Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2014/2253(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0242/2015

Esitatud tekstid :

A8-0242/2015

Arutelud :

PV 10/09/2015 - 3
CRE 10/09/2015 - 3

Hääletused :

PV 10/09/2015 - 8.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2015)0322

Vastuvõetud tekstid
PDF 279kWORD 93k
Neljapäev, 10. september 2015 - Strasbourg Lõplik väljaanne
30.ja 31. aastaaruanne ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2012–2013)
P8_TA(2015)0322A8-0242/2015

Euroopa Parlamendi 10. septembri 2015. aasta resolutsioon ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 30. ja 31. aastaaruande (2012–2013) kohta (2014/2253(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 30. aastaaruannet ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2012) (COM(2013)0726),

–  võttes arvesse ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitlevat 31. aastaaruannet (2013) (COM(2014)0612),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti „EU Pilot” hindamise aruanne” (COM(2010)0070),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti „EU Pilot” teine hindamisaruanne” (COM(2011)0930),

–  võttes arvesse komisjoni 20. märtsi 2002. aasta teatist suhtlemisest ühenduse õiguse rikkumise kohta kaebuse esitajaga (COM(2002)0141),

–  võttes arvesse komisjoni 2. aprilli 2012. aasta teatist „Liidu õiguse kohaldamise kohta kaebuse esitanuga suhtlemise ajakohastamine” (COM(2012)0154),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet(1),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni 29. aastaaruande kohta Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2011)(2),

–  võttes arvesse uuringut „The impact of the crisis on fundamental rights across Member States of the EU - Comparative analysis” (Kriisi mõju põhiõigustele ELi liikmesriikides. Võrdlev analüüs)(3),

–  võttes arvesse komisjoni poolt 19. mail 2015 vastu võetud parema õigusloome paketti,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0242/2015),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 kohaselt loetakse komisjoni peamiseks ülesandeks aluslepingute täitmise järelevalvet;

B.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikele 1 on Euroopa Liidu põhiõiguste hartal aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud ning see on ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 lõige 1);

C.  arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 258 esimesele ja teisele lõigule esitab komisjon liikmesriigile põhjendatud arvamuse, kui ta on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust, ning komisjon võib anda asja Euroopa Liidu Kohtusse, kui asjaomane riik ei järgi seda arvamust komisjoni seatud tähtaja jooksul;

D.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppes sätestatakse kõiki ametliku teatamise kirjal põhinevaid rikkumismenetlusi käsitleva teabe jagamine, kuid ei hõlmata mitteametlikku EU Piloti menetlust, mis eelneb ametlike rikkumismenetluste algatamisele;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 määratletakse õigus heale haldusele kui igaühe õigus sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul, ning ELi toimimise lepingu artiklis 298 sätestatakse, et liidu institutsioone, organeid ja asutusi abistab nende ülesannete täitmisel avatud, tõhus ja sõltumatu Euroopa halduskorraldus;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 kohaselt piirdub liikmesriikide kohustus järgida hartat üksnes olukordades, kus nad kohaldavad ELi õigust, kuid ei sätestata sellist piirangut kohustustele, mis on hartast tulenevalt ette nähtud ELi institutsioonidele, organitele ja asutustele;

G.  arvestades, et hiljutise finantskriisiga seoses on liikmesriigid võtnud meetmeid, mis ohustavad ELi esmast õigust, eelkõige sätteid, mis käsitlevad sotsiaalsete ja majanduslike õiguste kaitset;

1.  märgib, et kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta on komisjon andnud kahele seadusandjale aru selle deklaratsiooni rakendamisest;

2.  tunneb heameelt komisjoni koostatud ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 30. ja 31. aastaaruande üle ning märgib, et nende aruannete kohaselt olid neli peamist valdkonda, milles liikmesriikide suhtes algatati 2012. aastal ülevõtmisega seotud rikkumismenetlusi, transport, tervise- ja tarbijakaitse, keskkonnakaitse ning siseturu ja teenustega seotud küsimused, samas kui 2013. aastal olid kõige probleemsemad valdkonnad keskkond, tervise- ja tarbijakaitse, siseturg ja teenused ning transport; tuletab siiski meelde, et see järelhindamine ei asenda komisjoni kohustust teostada tõhusat ja õigeaegset järelevalvet ELi õigusaktide kohaldamise ja rakendamise üle, ning märgib, et parlament võiks olla abiks õigusaktide rakendamise läbivaatamisel komisjoni kontrollimise abil;

3.  tuletab meelde, et Euroopa Liidus, mis on rajatud õigusriigi põhimõttele ning õiguskindlusele ja prognoositavusele, peavad ELi kodanikud õigusega saama esimestena selget, arusaadavat, läbipaistvat ja õigeaegset teavet (interneti ja muude vahendite kaudu) selle kohta, kas ja millised siseriiklikud õigusnormid on ELi õigusaktide ülevõtmisel vastu võetud ning millised riigiasutused vastutavad nende nõuetekohase rakendamise eest;

4.  märgib, et kodanikud ja ettevõtted eeldavad, et õigusraamistik on lihtne, prognoositav ja usaldusväärne;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks õigusaktide koostamisel ja hindamisel rohkem arvesse seda, millise koormuse need võivad VKEdele põhjustada;

6.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koordineerima oma jõupingutusi õigusloomeprotsessi varasemas etapis, eesmärgiga tagada, et lõpptulemust saab rakendada tõhusamalt;

7.  märgib, et ELi õiguse hilinenud ja ebaõige ülevõtmine ning halb kohaldamine võib tuua kaasa erinevused liikmesriikide vahel ning moonutada võrdseid tingimusi kogu ELis;

8.  kutsub komisjoni üles kohtlema kõiki liikmesriike võrdselt, olenemata nende suurusest või sellest, millal nad ELiga liitusid;

9.  märgib, et ELi õigusaktide rakendamine ja ülevõtmine on liikmesriikides jätkuvalt ebaühtlane; märgib, et teises liikmesriigis elada, töötada või ettevõtlusega tegeleda soovivad kodanikud seisavad igapäevaselt silmitsi jätkuvate probleemidega, mis on tingitud ELi õiguse ebaühtlasest rakendamisest liikmesriikide õigussüsteemides;

10.  tuletab meelde, et vastavalt ELi lepingu artiklile 17 vastutab komisjon selle eest, et rakendatakse liidu õigust, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (ELi lepingu artikli 6 lõige 1), mille sätted on ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 lõige 1); tuletab meelde, et komisjonil on õigus algatada ELi toimimise lepingu artiklite 258–260 alusel rikkumismenetlusi, et tagada ELi õigusaktide järgimine; palub komisjonil siiski hõlbustada parlamendi ülesannete täitmist kaasseadusandjana ning anda parlamendile piisavat teavet ja aru;

11.  märgib, et kokku lõpetati 731 rikkumismenetlust, kuna asjaomased liikmesriigid tõendasid oma õigusaktide vastavust ELi õigusele; juhib tähelepanu tõsiasjale, et 2013. aastal tegi Euroopa Kohus ELi toimimise lepingu artikli 258 alusel 52 otsust, millest 31 otsust (59,6 %) tehti liikmesriikide kahjuks; tuletab statistika mõistmiseks meelde, et praeguseni on kohus andnud 3274 (87,3 %) rikkumismenetluses tehtud otsuses õiguse komisjonile; palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu kõigi kohtuotsuste tegelikule jõustamisele;

12.  tunneb heameelt, et komisjon kasutab aktiivsemalt liikmesriikidele adresseeritud ELi uute õigusaktide rakendamise kavasid, sest see suurendab tõenäosust, et rakendamine toimub õigeaegselt ja korrektselt, ennetab ülevõtmise ja kohaldamisega seotud probleeme ning mõjutab omakorda esitatud petitsioonide arvu;

13.  kordab, et komisjonil tuleks keskenduda tõhusale probleemide lahendamisele, tõhusale juhtimisele ja ennetavatele meetmetele, kuid soovitab tal kaaluda lisaks ametlikele rikkumismenetlustele uusi viise, mille abil parandada ELi õigusaktide ülevõtmist ja jõustamist;

14.  on jätkuvalt seisukohal, et ELi õigusaktid tuleb kõikide liikmesriikide õiguskorda võtta üle nõuetekohaselt ja viivitamatult; nõuab tungivalt, et liikmesriikide ametiasutused väldiksid ülereguleerimise (nn gold-plating) tava, kuna seetõttu tekivad liikmesriikide tasandil rakendamise käigus selged erisused, mis omakorda vähendavad austust Euroopa Liidu õiguse vastu, sest kodanikud saavad teadlikuks märkimisväärsetest erinevustest kogu ELis; juhib tähelepanu vajadusele suurendada koostööd Euroopa Parlamendi liikmete ning riiklike ja piirkondlike parlamentide Euroopa asjade komisjonide vahel; tunneb suurt heameelt Lissaboni lepingu uuenduse üle, mille kohaselt saab Euroopa Kohus kehtestada Euroopa Komisjoni taotluse korral liikmesriikidele karistusi hilinenud ülevõtmise eest, ilma et peaks ootama teist otsust; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid (nõukogu, komisjon, EKP) järgiksid ELi esmast õigust (aluslepingud ja põhiõiguste harta), kui nad kehtestavad teisese õiguse eeskirju või võtavad vastu majandus- ja sotsiaalküsimusi puudutavat poliitikat, mis mõjutab inimõigusi ja ühist heaolu;

15.  võtab teadmiseks komisjoni kasutatud termini gold-plating, mis osutab ELi nõudmisi ületavatele kohustustele, st ülemäärastele normidele, suunistele ja menetlustele riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, mis segab eeldatud poliitiliste eesmärkide saavutamist; kutsub komisjoni üles seda terminit selgelt määratlema; rõhutab, et niisugune määratlus peab tegema selgeks, et liikmesriikidel on õigus kehtestada vajaduse korral rangemaid norme, võttes samal ajal arvesse asjaolu, et suurem ühtlustamine ELi keskkonnaõiguse rakendamisel on oluline siseturu toimimise jaoks;

16.  märgib, et varasema aastaga võrreldes väiksem hilinenud ülevõtmisega seotud rikkumismenetluste arv 2012. aastal tulenes peamiselt tõsiasjast, et võrreldes varasemate aastatega oli 2012. aastal vaja üle võtta vähem direktiive; tunnistab siiski, et 2013. aastat käsitlev statistika näitab hilinenud ülevõtmisega seotud rikkumismenetluste tegelikku vähenemist – niisuguste rikkumiste arv jõudis selle aasta lõpuks viie aasta madalaimale tasemele –, mida võib pidada ülevõtmata jätmise korral kohaldatava ELi toimimise lepingu artikli 260 lõikes 3 ettenähtud karistustega seotud kiirmenetluse positiivseks tagajärjeks;

17.  märgib, et hilinenud ülevõtmisega seotud rikkumiste vähenemine 2013. ja 2012. aastal ning viimase viie aasta jooksul võib olla seotud EU Piloti ja teiste mehhanismide kasutamisega (k.a SOLVIT 2) ning ELi toimimise lepingu artikli 260 lõikes 3 ettenähtud kiirmenetluse kasutuselevõtuga karistuste määramiseks ülevõtmata jätmise korral; toonitab, et direktiivide õigeaegne ülevõtmine peab jääma komisjoni põhiliseks prioriteediks ning et ülevõtmise tähtaegu tuleb jõustada;

18.  juhib tähelepanu asjaolule, et uute EU Piloti juhtumite arv on vaadeldava ajavahemiku jooksul suurenenud eelkõige keskkonna, maksustamise, õiguse ja tolliga seotud valdkondades, ja et menetletavate rikkumisjuhtumite arv on vähenenud, mis osutab ELi õigusaktide rakendamisega seotud positiivsele suundumusele liikmesriikides ning näitab, et EU Pilot on tõhus vahend võimalike rikkumiste varajaseks lahendamiseks; on siiski arvamusel, et tuleks teha suuremaid jõupingutusi ELi õigusaktide jõustamise vallas, et tugevdada selle läbipaistvust ning ülevaadet kaebuste esitajate ja huvitatud osaliste jaoks, ning peab kahetsusväärseks asjaolu, et korduvatele taotlustele vaatamata ei ole parlamendil siiani piisavat juurdepääsu teabele EU Pilot menetluse ja menetletavate juhtumite kohta; märgib, et EU Piloti õiguslikku staatust ja legitiimsust tuleb tugevdada ning arvab, et seda oleks võimalik saavutada suurema läbipaistvuse ning kaebuste esitajate ja Euroopa Parlamendi suurema osaluse abil;

