Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 18. september 2014 - StrasbourgLõplik väljaanne
Inimõiguste kaitsjate tagakiusamine Aserbaidžaanis
 Burundi, eelkõige Pierre Claver Mbonimpa juhtum
 Inimõiguste rikkumised Bangladeshis
 Olukord Ukrainas ning ELi ja Venemaa suhete hetkeolukord
 ELi reageering Ebola puhangule
 Olukord Iraagis ja Süürias ning rühmituse Islamiriik (IS) pealetung, sealhulgas vähemuste tagakiusamine
 Olukord Liibüas
 Iisrael ja Palestiina pärast Gaza konflikti ning ELi roll

Inimõiguste kaitsjate tagakiusamine Aserbaidžaanis
PDF 231kWORD 73k
Euroopa Parlamendi 18. septembri 2014. aasta resolutsioon inimõiguste kaitsjate tagakiusamise kohta Aserbaidžaanis (2014/2832(RSP))
P8_TA(2014)0022RC-B8-0090/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Aserbaidžaanis, eriti 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni soovitustega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ELi-Aserbaidžaani assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta(1) ning 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni Ilgar Mammadovi juhtumi kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni ning Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 15. mai 2012. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Euroopa uue naabruspoliitika rakendamise tulemused” (JOIN(2012)0014),

–  võttes arvesse komisjoni 27. märtsil 2014. aastal avaldatud Euroopa naabruspoliitika eduaruannet Aserbaidžaani kohta (SWD(2014)0070),

–  võttes arvesse ELi-Aserbaidžaani Euroopa naabruspoliitika tegevuskava,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ning laienemise ja naabruspoliitika voliniku Štefan Füle pressiesindajate 2. augusti 2014. aasta avaldust Leyla Yunuse vahistamise kohta,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi pressiesindaja 6. augusti 2014. aasta avaldust Rasul Jafarovi vahistamise kohta,

–  võttes arvesse ELi 14. augusti 2014. aasta avaldust inimõiguste ja kodanikuühiskonna olukorra kohta Aserbaidžaanis,

–  võttes arvesse volinik Füle Bakuus 8. septembril 2014. aastal tehtud avaldust kodanikuühiskonna otsustava rolli kohta idapartnerluses ning tema teadet kodanikuühiskonna toetamiseks Aserbaidžaanis loodava uue ELi programmi kohta, millega nähakse ette 3 miljonit eurot aastatel 2014–2015,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu peasekretäri Thorbjørn Jaglandi 1. augusti 2014. aasta avaldust Aserbaidžaani rahu ja demokraatia instituudi direktori Leyla Yunuse vahistamise kohta,

–  võttes arvesse Bakuu deklaratsiooni, mille OSCE Parlamentaarne Assamblee võttis vastu oma iga-aastasel istungjärgul 28. juunist 2. juulini 2014 ning milles väljendatakse muret haldusmenetluste ja seaduste kuritarvitamise pärast mitmes OSCEs osalevas riigis inimõiguste kaitsjate ja kriitikute vahistamiseks, vangistamiseks, hirmutamiseks või muul viisil vaikima sundimiseks,

–  võttes arvesse 1999. aastal jõustunud EÜ ja Aserbaidžaani vahelist partnerlus- ja koostöölepingut ning poolte vahel käimasolevaid läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks, millega asendataks varasem leping,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et inimõiguste üldine õhkkond Aserbaidžaanis on viimasel paaril aastal halvenenud ning viimastel kuudel on oluliselt suurenenud vabaühenduste, kodanikuühiskonna aktivistide, ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vastu suunatud valitsusepoolsed repressioonid, surve ja hirmutamine;

B.  arvestades, et alates juuli lõpust on valitsus seadnud sihtmärgiks mõned riigi kõige silmapaistvamatest inimõiguste kaitsjatest ning pannud nad vangi süüdistustega, millel on ilmselt poliitilised põhjused, pidades eriti silmas rahu ja demokraatia instituudi tuntud direktori Leyla Yunuse ja tema abikaasa, ajaloolase Arif Yunuse juhtumit ning Aserbaidžaani inimõiguste klubi esimehe Rasul Jafarovi juhtumit;

C.  arvestades, et Aserbaidžaani õigusalase hariduse seltsi esimees Intigam Aliyev, inimõiguste advokaat, kes on tegutsenud Euroopa Inimõiguste Kohtus kaitsjana enam kui 200 kohtuasjas Aserbaidžaanis sõnavabaduse, õiglase kohtuliku arutamise õiguse ja valimisseaduste rikkumise valdkonnas, vahistati 8. augustil 2014. aastal ja talle määrati kolmekuuline vabadusekaotus kriminaalsüüdistuste põhjal – vahejuhtum, mis kinnitab kasvavat suundumust sundida vaikima ja jälitada riigis silmapaistvaid inimõiguste kaitsjaid;

D.  arvestades, et on teateid selle kohta, et Leyla Yunus on langenud vanglas oma kongikaaslase vägivallaaktide ohvriks ning ei ole võetud ühtegi meedet kongikaaslase karistamiseks või Leyla Yunuse kaitse tagamiseks; arvestades, et kuigi Leyla Yunuse tervis on vanglas halvenenud, ei ole talle osutatud asjakohast arstiabi;

E.  arvestades, et valimiste järelevalve ja demokraatiauuringute keskuse (EMDS) juht Anar Mammadli ning sama keskuse direktor Bashir Suleymanli mõisteti 26. mail 2014. aastal vastavalt 5 aastaks ja 6 kuuks ning 3 aastaks ja 6 kuuks vangi süüdistustega, mis ulatuvad maksudest kõrvalehoidumisest ebaseadusliku ettevõtluseni;

F.  arvestades, et ülalnimetatuga samal ajal mõisteti valitsusvälise noorteliikumise NIDA 8 aktivisti süüdi huligaansuses, uimastite ja lõhkeainete omamises ning kavatsuses rikkuda avalikku korda ning lisaks mõisteti suhtlusmeedia aktivistid Omar Mammadov, Abdul Abilov ja Elsever Murselli 5 kuni 5,5 aastaks vangi uimastite omamise süüdistusega ning keegi neist ei saanud kasutada enda valitud advokaati ja kõik nad kaebasid politsei valve all toimunud väärkohtlemise üle;

G.  arvestades, et veel palju ajakirjanikke, inimõiguste kaitsjaid ja aktiviste seisavad silmitsi nende vastu Aserbaidžaanis esitatud süüdistustega, teiste seas intelligentsete kodanike valgustamise keskuse avaliku liidu juht Hasan Huseynli, kes mõisteti 14. juulil 2014. aastal 6 aastaks vangi, ning juhtiva venekeelse ajalehe Zerkalo uuriv ajakirjanik Rauf Mirkadirov, keda hoitakse eelvangistuses riigireetmise süüdistusega; arvestades, et politsei otsis 8. augustil 2014. aastal läbi bürooruumid reporterite vabaduse ja turvalisuse instituudis (IRFS), mis on riigi juhtivaid meediaõiguste vabaühendusi ja mida juhib tuntud ja rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste kaitsja Emin Huseynov; arvestades, et veel üks hiljuti vahistatud isik on silmapaistev opositsiooniajakirjanik Seymur Haziyev, keda süüdistatakse kriminaalses huligaansuses ja keda hoitakse kahekuulises eelvangistuses;

H.  arvestades, et need juhtumid järgnevad kümnetele teistele, mis on tabanud poliitilisi aktiviste, õiguste kaitsjaid, ajakirjanikke, blogipidajaid ja suhtlusmeedia aktiviste, kelle ametivõimud on viimasel kahel aastal vangi pannud sarnaste välja mõeldud süüdistuste alusel, sealhulgas huligaansus, uimastite omamine, maksudest kõrvalehoidumine ja koguni riigireetmine; arvestades, et viimasel vahistamislainel on olnud tõsine järellainetus, kuna see on sundinud paljusid tuntud aktiviste riigist põgenema või end varjama;

I.  arvestades, et Aserbaidžaani sõltumatu ajaleht Azadliq sunniti ilmumist peatama väidetavate rahaliste probleemide tõttu, kusjuures eelnevalt oli talle avaldatud ametlikku survet ilmselt seoses korruptsiooniteemaliste artiklitega;

J.  arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud arvukalt otsuseid Aserbaidžaanis inimõiguste rikkumise kohtuasjades, viimase neist 22. mail 2014. aastal vabariikliku alternatiivse kodanikuliikumise (REAL) esimehe Ilgar Mammadovi kohtuasjas; arvestades, et hoolimata kohtuotsusest, mille kohaselt tema vangistamise põhjused on poliitilised, keeldusid ametivõimud teda vabastamast;

K.  arvestades, et rahumeelsete protestijate meeleavaldused on Bakuu kesklinnas sisuliselt keelatud 2006. aastast alates ning hiljuti kehtestati uued karmid trahvid ja pikem haldusarestis hoidmise aeg nendele, kes korraldavad loata rahvakogunemisi või osalevad nendel;

L.  arvestades, et Aserbaidžaani ametivõimud ei ole võtnud arvesse Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu” (Veneetsia komisjon) arvamusi ühinemisvabaduse, erakondade ja laimamisvastase kaitsega seotud seaduste kohta; arvestades, et lisaks ei ole nad võtnud nõuetekohaselt arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku leide riigi külastamisel;

M.  arvestades, et 2014. aasta veebruaris allkirjastas president Aliyev vabaühenduste seaduse täiendavad muudatused, nii et nüüd on antud ametivõimudele lisavolitused ajutiselt peatada või püsivalt keelustada siseriiklikud ja välisvabaühendused Aserbaidžaanis ning on kehtestatud uued õiguserikkumised, mille eest karistatakse rahatrahviga, mis on nüüd suurenenud 2500–3000 manatini (umbes 2600–3100 eurot) vabaühendustele ning 1000–2000 manatini (umbes 1000–2000 eurot) siseriiklike ja välisvabaühenduste direktoritele;

N.  arvestades, et Bakuus asuva naftatöötajate õiguste kaitse organisatsiooni avaliku liidu pangakonto külmutati koos selle juhi Gahramanova Mirvari Uzeyiri pangakontoga pärast Bakuu linna Nasimi ringkonnakohtu 8. juuli 2014. aasta otsust;

O.  arvestades, et Aserbaidžaan on Euroopa Nõukogu liige ning kirjutanud alla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile;

P.  arvestades, et 14. mail 2014. aastal võttis Aserbaidžaan üle Euroopa Nõukogu ministrite komitee juhtimise;

1.  rõhutab, et inimõiguste, demokraatlike põhimõtete, põhivabaduste ja õigusriigi põhimõtte täielik austamine on idapartnerluse koostööraamistiku keskmes ning samuti Aserbaidžaani poolt Euroopa Nõukogus ja OSCEs võetud kohustuste keskmes;

2.  mõistab teravalt hukka Leyla Yunuse, Arif Yunuse, Rasul Jafarovi, Intigam Aliyevi ja Hasan Huseyni vahistamise ja vangistamise ning nõuab nende viivitamatut ja tingimusteta vabastamist ning kõigist neile esitatud süüdistusest loobumist; nõuab Ilqar Nasibovile kallaletungimise viivitamatut ja põhjalikku uurimist ning kõigi vastutajate kohtu alla andmist;

3.  kutsub Aserbaidžaani ametivõime üles tagama Leyla Yunuse, Arif Yunuse ja kõigi inimõiguste kaitsjate kehalise ja vaimse puutumatuse Aserbaidžaanis ning tagama kiiresti asjakohase arstiabi andmine, sealhulgas ravimid ja haiglaravile paigutamine;

4.  kordab üleskutset Aserbaidžaani valitsusele astuda tähtsaima prioriteedina konkreetseid samme inimõiguste olukorra parandamiseks riigis, sealhulgas viivitamatult ja tingimusteta vabastada kõik poliitvangid ja lõpetada poliitilistel põhjustel vahistamised;

5.  kutsub Aserbaidžaani ametivõime üles lõpetama kodanikuühiskonna organisatsioonide, opositsioonipoliitikute ja sõltumatute ajakirjanike ahistamine ja hirmutamine ning mitte sekkuma nende väga kasulikku töösse Aserbaidžaanis demokraatia arendamisel ega seda tööd kahjustama; kutsub neid üles ka tagama, et kõik vahistatud, sealhulgas ajakirjanikud ning poliitilised ja kodanikuühiskonna aktivistid, saavad kasutada täielikke õigusi nõuetekohasele menetlusele, eriti enda valitud advokaadi kasutamine, võimalus kohtuda oma perekonnaga ja muud õiglase kohtuliku arutamise normid;

6.  taunib meetmeid, mida Aserbaidžaani valitsus on võtnud Armeenia ja Aserbaidžaani kodanikuühiskonna ja noorte aktivistide ning haritlaste suhtluse piiramiseks, kuna see suhtlus on väga tähtis kahe riigi vahel kaua püsinud vaenu ületamiseks; sellega seoses tuletab meelde olulist tööd, mida on selles valdkonnas teinud Leyla Yunus ja tema abikaasa Arif;

7.  nõuab tungivalt, et Aserbaidžaani valitsus kutsuks riiki Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni ja voliniku ning ÜRO erimenetlused ning teeks nendega täielikult koostööd, pidades silmas inimõiguste kaitsjaid, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse õigust ning sõnavabadust ja meelevaldset kinnipidamist, eesmärgiga muuta oma seadusi ja kohandada praktikat kooskõlas ekspertide järeldustega;

8.  kutsub Aserbaidžaani ametivõime üles alustama edasiste viivitusteta inimõiguste reforme, mis oleks tulnud ammu läbi viia, kaasa arvatud paljud täitmata ühinemiskohustused, mis Aserbaidžaan võttis Euroopa Nõukoguga ühinemisel, ning täitma kohtuotsuseid, mis Euroopa Inimõiguste Kohus on Aserbaidžaani vastu teinud;

9.  kutsub Aserbaidžaani ametivõime üles tühistama Bakuu kesklinnas rahvakogunemiste keeldu ja lõpetama rahumeelsete meeleavaldajate trahvimine või nende haldusaresti panemine;

10.  taaskinnitab oma seisukohta, et ELi toetus Aserbaidžaani Vabariigile ja koostöö temaga, sealhulgas käimasolevad läbirääkimised strateegilise moderniseerimispartnerluse üle, peavad sõltuma inimõiguste kaitse ja edendamise klauslitest ning selliseid klausleid sisaldama, eriti mis puudutab meediavabadust, sealhulgas internetivabaduse ning teabele ja suhtlusele tsenseerimata juurdepääsu tagatisi, sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabadust;

11.  rõhutab, et tema nõusolek Aserbaidžaaniga partnerluslepingu allkirjastamiseks sõltub ülalnimetatud nõuete rahuldavast täitmisest, inimõiguste kaitsjate vabastamisest, sõltumatu kodanikuühiskonna tegevust piiravate seaduste tühistamisest ning vabaühenduste, sõltumatu meedia, opositsioonijõudude, inimõiguste kaitsjate, vähemuste õiguste aktivistide ning noorte ja suhtlusvõrkude aktivistide represseerimise ja hirmutamise lõpetamisest;

12.  kutsub nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles rangelt rakendama põhimõtet „rohkema eest rohkem” ning keskenduma eelkõige inimõiguste kaitsjate olukorrale (kooskõlas inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suunistega), meelevaldsetele ja poliitilistel põhjustel vahistamistele, kohtusüsteemi sõltumatusele, demokraatlikele reformidele ning põhiõigustele ja -vabadustele; nõuab eriti Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi programmitöö läbivaatamist, et lõpetada igasugune abi, mis ei ole rangelt suunatud inimõigustele ja kodanikuühiskonnale;

13.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et Aserbaidžaani inimõiguste olukorra seisukohalt ei ole ELi-Aserbaidžaani inimõigustealane dialoog märkimisväärselt edenenud; kutsub Euroopa välisteenistust üles dialoogi hoogustama, et muuta see tõhusaks ja tulemustele suunatuks, ning andma Euroopa Parlamendile regulaarselt aru;

14.  kutsub Aserbaidžaani valitsust üles lihtsustama praegust liiga keerulist ja pikale venitatud menetlust vabaühenduste registreerimisel, tegema olulisi muudatusi seadustes, et tühistada hiljutised meetmed, millega piiratakse vabaühenduste vabadust võtta vastu ametlikult registreerimata annetusi, ning täitma Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust CM/Rec(2007)14 liikmesriikidele vabaühenduste õigusliku seisundi kohta Euroopas;

15.  kutsub nõukogu ja liikmesriike üles nõudma tungivalt, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee kutsuks Aserbaidžaani ametivõime üles lõpetama meeleavalduste mahasurumine, ning väljendama selgelt, et ta ootab, et järgmisel aastal toimuvate Euroopa olümpiamängude korraldajana järgiks Aserbaidžaan olümpiaharta nõuet austada ajakirjandusvabadust;

16.  kutsub Euroopa välisteenistust üles kohaldama täielikult inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid ning korraldama ELi delegatsiooni juures Bakuus korrapäraseid kohtumisi sõltumatute inimõiguste organisatsioonidega, sealhulgas koordineerides neid kohtumisi ELi liikmesriikide esindustega, ning kasutama neid kohtumisi inimõiguste kaitsjate tööle avaliku toetuse avaldamiseks; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus järgiks täpselt kõiki inimõiguste kaitsjate vastaseid kohtumenetlusi ning annaks sellest Euroopa Parlamendile aru;

17.  tuletab meelde oma 24. mai 2012. aasta seisukohta(3) ja kutsub nõukogu üles kaaluma võimalust kehtestada sihtsanktsioone inimõiguste rikkumiste eest vastutajate vastu, kui rikkumised peaksid jätkuma;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Aserbaidžaani Vabariigi presidendile, valitsusele ja parlamendile, Euroopa välisteenistusele, nõukogule, komisjonile ning Euroopa Nõukogule.

(1) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 36.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0285.
(3) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 91.


Burundi, eelkõige Pierre Claver Mbonimpa juhtum
PDF 131kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 18. septembri 2014. aasta resolutsioon Burundi ja eriti Pierre Claver Mbonimpa juhtumi kohta (2014/2833(RSP))
P8_TA(2014)0023RC-B8-0086/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Burundi kohta,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse ELi Burundi delegatsiooni 10. septembri 2014. aasta avaldust,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 10. aprilli 2014. aasta avaldust olukorra kohta Burundis,

–  võttes arvesse Arusha rahu ja leppimise lepingut,

–  võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2014. aasta järeldusi Ida-Aafrika järvede piirkonna kohta, eriti nende punkti 7,

–  võttes arvesse ÜRO Burundi büroo aruandeid;

–  võttes arvesse avaldust, mille tegi kolmapäeval, 9. juulil 2014 ÜRO peasekretäri asetäitja inimõiguste valdkonnas Ivan Simonovic rahutagamisfondi Burundi koosseisu kohtumisel,

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni ning UNICEFi missiooniaruandeid ja prioriteetseid tegevusvaldkondi Burundis (2010–2014), eriti seoses võitlusega nälja ja alatoitluse vastu,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Pierre Claver Mbonimpa, juhtiv inimõiguste kaitsja ning inimõiguste ja kinnipeetud isikute kaitse ühenduse (Association pour la protection des droits humains et des personnes détenues) president Pierre Claver Mbonimpa vahistati taas kord 15. mail 2014, talle esitati hiljem süüdistus „riigi välisjulgeoleku ohustamises” ning „riigi sisejulgeoleku ohustamises avaliku korra rikkumise põhjustamise teel” ning teda on hoitud eeluurimisvanglas alates sellest, kui ta ülekuulamiseks kinni peeti;

B.  arvestades, et Mbonimpa enam kui kahe aastakümne pikkune töö demokraatia ja inimõiguste kaitseks Burundis on toonud talle rahvusvahelisi auhindu ning laialdase tunnustuse kodu- ja välismaal;

C.  arvestades, et tema vastu esitatud süüdistused on seotud tema 6. mail 2014. aastal raadiojaamas Radio Publique Africaine esitatud kommentaaridega, et valitseva partei CNDD-FDD noortetiiba (mida tuntakse ka nime all Imbonerakure) relvastatakse ja saadetakse Kongo Demokraatlikku Vabariiki sõjalist väljaõpet saama, ning arvestades, et ÜRO Burundi büroo avaldas muret sama probleemi pärast ning rõhutas, et nende noorte relvastamine kujutab endast suurt ohtu Burundi rahule;

D.  arvestades, et Pierre Mbonimpa vahistamine illustreerib üha suurenevaid ohte, millega inimõiguste kaitsjad silmitsi seisavad, aktivistide ja ajakirjanike tagakiusamist ning opositsiooniparteide liikmete meelevaldset vahistamist, mille taga seisab inimõiguste rühmade ja ÜRO peasekretäri inimõiguste valdkonna asetäitja sõnul peamiselt Imbonerakure;

E.  arvestades, et pärast opositsioonipartei 8. märtsil 2014 toimunud rahumeelset üritust vahistati 70 inimest, kellest 48-le määrati hiljem vanglakaristused, sh eluaegne vangistus;

F.  arvestades, et viimastel nädalatel on Burundi valitsus keelustanud rahumeelsed protestid ja demonstratsioonid Mbonimpa toetuseks ning hoiatanud raadiojaamu, et need ei edastaks Mbonimpa väiteid toetavat teavet;

G.  arvestades, et sõnavabaduse, sh ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate sõnavabaduse täielik austamine on eeltingimus selleks, et 2015. aastal saaksid toimuda vabad ja õiglased valimised, mille tulemusi kõik aktsepteerivad;

H.  arvestades, et EL eraldas hiljuti Euroopa Arengufondist (2014–2020) Burundile 432 miljonit eurot, et aidata muu hulgas parandada valitsemist ja edendada kodanikuühiskonda;

I.  arvestades, et vähemalt pooled Burundi elanikud ning peaaegu kaks kolmandikku (58%) alla viie aastastest lastest kannatab kroonilise alatoitluse all, ning arvestades, et Burundis oli 120 riigi hulgas, mille põhjal arvutati 2012. aastal välja ülemaailmne näljaindeks, näljas elavate isikute osakaal kõige suurem;

J.  arvestades, et Burundi kuulub maailma viie kõige vaesema riigi hulka, mille SKP elaniku kohta on üks madalamaid; arvestades, et paljud Burundi elanikud tunnevad üha suuremat pahameelt toidu, vee ja kütuse hinna tõusu, kõrge korruptsioonitaseme ning poliitiliste juhtide vastutuse puudumise pärast;

K.  arvestades, et Burundis on praegu kõige raskem poliitiline kriis pärast seda, kui riik väljus 2005. aastal 12 aastat kestnud kodusõjast, ning arvestades, et see ei kujuta endast ohtu mitte ainult riigi enda, vaid ka naaberriikide stabiilsusele niigi ebastabiilses Aafrika piirkonnas;

1.  mõistab teravalt hukka inimõiguste kaitsja Pierre Claver Mbonimpa kinnipidamise ning nõuab, et ta viivitamata ja tingimusteta vabastataks; avaldab muret tema tervisliku seisundi halvenemise pärast ning nõuab, et talle antaks hädavajalikku arstiabi;

2.  väljendab erilist muret selle pärast, et MSD opositsiooniliikmed pärast 8. märtsi 2014. aasta sündmusi kinni peeti; palub Burundi ametivõimudel kohtuotsuse tühistada ning mõista rahvusvahelisi standardeid (sh õigust kaitsele ja proportsionaalsust) järgides uuesti kohut nende üle, kelle vastu võib olla usutavaid süüdistusi;

3.  nõuab, et Burundi valitsus võtaks meetmeid CNDD-FDD noorteliiga kontrollimiseks ega laseks selle liikmetel ähvardada ja rünnata arvatavaid oponente ning tagaks, et rikkumiste eest vastutavad isikud tuuakse kohtu ette; nõuab, et sõltumatu rahvusvaheline komisjon uuriks väiteid, nagu relvastaks ja koolitaks CNDD-FDD oma noortetiiba; nõuab, et opositsiooniparteide juhid takistaksid vägivalda oma oponentide vastu;

4.  palub, et Ida-Aafrika järvede piirkonna riigid käsitleksid Imbonerakure ebaseaduslikku tegevust ning käsitleksid selliseid probleeme koos Burundi valitsusega; palub nimetatud riikidel pühenduda jätkuvalt rahu ja stabiilsuse edendamisele olemasoleva piirkondliku mehhanismi kaudu ning suurendada jõupingutusi piirkonna majanduse arendamiseks, pöörates erilist tähelepanu lepitusele, inimõiguste austamisele, võitlusele karistamatuse vastu ning parema kohtuliku vastutuse kehtestamisele;

5.  tuletab meelde, et Burundit seovad Cotonou lepingu inimõiguste klausel, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta ning seetõttu on riigil kohustus austada üldisi inimõigusi, sh sõnavabadust; palub Burundi valitsusel võimaldada enne 2015. aasta valimisi tõelist ja avatud poliitilist debatti, mida ei varjuta ähvardused, hoidudes sekkumast opositsiooniparteide juhtimisse, piiramast parteide kampaaniaid (eriti maapiirkondades) ning kuritarvitamast kohtuasutusi poliitiliste rivaalide kõrvaldamiseks;

6.  väljendab sügavat muret, et paljude 2010. valimiste järel (aastatel 2010–2012) toimunud poliitiliste mõrvade toimepanijate üle ei ole kohut mõistetud; palub Burundi ametivõimudel tagada, et nende tapmiste toimepanijad tuuakse kohtu ette ja nende üle mõistetakse õiglaselt kohut, ning teha kõik endast oleneva, et vältida poliitilist vägivalda enne 2015. aasta valimisi;

7.  kordab sellega seoses, kui tähtis on järgida valimiste tegevusjuhendit (Code de bonne conduite en matière électorale) ja ÜRO vahendatud valimiste tegevuskava, mille poliitilised osapooled 2013. aastal allkirjastasid, ning toetab täielikult ÜRO Burundi büroo tegevust, mille eesmärk on vältida poliitilise vägivalla kasvu enne 2015. aasta valimisi ning aidata taastada pikaajaline julgeolek ja rahu;

8.  tunneb sügavat muret kogu Burundi elanikkonna majandusliku ja sotsiaalse olukorra pärast ning eriti pagulaste ja põgenike pärast, kelle arv jätkuvalt kasvab, arvestades julgeolekuprobleeme riigi sees ning pingeid naaberriikides;

9.  ergutab kõiki osapooli pidama kinni oma lubadustest, mis sisalduvad 2000. aastal sõlmitud Arusha rahu ja leppimise lepingus, mis aitas 2005. aastal lõpetada 12 aastat kestnud kodusõja; hoiatab, et Burundi põhiseadust ei tohiks muuta sel viisil, et jätta sellest välja Arusha kokkulepetes sätestatud olulised võimujagamise sätted;

10.  palub ELi kõrgel esindajal ja liikmesriikidel tagada, et EL ajab Burundi suhtes selget ja põhimõttelist poliitikat, mis käsitleb jätkuvaid raskeid inimõiguste rikkumisi, kooskõlas ELi inimõiguste strateegilise raamistikuga; palub komisjonil kaaluda võimalust alustada Cotonou lepingu artikli 96 alusel Burundiga konsultatsioone, et leping võib-olla peatada, ning võtta konsultatsioonide käigus vajalikke meetmeid;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Burundi valitsusele ja Ida-Aafrika järvede piirkonna riikide valitsustele, Aafrika Liidule, ÜRO peasekretärile, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele ja Üleaafrikalisele Parlamendile.


Inimõiguste rikkumised Bangladeshis
PDF 138kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 18. septembri 2014. aasta resolutsioon inimõiguste rikkumiste kohta Bangladeshis (2014/2834(RSP))
P8_TA(2014)0024RC-B8-0097/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bangladeshi kohta,

–  võttes arvesse 2001. aastal Euroopa Ühenduse ja Bangladeshi vahel sõlmitud koostöölepingut,

–  võttes arvesse Bangladeshi põhiseaduse artikleid 33 ja 35, milles on sätestatud, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada ning et kedagi ei tohi vahistada või kinni pidada ilma, et talle teatataks vabaduse võtmise põhjus,

–  võttes arvesse Bangladeshi ülemkohtu otsust, millega sätestati kaitsemeetmed politsei meelevaldsete vahistamiste vastu kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvis 54, kus on ka sätestatud, et politsei valve all aset leidnud surmajuhtumeid peab uurima kohtunik ja tuleb algatada vajalikud kohtumenetlused,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Bangladesh ratifitseeris 2000. aastal,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et ELil on Bangladeshiga head, pikaajalised suhted, sealhulgas partnerlus- ja arengualase koostöölepingu kaudu;

B.  arvestades, et Bangladesh on teinud viimastel aastatel märkimisväärseid edusamme, eriti aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel ja majandusliku suutlikkuse suurendamisel;

C.  arvestades, et Bangladeshi valitsus on kuulutanud välja nulltolerantsuse poliitika õiguskaitseasutuste poolt toime pandud inimõiguste rikkumiste suhtes ning võtnud vastu politseireformi käsitleva seaduse, milles on ette nähtud käitumisjuhend, näidispolitseijaoskonnad ja ohvrite tugikeskused peamistes politseijaoskondades;

D.  arvestades, et Bangladeshi valitsus on teatanud, et ta viib koostöös Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega läbi õiguskaitseasutustele ja vanglaametnikele mõeldud selgitustööd ja koolitusprogramme piinamise vastaste rahvusvaheliste kaitsemeetmete kohta;

E.  arvestades, et viimastel aastatel on Bangladeshi rõivavabrikutes juhtunud mitu traagilist õnnetust, neist suurima hukkunute arvuga oli Rana Plaza rõivavabriku kokkuvarisemine, milles kaotas elu üle 1100 inimese; arvestades, et pärast Rana Plaza vabriku kokkuvarisemist käivitas Bangladesh koos rõivatööstuse peamiste sidusrühmadega reformiprogrammi, mille eesmärk on ohutute ja inimväärsete töötingimuste tagamine; arvestades, et EL toetab seda programmi jätkusuutlikkuse kokkuleppe (Bangladesh Sustainability Compact) kaudu, kuid mõned sidusrühmad tõrguvad programmis osalemast;

F.  arvestades, et Bangladeshis jätkuvad kadumised (millesse on väidetavalt sageli segatud riigi julgeolekujõud), piinamine ja muu väärkohtlemine vaatamata põhiseaduses, karistusseadustikus ning piinamist ja kinnipidamisel surma põhjustamist keelustavas seaduses sätestatud kaitsemeetmetele, samuti jätkub sõnavabaduse piiramine;

G.  arvestades, et pärast 5. jaanuaril 2014 toimunud parlamendivalimisi, mida peamine opositsioonipartei Bangladeshi Rahvuspartei (BNP) boikoteeris ja mida varjutasid BNP algatatud streigid ja neid saatnud vägivald, on võimuerakond Awami Liiga võtnud Sheikh Hasina juhtimisel mitmeid meetmeid kodanikuõiguste piiramiseks;

H.  arvestades, et kiirreageerimisjõud, mis loodi 10 aastat tagasi hädaabimeetmena relvarühmituste põhjustatud julgeolekuohtude tõrjumiseks, koosnevad nii sõjaväelastest kui ka politseiametnikest, mis toob sõjaväe tsiviilotstarbeliste õiguskaitseasutuste alla ilma igasuguse läbipaistva aruandlusmehhanismita; arvestades, et sõltumatute inimõigusorganisatsioonide väitel on kiirreageerimisjõud vastutavad ligi 800 surmajuhtumi eest, ilma et õiguskaitseametnikke oleks vastutusele võetud või karistatud; arvestades, et kuigi mitu kiirreageerimisjõudude liiget vahistati hiljuti seoses võimuerakonna poliitiku palgamõrva kahtlusega, jäävad muud rasked rikkumised karistamata;

I.  arvestades, et 6. augustil 2014 avalikustas Bangladeshi valitsus oma uue meediapoliitika; arvestades, et selle poliitika osised piiravad meediavabadust, näiteks keelustades „riigivastased”, „riiklikku ideoloogiat naeruvääristavad” või „Bangladeshi kultuuriga kokkusobimatud” sõnavõtud ning piirates „anarhiast, mässust või vägivallast” teatamist; arvestades, et valitsus kavatseb võtta vastu seadusraamistiku, mille kaudu poliitikat jõustada; arvestades, et Bangladesh on maailma ajakirjandusvabaduse indeksis 179 riigi pingereas 145. kohal;

J.  arvestades, et Bangladeshi valitsus on teinud ettepaneku uue seaduse vastuvõtmiseks, millega väidetavalt seatakse ranged piirangud valitsusvälistele organisatsioonidele; arvestades, et uue välisannetuste reguleerimise seaduse eelnõu kohaselt reguleeritakse kõikide välisannetusi saavate ühingute tegevust ja rahastamist ja antakse peaministri alluvusse kuuluvale valitsusväliste organisatsioonidega tegelevale ametile välisrahastusega projektide heakskiitmise õigus; arvestades, et uue eelnõu kohaselt peavad ka kõik vabatahtliku tegevusega seotud isikud loa taotlema, enne kui projektiga seotud töö asjus riigist välja reisivad; arvestades, et valitsusvälised organisatsioonid on mures, et seadusega tuleb juurde rohkem järelevalve, hindamise ja heakskiitmisega tegelevaid valitsusametnikke, mis võib tekitada viivitusi ja ametiseisundi kuritarvitamisi;

K.  arvestades, et 27. augustil 2014 ründasid rühmituse Somo Odhikar Andolon 8–10 liiget jõhkralt Chittagong Hill Tractsi piirkonna rahvusvahelise komisjoni (CHTC) koordinaatorit Hana Shams Ahmedit ja tema sõpra, kes viibisid Chittagong Hill Tractsi piirkonnas Bandarbani lähistel Shoilo Propatis eravisiidil; arvestades, et neli politseidetektiivi, kes pidid väidetavalt naisi kaitsma, ei sekkunud ja hoopis kadusid rünnaku toimumise ajal;

L.  arvestades, et jätkub etniline ja usulistel põhjustel toime pandud vägivald, muu hulgas ründas mitukümmend relvastatud meest 2014. aasta juuli alguses Pontificio Istituto Missioni Estere (PIME) Boldipukus asuva kloostri nunnasid; arvestades, et rünnaku käigus rüüstati kloostrit ja kasutati nunnade vastu füüsilist vägivalda;

M.  arvestades, et vähemalt neljale blogipidajale ja kahele inimõiguslasele on viimase kahe aasta jooksul esitatud süüdistus info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat käsitleva seaduse paragrahvi 57 alusel;

N.  arvestades, et Bangladeshi rahvusvaheline kriminaalkohus, mille ülesanne on uurida Bangladeshi iseseisvussõja ajal toime pandud sõjakuritegusid, on teinud praeguseks otsuse kümnes kohtuasjas, sealhulgas määranud kaheksa surmanuhtlust ja kaks eluaegset vangistust; arvestades, et esimesena hukati islamistlik poliitik Abdul Quader Mollah; arvestades, et Bangladeshi rahvusvahelist kriminaalkohut kritiseeritakse teravalt ja pidevalt, sest see ei vastavat rahvusvahelistele standarditele; arvestades, et hinnangute kohaselt ootab Bangladeshis surmanuhtlust üle 1000 inimese;

O.  arvestades, et pärast Rana Plaza vabriku traagilist kokkuvarisemist 2013. aasta aprillis kehtestas Bangladeshi valitsus koos lääneriikide jaemüüjatega korra, mille kohaselt tuli kontrollida üle 3500 vabriku konstruktsioonide stabiilsust, tuleohutust ja elektriseadmete ohutust; arvestades, et kui lääneriikide jaemüüjate korraldatud kontrollkäigud on pidevalt toimunud ja nende tulemused avalikustatud, siis Bangladeshi valitsuse korraldatud kontrollkäikude tulemusi ei ole veel avalikustatud;

P.  arvestades, et abiandjate sihtfond ohvrite ja nende lähedaste abistamiseks, mille asutas Rana Plaza koordineerimiskomitee, kuhu kuuluvad Bangladeshi valitsuse, rõivatööstuse, ametiühingute ja valitsusväliste organisatsioonide esindajad ja mille eesistuja on Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), ei ole veel saanud kokku eesmärgiks seatud 40 miljonit USA dollarit; arvestades, et kampaania „Clean Clothes” andmetel on ainult pooled Rana Plaza hoones asunud vabrikutega seotud, peamiselt Euroopas ja USAs asuvad ettevõtted abiandjate sihtfondi annetuse teinud;

Q.  arvestades, et vaatamata mõnedele tööõiguse reformidele teatavad töötajad endiselt ahistamisest ja hirmutamisest, mille eesmärk on takistada neil ühingute moodustamist või neisse astumist ning endiselt teatatakse ametiühingute moodustajate vastu toime pandud vägivallaaktidest; arvestades, et 2013. aasta tööseadus ei vasta endiselt rahvusvahelistele standarditele ühinemisvabaduse, sealhulgas streikimisõiguse ja kollektiivläbirääkimiste osas;

1.  tunnustab Bangladeshi valitsust aastatuhande arengueesmärkide saavutamise suunas tehtud edusammude eest, mille tulemusel on miljonite kodanike elu märkimisväärselt ja reaalselt paremaks muutunud; sedastab, et need muutused paremuse poole toimusid riigis valitsevates rasketes oludes, sealhulgas pidev äärmusrühmituste, nagu BNP-meelse organisatsiooni Jamaat-e-Islami vägivaldsete rünnakute oht; kiidab sellega seoses heaks laste abiellumist tõkestava seaduse vastuvõtmise 15. septembril 2014;

2.  väljendab sellegipoolest muret inimõiguste jätkuva rikkumise pärast kiirreageerimisjõudude ja muude julgeolekujõudude poolt, sealhulgas opositsiooniaktivistide sunniviisiliste kadumiste ja kohtuväliste hukkamiste pärast; kordab uuesti oma nõuet kaotada surmanuhtlus ja väljendab heameelt ülemkohtu 16. septembri 2014. aasta otsuse üle muuta Jamaat-e-Islami asepresidendile Delwar Hossain Sayedeele rahvusvahelise kriminaalkohtu poolt karistuseks määratud surmanuhtlus eluaegseks vangistuseks;

3.  kutsub Bangladeshi valitsust üles vabastama viivitamata kõik sunniviisiliselt kaduma määratud isikud või esitama neile kuriteosüüdistuse, millisel juhul tuleb nende isikute üle viivitamata kohut mõista; palub Bangladeshi ametivõimudel korraldada uurimine toimepanijate suhtes, võttes seejuures arvesse juhipositsiooni, ning tuua süüdlased kohtu ette õiglaseks kohtumõistmiseks; nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus moodustaks sõltumatu organi selliste juhtumite uurimiseks ning kordab oma üleskutset valitsusele moodustada toimiv ja täielikult sõltumatu inimõiguste komisjon;

4.  nõuab tungivalt, et valitsus kasutaks avaliku korra taastamisel jõudu minimaalselt ning järgiks rangelt ÜRO aluspõhimõtteid jõu ja tulirelvade kasutamise kohta; mõistab teravalt hukka opositsioonirühmituste vägivaldsed rünnakud nii tsiviil- kui valitsusobjektide vastu; kutsub opositsioonirühmitusi üles piirduma ainult rahumeelsete meeleavaldustega;

5.  nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus tooks riigi julgeolekujõud, sealhulgas politsei ja kiirreageerimisjõud tagasi seaduslikesse raamidesse; kutsub Bangladeshi ametivõime tungivalt üles lõpetama kiirreageerimisjõudude karistamatust ning algatama uurimisi ja kohtu alla andmise menetlusi seoses kiirreageerimisjõudude poolt väidetavalt toime pandud ebaseaduslike tapmistega; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlament jälgib tähelepanelikult Narayanganji mõrvade kohtuasja, millega seoses on vahistatud ja ootavad kohut kolm kiirreageerimisjõudude ametnikku, keda kahtlustatakse 2014. aasta aprillis Narayanganjis toime pandud seitsme inimese röövis ja tapmises;

6.  rõhutab sõltumatu, erapooletu ja kõigile kättesaadava kohtusüsteemi olulisust, et teha lõpp karistamatusele, edendada õigusriiki ja elanikkonna põhiõigusi, ning rahvusvahelise kriminaalkohtu reformimise vajadust; rõhutab, et praegu on tähtsam kui kunagi varem suurendada üldsuse usaldust kohtusüsteemi, julgeolekujõudude ja inimõigustega tegelevate institutsioonide vastu, sest piirkonda ohustavad üha rohkem sellised terroriorganisatsioonid nagu al-Qaida;

7.  väljendab muret valitsusväliseid organisatsioone käsitleva seaduseelnõu pärast; nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus jätkaks konsultatsioone sõltumatute ühendustega selle seaduseelnõu sisu osas ja veenduks, et võimaliku vastuvõtmise korral vastaks seadus rahvusvahelistele standarditele ja kodanikuõigusi käsitlevatele konventsioonidele, mille osaline Bangladesh on;

8.  nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus tunnustaks ja austaks ajakirjandus- ja meediavabadust ning võimaldaks inimõigusorganisatsioonidel täita olulist rolli aruandekohustuse tugevdamisel ja inimõiguste rikkumiste registreerimisel; nõuab tungivalt, et Bangladeshi ametivõimud loobuksid uuest meediapoliitikast, täidaksid oma kohustusi ja lubaksid sõnavabadust;

9.  on väga mures jätkuvate etnilistel ja usulistel põhjustel toime pandud vägivallajuhtumite pärast; nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus pakuks paremat kaitset ja tagatisi sellistele vähemustele nagu hindud, budistid, kristlased ja Bihari päritolu inimesed; kiidab heaks Boldipukus asuva kloostri vastu toime pandud kuritegeliku rünnaku arvatavate toimepanijate vahistamise;

10.  kutsub Bangladeshi valitsust üles tagama tööseaduste jõustamise ning nõuab tungivalt, et seadused viidaks kooskõlla ILO standarditega, pidades eelkõige silmas töötajate õigust moodustada ametiühinguid ja ühineda enda valitud ametiühinguga;

11.  võtab teadmiseks rõivatööstuse reformiprogrammid, kuid nõuab tungivalt, et valitsus rakendaks täielikult 2013. aasta mais ILO-ga kokku lepitud ja allkirjastatud tegevuskava, sealhulgas inspektorite töölevõtmine ja koolitamine ning tuhandete vabrikute põhjalik kontrollimine ja tulemuste avalikustamine; nõuab tungivalt, et Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkuleppe osalised täidaksid oma kohustused, sealhulgas ohvritele hüvitise maksmise ja miinimumnõuetele vastamisega seotud kohustused;

12.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et 2014. aasta juuni seisuga oli abiandjate sihtfondi tehtud vabatahtlike annetuste summa kokku ainult 17 miljonit USA dollarit, mistõttu on eesmärgist puudu 23 USA dollarit; järeldab seetõttu, et vabatahtlikkuse põhimõte on Rana Plaza katastroofi ohvrite abistamisel läbi kukkunud ja oleks vaja kiiresti kohaldada kohustuslikku mehhanismi;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Bangladeshi valitsusele ja parlamendile, nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


Olukord Ukrainas ning ELi ja Venemaa suhete hetkeolukord
PDF 159kWORD 77k
Euroopa Parlamendi 18. septembri 2014. aasta resolutsioon Ukraina olukorra ning Euroopa Liidu ja Venemaa suhete hetkeseisu kohta (2014/2841(RSP))
P8_TA(2014)0025RC-B8-0118/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Euroopa naabruspoliitika, idapartnerluse ja Ukraina kohta ning pidades eelkõige silmas oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Ukrainas(1), 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Venemaa sissetungi kohta Ukrainasse(2), 17. aprilli 2014. aasta resolutsiooni Venemaa surve kohta idapartnerluse riikidele ja eelkõige Ida-Ukraina destabiliseerimise kohta(3) ning 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Ukrainas(4),

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 22. juuli ja 15. augusti 2014. aasta järeldusi ning Euroopa Ülemkogu 30. augusti 2014. aasta järeldusi Ukraina kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 11. septembri 2014. aasta avaldust Eesti politseiametniku röövimise kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa kohta, pidades eelkõige silmas oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ELi ja Venemaa tippkohtumise kohta(5),

–  võttes arvesse NATO Walesi tippkohtumise 5. septembri 2014. aasta deklaratsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põllumajandusministrite nõukogu 5. septembri 2014. aasta erakorralise kohtumise tulemusi,

–  võttes arvesse 12. septembri 2014. aasta ministrite ühisavaldust ELi ja Ukraina assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu (AA/DCFTA) rakendamise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et 2014. aasta suvi möödus Ida-Ukraina konflikti edasise süvenemise tähe all; arvestades, et ÜRO hinnangul on vähemalt 3 000 inimest kaotanud elu ja veel mitmed tuhanded on saanud vigastada ning sajad tuhanded tsiviilisikud on konfliktipiirkondadest põgenenud; arvestades, et konflikti majanduslikud kulud, sh idapiirkondade uuesti ülesehitamise kulud, kujutavad Ukraina sotsiaalse ja majandusliku arengu jaoks tõsist probleemi;

B.  arvestades, et kolmepoolne kontaktrühm leppis 5. septembril 2014 Minskis kokku relvarahus, mis jõustus samal päeval; arvestades, et kokkuleppe sisaldab ka 12-punktilist protokolli, mis hõlmab pantvangide vabastamise, meetmed humanitaarolukorra parandamiseks, kõigi ebaseaduslike relvarühmituste, sõjaväevarustuse ja palgasõdurite tagasitõmbamise Ukrainast ning meetmed Donetski ja Luhanski piirkonna detsentraliseerimiseks;

C.  arvestades, et relvarahu on alates reedest, 5. septembrist 2014 korduvalt rikutud peamiselt Vene vägede ja separatistide poolt Mariupoli ja Donetski lennujaama piirkonnas ning Ukraina kaitsemeetmeid on ka mitmes muus kohas proovile pandud;

D.  arvestades, et Venemaa on viimastel nädalatel suurendanud oma sõjalist kohalolekut Ukraina territooriumil ja separatistlike relvarühmituste logistilist toetamist, varustades neid pidevalt relvade, laskemoona, soomukite ja seadmete, palgasõdurite ja tunnusmärkideta sõduritega, vaatamata ELi üleskutsetele teha kõik võimalik olukorra rahustamiseks; arvestades, et kriisi algusest peale on Venemaa Föderatsioon koondanud Ukraina piirile massiliselt vägesid ja sõjatehnikat;

E.  arvestades, et Venemaa otsene ja kaudne sõjaline sekkumine Ukrainas ning Krimmi annekteerimine rikub rahvusvahelist õigust, sealhulgas ÜRO põhikirja, Helsingi lõppakti ja 1994. aasta Budapesti lepingut; arvestades, et Venemaa keeldub endiselt Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingut rakendamast;

F.  arvestades, et 30. augustil 2014 kokku tulnud Euroopa Ülemkogu palus esitada ettepanekud ELi piiravate meetmete karmistamiseks, pidades silmas Venemaa destabiliseerivat tegevust Ida-Ukrainas; arvestades, et need ettepanekud jõustusid 12. septembril 2014;

G.  arvestades, et pärast seda, kui 21. märtsil 2014 allkirjastati assotsieerimislepingu poliitilised sätted, kirjutasid EL ja Ukraina 27. juunil 2014 ametlikult alla selle lepingu ülejäänud osale, mis hõlmab ka põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduslepingut; arvestades, et Euroopa Parlament ja Ukraina Ülemraada ratifitseerisid assotsieerimislepingu üheaegselt; arvestades, et komisjon teatas 12. septembril 2014, et põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu esialgne kohaldamine lükatakse edasi 31. detsembrini 2015; arvestades, et selle tulemusel pikenevad ELi poolt Ukrainale antud ühepoolsed kaubandussoodustused, mis pidid lõppema käesoleva aasta 1. novembril 2014;

H.  arvestades, et Venemaa valitsus võttis 7. augustil 2014 vastu nimekirja ELi, USA, Norra, Kanada ja Austraalia toodetest, mis Venemaal turul üheks aastaks keelustatakse; arvestades, et see keeld mõjutab kõige rohkem Euroopa Liitu, sest Venemaa on ELi põllumajandustoodete jaoks suuruselt teine eksporditurg ja kalandustoodete ekspordituruna kuuendal kohal ning kuna 73% Venemaal keelatud importkaubast on pärit EList; arvestades, et Venemaa kohaldatavad üldised piirangud võivad kahjustada kaubavahetust 5 miljardi euro ulatuses ning mõjutada nende 9,5 miljoni inimese sissetulekut, kes töötavad põllumajandusettevõtetes, mida impordikeeld kõige enam puudutab;

I.  arvestades, et ELi toidukaupade impordikeeld Venemaa turule, mis on andnud eriti suure löögi puuvilja- ja köögiviljasektorile, aga ka piima- ja lihasektorile, võib ahelreaktsioonina kaasa tuua ülepakkumise siseturul ning et ELi kalandustoodete impordikeeld Venemaa turule võib mõnedes liikmesriikides põhjustada tõsiseid probleeme; arvestades, et keelustatud kalandustoodete väärtus ulatub ligi 144 miljoni euroni;

J.  arvestades, et Venemaa õõnestab ELi julgeolekut, rikkudes regulaarselt Soome, Balti riikide ja Ukraina õhuruumi ning olles hiljuti 45% ulatuses vähendanud oma gaasitarneid Poolasse;

K.  arvestades, et NATO tippkohtumisel Newportis kinnitati, et NATO toetab Ukrainat, kellele Venemaa avaldab destabiliseerivat mõju, pakuti abi Ukraina relvajõudude tugevdamiseks ning kutsuti Venemaad üles tõmbama oma väed Ukrainast välja ja lõpetama Krimmi ebaseaduslik anneksioon; arvestades, et NATO on kinnitanud, et taotleb jätkuvalt koostööd ja konstruktiivset suhet Venemaaga, sealhulgas ka vastastikuse usalduse suurendamist, ning on kinnitanud, et kanalid Venemaaga suhtlemiseks jäävad avatuks;

L.  arvestades, et Malaysia Airlines᾽i lennuki MH17 traagiline allatulistamine Donetski oblastis põhjustas nördimust rahvusvahelises ja Euroopa avalikkuses; arvestades, et ÜRO ja EL on nõudnud õnnetuse asjaolude põhjalikku rahvusvahelist uurimist ning et süüdlaste vastutuselevõtmine on moraalne ja juriidiline kohustus;

M.  arvestades, et mässulised röövisid ja tapsid julmalt Mõkola Zeleneci, kes oli Leedu aukonsul Luganskis;

1.  väljendab heameelt Minski relvarahulepingu allakirjutamise üle ja kutsub osapooli tegema kõik võimaliku lepingu täielikuks ja heas usus rakendamiseks, kuna see sillutaks teed tõelisele rahuprotsessile, milles sisaldub Ukraina piiri alaline ja tõhus kontroll, mille järelevalvet teeb OSCE, Vene vägede, ebaseaduslike relvarühmituste, sõjaväevarustuse ja palgasõdurite täielik ja tingimusteta tagasitõmbamine Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumilt ning pantvangide vabastamine; mõistab hukka asjaolu, et relvarahukokkulepet rikutakse pidevalt peamiselt Vene vägede ja separatistide poolt ja et jätkub nende vägede koondamine; rõhutab eriti asjaolu, et lahendus sellele konfliktile peaks olema poliitiline;

2.  kutsub kõiki pooli üles relvarahu järgima ning hoiduma igasugusest tegevusest või liikumisest, mis võiks seda kokkulepet ohustada; väljendab siiski muret selle pärast, et relvarahu on Vene vägedele vaid ettekääne ümbergrupeerimiseks, et jätkata oma pealetungi maismaaühenduse loomiseks Krimmi ja edasi Transnistriaga;

3.  mõistab teravalt hukka Venemaa Föderatsiooni väljakuulutamata hübriidsõja pidamise eest Ukraina vastu, milleks Venemaa kasutab oma regulaarvägesid ja toetab ebaseaduslikke relvarühmitusi; rõhutab asjaolu, et need Venemaa juhtkonna meetmed ei ohusta mitte ainult Ukraina ühtsust ja sõltumatust, vaid kogu Euroopat; kutsub Venemaad üles viima viivitamatult kõik oma sõjalised vahendid ja relvajõud Ukrainast välja, keelustama võitlejate ja relvade sissevoolu Ida-Ukrainasse ning lõpetama nii otsese kui ka kaudse toetuse separatistlike jõudude tegevusele Ukraina pinnal;

4.  kinnitab veel kord oma toetust Ukraina sõltumatusele, suveräänsusele, territoriaalsele terviklikkusele ja piiride puutumatusele ning Ukraina õigusele valida Euroopa orientatsioon; kordab, et rahvusvaheline kogukond ei tunnusta Krimmi ja Sevastoopoli ebaseaduslikku annekteerimist ega katseid luua Donbassis kvaasivabariike; väljendab heameelt ELi otsuse üle keelustada Krimmist pärinevate toodete sissevedu, millel puudub Ukraina ametivõimude väljastatud päritolusertifikaat; taunib ka Venemaa passide pealesundimist Ukraina kodanikele Krimmis, ukrainlaste ja krimmitatarlaste tagakiusamist ning isehakanud juhtide ähvardusi Krimmi kodanike vastu, kes on üles näidanud huvi hääletada eelseisvatel parlamendivalimistel;

5.  rõhutab, et OSCE võib Ukraina kriisi lahendamisele otsustavalt kaasa aidata, sest sel organisatsioonil on kogemusi relvakonfliktide ja kriiside lahendamisel, ning et nii Venemaa Föderatsioon kui ka Ukraina on OSCE liikmed; kutsub ELi liikmesriike, ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning Euroopa Komisjoni üles tegema kõik selleks, et tugevdada ja suurendada OSCE erakorralist vaatlusmissiooni Ukrainas nii kogenud töötajate kui ka logistika ja varustusega; rõhutab vajadust paigutada OSCE vaatlejad viivitamata neisse Ukraina-Vene piirilõikudesse, mis on separatistide kontrolli all;

6.  rõhutab, et reformi- ja assotsieerimiskava elluviimine peavad toimuma samaaegselt võitlusega Ukraina ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamise nimel; kordab, et need kaks ülesannet on lahutamatud ja sünergeetiliselt seotud; rõhutab vajadust rahumeelse dialoogi ja detsentraliseerimise järele, mis samas tagaks, et võim kogu territooriumi üle jääks keskvalitsusele, ja kindlustaks nii Ukraina ühtsuse; rõhutab ühiskonna eri kogukondade vahelise usalduse loomise vajadust ja nõuab jätkusuutlikku lepitusprotsessi; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on alustada kaasavat rahvuslikku dialoogi, vältides propagandat, vihakõnet ja retoorikat, mis võiksid konflikti veelgi süvendada; rõhutab, et selline kaasav dialoog peaks hõlmama kõigi piirkondade ja vähemuste kodanikuühiskonna organisatsioone ja kodanikke;

7.  väljendab heameelt assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu üheaegse ratifitseerimise üle Ülemraadas ja Euroopa Parlamendis; on seisukohal, et see on tähtis samm, mis näitab mõlema poole tõsist tahet lepinguid edukalt rakendada; võtab teadmiseks, et ELi-Ukraina põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu esialgne kohaldamine on lõppkokkuvõttes edasi lükatud kuni 31. detsembrini 2015 ning et selle asendusena pikendatakse ühepoolseid kaubandussoodustusi, mis kujutavad endast selle lepingu de facto asümmeetrilist kohaldamist; mõistab hukka Venemaa rakendatavad erakorralised meetmed ja surveavaldused; rõhutab, et lepingut ei tohi muuta ja seda ei muudeta ning et Euroopa Liit on ratifitseerimisprotsessi ajal selle väga üheselt selgeks teinud; kutsub liikmesriike üles mitte viivitama Ukrainaga sõlmitud assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu ratifitseerimisega; võtab teadmiseks käimasolevad konsultatsioonid Ukraina, Venemaa ja ELi vahel assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu rakendamise üle Ukrainaga ning loodab, et need aitavad lahendada kõik vääritimõistmised;

8.  rõhutab, et eelseisvaid kuid kuni assotsieerimislepingu ning põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu rakendamiseni tuleks kasutada selleks, et tegeleda Ukraina poliitilise süsteemi, majanduse ja ühiskonna vajaliku ümberkorraldamise ja moderniseerimisega assotsieerimiskava alusel; kiidab heaks president Porošenko väljakuulutatud reformiprogrammi, mis sisaldab seadusi korruptsioonivastase võitluse, detsentraliseerimise ja amnestia kohta; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles koostama viivitamata kõikehõlmava ja mahuka finants- ja muu abi paketi Ukraina jaoks, eelkõige inimestele Ida-Ukrainas, et toetada poliitilise lahenduse leidmise ja siseriikliku lepitamise nimel tehtavat tööd;

9.  märgib, et Ülemraada poolt 16. septembril 2014 vastu võetud seadused mõnede Donetski ja Luhanski oblastite piirkondade eristaatuse ning amnestia kohta kujutavad endast olulist panust pingete lõdvendamisse Ukraina presidendi Petro Porošenko rahuplaani rakendamise raames;

10.  toetab ELi poolt suvel vastu võetud Venemaa-vastaseid piiravaid meetmeid, tingituna Venemaa agressiooni jätkumisest, ning märgib, et need jõustusid 12. septembril 2014; on arvamusel, et kõik sanktsioonid tuleks kavandada selliselt, et Kremliga seotud ettevõtetel ei oleks võimalik neist kõrvale hoida; nõuab, et EL jälgiks tähelepanelikult selliseid majanduskoostöö vorme, nagu aktsiakapitali vahetus ja ühisettevõtted;

11.  rõhutab, et ELi piiravaid meetmeid on saab tühistada või varieerida sõltuvalt olukorrast Ukrainas;

12.  kutsub liikmesriike ja Euroopa välisteenistust üles leppima kokku selgetes kriteeriumites, mille täitmine hoiaks ära uute Venemaa-vastaste piiravate meetmete vastuvõtmise või viiks eelnevate meetmete tühistamiseni; on veendunud, et need kriteeriumid peaksid hõlmama järgmist: Vene vägede ja palgasõdurite täielik väljaviimine Ukraina territooriumilt; relvade ja varustuse tarnimise lõpetamine terroristidele; täielik relvarahust kinnipidamine Venemaa poolt; tõhusa rahvusvahelise relvarahukontrolli ja järelevalve loomine; ning Ukraina kontrolli taastamine kogu oma territooriumi üle; kutsub nõukogu ja liikmesriike üles mitte kaaluma ühegi sanktsiooni tühistamist enne nende tingimuste täitmist ning olema jätkuvalt valmis kehtestama uusi sanktsioone, kui Venemaa võtab mis tahes meetmeid relvarahuleppe rikkumiseks või pingete suurendamiseks Ukrainas;

13.  tuletab meelde, et ELi võetud piiravad meetmed on otseselt seotud rahvusvahelise õiguse rikkumisega Venemaa Föderatsiooni poolt Krimmi ebaseaduslikul annekteerimisel ja Ukraina destabiliseerimisel, samas kui Venemaa Föderatsiooni kehtestatud kaubanduspiirangud, sh Ukraina ja teiste idapartnerlusriikide vastu, kes hiljuti sõlmisid assotsieerimislepingud ELiga, on põhjendamatud; nõuab, et EL kaaluks Venemaa väljaarvamist tuumaenergiaalasest koostööst ja SWIFT-süsteemist;

14.  palub komisjonil jälgida tähelepanelikult Venemaa vastusanktsioonide mõju ja võtta viivitamata meetmeid Venemaa kaubanduspiirangute all kannatavate tootjate toetamiseks; väljendab heameelt ELi põllumajandusministrite nõukogu poolt 5. septembril võetud meetmete üle ning nõuab, et komisjon uuriks võimalusi, kuidas EL saaks paremini toime tulla samasuguste kriisidega tulevikus, ning teeks kõik endast oleneva kriisist mõjutatud Euroopa tootjate piisavaks ja õigeaegseks toetamiseks; väljendab kahetsust erakorraliste turumeetmete peatamise pärast kiiresti riknevate puu- ja köögiviljade turul, kuid mõistab hukka toetuste mis tahes kuritarvitamise; kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti uue kava;

15.  kutsub komisjoni üles tähelepanelikult jälgima olukorda põllumajandus-, toidu-, kalandus- ja vesiviljelusturul, teavitama nõukogu ja Euroopa Parlamenti kõigist muudatustest ning hindama võetud meetmete mõju, et vajaduse korral laiendada meetmetega hõlmatavate toodete nimekirja ja suurendada 125 miljoni euro suurust eelarvet; nõuab, et komisjon ei piirduks üksnes turumeetmetega, vaid võtaks ka keskpika tähtajaga meetmeid, et suurendada ELi kohalolekut kolmandate riikide turgudel (nt reklaam);

16.  kaalub võimalust kasutada muid ELi fonde peale põllumajandusfondide, kuna kriis on eelkõige poliitilist laadi ega ole tingitud turutõrkest või ebasoodsatest ilmastikutingimustest;

17.  rõhutab, et keskmises ja pikas perspektiivis sõltuvad Venemaa poliitiline ja majanduslik stabiilsus ja areng tõelise demokraatia tekkest, ning toonitab, et ELi ja Venemaa suhete edasine areng oleneb Venemaal demokraatia, õigusriigi põhimõtete ja põhiõiguste edendamiseks tehtavatest jõupingutustest Venemaal;

18.  väljendab rahulolu Ida-Ukrainas ebaseaduslike relvarühmituste pantvangiks olnud isikute vabastamise üle ning nõuab kõigi Venemaa Föderatsioonis kinnipeetavate Ukraina vangide vabastamist; juhib erilist tähelepanu Ukraina vabatahtliku Nadežda Savtšenko juhtumile, kelle separatistid pidasid kinni juunis 2014 ja viisid pärast seda Venemaale ning kes on siiani vangistuses; juhib tähelepanu ka Krimmis kinni peetud filmitegijate ja ajakirjanike Oleg Sentsovi, Oleksiy Chierny, Gennadi Afanasjevi ja Aleksandr Koltšenko juhtumitele;

19.  väljendab heameelt taas kinnitust saanud NATO lubaduse üle pidada esmatähtsaks kollektiivkaitset ja kindlalt kinni pidada Washingtoni lepingu artiklist 5; kiidab heaks NATO tippkohtumisel Newportis vastuvõetud otsused suurendada idapoolsete liitlaste julgeolekutaset, mis hõlmaks ühise kiirreageerimisüksuse (VJTF) loomist, pidevalt roteeruvat NATO sõjalist kohalolekut ja logistilise infrastruktuuri loomist, ühtlasi tunnustab jõupingutusi, mille eesmärk on parandada Ukraina enda võimet tagada oma julgeolek; võtab teadmiseks asjaolu, et NATO liitlasriigid võivad kahepoolsel tasandil anda Ukrainale vajalikke relvi, julgeoleku- ja kaitsealast tehnoloogiat ja oskusteavet; rõhutab aga kindlalt, et Ukraina kriisile ei ole sõjalist lahendust;

20.  rõhutab, kui tähtis on Malaysia Airlines᾽i lennuki MH17 allatulistamise põhjuste sõltumatu, kiire ja põhjalik uurimine, mis on ülesandeks tehtud Hollandi ohutusnõukogule (Onderzoeksraad Voor Veiligheid), ning kui oluline on katastroofis süüdi olevate isikute kohtu alla andmine; märgib, et Hollandi ohutusnõukogu esitas oma esialgse uurimisaruande MH17 katastroofi põhjuste kohta 9. septembril 2014; rõhutab, et praeguste esialgsete järelduste kohaselt ei leitud mingeid märke tehnilistest või ekspluatatsioonilistest probleemidest seoses lennuki või meeskonnaga ning et lennuki esiosa kahjustus viitab sellele, et lennukit tabasid arvukad suure energiaga objektid väljastpoolt; peab kahetsusväärseks asjaolu, et mässulised ei võimalda uurijatele ikka veel takistamatut juurdepääsu lennuki allakukkumise kohale, ning kutsub kõiki osapooli üles võimaldama viivitamatu juurdepääsu sellele alale;

21.  on kindlalt veendunud, et ELi ainus toimiv vastus Venemaa ähvardustele on ühte hoida ja väljendada ühtseid seisukohti; on veendunud, et EL peab oma suhted Venemaaga uuesti läbi mõtlema, strateegilise partnerluse kontseptsioonist loobuma ja leidma uue, ühtse lähenemisviisi;

22.  on väga mures katastroofilise humanitaarolukorra pärast Ida-Ukrainas, pidades eelkõige silmas lähenevat talve; juhib tähelepanu kiireloomulisele vajadusele osutada humanitaar- ja hädaabi konfliktipiirkondade elanikele, riigisiseselt ümberasustatud isikutele ja põgenikele; kordab Maailma Terviseorganisatsiooni hiljutist hoiatust, et Ida-Ukrainas on tervishoiu valdkonnas hädaolukord, kuna haiglad ei toimi täies ulatuses ning puudus on ravimitest ja vaktsiinidest; väljendab heameelt komisjoni hiljutise otsuse üle võtta Ukraina jaoks kasutusele 22 miljoni euro väärtuses humanitaar- ja arenguabi; nõuab uusi meetmeid, milles ELi osa oleks täielikult nähtav ja mida rakendataks ELi järelevalve all, muu hulgas humanitaarabi kohaletoimetamist, et aidata kõige enam puudust kannatavaid inimesi; tuletab meelde, et humanitaarabi viimine Ida-Ukrainasse peab toimuma täielikus vastavuses rahvusvahelise humanitaarõiguse ning humaansuse, neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtetega, tihedas koostöös Ukraina valitsuse, ÜRO ja Rahvusvahelise Punase Risti Komiteega; väljendab sügavat austust Ukraina kodanike rühmade poolt humanitaarabi vallas tehtavale tohutule tööle Ida-Ukrainas, eriti mis puudutab laste evakueerimist, tervishoidu ja toiduainetega varustamist;

23.  nõuab, et komisjon alustaks ettevalmistusi kolmanda ulatusliku makrorahandusliku abipaketi koostamiseks Ukrainale ning asuks juhtima Ukraina rahastajate konverentsi korraldamist, mis peaks toimuma enne 2014. aasta lõppu ja millesse tuleks kaasata rahvusvahelised organisatsioonid, rahvusvahelised finantsasutused ja kodanikuühiskond; rõhutab, kui oluline on rahvusvahelise üldsuse kindel toetus Ukraina majanduslikule ja poliitilisele stabiliseerimisele ja reformidele;

24.  tunnustab Ukraina ametivõimude jätkuvaid pingutusi, et tagada inimestele õigus haridusele ja kanda eeskätt hoolt selle eest, et konfliktis kannatada saanud piirkondades saaksid kõik lapsed võimalikult ruttu taas kooli minna; tuletab meelde, kui oluline on anda psühhosotsiaalset abi kõigile lastele, kes on otseselt kokku puutunud vägivaldsete sündmustega;

25.  mõistab teravalt hukka Eesti vastuluureametniku Eston Kohveri ebaseadusliku röövimise Eesti territooriumilt Venemaale ning kutsub Vene ametivõime üles ta kohe vabastama ja lubama tal ohutult tagasi pöörduda Eestisse;

26.  peab väga oluliseks vähendada ELi sõltuvust Venemaast ja teistest autoritaarsetest režiimidest; kutsub Euroopa Ülemkogu üles 2014. aasta oktoobri kohtumisel võtma lähenevaks talveks vastu ulatuslik ja terviklik hädaolukorra lahendamise kava, kaasates sellesse ka naaberriigid nagu Ukraina;

27.  juhib tähelepanu hiljutistele usaldusväärsetele teadetele konfliktipiirkondades aset leidnud inimõiguste rikkumiste kohta, mille on toime pannud peamiselt Venemaa regulaarjõud ja separatistid; toetab üleskutset, et Ukraina valitsus looks ühtse inimröövide registri, mida korrapäraselt uuendatakse, ning et kõiki väidetavaid liigse jõu kasutamise, väärkohtlemise või piinamise juhtumeid põhjalikult ja erapooletult uuritaks;

28.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on vastu võtnud neljanda eduaruande viisanõude kaotamise tegevuskava täitmise kohta Ukraina poolt, ning nõukogu otsuse üle alustada teist etappi; rõhutab, et on vaja kiiresti kehtestada viisavabadus ELi ja Ukraina vahel, mis oleks konkreetne vastus Maidanil meelt avaldanud rahva Euroopa-suunalistele pürgimustele; kordab oma üleskutset, et enne seda kehtestataks viivitamata ajutine, väga lihtne ja mõõduka hinnaga viisade väljastamise kord;

29.  nõuab, et jätkataks kolmepoolseid kõnelusi Ukraina gaasitarnete üle, mis on peatatud alates juunist 2014, et leida lahendus gaasitarnete taastamiseks; kordab, et vaja on tagada gaasivarustus, kasutades gaasivoo tagasisuunamist ELi naaberriikidest Ukrainasse;

30.  kutsub ELi üles käsitama gaasihoidlaid, võrkudevahelisi ühendusi ja tagasivooluseadmeid strateegiliste varadena ja seetõttu reguleerima kolmandate lepinguosaliste osalust nendes otsustavates valdkondades; kutsub liikmesriike lisaks üles loobuma energeetikasektoris kavandatud kokkulepetest Venemaaga, sealhulgas kokkuleppest South Streami gaasijuhtme kohta;

31.  rõhutab, et põhjalikult on vaja parandada ELi energiajulgeolekut, energiasõltumatust ja vastupanuvõimet välisele survele, milleks tuleks tugevdada energiasektorit, arendada ELi naaberriikides edasi energiataristut, arendada energiaühendusi nende riikide ja ELi vahel kooskõlas energiaühenduse eesmärkidega ning rakendada kiiremas korras need ühist huvi pakkuvad prioriteetsed projektid, et luua Euroopas täielikult toimiv vaba gaasiturg;

32.  kiidab heaks Prantsusmaa valitsuse otsuse peatada helikopterikandjate Mistral üleandmine Venemaale; palub liikmesriikidel järgida samasugust põhimõtet seoses nende eksporditavate toodetega, mida ELi sanktsioone käsitlevad otsused ei hõlma, eelkõige relvade ja kahese kasutusega kaupade puhul; tuletab meelde, et praeguses olukorras oleks see helikopterikandjaid käsitlev leping vastuolus Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendi ning 2008. aasta ühise seisukohaga, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad; kutsub kõiki ELi liikmesriike üles pidama täielikult kinni relvamüügi embargost ning keelust eksportida sõjalistele lõppkasutajatele kahese kasutusega kaupu;

33.  tervitab otsust korraldada 26. oktoobril 2014 Ukrainas ennetähtaegsed parlamendivalimised ja loodab, et valitsus tagab vabad ja õiglased valimised; kutsub Ukrainat üles tagama erakondade ja nende valimiskampaania rahastamise läbipaistvuse ning võtma täielikult arvesse kõiki OSCE/ODIHRi vaatlusmissiooni kokkuvõttes tehtud märkusi hiljutiste presidendivalimiste kohta; kutsub kõiki Ülemraadas praegu esindatud parteisid osalema valimistel ning kõiki osapooli täielikult austama valimiste tulemusi; loodab, et parlamendis saavad selge enamuse jõud, kes on valmis ees ootavaid olulisi ülesandeid täitma ja vajalikke reforme teostama; nõuab, et mässuliste jõud Ida-Ukrainas ei takistaks valimisprotsessi ja tagaksid Donbassi elanikele nende põhiõiguse endale vabalt esindajad valida; lubab saata valimisvaatlejaid nende valimiste jälgimiseks ja nõuab tugevat rahvusvahelist valimisvaatlusmissiooni, et jälgida neid väga olulisi valimisi, mis toimuvad keerulistes tingimustes;

34.  rõhutab, et Venemaal on vähem kui kunagi varem põhjust kritiseerida ELi-Ukraina lepingut või reageerida alusetute kaubanduspiirangute ja sõjalise agressiooniga; väljendab muret, et see uus arengusuund on Venemaale ajendiks oma poliitika eskaleerimiseks, et ähvardada Ukrainat ja tõmmata ta oma mõjusfääri; kardab, et ohtu võivad sattuda ka Gruusia ja Moldova;

35.  peab kahetsusväärseks, et Venemaa juhtkond näeb ELi idapartnerluses ohtu Venemaa poliitilistele ja majanduslikele huvidele; rõhutab, et Venemaa pigem võidaks kaubandusliku ja majandusliku tegevuse elavnemisest ning stabiilsemas ja prognoositavamas naabruskonnas suureneks ka Venemaa julgeolek; peab kahetsusväärseks, et Venemaa kasutab kaubandust piirkonna destabiliseerimise vahendina ja on selle sihiga kehtestanud mitu impordikeeldu Ukraina ja Moldova toodetele ning üles öelnud SRÜ vabakaubanduslepingud Ukraina, Gruusia ja Moldovaga, kehtestades seejärel nende riikide toodetele uuesti enamsoodustusrežiimi tollimaksud;

36.  kordab samas oma seisukohta, et see leping ei ole ELi-Ukraina suhetes lõppeesmärgiks; juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidu lepingu artikli 49 kohaselt on Ukrainal – nagu kõikidel teistel Euroopa riikidel – võimalus ühineda Euroopa Liiduga ning Ukraina võib taotleda liidu liikmeks saamist, kui ta peab kinni demokraatia põhimõtetest, austab põhivabadusi, inimõigusi ja vähemuste õigusi ning tagab õigusriigi põhimõtete järgimise;

37.  rõhutab, et partnerlus- ja koostöösuhted Venemaaga tuleks taastada siis, kui Venemaa tõendab, et ta järgib rahvusvahelist õigust, annab oma aktiivse ja ühemõttelise panuse Ukraina kriisi lahendamisse ning austab nii Ukraina kui ka teiste idapartnerluse riikide ja oma naabrite territoriaalset terviklikkust, sõltumatust ja suveräänsust; kutsub liidu uut välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles võtma proaktiivse rolli nii Ukraina–Venemaa kui ka ELi–Venemaa dialoogi soodustamisel ja konfliktide rahumeelse lahendamise edendamisel; on ka veendunud, et komisjon peaks uurima võimalikke koostööviise ELi ja Euraasia Majandusliidu vahel;

38.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Ukraina presidendile, valitsusele ja parlamendile, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0170.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0248.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0457.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0009.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0101.


ELi reageering Ebola puhangule
PDF 137kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 18. septembri 2014. aasta resolutsioon ELi reageerimise kohta Ebola viiruse puhangule (2014/2842(RSP))
P8_TA(2014)0026RC-B8-0107/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kuulutas Ebola viiruse puhangu 8. augustil 2014. aastal rahvusvahelise ulatusega rahvatervisealaseks hädaolukorraks,

–  võttes arvesse WHO 28. augusti 2014. aasta Ebola viiruse puhangule reageerimise tegevuskava,

–  võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 15. augusti 2014. aasta järeldusi Ebola viiruse põhjustatud kriisi kohta Lääne-Aafrikas,

–  võttes arvesse Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse 27. augusti 2014. aasta riskihindamist Ebola viiruse leviku kohta,

–  võttes arvesse tervise- ja tarbijaküsimuste voliniku Tonio Borgi 8. augusti 2014. aasta avaldust Ebola viiruse puhangu kohta Lääne-Aafrikas,

–  võttes arvesse arenguvoliniku Andris Piebalgse ning rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamise voliniku Kristalina Georgieva 5. septembri 2014. aasta avaldust ELi reageerimise kohta Ebola viiruse puhangule,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjonis 15. septembril 2014 toimunud kõrgetasemelist kohtumist Lääne-Aafrika Ebola viiruse puhangu vastumeetmete koordineerimiseks,

–  võttes arvesse 21. augustil 2014. aastal moodustatud Aafrika Liidu missiooni ASEOWA (Aafrika Liidu toetus Ebola viiruse puhangu ohjeldamiseks Lääne-Aafrikas),

–  võttes arvesse organisatsiooni Piirideta Arstid rahvusvahelise tasandi presidendi dr Joanne Liu poolt 2. septembril 2014. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile esitatud eriülevaadet Ebola viiruse kohta,

–  võttes arvesse Libeeria kaitseministri Brownie Samukai poolt ÜRO Julgeolekunõukogus tehtud avaldust selle kohta, et Ebola viiruse puhang ähvardab Libeeria riigi püsimajäämist,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 18. septembri kohtumist, mille päevakorras on tähtsal kohal Ebola viiruse põhjustatud kriisi küsimus,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Ebola viirushaiguse (varem tuntud Ebola viirusliku hemorraagilise palavikuna) puhul on tegemist inimeste hulgas leviva tõsise ja sageli surmaga lõppeva haigusega;

B.  arvestades, et Guinea andis Ebola viiruse puhangu algusest ametlikult teada 22. märtsil 2014. aastal ning pärast seda on kõnealune haigus jõudnud veel nelja riiki (Libeeria, Nigeeria, Sierra Leone ja Senegal) – sellesse on nakatunud ligikaudu 4000 inimest ja surnud üle 2000 inimese, kusjuures silmas tuleb pidada ka asjaolu, et kõikidest Ebola viirusesse nakatunud inimestest ja viiruse põhjustatud surmajuhtumitest ei ole teada antud;

C.  arvestades, et epideemia edeneb ja levib Lääne-Aafrikas kiiresti ning eraldiseisev haiguspuhang on alanud ka Kongo Demokraatlikus Vabariigis;

D.  arvestades, et WHO tunnistab haiguspuhangu alahindamist ja peab tõenäoliseks, et järgmisel kolmel kuul võib haigestunute arv ületada 20 000 piiri;

E.  arvestades, et WHO on andnud teada, et tegemist on suurima registreeritud haiguspuhanguga nii haigus- ja surmajuhtumite arvu kui ka geograafilise ulatuse poolest, ning on kuulutanud haiguspuhangu rahvusvahelise ulatusega rahvatervisealaseks hädaolukorraks, millele tuleb reageerida koordineeritult ja rahvusvahelisel tasandil;

F.  arvestades, et Ebola viiruse levikualas elab 4,5 miljonit alla 5-aastast last ja viirusesse nakatuvad oluliselt sagedamini naised (75% juhtumitest), kuna nemad hooldavad teisi;

G.  arvestades, et WHO tegevuskavas on toodud ära konkreetsed ja viivitamatult vajalikud meetmed, mille eesmärk on peatada järgmise 6–9 kuu jooksul Ebola viiruse edasikandumine kogu maailmas, hallata ühtlasi kiirelt haiguse edasise rahvusvahelise leviku tagajärgi ja tunnistada vajadust tegeleda samal ajal haiguspuhangu laiema sotsiaal-majandusliku mõjuga;

H.  arvestades, et haiguskoldes kõige aktiivsemalt tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid, nagu organisatsioon Piirideta Arstid ja Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Föderatsioon, kritiseerivad rahvusvahelist tegevust, mis on nende arvates ohtlikult puudulik, kuna kohapealsete väga piiratud võimaluste tõttu esineb kriitilisi puudujääke tegevuse kõikides aspektides (arstiabi, tervishoiutöötajate väljaõpe, nakkustõrje, nakatunutega kokku puutunud isikute väljaselgitamine, epidemioloogiline kontroll, hoiatusmehhanismid ja arsti juurde suunamise süsteemid, kogukonna harimine ja mobiliseerimine);

I.  arvestades, et Euroopa Komisjoni arengu ja koostöö peadirektoraat EuropeAid (DG DEVCO) ning humanitaarabi ja kodanikukaitse osakond (DG ECHO) on lubanud anda rohkem kui 147 miljonit eurot humanitaar- ja arenguabi, et ohjeldada viiruse levikut, tagada nakatunute ravi ja selleks olulise varustuse olemasolu ning saata piirkonda humanitaarabieksperte;

J.  arvestades, et 147 miljonist lubatud eurost eraldati vaid 11,9 miljonit konkreetselt teatavate kõige kiireloomulisemate humanitaarvajaduste katmiseks;

K.  arvestades, et kõik kohapeal viibivad partnerorganisatsioonid on rõhutanud, et patsientide isoleerimiseks ja ravimiseks on lisaks rahalistele vahenditele vaja kiiremas korras suurendada ka operatiivsuutlikkust, sealhulgas kvalifitseeritud inimressursse ja logistikavahendeid;

L.  arvestades, et komisjon jälgib olukorda Euroopa hädaolukordadele reageerimise keskuse kaudu, mis peaks olema ELi abi koordineerimise platvorm;

M.  arvestades, et EL on saatnud piirkonda humanitaarabieksperdid, kes jälgivad olukorda ning suhtlevad partnerorganisatsioonide ja kohalike ametiasutustega;

N.  arvestades, et ELi liikmesriikidel on võimalik mobiliseerida kiirreageerimisrühmasid, et tagada varajane diagnoosimine, isolatsioon (arvatavate ja kinnitatud haigusjuhtumite puhul erinevates palatites), nakatunutega kokku puutunud isikute jälgimine, haiguse edasikandumisahelate väljaselgitamine ning meetmed matusteks, teavitustööks ja kohalike toetamiseks;

O.  arvestades, et haiguspuhangu käes kannatavates riikides napib juba toitu ja puhast vett ning neid on tabanud majanduskrahh, mille põhjuseks on pärast epideemia algust tekkinud tõrked kaubanduses, lennuliikluses ja saagi koristamisel ning mis on toonud kaasa sotsiaalsed rahutused, põgenikud, kaose, avaliku korra ohtusattumise ning viiruse edasise leviku;

P.  arvestades, et haiguspuhang paljastas tõsised puudujäägid asjaomaste riikide tervishoiusüsteemides ning suure vajaduse toetada nende tugevdamist;

1.  peab kahetsusväärseks, et Ebola viiruse puhangu käes vaevlevates piirkondades esineb surmajuhtumeid, ning avaldab asjaomaste riikide valitsustele ja haiguspuhangus kannatanud inimestele siirast kaastunnet;

2.  on seisukohal, et rahvusvaheline kogukond peab täitma suuremat rolli, kuid samas peavad ka Aafrika riigid võtma endale osa vastutusest, sest Ebola viiruse puhang kujutab endast julgeolekuohtu kogu maailma jaoks, nii et see ei ole ainult Lääne-Aafrika, vaid kogu maailma probleem;

3.  kutsub komisjoni üles tegema Ebola viiruse puhangu vastu võitlemiseks suuremaid pingutusi ja koordineerima tegevust ÜROga; palub, et ÜRO Julgeolekunõukogu ja haiguskoldes asuvad partnerriigid kaaluksid võimalust võtta peasekretäri juhtimisel ja ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo kooskõlastatud viisil kasutusele sõjalise ja tsiviilkaitse vahendid;

4.  peab tervitatavaks ja toetab innukalt Euroopa Komisjoni rahalise panuse jätkuvat suurendamist, et reageerida kriisile humanitaar- ja arenguabi kaudu, ning peab eriti kiiduväärseks komisjoni toetust Aafrika Liidu missioonile ASEOWA;

5.  avaldab partnerorganisatsioonidele kiitust kohapeal probleemide kiuste tehtud töö eest ning peab äärmiselt kiiduväärseks nende suurt panust ja kõnealuse haiguspuhangu ohjeldamisel antud abi;

6.  tuletab liikmesriikidele meelde, et kannatavatele riikidele antav rahaline abi ei tohiks tulla pikaajalise arenguabi arvelt, vaid pigem selle täiendusena;

7.  peab kahetsusväärseks kriisi alahindamist rahvusvahelise üldsuse poolt ja asjakohase kooskõlastatud strateegia väljatöötamisega viivitamist;

8.  peab kiiduväärseks liikmesriikide poolt 15. septembril 2014. aastal Euroopa Komisjonis toimunud kõrgetasemelisel kohtumisel antud lubadusi ning nõuab tungivalt, et Euroopa Liidu Nõukogu korraldaks ministrite kohtumise eesmärgiga koostada hädaolukorra lahendamise plaan, et mobiliseerida meditsiinilisi ressursse ning leppida kokku liikmesriikide humanitaarabis ja pakkuda seda Euroopa Komisjoni kooskõlastatud viisil;

9.  kutsub komisjoni üles hindama vajadusi ja koostama iga riigi kohta eraldi kava, et kaardistada ja kooskõlastada kvalifitseeritud tervishoiutöötajate, mobiilsete laborite, laboriseadmete, kaitseriietuse ja isolatsioonipalatitega ravikeskuste loomise vajadused ja võimalused;

10.  palub liikmesriikidel koordineerida lendusid ja luua õhusillad, et toetada meditsiinitöötajate ja -varustuse liikumist kannatavatesse riikidesse ja piirkondadesse ning võimaldada vajaduse korral meditsiinilist evakueerimist;

11.  rõhutab vajadust parandada haiguspuhangu tõttu kannatavates piirkondades teaduskoostööd ja tehnoloogilist tuge, et luua kliiniline, epidemioloogiline ja diagnostiline infrastruktuur, sh jätkusuutlik taristu ja järelevalve, ning pöörata erilist tähelepanu kohaliku personali kaasamisele (sh koolitamisele);

12.  kutsub komisjoni ja Euroopa hädaolukordadele reageerimise keskust üles hoidma terviseohutuse komitee kaudu tihedaid sidemeid Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse, WHO ja liikmesriikidega;

13.  kutsub komisjoni üles kehtestama kontrollisüsteemid selle tagamiseks, et kõik Ebola viiruse puhangu peatamiseks eraldatud eelarvevahendid võetakse ka tegelikult kasutusele asjaomastes riikides epideemia vastu võitlemiseks, mitte muudel eesmärkidel;

14.  tugineb prioriteetsete meetmete puhul WHO Ebola viiruse puhangule reageerimise tegevuskavale (eelkõige puudutab see erinevat reageerimist nende riikide puhul, kus haiguse levik on eriti laialdane ja mis on nn esmased juhtumid, ning naaberriikide puhul, kelle valmisolekut tuleb suurendada);

15.  peab kiiduväärseks arutelu selle üle, kuidas toetada sobiva väljaõppe saanud ÜRO rahuvalvajate abil asjaomases piirkonnas võitlust Ebola viiruse vastu;

16.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles toetama ja ergutama Aafrika Liitu seoses vajadusega töötada välja terviklik tegevuskava, kuna olukord halveneb kiiresti ja mõjutab asjaomaste riikide majandust ja avalikku korda ning kuna kriis on muutunud keerukaks ja mõjutab piirkonna poliitikat, julgeolekut, majandust ja ühiskonda praegusest meditsiinilisest hädaolukorrast veel märksa laiemalt;

17.  rõhutab, et praegust kriisi ei saa lahendada ainult tervishoiusüsteemid, vaid vaja on kooskõlastatud lähenemisviisi, mis hõlmaks eri sektoreid (tervishoid, haridus ja koolitus, sanitaarolukord, toiduabi) ja tegeleks kõigi hädavajalike teenuste kriitiliste vajakajäämistega;

18.  on veendunud, et kohalikud tervishoiutöötajad peavad osalema haigestunud elanike ravimisel ja tegutsema kohaliku elanikkonna ja rahvusvaheliste tervishoiutöötajate vahelülina;

19.  nõuab haridus- ja teabemeetmete võtmist, et tõsta teadlikkust haiguse sümptomite ja ennetusvõimaluste kohta, et suurendada usaldust ja kohalike elanike koostööd Ebola viiruse vastaste meetmetega, sest teave ja teavitamine on Ebola viiruse puhangu vastu võitlemise oluline tahk;

20.  rõhutab, et võitlus Ebola viiruse vastu ei tohiks viia ellujäänud patsientide häbimärgistamiseni kogukondades või riikides;

21.  kutsub liikmesriike üles tegema põhjalikku nakkustõrjet ning andma koostöös Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusega ohtude kohta avalikkusele üksikasjalikumat teavet;

22.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles koordineerima ja tugevdama meditsiiniuuringuid ja tõhusate Ebola viiruse vastaste ravimite ja vaktsiinide väljatöötamist ning toetama võimalike teadaolevate raviviiside vajalikke kliinilisi uuringuid;

23.  nõuab ühtlasi Ebola viiruse vaktsiini testimise ja viirusesse nakatunud isikute ravi selget eristamist; nõuab, et Ebola viiruse vastase vaktsiini kliiniliste uuringute puhul järgitaks WHO asjakohaseid kehtivaid eeskirju;

24.  palub arengukomisjonil esitada põhjalikud soovitused epideemia pikaajaliste tagajärgede leevendamiseks ning kannatavate riikide tervishoiusüsteemide tugevdamiseks, et hoida ära edasised sarnased haiguspuhangud;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile ning Maailma Terviseorganisatsioonile.


Olukord Iraagis ja Süürias ning rühmituse Islamiriik (IS) pealetung, sealhulgas vähemuste tagakiusamine
PDF 149kWORD 70k
Euroopa Parlamendi 18. septembri 2014. aasta resolutsioon olukorra kohta Iraagis ja Süürias ning rühmituse Islamiriik (IS) pealetungi, sealhulgas vähemuste tagakiusamise kohta (2014/2843(RSP))
P8_TA(2014)0027RC-B8-0109/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraagi ja Süüria kohta,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu järeldusi Iraagi ja Süüria kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 30. augusti 2014. aasta järeldusi Iraagi ja Süüria kohta,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi avaldusi Iraagi ja Süüria kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2170 (2014) ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni S-22/L.1 (2014),

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri avaldusi Iraagi ja Süüria kohta,

–  võttes arvesse NATO 5. septembri 2014. aasta tippkohtumise deklaratsiooni,

–  võttes arvesse 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse 15. septembri 2014. aasta Iraagi julgeoleku ja Islamiriigi vastase võitluse teemalise Pariisi konverentsi järeldusi,

–  võttes arvesse partnerlus- ja koostöölepingut ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahel ning oma 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni ELi ja Iraagi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu kohta(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Iraagi ja Süüria juba niigi kriitiline julgeoleku- ja humanitaarolukord on veelgi halvenenud, kuna al-Qaidast lahku löönud terroristlik džihaadirühmitus Islamiriik (IS) on okupeerinud osa nende riikide territooriumist; arvestades, et IS ja sellega seotud terrorirühmitused on riigiülesed, mistõttu need ohustavad piirkonda laiemalt; arvestades, et üha tõsisemat muret tekitab nende inimeste käekäik, kes on veel lõksus ISi jõudude kontrolli all olevatel aladel;

B.  arvestades, et Iraagi ja Süüria piiri valveta jäämine on andnud ISile võimaluse laiendada oma tegevust mõlemas riigis; arvestades, et IS on viimastel kuudel laiendanud oma territoriaalseid vallutusi Ida-Süüriast Loode-Iraaki, sh vallutades Iraagi suuruselt teise linna Mosuli; arvestades, et 29. juunil 2014 teatati, et IS kuulutas oma võimu all olevatel Iraagi ja Süüria aladel välja kalifaadi ehk islamiriigi ning et selle juht Abdu Bakr al-Baghdadi kuulutas ennast kaliifiks; arvestades, et IS ei tunnista rahvusvaheliselt tunnustatud piire ning on teatanud oma kavatsusest laiendada nn islami kalifaati teistele moslemienamusega riikidele;

C.  arvestades, et Iraagi ja Süüria territooriumi osalisele vallutamisele järgnes rangete šariaadiseaduste pealesurumine; arvestades, et ISi ja seotud rühmituste kontrollitavatel aladel on toime pandud raskeid rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumisi, sealhulgas sihtmärgilisi tapmisi, sunniviisilisi usuvahetusi, inimrööve, naiste müümist, naiste ja laste orjastamist, suitsiidirünnakuteks laste värbamist, seksuaalset ja füüsilist ärakasutamist ning piinamist; arvestades, et IS on mõrvanud ajakirjanikud James Foley ja Steven Sotloffi ning abitöötaja David Hainesi; arvestades, et IS on võtnud sihikule kristlaste, jeziidi, türkmeeni, shabaki, kakai, sabiani ja šiiidi kogukonnad, samuti paljud araablased ja sunniidi moslemid; arvestades, et tahtlikult on hävitatud mošeesid, monumente, pühamuid, kirikuid ja teisi palvekohti, haudu ja surnuaedu ning arheoloogilisi mälestisi ja kultuuripärandit;

D.  arvestades, et Iraagi kristlasi on nende usu ja veendumuste pärast hiljuti taga kiusatud, nad on ilma jäetud põhiõigustest ja neid on sunnitud oma kodudest lahkuma ja hakkama pagulasteks; arvestades, et organisatsiooni Open Doors International andmetel on kristlaste arv Iraagis oluliselt vähenenud – 1,2 miljonilt kristlaselt 1990. aastate alguses praeguse 330 000 kuni 350 000 kristlaseni; arvestades, et enne Süüria konflikti algust elas riigis ligikaudu 1,8 miljonit kristlast; arvestades, et konflikti puhkemisest alates on vähemalt 500 000 kristlast oma kodust lahkunud;

E.  arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) andmetel on sel aastal Iraagis hinnanguliselt 1,4 miljonit riigisisest põgenikku ning hinnanguliselt 1,5 miljonit inimest vajavad humanitaarabi; arvestades, et ISi esilekerkimine on põhjustanud humanitaarkriisi, eelkõige arvukate tsiviilelanikest põgenike näol; arvestades, et 12. augustil 2014 otsustas EL suurendada Iraagile antavat humanitaarabi 5 miljoni euro võrra, et osutada elementaarset abi riigisisestele põgenikele, mille tulemusel on praeguse seisuga antud Iraagile 2014. aastal humanitaarabi 17 miljonit eurot; arvestades, et EL on veelgi laiendanud oma humanitaarabi ning loonud Brüsseli ja Erbili vahele õhusilla;

F.  arvestades, et ÜRO andmetel on Süüria konfliktis hukkunud enam kui 191 000 inimest; arvestades, et OCHA andmetel on Süürias hinnanguliselt 6,4 miljonit riigisisest põgenikku ja rohkem kui 3 miljonit Süüria pagulast, peamiselt Liibanonis (1,17 miljonit pagulast), Türgis (832 000), Jordaanias (613 000), Iraagis (215 000) ning Egiptuses ja Põhja-Aafrikas (162 000); arvestades, et humanitaarabi ja kodanikukaitse ameti (ECHO) andmetel vajab hinnanguliselt 10,8 miljonit inimest humanitaarabi; arvestades, 2014. aastal on EL seni andnud Süüria kriisi ohvritele 150 miljonit eurot humanitaarabi;

G.  arvestades, et ISi mässulistega on ühinenud sadu välisvõitlejaid, kellest paljud on pärit ELi liikmesriikidest; arvestades, et liikmesriikide valitsused on need ELi kodanikud määratlenud julgeolekuriskina;

H.  arvestades, et EL on teadlik koormusest, mida Kurdistani piirkonnale ja Kurdistani piirkondlikule omavalitsusele tekitab suure hulga riigisiseste põgenike vastuvõtmine;

I.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) väitel on kõnealuses piirkonnas endiselt väga keeruline tegutseda eesmärgiga anda tsiviilisikutele ja pagulastele nõuetekohast abi, mida nad vajavad; arvestades, et oluline on leida sadadele tuhandetele Süüria ja Iraagi pagulastele varjupaik enne talve saabumist;

J.  arvestades, et EL on korranud oma kindlat pühendumust Iraagi ühtsusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele;

K.  arvestades, et 4. ja 5. septembril 2014 toimunud NATO tippkohtumisel osalenud riigipead ja valitsusjuhid märkisid, et ISi kohalolek Süürias ja Iraagis ohustab piirkonna stabiilsust ning et sellele ohule vastuseismiseks on Süüria, Iraagi ja muudel selle piirkonna elanikel vaja rahvusvahelise üldsuse toetust;

L.  arvestades, et tõstatatud on võimalus korraldada Süüria idaosas õhurünnakuid; arvestades, et 5. septembril 2014 toimunud NATO kohtumisel moodustati ISi-vastane koalitsioon; arvestades, et Euroopa välisteenistus (EEAS) töötab praegu välja kõikehõlmavat piirkondlikku strateegiat ISist tuleneva ohu käsitlemiseks; arvestades, et 10. septembril 2014 avalikustas USA president Barack Obama oma ISi vastu võitlemise strateegia, mis hõlmab muude meetmete hulgas süstemaatiliste õhurünnakute korraldamist ISi sihtmärkide vastu („kus iganes need asuvad”), sealhulgas Süürias, suuremat toetust liitlaste maavägedele, kes võitlevad ISi vastu, ning suuremaid terrorismivastaseid jõupingutusi, mille eesmärk on lõigata ära rühmituse juurdepääs rahastamisele; arvestades, et Araabia Liiga on lubanud tugevdada koostööd ISi kukutamiseks Süürias ja Iraagis;

M.  arvestades, et IS on taganud endale märkimisväärsed tuluallikad, röövides oma võimu all olevatel aladel asuvaid panku ja ettevõtteid, haarates enda kätte kuni kuus Süüria naftavälja, sealhulgas Süüria suurima, Iraagi piiri lähedal asuva al-Omari naftavälja ning saades raha rikastelt annetajatelt, kellest enamik on pärit sellest piirkonnast;

N.  arvestades, et ELi aluspõhimõtete ja eesmärkide hulgas on demokraatia edendamine ning inimõiguste, sealhulgas usu- ja veendumusvabaduse austamine, mis on kolmandate riikidega suhtlemise ühine alus;

1.  on ülimalt mures Iraagis ja Süürias valitseva julgeoleku- ja humanitaarolukorra halvenemise pärast, mis tuleneb nende territooriumi teatavate osade okupeerimisest ISi poolt; mõistab kindlalt hukka valimatud tapmised ja inimõiguste rikkumised, mille nimetatud organisatsioon ja muud terroriorganisatsioonid on toime pannud usu- ja etniliste vähemuste ning kõige haavatavamate elanikerühmade vastu; mõistab teravalt hukka ISi rünnakud tsiviilsihtmärkidele, sealhulgas haiglatele, koolidele ja palvekohtadele, ning hukkamiste ja seksuaalvägivalla kasutamise Iraagis ja Süürias; rõhutab asjaolu, et nende tegude toimepanijad ei tohiks jääda karistamata;

2.  mõistab teravalt hukka ajakirjanike James Foley ja Steven Sotloffi ning humanitaarabitöötaja David Hainesi mõrvamise ISi poolt ning väljendab sügavat muret nende inimeste julgeoleku pärast, kes on veel äärmuslaste käes vangis; avaldab sügavat kaastunnet nende ohvrite perekondadele ning kõigi konflikti ohvrite perekondadele;

3.  rõhutab, et laialt levinud ja süstemaatilisi rünnakuid tsiviilelanike vastu nende etnilise või poliitilise tausta, usu, veendumuste või soo tõttu võib pidada inimsusevastasteks kuritegudeks; mõistab teravalt hukka igasuguse usul ja veendumustel põhineva tagakiusamise, diskrimineerimise ja sallimatuse ning kõigi usukogukondade vastu toime pandud vägivalla; rõhutab veel kord, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on üks põhilisi inimõigusi;

4.  avaldab toetust kõigile usulise sallimatuse ja vihkamise ohvritele; väljendab solidaarsust kristlaste kogukondade liikmetega, keda kiusatakse taga ja keda ähvardab oht kaotada elu oma kodumaal Iraagis ja Süürias, samuti teiste tagakiusatud usuvähemustega; kinnitab ja toetab kõigi Iraagis ja Süürias elavate usu- ja etniliste vähemuste, sealhulgas kristlaste vääramatut õigust elada inimväärikalt, võrdõiguslikult ja turvaliselt oma traditsioonilisel ajaloolisel kodumaal ja vabalt oma usku järgida; rõhutab, et kuriteod, mis on toime pandud kristlastest vähemuste, nagu assüüria, süüria ja kaldea kristlaste, jeziidide ja šiiidi moslemite vastu, on viimane ISi-poolne samm täieliku usulise puhastuse suunas selles piirkonnas; märgib, et selles piirkonnas on eri usurühmitused sajandeid rahumeelselt koos elanud;

5.  keeldub reservatsioonideta tunnustamast ja loeb ebaseaduslikuks ISi juhtide teadaannet kalifaadi moodustamise kohta nende poolt nüüd kontrollitavatel aladel; rõhutab, et nn islami kalifaadi loomine ja laiendamine, samuti teiste äärmusrühmituste tegevus Iraagis ja Süürias kujutab endast otsest ohtu Euroopa riikide julgeolekule; on vastu igasugusele rahvusvaheliselt tunnustatud piiride ühepoolsele jõuga muutmisele; rõhutab uuesti, et ISi suhtes kehtib ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1267 (1999) ja 1989 (2011) kehtestatud relvaembargo ja varade külmutamine, ning toonitab nimetatud meetmete kiire ja tulemusliku rakendamise tähtsust; palub nõukogul kaaluda olemasolevate piiravate meetmete tõhusamat kasutamist, eeskätt mitte võimaldada ISil saada kasu ebaseaduslikust naftamüügist või muude varade müügist rahvusvahelistel turgudel; väljendab sügavat muret väidete pärast, et mõnest liikmesriigist pärit osalised ajavad ISiga ebaseaduslikku naftaäri; küsib komisjonilt, kas ta saab neid väiteid kinnitada ja kui saab, siis palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et ebaseaduslik naftaäri viivitamatult lõpetatakse;

6.  mõistab hukka ISi ja seotud rühmituste poolse naftaväljade ja seotud infrastruktuuri kasutamise ja ekspluateerimise, mis võimaldab ISil saada olulist sissetulekut, ja nõuab tungivalt, et kõik riigid toetaksid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 2161 (2014) ja 2170 (2014), milles mõistetakse hukka igasugune otsene või kaudne kaubavahetus ISi ja seotud rühmitustega; tunneb muret asjaolu pärast, et IS saab tulu naftamüügist; võtab teadmiseks ELi kavatsuse karmistada sanktsioone, et takistada ISi naftamüüki; nõuab seetõttu, et EL kehtestaks sanktsioonid kõikidele neile (valitsused ja avaliku või erasektori äriühingud), kes on kaasatud ISi kontrolli all olevatelt aladelt ammutatud nafta transportimisse, muundamisse, rafineerimisse ja turustamisse, koos finantsvoogude rangete kontrollidega, et takistada ISi-poolset majandustegevust ja maksuparadiiside ärakasutamist;

7.  peab tervitatavaks kõigi Prantsuse islamiühenduste 8. septembri 2014. aasta üleskutset, samuti teiste islamikogukondade üleskutseid, milles mõistetakse selgelt ja tingimusteta hukka islami ärakasutamine terroristlike äärmusrühmituste poolt, et õigustada vägivalda, sallimatust ja inimsusevastaseid kuritegusid;

8.  kutsub kõiki Iraagi konflikti osapooli üles tagama tsiviilelanike kaitset ja järgima rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja inimõigusi käsitlevatest rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevaid kohustusi; nõuab Iraagi põgenike viivitamatut toetamist ja neile humanitaarabi andmist;

9.  tunneb heameelt jõupingutuste üle, mida Ameerika Ühendriigid ja kõik teised toetavad riigid on teinud selleks, et toetada Iraagi riiklikke ja kohalikke ametivõime nende võitluses ISi vastu, peatada ISi edasitungimine ja hõlbustada juurdepääsu humanitaarabile; peab tervitatavaks USA nõudmist luua ISi-vastane rahvusvaheline koalitsioon, mis juba hakkab kujunema; tunneb heameelt Araabia Liiga 7. septembri 2014. aasta otsuse üle võtta vajalikud meetmed, et astuda vastu ISile ning teha koostööd rahvusvaheliste, piirkondlike ja riiklike jõupingutuste osas, mille eesmärk on võidelda Süürias ja Iraagis võitlejate vastu, ning kiita heaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 2170 (2014); kutsub Araabia Liigat üles arutama 1998. aasta Araabia terrorismivastase konventsiooni muutmist, et see saaks astuda ülemaailmse terrorismi vastu üles mis tahes viisil;

10.  kutsub rahvusvahelist üldsust üles abistama Iraagi ametivõime – sh pakkudes eriti haavatavatele rühmadele sõjalist kaitset – kaitse ja abi tagamisel inimestele, kes põgenevad terrorismist ohustatud aladelt, eeskätt kaitsetute rühmade ning etniliste ja usukogukondade liikmetele; kutsub kõiki piirkonna osalejaid üles aitama kaasa jõupingutustele, mille eesmärk on edendada julgeolekut ja stabiilsust Iraagis; tuletab meelde, et piirkonna kõigi osalejate ja ELi ülim kohustus ja ülesanne teha kõik, et garanteerida traditsioonilistele vähemustele ja kõigile kodanikele tagasipöördumine oma algsesse elukohta, kust nad olid sunnitud põgenema; kutsub ELi liikmesriike üles abistama Iraagi ja kohalikke ametivõime kõikvõimalikul viisil, andes muu hulgas asjakohast sõjalist abi ISi terroristliku ja agressiivse pealetungi peatamiseks ja tõrjumiseks; rõhutab vajadust selle piirkonna riikide kooskõlastatud tegevuse järele, et võidelda ISi-poolse ohu vastu; kutsub piirkonna kõiki osapooli üles tegema kõik neist olenev, et peatada ametlike või eraorganisatsioonide igasugune tegevus, mille eesmärk on islamiäärmusliku ideoloogia propageerimine ja levitamine; kutsub Türgit üles võtma endale selgelt ja ühemõtteliselt kohustus võidelda ühise julgeolekuohu vastu, mida kujutab endast IS; nõuab, et EL soodustaks piirkondlikku dialoogi Lähis-Ida probleemide teemal ja kaasaks sellesse kõik olulised osapooled, eelkõige Iraani ja Saudi Araabia;

11.  peab tervitatavaks Euroopa hädaolukordadele reageerimise koordinatsioonikeskuse mobiliseerimist ja ELi kodanikukaitse mehhanismi aktiveerimist Iraagi valitsuse taotlusel; tunneb heameelt ELi humanitaarabi üle Iraagile ja Süüriale; nõuab täiendavat humanitaarabi konfliktist mõjutatud elanikkonnale, sealhulgas Süüria kurdidele;

12.  kutsub kõiki Süüria konflikti osapooli, eriti Süüria režiimi üles tagama tsiviilelanike kaitse, järgima rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja inimõigusi käsitlevatest rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevaid kohustusi, soodustama humanitaarabi ning toetuse andmist kõikide võimalike kanalite kaudu, sealhulgas piiri- ja konfliktiüleselt, ning tagama kõikide meditsiini- ja humanitaartöötajate turvalisuse; tunnustab Liibanoni, Jordaania ja Türgi rolli pagulaste vastuvõtmisel; kutsub rahvusvahelist üldsust üles olema koormuse jagamisel aktiivsem ja vastutulelikum ning pakkuma vastuvõtjariikidele otsest rahalist toetust; nõuab, et EL avaldaks kõikidele annetajatele survet, et nad täidaksid oma lubadused ja täidaksid kiiresti endi võetud kohustused; tunneb heameelt liikmesriikide võetud kohustuste üle, kuna EL on suurim rahalise abi andja ja annab ka tulevikuks lubadusi;

13.  rõhutab vajadust uurida kõiki võimalusi tõhusaks võitluseks ISi-poolse ohuga Süürias, pidades sealjuures täielikult kinni rahvusvahelise õiguse normidest; rõhutab, et pikas perspektiivis aitaks neutraliseerida ohtu, mida kujutavad endast IS ja muud äärmuslikud organisatsioonid, ainult püsiv ja kaasav poliitiline lahendus, mis tooks kaasa rahumeelse ülemineku tõeliselt esindavale valitsusele Süürias;

14.  kutsub kõiki Süüria konflikti osapooli üles austama ÜRO desarmeerimise jälgimisrühma mandaati ja tagama ÜRO, sealhulgas ELi liikmesriikidest pärit jõududele julgeoleku ja liikumisvabaduse; mõistab hukka tõsiasja, et relvarühmitus pidas kinni 45 Fidži rahuvalvajat; tunneb heameelt rahuvalvajate vabastamise üle 11. septembril 2014;

15.  tuletab meelde Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni ja ÜRO ühismissiooni erikoordinaatori avaldust, mille kohaselt on 96% Süüria keemiarelvadest hävitatud; nõuab ka ülejäänud relvade deaktiveerimist Süüria keemiarelvade hävitamise raamistiku kohaselt;

16.  peab tervitatavaks üksikute liikmesriikide otsust reageerida positiivselt Kurdistani piirkondliku omavalitsuse taotlusele saada kiiresti sõjalist materjali; rõhutab, et selline reageerimine näitab, millised on liikmesriikide võimekused ja õigusaktid, ning see toimub Iraagi riigiasutuste nõusolekul; kutsub neid liikmesriike, kes annavad sõjalist materjali Kurdistani piirkondlikule omavalitsusele, üles kooskõlastama oma jõupingutusi ja rakendama tõhusaid kontrollimeetmeid, et takistada sõjalise materjali kontrollimatut levikut ja kasutamist tsiviilelanike vastu;

17.  väljendab uuesti muret teadete pärast, et tuhanded mitmest riigist pärit välisvõitlejad, sealhulgas liikmesriikide kodanikud on ühinenud ISi mässulistega; palub liikmesriikidel võtta kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2170 (2014) asjakohaseid meetmeid, et takistada võitlejaid lahkumast oma riigist, ning töötada välja julgeolekuteenistuste ja ELi ametite ühine strateegia džihhaadi võitlejate jälgimiseks ja kontrollimiseks; nõuab ELi tasandi ja rahvusvahelist koostööd kohaste õiguslike meetmete rakendamiseks kõigi isikute vastu, keda kahtlustatakse seotuses terroriaktidega; kutsub liikmesriike üles intensiivistama koostööd ja teabevahetust omavahel ja ELi organitega ning tagama tõhusat koostööd Türgiga; rõhutab ennetuse, vastutuselevõtmise, teavitustegevuse, rehabiliteerimise ja ühiskonda taasintegreerimise tähtsust;

18.  tunneb heameelt Iraagis uue kaasava valitsuse moodustamise ja ministrite programmi vastuvõtmise üle; toetab peaministri jõupingutusi valitsuse moodustamise lõpuleviimiseks; kutsub valitsust üles olema tõeliselt esindav ja kaasava tegevuskavaga; rõhutab, et verevalamise ja riigi lagunemise peatamiseks peaks valitsus õigesti esindama Iraagi ühiskonna poliitilist, usulist ja rahvuslikku mitmekesisust, kaasa arvatud sunniidi vähemust; kutsub kõiki osalejaid üles tegema koostööd poliitilise stabiilsuse ja rahu nimel ning ISi mässutegevuse vastases võitluses; toonitab asjaolu, et Iraagi ühtsus, suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus on riigi ja kogu piirkonna stabiilsuse ning majandusarengu jaoks väga olulised;

19.  kutsub Iraagi valitsust ja parlamenti üles kiiresti läbi vaatama õigusaktid ja -tavad, reformima riigi kohtusüsteemi ja julgeolekuaparaati ning rakendama kõigi iraaklaste suhtes kaasavat poliitikat, et lõpetada diskrimineerimise poliitika;

20.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma konkreetseid meetmeid, et tegeleda naiste olukorraga Iraagis ja Süürias ning tagada nende vabadus ja põhiõiguste austamine, samuti võtta meetmeid, et vältida naiste ja laste ekspluateerimist, kuritarvitamist ja nende vastast vägivalda, eriti tütarlaste varajast abielu; väljendab eelkõige muret asjaolu pärast, et sagenenud on igat liiki vägivald jeziidi naiste vastu, keda ISi liikmed on vangistanud, vägistanud, seksuaalselt väärkohelnud ja müünud;

21.  väljendab muret selle üle, et laste ja noorte värbamise juhtumid Iraagis ja Süürias on sagenenud; ergutab komisjoni tegema koostööd partneritega, kaasa arvatud rahvusvahelised organisatsioonid, et valmistada ette põhjalik kava, kuidas reageerida vajadusele kaitsta relvastatud konfliktist mõjutatud naisi ja lapsi;

22.  toetab ÜRO Inimõiguste Nõukogu taotlust ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole saata kiiresti missioon Iraaki, uurida ISi ja seotud terrorirühmituste toimepandud inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide rikkumisi ning teha kindlaks selliste kuritarvitamiste ja rikkumistega seotud faktid ja asjaolud, et hoida ära karistamatusetunde levik ja tagada täielik vastutuselevõtmine;

23.  on endiselt veendunud, et Süürias ja Iraagis ei ole võimalik saavutada kestvat rahu, kui konflikti käigus aset leidnud kõikide osapoolte raskete kuritegude, eelkõige usulistel või etnilistel põhjustel toime pandud rikkumiste toimepanijaid ei võeta vastutusele; kordab oma nõuet suunata Süürias ja Iraagis inimsusevastaste kuritegude toimepanemises kahtlustatavate küsimus Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse ja toetab kõiki sellesuunalisi algatusi;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Iraagi valitsusele ja esindajatekogule, Kurdistani piirkondlikule omavalitsusele, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Inimõiguste Nõukogule ja kõigile Süüria konflikti osalistele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0023.


Olukord Liibüas
PDF 147kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 18. septembri 2014. aasta resolutsioon olukorra kohta Liibüas (2014/2844(RSP))
P8_TA(2014)0028RC-B8-0111/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibüa kohta,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 15. augusti 2014. aasta järeldusi ja Euroopa Ülemkogu 30. augusti 2014. aasta järeldusi Liibüa kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 26. augusti 2014. aasta avaldusi,

–  võttes arvesse 2014. aasta septembri Euroopa naabruspoliitika paketti Liibüa kohta,

–  võttes arvesse, et Bernardino León nimetati 14. augustil 2014. aastal uueks ÜRO peasekretäri eriesindajaks Liibüas,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1970, 1973 (2011) ja 27. augusti 2014. aasta resolutsiooni 2174,

–  võttes arvesse ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) 4. septembri 2014. aasta aruannet „Ülevaade Liibüas jätkuvates vägivallaaktides aset leidvast rahvusvahelise inimõigusi käsitleva õiguse ja humanitaarõiguse rikkumisest”,

–  võttes arvesse 24. juulil 2014. aastal ÜROs toimunud kohtumist, millel osalesid Araabia Liiga, Euroopa Liidu, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Malta, Hispaania, Ühendkuningriigi ja USA eriesindajad Liibüas, et arutada Liibüa viimaseid sündmusi,

–  võttes arvesse 2014. aasta juunis toimunud Liibüa parlamendivalimisi,

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende 1977. aasta lisaprotokolle ning relvakonflikti osaliste kohustust järgida rahvusvahelist humanitaarõigust ja tagada selle järgimine olenemata olukorrast,

–  võttes arvesse ÜRO ja sellega seotud töötajate ohutust käsitlevat konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolli,

–  võttes arvesse nõukogu 22. mai 2013. aasta otsust Euroopa Liidu piirihaldamise abimissiooni loomise kohta Liibüas (EUBAM),

–  võttes arvesse, et Liibüa on 25. aprillil 1981. aastal ratifitseerinud Aafrika pagulasprobleemi eriaspekte käsitleva Aafrika Liidu konventsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et liibüalased tulid 2011. aasta veebruaris tänavale poliitilisi õigusi nõudma ning pidid taluma riigipoolseid meelevaldseid repressioone, mis tõid kaasa üheksa kuud kestnud tsiviilkonflikti ja Gaddafi režiimi kukutamise; arvestades, et Liibüa julgeolekuolukord, poliitiline stabiilsus, inimõiguste ja humanitaarolukord on viimastel nädalatel märkimisväärselt halvenenud;

B.  arvestades, et rivaalitsevate sõjaliste rühmituste ja eelkõige Mişrātah’ ja Zintani rühmituste vahelised kokkupõrked on viimastel kuudel hoogustunud ning lahingud eelkõige Tripoli ja Benghazi üle kontrolli saavutamiseks on destabiliseerinud Liibüat ja selle üleminekut demokraatiale, samuti suurendanud hukkunud tsiviilisikute, riigisiseste põgenike ja pagulaste arvu; arvestades, et ÜRO Liibüa toetusmissiooni (UNSMIL) hinnangul on viimane lahingute laine toonud kaasa 100 000 riigisisest põgenikku ning veel 150 000 inimest, sh palju võõrtöötajaid, on riigist lahkunud;

C.  arvestades, et islamistidega seotud sõjalised rühmitused võtsid 24. augustil 2014. aastal Tripoli ja selle tsiviillennujaama oma kontrolli alla; arvestades, et islamistidega koostööd tegevatel sõjalistel rühmitustel on suhteid selliste relvarühmitustega nagu Islamiriik, islamistliku Magribi Al-Qaeda (AQIM), Al-Jama’a al-Islamiyyah al-Muqatilah bi-Libya ja Ansar al-Shari'a;

D.  arvestades, et hiljutine lahingutegevus muudab terrorirühmituste leviku ohu tõenäolisemaks; arvestades, et kui sellega ei tegeleta, võib teravneda niigi plahvatusohtlik olukord kogu piirkonnas laiemalt;

E.  arvestades, et Liibüas on ägenenud võitlus kohalike relvastatud rühmituste vahel, sealhulgas on sagenenud rünnakud tsiviilisikute ja eraomandi vastu, millega kaasnevad ulatuslikud inimõiguste rikkumised ja mõnel juhul isegi sõjakuriteod; arvestades, et Tripolis ja Benghazis on väidetavalt röövitud kümneid tsiviilelanikke ainult nende tegeliku või arvatava hõimkondliku, perekondliku või religioosse kuuluvuse tõttu; arvestades, et vägivallategude toimepanijad ei paista hoolivat sellest, millised on nende tegude tagajärjed süütutele tsiviilelanikele;

F.  arvestades, et inimõiguste olukord halveneb kogu riigis, sealhulgas esineb meelevaldseid kinnipidamisi, röövimisi, ebaseaduslikke tapmisi ja piinamisi, samuti ajakirjanike, ametnike, poliitikategelaste ja inimõiguste kaitsjate vastu suunatud vägivalda, nt silmapaistva aktivisti Salwa Bughaighisi brutaalne mõrv;

G.  arvestades, et hiljutine lahingutegevus on muutnud halvemaks üldiseid elamistingimusi Liibüas, kuna napib toitu, kütust, vett ja elektrit; arvestades, et välisriikide meditsiinitöötajate lahkumise ja meditsiinivarustuse nappuse tõttu on tsiviilelanike raske olukord veelgi halvenenud;

H.  arvestades, et alates 2013. aasta detsembrist on julgeolekuolukorra halvenemise tingimustes tapetud või röövitud mitmeid välisriikide kodanikke; arvestades, et 2014. augustis mõistsid mitmed ELi liikmesriigid koos USAga Liibüas jätkuva vägivalla karmilt hukka;

I.  arvestades, et 25. juunil 2014 toimusid seadusandliku kogu valimised; arvestades, et hiljutise vägivallapuhangu tõttu kolis seaduslikult valitud esindajatekoda, mis vahetas välja senise rahvuskongressi, Tripolist Ţubruqisse, ning arvestades, et islamistlikud sõjalised rühmitused ei tunnusta esindajatekoda ega uut valitsust ning on moodustanud oma valitsuse ja parlamendi;

J.  arvestades, et Liibüa riiklike meediakanalite sõnul avaldab põhiseaduse koostamise assamblee, mis valiti 2014. aasta veebruaris ja kuhu kuulub 60 esindajat Liibüa kolmest ajaloolisest piirkonnast, 2014. aasta lõpuks põhiseaduse eelnõu ja tõenäoliselt korraldatakse selle kohta referendum 2015. aasta märtsis;

K.  arvestades tungivat vajadust taastada Liibüa poliitilise protsessi usaldusväärsus; arvestades Liibüa tavakodanike seas laialt levinud skeptilisust, mis õõnestas hiljutiste valimiste usaldusväärsust ja tõi kaasa madala osalusmäära; arvestades, et kolonel Gaddafi kukutamisega alguse saanud demokraatlik protsess on hiljutise vägivalla tulemusena üha suuremas ohus;

L.  arvestades, et UNSMILi peamiseks ülesandeks on riigi ülesehitamine ja Euroopa Liit on keskendunud Liibüa toetamisele EUBAMi kaudu;

M.  arvestades, et on teateid selle kohta, et Liibüa vägivalda on sekkutud väljastpoolt, sealhulgas sõjalise tegevuse vormis, relvade ja laskemoona tarnimisega ning tegevusega, mis süvendab kohapealseid lõhesid, mõjutab nõrku juhtimisstruktuure ja kahjustab seeläbi Liibüa üleminekut demokraatiale; arvestades, et mõned Pärsia lahe riigid ja mõned teised piirkondlikud osalised toetavad nüüd Liibüa teravnevates riigisisestes rahutustes vastaspooli;

N.  arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2174 (2014) kohaselt on lubatud reisikeelud ja varade külmutamine nende isikute või üksuste puhul, kellega seoses komitee on kindlaks teinud, et nad osalevad muus tegevuses või toetavad muud tegevust, mis ohustab Liibüa rahu, stabiilsust või julgeolekut, või takistavad või õõnestavad poliitilise ülemineku edukat lõpuleviimist;

O.  arvestades, et sajad rändajad ja pagulased on väidetavalt hukkunud, püüdes Liibüa vägivalla eest põgenedes üle Vahemere Euroopasse jõuda, ning see on tekitanud Itaalias ja Maltal suure pagulaskriisi; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti teatel on alates juunist hukkunud 1600 inimest, kes püüdsid jõuda Euroopasse; arvestades, et Liibüa on Euroopasse suunduvate rändajate peamine lähtekoht; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul on käesoleva aasta jooksul ligikaudu 109 000 Itaaliasse saabunud pagulasest umbes 98 000 asunud teele Liibüast; arvestades, et veel 500 sisserändajat arvatakse olevat hukkunud 15. septembril 2014 Malta lähedal, kui nende laeva rammis väidetavalt teine laev;

P.  arvestades, et 26. veebruaril 2011. aastal andis ÜRO Julgeolekunõukogu Liibüas valitseva olukorra lahendamise üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; arvestades, et 27. juunil 2011 andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus seoses inimsusvastaste kuritegudega välja kolm vahistamismäärust – Muammar Gaddafi, Saif al-Islam Gaddafi ja Abdullah al-Senussi kohta; arvestades, et ülejäänud kahtlustatavad ei ole vahi all; arvestades, et Liibüa ametivõimud on tungivalt nõudnud, et nende üle mõistetaks kohut Liibüa riiklikus õigussüsteemis;

Q.  arvestades, et 25. augustil 2014 korraldas Egiptus Liibüa naaberriikide kolmanda kohtumise, millel osalesid Liibüa, Tuneesia, Alžeeria, Sudaani, Nigeri ja Tšaadi ning Araabia Liiga välisministrid, et arutada Liibüa kriisi; arvestades, et kokkutulnud andsid välja pressiteate, milles kinnitasid Liibüa institutsioonide legitiimsust, ei nõustunud välisriikide sekkumisega, nõudsid sõjaliste rühmituste relvitustamist ja tegid ettepaneku luua astmeline karistusmehhanism isikutele või üksustele, kes blokeerivad poliitilist protsessi;

1.  mõistab hukka eskaleeruva vägivalla eelkõige tsiviilelanikkonna ja tsiviilasutuste vastu; kutsub kõiki konflikti osalisi üles viivitamata lõpetama vägivallaaktid ja leppima kokku vaherahu kehtestamises, et teha lõpp elanikkonna aina suurenevatele kannatustele, ning alustama kaasavat poliitilist dialoogi, et rajada riik, mis põhineb inimõiguste austamisel, demokraatial ja õigusriigi põhimõtetel; nõuab, et kõik inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkujad võetaks vastutusele; tunneb sügavat muret Liibüa tsiviilelanikkonna kannatuste ja institutsioonidele tekitatud kahju pärast ning väljendab nendega täielikku solidaarsust;

2.  nõuab tungivalt, et kõik konflikti osalised järgiksid humaansuse, neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtteid, et tagada humanitaarabi osutamine, abisaajate tsiviilelanike turvalisus ja humanitaarabitöötajate julgeolek;

3.  tuletab meelde, et kõik asjaosalised Liibüas peavad endale alati kohustuseks seadma tsiviilisikute kaitse ning kõiki kinnipeetavaid tuleks kohelda rahvusvahelisi inimõigusi ja humanitaarõigust järgides; tuletab meelde, et tahtlikud rünnakud personali vastu, kes on seotud humanitaarabi osutamise või ÜRO põhikirja kohaste rahuvalveoperatsioonidega, mille eesmärk on tsiviilisikute või tsiviilobjektide kaitse relvastatud konflikte käsitleva rahvusvahelise õiguse alusel, on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt sõjakuriteod;

4.  võtab teadmiseks Liibüa üldise ebakindluse ja nõrgeneva juhtimise mõju piirkondlikule ja Euroopa julgeolekule; tuletab meelde, et 2014. aasta juulis ja augustis toimunud lahingud Tripoli lennujaama üle kontrolli saavutamiseks põhjustasid konflikti drastilise ägenemise ja üleüldise kaose ning nõudsid arvukalt inimohvreid ja tõid kaasa strateegilise infrastruktuuri hävitamise;

5.  on sügavat mures teadete pärast, et Liibüas aset leidvas vägivallas osalevad piirkondlikud osalejad, ning kutsub naaberriike ja piirkondlikke osalejaid üles hoiduma meetmetest, mis võiksid praeguseid lõhesid süvendada ja kahjustada Liibüa üleminekut demokraatiale; kutsub neid üles tõhustama piirikontrolli, sealhulgas sadamates ja lennujaamades, ning kontrollima põhjalikult kogu kaupa, mis Liibüasse sisse tuuakse ja sealt välja viiakse; avaldab kiitust Tuneesiale sadadele tuhandetele vägivalla eest põgenevatele ja hetkel Tuneesias viibivatele Liibüa kodanikele üles näidatud külalislahkuse eest;

6.  tuletab meelde 27. augustil 2014. aastal vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2174, millega laiendati Liibüa suhtes kehtestatud rahvusvahelisi sanktsioone, et hõlmata nende isikute kriminaalvastutust, kes panevad toime või toetavad tegusid, mis „seavad ohtu rahu, stabiilsuse või julgeoleku Liibüas, või takistavad või kahjustavad selle poliitilise ülemineku edukat lõpuleviimist”; kutsub kõrget esindajat, ELi, selle liikmesriike ja laiemat rahvusvahelist üldsust üles kaaluma võimalust kehtestada selliseid meetmeid konkreetsete isikute suhtes, kes ohustavad rahu ja demokraatiale ülemineku väljavaateid Liibüas, ning koostada nendest nimekiri, nagu rahvusvaheline üldsus koostas musta nimekirja Gaddafi ja tema lähikondlaste kohta;

7.  tuletab meelde, et sõjas osalevad pooled tuleb vastutusele võtta ning nende suhtes tuleb algatada kohtumenetlus kas Liibüa kohtutes või Rahvusvahelises Kriminaalkohtus, kelle jurisdiktsiooni alla kuuluvad ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1970 kohaselt Liibüas alates 15. veebruarist 2011. aastal toime pandud sõjakuriteod, inimsusvastased kuriteod, genotsiid ja vägistamine sõjakuriteona;

8.  avaldab kindlat toetust jõupingutustele, mida teevad ÜRO Liibüa toetusmissioon (UNSMIL) ja hiljuti ametisse nimetatud ÜRO eriesindaja Liibüas, Bernardino Léon, et edendada ja hõlbustada Liibüa poliitikute ja mõjukate osaliste vahelist dialoogi riigi tasandil; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus võtaks ÜRO kaudu meetmeid seoses olukorraga Liibüas;

9.  toetab esindajatekoda kui õiguspärast organit, mis loodi 2014. aasta juunis toimunud valimiste tulemusel; kutsub Liibüa ajutist valitsust, valitud esindajatekoda ja põhiseaduse koostamise assambleed üles täitma oma ülesandeid lähtuvalt õigusriigi põhimõttest ja inimõigustest, aga ka kaasavas vaimus ja riigi huvides ning kõigi Liibüa kodanike, sh usuvähemuste õiguste kaitseks; kutsub kõiki asjaosalisi üles neid toetama ja alustama kaasavat poliitilist arutelu, et taastada stabiilsus ja leppida kokku edasises tegevussuunas; kutsub esindajatekoja liikmeid üles külastama Euroopa Parlamenti ja kohtuma selle äsja valitud liikmetega, et seada sisse parlamentidevahelised suhted;

10.  tunnistab, et naistel on olnud Liibüa üleminekuprotsessides keskne roll, ning rõhutab, kui oluline on naiste täielik osalemine Liibüa riiklikes otsustusprotsessides ja riiklike institutsioonide loomises kõikidel tasanditel;

11.  rõhutab, et Liibüa ametiasutused peavad haldama nafta tootmist ja müüki, ning palub rahvusvahelisel üldsusel hoiduda tehingutest muude osalistega; nõuab, et Liibüas tegutsevad rahvusvahelised ettevõtjad avalikustaks oma energiasektori finantstehingud;

12.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles koordineerima liikmesriikide tegevust Liibüas ja koondama toetuse riikluse ja institutsioonide ülesehitamisele, samuti aitama koos liikmesriikide, ÜRO, NATO ja piirkondlike partneritega kaasa selliste tõhusate ja riiklikul tasandil juhitavate ja kontrollitavate julgeolekujõudude (relvajõud ja politsei) loomisele, mis suudavad riigis tagada rahu ja korra, ning toetama relvarahu kehtestamist ja töötama välja selle jälgimise mehhanismi; rõhutab, et EL peaks samuti tähtsustama reformide toetamist Liibüa kohtusüsteemis ja muudes demokraatliku juhtimise seisukohast olulistes valdkondades;

13.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liit on alustanud Liibüas ELi piirihaldamise abimissiooni (EUBAM), mis ei ole veel suutnud saavutada oma eesmärki aidata parandada julgeolekut Liibüa piiril; märgib, et kõnealune missioon on praegu peatatud ja suurem osa personalist julgeolekukaalutlustel tagasi toodud (välja arvatud väike üksus, mis on asustatud ümber Tunisesse); rõhutab, et üksnes piiride turvalisusele keskenduvast ELi julgeolekualasest toetusest ei ole selgelt küllalt ning nii jäetakse arvestamata Liibüa vajadused ja ka piirkondliku, sealhulgas ELi julgeolekuga seonduvad ohud; kutsub seetõttu kõrget esindajat üles vaatama läbi Euroopa Liidu piirihaldamise abimissiooni volitused, et luua ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames uus missioon, milles võetakse arvesse muutunud olukorda Liibüas, eelkõige seoses tungiva vajadusega riigi ülesehitamise, institutsioonide tugevdamise ja julgeolekusektori reformi järele;

14.  on jätkuvalt mures relvade, laskemoona ja lõhkeainete leviku pärast riigis, aga ka relvade salaveo pärast Liibüasse, kuna see kujutab ohtu riigi stabiilsusele ja elanikkonnale;

15.  tunneb sügavat muret Itaalia ja Malta rannikule saabunud enneolematult suure arvu varjupaigataotlejate ja ebaseaduslike rändajate pärast, kellest paljud on oma teekonda alustanud Liibüa territooriumilt; kutsub ELi üles järgima Vahemere rakkerühmas välja selgitatud prioriteete ja algatama Liibüa valitsusega rände küsimuses poliitilise dialoogi niipea, kui tingimused seda võimaldavad; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Malta lähedal hukkus veel 500 inimest, kuna nende laeva rammis väidetavalt teine laev;

16.  palub, et EL ja liikmesriigid pakuksid Itaaliale tõhusat abi ja tuge tema kiiduväärt püüdlustes päästa elusid ja tulla toime kasvavate rändevoogudega Põhja-Aafrikast, eriti Liibüast;

17.  nõuab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti esinduse taasavamist ja täiemahulist töölehakkamist Liibüas; nõuab, et EL jätkaks humanitaar-, finants-, ja poliitilise abi andmist kriisipiirkondadele Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, et võidelda rände ja humanitaarprobleemide algpõhjustega;

18.  väljendab sügavat muret Liibüas tegutsevate Al-Qaedaga seotud terrorirühmituste ja üksikisikute järjest suurema osakaalu pärast ning kinnitab veel kord vajadust võtta kooskõlas ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õigusega (sealhulgas kohaldatava rahvusvahelise inimõigustealase, pagulas- ja humanitaarõigusega) kasutusele kõik vahendid, et võidelda terroriaktide kui rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ähvardavate ohtude vastu;

19.  kinnitab taas ELi vankumatut toetust Liibüa rahva demokraatlikele püüdlustele ja lubadust neid aidata, eelkõige praeguses kriisiolukorras ja riigi üleminekul demokraatiale; nõuab, et EL toetaks Liibüat stabiilsuse saavutamisel ja demokraatiale üleminekul rohkem;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Liibüa valitsusele ja esindajatekojale, ÜRO peasekretärile, Araabia Liigale ja Aafrika Liidule.


Iisrael ja Palestiina pärast Gaza konflikti ning ELi roll
PDF 134kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 18. septembri 2014. aasta resolutsioon Gaza sõja järgse Iisraeli ja Palestiina ning ELi rolli kohta (2014/2845(RSP))
P8_TA(2014)0029RC-B8-0117/2014

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1949. aasta neljandat Genfi konventsiooni tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–  võttes arvesse 18. septembril 1995 sõlmitud vahelepingut Jordani Läänekalda ja Gaza sektori kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. juuli 2014. aasta avaldust,

–  võttes arvesse 13. septembril 1993 sõlmitud Oslo kokkuleppeid (ajutise omavalitsuse korraldamise põhimõtete deklaratsioon),

–  võttes arvesse nõukogu 30. augusti 2014. aasta, 16. detsembri 2013. aasta, 14. mai 2012. aasta, 18. juuli ja 23. mai 2011. aasta ning 8. detsembri 2009. aasta järeldusi Lähis-Ida rahuprotsessi kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 27. augusti 2014. aasta avaldust relvarahu kohta Gazas,

–  võttes arvesse Palestiina pagulaste abiorganisatsiooni (UNRWA) igapäevaseid aruandeid olukorra kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. juuli 2014. aasta pressiteadet ja ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 13. juuli 2014. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks,

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et äsjane konflikt Gazas põhjustas inimohvreid ja lubamatuid kannatusi mõlema poole tsiviilelanikkonnale;

B.  arvestades, et Iisraeli kaitsejõudude poolt läbi viidud operatsiooni Protective Edge ning Hamasi ja muude relvastatud rühmituste poolt Gaza sektorist Iisraeli rakettidega tulistamise tagajärjel hukkus Gaza sektoris üle 2000 palestiinlase, kellest suur osa olid tsiviilisikud, sealhulgas 503 last, haavata sai üle 10 000 palestiinlase ning hukkus 66 Iisraeli sõdurit ja 6 Iisraeli tsiviilisikut, sealhulgas üks laps, ning haavata sai üle 500 iisraellase; arvestades, et see vägivaldne konflikt on põhjustanud Gazas tõsise humanitaarkriisi;

C.  arvestades, et 26. augustil 2014 saavutati relvarahukokkulepe, mis lõpetas Gaza sektoris seitse nädalat kestnud vaenutegevuse; arvestades, et Egiptus tegi selle kokkuleppe vahendamisel märkimisväärseid jõupingutusi;

D.  arvestades, et relvarahu kokkuleppe kohaselt tuleks võimaldada saata humanitaarabi Gaza sektorisse Iisraeli kaudu, avada Rafahi piiriületuspunkt ja laiendada kalastusvööndit kuue miili kaugusele Gaza rannikust;

E.  arvestades, et relvarahu püsimise korral peaksid pooled alustama 2014. aasta septembri lõpus läbirääkimisi erinevatel Gaza sektori olukorda puudutavatel teemadel; arvestades, et need läbirääkimised võivad hõlmata Gaza sektori relvastatud rühmituste desarmeerimist, vägivaldses konfliktis hukkunud kahe Iisraeli sõduri säilmete tagastamist, Palestiina vangide vabastamist ja Gaza blokaadi lõpetamist või lõdvendamist, muu hulgas piirkonna meresadama ja lennujaama ülesehitamise kaudu;

F.  arvestades, et UNRWA ja kohapeal tegutsevate organisatsioonide hinnangul on täielikult või osaliselt hävinenud 1700 ja kahjustada saanud 40 000 eluaset ning hävitatud on ka 17 haiglat ja tervishoiuasutust, 136 UNRWA kooli, 60 mošeed ja 13 surnuaeda;

G.  arvestades, et Gazas tehti maatasa terved elurajoonid ja elutähtis taristu, sh Gaza elektrijaam, mis senini ei tööta ja on toonud kaasa elektrikatkestused, mis kestavad 18 tundi päevas, ning umbes 450 000 inimesel puudub kahjustuste või madala surve tõttu endiselt juurdepääs veevarustusele;

H.  arvestades, et Palestiina ekspertide hinnangul läheb Gaza ülesehitamine maksma ligi 8 miljardit USA dollarit; arvestades, et ÜRO ja Palestiina valitsus kutsusid 9. septembril 2014 rahvusvahelisi rahastajaid üles eraldama 550 miljonit USA dollarit, et anda konfliktijärgse hädaabina toiduabi ning juurdepääs joogiveele, tervishoiuteenustele ja haridusele; arvestades, et rahvusvaheline rahastajate konverents Gaza sektori taastamise teemal toimub kava kohaselt Egiptuses;

I.  arvestades, et 29 UNRWA koolihoonet kasutatakse jätkuvalt ühiskeskustena rohkem kui 63 000 põgeniku jaoks;

J.  arvestades, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmeil on umbes 17 000 hektarit põllumaad saanud suuri otseseid kahjustusi ja pooled Gaza kodulindudest on hävinenud otseste rünnakute tõttu või seetõttu, et piirialadel ei olnud põllumajandusmaadele raskendatud pääsemise tõttu võimalik lindude eest piisavalt hoolt kanda;

K.  arvestades, et ÜRO ülesanne on algatada uurimine ÜRO struktuuridele tekitatud kahju hindamiseks;

1.  avaldab veel kord kaastunnet kõigile relvakonflikti ohvritele ja nende peredele; mõistab teravalt hukka inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised;

2.  väljendab heameelt Egiptuse vahendatud relvarahukokkuleppe üle; tunnustab ja kiidab Egiptust tema rolli eest relvarahu saavutamises; toetab Egiptuse ametivõime nende jätkuvas töös iisraellaste ja palestiinlastega pikaajalise relvarahu saavutamiseks ning tõstab esile Egiptuse strateegilist rolli rahumeelse lahenduse praeguse ja tulevase vahendajana; tunneb heameelt, et viimaste teadete kohaselt algatab Egiptus peatselt läbirääkimised alalise relvarahu üle;

3.  nõuab tungivalt, et EL osaleks tulemuslikult kiireloomulise humanitaarabi andmises ning Gaza ülesehitamises; kutsub ELi üles osalema täies mahus 12. oktoobril 2014 Kairos toimuval rahvusvahelisel rahastajate konverentsil;

4.  rõhutab, et Gaza sektori elanikele täieliku ja piiramatu juurdepääsu andmine humanitaarabile peab olema esmane prioriteet; nõuab, et rahvusvaheline kogukond tugevdaks oma sellesuunalisi jõupingutusi ja reageeriks viivitamata üleskutsetele eraldada UNRWA-le täiendavaid rahalisi vahendeid; kutsub kõiki piirkonna osalisi üles aitama kaasa sellele, et humanitaarabi jõuaks Gazas viivitamata esmatarbekaupu ja põhiteenuseid vajavate isikuteni, pöörates seejuures erilist tähelepanu elektriteenustele ja veevarustusele ning eriti laste erivajadustele; väljendab muret seoses väidetega Gaza humanitaarabisaadetiste kohaletoimetamise tahtliku blokeerimise kohta; rõhutab samal ajal, et ELi humanitaar- ja finantsabi tuleb kasutada kõige tõhusamal viisil Palestiina elanikkonna hüvanguks ja seda ei tohi kunagi kasutada otseselt või kaudselt terrorismiga seotud tegevuseks;

5.  tunneb heameelt Iisraeli valitsuse ja Palestiina rahvusliku ühtsuse valitsuse vahel eri valdkondades peetava dialoogi üle ning kutsub mõlemat poolt üles seda jätkama; nõuab samal ajal tungivalt, et Palestiina rahvusliku ühtsuse valitsus kehtestaks Gaza sektoris viivitamata oma täieliku võimkonna, et vältida kaose ja seadusetuse levimist Gazas; kutsub üles viima lõpule Palestiina leppimisprotsessi, mis peaks sillutama teed peatselt läbiviidavateks parlamendi- ja presidendivalimisteks;

6.  innustab peamisi piirkondlikke jõude, eriti Egiptust ja Jordaaniat, jätkama pingutusi olukorra rahustamiseks; kinnitab oma kindlat toetust kahe riigi lahendusele, mille aluseks on 1967. aasta piirid ja Jeruusalemm mõlema riigi pealinnana ning mille tulemusel eksisteeriksid rahus ja turvaliselt kõrvuti Iisraeli Riik ning sõltumatu, demokraatlik, terviklik ja elujõuline Palestiina riik, mis tähendaks Gaza blokaadi lõpetamist; kordab, et asundused on rahvusvahelise õiguse kohaselt seadusevastased ning on takistuseks rahu saavutamisele; palub kõikidel ELi institutsioonidel ergutada kaubavahetust ning kultuuri- ja teaduskoostööd, samuti energia- ja veealast ning majanduskoostööd Iisraeli ja tema naabrite vahel;

7.  julgustab Hamasi ja Palestiina omavalitsust jõudma Palestiina-sisese leppimiseni, et koos Gaza uuesti üles ehitada ning leida pikaajaline poliitiline lahendus;

8.  väljendab heameelt ELi valmisoleku üle aidata kaasa laiaulatusliku ja jätkusuutliku lahenduse leidmisele, mis suurendaks nii palestiinlaste kui ka iisraellaste julgeolekut ja heaolu ning parandaks nende majanduslikku olukorda; võtab rahuloluga teadmiseks asjaolu, et EL töötab välja erinevad tõhusad ja ulatuslikud meetmed järgmistes valdkondades: liikumine ja juurdepääs, suutlikkuse suurendamine, kontroll ja järelevalve, humanitaarabi ja konfliktijärgsed ülesehitustööd;

9.  avaldab toetust president Mahmoud Abbase rahumeelse vastupanu poliitikale ja mõistab hukka kõik terrorismi- ja vägivallaaktid; kutsub Euroopa Liitu ja selle liikmesriike üles tugevdama oma toetust president Abbase juhtimisele ja tema viimasele algatusele konflikti ummikseisu lõpetamiseks;

10.  rõhutab, et Gaza sektori senine olukord ei ole kestlik ja loob pinnase ekstremismile, õhutades pidevalt uusi vägivallapuhanguid piirkonnas; on veendunud, et pikaajalise stabiilsuse Gazas aitavad saavutada üksnes ülesehitus ja majanduse elavnemine, mida praegu piirab isikute ja kaupade vaba liikumise puudumine; kutsub üles Gaza kiirele ülesehitamisele ja taastamisele ning toetab jõuliselt rahastajate konverentsi korraldamist 12. oktoobril 2014 Kairos;

11.  kutsub ELi ja selle liikmesriike tungivalt üles etendama – ka nn Lähis-Ida neliku raames – aktiivsemat poliitilist osa pingutustes, mis on suunatud õiglase ja kestva rahu saavutamisele iisraellaste ja palestiinlaste vahel; toetab kõrge esindaja pingutusi selleks, et luua usaldusväärne väljavaade rahuprotsessi taaskäivitamiseks;

12.  peab kiiduväärseks asjaolu, et EL on valmis toetama ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiidetud võimalikku rahvusvahelist mehhanismi, muu hulgas oma kohapeal elluviidavate missioonide EU BAM Rafah ja EUPOL COPPS taaskäivitamise ja nende kohaldamisala võimaliku laiendamise ja volituste pikendamisega, käivitades ka Palestiina omavalitsuse tolli- ja politseitöötajatele koolitusprogrammi nende ümberpaigutamiseks Gaza sektorisse;

13.  tunnustab UNRWA ja kõigi selle töötajate poolt konflikti ajal ja pärast seda tehtud tööd; avaldab UNRWA-le ja konflikti käigus tapetud 12 töötaja perekondadele kaastunnet; kutsub ELi ja rahvusvahelisi rahastajaid üles oma toetust märkimisväärselt suurendama, et UNRWA-l oleks võimalik katta kannatada saanud elanike suurenenud esmavajadused;

14.  rõhutab, et Palestiina omavalitsus, EL, Egiptus ja Jordaania peavad tegema otsustavaid jõupingutusi selleks, et terrorirühmitustel Gazas ja Läänekaldal ei oleks võimalik taasrelvastuda ega pöörduda uuesti relvade salakaubanduse, rakettide valmistamise ja tunnelite ehitamise juurde;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Lähis-Ida neliku eriesindajale, Iisraeli Knessetile ja valitsusele, Palestiina omavalitsuse presidendile ja Palestiina Seadusandlikule Nõukogule, Egiptuse parlamendile ja valitsusele ning Jordaania parlamendile ja valitsusele.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika