Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta otsus nõukogu soovituse kohta nimetada ametisse Euroopa Keskpanga juhatuse liige (N7-0002/2014 – C7-0010/2014 – 2014/0801(NLE))

P7_TA(2014)0033 A7-0023/2014

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 7. jaanuari 2014. aasta soovitust (N7-0002/2014)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0010/2014),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 109,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7‑0023/2014),

A.  arvestades, et 8. jaanuari 2014. aasta kirjas, mis saadi kätte 9. jaanuaril 2014, konsulteeris Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendiga Sabine Lautenschlägeri Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks nimetamise asjus ametiajaga kaheksaks aastaks;

B.  arvestades, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon hindas kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud tingimusi ja kõnealuse lepingu artiklis 130 sätestatud Euroopa Keskpanga rahapoliitika valdkonnas täieliku sõltumatuse nõuet; arvestades, et selle hindamise käigus sai parlamendikomisjon kandidaadilt elulookirjelduse ning vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C.  arvestades, et seejärel korraldas komisjon 13. jaanuaril 2014. aastal kandidaadi kuulamise, millel kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel komisjoni liikmete küsimustele;

1.  toetab nõukogu soovitust nimetada Sabine Lautenschläger Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELTs seni avaldamata.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega lubatakse Prantsusmaal kohaldada Guadeloupe’il, Prantsuse Guajaanas, Martinique’il ja Réunionis toodetud traditsioonilise rummi suhtes teatavate kaudsete maksude vähendatud määra ning muudetakse otsust 2007/659/EÜ (COM(2013)0839 – C7-0488/2013 – 2013/0413(CNS))

P7_TA(2014)0034 A7-0013/2014

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2013)0839),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7‑0488/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55 ja artikli 46 lõiget 1,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A7-0013/2014),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta otsus puutumatuse äravõtmist ja kaitsmist käsitlevate Euroopa Parlamendi kodukorra sätete muutmise kohta (2013/2031(REG))

P7_TA(2014)0035 A7-0012/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni esimehe 9. novembri 2012. aasta kirja,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 211 ja 212,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ja õiguskomisjoni arvamust (A7-0012/2014),

1.  otsustab teha kodukorras järgmised muudatused;

2.  tuletab meelde, et nimetatud muudatused jõustuvad järgmise osaistungjärgu esimesel päeval;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus teavitamise eesmärgil nõukogule ja komisjonile.

Kehtiv tekst   Muudatusettepanek Muudatusettepanek 1 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 5 – lõige 1 a (uus) 1a.  Parlamentaarne puutumatus ei ole parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis. Muudatusettepanek 2 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 6 – lõige 1 1.  Oma eesõiguste ja puutumatusega seotud volituste rakendamisel taotleb parlament eelkõige enda kui demokraatliku legislatiivkogu puutumatuse säilitamist ja oma liikmete sõltumatuse tagamist nende ülesannete täitmisel. 1.  Oma eesõiguste ja puutumatusega seotud volituste rakendamisel võtab parlament meetmeid enda kui demokraatliku legislatiivkogu puutumatuse säilitamiseks ja oma liikmete sõltumatuse tagamiseks nende ülesannete täitmisel. Puutumatuse äravõtmise taotlust hinnatakse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli artiklite 7, 8 ja 9 ning käesolevas artiklis osutatud põhimõtete kohaselt. Muudatusettepanek 3 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 6 – lõige 2 2.  Kui liikmesriigi pädev ametiasutus on esitanud presidendile parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile. välja jäetud Muudatusettepanek 4 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 6 – lõige 3 3.  Kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile puutumatuse ja eesõiguste kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile. välja jäetud Muudatusettepanek 5 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 6 – lõige 4 4.  Juhul kui parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse oletatava rikkumisena on parlamendiliige vahistatud või tema liikumisvabadust piiratud, võib president pärast seda, kui ta on pidanud nõu vastutava komisjoni esimehe ja raportööriga, võtta kiiresti meetmeid asjaomase parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks. President teatab oma algatusest vastutavale komisjonile ja teavitab parlamenti. välja jäetud Muudatusettepanek 6 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 6 – lõige 4 a (uus) 4a.  Kui parlamendiliikmel tuleb esineda tunnistajana või anda tunnistusi eksperdina, ei ole vaja taotleda puutumatuse äravõtmist juhul, kui: –  parlamendiliiget ei kohustata ilmuma sellisel kuupäeval või kellaajal, mis takistab või raskendab tema kui parlamendiliikme kohustuste täitmist, või kui ta võib anda tunnistuse kirjalikult või muus vormis, mis ei raskenda tema parlamendiliikme ülesannete täitmist; ning –  parlamendiliiget ei kohustata andma tunnistusi küsimustes, mille kohta ta oma ametiülesannete täitmisel on saanud konfidentsiaalset teavet, mille avaldamist ta ei pea asjakohaseks. Muudatusettepanek 7 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 6 a (uus) Artikkel 6a Eesõiguste ja puutumatuse kaitse 1.  Kui liikmesriigi ametiasutus on väidetavalt rikkunud parlamendiliikme või endise parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust, võib artikli 7 lõike -1 kohaselt taotleda parlamendi otsust küsimuses, kas eesõiguste ja puutumatuse rikkumine on ka tegelikult aset leidnud. 2.  Eelkõige võib sellise taotluse eesõiguste ja puutumatuse kaitsmiseks esitada juhul, kui leitakse, et asjaolud kujutavad endast haldus- või muud piirangut, mis takistab parlamendi istungipaika sõitvate või sealt lahkuvate parlamendiliikmete vaba liikumist või arvamuse avaldamist või hääle andmist nende poolt oma kohustuste täitmisel, või kuuluvad need Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 9 kohaldamisalasse. 3.  Parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlus ei ole vastuvõetav, kui sama kohtumenetlusega seoses on juba esitatud sellelt parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise või selle kaitsmise taotlus, olenemata sellest, kas otsus on selleks hetkeks juba vastu võetud või mitte. 4.  Parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse läbivaatamist ei jätkata, kui sama kohtumenetlusega seoses on esitatud taotlus sellelt parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmiseks. 5.  Juhul kui on võetud vastu otsus parlamendiliikme eesõigusi ja puutumatust mitte kaitsta, võib parlamendiliige esitada koos uute asitõenditega otsuse uuesti läbivaatamise taotluse. Otsuse läbivaatamise taotlus ei ole vastuvõetav, kui otsuse vastu on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 263 alusel esitatud hagi või kui president ei pea uusi esitatud tõendeid piisavalt põhjendatuks, et läbivaatamist õigustada. Muudatusettepanek 8 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 6 b (uus) Artikkel 6b Presidendi kiireloomulised meetmed puutumatuse maksmapanemiseks 1.  Kui parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse oletatava rikkumisena on parlamendiliige vahistatud või tema liikumisvabadust piiratud, võib president pärast seda, kui ta on pidanud nõu vastutava komisjoni esimehe ja raportööriga, võtta kiiresti meetmeid asjaomase parlamendiliikme eesõiguste ja puutumatuse maksmapanemiseks. President teatab oma algatusest vastutavale komisjonile ja teavitab parlamenti. 2.  Kui president kasutab talle lõikega 1 antud volitusi, võtab vastutav komisjon presidendi algatuse oma järgmisel koosolekul teadmiseks. Kui vastutav komisjon peab seda vajalikuks, võib ta koostada parlamendile esitamiseks raporti. Muudatusettepanek 9 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 7 – lõige -1 (uus) -1. Kui liikmesriigi pädev ametiasutus on esitanud presidendile parlamendiliikmelt puutumatuse äravõtmise taotluse või kui parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile puutumatuse ja eesõiguste kaitsmise taotluse, antakse taotlusest teada täiskogu istungil ja taotlus edastatakse vastutavale komisjonile. Muudatusettepanek 10 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 7 – lõige 1 1.  Vastutav komisjon vaatab puutumatuse äravõtmise ning eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlused läbi viivitamatult nende esitamise järjekorras. 1.  Vastutav komisjon vaatab puutumatuse äravõtmise ning eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotlused läbi viivitamatult, võttes seejuures arvesse nende suhtelist keerukust. Muudatusettepanek 11 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 7 – lõige 3 3.  Vastutav komisjon võib paluda asjaomasel ametiasutusel anda teavet või selgitusi, mida komisjon peab vajalikuks, et jõuda seisukohale, kas puutumatus tuleks ära võtta või tuleks seda kaitsta. Asjaomasele parlamendiliikmele antakse võimalus anda selgitusi; ta võib esitada dokumente või muid kirjalikke tõendeid, mida ta peab asjakohaseks, ning teda võib esindada teine parlamendiliige. 3.  Vastutav komisjon võib paluda asjaomasel ametiasutusel anda teavet või selgitusi, mida komisjon peab vajalikuks, et jõuda seisukohale, kas puutumatus tuleks ära võtta või tuleks seda kaitsta. Muudatusettepanek 12 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 7 – lõige 3 a (uus) 3a.  Asjaomasele parlamendiliikmele antakse võimalus anda selgitusi, ta võib esitada dokumente või muid kirjalikke tõendeid, mida ta peab asjakohaseks, ning teda võib esindada teine parlamendiliige. Parlamendiliige ei viibi kohal tema puutumatuse äravõtmise või kaitsmise taotlust käsitlevatel aruteludel, välja arvatud kuulamisel. Vastutava komisjoni esimees kutsub parlamendiliikme selgitusi andma, teatades talle kuulamise toimumiskuupäeva ja kellaaja. Parlamendiige võib loobuda õigusest anda kuulamisel selgitusi. Kui parlamendiliige ei ilmu kuulamisele, kuhu teda kutsuti, loetakse seda loobumiseks õigusest anda selgitusi, välja arvatud juhul, kui parlamendiliige on teatanud, et ei saa osutatud kuupäeval ja kellajal toimuval kuulamisel osaleda, esitades asjakohased põhjendused. Vastutava komisjoni esimees otsustab, kas taotlus kuulamisel osalemisest vabastamiseks võetakse esitatud põhjenduste alusel vastu. Otsust ei saa edasi kaevata. Kui vastutava komisjoni esimees rahuldab parlamendiliikme taotluse tema kuulamisel osalemisest vabastamiseks, kutsub ta parlamendiliikme kuulamisele uuel kuupäeval ja kellaajal. Kui parlamendiliige ei ilmu ka teisele kuulamisele, jätkatakse menetlust parlamendiliiget ära kuulmata. Edasisi taotlusi vabastuseks või selgituste andmiseks vastu ei võeta. Muudatusettepanek 13 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 7 – lõige 5 5.  Kui parlamendiliikmel tuleb esineda tunnistajana või anda tunnistusi eksperdina, ei ole vaja taotleda puutumatuse äravõtmist juhul, kui: välja jäetud –  parlamendiliiget ei kohustata ilmuma sellisel kuupäeval või kellaajal, mis takistab või raskendab tal tema kui parlamendiliikme kohustuste täitmist, või kui ta võib anda tunnistuse kirjalikult või muus vormis, mis ei raskenda tema parlamendiliikme ülesannete täitmist; –  parlamendiliiget ei kohustata andma tunnistusi küsimustes, mille kohta ta oma ametiülesannete täitmisel on saanud konfidentsiaalset teavet, mille avaldamist ta ei pea asjakohaseks. Muudatusettepanek 14 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 7 – lõige 6 6.  Eesõiguste või puutumatuse kaitsmise korral teeb vastutav komisjon kindlaks, kas asjaolud kujutavad endast haldus- või muud piirangut, mis takistab parlamendiliikme vaba liikumist parlamendi koosoleku toimumiskohta või sealt tagasi või arvamuse väljendamist või hääletamist tema mandaadiga seotud ülesannete täitmisel, või kuuluvad need privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 9 aspektide alla, mis ei ole reguleeritud siseriikliku õigusega; vastutav komisjon teeb ettepaneku paluda asjaomasel ametiasutusel teha vajalikud järeldused. välja jäetud Muudatusettepanek 15 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 7 – lõige 10 10.  Kui president kasutab talle artikli 6 lõikega 4 antud volitusi, võtab vastutav komisjon oma järgmisel koosolekul presidendi algatuse teadmiseks. Kui vastutav komisjon peab seda vajalikuks, võib ta koostada parlamendile esitamiseks raporti. välja jäetud Muudatusettepanek 16 Euroopa Parlamendi kodukord Artikkel 7 – lõige 12 a (uus) 12a.  Vastutav komisjon määrab kindlaks käesoleva artikli kohaldamise põhimõtted.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega lastakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/18/EÜ viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud ja teatavate liblikaliste maisikahjurite suhtes resistentne maisitoode (Zea mays L., liin 1507) (2013/2974(RSP))

P7_TA(2014)0036 B7-0007/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega lastakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/18/EÜ viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud ja teatavate liblikaliste maisikahjurite suhtes resistentne maisitoode (Zea mays L., liin 1507) (COM(2013)0758),

–  võttes arvesse komisjoni otsuse eelnõu, mis käsitleb geneetiliselt muundatud ja teatavate liblikaliste maisikahjurite suhtes resistentse maisitoote (Zea mays L., liin 1507) viljelemise eesmärgil turule laskmist kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/18/EÜ (D003697/01), ning mis esitati direktiivi 2001/18/EÜ artiklis 30 nimetatud komiteele hääletamiseks 25. veebruaril 2009,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta(1), eriti selle artikli 18 lõike 1 esimest lõiku,

–  võttes arvesse direktiivi 2001/18/EÜ artiklis 30 nimetatud komitees maisi 1507 üle 25. veebruaril 2009 toimunud hääletust, mille tulemusel arvamust ei esitatud,

–  võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) geneetiliselt muundatud organismide teaduskomisjoni alates 2005. aastast kuni 2012. aasta novembrini esitatud kuut teaduslikku arvamust maisi 1507 kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 22. aprilli 2013. aasta rakendusmäärust (EL) nr 365/2013, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 toimeaine glufosinaadi heakskiitmise tingimuste osas(2),

–  võttes arvesse keskkonna nõukogu 4. detsembri 2008. aasta järeldusi geneetiliselt muundatud organismide (GMOde) kohta,

–  võttes arvesse oma seisukohta, mis võeti vastu esimesel lugemisel 5. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2011, millega muudetakse direktiivi 2001/18/EÜ seoses liikmesriikide võimalusega piirata või keelata oma territooriumil GMOde kasvatamist(3),

–  võttes arvesse Eurobaromeetri eriuuringut nr 354 toiduga seotud ohtude kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Üldkohtu (seitsmenda koja) 26. septembri 2013. aasta otsust maisi 1507 tahtliku keskkonda viimise taotluse kohta (Kohtuasi T-164/10)(5),

–  võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused)(6) artikli 5 lõiget 5 ja artiklit 8,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 88 lõikeid 2 ja 3,

A.  arvestades, et direktiivi 2001/18/EÜ artikli 18 lõikes 1 on sätestatud, et geneetiliselt muundatud organismi (GMO) tahtliku keskkonda viimise kohta tehtav otsus peab sisaldama artikli 19 lõikes 3 ettenähtud teavet;

B.  arvestades, et direktiivi 2001/18/EÜ artikli 19 lõikes 3 on sätestatud, et artiklis 18 nimetatud kirjalikus nõusolekus tuleb iga juhuga seoses selgesti kindlaks määrata muu hulgas konkreetsete ökosüsteemide/keskkonna ja/või geograafiliste piirkondade kaitsega seotud tingimused;

C.  arvestades, et komisjoni ettepanekus selline viide puudub;

D.  arvestades, et alalises komitees 25. veebruaril 2009 toimunud hääletuse alusel komitee komisjoni loa andmise ettepaneku kohta arvamust ei esitanud; arvestades, et ainult 6 liikmesriiki hääletasid ettepaneku poolt, samas kui 12 liikmesriiki hääletasid selle vastu ja 7 liikmesriiki jäid erapooletuks;

E.  arvestades, et EFSA soovituste alusel ning selleks, et täita loa andmise tingimused, muutis komisjon ettepanekut oluliselt, nt seoses märgistamiseeskirjade, seire ja putukate resistentsuse juhtimiskavas ettenähtud menetlustega;

F.  arvestades, et alalises komitees 25. veebruaril 2009 hääletusel olnud versiooni tehtud muudatused hõlmavad maisi 1507 glufosinaaditaluvusele viitamise väljajätmist ning sellise nõude lisamist, mille kohaselt tuleb ettevõtjatele teada anda, et nad ei tohi kasutada „glufosinaat-herbitsiide sisaldavat toodet glufosinaati mittetaluva maisi puhul kasutatavatest tavameetoditest erineval viisil”;

G.  arvestades, et muudetud ettepanekut ei arutatud liikmesriikide ekspertidega ega pandud hääletusele alalises komitees, vaid et see suunati otse nõukogule;

H.  arvestades, et Euroopa Liidu Üldkohtu 26. septembri 2013. aasta otsus seoses Pioneer Hi-Bred International taotlusega maisi 1507 tahtlikuks keskkonda viimiseks ei takista komisjoni oma seisukohta Euroopa Parlamendi resolutsioonist lähtuvalt ümber vaatamast ja alalisele komiteele nõukogu otsuse 1999/468/EÜ artikli 8 lõike 1 kohaselt uut ettepanekut esitamast, soovitusega maisile 1507 luba mitte anda;

EFSA riskianalüüs

I.  arvestades, et alalises komitees toimunud hääletuse järel koostas EFSA komisjoni taotlusel kolm teaduslikku arvamust, ajakohastades oma eelnevaid riskianalüüse ja riskijuhtimist käsitlevaid soovitusi;

J.  arvestades, et oma 2012. aasta veebruaris koostatud arvamuses jäi EFSA sõnaselgelt eriarvamusele taotleja järeldusega, et taotleja viidatud uurimuses on esitatud piisavad tõendid selle kohta, et mais 1507 põhjustab mittesihtliblikalistele ELis tühist riski, ning juhtis selle asemel tähelepanu tõsiasjale, et kokkupuude maisi 1507 õietolmuga võib põhjustada riski äärmiselt tundlike mittesihtliblikaliste jaoks(7);

K.  arvestades, et maisi 1507 toodetav Bt-toksiin Cry1F erineb harilikest Bt-toksiinidest ning sellel on mittesihtliblikalistele tõendatult erinev mõju; arvestades, et Cry1F-valgu kohta on tehtud vähe uuringuid ja selle mõju veeloomaliikidele või mullaorganismidele käsitlevad uuringud puuduvad; arvestades, et EFSA märgib, et Cry1F-valgu kogus maisi 1507 õietolmus on ligikaudu 350 korda suurem maisi MON 810 õietolmus sisalduvast Cry1Ab-valgu kogusest(8);

L.  arvestades, et hoolimata komisjoni vastavast taotlusest, keeldus Pioneer oma loa saamise taotlust läbi vaatamast ja esitamast täiendavaid dokumente seoses seire- ja riski leevendamise meetmetega mittesihtorganismide puhul;

M.  arvestades, et EFSA tunnistab, et ta ei kaalunud oma riskianalüüsis võimalikke riske, mis on seotud maisi 1507 teise tunnuse, nimelt selle herbitsiidi glufosinaatammooniumi taluvusega(9), kuigi see omadus võib tuua kaasa glufosinaadi kasutamise suurenemise;

Glufosinaat

N.  arvestades, et osana keskkonnaohu hinnangust on EFSA kohustatud hindama „kaudseid mõjusid, nagu pestitsiidide kasutamine”, ning „võimalikke mõjusid, mida mis tahes konkreetne geneetiliselt muundatud ja herbitsiide taluv kultuur võib avaldada bioloogilisele mitmekesisusele ja mittesihtorganismidele põllumajandustavade muutumise tõttu (kaasa arvatud erinevate herbitsiidide kasutamise tõttu)”(10);

O.  arvestades, et glufosinaat on liigitatud reproduktiivtoksiliseks ning seetõttu kehtivad selle suhtes määruses (EÜ) nr 1107/2009 sätestatud välistamiskriteeriumid; arvestades, et ainete puhul, mis on juba heaks kiidetud, kohaldatakse välistamiskriteeriume siis, kui luba on vaja uuendada; arvestades, et glufosinaat on heaks kiidetud ajavahemikuks, mis lõpeb 2017. aastal(11); arvestades, et 2017. aastal peaks glufosinaadi kasutamine seetõttu põhimõtteliselt lõppema;

P.  arvestades, et väljaspool ELi asuvates riikides, nt Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, turustab maisi 1507 tootja seda glufosinaati taluva kultuurina, samas kui ELis tehtud taotluses väidab taotleja, et glufosinaadi taluvuse geen oli ette nähtud kasutamiseks üksnes markergeenina;

Q.  arvestades, et ei ole selge, kuidas komisjon kavatseb eelseisvat glufosinaadi keeldu rakendada, kui see on turul endiselt kättesaadav;

GMOde alane üldine olukord ELis

R.  arvestades, et alates 2010. aastast, kui luba anti kartulisordile Amflora, ei ole ELis viljelemiseks luba antud ühelegi GMOle; arvestades, et Euroopa Liidu Üldkohus tühistas selle loa 13. detsembril 2013, ning arvestades, et ainus viljelemiseks veel lubatud põllukultuur on Monsanto mais MON 810, mille loa uuendamine mõned aastad tagasi seiskus;

S.  arvestades, et laialdaselt omaks võetud seisukoht – mida kinnitavad ka eespool nimetatud keskkonna nõukogu 4. detsembri 2008. aasta järeldused – on see, et GMOde viljelemise pikaajalisi mõjusid ning mõjusid mittesihtorganismidele ei ole riskianalüüsides seni piisavalt arvesse võetud;

T.  arvestades, et nii nõukogu(12) kui ka Euroopa Parlament(13) tunnistavad vajadust GMOde pikaajaliste mõjude rangema hindamise ning sõltumatu uurimistöö järele GMOde tahtliku keskkonda viimise või turule laskmisega seotud võimalike riskide alal, sealhulgas vajadust anda sõltumatutele uurijatele juurdepääs kogu asjakohasele materjalile;

U.  arvestades, et geneetiliselt muundatud toiduga puutub kokku enamik tarbijaid, nagu on muu hulgas märgitud ka 2010. aasta Eurobaromeetri eriuuringus 354; arvestades, et geneetiliselt muundatud mais 1507 ei too tarbijatele mingit kasu;

1.  ei nõustu ettepanekuga võtta vastu nõukogu otsus, millega lastakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/18/EÜ viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud ja teatavate liblikaliste maisikahjurite suhtes resistentne maisitoode (Zea mays L., liin 1507);

2.  on seisukohal, et ettepanek võtta vastu nõukogu otsus ületab direktiivi 2001/18/EÜ kohaselt antud rakendamisvolitusi;

3.  kutsub nõukogu üles komisjoni ettepanekut tagasi lükkama;

4.  kutsub komisjoni üles mitte tegema ettepanekuid loa andmiseks mis tahes uuele GMO sordile ning mitte uuendama vanu lubasid, kuni riski hindamise meetodeid on märkimisväärselt parandatud;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 106, 17.4.2001, lk 1. (2) ELT L 111, 23.4.2013, lk 27. (3) ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 350. (4) http://www.efsa.europa.eu/en/factsheet/docs/reporten.pdf (5) http://curia.europa.eu/juris/document/document_print.jsf?doclang=EN&text=&pageIndex=0&part=1&mode=lst&docid=142241&occ=first&dir=&cid=127901 (6) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. (7) http://www.efsa.europa.eu/en/efsajournal/pub/2429.htm (8) http://www.efsa.europa.eu/en/efsajournal/doc/2429.pdf (9) http://www.efsa.europa.eu/en/efsajournal/pub/2429.htm (10) Komisjoni 8. septembri 2008. aasta kiri EFSA-le seoses herbitsiiditolerantsete taimede keskkonnaohu hindamisega. (11) http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2013:111:0027:0029:ET:PDF (12) Keskkonna nõukogu 4. decembri 2008. aasta järeldused. (13) Vaata oma ülalmainitud 5. juuli 2011. aasta seisukohta.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon vaba liikumise põhiõiguse järgimise kohta ELis (2013/2960(RSP))

P7_TA(2014)0037 RC-B7-0016/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 21, 45, 47 ja 151 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 15, 21, 29, 34 ja 45,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil(1), eriti selle artiklit 7,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrust (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta(3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord(4),

–  võttes arvesse komisjoni 13. juuli 2010. aasta teatist „Töötajate vaba liikumine – õiguste tagamine ja olulisemad muutused” (COM(2010)0373),

–  võttes arvesse 14. oktoobril 2013. aastal avaldatud uuringut mittetöötavate ELi-siseste rändajate mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste ja elukoha põhjal määratavate tervishoiuhüvitiste mõju kohta liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemidele,

–  võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2013. aasta teatist „Viis meedet olukorra parandamiseks ELi kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumise valdkonnas” (COM(2013)0837),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi Redingi 5. detsembri 2013. aasta avaldust justiits- ja siseküsimuste nõukogule,

–  võttes arvesse volinik László Andori 1. jaanuari 2014. aasta avaldust Bulgaariast ja Rumeeniast pärit töötajate vaba liikumise suhtes kohaldatavate piirangute lõppemise kohta,

–  võttes arvesse oma 2. aprilli 2009. aasta resolutsiooni direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) kohaldamise kohta(5),

–  võttes arvesse oma 29. märtsi 2012. aasta resolutsiooni ELi kodakondsust käsitleva 2010. aasta aruande ja ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamise kohta(6),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et vaba liikumise õigus on üks neljast ELi põhivabadusest, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus kui Euroopa integratsiooni nurgakivi ning on otseselt seotud ELi kodakondsusega;

B.  arvestades, et vaba liikumine on üks ELi põhiväärtustest, pakkudes kodanikele võimalust vabalt valida oma elu- ja töökohta ning luues liikuvust ja arengut tööturul, haridussüsteemis ja mujal;

C.  arvestades, et hoolimata võimalikest piirikontrollidest, mis mõned liikmesriigid on kehtestanud ka nende territooriumile sisenevatele ELi kodanikele, on liikumisvabadus kõikidele Euroopa kodanikele tagatud õigus; arvestades, et tõsiasi, et mitte kõik liikmesriigid ei kuulu Schengeni alasse, ei mõjuta kõikide ELi kodanike õigust liikuda vabalt kogu liidu piires;

D.  arvestades, et ELi kodanikud peavad liikumisvabadust ELi peamiseks kodanikuõiguseks ja ka ELi kõige positiivsemaks saavutuseks, millel on nende riigi majandusele kasulik mõju;

E.  arvestades, et ELi töötajate panus vastuvõtva riigi hoolekandesüsteemi on võrdne selle riigi oma töötajate panusega;

F.  arvestades, et ELi liikuvate töötajate vabast liikumisest tulenevat kasu vastuvõtva riigi arengule on näha kogu Euroopas, eelkõige tervishoiu-, põllumajandus- ja ehitusvaldkonnas;

G.  arvestades, et ELi kodanike vabadus elada ELis ükskõik kus kehtib igasuguste piiranguteta kõikidele ELi kodanikele, kuid selle tingimuseks on direktiivi 2004/38/EÜ kohaselt asjaomase ELi kodaniku kohustus vastata pärast kolme kuud õiguslikele tingimustele, et mitte koormata vastuvõtvat riiki; arvestades, et töötajate vaba liikumine on ELi ühtse turu edu alussammas; arvestades, et kuigi kõigest 2,8% kõigist ELi kodanikest elavad muus kui omas liikmesriigis, on nad siiski oluline element siseturu edu saavutamisel ja Euroopa majanduse hoogustamisel;

H.  arvestades, et võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtete kohaselt on kõikidel ELi kodanikel vastuvõtva riigi kodanikega samad õigused ja kohustused (sellest põhimõttest lähtuvad määrused (EÜ) nr 883/2004 ja (EÜ) nr 987/2009); arvestades, et kõik liikmesriigid võivad neid põhimõtteid järgides vabalt otsustada, milliseid sotsiaalkindlustushüvitisi ja millistel tingimustel anda; arvestades, et ELi eeskirjad sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ei luba diskrimineerimist sotsiaalkindlustushüvitiste osas ELi kodanike puhul, kes on töötajad, töötajate otsesed pereliikmed või kelle peamine elukoht on asjaomases liikmesriigis;

I.  arvestades, et tänapäevane Euroopa ühiskond nõuab eeskätt tööstuse muudatuste, globaliseerumise, uue töökorralduse, demograafiliste muutuste ja transpordivahendite arengu tõttu suuremat töötajate liikuvust;

J.  arvestades, et töötajate vaba liikumine on nii ELile kui ka liikmesriikidele positiivne sotsiaal-majanduslik eeskuju, mis on nurgakiviks ELi integratsioonile, majanduse arengule, sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja inimeste professionaalsuse suurendamisele, aidates samuti neutraliseerida majanduskriisi kahjulikku mõju ja kindlustades liidu positsiooni majandusjõuna, kes on valmis seisma silmitsi ülemaailmsete muutustega kaasnevate probleemidega;

K.  arvestades, et Bulgaaria ja Rumeenia töötajate vaba liikumist puudutav üleminekukord on alates 1. jaanuarist 2014 tühistatud;

L.  arvestades, et nõukogu kinnitas näiteks justiits- ja siseküsimuste nõukogu hiljutistel aruteludel (8. oktoobril 2013, 5.–6. detsembril 2013) oma toetust liikumisvabadusele ning tunnistas, et see toob vastastikust kasu;

M.  arvestades, et lähenevate Euroopa Parlamendi valimiste tõttu on ELi kodanike vaba liikumise küsimusest saanud mõnede parteide kampaaniateema; arvestades, et kui sellesse arutellu ei suhtuta ratsionaalselt, võib see viia teatavatest ELi liikmesriikidest pärit kodanike või ELi liikuvate kodanike mustamiseni ja tuua kaasa rassismi ja ksenofoobia tõusu; arvestades, et kõrgetasemelised Euroopa poliitikud on teinud hiljuti mitmeid vaba liikumise õigust kahjustavaid avaldusi;

N.  arvestades, et komisjoni hiljutiste uuringute kohaselt on liikuvad töötajad vastuvõtvate riikide majanduse ja eelarvete netorahastajad; arvestades, et liikuvad töötajad kui rühm maksavad vastuvõtvate riikide eelarvetesse maksude ja sotsiaalkindlustusena rohkem kui nad hüvitistena saavad, samas kui mittetöötavate ELi liikuvate kodanikega seotud tervishoiukulud on väga väikesed võrreldes tervishoiu kogukuludega (0,2%) või vastuvõtvate riikide majandusega (0,01% SKP-st), ja et ELi kodanikud moodustavad väga väikese osa mitteosamakseliste erihüvitiste saajatest;

1.  palub liikmesriikidel järgida aluslepingu sätteid seoses ELi liikumisvabaduse alaste eeskirjadega ning tagada võrdsuse põhimõtte ja vaba liikumise põhiõiguse järgimine kõikides liikmesriikides;

2.  on kindlalt vastu mõnede Euroopa riigipeade võetud seisukohale, milles nõutakse muutusi ja kodanike vaba liikumise piiramist; palub liikmesriikidel hoiduda igasugustest meetmetest, mis võiksid mõjutada ELi põhiõigusaktidest tulenevat vaba liikumise õigust;

3.  lükkab kindlalt tagasi kõik ettepanekud ELi migrantide arvu piiramiseks, kuna see oleks vastuolus ELi aluslepingu kohase inimeste vaba liikumise põhimõttega; juhib tähelepanu asjaolule, et töötajate liikuvus aitab suurendada Euroopa majanduse konkurentsivõimet;

4.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kindlustada liidu õiguse range jõustamine, et tagada kõikide ELi töötajate võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine (seoses töö saamise, tööhõive ja -tingimuste, tasustamise, vallandamise, sotsiaaltoetuste ja maksusoodustustega) ning seeläbi ka ettevõtete aus konkurents; nõuab tungivalt, et liikmesriikide asutused võitleksid töötajate vaba liikumise õiguse mis tahes põhjendamatu piiramise või takistamise vastu, aga ka töötajate igasuguse ärakasutamise vastu;

5.  tuletab meelde, et töötajate vaba liikumise põhimõtte kohaselt on igal liidu kodanikul tema elukohast olenemata õigus liikuda vabalt teise liikmesriiki, et seal töötada ja/või töö eesmärgil elada;

6.  peab kiiduväärseks komisjoni teatist COM(2013)0837, milles nähakse ette viis meedet, mille abil aidata liikmesriikidel ja nende kohaliku tasandi ametiasutustel ELi õigust ja vahendeid täiel määral kohaldada, ning toetab sellega seoses täielikult järgmisi, liikmesriikidega ühiselt rakendatavaid meetmeid: liikmesriikide abistamine võitluses fiktiivabieludega (käsiraamat); ametiasutuste abistamine ELi sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise eeskirjade rakendamisel (praktiline juhend); ametiasutuste abistamine sotsiaalse kaasamise probleemide lahendamisel (rahalised vahendid); parimate tavade levitamine kohalike ametiasutuste vahel ning kohaliku tasandi ametiasutuste koolitamine ja toetamine ELi vaba liikumise eeskirjade kohaldamisel;

7.  kutsub liikmesriike üles mitte diskrimineerima ELi liikuvaid töötajaid ning mitte seostama õigust vabale liikumisele töötamise eesmärgil ebaõiglaselt väidetava sotsiaalkindlustussüsteemide kuritarvitamisega; rõhutab, et ükski selliseid väiteid esitav liikmesriik ei ole esitanud komisjonile nõutud tõendeid;

8.  palub komisjonil jälgida süstemaatiliselt ja põhjalikult ELi töötajate vaba liikumise põhiõiguse järgimist; julgustab komisjoni jätkama praeguseid jõupingutusi, mille eesmärk on tagada, et liikmesriigid võtavad direktiivi 2004/38/EÜ üle ja rakendavad seda täielikult ja korrektselt, kasutades täies ulatuses ära selles antud võimalusi algatada rikkumismenetlusi;

9.  kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult ja läbipaistvalt Euroopa fondidest (nagu Euroopa Sotsiaalfond ja Euroopa Regionaalarengu Fond) kättesaadavaid vahendeid, et edendada integratsiooni, sotsiaalset kaasamist ja vaesuse vähendamist, ning toetama kohalike kogukondade jõupingutusi marginaliseeritud kodanike arvu suurenemisega tegelemisel;

10.  tuletab liikmesriikidele meelde nende sotsiaalset kohustust tegeleda oma sotsiaalhoolekande süsteemide kuritarvitamise juhtumitega olenemata sellest, kas kuritarvituse panevad toime nende oma kodanikud või muude liikmesriikide kodanikud; kutsub liikmesriike üles järgima direktiivi 2004/38/EÜ sätteid ja tegelema võimalike kuritarvitustega;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 158, 30.4.2004, lk 77. (2) ELT L 141, 27.5.2011, lk 1. (3) ELT L 166, 30.4.2004, lk 1. (4) ELT L 284, 30.10.2009, lk 1. (5) ELT C 137 E, 27.5.2010, lk 6. (6) ELT C 257 E, 6.9.2013, lk 74.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon ELi kodakondsuse müügi kohta (2013/2995(RSP))

P7_TA(2014)0038 RC-B7-0015/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 4, 5, 9 ja 10,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 20,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et igalt liikmesriigilt eeldatakse vastutustundlikku käitumist liidu ühiste väärtuste ja saavutuste kaitsmisel, ning arvestades, et need väärtused ja saavutused ei ole rahas mõõdetavad ning neile ei ole võimalik määrata hinda;

B.  arvestades, et mitu liikmesriiki on võtnud kasutusele süsteemid, millega otseselt või kaudselt kaasneb ELi kodakondsuse müük kolmandate riikide kodanikele;

C.  arvestades, et üha rohkem liikmesriike annab ajutisi või alalisi elamislube kolmandate riikide kodanikele, kes asjaomasesse liikmesriiki investeerivad;

D.  arvestades, et mõnes liikmesriigis on võimalik saada alaline elamisluba, mis annab juurdepääsu kogu Schengeni alale; arvestades, et teatavates liikmesriikides võetakse meetmeid, mille reaalseks tulemuseks võib olla vastava liikmesriigi kodakondsuse tegelik müük;

E.  arvestades, et mõnel juhul võivad neil investeerimisprogrammidel olla negatiivsed kõrvalmõjud, näiteks võivad need moonutada kohalikku eluasemeturgu;

F.  arvestades, et eriti Malta valitsus on viimasel ajal võtnud meetmeid selleks, et luua süsteem Malta kodakondsuse otseseks müümiseks, millega automaatselt kaasneb ELi kodakondsuse kui terviku otsene müük ilma elukohanõudeta;

G.  arvestades, et selline ELi kodakondsuse otsene müük õõnestab vastastikust usaldust, millele liit tugineb;

H.  arvestades, et ELi kodanikel on eelkõige õigus vabalt liikuda ja valida elukohta ELis, hääletada ja kandideerida kohalike valimistel ja Euroopa Parlamendi valimistel sõltumata nende elukohast ELis, samadel tingimustel kohaliku liikmesriigi kodanikega, saada väljaspool ELi oma riigi esinduse puudumise korral abi teise ELi liikmesriigi saatkonnalt või konsulaadilt asjaomase riigi kodanikega samadel tingimustel;

I.  arvestades, et EL põhineb liikmesriikidevahelisel usaldusel, mis on rajatud aastatepikkusele järkjärgulisele tööle ning liikmesriikide ja liidu kui terviku heale tahtele;

J.  arvestades, et on väljendatud muret ka nende investeerimisprogrammide kuritegeliku ärakasutamise pärast, muu hulgas seoses nt rahapesuga;

K.  arvestades, et on väljendatud muret liikmesriikide selliste tavade võimaliku diskrimineeriva iseloomu pärast, sest need võimaldavad vaid kõige rikkamatel kolmandate riikide kodanikel saada ELi kodakondsuse, arvestamata ühtegi muud kriteeriumit;

L.  arvestades, et puudub selgus selle kohta, kas Malta kodanikud saavad kõnealusest uuest poliitikast tegelikult kasu, näiteks maksude kogumise kaudu, kuna välisinvestoritelt ei nõuta maksude maksmist; tuletab meelde, et kodakondsus ei hõlma mitte üksnes õigusi, vaid ka kohustusi;

M.  arvestades, et ELi kodakondsus on ELi üks suuremaid saavutusi, ning arvestades, et ELi aluslepingute kohaselt kuuluvad elukoha ja kodakondsusega seotud küsimused liikmesriikide ainupädevusse;

1.  tunneb muret selle pärast, et selline uus viis Malta kodakondsuse saamiseks ning kõik muud riiklikud süsteemid, mis võimaldavad ELi kodakondsust otseselt või kaudselt müüa, seab ohtu Euroopa kodakondsuse kontseptsiooni;

2.  palub liikmesriikidel tunnistada oma kohustusi liidu väärtuste ja eesmärkide kaitsmisel ning neid täita;

3.  kutsub komisjoni aluslepingute kaitsjana üles andma selget hinnangut, kas need süsteemid on kooskõlas aluslepingute, Schengeni piirieeskirjade ja ELi mittediskrimineerimise eeskirjade sätte ja mõttega;

4.  kordab, et Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 on sätestatud, et kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega abistavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel;

5.  väljendab muret hiljuti mõnes liikmesriigis loodud investeerimis- ja kodakondsusskeemide mõju pärast;

6.  tunnistab, et riigis viibimist ja kodakondsust käsitlevad küsimused kuuluvad liikmesriikide pädevusse; kutsub liikmesriike üles ettevaatlikkusele oma pädevuse kasutamisel kõnealuses valdkonnas ning palub neil arvesse võtta võimalikke kõrvalmõjusid;

7.  märgib, et ELi kodakondsus eeldab seoseid liiduga ja sõltub isiku sidemetest ELi ja tema liikmesriikidega või isiklikest sidemetest ELi kodanikega; rõhutab, et ELi kodakondsusega ei tohiks kunagi kaubelda;

8.  rõhutab asjaolu, et ELi kodakondsusega antavad õigused põhinevad inimväärikusel ja need ei tohiks olla mingi hinnaga ostetavad ega müüdavad;

9.  rõhutab, et juurdepääs rahalistele vahenditele ei tohiks olla kolmandate riikide kodanikele ELi kodakondsuse andmise peamine kriteerium; palub liikmesriikidel võtta arvesse pettusega, nt rahapesuga kaasnevat muret;

10.  märgib, et praegune konkurents ahvatlevamate investeerimistingimuste või rahaliste vahendite pärast võib kaasa tuua leebemad standardid ja nõuded Schengeni ala elamisloa ja ELi kodakondsuse saamiseks;

11.  palub komisjonil hinnata kõiki erinevaid kodakondsuse andmise süsteeme, pidades silmas Euroopa Liidu väärtusi ja mõtteid ning ELi õigusaktide sätteid ja tavasid, ning anda soovitusi, et vältida olukorda, kus selliste süsteemidega õõnestatakse väärtusi, millele EL tugineb, ning suuniseid ELi kodakondsuse andmiseks riiklike süsteemide kaudu;

12.  kutsub Maltat üles viima oma praegune kodakondsuse andmise süsteem kooskõlla ELi väärtuste ideega;

13.  palub liikmesriikidel, kes on vastu võtnud riiklikud süsteemid, mis võimaldavad ELi kodakondsust otseselt või kaudselt kolmandate riikide kodanikele müüa, viia need kooskõlla ELi väärtustega;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon Serbia 2013. aasta eduaruande kohta (2013/2880(RSP))

P7_TA(2014)0039 B7-0006/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal Thessaloníkis toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi Lääne-Balkani riikide Euroopa Liiduga ühinemise väljavaadete kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/213/EÜ, millega sätestatakse Serbiaga, kaasa arvatud Kosovo, nagu on määratletud ÜRO Julgeolekunõukogu 10. juuni 1999 . aasta resolutsioonis 1244, loodud Euroopa partnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2006/56/EÜ(1),

–  võttes arvesse komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta arvamust Serbia ELi liikmeks saamise avalduse kohta (SEC(2011)1208) ning komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded 2011. ja 2012. aastal” (COM(2011)0666),

–  võttes arvesse üldasjade nõukogu 11. detsembri 2012. aasta järeldusi laienemise ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Serbia Vabariigi vahel sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, mis jõustus 1. septembril 2013. aastal; võttes arvesse ettevalmistusi, mida tehakse 2013. aasta novembris toimuvaks parlamentaarse stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomitee esimeseks kohtumiseks, mille eesmärk on alustada pidevat dialoogi Euroopa Parlamendi ja Serbia Rahvusassamblee vahel,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 (1999), Rahvusvahelise Kohtu 22. juuli 2010. aasta nõuandvat arvamust, mis käsitleb Kosovo iseseisvuse ühepoolse väljakuulutamise vastavust rahvusvahelisele õigusele, ning ÜRO Peaassamblee 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni, milles seda arvamust tunnustati ning tervitati ELi valmisolekut hõlbustada dialoogi Belgradi ja Priština vahel(2),

–  võttes arvesse 18.–19. märtsil 2013. aastal toimunud ELi ja Serbia seitsmenda parlamentidevahelise kohtumise ühisavaldust,

–  võttes arvesse 1. juulil 2006 jõustunud energiaühenduse asutamislepingut, millele Serbia on alla kirjutanud, ning energiaühenduse 18. oktoobri 2012. aasta otsust D/2012/04/MC/EnC, milles käsitletakse taastuvate energiaallikate direktiivi 2009/28/EÜ rakendamist ja muudetakse energiaühenduse asutamislepingu artiklit 20, ning milles sätestatakse siduvad eesmärgid,

–  võttes arvesse ELi ja Serbia vahelist 8. novembri 2007. aasta tagasivõtulepingut(3) ning nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1244/2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud(4),

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ühinemiseelsete fondide eelarve haldamise kohta kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide kohtusüsteemide ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas(5) ning selles esitatud tähelepanekuid Serbia kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28. juuni 2013. aasta kohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse Serbia ühinemisläbirääkimistega tegeleva rühma moodustamist,

–  võttes arvesse komisjoni 16. oktoobril 2013. aasta dokumenti „Serbia 2013. aasta eduaruanne” (SWD(2013)0412),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et 28. juunil 2013. aastal kohtunud Euroopa Ülemkogu otsustas alustada Serbiaga ühinemisläbirääkimisi ning korraldada kõige hiljemalt 2014. aasta jaanuaris esimese valitsustevahelise konverentsi, kinnitades uuesti Serbia ELiga ühinemise väljavaadet kooskõlas ELi kohustustega kogu Lääne-Balkani piirkonna ees;

B.  arvestades, et pärast normaliseerimise põhimõtete esimese lepingu sõlmimist 19. aprillil 2013. aastal on Serbia võtnud olulisi meetmeid, et normaliseerida suhteid Kosovoga, ning teinud pingutusi, et täita stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi poliitilisi kriteeriume ja tingimusi; arvestades, et ühinemisläbirääkimiste näol on tegemist reformide rakendamise tugeva järelevalvevahendiga;

C.  arvestades, et 25. septembril 2013 alustasid Euroopa Komisjon ja Serbia liidu õigustikule vastavuse hindamist, mis algab kohtusüsteemi ja põhiõigusi käsitleva 23. peatükiga;

D.  arvestades, et Serbiat, nagu ka kõiki teisi riike, kes soovivad saada ELi liikmeks, tuleb hinnata riigi saavutuste järgi ühiste kriteeriumide täitmisel, rakendamisel ja järgimisel;

E.  arvestades, et ELi laienemispoliitika keskmes on õigusriigi põhimõtete järgimine;

F.  arvestades, et vähemuste kaitset käsitleva õigusraamistiku rakendamine peab olema täiel määral tagatud, eeskätt hariduse, keele kasutamise ning meedia ja usutalituste vähemuskeeles kättesaadavuse valdkonnas;

G.  arvestades, et komisjon on toonitanud vajadust tugevdada majanduse juhtimist kõikides Lääne-Balkani riikides;

1.  ootab Serbiaga peetavate ühinemisläbirääkimiste ametlikku algust esimesel ELi ja Serbia valitsustevahelisel konverentsil 21. jaanuaril 2014; on arvamusel, et valitsustevahelise konverentsi toimumine on Serbia Euroopaga integreerumise protsessi jaoks ajalooline samm ja annab tunnistust ELi pühendumusest laienemisprotsessile; kutsub Serbia ametivõime üles tõhustama konverentsi järelmeetmetena Serbias ELiga seotud reforme, et täita Serbia kodanike ootusi ELiga sujuva ühinemise protsessi küsimuses ja elavdada majandust, muutes ELi liikmesuse reaalselt kättesaadavaks;

2.  tunneb heameelt, et Serbia valitsus on näidanud pühendumist Euroopaga integreerumisele, ning julgustab Serbiat jätkama süsteemseid ja sotsiaal-majanduslikke reforme, mis võimaldavad tulevikus liikmestaatusega kaasnevaid kohustusi tõhusalt ellu viia; toonitab, et reformide elluviimine on jätkuvalt eduka integratsiooni peamine mõõdupuu, ning õhutab seepärast ametivõime pöörama rohkem tähelepanu reformide läbiviimisele niisugustes valdkondades nagu kohtuvõim, võitlus korruptsiooni vastu, avalik sektor, tsiviilkontroll kaitse- ja julgeolekusektori üle, energiapoliitika, eriti energiasäästu ja taastuvenergia osas, kõikide vähemuste ja haavatavate rühmade kaitsmine, ning nende põhiõigused, majanduse struktuurimuudatused, sotsiaaldialoog, ettevõtluskeskkonna arendamine ja loodusvarade jätkusuutlik haldamine;

3.  väljendab heameelt stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu jõustumise üle 1. septembril 2013 ning esimese stabiliseerimis- ja assotsieerimisnõukogu kogunemise üle, mis toimus 21. oktoobril 2013; rõhutab, et stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu jõustumine on oluline samm Serbia Euroopaga integreerimise protsessis ning pakub Serbiale ja ELile üldise raamistiku, et tugevdada oma koostööd seoses poliitiliste kriteeriumide ja õigusaktide ühtlustamisega ning valmistuda Serbia tulevaseks osalemiseks ühtsel turul; julgustab kõiki asjaomaseid pooli tegema vastutustundlikult koostööd;

4.  tunneb heameelt normaliseerimise põhimõtete esimese lepingu üle, mille sõlmimiseni jõuti 19. aprillil 2013. aastal Serbia ja Kosovo peaministrite kõrgetasemelise dialoogi käigus ning mis sillutas Serbiale ja Kosovole teed Euroopa integratsiooni uuteks etappideks; kiidab mõlema osapoole senist tegevust lepingu rakendamisel ja julgustab ametivõime jätkama kõikide siiani sõlmitud lepingute rakendamist heas usus ja õigeaegselt; tunneb heameelt telekommunikatsiooni- ja energiavaldkonnas saavutatud kokkulepete üle, milleni jõuti dialoogi käigus 8. septembril 2013. aastal; kutsub nii Serbiat kui ka Kosovot üles tegema EULEXiga aktiivset ja konstruktiivset koostööd vastastikuse õigusabi osutamise lepingu rakendamisel, et lahendada üha arvukamaid taotlusi, mis puudutavad Kosovos asuvat vara; palub mõlemal poolel säilitada see konstruktiivne suhtumine, kui lepitakse kokku veel täpsustamist ja kooskõlastamist vajavates vastuolulistes ja tundlikes üksikasjades; nõuab tungivalt, et mõlemad pooled tegeleksid jätkuvalt kadunud inimeste küsimusega, ning peab sellega seoses kiiduväärseks esimesi tulemusi, milleni on jõutud kadunud inimestega tegeleva Punase Risti juhitud töörühma abil; avaldab tunnustust jõupingutuste eest piirata põrandaalust kaubandust Serbia ja Kosovo vahel; märgib, et Serbia ja Kosovo juhid peavad järjepidevalt pingutama, et lõimida Serbia vähemus Kosovo ühiskonda ning lähendada etniliste albaanlaste ja serblaste kogukondi;

5.  tunnustab Kosovos 3. novembril 2013 toimunud esimesi üleriigilisi kohalikke valimisi, eelkõige nähtavat valimisaktiivsust serblaste ülekaaluga omavalitsustes Ibari jõest lõunas, samuti asjaolu, et kohalikud valimised toimusid üldiselt nõuetekohaselt, nagu märkis esialgses hinnangus ELi valimisvaatlusmissioon – see on ülioluline samm Serbia haldusüksuste kogukonna moodustamise suunas, mis on osa normaliseerimisprotsessist; tunnustab Belgradi ja Priština jõupingutusi, millega sooviti tagada valimiste rahumeelsus ja vastavus demokraatlikele normidele; mõistab kindlalt hukka vägivalla ja järjepideva hirmutamise, mis ilmnes Põhja-Mitrovica ja Zvečani omavalitsustes, ning nõuab tungivalt, et Serbia ametivõimud teeksid kõik endast oleneva, et hõlbustada vägivallategude toimepanijate vastutusele võtmist; märgib sellega seoses ära Serbia juhtide lubaduse, et vägivalla puhkemise eest vastutavad isikud võetakse nende tegevuse eest vastutusele; märgib, et purustamaks organiseeritud kuritegevuse võrgustikku ja selle sidemeid kohaliku poliitilise eliidiga ning kehtestamaks Kosovo põhjaosas taas õigusriigi põhimõtet, on vaja täpselt suunatud täiendavaid jõupingutusi; tunnustab seisukohta, mille on võtnud Serbia poliitilised juhid, kes julgustasid aktiivselt Kosovo serblasi valimistel osalema, kuid märgib samal ajal, et Belgrad ei tohiks kindla erakonna või valimisnimekirja toetamisega lämmatada Kosovo serblaste kogukonnas poliitilist pluralismi;

6.  toonitab, et Belgradi ja Priština dialoogi tulemused tuleb teha teatavaks läbipaistvamal moel ning selle rakendamisprotsessi tuleb kaasata asjaomaste riikide parlamendid ja kodanikuühiskonnad; rõhutab sellega seoses, et Kosovo ja Serbia läbirääkijad peavad võitma üldsuse usalduse ja suhtlema kodanikega, naiste ja meestega; palub Serbia ametivõimudel Belgradis, Mitrovicas ja Ibari jõest lõunas teha rohkem, et suurendada Kosovo serblaste ja albaanlaste kogukondade vahelist suhtlust, eeskätt julgustades koole ja kogukonnakeskusi õpetama albaania keelt; toonitab, et ka Kosovo albaanlasi tuleks jõuliselt julgustada ümberkaudsete Serbia kogukondadega rohkem suhtlema ning õppima serbia keelt – see on Serbia kogukonna Kosovo ühiskonda integreerimise, tulevase dialoogi ja kahel kogukonnal põhineva juhtimise ülioluline osa;

7.  peab kahetsusväärseks praeguseid raskusi, mida Kosovost Serbiasse siseneda soovivad ja hiljem Serbiast kolmandasse riiki minevad ELi kodanikud peavad kogema, sest Serbia ei tunnusta Kosovo välispiire ning väidab, et esimene Kosovosse sisenemine tähendab ebaseaduslikku Serbiasse sisenemist; peab kahetsusväärseks tühistamistempleid, mille Serbia piiripolitsei välisriikide passides Kosovo templite peale lööb; julgustab Serbiat kujundama sellised poliitikameetmed ümber kindla usalduse suurendamise meetmeks, mis on vajalik samm Kosovoga suhete normaliseerimise poole, ning konkreetseks vahendiks, millega edendada edasist ELiga integreerumist kooskõlas vaba liikumise põhimõttega;

8.  palub Serbia ja naaberriikide ametivõimudel näidata jätkuvalt üles head tahet, teha täielikku koostööd ja toetada erirakkerühma, mis loodi pärast Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2010. aasta detsembri aruannet, ning julgustab selle tööd veelgi kiiremaks muutma;

9.  hindab kõrgelt Serbia valitsuse konstruktiivset lähenemisviisi naaberriikidega suhtlemisel, kuna see on võimaldanud teha olulisi edusamme nii piirkondlikus koostöös kui ka ELile lähenemisel; tuletab meelde, et piirkondlik koostöö on otsustava tähtsusega energiaküsimustes, võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu ja transpordivõrkude arendamises, samuti on äärmiselt oluline lepitus ja naaberriikide kahepoolsete probleemide järkjärguline lahendamine, kõigepealt selleks, et saada üle hiljutise konflikti tagajärgedest ning seejärel Serbia edukaks integreerumiseks Euroopa Liiduga; ergutab ametiasutusi tegema tihedat koostööd endise Jugoslaavia riikidega, et lahendada kõik seni lahenduseta õigusjärgluse küsimused, ning rakendama täiel määral ja õigeaegselt kahepoolseid lepinguid naaberriikidega; kutsub Serbiat üles tugevdama jõupingutusi, et lahendada kõik küsimused Horvaatiaga, eelkõige seoses kadunud isikutega, piiri märkimisega ja sõjakuritegudega, et ei oleks takistusi vastastikuste genotsiidisüüdistuste tagasivõtmisele Rahvusvahelisest Kohtust; palub Belgradi ametivõimudel aktiivselt toetada ja hõlbustada Bosnias ja Hertsegoviinas põhiseaduse muudatusi, mille eesmärk on kooskõlastada valimisi käsitlevad õigusaktid Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega Sejdić-Finci kohtuasjas ning tugevdada ja ajakohastada Bosnia ja Hertsegoviina riigi tasandi institutsioone, et riik saaks ELiga ühinemise teel edasi liikuda;

10.  tunnustab hiljutist edu massihaudade tuvastamisel ning Horvaatias, Bosnias ja Hertsegoviinas sõdade ajal kaduma läinud inimeste kindlakstegemises ning nõuab tungivalt, et Serbia ametivõimud korraldaksid endise Jugoslaavia Rahvaarmee arhiivide ja ametnike põhjalikuma uurimise;

11.  palub Serbial tagada, et parlament jälgiks tähelepanelikult ühinemisläbirääkimisi; peab väga tähtsaks, et parlament osaleks võetud kohustuste lisamisel siseriiklikku õigusesse algusest peale ning et kogu ühinemisprotsessi jooksul peetaks konstruktiivselt nõu kodanikuühiskonnaga, kuna kodanikel on tähtis roll – jälgida kriitiliselt Euroopa reformide rakendamist, tagades samal ajal, et ühiskonnas juurduks kindlalt dialoog ja heanaaberlikud suhted Serbia naabritega; tunnustab koostööd, mida tehakse Horvaatia ja Montenegroga, püüdes jagada hiljutisest kogemusest lähtuvaid häid tavasid, et aidata Serbial kiiresti ja sujuvalt ühinemisprotsessis edasi liikuda;

12.  kiidab heaks 2013.–2018. aastaks kavandatud kohtusüsteemi reformimise strateegia ja tegevuskava vastuvõtmise, mis tugineb sellistele põhimõtetele nagu sõltumatus, erapooletus, pädevus, kvaliteet ning vabadus poliitilisest sekkumisest; ergutab ametivõime tõhustama kõnealust reformi kooskõlas Veneetsia komisjoni soovitustega, eeskätt seoses parlamendi rolliga kohtunike ametisse nimetamisel ja seoses prokuratuuri sõltumatusega, ning eesmärgiga vaadata läbi 23. peatükk, millega tehti algust 25. septembril 2013. aastal; rõhutab, kui oluline on tugevdada kõrgema kohtunõukogu ja riikliku prokuratuurinõukogu sõltumatust ja vähendada kuhjunud kohtuasjade arvu, mis on kogu reformiprotsessi eduka läbiviimise eeltingimus; palub ametivõimudel anda kohtuakadeemiale kõik vajalikud ressursid, mis peaks aitama tagada pädevuspõhist värbamist; rõhutab, et keeruliste finantsjuhtumite ja majanduskuritegudega tegelemiseks on vaja kohtunike ja prokuröride järjepidevat koolitamist; nõuab tungivalt, et vastutavad ametivõimud tagaksid kohtunike ja prokuröride läbipaistva ja pädevuspõhise ametisse nimetamise ning usaldusväärsed tulemused kohtuametnike suhtes kohaldatud distsiplinaarmenetluste puhul; rõhutab lisaks vajadust tagada õigeaegne õigusemõistmine ning kohtupraktika ühtlustamine, kõikide kohtulahendite avaldamine ja lihtne kättesaadavus kohe pärast vastuvõtmist ning kohtuasjade juhuslik määramine kõikides kohtutes; tunneb muret õiguskindluse puudumise pärast, mis on tingitud sellest, et mitmed kohtunikud on oma ametis kohusetäitjana; kordab tõsiasja, et Serbia suudab täita ELi liikmesuse kriteeriumeid ainult siis, kui tal on tugev ja sõltumatu kohtusüsteem;

13.  soovitab muuta vara tagastamist käsitlevat seadust ning kõrvaldada seeläbi mitterahalise hüvitamise valdkonnas kõik menetluslikud ja õiguslikud takistused; palub Serbia valitsusel rakendada rehabiliteerimist käsitlevat seadust täiel määral ja mittediskrimineerival viisil; märgib, et seda tuleks kohaldada kooskõlas kriminaalõiguse aluspõhimõtetega, nagu süütuse presumptsioon;

14.  väljendab heameelt ajavahemikuks 2013–2018 kavandatud riikliku korruptsioonivastase strateegia ja tegevuskava vastuvõtmise üle ning rõhutab, et selle asjakohaseks rakendamiseks tuleb teha pidevat tööd ELi tingimuslikkuse raames, ilma milleta ühinemine ei õnnestu; rõhutab, kui oluline on strateegia nõuetekohaseks rakendamiseks piisav rahastamine; rõhutab, kui hädavajalik on poliitiline tahe usaldusväärsete tulemuste saavutamiseks kõrgetasemelisi korruptsioonijuhtumeid käsitlevate juurdluste ja kohtuotsuste puhul, sealhulgas korruptsioonivastase nõukogu poolt esitatud 24 erastamisjuhtumi lahendamisel; tunnustab sellega seoses korruptsioonivastase võitluse esimesi tulemusi ja lõplikke kohtuotsuseid; rõhutab samas, et on vaja suurendada institutsioonilist võimekust, tugevdada õigusriigi põhimõtet ja ametitevahelist koostööd, eriti kohtuasutustes ja prokuratuuris, et lahendada süsteemse korruptsiooni ja finantsuurimiste keerukaid juhtumeid; on seisukohal, et korruptsioonivastase agentuuri õiguslikku pädevust ja ressursse tuleb suurendada; rõhutab, et kõikide erakondade rahastamine peab olema läbipaistev ja kooskõlas ELi normidega; palub ametivõimudel võtta korruptsioonivastase strateegia vajaliku osana vastu rikkumisest teatajaid käsitlev seadus ning tagada selle viivitamatu ja sujuv rakendamine;

15.  märgib, et korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus on piirkonnas laialt levinud ning see takistab ka Serbia demokraatlikku, sotsiaalset ja majanduslikku arengut; on seisukohal, et nende probleemide tõhusamaks lahendamiseks on hädasti vaja piirkondlikku strateegiat ja tõhustatud koostööd kõikide piirkonna riikide vahel;

16.  tunnustab naiste osatähtsust Serbia ühiskonna muutmisel; märgib, et naiste esindatus parlamendis suurenes pärast 2012. aasta valimisi; julgustab Serbia ametivõime tegema täiendavaid jõupingutusi võrdse esindatuse tagamiseks; toonitab, et tööturul ja muudes ühiskonnavaldkondades esineb endiselt naiste diskrimineerimist ja nad ei ole riigi poliitilises elus (sh valitsuses) veel täielikult esindatud; rõhutab asjaolu, et mittediskrimineerimist ja soolist võrdõiguslikkust käsitlevate kehtivate õigusaktide tõhus rakendamine ning haldussuutlikkuse edasine suurendamine on jätkuvalt suur probleem, ning nõuab tungivalt, et Serbia ametivõimud suurendaksid jõupingutusi selle lahendamiseks;

17.  palub ametivõimudel tagada tunnistajakaitse programmi usaldusväärsus ja professionaalsus, samuti anda selle tarbeks piisavad vahendid, et kohtusüsteem saaks tõhusalt jätkata oma menetlusi sõjakuritegude ja organiseeritud kuritegevuse kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et mitu endist politseinikku otsustasid tunnistajakaitseprogrammist vabatahtlikult loobuda, kuna selles esineb märkimisväärseid puudusi;

18.  rõhutab tungivalt oma muret konstitutsioonikohtu otsuse pärast, millega tühistati Vojvodina autonoomse piirkonna 22 tagatud pädevust ning tekitati arvukalt lahendamata küsimusi, mis vajavad käsitlemist; nõuab sellega seoses, et austataks õigusriigi ja subsidiaarsuse põhimõtteid; tuletab pooltele veel kord meelde, et vastavalt põhiseadusele oleks autonoomse piirkonna rahastamist käsitlev seadus tulnud võtta vastu 2008. aasta lõpuks; julgustab seepärast valitsust seda viivitamata parlamendile esitama, kuna see on hädavajalik demokraatia ja õigusriigi toimimiseks Serbias;

19.  toonitab, kui oluline on konstruktiivne sotsiaalne dialoog Serbia majandusarengu jaoks; nõuab tungivalt, et valitsus edendaks tõeliselt sõltumatute ühingute ja tööandjate organisatsioonide suutlikkuse suurendamist ja looks raamistiku ja poliitilise ruumi sotsiaalseks dialoogiks ja kollektiivlepinguteks;

20.  rõhutab, kui oluline on inimõiguste, põhivabaduste ning igasuguse diskrimineerimise vastasuse põhimõtte edendamine ja kaitsmine kõigil tasanditel; kiidab heaks diskrimineerimisvastase strateegia vastuvõtmise ning rõhutab, et kõige olulisem on strateegia rakendamine; tunneb heameelt seni tehtud edusammude üle, kuid on jätkuvalt murelik riigis esineva diskrimineerimise taseme pärast, ning nõuab kõikide, nii rahvuse, etnilise kuuluvuse, soo kui ka seksuaalse sättumusega seotud vähemuste austamist ning nende sotsiaal-majanduslike ja kultuuriliste õiguste tagamist; osutab tõsiasjale, et erilist tähelepanu tuleks pöörata diskrimineerimise ja diskrimineerivate tavade ees kaitsetumatele rühmadele, nagu romad, naised, puudega inimesed ja lapsed; palub Serbia romade strateegia nõuetekohast rakendamist; nõuab naiste õiguste paremat kaitsmist ja soolise võrdõiguslikkuse poliitikat ning rõhutab, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr 1352 tuleb täielikult rakendada ja riiklik poliitika peab sisaldama soolist perspektiivi kõikides valdkondades, kus see on asjakohane; mõistab teravalt hukka ametivõimude otsuse keelata ära Belgradi geiparaadi korraldamine 2013. aasta septembris, nagu ka varasemal kahel aastal, ning nõuab lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste inimõiguste poliitilist toetamist kõrgeimal poliitilisel tasandil; nõuab, et avaliku kogunemise õigus tagataks kõikidele kodanikele ja vähemustele, kaasa arvatud LGBTI-vähemusele; kutsub Serbia ametiasutusi üles töötama LGBTI-inimeste paremaks kaasamiseks välja ennetava käsituse; nõuab tungivalt, et valitsus tõhustaks aastaringselt jõupingutusi eesmärgiga võidelda vägivaldsete rühmadega, kes püüdsid häirida ja rünnata laiaulatuslikult LGBTI-kogukonna rahumeelset meeleavaldust, ning takistada neid rühmi õõnestamast õigusriigi põhimõtet ja inimõiguste teostamist Serbias; lisaks palub Serbia ametivõimudel tegeleda pikaajalise strateegia raames huligaansuse ja seadusetuse kordumise vältimiseks 1990. aastate vägivalla traumaatiliste tagajärgede probleemiga;

21.  rõhutab aktiivsete ja sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide keskset rolli demokraatlike poliitiliste protsesside tugevdamisel ja kindlustamisel riigis; tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja naiste organisatsioonide tehtud olulist tööd homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste edendamisel, naistevastase vägivalla kaotamisel ja naiste osaluse suurendamisel poliitikas, jõupingutusi rahu loomise nimel ning kodanikuühiskonna kui järelevalvaja rolli tugevdamisel; toonitab, kui oluline on dialoog kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning rõhutab kodanikuühiskonna osalejate tähtsat rolli tõhustatud piirkondlikule koostöö edendamisel sotsiaalsetes ja poliitilistes küsimustes; peab kiiduväärseks valitsuse paranenud koostööd VVOdega, kuid nõuab nendega ulatuslikumat konsulteerimist poliitika kujundamisel, sealhulgas eri valdkondade poliitika ja õigusaktide väljatöötamisel ning ametivõimude tegevuse järelevalvel;

22.  nõuab tõsisemat poliitilist pühendumist avaliku halduse reformile ja jõupingutusi luua pädevuspõhine süsteem, eeskätt sellega, et tagatakse õigusraamistiku väljakujundamine ja täielik kooskõla rahvusvaheliste normidega; peab kahetsusväärseks, et riigiametnikke käsitlevat seadust ei kohaldata kohalike võimude suhtes;

23.  rõhutab tõsiasja, et Serbia on ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) peamised tööõiguse konventsioonid ja muudetud Euroopa sotsiaalharta; juhib tähelepanu asjaolule, et töö- ja ametiühinguõigused on põhiseaduslikele tagatistele vaatamata endiselt piiratud, ning kutsub Serbiat üles nimetatud õigusi veelgi suurendama; peab murettekitavaks, et sotsiaaldialoog on endiselt nõrk ja sotsiaalpartneritega konsulteeritakse ebakorrapäraselt; nõuab, et astutaks täiendavaid samme majandus- ja sotsiaalnõukogu tugevdamiseks, et see suudaks olla sotsiaaldialoogi tugevdamisel aktiivne ja anda õigusloomes aktiivsemalt nõu;

24.  rõhutab vajadust tagada meediavabadus ning kiidab sellega seoses heaks laimu dekriminaliseerimise; juhib tähelepanu vajadusele säilitada tugev ja sõltumatu avalik-õiguslik ringhääling ning tagada selle stabiilne ja jätkusuutlik rahastamine, samuti kindlustada massiteabevahendite omandisuhete täielik läbipaistvus; julgustab kiiresti rakendama meediastrateegiat ning sellega seotud seaduseelnõusid, sealhulgas interneti laialdase kättesaadavuse varajast tagamist; on äärmiselt mures ajakirjanike jätkuva ähvardamise pärast ning kordab oma üleskutset ametivõimudele viia lõpule tapetud ajakirjanikega seotud pooleliolevad uurimised; on seisukohal, et tuleks astuda täiendavaid samme, millega tagada ajakirjanikele tõhusaks ja enesetsensuurivabaks töötegemiseks turvalised tingimused; juhib eelkõige tähelepanu ohule, mida tekitab avaliku sektori vahendite väärkasutamine reklaamiks eesmärgiga rakendada meediakanalite suhtes poliitilist mõjuvõimu;

25.  kutsub Serbia valitsust üles tegema suuremat koostööd Euroopa institutsioonidega, et tagada parem juurdepääs Euroopa vahenditele, mis on tehtud kättesaadavaks kodanikuühiskonna organisatsioonidele, et toetada nende kui Serbia Euroopaga integreerumise protsessi põhiosaliste tööd;

26.  rõhutab, et on vaja tõhustada jõupingutusi võitluseks inimkaubandusega, ning soovitab määrata kindlaks ametnike ja teenusepakkujate roll ohvrite tuvastamisel ja nendest teatamisel asjaomastele teenistustele;

27.  kordab oma üleskutset ametivõimudele püüda jätkuvalt selle poole, et likvideerida endise kommunistliku salateenistuse pärand – see oleks üks samm Serbia demokratiseerimise suunas; kutsub Serbiat üles tegelema intensiivsemalt õigusjärgluse küsimustega ja täitma vara jagamisega seotud kohustusi, samuti rakendama lepingut endise Jugoslaavia arhiivi jagamise kohta; kordab sellega seoses, et on ülimalt oluline täielik juurdepääs kõikidele arhiivimaterjalidele, eeskätt endise Jugoslaavia salateenistuse materjalidele; soovitab ametivõimudel muuta kättesaadavamaks Jugoslaavia endiste vabariikidega seotud arhiivid ja taotluse korral tagastada need asjaomastele valitsustele;

28.  palub, et jõupingutustes tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust ja tagada Serbia Euroopaga integreerumise protsessi raames püsiv rahu võimaldaks Serbia valitsus uurida endisi diktaatorlikke režiime, et rehabiliteerida nii poliitiliselt kui ka õiguslikult nende tõttu kannatanud varasemad ohvrid ja nende perekonnad ning korvata nende kannatused;

29.  nõuab, et kogu riigis rakendataks tõhusalt, võrdselt, mittediskrimineerivalt ja proportsionaalselt õigusaktid ning kahe- ja mitmepoolsed lepingud, mis käsitlevad rahvusvähemusi(6); palub ametivõimudel edendada sallivuse ja võrdse kohtlemise õhkkonda ilma rahvusvähemusi diskrimineerimata, sh võimaldada neile juurdepääs emakeelsele haridusele ning keelte kasutamine kohalikes ja piirkondlikes haldusasutustes; nõuab, et liigutaks edasi selles suunas, et kaotada kehtivates seadustes ja tavades diskrimineerimine, mis puudutab vara omamise piiranguid rahvusvähemustesse kuuluvatele isikutele; rõhutab, kui olulised on rahvusvähemuste nõukogud, nende roll rahvusvähemuste integreerimisel, samuti rahvusvähemuste individuaalsete ja kollektiivsete õiguste rakendamisel, ja palub, et ametivõimud tagaksid nende tööks katkematud ja piisavad rahalised vahendid; kutsub ametivõime üles tagama vastavalt sõltumatute asutuste esitatud soovitustele sujuv valimisprotsess 2014. aastal toimuvatel rahvusvähemuste nõukogude valimistel; väljendab muret selle pärast, et programmide edastamine rahvusvähemuste keeltes võidakse väljakuulutatud meedia erastamise tõttu lõpetada;

30.  rõhutab, et on vaja jõulisemalt tegeleda roma naiste ja meeste olukorraga, kes elavad siiani rasketes tingimustes, keda saadetakse sunniviisiliselt välja ja diskrimineeritakse tööturul; palub Serbia ametivõimudel tagada eluaseme ja tervishoiuteenuste kättesaadavus; rõhutab vajadust ühtlustada diskrimineerimise vastased õigusaktid täielikult ELi poliitikaga ning rakendada romade kaasamise suhtes terviklikku käsitlusviisi; märgib lisaks, et kaasamismeetmeid tuleb tõhusalt jälgida, et vähendada õigusaktide ja nende rakendamise vahelist lõhet;

31.  võtab teadmiseks karistusseadustiku uuendamiseks tehtud töö; märgib, et pärast muudatuste vastuvõtmist püsib erasektoris endiselt õiguskindlusetus; väljendab muret uue artikli 234 sätete pärast võimu kuritarvitamise kohta, mis jätab siiski ruumi meelevaldseteks tõlgendusteks, ning nõuab, et praegustest alusetutest süüdistustest, mis on esitatud erasektoris artikli 359 alusel, loobutaks viivitamata, et taastada õigusriigi põhimõtted ning luua Serbia äriringkondade jaoks õiguskindlus;

32.  rõhutab, et riigiasutused peavad toimima läbipaistval ja vastutustundlikul viisil; kiidab heaks sõltumatute reguleerivate asutuste, nagu ombudsmani, riikliku tähtsusega teabe eest vastutava voliniku ja muude organite töö ning tunnustab nende panust õigusraamistiku ning riigiasutuste usaldusväärsuse parandamisse; nõuab tungivalt, et ametivõimud järgiksid süsteemselt oma soovitusi ja tähelepanekuid;

33.  juhib tähelepanu detsentraliseerimisprotsessi eelistele ning kutsub üles suurendama kohalike ametiasutuste pädevust; peab kahetsusväärseks, et riigi haldusalase detsentraliseerimise nõukogu ei ole jätkuvalt aktiivne; on ikka veel väga murelik Vojvodina staatuse õiguskindluse puudumise pärast ning Vojvodina omavahendeid käsitleva seaduse vastuvõtmisega viivitamise pärast;

34.  peab kiiduväärseks ametivõimude võetud meetmeid sotsiaal-majandusliku olukorra parandamiseks Preševo orus ja Sandžakis, kuid toonitab, et tuleb veelgi rohkem pingutada, sest tegemist on endiselt vähearenenud piirkondadega, kus valitseb endiselt suur tööpuudus; juhib tähelepanu tõsiasjale, et etniliste albaanlaste ja bosnialaste vähemused on jätkuvalt kohalikul haldustasandil alaesindatud; palub nõukogul ja komisjonil selliseid arengustrateegiaid jõuliselt toetada;

35.  kinnitab veel kord, et toetab algatust REKOM, ja julgustab jõuliselt endise Jugoslaavia riike looma valitsustevahelise komisjoni, mille ülesanne on teha kindlaks faktid ajavahemikul 1991–2001 toimunud sõdades ohvriks langenud ja kaduma läinud inimeste kohta;

36.  tervitab Serbia koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, mille tagajärjel on kõik sõjakuritegudes kahtlustatavad antud kohtulikuks arutamiseks üle Haagi kriminaalkohtule – see on oluline samm Euroopa integratsiooni suunas; julgustab jätkama koostööd kriminaalkohtuga ja teiste endise Jugoslaavia vabariikidega, et taastada õiglus ohvrite ja nende perekondade suhtes;

37.  palub valitsusel rakendada soovitusi, mis on esitatud OSCE/ODIHRi lõpparuandes 2012. aasta mais toimunud parlamendi, kohalike ja ennetähtaegsete presidendivalimiste kohta, eelkõige neid, mis puudutavad valimisvaidluste lahendamist, valijate registreerimise läbipaistvust ja poliitika rahastamist, samuti tugevdada ja ühtlustada valimiste õiguslikku raamistikku Serbias, sest vastavalt rahvusvahelistele standarditele tuleks valimisseaduse muudatused teha ammu enne valimiste aja määramist;

38.  väljendab uuesti kindlat toetust viisanõude kaotamisele Lääne-Balkani riikides kui olulisele tegurile kogu piirkonna ELiga ühinemise protsessis, kuid tunneb samas suurt muret alusetult varjupaika taotlevate inimeste kasvava arvu pärast; kutsub sellega seoses liikmesriike üles mitte kuritarvitama 2013. aasta septembris vastu võetud viisavabaduse peatamise mehhanismi, vaid tegelema selle küsimusega, kohaldades selleks asjakohast õigusraamistikku, ning nimetada alusetult varjupaika taotlevate inimeste arvu vähendamiseks tehtavate jõupingutuste põhimeetmena Serbia turvaliseks päritoluriigiks; nõuab samal ajal meetmete võtmist riiklikul tasandil, eriti sotsiaal-majanduslikke meetmeid kaitsetumate ühiskonnarühmade toetuseks ning aktiivseid meetmeid inimkaubandusse kaasatud organiseeritud kuritegevuse võrgustike purustamiseks;

39.  julgustab Serbia ametivõime tugevdama maksude kogumist ja teostama vastutustundlikku eelarvepoliitikat; rõhutab, et laiaulatuslikud struktuurireformid peaksid toetama eelarve tugevdamist, ja seepärast julgustab valitsust viima majanduses läbi ammu vajalikke struktuurireforme (nt planeerimise ja ehitamise seadus), et parandada ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonda, toetada veelgi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete levikut, võidelda suure töötuse ja vaesuse vastu, eriti valdavalt vähemusrahvustega asustatud piirkondades, ning reformida pensionisüsteemi, et see oleks jätkusuutlik; nõuab tungivalt, et ettevõtluses kaotataks viivitamata haldustõkked, ning juhib tähelepanu riiklike äriühingute kiire restruktureerimise olulisusele, et vähendada kadusid ja riigi kohalolekut majanduses; kutsub seepärast Serbia ametivõime üles tõhustama täielikult toimivat turumajandust, looma tugeva maksubaasi ja arendama vaesust käsitlevat strateegiat – need on põhielemendid, mis muudavad Serbia ühinemise ELiga elujõuliseks; nõuab tungivalt, et Serbia ametivõimud konsulteeriksid kodanikuühiskonna ja ettevõtlusringkonnaga ning kaasaksid need uute õigusaktide koostamise töörühmadesse; nõuab tungivalt, et Serbia ametivõimud taastaksid regulatiivse ja õigusreformi kaudu ettevõtjate kindlustunde; märgib, et majanduse struktuurireformide edukas kehtestamine ja elluviimine aitab leevendada suurt rännet;

40.  peab kiiduväärseks varade tagastamise ameti seni tehtud tööd; soovitab mitterahalist hüvitamist igal juhul, kui see osutub vähegi võimalikuks; tunnustab majandusministeeriumi otsust koostada avaliku ja riigivara täielik loetelu ning teha nii lõpp selle ebaseaduslikule omandamisele erahuvidest lähtuvalt; rõhutab, et avaliku sektori ja riigivara põhjalik loetelu on süsteemse korruptsiooni vastase eduka võitluse seisukohalt jätkuvalt ülimalt tähtis, sest tegelikult ja ametlikult registreeritud riigi- ja avaliku sektori vara vahel on suur lõhe;

41.  kutsub ametivõime üles tegema kõik selleks, et vähendada majanduspoliitika kahjulikku mõju, nagu vaesus, töötus, sotsiaalne tõrjutus, kuid tegelema ja võitlema ka nende algpõhjustega ning edendama arengut;

42.  peab kahetsusväärseks edusammude puudumist ja jätkuvaid viivitusi taastuvenergia raamistiku praktilisel rakendamisel; märgib, et Serbia on taastuvate energiaallikate kasutamises teistest kandidaatriikidest maha jäänud, ning väljendab muret asjaolu pärast, et Serbia 2020. aasta taastuvenergia eesmärgid jäävad täitmata; rõhutab, et valitsuse konsultatsioonid peavad olema läbipaistvad, ning peab kahetsusväärseks Serbia ametivõimude suutmatust võtta energiaostulepingute vastuvõtmisel arvesse rahvusvaheliste finantseerimisasutuste seisukohti;

43.  peab kahetsusväärseks, et keskkonna ja kliimamuutuse valdkonnas on saavutatud liiga vähe, ning palub, et Serbia ametivõimud võtaksid võimalikult kiiresti vastu üldise kliimastrateegia kooskõlas ELi eesmärkidega;

44.  rõhutab, et Serbia ja teised selle piirkonna riigid peavad järgmistel aastatel rakendama ELi keskkonnastandardeid ja võtma vastu eesmärgid kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks, sarnaselt juba vastu võetud taastuvenergia eesmärkidega 2020. aastaks; märgib, et energiaühenduse 2012. aastal vastu võetud energiastrateegias viitab Serbia plaanidele suurendada kivisöest lähtuva energia tootmist suurtes põletuskäitistes, ning toob välja, et see on vastuolus kasvuhoonegaaside heite kavandatud vähendamisega; kutsub sellega seoses Serbia ametivõime üles võtma vastu ELi eesmärkidega kooskõlas oleva energiapoliitika ning eeskätt kasutama ära Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga hiljutist otsust rahastada 75 miljoni euro suurust projekti, mille eesmärk on pakkuda krediidiliine Lääne-Balkani kohalikele pankadele edasilaenamiseks era- ja munitsipaallaenu võtjatele energiatõhususse ja taastuvenergiasse investeerimiseks;

45.  nõuab tungivalt, et Serbia ametivõimud parandaksid tarbijakaitse poliitikat, eeskätt seoses üldiste toiduohutuse põhimõtetega ning riiklike referentlaborite loomisega; peab kahetsusväärseks, et geneetiliselt muundatud organisme käsitlevat seadust ei ole veel ELi õigusaktidega kooskõlastatud;

46.  toetab Belgradi linnavalitsuse algatatud kampaaniat Belgradi nimetamiseks 2020. aasta Euroopa kultuuripealinnaks ning avaldab toetust selle kampaaniaga seotud projektidele, mis lähendavad Belgradi ja Serbiat kultuuriliselt ELile, eelkõige seoses erinevate etniliste rühmade kooseksisteerimise, kultuuridevahelise mõistmise ja religioonidevahelise dialoogiga;

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Serbia valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 80, 19.3.2008, lk 46. (2) A/RES/64/298. (3) ELT L 334, 19.12.2007, lk 46. (4) ELT L 336, 18.12.2009, lk 1. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0434. (6) Serbia tunnustab järgmisi rahvusvähemusi: albaanlased, bosnialased, bulgaarlased, bunjevcid, horvaadid, tšehhid, sakslased, goranid, ungarlased, makedoonlased, romad, rumeenlased, russiinid, slovakid, ukrainlased, valahhid ja teised.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon Kosovo Euroopaga integreerumise kohta (2013/2881(RSP))

P7_TA(2014)0040 B7-0004/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal Thessaloníkis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järel avaldatud eesistujariigi järeldusi Lääne-Balkani riikide väljavaadete kohta ühineda Euroopa Liiduga,

–  võttes arvesse 19. aprillil 2013. aastal peaministrite Ivica Dačići ja Hashim Thaci vahel sõlmitud esimest kokkulepet, mis käsitleb suhete normaliseerimise põhimõtteid, ning 22. mail 2013. aastal vastu võetud rakendamise tegevuskava, mis sündis Belgradi ja Priština kõrgetasemeliste kõneluste kümne vooru tulemusena,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 22. aprilli 2013. aasta ühisaruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule Kosovo edusammude kohta nõukogu 2012. aasta detsembri järeldustes tõstatatud küsimuste lahendamisel seoses võimaliku otsusega alustada stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu läbirääkimisi,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28. juuni 2013. aasta järeldusi, millega otsustati anda luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Kosovo vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu sõlmimiseks,

–  võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta teatist Euroopa Liidu ja Kosovo vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu teostatavusuuringu kohta (COM(2012)0602),

–  võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2012. aasta otsust, millega volitati komisjoni alustama Kosovoga läbirääkimisi raamlepingu üle Kosovo osalemiseks liidu programmides,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri aruandeid ÜRO ajutise haldusmissiooni jätkuva tegevuse kohta Kosovos ja sellega seotud arengute kohta, sealhulgas 29. augustil 2013. aastal avaldatud aruannet, mis hõlmab ajavahemikku 23. aprillist kuni 15. juulini, ning viimast, 28. oktoobril 2013. aastal avaldatud aruannet,

–  võttes arvesse nõukogu 4. veebruari 2008. aasta ühismeedet 2008/124/ÜVJP Euroopa Liidu õigusriigimissiooni kohta Kosovos (EULEX Kosovo), mida on muudetud nõukogu 9. juuni 2009. aasta ühismeetmega 2009/445/ÜVJP, nõukogu 8. juuni 2010. aasta otsusega 2010/322/ÜVJP ja nõukogu 5. juuni 2012. aasta otsusega 2012/291/ÜVJP,

–  võttes arvesse üldasjade nõukogu 7. detsembri 2009. aasta, 14. detsembri 2010. aasta ja 5. detsembri 2011. aasta kohtumiste järeldusi, milles vastavalt rõhutati ja kinnitati taas, et ka Kosovo peaks – ilma et see mõjutaks liikmesriikide seisukohta tema staatuse kohta – saama edaspidi kasutada viisanõude kaotamise võimalust, kui kõik tingimused selleks on täidetud; võttes arvesse viisadialoogi alustamist 2012. aasta jaanuaris, viisanõude kaotamise tegevuskava tutvustamist 2012. aasta juunis ning komisjoni 8. veebruari 2013. aasta esimest aruannet Kosovo edusammude kohta viisanõude kaotamise tegevuskava nõuete täitmisel (COM(2013)0066 final);

–  võttes arvesse 30. mail 2012 alustatud struktureeritud dialoogi õigusriigi teemal,

–  võttes arvesse asjaolu, et 2012. aasta märtsis loodi Kosovos riiklik Euroopa integratsiooni nõukogu, mis tegutseb presidendi kantselei alluvuses kõrgetasemelise koordineeriva organina ning mille ülesanne on kaasava ja erakonnaülese lähenemisviisi abil aidata saavutada konsensus Euroopa tegevuskava suhtes,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 (1999), Rahvusvahelise Kohtu 22. juuli 2010. aasta nõuandvat arvamust, mis käsitleb Kosovo iseseisvuse ühepoolse väljakuulutamise kooskõla rahvusvahelise õigusega, ning ÜRO Peaassamblee 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni(1), milles tunnustati kohtu arvamust ning tervitati ELi valmisolekut hõlbustada Belgradi ja Priština vahelist dialoogi,

–  võttes arvesse 28.–29. mail 2008, 6.–7. aprillil 2009, 22.–23. juunil 2010, 20. mail 2011, 14.–15. märtsil 2012 ja 30.–31. oktoobril 2013 toimunud Euroopa Parlamendi ja Kosovo parlamendi vaheliste kohtumiste ühisavaldusi,

–  võttes arvesse komisjoni 16. oktoobri 2013. aasta teatist laienemisstrateegia ja peamiste ülesannete kohta aastatel 2013–2014 (COM(2013)0700),

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ühinemiseelsete fondide eelarve haldamise kohta kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide kohtusüsteemide ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas(2) ning selles toodud tähelepanekuid Kosovo kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et 2013. aasta aprillis peaministrite Thaci ja Dačići vahel saavutatud kokkulepe on oluline samm ja see kohustab mõlemat poolt veelgi tõsisemalt kokkulepet heas usus ellu rakendama, jätkama suhete normaliseerimist ja viima läbi Euroopaga integreerumiseks vajalikke reforme;

B.  arvestades, et Kosovo iseseisvust tunnustab 104 ÜRO liikmesriiki 193-st, sealhulgas 23 ELi liikmesriiki 28-st;

C.  arvestades, et kõik ELi liikmesriigid toetavad Kosovo võimalikku ühinemist Euroopa Liiduga kooskõlas ELi võetud kohustustega Lääne-Balkanil ja ilma et see mõjutaks liikmesriikide seisukohta Kosovo staatuse küsimuses;

D.  arvestades, et Kosovo Vabariigi ametiasutused ja elanikud on teostanud olulisi poliitilisi, haldus- ja majandusreforme; arvestades, et pikaajalise arengu, demokraatia ja sotsiaalse turumajanduse nurgakiviks olevate õigusriigi põhimõtete tugevdamiseks tuleb veel palju teha;

E.  arvestades, et Kosovo on suurendanud oma suutlikkust käsitleda Euroopaga integreerumise prioriteete, võttes järelmeetmeid teostatavusuuringus määratletud lühiajaliste prioriteetide suhtes ning valmistudes stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu läbirääkimisteks;

F.  arvestades, et viisanõude kaotamise dialoogi raames on Kosovo muutnud ja võtnud vastu olulisi õigusakte, sealhulgas seadusi varjupaiga, erakondade rahastamise ja inimkaubanduse kohta;

G.  arvestades, et stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut silmas pidades on Euroopa reformikava ülesannete täitmiseks vaja teha täiendavaid jõupingutusi, eeskätt sellistes prioriteetsetes valdkondades nagu õigusriigi põhimõtted, kohtusüsteem, avalik haldus, valimisreform ning inimõigused ja põhiõigused;

1.  väljendab heameelt 19. aprillil 2013. aastal kahe peaministri vahel suhete normaliseerimise põhimõtete teemal sõlmitud esimese kokkuleppe ja selle rakendamise tegevuskava käsitleva kokkuleppe üle ning rõhutab, kui oluline on see heas usus ja õigel ajal täielikult ellu rakendada; peab kiiduväärseks ka kokkuleppe elluviimise toetamiseks täiendavate ELi vahendite eraldamist ühinemiseelse abi rahastamisvahendist;

2.  tunnustab komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja head tööd Belgradi ja Priština dialoogi hõlbustamisel;

3.  on rahul, et 28. oktoobril 2013. aastal algasid ELi ja Kosovo läbirääkimised stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu sõlmimiseks; peab siiski kahetsusväärseks, et erimeelsuste tõttu nõukogus erinevad läbirääkimisvolitused varasemate stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingute läbirääkimisvolitustest; rõhutab, et kõnealune stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping annab võimsa stiimuli reformideks, loob uued võimalused Kosovo ja tema naabrite vaheliste sidemete tugevdamiseks ning tagab üldisemalt piirkonna stabiilsuse;

4.  rõhutab, et 3. novembril 2013. aastal toimunud kohalikud valimised olid Belgradi ja Priština suhete normaliseerimise protsessi tõsiseks proovikiviks;

5.  tervitab Kosovo läbi aegade esimesi üleriigilisi kohalikke valimisi, mis toimusid Kosovo seaduste kohaselt 3. ja 17. novembril 2013 ja 1. detsembril 2013 ning tähistasid suurt edu Kosovo demokraatia ning kodanikes demokraatlike protsesside vastu usalduse tekitamise seisukohalt, mis on normaliseerimisprotsessi aluseks, ning on rahul valimiste üldiselt hea korraldusega, mida mainitakse ka ELi valimisvaatlusmissiooni esialgsetes avaldustes; on rahul sellega, et valiti Kosovo esimene naissoost linnapea; toonitab jätkuvalt vajadust julgustada naisi edaspidi valimistel kandideerima; tunnustab selliseid Kosovo ametivõimude meetmeid riigi institutsioonide usaldusväärsuse suurendamiseks nagu kodanikele mõeldud tugev toetusmehhanism kaebuste esitamiseks hirmutamise ja eeskirjade rikkumise kohta valimispäeval; tunnustab märkimisväärset valimisaktiivsust serblaste ülekaaluga omavalitsustes Ibari jõest lõunas kui üliolulist sammu Serbia haldusüksuste ühenduse moodustamise suunas; rõhutab seoses sellega, et Põhja-Mitrovicas uue meeri ametisse nimetamata jätmine ja sellele järgnenud uute valimiste väljakuulutamine kõnealuses kohaliku omavalitsuse üksuses ei tohi protsessi jätkumist ja 19. aprilli 2013. aasta kokkuleppe täitmist takistada; mõistab otsustavalt hukka Põhja-Mitrovica munitsipaalnõuniku Dimitrije Janicijevici mõrva ja kutsub asjaomaseid ametivõime üles alustama uurimist ning tooma süüaluseid kohtu ette;

6.  mõistab otsustavalt hukka põhjapoolsetes Mitrovica ja Zvečani haldusüksustes ilmnenud vägivalla- ja pideva hirmutamise juhud; toonitab, et sellised intsidendid ohustavad stabiilsust ja julgeolekut piirkonnas laiemalt ning nõuab, et asjaomased ametiasutused igati toetaksid meetmeid vägivallatsejate vastutuselevõtmiseks; märgib edasise valvsuse ja pingutuste vajalikkust, et purustada organiseeritud kuritegevuse võrgustik ja selle sidemed kohaliku poliitilise eliidiga ning taaskehtestada Kosovo põhjaosas õigusriigi põhimõtted; väljendab heameelt Serbia poliitiliste liidrite seisukohas üle, kes aktiivselt õhutavad Kosovo serblasi valimistel osalema; kahetseb aga asjaolu, et Belgradi liidrid ei külastanud enne 3. novembrit 2013 aktiivselt Kosovo põhjapiirkondi;

7.  nõuab tungivalt, et Kosovo ametivõimud võimalikult kiiresti ja Veneetsia komisjoniga konsulteerides võtaksid vastu uue valimisseaduse, et muuta valimismenetlused läbipaistvamaks ja hääletamine lihtsamaks, taastada Kosovo kodanike usk demokraatlikesse protsessidesse ja tagada kodanikuühiskonna osalemine valimisreformis;

8.  märgib samal ajal, et etniliste albaanlaste ja serblaste kogukondade lähendamiseks on vaja jätkuvaid pidevaid jõupingutusi;

9.  tunneb heameelt kokkulepete üle telekommunikatsiooni ja energia valdkonnas ning peab väga oluliseks, et Kosovo saaks võimalikult kiiresti oma rahvusvahelise telefonikoodi, mis aitab kujundada Kosovo identiteeti ja muuta teda rahvusvahelisel areenil nähtavamaks;

10.  rõhutab vajadust teha Belgradi ja Priština vahelise dialoogi tulemused teatavaks täiesti läbipaistvalt ning kaasata parlamendid ja kodanikuühiskond rakendamisprotsessi; tervitab mõlema poole kontaktametnike nimetamist ja nõuab tungivalt nende mõlema jätkuvat toetamist;

11.  rõhutab, kui tähtis on Kosovo kodanike jaoks viisanõude kaotamine, ning soovitab Kosovo ametivõimudel rohkem pingutada viisavabaduse tegevuskavas seatud prioriteetide täitmiseks; nõuab tungivalt komisjonilt ja liikmesriikidelt suuremat toetust Kosovo valitsuse pingutustele ning sellega seoses palub komisjonil kiirendada viisavabadusega seotud tehnilist tööd;

12.  kutsub nõukogu üles võtma võimalikult kiiresti vastu vajalikud otsused, mis võimaldavad Kosovol ELi programmides osaleda;

13.  soovitab Kosovo suveräänsust tunnustada ka neil viiel liikmesriigil, kes ei ole seda veel teinud; palub ELi liikmesriikidel maksimaalselt hõlbustada enda ja Kosovo kodanike inimestevahelisi majanduslikke sidemeid ning sotsiaalseid ja poliitilisi suhteid; juhib tähelepanu vajadusele tagada ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) täielik rakendamine ning parandada EULEXi, Europoli ja Interpoli koostööd, mis hõlmab, kuni Kosovot ei ole veel täielikult tunnustatud, praktilisi samme tema kaasamiseks mõlema ameti töösse; ning palub komisjonil töötada kokkulepete kallal, mis võimaldaksid Kosovo ja ELi ametite koostööd;

14.  väljendab heameelt Kosovo politsei piirkondliku üksuse loomise üle riigi põhjaosas, nähes selles sammu Kosovo ühtsete politseijõudude loomise suunas;

15.  rõhutab, kui oluline on EULEXi töö õigusriigi põhimõtete kindlustamiseks Kosovo institutsioonides, kuid võtab teadmiseks nii Kosovo serblaste kui ka albaanlaste laialdase rahulolematuse EULEXi tegevuse tulemustega; palub seepärast EULEXi suurendada oma tegevuse läbipaistvust, tõhusust ja aruandekohustuslikkust, teavitada Euroopa Parlamenti ja Kosovo parlamenti korrapäraselt oma tööst ja otsustest ning eelkõige demonstreerida selle konkreetsemaid ja kõrgetasemelisi tulemusi nii Kosovo ja Serbia ametivõimudele kui ka kogu elanikkonnale; juhib tähelepanu parandamist vajavatele valdkondadele – muu hulgas tuleb paremini määratleda suutlikkuse suurendamise eesmärgid ja nende seosed konkreetsete võrdlusnäitajatega; rõhutab vajadust viia paremini kooskõlla välised ja sisemised eesmärgid, parandada ELi institutsioonide vahelist kooskõlastamist ning ELi institutsioonide tegevuse kooskõlastamist Kosovo ametivõimude ja rahvusvahelise üldsusega; sellega seoses nõuab, et EULEX igal võimalusel seaks oma eesmärgid tähtsuse järjekorda, optimeeriks oma vahendite ja töötajate kasutamist ning kiirendaks nõukogu töödokumendi (novembrist 2005), milles käsitletakse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamist ÜJKP kontekstis, täitmist;

16.  palub Kosovo ametivõimudel jätkuvalt tunnustada EULEXi mandaati ja toetada tema rakendamisvolituste täitmist; võtab teadmiseks, et Kosovo valitsus on huvitatud EULEXi funktsioonide ülevõtmisest; nõuab EULEXi kohalolekut, et toetada 19. aprilli 2013. aasta kokkuleppe rakendamist õigusriigi põhimõtete osas; toonitab, et avalik julgeolek on kokkulepete eduka täitmise jaoks ülioluline; rõhutab tungivat vajadust võtta meetmeid selle küsimuse lahendamiseks; rõhutab, et EULEX uurib praegu enam kui 250 juhtumit, mis muu hulgas puudutavad organiseeritud kuritegevust, korruptsiooni, sõjakuritegusid ja muid raskeid süüdistusi teiste seas ka kümnete parteipoliitikute vastu; toonitab, et vastutuse üleandmine peab toimuma järk-järgult, tuginema tegelikele edusammudele kohapeal ja sellesse tuleb kaasata Kosovo Vabariigi kodanikuühiskond ning demokraatlikud institutsioonid; seepärast palub Kosovo valitsusel nõustuda EULEXi Kosovo-mandaadi pikendamisega 2014. aasta juuni järgsele ajale;

17.  kutsub eeskätt nii Kosovot kui ka Serbiat üles tegema EULEXiga aktiivset ja konstruktiivset koostööd vastastikuse õigusabi osutamise lepingu rakendamisel, et tegeleda üha arvukamate Kosovos asuvat kinnisvara puudutavate taotlustega;

18.  mõistab karmilt hukka rünnaku, milles tapeti 19. septembril 2013 Zvečani asula lähedal EULEXi ametnik, ning nõuab selle juhtumi kiiret uurimist; nõuab tungivalt, et kõik osapooled hoiduksid sammudest, mis võiksid pingeid teravdada;

19.  rõhutab veel kord, et lepitusprotsessis on vaja kohaliku tasandi kohustusi ja omavastutust, ning mõistab samas hukka mõlema poole natsionalistliku retoorika; on seisukohal, et Kosovo ametivõimud peaksid võtma uusi otsustavaid meetmeid Kosovo serblaste ja albaanlaste vahel usalduse loomiseks, eriti riigi põhjaosas, ning ühiskonna laialdase ühteliitmise saavutamiseks olema vastutulelikud serblaste ja teiste vähemuste suhtes; nõuab ka, et täielikult täidetaks põhiseaduslikku nõuet tagada Kosovo serblastele õigus ajada kõigis ametiasutustes asju oma emakeeles; rõhutab samas ka täielikult kakskeelse hariduse tähtsust; soovitab kõigil Kosovo serblastel ja nende poliitilistel esindajatel kasutada kõiki Kosovo põhiseadusega pakutud võimalusi poliitikas ja ühiskonnaelus aktiivselt tegutsemiseks ning nõnda, koos albaanlastega Kosovo institutsioonides aktiivselt osaledes, jagada vastutust sotsiaalse arengu ja institutsioonide väljaarendamise eest ja olla eriti hoolikas naiste kaasamisel sellesse protsessi; tervitab kohaliku halduse korraldamisel saavutatud edu;

20.  peab kiiduväärseks ELi tegevust kogukondadevahelise dialoogi ja leppimise edendamiseks; nõuab tungivalt, et kõik osalejad pööraksid jätkuvalt suurt tähelepanu ELiga integreerumise tehnilistele aspektidele, samuti sümboolsetele lepitusžestidele;

21.  rõhutab, et vähemuste ja kultuuriliste õiguste kaitset käsitlevate õigusaktide rakendamine on Kosovos jätkuvalt oluline probleem; juhib tähelepanu vajadusele rakendada õigusakte, milles käsitletakse kultuuripärandit ja Serbia õigeusu kirikut, samuti vajadusele rakendada strateegiat ja tegevuskava, mis käsitlevad romade, aškalite ja egiptlaste kogukondi, kelle olukord riigis on jätkuvalt murettekitav; tunnustades asjaolu, et romade, egiptlaste ja aškalite elatusallikate parandamisel on tehtud mõningaid edusamme, väljendab siiski jätkuvalt nende olukorra pärast muret, kuna eriti just lapsed on endiselt kaitsetud ja tõrjutud; rõhutab romade olukorra parandamise vajadust kui ühte inimõigustealast põhiküsimust; palub ametivõimudel ja komisjonil pöörata vajalikku tähelepanu nende kogukondade elutingimuste parandamisele ja suurendada nende jaoks hariduse kättesaadavust; rõhutab horvaadi, bosnia, aškali, türgi, gorani ja balkani-egiptuse vähemuste olukorda seoses mitmekeelse hariduse olulisusega, et nimetatud etnilised vähemused ei tunneks end poliitiliselt isoleerituna;

22.  peab kiiduväärseks täiendavat rahastust, mida Euroopa Komisjon annab ELi ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames Serbia enamusega haldusüksuste toetamiseks kõikjal Kosovos;

23.  kutsub Kosovo ametivõime üles suurendama kohtusüsteemi tõhusust, läbipaistvust, vastutust ja erapooletust ning austama kohtu sõltumatust, et tagada avalikkuse ja ettevõtlusringkondade usaldus kohtusüsteemi suhtes, ning võitlema mis tahes vormis esineva naistevastase vägivalla vastu; nõuab tungivalt, et ametivõimud tugevdaksid ennetavalt õigusriigi põhimõtteid, vähendades eelkõige poliitilist sekkumist kohtute töösse, tagades, et distsiplinaarsanktsioonid kohtunike ja prokuröride suhtes tooksid kaasa konkreetsed meetmed, töötades prokuratuurinõukogu ja riigiprokuröri sõltumatuse ja tõhususe nimel ning rakendades uut kriminaalseadustikku ja kriminaalmenetluse seadustikku;

24.  kutsub ametivõime üles pühenduma suuremal määral kohtusüsteemi tõelisele reformile, suurendama selle suutlikkust, keskendudes kohtuasjade praeguse kuhjumisega toimetulemiseks vajalike kohtuametnike saavutuspõhisele värbamisele, ning tagama kohtunikele ja prokuröridele turvalised tingimused, mis on vabad poliitilisest sekkumisest;

25.  on eriti mures selle pärast, et korruptsiooni vastu võitlemise valdkonnas ei ole Kosovo teinud märgatavaid edusamme; on seisukohal, et korruptsioon on jätkuvalt suur probleem ja tõsine takistus avaliku sektori asutuste toimimise jaoks; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et 2006. aastal loodud korruptsioonivastasel ametil ei ole uurimisvolitusi; märgib, et Kosovo esinduskogu võttis vastu uue korruptsioonivastase strateegia ja tegevuskava; kutsub ametivõime üles tagama nende elluviimise, andes korruptsioonivastastele asutustele selged ülesanded ja kohustused, mis võimaldavad neil konkreetsete ja jätkusuutlike tulemusteni jõuda;

26.  väljendab jätkuvalt muret, et tunnistajakaitse raamistik Kosovos on piiratud ulatusega, mis on eriti oluline laia kõlapinnaga juhtumite puhul, ning kutsub ELi liikmesriike üles tegema rohkem koostööd tunnistajatele võimaliku uue asukoha pakkumiseks;

27.  väljendab muret märgatavate edusammude puudumise pärast korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega võitlemisel ning eeskätt lokkava organiseeritud kuritegevuse pärast Kosovo põhjaosas; märgib, et korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus on selles piirkonnas laialt levinud ning takistavad ka Kosovo demokraatlikku, sotsiaalset ja majanduslikku arengut; rõhutab, et Kosovo peab prioriteediks seadma konkreetsete tõendite esitamise organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooniga võitlemise tulemuste kohta; on seisukohal, et nende probleemide tõhusamaks lahendamiseks on hädavajalik piirkondlik strateegia ja tõhustatud koostöö kõikide piirkonna riikide vahel, eriti seoses parema piiride valvamise ja jõupingutustega võitluses naiste ja alaealistega kaubitsemise ja nende ärakasutamise vastu, eelkõige seksuaalse ärakasutamise ja sunniviisilise kerjamise eesmärgil; nõuab tungivalt, et kesk- ja kohaliku tasandi institutsioonid tagaksid konkreetsed tulemused võitluses organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, uimasti- ja relvakaubandusega; toonitab, kui oluline on kõikehõlmav, valdkonnaülene ja ohvrikeskne käsitus ning abi, toetuse ja kaitse takistusteta kättesaadavus ohvrite jaoks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et EULEX on jätnud kõrgetasemelise korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse suures osas puutumata;

28.  toonitab, kui oluline on vajalike reformide läbiviimine avalikus halduses ning naiste ja vähemuste esindajate arvu suurendamine kõigil haldustasanditel; väljendab jätkuvalt muret, et paljudel riigiteenistujatel on lisatöökohad, mis võivad põhimõtteliselt põhjustada huvide konflikte või soodustada korruptiivset käitumist;

29.  toetab jätkuvat sõjakuritegude eest süüdistuste esitamist riiklikul tasandil, sealhulgas rõhutab sõjaaegsete vägistamiste eest vastutusele võtmise olulisust; peab kahetsusväärseks asjaolu, et 1999. aasta Kosovo sõja tagajärjel on ikka veel teadmata kadunud 1869 inimest; märgib, et see küsimus vajab Serbias ja Kosovos kiiret ametivõimudepoolset lahendust, olles ülitähtis eeltingimus kogukondade leppimiseks ja piirkonna rahumeelse tuleviku kindlustamiseks, ning rõhutab, et Kosovo ja Serbia vahelises järjepidevas dialoogis peavad prioriteetsel kohal olema kadunud isikute leidmisega seonduv koostöö ja üleminekuõiguse muud aspektid;

30.  kutsub seoses sellega Serbia ametivõime osutama täielikku abi Serbias hiljuti leitud Kosovo kadunud isikute surnukehade kodumaale toimetamisel ja jätkama otsinguid kindlaks tehtud piirkonnas, kuhu oletatavasti on maetud kadunud isikud;

31.  nõuab tungivalt, et Kosovo ja Serbia ametivõimud teeksid koostööd ja võtaksid täieliku vastutuse püsivate lahenduste leidmise eest Kosovo ja Serbia riigisiseste põgenike küsimuses; rõhutab, et Kosovo ametivõimud peaksid ELiga ühinemise protsessi kontekstis tugevdama oma jõupingutusi riigisiseste põgenike probleemile lahenduse leidmiseks, eeskätt seoses kinnisvaravaidluste tulemusliku lahendamise küsimusega;

32.  palub Kosovo ja naaberriikide ametivõimudel näidata jätkuvalt üles head tahet, teha täielikku koostööd ja toetada uurimise erirakkerühma, mis loodi pärast Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2010. aasta detsembri aruannet, ning kõiki uurimise erirakkerühma tööst lähtuvaid süüdistuste esitamisi; julgustab selle tööd veelgi kiiremaks muutma;

33.  palub nii kesk- kui ka kohaliku tasandi institutsioonidel tulemuslikult rakendada inimõigustealaseid õigusakte ja aidata kaasa mitmerahvuselise ühiskonna edasisele arengule, pannes erilist rõhku kõikide vähemusrühmade esindajate haridusele ja tööhõivele;

34.  toetab riigiteenistuse professionaliseerumist ning palub sellega seoses rakendada vajalikke õigusakte; väljendab muret poliitilise sekkumise juhtumite pärast riigiteenistujate värbamisel ja ametisse nimetamisel;

35.  väljendab muret selle üle, et diskrimineerimine on jätkuvalt tõsine probleem, ja palub ametivõimudel jõustada põhiseaduses sätestatud mittediskrimineerimise põhimõte; rõhutab, et on vaja laiaulatuslikku mittediskrimineerimise strateegiat, samuti tuleb täielikult rakendada diskrimineerimisvastane seadus, et tagada kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga kõikide inimeste võrdsus sõltumata nende rahvusest, usutunnistusest, soost, seksuaalsest sättumusest, vanusest või puudest;

36.  võtab teadmiseks süüdistuse, mis on esitatud kolmele Kosovo kodanikule osalemise pärast 14. detsembril 2012 noorte- ja spordikeskuse punases saalis toimunud rünnakus ajakirja Kosovo 2.0 vastu, ning ootab, et selle toimepanijatele esitatakse õigeaegselt süüdistus;

37.  rõhutab, et kuigi vabadus ametiühingutesse astuda on seadusega tagatud, on põhiliste töö- ja ametiühinguõiguste osas veel paranemisruumi; ergutab Kosovot tugevdama sotsiaalset dialoogi otsustusprotsessi, poliitikakujundamise ja sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamise raames;

38.  kutsub Kosovo ametivõime üles rakendama täiel määral lapse õiguste konventsiooni ning soovitab laste vaesust käsitleva poliitika läbi vaadata, sh muuta sotsiaalabisüsteemi ning kehtestada üldine vajaduspõhine lastetoetuse süsteem;

39.  peab murettekitavaks laste vaesuse ja suremuse kõrget määra, Kosovo sotsiaalkaitsesüsteemi puudulikkust ja inimeste suurt omaosalust tervishoiukulude kandmisel, mille tõttu majanduslikult nõrgemad pered võivad sattuda püsivasse vaesusse;

40.  nõuab Kosovo sidemete ja esindatuse tugevdamist rahvusvahelistes kultuuri- ja pärandiorganisatsioonides, eesmärgiga parandada religioossete ja kultuuriliste vaatamisväärsuste ja mälestusmärkide kaitset, ning nõuab Kosovo esindatuse tugevdamist Euroopa ja rahvusvahelistes meedia- ja spordiorganisatsioonides, eesmärgiga võimaldada Kosovo kunstnikel ja sportlastel osaleda kõikidel rahvusvahelistel kultuuri- ja spordiüritustel, sealhulgas Eurovisiooni lauluvõistlusel ning Euroopa ja maailmameistrivõistlustel ja olümpiamängudel;

41.  rõhutab, kui oluline on vaba ja sõltumatu meedia, ning kutsub komisjoni üles kiirendama programme, millega parandada ajakirjanike taset ja professionaalsust; rõhutab sellega seoses jätkusuutliku avalik-õigusliku meedia rolli; väljendab muret sõltumatute ajakirjanike puuduliku kaitse ja neile avaldatava surve pärast; kutsub Kosovo ametivõime üles nägema ette avalik-õigusliku meedia jätkusuutliku rahastamise mehhanismi ning viima lõpule selle juhtorgani liikmete ametisse nimetamine; rõhutab vajadust tagada meedia selged omandisuhted ning vaba ja kõrgetasemeline ringhääling; toetab institutsioonide tegevust Kosovole internetis omaenda riigidomeeni eraldamiseks;

42.  rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel on riigis keskne osa demokraatlike poliitiliste protsesside tugevdamisel ja kindlustamisel ning tervikliku ühiskonna ülesehitamisel; toonitab kodanikuühiskonna organisatsioonidega peetava dialoogi tähtsust ning rõhutab kodanikuühiskonna osalejate tähtsat rolli kaasaaitajana tõhustatud piirkondlikule koostööle sotsiaal- ja poliitilistes küsimustes; tunnustab valitsuse paremat koostööd valitsusväliste organisatsioonidega ning palub Kosovo ametivõimudel luua struktureeritud dialoogi- ja konsultatsioonimehhanism suhtlemiseks kodanikuühiskonnaga poliitika väljatöötamisel, sh konsulteerimiseks poliitikameetmete ja õigusaktide koostamisel, ja Euroopaga integreerumise protsessi jälgimiseks;

43.  võtab teadmiseks käimasoleva riigivarade erastamisprotsessi, eeskätt Kosovo posti- ja telekommunikatsiooniettevõtte PTK osas; nõuab tungivalt, et Kosovo ametivõimud võtaksid praktilisi meetmeid selle protsessi kui terviku läbipaistvuse, vastutuse ja õiguspärasuse suurendamiseks, nt tehes kogu teabe kõikidele sidusrühmadele õigeaegselt kättesaadavaks;

44.  palub Kosovol parandada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ettevõtluskeskkonda, vähendades halduskoormust ja sellega seotud kulusid, muutes rahastamise kättesaadavamaks ja toetades eriti idufirmasid; väljendab suurt heameelt Kosovo ja Serbia kaubanduskodade vahelise vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamise üle;

45.  väljendab heameelt tõsiasja üle, et 17. detsembril 2012 sai Kosovost Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga 66. liige; väljendab samuti heameelt asjaolu üle, et 8. mail 2013 võeti vastu Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga esimene täielik Kosovot käsitlev strateegia, mis aitab kiirendada reformiprotsessi ning toetada Kosovo majandust, parandab inimeste elu, hõlbustab üleminekut ja suurendab piirkondlikku stabiilsust;

46.  tervitab ELi esialgset otsust eraldada täiendavaid vahendeid, et katta kõik kulud seoses Kosovo vana A-elektrijaama sulgemisega 2017. aastaks; palub Kosovol tõhustada jõupingutusi ja astuda viivitamata konkreetsed sammud, mis on vajalikud Kosovo A-elektrijaama sulgemiseks, ning nõuab, et viidaks läbi Kosovo uue elektrijaama täielik keskkonnamõju hindamine kooskõlas ELi normidega; kutsub lisaks Kosovot üles võtma kasutusele rohkem taastuvenergiat ja mitmekesistama energiaallikaid vastavalt oma lubadusele katta 2020. aastaks 25% kogu energiavajadusest taastuvatest energiaallikatest, ning rõhutab sellega seoses vajadust eraldada suuremat osa ELi ja EBRD finantsabist energia säästmisele, energiatõhususele, integreerumisele piirkondlikesse elektrivõrkudesse ja taastuvenergia projektidele;

47.  peab kahetsusväärseks, et Kosovo ametivõimud viivitavad usaldusväärse ja tulemusliku keskkonnastrateegia koostamise ja vastuvõtmisega, pidades eeskätt silmas keskkonnamõju hindamise norme ja ELi kliimaeesmärke;

48.  võtab murega teadmiseks kõrge tööpuuduse määra, eriti noorte seas, ning nõuab tungivalt, et valitsus tegeleks selle probleemi lahendamisega, tagades noortele piisavad võimalused ja toetades tööturu vajadusi järgivat haridust;

49.  rõhutab, et kõik piirkonna riigid peaksid edendama ja soodustama Kosovo liikmesust piirkondlikes koostööorganisatsioonides; toetab sellega seoses Kosovo tegevust piirkondlikes organisatsioonides ja nõuab kõigi takistuste kõrvaldamist, et Kosovo saaks nimetatud organisatsioonides, sealhulgas Euroopa Nõukogus osaleda;

50.  rõhutab vajadust arendada ühistransporti, pöörates erilist tähelepanu olemasolevate raudteeühenduste ajakohastamisele või uute loomisele jätkusuutliku transpordisüsteemi osana; teeb ettepaneku rajada kõikide Lääne-Balkani riikide vahel piiriülene kiirraudteevõrk, mis oleks ühendatud ELi üleeuroopalise võrguga;

51.  võtab murega teadmiseks praeguse majandusolukorra Kosovos; rõhutab, et majandusolukorra parandamise eelduseks vajaliku põhjaliku hindamise jaoks on vaja parandada majandusstatistikat;

52.  palub Kosovo ametivõimudel tegeleda kooskõlas Euroopa standardite ja rahvusvahelise metoodikaga statistilise teabe usaldusväärsuse parandamisega;

53.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele ning Kosovo valitsusele ja Kosovo Rahvusassambleele.

(1) A/RES/64/298. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0434.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon Islandi 2012. aasta eduaruande ja valimistejärgsete väljavaadete kohta (2013/2932(RSP))

P7_TA(2014)0041 B7-0005/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta otsust alustada Islandiga ühinemisläbirääkimisi,

–  võttes arvesse Islandiga toimunud ühinemiskonverentsi tulemusi,

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2012–2013” (COM(2012)0600) ning sellega kaasnevat 10. oktoobril 2012. aastal vastu võetud Islandi 2012. aasta eduaruannet,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Islandi kohta, eelkõige 7. juuli 2010. aasta resolutsiooni Islandi Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta(1), 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Islandi 2010. aasta eduaruande kohta(2) ning 14. märtsi 2012. aasta resolutsiooni Islandi 2011. aasta eduaruande kohta(3),

–  võttes arvesse 14. jaanuaril 2013. aastal heakskiidetud kokkulepet ELiga ühinemise läbirääkimiste pidamise kohta enne parlamendivalimisi ning 22. mail 2013 aastal Progressipartei ja Iseseisvuspartei poolt vastuvõetud valitsusprogrammi,

–  võttes arvesse Islandi välisministri Gunnar Bragi Sveinssoni ning laienemise ja naabruspoliitika voliniku Štefan Füle 13. juunil 2013. aastal tehtud avaldusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Island täidab Kopenhaageni kriteeriume ning ühinemisläbirääkimised Islandiga avati 27. juulil 2010. aastal pärast nõukogult heakskiidu saamist;

B.  arvestades, et läbirääkimisteks on avatud 27 peatükki, millest 11 on ajutiselt suletud;

C.  arvestades, et Islandi uus valitsus on ühinemisprotsessi peatanud ning praegu on käimas ühinemisläbirääkimiste ja Euroopa Liidu arengu hindamine, et arutada neid küsimusi Islandi parlamendis (Alþingi);

D.  arvestades, et Islandi valitsus on teatanud, et ühinemisläbirääkimisi ei jätkata ilma eelneva rahvahääletuseta;

1.  märgib, et Islandi valitsus esitas Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse 17. juulil 2009 kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 49 ja lähtudes Alþingis toimunud hääletuse positiivsest tulemusest;

2.  hindab positiivselt väljavaadet, et uueks liikmesriigiks saab riik, millel on hästi toimiv demokraatlik traditsioon ning tugevad institutsioonid ja tugev kodanikuühiskond;

3.  märgib, et Islandil on hea üldine võime täita liikmesusest tulenevaid kohustusi eelkõige tänu oma osalusele Euroopa Majanduspiirkonnas;

4.  rõhutab, et ühinemisläbirääkimisi on peetud läbipaistvalt ja kaasavalt, ning väljendab rahulolu selle üle, et läbirääkimisteks on avatud 27 peatükki ja neist 11 on ajutiselt suletud, mis näitab ühinemisprotsessi edukat kulgemist;

5.  rõhutab, et Euroopa Liit on endiselt täielikult valmis ühinemisläbirääkimiste protsessi jätkama ja selle lõpule viima;

6.  märgib, et hiljutised avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et enamik islandlasi soovib ühinemisläbirääkimiste lõpuleviimist;

7.  märgib, et Island jääb endiselt taotlejariigiks;

8.  võtab teadmiseks Islandi valitsuse otsuse korraldada referendum ühinemisläbirääkimiste lõppu ära ootamata; ootab parlamentaarset arutelu ja Alþingi poolset hinnangu andmist ühinemisläbirääkimistele ja Euroopa Liidu arengusuundadele; pakub abi sellise hinnangu ettevalmistamiseks; loodab, et asjakohane hindamine suudetakse õigeaegselt lõpule viia, ning ootab järgnevaid otsuseid selle kohta, kuidas edasi minna, sealhulgas otsust, kas korraldada referendum ühinemisläbirääkimiste jätkamise kohta;

9.  loodab, et referendum korraldatakse lähema aja jooksul;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Alþingi esimehele ja Islandi valitsusele.

(1) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 73. (2) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 89. (3) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 61.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon olukorra kohta Lõuna-Sudaanis (2014/2512(RSP))

P7_TA(2014)0042 RC-B7-0018/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Sudaani ja Lõuna-Sudaani kohta, eelkõige 10. detsembri 2013. aasta resolutsiooni rahvusvahelise üldsuse jõupingutuste kohta Lõuna-Sudaani arengu ja riigi ülesehitamise valdkonnas(1),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni 2. jaanuari 2014. aasta ja 24. detsembri 2013. aasta avaldusi olukorra kohta Lõuna-Sudaanis,

–  võttes arvesse kõrge esindaja pressiesindaja 16. ja 28. detsembri 2013. aasta avaldusi olukorra kohta Lõuna-Sudaanis,

–  võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2013. aasta järeldusi Sudaani ja Lõuna-Sudaani kohta,

–  võttes arvesse liidu delegatsiooni poolt 20. detsembril 2013. aastal kohapeal tehtud ELi avaldust,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 24. detsembri 2013. aasta resolutsiooni 2132 (2013) ja 25. novembri 2013. aasta resolutsiooni 2126 (2013),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 24. detsembri 2013. aasta avaldust, milles nõutakse, et Lõuna-Sudaani juhid teeksid lõpu murettekitavale vägivallale tsiviilelanike kallal,

–  võttes arvesse ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) 7. jaanuari 2014. aasta seisundiaruannet nr 8 Lõuna-Sudaani kriisi kohta,

–  võttes arvesse Lõuna-Sudaanis valitsevat olukorda käsitlevaid kõnelusi, mida nõudis Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu oma 30. detsembri 2013. aasta kohtumisel Banjulis ning Valitsustevaheline Arenguamet (IGAD) oma 27. detsembri 2013. aasta tippkohtumisel Nairobis,

–  võttes arvesse 8. jaanuari 2014. aasta avaldust, mille tegid IGADi erisaadikud pärast oma reisi Jubasse, et lahendada valitsuse ja mässuliste vaheliste kõneluste ummikseis,

–  võttes arvesse 2005. aastal sõlmitud Sudaani üldist rahukokkulepet,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 24. aprilli 2012. aasta kommünikees esitatud Sudaani ja Lõuna-Sudaani tegevuskava, mida EL täielikult toetab,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu nimel 4. jaanuaril 2014. aastal avaldatud Aafrika Liidu komisjoni esimehe dr Nkosazana Dlamini-Zuma pressiteadet,

–  võttes arvesse IGADi täitevsekretariaadi 19. detsembri 2013. aasta avaldust,

–  võttes arvesse läbivaadatud Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et poliitiline konflikt puhkes pärast seda, kui dinka hõimu kuuluv riigi president Salva Kiir käis välja süüdistuse, et nueri hõimu kuuluv ametist vabastatud asepresident Riek Machar kavandab tema vastu riigipööret; arvestades, et Riek Machar on riigipöörde katset eitanud;

B.  arvestades, et Lõuna-Sudaani valitsus on vahistanud president Kiiri vastu suunatud väidetava riigipöördekatse eest 11 juhtivat poliitikut, sealhulgas endise rahandusministri ja erakonna SPLM endise peasekretäri; arvestades, et 23. juulil 2013 saatis president Kiir laiali kogu valitsuskabineti ja vabastas ametist asepresidendi Riek Machari;

C.  arvestades, et praegune konflikt peaks leidma demokraatliku poliitilise lahenduse ja sillutama teed demokraatlikult kokku lepitavatele institutsioonidele, et ehitada üles iseseisvusreferendumi tulemusel sündinud uus riik; arvestades, et kodanikuühiskond on nõudnud probleemi rahumeelset poliitilist lahendamist;

D.  arvestades, et Lõuna-Sudaani konflikti kaasatud pooled alustasid 7. jaanuaril 2014. aastal Addis Abebas IGADi egiidi all läbirääkimisi; arvestades, et läbirääkimiste peamisteks päevakorrapunktideks on vaenutegevuse lõpetamine, humanitaarkoridoride avamine, poliitvangide küsimus ja tsiviilelanike kaitse;

E.  arvestades, et käimasolevatest rahukõnelustest hoolimata valitseb endiselt ebastabiilsus ning jätkub võitlustegevus ja relvajõudude mobiliseerimine; arvestades, et valitsusväed püüavad praegu haarata uuesti oma kontrolli alla Bori linna, mis on viimane endiselt mässuliste võimu all olev osariigi pealinn;

F.  arvestades, et USA saadik Donald Booth ja Lõuna-Sudaani naaberriikide saadikud kohtusid 11. jaanuaril 2014. aastal Riek Machariga, et püüda lisada mõlema poole ettepanekud relvarahu dokumendi eelnõusse;

G.  arvestades, et 8. jaanuaril 2014. aastal osalesid kümned inimesed Jubas rahumarsil eesmärgiga mõista hukka presidendi ja ametist vabastatud asepresidendi leeride vaheline võitlus;

H.  arvestades, et ka etnilise mõõtme omandanud praeguse konflikti juured peituvad SPLM/A 1991. aasta lõhenemises SPLM/A kadunud juhi Garangi rühmituse, keda toetas Salva Kiir, ja Garangi juhtimist vastustanud Riek Machar rühmituse vahel;

I.  arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu võttis vastu resolutsiooni, millega anti luba vägede täiendamiseks 5500 isiku võrra ja 440 politseiniku lähetamiseks, et suurendada üldist vägede esindatust ÜRO Lõuna-Sudaani missioonis;

J.  arvestades, et 15. detsembril 2013 toimusid sõjalised kokkupõrked presidendi kaardiväelaste vahel Lõuna-Sudaani pealinna Juba kasarmutes; arvestades, et võitlustegevus hakkas levima Jonglei piirkonda;

K.  arvestades, et dokumenteeritud on massilisi kohtuväliseid tapmisi, üksikisikute sihikulevõtmisi nende etnilise kuuluvuse alusel ja omavolilisi kinnipidamisi ning et 6. jaanuaril 2014. aastal tuvastati vähemalt kolm massihauda;

L.  arvestades, et ÜRO andmetel on praeguses Lõuna-Sudaani kriisis tapetud tuhandeid ja sajad tuhanded tsiviilelanikud on muutunud riigisisesteks põgenikeks, kümned tuhanded neist viibivad riigi mitmes piirkonnas ÜRO baasides ja vajavad kiiresti hädapäraseid tervishoiuteenuseid, puhast vett ja paremaid sanitaartingimusi; arvestades, et Ugandast ja Etioopiast varjupaika otsivate lõunasudaanlaste arv on järsult kasvanud; arvestades, et 14. jaanuaril 2014 uppus vähemalt 200 Malakali linnas toimuva võitlustegevuse eest põgenevat tsiviilelanikku praamiõnnetuses Valge Niiluse jõel;

M.  arvestades, et aktiivne vaenutegevus on peamine probleem, mis takistab humanitaarabi kohalejõudmist; arvestades, et kogu riigis ei jätku inimestele toitu ja et põhitoiduaineid vajatakse eriti Bori ja Bentiu linnas; arvestades, et vägivalla ja põgenemise tõttu on inimesed kaotanud elatusvahendid, eeskätt toiduallikad, ning see võib lõpuks kaasa tuua toidukriisi;

N.  arvestades, et hiljuti on esinenud rünnakuid nuba hõimu vastu, Nuba mägede piirkonnas elavate tsiviilisikute ebaseaduslikke hukkamisi, massivägistamisi ja meelevaldseid vahistamisi; arvestades, et 2013. aasta detsembri kahe viimase nädala jooksul ründasid julgeolekujõudude poolt toetatud Sudaani valitsuse võitlejad ja relvajõud mitmeid piirkondi Kadugli ja Dillanji lähistel, sundides tuhandeid tsiviilisikud oma kodudest põgenema ja pannes teadete kohaselt toime ebaseaduslikke tapmisi ja naiste massivägistamisi; arvestades, et praegune kriis avaldab mõju palju laiemale, juba niigi ebastabiilsusele kalduvale regioonile, ning et kohapeal toimuvat rahvusvahelist reageeringut kavandades ei tohi seda hetkekski unustada;

O.  arvestades, et Ida-Aafrika riikidest naabrid, sealhulgas Keenia ja Etioopia, on avaldanud mõlemale poolele survet rahu taotlemiseks; arvestades, et Uganda saatis president Kiiri taotluse alusel riiki 1200 sõjaväelast ja sõjatehnikat, et kindlustada selliseid rajatisi nagu lennujaam ja riigihooned;

P.  arvestades, et ÜRO abitaotluse alusel käivitati 4. jaanuaril 2014. aastal liidu kodanikukaitse mehhanism, et toetada Lõuna-Sudaani mitterahalise abiga, mis seisneb peavarju, meditsiinitarvete, ravimite, heaoluvahendite ja toiduga varustamises;

Q.  arvestades, et Lõuna-Sudaani Vabariik on üks maailma vaesemaid ja vähim arenenud riike, mille elanikkonnast 50% elab allpool vaesuspiiri, kus on suurim emade suremus maailmas ja üks suuremaid laste suremusi, kus umbes 75% on kirjaoskamatud ja üksnes kolmandikul elanikest on juurdepääs puhtale veele; arvestades, et igal aastal ähvardab toiduga kindlustamatus rohkem kui miljonit inimest; arvestades, et valitsusvälised organisatsioonid osutavad ligikaudu 80% kõigist Lõuna-Sudaani tervishoiu- ja põhiteenustest ning arvestades, et juurdepääs humanitaarabile on aktiivse vaenutegevuse ning humanitaarabitöötajate ja nende vara vastu suunatud rünnakute tõttu endiselt piiratud;

R.  arvestades, et EL on teatanud, et kavatseb eraldada humanitaarmeetmeteks Lõuna-Sudaanis 50 miljonit eurot; arvestades, et sellega tõuseb ELi poolt 2013. ja 2014. eelarveaastal antava humanitaarabi kogusumma 170 miljoni euroni;

S.  arvestades, et abiorganisatsioonid käivitasid 31. detsembril 2013. aastal Lõuna-Sudaani kriisile reageerimise kava; arvestades, et OCHA esitas ühistaotluse 166 miljoni USA dollari eraldamiseks, et reageerida kriisile ja abistada hinnanguliselt 628 000 inimest jaanuarist kuni märtsini 2014;

T.  arvestades, et riigi ülesehitamiseks ja tugevdamiseks on vaja pikaajalist perspektiivi ning rahvusvahelise üldsuse kindlat, prognoositavat ja stabiilset osalust;

1.  mõistab sügavalt hukka hiljutised võitluspuhangud Lõuna-Sudaanis ning kutsub kõiki pooli üles panema relvad maha ja lõpetama viivitamata vägivalla, mis on alates kriisi puhkemisest 2013. aasta detsembris põhjustanud tsiviilelanikkonna hulgas surma-, vigastus- ja kahjujuhtumeid ja sundinud sadu tuhandeid inimesi riigisiseseks põgenikuks;

2.  väljendab sügavat muret vägivalla hiljutise ägenemise pärast Lõuna-Sudaanis, millel on tõsised humanitaarsed, julgeolekualased, poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed riigis, mille olukord on niigi ebakindel ja kõikuv ning mis võib destabiliseerida kogu Ida-Aafrika piirkonna; on eriti mures konflikti etnilise mõõtme pärast; rõhutab, et võimu poole püüdlemine vägivalla või etnilistel kriteeriumidel põhineva jaotuse abil on vastuolus demokraatliku õigusriigi põhimõtte ja rahvusvahelise õigusega;

3.  mõistab hukka teatatud inimõiguste rikkumised ja kuritarvitusjuhtumid ning kutsub kõiki pooli üles lõpetama kohe igasugune inimõiguste rikkumine, sh pagulaste ja riigisiseste põgenike, naiste ja kaitsetute inimrühmade ning ajakirjanike inimõiguste rikkumine, ning nõuab inimõiguste rikkumiste toimepanijate vastutusele võtmist; on seisukohal, et president Kiir ja Riek Machar peaksid tegema kõik endast oleneva, et teha lõpp inimeste vastu suunatud rikkumistele nende kontrolli all olevate sõdurite poolt

4.  nõuab tungivalt, et kõik asjaomased pooled austaksid rahvusvahelist humanitaarõigust ja inimõigusi käsitlevaid rahvusvahelisi õigusakte, tagaksid juurdepääsu ja kaitse humanitaarorganisatsioonidele, kes on tulnud abistama kannatavaid tsiviilelanikke, ning avaksid humanitaarkoridorid tarvete ja seadmete kohaletoimetamiseks; märgib, et mitmed välisabi organisatsioonid on tegevuse Lõuna-Sudaanis juba katkestanud ning need, kes on jäänud, ei suuda sisepõgenike vajadusi rahuldada; märgib ka seda, et tegutsevad abiorganisatsioonid ei pääse paljudesse piirkondadesse, kus arvatakse olevat kümneid tuhandeid abi ootavaid või selle leidmiseks liikvele läinud inimesi;

5.  kutsub mõlemaid pooli üles jõudma kokkuleppeni ja toetab täielikult Addis Abebas peetavaid läbirääkimisi, nõudes kohese relvarahu kehtestamist ja lahenduse leidmist kestva rahu ja stabiilsuse saavutamiseks; kutsub valitsust ja mässulisi üles alustama heas usus tingimusteta, kaasavaid ja tervikut silmas pidavaid poliitilisi kõnelusi, et läbirääkimised edukalt lõpetada; väljendab heameelt Aafrika Liidu ja IGADi jõupingutuste üle kaasava dialoogi ja vahendamise edendamiseks;

6.  nõuab kõigi poliitvangide ja eriti 11 juhtiva poliitiku vabastamist, kelle kinnipidamine on saanud rahuläbirääkimiste pidamist takistavaks asjaoluks;

7.  kutsub kõiki Lõuna-Sudaani naabreid ja piirkondlikke jõude tegema tihedat koostööd, et parandada julgeolekuolukorda riigis ja piirkonnas ning leida praegusele kriisile rahumeelne ja püsiv poliitiline lahendus; rõhutab, et eelkõige Sudaaniga tehtav koostöö tähendaks suhete paranemist pärast seda, kui kodusõja vaenupooled oleksid 2012. aasta alguses naftatasude ja piiri kulgemise alaste lahkarvamustega seoses peaaegu vallandanud uue konflikti;

8.  väljendab heameelt Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu otsuse üle moodustada komisjon inimõiguste rikkumiste ja muude kuritarvitusjuhtumite uurimiseks ning soovituste tegemiseks viiside ja vahendite kohta, mille abil tagada vastutus, leppimine ja vastasseisu ületamine kõikide kogukondade hulgas; väljendab heameelt ÜRO Lõuna-Sudaani missiooni (UNMISS) inimõiguste alase uurimissuutlikkuse suurendamise üle ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo toetuse abil;

9.  peab kahetsusväärseks ELi kõrge esindaja otsust lõpetada Sudaani ja Lõuna-Sudaani nimetatud ELi eriesindaja volitused, kuna Sudaanis on tõsised poliitilised rahutused ja relvakonfliktid; on seisukohal, et ilma ELi Sudaani ja Lõuna-Sudaani eriesindaja määramiseta jääb EL rahvusvahelistest läbirääkimistest ja jõupingutustest kõrvale; nõuab seetõttu, et kõrge esindaja võtaks oma otsuse tagasi ja pikendaks Sudaani ja Lõuna-Sudaani nimetatud ELi eriesindaja volitusi;

10.  kutsub rahvusvahelist üldsust üles pidama kinni Lõuna-Sudaani ja piirkonnaga seoses võetud rahastamiskohustustest ning mobiliseerima vahendeid, et viivitamata reageerida halvenevale humanitaarolukorrale Lõuna-Sudaanis;

11.  väljendab muret laialt levinud korruptsiooni pärast; peab lisaks murettekitavaks asjaolu, et selline korruptsioon kahjustab vaba ja õiglase demokraatia, stabiilsuse ja majanduskasvu saavutamise väljavaateid;

12.  väljendab heameelt otsuse üle tugevdada ÜRO Lõuna-Sudaani missiooni (UNMISS) sõjaväelaste ja politseiametnike, logistikavaldkonna töötajate ja tsiviilpersonali lisajõududega; rõhutab sellegipoolest, et tsiviilisikute kaitsmine kuulub riigi esmasesse vastutusvaldkonda; tunnustab ÜRO eriesindaja ja UNMISSi juhi Hilde Johnsoni tööd;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Lõuna-Sudaani valitsusele, Lõuna-Sudaani inimõiguste volinikule, Lõuna-Sudaani parlamendile, Aafrika Liidu institutsioonidele, Valitsustevahelisele Arenguametile, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele ja ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0546.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (2013/2994(RSP))

P7_TA(2014)0043 RC-B7-0008/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2 ja 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 9, 14, 151 ja 153,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle artiklit 31,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 34 ja 36,

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758),

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(1),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta deklaratsiooni tänavakodutuse kaotamise kohta(2),

–  võttes arvesse 2010. aasta detsembris toimunud Euroopa konsensuskonverentsi,

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” (COM(2013)0083),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta töödokumenti „Kodutuse vastu võitlemine Euroopa Liidus” (SWD(2013)0042),

–  võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus(4),

–  võttes arvesse kuut põhimõtet, milles lepiti kokku Leuvenis 1. märtsil 2013 eesistujariigi Iirimaa algatusel toimunud kodutuse teemalisel ministrite ümarlaua kohtumisel,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et kõik inimesed on sündinud vabana, võrdse inimväärikuse ja õigustega, ning liikmesriikidel on kohustus neid õigusi edendada ja need tagada;

B.  arvestades, et kodutuse näol on tegemist inimväärikuse riivamise ja inimõiguste rikkumisega; arvestades, et eluase on inimese põhivajadus ning inimväärse elu ja sotsiaalse kaasatuse eeltingimus;

C.  arvestades, et kodutusest on saanud strateegia „Euroopa 2020” ja selle juhtalgatuse „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm” ning ELi sotsiaalsete investeeringute paketi raames ELi vaesuse kaotamise poliitika prioriteet; arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse praegune tase ohustab strateegia „Euroopa 2020” eesmärki vähendada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra;

D.  arvestades, et kodutus on vaesuse ja puuduse kõige äärmuslikum vorm ning et kodutus on viimastel aastatel peaaegu kõikides ELi liikmesriikides suurenenud;

E.  arvestades, et majandus- ja finantskriisi tõttu kõige enam kannatanud liikmesriikides on kodutuse määr tõusnud enneolematule tasemele;

F.  arvestades, et sotsiaaleluaseme kasutajate sotsiaal-perekondlik profiil on muutunud, samuti on suurenenud nõudlus seda tüüpi eluaseme järele;

G.  arvestades, et mõnedes liikmesriikides valitseb sotsiaaleluasemete puudus ning üha suurem nõudlus vastuvõetava hinnaga eluasemete järele;

H.  arvestades, et mitmed ELi institutsioonid, nt tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (EPSCO), Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Euroopa Parlament on palunud komisjonil koostada ELi kodutuse kaotamise strateegia või sellelaadne dokument;

I.  arvestades, et kodutus on oma olemuselt mitmetahuline probleem ja nõuab mitmekülgset poliitilist reageeringut;

J.  arvestades, et järjest rohkem on tõendeid selle kohta, et kodutuse eluasemepõhine käsitus on kõige tulemuslikum;

K.  arvestades, et kodutusele pööratakse ELi poolaasta raames järjest rohkem tähelepanu ja mõned liikmesriigid on nimetanud kodutuse oma 2012. ja 2013. aasta riiklikes reformiprogrammides vaesusevastase võitluse esmatähtsaks ülesandeks;

L.  arvestades, et praegune ELi poliitikaraamistik ja sotsiaalne reaalsus kohapeal sillutavad teed paremate ja suurema mõjuga kodutusevastaste meetmete võtmiseks ELi tasandil;

M.  arvestades, et ELi liikmesriikides on kõige arenenum sotsiaalkaitsesüsteem maailmas, mille puhul kodanikud maksavad kõrgeimaid makse sotsiaalteenuste kulude katmiseks;

N.  arvestades, et esmane vastutus kodutusega tegelemise eest lasub liikmesriikidel, eelkõige piirkondlikel ja kohalikel asutustel, ning arvestades, et ELi strateegial on täiendav roll;

O.  arvestades, et komisjonil on võimalik oma praeguse pädevuse raames täita jõulisemat rolli, austades samas subsidiaarsuse põhimõtet;

P.  arvestades, et järjest suuremal arvul liikmesriikidel on olemas terviklik kodutuse kaotamise strateegia ja neil oleks kasu Euroopa tasandi koostööst, et oma poliitikat edasi arendada;

Q.  arvestades, et vaesus ei ole kuritegu ning et kodutus ei ole ei kuritegu ega valitud elustiil;

1.  juhib tähelepanu sellele, et kodutud näevad vaeva, et eluga toime tulla, ning peavad elama ebainimlikes tingimustes;

2.  nõuab, et komisjon töötaks edasise viivituseta välja ELi kodutuse kaotamise strateegia vastavalt põhimõtetele, mis on esitatud parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsioonis kodutuse kaotamise strateegia kohta ning muude ELi institutsioonide ja asutuste ettepanekutes;

3.  on seisukohal, et ELi kodutuse kaotamise strateegia peaks täiel määral vastama ELi toimimise lepingule, milles sätestatakse „riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste oluline roll ja laiaulatuslik suvaõigus osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid nii palju kui võimalik vastavalt kasutajate vajadustele”; on seisukohal, et kodutuse vastu võitlemise kohustus lasub liikmesriikidel ning ELi kodutuse kaotamise strateegia peaks seetõttu toetama liikmesriike selle ülesande täitmises võimalikult tulemuslikult, austades samas täielikult subsidiaarsuse põhimõtet;

4.  palub, et komisjon moodustaks kõrgetasemelise ekspertide rühma, mis toetaks teda ELi kodutuse kaotamise strateegia ettevalmistamisel ja edasisel väljatöötamisel;

5.  palub, et komisjon pööraks kodutusele vajalikku tähelepanu riigipõhistes soovitustes nendele liikmesriikidele, kus kodutuse probleem vajab hädasti lahendamist; palub, et liikmesriigid lisaksid kodutuse kaotamise veelgi kindlamalt oma riiklikesse reformikavadesse;

6.  rõhutab, kui oluline on koguda kodutuse kohta põhjalikke ja võrreldavaid andmeid, ilma kodutuid häbimärgistamata; rõhutab, et andmekogumine on tõhusate poliitikameetmete väljatöötamise eeltingimus, mis viib lõpuks kodutuse likvideerimiseni;

7.  väljendab heameelt Euroopa Sotsiaalfondi uue määruse sätete üle, mis käsitlevad näitajaid, mille abil jälgida, kas investeeringud on kodutute või eluasemelt tõrjutud inimeste jaoks tõhusad; kutsub komisjoni üles nende uute vahendite potentsiaali täiel määral ära kasutama;

8.  palub komisjonil kasutada Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi (EaSI) ELi strateegia peamise rahastamisallikana, et rahastada teadusuuringuid ja riikidevahelisi vahetust, ning tugevdada veelgi koostööd olulisimate Euroopa sidusrühmadega;

9.  palub komisjonil viia kodutus sisse kõikidesse asjaomastesse ELi poliitikavaldkondadesse;

10.  kutsub komisjoni üles keskenduma ELi kodutuse kaotamise strateegias esmajärjekorras järgmistele teemadele:

11.  tuletab meelde oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni kodutuse kaotamise strateegia kohta, milles on esitatud ELi kodutuse kaotamise strateegia põhielemendid, ja rõhutab eelkõige järgmisi punkte:

12.  nõuab, et liikmesriigid arendaksid kõige kaitsetumatele inimestele kohandatud taskukohaste ja sotsiaalelamispindade ehitamist, et vältida sotsiaalset tõrjutust ja kodutust;

13.  kutsub liikmesriike üles mitte rikkuma inimõigusi käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid ning täielikult järgima kõiki allkirjastatud lepinguid, sh põhiõiguste hartat, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning Euroopa Nõukogu poolt läbivaadatud Euroopa sotsiaalhartat;

14.  kutsub liikmesriike üles lõpetama viivitamata kodutute isikute pidamine kurjategijaks ning muutma diskrimineerivat suhtumist, millega takistatakse kodutute ligipääsu sotsiaalteenustele ja peavarjule;

15.  kutsub liikmesriike üles kasutama enim puudustkannatavate isikute jaoks loodud Euroopa abifondi vahendeid ja teisi programme, nagu Euroopa Sotsiaalfond, et parandada kodutute olukorda ning sillutada teed sotsiaalsele kaasatusele ja tööhõivealasele integratsioonile;

16.  palub liikmesriikidel ja ELi eesistujariigil korraldada kodutuse küsimuse eest vastutavate ELi ministritega ümarlauakohtumisi vastavalt algatusele, mille tegi ELi eesistujariik Iirimaa 2013. aasta märtsis; kutsub komisjoni üles sellistele kohtumistele praktilist ja rahalist abi andma;

17.  kutsub liikmesriike üles süvendama omavahelist koostööd, et tõhustada vastastikust õpet ning vahetada parimaid tavasid ja töötada välja ühine poliitiline lähenemine;

18.  palub, et liikmesriigid kasutaksid terviklikku lähenemisviisi, töötades välja laiahaardelisi kodutuse kaotamise strateegiaid, mis on eluasemepõhised ja milles keskendutakse eelkõige ennetusele;

19.  on seisukohal, et liikmesriigid ja nende kohalikud asutused peaksid koostöös üürnike organisatsioonidega rakendama tõhusat ennetuspoliitikat, et vähendada väljatõstmiste arvu;

20.  palub, et nõukogu kaaluks sellise garantii soovitamist, mis tagaks, et mitte keegi ELis ei pea magama lahtise taeva all seetõttu, et puuduvad (hädaabi)teenused;

21.  palub, et liikmesriigid teeksid vastavalt oma riigi tavadele koostööd asjaomaste abiorganisatsioonidega, et pakkuda kodututele nõustamist ja majutust;

22.  rõhutab, et on vaja kiiremas korras võidelda kodutute igasuguse diskrimineerimise ning tervete kogukondade tõrjumise vastu;

23.  rõhutab, et eluasemeõiguse tagamine on ülimalt tähtis paljude muude õiguste, sealhulgas mitmete poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste kasutamise seisukohast;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, sotsiaalkaitsekomiteele ja Euroopa Nõukogule.

(1) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. (2) ELT C 259, 29.10.2009, lk 19. (3) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 101. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0246.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon inimõiguste kaitsjate ja opositsiooniaktivistide olukorra kohta Kambodžas ja Laoses (2014/2515(RSP))

P7_TA(2014)0044 RC-B7-0033/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kambodža ja Laose kohta,

–  võttes arvesse 4. jaanuari 2014. aasta ELi kohalikku avaldust töövaidlustega kaasneva vägivalla kohta ja 23. septembri 2013. aasta avaldust Kambodža uue seadusandliku kogu kohta,

–  võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni pressiesindaja 29. juuli 2013. aasta avaldust pärast Kambodžas toimunud valimisi,

–  võttes arvesse Kambodža inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 5. augusti 2013. aasta aruannet,

–  võttes arvesse 2013. aasta aruannet „Kibemagus saak – Euroopa Liidu algatuse „Kõik peale relvade” inimõiguste mõjuhinnang Kambodžas”, mille koostasid Equitable Cambodia ja Inclusive Development International,

–  võttes arvesse 1997. aasta koostöölepingut Euroopa Ühenduse ja Kambodža Kuningriigi vahel,

–  võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni pressiesindaja 21. detsembril 2012 tehtud avaldust Sombath Somphone kadumise kohta Laoses,

–  võttes arvesse avaldust, mille Euroopa arengupartnerid tegid 19. novembril 2013 toimunud ümarlauakohtumisel, mille korraldas Laose Demokraatlik Rahvavabariik,

–  võttes arvesse ELi ja Laose Demokraatliku Rahvavabariigi vahel 1. detsembril 1997 sõlmitud koostöölepingut,

–  võttes arvesse 2008. aasta ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta;

–  võttes arvesse rahvusvahelist konventsiooni kõigi isikute sundkadumise eest kaitsmise kohta ja ÜRO 18. detsembri 1992. aasta deklaratsiooni kõigi isikute sundkadumise eest kaitsmise kohta,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

Kambodža

A.  arvestades, et 3. jaanuaril 2014. aastal toimunud rahumeelsed meeleavaldused, kus tekstiilitööstuse töötajad nõudsid suuremat palka, muutusid vägivaldseks ja julgeolekujõud avasid lahinglaskemoona kasutades meeleavaldajate pihta tule ning tapsid viis ja haavasid rohkem kui 30 inimest; arvestades, et 4. jaanuaril 2014 puhastasid julgeolekujõud vägivalda kasutades Vabaduspargi, kus opositsiooniaktivistid olid kogunenud;

B.  arvestades, et hiljutiste sündmuste käigus vahistati 23 inimest, kelle hulgas on ka inimõiguste kaitsjaid, ning neid on teadaolevalt pekstud ja piinatud;

C.  arvestades, et politsei kohaloleku tõttu teravnenud pinged tõid kaasa demonstratsioonide keelu;

D.  arvestades, et õigus rahumeelselt koguneda on sätestatud Kambodža põhiseaduses, inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 20 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 21;

E.  arvestades, et Kambodža Rahvusliku Päästmise Partei juhid Sam Rainsy ja Kem Sokha kutsuti 14. jaanuariks 2014 Phnom Penhi kohtusse küsitlusele; arvestades, et Sam Rainsy ja Kem Sokha võidakse süüdi mõista rahvarahutuste õhutamises;

F.  arvestades, et ametivõimud ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et kõrvaldada mõned kõige olulisemad vajakajäämised valimisprotsessis, näiteks ei parandatud valijate nimekirjade usaldusväärsust, ei tagatud õiglast juurdepääsu meediale ega hoitud ära riigi vahendite kasutamist, sealhulgas riigiteenistujate ja sõjaväelaste valimiskampaaniaid;

G.  arvestades, et kuningas andis 14. juulil 2013 Sam Rainsyle amnestia, mis võimaldas tal Kambodžasse tagasi pöörduda; arvestades, et tema hääleõigust ja valimistel kandideerimise õigust ei ennistatud;

H.  arvestades, et 2013. aasta septembris pärast valimistulemiste teatavaks tegemist korraldas Kambodža Rahvusliku Päästmise Partei kolmepäevased rahumeelsed massimeeleavaldused Rahvuskogu valimiste ametlike tulemuste vastu; arvestades, et valitsus reageeris neile rahumeelsetele protestidele suure arvu relvastatud politseinike ja sandarmite väljatoomisega;

I.  arvestades, et inimõiguste kaitsjaid on pidevalt taga kiusatud, neid on meelevaldselt vahistatud või karistatud valede või liialdatud süüdistuse alusel inimõiguste rahumeelse kasutamise eest; ning arvestades, et selliste tegude puhul valitseb karistamatuse õhkkond;

J.  arvestades, et Kambodžal on inimõiguste olukorraga seoses tõsiseid probleeme, mis tulenevad süstemaatilisest maa sundvõõrandamisest ning valitsuse, valitseva partei ja ametlikku toetust ja kaitset saavate eraettevõtjate korruptsioonist;

K.  arvestades, et Kambodža inimõiguste olukorraga tegelev ÜRO eriraportöör teeb ametliku visiidi Kambodžasse 12.–17. jaanuaril 2014;

L.  arvestades, et EL on Kambodža suurim abiandja;

M.  arvestades, et mitmed rahvusvahelised äriühingud, sealhulgas Euroopa äriühingud, on väidetavalt seotud maaõiguste rikkumistega eelkõige suhkrusektoris, ning arvestades, et 2013. aasta novembris kohustus Coca-Cola järgima täisleppimatust kompensatsioonita maa sundvõõrandamise suhtes;

Laos

N.  arvestades, et Sombath Somphone, inimõiguste ja keskkonnaõiguste aktivist ja kodanikuühiskonna juht, kaasesimees 9. Aasia-Euroopa rahvaste foorumil, mis toimus 2012. aasta oktoobris Vientianes enne ASEMi 9. tippkohtumist, langes arvatavasti 15. detsembril 2012 Vientianes sundkadumise ohvriks; arvestades, et Sombath Somphone perekond ei ole suutnud tema asukohta sellest päevast alates tuvastada, vaatamata kohalikele ametivõimudele korduvalt esitatud palvetele ja ümbruskonna läbiotsimisele;

O.  arvestades, et Kagu-Aasia riikide ja Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooniga (ASEAN) suhtlemiseks loodud delegatsiooni visiidi ajal Laosesse 28. oktoobril 2013 tõstatati Sombath Somphone kadumise küsimus kohtumisel Laose ametivõimudega;

P.  arvestades, et rohkem kui aasta pärast tema kadumist on selle juhtumiga seoses endiselt lahendamata olulised küsimused, sealhulgas see, kas juurdlus on läbi viidud või mitte, ning arvestades, et Laose ametivõimud on keeldunud välismaisest abist kadumise uurimiseks;

Q.  arvestades, et Laose Euroopa partnerid peavad Sombath Somphone seletamatut kadumist väga tõsiseks probleemiks ning on seisukohal, et valitsuse tehtud avaldused selle juhtumi kohta on ebapiisavad ja mitteusutavad;

R.  arvestades, et 15. detsembril 2013 nõudsid 62 valitsusvälist organisatsiooni tema kadumise uut uurimist; arvestades, et 16. detsembril 2013 nõudis isikute sunniviisilise või mittevabatahtliku kadumise küsimustega tegelev ÜRO töörühm, et Laose valitsus teeks kõik endast oleneva, et tuvastada Sombath Somphone asukoht, selgitada välja tema saatus ja asupaik ning võtta kuriteo toimepanijad vastutusele;

S.  arvestades, et on olnud mitmeid teisi sundkadumise juhtumeid; arvestades, et siiani on teadmata veel üheksa inimese asukoht, nende hulka kuuluvad kaks naist Kingkeo ja Somchit, ning seitse meest, Soubinh, Souane, Sinpasong, Khamsone, Nou, Somkhit ja Sourigna, kelle Laose julgeolekujõud novembris 2009 meelevaldselt vahistasid riigi eri kohtades;

T.  arvestades, et Laos on viimastel aastatel näidanud kiireimat majanduskasvu Kagu-Aasias ning kodanikuühiskonna tegevus on otsustava tähtsusega selle tagamisel, et inimõigusi ei jäetaks Laose kiire arengu ajal tähelepanuta;

Kambodža

1.  avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele; mõistab hukka Kambodža julgeolekujõudude ülemäärase ja liigse jõukasutuse, mille tagajärjel inimesed hukkusid ja said vigastada;

2.  kutsub Kambodža ametivõime üles vaoshoitusele protestijate suhtes ning tuletab meelde, et ametnike igasuguse jõukasutuse kohta kehtib seaduslikkuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte;

3.  kutsub Kambodža ametivõime üles viivitamata vabastama 23 inimest, kes on ebaõiglaselt vahistatud;

4.  nõuab tungivalt, et Kambodža ametivõimud viiksid läbi põhjaliku juurdluse ja annaksid kohtu alla inimesed, kes on vastutavad rahumeelsete meeleavaldajate hukkumise ja vigastamise eest;

5.  on mures inimõiguste kaitsjate ja opositsiooniaktivistide olukorra pärast Kambodžas; mõistab hukka kõik poliitiliselt motiveeritud süüdistused, karistused ja süüdimõistvad kohtuotsused, mis on suunatud poliitiliste vastaste, opositsioonipoliitikute, inimõiguste kaitsjate ja maa-aktivistide vastu; rõhutab, et ametivõimud peavad tagama, et oleks kaitstud üksikisikute ja organisatsioonide õigusi kaitsta ja edendada inimõigusi, sh õigus rahumeelselt kritiseerida valitsuse poliitikat ja selle vastu protestida avalike protestikogunemiste ja streikidega;

6.  kutsub Kambodža valitsust üles tugevdama demokraatiat, õigusriiklust ja inimõiguste ja põhivabaduste austamist ning viivitamata tühistama avalike kogunemiste keelu;

7.  nõuab tungivalt, et Kambodža valitsus tunnistaks poliitilise opositsiooni õiguspärast rolli Kambodža üldisele majanduslikule ja poliitilisele arengule kaasaaitamisel; kutsub Kambodža ametivõime üles viivitamata tühistama kohtukutsed, mis on väljastatud Kambodža Rahvusliku Päästmise Partei juhtidele Sam Rainsyle ja Kem Sokhale ning Kambodža Sõltumatute Õpetajate Ühingu ja Kambodža Ametiühingute Konföderatsiooni juhile Rong Chhunile;

8.  peab murettekitavaks käimasolevaid vaidlusi väidetavate valimisrikkumiste üle; kutsub parteisid üles tegema koostööd ja tuvastama kõik ilmnenud puudused ning leppima kokku meetmetes, et parandada valimisprotsessi, eelkõige valijate nimekirjade uuendamist, juurdepääsu meediale, tasakaalustatud meediakajastust ja riiklikku valimiskomisjoni, samuti kokku leppima struktuursetes reformides neis valdkondades, mis aitavad kaasa Kambodža pikaajalisele arengule, siia alla kuuluvad kohtureform, Rahvuskogu reform ja muud pingutused, et edendada head valitsemistava ja demokraatiat;

9.  kutsub Kambodža valitsust üles nõustuma sõltumatu, rahvusvaheliselt toetatud uurimisega, mis võtaks vaatluse alla väidetava valimispettuse ja muud rikkumised 2013. aasta juulis toimunud valimistega seoses;

10.  kutsub Kambodža valitsust ja parlamenti üles vastu võtma ja rakendama seadusi, millega tagada, et kohtusüsteem toimiks poliitilisest kontrollist ja korruptsioonist sõltumatult;

11.  kutsub Kambodža valitsust üles looma riikliku inimõiguste instituudi, et teha täielikult koostööd ÜRO erimenetlustega ning et võimalik oleks kohtunike ja juristide sõltumatusega tegeleva eriraportööri ning rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õigusega tegeleva eriraportööri visiit;

12.  nõuab tungivalt, et Kambodža valitsus lõpetaks kõik sundväljatõstmised ning kehtestaks ja rakendaks Kambodžas väljatõstmistele moratooriumi, kuni on kehtestatud läbipaistev ja aruandekohustuslik õigusraamistik ja vastavad poliitikameetmed tagamaks, et väljatõstmisi viiakse läbi üksnes rahvusvaheliste standardite kohaselt; kutsub rahvusvahelisi äriühinguid üles otseselt mitte kasu lõikama neist ilma õiglase kompensatsioonita sundväljatõstmistest;

13.  väljendab heameelt Kambodža inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 12.–17. jaanuaril 2014 toimuva visiidi üle ja palub Kambodža valitsusel täita raportööri aruannetes antud soovitused;

14.  tervitab selliseid algatusi nagu hiljuti ellu kutsutud rõivatööstuse läbipaistvuse algatus, milles nähakse nii tootvate kui ka tarbivate riikide valitsuste, ärisektori ja kodanikuühiskonna ühist lähenemisviisi eesmärgiga kokku leppida ulatuslikes ja ühiselt kontrollitavates töönormides;

15.  kutsub ELi institutsioone, liikmesriike ning Euroopa ja rahvusvahelisi äriühinguid üles aktiivselt toetama nimetatud algatust ja sarnaseid algatusi ning rakendama eetilisi ja sotsiaalselt vastutustundlikke äritavasid, sealhulgas tagama õiglased töönormid ja äraelamist võimaldava töötasu, tunnistama õigust ametiühinguid moodustada ja kollektiivläbirääkimisi pidada ning tagama kõigile töötajatele ohutud ja inimväärsed töötingimused;

16.  kutsub komisjoni üles võtma kiiresti meetmeid lähtuvalt inimõiguste mõjuhinnangu tulemustest seoses ELi algatusega „Kõik peale relvade” Kambodžas ning kaaluma võimalust kehtestada vähimarenenud riikidest eksportijate jaoks, kes tahavad saada kasu EBA privileegidest, kohustus tõendada, et nad ei ole inimestelt nende maad ja kodu piisava kompensatsioonita ära võtnud;

17.  kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles tähelepanelikult jälgima olukorda Kambodžas;

Laos

18.  kutsub Laose valitsust üles selgitama, mis järgus on Sombath Somphone asukoha uurimine, vastama paljudele lahtistele küsimustele Sombathi kadumisega seoses ning otsima ja vastu võtma välismaiste kriminalistika- ja õiguskaitseekspertide abi;

19.  on seisukohal, et Laose valitsuse tegevusetus tekitab kahtlusi, et ametivõimud võivad olla selle inimrööviga seotud;

20.  kordab oma üleskutset asepresidendile ja kõrgele esindajale hoolega jälgida Laose valitsuse uurimisi Sombath Somphone kadumisega seoses;

21.  kutsub liikmesriike üles jätkuvalt tõstatama Sombath Somphone juhtumi küsimust suhetes Laose valitsusega; rõhutab, et sundkadumised on Laose peamiseks takistuseks ÜRO Inimõiguste Nõukoguga ühinemiseks;

22.  kutsub Laose valitsust üles läbi viima põhjaliku, erapooletu ja tõhusa uurimise seoses sundkadumise kõigi väidetega ning lõpetama kodaniku- ja poliitiliste õiguste praeguse mahasurumise Laoses, see puudutab ka sõnavabadust ning rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabadust, et tagada kõigi inimõiguste kaitsjate, aktivistide, vähemuste ja kodanikuühiskonna liikmete õiguste järgimine ja kaitsmine ning kaitsta usu- või veendumusvabaduse õigust;

23.  palub Laose valitsusel viivitamata ratifitseerida 2008. aastal allkirjastatud rahvusvahelise konventsiooni kõigi isikute sundkadumise eest kaitsmise kohta;

24.  kutsub Laose ametivõime üles edendama reforme, millega tagatakse põhiliste inimõiguste järgimine, ning tuletab Laosele meelde tema rahvusvahelisi kohustusi vastavalt inimõigusi käsitlevatele lepingutele, mis ta on ratifitseerinud;

25.  peab murettekitavaks sundvõõrandamisi ja kompensatsioonita väljatõstmisi ning korruptsiooni Laoses;

o
o   o

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ASEANi sekretariaadile, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule, Kambodža Kuningriigi valitsusele ja Rahvuskogule ning Laose valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon hiljutiste valimiste kohta Bangladeshis (2014/2516(RSP))

P7_TA(2014)0045 RC-B7-0034/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma resolutsioone Bangladeshi kohta, eriti 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni inimõiguste ja peatsete valimiste kohta Bangladeshis(1), 23. mai 2013. aasta resolutsiooni töötingimuste ning tervisekaitse- ja ohutusnõuete kohta, pidades silmas hiljutisi vabrikupõlenguid ja hoonevaringut Bangladeshis(2), 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni olukorra kohta Bangladeshis(3) ning 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni tekstiilivabrikute hiljutiste põlengute inimohvrite kohta, pidades eelkõige silmas Bangladeshi(4),

–  võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashton poolt 9. jaanuaril 2014 Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust parlamendivalimiste kohta Bangladeshis ja 30. novembril 2013 tehtud avaldust ettevalmistuste kohta Bangladeshi parlamendivalimisteks,

–  võttes arvesse ELi kõrge esindaja Catherine Ashtoni pressiesindaja 20. detsembri 2013. aasta avaldust ELi valimisvaatlusmissiooni kohta Bangladeshis,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay 1. detsembri 2013. aasta pressiteadet „Äärmuslik poliitika viib Bangladeshi piiripealsesse olukorda”,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et 5. jaanuaril 2014 toimusid Bangladeshis parlamendivalimised ajutise valitsuse egiidi all, mida juhib endine peaminister šeik Hašina, kes kaotas Bangladeshi traditsioonilise neutraalse ajutise valitsuse süsteemi põhiseaduse 15. muudatusega 2011. aastal;

B.  arvestades, et 2013. aasta oli väidetavalt kõige vägivallarohkem aasta Bangladeshi ajaloos pärast iseseisvumist, ning et valimiseelset perioodi ja eriti valimisi iseloomustas ulatuslik vägivald: toimusid blokaadid, streigid ja valijate heidutamine peamiselt opositsiooni korraldusel, 2013. aasta algusest on tapetud üle 300 inimese, sealhulgas vähemalt 18 inimest valimiste päeval, ning Bangladeshi niigi nõrk majandus on kõige selle tulemusena halvatud;

C.  arvestades, et Bangladeshi Rahvuspartei (BNP) juhitav opositsiooniliit boikoteeris valimisi, nõudes nn mitteparteilist ajutist valitsust, ning selle tulemusena saavutas võimuerakond Rahvaliiga kerge valimisvõidu ilma vastaskandidaatideta enam kui pooltes valimisringkondades ja madala valimisaktiivsusega; arvestades, et teatavasti pidi valimiskomisjon enam kui 300 valimisjaoskonnas hääletamise vägivalla tõttu katkestama;

D.  arvestades, et Bangladeshi kahe peamise partei vahel valitseb pikaajaline jäik vastasseis ja usaldamatus, mis ähvardab kahjustada viimase kümne aastaga saavutatud märkimisväärseid sotsiaalseid ja majanduslikke edusamme selles riigis;

E.  arvestades, et Óscar Fernández-Taranco juhitav ÜRO missioon, mille vahendusel loodeti jõuda kompromissile, lõpetas 5. oktoobril 2013 oma viiepäevase visiidi läbimurret saavutamata;

F.  arvestades, et ÜRO peasekretär Ban-Ki Moon väljendas kahetsust tõsiasja pärast, et parteid ei jõudnud enne valimisi kokkuleppele, ning kutsus kõiki osapooli üles tagama rahumeelse keskkonna, kus inimesed saaksid kasutada kogunemisvabadust ja sõnavabadust;

G.  arvestades, et ELil on Bangladeshiga head ja pikaajalised suhted, sealhulgas tänu partnerlus- ja arengualasele koostöölepingule; arvestades, et EL ei saatnud siiski Bangladeshi oma valimisvaatlusmissiooni, kuna seal ei olnud loodud tingimusi kogu valijaskonda esindavateks valimisteks, arvestades opositsioonikandidaatide puudumist;

H.  arvestades, et Bangladeshi valimiskomisjoni väitel olid valimised vabad, õiglased ja usaldusväärsed, ning arvestades, et tagasivalitud peaministri šeik Hašina juhitav uus valitsus on ametisse vannutatud; arvestades, et osalusprotsent neil valimistel oli väga madal – valitsuse andmetel 40%, Dhakas asuvate diplomaatide andmetel 20% ja opositsiooni esindajate väitel veelgi madalam;

I.  arvestades, et on piiratud opositsioonijuhi Khaleda Zia liikumisvabadust, teisi BNP juhtivaid liikmeid on hiljuti kinni peetud ja paljud BNP toetajad on väidetavalt pakku läinud, kartes kättemaksu;

J.  arvestades, et BNP juhitav opositsioon jätkab koostööd Islami Koguga ja lahkulöönud rühmitusega Hafesat-e-Islam, mida peetakse peamisteks vägivalla õhutajateks;

K.  arvestades, et 12. detsembril 2013 sai Islami Kogu väljapaistvast juhist Abdul Quader Mollast esimene isik, kes hukati Bangladeshi iseseisvussõja ajal toime pandud sõjakuritegude eest, ning arvestades, et riigi rahvusvahelise kriminaalkohtu menetlused on valimiste kontekstis kirgi kütnud, kuna seitsmest sõjakuritegudes süüdi mõistetud isikust kuuele on määratud surmanuhtlus;

L.  arvestades, et valimiste ajal ja pärast valimisi on vägivaldselt rünnatud ja kodudest välja aetud tuhandeid inimesi, kes kuuluvad haavatavatesse vähemusrühmadesse, eelkõige hindusid, ning väidetavalt on seda teinud Islami Kogu võitlejad, osaliselt rahvusvahelise kriminaalkohtu protsesside tõttu, kuna paljud tunnistajad süüdistuste esitamisel on hindud;

M.  arvestades, et vähemalt üks rahvusvahelise kriminaalkohtu tunnistaja, Mustafa Howlader, tapeti oma kodus 10. detsembril 2013;

1.  mõistab karmilt hukka tapmised ja ulatusliku vägivalla, mis puhkes kogu riigis 2014. aasta jaanuari valimiste eel ja vältel, eriti usu- ja kultuurivähemuste ning muude haavatavate rühmade ründamise; väljendab tõsist muret selle pärast, et streigid ja blokaadid ning kahe poliitilise leeri vastasseis on halvanud Bangladeshi igapäevaelu;

2.  kutsub Bangladeshi valitsust üles peatama viivitamata repressiivmeetodite kasutamise julgeolekujõudude poolt, kaasa arvatud valimatu tulistamise laskemoonaga ja vahistatute piinamise, ning vabastama opositsioonipoliitikud, kes on meelevaldselt kinni peetud; nõuab tungivalt, et viidaks läbi kiire, sõltumatu ja läbipaistev uurimine vägivaldsete surmajuhtumite asjus, mis leidsid aset enne ja pärast valimisi, ning et süüdlased toodaks kohtu ette – ka need, kes kuuluvad julgeolekuteenistustesse;

3.  toonitab, et Bangladeshil on salliva ühiskonna ja ilmaliku riigi maine, ning palub, et Bangladeshi ametivõimud pakuksid ohustatud rahvus- ja usuvähemustele tugevamat kaitset ning tagaksid kohtumõistmise kõikide üle, kes õhutavad kogukondadevahelist vägivalda;

4.  väljendab siirast kahetsust selle üle, et Bangladeshi parlament ja poliitilised parteid ei suutnud leppida valimisteks kokku kaasavas mehhanismis, ning palub, et valitsus ja opositsioon seaksid Bangladeshi parimad huvid kiiremas korras esikohale ja leiaksid kompromissi, mis annaks Bangladeshi rahvale võimaluse teha oma demokraatlik valik, nii et kõik kodanikud oleksid esindatud; on seisukohal, et kaaluda tuleks kõiki võimalusi, kaasa arvatud ennetähtaegseid valimisi, kui kõik seaduslikud poliitilised parteid on valmis osalema ja pakkuma valijatele valikut;

5.  kutsub ELi üles kasutama abipalve korral kõiki võimalikke vahendeid selle protsessi toetamiseks ja kasutama täielikult ära oma ressursse, eriti demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit ning stabiliseerimise rahastamisvahendit; palub samuti, et demokraatia toetamise direktoraat seaks parlamentaarse demokraatia edendamise ameti tegevuses Bangladeshi kesksele kohale;

6.  on seisukohal, et Bangladeshi huvides peaksid demokraatliku mainega parteid arendama vastastikuse austuse kultuuri; nõuab tungivalt, et BNP distantseeriks end ühemõtteliselt Islami Kogust ja Hafezat-e-Islamist;

7.  rõhutab, et terroriakte toime panevad parteid tuleks keelustada;

8.  tunnistab, et vaatamata arvestatavatele puudustele on rahvusvaheline kriminaalkohus täitnud olulist rolli Bangladeshi iseseisvussõja ohvrite ja sõja tõttu kannatanute kahjude hüvitamisel ja nende toetamisel;

9.  tunneb siiski muret selle pärast, et Bangladeshis on üha enam inimesi surma mõistetud, lisaks neile kuuele isikule, kellele rahvusvaheline kriminaalkohus surmaotsuse määras, ning on eriti mures 152 sõduri surmaotsuse pärast seoses 2009. aasta verise mässuga ja Abdul Quader Molla hiljutise hukkamise pärast; kutsub valitsust ja parlamenti üles kaotama surmanuhtluse ja muutma ära kõik määratud surmaotsused; palub, et ametivõimud võtaksid kiiresti kasutusele tõhusa mehhanismi, et kaitsta rahvusvahelise kriminaalkohtu menetlustes osalevaid tunnistajaid;

10.  palub samuti, et valitsus vaataks läbi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia õigusakti ja terrorismivastase õigusakti, mida eelmine valitsus karmistas ja mille alusel võidakse kodanikke meelevaldselt kurjategijaks tunnistada;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, Euroopa välisteenistusele, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning Bangladeshi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0516. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0230. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0100. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0027.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon viimasel ajal täheldatud lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kriminaliseerimise ilmingute kohta (2014/2517(RSP))

P7_TA(2014)0046 RC-B7-0043/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat ning India põhiseadust,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 17. juuni 2011. aasta resolutsiooni A/HRC/17/19 inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi kohta,

–  võttes arvesse ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vahelise koostöölepingu (Cotonou leping) teist läbivaatamist ning selle lepingu sätteid inimõiguste kohta, eriti artikli 8 lõiget 4 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ja artiklit 21 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 10, millega kohustatakse Euroopa Liitu ja selle liikmesriike toetama ja edendama oma suhetes muu maailmaga üldisi inimõigusi ja üksikisikute kaitset,

–  võttes arvesse nõukogu 24. juunil 2013 vastuvõetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõigi inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 20. detsembri 2013. aasta avaldust homoseksuaalsuse vastase seaduse vastuvõtmise kohta Ugandas,

–  võttes arvesse Catherine Ashtoni 15. jaanuari 2014. aasta avaldust, milles ta väljendab muret samast soost inimeste abiellumist keelava seaduse jõustamise pärast Nigeerias,

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2012. aasta resolutsiooni lesbiliste naiste vastase vägivalla ning lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide ja mõlemasooliste (LGBTI) inimeste õiguste kohta Aafrikas(1), oma 13. juuni 2013. aasta seisukohta, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu sõlmida leping, millega muudetakse teist korda partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud 23. juunil 2000 Cotonous ja mida on muudetud esimest korda 25. juunil 2005 Luxembourgis(2), ning 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(3),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone: 17. detsembri 2009. aasta resolutsiooni Uganda homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu kohta(4),16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni Uganda ja Bahati eelnõu ning homo-, bi- ja transseksuaalide diskrimineerimise kohta(5) ning 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni David Kato tapmise kohta Ugandas(6),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nigeeria olukorra kohta: 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni(7) ja 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni(8),

–  võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi ja India vahelise vabakaubanduslepingu läbirääkimiste seisu kohta(9),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et kõik inimesed sünnivad vabana ja oma väärikuselt ja õigustelt võrdsetena; arvestades, et kõik riigid on kohustatud takistama vägivalda ning vihkamise ja häbimärgistamise õhutamist inimeste isikutunnuste, sealhulgas seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sooväljenduse tõttu;

B.  arvestades, et koguni 78 riigis loetakse samast soost täiskasvanud inimeste vastastikusel nõusolekul põhinevat suhet endiselt kuriteoks ning neist seitsmes (Iraan, Mauritaania, Nigeeria teatavad osad, Saudi Araabia, Somaalia teatavad osad, Sudaan ja Jeemen) on selle „kuriteo” eest ette nähtud surmanuhtlus; arvestades, et sellised õiguspiirangud on aegunud, kuna viimastel aastakümnetel on lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste õigusi hakatud üldiselt arvesse võtma, ja arvestades, et paljudes riikides toimunud positiivsed muutused peaksid olema eeskujuks LGBTI inimesi puudutavate küsimuste paremal lahendamisel kogu maailmas;

C.  arvestades, et samast soost inimeste vastastikusel nõusolekul toimuva suhte eest on Ugandas kohaldatud juba 14-aastast vanglakaristust, Nigeerias seitsmeaastast vanglakaristust (või surmanuhtlust – nimelt nendes 12 osariigis, kus kehtib šariaat), Indias lõpetati aga sellise suhte kuriteona käsitamine 2009. aastal Delhi kõrgema kohtu otsusega;

D.  arvestades, et Uganda parlament võttis 20. detsembril 2013. aastal vastu homoseksuaalsuse vastase seaduse, mille kohaselt on võimalik määrata LGBTI inimeste õiguste toetamise eest kuni seitsmeaastane vanglakaristus, LGBTI inimeste üles andmata jätmise eest kuni kolmeaastane vanglakaristus ja karistada nn retsidiivseid seaduserikkujaid ja HIV-positiivseid seaduserikkujaid eluaegse vanglakaristusega, ning arvestades, et vastastikusel nõusolekul toimuv homoseksuaalne käitumine on kriminaliseeritud juba Uganda karistusseadustiku 145. jaotise kohaselt;

E.  arvestades, et Nigeeria senat võttis 17. detsembril 2013. aastal vastu samasooliste inimeste abiellumist keelava seaduse, mille kohaselt võib homoseksuaalses suhtes olevatele inimestele määrata kuni 14-aastase vanglakaristuse ja isikutele, kes on olnud samasooliste inimeste abiellumise tunnistajaks või kes peavad LGBTI inimestele mõeldud baare, juhivad nende organisatsioone või korraldavad nende kogunemisi, kuni kümneaastase vanglakaristuse; arvestades, et 2014. aasta jaanuaris jõustas president Goodluck Jonathan selle seaduse oma allkirjaga;

F.  arvestades, et India ülemkohus tühistas 11. detsembril 2013. aastal Delhi kõrgema kohtu 2009. aasta otsuse, mille kohaselt India karistusseadustiku 377. jaotis – koloniaalajast pärinev homoseksuaalsust keelav säte − on vastuolus India põhiseaduses sätestatud võrdõiguslikkuse põhimõttega, ning arvestades, et ülemkohus tunnistas homoseksuaalsuse sellega taas kuriteoks, mille eest võib määrata kuni eluaegse vanglakaristuse;

G.  arvestades, et 2013. aasta juunis võttis Venemaa riigiduuma vastu nn homoseksuaalset propagandat keelava seaduse, millega karmilt piiratakse LGBTI organisatsioonide sõna- ja kogunemisvabadust, ning arvestades, et president Vladimir Putin on selle seaduse jõustanud;

H.  arvestades, et mainitud riikide massiteabevahendid, üldsus ning poliitilised ja usujuhid püüavad LGBTI inimesi üha enam hirmutada, nende õigusi piirata ja nendevastast vägivalda seadustada;

I.  arvestades, et paljud riigipead ja valitsusjuhid, ÜRO juhid, riikide valitsuste ja parlamentide esindajad, Euroopa Liit (sealhulgas nõukogu, parlament, komisjon ja kõrge esindaja) ning paljud ülemaailmselt tuntud inimesed on LGBTI inimesi kriminaliseerivad seadused karmilt hukka mõistnud;

1.  mõistab karmilt hukka ülalmainitud asjaolud, mis ohustavad tõsiselt üldisi õigusi – õigust elule, õigust elada vabana piinamisest, julmusest, ebainimlikust ja alandavast kohtlemisest, õigust privaatsusele ning sõna- ja kogunemisvabadusele, ning mõistab samuti hukka igasuguse diskrimineerimise ja kõik õiguspiirangud LGBTI inimeste ja kõigi nende suhtes, kes LGBTI inimeste inimõigusi kaitsevad; rõhutab, et LGBTI inimeste võrdõiguslikkus kuulub vaieldamatult põhiliste inimõiguste hulka;

2.  mõistab otsustavalt hukka LGBTI inimeste vastaste veelgi repressiivsemate seaduste vastuvõtmise; kordab, et seksuaalne sättumus ja sooidentiteet on küsimused, mis kuuluvad üksikisiku eraelu puutumatuse õiguse raamidesse, olles tagatud rahvusvahelise õiguse ja riikide põhiseadustega; kutsub eespool mainitud 78 riiki üles lõpetama samast soost täiskasvanud inimeste vastastikusel nõusolekul põhineva suhte kriminaliseerimise;

3.  kutsub Uganda presidenti üles homoseksuaalsuse vastase seaduse jõustamisest loobuma ning tunnistama Uganda karistusseadustiku 145. jaotise kehtetuks; tuletab Uganda valitsusele meelde rahvusvahelises õiguses ja Cotonou lepingus sätestatud kohustusi, mille kohaselt tuleb järgida üldisi inimõigusi;

4.  taunib karmilt samast soost isikute abiellumist keelava seaduse vastuvõtmist ja jõustamist Nigeerias; kutsub Nigeeria presidenti üles seda seadust ning Nigeeria karistusseadustiku 214. ja 217. jaotist kehtetuks tunnistama;

5.  rõhutab, et samast soost täiskasvanud inimeste vastastikusel nõusolekul põhinev suhe on seadustatud Burkina Fasos, Beninis, Tšaadis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Kongos, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Ekvatoriaal-Guineas, Gabonis, Guinea-Bissaus, Côte d’Ivoire'is, Madagaskaris, Malis, Nigeris, Rwandas ja Lõuna-Aafrikas ning et Lõuna-Aafrika põhiseadus keelab diskrimineerimise seksuaalse sättumuse alusel – see näitab, et Aafrikas suhtutakse sellesse küsimusse mitut moodi;

6.  kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liidu liikmesriike üles avaldama otsustavat vastuseisu kolmele kõnealusele seadusele ja toonitama, et nendel seadustel on oluline mõju asjaomaste riikide kahepoolsetele suhetele Euroopa Liidu ja selle liikmesriikidega;

7.  tunnustab India valitsuse algatust lasta ülemkohtul oma otsus läbi vaadata, sest selle otsusega rikutakse põhiseaduses sätestatud võrdõiguslikkuse põhimõtet; kutsub India parlamenti üles India karistusseadustiku 377. jaotist tühistama, kui ülemkohus oma otsust ei muuda;

8.  on tõsiselt mures nn ebatraditsiooniliste seksuaalsuhete propageerimist keelava Venemaa seaduse negatiivsete tagajärgede pärast, kuna sellega suurendatakse LGBTI inimeste diskrimineerimist ja nende vastu suunatud vägivalda; kutsub Venemaa ametivõime üles nimetatud seadust kehtetuks tunnistama ning nõuab selles asjas jätkuvat rahvusvahelist valvsust;

9.  tuletab meelde, et seadused, millega kriminaliseeritakse samast soost täiskasvanud inimeste vastastikusel nõusolekul põhinev suhe, ja tõrjuv suhtumine LGBTI inimeste inimõigustesse on suureks takistuseks HIVi ja AIDSi vastases võitluses ning suurendavad süstemaatiliselt HIVi ja suguhaiguste levikut, kuna riskirühmad kardavad meedikutega suhelda, samuti soodustatakse sellega äärmuslikku homofoobiat ja diskrimineerimist; märgib, et muu hulgas muudavad sellised seadused riikides, kus HIVi ja AIDSi levimus on kõrge, nende haiguste ennetamise veelgi raksemaks;

10.  rõhutab, et samast soost täiskasvanud inimeste vastastikusel nõusolekul põhineva suhte jätkuv kriminaliseerimine raskendab veelgi aastatuhande arengueesmärkide saavutamist, seda eriti soolise võrdõiguslikkuse ja haiguste vastase võitluse vallas, samuti edusamme 2015. aasta järgses arenguraamistikus;

11.  kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liidu liikmesriike üles kasutama kõiki olemasolevaid kanaleid, sealhulgas kahe- ja mitmepoolseid foorumeid ning Indiaga käimasolevaid vabakaubanduslepingu läbirääkimisi selleks, et avaldada jõulist vastuseisu LGBTI inimeste kriminaliseerimisele;

12.  kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liidu liikmesriike üles osutama valitsusvälistele organisatsioonidele ja inimõiguste kaitsjatele kõikvõimalikku abi, kasutades selleks nõukogu suuniseid LGBTI inimesi puudutavates küsimustes, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit ning teisi programme;

13.  palub komisjonil ja nõukogul lisada Cotonou lepingu järgmisel läbivaatamisel selgesõnaline nõue mitte lubada sättumuse alusel diskrimineerimist, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Euroopa välisteenistusele, liidu liikmesriikidele, Uganda, Nigeeria, India ja Venemaa valitsustele ja parlamentidele ning Uganda, Nigeeria ja Venemaa presidentidele.

(1) ELT C 349 E, 29.11.2013, lk 88. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0273. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0575. (4) ELT C 286 E, 22.10.2010, lk 25. (5) ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 134. (6) ELT C 188 E, 28.6.2012, lk 62. (7) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 97. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0335. (9) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 13.