvmaksete taaskäivitamiseks. Selline teave ei tohiks hõlmata rohkem, kui on vaja üleviimise teostamiseks, ning vastuvõttev makseteenuse pakkuja ei tohiks nõuda üleliigset teavet.

(25)  Tarbijatele ei tohiks määrata trahve ja nad ei tohiks saada muud rahalist kahju seoses sissetulevate kreeditkorralduste või otsekorralduste valesti suunamisega. See on eriti oluline teatavate maksjate ja makse saajate puhul, nt kommunaalettevõtjad, kes kasutavad elektroonilisi vahendeid (nt andmebaasid) tarbija kontoandmete säilitamiseks ja paljusid tarbijaid hõlmavate arvukate korrapäraste tehingute tegemiseks.

(26)  Liikmesriigid peaksid tagama, et maksekontot avada soovivaid tarbijad ei diskrimineerita kodakondsuse ega elukoha alusel. Kuigi on oluline, et makseteenuse pakkujad tagaksid, et nende kliendid ei kasuta finantssüsteemi ebaseaduslikel eesmärkidel, nagu pettus, rahapesu või terrorismi rahastamine, ei tohiks nad seada tõkkeid tarbijatele, kes soovivad maksekonto piiriülese avamise teel saada kasu siseturu eelistest.

(27)  Tarbijaid, kes elavad seaduslikult ELis, ei tohiks liidus maksekonto avamisel või kontole juurdepääsemisel diskrimineerida nende kodakondsuse või elukoha tõttu või mingil muul Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud põhjusel. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama juurdepääsu põhimaksekontodele olenemata tarbijate majanduslikust olukorrast, nagu nende tööhõivealane seisund, sissetuleku suurus, varasemad laenud või eraisiku pankrot.

(28)  Liikmesriigid peaksid tagama, et tarbijatele pakuvad käesolevas direktiivis osutatud põhimaksekontot kõik makseteenuse pakkujad, kes tegutsevad üldiste jaemakseteenuste valdkonnas ja pakuvad maksekontosid oma igapäevase äritegevuse lahutamatu osana. Juurdepääs põhimaksekontole ei tohiks olla liiga keeruline ning sellega ei tohiks tarbijale kaasneda ülemäärased kulud. Igas liikmesriigis tuleks põhimaksekontole juurdepääsu õigus anda kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/60/EÜ(8), eriti seoses kliendi suhtes rakendatavate hoolsusmeetmetega. Samas ei tohiks üksnes selle direktiivi sätteid kasutada põhjendamatu ettekäändena äriliselt vähem atraktiivsete tarbijate tagasilükkamiseks. Tuleks kehtestada mehhanism, millega võimaldatakse kindla elukohata tarbijatel, varjupaigataotlejatel ja tarbijatel, kellele ei ole antud elamisluba, kuid kelle väljasaatmine on võimatu õiguslikel põhjustel, täita direktiivi 2005/60/EÜ II peatükis esitatud nõudeid.

(28a)  Selleks et põhimaksekontode kasutajaid kohaselt teenindada, peaksid liikmesriigid nõudma teenusepakkujatelt tagatist, et asjakohased töötajad on piisavalt koolitatud ja et võimalikud huvide konfliktid ei mõjuta tarbijaid negatiivselt.

(29)  Liikmesriikidel peaks olema võimalik nõuda, et teenusepakkujad kontrollivad, kas tarbijal on juba aktiivne ja võrdväärne maksekonto sama liikmesriigi territooriumil, ning et tarbija kirjutaks alla sellekohasele kirjalikule kinnitusele. Makseteenuse pakkujatel ei tohiks olla võimalik põhimaksekontole juurdepääsu taotlust tagasi lükata, välja arvatud käesolevas direktiivis konkreetselt määratletud juhtudel.

(29a)  Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad töötavad läbi taotlused käesolevas direktiivis sätestatud tähtaegadeks ning keeldumise puhul teavitavad tarbijat selle konkreetsetest põhjustest, välja arvatud kui selline avalikustamine oleks vastuolus riigi julgeoleku või majanduskuritegudega võitlemise eesmärkidega.

(30)  Tarbijatele tuleks tagada juurdepääs eri põhimakseteenustele. Liikmesriigid peaksid tagama, et kui tarbija kasutab põhimaksekontot isiklikul otstarbel, ei piirata tarbijale toimingute arvu, mis esitatakse tarbijale käesoleva direktiivi artiklis 17 sätestatud täpsemates hinnakujunduse eeskirjades. Selle määramisel, mida tuleks pidada isiklikul otstarbel kasutamiseks, peaksid liikmesriigid võtma arvesse tarbijate tavapärast käitumist ja tavapärast äritava. Põhimaksekontoga seotud teenused peaksid hõlmama raha kontole paigutamise ja raha väljavõtmise võimalust. Tarbijatel peaks olema võimalik teha olulisi maksetehinguid, nt saada palka või hüvitist, maksta arveid või makse ning osta kaupu ja teenuseid, sealhulgas otsekorralduse, kreeditkorralduse ja maksekaardi kasutamisega. Sellised teenused peaksid võimaldama tarbijatel osta kaupu või teenuseid internetis ning algatada maksekäsundeid makseteenuse pakkuja internetipanganduse rakenduste kaudu, kui need on olemas. Juurdepääs põhimaksekontole ei tohiks siiski olla piiratud elektroonilise kasutamisega, kuna see tekitaks tõkkeid tarbijatele, kellel ei ole internetiühendust. Põhimaksekontoga ei tuleks anda tarbijatele juurdepääsu arvelduskrediidile. Samas võivad liikmesriigid lubada makseteenuse pakkujatel pakkuda põhimaksekonto klientidele selgelt eraldiseisvate teenustena arvelduskrediiti ja muid laenutooteid, tingimusel et põhimaksekontole juurdepääsu või selle kasutamist ei piirata ega tehta sõltuvaks selliste laenutoodete ostmisest. Kõik selliste teenuste eest võetavad tasud peaksid olema läbipaistvad ja vähemalt sama soodsad kui teenusepakkuja üldine hinnakujunduspoliitika.

(31)  Tagamaks, et põhimaksekonto oleks kättesaadav võimalikult suurele hulgale tarbijatele, tuleks seda pakkuda tasuta või mõistliku tasu eest. Liikmesriigid peaksid nõudma, et makseteenuse pakkujad tagaksid, et põhimaksekonto on liikmesriigi piires määratletud maksekontodest makseteenuste miinimumpaketi ulatuses alati madalaima tasuga maksekonto. Mis tahes täiendavad tasud, mida kohaldatakse tarbijate suhtes lepingutingimuste täitmatajätmise eest, peaksid olema mõistlikud ning mitte kunagi ületama pakkuja tavalist hinnapoliitikat.

(32)  Makseteenuse pakkuja peaks keelduma põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu ainult erijuhtudel, näiteks rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise puhul. Isegi sel juhul on keeldumine põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas.

(33)  Liikmesriigid peaksid tagama piisavate meetmete olemasolu põhimaksekontode olemasolu ning nende kasutamise korra ja tingimuste suhtes teadlikkuse tõstmiseks vastavalt käesolevas direktiivis sätestatule. Liikmesriigid peaksid tagama, et kommunikatsioonimeetmed on piisavad ja hästi suunatud ning jõuavad eelkõige pangakontot mitte kasutavate, kaitsetumate ja liikuvate tarbijateni. Makseteenuse pakkujad peaksid tegema tarbijatele aktiivselt kättesaadavaks teabe, mida võib tarbijale kättesaadavaks teha, ning piisava kasutajatoe põhimaksekontode konkreetsete omaduste, kontodega seotud tasude ja kontode kasutustingimuste kohta, samuti sammud, mida tarbijad peaksid põhimaksekonto avamise õiguse kasutamisel järgima. Eelkõige tuleks tarbijaid teavitada sellest, et täiendavate teenuste ostmine ei ole põhimaksekontole juurdepääsu saamiseks kohustuslik. Et vähendada tarbijate ohtu muutuda majanduslikult tõrjutuks, peaksid liikmesriigid parandama finantsalast haridust, sealhulgas koolis, ja võitlema ülemäärase võlakoormaga. Lisaks peaksid liikmesriigid toetama makseteenuse pakkujate algatusi, et lihtsustada põhimaksekontode pakkumise ja sõltumatu finantsalase harimise kombineerimist.

(34)  Liikmesriigid peaksid määrama pädevad asutused, kellele antakse volitused käesoleva direktiivi järgimise tagamiseks, samuti uurimis- ja jõustamisvolitused. Määratud pädevad asutused peaksid olema sõltumatud makseteenuse pakkujatest ja neil peaksid olema ülesannete täitmiseks asjakohased vahendid. Liikmesriikidel peaks olema õigus määrata käesolevas direktiivis sätestatud ulatuslike kohustuste täitmise tagamiseks erinevaid pädevaid asutusi.

(35)  Tarbijatel peaks olema juurdepääs tulemuslikele ja tõhusatele kohtuvälistele kaebuse ja kahju hüvitamise menetlustele, et lahendada käesoleva direktiivi kohastest õigustest ja kohustustest tulenevaid vaidlusi. Juurdepääs alternatiivsetele vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismidele peaks olema lihtne ja pädevad asutused peaksid täitma mitmeid kriteeriume, näiteks pakkujate ja kasutajate võrdse esindatuse nõuet. Seoses asjakohaste lepinguliste vaidlustega on selline juurdepääs juba tagatud direktiiviga 2013/…/EL. Samuti peaks tarbijatel olema juurdepääs kohtuvälistele kahju hüvitamise menetlustele lepingueelsete vaidluste korral, mis on seotud käesoleva direktiivi kohaste õiguste ja kohustustega, nt juhul, kui neile keeldutakse võimaldamast juurdepääsu põhimaksekontole. Käesoleva direktiivi järgimiseks on vaja töödelda tarbija isikuandmeid. Isikuandmete töötlemist reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(9). Seepärast tuleks käesolevas direktiivis järgida direktiiviga 95/46/EÜ kehtestatud eeskirju ja nende rakendamiseks ette nähtud siseriiklikke õigusakte.

(36)  Käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamiseks tuleks komisjonile anda volitused võtta vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290 vastu õigusakte, et määrata liidu tasandil kindlaks standardne terminoloogia makseteenuste kohta, mis on tüüpilised paljudes liikmesriikides, ning selliste mõistete määratlused.

▌

(38)  Igal aastal ja esimest korda kolme aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist peaksid liikmesriigid koguma usaldusväärseid aastapõhiseid statistilisi andmeid käesoleva direktiivi kohaste meetmete toimimise kohta. Nad peaksid kasutama kõiki asjakohaseid teabeallikaid ja edastama kõnealuse teabe komisjonile. Komisjon peaks esitama saadud teabe põhjal aastaaruande.

(39)  Käesolev direktiiv tuleks läbi vaadata neli aastat pärast selle jõustumist, et võtta arvesse turu suundumusi, näiteks uut laadi maksekontode ja -teenuste turuletulekut, samuti liidu õiguse muude valdkondade arengut ning liikmesriikide kogemusi. Läbivaatamise käigus tuleks hinnata, kas võetud meetmed on aidanud tarbijatel paremini aru saada maksekonto tasudest, parandanud maksekontode võrreldavust ja hõlbustanud maksekontode üleviimist. Samuti tuleks kindlaks teha, kui palju põhimaksekontosid on avatud, sealhulgas nende tarbijate poolt, kellel varem puudus pangaühendus, seda tüüpi kontode omamise kestus, põhimaksekonto avamisest keeldumiste ja kontode sulgemiste arv, selle põhjused ning nendega seotud teenustasud. Samuti tuleks hinnata, kas pikendatud tähtaegu, mida kohaldatakse maksekontode piiriülest üleviimist teostavate makseteenuse pakkujate suhtes, tuleks säilitada pikema aja jooksul. Lisaks tuleks hinnata, kas sellist teavet käsitlevad sätted, mida makseteenuse pakkujad esitavad kombineeritud toodete pakkumisel, on piisavad, või kas tuleks võtta täiendavaid meetmeid. Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, vajaduse korral koos õigusakti ettepanekuga.

(40)  Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 6 lõikele 1 Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.

(41)  Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise avaldusega selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud,

(41a)  Liikmesriikidel peaks olema võimalus vabastada makseteenuse pakkujad põhimaksekonto pakkumisest, kui komisjon selle heaks kiidab. Komisjon peaks kohustusest vabastamise heaks kiitma üksnes juhul, kui kõikidele makseteenuse pakkujatele tagatakse võrdsed tingimused, ei kahjustata tarbijate juurdepääsu õigust ning põhimaksekontode tarbijatel ei ole häbimärgistamise ohtu. Heakskiitmine ei põhjusta sellist olukorda, kus ainult üks makseteenuse pakkuja pakub liikmesriigis põhimaksekontot. [Muudatusettepanek 3]

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

REGULEERIMISESE, REGULEERIMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese ja -ala

1.  Käesoleva direktiiviga nähakse ette eeskirjad, mis käsitlevad selliste tasude läbipaistvust ja võrreldavust, mida nõutakse tarbijatelt seoses nende maksekontodega, mida hoitakse Euroopa Liidus ja mida pakuvad liidus asuvad makseteenuse pakkujad, ning eeskirjad maksekontode üleviimise kohta liidus.

2.  Samuti määratakse käesoleva direktiiviga kindlaks selliste eeskirjade ja tingimuste raamistik, mille kohaselt tagavad liikmesriigid tarbijatele õiguse avada ja kasutada põhimaksekontot liidus.

3.  Põhimaksekonto avamine ja kasutamine käesoleva direktiivi kohaselt on kooskõlas direktiivi 2005/60/EÜ II peatüki sätetega.

3a.  Ilma et see piiraks artiklite 15−19 kohaldamist, tähendab põhimaksekonto käesoleva direktiivi mõistes maksekontot.

4.  Käesolevat direktiivi kohaldatakse liidus asuvate makseteenuse pakkujate suhtes.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)  „tarbija” − füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase ega kutsetegevusega;

aa)  „seaduslik elanik” − liidu või kolmanda riigi kodanik, kes elab liidu territooriumil seaduslikult, k.a isik, kes taotleb varjupaika vastavalt 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsioonile (pagulasseisundi kohta), selle 31. jaanuari 1967. aasta protokollile ja muudele asjaomastele rahvusvahelistele lepingutele;

b)  „maksekonto” – ühe või mitme makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks;

c)  „makseteenus” – direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 lõikes 3 määratletud makseteenus;

ca)  „maksekontoga seotud teenused” − kõik teenused, mis on seotud maksekonto kasutamisega, sh direktiivi 2007/64/EÜ artikli 3 punkti g alla kuuluvad makseteenused ja maksetehingud;

d)  „maksetehing” – maksja või makse saaja algatatud raha sissemakse, ülekandmine või väljavõtmine, mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja makse saaja vahel;

e)  „makseteenuse pakkuja” – direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 lõikes 9 määratletud makseteenuse pakkuja, v.a IV peatüki kohaldamisel, mille puhul see tähendab kõiki liikmesriikide territooriumil asuvaid makseteenuse pakkujaid, kes tegutsevad üldiste jaemakseteenuste valdkonnas ja pakuvad maksekontosid igapäevase äritegevuse lahutamatu osana;

f)  „makseviis” – direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 lõikes 23 määratletud makseviis;

g)  „edastav makseteenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kes edastab teabe kõigi või mõningate korduvmaksete kohta;

h)  „vastuvõttev makseteenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kellele edastatakse teave kõigi või mõningate korduvmaksete kohta;

i)  „maksja” – füüsiline või juriidiline isik, kes on maksekonto hoidja ja kes on lubanud anda maksekäsundi sellelt maksekontolt, või kui maksja maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes annab maksekäsundi makse saaja maksekontole;

j)  „makse saaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes peaks olema maksetehinguga ülekantava raha saaja;

k)  „tasud” – kõik tarbija poolt makseteenuse pakkujale maksekontoga seotud teenuste osutamise ▌eest ja nendega seoses makstavad ▌tasud ja trahvid;

ka)  „laenuintressimäär” − intressimäär, mida tarbijale maksatakse maksekontol raha hoidmise eest;

l)  „püsiv andmekandja” – vahend, mis võimaldab tarbijal või makseteenuse pakkujal säilitada isiklikult tarbijale suunatud teavet nii, et sellele on teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul võimalik hilisemaks kasutamiseks ligi pääseda, ja mis võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada;

m)  „üleviimine” – tarbija taotlusel teabe edastamine ühelt makseteenuse pakkujalt teisele kõigi või mõningate kreeditkorralduste püsikorralduste, korduvate otsekorralduste ja korduvate sissetulevate kreeditkorralduste kohta, mis tehakse maksekontol, koos positiivse kontojäägi ülekandmisega ühelt maksekontolt teisele või varasema konto sulgemisega või ilma selleta. Üleviimine ei tähenda seda, et leping antaks edastavalt makseteenuse pakkujalt vastuvõtvale makseteenuse pakkujale üle;

n)  „otsekorraldus” – makseteenus, mille eesmärk on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja maksja nõusolekul;

o)  „kreeditkorraldus” – ▌makseteenus, mille puhul makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib makse saaja maksekontot maksetehingu või järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel;

p)  „püsikorraldus” – teenus, mille puhul makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib korrapäraste ajavahemike järel makse saaja maksekontot järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel;

q)  „raha” – pangatähed, mündid ja elektroonsel kujul edastatav raha, samuti e-raha, mis on määratletud direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 lõikes 2;

r)  „raamleping” – makseteenuse leping, millega reguleeritakse üksikute ja järjestikuste maksetehingute täitmist tulevikus ning mis võib sisaldada maksekonto avamise kohustust ja tingimusi;

ra)  „arvelduspäev” – direktiivi 2007/64/EÜ artikli 4 punktis 27 määratletud arvelduspäev.

Artikkel 3

Maksekontoga seotud standarditud terminoloogia

1.  Liikmesriigid tagavad, et artiklis 20 osutatud pädevad asutused määravad riigi tasandil kindlaks esialgse loetelu kõige tüüpilisematest maksekontoga seotud teenustest. Loetelu sisaldab vähemalt 10 kõige tüüpilisemat teenust, mida on vastavas riigis võimalik kasutada. Loetelus esitatakse mõisted ja määratlused iga kindlaks määratud teenuse kohta, kusjuures igas liikmeriigi ametlikus keeles kasutatakse iga teenuse tähistamiseks ainult üht mõistet.

2.  Lõike 1 kohaldamisel võtavad pädevad asutused arvesse teenuseid,

a)  mida tarbijad kõige sagedamini seoses oma maksekontoga kasutavad;

b)  millega kaasnevad tarbijale kõige suuremad kulud nii üldiselt kui ka ühiku kohta.

Et neid kriteeriume oleks võimalik lõike 1 mõttes asjakohaselt kohaldada, töötab EBA määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 16 kohaselt pädevate asutuste abistamiseks välja suunised.

3.  Liikmesriigid esitavad komisjonile lõikes 1 osutatud esialgse loetelu ... [12 kuu jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest]. Vastava nõudmise korral esitab liikmesriik komisjonile lisateavet andmete kohta, mille alusel see loetelu lõikes 2 osutatud kriteeriumeid arvestades koostati.

4.  Komisjonile antakse volitused võtta vastavalt artiklile 24 vastu delegeeritud õigusakte, milles määratakse lõike 3 kohaselt esitatud esialgse loetelu alusel kindlaks liidu standarditud terminoloogia selliste maksekontoga seotud teenuste puhul, mis on tüüpilised vähemalt enamikus liikmesriikides. liidu standarditud terminoloogia on selge ja ülevaatlik ning hõlmab tüüpiliste teenuste ühtseid mõisteid ja määratlusi, kusjuures igas liikmeriigi ametlikus keeles kasutatakse iga teenuse tähistamiseks ainult üht mõistet.

5.  Pärast lõikes 4 osutatud delegeeritud õigusaktide avaldamist Euroopa Liidu Teatajas võtab iga liikmesriik lõike 4 kohaselt vastu võetud liidu standarditud terminoloogia viivitamata, st ühe kuu jooksul üle lõikes 1 osutatud esialgsesse loetellu ja avaldab kõnealuse loetelu.

Artikkel 4

Teenuste hinnakiri ja sõnastik

1.  Liikmesriigid tagavad, et enne tarbijaga maksekonto lepingu sõlmimist esitavad makseteenuse pakkujad tarbijale varakult teenuste hinnakirja, mis sisaldab kogu vajalikku teavet. Teenuste hinnakirjas on kirjas kõik maksekontoga seotud teenused, mis sisalduvad artikli 3 lõikes 5 osutatud kõige tüüpilisemate teenuste loetelus, ning iga teenuse puhul kohaldatavad tasud. Hinnakirjas on kirjas ka kõik muud tasud ja intressimäärad, mida konto suhtes võidakse kohaldada. Et teenuste hinnakirja oleks võimalik eristada müügi- ja lepingudokumentidest, on selle esimese lehekülje ülaosale kantud ühine sümbol. Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad annavad tarbijatele teada kõikidest muudatustest, mis tasudes tehakse, ja esitavad tarbijatele vajaduse korral ajakohastatud hinnakirja.

Kui teenuste eest võetav tasu kehtib ainult teatavate sidekanalite puhul, nagu internet või mingi kindel filiaal, või kui tasu sõltub kasutatavast kanalist, on see hinnakirjas selgelt kirjas.

1a.  Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad ei nõua tasusid, mida ei ole hinnakirjas nimetatud.

2.  Kui üht või mitut ▌makseteenust pakutakse makseteenuste paketi osana, märgitakse teenuste hinnakirjas ▌kogu teenustepaketi puhul kohaldatav tasu, paketti kuuluvad teenused ja nende arv ja mis tahes selliste teenuste puhul kohaldatav tasu, mida paketi tasu ei hõlma.

▌

5.  Liikmesriigid kehtestavad makseteenuse pakkujatele kohustuse teha tarbijatele kättesaadavaks sõnastik, mis sisaldab kõiki artiklis 1 osutatud teenuseid ning nendega seotud mõisteid ja selgitusi.

Liikmesriigid tagavad, et esimeses lõigus osutatud sõnastik on kirjutatud selges, üheselt mõistetavas ja mittetehnilises keeles ja et see ei ole eksitav.

6.  Makseteenuse pakkujad hoiavad teenuste hinnakirja ja sõnastikku tarbijatele ja potentsiaalsetele tarbijatele elektroonilisel kujul kogu aeg kättesaadavana oma veebisaidil, kust sellele pääsevad kergesti ligi ka tarbijateringi mittekuuluvad isikud. Makseteenuse pakkujad teevad teenuste hinnakirja püsival andmekandjal tarbijatele tasuta kättesaadavaks tarbijatele juurdepääsetavates ruumides ning sõnastiku teevad nad püsival andmekandjal kättesaadavaks taotluse korral.

7.  EBA töötab pärast liikmesriikide asutustega konsulteerimist ja tarbijauuringu läbiviimist välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud teenuste hinnakirja ja selle ühise sümboli standarditud esitlusvormingu kohta.

EBA esitab need rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile … [12 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva].

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

Artikkel 5

Makstud tasude ülevaade

1.  Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad esitavad tarbijatele vähemalt kord aastas tasuta ülevaate kõigist nende maksekontoga seoses makstud tasudest ja kohaldatud intressimääradest.

Lepingupooled lepivad kokku, millist sidekanalit tarbijate makstud tasude ülevaate esitamiseks kasutatakse. Tarbija soovil esitatakse ülevaade paberil.

2.  Lõikes 1 osutatud ülevaade sisaldab järgmist teavet:

a)  iga teenuse eest nõutud tasu määr ja teenuse kasutamise kordade arv asjaomasel ajavahemikul või, kui teenused on ühendatud paketiks, kogu paketi eest nõutud tasu;

b)  asjaomasel ajavahemikul osutatud iga teenuse eest makstud tasude kogusumma, võttes võimaluse korral arvesse teenusepakettidega seotud tasu struktuuri;

ba)  konto suhtes kohaldatud arvelduskrediidi intressimäär, päevade arv, mil konto jääk oli negatiivne, ja asjaomasel perioodil arvelduskrediidi kasutamise eest nõutud intressi kogusumma;

bb)  konto suhtes kohaldatud laenuintressimäär, keskmine saldo ja asjaomasel perioodil teenitud intressi kogusumma;

c)  (positiivne või negatiivne) lõppsaldo pärast asjaomasel perioodil konto kasutamisega seotud kõikide tasude lahutamist ja teenitud intressi juurdeliitmist;

ca)  eelteated, mis puudutavad tasude ja intressimäärade kavandatavat muutmist järgmisel perioodil.

4.   EBA töötab pärast liikmesriikide asutustega konsulteerimist ja tarbijauuringu läbiviimist välja rakenduslikud tehnilised standardid makstud tasude ülevaate ja selle ühise sümboli standarditud esitlusvormingu kohta.

EBA esitab need rakenduslike tehniliste standardite eelnõud komisjonile … [12 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva].

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

Artikkel 6

Standarditud terminoloogiaga teavitused

1.  Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad kasutavad tarbijatega suhtlemisel, sealhulgas lepingulises ja turundusalases suhtluses võimaluse korral standarditud terminoloogiat, mis on esitatud artikli 3 lõike 5 kohases kõige tüüpilisemate maksekontoga seotud teenuste loetelus.

2.  Makseteenuse pakkujad võivad turundusalases suhtluses klientidega kasutada konkreetsete teenuste või maksekontode tähistamiseks ärinimesid, tingimusel et nad esitavad vajaduse korral selgelt vastava mõiste, kasutades standarditud terminoloogiat, mida on kasutatud artikli 3 lõike 5 kohases täielikus loetelus. Makseteenuse pakkujad võivad kasutada ärinimesid teenuste hinnakirjas ja makstud tasude ülevaates, tingimusel et neid kasutatakse standarditud terminoloogiale lisaks ja pakutavate teenuste või konto teisese määratlusena.

Artikkel 7

Riigisisesed võrdlusveebisaidid

1.  Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel on tasuta juurdepääs vähemalt ühele veebisaidile, mis on loodud lõike 2 või 3 kohaselt ja kus tehakse vähemalt järgmist:

a)  võrreldakse maksekontoga seoses makstud või kohaldatud intressi, tasusid, mida makseteenuse pakkujad nõuavad maksekontoga seotud teenuste eest liikmesriigi tasandil ▌;

b)  võrreldakse makseteenuse pakkuja teenuse taseme näitajaid, mille abil on võimalik teenuseid hinnata, sealhulgas selliseid tegureid nagu filiaalide arv ja asukoht ning pangaautomaatide arv;

c)  jagatakse lisateavet liidu standarditud terminoloogia, maksekontodele, sealhulgas põhimaksekontodele juurdepääsu ning riigisisesel ja liidu tasandil tehtavate võimalike üleviimistoimingute kohta. Teabe andmiseks võib kasutada linke välistele veebisaitidele.

2.  Liikmesriigid näevad ette vabatahtliku akrediteerimissüsteemi, mida kohaldatakse eraettevõtjate hallatavate veebisaitide suhtes, kus võrreldakse maksekontoga seotud võrreldavaid elemente, mida on kirjeldatud artikli 7 lõike 1 punktides a ja b. Akrediteeringu saamiseks peavad eraettevõtjate hallatavad veebisaidid vastama järgmistele tingimustele:

a)  tegutsema mis tahes makseteenuse osutajast õiguslikult ja rahaliselt sõltumatult;

aa)  selgelt avaldama oma omanikud ja rahastamise;

ab)  esitama selged ja objektiivsed kriteeriumid, millel võrdlus põhineb;

ac)  olema sõltumatud selle poolest, et makseteenuse pakkujate, nende esindajate, tütarettevõtjate ega kaubamärkide reklaami ei näidata kodulehel ega hinnavõrdluslehtedel;

b)  olema lihtsas ja üheselt mõistetavas keeles ning vajaduse korral kasutama artikli 3 lõikes 5 osutatud liidu standarditud terminoloogiat;

c)  pakkuma täpset ja ajakohastatud teavet ja näitama viimase ajakohastamise aega;

d)  esitama kasutajatele objektiivsed ja piisavad tulemused, milles arvestatakse igati kasutajate valitud otsingukriteeriume, ja juhul kui esitatav teave ei anna turust täielikku ülevaadet, andma selle kohta enne tulemuste kuvamist selget teavet;

da)  nõustuma lisama saidile kõik asjaomase liikmesriigi makseteenuse pakkujad, kes seda soovivad;

e)  hõlmama tõhusat päringute ja kaebuste esitamise ja käsitlemise korda.

Kui makseteenuse pakkujalt nõutakse sellistel veebisaitidel osalemise eest tasu, ei tohi see tasu olla diskrimineeriv ja peab olema veebisaidil avaldatud.

3.  Kui ühtegi veebisaiti ei ole akrediteeritud lõike 2 kohaselt, tagavad liikmesriigid, et luuakse artiklis 20 osutatud pädeva asutuse või mis tahes teise pädeva asutuse või selle nimel hallatav veebisait. Kui veebisait on akrediteeritud lõike 2 kohaselt, võivad liikmesriigid otsustada, et luuakse artiklis 20 osutatud pädeva asutuse või mis tahes teise pädeva asutuse hallatav täiendav veebisait. Veebisaidid, mida haldab pädev asutus lõike 1 kohaselt, peavad vastama lõike 2 punktides a–e sätestatud tingimustele.

4.  Liikmesriigid keelduvad akrediteeringu andmisest eraettevõtjatele või tühistavad akrediteeringu, kui lõike 2 kohased kohustused jäetakse korduvalt või püsivalt täitmata.

4a.  Makseteenuse pakkujad ei vastuta nende teenuseid puudutava ebakorrektse ega vananenud teabe eest, mis on kirjas akrediteeritud või akrediteerimata võrdlusveebisaitidel, kui veebisaidi haldaja ei ole teavet vaatamata makseteenuse pakkuja nõudmisele parandanud.

4b.  Liikmesriigid tagavad, et tarbijaid teavitatakse lõikes 1 osutatud veebisaitide ja lõike 2 või 3 kohaselt akrediteeritud veebisaitide kasutamise võimalusest.

▌

Artikkel 7a

Liidu võrdlusveebisait

1.  Liikmesriigid peavad EBA-le artikli 7 lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt tegutsevatest võrdlusveebisaitidest teada andma.

2.  Hiljemalt ... [kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] võtab EBA kasutusele kõigile ligipääsetava liidu võrdlusveebisaidi, kus tarbijatel on võimalik võrrelda siseturul pakutavaid maksekontosid. Selle teabe täiendamiseks tehakse liidu võrdlusveebisaidil tarbijatele kättesaadavaks sõnastik, mis sisaldab artikli 3 lõike 5 kohaselt heaks kiidetud liidu standarditud terminoloogiat ja praktilisi juhiseid maksekontode piiriüleseks üleviimiseks.

Artikkel 8

Kombineeritud kontod

Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 2 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et juhul, kui maksekontot pakutakse kombineeritult koos muu finantsteenuse või -tootega, teavitab makseteenuse pakkuja tarbijat sellest, kas maksekontot on võimalik osta eraldi, ja kui see on võimalik, esitab eraldi teabe kulude ja tasude kohta, mis on seotud iga kombineeritult pakutava finantstoote ja -teenusega.

▌

III PEATÜKK

ÜLEVIIMINE

Artikkel 9

Üleviimisteenuse pakkumine

Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad pakuvad artiklis 10 kirjeldatud üleviimisteenust mis tahes tarbijale, kellel on maksekonto muu makseteenuse pakkuja juures, kes asub liidus ja kes on korraldanud vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures uue maksekonto avamise.

Sellise üleviimise puhul, kus mõlemad makseteenuse pakkujad asuvad sama liikmesriigi territooriumil, on liikmesriikidel õigus kehtestada artiklis 10 sätestatust erinev kord ja kohaldada seda, kui see on selgelt tarbija huvides ja üleviimine viiakse lõpule artiklis 10 nimetatud üldiste tähtaegade jooksul.

Artikkel 10

Üleviimisteenus

1.  Liikmesriigid tagavad, et üleviimisteenuse algatab vastuvõttev makseteenuse pakkuja ja seda pakutakse vastavalt lõigetes 2–7 sätestatud eeskirjadele.

2.  Üleviimisteenuse algatab vastuvõttev makseteenuse pakkuja. Selleks võtab vastuvõttev makseteenuse pakkuja ▌tarbijalt üleviimisteenuse osutamiseks kirjaliku loa. Ühiskontode puhul tuleb luba saada kõigilt konto hoidjatelt.

Luba koostatakse selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus üleviimisteenus on algatatud, või mõnes muus poolte vahel kokkulepitud keeles.

Luba võimaldab tarbijal anda edastavale makseteenuse pakkujale konkreetse nõusoleku või keelduda nõusolekust lõike 3 punktis e ja [...] punktis f osutatud iga toimingu tegemiseks ning anda vastuvõtvale makseteenuse pakkujale konkreetse nõusoleku või keelduda nõusolekust lõike 4 punktis c ja punktis d ning lõikes 5 osutatud iga toimingu tegemiseks. Luba võimaldab tarbijal eraldi taotleda, et edastav makseteenuse pakkuja edastab lõike 3 punktis a ja [...] punktis b osutatud teabe.

Loas määratakse kindlaks ka kuupäev, millest alates hakatakse korduvmakseid tegema vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures avatud kontolt. Kuupäev peab olema vähemalt seitse arvelduspäeva hilisem kui päev, mil edastav makseteenuse pakkuja saab vastuvõtvalt makseteenuse pakkujalt artikli 10 lõike 6 kohase üleviimise taotluse.

3.  Kahe arvelduspäeva jooksul alates lõikes 2 osutatud loa saamisest nõuab vastuvõttev makseteenuse pakkuja, et edastav makseteenuse pakkuja teeks järgmist:

a)  edastab vastuvõtvale makseteenuse pakkujale ja kui tarbija seda lõike 2 kohaselt eraldi taotleb, tarbijale kõigi olemasolevate kreeditkorralduste püsikorralduste ja võlgnikupoolsete otsekorralduste volituste loetelu, kui see on olemas;

b)  edastab vastuvõtvale makseteenuse pakkujale ja kui tarbija seda lõike 2 kohaselt eraldi taotleb, tarbijale olemasoleva teabe sissetulevate kreeditkorralduste ja võlausaldajapoolsete otsekorralduste kohta, mis on täidetud tarbija kontol viimase 13 kuu jooksul;

c)  edastab vastuvõtvale makseteenuse pakkujale ▌täiendava teabe, mida vastuvõttev makseteenuse pakkuja vajab üleviimise teostamiseks;

d)  kui edastaval makseteenuste pakkujal puudub süsteem, millega sissetulevad kreeditkorraldused ja otsekorraldused suunata automaatselt ümber kontole, mida tarbija hoiab vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures, ▌lõpetab ta otsekorralduste ja sissetulevate kreeditkorralduste vastuvõtmise alates loas kindlaks määratud kuupäevast;

e)  kui tarbija on andnud lõike 2 kohaselt konkreetse nõusoleku, edastab mis tahes järelejäänud positiivse kontojäägi vastuvõtva maksteenuse pakkuja juures avatud või hoitavale kontole tarbija poolt kindlaks määratud kuupäeval; ▌

f)  kui tarbija on andnud lõike 2 kohaselt konkreetse nõusoleku, sulgeb edastava makseteenuse pakkuja juures hoitava konto tarbija poolt kindlaks määratud kuupäeval;

fa)  tühistab püsikorraldused ja kreeditkorraldused täitmiskuupäevaga alates loas nimetatud kuupäevast.

4.  Pärast edastavalt makseteenuse pakkujalt lõikes 3 osutatud teabe saamist teeb vastuvõttev makseteenuse pakkuja järgmist:

a)  seab seitsme arvelduspäeva jooksul sisse tarbija nõutud kreeditkorralduste püsikorraldused ja täidab neid alates loas kindlaks määratud päevast;

b)  võtab vastu otsekorraldusi alates loas kindlaks määratud päevast;

ba)  annab tarbijatele vajaduse korral teada, millised õigused neil määruse (EL) nr 260/2012 artikli 5 lõike 3 punkti d kohaselt seoses SEPA-siseste otsekorraldustega on;

c)  kui tarbija on andnud lõike 2 kohaselt konkreetse nõusoleku, teatab maksjatele, kes teevad tarbija maksekontole korduvaid kreeditkorraldusi, tarbija sellise konto andmed, mis tarbijal on vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures. Kui vastuvõtval makseteenuse pakkujal ei ole kogu teavet, mida ta peab maksjale edastama, palub ta kahe päeva jooksul kas tarbijal või pärast tarbijalt loa küsimist vajaduse korral edastaval makseteenuse pakkujal puuduv teave esitada;

d)  kui tarbija on andnud lõike 2 kohaselt konkreetse nõusoleku, teatab makse saajatele, kes kasutavad otsekorraldusi raha ülekandmiseks tarbija kontolt, tarbija sellise konto andmed, mis tarbijal on vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures, ja kuupäeva, millest alates teostatakse otsekorraldusi kõnealuselt kontolt. Kui vastuvõtval makseteenuse pakkujal ei ole kogu teavet, mida ta peab makse saajale edastama, palub ta kahe päeva jooksul kas tarbijal või pärast tarbijalt loa küsimist vajaduse korral edastaval makseteenuse pakkujal puuduv teave esitada;

e)  kui tarbijal palutakse esitada punktide c ja d kohaldamiseks puuduv teave, esitab tarbijale standardkirjad, mis on koostatud selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus üleviimisteenus on algatatud, või mõnes muus poolte vahel kokkulepitud keeles ning milles on märgitud uue konto andmed ja loas kindlaks määratud alguskuupäev.

4a.  Liikmesriigid tagavad, et riigi tasandil sätestatakse tähtajad nii maksjatele kui ka makse saajatele, et oleks võimalik arvestada vastuvõtva makseteenuse pakkuja poolt edastatud tarbija uue konto andmeid. Liikmesriigid tagavad ühtlasi, et tarbijatele tehakse need tähtajad ja kohustused teatavaks.

5.  Kui tarbija on andnud lõike 2 kohaselt konkreetse nõusoleku, võib vastuvõttev makseteenuse pakkuja teostada üleviimiseks vajalikke täiendavaid toiminguid.

6.  Pärast vastuvõtvalt makseteenuse pakkujalt taotluse saamist teeb edastav makseteenuse pakkuja järgmist:

a)  saadab seitsme arvelduspäeva jooksul alates taotluse saamisest vastuvõtvale makseteenuse pakkujale lõike 3 punktides a, b ja c osutatud teabe;

b)  kui edastaval makseteenuste pakkujal puudub süsteem, millega sissetulevad kreeditkorraldused ja otsekorraldused suunata automaatselt ümber kontole, mida tarbija hoiab vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures, peatab ta sissetulevad kreeditkorraldused ja lõpetab otsekorralduste vastuvõtmise maksekontol alates vastuvõtva makseteenuse pakkuja nõutud kuupäevast;

c)  kannab maksekontolt kogu järelejäänud positiivse kontojäägi üle vastuvõtva makseteenuse pakkuja juures hoitavale kontole;

d)  sulgeb maksekonto, niipea kui punktides a, b ja c märgitud toimingud on tehtud;

e)  teostab lõike 5 kohaselt üleviimiseks vajalikud mis tahes täiendavad toimingud.

6a.  Edastavalt makseteenuse pakkujalt ei nõuta lõike 6 punkti d kohaselt maksekonto sulgemist, kui tarbijal on makseteenuse pakkuja ees täitmata kohustusi. Makseteenuse pakkuja teavitab tarbijat viivitamata, kui sellised täitmata kohustused takistavad konto sulgemist.

7.  Ilma et see piiraks direktiivi 2007/64/EÜ artikli 55 lõike 2 kohaldamist, ei peata edastav makseteenuse pakkuja makseviise enne vastuvõtva makseteenuse pakkujaga kokku lepitud kuupäeva, et tarbijale pakutav makseteenus üleviimisprotsessi ajal ei katkeks.

