Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Varjupaiga- ja Rändefond (COM(2011)0751 – C7-0443/2011 – 2011/0366(COD))

P7_TA(2014)0237 A7-0022/2014

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0751),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 78 lõiget 2 ja artikli 79 lõikeid 2 ja 4, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0443/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 18. juuli 2012. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2013. aasta otsust institutsioonidevaheliste läbirääkimiste alustamise ja mandaadi kohta seoses ettepanekuga(3),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 20. detsembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A7-0022/2014),

1.  võtab esimesel lugemisel vastu allpool toodud seisukoha;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud avalduse;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud nõukogu avalduse ja komisjoni avaldused;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. märtsil 2014. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2014, millega luuakse Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond, muudetakse nõukogu otsust 2008/381/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsused nr 573/2007/EÜ ja nr 575/2007/EÜ ja nõukogu otsus 2007/435/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 516/2014) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi avaldused

ELi toimimise lepingu artikkel 80:

„Euroopa Parlament, võttes arvesse vajadust võtta vastu käesolev määrus, et rakendada 2014. aasta algusest õigeaegselt Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi (edaspidi „fond”), vastava kokkuleppe saavutamise huvides ning arvestades nõukogu järeleandmatust, nõustub eeltoodud, kokkulepitud määruse tekstiga. Sellegipoolest kordab Euroopa Parlament oma seisukohta – mille juurde ta jäi käesoleva määruse üle peetud läbirääkimiste käigus –, et fondi nõuetekohane õiguslik alus hõlmab ELi toimimise lepingu artikli 80 teist lauset kui ühist õiguslikku alust. Nimetatud õigusliku aluse eesmärk on jõustada solidaarsuse põhimõtet, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 80 esimeses lauses. Eelkõige rakendab fond solidaarsuse põhimõtet oma sätetes, milles käsitletakse rahvusvahelist kaitset taotlevate ja saavate isikute üleviimist (artiklid 7 ja 18) ning ümberasustamist (artikkel 17). Euroopa Parlament toonitab asjaolu, et määruse vastuvõtmine ei piira kaasseadusandjatele tulevikus kättesaadavate õigusliku aluste valikut, pidades eelkõige silmas ELi toimimise lepingu artiklit 80.”

Ümberpaigutamine:

„Eesmärgiga edendada ümberpaigutamist kui solidaarsuse vahendit ning parandada ümberpaigutamisega seotud tingimusi, palub Euroopa Parlament, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO) töötaks koos Euroopa Komisjoniga välja ümberpaigutamise käsiraamatu ja metoodika, olles eelnevalt kaardistanud liikmesriikide parimad tavad ümberpaigutamise valdkonnas, sealhulgas sisekorralduse süsteemid ning vastuvõtu- ja integratsioonitingimused. Et luua ümberpaigutamiseks stiimul ning hõlbustada ümberpaigutamisoperatsioone osalevate liikmesriikide jaoks, palub Euroopa Parlament EASO-l pakkuda samuti ümberpaigutamise alaseid eriteadmisi ning koordineerida koostöös Euroopa Komisjoniga ümberpaigutamise ekspertide võrgustikku, kes kohtuks regulaarselt tehnilistel koosolekutel, kus käsitletakse konkreetseid praktilisi ja õigusalaseid küsimusi, ning pakkuda toetust Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi kasutamisel ümberpaigutamiseks. Euroopa Parlament palub Euroopa Komisjonil teostada järelevalvet ümberpaigutamisest kasu saavate liikmesriikide varjupaigasüsteemi arengu ja parenduste üle ning anda sellest regulaarselt aru.”

Nõukogu avaldus

ELi toimimise lepingu artikkel 80:

„Nõukogu rõhutab solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise põhimõtte olulisust, mis peab vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 80 olema tagatud liidu õigusaktides, mis võetakse vastu ELi toimimise lepingu seda peatükki järgides, milles käsitletakse piirikontrolli-, varjupaiga- ja sisserändepoliitikat. Määrus, millega luuakse Varjupaiga- ja Rändefond, sisaldab asjakohaseid meetmeid, et tagada eespool nimetatud põhimõtte järgimine. Nõukogu kordab siiski oma seisukohta, et ELi toimimise lepingu artikkel 80 ei ole õiguslik alus ELi õiguse tähenduses. Nimetatud peatüki raames sisaldavad ainult ELi toimimise lepingu artikli 77 lõiked 2 ja 3, artikli 78 lõiked 2 ja 3 ning artikli 79 lõiked 2, 3 ja 4 õiguslikke aluseid, mis võimaldavad asjaomastel ELi institutsioonidel ELi õigusakte vastu võtta.”

Komisjoni avaldus

ELi toimimise lepingu artiklit 80 käsitleva komisjoni avalduse kavand:

”Kompromissi vaimus ja selleks, et tagada ettepaneku viivitamatu vastuvõtmine, on komisjon nõus ettepaneku lõpliku tekstiga, kuid märgib, et see ei piira tema algatusõigust õiguslike aluste valimisel, eelkõige seoses Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 80 kasutamisega tulevikus.”

Euroopa rändevõrgustikku käsitleva komisjoni avalduse kavand:

”Kompromissi vaimus toetab komisjon artiklit 23 käsitlevat lõplikku teksti, millega tagatakse ka edaspidi Euroopa rändevõrgustiku tegevuste rahaline toetamine, säilitades samal ajal võrgustiku praeguse struktuuri, eesmärgid ja juhtimise, nagu sätestatud nõukogu 14. mai 2008. aasta otsuses 2008/381/EÜ. Komisjon märgib siiski, et see ei piira tema algatusõigust seoses nimetatud võrgustiku loomise ja toimimise põhjalikuma läbivaatamisega tulevikus, nagu on ette nähtud komisjoni esialgses ettepanekus artikli 23 kohta.”

(1) ELT C 299, 4.10.2012, lk 108. (2) ELT C 277, 13.9.2012, lk 23. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0020.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, milles käsitletakse liikmesriikide poolt laevade ohutut ja keskkonnahoidlikku ringlussevõttu käsitleva 2009. aasta Hongkongi konventsiooni ratifitseerimist või sellega ühinemist Euroopa Liidu huvides (15902/2013 – C7-0485/2013 – 2012/0056(NLE))

P7_TA(2014)0238 A7-0166/2014

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (15902/2013),

–  võttes arvesse laevade ohutut ja keskkonnahoidlikku ringlussevõttu käsitleva 2009. aasta Hongkongi konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1257/2013 laevade ringlussevõtu kohta ning määruse (EÜ) nr 1013/2006 ja direktiivi 2009/16/EÜ muutmise kohta(1),

–  võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 192 lõikele 1 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ning lõikele 8 (C7-0485/2013),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 81 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku, artikli 81 lõiget 2 ja artikli 90 lõiget 7,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni soovitust (A7-0166/2014),

1.  annab nõusoleku nõukogu otsuse eelnõule;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 330, 10.12.2013, lk 1.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioon uuringu kohta, milles käsitletakse troika (Euroopa Keskpanga, Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelise Valuutafondi) rolli ja tegevust seoses euroala programme kohaldavate riikidega (2013/2277(INI))

P7_TA(2014)0239 A7-0149/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 7, artiklit 136 koostoimes artikliga 121 ja artiklit 174,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 3,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 472/2013, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet euroala liikmesriikide üle, millel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel(1),

–  võttes arvesse Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingut,

–  võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta(2),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2013. aasta prioriteetide rakendamise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi prioriteetide kohta seoses komisjoni 2014. aasta tööprogrammiga(4),

–  võttes arvesse oma 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni Euroopa demokraatia tugevdamine tulevases majandus- ja rahaliidus(5),

–  võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe aruande „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” kohta(6),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta(7),

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne)(8),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning eelarvekontrollikomisjoni ning põhiseaduskomisjoni arvamusi (A7-0149/2014),

A.  arvestades, et Euroopa Komisjonist, Euroopa Keskpangast (EKP) ja Rahvusvahelisest Valuutafondist (IMF) moodustuv troika loodi euroala riigipeade ja valitsusjuhtide 25. märtsi 2010. aasta otsusega, et luua ühisprogramm ja anda Kreekale tingimuslikke kahepoolseid laenusid, tuginedes seejuures ka majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu soovitustele, ning et ta on sellest ajast saadik tegutsenud ka Portugalis, Iirimaal ja Küprosel; arvestades, et euroala rahandusministrid osalevad olulisel määral kahepoolsete laenude üksikasju käsitlevate otsuste tegemises;

B.  arvestades, et troika ja selle roll on kindlaks määratud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määruses (EL) nr 472/2013 ning sellele on osutatud Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingus;

C.  arvestades, et Euroopa Kohus kinnitas kohtuasjas Pringle v. Iirimaa (kohtuasi C-370/12) tehtud otsuses, et komisjonile ja Euroopa Keskpangale võib usaldada ülesanded, mis on neile antud Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepinguga;

D.  arvestades, et eurorühma esindajana tegutsevale komisjonile on troikas usaldatud läbirääkimiste pidamine „suheldes EKPga” ja „asjakohasel juhul IMFiga” euroala liikmesriikide finantsabi (edaspidi „ELi ja IMFi abi”) tingimuste üle, kuid nõukogul lasub poliitiline vastutus makromajanduslike kohandamisprogrammide heakskiitmise eest; arvestades, et iga troika liige on järginud enda menetlusprotsessi;

E.  arvestades, et troika on siiani olnud põhistruktuuriks nii ametlike laenuandjate ja abi saavate riikide valitsuste vahelistel läbirääkimistel kui ka majanduslike kohandamisprogrammide rakendamise läbivaatamisel; arvestades, et Euroopa poolel langetab Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) ja Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) toetuse korral lõplikud finantsabi ja nende tingimusi puudutavad otsused eurorühm, kes kannab seetõttu nende programmide eest poliitilist vastutust;

F.  arvestades, et laiapõhjalise poliitilise kokkuleppega sooviti vältida liikmesriikide kontrollimatut maksejõuetust ELis ja eelkõige euroalal, et vältida majanduslikku ja sotsiaalset kaost koos sellest tuleneva võimetusega maksta pensione ja avalike teenistujate palku ning rasket negatiivset mõju majandusele, pangandussüsteemile ja sotsiaalkindlustusele ning seda, et avalik sektor ei jääks kapitaliturgudest pikemaks ajaks täiesti eemale;

G.  arvestades, et Troika vastutab koos asjaomase liikmesriigiga ka eurorühma ametlike otsuste ettevalmistamise eest;

H.  arvestades, et mitu väljaspool euroala asuvat liikmesriiki on juba saanud või saavad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 143 kohaselt ELi abi, mida EL annab koos IMFiga;

I.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on euroala riikidele finantsabi andmiseks loonud mitu ajutist mehhanismi alguses kahepoolsete laenude näol, sh mitmest väljaspool euroala asuvast riigist, siis ajutiste erakorraliste fondide näol, nagu hädasolevate ELi liikmesriikide jaoks loodud EFSF ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanism (EFSM), ning lõpuks ESMi näol, mis pidi asendama kõiki teisi mehhanisme;

J.  arvestades, et Euroopa Kohus kinnitas hiljuti (Pringle’i kohtuasjas) Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu artikli 13 lõikele 3 viidates, et Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingus osalemise tõttu tuleb komisjonil edendada „ liidu üldisi huve” ja „kontrollida, et ESMi sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumid oleks kooskõlas liidu õigusega”;

K.  arvestades, et Euroopa Kohus otsustas Pringle’i kohtuasjas samuti, et ESM on kooskõlas ELi toimimise lepinguga, ning tegi seega võimalikuks kõnealuse mehhanismi ühenduse õigustikku lisamise aluslepingute kehtivates piirides;

L.  arvestades, et vastastikuse mõistmise memorandum on määratluse kohaselt ELi asjaomase liikmesriigi ja troika vaheline kokkulepe, milleni jõutakse läbirääkimiste teel ja mille kohaselt liikmesriik kohustub vastutasuks finantsabi eest ellu viima mõningaid konkreetseid meetmeid; arvestades, et komisjon allkirjastab vastastikuse mõistmise memorandumi euroala rahandusministrite nimel; arvestades, et üldsusele ei ole siiski teada, kuidas troika ja asjaomase liikmesriigi vahelisi läbirääkimisi on tegelikult peetud, ning lisaks puudub läbipaistvus küsimuses, mil määral on abi taotleval liikmesriigil olnud võimalik läbirääkimiste tulemust mõjutada; arvestades, et ESMi asutamislepingus on sätestatud, et ESMilt abi taotlev liikmesriik peab võimaluse korral abipalvega pöörduma IMFi poole;

M.  arvestades, et neljas programmis ette nähtud finantsabi pakettide kogusumma on enneolematu, nii nagu seda on ka programmide kestus, kuju ja taust, mis tekitab soovimatu olukorra, kus abi on peaaegu eranditult asendanud hariliku turufinantseerimise, kaitstes seeläbi pangandussektorit kahjumi eest, kandes programmides osalevate riikide võlakohustuste suuri summasid erasektori bilansist avaliku sektori bilanssi;

N.  arvestades, et Euroopa Kohus sedastas Pringle’i kohtuasjas tehtud otsuses, et ELi toimimise lepingu artiklis 125 sätestatud keeld tagab, et liikmesriigid on kohustatud laenu võtmisel järgima turuloogikat, mis peaks neid innustama eelarvedistsipliini säilitama, ning et sellise distsipliini säilitamine aitab kaasa liidu tasandi kõrgema eesmärgi saavutamisele ehk rahaliidu finantsstabiilsuse säilitamisele; arvestades, et Euroopa Kohus rõhutab siiski, et ELi toimimise lepingu artikkel 125 ei keela ühel või mitmel liikmesriigil anda finantsabi teisele liikmesriigile, kes jääb oma võlausaldajate ees ise oma kohustuste eest vastutama, eeldusel et sellise abiga seotud tingimused innustavad abi saanud liikmesriiki usaldusväärset eelarvepoliitikat rakendama;

O.  arvestades, et finantskriis on viinud majandus- ja sotsiaalkriisini; arvestades, et majanduslik olukord ja hiljutised sündmused on avaldanud tõsist ja ettenägematut negatiivset mõju tööhõive määrale ja kvaliteedile, laenu saamise võimalustele, sissetulekutele, sotsiaalkaitsele ning tervishoiu- ja ohutusstandarditele ning et sellest tulenevalt esineb ilmselgelt majanduslikke ja sotsiaalseid raskusi; arvestades, et nimetatud negatiivne mõju oleks ilma ELi ja IMFi finantsabita võinud olla tunduvalt hullem, ning arvestades, et Euroopa tasandil tegutsemine on aidanud ära hoida olukorra edasist halvenemist;

P.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 151 on sätestatud, et ELi ja liikmesriikide meetmed peavad olema kooskõlas sotsiaalsete põhiõigustega, mis on määratletud 1961. aasta Euroopa sotsiaalhartas ja liidu 1989. aasta hartas töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta, et tagada muu hulgas sotsiaaldialoog;

Q.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 152 on sätestatud, et „liit tunnustab ja edendab tööturu osapoolte rolli liidu tasandil, võttes arvesse siseriiklike süsteemide mitmekesisust” ning et „liit aitab kaasa tööturu osapoolte dialoogile, austades nende sõltumatust”;

R.  arvestades, et teenuste kasutajad peavad hakkama mõnes liikmesriigis teenuste eest rohkem maksma, mistõttu paljudel inimestel ei ole enam võimalik kasutada põhivajadusi katvaid teenuseid, mille hulka kuulub juurdepääs elutähtsale ravile;

S.  arvestades, et Kreeka töörühm loodi selleks, et tugevdada Kreeka valitsuse võimekust kavandada, rakendada ja jõustada struktuurireforme, mille eesmärk on parandada majanduse, ühiskonna ja halduse konkurentsivõimet ja toimimist ning luua tingimused majanduse jätkusuutlikuks elavdamiseks ja uute töökohtade loomiseks, samuti peaks need kiirendama ELi struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide kasutuselevõttu Kreekas ning kasutama esmatähtsaid ressursse investeeringute rahastamiseks;

T.  arvestades, et Euroopa Parlament nõudis oma 20. novembri 2012. aasta resolutsioonis, et troika liikmeks olevate ELi institutsioonide suhtes tuleb riiklikul ja liidu tasandil kohaldada demokraatliku vastutuse kõrgeid standardeid; arvestades, et selline vastutus on kohustuslik abiprogrammide usaldusväärsuse tagamiseks ning et selleks on eelkõige nõutav liikmesriikide parlamentide suurem kaasatus, samuti on vaja, et Euroopa Parlament kuulaks ära troikasse kuuluvad ELi liikmed selge mandaadi alusel enne, kui nad asuvad oma ülesandeid täitma, neil tuleks Euroopa Parlamendile korrapäraselt aruandeid esitada ja parlament peaks teostama nende üle demokraatlikku kontrolli;

U.  arvestades, et programmid olid esialgu mõeldud eelkõige kontrollimatu maksejõuetuse vältimiseks ja riigivõlaga spekuleerimise peatamiseks; arvestades, et keskpikas perspektiivis oli eesmärgiks tagada, et laenatud raha makstakse tagasi, et vältida sedasi suurt rahalist kahju, mida peaksid kandma nende riikide maksumaksjad, kes pakuvad abi ja tagavad vahendid; arvestades, et seetõttu on samuti nõutav, et programmi tulemuseks oleks keskpikas ja pikas perspektiivis jätkusuutlik kasv ja võla tegelik vähenemine; arvestades, et programmid ei olnud mõeldud selleks, et parandada põhjalikult makromajanduslikku tasakaalutust, mis on mõnel juhul kumuleerunud aastakümnete jooksul;

Majanduslik olukord programme kohaldavates riikides kriisi alguses

1.  on seisukohal, et konkreetsed kriisi vallandanud ajendid olid kõigis neljas liikmesriigis erinevad, kuigi võib täheldada ühiseid mustreid, näiteks kapitali sissevoolu kiire kasv ja makromajanduse tasakaalunihete kuhjumine kogu ELis kriisieelsetel aastatel; juhib tähelepanu asjaolule, et ülemäärane avaliku ja/või erasektori võlg, mis oli kasvanud jätkusuutmatu tasemeni, ning finantsturgude ülereageerimine, millele lisandusid spekulatsioon ja konkurentsivõime kadumine, etendasid tähtsat rolli ning et olemas olnud ELi majandusjuhtimise raamistikus ei oleks olnud võimalik sellest midagi ära hoida; märgib lisaks, et võlakriis on kõikidel juhtudel olnud tugevalt seotud ülemaailmse finantskriisiga, mille põhjustasid lõtv regulatsioon ja finantssektori sobimatu käitumine;

2.  märgib, et Euroopa riikide rahandus oli halvas seisus juba enne kriisi ning et alates 1970. aastatest on liikmesriikide valitsemissektori võlg mitme ELis toimunud majanduslanguse mõjul pidevalt suurenenud; märgib, et majanduse elavdamise kavade kulude, maksutulude vähenemise ja suurte sotsiaalkulude tagajärjel on nii valitsemissektori võlg kui ka valitsemissektori võla suhe SKPsse suurenenud kõigis liikmesriikides, kuigi liikmesriigiti erineval määral;

3.  tuletab meelde vastastikku seotud nõrkuste kolmnurka, kus mõne liikmesriigi tasakaalustamata eelarvepoliitika suurendas kriisieelset valitsemissektori eelarve puudujääki ja finantskriis õhutas oluliselt nimetatud puudujäägi edasist suurenemist, millele järgnesid pinged mõnede liikmesriikide avaliku sektori võlakirjaturgudel;

4.  juhib tähelepanu sellele, et hiljutine finants-, majandus- ja panganduskriis on raskeim pärast teist maailmasõda; tunnistab, et kui Euroopa tasandil ei oleks meetmeid võetud, oleksid kriisil võinud olla veelgi raskemad tagajärjed; märgib seejuures, et EKP endine president Jean-Claude Trichet väljendas avalikul arutelul muret seoses sellega, et kiire ja jõulise tegutsemiseta oleks võlakriis võinud vallandada 1929. aasta suure depressiooni ulatusega kriisi;

5.  märgib, et enne ELi ja IMFi abiprogrammi algatamist 2010. aasta kevadel oli tekkinud kaks ohtu, mida seostati Kreeka riigi rahanduse maksejõuetuse ja jätkusuutmatusega, mis olid tingitud Kreeka majanduse pidevast konkurentsivõime langusest ja pikaajalistest eelarvevigadest, mis tulenesid kehtinud madalast äriühingu tulumaksust ning mille tulemusel jõudis valitsemissektori eelarve puudujääk 2009. aastal 15,7%-ni SKPst, kui 2007. aastal oli see olnud -6,5%, ning võla suhe SKPsse oli jätkuvas kasvusuunas alates 2003. aastast, mil see oli 97,4%, ulatudes 129,7%-ni 2009. aastal ja 156,9%-ni 2012. aastal; on arvamusel, et Kreeka problemaatilise olukorra põhjuseks oli ka statistiline pettus programmi loomisele eelnenud aastatel; peab tervitatavaks Kreeka valitsuse otsustavat tegutsemist nende probleemide kiireloomuliseks ja tõhusaks lahendamiseks ning seejuures sõltumatu Kreeka Statistikaameti asutamist 2010. aasta märtsis; märgib, et Kreekas toimunud statistilise pettuse järkjärgulise ilmsikstuleku mõjul oli vaja kordajaid, prognoose ja pakutud meetmeid ümber kohandada; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi nõudmisel on Eurostatile (Euroopa Liidu statistikaamet) antud nüüd volitused ja vahendid tugevale alusele toetuva usaldusväärse ja objektiivse statistika koostamiseks;

6.  märgib, et Kreeka jõudis majanduslangusesse 2008. aasta neljandas kvartalis; märgib, et kuue kvartali jooksul seitsmest oli riigis SKP kasvuindeks negatiivne, mistõttu tuli käivitada abiprogramm; märgib tihedat seotust ühelt poolt finantskriisi tagajärgede ja valitsemissektori võla suurenemise vahel ning teiselt poolt valitsemissektori võla suurenemise ja majanduslanguse vahel, arvestades, et valitsemissektori võlg suurenes 254,7 miljardilt eurolt 2008. aasta kolmanda kvartali lõpus 314,1 miljardi euroni 2010. aasta teise kvartali lõpus;

7.  märgib, et pärast seda, kui Kreeka valitsus oli 2010. aasta aprillis esitanud finantsabi taotluse, hakati turgudel ka teiste euroala liikmesriikide majanduse põhinäitajaid ja maksevõimelisust ümber hindama ning sellest tulenevalt viis surve Portugali riivivõlakirjadele Portugali refinantseerimiskulud kiiresti jätkusuutmatu tasemeni;

8.  märgib, et valitsuse poolt alguses läbirääkimistel kasutanud majandusandmed tuli läbi vaadata;

9.  märgib, et enne ELi ja IMFi abiprogrammiga alustamist oli Portugali majandus juba mitu aastat kannatanud madala SKP ja tootlikkuse ning kapitali suure sissevoolu tõttu ning et need trendid koos kulutuste kiirenemisega, eriti mittekohustuslike kulutuste puhul, mis ületasid pidevalt SKP kasvu, ning ülemaailmse finantskriisi mõju olid toonud kaasa suure eelarvepuudujäägi ning avaliku ja erasektori võla kõrge taseme koos Kreeka kriisist ülekanduva mõjuga, mis viis Portugali refinantseerimiskulud kapitaliturgudel jätkusuutmatu tasemeni, kaotades reaalselt avaliku sektori juurdepääsu nendele turgudele; rõhutab, et 2010. aastal, enne finantsabi taotlemist 7. aprillil 2011, oli Portugali majanduskasv vähenenud 1,9%-ni, eelarve puudujääk ulatus 9,8%-ni (2010), võlakoormus oli 94% (2010) ja jooksevkonto puudujääk 10,6% SKPst, kusjuures töötuse määr oli 12%; märgib sellega seoses, et üldised makromajanduslikud alustingimused halvenesid väga kiiresti kriisieelselt mõistlikult healt tasemelt 2007. aastal, kui Portugali majanduskasv oli 2,4%, eelarve puudujääk 3,1%, võlakoormus 62,7% ja jooksevkonto puudujääk 10,2% SKPst, kusjuures töötuse määr oli 8,1%, sügava ja enneolematu languseni;

10.  märgib, et enne ELi ja IMFi abiprogrammi oli Iirimaa majandus äsja kannatanud enneolematult suure pangandus- ja majanduskriisi tõttu, mis tulenes suurel määral Iirimaa finantssektori kokkupuutest USA suurtest riskidest tingitud kriisiga, Iirimaa pankade vastutustundetust riskide võtmisest ja varaga tagatud väärtpaberite ulatuslikust kasutamisest, mis pärast üldtagatist ja sellele järgnenud päästeabi kaotas avaliku sektori juurdepääsu kapitaliturgudele, langetades Iirimaa SKPd 2009. aastal 6,4% võrra (1,1% 2010. aastal), kuivõrd 2007. aastal oli SKP positiivse 5%-se kasvutasemega, töötuse määr suurenes 4,7%-lt 2007. aastal 13,9%-ni 2010. aastal ning Iirimaa valitsuse poolt pangandussektorile antud toetuse tulemusena tuli valitsusel kogeda riigieelarve puudujääki, mis ulatus 2010. aastal 30,6%-ni, olles selleni langenud eelarve 0,2% suurusest ülejäägist 2007. aastal; märgib, et panganduskriisi põhjustasid osaliselt ebapiisav regulatsioon, väga madalad maksumäärad ja ülepaisutatud pangandussektor; tunnistab, et Iirimaa pankade poolt eraisikutele tekitatud kahjud võeti üle Iirimaa riigieelarvesse, et vältida Iirimaa pangandussüsteemi kokkuvarisemist ja vähendada ka negatiivse mõju ülekandumist euroalale tervikuna, ning et Iirimaa valitsus käitus oma panganduskriisile reageerides liidu laiemates huvides; märgib lisaks, et abiprogrammi käivitumisele eelnenud aastakümnel oli Iirimaa majandus läbi teinud pikaajalise negatiivsete reaalintressimäärade perioodi;

11.  juhib tähelepanu eelarve tasakaalustamatuse puudumisele kriisieelsel Iirimaal ja riigivõla äärmiselt madalale tasemele; rõhutab ka, et tööturu paindlikkus oli enne kriisi suurem; märgib, et troika nõudis alguses palkade alandamist; juhib tähelepanu jätkusuutmatule pangandusmudelile ja maksusüsteemile, mis sõltus liiga palju eluaseme- ja varamulli maksustamisest saadavast tulust ja jättis riigi selle mulli lõhkemisel tulust ilma;

12.  märgib, et maksumaksja raha summas, mis vastab umbes 40 % Iirimaa SKPst, süstiti pangandussektorisse ajal, kui kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine ei olnud lubatud, sest see oli tekitanud troikas ulatuslikke vaidlusi;

13.  nõuab, et täielikult täidetaks ELi liidrite 2012. aasta juunis võetud kohustus murda pankade ja valitsuste vaheline nõiaring ning uurida täiendavalt Iirimaa finantssektori olukorda viisil, mis leevendaks oluliselt Iirimaa ränka pangalaenukoormat;

14.  märgib, et kui Kreekas jõudis asi erasektori kaasamiseni, ei võetud piisavalt arvesse kõrvalmõjusid Küprose pangandussüsteemile, mis oli ebaõnnestunud pangandusmudeli tõttu juba kokkukukkumise äärel; on ka oletatud, et taas kord kaitsti mõne suurema liikmesriigiga seotud varasid;

15.  märgib, et 2011. aasta mais kaotas Küpros juurdepääsu rahvusvahelistele turgudele, mille põhjuseks olid riigi rahanduse märkimisväärne halvenemine ning Küprose pangandussektori ulatuslik sõltuvus Kreeka majandusest ja Kreeka riigivõla restruktureerimine, mis tõi Küprosele suurt kahju; tuletab meelde, et juba aastaid enne ELi ja IMFi abiprogrammi käivitumist 2013. aastal oli väljendatud tõsist muret Küprose majanduse süsteemse ebastabiilsuse pärast, mis muu hulgas oli tingitud Küprose võlgadega ülekoormatud ja riske võtvast pangandussektorist ja selle sõltuvusest võlgadega ülekoormatud kohalikest kinnisvarafirmadest, Kreeka võlakriisist, sellest, et rahvusvahelised reitinguagentuurid vähendasid Küprose valitsuse võlakirjade väärtust, võimetusest hankida rahvusvahelistelt turgudelt vahendeid riiklike kulutuste katmiseks ja Küprose valitsuse esialgsest vastumeelsusest teha ümberkorraldusi häiritud finantssektoris, mille asemel valiti hoopis sõltuvus Venemaa suurtest kapitalisüstidest; tuletab ka meelde, et olukorra on muutnud keerulisemaks ülemäärane sõltuvus Venemaa kodanike säästudest ja tuginemine Venemaa ametiasutuste laenule; märgib ka, et 2007. aastal oli Küprose riigivõla suhe SKPsse 58,8 %, mis 2012. aastaks oli tõusnud 86,6 %ni, samas kui 2007. aastal oli valitsemissektori ülejääk 3,5 % SKPst, millest siiski sai 2012. aastaks 6,4 %line puudujääk;

ELi ja IMFi finantsabi, vastastikuse mõistmise memorandumite sisu ja rakendatud strateegiad

16.  märgib, et Kreeka esitas esialgse finantsabi taotluse 23. aprillil 2010 ja et kokkulepe ühelt poolt Kreeka ametiasutuste ja teiselt poolt Euroopa Liidu ja IMFi vahel kiideti heaks 2. mail 2010. aastal vastastikuse mõistmise memorandumitega, milles sisaldusid ELi ja IMFi finantsabi saamise majanduspoliitilised tingimused; märgib ka, et esimest programmi, mille edu ei olnud piisav, vaadati läbi viiel korral, ja teist programmi, mis pidi vastu võetama märtsis 2012, on siiani läbi vaadatud kolmel korral; märgib, et IMF ei võtnud tulemuslikult arvesse ühe kolmandiku oma juhatuse liikmete vastuväiteid esimesest Kreeka programmist tuleneva kasu ja koormuse jaotamise kohta;

17.  märgib, et 2010. aasta mai esimesse kokkuleppesse ei saadud lisada sätteid Kreeka võla restruktureerimiseks, kuigi IMF, kes oma tava kohaselt oleks eelistanud võla varajast restruktureerimist, selle kohta algselt ettepaneku tegi; tuletab meelde EKP vastumeelsust kaaluda võla mis tahes vormis restruktureerimist 2010. ja 2011. aastal põhjusel, et see oleks viinud olukorrani, kus kriis oleks levinud muudesse liikmesriikidesse, ning samuti tema keeldumist osaleda 2012. aasta veebruaris kokkulepitud restruktureerimises; märgib, et Kreeka Keskpank aitas 2010. aasta novembris kaasa turgude ebastabiilsuse suurenemisele, hoiatades avalikult investoreid, et Kreeka riigivõla puhul ei saa EKP likviidsusmeetmeid enam kindlalt eeldada; märgib ka, et liikmesriigid võtsid endale kohustuse, et nende pangad säilitavad osaluse Kreeka võlakirjaturgudel, kuid ei suutnud seda kohustust täita;

18.  märgib, et Portugal esitas esialgse finantsabi taotluse 7. aprillil 2011. aastal ja et kokkulepe ühelt poolt Portugali ametiasutuste ja teiselt poolt Euroopa Liidu ja IMFi vahel kiideti heaks 17. mail 2011. aastal vastastikuse mõistmise memorandumitega, kus sisaldusid ELi ja IMFi finantsabi saamise majanduspoliitilised tingimused; märgib lisaks, et Portugali programmi on sellest ajast alates korrapäraselt üle vaadatud, et kohandada sihte ja eesmärke, sest esialgsed eesmärgid olid ebarealistlikud ja saavutamatud, ning et selle tulemusena esitatakse edukalt kümnes ülevaade Portugali majanduse kohandamisprogrammi kohta ja loodetakse programm peagi lõpule viia;

19.  tuletab meelde kahepoolset survet, mida EKP väidetavalt avaldas Iirimaa ametiasutustele enne seda, kui Iirimaa ametiasutuste ning ELi ja IMFi vahel kiideti 7. detsembril 2010 ja 16. detsembril 2010 heaks esialgne kokkulepe, kus vastastikuse mõistmise memorandumites määratletakse ELi ja IMFi finantsabi saamise majanduspoliitilised tingimused; märgib, et programm põhines suuresti Iirimaa valitsuse enda riiklikul majanduse elavdamise kaval 2011–2014, mis avaldati 24. novembril 2010; märgib lisaks, et Iirimaa programmi on nüüdseks korrapäraselt läbi vaadatud, et kaheteistkümnes ja lõplik läbivaatamine toimus 9. detsembril 2013. aastal ning et Iiri programm viidi 15. detsembril 2013 lõpule;

20.  märgib, et Euroopa Ülemkogu otsustas 29. juunil 2012 lubada ESMil rekapitaliseerida panku otse pärast vastava nõuetekohase otsuse tegemist ja tingimusel, et on loodud ühtne mõjus järelevalvemehhanism; märgib ka, et eurorühm määratles 20. juunil 2013. aastal otsese rekapitaliseerimise instrumendi (mille suhtes kehtivad teatavad tingimused) tegevusraamistiku;

21.  märgib, et kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise idee kujunes aja jooksul; Iirimaa puhul ei olnud eelisõigusega võlakirjade omanike kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine 2010. aastal Iirimaa ametivõimudele kättesaadav võimalus, samas kui Küprosel tehti 2013. aastal ettepanek kasutada kindlustatud hoiustajate puhul kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist poliitikameetmena, mis suurendas pangandus- ja riigivõlakriisi leevendamiseks kasutatavate instrumentide vahelist lõhet;

22.  märgib, et esialgse taotluse finantsabi saamiseks tegi Küpros 25. juunil 2012. aastal, kuid erinevuste tõttu tingimusi puudutavates seisukohtades, samuti selle tõttu, et Küprose parlament lükkas 19. märtsil 2013 tagasi programmi esialgse eelnõu, mis hõlmas kindlustatud hoiustajate kohustuste ja nõudeõiguste teisendamist, tuues põhjenduseks, et see on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, sest nägi ette alla 100 000 euro suuruste väikehoiuste kärpeid, lükkus ELi–IMFi abiprogrammi lõpliku kokkuleppe sõlmimine edasi 24. aprillini 2013 (ELiga) ja 15. maini 2013 (IMFiga), ning Küprose parlamendi esindajatekoda kinnitas kokkuleppe lõpuks 30. aprillil 2013. aastal; märgib, et algselt olid troika eri liikmetel Küprose jaoks konkureerivad programmide ettepanekud, ja rõhutab piisavate selgituste puudumist selle kohta, miks Euroopa Komisjon ja ELi rahandusministrid nõustusid kindlustatud hoiustajate hõlmamisega; peab samuti kahetsusväärseks, et Küprose ametiasutuste sõnul oli neil raske veenda troika esindajaid läbirääkimisprotsessi ajal oma muredes, ja seda, et väidetavalt sunniti Küprose valitsust, arvestades erasektori võla erakordselt suurt suhet SKPsse, nõustuma pangahoiuseid hõlmava kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendiga; märgib, et kuigi Küprose Keskpank ja ministeeriumide komisjon osalesid palju läbirääkimistel ja finantsabiprogrammi kavandamises ning Küprose Keskpanga juhataja allkirjastas lõpuks koos rahandusministriga vastastikuse mõistmise memorandumi, tuleb tõdeda, et aeg täiendavateks läbirääkimisteks vastastikuse mõistmise memorandumi üksikasjalike aspektide üle oli äärmiselt piiratud;

23.  märgib kohustuste ja nõudeõiguse teisendamise kohaldamise tõsist kõrvalmõju, mis hõlmab ka kapitalikontrolli kehtestamist; rõhutab, et Küprose reaalmajandusel on ikka veel suured probleemid, sest krediidiliinide katkestamine avaldab kahjulikku mõju majanduse tootvatele sektoritele;

24.  märgib, et IMF on ülemaailmne institutsioon, mille ülesanne on tagada tingimustega finantsabi riikidele, kellel on maksebilansi probleemid; juhib tähelepanu asjaolule, et kõik liikmesriigid on liitunud Rahvusvahelise Valuutafondiga ja seetõttu on neil õigus sealt abi saada koostöös ELi institutsioonidega ja arvestades hinnangut ELi ja asjaomase liikmesriigi huvide kohta; märgib, et kriisi ulatust arvestades poleks üksnes IMFi finantsvahenditest finantsabi vajavate riikide probleemide lahendamiseks piisanud;

25.  märgib, et IMF on selgelt osutanud Kreeka programmi riskidele, eelkõige seoses võla jätkusuutlikkusega; märgib, et lisaks sellega nõustumisele, et programmi töötab välja ja selle üle peab läbirääkimisi troika, otsustas IMF muuta oma erakorralise juurdepääsupoliitika kriteeriumit võla jätkusuutlikkuse kohta, et muuta võimalikuks laenu andmine Kreekale, Iirimaale ja Portugalile;

26.  juhib tähelepanu muredele, mida on väljendatud seoses EKP järelevalvega erakorralise likviidsusabi üle; on seisukohal, et EKP kasutatavas maksevõime mõistes puudub läbipaistvus ja prognoositavus;

27.  märgib, et EL ja rahvusvahelised institutsioonid ei olnud valmis nii suure ulatusega riigivõlakriisiks, mis on kõige tõsisem finantskriis pärast 1929. aastat, ega ka selle eri põhjusteks ja tagajärgedeks euroalal; peab kahetsusväärseks, et sellise iseloomuga kriisi lahendamiseks puudub sobiv õiguslik alus; tunnustab kiire ja resoluutse reageerimise eesmärgil tehtud jõupingutusi, kuid peab kahetsusväärseks, et nõukogu on järjekindlalt keeldunud välja töötamast pikaajalist, põhjalikku ja süsteemset käsitust; taunib asjaolu, et ELi struktuurifondid ja ELi pikaajalisele liidusisesele majanduslikule lähenemisele suunatud poliitika ei ole andnud tulemuslikke lahendusi;

28.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi struktuurifondide kaasrahastamismäära tõsteti mõne kriisis kõige enam kannatanud ja kohandamisprogrammist finantsabi saanud liikmesriigi puhul 95 %ni; rõhutab, et kohalikke ja riiklikke ametiasutusi tuleb tugevdada, et nad saaksid hakkama ELi õigusaktide ja programmide rakendamisega, misläbi kiirendatakse struktuurifondide raha kasutamist;

29.  tõdeb eelnevast hoolimata, et troika ees seisev kriisile eelnev suur väljakutse oli ainulaadne ja tulenes muu hulgas riikide rahanduse viletsast olukorrast, struktuurireformide vajadusest mõnes liikmesriigis, finantsteenuste ebapiisavast reguleerimisest Euroopa ja liikmesriikide tasandil ning pika aja jooksul tekkinud suurest makromajanduslikust tasakaalustamatusest, poliitika-alastest ja institutsionaalsetest ebaõnnestumistest ning sellest, et kõige traditsioonilisemad makromajanduslikud vahendid, nagu eelarvepoliitika või väline devalveerimine, ei olnud rahaliidu piirangute ja euroala mittetäieliku iseloomu tõttu võimalikud; märgib lisaks märkimisväärset ajasurvet, mis osaliselt oli tingitud asjaolust, et finantsabi taotlused esitati üldiselt ajal, kui riigid olid juba maksujõuetusele lähedal ja turulepääsu kaotanud, samas kui tuli kõrvaldada õiguslikud takistused, hirm euroala kokkusulamise ees oli käegakatsutav, tuli kindlasti jõuda poliitilistele kokkulepetele ja langetada reformide kohta otsused, maailma majandus oli tugevas languses ja mitmed riigid, kes pidid andma finantsabi, märkasid omaenda avaliku ja erasektori võla murettekitavat suurenemist;

30.  taunib asjaolu, et vastastikuse mõistmise memorandumites puudub läbipaistvus; märgib, et on vaja hinnata, kas ametlikud dokumendid edastati liikmesriikide parlamentidele ja Euroopa Parlamendile ning kas neid seal õigeaegselt arutati ning kas neid on sotsiaalpartneritega piisavalt arutatud; märgib teatavate tavade, sh kodanike õigusi puudutava teabe salajas hoidmise võimalikku negatiivset mõju asjaomaste riikide poliitilisele olukorrale ja kodanike usaldusele demokraatiasse ja Euroopa projekti;

31.  märgib, et vastastikuse mõistmise memorandumites sisalduvad soovitused on vastuolus Lissaboni lepingu ja strateegiaga „Euroopa 2020” väljatöötatud moderniseerimise poliitikaga; märgib samuti asjaolu, et vastastikuse mõistmise memorandumitega liikmesriigid on vabastatud Euroopa poolaasta kogu aruandlusprotsessist, sh vaesuse vastu võitlemise ja sotsiaalse kaasamise eesmärkide täitmise kohta aru andmisest, ning nende kohta ei esitata vastastikuse mõistmise memorandumite täitmisele lisaks riigipõhiseid soovitusi; tuletab meelde, et vastastikuse mõistmise memorandumeid tuleb kohandada, et võtta arvesse palgakujunduse tavasid ja pooli ning asjaomase liikmesriigi riiklikku reformikava liidu tööhõive ja majanduskasvu strateegia raames, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 472/2013 artikli 7 lõikes 1; nõuab tungivalt selle tegemist, kui seda veel ei ole tehtud; märgib siiski, et seda võib osaliselt seletada, kuigi mitte täielikult õigustada asjaoluga, et programme tuli rakendada keerulises poliitilises, majanduslikus ja finantsolukorras märkimisväärselt lühikese aja jooksul;

32.  peab kahetsusväärseks, et Kreeka, Iirimaa ja Portugali programmid sisaldavad mitmeid üksikasjalikke ettekirjutusi tervishoiusüsteemi reformimise ja kulude kärpimise kohta; peab kahetsusväärseks, et programmid ei ole seotud Euroopa Liidu põhiõiguste harta või aluslepingute sätetega, eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 168 lõikega 7;

33.  juhib tähelepanu sellele, et ELi rahandusministrid kiitsid makromajanduslikud kohandamisprogrammid heaks;

Praegune majanduslik ja sotsiaalne olukord

34.  peab kahetsusväärseks, et rakendatud meetmete tõttu on tulude jaotamise ebavõrdsus nendes neljas riigis lühiajaliselt kasvanud; märgib, et nendes neljas riigis on selline ebavõrdsus suurenenud keskmisest rohkem; märgib, et sotsiaalhüvitiste ja -teenuste kärped ja suurenev tööpuudus, mis tulenevad makromajandusliku olukorra lahendamiseks loodud programmides sisalduvatest meetmetest, nt palkade kärped, suurendavad vaesuse taset;

35.  osutab tööpuuduse, pikaajalise tööpuuduse ja noorte tööpuuduse vastuvõetamatult kõrgele tasemele eriti nendes neljas liikmesriigis, kellele kohaldatakse abiprogramme; rõhutab, et kõrge noorte tööpuuduse määr ohustab tulevase majandusliku arengu võimalusi, nagu on näidanud Lõuna-Euroopast ja Iirimaalt pärit noorte migrantide vool, ja võib põhjustada ajude äravoolu; tuletab meelde, et haridust, koolitust ning tugevat teaduslikku ja tehnoloogilist tausta on korduvalt määratletud kui kriitilise tähtsusega võimalust nende riikide majanduse struktuurseks järelejõudmiseks; peab seetõttu tervitatavaks hiljutisi ELi tasandi algatusi seoses noorte hariduse ja tööhõivega, Erasmus+ programmi, noorte tööhõive algatust ja 6 miljardit eurot ELi noortegarantii jaoks, kuid nõuab veelgi suuremat poliitilist ja majanduslikku tähelepanu nende küsimustega tegelemisele; toonitab, et tööhõivega seotud pädevused on peamiselt liikmesriikidel; ärgitab seetõttu liikmesriike veelgi moderniseerima oma riiklikke haridussüsteeme ja tegelema noorte tööpuudusega;

36.  peab tervitatavaks programmi lõppemist Iirimaal, kuna troika missioonid on lõppenud ja riik sisenes 7. jaanuaril 2014 edukalt võlakirjade turule, ning programmi oodatavat lõppemist Portugalis; tunnustab eelarve ulatuslikku kohandamist Kreekas, kuid peab kahetsusväärseks, et tulemused on olnud ebaühtlasemad, vaatamata enneolematute reformide rakendamisele; tunnustab suuri jõupingutusi, mida kohandamisprogrammidega hõlmatud riikides on nõutud üksikisikutelt, perekondadelt, ettevõtetelt ja muudelt kodanikuühiskonna institutsioonidelt; täheldab esimesi osalise majandusliku paranemise märke teatavates programmiga hõlmatud riikides; juhib siiski tähelepanu sellele, et jätkuvalt kõrge tööpuuduse määr takistab majanduse elavdamist ning et nii riikide kui ka ELi tasandil on vaja veel teha jätkuvaid ja ulatuslikke jõupingutusi;

Troika: majanduslik mõõde ning teoreetiline alus ja mõju otsustele

37.  rõhutab, et asjakohased riigispetsiifilised ja kogu euroala hõlmavad majanduslikud mudelid, mis tuginevad konservatiivsetele eeldustele, sõltumatutele andmetele, huvirühmade kaasamisele ja läbipaistvusele, on vajalikud, et luua usaldusväärseid ja tõhusaid kohandamisprogramme, mööndes samas, et majandusprognoosid sisaldavad tavaliselt mõningast ebakindlust ja ennustamatust; kahetseb, et piisav statistika ja teave ei ole alati olnud saadaval;

38.  peab tervitatavaks asjaolu, et finantsabiga saavutati lühemas perspektiivis see eesmärk, et välditi riigivõla kontrollimatut maksejõuetust, millel oleksid olnud äärmiselt rasked, oletatavasti praegustest tõsisemad majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning ettearvamatu ulatusega mõju teistele riikidele ja isegi nende riikide sunnitud lahkumine euroalast; märgib siiski, et ei ole mingit garantiid selle vältimiseks pikas perspektiivis; märgib ka, et finantsabi ja kohandamisprogramm Kreekas ei ole takistanud kontrollitavat maksejõuetust ega kriisi levimist teistesse liikmesriikidesse ning et turu kindlustunne taastus ja riigivõla intressimäärade vahed hakkasid vähenema alles pärast seda, kui EKP täiendas oma seni võetud meetmeid 2012. aasta augustis rahapoliitiliste otsetehingute programmiga; taunib majanduslikku ja sotsiaalset langust, mis ilmnes rahaliste ja makromajanduslike paranduste rakendamisel; märgib, et majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed oleksid olnud ilma ELi–IMFi finants- ja tehnilise abita halvemad;

39.  märgib, et troika avaldas algusest saadik probleemide lahendamist käsitlevaid põhjalikke dokumente – strateegia enneolematute probleemide lahendamiseks, poliitiliste meetmete kogumi, mis oli hoolikalt välja töötatud asjaomase riigi valitsusega, ning majandusprognoose – mida kõiki korrapäraselt ajakohastatakse; märgib, et need dokumendid ei võimaldanud üldsusel kujundada üldist seisukohta läbirääkimiste kohta ja seetõttu ei piisa nendest aruandluskohustuse täitmiseks;

40.  taunib asjaolu, et troika on teinud mõnikord liiga optimistlikke oletusi, eelkõige mis puudutab majanduskasvu ja tööpuudust, mis muu hulgas tulenevad ebapiisavast piiriülese mõju tunnistamisest (nagu on tunnistanud komisjon oma aruandes eelarvete konsolideerimise ja ülekanduva mõju kohta euroala äärealadele ja tuumikus („Fiscal consolidations and spillovers in the Euro area periphery and core”), poliitilisest vastuseisust muutustele mõnes liikmesriigis ning kohandamise majanduslikust ja sotsiaalsest mõjust; taunib asjaolu, et see kõik on mõjutanud ka troika eelarve konsolideerimise ja majanduskasvu vastastikuse mõju analüüsi; märgib, et selle tulemusena ei ole olnud võimalik saavutada eelarve eesmärke ettenähtud aja jooksul;

41.  on saanud kuulamiste põhjal arusaamise, et kohandamisprogrammi kestuse ja sihtotstarbeliste fondide (näiteks ESMi) kaudu pakutava abi vahel on range seos, mis tähendab, et pikemaajaline kohandamisperiood oleks vältimatult tähendanud suuremaid teiste euroala riikide ja IMFi poolt pakutavaid ja tagatavaid summasid, mida ei peetud väga suuri summasid arvestades poliitiliselt teostatavaks; juhib tähelepanu, et kohandamisprogrammide ja tagasimakseperioodide kestus on märgatavalt pikem kui IMFi finantsabi programmide puhul tavaliselt;

42.  tunneb heameelt struktuurse puudujäägi vähenemise üle kõigis programme kohaldavates riikides alates vastavate abiprogrammide algusest; väljendab kahetsust, et see ei ole seni viinud riigivõla ja SKP suhte vähenemisele; märgib, et selle asemel on riigivõla suhe SKPsse järsult kasvanud kõigis programme kohaldavates riikides, kuna tingimuslike laenude saamine toob loomulikult kaasa riigivõla suurenemise ja rakendatud poliitika toob kaasa lühiajalise majanduslanguse; usub lisaks, et fiskaalkordajate täpne hindamine on kriitilise tähtsusega selleks, et eelarve kohandamine suudaks võla suhet SKP-sse edukalt vähendada; märgib, et pikaajalise stabiilsuse seisukohast on ka vajalik liikuda jätkusuutlikumate erasektori võla tasemete suunas; möönab, et tüüpilisel juhul võtab mitu aastat aega enne, kui struktuurireformid saavad väljundi suurendamisse ja tööhõivesse olulise panuse anda;

43.  on seisukohal, et fiskaalkordajaid on raske täpselt hinnata; tuletab sellega seoses meelde, et IMF tunnistas fiskaalkordaja alahindamist oma majanduskasvu prognoosides enne 2012. aasta oktoobrit; märgib, et see periood hõlmab kõikide (välja arvatud ühe) käesolevas raportis uuritavate vastastikuse mõistmise memorandumite järeldusi; tuletab meelde, et Euroopa Komisjon märkis 2012. aasta novembris, et prognoosivead ei olnud tingitud fiskaalkordaja alahindamisest; märgib siiski, et komisjon märkis oma vastuses küsimustikule, et „fiskaalkordajad kalduvad olema suuremad praegusel hetkel kui tavaolukorras”; mõistab, et fiskaalkordajad on osaliselt endogeensed ja arenevad muutuvates makromajanduslikes tingimustes; juhib tähelepanu sellele, et avalikule arvamuste lahknemisele Euroopa Komisjoni ja IMFi vahel fiskaalkordaja suuruse üle ei järgnenud troika ühise seisukoha vastuvõtmist;

44.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi IMFi eesmärk abistavas tegevuses troika raames on sisemine devalveerimine, sh palkade vähendamise ja pensionikärbete kaudu, ei ole komisjon seda eesmärki kunagi sõnaselgelt kinnitanud; märgib, et eesmärk, mida komisjon on rõhutanud kõigis neljas abiprogramme kohaldavas ja jälgitavas riigis, on pigem olnud eelarve konsolideerimine; tunnistab neid IMFi ja komisjoni prioriteetide erinevusi ning võtab teadmiseks niisuguse eesmärkide esialgse lahknevuse kahe institutsiooni vahel; märgib, et on ühiselt otsustatud tugineda mõlema vahendi kombinatsioonile, samuti struktuurireformidele, ja täiendada seda lähenemisviisi teiste meetmetega; märgib, et eelarve konsolideerimine koos piirava palgapoliitikaga on vähendanud nõudlust nii avalikus kui ka erasektoris; märgib, et eesmärk reformida programme kohaldavates riikides tööstuslikku baasi ja institutsioonilisi struktuure, et muuta neid riike jätkusuutlikumaks ja tõhusamaks, on pälvinud vähem tähelepanu kui eespool nimetatud eesmärgid;

45.  leiab, et on pööratud liiga vähe tähelepanu kohanemisstrateegiate negatiivse majandusliku ja sotsiaalse mõju leevendamisele programme kohaldavates riikides; tuletab meelde kriisi lähtekohti; taunib asjaolu, et kõigile ühe mõõdupuuga lähenemine kriisiohjamises jätab liiga sageli arvesse võtmata poliitikametemete majandusliku ja sotsiaalse mõju tasakaalu;

46.  rõhutab, et riikliku tasandi omand on ülimalt oluline, ning suutmatus rakendada kokkulepitud meetmeid mõjutab oodatud tulemusi, tekitades asjaomases riigis täiendavaid raskusi veelgi pikemaks ajaks; võtab teadmiseks IMFi kogemuse, et riigi tasandi omandit võib pidada kõige olulisemaks teguriks igas finantsabi programmis; rõhutab siiski, et riigi tasandi omandit ei saa saavutada ilma nõuetekohase demokraatliku legitiimsuse ja vastutuseta nii riigi kui ka ELi tasandil; rõhutab sellega seoses, et riiklike parlamentide autelu eelarve üle ja seaduste üle, millega rakendatakse majanduse kohandamisprogramme, on riigi tasandi vastutuse ja läbipaistvuse tagamiseks väga tähtis;

47.  rõhutab, et suurem sooline võrdõiguslikkus on tugevama majanduse rajamisel võtmetähtsusega ja et seda tegurit ei tohiks majandusanalüüsides või soovitustes kunagi tähelepanuta jätta;

Troika institutsiooniline mõõde ja demokraatlik legitiimsus

48.  märgib, et kuna ELi reageerimine kriisile muutub ja EKP roll troikas ning troika otsustamisprotsess on ebaselged, tajutakse troika mandaati ebaselgena ja läbipaistmatuna ning demokraatliku järelevalve osas puudulikuna;

49.  juhib siiski tähelepanu asjaolule, et määruse (EL) nr 472/2013 vastuvõtmine 21. mail 2013 on esimene, ehkki ebapiisav samm, millega kehtestatakse ametlikult järelevalvemenetlused rahalistes raskustes olevate euroala riikide üle, ning et see annab troikale mandaadi; hindab muu hulgas positiivselt: sätteid valitsemissektori võla jätkusuutlikkuse hindamise kohta; läbipaistvamaid menetlusi makromajanduslike kohandamisprogrammide vastuvõtmiseks, sealhulgas vajadust integreerida kahjulik kaasmõju ja makromajanduslikud ja rahandusšokid ning Euroopa Parlamendile antud järelevalveõigused; sotsiaalpartnerite kaasamisega seotud sätteid; nõudeid võtta selgelt arvesse liikmesriigi palgakujunduse tavasid ja pooli; vajadust tagada piisavad vahendid kõige olulisematele poliitikavaldkondadele, nagu haridus ja tervishoid; ning abistatavatele liikmesriikidele tehtavaid erandeid stabiilsuse ja kasvu pakti asjaomastest nõuetest;

50.  võtab teadmiseks eurorühma esimehe avalduse, et eurorühm annab komisjonile volitused pidada tema nimel läbirääkimisi abiga seonduvate tingimuste üksikasjade üle, võttes samas arvesse liikmesriikide seisukohti tingimuslikkuse põhielementide suhtes ja pidades silmas nende enda rahalisi piiranguid, finantsabi suuruse üle; märgib, et eelnimetatud kord, mille kohaselt eurorühm annab komisjonile volitused, ei ole ELi seadustes sätestatud, kuna eurorühm ei ole Euroopa Liidu ametlik institutsioon; rõhutab, et vaatamata komisjoni tegutsemisele liikmesriikide nimel lasub lõplik poliitiline vastutus makromajanduslike kohandamisprogrammide väljatöötamise ja heakskiitmise eest ELi rahandusministritel ja nende valitsustel; taunib demokraatliku legitiimsuse puudumist ELi tasandil ja asjaolu, et eurorühmal puudub aruandekohustus, kui ta võtab endale ELi tasandil täidesaatvad volitused;

51.  juhib tähelepanu asjaolule, et päästemehhanism ja troika on ajutise iseloomuga ning väljendab kahetsust selle pärast, et puudus õiguslik alus troika sätestamiseks liidu esmaste õigusaktide alusel, mistõttu loodi valitsustevaheline mehhanism EFEFi kujul, ning lõpuks ESM; nõuab, et kõik tulevased lahendused põhineksid liidu esmasel õigusel; tunnistab, et see võib tuua kaasa vajaduse muuta aluslepingut;

52.  on mures selle üle, et eurorühma endine esimees tunnistas Euroopa Parlamendi ees, et eurorühm kiitis troika soovitused heaks, kaalumata hoolikalt nende konkreetseid poliitilisi tagajärgi; rõhutab, et kui see vastab tõele, ei vabasta see euroala rahandusministreid nende poliitilisest vastutusest makromajanduslike kohandamisprogrammide ja vastastikuse mõistmise memorandumite eest; juhib tähelepanu, et see tunnistus heidab murettekitavat valgust „tehnilise nõustamise” ebamäärasele kohaldamisalale ja „eurorühma agentuuri” rollile, mis on antud nii komisjonile kui ka EKP-le abiprogrammide väljatöötamise, rakendamise ja hindamise raamistikus; taunib sellega seoses asjaolu, et nõukogu ja eurorühm ei ole andnud komisjonile selget ja vastutusega seotud juhtumipõhist volitust;

53.  seab kahtluse alla komisjoni kaksikrolli troikas, kus ta on nii liikmesriikide esindaja kui ka ELi institutsioon; näeb komisjonis potentsiaalset huvide konflikti, arvestades ühelt poolt selle rolli troikas ning teiselt poolt vastutust aluslepingute ja aquis communautaire'i täitmise järelevalvajana, eriti niisugustes poliitikavaldkondades nagu konkurents, riigiabi ja sotsiaalne sidusus, ning seoses liikmesriikide palga- ja sotsiaalpoliitikaga – see on valdkond, kus komisjonil puudub pädevus, samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta osas; juhib tähelepanu, et niisugune olukord on vastuolus komisjoni tavapärase rolliga, milleks on kaitsta sõltumatu üksusena ELi huve ja tagada ELi eeskirjade rakendamine aluslepingutes sätestatud piirides;

54.  juhib samamoodi tähelepanu Euroopa Keskpanga potentsiaalsele huvide konfliktile selle praeguses rollis troika nn tehniline nõustajana ja nelja liikmesriigi võlausaldajana, omades samas volitusi asutamislepingu alusel – sellises olukorras sõltub EKP tegevus otsustest, mille langetamises ta ise osaleb; tunnustab siiski EKP panust kriisi lahendamisse, kuid nõuab, et uuritaks hoolikalt selle võimalikku huvide konflikti, eriti seoses otsustava tähtsusega likviidsuspoliitikaga; märgib, et kriisi vältel on EKP-l olnud olulist teavet pangandussektori tervise ja üldiselt finantsstabiilsuse kohta ja et nende teadmistega on pank avaldanud hiljem otsustajatele poliitilist võimendavat mõju, vähemalt Kreeka võlgade restruktureerimise puhul, kui EKP nõudis, et tema käes olevatest valitsuse võlakirjadest eemaldataks ühise tegutsemise klauslid; Küprose erakorralise likviidsusabi programmi meetmete ja Iirimaal eelisvõlakirjaomanike kohustuste ja nõudeõiguste teisendamisse kaasamata jätmise puhul; palub EKP-l vastavalt Euroopa Ombudsmani nõudmisele avaldada 19. novembril 2010. aastal Jean-Claude Trichet' poolt tollasele Iirimaa rahandusministrile saadetud kiri;

55.  märgib, et EKP roll ei ole piisavalt määratletud, nagu on sätestatud määruses (EL) nr 472/2013 ja ESMi lepingus – nimelt peaks komisjon tegema EKPga koostööd, jättes seega EKP-le nõuandva rolli; märgib, et eurorühm on palunud EKP kaasamist viimase ekspertteadmiste tõttu, täiendamaks teiste troika partnerite teadmisi, ning et Euroopa Kohus otsustas Pringle’i kohtuasjas, et EKP-le Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepinguga antud ülesanded on kooskõlas mitmesuguste ülesannetega, mille annavad EKP-le ELi toimimise leping ja EKPSi põhikiri [ja EKP], juhul kui teatud tingimused on alaliselt täidetud; juhib tähelepanu asjaolule, et EKP osalemine troika tegevuses on eurorühma otsustada, kuid tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepinguga on EKP volitused piiritletud rahapoliitika ja finantsstabiilsusega ning et aluslepingutega ei ole ette nähtud EKP osalemine eelarve-, fiskaal- ja struktuuripoliitikas; tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 127 on sätestatud, et ilma et see piiraks eesmärki säilitada hindade stabiilsus, toetab EKPS liidu üldist majanduspoliitikat, selleks et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele, nagu need on esitatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3;

56.  juhib tähelepanu troika üldiselt nõrgale demokraatlikule vastutusele riiklikul tasandil abiprogrammi kasutavates riikides; märgib siiski, et see demokraatlik vastutus on riigiti erinev, sõltuvalt riigijuhtide tahtest ja riigi parlamendi võimekusest järelevalve osas, nagu näitas algse vastastikuse mõistmise memorandumi tagasilükkamise juhtum Küprose parlamendis; märgib, et kui riiklike parlamentidega konsulteeriti, oli neil valida, kas jätta laenukohustused lõpuks täitmata või nõustuda troika ja riigi ametiasutuste vahel kokku lepitud vastastikuse mõistmise memorandumitega; märgib, et Portugali parlament vastastikuse mõistmise memorandumit ei ratifitseerinud; märgib murega, et troika koosneb kolmest sõltumatust institutsioonist, mille vahel vastutus jaguneb ebaühtlaselt, lisaks on neil erinevad volitused ja erineva vastutuse tasemega läbirääkimis- ja otsustusstruktuurid, mistõttu puudub troikal kui tervikul nõuetekohane kontroll ja demokraatlik aruandekohustus;

57.  märgib kahetsusega, et oma põhikirja tõttu ei saa IMF ametlikult Euroopa Parlamendi ega riikide parlamentide ees aru anda, ka mitte kirjalikult; märgib, et IMFi valitsemisstruktuur näeb ette aruandekohustuse 188 liikmesriigi ees IMFi juhatuse kaudu; rõhutab, et IMFi tegevus „viimase võimaluse” laenajana, mis annab kuni kolmandiku finantseeringust, seab selle institutsiooni vähemuse rolli;

58.  märgib, et pärast troika ettevalmistavat tööd tehakse ametlikud otsused eraldi ning kooskõlas õiguslike põhikirjade ja rollidega eurorühma ja IMFi poolt, kelle kanda jääb sellega poliitiline vastutus troika tegevuse eest; märgib samuti, et nüüd on oluline roll ESM-il, kuna selle organisatsiooni otsustada on euroala liikmesriikide antav finantsabi, mis seab omakorda euroala liikmesriikide juhid, sh otseselt seotud riikide valitsused, kõikide otsuste keskmesse;

59.  märgib, et troika demokraatlik legitiimsus riiklikul tasandil tuleneb eurorühma ja ECOFINi liikmete poliitilisest vastutusest nende vastavate riiklike parlamentide ees; peab kahetsusväärseks, et troikal puuduvad tema struktuuri tõttu demokraatliku legitiimsuse vahendid ELi tasandil;

60.  peab taunitavaks, kuidas ELi institutsioonid on tehtud patuoinaks halva mõju eest liikmesriikide makromajandsulike kohandustes, samas kui troika ja selle tegevuse eest vastutavad poliitiliselt liikmesriikide rahandusministrid; rõhutab, et see võib põhjustada euroskeptitsismi kasvu, kuigi vastutus on riikidel, mitte Euroopa tasandil;

61.  kutsub eurorühma, nõukogu ja Euroopa Ülemkogu üles võtma troika tegevuse eest täielik vastutus;

62.  juhib tähelepanu sellele, et ESM on valitsustevaheline organ, mis ei kuulu Euroopa Liidu õiguslikku struktuuri ning mis on seotud ühehäälsuse nõudega tavamenetluses; usub, et sellest tulenevalt tuleb tegutseda vastastikuse pühendumise ja solidaarsuse vaimus; märgib, et ESMi lepingus kehtestati laenu tingimuslikkuse põhimõte makromajandusliku kohandamisprogrammi kujul; märgib, et ESMi lepingus ei ole määratletud tingimuslikkuse või kohandamisprogrammi sisu, mis jätab oluliselt mänguruumi soovituste andmiseks sellise tingimuslikkuse osas;

63.  eeldab, et riiklikud kontrollikojad täidavad täiel määral oma õiguslikke kohustusi, mis puudutavad finantstehingute seaduslikkuse ja korrektsuse tõendamist ning järelevalve- ja kontrollisüsteemide tõhusust; kutsub sellega seoses kõrgemaid auditeerimisasutusi üles tõhustama omavahelist koostööd, eelkõige häid tavasid vahetades;

Ettepanekud ja soovitused

64.  tervitab komisjoni, EKP, eurorühma esimehe ja IMFi ning Küprose, Iirimaa, Kreeka ja Portugali valitsuste ja keskpankade, samuti sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajate valmisolekut teha koostööd ja osaleda Euroopa Parlamendi läbiviidavas hindamises troika rolli ja tegevuse kohta, vastates muu hulgas üksikasjalikule küsimustikule ja/või osaledes ametlikel ja mitteametlikel kuulamistel;

65.  avaldab kahetsust, et Euroopa Ülemkogu ei ole võtnud piisavalt arvesse Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioonis finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta sisalduvaid ettepanekuid; rõhutab, et nende elluviimine oleks soodustanud majandus- ja rahaliidu majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist, kindlustades seejuures majandus- ja eelarvepoliitika koordineerimismeetmetele täie demokraatliku legitiimsuse;

Lühike ja keskpikk perspektiiv

66.  nõuab, et esimese sammuna kehtestataks selge, läbipaistev ja siduv kodukord institutsioonidevaheliseks suhtluseks troikas ning ülesannete ja vastutuse jaotamiseks selle siseselt; on veendunud, et troika läbipaistvuse suurendamiseks, selle üle tugevama demokraatliku kontrolli võimaldamiseks ning troika töö usaldusväärsuse toetamiseks on vaja ülesanded selgelt määratleda ning jaotada;

67.  nõuab, et töötataks välja parem kommunikatsioonistrateegia käimasolevate ja tulevaste finantsabiprogrammide jaoks; nõuab tungivalt, et seda probleemi käsitletaks esmase prioriteedina, kuna tegevusetus selles valdkonnas kahjustab lõpuks ELi mainet;

68.  nõuab, et hinnataks läbipaistvalt lepingute sõlmimist väliskonsultantidega, avalike pakkumiste puudumist, väga kõrgeid töötasusid ja potentsiaalseid huvide konflikte;

Majanduslik ja sotsiaalne mõju

69.  tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi seisukohas määruse (EL) nr 472/2013 kohta nähti ette sätted, millega nõutakse, et makromajanduslikud kohandamisprogrammid sisaldaksid erandolukorra plaane juhuks, kui põhilised prognoositavad stsenaariumid ei täitu ning kui esineb kõrvalekaldumisi asjaolude tõttu, mille üle abi saav liikmesriik ei oma kontrolli, näiteks ootamatu rahvusvaheline majandusšokk; rõhutab, et sellised plaanid on mõistliku poliitika eeltingimuseks, mille raames tehakse majandusmudelite nõrkust ja vähest usaldusväärsust arvesse võttes tugisambaks olevaid programmi prognoose, nagu seda on nähtud kõikides abiprogrammide raames toetust saavates liikmesriikides;

70.  nõuab tungivalt, et EL jälgiks finants-, eelarve ja majanduse arenguid liikmesriikides ning looks positiivsete stiimulite institutsionaliseeritud süsteemi, et premeerida nõuetekohaselt neid, kes kasutavad sellega seoses parimaid tavasid ja neid, kes täidavad täielikult oma kohandamisprogramme;

71.  nõuab, et troika annaks ülevaate käesolevast arutelust eelarve kordajate kohta ja kaaluks vastastikuse mõistmise memorandumite läbivaatamist viimaste empiiriliste tulemuste põhjal;

72.  palub troikal alustada uut võla jätkusuutlikkuse hindamist ning käsitleda viivitamatult vajadust Kreeka valitsemissektori võlakoormuse vähendamise järele ja tohutut kapitali väljavoolu Kreekast, mis aitab tugevasti kaasa riigi praeguse majandussurutise nõiaringile; tuletab meelde, et ümberstruktureerimiseks on lisaks võlakirjade põhisumma allahindamisele veel mitu võimalust, sealhulgas võlakirjade vahetamine, võlakirjade tagasimaksetähtaegade pikendamine ning kupongimäärade vähendamine; leiab, et tuleks hoolikalt kaaluda erinevaid võla restruktureerimise võimalusi;

73.  rõhutab, et vastastikuse mõistmise memorandumites tuleb austada Euroopa Liidu eesmärke (kui seda veel ei tehta), st tööhõive edendamist ning paremaid töö- ja elutingimusi, nii et neid saaks täiustamise käigus ka ühtlustada, samuti nõuetekohast sotsiaalset kaitset, dialoogi juhtkonna ja töötajate vahel, inimressursside arendamist, et tööhõive püsiks kõrgel tasemel, ning võitlust tõrjutuse vastu, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 151; on selle poolt, et võiks ettevaatlikult pikendada eelarve kohandamise ajakavasid, mis on memorandumites juba täidetud, kuna finantssektori kokkuvarisemist enam nii palju ei kardeta; toetab täiendava kohandamise kaalumist, arvestades makromajanduslikke arenguid;

74.  peab kahetsusväärseks, et kõik vastutustundetult tegutsenud osapooled ei jaga võlakoormust ning et võlakirjade omanike kaitset nähti ELi vajadusena finantsstabiilsuse huvides; palub komisjonil käivitada raamistik, mille kohta ta tegi otsuse seoses edasikantud varadega, et lõpetada valitsussektori ja pankade vaheline nõiaring ja leevendada valitsemissektori võlakoormust Iirimaal, Kreekas, Portugalis ja Küprosel; nõuab tungivalt, et eurorühm täidaks oma kohustust uurida Iirimaa finantssektori olukorda eesmärgiga veelgi parandada kohandamise jätkusuutlikkust Iirimaal ning, kõike eelmainitut silmas pidades, innustab eurorühma täitma oma kohustust Iirimaa ees tegeleda selle pankade võlakoormusega; on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata stabiilsuse ja kasvu pakti kohaldamisele asjaomasele kogunenud võlale, kuna viimast peetakse Iirimaal ebaõiglaseks ja reformitud pakti paindlikkussätete alusel koormavaks; on seisukohal, et pikemas perspektiivis peaks kulude jaotamine kajastama kaitstud võlakirjade omanike jaotumist; võtab teadmiseks Iirimaa ametiasutuste nõudmise kanda rahandussektori päästeabi suurusele vastav osa valitsemissektori võlast ESMi;

75.  soovitab komisjonil, eurorühmal ja IMFil uurida täiendavalt nn tingimustega vahetusvõlakirjade kontseptsiooni, mille kohaselt on uuest emiteeritavast valitsemissektori võlast saadavad tulud abi saavates liikmesriikides seotud majanduskasvuga;

76.  tuletab meelde, et on vaja meetmeid maksutulude kaitsmiseks, eelkõige programme kohaldavate liikmesriikide jaoks, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määruses (EL) nr 472/2013, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet euroala liikmesriikide üle, millel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel (Gauzès’ raport), võttes „tihedas koostöös komisjoniga ning suheldes EKP ja vajaduse korral IMFiga meetmeid, mille eesmärk on parandada maksukogumise tulemuslikkust ja tõhusust ning võidelda maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, et suurendada eelarvetulusid”; tuletab meelde, et tuleks astuda kiiresti tõhusaid samme maksupettusega võitlemiseks ja selle ennetamiseks nii ELi siseselt kui ka väliselt; soovitab rakendada meetmeid, mis paneks kõik osapooled panustama maksutuludesse õiglaselt;

77.  nõuab, et päästeabi vahendite kasutamine avalikustataks; rõhutab, et puudujäägi rahastamisele, valitsemissektori rahastamisele ja erasektori võlausaldajatele tagasimaksmisele suunatud vahendite maht tuleks välja selgitada;

78.  nõuab sotsiaalpartnerite tõhusat kaasamist praeguste ja tulevaste kohandamisprogrammide kavandamisse ja rakendamisse; leiab, et sotsiaalpartnerite poolt programmide raames saavutatud kokkuleppeid tuleks austada, kui need on programmidega kooskõlas; rõhutab, et määruses (EL) nr 472/2013 on ette nähtud, et abiprogrammid arvestavad liikmesriigi palgakujunduse tavade ja pooltega;

79.  nõuab, et EIP kaasataks investeeringutega seotud meetmete väljatöötamisse ja rakendamisse majanduslikuks ja sotsiaalseks taastumiseks;

80.  väljendab kahetsust, et programmid ei ole seotud Euroopa Liidu põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa sotsiaalhartaga, kuna need ei põhine liidu esmasel õigusel;

81.  rõhutab, et Euroopa institutsioonid peavad kõikidel juhtudel austama liidu õigust, kaasa arvatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

82.  rõhutab, et majandus- ja finantsstabiilsuse püüdlused liikmesriikides ja kogu liidus ei tohi õõnestada sotsiaalset stabiilsust, Euroopa sotsiaalmudelit ega ELi kodanike sotsiaalseid õigusi; rõhutab, et sotsiaalpartnerite kaasamine majandusdialoogi Euroopa tasandil, mis on sätestatud ka aluslepingutes, tuleb seada poliitiliseks eesmärgiks; kutsub üles tööturu osapoolte vajalikule kaasamisele praeguste ja tulevaste majanduse kohandamise programmide kavandamisel ja rakendamisel;

Komisjon

83.  nõuab määruse (EL) nr 472/2013 täielikku rakendamist ja täielikku isevastutust selle suhtes; kutsub komisjoni üles alustama Euroopa Parlamendiga institutsioonidevahelisi läbirääkimisi, et määrata kindlaks ühtne kord Euroopa Parlamendi pädeva komisjoni teavitamiseks makromajandusliku kohandamisprogrammi jälgimisest tehtud järeldustest ning määruse (EL) nr 472/2013 artiklis 7 sätestatud makromajandusliku kohandamisprogrammi projekti ettevalmistamisel tehtud edusammudest; tuletab komisjonile meelde, et komisjon viiks läbi järelhindamisi oma soovituste kohta ja troikas osalemise kohta ning teeks need avalikuks; palub komisjonil lisada sellised hindamised määruse (EL) nr 472/2013 artiklis 19 ette nähtud läbivaatamisaruandele; tuletab nõukogule ja komisjonile meelde, et määruse (EL) nr 472/2013 artiklis 16 on sätestatud, et seda määrust kohaldatakse nende liikmesriikide suhtes, kellele 30. mail 2013 antakse finantsabi alates kõnealusest kuupäevast; kutsub kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 256 nõukogu ja komisjoni üles tegutsema, et muuta ajutised finantsabiprogrammid ladusamaks ja viia need kooskõlla määruses (EL) nr 472/2013 osutatud menetluste ja õigusaktidega; palub komisjonil ja kaasseadusandjatel lähtuda majandus- ja rahaliidu järgmisi samme kavandades ja rakendades troika asjaomastest kogemustest, sh ka määrust (EL) nr 472/2013 läbi vaadates;

84.  tuletab komisjonile ja nõukogule meelde oma täiskogu istungil võetud seisukohta määruse (EL) nr 472/2013 suhtes; rõhutab eelkõige, et Euroopa Parlament nägi selles seisukohas ette sätted, mis veelgi suurendavad otsustusprotsessi läbipaistvust ja vastutavust, mille tulemuseks on makromajanduslike kohandamisprogrammide vastuvõtmine, nähes seeläbi komisjonile ette selgemad ja paremini määratletud volitused ja üldise rolli; palub komisjonil neid sätteid uuesti hinnata ja kaasata need raamistikku, juhul kui edaspidi tehakse ettepanek määrust (EL) nr 472/2013 muuta; tuletab sellega seoses meelde, et tulevaste abiprogrammide ettevalmistamine jäetakse komisjoni vastutusele, kes peaks vajaduse korral paluma abi kolmandatelt pooltelt nagu EKP, IMF või muud organid;

85.  nõuab, et kui komisjon toimib Euroopa Liidu abimehhanismi liikme ülesannetes, kehtiks talle täielik aruandekohustus vastavalt määrusele (EL) nr 472/2013 ja sellest veelgi rangemalt; nõuab, et komisjoni esindajad selles mehhanismis läbiksid enne ametisse astumist kuulamise Euroopa Parlamendi ees; nõuab, et neil oleks kohustus anda regulaarset aru Euroopa Parlamendile;

86.  teeb ettepaneku, et komisjon koostaks iga programme kohaldava liikmesriigi jaoks „majanduskasvu töökonna“, mis koosneks muu hulgas (ka liikmesriikidest pärit) ekspertidest ja EIP-st, koos erasektori ja kodanikuühiskonna esindajatega, et võimaldada omanditunde tekkimist ja pakkuda välja võimalusi majanduskasvu soodustamiseks, mis täiendaks eelarve konsolideerimist ja struktuurireforme; selle töökonna eesmärgiks oleks enesekindluse taastamine ja seega investeeringute võimaldamine; komisjon peaks lähtuma ELi liikmesriikide ja kasusaavate riikide vahelise koostöö „mestimisvahendist” saadud kogemusest;

87.  on arvamusel, et euroala olukorda tervikuna (sh teiste liikmesriikide siseriiklikust poliitikast tulenevad ülekanduvad mõjud) tuleks paremini arvesse võtta, kui käsitletakse makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlust või kui komisjon koostab iga-aastast majanduskasvu analüüsi;

88.  leiab, et makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus peaks samuti selgelt hindama mis tahes liikmesriigi liigset tuginemist kindlale tegevusalale;

89.  palub komisjonil alustada riigiabi eeskirjade valguses Euroopa Keskpankade Süsteemi antavate likviidsustoetuste põhjalikku uurimist;

90.  teeb komisjonile kui aluslepingute täitmise järelevalvajale ülesandeks esitada 2015. aasta lõpuks üksikasjalik uurimus kohandamisprogrammide majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede kohta neljas riigis, et saada täpne ülevaade programmide lühi- ja pikaajalistest mõjudest, mis võimaldaks kasutada saadud teavet tulevaste abimeetmete jaoks; palub, et komisjon kasutaks selle uurimuse koostamisel kõiki asjakohaseid nõuandvaid organeid, sh majandus- ja rahanduskomiteed, tööhõivekomiteed ja sotsiaalkaitsekomiteed, ning teeks täielikku koostööd Euroopa Parlamendiga; usub, et komisjoni aruanne peaks kajastama ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti hindamist;

91.  palub komisjonil ja nõukogul tagada, et vastastikuse mõistmise memorandumiga seotud aruteludesse ja otsuste langetamisse oleksid kaasatud kõik asjaomased komisjoni peadirektoraadid ja liikmesriikide ministeeriumid; rõhutab, et lisaks majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadile ning siseturu ja teenuste peadirektoraadile on ka tööhõive peadirektoraadil oluline roll selle tagamisel, et sotsiaalne mõõde oleks läbirääkimistel esikohal ning et ka sotsiaalseid mõjusid võetaks arvesse;

Euroopa Keskpank

92.  nõuab, et iga troika raames tehtava reformi puhul analüüsitaks hoolikalt Euroopa Keskpanga rolli, et viia see kooskõlla Euroopa Keskpanga volitustega; palub eelkõige, et Euroopa Keskpangale antaks vaikiva vaatleja staatus läbipaistva ja selgelt määratletud nõuandva rolliga, millega ei võimaldata tal olla täieulatuslik läbirääkimiste partner ning peatatakse Euroopa Keskpanga kaasallkirjastamine lähetuse aruannete puhul;

93.  palub EKP-l viia läbi järelhindamisi oma soovituste kohta ja troikas osalemise mõju kohta ning teha nende hindamiste tulemused avalikuks;

94.  soovitab EKP-l ajakohastada oma suuniseid erakorralise likviidsusabi (ELA) kohta ning sellega seotud raammääruseid, et muuta likviidsuse pakkumine abi saavates liikmesriikides läbipaistvamaks ja tugevdada õiguskindlust seoses EKPS-i maksevõime mõistega;

95.  kutsub Euroopa Keskpanka ja liikmesriikide keskpanku üles avaldama õigeaegselt põhjalikku teavet erakorralise likviidsusabi andmise kohta, mis hõlmaks teavet toetuse saamise tingimuste, näiteks maksevõime kohta, erakorralise likviidsusabi andmise rahastamise viisi kohta liikmesriikide keskpankade poolt, õigusraamistiku ja abi tegeliku toimimise kohta;

Rahvusvaheline Valuutafond

96.  on seisukohal, et olles viimastel aastatel kokku puutunud finantsprogrammide kavandamise ja rakendamisega, on Euroopa institutsioonid saanud vajalikud teadmised nende programmide iseseisvaks kavandamiseks ja rakendamiseks, nii et IMFi osalemine tuleks vastavalt käesolevas raportis esitatud seisukohtadele ümber määratleda;

97.  nõuab, et IMFi tulevane osalemine euroalal jääks valikuliseks;

98.  palub, et IMF määratleks ümber oma edaspidise osalemise ulatuse ELiga seotud abiprogrammides, nii et see piirduks katalüütilise laenuandja rolliga, pakkudes laenu võtvale riigile ja ELi institutsioonidele võimalikult vähe rahalisi vahendeid ja oskusteavet, säilitades samal ajal võimaluse väljumiseks lahkarvamuste korral;

99.  palub, et komisjon pakuks kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 138 välja asjakohased meetmed, et tagada euroala ühtne esindatus rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides ja konverentsidel ning eriti IMFis, et vahetada välja praegune süsteem, mille kohaselt on liikmesriigid rahvusvahelisel tasandil esindatud individuaalselt; märgib, et selleks on vaja muuta IMFi põhikirja;

100.  nõuab, et Euroopa Parlamendiga konsulteeritaks võimaluse üle, et IMF osaleks euroalal ajutistel alustel;

Nõukogu ja eurorühm

101.  nõuab, et eurorühma otsustusprotsess hinnataks ümber, et viia sisse asjakohane demokraatlik vastutus nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil; nõuab Euroopa suuniste väljatöötamist, et tagada asjakohane demokraatlik kontroll riiklikul tasandil rakendatud meetmete üle, milles võetakse arvesse tööhõive kvaliteeti, sotsiaalkaitset, tervishoidu ja haridust ning tagatakse kõikidele juurdepääs sotsiaalsüsteemidele; teeb ettepaneku, et eurorühma alalise esimehe ametikoht oleks täisajaga kohustus; soovitab, et esimees oleks üks komisjoni asepresidentidest, kellel oleks aruandekohustus Euroopa Parlamendi ees; nõuab, et lühemas perspektiivis seataks sisse regulaarne dialoog troika ja Euroopa Parlamendi vahel;

102.  kutsub eurorühma, nõukogu ja Euroopa Ülemkogu üles võtma troika tegevuse eest täielik vastutus; peab eelkõige vajalikuks suurendada vastutust eurorühma finantsabiga seotud otsuste eest, kuna rahandusministritel lasub lõplik poliitiline vastutus makromajanduslike kohandamisprogrammide ja nende rakendamise eest, samas kui sageli puudub otsene aruandekohustus liikmesriigi parlamendi või Euroopa Parlamendi ees; on seisukohal, et enne finantsabi andmist tuleks eurorühma esimees Euroopa Parlamendi ees ja liikmesriikide rahandusministrid oma vastavate parlamentide ees ära kuulata; rõhutab, et eurorühma esimehe ja rahandusministrite suhtes tuleks kohaldada regulaarset aruandekohustust Euroopa Parlamendile ja liikmesriikide parlamentidele;

103.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid suurendaksid riiklikku omavastutust Euroopa poolaasta töödes ja otsustes ning viiksid ellu kõik meetmed ja reformid, mille osas nad on riigipõhiste soovituste kontekstis kokku leppinud; tuletab meelde, et komisjon on tuvastanud märkimisväärset edasiminekut varasemate aastatega võrreldes üksnes 15% riigipõhiste soovituste puhul ligikaudu 400-st;

ESM

104.  rõhutab, et troika järkjärgulise kaotamise korral peab mõni institutsioon võtma üle kontrolli käimasolevate reformide üle;

105.  rõhutab, et EFSFi ja ESMi loomine väljaspool liidu institutsioone kujutab endast tagasiminekut liidu arengus, põhiliselt Euroopa Parlamendi, Euroopa Kontrollikoja ja Euroopa Kohtu arvel;

106.  nõuab, et ESM integreeritaks liidu õiguslikku raamistikku ja seda arendataks ühenduse raames toimivaks mehhanismiks, nagu on sätestatud ESMi asutamislepingus; nõuab, et ESMil oleks aruandekohustus Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu ees, sh seoses finantsabi andmise otsustega, samuti uute laenu osade otsustega; tunnistab, et seni kuni liikmesriigid teevad ESMi otseseid sissemakseid oma riigieelarvetest, peaksid just nemad finantsabi andmise heaks kiitma; nõuab, et ESMi arendataks edasi, nii et sel oleks piisav laenuandmise ja -võtmise suutlikkus, ning nõuab dialoogi loomist ESMi juhatuse ja Euroopa sotsiaalpartnerite vahel, samuti ESMi integreerimist ELi eelarvesse; palub, et kuni eelöeldut ei ole tehtud, hoiduksid ESMi liikmed lühemas perspektiivis ühehäälsuse nõudest, et võimaldada otsuste vastuvõtmist kvalifitseeritud häälteenamusega ühehäälsuse asemel, ning et võimaldada ennetava abi andmist;

107.  palub nõukogul ja eurorühmal austada Euroopa Ülemkogu eesistuja võetud kohustust pidada Euroopa Parlamendiga läbirääkimisi institutsioonidevahelise kokkuleppe üle, et luua asjakohane ajutine mehhanism ESMi vastutuse suurendamiseks; kutsub sellega seoses üles ka suurendama ESMi nõukogu tegevuse läbipaistvust;

108.  rõhutab, et Euroopa Kohtu kohtupraktika Pringle’i kohtuasjas ja õigussüsteem annab võimaluse viia ESM üle ühenduse raamistikku, kasutades selleks alalist lepingut ELi toimimise lepingu artikli 352 alusel; palub seetõttu, et komisjon esitaks 2014. aasta lõpuks vastava eesmärgiga seadusandliku ettepaneku;

Keskpikk kuni pikaajaline perspektiiv

109.  nõuab, et memorandumid seataks ühenduse õigusaktide raamistikku, et edendada usaldusväärset ja jätkusuutlikku konsolideerimisstrateegiat, toetades sellega ka liidu majanduskasvu strateegiat ning seatud sotsiaalse ühtekuuluvuse ja tööhõive eesmärke; soovitab, et abiprogrammide vajaliku demokraatliku õiguspärasuse tagamiseks tuleks läbirääkimismandaatide üle hääletada Euroopa Parlamendis, ning Euroopa Parlamendiga tuleks ka konsulteerida läbiräägitavate vastastikuse mõistmise memorandumite üle;

110.  kordab nõudmist, et otsused, mis on seotud majandus- ja rahaliidu tugevnemisega, tuleb teha Euroopa Liidu lepingu alusel; on seisukohal, et eemaldumine ühendusemeetodist ning suurem valitsustevaheliste kokkulepete (nt lepingujärgsete kokkulepete) kasutamine killustaks ja nõrgestaks Euroopa Liitu, kaasa arvatud euroala, ning kahjustaks selle usaldusväärsust; on teadlik asjaolust, et ühendusemeetodi täielik järgimine liidu abimehhanismide edasiste reformide käigus võib tuua kaasa vajaduse muuta aluslepingut, ning rõhutab, et Euroopa Parlament peab olema mis tahes muutmistesse täiel määral kaasatud ning need peavad toimuma kokkuleppe alusel;

111.  on arvamusel, et tuleks kaaluda võimalust muuta aluslepingut, nii et Euroopa Liidu toimimise lepingu 143. artikli kohaldamisala saaks laiendada kõigile liikmesriikidele, selle asemel et piirduda euroalasse mittekuuluvate liikmesriikidega;

112.  nõuab, et liidu õiguse põhjal loodaks Euroopa Valuutafond (EMF), millele kohaldataks ühendusemeetodit; leiab, et kõnealune Euroopa Valuutafond peaks endas ühendama ESMi finantsvahendeid, mis on mõeldud makseprobleemidega või maksejõuetute riikide toetamiseks, ning komisjoni vahendeid ja viimastel aastatel selles valdkonnas saadud kogemusi; märgib, et selline raamistik aitaks vältida võimalikke huvide konflikte seoses komisjoni praeguse, eurorühma esindaja rolliga ja selle palju laiaulatuslikuma „asutamislepingu täitmise järelevalvaja” rolliga; usub, et EMFile tuleks kohaldada kõige kõrgemaid demokraatlikke vastutuse ja legitiimsuse standardeid; on veendunud, et niisugune raamistik tagaks otsustamisprotsessi läbipaistvuse ning et kõik kaasatud institutsioonid oleks oma tegevuse eest täielikult vastutavad ja neil oleks kohustus aru anda;

113.  on seisukohal, et selleks, et ELi kriiside vältimise ja lahendamise raamistik põhineks õiguslikult kindlal ja majanduslikult jätkusuutlikul alusel, on vaja muuta aluslepingut;

114.  on arvamusel, et tuleks uurida võimalust töötada maksejõuetuse ohus olevate riikide jaoks välja selgete menetluslike sammudega mehhanism, järgides kuuest õigusaktist koosneva paketi ja kahest õigusaktist koosneva paketi eeskirju; sellega seoses julgustab IMFi ning palub komisjonil ja nõukogul saavutada IMFiga ühine seisukoht, et alustada uuesti arutelu rahvusvahelise valitsemissektori võlgade restruktureerimise mehhanismi (SDRM) üle, eesmärgiga võtta selles valdkonnas kasutusele õiglane ja jätkusuutlik mitmepoolne lähenemisviis;

115.  kokkuvõtteks soovitab, et troika kõikide liikmete vastavaid rolle ja ülesandeid täpsustataks järgmiselt:

116.  on seisukohal, et käesoleva raportiga alustatud tööd tuleks jätkata; kutsub Euroopa Parlamendi järgmist koosseisu üles jätkama käesoleva raporti tööd ning arendama selle peamisi järeldusi edasi ja jätkama uurimist;

o
o   o

117.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, eurorühmale, Euroopa Komisjonile, Euroopa Keskpangale ning Rahvusvahelisele Valuutafondile.

(1) ELT L 140, 27.5.2013, lk 1. (2) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 57. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0447. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0332. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0269. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0430. (7) ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 140. (8) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 19.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioon troika (Euroopa Keskpank, Euroopa Komisjon ja Rahvusvaheline Valuutafond) rolli ja tegevuse tööhõivealaste ja sotsiaalsete aspektide kohta seoses euroala programme kohaldavate riikidega (2014/2007(INI))

P7_TA(2014)0240 A7-0135/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eelkõige selle artikleid 9, 151, 152 ja 153,

–  võttes arvesse ELi põhiõiguste hartat, eelkõige selle IV jaotist (Solidaarsus),

–  võttes arvesse muudetud Euroopa sotsiaalhartat, eelkõige selle artiklit 30, mis käsitleb õigust kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni 9. jaanuaril 2014 korraldatud avalikku arutelu teemal „Troika rolli ja tegevuse tööhõivealased ja sotsiaalsed aspektid seoses euroala programme kohaldavate riikidega”,

–  võttes arvesse nelja poliitilise märgukirja kavandit sotsiaal- ja tööhõiveaspektide ja probleemide hindamise kohta Kreekas, Portugalis, Iirimaal ja Küprosel, mille koostas 2014. aasta jaanuaris liidu sisepoliitika peadirektoraadi majandus- ja teaduspoliitika direktoraadi (direktoraat A) majanduse juhtimise tugiüksus,

–  võttes arvesse majandusalast dialoogi ja arvamuste vahetamist Kreeka rahandusministri ja Kreeka tööhõive-, sotsiaalkindlustus- ja hoolekandeministriga, mille korraldasid ühiselt tööhõive- ja sotsiaalkomisjon ning majandus- ja rahanduskomisjon 13. novembril 2012,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalõiguste komitee 22. aprilli 2013. aasta viite otsust, mis käsitlevad pensioniskeeme Kreekas(1),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) ühinemisvabaduse komitee 365. aruannet,

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni eelarvepiirangute mõju kohta piirkondlikele ja kohalikele asutustele seoses ELi struktuurifondide kulutustega liikmesriikides(2),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele(3),

–  võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus(4);

–  võttes arvesse oma 15. veebruari 2012. aasta resolutsiooni tööhõive- ja sotsiaalsete aspektide kohta 2012. aasta majanduskasvu analüüsis(5),

–  võttes arvesse komisjoni 13. novembri 2013. aasta teatist „2014. aasta majanduskasvu analüüs” (COM(2013)0800) ja sellele lisatud ühise tööhõivearuande eelnõud,

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2013. aasta prioriteetide rakendamise kohta(6),

–  võttes arvesse komisjoni 2. oktoobri 2013. aasta teatist „Majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamine” (COM(2013)0690),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust O-000122/2013 – B7-0524/2013 ja Euroopa Parlamendi 21. novembri 2013. aasta selleteemalist resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni teatist majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamise kohta(7),

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust Euroopa Parlamendi 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni taustal soovitustega komisjonile Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe aruande „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” kohta(8),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758) ja oma 15. novembri 2011. aasta selleteemalist resolutsiooni(9),

–  võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe kohta vastuseks kriisile(10),

–  võttes arvesse Eurofoundi 12. detsembri 2013. aasta aruannet „Töösuhted ja töötingimused Euroopas 2012. aastal”,

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” (COM(2013)0083),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust O-000057/2013 – B7-0207/2013 ja Euroopa Parlamendi 12. juuni 2013. aasta selleteemalist resolutsiooni komisjoni teatise „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” kohta(11),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 2013. aasta oktoobri neljandat seirearuannet strateegia „Euroopa 2020” kohta,

–  võttes arvesse ILO 30. aprilli 2013. aasta töödokumenti nr 49 „Euroala kriisi mõju Iirimaa sotsiaalpartnerlusele: poliitiline majandusanalüüs”,

–  võttes arvesse ILO 8. märtsi 2012. aasta töödokumenti nr 38 „Sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised kriisi aegadel: Kreeka juhtum”,

–  võttes arvesse ILO 30. oktoobri 2013. aasta raportit „Tööhõivekriisi käsitlemine Portugalis”,

–  võttes arvesse Bruegeli 17. juuni 2013. aasta raportit „ELi ja IMFi abi euroala riikidele: varajane hindamine” (Bruegeli kava nr 19),

–  võttes arvesse Eurostati 12. veebruari 2010. aasta uudisteväljaannet (22/2010) ja 29. novembri 2013. aasta uudisteväljaannet (179/2013) euronäitajate kohta,

–  võttes arvesse OECD 12. aprilli 2012. aasta majanduspoliitika dokumenti nr 1 „Eelarve konsolideerimine: millises ulatuses, kui kiiresti ja milliste vahenditega? – Majandusliku väljavaate aruanne”,

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse Euroopa Ametiühingute Instituudi (ETUI) 2013. aasta mai töödokumenti „Eurokriis ja selle mõju liikmesriikide ja Euroopa sotsiaalpoliitikale”,

–  võttes arvesse komisjoni 2013. aasta juuni raportit „Tööturu arengud Euroopas 2013. aastal” (European Economy väljaanne 6/2013),

–  võttes arvesse Caritas Euroopa 2013. aasta veebruari dokumenti „Euroopa kriisi mõju: kriisi ja kokkuhoiupoliitika inimestele avaldatava mõju uuring, milles keskendutakse eelkõige Kreekale, Iirimaale, Itaaliale, Portugalile ja Hispaaniale”,

–  võttes arvesse Oxfami 2013. aasta septembri poliitikadokumenti „Hoiatav juhtum – kokkuhoiumeetmete ja ebavõrdsuse tõeline hind Euroopas”,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A7-0135/2014),

A.  arvestades, et enneolematul majandus- ja finantskriisil, mis tõi esile riigirahanduse haavatavuse osades liikmesriikides, ning sellele reageerimiseks majanduse kohandamise programmi perioodil Kreekas (2010. aasta mai ja 2012. aasta märts), Iirimaal (2010. aasta detsember), Portugalis (2011. aasta mai) ja Küprosel (2013. aasta juuni) võetud meetmetel on otsene ja kaudne mõju tööhõive tasemele ja paljude inimeste elutingimustele; arvestades, et kuigi kõik programmid allkirjastas ametlikult komisjon, kavandasid ja määratlesid Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), eurorühm, Euroopa Keskpank (EKP), komisjon ja toetust saanud liikmesriigid programmide tingimusi ühiselt;

B.  arvestades, et kui kord tagatakse nende nelja riigi majanduse ja eelarve jätkusuutlikkus, siis tuleb jõupingutused keskendada sotsiaalsetele aspektidele, pöörates erilist tähelepanu töökohtade loomisele;

C.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 9 sätestatakse: „Oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid”;

D.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 151 on sätestatud, et Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide poolt võetavad meetmed peavad olema kooskõlas 1961. aasta Euroopa sotsiaalhartas ja ühenduse 1989. aasta hartas töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta sätestatud sotsiaalsete põhiõigustega, et parandada muu hulgas sotsiaalset dialoogi; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 152 sedastatakse: „Liit tunnustab ja edendab tööturu osapoolte rolli liidu tasandil, võttes arvesse siseriiklike süsteemide mitmekesisust; liit aitab kaasa tööturu osapoolte dialoogile, austades nende sõltumatust”;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 36 järgi on liidul „[l]iidu sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks” kohustus tunnustada ja austada „võimalust kasutada aluslepingute kohaselt siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid”; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 14 on sätestatud, et „arvestades kohta, mis liidu ühistes väärtustes kuulub üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, nagu ka nende osa ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel, hoolitsevad liit ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja aluslepingute kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste ning eelkõige majandus- ja rahandusalaste tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid”; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 345 nähakse ette, et „[a]luslepingud ei mõjuta mingil viisil omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides”; arvestades, et üldhuviteenuseid käsitlevas protokollis nr 26 selgitatakse liidu ühiseid väärtusi seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping”) artikli 6 lõikes 1 on sätestatud järgmine: „Liit tunnustab 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartas […] sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid, millel on aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud”, ning arvestades, et selle artikli lõigetes 2 ja 3 nähakse ette ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning sätestatakse, et need õigused on liidu õiguse üldpõhimõtted;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätestab muu hulgas kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õiguse (artikkel 28), kaitse põhjendamatu vallandamise korral (artikkel 30), head ja õiglased töötingimused (artikkel 31), tunnustab ja austab õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele selleks, et võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu, õigust tagada rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid (artikkel 34), õigust ennetavale tervishoiule ning ravile (artikkel 35) ning tunnustab võimalust kasutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid (artikkel 36);

H.  arvestades, et strateegia „Euroopa 2020”, mille komisjon esitas 3. märtsil 2010 ja mis lepiti Euroopa Ülemkogus kokku 17. juunil 2010, hõlmab viit peamist eesmärki, mis tuleb saavutada 2020. aastaks: tagada 20–64aastaste meeste ja naiste 75 % tööhõivemäär, vähendada haridussüsteemist varakult lahkumist alla 10 % ning tagada vähemalt 40 %-le 30–34aastastest inimestest kolmanda või sellele vastava taseme kõrgharidus; vähendada vaesust, aidates vähemalt 20 miljonil inimesel ületada vaesuseriski või sotsiaalset tõrjutust;

I.  arvestades, et vastavalt komisjoni 2013. aasta oktoobri kvartaliülevaatele „ELi tööhõive ja sotsiaalne olukord” tulenes Kreeka, Portugali ja Iirimaa SKP suur langus eelkõige tööhõive langusest;

J.  arvestades, et oma 21. novembri 2013. aasta resolutsioonis tervitas Euroopa Parlament komisjoni 2. oktoobri 2013. aasta teatist „Majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamine” ja selles tehtud ettepanekut töötada välja peamistest tööhõive- ja sotsiaalnäitajatest koosnev tulemustabel, mis täiendaks makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlust ja ühist tööhõivearuannet sammuna majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme loomise suunas; rõhutab, et need näitajad peaksid olema piisavad, et tagada liikmesriikide tööhõive ja sotsiaalse olukorra igakülgne ja läbipaistev ülevaade; arvestades, et parlamendi resolutsioonis rõhutati vajadust tagada, et sellise järelevalve eesmärk on vähendada sotsiaalseid erinevusi liikmesriikide vahel ning edendada ülespoole suunatud sotsiaalset sidusust ja sotsiaalset arengut;

K.  arvestades, et olemasolevad andmed näitavad, et neljas riigis on strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks tehtud edusammude osas toimunud tagasiminek (vt I lisa), välja arvatud eesmärkide puhul, mis on seotud haridussüsteemist varakult lahkujatega ja kolmanda taseme hariduse omandamisega;

L.  arvestades, et nende riikide pikaajalised majanduslikud väljavaated on paranemas; arvestades, et see peaks aitama alustada nende majanduses töökohtade loomist ja pöörama ümber tööhõive languse suundumuse;

1.  märgib, et Euroopa Liidu institutsioonid (EKP, Euroopa Komisjon ja eurorühm) on samuti vastutavad majanduse kohandamise programmide tingimuste eest; märgib samuti vajadust tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus ja kodanikele piisav sotsiaalkaitse;

2.  taunib asjaolu, et Euroopa Parlament on täiesti kõrvale jäetud programmide kõigist etappidest: ettevalmistavast etapist, mandaatide väljatöötamisest ja programmidega saavutatud tulemuste ja asjaomaste meetmete seirest; märgib, et isegi kui Euroopa Parlamendi kaasamine ei olnud õigusliku aluse puudumise tõttu kohustuslik, tähendas Euroopa institutsioonide ja Euroopa finantsmehhanismide puudumine seda, et neid programme tuli improviseerida, mis omakorda tõi kaasa finants- ja institutsiooniliste kokkulepete sõlmimise väljaspool ühenduse meetodit; märgib samuti, et EKP on teinud otsuseid, mis jäävad tema mandaadist välja; tuletab meelde komisjoni rolli aluslepingute täitmise järelevalvajana ning et seda rolli oleks pidanud alati järgima; on seisukohal, et suurtes finantsraskustes olevate riikide majanduse kohandamise programmide kavandamise ja elluviimise poliitilist protsessi peaksid suunama ainult tõelist demokraatlikku vastutust üles näitavad institutsioonid;

3.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et kõnealused programmid on kavandatud ilma piisavate vahenditeta, mis võimaldaksid hinnata nende tagajärgi, kasutades selleks mõjuhinnanguid või kooskõlastamist tööhõivekomiteega, sotsiaalkaitsekomiteega, nõukoguga (tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimused) või komisjoni tööhõive ja sotsiaalküsimuste volinikuga; peab kahetsusväärseks ka seda, et ei konsulteeritud ILOga ja et vaatamata märkimisväärsele sotsiaalsele mõjule ei konsulteeritud aluslepinguga kehtestatud nõuandvate organitega, eelkõige Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega (EMSK) ning Regioonide Komiteega;

4.  peab kahetsusväärseks, et finantsabi eest kehtestatud tingimuslikkus on ohustanud ELi sotsiaalseid eesmärke mitmel põhjusel:

Tööhõive

5.  märgib, et äärmiselt raske majandus- ja finantskriis ning kohandamistegevus on neljas riigis kaasa toonud suurenenud töötuse ja töökohtade kaotamise taseme, samuti pikaajaliste töötute arvu kasvu ja mõningatel juhtudel töötingimuste halvenemise; juhib tähelepanu sellele, et tööhõive määral on äärmiselt oluline roll sotsiaalkaitse ja pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse tagamisel, samuti strateegia „Euroopa 2020” sotsiaalsete ja tööhõive eesmärkide saavutamisel;

6.  märgib, et lootused naasta konkurentsivõime taastamiseks tagasi majanduskasvu ja töökohtade loomise juurde riigisisese devalveerimise kaudu ei ole täitunud; rõhutab, et luhtunud lootused kajastavad suundumust alahinnata kriisi struktuurset laadi ja sisenõudluse, investeeringute ja reaalmajanduse krediidiga toetamise säilitamise tähtsust; rõhutab kokkuhoiumeetmete protsüklilisust ja asjaolu, et nendega ei ole kaasnenud struktuurilisi muutusi ja reforme juhtumipõhiselt, mille raames pöörataks erilist tähelepanu ühiskonna haavatavatele sektoritele ning mille eesmärk on saavutada majanduskasv, millega kaasneb sotsiaalne ühtekuuluvus ja tööhõive;

7.  märgib, et töötuse ja vaegtööhõive kõrge määr ning palkade vähendamine nii avalikus kui ka erasektoris ja osadel juhtudel tõhusate meetmete puudumine maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks, alandades samal ajal maksustamise määra, ohustavad riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkust ja piisavust, sest sellega kaasnevad puudujäägid sotsiaalkindlustussüsteemide rahastamises;

8.  märgib, et tingimuste halvenemine ja VKEde vähenemine on üks peamisi töökohtade kaotamise põhjuseid ja suurim oht majanduse elavdamisele tulevikus; märgib, et majanduse kohandamise poliitika ei võtnud arvesse strateegilisi sektoreid, mida oleks tulnud arvesse võtta, et säilitada tulevast majanduskasvu ja sotsiaalset ühtekuuluvust; märgib, et see on põhjustanud paljude töökohtade kaotuse sellistes strateegilistes sektorites nagu tööstus või teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon; rõhutab asjaolu, et need neli riiki peavad tegema jõupingutusi, et luua ettevõtetele ja eelkõige VKEdele vajalikud soodsad tingimused, et nad saaksid arendada oma ettevõtluse jätkusuutlikkust pikas perspektiivis; rõhutab, et kaotatud on paljud avaliku sektori töökohad sellistes peamistes avalikes sektorites nagu tervishoid, haridus ja sotsiaalteenused;

9.  taunib asjaolu, et suurima töötuse määra tõttu kannatavad eelkõige noored ning et olukord on eriti tõsine sellistes riikides nagu Kreeka (kus noorte töötuse määr on üle 50%), Portugal ja Iirimaa (kus see oli 2012. aastal üle 30%) ja Küpros (kus see on umbes 26,4%); märgib, et need andmed on jäänud püsima viis aastat pärast kriisi algust; avaldab kahetsust, et isegi need noored, kes on leidnud mingi töökoha, töötavad sageli ebakindlatel tingimustel või osalise tööajaga – kusjuures osalise tööajaga töötab 43% noortest võrreldes 13% täiskasvanud töötajatega –, mis teeb iseseisva elu elamise raskeks ning mille tagajärjeks on innovatsiooni puudumine ja oskusteabe puudulikkus, mis omakorda mõjutab tootlikkust ja majanduskasvu;

10.  märgib, et kõige haavatavamad rühmad tööturul – pikaajalised töötud, naised, võõrtöötajad ja puuetega inimesed – on kannatanud kõige rohkem ning nende tööpuuduse määr on riigi keskmisest kõrgem; märgib, et naiste ja eakate töötuse määr on tohutult tõusnud ning kui majandus lõpuks elavneb, puutuvad nad kokku täiendavate raskustega, kui otsivad võimalusi tööturule naasmiseks; rõhutab, et selliste töötajate puhul tuleb rakendada sihipäraseid meetmeid;

11.  hoiatab, et kui puudusi ei kõrvaldata, võivad sellised suured erinevused tuua pikas perspektiivis kaasa struktuurseid kahjustusi nelja riigi tööturul, eriti nooremale põlvkonnale, piirata nende tööturu taastumisvõimet, põhjustada mittevabatahtlikku rännet, mis halvendab veelgi praeguse ajude äravoolu mõju, ning suurendada püsivaid erinevusi tööhõivet pakkuvate liikmesriikide ja neid odava tööjõuga varustavate liikmesriikide vahel; avaldab kahetsust, et negatiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud arengud on peamised ajendid, mis sunnivad noori rändama ja kasutama oma õigust liikumisvabadusele;

12.  on sügavalt mures asjaolu pärast, et osadel juhtudel ja mõnes sektoris kaasneb töökohtade kaotusega ka töökvaliteedi langus, ebakindlate tööhõivevormide sagenemine ja põhiliste tööstandardite halvenemine; rõhutab, et liikmesriigid peavad tegema konkreetseid jõupingutusi, et käsitleda mittevabatahtliku osalise tööajaga töötamise ja ajutiste töölepingute arvu, tasustamata praktika ja õpipoisiõppe, näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise ja varimajanduse suurenemise probleemi; märgib lisaks, et isegi kui palkade määramine ei kuulu ELi pädevusse, avaldavad need programmid mõju miinimumpalkadele: Iirimaa oli sunnitud vähendama miinimumpalka peaaegu 12% (kuigi seda otsust hiljem muudeti) ja Kreekas otsustati miinimumpalka radikaalselt kärpida 22% võrra;

13.  Tuletab meelde, et strateegias „Euroopa 2020” on täpselt öeldud, et tuleb jälgida tööhõive määra, mis näitab inim- ja rahaliste ressursside olemasolu, et tagada meie majandusliku ja sotsiaalse mudeli jätkusuutlikkus; nõuab, et tööpuuduse suurenemise aeglustumist ei aetaks segi kaotatud töökohtade taastumisega, kuna seejuures ei võeta arvesse väljarände suurenemist; leiab, et töökohtade vähenemine tööstuses oli probleemiks juba enne nende programmide käivitamist; rõhutab vajadust suurema arvu ja paremate töökohtade järele; tuletab meelde, et viimase nelja aasta jooksul on töökohtade kaotus jõudnud neljas riigis 2 miljonini, mis on 15 % 2009. aastal olemas olnud töökohtadest; peab tervitatavaks asjaolu, et hiljutised andmed näitavad Iirimaal, Küprosel ja Portugalis väikest tõusu tööhõive näitajate osas;

Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus

14.  on mures, et seoses finantsabi tingimustega antakse programmides soovitusi teha konkreetseid kärpeid tegelikes sotsiaalsetes kulutustes sellistes põhivaldkondades nagu pensionid, põhiteenused, tervishoid ja osadel juhtudel ravimid, mis on põhiliseks kaitseabinõuks kõige haavatavamatele, aga ka keskkonnakaitse valdkonnas, mitte ei anta soovitusi, mis annaksid riikide valitsustele rohkem paindlikkust otsustada, mille pealt saaks kokku hoida; kardab, et need meetmed avaldavad kõige enam mõju võitlusele vaesusega ja eelkõige laste vaesusega; tuletab meelde, et laste vaesuse vastu võitlemine peab olema jätkuvalt üks eesmärkidest, mis tuleb liikmesriikidel saavutada, ja et maksude ja eelarve konsolideerimise poliitika ei tohiks sellele vastu töötada;

15.  tunneb muret selle pärast, et majanduse kohandamise programmide koostamisel ja rakendamisel ei pööratud ühest küljest piisavat tähelepanu mõjule, mida fiskaalpoliitika avaldab tööhõivele ja sotsiaalsele olukorrale, ning teisalt on Kreeka juhtum näidanud, et tööhüpoteesi aluseks ei olnud õige fiskaalkordaja, millest tingitult ei olnud võimalik rakendada õigeaegseid kaitsemeetmeid kõige haavatavamate elanikkonnarühmade kaitsmiseks vaesuse, töötajate vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest; kutsub komisjoni üles lisama sotsiaalseid näitajaid nende parameetrite hulka, mida võetakse arvesse majanduse kohandamise programmide korrigeerimist käsitlevatel läbirääkimistel ja kõnealuste liikmesriikide korral spetsiifiliste riigipõhiste soovituste asendamisel, et tagatud oleks nii arengule suunatus kui ka Euroopa Liidu peamiste sotsiaalsete põhimõtete ja väärtuste nõuetekohane järgimine;

16.  märgib, et hoolimata asjaolust, et Euroopa Komisjon rõhutas oma 2013. aasta oktoobri kvartaliülevaates (ELi tööhõive ja sotsiaalse olukorra kohta) sotsiaalkaitsekulutuste kui sotsiaalsete riskide vastase tagatise tähtsust, vähenes alates 2010. aastast sotsiaalsete kulutuste tase ELi riikidest kõige rohkem Kreekas, Iirimaal ja Portugalis;

17.  toonitab, et osadel juhtudel on esile kerkinud kesk- ja töölisklassi mõjutavad uued vaesuse vormid, kuna hüpoteeklaenude tagasimaksmisega seotud probleemid ja kõrged energiahinnad põhjustavad kütteostuvõimetust, sagenevaid väljatõstmisi ja sundvõõrandamisi; väljendab muret seoses tõenditega, et kodutuse ja eluasemeturult väljatõrjutuse määr on suurenemas; tuletab meelde, et see on põhiõiguste rikkumine; soovitab liikmesriikidel ja nende kohalikel asutustel võtta kasutusele erapooletu eluasemepoliitika, mis soodustab taskukohast ja sotsiaalmajutust, käsitleb eluasemete ülejäägi probleemi ja viib ellu tõhusat ennetuspoliitikat, et vähendada väljatõstmiste arvu;

18.  väljendab muret seoses sellega, et kõnealustes riikides valitsev sotsiaalne ja majanduslik (makro- ja mikromajanduslik) olukord võimendab piirkondlikke erinevusi ja territoriaalset ebavõrdsust, mis kahjustab ELi sätestatud eesmärki – tugevdada territoriaalset ühtekuuluvust;

19.  märgib, et rahvusvahelised ja sotsiaalorganisatsioonid on hoiatanud, et avaliku sektori uus palgaskaala ning hindamis- ja koondamissüsteem avaldab mõju soolisele palgalõhele; märgib, et ILO on väljendanud muret uute paindlike tööhõivevormide ebaproportsionaalse mõju pärast naiste palgale; märgib samuti, et ILO palus valitsustel jälgida kokkuhoiupoliitika mõju meeste ja naiste palkadele erasektoris; täheldab murelikkusega soolise palgalõhe vähenemise peatumist riikides, kus toimub kohandamine, kus palkade erinevus on ELi keskmisest suurem; rõhutab, et palga ebavõrdsus ja naiste tööhõive määra langus nõuavad liikmesriikidelt, kus toimub kohandamine, suuremat tähelepanu;

20.  märgib, et Eurostati ja komisjoni arvandmed ning erinevad uuringud näitavad, et osadel juhtudel suurenes ajavahemikul 2008–2012 tulude jaotamise ebavõrdsus ning et sotsiaal- ja töötushüvitiste kärped, samuti struktuurireformidest tulenevad palgakärped suurendavad vaesustaset; märgib lisaks, et komisjoni aruandes märgiti suhteliselt kõrget töötavate inimeste vaesustaset, mille põhjuseks on vähendatud või külmutatud madal miinimumpalk;

21.  avaldab kahetsust, et enamikul juhtudel on vaesusriskis või sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv suurenenud; märgib lisaks, et avaldatud statistika varjab palju karmimat tegelikkust, mis tuleneb asjaolust, et kui SKP elaniku kohta väheneb, alaneb ka vaesuspiir, mis tähendab, et inimesed, keda varem loeti vaesuses elavateks inimesteks, arvatakse nüüd vaesusest välja; rõhutab, et riikides, kus toimub kohandamine ja on eelarvekriis, põhjustavad SKP langus, avaliku ja erasektori investeeringute väga tugev vähendamine ning teadus- ja arendustegevusse investeerimise vähendamine potentsiaalse SKP vähenemist ja tekitavad pikaajalist vaesust;

22.  tunneb heameelt asjaolu üle, et nendes uuringutes tunnistas komisjon, et ainult praeguste suundumuste otsustav pöördumine võimaldab kogu ELil saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke;

23.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et vähemalt Kreeka, Iirimaa ja Portugali programmid nägid ette mitmeid üksikasjalikke ettekirjutusi, mis käsitlevad tervishoiusüsteemi reformi ja kulukärpeid, millel on suur mõju sotsiaalteenuste kvaliteedile ja üldkättesaadavusele, eelkõige tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande valdkonnas, vaatamata asjaolule, et ELi toimimise lepingu artikli 168 lõike 7 kohaselt peab EL austama liikmesriikide pädevusi; tunneb muret asjaolu pärast, et selle tulemusel on paljud inimesed jäetud ilma ravikindlustuskaitseta ja juurdepääsuta sotsiaalkaitsele, mis suurendab äärmise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu, mis avaldub nii puudust kannatavate inimeste ja kodutute arvu suurenemises kui ka ebapiisavas juurdepääsus olulistele kaupadele ja teenustele;

24.  peab kahetsusväärseks, et ei ole tehtud sihikindlaid jõupingutusi, et tuvastada ebatõhusused tervishoiusüsteemides ja teha otsuseid, millega kärbitakse kõiki tervishoiu eelarveid; hoiatab, et omaosaluse kasutuselevõtt võib tähendada, et patsiendid viivitavad tervishoiu poole pöördumisega, asetades seeläbi finantskoormuse leibkondade õlule; hoiatab, et tervishoiutöötajate palkade kärpimisel võib olla kahjulik mõju patsiendiohutusele ja need võivad põhjustada tervishoiutöötajate väljarände;

25.  kordab, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 12 nähakse ette igaühe õigus füüsilise ja vaimse tervise kõrgeimatele võimalikele standarditele; märgib, et kõik neli riiki on paktile alla kirjutanud ja on seega tunnistanud iga inimese õigust tervishoiule;

26.  tuletab meelde, et Euroopa Nõukogu on juba mõistnud hukka Kreeka riikliku pensionisüsteemi kärped, pidades seda 1961. aasta Euroopa sotsiaalharta artikli 12 ja sellele lisatud protokolli artikli 4 rikkumiseks, märkides, et asjaolu, et siseriikliku õiguse vaidlustatud sätete eesmärk on tagada muude juriidiliste kohustuste täitmine, ei jäta neid harta kohaldamisalast välja(12); märgib, et doktriin, mille kohaselt peab säilima rahuldaval tasemel pensionisüsteem, mis võimaldab pensionäridele inimväärse elu, on üldiselt kohaldatav kõigis neljas riigis ja sellega oleks pidanud arvestama;

27.  taunib kärpeid puuetega inimeste iseseisva elu jaoks mõeldud vahendites;

28.  juhib tähelepanu asjaolule, et kui ILO eksperdikomisjon hindas konventsiooni nr 102 kohaldamist Kreeka reformide puhul, kritiseeris ta teravalt pensionisüsteemi radikaalseid reforme ning esitas sama kriitilise vaatluse tulemused 2011. aastal oma 29. aastaaruandes; tuletab meelde, et konventsioon nr 102 on üldiselt kohaldatav kõigis neljas riigis ja sellega oleks pidanud arvestama;

29.  toonitab, et neljas riigis suurenev sotsiaalne vaesus suurendab ka solidaarsust kõige haavatavamate rühmade hulgas tänu eraviisilistele jõupingutustele, perekonnasidemetele ja abiorganisatsioonidele; rõhutab, et selline sekkumine ei tohiks muutuda probleemi struktuuriliseks lahenduseks, isegi kui see leevendab enim puudustkannatavate inimeste olukorda ja annab tunnistust Euroopa kodakondsuse headest omadustest;

30.  täheldab murelikkusega Gini koefitsiendi järkjärgulist kasvu vastupidiselt selle üldisele vähenemise suundumusele euroalas, mis tähendab tulude jaotuse ebavõrdsuse olulist suurenemist riikides, kus toimub kohandamine;

Haridussüsteemist varakult lahkumine

31.  tunneb heameelt asjaolu üle, et haridussüsteemist varakult lahkumise tase on neljas riigis langenud; märgib, et see võib olla osaliselt seletatav noorte inimeste raskustega töökoha leidmisel; tuletab meelde pakilist vajadust taastada kutseharidussüsteemide kvaliteet, sest see on üks parimaid viise noorte tööalase konkurentsivõime parandamiseks;

32.  tunneb heameelt asjaolu üle, et kolmanda taseme hariduse tase on neljas riigis tõusnud; märgib, et see võib olla osaliselt seletatav noorte vajadusega parandada oma tulevikuvõimalusi tööturul;

33.  avaldab kahetsust, et peamiselt riikliku rahastamise kärbete tõttu ei ole haridussüsteemide kvaliteet sellise positiivse suundumusega kooskõlas, süvendades mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET-noorte) ning erivajadustega laste probleeme; märgib, et nendel meetmetel võivad olla konkreetsed mõjud hariduse kvaliteedile ja olemasolevatele materiaalsetele vahenditele ja inimressurssidele, õpilaste arvule klassis, õppekavale ja koolide koondumisele;

Sotsiaaldialoog

34.  rõhutab, et riigi tasandil oleks pidanud nõu pidama tööturu osapooltega ja neid kaasama programmide algsesse kavandamisse; peab kahetsusväärseks asjaolu, et nelja riigi jaoks kavandatud programmid võimaldavad teatavatel juhtudel ettevõtetel loobuda kollektiivlepingutest ja vaadata üle valdkondlikke palgakokkuleppeid, millel on otsesed tagajärjed kollektiivläbirääkimistel saavutatud kokkulepete struktuurile ja väärtustele, mis on sätestatud vastava riigi põhiseaduses; märgib, et selle tulemusel esitas ILO eksperdikomitee taotluse sotsiaaldialoogi taastamiseks; taunib kollektiivse esindamise põhimõtte kahjustamist, mis seab kahtluse alla läbirääkimiste alaste lepingute automaatse uuendamise, mis on osades riikides oluline ning mille tulemusel on märgatavalt vähenenud kehtivate kollektiivlepingute arv; mõistab hukka miinimumpalkade kärpimise ja nominaalse miinimumpalga külmutamise; rõhutab, et see olukord on kujunenud piiratud struktuurireformide tõttu, mis hõlmavad ainult töösuhete dereguleerimist ja palgakärpeid, mis on vastuolus ELi üldiste eesmärkidega ja strateegia „Euroopa 2020” poliitikasuundadega;

35.  tuletab meelde, et ühte ja kõikide liikmesriikide suhtes kohaldatavat lahendust ei ole;

Soovitused

36.  palub komisjonil viia läbi üksikasjalik uuring majandus- ja finantskriisi ja sellele reageerimiseks läbi viidud nelja riigi majanduse kohandamise programmide sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgede kohta, et saada täpne ülevaade lühi- ja pikaajalistest mõjudest tööhõivele ja sotsiaalkaitsesüsteemidele ja Euroopa sotsiaalõigustikule, pöörates erilist tähelepanu võitlusele vaesuse vastu, hea sotsiaalse dialoogi ja tasakaalu säilitamisele paindlikkuse ja turvalisuse vahel töösuhetes; kutsub komisjoni üles kasutama selle uuringu kavandamisel oma nõuandvaid organeid, tööhõivekomiteed ja sotsiaalkaitsekomiteed; soovitab paluda EMSK-lt eriaruande koostamist;

37.  kutsub komisjoni üles paluma ILO-l ja Euroopa Nõukogul koostada aruanded võimalike parandusmeetmete ja stiimulite kohta, mis on vajalikud nendes riikides sotsiaalse olukorra parandamiseks, nende rahastamise ja avaliku sektori vahendite jätkusuutlikkuse suurendamiseks, et tagada täielik vastavus Euroopa sotsiaalharta ja selle protokolliga ning ILO põhikonventsioonide ja ILO konventsiooniga nr 94, kuna nendest õigusaktidest tulenevaid kohustusi on mõjutanud majandus- ja finantskriis ning troika nõutud eelarve kohandamise meetmed ja struktuurireformid;

38.  kutsub ELi üles – võttes arvesse nende riikide tehtud ohvreid – pärast hindamist toetama ja vajaduse korral piisavate rahaliste vahenditega varustama sotsiaalkaitse standardite taastamist, võitlust vaesuse vähendamise eest, haridusteenuste toetamist, eelkõige seoses erivajadustega lastele ja puuetega inimestele mõeldud haridusteenustega, ja sotsiaalse dialoogi uuendamist sotsiaalse olukorra taastamise kava alusel; kutsub komisjoni, EKPd ja eurorühma kehtestatud erakorralisi meetmeid võimalikult kiiresti läbi vaatama ja vajaduse korral muutma;

39.  nõuab vastavust eespool nimetatud õiguslikele kohustustele, mis on sätestatud aluslepingutes ja ELi põhiõiguste hartas, mille eiramine tähendab ELi esmase õiguse rikkumist; kutsub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit üles põhjalikult hindama nende meetmete mõju inimõigustele ja esitama soovitused harta rikkumiste korral;

40.  kutsub troikat ja asjaomaseid liikmesriike üles lõpetama nende programmide kasutamise võimalikult kiiresti ning võtma kasutusele kriisijuhtimismehhanismid, mis võimaldavad kõikidel ELi institutsioonidel, sealhulgas Euroopa Parlamendil, saavutada aluslepingutes, Euroopa sotsiaalpartnerite kokkulepetes ja teistes rahvusvahelistes kohustustes (ILO konventsioonid, Euroopa sotsiaalharta ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) seatud sotsiaalsed eesmärgid ja poliitikavaldkonnad ning samuti need, mis on seotud kõige suuremas sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste individuaalsete ja kollektiivsete õigustega; kutsub üles tagama majanduse kohandamise programmide kavandamisel ja rakendamisel suuremat läbipaistvust ja poliitilist vastutust;

41.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles pöörama sotsiaalsele ebavõrdsusele sama palju tähelepanu kui makromajanduslikule tasakaalustamatusele ning sellist ebavõrdsust vähendama ja tagama, et kohandamise meetmete eesmärk on kindlustada sotsiaalne õiglus ning võimaldada majanduskasvu ja tööhõive, struktuurireformide ja eelarve konsolideerimise vahelist tasakaalu; kutsub lisaks mõlemat institutsiooni üles seadma prioriteediks töökohtade loomise ja ettevõtluse toetamise ning pöörama seetõttu nõukogule (tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimused) ja selle prioriteetidele sama palju tähelepanu kui nõukogule (majandus ja rahandusküsimused) ja eurorühmale ning korraldama vajaduse korral enne euroala tippkohtumisi eurorühma tööhõive- ja sotsiaalministrite kohtumisi;

42.  soovitab komisjonil ja liikmesriikidel pidada riiklikke kulutusi tervishoiule ja haridusele mitte kärbitavateks kulutusteks, vaid riigi tulevikku tehtavaks avaliku sektori investeeringuks, mida tuleks austada ja suurendada, et toetada majanduse elavdamist ja ühiskonna taastumist;

43.  soovitab, et kui finantskriisi raskeim aeg on möödunud, peaksid programmiriigid koos ELi institutsioonidega kehtestama töökohtade taastamise kava, et taastada nende majandus piisaval määral selleks, et ennistada programmieelse perioodi sotsiaalne olukord, kuna see on vajalik nende makromajanduse kohandamise kooskõlastamiseks ja avaliku sektori tasakaalustamatuse – näiteks võlakoormus ja eelarve puudujääk – tasakaalustamiseks; rõhutab, et selleks tuleb kehtestada töökohtade taastamise kavad, mis võtavad arvesse

44.  kutsub komisjoni üles esitama aruande strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide suunas tehtud edusammude kohta, pöörates erilist tähelepanu edusammude puudumisele programmiriikides, ning tegema ettepanekuid nende riikide suunamiseks usaldusväärsele teele kõikide strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks;

45.  soovitab, et liikmesriikide tulevastes tööreformides võetakse arvesse strateegias „Euroopa 2020” nimetatud kaitstud paindlikkuse kriteeriumeid ettevõtete konkurentsivõime suurendamiseks, võttes arvesse muid aspekte, nagu energiakulud, kõlvatu konkurents, sotsiaalne dumping, õiglane ja tõhus finantssüsteem, majanduskasvu ja tööhõivet edendav eelarvepoliitika, ja üldse kõike, mis aitab areneda reaalmajandusel ja ettevõtlusel; palub komisjonil enne põhjalike reformide elluviimist hinnata programmiriikides sotsiaalmõju ja pöörata tähelepanu nende meetmete ülekanduvale mõjule, näiteks mõju vaesusele, sotsiaalsele tõrjutusele, kuritegevuse tasemele ja ksenofoobiale;

46.  nõuab kiireloomuliste meetmete võtmist, et takistada kodutuse kasvu programmiriikides, ning kutsub komisjoni üles toetama seda poliitika analüüsimise ja heade tavade edendamise kaudu;

47.  märgib, et määruse (EL) nr 472/2013 artikli 19 kohaselt esitab komisjon parlamendile enne 1. jaanuari 2014 aruande selle määruse kohaldamise kohta; palub komisjonil esitada aruanne viivitamata ja lisada sellele kirjeldus määruse mõju kohta kehtivatele majanduse kohandamise programmidele;

48.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles konsulteerima kodanikuühiskonna, patsientide organisatsioonide ja kutseorganisatsioonidega majanduse kohandamise programmide edasiste tervishoiuga seotud meetmete asjus ja kasutama sotsiaalkaitsekomiteed, et reformid suurendaksid kindlasti süsteemide tõhusust ja ressursse – ohustamata kõige haavatavamas olukorras rühmi –, edendaksid sotsiaalkaitset, sealhulgas ravimite kättesaadavust ja kasutamist, kõige esmasemaid põhivajadusi ja tervishoiutöötajatega arvestamist;

o
o   o

49.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) http://www.coe.int/T/DGHL/Monitoring/SocialCharter/NewsCOEPortal/CC76-80Merits_en.asp. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0401. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0328. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0246. (5) ELT C 249 E, 30.8.2013, lk 4. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0447. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0515. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0430. (9) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 57. (10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0419. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0266. (12) Euroopa sotsiaalõiguste komitee asjaolude hindamise otsus, 7. detsember 2012, kaebus nr 78/2012, lk 10.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Varjupaiga- ja Rändefondi ning politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja piiriülese, raske ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad üldsätted (COM(2011)0752 – C7-0444/2011 – 2011/0367(COD))

P7_TA(2014)0241 A7-0021/2014

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0752),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 78 lõiget 2, artikli 79 lõikeid 2 ja 4, artikli 82 lõiget 1, artiklit 84 ning artikli 87 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0444/2011);

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 18. juuli 2012. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 20. detsembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning eelarvekomisjoni arvamust (A7-0021/2014),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. märtsil 2014. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2014, millega sätestatakse Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi ning politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning kriisiohje rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad üldsätted

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 514/2014) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendile edastatav teave riiklike programmide kohta:

Komisjon annab endast parima, et anda Euroopa Parlamendile eelnevalt teada riiklike programmide vastu võtmisest.

Komisjoni avaldus määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 teise lõigu punkti b kohta

Komisjon rõhutab, et süstemaatiline tuginemine artikli 5 lõike 4 teise lõigu punktile b on vastuolus määruse (EL) nr 182/2011 (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13) eesmärgi ja sõnastusega. Seda sätet tohib kasutada vaid siis, kui on vaja teha erand üldreeglist, mille kohaselt võib komisjon rakendusakti eelnõu vastu võtta, kui ei ole esitatud arvamust. Kuna tegemist on artikli 5 lõikes 4 sätestatud üldreeglist kõrvalekalduva erandiga, ei tohi teise lõigu punktile b tuginemises näha lihtsalt seadusandja „otsustusõigust”, vaid seda tuleb tõlgendada kitsendavalt ja seega põhjendada.

(1) ELT C 299, 4.10.2012, lk. 108. (2) ELT C 277, 13.9.2012, lk. 23.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Sisejulgeolekufondi osana politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning kriisiohje rahastamisvahend (COM(2011)0753 – C7-0445/2011 – 2011/0368(COD))

P7_TA(2014)0242 A7-0026/2014

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0753),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artikli 82 lõiget 1, artiklit 84 ning artikli 87 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0445/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 18. juuli 2012. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2013. aasta otsust institutsioonidevaheliste läbirääkimiste alustamise ja mandaadi kohta seoses ettepanekuga(3),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 11. detsembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A7-0026/2014),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. märtsil 2014. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2014, millega luuakse Sisejulgeolekufondi osana politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning kriisiohje rahastamisvahend ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2007/125/JHA

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 513/2014) lõplikule kujule).

(1) ELT C 299, 4.10.2012, lk 108. (2) ELT C 277, 13.9.2012, lk 23. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0021.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Sisejulgeolekufondi osana välispiiride ja viisade rahastamisvahend (COM(2011)0750 – C7-0441/2011 – 2011/0365(COD))

P7_TA(2014)0243 A7-0025/2014

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2011)0750),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 77 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0441/2011),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2012. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 18. juuli 2012. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2013. aasta otsust institutsioonidevaheliste läbirääkimiste alustamise ja mandaadi kohta seoses ettepanekuga(3),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 4. detsembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja väliskomisjoni ning eelarvekomisjoni arvamust (A7-0025/2014),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada; teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. märtsil 2014. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr .../2014, millega luuakse Sisejulgeolekufondi osana välispiiride ja viisade rahastamisvahend ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 574/2007/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 515/2014) lõplikule kujule).

(1) ELT C 299, 4.10.2012, lk 108. (2) ELT C 277, 13.9.2012, lk 23. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0019.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infoturbe ühtlaselt kõrge tase kogu Euroopa Liidus (COM(2013)0048 – C7-0035/2013 – 2013/0027(COD))

P7_TA(2014)0244 A7-0103/2014

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0048),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0035/2013),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Rootsi parlamendi poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. mai 2013. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu küberjulgeoleku strateegia kohta: avatud, ohutu ja turvaline küberruum(2),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning väliskomisjoni arvamusi (A7-0103/2014),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. märtsil 2014. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/.../EL meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infoturbe ühtlaselt kõrge tase kogu Euroopa Liidus

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu riikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(3),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(4)

ning arvestades järgmist:

(1)  Võrgul ja infosüsteemidel ning -teenustel on ühiskonnas eluliselt tähtis koht. Nende usaldusväärsus ja turvalisus on ELi kodanike vabaduse ja üldise julgeoleku, majandustegevuse ja sotsiaalse heaolu ning ennekõike siseturu toimimise jaoks hädavajalik. [ME 1]

(2)  Tahtlike ja juhuslike Turvaintsidentide ulatus, sagedus ja mõju suurenevad ning see kujutab endast suurt ohtu võrkude ja infosüsteemide toimimisele. Need süsteemid võivad saada ka hõlpsaks sihtmärgiks tahtlikule kahjustamisele süsteemide töö häirimise või peatamise eesmärgil. Sellised intsidendid võivad takistada majandustegevust, põhjustada olulist finantskahju, vähendada kasutajate ja investorite usaldust ja tekitada ELi majandusele suurt kahju ning lõpptulemusena ohustada ELi kodanike heaolu ja ELi liikmesriikide suutlikkust end kaitsta ja tagada elutähtsate infrastruktuuride turvalisus. [ME 2]

(3)  Piire ületava sidevahendina on digitaalsetel infosüsteemidel ja eriti internetil oluline roll kaupade, teenuste ja inimeste piiriülese liikumise hõlbustamisel. Sellisest riikidevahelisusest tulenevalt võib nende süsteemide töö katkestus ühes liikmesriigis mõjutada ka teisi liikmesriike ja ELi tervikuna. Seepärast on võrgu ja infosüsteemide vastupidavus ja stabiilsus siseturu sujuvaks toimimiseks hädavajalikud.

(3a)  Kuna süsteemirikete põhjused on enamasti tahtmatud, nagu looduslikud protsessid või inimlik eksimus, peaks infrastruktuur olema vastupidav nii tahtlikele kui ka juhuslikele häiretele ja elutähtsate infrastruktuuride operaatorid peaksid töötama välja vastupanuvõimelisi süsteeme. [ME 3]

(4)  ELi tasandil tuleks luua koostöömehhanism, mis võimaldaks vahetada võrgu- ja infoturbe alast teavet ning tegeleda selles vallas koordineeritud ennetuse, avastamise ja reageerimisega. Et selline mehhanism oleks tõhus ja kaasav, on oluline, et kõigil liikmesriikidel oleks miinimumsuutlikkus ja strateegia võrgu- ja infoturbe kõrge taseme tagamiseks oma territooriumil. Minimaalseid turvanõudeid tuleks kohaldada ka haldusasutuste ja elutähtsa vähemalt teatavate infotaristu operaatorite suhtes, et edendada riskihalduse kultuuri ja tagada, et kõige raskematest intsidentidest teatatakse. Börsil noteeritud äriühinguid tuleks julgustada andma intsidentidest oma finantsaruannetes vabatahtlikkuse alusel teada. Õigusraamistik peaks põhinema vajadusel kaitsta kodanike eraelu puutumatust ja isikupuutumatust. Käesoleva direktiiviga hõlmatud operaatoritele tuleks laiendada elutähtsate infrastruktuuridega seotud teabe vahetuse infosüsteemi. [ME 4]

(4a)  Samal ajal kui haldusasutused peaksid oma avalike ülesannete tõttu näitama oma võrgu ja infosüsteemide juhtimisel ja kaitsmisel üles vajalikku hoolsust, tuleks käesoleva direktiiviga keskenduda energeetika, transpordi-, pangandus-, finantsturu taristu ja tervishoiuvaldkonnas esmatähtsa majandusliku ja ühiskondliku tegevuse säilitamiseks vajalikule elutähtsale infrastruktuurile. Tarkvaraarendajad ja riistvaratootjad tuleks jätta direktiivi reguleerimisalast välja. [ME 5]

(4b)  Tuleks tagada asjaomaste liidu ametiasutuste koostöö ja tegevuse kooskõlastamine ühise välis- ja julgeolekupoliitika ja ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika eest vastutava liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendiga, ning ELi terrorismivastase võitluse koordinaatoriga kõigi suurt mõju omavate intsidentide puhul, mille puhul võib eeldada väliste ja terrorismiga seotud riskide esinemist. [ME 6]

(5)  Et hõlmatud oleks kõik asjakohased intsidendid ja riskid, tuleks käesolevat direktiivi kohaldada kõigi võrgu- ja infosüsteemide suhtes. Haldusasutuste ja operaatorite suhtes kehtestatud kohustusi ei tuleks siiski kohaldada ettevõtjate suhtes, kes pakuvad üldkasutatavaid sidevõrke või üldkasutatavaid elektroonilisi sideteenuseid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ(5) tähenduses ja kelle suhtes kehtivad konkreetsed turva- ja terviklusnõuded, mis on sätestatud nimetatud direktiivi artiklis 13a, ning neid ei tuleks kohaldada ka usaldusteenuse pakkujate suhtes.

(6)  Praegune suutlikkus ei ole ELis võrgu ja infoturbe kõrge taseme tagamiseks piisav. Liikmesriikide valmisoleku tase on väga erinev ning see põhjustab ELi lõikes lähenemisviiside killustatuse. See omakorda toob kaasa tarbijate ja ettevõtjate kaitstuse ebaühtluse ja vähendab võrgu- ja infoturbe üldist taset ELis. Kui haldusasutuste ja operaatorite suhtes ei kohaldata ühised miinimumnõuded, ei ole ELi tasemel võimalik luua üldist tõhusat koostöömehhanismi. Ülikoolidel ja teaduskeskustel on tähtis roll teadusuuringute, arendustegevuse ja innovatsiooni edendamises kõnealustes valdkondades ja seetõttu tuleks neile tagada piisav rahastamine. [ME 7]

(7)  Tulemuslik reageerimine võrgu ja infosüsteemide turvalisusega seotud probleemidele eeldab seega ELi tasandil üldist lähenemist, mis hõlmaks ühise miinimumsuutlikkuse loomist ja kavandamisnõudeid, piisavate küberjulgeoleku alaste oskuste arendamist, teabevahetust ja tegevuse koordineerimist ning turvalisuse ühiseid miinimumnõudeid kõigile asjaomastele operaatoritele ja haldusasutustele. Küberjulgeoleku koordineerimise rühmade (Cyber Security Co-Ordination Groups – CSGCd) asjakohaste soovituste kohaselt tuleks kohaldada ühiseid miinimumstandardeid. [ME 8]

(8)  Käesoleva direktiivi sätted ei tohiks piidata liikmesriikide võimalust võtta vajalikke meetmeid, et tagada oma oluliste turvalisusega seotud huvide kaitse, tagada avalik kord ja julgeolek ning võimaldada kriminaalkuritegude uurimist, avastamist ja nende eest vastutuselevõtmist. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklile 346 ei tohi ühtki liikmesriiki kohustada andma teavet, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks. Ühtegi liikmesriiki ei kohustata avaldama teavet, mis on ELi salastatud teave vastavalt nõukogu otsusele 2011/292/EL(6) või vaikimiskokkulepete või mitteametlike vaikimiskokkulepete alla kuuluv teave, näiteks protokoll teabe tundlikkuse märgistamise kohta fooritulede analoogia põhjal. [ME 9]

(9)  Et saavutada võrgu ja infosüsteemide turvalisuse kõrge tase ja see säilitada, peaks igal liikmesriigil olema riiklik võrgu- ja infoturbe strateegia, milles oleks määratletud strateegilised eesmärgid ja konkreetsed poliitilised meetmed, mida rakendada. Riikide tasemel tuleb käesolevas direktiivis sätestatud miinimumnõuete põhjal välja töötada olulistele nõuetele vastavad võrgu- ja infoturbe koostöökavad, et saavutada selline reageerimissuutlikkuse tase, mis võimaldaks teha intsidentide korral tulemuslikku ja tõhusat koostööd nii riikide kui ka ELi tasemel tasandil, austades ja kaitstes seejuures eraelu ja isikuandmeid. Iga liikmesriik peaks seega olema kohustatud pidama kinni ühistest standarditest, mis puudutavad andmete vormi ja jagatavate ja hinnatavate andmete vahetusvõimalusi. Liikmesriikidel peaks olema õigus paluda Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) koostöövõrgu abi riiklike võrgu- ja infoturbe strateegiate väljatöötamisel, võttes aluseks võrgu- ja infoturbe strateegiate ühise miinimumkava. [ME 10]

(10)  Käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud sätete tõhusa rakendamise huvides tuleks igas liikmesriigis luua või nimetada organ, kes vastutab võrgu- ja infoturbe alaste küsimuste koordineerimise eest ning tegutseb ELi taseme piiriülese koostöö keskusena. Sellistele organitele tuleks anda piisavad tehnilised, rahalised ja inimressursid, mis võimaldaksid neil oma ülesandeid tulemuslikult ja tõhusalt täita ning seeläbi saavutada käesoleva direktiivi eesmärgid.

(10a)  Arvestades riikide juhtimisstruktuuride erinevusi ning selleks, et kaitsta juba kehtivat valdkondlikku korda või liidu reguleerivaid ja järelevalveasutusi ning et vältida dubleerimist, peaksid liikmesriigid saama käesoleva direktiivi alusel nimetada operaatorite võrkude ja infosüsteemide turbega seotud ülesannete täitmiseks rohkem kui ühe riikliku pädeva asutuse. Kuid sujuva piiriülese koostöö ja suhtluse tagamiseks on vajalik, et iga liikmesriik nimetaks ainult ühe riikliku ühtse kontaktpunkti, kes juhib liidu tasandil piiriülest koostööd, ilma et see piiraks valdkondliku reguleerimiskorra kohaldamist. Kui see on tingitud põhiseaduslikust korrast või muust korrast, peaks liikmesriik saama nimetada ainult ühe asutuse, kes täidab pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti ülesandeid. Pädevad asutused, ühtsed kontaktpunktid peaksid olema tsiviilorganid, kelle üle teostatakse demokraatlikku kontrolli ning kes ei peaks täitma mingeid ülesandeid luuretegevuse, õiguskaitse või kaitse valdkonnas või olema organisatsiooniliselt seotud mõne nendes valdkondades tegevate organitega. [ME 11]

(11)  Kõik liikmesriigid ja operaatorid peaksid olema nii tehniliselt kui ka töökorralduse mõttes piisavalt varustatud, et igal ajal vältida ja avastada võrgu ja infosüsteemidega seotud intsidente ja riske ning neile reageerida ja nende mõju leevendada. Haldusasutuste turvasüsteemid peavad olema turvalised ja nende suhtes tuleb kohaldada demokraatlikku kontrolli ja järelevalvet. Üldkohustuslik varustus ja suutlikkus peaks olema kooskõlas ühiselt kokkulepitud tehniliste standardite ja standardse töökorraga. Seepärast tuleks kõigis liikmesriikides luua hästi toimivad ja olulistele nõuetele vastavad infoturbeintsidentidega tegelevad meeskonnad rühmad (CERTid), et kindlustada tulemuslik ja ühilduv suutlikkus tulla toime intsidentide ja riskidega ning tagada ELi tasandil tõhus koostöö. Neil CERTidel peaks olema võimalik suhelda omavahel ühiste tehniliste standardite ja SPO põhjal. Olemasolevate infoturbeintsidentidega tegelevate meeskondade (CERTid) erinevate omaduste seisukohalt, mis reageerib erinevatele erialastele vajadustele ja osalistele, peaksid liikmesriigid tagama, et kõikidele käesoleva direktiiviga hõlmatud sektoritele osutaks teenuseid vähemalt üks CERT. Liikmesriigid peaksid seoses CERTide piiriülese koostööga tagama, et CERTidel on piisavad vahendid juba olemasolevates rahvusvahelistes üleeuroopalistes koostöövõrkudes osalemiseks. [ME 12]

(12)  Arvestades liikmesriikide Euroopa foorumi (EFMS) märkimisväärset edu heade poliitiliste tavade üle peetud arutelude ja teabevahetuse soodustamisel, kaasa arvatud küberkriisialase Euroopa koostöö põhimõtete väljatöötamist, peaksid liikmesriigid ja komisjon looma võrgu, mis võimaldaks neil pidevalt suhelda ja toetaks nende koostööd. Turvaline ja tulemuslik koostöömehhanism, mis vajaduse korral hõlmab operaatorite osalemist, peaks võimaldama struktureeritud ja koordineeritud teabevahetust ning probleemide avastamist ja neile reageerimist ELi tasandil. [ME 13]

(13)  Euroopa Võrgu- ja Infoturbeamet (ENISA) peaks liikmesriike ja komisjoni abistama, pakkudes neile oma teadmisi ja andes nõu ning toetades parimate tavade vahetamist. Eriti peaks peaksid komisjon ja liikmesriigid ENISAga konsulteerima käesoleva direktiivi kohaldamise üle. Et tagada liikmesriikide ja komisjoni tulemuslik ja õigeaegne teavitamine, tuleks varajased hoiatused intsidentide ja riskide kohta edastada koostöövõrgus. Liikmesriikide suutlikkuse ja teadmiste parandamise huvides peaks koostöövõrk pakkuma võimalusi ka parimate tavade vahetamiseks ning abistama oma liikmeid suutlikkuse suurendamisel ja juhtima vastastikuste eksperdihindamiste ja võrgu- ja infoturbe õppuste korraldamist. [ME 14]

(13a)  Võimaluse korral peaks liikmesriigid saama käesoleva direktiivi sätete kohaldamisel kasutada või kohandada olemasolevat organisatsioonilist struktuuri. [ME 15]

(14)  Luua tuleks turvaline teabejagamistaristu, mis võimaldaks vahetada koostöövõrgus tundlikku ja konfidentsiaalset teavet. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleks täielikult kasutada liidus olemasolevaid struktuure. Ilma et see piiraks liikmesriikide kohustust teatada koostöövõrgule ELi jaoks olulistest intsidentidest ja riskidest, peaksid liikmesriigid saama juurdepääsu teiste riikide konfidentsiaalsele teabele alles pärast seda, kui nad on tõendanud, et nende tehnilised, finants- ja inimressursid, protsessid ja sidetaristu tagavad nende tulemusliku, tõhusa ja turvalise osalemise võrgu töös, kasutades läbipaistvaid vahendeid. [ME 16]

(15)  Enamiku võrkude ja infosüsteemide operaatorid on eraettevõtjad ning seepärast on avaliku ja erasektori koostöö hädavajalik. Soodustada tuleks operaatorite endi mitteametlikke koostöömehhanisme võrgu- ja infoturbe tagamiseks. Nad peaksid koostööd tegema ka avaliku sektoriga ning jagama vastastikku teavet ja parimaid tavasid, et saada sealhulgas pakkuma intsidentide korral pakutavat tegevustoetust asjakohast teavet ja tegevustoetust ning strateegiliselt analüüsitud teavet. Selleks et soodustada tulemuslikult teabe ja parimate tavade vahetamist, on tähtis tagada, et sellises teabevahetuses osalevad operaatorid ei oleks oma koostöö tõttu ebasoodsamas olukorras. On vaja piisavaid kaitsemeetmeid, et selline koostöö ei põhjustaks neile operaatoritele suuremaid nõuete mittejärgimisest tulenevaid riske või uusi kohustusi tulenevalt muu hulgas konkurentsi, intellektuaalomandi, andmekaitse või küberkuritegevuse alastest õigusaktidest, samuti suuremaid tegevus- või turvariske. [ME 17]

(16)  Et tagada läbipaistvus ja ELi kodanikke ja operaatoreid nõuetekohaselt teavitada , peaksid pädevad asutused ühtsed kontaktpunktid looma ühise ELi-ülese veebisaidi, millel avaldada mittekonfidentsiaalset teavet intsidentide, riskide ja nende leevendamise võimaluste kohta ja anda vajaduse korral nõu asjakohaste hooldusmeetmete küsimustes. Veebisaidil olev teave peaks olema kasutatavast seadmest sõltumatult kättesaadav. Sel veebisaidil tuleb piirduda ainult vajalike ja võimalikult anonüümsete isikuandmete avaldamisega. [ME 18]

(17)  Kui teavet peetakse konfidentsiaalseks vastavalt ELi ja riikide ärisaladust käsitlevatele eeskirjadele, tuleb käesolevas direktiivis sätestatud toimingute teostamisel ja direktiivi eesmärkide täitmisel selline konfidentsiaalsus tagada.

(18)  Lähtudes eelkõige riikide kriisihalduse alastest kogemustest, peaksid komisjon ja liikmesriigid koostöös ENISAga töötama välja ELi võrgu- ja infoturbe koostöökava, milles määratletakse koostöömehhanismid, parimad tavad ja tegevusmudelid, et riske ja intsidente ennetada, avastada, neist teada anda ja nendega toime tulla riskide ja intsidentidega. Koostöövõrgus edastatavate varajaste hoiatuste puhul tuleks seda kava nõuetekohaselt arvesse võtta. [ME 19]

(19)  Varajastest hoiatustest tuleks võrgus teatada vaid siis, kui asjaomase intsidendi või riski ulatus või raskusaste on nii olulised või võivad muutuda nii oluliseks, et vajalik on teavitamine või reageerimise koordineerimine ELi tasandil. Seega tuleks varajast hoiatamist kasutada vaid tegelike või võimalike intsidentide või riskide puhul, mille ulatus kasvab kiiresti, mis ületavad riigi reageerimissuutlikkuse või mis mõjutavad mitut liikmesriiki. Nõuetekohase hindamise tarvis tuleks edastada kogu riski või intsidendi hindamiseks vajalik teave koostöövõrgule. [ME 20]

(20)  Kui pädevad asutused ühtsed kontaktpunktid on saanud varajase hoiatuse ja seda hinnanud, peaksid nad kokku leppima koordineeritud reageerimises vastavalt ELi võrgu- ja infoturbe koostöökavale. Pädevatele asutustele Ühtsetele kontaktpunktidele, ENISAle ja komisjonile tuleks teatada koordineeritud reageerimise tulemusena riigi tasandil võetud meetmetest. [ME 21]

(21)  Arvestades võrgu ja info turvalisusega seotud probleemide globaalsust, on vaja teha tihedamat rahvusvahelist koostööd, et parandada turbestandardeid ja teabevahetust ning edendada ühtset üleilmselt lähenemist võrgu- ja infoturbe küsimustele. Sellise rahvusvahelise koostöö raamistik peab vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ(7) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 45/2001(8). [ME 22]

(22)  Vastutus võrgu ja info turvalisuse tagamise eest lasub suuresti haldusasutustel ja operaatoritel. Asjakohaste regulatiivsete nõuete ja tööstuse vabatahtlike tegutsemisviiside kaudu tuleks levitada ja arendada riskihalduskultuuri riskihalduse, tiheda koostöö ja usalduse kultuuri, mis hõlmaks riskihindamist ja riskist ja pahatahtlikust või juhuslikust intsidendist lähtuvalt asjakohaste turvameetmete rakendamist. Samuti on oluline kehtestada usaldusväärsed võrdsed tingimused, et koostöövõrk saaks tegelikult toimida ja et oleks tagatud kõigi liikmesriikide tulemuslik koostöö. [ME 23]

(23)  Direktiiviga 2002/21/EÜ on kehtestatud nõue, et üldkasutatavaid elektroonilisi sidevõrke või üldkasutatavaid elektroonilisi sideteenuseid pakkuvad ettevõtjad peavad võtma asjakohased meetmed, et kindlustada nende terviklus ja turvalisus, ning nõuded teatada turvalisuse rikkumisest ja tervikluskaost. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2002/58/EÜ(9), on sätestatud nõue, et üldkasutatava elektroonilise sideteenuse pakkuja peab võtma oma teenuste turvalisuse tagamiseks asjakohased tehnilised ja korralduslikud meetmed.

(24)  Neid kohustusi tuleks peale elektroonilise side sektori kohaldada ka elutähtsate infrastruktuuride operaatorite suhtes, kes sõltuvad suurel määral info- ja kommunikatsioonitehnoloogiast ning kelle tegevus on äärmiselt oluline, et säilitada majanduse ja ühiskonna jaoks hädavajalikud funktsioonid; nende hulka kuuluvad näiteks elektri-, gaasi-, transpordi- ja krediidiettevõtted, finantsturu taristu ja tervishoiuasutused. Selliste võrkude ja infosüsteemide töö katkestused mõjutaksid siseturgu. Kuigi käesolevas direktiivis sätestatud kohustusi ei tohiks peale elektroonilise side sektori kohaldada ka infoühiskonnateenuste peamiste pakkujate suhtes, kes on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 98/34/EÜ(10), ning kelle teenustele toetuvad infoühiskonna järgmise tasandi teenused ja tegevus internetis, nagu e-kaubanduse platvormid, internetimaksete lüüsid, sotsiaalvõrgustikud, otsingumootorid, pilvandmetöötluse teenused üldiselt või tarkvarakauplustes. Katkestused sellistes infoühiskonna üldteenustes takistavad ka muude infoühiskonna teenuste pakkumist, mille olulised sisendid sõltuvad just sellistest üldteenustest. Tarkvaraarendajad ja riistvaratootjad ei ole infoühiskonna teenuste pakkujad ja seega jäetakse nemad välja. Need kohustused peaksid laienema ka haldusasutustele ja elutähtsate infrastruktuuride operaatoritele, kes sõltuvad suurel määral info- ja kommunikatsioonitehnoloogiast ning kelle tegevus on äärmiselt oluline, et säilitada majanduse ja ühiskonna jaoks hädavajalikud funktsioonid; nende hulka kuuluvad näiteks elektri-, gaasi-, transpordi- ja krediidiettevõtted, väärtpaberibörsid ja tervishoiuasutused. Selliste võrkude ja infosüsteemide töö katkestused mõjutaksid siseturgu., võivad kõnealused pakkujad vabatahtlikkuse alusel teavitada pädevat asutust või ühtset kontaktpunkti nendest võrgu turvaintsidentidest, mida nad vajalikuks peavad. Pädev asutus või ühtne kontaktpunkt esitab juhul, kui see on mõistlikult võimalik, intsidendist teatanud operaatoritele strateegilise analüüsitud teabe, mis aitab turvaohtu ületada. [ME 24]

(24a)  Kuigi riist- ja tarkvaratoodete pakkujaid ei ole käesoleva direktiiviga hõlmatud ettevõtjatega samaväärsed ettevõtjad, tugevdavad nende tooted võrgu ja teabesüsteemide turvalisust. Seetõttu on neil tähtis roll operaatorite toetamisel oma võrgu ja teabeinfrastruktuuri turvalisuse tagamises. Pidades silmas, et riist- ja tarkvaratoodete suhtes juba kohaldatakse kehtivaid tootjavastutuse eeskirju, peaksid liikmesriigid tagama nende eeskirjade jõustamise. [ME 25]

(25)  Haldusasutuste ja Operaatorite suhtes kehtestatud tehnilised ja korralduslikud meetmed ei tohiks tähendada, et konkreetset turustatavat info- ja kommunikatsioonitehnoloogilist toodet tuleks projekteerida, arendada või toota konkreetsel viisil. [ME 26]

(26)  Haldusasutused ja Operaatorid peaksid tagama nende kontrolli all olevate võrkude ja süsteemide turvalisuse. Eelkõige on tegemist privaatvõrkude ja -süsteemidega, mida haldavad kas asutuse enda IT-töötajad või mille turbega seotud teenused ostetakse sisse. Turbe- ja teatamiskohustust tuleks asjaomaste operaatorite ja haldusasutuste suhtes kohaldada olenemata sellest, kas nad haldavad oma võrke ja infosüsteeme ise või ostavad selle teenuse sisse. [ME 27]

(27)  Vältimaks väikeste operaatorite ja kasutajate ebaproportsionaalset finants- ja halduskoormust, peaksid nõuded olema proportsionaalsed asjaomase võrgu või infosüsteemi puhul esineva riskiga, võttes sealjuures arvesse selliste meetmete kõrget tehnilist taset. Kõnealuseid nõudeid ei tuleks kohaldada mikroettevõtjate suhtes.

(28)  Pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid peaksid pöörama piisavat tähelepanu mitteametlike ja usaldusväärsete teabejagamiskanalite säilitamisele operaatorite ning avaliku ja erasektori vahel. Pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid peaksid teavitama puudutatud IKT toodete ja teenuste tootjaid ja teenuseosutajaid neile teatatud intsidentidest, millel on oluline mõju. Pädevatele asutustele ja ühtsetele kontaktpunktidele teatatud intsidentide avalikustamisel tuleks seada tasakaalu üldsuse huvi saada ohtudest teada ning kahju, mida selline olukord võib põhjustada intsidendist teatanud haldusasutuse või operaatori mainele ja kaubandustegevusele. Teatamiskohustuse rakendamisel peaksid pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid pöörama erilist tähelepanu sellele, et teave toote nõrkuste kohta jääks rangelt konfidentsiaalseks kuni asjakohase turvapaiga kasutuselevõtuni avaldamiseni. Reeglina ei tohiks ühtsed kontaktpunktid avaldada intsidentides osalenud üksikisikute isikuandmeid. Ühtsed kontaktpunktid peaksid isikuandmeid avaldama üksnes siis, kui see on soovitud eesmärgi seisukohalt vajalik ja proportsionaalne. [ME 28]

(29)  Pädevatel asutustel peaksid olema oma ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid, kaasa arvatud volitused saada operaatoritelt ja haldusasutustelt võrgu või infosüsteemi turvalisuse taseme hindamiseks ning intsidentide arvu, tõsiduse ja ulatuse mõõtmiseks piisavat teavet ning usaldusväärseid ja põhjalikke andmeid reaalsete intsidentide kohta, mis on mõjutanud võrgu või infosüsteemi tööd. [ME 29]

(30)  Sageli on intsidendi põhjuseks kuritegelik käitumine. Intsidendi seotust kuriteoga võib kahtlustada ka siis, kui alguses ei ole nende kahtluste kinnitamiseks piisavalt selgeid tõendeid. Sellises olukorras peaks pädevate asutuste, ühtsete kontaktpunktide ja õiguskaitseasutuste asjakohane koostöö ning koostöö küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskusega (EC3) ja ENISAga olema osa tulemuslikust ja igakülgsest reageerimisest turvaintsidentide ohule. Ohutu, turvalise ja vastupidavama keskkonna edendamine eeldab, et intsidentidest, mille puhul kahtlustatakse seotust raske kuriteoga, teatatakse süstemaatiliselt õiguskaitseasutustele. Intsidendi seotust raske kuriteoga tuleks hinnata lähtuvalt liidu õigusaktidest küberkuritegevuse kohta. [ME 30]

(31)  Sageli on intsidendi tagajärjeks isikuandmete kaitstuse rikkumine. Liikmesriigid ja operaatorid peaksid kaitsma salvestatud, töödeldud ja edastatud isikuandmeid juhusliku või ebaseadusliku hävitamise, juhusliku kaotsimineku või muutmise ning loata või ebaseadusliku salvestamise, juurdepääsu, avalikustamise ja levitamise eest ning tagama isikuandmete töötlemise turvapoliitika rakendamise. Sellises olukorras peaksid pädevad asutused, ühtsed kontaktpunktid ja andmekaitseasutused omavahel koostööd tegema ja vahetama teavet kõigis asjassepuutuvates küsimustes, asjakohasel juhul operaatoritega, et tulla toime intsidendi tagajärjel toimunud isikuandmetega seotud rikkumisega kooskõlas kehtivate andmekaitse-eeskirjadega. Liikmesriigid rakendavad Turvaintsidentidest teatamise kohustust tuleks rakendada selliselt, et kui turvaintsidendiga kaasneb isikuandmetega seotud rikkumine üksikisikute kaitset isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse(11) tähenduses, millest tuleb teavitada kooskõlas kohaldatavate liidu andmekaitse-eeskirjadega, oleks halduskoormus võimalikult väike. ENISA peab sidet pädevate asutuste ja andmekaitseasutustega ning seega võiks ta aidata peaks aitama luua teabevahetusmehhanismid ja -vormid, et vältida olukorda, kus tuleb kasutada kaht teatamisvormi. Ühtne teatamisvorm hõlbustaks ühtse teavitamisvormi, mis hõlbustaks isikuandmete rikkumisega seotud intsidentidest teatamist ja vähendaks seega ettevõtjate ja haldusasutuste halduskoormust. [ME 31]

(32)  Turvanõuete standardimine on vabatahtlik turumajanduslik protsess, mis peaks võimaldama operaatoritel kasutada alternatiivseid meetmeid, et saavutada vähemalt samaväärseid tulemusi. Et tagada turvastandardite ühtne kohaldamine, peaksid liikmesriigid julgustama konkreetsete koostalitlevate standardite järgimist ja vastavust neile, et tagada ELi tasandil turvalisuse kõrge tase. Selleks on vaja kaaluda avatud rahvusvaheliste standardite kohaldamist võrgu- ja infoturbele või selliste vahendite kavandamist. Teise sammuna võib osutuda vajalikuks harmoneeritud standardite koostamine, mida tuleks teha kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1025/2012(12).Eelkõige tuleks Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituuti (ETSI), Euroopa Standardikomiteed (CEN) ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomiteed (CENELEC) volitada välja pakkuma tõhusaid ja tulemuslikke ELi avatud turvastandardeid, mille juures tuleks võimalikult vältida tehnoloogilisi eelistusi ning mida peaks väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel olema kerge järgida. Küberjulgeoleku rahvusvahelised standardid tuleks hoolikalt läbi vaadata, et tagada, et neid ei ole kompromiteeritud ja et nad annavad piisava kaitse, ning kindlustada niimoodi, et küberjulgeoleku standardite õiguspärane järgimine parandab liidu küberjulgeoleku üldist taset, mitte vastupidi. [ME 32]

(33)  Komisjon peaks kõigi huvitatud sidusrühmadega konsulteerides käesoleva direktiivi sätted regulaarselt läbi vaatama eelkõige selleks, et teha kindlaks, kas neid on vaja muuta seoses ühiskonna, poliitika, tehnoloogia ja turutingimuste muutumisega. [ME 33]

(34)  Et koostöövõrk saaks nõuetekohaselt toimida, tuleks komisjonile anda volitused võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte, et määratleda kriteeriumid, millele liikmesriik peab vastama, et tal lubataks osaleda turvalises teabevahetussüsteemis, ühised ühenduvuse- ja turbestandardid turvalise teabevahetuse infrastruktuuri jaoks ja panna paika selliste sündmuste täpsemad kirjeldused, mille puhul tuleks kasuta kasutada varajast hoiatust, ja määratleda asjaolud, mille korral operaatorid ja haldusasutused peavad intsidendist teatama. [ME 34]

(35)  On eriti tähtis, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Komisjon peaks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise ja koostamise ajal tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning nõuetekohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(36)  Et tagada käesoleva direktiivi rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendusvolitused seoses järgmisega: koostöövõrgu raames toimuv pädevate asutuste ühtsete kontaktpunktide ja komisjoni koostöö, juurdepääs turvalisele teabevahetustaristule ilma et see piiraks olemasolevate koostöömehhanismide tegevust riiklikul tasandil, ELi võrgu- ja infoturbe koostöökava, ning suure mõjuga intsidentidest üldsusele teatamise vorm ja kord ning võrgu- ja infoturbe jaoks olulised standardid ja/või tehnilised kirjeldused. Neid volitusi tuleks teostada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 182/2011(13). [ME 35]

(37)  Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaks komisjon pidama vastavalt vajadusele sidet asjaomaste valdkondlike komiteede ja asjaomaste organitega, mis on loodud ELi tasandil eelkõige e-valitsuse, energeetika, transpordi, tervishoiu ja kaitse valdkonnas. [ME 36]

(38)  Teavet, mida pädev asutus või ühtne kontaktpunkt peab konfidentsiaalseks vastavalt ärisaladusi käsitlevatele ELi ja siseriiklikele eeskirjadele, tuleks komisjoni, selle asjaomaste ametite, ühtsete kontaktpunktide ja/või ja teiste pädevate asutustega vahetada ainult siis, kui selline teabevahetus on hädavajalik käesoleva direktiivi kohaldamiseks. Vahetada võib ainult teavet, mis on sellise teabevahetuse eesmärgi seisukohast oluline, vajalik ja proportsionaalne ning mille puhul tuleb järgida eelmääratletud konfidentsiaalsuse ja turvalisuse kriteeriume vastavalt otsusele 2011/292/EL või vaikimiskokkulepete või mitteametlike vaikimiskokkulepete alla kuuluv teave, näiteks protokoll teabe tundlikkuse märgistamise kohta fooritulede analoogia põhjal. [ME 37]

(39)  Koostöövõrgus riskide ja intsidentide kohta teabe jagamine ning intsidentidest riigi pädevatele asutustele või ühtsetele kontaktpunktidele teatamise nõude järgimine võib eeldada isikuandmete töötlemist. Selline isikuandmete töötlemine on vajalik käesoleva direktiivi eesmärgiks oleva üldiste huvide järgimise jaoks ja on seega õiguspärane vastavalt direktiivi 95/46/EÜ artiklile 7. Nimetatud õiguspärast eesmärki arvestades ei ole tegemist ebaproportsionaalse ega talumatu sekkumisega, mis kahjustaks olemuslikult Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 8 tagatud õigust isikuandmete kaitsele. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tuleks vajaduse korral kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1049/2001(14). Kui ELi institutsioonid ja organid töötlevad käesoleva direktiivi kohaldamisel andmeid, peaks see toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 45/2001. [ME 38]

(40)  Kuna liikmesriigid üksi ei suuda piisavalt saavutada käesoleva direktiivi eesmärke, st võrgu- ja infoturbe kõrge taseme tagamist ELis, ning tegevuse mõju tõttu on seda parem teha liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kooskõlas nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(41)  Käesolevas direktiivis järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta põhiõigusi ja põhimõtteid, eelkõige õigust eraelu ja edastatavate sõnumite puutumatusele, isikuandmete kaitset, ettevõtlusvabadust ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Käesolevat direktiivi tuleb rakendada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega.

(41a)  Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et kõnealuste dokumentide edastamine on põhjendatud. [ME 39]

(41b)  Euroopa andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikega 2 ning ta esitas arvamuse(15) 14. juunil 2013,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese ja reguleerimisala

1.  Käesoleva direktiiviga nähakse ette meetmed võrgu- ja infoturbe ühtlaselt kõrge taseme tagamiseks.

2.  Selle eesmärgi saavutamiseks tehakse käesoleva direktiiviga järgmist:

a)  sätestatakse kõigile liikmesriikidele kohustused seoses võrke ja infosüsteeme mõjutavate riskide ja intsidentide vältimise ja käsitlemise ning neile reageerimisega;

b)  luuakse liikmesriikidevahelise koostöö mehhanism, et tagada käesoleva direktiivi ühetaoline kohaldamine ELis ning vajaduse korral võrke ja infosüsteeme mõjutavate riskide ja intsidentide koordineeritud, tõhus ja tulemuslik käsitlemine ja neile reageerimine asjakohaste sidusrühmade osalusel; [ME 40]

c)  kehtestatakse operaatoritele ja haldusasutustele turvanõuded. [ME 41]

3.  Käesoleva direktiivi artiklis 14 sätestatud turvanõudeid ei kohaldata direktiivis 2002/21/EÜ osutatud üldkasutatavaid sidevõrke või üldkasutatavaid elektroonilisi sideteenuseid pakkuvate ettevõtjate suhtes, kes peavad täitma konkreetseid turva- ja terviklusnõudeid, mis on sätestatud nimetatud direktiivi artiklites 13a ja 13b, ega usaldusteenuse pakkujate suhtes.

4.  Käesolev direktiivi ei piira küberkuritegevust käsitlevate liidu õigusaktide ega nõukogu direktiivi 2008/114/EÜ(16) kohaldamist.

5.  Samuti ei piira käesolev direktiiv järgmiste õigusaktide kohaldamist: direktiiv 95/46/EÜ, direktiiv 2002/58/EÜ, ning määrus (EÜ) nr 45/2001. Kasutada tohib ainult käesoleva direktiivi eesmärkidel hädavajalikke isikuandmeid ning andmed peavad olema võimalikult anonüümsed, kui mitte täiesti anonüümsed. [ME 42]

6.  Info jagamisega koostöövõrgu raames vastavalt III peatükile ning võrgu- ja infoturbe intsidentidest teatamisega vastavalt artiklile 14 võib kaasneda vajadus töödelda isikuandmeid. Käesoleva direktiiviga taotletavate avaliku huvi eesmärkide saavutamise jaoks vajalikuks töötlemiseks peab olema liikmesriigi luba vastavalt direktiivi 95/46/EÜ artiklile 7 ja direktiivile 2002/58/EÜ selliselt, nagu neid siseriikliku õigusega kohaldatakse.

Artikkel 1a

Isikuandmete kaitse ja töötlemine

1.  Käesoleva direktiivi kohane isikuandmete töötlemine toimub kooskõlas direktiividega 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ.

2.  Käesoleva direktiivi kohane isikuandmete töötlemine komisjoni ja ENISA poolt toimub kooskõlas määrusega (EÜ) nr 45/2001.

3.  Käesoleva direktiivi kohane isikuandmete töötlemine Europoli juures tegutseva küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse poolt toimub vastavalt otsusele 2009/371/JSK(17).

4.  Isikuandmete töötlemine on õiglane ja seaduslik ning piirdub üksnes minimaalse andmehulgaga, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks, milleks neid andmeid töödeldakse. Neid andmeid säilitatakse vormingus, mis võimaldab tuvastada andmesubjekti isikut mitte kauem, kui on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, milleks neid isikuandmeid töödeldakse.

5.  Käesoleva direktiivi artiklis 14 osutatud intsidentidest teatamine ei piira direktiivi 2002/58/EÜ artiklis 4 ja komisjoni määruses (EL) nr 611/2013(18) sätestatud isikuandmetega seotud rikkumisest teatamise normide ja kohustuste kohaldamist. [ME 43]

Artikkel 2

Minimaalne ühtlustamine

Miski ei takista liikmesriike võtmast vastu ja säilitamast sätteid, millega tagatakse turvalisuse kõrgem tase, ilma et see piiraks nende ELi õigusest tulenevaid kohustusi.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

(1)  „võrk ja infosüsteem” –

a)  elektrooniline sidevõrk direktiivis 2002/21/EÜ sätestatud tähenduses ja

b)  seade või omavahel ühendatud või seotud seadmete rühm, millest vähemalt ühes toimub mõne programmi kohaselt arvutiandmete digitaalandmete automaatne töötlemine, ning [ME 44]

c)  arvutiandmed digitaalandmed, mida salvestatakse, töödeldakse, võetakse välja või edastatakse punktides a ja b kirjeldatud komponentide töö, kasutamise, kaitsmise või hooldamise jaoks. [ME 45]

(2)  „turvalisus” – võrgu ja infosüsteemi võime panna teatava kindlusega vastu õnnetusele või pahatahtlikule tegevusele, mis seab ohtu salvestatud või edastatud andmete või selle võrgu ja infosüsteemi kaudu pakutavate või nende kaudu juurdepääsetavate teenuste käideldavuse, autentsuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse; turvalisus hõlmab nõuetekohaseid tehnilisi seadmeid, lahendusi ja töökorda, mis tagavad käesolevas direktiivis sätestatud turvanõuded; [ME 46]

(3)  „risk” – mõistlikult tuvastatav asjaolu või sündmus, mis võib kahjustada turvalisust; [ME 47]

(4)  „intsident” – asjaolu või sündmus, mis tegelikult kahjustab turvalisust; [ME 48]

(5)  „infoühiskonna teenus” – teenus direktiivi 98/34/EÜ artikli 1 punkti 2 tähenduses; [ME 49]

(6)  „võrgu- ja infoturbe koostöökava” – kava, millega luuakse organisatsiooniliste ülesannete, vastutuse ja protseduuride raamistik, et säilitada või taastada võrkude ja infosüsteemide töö neid mõjutava ohu või intsidendi korral;

(7)  „intsidentide käsitlemine” – intsidendi avastamist, ennetamist, analüüsimist ja ohjeldamist ning intsidendile reageerimist toetavad protseduurid; [ME 50]

(8)  „operaator” –

a)  muude infoühiskonna teenuste pakkumist võimaldavate infoühiskonna teenuste pakkuja; infoühiskonna teenuste mittetäielik loetelu on esitatud II lisas; [ME 51]

b)  energeetika, transpordi, panganduse, väärtpaberitega kauplemise finantsturu taristu, interneti vahetuspunktide, toiduainete tarneahela ja tervishoiu valdkonnas esmatähtsa majandusliku ja ühiskondliku tegevuse säilitamiseks vajaliku elutähtsa sellise infrastruktuuri operaator, mille katkestused või hävimine avaldaks liikmesriigis nimetatud funktsioonide täitmata jätmise tõttu suurt mõju; operaatorite mittetäielik loetelu on esitatud II lisas, juhul kui asjaomane võrk ja infosüsteem on seotud tema põhiteenustega; [ME 52]

(8a)  „olulise mõjuga intsident” – infovõrgu või -süsteemi turvalisust ja pidevust kahjustav intsident, mis toob kaasa majanduse ja ühiskonna jaoks hädavajalike funktsioonide olulise katkestuse; [ME 53]

(9)  „standard” – määruses (EL) nr 1025/2012 osutatud standard;

(10)  „spetsifikatsioon” – määruses (EL) nr 1025/2012 osutatud spetsifikatsioon;

(11)  „usaldusteenuse pakkuja” – füüsiline või juriidiline isik, kes pakub elektroonilist teenust, mis seisneb e-allkirjade, e-templite, e-ajatemplite, e-dokumentide, e-andmevahetusteenuste, veebisaitide autentimise ja e-tõendite, sealhulgas e-allkirja ja e-templi jaoks vajalike sertifikaatide loomises, kontrollimises, valideerimises, käsitlemises ja säilitamises.

(11a)  „reguleeritud turg” – reguleeritud turg, nagu see on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 punktis 14(19); [ME 54]

(11b)  „mitmepoolne kauplemissüsteem” – mitmepoolne kauplemissüsteem, nagu see on määratletud direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 punktis 15; [ME 55]

(11c)  „organiseeritud kauplemissüsteem” – mitmepoolne süsteem, mis pole reguleeritud turg, mitmepoolne kauplemissüsteem või keskne osapool, kelle tegevust korraldab investeerimisettevõte või turu korraldaja, kus osakuid võlakirjades, struktureeritud finantstoodetes, lubatud heitkoguse ühikutes või tuletisinstrumentides ostev ja müüv kolmas osapool saab süsteemis suhelda viisil, mis viib lepingu sõlmimiseni kooskõlas direktiivi 2004/39/EÜ II jaotise sätetega. [ME 56]

II PEATÜKK

VÕRGU- JA INFOTURBE RIIKLIKUD RAAMISTIKUD

Artikkel 4

Põhimõte

Liikmesriigid tagavad oma territooriumil võrgu ja infosüsteemide turvalisuse kõrge taseme kooskõlas käesoleva direktiiviga.

Artikkel 5

Riiklik võrgu ja infoturbe strateegia ning riiklik võrgu ja infoturbe koostöökava

1.  Iga liikmesriik võtab vastu riikliku võrgu- ja infoturbe strateegia, milles määratletakse strateegilised eesmärgid ning konkreetsed poliitilised ja regulatiivsed meetmed, mille abil saavutada võrgu ja info turvalisuse kõrge tase ja seda säilitada. Eelkõige käsitletakse riiklikus võrgu- ja infoturbe strateegias järgmisi küsimusi:

a)  strateegia eesmärkide ja prioriteetide määratlus, lähtudes ajakohasest riski- ja intsidendianalüüsist;

b)  juhtimisraamistik, mille toel strateegia eesmärgid ja prioriteedid ellu viia; see hõlmab valitsusasutuste ja muude asjaosaliste ülesannete ja vastutuse selget määratlust;

c)  valmisoleku, reageerimise ja taaste üldmeetmete, kaasa arvatud avaliku ja erasektori koostöö mehhanismide kindlaksmääramine;

d)  teadlikkuse suurendamise ning haridus- ja koolitusprogrammide kirjeldus;

e)  teadus- ja arendustegevuse kavad ja kirjeldus selle kohta, kuidas neis kavades kajastuvad määratletud prioriteedid.

ea)  liikmesriigid võivad paluda ENISA abi oma riiklike võrgu- ja infoturbe strateegiate ja riiklike võrgu- ja infoturbe koostöökavade väljatöötamisel, tuginedes ühisele minimaalsele võrgu- ja infoturbe strateegiale ja koosköökavale. [ME 57]

2.  Riiklik võrgu- ja infoturbe strateegia sisaldab riiklikku võrgu- ja infoturbe koostöökava, mis vastab vähemalt järgmistele nõuetele:

a)  riski hindamise kava riskihalduse raamistik, et teha kindlaks riskid ja hinnata luua metoodika riskide kindlakstegemiseks, prioriseerimiseks, hindamiseks ja käsitlemiseks, võimalike intsidentide mõju hindamine, ennetus- ja kontrollivõimalused ning võimalike vastumeetmete valiku kriteeriumid; [ME 58]

b)  kava raamistiku rakendamises osalevate asutuste ja muude isikute ülesannete ja vastutuse määratlus; [ME 59]

c)  vältimise, avastamise, reageerimise, parandamise ja taaste tagamiseks vajalike ja vastavalt hoiatustasemetele kohandatud koostöö- ja teavitusprotsesside määratlus;

d)  võrgu- ja infoturbe õppuste ja koolituste plaan, mille põhjal kava kinnistada, valideerida ja katsetada. Omandatud kogemused tuleb dokumenteerida ja kava ajakohastamisel neid arvesse võtta.

3.  Riiklik võrgu- ja infoturbe strateegia ning riiklik võrgu- ja infoturbe koostöökava edastatakse komisjonile ühe kolme kuu jooksul pärast seda, kui need on vastu võetud. [ME 60]

Artikkel 6

Riigi pädev asutus pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid võrgu ja infosüsteemide turbe vallas [ME 61]

1.  Iga liikmesriik nimetab võrgu ja infosüsteemide turbe vallas ühe või mitu oma riigi pädeva asutuse pädevat tsiviilasutust (edaspidi „pädev asutus / pädevad asutused”). [ME 62]

2.  Pädevad asutused jälgivad käesoleva direktiivi rakendamist riigi tasandil ning aitavad kaasa selle ühetaolisele kohaldamisele kogu ELis.

2a.  Kui liikmesriik nimetab rohkem kui ühe pädeva asutuse, siis ta nimetab riigi tsiviilasutuse, näiteks pädeva asutuse võrgu ja infosüsteemide turbe valdkonnas riiklikuks ühtseks kontaktpunktiks (edaspidi „ühtne kontaktpunkt”). Kui liikmesriik nimetab ainult ühe pädeva asutuse, siis on see pädev asutus ka ühtne kontaktpunkt. [ME 63]

2b.  Ühe liikmesriigi pädevad asutused ja ühtne kontaktpunkt teevad tihedat koostööd seoses käesolevas direktiivis sätestatud kohustustega. [ME 64]

2c.  Ühtne kontaktpunkt tagab piiriülese koostöö teiste ühtsete kontaktpunktidega. [ME 65]

3.  Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel ja ühtsetel kontaktpunktidel oleksid piisavad tehnilised, rahalised ja inimressursid, mis võimaldaksid neil oma ülesandeid tulemuslikult ja tõhusalt täita ning seeläbi saavutada käesoleva direktiivi eesmärgid. Liikmesriigid tagavad pädevate asutuste ühtsete kontaktpunktide tõhusa, tulemusliku ja turvalise koostöö artiklis 8 osutatud koostöövõrgu kaudu. [ME 66]

4.  Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid – kui see on asjakohane käesoleva artikli lõike 2a kohaselt – saavad kätte haldusasutuste ja operaatorite teated intsidentide kohta vastavalt artikli 14 lõikele 2 ning et neile antakse artiklis 15 osutatud rakendamis- ja jõustamispädevus. [ME 67]

4a.  Kui liidu õigusaktides nähakse ette valdkondlik liidu reguleeriv või järelevalveasutus, muu hulgas võrgu ja infosüsteemide turbe valdkonnas, siis saab see asutus selle sektori asjaomaste operaatorite teated intsidentide kohta vastavalt artikli 14 lõikele 2 ning talle antakse artiklis 15 osutatud rakendamis- ja jõustamispädevus. Kõnealune liidu asutus teeb nende kohustuste valdkonnas tihedat koostööd vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutustega ja ühtsete kontaktpunktidega. Vastuvõtva liikmesriigi ühtne kontaktpunkt esindab liidu asutust III peatüki kohustuste puhul. [ME 68]

5.  Vajaduse korral konsulteerivad pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid riigi asjaomaste õiguskaitseasutuste ja andmekaitseasutustega, ning teevad nendega koostööd. [ME 69]

6.  Iga liikmesriik teatab komisjonile viivitamata pädeva asutuse pädevate asutuste ja ühtse kontaktpunkti määramisest, tema nende ülesannetest ja nende hilisemast muutmisest. Iga liikmesriik avalikustab määratud pädeva asutuse pädevad asutused. [ME 70]

Artikkel 7

Infoturbeintsidentidega tegelev meeskond

1.  Iga liikmesriik loob vähemalt ühe infoturbeintsidentidega tegeleva rühma (CERT) iga II lisas nimetatud sektori jaoks, kes vastutab intsidentide ja riskide käsitlemise eest põhjalikult määratletud protseduuri kohaselt ning vastab I lisa punktis 1 osutatud nõuetele. CERTi võib luua pädeva asutuse osana. [ME 71]

2.  Liikmesriigid tagavad, et CERTil on I lisa punktis 2 osutatud ülesannete tulemuslikuks täitmiseks piisavad tehnilised, rahalised ja inimressursid.

3.  Liikmesriigid tagavad, et riigi tasandil on CERTi kasutada turvaline ja vastupidav side- ja infotaristu, mis sobib kokku ja on koostalitlusvõimeline artiklis 9 osutatud turvalise infojagamissüsteemiga.

4.  Liikmesriigid teatavad komisjonile, millised on CERTi ressursid, volitused ja intsidentide käsitlemise protsess.

5.  CERT tegutseb CERTid tegutsevad pädeva asutuse või ühtse kontaktpunkti järelevalve all ning pädev see asutus kontrollib regulaarselt, kas CERTi CERTide ressursid, volitused ja intsidentide käsitlemise protsessi tulemuslikkus on piisavad. [ME 72]

5a.  Liikmesriigid tagavad, et CERTidel on piisavad inim- ja finantsressursid, et osaleda aktiivselt rahvusvahelistes ja eelkõige ELi koostöövõrkudes. [ME 73]

5b.  CERTidel võimaldatakse ja soovitatakse algatada ühisõppusi teiste CERTidega, kõigi liikmesriikide CERTide ning kolmandate riikide asjaomaste asutustega, samuti rahvusvaheliste institutsioonide, näiteks Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni CERTidega, ning sellistes ühisõppustes osaleda. [ME 74]

5c.  Liikmesriigid võivad oma riiklike CERTide arendamisel paluda abi ENISA-lt või teistelt liikmesriikidelt. [ME 75]

III PEATÜKK

PÄDEVATE ASUTUSTE KOOSTÖÖ

Artikkel 8

Koostöövõrk

1.  Pädevad asutused Ühtsed kontaktpunktid ja komisjon ning ENISA moodustavad võrgu (edaspidi „koostöövõrk”), et teha koostööd võitlemiseks võrku ja infosüsteeme mõjutavate riskide ja intsidentidega. [ME 76]

2.  Koostöövõrk võimaldab pidevat teabevahetust komisjoni ja pädevate asutuste ühtsete kontaktpunktide vahel. Taotluse korral abistab Euroopa Võrgu- ja Infoturbeamet („ENISA”) koostöövõrku oma teadmiste ja nõuannetega. Vajaduse korral võib kutsuda operaatoreid ja küberjulgeolekulahenduste pakkujaid osalema koostöövõrgu tegevuses, millele on osutatud lõike 3 punktides g ja i.

Vajaduse korral teeb võrk koostööd andmekaitseasutustega.

Komisjon teavitab korrapäraselt turvauuringute koostöövõrgustikku ja muid algatuse Horisont 2020 asjakohaseid programme. [ME 77]

3.  Pädevad asutused Ühtsed kontaktpunktid teevad koostöövõrgus järgmist:

a)  levitavad varajasi hoiatusi riskide ja intsidentide kohta vastavalt artiklile 10;

b)  tagavad koordineeritud reageerimise vastavalt artiklile 11;

c)  avaldavad ühisel veebisaidil korrapäraselt mittekonfidentsiaalset teavet töös olevate varajaste hoiatuste ja koordineeritud reageerimise kohta;

d)  arutavad ja hindavad ühe liikmesriigi või komisjoni taotlusel ühiselt üht või mitut artiklis 5 osutatud riiklikku võrgu- ja infoturbe strateegiat või riiklikku võrgu- ja infoturbe koostöökava käesoleva direktiivi reguleerimisala piires;

e)  arutavad ja hindavad liikmesriigi või komisjoni taotlusel ühiselt CERTide töö tulemuslikkust, eelkõige juhul, kui ELi tasandil toimuvad võrgu- ja infoturbe õppused;

f)  teevad koostööd ja vahetavad infot oskusteavet asjakohastel teemadel võrgu- ja infoturbe kohta, eelkõige andmekaitse, energeetika, transpordi, panganduse, finantsturgude ja tervishoiu vallas Europoli juures tegutseva küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse ja muude asjaomaste Euroopa asutustega kõigil väärtpaberitega kauplemise;

fa)  vajaduse korral teavitavad ELi terrorismivastase võitluse koordinaatorit aruannete abil ning võivad paluda abi koostöövõrgustiku ettevalmistamise ja tegevuse analüüsimisel;

g)  vahetavad omavahel ja komisjoniga infot ja parimaid tavasid ning aitavad üksteist võrgu- ja infoturbe alase suutlikkuse loomisel;

h)  korraldavad vastastikku suutlikkuse ja valmisoleku eksperdihindamisi;

i)  korraldavad ELi tasandil võrgu- ja infoturbe õppusi ja osalevad vastavalt vajadusele rahvusvahelistel võrgu- ja infoturbe õppustel;

ia)  on kaasatud ja konsulteerivad operaatoritega nende võrku ja infosüsteeme kahjustavate ohtude ja intsidentide küsimuses ning vajaduse korral vahetavad selleteemalist teavet;

ib)  töötavad koostöös ENISAga lisaks artikli 14 lõikes 2 sätestatud parameetritele välja sektoripõhiste kriteeriumide suunised olulistest intsidentidest teatamiseks, et saavutada nende ühine tõlgendamine, järjepidev kohaldamine ja sidus rakendamine liidus [ME 78]

3a.  Koostöövõrk avaldab kord aastas eelneva 12 kuu kohta aruande, mis põhineb võrgu tegevusel ja käesoleva direktiivi artikli 14 lõike 4 kohaselt esitatud koondaruandel. [ME 79]

4.  Komisjon kehtestab rakendusaktidega korra, mis hõlbustaks lõigetes 2 ja 3 osutatud koostööd pädevate asutuste ühtsete kontaktpunktide, ENISA ja komisjoni vahel. Nimetatud Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu artikli 19 lõikes 2 lõikes 3 osutatud nõuandemenetlusega kontrollimenetluse kohaselt. [ME 80]

Artikkel 9

Turvaline infojagamissüsteem

1.  Koostöövõrgus vahetatakse tundlikku ja konfidentsiaalset infot turvalise taristu kaudu.

1a.  Turvalise taristu osalejad järgivad kõikides töötlemise etappides muu hulgas asjakohaseid konfidentsiaalsus- ja turvalisusmeetmeid vastavalt direktiivile 95/46/EÜ ja määrusele (EÜ) nr 45/2001. [ME 81]

2.  Komisjonile antakse volitused võtta vastavalt artiklile 18 vastu delegeeritud õigusaktid, et määratleda kriteeriumid millele liikmesriik peab vastama, et tal lubataks osaleda turvalises infojagamissüsteemis; kriteeriumid puudutavad järgmist:

a)  turvalise ja vastupidava ning koostöövõrgu turvalise taristuga koosolu- ja koostalitlusvõimelise side- ja infotaristu käideldavus riigi tasandil vastavalt artikli 7 lõikele 3 ning

b)  piisavate tehniliste, rahaliste ja inimressursside ning protsesside olemasolu pädevas asutuses ja CERTis, mis võimaldaks tulemuslikku, tõhusat ja turvalist osalust turvalises infojagamissüsteemis vastavalt artikli 6 lõikele 3 ning artikli 7 lõigetele 2 ja 3. [ME 82]

3.  Lähtudes lõigetes 2 ja 3 osutatud kriteeriumidest, võtab komisjon rakendusaktidega vastu otsused liikmesriikide juurdepääsu kohta sellele turvalisele taristule. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 18 delegeeritud õigusaktidega vastu ühised ühenduvuse ja turbestandardid, mida järgivad ühtsed kontaktpunktid enne tundliku ja konfidentsiaalse teabe vahetamist koostöövõrgu raames. [ME 83]

Artikkel 10

Varajased hoiatused

1.  Pädevad asutused Ühtsed kontaktpunktid ja komisjon annavad koostöövõrgus varajasi hoiatusi riskide ja intsidentide kohta, mis vastavad vähemalt ühele järgmistest tingimustest:

a)  nende ulatus kasvab või võib kasvada kiiresti;

b)  need ületavad või võivad ühtne kontaktpunkt annab hinnangu, et risk või intsident võib ületada riigi reageerimissuulikkuse reageerimissuutlikkust;

c)  need mõjutavad või võivad mõjutada ühtsete kontaktpunktide või komisjoni hinnangul mõjutab risk või intsident rohkem kui üht liikmesriiki. [ME 84]

2.  Varajases hoiatuses edastab pädev asutus või edastavad ühtsed kontaktpunktid ja komisjon asjatu viivituseta kogu talle neile teadaoleva asjakohase teabe, mis võib olla riski või intsidendi hindamiseks kasulik. [ME 85]

3.  Komisjon võib mõne liikmesriigi taotlusel või omal algatusel paluda, et liikmesriik esitaks kogu asjakohase teabe konkreetse riski või intsidendi kohta. [ME 86]

4.  Kui kahtlustatakse, et varajases hoiatuses käsitletav risk või intsident on seotud raske kuriteoga, teatab pädev asutus või komisjon ja kui asjaomane operaator on teatanud kahtlustatavatest raske kuriteoga seotud intsidentidest, millele on osutatud artikli 15 lõikes 4, tagab liikmesriik, et vastavalt vajadusele teatatakse sellest Europoli juures tegutsevale küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskusele. [ME 87]

4a.  Koostöövõrgu liikmed ei avalda mis tahes teavet, mida nad on saanud lõikes 1 osutatud riskide ja intsidentide kohta, ilma saamata selleks teavitanud ühtselt kontaktpuntkilt eelnevat heakskiitu.

Enne teabe jagamist koostöövõrgus teavitab ühtne kontaktpunkt oma kavatsusest operaatorit, kellega teave on seotud, ning kui ta peab seda asjakohaseks, siis ta muudab kõnealuse teabe anonüümseks. [ME 88]

4b.  Kui kahtlustatakse, et varajases hoiatuses käsitletav risk või intsident on tõsist piiriülest tehnilist laadi, teavitab ühtne kontaktpunkt või komisjon sellest ENISAt. [ME 89]

5.  Komisjonile antakse volitused võtta vastavalt artiklile 18 vastu delegeeritud õigusakte selliste riskide ja intsidentide täpsemate spetsifikatsioonide kohta, mille puhul tuleb esitada käesoleva artikli lõikes 1 osutatud varajane hoiatus.

Artikkel 11

Koordineeritud reageerimine

1.  Pärast artiklis 10 osutatud varajast hoiatust lepivad pädevad asutused ühtsed kontaktpunktid asjakohase info hindamise järel asjatu viivituseta kokku koordineeritud reageerimises vastavalt artiklis 12 osutatud ELi võrgu- ja infoturbe koostöökavale. [ME 90]

2.  Koordineeritud reageerimise tulemusena riigi tasandil võetud meetmetest teatatakse koostöövõrgule.

Artikkel 12

ELi võrgu- ja infoturbe koostöökava

1.  Komisjonile antakse volitused võtta rakendusaktiga vastu ELi võrgu- ja infoturbe koostöökava. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

2.  ELi võrgu- ja infoturbe koostöökava sisaldab järgmist:

a)  artikli 10 kohaldamiseks:

–  pädevate asutuste ühtsete kontaktpunktide poolt riskide ja intsidentide kohta kogutava ja jagatava ühilduva ja võrreldava teabe vormingu ning kogumise ja jagamise korra määratlus; [ME 91]

–  koostöövõrgus riskidele ja intsidentidele hinnangu andmise protseduuride ja kriteeriumide määratlus;

b)  artikli 11 kohase koordineeritud reageerimise protsessid, kaasa arvatud ülesannete, vastutuse ja koostööprotseduuride kindlaksmääramine;

c)  võrgu- ja infoturbe õppuste ja koolituste plaan, mille põhjal kava kinnistada, valideerida ja katsetada;

d)  liikmesriikide vahelise teadmussiirde programm suutlikkuse suurendamiseks ja vastastikuseks õppimiseks;

e)  liikmesriikidevaheline teadlikkuse suurendamise ja koolitusprogramm.

3.  ELi võrgu- ja infoturbe koostöökava võetakse vastu hiljemalt üks aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumist ning see vaadatakse regulaarselt läbi. Iga läbivaatamise tulemused teatatakse Euroopa Parlamendile. [ME 92]

3a.  Tagatakse liidu võrgu- ja infoturbe koostöökava sidusus artiklis 5 ette nähtud riiklike võrgu- ja infoturbe strateegiate ja koostöökavadega. [ME 93]

Artikkel 13

Rahvusvaheline koostöö

EL võib sõlmida rahvusvahelisi lepinguid kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonidega, et võimaldada neil osaleda ja korraldada nende osalus mõningates koostöövõrgu tegevustes, ilma et see piiraks koostöövõrgu võimalusi teha mitteametlikku rahvusvahelist koostööd. Sellises lepingus arvestatakse vajadusega tagada koostöövõrgus ringlevate isikuandmete piisav kaitse, ilma et kolmandatele pooltele avaldataks ELi kodanike isikuandmeid, ning kehtestatakse järelevalvemenetlus, mida tuleb järgida, et tagada selliste isikuandmete kaitse. Euroopa Parlamenti teavitatakse selliste lepingute üle peetavatest läbirääkimistest. Isikuandmeid tohib edastada liitu mittekuuluvates riikides asuvatele vastuvõtjatele ainult juhul, kui see on kooskõlas direktiivi 95/46/EÜ artiklitega 25 ja 26 ning määruse (EÜ) nr 45/2001 artikliga 9. [ME 94]

Artikkel 13a

Operaatorite kriitilise tähtsuse tase

Liikmesriikidel on õigus määrata operaatorite kriitilise tähtsuse tase, võttes arvesse sektorite eripära, parameetreid, nagu konkreetse operaatori tähtsus sektori teenuse asjakohase taseme säilitamisel, operaatori osutatava teenuse kasutajate arv ja ajavahemik, milleni operaatori põhiteenuste katkestusel on negatiivne mõju esmatähtsa majandusliku ja sotsiaalse tegevuse säilitamisele. [ME 95]

IV PEATÜKK

HALDUSASUTUSTE JA OPERAATORITE VÕRKUDE JA INFOSÜSTEEMIDE TURVE

Artikkel 14

Turvanõuded ja intsidentidest teatamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et haldusasutused ja operaatorid võtavad vajalikud ja proportsionaalsed tehnilised ja ning korralduslikud meetmed, et avastada ja tulemuslikult hallata riske, mis ohustavad nende kontrollitavate ja nende töös kasutatavate võrkude ja infosüsteemide turvalisust. Tehnika taset arvesse võttes tagatakse nende meetmetega olemasolevale ohule vastav turvalisuse tase, mis on vastavuses konkreetse ohuga. Eelkõige võetakse meetmeid, et vältida võrkude ja infosüsteemide turvalisust mõjutavaid intsidente ja minimeerida nende asutuste pakutavate põhiteenuste võrku ja infosüsteemi kahjustavate intsidentide mõju pakutavatele põhiteenustele ning tagada seega neid võrke ja infosüsteeme kasutavate teenuste pidevus. [ME 96]

2.  Liikmesriigid tagavad, et haldusasutused ja operaatorid teatavad põhjendamatu viivituseta pädevale asutusele või ühtsele kontaktpunktile intsidentidest, millel on oluline mõju nende pakutavate põhiteenuste turvalisusele pidevusele. Teavitamine ei suurenda teavitava osapoole vastutust.

Intsidendi mõju kindlaks tegemiseks võetakse arvesse muu hulgas järgmisi parameetreid: [ME 97]

a)  nende kasutajate arv, kelle põhiteenust mõjutatakse; [ME 98]

b)  intsidendi kestus; [ME 99]

c)  intsidendist mõjutatud geograafilise ala ulatus. [ME 100]

Neid parameetreid täpsustatakse kooskõlas artikli 8 lõike 3 punktiga ib. [ME 101]

2a.  Operaatorid teavitavad lõigetes 1 ja 2 viidatud intsidentidest selle liikmesriigi pädevale asutusele või ühtsele kontaktpunktile, kus põhiteenusele mõju avaldati. Kui mõjutatakse rohkem kui ühe liikmesriigi põhiteenuseid, hoiatab teate saanud ühtne kontaktpunkt operaatori antud teabe põhjal teisi asjaomaseid ühtseid kontaktpunkte. Operaatorile tuleb võimalikult kiiresti teatada, missuguseid teisi ühtseid kontaktpunkte on intsidendist teavitatud, samuti teavitada teda võetud meetmetest, tulemustest ja muust intsidendiga seoses olulisest teabest. [ME 102]

2b.  Kui teade sisaldab isikuandmeid, avaldatakse see ainult teavitatud pädeva asutuse ja ühtse kontaktpunkti vastuvõtjale, kel on vaja neid andmeid töödelda oma ülesannete täitmiseks kooskõlas andmekaitse-eeskirjadega. Avaldatakse vaid nende ülesannete täitmiseks hädavajalikke andmeid. [ME 103]

2c.  II lisaga hõlmamata operaatorid võivad teatada artikli 14 lõikes 2 nimetatud intsidentidest vabatahtlikult. [ME 104]

3.  Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse kõigi operaatorite suhtes, kes pakuvad Euroopa Liidus teenuseid.

4.  Teavitatud pädeva asutuse ja asjaomase operaatoriga konsulteerimise järel võib ühtne kontaktpunkt teavitada üldsust üksikutest intsidentidest, kui pädev asutus ta leiab, et intsidendi avalikustamine on üldsuse huvides, võib ta üldsust teavitada või nõuda, et seda teeks haldusasutus või operaator ärahoidmiseks või käimasoleva intsidendiga toimetulemiseks või kui operaator, keda intsident mõjutab, on keeldunud tegelema selle intsidendiga seotud tõsise struktuurilise haavatavusega.

Enne üldsusele avaldamist tagab teavitatud pädev asutus, et asjaomasel operaatoril on võimalus olla ära kuulatud ning otsus üldsusele avaldamise kohta on täielikult vastavuses üldsuse huviga.

Kui teave üksikute intsidentide kohta tehakse avalikuks, tagab teavitatud pädev asutus või ühtne kontaktpunkt selle muutmise võimalikult anonüümseks.

Pädev asutus või ühtne kontaktpunkt esitab juhul, kui see on mõistlikult võimalik, intsidendist teatanud operaatoritele strateegilise analüüsitud teabe, mis aitab turvaohtu ületada.

Kord aastas esitab pädev asutus ühtne kontaktpunkt koostöövõrgule koondaruande käesoleva lõike kohaselt saadud teadete, sealhulgas teadete arvu kohta, ja käesoleva artikli lõikes 2 loetletud intsidendi parameetrite kohta, ja meetmete kohta, mis on võetud kooskõlas käesoleva lõikega. [ME 105]

4a.  Liikmesriigid julgustavad operaatoreid andma nende ettevõttega seotud intsidentidest vabatahtlikult teada finantsaruannetes. [ME 106]

5.  Komisjonile antakse volitused võtta vastavalt artiklile 18 vastu delegeeritud õigusakte nende asjaolude määratlemiseks, mille korral haldusasutused ja operaatorid peavad intsidentidest teatama. [ME 107]

6.  Kui lõike 5 alusel vastuvõetud delegeeritud õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, võivad Pädevad asutused või ühtsed kontaktpunktid võivad võtta vastu suuniseid ja vajaduse korral anda välja juhiseid asjaolude kohta, mille korral haldusasutused ja operaatorid peavad intsidentidest teatama. [ME 108]

7.  Komisjonile antakse volitused määratleda rakendusaktidega lõike 2 kohaldamiseks vajalikud vormingud ja protseduurid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

8.  Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata mikroettevõtjate suhtes, kes on määratletud komisjoni soovituses 2003/361/EÜ(20), välja arvatud juhul, kui mikroettevõtja tegutseb vastavalt artikli 3 lõike 8 punkti b kohaselt elutähtsa infrastruktuuri operaatori tütarettevõtjana. [ME 109]

8a.  Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada haldusasutuste suhtes mutatis mutandis käesolevat artiklit ja artiklit 15. [ME 110]

Artikkel 15

Rakendamine ja jõustamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on kõik ja ühtsetel kontaktpunktidel on vajalikud volitused, mida nad vajavad, et uurida juhtumeid, mil haldusasutus või operaator ei täitnud et tagada operaatorite artiklist 14 tulenevaid kohustusi tulenevate kohustuste täitmine, ja nende juhtumite mõju võrkude ja infosüsteemide turvalisusele. [ME 111]

2.  Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel ja ühtsetel kontaktpunktidel on volitused nõuda operaatoritelt ja haldusasutustelt, et nad: [ME 112]

a)  esitaksid oma võrkude ja infosüsteemide turvalisuse hindamiseks vajalikud andmed, sealhulgas dokumenteeritud turvapõhimõtted;

b)  laseksid tõendaksid turvapõhimõtete rakendamise tulemuslikkust, näiteks kvalifitseeritud sõltumatul asutusel või riigiasutusel teha sõltumatu asutuse või riigiasutuse tehtava turvaauditi tulemuste abil, ja avaldaksid selle tulemused tõendid pädevale asutusele või ühtsele kontaktpunktile. [ME 113]

Taotluse saatmisel esitavad pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid taotluse eesmärgi ja täpsustavad asjakohaselt, millist teavet nõutakse. [ME 114]

3.  Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel ja ühtsetel kontaktpunktidel on volitused anda operaatoritele ja haldusasutustele siduvaid juhiseid. [ME 115]

3a.  Erandina käesoleva artikli lõike 2 punktist b võivad liikmesriigid otsustada, et vastavalt vajadusele kas pädevad asutused või ühtsed kontaktpunktid peavad kohaldama teatud operaatorite suhtes teistsugust korda nende elutähtsuse taseme põhjal, mis määratakse kindlaks kooskõlas artikliga 13a. Kui liikmesriigid nii otsustavad:

a)  on vastavalt vajadusele kas pädevatel asutustel või ühtsetel kontaktpunktidel volitused esitada operaatoritele asjakohaselt konkreetne taotlus, milles nõutakse, et nad tõendaksid turvapõhimõtete rakendamise tulemuslikkust, näiteks kvalifitseeritud siseaudiitori tehtava turvaauditi tulemuste abil, ja avaldaksid tõendid pädevale asutusele või ühtsele kontaktpunktile;

b)  võib pädev asutus või ühtne kontaktpunkt pärast seda, kui operaator on esitanud punktis a osutatud taotluse, nõuda vajaduse korral lisatõendeid või et kvalifitseeritud sõltumatu asutus või riigiasutus teeks lisaauditi.

3b.  Liikmesriigid võivad otsustada vähendada asjaomase operaatori või haldusasutuse kohta tehtavate auditite arvu ja põhjalikkust, kui turvaaudit näitab järjepidevalt IV peatüki nõuete täitmist. [ME 116]

4.  Pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid teavitavad asjaomaseid operaatoreid võimalusest teatada intsidentidest õiguskaitseasutustele, kui kahtlustatakse, et intsident need intsidendid on seotud raske kuriteoga, teatavad pädevad asutused sellest õiguskaitseasutustele. [ME 117]

5.  Kui intsident põhjustab isikuandmetega kohaldavate isikuandmete-eeskirjadega seotud rikkumise, siis, ilma et see piiraks kehtiva andmekaitseõiguse kohaldamist, teevad pädevad asutused ja ühtsed kontaktpunktid selle lahendamisel tihedat koostööd isikuandmete kaitse asutustega. Ühtsed kontaktpunktid ja andmekaitseasutused töötavad koostöös ENISAga välja teabevahetusmehhanismid ja ühtse vormi, mida tuleb kasutada nii käesoleva direktiivi artikli 14 lõike 2 kui ka muude liidu andmekaitsealaste õigusaktide kohase teatamise jaoks. [ME 118]

6.  Liikmesriigid tagavad, et kõik käesoleva peatükiga haldusasutustele ja operaatoritele pandud kohustused võib kohtus läbi vaadata. [ME 119]

6a.   Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada haldusasutuste suhtes mutatis mutandis artiklit 14 ja käesolevat artiklit. [ME 120]

Artikkel 16

Standardimine

1.  Artikli 14 lõike 1 ühtse kohaldamise tagamiseks julgustavad liikmesriigid mis tahes asjaomase tehnoloogia kasutamist piiramata võrgu- ja infoturbe seisukohast asjakohaste Euroopa Liidu või rahvusvaheliste koostalitlevate standardite ja/või spetsifikatsioonide kasutamist. [ME 121]

2.  Komisjon koostab rakendusaktidega volitab asjakohast Euroopa standardiorganisatsiooni asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides koostama lõikes 1 osutatud standardite ja/või spetsifikatsioonide nimekirja. Nimekiri avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. [ME 122]

V PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 17

Karistused

1.  Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida rakendatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad kõnealustest sätetest komisjonile hiljemalt käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäevaks, samuti teatavad nad viivitamata kõigist neid sätteid mõjutavatest hilisematest muudatustest.

1a.  Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud karistusi kohaldatakse ainult siis, kui operaator jätab tahtlikult või raske hooletuse tõttu oma IV peatükist tulenevad kohustused täitmata. [ME 123]

2.  Liikmesriigid tagavad, et kui turvaintsident puudutab isikuandmeid, on ettenähtud karistused kooskõlas karistustega, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(21).

Artikkel 18

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu artikli 9 lõikes 3 ja artikli 10 lõikes 5 osutatud delegeeritud õigusakte. Komisjon koostab delegeeritud volituste kasutamise kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 9 lõikes 3 ja artikli 10 lõikes 5 ja artikli 14 lõikes 5 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses kindlaksmääratud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. [ME 124]

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle üheaegselt teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 9 lõike 3 ja artikli 10 lõike 5 ja artikli 14 lõike 5 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Kõnealust ajavahemikku võib Euroopa Parlamendi või nõukogu taotlusel kahe kuu võrra pikendada. [ME 125]

Artikkel 19

Komiteemenetlus

1.  Komisjoni abistab komitee (võrgu- ja infoturbe komitee). Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.

3.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Artikkel 20

Läbivaatamine

Komisjon vaatab korrapäraselt läbi käesoleva direktiivi toimimise, iseäranis II lisas esitatud loetelu ning esitab aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Esimene aruanne esitatakse hiljemalt kolm aastat pärast artiklis 21 osutatud ülevõtmise kuupäeva. Selleks võib komisjon paluda, et liikmesriigid esitaksid teavet ilma põhjendamatult viivitamata. [ME 126]

Artikkel 21

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid ja haldussätted hiljemalt [poolteist aastat pärast vastuvõtmist]. Nad edastavad kõnealuste meetmete teksti viivitamata komisjonile.

Nad hakkavad neid meetmeid kohaldama alates [poolteist aastat pärast vastuvõtmist].

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 22

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub [kahekümnendal] päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 23

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

…,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

Infoturbeintsidentidega tegelevale meeskonnale tegelevatele rühmadele (CERT) esitatavad nõuded ja meeskonna rühmade ülesanded [ME 127]

CERTile esitatavad nõuded ja tema ülesanded tuleb määratleda piisavalt ja selgelt ning riigi poliitika ja/või õigusnormid peavad neid toetama. Nõuded hõlmavad järgmist:

1)  CERTile esitatavad nõuded

a)  CERT peab CERTid peavad tagama oma sideteenuste käideldavuse kõrge taseme, vältides nõrku lülisid, ning kasutama mitmesuguseid vahendeid, mis võimaldavad tal neil teistega ja teistel temaga nendega igal ajal ühendust võtta. Sidekanalid peavad olema selgelt nimetatud ning kasutajatele ja koostööpartneritele hästi teada. [ME 128]

b)  CERT peab rakendama ja haldama turvameetmeid, et tagada temani jõudva ja tema poolt käideldava teabe konfidentsiaalsus, terviklus, käideldavus ja autentsus.

c)  CERTi CERTide ametiruumide ja tema nende tööd toetavate infosüsteemide asukoht peab asukohad peavad olema turvaline turvalised ning seal peavad olema turvalised võrguinfosüsteemid. [ME 129]

d)  Luua tuleb teenusehalduse kvaliteedisüsteem, et CERTi töö tulemuste põhjal järelmeetmeid võtta ja süsteemi pidevalt paremaks muuta. Süsteem peab põhinema selgelt määratletud parameetritel, mille hulka kuuluvad ka ametlikud teenusetasemed ja peamised tulemuslikkuse näitajad.

e)  Talitluspidevus:

–  CERTil peab olema taotluste haldamiseks ja suunamiseks sobiv süsteem, et hõlbustada üleandmisi;

–  CERTil peab olema piisavalt töötajaid, et tagada alaline kättesaadavus;

–  CERTi kasutatava taristu pidevus peab olema tagatud. Selle eesmärgi nimel antakse CERTi kasutusse liiased süsteemid ja varutöökeskkond, et tagada alaline juurdepääs sidevahenditele.

2)  CERTi ülesanded

a)  CERTi ülesanded peavad sisaldama vähemalt järgmist:

–  intsidentide tuvastamine ja seire riigis, [ME 130]

–  riskide ja intsidentide kohta varajaste hoiatuste, hoiatuste ja teadaannete esitamine ning teabe levitamine sidusrühmadele,

–  intsidentidele reageerimine,

–  pidev riskide ja intsidentide analüüsimine ja teadlikkus olukorrast,

–  üldsuse teadlikkuse suurendamine interneti kasutamisega seotud riskidest;

–  aktiivne osalemine liidu ja rahvusvahelistes CERTide koostöövõrkudes; [ME 131]

–  võrgu- ja infoturbealaste kampaaniate korraldamine.

b)  CERT peab sisse seadma koostöö erasektoriga.

c)  Koostöö hõlbustamiseks peab CERT toetama ühiste või standardtoimingute vastuvõtmist ja kasutamist järgmistes valdkondades:

–  intsidentide ja riskide käsitlemise protseduurid,

–  intsidentide, riskide ja teabe liigitamise kavad,

–  parameetrite süstematiseerimine,

–  riskide ja intsidentide kohta vahetatava teabe ja süsteemis kasutatavate nimetuste vormingud.

II LISA

Operaatorite loetelu

Vastavalt artikli 3 lõike 8 punktile a:

1.  e-kaubanduse platvormid

2.  Internetimaksete lüüsid

3.  Suhtlusvõrgud

4.  Otsingumootorid

5.  Pilvandmetöötluse teenused

6.  Tarkvarapoed

Vastavalt artikli 3 lõike 8 punktile b: [ME 132]

1.  Energeetika

a)  Elekter

–  Elektri- ja gaasitarnijad Tarnijad

–  Elektri- ja/või gaasitarnesüsteemide Jaotussüsteemi operaatorid ning elektri ja gaasi jaemüüjad ja lõpptarbijatele edasi müüjad

–  Maagaasi ülekandesüsteemi, gaasihoidlate ja veeldusjaamade haldurid

–  Elektrienergia põhivõrguettevõtjad

b)  Nafta

–  Naftajuhtmed ja naftahoidlad

–  Nafta tootmise, rafineerimise, töötlemise, hoiustamise ja ülekandmisega tegelevad operaatorid

c)  Gaas

–  Elektri- ja gaasituru operaatorid

–   Tarnijad

–  Jaotussüsteemi operaatorid ja lõpptarbijatele edasi müüjad

–  Maagaasi ülekandesüsteemi, gaasihoidlate ja veeldusjaamade süsteemi haldurid

–  Nafta ja maagaasi tootmise, rafineerimise ja töötlemisega tegelevad operaatorid Maagaasi tootmis-, rafineerimis- ja töötlemisrajatiste, -hoidlate ja -juhtmete käitajad

–  Gaasituru operaatorid [ME 133]

2.  Transport

–  Lennuettevõtjad (kauba ja reisijate õhuvedu)

–  Meretransporditeenuste osutajad (ettevõtjad, kes tegelevad sõitjate ja kauba vedamisega merel ja rannavetes)

–  Raudtee (taristu haldajad, integreeritud ettevõtjad ja raudteeveoettevõtted)

–  Lennujaamad

–  Sadamad

–  Liikluskorraldusettevõtted

–  Logistika abiteenused: a) ladustamine ja hoiustamine, b) veoste käitlemine ja c) muud transpordi tugiteenused

a)   Maanteetransport

i)   Liikluskorraldusettevõtted

ii)   Logistika abiteenused:

–   ladustamine ja hoiustamine,

–   veoste käitlemine ja

–   muud transpordi tugiteenused

b)  Raudteetransport

i)  Raudtee (taristu haldajad, integreeritud ettevõtjad ja raudteeveoettevõtted)

ii)  Liikluskorraldusettevõtted

iii)  Logistilised abiteenused:

–  ladustamine ja hoiustamine,

–  veoste käitlemine ja

–  muud transpordi tugiteenused

c)  Lennutransport

i)  Lennuettevõtjad (kauba ja reisijate õhuvedu)

ii)  Lennujaamad

iii)  Liikluskorraldusettevõtjad

iv)  Logistika abiteenused:

–  ladustamine,

–  veoste käitlemine ja

–  muud transpordi tugiteenused

d)  Meretransport

i)  Meretransporditeenuste osutajad (ettevõtjad, kes tegelevad sõitjate ja kauba vedamisega sisevetes, merel ja rannavetes) [ME 134]

3.  Pangandus: krediidiasutused vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ(22) artikli 4 lõikele 1.

4.  Finantsturu taristu: väärtpaberibörsid reguleeritud turud, mitmepoolsed kauplemissüsteemid, organiseeritud kauplemissüsteemid ja keskse vastaspoolega kliiringukojad [ME 135]

5.  Tervishoiusektor: tervishoiuasutused (kaasa arvatud haiglad ja erakliinikud) ning muud tervishoiuteenuste pakkumises osalevad üksused

5a.  Vee tootmine ja veega varustamine [ME 136]

5b.  Toiduainete tarneahel [ME 137]

5c.  Interneti vahetuspunktid [ME 138]

(1) ELT C 271, 19.9.2013, lk 133. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0376. (3) ELT C 271, 19.9.2013, lk 133. (4) Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta seisukoht. (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 33). (6) Nõukogu 31. märtsi 2011. aasta otsus 2011/292/EL ELi salastatud teabe kaitseks vajalike julgeolekueeskirjade kohta (ELT L 141, 27.5.2011, lk 17). (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31). (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1). (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37). (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiv 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37). (11) SEC(2012)72 (final). (12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL) nr 1025/2012, mis käsitleb Euroopa standardimist ning millega muudetakse nõukogu direktiive 89/686/EMÜ ja 93/15/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/9/EÜ, 94/25/EÜ, 95/16/EÜ, 97/23/EÜ, 98/34/EÜ, 2004/22/EÜ, 2007/23/EÜ, 2009/23/EÜ ja 2009/105/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 87/95/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 1673/2006/EÜ (ELT L 316, 14.11.2012, lk 12). (13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13). (14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43). (15) ELT C 32, 4.2.2014, lk 19. (16) Nõukogu 8. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/114/EÜ Euroopa elutähtsate infrastruktuuride identifitseerimise ja määramise ning nende kaitse parandamise vajaduse hindamise kohta (ELT L 345, 23.12.2008, lk 75). (17) Nõukogu 6. aprilli 2009. aasta otsus 2009/371/JSK, millega asutatakse Euroopa Politseiamet (Europol) (ELT L 121, 15.5.2009, lk 37). (18) Komisjoni 24. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 611/2013 meetmete kohta, mida kohaldatakse eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/58/EÜ kohaselt isikuandmetega seotud rikkumiste teatamise suhtes (ELT L 173, 26.6.2013, lk 2). (19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta (ELT L 45, 16.2.2005, lk 18). (20) Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus 2003/361/EÜ mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36). (21) SEC(2012) 72. (22) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiiv 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (ELT L 177, 30.6.2006, lk 1).

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse liidu programm, mille alusel toetatakse teatavaid tegevusi finantsaruandluse ja auditeerimise valdkonnas perioodil 2014–2020 (COM(2012)0782 – C7-0417/2012 – 2012/0364(COD))

P7_TA(2014)0245 A7-0315/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0782),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0417/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 20. märtsi 2013. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 11. detsembri 2013. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A7-0315/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. märtsil 2014. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2014, millega luuakse liidu programm, toetamaks teatavaid tegevusi finantsaruandluse ja auditeerimise valdkonnas aastatel 2014–2020, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 716/2009/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 258/2014) lõplikule kujule).

(1) ELT C 161, 6.6.2013, lk 64.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv raadioseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (COM(2012)0584 – C7-0333/2012 – 2012/0283(COD))

P7_TA(2014)0246 A7-0316/2013

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0584),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0333/2012),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 13. veebruari 2013. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 17. jaanuari 2014. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A7-0316/2013),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud avalduse, mis avaldatakse Euroopa Liidu Teataja L-osas koos seadusandliku akti lõpliku tekstiga;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. märtsil 2014. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/…/EL raadioseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/5/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv 2014/53/EL) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

EUROOPA PARLAMENDI AVALDUS

Euroopa Parlament on seisukohal, et üksnes juhul kui ja kuivõrd rakendusakte määruse (EL) nr 182/ 2011 tähenduses arutatakse komisjonide koosolekutel, võib neid komisjone lugeda nn komiteemenetluse komiteedeks Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe I lisa tähenduses. Komisjonide koosolekud kuuluvad seega raamkokkuleppe punkti 15 kohaldamisalasse, kui ja kuivõrd arutatakse muid küsimusi.

(1) ELT C 133, 9.5.2013, lk 58.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioon 2015. aasta eelarve koostamise üldsuuniste kohta, III jagu – Komisjon (2014/2004(BUD))

P7_TA(2014)0247 A7-0159/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 312 ja 314 ning Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(1),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2014. aasta üldeelarvet(3) ja nelja sellega seotud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavaldust, samuti Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust maksete assigneeringute kohta,

–  võttes arvesse kodukorra II osa 7. peatükki,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7‑0159/2014),

ELi eelarve – kodanikele vahendite andmine kriisist väljapääsu leidmiseks

1.  on veendunud, et vaatamata mõnele takistusele näitab Euroopa majandus elavnemise märke, ja on arvamusel, et kuigi tunnistades jätkuvaid majanduslikke ja eelarvelisi piiranguid riikide tasandil ning eelarve konsolideerimise püüdeid liikmesriikides, peab ELi eelarve soodustama majanduse elavnemise suundumust ja suurendada tuleb strateegilisi investeeringuid Euroopa lisandväärtust andvatesse meetmetesse, et aidata suunata Euroopa majandus tagasi õigele teele, luua jätkusuutlikku majanduskasvu ja tööhõivet, võttes ühtlasi eesmärgiks konkurentsivõime edendamise ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamise kogu ELis;

2.  rõhutab eriti ühe ELi eelarve suurema kuluploki moodustavate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tähtsust; rõhutab asjaolu, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on olnud avaliku sektori investeeringute toetamisel elutähtsates majandusvaldkondades ülisuure tähtsusega ja selle abil on saavutatud kohapeal käegakatsutavaid tulemusi, mis võib anda liikmesriikidele ja piirkondadele tõuke praegusest kriisist ülesaamiseks ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks; toonitab, et kodanikele tuleb võimaldada vahendid kriisist väljapääsu leidmiseks; rõhutab sellega seoses erilist vajadust investeerida sellistesse valdkondadesse nagu haridus ja liikuvus, teadusuuringud ja innovatsioon, VKEd ja ettevõtlus, et suurendada ELi konkurentsivõimet ja aidata kaasa töökohtade loomisele, eriti noorte jaoks ja inimeste jaoks, kes on vanemad kui 50 aastat;

3.  peab samuti oluliseks investeerida teistesse valdkondadesse, nagu taastuvenergia, digitaalne tegevuskava, infrastruktuur, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning piiriülene ühenduvus, ja nn uuenduslike rahastamisvahendite jõulisemasse ja paremasse kasutamisse, eriti seoses pikaajaliste investeeringutega; rõhutab, et on vaja tugevdada ELi tööstust kui peamist edasiviivat jõudu tööhõive ja majanduskasvu osas; nõuab tugeva, konkurentsivõimelise ja sõltumatu ELi tööstuse loomiseks tungivalt, et põhilist tähelepanu tuleks pöörata investeeringutele innovatsiooni;

4.  toonitab, kui tähtis on tagada piisavate rahaliste vahendite kättesaadavus ELi välistegevuse jaoks; tuletab meelde ELi ja tema liikmesriikide võetud rahvusvahelist kohustust suurendada oma ametliku arenguabi kulutusi 0,7%ni RKTst ja saavutada aastatuhande arengueesmärgid aastaks 2015;

5.  rõhutab, kui tähtis on tagada ühelt poolt ELi eri vahendite ning teiselt poolt ELi vahendite ja riikide tehtavate kulutuste võimalikult hea kooskõlastamine, et optimeerida avaliku sektori vahendite kasutamist;

6.  tuletab meelde hiljutist kokkulepet mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kohta, milles määratakse kindlaks iga-aastaste eelarvete põhinäitajad aastani 2020; rõhutab asjaolu, et iga aastaeelarve peab olema kooskõlas mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse ja institutsioonidevahelise kokkuleppega ning seda ei tohiks tuua ettekäändeks uute läbirääkimiste algatamiseks mitmeaastase finantsraamistiku üle; eeldab, et nõukogu ei püüa kehtestada teatavate sätete piiratud tõlgendamist, eelkõige seoses erivahendite eripära ja kohaldamisalaga; kordab oma kavatsust kasutada täielikult ära kõik iga-aastase eelarvemenetluse raames eelarvepädevate institutsioonide käsutuses olevad vahendid, et anda ELi eelarvele vajalik paindlikkus;

7.  rõhutab, et 2015. aasta on uue mitmeaastase finantsraamistiku teise aastana oluline uute aastaid 2014–2020 hõlmavate mitmeaastaste programmide edukaks rakendamiseks; toonitab asjaolu, et selleks, et mitte takistada ELi võtmetähtsusega poliitika rakendamist, tuleb võimalikult kiiresti kõik programmid täies mahus käivitada; märgib, et 2015. aasta eelarve reaalne maht on 2013. aasta eelarvest väiksem; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid kõik endast oleneva, et tagada 2014. aastal kõigi partnerluslepingute ja tegevuskavade kiire vastuvõtmine, et mitte kaotada uute investeerimisprogrammide rakendamisel veelgi aega; toonitab, kui oluline on liikmesriikide valitsusasutustele antav komisjoni täielik toetus selle protsessi kõikides etappides;

8.  tuletab meelde mitmeaastase finantsraamistiku raames sõlmitud kokkulepet, mida rakendatakse esimest korda 2014. aasta eelarves ja mis käsitleb noorte tööhõive, teadustegevuse, Erasmus+ programmi (eelkõige selle praktikaprojekti) ning VKEdega seotud konkreetsete poliitikaeesmärkide jaoks kulukohustuste koondamist perioodi algusesse; rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku kokkuleppe raames on sarnast lähenemist vaja kasutada 2015. aasta eelarvega seoses, koondades noorte tööhõive algatuse (871,4 miljonit eurot 2011. aasta hindades) ja Erasmus+ ning ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (mõlemad 20 miljonit eurot 2011. aasta hindades) assigneeringud perioodi algusesse; on eriti mures noorte tööhõive algatuse rahastamise pärast 2015. aasta järgselt ja nõuab, et sellel eesmärgil kaalutaks kõiki rahastamisvõimalusi, sh mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste üldvaru;

9.  väljendab siiski muret selle üle, et Euroopa ühendamise rahastu energeetika programmi puhul võib kulukohustuste assigneeringute täiendav lükkamine 2015. aastal hilisemasse perioodi omada kahjulikku mõju, ja palub komisjonil anda piisavat teavet selle kohta, kuidas selline otsus mõjutaks selle uue programmi edukat käivitamist;

10.  rõhutab lisaväärtust, mida annab nende programmide raames tehtavate investeeringute toomine perioodi algusesse, selleks et aidata ELi kodanikel kriisist väljuda; kutsub komisjoni ühtlasi üles selgitama välja muud võimalikud programmid, mille puhul võiks assigneeringute perioodi algusesse koondamisest kasu olla, mis võivad sellele eesmärgile kaasa aidata ja kus oleks võimalik perioodi algusse toodud assigneeringud täies mahus ära kasutada;

11.  rõhutab, et seegi kord mõjutavad ELi eelarvet Euroopa Ülemkogu (19.–20. detsember 2013) kõige viimasemad järeldused ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning rändevoogude kohta; kordab oma seisukohta, mille kohaselt tuleb kõiki Euroopa Ülemkogu poolt heaks kiidetud täiendavaid projekte rahastada täiendavatest rahalistest vahenditest, mitte olemasolevate programmide ja rahastamisvahendite kärpimise kaudu ega ka mitte lisaülesannete andmise kaudu institutsioonidele või muudele ELi organitele, mis töötavad juba niigi oma võimete piiril;

12.  rõhutab ELi poliitika ja programmide rakendamise jaoks hädavajalike detsentraliseeritud asutuste tähtsust; märgib, et sellised asutused võimaldavad saavutada mastaabisäästu, koondades kulud, mida iga liikmesriik peaks vastasel juhul eraldi kandma, kusjuures tulemus oleks sama; toonitab, et kõiki asutusi tuleb hinnata eelarve ja inimressursside seisukohalt individuaalselt ning anda neile 2015. aasta eelarves ja järgnevatel aastatel asjakohased rahalised vahendid ja inimressursid, selleks et nad saaksid neile seadusandja poolt antud ülesandeid nõuetekohaselt täita; toonitab seetõttu, et komisjoni teatis „Detsentraliseeritud asutuste inim- ja rahaliste ressursside kavandamine aastatel 2014–2020” (COM(2013)0519) ei tohi olla asutuste eelarveprojekti koostamise aluseks; rõhutab ühtlasi, kui suure tähtsusega on uus detsentraliseeritud asutusi käsitlev institutsioonidevaheline töörühm, mis peaks kontrollima täpsemalt ja järjepidevamalt asutuste arengut, et tagada sidus lähenemisviis; ootab, et see töörühm esitaks oma töö esimesed tulemused aegsasti enne eelarve lugemist parlamendis;

13.  tuletab meelde ELi eriesindajate ühisavaldust, milles parlament ja nõukogu leppisid kokku uurida assigneeringute ümberpaigutamist ELi eriesindajate jaoks komisjoni eelarvest (III jagu) Euroopa välisteenistuse eelarvesse (X jagu) 2015. aasta eelarvemenetluse käigus;

Maksete assigneeringud – EL peab täitma oma seaduslikke ja poliitilisi kohustusi

14.  tuletab meelde, et 2014. aasta eelarves heaks kiidetud maksete assigneeringute üldine määr on madalam sellest, mida vajalikuks peetakse ja mille kohta komisjon oma algses eelarveprojektis ettepaneku tegi; märgib, et komisjon peaks korrigeerima vastavalt mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse sätetele ja uuele maksete koguvarule 2015. aasta maksete ülemmäära ülespoole summa võrra, mis võrdub 2014. aastal tehtud maksete ja mitmeaastase finantsraamistiku 2014. aasta maksete ülemmäära vahega; tunneb sügavat muret selle pärast, et tasumata arvete enneolematult kõrget määra 2013. aasta lõpus, mis üksnes rubriigi 1b raames oli 23,4 miljardit eurot, ei suudeta 2014. aasta ülemmäärade raames katta; nõuab asjakohaste paindlikkusmehhanismide kasutuselevõtmist maksete osas 2014. aastal ja toonitab, et isegi see ei ole eeldatavalt piisav, et hoida ära suur täitmise puudujääk 2014. aasta lõpus; rõhutab asjaolu, et maksete assigneeringute osas korduvalt tekkinud puudujäägid on olnud täitmata kulukohustuste enneolematult kõrge määra peamine põhjus, eriti viimasel paaril aastal;

15.  tuletab meelde, et aluslepingu(4) kohaselt tagavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon rahaliste vahendite olemasolu liidu seaduslike kohustuste täitmiseks kolmandate isikute suhtes; eeldab, et komisjon teeb oma eelarveprojektis ettepaneku maksete assigneeringute piisava määra kohta, mis põhineb reaalsetel prognoosidel ega ole tingitud poliitilistest kaalutlustest;

16.  nõuab mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse raames olemas olevate kõigi vahendite kasutamist, sh ettenägemata kulude varu kasutamist, kui see peaks olema vajalik, ja ainult viimase võimalusena maksete ülemmäära läbivaatamist, et täita kõik liidu seaduslikud kohustused ja mitte seada ohtu kõigile sidusrühmadele, nt teadlastele, ülikoolidele, humanitaarabiorganisatsioonidele, kohalikele omavalitsustele ning VKEdele tehtavad maksed või jääda nendega hiljaks ning ühtlasi vähendada aasta lõpus tasumata maksete summat;

17.  nõuab, et kõigi erivahendite (paindlikkusinstrument, ettenägemata kulude varu, ELi Solidaarsusfond, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ja hädaabireserv) kasutamine maksete osas tuleb kanda eelarvesse nii, et sellega ületatakse mitmeaastases finantsraamistikus maksete jaoks ette nähtud ülemmäära;

18.  arvestades humanitaarabi valdkonna maksete assigneeringute väga murettekitavat olukorda 2014. aasta algul, eelkõige humanitaarabi maksete assigneeringute (160 miljonit eurot) ülekandmist 2013. aastast 2014. aastasse, nõuab komisjonilt kõigi vajalike meetmete võtmist ja võimalikult kiiret reageerimist, et tagada ELi humanitaarabi nõuetekohane osutamine 2014. aastal; toonitab, et humanitaarabi maksete assigneeringute tase peaks vastama kulukohustuste assigneeringute arvatavale kasvule, mida tuleks 2015. aasta eelarveprojektis arvestada;

19.  tuletab meelde ühisavaldust maksete assigneeringute kohta ning Euroopa Parlamendi ja komisjoni kahepoolset avaldust 2014. aasta eelarvet puudutava kokkuleppe raames; palub komisjonil hoida eelarvepädevad institutsioonid täielikult kursis maksete ja täitmata kulukohustustega seotud arengutega kogu käimasoleva aasta jooksul ning nõuab maksetega seotud olukorra jälgimiseks regulaarsete institutsioonidevaheliste kohtumiste korraldamist;

o
o   o

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884. (2) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1. (3) ELT L 51, 20.2.2014. (4) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 323.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioon Venemaa sissetungi kohta Ukrainasse (2014/2627(RSP))

P7_TA(2014)0248 RC-B7-0263/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa naabruspoliitika, idapartnerluse ja Ukraina kohta, pidades eelkõige silmas 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Ukrainas(1),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2013. aasta resolutsiooni Vilniuse tippkohtumise tulemuste ja idapartnerluse tuleviku kohta, eelkõige seoses Ukrainaga(2),

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ELi ja Venemaa tippkohtumise kohta(3),

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 3. märtsil 2014. aastal toimunud erakorralise kohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse Põhja-Atlandi Nõukogu 4. märtsi 2014. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu erakorralisele Ukraina-teemalisele kohtumisele järgnenud riigipeade ja valitsusjuhtide 6. märtsi 2014. aasta avaldust Ukraina kohta,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 2 lõiget 4,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Venemaa rikkus Krimmi tungides oma agressiooniga Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja millega Venemaa rikub kohustusi, mille ta võttis, kui ta kirjutas alla Ukraina julgeolekutagatisi käsitlevale Budapesti memorandumile, kohustudes tagama Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse austamise;

B.  arvestades, et Venemaad toetavad relvastatud isikud ja Vene sõjaväelased on võtnud Krimmi pealinnas Simferopolis oma valdusesse tähtsamad hooned, samuti olulised Ukraina rajatised ja Krimmi poolsaare strateegiliselt tähtsad objektid, sealhulgas vähemalt kolm lennujaama; arvestades, et suurem osa poolsaarel asuvatest Ukraina sõjaväeüksustest on ümber piiratud, kuid on keeldunud relvi loovutamast; arvestades, et pärast kriisi algust on Ukrainasse saadetud märkimisväärsel arvul täiendavaid Vene sõdureid;

C.  arvestades, et Venemaa juhtkonna poolt selle agressiooni toetamiseks esitatud väited on täiesti alusetud ega vasta tegelikule olukorrale kohapeal ning Krimmis ei ole toimunud mingeid rünnakuid Venemaa kodanike või vene päritolu isikute vastu ega nende hirmutamist;

D.  arvestades, et ise võimu haaranud ja ebaseaduslikud Krimmi ametivõimud otsustasid 6. märtsil 2014 paluda Venemaalt Krimmi inkorporeerimist Venemaa Föderatsiooni koosseisu ning kuulutasid 16. märtsiks 2014 välja rahvahääletuse Krimmi lahkulöömise kohta Ukrainast, rikkudes sellega nii Ukraina kui ka Krimmi põhiseadust;

E.  arvestades, et Venemaa peaminister on teatanud kavast kohaldada välisriikides elavate vene keelt kõnelevate isikute suhtes kiirmenetlust Venemaa kodakondsuse saamiseks;

F.  arvestades, et Venemaa Föderatsiooni Föderatsiooninõukogu kiitis 1. märtsil 2014 heaks Venemaa Föderatsiooni relvajõudude saatmise Ukrainasse, et kaitsta Venemaa ja vene keelt kõnelevate isikute huve Krimmi poolsaarel ja kogu riigis;

G.  arvestades, et on vaja jõulist rahvusvahelist diplomaatilist tegevust kõigil tasanditel ja läbirääkimiste protsessi, et rahustada olukorda, leevendada pingeid ja hoida ära kriisi väljumine kontrolli alt ning tagada rahumeelne tulemus; arvestades, et EL peab reageerima mõjusalt, et võimaldada Ukrainal kasutada täielikult oma suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ilma välise surveta;

H.  arvestades, et ELi 28 peaministrit ja riigipead andsid jõulise hoiatuse Venemaa tegevuse tagajärgede kohta ning võtsid vastu otsuse peatada kahepoolsed viisakõnelused Venemaaga ja läbirääkimised uue partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimiseks ning otsustasid peatada ELi institutsioonide osalemine ettevalmistustes G8 tippkohtumiseks, mis peaks toimuma 2014. aasta juunis Sotšis;

1.  mõistab karmilt hukka Venemaa agressiooni, sissetungi Krimmi, kuna Krimm on Ukraina lahutamatu osa ning Venemaa Föderatsioon ja rahvusvaheline üldsus on teda sellisena tunnustanud; nõuab kriisi eskaleerimise viivitamatut tagasipööramist ja kõigi ebaseaduslikult Ukraina territooriumil viibivate sõjaliste üksuste kohest väljaviimist ning rahvusvahelise õiguse ja kehtivate lepinguliste kohustuste täielikku täitmist;

2.  tuletab meelde, et Venemaa tegevus on selges vastuolus ÜRO põhikirjaga, OSCE Helsingi lõppaktiga, Euroopa Nõukogu statuudiga, 1994. aasta Budapesti memorandumiga julgeolekutagatiste kohta, 1997. aasta kahepoolse sõprus-, koostöö- ja partnerluslepinguga, 1997. aasta kokkuleppega, mis käsitleb Venemaa Musta mere laevastiku Ukraina territooriumil viibimise õigust ja tingimusi, ning Venemaa rahvusvaheliste kohustustega; on seisukohal, et Venemaa sammud kujutavad endast ohtu ELi julgeolekule; peab kahetsusväärseks, et Venemaa Föderatsioon otsustas mitte osaleda Ukraina julgeolekut käsitleval kohtumisel, mille korraldasid memorandumile alla kirjutanud riigid ning mis toimus 5. märtsil 2014 Pariisis;

3.  juhib tähelepanu asjaolule, et Ukraina territoriaalse terviklikkuse garanteerisid Venemaa, Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik koos Ukrainaga alla kirjutatud Budapesti memorandumiga, ning juhib tähelepanu sellele, et vastavalt Ukraina põhiseadusele võib Krimmi Autonoomne Vabariik korraldada rahvahääletusi ainult kohalike küsimuste otsustamiseks ja mitte Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud piiride muutmiseks; rõhutab, et seepärast loetakse rahvahääletus Venemaa Föderatsiooniga ühinemise küsimuses õigustühiseks ja seadusevastaseks, nagu ka igasugune muu Ukraina põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega vastuolus olev rahvahääletus; on samal seisukohal Krimmi ebaseaduslike ja ise võimu haaranud ametivõimude 11. märtsi 2014. aasta otsuse suhtes kuulutada välja iseseisvus;

4.  rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad rääkima Venemaaga ühel häälel ja toetama ühtse Ukraina õigust oma tuleviku üle vabalt otsustada; tunnustab seetõttu ja toetab igati Euroopa Ülemkogu 6. märtsi 2014. aasta erakorralisel kohtumisel tehtud ühisavaldust, milles mõisteti Venemaa agressioon hukka ja toetati Ukraina territoriaalset terviklikkust, ühtsust, suveräänsust ja sõltumatust; nõuab tihedat Atlandi-ülest koostööd kriisi lahendamiseks võetavate meetmete küsimuses;

5.  mõistab rahvusvahelise õiguse ja käitumisreeglitega vastuolus olevana hukka Venemaa ametliku doktriini, mille kohaselt Kreml võtab endale õiguse sekkuda jõuga suveräänsete naaberriikide siseasjadesse, et „kaitsta” seal elavate vene kaasmaalaste turvalisust; juhib tähelepanu, et selline doktriin on samaväärne rahvusvahelise õiguse kõrgeima arbiitri ametikoha ühepoolse usurpeerimisega ning seda on kasutatud arvukate poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste sekkumiste õigustamiseks;

6.  tuletab meelde, et 1991. aastal Ukrainas toimunud iseseisvusreferendumil hääletas enamik Krimmi elanikest iseseisvuse poolt;

7.  rõhutab oma veendumust, et konstruktiivse dialoogi pidamine on parim võimalus mis tahes konfliktide lahendamiseks ja pikaajalise stabiilsuse saavutamiseks Ukrainas; kiidab Ukraina valitsust, kes on käsitlenud vastutustundlikult, vaoshoitult ja tasakaalukalt seda rasket kriisi, kus on kaalul riigi territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus; kutsub rahvusvahelist üldsust üles seisma kindalt Ukraina kõrval ja teda toetama;

8.  lükkab tagasi Venemaa väidetava eesmärgi kaitsta Krimmi venekeelset elanikkonda kui täiesti põhjendamatu, sest see elanike rühm ei ole olnud ega ole vähimalgi määral diskrimineeritud; lükkab jõuliselt tagasi Vene propaganda, milles Janukovõtši poliitika vastu protestijaid laimatakse fašistideks;

9.  nõuab praeguse kriisi rahumeelset lahendamist ning rahvusvahelise õiguse põhimõtete ja selles sätestatud kohustuse täielikku järgimist; on seisukohal, et olukord tuleb saada kontrolli alla ja pinged maha võtta, et hoida ära sõjaline vastasseis Krimmis;

10.  rõhutab, et rahvusvaheline vaatlemine ja vahendamine on äärmiselt tähtsad; palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel olla valmis kasutama kõiki võimalikke diplomaatilisi ja poliitilisi vahendeid ning tegutsema väsimatult kõikides asjaomastes rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu, et tagada rahumeelne lahendus, mis peab põhinema Ukraina suveräänsusel ja territoriaalsel terviklikkusel; nõuab seetõttu OSCE täieõigusliku vaatlusmissiooni saatmist Krimmi;

11.  tunnustab algatust luua OSCE egiidi all kontaktrühm, kuid peab kahetsusväärseks, et relvastatud rühmitused ei lasknud OSCE vaatlusmissioonil 6. märtsil 2014 Krimmi siseneda; kritiseerib Venemaa ametivõime ja ise võimu haaranud Krimmi ametivõime, kuna nad keeldusid tegemast OSCE vaatlusmissiooniga koostööd ja tagamast selle liikmetele täielikku ja turvalist juurdepääsu Krimmi piirkonnale;

12.  peab taunitavaks asjaolu, et ÜRO peasekretäri erisaadik Krimmis oli sunnitud oma missiooni katkestama vahetult pärast talle osaks saanud vägivaldseid ähvardusi;

13.  on seisukohal, et 21. veebruari 2014. aasta kokkuleppe (mille üle pidasid ELi nimel läbirääkimisi kolm välisministrit, kuid mida Janukovõtš rikkus, kui ta ei kirjutanud alla uuele konstitutsioonilisele seadusele) teatavad aspektid võiksid veel praegugi aidata tekkinud ummikust välja tulla; on aga siiski seisukohal, et keegi ei saa pidada läbirääkimisi ja/või vastu võtta lahendusi, mis õõnestavad Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, ning kinnitab taas Ukraina rahva põhiõigust vabalt otsustada oma riigi tuleviku üle;

14.  võtab suure murega teadmiseks teated, mille kohaselt relvastatud isikud märgistavad Ukraina tatarlaste maju neis Krimmi piirkondades, kus tatarlased ja venelased koos elavad; märgib, et Krimmi tatarlased, kelle Stalin välja saatis ja kes pärast Ukraina iseseisvumist oma kodumaale tagasi pöördusid, on kutsunud rahvusvahelist üldsust üles toetama Ukraina territoriaalset terviklikkust ning terviklikku õiguslikku ja poliitilist kokkulepet enda kui Krimmi põlisrahva õiguste taastamiseks; palub rahvusvahelisel üldsusel, komisjonil, nõukogul, ÜRO inimõiguste ülemvolinikul ja ELi inimõiguste eriesindajal kaitsta selle vähemusrahva ja kõigi teiste Krimmi vähemusrahvuste õigusi; nõuab Krimmi sissetungile järgnenud juutide ähvardamise ja juudi pühapaikade ründamise põhjalikku uurimist;

15.  väljendab heameelt, et Ukraina valitsus on otsustanud ellu viia mahuka reformikava, mis hõlmab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid muudatusi; väljendab seetõttu heameelt komisjoni otsuse üle anda Ukrainale lühikese ja keskmise tähtajaga finantsabi- ja toetuspakett kogusummas 11 miljardit eurot, et aidata stabiliseerida riigi majanduslikku ja finantsolukorda; ootab, et nõukogu ja komisjon esitaksid koos Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailmapanga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga, Euroopa Investeerimispanga ja muude riikidega võimalikult kiiresti jõulise rahalise toetuse meetmete pikaajalise paketi, millega aidata Ukrainal võidelda majandusliku ja sotsiaalse olukorra halvenemise vastu ning anda majanduslikku abi, et käivitada Ukraina majanduse jaoks vajalikud põhjalikud ja terviklikud reformid; tuletab meelde vajadust korraldada rahvusvaheline rahastajate konverents, mille peaks kokku kutsuma komisjon ja mis peaks toimuma võimalikult kiiresti, ning seda koordineerida; palub IMF-il hoiduda ülemäära karmide kasinusmeetmete kehtestamisest (nt energia toetusmäärade kärpimine), mis raskendaks veelgi riigi juba niigi ränka sotsiaal-majanduslikku olukorda;

16.  palub komisjonil ja liikmesriikidel koos Euroopa Nõukogu ja Veneetsia komisjoniga pakkuda lisaks finantsabile tehnilist abi seoses põhiseadusreformi, õigusriigi põhimõtete tugevdamise ja korruptsioonivastase võitlusega Ukrainas; ootab selles osas positiivseid tulemusi ning rõhutab, et Maidan ja kõik ukrainlased ootavad põhjalikke muutusi ja korralikku valitsemissüsteemi;

17.  nõuab vabu, õiglasi, läbipaistvaid ja üleriigilisi valimisi OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE-ODIHR) vaatlejate osalusel ning kordab, et on valmis saatma ka oma vaatlusmissiooni; palub Ukraina ametivõimudel teha kõik, et õhutada inimesi presidendivalimistel osalema, muu hulgas riigi ida- ja lõunaosas; kordab oma üleskutset Ukraina ametivõimudele viia parlamendivalimised läbi kooskõlas Veneetsia komisjoni soovitustega ning toetab proportsionaalse hääletussüsteemi kasutamist, mis soodustaks riigi kohalike olude nõuetekohast esindatust; rõhutab, kuivõrd tähtis on, et parlament ja parlamendiliikmed järgiksid nii kohalikul kui ka kesktasandil õigusriigi põhimõtteid;

18.  palub Ukrainal mitte alluda survele lükata edasi 25. maiks 2014 kavandatud presidendivalimised;

19.  nõuab Ukrainas valitsust, mis on võimalikult laiapõhjaline ja kaasav, et minimeerida uue vägivalla ja riigi lagunemise ohtu; hoiatab Venemaad tungivalt sammude eest, mis võivad süvendada rahvuslikku või keelelist polariseerumist; rõhutab vajadust tagada tihedas koostöös OSCE ja Euroopa Nõukoguga rahvusvaheliste normide kohaselt rahvusvähemustesse kuuluvate inimeste, sh vene keelt kõnelevate ukrainlaste õiguste täielik tunnustamine ja kaitse; kordab taas oma nõudmist luua uus laiahaardeline kord kõigi vähemuskeelte toetamiseks;

20.  väljendab heameelt presidendi kohusetäitja otsuse üle panna veto õigusaktile, mille eesmärk on tunnistada kehtetuks 3. juuli 2012. aasta keelepoliitika seadus; tuletab meelde, et seda seadust ei kohaldataks nagunii Krimmi suhtes; palub Ülemraadal kehtivaid õigusakte edaspidi ajakohastada, et viia need kooskõlla Ukraina kohustustega Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta alusel;

21.  tunneb heameelt, et ELi 28 riigipead ja valitsusjuhti on valmis allkirjastama assotsieerimislepingu poliitilised peatükid võimalikult ruttu ja enne 25. mail 2014 toimuvaid presidendivalimisi, ning võtma ühepoolseid meetmeid, nt Ukraina kaupade ELi ekspordi tollitariifide vähendamine, mis võimaldavad Ukrainal saada kasu põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu sätetest, vastavalt komisjoni 11. märtsi 2014. aasta ettepanekule; juhib tähelepanu sellele, et EL on valmis sõlmima assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu täies mahus esimesel võimalusel ja niipea, kui Ukraina valitsus on valmis selle sammu astuma; nõuab selgeid signaale, mis näitaksid Venemaale, et miski selles lepingus ei ohusta ja ega kahjusta Ukraina ja Venemaa vahelisi tulevasi kahepoolseid poliitilisi ja majandussuhteid; toonitab lisaks, et Euroopa Liidu lepingu artikli 49 kohaselt on Ukrainal – nagu kõikidel Euroopa riikidel – Euroopa perspektiiv ning ta võib taotleda liidu liikmeks saamist, tingimusel et ta peab kinni demokraatia põhimõtetest, austab põhivabadusi, inimõigusi ja vähemuste õigusi ning tagab õigusriigi põhimõtete järgimise;

22.  tuletab sellega seoses meelde, et relvade ja sõjatehnoloogia eksport võib ohustada kogu piirkonna stabiilsust ja rahu ning see tuleks viivitamata lõpetada; mõistab teravalt hukka asjaolu, et ELi liikmesriigid on Venemaale ulatuslikult eksportinud relvi ja sõjatehnoloogiat, sh keskseid strateegilisi tavapäraseid sõjalisi vahendeid;

23.  väljendab heameelt Euroopa Ülemkogu 6. märtsi 2014. aasta otsuse üle, mis käsitleb esimesi Venemaa vastu suunatud meetmeid, nagu viisaküsimusi ja uut kokkulepet käsitlevate kahepoolsete kõneluste peatamine, samuti liikmesriikide ja ELi institutsioonide otsuse üle peatada osalemine G8 tippkohtumisel Sotšis; hoiatab aga, et kui olukord ei rahune või kui kriis Krimmi annekteerimisega veelgi eskaleerub, peaks EL võtma kiiresti asjakohaseid meetmeid, mille hulka peaksid kuuluma relvade ja kahesuguse kasutusega tehnoloogia embargo, viisapiirangud, varade külmutamine, rahapesuvastaste õigusaktide kohaldamine Ukrainasse tungimisega seotud otsuste tegemisel osalenud isikute suhtes ning meetmed Venemaa äriühingute ja nende tütarettevõtjate vastu, eriti energiasektoris, et nad täidaksid täielikult ELi õigusakte, ning millel oleks mõju praegustele poliitilistele ja majandussidemetele Venemaaga;

24.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi ning Venemaa Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu parlamentaarset koostööd ei saa endisel viisil jätkata;

25.  väljendab heameelt nõukogu otsuse üle võtta vastu sanktsioonid seadusevastaselt omandatud Ukraina rahaliste vahendite külmutamiseks ja tagastamiseks, mis on suunatud 18 isiku, teiste seas Janukovõtši vastu;

26.  kutsub sellega seoses komisjoni üles toetama Lõunakoridori projekte, millega mitmekesistatakse tõhusalt energiavarustust, ning nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nende avaliku sektori ettevõtted ei osaleks Venemaa ettevõtetega projektides, mis suurendavad Euroopa haavatavust;

27.  rõhutab, kui tähtis on Ukraina jaoks kindel, mitmekesine ja taskukohane energiavarustus; rõhutab sellega seoses strateegilist rolli, mis on energiaühendusel (mille eesistuja Ukraina 2014. aastal on) ning Ukraina vastupanuvõime suurendamisel Venemaa energiaähvarduste suhtes; tuletab meelde vajadust suurendada ELi säilitusvõimsust ning suutlikkust tagada vastassuunaline gaasivoog ELi liikmesriikidest Ukrainasse; väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle ajakohastada Ukraina gaasitransiidisüsteem ning aidata sel tasuda võlad Gazpromile; rõhutab, et on vaja liikuda kiiresti edasi ühise energiajulgeolekupoliitika suunas, et jõuda tugeva siseturu loomiseni ja mitmekesistatud energiavarustuseni, ning töötada kolmanda energiapaketi täieliku rakendamise nimel ja sellega vähendada ELi sõltuvust Venemaa naftast ja gaasist;

28.  palub nõukogul anda komisjonile viivitamata luba kiirendada viisanõude kaotamist Ukraina jaoks, et liikuda edasi viisavabaduse kehtestamise suunas, järgides Moldova eeskuju; nõuab, et kuni lepingu sõlmimiseni kehtestataks viivitamata ajutised, väga lihtsad ja soodsa hinnaga viisamenetlused ELi ja liikmesriikide tasandil;

29.  on kindlalt veendunud, et Ukraina sündmused näitavad, et EL peab oluliselt suurendama oma toetust ja pühendumust Moldova ja Gruusia Euroopa-orientatsioonile ja territoriaalsele terviklikkusele, kuna nad valmistuvad hiljem käesoleval aastal sõlmima ELiga assotsieerimislepingut ning põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduslepingut;

30.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Ukraina presidendi kohusetäitjale, valitsusele ja parlamendile, Euroopa Nõukogule ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0170. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0595. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0101.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioon Lissaboni lepingu rakendamise kohta Euroopa Parlamendi suhtes (2013/2130(INI))

P7_TA(2014)0249 A7-0120/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta otsust Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe muutmise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 2014. aasta valimiste kohta(2) ja 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 2014. aasta valimiste praktiliste aspektide parema korralduse kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet(4),

–  võttes arvesse käimasolevaid läbirääkimisi, mille eesmärk on vaadata läbi 20. novembril 2002 Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel sõlmitud institutsioonidevaheline kokkulepe, mis käsitleb Euroopa Parlamendi juurdepääsu nõukogu tundlikule teabele julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas(5),

–  võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel(6),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, õiguskomisjoni ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A7-0120/2014),

A.  arvestades, et Lissaboni leping süvendab Euroopa Liidu demokraatlikku legitiimsust, tugevdades Euroopa Parlamendi rolli Euroopa Komisjoni presidendi valimise ja Euroopa Komisjoni ametissenimetamise menetluses;

B.  arvestades, et vastavalt Lissaboni lepingus Euroopa Komisjoni presidendi valimiseks sätestatud uuele korrale valib Euroopa Parlament Euroopa Komisjoni presidendi oma liikmete häälteenamusega;

C.  arvestades, et Lissaboni lepingus nähakse ette, et Euroopa Ülemkogu peaks võtma arvesse Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi ja konsulteerima enne Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi väljapakkumist uue parlamendiga;

D.  arvestades, et kõik Euroopa suuremad erakonnad on praegu nimetamas komisjoni presidendi kohale oma kandidaati;

E.  arvestades, et uue komisjoni valitud presidendil tuleb täiel määral ära kasutada talle Lissaboni lepinguga antud õigusi ja võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada järgmise komisjoni tõhus toimimine, hoolimata selle suurusest, mida Euroopa Ülemkogu otsuste kohaselt ei vähendata nii, nagu on ette nähtud Lissaboni lepingus;

F.  arvestades, et komisjoni vastutust parlamendi ees tuleks tugevdada liidu ühe- ja mitmeaastaste programmide koostamise kaudu, samuti komisjoni presidendi valimisel ning umbusaldusavaldusel vajaliku häälteenamuse vahelise sümmeetria loomise kaudu;

G.  arvestades, et parlamendi rolli tegevuskava koostajana õigusloomeküsimustes tuleb tugevdada ja Lissaboni lepingus sätestatud põhimõtet, et õigusloomeküsimustes toimivad parlament ja nõukogu võrdsetel alustel, tuleb täielikult rakendada;

H.  arvestades, et uue komisjoni ametissenimetamise puhul tuleks olemasolevad institutsioonidevahelised kokkulepped läbi vaadata ja paremini sõnastada;

I.   arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 36 on sätestatud, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja (kõrge esindaja) peab regulaarselt konsulteerima Euroopa Parlamendiga ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiaspektide ja põhivalikute suhtes ning teavitama parlamenti asjaomaste poliitikavaldkondade arengust; kõrge esindaja peab tagama, et Euroopa Parlamendi arvamusi võetakse nõuetekohaselt arvesse;

J.  arvestades, et kõrge esindaja deklaratsioonis poliitilise vastutuse kohta(7), mis tehti pärast nõukogu otsuse vastuvõtmist Euroopa välisteenistuse kohta, sätestatakse, et kõrge esindaja vaatab üle ja vajaduse korral teeb ettepaneku kohandada praegusi sätteid(8) Euroopa Parlamendi liikmete juurdepääsu kohta tundlikule teabele julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas;

K.   arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikes 10 on ette nähtud, et Euroopa Parlamenti tuleb rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende sõlmimise kõikides etappides viivitamata ja täielikult teavitada ja et seda sätet kohaldatakse ka lepingute kohta, mis on seotud ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga;

Komisjoni legitiimsus ja poliitiline vastutus

(Komisjoni ametisse nimetamine ja ametist vabastamine)

1.  rõhutab vajadust tugevdada komisjoni demokraatlikku legitiimsust, sõltumatust ja poliitilist rolli; täheldab, et uus kord, mille kohaselt valib komisjoni presidendi Euroopa Parlament, suurendab komisjoni legitiimsust ja poliitilist rolli ning muudab Euroopa Parlamendi valimised veelgi tähtsamaks, kuna Euroopa Parlamendi valimistel osalevate valijate valik on otsesemalt seotud komisjoni presidendi valimisega;

2.  rõhutab, et Lissaboni lepingus sätestatud võimalusi Euroopa Liidu demokraatliku legitiimsuse tugevdamiseks tuleks rakendada täies ulatuses, muu hulgas tuleks selleks komisjoni presidendi kandidaadid nimetada Euroopa tasandi erakondade poolt, mis annab Euroopa Parlamendi valimistele uue poliitilise mõõtme ja ühendab kodanike hääled veelgi enam komisjoni presidendi valimisega Euroopa Parlamendi poolt;

3.  nõuab tungivalt, et järgmine konvent kaaluks, kuidas võiks komisjoni moodustada nii, et see tugevdaks komisjoni demokraatlikku legitiimsust; palub tungivalt järgmisel komisjoni presidendil kaaluda, millisel viisil komisjoni koosseis, ülesehitus ja poliitilised prioriteedid võiksid tugevdada kodanike vaadetele lähedast poliitikat;

4.  kinnitab veel kord, et kõik Euroopa tasandi erakonnad peaksid nimetama oma kandidaadid Euroopa Komisjoni presidendi kohale aegsasti enne Euroopa Parlamendi valimiste kuupäeva;

5.  loodab, et Euroopa Komisjoni presidendi kandidaatidel on Euroopa Parlamendi valimiste kampaanias oluline roll oma Euroopa tasandi erakonna poliitilise programmi levitamisel ja edendamisel kõigis liikmesriikides;

6.  kordab oma üleskutset Euroopa Ülemkogule selgitada konsultatsioonide raames, mille Euroopa Parlament ja Euroopa Ülemkogu peavad läbi viima vastavalt Lissaboni lepingule lisatud 11. deklaratsioonile, õigeaegselt ja enne valimisi, kuidas ta kavatseb komisjoni presidendi kandidaadi nimetamisel arvesse võtta Euroopa Parlamendi valimisi ja austada kodanike valikut; kordab sellega seoses oma üleskutset Euroopa Ülemkogule leppida koos Euroopa Parlamendiga kokku ELi lepingu artikli 17 lõikes 7 osutatud konsultatsioonide pidamise korras ja tagada Euroopa Komisjoni presidendi valimisteni viiva protsessi sujuva kulgemise, nagu on ette nähtud 11. deklaratsioonis Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõigete 6 ja 7 kohta;

7.  nõuab, et võimalikult paljud järgmise komisjoni liikmed valitaks Euroopa Parlamendi valitud liikmete hulgast;

8.  on arvamusel, et komisjoni valitud president peaks komisjoni teiste liikmete valimise protsessis tegutsema iseseisvamalt; kutsub liikmesriikide valitsusi üles tegema kandidaatide esitamisel sooliselt tasakaalustatud ettepanekuid; nõuab, et komisjoni valitud president selgitaks liikmesriikide valitsustele, et volinikukandidaadid peavad tal võimaldama moodustada sooliselt tasakaalustatud kolleegiumi ja lükata tagasi kõik esitatud kandidaadid, kes ei suuda tõestada oma üldist asjatundlikkust, Euroopale pühendumist või vaieldamatut sõltumatust;

9.  on seisukohal, et lähtudes Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta kohtumisel saavutatud poliitilisest kokkuleppest ning Euroopa Ülemkogu 22. mai 2013. aasta otsusest Euroopa Komisjoni liikmete arvu kohta, tuleks komisjoni tõhusamaks toimimiseks kavandada lisameetmeid, nagu portfellita volinike ametissenimetamine või sellise süsteemi loomine, mis hõlmab komisjoni asepresidente, kelle pädevusvaldkonda kuulub enamik olulisi teemavaldkondi ja kellel on pädevus kooskõlastada komisjoni tööd asjaomastes valdkondades, ilma et see piiraks õigust nimetada ühe voliniku iga liikmesriigi kohta ning kõigi volinike hääleõigust;

10.  kutsub järgmist konventi üles vaatama läbi komisjoni koosseisu suuruse ning tema korralduse ja toimimise küsimuse;

11.  on seisukohal, et Euroopa Komisjoni koosseis peab tagama portfellide arvu ja sisu stabiilsuse ning samas ka tasakaalustatud otsustamisprotsessi;

12.  rõhutab, et vastavalt Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhete raamkokkuleppe punktile 2 tuleb Euroopa Ülemkogu poolt üles seatud komisjoni presidendi kandidaadil paluda esitada Euroopa Parlamendile oma ametiaja poliitilised suunised, millest lähtuvalt viiakse läbi põhjalik arvamustevahetus enne, kui parlamendis toimub hääletus komisjoni presidendi ametikohale pakutud kandidaadi üle;

13.  nõuab tungivalt, et tulevane komisjoni presidendi kandidaat võtaks nõuetekohaselt arvesse parlamendi poolt Euroopa Liidu õigusaktide kohta algatusraportite või resolutsioonide vormis varem esitatud ettepanekuid ja soovitusi, mida toetas suur enamus Euroopa Parlamendi liikmetest ja mida endine komisjon oma ametiaja lõpus piisavalt ei järginud;

14.  on seisukohal, et aluslepingute edaspidisel muutmisel peaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 234 komisjoni tegevuse kohta umbusaldusavalduse esitamiseks praegu nõutavat enamust vähendama ning nõudma üksnes Euroopa Parlamendi liikmete häälteenamust, ohustamata seejuures institutsioonide toimimist;

15.  on arvamusel, et vaatamata sellele, et kolleegium kannab ühiselt vastutust komisjoni tegevuse eest, võib üksikuid volinikke pidada vastutavaks oma peadirektoraadi tegevuse eest;

Seadusandlik algatus ja tegevus

(Parlamentaarne pädevus ja järelevalve)

16.  rõhutab, et Lissaboni lepingu eesmärgiks oli edeneda otsustamismenetluste läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks muutmise suunas, kajastades lepingu pühendumust Euroopa rahvaste vahel tihedama liidu loomisele, kus otsuseid tehakse nii avalikult ja kodanikulähedaselt kui võimalik, tugevdades Euroopa Parlamendi ja riiklike parlamentide rolli ning tagades seeläbi liidu õigusaktide vastuvõtmiseks demokraatlikumad ja läbipaistvamad menetlused, mis on esmatähtis, kui arvestada selliste õigusaktide mõju kodanikele ja ettevõtetele; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et niisuguse demokraatliku eesmärgi saavutamine on ohustatud, kui ELi institutsioonid ei austa üksteise pädevust, aluslepingutes sätestatud menetlusi ega lojaalse koostöö põhimõtet;

17.  rõhutab vajadust õigusloomeprotsessi kaasatud institutsioonide vahelise lojaalse koostöö järele dokumentide, näiteks õiguslike arvamuste vahetamisel, et võimaldada institutsioonidevahelist konstruktiivset, avameelset ja õiguslikult kehtivat dialoogi;

18.  märgib, et Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumisest saadik on parlament tõestanud oma pühendumust ja vastutustundlikkust kaasseadusandjana ning et parlamendi ja komisjoni vaheline läbikäimine on üldjoontes olnud positiivne ja põhinenud ladusal suhtlusel ja koostööaltil lähenemisel;

19.  on seisukohal, et kuigi üldine hinnang parlamendi ja komisjoni institutsioonidevahelistele suhetele on positiivne, on veel mitmeid küsimusi ja puudujääke, mis nõuavad rohkem tähelepanu ning tegutsemist;

20.  rõhutab, et jõupingutused tõhususe parandamiseks ei tohi põhjustada õigusaktide kvaliteedi halvenemist või parlamendi loobumist oma eesmärkidest; on arvamusel, et tõhususe suurendamise püüdluse kõrval peab parlament säilitama asjakohased õigusnormid ning jätkama püstitatud eesmärkide saavutamist, tagades seejuures, et õigusaktid on hästi koostatud, vastavad selgelt välja toodud vajadustele ja on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;

21.  rõhutab, et läbipaistvuse kohustus kehtib alati ja ühetaoliselt kõigile institutsioonidele, eelkõige esimesel lugemisel saavutatud kokkulepete puhul; märgib, et parlament on seda kohustust nõuetekohaselt arvesse võtnud, võttes vastu oma kodukorra uued artiklid 70 ja 70a;

22.  tunneb muret seni lahendamata probleemide pärast seadusandliku tavamenetluse kohaldamisel, eriti ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP), ühise kalanduspoliitika ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala (Stockholmi programm) raames, samuti endise kolmanda samba õigusaktide vastavusse viimisel Lissaboni lepingu normide hierarhiaga ja üldiselt seoses jätkuva nn asümmeetrilise läbipaistvusega komisjoni kaasamisel kahe seadusandliku institutsiooni ettevalmistustöödesse; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on kohandada nõukogu töömeetodeid selliselt, et parlamendi esindajatel oleks võimalik osaleda mõnel nõukogu kohtumisel, kui see on vastavalt institutsioonidevahelise vastastikuse lojaalse koostöö põhimõttele nõuetekohaselt põhjendatud;

23.  juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Kohtu kinnituse kohaselt on sobiva õigusliku aluse valik põhiseaduslikku laadi küsimus, kuna see määrab kindlaks ELi pädevuse olemasolu ja ulatuse, järgitavad menetlused ja õigusakti vastuvõtmises osalevate institutsioonide vastavad pädevused; peab seetõttu kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa Parlament on pidanud korduvalt esitama Euroopa Kohtusse hagisid nõukogu poolt vastu võetud aktide tühistamiseks õigusliku aluse valiku tõttu, sealhulgas hagi kahe õigusakti kohta, mis võeti vastu aegunud kolmanda samba alusel tükk aega pärast Lissaboni lepingu jõustumist(9);

24.  hoiatab selle eest, et parlamendi õigusest toimida seadusandjana ei hoitaks kõrvale, lisades nõukogu õigusaktide ettepanekutesse sätted, mille suhtes tuleks kohaldada seadusandlikku tavamenetlust, kasutades vaid komisjoni suuniseid või kohaldamatuid rakendusakte või delegeeritud õigusakte või jättes esitamata ühise kaubanduspoliitika või rahvusvaheliste kaubandus- ja investeerimislepingute rakendamiseks vajalikke õigusakti ettepanekuid;

25.  palub komisjonil paremini ära kasutada õigusaktide ettevalmistamise etappi, eriti rohelise ja valge raamatu põhjal kogutud väärtuslikke andmeid, ning teavitada regulaarselt Euroopa Parlamenti oma teenistuste tehtud eeltööst võrdselt nõukoguga;

26.  on seisukohal, et parlament peaks edasi arendama ja kasutama täiel määral oma sõltumatut struktuuri, mis võimaldab hinnata komisjoni esitatud algsesse ettepanekusse tehtud mis tahes oluliste muudatuste mõju;

27.  rõhutab, et Euroopa Parlament peaks samuti tugevdama õigusloomeprotsessi osana kavandatavate seadusandlike ettepanekute ja muudatusettepanekute põhiõigustele avalduva mõju sõltumatut hindamist ning kehtestama mehhanismid inimõiguste rikkumiste järelevalveks;

28.  taunib asjaolu, et kuigi komisjon täidab ametlikult oma kohustust vastata kolme kuu jooksul parlamendi taotlustele seadusandlike algatuste esitamiseks, ei ole komisjon iga kord pakkunud tõelisi ja põhjalikke järelmeetmeid;

29.  nõuab, et aluslepingute järgmise läbivaatamise käigus tunnustataks täielikult parlamendi seadusandliku algatuse õigust, kohustades komisjoni arvestama kõiki parlamendi poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 225 alusel esitatud taotlusi ning esitama asjakohase ajavahemiku jooksul seadusandliku ettepaneku;

30.  on seisukohal, et aluslepingute järgmisel läbivaatamisel tuleks komisjoni õigust seadusandlikke ettepanekuid tagasi võtta piirata nii, et see kehtiks vaid juhtudel, mil parlament on pärast parlamendi seisukoha vastuvõtmist esimesel lugemisel otsustanud, et muutunud asjaolude tõttu ei ole ettepanek enam õigustatud;

31.  juhib tähelepanu asjaolule, et parlament kiitis põhimõtteliselt heaks delegeeritud õigusaktide lisamise Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklisse 290, kuna see võimaldab ulatuslikumat järelevalvet, kuid rõhutab, et selliste delegeeritud volituste või artikli 291 kohaste rakendamisvolituste andmine ei ole kunagi kohustuslik; tunnistab, et delegeeritud õigusaktide kasutamist tuleks kaaluda juhul, kui on vaja paindlikkust ja tõhusust ning seda ei ole võimalik saavutada seadusandliku tavamenetluse kaudu, ning tingimusel, et alusaktis on selgesõnaliselt kindlaks määratud volituste delegeerimise eesmärk, sisu, ulatus ja kestus ning selgelt sätestatud volituste delegeerimise tingimused; tunneb muret asjaolu pärast, et nõukogu kaldub üha rohkem nõudma rakendusaktide kasutamist sätete jaoks, mille puhul tuleks kasutada üksnes alusakti või delegeeritud õigusakte; toonitab, et seadusandja võib otsustada lubada rakendusaktide kasutamist ainult selliste tekstiosade puhul, mis ei laienda poliitilisi suuniseid; märgib, et artiklis 290 piiratakse selge sõnaga delegeeritud õigusaktide reguleerimisala seadusandliku akti mitteolemuslike osadega, ja et delegeeritud õigusakte ei saa seetõttu kasutada vastava õigusakti sisu seisukohast olemuslike eeskirjade puhul;

32.  juhib tähelepanu vajadusele teha nõuetekohaselt vahet õigusakti olemuslikel osadel, mille kohta võib seadusandja otsuseid teha üksnes õigusaktis endas, ja mitteolemuslikel osadel, mida võib täiendada või muuta delegeeritud õigusaktidega;

33.  mõistab, et delegeeritud õigusakt võib olla paindlik ja tõhus vahend; rõhutab, kui tähtis on delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide vahel tehtav valik aluslepingu nõuete täitmise seisukohast ning et seejuures tuleb kaitsta parlamendi õigusloomealaseid volitusi, ning kordab oma nõudmist, et komisjon ja nõukogu lepiksid parlamendiga kokku ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kasutamise kriteeriumide kohaldamises, et rakendusakte ei kasutataks delegeeritud õigusaktide asendamiseks;

34.  soovitab komisjonil tungivalt kaasata parlamenti piisaval määral delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise etappi ja esitada parlamendiliikmetele kogu asjakohase teabe vastavalt Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe punktile 15;

35.  palub komisjonil täita raamlepingut selles osas, mis puudutab parlamendi ekspertide juurdepääsu komisjoni ekspertide kohtumistele, ning jälgida seetõttu, et neid kohtumisi ei peetaks komiteemenetluse komiteedeks, kui arutatakse küsimusi, mis ei käsitle rakendusmeetmeid määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses;

36.  rõhutab põhiõiguste harta Lissaboni lepingusse kaasamise erilist tähendust ja tagajärgi; juhib tähelepanu asjaolule, et harta on muutunud ELi institutsioonide ja liikmesriikide jaoks liidu õiguse rakendamisel õiguslikult siduvaks, muutes sel moel põhiväärtused konkreetseteks õigusteks;

37.  tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga on kehtestatud uus õigus, mille kohaselt võib käivitada Euroopa kodanikualgatuse; rõhutab, et eemaldada tuleb kõik tehnilised ja bürokraatlikud tõkked, mis takistavad ikka veel kodanikualgatuse tulemuslikku kasutamist, ja julgustab kodanikke ELi poliitikasuundade kujundamisest aktiivselt osa võtma;

38.  rõhutab Lissaboni lepinguga liikmesriikide parlamentidele antud suuremat rolli ja toonitab, et lisaks rollile, mida parlamendid täidavad subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamise jälgimisel, saavad parlamendid anda, ja ka annavad, omapoolse panuse poliitilise dialoogi raames; on seisukohal, et liikmesriikide parlamentidele võimaldatud aktiivne roll Euroopa Liidu Nõukogu liikmete juhtimisel ning Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vaheline hea koostöö võivad aidata luua asjaliku parlamentaarse vastukaalu täidesaatva võimu teostamisele ELi toimimises; osutab ühtlasi põhjendatud arvamustele, mille liikmesriikide parlamendid esitavad vastavalt protokolli (nr 2) artikli 7 lõikele 2, täheldades, et ELi toimimise lepingu artikli 290 kohase delegeerimise lai reguleerimisala kavandatavas õigusaktis ei võimalda hinnata, kas konkreetne seadusandlik tegelikkus oleks subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas või mitte;

Rahvusvahelised suhted

(Parlamentaarne pädevus ja järelevalve)

39.  tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga suurendati Euroopa Parlamendi rolli ja volitusi rahvusvaheliste lepingute valdkonnas, ning juhib tähelepanu asjaolule, et rahvusvahelised lepingud hõlmavad nüüd üha enam valdkondi, mis on seotud kodanike igapäevaeluga ning mille suhtes varem kohaldati ELi esmase õiguse alusel seadusandlikku tavamenetlust; on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikli 218 lõikes 10 sätestatud nõuet, mille kohaselt tuleb Euroopa Parlamendi teavitada viivitamatult ja täielikult kõigil rahvusvaheliste lepingute sõlmimise menetluse etappidel, on vaja kohaldada nii, et see oleks kooskõlas ELi lepingu artikliga 10, kus on sätestatud, et liit toimib esindusdemokraatia alusel, mis nõuab lahendamist vajavate küsimuste osas läbipaistvust ja demokraatlike arutelusid;

40.  märgib, et SWIFT-lepingu ja võltsimisvastase kaubanduslepingu tagasilükkamine on näide sellest, kuidas parlament on kasutanud talle hiljaaegu antud õigusi;

41.  rõhutab ELi lepingu artikli 18 alusel, et kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ülesanne on tagada ELi välistegevuse järjepidevus; rõhutab lisaks, et kõrge esindaja ja komisjoni asepresident vastutab ELi lepingu artiklite 17 ja 36 kohaselt Euroopa Parlamendi ees ja tal on aluslepingust tulenevalt parlamendi ees kohustused;

42.  tuletab seoses rahvusvaheliste lepingutega meelde parlamendi õigust paluda nõukogul mitte lubada alustada läbirääkimisi enne, kui parlament on läbirääkimisvolitusi puudutava ettepaneku kohta esitanud oma seisukoha, ning on arvamusel, et tuleks kaaluda raamkokkuleppe sõlmimist nõukoguga;

43.  rõhutab vajadust tagada, et komisjon teavitab parlamenti eelnevalt oma kavatsusest alustada rahvusvahelisi läbirääkimisi, et parlamendile jääks ka tegelik võimalus läbirääkimisvolituste andmise kohta põhjendatud arvamuse esitamiseks ja et tema arvamust võetakse arvesse; toonitab, et rahvusvahelised lepingud peaksid sisaldama asjakohaseid tingimusi ELi lepingu artikli 21 sätete täitmiseks;

44.  peab väga tähtsaks inimõiguste klauslite lisamist rahvusvahelistesse lepingutesse ja säästva arengu peatükkide lisamist kaubandus- ja investeerimislepingutesse ning väljendab rahulolu parlamendi algatuste üle põhitingimusi käsitlevate tegevuskavade vastuvõtmiseks; tuletab komisjonile meelde vajadust võtta arvesse parlamendi seisukohti ja resolutsioone ning anda tagasisidet selle kohta, kuidas neid on arvesse võetud rahvusvaheliste lepingute üle peetavates läbirääkimistes ja õigusaktide eelnõudes; väljendab lootust, et ELi investeerimispoliitika väljatöötamiseks vajalikke vahendeid saab hakata õigeaegselt kasutama;

45.  nõuab ELi toimimise lepingu artikli 218 lõike 10 kohaselt, et Euroopa Parlamenti teavitataks viivitamata, täielikult ja täpselt kõigil rahvusvaheliste lepingute, sealhulgas ÜVJP valdkonna lepingute sõlmimise menetluste etappidel ning et talle antaks juurdepääs liidu läbirääkimiste aluseks olevatele tekstidele, järgides asjakohaseid menetlusi ja tingimusi, eesmärgiga tagada, et parlamendil oleks lõplikku otsust tehes vastavast teemast põhjalik ülevaade; rõhutab, et kõnealuse sätte kaalukuse tõendamiseks peaks asjaomastel parlamendikomisjoni liikmetel olema juurdepääs läbirääkimismandaatidele ja muudele asjakohastele läbirääkimisdokumentidele;

46.  juhib tähelepanu asjaolule, et järgides põhimõtet, mille kohaselt ei saa parlamendi nõusolek rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks olla tingimuslik, on parlamendil siiski õigus esitada soovitusi lepingute praktikas kohaldamise kohta; palub sellega seoses, et komisjon esitaks parlamendile korrapäraseid aruandeid rahvusvaheliste lepingute, sealhulgas inimõiguste ja muude lepingus sisalduvate tingimuste rakendamise kohta;

47.  tuletab meelde, et tuleks vältida rahvusvaheliste lepingute ajutist kohaldamist enne seda, kui parlament on oma nõusoleku andnud, välja arvatud juhul, kui parlament on nõus erandit tegema; toonitab, et rahvusvaheliste lepingute liidusiseseks rakendamiseks vajalikke eeskirju ei saa vastu võtta nõukogu üksinda oma otsuses lepingu sõlmimise kohta ning et tuleb täielikult järgida aluslepingutes ette nähtud asjakohaseid seadusandlikke menetlusi;

48.  kinnitab veel kord, et parlamendil tuleb võtta vajalikud meetmed rahvusvaheliste lepingute rakendamise jälgimiseks;

49.  rõhutab, et parlamendil peaks olema õigus väljendada arvamust nende rahvusvaheliste lepingute peatamise või lõpetamise kohta, mille sõlmimiseks oli vaja parlamendi nõusolekut;

50.  kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti üles laiendama kooskõlas poliitilist vastutust käsitleva avaldusega süstemaatilist eelnevat konsulteerimist parlamendiga uute strateegiliste dokumentide, poliitikadokumentide ja volituste küsimuses;

51.  nõuab kooskõlas kohustusega, mille kõrge esindaja ja asepresident poliitilist vastutust käsitlevas avalduses võttis, et kiiremas korras viidaks lõpule läbirääkimised institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimiseks Euroopa Parlamendi, nõukogu ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja vahel seoses Euroopa Parlamendi juurdepääsuga nõukogu ja Euroopa välisteenistuse käsutuses olevale salastatud teabele ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas;

52.  kordab oma nõuet tagada teatavatel juurdepääsutingimustel liidu delegatsioonide poliitiline aruandlus parlamendi tähtsaimatele ametnikele;

53.  nõuab, et võetaks vastu Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistuse vaheline neljapoolne vastastikuse mõistmise memorandum teabe sidusa ja tõhusa edastamise kohta välissuhete valdkonnas;

54.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on nüüd julgeolekupoliitika valdkonnas täieõiguslik institutsiooniline osaleja ning seepärast on tal õigus osaleda aktiivselt selle poliitika põhijoonte ja prioriteetide kindlaksmääramisel ja selle vahendite hindamisel, mida Euroopa Parlament, riikide parlamendid ja nõukogu peavad tegema ühiselt; leiab, et Euroopa Parlament peaks täitma tähtsat rolli sisejulgeolekupoliitika hindamisel ja kindlaksmääramisel, kuna sellel poliitikal on põhjapanev mõju kõigi ELis elavate isikute põhiõigustele; toonitab seepärast vajadust tagada, et nimetatud poliitika kuuluks kontrolli ja demokraatliku järelevalve küsimuses ainsa otse valitud Euroopa institutsiooni pädevusse;

55.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu toimimise lepinguga on laiendatud liidu ainupädevuse ulatust ühise kaubanduspoliitika valdkonnas, mis ei hõlma nüüd üksnes kõiki kaubandusega seotud aspekte, vaid ka välismaiseid otseinvesteeringuid; rõhutab asjaolu, et parlamendil on nüüd täielik pädevus otsustada koos nõukoguga õigusloome ning kaubandus- ja investeerimislepingute heakskiitmise üle;

56.  rõhutab, kui oluline on ELi institutsioonide lojaalne ja tulemuslik koostöö oma vastavate pädevuste piires õigusloome ja rahvusvaheliste lepingute koostamisel, et ennetada kaubandus- ja majandussuundumusi, teha kindlaks prioriteedid ja valikud, koostada keskpikad ja pikaajalised strateegiad, määrata kindlaks rahvusvaheliste lepingutega seotud volitused, analüüsida/koostada ja võtta vastu õigusakte ning jälgida kaubandus- ja investeerimislepingute ning ühise kaubanduspoliitika valdkonna pikaajaliste algatuste rakendamist;

57.  rõhutab, kui oluline on jätkata tõhusa suutlikkuse arendamist, sealhulgas vajalike töötajate ja rahaliste vahendite eraldamist, et määrata aktiivselt kindlaks ja saavutada poliitilised eesmärgid kaubanduse ja investeeringute valdkonnas, tagades samal ajal õiguskindluse, ELi välistegevuse tõhususe ning aluslepingutes sätestatud põhimõtete ja eesmärkide järgimise;

58.  rõhutab vajadust tagada pidev õigeaegne, täpne, põhjalik ja erapooletu teabevoog, mis võimaldab kvaliteetset analüüsi parlamendi poliitikakujundajate pädevuste ja vastutustunde edendamiseks, mis viib suurema institutsioonidevahelise koostoime saavutamiseni ühise kaubanduspoliitika valdkonnas, ning tagada samas parlamendile täieliku ja täpse teabe andmine kõikides etappides, võimaldades talle muu hulgas juurdepääsu liidu läbirääkimiste aluseks olevatele tekstidele asjakohaste menetluste ja tingimuste kohaselt, kusjuures komisjon peaks tegutsema ennetavalt ja tegema kõik endast oleneva sellise teabevoo tagamiseks; rõhutab lisaks, et parlamendile teabe esitamine on oluline ka selleks, et vältida soovimatuid olukordi, mille tulemuseks võivad olla institutsioonidevahelised arusaamatused, ning tervitab sellega seoses korrapäraseid tehnilisi infotunde, mida komisjon mitmetel teemadel korraldab; peab kahetsusväärseks asjaolu, et mitmel korral on asjakohane teave jõudnud parlamendini pigem alternatiivsete kanalite kui komisjoni kaudu;

59.  kordab, et institutsioonidel tuleb teha koostööd aluslepingute, teiseste õigusaktide ja raamkokkuleppe rakendamisel ning et komisjon peab töötama sõltumatul ja läbipaistval viisil kogu ühist kaubanduspoliitikat käsitleva õigusloome koostamise, vastuvõtmise ja rakendamise vältel, ning leiab, et tal on kogu protsessi käigus väga oluline roll;

Põhiseaduslik dünaamika

(Institutsioonidevahelised suhted ja institutsioonidevahelised kokkulepped)

60.  rõhutab, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõike 1 kohaselt peab komisjon tegema algatusi institutsioonidevaheliste kokkulepete saavutamiseks liidu ühe- ja mitmeaastaste programmide koostamisel; juhib tähelepanu sellele, et komisjoni iga-aastase tööprogrammi ettevalmistamisse on varajasemas etapis vaja kaasata mitte ainult parlamenti, vaid ka nõukogu, ning rõhutab, kui tähtis on tagada realistliku ja usaldusväärse programmitöö, mida on võimalik tulemuslikult rakendada ja mis loob aluse institutsioonidevahelise tegevuse kavandamisele; on arvamusel, et komisjoni poliitilise vastutuse suurendamiseks parlamendi ees võiks kaaluda vahekokkuvõte koostamist, et hinnata, mil määral on komisjon saavutanud ametiaja algul välja kuulutatud eesmärke;

61.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõikes 8 on selgesõnaliselt sätestatud põhimõte, mille kohaselt komisjon vastutab poliitiliselt Euroopa Parlamendi ees ja mis on ELi poliitilise süsteemi nõuetekohaseks toimimiseks ülioluline;

62.  rõhutab, et ELi lepingu artikli 48 lõike 2 kohaselt on parlamendil pädevus esitada ettepanekuid aluslepingute muutmiseks ning parlament kavatseb kasutada nimetatud õigust, et esitada uusi ideid Euroopa tuleviku ning ELi institutsioonilise raamistiku kohta;

63.  on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahel sõlmitud raamkokkuleppel ja selle regulaarsetel ajakohastamistel on põhjapanev tähtsus nimetatud kahe institutsiooni vahelise struktureeritud koostöö tugevdamiseks ja arendamiseks;

64.  peab tervitatavaks asjaolu, et 2010. aastal sõlmitud raamkokkulepe tugevdas märkimisväärselt komisjoni poliitilist vastutust parlamendi ees;

65.  rõhutab asjaolu, et dialoogi ja teabele juurdepääsu käsitlevad eeskirjad võimaldavad põhjalikumat parlamentaarset kontrolli komisjoni tegevuse üle ning aitavad kaasa sellele, et komisjon kohtleks parlamenti ja nõukogu võrdsetel alustel;

66.  märgib, et praeguse raamkokkuleppe teatavaid sätteid on veel vaja rakendada ja arendada; teeb ettepaneku, et ametist lahkuv parlament võtaks vastu raamkokkuleppe parandamise üldsuunised, et parlamendi järgmine koosseis võiks vastavasisulisi ettepanekuid kaaluda;

67.  kutsub komisjoni üles arutama konstruktiivselt koos parlamendiga kehtivat raamkokkulepet ja selle rakendamist, pöörates eritähelepanu rahvusvaheliste lepingute üle peetavatele läbirääkimistele, nende sõlmimisele ja rakendamisele;

68.  on seisukohal, et käesoleval ametiajal tuleks täiel määral uurida kehtivate aluslepingute võimalusi täidesaatva võimu poliitilise vastutuse tugevdamiseks ning olemasolevate seadusandlikku ja poliitilist koostööd käsitlevate sätete ühtlustamiseks;

69.  tuletab meelde, et mitmed küsimused nagu delegeeritud õigusaktid, rakendusmeetmed, mõjuhindamised, seadusandlike algatuste menetlemine ja parlamentaarsed küsimused vajavad värskendamist praeguse koosseisu ajal omandatud kogemuste valguses;

70.  peab kahetsusväärseks, et tema korduvad nõudmised pidada uusi läbirääkimisi 2003. aastal vastu võetud paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe üle, et võtta arvesse Lissaboni lepinguga loodud uut õigusloomekeskkonda, tugevdada praeguseid parimaid tavasid ning ajakohastada kokkulepet vastavalt aruka reguleerimise tegevuskavale, on jäänud vastuseta;

71.  kutsub nõukogu üles väljendama oma arvamust võimaluse kohta osaleda parlamendi ja komisjoniga sõlmitavas kolmepoolses kokkuleppes, et teha täiendavaid edusamme küsimustes, mis on juba välja toodud paremat õigusloomet käsitlevas institutsioonidevahelises kokkuleppes;

72.  on seisukohal, et ainult parlamendi ja komisjoni vahelisi suhteid käsitlevad küsimused peaksid jätkuvalt kuuluma kahepoolse raamkokkuleppe valdkonda; rõhutab, et parlament ei saa leppida vähemaga kui see, mis on juba saavutatud olemasoleva raamkokkuleppega;

73.  on seisukohal, et Lissaboni lepingu põhiseadusliku raamistiku üks peamisi probleeme on see, et valitsustevaheline koostöö võib seada ohtu ühenduse meetodi, nõrgendades seeläbi parlamendi ja komisjoni rolli liikmesriikide valitsusi esindavate institutsioonide kasuks;

74.  rõhutab, et ELi lepingu artiklis 2 on loetletud ühised väärtused, millel liit rajaneb; arvab, et nii liit kui ka liikmesriigid peaksid nõuetekohaselt tagama nende väärtuste austamise; juhib tähelepanu sellele, et liidu väärtuste kaitseks tuleks luua asjakohane õiguslik ja institutsiooniline süsteem;

75.  kutsub kõiki ELi institutsioone ning liikmesriikide valitsusi ja parlamente üles võtma aluseks Lissaboni lepinguga loodud uue institutsioonilise ja õigusraamistiku ja töötama välja liidusisese kõikehõlmava inimõiguste poliitika, millega tagatakse nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil tulemuslikud vastutusmehhanismid inimõiguste rikkumiste käsitlemiseks;

o
o   o

76.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 98. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0462. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0323. (4) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47. (5) EÜT C 298, 30.11.2002, lk 1. (6) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 37. (7) ELT C 210, 3.8.2010, lk 1. (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel 20. novembril 2002. aastal sõlmitud institutsioonidevaheline kokkulepe, mis käsitleb Euroopa Parlamendi juurdepääsu nõukogu tundlikule teabele julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas (ELT C 298, 30.11.2002, lk.1). (9) Vt nõukogu 7. märtsi 2013. aasta otsust 2013/129/EL 4-metamfetamiini suhtes kontrollimeetmete kehtestamise kohta ja nõukogu 7. oktoobri 2013. aasta rakendusotsust 2013/496/EL 5-(2-aminopropüül)indooli suhtes kontrollimeetmete kehtestamise kohta.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioon omandiõiguste, omandi ja jõukuse loomise tähtsuse kohta vaesuse kaotamises ning säästva arengu soodustamises arengumaades (2013/2026(INI))

P7_TA(2014)0250 A7-0118/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 17, milles käsitletakse õigust omandile,

–  võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles sätestatakse aastatuhande arengueesmärgid, eelkõige eesmärke 1, 3 ja 7,

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: „Euroopa konsensus”, mis allkirjastati 20. detsembril 2005. aastal, eelkõige selle punkte 11 ja 92,

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2004. aasta teatist „ELi suunised maapoliitika kavandamise ja reformimise protsesside toetamiseks arengumaades” (COM(2004)0686),

–  võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2010. aasta teatist „ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel” (COM(2010)0127),

–  võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637),

–  võttes arvesse komisjoni 27. veebruari 2013. aasta teatist „Inimväärne elu kõigile: vaesuse kaotamine ja maailmale säästva tuleviku tagamine” (COM(2013)0092),

–  võttes arvesse dokumenti „ELi suunised maapoliitika kavandamise ja reformimise protsesside toetamiseks arengumaades”, mille komisjon võttis vastu 2004. aasta novembris,

–  võttes arvesse ÜRO Elukeskkonnaprogrammi (UN-Habitat) 2008. aasta uuringut, milles käsitleti kindlaid maaõigusi kõigile (‘Secure Land Rights for All’) ja ÜRO Elukeskkonnaprogrammi suuniseid selle kohta, kuidas arendada maapoliitikat vaeste huvides: protsess, suunised ja õppetunnid (‘How to Develop a Pro-Poor Land Policy: Process, Guide and Lessons’),

–  võttes arvesse õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri Olivier De Schutteri 11. juuni 2009. aasta aruannet ulatuslike maa omandamiste ja rentimiste kohta, milles käsitleti keskseid põhimõtteid ja meetmeid inimõigustega seotud probleemi käsitlemiseks (‘Large-scale land acquisitions and leases: a set of core principles and measures to address the human rights challenge’),

–  võttes arvesse 2009. aastal Nairobis (Keenias) vastu võetud deklaratsiooni linnastumisega seotud probleemide ja vaesuse vähendamise kohta Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühmas (‘Urbanisation Challenges and Poverty Reduction in ACP States’),

–  võttes arvesse 2010. aastal Roomas toiduga kindlustatuse teemalisel ülemaailmsel tippkohtumisel vastu võetud deklaratsiooni,

–  võttes arvesse 26.–28. novembril 2012. aastal Rabatis (Marokos) toimunud rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud deklaratsiooni 2020. aastaks agulite kaotamise kui ülemaailmse väljakutse kohta (‘Making Slums History: A worldwide challenge for 2020’),

–  võttes arvesse 3.–6. septembril 2013. aastal Kigalis (Rwandas) toimunud AKV riikide, Euroopa Komisjoni ja ÜRO Elukeskkonnaprogrammi teisel kolmepoolsel konverentsil vastu võetud deklaratsiooni säästva linnastumise kohta linnapiirkondade vaesuse kaotamiseks (‘Sustainable Urbanisation as Response to Urban Poverty Eradication’),

–  võttes arvesse ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni (UNDRIP) ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1989. aasta põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni (nr 169),

–  võttes arvesse põllumajandusse tehtavate vastutustundlike investeeringute põhimõtteid, milles austatakse õigusi, elatusvahendeid ja ressursse, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta riikliku toiduga kindlustatuse kontekstis ning Aafrika Liidu Aafrika maapoliitika raamistikku ja suuniseid,

–  võttes arvesse 2015. aasta järgse arengukava kõrgetasemelise komisjoni soovitusi lisada arengukavasse naiste ja meeste maaomandi halduse eesmärk ning tunnustada seda, et naistel ja tüdrukutel peab olema muu hulgas võrdne õigus omada maad ja muud vara,

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arengumaid toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel(1),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A7-0118/2014),

A.  arvestades, et omandiõigusi saab määratleda kui eeskirju, millega reguleeritakse tingimusi, mille kohaselt saavad konkreetsed sidusrühmad, kogukonnad ning avaliku ja erasektori osalejad omandada ja säilitada juurdepääsu materiaalsele ja immateriaalsele varale vastavalt formaalsele õigusele või tavapärastele sätetele; arvestades, et vastavalt ÜRO Elukeskkonnaprogrammi seisukohale saab maaomand konkreetselt olla ametlik (omand, rent, ühine või erarent), tavadel põhinev või religioosse päritoluga; arvestades, et ELi maapoliitika suunistes märgitakse, et maaga seotud õigused ei ole alati piiratud eraomandiga selle ranges tähenduses, vaid võivad tähendada tasakaalu üksikisiku õiguste ja kohustuste ning kollektiivsete õigusnormide vahel eri tasanditel;

B.  arvestades, et üle maailma asustab 1,2 miljardit inimest kinnisvara, mille üle neil ei ole formaalseid õigusi, ja neil ei ole alalist kodu või juurdepääsu maale; arvestades eriti seda, et rohkem kui 90 % Sahara-taguse Aafrika maapiirkondade elanike (kellest 370 miljonit inimest loetakse vaesteks) juurdepääs maale ja loodusvaradele tugineb õiguslikult ebakindlatele tavadel põhinevatele ja mitteametlikele omandisüsteemidele;

C.  arvestades, et seadusevälised ja registreerimata varad ulatuvad hinnanguliselt üle 9,3 triljoni USA dollari, mis on 93 korda suurem kui arenguriikidele viimase 30 aasta jooksul antud välisabi kogusumma;

D.  arvestades, et kuigi aastatuhande arengueesmärk nr 7 (11. eesmärk), mis on suunatud 100 miljoni agulielaniku elu parandamisele 2020. aastaks, on saavutatud, kasvab selliste elanike absoluutarv (2012. aastal hinnanguliselt 863 miljonit) jätkuvalt; arvestades, et ÜRO Elukeskkonnaprogrammi hinnangul elab agulites koguni miljard inimest, ja arvatakse, et 2050. aastaks elab agulites hinnanguliselt kolm miljardit inimest; arvestades, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 11 tunnustatakse universaalset õigust eluasemele ja elamistingimuste pidevale parandamisele;

E.  arvestades, et maapiirkondades puudub umbes 200 miljonil inimesel (peaaegu 20 % maailma vaestest) elatusvahendite hankimiseks piisav juurdepääs maale; arvestades, et maapiirkondade maa on sattumas mitmekordse surve alla, mille põhjuseks on elanikkonna kasv, maa kasutusotstarbe muutmine, ärilised investeeringud, keskkonnaseisundi halvenemine põua, pinnase erosiooni ja toitainete vähenemise tõttu, samuti looduskatastroofid ja konfliktid; ja arvestades, et maaga seotud õiguste tagamine on vajalik selleks, et edendada sotsiaalset stabiilsust, vähendades ebakindlust ja maaga seotud konflikte;

F.  arvestades, et erainvestorid ja valitsused on näidanud üles kasvavat huvi suurte haritava maa tükkide omandamise või pikaajalise rentimise vastu enamasti Aafrika ja Ladina-Ameerika arenguriikides;

G.  arvestades, et poliitiliste ametkondade poolne meelevaldne maa jaotamine põhjustab korruptsiooni, ebakindlust, vaesust ja vägivalda;

H.  arvestades, et maa valdamise küsimused on tihedalt seotud 21. sajandi põhiprobleemidega, nagu toiduga kindlustatus, energianappus, linnade ja elanikkonna kasv, keskkonna halvenemine, kliimamuutused, looduskatastroofid ja konfliktide lahendamine, kinnitades taas vajadust seada prioriteediks põhjalik maareform;

I.  arvestades, et maailmas hallatakse hinnanguliselt 1,4 miljardit hektarit tavanormide alusel; arvestades, et olemasolevad maaomandi struktuurid Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas on teineteisest oluliselt erinevad ning maaomandi ametlikuks muutmisel ei tohi ignoreerida tavadele vastavaid kokkuleppeid, olgu nende puhul tegemist eraomandi või ühisomandiga;

J.  arvestades, et konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta on sätestatud, et naistel ja abikaasadel peavad olema võrdsed õigused omandile ja kinnisvara omandamisele; arvestades, et paljud maaomandi ja omandiõiguse süsteemid on naiste suhtes ametlikult või praktikas siiski diskrimineerivad;

K.  arvestades, et paljudes arengumaades ei ole naiste omandiõigus, seaduslikult tagatud juurdepääs maale ja säästudele ning krediidile ühiskondlikult tunnustatud; arvestades, et taolise diskrimineeriva lähtekoha tõttu on naistel eriti raske kaitsta oma omandiõigust, eelkõige pärimisõigust õiguslike vahenditega;

L.  arvestades, et ärilistel või strateegilistel eesmärkidel, nagu põllumajanduslik tootmine, toiduga kindlustatus ning energia ja biokütuse tootmine, aset leidva ulatusliku maa omandamisega rikuvad arenenud riigid üha sagedamini naiste maaomandiõigusi arengumaades; arvestades, et naistel puudub sageli võimalus kasutada õigusabi ja esindatust omandiõiguste rikkumiste edukaks vaidlustamiseks arengumaades;

M.  arvestades, et vaesuse vähendamiseks on tähtis sätestada naistele kindlad maaga seotud õigused, pidades silmas naiste rolli toidu tootjatena maapiirkondades ja linnalähedastes piirkondades ning nende kohustusi perekonnaliikmete toitmisel; arvestades, et naised, kes moodustavad 70 % Aafrika põllupidajatest, omavad ametlikult maast kõigest 2 %; arvestades, et hiljutised programmid Indias, Keenias, Hondurases, Ghanas, Nicaraguas ja Nepalis näitavad, et leibkonnad, mille pea on naine, on võrreldes meeste juhitud leibkondadega toiduga paremini kindlustatud, neil on parem tervishoid ja nad keskenduvad rohkem haridusele;

N.  arvestades, et enam kui 60 % pideva nälja käes kannatavatest inimestest on naised ja lapsed ning et arengumaades toodavad 60–80 % toidust just naised(2);

O.  arvestades, et hinnanguliselt 370 miljonil põlisrahva liikmel kogu maailmas on tugev vaimne, kultuuriline, sotsiaalne ja majanduslik suhe oma traditsioonilise maaga, mille haldamine tugineb tavaliselt kogukonnale;

P.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 17 tunnustatakse igaühe õigust omada kinnisvara, kas üksi või koos teistega, ja et kedagi ei tohiks meelevaldselt tema omandist ilma jätta;

Q.  arvestades, ILO konventsiooniga nr 169 ja ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga on sätestatud põlisrahvaste maale juurdepääsule konkreetsed kaitse vormid;

R.  arvestades, et ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni artiklis 10 tagatakse põlisrahvastele õigus, et neid ei aeta jõuga ära nende maadelt või territooriumidelt ja et ümberkolimist ei toimu ilma nende vabatahtliku, eelneva ja teavitatud nõusolekuta ning ilma lepingu sõlmimiseta õiglase hüvitise kohta ja võimaluse korral koos võimalusega tagasi pöörduda;

Maaga seotud õigused, sealhulgas omandiõigused ja jõukuse loomine

1.  on arvamusel, et registreeritud omandiõigused ja kindlad maaga seotud õigused edendavad majanduskasvu, edendades samal ajal sotsiaalset ühtekuuluvust ja rahu;

2.  rõhutab, et maaga seotud õiguste ja maale võrdsema juurdepääsu tagamine annab elatusallikatele, majanduslikele võimalustele ja maapiirkondades kodumajapidamistele toidu tootmiseks kindla aluse;

3.  rõhutab asjaolu, et nii nagu on toonitatud ÜRO Elukeskkonnaprogrammis, tuleks lisaks maa eraomandusele tunnustada mitmeid alternatiivseid omandi võimalusi, sh omandi tavasüsteemidele tuginemine kruntidele, põllumaale ja loodusvaradele juriidiliste õiguste tagamiseks;

4.  rõhutab, et maaomandi õiguskindlus väikemaaomanike jaoks, kes moodustavad 95 % võimalikest maaomanikest arenguriikides, ergutab kohalikku majandust, suurendab toiduga kindlustatust, vähendab rännet ja aeglustab agul-linnastumist; juhib tähelepanu asjaolule, et näiteks Etioopias, kus kehtestati omandiõigused, suurenes tootlikkus kolme aastaga kuni 40 % aakri kohta ja seda tänu üksnes sellele muudatusele(3);

5.  märgib murega, et kultuuritraditsioonid seavad naised omandi turvalisuse osas tihti sõltuvusse nende meessoost sugulastest ja jätavad ilma õiguskaitsest; rõhutab riikide rahvusvahelisi kohustusi tagada majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste miinimumtase, mis hõlmab valitsuste kohustust tagada, et maakorraldus ei oleks diskrimineeriv, eriti naiste ja vaeste suhtes, ega rikuks muid inimõigusi;

6.  rõhutab asjaolu, et kui anda inimestele suuremad õigused teha otsuseid omaenda ressursside üle, millele lisanduvad ametlikud pärimissätted, innustab see tugevalt väikemaaomanikke oma maasse jätkusuutlikult investeerima, tegelema terrasside rajamise ja niisutusega ning leevendama kliimamuutuste mõju; märgib sellega seoses, et uuringud on näidanud, et leibkond, kellel on täielikult kindel maaomand, mida on võimalik võõrandada, investeerib hinnanguliselt 59,8 % tõenäolisemalt terrasside ehitusse võrreldes leibkonnaga, kes ootab maa ümberjagamist küla piires järgmise viie aasta jooksul;

7.  märgib, et kui isikul on maaomandit tõendav dokument, saab ta mõistliku intressimääraga laenata raha, mida saab kasutada ettevõtte loomiseks ja arendamiseks; rõhutab, et omandiõiguste kaitse võib edendada konkurentsivõimelist ärikeskkonda, kus saab areneda ettevõtlik ja uuendusmeelne mõtteviis;

8.  tunnistab, et ülesandeks on lahendada vastuolu seaduslikkuse, õiguspärasuse ja praktika vahel, ehitades üles ühistel normidel põhinevad maaomandi mehhanismid, alates olemasolevate õiguste tunnustamisest, tagades samas, et meestel ja naistel, samuti haavatavatel kogukondadel arenguriikides on kindlad õigused maale ja varadele ning et nad on täielikult kaitstud nende omandit hõivata võivate osapoolte huvide vastu;

9.  mõistab karmilt hukka maa hõivamise tava, millega eelkõige maapiirkondade vaestelt traditsioonilistelt rändkarjakasvatajate kogukondadelt võõrandatakse maa ebaseaduslikult ja piisava kompensatsioonita; rõhutab asjaolu, et aastatel 2000–2013 tehti selliseid suuremahulisi rahvusvahelisi maatehinguid üle maailma vähemalt 886, vähemalt 32 miljoni hektariga(4); rõhutab asjaolu, et kõnealune arv tähendab tõenäoliselt tegelikult sõlmitud suurte maatehingute arvu olulist alahindamist;

10.  palub, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid oma arenguabipoliitikas arvesse ulatuslikke maa omandamise protsesse arenenud riikide investorite poolt arengumaades, eelkõige Aafrikas, mis mõjutab kohalikke põllumajandustootjaid ja mõjub laastavalt naistele ja lastele, et kaitsta neid vaesumise, näljahäda ja sunniviisilise väljatõstmise eest oma küladest ning maadelt;

11.  rõhutab, et viljal põhinevate biokütuste toomise avalike stiimulite ja toetuste kaotamine on üks viis maa hõivamisega võitlemiseks;

12.  tuletab meelde, et kui maaga seotud õigused ei ole kindlad ja haldus on nõrk, on see kohalikele kogukondadele väga ohtlik, sest ohustatud on toiduga kindlustatus, põllumajandustootjad ja karjused võidakse oma maadelt ära ajada; nõuab sellega seoses tungivalt, et liikmesriigid toetaksid arenguriikide riiklikku võimet tugevdada oma haldussüsteeme;

13.  rõhutab asjaolu, et nii kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis kui ka majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis tunnustatakse enesemääramise õigust, mis on määratletud kui kõigi rahvaste õigus vabalt käsutada oma loodusvarasid ja ressursse, ja et mõlemas paktis on sätestatud, et ühtegi inimest ei tohi ilma jätta talle kuuluvatest elatusvahenditest; rõhutab sellega seoses, et läbirääkimised maa suuremahulise rentimise või maa omandamise üle peavad hõlmama läbipaistvust, nende kohalike kogukondade piisavat ja informeeritud osalemist, keda maa rentimine või ost puudutab, ja aruandekohustust selle kohta, kuidas kasutatakse tulu, mis peaks andma kasu kohalikule elanikkonnale;

14.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima ÜRO kaudu selliste maa omandamiste mõju põllumaade kõrbestumisele, naiste elukoha- ja maaga seotud õiguste kaotusele, pöörates eelkõige tähelepanu naistele, kes on üksikud ja perekonnapead, toiduga kindlustatusele ning nende naiste, nende laste ja ülalpeetavate elatusvahenditele;

15.  rõhutab, et suuremahulist maa omandamist või rentimist käsitlevates investeerimislepingutes tuleks asjakohaselt arvesse võtta praeguste maakasutajate õigusi, samuti põllumajanduslikes majapidamistes hõivatud töötajate õigusi; on seisukohal, et investorite kohustused peaks olema selgelt määratletud ja need peaksid olema jõustatavad, näiteks lisades sanktsioonimehhanismid inimõiguste eiramise juhtumite puhuks; on seisukohal, et kõik maatehingud peaksid hõlmama ka õiguslikku kohustust müüa toodetud kultuuridest teatud kindel miinimumosa kohalikul turul;

Kindlate maaga seotud õiguste, sh omandiõiguste ja maa jätkusuutliku valdamise tagamise tegevuskava arenguriikides

16.  rõhutab asjaolu, et maareform nõuab kohalikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele tingimustele, nt hõimude omandi traditsioonilistele vormidele kohandatud paindlikkust ning see peaks keskenduma kõige haavatavamate rühmade võimaluste suurendamisele;

17.  rõhutab asjaolu, et tavadel põhineva maakorralduse ja pealesurutud koloniaalsete mudelite kooseksisteerimine on üks peamisi arenguriikidele omase maaga seotud ebakindluse põhjuseid; rõhutab sellega seoses, et vältimatult tuleb tunnustada tavadele tuginevat omandi korraldust, mis annab isikutele ja kogukondadele seaduslikud õigused, ja vältida maaga seotud õigustest ilmajätmist või nende kuritarvitamist, mis on eriti levinud Aafrika kogukondades ja Ladina-Ameerika suurtes põliselanike kogukondades;

18.  rõhutab et linnaskvotterite omandi õiguskindluse reguleerimine mõjutab oluliselt investeeringuid elamutesse, kusjuures uuringud näitavad, et elamute renoveerimise maht suureneb rohkem kui 66 %;

19.  tunneb heameelt Rwandas tehtud edusammude üle maaga seotud andmetega seoses, mis tegi võimalikuks katastriüksuste moodustamise kogu riigis märkimisväärselt lühikese ajaga;

20.  hoiatab maaga kindlustatuse saavutamiseks ainult ühe lähenemisviisi rakendamise eest; rõhutab asjaolu, et ametlikud maakorralduse teenused on kõige tulemuslikumad siis, kui neid osutatakse kohalikul tasandil; on seisukohal, et tulemuslik kindlate maaga seotud õiguste andmine võib seepärast sõltuda tsentraliseeritud riiklike maa-ametite reformist, selleks et anda kohustused üle kohalikele ja tavadel põhinevatele institutsioonidele; on seisukohal, et maa registreerimist saab seejärel parandada maaregistrite ja katastrisüsteemide arvutistamisega;

21.  tuletab meelde, et põllumajandus on endiselt maakogukondade peamine elatus- ja toiduga kindlustatuse allikas; märgib siiski, et maapiirkondade maa on sattumas mitmekordse surve alla, mille põhjuseks on elanikkonna kasv, maa kasutusotstarbe muutmine, ärilised investeeringud, keskkonnaseisundi halvenemine põua, pinnase erosiooni ja toitainete vähenemise tõttu, samuti looduskatastroofid ja konfliktid; on sellega seoses veendunud, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks on väga oluline kindlustada maakogukondade maaomand; on seisukohal, et nende probleemidega saab tegeleda mitmete poliitikavahendite kaudu ning need peavad olema kohandatud kohalikule olukorrale;

22.  on veendunud, et valitsusametnikud peaksid esmalt tegema kindlaks juba olemasolevad maakorralduse ja omandi süsteemid ning seejärel peaksid nad neile süsteemidele tuginema, tegutsedes elanikkonna vaeste ja haavatavate rühmade huvides;

23.  on kindel, et maahalduse detsentraliseerimine annab kohalikele kogukondadele ja inimestele rohkem võimu, ja juhib tähelepanu vajadusele kaotada korruptiivsed tavad, mille kohalikud juhid on kehtestanud välisinvestoritega tehtud tehingute tõttu, ning mis tahes nõuded registreerimata maatükkidele;

24.  rõhutab, et mis tahes maakasutuse muutus peaks toimuma ainult asjaomaste kohalike kogukondade vabal, eelneval ja teavitatud nõusolekul; tuletab meelde, et rahvusvahelise õigusega on põlisrahvastele tagatud nende õiguste kaitse konkreetsed vormid; nõuab kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga, et riigid sätestaksid tulemuslikud mehhanismid mis tahes sellise tegevuse vältimiseks või hüvitamiseks, mille eesmärk või tagajärg on põlisrahvaste ilmajätmine nende maadest, territooriumidest või ressurssidest;

25.  märgib, et see väga vähene maa, mis Aafrikas on registreeritud (10 %), on registritesse kantud vananenud ekslike süsteemide järgi; rõhutab asjaolu, et vastavalt Maailmapanga hinnangutele(5) on 27 riiki, mis on viimase seitsme aasta jooksul oma registreid moderniseerinud, vähendanud omandi üleminekuks kuluvat aega poole võrra, suurendades seega läbipaistvust, vähendades korruptsiooni ja lihtsustades maksude kogumist; rõhutab, et arenguriikides maaregistrite loomine ja parandamine peaks olema arengupoliitika eriti tähtis prioriteet;

26.  tuletab meelde, et omandi õiguskindluse võib tagada erinevate vormide kaudu, tingimusel et maakasutajate ja -omanike õigused on selged: tuletab meelde, et lisaks ametlikele maaomandit tõendavatele dokumentidele võib õiguskindluse saavutada selgete, pikaajaliste rendilepingutega või tavaõiguste ja mitteametlike asunduste ametliku tunnustamisega, koos ligipääsetavate ja tulemuslike vaidluste lahendamise mehhanismidega; nõuab, et EL suunaks toetuse maakorraldusega seotud suutlikkuse suurendamisele ja vastavatele koolitusprogrammidele, eesmärgiga tagada elanikkonna vaestele ja haavatavatele rühmadele maaga seotud õigused, tehes seda muu hulgas maatükkide mõõtmise, registreerimise ja arenguriikide haridusasutuste vahenditega varustamisega seotud pingutuste kaudu;

27.  nõuab, et ELi parandaks arenguriikide kohtute omandiseaduste tulemusliku jõustamise, maavaidluste lahendamise ja võõrandamistega tegelemise suutlikkust osana terviklikust lähenemisviisist, mille eesmärk on tugevdada õigussüsteemi ja õigusriiki;

28.  nõuab, et EL abistaks arenguriike nende maareformi läbiviimisel, et toetada eelkõige kõikide sidusrühmade osalemist, sidudes selle teadlikkuse tõstmise programmidega, nii et täielikult austataks kõigi asjaosaliste, eelkõige vaeste ja haavatavate õigusi; toob näiteks Madagaskari ja sealsed kohalikud maa-ametid, kus lihtsad kohalikud algatused on oluliselt hõlbustanud maa valdusõiguste registreerimist;

29.  rõhutab asjaolu, et usaldusväärse fiskaalpoliitika kujundamine arenguriikides maa registreerimise ja väärtuse hindamise funktsiooni määratlemise abil suurendab aastast maatehingutelt saadavat tulu märkimisväärselt, nagu Tais, kus see suurenes kümne aastaga kuus korda;

30.  juhib tähelepanu sellele, et naiste maaga seotud õiguste ametlik tunnustamine ei tähenda automaatselt kõnealuste õiguste tegelikku rakendamist; nõuab, et EL pööraks oma maareformi kavades erilist tähelepanu naiste haavatavusele seoses muutustega pere struktuuris ning sellele, kuivõrd nad saavad oma õigusi jõustada, ja tagama, et praktikas on leibkonna maaomandit tõendavatel dokumentidel mõlema abikaasa nimi;

31.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles oma arengu- ja humanitaarpoliitikas tagama, et arengumaad kehtestaksid seadusandlikud meetmed, mille eesmärk on soolise võrdõiguslikkuse edendamine ning rahvuskuuluvusel, rassil ja perekonnaseisul põhineva diskrimineerimise vältimine seoses omandiõigustega, ning tegeleksid sellega, kuidas kaotada märkimisväärsed sotsiaalsed, poliitilised ja kultuurilised piirangud maaomandiga seotud õiguste omandamiselt;

32.  nõuab, et ELi delegatsioonid arengumaades jälgiksid naiste omandiga seotud õigusi, tagamaks et neid õigusi ei rikuta, et kaitsta seeläbi naisi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riski eest;

33.  nõuab, et EL toetaks arenguriikide jõupingutusi maarendi turgude reformimisel, et anda vaestele juurdepääs maale ja edendada majanduskasvu, vältides samas renditurgude liigset piiramist;

Maaga seotud õiguste, sealhulgas omandiõiguste seadmine ELi arengupoliitika keskmesse

34.  rõhutab asjaolu, et suuremahulised maa omandamised on muu hulgas arenguriikide nõrga maavaldamise otsene tagajärg; rõhutab, et ELi abi peaks aitama kaasa institutsioonilise võimekuse suurendamisele, mida on vaja kindlate maaga seotud õiguste andmiseks, et võidelda kasu taotleva tegevuse, bürokraatliku inertsi ning ka korruptiivsete ja aruandekohustust eiravate tavadega;

35.  tunnustab ELi osalemist ülemaailmsetes maaga seotud algatustes; rõhutab asjaolu, et maailma juhtiva arenguprotsessi osalisena on ELil suutlikkust parandada oma praegu nii ulatuse kui ka nähtavuse poolest piiratud lähenemisviisi eesmärgiga käsitleda maaomandi küsimusi;

36.  märgib, et koos omandiõiguste süsteemide parandamisega arenguriikides peab EL eesmärgiks seadma selle tagamise, et inimestele on kättesaadavad sotsiaalkaitse ja -kindlustuse süsteemid, mis kaitseksid nende elatusallikaid ja vara katastroofi või vapustuse korral;

37.  nõuab, et rakendataks vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta;

38.  nõuab tungivalt, et komisjon määraks selgelt määratletud eelarverea, vahetades väikesemahulise perspektiivi välja pikaajalise maa valdamise reformi vastu, eesmärgiga ühtlustada maaomandiga seotud korda;

39.  rõhutab, et kliimamuutuste põhjustatud survega seoses suureneb tõenäoliselt ümberasustatud inimestele ja pagulastele kindlate maaga seotud õiguste tagamise probleem; nõuab sellega seoses tungivalt, et EL suurendaks oma abi, et katastroofide või tsiviilkonfliktide korral humanitaar- ja arenguabi andmise raames võetaks arvesse maaga seotud õigusi, mille kohaselt peab maapoliitika õiglaselt tagama maaga seotud kindlad õigused eri rahvus-, sotsiaalsetele või vanuserühmadele;

40.  palub, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid naiste võimalusi seoses nende õigustega ning juurdepääsuga maale, pärandile, laenudele ja säästudele konfliktijärgsetes olukordades, eriti riikides, kus naiste õigused ei ole õiguslikult jõustatavad ja sotsiaalselt tunnustatud ning kus sooliselt kallutatud seadused, traditsioonilised hoiakud naiste suhtes ja meestekesksed sotsiaalsed hierarhiad takistavad naistel saavutada samaväärseid ja õiglaseid õigusi; kutsub ELi üles toetama äsja loodud ÜRO naiste organisatsiooni kaasamist selle küsimuse lahendamisse;

41.  väljendab heameelt 2013. aasta juunis G8 poolt mäetööstuse läbipaistvuse algatuse alusel käivitatud maakorralduse läbipaistvuse algatuse üle ja selle üle, et tunnistatakse asjaolu, et äriühingute ja maa omandisuhete läbipaistvus koos kindlate omandiõiguste ja tugevate institutsioonidega on vaesuse vähendamiseks üliolulised; rõhutab siiski, et tulemusliku maareformi elluviimise hõlbustamiseks on vaja pingutusi suurendada;

42.  kinnitab veel kord ELi kohustust vähendada säästva arengu raames vaesust kogu maailmas ning kordab, et EL peaks lisama kõikidele valdkondade poliitikale ja tavadele suhetes arengumaadega tugeva soolise võrdõiguslikkuse komponendi(6);

43.  rõhutab asjaolu, et vaja on tugevdada poliitikat, millega seatakse naiste juurdepääs omandile arengumaades võrdsetele alustele meeste vastava õigusega; on seisukohal, et seda tuleb riiklikes programmides arvesse võtta ning sellega peavad kaasnema nõutavad rahalise toetuse mehhanismid (nagu säästud, laenud, toetused, mikrokrediidid ja kindlustus); on veendunud, et sellise poliitika tugevdamine toob kaasa naiste ja valitsusväliste organisatsioonide mõjuvõimu suurendamise ning naisettevõtluse edendamise; on seisukohal, et sellega parandatakse naiste õiguslikke ja finantsoskusi, toetatakse tüdrukute haridust, suurendatakse teabe levitamist ja kättesaadavust, ning luuakse õigusabiteenused ja soolise võrdõiguslikkuse teadvustamise alased koolitused finantsteenuste osutajatele;

44.  palub, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid oma arengutegevuses aktiivselt naisettevõtlust ja omandiõiguseid, mis oleks üks osa naiste sõltumatuse suurendamisest abikaasadest ning nende riikide majanduse tugevdamisest;

45.  tuletab meelde, et 15. oktoobril tähistatakse ülemaailmset maanaiste päeva, ning kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles edendama teadlikkuse tõstmise kampaaniaid arengumaades;

o
o   o

46.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Maailmapanga presidendile, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioonile, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele ja AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

(1) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 75. (2) ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), Policy Brief No 5, Economic and Social Perspectives, august 2009. (3) USAID Etioopia, http://ethiopia.usaid.gov/programs/feed-future-initiative/projects/land-administration-nurture-development-land (4) http://www.landmatrix.org/get-the-idea/global-map-investments/ (5) 2012b.Doing Business 2012: Doing Business in a More Transparent World. Washington, DC: Maailmapank. (6) ELT C 46, 24.2.2006.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioon poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva Euroopa Liidu 2013. aasta aruande kohta (2013/2058(INI))

P7_TA(2014)0251 A7-0161/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses tehtud ühisavalduse „Euroopa konsensus”(1) lõikeid 9 ja 35,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles kinnitatakse taas, et liit peab võtma arengukoostöö eesmärki arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid,

–  võttes arvesse nõukogu järjestikuseid järeldusi, komisjoni kahe aasta tagant esitatavaid aruandeid ja Euroopa Parlamendi resolutsioone poliitikavaldkondade arengusidususe kohta, eriti 25. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu 2011. aasta aruande teemal poliitikavaldkondade arengusidususe kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti, mis käsitleb ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös aastatel 2010–2015 (SEC(2010)0265), ning nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi aastatuhande arengueesmärkide kohta, milles toetatakse asjaomast ELi tegevuskava,

–  võttes arvesse komisjoni töödokumenti poliitikavaldkondade arengusidususe kohta 2013. aastal (SWD(2013)0456),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7-0161/2014),

A.  arvestades, et 2012. aastal vastu võetud inimõigusi ja demokraatiat käsitlevas ELi strateegilises raamistikus ja tegevuskavas märgitakse, et EL edendab inimõigusi eranditult kõigis oma välispoliitika valdkondades;

B.  arvestades, et üksnes solidaarsusel põhineva Euroopa nägemusega, milles ei vastandata liidusisest vaesust väljaspool liidu piire olemasolevale vaesusele, on võimalik ületada liidu eri poliitikavaldkondade vahelised huvide konfliktid ja viia poliitikavaldkonnad vastavusse arengunõuetega;

C.  arvestades, et poliitikavaldkondade arengusidusust käsitletakse nüüdsest kohustusena ning tervikliku poliitika vahendi ja protsessina, mille eesmärk on integreerida arengu eri tahud kõikidesse poliitika kujundamise etappidesse;

D.  arvestades, et kuna kõigil liidu poliitikavaldkondadel on välismõju, tuleb poliitikavaldkonnad välja töötada nii, et need vastaksid arengumaade pikaajalistele vajadustele vaesuse vastu võitlemise, sotsiaalkindlustuse ja inimväärse sissetuleku kindlustamise ning põhiliste inimõiguste, aga ka majanduslike ja keskkonnaalaste õiguste tagamise osas;

E.  arvestades, et poliitikavaldkondade arengusidususe aluspõhimõttena tuleb tunnustada riigi või piirkonna õigust kujundada demokraatlikult poliitikavaldkondi, prioriteete ja strateegiaid elanikkonnale elatusvahendite tagamiseks;

F.  arvestades, et liit peab poliitikavaldkondade arengusidususe edendamisel võtma tõelise juhtrolli;

G.  arvestades, et praeguses Euroopa arenguraamistikus puuduvad tõhusad mehhanismid, mis aitaksid liidu poliitikast tulenevaid ebakõlasid ära hoida või kõrvaldada;

H.  arvestades, et Euroopa Parlament on teinud küll edusamme arengule suurt mõju avaldavate poliitikavaldkondade üle järelevalve teostamisel, kuid optimaalse sidususe tagamiseks ja teatavate ebakõlade vältimiseks on veel palju teha, enne kui Euroopa Parlament saab talle määratud institutsioonilist rolli täiel määral täita;

I.  arvestades, et 2015. aasta järgsel ajal peab poliitikavaldkondade arengusidusus toetuma ühisele, kuid eristatud vastutusele keskenduvale tegevusele, mis soodustab kaasavat poliitilist dialoogi;

J.  arvestades OECD riikide kogemustest ja eelkõige OECD sekretariaadi alluvusse kuuluva poliitikavaldkondade arengusidususe üksuse tööst saadud õppetunde;

K.  arvestades, et ELi liikmesriikide arengupoliitikate ja abiprogrammide koordineerimine on poliitikavaldkondade arengusidususe kava oluline osa; arvestades, et hinnangute kohaselt saaks igal aastal tehingukuludelt säästa kuni 800 miljonit eurot, kui EL ja liikmesriigid koondaksid oma abialased jõupingutused väiksemale arvule riikidele ja meetmetele;

L.  arvestades, et ELi arengupoliitika tõhususele on takistuseks killustumine ning abipoliitika ja -programmide dubleerimine liikmesriikides; arvestades, et paremini kooskõlastatud ELi tasandi lähenemisviis vähendaks halduskoormust ja seonduvaid kulusid;

M.  arvestades, et 12. veebruaril 2014. aastal avaldatud ÜRO Rahvastikufondi aruandes „2014. aasta järgset rahvastiku ja arengu teemalist rahvusvahelist konverentsi käsitlev ülemaailmne aruanne” („ICPD Beyond 2014 Global Report”) rõhutatakse, et vägivalda kogevate naiste ja noorte kaitse peab olema rahvusvahelise arengukava prioriteet;

Poliitikavaldkondade arengusidususe elluviimine

1.  teeb ettepaneku luua poliitikavaldkondade arengusidususe tagamiseks Euroopa Komisjoni presidendi juhitav vahekohtumehhanism ning pakub välja, et liidu eri poliitikavaldkondade vastuolude korral oleks komisjoni presidendi ülesanne võtta täielik poliitiline vastutus üldsuuniste kujundamisel ning teha otsus lähtuvalt liidu poolt poliitikavaldkondade arengusidususe küsimuses võetud kohustustest; on seisukohal, et pärast probleemide väljaselgitamise etappi võiks kaaluda otsuste tegemise korra reformimist komisjoni talitustes ja talituste vahelise koostöö puhul;

2.  kutsub Euroopa Liitu, liikmesriike ja nende partnerasutusi üles tagama, et uus 2015. aasta järgne raamistik hõlmaks poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärki, mis võimaldaks töötada välja usaldusväärsed näitajad rahastajate ja partnerriikide edusammude mõõtmiseks ning hinnata eri poliitikavaldkondade mõju arengule, vaadates eelkõige põhiküsimusi, nagu rahvastikukasv, ülemaailmne toiduga kindlustatus, ebaseaduslikud rahavood, ränne, kliimamuutused ja roheline majanduskasv, läbi poliitikavaldkondade arengusidususe prisma;

3.  tuletab meelde, kui oluline on Euroopa välisteenistuse roll poliitikavaldkondade arengusidususe rakendamisel, eelkõige ELi delegatsioonide roll järelevalve teostamisel ja vaatlemisel ning sidusrühmade ja partnerriikidega konsulteerimise ja nendega peetava dialoogi hõlbustamises, et hinnata ELi poliitika mõju arenguriikides; rõhutab, et vaja on ulatuslikumat arutelu kõikide asjaomaste sidusrühmadega, nagu valitsusvälised organisatsioonid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid;

4.  peab kahetsusväärseks, et komisjoni esitatud dokument SWD(2013)0456 on kõigest töödokument, mille puhul erinevalt 2011. aasta töödokumendi järel algselt kavandatud teatisest ei ole nõutav volinike kolleegiumi heakskiit, ning peab seda paradoksaalseks teksti puhul, mis käsitleb niivõrd poliitilist valdkonda nagu seda on poliitikavaldkondade arengusidusus;

5.  palub, et komisjon täidaks jätkuvalt oma kohustust arengu- ja inimõiguste valdkonnas ning tuletab talle meelde tema rolli liidu poliitikavaldkondadele tõuke andmise ja nende kooskõlastamise alal; on arvamusel, et komisjon peaks aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ja võetud kohustuste täitmiseks aktiivselt edendama ühtset ja kaasaegset nägemust inimarengust;

6.  palub komisjonil tellida korrapäraselt peamiste poliitikavaldkondade arengualase mõju sõltumatuid järelhindamisi, nagu nõukogu on taotlenud; rõhutab vajadust parandada komisjoni mõjuhindamissüsteemi, tehes poliitikavaldkondade arengusidususe selle eraldiseisvaks osaks ning tagades, et areng muutub analüüsi neljandaks keskseks aspektiks lisaks majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonnaalasele mõjule;

7.  rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidususe kaasamiseks eri poliitikavaldkondadesse tuleb välja töötada tõeliselt hariv meetod, kuna harimine on Euroopa arenguaasta 2015 raames Euroopa kodanike teadlikkuse suurendamise põhivahend; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel näha arenguga mitteseotud talituste töötajatele ette erikoolitus poliitikavaldkondade arengusidususe ja arengualase mõju valdkonnas;

8.  kinnitab, et 2015. aasta järgseks ajaks tuleb ametisse nimetada arengukava valdkonna alaline raportöör, kes peaks samuti jälgima, et poliitikavaldkondade arengusidusust võetakse nõuetekohaselt arvesse;

9.  rõhutab, et Euroopa Parlament võiks poliitikavaldkondade arengusidususe edendamisel täita tähtsat rolli, seades selle küsimuse parlamendi tegevuskavas esmatähtsale kohale, korraldades tihedamini komisjonide ja parlamentide vahel toimuvaid poliitikavaldkondade arengusidususe teemalisi koosolekuid, edendades selleteemalist dialoogi partnerriikidega ning soodustades arvamuste vahetust kodanikuühiskonnaga; tuletab meelde, et iga-aastased liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi vahelised struktureeritud kohtumised on oluline võimalus tõhustada poliitikavaldkondade arengusidusust ja kooskõlastamist;

10.  rõhutab, et liidus tuleb luua sõltumatu mehhanism liidu poliitikast mõjutatud kodanike või kogukondade esitatavate kaebuste vastuvõtmiseks ja ametlikuks läbivaatamiseks;

11.  rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidususega tuleb tagada kodanikuühiskonna, sh naisühenduste aktiivne osalemine, naiste mõjuvõimu suurendamine otsuste tegemise protsessis ja soolise võrdõiguslikkuse ekspertide täielik kaasatus;

Prioriteetsed tegevusvaldkonnad

12.  nõuab, et rändevoogude juhtimine oleks kooskõlas ELi ja partnerriikide arengupoliitikaga; on arvamusel, et see eeldab strateegiat, milles käsitletakse poliitilisi, sotsiaal-majanduslikke ja kultuurilisi olusid ning mille eemärk on elavdada liidu suhteid oma vahetute naabritega; rõhutab, kui oluline on tegeleda koostöös päritolu- ja transiitriikidega rändajate ühiskonda ja tööellu integreerimise ja kodakondsusküsimustega;

13.  rõhutab, et kaubandus ja areng ei ole alati täielikus kooskõlas; on arvamusel, et arengumaad peaksid oma turgusid avama valikuliselt; rõhutab, kui tähtis on erasektori sotsiaalne ja keskkonnaalane vastutus, ning on seisukohal, et kaubanduse liberaliseerimisel ei tohi unustada sotsiaalseid ja keskkonnatingimusi, nagu ILO standardid; tuletab meelde, et sellekohased viited tuleb sotsiaalse ja keskkonnaalase dumpingu vältimiseks lisada WTO lepingutesse;

14.  tuletab sellega seoses meelde, et nimetatud standardite lepingutesse lisamise hind ei ole kaugeltki võrreldav mõjuga, mida avaldab standardite mittejärgimine sotsiaalkaitsele, inimeste tervisele ja keskmisele elueale;

15.  tunneb heameelt, et EL tunnustab väikepõllumajandustootjate rolli nälja vastu võitlemisel ning nõuab, et süstemaatiliselt hinnatakse ELi põllumajandus-, kaubandus- ja energiapoliitika, sh ELi biokütusepoliitika mõju, mis võib olla arengumaadele kahjulik;

16.  kordab uuesti, et tuleb pöörata suuremat tähelepanu ELi kliimamuutuste alaste poliitikameetmete ja arengueesmärkide sünergilise toime optimeerimisele, eelkõige pidades silmas kasutatavaid vahendeid ja kaudset positiivset mõju arengule ja/või kliimamuutuste leevendamisele;

17.  on seisukohal, et kliimamuutuste probleemiga tuleb tegeleda struktuurireformide kaudu ning nõuab kliimamuutustega seotud ohtude süstemaatilist hindamist kõikides poliitika kujundamise ja otsustusprotsessi aspektides, sealhulgas kaubanduse, põllumajanduse toiduga kindlustatuse valdkonnas; nõuab, et nimetatud hindamise tulemusi kasutatakse arengukoostöö rahastamisvahendi (2014–2020) raames selgete ja ühtsete riiklike ja piirkondlike strateegiadokumentide koostamiseks;

18.  tunnustab asjaolu, et pööratakse tähelepanu poliitikavaldkondade arengusidususe eri tahkudele, ent on ühtlasi arvamusel, et EL peaks võtma konkreetseid meetmeid maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks ja maksuparadiiside probleemi lahendamiseks; kutsub komisjoni üles lisama tooraineid käsitleva algatuse rakendamise aastaaruandesse ka teabe uute lepingute, programmide ja algatuste mõju kohta ressursirikastes arenguriikides;

19.  tunnistab, et EL kannab suurt vastutust selle eest, et tema kalandusettevõtete tegevus nii liidu vetes kui ka neist väljaspool põhineks samadel ökoloogilise ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse ning läbipaistvuse standarditel; märgib, et selline sidusus eeldab kooskõlastamist nii komisjonis endas kui ka komisjoni ja eri liikmesriikide valitsuste vahel;

20.  tuletab eelkõige meelde, et ta on otsustanud vältida suuremahuliste energiataristute rahastamist, kui neil on negatiivne sotsiaalne ja keskkonnamõju;

o
o   o

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0399.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 25. istungjärguks (2014/2612(RSP))

P7_TA(2014)0252 RC-B7-0234/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning nende fakultatiivprotokolle,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu,

–  võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni ja ÜRO Peaassamblee resolutsioone selle kohta,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava, mis võeti vastu välisasjade nõukogu 3179. istungil 25. juunil 2012. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. juuni 2012. aasta soovitust nõukogule ELi inimõiguste eriesindaja kohta(1),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta, sh parlamendi prioriteetide kohta seoses sellega, ning eelkõige 7. veebruari 2013. aasta resolutsiooni(2),

–  võttes arvesse oma erakorralisi resolutsioone inimõigustega seotud teemadel,

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(3),

–  võttes arvesse 10. veebruaril 2014. aastal vastu võetud ELi välisasjade nõukogu järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,

–  võttes arvesse Inimõiguste Nõukogu eelseisvaid istungjärke 2014. aastal, eelkõige 3.–28. märtsini 2014 toimuvat 25. korralist istungjärku,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et inimõiguste universaalsuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning üks Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakividest;

B.  arvestades, et ELi usaldusväärsust Inimõiguste Nõukogus toetab suurenev järjepidevus tema inimõigustealase sise- ja välispoliitika vahel;

C.  arvestades, et parimate võimalike tulemuste saavutamiseks peaksid EL ja tema liikmesriigid püüdma võtta inimõiguste rikkumiste vastu sõna ühiselt ning tugevdama sellega seoses jätkuvalt koostööd ning parandama organisatoorset korraldust ja kooskõlastamist liikmesriikide vahel ja ELi institutsioonide vahel;

D.  arvestades, et ELi välisasjade nõukogu määras 10. veebruaril 2014. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogu 25. korralise istungjärgu ja eelseisva ÜRO Peaassamblee kolmanda komitee toimumise eel kindlaks prioriteedid, mille hulka kuuluvad olukord Süürias, Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis, Iraanis, Sri Lankas, Myanmaris/Birmas, Valgevenes, Kesk-Aafrika Vabariigis, Lõuna-Sudaanis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Eritreas, Malis ja Sudaanis; arvestades, et välisasjade nõukogu välja toodud prioriteetsed teemad on surmanuhtlus, usu- ja veendumusvabadus, lapse õigused, naiste õigused, 2015. aasta järgne ülemaailmne tegevuskava, arvamus- ja sõnavabadus, kogunemis- ja ühinemisvabadus, VVOde koostöö inimõigustega tegelevate ÜRO organitega, piinamine, lesbide, geide, biseksuaalide ja trans- ja intersooliste inimestega seonduvad küsimused, rassism, põlisrahvad, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused, ettevõtlus ja inimõigused ning inimõigustega tegelevate ÜRO organite ja mehhanismide toetamine;

E.  arvestades, et 25. juulil 2012. aastal määrati ametisse ELi inimõiguste eriesindaja, kelle ülesanne on edendada ELi inimõiguste poliitika tulemuslikkust ja nähtavust ning aidata kaasa inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja tegevuskava elluviimisele;

F.  arvestades, et 2013. aasta oktoobris valiti Inimõiguste Nõukogusse 14 uut liiget, kelle liikmesus algas 1. jaanuaril 2014. aastal, nimelt Alžeeria, Hiina, Kuuba, Prantsusmaa, Maldiivid, Mehhiko, Maroko, Namiibia, Saudi Araabia, Lõuna-Aafrika, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Vietnam, Venemaa ja Ühendkuningriik; arvestades, et üheksa ELi liikmesriiki on nüüd Inimõiguste Nõukogu liikmed;

G.  arvestades, et naiste staatuse komisjoni 58. istungjärgu prioriteetne teema on probleemid ja saavutused naisi ja tütarlapsi käsitlevate aastatuhande arengueesmärkide rakendamisel;

H.  arvestades, et korruptsioon avalikus ja erasektoris tekitab ja süvendab ebavõrdsust ja diskrimineerimist seoses kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste võrdse teostamisega, ning arvestades, et on tõestatud, et korruptsioon ja inimõiguste rikkumine hõlmavad võimu kuritarvitamist, vastutuse puudumist ja diskrimineerimise eri vorme;

I.  arvestades, et nii Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti puudutavate Kampala muudatusettepanekute ratifitseerimine riikide poolt kui ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine agressioonikuritegudele aitab veelgi kaasa nende kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisele;

1.  tervitab nõukogu seatud prioriteete Inimõiguste Nõukogu 25. korraliseks istungjärguks; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid võtaksid Inimõiguste Nõukogus ELi prioriteetide propageerimisel arvesse Euroopa Parlamendi soovitusi;

ÜRO Inimõiguste Nõukogu tegevus

2.  kordab oma veendumust, et valimised Inimõiguste Nõukogusse peavad toimuva konkurentsipõhiselt, ja väljendab vastuseisu ilma konkursita valimiste korraldamisele piirkondlike rühmade poolt; kordab, kui olulised on Inimõiguste Nõukogu liikmestaatusega seonduvad inimõiguste valdkonnas võetud kohustused ja nende täitmist puudutavad standardid, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõuaksid kindlalt nende standardite järgimist, kui nad määravad kindlaks kandidaadid, kelle poolt nad kavatsevad hääletada; rõhutab, et Inimõiguste Nõukogu liikmetelt nõutakse inimõiguste edendamist ja kaitsmist kõige kõrgemal tasemel; kordab, kui olulised on kindlad ja läbipaistvad kriteeriumid selliste liikmete ennistamisel, kelle liikmesus on peatatud;

3.  väljendab muret inimõiguste rikkumiste pärast mitmes hiljuti Inimõiguste Nõukogu liikmeks valitud riigis, sh Alžeerias, Hiinas, Kuubas, Marokos, Venemaal, Saudi Araabias ja Vietnamis;

4.  märgib, et Kasahstan on praegu üks ÜRO Inimõiguste Nõukogu 47st liikmest ja inimõiguste olukord selles riigis on veelgi halvenenud pärast seda, kui korrakaitseväed kasutasid 16. detsembril 2011. aastal Žangaözenis julmalt jõudu rahumeelsete meeleavaldajate ning naftatöötajate, nende perekonnaliikmete ja toetajate vastu, mille tulemusel hukkus ametlikel andmetel 15 inimest ja vigastada sai üle 100; nõuab, et Inimõiguste Nõukogu järgiks viivitamata ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay üleskutset korraldada naftatööliste tapmise asjaolude sõltumatu rahvusvaheline uurimine; nõuab, et Kasahstan kui inimõiguste nõukogu liige tagaks inimõigused, tunnistaks kehtetuks oma karistusseadustiku artikli 164 sotsiaalsete ebakõlade õhutamise kohta, lõpetaks sõltumatute meediaväljaannete represseerimise ja neile halduskoormuse tekitamise, vabastaks poliitvangid, sealhulgas inimõiguste kaitsjate advokaadi Vadim Kuramšini, ametiühinguaktivisti Roza Tuletajeva ja poliitilise vastase Vladimir Kozlovi, ning lõpetaks poliitiliste vastaste väljaandmise taotlemise;

5.  on jätkuvalt vastu rühmade kaupa hääletamisele Inimõiguste Nõukogus; nõuab tungivalt, et Inimõiguste Nõukogu liikmeks olevad riigid hääletaksid läbipaistvalt;

6.  väljendab kahetsust asjaolu üle, et ruum kodanikuühiskonna ja Inimõiguste Nõukogu vaheliseks koostoimeks järjest kahaneb ning VVOdele pakutakse vähem võimalusi neil istungjärkudel esineda; nõuab tungivalt, et EL ja Inimõiguste Nõukogu tagaksid selle, et kodanikuühiskonnal lubataks anda Inimõiguste Nõukogu 25. istungjärguks, aga ka inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi ja muudesse ÜRO inimõiguste mehhanismidesse võimalikult suur panus, ilma et pärast kodumaale tagasi pöördumist tuleks karta survevahendeid; mõistab teated sellistest survevahenditest hukka ning nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid tagaksid, et selliste juhtumite puhul võetakse süstemaatiliselt järelmeetmeid;

7.  avaldab tunnustust ÜRO inimõiguste ülemvolinikule Navi Pillayle jätkuvate pingutuste eest lepingulise organi tugevdamise protsessis; tuletab veel kord tungivalt meelde, et lepingulised organid tuginevad paljudele sidusrühmadele, ja rõhutab, et kodanikuühiskond peab olema püsivalt nendesse protsessidesse kaasatud; rõhutab ühtlasi, et lepinguliste organite sõltumatus ja tulemuslikkus tuleb säilitada ja seda tuleb edendada;

Riigipõhised küsimused

Süüria

8.  kordab, et mõistab karmilt hukka inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse laiaulatuslikud rikkumised Süüria režiimi poolt, sealhulgas igasuguse vägivalla kasutamise, süstemaatilise piinamise ning vangide hukkamised; mõistab hukka kõik režiimi vastu võitlevate relvastatud rühmituste toime pandud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised; väljendab sügavat muret kolm aastat kestnud konflikti tõsise mõju pärast tsiviilelanikkonnale ning humanitaarolukorra jätkuva halvenemise pärast riigis ja piirkonnas; kutsub kõiki relvastatud osapooli üles lõpetama kohe vägivald Süürias; toetab täielikult hiljuti Genfi kommünikee põhjal algatatud kõnelustevooru, mis peaks olema esimeseks sammuks protsessis, mis viib konflikti poliitilise ja demokraatliku lahenduseni, et lihtsustada Süüria juhitavat demokraatiale üleminekut, mis vastab Süüria rahva õigustatud ootustele;

9.  nõuab tungivalt, et kõik konflikti osapooled ja eelkõige Süüria režiim tagaksid ulatusliku ja turvalise piiriülese juurdepääsu rahvusvahelisele humanitaarabile ning täidaksid oma lubaduse võimaldada naistel ja lastel lahkuda ümberpiiratud linnadest nagu Homs ja Yarmouki laagrist; tunneb heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu 22. veebruari 2014. aasta resolutsiooni 2139 üle, milles nõutakse humanitaarabikonvoide lubamist kogu riiki, et leevendada tsiviilelanikkonna kannatusi, ning nõuab selle kiiret rakendamist; nõuab valitsuse poolt vahistatud rahumeelsete aktivistide ning relvastatud rühmituste käes hoitavate tsiviilelanikest pantvangide vabastamist;

10.  rõhutab, et kriisi enneolematut ulatust arvestades peab ELi ja kogu rahvusvahelise kogukonna jaoks olema esmatähtis leevendada nende miljonite süürlaste kannatusi, kes vajavad esmatarbekaupu ja põhiteenuseid; tuletab ELi liikmesriikidele meelde nende humanitaaralast vastutust Süüria pagulaste ees ning märgib, et tragöödiad, nagu Lampedusa lähedal toimunu, ei tohiks enam korduda; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid abistaksid konflikti eest põgenevaid pagulasi; märgib, et oma 9. oktoobri 2013. aasta resolutsioonis soovitas Euroopa Parlament liikmesriikidel aidata täita kiireloomulisi vajadusi ja lubada turvalist sisenemist ELi, et võimaldada süürlasi ajutiselt vastu võtta, ning asustada pagulased ümber lisaks olemasolevatele riigikvootidele ning lubada humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmist;

11.  kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike veel kord üles tagama, et olukorda Süürias käsitletaks ÜRO raames, eelkõige Inimõiguste Nõukogus jätkuvalt ülima prioriteedina;

12.  rõhutab asjaolu, et tsiviilisikute sihilik näljutamine ja rünnakud tervishoiuasutuste vastu on rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud ja neid loetakse sõjakuritegudeks; kordab vastutuselevõtmise tagamise olulisust kõigil tasanditel; avaldab sellega seoses tunnustust Süüriat käsitleva sõltumatu uurimiskomisjoni tööle, sh tema viimasele aruandele, mida hakatakse Inimõiguste Nõukogus arutama, ning palub uurimiskomisjonil teostada juurdlus hiljutise aruande alusel, mis hõlmab tuhandeid fotosid piinamisjuhtudest, mille on teadete kohaselt toime pannud Süüria sõjavägi; tuletab meelde oma üleskutset ÜRO Julgeolekunõukogule esitada Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule taotlus korraldada Süüria olukorra hindamiseks ametlik uurimine; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal võtta selles suunas märgatavaid meetmeid;

Egiptus

13.  mõistab hukka inimõiguste rikkumised Egiptuses, sealhulgas ajakirjanike, kodanikuühiskonna ja poliitilise opositsiooni aktivistide tagakiusamise ja kinnipidamise ning ülemäärase jõu kasutamise näiteks revolutsiooni kolmanda aastapäeva tähistamise ajal ja 2013. aasta jaanuaris toimunud referendumi ajal, mille tõttu on surma saanud palju tsiviilisikuid; nõuab, et Egiptuse ametivõimud tagaksid tsiviilisikute surma asjaolude täieliku, läbipaistva ja sõltumatu uurimise, et süütegude toimepanijad vastutusele võtta; taunib asjaolu, et kümneid tuhandeid egiptlasi hoitakse vangis ja represseeritakse, sealhulgas liikmeid Moslemi Vennaskonnast, mida iseloomustatakse kui terroriorganisatsiooni, mis takistab võimalust kaasavaks lepitusprotsessiks, mida on vaja riigi stabiilsuse ja arengu tagamiseks; kutsub Inimõiguste Nõukogu üles mõistma hukka need inimõiguste rikkumised, jälgima teostatavaid uurimisi ja kaaluma võimalust algatada oma uurimine, kui Egiptuse ametivõimud ei ole mingit edu saavutanud; rõhutab, kui oluline on kiiresti avada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo Kairos, nagu on Egiptuse ametivõimudega kokku lepitud;

14.  võtab teadmiseks Egiptuse uue põhiseaduse; võtab teadmiseks viite kristlaste ja juutide usuasjade sõltumatusele ning tunnustab edusamme usuvabaduse vallas; väljendab heameelt selle üle, et põhiseaduses viidatakse tsiviilvalitsusele ja kõigi kodanike võrdõiguslikkusele, sealhulgas naiste õiguste parandamisele, laste õiguste tagamisele, igasuguse piinamise keelustamisele, orjapidamise kõigi vormide keelustamisele ja kuritegelikuks tunnistamisele, samuti kohustusele järgida inimõigusi käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid, millele Egiptus on alla kirjutanud; mõistab teravalt hukka suured võimuvolitused, mis põhiseaduse kohaselt on sõjaväel ja sõjaväekohtutel;

15.  peab murettekitavaks, et tuhanded inimesed (peamiselt Eritrea ja Somaalia pagulased, sh paljud naised ja lapsed) hukkuvad, kaovad, satuvad inimröövi ohvriks või võetakse pantvangi, et nende eest lunaraha saada, neid piinatakse, kasutatakse seksuaalselt ära või tapetakse elundikaubanduse eesmärgil Siinais inimkaubitsejate poolt; tuletab sellega seoses meelde, et uue põhiseaduse artikli 89 kohaselt on igasugune orjapidamine, rõhumine, inimeste sunniviisiline ärakasutamine, seksikaubandus ja muud inimkaubanduse vormid Egiptuses seadusega keelatud ja käsitatavad kuriteona;

Liibüa

16.  nõuab, et Inimõiguste Nõukogu eesseisval istungjärgul võetaks vastu reolutsioon, mille aluseks on ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aruanne ja mis suurendab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku volitusi jälgida ja esitada Inimõiguste Nõukogule aruandeid inimõiguste olukorra ja probleemide kohta Liibüas; peab murettekitavaks konfliktidega seotud ebaseaduslikke vahistamisi ja piinamisi ning kohtuväliseid hukkamisi ja toob sellega seoses esile ÜRO toetusmissiooni aruande piinamiste kohta; väljendab muret, et löögi alla on sattunud meediatöötajad, ning nõuab meediapluralismi ja sõnavabaduse kaitsmist; nõuab tungivalt konfliktilahenduse ja rahvusliku leppimise toetamist;

Tuneesia

17.  väljendab heameelt asjaolu üle, et Tuneesias võeti 26. jaanuaril 2014 vastu uus põhiseadus, millest võiksid eeskuju võtta selle piirkonna ja kaugemadki riigid; ergutab Tuneesia ametivõime korraldama selle aasta teises pooles kaasavad, läbipaistvad ja usaldusväärsed valimised;

Maroko

18.  kutsub ÜRO Inimõiguste Nõukogu uut liiget Marokot üles jätkama läbirääkimisi Lääne-Sahara konflikti rahumeelseks ja püsivaks lahendamiseks ning kinnitab taas läänesaharalaste õigust enesemääramisele, mis tuleks otsustada demokraatliku referendumi teel kooskõlas ÜRO asjakohaste resolutsioonidega;

Palestiina

19.  tervitab Palestiina kui ÜRO mitteliikmest vaatlejariigi osalemist alates 2012. aasta novembrist; kinnitab oma toetust neile püüdlustele; märgib, et EL on avaldanud toetust Palestiina saamisele ÜRO täisliikmeks, mis oleks osa Iisraeli ja Palestiina konflikti poliitilisest lahendusest; kinnitab taas, et EL ei tunnista mingeid muudatusi enne 1967. aastat kehtinud piirides, sealhulgas Jeruusalemmaga seoses, kui selles ei ole mõlemad pooled kokku leppinud; jagab selles osas nõukogu 16. detsembri 2013. aasta järeldusi Lähis-Ida rahuprotsessi kohta, milles taunitakse Iisraeli jätkuvat asunduste laiendamist, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt ebaseaduslik ja takistab rahu saavutamist; taunib inimõiguste rikkumisi Palestiina ametivõimude poolt ja jätkuvat rakettide tulistamise Gazast Iisraeli;

Iisrael

20.  väljendab heameelt selle üle, et Iisrael on taastanud koostöö Inimõiguste Nõukoguga ja varsti võetakse vastu Iisraeli inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist käsitlev teise tsükli raport; kutsub Iisraeli ametivõime üles tegema koostööd kõigi erimenetluste osas, kaasa arvatud okupeeritud territooriumide inimõiguste olukorra eriraportööriga; toetab ÜRO peasekretäri ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku raportite järeldusi Iisraeli ja okupeeritud Palestiina aladega seoses ning kutsub Iisraeli üles täitma soovitusi, mille on andnud sõltumatu rahvusvaheline teabekogumismissioon ja milles käsitletakse Iisraeli asunduste mõju palestiinlaste inimõigustele; peab väga murettekitavaks teada antud juhtumeid, kus lapsi on Iisraeli kinnipidamiskohtades poliitilistel põhjustel kinni peetud;

Bahrein

21.  väljendab muret inimõiguste kaitsjate ja poliitilise opositsiooni aktivistide olukorra pärast Bahreinis; kiidab heaks Inimõiguste Nõukogus 2013. aasta septembris tehtud avalduse, millele kirjutasid alla kõik ELi liikmesriigid; nõuab kõigi meelsusvangide, poliitiliste aktivistide, ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja rahumeelsete protestijate kohest tingimusteta vabastamist; kutsub ELi liikmesriike üles töötama selle nimel, et Inimõiguste Nõukogu järgmisel istungjärgul võetaks vastu resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Bahreinis, milles tuleks pöörata põhitähelepanu sellele, kuidas on Bahrein täitnud kohustusi, mille ta võttis inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise käigus, ning kuidas on täidetud Bahreini kuninga heakskiidu saanud Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni soovitusi, sh soovitusi inimõiguste kaitsjate kohta;

Saudi Araabia

22.  kutsub Saudi Araabiat kui Inimõiguste Nõukogusse äsja valitud liiget üles järgima inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise töörühma 17. istungjärgu soovitusi lõpetada igasugune naiste diskrimineerimine õiguses ja tavades ning lubada naistel täielikult ja võrdselt ühiskonnas osaleda; võtta vajalikke meetmeid, et võidelda perevägivallaga ja tagada ohvritele juurdepääs kaitse- ja hüvitusmehhanismidele; võtta vastu seadus, millega keelatakse laste varajane abielu ja sundabielu ning kehtestatakse abiellumisea alampiiriks 18 eluaastat; võtta vastu seadused, millega kaitsta ühinemis-, sõna-, rahumeelse kogunemise ja usuvabadust; kehtestada moratoorium surmanuhtlusele, et see lõpptulemusena kaotada; lubada registreerida vabaühendusi inimõiguste valdkonnas ning ratifitseerida peamised inimõigusi käsitlevad õigusaktid;

Iraan

23.  väljendab rahulolu selle üle, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu võttis 2013. aasta märtsis vastu resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis ning et pikendati Iraani inimõiguste olukorra eriraportööri mandaati; kinnitab oma toetust mandaadi jätkamiseks ning kutsub Iraani üles lubama ÜRO eriraportööril siseneda riiki, mis oleks oluline samm selles suunas, et alustada dialoogi hindamaks inimõiguste olukorda Iraanis; kordab taas, et mõistab hukka surmanuhtluse kasutamise Iraanis ja märkimisväärselt suurenenud hukkamiste arvu (2014. aasta esimese kahe nädalaga on poodud 40 inimest), mõistab samuti hukka usuvabaduse jätkuva rikkumise; täheldab esimesi märke edasiminekust, mida Iraani valitsus on näidanud inimõiguste vallas, k.a poliitvangide vabastamine; kutsub ELi ja Inimõiguste Nõukogu üles jälgima tähelepanelikult inimõiguste olukorda ning tagama, et inimõigusi käsitletaks jätkuvalt prioriteetse teemana suhetes Iraani valitsusega;

Venemaa

24.  mõistab teravalt hukka Venemaal vastu võetud nn välisagendi seadused, mida kasutatakse selleks, et kontorite läbiotsimisega, trahvide ja muude heidutusmeetoditega kiusata taga vabaühendusi; kutsub ELi ja liikmesriike üles avaldama nii Inimõiguste Nõukogus kui ka väljaspool seda jätkuvalt survet Venemaale, et ta lõpetaks sellise sõna- ja ühinemisvabaduse selge rikkumise; peab väga murettekitavaks muid jätkuvaid inimõigusrikkumisi Venemaal, nagu meediavastased repressioonid, seksuaalvähemusi diskrimineerivad seadused, kogunemisõiguse rikkumine ja kohtuliku sõltumatuse puudumine;

Valgevene

25.  kinnitab oma toetust Inimõiguste Nõukogu eriraportöörile, kes tegeleb inimõiguste olukorraga Valgevenes; nõuab, et eriraportööri mandaati, mis lõpeb 2014. aasta juunis, pikendataks veel üheks aastaks; kiidab heaks 2013. aasta juunis vastu võetud resolutsiooni Valgevene kohta ning pideva tähelepanu juhtimise tõsistele inimõigusrikkumistele Valgevenes; nõuab, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jätkaksid surve avaldamist Valgevenele inimõiguste küsimuses;

Usbekistan

26.  peab Usbekistani inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise tulemusi oluliseks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Usbekistani valitsus keeldub jätkuvalt rahuldamast Inimõiguste Nõukogu eriekspertide külastustaotlusi; nõuab, et EL ja liikmesriigid püüaksid luua Inimõiguste Nõukogus spetsiaalse järelevalvemehhanismi Usbekistani inimõiguste olukorra jälgimiseks;

Kesk-Aafrika Vabariik

27.  on endiselt väga mures olukorra pärast Kesk-Aafrika Vabariigis; kutsub rahvusvahelist kogukonda viivitamata toetama ÜRO humanitaarabi kampaaniat, mis on äärmiselt alarahastatud, ning nõuab julgeolekuolukorra parandamist, et tagada humanitaarabi kättetoimetamine elanikkonnale; loodab, et ELi ÜJKP missiooni kiire saatmine aitab parandada kohapealset olukorda; mainib tunnustavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2136 (2014), ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni ja Inimõiguste Nõukogu 20. jaanuaril 2014 toimunud eriistungjärku Kesk-Aafrika Vabariigi olukorrast ning Kesk-Aafrika Vabariigi inimõiguste olukorra sõltumatu eksperdi nimetamist; nõuab, et uus ajutine president Samba-Panza teeks kõik, mis tema võimuses, et lõpetada vägivald ja leevendada usurühmituste vahelisi pingeid;

Kongo Demokraatlik Vabariik

28.  rõhutab, et ÜRO on nõudnud Kongo Demokraatliku Vabariigi konfliktist räsitud idaosa jätkuvat toetamist, tagamaks, et sellest ei saaks unustatud kriisi; tunneb suurt muret elanikkonna hiljutise massilise ümberasustamise pärast Katanga piirkonnas; mõistab teravalt hukka mässuliste jõudude rünnakud tsiviilelanikkonna, sealhulgas naiste ja laste vastu riigi idaosas; mõistab teravalt hukka vägistamise süstemaatilise kasutamise sõjarelvana; on ülimalt mures, et jätkuvalt kasutatakse sõduritena lapsi, ning nõuab laste desarmeerimist, rehabiliteerimist ja taasintegreerimist ühiskonda; on seisukohal, et Kongo Demokraatliku Vabariigi ja piirkonna rahu, julgeolekut ja koostööd käsitlev ÜRO kokkulepe on põhiraamistik püsiva rahu saavutamiseks; kiidab heaks ÜRO Julgeolekunõukogu 30. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni 2136, millega uuendatakse Kongo Demokraatlikule Vabariigile kehtestatud relvaembargot;

Eritrea

29.  nõuab tungivalt, et EL ja Inimõiguste Nõukogu pööraksid jätkuvalt tähelepanu inimõiguste olukorrale Eritreas ja jälgiksid seda valvsalt, sest inimõiguste tõsiste rikkumiste tagajärjeks on pagulaste ja rändajate suur arv; tunneb heameelt ÜRO Inimõiguste Nõukogus 2013. aasta juunis ühehäälselt vastu võetud resolutsiooni üle, milles käsitletakse inimõiguste olukorda Eritreas; kiidab heaks eriraportööri esimese aruande inimõiguste olukorra kohta Eritreas; nõuab, et selle eriraportööri mandaati uuendataks Inimõiguste Nõukogu 26. istungjärgul;

Mali

30.  kiidab heaks Mali inimõiguste olukorra sõltumatu eksperdi nimetamise, konfliktijärgse inimõiguste olukorra pideva jälgimise ning muude Aafrika riikide tugeva juhirolli inimõiguste olukorra parandamisel Malis; nõuab sõltumatu eksperdi mandaadi uuendamist;

Lõuna-Sudaan

31.  peab väga murettekitavaks olukorda Lõuna-Sudaanis, sealhulgas riigijuhtimise pärast peetavat poliitilist võitlust, mis on põhjustanud üha rohkem etnilisi konflikte ning rohkem kui 650 000 inimese ümberasustamise; palub, et ELi liikmesriigid tõstataksid selle küsimuse Inimõiguste Nõukogus, et hoida Lõuna-Sudaani olukorra teemat rahvusvahelise tähelepanu all; tunneb heameelt vaenutegevuse lõpetamiseks 23. jaanuaril 2014. aastal allkirjastatud kokkuleppe üle, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et see on alles esimene samm rahu ja lepituse suunas; mõistab hukka inimõiguste ulatuslikud rikkumised ning rõhutab, et nende eest vastutavad isikud tuleb vastutusele võtta; hindab positiivselt Aafrika Liidu osalust ettevalmistustöödes, et moodustada uurimiskomisjon, mis oleks õigluse ja vastutuse kehtestamise ning tulevase lepitamise aluseks;

Sri Lanka

32.   mõistab hukka jätkuvad rünnakud usuvähemuste vastu ning inimõiguste kaitsjate, advokaatide ja ajakirjanike tagakiusamise ja hirmutamise; tunnustab ülesehitamisel tehtud edusamme ning minevikukogemuste ja lepitusega tegeleva komisjoni mõningate soovituste täitmist, kuid peab kahetsusväärseks asjaolu, et Sri Lanka valitsus ei ole siiani suutnud tagada sõltumatut ja usaldusväärset uurimist seoses rahvusvahelise inimõigusi käsitleva õiguse ja humanitaarõiguse varasemate rikkumistega; toetab kindlalt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku soovitust luua sõltumatu rahvusvaheline uurimismehhanism, mis aitaks tõe välja selgitada, juhul kui riigi uurimismehhanismid sellega toime ei tule;

Birma/Myanmar

33.  kiidab heaks Inimõiguste Nõukogus vastu võetud resolutsiooni Birma/Myanmari kohta ning eriraportööri töö jätkumise; kutsub Inimõiguste Nõukogu üles mitte katkestama või muutma eriraportööri mandaati niikaua, kui riigis ei ole loodud kõikide volitustega ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürood, ning kutsub Birmat/Myanmari üles tagama, et vangidega seotud juhtumeid käsitlev komitee jätkaks tööd, et lahendada kõik pooleliolevad juhtumid, ning et tunnistataks kehtetuks vastuoluline seadus, mis mõjutab sõna- ja ühinemisvabadust (eelkõige 2011. aasta seadus rahumeelse kogunemise ja protsessioonide kohta); mõistab hukka Rohingya vähemuse vastu suunatud jätkuva vägivalla ja tagakiusamise Rakhine osariigis ning moslemite ja muude usuvähemuste vastu suunatud rünnakud, ning nõuab selliste rikkumiste täielikku, läbipaistvat ja sõltumatut uurimist;

Korea Rahvademokraatlik Vabariik

34.  pooldab Põhja-Korea inimõiguste olukorra eriraportööri mandaadi kavandatavat pikendamist ning kiidab heaks 2013. aasta märtsis konsensuse alusel vastu võetud resolutsiooni ja Põhja-Korea inimõigusi käsitleva uurimiskomisjoni aruande esitamise; kordab oma nõuet, et Korea Rahvademokraatliku Vabariigi valitsus teeks eriraportööriga täielikku koostööd ning hõlbustaks tema visiite Põhja-Koreasse; nõuab tungivalt, et Inimõiguste Nõukogu pööraks tähelepanu rahvusvahelise uurimiskomisjoni soovitustele, keskendudes eriti vajadusele mõista hukka Põhja-Korea poolt toime pandud rahvusvahelised kuriteod, suurendada ÜRO suutlikkust dokumenteerida selles riigis toime pandud inimõigusrikkumisi ning luua asjakohased rahvusvahelised mehhanismid, et tagada vastutus Põhja-Koreas toime pandud rahvusvaheliste kuritegude eest;

Kambodža, Côte d’Ivoire, Haiti, Somaalia ja Sudaan

35.  tunneb heameelt Kambodža, Côte d’Ivoire’i, Haiti, Somaalia ja Sudaani sõltumatute ekspertide mandaadi pikendamise üle; nõuab tungivalt, et kõnealuste riikide ametiasutused teeksid volitatutega täielikku koostööd;

Temaatilised küsimused

Lapse õigused

36.  väljendab heameelt Inimõiguste Nõukogu töö üle, mida on tehtud lapse õiguste alal, näiteks 2013. aasta septembris vastu võetud resolutsioon alla 5-aastaste laste ennetatava suremuse ja haigestumuse kohta inimõiguste küsimusena, ning Lapse Õiguste Komitee töö üle; kutsub riike üles ratifitseerima ÜRO lapse õiguste konventsiooni 3. fakultatiivprotokolli, millega võimaldatakse lastel esitada nimetatud komiteele kaebusi; hindab positiivselt ÜRO Inimõiguste Nõukogus peagi vastuvõetavat resolutsiooni lapse õiguste kohta kui suurepärast näidet ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide rühma (GRULAC) koostööst ÜROs; väljendab suurt muret laste piinamis- ja kinnipidamisjuhtumite pärast, millest on teada andnud sellised organisatsioonid nagu UNICEF ja Amnesty International; kutsub ÜROd üles neid juhtumeid täiendavalt uurima ning koostama soovitusi meetmete võtmiseks;

Naised ja tütarlapsed

37.  nõuab, et EL osaleks aktiivselt naiste staatuse komisjoni 58. istungjärgul, et mitte nõrgestada ÜRO Pekingi tegevusprogrammis sätestatut, nagu juurdepääs haridusele ja tervishoiule kui põhiline inimõigus, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvad õigused; mõistab karmilt hukka naistevastase seksuaalvägivalla kui sõjataktika vahendi, sealhulgas sellised kuriteod nagu massiline vägistamine, seksuaalne orjastamine, sundprostitutsioon, soopõhine tagakiusamine, sealhulgas naiste suguelundite moonutamine, inimkaubandus, varajased ja sundabielud, aumõrvad ja kõik muud samaväärse raskusastmega seksuaalvägivalla vormid; kutsub taas kord ELi ja kõiki liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni;

Piinamine

38.  kordab, et piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastu tuleb võidelda ning EL peab pidama seda küsimust esmatähtsaks eriti seoses lastega; kutsub Inimõiguste Nõukogu üles kasutama iga-aastast piinamist käsitlevat resolutsiooni eriraportööri mandaadi pikendamiseks veel kolmeks aastaks ning tagama piinamist käsitlevate varasemate resolutsioonide tõhusad järelmeetmed; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja ELi liikmesriigid seisaksid ühiselt selle eest, et piinamine kaotada ja ohvreid toetada, selleks tuleks eelkõige jätkata või alustada toetuse andmist ÜRO vabatahtlikule fondile piinamisohvrite toetamiseks ja piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolliga loodud erifondile;

Surmanuhtlus

39.  mõistab teravalt hukka surmanuhtluse kasutamise ning toetab kindlalt moratooriumit kui sammu surmanuhtluse kaotamise suunas; kutsub ELi, liikmesriike ja Inimõiguste Nõukogu üles töötama jätkuvalt surmanuhtluse kaotamise nimel kogu maailmas; nõuab tungivalt, et ikka veel surmanuhtlust kasutavad riigid avaldaksid selged ja täpsed arvud surmamõistetute ja hukkamiste kohta;

Usu- ja veendumusvabadus

40.  mõistab hukka usu- ja veendumusvabaduse õiguse jätkuvad rikkumised maailmas; kinnitab selle küsimuse tähtsust ELi jaoks; kutsub liikmesriike üles jätkama tööd selle küsimusega; tunneb heameelt ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri mandaadi pikendamise üle; kordab uuesti, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus, sealhulgas vabadus muuta oma usulisi tõekspidamisi või veendumusi või neist loobuda, on üks põhilisi inimõigusi; rõhutab seega vajadust võidelda tõhusalt kõikide usuvähemuste vastu suunatud diskrimineerimisvormide vastu kogu maailmas;

Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI) õigused

41.  väljendab muret asjaolu pärast, et viimasel ajal on juurde tulnud diskrimineerivaid seadusi ja tavasid ning suurenenud on isikute vastu nende seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu toime pandud vägivallategude arv; ergutab tähelepanelikult jälgima olukorda Nigeerias ja Ugandas, kus uued seadused ohustavad tõsiselt seksuaalvähemuste vabadust; mõistab hukka diskrimineerivate seaduste kehtestamise ja sõnavabaduse piiramise Venemaal; kinnitab uuesti, et toetab inimõiguste ülemvoliniku jätkuvat tööd nende diskrimineerivate seaduste ja tavade vastu võitlemisel ning ÜRO üldisemat tööd selles valdkonnas; soovitab, et ELi liikmesriigid, nõukogu ja Euroopa välisteenistus osaleksid aktiivselt võitluses nende õiguste piiramiskatsete vastu;

Kastisüsteemil põhinev diskrimineerimine

42.  mõistab hukka kastisüsteemil põhineva diskrimineerimise; peab väga murettekitavaks inimõiguste jätkuvaid ja ulatuslikke rikkumisi tulenevalt kastisüsteemist ja vägivallategusid, sealhulgas seksuaalvägivalda naiste suhtes, kes kuuluvad asjaomastesse kogukondadesse; tunnustab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja ÜRO eriekspertide tööd selle diskrimineerimisvormiga võitlemisel; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid edendaksid ÜRO tööalase ja päritolulise diskrimineerimise tõhusa kaotamise põhimõtete ja suuniste heakskiitmist, ning kutsub ÜRO Inimõiguste Nõukogu üles selle raamistiku vastu võtma;

Rahumeelse kogunemise õigus

43.  kutsub ELi üles toetama järelmeetmeid, mis põhinevad ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aruandel tõhusate meetmete ja parimate tavade kohta, et tagada inimõiguste edendamine ja kaitsmine seoses rahumeelsete meeleavaldustega, kusjuures eelkõige tuleks toetada pingutusi töötada välja rahvusvaheline õigusraamistik seoses rahumeelse kogunemise õigusega;

Eluase

44.  kordab, et tunneb heameelt selle üle, kui oluliseks peab Inimõiguste Nõukogu õigust eluasemele; kordab ühtlasi oma üleskutset liidule ja liikmesriikidele edendada korraliku eluaseme kättesaadavust põhiõigusena;

Vesi ja kanalisatsioon

45.  hindab positiivselt Inimõiguste Nõukogu poolt 2013. aasta septembris vastu võetud resolutsiooni, mis käsitleb õigust ohutule joogiveele ja kanalisatsioonile, ning ÜRO vastava küsimuse eriraportööri tööd, eelkõige käsiraamatu koostamist selle kohta, kuidas rakendada õigust ohutule joogiveele ja kanalisatsioonile; kutsub Euroopa välisteenistust, ELi liikmesriike ja Inimõiguste Nõukogu üles pöörama jätkuvalt tähelepanu sellele sageli unarusse jäetud, kuid eluliselt olulisele inimõigusele, et tagada varustatus vee ja kanalisatsiooniga;

Ettevõtlus ja inimõigused

46.  toetab kindlalt ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamist; kutsub ELi ja liikmesriike üles täitma aktiivset rolli ÜRO inimõiguste ning rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtjate töörühma 7. istungjärgul ning toetama pingutusi nende poliitika kooskõlastamiseks OECD rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud suunistega ning ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega; kordab oma taotlust, et Euroopa Komisjon annaks 2014. aasta lõpuks aru selle kohta, kuidas ELi liikmesriikides rakendatakse ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid; võtab teadmiseks uued algatused, millega nõutakse ettevõtlust ja inimõigusi käsitleva õiguslikult siduva rahvusvahelise vahendi loomist ÜRO süsteemis;

Korruptsioon ja inimõigused

47.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama ÜRO eriraportööri ametikoha loomist finantskuritegude, korruptsiooni ja inimõiguste küsimustes;

Sport

48.  tunneb heameelt 2013. aasta septembris vastu võetud resolutsiooni üle, mis käsitleb inimõiguste edendamist spordi ja olümpia ideaalide kaudu; tunneb muret võõrtöötajate olukorra pärast Kataris, eelkõige seoses ettevalmistusega 2022. aasta maailmameistrivõistlusteks; võtab teadmiseks Katari algatuse, mille eesmärk on nende probleemidega tegeleda; kutsub Katari ametivõime üles reformima oma tööseadust, tühistama kogu piirkonnas kehtiva sponsorlusseaduse (nn kafala süsteem) ning ratifitseerima asjakohased rahvusvahelised konventsioonid; nõuab tungivalt, et EL tagaks, et Kataris ehitussektoris töötavad ELi äriühingud ei aitaks kaasa võõrtöötajate inimõiguste rikkumisele; toonitab, kui oluline on kontrollida kõiki suuremaid spordiüritusi ja nende seotust inimõigustega, näiteks 2014. aasta veebruaris Venemaal toimunud Sotši taliolümpiamängud ning kogunemisvabaduse ja seksuaalvähemuste õiguste jätkuv allasurumine ning eelseisvad maailmameistrivõistlused Brasiilias, kus esineb teateid eluasemetest väljatõstmiste ja elanikkonna ümberasustamise kohta kogu riigis;

Relvastatud droonide kasutamine

49.  peab murettekitavaks inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi seoses ebaseaduslike sihtmärgistatud tapmistega relvastatud droonide abil, mille tõttu on väljaspool väljakuulutatud konfliktipiirkondi saanud teadmata arv tsiviilisikuid surma, raskelt vigastada või tõsise trauma; toetab asjaomaste ÜRO eriekspertide pingutusi, mille eesmärk on edendada relvastatud droonide läbipaistvat ja vastutustundlikku kasutust riikide poolt kooskõlas kehtestatud rahvusvahelise õigusraamistikuga; kutsub ELi, liikmesriike ja Inimõiguste Nõukogu üles jätkama ebaseaduslike sihtmärgistatud tapmiste uurimisi ning järgima soovitusi, mille on andnud ÜRO eriraportöör, kes tegeleb kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste küsimustega, ja eriraportöör terrorismivastase võitluse ja inimõiguste küsimustes;

Rahvusvaheline Kriminaalkohus

50.   kinnitab oma täielikku toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ning säilitab valvsuse võimalike katsete suhtes selle legitiimsust kõigutada; kutsub ELi üles aktiivselt välja töötama ELi seisukohta agressioonikuriteo ja Kampala muudatusettepanekute kohta;

Inimõiguste olukorra üldine korrapärane läbivaatamine

51.  kinnitab taas, kui oluline on inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise universaalsus, et jõuda täielikule arusaamale inimõiguste olukorrast kõikides ÜRO liikmesriikides, ning rõhutab, kui tähtis on läbivaatamise teine tsükkel, milles keskendutakse esimese tsükli jooksul heakskiidu saanud soovituste rakendamisele; kordab siiski oma nõudmist, et soovitused, mida riigid esimeses tsüklis heaks ei kiitnud, võetaks inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise jätkuvas protsessis kaalumisele;

52.  kutsub üldise korrapärase läbivaatamise interaktiivses dialoogis osalevaid ELi liikmesriike üles esitama soovitusi, mis on konkreetsed ja mõõdetavad, et parandada järelmeetmete kvaliteeti ja heakskiidetud soovituste rakendamist; rõhutab, et komisjon ja ELi liikmesriigid peavad kindlasti andma tehnilist abi, et aidata läbivaatamise objektiks olevatel riikidel rakendada soovitusi ja esitada vaheülevaateid rakendamise parandamiseks;

53.  toonitab, et inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise soovitused tuleb lisada süstemaatiliselt ELi inimõigusalastesse dialoogidesse ja konsultatsioonidesse ning ELi inimõigusi käsitlevatesse riigipõhistesse strateegiatesse; kordab oma soovitust, et parlament käsitleks neid soovitusi oma delegatsioonide visiitidel kolmandatesse riikidesse;

54.  tervitab kõiki samme, mis võimaldavad erinevate sidusrühmade, sealhulgas kodanikuühiskonna ulatuslikku ja täielikku osalemist inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessis; toonitab, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid peavad ÜRO Inimõiguste Nõukogus juhtima tähelepanu murettekitavale asjaolule, et paljudes riikides üle kogu maailma aheneb valitsusväliste organisatsioonide tegevusruum;

Erimenetlused

55.  kordab, et toetab kindlalt erimenetlusi; rõhutab, et selliste mandaatide sõltumatus on ülitähtis, ning nõuab tungivalt, et kõik ÜRO riigid teeksid erimenetluste osas täielikku koostööd, sealhulgas võtaksid volitatud esindajaid vastu riigivisiitidel, reageeriksid nende tungivatele taotlustele tegutseda ja seoses väidetavate rikkumistega ning tagaksid nõuetekohased järelmeetmed volitatud esindajate tehtud soovitustele; toetab avaldust, mille tegid 10. detsembril 2013. aastal 72 erimenetluste eksperti, ning tunneb muret selle pärast, et riikide vähene koostöö erimenetluste osas vähendab ekspertide suutlikkust oma mandaati täita;

56.  mõistab teravalt hukka igasugused repressioonid inimõiguste kaitsjate ja aktivistide vastu, kes teevad koostööd inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi ja erimenetluste raames, mis puudutab eelkõige Hiinat; palub Inimõiguste Nõukogul uurida teateid, mille kohaselt on Hiina aktivisti Cao Shunlid, kes taotles kodanikuühiskonna kaasamist üldise korrapärase läbivaatamise protsessi, kinni peetud alates 14. septembrist 2013; nõuab tungivalt, et Inimõiguste Nõukogu president jälgiks seda ja muid sarnaseid juhtumeid väga tähelepanelikult ning et kõik riigid pakuksid piisavat kaitset niisuguste hirmutamiste eest; rõhutab, et sellised teod kahjustavad kogu ÜRO inimõiguste süsteemi;

ELi osalemine

57.  kordab, et ELi aktiivne osalemine kõikides ÜRO inimõiguste mehhanismides, sh Inimõiguste Nõukogus on tähtis; ergutab ELi liikmesriike osalema ning tegema kaastööd resolutsioonide koostamisel ja algatamisel, võtma aktiivselt osa aruteludest ja interaktiivsetest dialoogidest ning tegema avaldusi; toetab kindlalt tava, mille kohaselt EL võtab üha rohkem osa piirkondadevahelistest algatustest;

58.  kinnitab taas, kui oluline on integreerida Genfis Inimõiguste Nõukogu raames tehtav töö ELi asjaomase sise- ja välistegevusega, sealhulgas parlamendi vastava tegevusega, nagu komisjonide ja parlamentidevahelised delegatsioonid ja ÜRO eriraportööride osalemine komisjonide koosolekutel;

59.  ergutab ELi eriesindajat jätkama ELi inimõiguste poliitika tulemuslikkuse, sidususe ja nähtavuse tõhustamist Inimõiguste Nõukogu raames ning arendama edasi tihedat koostööd ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja erimenetluste ekspertidega, ning peab kahetsusväärseks, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja ei ole esindatud Inimõiguste Nõukogu kõrgetasemelistel kohtumistel;

60.  toonitab jälle Euroopa välisteenistuse, komisjoni ja ELi liikmesriikide tõhusa koordineerimise ja koostöö tähtsust inimõiguste küsimuses; ergutab Euroopa välisteenistust suurendama ELi sidusust eelkõige ELi delegatsioonide kaudu Genfis ja New Yorgis, milleks on vaja õigeaegseid ja sisulisi konsultatsioone ning üksmeelse sõnumi edastamist;

61.  rõhutab, et ELi liikmesriigid peavad kindlasti toetama Inimõiguste Nõukogu, tehes koostööd inimõiguste jagamatuse ja universaalsuse saavutamiseks ja ratifitseerides kõik selle organi kehtestatud rahvusvahelised inimõigustealased õigusaktid; kordab, et peab kahetsusväärseks asjaolu, et ükski ELi liikmesriik ei ole siiani ratifitseerinud kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse konventsiooni; kordab uuesti ka asjaolu, et mitu liikmesriiki ei ole veel vastu võtnud ja/või ratifitseerinud kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise konventsiooni, piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni fakultatiivprotokolli või majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti fakultatiivprotokolli; kordab oma üleskutset liikmesriikidele ratifitseerida nimetatud konventsioonid ja protokollid; rõhutab, et ELi liikmesriigid peavad esitama oma perioodilised aruanded ÜRO järelevalveorganitele õigeaegselt; kutsub ELi üles aktiivselt välja töötama ELi seisukohta agressioonikuriteo ja Kampala muudatusettepanekute kohta;

62.  kordab, et oluline on ELi jätkuv toetus ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatuse kaitsmisel, et tagada selle ülesannete tulemuslik ja erapooletu täitmine; toonitab, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo erapooletuse ja toimimise jaoks on oluline tagada piisav rahastamine, eelkõige pidades silmas kujunevatest olukordadest tingitud praegust vajadust avada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo uusi piirkondlikke büroosid; rõhutab, et tähtis on tagada piisav rahastamine, et katta lepingute alusel loodud organite üha suurenevat töökoormust; kutsub ELi üles võtma juhtrolli, et tagada lepingute alusel loodud organite süsteemi tõhus toimimine, sh piisav rahastamine;

63.  kinnitab, et inimõiguste kaitsjate kaitsmine on ELi inimõiguste poliitika olulisim prioriteet; hindab seepärast demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu inimõiguste kaitsjate kiireloomuliseks kaitsmiseks ja toetuseks eraldatavat praktilist ja rahalist abi;

o
o   o

64.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 67. Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning väliskomisjoni loodud ELi-ÜRO töörühmale.

(1) ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 114. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0055. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0575.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioon Venemaa kohta: Bolotnaja väljaku sündmustega seotud meeleavaldajate karistamine (2014/2628(RSP))

P7_TA(2014)0253 RC-B7-0245/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa kohta, eriti 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal(1),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 24. veebruaril 2014 tehtud avaldust Bolotnaja väljaku sündmustega seotud meeleavaldajate karistamise kohta,

–  võttes arvesse Venemaa põhiseadust, eriti selle artiklit 118, milles on sätestatud, et õigust mõistavad Venemaa Föderatsioonis ainult kohtud, ning artiklit 120, milles on sätestatud, et kohtunikud on erapooletud ja alluvad ainult Venemaa põhiseadusele ning föderaalseadustele,

–  võttes arvesse ELi ja Venemaa 28. novembril 2013 toimunud inimõigustealaseid konsultatsioone,

–  võttes arvesse piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee 17. detsembril 2013 avaldatud aruannet oma korralise külaskäigu kohta Venemaa Föderatsiooni,

–  võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni inimõiguste ombudsmani Vladimir Lukini 4. märtsil 2014 tehtud avaldust Moskvas toimunud avalike meeleavalduste ja õiguskaitseasutuste rakendatud meetmete kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon on Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni täisliikmena võtnud endale kohustuse järgida demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austada inimõigusi; arvestades, et viimastel kuudel on Venemaal toimunud mitmeid tõsiseid õigusriigi põhimõtete rikkumisi ja on vastu võetud piiravaid seadusi ning sellest tulenevalt tekitab üha enam muret küsimus, kuidas Venemaa täidab oma rahvusvahelisi ja siseriiklikke kohustusi;

B.  arvestades, et 6. mail 2012, päev enne president Vladimir Putini ametissevannutamist, oli mitmekümnel meeleavaldajal – meeleavaldusel osales hinnanguliselt kümneid tuhandeid inimesi – Bolotnaja väljakul politseijõududega kohati kokkupõrkeid, mille tõttu oli kergelt vigastatuid;

C.   arvestades, et umbes 600 aktivisti hoiti lühikest aega vahi all ja 28 isiku vastu algatati kriminaalmenetlus; arvestades, et ametivõimud alustasid protestijate tegevuse uurimist, lugedes selle „massirahutusteks”, mis Venemaa seaduste kohaselt tähendab massitegevust, mis sisaldab „vägivalda, pogromme, vara hävitamist, tulirelvade kasutamist või relvastatud vastupanu ametivõimudele”; arvestades, et ametivõimude väitel oli vägivallatsemine ettekavatsetud ja kujutas endast ühte osa vandenõust eesmärgiga destabiliseerida riiki ja kukutada valitsus;

D.  arvestades, et mitmed viimaste aastate kohtuprotsessid ja kohtumenetlused on tekitanud kahtlusi Venemaa Föderatsiooni kohtuorganite sõltumatuses ja erapooletuses;

E.  arvestades, et paljude Venemaa ja rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide teatel viisid vägivallapuhanguni ja sellele järgnenud meeleavaldajate vahistamiseni julgeolekujõudude ebaproportsionaalsed meetmed ja agressiivne käitumine ning ülemäärane vägivalla kasutamine; arvestades, et Venemaa Föderatsiooni inimõiguste ombudsman kinnitas oma hinnangus, et süüdistused massirahutuste korraldamises olid alusetud;

F.  arvestades, et 24. veebruaril 2014 mõistis üks Venemaa kohus süüdi kaheksa toonast meeleavaldajat, määrates neile karistused alates tingimisi karistusest kuni nelja-aastase vanglakaristuseni, ja et enne seda, 2013. aastal, määrati kolm veel raskemat vanglakaristust ning et aktivist Mihhail Kossenko saadeti sundkorras psühhiaatrilisele ravile;

G.  arvestades, et palju inimesi peeti kinni 21. ja 24. veebruaril 2014 toimunud rahumeelsetel meeleavaldustel, mis korraldati Bolotnaja väljaku asjas süüdistatavate toetuseks; arvestades, et mitu tundi peeti kinni neid rohkem kui 200 inimest, kes 24. veebruaril 2014 kogunesid Zamoskvoretski ringkonnakohtu juurde kohtuotsust kuulama; arvestades et opositsioonijuhtidele Boriss Nemtsovile ja Aleksei Navalnõile määrati hiljem kümnepäevane vanglakaristus; arvestades, et Aleksei Navalnõi pandi järgmiseks kaheks kuuks koduaresti ja 5. märtsil 2014 kinnitati tema külge nn elektrooniline võru, et tema tegevust jälgida;

H.  arvestades, et Venemaa ametivõimud laiendavad massijälgimise programme; arvestades, et need programmid ühes lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimeste (LGBT) vastu suunatud seaduste ning vabaühenduste vabadust piiravate seadustega on Venemaa ametivõimudele väga võimsaks vahendiks, millega jälgida ja survestada opositsiooni tegevust;

I.  arvestades, et inimõiguste olukord on Venemaal viimastel aastatel halvenenud ning Venemaa ametivõimud on vastu võtnud rea seadusi, mis sisaldavad mitmeti mõistetavaid sätteid ja mida saab kasutada opositsioonile ja kodanikuühiskonna aktivistidele uute piirangute seadmiseks, samuti sõna- ja kogunemisvabaduse piiramiseks; arvestades, et karmide meetmetena on rakendatud politseihaaranguid, vara konfiskeerimist, haldustrahve ja muid meetmeid, millega püütakse kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust takistada ja pärssida;

J.  arvestades, et Venemaa ametivõimud ahistavad opositsiooniparteide ja -liikumiste juhte, ning mõnesid neist, näiteks liikumise Solidarnost juhti Ilja Jašinit, Roheliste ja Sotsiaaldemokraatide Liidu kaasesimeest Gleb Fetissovit ning keskkonnaaktivisti ja partei Jabloko väljapaistvat liiget Jevgeni Vitiškot, on mitmesuguseid süüdistusi esitades kinni peetud;

K.  arvestades, et 2013. aasta detsembris jäädvustas piinamise tõkestamise Euroopa Komitee hulga kirjeldusi õiguskaitseasutuste ja politsei personali poolt toime pandud vangide väärkohtlemise ja piinamise juhtumite kohta;

1.  väljendab sügavat muret Bolotnaja väljaku meeleavaldajate vastu algatatud kohtumenetluste pärast, kuna need on algusest peale olnud vigased ja esitatud süüdistused on poliitiliselt motiveeritud;

2.  on kindlalt seisukohal, et meeleavaldajatele esitatud süüdistused ja määratud karistused tunduvad ebaproportsionaalsed, kui võtta arvesse sündmuste olemust ja õigusrikkumisi, milles meeleavaldajaid süüdistatakse; on seisukohal, et menetluse puudujääke ja pikka eelvangistuse aega silmas pidades tekitavad õigusemõistmise tulemused taas küsimusi õigusriigi põhimõtete järgimise kohta;

3.  kutsub Venemaa õigusasutusi üles kohtuotsuseid apellatsioonimenetluse käigus uuesti läbi vaatama ja vabastama eespool mainitud kaheksa meeleavaldajat ning Bolotnaja väljaku sündmuste pärast vangistatud Mihhail Kossenko, kellele määrati sundkorras psühhiaatriline ravi;

4.  väljendab ka sügavat muret seoses suure hulga rahumeelsete meeleavaldajate kinnipidamisega pärast Bolotnaja väljaku sündmustes osalenute kohtuotsuste teatavakstegemist ning nõuab, et loobutaks kõikidest meeleavaldajate vastu esitatud süüdistustest; kutsub Venemaa valitsust lisaks üles austama kõikide kodanike õigust kasutada oma põhivabadusi ja üldisi inimõigusi;

5.  tuletab meelde, kui oluline on, et Venemaa kui Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liikmesriik täidaks täies ulatuses oma rahvusvahelisi õigusalaseid kohustusi ning põhilisi inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis; juhib tähelepanu asjaolule, et viimase aja muutused Venemaal on toimunud vastupidiselt reformidele, mida oleks vaja teostada demokraatlike normide, õigusriikluse ja kohtusüsteemi sõltumatuse tugevdamiseks;

6.  väljendab muret Venemaa Föderatsioonis toimuva pärast, pidades silmas inimõiguste austamist ja kaitset ning ühiselt kokku lepitud demokraatlike põhimõtete, eeskirjade ja korra järgimist, eelkõige seoses nn välisagentide seadusega, LGBT inimeste vastaste õigusaktidega, laimu reinkrimineerimisega, riigireetmist käsitleva seadusega ja avalikke protestimeeleavaldusi reguleeriva õigusaktiga; nõuab, et Venemaa kui Euroopa Nõukogu liige täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi;

7.  kutsub Venemaa valitsust üles võtma konkreetseid meetmeid, et takistada inimõiguste olukorra halvenemist, eelkõige lõpetama kodanikuühiskonna organisatsioonide ja aktivistide üleüldise ahistamise; kutsub Venemaa täidesaatvat ja seadusandlikku võimu üles uuesti läbi vaatama ja lõpuks tühistama viimasel ajal vastuvõetud õigusaktid ja meetmed, mis on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste järgimise kohustustega, mille Venemaa kui Euroopa Nõukogu liikmesriik on endale võtnud, ning võtma arvesse Venemaa inimõiguste ombudsmani ja Venemaa Föderatsiooni presidendi juures tegutseva inimõiguste nõukogu ettepanekuid;

8.  nõuab, et Venemaa õigusasutused ja õiguskaitseasutused täidaksid oma ülesandeid erapooletult ja sõltumatult;

9.  rõhutab, et kogunemisvabadus on Venemaa Föderatsioonis tagatud Venemaa põhiseaduse artikliga 31 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, milles Venemaa on osaline ja mida Venemaa ametivõimud on seetõttu kohustatud järgima;

10.  kutsub Venemaa Föderatsiooni üles viima oma jälgimisprogrammid vastavusse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

11.  taunib jätkuvaid karme meetmeid, mida rakendatakse Venemaa režiimi avalikult kritiseerivate kodanike ja allesjäänud sõltumatute meediakanalite, sealhulgas telekanali Dožd ja raadiojaama Ehho Moskvõ vastu;

12.  palub kõrgel esindajal ja Euroopa välisteenistusel tagada, et kõikide poliitilistel põhjustel vastutusele võetud isikute juhtumid tõstataks ELi ja Venemaa inimõiguste-teemalistel konsultatsioonidel ning et nendel konsultatsioonidel osalevatel Venemaa esindajatel palutaks ametlikult anda vastus iga juhtumi kohta;

13.  palub nõukogu eesistujal, komisjoni presidendil ning komisjoni asepresidendil ja ELi kõrgel esindajal jälgida neid juhtumeid jätkuvalt tähelepanelikult, tõstatada neid küsimusi erinevates kogudes ja kohtumistel Venemaaga ning anda Euroopa Parlamendile aru Vene ametivõimudega peetud arutelude kohta;

14.  nõuab, et nõukogu töötaks Venemaa suhtes välja ühtse poliitika, millest lähtudes ELi kõik 28 liikmesriiki ja ELi institutsioonid kohustuksid ühiselt rõhutama inimõiguste tähtsust ELi ja Venemaa suhetes ning vajadust lõpetada Venemaal sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse mahasurumine; nõuab, et seda ühist sõnumit väljendataks ELi välisasjade nõukogu järeldustes;

15.  kutsub kõrget esindajat ja Euroopa välisteenistust üles tagama, et EL püüab kasutada kõiki Venemaa siseriikliku õiguse piires olevaid võimalusi, et jätkata Venemaa kodanikuühiskonna organisatsioonidega, sealhulgas demokraatia, inimõiguste ja õigusriikluse väärtusi edendavate organisatsioonidega aktiivset suhtlemist ja nende organisatsioonide toetamist;

16.  seoses ELi rahastamisvahendite käimasoleva kavandamisetapiga kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles suurendama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike asutuste vahendite kaudu Venemaa kodanikuühiskonnale antavat finantsabi ja võtma ELi–Venemaa kodanikuühiskonna foorumi Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi alla, et tagada sellele püsiv ja usaldusväärne pikaajaline toetus;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0284.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioon nõupidamiste alustamise kohta, et peatada Cotonou lepingu kohaldamine Nigeeria ja Uganda suhtes, võttes arvesse hiljuti vastuvõetud õigusakte, millega jätkatakse homoseksuaalsuse kriminaliseerimist (2014/2634(RSP))

P7_TA(2014)0254 RC-B7-0251/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõigustega seotud rahvusvahelisi kohustusi ja vahendeid, sealhulgas neid, mis on ette nähtud ÜRO inimõiguste konventsioonides ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, millega tagatakse inimõigused ja põhivabadused ning keelatakse diskrimineerimine,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 17. juuni 2011. aasta resolutsiooni 17/19 inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi kohta,

–  võttes arvesse ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vahelise partnerluslepingu (Cotonou leping) teist läbivaatamist ning selle lepingu inimõigusi ja rahvatervist käsitlevaid sätteid ja kohustusi, eelkõige artikli 8 lõiget 4, artiklit 9, artikli 31a punkti e ja artiklit 96,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5, artikleid 21, 24, 29 ja 31 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 10 ja 215, millega seatakse liidule ja liikmesriikidele kohustus kaitsta ja edendada suhetes maailma teiste riikidega universaalseid inimõigusi ja üksikisikute kaitset ning võtta inimõiguste raskete rikkumiste korral piiravaid meetmeid,

–  võttes arvesse nõukogu 24. juunil 2013. aastal vastuvõetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõigi inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni 15. jaanuari 2014. aasta avaldust, milles ta väljendab muret samast soost inimeste abiellumist keelava seaduse jõustamise pärast Nigeerias,

–  võttes arvesse kõrge esindaja ja asepresidendi 20. detsembri 2013. aasta avaldust homoseksuaalsuse vastase seaduse vastuvõtmise kohta Ugandas,

–  võttes arvesse USA presidendi Obama 16. veebruari 2014. aasta avaldust homoseksuaalsuse vastase seaduse vastuvõtmise kohta Ugandas ja tema üleskutset Uganda presidendile Yoweri Musevenile, et too jätaks selle seaduse jõustamata,

–  võttes arvesse kõrge esindaja ja asepresidendi 18. veebruari 2014. aasta avaldust homoseksuaalsuse vastaste õigusaktide kohta Ugandas,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 25. veebruari 2014. aasta avaldust, milles ta nõuab tungivalt, et Uganda ametivõimud homoseksuaalsuse vastase seaduse läbi vaataks või tühistaks,

–  võttes arvesse kõrge esindaja poolt 4. märtsil 2014. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Uganda homoseksuaalsuse vastase seaduse kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, sealhulgas 5. juuli 2012. aasta resolutsiooni lesbiliste naiste vastase vägivalla ning lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide ja mõlemasooliste (LGBTI) inimeste õiguste kohta Aafrikas(1), 13. juuni 2013. aasta seadusandlikku resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu sõlmida leping, millega muudetakse teist korda partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud 23. juunil 2000 Cotonous ja mida on muudetud esimest korda 25. juunil 2005 Luxembourgis(2), ning 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(3),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, sealhulgas 17. detsembri 2009. aasta resolutsiooni Uganda homoseksuaalsuse vastase seaduseelnõu kohta(4), 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni Uganda ja Bahati eelnõu ning homo-, bi- ja transseksuaalide diskrimineerimise kohta(5) ning 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni David Kato tapmise kohta Ugandas(6),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nigeeria olukorra kohta, sealhulgas 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni(7) ja 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni(8),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni viimasel ajal täheldatud lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste kriminaliseerimise ilmingute kohta(9),

–  võttes arvesse oma 28. septembri 2011. aasta resolutsiooni inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi käsitlemise kohta ÜROs(10),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et kõik inimesed sünnivad vabana ning oma väärikuselt ja õigustelt võrdsetena; arvestades, et kõik riigid on kohustatud takistama vägivalda ning vihkamise ja häbimärgistamise õhutamist inimeste isikutunnuste, sealhulgas seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sooväljenduse tõttu;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärk on arendada ja tugevdada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist;

C.  arvestades, et tervelt 76 riiki käsitavad homoseksuaalsust jätkuvalt kuriteona ja neist viies riigis karistatakse seda surmanuhtlusega;

D.  arvestades, et samast soost inimeste vastastikusel nõusolekul toimuva suhte eest kohaldati Ugandas juba 14-aastast vanglakaristust Uganda karistusseadustiku 145. jaotise kohaselt ja Nigeerias seitsmeaastast vanglakaristust Nigeeria karistusseadustiku 214. jaotise kohaselt (või surmanuhtlust nendes 12 osariigis, kus kehtib šariaat);

E.  arvestades, et Uganda parlament võttis 20. detsembril 2013. aastal vastu homoseksuaalsuse vastase seaduse, mille kohaselt on võimalik määrata LGBTI inimeste õiguste toetamise eest kuni seitsmeaastane vanglakaristus, inimestele, kes peavad nn homoseksuaalsetel eesmärkidel maja, tuba või ruume või kohta, kuni seitsmeaastane vanglakaristus ning karistada nn retsidiivseid seaduserikkujaid ja HIV-positiivseid seaduserikkujaid eluaegse vanglakaristusega; arvestades, et 24. veebruaril 2014. aastal jõustas Uganda Vabariigi president Yoweri Museveni Kaguta selle seaduse oma allkirjaga;

F.  arvestades, et Uganda ametivõimud on vastu võtnud pornograafiavastase seaduse ja avaliku korra tagamise seaduse, mis on järjekordseks rünnakuks inimõiguste ja inimõigusi kaitsvate valitsusväliste organisatsioonide vastu; arvestades, et see näitab üha piiratumat ja halvemate võimalustega poliitilist ruumi kodanikuühiskonna jaoks;

G.  arvestades, et Nigeeria senat võttis 17. detsembril 2013. aastal vastu samasooliste inimeste abiellumist keelava seaduse, mille kohaselt võib homoseksuaalses suhtes olevatele inimestele määrata kuni 14-aastase vanglakaristuse ja isikutele, kes on olnud samasooliste inimeste abiellumise tunnistajaks või kes peavad või külastavad LGBTI inimestele mõeldud baare või osalevad LGBTI organisatsioonides või ühendustes, kuni 10-aastase vanglakaristuse; arvestades, et 2014. aasta jaanuaris jõustas president Goodluck Jonathan selle seaduse oma allkirjaga;

H.  arvestades, et mainitud riikide paljud massiteabevahendid, üldsuse esindajad ning poliitilised ja usujuhid püüavad LGBTI inimesi üha enam hirmutada, nende ja valitsusväliste organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate õigusi piirata ja nendevastast vägivalda seadustada; arvestades, et vahetult pärast seda, kui president Museveni seaduse allkirjastas, avaldas Uganda kõmuleht 200 Uganda gei ja lesbi nimed ja pildid, millel olid ulatuslikud negatiivsed tagajärjed nende julgeolekule; arvestades, et meedia teadete kohaselt kasvab Nigeerias LGBTI inimeste vahistamiste arv ja nendevastane vägivald;

I.  arvestades, et paljud riigipead ja valitsusjuhid, ÜRO juhid, riikide valitsuste ja parlamentide esindajad, Euroopa Liit (sealhulgas nõukogu, parlament, komisjon ja kõrge esindaja) ning paljud ülemaailmselt tuntud inimesed on LGBTI inimesi kriminaliseerivad seadused karmilt hukka mõistnud;

J.  arvestades, et ELi koostöö peaks toetama AKV riikide jõupingutusi, et töötada välja toetavad õiguslikud ja poliitilised raamistikud ning kõrvaldada karistavad õigusnormid, tegutsemispõhimõtted ja tavad, häbimärgistamine ja diskrimineerimine, mis kahjustavad inimõigusi, suurendavad vastuvõtlikkust HIVile/AIDSile ja takistavad tõhusa HIV/AIDSi ennetuse, ravi, hoolduse ja toetuse, sealhulgas ravimite, kaupade ja teenuste kättesaadavust HIVi/AIDSi nakatunud ja kõige suuremas nakatumisohus inimestele;

K.  arvestades, et ÜRO HIV- ja AIDSi-vastane ühisprogramm UNAIDS ja ülemaailmne AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastu võitlemise fond on väljendanud kartust, et LGBT inimesed ja 3,4 miljonit HIV-nakkusega kodanikku Nigeerias ja Ugandas jäetakse ilma eluliselt tähtsatest tervishoiuteenustest, ning nõuavad, et kiiresti uuritaks kõnealuste seaduste vastamist põhiseadusele, arvestades tõsiseid tagajärgi rahvatervisele ja inimõigustele;

L.  arvestades, et samast soost täiskasvanud inimeste vastastikusel nõusolekul põhineva suhte jätkuv kriminaliseerimine raskendab veelgi aastatuhande arengueesmärkide saavutamist, seda eriti soolise võrdõiguslikkuse ja haiguste vastu võitlemise vallas, samuti edusamme seoses 2015. aasta järgse arenguraamistikuga;

M.  arvestades, et mitmed liikmesriigid, sealhulgas Madalmaad, Taani ja Rootsi, ning muud riigid, nagu Ameerika Ühendriigid ja Norra, on otsustanud Uganda valitsusele suunatud abi peatada või ümber suunata valitsuse toetamiselt kodanikuühiskonna toetamisele;

N.  arvestades, et Cotonou lepingu artikli 96 lõike 1a kohaselt võib algatada nõupidamise, et peatada lepingu kohaldamine lepinguosaliste suhtes, kes ei täida artikli 8 lõikest 4 ja artiklist 9 tulenevaid inimõiguste alaseid kohustusi;

1.  mõistab hukka uute seaduste vastuvõtmise, mis ohustavad tõsiselt üldisi õigusi – õigust elule, sõnavabadusele, ühinemis- ja kogunemisvabadusele ning õigust elada vabana piinamisest, julmusest, ebainimlikust ja alandavast kohtlemisest; kordab, et seksuaalne sättumus ja sooidentiteet on küsimused, mis kuuluvad üksikisiku eraelu puutumatuse õiguse raamidesse, olles tagatud rahvusvahelise õiguse ja riikide põhiseadustega; rõhutab, et LGBTI inimeste võrdõiguslikkus kuulub vaieldamatult põhiliste inimõiguste hulka;

2.  tuletab meelde inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni ja ÜRO inimõiguste nõukogu avaldusi, mille kohaselt riik ei saa siseriikliku õiguse kaudu tühistada oma inimõigustega seotud rahvusvahelisi kohustusi;

3.  kutsub Uganda presidenti üles homoseksuaalsuse vastase seaduse jõustamisest loobuma ning tunnistama Uganda karistusseadustiku 145. jaotise kehtetuks; kutsub Nigeeria presidenti üles tühistama samast soost inimeste abiellumist keelava seaduse ning Nigeeria karistusseadustiku 214. ja 217. jaotise, sest nendega rikutakse rahvusvahelisest õigusest tulenevaid inimõigustega seotud kohustusi;

4.  märgib, et nende seaduste jõustamisega rikkusid Uganda ja Nigeeria valitsused Cotonou lepingu artikli 9 lõikes 2 osutatud kohustust järgida inimõigusi, demokraatia põhimõtteid ja õigusriigi põhimõtet;

5.  kordab, et need seadused kuuluvad artikli 96 lõike 1a punkti b valdkonda kui eriti pakilised juhtumid, mis tähendab erandjuhtumeid, mil mõnda artikli 9 lõikes 2 osutatud olulist osa on tõsiselt ja jämedalt rikutud ja mis seetõttu nõuavad viivitamatut reageerimist;

6.  kutsub seetõttu komisjoni üles alustama artikli 8 kohast tihedat ja kiireloomulist poliitilist dialoogi kohalikul ja ministeeriumide tasandil, taotledes arutelu algatamist hiljemalt ELi-Aafrika tippkohtumisel;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid vaataksid läbi oma Uganda ja Nigeeriaga tehtava arengukoostöö abistrateegia ja seaksid prioriteediks abi ümbersuunamise kodanikuühiskonna ja muudele organisatsioonidele selle asemel, et abi andmine peatada, olgu või mõnes sektoris;

8.  soovitab Aafrika Liidul juhtrolli võtta ja moodustada sisekomisjoni, kes kõnealuseid seadusi ja küsimusi käsitleks;

9.  kutsub Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu juhte üles käsitlema neid seadusi 2.–3. aprillil 2014. aastal toimuva Aafrika ja ELi 4. tippkohtumise aruteludes;

10.  kutsub liikmesriike või kõrget esindajat kaaluma komisjoni toetusel sihtotstarbeliste sanktsioonide, nagu reisi- ja viisakeelu kehtestamist nende juhtivate isikute suhtes, kes vastutavad nende kahe seaduse eelnõu koostamise ja vastuvõtmise eest;

11.  tuletab meelde Euroopa Liidu Kohtu 7. novembri 2013. aasta otsust X, Y, Z vs. Minister voor Immigratie en Asiel (liidetud kohtuasjad C-199-201/12), milles rõhutatakse, et teatava seksuaalse sättumusega inimesed, kellele on suunatud õigusnormid, millega kriminaliseeritakse nende käitumine või identiteet, moodustavad teatava sotsiaalse rühma, kes võivad taotleda pagulasseisundit;

12.  peab kahetsusväärseks üldiselt üha problemaatilisemaks muutuvat sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist olukorda Aafrika riikides, mida ähvardab üha ulatuslikum usuline fundamentalism, millel on rängad tagajärjed inimeste väärikusele, arengule ja vabadusele;

13.  palub komisjonil ja nõukogul lisada võimalikku Cotonou lepingut asendavasse järgmisse lepingusse selgesõnaline nõue mitte lubada seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimist, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Euroopa välisteenistusele, liidu liikmesriikidele, Uganda, Nigeeria, Kongo Demokraatliku Vabariigi ja India valitsustele ja parlamentidele ning Uganda ja Nigeeria presidentidele.

(1) ELT C 349, 29.11.2013, lk 88. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0273. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0575. (4) ELT C 286, 22.10.2010, lk 25. (5) ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 134. (6) ELT C 188 E, 28.6.2012, lk 62. (7) ELT C 251, 31.08.2013, lk 97. (8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0335. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0046. (10) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 100.

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2014. aasta resolutsioon julgeoleku ja inimkaubanduse kohta Siinail (2014/2630(RSP))

P7_TA(2014)0255 RC-B7-0254/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni Siinai inimkaubanduse, eelkõige Solomon W. juhtumi kohta(1), 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni Siinais pantvangis hoitavate Eritrea pagulaste kohta(2) ja 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni Egiptuse kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni 11. septembri 2013. aasta, 3. ja 8. oktoobri 2013. aasta, 24. detsembri 2013. aasta ja 24. jaanuari 2014. aasta avaldusi seoses julgeolekuolukorraga Siinail ning 17. veebruari 2014. aasta avaldust terrorirünnaku kohta Siinail,

–  võttes arvesse Europoli 3. märtsi 2014. aasta väljaannet „Lunaraha saamiseks röövitud ja Siinail hoitavad Euroopa sponsoritega ebaseaduslikud ümberasujad Aafrika Sarve piirkonnast”,

–  võttes arvesse 1950. aastal vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3,

–  võttes arvesse AKV riikide ja ELi vahelist Cotonou partnerluslepingut,

–  võttes arvesse ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja Egiptuse valitsuse vahelist vastastikuse mõistmise memorandumit,

–  võttes arvesse Aafrika pagulasprobleemi eriaspekte käsitlevat Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni ning Euroopa Nõukogu 2005. aasta inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni,

–  võttes arvesse riikidevahelise organiseeritud kuritegevuse vastast ÜRO konventsiooni täiendavat ÜRO 2000. aasta protokolli inimestega, eelkõige naiste ja lastega, kauplemise takistamise, sellise kauplemise vastu võitlemise ja selle eest karistamise kohta, eelkõige selle artikleid 6 ja 9,

–  võttes arvesse 20. septembril 2002. aastal vastu võetud Brüsseli deklaratsiooni inimkaubanduse tõkestamise ja selle vastu võitlemise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 2, artikli 6 lõiget 1, artiklit 7 ja artiklit 17 („Igal inimesel on õigus seaduse kaitsele selliste sekkumiste ja kallalekippumiste eest”),

–  võttes arvesse ELi ja Egiptuse assotsieerimislepingut ning eelkõige selle preambulit ja artiklit 2;

–  võttes arvesse Egiptuse Araabia Vabariigi põhiseaduse artiklit 89 ja Egiptuse 2010. aasta seadust nr 64 inimkaubanduse vastase võitluse kohta,

–  võttes arvesse Iisraeli sisseimbumisvastast seadust,

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suuniseid Eritrea kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.  arvestades, et terrorirünnakud, relvade levik, välismaiste ja Egiptuse džihaadi võitlejate sisseimbumine ning osa Siinai kohalike elanike radikaliseerumine on tekitanud Egiptuse, Iisraeli ja teiste piirkonna riikide jaoks järjest suuremaid julgeolekuprobleeme; arvestades, et alates endise presidendi Mohamed Morsi kukutamisest 2013. aasta juulis on julgeolekuolukord Siinail kiiresti halvenenud – mitmed ekstremistlikud rühmitused destabiliseerivad julgeolekutingimusi ja toime on pandud üle 250 terrorirünnaku (enamik Egiptuse julgeolekujõudude ja nende rajatiste vastu), milles on surma saanud üle 100 inimese, kellest enamik on politseitöötajad ja sõjaväelased; arvestades, et terrorirünnakud Suessi kanali piirkonnas ja gaasijuhtmete vastu on samuti suureks mureallikaks;

B.  arvestades, et äärmuslaste sisseimbumine õõnestab Siinail julgeoleku taastamise püüdlusi; arvestades, et piirkonnas tegutsevad endiselt mitmed al-Qaidaga liitunud või al-Qaidast inspireeritud terrorirühmitused; arvestades, et mõned neist rühmitustest on laiendanud oma terroristliku tegevuse ulatust väljapoole Siinaid; arvestades, et teised Siinail tegutsevad kohalikud võitlejad ei kuulu ühtegi äärmusrühmitusse, vaid on salakaubaveo ja inimkaubandusega tegelevad relvastatud beduiinid;

C.  arvestades, et Egiptuse relvajõud alustasid Siinail hiljuti sõjalisi operatsioone terroristlike ja äärmusrühmitustega võitlemiseks ning julgeoleku taastamiseks; arvestades, et Egiptuse valitsus ja julgeolekujõud ei tundu suutvat julgeolekukriisi Siinail kontrolli alla saada; arvestades, et piirkonnas valitsev seadusetus võimaldab kuritegelikel võrgustikel, inimkaubitsejatel ja teistel kuritegelikel jõukudel takistamatult ja karistamatult tegutseda; arvestades, et ebaseaduslik kaubandus tundub hoolimata Egiptuse julgeolekujõudude käimasolevast rünnakust Siinail vaibumatult jätkuvat; arvestades, et Siinai on kaua aega olnud salakaubaveo teekonnaks Gaza sektorisse ja sealt välja; arvestades, et tuntakse muret massiteabevahendite infosulu pärast arengute kohta Siinail;

D.  arvestades, et kohaliku beduiinide kogukonna sotsiaal-majanduslik marginaliseerumine on Siinai julgeolekuprobleemide peamiseks põhjuseks; arvestades, et Siinai elanikud on kaua aega kannatanud vaesuse, diskrimineerimise ning tervishoiuteenuste ja hariduse piiratud kättesaadavuse all, mis on võõrutanud nad ametivõimudest, kes on nende olukorra unarusse jätnud ja ignoreerivad nende nõudmisi;

E.  arvestades, et inimõiguste rikkumiste ja humanitaarkriiside tõttu põgenevad Aafrika Sarve piirkonnast oma päritoluriikidest igas kuus tuhanded varjupaigataotlejad ja ümberasujad; arvestades, et ÜRO eriraportööri Eritrea inimõiguste olukorra küsimuses andmetel põgeneb ainuüksi Eritreast igas kuus üle 3000 inimese; arvestades, et hinnanguliselt on alates 2008. aasta algusest Sudaani idaosas röövitud, Egiptusesse viidud ja Siinail piinatud tuhandeid inimesi, kellest üle 4000 on surnud, ning arvatakse, et praegu hoitakse vangistuses ligikaudu 1000 Aafrika pagulast;

F.  arvestades, et igal aastal kaotavad Siinail elu või kaovad jäljetult tuhanded inimesed, samal ajal kui teised, sh paljud naised ja lapsed, röövitakse pagulaslaagritest või ümbritsevatelt aladelt, eriti Shagarabi pagulaslaagrist Sudaanis või teel Sudaani või Etioopiasse perekonnaga taasühinema, ja hoitakse inimkaubitsejate poolt lunaraha saamise eesmärgil pantvangis; arvestades, et inimkaubitsejate ohvreid kuritarvitatakse kõige ebainimlikumal ja brutaalsemal moel ning neile saab osaks süstemaatiline vägivald ja piinamine, vägistamine ja seksuaalne kuritarvitamine ning sunniviisiline töö või nad tapetakse organikaubanduse jaoks; arvestades, et ohvrite, naabrite ja inimõiguste organisatsioonide andmetel on sellel eesmärgil loodud piinamislaagrid;

G.  arvestades, et on usaldusväärseid tõendeid, et mõningad Sudaani ja Egiptuse julgeolekujõud mängivad varjupaigataotlejate ja ümberasujatega kaubitsejatega kokku ning et peaaegu täielikult on läbi kukkunud vastutavate ametnike suhtes uurimise läbiviimine ja nende vastutuselevõtmine nii Sudaani kui ka Egiptuse poolt, kusjuures mõlemad riigid on selleks kohustatud ÜRO piinamise vastase konventsiooni alusel; arvestades, et Egiptuse ametivõimud eitavad selliseid juhtumeid;

H.  arvestades, et inimkaubandus Siinail on organiseeritud kuritegevuse jaoks äärmiselt tulutoov äri; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on sisse seatud komplekssed inimkaubandusvõrgustikud, mis hõlmavad ebaseadusliku rände korraldajaid, röövijaid (nagu rashaida hõimu kuuluvad rühmitused Eritreas ja Sudaani kirdeosas), vahendajaid pagulaslaagrites, äraostetud sõjaväelasi, politsei- ja piirivalvetöötajaid ning kuritegelikke isikuid Egiptuse beduiinikogukondades;

I.  arvestades, et isikud, kes ei suuda lunaraha kokku saada, tihtipeale tapetakse, ja isegi kui nõutud lunaraha makstakse, ei ole mingit garantiid, et pantvangid vabastatakse; arvestades, et inimkaubanduse väärtusahelas on tekkinud uus tava seoses pantvangidega, kes ei suuda lunaraha kokku saada;

J.  arvestades, et Siinai üleelanud vajavad füüsilist ja vaimset tuge; arvestades, et enamik Siinai üleelanutest peetakse aga kinni, neile keeldutakse arstiabi ja sotsiaalteenuseid andmast, neil palutakse kirjutada alla paberitele, millest nad aru ei saa, ning nad ei saa sihtriikides mingit õigusabi, samal ajal kui paljud neist saadetakse tagasi päritoluriiki, rikkudes mittetagasisaatmise põhimõtet;

K.  arvestades, et teadete kohaselt ei võimalda Egiptuse ametivõimud ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile juurdepääsu Siinail vahistatud varjupaigataotlejatele ja ümberasujatele ega ürita nende hulgas kindlaks teha võimalikke inimkaubanduse ohvreid; arvestades, et Egiptuse reservatsioonid ÜRO pagulasseisundi konventsiooni suhtes piiravad pagulaste õigusi haridusele, sotsiaalkindlustusele ja tööle;

L.  arvestades, et paljud ohvrite perekonnad elavad ELi liikmesriikides; arvestades, et Europoli viimatise trükise andmetel on mitu ELi liikmesriiki saanud teateid Siinai beduiinide organiseeritud kuritegelike ühenduste nimel toimunud väljapressimistest ELis; arvestades, et ELi huvides on välja selgitada, millised kuritegelikud ühendused väljapressimise protsessis osalevad;

M.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel elab Iisraelis 53 000 Aafrika varjupaigataotlejat, kes on alates 2005. aastast Egiptuse kaudu riiki sisenenud; arvestades, et enne 2012. aasta juunit sisenes Siinai kaudu Iisraeli igas kuus keskmiselt 1500 varjupaigataotlejat, samal ajal kui Iisraeli ametivõimude andmetel vähenes see arv 2013. aastal Iisraeli-Egiptuse piirile aia ehitamise lõpuleviimise tõttu märkimisväärselt; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on väljendanud muret Iisraeli sisseimbumisvastase seaduse hiljutise muutmise pärast, millega piiratakse veelgi varjupaigataotlejate õigusi;

N.  arvestades, et EL on korduvalt kutsunud Egiptust ja Iisraeli üles arendama ja parandama nende territooriumil elavatele või läbi selle kulgevatele varjupaigataotlejatele ja pagulastele pakutava abi ja kaitse kvaliteeti; arvestades, et 7. novembril 2013. aastal palusid Sudaani ametivõimud ELilt abi seoses inimkaubandusega;

1.  mõistab hukka hiljutised terrorirünnakud julgeolekujõudude ja tsiviilelanike vastu Siinail; on sügavalt mures julgeolekuolukorra edasise halvenemise pärast Siinail ning nõuab Egiptuse ajutiselt valitsuselt ja julgeolekujõududelt suuremaid jõupingutusi selleks, et taastada julgeolek kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste standarditega jõu ja politsei kasutamise kohta ning rahvusvahelise üldsuse toetusel; väljendab muret, et jätkuvatel rahutustel võib olla käimasoleval üleminekuperioodil destabiliseeriv mõju kogu Egiptusele;

2.  väljendab suurt muret seoses teadetega inimkaubanduse juhtumitest Siinail ning mõistab kõige karmimalt hukka kohutavad kuritarvitused, mis inimkaubitsejate ohvritel tuleb üle elada; väljendab oma tugevat solidaarsust inimkaubanduse ohvritega Siinail ja nende peredega ning rõhutab veel kord Egiptuse ja Iisraeli valitsuste kohustust võidelda inimkaubandusega selles piirkonnas; võtab teadmiseks ametivõimude püüdlused ja rõhutab, et Egiptuse julgeolekujõudude mis tahes sõjaline ja õiguskaitseoperatsioon Siinail peaks sisaldama meetmeid inimkaubitsejate ohvrite päästmiseks, nende – eriti naiste ja laste – kaitsmiseks ja abistamiseks, selle tagamiseks, et neist uuesti ohvrid ei saaks, ning inimkaubitsejate ja nendega kokku mängivate julgeolekutöötajate vahistamiseks ja kohtu alla andmiseks, et nad vastutusele võtta;

3.  tuletab meelde, et üks kriiside algpõhjustest on beduiinide marginaliseerumine Siinail; tuletab meelde, et mis tahes võimalik lahendus kriisile peaks sisaldama tervikliku arengu programmi, mille eesmärk on parandada kohaliku beduiinide kogukonna sotsiaal-majanduslikku staatust ja tingimusi, sh nende pääsu politseisse ja sõjaväkke ning nende osalust poliitilises protsessis;

4.  kutsub Egiptuse ametivõime üles austama omaenda inimkaubanduse vastaseid seadusi, millega garanteeritakse inimkaubanduse ohvritele puutumatus kohtu alla andmise suhtes ning juurdepääs abile ja kaitsele, ning uue põhiseaduse artiklit 89, millega keelatakse orjapidamine ning igasugused inimeste rõhumise ja sunnitöö vormid, ning viima siseriiklike õigusaktide abil täielikult ellu nende konventsioonide põhimõtteid, mille osaline Egiptus on; võtab teadmiseks Egiptuse peaministri poolt 9. märtsil 2014. aastal välja antud dekreedi ebaseadusliku rände vastase võitluse riikliku koordineerimiskomitee loomise kohta; kutsub Egiptuse ametivõime üles koguma ja avaldama statistikat inimkaubanduse ohvrite kohta;

5.  rõhutab Siinai üleelanute kaitsmise ja abistamise olulisust, pöörates erilist tähelepanu meditsiinilisele, psühholoogilisele ja õigusabile; kutsub kõiki asjaomaseid sihtriike üles vältima Siinai üleelanute vahistamist, seadma sisse paremaid süsteeme ohvrite tuvastamiseks, võimaldama neile juurdepääsu õiglastele ja tulemuslikele varjupaigamenetlustele ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile, hindama iga üksikjuhtumit eraldi ning vältima Siinai üleelanute väljasaatmist, millega rikutakse mittetagasisaatmise põhimõtet; nõuab ÜRO asutuste ja inimõiguste organisatsioonide täielikku juurdepääsu inimeste ebaseaduslikust üle piiri toimetamisest ja inimkaubandusest mõjutatud piirkondadele Siinail ning täieliku ja takistamatu juurdepääsu andmist kinnipidamisasutustele, kus varjupaigataotlejaid ja pagulasi kinni peetakse;

6.  väljendab heameelt Iisraeli ülemkohtu 16. septembri 2013. aasta otsuse üle tunnistada kehtetuks sisseimbumise tõkestamise seaduse säte, millega anti luba automaatseks vahistamiseks, kuid kutsub Iisraeli üles tühistama oma 10. detsembri 2013. aasta seadust, mis võimaldab varjupaigataotlejaid tähtajatult kinni pidada; kutsub sihtriikide ametivõime üles kohtlema varjupaigataotlejaid vastavalt rahvusvahelistele pagulasi ja inimõigusi käsitlevatele õigusaktidele;

7.  tuletab meelde, et süstemaatilised ja rohked inimõiguste rikkumised Eritreas sunnivad igas kuus tuhandeid eritrealasi oma riigist põgenema; tuletab Sudaani ametivõimudele meelde nende kohustust tagada pagulaste ja varjupaigataotlejate julgeolek ning prioriteeti arendada koheselt välja ja rakendada püsivad ja piisavad julgeolekumeetmed Shagarabi pagulaslaagris;

8.  rõhutab koordineeritud piirkondlike meetmete olulisust julgeoleku taastamisel ja inimkaubanduse vastu võitlemisel Siinail ning nõuab suuremat rahvusvahelist toetust ja suuremat koostööd selles valdkonnas Egiptuse, Iisraeli, Liibüa, Etioopia, Eritrea ja Sudaani valitsuste vahel ning asjaomaste organisatsioonidega, sh ÜRO rahvusvaheliste jõudude ja vaatlejatega;

9.  ergutab ELi ja selle liikmesriike toetama kõiki püüdlusi inimkaubanduse ringi vastu võitlemisel Siinail kooskõlas nende rahvusvaheliste kohustustega võidelda inimkaubanduse vastu; kutsub komisjoni üles rõhutama oma suhetes Eritrea valitsusega inimõiguste austamist; rõhutab veel kord ELi pakkumist abistada ametivõime nende territooriumil elavatele või läbi selle kulgevatele varjupaigataotlejatele ja pagulastele pakutava abi ja kaitse kvaliteedi arendamisel ja parandamisel; väljendab heameelt Sudaani valitsuse taotluse üle ELi toetuse saamiseks;

10.  palub komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal ning komisjonil võtta see prioriteetse teemana päevakorda poliitilises dialoogis Egiptuse, Iisraeli ja Sudaaniga ning teha aktiivset koostööd ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga, et luua töörühm riikidega, kes osalevad inimkaubandusahela eri etappides, sh lähte-, transiidi- ja sihtriikidega;

11.  on väga mures teadete pärast ELis aset leidvate väljapressimiste kohta; tuletab ELi ametivõimudele seetõttu meelde nende kohustust tegutseda ning kutsub ELi välis- ja justiitsministreid üles võtma asjakohaseid meetmeid; kutsub ELi institutsioone üles avaldama Iisraelile ja Egiptusele survet meetmete võtmiseks inimkaubanduse vastu võitlemiseks Siinail ning edu saavutamiseks Europoli eelseisvate soovituste elluviimisel;

12.  avaldab heakskiitu mõningate beduiinikogukondade liidrite püüdlustele ning Egiptuse ja Iisraeli inimõiguste organisatsioonide tegevusele, kes annavad inimkaubitsejate ohvritele Siinail abi, toetust ja ravi, ning nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus ja EL jätkaksid vabaühenduste juhitavate projektide rahastamist piirkonnas;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Egiptuse, Iisraeli, Eritrea ja Sudaani valitsustele, Egiptuse parlamendile, Iisraeli Knessetile, Sudaani Rahvuskogule, Eritrea Rahvuskogule, ÜRO peasekretärile ja ÜRO Inimõiguste Nõukogule.

(1) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 106. (2) ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 136. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0100.