19.  palub seepärast uuesti, et komisjon teeks ettepaneku siduvate eeskirjade kohta määruse vormis, võttes uueks õiguslikuks aluseks ELi toimimise lepingu artikli 298, et tagada põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud kodanike õiguse heale haldusele täielik austamine;

20.  tunnistab, et esmane vastutus ELi õigusaktide korrektse rakendamise ja kohaldamise eest lasub liikmesriikidel, ja toonitab, et Euroopa institutsioonide ülesanne on austada ELi esmast õigust, kui nad loovad ELi teisest õigust või otsustavad, rakendavad ja kehtestavad liikmesriikidele sotsiaal-, majandus- või muud poliitikat, ning toonitab samuti nende kohust abistada liikmesriike kõigi nende käsutuses olevate vahenditega demokraatlike ja sotsiaalsete väärtuste austamiseks tehtavates jõupingutustes ning ELi õigusaktide ülevõtmisel kokkuhoiu ja majanduslike piirangute ajal; tuletab meelde, et ELi institutsioonid on kohustatud lähtuma subsidiaarsuse põhimõttest ja liikmesriikide õigustest;

21.  väljendab muret, et kokkuhoiumeetmed, mille ELi institutsioonid kehtestasid kahe aastaaruandega hõlmatud vaatlusalusel perioodil liigsetes võlgades olevatele ELi liikmesriikidele ning mis seejärel lisati enne siseriiklikesse õigusaktidesse ülevõtmist ELi teisestesse õigusaktidesse, ja eriti avaliku sektori kulutuste suured kärped on vähendanud oluliselt liikmesriikide haldusasutuste ja kohtute suutlikkust täita oma kohustust rakendada ELi õigust nõuetekohaselt;

22.  on arvamusel, et majanduslike kohandamisprogrammidega hõlmatud liikmesriigid peaksid siiski saama täita oma kohustust austada sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi;

23.  tuletab meelde, et ELi institutsioone seovad aluslepingud ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta isegi siis, kui nad tegutsevad rahvusvaheliste laenuandjate rühmade (nn troikade) liikmetena;

24.  toonitab, et on ülioluline, et ELi institutsioonid järgivad aluslepinguid; märgib, et komisjoni peab aitama liikmesriikidel ELi õigusakte nõuetekohaselt rakendada, et tugevdada toetust ELile ja usaldust selle legitiimsuse vastu; ergutab komisjoni avaldama mureküsimusi, mida liikmesriigid tõstatavad rakendamise ajal; toonitab, et riiklike parlamentide toetus õigusaktide ülevõtmisel on väga oluline parandamaks ELi õigusaktide kohaldamist, ja nõuab seepärast, et tihendataks dialoogi riiklike parlamentidega, ka siis, kui esineb subsidiaarsusega seotud muresid; tunnistab regulaarsete järelhindamiste keskset rolli ja seda, kui tähtis on küsida riiklike parlamentide seisukohti, et lahendada selliseid õigusaktides esinevaid probleeme või kitsaskohti, mis ei ole varem ilmsiks tulnud;

25.  märgib, et õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole on üks Euroopa kodakondsuse alussambaid, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 44 ja ELi toimimise lepingu artiklis 227; juhib tähelepanu tõsiasjale, et nimetatud õigus pakub vajalikke, kuid ebapiisavaid vahendeid avalikkuse osaluse suurendamiseks ELi otsustusprotsessis ning sellel on oluline roll võimalike lünkade ja liikmesriikide poolsete ELi õiguse rakendamisel esinevate rikkumiste tuvastamisel ja hindamisel ning ELi institutsioonide nendest teavitamisel; rõhutab sellega seoses petitsioonikomisjoni väga olulist osa ELi kodanike, parlamendi, komisjoni ja liikmesriikide parlamentide vahelise ühenduslülina;

26.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon tunnistab kaebuse esitaja olulist rolli ELi õiguse rikkumiste tuvastamisel;

27.  tuletab meelde, et Euroopa institutsioonid ning eelkõige komisjon ja nõukogu peavad täielikult kohaldama ja täitma läbipaistvuse ja dokumentide juurdepääsetavuse küsimuses ELi õigust ja väljakujunenud kohtupraktikat; nõuab sellega seoses määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(4) ning sellega seotud Euroopa Liidu Kohtu otsuste tulemuslikku kohaldamist;

28.  toonitab, et EL on loodud kui õigusriigil ja inimõiguste austamisel rajanev liit (ELi lepingu artikkel 2); kordab, et liikmesriikide ja ELi institutsioonide tegevuse ja tegevusetuse tähelepanelik jälgimine on äärmiselt tähtis, ja toonitab, et seoses komisjoni poolt väidetavalt lahendatud probleemidega parlamendile esitatud petitsioonide ja komisjonile esitatud kaebuste arv näitab, et kodanikud pööravad üha suuremat tähelepanu vajadusele ELi õigusakte paremini kohaldada; palub komisjonil kiiremini ja selgemini reageerida kodanike teatamistele, mis on seotud liidu õiguse rikkumistega;

29.  märgib, et 2013. aastal lõpetati arvukad rikkumisjuhtumid enne Euroopa Kohtusse jõudmist, ja et ainult väike osa ehk umbes 6,6 % lõpetati kohtuotsusega; on seepärast seisukohal, et äärmiselt oluline on jälgida ka edaspidi tähelepanelikult liikmesriikide tegevust, arvestades tõsiasja, et mõned petitsioonides käsitletud probleemid jäävad siiski alles ka pärast menetluse lõpetamist;

30.  tunneb heameelt tõsiasja üle, et komisjon näeb petitsioonides üha tähtsamat teabeallikat seoses kodanike kaebustega, mida esitatakse riiklike asutuste ja ka Euroopa Liidu vastu, ning seoses ELi õiguse võimalike rikkumistega õiguse tegeliku rakendamise käigus, mis ilmneb kahes aastaaruandes petitsioonidele osutatud erilisest tähelepanust; märgib, et sellega on vastavalt kaasnenud selliste petitsioonide arvu kasv, mille petitsioonikomisjon on saatnud teabenõudega edasi Euroopa Komisjonile; peab siiski kahetsusväärseks, et kui komisjonil palutakse vastata, viibib paljude petitsioonide puhul komisjonilt vastuse saamine;

31.  märgib samuti vajadust konstruktiivse dialoogi järele liikmesriikidega petitsioonikomisjoni raamistikus ning palub petitsioonidega seotud liikmesriikidel saata oma esindajad sõna võtma parlamendikomisjoni koosolekutel;

32.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi kodanike või liikmesriigi elanike esitatud petitsioonid viitavad ELi õiguse rikkumistele, eriti põhiõiguste, siseasjade, õiguse, siseturu, tervishoiu, tarbijate, transpordi, maksustamise, põllumajanduse ja maaelu arengu ning keskkonna valdkonnas; on seisukohal, et petitsioonid annavad tunnistust siiani sagedastest ja laialdastest ELi õigusaktide ebatäieliku ülevõtmise ja puuduliku jõustamise juhtumitest, mis viivad ELi õiguse väärkohaldamiseni; rõhutab, et selline olukord nõuab liikmesriikidelt suuremaid jõupingutusi ja komisjonilt jätkuvat järelevalvet; juhib eriti tähelepanu suurele hulgale esitatud petitsioonidele, milles teatatakse puudega isikute diskrimineerimisest ja nende suhtes tõkete kohaldamisest;

33.  juhib tähelepanu sellele, et dialoogis mõnede liikmesriikide ja piirkondadega on jätkuvalt raskusi, kuna need tõrguvad andmast nõutud dokumente või selgitusi;

34.  tunneb heameelt komisjoni talituste pühendunud tegevuse üle teabevahetuse intensiivistamisel petitsioonikomisjoniga ning soovib taas korrata järgimisi nõudmisi:

   a) parem suhtlus osapoolte vahel, eriti pidades silmas komisjoni algatatavaid ja käsitletavaid rikkumismenetlusi, sealhulgas EU Piloti menetlus, et kindlustada parlamendi nõuetekohane teavitamine selleks, et õigusraamistikku pidevalt täiustada;
   b) jõupingutuste tegemine asjakohase teabe edastamiseks petitsioonikomisjonile uurimist ja rikkumismenetlusi käsitlevate petitsioonide kohta mõistliku aja jooksul, mis võimaldab komisjonil vastata kodanike pöördumistele tõhusamalt;
   c) komisjoni nõusolek võtta oma teatiste koostamisel ja õigusaktide muudatuste ettevalmistamisel arvesse petitsioonikomisjoni raporteid ja eelkõige nendes sisalduvaid leide ja soovitusi;

35.  mõistab hukka asjaolu, et parlament, kes esindab otseselt Euroopa kodanikke ning on nüüd täieõiguslik kaasseadusandja ja üha tihedamalt kaasatud kaebuste menetlemisse, eelkõige parlamentaarsete küsimuste ja petitsioonikomisjoni tegevuse kaudu, ei saa ikka veel automaatselt läbipaistvat ja õigeaegset teavet ELi õigusaktide rakendamise kohta, hoolimata asjaolust, et selline teave on ülioluline nii juurdepääsetavuse ja õiguskindluse suurendamiseks Euroopa kodanike jaoks kui ka kõnealuste õigusaktide parandamiseks mõeldud muudatusettepanekute vastuvõtmiseks; on arvamusel, et parem suhtlus Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel oleks selles osas kasulik edasiminek; nõuab tungivalt tõhusamat ja tulemuslikumat koostööd ELi institutsioonide vahel ning ootab, et komisjon kohaldaks heas usus sätet tema suhteid parlamendiga käsitlevas muudetud raamkokkuleppes, mille kohaselt peab komisjon tegema parlamendile kättesaadavaks kokkuvõtliku teabe kõikidest rikkumismenetlustest alates ametliku teatamise kirjast, sealhulgas kui parlament soovib, siis rikkumismenetlustega seotud küsimustes;

36.  nõuab, et parlamendi kõigis pädevates peadirektoraatides (IPOL, EXPO ning teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat) loodaks automaatne süsteem parlamendis kaasotsustamismenetluse ja seadusandliku tavamenetluse korras vastu võetud peamiste ELi õigusnormide mõju järelhindamiseks, k.a koostöö abil riikide parlamentidega;

37.  juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Kohus tõi esile, et „liikmesriikide ametiasutuste tekitatud kahju jääb täielikult nende asutuste vastutusalasse ja riiklikud kohtud saavad ainsana nõuda sellise kahju hüvitamist”(5); rõhutab seetõttu, kui oluline on tugevdada riikliku tasandi õiguskaitsevahendeid, mis lubavad kaebuste esitajatel teostada oma õigusi otsesemalt ja isiklikumalt;

38.  märgib, et õigusvaldkonnas on suurem osa kodanike kaebusi seotud liikumisvabaduse ja isikuandmete kaitsega; kordab, et vaba liikumise õigus on üks Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud neljast ELi põhivabadusest ning see õigus on kõikidel Euroopa kodanikel; tuletab meelde, et kuna tegemist on ühega Euroopa Liidu põhivabadustest, tuleb ELi kodanike õigust teistes liikmesriikides vabalt liikuda, elada ja töötada kindlalt hoida ja kaitsta;

39.  rõhutab, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi täielik ülevõtmine ja tõhus rakendamine on absoluutne prioriteet; kutsub liikmesriike üles tegema kõik endast oleneva, et võtta uus varjupaigapakett üle korrektselt, õigeaegselt ja täielikult;

40.  märgib, et siseasjade valdkonnas oli 2012. aastal pooleli 22 ja 2013. aastal 44 rikkumismenetlust; taunib asjaolu, et 2013. aastal alustati enamikku hilinenud rikkumismenetlustest direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust) hilinenud ülevõtmise tõttu; märgib, et varjupaiga küsimuses on endiselt esitatud väga arvukalt kaebusi;

41.  märgib, et õigusvaldkonnas oli 2012. aastal pooleli 61 ja 2013. aastal 67 rikkumismenetlust; osutab sellele, et enamik nendest menetlustest puudutas kodakondsust ja isikute vaba liikumist; taunib asjaolu, et enamikku hilinenud ülevõtmisega seotud rikkumismenetlustest alustati direktiivi 2010/64/EL (õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses) hilinenud ülevõtmise tõttu; väljendab muret õigusvaldkonnaga seotud kaebuste arvu olulise suurenemise pärast 2013. aastal;

42.  tunneb heameelt selle üle, et viimastel aastatel on tehtud märkimisväärseid edusamme kahtlustatavate või süüdistatavate isikute kaitseõiguste tugevdamisel ELis; rõhutab, et äärmiselt oluline on võtta kõik nõukogu teekaardis (kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute menetlusõiguste tugevdamise kohta kriminaalmenetluses) sätestatud meetmed üle õigeaegselt, täielikult ja korrektselt; juhib tähelepanu sellele, et need meetmed on väga olulised kriminaalasjades tehtava ELi õigusalase koostöö korraliku toimimise seisukohast;

43.  rõhutab, et inimkaubandus on raske kuritegu ning kujutab endast inimõiguste ja inimväärikuse rikkumist, millega liit ei saa leppida; taunib asjaolu, et inimkaubanduse teel ELi jõudvate ja EList lahkuvate inimeste arv kasvab; osutab sellele, et kuigi on olemas piisav õigusraamistik, on selle tegelik rakendamine liikmesriikides ikka veel puudulik; rõhutab, et praegune olukord Vahemerel on inimkaubanduse tõenäosust suurendanud, ning palub liikmesriikidel olla selliste kuritegude toimepanijatega äärmiselt range ja kaitsta ohvreid nii hästi kui võimalik;

44.  tuletab meelde, et Lissaboni lepingu protokolliga nr 36 ette nähtud üleminekuperiood lõppes 1. detsembril 2014; rõhutab, et selle üleminekuperioodi lõpule peab järgnema endise kolmanda samba meetmete ja nende liikmesriikide õigusaktides rakendamise hoolikas hindamine; juhib tähelepanu sellele, et 2015. aasta aprilli seisuga ei ole Euroopa Parlamenti teavitatud kõigi Lissaboni lepingu eelsete õigusalase ja politseikoostöö valdkonna õigusaktide praegusest olukorrast kõigis liikmesriikides; palub komisjonil järgida lojaalse koostöö põhimõtet ja teha kõnealune teave Euroopa Parlamendile võimalikult kiiresti kättesaadavaks;

45.  tuletab meelde, et Euroopa Ülemkogu 2014. aasta juuni järeldustes nimetati vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala järgmise viie aasta üldprioriteedina olemasolevate õigusaktide ja poliitikameetmete järjepidevat ülevõtmist, tõhusat rakendamist ja konsolideerimist; palub komisjonil pöörata rohkem tähelepanu selle kontrollimisele ja tagamisele, et liikmesriigid rakendaksid ELi õigust ka tegelikkuses; on seisukohal, et see peab olema poliitiline prioriteet, arvestades suurt lõhet, mis valitseb sageli liidu tasandil vastu võetud poliitika ja selle riikide tasandil rakendamise vahel; ergutab riikide parlamente osalema rohkem Euroopa tasandi aruteludes ning ELi õiguse kohaldamise järelevalves, eelkõige siseasjade valdkonnas;

46.  rõhutab, et oma 11. septembri 2013. aasta resolutsioonis Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(6) tuletas parlament meelde, et komisjon peaks pöörama tähelepanu asjaolule, et mõned liikmesriigid ja piirkonnad seavad oma poliitikaga ohtu keelte püsimajäämise oma territooriumil, isegi kui need keeled ei ole Euroopa kontekstis ohus, ning kutsus komisjoni üles tegelema haldus- ja õiguslike tõketega, mis takistavad ohustatud keeltega seotud projekte, kuna tegemist on arvuliselt väikeste keelekogukondadega; palub komisjonil sellega seoses võtta ELi õiguse kohaldamise hindamisel hoolikalt arvesse vähemusrühmadesse kuuluvate isikute õigusi;

47.  rõhutab, et mitte ainult vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas, vaid ka teistes poliitikavaldkondades tuleb parandada kodanike juurdepääsu teabele ja dokumentidele ELi õiguse kohaldamise kohta; palub komisjonil selgitada välja parimad võimalikud viisid selle saavutamiseks, kasutada olemasolevaid teavitamisvahendeid läbipaistvuse suurendamiseks ning tagada nõuetekohane juurdepääs teabele ja dokumentidele ELi õiguse kohaldamise kohta; palub komisjonil teha ettepanek võtta vastu õiguslikult siduv instrument kodanike kaebuste menetlemise halduskorra kohta;