8.  Liikmesriigid tagavad, et kõiki lõigete 1−7 sätteid, v.a neid, mis sisalduvad lõike 4 punktides c ja d, kohaldatakse ka juhul, kui üleviimisteenuse on algatanud teises liikmesriigis asuv makseteenuse pakkuja.

9.  Lõikes 8 osutatud juhul kahekordistatakse lõigetes 3, 4 ja 6 osutatud tähtaega, välja arvatud tehingute puhul, mis kuuluvad määruse (EL) nr 260/2012 artikli 1 reguleerimisalasse ja mille puhul on nii edastava makseteenuse pakkuja konto kui ka vastuvõtva makseteenuse pakkuja konto eurodes. Käesolev säte vaadatakse läbi vastavalt artiklile 27.

Artikkel 11

Üleviimisteenusega seotud tasud

1.  Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel on tasuta juurdepääs isikustatud teabele olemasolevate püsikorralduste ja otsekorralduste kohta, mida edastav või vastuvõttev makseteenuse pakkuja hoiab.

2.  Liikmesriigid tagavad, et edastav makseteenuse pakkuja edastab teabe, mida vastuvõttev makseteenuse pakkuja on nõudnud artikli 10 lõike 6 punkti a kohaselt, ilma tarbijalt või vastuvõtvalt makseteenuse pakkujalt tasu nõudmata.

3.  Liikmesriigid tagavad, et mis tahes võimalikud tasud, mida edastav makseteenuse pakkuja nõuab tarbijalt tema juures oleva maksekonto sulgemise eest, määratakse kindlaks vastavalt direktiivi 2007/64/EÜ artikli 45 lõikele 2.

4.  Liikmesriigid tagavad, et mis tahes võimalikud tasud, mida edastav või vastuvõttev makseteenuse pakkuja nõuab tarbijalt artikli 10 kohase mis tahes teenuse eest, välja arvatud lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud teenused, on mõistlikud.

Artikkel 11a

Automaatne ümbersuunamine

Kui komisjon ei otsusta pärast õigusliku mõju korrapärast hindamist teisiti, tagavad liikmesriigid, et hiljemalt ... [kuus aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] luuakse vahend maksete automaatseks ümbersuunamiseks ühes ja samas liikmesriigis ühelt maksekontolt teisele koos makse saajatele või maksjatele nende tehingute ümbersuunamisel edastavate automaatsete teadaannetega.

Artikkel 12

Tarbijate rahaline kahju

1.  Liikmesriigid tagavad, et mis tahes tasud või muu rahalise kahju, mida tarbija kannab tulenevalt sellest, et üleviimisprotsessis osalev makseteenuse pakkuja ei täida artikli 10 kohaseid kohustusi, katab kõnealune makseteenuse pakkuja kolme arvelduspäeva jooksul alates mittevastavuse kindlakstegemisest. Tõendamiskohustus on makseteenuse pakkujal, kes peab tõestama, et artiklis 10 sätestatud tingimused on täidetud.

2.  Tarbijad ei pea kandma mingit rahalist kahju, mis tuleneb maksja või makse saaja vigadest või viivitustest tarbija maksekonto üksikasjade ajakohastamisel. Liikmesriigid tagavad, et kui maksjad ja maksete saajad ei järgi liikmesriikide poolt artikli 10 lõike 4a kohaselt seatud tähtaegu, kannavad nad selle eest vastutust.

Artikkel 13

Üleviimisteenuse kohta esitatav teave

1.  Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad teevad üleviimisteenuse kohta tarbijatele kättesaadavaks järgmise teabe:

a)  edastava ja vastuvõtva makseteenuse pakkuja ülesanded igas üleviimisprotsessi etapis, nagu on kindlaks määratud artiklis 10;

b)  vastavate etappide lõpuleviimise tähtaeg;

c)  üleviimisprotsessi eest nõutavad võimalikud tasud;

d)  mis tahes teave, mida tarbija peab esitama;

e)  artiklis 21 osutatud vaidluste kohtuvälise lahendamise kord.

2.  Teave esitatakse tasuta püsival andmekandjal kõigis makseteenuse pakkuja filiaalides, kuhu tarbijal on juurdepääs, ja see on pakkuja veebisaidil kogu aeg elektrooniliselt kättesaadav.

IV PEATÜKK

JUURDEPÄÄS MAKSEKONTOLE

Artikkel 14

Diskrimineerimiskeeld

Liikmesriigid tagavad, et liidus seaduslikult elavaid tarbijaid ei diskrimineerita kodakondsuse või elukoha alusel ega ühelgi muul Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 osutatud põhjusel, kui nad taotlevad maksekontot või soovivad sellele juurdepääsu liidus. Põhimaksekonto omamise tingimused ei tohi olla diskrimineerivad. Keelatud on igasugune diskrimineerimine, mis väljendub näiteks erinevas kaardikujunduses või erinevas konto- või kaardinumbris.

Artikkel 15

Põhimaksekontole juurdepääsu õigus

1.  Liikmesriigid tagavad, et tarbijatele pakuvad põhimaksekontot kõik makseteenuse pakkujad, kes tegutsevad üldiste jaemakseteenuste valdkonnas ja pakuvad maksekontosid igapäevase äritegevuse lahutamatu osana. Liikmesriigid tagavad, et põhimaksekontot ei paku mitte ainult sellised makseteenuse pakkujad, kes pakuvad kontot üksnes internetirakenduste kaudu.

Liikmesriik võib otsustada vabastada makseteenuse pakkujad esimeses lõigus osutatud põhimaksekonto pakkumise kohustusest, kui komisjon selle heaks kiidab. Kohustusest vabastamine põhineb objektiivsetel ja rangetel kriteeriumidel. Komisjon kiidab kohustusest vabastamise heaks juhul, kui kõikidele makseteenuse pakkujatele tagatakse võrdsed tingimused, ei kahjustata tarbijate juurdepääsu õigust ning vabastamine ei põhjusta asjaomases liikmesriigis sellist olukorda, kus põhimaksekontode tarbijatel on häbimärgistamise oht. [Muudatusettepanekud 4/rev ja 5/rev]

1a.  Liikmesriigid võivad lõikes 1 sätestatud kohustuse kohaldamisest loobuda, kui makseteenuse pakkujad

a)  on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL(10) artikli 2 lõikes 5;

b)  tegutsevad mittetulunduslikel alustel;

c)  nõuavad liikmesust kindlaksmääratud kriteeriumide, näiteks elukutse alusel.

Kohaldamisest loobumisega ei kahjustata tarbijate juurdepääsuõigust põhimaksekontole.

2.  Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil on kehtestatud süsteem, millega tagatakse tarbijatele artiklis 14 osutatud põhimaksekonto avamise ja kasutamise õigus järgmistel tingimustel:

a)  sellist õigust kohaldatakse olenemata tarbija elukohast, ilma et see piiraks lõike 2a kohaldamist;

aa)  kehtestatakse mehhanism, millega võimaldatakse kindla elukohata tarbijatel, varjupaigataotlejatel ja tarbijatel, kellele ei ole antud elamisluba, kuid kelle väljasaatmine on võimatu õiguslikel põhjustel, täita direktiivi 2005/60/EÜ II peatükis esitatud nõudeid;

b)  kõnealuse õiguse kasutamist ei tehta tarbija jaoks ülemäära keeruliseks ega tülikaks;

ba)  kehtestatakse mehhanism, millega tagatakse, et pangakontot mitte kasutavaid, kaitsetumaid ja liikuvaid tarbijaid teavitatakse põhimaksekonto kasutamise võimalusest;

bb)  kui tarbija soovib üleviimisteenuse raames viia mõne teise maksekonto põhimaksekontole üle, kohaldatakse käesoleva direktiivi artiklites 10 ja 11 sätestatud üleviimisteenust.

2a.  Lõikes 2 sätestatud õiguse kasutamiseks nõuavad liikmesriigid, et tarbijal oleks reaalne seos liikmesriigiga, kus ta soovib põhimaksekontot avada ja kasutada.

Kui tarbijalt nõutakse sellise seose tõendamist, tagavad liikmesriigid, et tarbijal ei ole seda tülikas teha. Selleks tagavad liikmesriigid, et pädevad asutused koostavad loetelu sellise seose vormide kohta. Asjaomase loetelu hulka kuuluvad vähemalt kodakondsus, perekondlikud sidemed, huvide kese, töökoht, praktika või väljaõpe, töövõimaluste otsimine või muud ametialased sidemed, õppimise või kutseõppe koht, elukoht, kinnisvara ja menetluses olev varjupaiga- või sisserändetaotlus.

Pädevate asutuste abistamiseks käesoleva lõike kohaldamisel töötab EBA määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 16 kohaselt välja suunised.

Makseteenuse pakkujad võtavad arvesse tarbija esitatud teavet ja nad võivad konto avamiseks nõuda tarbija füüsilist kohalolu või tema seaduslikku esindamist kolmanda isiku poolt lähimas filiaalis.

Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel on võimalik reaalse seose olemasolu tõendada ühe kuu jooksul alates sellest, kui konto on eelnevalt ilma tarbija füüsilise kohalolekuta avatud. Enne tõendamist, sh vajaduse korral isiklikku kohalviibimist, on makseteenuse pakkujatel õigus konto kasutamist piirata.

2b.  Liikmesriigid võivad nõuda, et enne põhimaksekonto avamist kontrollivad makseteenuse pakkujad, kas tarbijal on olemas kasutatav ja võrdväärne maksekonto asjaomase liikmesriigi territooriumil, ja nõuavad, et tarbija kirjutaks alla sellekohasele kirjalikule kinnitusele.

3.  Makseteenuse pakkujad ei või põhimaksekontole juurdepääsu taotlust tagasi lükata, välja arvatud järgmistel juhtudel:

a)  kui direktiivi 2005/60/EÜ II peatüki kohase kliendi suhtes kohaldatava nõuetekohase hoolsusega tehakse kindlaks märkimisväärne oht, et kontot võidakse kasutada vastuolus liidu õigusega;

b)  kui liikmesriik on kasutanud käesoleva artikli lõikes 2b osutatud võimalust ja kui tarbijal on asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva makseteenuse pakkuja juures maksekonto, mis võimaldab tal kasutada artikli 16 lõikes 1 osutatud makseteenuseid.

4.  Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad menetlevad põhimaksekontole juurdepääsu taotlused seitsme arvelduspäeva jooksul alates isikutunnistust sisaldava täieliku taotluse saamisest. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 3 osutatud juhtudel teatab makseteenuse pakkuja viivitamata kirjalikult ja tasuta tarbijale taotluse tagasilükkamisest ja selle konkreetsetest põhjustest, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine on vastuolus riigi julgeoleku või finantskuritegevuse tõkestamisega seotud eesmärkidega. Lisaks teavitatakse tarbijat vähemalt ühest tasuta või soodsa hinnaga õiguskaitsevahendist või nõustamisvõimalusest ja vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismidest, mis on tarbijale kättesaadavad.

5.  Liikmesriigid tagavad, et lõike 3 punktis b osutatud juhtudel võtab makseteenuse pakkuja direktiivi 2005/60/EÜ III peatüki kohaselt asjakohaseid meetmeid.

6.  Liikmesriigid tagavad, et juurdepääs põhimaksekontole ei sõltu täiendavate teenuste ega makseteenuse pakkuja aktsiate ostmisest.

Artikkel 16

Põhimaksekonto tunnused

1.  Liikmesriigid tagavad, et põhimaksekonto hõlmab järgmisi teenuseid:

a)  teenused, mis võimaldavad teha kõiki toiminguid, mida on vaja maksekonto avamiseks, kasutamiseks ja sulgemiseks;

b)  teenused, mis võimaldavad raha kandmist maksekontole;

c)  teenused, mis võimaldavad sularaha väljavõtmist maksekontolt kogu liidus pangakontoris ja pangaautomaadist nii panga lahtiolekuajal kui ka väljaspool lahtiolekuaega;

d)  järgmiste maksetehingute tegemine liidus:

i)  ühtse euromaksete piirkonna ja mitte-euroala otsekorraldused;

ii)  maksevahendiga (nt maksekaarti või tarkvaratoodet kasutades) tehtavad ühtse euromaksete piirkonna ja mitte-euroala maksetehingud, sealhulgas internetimaksed;

iii)  ühtse euromaksete piirkonna ja mitte-euroala kreeditkorraldused, sh püsikorraldused, makseteenuse pakkuja terminalides, kontorites ja internetirakenduste kaudu.

2.  Liikmesriigid tagavad, et kui tarbija kasutab põhimaksekontot isiklikul otstarbel, siis ei ole tarbijale artiklis 17 sätestatud hinnakujunduse eeskirjade kohaselt võimaldatavate toimingute arvul ülempiiri. Isiklikul otstarbel kasutamise määratlemisel võtavad liikmesriigid arvesse tarbijate tavapärast käitumist ja äritava.

3.  Liikmesriigid tagavad, et tarbija saab maksetehinguid oma põhimaksekontol hallata ja neid sealt algatada makseteenuse pakkuja filiaalides või internetirakenduste kaudu, kui need on olemas.

4.  Liikmesriigid tagavad, et ▌põhimaksekontoga ei kaasne ühtki muud arvelduskrediiti kui ajutine puhver väikeste summade jaoks, juhul kui seda peetakse asjakohaseks. Liikmesriigid võivad lubada makseteenuse pakkujatel pakkuda põhimaksekonto klientidele arvelduskrediiti ja muid laenutooteid selgelt eraldiseisvate teenustena. Põhimaksekontole juurdepääsu või selle kasutamist ei tohi piirata selliste laenuteenuste ostmisega või seada seda selliste teenuste ostmisest sõltuvusse. Selliste teenuste eest võetavad tasud on läbipaistvad ja vähemalt sama soodsad kui teenusepakkuja üldine hinnakujunduspoliitika.

4a.  Komisjonile antakse volitused võtta kooskõlas artikliga 24 vastu delegeeritud õigusakte, et ajakohastada põhimaksekontoga seotud teenuste loetelu, võttes arvesse makseviiside ja tehnoloogia arengut.

Artikkel 17

Seotud tasud

1.  Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad pakuvad artiklis 16 osutatud teenuseid tasuta või mõistliku tasu eest. Liikmesriigid nõuavad, et makseteenuse pakkujad tagavad, et nende poolt pakutavate toodete hulgas on põhimaksekonto maksekonto, mille puhul võetakse liikmesriigi poolt artikli 16 lõigete 1 ja 2 kohaselt kindlaks määratud makseteteenuste miinimumpaketi eest madalaimat tasu.

2.  Liikmesriigid tagavad, et raamlepingu kohaste tarbija kohustuste täitmatajätmise eest tarbijalt nõutavad tasud on mõistlikud ja ei ületa kunagi pakkuja tavapärast hinnapoliitikat.

▌

Artikkel 18

Raamleping ja lõpetamine

1.  Põhimaksekontole juurdepääsu võimaldavate raamlepingute suhtes kohaldatakse direktiivi 2007/64/EÜ sätteid, kui lõigetega 2 ja 3 ei ole teisiti ette nähtud.

2.  Makseteenuse pakkuja võib raamlepingu ühepoolselt lõpetada üksnes juhul, kui vähemalt üks järgmistest tingimustest on täidetud:

a)  tarbija kasutas kontot tahtlikult ebaseaduslikel eesmärkidel;

b)  rohkem kui 24 järjestikuse kuu jooksul ei ole kontol tehtud tehinguid ning makseteenuse pakkujale ei ole võlgnetavaid tasusid makstud;

c)  tarbija esitas teadlikult ebaõiget teavet, et saada juurdepääsu põhimaksekontole, kui õige teabe esitamise korral oleks tema taotlus tagasi lükatud;

ca)  kui ühe kuu jooksul pärast seda, kui konto on tarbija füüsiliste kohalolekuta avatud, ei ole tarbija võimeline tõendama asjaomase liikmesriigiga reaalse seose olemasolu vastavalt artikli 15 lõikele 2a;

d)  tarbija ei ela enam seaduslikult liidus või ta on hiljem avanud teise maksekonto liikmesriigis, kus tal juba on põhimaksekonto.

3.  Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui makseteenuse pakkuja lõpetab põhimaksekonto lepingu, teavitab ta vähemalt üks kuu enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult ja tasuta lepingu lõpetamise põhjustest, vähemalt ühest tasuta või soodsa hinnaga õiguskaitsevahendist või nõustamisvõimalusest ning vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismidest, mis on tarbijale kättesaadavad, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine on vastuolus riigi julgeoleku eesmärkidega.

Artikkel 19

Üldteave põhimaksekontode kohta

1.  Liikmesriigid tagavad, et võetakse piisavaid meetmeid, et tõsta ▌teadlikkust põhimaksekonto kättesaadavusest ja hinnatingimustest, põhimaksekontole juurdepääsu õiguse kasutamise korrast ning vaidluste kohtuvälisele lahendamisele juurdepääsu meetoditest. Liikmesriigid tagavad, et kommunikatsioonimeetmed on piisavad ja sihipärased ning jõuavad eelkõige pangakontot mitte kasutavate, kaitsetumate ja liikuvate tarbijateni.

2.  Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad teevad aktiivselt tarbijale kättesaadavaks teabe, mida võib tarbijale kättesaadavaks teha, ning tagavad piisava kasutajatoe pakutavate põhimaksekontode konkreetsete omaduste, kontodega seotud tasude ja ▌kasutustingimuste kohta. Samuti tagavad liikmesriigid, et tarbijat teavitatakse sellest, et täiendavate teenuste ostmine ei ole põhimaksekontole juurdepääsu saamiseks kohustuslik.

2a.  Liikmesriigid nõuavad, et haridus- ja nõustamisasutused töötaksid kõige kaitsetumate klientide jaoks välja teenused, mille abil neid rahaliste vahendite kasutamisel vastutustundlikult käituma suunata ja toetada. Liikmesriigid toetavad algatusi selle eesmärgi saavutamiseks ja finantsalase hariduse parandamiseks koolides ja mujal. Minimeerida tuleb kõigi tarbijate ohtu muutuda majanduslikult tõrjutuks. Samuti edendavad liikmesriigid makseteenuse pakkujate algatusi, mis on suunatud põhimaksekontode pakkumise ja sõltumatu finantsalase harimise kombineerimisele.

2b.  Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad, kes on kohustatud pakkuma põhimaksekontosid, avaldavad igal aastal andmed põhimaksekontode taotluste arvu, tagasi lükatud taotluste arvu ning avatud ja suletud põhimaksekontode arvu kohta. Asjaomaseid andmeid kogutakse ja avaldatakse filiaali ja ettevõtte tasandil.

2c.  Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused avaldavad muu hulgas oma veebisaidil, iga makseteenuse pakkuja tegevuse auditi tulemused makseteenuse pakkuja vastavuse kohta juurdepääsuõiguse nõuetele. Selleks hinnatakse asjaomaseid makseteenuse pakkujaid sõltumatult vastavalt põhimaksekonto teenuste osutamisele ning igal aastal avalikustatakse turuosa alusel reastatud pankade esikümme. Kõik asjaomased andmed edastatakse komisjonile ja EBA-le.

V PEATÜKK

PÄDEVAD ASUTUSED JA VAIDLUSTE KOHTUVÄLINE LAHENDAMINE

Artikkel 20

Pädevad asutused

1.  Liikmesriigid määravad pädevad asutused, et tagada käesoleva direktiivi tõhus järgimine ja selle seire. Kõnealused pädevad asutused võtavad sellise järgimise tagamiseks kõik vajalikud meetmed. Pädevad asutused on makseteenuse pakkujatest sõltumatud. Nad on pädevad asutused määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 4 lõike 2 tähenduses.

2.  Lõikes 1 osutatud asutused on makseteenuse pakkujatest sõltumatud ja neil on kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud volitused ja vahendid. Kui käesoleva direktiivi tõhusa järgimise tagamiseks ja seireks on määratud mitu pädevat asutust, tagavad liikmesriigid nende asutuste tiheda koostöö, et asutused saaksid oma ülesandeid tõhusalt täita. Kõnealused asutused teevad tihedat koostööd muude liikmesriikide pädevate asutustega, et tagada käesolevas direktiivis sätestatud meetmete korrakohane ja täielik kohaldamine.

2a.  Lõikes 1 osutatud asutused peavad korrapäraselt nõu asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas tarbijate esindajatega, et tagada ja jälgida tegelikku vastavust käesolevale direktiivile, ilma et see piiraks lõikes 1 viidatud sõltumatuse nõuet.

3.  Liikmesriigid teatavad komisjonile lõike 1 kohaselt määratud pädevad asutused ... [ühe aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. Nad teavitavad komisjoni kõnealuste asutuste ülesannete mis tahes jaotusest. Liikmesriigid teavitavad komisjoni viivitamata kõnealuste asutuste määramise ja vastavate ülesannetega seotud mis tahes muudatustest.

Artikkel 21

Vaidluste kohtuväline lahendamine

1.   Liikmesriigid loovad piisavad ja tulemuslikud kohtuvälised kaebuste ja kahju hüvitamise menetlused, et lahendada käesoleva direktiivi kohaste õiguste ja kohustustega seotud vaidlusi tarbijate ja makseteenuse pakkujate vahel. Nende eesmärkide täitmiseks määravad liikmesriigid olemasolevad asutused ja loovad vajaduse korral uusi asutusi.

1a.  Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad liituvad ühe või mitme vaidluste kohtuvälise lahendamise asutusega, mis vastab järgmistele kriteeriumidele:

a)  tähtaeg vaidlusküsimuse kohta kohtusse hagi esitamiseks on vaidluse kohtuvälise lahendamise menetluse ajaks peatatud;

b)  menetlus on tasuta või eeldab mõõdukaid kulusid vastavalt riigisisesele õigusele;

c)  pooled pääsevad menetlusele ligi ka muude kui elektrooniliste vahenditega;

d)  pakkujad, tarbijad ja teised kasutajad on võrdselt esindatud.

1b.  Liikmesriigid tagavad, et maksekonto pakkujad seovad end ühe või enama vaidluste kohtuvälise lahendamise asutusega.

1c.  Liikmesriigid teatavad komisjonile ja EBA-le lõikes 1 osutatud asutused hiljemalt ... [kuus kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva]. Nad teavitavad komisjoni viivitamata kõigist kõnealuste asutustega seotud hilisematest muudatustest.

1d.  Liikmesriigid tagavad, et makseteenuse pakkujad teavitavad tarbijaid nendest vaidluste kohtuvälise lahendamise asutusest, mille haldusalasse nad kuuluvad ja mis on pädevad lahendama võimalikke vaidlusi teenusepakkuja ja tarbija vahel. Teenusepakkujad peavad samuti osutama, kas nad on vaidluste lahendamiseks tarbijatega otsustanud neid asutusi kasutada või nad on kohustatud neid asutusi kasutama.

1e.  Lõikes 1b osutatud teave avaldatakse selgel, arusaadaval ja lihtsalt ligipääsetaval viisil teenusepakkuja veebisaidil, kui see on olemas, ja tarbijatega sõlmitavate müügi- või teenuselepingute üldtingimustes.

VI PEATÜKK

KARISTUSED

Artikkel 22

Haldusmeetmed ning halduskaristuste ja muude haldusmeetmete kohaldamine

1.  Liikmesriigid näevad ette eeskirjad selliste halduskaristuste ja muude haldusmeetmete ▌kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusaktide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Sellised halduskaristused ja muud haldusmeetmed ▌on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Rahatrahvide summa määratakse võimalikult suurel määral kindlaks liidu tasandil, et tagada käesolevast direktiivist üle võetud riigisiseste sätete tõhus rakendamine.

2.  EBA annab pädevatele asutustele kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised halduskaristuste ja muude haldusmeetmete liikide ning rahaliste haldustrahvide suuruse kohta.

3.  Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused avaldavad viivitamata kõik käesolevast direktiivist üle võetud riigisiseste sätete rikkumise eest määratavad trahvid või muud meetmed, sealhulgas teabe rikkumise liigi ja laadi kohta.

Liikmesriigid teavitavad komisjoni trahvidega seonduvatest sätetest hiljemalt ... [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva] ja nende kõigist edasistest muudatustest.

VII PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 23

Delegeeritud õigusaktid

Komisjonile antakse volitused võtta artikli 24 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte seoses artikli 3 lõikega 4.

Artikkel 24

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artikliga 23 antud volitused antakse määramata ajaks alates käesoleva direktiivi jõustumisest.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 23 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses kindlaks määratud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 23 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

▌

Artikkel 26

Hindamine

1.  Igal aastal ja esimest korda hiljemalt ... [kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] esitavad liikmesriigid komisjonile järgmise teabe:

a)  artikli 3–6 sätete järgimine makseteenuse pakkujate poolt;

b)  artikli 7 kohaste akrediteeritud võrdlusveebisaitide arv ja parimad tavad seoses kasutajate rahuloluga võrdlusveebisaitidega;

c)  üleviidud maksekontode arv, täielikuks üleviimiseks kulunud keskmine aeg, üleviimise eest võetud keskmine kogutasu, üleviimisest keeldumise juhtude arv ja üleviimise käigus tarbijatel kõige sagedamini tekkinud probleemid;

d)  avatud põhimaksekontode arv, nende omamise kestus, keeldumiste ja sulgemiste arv ja põhjused ning asjaomased tasud;

da)  meetmed, mida on võetud selleks, et toetada kaitsetumaid ühiskonnaliikmeid rahaasjade planeerimise ja liigse võlakoormuse küsimustes.

2.  Komisjon esitab liikmesriikidelt saadud teabe põhjal aastaaruande.

Artikkel 27

Läbivaatamisklausel

1.  Komisjon esitab ... [nelja aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist] Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva direktiivi kohaldamise kohta aruande, lisades vajaduse korral ettepaneku.

Aruanne sisaldab järgmist:

a)  loetelu kõigist käesoleva direktiivi ebakorrektse või puuduliku rakendamise tõttu toime pandud rikkumiste puhul komisjoni algatatud menetluste kohta;

b)  hinnang käesoleva direktiivi mõju kohta jaepanganduse ühtlustamisele ja integreerimisele liidus ning konkurentsile ja tasude keskmisele tasemele liikmesriikides;

c)  strateegiad makseteenuste pakkumiste kvaliteedi läbipaistvuse ja võrreldavuse, sealhulgas ärimudelite, investeerimisstrateegiate ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse läbipaistvuse suurendamiseks kogu liidus;

d)  hinnang maksekonto numbrite täieliku liidusisese liikuvuse rakendamise kulude ja hüvede kohta, sealhulgas rakendamiseks vajalike konkreetsete sammude kirjeldus;

e)  hinnang nendele tarbijatele iseloomulike omaduste kohta, kes on avanud põhimaksekonto pärast direktiivi ülevõtmist;

f)  näited liikmesriikides kasutusel olevatest parimatest tavadest tarbija makseteenustele juurdepääsust kõrvalejätmise vähendamise kohta;

g)  hinnang põhimaksekontolt sisse nõutud tasude kohta, arvestades artikli 17 lõikes 3 loetletud kriteeriume;

h)  hinnang võimaluste kohta kehtestada liidus ülempiir põhimaksekonto avamise ja kasutamisega seotud iga-aastastele kogutasudele ja viisid, kuidas kohandada ülempiir riigisiseste tingimustega;

i)  hinnang selle kohta, kuidas mõjutab põhimaksekontode pakkumine turul muid sarnaste teenustega maksekontosid.

2.  Tuginedes muu hulgas teabele, mida liikmesriigid on esitanud lõike 26 kohaselt, hinnatakse läbivaatamisel, kas tuleks muuta või ajakohastada põhimaksekontoga seotud teenuste loetelu, võttes arvesse makseviiside ja tehnoloogia arengut.

3.  Samuti hinnatakse läbivaatamisel, ▌kas lisaks artiklite 7 ja 8 kohaselt võetud meetmetele tuleks võtta täiendavaid meetmeid seoses võrdlusveebisaitide ja kombineeritud pakkumistega.

Artikkel 28

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid ... [kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriikide esitatud, ülevõtmismeetmete teatega kaasnevad dokumendid ei ole piisavad selleks, et hinnata täielikult kõnealuste meetmete vastavust käesoleva direktiivi teatavatele sätetele, võib komisjon EBA taotlusel seoses määrusest (EL) nr 1093/2010 tulenevate EBA ülesannete täitmisega või omal algatusel nõuda liikmesriikidelt seoses käesoleva direktiivi ülevõtmise ja asjaomaste meetmete rakendamisega üksikasjalikuma teabe esitamist.

2.  Liikmesriigid kohaldavad neid norme alates ühe aasta möödumisest käesoleva direktiivi jõustumisest.

Erandina esimesest lõigust kohaldavad liikmesriigid III peatükki alates ... [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva] samas liikmesriigis asuvate makseteenuste pakkujate vaheliste üleviimisteenuste puhul ja eurodes peetavate maksekontode puhul liidus asuvate makseteenuste pakkujate vahel seoses eurodes pakutavate makseteenustega.

Erandina esimesest lõigust ja välja arvatud juhul, kui komisjon otsustab õigusliku mõju hindamise projekti tulemusel teisiti, kohaldavad liikmesriigid III peatüki sätteid alates ... [48 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva] liidus asuvate makseteenuste pakkujate vahelise üleviimisteenuse puhul, kui maksekontot peetakse muus vääringus kui euro.

Erandina esimesest lõigust hakkavad liikmesriigid artikli 4 lõikeid 1–6, artikli 5 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 6 lõikeid 1 ja 2 kohaldama 18 kuu jooksul pärast artikli 3 lõikes 5 osutatud loetelu avaldamise kuupäeva.

Erandina esimesest lõigust kohaldavad liikmesriigid, kellel on 1. jaanuariks 2014 kehtestatud riigisisene õigussüsteem, millega tagatakse nende territooriumil seaduslikult elavatele tarbijatele põhimaksekontole juurdepääs, IV peatüki sätteid alates ... [24 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva].

3.  Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

4.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 29

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 30

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) Seejärel saadeti asi vastavalt kodukorra artikli 57 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile uueks läbivaatamiseks (A7-0398/2013). (2) Poliitilised muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌. (3) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata. (4) ELT L 319, 5.12.2007, lk 1. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0293. (6) ELT L 190, 21.7.2011, lk 87. (7) ELT L 94, 30.3.2012, lk 22. (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, 25.11.2005, lk 15). (9) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31. (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338).

Euroopa Parlamendi 12. detsembril 2013. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik (COM(2013)0133 – C7-0065/2013 – 2013/0074(COD))(1)

P7_TA(2013)0588 A7-0379/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Ettepanek võtta vastu direktiiv Volitus 1 a (uus) võttes arvesse nõukogu 13. septembri 2010. aasta otsust 2010/631/EL Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsiooni Vahemere rannikualade integreeritud majandamise protokolli Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta1, __________________ 1 ELT L 279, 23.10.2010, lk 1. Muudatusettepanek 2 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 1 (1)   Suur ja kiiresti kasvav nõudlus mereruumi järele erinevatel eesmärkidel, nagu taastuvenergia rajatised, merelaevandus ja kalandus, ökosüsteemi kaitse ja turism, vesiviljelusrajatised, samuti mitmepoolne surve rannikuressurssidele – kõik see nõuab integreeritud lähenemist planeerimisele ja majandamisele. (1)   Suur ja kiiresti kasvav nõudlus mereruumi järele erinevatel eesmärkidel, nagu taastuvenergia rajatised, nafta- ja gaasivarude uurimine ja ammutamine, merelaevandus ja kalandus, ökosüsteemi ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse, toorainete kaevandamine, turism, vesiviljelusrajatised, samuti mitut laadi surve rannikuressurssidele – kõik see nõuab integreeritud lähenemist planeerimisele ja majandamisele. Muudatusettepanek 3 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 2 (2)   Selline lähenemine ookeani haldamisele on välja töötatud Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitikas, mille keskkonnaalaseks tugisambaks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik. Integreeritud merenduspoliitika eesmärk on toetada merede ja ookeanide jätkusuutlikku arengut ning välja töötada kooskõlastatud, sidus, ühtne ja läbipaistev otsustamisprotsess liidu eri valdkondade poliitika jaoks, mis mõjutab ookeane, meresid, saari, rannikualasid, äärepoolsemaid piirkondi ja merendusvaldkondi, sealhulgas merealade strateegiate või makropiirkondlike strateegiate kaudu. (2)   Selline lähenemine ookeani haldamisele ja merenduse juhtimisele on välja töötatud Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitikas, mille keskkonnaalaseks tugisambaks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik. Integreeritud merenduspoliitika eesmärk on toetada merede ja ookeanide jätkusuutlikku arengut ning välja töötada kooskõlastatud, sidus, ühtne ja läbipaistev otsustamisprotsess liidu eri valdkondade poliitika jaoks, mis mõjutab ookeane, meresid, saari, rannikualasid, äärepoolsemaid piirkondi ja merendusvaldkondi, sealhulgas merealade strateegiate või makropiirkondlike strateegiate kaudu. Muudatusettepanek 4 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 3 (3)   Integreeritud merenduspoliitikas määratletakse mereala ruumilist planeerimist ja rannikualade integreeritud haldamist kui valdkonnaüleseid poliitikavahendeid avaliku sektori asutuste ja sidusrühmade jaoks, et kohaldada kooskõlastatud, integreeritud lähenemisviisi. Ökosüsteemipõhise lähenemisviisi kasutamine aitab edendada mere- ja rannikualade majanduse jätkusuutlikku kasvu ning mere- ja rannikuressursside säästvat kasutamist. (3)   Integreeritud merenduspoliitikas määratletakse mereruumi planeerimist ja rannikualade tervikmajandamist kui valdkonnaüleseid poliitikavahendeid avaliku sektori asutuste ja sidusrühmade jaoks, et kohaldada kooskõlastatud, integreeritud ja piiriülest lähenemisviisi. Ökosüsteemipõhise lähenemisviisi kasutamine aitab edendada mere- ja rannikualade majanduse jätkusuutlikku kasvu ning mere- ja rannikuressursside säästvat kasutamist. Muudatusettepanek 5 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 5 (5)   Hiljutises teatises „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas” loetleb komisjon mitut käimasolevat ELi algatust, mis on kavandatud aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” rakendamiseks. Kõnealuses teatises on välja toodud ka mitu valdkondlikku meedet, millele meremajanduse algatused peaksid edaspidi keskenduma ja mida tuleks piisavalt toetada mereala ruumiliste planeeringute ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiate kaudu. (5)   Hiljutises teatises „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas” loetleb komisjon mitut käimasolevat ELi algatust, mis on kavandatud aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” rakendamiseks. Kõnealuses teatises on välja toodud ka mitu valdkondlikku meedet, millele meremajanduse algatused peaksid edaspidi keskenduma ja mida tuleks piisavalt toetada mereruumi planeeringute ja rannikuala tervikmajandamise strateegiate kaudu. Liikmesriikide kindel toetus kindlaksmääratud strateegilistele valdkondadele annab riiklikele ja erainvesteeringutele õiguskindluse ja prognoositavuse, millel on võimendav mõju kõikidele mere- ja rannikualaga seotud valdkondlikele meetmetele. Muudatusettepanek 6 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 7 (7)   Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) põhjendustes on öeldud, et ookeaniruumi kasutamise küsimused on omavahel tihedalt seotud ja neid on vaja käsitleda tervikuna. Ookeaniruumi planeerimine on UNCLOSi raames antud õiguste loogiline edasiarendamine ja struktureerimine ning praktiline vahend, millega abistada liikmesriike nende kohustustega toimetulemisel. (7)   Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) põhjendustes on öeldud, et ookeaniruumi kasutamise küsimused on omavahel tihedalt seotud ja neid on vaja käsitleda tervikuna. Ookeaniruumi planeerimine on UNCLOSi raames antud õiguste loogiline edasiarendamine ja struktureerimine ning praktiline vahend, millega abistada liikmesriike ja pädevaid piirkondlikke ametiasutusi nende kohustustega toimetulemisel. Muudatusettepanek 7 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 10 (10)   Järjepidevuse ja õigusliku selguse tagamiseks tuleks mereala ruumilise planeerimise ja rannikuala integreeritud majandamise geograafiline ulatus kindlaks määrata liidu kehtivate õigusaktide ja rahvusvahelise mereõiguse kohaselt. (10)   Järjepidevuse ja õigusliku selguse tagamiseks tuleks mereruumi planeerimise ja rannikuala tervikmajandamise geograafiline ulatus kindlaks määrata liidu kehtivate õigusaktide ja rahvusvahelise mereõiguse, eelkõige UNCLOSi kohaselt. Muudatusettepanek 8 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 12 (12)   Ehkki on asjakohane, et liit kehtestab mereala ruumilise planeerimise ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiate eeskirjad, vastutavad liikmesriigid ja nende pädevad asutused selliste planeeringute ja strateegiate sisu kindlaksmääramise ja väljatöötamise eest oma mere- ja rannikualade kohta, sealhulgas mereala jagamise eest eri valdkondade meetmete vahel. (12)   Ehkki on asjakohane, et liit kehtestab mereruumi planeerimise ja rannikuala tervikmajandamise strateegiate läbipaistva ja tervikliku raamistiku, vastutavad liikmesriigid ja nende pädevad asutused selliste planeeringute ja strateegiate sisu kindlaksmääramise ja väljatöötamise eest oma mere- ja rannikualade kohta, sealhulgas mereala jagamise eest eri valdkondade meetmete ja merealade kasutamise vahel. Muudatusettepanek 9 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 13 (13)   Seega tuleks käesoleva direktiivi ülevõtmisel ja rakendamisel võimalikult suurel määral tugineda olemasolevatele riiklikele eeskirjadele ja mehhanismidele, et austada proportsionaalsust ja subsidiaarsust ning vähendada täiendavat halduskoormust. Rannikuala integreeritud majandamise strateegiad peaksid põhinema nõukogu soovituses 2002/413/EÜ ja nõukogu otsuses 2010/631/EL sätestatud põhimõtetel ja üksikasjadel. (13)   Seega tuleks käesoleva direktiivi ülevõtmisel ja rakendamisel võimalikult suurel määral tugineda olemasolevatele riiklikele ja piirkondlike merekonventsioonide eeskirjadele ja mehhanismidele, et austada proportsionaalsust ja subsidiaarsust ning vähendada täiendavaid halduskoormusi. Rannikuala tervikmajandamise strateegiad peaksid põhinema Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2002. aasta soovituses 2002/413/EÜ (rannikualade integreeritud haldamise strateegia elluviimiseks)18a ja nõukogu otsuses 2010/631/EL sätestatud põhimõtetel ja üksikasjadel. ______________ 18a EÜT L 148, 6.6.2002, lk 24. Muudatusettepanek 10 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 15 (15)   Mereala ruumilisel planeerimisel ja rannikuala integreeritud majandamisel tuleks kohaldada direktiivi 2008/56/EÜ artikli 1 lõikes 3 osutatud ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi, et tagada kõigist tegevustest tulenev kogusurve sellisel tasemel, mis aitab saavutada hea keskkonnaseisundi, ning selle, et mereökosüsteemide võime reageerida inimtegevusest tingitud muutustele ei oleks ohus, tagades samas praegustele ja tulevastele põlvkondadele merekaupade ja -teenuste jätkusuutliku kasutamise. (15)   Mereruumi planeerimisel ja rannikuala tervikmajandamisel tuleks kohaldada direktiivi 2008/56/EÜ artikli 1 lõikes 3 osutatud ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi, võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtet ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 sätestatud ettevaatusprintsiipi ja põhimõtet, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid, et tagada kõigest merel ja rannikul tehtavast tulenev kogusurve sellisel tasemel, mis aitab saavutada hea keskkonnaseisundi ja loodusvarade kaitse ning selle, et mereökosüsteemide võime reageerida inimtegevusest tingitud muutustele ei oleks ohus, tagades samas praegustele ja tulevastele põlvkondadele merekaupade ja -teenuste jätkusuutliku kasutamise. Muudatusettepanek 11 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 16 (16)   Mereala ruumiline planeerimine ja rannikuala integreeritud majandamine aitavad muu hulgas saavutada eesmärke, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivis 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta),19 nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 2371/2002 (ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta),20 Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses 884/2004/EÜ (millega muudetakse otsust 1692/96/EÜ üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate ühenduse suuniste kohta),21 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivis 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivis 2008/56/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik), ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegias 2020. aastaks22, ressursitõhusa Euroopa tegevuskavas,23 ELi strateegias kliimamuutustega kohanemiseks,24 vajaduse korral ka neid eesmärke, mis on sätestatud ELi regionaalpoliitikas, sh mereala strateegia ja makropiirkondlikud strateegiad. (16)   Mereruumi planeerimine ja rannikuala tervikmajandamine aitavad muu hulgas saavutada eesmärke, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivis 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta),19 nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 2371/2002 (ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta),20 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivis 2009/147/EÜ (loodusliku linnustiku kaitse kohta),20a nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivis 92/43/EMÜ (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta),20b Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta otsuses 884/2004/EÜ (millega muudetakse otsust 1692/96/EÜ üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate ühenduse suuniste kohta),21 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivis 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivis 2008/56/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik), ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegias 2020. aastaks22, ressursitõhusa Euroopa tegevuskavas,23 ELi strateegias kliimamuutustega kohanemiseks24 ning komisjoni teatises COM(2009)0008 „Strateegilised eesmärgid ja soovitused seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani”, vajaduse korral ka neid eesmärke, mis on sätestatud ELi regionaalpoliitikas, sh mereala strateegia ja makropiirkondlikud strateegiad. _______________ _________________ 19 ELT L 140, 5.6.2009, lk 16–62. 19 ELT L 140, 5.6.2009, lk 16. 20 EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59–80. 20 EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59. 20a ELT L 20, 26.1.2010, lk 7. 20b EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7. 21 ELT L 167, 30.4.2004, lk 1–38. 21 ELT L 167, 30.4.2004, lk 1. 22 KOM(2011)0244 (lõplik). 22 COM(2011)0244. 23 KOM(2011)0571 (lõplik). 23 COM(2011)0571. 24 COM(2013)XXXX. 24 COM(2013)XXXX. Muudatusettepanek 12 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 17 (17)   Mere ja rannikuga seotud tegevus on sageli omavahel tihedalt seotud. Seepärast tuleb mereala ruumilised planeeringud ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiad kooskõlastada või integreerida, et tagada mereruumi jätkusuutlik kasutamine ja rannikualade majandamine, võttes arvesse sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnategureid. (17)   Mere ja rannikuga seotud tegevus on sageli omavahel tihedalt seotud ja vastastikku sõltuvad. Seepärast tuleb mereruumi planeeringud ja rannikuala tervikmajandamise strateegiad kooskõlastada, siduda või integreerida, et tagada mereruumi jätkusuutlik kasutamine ja rannikualade majandamine, võttes arvesse sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnategureid ja eesmärke. Muudatusettepanek 13 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 18 (18)   Käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks peaksid mereala ruumilised planeeringud ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiad hõlmama terve tsükli alates probleemi kindlakstegemisest, teabe kogumisest, planeerimisest, otsuse vastuvõtmisest ja ellurakendamisest kuni rakendamise järelevalveni ning põhinema parimatel teaduslikult põhjendatud teadmistel. Parimal viisil tuleks ära kasutada kehtivates või tulevastes õigusaktides sätestatud mehhanismid, sh need, mis on sätestatud otsuses 2010/477/EL (mereakvatooriumi hea keskkonnaseisundi kriteeriumide ja metoodikastandardite kohta) või komisjoni algatuses merealaste teadmiste 2020 kohta25. (18)   Käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks peaksid mereruumi planeeringud ja rannikuala tervikmajandamise strateegiad hõlmama terve tsükli alates probleemi kindlakstegemisest, teabe kogumisest, planeerimisest ja otsuse vastuvõtmisest kuni ellurakendamiseni, rakendamise järelevalveni, läbivaatamiseni või ajakohastamiseni ning need peaksid põhinema parimatel ja kõige uuematel teaduslikult põhjendatud teadmistel. Parimal viisil tuleks ära kasutada kehtivates või tulevastes õigusaktides sätestatud mehhanismid, sh need, mis on sätestatud otsuses 2010/477/EL (mereakvatooriumi hea keskkonnaseisundi kriteeriumide ja metoodikastandardite kohta) või komisjoni algatuses merealaste teadmiste 2020 kohta25. ____________ _______________ 25 KOM(2010) 461 (lõplik). 25 COM(2010)0461. Muudatusettepanek 14 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 19 (19)   Mereala ruumilise planeerimise peamine eesmärk on välja selgitada mereruumi kasutamine ja konfliktid ning neid hallata. Selle saavutamiseks on liikmesriikidel vaja tagada vähemalt see, et planeerimismenetluse või -menetluste tulemusena kaardistataks mereruumi erinev kasutus, võttes arvesse kliimamuutustest tulenevaid pikaajalisi muutusi. (19)   Mereruumi planeerimise põhieesmärgid on välja selgitada mereruumi kasutamine ning seda hallata, vähendada sektoritevahelisi konflikte merealadel ning tõhustada merendusvaldkonna jätkusuutlikku kasvu. Nende eesmärkide saavutamiseks on liikmesriikidel vaja tagada vähemalt see, et planeerimismenetluse või -menetluste tulemusena kaardistataks mereruumi erinev kasutus, võttes arvesse kliimamuutustest tulenevaid pikaajalisi muutusi. Muudatusettepanek 15 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 20 (20)   Liikmesriigid peaksid konsulteerima ja kooskõlastama oma planeeringud ja strateegiad muude asjaomase merepiirkonna või allpiirkonna või rannikuala liikmesriikide või kolmandate riikidega vastavalt nende liikmesriikide ja kolmandate riikide õiguse ja kohustustega Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse kohaselt. Tõhusaks koostööks liikmesriikide vahel ja kolmandatest riikidest naaberriikidega on vaja kindlaks määrata iga liikmesriigi pädevad asutused. Seepärast peavad liikmesriigid määrama pädeva asutuse või asutused, kes vastutab või vastutavad koostöö eest teiste liikmesriikidega või kolmandate riikidega. Võttes arvesse eri merepiirkondade või allpiirkondade ja rannikualade erinevusi, ei ole asjakohane käesolevas direktiivis üksikasjalikult ette kirjutada, millised need koostöömehhanismid peaksid olema. (20)   Liikmesriigid peaksid võimaluste piires konsulteerima ja kooskõlastama oma planeeringud ja strateegiad muude asjaomase merepiirkonna või allpiirkonna või rannikuala liikmesriikide või kolmandate riikidega vastavalt nende liikmesriikide ja kolmandate riikide õiguse ja kohustustega Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse kohaselt. Tõhusaks koostööks liikmesriikide vahel ja kolmandatest riikidest naaberriikidega on vaja kindlaks määrata iga liikmesriigi pädevad asutused. Seepärast peavad liikmesriigid määrama pädevad asutused, kes vastutavad koostöö eest teiste liikmesriikidega või kolmandate riikidega. Võttes arvesse eri merepiirkondade või allpiirkondade ja rannikualade erinevusi, ei ole asjakohane käesolevas direktiivis üksikasjalikult ette kirjutada, millised need koostöömehhanismid peaksid olema. Muudatusettepanek 16 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 21 a (uus) (21a)  Rannikualade kohandamiseks kliimamuutustega ning võitluseks ranniku erosiooni või ülemääraste setetega, mere ingressiooni, keskkonnaseisundi halvenemise ja rannikualade ökosüsteemide bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ohuga on äärmiselt oluline rannikusette säästev ja keskkonnasõbralik majandamine, et viia enamohustatud problemaatilised alad tasakaalu. Rannikusette nappuse korral võib kasutada mandrilaval paiknevaid merepõhjasetteid. Muudatusettepanek 17 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 22 (22)   Mere- ja rannikualade majandamine on keeruline ülesanne ning sellega on seotud eri tasandite ametiasutused, ettevõtjad ja muud sidusrühmad. Säästva arengu tõhusaks tagamiseks on oluline, et sidusrühmade, ametiasutuste ja üldsusega konsulteeritaks õigel ajal, kui valmistatakse ette mereala ruumilisi planeeringuid ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiaid käesoleva direktiivi raames kooskõlas ELi asjakohaste õigusaktidega. Hea näite üldsuse kaasamist käsitlevatest sätetest võib leida direktiivi 2003/35/EÜ artikli 2 lõikest 2. (22)   Mere- ja rannikualade majandamine on keeruline ülesanne ning sellega on seotud eri tasandite ametiasutused, ettevõtjad ja muud sidusrühmad. Säästva arengu tõhusaks tagamiseks on oluline konsulteerida sidusrühmade, ametiasutuste ja üldsusega õigel ajal, kui valmistatakse ette mereruumi planeeringuid ja rannikuala tervikmajandamise strateegiaid käesoleva direktiivi raames kooskõlas ELi asjakohaste õigusaktidega. Muudatusettepanek 18 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 25 (25)   Selleks et tagada mereala ruumiliste planeeringute ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiate põhinemine usaldusväärsetel andmetel ning et vältida täiendavat halduskoormust, on oluline, et liikmesriigid koguksid kõige täpsemaid kättesaadavaid andmeid ja teavet, kasutades olemasolevaid andmekogumisvahendeid nagu need, mis töötati välja algatuse „Merealased teadmised 2020” raames. (25)   Selleks et tagada mereruumi planeeringute ja rannikuala tervikmajandamise strateegiate põhinemine usaldusväärsetel andmetel ning et vältida täiendavat halduskoormust, on oluline, et liikmesriigid koguksid ja kasutaksid kõige täpsemaid kättesaadavaid andmeid ja teavet, ergutades asjaomaseid sidusrühmi oma andmeid ja teavet jagama ning kasutades olemasolevaid andmekogumisvahendeid nagu need, mis töötati välja algatuse „Merealased teadmised 2020” raames. Muudatusettepanek 19 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 25 a (uus) (25a)  Kogu liidus kõnealuse direktiivi laiaulatusliku ja kooskõlastatud kohaldamise toetamiseks oleks soovitav leida olemasolevate rahastamisvahendite seast vahendeid, et toetada näidisprogramme ning heade tavade ja protsesside vahetamist rannikuala ja mereruumi strateegiate, kavade ja juhtimise alal. Muudatusettepanek 20 Ettepanek võtta vastu direktiiv Põhjendus 28 (28)   Käesoleva direktiivi õigeaegne ülevõtmine on oluline, kuna EL on vastu võtnud mitu poliitikaalgatust, mis tuleb rakendada aastaks 2020 ning mida selle direktiiviga toetatakse. Seepärast tuleks käesoleva direktiivi ülevõtmiseks määrata võimalikult lühike tähtaeg, (28)   Käesoleva direktiivi õigeaegne ülevõtmine on oluline, kuna EL on vastu võtnud mitu poliitikaalgatust, mis tuleb rakendada aastaks 2020 ning mida selle direktiiviga toetatakse ja täiendatakse. Seepärast tuleks käesoleva direktiivi ülevõtmiseks määrata võimalikult lühike tähtaeg, Muudatusettepanek 21 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 1 – lõige 1 1.   Käesoleva direktiiviga kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik, et edendada mere- ja rannikualade majanduse jätkusuutlikku kasvu ning mere- ja rannikuressursside säästvat kasutamist. 1.   Käesoleva direktiiviga kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik, mis hõlmab rannikualade tervikhaldamist, et edendada mere- ja rannikualade majanduse jätkusuutlikku arengut ja kasvu ning mere- ja rannikuressursside säästvat kasutamist, toetades eeskätt prioriteetseid valdkondi, mis on välja toodud komisjoni 13. septembri 2012. aasta teatises „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas”. Muudatusettepanek 22 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 1 – lõige 2 2.   Kõnealune raamistik aitab liikmesriikidel kehtestada liidu integreeritud merenduspoliitika raames mereala ruumilisi planeeringuid ja rannikualade integreeritud haldamise strateegiaid ning neid rakendada artiklis 5 sätestatud eesmärkide täitmiseks. 2.   Kõnealune direktiiv annab raamistiku, mis võimaldab liikmesriikidel kehtestada liidu integreeritud merenduspoliitika raames mereruumi planeeringuid ja rannikualade tervikmajandamise strateegiaid ning neid rakendada artiklis 5 sätestatud eesmärkide täitmiseks, võttes arvesse maismaa ja mere vastastikust toimet ja tõhustatud piiriülest koostööd UNCLOSi sellekohaste sätete alusel. Muudatusettepanek 23 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 1 1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse mere- ja rannikualade suhtes. 1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi liidu mere- ja rannikualade suhtes kooskõlas Euroopa ja liikmesriikide kehtiva õigusega. Muudatusettepanek 24 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 2 – lõige 2 2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata tegevuse suhtes, mille ainuke eesmärk on tagada riigi julgeolek või riigikaitse. Iga liikmesriik püüab siiski tagada, et selline tegevus oleks kooskõlas käesoleva direktiivi eesmärkidega. 2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata tegevuse suhtes, mille ainuke eesmärk on tagada riigi julgeolek või riigikaitse. Liikmesriigid püüavad siiski tagada, et selline tegevus oleks – juhul kui see on põhjendatud ja otstarbekas – kooskõlas käesoleva direktiivi eesmärkidega. Muudatusettepanek 25 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – punkt 1 1.   „rannikuala” – rannikust mõlemale poolele jääv geomorfoloogiline ala, mille merepoolne piir on liikmesriigi territoriaalmere välispiir ja maapoolne piir on piir, mille liikmesriik on kindlaks määranud oma rannikuala integreeritud majandamise strateegias; 1.   „rannikuala” – rannik ning rannikust mõlemale poolele jääv geomorfoloogiline ala, mille liikmesriik on kindlaks määranud oma vastavates õigusaktides ja mille merepoolne piir ei ületa liikmesriigi territoriaalmere välispiiri; Muudatusettepanek 26 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – punkt 2 2.   „integreeritud merenduspoliitika” – liidu poliitika, mille eesmärk on edendada kooskõlastatud ja ühtset otsuste vastuvõtmist, et maksimeerida liikmesriikide ja eelkõige liidu rannikualade, saarte ja äärepoolseimate piirkondade, samuti merendusvaldkondade jätkusuutlikku arengut, majanduskasvu ning sotsiaalset ühtekuuluvust sidusa merepoliitika ja asjakohase rahvusvahelise koostöö abil; 2.   „integreeritud merenduspoliitika” – liidu poliitika, mille eesmärk on edendada kooskõlastatud ja ühtset valdkonna- ja piiriülest merenduse juhtimist, et maksimeerida liikmesriikide ja eelkõige liidu rannikualade, saarte ja äärepoolseimate piirkondade, samuti merendusvaldkondade jätkusuutlikku arengut, majanduskasvu ning sotsiaalset ühtekuuluvust sidusa merepoliitika ja asjakohase rahvusvahelise koostöö abil; Muudatusettepanek 27 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – punkt 2 a (uus) 2a.  „mereruumi planeering” – kava või kavad, mis on valminud avaliku protsessi tulemusena, mille käigus analüüsitakse ja kavandatakse inimtegevuse ruumilist ja ajalist jaotuvust merealadel, et saavutada käesoleva direktiiviga kehtestatud majanduslikke, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid eesmärke kooskõlas riikide asjaomase poliitikaga, et määrata kindlaks merealade kasutamine mitmesugusteks tegevusteks ning ergutada eelkõige mitmeotstarbelist kasutamist; Muudatusettepanek 28 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – punkt 2 b (uus) 2 b.  „rannikualade tervikmajandamise strateegiad” – formaalsed ja mitteformaalsed strateegiad või meetodid kõigi rannikualasid mõjutavate poliitikaprotsesside integreeritud juhtimiseks, mille raames tegeletakse kooskõlastatult rannikualaga seotud tegevuse mõjuga maismaa ja mere vastastikusele toimele, pidades silmas vajadust tagada ranniku- ja merepiirkondade jätkusuutlik areng. Selliste strateegiatega tagatakse, et haldamis- või arendamisotsuseid võetakse kõikides valdkondades vastu sidusalt ning hoitakse ära konfliktid seoses ranniku- ja merealade kasutamisega; Eraldi hääletus Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – punkt 3 „merepiirkonnad ja allpiirkonnad” – direktiivi 2008/56/EÜ artiklis 4 määratletud piirkonnad; „merepiirkonnad” – direktiivi 2008/56/EÜ artiklis 4 määratletud piirkonnad; Muudatusettepanek 29 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – punkt 4 4.   „mereala” – direktiivi 2008/56/EÜ artikli 3 lõikes 1 määratletud veed, merepõhi ja aluspinnas; 4.   „mereala” − veed, merepõhi ja selle aluspinnas, mis jäävad territoriaalvete ulatuse mõõtmiseks kasutatavast lähtejoonest mere poole, ulatudes UNCLOSi kohaselt liikmeriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva ala kaugeimasse otsa, välja arvatud ELi toimimise lepingu II lisas loetletud riikide ja territooriumidega külgnevad veed ja Prantsuse ülemeredepartemangude ja -territooriumide veed; Muudatusettepanek 31 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 3 – punkt 7 7.   „hea keskkonnaseisund” – direktiivi 2008/56/EÜ artikli 3 lõikes 5 määratletud keskkonnaseisund. 7.   „hea keskkonnaseisund” – direktiivi 2008/56/EÜ artikli 3 lõikes 5 ja komisjoni otsuses 2010/477/EL määratletud keskkonnaseisund. Muudatusettepanek 32 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4 – lõige 1 1.   Liikmesriigid kehtestavad ja rakendavad mereala ruumilise planeeringu või planeeringud ja rannikuala integreeritud majandamise strateegia või strateegiad. Need võib ette valmistada eraldi dokumentidena. 1.   Liikmesriigid kehtestavad mereruumi planeerimise ja rakendavad seda. Kui liikmesriik ei integreeri mere ja maismaa vastastikust toimet oma mereruumi planeeringuga, käsitletakse niisugust vastastikust toimet rannikuala tervikmajandamises. Liikmesriigid võivad otsustada selle üle, kas järgida integreeritud lähenemisviisi või kehtestada mereruumi planeeringud ja rannikuala tervikmajandamise strateegiad eraldi. Muudatusettepanek 33 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4 – lõige 1 a (uus) 1a.  Liikmesriigid või pädevad piirkondlikud või kohalikud asutused jäävad vastutavaks asjaomaste planeeringute ja strateegiate sisu väljatöötamise ja kindlaksmääramise eest, sealhulgas mereruumi jagamise eest eri valdkondade meetmete vahel ning merealade ja mere kasutamise eest. Muudatusettepanek 34 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4 – lõige 3 3.   Mereala ruumiliste planeeringute ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiate kehtestamisel võtavad liikmesriigid asjakohaselt arvesse piirkondade ja allpiirkondade eripära, vastava valdkonna meetmeid, asjaomaseid mere- ja rannikualasid ning kliimamuutuse võimalikke mõjusid. 3.   Mereruumi planeeringute ja rannikuala tervikmajandamise strateegiate kehtestamisel võtavad liikmesriigid asjakohaselt arvesse mere- ja rannikupiirkondade ja allpiirkondade eripära, nende vajadusi ja nende pakutavaid võimalusi, vastava valdkonna olemasolevaid ja tulevasi meetmeid, asjaomaseid mere- ja rannikualasid ning kliimamuutuse mõjusid. Muudatusettepanek 35 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 4 – lõige 3 a (uus) 3a.  Eelkõige liidu äärepoolseimate piirkondade puhul järgitakse ELi toimimise lepingu artiklit 349, et võtta arvesse nende piirkondade eripära ja piiranguid. Muudatusettepanek 36 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 5 Mereala ruumilistes planeeringutes ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiates kohaldatakse ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi, et hõlbustada mere- ja rannikualal võetavate konkureerivate valdkondade meetmete kooseksisteerimist ja vältida nendevahelisi konflikte, ning püütakse saavutada järgmisi eesmärke: 1.  Mereruumi planeeringutes ja rannikuala tervikmajandamise strateegiates kohaldatakse ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi, võttes arvesse samal tasemel majandus- ja sotsiaal- ja keskkonnakriteeriumeid, et toetada jätkusuutlikku arengut ja kasvu merenduse valdkonnas. Nendega edendatakse asjaomaste valdkondlike meetmete sobivat kooseksisteerimist, vähendatakse mere- ja rannikualal võetavate meetmete vahelisi konflikte ning edendatakse piiriülest koostööd ja sama mereruumi erineval otstarbel kasutamist eri valdkondade poolt. 2.  Mereruumi planeeringute ja rannikuala tervikmajandamise strateegiatega püütakse saavutada järgmisi liidu eesmärke: (a)   tagada liidu energiavarustus, edendades mereenergiaallikate väljatöötamist, uute ja taastuvate energiavormide väljatöötamist, energiavõrkude omavahelist ühendamist ja energiatõhusust; (a)   tagada liidu energiavarustus, edendades mereenergiaallikate väljatöötamist, uute ja taastuvate energiavormide väljatöötamist, energiavõrkude omavahelist ühendamist ja energiatõhusust; (b)   edendada meretransporti ning luua kiired ja kulutõhusad laevaliinid kogu Euroopas, sh edendada sadamatele juurdepääsetavust ja transpordiohutust; (b)   edendada meretransporti kogu Euroopas, sh sadamate juurdepääsetavust, transpordiohutust, eri transpordiliikide ühendamist ja jätkusuutlikkust; (c)   soodustada kalandus- ja vesiviljelussektori säästvat arengut ja kasvu, sh tööhõivet kalanduses ja sellega seotud valdkondades; (c)   soodustada kalandussektori säästvat arengut ja vesiviljelussektori säästvat kasvu, sh tööhõivet kalanduses ja sellega seotud valdkondades; (d)   tagada keskkonna säilitamine, kaitse ja parandamine, samuti loodusressursside arukas ja mõistuspärane kasutamine eelkõige selleks et saavutada hea keskkonnaseisund, peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste halvenemine, ning vähendada merereostuse ohtu; (d)   tagada esindusliku ja sidusa kaitsealade võrgustiku abil keskkonna säilitamine, kaitse ja selle seisundi parandamine, samuti loodusressursside arukas, ettevaatlik ja mõistuspärane kasutamine eelkõige selleks, et saavutada hea keskkonnaseisund, peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste halvenemine, ning vältida ja vähendada mere- ja rannikualade reostamise ohtu; (e)   tagada kliimamuutustele vastupanuvõimelised ranniku- ja merealad. (e)   tundlike rannikualade kaitsmiseks tagada mere- ja rannikualade suurem vastupanuvõime kliimamuutuse mõjudele. 3.  Mereruumi planeeringute ja rannikuala tervikmajandamise strateegiatega võib aidata kaasa näiteks järgmiste riiklike eesmärkide saavutamisele: (a)  edendada toorainete jätkusuutlikku tootmist; (b)  edendada säästvat turismi; (c)  tagada kultuuripärandi säilitamine ja kaitse; (d)  tagada üldsusele puhke- ja muul eesmärgil kasutamine; (e)  säilitada meremajanduse traditsioonilist majanduslikku ja sotsiaalset eripära. Muudatusettepanek 37 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 6 – lõige 1 1.   Mereala ruumiliste planeeringute ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiatega kehtestatakse artiklis 5 sätestatud eesmärkide saavutamiseks astutavad sammud, võttes arvesse kõiki asjakohaseid meetmeid, ning nende suhtes kohaldatavad meetmed. 1.   Kõik liikmesriigid kehtestavad artiklis 5 sätestatud eesmärkide saavutamiseks menetluskorra, võttes arvesse kõiki asjakohaseid meetmeid, kasutust ning nende suhtes kohaldatavad meetmeid. Muudatusettepanek 38 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 6 – lõige 2 – punkt b (b)   tagavad tõhusa piiriülese koostöö liikmesriikide vahel ning asjaomaste poliitikasektorite riiklike asutuste ja sidusrühmade vahel; (b)   tagavad kooskõlas artikliga 9 asjaomaste poliitikasektorite sidusrühmade tõhusa osalemise; Muudatusettepanek 39 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 6 – lõige 2 – punkt b a (uus) (ba)  tagavad kooskõlas artikliga 12 liikmesriikide tõhusa piiriülese koostöö; Muudatusettepanek 40 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 6 – lõige 2 – punkt c (c)   teevad kindlaks mereala ruumiliste planeeringute ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiate piiriülese mõju samas merepiirkonnas või allpiirkonnas või nendega seotud rannikualal asuvate kolmandate riikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvatele mere- ja rannikualadele ning tegelevad selle mõjuga koos asjaomaste riikide pädevate asutustega vastavalt artiklitele 12 ja 13. (c)   teevad kindlaks mereruumi planeeringute ja rannikuala tervikmajandamise strateegiate piiriülese mõju samas merepiirkonnas või allpiirkonnas või nendega seotud rannikualal asuvate kolmandate riikide suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvatele mere- ja rannikualadele ning tegelevad selle mõjuga koos asjaomaste riikide pädevate asutustega vastavalt artiklile 13. Muudatusettepanek 41 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 6 – lõige 2 – punkt c a (uus) (ca)  tuginevad ühest küljest parimatele olemasolevatele andmetele ning tagavad teisest küljest vajaliku paindlikkuse, arvestamaks edasiste arengusuundadega. Muudatusettepanek 42 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 7 – lõige 1 1.   Artiklis 5 sätestatud eesmärkide saavutamiseks peab mereala ruumilistes planeeringutes olema vähemalt merealade kaardistus, milles on märgitud kõigi merega seotud tegevuste tegelik ja võimalik ruumiline ja ajaline jaotus. 1.   Artiklis 5 sätestatud liidu eesmärkide saavutamiseks peab mereruumi planeeringutes olema vähemalt merealade kaardistus, milles on märgitud kõigi mere kasutuste ja merega seotud tegevuste ning oluliste ökosüsteemi elementide tegelik, kavandatud ja võimalik ruumiline ja ajaline jaotus. Muudatusettepanek 43 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 7 – lõige 2 – sissejuhatav osa 2.   Mereala ruumiliste planeeringute koostamisel võtavad liikmesriigid arvesse vähemalt järgmist: 2.   Mereruumi planeeringute koostamisel võtavad liikmesriigid muu hulgas arvesse vähemalt järgmisi kasutuseesmärke ja tegevusi: Muudatusettepanek 44 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 7 – lõige 2 – punktid a–g (a)   energiatootmise ning taastuvenergia tootmise rajatised; (a)   energiatootmise ning taastuvenergia tootmise ja energia maismaavõrku ülekandmise rajatised; (b)   nafta- ja gaasi tootmise kohad ja infrastruktuurid; (b)   nafta, gaasi ja ning muude toorainete leiukohtade uuringud ning tootmise kohad ja infrastruktuurid; (c)   mereteed; (c)   mereteed; (d)   veealused kaablid ja torujuhtmed; (d)   veealused kaablid ja torujuhtmed; (e)   kalapüügipiirkonnad; (e)   olemasolevad ja võimalikud kalapüügipiirkonnad; (f)   kalakasvanduste alad; (f)   kalakasvanduste alad; (g)   looduskaitsealad. (g)   looduse ja looduslike liikide kaitse alad, Natura 2000 võrgustiku alad, muud tundlikud mereökosüsteemid ja ümbritsevad alad vastavalt liidu ja liikmesriikide õigusele; (h)  mere- ja rannikuturism; (i)  kultuuripärandi kaitsealad; (j)  sõjalise väljaõppe piirkonnad. Muudatusettepanek 45 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 1 1.   Rannikuala integreeritud majandamise strateegias peab olema vähemalt olemasolevate, rannikualal kohaldatavate meetmete loetelu ja analüüs selle kohta, kas artiklis 5 sätestatud eesmärkide saavutamiseks on vaja võtta lisameetmeid. Neis strateegiates sätestatakse integreeritud ja valdkonnaülese poliitika rakendamine ning võetakse arvesse maismaal ja merel kohaldatavate meetmete omavahelist mõju. 1.   Rannikuala tervikmajandamise kehtestamisel otsustavad liikmesriigid, kas kasutada tavade kogumit või ühte või mitut strateegiat. Nad määravad kindlaks olemasolevad, rannikualal kohaldatavad meetmed ja viivad läbi analüüsi selle kohta, kas artiklis 5 sätestatud eesmärkide saavutamiseks on vaja võtta lisameetmeid. Rannikuala tervikmajandamisega parandatakse integreeritud ja valdkonnaülese poliitika rakendamist ning selles võetakse arvesse maismaal ja merel kohaldatavate meetmete omavahelist mõju, et tagada maismaal ja merel toimuva tegevuse ühenduvus. Muudatusettepanek 46 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 2 – sissejuhatav osa 2.   Rannikuala integreeritud majandamise strateegia koostamisel võtavad liikmesriigid arvesse vähemalt järgmist: 2.   Rannikuala tervikmajandamise strateegia koostamisel võtavad liikmesriigid arvesse: Muudatusettepanek 47 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 2 – punkt a (a)  konkreetsete loodusvarade kasutamine, sh energiatootmise ja taastuvenergia tootmise rajatised; välja jäetud Muudatusettepanek 48 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 2 – punkt a a (uus) (aa)  juba kehtestatud tavad ja strateegiad kooskõlas soovitusega 2002/413/EÜ; Muudatusettepanek 49 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 2 – punkt a b (uus) (ab)  olemasolevad ametlikud ja mitteametlikud tavad, võrgustikud ja piiriülese koostöö mehhanismid; Muudatusettepanek 50 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 2 – punkt a c (uus) (ac)  asjakohased tegevused, seadmed, rajatised ja infrastruktuur; Muudatusettepanek 51 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 2 – punkt b (b)  infrastruktuuri väljaarendamine, energiarajatised, transport, sadamad, rannikurajatised ja muud struktuurid, sh roheline infrastruktuur; välja jäetud Muudatusettepanek 52 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 2 – punkt c (c)  põllumajandus ja tööstus; välja jäetud Muudatusettepanek 53 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 2 – punkt d (d)  kalapüük ja vesiviljelus; välja jäetud Muudatusettepanek 54 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 2 – punkt e (e)   looduskaitse, ranniku ökosüsteemide taastamine ja majandamine, ökosüsteemi teenused ja loodus, rannikumaastikud ja saared; (e)   looduse, ranniku ökosüsteemide, kaitstavate delta- ja märgalade, ökosüsteemi teenuste, rannikumaastike ja saarte kaitse, säilitamine, taastamine ja majandamine; Muudatusettepanek 55 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 8 – lõige 2 – punkt f (f)   kliimamuutuse leevendamine ja sellega kohanemine. (f)   kliimamuutuse leevendamine ja sellega kohanemine eelkõige ökosüsteemide vastupanuvõime suurendamise teel. Muudatusettepanek 56 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 9 – lõige 1 1.  Liikmesriigid kehtestavad vahendid kõigi huvitatud isikute ja üldsuse kaasamiseks mereala ruumiliste planeeringute ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiate väljatöötamise varajases etapis. Liikmesriigid kehtestavad vahendid üldsuse kaasamiseks mereruumi planeeringute ja rannikuala tervikmajandamise strateegiate väljatöötamise varajases etapis, teavitades asjaomaseid sidusrühmi ja ametiasutusi ning asjaomast üldsust ja konsulteerides nendega. Liikmesriigid tagavad ühtlasi, et neil sidusrühmadel ja ametiasutustel ning asjaomasel üldsusel on juurdepääs lõpptulemustele. Muudatusettepanek 57 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 9 – lõige 2 2.  Üldsuse kaasamine tagab, et asjaomaste sidusrühmade, ametiasutuste ja üldsusega konsulteeritakse esialgsete planeeringute ja strateegiate suhtes ning et neil on juurdepääs valminud planeeringutele ja strateegiatele. välja jäetud Muudatusettepanek 58 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 9 – lõige 3 3.  Üldsusega konsulteerimise vahendite kindlaksmääramisel tegutsevad liikmesriigid kooskõlas liidu muude asjakohaste õigusaktidega. välja jäetud Muudatusettepanek 59 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 10 – lõige 1 1.   Liikmesriigid organiseerivad mereala ruumilise planeerimise ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiate jaoks kõige täpsemate kättesaadavate andmete kogumise ja teabe vahetamise. 1.   Liikmesriigid organiseerivad mereruumi planeerimise ja rannikuala tervikmajandamise strateegiate rakendamise jaoks kõige täpsemate kättesaadavate andmete kogumise ja kasutamise ning teabe vahetamise. Muudatusettepanek 60 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 10 – lõige 3 3.   Lõikes 1 osutatud andmete kogumise ja vahetamise organiseerimisel kasutavad liikmesriigid nii palju kui võimalik integreeritud merenduspoliitika raames välja töötatud vahendeid. 3.   Lõikes 1 osutatud andmete kogumise ja vahetamise organiseerimisel kasutavad liikmesriigid nii palju kui võimalik integreeritud merenduspoliitika ja muu asjakohase liidu poliitika raames välja töötatud vahendeid, näiteks neid, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiivis 2007/2/EÜ (millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE))27a. _____________ 27a ELT L 108, 25.4.2007, lk 1. Muudatusettepanek 61 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 11 Mereala ruumiliste planeeringute ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiate suhtes kohaldatakse direktiivi 2001/42/EÜ sätteid. Mereruumi planeeringute ja rannikuala tervikmajandamise strateegiate suhtes kohaldatakse direktiivi 2001/42/EÜ ning direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätteid. Muudatusettepanek 62 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 12 – lõige 1 1.   Iga liikmesriik, kellel on piir teise liikmesriigi ranniku- või merealaga, teeb koostööd, et tagada mereala ruumiliste planeeringute ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiate ühtsus ja kooskõla kogu asjaomasel rannikualal või merepiirkonnas ja/või allpiirkonnas. Sellises koostöös võetakse eelkõige arvesse riikidevahelisi küsimusi nagu piiriülesed infrastruktuurid. 1.   Iga liikmesriik, kellel on piir teise liikmesriigi ranniku- või merealaga, võtab kõik vajalikud meetmed tegemaks koostööd, et tagada mereruumi planeeringute ja rannikuala tervikmajandamise strateegiate ühtsus ja kooskõla kogu asjaomasel rannikualal või merepiirkonnas ja/või allpiirkonnas. Sellises koostöös võetakse eelkõige arvesse riikidevahelisi küsimusi, nagu piiriülesed infrastruktuurid, ning koostöö eesmärk on ühine nägemus igast olemasolevast ja tulevasest mereala strateegiast. Muudatusettepanek 63 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 12 – lõige 1 a (uus) 1a.  Koostöö toimimise võimaldamiseks peaksid liikmesriigid võimaluse korral kooskõlastama uute mereruumi planeeringute koostamise või olemasolevate planeeringute läbivaatamise ajastust. Muudatusettepanek 64 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 12 – lõige 2 – punkt a (a)   piirkondlike ametiasutuste koostööstruktuurides, mis hõlmavad kogu asjaomast rannikuala või merepiirkonda või allpiirkonda või (a)   piirkondlike merekonventsioonide või muude piirkondlike ametiasutuste koostööstruktuurides, mis hõlmavad kogu asjaomast rannikuala või merepiirkonda või allpiirkonda või Muudatusettepanek 65 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 12 – lõige 2 – punkt b (b)   liikmesriikide pädevate asutuste ettenähtud võrgu kaudu, mis hõlmab kogu asjaomast rannikuala või merepiirkonda või allpiirkonda. (b)   liikmesriikide pädevate asutuste võrgu kaudu, mis hõlmab kogu asjaomast rannikuala või merepiirkonda või allpiirkonda või Muudatusettepanek 66 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 12 – lõige 2 – punkt b a (uus) (b a)  mis tahes lõike 1 kohastele nõuetele vastavat muud lähenemisviisi rakendades. Muudatusettepanek 67 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 13 Liikmesriigid, kellel on piir kolmanda riigi ranniku- või merealaga, teeb kõik endast oleneva, et kooskõlastada asjaomasel rannikualal või merepiirkonnas või allpiirkonnas oma mereala ruumilised planeeringud ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiaid selle kolmanda riigiga. Liikmesriigid, kellel on piir kolmanda riigi ranniku- või merealaga, konsulteerivad selle riigiga ja teevad vastavalt rahvusvahelisele mereõigusele ja konventsioonidele kõik endast oleneva, et kooskõlastada asjaomasel rannikualal või merepiirkonnas või allpiirkonnas oma mereruumi planeeringud ja rannikuala tervikmajandamise strateegiad selle kolmanda riigiga. Muudatusettepanek 87 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 14 1.  Liikmesriigid määravad iga asjaomase rannikuala ja merepiirkonna või allpiirkonna jaoks pädeva asutuse või asutused käesoleva direktiivi rakendamiseks, sealhulgas koostöö tagamiseks muude liikmesriikidega vastavalt artiklile 12 ja kolmandate riikidega vastavalt artiklile 13. 1.  Liikmesriigid määravad iga asjaomase rannikuala ja merepiirkonna jaoks asutuse või asutused käesoleva direktiivi rakendamise korraldamiseks (korraldusasutused), sealhulgas koostöö tagamiseks muude liikmesriikidega vastavalt artiklile 12 ja kolmandate riikidega vastavalt artiklile 13. 2.  Liikmesriigid esitavad komisjonile oma määratud pädevate asutuste nimekirja koos käesoleva direktiivi I lisas loetletud teabega. 2.  Liikmesriigid esitavad komisjonile oma määratud korraldusasutuste nimekirja koos käesoleva direktiivi I lisas loetletud teabega. 3.  Samal ajal saadab iga liikmesriik komisjonile nimekirja oma pädevatest asutustest, kes vastutavad nende rahvusvaheliste organisatsioonide eest, milles nad on osalised ja mis on olulised käesoleva määruse rakendamise seisukohast. 3.  Samal ajal saadab iga liikmesriik komisjonile nimekirja oma pädevatest asutustest, kes vastutavad nende rahvusvaheliste organisatsioonide eest, milles nad on osalised ja mis on olulised käesoleva määruse rakendamise seisukohast. 4.  Liikmesriigid teatavad komisjonile kõigist muutustest, mis on tehtud lõike 1 kohaselt esitatud andmetes, kuue kuu jooksul pärast nende muudatuste jõustumist. 4.  Liikmesriigid teatavad komisjonile kõigist muudatustest, mis on tehtud lõike 1 kohaselt esitatud andmetes, kuue kuu jooksul pärast nende muudatuste jõustumist. 4 a.  Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt võivad liikmesriigid määrata oma korraldusasutused vastavalt toimivatele institutsioonilistele ja juhtimistasanditele. Muudatusettepanek 68 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 15 – lõige 2 2.   Kõnealune aruanne sisaldab teavet vähemalt artiklite 6–13 rakendamise kohta. 2.   Kõnealune aruanne sisaldab teavet vähemalt artiklite 6–13 rakendamise kohta. Võimaluse korral tuleb aruande sisu ja formaati ühtlustada direktiiviga 2008/56/EÜ kehtestatud asjaomaste spetsifikatsioonidega. Muudatusettepanek 69 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 15 – lõige 3 3.   Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule eduaruande, milles teeb kokkuvõtte käesoleva direktiivi rakendamisest. 3.   Komisjon esitab hiljemalt ühe aasta pärast mereruumi planeeringute ja rannikuala tervikmajandamise strateegiate kehtestamise tähtaega Euroopa Parlamendile ja nõukogule eduaruande, milles teeb kokkuvõtte käesoleva direktiivi rakendamisest. Muudatusettepanek 70 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 1 – sissejuhatav osa 1.   Komisjon võib rakendusaktidega võtta vastu: 1.   Ilma et see piiraks planeeringute ja strateegiate põhipunktidega seotud spetsifikatsioone, võib komisjon rakendusaktidega võtta vastu: Muudatusettepanek 71 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 1 – punkt a – sissejuhatav osa (a)   tegevusspetsifikatsioone artiklis 10 osutatud andmete haldamiseks, juhul kui need ei ole juba kehtestatud muude ELi õigusaktidega, nagu direktiiv 2007/2/EÜ või 2008/56/EÜ, (a)   menetluslikke spetsifikatsioone artiklis 10 osutatud andmete haldamiseks, juhul kui need ei ole juba kehtestatud muude liidu seadusandlike aktidega, nagu direktiiv 2007/2/EÜ või 2008/56/EÜ, Muudatusettepanek 72 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 1 – punkt a – taane 1 –  andmete jagamise kohta ning olemasolevate andmete haldamise ja kogumise liidestamise kohta; ning –  andmete tõhusa jagamise kohta ning andmete haldamise ja kogumise olemasolevate süsteemide liidestamise kohta; ning Muudatusettepanek 73 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 1 – punkt b – sissejuhatav osa (b)   mereala ruumiliste planeeringute ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiate teostamiseks astutavad sammud, mis on seotud järgmisega: (b)   menetluslikud meetmed, mis aitavad mereruumi planeeringuid ja rannikuala tervikmajandamise strateegiaid kehtestada ja neist aru anda ning mis on seotud järgmisega: Muudatusettepanek 74 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 1 – punkt b – taane 3 –   piiriülese koostöö kord; –   piiriülese koostöö kõige tõhusam kord; Muudatusettepanek 75 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 16 – lõige 1 – punkt b – taane 4 –  avalik arutelu. svälja jäetud Muudatusettepanek 76 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 17 – lõige 2 2.   Lõikele 1 viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. 2.   Sellele lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Muudatusettepanek 77 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 18 – lõige 2 2.   Kui liikmesriigid lõikes 1 osutatud meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2.   Kui liikmesriigid pärast käesoleva direktiivi jõustumist lõikes 1 osutatud meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. Muudatusettepanek 78 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 18 – lõige 4 4.   Artikli 4 lõikes 1 osutatud mereala ruumilised planeeringud ja rannikuala integreeritud majandamise strateegiad kehtestatakse 36 kuu jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumisest. 4.   Artikli 4 lõikes 1 osutatud mereruumi planeeringud ja rannikuala tervikmajandamise strateegiad kehtestatakse 48 kuu jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumisest. Muudatusettepanek 79 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 18 – lõige 5 5.   Artikli 15 lõikes 1 osutatud aruanded esitatakse hiljemalt 42 kuu jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumisest ning pärast seda iga kuue aasta tagant. 5.   Artikli 15 lõikes 1 osutatud aruanded esitatakse hiljemalt 54 kuu jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumisest ning pärast seda iga kuue aasta tagant. Muudatusettepanek 80 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 18 – lõige 6 6.   Artikli 15 lõikes 3 osutatud eduaruanded esitatakse hiljemalt kuue kuu jooksul pärast lõikes 5 osutatud kuupäeva ning pärast seda iga kuue aasta tagant. 6.   Artikli 15 lõikes 3 osutatud eduaruanded esitatakse hiljemalt kuue kuu jooksul pärast lõikes 5 osutatud kuupäeva ning pärast seda iga nelja aasta tagant. Muudatusettepanek 81 Ettepanek võtta vastu direktiiv Artikkel 18 – lõige 6 a (uus) 6a.  Käesolevas direktiivis sisalduvaid ülevõtmise kohustusi ei kohaldata sisemaariikidest liikmesriikide suhtes.

(1) Seejärel saadeti asi vastavalt kodukorra artikli 57 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile uueks läbivaatamiseks (A7-0379/2013).

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse teatavaid keskkonda, põllumajandust, sotsiaalpoliitikat ja rahvatervist käsitlevaid direktiive, kuna on muutunud Mayotte'i staatus liidu suhtes (COM(2013)0418 – C7-0176/2013 – 2013/0192(COD))

P7_TA(2013)0589 A7-0399/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0418),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 43 lõiget 2, artiklit 114, artikli 153 lõiget 2, artiklit 168 ja artikli 192 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0176/2013),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 10. oktoobri 2013. aasta kirja(1);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. septembri 2013. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 37,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni arvamust (A7-0399/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/.../EL, millega muudetakse teatavaid keskkonda, põllumajandust, sotsiaalpoliitikat ja rahvatervist käsitlevaid direktiive, kuna on muutunud Mayotte'i staatus liidu suhtes

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2, artiklit 114, artikli 153 lõiget 2, artiklit 168 ja artikli 192 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(3),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(4)

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Nõukogu muutis otsusega 2012/419/EL(5), mis jõustub alates 1. jaanuarist 2014, Mayotte’i staatust Euroopa Liidu suhtes. Seetõttu ei ole Mayotte alates nimetatud kuupäevast enam ülemereterritoorium ülemeremaa ega -territoorium Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 198 tähenduses, vaid temast saab äärepoolseim piirkond ELi toimimise lepingu artikli 349 ja artikli 355 lõike 1 tähenduses. Liidu õigusakte Mayotte’i õigusliku staatuse muutumisest tulenevalt hakatakse Mayotte’i suhtes kohaldama liidu õigust alates nimetatud kuupäevast 1. jaanuarist 2014. On asjakohane kehtestada mitmes valdkonnas teatavad erimeetmed, mida õigustab Mayotte'ile eriomane struktuurne, sotsiaalne, keskkonnaalane ja majanduslik olukord ning tema uus äärepoolseima piirkonna staatus. [ME 1]

(2)  On asjakohane võtta arvesse Mayotte'i keskkonnaseisundit, mida on vaja oluliselt parandada, et viia see vastavusse liidu õigusaktides seatud keskkonnaalaste eesmärkidega, ja selle jaoks on vaja lisaaega. Konkreetseteks tähtaegadeks tuleks vastu võtta erimeetmed, et keskkonnaseisundit järk-järgult parandada.

(3)  Selleks et täita nõuded, mis on sätestatud nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiivis 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta,(6) on Mayotte'is vaja võtta meetmeid linnastute varustamiseks asulareovee kogumissüsteemidega. Selleks on vaja teha infrastruktuuritöid vastavalt asjakohasele haldus- ja projekteerimiskorrale ning rajada asulareovee mõõtmise ja jälgimise süsteemid. Seega on Prantsusmaale vaja kõnealuste nõuete täitmiseks anda piisavalt aega.

(4)  Seoses põllumajandusvaldkonna ja nõukogu 19. juuli 1999. aasta direktiiviga 1999/74/EÜ, millega sätestatakse munakanade kaitse miinimumnõuded(7), märgitakse, et Mayotte'is kasvatatakse munakanu täiustamata puurides. Võttes arvesse Mayotte'i majanduslikke ja sotsiaalseid piiranguid ning et täiustamata puuride vahetamine täiustatud puuride või alternatiivsete süsteemide vastu vajab suuri investeeringuid ja ettevalmistustöid, on vaja munakande puhul, kellel on 1. jaanuari 2014. aasta seisuga munemistsükkel, edasi lükata keeldu kasutada täiustamata puure kuni 12 kuuks 4 aastaks alates nimetatud kuupäevast. Puuride vahetamist tuleks seega vältida kanade munemistsükli ajal. Selleks et vältida konkurentsimoonutusi, tuleks täiustamata puure kasutavatest tootmisettevõtetest saadud mune turustada ainult Mayotte'i kohalikul turul. Selleks et aidata kaasa vajaliku kontrolli tegemisele, peaksid täiustamata puure kasutavatest tootmisettevõtetest pärit munad kandma eritähist. [ME 2]

(5)  Seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiviga 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik(8), peab Prantsusmaa kõnealuse direktiivi nõuetekohaseks rakendamiseks seoses vesikonna majandamiskavadega vastu võtma ja rakendama majandamiskavad, mis sisaldavad tehnilisi ja haldusmeetmeid vee hea seisundi saavutamiseks ja kõikide pinnaveekogude olukorra halvenemise vältimiseks. Seega on Prantsusmaale vaja kõnealuste meetmete vastuvõtmiseks ja rakendamiseks anda piisavalt aega.

(6)  Seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta direktiiviga 2006/7/EÜ, mis käsitleb suplusvee kvaliteedi juhtimist ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 76/160/EMÜ,(9) on vaja Mayotte'i praegust pinnaveekogude olukorda oluliselt parandada, et viia see vastavusse kõnealuse direktiivi nõuetega. Suplusvee kvaliteet sõltub otseselt asulareovee puhastamisest ja direktiivi 2006/7/EÜ sätteid on võimalik hakata järk-järgult täitma alles siis, kui asulareovee kvaliteeti mõjutavad linnastud hakkavad täitma direktiivi 91/271/EMÜ nõudeid. Seega on vaja vastu võtta konkreetsed tähtajad, Selleks et võimaldada Prantsusmaal viia Mayotte'i kui uue äärepoolseima piirkonna suplusvee kvaliteet vastavusse liidu standarditega ning Mayotte’i erilise sotsiaalse, keskkonnaalase ja majandusliku olukorra tõttu, on vaja vastu võtta konkreetsed tähtajad. [ME 3]

(7)  Sotsiaalpoliitika valdkonnas tuleks arvesse võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/25/EÜ (töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (tehislik optiline kiirgus) tulenevate riskidega)(10) järgimisega seotud raskusi Mayotte'is alates 1. jaanuarist 2014. Mayotte'is valitseva sotsiaalse ja majandusliku eriolukorra tõttu puuduvad tehnilised süsteemid kõnealuse direktiivi järgimiseks vajalike meetmete rakendamiseks seoses tehisliku optilise kiirgusega kiirguse valdkonnas. Seega on asjakohane näha kuni 31. detsembrini 2017 Prantsusmaa jaoks võimalik ette erandid teatavatest kõnealuse direktiivi sätetest tingimusel, et Mayotte'is kõnealused süsteemid puuduvad ja et ei piirata töötajate tervise ja ohutuse valdkonnas kehtivaid kaitse ja ennetamise üldpõhimõtteid. [ME 4]

(8)  Selleks et tagada töötajate tervise ja ohutuse kõrgel tasemel kaitse tööl, tuleks konsulteerida sotsiaalpartneritega, viia erandist tulenevad riskid miinimumini ja asjaomaste töötajate tervist tuleks põhjalikumalt kontrollida. On oluline, et erandi kehtivusaeg oleks võimalikult lühike. Seega tuleks riiklikud erandid igal aastal läbi vaadata ja tühistada kohe, kui ei esine enam asjaolusid, mis õigustavad nende kohaldamist.

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivi 2011/24/EL (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius)(11) ülevõtmiseks on vaja teha mitu kohandust, et tagada patsientidele osutatavate tervishoiuteenuste ja edastatava teabe järjepidevus. Seega on asjakohane näha alates 1. jaanuarist 2014 Prantsusmaale ette täiendav 30 kuu pikkune ajavahemik, et jõustada Mayotte’i suhtes kõnealuse direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid.

(10)  Seetõttu tuleks direktiive 91/271/EMÜ, 1999/74/EÜ, 2000/60/EÜ, 2006/7/EÜ, 2006/25/EÜ and 2011/24/EL vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 91/271/EMÜ muudatused

Direktiivi 91/271/EMÜ muudetakse järgmiselt.

1)  Artiklisse 3 lisatakse järgmine lõige 1a:"

2)  Artiklisse 4 lisatakse järgmine lõige 1a:"

3)  Artiklit 5 muudetakse järgmiselt.

a)  Lisatakse järgmine lõige 2a:"

3a)  Artiklile 7 lisatakse järgmine lõik:"

„Erandina on esimeses lõigus kehtestatud tähtaeg Mayotte’i puhul 31. detsember 2027.” [ME 10]

4)  Artiklit 17 muudetakse järgmiselt:

a)  lõikele 1 lisatakse järgmine lõik:"

„Erandina esimesest lõigust koostab Prantsusmaa Mayotte'i jaoks käesoleva direktiivi rakendamise kava 30. juuniks 2014.”;

b)  lõikele 2 lisatakse järgmine lõik:"

„Erandina esimesest lõigust edastab Prantsusmaa komisjonile Mayotte'iga seotud teabe selle kava kohta 31. detsembriks 2014.”

Artikkel 2

Direktiivi 1999/74/EÜ muudatused

Direktiivi 1999/74/EÜ artiklile 5 lisatakse järgmine lõige:"

„3. Erandina lõikest 2 võib Mayotte'is selliste kanade kasvatamist, kellel on seisuga 1. jaanuar 2014 munemistsükkel ja munevaid kanu, keda kasvatatakse sellel kuupäeval käesolevas peatükis osutatud puurides, jätkata kasvatada kõnealustes puurides edasi kuni 31. detsembrini 2014 2017. [ME 11]

Alates 1. jaanuarist 2014 ei tohi Mayotte'is käesolevas peatükis osutatud puure ehitada ega neid seal esimest korda kasutusele võtta.

Munad, mis on pärit munakanu käesolevas peatükis osutatud puurides kasvatavatest tootmisettevõtetest, turustatakse ainult Mayotte'is. Kõnealused munad ja nende pakendid tuleb selgelt märgistada eritähisega, mis võimaldab vajaliku kontrolli tegemist. Komisjonile tuleb selle eritähise selge kirjeldus esitada 1. jaanuariks 2014.”

Artikkel 3

Direktiivi 2000/60/EÜ muudatused

Direktiivi 2000/60/EÜ muudetakse järgmiselt.

1)  Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

a)  lõikele 1 lisatakse järgmine lõik:"

„Mayotte'i puhul on punkti a alapunktides ii ja iii, punkti b alapunktis ii ja punktis c osutatud tähtaeg 22. detsember 2021.“;

b)  lõike 4 sissejuhatav lause asendatakse järgmisega:"

„Lõike 1 alusel kindlaksmääratud tähtaegu võib pikendada veekogu eesmärkide järkjärguliseks saavutamiseks, tingimusel et veekogu seisundis ei toimu edasist halvenemist ning kui on täidetud kõik järgmised tingimused:”.

2)  Artiklit 11 muudetakse järgmiselt:

a)  lõikele 7 lisatakse järgmine lõik:"

„Mayotte'i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtajad vastavalt 22. detsember 2015 ja 22. detsember 2018.”;

b)  lõikele 8 lisatakse järgmine lõik:"

„Mayotte'i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtaeg 22. detsember 2021.”

3)  Artiklit 13 muudetakse järgmiselt:

a)  lõikele 6 lisatakse järgmine lõik:"

„Mayotte'i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtaeg 22. detsember 2015.”;

b)  lõikele 7 lisatakse järgmine lõik:"

„Mayotte'i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtaeg 22. detsember 2021.”

Artikkel 4

Direktiivi 2006/7/EÜ muudatused

Direktiivi 2006/7/EÜ muudetakse järgmiselt.

1)  Artiklit 5 muudetakse järgmiselt:

a)  lõikele 2 lisatakse järgmine lõik:"

„Mayotte'i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtaeg 31. detsember 2019.”;

b)  lõikele 3 lisatakse järgmine lõik:"

„Mayotte'i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtaeg 31. detsember 2031.”

2)  Artikli 6 lõikele 1 lisatakse järgmine lõik:"

„Mayotte'i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtaeg 30. juuni 2015.”;

3)  Artikli 13 lõikele 2 lisatakse järgmine lõik:"

„Mayotte'i puhul on esimeses lõigus osutatud tähtaeg 30. juuni 2014.”

Artikkel 5

Direktiivi 2006/25/EÜ muudatus

Direktiivile 2006/25/EÜ lisatakse järgmine artikkel 14a:"

„Artikkel 14a

1.  Ilma piiramata töötajate tervise ja ohutuse valdkonnas kehtivaid kaitse ja ennetamise üldpõhimõtteid, võib Prantsusmaa seoses Mayotte'iga kuni 31. detsembrini 2017 kõrvale kalduda käesoleva direktiivi järgimiseks vajalike sätete kohaldamisest tingimusel, et nimetatud kohaldamise jaoks on vaja tehnilisi erisüsteeme ja et Mayotte'is sellised süsteemid puuduvad.

Esimest lõiku ei kohaldata käesoleva direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud kohustuste suhtes ja käesolevas direktiivis sätestatud selliste kohustuste suhtes, mis kajastavad direktiiviga 89/391/EMÜ kehtestatud üldpõhimõtteid.

2.  Enne kõiki käesolevast direktiivist tehtavaid erandeid, mis tulenevad 1. jaanuaril 2014 kehtivate meetmete kohaldamisest või uute meetmete vastuvõtmisest, tuleb korraldada konsulteerimine sotsiaalpartneritega kooskõlas riikliku õiguse ja riiklike tavadega. Kõnealuseid erandeid kohaldades tuleb järgida tingimusi, mis tagavad Mayotte'ile eriomast olukorda arvesse võttes, et töötajatele tulenevad riskid viiakse miinimumini ja et asjaomaste töötajate tervist kontrollitakse põhjalikumalt.

3.  Riiklikud erandid vaadatakse läbi igal aastal pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist ja tühistatakse kohe, kui ei esine enam asjaolusid, mis õigustavad nende kohaldamist.”

Artikkel 6

Direktiivi 2011/24/EL muudatused

Direktiivi 2011/24/EL artiklile 21 lisatakse järgmine lõige 3:"

„3. Erandina lõike 1 esimesest lausest jõustab Prantsusmaa käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid Mayotte’i suhtes 30. juuniks 2016.”

Artikkel 7

Ülevõtmine

1.  Prantsusmaa võtab vastu ja avaldab käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid järgmiselt:

a)  artikli 1 lõigete 1, 2 ja 3 puhul 31. detsembriks 2018;

b)  artikli 1 lõike 4 puhul selle lõike punktides a ja b nimetatud kuupäevadeks;

c)  artikli 2 puhul 1. jaanuariks 2014;

d)  artikli 3 lõike 1 puhul 31. detsembriks 2018;

e)  artikli 3 lõigete 2 ja 3 puhul nendes lõigetes nimetatud kuupäevadeks;

f)  artikli 4 lõike 1 punkti a puhul 31. detsembriks 2018;

g)  artikli 4 lõike 1 punkti b puhul 30. juuniks 2021;

h)  artikli 4 lõigete 2 ja 3 puhul nendes lõigetes nimetatud kuupäevadeks;

i)  artikli 5 puhul 1. jaanuariks 2014, kui Prantsusmaa ei kasuta selle artikliga ette nähtud kõrvalekaldumise võimalust;

j)  artikli 6 puhul selles artiklis nimetatud kuupäevaks.

Prantsusmaa edastab kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Kui Prantsusmaa võtab kõnealused normid vastu, lisab ta nendesse normidesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näeb ette Prantsusmaa.

2.  Prantsusmaa edastab komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 8

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014. [ME 12]

Artikkel 9

Adressaat

Käesolev direktiiv on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) 21.oktoobri 2013. aasta protokolli punkt 4 (P7_PV(2013)10-21). (2) ELT C 341, 21.11.2013, lk 97. (3) ELT C 341, 21.11.2013, lk 97. (4) Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta seisukoht. (5) ELT L 204, 31.7.2012, lk 131. (6) EÜT L 135, 30.5.1991, lk 1. (7) EÜT L 203, 3.8.1999, lk 53. (8) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1. (9) ELT L 64, 4.3.2006, lk 37. (10) ELT L 114, 27.4.2006, lk 38. (11) ELT L 88, 4.4.2011, lk 45.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse liidu meede „Euroopa kultuuripealinnad” aastateks 2020−2033 (COM(2012)0407 – C7-0198/2012 – 2012/0199(COD))

P7_TA(2013)0590 A7-0226/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0407),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 167 lõiget 5, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0198/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 15. veebruari 2012. aasta(1) ja 30. novembri 2012. aasta(2) arvamusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A7-0226/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr .../2014/EÜ, millega kehtestatakse aastateks 2020−2033 liidu meede „Euroopa kultuuripealinnad” ja tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1622/2006/EÜ
[Muudatusettepanek 84(3)]

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 167 lõike 5 esimest taanet,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamusi(4),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(5)

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Liidu toimimise lepingu eesmärk on luua Euroopa rahvaste üha tihedam liit ning liidule antakse muu hulgas ülesanne soodustada liikmesriikides kultuuri õitsengut, austades nende rahvuslikku ja piirkondlikku mitmekesisust ning rõhutades samal ajal ka ühise kultuuripärandi tähtsust. Seoses sellega toetab ja täiendab liit vajaduse korral liikmesriikide meetmeid Euroopa rahvaste kultuuri ja ajaloo alaste teadmiste parandamiseks ja levitamiseks.

(2)  Komisjoni teatises ▌Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava kohta üleilmastuvas maailmas, ▌mis kiideti heaks nõukogu 16. novembri 2007. aasta resolutsiooniga ▌(6) ning Euroopa Parlamendi 10. aprilli 2008. aasta resolutsiooniga(7), seatakse eesmärgid liidu edasiseks tegevuseks kultuurivaldkonnas. Liidu tegevusega tuleks edendada kultuurilist mitmekesisust ja kultuuridevahelist dialoogi. Lisaks tuleks sellega edendada kultuuri kui loovuse katalüsaatorit, eelkõige majanduskasvu ja töökohtade loomise kontekstis, ning samuti ka kui liidu rahvusvaheliste suhete olulist osa.

(2a)  UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooniga, mis jõustus 18. märtsil 2007. aastal ja millega liit on ühinenud, soovitakse kaitsta ja edendada kultuurilist mitmekesisust, soodustada kultuuridevahelist suhtlust ning parandada kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil kultuurilise mitmekesisuse väärtuse teadvustamist.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu ▌otsusega nr 1622/2006/EÜ(8) kehtestati kultuurisündmusega „Euroopa kultuuripealinn” seotud ühenduse meede aastateks 2007 kuni 2019.

(4)  Euroopa kultuuripealinnade hindamisest ja avalikust arutelust meetme tuleviku üle pärast 2019. aastat on selgunud, et kultuuripealinnade traditsioon on järk-järgult saanud üheks kõige suurejoonelisemaks ja Euroopa kodanike poolt enim hinnatud kultuurialgatuseks Euroopas.

(5)  Lisaks Euroopa kultuuripealinnade meetme esialgsetele eesmärkidele, milleks oli Euroopa kultuuride rikkuse, mitmekesisuse ja ühiste joonte esiletoomine ning Euroopa kodanike suurema üksteisemõistmise edendamine, on tiitlit kandnud linnad sellele samm-sammult lisanud uue mõõtme, kasutades tiitliaasta mõju linna üldisema arengu stimuleerimiseks vastavalt oma asjakohastele strateegiatele ja prioriteetidele.

(6)  Euroopa kultuuripealinnade meetme eesmärgid on täielikus kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1295/2013 loodud programmiga „Loov Euroopa”(9), mille eesmärkideks on Euroopa kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse kaitsmine, arendamine ja toetamine, Euroopa kultuuripärandi edendamine ning Euroopa kultuuri- ja loovsektori, eelkõige audiovisuaalsektori konkurentsivõime tugevdamine, püüdes toetada arukat, jätkusuutliku ja kaasavat majanduskasvu. Nende eesmärkide abil aidatakse tugevdada ka ühtsesse kultuuriruumi kuulumise tunnet ning ergutada kultuuridevahelist dialoogi ja vastastikust mõistmist.

(6a)   Kõnealuste eesmärkide saavutamiseks peavad kultuuripealinna tiitlit kandvad linnad püüdma luua sidemeid ühest küljest oma kultuuri- ja loomesektorite ning teisest küljest muude sektorite vahel, nagu haridus, teadustöö, keskkond, linnaarendus või kultuuriturism. Varasemad kogemused on näidanud eelkõige seda, et Euroopa kultuuripealinnade meetmel on suur potentsiaal kohaliku arengu ja kultuuriturismi katalüsaatorina, nagu on välja toodud ka komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatises „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava”, millega nõukogu 12. oktoobri 2010. aasta järeldustes(10) nõustus ning mille Euroopa Parlament 27. septembri 2011. aasta resolutsioonis(11) heaks kiitis.

(6b)   Samuti on oluline, et tiitlit kandvad linnad püüaksid edendada sotsiaalset kaasatust ja võrdseid võimalusi ning annaksid kõik endast oleneva, et tagada kõikide kodanikuühiskonna rühmade võimalikult suur kaasamine kultuuriprogrammi ettevalmistamisse ja rakendamisse, pöörates seejuures erilist tähelepanu tõrjutud ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele.

(7)  Hindamine ja avalik arutelu on veenvalt näidanud, et Euroopa kultuuripealinna tiitliga kaasneb palju võimalikke eeliseid, kui üritus on põhjalikult ette valmistatud. Kuigi tegemist on eelkõige kultuurisündmusega, võib see kaasa tuua mitmesuguseid soodsaid sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid, eriti kui sündmus on osa asjaomase linna pikemaajalisest kultuurikesksest arengustrateegiast.

(8)  Samas on Euroopa kultuuripealinna meetme rakendamine äärmiselt keeruline ülesanne. Terve aasta kestva kultuuriprogrammi korraldamine on paljunõudev ettevõtmine ja mõned Euroopa kultuuripealinnad on sellest võimalusest paremini kasu lõiganud kui teised. Seega tuleks meedet täiendada, et aidata kõikidel linnadel tiitlist võimalikult palju kasu saada.

(9)  Euroopa kultuuripealinna tiitel peaks olema jätkuvalt mõeldud üksnes linna staatuses asulatele (sõltumata suurusest), kuid laiema publikuni jõudmiseks ja sündmuse mõju suurendamiseks peaks nendel linnadel olema endiselt võimalus kaasata ka neid ümbritsevaid alasid.

(10)  Euroopa kultuuripealinna tiitlit tuleks jätkuvalt anda spetsiaalselt tiitli jaoks koostatud ja ▌tugeva Euroopa mõõtmega kultuuriprogrammi alusel. See programm peaks olema ka osa pikemaajalisest strateegiast, millel oleks kestev mõju kohalikule majandus-, kultuuri- ja sotsiaalse keskkonna arengule.

(11)  Kaheetapiline liikmesriikide kronoloogilisel nimekirjal põhinev valikumenetlus, mille korraldab sõltumatute ▌ekspertide komisjon („eksperdikomisjon”), on osutunud õiglaseks ja läbipaistvaks. See on võimaldanud linnadel oma taotlusi eelvaliku ja lõppvaliku etapi vahel parandada, toetudes eksperdikomisjoni nõuannetele, ning on taganud Euroopa kultuuripealinnade võrdse jagunemise liikmesriikide vahel. Selleks et tagada meetme järjepidevus ning vältida kogemuste ja teadmiste kaotsiminekut, mis kaasneks kõikide eksperdikomisjoni liikmete üheaegse väljavahetamisega, peaks eksperdikomisjoni liikmete väljavahetamine olema järkjärguline.

(11a)  Jätkuvalt tuleks tagada riiklik ekspertiis, võimaldades liikmesriikidel määrata linnade valimise ja meetme seire eest vastutavasse eksperdikomisjoni kuni kaks eksperti.

(12)  Valikukriteeriume tuleks täpsustada, et anda kandidaatlinnadele paremat juhatust Euroopa kultuuripealinna tiitli saamiseks nõutavate eesmärkide ja tingimuste suhtes. Valikukriteeriumid peaksid olema ka hõlpsamini mõõdetavad, et eksperdikomisjonil oleks lihtsam linnad välja valida ja neid seirata. Siinkohal tuleks erilist tähelepanu pöörata kandidaatlinnade pikaajalise kultuuripoliitika strateegia raames kavandatavatele kultuuripärandialasele tegevustele, mille mõju kultuurile, majandusele ja ühiskonnale oleks kestev.

(13)  Kultuuripealinna nimetamise ja tiitliaasta vahele jääv ettevalmistusperiood on Euroopa kultuuripealinnade edu jaoks ülioluline. Sidusrühmad on valdavalt üksmeelel, et otsusega nr 1622/2006/EÜ kehtestatud tiitliga kaasnevad meetmed on olnud linnadele väga kasulikud. Neid meetmeid tuleks edasi arendada, eriti sagedasemate järelevalvekoosolekute ja eksperdikomisjoni liikmete visiitide kaudu asjaomastesse linnadesse, samuti senisest veelgi tihedama kogemuste vahetamise abil nii endiste, praeguste ja tulevaste Euroopa kultuuripealinnade kui ka kandidaatlinnade vahel. Tiitli pälvinud linnad võivad luua ka tihedamad sidemed teiste Euroopa kultuuripealinnadega.

(14)  Melina Mercouri auhind on omandanud tugeva sümboolse väärtuse, mis ületab tunduvalt selle tegeliku rahasumma väärtuse, mille komisjon võib auhinnana välja anda. Selleks et tiitli pälvinud linnad täidaksid võetud kohustusi, tuleks auhinnaraha maksmise tingimused muuta rangemaks ja konkreetsemaks.

(14a)  Kandidaatlinnad peaksid asjakohasel juhul kaaluma võimalust taotleda liidu programmidest ja fondidest saadavat rahalist toetust.

(15)  Samuti on tähtis, et asjaomased linnad tooksid kõigis oma teabematerjalides välja, et Euroopa kultuuripealinnad on liidu meede.

(16)  Komisjoni korraldatud varasemate Euroopa kultuuripealinnade tulemuste hindamised ei anna tiitliaasta mõju kohta esmaseid andmeid ja põhinevad kohalikul tasandil kogutud andmetel. Seega peaksid hindamisega tegelema peamiselt linnad ise, kehtestades tulemuslikud mõõtmismehhanismid.

(17)  Varasem kogemus on näidanud, et kandidaatriikide osalemine võib aidata neid liidule lähendada, rõhutades Euroopa kultuuride ühiseid jooni. Seetõttu tuleks Euroopa kultuuripealinnade meede pärast 2019. aastat taas avada ka kandidaatriikidele ja potentsiaalsetele kandidaatriikidele.

(17a)   Igal kandidaatriigi ja potentsiaalse kandidaatriigi linnal peaks olema lubatud esitada oma kandidatuur ajavahemikus 2020–2033 ainult ühel konkursil, et tagada liikmesriikide linnadega võrdsed tingimused. Lisaks sellele, pidades jällegi silmas võrdsust liikmesriikidega, peaks igal kandidaatriigil või potentsiaalsel kandidaatriigil olema lubatud olla tiitliaasta toimumise kohaks vaid üks kord ajavahemikus 2020–2033. Seega ei tohiks kandidaatriikidel ja potentsiaalsetel kandidaatriikidel, mille mõni linn on juba käesoleva otsusega hõlmatud ajavahemikul kultuuripealinna tiitli pälvinud, lubada samal ajavahemikul enam uutel konkurssidel osaleda.

(18)  Selleks et tagada käesoleva otsuse ja eriti Euroopa kultuuripealinnade nimetamist käsitlevate sätete ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused.

(19)  Otsus nr 1622/2006/EÜ tuleks tunnistada kehtetuks ja asendada käesoleva otsusega. Samas tuleks nimetatud otsuse sätteid kohaldada jätkuvalt kõigi juba nimetatud või nimetamist ootavate Euroopa kultuuripealinnade suhtes kuni aastani 2019.

(20)  Kuna liikmesriigid ei suuda piisavalt saavutada käesoleva otsuse eesmärke, milleks on kultuuride mitmekesisuse kaitsmine ja edendamine Euroopas, nende ühiste joonte esiletoomine ja linnade pikaajalise arengu toetamine kultuuri abil, võttes arvesse eelkõige asjaolu, et selleks on vaja ühiseid, selgeid ja läbipaistvaid valikukriteeriume ja -menetlusi, seiret Euroopa kultuuripealinnade üle ning põhjalikku liikmesriikidevahelist koordineerimist, on neid eesmärke meetme ulatust ja soovitud mõju arvesse võttes parem saavutada liidu tasandil ning liit võib võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei minda käesolevas otsuses kaugemale sellest, mis on vajalik kõnealuste eesmärkide saavutamiseks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Kehtestamine

Käesolevaga kehtestatakse aastateks 2020–2033 liidu meede „Euroopa kultuuripealinnad” (edaspidi „meede”).

Artikkel 2

Eesmärgid

1.  Meetme üldised eesmärgid on järgmised:

a)  kaitsta ja edendada ▌kultuuride mitmekesisust Euroopas, tuua esile nende ühised jooned ning suurendada kodanike seas ühtsesse kultuuriruumi kuulumise tunnet;

b)  võimaldada toetada kultuuri abil linnade pikaajalist arengut kooskõlas nende asjakohaste strateegiate ja prioriteetidega.

2.  Meetme erieesmärgid on järgmised:

a)  parandada linnade kultuurielu ulatust, mitmekesisust ja Euroopa mõõdet, sealhulgas piiriülese koostöö kaudu;

b)  muuta kultuur kättesaadavamaks ja suurendada kultuuritegevuses osalemist;

c)  suurendada kultuurisektori suutlikkust ja selle seoseid muude sektoritega;

d)  suurendada kultuuri abil linnade rahvusvahelist nähtavust.

Artikkel 3

Juurdepääs meetmele

-1. Euroopa kultuuripealinna konkursil saavad osaleda ainult linna staatuses asulad, kes võivad soovi korral kaasata neid ümbritsevaid alasid.

-1a. Ühe aasta jooksul (edaspidi „tiitliaasta”) võib Euroopa kultuuripealinnu olla kuni kolm.

Igal aastal antakse tiitel maksimaalselt ühele linnale mõlemas liikmesriigis, mis on esitatud lisas toodud ajakavas (edaspidi „ajakava”), ning asjaomastel aastatel ühele kandidaatriigi või potentsiaalse kandidaatriigi või ühe liiduga lõikes 3 a kirjeldatud asjaoludel ühineva riigi linnale.

1.  Liikmesriikide linnadel on õigus saada Euroopa kultuuripealinna tiitel üheks aastaks vastavalt ajakavale.

▌

▌

3.  Kandidaatriikides ja potentsiaalsetes kandidaatriikides, kes osalevad programmis „Loov Euroopa” või hilisemates liidu kultuuritoetusprogrammides artiklis 10 osutatud taotluse esitamise kutse avaldamise tähtpäeval, võivad linnad taotleda Euroopa kultuuripealinna tiitlit üheks aastaks avaliku konkursi käigus, mis korraldatakse igal kolmandal aastal ▌vastavalt ▌ajakavale.

▌Kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide linnadel on lubatud osaleda ajavahemikus 2020–2033 üksnes ühel konkursil.

Lisaks võib iga kandidaatriik või potentsiaalne kandidaatriik saada tiitli ajavahemikus 2020–2033 vaid ühe korra.

3a.  Pärast käesoleva otsuse vastuvõtmist, kuid enne 31. detsembrit 2026 liiduga ühinevatel riikidel on õigus osaleda Euroopa kultuuripealinna meetmes vastavalt liikmesriikide suhtes kohaldatavatele eeskirjadele ja menetlustele alles seitse aastat pärast ühinemist. Ajakava ajakohastatakse sellele vastavalt. Pärast 31. detsembrit 2026 liiduga ühinevatel riikidel ei ole õigust osaleda sellel programmiperioodil meetmes „Euroopa kultuuripealinnad” liikmesriikidele kehtestatud tingimustel.

Aastatel, milleks on ajakava kohaselt ette nähtud kolm Euroopa kultuuripealinna, on liiduga ühineva riigi linnadel õigus saada Euroopa kultuuripealinna tiitel üksnes järgmisel ajakava kohaselt võimalikul aastal ja vastavalt riikide ühinemise järjekorrale.

Kui liiduga ühineva riigi mõni linn on varem osalenud kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide jaoks korraldatud konkursil, ei saa ta enam osaleda järgnevatel liikmesriikide jaoks korraldatud konkurssidel. Kui ühineva riigi linnale on antud ajavahemikul 2020–2033 vastavalt lõikele 3 Euroopa kultuuripealinna tiitel, ei ole sellel riigil õigust esitada pärast liiduga ühinemist kõnealuse meetme raames Euroopa kultuuripealinna kandidaadiks mõnda oma muud linna.

Kui samal kuupäeval ühineb liiduga mitu riiki ja kui need riigid ei ole meetmes osalemise järjekorras kokku leppinud, korraldab nõukogu loositõmbamise.

Artikkel 4

Taotlused

▌

2.  Komisjon koostab artiklis 5 sätestatud kriteeriumide alusel ühtse taotlusvormi (edaspidi „taotlusvorm”), mida peavad kasutama kõik taotlevad linnad. Kui linn kaasab teda ümbritsevad alad, esitatakse taotlus linna nimel.

3.  Iga taotlus peab põhinema tugeva Euroopa mõõtmega kultuuriprogrammil. Nimetatud kultuuriprogramm kestab ühe aasta ja see töötatakse välja spetsiaalselt Euroopa kultuuripealinna tiitli jaoks vastavalt artiklis 5 sätestatud kriteeriumidele. ▌

Artikkel 5

Kriteeriumid

Taotluste hindamise kriteeriumid (edaspidi „kriteeriumid”) on jagatud kuude kategooriasse: „panus pikaajalisse strateegiasse”, ▌„Euroopa mõõde”, „kultuuriline ja kunstiline sisu”, „teostamisvõime”, „kaasamine” ja „korraldus”.

1.  Seoses panusega pikaajalisse strateegiasse võetakse arvesse järgmisi tegureid:

a)  asjaolu, et tiitli taotlemismenetluse ajal on olemas linna kultuuristrateegia, mis hõlmab Euroopa kultuuripealinna meedet ning kultuuritegevuse jätkamise kava ka pärast tiitliaastat;

b)  kavad linna kultuuri- ja loomesektori tugevdamiseks, sh linna kultuuri-, majandus- ja sotsiaalsektori vaheliste pikaajaliste sidemete kujundamiseks;

▌

d)  kavandatav pikaajaline kultuuriline, sotsiaalne ja majanduslik mõju, mida tiitel linnale, sh linna arengule kaasa tooks;

e)  kavad, mille abil jälgida ja hinnata tiitli mõju linnale ning levitada hindamistulemusi.

▌

4.  Euroopa mõõtme vallas hinnatakse järgmisi tegureid:

a)  Euroopa kultuurilist mitmekesisust, kultuuridevahelist dialoogi ning Euroopa kodanike vahelist suuremat üksteisemõistmist edendavate tegevuste ulatus ja kvaliteet;

b)  Euroopa kultuuride, pärandi ja ajaloo ühiseid jooni ning Euroopa integratsiooni ja päevakajalisi teemasid esiplaanile tõstvate tegevuste ulatus ja kvaliteet;

c)  Euroopa kunstnike osalusel, eri riikide ettevõtjate või linnadega, sh asjakohasel juhul teiste Euroopa kultuuripealinnadega koostöös tehtavate ja piiriülese partnerluse raames toimuvate tegevuste ulatus ja kvaliteet;

d)  strateegia Euroopa ja rahvusvahelise üldsuse huvi äratamiseks.

4a.  Kultuurilise ja kunstilise sisu vallas hinnatakse järgmisi tegureid:

a)  tiitliaasta kultuuriprogrammi selge ja sidus kunstiline visioon ja strateegia;

b)  kohalike kunstnike ja kultuuriorganisatsioonide kaasamine kultuuriprogrammi väljatöötamisse ja rakendamisse;

c)  kavandatud tegevuste ulatus ja mitmekesisus ning nende üldine kunstiline kvaliteet;

d)  võime ühendada kohalik kultuuripärand ja traditsioonilised kunstivormid kultuuri uute, uuenduslike ja eksperimentaalsete väljendusvormidega.

4b.  Teostamisvõime vallas tõestavad kandidaatlinnad, et:

a)  taotlusel on laiapõhjaline ja tugev poliitiline toetus ning kohalike, piirkondlike ja riiklike asutuste kestlik tugi;

b)  linnas on välja ehitatud või loomisel tiitliaasta korraldamiseks piisav ja toimiv infrastruktuur.

5.  Kaasamise vallas hinnatakse järgmisi tegureid:

a)  kohaliku elanikkonna ja kodanikuühiskonna kaasamine taotluse ettevalmistamisse ja Euroopa kultuuripealinna programmi rakendamisse;

b)  uute ja kestlike võimaluste loomine kultuurilistes tegevustes osalemiseks ja kaasalöömiseks laia kodanike ringi jaoks, eriti noortele, vabatahtlikele ning tõrjutud ja ebasoodsas olukorras inimrühmadele, sealhulgas vähemustele; samuti ▌eritähelepanu pööramine sellele, et nimetatud tegevustele oleks juurdepääs ka puudega ja eakatel inimestel;

c)  üldine publiku arendamise strateegia, eriti selle seotus haridusega ning koolide osalemine.

6.  Korralduse vallas hinnatakse järgmisi tegureid:

a)  eelarve tulude poole strateegia ja kavandatud eelarve teostatavus, hõlmates vajaduse korral liidu programmidest ja vahenditest rahalise toetuse taotlemise kava; nimetatud eelarve peab hõlmama ettevalmistusetappi, tiitliaastat ennast, hindamist ja vahendeid järeltegevusteks ning erandolukorra plaani;

b)  Euroopa kultuuripealinna programmi rakendamise kavandatav juhtimis- ja korraldusstruktuur, mis hõlmab asjakohase koostöö ettenägemist kohaliku omavalitsuse ja korraldusasutuse, sealhulgas kunstilise meeskonna vahel;

c)  üldjuhi ja kunstilise juhi ametissenimetamise menetlused ja tegevusvaldkonnad;

d)  turundus- ja kommunikatsioonistrateegia, mis on ammendav ning juhib tähelepanu sellele, et Euroopa kultuuripealinnad on liidu meede;

da)  sellise korraldusasutuse olemasolu, mille töötajatel on sobivad oskused ja kogemused tiitliaasta kultuuriprogrammi kavandamiseks, korraldamiseks ja teostamiseks.

Artikkel 6

Eksperdikomisjon

1.   Moodustatakse sõltumatu ▌eksperdikomisjon (edaspidi „eksperdikomisjon”), mille ülesanne on valiku- ja järelevalvemenetluste korraldamine.

1a.  Eksperdikomisjon koosneb 10 eksperdist (edaspidi „Euroopa eksperdid”), kelle nimetavad vastavalt lõikele 2 ametisse liidu institutsioonid ja organid.

Lisaks sellele on asjaomasel liikmesriigil õigus nimetada oma territooriumil asuva linna väljavalimiseks ja selle üle järelevalve teostamiseks ametisse kuni kaks eksperti (edaspidi „riiklikud eksperdid”) vastavalt oma menetlustele ja komisjoniga konsulteerides.

2.  ▌

Pärast konkursikutse korraldamist koostab komisjon Euroopa ekspertide võimalikest kandidaatidest nimekirja.

Seejärel valivad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kandidaatide seast välja iga institutsiooni kohta kolm eksperti, kes nimetatakse ametisse asjaomase institutsiooni menetluste kohaselt. Regioonide Komitee valib eelvalitud kandidaatide seast välja ühe eksperdi ja nimetab selle eksperdi ametisse vastavalt oma menetlusele.

Iga nimetatud liidu institutsioon ja organ püüab Euroopa ekspertide valimisel tagada eksperdikomisjoni üldises koosseisus pädevuste vastastikuse täiendavuse, tasakaalustatud geograafilise esindatuse ja soolise tasakaalu.

▌

2a.   Kõik eksperdid peavad olema liidu kodanikud. Nad peavad olema sõltumatud ja omama arvestatavaid kogemusi ja oskusteadmisi kultuurisektori, linnade kultuurilise arengu või Euroopa kultuuripealinna ürituse või muu samaväärse ulatuse ja mõõtmega rahvusvahelise kultuurisündmuse korraldamise vallas. Samuti peab neil olema võimalus pühendada eksperdikomisjoni tööle vajalik arv tööpäevi aastas.

Eksperdikomisjon nimetab oma esimehe.

3.  Euroopa eksperdid nimetatakse ametisse kolmeks aastaks.

Olenemata esimeses lõigus sätestatust nimetatakse eksperdikomisjoni esmakordsel moodustamisel Euroopa Parlamendi ▌eksperdid ametisse kolmeks aastaks, nõukogu eksperdid üheks aastaks, komisjoni eksperdid kaheks aastaks ning Regioonide Komitee ▌ekspert üheks aastaks ▌.

4.   ▌Eksperdikomisjoni kõik eksperdid teatavad konkreetsete kandidaatlinnade puhul mis tahes tegelikust või võimalikust huvide konfliktist. Kui ekspert teatab huvide konfliktist või kui selline huvide konflikt ilmneb, astub kõnealune ekspert tagasi ning asjaomane liidu institutsioon või organ või liikmesriik asendab ta ülejäänud ametiajaks vastavalt asjaomasele menetlusele.

5.  Komisjon avaldab oma veebisaidil kõik eksperdikomisjoni aruanded.

Artikkel 7

Taotluste esitamine liikmesriikides

1.  Iga liikmesriik vastutab oma linnade vahelise konkursi korraldamise eest vastavalt ▌ajakavale.

2.  Liikmesriigid avaldavad taotluste esitamise kutse vähemalt kuus aastat enne tiitliaastat.

Erandkorras avaldavad liikmesriigid, kellel on õigus nimetada Euroopa kultuuripealinn aastaks 2020, taotluste esitamise kutse esimesel võimalusel pärast ...(12).

Iga tiitlit taotlevate linnade jaoks ette nähtud taotluste esitamise kutse peab sisaldama taotlusvormi.

Iga taotluste esitamise kutse puhul on kandidaatlinnade taotluste esitamise tähtaeg kõige varem 10 kuud pärast kutse avaldamist.

3.  Asjaomased liikmesriigid teavitavad taotlustest komisjoni.

Artikkel 8

Eelvalik liikmesriikides

1.  Iga asjaomane liikmesriik kutsub ▌eksperdikomisjoni kandidaatlinnade vahel eelvaliku tegemiseks kokku vähemalt viis aastat enne tiitliaastat.

2.  ▌Eksperdikomisjon koostab pärast taotluste ▌kriteeriumipõhist hindamist kandidaatlinnade esialgse nimekirja ning esitab kõigi taotluste kohta eelvalimisaruande, mis hõlmab muu hulgas soovitusi eelvaliku läbinud kandidaatlinnadele.

3.  ▌Eksperdikomisjon esitab eelvalimisaruande asjaomastele liikmesriikidele ja komisjonile. Iga asjaomane liikmesriik kiidab eksperdikomisjoni aruandel põhineva esialgse nimekirja ametlikult heaks.

Artikkel 9

Lõppvalik liikmesriikides

1.  Eelvaliku läbinud kandidaatlinnad täiendavad oma taotlusi ja vaatavad need läbi, et vastata kriteeriumidele ning võtta arvesse eelvalimisaruandes esitatud soovitusi, ning esitavade need seejärel asjaomasele liikmesriigile, kes edastab need omakorda komisjonile.

2.  Hiljemalt üheksa kuud pärast eelvaliku tegemist kutsub iga asjaomane liikmesriik eksperdikomisjoni ja eelvaliku läbinud kandidaatlinnad kokku lõppvaliku tegemiseks.

Vajaduse korral võib asjaomane liikmesriik komisjoniga konsulteerides nimetatud tähtaega mõistliku ajavahemiku võrra pikendada.

3.  ▌Eksperdikomisjon hindab täiendatud ja läbivaadatud taotlusi.

4.  ▌Eksperdikomisjon esitab taotluste kohta valimisaruande ning soovituse asjaomase liikmesriigi ühe linna nimetamiseks Euroopa kultuuripealinnaks. Kui ükski kandidaatlinnadest ei vasta kõigile kriteeriumidele, võib ▌eksperdikomisjon soovitada sel aastal tiitlit mitte välja anda.

Valimisaruandes esitatakse asjaomasele linnale ka soovitused edusammude kohta, mis tuleks enne tiitliaasta algust veel teha.

Eksperdikomisjon esitab valimisaruande asjaomasele liikmesriigile ja komisjonile. ▌

Artikkel 10

Eelvalik ja lõppvalik kandidaatriikides ja potentsiaalsetes kandidaatriikides

1.  Kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide linnade vahelise konkursi korraldamise eest vastutab komisjon.

2.  Komisjon avaldab taotluste esitamise kutse Euroopa Liidu Teatajas vähemalt kuus aastat enne tiitliaastat. ▌

Iga tiitlit taotlevate kandidaatlinnade jaoks ette nähtud taotluste esitamise kutse peab sisaldama taotlusvormi.

Iga taotluste esitamise kutse puhul on taotluste esitamise tähtaeg kõige varem kümme kuud pärast kutse avaldamist.

▌

4.  ▌Eksperdikomisjon teeb taotlusvormi alusel linnade seast eelvaliku vähemalt viis aastat enne tiitliaastat. Kohtumist kandidaatlinnade esindajatega ei korraldata.

▌Eksperdikomisjon koostab pärast taotluste ▌kriteeriumipõhist hindamist kandidaatlinnade esialgse nimekirja ning esitab kõigi taotluste kohta eelvalimisaruande, mis hõlmab muu hulgas soovitusi eelvaliku läbinud kandidaatlinnadele. Eksperdikomisjon esitab oma eelvalimisaruande komisjonile ▌.

5.  Eelvaliku läbinud kandidaatlinnad täiendavad oma taotlusi ja vaatavad need läbi, et vastata kriteeriumidele ning võtta arvesse eelvalimisaruandes esitatud soovitusi, ning esitavad need seejärel komisjonile.

Hiljemalt üheksa kuud pärast eelvalikukohtumist kutsub komisjon ▌eksperdikomisjoni ja eelvaliku läbinud linnad kokku lõppvaliku tegemiseks. Vajaduse korral võib komisjon nimetatud tähtaega mõistliku ajavahemiku võrra pikendada.

▌Eksperdikomisjon hindab täiendatud ja läbivaadatud taotlusi.

Ta esitab eelvaliku läbinud kandidaatlinnade taotluste kohta valimisaruande ning soovituse maksimaalselt ühe kandidaatriigi või potentsiaalse kandidaatriigi linna nimetamiseks Euroopa kultuuripealinnaks.

Kui ükski kandidaatlinnadest ei vasta kõigile kriteeriumidele, võib ▌eksperdikomisjon soovitada sel aastal tiitlit mitte välja anda.

Valimisaruandes esitatakse asjaomasele linnale ka soovitused edusammude kohta, mis tuleks enne tiitliaastat veel teha.

Eksperdikomisjon esitab oma valimisaruande komisjonile ▌.

Artikkel 11

Nimetamine

Komisjon nimetab Euroopa kultuuripealinnad ametlikult rakendusaktidega, võttes nõuetekohaselt arvesse ▌eksperdikomisjoni soovitusi. Komisjon teatab nimetamisest Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Regioonide Komiteele.

Artikkel 12

Kultuuripealinnaks nimetatud linnade vaheline koostöö

▌Samaks aastaks kultuuripealinnaks nimetatud linnad püüavad seostada oma kultuuriprogramme ning kaaluda võib ka koostööd artiklis 13 sätestatud järelevalvemenetluse raames.

Artikkel 13

Järelevalve

1.  ▌Eksperdikomisjon teostab Euroopa kultuuripealinnade ettevalmistuste üle järelevalvet ning pakub neile tuge ja juhiseid alates nende nimetamisest kuni tiitliaasta alguseni.

2.  Selleks korraldab komisjon kolm kohtumist, millel osalevad eksperdikomisjoni ja kultuuripealinnaks nimetatud linnade esindajad: esimene kohtumine toimub kolm aastat enne tiitliaastat, teine 18 kuud enne tiitliaastat ja kolmas kaks kuud enne tiitliaastat. Asjaomane liikmesriik või kandidaatriik või potentsiaalne kandidaatriik võib nendele kohtumistele nimetada oma vaatleja.

Kuus nädalat enne iga kohtumist esitavad linnad komisjonile eduaruande.

Kohtumiste ajal hindab ▌eksperdikomisjon ettevalmistusi ja annab nõu, et aidata linnadel töötada välja kõrgetasemeline kultuuriprogramm ja tulemuslik strateegia. Eksperdikomisjon pöörab erilist tähelepanu valimisaruandes ja varasemates järelevalvearuannetes esitatud soovitustele.

3.  Pärast iga kohtumist avaldab ▌eksperdikomisjon ettevalmistuste olukorra ja edasiste vajalike sammude kohta aruande.

Eksperdikomisjon edastab oma järelevalvearuanded ▌komisjonile, samuti asjaomastele linnadele ja liikmesriikidele või muudele riikidele. ▌

4.  Lisaks järelevalvekohtumistele võib komisjon korraldada vajaduse korral igal ajal ▌eksperdikomisjoni visiite kulutuuripealinnaks nimetatud linnadesse.

Artikkel 14

Rahaline auhind

1.  ▌Komisjon võib kultuuripealinnaks nimetatud linnale anda Melina Mercouri nimelise rahalise auhinna (edaspidi „auhind”), mille jaoks tehakse rahalised vahendid kättesaadavaks asjakohase mitmeaastase finantsraamistiku kaudu.

Auhinna õiguslikke ja rahalisi aspekte käsitletakse liidu vastavates kultuuritoetusprogrammides.

2.  ▌Auhinnaraha makstakse välja hiljemalt tiitliaasta märtsi lõpus, tingimusel et asjaomane linn täidab taotlemisetapis võetud kohustusi, vastab kriteeriumidele ja võtab arvesse valiku- ja järelevalvearuannetes sisalduvaid soovitusi.

Taotlemisetapis võetud kohustused loetakse täidetuks, kui kultuuripealinnaks nimetatud linn ei ole taotlemisetapi ja tiitliaasta vahel teinud olulisi muudatusi programmis või strateegias ning on eelkõige pidanud silmas järgmist:

a)  eelarve on hoitud tasemel, mis võimaldab pakkuda taotluse ja kriteeriumidega kooskõlas olevat kõrgetasemelist kultuuriprogrammi;

b)  kunstilise meeskonna sõltumatust on asjakohaselt austatud;

c)  Euroopa mõõde on kultuuriprogrammi lõppversioonis piisavalt tugev;

d)  kultuuripealinnaks nimetatud linna turundus- ja kommunikatsioonistrateegias ja teabematerjalides kajastatakse selgelt asjaolu, et Euroopa kultuuripealinnad on liidu meede;

e)  koostatud on kavad, et jälgida ja hinnata tiitliga kaasnenud mõju asjaomase linna jaoks.

Artikkel 15

Praktiline korraldus

Komisjoni ülesanded on eelkõige järgmised:

a)  tagada meetme üldine sidusus;

b)  tagada liikmesriikide ja ▌eksperdikomisjoni tegevuse koordineeritus;

c)  koostada eesmärke ja kriteeriume silmas pidades ning tihedas koostöös ▌eksperdikomisjoniga suunised, et aidata läbi viia valiku- ja järelevalvemenetlused;

d)  osutada ▌eksperdikomisjonile tehnilist abi;

e)  avalikustada kogu asjakohane teave ja aidata tagada meetme nähtavus Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil;

f)  tõhustada kogemuste ja heade tavade vahetamist endiste, praeguste ja tulevaste Euroopa kultuuripealinnade ja ka kandidaatlinnade vahel ning edendada linnade hindamisaruannete ja kogemuste laiemat levikut.

Artikkel 16

Hindamine

1.  Iga Euroopa kultuuripealinna tulemuste hindamine on asjaomase linna ülesanne.

Komisjon määrab ▌eesmärkide ja kriteeriumide põhjal linnade jaoks ühised suunised ja näitajad, et tagada hindamise sidus käsitus.

Linnad koostavad oma hindamisaruanded ja edastavad need komisjonile ▌tiitliaastale järgneva aasta 31. detsembriks. Komisjon avaldab hindamisaruanded oma veebisaidil.

2.  Lisaks linnade korraldatud hindamistele tagab komisjon, et meetme tulemuste kohta viiakse korrapäraselt läbi välised ja sõltumatud hindamised. ▌

Välise ja sõltumatu hindamise läbiviimisel keskendutakse kõigi endiste Euroopa kultuuripealinnade asetamisele Euroopa konteksti, mis võimaldab teha võrdlusi ning tuua välja kasulikke õppetunde nii tulevaste Euroopa kultuuripealinnade kui ka kõigi Euroopa linnade jaoks. Selles antakse hinnang ka meetmele tervikuna, sealhulgas selle korraldamisega seotud protsesside tõhususele, ▌mõjule ja meetme parandamise võimalustele.

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Regioonide Komiteele järgmised hindamistel põhinevad aruanded, millele lisatakse asjakohasel juhul asjaomased ettepanekud:

a)  esimene vahearuanne 31. detsembriks 2024;

b)  teine vahearuanne 31. detsembriks 2029;

c)  järelaruanne 31. detsembriks 2034.

Artikkel 17

Kehtetuks tunnistamine ja üleminekusätted

Otsus nr 1622/2006/EÜ tunnistatakse käesolevaga kehtetuks. Kõnealust otsust kohaldatakse siiski aastateks 2012–2019 juba nimetatud või nimetamist ootavate Euroopa kultuuripealinnade suhtes.

Artikkel 18

Jõustumine

Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

LISA

Ajakava

(1) ELT C 113, 18.4.2012, lk 17. (2) ELT C 17, 19.1.2013, lk 97. (3) Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌. (4) ELT C 113, 18.4.2012, lk 17 ja ELT C 17, 19.1.2013, lk 97. (5) Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta seisukoht. (6) ELT C 287, 29.11.2007, lk 1. (7) ELT C 247 E, 15.10.2009, lk 32. (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta otsus nr 1622/2006/EÜ, millega kehtestatakse kultuurisündmusega „Euroopa kultuuripealinn” seotud ühenduse meede aastateks 2007 kuni 2019 (ELT L 304, 3.11.2006, lk 1). (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1295/2013, millega luuakse programm „Loov Euroopa” (2014–2020) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1718/2006/EÜ, nr 1855/2006/EÜ ja nr 1041/2009/EÜ (ELT L 347, 20.12.2013, lk 221). (10) 14944/10. (11) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 41. (12) Käesoleva otsuse jõustumise kuupäev.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse teatavaid kalandust ja loomatervist käsitlevaid määruseid, kuna on muutunud Mayotte'i staatus liidu suhtes (COM(2013)0417 – C7-0175/2013 – 2013/0191(COD))

P7_TA(2013)0591 A7-0425/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0417),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2 ning artikli 168 lõiget 4, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0175/2013),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349 ja artikli 355 lõiget 1,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 10. oktoobri 2013. aasta kirja(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. septembri 2013. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 37,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni arvamust (A7-0425/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. detsembril 2013. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2013, millega muudetakse teatavaid kalandust ja loomatervist käsitlevaid määruseid, kuna on muutunud Mayotte'i staatus liidu suhtes

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2 ja, artikli 168 lõike 4 punkti b ja artiklit 349, [ME 1]

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(3),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(4)

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Nõukogu Ülemkogu muutis otsusega 2012/419/EL,(5) mis jõustub alates 1. jaanuarist 2014, Mayotte’i staatust Euroopa Liidu suhtes. Seetõttu ei ole Mayotte alates nimetatud kuupäevast enam ülemereterritoorium, vaid temast saab äärepoolseim piirkond ELi toimimise lepingu artikli 349 ja artikli 355 lõike 1 tähenduses. Tulenevalt Mayotte’i õigusliku staatuse sellisest muutmisest hakatakse liidu õigusakte hakatakse Mayotte'i suhtes kohaldama alates 1. jaanuarist 2014. On asjakohane kehtestada mitmes valdkonnas teatavad erimeetmed, mida õigustab Mayotte'ile eriomane struktuurne, sotsiaalne ja majanduslik olukord , mida raskendab Mayotte’i kaugus, saareline asend, väiksus, keeruline topograafia ja rasked ilmastikuolud. [ME 2]

(2)  Kalandus- ja loomatervisevaldkonnas tuleks muuta järgmiseid määruseid.

(3)  Nõukogu 30. märtsi 1998. aasta määrust (EÜ) nr 850/98 kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu,(6) tuleks muuta, et hõlmata Mayotte'i ümbritsevad veed kõnealuse määruse kohaldamisalasse ning keelata tuuni ja selle lähiliikide püük seinnootadega saare lähtejoontest alates 24 miili meremiili laiuses alas, et kaitsta Mayotte'i saare lähistel suurte siirdekalade parvesid. [ME ei puuduta kõiki keeleversioone]

(4)  Seoses nõukogu 17. detsembri 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 104/2000 kalandus- ja akvakultuuritooteturu ühise korralduse kohta(7) ja kuna Mayotte'i turustuskord on väga killustatud ja puudulik, oleks kalandustoodete märgistamist käsitlevate eeskirjade kohaldamisest jaemüüjatele tulenev koormus ebaproportsionaalne võrreldes tarbijale edastatava teabega. Seega on asjakohane näha ette ajutine erand eeskirjadest, mis käsitlevad selliste kalandustoodete märgistamist, mida müüakse jaekaubanduses Mayotte'i lõpptarbijale.

(5)  Nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta(8) tuleks muuta, et kehtestada erimeetmed seoses laevastikuregistri ja juurdepääsukorraga.

(6)  Esiteks koosneb oluline osa Prantsusmaa lipu all sõitvast laevastikust, mis tegutseb Prantsusmaa Mayotte'i departemangust, alla 9meetristest 10meetristest laevadest, mis asuvad hajutatult saare ümber, millel ei ole konkreetset lossimiskohta ja mis tuleb veel tuvastada, mõõta ja varustada minimaalsel tasemel ohutusseadmetega, et need saaks sisestada liidu kalalaevastiku registrisse; seetõttu ei ole Prantsusmaal võimalik viia registreerimist lõpule enne 31. detsembrit 2016 2020. Prantsusmaa peaks siiski looma ajutise laevastikuregistri, et selle laevastiku osa laevad oleksid minimaalsel tasemel identifitseeritud, et vältida ebaametlike kalalaevade tegutsemist. [ME 4]

(7)  Teiseks on vaja Mayotte'i ümbritsevate vete tundliku ökoloogilise ja bioloogilise olukorra kaitsmiseks ja saare majanduse säilitamiseks selle struktuurilist, sotsiaalset ja majanduslikku olukorda arvesse võttes sätestada, et kõnealustes vetes on teatav kalapüük lubatud ainult saare sadamates registreeritud laevadel. [ME 5]

(8)  Seoses nõukogu 30. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 639/2004 ühenduse äärepoolseimates piirkondades registreeritud kalalaevastike haldamise kohta(9) tuleb märkida, et Mayotte'i eripära on see, et selle laevastikule ei ole määruse (EÜ) nr 2371/2002 (milles osutatakse 1997.–2002. aasta mitmeaastasele arendusprogrammile) alusel määratud ühtegi sihttaset. Kalavarude kaitse seisukohast on asjakohane külmutada laevastiku püügivõimsus praegusel tasemel, eelkõige suure püügivõimega suurte laevade osas. Seoses väikeste laevadega ja võttes arvesse, et Prantsusmaa esitas India Ookeani Tuunikomisjonile arengukava, milles on märgitud Mayotte'is asuva laevastiku eeldatav areng ja millele ükski kõnealuse komisjoni osaline, sealhulgas Euroopa Liit, ei ole vastuväited esitanud, on asjakohane, arvestades Mayotte'i praegusi majanduslikke ja sotsiaalseid eritingimusi, kasutada kõnealuse kava eesmärke Mayotte'i sadamates registreeritud laevastiku püügivõimsuse sihttasemetena ja lubada Prantsusmaal suurendada laevastikku kuni kõnealuses kavas esitatud eesmärkideni. [ME 6]

(9)  Seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774/2002,(10) tuleks märkida, et Mayotte'i tööstus ei ole praegu suuteline loomsete kõrvalsaaduste töötlemiseks. Seega on asjakohane näha Prantsusmaa jaoks ette viieaastane ajavahemik, et luua infrastruktuur, mida on vaja Mayotte'is loomsete kõrvalsaaduste tuvastamiseks, käitlemiseks, vedamiseks, käsitlemiseks ja kõrvaldamiseks täielikus kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1069/2009.

(10)  Seoses nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006,(11) tundub, et Prantsusmaal ei ole võimalik täita kõiki liidu seatud kontrollikohustusi Mayotte'i laevastiku osas „Mayotte. Pelaagilised ja põhjalähedased liigid. Pikkus < 9m 10m” selleks kuupäevaks, mil Mayotte'ist saab äärepoolseim piirkond. Selle laevastiku osa laevadel, mis asuvad hajutatult ümber saare, ei ole konkreetset lossimiskohta ja need tuleb veel identifitseerida. Lisaks tuleb koolitada kalureid ja kontrolöre ning luua vajalik haldus- ja füüsiline infrastruktuur. Seega on vaja laevastiku selle osa laevadele ette näha ajutised erandid teatavates eeskirjadest, mis on seotud kalalaevade kontrollimise ja omadustega, merel toimuva tegevusega, nende varustuse ja püügiga kõikides etappides alates laevast kuni turuni. Selleks et saavutada vähemalt kõige olulisemad määruse (EÜ) nr 1224/2009 eesmärgid, peaks Prantsusmaa kehtestama riikliku kontrollisüsteemi, mille abil oleks tal võimalik teostada kontrolli ja seiret selle laevastiku osa tegevuse üle ja et järgida liidus kehtivaid rahvusvahelisi aruandluskohustusi. [ME 7]

(11)  Seepärast tuleks määruseid (EÜ) nr 850/98, (EÜ) nr 104/2000, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 639/2004, (EÜ) nr 1069/2009 ja (EÜ) nr 1224/2009 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määruse (EÜ) nr 850/98 muudatused

Määrust (EÜ) nr 850/98 muudetakse järgmiselt.

(1)  Artikli 2 lõike 1 punkt h asendatakse järgmisega:"

„h) Piirkond 8:

Kõik Prantsuse Réunion'i ja Mayotte'i departemangu rannalähedased veed, mis kuuluvad Prantsusmaa jurisdiktsiooni või suveräänsete õiguste alla.”

(1a)  Artiklisse 2 lisatakse järgmine lõige:"

„3a. „Mayotte'i merelooduspark” – Mayotte'i merelooduspark hõlmab kogu Mayotte'i majandusvööndit (EEZ), mille suuruseks on 68 381 km2. Maismaal ulatub looduspark kuni rannavööndi kõrgeima osani, mis tähistab avaliku rannikuala piiri.” [ME 8]

(2)  Pärast artiklit 34 lisatakse järgmine artikkel"

„Artikkel 34a

Mayotte'i saart ümbritsevas 24 miili laiuses tsoonis toimuva püügi piirangud

Laevadel on keelatud tuuni ja selle lähiliikide püük seinnootadega piirkonnas, mis ulatub territoriaalvete lähtejoontest mõõdetult 24 miili meremiili kaugusele Mayotte'i saare rannikust. [ME ei puuduta kõiki keeleversioone]

Peibutuspüügivahenditega püük ning suurte mereimetajate ja vaalhailaste (looduslikud peibutuspüügivahendid) abil püük on kogu Mayotte'i merelooduspargi alal keelatud.” [ME 10]

Artikkel 2

Määruse (EÜ) nr 104/2000 muudatus

Määruse (EÜ) nr 104/2000 artikli 4 lõike 3 järele lisatakse järgmine lõige:"

„3a. Lõikeid 1, 2 ja 3 ei kohaldata kuni 16. 31. detsembrini 2016 2021 toodete suhtes, mida müüakse jaekaubanduses Mayotte'i lõpptarbijale.” [ME 11]

Artikkel 3

Määruse (EÜ) nr 2371/2002 muudatused

Määrust (EÜ) nr 2371/2002 muudetakse järgmiselt.

(1)  Artiklisse 15 lisatakse järgmised lõiked:"

„5. Erandina lõikest 1 on Prantsusmaa kuni 31. detsembrini 2016 2021 vabastatud kohustusest lisada oma lipu all sõitvate ühenduse kalalaevade registrisse need laevad, mille kogupikkus on alla 9 meetri ja mis tegutsevad Mayotte'ist. [ME 12]

6.  Kuni 31. detsembrini 2016 2021 peab Prantsusmaa ajutist registrit kalalaevadest, mille kogupikkus on alla 9 10 meetri ja mis tegutsevad Mayotte'ist. Sellesse registrisse tuleb kanda teave iga laeva kohta, vähemalt selle nimi, kogupikkus ja tunnuskood.” [ME 13]

(2)  Pärast artiklit 18 lisatakse järgmine artikkel:"

„Artikkel 18a

Mayotte

Erandina artiklist 17, võib Prantsusmaa keelata kalapüügi kehtestada vetes kuni 100 meremiili Mayotte lähtejoontest ja kogu Mayotte'i merelooduspargi alal kaitsemeetmed, mida peetakse vajalikuks selle merelooduspargi asutamist käsitlevate õigusaktidega kaitstud loodusressursside säilitamiseks, sealhulgas meetmed, millega piiratakse kalapüüki sellistel laevadel, mis ei ole on registreeritud Mayotte sadamates ei kas liidu laevastikuregistrisse ega või artikli 15 lõikes 6 osutatud ajutisse registrisse; kõnealune piirang ei kehti liidu laevade suhtes, mis 1. jaanuarile 2014 eelneva kahe aasta jooksul on püüdnud kõnealustes vetes vähemalt 40 päeva, kui nad ei ületa seal tavapäraselt rakendatavat püügikoormust.” [ME 14]

Artikkel 4

Määruse (EÜ) nr 639/2004 muudatus

Määrusesse (EÜ) nr 639/2004 lisatakse artikli 1 järele järgmine artikkel:"

„Artikkel 1a

Mayotte'i laevastik

1.  Erandina artikli 1 lõike 1 punktist a on kas liidu laevastikuregistrisse või määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 15 lõikes 6 osutatud ajutisse registrisse kantud Mayotte sadamates registreeritud kalalaevade sihttasemed selle laevastiku püügivõimsus seisuga 31. detsember 2013.

Selliste kalalaevade sihttasemeks, mille kogupikkus on 8–12 meetrit ja mis kasutavad õngejada, ning selliste kalalaevade sihttase, mille kogupikkus on alla 9 10 meetri, on siiski püügivõimsus, mis on märgitud Prantsusmaa poolt India Ookeani Tuunikomiteele 7. jaanuaril 2011 esitatud arengukavas. [ME 15]

2.  Erandina määruse (EÜ) nr 2371/2002 artiklist 13 on Prantsusmaal lubatud kehtestada uus püügivõimsus laevastiku selle osa kohta, mis on määratud kalalaevade jaoks, mille kogupikkus on 8–12 meetrit ja mis kasutavad õngejada, ja kalalaevade jaoks, mille kogupikkus on alla 9 10 meetri, ilma samaväärse püügivõimsuse kõrvaldamiseta.” [ME 16]

Artikkel 5

Määruse (EÜ) nr 1069/2009 muudatus

Määruse (EÜ) nr 1069/2009 artikkel 56 asendatakse järgmisega:"

„Artikkel 56

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 4. märtsist 2011.

Artiklit 4 kohaldatakse siiski Mayotte suhtes alates 1. jaanuarist 2019 2021. Mayotte'is enne 1. jaanuari 2019 2021 saadud loomsed kõrvalsaadused ja nendest saadud tooted kõrvaldatakse kooskõlas artikli 19 lõike 1 punktiga b. [ME 17]

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.”

Artikkel 6

Määruse (EÜ) nr 1224/2009 muudatus

Määrusesse (EÜ) nr 1224/2009 lisatakse artikli 2 järele järgmine artikkel:"

„Artikkel 2a

Ühenduse kontrollisüsteemi kohaldamine Prantsuse Mayotte'i departemangu äärepoolseima piirkonna laevastiku teatavate osade suhtes [ME 18]

1.  Prantsusmaa suhtes ei kohaldata kuni 31. detsembrini 2016 2021 artikli 5 lõiget 3 ja artikleid 6, 8, 41, 56, 58−62, 66, 68 ja 109 kalalaevade puhul, mille kogupikkus on alla 9 10 meetri ja mis tegutsevad Mayotte'ist, ning nende tegevuse ja püügi suhtes. [ME 19]

2.  1. jaanuariks 2014 2015 kehtestab Prantsusmaa riikliku kontrollikava, mida kohaldatakse kalalaevade suhtes, mille kogupikkus on alla 9 10 meetri ja mis tegutsevad Mayotte'ist. Nimetatud kontrollikava peab vastama järgmistele tingimustele: [ME 20]

3.  Prantsusmaa esitab 30. septembriks 2014 2015 komisjonile tegevuskava, milles kehtestatakse meetmed, mida võetakse, et tagada määruse (EÜ) nr 1224/2009 täielik rakendamine alates 1. jaanuarist 2017 2015 seoses kalalaevadega, mille kogupikkus on alla 9 10 meetri ja mis tegutsevad Prantsuse Mayotte'i departemangust äärepoolseimast piirkonnast. Prantsusmaa ja komisjon peavad strateegilise kava üle dialoogi. Prantsusmaa peab võtma kõik vajalikud meetmed kõnealuse tegevuskava rakendamiseks.” [ME 21]

Artikkel 7

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas 1. jaanuaril 2014. [ME 22]

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) 21.oktoobri 2013. aasta istungi protokolli punkt 4 (P7_PV(2013)10-21). (2) ELT C 341, 21.11.2013, lk 97. (3) ELT C 341, 21.11.2013, lk 97. (4) Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta seisukoht. (5) ELT L 204, 31.7.2012, lk 131. (6) EÜT L 125, 27.4.1998, lk 1. (7) EÜT L 17, 21.1.2000, lk 22. (8) EÜT L 320, 5.12.2001, lk 7. (9) ELT L 102, 7.4.2004, lk 9. (10) ELT L 300, 14.11.2009, lk 1. (11) ELT L 343, 22.12.2009, lk 1.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 30. oktoobri 2013. aasta delegeeritud määrusele, millega muudetakse määruse (EL) nr 978/2012 (üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise kohta) I, II ja IV lisa (C(2013)07167 – 2013/2929(DEA))

P7_TA(2013)0592 B7-0547/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni delegeeritud määrust (C(2013)07167),

–  võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2013. aasta kirja, milles komisjon palub Euroopa Parlamendil teatada, et tal ei ole delegeeritud määrusele vastuväiteid,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni 2. detsembri 2013. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 978/2012 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 732/2008 kehtetuks tunnistamise kohta,(1) eriti selle artikli 3 lõiget 2, artikli 5 lõiget 3 ja artikli 17 lõiget 2,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 87a lõiget 6,

A.  arvestades, et komisjon on rõhutanud, et on ülimalt oluline, et Euroopa Parlament võtaks oma otsuse vastu enne 16. detsembrit 2013. aastal, võttes arvesse vajadust avaldada delegeeritud määrus enne 1. jaanuari 2014. aastal, millega võimaldatakse õigeaegselt lisada Myanmar/Birma uuesti ja Lõuna-Sudaan esmakordselt üldiste tariifsete soodustuste kavasse;

1.  teatab, et Euroopa Parlamendil ei ole delegeeritud määruse kohta vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 303, 31.10.2012, lk 1.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta resolutsioon nõudmise kohta kehtestada ELis mõõdetavad ja siduvad kohustused maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimisega võitlemiseks (2013/2963(RSP))

P7_TA(2013)0593 B7-0552/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2012. aasta teatist „Tegevuskava maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamiseks” (COM(2012)0722),

–  võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2012. aasta soovitust agressiivse maksuplaneerimise kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2012. aasta soovitust meetmete kohta, mille eesmärk on julgustada kolmandaid riike kohaldama hea maksuhaldustava miinimumnõudeid(2),

–  võttes arvesse komisjoni 27. juuni 2012. aasta teatist konkreetsete viiside kohta, kuidas tugevdada võitlust maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, sealhulgas seoses kolmandate riikidega (COM(2012)0351),

–  võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastase võitluse kohta(3),

–  võttes arvesse oma 19. aprilli 2012. aasta resolutsiooni maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise konkreetsete viiside nõudmise kohta(4),

–  võttes arvesse majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu järeldusi ning 22. juuni 2012. aasta aruannet Euroopa Ülemkogule maksuküsimuste kohta,

–  võttes arvesse majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 14. mai 2013. aasta järeldusi maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise kohta,

–  võttes arvesse G20 riigijuhtide deklaratsiooni pärast Peterburis 5.–6. septembril 2013. aastal toimunud tippkohtumist,

–  võttes arvesse G20 rahandusministrite ja keskpankade presidentide kommünikeed, mis avaldati pärast Moskvas 15.–16. veebruaril 2013. aastal toimunud kohtumist;

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni 2013. aasta aruannet „Addressing Base Erosion and Profit Shifting” („Võitlus maksubaasi vähenemise ja kasumite kõrvalesuunamise vastu”),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise tõttu läheb ELis igal aastal kaduma hinnanguliselt ühe miljardi euro ulatuses võimalikke maksutulusid ilma, et võetaks mingeid konkreetseid meetmeid;

B.  arvestades, et maksupettus ja maksudest kõrvalehoidumine on ebaseaduslikud tegevused, samal ajal kui maksustamise vältimine on maksukorra seaduslik ärakasutamine maksukohustuste vähendamiseks või vältimiseks, millega võib mõnikord kaasneda agressiivne maksuplaneerimine, mis kujutab endast mõne maksusüsteemi tehniliste iseärasuste või kahe või enama maksusüsteemi vaheliste ebakõlade ärakasutamist maksukohustuse vähendamiseks;

C.  arvestades, et maksustamise vältimist saab ära hoida üksnes liikmesriikide maksubaaside ühtlustamisega;

D.  arvestades, et võimalikud maksutulud seaksid liikmesriigid oma eelarve tasakaalustamise osas paremale positsioonile ning suurendaksid rahalisi vahendeid investeeringute, majanduskasvu ja tööhõive edendamiseks, mis on ELi jätkusuutliku kriisist väljumise strateegia olulised sotsiaal-majanduslikud tegurid;

E.  arvestades, et maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ulatus vähendab kodanike usaldust ja usku, et riiklikud haldusorganid ja nende maksusüsteemid toimivad õiglaselt ja seadusjärgselt;

F.  arvestades, et riikide ühepoolsed meetmed on paljudel juhtudel osutunud ebapiisavateks ja ebatõhusateks, mis annab tunnistust vajadusest riiklikul, ELi ja rahvusvahelisel tasandil kehtestatud konkreetsetel strateegiatel ja eesmärkidel põhineva koordineeritud ja laiahaardeline käsitluse järele;

G.  arvestades, et eelarve konsolideerimine eeldab pingutuste tegemist nii riigieelarvete tulude kui kulude valdkonnas; arvestades, et maksubaasi ja maksumäärade tasakaalustatus on väga oluline, et tagada fiskaalstabiilsus ja konkurentsivõime riiklikul ja ELi tasandil;

1.  tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon ja nõukogu on valmis tegelema maksutulupuudujäägi küsimusega Euroopas, muu hulgas selle abil, et keskendutakse maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise ning agressiivse maksuplaneerimise vastase võitluse intensiivistamisele;

2.  tunneb heameelt komisjoni hiljutiste ettepanekute üle laiendada automaatset teabevahetust, võidelda käibemaksupettusega ning muuta ema- ja tütarettevõtjaid käsitlevat direktiivi, mille eesmärk on vähendada maksustamise vältimise ulatust Euroopas, likvideerides õiguslikud lüngad, mida mõned ettevõtjad on kasutanud selleks, et hoiduda tasumast oma õiglast osa maksudest;

3.  tuletab meelde liikmesriikidele esitatud pakilist nõuet võtta kohustus saavutada ambitsioonikas, ent realistlik eesmärk vähendada 2020. aastaks maksutulupuudujääki vähemalt poole võrra;

4.  rõhutab, et praegusel kriisist toibumise ajal võivad siduvad eesmärgid ja reaalsed kohustused võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamisest hoidumise vastu ning maksutulupuudujäägi kõrvaldamine aidata kaasa väga vajaliku maksutulu suurendamisele, sest ettenähtud maksud nõutakse sisse;

5.  kutsub komisjoni üles algatama uuringu võimalike näitajate kohta, mis oleksid maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vähendamise aluseks ning võtma vajaduse korral kasutusele standarditud näitajate kogumid maksupettuse ja maksustamise vältimise ulatuse mõõtmiseks;

6.  kutsub komisjoni üles püstitama konkreetsed eesmärkide kogumid maksutulupuudujäägi vähendamiseks Euroopa ja riiklikul tasandil, kusjuures peamiseks eesmärgiks tuleks seada maksutulupuudujäägi vähendamine 2020. aastaks;

7.  teeb ettepaneku lisada nimetatud eesmärgid vajaduse korral strateegiasse „Euroopa 2020” ning kutsub komisjoni üles uurima, kas nende ülesannetega saaks Euroopa poolaasta raames konkreetselt tegeleda;

8.  kutsub komisjoni sellega seoses üles uurima, kas riiklikke reformikavasid ning stabiilsus- ja lähenemisprogramme saaks laiendada nii, et oleks hõlmatud ka nimetatud eesmärgid ja meetmed, et saavutada maksutulupuudujäägi vähenemine nõutud ulatuses;

9.  rõhutab, et hädasti on vaja paremat kooskõlastamist ning ühised pingutused maksutulupuudujäägi vähendamiseks toetaksid nõukogu antud lubadust võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu;

10.  kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal aruande ELis ja maailmas maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise ning agressiivse maksuplaneerimise vastases võitluses tehtud edusammude kohta ning avaldama oma veebilehel konkreetsed näited parimate tavade kohta selles valdkonnas;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonile.

(1) ELT L 338, 12.12.2012, lk 41. (2) ELT L 338, 12.12.2012, lk 37. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0205. (4) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 53.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta resolutsioon edusammude kohta romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisel (2013/2924(RSP))

P7_TA(2013)0594 B7-0555/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3 ja 6 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 9 ja 10 ning artikli 19 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta”), eriti selle artiklit 21,

–  võttes arvesse 1965. aasta rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ning ÜRO 1992. aasta rahvuslikesse või etnilistesse, usulistesse ja keelelistesse vähemustesse kuuluvate isikute õiguste deklaratsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast kohtupraktikat,

–  võttes arvesse nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil,

–  võttes arvesse oma 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni romi naiste olukorra kohta Euroopa Liidus(1),

–  võttes arvesse nõukogu raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (raamotsus rassismi ja ksenofoobia kohta),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni romide olukorra ja liikumisvabaduse kohta Euroopa Liidus(2),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta(3),

–  võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus(4),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni rassismi, ksenofoobia ja vihakuritegude vastase võitluse tugevdamise kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 5. aprilli 2011. aasta teatist romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku kohta aastani 2020 (COM(2011)0173) ja Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2011. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni 21. mai 2012. aasta teatist „Romasid käsitlevad riiklikud integratsioonistrateegiad: ELi raamistiku rakendamise esimesed sammud” (COM(2012)0226),

–  võttes arvesse komisjoni 26. juuni 2013. aasta teatist „Liikumine romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamise suunas” (COM(2013)0454),

–  võttes arvesse komisjoni 26. juuni 2013. aasta ettepanekut vastu võtta vastu nõukogu soovitus romade tõhusaks integreerimiseks liikmesriikides võetavate meetmete kohta (COM(2013)0460),

–  võttes arvesse oma 2011. aasta jaanuari uuringut meetmete kohta, millega parandatakse romadest ELi kodanike olukorda Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2012. aasta mais avaldatud uuringut romade olukorra kohta ELi 11 liikmesriigis,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendis 18. septembril 2013 toimunud kuulamist romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku teemal,

–  võttes arvesse komisjoni 4. septembri 2013. aasta aruannet tervisealase ebavõrdsuse kohta Euroopa Liidus (SWD(2013)0328),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele(6),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti tervisesse investeerimise kohta (SWD(2013)0043),

–  võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni tervisealase ebavõrdsuse vähendamise kohta ELis(7),

–  võttes arvesse komisjoni 20. oktoobri 2009. aasta teatist „Solidaarsus ja tervishoid: Tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus” (COM(2009)0567),

–  võttes arvesse küsimust komisjonile edusammude kohta romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisel (O-000117/2013 – B7–0528/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine;

B.  arvestades, et romasid diskrimineeritakse kogu Euroopas ja nende sotsiaalmajanduslik ja põhiõiguste alane olukord on võrreldavate olukordade puhul paljudel juhtudel viletsam mitteromadest isikute olukorrast;

C.  arvestades, et hiljutised sündmused ELi liikmesriikides, romade vastu suunatud vägivallateod, nõuetekohase kaasamispoliitika puudumine, erapoolik romade vastu suunatud retoorika, struktuurne ja süstemaatiline diskrimineerimine, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta selge rikkumine ning põhiõiguste rikkumiste puudulik uurimine ja vähene kohtulikule vastutusele võtmine on näidanud, et romavastasus on ELis endiselt laialdaselt levinud ja sellega tuleb kõikidel tasanditel jõulisemalt võidelda;

D.  arvestades, et paljude romade vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on jõudnud kriitilise tasemeni, mis piirab roma perekondade tulevikuvõimalusi ja seab noored romad juba väga varakult vaesusesse langemise ohtu;

E.  arvestades, et mitteromade negatiivne suhtumine romadesse ja romade varjamatu diskrimineerimine aitavad kaasa nende tõrjumisele;

F.  arvestades, et romade järjest suurem tõrjumine pärsib majanduskasvu ja suurendab riigieelarve puudujääki;

G.  arvestades, et sotsiaalne ja piirkondlik ebavõrdsus halvendavad elukvaliteeti maapiirkondades; arvestades, et puudulikult juhitud linnaarendus võimendab ja tugevdab vaesuse suurenemist linnapiirkondades;

H.  arvestades, et komisjoni 2013. aasta teatises liikumise kohta romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamise suunas näidatakse, et liikmesriigid on teinud romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisel vähe edusamme, isegi seoses nende strateegiate tulemuslikuks rakendamiseks vajalike struktuuriliste eeltingimuste loomisega;

I.  arvestades, et komisjoni poolt 2010. aastal loodud sisemine töörühm uuris ELi fondide kasutamist romade kaasamiseks 18 riigis ja avastas, et liikmesriigid ei kasuta ELi vahendeid nõuetekohaselt ja et kuigi ELi fondidel on märkimisväärne potentsiaal romade kaasamise toetamiseks, takistavad kitsaskohad riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil neid edendamast romade tulemuslikku sotsiaalset ja majanduslikku integreerimist;

J.  arvestades, et romade legitiimne esindatus ja asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasatus riiklike strateegiate kavandamisse, rakendamisse ja järelevalvesse on enamikus liikmesriikides endiselt ebapiisav;

K.  arvestades, et kohalike ja piirkondlike ametiasutuste kaasamine romadele suunatud poliitika väljatöötamisse, rakendamisse, järelevalvesse, hindamisse ja läbivaatamisse on romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate tulemusliku rakendamise põhielement, pidades silmas, et need asutused moodustavad romade integreerimise eest peamist praktilist vastutust kandva juhtimistasandi, kuid nende kaasamise tase liikmesriikide poolt on madal;

L.  arvestades, et sihipäraste finantsvahendite eraldamisega peaks kaasnema liikmesriikide tegelik poliitiline tahe, mis on strateegiate rakendamise edu kindel eeltingimus, ning arvestades, et vaid vähesed liikmesriigid kasutavad ELi ja riiklike fondide vahendite eraldamisel integreeritud lähenemist, samal ajal kui teistes liikmesriikides lükatakse riikliku strateegia rakendamist ELi fondide alakasutamise tõttu edasi, seda eriti konkreetsete meetmete puudumise korral;

M.  arvestades, et konkreetselt romade integreerimisele eraldatud Euroopa fondide vahendite kogusumma on ebaselge; arvestades, et seetõttu on tähtis, et komisjon kontrolliks jätkuvalt, kuidas liikmesriigid kulutavad ELi vahendeid, ja saaks kindluse nende vahendite nõuetekohase kulutamise suhtes;

N.  arvestades, et romade integreerimismeetmete tulemuste usaldusväärne järelevalve ning süstemaatiline ja järjepidev hindamine on romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate tulemusliku rakendamise tähtis tegur, ning arvestades, et vähem kui pooled liikmesriikidest on näinud ette mingisuguse mehhanismi korrapäraseks aruandluseks ja hindamiseks;

O.  arvestades, et ELi raamistikus nähti ette romade integreerimise riiklike kontaktpunktide loomine igas liikmesriigis ning rõhutati, et nendele kontaktpunktidele tuleks anda täielikud volitused romade kaasamise tõhusaks koordineerimiseks poliitikavaldkondade vahel;

P.  arvestades, et liikmesriigid peaksid võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada romade mittediskrimineerimine ning nende inimõiguste austamine, kaitsmine ja edendamine, nagu on sätestatud hartas ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning ELi õiguses;

Q.  arvestades, et romad kannatavad diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse all ning erilist tähelepanu tuleks pöörata romade kogukondade alaealistele ja naistele, eelkõige seoses nende põhiõiguste (sealhulgas õiguse haridusele ja füüsilisele puutumatusele) austamisega ning orjapidamise ja sunniviisilise töö keelustamisega, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 3 ja 5;

R.  arvestades, et tulemuslik võitlus romavastaste eelarvamustega ja negatiivse suhtumisega nõuab tugevaid teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, kultuuridevahelist dialoogi ja koostööd edendavaid algatusi ning romade kaasamist soosiva üldsuse arvamuse kujundamist;

S.  arvestades, et romad, kes on Euroopa Liidu kodanikud, peaksid saama täielikult kasutada ja rakendada Euroopa Liidu kodakondsusega kaasnevaid õigusi ja kohustusi;

1.  mõistab teravalt hukka romade diskrimineerimise ja nendesse rassistlikult suhtumise ning peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa Liidus ei jälgita ikka veel alati täielikult romade põhiõigusi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema diskrimineerimise vastu ja tagama asjaomaste ELi direktiivide, näiteks direktiivide 2000/43/EÜ ja 2012/29/EL(8) nõuetekohase ülevõtmise ja rakendamise;

2.  kutsub komisjoni üles looma kogu ELi hõlmava tulemusliku järelevalvemehhanismi, et tegeleda romade põhiõiguste ning romade vastu suunatud vahejuhtumite ja vihakuritegudega; kutsub komisjoni üles võtma ka jõulisi meetmeid ja alustama muu hulgas vajaduse korral rikkumismenetlusi juhtudel, kui liikmesriikides rikutakse romade põhiõigusi, eriti seoses nende võimalustega pääseda juurde õigustele ja kasutada neid (majanduslikud ja sotsiaalsed õigused, õigus liikumisvabadusele ja riigis elamise õigus, õigus pääseda juurde tervishoiule ja haridusele, õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele, sh õigus mitte kannatada mitmekordse diskrimineerimise all, õigus isikuandmete kaitsele), aga ka seoses keeluga koostada etnilise päritolu ja rassi põhiseid registreid;

3.  peab kiiduväärseks komisjoni algatust töötada välja veebipõhine vahend, mille abil aidata kohalikel ametiasutustel mõista ja kohaldada ELi kodanike vaba liikumise õigust; mõistab sellegipoolest hukka igasugused püüded piirata ebaseaduslikult romade vaba liikumise õigust ning kutsub liikmesriike üles lõpetama ebaseaduslikud väljasaatmised;

4.  mõistab hukka kõik romavastasuse vormid ning eelkõige vihkamist õhutavad avaldused nii avalikkuse ees kui ka poliitilises diskursuses; nõuab tungivalt, et liikmesriigid taaskinnitaksid oma kohustust võidelda romavastasuse vastu, tunnistades, et see takistab romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate edukat rakendamist; nõuab tungivalt, et kõik osalised hoiduksid vihkamist õhutavatest romavastastest avaldustest;

5.  kutsub liikmesriike üles uurima etnilise profileerimise, politseipoolse väärkohtlemise ja muude romade vastu toime pandud inimõiguste rikkumise juhtumeid ja tegema nendele lõpu, tagama vihakuritegude eest karistamise ning nende nõuetekohase dokumenteerimise ja uurimise, samuti nõuetekohase abi ja kaitse pakkumise ohvritele; kutsub liikmesriike üles looma ka politseijõududele ja muudele roma kogukondadega töötavatele ametiisikutele spetsiaalseid koolitusprogramme;

6.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema ELis elavate romade sündide mitteregistreerimise ja tõendite puudumise probleemiga;

7.  kutsub liikmesriike üles tegelema tõhusalt romade tõrjutuse probleemiga, rakendades romasid käsitlevates riiklikes integratsioonistrateegiates sisalduvaid meetmeid, millele on määratud konkreetsed eesmärgid, ajakava ja eelarvevahendid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama romade esindajaid ja kodanikuühiskonda romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ja romade kogukondi mõjutavate projektide küsimuses aktiivselt poliitika kujundamisse, juhtimisse, rakendamisse, järelevalvesse ja hindamisse, kehtestades vastavalt Euroopa partnerluse toimimisjuhise põhimõtetele korrapärase ja läbipaistva dialoogi mehhanismid; kutsub liikmesriike üles määrama oma romasid käsitlevates riiklikes integratsioonistrateegiates kindlaks, kuidas täpselt kavatsetakse romasid kaasata ja nende mõjuvõimu protsessis suurendada; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriikide jõupingutusi, suurendades romade esindajate teadlikkust romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate pakutavatest võimalustest, ning palub, et komisjon ergutaks liikmesriike osalema integratsiooniprotsessis aktiivsemalt;

8.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama piisavad rahalised vahendid sellise tugeva roma kodanikuühiskonna ülesehitamiseks, millel oleks järelevalve ja hindamise teostamiseks piisav suutlikkus, teadmised ja ekspertiis;

9.  kutsub komisjoni üles tõhustama praegu tehtavaid jõupingutusi, mille eesmärk on koostöö liikmesriikide, kohaliku tasandi ametiasutuste ja muude asjaomaste osalistega, et tagada riiklike strateegiate rakendamise küsimuses tulemuslik teabevahetus ja romade sotsiaalsest integratsioonist saadav kasu, edendada kultuuridevahelist dialoogi ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mille eesmärk on teha mõttemallide muutmise abil lõpp romavastastele eelarvamustele ja negatiivsele suhtumisele, ning hõlbustada algatusi, mis aitavad saavutada romade kaasamist edendavale poliitikale üldsuse toetuse;

10.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rõhutaksid romasid käsitlevates riiklikes integratsioonistrateegiates soolist mõõdet ja kaasaksid nimetatud strateegiate rakendamisse ja järelevalvesse ka roma naisi ja noori;

11.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kaasaksid oma riiklike strateegiate läbivaatamisse, juhtimisse, rakendamisse ja järelevalvesse ka kohaliku ja piirkondliku tasandi ametiasutused ning abistaksid ja toetaksid neid vajalike meetmete võtmisel selleks, et saavutada romade kaasamine vastavalt riikliku strateegia kõigile neljale sambale, aga ühtlasi ka diskrimineerimisvastaste meetmete rakendamisel;

12.  kutsub liikmesriike üles koostama Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA), ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) ja Maailmapanga abiga eristatud andmeid romade sotsiaalmajandusliku seisundi kohta, selle kohta, mil määral kannatavad romad etnilise päritolu alusel toimuva diskrimineerimise all, ja nende vastu suunatud vihakuritegude kohta, järgides samal ajal täielikult andmekaitsenõudeid ja õigust eraelu puutumatusele; kutsub liikmesriike üles töötama koostöös komisjoniga välja usaldusväärse järelevalvesüsteemi jaoks hädavajalikud alusnäitajad ja mõõdetavad eesmärgid, et tagada usaldusväärne tagasiside romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisel tehtud edusammude ja romade olukorra paranemise kohta, pöörates eelkõige tähelepanu alaealistele ja naistele; kutsub komisjoni üles suurendama FRA osatähtsust koordineerimistöös ning kasutama täielikult ära ameti suutlikkust;

13.  palub, et komisjon määraks kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020” kindlaks romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamise ajakava ning selged ja mõõdetavad eesmärgid ja näitajad, abistaks liikmesriike, et suurendada nende ELi rahaliste vahendite kasutussuutlikkust, ning koostaks ka riigipõhised aruanded ja soovitused;

14.  kutsub liikmesriike üles võtma arvesse vaesuse mitmemõõtmelisust ja territoriaalseid aspekte ning võtma riigieelarve ja ELi programmide (peamiselt Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi) alusel kasutusele piisavalt eelarvevahendeid, kasutades muu hulgas kogukonna juhitud kohalikku arengut, ühiseid tegevuskavasid, integreeritud territoriaalseid investeeringuid ja integreeritud meetmeid, et saavutada romasid käsitlevates riiklikes integratsioonistrateegiates kindlaks määratud eesmärgid, töötada välja kõige mahajäänumatele mikropiirkondadele suunatud valdkonnaülesed ja mitmest fondist rahastatavad integreeritud programmid, lisada romade integreerimine programmitööperioodil 2014–2020 partnerluslepingutesse ning kehtestada riiklikud rakenduskavad võrdsete võimaluste edendamiseks ning diskrimineerimise ja segregatsiooni ennetamiseks;

15.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama konkreetsed toetuskavad, et pakkuda väikesemahulist ja paindlikku rahastamist kogukonnaprojektidele ja selleks, et kaasata kohalikke kogukondi sotsiaalse kaasatuse küsimustesse;

16.  kutsub liikmesriike üles viima oma tavaharidust käsitleva üldise poliitika, aga ka tööhõive-, eluaseme- ja tervishoiupoliitika kooskõlla romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate eesmärkidega;

17.  kutsub komisjoni ja selle romadega tegelevat töörühma üles jätkama liikmesriikide hindamist seoses sellega, kuidas kasutatakse romade kaasamiseks eraldatud ELi vahendeid ja kuidas mõjutab riiklik poliitika romade elu, ning andma oma järeldustest parlamendile ja nõukogule igal aastal aru, määratledes aruannetes ka konkreetsed viisid ELi rahaliste vahendite kasutamise tulemuslikkuse tõstmiseks; kutsub komisjoni üles hõlbustama ekspertide ja kodanikuühiskonna struktuurset osalemist ning tagama tulemusliku koostöö romade kaasamise platvormi ja ELi vahelduvate eesistujate vahel;

18.  kutsub komisjoni üles viima läbi perioodilised välishindamised seoses ELi rahastamise mõjuga romade sotsiaalsele kaasatusele ning tuvastama ELi rahaliste vahendite toel realiseeritud head tavad ja projektid ning tagama nende pikaajalise jätkusuutlikkuse;

19.  kutsub liikmesriike üles tegema koostööd kohaliku ja piirkondliku tasandi ametiasutustega, et kaotada ruumiline segregatsioon, lõpetada ebaseaduslikud sunniviisilised väljatõstmised ja ennetada romasid praegu ähvardavat kodutust, kehtestama tulemusliku ja kaasava eluasemepoliitika (muu hulgas sobivate eluasemete võimaldamise kaudu) ning tagama sotsiaal- ja tervisealase abi andmise väljatõstmiste korral;

20.  kutsub liikmesriike üles kasutama linnaplaneerimist integreerimise edendamiseks ja segregatsiooni kaotamiseks ning arendama infrastruktuuri ja keskkonna kvaliteeti linnades, mida sotsiaalne ebavõrdsus kõige tõsisemalt mõjutab; kutsub liikmesriike samuti üles tugevdama linna- ja maapiirkondade vahelisi sidemeid, eesmärgiga edendada kaasavat arengut;

21.  kutsub liikmesriike üles kaotama haridusliku segregatsiooni ning lõpetama asjakohastel juhtudel roma laste ebaseadusliku paigutamise erikoolidesse, samuti looma vajaliku infrastruktuuri ja mehhanismid, mille abil hõlbustada kõikide roma laste juurdepääsu kvaliteetsele haridusele, tegeleda roma õpilaste koolist väljalangemisega (muu hulgas vanemate haridusprotsessi kaasamise abil), soodustada roma laste juurdepääsu alusharidusele ja arendavatele teenustele, pakkuda õpetajatele koolitust, et nad oleksid võimelised lahendama roma lastega töötamisel ette tulevaid eriolukordi, luua kaasavad tugistruktuurid, näiteks roma õpilaste juhendamiseks ja suunamiseks, et ennetada nende koolist väljalangemist teisel ja kolmandal haridustasemel, tagada juurdepääs programmile Erasmus ning edendada praktikavõimalusi, et võimaldada romadel saada nõuetekohast töökogemust;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema romade suure töötusega ning kaotama kõik tõkked seoses nende juurdepääsuga tööhõivele, kasutades selleks muu hulgas olemasolevaid mehhanisme (näiteks noortegarantii ja strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatused); kutsub liikmesriike üles looma diskrimineerimisvastased mehhanismid, spetsiaalsed koolitusprogrammid ning tööturule astumist hõlbustavad tingimused, näiteks romade proportsionaalne esindatus avalikes teenustes, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise ergutamine, vahendite kasutamine rohkemate töökohtade loomiseks kõige suurema tööhõivepotentsiaaliga sektorites (näiteks kaasav roheline majandus, tervishoiu- ja sotsiaalteenused ja digitaalne majandus) ning avaliku sektori asutuste ja tööandjate vaheliste partnerluste loomine;

23.  kutsub Euroopa institutsioone üles looma praktikaprogramme ja võtma romasid tööle kõikidesse institutsioonidesse;

24.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema tervisealase ebavõrdsusega, mille all romad praegu kannatavad, ja samuti laiaulatusliku diskrimineerimisega, mis seondub romade juurdepääsuga tervishoiule, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja konkreetsed sihipärased programmid ja eraldama nii riiklikest kui ka ELi fondidest piisavaid rahalisi vahendeid, pannes erilist rõhku laste ja emade tervisele;

25.  kutsub liikmesriike üles määrama täpselt kindlaks romade kaasamise riiklikud kontaktpunktid ning nende ülesanded romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisel, tagades sellel eesmärgil nende piisava autoriteedi, suutlikkuse ning poliitilise ja rahalise toetuse, mis võimaldaks neil oma ülesandeid tulemuslikult täita; kutsub liikmesriike üles tagama ka kontaktpunktide piisavad sidemed romade kogukonna ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning ühtlasi nende juurdepääsetavuse (kontaktpunktide selge kindlaksmääramise abil) ja sidusrühmadega suhtlemise läbipaistvuse kõikidel tasanditel;

26.  tuletab liikmesriikidele meelde, et Euroopa Nõukogu rakendatud head tavad, nagu romade vahendajate programmid ja romade kaasamist käsitlev Euroopa linnade ja piirkondade ühendus, on osutunud kohalikul tasandil edukaks ning see peaks ergutama liikmesriike näitama romade tulemusliku kaasamise vallas üles suuremat poliitilist otsustavust;

27.  tunneb heameelt selle üle, et vastu võeti komisjoni ettepanek võtta vastu nõukogu soovitus romade tõhusaks integreerimiseks liikmesriikides võetavate meetmete kohta;

28.  toonitab, et integratsioon sõltub mõlemast poolest ning et iga integratsioonialane jõupingutus tähendab osapoolte ühist vastutust, mis jaguneb siiski nende suutlikkusest ning majanduslikest, poliitilistest ja ühiskondlikest ressurssidest lähtuvalt asümmeetriliselt;

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Nõukogule.

(1) ELT C 298 E, 8.12.2006, lk 283. (2) ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 73. (3) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 112. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0246. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0090. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0328. (7) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 25. (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta resolutsioon Vilniuse tippkohtumise tulemuste ja idapartnerluse tuleviku kohta, eelkõige seoses Ukrainaga (2013/2983(RSP))

P7_TA(2013)0595 RC-B7-0557/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni „Euroopa naabruspoliitika kui partnerluse tugevdamise vahend. Euroopa Parlamendi seisukoht 2012. aasta aruannete kohta”(1),

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni Venemaa poolt idapartnerluse riikidele avaldatava surve kohta (Vilniuses toimuva eelseisva idapartnerluse tippkohtumise kontekstis)(2),

–  võttes arvesse oma 13. jaanuari 2005. aasta resolutsiooni Ukraina valimiste tulemuste kohta(3),

–  võttes arvesse 29. novembril 2013 idapartnerluse tippkohtumisel Vilniuses vastu võetud ühisdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 30. septembril 2011 idapartnerluse tippkohtumisel Varssavis vastu võetud ühisdeklaratsiooni ja 7. mail 2009 idapartnerluse tippkohtumisel Prahas vastu võetud ühisdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse üha halvenevat olukorda Ukrainas, mis on kujunenud pärast Ukraina ametivõimude otsust mitte allkirjastada assotsieerimislepingut Euroopa Liiduga 28. ja 29. novembril 2013 Vilniuses toimunud tippkohtumisel, mille tagajärjel Kiievis ja teistes Ukraina linnades vallandusid rahva massilised meeleavaldused, nn Euromaidani meeleavaldused Ukraina Euroopa-orientatsiooni toetuseks,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni ning laienemise ja naabruspoliitika voliniku Štefan Füle ühisavaldusi, milles mõistetakse hukka politsei ülemäärane jõu kasutamine meeleavaldajate laialiajamiseks Kiievis 30. novembril 2013,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et idapartnerluse tippkohtumisel Vilniuses kinnitasid Ukraina ja kõik teised osalejad taas oma kindlat seotust rahvusvahelise õiguse põhimõtete ja selliste põhiväärtustega nagu demokraatia, õigusriiklus ja inimõiguste järgmine;

B.  arvestades, et eriti Armeenia otsus lahkuda assotsieerimislepingu läbirääkimistelt ja Ukraina viimase minuti otsus peatada ettevalmistused assotsieerimislepingu allkirjastamiseks on kahjustanud viimastel aastatel kahepoolsete suhete süvendamiseks ja Euroopa integratsiooni edendamiseks tehtud pingutusi ja tööd;

C.  arvestades, et Ukraina valitsuse otsus peatada ettevalmistused assotsieerimislepingu ning selles sisalduva põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna leppe sõlmimiseks on Ukrainas tekitanud rahulolematust ja tugevat protesti; arvestades sellega seoses, et Ukraina julgeolekujõud on rahumeelsete meeleavaldajate, opositsioonierakondade ja massiteabevahendite vastu kasutanud toorest ja lubamatut jõudu;

D.  arvestades, et 29. novembril 2013 parafeerisid Gruusia ja Moldova Vilniuses toimunud idapartnerluse tippkohtumisel ELiga sõlmitava assotsieerimislepingu, milles sisalduvad ka põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade loomist käsitlevad sätted;

E.  arvestades, et ainuvõimalik saab olla vaid rahumeelne, kõikide osapooltega läbiräägitud lahendus;

1.  on rahul, et Gruusia ja Moldovaga parafeeriti põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade leppeid hõlmavad assotsieerimislepingud, millega neile kahele riigile seatakse selge Euroopa tegevuskava; loodab, et need lepingud võimalikult kiiresti allkirjastatakse ja et neid hakatakse võimalikult kiiresti rakendama; sellega seoses kutsub komisjoni üles nende lepingute rakendamist hõlbustama ning mõlema riigi asjaomaseid ametiasutusi abistama, nii et lepingutest lähtuvad konkreetsed positiivsed tulemused ja eelised jõuaksid lühikese ajaga kummagi riigi kodanikeni;

2.  taunib Ukraina ametivõimude poolt president Janukovõtši juhtimisel tehtud otsust mitte allkirjastada ELiga assotsieerimislepingut Vilniuse idapartnerluse tippkohtumisel – hoolimata ELi poolsest selgest tahtest jätkata assotsieerimisprotsessi, eeldusel et tingimused täidetakse; on arvamusel, et selle otsusega jäeti kasutamata suur võimalus edendada ELi ja Ukraina suhteid ning Ukraina püüdlusi; tunnistab Ukraina Euroopa-suunalisi pürgimusi, mida väljendab Ukraina kodanikuühiskond, kes jätkab nn Euromaidani meeleavaldusi Kiievis ja teistes Ukraina linnades ega karda tänavatel avalikult näidata vastuseisu president Janukovõtši otsusele, ning kordab oma seisukohta, et ELi ja Ukraina suhete tihendamine ning Ukrainale Euroopa perspektiivi pakkumine on mõlemale poolele väga tähtis ja mõlema poole huvides;

3.  taunib vägivaldseid sündmusi, mis leidsid aset 2013. aasta 9.–10. detsembri öösel, kui julgeolekujõud ründasid opositsioonierakondade ja sõltumatute meediaväljaannete tööruume ning ahistasid meeleavaldajaid, samuti 2013. aasta 10.–11. detsembri öösel toimunut, kui julgeolekujõud ründasid rahumeelseid meeleavaldajaid, püüdes neid minema tõrjuda Iseseisvuse väljakult ja selle ümbruse tänavatelt ning lammutada barrikaade; juhib tähelepanu sellele, et need sündmused toimusid koguni komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni visiidi ajal, ning juhib tähelepanu ka praegu jätkuvatele ponnistustele luua võimalused ümarlauakõneluste alustamiseks; kardab, et need sündmused võivad niigi pingelist olukorda veelgi teravdada;

4.  tuletab meelde, et ELi ja Ukraina vahel on avatud mitu suhtluskanalit, nende hulgas president Coxi ja president Kwaśniewski juhitud Euroopa Parlamendi vaatlusmissioon, ning kordab seetõttu veel kord, et Ukraina ametivõimude tõstatatud mureküsimused, millega õigustatakse viimasel minutil tehtud loobumisotsust, oleks tulnud esitada varem, et oleks võimalik olnud nendega tegeleda;

5.  kinnitab, et toetab kindlalt assotsieerimislepingu võimalikult kiiret sõlmimist, eeldusel et täidetakse asjakohased tingimused, mille 10. detsembril 2013 seadis välisasjade nõukogu ja mida oma 13. detsembri 2013. aasta resolutsiooniga toetab Euroopa Parlament; kutsub seetõttu Euroopa Ülemkogu üles esitama oma 2013. aasta detsembris toimuval kohtumisel tugeva poliitilise märguande, et EL on endiselt valmis Ukrainaga koostööd tegema;

6.  nõuab, et viivitamata alustataks ELi uue, täiemahulise vahendusmissiooniga kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, eesmärgiga jõuda Ukraina valitsuse, demokraatliku opositsiooni ja kodanikuühiskonna ümarlauakõnelusteni, nendel kõnelustel abiks olla ning kindlustada praeguse kriisi rahumeelne lahendamine;

7.  on täielikult solidaarne nende inimestega, kes avaldavad meelt Euroopaga seotud tuleviku poolt; kutsub Ukraina ametivõime üles täiel määral austama inimeste kodanikuõigusi ning kogunemisvabadust ja rahumeelse protesti avaldamise vabadust kui ühte põhivabadust; mõistab karmilt hukka toore jõu kasutamise rahumeelsete meeleavaldajate vastu ning rõhutab, et seda tuleb kiiresti, tulemuslikult ja sõltumatult uurida ning tuvastatud süüdlased tuleb kohtu alla anda; nõuab, et viimastel päevadel arreteeritud rahumeelsed meeleavaldajad kohe ja tingimusteta vabastataks; rõhutab, et Ukrainal on selles suhtes rahvusvahelised kohustused; rõhutab, et niisugused meetmed on selgelt vastuolus kogunemisvabaduse ja sõnavabaduse põhimõtetega ning kujutavad endast seepärast üldiste ja euroopalike väärtuste rikkumist; tuletab meelde, et kuna Ukraina on praegu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni eesistujariik, jälgitakse tema tegevust nende väärtuste kaitsmisel ja edendamisel veelgi tähelepanelikumalt;

8.  kinnitab, et mõistab kindlalt hukka Venemaa vastuvõetamatu poliitilise ja majandusliku surve Ukrainale ning sellega kaasnevad ähvardused kehtestada Ukraina vastu kaubandussanktsioonid; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid ilmutaksid Venemaa suhtes ühtset hoiakut, ning nõuab, et EL töötaks koos oma liikmesriikidega välja kindla poliitika, et kohaselt reageerida nendele vahenditele ja abinõudele, mida Venemaa kasutab idapartnerluse riikide vastu, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata Ukraina abistamisele energiajulgeoleku saavutamisel, pidades silmas praegu jätkuvat kriisi seoses maagaasi importimisega Venemaalt; kordab, et assotsieerimisleping on kahe lepinguosalise rangelt kahepoolne küsimus, ning lükkab otsustavalt tagasi igasugused ettepanekud kaasata protsessi kolmas osaline;

9.  kutsub komisjoni üles kaaluma võimalikke vastumeetmeid, mida EL võiks võtta, kui Venemaa rikub lühinägelike poliitiliste eesmärkide nimel Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaubanduseeskirju; rõhutab, et liidu poliitilise usaldusväärsuse tõendamiseks peaks liit suutma tegutseda, kui kas tema ise või tema partnerriigid poliitilise ja majandusliku surve alla seatakse;

10.  nõuab, et Ukraina ametivõimud peaksid meeleavaldajatega kõnelusi, et vältida vägivalla tõusu ja riigi destabiliseerimist, ning kutsub kõiki erakondi üles tagama, et majandusliku ja poliitilise olukorra ning edaspidiste ELiga integreerumise väljavaadete üle saaks toimuda korrapärane, rahulik ja analüüsiv parlamentaarne arutelu; tuletab meelde, et igas demokraatlikus riigis saab korraldada uued valimised, kui tekib vajadus, et rahvas võimu uuesti legitimeeriks;

11.  nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid muutuksid Ukraina ühiskonna suhtes tunduvalt avatumaks, eelkõige sõlmiksid kiiresti viisavabaduse kokkuleppe, tugevdaksid teadusalast koostööd, laiendaksid noorte vahetust ja parandaksid stipendiumite kättesaadavust; on seisukohal, et tuleks teha uusi jõupingutusi Ukraina täielikuks kaasamiseks ELi energia siseturule;

12.  rõhutab, et EL peab toetama selliste rahvusvaheliste finantseerimisasutuste kaasamist nagu Rahvusvaheline Valuutafond ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, et anda finantsabi, mis aitaks Ukrainal parandada oma halvenevat finantsseisundit;

13.  tuletab meelde, et assotsieerimisleping ei ole omaette eesmärk, vaid pigem vahend, millega saavutada püsiv stabiilsus, sotsiaal-majanduslik edasiminek ning jätkusuutlik ja süsteemne ümberkujunemine, ning seetõttu on vaja tõsiselt pingutada, et seda lepingut asjakohaselt ja kiiresti rakendada; palub ELil Ukraina ametivõimudega läbi rääkida konkreetne tegevuskava lepingu rakendamiseks;

14.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et pärast üle kolme aasta kestnud ja edukalt lõpule viidud läbirääkimisi assotsieerimislepingu ning selles sisalduva põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna leppe üle otsustasid Armeenia ametivõimud Venemaa survel hoopiski tolliliiduga ühineda; tuletab Armeenia ametivõimudele meelde, et protestid ja meeleavaldused selle otsuse vastu kujutavad endast Armeenia kodanike vaba tahte väljendust, mida tuleb respekteerida vastavalt Armeenia poolt võetud rahvusvahelistele kohustustele; tuletab sellega seoses meelde, et inimeste tagakiusamise ja kinnipidamisega rikutakse nende kogunemisvabaduse ja sõnavabaduse õigust, ning et need repressioonid lähevad vastuollu hiljutiste tõotustega järgida ELiga ühiseid väärtusi; kutsub Armeenia valitsust üles alustama riigi tulevase orientatsiooni küsimuses kaasavat dialoogi kodanikuühiskonnaga;

15.  hindab positiivselt ELi ja Aserbaidžaani vahelise viisalihtsustuslepingu sõlmimist; peab murettekitavaks teisitimõtlemise mahasurumist pärast 2013. aasta oktoobris toimunud presidendivalimisi, mille tõendiks on opositsiooniaktivistide jätkuv kinnipidamine ja uued vahistamised, sõltumatute vabaühenduste ja massiteabevahendite ahistamine ning valitsust kritiseerivate inimeste töölt vallandamine üksnes nende poliitilise tegevuse tõttu; nõuab, et Aserbaidžaani parlament vaataks üle otsuse peatada oma osalemine Euronesti parlamentaarses assamblees, mille kohta parlament võttis 23. oktoobril 2013 vastu eraldi resolutsiooni;

16.  tunnustab komisjoni seadusandliku ettepanekut, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, et võimaldada biomeetrilist passi omavate Moldova kodanike viisavaba reisimist Schengeni alal; on seisukohal, et selle tähtsa meetmega hõlbustatakse inimestevahelisi kontakte ja lähendatakse Moldova kodanikke ELile;

17.  tervitab ELi kriisiohjamisoperatsioonides osalemist käsitleva raamkokkuleppe sõlmimist Gruusiaga, mis annab püsiva õigusliku aluse Gruusia kaasamiseks ELi praegustesse ja tulevastesse kriisiohjamisoperatsioonidesse kogu maailmas;

18.  on veendunud, et Vilniuse tippkohtumise tulemused ja üldine olustik osutavad sellele, et ELil tuleb oma idapoolsete partnerriikide Euroopa valiku toetuseks teostada strateegilisemat ja paindlikumat poliitikat, kasutades kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid, mille hulka kuuluvad makromajandusliku abi osutamine, kaubandusrežiimi leevendamine, energiavarustuse kindluse suurendamise ja majanduse ajakohastamise projektid ning viisavabaduse kiire rakendamine kooskõlas euroopalike väärtuste ja huvidega;

19.  toetab kodanikuühiskonna jätkuvat kaasamist riikide reformiprotsessidesse; kutsub üles tegema tõhustatud parlamentidevahelist koostööd Euronesti parlamentaarse assambleega; nõuab, et Ukrainasse saadetaks võimalikult kiiresti Euroopa Parlamendi missioon; hindab positiivselt idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverentsi kaasamist;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikidele, Ukraina presidendile, idapartnerluse riikide valitsustele ja parlamentidele, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile, Euronesti parlamentaarsele assambleele, Euroopa Nõukogu parlamentaarsele assambleele ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni parlamentaarsele assambleele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0446. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0383. (3) ELT C 247 E, 6.10.2005, lk 155.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta resolutsioon Albaania 2013. aasta eduaruande kohta (2013/2879(RSP))

P7_TA(2013)0596 B7-0556/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal Thessaloníkis toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi Lääne-Balkani riikide Euroopa Liiduga ühinemise väljavaadete kohta,

–  võttes arvesse üldasjade nõukogu 11. detsembri 2012. aasta järeldusi, mille kinnitas Euroopa Ülemkogu 14. detsembril 2012. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Komisjoni arvamus Albaania Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta” (COM (2010)0680),

–  võttes arvesse komisjoni 16. oktoobri 2013. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2013–2014” (COM(2013)0700) ning komisjoni talituste töödokumenti „Albaania 2013. aasta eduaruanne” (SWD(2012)0414),

–  võttes arvesse rahvusvahelise valimisvaatlusmissiooni esialgseid tähelepanekuid ja järeldusi 23. juunil 2013. aastal Albaanias toimunud parlamendivalimiste kohta,

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni laienemise kohta: poliitikavaldkonnad, kriteeriumid ja ELi strateegilised huvid(1) ning 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni Albaania 2012. aasta eduaruande kohta(2),

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ühinemiseelsete fondide eelarve haldamise kohta kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide kohtusüsteemide ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas(3) ning selles sisalduvaid märkusi Albaania kohta,

–  võttes arvesse 28.–29. oktoobril 2013. aastal toimunud Euroopa Liidu ja Albaania parlamentaarse stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomitee kuuenda koosoleku soovitusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Albaania on teinud edusamme komisjoni 2010. aasta arvamuses toodud 12 peamise prioriteedi täitmiseks ja reformiprotsess jätkub rahuldaval viisil; arvestades, et kõigi erakondade üksmeelel on Albaania võtnud ülejäänud peamised kohtusüsteemi, avaliku halduse ja parlamendi reformimeetmed; arvestades, et endiselt esineb probleeme ning need tuleb lahendada kiiresti ja tõhusalt, et liikuda edasi ELi liikmeks saamise suunas;

B.  arvestades, et 2013. aasta juuni parlamendivalimiste nõuetekohane läbiviimine ja rahumeelne võimu üleminek on avaldanud positiivset mõju riigi demokratiseerimisele ja parandanud Albaania rahvusvahelist mainet;

C.  arvestades, et ELiga ühinemise protsess on saanud Albaanias reformide jätkamise peamiseks tõukejõuks ja kodanike toetus ELiga ühinemisele on jätkuvalt väga kõrge;

D.  arvestades, et hoolimata seni tehtud edusammudest, algas parlamendi uus ametiaeg jälle poliitiliste jõudude vahelise tülitsemisega; arvestades, et selline asjade käik näitab, et poliitilised jõud peavad viivitamata edendama dialoogi-, koostöö- ja kompromissivaimu eelkõige kahe suurima poliitilise jõu suhetes, aga ka kõigi teiste riigi ühiskonnaelu sidusrühmade seas;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament on andnud olulise panuse jõupingutustesse luua riigis tervislik poliitiline kliima; arvestades, et jätkusuutlik poliitiline dialoog on möödapääsmatu, et hoida hoogu sees reformiprotsessil ja ELi tegevuskava rakendamisel;

F.  arvestades, et EL on seadnud õigusriikluse oma laienemisprotsessi keskmesse; arvestades, et kohtusüsteemi sõltumatus ja võitlus korruptsiooni, organiseeritud kuritegevuse ning inim-, relva- ja uimastikaubanduse vastu on jätkuvalt tõsist muret tekitavad valdkonnad; arvestades, et edusammud kõnealustes valdkondades on ELiga ühinemise protsessi edenemiseks otsustava tähtsusega; arvestades, et tugev poliitiline toetus on nendes valdkondades edasimineku saavutamise võti;

G.  arvestades, et veelgi rohkem tuleks edendada vähemuste, eelkõige roma vähemuse ning lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja mõlemasooliste inimeste kogukonna õigusi; arvestades, et romade elutingimused Albaanias on kohutavad ja neid tuleb kiiresti parandada, eriti romade juurdepääsu registreerimisele, eluasemele ja haridusele ning roma laste kaasamist haridussüsteemi alusharidusest kuni kõrghariduseni;

H.  arvestades, et sotsiaalsed reformid on sama tähtsad kui poliitilised ja õigusreformid; arvestades, et Albaania püüab suurendada sotsiaalse ühtekuuluvuse taset ja vajab ELilt selleks tugevat toetust ning valitsuselt selgemalt väljendatud püüdlusi edendada sotsiaaldialoogi kolmanda osalisena koos ametiühingute ja tööandjate ühendustega;

I.  arvestades, et iga ELi liikmeks pürgiva riigi jaoks on väga tähtis professionaalse, tõhusa ja tulemuspõhise avaliku halduse teenistuse olemasolu;

J.  arvestades, et korruptsioon ja kuritegude karistamatus on Albaania ühiskonnas jätkuvalt levinud; arvestades, et korruptsioonivastase võitlusega tegelevaid riigiasutusi ohustab endiselt poliitiline surve ja mõju; arvestades, et korruptsioon kohtusüsteemis ja karistusasutustes on endiselt väga tõsine probleem;

K.  arvestades, et iga riigi edusammud ELi liikmelisuse suunas sõltuvad tema jõupingutustest saavutada Kopenhaageni kriteeriumid ning täita stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessiga seotud tingimused;

L.  arvestades, et laienemispoliitika peab jääma usaldusväärseks ja põhinema objektiivsetel kohustuslikel kriteeriumidel; arvestades, et Albaanial on kandidaatriigi staatus käeulatuses, sest ta on täitnud selle sammu astumiseks vajalikud kriteeriumid;

Üldised kaalutlused

1.  kiidab heaks Albaania 2013. aasta eduaruandes esitatud analüüsi ja soovitused ning toetab neid, ning palub nõukogul tunnustada Albaania edu ja anda talle kandidaatriigi staatus ilma põhjendamatu viivituseta; nõuab tungivalt, et Albaania ametivõimud ja poliitilised jõud kinnistaksid seni saavutatud edusammud;

2.  avaldab kõigile poliitilistele jõududele hiljutiste parlamendivalimiste nõuetekohase läbiviimise ja võimu sujuva üleminemise eest tunnustust; soovitab veelgi suurendada üldsuse usaldust valimisprotsessi vastu, muu hulgas tugevdades keskvalimiskomisjoni institutsioonilist sõltumatust ja valimisametnike professionaalsust; peab ülitähtsaks kõigi osaliste vahelise tõelise poliitilise dialoogi ja koostöö edendamist ning poliitilistes protsessides edu saavutamiseks vajalike kompromisside leidmist;

3.  rõhutab, et kõik Albaania erakonnad ja poliitilised osalejad, sealhulgas meedia ja kodanikuühiskond, peaksid püüdma parandada riigi poliitilist kliimat, et võimaldada dialoogi ja vastastikust mõistmist; nõuab sellega seoses, et kõik erakonnad, valitsusvälised organisatsioonid, ametiühingud ja muud sidusrühmad võtaksid endale vastavasisulise kohustuse;

4.  rõhutab asjaolu, et ELiga ühinemise protsessile tuleb saada poliitikute ja üldsuse ulatuslik toetus; innustab valitsust jätkama järjepideval viisil integratsioonireformidega, kaasates kõik poliitilised jõud ja kodanikuühiskonna; on seisukohal, et ka opositsioonil on eelmainituga seoses oluline roll ning tunnustab opositsiooni senini vastutustundlikku käitumist poliitikas; peab tähtsaks, et Albaania kodanikuühiskond, meedia ja kodanikud peaksid oma juhte vastutavaks konkreetsete poliitiliste tulemuste eest, eelkõige seoses ELiga ühinemisega;

5.  kutsub Albaania valitsust üles tugevdama haldussuutlikkust, jätkates avaliku halduse reformi elluviimist ning toetades polariseerumise vähendamist ja teadlikkuse tõstmist ELi õigusest ja otsustamisprotsessidest;

6.  märgib reformikava osas tehtud paljutõotavaid edusamme ja väljendab usku Albaania võimalusse, suutlikkusse ja tahtesse liikuda edasi ELi suunas, juhul kui poliitilised jõud jätkavad edasiviivat koostööd; avaldab tunnustust peamiste õigusreformide vastuvõtmise eest, nagu parlamendi kodukorra läbivaatamine, avaliku teenistuse seaduse vastuvõtmine ja ülemkohtu seaduse muudatused; ergutab Albaaniat tõendama nende reformide tulemuslikku rakendamist;

7.  juhib tähelepanu järelejäänud puudustele õigusaktide rakendamisel ning rõhutab, et reformikava rakendamist tuleb intensiivistada ja selgelt tõendada, et kõik reformid on rakendatud; kutsub nii valitsevat enamust kui ka opositsiooni hoidma alal erakondadevahelist koostööd peamiste reformide vastuvõtmisel ja rakendamisel;

8.  kutsub Albaaniat üles rakendama avaliku teenistuse seadust õigeaegselt ja tulemuslikult, võtma õigeaegselt vastu üldise haldusmenetluse seaduse ning parandama avaliku halduse korralduse ja toimimise seadust; rõhutab vajadust tugevama riigikantselei ja täielikult toimiva personalijuhtimise infosüsteemi järele;

9.  väljendab heameelt asjaolu üle, et ELiga ühinemine ja riigi moderniseerimine on endiselt jäänud uue valitsuse olulisimateks prioriteetideks; kutsub Albaaniat üles jätkama tulemuste saavutamist komisjoni 2010. aasta arvamuses esitatud prioriteetsetes valdkondades, eelkõige seoses õigusriigi põhimõtte järgimise ning korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitlusega, sealhulgas tõendama rakendamise tulemusi ja võtma vastu puuduvad õigusaktid; kutsub Albaaniat üles tugevdama koostööd ELiga integreerumise küsimustega tegeleva ministeeriumi ja teiste asjaomaste ministeeriumide vahel, et tugevdada ELiga seotud reformikava;

Poliitilised kriteeriumid

10.  nõuab Albaania valitsuselt ja parlamendilt täiendavaid jõupingutusi, et suurendada kohtusüsteemi sõltumatust, aruandluskohustust, erapooletust ja tulemuslikkust, sealhulgas ka riigiprokuratuuri ja sõltumatu peaprokuröri puhul, kes valitakse läbipaistvate, erapooletute ja tulemuspõhiste kriteeriumide alusel; nõuab tungivalt, et ametivõimud parandaksid õigussüsteemile juurdepääsu kõigi abivajajate jaoks, sealhulgas riikliku õigusabikomisjoni korraldatud teadlikkuse tõstmise kampaaniate ja kavandatud kohalike õigusbüroode loomise abil; kutsub ametivõime üles suurendama inimõigustega tegelevate struktuuride, nagu ombudsman ja diskrimineerimise eest kaitsmise küsimustega tegelev volinik, sõltumatust, tõhusust ja mõjusust;

11.  toonitab asjaolu, et Albaania kohtusüsteem peaks olema täiesti sõltumatu, prognoositavam, tõhusam ja õiglasem, et tagada rahva ja äriringkondade usaldus kohtusüsteemi vastu; kutsub seetõttu ametivõime üles tagama kohtuvõimu depolitiseerimise, luues tulemuspõhise ja läbipaistva protsessi kohtunike ja prokuröride ametisse nimetamiseks ja tõendades distsiplinaarmenetluste kasutamist, ning tagades õigeaegse õigusemõistmise koos kohtupraktika ühtlustamise, kõigi kohtuotsuste avaldamise ja neile juurdepääsu tagamisega kohe pärast kohtuotsuste vastuvõtmist ning kohtuasjade juhusliku jagamise süsteemi kasutuselevõtuga kõigis kohtutes;

12.  rõhutab vajadust luua tulemuspõhine ja professionaalne avalik haldus, mis toimib läbipaistvalt ja on võimeline võtma vastu seadusi ja neid rakendama; nõuab avaliku teenistuse seaduse nõuetekohaseks rakendamiseks vajalike teiseste õigusaktide vastuvõtmist ning uut üldiste haldusmenetluste seadust; rõhutab vajadust tugevama riigikantselei ja täielikult toimiva personalijuhtimise infosüsteemi järele; rõhutab, et on vaja täiendavaid jõupingutusi riiklike haldusasutuste depolitiseerimiseks, korruptsiooni vastu võitlemiseks, meritokraatia tugevdamiseks ametissenimetamisel, edutamisel ja töölt vabastamisel ning avaliku halduse tõhususe ja finantsilise jätkusuutlikkuse suurendamiseks;

13.  väljendab heameelt valitsuse kavatsuse üle algatada ja viia lõpule põhjalik haldus- ja territoriaalreform enne 2015. aasta kohalikke valimisi riigis; toonitab sellegipoolest, et tähtis on tagada asjakohane konsulteerimine kõigi kohalike sidusrühmadega ja reformi vastavus Euroopa kohaliku omavalitsuse harta sätetele, sealhulgas sätetele, mis käsitlevad kogukondade õiguste kaitset ja tagavad kohalike valitsusasutuste poliitilise, haldusliku ja rahalise sõltumatuse;

14.  rõhutab vajadust tugevdada veelgi poliitilist kohustust võidelda korruptsiooni vastu kõigil tasanditel, suurendada institutsioonilist suutlikkust ja parandada institutsioonide vahelist kooskõlastatust; nõuab rohkem jõupingutusi korruptsiooni likvideerimiseks kohalikest valitsusasutustest; tunnustab asjaolu, et korruptsiooni vastu võitlemise valdkonnas on saavutatud tulemusi strateegiadokumentide vastuvõtmise näol; võtab rahuloluga teadmiseks, et täidetud on kõik GRECO III hindamisvooru soovitused, ametisse on nimetatud riiklik koordinaator korruptsiooni vastu võitlemise valdkonnas ja valitsus kavatseb igas ministeeriumis ametisse nimetada järelevalve teostaja; rõhutab, et kehtivaid korruptsioonivastaseid õigusakte tuleb järjekindlalt rakendada;

15.  nõuab, et valitsus töötaks välja riikliku korruptsioonivastase koordinaatori selge mandaadi ja tegevuskava / strateegia ning alustaks sellise uue riikliku korruptsioonivastase strateegia koostamist, mis hõlmab selgeid tulemusnäitajaid ning järel- ja järelevalvemeetmeid; nõuab, et vastutavad ametivõimud täpsustaksid sisekontrolli ja korruptsioonivastase võitluse osakonna rolli ja suurendaksid sisekontrolli mehhanismide suutlikkust, näeksid ühistele uurimisrühmadele ette piisavad ressursid, jälgiksid korruptsioonivastase strateegia ja tegevuskavade rakendamist ja saavutaksid uurimises, kohtulikule vastutusele võtmises ja süüdimõistvate kohtuotsuste tegemises (sh kõrgetasemelise korruptsiooni juhtumite puhul) tõendatavaid tulemusi; ergutab Albaania ametiasutusi suurendama korruptsiooni vastu võitlevate asutuste vastupanuvõimet poliitilistele rünnakutele;

16.  rõhutab veel kord vajadust otsustavalt jõustada reformid ja piirkondlik koostöö võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu ning saavutada uurimises, kohtulikule vastutusele võtmises ja süüdimõistvate kohtuotsuste tegemises tõendatavad tulemused kõigil tasandeil, eelkõige uimastite tootmise ja uimastikaubanduse, inimkaubanduse, sh alaealisi hõlmava inimkaubanduse ning ebaseadusliku hasartmängu valdkonnas; nõuab tungivalt, et valitsus teeks tööd tõendatavate tulemuste saavutamiseks finantsuurimistes, mis keskenduvad seletamatu rikastumise juhtumitele ning sellise rikastumise seostele kuritegevuse ja organiseeritud kuritegevusega; kordab uuesti vajadust tõhustada õiguskaitseasutuste vahelist kooskõlastamist;

17.  tunnustab ombudsmani tema töö eest inimõiguste edendamisel, tema avatuse eest kaitsetute inimeste suhtes ja koostöö eest kodanikuühiskonna organisatsioonidega; taunib seda, et ombudsmani aasta- ja eriaruandeid ei ole arutatud parlamendis, mistõttu neid ei saa avaldada ega ametlikult tunnustada; nõuab tungivalt, et valitsus ja parlament parandaksid koostööd ombudsmani bürooga; taunib asjaolu, et seni ei ole valitsus asjakohaste seaduseelnõude korral ombudsmani õigeaegselt teavitanud ega temaga konsulteerinud; võtab murega teadmiseks, et ombudsmani büroole ettenähtud eelarvevahendid on endiselt ebapiisavad ja neid on isegi vähendatud; rõhutab asjaolu, et ombudsmani büroo vajab oma ülesannete jätkuvaks täitmiseks täiendavat rahalist ja poliitilist toetust nii valitsuselt kui ka parlamendilt; nõuab laialdast teavituskampaaniat, milles rõhutatakse ombudsmani institutsiooni rolli ja tähtsust;

18.  palub parlamendil ja valitsusel ning teistel asjaomastel riigiinstitutsioonidel säilitada ja edendada järgmiste määrava tähtsusega institutsioonide terviklikkust ja sõltumatust: riigipolitsei, riigiprokuratuur, varade deklareerimise ja auditeerimise peainspektsioon, audiovisuaalse meedia amet ja riiklik statistikainstituut jne;

19.  väljendab muret veritasu jätkuva esinemise pärast Albaanias, mis mitte ainult ei õhuta mõrvasid ja vägivalda vaid sunnib ka paljusid lapsi määramata ajaks koju jääma, tekitades nii kaugeleulatuvaid sotsiaalseid tagajärgi, mis mõjutavad tuhandete inimeste elu; võtab teadmiseks, et veritasust tingitud mõrvajuhtumite arv kasvab; kutsub Albaania ametivõime üles järgima ÜRO nõuet ja ombudsmani soovitust luua usaldusväärne andmebaas, aktiveerida 2005. aastal loodud veritasu vastu võitlemise koordineerimisnõukogu ja töötada välja tegevuskava veritasu likvideerimiseks;

20.  tunnustab kodanikuühiskonna ja valitsuse vahelise dialoogi paranemist ja rõhutab vajadust neid saavutusi kinnistada ning süvendada ja laiendada dialoogi nii demokraatia, inimõiguste, kodanikuvabaduste kui ka uute reformide jaoks õigusraamistiku kujundamise valdkonnas; rõhutab kodanikuühiskonna otsustava tähtsusega rolli sotsiaalseid ja poliitilisi aspekte hõlmavas piirkondlikus koostöös; kutsub valitsust üles hõlbustama kodanikuühiskonna esindajate kaasamist poliitikakujundamisse;

21.  peab tervitatavaks asjaolu, et vähemuste õigusi üldiselt austatakse ja usuvabadus on laialt levinud; palub pädevatel ametivõimudel veelgi parandada kõigi riigis elavate vähemuste kaasamise ja sallivuse õhkkonda; on mures, et selliseid elanikerühmi nagu romad, puuetega inimesed ja homo-, bi- ja transseksuaalid diskrimineeritakse endiselt ja seda teevad ka mõned riigiasutused; rõhutab, et kaitsta tuleb kõiki vähemusi; nõuab, et valitsus tagaks asjakohaste õigussätete tervikliku rakendamise ning ergutab ametiasutusi tegema täiendavaid pingutusi, et tõsta teadlikkust kõigist diskrimineerimise vormidest; märgib, et tähtis on suurendada üldsuse teadlikkust õiguslikest vahenditest, mis on kodanike käsutuses diskrimineerimise eri vormide kohta kaebuse esitamiseks;

22.  nõuab täiendavaid meetmeid, et tagada õigused roma vähemusele, keda ikka veel sageli diskrimineeritakse; nõuab sellega seoses romade kaasamise aastakümne tegevuskava kiiremat rakendamist, et tõhustada romade kaasamist, näha ette piisavad ja asjakohased rahalised vahendid ja vaadata läbi õigusaktid; rõhutab, et Albaania romade probleemide lahendamise võti on registreerimine ja seejärel juurdepääs eluasemele ja haridusele; nõuab tungivalt, et valitsus võtaks otsustavaid meetmeid vajalike tingimuste loomiseks;

23.  nõuab õigusaktide asjakohast läbivaatamist ja rakendamist, teadlikkuse tõstmise, haridusalaseid ja muid meetmeid, et võidelda lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja mõlemasooliste inimeste diskrimineerimise vastu, sh nähes ette karistused vihkamise õhutamise eest, ning tõendatavate tulemuste saavutamist kõnealuses valdkonnas;

24.  rõhutab professionaalse, sõltumatu ja pluralistliku avalik-õigusliku ja erameedia kui demokraatia nurgakivi otsustavat tähtsust; rõhutab, et oluline on interneti kättesaadavus, mis on piirkonnas üks madalamaid, ning internetivabadus;

25.  kiidab heaks audiovisuaalmeedia seaduse vastuvõtmisega tehtud parandused audiovisuaalmeedia õigusraamistikus; võtab teadmiseks, et meediakeskkond on pluralistlik ja mitmekesine; on sellegipoolest endiselt mures poliitilise mõju ja sekkumise pärast meedias ning eelkõige avalik-õigusliku meedia enesetsensuuri pärast; rõhutab, et meediat reguleeriva asutuse ja avalik-õigusliku ringhäälingu täieliku sõltumatuse tagamiseks on tarvis lisapingutusi; nõuab meetmete võtmist ajakirjanike ja nende uurimistegevuse kaitsmiseks; rõhutab, et oluline on tagada meedia pluralism ja edendada seda suurema sõnavabaduse nimel, ning tagada läbipaistvus meedia omandisuhetes ja rahastamises; osutab vajadusele luua pikaajaline strateegia avalik-õigusliku meedia väljaarendamiseks uues meediasüsteemis;

26.  võtab rahuloluga teadmiseks uue valitsuse otsuse suurendada naiste arvu valitsuse juhtivatel ametikohtadel ja loodab, et see avaldab positiivset mõju kogu ühiskonnale; nõuab nulltolerantsi naistevastase vägivalla suhtes ja igasuguse soolise erapoolikuse kõrvaldamist õigusaktidest ja nende rakendamisest;

27.  kutsub valitsust üles suurendama jõupingutusi, et jõustada naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust käsitlevaid seadusi ja rakendada asjakohast poliitikat, pöörates erilist tähelepanu naiste kaitsmisele vägivalla kõigi vormide eest ja nende võrdsele osalemisele avalikus elus ja poliitikas; ergutab jätkama keskvalitsuse ja kohalikul tasandil pingutusi soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks;

28.  rõhutab vajadust parandada riigist sõltuvate inimeste, nagu vangide, orbude ja vaimsete häiretega isikute õigusi ja elukvaliteeti;

29.  nõuab suuremaid pingutusi omandiõigust käsitleva strateegia ja tegevuskava tulemusliku rakendamise tagamiseks, kuna omandiõigus on üks majanduse arengu alustalasid; võtab teadmiseks võetud meetmed, millega püütakse lahendada kogu riigis ehitatud ebaseaduslike objektide probleemi; on mures edusammude vähesuse pärast omandi registreerimise ja tagastamise valdkonnas; palub valitsusel esitada selge plaan ja ajakava omandiõigust puudutavate Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste jõustamise kohta;

30.  ergutab valitsust töötama välja poliitikat taastuvate energiaallikate kohta, lahendama tõhusamalt jäätmekäitluse probleemi ning arendama keskkonnasäästlikku turismi; kiidab heaks hiljutise kodanikuühiskonna algatuse korraldada referendum jäätmete impordi suhtes; väljendab suurt heameelt 10. oktoobri 2013. aasta parlamendihääletuse üle, millega tühistati 22. septembri 2011. aasta seaduses nr 10463 sätestatud jäätmete impordi luba;

31.  kutsub üles võtma meetmeid, et vältida põhjendamatute varjupaigamenetluste arvu suurenemist pärast ELiga viisavabadusrežiimi rakendamist;

Sotsiaal-majanduslik mõju

32.  palub pädevatel asutustel otsustavalt tegeleda puuduliku seaduste jõustamise ja maksude kogumisega ning ulatusliku varimajandusega, mis kõik takistavad riigi sotsiaalset ühtekuuluvust ja majanduslikke väljavaateid; ergutab uut valitsust rakendama meetmeid ja õigusakte tööhõive, töötervishoiu ja tööohutuse, sotsiaalkaitseõiguste, töösuhete valdkonnas igasuguse diskrimineerimise vastase kaitse õiguste, meeste ja naiste võrdse tasustamise ja muude tööjõuga seotud seaduste edendamiseks;

33.  võtab murega teadmiseks edusammude puudumise sotsiaalpoliitika ja tööhõive valdkonnas; tervitab uue valitsuse kavatsust selle probleemiga tegeleda; on teadlik eelarvepiiranguist, aga kutsub sellegipoolest üles lõpetama eelarve vähendamine, et oleks võimalik viia ellu sotsiaalabi- ja sotsiaalkaitsereforme; rõhutab pakilist vajadust anda sotsiaalabi kõige kaitsetumatele töötute rühmadele; märgib väga murelikult, et lapstööjõud on jätkuvalt suur probleem, ja palub valitsusel see probleem otsustavalt lahendada;

34.  rõhutab, et Albaania on ratifitseerinud ILO kaheksa peamist tööõiguste konventsiooni; on mures asjaolu pärast, et töötajate õiguste ja ametiühingute valdkonnas on tehtud vaid tagasihoidlikke edusamme; kutsub valitsust üles tugevdama töötajate ja ametiühingute õigusi; nõuab tungivalt, et valitsus tagaks tööõiguse austamise nii era- kui ka avalikus sektoris ja parandaks kolmepoolset sotsiaaldialoogi nii ametiühingute rolli tugevdamiseks kui ka reformidega seotud õigusaktide rakendamisele ulatuslikuma toetuse saavutamiseks; võtab teadmiseks, et dialoog katkes pärast riikliku töönõukogu mandaadi lõppemist 2013. aasta märtsis ja et kahepoolne sotsiaaldialoog on endiselt nõrk, eriti erasektoris; tuletab meelde, et sotsiaaldialoog ja tööõiguste austamine on sotsiaalse turumajanduse alustalad;

35.  rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata laste õiguste kaitsele, ja nõuab investeerimist varasesse õppesse, eelkõige vähemusrühmade või ebasoodsas olukorras olevate rühmade laste puhul, et vältida nende tõrjumist, ning sihtotstarbelisi meetmeid laste eest hoolitsemise, nende toitumise ja perede toetamise tagamiseks, et hoida ära vaesuse edasikandumine ühelt põlvkonnalt teisele; rõhutab vajadust otsekohe parandada alaealiste olukorda kohtumenetlustes vastavalt Euroopa headele tavadele; rõhutab, et oluline on tagada riikliku haridussüsteemi asjakohane rahastamine; palub ametivõimudel võtta vastu lastele õiguste tagamise strateegia; rõhutab asjaolu, et korruptsioon kohtusüsteemis takistab jätkuvalt konkreetselt inimkaubanduse vastase seaduse jõustamist ja ohvrikaitsealaseid pingutusi;

Piirkondlik koostöö

36.  väljendab heameelt Albaania stabiliseeriva rolli üle Lääne-Balkanil, eelkõige tema suhetes naaberriikidega, millest mõnes elab suur albaanlaste vähemus, ja Albaania panuse üle uskudevahelisse harmooniasse;

37.  peab tervitatavaks asjaolu, et valitsus on mõistnud hukka natsionalistlike vaadete levitamise, ja pooldab valitsuse kavatsust töötada välja poliitika naabritega esinevate probleemide kaotamiseks; rõhutab Albaania keskset rolli Lääne-Balkani riikide hulgas heanaaberlike suhete edendamisel; julgustab Albaaniat oma konstruktiivset piirkondlikku hoiakut jätkama;

o
o   o

38.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Albaania valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0453. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0508. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0434.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta resolutsioon Euroopa Ülemkogu 19.–20. detsembri 2013. aasta kohtumise ettevalmistuste kohta (2013/2626(RSP))

P7_TA(2013)0597 B7-0560/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni Euroopa demokraatia tugevdamise kohta tulevases majandus- ja rahaliidus(1), 23. mai 2013. aasta resolutsiooni, mis käsitleb uusi seadusandlikke ettepanekuid majandus- ja rahaliidu kohta ning vastust komisjoni teatistele(2), ning 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni teatist majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamise kohta(3),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid on teinud suuri jõupingutusi, et taastada rahanduslik usaldusväärsus ja stabiilsus, eelkõige struktuurireformide vastuvõtmise ja rakendamise ning uue majanduse juhtimise raamistiku vastuvõtmise teel; arvestades, et neid jõupingutusi peab täiendama tõeline pangandusliit;

B.  arvestades, et majanduspoliitikat on vaja paremini koordineerida, et suurendada konkurentsivõimet, säästvust ja töökohtade loomist ELis;

C.  arvestades, et „ühenduse meetod” on sobiv lähenemisviis ELi ja tema valuuta ees seisvate probleemide lahendamiseks;

D.  arvestades, et kõik otsused peaksid alluma parlamentaarsele kontrollile ning vastutusele sellel tasandil, kus nad on vastu võetud;

E.  arvestades, et selle poliitika aluspõhimõte on ELi õiguse täielik austamine ja põhjalik kohaldamine;

F.  arvestades, et kiiresti muutuvas ja volatiilses geostrateegilises keskkonnas, mida iseloomustavad esilekerkivad julgeolekuohud, USA ümberorienteerumine Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale ning finantskriisi mõju, peab EL võtma vastutuse usaldusväärse julgeoleku tagajana, kellel on tõeline strateegiline sõltumatus, eriti oma naabruses, mis omakorda aitab parandada tema enda julgeolekut;

G.  arvestades, et ainus võimalus, kuidas riigipead ja valitsusjuhid saavad neid geopoliitilisi suundumusi ja kaitsekulutuste koordineerimatut vähendamist kontrollida, on kaitsekoostöö koordineerimise kiirendamine;

Pangandusliit

1.  rõhutab, et „ühenduse meetod” on sobiv lähenemisviis, mille abil käsitleda ELi ja tema valuuta ees seisvaid ülesandeid, sh finantsteenuste reguleerimist ja pangandusliitu;

2.  tuletab Euroopa Ülemkogule meelde poliitilist lubadust, et ühtses solveerimismehhanismis tuleks kokku leppida enne Euroopa Parlamendi praeguse ametiaja lõppu; palub Euroopa Ülemkogul uuesti rõhutada oma nõudmist ministrite nõukogule, et läbirääkimised hoiuste tagamise direktiivi ning maksevõime taastamise ja solveerimise raamistiku üle viidaks edukalt lõpule enne 2013. aasta lõppu;

Majandus- ja rahaliidu süvendamine

3.  palub Euroopa Ülemkogul anda poliitiline lubadus valmistada aluslepingute põhjal ette majanduspoliitika parema koordineerimise õigusaktid; eeldab, et Euroopa Parlament ja teised ELi institutsioonid lepivad majanduspoliitika parema koordineerimise olulisemates punktides kokku enne parlamendi praeguse ametiaja lõppu;

4.  nõuab, et eespool nimetatud majanduspoliitika parema koordineerimise põhjal võetaks seadusandliku tavamenetluse abil vastu lähenemise suuniseid käsitlev õigusakt, milles kehtestatakse kindlaksmääratud perioodiks väike hulk sihtmärke kõige kiireloomulisemate reformimeetmete jaoks;

5.  kordab oma üleskutset liikmesriikidele, et nad tagaksid riiklike reformikavade (mis tuleks luua eespool nimetatud lähenemise suuniste põhjal ja mida peaks kontrollima komisjon) arutamise ja vastuvõtmise riikide parlamentides; peab seda tingimata vajalikuks, et suurendada isevastutust ning demokraatlikku vastutust kogu protsessis;

6.  peab asjakohaseks, et liikmesriigid pühenduvad kontrollitud riiklike reformikavade täielikule rakendamisele; soovitab, et selle alusel võiksid liikmesriigid astuda ELi institutsioonidega nn lähenemispartnerlusse, mis sisaldaks reformide tingimusliku rahastamise võimalust;

7.  kordab, et tugevama majanduskoostööga peaks kaasnema stiimulitel põhinev mehhanism; on seisukohal, et mis tahes täiendav rahastamine või vahend, nt solidaarsusmehhanism, peab olema ELi eelarve lahutamatu osa, kuid väljaspool kokkulepitud mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid;

8.  tuletab meelde, et majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping tuleb integreerida ELi õigusesse hiljemalt 1. jaanuariks 2018, lähtudes selle rakendamise kogemuse hindamisest, nagu on sätestatud nimetatud lepingu artiklis 16;

9.  tuletab meelde oma lähteseisukohta, et tugevam majandus- ja rahaliit ei tohiks ELi lõhestada, vaid peaks hoopis tooma kaasa suurema integratsiooni ja tugevama juhtimise, kusjuures kõik euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid peaksid saama sellega vabatahtlikkuse alusel ühineda;

10.  palub Euroopa Ülemkogul täielikult järgida Euroopa Liidu lepingu artikli 15 lõiget 1;

Kaitsepoliitika

11.  on seisukohal, et kiiresti muutuvas ja volatiilses geostrateegilises keskkonnas, mida iseloomustavad esilekerkivad julgeolekuohud, USA ümberorienteerumine Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale ning finantskriisi mõju, peab EL – dubleerimata olemasolevaid meetmeid NATO raames – võtma vastutuse ülemaailmse poliitika kujundajana ja usaldusväärse julgeoleku tagajana – eelkõige oma naabruses –, kellel on tõeline strateegiline sõltumatus, et edendada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, kaitsta oma huve maailmas ning tagada oma kodanike julgeolek; rõhutab sellega seoses, et EL peab oma poliitikas olema järjekindlam ning nimetatud vastutuse võtmisel kiirem ja tõhusam;

12.  märgib, et EL seisab praegu silmitsi märkimisväärsete finantspiirangutega ning et samal ajal on liikmesriigid euroala kriisiga seotud või mitte seotud rahalistel, eelarvest tulenevatel ja poliitilistel põhjustel etapis, kus nad vähendavad koordineerimatult oma kaitsekulutusi; toonitab selliste meetmete võimalikku negatiivset mõju nende sõjalistele võimetele ning seega ELi suutlikkusele võtta tulemuslikult üle kohustused rahuvalve, konfliktiennetuse ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise valdkonnas;

13.  on seisukohal, et eespool nimetatud probleemide lahendamiseks peavad ELi riigipead ja valitusjuhid kasutama 2013. aasta detsembri ülemkogu kohtumisel avanevat võimalust ning toetama selgelt tugevamat Euroopa kaitsesüsteemi;

14.  väljendab sellega seoses heameelt komisjoni 24. juuli 2013. aasta teatise üle konkurentsivõimelisema ja tõhusama kaitse- ja julgeolekusektori kohta (COM(2013)0542) ning komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Kaitseagentuuri juhi 15. oktoobri 2013. aasta lõpparuande üle;

15.  palub Euroopa Ülemkogul rakendada soovitusi, mida Euroopa Parlament esitas oma raportites ühise välis- ja julgeolekupoliitika, ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) ning Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi kohta;

16.  on veendunud, et liikmesriigid peavad kõigepealt pühenduma ÜJKP operatiivsete puuduste kõrvaldamisele, lubades toetust nii ÜJKP tsiviilmissioonidele kui ka sõjalistele operatsioonidele, eelkõige võimekuse toetamise abil;

17.  rõhutab asjaolu, et Lissaboni lepinguga nähti ette mitu uut ÜJKPga seotud vahendit, mida ei ole veel kasutusele võetud; rõhutab sellega seoses vajadust rakendada need sätted, et veelgi tugevdada ÜJKPd, ning palub nõukogul nimetatud vahendeid (nt liikmesriikidevaheline alaline struktureeritud koostöö (ELi lepingu artikli 46 lõige 6), käivitusfond (ELi lepingu artikli 41 lõige 3) ning võimalus usaldada ÜJKP missioone ja operatsioone liikmesriikide rühmale (ELi lepingu artikli 42 lõige 5 ja artikli 44 lõige 1)) täielikult ära kasutada;

18.  rõhutab, et on vaja käivitada tihedama kaitsekoostöö jaoks strateegiline järelemõtlemise protsess, et määrata kindlaks ELi eesmärgid ja prioriteedid ning koostada tegevuskava koos tähtaegadega (valge raamat, mis oleks ühtlasi riiklike protsesside üle järelemõtlemise raamistik);

19.  palub nõukogul alustada tõhustatud koostööd relvastuse valdkonnas, eelkõige andes Euroopa Kaitseagentuurile volitused mängida täielikku rolli koordineerimise edendamisel, teostades järelevalvet kohustuste üle, seades prioriteediks investeeringud tehnoloogiasse (sh strateegilistesse vahenditesse, nagu õhus tankimine, satelliitside, strateegiline õhutransport, kaugjuhitavad lennumasinad, küberkaitse ja ühtne Euroopa taevas), leppides kokku suuremas vabatahtlike rühmade / tuumikrühmade kasutamises ning leides toimiva lahenduse lahingugruppide kasutamiseks;

20.  palub liikmesriikidel avaldada toetust tugevale Euroopa kaitsesektori tehnoloogilisele ja tööstuslikule baasile, mis peaks saama üle killustatusest, ning parandada Euroopa tööstuste loovust ja tugevust riiklike kaitse-eelarvete kavandamise tihedama koordineerimise abil (näiteks luues kaitseküsimuste „Euroopa poolaasta”) ning tihedama koordineerimise abil tööstuse tasandil (standardite ühtlustamine ja kaitsevarustuse sertifitseerimine); nõuab täiendavate stiimulite loomist ja toetuse andmist kaitsetööstusele, pühendudes võtmetähtsusega tehnoloogiate ja süsteemide arendamisele (maksusoodustused, teadus- ja arendustegevuse rahaline toetamine ning tsiviil- ja sõjalise võimakuse sünergia institutsionaliseerimine);

21.  palub liikmesriikidel märkimisväärselt süvendada omavahelist koostööd ja koordineerimist kaitsepoliitika nendes aspektides, mis on olulised tõhusa ÜJKP jaoks; palub liikmesriikidel olla vahendite ühendamise ja jagamise protsessi suhtes palju ambitsioonikam;

22.  rõhutab, et ELi tugevus võrreldes teiste organisatsioonidega peitub tema ainulaadses võimaluses kasutada ära kõiki poliitilisi, majanduslikke, arengualaseid ja humanitaarvahendeid, et toetada tsiviil- ja sõjalise tasandi kriisiohjet, missioone ja operatsioone ühe poliitilise organi (komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja) kaudu, ning et see terviklik lähenemisviis – olgu nn pehme jõu või vajaduse korral jõulisemate meetmete kaudu – annab talle ainulaadse ja väga hinnatud paindlikkuse ja tõhususe;

23.  toetab kaitseministrite nõukogu loomist, et anda kaitsepoliitikale selline kaal, mida ta väärib;

24.  nõuab tungivalt, et riigipead ja valitsusjuhid – arvestades Euroopa kaitsepoliitika tähtsust ja liidu ees seisvate probleemide ulatust – vaataksid 2015. aasta detsembris läbi 2013. aasta detsembri ülemkogu kohtumise järelduste rakendamisel tehtud edusammud, lähtudes komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja rakendamisaruandest;

25.  on sügavalt mures poliitilise olukorra pärast Ukrainas Vilniuse tippkohtumisele järgnenud ajal ning palub Euroopa Ülemkogul sellega tegeleda;

o
o   o

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0269. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0222. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0515.

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2013. aasta resolutsioon mitmetasandilise valitsemise esmasest õigusest ja riigiõigusest tulenevate probleemide kohta Euroopa Liidus (2012/2078(INI))

P7_TA(2013)0598 A7-0372/2013

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingut(1),

–  võttes arvesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut(2),

–  võttes arvesse esimest majanduse juhtimise paketti(3),

–  võttes arvesse teist majanduse juhtimise paketti(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(5),

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta seisukohta ettepanekule võtta vastu nõukogu määrus, millega Euroopa Keskpangale antakse eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga(6),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe 5. detsembri 2012. aasta aruannet „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas”(7),

–  võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2012. aasta teatist „Tiheda ja toimiva majandus-ja rahaliidu loomise tegevuskava – üleeuroopalise arutelu avamine” (COM(2012)0777),

–  võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe aruande „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” kohta(8),

–  võttes arvesse oma 23. mai 2013. aasta resolutsiooni, mis käsitleb uusi seadusandlikke ettepanekuid majandus- ja rahaliidu kohta(9),

–  võttes arvesse oma 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni Euroopa demokraatia tugevdamise kohta tulevases majandus- ja rahaliidus(10),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A7-0372/2013),

A.  arvestades, et eristamine on Euroopa integratsiooni protsessi olemuslik osa ja vahend, mis teeb võimalikuks selle arengu ja tagab võrdse kohtlemise põhimõtte laialdase austamise, mida tuleb mõista kui võrdsete olukordade võrdset kohtlemist ja ebavõrdsete olukordade ebavõrdset kohtlemist;

B.  arvestades, et eristav integratsioon peaks jätkuma Euroopa integratsiooni süvendamise eelkäijana, millega alustas liikmesriikide rühm ja mis on avatud kõigile liikmesriikidele ning see tuleb täielikult integreerida aluslepingutesse;

C.  arvestades, et eristatav integratsioon viiakse läbi kahel viisil: eri kiirusega, kui liikmesriigid püüavad saavutada samu eesmärke erinevate ajakavade abil, ning mitmel tasandil, kui liikmesriigid lepivad kokku, et neil on erinevad eesmärgid;

D.  arvestades, et eristamine ei tohi kahjustada liidu kodakondsust, mis on liikmesriikide kodanike põhistaatus ja võimaldab end samas olukorras leidvatele isikutele aluslepingu raames sama õigusliku kohtlemise, sõltumata nende kodakondsusest;

E.  arvestades, et eristamisel austatakse ja ühtlasi tugevdatakse Euroopa õiguskorra ühtsust, selle tõhusust ja sidusust, kodakondsuse alusel diskrimineerimise lubamatuse põhimõtet, samuti vabadusel, turvalisel ja õigusel rajaneva sisepiirideta ala loomist ning siseturu toimimist;

F.  arvestades, et eristamist võib kasutada seal, kus ühine tegevus igal ajal ei ole võimalik või teostatav;

G.  arvestades, et eristamine on ja peaks alati olema põimitud Euroopa Liidu ühtsesse institutsioonilisse raamistikku;

H.  arvestades, et eristava integratsiooni puhul tuleb järgida subsidiaarsuse põhimõtet vastavalt ELi lepingu artiklile 5 ning protokollile nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta;

I.  arvestades, et aluslepingutes on eristava integratsiooni jaoks ette nähtud mitmeid võimalusi ja vahendeid, sealhulgas territoriaalse kohaldamisala piiramine, kaitseklauslid, erandid, valikulised klauslid, tõhustatud koostöö ja eurot rahaühikuna kasutavatele liikmesriikidele eriomased sätted, tingimusel et need vahendid austavad Euroopa õiguskorra ühtsust, tõhusust ja sidusust ning on põimitud ühtsesse institutsioonilisse raamistikku (ühenduse meetod);

J.  arvestades, et mõned liikmesriigid on saanud mitme ELi poliitikavaldkonna puhul loobumisvõimaluse, nagu on sätestatud aluslepingute eri protokollides, mis võib ohustada Euroopa õiguskorra ühtsust, tõhusust ja sidusust;

K.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 27 teise lõigu kohased erandid võimaldavad eristamist teatud liikmesriikide vahel kõikidele liikmesriikidele kehtivates õigusaktides, mille eesmärk on siiski järk-järgult näha ette ja tagada siseturu toimimine;

L.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõigetes 4 ja 5, artikli 153 lõikes 4, artikli 168 lõikes 4, artikli 169 lõikes 4 ja artiklis 193 on kaitseklauslid, mis võimaldavad liikmesriikidel säilitada või kehtestada rangemad kaitsemeetmed kõikidele liikmesriikidele kehtiva õigusakti kohaldamisalas;

M.  arvestades, et tõhustatud koostöö eeldab vähemalt üheksa liikmesriigi osalemist valdkonnas, mida reguleeritakse ELi pädevustega, mis ei ole liidu ainupädevused, ja võimaldab mitteosalevatel liikmesriikidel osaleda aruteludes, aga mitte hääletamisel, ning on igal ajal avatud kõikidele liikmesriikidele;

N.  arvestades, et tõhustatud koostöö võimaldab võtta viimase abinõuna meetmeid, mis on siduvad liikmesriikide rühma jaoks pärast seda, kui nõukogu on andnud loa kvalifitseeritud häälteenamusega ning ÜVJP valdkonnas ühehäälse nõusolekuga loa;

O.  arvestades, et nimetatud mehhanismi kasutatakse juba üleeuroopalise lahutusasjades kohaldatava õiguse ja Euroopa patendiõiguse puhul ning Euroopa Parlament ja nõukogu kiitsid selle maksustamise raames finantstehingute maksu kehtestamisel heaks;

P.  arvestades, et ühises välis- ja julgeolekupoliitikas ei suuda riikide rühmad lahendada konkreetseid probleeme ja ülesandeid ning ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas on kavandamisel sõjaliselt võimekate riikide püsiva tuumikrühma loomine;

Q.  arvestades, et eristava integratsiooni näited minevikust on 1986. aasta Schengeni leping ja 1990. aasta Schengeni konventsioon, millele kirjutas alla rühm liikmesriike ja millega asendati nende vahel piirikontroll; liikmesriikide rühma vahel 1991. aastal sõlmitud sotsiaalpoliitika kokkulepe, millega laiendati endise EÜ pädevust tööhõive ja sotsiaalsete õiguste valdkonnas, võimaldades kasutada kvalifitseeritud häälteenamust, ning 2005. aasta Prümi konventsioon liikmesriikide rühma ja Norra vahel andmevahetuse ja terrorismivastase koostöö valdkonnas;

R.  arvestades, et Amsterdami lepinguga integreeriti Schengeni acquis’ aluslepingutesse ja anti loobumisvõimalus Ühendkuningriigile, Iirimaale ja Taanile;

S.  arvestades, et Ühendkuningriik ja Iirimaa võivad igal ajal taotleda osalemist mõnes või kõigis Schengeni acquis’ sätetes, ning arvestades, et Taani jaoks jäävad siduvaks algsed Schengeni leping ja konventsioon;

T.  arvestades, et Prümi konventsioon on osaliselt integreeritud ELi õigusraamistikku;

U.  arvestades, et sotsiaalpoliitika kokkuleppe integreeriti Amsterdami lepinguga aluslepingutesse ilma loobumisvõimaluseta;

V.  arvestades, et aluslepingutest lähtuvalt saaks tööhõive- ja sotsiaalpoliitikas rakendada erinevaid suundi, mille potentsiaali ei ole täielikult ära kasutatud, eriti seoses ELi toimimise lepingu artiklitega 9, 151 ja 153, aga üldisemalt ka seoses ELi toimimise lepingu artikliga 329; arvestades, et suurema sotsiaalse ühtluse võib saavutada ka ilma aluslepinguid muutmata ja järgides subsidiaarsuse põhimõtet;

W.  arvestades, et Euroopa stabiilsusmehhanism ning majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping („fiskaalkokkulepe”) sõlmiti valitsuste vahel väljaspool aluslepinguid;

X.  arvestades, et Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF) ja Euroopa stabiilsusmehhanism on rahvusvahelise õiguse alusel eurot rahaühikuna kasutavate liikmesriikide vahel sõlmitud kokkulepped;

Y.  arvestades, et kooskõlas ELi lepingu ja ELi toimimise lepinguga tuleb võtta vajalikke meetmeid kõigi liikmesriikide, välja arvatud Ühendkuningriigi ja Tšehhi Vabariigi poolt rahvusvahelise õiguse kohaselt sõlmitud majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu sisu lisamiseks liidu õigusraamistikku kõige rohkem viie aasta jooksul pärast kõnesoleva lepingu jõustumist ja selle rakendamisel saadud kogemustele antud hinnangu põhjal;

Z.  arvestades, et laiendatud euroala pakt, strateegia „Euroopa 2020” ning majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkulepe peaksid olema integreeritud liidu õigusesse ning sillutama teed liikmesriikide majanduste lähendamisseadustiku kasutuselevõtuks;

AA.  arvestades, et rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis jäävad ELi õigusraamistikust väljapoole ja mille eesmärk on viia ellu aluslepingute eesmärgid, on kasutatud täiesti viimase abinõuna eristava integratsiooni jaoks ning nendes nähakse ette kohustus lisada asjaomase rahvusvahelise lepingu sisu aluslepingutesse;

AB.  arvestades, et majandus- ja rahaliidu loomine oli integratsioonis kvaliteeti suurendav samm, millega määratleti mitmetasandilise valitsemise mudel, mis mõjutab nii institutsioone kui ka menetlusi;

AC.  arvestades, et ühel liikmesriigil on soovi korral alalise erandi võimalus euroga ühinemisest (protokoll nr 15) ja teisel põhiseadusest tulenev erand (protokoll nr 16);

AD.  arvestades, et rahapoliitika valdkonnas nähakse EKPd puudutavate sätetega ette eristamine institutsioonilises struktuuris, mille peamine otsustusorgan on EKP nõukogu, mille liikmed on ainult nendest liikmesriikidest, kelle rahaühik on euro, ning üldnõukogu, mis ühendab neid liikmesriike, kes ei kasuta eurot, ning finantsstruktuuris, kus EKP kapitali märkijad on kõigi liikmesriikide keskpangad (EKP põhikirja artikli 28 lõige 1), kuid ainult need liikmesriigid, kelle rahaühik on euro, maksavad sisse oma märgitud osa EKP kapitalist (EKP põhikirja artikli 48 lõige 1);

AE.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 127 lõikes 6 volitatakse nõukogu andma EKP-le eriülesandeid, mis käsitlevad krediidiasutuste ja muude finantseerimisasutuste, välja arvatud kindlustusseltsid, usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvega seotud poliitikat ja seda on kasutatud õigusliku alusena määrusele, millega kehtestatakse euroala ühtne järelevalvemehhanism ja nähakse ette eurot rahaühikuna mittekasutavate liikmesriikide vabatahtlik osalemine EKPga tiheda koostöö loomise kaudu;

AF.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikliga 139 vabastatakse liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, konkreetsetest lepingusätetest ja peatatakse kaasnev hääleõigus;

AG.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklites 136 ja 138 nähakse ette konkreetne vorm eurot rahaühikuna kasutavatele liikmesriikidele kohaldatavate meetmete võtmisele ja nõukogu hääleõigus piirdub nende liikmesriikide esindajatega ja, kui selle määrab menetlus, siis kogu Euroopa Parlamendi häälega;

AH.  arvestades, et artiklit 136 on juba kasutatud määruste vastuvõtmiseks koostoimes artikli 121 lõikega 6;

AI.  arvestades, et teadusuuringute, tehnoloogia arengu ja kosmonautika valdkonnas nähakse ELi toimimise lepingu artiklis 184 ette mitmeaastast raamprogrammi täiendavad programmid, milles võib osaleda ainult rühm liikmesriike, kes rahastavad neid, olenevalt võimalikust liidu osalemisest, kuid mis on vastu võetud seadusandliku tavamenetluse kohaselt, mis hõlmab kogu nõukogu ja kogu Euroopa Parlamenti, vastavalt nende liikmesriikide kokkuleppele, keda need lisaprogrammid puudutavad;

AJ.  arvestades, et vastavalt määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artiklile 21 ei takista eelarve universaalsuse põhimõte liikmesriikide rühmal määrata ELi eelarvele rahalist toetust või seostada konkreetne tulukirje konkreetse kuluartikliga, nagu juba tehakse näiteks tihevooreaktori puhul otsuse 2012/709/Euratom alusel;

AK.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikliga 137 ja protokolliga nr 14 luuakse eurorühm mitteametliku organina;

AL.  arvestades, et majandus- ja rahaliidu tõrgeteta toimimine nõuab, et täielikult ja kiirelt rakendataks tugevdatud majanduse juhtimise raamistikus juba kokkulepitud meetmeid, nagu tugevdatud stabiilsuse ja majanduskasvu pakti ning Euroopa poolaastat, täiendatuna majanduskasvu edendava poliitikaga;

AM.  arvestades, et parema majandus- ja rahaliidu jaoks on tarvis kindlamaid pädevusi, rahalisi vahendeid ja demokraatlikku vastutust, ning arvestades, et liit tuleks rajada kahes etapis, võttes esiteks aluseks kehtivate aluslepingute võimaluste täieliku ja kohese kasutamise ja teiseks konvendi poolt määratletava aluslepingu muudatuse;

AN.  arvestades, et majandus- ja rahaliidu valitsemise tulemuslikkuse, õiguspärasuse ja demokraatlikkuse tagamiseks peaks see põhinema ELi institutsioonilisel ja õigusraamistikul;

AO.  arvestades, et otsuste tegemise tasandil tuleb tagada demokraatlik legitiimsus ja vastutus;

AP.  arvestades, et majandus-ja rahaliidu asutab Euroopa Liit, mille kodanikke esindab liidu tasandil otseselt Euroopa Parlament;

A.PÕHIMÕTTED

1.  kordab oma nõudmist tõelise majandus- ja rahaliidu järele, et suurendada liidu pädevusi, eelkõige majanduspoliitika valdkonnas, ning eelarve mahtu, samuti komisjoni rolli ja demokraatliku vastutust ja Euroopa Parlamendi eelisõigusi;

2.  on arvamusel, suurem eelarve maht peaks põhinema konkreetsetel omavahenditel (sealhulgas finantstehingute maks) ja eelarvealasel võimekusel, mis peaks liidu eelarve raames toetama majanduskasvu ja sotsiaalset ühtekuuluvust, tegeledes rahaliiduga otseselt seotud tasakaalustamatuse, struktuuriliste lahknevuste ja finantskriisidega, kahjustamata seejuures tavapäraseid ülesandeid ühiste poliitikavaldkondade rahastamisel;

3.  väljendab heameelt komisjoni tegevuskava üle; palub komisjonil esitada kaasotsustamismenetluse alusel võimalikult kiiresti seadusandlikud ettepanekud tegevuskava viivitamatuks rakendamiseks, hõlmates täiendavat eelarve koordineerimist, põhjalikuma poliitika koordineerituse laiendamist maksu- ja tööhõivevaldkondadele ning piisava fiskaalvõimekuse loomist majandus- ja rahaliidus, et toetada poliitikavalikute rakendamist; rõhutab, et mõned mainitud elemendid nõuavad aluslepingute muutmist;

4.  usub, et kiire tegutsemine on vajalik eesistuja Van Rompuy, esimehe Junckeri ning presidentide Barroso ja Draghi esitatud aruandes „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” välja toodud kõigi nelja komponendi raames, milleks on eelkõige:

5.  on arvamusel, et ELi ja liikmesriikide pädevuste ja vahendite parema ja selgema jaotusega võiks ja lausa peaks kaasnema suurem parlamentaarne isevastutus ja aruandekohustus seoses liikmesriikide pädevustega;

6.  kordab, et tõelise majandus- ja rahaliidu valitsemise tulemusliku seaduslikkuse ja demokraatlikkuse jaoks tuleb see asetada Euroopa Liidu institutsioonilisse raamistikku;

7.  peab eristamist tarvilikuks ja asjakohaseks vahendiks suurema integratsiooni edendamisel, tingimusel et on tagatud ELi terviklikkus, ning leiab, et eristamine võib osutuda hädavajalikuks tõelise majandus- ja rahaliidu saavutamiseks Euroopa Liidu piires;

8.  rõhutab, et praegune aluslepingute kohane eristava integratsiooni kord võimaldab astuda esimese sammu tõelise majandus-ja rahaliidu suunas, mis on täielikult kooskõlas suurema demokraatliku vastutuse, rahaliste vahendite suurendamise ja parema otsustusvõime nõuetega, ning kutsub kõiki institutsioone liikuma kiiresti edasi, võttes kehtivate aluslepingute ja neis sisalduvate paindlikkuse elementide pakutavatest võimalustest maksimumi, ning valmistuma samal ajal aluslepingute vajalikuks muutmiseks, et tagada õiguskindlus ja demokraatlik legitiimsus; kordab, et tuleks välistada uue valitsustevahelise kokkuleppe võimalus;

9.  rõhutab, et aluslepingu muudatused, mis on vajalikud selleks, et kujundada välja tõeline majandus- ja rahaliit ning rajada kodanike ja riikide liit, võivad põhineda olemasolevatel eristava integratsiooni vahenditel, menetlustel, tavadel ja filosoofial ning parandada samal ajal viimaste tulemuslikkust ja sidusust ning kinnitab, et ta kavatseb täielikult kasutada oma eelisõigust esitada nõukogule ettepanekuid aluslepingute muutmiseks, mille peab seejärel vaatama läbi konvent, et viia lõpule tõelise majandus- ja rahaliidu kujundamine;

10.  tuletab meelde, et arutelu ELi mitmetasandilise valitsemise üle ei kattu mitmetasandilise valitsemise teemaga, mis on seotud võimude tasakaalu ning riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste kaasamisega;

11.  rõhutab, et eristamine peab jääma avatuks ning seda tuleks püüda kohaldada lõpuks kõigis liikmesriikides, et see oleks kooskõlas oma olemusega kui vahend integratsiooni edendamiseks, ELi ühtsuse kaitsmiseks ning võrdõiguslikkuse põhimõtte küllaldase järgimise tagamiseks;

12.  rõhutab, et ELi positiivse arengu jaoks on vajalik tööhõive- ja majanduspoliitika tasakaal vastavalt ELi toimimise lepingu artiklitele 121 ja 148;

B.MENETLUSED

13.  on seisukohal, et võimaluse korral peaks eristamine toimuma eelistatavalt kõikidele liikmesriikidele kehtiva õigusakti raames erandite ja kaitseklauslite kujul, mitte mõne liikmesriigi a priori väljajätmisega õigusakti territoriaalsest kohaldamisalast; rõhutab siiski, et suur hulk erandeid ja kaitseklausleid kahjustab ELi ühtsust ning selle õigusraamistiku järjepidevust ja tõhusust;

14.  on seisukohal, et majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kooskõlastamine kuulub jagatud pädevuste kategooriasse, mis hõlmab vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 4 lõikele 1 kõiki valdkondi, mida ei ole esitatud ainu- või toetavate pädevuste täielikus loetelus;

15.  on arvamusel, et selle tagajärjel ei ole ELi toimimise lepingu artikli 136 alusel vastu võetud meetmete eripära mitte ainult see, et meetmed on eriomased liikmesriikidele, mille rahaühik on euro, vaid ka see, et nad võivad olla siduvamad; arvestades, et ELi toimimise lepingu artikkel 136 võimaldab nõukogul komisjoni soovituse alusel ja ainult nende liikmesriikide häältega, mille rahaühik on euro, võtta vastu euroala riikide jaoks kohustuslikke majanduspoliitilisi suuniseid Euroopa poolaasta raames;

16.  rõhutab, et kui mõned liikmesriigid ei soovi vastu võtta õigusakti valdkonnas, mis ei kuulu liidu ainupädevusse, tuleks rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimise asemel väljaspool ELi õiguskorra raamistikku alustada tõhustatud koostööd aluslepingu asjakohase sätte kohaselt;

17.  leiab, et ELi toimimise lepingu artiklit 352, mis annab nõukogule õiguse võtta asjakohaseid meetmeid, et saavutada üks aluslepingutes sätestatud eesmärke, kui aluslepingutes ei ole sätestatud vajalikke volitusi, saab kasutada koos ELi lepingu artikliga 20, sest nii on võimalik kohaldada paindlikkuse klauslit, kui nõukogus ei suudeta tõhustatud koostöö mehhanismi abil saavutada ühehäälset konsensust;

18.  kutsub liikmesriike üles, juhul kui liikmesriikide poliitiliste suundade vahel on edasiminekut takistavaid erinevusi, laiendama tõhustatud koostöö põhimõtte rakendamist sotsiaal- ja tööhõivepoliitikale;

19.  on seisukohal, et tõhustatud koostöö rakendamise kulude lisamine ELi eelarvesse muude tulude või konkreetsete omavahendite all on vajalik, et tagada ELi eelarveseaduse põhimõtete järgimine ja kaitsta Euroopa Parlamendi kui eelarvepädeva institutsiooni keskset positsiooni;

20.  nõuab ELi toimimise lepingu artikli 333 lõike 2 süstemaatilist kasutamist tõhustatud koostöö alustamisel valdkonnas, milles ELil on jagatud pädevused, mis viitavad seadusandlikule erimenetlusele, ning kutsub nõukogu üles võtma vastu otsust osalevates liikmesriikide ühehäälse otsusega, milles sätestatakse, et tõhustatud koostöö eesmärgil kavatsevad nad tegutseda seadusandliku tavamenetluse raames;

21.  nõuab vastavalt võimalustele ELi lepingu artikli 48 lõike 7 üleminekuklausli süstemaatilist kasutamist muudes menetlustes kui tõhustatud koostöö, et suurendada majandus- ja rahaliidu valitsemise demokraatlikku legitiimsust ja tõhusust;

22.  on seisukohal, et kui üleminekuklauslit ei ole võimalik kasutada, näiteks majanduspoliitika ja tööhõivepoliitika suuniste vastuvõtmisel või iga-aastase majanduskasvu analüüsi puhul, tuleks täielikult ära kasutada siduvate institutsioonidevaheliste kokkulepete sõlmimise võimalust;

23.  tuletab meelde, et ka ELi lepingu artikli 48 eesmärk on tagada lepingu muudatuste demokraatlik legitiimsus, nõudes Euroopa Parlamendi kaasamist muudatuste tegemise menetlusse ja liikmesriikide parlamentide kaasamist järgnevasse ratifitseerimismenetlusse;

24.  ei poolda mõiste „lepingutingimused” kasutamist ning julgustab leidma paremaid viise siduda ametlikult vahendeid, mis on kättesaadavaks tehtud lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi ja struktuurireformide kaudu, ning kordab, et liidu pädevuste ja volituste vähesuse probleemi lahendusena saab vajaduse korral kasutada asjakohaseid aluslepingutega ette nähtud menetlusi või muuta asjakohase õigusliku aluse puudumise korral aluslepinguid;

C.DEMOKRAATIA JA INSTITUTSIOONID

25.  tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 3 lõike 4 kohaselt loob majandus- ja rahaliidu Euroopa Liit ja selle toimimise alus peab olema esindusdemokraatia;

26.  rõhutab, et Euroopa Parlament on ainus ELi institutsioon, mille kodanikke liidu tasandil otseselt esindatakse, ning majandus- ja rahaliidu parlamentaarne organ ja et selle asjakohane kaasamine on hädavajalik, et tagada majandus- ja rahaliidu demokraatlik legitiimsus ja toimimine, ning eeldus mis tahes edasise sammu jaoks pangandusliidu, fiskaalliidu ja majandusliidu suunas;

27.  rõhutab, et tõeline legitiimsus ja vastutus tuleb riikide ja ELi tasandil tagada riikide parlamentidel ja Euroopa Parlamendil; tuletab meelde Euroopa Ülemkogu 2012. aasta detsembri kohtumise järeldustes esitatud põhimõtet, et „kogu protsessi vältel jääb üldiseks eesmärgiks tagada demokraatlik legitiimsus ja vastutus sellel tasandil, millel otsuseid langetatakse ja ellu viiakse”;

28.  peab seetõttu kahetsusväärseks parlamentaarse kontrolli vähesust troika, Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ja Euroopa stabiilsusmehhanismi üle;

29.  on seisukohal, et parlamentaarse osalemise õiguste mis tahes ametlik eristamine Euroopa Parlamendi liikmete päritolu põhjal on diskrimineerimine kodakondsuse alusel, mille keeld on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtteid ja mis on vastuolus liidu kodanike võrdõiguslikkuse põhimõttega, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 9;

30.  leiab, et ELi toimimise lepingu artikli 136 kohaselt võetud meetmete puhul või tõhustatud koostöö alustamise korral on asümmeetria, mis tuleneb ühelt poolt eurot rahaühikuna kasutavate liikmesriikide (või osalevate riikide) esindajate osalemisest nõukogus ning teiselt poolt kõiki liidu kodanikke ja nende üldhuve esindavate Euroopa Parlamendi ja komisjoni osalemisest, on täielikult kooskõlas eristamise põhimõtetega ja ei vähenda, vaid hoopis suurendab meetmete legitiimsust;

31.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi sise-eeskirjad annavad piisavalt ruumi eristamise vormide kasutamiseks fraktsioonidesiseste ja -vaheliste poliitiliste kokkulepete alusel, et tagada majandus- ja rahaliidu asjakohane kontroll; tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 4 sätestatakse, et „liit rajab majandus- ja rahaliidu, mille rahaühik on euro”, ning protokollis nr 14 eurorühma kohta viidatakse vajadusele „näha ette erisätteid eurot kasutavate liikmesriikide vahelise dialoogi tõhustamiseks seni, kuni euro saab kõigi liidu liikmesriikide rahaks”; juhib tähelepanu asjaolule, et juhul, kui see eeldatav üleminekuolukord jääb kestma, tuleb Euroopa Parlamendis kaaluda asjakohase vastutusmehhanismi loomist praegusele euroalale ja nendele liikmesriikidele, kes on kohustunud sellega liituma;

32.  peab tähtsaks liikmesriikide parlamentidega koostöö tugevdamist aluslepingutele lisatud protokolli nr 1 artikli 9 põhjal ning peab tervitatavaks kokkulepet parlamentidevahelise konverentsi korraldamise kohta, et arutada eelarve- ja majanduspoliitika küsimusi; rõhutab siiski, et sellist koostööd ei tohiks käsitada uue parlamentaarse ühisorgani loomisena, mis oleks nii ebatõhus kui ka demokraatlikust ja konstitutsioonilisest seisukohast vaadatuna õigusvastane, ning kinnitab veel kord, et Euroopa Parlamendi kui liidu tasandi parlamentaarse organi täieliku legitiimsuse ametlikule suurendamisele ei ole alternatiivi majandus- ja rahaliidu demokraatliku juhtimise parandamise seisukohast;

33.  rõhutab, et euroala tippkohtumine ja eurorühm on mitteametlikud arutelu organid ja mitte majandus- ja rahaliidu valitsemises otsuseid tegevad institutsioonid;

34.  toonitab komisjon keskset rolli majandus- ja rahaliidu valitsemises, nagu kinnitatakse ka fiskaalkokkuleppes ja Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingus, ELi aluslepingute õiguskorra tagamisel ning liidu kui terviku ühiste huvide teenimisel;

D.ERISTAV INTEGRATSIOON KEHTIVATES LEPINGUTES: TÕELISE MAJANDUS- JA RAHALIIDU SUUNAS

35.  on seisukohal, et ühendusemeetodit tuleks kasutada kõikide meetmete puhul, mille eesmärk on tugevdada majandus- ja rahaliitu; tuletab meelde majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu artiklit 16, milles on sätestatud, et hiljemalt viie aasta jooksul pärast kõnealuse lepingu jõustumist tuleb lepingu rakendamisel saadud kogemuste hindamise alusel võtta vajalikud meetmed kooskõlas Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepinguga, et inkorporeerida lepingu sisu Euroopa Liidu õigusraamistikku;

36.  rõhutab, et liikmesriigid, kelle rahaühik on euro, ning liikmesriigid, kes on võtnud endale euro kasutuselevõtu kohustuse, peavad kahekordistama oma jõupingutusi aluslepingu järgimise ja stabiilsuse tugevdamiseks ning konkurentsivõime, tõhususe, läbipaistvuse ja demokraatliku vastutuse suurendamiseks; tuletab meelde, et euro on Euroopa Liidu rahaühik ja et kõikidelt liikmesriikidelt, välja arvatud nendelt, kelle suhtes on tehtud erand, oodatakse sobival ajal euro kasutuselevõttu;

37.  märgib, et kriisi leevendamiseks ning majandus- ja rahaliidu ülesehituse struktuuriliste puudujääkide korvamiseks võtsid riikide valitsused ja Euroopa institutsioonid ulatuslikke meetmeid finantsstabiilsuse tagamiseks ja majanduse juhtimise parandamiseks; märgib, et kõnealused otsused, nagu majanduse juhtimist käsitleva kuue seadusandliku akti paketi teatavad sätted ja Euroopa stabiilsusmehhanismi loomine, puudutavad üksnes euroala liikmeid;

38.  tunneb heameelt euroala hõlmava ja kõigile teistele ELi liikmesriikidele avatud ühtse järelevalvemehhanismi loomise üle; rõhutab, et pankade jaoks ühtse solveerimismehhanismi loomine on vältimatu samm tõelise pangandusliidu loomisel; on seisukohal, et majandus- ja rahaliidule eriomaste struktuursete puudujääkide ületamiseks ning laialt levinud hooletu käitumise tulemuslikuks piiramiseks tuleks esildatud pangandusliidu puhul lähtuda liidu finantsteenuste sektori varasemast reformist, samuti tugevdatud majandusjuhtimisest, eelkõige euroalal, ning Euroopa poolaasta uuest eelarveraamistikust, et tagada liidu pangandussektori suurem vastupidavus ja konkurentsivõime, suurem usaldus selle vastu ning suuremad kapitalireservid, et liikmesriikide riigieelarved ei peaks tulevikus kandma pankade päästeabi andmise kulusid;

39.  tunneb äärmiselt suurt muret viivituste pärast, mis on esinenud pangandusliidu loomisel ning Euroopa stabiilsusmehhanismi raames pankade otsese rekapitaliseerimise praktilise korra kehtestamisel; on eelkõige mures ELi pangandussüsteemi jätkuva killustumise pärast; rõhutab, et töökindel ja kõrgete sihtidega pangandusliit on tihedama ning tõelise majandus- ja rahaliidu põhielement ning keskse tähtsusega poliitikavaldkond, mille edendamisele on Euroopa Parlament rõhunud üle kolme aasta, eriti pärast oma Euroopa Pangandusjärelevalve määrust käsitleva seisukoha vastuvõtmist;

40.  peab ühtse järelevalvemehhanismi määruse sätet, mille kohaselt on järelevalvenõukogu eesistuja ja ase-eesistuja ametisse nimetamiseks tarvis Euroopa Parlamendi nõusolekut, kaalukaks pretsedendiks Euroopa Parlamendi rolli tugevdamisel majandus- ja rahaliidu juhtimises, mis põhineb eristamisel;

41.  toetab uusi solidaarsusvahendeid, nagu lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahend; on seisukohal, et lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi kontseptsioon võib parandada isevastutust majanduspoliitika suhtes ning majanduspoliitika tulemuslikkust; rõhutab, et niisugused vahendid peavad olema koostatud viisil, millega välistatakse igasugune õiguslik ebakindlus ja liidu demokraatia puudujääkide suurenemine;

42.  palub, et komisjon esitaks Euroopa poolaasta raames ettepaneku võtta vastu lähendamisseadustik, mis põhineks strateegial „Euroopa 2020” ja millega loodaks tugev sotsiaalvaldkonna tugisammas; rõhutab, et lähendamisseadustiku rakendamine kõikides liikmesriikides tuleb tagada riiklike rakenduskavade abil ning seda tuleb toetada stiimulitepõhise mehhanismiga;

43.  rõhutab asjaolu, et stimuleeriv mehhanism tugevdaks majanduspoliitika koordineerimise siduvust;

44.  juhib tähelepanu asjaolule, et solidaarsust, ühtekuuluvust ja konkurentsivõimet suurendava stiimulitel põhineva jõustamismehhanismi loomine peab käima käsikäes majanduspoliitika koordineerimise täiendavate tasanditega, nagu on märgitud kahe seadusandliku ettepaneku paketile lisatud komisjoni avalduses, et järgida põhimõtet, mille kohaselt tagab suurem vastutus ja parem majandusdistsipliin suurema solidaarsuse;

45.  rõhutab, et eelneva koordineerimise mehhanisme ning lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendeid tuleks kohaldada kõikide liikmesriikide suhtes, kes on euro oma rahaühikuna kasutusele võtnud, ning muudele liikmesriikidele peaks jääma alaline liitumise võimalus; palub komisjonil näha ette selline riikide parlamentide poolne kohustuslik kontroll oma tulevastes seadusandlikes ettepanekutes ning tagada tööturu mõlema osapoole suurem kaasatus majanduse koordineerimisse;

46.  on arvamusel, et mis tahes kavandatav uus lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahend peaks põhinema tingimuslikkusel, solidaarsusel ja lähenemisel; on veendunud, et selline vahend tuleks kasutusele võtta alles seejärel, kui lähendamisseadustiku ja riiklike rakenduskavade vahelise sidususe hindamisega on kindlaks tehtud sotsiaalne tasakaalustamatus ning vajadus ulatuslike pikaajaliste ja jätkusuutlike majanduskasvu soodustavate struktuurireformide järele, ning et nõuetekohaselt ja ametlikult tuleks sellesse kaasata Euroopa Parlament, nõukogu ja riikide parlamendid;

47.  on arvamusel, et lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahend peaks soodustama eelarvealase võimekuse suurenemist ning olema suunatud struktuurireformide tingimuslikule toetamisele eesmärgiga edendada konkurentsivõimet, majanduskasvu ja sotsiaalset ühtekuuluvust, tagada liikmesriikide majanduspoliitika tihedam koordineerimine ja majandustulemuste püsiv vastastikune lähenemine ning tegeleda tasakaalustamatuse ja struktuuriliste lahknevustega; on seisukohal, et sellised vahendid aitavad saavutada tõelist fiskaalvõimekust;

48.  peab selle vahendi loomist majandus- ja rahaliidu suurema finantssuutlikkuse tagamise algetapiks ning rõhutab, et lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi finantsvahendid peavad olema ELi eelarve lahutamatu osa, aga seda väljaspool mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid, et pidada kinni ELi aluslepingutest ja ELi õigusest ning tagada, et Euroopa Parlament on täielikult kaasatud eelarvepädeva institutsioonina, muu hulgas võimaldades vastavate eelarvevahendite juhtumipõhist vastuvõtmist;

49.  nõuab, et kaasataks uus omavahend, mida rahastatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi käsitleva nõukogu muudetud otsuse alusel lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendis osalevate liikmesriikide osamaksetest, paigutades selle uue omavahendi tulu lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi kuludesse, ning nõuab Euroopa Liidu omavahendite süsteemi otsuse muutmist või, kui see ei ole võimalik, finantstehingute maksust saadava tulu kasutamist muu tuluna, et kompenseerida selliseid otseseid osamakseid;

50.  nõuab kindlalt, et Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel esitaks Euroopa Parlamendi president iga-aastase majanduskasvu analüüsi suhtes Euroopa Parlamendi seisukoha; on arvamusel, et tuleks pidada läbirääkimisi institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimiseks, mille eesmärk kaasata Euroopa Parlament iga-aastase majanduskasvu analüüsi ning majanduspoliitika ja tööhõivesuuniste heakskiitmisse;

51.  kordab nõudmist suurendada majandus- ja rahaliidu sotsiaalset mõõdet, kinnitades samas, et tööhõive- ja sotsiaalpoliitika on liidu poliitikavaldkonnad;

52.  kordab, et aluslepingute kohaselt tuleb liidu poliitikavaldkondade ja tegevuste kindlaks määramisel ja elluviimisel võtta arvesse kõrge tööhõive edendamist ning piisava sotsiaalse kaitse tagamist; nõuab, et fiskaalsete ja makromajanduse näitajate kõrval kehtestataks tööhõive ja sotsiaalvaldkonna võrdlusalused ning koostataks struktuurireformide eduaruanded eesmärgiga tagada sotsiaalsete investeeringute asjakohane ja tõhus tase ja seeläbi sotsiaalse Euroopa Liidu jätkusuutlikkus pikas perspektiivis;

53.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 2. juulil 2013. aastal asutas komisjon pärast kahe seadusandliku ettepaneku paketi kokkulepete sõlmimist Gertrude Trumpel-Gugerelli juhitava eksperdirühma, mille ülesanne on põhjalikult hinnata võimaliku lunastamisfondi ja euroala ühiste lühiajaliste riigivõlakirjade peamisi elemente, sealhulgas mis tahes õigusnorme, finantsarhitektuuri ja täiendavaid eelarveraamistikke, ning kavatseb nendes küsimustes võtta seisukoht pärast eksperdirühma aruande esitamist;

54.  on seisukohal, et Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi / Euroopa stabiilsusmehhanismi ja iga sarnase tulevase struktuuri toimimise suhtes peaks Euroopa Parlament rakendama korrapärast demokraatlikku kontrolli ja järelevalvet; on seisukohal, et Euroopa stabiilsusmehhanism peaks olema täielikult lisatud liidu raamistikku;

55.  juhib tähelepanu asjaolule, et troikal peab lasuma nõuetekohane vastutus; on seisukohal, et komisjon peaks troika nimel esitama korrapäraselt aruandeid Euroopa Parlamendile; tuletab meelde, et Euroopa Parlament peaks teostama demokraatlikku kontrolli ELi osaluse üle nn troika süsteemis ja selle suhtes tuleks kehtestada aruandekohustus Euroopa Parlamendi ees;

E.ERISTAV INTEGRATSIOON JA ALUSLEPINGU MUUTMINE

56.  on seisukohal, et kui aluslepingut kavatsetakse muuta, tuleb selles toetada eristavat integratsiooni kui edasise integratsiooni saavutamise vahendit, kaitses samas liidu ühtsust;

57.  arvab, et kui aluslepingut kavatsetakse muuta, võib selles kehtestada uue assotsieerunud liikme tasandi, sealhulgas osaline integreerimine teatud liidu poliitikavaldkondadesse, mis oleks Euroopa naabruspoliitika tugevdamise vahend;

58.  on seisukohal, et tulevase aluslepingute muutmisega kinnitataks euroala tippkohtumine Euroopa Ülemkogu mitteametlikuks vormiks, nagu on ette nähtud majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu V jaotises;

59.  soovitab muuta eurorühma kohtumised majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu mitteametlikuks vormiks;

60.  nõuab majandus- ja rahandusküsimuste voliniku nimetamist rahandusministriks ja komisjoni alaliseks asepresidendiks;

61.  nõuab, et muudetaks nõukogu hääletamise korda, mille puhul on tarvis ühehäälset otsust või kvalifitseeritud häälteenamust, välja arvatud mõned erandid, ning nõuab kehtivate erimenetluste muutmist seadusandlikeks tavamenetlusteks;

62.  nõuab õigusliku aluse kehtestamist selliste liidu asutuste loomisele, mis võivad täita täidesaatva võimu ja rakendamise eriülesandeid, mille neile on andnud Euroopa Parlament ja nõukogu kooskõlas seadusandliku tavamenetlusega;

63.  peab ümberpööratud kvalifitseeritud enamushääletust fiskaalkokkuleppes pigem poliitiliseks avalduseks kui tõhusaks otsuste tegemise vahendiks ja nõuab seepärast igakülgse õiguskindluse tagamiseks ümberpööratud kvalifitseeritud enamushääletuse lisamist aluslepingutesse, eeskätt artiklitesse 121, 126 ja 136 sellisel viisil, et komisjoni ettepanekud või soovitused võivad jõustuda, kui Euroopa Parlament või nõukogu ei ole teatava eelnevalt kindlaks määratud aja jooksul esitanud vastuväiteid;

64.  nõuab ELi toimimise lepingu artikli 136 muutmist, et laiendada selle kohaldamisala eurot rahaühikuna mittekasutavate liikmesriikide vabatahtlikule osalemisele, nähes ette täieliku hääleõiguse kooskõlas tõhustatud koostööga, ning nõuab loobumist ELi toimimise lepingu artikli 136 kohastest piirangutest ja artikli muutmist üldklausliks õiguslikult siduvate miinimumnõuete kooskõlastamist ja kehtestamist käsitlevate õigusaktide vastuvõtmise kohta majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika valdkonnas;

65.  nõuab ELi toimimise lepingu artikli 127 lõike 6 õigusliku aluse laiendamist kõigile finantsasutustele, sh siseturu piires loodud kindlustusseltsid;

66.  nõuab, et Euroopa Parlament kaasataks ELi toimimise lepingu artiklis 283 sätestatud EKP presidendi, asepresidendi ja teiste juhatuse liikmete ametisse nimetamise menetlusse, mille kohaselt on nõukogu soovituste vastuvõtmiseks vajalik Euroopa Parlamendi nõusolek;

67.  nõuab, et järgmisel konvendil arutataks võimalust võtta kasutusele seadusandlik erimenetlus, mille raames on mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse vastuvõtmiseks ELi toimimise lepingu artikli 312 kohaselt vaja nelja viiendikku nõukogu häältest ja Euroopa Parlamendi liikmete häälteenamust;

68.  palub järgmisel konvendil arutada võimalust võtta kasutusele seadusandlik erimenetlus, mille puhul on ELi toimimise lepingu artikli 311 kolmanda lõigu kohaselt Euroopa Liidu omavahendite süsteemi käsitleva nõukogu otsuse vastuvõtmiseks vaja nelja viiendikku nõukogu häältest ja Euroopa Parlamendi liikmete häälteenamust;

69.  palub järgmisel konvendil uurida võimalust näha eurot kasutavatele liikmesriikidele ja kõigile uutes ühistes poliitikavaldkondades osaleda soovivatele liikmesriikidele ELi eelarve raames ette konkreetsed omavahendid;

70.  on arvamusel, et liidu ametite rahalised vahendid peaksid olema liidu eelarve lahutamatu osa;

71.  nõuab, et aluslepingute muutmiseks oleks vajalik Euroopa Parlamendi liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega nõusolek;

72.  nõuab kindlalt, et tulevane konvent peab omama võimalikult suurt demokraatlikku legitiimsust ning kaasama ka sotsiaalpartnereid, kodanikuühiskonda ja muid sidusrühmi; jõuab oma täiskogul otsustele vastavalt täieliku demokraatia reeglitele; omab piisavalt aega tõsiseks ja põhjalikuks aruteluks; töötab läbipaistvalt ja on kõik oma koosolekud üldsusele avanud;

73.  toetab ELi lepingu artikli 48 lõike 7 üleminekuklausli laiendamist aluslepingutele tervikuna;

o
o   o

74.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Ülemkogu eesistujale.

(1) Treaty Establishing the European Stability Mechanism (ESM) (2) Treaty on Stability, Coordination and Governance in the Economic and Monetary Union (3) ELT L 306, 23.11.2011. (4) ELT L 140, 27.5.2013. (5) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0372. (7) https://www.ecb.europa.eu/ssm/pdf/4preport/fourpresidentsreport2012-12-05EN.pdf (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0430. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0222. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0269.