Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2014/2140(DEC)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0067/2015

Esitatud tekstid :

A8-0067/2015

Arutelud :

PV 28/04/2015 - 16
CRE 28/04/2015 - 16

Hääletused :

PV 29/04/2015 - 10.10
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0119

Vastuvõetud tekstid
PDF 511kWORD 181k
Kolmapäev, 29. aprill 2015 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Kontrollikoja eriaruanded komisjoni 2013. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta
P8_TA(2015)0119A8-0067/2015

Euroopa Parlamendi 29. aprilli 2015. aasta resolutsioon komisjoni 2013. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmisega seotud kontrollikoja eriaruannete kohta (2014/2140(DEC))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2013. aasta üldeelarvet(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2013. aasta konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannet (COM(2014)0510 – C8‑0140/2014)(2),

–  võttes arvesse kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2013 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(3),

–  võttes arvesse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 287 tehtud kontrollikoja avaldust(4), mis kinnitab 2013. aasta raamatupidamise aastaaruande usaldusväärsust ja selle aluseks olevate tehingute seaduslikkust ja korrektsust,

–  võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta otsust Euroopa Liidu 2013. aasta üldeelarve (III jagu – Komisjon) täitmisele heakskiidu andmise kohta(5) ning oma resolutsiooni tähelepanekutega, mis on kõnealuse otsuse lahutamatu osa,

–  võttes arvesse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 lõike 4 teisele lõigule koostatud kontrollikoja eriaruandeid,

–  võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 2015. aasta soovitust komisjoni tegevusele heakskiidu andmise kohta 2013. aasta eelarve täitmisel (05303/2015 – C8‑0053/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 317, 318 ja 319,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(7), eriti selle artikleid 62, 164, 165 ja 166,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 93 ja V lisa,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8-0067/2015),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõike 1 kohaselt täidab komisjon eelarvet ja haldab programme ning vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 317 täidab ta eelarvet koostöös liikmesriikidega omal vastutusel ning järgides usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid;

B.  arvestades, et kontrollikoja eriaruannetes esitatakse teavet niisuguste probleemsete teemade kohta, mis on seotud rahaliste vahendite kasutamisega, ning need on seega Euroopa Parlamendi jaoks kasulikud eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutava institutsiooni rolli täitmisel;

C.  arvestades, et Euroopa Parlamendi tähelepanekud kontrollikoja eriaruannete kohta moodustavad Euroopa Parlamendi 29. aprilli 2015. aasta otsuse (Euroopa Liidu 2013. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta, III jagu – Komisjon) lahutamatu osa;

I osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 11/2013 „Õigete kogurahvatulu andmete saamine: struktureeritum ja sihipärasem lähenemisviis muudaks komisjoni kontrolli mõjusamaks”

1.  kutsub komisjoni üles tegema struktureeritud ja ametliku analüüsi, milles võetaks arvesse kulusid ja kasu ning mis võimaldaks konkreetsete valdkondade või andmete koostamise (alam)tööprotsesside kontrollimist kavandada ja vastavaid prioriteete määrata; on arvamusel, et analüüsis tuleks arvesse võtta liikmesriikide rahvamajanduse arvepidamisega seonduvaid riske ja kogurahvatulu komponentide suhtelist osakaalu kogu majanduses; on seisukohal, et riskianalüüs peaks põhinema kõigile Eurostati osakondadele kättesaadaval kvalitatiivsel ja kvantitatiivsel koguteabel ning keskenduma kogurahvatulu nimistutes ja liikmesriikide hiljutistes kogurahvatulu kvaliteediaruannetes kirjeldatud koostamismenetlustele;

2.  kutsub komisjoni üles lühendama kontrollitsükli kestust, et piirata üldiste reservatsioonide kasutamist; on seisukohal, et seda tüüpi reservatsioonid peaksid piirduma erakorraliste juhtumitega, kui on tõsine oht, et ELi finantshuvid pole kaitstud, näiteks kui liikmesriik teeb kontrollitsükli ajal suure muudatuse või teeb seda ebakorrapäraste ajavahemike tagant;

3.  kutsub Eurostati üles andma kogurahvatulu komiteele selgelt ja õigeaegselt aru juhtudest, mille puhul eeldatakse tasuvuspõhimõtte kohaldamist;

4.  eeldab, et komisjoni teostatava kontrolli juurde kuulub kogurahvatulu nimistutes kirjeldatud koostamismenetluste struktureeritud ja ametlik kvalitatiivne riskihindamine, samuti oluliste ja suuremat riski sisaldavate kogurahvatulu komponentide põhjalik kontroll; usub, et kogurahvatulu komponentide valimine põhjalikuks kontrolliks peaks toimuma vastavalt 1. soovituses kirjeldatud tasuvusanalüüsile; on arvamusel, et põhjaliku kontrolli ulatus ja eesmärgid peaksid olema mahukamad kui hiljutise kontrollitsükli käigus tehtud Eurostati otsene kontroll;

5.  kutsub komisjoni üles pöörama kontrollitöös erilist tähelepanu liikmesriikide kogurahvatulu andmete ammendavusele ja võrreldavate statistilise hindamise menetluste kasutamisele varimajanduse hindamisel rahvamajanduse arvepidamises; kutsub Eurostati üles kontrollima, kas kõik liikmesriigid järgivad komisjoni suuniseid, ja võtma asjakohaseid meetmeid, et tagada selle küsimuse ühetaoline käsitlemine liikmesriikides;

6.  kutsub komisjoni üles oma tööd dokumenteerima, sh koostama täieliku teabe Eurostati töö kohta, mis on tehtud kas seoses dokumentide kontrollimisega ja/või riiklike statistikaametite külastamisega; on seisukohal, et Eurostati kontrolle kajastavad dokumendid peaksid võimaldama juhtkonnal selgelt tuvastada valitud kogurahvatulu komponentide kontrolli tulemused vastavalt sisekontrollistandarditele;

7.  kutsub Eurostati üles hindama võimaluse korral vajalike meetmete võimalikku mõju (arvuliselt väljendatavate tähelepanekute puhul) ja/või riski sisaldavat summat (arvuliselt mitteväljendatavate tähelepanekute puhul) ning määrama kindlaks olulisuse kriteeriumid, selleks et kehtestada erireservatsioonid; on seisukohal, et need kriteeriumid peaksid olema kvalitatiivsed või kvantitatiivsed; on arvamusel, et üldreeglina tuleks kehtestada reservatsioonid konkreetsete kogurahvatulu komponentide kohta seoses vajalike meetmetega, mida riiklikud statistikaametid ei ole määratud tähtaegadeks võtnud ja mille mõju võib olla oluline;

8.  kutsub Eurostati üles parandama kooskõlastamist omavahendite arvestamiseks kasutatava kogurahvatulu kontrollimisega tegeleva osakonna ja muude, eriti rahvamajanduse arvepidamisega tegelevate osakondade vahel; on seisukohal, et kui muude Eurostati osakondade võetud meetmed võivad mõjutada SKP ja/või kogurahvatulu andmete koostamist, tuleks võimaluse korral konsulteerida kogurahvatulu komiteega ja lõplik otsus nende meetmete kohta tuleks vastu võtta Eurostati struktuuri asjakohasel tasandil;

9.  kutsub Eurostati üles oma hindamisaruandeid täiustama, et lisada neisse liikmesriikide kogurahvatulu andmete täielik, läbipaistev ja järjekindel hindamine; on seisukohal, et kogurahvatulu komitee iga-aastased arvamused peaksid sisaldama selget hinnangut selle kohta, kas liikmesriikide kogurahvatulu andmed on omavahendite arvestamiseks asjakohased (või mitte), kas nende sisu vastab nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1287/2003(8) (rahvamajanduse kogutulu määrus) nõuetele ja kas neid kasutatakse eelarvemenetluses asjakohaselt vastavalt nõukogu määrusele (EÜ, Euratom) nr 1150/2000(9) (omavahendite määrus);

10.  on arvamusel, et eelarve peadirektoraadi ja Eurostati aasta tegevusaruanded peaksid andma õige ja õiglase ülevaate liikmesriikide kogurahvatulu andmete kontrollimise ja kogurahvatulul põhinevate omavahendite haldamise kohta; kutsub seetõttu komisjoni üles kehtestama Eurostatile nõue anda regulaarselt aru kogurahvatulu andmete kontrolli tulemustest, mis võimaldab eelarve peadirektoraadil saada vajaliku kinnituse, et kasutada seda oma iga-aastaste tegevusaruannete koostamisel;

II osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 13/2013 „ELi arenguabi Kesk-Aasiale”

11.  peab kiiduväärseks eriaruannet, milles hinnatakse ELi arenguabi Kesk-Aasiale; võtab teadmiseks leiud, järeldused ja soovitused ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

Üldised tähelepanekud

12.  peab kiiduväärseks aruandes esitatud tähelepanekuid, mille kohaselt komisjon ja Euroopa välisteenistus on teinud märkimisväärseid pingutusi üsna problemaatilises geograafilises ja poliitilises kontekstis;

13.  juhib siiski tähelepanu asjaolule, et liidu arengustrateegiaid saaks abi asjakohase korralduse kaudu veelgi paremini suunata ja vajadustele vastavaks kohandada, et suurendada liidu poliitiliste eesmärkide nähtavust ja mõju piirkondlikul tasandil;

14.  rõhutab, et liidu poolt võetavate kohustuste tase ja olemus peab olema diferentseeritud ja tingimuslik, sõltudes mõõdetavatest edusammudest demokratiseerumise, inimõiguste, hea valitsemistava, jätkusuutliku sotsiaalmajandusliku arengu, õigusriigi põhimõtte järgimise ja korruptsioonivastase võitluse vallas, ning liit peab vajaduse korral pakkuma abi selle protsessi edendamiseks, järgides liidu naabruspoliitika põhimõtetele sarnanevat suunda;

15.  on seisukohal, et Kesk-Aasia riikidele suunatud programmide jätkuv liidupoolne edendamine on oluline piiriülene vahend, mis soodustab piirkonna riikide vahelist vastastikust mõistmist ja koostööd;

16.  juhib tähelepanu sellele, et koostöö Kesk-Aasia riikidega saab anda tulemusi ainult siis, kui need riigid järgivad demokraatia, hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste rahvusvahelisi standardeid; toonitab ka, et liidu arengukoostööd ei tohi allutada majandus-, energeetika- ja julgeolekuhuvidele;

Arenguperspektiivid seoses tulevase arenguabi kavandamise ja rakendamisega

17.  on seisukohal, et komisjon peaks kavandama tulevased piirkonnaprogrammid selliselt, et need võiksid saavutada tõeliselt piirkondliku mõõtme;

18.  palub komisjonil keskenduda kogu abi andmisel väikesele arvule valdkondadele;

19.  juhib tähelepanu sellele, et tulevast arenguabi andmist tuleks tõhustada ühelt poolt liidusisese koordineerimise tugevdamisega ja teiselt poolt muude rahvusvaheliste abiandjate ning piirkondlike sidusrühmade suurema kaasamisega;

20.  toetab igati täieõiguslike liidu delegatsioonide avamist kõigis Kesk-Aasia riikides liidu kohaloleku ja nähtavuse suurendamiseks piirkonnas, pikaajalise koostöö edendamiseks ja ühiskonna kõigi sektorite kaasamiseks, õigusriigi põhimõtete paremaks mõistmiseks ja õigusriigi tekke edendamiseks ning inimõiguste austamiseks; on seisukohal, et selliste delegatsioonide olemasolu aitab suuresti kaasa arenguabi eesmärkide saavutamisele;

21.  kutsub komisjoni üles võtma kasutusele arenguabi osutamisega seotud halduskulude kogusumma arvutus- ja aruandlussüsteemi;

22.  palub komisjonil määrata iga eelarvetoetuse programmi jätkamiseks ranged ja objektiivselt kontrollitavad tingimused ning neid rakendada, pöörates eelkõige asjakohast tähelepanu korruptsioonivastaste mehhanismide toetamisele;

23.  tuletab meelde, et korruptsioon on Kesk-Aasia riikides tõsine probleem; juhib tähelepanu asjaolule, et Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksi kohaselt said kõik Kesk-Aasia riigid 2011. aastal alla 28 punkti 100st ning 182st vaadeldud riigist olid Kõrgõzstan, Türkmenistan ja Usbekistan viimase 10 % seas;

24.  on seisukohal, et korruptsiooni lokkamine võib kahjustada komisjoni mainet ja vähendada toetusprogrammide tõhusust;

25.  on arvamusel, et väljamakseotsused peaksid põhinema partnerriikide tehtud edusammudel, mitte võetud kohustusel reformid ellu viia; rõhutab, et oluline on tagada stiimulipõhine asjakohane poliitiline dialoog, valdkondlike reformide pidev järelevalve ning programmid, millega mõõdetakse tulemuslikkust ja tulemuste jätkusuutlikkust;

26.  nõuab suuremat läbipaistvust liidu ja liikmesriikide saatkondade poolt rahaliste vahendite eraldamisel, et toetada tõeliselt sõltumatuid valitsusväliseid partnereid ja võimaldada neil mõjusalt osaleda kodanikuühiskonna arendamisel ja tugevdamisel;

27.  palub komisjonil parandada programmide kavandamist ja elluviimist, võttes arvesse saadud kogemusi ja muutuvaid olusid;

28.  palub komisjonil anda aru tulemuste ja mõju kohta viisil, mis võimaldab võrdlust kavade ja eesmärkidega;

III osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 15/2013 „Kas programmi LIFE keskkonnaosa on olnud mõjus?”

29.  rõhutab, et programm LIFE peaks toimima katalüsaatorina keskkonnapoliitika arendamise ja elluviimise muutmisel; rõhutab, et komisjonil tuleks kehtestada rahastatavatele projektidele selged, konkreetsed, mõõdetavad ja saavutatavad eesmärgid;

30.  rõhutab, et programmist LIFE rahastatavad projektid peaksid aitama kaasa selle programmi rohkem kui ühe prioriteetse valdkonna konkreetsete eesmärkide saavutamisele; rõhutab, et rahastatavad projektid ei tohiks olla eraldiseisvad, vaid peaksid olema riigiülesed ning aitama mõõdetaval viisil kaasa tulemuste levitamisele, jätkusuutlikkusele ja laiemalt kasutusele võtmisele teistes liikmesriikides;

31.  märgib, et riiklikud eraldised võivad vahel moonutada parimate projektide valikut; ergutab liikmesriike hoidma rohkem integreeritud projektide esildamise abil geograafilist tasakaalu, kuid kordab, et rahalisi vahendeid tuleks eeskätt jagada projekti tugevatest külgedest lähtuvalt, mitte projektide kvaliteedi arvelt;

32.  märgib, et erilist tähelepanu tuleks pöörata projektide levitamise, jätkusuutlikkuse ja laialdasemalt kasutusele võtmise potentsiaalile; palub komisjonil programmi eesmärkide saavutamiseks kehtestada selged näitajad, mille põhjal hinnata projektide levitamise, jätkusuutlikkuse ja laialdasemalt kasutusele võtmise potentsiaali; ergutab komisjoni jälgima eesmärkide saavutamist;

33.  palub komisjonil tõhustada programmijuhtimise vahendeid selleks, et valikumenetlus ei oleks läbipaistmatu; on seisukohal, et see tähendab projektivaliku hindamisvormide parandamist, võttes kasutusele üksikasjalikud vormid deklareeritud kulude hindamiseks, tehes projektide üle nõuetekohast järelevalvet, kehtestades asjakohased ühtsed väljundi- ja tulemusnäitajad, ning võttes põhjalikke programmide järelevalve järelmeetmeid;

IV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 16/2013 „Kogemused ühtse auditi (single audit) rakendamisest ja komisjoni tuginemisest liikmesriikide auditeerimisasutuste poolt ühtekuuluvuse valdkonnas tehtud tööle”

34.  rõhutab ühtsetel põhimõtetel ja standarditel põhineva ühtse auditisüsteemiga kaasnevat võimalikku tõhususe suurenemist; ergutab liikmesriike, komisjoni ja kontrollikoda sellesuunaliste pingutustega jätkama; arvab, et kõnealuse ühtse auditisüsteemi puhul tuleks arvestada ka mitmeaastaseid programmitsükleid;

35.  tuletab komisjonile meelde Euroopa Parlamendi tähelepanekuid(10) kontrollikoja leidude kohta 2012. aastat käsitlevas aruandes: „rõhutab, et kontrollikoja auditi leiud osutavad puudustele kulude esmatasandi kontrollides [liikmesriikides]; täheldab, et kontrollikoja hinnangul oli liikmesriikide ametkondadel 56 % regionaalpoliitika valdkonna (kvantifitseeritavatest ja/või mittekvantifitseeritavatest) vigadest mõjutatud tehingute puhul küllalt teavet ühe või rohkemate vigade avastamiseks ja parandamiseks enne kulude komisjonile sertifitseerimist”; märgib, et see on põhjus, miks Euroopa Parlament kiitis heaks regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi peadirektori reservatsiooni seoses programmitöö perioodi 2007–2013 ERFi / Ühtekuuluvusfondi / ühinemiseelse abi rahastamisvahendi juhtimis- ja kontrollisüsteemidega 17 liikmesriigis (72 programmis) ning palus kiiresti meetmeid võtta;

36.  on niisiis endiselt veendunud, et liikmesriigid peavad struktuurifondide haldamisel olema tunduvalt valvsamad;

37.  toob sellega seoses esile, kui oluline on kasutusele võtta riiklikud kinnitused, mis allkirjastataks asjakohasel, eelistatult poliitilisel tasandil ning mis lähtuksid iga-aastastest vahendite haldajate kinnitustest (finantsmääruse artikli 59 lõige 5);

38.  tunneb heameelt asjaolu üle, et alates 2009. aastast on komisjon auditeerimisasutuste töö hindamiseks teinud kohapeal põhjalikud auditid; märgib, et komisjon korraldas 269 auditikülastust ning võttis seoses ERFi ja ESFi eraldistega vaatluse alla vastavalt 47 ja 84 auditeerimisasutust; märgib, et ERFi eraldistest auditeeriti ligikaudu 96 % ja ESFi eraldistest 99 %; on arvamusel, et rahastamisperioodil peaks komisjon auditeerima kõiki rakenduskavasid vähemalt korra;

39.  kiidab heaks komisjoni taktika katkestada või peatada maksed, kui veamäär ületab olulisuse piirmääraks seatud 2 %; arvab, et sellised meetodid aitavad kaitsta liidu finantshuve, ning on veendunud, et komisjon peaks oma auditeerimistegevuses keskenduma halbade tulemusnäitajatega asutustele;

40.  on arvamusel, et liikmesriigid peaksid esitama komisjonile piisavalt üksikasjalikud andmed tehtud auditite kohta,

41.  toetab kontrollikoja soovitust, mille kohaselt peaks komisjon võtma asjakohaseid meetmeid selleks, et auditeerimisasutuste käsutuses oleks stabiilne ja siduv metoodiline raamistik, mis tagaks liidu kulutuste kontrollimise kõigis liikmesriikides samade standardite alusel ning täpse aruandmise kontrollitulemustest;

42.  väljendab heameelt komisjoni 13. detsembri 2013. aasta teatise üle, milles antakse ülevaade põllumajanduse ja ühtekuuluvuspoliitika puhul liikmesriikide suhtes netofinantskorrektsioonide kohaldamise kohta (COM(2013)0934); toonitab siiski asjaolu, et sõltub paljudest teguritest, kas uus vahend toob endaga kaasa arvukamad netokorrektsioonid ja seega madalama veamäära ühtekuuluvuspoliitikas;

43.  kutsub kontrollikoda ja komisjoni üles töötama välja auditeerimisvahendit, mille abil oleks võimalik ühelt poolt registreerida igal aastal vead ja eeskirjade eiramised ning teisalt võtta programmitöö perioodil arvesse finantskorrektsiooni;

44.  tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon ajakohastas 2013. aasta septembris ühtse auditi põhimõtte korrektse elluviimise ja järelevalve tegevuskava, mille järgimine peaks andma riikide ametiasutustele võimaluse saada ühtse auditi staatus; palub selle dokumendi koopiat;

45.  arvestab võimalusega, et kulude kontroll võib põhjustada halduskoormust; on seisukohal, et aruandluskohustus ei tohi heidutada võimalikke toetuse saajaid rahalist abi taotlemast;

V osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 17/2013 „Kliimamuutuste vastu võitlemise ELi poolne rahastamine välisabi kontekstis”

46.  on rahul eriaruandega, milles käsitletakse kliimamuutuste vastu võitlemise liidupoolset rahastamist välisabi kontekstis ning mis annab olulise panuse liidu kliimapoliitika ja -diplomaatia poliitiliste ja rahandusküsimuste üle toimuvasse arutelusse; võtab teadmiseks leiud, järeldused ja soovitused ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

Üldised tähelepanekud

47.  on rahul aruande leidudega, mille kohaselt on komisjon liidu eelarvest ja Euroopa Arengufondidest (EAF) rahastatavaid kliimamuutustega seotud kulutusi hästi hallanud;

48.  on rahul ka komisjoni ja liikmesriikide alustatud tööga liidu ühtse järelevalve-, aruandlus- ja kontrollistandardi koostamiseks kliimameetmete avaliku sektori vahenditest rahastamisel;

49.  kordab kontrollikoja poolt eriaruandes teadmiseks võetud Euroopa Parlamendi seisukohta, mille kohaselt peaks kliimameetmete rahastamine täiendama 0,7 % eesmärgi rahastamist; ning kahetseb asjaolu, et arengukoostöö rahastamisvahendi üle peetud läbirääkimistel ei järgitud Euroopa Parlamendi täiendavuse põhimõtet;

50.  märgib, et komisjoni liidriroll peab siiski olema küllalt tugev selleks, et maksimeerida tema rahvusvahelist mõju ning tagada vahendid liidu rohelise / kliimadiplomaatia tingimuste kujundamiseks lähiaastatel, eeskätt 2013. aasta detsembris vastu võetud arengukoostöö rahastamisvahendi kliimaalaste võrdlusnäitajate saavutamiseks, mis peaksid aitama täita üldeesmärki eraldada vähemalt 20 % liidu eelarvest väiksema süsinikdioksiidiheitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelise ühiskonna temaatikale ning kasutada vähemalt 25 % üleilmse tähtsusega avalike hüvede ja probleemide (GPGC) programmi rahalistest vahenditest kliimamuutuse ja keskkonnaga seotud küsimuste rahastamiseks (arengukoostöö rahastamisvahendi põhjendus 20); juhib tähelepanu asjaolule, et arengukoostöö rahastamisvahendi IV lisas täpsustatakse ühtlasi, et 27 % GPGC programmi vahenditest eraldatakse keskkonna ja kliimamuutuste temaatikale ning vähemalt 50 % programmist peab seonduma kliimameetmete ja keskkonnaeesmärkidega;

51.  on rahul, et alates 2011. aastast on ligikaudu 40 riiki kohustunud ELi ühist programmitööd parandama; juhib siiski tähelepanu sellele, et komisjoni ja liikmesriikide tegevuse kooskõlastamist arengumaade kliimameetmete rahastamisel tuleb oluliselt parandada mitte ainult 2020. aasta eesmärgi täitmiseks, vaid ka selleks, et EL püsiks kliimameetmete osas esirinnas ja et võidelda korruptsiooni vastu arenguriikides;

52.  kordab, et Euroopa Parlament toetab ühist programmitööd ning tunnustab selles valdkonnas saavutatud märkimisväärset edu; ootab, et Euroopa Parlamendiga konsulteeritakse uuesti – nii nagu komisjon lubas –, kui selline programmitöö viib arengukoostöö rahastamisvahendi programmitöö muutmiseni;

53.  võtab teadmiseks 3. juulil 2014 talituste töödokumendina avaldatud arenguabi rahastamise aruandekohustust käsitlevas komisjoni aruandes esitatud selgitused liikmesriikide aruandlustavade erinevustest tingitud jälgimis- ja aruandlusraskuste kohta, sh I osas sisalduva kliimameetmete rahastamist käsitleva jao, milles antakse teavet liidu kliimameetmete rahastamise kohta; märgib, et aruandes korratakse, et liit ja liikmesriigid tegid kiire stardirahastamisena kättesaadavaks 7,3 miljardit eurot, ning nõuab tungivalt arenguabi mõju ja tulemusi käsitleva aruandluse edasist parandamist;

Edasine areng

54.  nõuab eelarvetoetuse kaudu antavate vahendite ulatuslikumat suunamist konkreetsete valdkondade, sealhulgas kliimameetmete rahastamiseks, ning üldiselt vahendite kasutamise läbipaistvamaks muutmist;

55.  on seisukohal, et komisjon ja Euroopa välisteenistus peaksid tugevdama teabevahetuspoliitikat nii summaarse kui ka eri riikidele antava abi osas ning edendama liidu väärtusi;

56.  tunnistab, et korruptsioon kahjustab jätkuvalt oluliselt kliimameetmete tulemuslikku rahastamist, ning nõuab komisjonilt korruptsioonivastases võitluses tihedamat koostööd arengupartneritega;

57.  palub komisjonil esitada nõukogule tegevuskava kliimameetmete rahastamise suurendamiseks, et jõuda Kopenhaageni kokkuleppes sisalduva 2020. aasta sihteesmärgini, sh esitada erasektori poolse rahastamise määratlus;

58.  palub komisjonil teha ülemaailmse kliimamuutuste liidu sõltumatu hindamise, sh uurida, miks enamik liikmesriike ei ole seda kaasrahastanud;

59.  palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel esitada aruanne selle kohta, mil määral on arenguabi valdkonnas täidetud eesmärk kasutada 20 % liidu eelarvest ja EAFi vahenditest kliimaga seotud meetmete rahastamiseks aastatel 2014–2020, näidates ära võetud kulukohustused ja tehtud maksed;

60.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles leppima Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 525/2013(11) (seiremehhanismi määrus) raamistikus kokku ühtsetes seire-, aruandlus- ja kontrollistandardites, pöörates eelkõige tähelepanu uue ja täiendava rahastamise määratlemisele, nn Rio markerite kasutamisele ja kliimameetmete rahastamise väljamakseid kajastavale aruandlusele;

61.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tihendama koostööd, et rakendada kliimameetmete rahastamisel ELi tegevusjuhendit tööjaotuse kohta, pöörates erilist tähelepanu teabe vahetamisele liikmesriikide eraldiste kohta, ühisele programmitööle ning korruptsiooni tõkestamisele ja korruptsioonivastasele võitlusele kliimameetmete rahastamisel;

VI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 18/2013 „Liikmesriikide poolt tehtud põllumajanduskulutuste kontrollide tulemuste usaldusväärsus”

62.  võtab teadmiseks, et eriaruandes nr 18/2013 käsitletud süsteeme on uute ÜPP (ühine põllumajanduspoliitika) määrustega muudetud ning nüüd on liikmesriikide sertifitseerimisasutustele antud kulude seaduslikkuse ja korrektsuse ning komisjonile esitatud kontrollitulemuste kontrollimisel suurem vastutus;

63.  peab tervitatavaks komisjoni jõupingutusi ÜPP lihtsustamisel; eeldab, et rahastamiskõlblikkustingimuste lihtsustamine toob kaasa kontrollieeskirjade lihtsustamise ja aitab vähendada veamäära;

64.  tuletab komisjonile meelde, et tagada tuleb see, et senised probleemid ei korduks; tuletab meelde, et kontrollikoja leiud tema 2012. aasta aruandes olid järgmised:

   a) liikmesriikides kulude väljamaksmise ja maaelu arengu suhtes kasutatavad järelevalve- ja kontrollisüsteemid olid osaliselt tõhusad ning märkimisväärselt paljude vigadest mõjutatud tehingute puhul oli riiklikel ametiasutustel asjaomaste vigade tuvastamiseks ja parandamiseks piisavalt teavet;
   b) ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi (IACS) tulemuslikkust kahjustab peamiselt ristkontrollides kasutatavate andmebaaside ebatäpsus;

65.  rõhutab, et parlament kinnitas 3. aprillil 2014 põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi 2012. aasta tegevusaruandes esitatud peadirektori reservatsiooni komisjoni ja kontrollikoja poolt maa rahastamiskõlblikkuse küsimuses avastatud puuduste kohta; kordab, et parlament on eelkõige nõudnud püsikarjamaade nõuetekohast märgistamist põldude identifitseerimise süsteemis ning seda, et komisjon annaks iga kuue kuu järel teavet tehtud edusammude kohta;

66.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid parandaksid koheselt haldus- ja kontrollisüsteemides ning/või ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmebaasides leitud puudused või vananenud info;

67.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid selle, et maksed põhineksid kontrollide tulemustel ning kontrollide kvaliteet oleks piisavalt hea, et tagada toetuskõlbliku pindala usaldusväärne kindlaksmääramine;

68.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et makseasutuste ja sertifitseerimisasutuste tehtava töö ülesehitus ja kvaliteet annaksid usaldusväärse aluse aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta; on seisukohal, et selle saavutamiseks peaks komisjon püüdma saavutada, et ÜPP kontrollisüsteemi suhtes rakendataks ühtainsat auditistrateegiat;

69.  peab kiiduväärseks, et põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat muutis seoses 2012. aasta sidumata pindalatoetuse jääkvigade määra arvestamisega oma käsitust, kuna nii võetakse arvesse asjaolu, et puudused võivad mõjutada kontrollide statistilisi andmeid, makseasutuste direktorite kinnitusi ja sertifitseerimisasutuste tööd ning kahjustada seeläbi nende usaldusväärsust; nõuab, et seda uut käsitust laiendataks uuel rahastamisperioodil kõikidele põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi iga-aastastes tegevusaruannetes sisalduvatele ÜPP kuludele;

70.  tuletab komisjonile meelde, et ta kinnitas põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi iga-aastases tegevusaruandes sisalduva reservatsiooni kõigi Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) 2012. aasta kulude kohta ning et see reservatsioon esitati kahtluste tõttu seoses mõne liikmesriigi kontrollide kvaliteedi ja kontrollikoja esitatud veamääraga;

71.  kutsub liikmesriike üles tegema halduskontrolli tõhusalt, kasutades kogu makseasutustele kättesaadavat asjakohast teavet, sest nii on võimalik avastada ja parandada valdav osa vigadest;

72.  palub komisjonil ja liikmesriikidel keskenduda kontrolli kulutõhususele kui väga olulisele valdkonnale ning arendada selleks eelkõige edasi riskipõhist kontrolli;

73.  palub komisjonil tagada, et maaelu arengu valdkonnas kohaldataks ühtseid standardeid ja menetlusi võrdselt ning seda jälgiksid nii komisjoni sertifitseerimis- kui ka auditeerimisasutused;

VII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 1/2014 „ELi toetatud ühiskondliku linnatranspordi projektide mõjusus”

74.  rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on linnaliiklusprojektide liidupoolse rahastamise kõige olulisem allikas ning need projektid ei ole olulised mitte ainult linnapiirkondadele juurdepääsuks liidu vähemarenenud piirkondades, vaid neil on olulised sotsiaalsed ja keskkonnaaspektid ka liidu kodanike elukvaliteedi seisukohast;

75.  rõhutab, et liidu jätkuv finantsabi muutub järjest tähtsamaks, arvestades eelkõige suureneva valglinnastumise negatiivseid tagajärgi ja linnaelanikkonna edasise pideva kasvu tõenäosust;

76.  rõhutab, et tuleb tagada, et linnaliikluse projektide elluviimine on seetõttu nii komisjoni kui ka liikmesriikide poolt vastutustundlik, tõhus ja tulemuslik ning suunatud kasutada oleva raha ärakulutamise asemel konkreetsete tulemuste saavutamisele;

77.  tuletab subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades meelde, et komisjon kutsus 17. detsembri 2013. aasta teatises „Ühiselt konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa linnalise liikumiskeskkonna suunas” (COM(2013)0913) liikmesriike üles tegema järgmist:

   a) tagama, et laiematesse linna- ja territoriaalset arengut käsitlevatesse strateegiatesse lisatakse säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade praeguse ja edasise toimimise, koordineerimise ja integreerimise üksikasjalik hindamine, muutes vajaduse korral planeerimisasutuste käsutuses olevaid tehnilisi ja muid meetmeid;
   b) keskenduma taristu kõrval asjakohastele sõidukitele, mille abil tagada linnalogistikas säästev liiklus;

78.  arvestades, kui halvasti mõjus finantskriis transpordisüsteemide kasutusele, kutsub komisjoni ja liikmesriikide ametiasutusi üles pöörama suuremat tähelepanu eesmärkidele, sihtidele ja näitajatele, eelkõige projektide taotlusvormides, et teha kindlaks tulevastes projektides valitsevast optimismist tulenevad ohud ja see, kuidas neid ohtusid vältida, ning hoida ära kontrollikoja eriaruandes nimetatud viivitused ja kulud;

79.  nõuab, et komisjon analüüsiks linnatranspordi projektide soovituslike eelarvete tasuvust põhjalikumalt, vahetaks liikmesriikidega häid tavasid ja innustaks liikmesriikidevahelist heade tavade vahetust, aidates ametiasutustel viia tulemuslikult ellu projekte, mis komisjoni heakskiitu ei vaja;

80.  nõuab, et komisjon innustaks liikmesriike kasutama Jaspersit (ühine projektiabi Euroopa piirkondadele) ja kasutaks ära kõik võimalused Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatud linnatranspordi projektide kvaliteedi parandamise ja hindamise toetamisel;

81.  juhib aga tähelepanu sellele, et ühiskondlik linnatransport ei ole pelgalt tulutoov tegevus, vaid see on linnaliikluse süsteemide ülioluline ja teatavatel juhtudel asendamatu element paljude suurte linnade jaoks isegi arenenumates piirkondades, sest ka seal esineb kehvemal järjel elanikkonna tõttu nn linnade paradoks;

82.  nõuab seetõttu, et asjaomased ametiasutused võtaksid taotlusvormi lisatud asjakohaste selgituste alusel täielikult arvesse ühiskondliku linnatranspordi projektide sotsiaalset mõõdet;

83.  palub komisjonil vajalikud rakendusaktid ja delegeeritud õigusaktid võimalike viivituste ärahoidmiseks kiiresti vastu võtta, sest transpordiprojektide väljatöötamiseks ja elluviimiseks on tavaliselt vaja palju aega;

84.  nõuab, et komisjoni eespool nimetatud 17. detsembri 2013. aasta teatise lisas nimetatud elemendid viidaks ellu, sealhulgas:

   a) põhjalik hetkeolukorra analüüs ja „linnaliikuvuse tulemusauditi” kaudu võrdlusaluse andmine tulemuslikkuse hindamiseks tulevikus;
   b) linnade probleemsete piirkondade väljaselgitamine, kus olemasoleva transpordisüsteemi toimimine on eriti halb;
   c) sobivad tulemusnäitajad, mida on võimalik nõuetekohaselt jälgida;
   d) konkreetsed tegevuseesmärgid, mis on realistlikud ja säästva linnalise liikuvuskeskkonna kava eesmärkide täitmise suhtes ambitsioonikad;
   e) mõõdetavad sihid, mis põhinevad võrdlusaluse ja kasutada olevate vahendite realistlikul analüüsil, et kajastada säästva linnalise liikumiskeskkonna kava konkreetseid eesmärke;

85.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1301/2013(12) (Euroopa Regionaalarengu Fondi määrus) loetletud linnatranspordi projektide tulemuslikkuse mõõtmiseks ei ole piisavalt näitajaid, ja nõuab, et komisjon lisaks selliste projektidega seotud rakendusaktidesse ja delegeeritud õigusaktidesse sobivamad näitajad, võttes arvesse kontrollikoja soovitatud näitajaid;

VIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 2/2014 „Kas kaubanduse sooduskorda hallatakse asjakohaselt?”

86.  väljendab heameelt eriaruande üle, milles hinnatakse kaubanduse sooduskorra haldamist liidu ainupädevuse raamistikus kui olulist panust üldisesse poliitilisse diskussiooni liidu väliskaubanduse ja arengupoliitika teemal; võtab teadmiseks aruande leiud ja soovitused ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

Üldised tähelepanekud

87.  väljendab tõsist muret selle pärast, et komisjon ei ole asjakohaselt hinnanud kaubanduse sooduskorra kokkulepete kogu majanduslikku mõju ning ka asjaolu, et tulu täielik sissenõudmine ei ole tagatud;

88.  tuletab meelde, kui oluline on teavitada poliitikuid, eri sidusrühmi ja liidu maksumaksjaid asjakohaselt eri kaubanduspoliitiliste valikute ja stsenaariumide peamisest lisaväärtusest ja puudustest;

89.  peab vastuvõetamatuks, et mõnel juhul ei ole tehtud jätkusuutlikkuse mõjuhindamisi või ei ole need täielikud või põhinevad aegunud või vananenud teabel või avaldati mõnel juhul (Tšiili) alles pärast kokkuleppele all kirjutamist;

90.  rõhutab, et enne igale uuele kokkuleppele alla kirjutamist tuleks selle aluseks olev jätkusuutlikkuse mõjuhindamine lõpule viia ja avalikustada;

91.  väljendab kahetsust selle üle, et üldise soodustuste süsteemi partnerriigid ei ole mitte iga kord kirjutanud alla inimõiguste ja töötajate õiguste rahvusvahelistele konventsioonidele; kutsub komisjoni üles panema kaubanduse sooduskorra kokkulepetes suuremat rõhku keskkonnale ja heale juhtimistavale;

92.  soovib teada, milliseid meetmeid on komisjon 2015. aasta oktoobriks Euroopa Parlamendi ja kontrollikoja soovituste ja tähelepanekute põhjal võtnud;

Edasine areng

93.  on arvamusel, et selleks et parandada kaubanduse sooduskorra kokkulepete majandusliku mõju hindamist, peaks komisjon

   a) tegema kõikide kaubanduse sooduskorra kokkulepete mõjuhindamise ja jätkusuutlikkuse mõjuhinnangu, mis võimaldaks soovitud majandusliku mõju põhjalikku, terviklikku ja kvantifitseeritud analüüsi, sh saamatajäänud tulu täpset hindamist;
   b) kaasama Eurostati jätkusuutlikkuse mõju hindamisel kasutatavate statistiliste andmeallikate kvaliteedi tavapärasesse hindamisse ning tagama, et läbirääkijatele mõeldud analüüsid tehakse õigeaegselt;
   c) tegema kõikide kaubanduse sooduskorra kokkulepete puhul vahe- ja järelhindamised, et hinnata, millises ulatuses täidab olulise mõjuga kaubanduse sooduskorra kokkulepe oma poliitikaeesmärgi ning kuidas parandada selle tulemuslikkust peamistes majandussektorites, mis sisaldab ka hinnangut saamatajäänud tulu kohta;

94.  kutsub komisjoni üles tegema liidu finantshuvide paremaks kaitsmiseks järgmist:

   a) looma kaubanduse sooduskorra kokkulepete kohta liidu riskiprofiilid, et liikmesriigid kasutaksid riskianalüüsiks ühesugust lähenemist, millega vähendatakse kahju liidu eelarvele;
   b) kontrollima, kas liikmesriigid muudavad oma riskihaldussüsteemid ja kontrollistrateegia mõjusamaks, et vähendada kahju liidu eelarvele;
   c) kannustama liikmesriike võtma vastastikuse abi teatiste saamisel asjakohaseid ettevaatusabinõusid;
   d) tegema riskipõhiseid hindamisi ja kontrollkülastusi soodustusi saavates riikides, eriti seoses päritolu ja kumuleerimise eeskirjadega;
   e) kohustama liikmesriike parandama halduskoostööalase teabe kvaliteeti;
   f) parandama Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimiste rahanduslikke järelmeetmeid, et hoida ära aegumisest tulenev kahju ELi eelarvele;
   g) tugevdama liidu positsiooni vastastikuse kaubanduse sooduskorra kokkulepete puhul ning kasutama rohkem ettevaatusabinõusid ja kaitsemeetmeid, lisades need kõikidesse tulevastesse kaubanduslepetesse;
   h) andma viivitamata ülevaate ajavahemikul 2010–2014 saadud tagasimaksetest;
   i) teavitama Euroopa Parlamenti Bangladeshis käivitatud algatuse Global Sustainability Compact tulemustest;

IX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 3/2014 „Teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) Euroopa Komisjoni poolsest arendamisest saadud kogemused”

95.  peab kiiduväärseks kontrollikoja eriaruandes nr 3/2014 esitatud leide ja soovitusi;

96.  kritiseerib komisjoni selle eest, et komisjon ei eraldanud projekti algusetapis piisavalt eksperte ei SIS II projektiga seotud tehniliseks rakendamiseks ega kvaliteedi hindamiseks;

97.  soovitab integreerida kõik suuremahulised IT-projektid IT juhtimisemenetluse alla ning kaasata eksperdid mitte ainult komisjoni informaatika peadirektoraadist, vaid ka teistest peadirektoraatidest ja väljastpoolt komisjoni, et sisemisi eksperditeadmisi paremini ära kasutada;

98.  soovitab komisjonil kasutada liikmesriikide eksperditeadmisi juba iga suuremahulise projekti algusetapis ning moodustada eksperdirühm, kuhu kuuluvad projekti eest vastutavate liikmesriikide esindajad; on seisukohal, et rühma ülesanne ja selle liikmete pädevusvaldkonnad tuleks selgelt kindlaks määrata;

99.  kritiseerib asjaolu, et ei komisjon, kes pidi muu hulgas esindama SIS II lõppkasutajate huve, ega juhtivad sidusrühmad ei olnud projekti algetapis isegi teadlikud tehnilistest ja lõppkasutajate esitatud nõuetest;

100.  ootab, et tulevaste projektide puhul koostab komisjon koostöös liikmesriikidega projekti alguses täpse tehniliste ja lõppkasutajate esitatud nõuete kirjelduse;

101.  peab maksumaksjate raha raiskamiseks seda, et komisjon avaldas üldise projektikonkursi kutse ilma nõudeid selgelt kindlaks määramata;

102.  soovitab komisjonil koostada tulevaste IT-projektide puhul realistliku äriplaani ja ajakava, mis põhinevad selgelt kindlaks määratud vormi- ja sisunõuetel ning kulude ja ajalise kavandamise selgel analüüsil, võttes arvesse projekti riske ja keerukust;

103.  kritiseerib asjaolu, et komisjon püüdis mitmel korral viivitusi ja kasvanud kulusid varjata;

104.  nõuab tulevaste IT-projektide puhul võimalikult suurt läbipaistvust asjaomase pädeva parlamendikomisjoni pideva teavitamise kaudu, eriti seoses oluliste otsustega, mis mõjutavad projekti järgmisi etappe, toovad kaasa ettenägemata muutusi kuludes või ajakavas või alternatiivseid lahendusi;

105.  on seisukohal, et hüvitamise nõuete esitamise tingimusi ei tuleks lepingus kohaldada ainult peatöövõtja suhtes; on seisukohal, et tulevastes lepingutes tuleks ette näha tõhus karistusmehhanism, et tagada nõuetele vastavad ja õigeaegsed tulemused;

106.  kritiseerib asjaolu, et komisjon ei lõpetanud lepingut peatöövõtjaga, vaatamata kehvadele tulemustele projekti esimeses etapis;

107.  kritiseerib komisjoni selle eest, et ta ei nõudnud SIS II rakendamisel moodulitel põhineva arendussüsteemi kasutamist; usub, et kui oleks kasutatud omavahel sobivaid mooduleid, oleks saanud valminud tööd ühelt töövõtjalt teisele üle anda ja vältida enda sidumist ühe konkreetse töövõtjaga;

108.  kritiseerib komisjoni selle eest, et lepingu esialgne maksumus ületati lepingu üle peetud uute läbirääkimiste tulemusel kaheksakordselt, vaatamata komisjoni määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002(13) artikli 126 lõike 1 punktile e, milles on sätestatud, et lepingu väärtus ei või ületada 50 % esialgse lepingu summast;

109.  märgib sellega seoses, et komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012(14) artikli 134 lõike 1 punkt b tuleb võib-olla üle vaadata, sest tehnilistel või kunstilistel põhjustel lepingu sõlmimisel ühe teatava töövõtjaga ei tohi kõrvale jätta kaitseklauslit sama lõike punktis e ja lubada põhilepingu esialgse summa ebaproportsionaalset mitmekordistumist;

110.  märgib, et projekti esialgse maksumuse olulise suurenemise korral või oluliste muutuste korral seoses eeldatava kasu, riskide või alternatiivsete lahendustega peavad eelarvepädevad institutsioonid eelnevalt oma heakskiidu andma;

111.  mõistab hukka eelarvevahendite eraldamise muudatused mitmel korral ilma eelarvepädevate institutsioonide heakskiiduta;

112.  kiidab heaks informaatika peadirektoraadi poolt alates 2011. aastast soovitatavad projektijuhtimise suunised; on seisukohal, et nende suuniste põhjal peab projekti juhtkomitee andma iga järgmise etapi alustamiseks heakskiidu;

113.  rõhutab tulevikku suunatud tegevuse vajalikkust, sest selle aastakümne lõpuks võib SIS II end ammendada ja tekib vajadus SIS III järele; loodab sellega seoses, et SIS III ettevalmistused viiakse ellu oluliselt paremini;

X osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 4/2014 „ELi veepoliitika eesmärkide integreerimine ühisesse põllumajanduspoliitikasse: osalised edusammud”

114.  kutsub komisjoni üles esitama liidu seaduseandjale ettepaneku vajalike muudatuste tegemiseks praegustes vahendites (nõuetele vastavus ja maaelu areng), et tagada kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2000/60/EÜ(15) (veepoliitika raamdirektiiv), või vajaduse korral uute vahendite kohta, mille abil on võimalik saavutada ambitsioonikamaid eesmärke veepoliitika eesmärkide integreerimisel ühisesse põllumajanduspoliitikasse;

115.  kutsub liikmesriike üles tegema veepoliitika raamdirektiivist lähtuvalt järgmist:

   a) parandama puudused, mis selgitati välja nõuetele vastavuse kontrollimiseks tehtud auditi käigus;
   b) kehtestama rikkumiste korral süstemaatiliselt asjakohased karistused;
   c) keskenduma maaelu arendamise programmides endisest rohkem veevarudega seotud probleemide tuvastamisele ja lahendamisele ning programmide sobivuse tagamisele veemajanduskavadega;
   d) looma ja rangelt rakendama kaitsemehhanisme, et vältida maaelu arengu raames rahastatava tegevuse negatiivset kõrvalmõju veevarudele;
   e) aktiivselt uurima ja asjakohaselt edendama veevarudega seotud probleemide lahendamiseks määratud rahaliste vahendite kasutamist, lähtudes usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttest;

116.  ootab, et komisjon soovitaks asjakohaseid mehhanisme, mis avaldaksid reaalselt suurt positiivset mõju veepoliitika raamdirektiivi programmidokumentide kvaliteedile liikmesriikides ja aitaksid kinni pidada veepoliitika raamdirektiiviga kehtestatud ajakavast; on seda silmas pidades seisukohal, et veepoliitika raamdirektiivi rakendamise miinimumnõuded tuleks tagada enne maaelu arengu vahendite sidumist;

117.  kutsub liikmesriike üles kiirendama viivitamata veepoliitika raamdirektiivi rakendamisprotsessi ja parandama järgmiseks majandamistsükliks (2015) oma veemajanduskavade kvaliteeti, kirjeldades meetmeid ükshaaval (nt nende ulatus, ajakava, eesmärgid ja maksumus) ning muutes need nii tegevustasandil kui ka kohalikul/põllumajandustootja tasandil piisavalt selgeks ja konkreetseks;

118.  kutsub komisjoni üles avardama oma teadmisi vee kvaliteedi/kvantiteedi ja põllumajandustegevuse seose kohta, täiustades olemasolevaid seiresüsteeme ning tagades selle, et nendega oleks võimalik mõõta vähemalt põllumajandustegevuse tagajärjel veevarudele avalduva surve muutumist; on seisukohal, et see aitaks määratleda piirkondi, kus ÜPP vahendeid kõige rohkem vajatakse;

119.  nõuab liikmesriikidelt tungivalt komisjonile edastatavate andmete usaldusväärsuse ja järjepidevuse ning tähtaegadest kinnipidamise parandamist, sest liidu kui terviku veevarude kohta kogutava teabe kvaliteet sõltub liikmesriikide esitatava teabe kvaliteedist;

XI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 5/2014 „Euroopa pangandusjärelevalve areng – Euroopa Pangandusjärelevalve ja selle muutuv kontekst”

120.  rõhutab, et tuleb teha valdkondadevahelise mõju analüüs ja seda, kui tähtis on võtta arvesse tehniliste standardite koostamiseks vajatavat aega; tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle kehtestada tehniliste standardite kohaldamiseks tähtajad ja võtab teadmiseks, et praegu tehakse valdkondadevahelist analüüsi eelmistel aastatel vastu võetud liidu finantsalaste õigusaktide ja reguleeriva raamistiku meetmete hindamiseks;

121.  rõhutab, et Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) tegevus peaks ka edaspidi olema poliitiliselt neutraalne; usub siiski, et EBA ülesannete ja rolli täitmiseks tuleks tingimata võimalikult kiiresti suurendada järelevalvealast ühtlustamist;

122.  on seisukohal, et sõltumatu kontrollisüsteem on finantsturu nõuetekohase toimimise alus; väljendab seetõttu muret poliitilise otsuse pärast, mille kohaselt tuleks praegusel erakordsel ajal, mil finantseerimisasutuste vastu usalduse tekitamiseks on vaja mõjusaid meetmeid, suhtuda EBAsse kõigest kui koordineerimisasutusse ja mitte mikrotasandi usaldatavusjärelevalve asutusse;

123.  võtab teadmiseks, et EBA volitused järelevalvekolleegiumides ja tema mõju järelevalve ühtlustamisele on piiratud; tunneb heameelt edusammude üle, mida EBA on nendele piirangutele vaatamata kolleegiumide toimimise parandamisel teinud, eelkõige seoses ühiste riskihindamiste ja ühisotsuste tegemisega;

124.  märgib murelikult, et kuigi EBA pädevust stressitestide algatamisel ja koordineerimisel on üldise ühtse järelevalvemehhanismi paketi raames tugevdatud, vastutavad stressistestide tegemise eest õiguslikult endiselt pädevad asutused, ilma et EBA-l oleks mõjuvõimu stressitestide tulemuste üle;

125.  võtab murega teadmiseks, et EBA ei ole suutnud tarbijakaitsealaseid kohustusi täielikult täita, eelkõige seetõttu, et tal puuduvad nende küsimustega tegelemiseks õiguslikud vahendid ja tema õigus teha õiguslikult siduvaid otsuseid teatavate toodete või tegevuste keelamiseks on piiratud; rõhutab aga ühiskomitee rolli valdkondadevahelise arvamustevahetuse lihtsustamisel ja parandamisel ning nõustub kontrollikojaga, et liidu finantssektori tarbijate kaitsmiseks on vaja jõulisemaid meetmeid;

126.  on seisukohal, et tihedam koostöö riikide tarbijakaitseametitega võiks EBA mõjuvõimu selles valdkonnas suurendada;

127.  nõustub kontrollikojaga, et mõjusa järelevalve jaoks on oluline tulemuslikkuse hindamise süsteemi loomine, ning võtab teadmiseks, et EBA on praegu tulemuslikkuse juhtimise süsteemi rakendamas;

128.  märgib, et liiduüleseks pangandusjärelevalveks on vaja selget ülesannete ja vastutuse jaotust EBA, Euroopa Keskpanga ning nii ühtsesse järelevalvemehhanismi kuuluvate kui ka mittekuuluvate riiklike järelevalveasutuste vahel; nõuab seetõttu, et nende rolle ja kohustusi täpsustataks veelgi, et vältida kattuvate ülesannete, võimalike lünkade ja ebaselge vastutuse ohtu;

129.  on seisukohal, et kehtivaid järelevalve-eeskirju tuleb parandada, et lisada sinna riigipankade üle teostatav tihedam järelevalve neis kolmandates riikides, mis on võtnud kasutusele euro, kuid mis ei ole liikmesriigid, nagu Vatikani linnriik, Andorra, Monaco ja Liechtenstein;

130.  on seisukohal, et riskiga kaalutud varade näitajad tuleb läbi vaadata, et mitte karistada panku, kes sõltuvad kõige rohkem laenuga seotud pangandustoodetest, ega anda eeliseid pankadele, kes pakuvad väheväärtuslikke või küsitava väärtusega finantsinstrumente, nagu tuletisinstrumendid;

XII osa – Kontrollikoja aruanne nr 6/2014 „Taastuvenergia tootmise toetamine ühtekuuluvuspoliitika vahenditest – kas toetuse abil on saavutatud häid tulemusi?”

131.  tunneb heameelt kontrollikoja eriaruande nr 6/2014 üle ja ühineb selles antud soovitustega;

132.  kiidab heaks kontrollikoja leiud valitud taastuvenergia projektide probleemivaba rakendamise kohta ning leiab, et see teave kinnitab taastuvenergia tootmise põhiliste tehnoloogiate head ettevalmistust;

133.  on seisukohal, et taastuvenergia projektide osas, mille täielik käivitumine võtab üldiselt mitu aastat aega, on enne nende aastate möödumist raske anda täpset hinnangut projektide tulemuslikkusele;

134.  on seisukohal, et kulutõhususe põhimõte peaks olema täielikult integreeritud ühtekuuluvuspoliitika vahenditesse jt vahenditesse, nt Euroopa majanduse elavdamise energeetikakavasse (s.t mitte ainult taastuvenergia projektidesse), isegi kui need täidavad laiemaid eesmärke; märgib, et kulutõhususe põhimõtet on võimalik määratleda mitmel viisil; teeb seetõttu komisjonile ja liikmesriikidele ettepaneku arutada viise, kuidas see idee mõjusamalt taastuvenergia projektide elluviimisse suunata;

135.  väljendab muret, et liidu taastuvenergia allikaid puudutav õigusraamistik ei ole täielikus kooskõlas liidu finantsinstrumentides (Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) ja Ühtekuuluvusfond) sätestatud nõuetega, mis on kõige tähtsamad taastuvenergiaallikate rahastamisallikad; teeb komisjonile ettepaneku õigusakte põhjalikult sõeluda ning parandada olemasolevad ebakõlad;

136.  arvab, et avaliku sektori vahenditest rahastamine peaks selles valdkonnas erainvesteeringuid täiendama ja nende stimuleerimises põhirolli omama; on siiski arvamusel, et mõned projektid, eriti suuremahulisemad projektid, eeldavat suuremat rahastamist avaliku sektori vahenditest;

137.  on seisukohal, et ebastabiilsed ja ettearvamatud stiimulid ja toetussüsteemid takistavad investeeringuid taastuvenergiasse; väidab kindlalt, et olemasolev ebakindlus moonutab ka tootmistehnoloogia valikut, mis vähendab veelgi kulutõhususe põhimõtte kaalu;

138.  rõhutab, et raskused ja ebakindlus taastuvenergia sidumisel võrkudega ei tekita mitte üksnes takistusi seoses erasektori investeeringutega taastuvenergia arendamiseks, vaid need võivad ka pärssida olemasolevate projektide majanduslikku ja finantsilist jätkusuutlikkust ning ERFi ja Ühtekuuluvusfondi eelseisvate programmide rakendamist; teeb komisjonile ettepaneku teostada liikmesriikide tasandil õigus- ja tehnoloogiaalaste takistuste ajakohastatud sõelumine, et võimaldada nii väikese- kui ka suuremahulistele taastuvenergia projektidele parem juurdepääs elektrivõrkudele;

139.  märgib, et komisjonil tuleks kohaldada rangemat kontrolli uue, aastaid 2014–2020 hõlmava õigusraamistiku üle, sh seoses lähte-eesmärkide ja tulemuslikkuse põhinäitajatega, mis võimaldaks efektiivsemat järelvalvet ja hindamist;

140.  palub liikmesriikidel veelgi pingutada, et jagada parimaid tavasid ja kehtestada ühine kord siseriiklike haldussüsteemide ühtlustamiseks;

141.  märgib, et taastuvenergia väga üksikasjalikud valikukriteeriumid võivad saada konkurentide turult väljatõrjumise vahendiks; palub komisjonil tugevdada asjaomast suunavat tegevust ning selliseid juhtumeid teraselt jälgida;

142.  võtab teadmiseks komisjoni vastused, milles märgitakse, et mõnda kontrollikoja soovitust on juba Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/28/EÜ(16) (taastuvenergia direktiiv) kaudu rakendatud;

XIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 7/2014 „Kas ERF on edukalt toetanud ettevõtlusinkubaatorite arendamist?”

143.  tunneb heameelt kontrollikoja eriaruande nr 7/2014 üle ja ühineb selles antud soovitustega;

144.  märgib, et ettevõtlusinkubaatorid toetavad alustavate ettevõtete loomist ja edasiarendamist, mis võib teha väikestest ja keskmise suurusega ettevõtjatest (VKEd) liidu majanduskasvu ja töökohtade loomise peamise allika;

145.  on seisukohal, et auditeeritud inkubaatorite suhtes kohaldatavatel ühtekuuluvuspoliitika rahastamisprogrammidel peaks olema struktuurne kava, selged eesmärgid ja mõjus hindamine; on seisukohal, et auditeeritud inkubaatorites esines puudusi kõigi eespool nimetatud nõuete puhul;

146.  tuletab meelde, et Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) on ettevõtlusinkubaatorite taristu loomist märkimisväärsete summadega toetanud ja auditeeritud inkubaatorite loomine vastas nõuetele, kuid auditeeritud inkubaatorite tulemused olid tagasihoidlikud;

147.  juhib tähelepanu sellele, et inkubatsioonitoetuse abil koostatud äriplaanide, inkubeeritud idufirmade arv ja loodud töökohtade arv oli keskmiselt palju väiksem kui kontrollikoja poolt võrdluseks kasutatud inkubaatorite puhul;

148.  märgib, et auditeeritud ERFi inkubaatorite pakutavate teenuste valik oli väiksem kui võrdlusena kasutatud inkubaatorite puhul ning ERFi inkubaatorite töötajate oskuste ja erialateadmiste skaala oli kitsam;

149.  rõhutab, et tulemuslike ettevõtlusinkubaatorite jaoks on vaja äritegevust toetavat terviklikku väärtusahelat, mis hõlmab asjatundlikke töötajaid, häid tavasid ja korrapärast seiret;

150.  võtab teadmiseks komisjoni selgituse selle kohta, et liikmesriikides, kes ühinesid liiduga 2004. aastal, puudusid ühinemise järgselt ettevõtlustaristu, teadmised ja kogemused ning seetõttu ei suutnud nad paremaid tulemusi saavutada; tuletab aga meelde, et inkubaatorite audit toimus 4 + 2 liikmesriigis ja ainult kaks neist ühinesid liiduga 2004. aastal;

151.  on seisukohal, et komisjon ei võtnud 2000.–2006. aasta ega 2007.–2013. aasta programmitöö perioodil piisavalt meetmeid nende ettevõtete toetamiseks; märgib, et seda kinnitab asjaolu, et komisjon ei andnud suuniseid neil programmitöö perioodidel, eelkõige aastatel 2006–2010;

152.  tuletab meelde, et heade tavade juurutamine ja vahetamine on eelkõige alustavates ettevõtetes oluline tulemuslikkuse suurendamise meede; peab auditeeritud inkubaatorite kesiseid tulemusi kahetsusväärseks; palub komisjonil parandada liikmesriikide korraldusasutustele antavaid sellekohaseid suuniseid ning palub korraldusasutustel neid juhtpõhimõtteid tulemuslikult rakendada;

153.  rõhutab, et tulemusliku äritegevuse huvides tuleb investeerida töötajate koolitusse, et tagada inkubeeritud ettevõtete ja potentsiaalsete klientide tõhus toetamine; peab kahetsusväärseks, et ka sellele elemendile ei olnud auditeeritud inkubaatorid valdavalt tähelepanu pööranud;

154.  märgib, et ettevõtlusinkubaatorite toetus võiks põhineda ulatuslikul ja põhjalikul analüüsil ning eriti toetatavate projektide individuaalsel, spetsiifilisel ja spetsiaalsel hindamisel (nagu teostatavusuuring, äriplaan jne); arvab, et hindamine võiks selle toetuse andmisel selgeks aluseks olla;

155.  on veendunud, et igas kohas ei pruugi ettevõtlusinkubaatorite – mille eesmärk on anda piirkondlikule ja majandusarengule lisaväärtust – kasutamine tulemuslikuks osutuda; on seisukohal, et toetada tuleks ainult selliseid inkubaatoreid, mis vastavad algsetele eeltingimustele;

156.  rõhutab, et ettevõtlusinkubaatoritele võiks toetust anda avaliku ja erasektori partnerluse meetodil, mille puhul jagatakse avaliku teenuse riski toetust saava eraettevõtjaga;

157.  märgib, et ettevõtlusinkubaatorite asutamine peaks toimuma tihedas koostöös koolide ja teadusasutustega;

158.  märgib, et ettevõtlusinkubaatorite toetamisel tuleb aastatel 2014–2020 tagada täiendavus ja koostoime ERFi, Horisont 2020 ja ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) allikate vahel;

XIV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 8/2014 „Kas komisjon on mõjusalt hallanud tootmiskohustusega seotud toetuste integreerimist ühtsesse otsemaksete kavva?”

159.  kiidab heaks kontrollikoja soovitused ja tunneb heameelt komisjoni konstruktiivse seisukoha üle;

160.  peab kahetsusväärseks, et kontrollikoja hinnangul ei ole osa liikmesriike toetusõiguste arvutamise kriteeriumite kindlaksmääramisel alati järginud usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet;

161.  märgib, et seepärast said teatavate sektorite põllumajandustootjad ootamatut tulu, mis iseenesest ei olnud kehtivate eeskirjadega vastuolus:

   a) Hispaanias oli toetusõiguste väärtus siseriiklike eeskirjade kohaselt suurem kui toetused, mida põllumajandustootjad olid varem tootmiskohustustega seotud toetustena saanud;
   b) Itaalias said põllumajandustootjad toetusõiguseid varasema toetustaseme alusel, kuigi nad olid vahepeal märkimisväärselt vähendanud oma haritavat maad;
   c) vastuolus liidu õigusaktidega ei vähendanud Prantsusmaa ametiasutused kõikide toetusõiguste väärtust, et nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009(17) artikli 68 kohaselt rahastada eritoetust põllumajandustootjatele; seetõttu esitati Prantsusmaa kõikide toetusõiguste väärtus 4,61 % suuremana, mis teeb kokku 357,3 miljonit eurot; märgib, et 74 miljonit eurot sellest summast oli seotud 2010. aastal ühtsesse otsemaksete kavva integreeritud toetustega ning et komisjon märgib, et parandusmeetmed on esitatud Prantsusmaa tegevuskavas;

162.  kutsub seetõttu komisjoni üles teostama nõuetekohast järelevalvet põllumajandustootjate toetusõiguste arvutamise üle liikmesriikides, sealhulgas selliste õiguste eraldamiseks kehtestatud piirmääradest kinnipidamise üle;

163.  võtab murega teadmiseks, et kuigi komisjon tuvastas vigu, jäeti toetusõigused liiga aeglaste haldusmenetluste tõttu korrigeerimata;

164.  kutsub komisjoni üles parandama õigeaegset järelevalvet ja pöörama rohkem tähelepanu õigustega seotud ohtudele;

165.  märgib, et ühtne otsemaksete kava asendatakse 2015. aastal põhitoetuskavaga;

166.  on arvamusel, et uue süsteemi eesmärk peaks olema põllumajandustootjate halduskoormuse vähendamine;

167.  on veendunud, et komisjoni kontrollid ja auditid peaksid põhimõtteliselt olema riskipõhised;

168.  rõhutab, et uues süsteemis tuleb vältida õigustamatuid erinevusi toetusõiguste arvutamisel eri liikmesriikides ja põllumajandustootjate ebavõrdset kohtlemist, sõltumata eeskirjadega antud kaalutlusõiguse ulatusest; palub komisjonil veel kord Euroopa Parlamendile ja parlamendi eelarvekontrollikomisjonile kinnitada, et selle eesmärgi saavutamiseks on sobivad meetmed kehtestatud;

169.  on mures selle pärast, et ebaõiged toetusõigused võivad tuua kaasa valesti tehtud makseid isegi pärast 2014. aastat, sest liikmesriigid võivad soovi korral kuni 2021. aastani maksta osa tulevasest toetusest praeguse ühtse otsemaksete kava toetusmäära alusel; usub, et kuigi selliseid makseid saab korrigeerida ja tagasi nõuda, tuleks nende tegemist üldse vältida;

170.  tuletab komisjonile meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 317 on sätestatud, et „komisjon täidab eelarvet koostöös liikmesriikidega omal vastutusel ja määratud assigneeringute piires [...] ning võttes arvesse usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid”; loodab seetõttu, et komisjon annab liikmesriikidele piisavad suunised põhitoetuskava rakendamiseks kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetega ja asjakohaste järelevalvesüsteemide kehtestamiseks, et võtta üldine vastutus eelarve täitmise eest;

XV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 9/2014 „Kas veinisektorile eraldatavat ELi investeerimis- ja müügiedendustoetust hallatakse hästi ning kas selle mõju ELi veinide konkurentsivõimele on näha?”

171.  peab kiiduväärseks kontrollikoja eriaruandes nr 9/2014 esitatud leide ja soovitusi;

172.  märgib, et nõukogu ja Euroopa Parlament võtsid vastu määruse (EL) nr 1308/2013(18), millega kehtestatakse uus ühine turukorraldus aastateks 2014–2020;

173.  tuletab meelde kontrollikoja eriaruannet nr 7/2012 (2011. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmine) "Veinituru ühise korralduse reform ja senised edusammud" ning seejärel koostatud eelarvekontrollikomisjoni raportit;

174.  pooldab täielikult mõtet, et toetuskava tuleks muuta otstarbekamaks ja komisjon peaks korrapäraselt jälgima rahaliste vahendite kasutamist; rõhutab, et äärmiselt vajalik on investeerimismeetme suunatus äritegevusele ja tulemustele ning ergutada tuleks parimate tavade mudelite kasutamist ja neist õppimist;

175.  tunneb muret, et pingutused enamate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) kaasamiseks veinisektorile eraldatava liidu müügiedendustoetuse meetmetesse ei ole olnud edukad; on seisukohal, et kaasrahastamise määrad tuleks läbi vaadata, millest oleks kasu VKEdele, sest see teeks lihtsamaks eelkõige piiratud haldus- ja finantssuutlikkusega VKEde võimaliku osalemise;

176.  on seisukohal, et kasutusele tuleb võtta ühine müügiedendusmeetme hindamise süsteem, et komisjonil ja liikmesriikidel oleks võimalik analüüsida tehtud edusammude ulatust ja püstitatud eesmärkide saavutamist ning selle mõju veinisektori konkurentsivõimele liikmesriikide tasandil; juhib tähelepanu asjaolule, et ühise hindamissüsteemi osa võiks olla asjaomase veinitootja turuosa suurenemine maailmaturul;

177.  toetab kontrollikoja soovitust, et lisakulud, nagu rakendusasutuste kulud ja üldkulud, oleksid nõuetekohaselt tõendatud ja neile oleks kehtestatud ülempiir, mis võrduks teatud protsendiga kogukuludest;

178.  rõhutab, et väga oluline on leida asjakohane sidus poliitika, milles on ühendatud investeeringud ja müügiedendus; usub, et komisjon ja liikmesriigid peaksid tõhusamalt meetmeid kohaldama; märgib, et eeskätt müügiedendusmeetme puhul peaksid toetusesaajad tõendama, et nad vajavad liidu abi, rahastada ei tuleks igapäevaseid tegevuskulusid ning tuleks vähendada juhtumeid, kus toetusesaajad esitavad igal programmitöö perioodil müügiedendusprogrammi, mis on mõeldud samadele sihtriikidele; juhib ühtlasi tähelepanu asjaolule, et müügiedendustegevuse tulemusi tuleks hinnata toetusesaajate, mitte kogu liidu veinisektori tasandil;

179.  toetab kontrollikoja soovitust, et komisjon peaks analüüsima, kas ajavahemikuks 2014–2018 riiklikele toetusprogrammidele eraldatud eelarve vastab liidu veinisektori vajadustele, ning analüüsima liikmesriikide suutlikkust toetus ära kasutada ja vajaduse korral eelarvet kohandama; palub komisjonil kaaluda, kas veinisektori jaoks oleks võrreldes muude põllumajandussektoritega vaja eraldi rahastamisvahendit;

180.  tunneb heameelt liidu kvaliteetveinide ekspordi kasvutendentsi üle; juhib tähelepanu sellele, et liit peaks tegema kindlaks oma konkurentsieelised ja need ära kasutama paljude osalistega ja üha tihedama konkurentsiga ülemaailmsel veiniturul ning ergutama liidu veinitootjaid töötama välja maailmatasemel kvaliteetveine, mis omakorda aitab kaasa pakkumise ja nõudluse tasakaalustamisele liidus;

181.  ergutab komisjoni kaasa aitama veinide edendamise läbipaistvuse suurendamisele kolmandates riikides, parandades selleks rahastatavate projektide kontrolli- ja jälgimissüsteeme; märgib, et see meede peaks ka aitama ära hoida topeltrahastamist;

XVI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 10/2014 „Kalandusfondist vesiviljelusele eraldatud toetuse mõjusus”

182.  toetab kontrollikoja peamisi soovitusi, märkides samas, et komisjon töötab praegu välja soovitud suuniseid veepoliitika raamdirektiivi ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/56/EÜ(19) (merestrateegia raamdirektiiv) kohta; väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis teadmiseks soovitused seoses ruumilise planeerimise ja vajadusega lihtsustada haldusmenetlusi;

183.  väljendab heameelt selle üle, et ajavahemikul 2007–2013 saadud kogemusi on rakendatud uue Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi puhul aastateks 2014–2020; rõhutab siiski, et komisjon peab tagama kõigi varasemate ja edaspidiste soovituste elluviimise;

184.  mõistab, et finantskriis avaldas märkimisväärset negatiivset mõju majanduskasvu ja tööhõive eesmärkide saavutamisele vesiviljelussektoris; rõhutab siiski, et Euroopa Kalandusfondi (EKF) ühte peamist eesmärki – vesiviljeluse kasvu ja jätkusuutlikkust – ei ole saavutatud ka teiste tegurite tõttu; rõhutab, et erinevalt olukorrast mujal maailmas on ELi vesiviljelussektor kasvu asemel püsinud aastaid muutumatuna;

185.  on pettunud, et projekti tasandil ei ole seatud prioriteete ja liikmesriikide tasandil ei ole kavandatud strateegiat; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon parandaks programmide kavandamist, et tõhustada vesiviljelust toetavaid meetmeid, ning kutsub komisjoni üles tagama parema rakendamise;

186.  juhib tähelepanu asjaolule, et ühest küljest on tugevam ning jätkusuutlik vesiviljelus üks komisjoni peamisi eesmärke, kuid teisest küljest on tehtud väga vähe selle eesmärgi edukaks saavutamiseks EKFi raames; märgib, et see on püsiviga, mida esineb ka teiste programmide puhul, ning leiab seega, et komisjonil jäävad eesmärgid pidevalt saavutamata;

187.  nõuab tungivalt, et komisjon kujundaks oma finantsjuhtimise ümber ja muudaks lähenemisviisi, pöörates kõigi kättesaadavate vahendite ärakasutamise asemel tähelepanu sellele, kas kulutused on kooskõlas eeskirjadega ning kas need on majanduslikult tasuvad ja toetavad mõjusalt peamiste eesmärkide saavutamist;

188.  märgib, et liikmesriigid peavad kõigile projektidele rahaliste vahendite eraldamise asemel käsitlema projektide kehva valiku küsimust ning tagama, et valikumenetluse puhul järgitaks üksikasjalikke hindamiseeskirju, mis võimaldab hinnata projektide potentsiaali anda tulemusi ja majanduslikku tulu ning aidata üldiselt saavutada Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) eesmärke, nagu majanduskasv ja tööhõive; rõhutab, et komisjon peaks liikmesriike selles tegevuses toetama, julgustama projektide tulemuslikkuse järelevalve tegemist ning kehtestama terviklikuma projektide järelhindamise, millest saaks tulevikus õppida;

189.  on veendunud, et liikmesriigid peavad tõhustama oma aruandlusvahendeid ja -kanaleid, kuna komisjonile esitatud andmed on sageli ebatäpsed; soovitab komisjonil a) töötada välja tõhusamad vahendid, millega avaldada liikmesriikidele survet usaldusväärsete andmete esitamiseks, eelkõige ilmselgete erinevuste korral, ning b) kaaluda nende liikmesriikide karistamist, keda kahtlustatakse tahtlikult ebaõigete andmete esitamises;

190.  juhib tähelepanu asjaolule, et komisjon peab töötama välja tugevama raamistiku kõigi oma rahastamisprogrammide, sealhulgas vesiviljelust käsitlevate uute EMKFi meetmete jaoks; usub, et komisjon peaks kaaluma järjekindlamat lähenemisviisi ja suurendama terviklikkust;

191.  kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriigid selgitaksid oma strateegiaid ja viiksid neid ellu viisil, mis täiendab EMKFi eesmärke; nõuab, et komisjon jälgiks, et liikmesriigid pingutaksid projektide hindamisel rohkem ja hakkaksid projektidega seoses strateegiliselt mõtlema; rõhutab vajadust tagada, et projekte hinnataks tähelepanelikult ja selgete ootustega;

192.  soovitab vaadata läbi juba alustatud projektide rahastamise, kuna sellel puudub täiendav mõju; soovitab komisjonil ja liikmesriikidel lõpetada lisandväärtuse saavutamiseks pelgalt „lahtrite täitmine”;

193.  julgustab lihtsustama haldusmenetlusi, et tagada toetuse taotlemine kõrge kvaliteediga projektidele;

194.  väljendab heameelt ettepaneku üle töötada välja uus EMKFi järelevalvesüsteem, mis hõlmab liikmesriikide tasandil loodavat andmebaasi, milles säilitatakse teave iga toimingu kohta, ning põhiteavet sisaldavat koondaruannet, kuid nõuab kindlalt selle ettepaneku elluviimist ja selle vastavuse tagamist kõrgetele standarditele;

XVII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 11/2014 „Euroopa välisteenistuse loomine”

195.  tunneb heameelt kontrollikoja eriaruande nr 11/2014 üle ja ühineb selles antud soovitustega;

196.  on arvamusel, et Euroopa välisteenistus ei ole ressursside piiratuse tõttu veel täieõiguslik liidu diplomaatiline teenistus; on seisukohal, et just komisjon ja liikmesriigid saaksid Euroopa välisteenistuse tugevdamist tagant tõugata;

197.  juhib tähelepanu asjaolule, et eelarve neutraalsuse põhimõte on igati tervitatav; on siiski seisukohal, et seda ei tohiks vaadelda eraldiseisvana kokkuhoiust, mida Euroopa välisteenistuse loomine on liikmesriikidele andnud;

198.  on seisukohal, et Euroopa välisteenistusel on endiselt liiga palju kõrge palgatasemega töötajaid ning see olukord vajab muutmist; on arvamusel, et selleks juba võetud meetmed on olnud asjakohased, ning palub komisjonilt suuremat pühendumist talitustevahelise koostöö parandamisele;

199.  on arvamusel, et liidu eriesindajate ülesanded on väga ebaselged, puudub nõuetekohane järelevalve ja tulemuste analüüs; teeb ettepaneku integreerida eriesindajad selle puuduse kõrvaldamiseks Euroopa välisteenistuse struktuuri;

200.  peab positiivseks inimressursi valdkonnas toimunud arengut, kuigi nõustub kontrollikoja tähelepanekuga, et valdkondlikud teadmised delegatsioonides on äärmiselt vajalikud; palub komisjonil leida koos Euroopa välisteenistusega kooskõlastatud meetod delegatsioonide töötajaskonna profiili optimeerimiseks;

201.  soovitab Euroopa välisteenistusel saada parem ülevaade töölevõtmismenetlusega kaasnevatest kuludest; kutsub Euroopa välisteenistust üles kasutama uuenduslikke lahendusi, nagu tööintervjuude tegemine videokonverentsi vormis, ning leidma võimalikult palju samalaadseid võimalusi töötajate koolitamiseks;

202.  julgustab komisjoni ja liikmesriike võtma meetmeid, et kooskõlastatus ja koostöö nende välisteenistuste ja Euroopa välisteenistuse vahel oleks parem, eiramata samas läbivaid valdkondlikke küsimusi;

203.  rõhutab vajadust korraldada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonide rahastamine paindlikumalt, et tagada liidu sise- ja välisjulgeolek, mida ohustavad konfliktid liiduga piirnevates riikides, aga ka Islamiriigiga seotud võimalike terrorismiaktide suurenenud risk;

204.  soovitab Euroopa välisteenistusel kasutada ära mastaabisäästu eelised, luues uut sünergiat Euroopa välisteenistuse peakorteris ja delegatsioonides ning süvendades koostööd liikmesriikide ja nende diplomaatiliste teenistustega tõelises liidu välispoliitilises ja -teenistuslikus vaimus; märgib rahuloluga, et liidu delegatsioonide ja liikmesriikide diplomaatiliste esinduste ruumide ühiskasutuse mõte levib, kuigi praegu on selle kohta näiteid veel vähe, ning hindab positiivselt seda, et Euroopa välisteenistus peab seda küsimust oma tegevuses prioriteetseks;

205.  nõustub, et konsulaarteenistustega seoses tuleb veel tööd teha;

XVIII osa – Kontrollikoja eriaruanne 12/2014 „Kas ERF on ELi bioloogilise mitmekesisuse 2020. aastani kestva strateegia raames otseselt bioloogilist mitmekesisust edendavaid projekte mõjusalt rahastanud?”

206.  tuletab meelde, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohaselt tähendab bioloogiline mitmekesisus mis tahes päritoluga elusorganismide mitmekesisust, sealhulgas maismaa-, mere- jt veeökosüsteemides ning neid hõlmavates ökoloogilistes kogumites; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis tunnistatakse, et bioloogilist mitmekesisust ähvardavad mitu suurt ohtu, nagu elupaikade hävimine ja killunemine, metsade, ookeanide, jõgede, järvede ja mulla liigkasutus, saastatus, kliimamuutused ja sissetungivad võõrliigid, mis konkureerivad pärismaiste taime- ja loomaliikidega;

207.  rõhutab, et bioloogiline mitmekesisus on inimeste eluks ja kogukondade heaoluks hädavajalik; toonitab ühtlasi, et kliimamuutused, bioloogilise mitmekesisuse hävinemine, invasiivsete võõrliikide põhjustatud oht ja loodusvarade ülekasutamine on suured probleemid, mis mõjutavad kõiki liidu kodanikke;

208.  taunib asjaolu, et liit ei suutnud saavutada oma suurt eesmärki peatada aastaks 2010 bioloogilise mitmekesisuse vähenemine liidus;

209.  märgib, et bioloogilise mitmekesisuse hävinemisel on ühiskonna jaoks ka tõsised majanduslikud tagajärjed, mida ei ole ülemaailmses poliitikas siiani piisavalt arvesse võetud; märgib ühtlasi, et ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitleva uuringu põhjal võib tegevusetuse ja ökosüsteemi teenuste halvenemise maksumus ulatuda aastaks 2050 7 %-ni maailma SKPst(20);

210.  on veendunud, et seetõttu tuleb äärmiselt kiiresti tegutseda ning tähtsustada poliitikas bioloogilist mitmekesisust rohkem, et täita selles valdkonnas aastaks 2020 võetud kohustused;

211.  märgib, et projektide tulemused ilmnevad sageli viivitusega, mis teeb tulemuste hindamise keeruliseks;

212.  on seisukohal, et hoolimata piirangutest, mis seonduvad rahaliste vahendite vähese eraldamisega bioloogilise mitmekesisuse edendamiseks ning probleemidega nende vahendite kasutamise hindamisel, on äärmiselt oluline rahastamist selles etapis jätkata;

213.  toonitab asjaolu, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse ei ole üksnes üllas keskkonnaalane eesmärk, vaid sellel poliitikal on ka märkimisväärne potentsiaal luua uusi oskusi, töökohti ja ärivõimalusi;

214.  rõhutab, kui oluline on muuta bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säilitamine kõikide muude liidu poliitikavaldkondade (sh põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, regionaalarengu ja piirkondliku ühtekuuluvuse, energeetika, tööstuse, transpordi, turismi, arengukoostöö ja -abi, teadus- ja arendustegevuse) arendamise, rakendamise ja rahastamise osaks, et muuta liidu valdkondlik ja eelarvepoliitika sidusamaks ning tagada liidu võetud bioloogilise mitmekesisuse kaitse alaste siduvate kohustuste täitmine; juhib seda silmas pidades tähelepanu asjaolule, et kohaliku tasandi, piirkondlike, riiklike ja liidu tasandi ametiasutuste vahelist koostööd tuleks tugevdada;

215.  märgib, et hoolimata komisjoni antud suunistest ja impulsist jääb rahastamisprioriteetide kindlaksmääramine üksnes liikmesriikide ülesandeks ja seda tehakse vastavalt nende konkreetsetele vajadustele, kuid valdav osa liikmesriikidest ei kasuta Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) bioloogilise mitmekesisuse kaitse rahastamiseks;

216.  on seetõttu seisukohal, et fondi vahendite vähest kasutamist (0,79 %) arvesse võttes tuleks kaaluda võimalust muuta kohustuslikuks teatava osa (kindel protsendimäär tuleks edaspidi kindlaks määrata) ERFi vahendite kasutamine bioloogilise mitmekesisuse edendamiseks;

XIX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 13/2014 „Haitile pärast maavärinat antud ELi rehabilitatsiooniabi”

217.  peab kiiduväärseks kontrollikoja eriaruannet nr 13/2014, milles hinnatakse Haitile pärast maavärinat antud liidu rehabilitatsiooniabi kui olulist panust üldisesse poliitilisse arutellu liidu välispoliitika üle humanitaarabi ja arengupoliitika valdkonnas; võtab teadmiseks selles esitatud leiud ja soovitused;

218.  peab kiiduväärseks peamisi järeldusi ja soovitusi, mis on esitatud liidu koostööd Haiti Vabariigiga käsitleva hinnangu lõppraportis, mille koostas Euroopa Parlamendi tellimusel komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraat (EuropeAid), võtab need teadmiseks ning esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

Üldised märkused

219.  kordab, et on üldiselt rahul komisjoni talituste töö ja pingutustega Haitis 2010. aastal toimunud maavärina järel, seda eriti liidu delegatsioonidele ja selle liikmetele äärmiselt kriitilises olukorras; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni suutlikkuse üle peatada maksed ja väljamaksed, kui valitsuse finantsjuhtimises saavutatud tulemused ei olnud rahuldavad ja riiklikes hankemenetlustes esines puudusi;

220.  peab kahetsusväärseks nõrku kohti abiandjate ja komisjoni talituste töö koordineerimises, nagu on märgitud ka komisjoni avaldatud hinnangus liidu koostööle Haiti Vabariigiga (2008–2012)(21), ning nõuab sellega seoses humanitaar- ja arenguabi paremat liigendatust, et ühendada paremini hädaabi, taastustöö ja areng alalise hädaabi, taastus- ja arenguabi ühendamise raamistiku abil; on arvamusel, et võimaluse korral tuleks kasutada integreeritud lähenemist, milles on selgelt väljendatud komisjoni humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi ja EuropeAidi tegevuse koordineerimise eesmärgid ja sidusad riigistrateegiad, ning vahetada häid tavasid; väljendab sellega seoses heameelt hädaabi, taastus- ja arenguabi ühendamise käsituse süstemaatilise kaasamise üle aastaid 2014–2020 hõlmavasse rahastamistsüklisse; kutsub ühtlasi komisjoni talitusi üles parandama üleminekut lühiajalise humanitaarabi andmiselt pikaajalisele arengualasele sekkumisele ning töötama välja sidusat koordineerimist mitte ainult liidu abiandjate vahel, vaid ka riiklike prioriteetidega ühiste strateegiate koostamise abil ühise humanitaar- ja arenguabi võrgustiku kaudu; kutsub komisjoni üles alustama dialoogi Euroopa Parlamendiga, kui kehtiv õigusraamistik takistab humanitaar- ja arenguabi eri rahastamisvahendite tõhusat koordineerimist; usub ühtlasi, et kohalike kodanikuühiskonna vabaühenduste kaasamine võib tugevdada kohalikku teadmistebaasi, mis aitab paremini välja selgitada taastusabivajadused ning teha järelevalvet riiklike ametiasutuste edusammude üle;

221.  tuletab meelde soovitusi, mille eelarvekontrollikomisjon andis pärast visiiti Haitisse 2012. aasta veebruaris, ning rõhutab jätkuvalt väga olulise küsimusena liidu arengufondide jälgitavust ja vastutust, eelkõige eelarvetoetuse sidumise kaudu tulemuslikkusega ja määrates selgelt kindlaks kohalike ametiasutuste kohustused ja ülesanded, et tagada asjakohane läbipaistvus, jälgitavus ja vastutus; kordab oma üleskutset pöörata rohkem tähelepanu võitlusele sügavalt juurdunud korruptsiooni vastu; märgib, et humanitaarabi peaks põhinema väljumisstrateegial, ning rõhutab, et rahalisi vahendeid tuleks eraldada võimaluse korral alati Haiti asutuste kaudu, järgides Cotonou lepingu raamistikku, et tagada vastutus ja toetada riiklike organite, sh riigihankeameti (kes peaks toimima kontrollifiltrina) tugevdamine; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles panema suuremat rõhku valdkondliku eelarvetoetuse tingimuste maatriksile;

222.  tuletab meelde, et ebakindlates oludes sekkumise põhimõtete kohaselt on riigi ülesehitamine liidu arengustrateegia keskmes ja iga sellise kriisiolukorra lahendamise nurgakivi; märgib, et see sisaldab institutsioonide loomise toetamist, riigi rahanduse juhtimise läbipaistvamaks ja tõhusamaks muutmist, eelarveassigneeringuid, avaliku sektori kulude tõhustamist ning tugevdatud poliitilisi ja poliitika üle peetavaid dialooge;

223.  nõuab heade poliitikameetmete kombinatsiooni määratlemist, mis oleks kooskõlas liidu sekkumisega ühtse lähenemise abil riiklikele ja mitteriiklikele/valitsusvälistele sidusrühmadele ning valdkondlikule toetusele, mida tuleb anda kiirest valdkondlike vajaduste hindamisest lähtuvalt, et toetada projektide elujõulisust, täiendavust ja jätkusuutlikkust;

Suunised edasiseks tegevuseks

224.  on seisukohal, et lisaks Haiti olukorrale tuleb arutada ja parandada meetmeid, selleks et tugevdada sekkumise ja katastroofiohu vähendamise poliitikaraamistikku eesmärgiga vähendada võimalikult palju ohtu inimeste elule ja elutingimustele; usub, et investeerimine katastroofiohu vähendamisse on keskse tähtsusega, kuna see on säästva arengu täieõiguslik osa ja ka äärmiselt kulutõhus, sest võimaldab kasutada vahendeid oluliselt tõhusamalt ja mõjusamalt kui katastroofi tagajärgede kõrvaldamise kulude maksmine;

225.  on seisukohal, et kriisid ja ebakindlad olukorrad eeldavad uue poliitika väljatöötamist, milleks on vaja uusi käsitusi, uusi meetodeid ja eksperditeadmisi eelkõige sellistes valdkondades nagu i) ohtude väljaselgitamine eri tegevustasanditel, ii) stsenaariumide ja tulevikuväljavaadete koostamine võimalike tagajärgede kohta ning iii) vahendite väljatöötamine ohtude ja võimalike katastroofide ärahoidmiseks, vähendamiseks ja nendeks valmistumiseks; nõuab paindlikku lähenemist, mis võimaldaks komisjonil kohandada oma meetmeid ja vahendeid abi andmiseks asjakohaselt ja kiiresti kriisile ning kriisijärgsele olukorrale vastavalt; märgib sellega seoses, et vahepeal on komisjon loonud süsteemi ekspertide kaasamiseks eri pädevusvaldkondades, et personali ebapiisavuse korral oleks lühikese etteteatamisega võimalik saata liidu delegatsioonidesse või peakorteri talitustesse töötajaid juurde;

226.  julgustab komisjoni ja Euroopa välisteenistust tegema süstemaatilist tööd neljas katastroofide ohjamise tsüklis, milleks on riskide maandamine ja nendeks valmisolek, reageerimine ja taastamine, liikudes riskijuhtimise ja vastupanuvõime tugevdamise strateegilise raamistiku väljatöötamise suunas; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel teavitada Euroopa Parlamenti arengutest, eelkõige seoses riskijuhtimise ja valmisolekuga viia ellu ning saavutada programmi eesmärgid katastroofi järel;

227.  tuletab meelde, et igas kriisiolukorras tuleb pöörata nõuetekohast tähelepanu katastroofiohu vähendamise riikliku juhtimisraamistiku usaldusväärsusele ja toimimistõhususele, mis on liidu sekkumise edukuse eeltingimus; tuletab meelde, et igas riikliku juhtimisraamistiku hinnangus tuleks muu hulgas arvesse võtta olemasolevaid aruandekohustuse raamistikke tulemuste osas, kesksel ja kohalikul tasandil kindlaks määratud ja otsustatud vastutust ning selget käsu- ja kontrolliliini, teabekanaleid eri osalejate/abiandjate vahel ning tagasisidemehhanisme projektide kohta;

228.  toetab kontrollikoja soovitusi Haitile pärast maavärinat antud liidu rehabilitatsiooniabi kohta ning väljendab heameelt komisjoni vastuse üle, milles ta võtab soovitused vastu;

XX osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 14/2014 „Kuidas arvutavad, vähendavad ja kompenseerivad ELi institutsioonid ja organid oma kasvuhoonegaaside heidet?”

229.  on seisukohal, et kõik liidu institutsioonid ja organid peaksid püüdma jõuda ühise käsituseni oma kasvuhoonegaaside heitkoguste ning nende võimaliku vähendamise kohta; arvab, et selleks peavad nad arvutama kasvuhoonegaaside heiteid välja täies mahus ega tohiks jätta neid tulemusi avaldamata;

230.  on seisukohal, et komisjon peaks püüdma kolmandate isikutega peetavatel keskkonnaalastel läbirääkimistel usaldusväärsuse säilitamiseks koguda rohkem andmeid oma kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta;

231.  kutsub üles liidu institutsioone ja organeid, kellel ei ole keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemi (EMAS) sertifikaati, kaaluma selle viivitamatut taotlemist; rõhutab siiski, et EMASi tuleks käsitada muu hulgas vahendina kasvuhoonegaaside heite struktureerimiseks ning seda ei tuleks pidada institutsioonide keskkonnasõbraliku poliitika ainsaks ülimaks eesmärgiks;

232.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi institutsioonid ja organid saavad kasutada kasvuhoonegaaside heite kompenseerimist ulatuslikumalt oma süsiniku jalajälje vähendamiseks; nõustub kontrollikoja seisukohaga, et „probleemiga tegelemiseks peaks lisaks heitkoguste vähendamisele (ja mitte selle asemel) kasutama kvaliteetseid süsinikdioksiidi kompenseerimise projekte”; märgib siiski, et kompenseerimine peaks olema teisejärguline investeeringute kõrval, mille puhul need rahalised vahendid suunatakse liidu institutsioonide ja organite keskkonnapoliitika edasisse parandamisse;

233.  väljendab heameelt selle üle, et mitu liidu institutsiooni on käivitanud keskkonnahoidlike hangete katseprojektid; loodab, et nende tulemused on paljutõotavad ning keskkonnahoidlikest hangetest saab tulevikus liidu institutsioonide ja organite standardmenetlus;

234.  rõhutab, et nende poliitikameetmete rakendamisel jääb keskseks inimtegur; nõuab seetõttu tungivalt, et liidu institutsioonides ja organites nende poliitikameetmete eest vastutavad juhtivametnikud arendaksid ja täiendaksid veelgi oma oskusi ja arusaama sellest, kui olulised on institutsioonide kasvuhoonegaaside heited; loodab, et uue volinike kolleegiumi moodustamine 2014. aastal annab uue võimaluse kasutada kõrgemaid standardeid komisjonis ja selle ametites;

XXI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 15/2014 „Välispiirifond on edendanud finantssolidaarsust, kuid fondi tulemuste mõõtmist tuleb parandada ning ELi lisandväärtust suurendada”

235.  märgib murega, et Välispiirifondi strateegilised eesmärgid ei ole olnud selged ning eelkõige on tunda ebakõla fondi kui solidaarsusmehhanismi üldise iseloomu ning fondi keskendumise vahel piirikontrolli- ja viisavaldkonnas tehtava koostöö parandamise konkreetsetele eesmärkidele;

236.  märgib, et komisjoni arvates näitab SIS II, viisainfosüsteemi ja EUROSURi tulemuslik kasutuselevõtmine kõikides liikmesriikides Välispiirifondi mõju; on aga seisukohal, et sellist üldist avaldust ei saa mingil juhul pidada rahuldavaks vastuseks kontrollikoja selgesõnalisele kriitikale tulemusnäitajate puudumise kohta;

237.  märgib, et samasugused probleemid võivad tekkida Sisejulgeolekufondi osana loodud välispiiride ja viisade rahastamisvahendi eesmärkidega seoses, sest ka selle vahendi eesmärk on tagada ühelt poolt liikmesriikidevaheline solidaarsus piirikontrolli korraldamises ning teiselt poolt välispiiride ühetaoline ja kõrgetasemeline kontroll ning Schengeni viisade tõhus menetlemine kooskõlas liidu kohustusega järgida põhivabadusi ja inimõigusi;

238.  rõhutab, et kuigi liikmesriigid mõistavad, et tõhus piirikontroll ühistel välispiiridel on Schengeni acquis' raames oluline, peavad nad piirikontrolli korraldamist ja vähemal määral ka viisade menetlemist endiselt peamiselt riikide enda pädevusse kuuluvaks;

239.  palub liikmesriikidel seetõttu lisada Sisejulgeolekufond piiride haldamise riiklikesse strateegiatesse, et aidata kaasa konsulaarkoostööle, Frontexi operatsioonidele ja hädaabimeetmetele ning erimeetmetele, mis on olulised Schengeni alale tervikuna; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid parandaksid oma sellealast koostööd;

240.  nõuab, et komisjon uuriks, kas Sisejulgeolekufondi piirikontrolli ja viisade valdkonna rahastamisvahend oleks mõistlik jagada mitmeks eraldi segmendiks: üks solidaarsuse jaoks, üks konsulaarkoostöö, Frontexi operatsioonide ning erakorraliste ja erimeetmete elluviimise jaoks ning üks meetmete jaoks, mis on vajalikud eelkõige riigi tasandil;

241.  soovitab liikmesriikidel töötada välja ja kasutada rahastatavate projektide tulemuste ja mõju hindamiseks asjakohaseid ja mõõdetavaid näitajaid; rõhutab, et kehtestatud peaks olema kvaliteetne eelkontroll, et tagada, et kõik rahastatavad projektid täidavad konkreetseid ja mõõdetavaid eesmärke ja annavad lisaväärtust; märgib, et eelkontroll aitaks tagada kvaliteedikontrollimehhanisme;

242.  märgib, et liidule saaks lisaväärtust tuua sellega, kui liikmesriigid teeksid Frontexi tegevusse täiendavaid makseid, ning selleks tuleks kehtestada kohustus kanda vähemalt osa Sisejulgeolekufondist kaasrahastatud varast Frontexi seadmete registrisse;

243.  on mures kontrollikoja poolt riikide eri hankemeetmetes tuvastatud eeskirjade rikkumise pärast ning märgib, et julgeoleku- ja kaitsealaste hangete erandiklauslit ei tohi kasutada juhtudel, kui julgeolekut ohustamata oleks saanud kasutada ka vähem ranget menetlust; soovitab optimeerida hankemenetlusi, et tagada rahastamise õigeaegne kasutamine;

244.  kiidab komisjoni selle eest, et ta võttis rahalisi parandusmeetmeid seoses projektiga, mille puhul tuvastati põhivabaduste ja inimõiguste rikkumine, kuid palub komisjonil võimalikud riskid võimaluse korral eelnevalt kindlaks teha, eriti kui see puudutab seda, kuidas piirikontrolli seoses varjupaiga taotlemise õigusega tehakse;

245.  rõhutab vajadust parandada rahastatud projekte puudutavate andmete riiklikul tasandil kogumist, et suurendada läbipaistvust;

XXII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 16/2014 „ELi välispoliitika toetamise eesmärgil toimuva piirkondlike investeerimisrahastute toetusprogrammide ja finantseerimisasutuste laenude ühendamise mõjusus”

246.  tunneb heameelt eriaruande üle, milles käsitletakse ELi välispoliitika toetamise eesmärgil toimuvat piirkondlike investeerimisrahastute toetusprogrammide ja finantseerimisasutuste laenude ühendamise mõjususe hindamist, ja esitab järgnevalt oma tähelepanekud ja soovitused;

Üldised märkused

247.  innustab kontrollikoda sedalaadi audititegevust selles arenevas koostöövaldkonnas süvendama, et esitada poliitikakujundajatele korrapäraselt põhjalikke hinnanguid probleemide ja riskide kohta;

248.  märgib, et suurenev huvi ühendamise ja uute finantsinvesteerimisrahastute kasutamisega seotud võimaluste vastu tuleneb peamiselt sellest, et ühelt poolt tuleb lahendada suured arenguprobleemid ja teiselt poolt on avaliku sektori rahalised vahendid äärmiselt piiratud, mistõttu on välja töötatud uued finantsressursid, milles on ühendatud liidu toetused ja vahendid, mis ei kujuta endast toetust;

249.  rõhutab, et kõik uued rahastamisvahendid ja ühendamised peavad olema kooskõlas liidu arengupoliitika eesmärkidega, mis põhinevad ametliku arenguabi kriteeriumidel ja on sätestatud strateegilises tegevuskavas, s.o liidu sekkumismeetmete rakendamise kvaliteedi, tõhususe, jätkusuutlikkuse ja kiiruse parandamine; on veendunud, et nende vahendite puhul tuleb keskenduda nendele liidu prioriteetidele, mille majanduslik ja mittemajanduslik lisaväärtus ja mõju on suurimad, ning on seisukohal, et neid tuleb kasutada strateegiliselt valdkondades, kus liidu finantstoetus on oluline investeeringute jätkusuutlikkuse seisukohast ja kus ühendamisest oleks kõige rohkem kasu; peab seetõttu kahetsusväärseks, et eriaruande keskmes on peamiselt piirkondlike investeerimisrahastute toetusprogrammide ühendamise finantsaspektid, kuid nende tõhusust ja tulemuslikkust ei ole piisavalt hinnatud;

250.  nõuab, et keskse ühtse põhimõttena hoitaks ära oht, et finantsstiimulid kaaluvad arengupõhimõtted üles (finantseesmärgid võivad arenguprobleemidest tähtsamad olla), ja järgitaks säästva arengu põhimõtteid, nagu sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ning esmaste avalike hüvede kättesaadavus;

251.  võtab teadmiseks väliskoostöö rahastamisvahendite ühendamise ELi platvormi läbivaatamise tulemused, mille algne eesmärk oli suurendada olemasolevate ühendamismehhanismide ja -rahastute tulemuslikkust, tõhusust ja parandada nende kvaliteeti, arvestades, et kõigile piirkondlikele rahastutele ja rahastamisvahenditele kehtivate peamiste põhimõtete ühtlustamine on uue mitmeaastase finantsraamistiku jaoks väga oluline; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jätkama vastavalt mitmeaastase finantsraamistiku valimistejärgse läbivaatamise tulemustele struktureeritud/strateegilist arutelu eelkõige selle üle, kuidas pidevalt tagada läbipaistvus ja vastutus ning kuidas mõlemat suurendada;

252.  usub, et kavandamisetapis peaks komisjon valdkondades, kus investeeringud tuleb teha, keskenduma püsivate, pikaajaliste, majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele;

253.  nõuab, et keskne põhimõte oleks liidu rahaliste vahendite kasutamine peamiselt projektideks, mida ilma liidu rahata ellu ei viidaks, nt vähetulusateks projektideks, mis võivad parandada sotsiaal-, keskkonna- ja inimõiguste valdkonda;

254.  nõuab, et keskne põhimõte oleks jälgida sotsiaal-, keskkonna- ja inimõiguste valdkonnas elluviidud projektide tulemusi ning keskpikka ja pikaajalist mõju ning kohaldada nende suhtes järelkontrolli; on seisukohal, et selliste järelkontrollide leide tuleks kasutada otseselt aruandluseks saavutatud pikaajaliste eesmärkide täitmise kohta ja need peaksid parandama kavandamisetappi / projektide valimist tulevaseks rahastamiseks;

255.  nõuab, et selles valdkonnas suurendataks komisjoni kui poliitiliselt vastutava organi poliitilist rolli;

256.  nõuab, et sellise finantstegevuse jaoks kehtestataks ühtsed juhtimisstandardid ning et nende rahastamisvahendite kasutamiseks määratletaks parimad tavad ja määrataks kindlaks selged toetuskõlblikkus- ja hindamiskriteeriumid; on veendunud, et sidusate halduseeskirjade abil, nagu struktureeritud aruandlus, selged seireraamistikud ja järelevalvetingimused, vähendatakse tehingukulusid ja võimalikke topeltkulusid;

257.  on seisukohal, et kindlasti tuleb töötada välja eri rahastute asjakohased juhtimisstruktuurid, millega suurendada abisaavate riikide, toetusesaajate või sidusrühmade isevastutust nende vahendite eest; tuletab meelde, et rahastute kaudu eraldatava ühendatud ametliku arenguabi edendamiseks peab komisjoni ja Euroopa välisteenistuse koostöö Euroopa Investeerimispanga (EIP), liikmesriikide ning Euroopa Parlamendiga olema hästi korraldatud; kutsub üles kaasama liidu delegatsioone senisest suuremal määral otsustusprotsessi, eelkõige projektide väljavalimisetappi eel- või mõjuhindamises osalemise kaudu, ning üldisemalt selleks, et tagada partnerriikidega peetavas poliitilises arutelus liidu seisukohtade kaalukus ja ka selleks, et nad oleksid ühenduslüliks kohaliku kodanikuühiskonnaga;

258.  rõhutab, et selleks, et parlamendil oleks võimalik oma kontrolli- ja nõusolekupädevust teostada, on vaja tagada kõrgeim läbipaistvuse ja aruandluskohustuse tase, mis saavutatakse juurdepääsu kaudu nendest investeerimisrahastutest rahastatavate projektidega seotud terviklikele ja usaldusväärsetele eelarve- ja finantsandmetele; nõuab, et Euroopa Parlamendile esitataks korrapäraselt aruandeid selle kohta, kuidas neid rahastamisvahendeid kasutatakse ja millised on tulemused, eelkõige finants- ja mittefinantsvõimenduse ning täiendavuse hindamise kohta, tuletades meelde, et finantsmääruse artiklist 140 tuleb kinni pidada;

259.  toetab kontrollikoja soovitusi liidu välispoliitika toetamise eesmärgil toimuva piirkondlike investeerimisrahastute toetusprogrammide ja finantseerimisasutuste laenude ühendamise mõjususe kohta ja peab seda esimeseks sammuks õiges suunas ning tunneb heameelt selle üle, et komisjon lubas neid soovitusi arvesse võtta;

XXIII osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 17/2014 „Kas ELi tippkeskuste algatus võib aidata vähendada väljastpoolt ELi lähtuvaid keemilisi, bioloogilisi, kiirgus- ja tuumaohte?”

260.  kiidab heaks keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumaohtude (KBRT) alaste tippkeskuste algatuse; on seisukohal, et selle juhtimisstruktuur toob esile algatuse võrgustikupõhise olemuse;

261.  kiidab heaks eriaruande nr 17/2014 üldise positiivse käsitlusviisi ja kontrollikoja soovitused, mis olid kõik komisjoni jaoks vastuvõetavad;

262.  märgib, et algatus põhineb uuenduslikul lähenemisviisil, mis näeb ette võrgustumise, piirkondlikud ja rahvusvahelised partnerlused, konsolideerimise, koordineerimise ning olemasoleva suutlikkuse optimeerimise eriteadmiste, koolituse, tehnilise abi või varustuse vallas;

263.  juhib tähelepanu asjaolule, et sellised struktuurid on paratamatult keerulised ning seetõttu on neid raske luua ja tõhusalt käigus hoida;

264.  tuletab meelde, et ajavahemikus 2010–2013 oli selle algatuse käsutuses 100 miljonit eurot;

265.  on arvamusel, et kõnealuse algatuse põhiväärtus seisneb alt üles lähenemisviisis, mis tugineb partnerriikide kogemusele; on seisukohal, et liidu delegatsioone tuleks korrapäraselt teavitada ning nad peaksid hakkama partnerriikide asjaomaste asutustega konsulteerides etendama tegusamat rolli;

266.  soovib samal ajal juhtida tähelepanu sellele, et asjaomaste partnerriikide isevastutus projektide eest ei tohiks takistada komisjoni tegemast ettepanekuid, mille puhul tuleks kasuks ühine reageerimine (nt Ebola epideemia puhangu tõkestamisel);

267.  on veendunud, et projekte tuleks valida viisil, mis võimaldab suunata olemasoleva piiratud summa liidu julgeoleku jaoks kõige olulisematesse piirkondadesse; usub, et projektide valimisel võiksid liidu institutsioonid võtta endale kliiringukoja ülesanded;

268.  märgib, et piirkondlike sekretariaatide tehnilisi teadmisi tuleks suurendada, et hõlbustada nende küsimuste kindlakstegemist, millega tuleb tegeleda algatuste raames, ning samuti täiustada üksikprojektide ettevalmistamist ja elluviimist;

269.  kiidab heaks asjaolu, et alates 2013. aasta maist võivad partnerriigid esitada projekte igal ajal, mis tõhustab tekkivatele ohtudele reageerimise võimet;

270.  võtab teadmiseks, et aega, mis kulub projekti esitamisest sellele järgneva projekti heakskiitmise ja elluviimiseni, tuleks veelgi lühendada;

271.  rõhutab, et erinevate rahastamisvahendite sidususe ja koordineerimise parandamiseks julgeolekuvaldkonnas on vaja ulatuslikumat strateegilist koostööd; rõhutab, et parem koordineerimine KBRT valdkonna asjaomaste osalejate vahel suurendaks olemasolevate algatuste mõjusust;

272.  on arvamusel, et algatusele võib kasuks tulla KBRT meetmete sisemise ja välise mõõtme selgem eristamine(22);

XXIV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 19/2014 „ELi ühinemiseelne abi Serbiale”

273.  palub Serbia ametiasutustel parandada riiklike strateegiate ja tegevuskavade kvaliteeti ning muuta need ratsionaalsemaks ning käsitleda asjakohaselt eri poliitilisi ja sotsiaal-majanduslikke küsimusi; kutsub komisjoni üles pakkuma vajaduse korral sellega seoses nõutavat tehnilist abi;

274.  rõhutab, kui tähtis on koostada riiklikud strateegiad poliitiliselt tundlikes valdkondades; palub asjaomastel ametiasutustel koostada strateegiad järgmistes peamistes valitsemisvaldkondades ning lisada realistliku ajakava nende elluviimiseks: territoriaalne detsentraliseerimine ning strateegia riigi rahanduse juhtimise reformi elluviimise koordineerimiseks;

275.  nõuab tungivalt, et komisjon ja ELi delegatsioon Serbias hoiaksid ära probleemid, mis tekkisid programmiperioodi 2007–2013 esimesel poolel – nimelt ebaküpsete ja probleemsete projektide valiku; toetab komisjoni ja Serbia ametiasutuste koostööd, et käsitleda tuvastatud probleeme, muu hulgas riiklike ametiasutuste toetuse puudumist, institutsioonidevahelise kooskõlastamise puudumist, projektide puudulikku kavandamist, puudulikku lähteülesande määratlemist, jätkusuutmatuid rahastamislahendusi ning suutmatust õppida varasemate projektide vigadest;

276.  väljendab heameelt asjaolu üle, et valitsemisega seotud projektides on üldiselt saadud head tulemused, kuid on seisukohal, et projektide elluviimis- ja kontrollisüsteemid on nõrgad või ebatõhusad, kuivõrd kontrollikoda tuvastas olulisi puudujääke nelja puhul kaheksast auditeeritud valitsemisega seotud ühinemiseelse abi rahastamisvahendi projektist;

277.  juhib tähelepanu, et õigussektori reform on alates 2007. aastast vähe edasi liikunud;

278.  rõhutab vajadust tugevdada rikkumisest teatajate kaitset, mida kirjeldati ajavahemiku 2013–2018 korruptsioonivastase võitluse riiklikus strateegias; nõuab, et Serbia ametiasutused kiirendaksid rikkumistest teatamist käsitlevate uute õigusaktide koostamist ning need õigusaktid peaksid sisendama usaldust ja ergutama võimalikke rikkumisest teatajaid tegutsema;

279.  toetab kontrollikoja soovitusi ning nõuab, et komisjon pööraks piisavat tähelepanu eesmärkide kindlaksmääramisele, vajaduste hindamisele ning varasematest projektidest õppimisele, samuti viivituste ning ebatõhusate või vähetulemuslike hankemenetluste vältimisele; rõhutab jätkusuutlikkuse tähtsust, sest tulemused tekitasid rea küsimusi kahe kolmandiku projektide, eriti valitsemisega seotud projektide puhul;

XXV osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 20/2014 „Kas VKEdele e-kaubanduse valdkonnas antud ERFi toetus on olnud mõjus?”

280.  tunneb heameelt kontrollikoja eriaruande nr 20/2014 üle ja ühineb selles esitatud järelduste ja soovitustega;

281.  peab samuti kiiduväärseks komisjoni konstruktiivset reageerimist kontrollikoja soovitustele;

282.  märgib, et e-kaubanduse tehnoloogiad on väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKE) arengu ja konkurentsivõime parandamise seisukohast üliolulised; toonitab, kui olulised on VKEd liidu majanduse arengu ja töökohtade loomise jaoks;

283.  peab kiiduväärseks, et kontrollikoja eriaruandes rõhutatakse tulemuslikkuse mõõtmise ja Euroopa lisaväärtuse tähtsust;

284.  märgib, et kuigi internetipõhised äriteenused on muutunud kättesaadavamaks, olid investeerimiseks valitud projektid nõrgad; märgib, et taotluste võrdleva valikukorra ja projektitaotluste põhjaliku ärialase teabe puudumise tõttu rahastati enam kui kolmandikul juhtudest projekte, mis ei taganud kulutasuvust või tagasid seda vähesel määral;

285.  juhib tähelepanu asjaolule, et 30st auditeeritud kaasrahastatud projektist kümme oleks ellu viidud ka siis, kui avaliku sektori kaasrahastamist ei oleks saadud, viis neist olid enne toetuse saamisest teatamist juba alanud ning kolme neist alustati üldse enne, kui ettevõte kaasrahastamistaotluse esitas;

286.  on seisukohal, et kohustuslikuks tuleks muuta äriplaani esitamine, mis näitaks Euroopa lisaväärtust, et vältida tühimõju;

287.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid kehtestama valikukriteeriumid ja -menetlused, mille abil tagada, et valitud projektid annavad võimalikult palju lisaväärtust, aidates kaasa e-kaubanduse arengule VKEdes ja Euroopa digitaalse tegevuskava eesmärkide saavutamisele;

288.  märgib, et komisjoni ebapiisava järelevalve tõttu oli võimatu hinnata, mil määral on Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) toetus aidanud infotehnoloogia vallas kaasa riiklike ja liidu tasandi eesmärkide saavutamisele ning VKEde oma äriplaanide täitmisele;

289.  on veendunud, et komisjon peaks tagama liikmesriikidelt järjepideva ja usaldusväärse teabe saamise ERFist saadavate vahendite kasutamise kohta; on seisukohal, et sellest teabest peaksid nähtuma rakenduskavade edusammud ning seda mitte ainult rahanduslikust, vaid ka tulemuslikkuse seisukohast;

290.  jagab kontrollikoja arvamust, et tulemuslikkuse hindamiseks tuleks toetuslepingutes kehtestada minimaalne arv usaldusväärseid näitajaid ja nendega seotud eesmärgid, mida hinnatakse ja mille täitmist jälgitakse nii siis, kui projekt on elluviidud ja toimiv, kui ka hiljem;

XXVI osa – Kontrollikoja eriaruanne nr 21/2014 „ELi rahastatud investeeringud lennujaamade infrastruktuuri: kuludele vastav tulu jäi saamata”

291.  tõdeb, et komisjon on juba viinud sisse muudatused, et lahendada paljud selles eriaruandes välja toodud küsimused, ning toetab täielikult komisjoni kirjeldatud uut reguleerivat raamistikku; teeb seda silmas pidades ettepaneku, et komisjon annaks aasta jooksul pärast selle resolutsiooni vastuvõtmist Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjonile aru edasimineku kohta nende soovituste elluviimisel;

292.  toetab kontrollikoja soovitust, et liikmesriigid koostaksid lennujaamade väljaarendamiseks sidusad kavad, ning soovitab, et komisjon kiidaks need kavad heaks, enne kui konkreetseteks projektideks eraldatakse rahalised vahendid; soovitab ühtlasi võtta nendes piirkondlikes, üleriigilistes või riigiülestes kavades arvesse mitte ainult õhutransporti, vaid ka lennuaegadega sarnaste sõiduaegadega muid ühissõidukeid, sh ronge ja busse, et hoida ära turu küllastumine ning suurendada teenuste osutamise elujõulisust;

293.  soovitab võimaldada rahastamist ainult majanduslikult elujõulistele lennujaamadele;

294.  soovitab komisjonil vaadata kõik uued projektid läbi teeninduspiirkonna analüüsi arvestades, et tagada nende elujõulisus, võttes igal erijuhul arvesse piirkondlike lennujaamade tähtsust juurdepääsetavuse ja liikuvuse seisukohast liidus;

295.  on seisukohal, et komisjon peaks esmajärjekorras jälgima tähelepanelikult liikmesriike, mille kohta on aruandes öeldud, et neil on minevikus olnud eriti probleemseid projekte;

o
o   o

296.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu Kohtule ja kontrollikojale ning korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas (L-seerias).

(1) ELT L 66, 8.3.2013.
(2) ELT C 403, 13.11.2014, lk 1.
(3) ELT C 398, 12.11.2014, lk 1.
(4) ELT C 403, 13.11.2014, lk 128.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0118.
(6) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.
(7) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(8)Nõukogu 15. juuli 2003. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1287/2003 rahvamajanduse kogutulu ühtlustamise kohta turuhindades (rahvamajanduse kogutulu määrus) (ELT L 181, 19.7.2003, lk 1).
(9)Nõukogu 22. mai 2000. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom (EÜT L 130, 31.5.2000, lk 1).
(10)Euroopa Parlamendi 3. aprilli 2014. aasta resolutsioon tähelepanekutega, mis on Euroopa Liidu 2012. aasta üldeelarve (III jagu – komisjon ja rakendusametid) täitmisele heakskiidu andmist käsitlevate otsuste lahutamatu osa (ELT L 266, 5.9.2014, lk 32).
(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus nr 525/2013 kasvuhoonegaaside heite seire- ja aruandlusmehhanismi ning kliimamuutusi käsitleva muu olulise siseriikliku ja liidu teabe esitamise kohta ning otsuse nr 280/2004/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 165, 18.6.2013, lk 13).
(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 289).
(13)Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 357, 31.12.2002, lk 1).
(14)Komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT L 362, 31.12.2012, lk 1).
(15)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).
(16)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/23/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, 5.6.2009, lk 16).
(17)Nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT L 30, 31.1.2009, lk 16).
(18)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671).
(19)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19).
(20)Leon Braat, Patrick ten Brink (eds. el al.), The Cost of Policy Inaction: The case of not meeting the 2010 biodiversity target, Wageningen/Brüssel, 2008, lk 28.
(21)Evaluation of the EU's co-operation with the Republic of Haiti (2008–2012), Particip GmbH, koostatud komisjoni tellimusel, august 2014.
(22)Vt ka Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu keemilise, bioloogilise, radioloogilise ja tuumajulgeoleku suurendamise – ELi KBRT-julgeoleku tegevuskava kohta (ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 8).

Õigusteave - Privaatsuspoliitika