Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 21. mai 2015 - StrasbourgLõplik väljaanne
Zimbabwe ja inimõiguste kaitsja Itai Dzamara juhtum
 Rohingya pagulaste raske olukord ja massihauad Tais
 Svaasimaa ning inimõiguslaste Thulani Maseko ja Bheki Makhubu juhtum
 Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamine
 Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rahastamine
 Euroopa julgeoleku- ja kaitsevõime

Zimbabwe ja inimõiguste kaitsja Itai Dzamara juhtum
PDF 169kWORD 69k
Euroopa Parlamendi 21. mai 2015. aasta resolutsioon Zimbabwe ja inimõiguste kaitsja Itai Dzamara juhtumi kohta (2015/2710(RSP))
P8_TA(2015)0210RC-B8-0465/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Zimbabwe kohta, eelkõige 7. veebruari 2013. aasta resolutsiooni(1),

–  võttes arvesse 11. märtsi 2015. aasta ja 9. aprilli 2015. aasta kohalikke ELi avaldusi Itai Dzamara röövimise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 19. veebruaril 2014 ELi nimel tehtud avaldust ELi ja Zimbabwe suhete läbivaatamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 2014. aasta otsust 2014/98/ÜVJP(2) ja 19. veebruari 2015. aasta otsust 2015/277/ÜVJP(3), millega muudeti otsust 2011/101/ÜVJP Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo (OHCHR) esindaja 18. jaanuari 2013. aasta avaldust inimõiguste kaitsjate vastu suunatud hiljutiste valimiseelsete rünnakute kohta,

–  võttes arvesse kolme peamise erakonna (ZANU PF, MDC-T ja MDC) vahel 2008. aastal sõlmitud üldist poliitilist kokkulepet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 23. juuli 2012. aasta järeldusi Zimbabwe kohta ning nõukogu 27. veebruari 2012. aasta rakendusotsust 2012/124/ÜVJP(4) Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete kohta,

–  võttes arvesse 27. juuni 1981. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Zimbabwe on ratifitseerinud,

–  võttes arvesse Zimbabwe põhiseadust,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et teadete kohaselt röövisid viis tundmatut relvastatud meest 9. märtsil 2015. aastal Harare äärelinnas silmapaistva Zimbabwe inimõiguste aktivisti, liikumise Occupy Africa Unity Square juhi ja president Mugabe oponendi Itai Dzamara; arvestades, et tema asukoht on siiani teadmata ning tema julgeolek ja õiguste kaitse tekitavad tõsist muret;

B.  arvestades, et röövimisele eelnenud kuudel oli Dzamara juhtinud mitut rahumeelset meeleavaldust Zimbabwe halveneva poliitilise ja majandusliku olukorra vastu; arvestades, et kaks päeva enne röövimist esines Dzamara opositsioonierakonna Movement for Democratic Change – Tsvangirai (MDC-T) korraldatud poliitilisel üritusel ning nõudis massimeeleavaldusi riigi üha suuremate repressioonide ja halveneva majandusliku olukorra tõttu, palus president Mugabel tagasi astuda ning nõudis valimissüsteemi reformi;

C.  arvestades, et seni ei ole valitsus Dzamara kadumist kommenteerinud, mis on tekitanud üldsuses kahtlusi, et riik võib olla vastutav; arvestades, et valitsev erakond ZANU-PF eitab tema sunnitud kadumist ning mõistab selle hukka kui opositsioonierakondade lavastatud etenduse;

D.  arvestades, et kõrgem kohus andis oma 13. märtsi 2015. aasta otsusega Zimbabwe ametivõimudele korralduse alustada Dzamara otsinguid ning anda edusammudest kohtule iga kahe nädala järel aru, kuni Dzamara asukoht on kindlaks tehtud; arvestades, et vastutavad ametivõimud on kõrgema kohtu korraldust eiratud ning riigi ametiasutused ei ole seni kohtuotsust täitnud;

E.  arvestades, et valitseva partei ZANU-PF toetajad ja mundris politseinikud on Dzamarat korduvalt rünnanud; arvestades, et 2014. aasta novembris panid 20 mundris politseinikku Dzamaral käed raudu ja peksid teda, kuni ta teadvuse kaotas, ning ründasid samuti tema advokaati Kennedy Masiyet;

F.  arvestades, et 27. aprillil 2015 peeti Harares kinni 11 inimest, kes osalesid kadunud Itai Dzamara toetuseks korraldatud rongkäigul; arvestades, et aktivistid vahistati ja neid hoiti vahi all kuus tundi;

G.  arvestades, et pärast Dzamara röövimist pöördus tema naine Sheffra Dzamara Harares kõrgema kohtu poole, et sundida politseid ja keskluureorganisatsiooni (CIO) tema meest otsima; arvestades, et kohtuistungi ajal väitsid politsei ja keskluureorganisatsioon, et ei tea Dzamara asukohta; arvestades, et Sheffra Dzamara teatas aprilli alguses, et tundmatud mehed hoiavad teda pidevalt valve all ja ta kardab oma elu pärast;

H.  arvestades, et inimõiguste ja demokraatia olukord Zimbabwes halveneb ning jätkuvalt tuleb teateid inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike ja kodanikuühiskonna aktivistide tagakiusamise ja nende inimõiguste rikkumise kohta;

I.  arvestades, et politsei kuritarvitab sageli kehtivaid seadusi, nt avaliku korra ja julgeoleku akti ning teabele juurdepääsu ja privaatsuse kaitse akti, et keelustada seaduslikke avalikke koosolekuid ja kogunemisi;

J.  arvestades, et kogunemis-, ühinemis- ja sõnavabadus on igas demokraatlikus ühiskonnas hädavajalikud;

K.  arvestades, et 2015. aasta veebruaris taasalustas EL abi andmist Zimbabwele 234 miljoni euro suuruse riikliku soovituskava näol, et aidata Zimbabwel saada demokraatlikumaks ja edukamaks riigiks, kuid Euroopa Ülemkogu otsustas alles jätta mõned sanktsioonid Zimbabwe vastu; arvestades, et ainult president Robert Mugabe, tema naise ja ühe kaitsevaldkonnas tegutseva äriühingu suhtes kohaldatakse jätkuvalt varade külmutamist ja reisikeeldu; arvestades, et ELi relvaembargo kehtib samuti edasi;

L.  arvestades, et 16. märtsil 2013 võeti rahvahääletusel vastu uus põhiseadus, mille väidetav eesmärk oli puhastada poliitika, kuid tegelikkuses on edusammud aeglased ja inimõiguste olukord on jätkuvalt halb;

1.  mõistab teravalt hukka inimõiguste kaitsja Itai Dzamara sunnitud kadumise ning nõuab tema viivitamatut ja tingimusteta vabastamist;

2.  nõuab, et Zimbabwe valitsus võtaks kõik vajalikud meetmed, et Dzamara üles leida ja süüdlased vastutusele võtta; palub valitsusel täielikult täita kõrgema kohtu korraldust asuda Dzamarat otsima;

3.  palub Zimbabwe ametivõimudel tagada tema naise, perekonna, kolleegide ja toetajate turvalisus ja julgeolek;

4.  tunneb sügavat muret inimõiguste organisatsioonide teadete pärast, et poliitiline vägivald ja poliitilise opositsiooni tagakiusamine on tõusuteel, samuti rangete piirangute ja ähvarduste pärast, millega seisavad silmitsi inimõiguste kaitsjad, keda politsei sageli peksab ja valesüüdistuste alusel vahistab; peab kahetsusväärseks, et pärast viimaseid valimisi ja uue põhiseaduse vastuvõtmist 2013. aastal on tehtud vähe edusamme õigusriigi põhimõtte järgimise osas ning eelkõige inimõiguste keskkonna reformimise osas;

5.  nõuab, et Zimbabwe ametivõimud uuriksid väiteid, mis käsitlevad ülemäärase vägivalla kasutamist ja muid inimõiguste rikkumisi politsei ja riigiametnike poolt, ning võtaksid süüdlased vastutusele;

6.  tuletab meelde Zimbabwe valitsuse üldist kohustust tagada kõigi riigi kodanike julgeolek; palub Zimbabwe ametivõimudel rakendada inimõiguste ülddeklaratsiooni, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta ning nende piirkondlike inimõiguste instrumentide sätteid, mille Zimbabwe on ratifitseerinud;

7.  tuletab meelde, et üldise poliitilise kokkuleppega kohustus Zimbabwe tagama, et nii tema seadused kui ka menetlused ja praktika on kooskõlas rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate põhimõtete ja õigusaktidega, muu hulgas kogunemis-, ühinemis- ja sõnavabaduse osas;

8.  võtab teadmiseks Zimbabwe inimõiguste komisjoni loomise, kuid on mures, et komisjonile ei ole antud märkimisväärset pädevust, mille põhjal ta saaks toimida sõltumatult ja täita oma eesmärgid seoses pakiliste inimõiguste alaste küsimustega selles riigis;

9.  nõuab seetõttu rahvusvaheliselt üldsuselt ja eelkõige Lõuna-Aafrika Arenguühenduselt (SADC) kooskõlastatud meetmeid; on seisukohal, et sellel piirkondlikul organisatsioonil on tähtis roll üldise poliitilise kokkuleppe tagamisel, sealhulgas kokkuleppe ja eelkõige selle artikli 13 rakendamise nõudmisel, et tagada politsei ja muude julgeolekujõudude erapooletu tegevus;

10.  nõuab, et Zimbabwe valitsus ja president Mugabe täidaksid oma rahvusvahelisi kohustusi ja nende rahvusvaheliste lepingute sätteid, millele Zimbabwe on alla kirjutanud ning mis tagavad õigusriigi põhimõtte austamise ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste järgmise;

11.  palub ELil tõhustada Cotonou lepingu artikli 8 alusel toimuvat poliitilist dialoogi inimõiguste üle ning eelkõige ergutada valitsust tühistama avaliku korra ja julgeoleku akti ning teabele juurdepääsu ja privaatsuse kaitse akti või neid asjakohaselt muutma, et lõpetada nende kuritarvitamine;

12.  taunib asjaolu, et majanduspartnerluse vahelepingus, mis on sõlmitud nelja Ida- ja Lõuna-Aafrika riigiga, sh Zimbabwega, puudub tugev ja jõustatav inimõiguste klausel;

13.  võtab teadmiseks sanktsioonide lõpetamise ELi poolt ning toetab suunatud meetmeid, mis presidendi ja tema naise vastu jätkuvalt kehtivad, samuti relvaembargot, mis on vastus Zimbabwe poliitilisele ja inimõiguste olukorrale;

14.  on veendunud, et kui Zimbabwe soovib saada vabaks ja edukaks riigiks, tuleb tal tingimata edendada demokraatiat ning kaitsta inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid;

15.  palub ELi delegatsioonil Harares jätkuvalt pakkuda Zimbabwele abi inimõiguste olukorra parandamiseks; rõhutab, et EL peab tagama, et Zimbabwele antav arenguabi täidaks tulemuslikult elanikkonna vajadusi, eelkõige kodanikuühiskonna organisatsioonide abil, ning et sellest rahastatavad poliitilised ja majandusreformid viiakse ellu;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa välisteenistusele, Zimbabwe valitsusele ja parlamendile, Lõuna-Aafrika Arenguühendusele, Aafrika Liidu komisjonile, Üleaafrikalisele Parlamendile, AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele ning Rahvaste Ühenduse peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0059.
(2) ELT L 50, 20.2.2014, lk 20.
(3) ELT L 47, 20.2.2015, lk 20.
(4) ELT L 54, 28.2.2012, lk 20.


Rohingya pagulaste raske olukord ja massihauad Tais
PDF 166kWORD 70k
Euroopa Parlamendi 21. mai 2015. aasta resolutsioon rohingja pagulaste raske olukorra ja Tai massihaudade kohta (2015/2711(RSP))
P8_TA(2015)0211RC-B8-0469/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Myanmari/Birma ja rohingjade kohta, eelkõige 20. aprilli 2012. aasta(1), 13. septembri 2012. aasta(2), 22. novembri 2012. aasta(3) ja 13. juuni 2013. aasta(4) resolutsioone ning 23. mai 2013. aasta resolutsiooni Myanmari/Birma üldiste tariifsete soodustuste taastamise kohta(5),

–  võttes arvesse oma 5. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Birma pagulaste olukorra kohta Tais(6),

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti 6. mai 2015. aasta avaldust rohingja massihaudade kohta Tais,

–  võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli,

–  võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni inimõiguste deklaratsiooni, eelkõige selle lõikeid 13, 15, 16 ja 18,

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti 15. mai 2015. aasta üleskutset piirkonna valitsustele korraldada otsingu- ja päästeoperatsioonid, milles amet hoiatas võimaliku humanitaarkatastroofi eest,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et hinnangute kohaselt on kogu piirkonda hõlmavas eskaleeruvas kriisis tuhandeid rohingjasid ja muid pagulasi ikka Andamani merel ja Malaka väinas laevadel, kusjuures mõnikord jätavad kaubitsejad nad maha vähese toidu ja veega, ning pagulased saadetakse merele tagasi, kui nende laevad territoriaalvetesse jõuavad;

B.  arvestades, et 1. ja 4. mail 2015. aastal avastas sõjaväepolitsei Tai-Malaisia piiri lähedal Songkhla provintsis Sadao halduspiirkonnas asuvas oletatavas inimkaubitsejate laagris vähemalt 30 rohingja moslemi surnukehad; arvestades, et mõned päevad hiljem leiti teine laager, kus oli veel vähemalt viis hauda;

C.  arvestades, et rohingjad kannatavad jätkuvalt tagakiusamise ja diskrimineerimise all ning neile ei anta meelevaldselt Myanmari/Birma kodakondsust, mistõttu nad jäävad kodakondsuseta isikuteks; arvestades, et 1. aprillil 2015. aastal tühistas Birma valitsus rohingjade ajutised isikutunnistused, mistõttu nad jäid ilma hääleõigusest; arvestades, et rohingjade vastu suunatud kuriteod ja julmused jäävad valdavalt karistuseta;

D.  arvestades, et alates 2012. aasta vägivallapuhangust, milles hävitati rohingjade elupaigad ja hukkus sadu inimesi, lahkuvad paljud rohingjad Myanmarist/Birmast; arvestades, et paljud põgenejad satuvad Bengali lahe piirkonnas tegutsevate inimkaubitsejate jõukude küüsi;

E.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti 8. mail 2015. aastal avaldatud perioodilise aruande kohaselt läks 2015. aasta jaanuarist märtsini inimkaubitsejate laevadele ligikaudu 25 000 rohingjat ja Bangladeshi kodanikku; arvestades, et neid inimesi on peaaegu kaks korda rohkem kui samal ajavahemikul 2014. aastal;

F.  arvestades, et tuhanded rohingjad on tagakiusamise eest meritsi põgenenud, ning arvestades, et sajad rohingjad on paadiõnnetuste või merele tagasisaatmise tõttu elu kaotanud;

G.  arvestades, et repressioonidest saadik on inimkaubitsejad hakanud mereteid kasutama; arvestades, et üha rohkem esineb juhtumeid, kus kaubitsejad jätavad rändajad merele;

H.  arvestades, et inimkaubitsejad veavad salaja tuhandeid rohingjasid ja teisi rändajaid läbi Tai ja teiste piirkonna riikide, mõnedel juhtudel Tai korrumpeerunud kohalike ametiasutuste kaasabil, ning hoiavad neid ebainimlikes tingimustes vangis Lõuna-Tai džunglites asuvates laagrites, kus vangistajad perekondadelt ja sugulastelt lunaraha välja pressimise eesmärgil kinnipeetavaid piinavad, näljutavad ja surnuks peksavad või nad orjusse müüvad;

I.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on nõudnud pärast Tais rohingjade massihaudade avastamist ühist reageerimist, ergutades piirkonna riike tugevdama koostööd salaja üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse vastu võitlemise meetmete valdkonnas, tagades samal ajal kannatanute kaitse;

J.  arvestades, et 26.–28. aprillil 2015. aastal Malaisias toimunud Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) 26. tippkohtumisel rohingjade küsimust ei arutatud;

K.  arvestades, et ajavahemikul 2010–2015 andis komisjoni humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat (ECHO) Arakani osariigi kaitsetutele inimestele ligikaudu 57,3 miljonit eurot humanitaarabi; arvestades, et 2015. aastal rahastab ECHO projekte kogu Arakani osariigis, et rahuldada põhjaosa rohingjade kõige kiireloomulisemad vajadused, sh toiduainete ja toitumise, põhiliste tervishoiuteenuste ja muude põhiliste majapidamistarvete osas ning toetada 2012. aastast saadik põgenikena elavaid inimesi;

L.  arvestades, et ECHO on eraldanud 2013. aastast saadik Rahvusvahelisele Migratsiooniorganisatsioonile 325 000 eurot, et anda toiduaineid, põhilisi majapidamistarbeid, tervishoiuteenuseid ja kaitset Tais kinni peetavatele rohingja meestele, naistele ja lastele, keda on ligikaudu 3000;

1.  väljendab sügavat muret rohingja pagulaste raske olukorra ja avamerel ja Myanmari, Bangladeshi, Tai ja Indoneesia territoriaalvetes praegu toimuva humanitaarkriisi pärast, ning on šokeeritud hiljutisest leiust Lõuna-Tais asuvate inimkaubitsejate laagrite läheduses, kus kaevati välja mitukümmend surnukeha; avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele;