48.  tuletab meelde, et tegeliku Euroopa õigusruumi sujuv toimimine viisil, mis põhineb liikmesriikide erinevate õigussüsteemide ja traditsioonide austamisel, on ELi seisukohast ülioluline ning et ELi õigusaktide täielik, korrektne ja õigeaegne rakendamine on selle eesmärgi täitmiseks vajalik eeltingimus;

49.  rõhutab, et üks seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi prioriteetidest on rakendamise parandamine;

50.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et liikmesriigid võtavad jätkuvalt paljusid ELi keskkonna- ja tervishoiualaseid õigusakte üle hilinenult ja ebakorrektselt ning kohaldavad neid halvasti; märgib, et komisjoni 31. aastaaruandest ELi õiguse kohaldamise kohta ilmneb, et 2013. aastal algatati kõige rohkem rikkumismenetlusi keskkonna valdkonnas; tuletab meelde, et keskkonnapoliitika mitterakendamise kulud – sealhulgas rikkumismenetluste kulud – on suured, hinnanguliselt ligikaudu 50 miljardit eurot aastas (COWI et al., 2011); rõhutab veel, et keskkonnapoliitika rakendamine oleks sotsiaal-majanduslikust seisukohast väga kasulik, kuid seda ei ole kulude-tulude analüüsides alati välja toodud;

51.  kutsub komisjoni üles olema ELi keskkonnaalaste õigusaktide kohaldamise suhtes rangem ning viima läbi keskkonnasaastega seotud rikkumiste kiiremaid ja tõhusamaid uurimisi;

52.  kutsub komisjoni üles rakendama keskkonnadirektiivide hilinenud ülevõtmise suhtes jõulisemaid meetmeid ning kasutama rohkem karistusmakseid;

53.  kutsub komisjoni üles esitama uut ettepanekut õiguskaitse kättesaadavuse kohta keskkonnaalastes küsimustes ning ettepanekut keskkonnakontrolli kohta, võimaluse korral bürokraatiat ja halduskulu suurendamata;

54.  rõhutab vajadust säilitada kõrgetasemeline keskkonnakaitse ning hoiatab rikkumiste suure arvu seostamise eest vajadusega vähendada keskkonnaalaste õigusaktide eesmärkide taset;

55.  väljendab muret asjaolu pärast, et komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) puudutavas kommunikatsioonipoliitikas liialdatakse keskkonna- ja tervishoiualaste õigusaktide rakendamise raskusi; rõhutab, et keskkonna-, toiduohutus- ja tervishoiustandardeid ei tohiks programmi REFIT raames kahjustada; tunnistab vajadust parema õigusloome järele ning on arvamusel, et regulatiivse lihtsustamisega peaks muu hulgas lahendama rakendamisel ilmnenud probleeme; on seisukohal, et programmiga REFIT tuleks kodanike ja ettevõtete jaoks saavutada tulemused kõige vähem koormaval viisil;

56.  tunneb heameelt uue tava üle, mille kohaselt võib komisjon põhjendatud juhtudel paluda liikmesriikidel lisada ülevõtmismeetmetest teatamisel selgitavad dokumendid; kordab siiski oma nõudmist direktiivide ülevõtmise kohustuslike vastavustabelite järele, mis peaksid olema üldsusele kättesaadavad kõikides ELi keeltes, ja peab kahetsusväärseks asjaolu, et programm REFIT on komisjoni ühepoolse otsuse tulemus, millele ei eelnenud tõelist ühiskondlikku ega parlamentaarset dialoogi;

57.  märgib, et seoses programmiga REFIT peaks komisjon soodustama dialoogi õigusloome kvaliteedi üle kodanikega, liikmesriikidega, ettevõtjatega ja laiemalt kodanikuühiskonnaga, et tagada ELi õigusaktide kvaliteedi ja sotsiaalsete aspektide säilimine ning et üht ideaali ei järgitaks teist kahjustades;

58.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0051.
(3) Poliitikaosakond C: kodanike õigused ja põhiseadusküsimused; kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni jaoks (2015).
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43).
(5) Vt kohtuotsust kohtuasjas 175/84.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0350.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika