Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eelkõige selle artikleid 9, 151, 152 ja 153,

–  võttes arvesse ELi põhiõiguste hartat, eelkõige selle IV jaotist (Solidaarsus),

–  võttes arvesse muudetud Euroopa sotsiaalhartat, eelkõige selle artiklit 30, mis käsitleb õigust kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni 9. jaanuaril 2014 korraldatud avalikku arutelu teemal „Troika rolli ja tegevuse tööhõivealased ja sotsiaalsed aspektid seoses euroala programme kohaldavate riikidega”,

–  võttes arvesse nelja poliitilise märgukirja kavandit sotsiaal- ja tööhõiveaspektide ja probleemide hindamise kohta Kreekas, Portugalis, Iirimaal ja Küprosel, mille koostas 2014. aasta jaanuaris liidu sisepoliitika peadirektoraadi majandus- ja teaduspoliitika direktoraadi (direktoraat A) majanduse juhtimise tugiüksus,

–  võttes arvesse majandusalast dialoogi ja arvamuste vahetamist Kreeka rahandusministri ja Kreeka tööhõive-, sotsiaalkindlustus- ja hoolekandeministriga, mille korraldasid ühiselt tööhõive- ja sotsiaalkomisjon ning majandus- ja rahanduskomisjon 13. novembril 2012,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalõiguste komitee 22. aprilli 2013. aasta viite otsust, mis käsitlevad pensioniskeeme Kreekas(1),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) ühinemisvabaduse komitee 365. aruannet,

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni eelarvepiirangute mõju kohta piirkondlikele ja kohalikele asutustele seoses ELi struktuurifondide kulutustega liikmesriikides(2),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele(3),

–  võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus(4);

–  võttes arvesse oma 15. veebruari 2012. aasta resolutsiooni tööhõive- ja sotsiaalsete aspektide kohta 2012. aasta majanduskasvu analüüsis(5),

–  võttes arvesse komisjoni 13. novembri 2013. aasta teatist „2014. aasta majanduskasvu analüüs” (COM(2013)0800) ja sellele lisatud ühise tööhõivearuande eelnõud,

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2013. aasta prioriteetide rakendamise kohta(6),

–  võttes arvesse komisjoni 2. oktoobri 2013. aasta teatist „Majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamine” (COM(2013)0690),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust O-000122/2013 – B7-0524/2013 ja Euroopa Parlamendi 21. novembri 2013. aasta selleteemalist resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni teatist majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamise kohta(7),

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust Euroopa Parlamendi 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni taustal soovitustega komisjonile Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe aruande „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” kohta(8),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758) ja oma 15. novembri 2011. aasta selleteemalist resolutsiooni(9),

–  võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe kohta vastuseks kriisile(10),

–  võttes arvesse Eurofoundi 12. detsembri 2013. aasta aruannet „Töösuhted ja töötingimused Euroopas 2012. aastal”,

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” (COM(2013)0083),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust O-000057/2013 – B7-0207/2013 ja Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta selleteemalist resolutsiooni komisjoni teatise „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” kohta(11),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 2013. aasta oktoobri neljandat seirearuannet strateegia „Euroopa 2020” kohta,

–  võttes arvesse ILO 30. aprilli 2013. aasta töödokumenti nr 49 „Euroala kriisi mõju Iirimaa sotsiaalpartnerlusele: poliitiline majandusanalüüs”,

–  võttes arvesse ILO 8. märtsi 2012. aasta töödokumenti nr 38 „Sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised kriisi aegadel: Kreeka juhtum”,

–  võttes arvesse ILO 30. oktoobri 2013. aasta raportit „Tööhõivekriisi käsitlemine Portugalis”,

–  võttes arvesse Bruegeli 17. juuni 2013. aasta raportit „ELi ja IMFi abi euroala riikidele: varajane hindamine” (Bruegeli kava nr 19),

–  võttes arvesse Eurostati 12. veebruari 2010. aasta uudisteväljaannet (22/2010) ja 29. novembri 2013. aasta uudisteväljaannet (179/2013) euronäitajate kohta,

–  võttes arvesse OECD 12. aprilli 2012. aasta majanduspoliitika dokumenti nr 1 „Eelarve konsolideerimine: millises ulatuses, kui kiiresti ja milliste vahenditega? – Majandusliku väljavaate aruanne”,

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse Euroopa Ametiühingute Instituudi (ETUI) 2013. aasta mai töödokumenti „Eurokriis ja selle mõju liikmesriikide ja Euroopa sotsiaalpoliitikale”,

–  võttes arvesse komisjoni 2013. aasta juuni raportit „Tööturu arengud Euroopas 2013. aastal” (European Economy väljaanne 6/2013),

–  võttes arvesse Caritas Euroopa 2013. aasta veebruari dokumenti „Euroopa kriisi mõju: kriisi ja kokkuhoiupoliitika inimestele avaldatava mõju uuring, milles keskendutakse eelkõige Kreekale, Iirimaale, Itaaliale, Portugalile ja Hispaaniale”,

–  võttes arvesse Oxfami 2013. aasta septembri poliitikadokumenti „Hoiatav juhtum – kokkuhoiumeetmete ja ebavõrdsuse tõeline hind Euroopas”,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A7-0135/2014),

A.  arvestades, et enneolematul majandus- ja finantskriisil, mis tõi esile riigirahanduse haavatavuse osades liikmesriikides, ning sellele reageerimiseks majanduse kohandamise programmi perioodil Kreekas (2010. aasta mai ja 2012. aasta märts), Iirimaal (2010. aasta detsember), Portugalis (2011. aasta mai) ja Küprosel (2013. aasta juuni) võetud meetmetel on otsene ja kaudne mõju tööhõive tasemele ja paljude inimeste elutingimustele; arvestades, et kuigi kõik programmid allkirjastas ametlikult komisjon, kavandasid ja määratlesid Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), eurorühm, Euroopa Keskpank (EKP), komisjon ja toetust saanud liikmesriigid programmide tingimusi ühiselt;

B.  arvestades, et kui kord tagatakse nende nelja riigi majanduse ja eelarve jätkusuutlikkus, siis tuleb jõupingutused keskendada sotsiaalsetele aspektidele, pöörates erilist tähelepanu töökohtade loomisele;

C.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 9 sätestatakse: „Oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid”;

D.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 151 on sätestatud, et Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide poolt võetavad meetmed peavad olema kooskõlas 1961. aasta Euroopa sotsiaalhartas ja ühenduse 1989. aasta hartas töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta sätestatud sotsiaalsete põhiõigustega, et parandada muu hulgas sotsiaalset dialoogi; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 152 sedastatakse: „Liit tunnustab ja edendab tööturu osapoolte rolli liidu tasandil, võttes arvesse siseriiklike süsteemide mitmekesisust; liit aitab kaasa tööturu osapoolte dialoogile, austades nende sõltumatust”;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 36 järgi on liidul „[l]iidu sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks” kohustus tunnustada ja austada „võimalust kasutada aluslepingute kohaselt siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid”; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 14 on sätestatud, et „arvestades kohta, mis liidu ühistes väärtustes kuulub üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, nagu ka nende osa ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel, hoolitsevad liit ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja aluslepingute kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste ning eelkõige majandus- ja rahandusalaste tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid”; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 345 nähakse ette, et „[a]luslepingud ei mõjuta mingil viisil omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides”; arvestades, et üldhuviteenuseid käsitlevas protokollis nr 26 selgitatakse liidu ühiseid väärtusi seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping”) artikli 6 lõikes 1 on sätestatud järgmine: „Liit tunnustab 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartas […] sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid, millel on aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud”, ning arvestades, et selle artikli lõigetes 2 ja 3 nähakse ette ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning sätestatakse, et need õigused on liidu õiguse üldpõhimõtted;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätestab muu hulgas kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õiguse (artikkel 28), kaitse põhjendamatu vallandamise korral (artikkel 30), head ja õiglased töötingimused (artikkel 31), tunnustab ja austab õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele selleks, et võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu, õigust tagada rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid (artikkel 34), õigust ennetavale tervishoiule ning ravile (artikkel 35) ning tunnustab võimalust kasutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid (artikkel 36);

H.  arvestades, et strateegia „Euroopa 2020”, mille komisjon esitas 3. märtsil 2010 ja mis lepiti Euroopa Ülemkogus kokku 17. juunil 2010, hõlmab viit peamist eesmärki, mis tuleb saavutada 2020. aastaks: tagada 20–64aastaste meeste ja naiste 75 % tööhõivemäär, vähendada haridussüsteemist varakult lahkumist alla 10 % ning tagada vähemalt 40 %-le 30–34aastastest inimestest kolmanda või sellele vastava taseme kõrgharidus; vähendada vaesust, aidates vähemalt 20 miljonil inimesel ületada vaesuseriski või sotsiaalset tõrjutust;

I.  arvestades, et vastavalt komisjoni 2013. aasta oktoobri kvartaliülevaatele „ELi tööhõive ja sotsiaalne olukord” tulenes Kreeka, Portugali ja Iirimaa SKP suur langus eelkõige tööhõive langusest;

J.  arvestades, et oma 21. novembri 2013. aasta resolutsioonis tervitas Euroopa Parlament komisjoni 2. oktoobri 2013. aasta teatist „Majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamine” ja selles tehtud ettepanekut töötada välja peamistest tööhõive- ja sotsiaalnäitajatest koosnev tulemustabel, mis täiendaks makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlust ja ühist tööhõivearuannet sammuna majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme loomise suunas; rõhutab, et need näitajad peaksid olema piisavad, et tagada liikmesriikide tööhõive ja sotsiaalse olukorra igakülgne ja läbipaistev ülevaade; arvestades, et parlamendi resolutsioonis rõhutati vajadust tagada, et sellise järelevalve eesmärk on vähendada sotsiaalseid erinevusi liikmesriikide vahel ning edendada ülespoole suunatud sotsiaalset sidusust ja sotsiaalset arengut;

K.  arvestades, et olemasolevad andmed näitavad, et neljas riigis on strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks tehtud edusammude osas toimunud tagasiminek (vt I lisa), välja arvatud eesmärkide puhul, mis on seotud haridussüsteemist varakult lahkujatega ja kolmanda taseme hariduse omandamisega;

L.  arvestades, et nende riikide pikaajalised majanduslikud väljavaated on paranemas; arvestades, et see peaks aitama alustada nende majanduses töökohtade loomist ja pöörama ümber tööhõive languse suundumuse;

1.  märgib, et Euroopa Liidu institutsioonid (EKP, Euroopa Komisjon ja eurorühm) on samuti vastutavad majanduse kohandamise programmide tingimuste eest; märgib samuti vajadust tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus ja kodanikele piisav sotsiaalkaitse;

2.  taunib asjaolu, et Euroopa Parlament on täiesti kõrvale jäetud programmide kõigist etappidest: ettevalmistavast etapist, mandaatide väljatöötamisest ja programmidega saavutatud tulemuste ja asjaomaste meetmete seirest; märgib, et isegi kui Euroopa Parlamendi kaasamine ei olnud õigusliku aluse puudumise tõttu kohustuslik, tähendas Euroopa institutsioonide ja Euroopa finantsmehhanismide puudumine seda, et neid programme tuli improviseerida, mis omakorda tõi kaasa finants- ja institutsiooniliste kokkulepete sõlmimise väljaspool ühenduse meetodit; märgib samuti, et EKP on teinud otsuseid, mis jäävad tema mandaadist välja; tuletab meelde komisjoni rolli aluslepingute täitmise järelevalvajana ning et seda rolli oleks pidanud alati järgima; on seisukohal, et suurtes finantsraskustes olevate riikide majanduse kohandamise programmide kavandamise ja elluviimise poliitilist protsessi peaksid suunama ainult tõelist demokraatlikku vastutust üles näitavad institutsioonid;

3.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et kõnealused programmid on kavandatud ilma piisavate vahenditeta, mis võimaldaksid hinnata nende tagajärgi, kasutades selleks mõjuhinnanguid või kooskõlastamist tööhõivekomiteega, sotsiaalkaitsekomiteega, nõukoguga (tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimused) või komisjoni tööhõive ja sotsiaalküsimuste volinikuga; peab kahetsusväärseks ka seda, et ei konsulteeritud ILOga ja et vaatamata märkimisväärsele sotsiaalsele mõjule ei konsulteeritud aluslepinguga kehtestatud nõuandvate organitega, eelkõige Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega (EMSK) ning Regioonide Komiteega;

4.  peab kahetsusväärseks, et finantsabi eest kehtestatud tingimuslikkus on ohustanud ELi sotsiaalseid eesmärke mitmel põhjusel:

Tööhõive

5.  märgib, et äärmiselt raske majandus- ja finantskriis ning kohandamistegevus on neljas riigis kaasa toonud suurenenud töötuse ja töökohtade kaotamise taseme, samuti pikaajaliste töötute arvu kasvu ja mõningatel juhtudel töötingimuste halvenemise; juhib tähelepanu sellele, et tööhõive määral on äärmiselt oluline roll sotsiaalkaitse ja pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse tagamisel, samuti strateegia „Euroopa 2020” sotsiaalsete ja tööhõive eesmärkide saavutamisel;

6.  märgib, et lootused naasta konkurentsivõime taastamiseks tagasi majanduskasvu ja töökohtade loomise juurde riigisisese devalveerimise kaudu ei ole täitunud; rõhutab, et luhtunud lootused kajastavad suundumust alahinnata kriisi struktuurset laadi ja sisenõudluse, investeeringute ja reaalmajanduse krediidiga toetamise säilitamise tähtsust; rõhutab kokkuhoiumeetmete protsüklilisust ja asjaolu, et nendega ei ole kaasnenud struktuurilisi muutusi ja reforme juhtumipõhiselt, mille raames pöörataks erilist tähelepanu ühiskonna haavatavatele sektoritele ning mille eesmärk on saavutada majanduskasv, millega kaasneb sotsiaalne ühtekuuluvus ja tööhõive;

7.  märgib, et töötuse ja vaegtööhõive kõrge määr ning palkade vähendamine nii avalikus kui ka erasektoris ja osadel juhtudel tõhusate meetmete puudumine maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks, alandades samal ajal maksustamise määra, ohustavad riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkust ja piisavust, sest sellega kaasnevad puudujäägid sotsiaalkindlustussüsteemide rahastamises;

8.  märgib, et tingimuste halvenemine ja VKEde vähenemine on üks peamisi töökohtade kaotamise põhjuseid ja suurim oht majanduse elavdamisele tulevikus; märgib, et majanduse kohandamise poliitika ei võtnud arvesse strateegilisi sektoreid, mida oleks tulnud arvesse võtta, et säilitada tulevast majanduskasvu ja sotsiaalset ühtekuuluvust; märgib, et see on põhjustanud paljude töökohtade kaotuse sellistes strateegilistes sektorites nagu tööstus või teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon; rõhutab asjaolu, et need neli riiki peavad tegema jõupingutusi, et luua ettevõtetele ja eelkõige VKEdele vajalikud soodsad tingimused, et nad saaksid arendada oma ettevõtluse jätkusuutlikkust pikas perspektiivis; rõhutab, et kaotatud on paljud avaliku sektori töökohad sellistes peamistes avalikes sektorites nagu tervishoid, haridus ja sotsiaalteenused;

9.  taunib asjaolu, et suurima töötuse määra tõttu kannatavad eelkõige noored ning et olukord on eriti tõsine sellistes riikides nagu Kreeka (kus noorte töötuse määr on üle 50%), Portugal ja Iirimaa (kus see oli 2012. aastal üle 30%) ja Küpros (kus see on umbes 26,4%); märgib, et need andmed on jäänud püsima viis aastat pärast kriisi algust; avaldab kahetsust, et isegi need noored, kes on leidnud mingi töökoha, töötavad sageli ebakindlatel tingimustel või osalise tööajaga – kusjuures osalise tööajaga töötab 43% noortest võrreldes 13% täiskasvanud töötajatega –, mis teeb iseseisva elu elamise raskeks ning mille tagajärjeks on innovatsiooni puudumine ja oskusteabe puudulikkus, mis omakorda mõjutab tootlikkust ja majanduskasvu;

10.  märgib, et kõige haavatavamad rühmad tööturul – pikaajalised töötud, naised, võõrtöötajad ja puuetega inimesed – on kannatanud kõige rohkem ning nende tööpuuduse määr on riigi keskmisest kõrgem; märgib, et naiste ja eakate töötuse määr on tohutult tõusnud ning kui majandus lõpuks elavneb, puutuvad nad kokku täiendavate raskustega, kui otsivad võimalusi tööturule naasmiseks; rõhutab, et selliste töötajate puhul tuleb rakendada sihipäraseid meetmeid;

11.  hoiatab, et kui puudusi ei kõrvaldata, võivad sellised suured erinevused tuua pikas perspektiivis kaasa struktuurseid kahjustusi nelja riigi tööturul, eriti nooremale põlvkonnale, piirata nende tööturu taastumisvõimet, põhjustada mittevabatahtlikku rännet, mis halvendab veelgi praeguse ajude äravoolu mõju, ning suurendada püsivaid erinevusi tööhõivet pakkuvate liikmesriikide ja neid odava tööjõuga varustavate liikmesriikide vahel; avaldab kahetsust, et negatiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud arengud on peamised ajendid, mis sunnivad noori rändama ja kasutama oma õigust liikumisvabadusele;

12.  on sügavalt mures asjaolu pärast, et osadel juhtudel ja mõnes sektoris kaasneb töökohtade kaotusega ka töökvaliteedi langus, ebakindlate tööhõivevormide sagenemine ja põhiliste tööstandardite halvenemine; rõhutab, et liikmesriigid peavad tegema konkreetseid jõupingutusi, et käsitleda mittevabatahtliku osalise tööajaga töötamise ja ajutiste töölepingute arvu, tasustamata praktika ja õpipoisiõppe, näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise ja varimajanduse suurenemise probleemi; märgib lisaks, et isegi kui palkade määramine ei kuulu ELi pädevusse, avaldavad need programmid mõju miinimumpalkadele: Iirimaa oli sunnitud vähendama miinimumpalka peaaegu 12% (kuigi seda otsust hiljem muudeti) ja Kreekas otsustati miinimumpalka radikaalselt kärpida 22% võrra;

13.  Tuletab meelde, et strateegias „Euroopa 2020” on täpselt öeldud, et tuleb jälgida tööhõive määra, mis näitab inim- ja rahaliste ressursside olemasolu, et tagada meie majandusliku ja sotsiaalse mudeli jätkusuutlikkus; nõuab, et tööpuuduse suurenemise aeglustumist ei aetaks segi kaotatud töökohtade taastumisega, kuna seejuures ei võeta arvesse väljarände suurenemist; leiab, et töökohtade vähenemine tööstuses oli probleemiks juba enne nende programmide käivitamist; rõhutab vajadust suurema arvu ja paremate töökohtade järele; tuletab meelde, et viimase nelja aasta jooksul on töökohtade kaotus jõudnud neljas riigis 2 miljonini, mis on 15 % 2009. aastal olemas olnud töökohtadest; peab tervitatavaks asjaolu, et hiljutised andmed näitavad Iirimaal, Küprosel ja Portugalis väikest tõusu tööhõive näitajate osas;

Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus

14.  on mures, et seoses finantsabi tingimustega antakse programmides soovitusi teha konkreetseid kärpeid tegelikes sotsiaalsetes kulutustes sellistes põhivaldkondades nagu pensionid, põhiteenused, tervishoid ja osadel juhtudel ravimid, mis on põhiliseks kaitseabinõuks kõige haavatavamatele, aga ka keskkonnakaitse valdkonnas, mitte ei anta soovitusi, mis annaksid riikide valitsustele rohkem paindlikkust otsustada, mille pealt saaks kokku hoida; kardab, et need meetmed avaldavad kõige enam mõju võitlusele vaesusega ja eelkõige laste vaesusega; tuletab meelde, et laste vaesuse vastu võitlemine peab olema jätkuvalt üks eesmärkidest, mis tuleb liikmesriikidel saavutada, ja et maksude ja eelarve konsolideerimise poliitika ei tohiks sellele vastu töötada;

15.  tunneb muret selle pärast, et majanduse kohandamise programmide koostamisel ja rakendamisel ei pööratud ühest küljest piisavat tähelepanu mõjule, mida fiskaalpoliitika avaldab tööhõivele ja sotsiaalsele olukorrale, ning teisalt on Kreeka juhtum näidanud, et tööhüpoteesi aluseks ei olnud õige fiskaalkordaja, millest tingitult ei olnud võimalik rakendada õigeaegseid kaitsemeetmeid kõige haavatavamate elanikkonnarühmade kaitsmiseks vaesuse, töötajate vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest; kutsub komisjoni üles lisama sotsiaalseid näitajaid nende parameetrite hulka, mida võetakse arvesse majanduse kohandamise programmide korrigeerimist käsitlevatel läbirääkimistel ja kõnealuste liikmesriikide korral spetsiifiliste riigipõhiste soovituste asendamisel, et tagatud oleks nii arengule suunatus kui ka Euroopa Liidu peamiste sotsiaalsete põhimõtete ja väärtuste nõuetekohane järgimine;

16.  märgib, et hoolimata asjaolust, et Euroopa Komisjon rõhutas oma 2013. aasta oktoobri kvartaliülevaates (ELi tööhõive ja sotsiaalse olukorra kohta) sotsiaalkaitsekulutuste kui sotsiaalsete riskide vastase tagatise tähtsust, vähenes alates 2010. aastast sotsiaalsete kulutuste tase ELi riikidest kõige rohkem Kreekas, Iirimaal ja Portugalis;

17.  toonitab, et osadel juhtudel on esile kerkinud kesk- ja töölisklassi mõjutavad uued vaesuse vormid, kuna hüpoteeklaenude tagasimaksmisega seotud probleemid ja kõrged energiahinnad põhjustavad kütteostuvõimetust, sagenevaid väljatõstmisi ja sundvõõrandamisi; väljendab muret seoses tõenditega, et kodutuse ja eluasemeturult väljatõrjutuse määr on suurenemas; tuletab meelde, et see on põhiõiguste rikkumine; soovitab liikmesriikidel ja nende kohalikel asutustel võtta kasutusele erapooletu eluasemepoliitika, mis soodustab taskukohast ja sotsiaalmajutust, käsitleb eluasemete ülejäägi probleemi ja viib ellu tõhusat ennetuspoliitikat, et vähendada väljatõstmiste arvu;

18.  väljendab muret seoses sellega, et kõnealustes riikides valitsev sotsiaalne ja majanduslik (makro- ja mikromajanduslik) olukord võimendab piirkondlikke erinevusi ja territoriaalset ebavõrdsust, mis kahjustab ELi sätestatud eesmärki – tugevdada territoriaalset ühtekuuluvust;

19.  märgib, et rahvusvahelised ja sotsiaalorganisatsioonid on hoiatanud, et avaliku sektori uus palgaskaala ning hindamis- ja koondamissüsteem avaldab mõju soolisele palgalõhele; märgib, et ILO on väljendanud muret uute paindlike tööhõivevormide ebaproportsionaalse mõju pärast naiste palgale; märgib samuti, et ILO palus valitsustel jälgida kokkuhoiupoliitika mõju meeste ja naiste palkadele erasektoris; täheldab murelikkusega soolise palgalõhe vähenemise peatumist riikides, kus toimub kohandamine, kus palkade erinevus on ELi keskmisest suurem; rõhutab, et palga ebavõrdsus ja naiste tööhõive määra langus nõuavad liikmesriikidelt, kus toimub kohandamine, suuremat tähelepanu;

20.  märgib, et Eurostati ja komisjoni arvandmed ning erinevad uuringud näitavad, et osadel juhtudel suurenes ajavahemikul 2008–2012 tulude jaotamise ebavõrdsus ning et sotsiaal- ja töötushüvitiste kärped, samuti struktuurireformidest tulenevad palgakärped suurendavad vaesustaset; märgib lisaks, et komisjoni aruandes märgiti suhteliselt kõrget töötavate inimeste vaesustaset, mille põhjuseks on vähendatud või külmutatud madal miinimumpalk;

21.  avaldab kahetsust, et enamikul juhtudel on vaesusriskis või sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv suurenenud; märgib lisaks, et avaldatud statistika varjab palju karmimat tegelikkust, mis tuleneb asjaolust, et kui SKP elaniku kohta väheneb, alaneb ka vaesuspiir, mis tähendab, et inimesed, keda varem loeti vaesuses elavateks inimesteks, arvatakse nüüd vaesusest välja; rõhutab, et riikides, kus toimub kohandamine ja on eelarvekriis, põhjustavad SKP langus, avaliku ja erasektori investeeringute väga tugev vähendamine ning teadus- ja arendustegevusse investeerimise vähendamine potentsiaalse SKP vähenemist ja tekitavad pikaajalist vaesust;

22.  tunneb heameelt asjaolu üle, et nendes uuringutes tunnistas komisjon, et ainult praeguste suundumuste otsustav pöördumine võimaldab kogu ELil saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke;

23.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et vähemalt Kreeka, Iirimaa ja Portugali programmid nägid ette mitmeid üksikasjalikke ettekirjutusi, mis käsitlevad tervishoiusüsteemi reformi ja kulukärpeid, millel on suur mõju sotsiaalteenuste kvaliteedile ja üldkättesaadavusele, eelkõige tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande valdkonnas, vaatamata asjaolule, et ELi toimimise lepingu artikli 168 lõike 7 kohaselt peab EL austama liikmesriikide pädevusi; tunneb muret asjaolu pärast, et selle tulemusel on paljud inimesed jäetud ilma ravikindlustuskaitseta ja juurdepääsuta sotsiaalkaitsele, mis suurendab äärmise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu, mis avaldub nii puudust kannatavate inimeste ja kodutute arvu suurenemises kui ka ebapiisavas juurdepääsus olulistele kaupadele ja teenustele;

24.  peab kahetsusväärseks, et ei ole tehtud sihikindlaid jõupingutusi, et tuvastada ebatõhusused tervishoiusüsteemides ja teha otsuseid, millega kärbitakse kõiki tervishoiu eelarveid; hoiatab, et omaosaluse kasutuselevõtt võib tähendada, et patsiendid viivitavad tervishoiu poole pöördumisega, asetades seeläbi finantskoormuse leibkondade õlule; hoiatab, et tervishoiutöötajate palkade kärpimisel võib olla kahjulik mõju patsiendiohutusele ja need võivad põhjustada tervishoiutöötajate väljarände;

25.  kordab, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 12 nähakse ette igaühe õigus füüsilise ja vaimse tervise kõrgeimatele võimalikele standarditele; märgib, et kõik neli riiki on paktile alla kirjutanud ja on seega tunnistanud iga inimese õigust tervishoiule;

26.  tuletab meelde, et Euroopa Nõukogu on juba mõistnud hukka Kreeka riikliku pensionisüsteemi kärped, pidades seda 1961. aasta Euroopa sotsiaalharta artikli 12 ja sellele lisatud protokolli artikli 4 rikkumiseks, märkides, et asjaolu, et siseriikliku õiguse vaidlustatud sätete eesmärk on tagada muude juriidiliste kohustuste täitmine, ei jäta neid harta kohaldamisalast välja(12); märgib, et doktriin, mille kohaselt peab säilima rahuldaval tasemel pensionisüsteem, mis võimaldab pensionäridele inimväärse elu, on üldiselt kohaldatav kõigis neljas riigis ja sellega oleks pidanud arvestama;

27.  taunib kärpeid puuetega inimeste iseseisva elu jaoks mõeldud vahendites;

28.  juhib tähelepanu asjaolule, et kui ILO eksperdikomisjon hindas konventsiooni nr 102 kohaldamist Kreeka reformide puhul, kritiseeris ta teravalt pensionisüsteemi radikaalseid reforme ning esitas sama kriitilise vaatluse tulemused 2011. aastal oma 29. aastaaruandes; tuletab meelde, et konventsioon nr 102 on üldiselt kohaldatav kõigis neljas riigis ja sellega oleks pidanud arvestama;

29.  toonitab, et neljas riigis suurenev sotsiaalne vaesus suurendab ka solidaarsust kõige haavatavamate rühmade hulgas tänu eraviisilistele jõupingutustele, perekonnasidemetele ja abiorganisatsioonidele; rõhutab, et selline sekkumine ei tohiks muutuda probleemi struktuuriliseks lahenduseks, isegi kui see leevendab enim puudustkannatavate inimeste olukorda ja annab tunnistust Euroopa kodakondsuse headest omadustest;

30.  täheldab murelikkusega Gini koefitsiendi järkjärgulist kasvu vastupidiselt selle üldisele vähenemise suundumusele euroalas, mis tähendab tulude jaotuse ebavõrdsuse olulist suurenemist riikides, kus toimub kohandamine;

Haridussüsteemist varakult lahkumine

31.  tunneb heameelt asjaolu üle, et haridussüsteemist varakult lahkumise tase on neljas riigis langenud; märgib, et see võib olla osaliselt seletatav noorte inimeste raskustega töökoha leidmisel; tuletab meelde pakilist vajadust taastada kutseharidussüsteemide kvaliteet, sest see on üks parimaid viise noorte tööalase konkurentsivõime parandamiseks;

32.  tunneb heameelt asjaolu üle, et kolmanda taseme hariduse tase on neljas riigis tõusnud; märgib, et see võib olla osaliselt seletatav noorte vajadusega parandada oma tulevikuvõimalusi tööturul;

33.  avaldab kahetsust, et peamiselt riikliku rahastamise kärbete tõttu ei ole haridussüsteemide kvaliteet sellise positiivse suundumusega kooskõlas, süvendades mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET-noorte) ning erivajadustega laste probleeme; märgib, et nendel meetmetel võivad olla konkreetsed mõjud hariduse kvaliteedile ja olemasolevatele materiaalsetele vahenditele ja inimressurssidele, õpilaste arvule klassis, õppekavale ja koolide koondumisele;

Sotsiaaldialoog

34.  rõhutab, et riigi tasandil oleks pidanud nõu pidama tööturu osapooltega ja neid kaasama programmide algsesse kavandamisse; peab kahetsusväärseks asjaolu, et nelja riigi jaoks kavandatud programmid võimaldavad teatavatel juhtudel ettevõtetel loobuda kollektiivlepingutest ja vaadata üle valdkondlikke palgakokkuleppeid, millel on otsesed tagajärjed kollektiivläbirääkimistel saavutatud kokkulepete struktuurile ja väärtustele, mis on sätestatud vastava riigi põhiseaduses; märgib, et selle tulemusel esitas ILO eksperdikomitee taotluse sotsiaaldialoogi taastamiseks; taunib kollektiivse esindamise põhimõtte kahjustamist, mis seab kahtluse alla läbirääkimiste alaste lepingute automaatse uuendamise, mis on osades riikides oluline ning mille tulemusel on märgatavalt vähenenud kehtivate kollektiivlepingute arv; mõistab hukka miinimumpalkade kärpimise ja nominaalse miinimumpalga külmutamise; rõhutab, et see olukord on kujunenud piiratud struktuurireformide tõttu, mis hõlmavad ainult töösuhete dereguleerimist ja palgakärpeid, mis on vastuolus ELi üldiste eesmärkidega ja strateegia „Euroopa 2020” poliitikasuundadega;

35.  tuletab meelde, et ühte ja kõikide liikmesriikide suhtes kohaldatavat lahendust ei ole;

Soovitused

36.  palub komisjonil viia läbi üksikasjalik uuring majandus- ja finantskriisi ja sellele reageerimiseks läbi viidud nelja riigi majanduse kohandamise programmide sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgede kohta, et saada täpne ülevaade lühi- ja pikaajalistest mõjudest tööhõivele ja sotsiaalkaitsesüsteemidele ja Euroopa sotsiaalõigustikule, pöörates erilist tähelepanu võitlusele vaesuse vastu, hea sotsiaalse dialoogi ja tasakaalu säilitamisele paindlikkuse ja turvalisuse vahel töösuhetes; kutsub komisjoni üles kasutama selle uuringu kavandamisel oma nõuandvaid organeid, tööhõivekomiteed ja sotsiaalkaitsekomiteed; soovitab paluda EMSK-lt eriaruande koostamist;

37.  kutsub komisjoni üles paluma ILO-l ja Euroopa Nõukogul koostada aruanded võimalike parandusmeetmete ja stiimulite kohta, mis on vajalikud nendes riikides sotsiaalse olukorra parandamiseks, nende rahastamise ja avaliku sektori vahendite jätkusuutlikkuse suurendamiseks, et tagada täielik vastavus Euroopa sotsiaalharta ja selle protokolliga ning ILO põhikonventsioonide ja ILO konventsiooniga nr 94, kuna nendest õigusaktidest tulenevaid kohustusi on mõjutanud majandus- ja finantskriis ning troika nõutud eelarve kohandamise meetmed ja struktuurireformid;

38.  kutsub ELi üles – võttes arvesse nende riikide tehtud ohvreid – pärast hindamist toetama ja vajaduse korral piisavate rahaliste vahenditega varustama sotsiaalkaitse standardite taastamist, võitlust vaesuse vähendamise eest, haridusteenuste toetamist, eelkõige seoses erivajadustega lastele ja puuetega inimestele mõeldud haridusteenustega, ja sotsiaalse dialoogi uuendamist sotsiaalse olukorra taastamise kava alusel; kutsub komisjoni, EKPd ja eurorühma kehtestatud erakorralisi meetmeid võimalikult kiiresti läbi vaatama ja vajaduse korral muutma;

39.  nõuab vastavust eespool nimetatud õiguslikele kohustustele, mis on sätestatud aluslepingutes ja ELi põhiõiguste hartas, mille eiramine tähendab ELi esmase õiguse rikkumist; kutsub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit üles põhjalikult hindama nende meetmete mõju inimõigustele ja esitama soovitused harta rikkumiste korral;

40.  kutsub troikat ja asjaomaseid liikmesriike üles lõpetama nende programmide kasutamise võimalikult kiiresti ning võtma kasutusele kriisijuhtimismehhanismid, mis võimaldavad kõikidel ELi institutsioonidel, sealhulgas Euroopa Parlamendil, saavutada aluslepingutes, Euroopa sotsiaalpartnerite kokkulepetes ja teistes rahvusvahelistes kohustustes (ILO konventsioonid, Euroopa sotsiaalharta ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) seatud sotsiaalsed eesmärgid ja poliitikavaldkonnad ning samuti need, mis on seotud kõige suuremas sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste individuaalsete ja kollektiivsete õigustega; kutsub üles tagama majanduse kohandamise programmide kavandamisel ja rakendamisel suuremat läbipaistvust ja poliitilist vastutust;

41.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles pöörama sotsiaalsele ebavõrdsusele sama palju tähelepanu kui makromajanduslikule tasakaalustamatusele ning sellist ebavõrdsust vähendama ja tagama, et kohandamise meetmete eesmärk on kindlustada sotsiaalne õiglus ning võimaldada majanduskasvu ja tööhõive, struktuurireformide ja eelarve konsolideerimise vahelist tasakaalu; kutsub lisaks mõlemat institutsiooni üles seadma prioriteediks töökohtade loomise ja ettevõtluse toetamise ning pöörama seetõttu nõukogule (tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimused) ja selle prioriteetidele sama palju tähelepanu kui nõukogule (majandus ja rahandusküsimused) ja eurorühmale ning korraldama vajaduse korral enne euroala tippkohtumisi eurorühma tööhõive- ja sotsiaalministrite kohtumisi;

42.  soovitab komisjonil ja liikmesriikidel pidada riiklikke kulutusi tervishoiule ja haridusele mitte kärbitavateks kulutusteks, vaid riigi tulevikku tehtavaks avaliku sektori investeeringuks, mida tuleks austada ja suurendada, et toetada majanduse elavdamist ja ühiskonna taastumist;

43.  soovitab, et kui finantskriisi raskeim aeg on möödunud, peaksid programmiriigid koos ELi institutsioonidega kehtestama töökohtade taastamise kava, et taastada nende majandus piisaval määral selleks, et ennistada programmieelse perioodi sotsiaalne olukord, kuna see on vajalik nende makromajanduse kohandamise kooskõlastamiseks ja avaliku sektori tasakaalustamatuse – näiteks võlakoormus ja eelarve puudujääk – tasakaalustamiseks; rõhutab, et selleks tuleb kehtestada töökohtade taastamise kavad, mis võtavad arvesse

44.  kutsub komisjoni üles esitama aruande strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide suunas tehtud edusammude kohta, pöörates erilist tähelepanu edusammude puudumisele programmiriikides, ning tegema ettepanekuid nende riikide suunamiseks usaldusväärsele teele kõikide strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks;

45.  soovitab, et liikmesriikide tulevastes tööreformides võetakse arvesse strateegias „Euroopa 2020” nimetatud kaitstud paindlikkuse kriteeriumeid ettevõtete konkurentsivõime suurendamiseks, võttes arvesse muid aspekte, nagu energiakulud, kõlvatu konkurents, sotsiaalne dumping, õiglane ja tõhus finantssüsteem, majanduskasvu ja tööhõivet edendav eelarvepoliitika, ja üldse kõike, mis aitab areneda reaalmajandusel ja ettevõtlusel; palub komisjonil enne põhjalike reformide elluviimist hinnata programmiriikides sotsiaalmõju ja pöörata tähelepanu nende meetmete ülekanduvale mõjule, näiteks mõju vaesusele, sotsiaalsele tõrjutusele, kuritegevuse tasemele ja ksenofoobiale;

46.  nõuab kiireloomuliste meetmete võtmist, et takistada kodutuse kasvu programmiriikides, ning kutsub komisjoni üles toetama seda poliitika analüüsimise ja heade tavade edendamise kaudu;

47.  märgib, et määruse (EL) nr 472/2013 artikli 19 kohaselt esitab komisjon parlamendile enne 1. jaanuari 2014 aruande selle määruse kohaldamise kohta; palub komisjonil esitada aruanne viivitamata ja lisada sellele kirjeldus määruse mõju kohta kehtivatele majanduse kohandamise programmidele;

48.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles konsulteerima kodanikuühiskonna, patsientide organisatsioonide ja kutseorganisatsioonidega majanduse kohandamise programmide edasiste tervishoiuga seotud meetmete asjus ja kasutama sotsiaalkaitsekomiteed, et reformid suurendaksid kindlasti süsteemide tõhusust ja ressursse – ohustamata kõige haavatavamas olukorras rühmi –, edendaksid sotsiaalkaitset, sealhulgas ravimite kättesaadavust ja kasutamist, kõige esmasemaid põhivajadusi ja tervishoiutöötajatega arvestamist;

o
o   o

49.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) http://www.coe.int/T/DGHL/Monitoring/SocialCharter/NewsCOEPortal/CC76-80Merits_en.asp. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0401. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0328. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0246. (5) ELT C 249 E, 30.8.2013, lk 4. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0447. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0515. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0430. (9) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 57. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0419. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0266. (12) Euroopa sotsiaalõiguste komitee asjaolude hindamise otsus, 7. detsember 2012, kaebus nr 78/2012, lk 10.