Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) ja selle Kyoto protokolli,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 15. konverentsi (COP 15) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 5. konverentsi (CMP 5), mis peeti Taanis Kopenhaagenis 7.–18. detsembril 2009. aastal, ning Kopenhaageni kokkulepet,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 16. konverentsi (COP 16) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 6. konverentsi (CMP 6), mis peeti Mehhikos Cancúnis 29. novembrist 10. detsembrini 2010. aastal, ning Cancúni kokkuleppeid,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 17. konverentsi (COP 17) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 7. konverentsi (CMP 7), mis peeti Lõuna-Aafrikas Durbanis 28. novembrist 9. detsembrini 2011. aastal, ning eriti Durbani tõhustatud meetmete platvormiga seotud otsuseid,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 18. konverentsi (COP 18) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 8. konverentsi (CMP 8), mis peeti Kataris Dohas 26. novembrist 8. detsembrini 2012. aastal, ning Doha kliimavärava kokkuleppe vastuvõtmist,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 19. konverentsi (COP 19) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 9. konverentsi (CMP 9), mis peeti Poolas Varssavis 11.–23. novembril 2013. aastal, ning kahju ja kahjustusi käsitleva Varssavi rahvusvahelise mehhanismi loomist,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 20. konverentsi (COP 20) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 10. konverentsi (CMP 10), mis peeti Peruus Limas 1.–12. detsembril 2014. aastal, ning Lima üleskutset kliimameetmete võtmiseks,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverentsi (COP 21) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP 11), mis peetakse Prantsusmaal Pariisis 30. novembrist 11. detsembrini 2015. aastal,

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsil (COP 15)(1), 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsi (COP 15) tulemuste kohta(2), 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Cancúnis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 16) kohta(3), 16. novembri 2011. aasta resolutsiooni Durbanis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 17) kohta(4), 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni Kataris Dohas toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 18) kohta(5), 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Poolas Varssavis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 19) kohta(6) ja 26. novembri 2014. aasta resolutsiooni Peruus Limas toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 20) kohta(7),

–  võttes arvesse 2008. aasta detsembris vastu võetud ELi kliima- ja energiapaketti,

–  võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2013. aasta rohelist raamatut „Kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030” (COM(2013)0169),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/101/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi(8),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2009. aasta resolutsiooni „2050: tulevik algab täna – soovitused ELi tulevaseks integreeritud kliimamuutusi käsitlevaks poliitikaks”(9), 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava”(10) ja 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030(11),

–  võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2015. aasta teatist „Pariisi protokoll – tegevuskava kliimamuutuste vastaseks võitluseks pärast aastat 2020” (COM(2015)0081), mis on osa energialiidu paketist,

–  võttes arvesse 2013. aasta aprillis avaldatud dokumenti „Kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia” ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti,

–  võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) 2014. aasta novembri kokkuvõtlikku aruannet „Aruanne heitkoguste erinevuse kohta 2014. aastal” ja UNEPi 2014. aasta kohanemiserinevuste aruannet,

–  võttes arvesse 7.–8. juunil 2015. aastal Saksamaal Elmau lossis G7 tippkohtumisel vastu võetud juhtide deklaratsiooni „Think ahead. Act together” („Strateegiline mõtlemine, ühine tegutsemine”), kus kinnitati kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 40–70 %, võrreldes 2010. aastaga, kusjuures on vaja, et vähendamine läheneks pigem 70 %-le kui 40 %-le;

–  võttes arvesse Maailmapanga aruandeid „Turn Down the Heat: Why a 4°C Warmer World Must be Avoided” („Keerake küte maha: miks tuleb vältida 4°C võrra soojemat maailma”), „Turn Down the Heat: Climate Extremes, Regional Impacts, and the Case for Resilience” („Keerake küte maha: äärmuslikud kliimanähtused, piirkondlik mõju ja vastupanuvõime küsimus”) ning „Climate Smart Development: Adding up the Benefits of Climate Action („Kliimamuutust arvestav areng: kliimameetmete kasu kokkuarvestamine”),

–  võttes arvesse ülemaailmse majandus- ja kliimakomisjoni aruannet „Better Growth, Better Climate: The New Climate Economy Report” („Parem majanduskasv, parem kliima: uus kliimamajanduse aruanne”),

–  võttes arvesse entsüklikat Laudato Si',

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) viiendat hindamisaruannet ja selle kokkuvõtvat aruannet,

–  võttes arvesse ELi ja selle liikmesriikide kavatsetavaid riiklikult kindlaks määratud panuseid, mille Läti ja Euroopa Komisjon esitasid 6. märtsil 2015. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile,

–  võttes arvesse septembris 2014 ÜRO kliimatippkohtumisel esitatud New Yorgi deklaratsiooni metsade kohta,

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, milles käsitletakse toimetulekut metsade raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate probleemidega, et võidelda kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisuse hävimise vastu (COM(2008)0645),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. oktoobri 2014. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, väliskomisjoni, arengukomisjoni ja transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A8-0275/2015),

A.  arvestades, et kliimamuutused on tõsine ja potentsiaalselt pöördumatu oht inimühiskonnale ja biosfäärile ning seetõttu tuleb kõigil osalistel selle probleemiga tegeleda rahvusvahelisel tasandil;

B.  arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 2014. aasta viiendas hindamisaruandes esitatud teaduslike tõendite kohaselt on kliima soojenemine üheselt selge; kliimamuutused toimuvad ja inimtegevus on alates 20. sajandi keskpaigast täheldatud soojenemise peamine põhjus; kliimamuutuste laialdane ja oluline mõju on juba ilmne kõigis maailmajagudes ja ookeanides nii looduslikes kui ka inimese loodud süsteemides;

C.  arvestades, et aastatel 1990–2013 vähendas EL Kyoto protokolli raames oma heitkoguseid 19 %, samas kui ELi SKP suurenes rohkem kui 45 %; arvestades, et ülemaailmsed heitkogused suurenesid aastatel 1990–2013 rohkem kui 50 %;

D.  arvestades, et USA riikliku ookeanide ja atmosfääri uurimisasutuse NOAA (National Oceanic & Atmospheric Administration) hiljutiste mõõtmistulemuste kohaselt ületas süsinikdioksiidi ülemaailmne keskmine kontsentratsioon atmosfääris 2015. aasta märtsis esimest korda alates mõõtmiste algusest 400 osakest miljoni kohta;

E.  arvestades, et ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) hiljutises kohanemiserinevuste aruandes juhitakse tähelepanu tegevusetusest tulenevatele tohututele kuludele ja sellele, et kliimamuutustega kohanemise kulu arengumaades on 2050. aastaks tõenäoliselt kaks kuni kolm korda suurem kui varem prognoositud 70–100 miljardit USA dollarit, mis tekitab pärast 2020. aastat märkimisväärse lünga kohanemise rahastamises, kui selleks ei eraldata uusi ja täiendavaid vahendeid;

F.  arvestades, et kliimaga seotud rahastamisprobleeme ei saa lahutada ülemaailmse säästva arengu rahastamise üldistest probleemidest;

G.  arvestades, et kliimamuutus võib suurendada konkurentsi ressursside pärast, nagu toit, vesi ja rohumaad, ning võib mitte väga kauges tulevikus kujuneda suurimaks rahvastiku ümberasumise põhjuseks nii riikide piires kui ka üle riigipiiride,

H.  arvestades, et 2012. aasta detsembris toimunud Doha kliimamuutuste konverentsil võtsid osalised vastu Kyoto protokolli muudatuse, millega kehtestatakse protokolli teine kohustusperiood, mis algab 1. jaanuaril 2013 ja lõpeb 31. detsembril 2020 ja kuhu kuuluvad seaduslikult siduvad heitkoguste vähendamise kohustused, uue gaasi (lämmastiktrifluoriid) lisamine, kohustuste ulatuse mehhanismi loomine, mis näeb ette lihtsustatud menetluse, mis võimaldab osalisel oma kohustust kohandada, suurendades kohustusperioodi ajal selle ulatust, ning säte, mis automaatselt kohandab osalise eesmärki, et tema heitkoguse suurenemine vahemikul 2013–2020 ei ületaks tema aastate 2008–2010 keskmist heitkogust;

I.  arvestades, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised otsustasid COP 18 konverentsil (otsus 23/CP.18) võtta vastu soolise tasakaalu eesmärgi vastavalt konventsioonile ja Kyoto protokollile loodud asutustes, et parandada naiste osalust ja luua tõhusam kliimamuutusepoliitika, kus käsitletakse võrdselt naiste ja meeste vajadusi ning jälgitakse edusamme soolise tasakaalu saavutamisel, edendades sootundlikku kliimapoliitikat;

J.  arvestades, et ülemaailmse kliima soojenemise leevendamise püüded ei tohiks takistada majanduskasvu taotlemist, vaid vastupidi, neis tuleks näha uue säästva majanduskasvu ning tööhõive tõukejõudu;

K.  arvestades, et EL on siiani olnud ülemaailmsete kliimasoojenemise leevendamise püüdluste juhtrollis ja säilitab selle positsiooni Pariisis 2015. aastal sõlmida kavatsetava uue rahvusvahelise kliimakokkuleppe eel; nõuab, et teised suured heitetekitajad tema püüdlustest eeskuju võtaksid;

Vajadus ülemaailmsel tasandil kiiresti tegutseda

1.  tunnistab kliimamuutustest tingitud ohtude erakordset ulatust ja tõsidust ning on sügavalt mures, et maailm jääb tugevasti maha kavast hoida globaalne soojenemine alla 2 °C võrreldes tööstuseelse ajastu temperatuuriga; kutsub valitsusi üles võtma viivitamata siduvaid ja konkreetseid meetmeid kliimamuutuste vastu ja ulatusliku ning seaduslikult siduva ülemaailmse kokkuleppe saavutamiseks 2015. aastal Pariisis, et see eesmärk täita;

2.  märgib, et vastavalt IPCC viienda hindamisaruande järeldustele on pärast 2011. aastat kasutada olev süsinikdioksiidi eelarve 1010 gigatonni CO2, mis peaks veel võimaldama hoida ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu alla 2 °C võrreldes tööstuseelse ajastu temperatuuriga; rõhutab, et kõik riigid peavad andma oma panuse ning et tegevusega viivitamine suurendab kulusid ja vähendab valikuvõimalusi; rõhutab ülemaailmse majandus- ja kliimakomisjoni aruande „Parem majanduskasv, parem kliima” järeldust, et kõigil riikidel, sõltumata nende sissetulekute tasemest, on võimalik saavutada püsivat majanduskasvu, vähendades samal ajal suuri kliimamuutusega seotud ohtusid; soovitab, et lepingute ja konventsioonidega tuleks püüda kaasata ELiga ühinemisläbirääkimisi pidavad riigid ELi kliimaprogrammidesse;

3.  tuletab meelde, et maailma keskmise temperatuuri tõusu piiramine 2 °C-ga ei taga märkimisväärse kahjuliku kliimamõju vältimist; palub osaliste konverentsil hinnata, kas oleks võimalik piirata ülemaailmse temperatuuri tõusu keskmiselt 1,5°C-ga;

4.  märgib, et IPCC viienda hindamisaruande järelduste kohaselt ei tagaks isegi süsinikdioksiidi heitkoguste täielik lõppemine tööstusriikides temperatuuritõusu 2 °C-ga piiramise eesmärgi saavutamist, kui arenguriigid ei võta olulisi uusi kohustusi;

5.  peab oluliseks, et kõik riigid esitaksid viivitamata oma kavatsetava riiklikult kindlaks määratud panuse, et tekitada mitmekordistav mõju ning näidata, et kõik riigid liiguvad samas suunas, vastavalt oma riiklikule olukorrale; leiab, et kavatsetavad riiklikud panused võiksid hõlmata ka kohanemismeetmeid, sest need on paljudele riikidele prioriteet;

6.  tunnistab, et stabiilne kliimasüsteem on äärmiselt oluline toiduga kindlustatuse, energia tootmise, veevarustuse ja kanalisatsiooni, infrastruktuuri, bioloogilise mitmekesisuse ning maismaa- ja mereökosüsteemide säilitamise seisukohast ning ülemaailmse rahu ja heaolu kindlustamiseks; tuletab meelde, et kliimamuutus kiirendab bioloogilise mitmekesisuse vähenemist; tervitab seetõttu entsüklikat Laudato Si';

7.  peab tervitatavaks G7 riikide lubadust vähendada käesoleval sajandil maailmamajanduse CO2-heidet ning energeetikasektor 2050. aastaks ümber kujundada; tuletab samas meelde, et CO2-heidet tuleb vähendada juba varem, et reageerida teadustulemustele ja et jääks reaalne võimalus piirata temperatuuritõusu 2 °C-ga; kutsub osalisi, kellel see on võimalik, rakendama oma riiklikke CO2-heite vähendamise eesmärke ja strateegiaid, seades esikohale kivisöe põletamisest tekkivate heitkoguste järkjärgulise vähendamise, sest see on kõige saastavam energiaallikas;

8.  juhib tähelepanu sellele, et riigid, kellel puudub vajalik suutlikkus riikliku panuse kavandamiseks, võivad kasutada tugimehhanisme, näiteks Ülemaailmse Keskkonnafondi, ÜRO Arenguprogrammi ja ülemaailmse kliimamuutuste liidu raames, samuti Euroopa tugistruktuure;

Ulatuslik, ülemaailmne ja õiguslikult siduv kokkulepe

9.  rõhutab, et kui 2015. aasta protokoll Pariisis vastu võetakse, peab see olema algusest peale õiguslikult siduv ja selle eesmärgiks peaks olema ülemaailmsete CO2-heitkoguste järkjärguline lõpetamine 2050. aastaks või varsti pärast seda, et maailm püsiks kulutõhusal heitkoguste vähendamise kursil, mis vastab temperatuuritõusu 2 °C-ga piiramise eesmärgile, ning et ülemaailmne kasvuhoonegaaside heitkoguste tipptase saavutataks võimalikult peatselt; nõuab, et EL teeks selle eesmärgi saavutamiseks koostööd oma rahvusvaheliste partneritega, andes hea tavaga eeskuju; rõhutab, et kokkulepe peab andma prognoositava raamistiku, mis ergutaks ettevõtteid investeerima heitkoguste tõhusasse vähendamisse ning kohanemistehnoloogiasse;

10.  hoiatab valimast niisuguseid ülemaailmseid heitkoguste vähendamise viise, mis võimaldavad oluliste heitkoguste jätkumist veel 2050. aastal ja pärast seda, sest see oleks väga riskantne ja eeldaks tuginemist tõestamata, energiatõhusale ja kulukale tehnoloogiale CO2 atmosfäärist kõrvaldamiseks ning sidumiseks; vastavalt ületamise määrale sõltub niisuguste heitkoguste vähendamise viiside suutlikkus temperatuuritõusu 2 °C-ga piirata biomassienergia ning süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia kättesaadavusest ja laialdasest kasutamisest, samuti metsastamisest, milleks vajaliku maa kättesaadavus ei ole kindel, ja lisaks muust, seni veel välja arendamata CO2 kõrvaldamise tehnoloogiast;

11.  on veendunud, et ambitsioonikas ja õiguslikult siduv rahvusvaheline kokkulepe aitaks tegeleda asjaomaste sektorite, eelkõige energiamahukate sektorite süsinikdioksiidi lekke ja konkurentsivõime probleemiga;

12.  on seisukohal, et juhul, kui enne Pariisi kohtumist esitatud kavatsetava riiklikult kindlaks määratud üldpanusega seotud eesmärkide ja temperatuuritõusu tööstuseelse ajaga võrreldes 2 °C-ga piiramiseks vajaliku kasvuhoonegaaside heite vähendamise taseme vahel tekib lünk, tuleb välja töötada töökava, mis käivitub 2016. aastal eesmärgiga kindlaks määrata täiendavad vähendamismeetmed; nõuab põhjalikku läbivaatamisprotsessi, mida korratakse iga viie aasta järel, mis tagab rakendatud mehhanismi dünaamilisuse ja tugevdab heitkoguste vähendamiseks võetud kohustuste taset kooskõlas uusimate teaduslike andmetega; kutsub ELi üles toetama viieaastaseid kohustuste võtmise perioode, mis on kõige sobivamad, et vältida takerdumist madala tasemega sihtidesse, suurendada poliitilist vastutust ja võimaldada eesmärkide läbivaatamist, et need vastaksid teaduslikele andmetele või teaduse edusammudele, mis võimaldaksid kõrgemaid sihte seada;

13.  tunneb muret selle pärast, et kavatsetavate riiklikult kindlaks määratud panuste kogumõju esialgse analüüsi järgi oleks muutmata panuste tulemuseks ülemaailmse keskmise temperatuuri tõus 2,7–3,5°C võrra; kutsub osalisi Pariisi COP 21 kohtumisel kokku leppima, et praegusi kavatsetavaid riiklikult kindlaks määratud panuseid muudetakse enne 2020. aastat, et viia need vastavusse uusimate teaduslike hinnangute ja turvalise, 2°C eesmärgiga kokku sobiva ülemaailmse CO2-eelarvega;

14.  nõuab ELi kliimapoliitika üldist elavdamist, mis aitaks hoogustada rahvusvahelise kliimakokkuleppe arutelusid ja oleks kooskõlas ELi võetud kohustuse ülempiiriga vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 80-95 % allapoole 1990. aasta taset; juhib tähelepanu ELi siduvale 2030. aasta eesmärgile vähendada kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 40 % allapoole 1990. aasta taset; palub liikmesriikidel kaaluda täiendavate kohustuste võtmist 2030. aasta eesmärkide alusel, kaasa arvatud ELi-väline tegevus, et maailm saavutaks temperatuuritõusu 2 °C-ga piiramise eesmärgi;

15.  tuletab meelde oma 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni, milles nõutakse kolme siduvat eesmärki: saavutada energiatõhususe 40 % eesmärk, kasutada taastuvenergiat vähemalt 30 % ulatuses ja vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 40 %, ning kutsub nõukogu ja komisjoni uuesti üles ELi 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku osana vastu võtma ja rakendama mitmekülgset lähenemisviisi, mille aluseks on vastastikku tugevdavad, kooskõlastatud ja sidusad kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise, taastuvate energiaallikate ja energiatõhususe eesmärgid; märgib, et energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärgid, mille täitmisele parlament on üles kutsunud, võimaldaksid vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks palju rohkem kui 40 %;

16.  rõhutab vajadust kõigi 2015. aasta kokkuleppe osaliste suhtes kohaldatava tõhusa täitmiskorra järele; rõhutab, et 2015. aasta kokkulepe peab suurendama läbipaistvust ja vastutust ühistel eeskirjadel põhineva korra, sealhulgas raamatupidamiseeskirjade ja järelevalve, aruandlus- ning kontrollikorra kaudu; arvab, et läbipaistvus- ja vastutussüsteemi tuleks kujundada järkjärgulise lähenemise raamistikus;

17.  rõhutab, et oluline on inimõigused järjekindlalt kliimameetmete keskmes hoida, ja nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et Pariisi kokkulepe sisaldaks sätteid kliimamuutuse inimõigusmõõtme lahendamiseks ja vaesemate riikide toetamiseks, kelle suutlikkust kliimamuutuse tagajärjed piiravad; rõhutab sellega seoses, et tuleb täielikult austada kohalike kogukondade ja põlisrahvaste õigusi, kes on kliimamuutuse kahjuliku mõju suhtes eriti tundlikud;

18.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et Pariisi kokkuleppes tunnustataks, et tõhusate ülemaailmsete kliimameetmete eeltingimus on inimõiguste austamine, kaitsmine ja edendamine, mis hõlmab soolist võrdõiguslikkust, naiste täielikku ja võrdset osalust ning tööjõu õiglase ülemineku aktiivset edendamist, millega kõigile luuakse inimväärsed ja kvaliteetsed töökohad;

2020.aasta eelsed eesmärgid ja Kyoto protokoll

19.  rõhutab tungivat vajadust saavutada edu nn gigatonnilõhe kaotamisel, mis eristab teadusliku analüüsi tulemusi ja osaliste kuni 2020. aastani antud lubadusi; rõhutab, et gigatonnilõhe kaotamisel on tähtis roll ka muudel poliitikameetmetel, mille täitmiseks tuleks teha ühiseid pingutusi, sealhulgas energiatõhusus, suuremahuline energiasääst, taastuvenergia, ressursitõhusus, fluorosüsivesinike järkjärguline kõrvaldamine, säästev tootmine ja tarbimine, fossiilkütuste toetuste, sh söeelektrijaamade tehnoloogia eksporditoetuste järkjärguline kaotamine ja CO2-heite üldise maksustamise rolli tugevdamine;

20.  märgib, et EL püsib nüüd hästi kasvuhoonegaaside heite vähendamise ja taastuvenergia 2020. aasta eesmärkide saavutamise kursil, ning et tänu energiatõhusamatele hoonetele, toodetele, tööstuslikele protsessidele ja sõidukitele on energiamahukus märgatavalt vähenenud ning samas on ELi majandus alates 1990. aastast 45 % kasvanud; rõhutab, et kasvuhoonegaaside heidet, taastuvenergiat ja energiasäästu käsitlevad 20-20-20 eesmärgid on olulist rolli mänginud kõnealuse protsessi edasiviimisel ning majanduskriisi ajal pidevalt kasvanud ökotööstuse(12) mitmesuguste valdkondade rohkem 4,2 miljoni töötaja tööhõive toetamisel;

21.  palub komisjonil ja liikmesriikidel esitada ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni jaoks uusimad kasvuhoonegaaside heite prognoosid kuni aastani 2020 ning teatada, et EL ületab oma 2020. aasta kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärki vähemalt kahe gigatonni võrra;

22.  selgitab, et kuigi Kyoto protokolli teine kohustusteperiood on ulatuselt piiratud, tuleks seda pidada väga oluliseks vaheetapiks, ning kutsub seetõttu osalisi, sealhulgas ELi liikmesriike üles ratifitseerimist kiiresti ja igal juhul enne 2015. aasta detsembrit lõpule viima; märgib, et nõusoleku andmisega on parlament oma osa täitnud ning et kodanikuühiskonna kaasamine ja läbipaistvus on vajalik, et aidata läbirääkimistest aru saada ja Pariisi konverentsi eel kõigi osaliste vahel usaldust luua;

Lahenduste tegevuskava

23.  kutsub ELi ja liikmesriike üles koostööle kõigi kodanikuühiskonna osalistega (asutused, erasektor, vabaühendused ja kohalikud kogukonnad), et teha heitkoguste vähendamise algatusi peamistes sektorites (energia, tehnoloogia, linnad, transport jne), samuti kohanemis- ja paindlikkusalgatusi vastuseks kohanemisprobleemidele, eelkõige seoses veevarude kättesaadavuse, toiduga kindlustatuse ning riskiennetusega; kutsub kõiki valitsusi ja kodanikuühiskonna osalisi seda tegevuskava toetama ja tugevdama;

24.  rõhutab, et süsinikdioksiidi heite vähendamise ja paindlikkuse suurendamise eesmärkide nimel tegutseb aina suurem hulk valitsusväliseid osalejaid; rõhutab seetõttu, kui tähtis on struktureeritud ja konstruktiivne dialoog valitsuste, äriringkondade, linnade, piirkondade, rahvusvaheliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna ja akadeemiliste asutuste vahel, et käivitada jõuline ülemaailmne tegevus vähese CO2-heitega ja paindlike ühiskondade saavutamiseks; rõhutab nende mobiliseerivat rolli Pariisi kohtumise eel ja nn Lima-Pariisi tegevuskava koostamisel; juhib tähelepanu sellele, et Lima-Pariisi tegevuskavas ergutatakse algatuste organiseerijaid oma tööd kiirendama ja Pariisi konverentsil esialgsetest tulemustest aru andma;

25.  soovitab luua mehhanisme, mis hoogustaksid dünaamilist lahenduste leidmist, näiteks uuenduslike kodanikuühiskonna projektide märkimine;

26.  märgib, et biomajandus võib oluliselt kaasa aidata taasindustrialiseerimisele ja töökohtade loomisele ELis ja kogu ülejäänud maailmas;

27.  rõhutab, et ringmajanduse loomise püüded võivad eesmärkide saavutamisel oluliselt abiks olla, vähendades toidu raiskamist ja soosides tooraine ringlussevõtmist;

28.  tuletab kokkuleppe osalistele ja ÜRO-le endale meelde, et individuaalne tegutsemine on sama tähtis kui valitsuste ja institutsioonide tegevus; seetõttu nõuab kampaaniate korraldamist ja muid meetmeid üldsuse teavitamiseks väiksematest ja suurematest tegudest, mis võivad aidata leevendada kliimamuutust nii tööstus- kui ka arenguriikides;

29.  kutsub ka ettevõtteid oma kohustusi omaks võtma ning kliimalepet aktiivselt täitma ja toetama, sealhulgas juba enne selle sõlmimist;

Kõigi sektorite terviklik tegevus

30.  peab sellega seoses tervitatavaks, et töötatakse välja ülemaailmne heitkogustega kauplemise süsteem, mis hõlmab neljas maailmajaos toimivat 17 heitkogustega kauplemise süsteemi, moodustades 40 % ülemaailmsest SKPst ja aidates ülemaailmseid heitkoguseid kulutõhusalt vähendada; soovitab komisjonil edendada ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ühendusi teiste heitkogustega kauplemise süsteemidega, et luua rahvusvahelised CO2-turu mehhanismid ja seega suurendada kliimameetmete ulatust ning võrdsete tingimuste loomisega ühtlasi vähendada CO2-lekke ohtu; kutsub samas komisjoni üles võtma kaitsemeetmeid, tagamaks, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ja teiste süsteemide ühendamisega ei kahjustata ELi kliimaeesmärkide saavutamist ega ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamisala; nõuab eeskirjade, sealhulgas raamatupidamiseeskirjade koostamist, et rahvusvahelised turud ning riigisiseste CO2-turgude ühendused annaksid püsiva panuse kliimamõju leevendamisse ja ei takistaks ELi siseste heite vähendamise eesmärkide saavutamist;

31.  rõhutab, et tuleb tagada prognoositav õiguskeskkond, mis suunaks investeeringuid kasvuhoonegaaside heite vähendamisse ja soodustaks üleminekut vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele;

32.  nõuab kokkulepet, mis hõlmab sektoreid ja heitkoguseid terviklikult ja seab kogu majandust hõlmavad absoluutsed eesmärgid, millele on lisatud heitkoguste eelarved, mis peaksid tagama eesmärkide võimalikult kõrge taseme; rõhutab, et kooskõlas IPCC järeldustega on maakasutusel (maa kasutamine põllunduse, loomakasvatuse, metsanduse ja muul otstarbel) kliimamõju leevendamisel ja vastupidavuse suurendamisel oluline kulutõhususe potentsiaal ja seetõttu tuleb tugevdada rahvusvahelist koostööd, et optimeerida metsade ja märgalade CO2 sidumise võimet; rõhutab, et kokkulepe peaks sätestama heitkoguste ning maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) tervikliku aruandlusraamistiku; rõhutab eriti, et maakasutuse jaotamisel tuleb leevendamis- ja kohanemismeetmetega taotleda ühiseid eesmärke, püüdes mitte kahjustada muid säästva arengu eesmärke;

33.  märgib, et metsade raadamine ja metsa seisundi halvenemine põhjustab 20 % ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside heitkogustest, ning rõhutab metsade rolli kliimamuutuse leevendamisel ja vajadust suurendada metsade kohanemisvõimet ja vastupidavust kliimamuutuse suhtes; kutsub ELi püüdma saavutada oma eesmärki ja peatada ülemaailmne metsade hävimine 2030. aastaks ja vähendada troopiliste metsade raadamist 2020. aastaks vähemalt poole võrra võrreldes 2008. aasta tasemega; toonitab, et nende eesmärkide täitmine ja 350 miljoni hektari metsade taastamine, milleks kutsutakse üles New Yorgi metsade deklaratsioonis, võib vähendada CO2 heidet 2030. aastani 4,5–8,8 miljardit tonni aastas; rõhutab, et kui ei võeta olulisi uusi leevendamismeetmeid, mis keskenduksid troopikametsade sektorile (programm REDD+), ei ole ilmselt võimalik temperatuuritõusu 2 °C-ga piiramise eesmärki täita; kutsub samuti ELi üles suurendama rahvusvahelist rahastamist arenguriikides metsade raadamise vähendamiseks;

34.  juhib tähelepanu praeguse REDD+ leevendusmehhanismi tulemuslikkusele ja ergutab liikmesriike kaasama seda kõigisse kliimamuutuse leevendamise püüetesse; kutsub liikmesriike sõlmima vabatahtlikke rahvusvahelisi partnerlusi arenguriikidega, keda troopikametsade raadamine eriti puudutab, et anda rahalist või tehnilist abi metsade raadamise peatamiseks säästva maakasutuspoliitika või riiklike reformide abil; kutsub lisaks komisjoni üles soovitama jõulisi meetmeid, et peatada seadusvastasest metsade raadamisest saadud toodete importimine ELi; rõhutab ettevõtete rolli metsade seadusvastasest raadamisest saadud kaupade nõudluse kaotamisel;

35.  tuletab meelde, et transport on suuruselt teine kasvuhoonegaaside heite tekitaja, ja rõhutab, et tuleb võtta rida meetmeid selle sektori heitkoguste vähendamiseks; kordab, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised peavad tegutsema selle nimel, et rahvusvahelise lennunduse ja laevanduse heitkoguseid piisavalt, kiiresti ja tulemuslikult reguleerida ning neile piir panna; kutsub kõiki osalisi tegema Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) kaudu tööd selle nimel, et koostada ülemaailmne poliitikaraamistik tulemuslike meetmete võtmiseks ning seada enne 2016. aastat piisavad eesmärgid 2 °C eesmärgi saavutamiseks vajalikuks heitkoguste vähendamiseks;

36.  kutsub komisjoni üles pakkuma COP 21 konverentsi osalistele riiklike eesmärkide määratlemisel tuge ja ekspertteadmisi ning suurendama teadlikkust transpordisektori tähtsusest kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise üldiste strateegiate vastuvõtmisel;

37.  juhib tähelepanu sellele, et kasvuhoonegaaside ulatusliku vähendamise püüdluste teostamiseks on tähtis nii lühi- kui ka pikaajaline transpordi kliimamõju leevendamise strateegia;

38.  rõhutab, et tähtis on arvestada saarealade ja äärepoolseimate piirkondade eriolukorraga, et keskkonnatoime eelkõige nendes piirkondades liikuvust ja juurdepääsetavust ei mõjutaks;

39.  usub, et kui transpordisektori heitkoguste vähendamisele ei pöörata suuremat tähelepanu, siis ei ole võimalik üldisi kliimaeesmärke täita, sest transport on ainuke sektor, kus kasvuhoonegaaside heitkogused on pidevalt suurenenud (viimase 25 aasta jooksul 30 %); rõhutab, et seda on võimalik saavutada üksnes kasvuhoonegaaside vähendamiseks kohustuslike eesmärkide seadmise, taastuvenergiaallikate täieliku turule integreerimise, CO2 -heite vähendamise tehnoloogiliselt neutraalse käsituse ning täielikumalt integreeritud transpordi- ja investeerimispoliitikaga, mis hõlmab nii ühelt transpordiliigilt teisele ülemineku poliitikat, võttes arvesse tehnoloogia arengut, kui ka transpordi vältimist (nt säästva logistika, nutika linnaplaneerimise ja integreeritud liikuvuskorralduse abil);

40.  juhib tähelepanu sellele, et üle poole maailma rahvastikust elab praegu linnades ning linnatransport on transpordisektoris üks peamisi kasvuhoonegaaside heite põhjustajaid; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid aktiivselt suurendaksid teadlikkust säästva linnalise liikumiskeskkonna tähtsusest kliimamuutuste leevendamisega seotud kohustuste täitmisel; rõhutab, et vastutustundliku maakasutuse ja maa planeerimise ning säästva transpordi lahendused aitavad linnapiirkondades tulemuslikult CO2 -heidet vähendada;

41.  rõhutab, et transpordisektor vajab head energiaallikate jaotust, mis on saavutatav maagaasil ja biogaasil töötavate alternatiivsete sõidukite edendamisega ning kõigi poliitikameetmetega, mis aitavad kaasa säästvate transpordiliikide, sealhulgas transpordi elektrifitseerimise ja arukate transpordisüsteemide kasutamise suurendamisele; rõhutab vajadust keskenduda raudteedele, trammidele, elektribussidele, elektriautodele ja e-jalgratastele, et hõlmata kogu olelusringi perspektiivi ning taastuvaid energiaallikaid täielikult kasutada; ergutab ühistransporti korraldavaid kohalikke asutusi ja transpordiettevõtjaid asuma vähese CO2 -heitega sõidukite ja tehnoloogia kasutuselevõtus julgelt esirinda;

42.  tõstab esile seda, kui suure võimaluse heitkoguste vähendamiseks annab suurem energiatõhusus ja puhta energia kasutamine; on seisukohal, et energia võimalikult tõhus kasutamine kogu maailmas on esimene samm energiaga seotud heitkoguste vähendamiseks, aidates leevendada ka kütteostuvõimetuse probleemi;

43.  toonitab, et tegevusetusel on tõsised ja tihti pöördumatud tagajärjed, sest kliimamuutus mõjutab kõiki maailma piirkondi erineval, kuid väga kahjulikul moel, mis põhjustab rändevooge ja inimeste hukkumist ning majanduslikku, keskkonna- ja sotsiaalset kahju; rõhutab, kui olulised on teaduslikud andmed pikaajaliste poliitiliste otsuste tegemiseks ning rõhutab, et püüdlused peaksid põhinema usaldusväärsetel teaduslikel soovitustel; rõhutab, et kliimaeesmärkide täitmiseks ja majanduskasvu hõlbustamiseks on hädavajalik kogu maailmas nii poliitiliselt kui ka rahaliselt kooskõlastatult edendada teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni puhta ja taastuvenergia tehnoloogia ning energiatõhususe valdkonnas;

44.  nõuab, et EL suurendaks jõupingutusi, et reguleerida Montreali protokolli kohast ülemaailmset fluorosüsivesinike kasutuselt kõrvaldamist; tuletab meelde, et EL on vastu võtnud suurte eesmärkidega õigusaktid fluorosüsivesinike kasutuse järk-järguliseks vähendamiseks 2030. aastaks 79 % võrra, sest kliimasõbralikud alternatiivid on laialdaselt kättesaadavad ja nende võimalused tuleks täielikult ära kasutada; märgib, et fluorosüsivesinike kasutamise järk-järguline vähendamine on kergelt tulemusi andev leevendamismeede nii ELis kui ka väljaspool seda, ning kutsub ELi üles aktiivselt osalema fluorosüsivesinike suhtes võetavate ülemaailmsete meetmete edendamises;

Teadusuuringud, tehnoloogia areng ja innovatsioon

45.  on seisukohal, et puhta energia tehnoloogia järjest sagedasem kasutamine valdkondades, kus see avaldab suurimat mõju, sõltub tugeva innovatsioonivõime loomisest ja säilitamisest nii arenenud kui ka tärkava turumajandusega riikides;

46.  rõhutab, et innovatsiooni soodustamine tehnoloogia ja ärimudelite valdkonnas võib edendada nii majanduskasvu kui ka heitkoguste vähendamist; rõhutab, et tehnoloogia ei suundu iseenesest süsinikuvaese majanduse poole, vaid selleks on vaja selgeid poliitilisi signaale, sealhulgas uue tehnoloogia ja ärimudelite kasutuselevõttu takistavate turu- ja regulatiivsete tõkete vähendamist ning avalike vahendite sihipärast kasutamist; julgustab liikmesriike rohkem investeerima avaliku sektori teadus- ja arendustegevusse energeetika valdkonnas, et aidata luua ressursitõhusat ja vähese CO2 -heitega uue põlvkonna tehnoloogiat;

47.  tunnistab teadustegevuse ja innovatsiooni tähtsust võitluses kliimamuutuse vastu ning nõuab, et kokkuleppe osalised kõigiti toetaksid teadlasi ja edendaksid uut tehnoloogiat, mis võib aidata saavutada võimalikke heitkoguste vähendamise eesmärke, samuti rakendada kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise meetmeid;

48.  julgustab komisjoni paremini ära kasutama asjaolu, et programm „Horisont 2020” on kolmandatele riikidele osalemiseks täielikult avatud, eriti energia ja kliimamuutuse valdkonnas;

49.  on seisukohal, et ELi kosmosepoliitika ja selle raames muuhulgas satelliitide orbiidilesaatmiseks tehtavad investeeringud, mis täidavad olulist rolli tööstusõnnetuste, metsade raadamise, kõrbestumise jms seires, ning koostöö kolmandate riikide partneritega võivad täita tähtsat rolli kliimamuutuste mõju jälgimisel ja käsitlemisel kogu maailmas;

50.  rõhutab, et EL peaks suurendama oma jõupingutusi seoses tehnosiirdega vähem arenenud riikidesse, austades kehtivaid intellektuaalomandi õigusi;

51.  nõuab, et täielikult tunnustataks ja toetataks kliimatehnoloogia keskuse ja võrgustiku ning tehnoloogia täitevkomitee rolli tehnoloogia hõlpsamal arendamisel, et kliimamuutusi leevendada ja nendega kohaneda;

52.  peab kiiduväärseks ELi ja USA energeetikaministeeriumi koostöö nimel tehtud jõupingutusi, eriti seoses kliimamuutuse valdkonna tehnoloogiauuringutega; on seisukohal, et ELi ja teiste tähtsamate riikide edasiseks tihedamaks teaduskoostööks on palju võimalusi; rõhutab, et avaliku sektori vahenditest rahastatud teadusuuringute tulemused peaksid olema tasuta kättesaadavad;

53.  osutab, et kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise meetmete rakendamisel, eelkõige kasvuhoonegaaside heitkoguste jälgimisel ja seirel tuleks kaaluda kosmosepõhiste seadmete kasutamist; nõuab komisjonilt tungivalt CO2 ja CH4 ülemaailmse jälgimissüsteemi aktiivset toetamist; palub komisjonil toetada ELi autonoomse ja sõltumatu kasvuhoonegaaside heitkoguste mõõtmise süsteemi väljatöötamist, kasutades ja laiendades Copernicuse programmi missioone;

Kliimapoliitika rahastamine kui Pariisi kokkuleppe nurgakivi

54.  leiab, et rakendamisvahendid, sealhulgas kliimapoliitika rahastamine, tehnoloogiasiire ja suutlikkuse suurendamine, aitavad Pariisi konverentsil kokkuleppe saavutamisele oluliselt kaasa, ja nõuab seetõttu, et EL ja teised riigid koostaksid usutava finantspaketi, mis hõlmaks nii 2020. aasta eelset kui ka selle järgset aega, et toetada suuremaid kasvuhoonegaaside heite vähendamise, metsade kaitse ja kliimamuutuse mõjuga kohanemise jõupingutusi; nõuab, et kliimameetmete rahastamine liidetaks kokkuleppega kui muutuvaid keskkonna- ja majandustingimusi kajastav dünaamiline element, mis toetab tugevdatud leevendamis- ja kohanemispüüdeid; kutsub seetõttu kõiki osalisi, kellel see on võimalik, kliimameetmete rahastamisele kaasa aitama;

55.  palub ELil ja liikmesriikidel kokku leppida tegevuskava uute, täiendavate ja prognoositavate rahastamisvahendite leidmiseks mitmesugustest avalikest ja eraallikatest kooskõlas olemasolevate kohustustega, et anda oma õiglane panus 2020. aastaks üldise sihtsumma 100 miljardit USA dollarit aastas saavutamisse ning kaotada leevendamis- ja kohandamismeetmetesse suunatud ressursside tasakaalustamatus; palub ELil ergutada kõiki riike andma oma õiglast panust kliimameetmete rahastamisse; nõuab tugevat järelevalve- ja aruandlusraamistikku kliimamuutustega seotud rahastamise kohustuste ja eesmärkide tõhusaks kontrollimiseks; tuletab meelde, et kui kasvab kliimameetmete rahastamine arenguabi eelarvetest, peaks suurenema ka üldine arenguabi eelarve, mis oleks esimene samm täieliku täiendavuse saavutamiseks;

56.  nõuab, et EL ja rahvusvaheline üldsus võtaksid konkreetseid kohustusi täiendavate kliimameetmete rahastamise allikate leidmiseks, muu hulgas eraldades selleks 2021.–2030. aastal osa ELi heitkogustega kauplemise süsteemi saastekvootidest ja suunates ELi ja rahvusvahelistest lennunduse ja merenduse heitkoguseid käsitlevatest meetmetest saadud tulu rahvusvaheliste kliimameetmete rahastamisse ning Rohelisse Kliimafondi, sh tehnoloogiauuenduste projektidesse;

57.  nõuab ulatuslikku CO2 -heite maksustamist, mis on ülemaailmselt rakendatav heitkoguste haldamise vahend, ning heitkogustega kauplemisest ja rahvusvahelisest transpordikütuste heite maksustamisest saadud tulu suunamist kliimaga seotud investeeringuteks; nõuab ühtlasi põllumajandustoetuste osalist kasutamist investeeringute tagamiseks, millega rahastatakse taastuvenergia tootmist ja kasutamist põllumajandusettevõtetes; rõhutab, kui tähtis on erasektori kapitali kaasamine ja vähese CO2 -heitega tehnoloogia jaoks vajalike investeeringute leidmine; nõuab, et valitsused ning avalikud ja erafinantsasutused, sealhulgas pangad, pensionifondid ja kindlustusfirmad, võtaksid suured kohustused laenu- ja investeerimispraktika kooskõlla viimiseks temperatuuritõusu 2 °C-ga piiramise eesmärgiga ning fossiilkütustesse investeerimisest loobumiseks, sealhulgas fossiilkütustesse investeerimiseks antavate eksporditoetuste järkjärguliseks lõpetamiseks; nõuab spetsiaalsete riiklike tagatiste andmist keskkonnasäästlikele investeeringutele ning märgiseid ja maksusoodustusi keskkonnasõbralikele investeerimisfondidele ja roheliste võlakirjade väljaandmiseks;

58.  leiab, et finantssüsteem peaks investeerimisotsustesse kaasama kliimariski; kutsub komisjoni, liikmesriike ja kõiki ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalisi kõikide vahenditega ergutama finantsasutusi suunama oma investeeringuid ümber niisuguses ulatuses, et see võimaldab rahastada reaalset üleminekut vastupidavale vähese CO2 -heitega majandusele;

59.  nõuab konkreetseid meetmeid, sealhulgas ajakava, et täita G-20 riikide 2009. aastal antud lubadus kaotada 2020. aastaks järk-järgult kõik fossiilkütuste toetused;

60.  ergutab kõige progressiivsemaid osalisi võtma vabatahtlikke kohustusi vähese CO2 -heitega majandusele ülemineku hõlbustamiseks, kasutades täielikult ära sektoris juba rakendatavat parimat tava; loodab, et see algatus laieneb ja tulevikus võetakse struktureeritumaid kohustusi, eelkõige kliimakonventsioonile lisatud registreerimisplatvormide kaudu;

61.  võtab teadmiseks tihedad seoses arengu rahastamise konverentsi, ÜRO säästva arengu eesmärkide ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverentsi vahel, mis toimub 2015. aastal; möönab, et kliimamuutuse mõju takistab tõsiselt kavandatud 2015. aasta järgse säästva arengu raamistiku saavutamist ja et üldine arengu rahastamise raamistik tuleb kooskõlastada vähese CO2 -heitega ja kliimamuutustele vastupidava maailmaga ja peab suutma seda toetada;

62.  ergutab finantssektori eraalgatuste edendamist, eelkõige novembris 2015 toimuval G-20 kohtumisel, aga ka üldiselt 2015. aasta Pariisi konverentsi eelsetel arvukatel eriotstarbelistel finantskohtumistel;

Kliimamuutustele vastupanu võime suurendamine kohanemise abil

63.  rõhutab, et kohanemismeetmeid peavad vältimatult võtma kõik riigid, et kahjulik mõju oleks võimalikult väike ja et täielikult ära kasutada kliimamuutuste suhtes vastupidava majanduskasvu ja säästva arengu võimalusi, mistõttu kohanemine tuleb uues lepingus kesksele kohale seada; nõuab, et seda pikaajaliste kohanemiseesmärkide määramisel arvesse võetaks; rõhutab, et praegu meetmete võtmine kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks on globaalse ja riikide majanduse jaoks odavam ning vähendaks kohanemismeetmetega seotud kulusid; tunnistab, et kohanemine on vajalik, eelkõige riikides, mis on kliimamuutuse mõju suhtes eriti tundlikud, ning eelkõige selleks, et kindlustada toidutootmise ja majandusarengu jätkumine kliima suhtes vastupidaval kujul; nõuab, et aktiivselt toetataks terviklike kohanemiskavade koostamist arenguriikides, võttes arvesse kohalike osalejate tavasid ning põlisrahvaste teadmisi;

64.  möönab, et riiklikult kindlaks määratud panustega saavutatav leevendav mõju aitab vajalikele kohanemispüüetele tugevasti kaasa; nõuab, et Pariisi kokkuleppes seataks üldine kohanemismeetmete ja nende finantseerimise eesmärk ning kohustutaks välja töötama uusi võimalusi kaotuste ja kahjustuste korvamiseks;

65.  rõhutab vajadust parandada ELi tasandil koordineerimist ja kliimariskide ohjamist ning koostada konkreetne ELi kohanemisstrateegia; nõuab piirkondlike kohanemisstrateegiate rakendamist;

66.  tuletab meelde, et arenguriigid, eriti vähim arenenud riigid ja väikesed arenevad saareriigid, kelle osa kliimamuutustes on kõige väiksem, on kõige haavatavamad kliimamuutuste kahjuliku mõju suhtes ja nende kohanemisvõime on kõige väiksem; nõuab, et kohanemise toetamine ning kahju ja kahjustused oleksid Pariisi kokkuleppe olulised elemendid ja arenguriigid saaksid tuntavat abi üleminekuks säästvatele, taastuvatele ja vähese CO2 -heitega energiavormidele, tagades sellega, et nende kohanemisvajadused täidetakse nii lühiajalises kui ka kaugemas perspektiivis; nõuab, et tõsiselt arutataks kliimapõgenike teemat ja selle ulatust, mis tuleneb ülemaailmsest soojenemisest põhjustatud kliimakatastroofidest;

67.  rõhutab, et kokkulepe peaks olema paindlik, et arvesse võtta riikide olukorda, arenguriikide vajadusi ja suutlikkust ning mõnede, eriti vähim arenenud riikide ja väikesaarte eriomadusi;

68.  kutsub suuri arenenud majandusega riike üles rakendama oma arenenud taristut säästva arengu propageerimiseks, edendamiseks ja arendamiseks ning võtma kohustust toetada arenguriike omaenda suutlikkuse loomisel, et tagada, et edasine majanduskasv kogu maailmas ei tuleks enam keskkonna arvelt;

69.  rõhutab tähtsat rolli, mida arenguriigid, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ning OECD arenguabi komitee peaksid täitma tihedas koostöös sidusrühmade ja asjaomaste organisatsioonidega, et hinnata ja leevendada inimtegevuse kõige rängemat mõju kliimamuutusele, mis kujuneb oodatavasti tõsiseks isegi siis, kui see jääb allapoole 2 °C soojenemismäära;

70.  kinnitab, et kliimaprobleemide tulemuslik lahendamine peab olema ELi ja teiste rahvusvahelises poliitikas osalejate strateegiline esmaülesanne ning et selleks tuleb kliimameetmed lõimida kõigisse peamistesse poliitikavaldkondadesse ja pidada silmas poliitika sidusust; peab oluliseks, et EL edendaks vähese CO2 -heitega arenguteid kõigis asjaomastes valdkondades ja sektorites, ning nõuab, et liit pakuks välja säästvaid tootmis- ja tarbimisviise, andes muu hulgas teada, kuidas ta kavatseb tarbimist vähendada ja vältida keskkonna kahjustamist majandustegevuse käigus;

71.  märgib murega, et 2008–2013. aastal oli 166 miljonit inimest sunnitud üleujutuste, tormide, maavärinate või muude loodusõnnetuste tõttu kodust lahkuma; juhib eriti tähelepanu asjaolule, et kliimaga seotud muutused mõnes Aafrika piirkonnas võivad Vahemere põgenikekriisi veelgi teravdada; kahetseb asjaolu, et kliimapagulase seisundit veel ei tunnistata ja see tekitab seaduslünga, mis ei lase inimestel pagulasseisundist abi saada;

72.  toonitab, et üleilmse kliimamuutusega seotud tugevdatud meetmeid peaksid võtma arenenud ja arenguriigid ühiselt, kooskõlas ühiste, kuid eristatud kohustuste põhimõttega;

73.  rõhutab, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõike 5 kohaselt on ELi eesmärk suhetes maailmaga edendada solidaarsust ja maailma säästvat arengut, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist; märgib, et ELi toimimise lepingu artikli 191 lõike 1 kohaselt aitab ELi keskkonnapoliitika kaasa rahvusvahelise tasandi meetmete edendamisele, et võidelda kliimamuutuste vastu;

Kliimadiplomaatia elavdamine

74.  rõhutab, et kliimadiplomaatia peab olema ELi tervikliku välistegevuse osa ja sellega seoses on oluline, et EL esineks konverentsil sihiteadlikult ja silmapaistvalt, kõneleks ühel häälel ja esineks rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimise püüete vahendajana, jäädes oma seisukohtades üksmeelseks;

75.  palub liikmesriike kooskõlastada oma seisukohad selles küsimuses ELi omadega; rõhutab tõsiasja, et ELil ja selle liikmesriikidel on tohutu suutlikkus välispoliitika valdkonnas ning nad peavad kliimadiplomaatias eeskuju näitama ja kaasama selle võrgustiku, et saavutada üksmeel Pariisi kokkuleppe peamistes küsimustes, milleks on kliimamuutuse leevendamine, sellega kohanemine, rahastamine, tehnoloogia arendamine ja tehnosiire, meetmete läbipaistvus ja toetamine ning suutlikkuse suurendamine;

76.  tervitab ELi kliimadiplomaatia tegevuskava, mille ELi välisasjade nõukogu kinnitas 19. jaanuaril 2015; eeldab, et komisjon võtab läbirääkimistel aktiivse rolli; palub tal selgelt näidata, et kliimaküsimus on komisjoni praeguse koosseisu tähtsaim strateegiline prioriteet, ja korraldada oma töö kõigil tasanditel ja kõigis valdkondades sellele vastavalt;

77.  rõhutab ELi juhtivat rolli kliimapoliitikas ja kooskõlastamise ning ühise seisukoha kindlaksmääramise vajadust liikmesriikide seas; nõuab tungivalt, et komisjon, liikmesriigid ja Euroopa välisteenistus konverentsi eel ja ajal oma diplomaatilisi jõupingutusi suurendaksid, et partnerite seisukohti paremini mõista ja ergutada teisi osalisi tulemuslikele meetmetele 2 °C eesmärgi kursile jäämiseks, samuti selleks, et saavutada kokkulepped ja kohustusevõtud, eelkõige Ameerika Ühendriikide poolt, sihiga viia suurimad heitkogused vastavusse ELi kodanike arvukate pingutustega saavutada selline majandusareng, mis arvestab keskkonna ja kliima kaitsmise vajadust; kutsub ELi üles kasutama oma positsiooni, et saavutada kliimaküsimustes tihedam koostöö naaberriikide ja kandidaatriikidega;

78.  rõhutab, et konverentsi eel ja ajal vajatakse suurendatud diplomaatilisi jõupingutusi eelkõige selleks, et jõuda kokkuleppele osaliste kohustuste eristamise küsimuses nende riikide olukorda arvesse võttes, samuti selles, milline roll on kokkuleppes kahju ja kahjustuste küsimusel;

79.  kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti kujundama üldiste välispoliitiliste eesmärkide raames kliimavälispoliitika strateegilisi prioriteete ning tagama, et ELi delegatsioonid keskenduvad rohkem kliimapoliitikale ning riikide jõupingutuste jälgimisele kliimamuutuste leevendamise või nendega kohanemise valdkonnas, samuti suutlikkuse suurendamiseks toetuse andmisele ja vajalike vahendite tagamisele kliimaseire meetmete elluviimiseks; palub, et EL teeks kliimaküsimuste valdkonnas tihedamat koostööd naaberriikide ja kandidaatriikidega ja ergutaks neid kooskõlastama oma poliitikat ELi kliimaeesmärkidega; palub liikmesriikidel ja Euroopa välisteenistusel luua ELi delegatsioonides ja liikmesriikide saatkondades kliimamuutusele keskendunud kontaktpunktid;

80.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et mis tahes meede, mille Pariisi kokkuleppe osaline vastu võtab seoses eesmärgiga stabiliseerida kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris tasemel, mis võimaldab vältida inimeste põhjustatud ohtlikku sekkumist kliimasüsteemi, või seoses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni artiklites 3 ja 4 sätestatud põhimõtete või kohustustega, ei või kuuluda osalise ühessegi kehtivasse või tulevasse lepingusse, mis võimaldab investori ja riigi vahelist vaidluste lahendamist;

81.  tunnistab, kui oluline on võtta meetmeid kliimamuutuse vastu, sest see võib ohustada stabiilsust ja julgeolekut, samuti tunnistab kliimadiplomaatia tähtsust Pariisi kliimakonverentsi eel;

Euroopa Parlament

82.  kiidab heaks komisjoni teatise ja ELi eesmärgid 2015. aasta detsembris Pariisis toimuval COP 21 kliimakonverentsil;

83.  kohustub kasutama oma rahvusvahelist rolli ja liikmesust rahvusvahelistes parlamentidevahelistes võrgustikes, et järjekindlalt püüelda õiguslikult siduva ulatusliku rahvusvahelise kliimakokkuleppe sõlmimisele Pariisis;

84.  osutab tähelepanu sellele, et lobitööga enne COP 21 ja selle käigus saab mõjutada läbirääkimiste tulemusi; rõhutab seepärast, et selline tegevus peaks olema läbipaistev, selgelt märgitud UNFCCC COP 21 päevakorras ning et konverentsil peaks võimaldama kõigile sidusrühmadele õiglase juurdepääsu;

85.  on veendunud, et Euroopa Parlament, kes peab samuti andma oma nõusoleku mis tahes rahvusvahelisele lepingule, tuleb igati ELi delegatsiooni kaasata; loodab seetõttu, et parlament saab võimaluse osaleda ELi koordineerimiskoosolekutel Pariisis;

o
o   o

86.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile palvega levitada seda kõikidele osalistele, kes ei ole ELi liikmed.

(1) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 1. (2) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 25. (3) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 77. (4) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 83. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0452. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0443. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0063. (8) ELT L 8, 13.1.2009, lk 3. (9) ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 44. (10) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 75. (11) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0094. (12) Eurostati andmed keskkonnatoodete ja -teenuste sektori kohta, millele on osutatud kliima- ja energiapoliitika raamistikus ajavahemikuks 2020–2030 (COM(2014)0015).