Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2013/2132(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0195/2014

Esitatud tekstid :

A7-0195/2014

Arutelud :

PV 02/04/2014 - 23
CRE 02/04/2014 - 23

Hääletused :

PV 03/04/2014 - 7.62
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2014)0338

Vastuvõetud tekstid
PDF 242kWORD 83k
Neljapäev, 3. aprill 2014 - Brüssel
2012. aasta aruanne Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohta
P7_TA(2014)0338A7-0195/2014

Euroopa Parlamendi 3. aprilli 2014. aasta resolutsioon Euroopa Liidu finantshuvide kaitset käsitleva 2012. aasta aruande ja pettustevastase võitluse kohta (2013/2132(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma resolutsioone komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) varasemate aastaaruannete kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuli 2013. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettustevastane võitlus – 2012. aasta aruanne” (COM(2013)0548) ja sellele lisatud dokumente (SWD(2013)0283, SWD(2013)0284, SWD(2013)0285, SWD(2013)0286) ja SWD(2013)0287),

–  võttes arvesse OLAFi 2012. aasta aruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2012 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(1),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta (COM(2013)0534),

–  võttes arvesse komisjoni 17. juuli 2013. aasta teatist „Euroopa Prokuratuuri asutamise etapiviisiline ettevalmistamine: OLAFi juhtimise parandamine ja juurdlustega seotud menetlustagatiste tugevdamine” (COM(2013)0533),

–  võttes arvesse komisjoni 17. juuli 2013. aasta teatist „Euroopa Prokuratuuri asutamine ja Eurojusti reformimine liidu finantshuvide paremaks kaitsmiseks” (COM(2013)0532),

–  võttes arvesse komisjoni 26. mai 2011. aasta teatist Euroopa Liidu finantshuvide kaitse kohta kriminaalõiguse ja haldusjuurdluste abil ning tervikliku poliitika kohta maksumaksjate raha kaitseks (COM(2011)0293),

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuni 2011. aasta teatist komisjoni pettustevastase võitluse strateegia kohta (COM(2011)0376),

–  võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2012. aasta teatist „Tegevuskava maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamiseks” (COM(2012)0722),

–  võttes arvesse komisjoni 26. septembri 2013. aasta teatist „Euroopa Liidu eelarve kaitsmine kuni 2012. aasta lõpuni” (COM(2013)0682),

–  võttes arvesse komisjoni 13. detsembri 2013. aasta teatist „Põllumajanduse ja ühtekuuluvuspoliitika puhul liikmesriikide suhtes netofinantskorrektsioonide kohaldamine” (COM(2013)0934),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile „ELi korruptsioonivastase võitluse aruanne” (COM(2014)0038),

–  võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2013. aasta direktiivi 2013/43/EL, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) seoses pöördmaksustamise valikulise ja ajutise kohaldamisega teatavate pettusealdiste kaupade ja teenuste tarnete suhtes(2),

–  võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2013. aasta direktiivi 2013/42/EL, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) seoses käibemaksupettuste vastase kiirreageerimismehhanismiga(3),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil (COM(2012)0363),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta määrust (EL) nr 250/2014, millega luuakse programm, millega edendatakse meetmeid Euroopa Liidu finantshuvide kaitse valdkonnas (programm Herakles III) ja tunnistatakse kehtetuks otsus nr 804/2004/EÜ(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta(5),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõiget 5,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju(7),

–  võttes arvesse Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) järelevalvekomitee arvamust nr 1/2014 OLAFi juurdlusprioriteetide kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta(8),

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitleva 2011. aasta aruande kohta(9),

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooniga võitlemisel(10),

–  võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta deklaratsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooni vastu võitlemisel(11) ja komisjoni 6. juuni 2011. aasta teatist „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus” (COM(2011)0308),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks(12),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0195/2014),

A.  arvestades, et komisjoni hinnangute kohaselt kaotab EL igal aastal maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja agressiivne maksuplaneerimise tõttu 1 000 000 000 000 eurot võimalikku maksutulu, mis kujutab endast umbes 2000 euro suurust kulu iga Euroopa kodaniku kohta;

B.  arvestades, et ELi finantshuvide kaitse on ühenduse poliitilise tegevuskava, mille eesmärk on tugevdada ja suurendada kodanike usaldust ja tagada nende raha nõuetekohane kasutamine, keskne element;

C.  arvestades, et Lissaboni lepinguga tugevdati märkimisväärselt ELi finantshuvide kaitsmiseks kasutada olevaid vahendeid, kuna nii ELi kui ka liikmesriike kohustati võitlema ELi finantshuve kahjustava igasuguse ebaseadusliku tegevuse vastu;

D.  arvestades, et ELi õigussüsteemide ja -traditsioonide suur mitmekesisus teeb ELi finantshuvide kaitsmise pettuse ja muu ebaseadusliku tegevuse vastu eriti suuri nõudmisi esitavaks ja vältimatuks ülesandeks;

E.  arvestades, et liidu finantshuvide kaitsmiseks ja pettustevastaseks võitluseks on vajalik terviklik lähenemisviis, mis hõlmab pettuste- ja korruptsioonivastase võitluse strateegiaid õiguslike, tulemuslike, järjepidevate ja võrdväärsete menetluste kaudu kogu liidus; arvestades, et EL ja liikmesriigid jagavad kõnealust vastutust ning et komisjoni ja liikmesriikide tihe koostöö on eelarvepiirangute ajal veelgi olulisem;

F.  arvestades, et Euroopa Pettustevastasel Ametil (OLAF) on kohustus kaitsta liidu finantshuve ning uurida pettusi, korruptsiooni ja muud ebaseaduslikku tegevust, ning arvestades, et ameti järelevalvekomitee loodi selleks, et tugevdada ja kindlustada OLAFi sõltumatust OLAFi juurdlusülesannete täitmise korrapärase jälgimisega;

G.  arvestades, et liikmesriikidel on peamine vastutus umbes 80% liidu eelarve täitmise eest;

H.  arvestades, et liikmesriigid vastutavad käibemaksu ühtlustatud hindamisaluse arvutamise, kohaldatavate käibemaksumäärade muutmise ja liidu omavahendite kogumise eest ning et need kolm ülesannet mõjutavad liidu eelarvet;

I.  arvestades, et komisjon on Euroopa Parlamendi taotluse alusel teinud viimasel ajal mitu olulist algatust seoses pettustevastaste strateegiliste meetmetega;

J.  arvestades, et igasuguse pettuse ja maksustamise vältimise ning korruptsiooni ulatus ELis õõnestab kodanike usaldust liidu suhtes; arvestades, et avaliku sektori kulutuste usaldusväärsus ja läbipaistvus tuleb paremini tagada;

Euroopa Liidu pettustevastase võitluse meetmete tugevdamine

1.  rõhutab, et nii komisjon kui ka liikmesriigid on kohustatud tegema kõik endast oleneva, et võidelda pettuse, korruptsiooni ja liidu finantshuve kahjustava mis tahes muu ebaseadusliku tegevuse vastu kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga; juhib tähelepanu sellele, et komisjoni ja liikmesriikide vaheline tihe koostöö ja kooskõlastamine on liidu finantshuvide mõjusa kaitse tagamiseks väga tähtis ja seetõttu tuleb sellist koostööd ja kooskõlastamist esmajärjekorras tugevdada ning selle mõjusust võimalikult palju suurendada; tuletab meelde, et liidu finantshuvide kaitse eeldab võrdväärselt tähelepanelikku lähenemist nii ressurssidele kui ka kulutustele;

2.  tuletab meelde, et pettus on tahtlik õigusvastane käitumine, mis kujutab endast teatud juhul kuritegu, ja eeskirjade eiramine on eeskirja täitmata jätmine; avaldab kahetsust, et komisjon ei käsitle oma aruandes pettust põhjalikult ja puudutab eeskirjade eiramisi väga üldiselt; tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikkel 325 käsitleb pettusi ja mitte eeskirjade eiramisi, ning nõuab, et tehtaks vahet pettuste ja vigade ning eeskirjade eiramise vahel;

3.  võtab teadmiseks komisjoni aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettustevastane võitlus – 2012. aasta aruanne” (edaspidi „komisjoni aastaaruanne”); märgib, et Euroopa Parlamendi taotluse alusel lisati aruandesse kaks uut elementi:

   i) eeskirjade eiramiste avastamise ja nendest teatamise (liikmesriikide poolt) vahelise seose ümberhindamine ja
   ii) üksikasjalikum analüüs pettustena teatatud eeskirjade eiramiste kohta;
     märgib, et selle käsitlusviisi eesmärk on paremini mõista eeskirjade eiramiste ulatust ja laadi ning nende käsitlemist liikmesriikides;

4.  palub komisjonil esitada ELi finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitleva iga-aastase aruande esitamise menetluse algatamise ajal parlamendile aruanne ELi finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitlenud eelnenud aasta aruande põhjal parlamendi poolt heakskiidetud soovituste jälgimise ja kohaldamise kohta ning esitada põhjendatud selgituse nende soovituste kohta, mida komisjon ei ole arvesse võtnud või mida tal ei ole õnnestunud täita; nõuab OLAFilt sama nende meetmete osas, mida parlament selles aruandes taotles;

5.  tunneb heameelt komisjoni poolt parlamendi taotluse alusel võetud peamiste algatuste üle kujundada välja ELi uus seadusandlik keskkond pettustevastase poliitika valdkonnas, eriti ettepaneku üle võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil, et selgitada ja ühtlustada liikmesriikide kriminaalõigust seoses ELi eelarvet puudutavate kuritegudega (COM(2012)0363), ettepaneku üle võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta (COM(2013)0534) ja ettepaneku üle võtta vastu määrus Euroopa Liidu Kriminaalõigusealase Kootöö Ameti (Eurojust) kohta (COM(2013)0535), samuti määruse (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) muutmise ning OLAFi uurimisega seotud isikute seaduslike õiguste tugevdamise üle; mõistab nende eri õigusaktide täpsuse ja põhjaliku hindamise tähtsust; palub nõukogul võtta vajalik aeg ja mitte lõpetada läbirääkimisi kiirustades, selleks et töötada välja kindel ELi õigusraamistik ja tugevdada olemasolevaid institutsioonilisi vahendeid liidu finantshuvide kaitsmiseks; rõhutab, et hoiduda tuleks enneaegsest üleminekust tõhustatud koostöö menetlusele; väljendab samuti heameelt tegevuskava üle maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tugevdamiseks ning käibemaksureformi üle ELis, mis mõlemad algatati 2011. aastal;

6.  märgib, et võrreldes 2011. aastaga püsis pettusega seotud eeskirjade eiramiste arv 2012. aastal üldjoontes muutumatuna: teatati 1231st pettusega seotud eeskirjade eiramisest, kusjuures rikkumiste finantsmõju vähenes veidi kokku 392 miljoni euroni; märgib, et pettusejuhtumite arv oli suurim ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajanduspoliitika, eriti maaelu arengu ja kalanduse valdkonnas, mis on kaks kõige murettekitavamat valdkonda, kus pettuse hinnanguline finantsmõju oli vastavalt 279 miljonit eurot ja 143 miljonit eurot; toonitab siiski, et pettustena teatatud eeskirjade eiramiste arv ja vastavad rahasummad kajastavad pettust laiemas tähenduses ning selles ei tuleks näha pettuste taseme usaldusväärset mõõdupuud; nõuab, et 2013. aasta aruandes „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettustevastane võitlus” tehtaks selget vahet pettuse, vigade ja eeskirjade eiramise vahel;

7.  märgib, et võrreldes 2011. aastaga suurenes 2012. aastal komisjonile teatatud pettusega mitteseotud rikkumiste arv umbes 6%, mille finantsmõju vastab umbes 2,9 miljardile eurole (2011. aasta näitajast üle kahe korra suurem, eriti ühtekuuluvuspoliitika ja otsekulutuste valdkonnas); tunneb muret, et kuigi kasv tuleneb peamiselt suurte rahasummadega seotud eeskirjade eiramiste mõjust, kajastab see ka programmide lõpetamise korral teatatavaid süstemaatilisi eeskirjade eiramisi;

8.  märgib, et 2012. aastal suurenes märkimisväärselt (3 700 000 000 euroni) komisjoni poolt peamiselt ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas liikmesriikide suhtes võetud parandusmeetmete maht ning see asjaolu kajastab muu hulgas programmitöö perioodi 2000–2006 lõppemisest;

9.  märgib, et komisjoni 2011. aasta soovitused liikmesriikidele, eriti pettusega seotud ja pettusega mitteseotud teatatud eeskirjade eiramiste, põhjendamatult väljamakstud summade sissenõudmise, kriminaaluurimiste tulemuste jälgimise ja riikide pettusealase statistika parandamise osas, olid üldiselt asjakohased ja avaldab kahetsust, et mitu probleemset küsimust jäi täies mahus lahendamata; kutsub liikmesriike üles järgima komisjoni 2011. ja 2012. aastal tehtud soovitusi ja tagama komisjoni 2012. aasta aruandes neile suunatud soovituste täielik täitmine ning esitama põhjendatud selgitused juhul, kui neid soovitusi ei ole võimalik täita;

10.  teeb ettepaneku kaaluda võimalust luua pettustevastasele võitlusele spetsialiseerunud Euroopa tolliametnike meeskond, kes töötaks kõrvuti riiklike tolliasutustega;

11.  märgib, et traditsiooniliste omavahendite valdkonnas ulatus pettuste ja muude eeskirjade eiramiste tõttu sissenõudmisele kuuluv summa 2012. aastal 444 miljoni euroni, millest 208 miljonit eurot on liikmesriigid juba sisse nõudnud; märgib, et 2012. aastal nõuti sisse veel 83 miljonit eurot, mis on seotud ajavahemikus 1989–2011 avastatud juhtumitega;

Tulud – omavahendid

12.  peab kahetsusväärseks, et omavahendid ei ole enam peamine ELi eelarvetulude allikas ning need annavad eelarvetuludest kuni 20%, nii et käibemaksu ja tollimaksude nõuetekohane kogumine mõjutab otseselt mitte ainult liikmesriikide majandust ja liidu eelarvet, vaid ka ELi maksumaksjaid; tuletab meelde, et komisjoni hinnangute kohaselt lähevad maksudest kõrvalehoidumine ja maksupettused ELile igal aastal maksma ligikaudu triljon eurot, mis teeb umbes 2000 eurot iga ELi kodaniku kohta;

13.  väljendab heameelt komisjoni tegevuskava üle maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tugevdamiseks; toonitab, et nii komisjon kui ka liikmesriigid peaksid jätkuvalt seadma esikohale pettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse, mille jaoks on vaja töötada välja tugevdatud ja mitmemõõtmeline koostöö- ja kooskõlastamisstrateegia liikmesriikide ning liikmesriikide ja komisjoni vahel, mis võimaldaks paremini kasutada olemasolevaid vahendeid, tugevdada kehtivaid õigusakte, lihtsustada menetluses olevate ettepanekute vastuvõtmist ja halduskoostööd; märgib, et väga oluline on ka riigisisene tugevdatud koostöö maksuasutuste, õiguskaitse- ja kohtuorganite vahel; nõuab erilise tähelepanu pööramist ennetus- ja varase avastamise mehhanismide väljatöötamisele, tulemuste hindamisele, tulude sissenõudmise parandamisele ja tulemuslikumale järelevalvele tollitransiidis, kuna see on jätkuvalt suurima süsteemse korruptsiooniga valdkond Euroopas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles olema aktiivsemad rahvusvahelisel tasandil, et kehtestada koostööstandardid, mis tuginevad peamiselt läbipaistvuse, hea valitsemistava ja teabe vahetamise põhimõtetele;

14.  kutsub komisjoni üles tegema korrapäraselt traditsiooniliste omavahendite sissenõudmise riiklike süsteemide mõjususe erinevuste võrdlevat analüüsi, tehes sealjuures kindlaks sissenõudmisprotsessi tõhususe parimad tavad kõigis liikmesriikides ja levitades neid, ning esildama vajaduse korral sobivad meetmed;

15.  väljendab muret selle üle, et kuigi traditsioonilistest omavahenditest saadud tulude osas pettusega mitteseotud teatatud rikkumiste arv 2012. aastal ei muutunud, on nende rikkumiste arv kokku 20% suurem ajavahemiku 2008–2012 keskmisest;

16.  nõuab täpsema analüüsi tegemist hinnangulise käibemaksutulu ja tegeliku sissenõutud tulu erinevuse kohta ja selle analüüsi lisamist komisjoni aruandesse, et saada parem ülevaade liidule eelarvele kaduma läinud tuludest; tuletab meelde, et võitlus maksudest kõrvalehoidumise ja varimajanduse vastu peab saama komisjoni ja liikmesriikide püsivaks eesmärgiks;

Aktsiisikaupade liikumise ja kontrolli süsteem (EMCS)

17.  on rahul sellega, et 98% kõigist välja selgitatud traditsioonilistest omavahenditest nõutakse sisse vastavalt eeskirjadele, kuid palub komisjonil jätkata pingutusi pettusest ja eeskirjade eiramisest mõjutatud 2% kättesaamiseks;

18.  märgib, et õiguskaitseasutused on täheldanud, et kuritegelikud rühmitused on hakanud rohkem kuritarvitama aktsiisikaupade liikumise ja kontrolli süsteemi (EMCS); on seisukohal, et EMCSi alusel veetavate kaupade füüsiline kontroll on puudulik; rõhutab, et lisainvesteeringud kontrollitegevusse võivad suureneda sissenõutavate maksude summat ja aidata ennetada maksudest kõrvalehoidumisi; märgib ühtlasi, et nõukogu direktiivi 2008/118/EÜ artikli 21 lõike 3 ja artikli 24 lõike 3 kohaselt kontrollivad lähte- ja sihtliikmesriigi pädevad asutused elektrooniliselt esialgsesse elektroonilisse haldusdokumenti kantud ja vastuvõtmise kinnituses esitatud andmeid; on kindlalt veendunud, et tuleks kehtestada kriteeriumid, mille kohaselt liikmesriigi pädev asutus peab füüsiliselt kontrollima lähetamiseks valmis ja/või vastu võetud kaupa;

19.  usub, et rangem kontroll võib osutuda kasulikuks ka nende äriühingute või varifirmade kõrvaldamiseks, mille kurjategijad on asutanud ainult oma pettuse lihtsustamiseks; märgib, et ajakohastatud teabe aktsiisikauba lähetamise ja vastuvõtmise kohta kinnitavad EMCSi kohaselt ettevõtjad ise; nõuab, et komisjon algataks EMCSi juurdepääsutingimuste karmistamise ning et enne kauplemist esitataks põhjalik ülevaade nõuete senise täitmise kohta, et ettevõtjatele oleks võimalik anda „volitatud ettevõtja” („usaldusväärne ettevõtja”) staatus ning ainult sellised ettevõtjad saaksid ise vahetult EMCSi kasutada; palub komisjonil esitada tulemused käimasolevate uurimiste kohta, mis puudutavad vajadust muuta direktiivi 2008/118/EÜ;

20.  nõuab, et liikmesriigid kontrolliksid registrile juurdepääsu taotlevaid isikuid ja äriühinguid karmimalt ja põhjalikumalt; teab, et kaupu on lihtne valesti deklareerida, et hoiduda kõrvale aktsiisist; nõuab seetõttu tihedamat koostööd maksuasutustega;

21.  leiab, et volitatud ladude vahel aktsiisikauba liikumiseks lubatud aeg on ebamõistlikult pikk; mõistab, et sellised tähtajad võimaldavad arvukaid liikumisi ühe deklaratsiooni all ja kõrvalesuunamist enne tarnekuupäeva sisestamist süsteemi; nõuab, et kaubasaatja teavitaks muudatustest viivitamata deklareeritud sihtkoha ja uue sihtkoha liikmesriigi pädevat asutust; nõuab samuti, et maksimaalne lubatud aeg aktsiisikauba vastuvõtmise kinnituse esitamiseks oleks üks tööpäev ning et iga tarne kohta arvutataks välja ja kehtestataks teekonna kestus vastavalt kasutatud veovahendi liigile ning lähte- ja sihtkoha vahelisele kaugusele;

22.  leiab, et tolliladude asutamiseks nõutavad tagatised on liiga väikesed aktsiisikauba väärtusega võrreldes; on seisukohal, et kehtestada tuleks kaupade liigist ja tegelikult toimuva kaubavahetuse mahust sõltuv muutuja;

23.  on mures, et liikmesriigid on komisjoni poolt üldiselt määratletud nõuete järgi loonud oma EMCS-süsteemid; palub komisjonil algatada sellega seoses ühtsem süsteem kogu ELis;

Käibemaks

24.  märgib, et vastavalt 2013. aastal avaldatud käibemaksu puudujääki käsitlevale uuele uuringule, mida komisjoni liidu käibemaksusüsteemi reformimiseks ja maksudest kõrvalehoidumise peatamiseks tehtava töö raames rahastas, kaotati 2011. aastal eeskirjade täitmatajätmise või sissenõudmata jätmise tõttu 193 000 000 000 eurot käibemaksutulu (1,5% SKPst); rõhutab siiski, et käibemaksu puudujääk ei ole tingitud ainult pettusest, vaid ka muudest teguritest, nagu pankrot ja maksejõuetus, statistilised vead, maksete hilinemine ja maksudest kõrvalehoidumine; juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et on selge, et tulemuslik võitlus käibemaksu puudujäägi kaotamiseks eeldab kooskõlastatud multidistsiplinaarset lähenemist; rõhutab, kui tähtis on rakendada uusi strateegiaid ja kasutada tõhusamalt olemasolevaid ELi struktuure, et tugevdada käibemaksupettuste vastast võitlust;

25.  on rahul, et 2011. aasta detsembris käivitatud käibemaksureformi protsess on andnud juba olulisi vahendeid, et tagada parem kaitse käibemaksupettuste vastu; avaldab sellega seoses heameelt, et käibemaksupettuste vastast kiirreageerimismehhanismi ning pöördmaksustamise valikulist ja ajutist kohaldamist teatavate pettusealdiste kaupade ja teenuste tarnete suhtes käsitlevad direktiivid võeti lõpuks 2013. aasta juulis vastu, ning palub liikmesriikidel need kiiresti rakendada;

26.  usub samuti, et tuleb keskenduda vajadusele muuta käibemaksusüsteem kogu Euroopas ettevõtjatele lihtsamaks; avaldab sellega seoses heameelt uute meetmete üle, mille eesmärk on lihtsustada elektroonilist arveldamist, samuti 2013. aastal jõustunud väikeettevõtjaid puudutavate erisätete üle, ning ootab kogu ELi jaoks standardse käibemaksudeklaratsiooni vormi kasutuselevõtmist; loodab, et ühtse kontaktpunkti süsteem, mis jõustub e-teenuste ja telekommunikatsiooniettevõtjate jaoks 2015. aastal, aitab tegelikult kaasa nõuete täitmisele, lihtsustades ettevõtjate jaoks käibemaksuga seotud menetlusi;

27.  palub liikmesriikidel reformida oma riiklikud maksusüsteemid, et teha need lihtsamaks, õiglasemaks ja mõjusamaks eesmärgiga lihtsustada nõuete täitmist, hoida ära, takistada ja karistada maksupettusi ja maksudest kõrvalehoidumist ning parandada maksukogumise tõhusust; palub liikmesriikidel võtta ühtlasi arvesse komisjoni 2013. aastal antud riigipõhiseid soovitusi; toetab komisjoni korduvat üleskutset liikmesriikidele laiendada riiklikku maksubaasi ja piirata maksuvabastusi- ja maksuvähendusi, mis võimaldab liikmesriikidel mitte ainult lihtsustada maksusüsteeme, vaid ka vältida käibemaksu tavamäärade tõstmist;

Pettusena teatatud ja Euroopa Liidu eelarvet kahjustavad eeskirjade eiramised

28.  rõhutab, et 2012. aastal pettusena teatatud eeskirjade eiramiste arv ja nende mõju on sisuliselt jäänud eelnenud aasta tasemele;

29.  märgib, et pettuse alustamisest selle avastamise hetkeni kulub tavaliselt kaks aastat ja seitse kuud; märgib ühtlasi, et seejärel möödub veel seitse või kaheksa kuud, enne kui eeskirjade eiramisest teatatakse komisjonile; on mures seepärast, et suunised pettusega seotud eeskirjade eiramistest ja/või muudest eeskirjade eiramistest OLAFile teavitamise aja kohta – kui liikmesriigis üldse on kehtestud sellised suunised – ei erine mitte ainult liikmesriigiti, vaid ka poliitikavaldkondade kaupa; ootab, et komisjon koostaks üleeuroopalised suunised pettusega seotud eeskirjade eiramistest ja/või muudest eeskirjade eiramistest OLAFile teatamise kohta; tuletab meelde, et ELi institutsioonide töötajad on kohustatud teatama OLAFile viivitamata ja ilma et neid saaks sellise avalikustamise eest vastutavaks pidada kõigist pettustest, millest nad on oma ametiülesannete täitmise käigus teada saanud;

30.  märgib, et tulude osas oli 2012. aastal teatatud pettusejuhtumite arv 20% väiksem aastate 2008–2012 keskmisest; on rahul, et komisjoni tehtud analüüsid näitavad pettusejuhtumite arvu selget langustrendi kõnealuse perioodi jooksul;

31.  märgib, et kulude osas olid pettusena teatatud eeskirjade eiramiste arv ja väärtus väikesed ja tegemist oli juba välja selgitatud eeskirjade eiramise vormidega ning ajavahemikus 2008–2012 oli 5% teatatud juhtumitest seotud pettusega; märgib, et sarnaselt eelnenud aastatele tuvastati pettusega seotud eeskirjade eiramise juhtumeid kõige rohkem ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas: 50% kõigist juhtumitest ja 63% rahalisest väärtusest; rõhutab, et 1194st pettusega seotud teatatud eeskirjade eiramisest 9 olid seotud korruptsiooniga ja kõik juhtumid avastati ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas; on mures selle pärast, et selliste juhtumine arv kasvab; toonitab murega suundumust lihtsamate pettuseliikide suunas, mis võib kajastada majanduskriisist tingitud pettusekatseid toetusesaajate puhul, kes tavaolukorras ei oleks seadust rikkunud; on arvamusel, et nimetatud suundumusi tuleks eelolevatel aastatel jälgida ja uurida;

32.  nõuab, et korruptsiooni, mis mõjutab ELi finantshuve, käsitataks ELi toimimise lepingu artikli 325 lõike 5 kohaldamisel pettusena ja et see lisataks Euroopa Komisjoni aastaaruandesse liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohta;

33.  märgib, et võrreldes 2011. aastaga suurenes pettusena teatatud eeskirjade eiramiste arv loodusvarade valdkonnas (põllumajandus, maaelu areng ja kalandus) 2012. aastal ligi 50% üheainsa riigi teatatud 56 juhtumi tõttu, mis kõik esindavad sama toimimisviisi ja on seotud sama uurimisega ning puudutavad üksnes Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi; märgib, et väljaselgitatud pettusejuhtumine määr on üldisest määrast veidi suurem põllumajanduses: umbes 6% kõigist aastatel 2008–2012 teatatud juhtumitest;

34.  märgib, et eelarveaastal 2012 nõudsid liikmesriigid põllumajanduse ja maaelu arengu valdkonnas toetusesaajatelt sisse 169,4 miljonit eurot ja selle eelarveaasta lõpus jäi toetusesaajatelt veel sisse nõudmata 1,2168 miljardit eurot; võtab teadmiseks, et 43% suurust sissenõudmismäära mõjutas märgatavalt kuue liikmesriigi(13) madal sissenõudmismäär (alla 30%); kutsub neid liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et tagada oluliselt suurem sissenõudmismäär;

35.  tunnistab, et ühtekuuluvuspoliitika on osutunud mitme eelarveaasta jooksul kõige kriitilisemaks valdkonnaks, kusjuures eriti on olnud mõjutatud regionaalarengu poliitika, kuid pettusena teatatud eeskirjade eiramiste arv on püsinud viimase kolme aasta jooksul vähemalt stabiilsena; märgib, et kindlaks tehtud pettuste osakaal on üldisest keskmisest väiksem: 4% ajavahemikus 2008–2012; tunneb heameelt, et komisjoni viimastel aastatel koos riiklike ametiasutustega tehtud pingutused teadlikkuse tõstmiseks pettuste osas selles valdkonnas näivad olevat vilja kandnud ja liidu õigusaktid on aidanud kaasa pettusega seotud eeskirjade eiramise juhtumitest 59% tuvastamisele; palub komisjonil tõhustada ja tugevdada ja 2008. aastal algatatud ühist pettusevastast strateegiat; tunneb heameelt ka selle üle, et pettusejuhtumitest teatatakse nende avastamise järel kiiremini;

36.  peab aga kahetsusväärseks teabe puudumist ühtekuuluvuspoliitikaga seotud 2012. aasta osas sissenõutavate summade ja sissnõudmismäärade kohta; palub komisjonil esitada oma tulevases aastaaruandes selle kohta üksikasjalik teave;

37.  tunneb heameelt asjaolu üle, et ühinemiseelse abi valdkonnas teatatud eeskirjade eiramise juhtumite arv on viimase kolme aasta jooksul pidevalt vähenenud, ning märgib, et kaksteist uut liikmesriiki on ühinemiseelse abi programmidest järk-järgult lahkunud ja need programmid on peaaegu lõpuni jõudnud; märgib siiski, et rahalises väärtuses mõõdetuna toimus märkimisväärne kasv ühe riigi teatatud kahe juhtumi tõttu; märgib ühtlasi, et praeguse programmitöö perioodi ajal on ühinemiseelse abi rahastamisvahendi osas pettusena teatatud eeskirjade eiramiste arv veidi vähenenud, mis on tõenäoliselt tingitud viivitusest vahendi rakendamisel;

38.  juhib tähelepanu liikmesriikide järjest süvenevale väga erinevale pettuse käsitlemisele, mis peegeldab peamiselt õigusalaseid ja organisatsioonilisi erinevusi nii liikmesriikide kui ka sama riigi haldusasutuste vahel, kuid ka asjaolu, et pettuse avastamisele lähenetakse mitmel moel; tunneb suurt muret selle pärast, et pettusega seotud eeskirjade eiramiste puhul piirdub mõni liikmesriik ainult finantskorrektsioonide kohaldamisega võimaliku kuriteo uurimise asemel; rõhutab, et selline kuritegude uurimata jätmine võib soodustada pettust ja seeläbi kahjustada pettuse ja petturite vastast võitlust; kutsub asjaomaseid liikmesriike üles investeerima rohkem vahendeid pettustevastasesse võitlusse, muu hulgas kriminaalmenetluste kaudu; palub komisjonil jälgida jätkuvalt tähelepanelikult liikmesriikides kehtestatud järelevalve- ja kontrollisüsteemide toimimist ja tõhusust ning toonitab, kui tähtis on komisjonil kehtestada kõikide liikmesriikide jaoks ühtsed teavitamise põhimõtted; palub liikmesriikidel viia ellu komisjoni soovitused, eelkõige need, mis käsitlevad varajast avastamist, eeskirjade lihtsustamist ja kiiret teatamist;

39.  juhib tähelepanu ka sellele, et liikmesriigid ei edasta jätkuvalt andmeid õigel ajal või esitavad ebatäpseid andmeid; tuletab ühtlasi meelde, et liikmesriigid kasutavad sarnaste õiguserikkumiste kohta erinevaid määratlusi ja nad kõik ei kogu sarnaseid ja üksikasjalikke statistikaandmeid ühiste kriteeriumide alusel, mistõttu on keeruline koguda ELi tasandil usaldusväärset ja võrreldavat statistikat ning see takistab võrdlemist ja riigipõhist pettuse ulatuse objektiivse hindamist; avaldab veel kord kahetsust, et seetõttu ei saa Euroopa Parlament, komisjon ja OLAF täita nõuetekohaselt oma ülesannet hinnata eeskirjade eiramiste ja pettuste tegelikku koguulatust üksikutes liikmesriikides ega koostada soovitusi; avaldab kahetsust selle üle, et tekkinud olukord ei võimalda tuvastada ja karistada kõige suurema eeskirjade eiramise ja pettuse tasemega liikmesriike, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud; märgib, et komisjon kutsus liikmesriike täiustama pettusealast statistikat ja lubas ise seda küsimust rohkem tähtsustada; rõhutab, kui tähtis on, et komisjon kehtestaks kõigi liikmesriikide jaoks ühtsed teavitamise põhimõtted, et tagada kogutud andmete võrreldavus, usaldusväärsus ja piisavus; palub seetõttu komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti meetmetest, mis on algatatud selleks, et muuta riikide tasandil kogutud statistikaandmed ühetaolisemaks ja võrreldavamaks; nõuab, et liikmesriigid esitaksid õigel ajal võimalikult ammendava teabe, mis kajastab asjakohaselt pettuse tegelikku taset; palub kontrollikojal võtta järelmeetmeid seoses oma varasemate eriaruannetega, mis käsitlevad OLAFi tulemusi, et teha kindlaks reorganiseerimise mõju;

40.  toonitab asjaolu, et petuskeemide avastamise seisukohalt on esmatähtis nõuetekohast kontrolli võimaldav suurem läbipaistvus; tuletab meelde, et eelmistel aastatel on Euroopa Parlament nõudnud, et komisjon võtaks meetmeid, et tagada kõigis liikmesriikides kõigi ELi rahaliste vahendite kasutajate üldine läbipaistvus, avaldades sellel eesmärgil komisjoni veebilehel kõigi ELi vahendite saajate loetelu rahaliste vahendite haldajast sõltumatult ja võttes aluseks kõikide liikmesriikide poolt vähemalt ühes liidu töökeeles esitatavad tüüpandmed; kutsub liikmesriike üles tegema komisjoniga koostööd ja esitama komisjonile täieliku ja usaldusväärse teabe liikmesriikide hallatavate ELi rahalistest vahenditest saajate kohta; peab kahetsusväärseks, et seda meedet ei ole veel võetud, ning palub komisjonil teha seda viivitamata;

41.  märgib, et 2012. aastal saatis OLAF liikmesriikide ametiasutustele 54 soovitust kohtumenetluse alustamiseks ja sisse nõuda soovitati umbes 284 000 000 eurot; peab kahetsusväärseks teabe puudumist OLAFi soovituste põhjal algatatud kohtumenetluste arvu ja tegelikult sissenõutud summade ning liidu eelarvet kahjustanud õiguserikkumise juhtumite eest süüdimõistmise määra kohta; kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele tagada vahetult pärast OLAFi juurdluse lõpetamist antavate soovituste tulemuslik ja õigeaegne rakendamine;

42.  on aga tõsiselt mures selle pärast, et mõnel juhul on OLAF juhtumid tagasi lükanud ja saatnud need asjakohaste meetmete võtmiseks tagasi peadirektoraatidesse, kuigi neil ei ole juurdluspädevust;

OLAF

43.  on rahul, et OLAFi tööd reguleerivate eeskirjade reform on lõpuks vastu võetud ning tunneb heameelt komisjoni teatise „Euroopa Prokuratuuri asutamise etapiviisiline ettevalmistamine: OLAFi juhtimise parandamine ja juurdlustega seotud menetlustagatiste tugevdamine” üle; võtab teadmiseks OLAFi juurdlusmenetluste reorganiseerimise ja restruktureerimise esialgse mõju, mis peaks viima juurdluse all olevate isikute menetlusõiguste selgitamiseni, parema koostöö ja dialoogini OLAFi partneritega, tõhusamate uurimismenetlusteni ja lühendama juurdluste keskmist kestust, eriti juhtumite väljavalimise etapis; märgib siiski, et 1. veebruaril 2012 algatati korraga 421 juurdlust ja need lõpetati 2012. aasta jooksul, kusjuures neist enamikuga ei kaasnenud soovitusi; on samuti märganud, et 2012. aastal lõpetati palju üle 24 kuu menetletud juhtumeid, millega võis kaasneda oht, et lõpetamise ajal ei esitatud soovitusi; märgib ühtlasi, et selle ühekordne mõju väljendub juurdluste keskmise kestuse lühenemises;

44.  märgib, et alates 2012. aastast on OLAF kehtestanud igal aastal juurdlusprioriteedid, et täiustada juurdluste valikumenetlust; täheldab 2012., 2013. ja 2014. aastal valitud juurdlusprioriteetide vahel märkimisväärseid erinevusi ja tunneb seetõttu muret, et kogu juurdluste valikumenetluses võib puududa järjekindlus; on arvamusel, et tulevasi juurdlusprioriteete tuleks alati põhjalikult hinnata, võttes aluseks konkreetsed vajadused, mõõdetavad näitajad ja kogemused varasemate juurdlusprioriteetidega; nõuab, et OLAF jagaks üksikasjalikku teavet selle kohta, kuidas ta teeb otsuseid juurdlusprioriteetide kohta;

45.  võtab teadmiseks OLAFi 2012. aasta aruande ja märgib, et OLAF algatas 2012. aastal 431 juurdlust ja 287 juhtumite koordineerimist ning lõpetas 465 menetlust, soovitas liikmesriikide ametiasutustel algatada kohtumenetlus 54 juhtumi puhul ja soovitas sisse nõuda ligi 284 miljonit eurot (tuludega seotud 165,8 miljonit eurot ja kuludega seotud 118,2 miljonit eurot) ning

   i) nõuab, et juhtumite valiku etapis saadud teabe allikaid analüüsitaks põhjalikumalt, et saada selgem ülevaade avalikust ja erasektorist saadud andmete jaotuse kohta ning mõista liikmesriigiti väga erinevat aruannete esitamise taset;
   ii) tunnistab, et avalikust sektorist laekuva teabe mahuline kasv võib olla hea märk parema koostöö kohta liikmesriikidega; märgib, et OLAF on muutnud sissetuleva teabe arvestamisviisi; märgib, et programmitöö perioodi tsükli tõttu teatasid ametiasutused 2012. aastal rohkematest pettusega seotud eeskirjade eiramistest, sest programmid lõpetati;
   iii) kordab nõudmist saada põhjalikku teavet OLAFi esitatud soovituste alusel võetud järelmeetmete laadi kohta, muu hulgas selle kohta, kui paljude OLAFi juhtumite puhul ei olnud liikmesriikide kohtutel võimalik küsimust menetleda a) piisavate tõendite, b) madala prioriteetsuse, c) õigusliku aluse puudumise, d) avaliku huvi puudumise, e) hagi aegumise, f) menetluslike vigade või g) muude põhjuste tõttu;
   iv) kordab nõudmist saada rohkem teavet igas liikmesriigis toimunud kohapealsete kontrollide arvu kohta;
   v) nõuab uuesti teavet juurdluste arvu kohta iga juurdlusvaldkonna (põllumajandus, sigaretid, toll, ELi sisepoliitika, välisabi, sisejuurdlused, struktuurifondid, käibemaks) ja liikmesriigi kaupa;
   vi) nõuab uuesti, et aastaaruannetes esitataks üksikasjalik teave juurdluste kestuse kohta, liigendatuna juhtumiteks, mis on seotud välis-, sise-, koordineerimisabi ja abiga kriminaalasjades, ning omakorda menetletavaks juhtumiteks ja aasta lõpus lõpetatud juhtumiteks;
   vii) kordab nõuet saada teavet igas ELi institutsioonis käimasolevate ja lõpetatud juurdluste arvu kohta;

46.  võtab teadmiseks järelevalvekomitee arvamuse nr 1/2014 OLAFi juurdlusprioriteetide kohta ja toetab selle soovitusi, eriti seoses suuniste kehtestamisega finantsnäitajate kohaldamise kohta proportsionaalsuse kriteeriumina, mis annaks juurdluste valiku eest vastutavale üksusele kõnealuses asjas selgemaid juhiseid; loodab ka, et tulevikus toimub juurdlusprioriteetide üle korrapärane dialoog OLAFi peadirektori ja nende peadirektorite vahel, kelle poliitikavaldkonnad kuuluvad juurdlusprioriteetide ja nende finantsnäitajate alla;

47.  võtab teadmiseks järelevalvekomitee märkused OLAFi vähese tähtsusega juhtumite poliitika kohta; tuletab meelde, et vähese tähtsusega juhtumite poliitika ei ole ainus juurdluste valiku kriteerium ja selle eesmärk on tagada, et OLAF keskendaks oma pingutused ja ressursid tõsisematele ja keerukamatele juhtumitele ning et eraldataks inimressursse, et nõuda sisse võimalikult suured ELi eelarvest alusetult kulutatud summad; palub peadirektoril võtta järelevalvekomitee seisukohti arvesse OLAFi vähem tähtsate juhtumite poliitika läbivaatamisel; ootab, et teda teavitataks nõuetekohaselt peadirektori asjaomasest otsusest;

48.  nõuab OLAFi juhtimise parandamist peamiste uurimisprotsesside jätkuva läbivaatamise ja konsolideerimise kaudu; rõhutab sellega seoses, et Euroopa Parlament omistab erilist tähtsust menetluslike kaitsemeetmete järgimise ja uurimise all oleva isikute põhiõiguste austamise jälgimisele;

Euroopa pettustevastase poliitika ja programmide uued piirjooned

49.  avaldab heameelt komisjoni kõigi algatuste üle muuta pettustevastane võitlus üldiselt tulemuslikumaks ja võtta karistuste osas uuenduslikke meetmeid, täiendades ennetamisele ja avastamisele suunatud püüdlusi; leiab, et pettustevastaste klauslite lisamine rahvusvahelistesse lepingutesse, halduskoostöö- ja riigihankelepingutesse on samuti liidu finantshuvide kaitsmisel ja korruptsioonivastases võitluses märkimisväärne samm edasi;

50.  tuletab meelde, et vastavalt komisjoni 14. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1848/2006 artiklile 5 peavad liikmesriigid esitama teabe teatatud eeskirjade eiramistega seonduvate haldus- või kriminaalkaristuste määramise eesmärgil algatatavate kõigi menetluste või nendest loobumise kohta ja selliste menetluste peamiste tulemuste kohta; tuletab samuti meelde, et see teave peab sisaldama ka kohaldatava karistuse laadi ja/või seda, kas kõnealune karistus on seotud ühenduse ja/või riigi õiguse kohaldamisega, sealhulgas ka viidet ühenduse ja/või riigi eeskirjadele, mille põhjal karistus kehtestati; nõuab üksikasjalikku teavet (põhjaliku analüüsi kulul) komisjoni määruse (EÜ) nr 1848/2006 artikli 5 kohaselt saadud aruannete kohta; märgib, et liikmesriigid peavad kehtestama pettustevastased kontrollimenetlused ning et statistilised andmed kriminaalasjade ja nende tulemuste kohta ei ole põhjalikud, mistõttu on raske hinnata pettuste uurimise ja süüdistuste esitamise menetlusi liikmesriikides ning tulevaste peamiste poliitikasuundade mõjusust;

51.  tunneb heameelt selle üle, et 2014. aasta veebruaris avaldati komisjoni esimene aruanne korruptsioonivastase võitluse kohta ELis, mille kohaselt mõjutab korruptsioon kõiki liikmesriike väga erineval moel ja läheb ELi majandusele maksma umbes 120 miljardit eurot aastas, ning tunneb ka heameelt kõikide ettepanekute üle tihendada olemasolevate heade tavade vahetust ja määrata kindlaks asjakohased uued meetmed ELi tasandil; rõhutab sellega seoses, et Euroopa kodanikud nõuavad tagatisi selle kohta, et avaliku sektori kulutused on täiesti usaldusväärsed ja läbipaistvad, eriti arvestades majandus- ja finantskriisist tulenevaid praeguseid probleeme; nõustub komisjoniga, et algatuste tulemused on väga ebavõrdsed ning et korruptsiooni ennetamiseks ja selle eest karistamiseks tuleks rohkem ära teha; peab aga kahetsusväärseks, et aruandes antakse piiratud ülevaade korruptsioonist ELis; nõuab täiendavaid pingutusi, mis vastaksid kaalul olevatele suurtele sotsiaal- ja majandusküsimustele, et korruptsiooni ennetada ja selle eest tõhusalt karistada, kuna korruptsioon lõhub Euroopa majandus- ja sotsiaalmudelit, vähendab liikmesriikide maksutulusid ja hävitab kodanike usaldust institutsioonide vastu;

52.  palub kontrollikojal probleemi uurida ja anda soovitusi enda vaatenurgast ja kogemusest lähtudes, esitades ühe või mitu aruannet peamiste probleemide kohta, mille komisjon selgitas välja oma korruptsioonialases aruandes, võttes eelkõige arvesse üksikuid liikmesriike puudutavad leide;

53.  kiidab heaks ettepaneku võtta vastu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta; rõhutab vajadust kehtestada ühtne ja täiendav süsteem liidu finantshuvide kaitsmiseks; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks selge ELi tasandi määratluse tulevase Euroopa Prokuratuuri, Eurojusti ja OLAFi rollide kohta ja piiritleks nende vastavad vastutusvaldkonnad;

54.  väljendab heameelt, et Euroopa Parlamendi taotluse alusel avaldas komisjon uuringu korruptsiooni avastamise ja vähendamise kohta ELi riigihangete valdkonnas, milles on välja töötatud metoodika korruptsiooni kulude mõõtmiseks riigihangete puhul ELi rahaliste vahendite osas; märgib, et kaheksas liikmesriigis uuritud viies sektoris olid korruptsioonist tingitud otsesed kulud kokku 2010. aasta riigihangetes hinnanguliselt 1,4–2,2 miljardit eurot(14); toonitab asjaolu, et uuringus soovitati muu hulgas riigihangete läbipaistvuse suurendamist, auditi- ja hindamismehhanismide täiustamist, riigihankeandmete keskse kogumissüsteemi väljatöötamist, andmebaasi TED (Tenders Electronic Daily) ajakohastamist ja rikkumisest teatajate kaitse tugevdamist; palub komisjonil esitada teavet nende soovituste järgimiseks elluviidud poliitika ja võetud meetmete kohta;

55.  märgib, et ametlike hinnangute kohaselt kaotavad ELi liikmesriigid sigarettide salakaubaveo tõttu organiseeritud kuritegevuse võrgustikele enam kui 11 miljardit eurot maksutulu aastas, ja nõuab, et OLAFi poolt selles valdkonnas varem kasutatud ressursid ja oskusteave taastataks; toetab igati komisjoni ja OLAFit sigarettide salakaubaveo vastase võitluse tegevuskava rakendamisel; nõuab sellega seoses paremat koostööd OLAFi ja Europoli vahel;

56.  peab hädavajalikuks arendada OLAFi raames välja kontaktametnike võrgustik salakabaveost kõige enam ohustatud riikide jaoks;

57.  palub hoida Euroopa Parlamenti kursis kõigi arengutega kehtivate kokkulepete võimalike uute läbirääkimiste aruteludes ja nõuab, et tehtaks sõltumatu uuring kokkulepete kohta tubakatööstusega, et mõõta ebaseaduslike tubakatoodete müügi mõju omavahenditele ja kaaluda praeguste kokkulepete võimalikku laiendamist tootjatele, kellega praegu ei ole kokkuleppeid sõlmitud, eesmärgiga tagada toodete parem jälgitavus tootmisest turustamiseni;

58.  väljendab heameelt, et võeti vastu määrus, millega luuakse programm Herakles III finantsperioodi 2014–2020 jaoks; märgib, et üle 104 miljoni euro suuruse eelarvega programmist kaasrahastatakse selliseid meetmeid nagu skaneerimisseadmed salakauba tuvastamiseks veoautodes, automaatsed konteinerite koodide ja registreerimismärkide tuvastamise süsteemid, et tugevdada võitlust salakaubanduse ja võltsimise vastu; peab kahetsusväärseks programmi Herakles II täideviimisel täheldatud läbipaistvuse puudumist tehnikaseadmete soetamisel ja kasutamisel toetusesaajate poolt ning tuletab meelde, et olukord nõudis, et Euroopa Parlament jätaks reservi mõned OLAFi assigneeringud liidu 2013. ja 2014. aasta eelarves, kuni probleemi kohta on laekunud asjakohast teavet; palub OLAFil jätkata nende andmete esitamist, sealhulgas andmed hetkeseisu ja rahastatud seadmete mõju kohta, ning näidata suuremat läbipaistvust Herakles III elluviimisel;

o
o   o

59.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, OLAFi järelevalvekomiteele ja OLAFile.

(1) ELT C 331, 14.11.2013, lk 1.
(2) ELT L 201, 26.7.2013, lk 4.
(3) ELT L 201, 26.7.2013, lk 1.
(4) ELT L 84, 20.3.2014, lk 6.
(5) ELT L 94, 28.3.2014, lk 1.
(6) ELT L 248, 18.9.2013, lk 1.
(7) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(8) EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1.
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0318.
(10) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 121.
(11) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 62.
(12) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0444.
(13) Belgia (23%), Bulgaaria (4%), Kreeka (18%), Prantsusmaa (22%), Sloveenia (25%) ja Slovakkia (26%).
(14) Maanteed ja raudteed, vesi ja jäätmed, linnaehitus ja trasside ehitus, koolitus ning teadus- ja arendustegevus Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Leedus, Madalmaades, Poolas, Rumeenias ja Hispaanias.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika