Euroopa Parlamendi 17. juuli 2014. aasta resolutsioon Sudaani ja Meriam Yahia Ibrahimi juhtumi kohta (2014/2727(RSP))

P8_TA(2014)0006 RC-B8-0010/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Ülemkogu eesistuja ja Euroopa Parlamendi presidendi poolt 10. juunil 2014 toimunud tollaste usujuhtidega peetud kõrgetasemelise kohtumise raames tehtud ühisavaldust,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 15. mai 2014. aasta avaldust seoses surmanuhtluse kehtestamisega usust taganemise eest Sudaanis;

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO deklaratsiooni usust või veendumustest tingitud sallimatuse ja diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise kohta,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse Cotonou lepingu teist läbivaatamist 2010. aastal,

–  võttes arvesse ELi 2013. aasta suuniseid usu- ja veendumusvabaduse kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta esimest protokolli naiste õiguste kohta Aafrikas,

–  võttes arvesse Araabia inimõiguste hartat,

–  võttes arvesse laste õigusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2013. aasta lõpus süüdistasid Meriam Yahya Ibrahimi (kelle ema on Etioopia kristlane ja isa Sudaani moslem ning kes kasvatati üles kristlasena) isapoolsed sugulased teda abielurikkumises pärast seda, kui nad olid teatanud ametivõimudele, et ta oli abiellunud kristlasest mehega; arvestades, et sellele süüdistusele lisandus 2013. aasta detsembris süüdistus usust taganemises;

B.  arvestades, et esimese astme kohtu 12. mail 2014 tehtud otsuses mõisteti sel ajal kaheksandat kuud rasedale Meriam Ibrahimile sada piitsahoopi abielurikkumise eest ja surmanuhtlus poomise läbi usust taganemise eest, kuid talle anti kristlusest lahtiütlemiseks kolm päeva; arvestades, et Meriam Ibrahim mõisteti süüdi Sudaanis alates 1983. aastast kehtinud islami šariaadi alusel, mis keelustab surmanuhtluse ähvardusel usust lahtiütlemise; arvestades, et kohtuotsus kinnitati uuesti 15. mail 2014, sest Meriam Ibrahim otsustas islamiusku mitte pöörduda;

C.  arvestades, et 27. mail 2014. aastal sünnitas Meriam Ibrahim haiglas tütre Maya; arvestades, et väidetavalt hoiti Meriam Ibrahimi jalgu sünnitamise ajal jalaraudades ja ahelates, seades nii ema kui lapse tervise tugevalt ohtu; arvestades, et see oli naiste ja laste õiguste tõsine rikkumine;

D.  arvestades, et 5. mail edastati tema kohtutoimik tulemuslikult apellatsioonikohtule;

E.  arvestades, et Meriam Ibrahim vabanes Omdurmani naistevanglast 23. juunil 2014 pärast seda, kui apellatsioonikohus mõistis ta mõlemas süüdistuses õigeks, kuid ta vahistati uuesti Khartoumi lennujaamas, kui perekond hakkas just USAsse lahkuma, väidetavalt püüde eest lahkuda võltsitud reisidokumentidega, mille oli väljastanud Lõuna-Sudaani saatkond Khartoumis;

F.  arvestades, et Meriam Ibrahim vabastati uuesti 26. juunil 2014 ja ta palus koos perega varjupaika USA saatkonnas ning praegu toimuvad läbirääkimised, et võimaldada tal lahkuda Sudaanist, kus äärmuslikud moslemid teda tappa ähvardavad;

G.  arvestades, et mõtte-, usu- ja veendumusvabadus on üks põhilistest inimõigustest, mida tuleb kaitsta igal pool ja igaühe puhul; arvestades, et Sudaan on ratifitseerinud asjakohased ÜRO ja Aafrika Liidu konventsioonid ja on seeläbi võtnud rahvusvahelise kohustuse kaitsta ja edendada usu- ja veendumusvabadust, mis eelkõige hõlmab õigust järgida usku või veendumusi, neid, muuta või neist loobuda vabal tahtel;

H.  arvestades, et Sudaani Vabariigi poolt ratifitseeritud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta sätestab õiguse elule ja keelab piinamise ning julma, ebainimliku või alandava karistuse ja kohtlemise, kuid arvestades, et siiani määratakse selles riigis mitmete kriminaalkuritegude eest karistusena ja viiakse täide surmanuhtlust, piitsutamist, amputatsiooni ja muid kehalisi karistusi;

I.  arvestades, et Sudaani ametivõimud mõistavad naisi ja tüdrukuid ebaproportsionaalselt süüdi ebamääraste kuritegude eest seoses eraeluliste ja isiklike otsustega, mille eest ei peaks üldse karistama, ning arvestades, et naistele mõistetakse ebaproportsionaalselt palju selliseid karme karistusi nagu piitsutamine, mis rikub nende väärikuse, eraelu kaitse ja võrdõiguslikkusega seotud inimõigusi;

J.  arvestades, et Sudaan on ühinenud Araabia inimõiguste hartaga, mille artiklis 27 on sätestatud, et kõigil usklikel on õigus praktiseerida oma usutavasid;

K.  arvestades, et Sudaani Vabariik on allkirjastanud Cotonou lepingu inimõiguste klausli(1) ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti(2);

L.  arvestades, et vaatamata president Omar al-Bashiri 2014. aasta jaanuaris väljakuulutatud rahvuslikule dialoogile sümboliseerib Meriam Ibrahimi kinnipidamine ja ebainimlik kohtlemine vähemuste, inimõiguste aktivistide, üliõpilastest meeleavaldajate, ajakirjanike, poliitiliste vastaste ja õigustel põhinevate organisatsioonide, näiteks naiste õigusi ja noorte mõjuvõimu edendavate organisatsioonide murettekitavat mahasurumist Sudaani ametivõimude poolt;

1.  mõistab hukka Meriam Ibrahimi põhjendamatu kinnipidamise; kutsub Sudaani valitsust üles tühistama kõiki õigusakte, mis võimaldavad diskrimineerimist soo või usu alusel, ning kaitsma vähemusrühmade usulist identiteeti;

2.  rõhutab, et raseda naise hoidmine sünnitamisel ahelates ja kinniseotuna on alandav ja ebainimlik; kutsub Sudaani ametivõime üles tagama, et kõik kinnipeetavad rasedad ja sünnitavad naised saavad asjakohast ja ohutut emade ja vastsündinute arstiabi;

3.  kinnitab veel kord, et usu-, südametunnistuse- ja veendumusvabadus on üks põhilistest inimõigustest, mida tuleb kaitsta igal pool ja igaühe puhul; mõistab teravalt hukka kõik vägivalla ja hirmutamise vormid, mis piiravad õigust järgida või mitte järgida vabalt valitud usku või sellesse pöörduda, sealhulgas ähvarduste, kehalise vägivalla või kriminaalkaristuste kasutamise, mille eesmärk on sundida usklikke või mitteusklikke oma usust lahti ütlema või teise usku pöörduma; rõhutab asjaolu, et abielurikkumine ja usust lahtiütlemine on teod, mida ei peaks üldse kuritegudeks lugema;

4.  arvestades, et Sudaan on ratifitseerinud asjakohased ÜRO ja Aafrika Liidu konventsioonid ja on seeläbi võtnud rahvusvahelise kohustuse kaitsta ja edendada usu- ja veendumusvabadust, mis eelkõige hõlmab õigust järgida usku või veendumusi, neid muuta või neist loobuda vabal tahtel;

5.  nõuab, et Sudaani valitsus tühistaks kooskõlas üldiste inimõigustega kõik õigussätted, millega karistatakse või diskrimineeritakse isikuid nende usuliste veendumuste eest, või oma usust või veendumusest loobumise või selle vahetamise või teiste sellele õhutamise eest, eelkõige juhtudel, kui usust lahtiütlemist, heterodoksiat või teise usku pöördumist karistatakse surmanuhtlusega;

6.  rõhutab, et sellised õigusaktid on vastuolus Sudaani 2005. aasta ajutise põhiseadusega, inimõiguste ülddeklaratsiooniga ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, ning nõuab tungivalt, et Sudaan ratifitseeriks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivprotokolli, mille eesmärk on surmanuhtluse kaotamine(3);

7.  kutsub Sudaani üles kehtestama kõikidele hukkamistele viivitamata moratooriumi, et kaotada surmanuhtlus ja igasugune kehaline karistamine;

8.  võtab murega teadmiseks naiste õiguste jätkuva ja sageda rikkumise Sudaanis, eriti Sudaani karistusseadustiku artikli 152; ergutab Sudaani ametivõime viivitamata allkirjastama ja ratifitseerima konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

9.  märgib murega, et karistamatus inimõiguste raskete rikkumiste puhul on Sudaanis jätkuvalt laialt levinud probleem, nagu oli ka Darfuri konflikt, mille puhul jätsid ametivõimud suurema osa toimepandud tõsiste kuritegude, sealhulgas seksuaalse vägivalla kuritegude eest süüdistuse esitamata; kutsub Sudaani valitsust üles korraldama uurimist ja esitama süüdistust isikutele, kes vastutavad inimõiguste rikkumiste, sealhulgas tapmiste, piinamiste, kinnipeetavate väärkohtlemise ja vägistamiste ning muu seksuaalse vägivalla eest;

10.  kinnitab veel kord oma tugevat toetust usu ja poliitilise võimu rangele eraldamisele, mis tähendab keeldumist mis tahes usulisest sekkumisest valitsuse toimimisse ning igasuguse usul või veendumustel põhineva diskrimineerimise mittelubamist;

11.  kutsub Sudaani valitsust ühinema inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta protokolliga Aafrika naiste õiguste kohta, samuti Aafrika Liidu Kohtu protokolliga, mis on mõlemad vastu võetud Mosambiigis Maputos 11. juulil 2003. aastal;

12.  kutsub Sudaani valitsust üles viima rahvusvahelise üldsuse abiga läbi kiireloomulist õigusreformi, et kaitsta põhilisi inimõigusi ja -vabadusi, tagada iga üksikisiku inimõiguste kaitse ja võidelda eelkõige naiste, vähemuste ja ebasoodsas olukorras olevate rühmade diskrimineerimise vastu;

13.  väljendab toetust jõupingutustele, mille eesmärk on leida Sudaani olukorrale läbirääkimiste teel kaasav lahendus, ning toetab kodanikuühiskonna ja opositsioonierakondade jõupingutusi rahuprotsessi edendamiseks;

14.  kutsub ELi üles võtma endale juhtrolli, et saavutada 2014. aasta septembris toimuval Inimõiguste Nõukogu istungjärgul sellise Sudaani käsitleva tugeva resolutsiooni vastuvõtmine, milles käsitletaks inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiseid ja levinud rikkumisi selles riigis;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Sudaani valitsusele, Aafrika Liidule, ÜRO peasekretärile, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele ja Üleaafrikalisele Parlamendile.

(1) Koostööleping ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mis allkirjastati Cotonous 23. juunil 2000. (2) ÜRO Peaassamblee 16. detsembri 1966. aasta resolutsioon 2200A (XXI). (3) ÜRO Peaassamblee 15. detsembri 1989. aasta resolutsioon nr 44/128.

Euroopa Parlamendi 17. juuli 2014. aasta resolutsioon sõna- ja kogunemisvabaduse kohta Egiptuses (2014/2728(RSP))

P8_TA(2014)0007 RC-B8-0007/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Egiptuse kohta, eelkõige 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni Egiptuse kohta(1),

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(2),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta maailmas(3),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kui partnerluse tugevdamise vahendi kohta. Euroopa Parlamendi seisukoht 2012. aasta aruannete kohta(4),

–  võttes arvesse ELi 12. mai 2014. aasta suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja väljaspool internetti,

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni avaldusi Egiptuse kohta ja eriti tema märkusi pärast välisasjade nõukogu 23. juuni 2014. aasta istungit Al Jazeera ajakirjanike kohtuotsuste ja rohkem kui 180 inimesele Al-Minyās mõistetud surmanuhtluse kohta,

–  võttes arvesse Egiptuse presidendivalimiste ELi vaatlusmissiooni 29. mai 2014. aasta esialgset avaldust,

–  võttes arvesse Egiptuse presidendivalimiste ELi vaatlusmissiooni juurde saadetud Euroopa Parlamendi delegatsiooni juhi 29. mai 2014. aasta avaldust,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay 23. juuni 2014. aasta avaldusi mitme ajakirjaniku vanglakaristuse ja Moslemi Vennaskonna mitmele liikmele ja toetajale määratud surmanuhtluse kinnitamise kohta,

–  võttes arvesse ELi–Egiptuse 2001. aasta assotsieerimislepingut, mis jõustus 2004. aastal ja mida täiendati 2007. aastal tegevuskavaga, ning komisjoni 20. märtsi 2013. aasta eduaruannet selle rakendamise kohta,

–  võttes arvesse Egiptuse põhiseadust, mis võeti vastu 14.–15. jaanuaril 2014 toimunud rahvahääletusel, eriti selle artikleid 65, 70, 73, 75 ja 155;

–  võttes arvesse Egiptuse 24. novembri 2013. aasta seadust nr 107, millega reguleeritakse avalike kogunemiste, rongkäikude ja rahumeelsete meeleavalduste õigust,

–  võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Egiptus on ühinenud,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et sõna- ja kogunemisvabadus on demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna vältimatud alustalad; arvestades, et ajakirjandus- ja meediavabadus on demokraatia ja avatud ühiskonna elutähtsad osad; arvestades, et 2014. aastal vastuvõetud Egiptuse põhiseaduses on sätestatud põhivabadused, sh sõna- ja kogunemisvabadus;

B.  arvestades, et põhivabaduste ja inimõiguste rikkumine – sh poliitiliste vastaste, rahumeelsete meeleavaldajate, ajakirjanike, blogipidajate, ametiühingutegelaste, kodanikuühiskonna aktivistide ja vähemuste vastane vägivald, õhutamine, vihakõned, ahistamine, hirmutamine ning tsenseerimine ametivõimude, julgeolekujõudude ja muude Egiptuses olevate rühmade poolt – on Egiptuses ikka veel laialt levinud; arvestades, et ühinemis-, kogunemis- ja sõnavabadus on olnud alates 2013. aasta juulist eriti suurt muret tekitavateks valdkondadeks; arvestades, et Freedom House'i 2014. aastal avaldatud aruandes, mis käsitleb vabadust maailmas, on Egiptus liigitatud mittevabaks riigiks;

C.  arvestades, et Egiptuse valitsus on korduvalt rünnanud ajakirjandus-, meedia- ja digitaalvabadust ning need rünnakud tihenevad; arvestades, et rünnatud või tsenseeritud on ka ajakirjanikke ja uudistekanaleid, sotsiaalmeediat ja internetti; arvestades, et Egiptuse meedia on äärmiselt lõhestunud Morsi poolt ja Morsi vastu olevaks kaheks leeriks ning see süvendab veelgi Egiptuse ühiskonna polariseerumist; arvestades, et Piirideta Ajakirjanike andmetel on vahistatud vähemalt 65 ajakirjanikku ja 17 on ikka veel vahi all; arvestades, et Egiptuses on alates 2013. aasta juulist tapetud vähemalt kuus ajakirjanikku;

D.  arvestades, et 23. juunil 2014 mõisteti 20 Egiptuse ja välisajakirjanikku, sh kolm Al Jazeera ajakirjanikku – austraallane Peter Greste, Kanada egiptlane Mohamed Fahmy ja egiptlane Baher Mohamed – ning tagaselja hollandlane Rena Netjes seitsmeks kuni kümneks aastaks vangi; arvestades, et neid süüdistati uudiste võltsimises ning terroristlikusse rühmitusse kuulumises või selle abistamises; arvestades, et ajakirjanikud on vangistatud ja kuulutatud kurjategijateks või terroristideks vaid selle eest, et nad tegid oma tööd; arvestades, et Rena Netjesile esitati valesüüdistus Al Jazeera heaks töötamises;

E.  arvestades, et kohtumenetluste käigus märkasid paljud tunnistajad mitmesuguseid eeskirjade eiramisi ja pädevuse puudumist; arvestades, et sellel kohtuprotsessil viibisid rahvusvahelised vaatlejad, sh mõne ELi liikmesriigi saatkonna esindajad; arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik Navi Pillay on seda kohtuprotsessi tauninud, sest selles oli terve hulk menetluseeskirjade rikkumisi ja sellega rikuti rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid õigusakte; arvestades, et Egiptuse president Abdul Fattah al-Sisi tunnistas hiljuti, et nendel kohtuotsustel olid kahjulikud tagajärjed, ja lausus, et oleks soovinud, et süüdistatavad oleks kohe pärast vahistamist kohtu alla andmise asemel riigist välja saadetud; arvestades, et nende kohtuotsuste peale saab edasi kaevata, kuid see võib võtta kuid;

F.  arvestades, et Egiptuses on sellest alates, kui Egiptuse sõjavägi 2013. aasta juulis võimu haaras, kinni peetud tuhandeid meeleavaldajaid ja süümevange; arvestades, et vahistamised ja meelevaldsed kinnipidamised on pärast president al-Sisi valimisi 2014. aasta mais jätkunud; arvestades, et 11. juunil 2014 mõisteti 2011. aasta revolutsioonis juhtrolli etendanud väljapaistvale aktivistile Alla Abdel Fattahile ja muudele isikutele viisteist aastat vangistust põhjendusel, et nad rikkusid 2013. aasta seadust nr 107, millega reguleeritakse avalike kogunemiste, rongkäikude ja rahumeelsete meeleavalduste õigust (meeleavalduste seadus); arvestades, et teisi väljapaistvaid aktiviste, kelle hulgas on Mohamed Adel, Ahmed Douma, Mahienour El-Massry ja Ahmed Maher, ning juhtivaid naiste õiguste kaitsjaid, nagu Yara Sallam ja Sana Seif, hoitakse ikka veel vahi all; arvestades, et Kairo kiireloomuliste asjade kohus tegi 28. aprillil 2014. otsuse 6. aprilli noorte liikumise keelustamise kohta;

G.  arvestades, et valitsusametnikud on tunnistanud, et võimud on alates 2014. aasta jaanuarist kinni pidanud vähemalt 16 000 isikut, sh 1000 meeleavaldajat, ja et paljud peeti kinni kogunemis-, ühinemis- või sõnavabaduse kasutamise või väidetava kuulumise eest Moslemi Vennaskonda; arvestades, et meeleavalduste ja kokkupõrgete käigus on vahistatud ka sadu üliõpilasi;

H.  arvestades, et hinnanguliselt on alates 2013. aasta juulist julgeolekujõudude ülemäärase ja meelevaldse jõu kasutamise tagajärjel tapetud 1400 meeleavaldajat; arvestades, et mitte ühtegi julgeolekuametnikku ei ole viimase aasta jooksul selliste tegude või muu meeleavaldajate vastase jõu kuritarvitamise eest vastutusele võetud; arvestades, et 2013. aasta detsembris moodustatud teabekogumiskomisjoni suhtes valitseb laialdane arvamus, et ta ei ole suutnud viia läbi 2013. aasta juulist alates toimunud vägivaldsete intsidentide põhjalikku, usaldusväärset ja erapooletut uurimist;

I.  arvestades, et Egiptuse põhiseaduse artiklis 65 on sätestatud, et mõtte- ja arvamusvabadus on tagatud ning igal isikul on õigus väljendada oma arvamust suuliselt, kirjalikult, kujutise või mis tahes muu väljendus- või avaldusvahendi kaudu; arvestades, et Egiptuse 2014. aasta mai presidendivalimiste ELi vaatlusmissioon märkis oma esialgses avalduses, et kuigi uue põhiseadusega kehtestati suur hulk põhiõigusi, ei ole nende õiguste austamine kooskõlas põhiseaduslike põhimõtetega ning riigis võib täheldada üldist piiratud sõnavabaduse õhkkonda, mis sunnib ajakirjanikke enesetsensuurile;

J.  arvestades, et Egiptuse põhiseaduse artiklis 73 on sätestatud, et kodanikel on õigus korraldada avalikke miitinguid, rongkäike, demonstratsioone ja mis tahes vormis rahumeelseid meeleavaldusi ilma relvadeta, kui nad esitavad selle kohta seadusejärgse teate, ning et õigus rahumeelsele ja eraviisilisele kogunemisele on tagatud ilma eelneva teatamise vajaduseta, kusjuures julgeolekujõud ei tohi sellistel kogunemistel osaleda, neid jälgida ega pealt kuulata; arvestades, et seaduse nr 107 (millega reguleeritakse avalike kogunemiste, rongkäikude ja rahumeelsete meeleavalduste õigust – meeleavalduste seadus) vastuvõtmine 2013. aasta novembris, ja see, et sellega piirati avalikke kogunemisi ja demonstratsioone ning anti julgeolekujõududele luba kasutada meeleavaldajate vastu ülemäärast jõudu, kujutab endast kogunemisvabadusele suurt ohtu;

K.  arvestades, et viimastel kuudel on rahumeelsed meeleavaldused meeleavalduste seadusest lähtudes laiali aetud ning paljud meeleavaldajad vahistatud ja kinni peetud; arvestades, et politsei ajas 21. juunil 2014 Ba‘labakkis laiali rahumeelse meeleavalduse, kus nõuti meeleavalduste seaduse kehtetuks tunnistamist ja selle seaduse alusel kinnipeetavate vabastamist, ning vahistas selle sündmusega seoses samal päeval üle 50 inimese; arvestades, et rohkem kui 20 nendest on ikka veel kinnipeetavad ja ootavad kohtumenetlust;

L.  arvestades, et Egiptuse põhiseaduse artiklis 75 on sätestatud, et kõigil kodanikel on õigus moodustada demokraatlikul alusel valitsusväliseid liite ja sihtasutusi; arvestades, et Egiptuse kodanikuühiskonna organisatsioonid väljendasid hiljuti sügavat muret vabaühenduste seaduse viimase eelnõu pärast, millega kehtestataks täielik kontroll kodanike rühmituste üle ja allutataks nad julgeoleku- ja haldusorganitele ning võimaldataks inimõiguste kaitsjaid süüdi mõista;

M.  arvestades, et Egiptuse ajutised ametivõimud keelustasid 2013. aasta septembris Moslemi Vennaskonna, vangistasid selle juhid, arestisid selle varad, sundisid vaikima selle meediakanali ja kuulutasid sellesse kuulumise kuriteoks; arvestades, et Egiptuse kohus kinnitas 21. juunil 2014 surmanuhtlused, mis olid varasemal massikohtuprotsessil mõistetud 183 Moslemi Vennaskonna liikmele ja toetajale; arvestades, et need kohtuotsused on süüdistuste ja kohtuprotsesside ahelas, mida iseloomustab rohke menetluseeskirjade ja inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide rikkumine, kõige hilisemad;

N.  arvestades, et hiljutised kohtumenetlused seavad kohtusüsteemi sõltumatuse ja vastutuse tagamise võime tõsise kahtluse alla; arvestades, et just need otsused, millega mõisteti surmanuhtlus, võivad õõnestada Egiptuse pikaajalise stabiilsuse väljavaadet;

O.  arvestades, et Egiptuse põhiseaduse artiklis 155 on sätestatud, et vabariigi president võib pärast valitsusega konsulteerimist armu anda või karistust vähendada;

P.  arvestades, et õigusriik, põhivabadused ja inimõigused, aga ka sotsiaalne õiglus ja kodanike kõrgem elatustase on avatud, vaba, demokraatliku ja jõukama ühiskonna saavutamisel Egiptuses üliolulised tegurid; arvestades, et sõltumatud ametiühingud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid on selles protsessis äärmiselt olulised ning vaba meedia on igas demokraatlikus ühiskonnas määrava tähtsusega; arvestades, et Egiptuse naised on praegu riigis valitseval poliitiliste ja sotsiaalsete muutuste perioodil ikka veel eriliselt ebasoodsas olukorras;

Q.  arvestades, et kooskõlas muudetud Euroopa naabruspoliitikaga ning eelkõige põhimõttega „rohkema eest rohkem” peaks ELi ja Egiptuse suhete tasand ja ulatus põhinema stiimulitel ning sõltuma seepärast kõnealuse riigi edusammudest demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse vallas;

1.  mõistab teravalt hukka kõik poliitiliste vastaste, rahumeelsete meeleavaldajate, ajakirjanike, blogipidajate, ametiühingutegelaste, naiste õiguste kaitsjate, kodanikuühiskonna aktivistide ja vähemuste vastased aktid, mis on seotud vägivalla, õhutamise, vihakõnede, ahistamise, hirmutamise ning tsenseerimisega ametivõimude, julgeolekujõudude ja muude teenistuste ning muude Egiptuses olevate rühmade poolt; tuletab Egiptuse valitsusele meelde tema kohustust tagada kõigi kodanike julgeolek ja ohutus olenemata nende poliitilistest vaadetest, kuuluvusest või usutunnistusest ning tagada, et kogunemis-, ühinemis-, sõna- ja ajakirjandusvabadust saaks riigis kasutada meelevaldsete piirangute ja tsenseerimiseta; kutsub Egiptuse ametivõime üles dialoogile ja vägivalla mittekasutamisele ning kaasavale valitsemisele;

2.  väljendab sügavat muret paljude Egiptuses hiljuti tehtud kohtuotsuste pärast, sh pikkade vangistuste pärast, mis mõisteti 23. juunil 2014 kolmele Al Jazeera ajakirjanikule ja veel 11 süüdistatavale, kelle üle mõisteti kohut tagaselja, ning 183 inimese surmanuhtluse kinnitamise pärast;

3.  väljendab muret selle pärast, et Egiptuses toimub meedia ja kodanikuühiskonna järjest tugevam allasurumine ja füüsiline ründamine, mis takistab neil vabalt tegutsemast; mõistab hukka Egiptuse ja rahvusvaheliste ajakirjanike ja kodanikuühiskonna aktivistide, sh blogipidajate ahistamise, kinnipidamise ja süüdistamise lihtsalt sellepärast, et nad teevad oma tööd; kordab oma üleskutset algatada kohe selliste juhtumite sõltumatu, põhjalik ja erapooletu uurimine, kus julgeolekujõud või riigiasutused on kasutanud nende vastu ebaproportsionaalset jõudu või pidanud nad meelevaldselt kinni, ning tuua vastutavad isikud kohtu ette;

4.  väljendab kahetsust meedia ja interneti tsenseerimise ja asjaolu pärast, et juurdepääs mõnedele blogidele ja sotsiaalvõrgustikele on piiratud; mõistab hukka paljude ajalehtede ja muude audiovisuaalse meedia väljundite ahistamise;

5.  kutsub Egiptuse ametivõime üles viivitamata ja tingimusteta vabastama kõik kinnipeetavad, kes on mõistetud süüdi selle eest, et nad kasutasid rahumeelselt oma sõna- ja ühinemisvabadust, ning kõik inimõiguste kaitsjad; kutsub Egiptuse kohtunikke üles tagama, et kõik riigis toimuvad kohtumenetlused vastaksid vaba ja õiglase kohtupidamise nõuetele ja süüdistatavate õigused oleksid tagatud; palub Egiptuse ametivõimudel anda korraldus algatada kõikide väidetavate väärkohtlemise juhtumite sõltumatu ja erapooletu uurimine ja tagada, et kõigil kinnipeetavatel oleks võimalus saada vajaduse korral arstiabi;

6.  rõhutab, et Egiptuse mitmel kohtuprotsessil on süüdimõistva otsuse tegemisel lähtutud terrorismivastasest seadusest; nõuab tungivalt, et president tegutseks viivitamata, sh kasutades oma põhiseaduslikku armuandmise õigust, tagamaks, et täide ei viidaks mitte ühtegi surmanuhtlust ja et mitte kedagi ei saaks Egiptuses vangistuses hoida kohtuotsuse alusel, mis tehakse eespool nimetatud nõuetele mittevastava kohtumenetluse käigus; palub ametivõimudel esimese sammuna surmanuhtluse kaotamise teel kehtestada hukkamistele viivitamata ametlik moratoorium;

7.  palub pädevatel Egiptuse ametivõimudel tunnistada meeleavalduste seadus kehtetuks või seda muuta ning läbi vaadata sotsiaalse solidaarsuse ministeeriumi esitatud vabaühenduste seaduse eelnõu, lähtudes Egiptuse põhiseaduse artiklitest 65, 73 ja 75, rahvusvahelistest standarditest ja riigi rahvusvahelistest kohustustest, ning tagada, et kõik riigis kehtivad ja tulevikus vastuvõetavad õigusaktid vastaksid põhiseadusele ning eelnimetatud standarditele ja kohustustele;

8.  tuletab meelde, et Egiptuse hiljuti vastuvõetud põhiseadus avas tee sellise riigi ülesehitamisele, kus austatakse vabadust ja demokraatiat ning kus õigused ja õiglus on eluviisiks; tuletab Egiptuse valitsusele meelde, et sõna-, ajakirjandus- ja digitaalvabadus ning õigus osaleda rahumeelsetes meeleavaldustes on demokraatias põhilised inimõigused, nii nagu on sätestatud ka Egiptuse uues põhiseaduses;

9.  tuletab Egiptuse pädevatele ametivõimudele meelde nende riiklikke ja rahvusvahelisi juriidilisi kohustusi ja kutsub president al-Sisit ja Egiptuse valitsust üles pidama esmatähtsaks inimõiguste kaitset ja edendamist ning tagama inimõiguste rikkumise eest vastutusele võtmise;

10.  nõuab tungivalt, et Egiptuse pädevad ametivõimud muudaksid kurssi ja astuksid konkreetseid samme tagamaks, et põhiõigusi ja -vabadusi, sh sõna- ja kogunemisvabadust käsitlevaid uue põhiseaduse sätteid rakendataks täielikult, ning näitaksid seeläbi, et nad austavad inimõigusi ja õigusriiki, alustades süümevangide viivitamatust ja tingimusteta vabastamisest;

11.  rõhutab, kui tähtis on võimude lahusus demokraatia peamise põhimõttena, ja asjaolu, et kohtunikke ei tohi kasutada poliitilise jälitamise ja represseerimise tööriistana, ning teeb ettepaneku reformida kohtuvõimu käsitlevat seadust, et tagada tegelik võimude lahusus, mis viiks sõltumatu ja erapooletu kohtumõistmiseni;

12.  julgustab Kairos asuvate ELi delegatsioonide ja ELi liikmesriikide saatkondade esindajaid viibima kohal Egiptuse ja välisajakirjanike, blogipidajate, ametiühingutegelaste ja kodanikuühiskonna aktivistide üle peetavatel poliitiliselt tundlikel kohtuprotsessidel;

13.  tunneb kahetsust asjaolu pärast, et hoolimata uuest seksuaalse ahistamise vastasest seadusest on naistevastane vägivald suurenenud, seda eriti avalikus ruumis – meeleavalduste käigus oli mitukümmend vägistamise ja seksuaalse vägivalla juhtumit; nõuab tungivalt, et Egiptuse ametivõimud lõpetaksid LGBT-inimeste nn liiderlikkuse seaduse alusel kriminaliseerimise selle eest, et nad väljendavad oma seksuaalset sättumust ja kogunemisõigust, ning vabastaksid kõik selle seaduse alusel vahistatud ja vangistatud LGBT-inimesed; nõuab tungivalt, et Egiptuse valitsus võtaks vastu riiklikud strateegiad naiste ning LGBT-inimeste vastase vägivallaga võitlemiseks ning likvideeriks kõik diskrimineerimise vormid, tagades naiste ning LGBT-inimeste rühmade ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonide tulemusliku kaasamise ja nendega konsulteerimise;

14.  kinnitab, et ajakirjandus- ja meediavabadus on demokraatia ja avatud ühiskonna ülitähtis osa ning peaks seetõttu olema üks põhipunktidest Egiptusega seotud ELi meetmetes, mis kuuluvad laiema ja sidusama ELi strateegia alla, mis peaks ELi ja Egiptuse suhete arendamisel keskenduma egiptlaste õiguste, vabaduste ja võimaluste edendamisele;

15.  väljendab praegusel keerulisel riigi üleminekuetapil taas tugevat solidaarsust Egiptuse rahvaga; nõuab liikmesriikidelt ühist Egiptuse strateegiat; nõuab taas tungivalt, et nõukogu, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning komisjon arendaksid oma kahepoolsetes suhetes Egiptusega ja talle finantsabi andmisel aktiivselt tingimuslikkuse põhimõtet („rohkema eest rohkem”) ja võtaksid arvesse Egiptuse tõsiseid majandusprobleeme; kordab sellega seoses oma nõuet selgete ja ühiselt kokku lepitud võrdlusaluste kehtestamise kohta; kinnitab veel kord oma kohustust abistada Egiptuse rahvast demokraatlike ja majandusreformide suunas liikumisel;

16.  palub asepresidendil ja kõrgel esindajal selgitada konkreetseid meetmeid, mida on võetud, et reageerida välisasjade nõukogu otsusele ELi abi Egiptusele läbi vaadata; nõuab eelkõige selgitust, milline on seis seoses järgnevaga: i) kavandatav kohtureformi programm; ii) ELi eelarvetoetuse programmid; iii) kaubanduse ja siseasjade edendamise programm; ning iv) Egiptuse osalemine ELi piirkondlikes programmides, nt Euromed Police ja Euromed Justice;

17.  nõuab, et kogu ELis keelataks Egiptusesse eksportida sekkumis- ja jälitustehnikat, mida võidakse kasutada kodanike järele luuramiseks ja nende represseerimiseks, ning kooskõlas Wassenaari kokkuleppega turvaseadmete eksport ja sõjaline abi, mida võidakse kasutada rahumeelsete meeleavalduste mahasurumiseks;

18.  julgustab asepresidenti ja kõrget esindajat koondama ELi toetust sellele, et järgmisel ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungil võetaks vastu Egiptuse olukorda käsitlev resolutsioon, mille tulemusena muu hulgas algatataks rahvusvaheline uurimine, et uurida viimase aasta jooksul toimunud meeleavaldajate tapmisi ning julgeolekujõudude poolt väidetavalt toime pandud piinamisi ja väärkohtlemist;

19.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Egiptuse Araabia Vabariigi presidendile ja ajutisele valitsusele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0100. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0470. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0274. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0446.

Euroopa Parlamendi 17. juuli 2014. aasta resolutsioon Nigeeria ja Boko Harami hiljutiste rünnakute kohta (2014/2729(RSP))

P8_TA(2014)0008 RC-B8-0016/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nigeeria kohta, eelkõige 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni(1) ja 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni(2),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni 26. juuni 2014. aasta ja 15. aprilli 2014. aasta avaldusi Nigeeria kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2014. aasta järeldusi inimröövide kohta Nigeerias,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 26. juuni 2014. aasta avaldust Nigeeria kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 29. mail 2014 jõustunud otsust lisada Boko Haram ELi terroriorganisatsioonide loendisse,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri pressiesindaja 30. juuni 2014. aasta avaldust,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri aruannet laste ja relvastatud konfliktide kohta, mis avaldati 1. juulil 2014,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 17. juuni 2014. aasta sõnumit eksperdirühma arutelul, millega tähistati Aafrika lapse päeva,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu aruannet esialgse uurimistegevuse kohta 2013. aastal,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Nigeeria ratifitseeris 29. oktoobril 1993,

–  võttes arvesse 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse 1981. aasta ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

–  võttes arvesse 1981. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Nigeeria ratifitseeris 22. juunil 1983,

–  võttes arvesse Cotonou lepingu teist, ajavahemikku 2007–2013 hõlmavat muutmist, mille Nigeeria ratifitseeris 27. septembril 2010,

–  võttes arvesse Nigeeria Liitvabariigi põhiseadust ja eriti selle IV peatüki (Mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus) sätteid usuvabaduse kaitse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Boko Haram ohustab üha rohkem Nigeeria, Lääne-Aafrika ja Saheli piirkonna stabiilsust; arvestades, et kõnealuse islamistliku džihaadi äärmusorganisatsiooni algatatud vägivald on põhjustanud viimase kümne aasta jooksul mitme tuhande inimese surma; arvestades, et see organisatsioon võtab valimatult sihikule kristlasi, mõõdukaid moslemeid, valitsusasutuste töötajaid ja institutsioone ning lausa igaüht, kes ei jaga nende dogmaatilisi ja äärmuslikke veendumusi;

B.  arvestades, et 2014. aasta 14. ja 15. aprilli vahelisel ööl röövis Boko Haram Borno osariigis Chiboki linnas asuvast riiklikust keskkoolist 276 tütarlast; arvestades, et siiani on puudu enam kui 200 õpilast; arvestades, et on teateid selle kohta, et Nigeeria julgeolekuväed ei reageerinud varasele hoiatusele; arvestades, et pärast Chiboki rünnakut on toimunud ka teisi koolilaste rööve;

C.  arvestades, et inimröövi ohvriks langenud tütarlapsi ohustavad tõsiselt seksuaalvägivald, orjus ja sundabielud;

D.  arvestades, et inimröövile järgnes Nigeeria kodanikuühiskonnas ja kogu maailmas suur vastukaja ning nõudmine, et Nigeeria valitsus võtaks tütarlaste tagasitoomiseks tõhusaid meetmeid, tagaks koolilaste kaitse ning takistaks Boko Harami tegevuse levikut;

E.  arvestades, et on murettekitavaid teateid (k.a Euroopa välisteenistuselt ja valitsuse allikatest) selle kohta, et valitsus reageerib valimatu vägivallaga, sealhulgas Nigeeria sõjaväe- ja politseiüksuste ühendsihtjõu poolt, mis loodi 2013. aasta mais Boko Haramiga võitlemiseks;

F.  arvestades, et viimastel kuudel on Boko Harami rünnakud järsult sagenenud ja muutunud järjest vägivaldsemaks ning tänaseni on sel aastal toimunud rünnakutes kirikutele, koolidele, turgudele ja küladele ning turvarajatistele hukkunud üle 4000 inimese; arvestades, et Boko Haram laiendab praegu oma tegevust kogu Põhja-Nigeeriale ning sellega külgnevate naaberriikide territooriumidele;

G.  arvestades, et Boko Harami peetakse vastutavaks vähemalt 18 Põhja-Nigeerias viimase kahe nädala jooksul toimunud rünnaku eest tsiviilelanikele ning kasvava poliitilise pinge eest, mis eelneb 2015. aastaks kavandatud valimistele;

H.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on Boko Harami rünnakud ja valitsuse reageerimine põhjustanud pagulaskriisi, mille puhul enam kui 10 000 inimest otsib varjupaika välismaal, peamiselt Nigeris ja Kamerunis, ja veelgi rohkem riigisiseseid põgenikke; arvestades, et see tähendab lisakoormust nappidele kohalikele toidu- ja veeressurssidele, eriti Nigeris, kus valitseb pärast aastaid kestnud põuda niigi toiduga kindlustamatus;

I.  arvestades, et suure osa elanikkonna humanitaarolukord on väga raske ning et 70% elanikkonnast peab toime tulema vähem kui 1,25 USA dollariga päevas;

J.  arvestades, et isikuid, kes teatavad toimuvast Nigeeria võimude suhtes kriitilisel toonil, ähvardatakse vahistamisega, neid hirmutatakse, rünnatakse ja koguni tapetakse, ning sellised teod seavad ohtu sõna- ja ajakirjandusvabaduse; arvestades, et Boko Haram on korduvalt ähvardanud rünnata nende tegevust negatiivselt kajastavaid meediaväljaandeid;

K.  arvestades, et Borno, Yobe ja Adamawa osariikides alates 14. maist 2013 kehtestatud erakorralise seisukorra tõttu ei ole abiorganisatsioonid, ajakirjanikud ja reporterid pääsenud ligi suurele osale nendest osariikidest; arvestades, et valitsus on mitmes piirkonnas blokeerinud mobiilsideteenused, et takistada mässuliste omavahelist suhtlemist;

L.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on Nigeeriale pakkunud korduvalt abi Nigeeria kodanike kaitseks ja terrorismi kõigi vormide vastu võitlemiseks ning seksuaalvägivalla karistamatu kasutamise kultuuri kaotamiseks tehtavates jätkuvates jõupingutustes;

M.  arvestades, et EL kandis 28. mail 2014 Boko Harami ja selle juhi Abubakar Shekau oma terroriorganisatsioonide loendisse, järgides ÜRO otsust määratleda Boko Haram terroriorganisatsioonina ja muude rahvusvaheliste partnerite eeskuju;

N.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik Navi Pillay on hoiatanud, et Boko Harami rünnakud võivad olla inimsusevastased kuriteod; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esialgne uurimine on seda hoiatust kinnitanud, sest leiti, et on piisavalt alust arvata, et Boko Haram paneb toime inimsusvastaseid ja sõjakuritegusid;

1.  mõistab veendunult hukka jätkuva relvastatud rünnakute ja pommirünnakute, enesetapupommirünnakute, inimröövide ja muude terrorirühmituse Boko Harami poolt tsiviil-, valitsuse ja sõjaliste sihtmärkide vastu toime pandud vägivallaaktide laine Nigeeria põhjaosas, samuti Abujas ja Lagoses; nõuab Chiboki kooli tütarlaste kohest ja tingimusteta vabastamist;

2.  väljendab sügavat kaastunnet ohvrite perekondadele ning toetab Nigeeria valitsuse jõupingutusi vägivalla peatamisel ning selle toimepanijate kohtu alla andmisel;

3.  kutsub Nigeeria valitsust ja ametivõime üles tegema koostööd, et tagada tütarlaste turvaline kojutoomine, parandada päästeoperatsioonide läbipaistvust ning anda röövitud tütarlaste peredele piisavat teavet ning meditsiini- ja psühholoogilist abi, et kaotada kahtlustuste õhustik;

4.  tunneb tõsist muret asjaolu pärast, et Boko Haram võtab osana oma verisest sissisõjast aktiivselt sihikule naisi ja lapsi, ning mõistab hukka põhiõiguste ränga rikkumise, mis seisneb asjaolus, et Boko Haram keelab noortele tütarlastele ja poistele juurdepääsu haridusele;

5.  on seisukohal, et Nigeerias tuleks aktiveerida järelevalve- ja aruandlusmehhanism, mis puudutab laste õiguste raskeid rikkumisi relvastatud konfliktide olukorras, ja et UNICEF peaks suurendama oma suutlikkust selles piirkonnas vastavalt oma volitustele;

6.  väljendab lisaks tõsist muret teadete pärast, mille kohaselt pööratakse inimesi sunniviisiliselt islami usku ja sunnitakse peale šariaati osana rühmituse avaldatud eesmärgist luua Põhja-Nigeerias islami kalifaat;

7.  nõuab tungivalt, et Nigeeria valitsus ja selle väed tegutseksid mässuliste vägivallale reageerimisel vaoshoitult ning tagaksid, et kõik jõupingutused vägivallale reageerimiseks toimuksid kooskõlas Nigeeria valitsuse rahvusvahelise õiguse kohaste kohustustega; nõuab, et Nigeeria ametivõimud uuriksid teateid valimatu ja ebaproportsionaalse vägivalla kasutamise kohta valitsuse vägede poolt, k.a majade põletamine ja Boko Harami kuulumises kahtlustatavate või isegi selliste kodanike hukkamine, kellel puudub selle organisatsiooniga ilmne side, ja annaksid niisuguste kuritegude toimepanijad kohtu alla;

8.  nõuab tungivalt, et Nigeeria valitsus võitleks mitte ainult Boko Harami mässu, vaid ka mõne selle peamise põhjuse vastu, k.a mahajäämus, laialt levinud korruptsioon, naftatulu omastamine, radikaliseerumine ja väljavaadete puudumine, ning palub, et liikmesriigid abistaksid Nigeeriat nende probleemide lahendamisel;

9.  nõuab tungivalt, et Nigeeria ametiasutused vähendaksid majanduslikku lõhet riigi põhja- ja lõunaosa vahel, pakkudes selleks muu hulgas põhjas paremat haridust ja tervishoiuteenuseid, ning tagaksid naftast tuleneva jõukuse hüvede õiglase jagamise riigi eelarves, et tagada piirkondade nõuetekohane areng;

10.  rõhutab eelkõige sõltumatu, erapooletu ja kõigile kättesaadava kohtusüsteemi olulisust, et teha lõpp karistamatusele, edendada õigusriiki ja elanikkonna põhiõigusi; nõuab seepärast meetmete võtmist, mis parandaksid Nigeeria kohtusüsteemi kui kriminaalõiguse terrorismiga võitlemise tulemusliku vahendi tõhusust ja sõltumatust;

11.  nõuab tungivalt, et Nigeeria valitsus tunnustaks ja austaks ajakirjandus- ja meediavabadust ning võimaldaks ajakirjanikele ja reporteritele juurdepääsu võitlustandritele, kuna ajakirjandus ja meedia võivad etendada olulist osa vastutuse suurendamisel ja inimõiguste rikkumiste dokumenteerimisel;

12.  kordab oma üleskutset samasooliste abielude (keelamise) seaduse kaotamise kohta koos Nigeeria karistusseadustiku paragrahvidega 214, 215 ja 217, mis seaksid LGBT inimesed – nii Nigeeria kodanikud kui ka välismaalased – tõsisesse vägivalla ja vahistamise ohtu;

13.  väljendab muret inimkaubanduse ning relvade ja uimastite salakaubanduse sagenemise pärast kõnealuses piirkonnas ning nende sidemete pärast islamistliku terrorismiga; märgib lisaks, et niisuguse ebaseadusliku tegevuse puhul on märgata sidemeid Boko Harami, AQIMi ja Al Shababi sõjaliste rühmituste vahel; palub, et Nigeeria valitsus teeks koostööd Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ECOWAS) riikide valitsuste, muude valitsuste ja rahvusvaheliste agentuuridega sellise kaubanduse kaotamiseks jõupingutuste käigus, mida tehakse rahvusvahelise terrorismi leviku ja selle rahastamisallikate tõkestamiseks;

14.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, nõukogu ja komisjon teeksid koostööd ÜRO ja teiste rahvusvaheliste partneritega, et katkestada Boko Harami rahastamine ning piirata selle rühmituse ja eelkõige selle juhtide liikumist;

15.  kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni, liikmesriike ja rahvusvahelisi partnereid üles jätkama koostööd Nigeeriaga, sealhulgas Chiboki koolitüdrukute juhtumi puhul, kahepoolselt ning piirkondlike ja ÜRO struktuuride kaudu, et anda abi, koolitada julgeolekuvägesid ja jagada luureandmeid;

16.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles töötama kiiresti välja Nigeeria riigistrateegia aastateks 2014–2020 ning lisama sinna abi ja toetuse, mille eesmärk on kõrvaldada Boko Harami esilekerkimise peamised põhjused;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Nigeeria Liitvabariigi valitsusele, Aafrika Liidu institutsioonidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassambleele, AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele ja Üleaafrikalisele Parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0335. (2) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 97.

Euroopa Parlamendi 17. juuli 2014. aasta resolutsioon Ukraina kohta (2014/2717(RSP))

P8_TA(2014)0009 RC-B8-0025/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa naabruspoliitika, idapartnerluse ja Ukraina kohta ning eriti oma 17. aprilli 2014. aasta resolutsiooni Venemaa surve kohta idapartnerluse riikidele ja eelkõige Ida-Ukraina destabiliseerimise kohta(1),

–  võttes arvesse 24. märtsil 2014 Haagis kohtunud G7 juhtide ühisavaldust,

–  võttes arvesse väliasjade nõukogu 17. märtsi, 14. aprilli, 12. mai ja 23. juuni 2014. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. märtsi ja 27. juuni 2014. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse OSCE/ODIHRi rahvusvahelise valimisvaatlusmissiooni lõpparuannet Ukraina ennetähtaegsete presidendivalimiste kohta;

–  võttes arvesse, et 27. juunil 2014 allkirjastati ELi ja Ukraina assotsieerimislepingu (mis hõlmab ka põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduspiirkonda) viimased osad,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 15. mai ja 15. juuni 2014. aasta aruandeid inimõiguste olukorra kohta Ukrainas,

–  võttes arvesse NATO-Ukraina komisjoni 1. aprilli 2014. aasta avaldust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Ukrainas on endiselt suured julgeoleku-, poliitilised ja sotsiaal-majanduslikud probleemid; arvestades, et konflikt Ida-Ukrainas takistab tõsiselt riigi arengut ja õitsengut;

B.  arvestades, et Venemaa, olles okupeerinud ja annekteerinud Krimmi, rikub rahvusvahelist õigust ja oma rahvusvahelisi kohustusi, mis tulenevad ÜRO hartast, Helsingi lõppaktist, Euroopa Nõukogu statuudist ning 1994. aasta Budapesti memorandumist julgeolekutagatiste kohta, ning rikub ka kahepoolseid kohustusi, mis tulenevad 1997. aasta kahepoolsest sõprus-, koostöö- ja partnerluslepingust;

C.  arvestades, et 25. mail 2014 valiti Ukraina uueks presidendiks Petro Porošenko; arvestades, et valimisi vaatles OSCE/ODIHRi juhitud rahvusvaheline valimisvaatlusmissioon ning et valimised hinnati üldiselt rahvusvaheliste kohustustega kooskõlas olevaks ning valdavas osas riigi territooriumist järgiti põhivabadusi, vaatamata vaenulikule julgeolekuolukorrale Ida-Ukrainas ja Krimmi ebaseaduslikule annekteerimisele Venemaa poolt;

D.  arvestades, et uus president esitas Ida-Ukraina olukorra rahumeelseks lahendamiseks 15 punktist koosneva plaani, mis säilitaks Ukraina suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse ja riikliku ühtsuse, sest ette on nähtud anda amnestia neile, kes annavad alla ega ole toime pannud raskeid kuritegusid, luua kontrollitud koridorid Venemaa palgasõdurite lahkumiseks ning alustada kaasavat dialoogi;

E.  arvestades, et president Porošenko kuulutas esimese sammuna ajavahemikuks 20.–30. juuni 2014 välja ühepoolse relvarahu, et oleks võimalik pidada konsultatsioone Ukraina, Venemaa ja separatistlike jõudude vahel; arvestades, et Ukraina valitsuse ühepoolselt väljakuulutatud relvarahu rikuti korduvalt, peamiselt separatistide poolt, mistõttu oli hukkunuid mõlemal poolel;

F.  arvestades, et Venemaa Föderatsiooninõukogu kiitis 25. juunil 2014 heaks president Putini otsuse loobuda õigusest saata Venemaa relvajõud Ukraina territooriumile;

G.  arvestades, et välisasjade nõukogu kinnitas 27. juunil 2014 komisjoni analüüsi selle kohta, et Ukraina on täitnud viisanõude kaotamise tegevuskava esimese etapi kõik kriteeriumid ja liikunud edasi viisanõude kaotamise protsessi teise etappi;

H.  arvestades, et 27. juunil 2014 allkirjastasid EL ja Ukraina assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna lepingu ülejäänud sätted; arvestades, et selle lepinguga tunnustatakse Ukraina rahva püüdlusi elada riigis, kus valitsevad euroopalikud väärtused, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted;

I.  arvestades, et pärast ühepoolse relvarahu nurjumist otsustas president Porošenko taasalustada terrorismivastast operatsiooni, et maha suruda separatistide mäss riigi idaosas; arvestades, et Ukraina sõjavägi on saavutanud taas kontrolli mitme Ida-Ukraina linna üle ning sundinud mässulisi ja palgasõdureid Donetski suunas taganema; arvestades, et vägivald siiski jätkub;

J.  arvestades, et Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa ja Ukraina välisministrid kohtusid 2. juulil 2014 Berliinis ning leppisid kokku meetmetes, mille eesmärk on saavutada Ida-Ukrainas püsiv mõlemapoolne vaherahu;

K.  arvestades, et president Porošenko andis teada oma valmisolekust kuulutada välja teine relvarahu kolmel tingimusel: relvarahust peetakse kinni kahepoolselt, kõik pantvangid vabastatakse ja OSCE teostab järelevalvet tõhusa piirikontrolli üle;

L.  arvestades, et president Porošenko teatas 14. juulil 2014, et Vene sõjaväe ohvitserid võitlevad Ukraina vägede vastu koos separatistlike mässulistega ning et Venemaa on kasutusele võtnud uue raketisüsteemi; arvestades, et NATO allikate kohaselt saadab Venemaa väidetavalt mässulistele lahingutanke, suurtükke ja muid relvi ning lubab üle piiri Venemaalt pärit palgasõdureid, kes ühinevad mässuliste rühmitustega;

M.  arvestades, et 11. juulil 2014 toimusid Brüsselis ELi, Ukraina ja Venemaa kolmepoolsed konsultatsioonid assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna lepingu rakendamise küsimuses; arvestades, et see on kasulik protsess, mis aitab üle saada pikaajalistest eriarvamustest, sest selles selgitatakse assotsieerimislepingust ning põhjalikust ja laiaulatuslikust vabakaubanduspiirkonna lepingust saadavat kasu ning võetakse arvesse kõigi poolte põhjendatud muresid;

1.  tunneb heameelt assotsieerimislepingu, sealhulgas põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna lepingu ülejäänud sätetele allakirjutamise üle ning on veendunud, et see hoogustab poliitiliste ja majandusreformide läbiviimist, aitab riiki kaasajastada, tugevdab õigusriiki ja suurendab majanduskasvu; avaldab Ukrainale toetust lepingu ajutisel kohaldamisel; kinnitab, et lepingu ratifitseerimise menetlus Euroopa Parlamendis viiakse läbi võimalikult kiiresti; kutsub liikmesriike ja Ukrainat üles lepingu ruttu ratifitseerima, et seda saaks niipea kui võimalik täielikult rakendada; rõhutab, et assotsieerimisleping ning põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubandusleping ei ole kuidagi seotud NATOga integreerumisega;

2.  väljendab suurt heameelt, et allkirjastati ka assotsieerimislepingud Moldova ja Gruusiaga, mis tähistab nende riikide ja ELi poliitilistes ja majandussuhetes uue ajastu algust; nõuab nende lepete kiiret ratifitseerimist ja tunneb heameelt asjaolu üle, et Moldova parlament on lepingu juba ratifitseerinud; taunib Venemaa võetud nn karistuslikke kaubandusmeetmeid nende riikide vastu, kes on sõlminud ELiga assotsieerimislepingu, sest need lepingud ei kujuta endast ohtu Venemaale; rõhutab asjaolu, et sellised võtted on vastuolus Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega ja poliitiliselt motiveeritud ning on seetõttu lubamatud;

3.  tunneb heameelt selle üle, et Petro Porošenko valiti õiglastel ja demokraatlikel valimistel esimeses voorus Ukraina presidendiks; märgib, et valimistulemus näitab seda, et elanikkond toetab kindlalt riigi Euroopa-suunalisi ja demokraatlikke püüdlusi;

4.  toetab rahuplaani, mis on parim võimalus pingete leevendamiseks ja rahu saavutamiseks; toetab president Porošenko otsustavat tegevust Ukraina ühtsuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamiseks; peab kiiduväärseks tema lubadust tegeleda süsteemse korruptsiooni ja avaliku sektori vahendite omastamise probleemiga; kordab, et Venemaa osaleb sõjalises tegevuses ja varustamises; nõuab tungivalt, et Venemaa täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi, võtaks tõsiselt rahumeelse lahenduse läbirääkimisi ning kasutaks oma tegelikku mõju igasuguse vägivalla peatamiseks;

5.  nõuab Kagu-Ukraina konflikti lahendamise kolmepoolse kontaktrühma uut kohtumist ning toetab uusi suhtlusvorme osapoolte vahel;

6.  rõhutab Ukraina rahva põhiõigust vabalt määrata oma riigi majanduslik ja poliitiline tulevik ning kinnitab, et Ukrainal on vastavalt ÜRO põhikirja artiklile 51 õigus enesekaitsele; kordab, et rahvusvaheline üldsus toetab Ukraina ühtsust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust; nõuab tungivalt, et Ukraina julgeolekujõud järgiksid nn terrorismivastaseid operatsioone läbi viies täielikult rahvusvahelist humanitaarõigust ja rahvusvahelisi inimõiguseid käsitlevaid õigusakte, ning rõhutab, et tsiviilelanikkonda tuleb kaitsta; ning kutsub üles mässulisi ja palgasõdureid tegema sama ja mitte kasutama tsiviilisikuid inimkilbina; rõhutab, et kriis on vaja lahendada poliitilisel teel, ning nõuab tungivalt, et kõik osapooled ilmutaksid vaoshoitust ja peaksid kinni relvarahust, mis tuleb võimalikult kiiresti välja kuulutada ja mida tuleb rangelt täita;

7.  mõistab hukka Venemaa agressiooni Krimmis, mis rahvusvahelise õiguse kohaselt on Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse jäme rikkumine, ning taunib Venemaa fakti-ette-seadmise-poliitikat välissuhetes; peab Krimmi annekteerimist ebaseaduslikuks ja keeldub tunnustamast Venemaa de facto võimu poolsaare üle; peab õigeks otsust keelata Ukraina sertifikaadita kaupade import Krimmist ja Sevastoopolist ning soovitab teistel riikidel rakendada samasuguseid meetmeid kooskõlas ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga 68/262;

8.  mõistab hukka jätkuva vägivalla ja iga päev lisanduvad inimohvrid Ida-Ukrainas, kodude ja vara hävitamise ning tuhandete tsiviilelanike põgenemise konfliktipiirkonnast turvalisematesse paikadesse; tervitab Ukraina poolset otsust kehtestada ühepoolne relvarahu ning peab kahetsusväärseks asjaolu, et mässulised ja palgasõdurid keeldusid selle eeskuju järgimisest; tunneb sügavat muret Donetski ja Luganski piirkondadesse lõksu jäänud tavaliste inimeste turvalisuse pärast; taunib seda, et inimesed on surma saanud ning et ohvrite hulgas on ka lapsi; avaldab sügavat kaastunnet nende perekondadele; mõistab hukka igasuguse tsiviilelanike märklauaks võtmise ja nõuab rahvusvahelise humanitaarõiguse ranget järgimist;

9.  kutsub Venemaad üles otsustavalt toetama rahuplaani, võtma meetmeid selleks, et tõhusalt kontrollida oma piiri Ukrainaga ja peatada ebaseaduslikult relvastatud meeste, relvade ja varustuse jätkuv sisenemine, vaenutegevus ja vargsi sissetungimine, viivitamata vähendama oma vägesid ja tõmbama need Ukraina piirilt tagasi ning kasutama oma mõjuvõimu mässuliste ja palgasõdurite üle, et sundida neid relvarahust kinni pidama, relvi maha panema ja naasma taganemiskoridori kaudu Venemaale, nagu on ette nähtud Porošenko rahuplaanis – need oleksid esimesed kauaoodatud konkreetsed sammud, mis näitaksid, et Venemaa tõesti soovib kriisi lahendamist;

10.  taunib Ukraina õhujõudude piloodi Nadja Savtšenko ebaseaduslikku kinnipidamist Venemaal ja nõuab tema kohest vabastamist, ühtlasi nõuab kõikide Ukrainas ja Venemaal kinnihoitavate pantvangide vabastamist;

11.  palub komisjoni asepresidendilt ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgelt esindajalt ning Euroopa välisteenistuselt jõulisemat esindatust ja suuremat nähtavust kriisi lahendamiseks loodud dialoogimehhanismides, sealhulgas kontaktrühmas;

12.  peab õigeks praeguste sanktsioonide laiendamist veel 11 isikule, kellest enamik on nn separatistlike ametivõimudega seotud ametnikud; toetab nõukogu, Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikide ettevalmistusi, et kehtestada Venemaa suhtes täiendavaid sanktsioone, mis peaksid hõlmama majandus-, finants- ja energiasektorit ning ka relvade ja kahesuguse kasutusega tehnoloogia embargot; nõuab, et kehtestataks kollektiivne keeld Venemaale relvade müügiks, ning nõuab selle keelu täitmist, kuni olukord Ida-Ukrainas on normaliseerunud; hoiatab, et Venemaa mis tahes järgmised sammud Ukraina destabiliseerimiseks toovad kaasa lisasanktsioone ja kaugeleulatuvaid tagajärgi ELi-Venemaa suhetele;

13.  nõuab, et nõukogu kutsuks Venemaad üles täitma oma kohustusi rahvusvahelisest õiguse kohaselt ning rakendaks kolmanda etapi sanktsioonid, kui olukord peaks seda nõudma;

14.  nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu otsustaks Ukraina kriisi ja Venemaa valitsuse käitumise suhtes rakendada ühtsemat ja kindlamat strateegiat ning esindaks ühtset positsiooni, seda ka ELi energiajulgeoleku küsimustes; peab kahetsusväärseks asjaolu, et mõned liikmesriigid on selles suhtes näidanud üles ühtsuse ja ELi solidaarsuse puudumist;

15.  toetab uuendatud ja vastastikku kokkulepitud relvarahu, et stabiliseerida julgeolekuolukord, saavutada pingete tõeline leevendamine ja toetada president Porošenko rahuplaani, mille tingimusteks on relvarahu kahepoolne järgimine, pantvangide vabastamine ja OSCE järelevalve tõhusa piirikontrolli üle; tunneb heameelt Ukraina vägede hiljutise edu üle Ida-Ukrainas ning asjaolu üle, et nad on taastanud kontrolli mitmes suuremas linnas;

16.  on veendunud, et OSCE erijärelevalve missiooni rolli tuleks tugevdada ning parandada tema materiaalseid ja rahalisi vahendeid, et toetada Ukrainat piiriäärsete regioonide kindlustamisel ja kontrollimisel;

17.  tuletab Ukraina valitsusele meelde, et majanduslikud ja poliitilised reformid riigis on möödapääsmatult vajalikud; toonitab, et sisereforme ei tuleks alustada pelgalt välisel survel, vaid aluseks peaks olema rahva kindel toetus reformidele, mille käigus riigi ajakohastamisega luuakse jätkusuutlikud majanduslikud ja sotsiaalsed arenguvõimalused;

18.  nõuab, et sõltumatult ja erapooletult uuritaks kõiki traagilisi sündmusi ja inimsusevastaseid kuritegusid, mis on alates 2013. aasta novembrist kõigis Ukraina osades toime pandud, ning et uurimised viidaks läbi Euroopa Nõukogu kontrolli all koostöös rahvusvaheliste osalejatega ja kuritegude eest vastutavad isikud antaks kohtu alla; on veendunud, et nende kuritegude tõhus uurimine on ainus võimalus taastada Ukraina ühiskonna ning ohvrite perede ja sõprade usaldus institutsioonide vastu;

19.  tuletab meelde, et vaja on lõpp teha inimõiguste süstemaatilisele ja struktuursele piiramisele, halvale valitsemisele, laialdasele korruptsioonile ja tohutu suurele varimajandusele Ukrainas; rõhutab, kui tähtis on käimasolev põhiseadusreform ja kui oluline on toetada kodanikuühiskonna arengut, et saavutada tõeline osalusdemokraatia, mis edendab ja kaitseb inimõigusi, tagab õigluse ja hea valitsemistava kõigile inimestele riigi kõigis piirkondades ning aitab seeläbi kaasa riigi julgeolekule ja stabiilsusele; nõuab, et kooskõlas Euroopa normidega võetaks vastu diskrimineerimisvastane seadus;

20.  toonitab, et vaja on luua usaldus ühiskonna eri kogukondade vahel, ja nõuab kestlikku lepitusprotsessi; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on luua kaasav rahvuslik dialoog ning vältida propagandat, vihakõnet ja retoorikat, sealhulgas Venemaa poolt, mis võib konflikti veelgi süvendada;

21.  peab lisaks äärmiselt tähtsaks, et alustataks keskvõimu järk-järgulist detsentraliseerimist piirkondlike ja kohalike omavalitsuste suunas, kahjustamata seejuures võimude sisemist tasakaalu või riigi tõhusat toimimist;

22.  tunneb heameelt riigihangete seaduse vastuvõtmise üle ja nõuab selle hoolikat rakendamist; ootab, et kiiresti loodaks poliitiliselt sõltumatu korruptsioonivastane amet, kellel on pädevus uurida korruptiivset käitumist;

23.  rõhutab vajadust tugevdada õigusriiki, mistarvis tuleks läbi viia ka kohtureform, mis aitaks taastada kodanike usalduse kohtusüsteemi vastu, ning vajadust depolitiseerida ja demilitariseerida õiguskaitseasutuste struktuur;

24.  tervitab otsust luua ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tugev tsiviilmissioon Ukrainas; kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat ning liikmesriike üles selle lähetamist kiirendama; on veendunud, et kõnealusel missioonil peab olema laiaulatuslik mandaat, et tulemuslikult aidata ukrainlasi tarvilike ja põhjalike jõupingutuste tegemisel, mida on vaja riigi olukorra stabiliseerimiseks;

25.  kordab oma toetust president Porošenko kavale korraldada ennetähtaegsed parlamendivalimised; rõhutab asjaolu, et need valimised tuleb läbi viia kooskõlas Veneetsia komisjoni soovitustega;

26.  väljendab sügavat muret selle pärast, et Venemaa kihutusel tegutsevad mässulised ja palgasõdurid on põhjustanud inimõiguste ja humanitaarolukorra halvenemise Ida-Ukrainas ja Krimmis, pidades eelkõige silmas piinamisi, tapmisi, ajakirjanike ja aktivistide kadunuks jäämist ning pantvangivõtmisi, sealhulgas lapseröövi juhtumeid; nõuab tsiviilelanike paremat kaitset ja et Ukraina ametivõimud annaksid vastavates piirkondades humanitaarabi;

27.  juhib sellega seoses tähelepanu Amnesty Internationali hiljutisele aruandele ja mõistab teravalt hukka kinnipidamised, metsikud peksmised, piinamise, mõrvad, kohtuotsuseta hukkamised ning muud inimõiguste ja humanitaarõiguse rasked rikkumised, mida peamiselt relvastatud separatistid ja mõnel juhul ka valitsusväed on viimase kolme kuu jooksul toime pannud aktivistide, meeleavaldajate, ajakirjanike ja paljude teiste kodanike suhtes, kes ei ole Ida-Ukraina konfliktis aktiivselt osalenud; toetab üleskutset Ukraina valitsusele luua ühtne inimröövide register, mida regulaarselt uuendatakse, ning uurida kõiki väidetavaid liigse jõu kasutamise, väärkohtlemise või piinamise juhtumeid põhjalikult ja erapooletult;

28.  toonitab vajadust leida selge, õiglane ja stabiilne lahendus Venemaalt Ukrainale tarnitava gaasi varustuskindluse tagamiseks, sest see on Ukraina majandusliku arengu ja stabiilsuse vajalik eeltingimus; on seisukohal, et EL peaks jätkuvalt täitma oma rolli ning aitama kaasa lepingule, mis võimaldaks Ukrainal maksta oma gaasitarnete eest konkurentsivõimelist hinda, mis ei ole poliitiliselt motiveeritud; rõhutab, et energiaressursside kasutamine Venemaa välispoliitika tööriistana kahjustab ELi jaoks pikemas perspektiivis Venemaa usutavust usaldusväärse kaubanduspartnerina ning prioriteediks tuleb võtta ELi sõltuvuse vähendamine Vene gaasist;

29.  kutsub liikmesriike üles tagama piisava gaasivarustuse gaasi vastassuunavoo kasutamisega ELi naaberriikidest; tervitab seetõttu Slovaki Vabariigi ja Ukraina vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumit vastassuunavoogude kasutamise kohta, mis peaks innustama Ukrainat looma läbipaistva ja usaldusväärse gaasitranspordisüsteemi; tuletab meelde energiaühenduse strateegilist rolli ja asjaolu, et Ukraina on 2014. aastal selle eesistuja; tunneb heameelt selle üle, et koostöö Ukrainaga on komisjoni 2014. aasta juunis esitatud Euroopa energiajulgeoleku strateegia lahutamatu osa;

30.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Ukraina jõudis hiljuti viisanõude kaotamise tegevuskava teise etappi, mis annab taas kinnitust tema kindlast sihist luua vajalik õigus-, poliitiline ja institutsiooniline raamistik; on kindlalt veendunud, et lõppeesmärk peaks olema viisavabaduse kiire kehtestamine; nõuab, et seniks võetaks ajutiselt ELi ja liikmesriikide tasandil viivitamata kasutusele väga lihtsad ja odavad viisamenetlused;

31.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon on loonud Ukraina toetusrühma, mis hakkab Ukraina ametivõimudele andma kogu vajalikku abi poliitiliste ja majandusreformide läbiviimisel ning asub rakendama Euroopa reformikava;

32.  rõhutab vajadust kaitsta Euroopa huve ja väärtusi ning edendada stabiilsust, heaolu ja demokraatiat kõikides Euroopa riikides;

33.  kordab oma seisukohta, et assotsieerimislepingud Ukraina ja teiste idapartnerluse riikidega ei ole nende riikide ja ELi suhete lõppeesmärk; toonitab sellega seoses, et ELi lepingu artikli 49 kohaselt on Gruusial, Moldoval ja Ukrainal – nagu kõikidel Euroopa riikidel – Euroopa perspektiiv ning nad võivad taotleda liidu liikmeks saamist, tingimusel et nad peavad kinni demokraatia põhimõtetest, austavad põhivabadusi, inimõigusi ja vähemuste õigusi ning tagavad õigusriigi põhimõtete järgimise;

34.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Ukraina presidendile, valitsusele ja parlamendile, Euroopa Nõukogule ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0457.

Euroopa Parlamendi 17. juuli 2014. aasta resolutsioon noorte tööhõive kohta (2014/2713(RSP))

P8_TA(2014)0010 RC-B8-0027/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2010. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta: Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa (COM(2010)0193 – C7-0111/2010 – 2010/0115(NLE))(1),

–  võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2011. aasta teatist „Noortele pakutavate võimaluste algatus” (COM(2011)0933),

–  võttes arvesse Luxembourgis 17. juunil 2011. aastal vastu võetud nõukogu järeldusi noorte tööhõive edendamise kohta strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks,

–  võttes arvesse komisjoni teatist noortele pakutavate võimaluste algatuse rakendamise kohta (COM(2012)0727),

–  võttes arvesse komisjoni 5. detsembri 2012. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu soovitus noortegarantii loomise kohta (COM(2012)0729),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 7. veebruari 2013. aasta järeldusi noorte tööhõive algatuse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 22. aprilli 2013. aasta soovitust noortegarantii loomise kohta,

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni noorte tööpuuduse vastase võitluse ja võimalike väljapääsuteede kohta(2),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni vaba liikumise põhiõiguse järgimise kohta ELis(3),

–  võttes arvesse oma 16. aprilli 2014. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus riiklike tööturuasutuste koostöö tõhustamise kohta (COM(2013)0430 – C7-0177/2013 – 2013/0202(COD))(4),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni noorte tööturule juurdepääsu soodustamise ning praktika, internatuuri ja väljaõppeperioodi staatuse tugevdamise kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni teatist noortele pakutavate võimaluste algatuse rakendamise kohta (COM(2012)0727),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni noortegarantii kohta(6),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et tööpuudus on üks peamistest ebavõrdsuse põhjustest, kusjuures noorte töötuse määr on tõusnud enneolematule tasemele ning on kogu ELis keskmiselt 23%; arvestades, et noorte töötuse tase on ELis ebaühtlane ja mõnes liikmesriigis on 16–25-aastaste noorte töötuse määr üle 50%;

B.  arvestades, et 2014. aasta märtsis oli ELi 28 liikmesriigis tööta 5,340 miljonit (alla 25-aastast) noort, nendest 3,426 miljonit euroalal;

C.  arvestades, et noorte töötuse põhjused erinevad liikmesriigiti ning võivad hõlmata majanduse struktuurseid probleeme, mis mõjutavad tööturge; arvestades, et noorte olukord ja probleemid ei ole ühesugused ning mõni rühm on ebaproportsionaalselt mõjutatud ja vajab talle välja töötatud meetmeid;

D.  arvestades, et tööturu olukord mõjutab eriti tõsiselt noori, kes jäävad haridustasemest olenemata tihti töötuks või töötavad piiratud töölepingutega, kusjuures nende palgad on väiksemad ja sotsiaalkaitse napim või nad on sunnitud leppima ebakindlate töölepingute või tasustamata praktikakohtadega;

E.  arvestades, et noortegarantii aitaks saavutada strateegia „Euroopa 2020” kolm eesmärki: 75% elanikkonnast vanuses 20–64 aastat peaks olema tööga hõivatud, haridussüsteemist varakult lahkujaid peaks olema alla 10% ning vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest peaks välja aidatama vähemalt 20 miljonit inimest;

F.  arvestades, et Euroopas on 7,5 miljonit 15–24-aastast mittetöötavat ja mitteõppivat noort (nn NEET-noored), ning arvestades, et 2012. aastal oli 28 liikmesriigiga ELis 29,7% noortest vanuses 15–29 vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus(7);

G.  arvestades, et mõnes liikmesriigis kasutusel olev duaalne kutseõppe süsteem ning akadeemilise ja kutsealase kraadiõppe ühendatud kursused on praktilistele oskustele keskendumisega tõestanud oma väärtust eelkõige kriisi ajal, sest tänu sellele on vähenenud noorte töötus ja suurenenud nende tööalane konkurentsivõime;

H.  arvestades, et praegu kehtiv noortegarantii piirang kuni vanuseni 25 ei ole piisav, sest arvesse ei võeta neid 6,8 miljonit mittetöötavat ja mitteõppivat noort (nn NEET-noored), kes on vanuses 25–30;

I.  arvestades, et VKEdel on oluline töökohtade loomise potentsiaal ning tähtis osa uuele jätkusuutlikule majandusele üleminekul;

J.  arvestades, et kuigi ühest liikmesriigist teise rännanud töötajate arv suurenes 2005. aasta 4,7 miljonilt 8 miljonini 2008. aastal, on kasv protsentides väljendatuna 3,3% kogu tööjõust varasema 2,1%ga võrreldes;

K.  arvestades, et liikmesriikidel on tähtis roll noorte tööpuuduse vastu võitlemisel ka rahalise toetuse andmise kaudu sellistest ELi rahastatavate vahenditest nagu Euroopa Sotsiaalfond, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, ELi tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm (EaSI) ning noortegarantii programmitöö perioodiks 2014–2020;

L.  arvestades, et Euroopa Liit on eraldanud alla 25-aastaste noorte tööhõive toetamiseks 6 miljardit eurot;

M.  arvestades, et noorte tööpuuduse põhjuseid ei saa taandada oskuste nõudlusele mittevastavusele, sest need on seotud ka selliste küsimustega nagu Euroopa deindustrialiseerimisest, allhangetest ja spekuleerimisest tingitud uute töökohtade vähesus, kusjuures kriis ja kokkuhoiupoliitika on olukorda veelgi raskendanud; arvestades, et noorte tööpuuduse probleemi ei ole võimalik lahendada üksnes hariduse ja koolituse abil;

N.  arvestades, et kõik noorte tööhõive suurendamiseks koostatud meetmed või programmid peaksid hõlmama asjakohastel tasanditel konsulteerimist ja/või koostööd kõikide asjaomaste sidusrühmadega, eelkõige sotsiaalpartnerite ja noorteorganisatsioonidega;

O.  arvestades, et 20,7 miljonit VKEd annab üle 67% erasektori tööhõivest ELis, kusjuures 30% sellest annavad mikroettevõtjad;

P.  arvestades, et VKEdel ja mikroettevõtjatel on suur töökohtade loomise potentsiaal, kuna seal luuakse 85% kõigist uutest töökohtadest;

Noortegarantii – Noorte tööhõive

1.  hoiatab, et EL ei saavuta märkimisväärset jätkusuutlikku majanduskasvu enne, kui vähendatakse ebavõrdsust, ning selleks tuleb kõigepealt vähendada tööpuudust, eriti noorte töötust, ja leevendada vaesust;

2.  nõuab tõhusa järelevalve teostamist noortegarantii rakendamise üle; kutsub komisjoni üles jälgima hoolikalt 2014. aasta riigipõhistes soovitustes välja selgitatud sõlmküsimusi, mis puudutavad pakkumiste kvaliteeti ja seda, et mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori (nn NEET-noori) ei teavitata aktiivselt, samuti riiklike tööturuasutuste haldussuutlikkust ja kõigi asjaomaste partnerite tõhusa kaasamise puudumist, selgitades samaaegselt välja parimad tavad, mis võiksid aidata programmi parandada; nõuab suuremat läbipaistvust rakendamise järelevalve osas ja suuremat ambitsioonikust nende liikmesriikidega tegelemisel, kus puudub edasiminek selles valdkonnas;

3.  kutsub komisjoni üles esitama sellise Euroopa õigusraamistiku ettepaneku, millega kehtestatakse juhuks, kui liikmesriigid ei järgi noortegarantiisid puudutavaid kehtivaid soovitusi, noortegarantiide rakendamise siduvad miinimumstandardid, muu hulgas praktika kvaliteedi, noorte inimväärse palga ja tööturuasutuste juurdepääsetavuse kohta, mis hõlmaks ka noori vanuses 25–30 eluaastat;

4.  nõuab, et noorte töötuse vähendamine võetaks Euroopa poolaasta raames eraldi eesmärgiks; nõuab samuti noorte töötuse vastaste kohustuslike meetmete lisamist riigipõhistesse soovitustesse ja riiklikesse reformikavadesse; kutsub komisjoni üles nende meetmete võtmist hoolikalt jälgima ja läbi vaatama; nõuab Euroopa Parlamendi igakülgset kaasamist Euroopa poolaasta protsessi raames;

5.  kutsub komisjoni üles kiirendama noorte tööhõive algatuse kehtestamist ja avaldama enne 2014. aasta lõppu teatise selle kohta;

6.  innustab liikmesriike kaaluma noortegarantii laiendamist alla 30-aastastele noortele;

7.  rõhutab vajadust aktiivse, ulatusliku ja integreeriva tööturupoliitika järele, mis hõlmaks erimeetmeid noorte jaoks;

8.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid jõulisi meetmeid noorte töötuse vastu võitlemiseks, eelkõige püüdes ennetada varajast väljalangemist koolist või kutse- või väljaõppekavadest (näiteks duaalset haridussüsteemi või samavõrra tõhusaid raamistikke rakendades), et nad arendaksid ulatuslikke strateegiaid mittetöötavate ja mitteõppivate noorte jaoks (nn NEET-noored) ja rakendaksid täies ulatuses siseriiklikke noortegarantii kavasid;

9.  rõhutab, et noorte tööhõive algatus ei tohiks takistada liikmesriike kasutamast Euroopa Sotsiaalfondi, et rahastada noortega seonduvaid ulatuslikumaid projekte, eelkõige vaesuse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas; kutsub komisjoni üles teostama järelevalvet Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamise üle noortega seotud projektide rahastamisel;

10.  on kindlal arvamusel, et ELi rahalisi vahendeid, eelkõige noorte tööhõive algatuse vahendeid, ei tuleks kasutada riiklike meetmete asendamiseks, vaid neid tuleks kasutada lisatoetuse andmiseks noortele riiklike programmide täiendamiseks ja tugevdamiseks vastavalt liikmesriikide otsusele;

11.  on seisukohal, et ELi programmid peavad võimaldama asjakohast paindlikkust, et liikmesriikidel oleks võimalik anda individuaalset tuge vastavalt kohapealsetele vajadustele, et tagada rahastamise kasutamine piirkondades, kus noorte tööpuudus on kõige suurem ja kus on rahastamist kõige rohkem vaja, minemata seejuures auditeerimise ja kontrolli osas kompromissile;

12.  rõhutab, et noorte tööhõive algatus ei tohiks takistada liikmesriikidel kasutamast muid ELi programme, nagu Euroopa Sotsiaalfond või Erasmus+ selleks, et rahastada ulatuslikumaid noortega seonduvaid projekte, eelkõige noorte ettevõtluse, vaesuse ja sotsiaalse kaasatuse valdkondades; toonitab, kui oluline on, et liikmesriigid eraldaksid selles valdkonnas vajaliku kaasrahastamise; kutsub komisjoni üles teostama järelevalvet Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamise üle noortega seotud projektide rahastamisel;

Kutseharidus ja -koolitus

13.  tuletab meelde, et noorte tööhõive algatusele eraldatud 6 miljardit ei ole piisav järjekindlaks võitluseks noorte tööpuuduse vastu; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles lugema hiljemalt 2016. aasta lõpus toimuva mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kohustusliku valimistejärgse läbivaatamise käigus noortegarantiid esmatähtsaks ning suurendama sellele eelarvest eraldatavaid vahendeid kogu ajavahemikuks 2014–2020;

14.  palub, et liikmesriigid looksid kutsehariduse ja -koolituse süsteemid või täiustaksid neid; rõhutab, et koolist tööellu ülemineku hõlbustamiseks tuleks luua ka duaalse hariduse Euroopa raamistik, mis põhineks selles vallas Euroopas kasutatavatel parimatel tavadel; soovitab lisaks võtta kogu ELis kasutusele nn jäämurdmiskavad, mille abil noored koolilõpetajad ja juba kutsekoolituse läbinud noored saaksid praktilise töökogemuse, nii et ettevõtted võtaksid nad kuueks kuni kaheteistkümneks kuuks tööle eesmärgiga lahendada konkreetne innovatsiooni- ja arengupõhine probleem;

15.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid jõulisi meetmeid noorte tööpuuduse ja varase tööturult tõrjutuse vastu võitlemiseks, eelkõige püüdes ennetada varajast väljalangemist koolist või kutse- või väljaõppekavadest (näiteks duaalset haridussüsteemi või samavõrra tõhusaid raamistikke rakendades);

16.  kutsub liikmesriike üles reformima eelkõige noortele suunatud haridus- ja koolitusstandardeid, et suurendada märkimisväärselt noorte tööalast konkurentsivõimet ja tulevikuvõimalusi;

17.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama veelgi kvalifikatsioonide läbipaistvust ja tunnustamist liidu piires, eeskätt Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteemi, Europassi ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku abil;

18.  toonitab, kui oluline on, et noored omandaksid valdkonnaüleseid oskusi, näiteks IKT-oskusi, juhtimisoskusi, kriitilise mõtlemise ja keeleoskusi, seda ka välismaal õppides, et parandada oma väljavaateid tööturul, kohanemisvõimet seoses tööjõuturu edaspidise arenguga ja aktiivset osalemist ühiskonnas;

19.  kutsub liikmesriike üles keskenduma kiire kasvu- ja töökohtade loomise potentsiaaliga valdkondadele ning võtma meetmeid loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkondade esmatähtsaks lugemiseks haridusprogrammides, et käia kaasas oodatavate tulevaste arengutega tööturul kooskõlas vajadusega minna üle ressursitõhusale majandusele;

20.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama uusi majandustegevuse liike, eriti sotsiaalset ettevõtlust, koostöötamist, avalikku konsultatsiooni ja tugimeetmeid noorteühistutele ning sotsiaalseid idufirmasid;

21.  kutsub liikmesriike üles soodustama majanduskasvu edendavat poliitikat ning nõuab ELi tasandil meetmete võtmist Euroopa majanduskasvu strateegia loomiseks, kus investeeringud ja arendustöö sellistes keskse tähtsusega valdkondades nagu digitaalne turg, telekommunikatsiooniturg ja ühine energiaühendus pakuksid püsivaid töökohti;

22.  peab kahetsusväärseks, et nõukogu prioriteedid, mille Euroopa Ülemkogu 27. juunil 2014. aastal ELi ja Euroopa Komisjoni uue koosseisu strateegilises tegevuskavas avaldas, ei hõlma sihipäraseid meetmeid ega investeeringuid, mille abil aidata luua noorte jaoks kvaliteetseid töökohti;

23.  toonitab, et noortegarantii eesmärkide täitmine eeldab strateegilisi reforme, selleks et saavutada edukam üleminek koolist tööturule;

24.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ehitaksid üles oma tööturuasutused ja reformiksid neid;

25.  rõhutab, et praegu on rohkem kui kunagi varem vaja investeerida haridusse ja koolitusse, pidades silmas prognoositavaid kiireid tööturumuutusi; toonitab, et oskuste poliitikat ei tohiks käsitleda üksnes tööturu vajaduste täitmise vahendina, vaid vaja oleks tunnustada ka mitteformaalse hariduse kaudu omandatud pädevusi ja toetada elukestva õppe poliitika rakendamist ning lõppkokkuvõtteks peaks see olema üks osa hariduse terviklikust käsitusest;

26.  kutsub komisjoni ja selliseid ameteid nagu Eurofound ja Cedefop üles analüüsima olemasolevaid duaalseid kutsehariduse süsteeme, et edastada sellekohast teavet teistele liikmesriikidele, kes on huvitatud selliste süsteemide kasutuselevõtmisest vabatahtlikkuse alusel, ilma et tehtaks järeleandmisi juba olemasolevate haridusstandardite osas;

27.  tunnustab perekonda kui mõjusat tugisüsteemi noortele, keda ähvardab tööpuudus, vaesus ja sotsiaalne tõrjutus;

28.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tugevdaksid kutseõpet, -nõustamist, väljaõpet ja praktikat ning eemaldaksid praegu selles valdkonnas olevad piiriülesed tõkked ja viiksid paremini vastavusse noortele tööpõhiste koolitusvõimaluste pakkumise ja nõudluse, parandades niimoodi liikuvust ja tööalast konkurentsivõimet, eriti piirialadel;

29.  väljendab heameelt praktika kvaliteediraamistikku käsitleva nõukogu soovituse üle, mis võeti vastu 10. märtsil 2014. aastal, ning kutsub liikmesriike üles seda adressaatide huvides kohe rakendama, samuti rõhutab asjaolu, et praktikaid edendavaid ja pakkuvaid liikmesriikide programme saab rahaliselt toetada ELi fondidest;

Töökohtade loomist soodustav uus keskkond

30.  rõhutab, et EL peab looma VKEdele soodsa keskkonna, mis hõlmab idufirmadele parimate finants- ja õiguslike tingimuste tagamist, kuna 2012. aastal oli VKEde osakaal Euroopa tööhõives kokku 66,5%(8);

31.  kordab vajadust tagada laiapõhjaline ja kergesti arusaadav koolitus ning juurdepääs internetile, veebipõhisele teabele ja digitaalsetele oskustele; kutsub liikmesriike kooskõlas digitaalarengu tegevuskava eesmärkidega üles soodustama ja hõlbustama teenuste digiteerimist ning noorte koolitusvõimalusi, et neil oleks võimalik alustada tööd digitaalvaldkonna töökohtadel;

32.  rõhutab äriühingute viimase aja suundumust tuua tootmine ja teenused tagasi Euroopasse ning sellega kaasnevaid võimalusi töökohtade loomiseks, eelkõige noortele; on veendunud, et ELi liikmesriikide majandusel on ainulaadne võimalus kiirendada seda tagasitoomise suundumust;

33.  toonitab, kui oluline on ELi tööstuse ümberkujundamine sidusa strateegia ja selle rakendamise alusel, millega edendatakse ja hõlbustatakse majanduskasvu soodustava poliitika kasutuselevõtmist ning uute töökohtade loomist;

34.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid seostaksid noorte tööhõive poliitika kvaliteetsete ja püsivate töölepingutega, et võidelda suureneva struktuurse ebakindluse ja vaeghõive vastu;

35.  kutsub liikmesriike üles tagama noortele juurdepääsu kvaliteetsetele töökohtadele, kus austatakse nende õigusi, muu hulgas õigust stabiilsusele ja kindlusele seeläbi, et töökoht tagaks äraelamist võimaldava töötasu ja sotsiaalkaitse ning võimaldaks väärikat, sõltumatut ning turvalist elu, selleks et kaitsta noori töötajaid diskrimineerimise ja ekspluateerimise vastu;

36.  on veendunud, et innovatsiooniks ja töökohtade loomiseks on vaja noori ettevõtjaid ja kasvule orienteeritud VKEsid;

37.  usub, et äriühingud loovad rohkem töökohti ja võtavad tööle rohkem inimesi ainult siis, kui majandusolud soodustavad kasvu ja kui nad saavad loota kvalifitseeritud tööjõule;

38.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid noorte ja tööhõive suhtes õigustel põhineva lähenemisviisi; rõhutab, et eriti kriisi ajal ei tohi minna kompromissile noortele pakutava töö kvaliteedi osas ning peamised töönormid ja muud töö kvaliteediga seotud standardid, nagu tööaeg, sotsiaalkindlustus ning töötervishoid ja -ohutus, peavad olema tehtavate pingutuste puhul kesksel kohal; rõhutab, et tuleb lõpetada vanusepõhine diskrimineerimine;

39.  rõhutab vajadust tunnustada ja austada eri liikmesriikides kehtivaid erinevaid sotsiaal- ja majandussüsteeme;

40.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama ja edendama liikuvusmehhanisme, eelkõige portaali EURES, mis hõlbustavad tööotsimist teistes liikmesriikides;

41.  kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult ära riiklike tööturuasutuste võimalusi, et tasakaalustada nõudlust ja pakkumist vabade töökohtade ja liikmesriikides nõutavate kvalifikatsioonide osas;

42.  kutsub komisjoni üles toetama algatusi ja muudes vormides koostööd erasektoriga noorte tööpuuduse probleemi lahendamiseks;

43.  kutsub komisjoni üles võtma juhtrolli ja töötama välja algatuse ELi tööstuse ümberkujundamiseks, et tõsta tööstusettevõtete konkurentsivõimet, panemata samas äriühingutele liigset halduskoormust, hõlbustada töökohtade loomist, aidata võidelda tööpuuduse vastu ja suurendada noorte võimalusi luua oma ettevõte või leida tööd;

44.  soovitab, et kui Euroopa Komisjon hindab tulevikus asjaomaseid Euroopa Sotsiaalfondi kavasid noorte tööhõive valdkonnas, peaks ta lisaks kuludele ja osalejate arvule arvestama ka nende kavade tegelikku mõju noorte tööturule pikas perspektiivis ning pidama kõige tähtsamaks mõista seda, kuidas ja miks on meetmed edukad;

45.  kutsub liikmesriike tööpuuduse vastu võitlemisel üles kaotama tarbetu halduskoormuse ja bürokraatia füüsilisest isikust ettevõtjate, mikroettevõtjate ja VKEde jaoks, võtma kasutusele soodsa maksupoliitika, looma soodsamad tingimused erasektori investeeringutele ja pöörama tähelepanu ebaproportsionaalselt karistavatele pankrotiseadustele; VKEd moodustavad suure osa ELi majandusest ning nende roll võib olla väga oluline kiireks ja jätkusuutlikuks toibumiseks majanduskriisist ning uute töökohtade loomiseks muu hulgas noortele;

46.  kutsub liikmesriike üles parandama koostööd äriühingute ja haridusasutuste vahel kõikidel tasanditel, et paremini siduda õppekavad tööturu nõudmistega;

47.  toonitab, et Euroopa majandus vajab pigem pingutusi vaba liikumise ja töötajate liikuvuse suurendamiseks ELis kui selle piiramiseks, ning kutsub liikmesriike üles tagama kõikidele kodanikele ja töötajatele vaba liikumise võimalused, et aidata kujundada välja tõeline ELi tööturg, kõrvaldada kitsaskohad ja lasta ELi töötajatel suunduda piirkondadesse, kus nende oskuste järele on vajadus; rõhutab, et liikumisvabadus on põhiõigus; toonitab ühtlasi, et noortel peaks olema ka võimalus leida tööd oma kogukonnas;

48.  kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu noorte tööpuuduse kõrgele tasemele ebasoodsas olukorras olevates rühmades ning seadma tööturule sisenemise ja integreerimise, samuti sisenemise ja integratsioonipoliitika süvalaiendamise teema esmatähtsale kohale, sest tööhõive on eduka integratsiooni alus;

49.  on veendunud, et liikmesriigid peavad täitma puudega noorte erivajadusi ja pakkuma neile asjakohaseid vahendeid ja tugiteenuseid, et luua võrdsed võimalused ja suurendada aktiivselt puudega noorte tööalast konkurentsivõimet tööturul, hariduses ja koolituses;

50.  rõhutab, et oluline on keskenduda ettevõtluse soodustamisele, eelkõige noorte ja koolilõpetajate seas, pakkudes neile praktika- ja töövõimalusi väike- ja mikroettevõtetes, et suurendada noorte ettevõtluskogemust ja teadlikkust pakutavate võimaluste kohta ning suutlikkust luua oma ettevõte;

51.  rõhutab, et liikmesriigid peavad noorte olukorra parandamiseks võtma kindlamaid kohustusi ja olukorda paremini jälgima, võttes arvesse kriisi tagajärgi noorte jaoks; kutsub sellega seoses liikmesriike üles käsitlema noorte tööpuuduse probleemi 17.–18. juulil 2014. aastal Milanos toimuval tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu mitteametlikul kohtumisel ning esitama avalduste asemel meetmeid ja tegevuskavasid;

o
o   o

52.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.

(1) ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 116. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0365. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0037. (4) ˇ Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0435. (5) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 29. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0016. (7) Eurostat: http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=yth_incl_010&lang=en. (8) Aruanne: http://ec.europa.eu/enterprise/policies/sme/facts-figures-analysis/performance-review/files/supporting-documents/2013/annual-report-smes-2013_en.pdf.

Euroopa Parlamendi 17. juuli 2014. aasta resolutsioon olukorra kohta Iraagis (2014/2716(RSP))

P8_TA(2014)0011 RC-B8-0059/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraagi kohta, eelkõige 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Iraagis(1),

–  võttes arvesse partnerlus- ja koostöölepingut ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahel ning oma 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni ELi ja Iraagi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu kohta(2),

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu järeldusi Iraagi kohta, eelkõige 23. juuni 2014. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri avaldusi Iraagi kohta,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Iraak on ühinenud,

–  võttes arvesse 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldusi Iraagi kohta,

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Saudi Araabia ja selle suhete kohta ELiga ning rolli kohta Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas(3), 24. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu suhete kohta Pärsia lahe koostöönõukoguga(4) ning 3. aprilli 2014. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Iraani suhtes(5),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Iraak seisab endiselt silmitsi tõsiste poliitiliste, julgeoleku- ja sotsiaalmajanduslike probleemidega, ning arvestades, et riigi poliitikamaastik on äärmiselt killustunud ning olukorda halvendab vägivald ja usurühmapõhine poliitika, mis tõsiselt takistab Iraagi elanike õigustatud püüdlusi saavutada rahu ja jõukus ning minna üle tõelisele demokraatiale; arvestades, et Iraagis on puhkenud kõige rängem vägivallalaine pärast 2008. aastat;

B.  arvestades, et Al-Qaidast lahku löönud džihaadirühmitus Islamiriik (IS, endine Iraagi ja Levanti Islamiriik (ISIL)) vallutas alasid Loode-Iraagis, sh Iraagi suuruselt teise linna Mosuli, millele järgnesid Iraagi kodanike kiirhukkamised, rangete šariaadiseaduste kehtestamine, šiiitide, sufide, sunniitide ja kristlaste palvekohtade ja pühamute hävitamine ning muud metsikused tsiviilelanike kallal;

C.  arvestades, et Iraagi ja Süüria vahelise piiri valveta jäämine võimaldas Islamiriigil (IS) laiendada oma tegevust mõlemas riigis; arvestades, et osa pettunud sunniitidest ja endistest Baathi partei liikmetest talusid või koguni toetasid ISi edusamme; arvestades, et 29. juunil 2014 teatati, et IS kuulutas oma võimu all olevatel Iraagi ja Süüria aladel välja kalifaadi ehk islamiriigi ning et selle juht Abdu Bakr al-Baghdadi kuulutas ennast kaliifiks;

D.  arvestades, et Islamiriik on taganud endale soliidsed tuluallikad, röövides oma võimu all olevatel aladel asuvaid panku ja ettevõtteid, haarates enda kätte kuni kuus Süüria naftavälja, sealhulgas Süüria suurima, Iraagi piiri lähedal asuva al-Omari naftavälja ning saades raha rikastelt annetajatelt, eelkõige Saudi Araabiast, Katarist, Kuveidist ja Araabia Ühendemiraatidest;

E.  arvestades, et Islamiriigi kiire tõus on näidanud, kui nõrgad on Iraagi armee ja institutsioonid, mida laostavad korruptsioon, sektantlus ja peaminister Nouri al-Maliki valitsuse muid kogukondi diskrimineeriv poliitika, mis on viinud Iraagi sunniitide ja teiste vähemuste suure võõrandumiseni;

F.  arvestades, et 2014. aasta juuni keskel võtsid Kurdistani piirkondliku omavalitsuse relvajõud oma kontrolli alla paljurahvuselise Kirkuki linna, liites nõnda Kurdistani provintsiga naftarikka piirkonna, mille kuuluvuse pärast oli kümme aastat tülitsetud, ning et Kurdistani valitsus teatas kavast korraldada kurdide seas rahvahääletus Iraagist sõltumatuks saamise küsimuses;

G.  arvestades, et EL on tunnistanud, et Kurdistani piirkonnal ja Kurdistani piirkondlikul omavalitsusel lasub arvukate põgenike tõttu raske koorem;

H.  arvestades, et 30. aprillil 2014 toimusid Iraagis parlamendivalimised, mille tulemusena saavutas parlamendis enamuse peaminister Nouri al-Maliki Õigusriigi rühmitus; arvestades, et ametisse astunud valitsus ei ole suutnud rajada Iraagis kaasavamat ühiskonda; arvestades, et üha enam taotletakse, et al-Maliki ei püüaks kolmandat korda peaministriks saada ja et selle asemel moodustataks tõeliselt kaasav valitsus; arvestades, et šiiitide usujuht ajatolla Sistani on kutsunud kõiki Iraagi erakondi üles jõudma kiiresti kokkuleppele sellise valitsuse moodustamises, kuid hiljaaegu valitud Iraagi parlament ei ole seda siiani teinud;

I.  arvestades, et Iraagi valitsust on toetanud Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Iraani Islamivabariik; arvestades, et Iraani president Hassan Rouhani on ilmutanud valmisolekut teha USAga koostööd Islamiriigi ohu tõrjumiseks Iraagis, samas kui piirkonna sunniidi äärmuslaste relvarühmitusi, sealhulgas Islamiriiki on viimastel aastatel ideoloogiliselt toetanud Saudi Araabias ja teatavates Pärsia lahe riikides asuvad osapooled;

J.  arvestades, et teadete kohaselt on Islamiriigile appi tulnud sajad välisvõitlejad, neist paljud ELi liikmesriikidest; arvestades, et nende liikmesriikide valitsused loevad kõnealuseid ELi kodanikke julgeolekuriskiks;

K.  arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) andmetel on Iraagi kesk- ja põhjaosas hinnanguliselt 1,2 miljonit riigisisest põgenikku ning hinnanguliselt 1,5 miljonit inimest vajavad humanitaarabi; arvestades, et Islamiriigi esiletõus on põhjustanud humanitaarkriisi, eelkõige arvukate tsiviilelanikest põgenike näol; arvestades, et riigisiseste põgenike abistamiseks on EL otsustanud suurendada Iraagile antavat humanitaarabi viie miljoni euro võrra, mille tulemusel moodustab Iraagile 2014. aastal antav humanitaarabi hetkeseisuga 12 miljonit eurot;

L.  arvestades, et Iraagi põhiseadusega tagatakse kõigi kodanike võrdsus seaduse ees ning eri rahvuste halduslikud, poliitilised, kultuurilised ja haridusalased õigused; arvestades, et Iraagi valitsus vastutab kogu elanikkonna õiguste, heaolu ja turvalisuse tagamise eest;

M.  arvestades, et on teateid naiste ja tütarlaste sihilikust ründamisest Iraagis ning Islamiriigi ja muude relvarühmituste poolt toimepandud inimröövidest, vägistamistest ja sundabieludest; arvestades, et organisatsiooni Human Rights Watch 12. juuli 2014. aasta aruande kohaselt olevat Iraagi julgeolekujõud ja valitsusmeelsed relvarühmitused viimase kuu jooksul ebaseaduslikult hukanud vähemalt 255 vangi, ilmselt kättemaksuks Islamiriigi võitlejate korraldatud tapmiste eest;

N.  arvestades, et 25. juunil 2014 põgenes ajaloolises assüürlaste linnas Qaraqoshis (teise nimega Al-Hamdaniya) oma kodudest kuni 10 000 peamiselt kristlasest elanikku pärast seda, kui linna lähedusse langesid mortiirimürsud; arvestades, et alates 2003. aastast on hinnanguliselt vähemalt pooled Iraagi kristlastest riigist lahkunud; arvestades, et organisatsiooni Open Doors International andmetel on kristlaste arv Iraagis oluliselt langenud – 1,2 miljonilt 1990ndate alguses praeguse 330 000 kuni 350 000 inimeseni;

1.  väljendab sügavat muret kiirelt halveneva julgeolekuolukorra pärast Iraagis; mõistab teravalt hukka Islamiriigi rünnakud Iraagi kodanike ja Iraagi riigi vastu, mille tagajärjeks on olnud kiirhukkamised, rangete šariaadiseaduste pealesurumine, pühamute ning piirkonna ajaloo-, kultuuri- ja kunstipärandi hävitamine ja muud metsikused; hoiatab, et Islamiriigi äärmuslikult šiiitide ja kristlaste vastased seisukohad suurendavad ohtu, et kui Islamiriigil lastakse hõivatud territooriume enda käes hoida ja laiendada, pannakse toime massiliselt tapmisi usuerinevuste alusel;

2.  mõistab teravalt hukka tsiviilobjektide, sealhulgas haiglate, koolide ja pühamute ründamise ning konflikti käigus hukkamiste ja seksuaalse vägivalla kasutamise; rõhutab, et nende tegude toimepanijad ei tohi jääda karistuseta; on sügavalt mures humanitaarkriisi ja tsiviilisikute massilise põgenemise pärast;

3.  toetab Iraagi ametivõime võitluses Islamiriigi terroritegude ja teiste relvastatud terrorirühmituste vastu, kuid toonitab, et julgeolekumeetmed tuleb ühendada jätkusuutlike poliitiliste lahendustega, mis hõlmavad Iraagi ühiskonna kõiki osalisi ja lahendavad nende õigustatud muresid; rõhutab lisaks, et terrorismivastases võitluses tuleb järgida inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust; nõuab tungivalt, et Iraagi julgeolekujõud tegutseksid kooskõlas rahvusvahelise ja riikliku õigusega ning Iraagi kohustustega, mis tulenevad inimõiguste ja põhivabaduste alastest rahvusvahelistest kokkulepetest; kutsub Iraagi valitsust ja kõiki poliitilisi liidreid üles võtma vajalikke meetmeid, et tagada kõigi Iraagi inimeste ning eelkõige haavatavate rühmade ja usukogukondade kaitse ja julgeolek;

4.  keeldub reservatsioonideta tunnustamast ja loeb ebaseaduslikuks Islamiriigi juhtide teadaannet kalifaadi moodustamise kohta nende kontrollitavates piirkondades ning on vastu igasugusele rahvusvaheliselt tunnustatud piiride ühepoolsele jõuga muutmisele, austades samal ajal Islamiriigi kontrolli all olevate piirkondade elanike põhiõigusi ja -vabadusi:

5.  rõhutab, et Islamiriigi suhtes kehtib ÜRO Julgeolekunõukogu 1999. aasta resolutsiooniga 1267 ja 2011. aasta resolutsiooniga 1989 kehtestatud relvaembargo ja varade külmutamine, ning toonitab nimetatud meetmete kiire ja tulemusliku rakendamise tähtsust;

6.  on veendunud, et 30. aprillil 2014 Iraagis toimunud parlamendivalimised võimaldavad moodustada tõeliselt representatiivse ja kaasavast tegevuskavast lähtuva valitsuse; on rahul Iraagi parlamendi uue esimehe valimisega 15. juulil 2014; nõuab, et kõik poliitilised liidrid ja eelkõige peaminister Nouri al-Maliki tagaksid kiiremas korras kaasava valitsuse moodustamise; rõhutab, et verevalamise ja riigi lagunemise peatamiseks peaks selline valitsus õigesti esindama Iraagi ühiskonna poliitilist, usulist ja rahvuslikku kirevust;

7.  kutsub piirkonna kõiki osapooli aitama saavutada Iraagis stabiilsust ja julgeolekut ning eelkõige õhutama Iraagi valitsust sunniidi vähemusele vastu tulema ja viima sõjaväes läbi kaasavad, usuerisusi eiravad ja erapooletud ümberkorraldused;

8.  kutsub piirkonna kõiki osapooli kõigi nende käsutuses olevate vahenditega peatama ametlike või eraorganisatsioonide igasuguse tegevuse islamiäärmusliku ideoloogia propageerimisel ja levitamisel sõna või teoga; kutsub rahvusvahelist üldsust ja eelkõige ELi üles soodustama piirkondlikku dialoogi Lähis-Ida probleemide teemal ja kaasama sellesse kõik olulised osapooled, eelkõige Iraani ja Saudi Araabia;

9.  toonitab, et EL peaks välja töötama piirkonna põhjaliku poliitilise käsituse ning rõhutab eriti vajadust kaasata igasugusesse pingelõdvendusse Süürias ja Iraagis oluliste osapooltena Iraan, Saudi Araabia ja teised Pärsia lahe riigid;

10.  rõhutab vajadust järgida praegusel kriisiajal inimõigusi ja põhivabadusi, eriti sõna- ja ajakirjandusvabadust ning digitaalseid vabadusi;

11.  võtab teadmiseks Kurdistani piirkondliku omavalitsuse teadaande iseseisvusreferendumi korraldamise kohta; palub aga Iraagi Kurdistani parlamendil ja president Massoud Barzanil kaasata sellesse protsessi provintsi muud rahvusvähemused ja austada nende õigusi;

12.  väljendab muret teadete üle, et sajad välisvõitlejad, sealhulgas ELi liikmesriikide kodanikud on ühinenud Islamiriigi mässulistega; nõuab lisaks rahvusvahelist koostööd asjakohaste õigusmeetmete rakendamiseks kõigi isikute vastu, keda kahtlustatakse seotuses terroriaktidega;

13.  on rahul ELi 19. juuni 2014. aasta otsusega suurendada Iraagile antavat humanitaarabi viie miljoni euro võrra, et osutada abi riigisisestele põgenikele, mille tulemusel moodustab Iraagile 2014. aastal antav humanitaarabi hetkeseisuga 12 miljonit eurot;

14.  kinnitab taas, et EL on otsustanud tugevdada suhteid Iraagiga, sealhulgas ELi ja Iraagi partnerlus- ja koostöölepingu rakendamise kaudu; palub nõukogul jätkata Iraagi abistamist demokraatia, inimõiguste, hea valitsemistava ja õigusriigi põhimõtete edendamisel, sealhulgas missiooni EUJUST LEX-IRAQ kogemustele ja saavutustele tuginedes; toetab ühtlasi ÜRO abimissiooni Iraagis ja ÜRO peasekretäri Iraagi-eriesindaja püüdlusi aidata Iraagi valitsusel tugevdada oma demokraatlikke institutsioone ja protsesse, edendada õigusriigi põhimõtete järgimist, soodustada piirkondlikku dialoogi, parandada põhiteenuste osutamist ja tagada inimõiguste kaitse;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Iraagi valitsusele ja esindajatekogule, Kurdistani piirkondlikule omavalitsusele, ÜRO peasekretärile ja ÜRO Inimõiguste Nõukogule.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0171. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0023. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0207. (4) ELT C 247 E, 17.8.2012, lk 1. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0339.

Euroopa Parlamendi 17. juuli 2014. aasta resolutsioon vägivalla eskaleerumise kohta Iisraeli ja Palestiina vahel (2014/2723(RSP))

P8_TA(2014)0012 RC-B8-0071/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et kestev konflikt on toonud kaasa traagilise inimelude kaotuse ja põhjustab mõlema poole tsiviilelanikkonnale lubamatuid kannatusi;

B.  arvestades, et oma 12. juuli 2014. aasta avalduses väljendas ÜRO Julgeolekunõukogu tõsist muret seoses kriisiga Gaza sektoris, nõudis pingelise olukorra leevendamist, rahu taastamist ja 2012. aasta novembris saavutatud relvarahu juurde naasmist, samuti rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist, sh tsiviilisikute kaitset, ning avaldas toetust otsekõneluste jätkamisele iisraellaste ja palestiinlaste vahel eesmärgiga sõlmida üldine rahukokkulepe, mis põhineks kahe riigi lahendusel;

C.  arvestades, et Egiptus pakkus 14. juulil 2014 välja relvarahuplaani, millega on seni nõustunud ainult Iisraeli valitsus;

D.  arvestades, et EL on liigitanud Hamasi terroriorganisatsiooniks;

E.  arvestades, et Palestiina president Mahmoud Abbas on palunud ÜRO-lt Palestiina võtmist rahvusvahelise kaitse alla, kuna olukord Gaza sektoris üha halveneb;

F.  arvestades, et kõikide konfliktipoolte suhtes kehtib täiel määral rahvusvaheline ja humanitaarõigus, sh Genfi neljas konventsioon;

G.  arvestades, et pooltevahelised otsesed rahukõnelused on seiskunud ja kõik hiljutised jõupingutused rahukõneluste jätkamiseks on ebaõnnestunud; arvestades, et EL on kutsunud mõlemaid pooli üles võtma meetmeid, mis aitaksid luua sisuliste läbirääkimiste tagamiseks vajaliku usaldusliku õhkkonna, hoiduma protsessi usaldusväärsust kahjustavast tegevusest ja vältima vihkamisele õhutamist;

1.  nõuab, et peatataks Gaza sektorist Iisraelile suunatud raketirünnakud, mille Hamas ja muud relvastatud rühmitused Gazas peavad viivitamata lõpetama, ning Iisraeli rünnakud Gaza vastu;

2.  väljendab sügavat muret kriitilise olukorra pärast Gaza sektoris ja Iisraelis; mälestab leinas Gaza sektoris surma saanud tsiviilisikuid, kelle seas on palju naisi ja lapsi; mõistab hukka Iisraeli kolme teismelise mõrva 12. juunil ja palestiinlasest teismelise mõrva 2. juulil 2014, mis pälvisid üldise hukkamõistu; avaldab kaastunnet kõigi süütute ohvrite perekondadele;

3.  rõhutab, et nii Iisraeli kui ka Palestiina kodanikel on õigus elada rahus ja turvaliselt; rõhutab, et kõik pooled peavad järgima rahvusvahelist humanitaarõigust, ning toonitab, et süütute tsiviilisikute tahtlikule ründamisele ei ole ühtegi õigustust, sest see on rahvusvahelise õiguse kohaselt sõjakuritegu, samuti ei ole õigustatud tsiviiltaristu purustamine;

4.  nõuab konflikti viivitamatut leevendamist, milleks on vaja mõlema poole osalusel sõlmida relvarahu kokkulepe, ühtlasi nõuab, et kohe lõpetataks kõik vägivallaaktid, mis seavad ohtu tsiviilisikute elu; väljendab heameelt kõigi jõupingutuste üle saavutada läbirääkimiste teel poolte vahel püsiv vaherahu ning kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning liikmesriike üles suurendama diplomaatilist survet selle tegevuse toetamiseks;

5.  nõuab, et rahvusvaheline kogukond ja eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu reageeriksid asjakohaselt ja leiaksid praegusele kriisile viivitamata lahenduse; innustab peamisi piirkondlikke jõude, eriti Egiptust ja Jordaaniat, jätkama jõupingutusi olukorra rahustamiseks; väljendab heameelt Egiptuse võimude otsuse üle avada Rafahi piiriületuspunkt, et hõlbustada humanitaarabi andmist Gazale ja võimaldada Palestiina tsiviilisikute piiriületust;

6.  kinnitab oma kindlat toetust kahe riigi lahendusele, mille aluseks on 1967. aasta piirid ja Jeruusalemm mõlema riigi pealinnana ning mille tulemusel eksisteeriksid rahus ja turvaliselt kõrvuti Iisraeli Riik ning sõltumatu, demokraatlik ja elujõuline Palestiina riik, mis tähendab Gaza sektori blokaadi lõpetamist; rõhutab taas, et üksnes rahumeelsete meetmetega on võimalik iisraellaste ja palestiinlaste vahel saavutada õiglane ja kestev rahu;

7.  nõuab, et kumbki pool teeks selles vaimus tõsiseid ja usaldusväärseid pingutusi ning et rahvusvaheline kogukond alustaks uuesti iisraellaste ja palestiinlaste rahuteemalisi otsekõnelusi ning saavutaks neil kõnelustel konkreetseid tulemusi; nõuab taas, et EL võtaks aktiivsema rolli pingutustes saavutada õiglane ja kestev rahu;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi eriesindajale Lähis-Ida rahuprotsessis, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Lähis-Ida neliku eriesindajale, Iisraeli Knessetile ja valitsusele, Palestiina omavalitsuse presidendile ja Palestiina Seadusandlikule Nõukogule, Egiptuse parlamendile ja valitsusele ning Jordaania parlamendile ja valitsusele.

Euroopa Parlamendi 17. juuli 2014. aasta resolutsioon agressioonikuritegude kohta (2014/2724(RSP))

P8_TA(2014)0013 RC-B8-0066/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti ja eriti selle artiklit 5, milles käsitletakse agressioonikuritegu kui ühte raskeimat kuritegu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (RKK) jurisdiktsioonis,

–  võttes arvesse 2010. aastal Ugandas Kampalas toimunud läbivaatamiskonverentsil vastu võetud Rooma statuudi Kampala muudatusi ja eriti resolutsiooni RC/Res. 6 agressioonikuritegude kohta,

–  võttes arvesse nõukogu otsust 2011/168/ÜVJP ja selles sisalduvat viidet Kampala muudatustele,

–  võttes arvesse läbivaadatud tegevuskava, mis võeti vastu 12. juulil 2011 kooskõlas nõukogu otsusega 2011/168/ÜVJP,

–  võttes arvesse oma 19. mai 2010. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverentsi kohta Ugandas Kampalas(1),

–  võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks(2),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, milles käsitletakse aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu üheksandat aruannet (2012/2013) Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2014. aasta aprillis toimunud 25. istungjärgu tulemusi,

–  võttes arvesse Ladina-Ameerika Parlamendi Peaassamblee 19. ja 20. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamise ja Kampala muudatuste ratifitseerimise kohta (AO/2013/07XXIX),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi osalisriikide assamblee 27. novembri 2013. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja osalisriikide assamblee tugevdamise kohta, milles kutsutakse tulevasi osalisriike üles ratifitseerima statuuti muudetud kujul, palutakse kõigil osalisriikidel kaaluda muudatuste ratifitseerimist ning tunnustatakse arvukaid osalisriike, kes on muudatused hiljuti ratifitseerinud (ICC-ASP/12/Res.8),

–  võttes arvesse Rooma statuudi Kampala muudatuste ratifitseerimist ja rakendamist käsitlevat Rahvusvahelise Kriminaalkohtu käsiraamatut, mille koostasid Liechtensteini Vürstiriigi alaline esindus ÜRO juures, Global Institute for the Prevention of Aggression (agressiooni ennetamise ülemaailmne instituut) ja Princetoni Ülikooli juures asuv Liechtenstein Institute on Self-Determination (enesemääramise instituut),

–  võttes arvesse rahvusvahelist kriminaalõiguse päeva 17. juulil, millega tähistatakse edenemist vastutuse suurenemise suunas inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi eest,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et ELi liikmesriigid on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamisest peale selle kindlad liitlased, kes pakuvad finantsabi ning poliitilist, diplomaatilist ja logistilist tuge, propageerides samas Rooma statuudi universaalsust ja kaitstes selle terviklikkust, et suurendada kohtu sõltumatust;

B.  arvestades, et Euroopa Parlament väljendas 2011. aasta 17. novembril(3) heameelt Rooma statuudi Kampala muudatuste, sealhulgas agressioonikuritegusid käsitlevate muudatuse vastuvõtmise üle ja kutsus liikmesriike neid ratifitseerima ja lisama need oma siseriiklikesse õigusaktidesse;

C.  arvestades, et seejärel võttis Euroopa Parlament 2012. aasta 18. aprillil vastu resolutsiooni(4) ning palus nõukogul ja komisjonil kasutada oma rahvusvahelist mõjujõudu selleks, et tagada ja parandada Rooma statuudi üldist kohaldatavust, leppides rahvusvaheliselt kokku rahvusvahelise õigusega vastuolus oleva agressioonikuriteo mõiste määratluses;

D.  arvestades, et agressioonikuritegusid käsitlevate Rooma statuudi Kampala muudatuste ratifitseerimine vähemalt 30 osalisriigis ning pärast 2017. aasta 1. jaanuarit osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega vastu võetav otsus on eeltingimused, mille alusel luuakse agressioonikuritegude karistatavaks muutmise alaline rahvusvahelise kriminaalvastutuse süsteem;

E.  arvestades, et 122 riiki on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi osalisriigid;

F.  arvestades, et siiani on agressioonikuritegusid käsitlevad Kampala muudatused ratifitseeritud 14 osalisriigis, sh kaheksas ELi liikmesriigis (Belgia, Eesti, Horvaatia, Küpros, Luksemburg, Saksamaa, Slovakkia ja Sloveenia); arvestades, et vähemalt 35 osalisriiki tegelevad praegu aktiivselt agressioonikuritegusid käsitlevate muudatuste ratifitseerimisega ja teised on võtnud kohustuse muudatused ratifitseerida;

G.  arvestades, et Liechtenstein oli esimene riik, kes ratifitseeris 2012. aasta 8. mail agressioonikuritegusid käsitlevad muudatused koos artikli 8 (sõjakuriteod) muudatustega, mis võeti vastu Ugandas Kampalas 2010. aastal toimunud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverentsil;

H.  arvestades, et riigid, kes ei ole Rooma statuudiga ühinenud, võivad ratifitseerida Rooma statuudi koos Kampala muudatustega ning aidata seeläbi laiendada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevust agressioonikuritegudele;

I.  arvestades, et Kampala muudatused on ÜRO põhikirjaga täielikus kooskõlas, kuna nendega tunnistatakse kuritegelikuks üksnes ebaseadusliku jõukasutamise kõige tõsisemad ehk oma laadi, tõsiduse ja ulatuse tõttu ilmselgelt ÜRO põhikirjaga vastuolus olevad vormid;

J.  arvestades, et agressioonikuritegude kuulumine Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse aitab tagada rahvusvahelisel tasandil õigusriiklust, rahu ja julgeolekut, kuna hoiab ära ebaseaduslikku jõu kasutamist ning aitab seega tõhusalt selliseid kuritegusid ennetada ja kindlustada kestvat rahu;

K.  arvestades, et mõlema Kampala muudatuse ratifitseerimine riikide poolt ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine agressioonikuritegudele aitavad lõpetada selliste kuritegude toimepanijate karistamatust;

L.  arvestades, et Kampala muudatuste ratifitseerimine ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine agressioonikuritegudele aitab kaitsta inimõigusi, kuna kuritegelikuks tunnistatakse agressiooniakt, mis on sageli esimeseks lüliks nii inimõiguste kui ka rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide ränkade rikkumiste põhjuslikkuse ahelas;

M.  arvestades, et agressiooniaktide kuritegelikuks tunnistamine aitab kaitsta ka seadusevastaselt sõtta saadetud sõdurite ja rünnatava riigi võitlejate õigust elule, kuna nii kaotatakse lünk Rooma statuudis ja rahvusvahelises humanitaarõiguses, mille alusel kaitstakse praegu üksnes tsiviilisikuid ja muid „kaitstavaid isikuid”;

N.  arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine agressioonikuritegudele aitab suurendada Rooma statuudi universaalsust, kuna mitmed riigid võivad olla huvitatud täieliku Rooma statuudi ratifitseerimisest koos Kampala muudatustega, mis on kooskõlas ka nende riiklike huvidega, kuna aitab ära hoida nende vastu suunatud ebaseaduslikku jõu kasutamist;

1.  kordab, et toetab täielikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd rahvusvahelisele üldsusele muret tekitavate kõige raskemate kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisele kaasaaitamises;

2.  kutsub ELi üles võtma vastu ühise seisukoha agressioonikuritegude ja Kampala muudatuste kohta;

3.  toonitab Rooma statuudi universaalsuse põhimõtte olulisust ja nõuab tungivalt, et EL oleks esirinnas agressioonikuritegusid käsitleva Kampala muudatuse jõustumise nõudmisel, toetaks selle eesmärgi saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi ning ergutaks oma liikmesriike muudatust kõigepealt ratifitseerima ja seejärel aktiivselt toetama Rooma statuudi osalisriikide assamblee ühekordset otsust (kui muudatuse on ratifitseerinud nõutavad 30 riiki) laiendada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevust agressioonikuritegudele;

4.  rõhutab vajadust suurendada ELi välistegevuse abil aktiivselt toetust RKK-le, parandatud Rooma statuudi ratifitseerimisele ja mõlema Kampala muudatuse ratifitseerimisele, muu hulgas Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja ja ELi kohapealsete delegatsioonide abil ning tehnilise abi andmisega ratifitseerimist ja/või rakendamist kaaluvatele riikidele; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid uuendaksid oma kohustusi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ees ja toetust RKK-le, sealhulgas rahalist toetust;

5.  kutsub ELi üles pühenduma võitlusele genotsiidi, inimsusevastaste ja sõjakuritegude ning agressioonikuritegude vastu ning nõuab, et võitlus tõsiste inimõiguste rikkumiste toimepanijate karistamatuse vastu seataks nii ELi kui ka liikmesriikide välistegevuse prioriteediks; julgustab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti suurendama pingutusi rahvusvahelise humanitaarõiguse normide rakendamiseks ja järgimiseks üldiselt, kaasa arvatud valitsusväliste relvastatud rühmituste poolt;

6.  kutsub ELi liikmesriike üles viima siseriiklikud õigusaktid kiiresti kooskõlla Kampala muudatustes kasutatavate määratlustega ja muude Rooma statuudist tulenevate kohustustega, et võimaldada liikmesriikidel kuritegusid riiklikul tasandil uurida ja nende eest vastutusele võtta ning teha RKK-ga koostööd;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esimehele.

(1) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 78. (2) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 115. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0507. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0126.