2.  kutsub Tai ametivõime üles korraldama viivitamatult täielik ja usaldusväärne kriminaaluurimine rohingja moslemite massihaudade suhtes, vajaduse korral ÜRO abiga, et tagada süüdlaste vastutusele võtmine;

3.  väljendab heameelt selle üle, et Tai valitsus on tunnistanud inimkaubanduse probleemi Tais ja piirkonnas ning asjaolu, et teatud korrumpeerunud ametiasutused osalevad inimeste salaja üle piiri toimetamises; kutsub Tai valitsust ja riigi ametnikke üles lõpetama igasugune seotus kuritegelike jõukudega, kes kaubitsevad Tais rohingjade ja teiste rändajatega;

4.  kutsub kõiki piirkonna riike üles tugevdama koostööd salaja üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse vastu võitlemise valdkonnas, tagades samal ajal kannatanute kaitse; rõhutab, et ASEAN saab sellega seoses täita olulist rolli; ergutab piirkonna riikide valitsusi osalema eelseisval rändajate olukorda käsitleval piirkondlikul kohtumisel, mille korraldab Tai 29. mail 2015. aastal Bangkokis; kiidab heaks inimkaubanduse, eriti naiste ja lastega kaubitsemise vastase ASEANi konventsiooni (ACTIP) koostamise, mille ASEANi juhid peaksid 2015. aastal heaks kiitma;

5.  kutsub kõiki piirkonna riike üles allkirjastama ja ratifitseerima ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ja andma rohingja varjupaigataotlejatele vähemalt ajutise kaitse, toetades samal ajal Birma valitsust olukorra aluseks olevatele probleemidele pikaajalise ja õiglase lahenduse leidmisel;

6.  kutsub lisaks Myanmari/Birma valitsust üles muutma oma poliitikat ja võtma kõik vajalikud meetmed, et lõpetada rohingja vähemuse tagakiusamine ja diskrimineerimine; nõuab uuesti 1982. aasta kodakondsusseaduse muutmist või tühistamist, et tagada rohingjadele Myanmari/Birma kodakondsuse saamiseks võrdsed võimalused;

7.  väljendab heameelt 18. mail 2015. aastal Aung San Suu Kyi opositsioonipartei NLD (National League for Democracy) pressiesindaja poolt tehtud ja ammu oodatud avalduse üle, mille kohaselt Myanmari/Birma valitsus peaks rohingjadele kodakondsuse andma;

8.  nõuab tungivalt, et Indoneesia, Malaisia ja Tai juhid seaksid prioriteediks Bengali lahel ja Andamani merel laevadele jäetud rändajate ja pagulaste elude päästmise ning väljendab heameelt Malaisia ja Indoneesia poolt 20. mail 2015. aastal tehtud avalduse üle, milles riigid teatasid, et annavad merelt päästetud rändajatele ajutise varjupaiga;

9.  väljendab heameelt Euroopa Liidu ja selliste rahvusvaheliste organisatsioonide nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti poolt Myanmari/Birma ja Tai rohingjadele antud abi üle ning ELi humanitaarabi üle, mida on antud riigisisestele põgenikele Arakani osariigis, dokumentideta rohingjadele ja neid vastu võtnud haavatavas olukorras kogukondadele Bangladeshis ning rohingja ja Bangladeshi rändajatele, keda hoitakse Tais sisserändajate kinnipidamiskohtades (mehed) ja sotsiaalhoolduskeskustes (naised ja lapsed);

10.  kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles käsitlema seda teemat Tai, Myanmari/Birma ning teiste ASEANi liikmesriikidega suheldes võimalikult kõrgel poliitilisel tasandil;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Myanmari/Birma valitsusele ja parlamendile, Tai valitsusele ja parlamendile, ASEANi peasekretärile, ASEANi valitsustevahelisele inimõiguste komisjonile, Myanmari/Birma inimõiguste olukorraga tegelevale ÜRO eriesindajale, ÜRO pagulaste ülemvolinikule, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning piirkonna teiste riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 79.
(2) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 145.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0464.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0286.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0228.
(6) ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 144.


Svaasimaa ning inimõiguslaste Thulani Maseko ja Bheki Makhubu juhtum
PDF 171kWORD 73k
Euroopa Parlamendi 21. mai 2015. aasta resolutsioon Svaasimaa ning inimõiguslaste Thulani Maseko ja Bheki Makhubu juhtumi kohta (2015/2712(RSP))
P8_TA(2015)0212RC-B8-0473/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse Svaasimaa 2000. aasta töösuhete seadust (muudetud),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) inimväärse töö riigipõhist programmi Svaasimaa jaoks,

–  võttes arvesse Svaasimaa inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist 4. oktoobril 2011. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogus,

–  võttes arvesse ELi üldist soodustuste süsteemi, mille Euroopa Parlament kiitis heaks 31. oktoobril 2012. aastal,

–  võttes arvesse ELi 6. juuni 2014. aasta avaldust Rahvusvahelise Töökonverentsi 103. istungil Genfis,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi pressiesindaja 30. juuli 2014. aasta avaldust väljaande The Nation toimetaja Bheki Makhubu ja inimõigustele spetsialiseerunud advokaadi Thulani Maseko süüdimõistmise kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni resolutsiooni 286 sõnavabaduse kohta Svaasimaa Kuningriigis,

–  võttes arvesse 1. aprillil 2014. aastal kohapeal tehtud ELi avaldust väljaande The Nation toimetaja Bheki Makhubu ja inimõigustele spetsialiseerunud advokaadi Thulani Maseko hiljutise vahistamise ja jätkuva kinnipidamise kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni Aafrika sõnavabaduse ja teabele juurdepääsu eriraportööri 28. märtsi 2014. aasta pressiteadet Thulani Rudolf Maseko ja Bheki Makhubu vahistamise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Svaasimaal valitseb absoluutse monarhina kuningas Mswati III, kes kehtestas 1973. aastal erakorralise seisukorra, mis on 41 aastat hiljem endiselt jõus, kusjuures kuningal on täielik võim valitsuse, parlamendi ja kohtusüsteemi üle ning tema valitsuse all on inimõiguste olukord ja elatustase märkimisväärselt halvenenud, krooniline vaesus suurenenud ning õigusriigi põhimõtete järgimine vähenenud, millest annab tunnistust eelkõige erakondade tegevuse keelustamine; arvestades, et töötajate põhiõiguste rikkumised on muutunud süstemaatiliseks, ning arvestades, et viimasel aastakümnel on Svaasimaa valitsus rikkunud nii ametiühinguõigusi kui ka inimõigusi ning ILO sekkumistele ILO konventsiooni nr 87 kohaldamise küsimuses ei reageeritud;

B.  arvestades, et Svaasimaa Ametiühingute Kongressis töötav advokaat Thulani Maseko vahistati 17. märtsil 2014. aastal, kuna ta kritiseeris ühes oma artiklis Svaasimaa kohtusüsteemi vähest sõltumatust; arvestades, et 19. märtsil 2015. aastal viidi ta tema kinnipidamistingimusi kritiseeriva avaliku kirja ilmumise järel ilma advokaadita vangla distsiplinaarkomisjoni ette ning seejärel paigutati ta meelevaldselt üksikkongi; arvestades, et kuigi ta on selle otsuse edasi kaevanud, ei ole kuulamise aega ülemkohtus siiani paika pandud;

C.  arvestades, et riigi ainsaks sõltumatuks ajaleheks peetava väljaande The Nation kolumnist ja peatoimetaja Bheki Makhubu vahistati kohtusüsteemi mõnitamise ja kohtu solvamise süüdistuste alusel pärast seda, kui ta oli avaldanud kohtusüsteemi kritiseeriva artikli;

D.  arvestades, et 17. juulil 2014. aastal mõisteti Thulani Maseko ja Bheki Makhubu Svaasimaa Ülemkohtus süüdi kohtu solvamises ning neile määrati kahe aasta pikkune vanglakaristus, kuid see otsus näib ebaproportsionaalne, sest tavaline karistus sarnaste juhtumite puhul on 30 päeva vangistust võimalusega maksta selle asemel trahvi; arvestades, et kohtuotsuse teinud kohtunikku Mpendulo Simelanet nimetati ühes Maseko ajalehes avaldatud artiklis ning seega on tegemist selge huvide konfliktiga ja õiglase kohtumenetluse õiguse rikkumisega;

E.  arvestades, et Svaasimaal ei piirdu kriitikute kohtulik ahistamine Maseko ja Makhubu juhtumiga, vaid riigis valitseb murettekitav sõnavabaduse mahasurumise trend – sõnavabadust ja teabele juurdepääsu õigust piiratakse 32 eri seadusega ning erakonnad on keelustatud juba alates aastast 1973;

F.  arvestades, et lisaks kriitikute süüdistamisele kohtu solvamises kasutavad Svaasimaa ametivõimud aktivistide hirmutamiseks ning sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabaduse kasutamise piiramiseks sageli ka 2008. aasta terrorismivastast seadust ning mässule õhutamist ja õõnestustegevust käsitlevat 1938. aasta seadust; arvestades, et ametivõimud alustasid 2014. aasta septembris menetlust Thulani Maseko üle mässule õhutamise süüdistuse alusel, mis esitati tema vastu esmakordselt 2009. aastal, ning seejuures lähtutakse mässule õhutamist ja õõnestustegevust käsitlevast seadusest; arvestades, et rahvusvahelised organisatsioonid on Svaasimaa terrorismivastase seaduse sätted hukka mõistnud, kuna need ei ole mitmes aspektis kooskõlas Svaasimaa kohustustega inimõiguste vallas;

G.  arvestades, et 2014. aasta aprillis vahistati seitse inimest, keda süüdistati terrorismis, kuna nad kandsid poliitilist sõnumit edastavaid särke; arvestades, et 7. augustil 2014. aastal ütles Svaasimaa peaminister Barnabas Sibusiso Dlamini Euroopa Parlamendi poole pöördudes, et kaks Washingtonis Aafrika juhtide tippkohtumisel osalenud ametiühingujuhti tuleks valitsuse kritiseerimise eest kägistada ning et maipüha tähistamine peaks olema lubatud üksnes tunnustatud ametiühingutel;

H.  arvestades, et 8. oktoobril 2014. aastal peatas Svaasimaa töö- ja sotsiaalkindlustusminister Winnie Magagula kõikide liitude tegevuse, kusjuures otsus jõustus viivitamatult ning selle alusel saadeti laiali Svaasimaa Ametiühingute Kongress (TUCOSWA), Svaasimaa Ametiühingute Ühendus (ATUSWA), Svaasimaa Tööandjate ja Kaubanduskoja Liit (FSE&CC) ja hulk muid õigusjärgseid organeid, ning arvestades, et Svaasimaa valitsuse poolt ratifitseeritud ühinemisvabadust käsitleva ILO konventsiooni nr 87 artiklis 5 tunnustatakse töötajate organisatsioonide õigust moodustada omal äranägemisel liite ja ühendusi;

I.  arvestades, et Svaasimaa valitsus eiras täielikult rahvusvahelise ametiühinguliikumise soovitusi ja korduvaid üleskutseid austada Svaasimaa poolt ratifitseeritud rahvusvaheliste konventsioonide, eelkõige ILO konventsiooni nr 87 alusel tagatud õigusi, ning arvestades, et selle asemel võeti töötajatelt täielikult õigus moodustada vabalt ühendusi ja tegeleda ametiühingutööga;

J.  arvestades, et pärast seda, kui Rahvusvaheline Ametiühingute Konföderatsioon korraldas 14.–16. mail 2015 Svaasimaale teabekogumismissiooni, et hinnata ühinemisvabaduse suhtes tehtud edusamme ja külastada poliitilisi aktiviste ja inimõiguslasi, registreeriti TUCOSWA lõpuks uuesti; arvestades, et sellele vaatamata ei ole ametivõimud lubanud, et nad ei sekku enam ametiühingute juhtimisse ja tegevusse, ning politseinikud on juba ilmunud ametiühingute koosolekutele;

K.  arvestades, et EL viis 15. juulil 2014. aastal lõpule majanduspartnerluslepingut käsitlevad läbirääkimised Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) majanduspartnerluslepinguga tegeleva rühmaga (sh Svaasimaaga) ning see küsimus tuleb 2015. aasta teisel poolel Euroopa Parlamendis lepingu võimaliku heakskiitmise eesmärgil arutusele;

L.  arvestades, et novembris 2014 jäi Svaasimaa ilma Aafrika kasvu ja võimaluste akti (AGOA) raames USAga sõlmitud sooduskaubanduslepingust, kuna valitsus ei viinud läbi vajalikke reforme, mis lubati 2013. aastal vabatahtlikult läbi viia ja mis hõlmasid tegelemist ühinemis-, kogunemis- ja sõnavabaduse piiramise probleemiga (näiteks Maseko ja Makhubu vangistamisega) ning terrorismivastase seaduse, avaliku korra seaduse ja töösuhete seaduse muutmist;

M.  arvestades, et 11. Euroopa Arengufondi (EAF) raames on EL eraldanud perioodil 2014–2020 riikliku soovituskava jaoks 62 miljonit eurot ning prioriteetide hulka kuuluvad hea valitsemistava, läbipaistvuse, vastutuse, kohtusüsteemi sõltumatuse, õigusriigi põhimõtete ja julgeoleku tugevdamise toetamine;

1.  nõuab Maseko ja Makhubu viivitamatut ja tingimusteta vabastamist, kuna nende vangistamine on otseselt seotud sõna- ja arvamusvabaduse õiguspärase kasutamisega; nõuab samuti kõikide meelsus- ja poliitvangide, sh Rahva Ühendatud Demokraatliku Liikumise (PUDEMO) esimehe Mario Masuku ja Svaasimaa noortekongressi peasekretäri Maxwell Dlamini viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; mõistab hukka mõlema vangi halvad kinnipidamistingimused ning kutsub Svaasimaa ametivõime üles tagama igas olukorras nende kehalise ja vaimse puutumatuse;

2.  tuletab meelde Svaasimaa poolt Cotonou lepinguga võetud kohustust austada demokraatiat ning õigusriigi ja inimõiguste põhimõtteid, sealhulgas sõnavabadust ja ajakirjandusvabadust; peab äärmiselt murettekitavaks demokraatia ja põhiõiguste olukorra halvenemist Svaasimaal ning valitsuse üha karmimat reaktsiooni teda kritiseerivate isikute vastu;

3.  märgib, et Maseko ja Makhubu karistused on palju karmimad kui teiste sarnaste juhtumite puhul ning peab seda selgeks katseks aktivistid vaigistada ja tuua nad teistele hoiatuseks, nagu ütles ka karistuse määranud kohtunik; nõuab, et Svaasimaa valitsus lõpetaks viivitamatult ametivõimude hirmutamistaktika ajakirjanike, advokaatide, sõltumatult meelestatud kohtunike, ametiühingutöötajate ja parlamendiliikmete vastu, keda on ähvardatud vägivalla, vahistamise, kohtu alla andmise ja muude survevahenditega, kuna nad on toetanud inimõigusi, õigusriigi põhimõtete järgimist või poliitilisi reforme;

4.  kutsub Svaasimaa valitsust üles alustama ametiühingutega tegelikku dialoogi seadusandlike reformide üle, mille abil tagada töötajate õiguste austamine vastavalt rahvusvahelistele kohustustele;

5.  kutsub Svaasimaa ametivõime üles võtma konkreetseid meetmeid, et järgida ja edendada sõnavabadust, tagada demokraatia ja pluralism ning kehtestada selline õigusraamistik, mis võimaldab erakondade registreerimist, tegutsemist ja täielikku kaasamist kooskõlas riigi rahvusvaheliste ja piirkondlike kohustustega inimõiguste vallas ning Svaasimaa põhiseadusega, eriti selle artikliga 24;

6.  rõhutab, et kohtusüsteemi sõltumatus on üks demokraatia aluspõhimõtteid, millest tuleb kinni pidada;

7.  on seisukohal, et poliitiliste aktivistide vangistamine ning ametiühingute keelustamine on selges vastuolus demokraatia, õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste austamise kohustusega, mis tuleneb nii Cotonou lepingust kui ka SADC majanduspartnerluslepingu jätkusuutliku arengu peatükist, kusjuures Euroopa Parlamendi toetus nimetatud lepingule sõltub võetud kohustuste, sealhulgas rahvusvaheliste konventsioonide ja eelkõige peamiste ILO normide, nagu konventsioonide nr 87 ja 98 järgimise kohustuse täitmisest;

8.  tuletab meelde, et EL andis Svaasimaale üldise soodustuste süsteemi raames eelistingimused kaubanduse ergutamiseks eesmärgiga tagada peamiste inimõiguste ja töötajate õiguste ning hea valitsemistava järgimine; on seisukohal, et ametiühingute keelustamine ja poliitiliste oponentide vangistamine on nende eesmärkidega vastuolus;

9.  palub seetõttu, et komisjon täidaks oma kohustust jälgida, kuidas järgib Svaasimaa üldise soodustuste süsteemi raames inimõigusi ning töö- ja keskkonnakonventsioone, ning palub, et komisjon alustaks uurimist selle kindlaksmääramiseks, kas üldise soodustuste süsteemi alusel kaitstavaid töötajate õigusi on tõsiselt ja süsteemselt rikutud või mitte;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Svaasimaa valitsusele, Lõuna-Aafrika Arenguühenduse liikmesriikide valitsustele, Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile, Aafrika Liidule ning ÜRO peasekretärile.


Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamine
PDF 209kWORD 102k
Euroopa Parlamendi 21. mai 2015. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta) (2014/2220(INI))
P8_TA(2015)0213A8-0054/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist (vastavalt Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu aastaaruandele ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Euroopa Parlamendile esitatud aastaaruannet ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta (12094/14), eriti selle Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat käsitlevaid osi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ja V jaotist ning eriti selle artikleid 21, 24 ja 36,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 19.-20. detsembri 2013. aasta kohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse 4. aprillil 2014 ja 7. novembril 2014 toimunud ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ning ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat käsitleva parlamentidevahelise konverentsi järeldusi,

–  võttes arvesse 12. detsembril 2003. aastal Euroopa Ülemkogu vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas” ning selle rakendamise aruannet „Julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”, mille Euroopa Ülemkogu 11.–12. detsembril 2008. aastal heaks kiitis,

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta ja 18. novembri 2014. aasta kohtumiste järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ning Euroopa Kaitseagentuuri juhi 7. juuli 2014. aasta eduaruannet Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembris toimunud kohtumise järelduste rakendamise kohta,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ning komisjoni ühisteatist „ELi terviklik lähenemisviis väliskonfliktidele ja -kriisidele” ning nõukogu 12. mai 2014. aasta järeldusi selle kohta,

–  võttes arvesse ühisteatist „Euroopa Liidu küberjulgeoleku strateegia: avatud, ohutu ja turvaline küberruum” ning sellega seotud nõukogu 25. juuni 2013. aasta järeldusi, samuti 18. novembril 2014. aastal vastu võetud ELi küberkaitsepoliitika raamistikku,

–  võttes arvesse 24. juunil 2014. aastal vastu võetud Euroopa Liidu merendusjulgeoleku strateegiat ja 2014. aasta detsembris vastu võetud Euroopa Liidu merendusjulgeoleku strateegia tegevuskava,

–  võttes arvesse nõukogu 24. juuni 2014. aasta otsust solidaarsusklausli liidupoolse rakendamise korra kohta,

–  võttes arvesse 18. novembril 2014. aastal vastu võetud süstemaatilise ja pikaajalise kaitsekoostöö poliitikaraamistikku,

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuli 2013. aasta teatist „Konkurentsivõimelisem ja tõhusam kaitse- ja julgeolekusektor” (COM(2013)0542) ja 24. juuni 2014. aasta rakendamise tegevuskava (COM(2014)0387),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi nr 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ(2),

–  võttes arvesse oma resolutsioone ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta, eriti 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(3) ning resolutsiooni Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi kohta(4), samuti 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika merendusmõõtme kohta(5) ja resolutsiooni Euroopa Liidu sõjaliste struktuuride olukorra ja tulevikuväljavaadete kohta(6),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni küberjulgeoleku ja -kaitse kohta(7),

–  võttes arvesse oma 3. aprilli 2014. aasta resolutsiooni ELi tervikliku lähenemisviisi ja selle mõju kohta ELi välistegevuse järjepidevusele(8),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta soovitust liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning komisjoni asepresidendile, nõukogule ja komisjonile Euroopa välisteenistuse korralduse ja toimimise läbivaatamise kohta 2013. aastal(9) ning nõukogu 17. detsembri 2013. aasta järeldusi Euroopa välisteenistuse 2013. aasta tegevuse läbivaatamise tulemuste kohta(10),

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 1,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0054/2015),

Üldine julgeolekuolukord

1.  on arvamusel, et Euroopa Liidu ja selle ida- ja lõunanaabruse julgeolekuolukord on üha ebastabiilsem ja heitlikum paljude pikaajaliste ja uute julgeolekuprobleemide tõttu; on seisukohal, et konflikt Ida-Ukrainas ning konfliktid Süürias ja Iraagis koos terroriorganisatsiooni ISIS esilekerkimise, Liibüa kriisi ja Aafrika (eelkõige Saheli, Liibüa ja Aafrika Sarve piirkonna) terrorismiohuga ohustavad otseselt liidu julgeolekut; on samuti seisukohal, et USA tasakaalustamispüüdlused Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas ning liikmesriikide kaitse-eelarvetes ja kaitsevõimes avalduvad finantskriisi tagajärjed rõhutavad tõsiasja, et liidul ja liikmesriikidel tuleb suurema vastutustundega suhtuda oma julgeolekusse ja kaitsesse; rõhutab, et Euroopa Liit saab reageerida eespool toodud uutele julgeolekuprobleemidele tõhusalt ainult siis, kui selle struktuurid ja liikmesriigid teevad ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)/ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) raames ühist ja tõeliselt koordineeritud koostööd;

2.  on arvamusel, et Euroopa Liidu piirid ja lähinaabrus ei ole alates Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP)/ÜJKP loomisest 1990. aastate lõpus kunagi nii ebastabiilsed olnud; tunneb muret, et liit ei suuda kõigi nende ohtudega silmitsi seistes võtta endale ühtse ja otsustava tegutseja rolli, ning et liiga sageli võidakse tugineda ühe või mitme liikmesriigi algatustele või ajutistele ühendustele, kus ELil on üksnes marginaalne või abistav roll;

3.  on seisukohal, et liit ja selle liikmesriigid peavad suutma uute julgeolekuprobleemidega kiiresti kohaneda, kasutades eelkõige tõhusalt ära ÜJKP olemasolevad vahendid, sh sidudes need paremini ELi välispoliitika vahendite, humanitaarabi ja arengupoliitikaga, kooskõlastades tihedamalt liikmesriikide meetmeid ja ressursside panustamist ning rakendades vajaduse korral pragmaatiliselt ja paindlikult uusi mehhanisme Euroopa solidaarsuse väljendamiseks; toonitab, et piir välis- ja sisejulgeoleku vahel on üha hägusam; nõuab seetõttu suuremat kooskõla välis- ja sisevahendite vahel ning liikmesriikide vahelist suuremat koostööd ja kooskõlastamist, eelkõige terrorismi- ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses, küberkaitse ja rände valdkonnas, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja juhtimisel;

4.  rõhutab, et liidu tugevus ja tõhusus peituvad võimes mobiliseerida ressursse ja kaasata üheaegselt väga erinevaid diplomaatia-, julgeoleku-, kaitse-, majandus-, kaubandus-, arengu- ja humanitaarvaldkonna vahendeid, järgides samal ajal täiel määral ÜRO põhikirja sätteid; rõhutab, et ÜJKP sõjalised ja tsiviilvahendid on sellise kõikehõlmava lähenemisviisi lahutamatu osa;

Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembri kohtumisest 2015. aasta juuni kohtumiseni: kas ÜJKP on ikka prioriteet?

5.  kiidab heaks nõukogu 2013. aasta detsembrikuise kohtumise järeldused, milles tunnistatakse vajadust muuta ÜJKP tulemuslikumaks, suurendada selle nähtavust ja mõju, tõhustada võimete arendamist ja tugevdada Euroopa kaitsetööstust;

6.  peab kahetsusväärseks, eelkõige ebastabiilsuse suurenemise tõttu väljaspool liitu, et 2013. aastal antud poliitilisele tõukele ei järgnenud tõhustatud koostööd ega kaugeleulatuvatele eesmärkidele vastavate konkreetsete meetmete märkimisväärset ja kiiret rakendamist; on seisukohal, et liidul ei ole praegu peaaegu üldse selliseid operatiivseid, võimekust tagavaid ja tööstuslikke vahendeid, mille abil otsustavalt osaleda rahvusvaheliste kriiside ennetamisel ja ohjamisel ja kinnitada oma strateegilist sõltumatust ja enda strateegilisi huve kooskõlas Lissaboni lepingu artiklis 21 sätestatud väärtuste ja normidega; palub liikmesriikidel võtta kiiresti konkreetsed meetmed;

7.  tunneb heameelt Federica Mogherini nimetamise üle uueks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgeks esindajaks ja komisjoni asepresidendiks; kiidab heaks pr Mogherini esimesed avaldused ning tema otsuse võtta üle välisasjade nõukogu ja kaitsenõukogu juhatamine, mis näitab huvi ÜJKP vastu; loodab, et need seisukohad annavad positiivse tõuke ÜJKP arengule; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil olla juhtfiguur ÜJKP edasise rakendamise ja Euroopa kaitsevõime ühendamise ja ühise kasutamise nimel töötamisel; kutsub komisjoni üles jätkama liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja juhtimisel volinike tasandil kaitsevaldkonna rakkerühma tööd, et tagada poliitilised suunised ja järelevalve;

8.  eeldab, et Euroopa Ülemkogu taas kord kaitseküsimustele keskenduva kohtumise ajaks 2015. aasta juunis suudavad liikmesriigid ja ELi institutsioonid võtta detsembris 2013 võetud kohustustele vastavad konkreetsed meetmed; väljendab rahulolu selle üle, et riigipead on kinnitanud, et kaitsenõukogu kohtumine toimub 25. ja 26. juunil 2015, ning kutsub neid üles andma kriitilist hinnangut vähesele rakendamisele ja suurendama survet kaitsealasele bürokraatiale, et rakendada 2013. aasta detsembris kõrgeimal poliitilisel tasandil vastu võetud otsused; rõhutab, et Euroopa Ülemkogu 2015. aasta juuni kohtumine peab ergutama tõrksaid liikmesriike investeerima rohkem vahendeid kaitsevaldkonda ja peab samuti keskenduma oma jõupingutustes neile kriisiohjamise valdkondadele, kus EL saab luua tõelist lisaväärtust;

9.  on arvamusel, et eesseisval Euroopa Ülemkogu kaitseteemalisel kohtumisel tuleks teha otsused, mis toovad täielikus kooskõlas NATOga kaasa liidu ja liikmesriikide territoriaalkaitsealase võimekuse ja sisejulgeolekuprobleemidele reageerimise võime suurendamise, vajalike missioonide käivitamise võime väljatöötamise, et ELi panus kriisiohjamisse oleks sisuline, Euroopa Kaitseagentuuri ja Euroopa kaitsesektori tööstusliku baasi tugevdamise ja sellise tervikliku julgeolekukontseptsiooni arendamise, milles on ühendatud julgeoleku sise- ja välismõõde;

ÜJKP missioonid ja operatsioonid

10.  on mures, et viimaseid ÜJKP tsiviil- ja sõjalisi operatsioone saadavad endiselt juba aastaid teada olevad struktuurilised vajakajäämised, nimelt tõhususe puudumine tsiviil-sõjalisele tegevusele viivitamata reageerimisel, aeglane ja jäik otsuste tegemise protsess, tõhustatud solidaarsuse vajadus ELi liikmesriikide vahel missioonide rahastamise valdkonnas, missioonide mandaatide ebakõla missioonide tegevuskeskkonnaga, eelarvekärped, probleemid vägede moodustamisega, logistilise reageerimise ja rahaliste vahendite puudumine;

11.  on seisukohal, et ÜJKP missioonide ja operatsioonide rahastamise küsimus on sellele poliitikale tuleviku kindlustamise seisukohast otsustava tähtsusega; peab kahetsusväärseks, et nõukogu 2013. aasta detsembris sel teemal algatatud arutelust ei ole tänaseks sündinud konkreetseid ettepanekuid; nõuab, et Athena mehhanismi kasutataks süstemaatiliselt ÜJKP missioonide ja operatsioonide käivitamisega seotud kulude (vägede majutamiseks loodavad taristud, vägede lahingutegevusse sisenemise punktide loomiseks vajaminevad kulud ning vajaduse korral toiduaine- ja kütusevarud) kandmine; nõuab, et sama Athena mehhanismi kasutataks selleks, et hallata rahalisi vahendeid, mis saadakse liikmesriikide kahepoolsete kokkulepete alusel, kolmandatelt riikidelt või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, et need saaksid osaleda konkreetse operatsiooni rahastamises, ja et eriti nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel toetataks kolmandate riikide osalemist ELi kriisireageerimise operatsioonidel ja missioonidel;

12.  toetab täiendavaid jõupingutusi tsiviilmissioonide rahastamise kiirendamiseks ning otsustamismenetluste ja rakendamiskorra lihtsustamiseks; on sellega seoses arvamusel, et komisjon peaks kooskõlas finantsmääruse artikliga 210 kehtestama delegeeritud õigusaktidega ÜJKP kriisiohjemeetmetele hanke erieeskirjad, et aidata kaasa operatsioonide kiirele ja paindlikule läbiviimisele;

13.  nõuab eelrahastamise mehhanismi loomist, mis võimaldab aidata ÜJKP missioonil osaleda soovivatel liikmesriikidel vastavaid kulusid kanda, lihtsustades nii missiooni käivitamise otsust;

14.  rõhutab, et ELi panus rahvusvahelisse julgeolekusse, kriisiohjamisse ja rahuvalvesse ELi tsiviil- ja sõjaliste missioonide ja operatsioonide kaudu on liidu tervikliku lähenemisviisi tähtis osa; märgib, et Euroopa Liidu alates 2009. aastast toimunud tsiviil- ja sõjalised missioonid on liiga sageli pigem täitnud kriisiolukordades liidu nähtavuse suurendamise rolli kui olnud põhjalikul analüüsil ja kavandamisel põhinev strateegiline vahend; on veendunud, et sellised missioonid, mille professionaalsust ja personali pühendumust piirkonnas tuleb rõhutada ja tunnustada, peaksid olema tõhusalt ja vastutustundlikult toimiv reaalne poliitiline vahend, mis on osa üldisest tegevusstrateegiast, eelkõige ELi naabruses; toetab Euroopa välisteenistuse kriisiohjestruktuuride käimasolevat läbivaatamist; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat muutma olemasolevad struktuurid palju tõhusamaks, et need suudaksid reageerida tekkivatele kriisidele kiiremini ja asjakohasemalt, ning vähendama muu hulgas paralleelstruktuuride arvu;

15.  on seisukohal, et edukate missioonide oluline aspekt on piisava väljaõppe, juhtimis- ja muude oskustega kvalifitseeritud personal;

16.  peab näiteks küsitavaks, kas oli asjakohane käivitada Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissioon Liibüas (EUBAM Libya) ja seda jätkata sellises institutsioonilises ja julgeolekukeskkonnas, kus sellega ei suudetud kordagi seatud põhieesmärke täita; nõuab Liibüa vajaduste ümberhindamist hiljutiste murettekitavate sündmuste taustal, et tegeleda asjakohaselt julgeolekuprobleemidega, sh seoses praeguste terrorismivastaste pingutustega Malis ja Saheli piirkonnas;

17.  on seisukohal, et tuleks hinnata praegu toimuva 17 ELi välismissiooni tõhusust;

18.  peab Gaza sektoris valitsevat olukorda silmas pidades samuti kahetsusväärseks, et nõukogus ei ole ikka veel suudetud lõpule viia piirihaldamise abimissiooni Rafahi piiriületuspunktis (EUBAM Rafah) käsitlevaid arutelusid; nõuab kõnealuse missiooni taaskäivitamist ning selle mandaadi, personali ja vahendite läbivaatamist, et missiooniga võidaks osaleda Gaza sektori ning Egiptuse ja Israeli vaheliste piiride kontrollimisel;

19.  tunneb heameelt ELi mitmekülgse tegevuse üle Aafrika Sarve piirkonnas, sh ÜJKP missioonide ja operatsioonide EUTM Somalia, EUNAVFOR Atalanta ja EUCAP Nestor kaudu; märgib sellega seoses, et EUCAP Nestori tegevus toimub keerukas institutsioonilises ja tegevuskeskkonnas, kus on suur hulk rahvusvahelisi, sh ELi osalejaid; kutsub sellega seoses nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles muutma missiooni eesmärke ratsionaalsemaks;

20.  loodab, et kaks sel aastal käivitatud tsiviilmissiooni, nimelt tsiviiljulgeoleku sektori reformimise nõustamismissioon Ukrainas (EUAM Ukraine) ja Mali sisejulgeolekujõudude toetusmissioon (EUCAP Sahel Mali), täidavad tõhusalt oma mandaati ning keskenduvad selgelt määratletud, mõõdetavatele ja pikaajalistele eesmärkidele;

21.  märgib, et alates 2013. aasta juunist on kasutusel olnud ladu, mis võimaldab ÜJKP tsiviilmissioonide läbiviimiseks vajalike vahendite kiiret kasutuselevõttu; on seisukohal, et lao tõhusa kasutamise tagamiseks peaks see olema asjaomase missiooni juhi ja tema määratletud vajaduste teenistuses ning mitte sõltuma komisjoni otsustest; nõuab lao tegevuse kohta aastaaruannete koostamist, mis võimaldab konkreetselt hinnata, milline on lao lisandväärtus tsiviilmissioonide käivitamise kiiruse seisukohast;

22.  kiidab heaks käimasolevad uuringud, mis käsitlevad ühise teeninduskeskuse loomist ÜJKP tsiviilmissioonide läbiviimiseks vajalike vahendite koondamiseks ning missioonide käivitamise tõhustamiseks; nõuab ühise teeninduskeskuse loomist; on seisukohal, et kõige tõhusam lahendus oleks luua Euroopa välisteenistuse raames keskne institutsiooniline struktuur, kuhu koondataks praegu tsiviilmissioonide vahel laiali olevad teenistusüksused (personal, IT, logistika jne) ja mille abil ratsionaliseeritaks nende tegevus;

23.  tõdeb, et ÜJKP sõjaliste operatsioonide puhul on üha sagedamini tegemist keskendumisega relvajõudude koolitusele (EUTM Mali ja EUTM Somalia); tunneb heameelt selliste operatsioonide läbiviimise otsuse üle, kuid nõuab nende mandaadi kohandamist konkreetsetele asjaoludele; leiab, et loodud üksused peavad olema täielikult toimivad, st neil peab olema pealetungivõime; peab kahetsusväärseks, et täitevvolitustega missioonide läbiviimist kaalutakse nüüdseks harva; on veendunud, et arvestades pidevat ohuolukorda ELi naabruses, ei saa liit endale lubada keskendumist üksnes kriisijärgselt kasutatavatele vahenditele või kriisi lahendamisele kaasa aitamisele, vaid peab suutma osaleda kogu kriisiohjamise spektris kooskõlas ÜRO põhikirjaga;

24.  peab äärmiselt kahetsusväärseks sõjaliste operatsioonide käivitamisel esile kerkinud järjepidevaid probleeme relvajõudude moodustamisega; märgib, et kõigis liidu käimasolevates sõjalistes operatsioonides osaleb vaid maksimaalselt kuus liikmesriiki, välja arvatud EUTM Mali, millesse panustab 23 liikmesriiki; ergutab liikmesriike toetama operatsioone suuremate relvajõududega, kui neil on olemas selleks vajalik võimekus; rõhutab vajadust ühise ja koostööpõhise lähenemisviisi järele relvajõudude moodustamise probleemidega tegelemisel; tunneb heameelt kolmandate riikide panuse üle, mis annab tunnistust partnerlussuhete elujõulisusest ÜJKP raames; palub liikmesriikidel näidata suuremat tahet seoses ELi sõjaliste operatsioonidega ning panustada vastavalt sellise tegevuse jaoks mõeldud ressurssidesse ja võimesse;

25.  on seisukohal, võttes arvesse asjaolu, et nii liidu tsiviilmissioonid (EUCAP) kui ka sõjalised operatsioonid (EUTM) keskenduvad koolitusele, et tuleks luua selline struktuuripoliitika, millega püütakse pakkuda kõnealustele missioonidele pikaajalisi tulemuslikke mandaate ja konkreetsetele oludele vastavaid eesmärke ning eelarvelist tuge ja materiaalseid vahendeid; on arvamusel, et selline uus poliitika, mis oleks liidu arengukoostöö osa, võimaldaks ellu viia algatuste „Väljaõpe ja varustamine” ja „E21” raames käimasolevad projektid, mille eesmärk on suurendada kolmandate riikide võimet (varustus, relvad, taristu, töötasu), et neil oleks tegutsemisvõimelised relvajõud; ergutab sellega seoses komisjoni uurima innovaatilisi rahastamisallikaid;

26.  võtab teadmiseks nõukogu 2013. aasta novembris väljendatud valmisoleku parandada lahingugruppide modulaarsust ja paindlikkust, et neid oleks võimalik kasutada kõikvõimalike kriisiohje ülesannete täitmisel; märgib aga, et seni ainus ja üsna tagasihoidlik edusamm on olnud ettepanek, et Athena mehhanism peaks katma lahingugruppide strateegilise toimetamise tegevuspiirkonda; tunnistab, et konstruktiivse suhtumise puudumine kõigi liikmesriikide seas on olnud lahingugruppide kasutamist takistav poliitiline ja operatiivne tegur;

27.  väljendab rahulolu nõukogu viimase mitteametliku kaitseteemalise kohtumise positiivse sõnumi üle ELi lepingu artiklis 44 potentsiaali uurimise kohta; peab siiski kahetsusväärseks, et erinevad seisukohad selles valdkonnas ei ole võimaldanud artikli 44 kohaldamisega seotud küsimustega edasi minna; on arvamusel, et artikli 44 rakendamine võimaldaks tunduvalt suurendada liidu tegevuse paindlikkust ja kiirust ning seega ka liidu suutlikkust ümbritsevatele ohtudele vastu astuda; nõuab tungivalt, et need liikmesriigid, kes ei ole huvitatud ÜJKP operatsioonides osalemisest või kellel ei ole selleks vahendeid, võtaksid konstruktiivse seisukoha, võimaldades teistel liikmesriikidel soovi korral osaleda;

28.  palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil uurida ka Lissaboni lepingu muude asjakohaste artiklitega seotud võimalusi, eelkõige neid, mis puudutavad käivitusfondi (Euroopa Liidu lepingu artikkel 41), alalist struktureeritud koostööd (Euroopa Liidu lepingu artikkel 46), solidaarsusklauslit (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 222) ja vastastikuse kaitse klauslit (Euroopa Liidu lepingu artikkel 42);

29.  nõuab, et tõsiselt kaalutaks võimalust kasutada – kehtestades vajaliku modulaarsuse tagava korra – olemasolevaid rahvusvahelisi peakortereid, nt Eurocorps Strasbourgis, mille tõhusus kohapeal tegutsedes on juba tõestust leidnud;

30.  avaldab imestust, et ELi tasandil ei ole veel ühtset strateegiat, et võidelda ELi julgeolekut ähvardavate uute ohtude vastu; tunneb heameelt nõukogu valmisoleku ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pühendumuse üle algatada välis- ja julgeolekupoliitika probleemide ja võimaluste alane strateegiline mõttevahetusprotsess; tuletab meelde, et selle protsessi eesmärk on töötada välja uus ühine Euroopa julgeolekustrateegia, milles määratakse kindlaks uued geostrateegilised stsenaariumid, ilmnenud ohud ja ülemaailmsed probleemid ja määratletakse meetmed, mida EL võib nende suhtes võtta, eelkõige ÜVJP ja ÜJKP raames; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti lisaks üles algatama laiaulatuslikku protsessi, et töötada välja veelgi ambitsioonikam Euroopa julgeoleku- ja kaitseteemaline valge raamat, et ühtlustada ELi strateegilisi sihte ja võimekuse arendamise protsesse; ootab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tulevast teatist, mille eesmärk on hinnata globaalsel tasandil toimunud muutuste mõjusid ning määrata sellest lähtuvalt kindlaks ELi probleemid ja võimalused;

31.  tunneb heameelt 18. novembril 2014. aastal vastu võetud ELi küberkaitsepoliitika raamistiku üle, millega sätestatakse ÜJKP küberkaitse viis prioriteeti ja selgitatakse eri osalejate rolli; peab tervitatavaks raamistiku eesmärki toetada riikide küberkaitsevõime arengut ja tugevdada ÜJKP vahendite jaoks kasutatavate kommunikatsioonivõrkude kaitset; toonitab küberkaitse ühise taseme saavutamise tähtsust liikmesriikide seas, et minna piisavalt edasi küberkaitsealase koostööga ja tugevdada ELi küberrünnete ja küberterrorismi vastu võitlemise suutlikkust, ning loodab, et see tegevuskava saab lähtealuseks liikmesriikide riiklike julgeolekustrateegiate küberkaitset hõlmavate küsimuste süstemaatilisemale integreerimisele ning küberkaitsega seotud probleemide olulisuse teadvustamisele ELi institutsioonide tasandil; nõuab lisaks ühtset Euroopa strateegiat elutähtsa (digitaalse) infrastruktuuri kaitsmiseks küberrünnakute vastu, kaitstes ja edendades samas ka kodanike digiõigusi ja -vabadusi; tuletab meelde vajadust selguse suurendamise ja nõuetekohase õigusraamistiku järele, arvestades küberrünnakute toimepanijate tuvastamise keerukust ja vajadust proportsionaalsete ja vajalike vastumeetmete järele kõigil juhtudel;

32.  juhib tähelepanu otsesele ohule kübervaldkonnas ning rõhutab vastupidavuse ja valmisoleku vajadust ELis, et reageerida küberkriisidele ka ÜJKP kontekstis, ning julgustab seetõttu kõiki liikmesriike märkimisväärselt ja viivitamata edasi arendama oma küberkaitsealast võimet; rõhutab, et on oluline investeerida kõrgelt kvalifitseeritud inimkapitali ning teaduse ja innovatsiooni valdkonda; rõhutab vajadust tsiviil- ja sõjalise valdkonna koostoime ja vastastikuse täiendavuse järele ELi küberjulgeolekus ja -kaitses; rõhutab NATOga küberkaitsealase koostöö suurendamise tähtsust;

33.  rõhutab Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste organisatsioonide, eriti ÜRO, NATO, Aafrika Liidu ja OSCE vahelise koostöö olulisust julgeoleku ja kaitse vallas; tunneb heameelt 2014. aasta septembris Walesis toimunud NATO tippkohtumise deklaratsiooni üle, milles kinnitati NATO toetust ÜJKP arendamisele; nõuab meetmete rakendamist, et saavutada kahe organisatsiooni vastastikune tugevdamine;

Ressursid

34.  on seisukohal, et 2008. aasta majandus- ja finantskriisi tagajärjel vähendasid liikmesriigid oma kaitse-eelarvet ning see toimus nendevahelise kooskõlastamiseta, mis ohustab nüüd liidu strateegilist sõltumatust ja liikmesriikide suutlikkust tagada relvajõudude vajalik tegutsemisvõime ning kahjustab liidu kui üleilmse julgeoleku tagaja kohustusi ja potentsiaali; rõhutab vajadust eelnevalt kavandada strateegilist investeerimist varustuse soetamisse ja uuendamisse liikmesriikide vahel;

35.  on kindlalt veendunud, et ELi jaoks on äärmiselt oluline turvalise, avatud ja puhta merekeskkonna tagamine, mis võimaldab kaupade ja inimeste vaba liikumist ning ookeanide loodusrikkuste rahumeelset, seaduslikku, õiglast ja säästvat kasutamist; on veendunud, et seetõttu tuleks edasi arendada ELi institutsioonilist tsiviil- ja sõjalist raamistikku, et rakendada Euroopa merendusjulgeoleku strateegiat; märgib, et valdavalt kontrollivad strateegilisi varasid, elutähtsat infrastruktuuri ja võimet liikmesriigid ja et Euroopa julgeoleku jaoks on esmatähtis nende tahe edendada koostööd;

36.  tunneb heameelt, et nõukogu võttis 18. novembril 2014 vastu pikaajalise süstemaatilise kaitsealase koostöö poliitilise raamistiku, mis põhineb võime planeerimise protsesside koordineerimisel ja teabevahetusel; rõhutab, et samal eesmärgil peaksid liikmesriigid jätkama Euroopa Kaitseagentuuri varustuse ühiskasutust käsitleva tegevusjuhendi rakendamist, et tunduvalt tõhusamalt ette näha tulevasi võime alaseid puudujääke ning süstematiseerida võime arendamiseks tehtav koostöö; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil esitada tõendid kaitsealase koostöö tugevdamiseks võetavate erimeetmete kohta; palub liikmesriikidel seoses kahe- või mitmepoolse kaitsealase koostöö koordineerimatu suurenemisega alustada parema koordineerimise jaoks alalist struktureeritud koostööd (PESCO) ning kasutada ELi rahalisi vahendeid rahuaja koostöös; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil esitada realistlikud plaanid PESCO eduka käivitamise kohta;

37.  tunneb heameelt, et nõukogu võttis 2014. aasta novembris vastu Euroopa Kaitseagentuuri kinnitatud 2014. aasta võimearendusplaani, milles on määratletud võimearenduse 16 prioriteeti; tunneb heameelt ka töö üle, mida Euroopa Kaitseagentuur on teinud koostööd andmebaasi (Codaba) kaudu, mille abil kaardistatakse liikmesriikide koostöövõimalused, pannes sellega koostöövõimalustele aluse; nõuab tungivalt, et liikmesriigid arvestaksid piisaval määral nende vahenditega oma sõjalise võime arendamisel; nõuab, et rangelt välditaks juba mujal toimuvate algatuste dubleerimist ja et suuremat tähelepanu pöörataks nende meetodite kindlakstegemisele, mis annavad tõelist lisaväärtust;

38.  peab üllatavaks, et ELi tasandil ei ole veel kasutusele võetud koostööd ja ühiskasutust edendavaid maksusoodustusi; märgib, et 2013. aasta detsembris toimunud nõukogu istungil kutsuti üles selliseid võimalusi kaaluma, ja peab kahetsusväärseks, et aasta jooksul ei ole arutelud viinud konkreetsete meetmete võtmiseni selles valdkonnas; märgib, et Belgia valitsus on juba kinnitanud ajutise käibemaksuvabastuse teatavate Euroopa Kaitseagentuuri projektide, nt Satcom, ettevalmistusetappide ajaks; on seisukohal, et sellised maksuvabastused peaksid olema pidevad ning laienema taristutele ja võimekusega seotud konkreetsetele projektidele NATOs või ELis tsiviilotstarbega teadusuuringute taristute jaoks olemasoleva mehhanismi eeskujul; nõuab kõigi muude algatuste väljaarendamist, mis võiksid innustada Euroopa sidusrühmade vahelist koostööd;

39.  tunneb heameelt olemasolevate koostöömudelite üle, nagu Euroopa lennutranspordi juhtimissüsteem (EATC), ning selle laienemise üle üha uutesse liikmesriikidesse; peab kahetsusväärseks, et kuigi see süsteem on juba aastaid olemas olnud, ei ole seda seni kohandatud kasutamiseks muudes kaitsevõime valdkondades; kutsub üle kasutama Euroopa lennutranspordi juhtimissüsteemi muudes tegevusabi valdkondades oluliste võimete puudujääkide korvamiseks;

40.  märgib tagasihoidlikku edu, mida on saavutatud ühiskasutust käsitlevate projektide puhul; tunneb eriti heameelt edusammude üle õhus tankimise võime arendamisel, mis on võimalikuks saanud mitmeotstarbeliste tankerlennukite hankimisega; peab kahetsusväärseks, et seni on selle projektiga liitunud üksikud liikmesriigid, ning kutsub liikmesriike, kelle kõnealuses valdkonnas tegutsemine jätab soovida, projektiga ühinema; leiab, et liikmesriigid peaksid jätkama ühiskasutust käsitlevaid projekte, keskendudes ÜJKP raames koostöös Euroopa Kaitseagentuuri ja Euroopa Liidu sõjalise staabiga tuvastatud kuueteistkümnele võime valdkonnale;

41.  võtab teadmiseks nõukogu valmisoleku arendada ELi suutlikkuse suurendamise projekte, muu hulgas näiteks kaugjuhitavate õhusõidukite süsteeme (RPAS) ja riiklikku satelliitsidet; võtab teadmiseks, et kaugjuhitavate õhusõidukite süsteemi integreerimiseks Euroopa lennundussüsteemi esialgu aastaks 2016 on vaja reguleerivat raamistikku, võttes arvesse nii tsiviil- kui sõjalise valdkonna vajadusi ja rahvusvahelise õiguse järgimise vajadust; kutsub komisjoni üles andma ülevaadet sellest, kuidas saab kasutada programmi Horisont 2020 raames tsiviil-sõjalisteks uuringuteks ettenähtud rahalisi vahendeid RPASi kaasamiseks Euroopa õhuruumi;

42.  tunneb heameelt edu üle, mida on Euroopa Liidus saavutatud satelliidipõhiste teenuste tasandil (Galileo, Copernicus, EGNOS); on seisukohal, et need kosmosetehnoloogiateenused ja eriti Copernicus peaksid olema kasutuskõlblikud ÜJKP missioonide ja operatsioonide selliste vajaduste toetamiseks, mis on seotud kõrgresolutsiooniga satelliidikujutistega kaugseires; tunneb heameelt kanderaketiprojekti Ariane 6 käivitamise üle; peab kahetsusväärseks, et tehnilistel ja ärilistel põhjustel hangib liit endiselt vene päritolu kanderakette, mis on vastuolus liidu seatud sihiga saavutada teatav strateegiline sõltumatus, ning rõhutab seetõttu vajadust teha edusamme nii tsiviilotstarbeliste kui ka sõjalise rakendusega tehnoloogiate arendamises, mis tagavad ELi sõltumatuse;

43.  nõuab, et liit ergutaks liikmesriike täitma võimekuse vallas NATO eesmärke, mis eeldavad, et vähemalt 2 % SKPst eraldataks kaitsekuludele ning 20 % kaitse-eelarvest suuremahulistele hangetele, sealhulgas teadus- ja arendustegevusele;

Kaitsetööstus

44.  peab tervitatavaks komisjoni ettepanekut, mille eesmärk on parandada VKEde juurdepääsu kaitsevaldkonna turgudele, mis on hetkel väga spetsiifilised, sest nõudlus pärineb peaaegu eranditult avalikust sektorist, ettevõtjaid on turul vähe, toodete väljatöötamine ja hooldamine on väga aeganõudev ning teatavad tehnoloogiad on olemuselt strateegilised;

45.  võtab teadmiseks komisjoni 2013. aasta juuli teatise „Konkurentsivõimelisem ja tõhusam kaitse- ja julgeolekusektor”, samuti 2014. aasta juunis koostatud tegevuskava selle rakendamiseks ning selles tehtud ettepanekud ja eelkõige ettepanekud siseturgu käsitlevate direktiivide 2009/81/EÜ ja 2009/43/EÜ paremaks rakendamiseks, ilma et see piiraks liikmesriikide suveräänseid õigusi, mis tulenevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 346;

46.  on seisukohal, et kõik need meetmed sõltuvad Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi eelnevast ühisest piiritlemisest, et otsustada, millised ettevõtted või strateegilised tegevused võiksid sellest kasu saada, võttes nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide kaitsetööstuste erinevat võimekust; leiab, et see piiritlemine võiks eelkõige põhineda teatud kriteeriumidel, nagu varustuse ja tehnoloogia arendamine ELis, ettevõtjate poolne kontroll arendatava varustuse ja tehnoloogia omandi- ja kasutusõiguste üle ja selle tagamine, et välismaise osaluse korral ei oma see osalus liiga suurt hääleõigust, mis võiks ohustada ettevõtja kontrolli oma tegevuse üle; toonitab vajadust määratleda ELi elutähtsad kaitsevaldkonna vahendid (st võtmetähtsusega tööstusvõimsus ja elutähtsad tehnoloogiad);

47.  tuletab meelde, et Lissaboni lepingu jõustumisega laiendati ELi tööstus-, kosmose- ja uurimistegevuse alast poliitikat kaitsevaldkonnale; juhib tähelepanu sellele, et liidu programmid muudes sellistes valdkondades nagu sise- ja piirijulgeolek, katastroofiohjamine ja areng loovad olulisi võimalusi nende poliitikavaldkondade ning ÜJKP missioonide läbiviimise seisukohalt oluliste võimete ühiseks arendamiseks; palub komisjonil kehtestada püsimenetlused komisjoni, Euroopa välisteenistuse, Euroopa Kaitseagentuuri ja liikmesriikide koostöö jaoks ühisturu, tööstuse, kosmose, teadus- ja arendustegevuse valdkonnas; kutsub komisjoni üles looma ELi asutuste ja ametite vahel püsivaid kontakte sisejulgeoleku (Frontex, Europol, ENISA) ning välisjulgeoleku ja -kaitse (Euroopa Kaitseagentuur, Euroopa välisteenistus) valdkonnas;

48.  võtab teadmiseks komisjoni ettepanekud direktiivide 2009/81/EÜ (kaitsealased riigihanked) ja 2009/43/EÜ (kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisene vedu) paremaks rakendamiseks; peab vajalikuks määrata kindlaks ka kõrge strateegilise väärtusega varustuse ja tehnoloogia valdkonnaga seonduv, mida ei käsitleta direktiivis 2009/81/EÜ (olulisteks julgeolekuhuvideks vajalik varustus) ega ka direktiivis 2004/18/EÜ (varustus, mille kasutamine on kaitsevaldkonnaga seotud, aga ei ole sellele ainuomane); leiab, et selles sektoris tegutsevad ELi ettevõtjad vajavad õiguslikku ja rahastamise erikorda, mis võimaldaks neil olla konkurentsivõimeline ja tagaks samas ELi strateegilise autonoomia;

49.  märgib, et nõukogu kavatseb luua Euroopa varustuskindluse korralduse, mille raames liikmesriigid oleksid vastastikku abiks ja saaksid kiiresti reageerida üksteise kaitsealastele vajadustele; ootab komisjonilt tegevuskava, milles pakutaks välja selle süsteemi eri rakendusvõimalused, ning rohelist raamatut, mis tuleb koostada strateegilistesse kaitsetööstusettevõtetesse tehtavate välisinvesteeringute kontrollimise kohta; tunneb heameelt Euroopa Kaitseagentuuri tõhustatud raamkokkuleppe vastuvõtmise üle liikmesriikidevahelise varustuskindluse valdkonnas, sest see on liikmesriikide jaoks oluline vabatahtlik ja õiguslikult mittesiduv mehhanism, mis aitab varustuskindlusega seoses suurendada vastastikust toetust ja abi; palub Euroopa Kaitseagentuuril ja komisjonil koos välja töötada lisavahendid ja -algatused ELi hõlmava varustuskindluse edendamiseks ning toetada liikmesriike uue raamkokkuleppe rakendamisel;

50.  palub komisjonil üheselt kindlaks teha ja kasutusele võtta ELi finantsvahendid ja -instrumendid, mille eesmärk on aidata luua ühist Euroopa kaitsetööstuse turgu;

51.  tunneb heameelt Wassenaari kokkuleppe ekspordikontrolli nimekirjade muudatuste vastuvõtmise üle, mis puudutavad järelevalve- ja sissetungi tehnoloogiat ning mida on hiljuti rakendatud ka ELi tasandil; rõhutab samas, et teha tuleb rohkem, et vältida sellise tehnoloogia kontrollimatut tootmist ja eksporti, mida saab kasutada ELi elutähtsa infrastruktuuri ründamiseks ja inimõiguste rikkumiseks; palub seepärast komisjonil esitada võimalikult kiiresti ettepanek kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi määruse läbivaatamise kohta;

52.  on seisukohal, et ükski valitsus ei suuda üksi käivitada tõeliselt suuremahulisi programme teadusuuringute ja tehnoloogia valdkonnas; tuletab meelde nõukogu 2008. aasta detsembri avaldust võimete tugevdamise kohta ja liikmesriikide võetud kohustust saavutada ühine eesmärk, et 2% meie kaitsekulutustest läheb teadusuuringute rahastamiseks; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil ning Euroopa Kaitseagentuuri juhil esitada andmeid selle kohta, kui kaugele on liit sellega jõudnud; kiidab sellepärast heaks komisjoni ettepanekud tsiviil- ja kaitsevaldkonnaga seotud uuringute koostoime edendamiseks; rõhutab sellega seoses asjaolu, et programmi Horisont 2020 julgeolekualaste teadusuuringute programm pakub märkimisväärseid võimalusi võimekuse arendamiseks selles valdkonnas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama liidu välispoliitikat toetavat teadusmissiooni, sh kahesuguse kasutusega tehnoloogia arendamist, et suurendada kodanikukaitse ja sõjaliste üksuste koostalitlusvõimet, nagu on sätestatud programmi Horisont 2020 kehtestanud eriprogrammis; palub komisjonil ja liikmesriikidel lisada vastav teadustegevus iga-aastastesse tööprogrammidesse; tunneb samuti heameelt ettevalmistava tegevuse käivitumise üle ning loodab, et ÜJKP vallas rahastatakse järgmise sammuna mitmeaastase finantsraamistiku raames mõnd uurimisteemat; toonitab, et tähtis on viia ellu katseprojekt ÜJKP uuringute kohta, mille korraldavad ühiselt komisjon ja Euroopa Kaitseagentuur, nagu pakkus välja Euroopa Parlament 2015. aasta eelarves, võttes arvesse liidu eesmärkide ja liidu eelarve täitmist agentuuri poolt; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et komisjon ei ole esitanud parlamendile hinnangut ELi toimimise lepingu artikli185 potentsiaali kohta, nagu nõuti Euroopa Parlamendi 21. novembri 2013. aasta resolutsioonis Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi kohta;

53.  kutsub samas üles olema võimalikult hoolas küsimustes, mis puudutavad valitsemistava, intellektuaalomandiõigusi, kaasrahastamist ja kaitsevaldkonna ettevalmistavates meetmetes osalemise eeskirju; palub, et liikmesriigid kaasataks täiel määral otsustusprotsessi, et vältida ülemäärast bürokraatiat ning tagada programmide vastavus ÜJKP ning liikmesriikide strateegilistele vajadustele;

54.  tuletab meelde kaitsevaldkonnas tehtavate teadusuuringute äärmiselt tundlikku ja strateegilist iseloomu nii tööstuse konkurentsivõime kui ka ELi strateegilise autonoomia seisukohast ning nõuab julgeoleku ja kaitsega seotud sobiva intellektuaalomandit käsitleva poliitika loomist, et kaitsta teadusuuringute tulemusi; ootab selles küsimuses komisjoni ja kaitsetööstuse ettepanekuid;

55.  võtab teadmiseks komisjoni ettepanekud kaitsevarustuse ühiste standardite ja sertifitseerimismenetluste kasutuselevõtmise edendamiseks; ootab sellega seoses kaitsevaldkonnas tööstuslike standardite väljatöötamiseks Euroopa Kaitseagentuuri ja komisjoni tegevuskava, samuti Euroopa Kaitseagentuuri ja Euroopa Lennundusohutusameti poolseid valikuid sõjalise sertifitseerimise vastastikuse tunnustamise parandamiseks Euroopa Liidus; peab kahetsusväärseks, et Euroopa standardiorganisatsioonid ei taha välja anda kaitsevaldkonna toodete standardimärke;

o
o   o

56.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, NATO peasekretärile, NATO Parlamentaarse Assamblee presidendile, ÜRO peasekretärile, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) eesistujale, OSCE parlamentaarse assamblee presidendile, Aafrika Liidu assamblee eesistujale ning Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni peasekretärile.

(1) ELT L 146, 10.6.2009, lk 1.
(2) ELT L 216, 20.8.2009, lk 76.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0513.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0514.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0380.
(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0381.
(7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0457.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0286.
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0278.
(10) http://eeas.europa.eu/library/publications/2013/3/2013_eeas_review_et.pdf


Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rahastamine
PDF 187kWORD 85k
Euroopa Parlamendi 21. mai 2015. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rahastamise kohta (2014/2258(INI))
P8_TA(2015)0214A8-0136/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist ning eriti selle artikleid 21, 24, 41, 42, 43, 44, 45 ja 46,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(1),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(3) ja selle hilisemaid muudatusi,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 18/2012 „Euroopa Liidu poolt Kosovole õigusriigi valdkonnas antud abi”,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 18. detsembri 2013. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta ja 18. novembri 2014. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja ning Euroopa Kaitseagentuuri juhi 7. juulil 2014 esitatud eduaruannet Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembri järelduste rakendamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja ning komisjoni ühisteatist „ELi terviklik lähenemisviis väliskonfliktidele ja -kriisidele” ja nõukogu 12. mai 2014. aasta sellega seotud järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Kaitseagentuuri 2014. aasta aruannet ja 2013. aasta finantsaruannet,

–  võttes arvesse oma 3. aprilli 2014. aasta resolutsiooni ELi tervikliku lähenemisviisi ja selle mõju kohta ELi välistegevuse järjepidevusele(4),

–  võttes arvesse 11. detsembril 1999. aastal Helsingis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu võetud eesistujariigi järeldusi (peaeesmärk 2003. aastaks) ja 17. mail 2004. aastal nõukogu poolt heaks kiidetud peaeesmärki 2010. aastaks,

–  võttes arvesse tsiviilvõimekuse parandamise teemalisel ministrite konverentsil heaks kiidetud ning 19. novembril 2007 üldasjade ja välissuhete nõukogu poolt teadmiseks võetud tsiviilpeaeesmärki 2010. aastaks,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid väliskomisjoni ja eelarvekomisjoni ühisarutelusid,

–  võttes arvesse väliskomisjoni ja eelarvekomisjoni raportit (A8-0136/2015),

A.  arvestades, et liidus ja väljaspool liitu valitsev üha keerulisem julgeolekuolukord, mida iseloomustavad uued riskid ja ohud, millega ükski liikmesriik ei suuda üksi toime tulla, nõuab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) tugevdamist, et muuta see efektiivsemaks poliitikavahendiks ning ELi kodanike turvalisuse ning Euroopa huvide ja väärtuste edendamise tõeliseks tagajaks; arvestades, et EL peab muutma oma välispiirid turvalisemaks;

B.  arvestades, et kaitsekulutuste eelarve kärped ja praegu esinev dubleerimine nõuavad ÜJKP missioonide ja operatsioonide rahastamise ümberkaalumist, eelarveeraldiste paremat ja kulutõhusamat kasutamist ning kõigi tsiviil- ja sõjaliste missioonide ja operatsioonide nõuetekohase demokraatliku kontrolli tagamist ELi institutsioonide tasandil;

C.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu otsustas 2013. aasta detsembris uurida ELi missioonide ja operatsioonide finantsaspekte ning muu hulgas läbi vaadata Athena mehhanismi, et tagada sellised menetlused ja eeskirjad, mis võimaldavad liidul ELi tsiviilmissioone ja sõjalisi operatsioone korraldada kiiremini, paindlikumalt ja tõhusamalt;

D.  arvestades, et Lissaboni lepingu sätete kohaselt on ELi kõrge esindaja ka komisjoni asepresident, Euroopa Kaitseagentuuri juht ja Euroopa Liidu välisasjade nõukogu eesistuja; arvestades, et ELi lepingu artikli 45 kohaselt täidab Euroopa Kaitseagentuur „vajaduse korral […] oma ülesandeid koostöös komisjoniga”;

1.  märgib, et EL ja selle liikmesriigid on erinevate rahu- ja kriisiohjamise operatsioonide suurrahastajad kogu maailmas, aga ÜJKP tsiviil- ja sõjaliste missioonide ning operatsioonide tarbeks läheb väga väike osa kogu rahastusest; tunnistab ÜJKP sekkumiste tähtsust rahu saavutamiseks ja ergutab liikmesriike, et nad võtaksid selgema hoiaku konfliktide ennetamise, konfliktijärgse ülesehitustöö ja kestva rahu säilitamise suhtes konfliktidest vaevatud piirkondades; on veendunud, et EL ei saa endale lubada ainult kriisijärgsetele või kriisist väljumist toetavatele vahenditele keskendumist;

2.  kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat ning liikmesriike üles kasutama täiel määral Lissaboni lepingu potentsiaali, eelkõige selle artiklit 44 ÜJKP missiooni täitmise kohta liikmesriikide rühma poolt ja artiklit 46 alalise struktureeritud koostöö kohta, et kasutada ÜJKP missioone ja operatsioone kiiremini ja paindlikumalt; 

3.  peab murettekitavaks, et vaatamata iga-aastasele umbes 190 miljardi euro suurusele kombineeritud kaitse-eelarvele ei suuda liikmesriigid ikka veel täita 1999. aastal Helsingis seatud peaeesmärke; tuletab meelde ELi püstitatud ambitsioonikaid tsiviilpeaeesmärke; nõuab ELi tegeliku osaluse tugevdamist kaitsevaldkonnas NATO raames ja peab kahetsusväärseks, et puudub doktriin, mis võimaldaks tegelikult täita Euroopa Liidu lepingu artiklis 43 loetletud ülesandeid (laiendatud „Petersbergi ülesanded”); toetab kindlalt julgeoleku- ja kaitseküsimuste põhjalikumat koordineerimist ja tihedamat kaitsekoostööd ELi liikmesriikide vahel ja ELi tasandil NATO raames, eelkõige ressursside, võimekuse ja varade ühendamise ja ühise kasutamise osas; kutsub komisjoni üles viima võimalikult kiiresti läbi analüüsi puudujääkide ja vajaduste kohta julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas;

4.  märgib, et ÜJKP tsiviilmissioonide rahastamise maht ELi eelarve ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peatükis on viimaste aastatega vähenenud ning püsib aastateks 2014–2020 kavandatud mitmeaastase finantsraamistiku osana eeldatavasti stabiilsena; peab kahetsusväärseks, et tsiviilmissioonidele on negatiivselt mõjunud maksete assigneeringute üldine nappus, mis on komisjoni sundinud leevendava meetmena 2015. aastasse edasi lükkama 22 miljoni euro suuruse makse; väljendab aga rahulolu asjaolu üle, et on välja selgitatud kulude kokkuhoiu võimalus umbes 16 miljoni euro ulatuses, mis võimaldab rahastada uusi missioone, kui see peaks lähemas tulevikus vajalikuks osutuma;

Kulude kokkuhoiu ja tõhususe suurendamise algatused

5.  tunnustab konkreetseid meetmeid ja pragmaatilisi lahendusi, mida komisjon on finantseeskirjade olemasolevas raamistikus viimasel ajal rakendanud, et ÜJKP tsiviilmissioonide rahastamismenetlusi lühendada; peab aga kahetsusväärseks ikka veel esinevaid suuri viivitusi ÜVJP raames ÜJKP missioonide tarbeks vajalike teenuste ja varustuse hankimisel, mis on osalt tingitud nõukogus otsuste vastuvõtmise protsessi sagedasest aeglusest, aga teataval määral ka ühise käsitluse puudumisest ÜJKP missioonide suhtes finantseeskirjade kohaldamisel, ning peab kahetsusväärseks nende asjaolude negatiivset mõju missioonide toimimisele ja töötajatele ning potentsiaalselt missioonide turvalisusele;

6.  palub komisjonil tungivalt need puudused kõrvaldada, töötades välja eraldi vormi ÜJKP tsiviilmissioonide finantseeskirjade kohta ja kohandades olemasolevaid suuniseid nende vajadustele vastavaks, et soodustada missioonide kiiret, paindlikku ja tõhusamat korraldamist ning samal ajal kindlustada ELi ressursside usaldusväärne finantsjuhtimine ning liidu finantshuvide asjakohane kaitse; on seisukohal, et eelarve tuleks delegeerida tsiviiloperatsioonide ülemale, sarnaselt delegeerimisega ELi delegatsioonide juhtidele;

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esitama iga-aastast hinnangut julgeoleku- ja kaitsepoliitikale eraldatud kogukulude kohta, mis hõlmab eelkõige riigihankemenetluste läbipaistvat esitamist, et hallata sellele valdkonnale eraldatud eelarvet tulevikus võimalikult tõhusalt;

8.  soovitab tungivalt luua ühistalituste keskuse ja koos sellega integreeritud ressursihalduse süsteemi, mis peaksid aitama tsiviilmissioone kiiremini tegutsemisvalmis seada ja nende kulutõhusust suurendada; peab kahetsusväärseks asjaolu, et seni on see algatus ummikusse jooksnud; võtab teadmiseks, et praegu kaalutakse missioonide toetamise platvormi loomist, kuid kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jätkama pingutusi tõelise ühistalituste keskuse loomiseks;

9.  on veendunud, et Euroopa välisteenistuse tsiviilmissioonide plaanimise ja juhtimise teenistuse halduskulude eelarve pidevaid piiranguid tuleks leevendada, kuna iga-aastane eelarveeraldis on liiga väike, et katta kõigi planeerimis-, juhtimis- ja tugiülesannete täitmist, eriti ajal, kui mitut missiooni alustatakse peaaegu üheaegselt;

10.  on seisukohal, et ÜJKP alalist ladu, mille kaudu praegu teenindatakse üksnes ÜJKP uusi tsiviilmissioone, tuleks kiiresti täiustada – suurendada selle tegevusulatust, nii et see hõlmaks ka käimasolevaid missioone, ja parandada laos oleva varustuse kättesaadavust ja mitmekesisust; teeb ettepaneku, et ÜJKP ladu haldaks tulevane ühistalituste keskus;

11.  rõhutab, et kooskõlas liikmesriikide mitmete asjakohaste kohustustega (nt tsiviilpeaeesmärk 2010. aastaks või tsiviilvõimete arendamise mitmeaastane tööprogramm) on missioonidele vaja tagada piisavalt töötajaid; peab aga kahetsusväärseks raskusi piisava hulga kvalifitseeritud inimeste värbamisel – ja hoidmisel; soovitab laialdaselt kasutada kiirelt mobiliseeritavaid tsiviilreageerimisrühmi, kuna see suurendaks ELi kiirreageerimisvõimet, hõlbustaks missioonide kiiret ettevalmistamist ning tõstaks liidu kriisiohjamise ja kriisidele reageerimise tulemuslikkust;

12.  peab kahetsusväärseks, et ÜJKP tsiviilmissiooni personali julgeolekut tagavate eraettevõtjate valimise protsessi iseloomustab läbipaistmatus ja suured kulud; nõuab ÜJKP tsiviilmissioonide tarvis julgeoleku raamlepingu koostamist, et vähendada erasektori turvaettevõtjate nõutavat tasu ja suurendada valikuprotsessi läbipaistvust; on veendunud, et selles valdkonnas tuleks eelistada Euroopa ettevõtjaid;

Sidusus ja vastastikune täiendavus

13.  on seisukohal, et ÜJKP on osa laiemast ÜVJP välismõõtmest ning ELi välistegevusest tervikuna, samuti ühise turu- ja tööstus-, kosmose-, teadus- ja arengupoliitika sisemõõtme osa; on veendunud, et mastaabisäästu saavutamiseks ja ELi vahendite mõju maksimeerimiseks tuleks tagada eri vahendite sidusus ja vastastikune täiendavus; on veendunud, et ELil on rohkem vahendeid ja suurem mõjupotentsiaal kui mis tahes teisel rahvusülesel institutsioonil, kuna liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitikat saab tugevdada tervikliku lähenemisega, seostatuna ELi muud tüüpi vahendite ja rahastamismehhanismidega; on seetõttu kindlalt seisukohal, et ÜVJP vahendeid tuleks kasutada arukamalt, eelkõige ÜJKP vahendite ja mitmesuguste komisjoni juhitavate ELi rahastamisprogrammide parema kooskõlastamise kaudu;

14.  nõuab vajaduse korral sõjalise ja tsiviilvaldkonna paremat koostoimet ning eriti selle arvessevõtmist kavandamisprotsessi alguses eelkõige ruumide, meditsiiniteenuste, logistika, transpordi ja missioonide turvalisuse valdkonnas, kusjuures tuleb austada erisuguseid käsuliine ning teha selget vahet tsiviilmissioonide ja sõjaliste operatsioonide olemuse, eesmärkide ja töökorra vahel;

15.  rõhutab sääste, mis võivad tuleneda ELi tasandil sõjalise valdkonna, sealhulgas transpordi, väljaõppe ja meditsiinilise abi koostoime edendamisest; toonitab Euroopa Kaitseagentuuri rolli ELi liikmesriikide seas kaitsevarustuse ja mobiliseerimissuutlikkuse koostalitlusvõime ja koostoime edendamise missioonis, kuid taunib kindlalt asjaolu, et kuigi kaitseagentuuri juhib komisjoni asepresident ja kõrge esindaja, tegutseb agentuur endiselt nõukogu egiidi all ning kõik selle rahalised vahendid tulevad väljastpoolt liidu eelarvet, mistõttu ei kohaldata selle suhtes Euroopa demokraatlikku kontrolli;

16.  hindab positiivselt kriisiohjamismenetluste läbivaatamist, milles lepiti kokku 2013. aastal, kuna selle tulemusena parandati ÜJKP missioonide kavandamist ja algatamist; rõhutab aga, et tuleb teha rohkem pingutusi, et jagu saada visalt püsivatest nn suletud tornidest, mis hoiavad ELi välispoliitikaaparaadi eri osi üksteisest lahus;

17.  kutsub komisjoni üles looma alalisi finantsmenetlusi komisjoni, Euroopa välisteenistuse, Euroopa Kaitseagentuuri, Euroopa Kosmoseagentuuri ja liikmesriikide vaheliseks koostööks ÜJKP ning ühise turu-, tööstus-, kosmose-, teadus- ja arengupoliitika valdkonnas; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kehtestama alalisi finantseeskirju, et ühendada ELi sisejulgeoleku osalejad (nt Frontex, Europol, Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeamet) välisjulgeoleku osalejatega (nt Euroopa Kaitseagentuur, Euroopa välisteenistus);

18.  tunneb heameelt ÜJKP uuringute katseprojekti elluviimise üle, mille on ühiselt korraldanud komisjon ja Euroopa Kaitseagentuur, nagu pakkus välja Euroopa Parlament 2015. aasta eelarves, et agentuur täidaks liidu eesmärke ja liidu eelarvet; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et komisjon ei ole esitanud Euroopa Parlamendile hinnangut ELi toimimise lepingu artikli 185 potentsiaali kohta, nagu nõuti Euroopa Parlamendi 21. novembri 2013. aasta resolutsioonis Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi kohta(5);

19.  tunneb heameelt komisjoni Euroopa kaitse- ja julgeolekusektori teatise rakendamise tegevuskava üle, mis võeti vastu 24. juunil 2014; palub sellega seoses komisjonil anda sidusrühmade hindamises ülevaade, kuidas on võimalikud toetusesaajad ning riigi ja piirkondliku tasandi haldusasutused valmis kasutama viidatud meetmeid (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Interreg V); peab sellega seoses kahetsusväärseks, et komisjon on võib-olla jäänud oma ettepanekutega hiljaks, et mõjutada seda, kuidas riigi ja piirkondliku tasandi haldusasutused vahendeid eraldavad, või suunata ELi vahendid ümber Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi (EDTIB) tugevdamiseks;

20.  tunnustab väljaõpet ja varustamist edendavat algatust, mis ülemineku- või väljumisstrateegia osana aitaks kindlustada partnerite võimekuse arendamist, hõlbustades erinevate seadmete ja mittesurmava varustuse rahastamist kolmandate riikide julgeoleku- ja kaitsejõudude tarbeks, ning toetab Euroopa välisteenistuse ja komisjoni ühist käsitlust selles küsimuses; toetab projektiüksuste loomist, millesse saaksid panustada huvitatud liikmesriigid või kolmandad riigid ning mis aitaksid projektide toetamisega tagada vastuvõtvate riikide julgeolekuvajaduste kiire rahuldamise ja vajaliku varustuse sisseostmise, ning on seisukohal, et selliseid üksuseid tuleks süsteemselt kasutada;

21.  tervitab komisjoni ettepanekuid, milles eesmärk on parandada direktiivi 2009/81/EÜ (riigihankelepingute kohta) ja direktiivi 2009/43/EÜ (kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo kohta) rakendamist; kutsub komisjoni üles võtma arvesse asjaolu, et kaitse valdkonnas tegutsevatel Euroopa ettevõtjatel on vaja õiguslikku ja rahastamise erikorda, et nad oleksid konkurentsivõimelised ja saaksid toetada liikmesriikide jõupingutusi kaitsevõime tugevdamisel;

Sõjaliste operatsioonide rahastamine

22.  märgib, et sõjalisi operatsioone rahastavad liikmesriigid väljaspool ELi eelarvet ning ühised kulud kaetakse Athena mehhanismi kaudu; rõhutab, et Athena mehhanism on ülimalt tähtis nende operatsioonide mobiliseerimise huvides ning kujutab endast liikmesriikidevahelise solidaarsuse instrumenti, mis ergutab ÜJKP operatsioonides osalema eelkõige neid, kel rahalisi ja operatiivvahendeid napib; peab aga kahetsusväärseks, et ühiste kulude praegune osakaal on püsivalt väga väike (hinnanguliselt ligikaudu 10–15 % kõikidest kuludest) ja et põhimõttele, et iga osaleja kannab oma kulud ise, tuginev sõjaliste operatsioonide riiklike kulude ja kohustuste suur osakaal on vastuolus solidaarsuse ja koormuse jagamise põhimõttega ning sunnib liikmesriike veelgi ÜJKP operatsioonides aktiivsest osalemisest loobuma; on mures, et selline olukord, eelkõige seoses liikmesriikide tahtmatusega osaleda operatsioonijõudude loomises, takistab ÜJKP operatsioonide kiiret mobiliseerimist ja seab ohtu nende üldise tõhususe; on veendunud, et tuleks tagada sõjaliste missioonide pikaajaline rahastamine;

23.  mõistab selles kontekstis hukka, et Athena mehhanismi läbivaatamine, mis pidi toimuma 2014. aasta lõpuks, on andnud ainult väge vähe tulemusi, näiteks mobiliseerimise kiirendamiseks teatavate kulude eelrahastamise vormi korraldamine; peab kahetsusväärseks, et nõukogu ei jõudnud kokkuleppele selles, et lisada Athena mehhanismi raames süstemaatiliselt kaetavate ühiste kulude loetellu ELi lahingugruppide strateegilise lähetamise kulude rahastamine, vaid võttis selle asemel vastu ainult pikendatava otsuse kaheaastaseks perioodiks; palub Euroopa Ülemkogu järgmisel kaitseteemalisel kohtumisel kaaluda Athena raamistikku sobituvate kulude edasist laiendamist, näiteks ÜJKP operatsioonide ja missioonide mobiliseerimiskulude (jõudude majutamise taristu, vägedele operatsioonide toimumiskohtadesse sisenemise punktide loomisega seotud kulud ning vajaduse korral toidu ja kütuse julgeolekuvarud) automaatne rahastamine;

24.  toetab algatusi, millega püütakse uurida võimalusi, kuidas Athena mehhanismi tõmmata ja selle sees hallata kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide rahalisi toetusi; toetab ka ühisrahastamise võimalust, mille puhul väiksem hulk osalevaid riike rahastaks missioonide teatavaid tegevuskulusid, tingimusel et nende rahalist panust hallatakse Athena mehhanismi kaudu ning see oleks täienduseks ühistele kuludele, mitte ei asendaks neid;

25.  tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga sai ELi ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika uusi õigussätteid, mis on praegu veel ära kasutamata; soovitab nõukogul kasutada ELi lepingu artiklit 44, mis võimaldab ÜJKP ülesandeid täita selliste riikide rühmal, kes seda soovivad ja on suutelised seda tegema; arvab, et on pakiline vajadus kiirema otsustamisprotsessi järele; on seisukohal, et sõjalise operatsiooni ad hoc-rahastamise mehhanismid peaksid hõlmama rohkem kulusid kui traditsioonilised Athena kaudu hüvitatavad ühised kulud;

26.  kutsub nõukogu üles algatama käesoleva eelarveaasta jooksul käivitusfondi loomise (nagu on ette nähtud Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõikega 3), mille ülesandeks oleks sõjaliste operatsioonide algetappide kiire rahastamine, kuid mis võiks toimida ka tugeva abivahendina võimekuse suurendamiseks; palub nõukogul lisaks esitada ettepanek, kuidas saaks kriisiolukorras Euroopa Parlamendiga kiiresti konsulteerida; märgib, et tsiviilmissioonide ettevalmistavate meetmete rahastamiseks on eelarves eraldi osa, kuid sõjaliste missioonide mobiliseerimine ja tõhusus jääb struktuurselt pärsituks seni, kuni ei kasutata ülalnimetatud võimalust; soovitab liikmesriikidel tungivalt osaleda ELi lepingu artikliga 46 sätestatud alalises struktureeritud koostöös, mis aitaks ka oluliselt kiiremini saavutada ELi kiirreageerimisvõime hädavajalikku paranemist; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et nõukogu 18. novembril 2014. aastal vastu võetud süsteemse ja pikaajalise kaitsekoostöö poliitiline raamistik ei ole piisavalt sisukas, sest selles dokumendis ainult kirjeldatakse praeguseid tavasid; kutsub sellega seoses komisjoni üles esitama vajaliku ettepaneku, et selgitada, kuidas ELi eelarve võiks aidata luua alalist struktureeritud koostööd (PESCO) ja hõlbustada rahuajal sõjalist koostööd PESCO raames;

27.  peab üllatavaks, et ELi tasandil ei ole veel kasutusele võetud koostööd ja ühiskasutust edendavaid maksusoodustusi; märgib, et 2013. aasta detsembris toimunud nõukogu istungil kutsuti üles selliseid võimalusi kaaluma, ja peab kahetsusväärseks, et aasta jooksul ei ole arutelud veel viinud konkreetsete meetmete võtmiseni selles valdkonnas; märgib, et Belgia valitsus annab juba ajutise käibemaksuvabastuse teatavate Euroopa Kaitseagentuuri projektide, näiteks satelliitside ettevalmistusetappideks; on seisukohal, et sellised maksuvabastused peaksid olema endastmõistetavad ning laienema taristutele ja võimekusega seotud konkreetsetele projektidele NATOs või ELis tsiviilotstarbeliste teadusuuringute taristute jaoks olemasoleva mehhanismi eeskujul; nõuab, et töötataks välja muid algatusi, mis võiksid innustada Euroopa riikide vahelist võimekusealast koostööd;

Läbipaistvus ja aruandekohustus

28.  rõhutab, et läbipaistvus ja aruandekohustus on olulised nõuded mitte ainult demokraatliku kontrolli puhul, vaid ka ELi lipu all toimuvate missioonide adekvaatse toimimise ja usaldusväärsuse tagamiseks; rõhutab, et Euroopa Parlament peab väga tähtsaks järelevalve teostamist selle üle, kuidas on korraldatud erinevate ÜJKP missioonide ja operatsioonide eelarve; tunnustab selliseid 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes esitatud aruandlusmehhanisme nagu kvartaliaruanded ÜVJP eelarve täitmise kohta ja ÜVJP-teemalised ühised konsultatiivkohtumised; tunneb heameelt komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja võetud kohustuse üle puhuda nimetatud kohtumistele uus elu sisse ja lubada nende ulatuses sobival määral paindlikkust, et Euroopa Parlament oleks täielikult kursis sõjaliste missioonide ning poliitika- ja julgeolekukomitee töö ja päevakorraga; on seisukohal, et rahastamise ning missioonide ja operatsioonide läbiviimise paindlikkuse ja tõhususe suurendamine ei tohi ohustada ÜJKP sekkumistes läbipaistvuse ja vastutuse valdkonnas saavutatud häid tulemusi; kutsub komisjoni üles tõlgendama finantsmääruse artikli 49 lõike 1 punkti g laialt ja esitama iga ÜVJP peatüki alla kuuluva ÜJKP tsiviilmissiooni kohta eraldi eelarverea ning lisama automaatselt iga-aastasesse tegevusaruandesse üksikasjaliku kava iga missiooni kohta selles osalejate ja tehtud kulutuste alusel;

29.  ootab algatusi, mis aitaksid tuua selgust ja järjepidevust tsiviilmissioonide suhtes kohaldatavatesse rahastamis- ja tegevuseeskirjadesse; finantseeskirjade paindlikkuse teemal toimuvat arutelu arvesse võttes peab õigeks, et komisjon on kohustunud välja töötama eraldi vormi kõigi ÜJKP missioonide kohta ning kohandama olemasolevaid suuniseid nende vajadustele vastavalt;

Sõnadelt tegudele

30.  soovitab komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal ÜJKP juhtimine enda kätte võtta ja etendada juhtivat osa nn suletud tornide lammutamisel ning tagada sealjuures kooskõlastatus nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistuse vahel ja kahe viimasena nimetatud institutsiooni kokkukuuluvus; soovitab anda ELi eriesindajatele volitused parandada ELi mitmesuguste toimijate omavahelist suhtlemist ja koostööd kohapeal, et suurendada ELi tegevuse sidusust ning muuta mitme erineva rahastamisallika olemasolust tulenevad probleemid eelisteks;

31.  on seisukohal, et Euroopa Ülemkogu järgmisel kaitseteemalisel kohtumisel tuleks kasutada võimalust korraldada põhjalik arutelu ja esitada konkreetsed ettepanekud ÜJKP missioonide ja operatsioonide rahastamiskorra reformimise asjus, et muuta need tõhusamaks ja edukamaks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tegutseksid vastavalt Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembri kohtumisel võetud kohustustele; peab vajalikuks, et Euroopa Ülemkogu järgmisel kaitseteemalisel kohtumisel võetakse vastu konkreetsed meetmed ELi kaitsevõime tugevdamiseks NATOt täiendaval viisil, Euroopa Kaitseagentuuri toetamiseks ja konsolideerimiseks ning ühise tööstusliku ja tehnoloogilise baasi toetamiseks;

32.  kutsub komisjoni üles toetama jõupingutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Ülemkogu poolt kaitsevõime tugevdamise kohta vastu võetud otsuste elluviimiseks, pidades silmas mõnedes liikmesriikides kehtivaid eelarvepiiranguid;

o
o   o

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni asepresidendile ja kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning NATO peasekretärile ja NATO parlamentaarse assamblee presidendile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(2) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(3) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0286.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0514.


Euroopa julgeoleku- ja kaitsevõime
PDF 192kWORD 93k
Euroopa Parlamendi 21. mai 2015. aasta resolutsioon Euroopa kaitseturgude arengusuundade mõju kohta Euroopa julgeoleku- ja kaitsevõimele (2015/2037(INI))
P8_TA(2015)0215A8-0159/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 19.–20. detsembri 2013. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 18. novembri 2014. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuli 2013. aasta teatist „Konkurentsivõimelisem ja tõhusam kaitse- ja julgeolekusektor” (COM(2013)0542) ja selle 24. juuni 2014. aasta rakendamise tegevuskava (COM(2014)0387),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ(2),

–  võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad,

–  võttes arvesse nõukogu poolt 18. novembril 2014. aastal vastu võetud süstemaatilise ja pikaajalise kaitsekoostöö poliitikaraamistikku,

–  võttes arvesse osalevate liikmesriikide vahelist tarnekindluse tõhustatud raamkokkulepet, mille Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) juhtorgan võttis vastu 2013. aasta novembris, ja EDA juhtorgani poolt 2014. aasta mais vastu võetud prioriseerimise käitumisjuhendit,

–  võttes arvesse oma 21. novembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi kohta(3) ning 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni finantskriisi mõju kohta ELi liikmesriikide kaitsesektorile(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A8-0159/2015),

A.  arvestades, et Euroopa kaitseturgu käsitlevad uued õigusaktid võeti kasutusele 2009. aasta kaitsepaketiga ja kõik 28 liikmesriiki on uued eeskirjad oma riigi õiguskorda üle võtnud; arvestades, et uute õigusaktide juures on kõige olulisem see, et nendega võeti kasutusele läbipaistvusel, mittediskrimineerimisel ja konkurentsil põhinev õigusraamistik, mis vastab kaitsesektori eripärale;

B.  arvestades, et liikmesriigid on leppinud kokku selles, et on vaja luua Euroopa kaitsevarustuse ja -teenuste turg; arvestades, et Euroopa Ülemkogu on isegi nõudnud kogu Euroopa Liitu hõlmava tarnekindluse režiimi kehtestamist; arvestades, et nõuetekohane võimekus ja varustuse tarnimine ning ELi strateegiline sõltumatus on otsustava tähtsusega liidu ja tema naabruse julgeoleku seisukohast;

C.  arvestades, et ÜJKP rahu- ja julgeolekumissioonide edu sõltub suurel määral ÜJKP kiire ja viivitamatu reageerimise suutlikkusest ning seega on võtmetähtsusega vajadus saavutada tõeline Euroopa kaitseturg, et kaotada dubleerimine ja vähendada bürokraatiat;

D.  arvestades, et konsolideerimise, kulutõhususe ja läbipaistvuse puudumine Euroopa kaitseturgudel tähendab seda, et Euroopa kaitsesektori välissõltuvus võib veelgi suureneda ajal, kui Euroopa julgeolekut ähvardavad mitmesugused otsesed ohud, mida ei ole esinenud enam pärast külma sõja lõppemist;

E.  arvestades, et viimastel aastatel on murettekitava kiirusega vähenenud nii investeeringud kõigi liikmesriikide kaitsesektorite teadusuuringutesse ja tehnoloogiasse kui ka ühisinvesteeringud kaitsesektori teadusuuringutesse ja tehnoloogiasse Euroopa koostöö raamistikus;

Kaitseturgude suundumused seavad ohtu Euroopa sõltumatuse

1.  väljendab jätkuvalt tõsist muret laialdaste ja suures osas kooskõlastamata kärbete pärast enamike liikmesriikide kaitse-eelarvetes; rõhutab, et kaitse-eelarvete kärpimine nõrgestab liikmesriikide ja ELi kaitsepotentsiaali ja muudab küsitavaks nende valmisoleku taseme riikliku ja Euroopa julgeoleku tagamisel; on arvamusel, et sellised kooskõlastamata kärped koos struktuuriliste probleemide ning ebaausate ja läbipaistmatute tavadega seavad liidu ohtu, kuna loobutakse strateegilistest vahenditest ja võimetest ning jäädakse ilma võimalustest, mida kaitsepoliitika kooskõlastamine ning kaitsevarustusse panustamine ja selle jagamine võiks anda ELi heaolule ja rahule, tarnekindluse ning oma kodanike ja huvide kaitsmisele kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 21;

2.  väljendab suurt muret relvakonfliktide, madala intensiivsusega kriiside, hübriidsõja ja kolmandate osapoolte kaudu peetava sõja, riiklike struktuuride kokkuvarisemise, ebastabiilsuse ja inimõiguste laialdaste rikkumiste kasvu pärast ELi vahetus naabruses, samuti terrorismiohu pärast ELis ja sellest väljaspool; usub, et praegused julgeolekuohud on ühised kogu ELile ja nendega tuleks tegelda ühiselt ja koordineeritult, tsiviil- ja sõjalisi ressursse ühendades ja jagades; on sellega seoses kindlalt veendunud, et äärmiselt tähtis on mitte raisata ressursse ja oluline on paremini kasutada maksumaksjate raha, saavutada edu Euroopa kaitsevarustuse turu loomisel ja konkurentsivõimelise Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi (EDTIB) väljaarendamisel, mis tihedama piiriülese kooskõlastamise kaudu on võimeline suurendama koostoimet ja pakkuma ÜJKP-le vajalikku suutlikkust; on lisaks seisukohal, et see on hädavajalik Euroopa tegevuse tulemuslikkuse ja kulutõhususe suurendamiseks NATO operatsioonide raames, eesmärgiga tagada Euroopas ja selle naabruses julgeolek ja stabiilsus;

3.  peab seepärast muret tekitavaks asjaolu, et liikmesriigid rakendavad aeglaselt ja ebaühtlaselt 2009. aasta kaitsepaketi direktiive, ning palub, et komisjon võtaks erimeetmeid nimetatud direktiivide nõuetekohase rakendamise tagamiseks, jälgides nende ülevõtmist liikmesriikide poolt, eesmärgiga vältida turumoonutusi; tunnistab, et uute õigusaktide kasutuselevõtt on pikaldane protsess, kuid hoiatab, et nende ebaõige ja ebaühtlane rakendamine võib tekitada halbu tegutsemisstandardeid, seades ohtu direktiividega seatud eesmärkide saavutamise ja kahjustades nii Euroopa kaitsevarustuse turu kujundamist ning pidurdades EDTIB arengut; toonitab, et kaitsepakett peaks aitama ka stimuleerida kaitsekoostööd Euroopas, ning julgustab komisjoni ja EDA-d tegema selles küsimuses tihedat koostööd; tuletab kahetsusega meelde, et ühised hanked kaitsesektoris on paigalseisus ja on viimastel aastatel isegi vähenenud;

4.  hoiatab välissõltuvuse riskide eest Euroopa kaitsesektoris ajal, kui julgeolekukeskkond muutub aina keerulisemaks ja tekitab üha enam probleeme; hoiatab eriti võimaliku koosmõju eest, kui samal ajal ei kooskõlastata liikmesriikide kaitse-eelarveid, jätkub turu killustatus hoolimata uutest siseturu eeskirjadest, suureneb kaitsetööstuse sõltuvus ELi-välisest ekspordist ja kasvavad välisinvesteeringud Euroopa kaitsesektorisse mõnes riigis, mis võib kaasa tuua läbipaistvuse vähenemise ja kontrolli kaotamise liikmesriikide ja Euroopa strateegilise kaitsetööstuse, varustuse ja tehnoloogia üle;

5.  on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata mõningate projektide mõjule ELi iseseisvusele ja sõltumatusele, nt koostöö Venemaaga sellistes tundlikes valdkondades nagu satelliitide väljasaatmine rakettidega Sojuz ja strateegiline õhutransport; rõhutab, et liikmesriikidel tuleb esmajärjekorras vaadata üle oma sõjaline/kaitsetööstus ja pakkuda stiimuleid nende arendamiseks ELi õigusaktidega lubatud ulatuses;

6.  rõhutab, et äärmiselt konkurentsivõimeline, kaasaegne ja terviklik Euroopa kaitsetööstuse strateegia on väga oluline, et tagada Euroopa kaitsevõime ning avaldada kaudset positiivset mõju teistele seotud majandussektoritele; märgib, et tihedam koostöö majanduslike ressursside ja inimkapitali valdkonnas on vältimatu, et edendada kahesuguse kasutusega teadusuuringuid, mis vähendab Euroopa välissõltuvust ja tagab eelkõige kriitilise tähtsusega tarned ja tööstuse tooraine;

7.  märgib, et kuigi Euroopa Ülemkogu 2013. aasta detsembri kohtumisel ei leitud olukorrale asjakohast lahendust, kavandati siiski terve hulk tegevussuundi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika parandamiseks ja võeti kohustus saavutatud edu 2015. aasta juunis läbi vaadata; väljendab kahetsust, et vaatamata julgeolekukeskkonna edasisele halvenemisele nii ELi sees kui ka EList idas ja lõunas, mis toob endaga kaasa julgeolekuohte ELile, ei ole saavutatud reaalset edu praeguste julgeolekualaste ülesannete ja ohtudega tegelemisel;

8.  nõuab, et Euroopa Ülemkogu teeks sellest vajalikud järeldused ja võtaks konkreetseid meetmeid Euroopa kaitseturu killustatusest ülesaamiseks; kutsub Euroopa Ülemkogu andma kaitsepoliitika ja kaitsetööstusturu jaoks konkreetseid suuniseid, milles võetakse arvesse kaitsevaldkonna eripärasid, et suurendada selle läbipaistvust ja konkurentsivõimet ning tagada Euroopa julgeolekuks ning ÜJKP eesmärkide saavutamiseks vajalik kaitsevõime;

Eelarvekärbetest tulenev nõudluse vähenemine Euroopas: vajadus edasiseks koostööks

9.  usub, et vastukaaluks aastatepikkusele Euroopa riiklike kaitse-eelarvete kooskõlastamatusele tuleb tihendada liikmesriikide koostööd ja koordineeritust, kooskõlastades muu hulgas kaitse-eelarve poliitikat ja strateegilisi valikuid sõjalise ja kahesuguse kasutusega varustuse ostmisel kooskõlas läbipaistvate riigihangete standarditega; toonitab vajadust viia varustuse ostmise ja uuendamise strateegilise investeerimise vallas läbi liikmesriikidevaheline eelnev planeerimine; kordab veel kord vajadust kogu ELi hõlmava nõudluse konsolideerimise järele konkurentsivõimelise ja sõltumatu EDTIB edendamiseks ja säilitamiseks; rõhutab, et tõhusa ja läbipaistva EDTIB väljaarendamine on keskse tähtsusega selleks, et Euroopa oleks võimeline kaitsma oma kodanikke, huve ja väärtusi kooskõlas aluslepingu eesmärkidega ja täitma oma ülesandeid julgeoleku tagajana; palub komisjonil töötada välja tööstusstrateegia, milles määratletakse põhivõimekus, millele EDTIB võiks tugineda;

10.  tuletab meelde, et ELi 28 liikmesriiki on nii kaitsekulutuste kui ka relvaekspordi valdkonnas maailmas endiselt teisel kohal; on seisukohal, et see tõsiasi näitab, et ELi liikmesriigid ja liit täidavad ülemaailmses relvamüügis ja kaitsealastes hangetes endiselt suurt rolli; peab kaitsekulutusi, mis moodustavad kokku 190 miljardit eurot aastas, väga suureks maksumaksjate rahast tulevaks summaks; tuletab lisaks meelde, et mitu hiljutist uuringut on näidanud, et peamine probleem on tingitud asjaolust, et mitmes ELi 28 liikmesriigist kulutatakse kaitse-eelarve vahendeid väga ebatõhusal viisil, mille tagajärjel tekivad pikad viivitused, suuremad kulud ja mitmel juhul olukord, kus helikopterid, hävituslennukid ja muu tehnoloogia, mis on küll täiesti uus, ei ole töökorras; rõhutab vajadust korraldada täielikult ümber riikide kaitseasutuste ja kaitsetööstuse suhted ja kehtestada hankeprojektide väljunditele ranged kvalitatiivsed kriteeriumid;

11.  on seisukohal, et ELi liikmesriikide praegused eelarvepiirangud peaksid tähendama võimalust jõuda kaitsevarustuse ostmise valdkonnas tihedama ja parema koostööni, et tagada maksumaksjate raha otstarbekam kulutamine ning tagada kogu ELis piisav sõjaline võimsus ja jätkusuutlik tarnekindluse süsteem; on seisukohal, et liikmesriigid peavad valima, kas teha ühiste probleemidega toimetulemiseks tõhusalt koostööd või kaotada strateegiline võimekus ning mitte kaitsta riikide ja Euroopa kodanikke ja huve;

12.  tuletab meelde, et vaja on lähendada liikmesriikide kaitseplaneerimist, ja peab sellega seoses tervitatavaks, et nõukogu võttis vastu süstemaatilise ja pikaajalise kaitsekoostöö poliitikaraamistiku; peab siiski kahetsusväärseks, et sel ei ole siduvat jõudu ja et sellega ei ole käivitatud selget ja struktureeritud protsessi; rõhutab, et Euroopa Ülemkogu peaks seda dokumenti tunnustama, et sellest kujuneks oluline taganttõukav tegur; julgustab liikmesriike taotlema oma riiklikes kaitseanalüüsides EDA toetust ning jagama teavet riiklike investeerimiskavade ja prioriteetide kohta Euroopa Liidu sõjalises komitees; palub liikmesriikidel algatada alaline struktureeritud koostöö (PESCO) kui parema koordineerimise vahend ja kasutada ELi vahendeid rahuaegseks koostööks; palub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil esitada realistlikud plaanid PESCO eduka käivitamise kohta;

13.  nõuab, et esmatähtsaks loetaks koostöö ning algatustesse panustamine ja nende jagamine ning sel eesmärgil võetaks kasutusele stiimuleid; palub Euroopa Komisjonil esitada ettepanek, milles selgitatakse, kuidas turgu mitte moonutavad maksustiimulid võiksid aidata neid eesmärke täita; võtab teadmiseks Belgia otsuse vabastada EDA ad hoc-projektid käibemaksust ning on seisukohal, et seda vabastust tuleks laiendada kõikidele EDA koostöömeetmetele; avaldab tunnustust EDA tööle ühiste hangete mehhanismiga ja loodab, et selles on meetmeid, millega ergutatakse kaitsevarustuse ühist ostmist ja tuge;

14.  tuletab meelde, et programmidest „Horisont 2020” ja COSME ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest võivad kaitsetööstuse ettevõtjad ja eeskätt VKEd taotleda ELi rahastamist kahesuguse otstarbega ja muudele projektidele; palub komisjonil ja liikmesriikidel aidata ettevõtetel, eriti VKEdel kasutada ajakohaselt ära kaitseotstarbelistele projektidele ette nähtud Euroopa rahastamisvõimalused;

15.  märgib, et EL puutub viimasel ajal üha enam kokku küberruumi ohtude ja probleemidega, mis kujutab suurt ohtu nii üksikute liikmesriikide kui ka kogu ELi julgeolekule; on arvamusel, et selliseid ohte tuleb nõuetekohaselt hinnata ning võtta ELi tasandil meetmeid, et tagada liikmesriikides tehnilised ja muud julgeolekuvahendid;

16.  palub, et Euroopa Ülemkogu käsitleks oma 2015. aasta juuni kohtumisel vajadust hoogustada riigihangete ja lepingute sõlmimise protsesse seoses küberjulgeolekuga ning tagada parem kooskõlastamine liikmesriikide vahel, mis võimaldaksid liidul viivitamatult tegeleda selliste tõsiste ülemaailmsete ohtudega nagu küberterrorism ja küberründed;

17.  kordab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile ning nõukogule esitatud üleskutset töötada välja ELi ühine seisukoht relvastatud droonide kasutamise kohta, seades tähtsaimale kohale inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamise ning käsitledes selliseid küsimusi nagu õigusraamistik, proportsionaalsus, aruandekohustus, tsiviilisikute kaitse ja läbipaistvus;

Välissõltuvuse suurenemine: ühise lähenemisviisi vajalikkus

18.  hoiatab, et Euroopa kaitsetööstusettevõtted korvavad oma käibe vähenemist Euroopas üha enam ekspordiga väljapoole ELi; väljendab muret sellega kaasnevate võimalike negatiivsete mõjude pärast, nagu tundlike tehnoloogiate ja intellektuaalomandiõiguste üleandmine tulevastele konkurentidele ning tootmise üleviimine väljapoole ELi, mis omakorda kahjustab Euroopa tarnekindlust; peab suureks strateegiliseks veaks, kui ELis tekitatakse oht, et EDTIB muutub sõltuvaks kolmandate riikide tarbijatest, kellel on teistsugused strateegilised huvid;

19.  tuletab meelde, et ELi ühises seisukohas relvaekspordi küsimuses on määratletud ühine arusaam sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrollist, millega koordineeritakse riiklikke ekspordikontrolli süsteeme; usub, et ühise seisukoha kaheksat kriteeriumi tuleb kohaldada järjepidevamalt, et oleks tagatud peamiste välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide seadmine ettepoole lühiajalisest majanduslikust kasust ning et Euroopa tööstuste jaoks kehtiksid võrdsed konkurentsitingimused;

20.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid ühise seisukoha põhimõtteid ning annaksid oma iga-aastase aruande raames täielikult aru kaitsevarustuse kolmandatesse riikidesse eksportimise olukorrast; palub nõukogul ning liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil kaaluda võimalusi aruandluskohustuse paremaks täitmiseks ning ekspordikontrolli raamistiku läbipaistvuse ja avaliku kontrollimise suurendamiseks; tuletab meelde, et ühise seisukoha järgimine on äärmiselt oluline, et viia ellu ELi põhimõtteid ja väärtusi eeskätt rahvusvaheliste inimõiguste normide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse vallas, ning täita oma kohustusi seoses kohaliku, piirkondliku ja ülemaailmse julgeolekuga;

21.  võtab teadmiseks komisjoni teatise kahesuguse kasutusega kaupade ekspordikontrolli poliitika läbivaatamise kohta ja rõhutab sellega seoses, et tuleb tagada sellised kontrollimise viisid, mis ei takista kaupade ja tehnoloogia vaba liikumist siseturul ja hoiavad ära ELi normide erisuguse tõlgendamise võimaluse; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks kiiresti uue seadusandliku ettepaneku kahesuguse kasutusega kaupade ekspordikontrolli süsteemi ajakohastamiseks, eesmärgiga parandada selle sidusust, tõhusust, läbipaistvust ja inimõiguste mõju tunnustamist, tagades samas võrdsed tingimused; rõhutab, et selles ettepanekus tuleb võtta arvesse julgeolekuprobleemide muutlikku olemust ja tehnoloogia arengu kiirust, eeskätt järelevalve- ja sissetungimistarkvara ja -seadmete valdkonnas ja tarkvara turvaprobleemidega seotud äritegevuse valdkonnas;

22.  märgib, et kuigi kahesuguse kasutusega tehnoloogia kasvaval osakaalul on eeliseid, mis tulenevad kaitsesektori ja kaubandusliku tootmise sünergiast, sunnib see kaitsesektorit sõltuma tsiviilotstarbelistest tarneahelatest, mille tootmine asub sageli väljaspool Euroopat; taotleb komisjonilt ja EDA-lt teavet suureneva rahvusvahelistumise võimalike riskide ning kaitsesektori omanike vahetumise võimalike mõjude kohta varustuskindlusele ning kõrgendatud riskide kohta Euroopa ja liikmesriikide julgeoleku, sealhulgas ELi digitaalse taristu jaoks; palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti õigeaegselt kaitse- ja julgeolekuvaldkonna tööstusliku suutlikkuse kontrolli käsitleva rohelise raamatu praegusest seisust (see pidi ilmuma 2014. aasta lõpuks) ning palub teavet sidusrühmadega peetud väljakuulutatud konsulteerimise tulemuste kohta;

23.  tunneb heameelt EDA ja komisjoni töö üle kogu ELi hõlmava varustuskindluse režiimiga, milleks andis volitused Euroopa Ülemkogu, ning jääb ootama tegevuskava koos konkreetsete meetmetega, mis esitatakse heakskiitmiseks riigipeadele ja valitsusjuhtidele 2015. aasta juunis; palub Euroopa Komisjonil ja EDA-l anda põhjalik selgitus selle kohta, mil määral on ettevalmistustöösse kaasatud Euroopa Parlamendi ettepanek, milles kutsutakse üles looma „igakülgset ja tulevikku vaatavat kogu ELi hõlmavat varustuskindluse režiimi (...), mille aluseks oleks vastastikuste garantiide süsteem ning riskide ja vajaduste analüüs ja mille tarvis võiks kasutada alalise struktureeritud koostöö õiguslikku alust”(5); on arvamusel, et komisjoni kasutatud varasem metoodika, nagu kaardistamine ja seire, ei ole olnud piisav; rõhutab vajadust keskenduda uutele meetoditele, millega tagada 28 liikmesriigi relvajõudude jaoks sõjaliste kaupade vaba ringlemine;

24.  peab liikmesriikide vastastikuseid varustuskindluse tagatisi Euroopa integreeritud kaitseturu kujundamise peamiseks komponendiks; peab tervitatavaks EDA ajakohastatud tarnekindluse raamkokkulepet kui vahendit, millega suurendatakse vastastikust usaldust ja solidaarsust, ent väljendab kahetsust, et sellega ei teki juriidilisi kohustusi; on seisukohal, et kogu ELi hõlmav tarnekindluse režiim peab põhinema kehtivate õigusaktide rakendamisel, eeskätt ELi-siseseid vedusid käsitleva direktiivi täielikul rakendamisel, et kõrvaldada takistused kaitseotstarbeliste toodete liikumiselt ELis;

Siseturu eeskirjades peituvate võimaluste täielik ärakasutamine

25.  rõhutab, et Euroopa Komisjoni algatatud kaitsepaketi eesmärk on toetada Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõimet ning üks selle sihte on vähendada probleeme, mis tulenevad Euroopa kaitsetööstusturu killustatusest, teatavast protektsionistlikust suhtumisest kaitselepingute sõlmimisse ning kaitseotstarbeliste toodete veol kohaldatavate eri liikmesriikide kontrollirežiimide vähesest kooskõlastatusest;

26.  rõhutab, et ühtne kaitsetööstusturg tagaks täieliku läbipaistvuse ja hoiaks ära turumoonutusi põhjustava dubleerimise; toonitab, et ÜJKP rahu- ja julgeolekumissioonide edu sõltub suurel määral kiirreageerimissuutlikkusest ning et suuremal integreerimisel on protsesside ühtlustamisel ja kulude kärpimisel keskne tähtsus;

27.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa kaitsetööstusturu saavutamine nõuab innovatsioonile ja tehnoloogiale tuginevat ülimalt konkurentsivõimelist tööstusbaasi, mis võib suurendada koostoimet tänu tihedamale piiriülesele koostööle, ning et edusammudel kahesuguse kasutusega teadusuuringutes on keskne tähtsus meie sõltumatuse ja tarnete, eelkõige kriitilise tähtsusega tarnete varustuskindluse tagamisel;

28.  juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa tehnilise ja kaitsealase innovatsiooni tugevdamiseks ning olulise kokkuhoiu saavutamiseks, samuti kaasaegse, ühtse ja konkurentsivõimelise Euroopa kaitsetööstuse tugevdamiseks tuleb meil saavutada mastaabisääst ja ELi ühine kaitsealaste riigihangete turg; rõhutab, et siseturu eeskirju tuleks tõhusama piiriülese koostöö kaudu täielikult ära kasutada, et seista vastu Euroopa kaitse- ja julgeolekusektori jätkuvale killustumisele, mis põhjustab kaitsevarustuse programmide dubleerimist ning riiklike kaitseasutuste ja kaitsetööstuse vaheliste suhete läbipaistmatust; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tühistaksid siseriiklikud eeskirjad, mis on vastuolus direktiividega 2009/43/EÜ ja 2009/81/EÜ ja takistavad kaitsealaste riigihangete siseturu kujunemist, ning rakendaksid ja jõustaksid nõuetekohaselt direktiivi 2009/81/EÜ kaitse- ja julgeolekuvaldkonna riigihankelepingute sõlmimise kohta ning direktiivi 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo kohta; palub komisjonil võtta erimeetmed nimetatud direktiivide nõuetekohase rakendamise tagamiseks ning kontrollida ja jälgida liikmesriikide ülevõtmismenetlusi, tagamaks et need ei põhjusta turumoonutusi;

29.  palub komisjonil ressursside parimaks kasutamiseks soovitada liikmesriikidel korraldada direktiivis 2009/81/EÜ sätestatud viisil ühishankeid selliste kesksete asutuste kaudu nagu EDA;

30.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks suuremaid jõupingutusi võrdsete konkurentsitingimuste loomiseks Euroopa kaitsetööstusturgudel ning võitleks liikmesriikide protektsionistliku tegevuse vastu, edendades piiriülest koostööd ja parandades juurdepääsu kaitsetööstuse tarneahelatele ning võttes meetmeid lõpu tegemiseks olukorrale, kus ühed liikmesriigid toimivad üksnes kaitsetehnoloogia pakkujatena ja teised vaid ostjatena; on sellega seoses veendunud, et direktiivis 2009/81/EÜ sätestatud erandite kasutamine peab olema nõuetekohaselt põhjendatud; palub komisjonil teavitada parlamenti juba avaldatud seitsme suunistekomplekti (vastavalt kohaldamisvaldkonna, erandite, teadus- ja arendustegevuse, varustuskindluse, teabeturve, allhangete, korvamisnõuete kohta) mõjust ning märgib, et komisjon kavatseb 2015. aastal avaldada veel kahed suunised; on veendunud, et need suunised annavad komisjonile ideaalse võimaluse alustada liikmesriikidega dialoogi teemadel, mida ei ole kunagi käsitletud struktureeritud ja avatud viisil, ja nõuab teavet sellise liikmesriikidega peetava dialoogi tulemuste kohta;

31.  märgib, et ELi toimimise lepingu artikli 346 praegune sõnastus ja tegevuspraktika annab liikmesriikidele endiselt suure otsustusõiguse selle artikli kohaldamisel ning seega võimaldab kaitselepingute puhul hoiduda ELi kaitsealaseid riigihankeid käsitlevate õigusaktide kohaldamisest; kutsub seepärast liikmesriike üles õigesti ja tulemuslikult kohaldama ELi toimimise lepingu artiklit 346 viisil, mis on kooskõlas ELi eeskirjade, siseturu direktiivide ja kaitsealaste riigihangete eeskirjade sätetega; tuletab meelde, et Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika kohaselt peaksid artikli 346 kohased meetmed piirduma erandlike ja selgelt määratletud juhtumitega ega tohi minna neist kaugemale; hoiatab, et ebaõige tuginemine ühisturu eeskirjade eranditele kahjustab tugevalt konkurentsi ELis, vähendab läbipaistvust, soodustab korruptsiooni ja seega takistab ELi kaitsetööstusturu loomist, kahjustab Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi toimimist ning usaldusväärsete sõjaliste võimekuste arendamist;

32.  märgib, et pikemas perspektiivis soodustab korvamiste järkjärguline täielik kaotamine Euroopa kaitsetööstuse siseturu toimimist; palub seepärast komisjonil jätkuvalt kontrollida, et liikmesriigid jätkaksid loobumist sellistest korvamistest, mis ei ole aluslepingu artikli 346 põhjal nõuetekohaselt põhjendatud; peab seda vältimatuks Euroopa kaitsetööstuse siseturu tõrgeteta toimimise ja läbipaistvuse tagamiseks ning võrdsete konkurentsitingimuste loomiseks kõigile tarnijatele, eelkõige VKEdele;

33.  tuletab meelde, et raamlepingud, allhanked ja partiideks jaotamine peaksid olema vahendid toimivate tarneahelate avamiseks VKEdele; tuletab siiski meelde, et seejuures tuleb tagada allhankeahela läbipaistvus ja solidaarvastutus; kutsub liikmesriike, EDAd ja komisjoni üles tegema omavahel ja olulisemate hankijatega koostööd, tagamaks et VKEd tunnevad täielikult väärtusahela erinevaid lülisid, mis aitab neil tugevneda, hõlbustab nende juurdepääsu kaitsealastele hangetele ning vähendab Euroopa kaitsetööstuse ja -tehnoloogia geograafiliselt ebaühtlast arengut;

34.  märgib, et seni on kaitsetööstus võtnud kaitseotstarbeliste toodete veo direktiivi peamisi vahendeid – konkreetselt üldlube ja kaitsetööstusettevõtete sertifitseerimist – kasutusele väga piiratult ning et esineb lünki liikmesriikidevahelises halduskoostöös, mis peaks tagama asjakohased kontrollimeetmed veolitsentside tingimuste rikkumiste vältimiseks; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tegelikkuses tagaksid nimetatud vahendite tulemusliku kasutamise, ning väljendab seepärast heameelt komisjoni algatuse üle luua koos liikmesriikidega töörühm ELi-siseste vedude direktiivi ühtlustamiseks;

35.  tunnustab komisjoni 2014. aasta tegevuskava „Konkurentsivõimelisem ja tõhusam kaitse- ja julgeolekusektor” ning selles esitatud komisjoni lubadust uurida, kuidas leevendada kolmandate riikide korvamisnõuete võimalikke negatiivseid tagajärgi ning kuidas need mõjutavad siseturgu ja Euroopa tööstust; toonitab, kui oluline on tegevuskava õigeaegne rakendamine ja vajaduse korral lisameetmete võtmine; toetab igati komisjoni püüdeid anda praktilisi suuniseid VKEdele, kes ELi rahade toel viivad ellu kahesuguse kasutusega projekte;

36.  tuletab meelde, et liikmesriigid peavad kiiremas korras parandama kaitsesektoris korraldatavate riigihangete läbipaistvust komisjoni ja ELi asutuste suhtes; toonitab, et mõningaid hankemenetlusi, näiteks väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust, tuleks kasutada vaid erandjuhtudel, mida saab põhjendada üksnes kaitse- ja julgeolekualaste ülekaalukate üldhuvidega vastavalt direktiivile 2009/81/EÜ; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks nõuetekohase järelevalve, võimaldamaks mõlema direktiivi osas põhjalike aruannete esitamist Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2016. aastal, nagu kavandatud;

37.  tuletab meelde, kui oluline on, et asjaomased järelevalveasutused kontrolliksid regulaarselt kaitse- ja julgeolekuvarustust, sh nõuetekohast arvepidamist;

38.  rõhutab, et strateegiliste partnerite vaheline koostöö on Euroopa varustuskindluse puhul otsustav, ning seepärast soovitab komisjonil ja liikmesriikidel rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimistel võtta arvesse ka kaitsehankeid;

Kaitsealaste riigihangete paketi läbivaatamine

39.  palub komisjonil direktiive 2009/81/EÜ ja 2009/43/EÜ käsitlevates Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatavates 2016. aasta rakendusaruannetes põhjalikult hinnata, kas ja millises ulatuses on nende sätteid nõuetekohaselt jõustatud ning kas nende eesmärgid on täidetud, ning esitada seadusandlikud ettepanekud, kui aruande järeldustest ilmneb nende vajalikkus;

40.  toonitab, et liikmesriikidele tuleks kehtestada täiendavad aruandluse erikohustused, mis tuleks siduda nõuetekohaseid konfidentsiaalsustagatisi käsitlevate sätetega;

41.  tuletab meelde, et 2014. aastal vastu võetud direktiivides 2014/24/EL ja 2014/25/EL sätestatud ELi riigihanke-eeskirjade ajakohastamise eesmärk on tagada allhankeahela läbipaistvus ning keskkonna-, sotsiaal- ja tööõiguse järgimine; juhib tähelepanu sellele, et uued direktiivid võimaldavad seostada ja lihtsustada selliseid menetlusi nagu näiteks e-riigihanked, nõudluse koondamine ja majanduslikult soodsaima pakkumuse kasutamine, mida saab kohandada vastavalt kaitse- ja julgeolekusektori eripärale;

42.  uuendusliku ja konkurentsivõimelise Euroopa tööstuse rajamist ning julgeoleku- ja kaitse-eelarve parimat kasutamist silmas pidades nõuab kaitsealastel riigihangetel uue innovatsioonipartnerluse menetluse kasutuselevõtmist, mis võimaldab avaliku sektori hankijatel kehtestada selle menetluse uute, innovaatiliste toodete, teenuste või ehitustööde väljatöötamisel ja järgneval ostmisel, pakub vajalikke turustiimuleid ja toetab innovaatiliste lahenduste väljatöötamist ilma konkurente turult tõrjumata;

43.  rõhutab, et kaitse- ja julgeolekuvarustuse hangete korraldamisel tuleb võtta arvese tsiviilelanikkonna maksimaalse kaitse- ja julgeolekutaseme tagamist;

o
o   o

44.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, NATO Parlamentaarsele Assambleele ja NATO peasekretärile.

(1) ELT L 146, 10.6.2009, lk 1.
(2) ELT L 216, 20.8.2009, lk 76.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0514.
(4) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 9.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0514.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika