Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 8. september 2015 - StrasbourgLõplik väljaanne
ILO sunniviisilise töö konventsioon: sotsiaalpoliitika ***
 Janusz Korwin-Mikke puutumatuse äravõtmise taotlus
 Tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutav kohaldamine ***II
 Hülgetoodetega kauplemine ***I
 Põllumajandusloomade kloonimine ***I
 Põhiõiguste olukord ELis (2013–2014)
 Volinikukandidaatide 2014. aasta kuulamistest tehtud järeldused
 Inimõigused ja tehnoloogia kolmandates riikides
 ELi finantshuvide kaitse ja ühise põllumajanduspoliitika tulemustepõhiste kontrollimehhanismide väljatöötamine
 Pereettevõtted Euroopas
 Teadusuuringud ja innovatsioon meremajanduses töökohtade ja majanduskasvu loomise eesmärgil
 Noorte ettevõtluse edendamine hariduse ja koolituse kaudu
 Euroopa kultuuripärandi ühtse käsituse väljatöötamine
 Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water” järelmeetmed

ILO sunniviisilise töö konventsioon: sotsiaalpoliitika ***
PDF 234kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega antakse liikmesriikidele luba ratifitseerida Euroopa Liidu huvides Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni 2014. aasta protokoll sotsiaalpoliitikaga seotud küsimuste osas (06732/2015 – C8-0079/2015 – 2014/0259(NLE))
P8_TA(2015)0281A8-0243/2015

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06732/2015),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõikele 2 koostoimes artikli 153 lõike 1 punktidega a ja b, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktiga v ja artikli 218 lõikega 8 (C8-0079/2015),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni 2014. aasta protokolli,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni soovitust (A8-0243/2015),

1.  annab nõusoleku nõukogu otsuse eelnõule;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


Janusz Korwin-Mikke puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 158kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta otsus Janusz Korwin-Mikke puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2015/2102(IMM))
P8_TA(2015)0282A8-0229/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Janusz Korwin-Mikke puutumatuse äravõtmise taotlust, mille esitas 13. märtsil 2015. aastal Poola Vabariigi peaprokurör seoses kohtumenetlusega, mille algatas 9. märtsil 2015. aastal Piotrków Trybunalski munitsipaalpolitsei juht (kohtuasi nr SM.O.4151-F.2454/16769/2014) ja mis tehti teatavaks Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 15. aprillil 2015. aastal,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 5 hr Korwin-Mikke ära kuulanud,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Poola Vabariigi põhiseaduse artikli 105 lõiget 2 ning artikli 7b lõiget 1 ja artikli 7c lõiget 1 koostoimes Seimi ja Senati liikmete mandaadi täitmist käsitleva Poola 9. mai 1996. aasta seaduse artikliga 10b,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0229/2015),

A.  arvestades, et Poola Vabariigi peaprokurör on edastanud Piotrków Trybunalski munitsipaalpolitsei juhi taotluse lubada võtta õiguslikke meetmeid Euroopa Parlamendi liikme Janusz Korwin-Mikke vastu seoses rikkumisega vastavalt 20. mai 1971. aasta seaduse (millega kehtestatakse väärtegude koodeks) artiklile 92a koosmõjus 20. juuni 1997. aasta liiklusseaduse artikli 20 lõikega 1; arvestades, et väidetav rikkumine seisneb asulas lubatud sõidukiiruse ületamises;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 8 kohaselt ei või Euroopa Parlamendi liikmeid üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli artiklis 9 on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

D.  arvestades, et Poola Vabariigi põhiseaduse artikli 105 lõikes 2 on sätestatud, et Seimi liiget ei tohi võtta vastutusele ilma Seimi nõusolekuta;

E.  arvestades, et kõnealusel juhul on see ainult Euroopa Parlamendi otsustada, kas puutumatus ära võtta või mitte; arvestades, et Euroopa Parlament võib puutumatuse äravõtmise küsimuses otsuse tegemisel põhjendatult arvesse võtta ka Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmist(2);

F.  arvestades, et väidetaval rikkumisel ei ole otsest ega ilmset seost Janusz Korwin-Mikke kui Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisega ning see ei kujuta endast tema poolt Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli (nr 7) artikli 8 tähenduses arvamuse avaldamist või hääle andmist Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel;

G.  arvestades, et Euroopa Parlament ei ole käesoleva juhtumi puhul leidnud tõendeid fumus persecutionis’e kohta, s.t tal puudub alus piisavalt tõsiseks ja täpseks kahtluseks, et juhtumi eesmärk on tekitada poliitilist kahju parlamendiliikmele;

1.  otsustab Janusz Korwin-Mikke puutumatuse ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Poola Vabariigi pädevale ametiasutusele ja Janusz Korwin-Mikkele.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C-200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23.)
(2) Kohtuasi T-345/05:Mote vs. parlament (eespool viidatud), punkt 28.


Tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutav kohaldamine ***II
PDF 234kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 515/97 liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks (08257/3/2015 – C8-0159/2015 – 2013/0410(COD))
P8_TA(2015)0283A8-0234/2015

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (08257/3/2015 – C8-0159/2015),

–  võttes arvesse kontrollikoja 25. veebruari 2014. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(2) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2013)0796) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 76,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni soovitust teisele lugemisele (A8‑0234/2015),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1)ELT C 94, 31.3.2014, lk 1.
(2)Vastuvõetud tekstid, 15.4.2014, P7_TA(2014)0344.


Hülgetoodetega kauplemine ***I
PDF 236kWORD 61k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta (COM(2015)0045 – C8-0037/2015 – 2015/0028(COD))
P8_TA(2015)0284A8-0186/2015

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0045),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C8-0037/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 27. mai 2015. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 30. juuni 2015. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A8-0186/2015),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 8. septembril 2015. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2015/..., millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EL) nr 737/2010

P8_TC1-COD(2015)0028


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2015/1775) lõplikule kujule).

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.


Põllumajandusloomade kloonimine ***I
PDF 417kWORD 106k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse veiste, sigade, lammaste, kitsede ja hobuslaste liiki kuuluvate põllumajandusloomade kloonimist (COM(2013)0892 – C7-0002/2014 – 2013/0433(COD))
P8_TA(2015)0285A8-0216/2015

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0892),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0002/2014),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsiooni nõukogu seisukoha kohta esimesel lugemisel eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus uuendtoidu kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1331/2008 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 258/97 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1852/2001(1),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 30. aprill 2014. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ühisarutelu vastavalt kodukorra artiklile 55,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A8-0216/2015),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 8. septembril 2015. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv määrus (EL) 2015/..., milles käsitletakse veiste, sigade, lammaste, kitsede ja hobuslaste liiki kuuluvate põllumajandusloomade kloonimist kloonimise kohta [ME 1. Esimest osa, nimelt direktiivi muutmist määruseks kohaldatakse kogu teksti ulatuses]

P8_TC1-COD(2013)0433


EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

pärast õigusakti eelnõu esitamist liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(3),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(4)

ning arvestades järgmist:

(-1) Liidu poliitika elluviimisel ja Euroopa Liidu toimimise lepingut arvesse võttes tuleks tagada inimeste tervise ja tarbijakaitse, samuti loomade heaolu ja keskkonnakaitse kõrge tase. Alati tuleks kohaldada ettevaatuspõhimõtet, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 178/2002(5). [ME 2]

(1)  Loomade kloonimine ei ole kooskõlas nõukogu direktiivis direktiiviga 98/58/EÜ(6) on sätestatud, milles sätestatakse põllumajandusloomade heaolu üldised miinimumnõuded. Selles Direktiivis 98/58/EÜ kutsutakse liikmesriike üles vältima põllumajandusloomadele ebavajaliku valu, kannatuste või vigastuste tekitamist. Kui kloonimine põhjustab ebavajalikku valu ning selle lisa punktis 20 sätestatakse konkreetsemalt, et „sellist looduslikku või kunstlikku aretamist või aretusmeetodeid, mis põhjustavad või tõenäoliselt põhjustavad loomadele kannatusi või vigastusi, tuleb liikmesriikidel võtta liikmesriigi tasandil meetmeid selle vältimiseks ei tohi kasutada”. Liikmesriikide erinev suhtumine loomade kloonimisse või kloonloomadest saadud toodete kasutamisse võib põhjustada turumoonutusi. Seetõttu on vaja tagada, et samu tingimusi kohaldatakse kõigi suhtes, kes tegelevad elusloomade ja loomadest saadud toodete tootmise ja turustamisega Euroopa Liidus. [ME 3]

(2)  Euroopa Toiduohutusamet jõudis oma 2008. aasta arvamuses(7) loomade kloonimise kohta järeldusele, et märgatava osa kloonide tervis ja heaolu olid kahjustatud, sageli tõsiselt ja surmavalt. Euroopa Toiduohutusamet on konkreetsemalt kinnitanud, et kloonimisel kasutatud asendusemasloomad kannatavad eelkõige platsenta väärtalitluse all, mis suurendab tiinuse katkemise ohtu(8), millel võivad olla kahjulikud tagajärjed nende tervisele. Seetõttu ei ole kõnealune meetod muu hulgas ka kuigi tõhus, veistest tiinestub 6–15 % ja sigadest 6 % ning ühe klooni saamiseks on vaja siirdada kloonembrüo mitmele asendusemasloomale. Lisaks põhjustavad klooni väärarengud ja ebatavaliselt suured järglased sünnitusraskusi ja neonataalset surma. Kloonimistehnikat iseloomustab kõrge suremuse määr kõikides arenguetappides(9). [ME 4]

(2a)  Seoses toiduohutusega on Euroopa Toiduohutusamet rõhutanud, et on oluline mõista andmebaasi piiratust, ning teeb oma 2008. aasta arvamuses loomade kloonimise kohta järelduse, et ebakindlus riskihinnangutes on põhjustatud olemasolevate uuringute väikesest arvust, uuritud valimite väiksusest ja sellest, et üldiselt puudub ühtne käsitus, mis võimaldaks kõiki käesoleva arvamusega seotud küsimusi põhjalikumalt käsitleda. Euroopa Toiduohutusamet on näiteks väitnud, et teave kloonide immunoloogilise vastupanuvõime kohta on piiratud, ja soovitanud nimetatud arvamuses, et kui ilmneb tõendeid kloonide väiksemast immuunsusest, tuleks uurida, kas ja millises ulatuses võib kloonide ja nende järglaste liha ja piima tarbimine suurendada inimeste kokkupuutumist haigustekitajatega. [ME 5]

(2b)  Võimaliku mõju kohta keskkonnale on Euroopa Toiduohutusamet öelnud, et andmeid on piiratud hulgal, ning seoses võimaliku mõjuga geneetilisele mitmekesisusele on Euroopa Toiduohutusamet juhtinud tähelepanu kaudsele mõjule, mida võib põhjustada see, et aretusprogrammides kasutatakse piiratud arvul loomi ning genotüübi suurenenud homogeensus loomapopulatsioonis võib suurendada selle populatsiooni vastupanuvõime vähenemist nakkustele ja muudele ohtudele. [ME 6]

(2c)  Teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühm väljendas oma 2008. aasta eriaruandes kloonimise kohta(10) kahtlust, kas loomade kloonimine toidu tootmise eesmärgil võiks olla õigustatud, võttes arvesse asendusemasloomade ja kloonloomade kannatuste ja tervisehäirete praegust taset. [ME 7]

(2d)  Üks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärke on tõsta põllumajanduse tootlikkust tehnilise progressi edendamise ning põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu tagamise teel. Selle eesmärgiga püütakse muu hulgas parandada tootmist ning põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu osas tähendab see tootmistegurite optimaalset kasutamist, nimelt nõuetekohast tootmist turustamise eesmärgil, mille puhul võetakse arvesse tarbijate huvisid. [ME 8]

(2e)  Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika(11) kohaselt on ELi toimimise lepingu artikkel 43 asjakohane õiguslik alus igasuguste õigusaktide jaoks, mis käsitlevad ELi toimimise lepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete tootmist ja turustamist ning aitavad kaasa ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud ühe või mitme ühise põllumajanduspoliitika eesmärgi saavutamisele. Isegi kui niisugused õigusaktid on suunatud muude kui ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide täitmisele, mida erisätete puudumise korral püütaks saavutada ELi toimimise lepingu artikli 114 alusel, võib see hõlmata kõnealuse valdkonna riiklike õigusaktide sätete ühtlustamist, ilma et artikli 114 kohaldamine oleks vajalik. Lisaks võivad ühise põllumajanduspoliitika raames võetud meetmed ka mõjutada asjaomaste toodete importi. [ME 9]

(2f)  Tarbijauuringutest on selgelt ja järjepidevalt näha, et enamik liidu kodanikke taunib põllumajandusloomade kloonimist ka loomade heaolu ja eetikaga seotud üldiste probleemide pärast(12). Kloonimine tõuaretuse eesmärgil võib viia selleni, et kloonloomad või nende järglased satuvad toiduahelasse. Tarbijad on kloonloomadest ja nende järglastest saadud toidu tarbimisele kindlalt vastu. [ME 10]

(2g)  Loomade kloonimine toidutootmise eesmärgil seab ohtu Euroopa põllumajandusmudeli põhiolemuse, mille aluseks on toodete kvaliteet, toiduga kindlustatus, tarbijate tervis, loomade heaolu käsitlevad ranged eeskirjad ja keskkonnasõbralike meetodite kasutamine. [ME 11]

(3)  Võttes arvesse liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärke, olemasolevatel uuringutel põhinevate Euroopa Toiduohutusameti hiljutiste teaduspõhiste hindamiste tulemusi ja Euroopa EL toimimise lepingu artiklis 13 sätestatud loomade heaolu nõudeid ja tarbijate muret, on mõistlik asjakohane ajutiselt keelata teatavatest liikidest põllumajandusloomade kloonimine ning kloonimistehnika kasutamisega saadud loomade ja nendest saadud toodete turuleviimine. [ME 12]

(3a)  Kloonloomi ei kasvatata liha- või piimatootmiseks, vaid nende paljundusmaterjali kasutamiseks aretusotstarbel. Toiduloomad saadakse kloonloomade järglastelt, kes paljunevad suguliselt. Kuigi loomade heaolu probleemid ei pruugi kloonloomade järglaste puhul olla ilmsed, kuna nad sünnivad tavapärase sugulise paljunemise teel, on selleks, et järglast üldse saada, vaja kloonloomast esivanemat, millega kaasnevad olulised loomade heaolu ja eetika probleemid. Loomade heaoluga seotud küsimusi ja tarbijate kloonimistehnoloogiaga seotud ettekujutusi käsitlevate meetmete rakendusala peaks seetõttu hõlmama kloonloomade paljundusmaterjali, kloonloomade järglasi ja kloonloomade järglastelt saadud tooteid. [ME 13]

(4)  Praegu kloonitakse veiste, sigade, lammaste, kitsede ja hobuslaste liiki kuuluvaid põllumajandusloomi. Seepärast peaks käesoleva direktiivi reguleerimisala piirduma üksnes kõnealusesse viide liiki kuuluvate põllumajandusloomadega. [ME 14]

(4a)  Seoses põllumajandustoodete turustamise ning kloonimise kasutamise keeluga ja pidades silmas tarbijate seisukohti kloonimise kohta, mis muu hulgas on seotud loomade heaolu, piisavate teadusuuringute puudumise ja üldiste eetiliste põhimõtetega, tuleb hoolitseda selle eest, et kloonloomadest või nende järglastest saadud toit ei satuks toiduahelasse. Vähem piiravad meetmed, nagu toidu märgistamine, ei hajutaks elanikkonna kartusi, sest jätkuvalt oleks lubatud kaubelda toiduga, mis on toodetud loomadele kannatusi põhjustaval viisil. [ME 15]

(4b)  Teatavates kolmandates riikides juba kloonitaksegi põllumajandusloomi. Määruse (EÜ) nr 178/2002 kohaselt peab kolmandatest riikidest liidu turule viimiseks imporditud toit vastama liidu toidualaste õigusnormide asjakohastele nõuetele või liidu poolt tunnustatud tingimustele, mis on nimetatud nõuetega vähemalt võrdväärsed. Seoses sellega tuleb võtta meetmeid, et vältida kloonloomade, nende järglaste ning kloonloomadest või nende järglastest saadud toidu importimine kolmandatest riikidest Euroopa Liitu. Komisjon peaks täiendama asjakohaseid loomade tervishoiu ja zootehnika alaseid õigusakte või esitama ettepaneku nende muutmise kohta, et tagada, et loomade ja paljundusmaterjaliga ning loomset päritolu toidu ja söödaga kaasasolevatest impordisertifikaatidest oleks näha, kas tegemist on kloonloomade või nende järglastega või kloonloomadest või nende järglastest saadud toodetega. [ME 16]

(4c)  Kloonloomi, kloonembrüoid, kloonloomade järglasi, kloonloomade ja nende järglaste paljundusmaterjali ning kloonloomadest ja nende järglastest saadud toitu ja sööta ei saa käsitada üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli III lõike 4 tähenduses samasuguste toodetena kui loomad, embrüod, paljundusmaterjal, loomadest saadud toit ja sööt, mida ei ole saadud kloonimismeetodiga. Loomade kloonimine ning kloonloomade, kloonembrüote, kloonloomade järglaste, kloonloomade ja nende järglaste paljundusmaterjali ning kloonloomadest ja nende järglastest saadud toidu ja sööda turuleviimise ja importimise keeld on ka meede, mida on vaja, et kaitsta üldist moraali ning loomade tervist GATTi artikli XX tähenduses. [ME 17]

(4d)  Tuleb astuda samme tagamaks, et kaubanduslepingud, mille üle praegu peetakse läbirääkimisi, ei soodustaks selliste tavade kasutamise lubamist, millel võib olla negatiivne mõju tarbijate ja põllumajandustootjate tervisele, keskkonnale või loomade heaolule. [ME 18]

(4e)  Käesoleva määruse kohaldamine võib sattuda ohtu, kui kloonloomadest ja nende järglastest saadud toitu ei ole võimalik jälgida. Seepärast tuleb vastavalt ettevaatuspõhimõttele ning käesolevas määruses sätestatud keeldudest kinnipidamise tagamiseks luua asjaomaste huvirühmadega konsulteerides liidu tasandil jälgitavussüsteemid. Niisugused süsteemid võimaldaksid pädevatel asutustel ja ettevõtetel koguda andmeid kloonloomade, nende järglaste, kloonloomade ja nende järglaste paljundusmaterjali ning kloonloomadest ja nende järglastest toodetud toidu kohta. Komisjon peaks püüdma saavutada seda, et liidu kaubanduspartnerid, kelle territooriumil toimub põllumajandusloomade kloonimine, võtaksid käimasolevate ja tulevaste kahe- ja mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste raames sellega seoses kohustusi. [ME 19]

(4f)  Oma 2010. aasta aruandes Euroopa Parlamendile ja nõukogule andis Euroopa Komisjon teada, et asjakohane oleks võtta meetmeid, millega kehtestatakse imporditud sperma ja embrüote jälgitavus, et luua vajaduse korral liidus järglaste andmepangad. Seetõttu peaks komisjon vastavaid meetmeid võtma. [ME 20]

(4g)  Kooskõlas käesolevas määruses sätestatud kloonimiskeelu rakendamisega tuleks rakendada ka Euroopa Komisjoni poolt vastuvõetud sihipäraseid müügiedendusmeetmeid kvaliteetse lihatootmise ja loomakasvatuse toetamiseks liidus. [ME 21]

(5)  Eeldatavasti suurenevad teadmised selle kohta, millist mõju avaldab kloonimine kasutatavate loomade heaolule. Aja jooksul kloonimistehnoloogia tõenäoliselt paraneb. Järelikult Käesolev määrus tuleks keeldu kohaldada üksnes ajutiselt. Seepärast tuleks käesolev direktiiv vaadata läbi mõistliku ajavahemiku jooksul, võttes arvesse liikmesriikide kogemusi selle rakendamisel kohaldamisel, teaduse ja tehnika arengut, muutusi tarbijate hoiakutes ning rahvusvahelist arengut, eelkõige kaubavooge ja liidu kaubandussuhteid. [ME 22]

(5a)  Uusima Eurobaromeetri uuringu kohaselt ei pea enamik eurooplastest loomade kloonimist toidutootmises ohutuks enda ja oma perekonna tervisele. Pealegi on Euroopas selliseid riike rohkem, kus loomade kloonimisega seoses valitseb selge eelistus, et otsuseid tehtaks pigem lähtudes moraalsetest ja eetilistest aspektidest kui teaduslikest tõenditest. Seetõttu peaks komisjon enne käesoleva õigusakti läbivaatamist viima läbi ametliku ELi uuringu, et hinnata uuesti tarbijate arusaamu. [ME 23]

(5b)  Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada jälgitavussüsteemide eeskirjad kloonloomade, kloonloomade järglaste ning kloonloomade ja nende järglaste paljundusmaterjali jaoks. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule. [ME 24]

(6)  Käesolevas direktiivis määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eelkõige ettevõtlusvabadust ja teaduse vabadust. Käesolevat direktiivi määrust tuleb rakendada kohaldada kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega. [ME 25]

(6a)  Kuna käesoleva määruse eesmärki ei saa liikmesriikide tasandil piisavalt saavutada, küll aga saab seda selle ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib võtta meetmeid liit, järgides Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõtet. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale, [ME 26]

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese ja reguleerimisala

Käesolevas direktiivis määruses kehtestatakse eeskirjad:

a)  loomade kloonimise kohta liidus;

b)  kloonloomade, kloonembrüote, kloonloomade järglaste, kloonloomade ja kloonloomade nende järglaste paljundusmaterjali ning kloonloomadest ja nende järglastest saadud toidu ja sööda turulelaskmise ja impordi kohta. [ME 27]

Seda kohaldatakse veiste, sigade, lammaste, kitsede ja hobuslaste liiki kuuluvate kõikide põllumajandusloomade (edaspidi „loomad”) liikide suhtes. [ME 28]

Artikkel 1a

Eesmärk

Käesoleva määruse eesmärk on käsitleda loomade tervise ja heaoluga ning tarbijate arusaamade ja eetiliste kaalutlustega seotud probleeme kloonimistehnika kontekstis. [ME 29]

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)  „põllumajandusloom” (edaspidi „loom”) – loom, keda peetakse ja paljundatakse toidu, sööda, villa, naha või karusnaha tootmiseks või muul põllumajanduslikul eesmärgil. See ei hõlma eranditult muudel eesmärkidel, nagu teadusuuringud, ravimite ja meditsiiniseadmete tootmine, ning ohustatud või haruldaste või ohustatud liikide (mille on kindlaks määranud liikmesriigi pädevad asutused) säilitamine, spordi- ja kultuurisündmustel kasutamine, kasvatatavaid loomi, juhul kui puuduvad alternatiivsed meetodid; [ME 30]

b)  „kloonimine” – loomade mittesuguline paljundamise tehnoloogia paljundamine, milleks muu hulgas kasutatakse tehnoloogiat, mille käigus teatava looma keharakust eraldatud rakutuum viiakse munarakku, millest eelnevalt on tuum eraldatud, et luua geneetiliselt identseid embrüoid („kloonembrüo”), mille võib seejärel siirdada asendusemasloomasse, et saada geneetiliselt identsete loomade („kloonloom kloonloomad”) populatsioon; [ME 31]

ba)  „kloonloomade järglased” – muud kui kloonloomad, kui vähemalt üks eellastest on kloonloom; [ME 32]

bb)  „paljundusmaterjal” – loomade sperma, munarakud ja embrüod, mis on kogutud või saadud paljundamise eesmärgil; [ME 33]

bc)  „jälgitavus” – võimalus jälgida sellist toitu, sööta, toidulooma või ainet, mis on mõeldud kasutamiseks toidus või söödas või mille puhul sellist kasutamist eeldatakse, kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel; [ME 34]

c)  „turulelaskmine” – looma või toote esmakordne siseturul kättesaadavaks tegemine;

ca)  „toit” – toit määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 2 määratletud tähenduses. [ME 35]

Artikkel 3

Ajutine Keelustamine [ME 36]

Liikmesriigid keelustavad ajutiselt Keelatud on järgmine tegevus: [ME 37]

a)  loomade kloonimise;

b)  kloonloomade ja, kloonembrüote, kloonloomade järglaste, kloonloomade ja nende järglaste paljundusmaterjali ning kloonloomadest ja nende järglastest saadud toidu ja sööda turulelaskmise ja impordi kohta. [ME 38]

Artikkel 3a

Imporditingimused

Loomi kolmandatest riikidest ei impordita, välja arvatud kui kaasasolevatest impordisertifikaatidest nähtub, et need ei ole kloonloomad ega kloonloomade järglased.

Paljundusmaterjali ning loomse päritoluga toitu ja sööta kolmandatest riikidest ei impordita, välja arvatud kui kaasasolevatest impordisertifikaatidest nähtub, et need ei ole saadud kloonloomadelt ega kloonloomade järglastelt.

Tagamaks, et loomade ja loomset päritolu paljundusmaterjali, toidu ja söödaga kaasasolevad impordisertifikaadid näitaksid, kas tegemist on kloonloomade või nende järglaste või kloonloomadest või nende järglastest saadud toodetega, võtab komisjon ...(13) kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004(14) artikliga 48 või artikliga 49 vastu impordi eritingimused ja esitab vajaduse korral ettepaneku muuta teisi loomade tervishoiu ning zootehnikaalaseid ja genealoogilisi imporditingimusi käsitlevaid õigusakte. [ME 39]

Artikkel 3b

Jälgitavus

Andmaks pädevatele asutustele ja ettevõtjatele teavet, mis on vajalik artikli 3 punkti b kohaldamiseks, luuakse jälgitavussüsteemid:

a)  kloonloomade;

b)  kloonloomade järglaste;

c)  kloonloomade ja nende järglaste paljundusmaterjali jaoks.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 4a vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada üksikasjalikud eeskirjad esimese lõigu punktides a–c osutatud teabe lisamise kohta sertifikaatidesse, mis on ette nähtud loomatervishoiu- ja zootehnikaalaste õigusaktidega, või sertifikaatidesse, mille komisjon on sel otstarbel koostanud. Nimetatud delegeeritud õigusaktid võetakse vastu …(15). [ME 40]

Artikkel 4

Karistused

Liikmesriigid sätestavad eeskirjad, mis käsitlevad karistusi käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike sätete määruse rikkumise eest, ning korral kohaldatavate karistuste kohta ja võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste sätete rakendamine nende kohaldamise tagamiseks. Ettenähtud karistused peavad olema on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning tagavad võrdsed tingimused. Liikmesriigid teatavad kõnealustest sätetest komisjonile hiljemalt [käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäev], samuti teatavad nad ...(16) ja teavitavad komisjoni viivitamata kõigist neid sätteid mõjutavatest nendesse tehtavatest hilisematest muudatustest. [ME 41]

Artikkel 4a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artiklis 3a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates …(17). Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt sama pikaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab pikendamise suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 3a osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.  Artikli 3a alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra. [ME 42]

Artikkel 5

Aruandmine ja läbivaatamine

1.  Hiljemalt [kuupäev = viis aastat pärast käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäeva] ...(18) esitavad liikmesriigid komisjonile aruande käesoleva direktiivi määruse kohaldamisel omandatud kogemustest. [ME 43]

2.  Komisjon esitab direktiivi määruse kohaldamise kohta aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule, võttes arvesse:

a)  aruandeid, mille liikmesriigid on esitanud vastavalt artiklile 1;

b)  kõiki olemasolevaid tõendeid teaduse ja tehnoloogia arengut arengu kohta, eelkõige loomade heaolu ja toiduohutuse aspekte seoses kloonimisega, ning kloonloomade ja nende järglaste jälgimiseks sobivate usaldusväärsete süsteemide loomisel tehtud edusamme; [ME 44]

ba)  tarbijate arusaamade muutumist kloonimisest; [ME 45]

c)  rahvusvahelisi arenguid;

ca)  tarbijate muret rahvatervise ja loomade heaolu pärast; [ME 46]

cb)  loomade kloonimisega seotud eetikaküsimusi. [ME 47]

2a.  Komisjon teeb lõikes 2 osutatud aruande avalikult kättesaadavaks. [ME 48]

2b.  Komisjon algatab ametliku ELi uuringu abil avaliku konsulteerimise eesmärgiga hinnata võimalikke uusi suundumusi tarbijate arusaamades kloonloomadest saadud toiduainete kohta. [ME 49]

Artikkel 6

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid [kuupäev – 12 kuud pärast käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäeva]. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid kõnealused meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. [ME 50]

Artikkel 7

Jõustumine

Käesolev direktiiv määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Määrust kohaldatakse alates …(19). [ME 52]

Artikkel 8

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. [ME 53]

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. [ME 54]

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0266.
(2) ELT C 311, 12.9.2014, lk 73.
(3) ELT C 311, 12.9.2014, lk 73.
(4) Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta seisukoht.
(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1).
(6)Nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiv 98/58/EÜ, mis käsitleb põllumajandusloomade kaitset (EÜT L 221, 8.8.1998, lk 23).
(7) http://www.efsa.europa.eu/sites/default/files/scientific_output/files/main_documents/sc_op_ej767_animal_cloning_en.pdf
(8)Teaduskomitee teaduslik arvamus toiduohutuse, loomade tervise ja heaolu ning somaatilise raku tuuma siirdamise (SCNT) tulemusel loodud loomade, nende järglaste ja neilt loomadelt saadud toodete keskkonnamõju kohta.http://www.efsa.europa.eu/en/topics/topic/cloning.htm?wtrl=01
(9) http://www.efsa.europa.eu/en/efsajournal/doc/2794.pdf
(10) Loomade toiduks kloonimise eetilised aspektid, 16. jaanuar 2008: http://ec.europa.eu/bepa/european-group-ethics/docs/publications/opinion23_en.pdf
(11) Euroopa Kohtu 23. veebruari 1988. aasta otsus, Suur-Britannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriik vs. Euroopa Ühenduste Nõukogu, C-68/86, EU:C:1988:85; Euroopa Kohtu 16. novembri 1989. aasta otsus, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Euroopa Ühenduste Nõukogu, C-131/87, EU:C:1989:581; Euroopa Kohtu 16. novembri 1989. aasta otsus, Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Euroopa Ühenduste Nõukogu, C-11/88, EU:C:1989:583.
(12) Vt nt Eurobaromeetri 2008. ja 2010. aasta aruandeid: http://ec.europa.eu/public_opinion/flash/fl_238_en.pdf and http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_341_en.pdf
(13) 6 kuud pärast käesoleva määruse jõustumist.
(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks (ELT L 165, 30.4.2004, lk 1).
(15) 6 kuud pärast käesoleva määruse jõustumist.
(16) 1 aasta pärast käesoleva määruse jõustumist.
(17) Käesoleva määruse jõustumise kuupäev.
(18) 6 aastat pärast käesoleva määruse jõustumist.
(19) 1 aasta pärast käesoleva määruse jõustumist.


Põhiõiguste olukord ELis (2013–2014)
PDF 417kWORD 213k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta resolutsioon põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2013–2014) (2014/2254(INI))
P8_TA(2015)0286A8-0230/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu preambulit, eriti selle teist ning neljandat kuni seitsmendat taanet,

–  võttes muu hulgas arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning artikleid 6, 7 ja 9,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168 ja eelkõige selle lõiget 7,

–  võttes arvesse 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „ELi harta”), mis kuulutati välja 12. detsembril 2007 Strasbourgis ja jõustus koos Lissaboni lepinguga 2009. aasta detsembris,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1948. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ja põhivabaduste kaitse lepinguid ja ÜRO lepingu alusel loodud organite praktikat,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mis võeti vastu New Yorgis 13. detsembril 2006 ja mille EL ratifitseeris 23. detsembril 2010. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mis võeti New Yorgis vastu 20. novembril 1989,

–  võttes arvesse järgnevaid ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldisi märkusi: nr 7 (2005) lapse õiguste kohaldamise kohta varases lapsepõlves, nr 9 (2006) puuetega laste õiguste kohta, nr 10 (2007) laste õiguste kohta alaealiste kohtus, nr 12 (2009) lapse õiguse kohta olla ära kuulatud, nr 13 (2011) lapse õiguse kohta mitte kannatada vägivalla mitte ühegi vormi käes, nr 14 (2013) lapse õiguse kohta seada tema huvid esikohale,

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja Pekingi tegevusprogrammi, oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(1) ning oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada”(2) ning nõukogu 5. juuni 2014. aasta järeldusi „Naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõikide vormide, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ennetamine ja selle vastu võitlemine”,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, ministrite komitee, inimõiguste voliniku ja Veneetsia komisjoni konventsioone, soovitusi, resolutsioone ja aruandeid,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatu eksperdi Cephas Lumina aruannet riikide välisvõla ja muude seonduvate rahvusvaheliste finantskohustuste mõju kohta kõigi inimõiguste, eelkõige majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste täielikule teostamisele (Addendum, missioon Kreekasse, ÜRO A/HRC/25/50/Add.1),

–  võttes arvesse 2013. aasta aprillis avaldatud ÜRO eriraportööri aruannet sisserändajate inimõiguste kohta pealkirjaga „ELi välispiiride haldamine ja selle mõju sisserändajate inimõigustele”,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooni, millega kutsuti üles moodustama valitsustevahelist avatud töörühma, kelle mandaadiks on „töötada välja rahvusvaheline õiguslikult siduv dokument riikidevaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega”,

–  võttes arvesse nõukogu 27. juunil 2014. aastal vastu võetud strateegilisi suuniseid, mis käsitlevad vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse 1996. aastal muudetud Euroopa sotsiaalhartat ja Euroopa sotsiaalsete õiguste komitee kohtupraktikat,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat,

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(3),

–  võttes arvesse nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovitust romade tõhusaks integratsiooniks liikmesriikides võetavate meetmete kohta(4),

–  võttes arvesse direktiivide paketti menetluslike kaitseõiguste kohta ELis(5),

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(6),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25. juunil 2012. aastal vastu võetud inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ning sellega kaasnevat tegevuskava,

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(7),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide 16. detsembril 2014. aastal vastu võetud järeldusi õigusriigi põhimõtte austamise tagamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(8),

–  võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(11),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(12),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele(13),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (COM(2008)0229),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid ja kohtupraktikat ning riiklike konstitutsioonikohtute kohtupraktikat, kus kasutatakse hartat viiteallikana riigisisese õiguse tõlgendamisel,

–  võttes arvesse president Junckeri 15. juulil 2014. aastal Euroopa Parlamendis esitatud uue Euroopa Komisjoni poliitilisi suuniseid,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (COM(2012)0011),

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv üksikisikute kaitse kohta seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega kuritegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumise kohta (COM(2012)0010),

–  võttes arvesse inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016 (COM(2012)0286), eelkõige selle sätteid lastekaitsesüsteeme ja parimate tavade vahetamist käsitlevate suuniste väljatöötamise rahastamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust 2013/112/EL „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist”(14),

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 24. juunil 2013 vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020” (COM(2011)0173) ja Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2011. aasta järeldusi,

–   võttes arvesse komisjoni teatist „Liikumine romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamise suunas” (COM(2013)0454),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet ELi korruptsioonivastase võitluse kohta (COM(2014)0038),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008)0426),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2013. aasta resolutsiooni edusammude kohta romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisel(15),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni homofoobia ning seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemise ELi tegevuskava kohta(16),

–  võttes arvesse oma resolutsioone soolise võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta(17),

–  võttes arvesse Ameerika Ühendriikide Senati raportit Luure Keskagentuuri kinnipidamis- ja ülekuulamisprogrammi kohta,

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni saatjata alaealiste olukorra kohta Euroopa Liidus(18),

–  võttes arvesse oma resolutsioone põhiõiguste ja inimõiguste kohta, eriti viimast, 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2012)(19),

–  võttes arvesse oma rännet käsitlevaid resolutsioone, eriti kõige hilisemat, 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta(20),

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas(21),

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(22),

–   võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ning ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ja nende mõju kohta ELi kodanike eraelu puutumatusele(23), milles Euroopa Parlament tegi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesandeks teostada kõnealuses küsimuses põhjalik uurimine, ja oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele(24),

–  võttes arvesse oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsiooni Luure Keskagentuuri (LKA) piinamisvõtteid käsitleva USA Senati raporti kohta(25),

–   võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(26),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Kohtu arvamuse taotlemise kohta küsimuses, kas Kanada ja Euroopa Liidu vaheline leping, mis käsitleb broneeringuinfo edastamist ja töötlemist, on kooskõlas aluslepingutega,(27)

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta(28) ja 10. oktoobri 2013. aasta(29) resolutsioone kinnipeetavate väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri (LKA) poolt,

–  võttes arvesse oma resolutsioone Guantánamo Bay kinnipidamiskeskuse kohta,

–   võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni ELi harta ja ühesuguste tingimuste kohta meediavabaduse tagamiseks kõikjal ELis(30),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu esitatud arvamust 2/2013 lepingu eelnõu kohta, mis käsitleb ELi ühinemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 8. aprilli 2014. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-293/12 ja C-594/12 (Digital Rights Ireland ja Seitlinger jt), millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiiv 2006/24/EÜ, mis käsitleb üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste või üldkasutatavate sidevõrkude pakkujate tegevusega kaasnevate või nende töödeldud andmete säilitamist ja millega muudetakse direktiivi 2002/58/EÜ,

–  võttes arvesse volinik Frans Timmermansi kuulamist Euroopa Parlamendis 7. oktoobril 2014 ja 11. veebruari 2015. aasta istungil,

–   võttes arvesse volinik Dimitris Avramopoulose kuulamist Euroopa Parlamendis 30. septembril 2014,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 10. novembri 2014. aasta iga-aastast konverentsi teemal „Põhiõigused ja immigratsioon ELis” ning eelkõige FRA keskset dokumenti „Rahvusvahelist kaitset vajavate isikute ELi seadusliku sisenemise kanalid: töövahend”,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi tegevust, aastaaruandeid ja uuringuid ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti mahukaid uuringuid juutide diskrimineerimise ja nende vastu toime pandud vihakuritegude kohta ELi liikmesriikides, naistevastase vägivalla kohta ELis ning homo-, bi- ja transseksuaalsete ning transsooliste inimeste kogemuste kohta seoses diskrimineerimise, vägivalla ja ahistamisega,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti põhiõiguste platvormis osalevate vabaühenduste panust,

–  võttes arvesse vabaühenduste aruandeid ja uuringuid inimõiguste valdkonnas ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni tellitud uuringuid kõnealuses valdkonnas, eriti poliitikaosakonna C uuringut selle kohta, kuidas mõjutab kriis põhiõiguseid ELi liikmesriikides,

–  võttes arvesse oma uuringuid kriisi mõjude kohta põhiõigustele ELi liikmesriikides,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioonile 48/134 lisatud põhimõtteid, mis käsitlevad inimõiguste edendamise ja kaitse riiklike institutsioonide staatust (Pariisi põhimõtted),

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2013. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra ning sellekohaste standardite ja tavade kohta Ungaris (vastavalt Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2012. aasta resolutsioonile)(31),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Liidu strateegia kohta põhiõiguste harta rakendamiseks (COM(2010)0573) ja tegevusjuhiseid põhiõiguste arvessevõtmiseks komisjoni mõjuhinnangute koostamisel (SEC(2011)0567),

–  võttes arvesse komisjoni teatist ELi uue õigusriigi tugevdamise raamistiku kohta (COM(2014)0158) ja nõukogu 16. detsembri 2014. aasta järeldusi õigusriigi põhimõtte austamise tagamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 2013. aasta aruannet ELi põhiõiguste harta kohaldamise kohta (COM(2014)0224) ja sellega seotud töödokumente,

–  võttes arvesse komisjoni 2013. aasta aruannet ELi kodakondsuse kohta „ELi kodanikud – teie õigused, teie tulevik” (COM(2013)0269),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku rakendamise kohta (COM(2014)0209) ja nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovitust romade tõhusaks integreerimiseks liikmesriikides võetavate meetmete kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0230/2015),

A.  arvestades, et Euroopa ülesehitamine on osaliselt sündinud soovist vältida Teise maailmasõja ning natsirežiimi poolt läbi viidud tagakiusamise ja repressioonide traagiliste tagajärgede kordumist ning hoida inimõiguste edendamise, austamise ja kaitsmise abil ära demokraatia ja õigusriigi taandumine või kadu;

B.  arvestades, et ELi aluslepingutes ja inimõigustega seotud rahvusvahelistes õigusaktides (inimõiguste ülddeklaratsioon, inimõiguse ja põhivabaduste kaitse konventsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt jne) sätestatud inimõiguste, põhivabaduste, demokraatia ning väärtuste ja põhimõtete austamine ja edendamine kuuluvad liidu ja selle liikmesriikide kohustuste hulka ning need peavad olema Euroopa integratsioonis kesksel kohal;

C.  arvestades, et need õigused peavad olema tagatud kõikidele ELi territooriumil elavatele isikutele, sealhulgas reageerimisel kuritarvitustele ja vägivallale kõikide tasandite ametiasutuste poolt;

D.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 2 kohaselt rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, sealhulgas vähemuste hulka kuuluvate inimeste õiguste austamine – kõikide liikmesriikidele ühistel väärtustel, mida peab järgima nii EL kui ka iga liikmesriik kõigis oma sise- ja välispoliitika valdkondades; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 kohaselt peab Euroopa Komisjon tagama aluslepingute kohaldamise;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 kohaselt on ELi ülesanne toetada ja tagada põhiõiguste austamine kõigi meetmete võtmisel, olenemata pädevusest asjaomases valdkonnas; arvestades, et liikmesriike kutsutakse üles tegema sedasama;

F.  arvestades, et ELi aluslepingud on vaja läbi vaadata, et suurendada demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste kaitset;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu preambuli kohaselt on liikmesriigid kinnitanud oma pühendumust Euroopa sotsiaalhartas määratletud sotsiaalsetele õigustele; arvestades, et ka Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 151 sisaldab selget viidet sellistele sotsiaalsetele põhiõigustele, nagu on sätestatud Euroopa sotsiaalhartas;

H.   arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisega sai põhiõiguste harta aluslepingute täieõiguslikuks osaks ning sellest tulenevalt muutus harta ELi institutsioonidele, asutustele ja ametitele, samuti ka liikmesriikidele ELi õigusaktide kohaldamisel õiguslikult siduvaks; arvestades, et tõhusat põhiõiguste järgimise tava tuleb kujundada, edendada ja tugevdada nii ELi institutsioonides kui ka liikmesriikides, eelkõige liidu õiguse kohaldamisel liikmesriigisiseselt ning suhetes kolmandate riikidega;

I.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 2 ja 3 tunnustatakse õigust elule ja õigust isikupuutumatusele;

J.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 4 on sätestatud igasuguse ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld;

K.  arvestades, et nii Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 8, 9, 10, 19 ja 21 kui ka Euroopa Kohtu kohtupraktika tunnustavad sotsiaalsete põhiõiguste tähtsust, rõhutades seega, et neid õigusi, sealhulgas ametiühinguõigusi, streigiõigust ning ühinemis- ja kogunemisõigust tuleb kaitsta samal viisil nagu teisi hartas tunnustatud põhiõigusi;

L.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 22 kohustab liitu austama kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust ning artikkel 21 keelab diskrimineerimise keele ja/või rahvusvähemusse kuulumise alusel;

M.  arvestades, et põhiõiguste harta artikliga 33 tagatakse perekonna õiguslik, majanduslik ja sotsiaalne kaitse;

N.  arvestades, et harta artiklites 37 ja 38 tagatakse õigus kõrgetasemelisele keskkonnakaitsele, mis on lahutamatult seotud liidu poliitika teostamisega;

O.  arvestades, et liikmesriigid ei saa vähendada nende enda põhiseaduses teatavate õigustega seonduvaid tagatisi ettekäändel, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta või teised ELi õiguslikud vahendid tagavad nõrgema kaitse;

P.  arvestades, et hartas sätestatud õiguste ja vabaduste tegeliku jõustamise ülesanne lasub eelkõige liikmesriikide kohtu-, õiguskaitse- ja haldusasutustel;

Q.  arvestades, et ELi toimimise lepingu V jaotises esitatud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala rakendamine eeldab põhiõiguste täielikku austamist nii ELi kui ka iga liikmesriigi poolt;

R.  arvestades, et ELi keskmes peab olema inimene, kodanik või elanik ja et põhiõiguste hartas tunnustatud isiku-, kodaniku, poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete õiguste eesmärk ei ole üksnes kaitsta ELi kodanikke ja elanikke võimalike sekkumiste, kuritarvituste ja vägivalla eest, vaid need on ka kodanike ja elanike täieulatusliku ja häirimatu eneseteostuse eeltingimus;

S.  arvestades, et õigusriik on Euroopa liberaalse demokraatia nurgakivi ja Euroopa Liidu üks aluspõhimõtetest, mis tugineb kõigi liikmesriikide ühistele põhiseaduslikele tavadele;

T.  arvestades, et liikmesriikide ja nende õigussüsteemide vahelise vastastikuse usalduse tagamisel mängib väga tähtsat rolli viis, kuidas õigusriik on riiklikul tasandil rakendatud, ning seetõttu on väga oluline luua ELi toimimise lepingu V jaotises esitatud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala;

U.  arvestades, et õigusriigi põhimõtte austamine on põhiõiguste kaitsmise eeltingimus ja et see on eriti oluline ELis, kuna see on ka aluslepingutest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate õiguste ja kohustuste järgimise eeltingimus;

V.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on osalised ülemaailmses protsessis uute säästva arengu eesmärkide saavutamisel, mille kohaselt on inimõigused universaalsed, jagamatud ja võõrandamatud;

W.  arvestades, et nende väärtuste ja põhimõtete rakendamine peab samuti põhinema põhiõiguste hartas tagatud põhiõiguste austamise tõhusal järelevalvel, sealhulgas õigusaktide ettepanekute väljatöötamise ajal;

X.  arvestades, et ELis valitseb parajasti tõsine majandus- ja finantskriis, mis koos teatavate meetmetega, sealhulgas karmid eelarvekärped, mida mõned liikmesriigid kriisi ohjamiseks rakendavad, avaldab negatiivset mõju ELi kodanike elutingimustele – töötus ja vaesuse määr suureneb, ebavõrdsus ja ebakindlad töösuhted süvenevad ning teenuste kvaliteet ja kättesaadavus väheneb – ja sellest tingitult kodanike heaolule;

Y.  arvestades, et peaaegu kolmandik parlamendile edastatud petitsioonidest on seotud hartas sätestatud põhiõiguste väidetava rikkumisega ning neis käsitletakse kodakondsuse, nn nelja vabaduse, tööhõive, majandusliku olukorra, keskkonna- ja tarbijakaitse, õigussüsteemide, valimisõiguse ja demokraatliku osalemise, otsuste tegemise läbipaistvuse, puuete, laste õiguste, juurdepääsuga haridusele või keeleõigustega seotud probleeme; arvestades, et mõnedes petitsioonides tõstatatakse küsimusi seoses terviseprobleemide ning tervishoiu ja tervishoiuteenuste kättesaadavusega, kuid ka õigusega tööle, mis kõik on seotud majanduskriisi otseste tagajärgedega; arvestades, et tavaliselt annavad petitsioonid kõige varem tunnistust põhiõiguste olukorrast liikmesriikides;

Z.  arvestades, et ELi toimimise aluseks on eeldus ja vastastikune usaldus, et liikmesriigid austavad demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi, nagu need on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, sealhulgas vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamisel ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte järgimisel;

AA.  arvestades, et töötusel, vaesuses elamisel või sotsiaalsel tõrjutusel on märkimisväärsed tagajärjed põhiõiguste saamisele ja nende kasutamisele, mis tähendab, et haavatavas olukorras olevatele inimestele tuleb tagada juurdepääs põhiteenustele, sealhulgas sotsiaal- ja finantsteenustele;

AB.  arvestades, et pärast viimaseid ELi territooriumil toimunud terrorirünnakuid võetud teatavad terrorismivastased poliitikameetmed võivad tõenäoliselt ohustada põhiõigusi ja -vabadusi ELis; arvestades, et äärmiselt oluline on tagada tasakaalu säilimine põhivabaduste ja -õiguste kaitse ja turvalisuse suurendamise vahel; arvestades, et ELil ja selle liikmesriikidel on kohustus ELi kodanikke kaitsta, tagades samal ajal kodanike põhiõiguste ja -vabaduste austamise julgeolekupoliitika kujundamisel ja selle elluviimisel; arvestades, et vajadusest lähtumise ja proportsionaalsuse põhimõtted peavad olema selles valdkonnas valdavad, et rakendatav poliitika ei kahjustaks kodanikuvabadusi;

AC.  arvestades, et Vahemerel hukkub ennenägematult tuhandeid inimesi, millest tulenevalt on ELil suur kohustus võtta meetmeid, et päästa elusid, lõpetada inimkaubitsejate tegevus, pakkuda sisserändajatele õiguspäraseid võimalusi ning abistada ja kaitsta varjupaigataotlejaid ja pagulasi;

AD.  tuletab meelde, et 2014. aastal hukkus või jäi teadmata kadunuks ligikaudu 3500 Euroopa territooriumile jõuda üritanud rändajat, mistõttu kasvas viimase kahekümne aasta jooksul hukkunud või teadmata kadunud isikute arv ligikaudu 30 000ni; arvestades, et rändetee Euroopasse on Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel muutunud rändajate jaoks kõige ohtlikumaks rändeteeks maailmas;

AE.  arvestades, et igal aastal on keskmiselt 1000 varjupaigataotlust otseselt seotud suguelundite moonutamisega;

AF.  arvestades, et varjupaigaõigus on tagatud 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni (Genfi konventsioon) ja selle 31. jaanuari 1967. aasta protokolliga;

AG.  arvestades, et äärmusliku natsionalismi, rassismi, ksenofoobia ja sallimatuse ilmingud ei ole meie kogukondadest veel kadunud; arvestades, et pärast hiljutisi terrorirünnakuid näivad need ilmingud olevat paljudes liikmesriikides hoopis tõusuteel, mõjutades nii traditsiooniliste kui ka uute rahvusvähemuste kogukondi;

AH.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 49 võib liidu liikmeks astumise avalduse esitada iga Euroopa riik, kes austab artiklis 2 osutatud väärtusi ning võtab endale kohustuse neid edendada; arvestades, et Kopenhaageni kriteeriumide täitmine on peamine eeltingimus ELiga ühinemiseks; arvestades, et lähtuvalt Euroopa Liidu lepingu artiklist 2 ei ole kandidaatriikidele Kopenhaageni kriteeriumide alusel kehtivad kohustused ainult ühinemiseelsed põhinõuded, vaid neid tuleb täita ka pärast ELiga ühinemist; arvestades, et seda silmas pidades tuleks kõiki liikmesriike pidevalt hinnata, et kontrollida, kas nad jätkavad ELi põhiväärtuste – põhiõiguste austamise, demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi põhimõtte – järgimist; arvestades, et tuleb kasutusele võtta järgjärguline korrigeeriv mehhanism, mis võimaldaks vähendada poliitilise dialoogi ja Euroopa Liidu lepingu artikli 7 vahelist lõhet ja leida lahendus Kopenhaageni dilemmale kehtivate aluslepingute raames;

AI.  arvestades, et selgete ühiste näitajate puudumise tõttu seatakse liikmesriigis õigusriigi, demokraatia ja põhiõiguste olukorra küsitavaks tegemine pidevalt poliitilistel ja institutsioonilistel kaalutlustel kahtluse alla; arvestades, et õiguslikult siduvate menetluste puudumine põhjustab sageli püsivat jõuetust ning ELi aluslepingute ja väärtuste mitteaustamist ELi institutsioonide kaassüül;

AJ.  arvestades, et õigus esitada petitsioone on loonud tugevad sidemed ELi kodanike ja Euroopa Parlamendi vahel; arvestades, et Euroopa kodanikualgatusega tekkis uus vahetu side ELi kodanike ja ELi institutsioonide vahel ning see võib soodustada põhiõiguste ja kodanike õiguste arengut; arvestades, et üks kodanike õigusi on õigus esitada petitsioone, mis aitab neil kaitsta oma põhiõigusi, nagu on sätestatud harta artiklis 44 ja ELi toimimise lepingu artiklis 227;

AK.  arvestades, et ELis diskrimineeritakse naisi endiselt palju ning et nad on liiga sageli rünnakute ja vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla ohvrid;

AL.  arvestades, et naistevastane vägivald on kõige levinum põhiõiguste rikkumine Euroopa Liidus ja kogu maailmas, mis puudutab kõiki ühiskonnakihte, olenemata vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist ja päritolu- või elukohariigist, ning kujutab endast olulist takistust soolisele võrdõiguslikkusele;

AM.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti poolt 2014. aastal läbi viidud uuringu kohaselt ei esita enamik vägivalla ohvriks sattunud naisi kogetud vägivalla kohta kaebust politseile;

AN.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused põhinevad peamistel inimõigustel ning on inimväärikuse oluline osa(32); arvestades, et elupäästva abordi keelamine on võrdne inimõiguste raske rikkumisega;

AO.  arvestades, et naiste ja laste inimkaubandus ja seksuaalne ärakasutamine on selge inimõiguste ja inimväärikuse ning õiguse ja demokraatia aluspõhimõtete rikkumine; arvestades, et käesoleval ajal on naised süvenenud majandusliku ebakindluse ja suurema töötuks jäämise riski tõttu nende ähvardavate ohtude suhtes haavatavamad;

AP.  arvestades, et naistevastast vägivalda kui soopõhise diskrimineerimise vormi ei ole sõnaselgelt ELi õigusaktidesse lisatud ning see on mõistena hõlmatud üksnes kolme riigi (Hispaania, Rootsi ja Saksamaa) õigussüsteemides, millest tulenevalt ei peeta naistevastast vägivalda oluliseks võrdõiguslikkuse probleemiks; arvestades, et liikmesriigid kasutavad naistevastase ja soopõhise vägivalla määratlemisel ad hoc käsitust, mistõttu on määratlused siseriiklikes õigusaktides väga erinevad ja andmed võrreldamatud;

AQ.  arvestades, et liikmesriigid ei ole suguelundite moonutamise julmast tavast puutumata jäänud, selle ohvriks on teadete kohaselt langenud 500 000 naist ELis ja ohus on veel 180 000 naist;

AR.  arvestades, et ELis ja liikmesriikides toimub endiselt palju põhiõiguste rikkumisi, nagu ilmneb Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuotsustest ja Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, vabaühenduste, Euroopa Nõukogu ja ÜRO aruannetest, näiteks kodanikuühiskonna organisatsioonide kogunemis- ja sõnavabaduse rikkumine, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste institutsiooniline diskrimineerimine, keelates neil abielluda ja kehtestades propagandavastaseid õigusakte, ning jätkuvalt kõrge on sellise diskrimineerimise ja selliste vihakuritegude määr, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või eelarvamusest inimese puude, seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi alusel; arvestades, et komisjoni, nõukogu ja liikmesriikide reaktsioonid ei ole nende seaduserikkumiste raskusastme ja korduvusega vastavuses;

AS.  arvestades, et ühiskondadel, kus põhiõigusi kohaldatakse ja kaitstakse täiel määral, on paremad võimalused dünaamilise ja konkurentsivõimelise majanduse kujundamiseks;

AT.  arvestades, et romad, kes on Euroopa suurim etniline vähemus, on jätkuvalt tõsise diskrimineerimise, rassistlike rünnakute, vihkamist õhutavate avalduste, vaesuse ja tõrjutuse ohvrid;

AU.  arvestades, et ELi välistegevus tugineb samadele põhimõtetele, mille alusel EL loodi ja kujunes: need on demokraatia, solidaarsus, inimväärikus ja kõik põhiõigused; arvestades, et kuigi inimõigusi käsitlevad konkreetsed suunised on välja töötatud ELi välispoliitika raames, ei ole seda juhtunud sisepoliitika puhul, mis võib kaasa tuua süüdistused topeltstandardite järgimises; arvestades, et põhiõiguste edendamisega ELi poolt liidu välistegevuse raames peab ühtlasi kaasnema kindel ja järjepidev sisepoliitika põhiõiguste austamise jälgimiseks ELi territooriumil;

AV.  arvestades, et isikuandmete kaitset käsitlevad sätted peavad olema kooskõlas eesmärgi, vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, sealhulgas rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste ja sõlmimise ajal, ning et seda on rõhutatud ka Euroopa Kohtu 6. aprilli 2014. aasta otsuses, millega tunnistati kehtetuks direktiiv 2006/24/EÜ, ja Euroopa Andmekaitseinspektori arvamustes;

AW.  arvestades, et õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele ning isikuandmete kaitse on sätestatud põhiõiguste hartas ning moodustavad seega ELi esmaste õigusaktide lahutamatu osa;

AX.  arvestades, et uued tehnoloogiad võivad mõjutada põhiõigusi ja eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitset, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8;

AY.  arvestades, et massiline juurdepääs internetile on suurendanud veelgi võimalusi naiste füüsiliseks ja moraalseks kuritarvitamiseks, sealhulgas internetis kontakti otsimine seksuaalsuhte eesmärgil;

AZ.  arvestades, et kiiresti muutuv digitaalne maailm (sealhulgas suurenenud interneti, rakenduste ja sotsiaalvõrgustike kasutamine) nõuab suuremaid isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitseabinõusid, et tagada konfidentsiaalsus ja kaitse;

BA.  arvestades, et põhivabadused, inimõigused ja võrdsed võimalused tuleb tagada kõigile Euroopa Liidu kodanikele, sealhulgas isikutele, kes kuuluvad rahvus- ja keelelistesse vähemustesse;

BB.  arvestades, et WHO andmetel sureb Euroopas igal aastal väärkohtlemise tagajärjel vähemalt 850 alla 15-aastast last;

BC.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringule lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimesed) vastu suunatud diskrimineerimise ja vihakuritegude kohta olid ligikaudu pooled küsitletud LGBTI-inimestest lisaks kogetud diskrimineerimisele ja vägivallale seisukohal, et „solvav keelekasutus LGBTI-inimeste suhtes on nende elukohaks oleva riigi poliitikas laialdaselt levinud”;

BD.  arvestades, et LGBTI-inimesed on institutsioonilise diskrimineerimise ohvrid, kuna neil on keelatud sõlmida tsiviilpartnerlusi või on olemas seadused, mis keelavad neil väljendada oma seksuaalset sättumust;

BE.  arvestades, et puuetega inimesed kogevad mitmeid erinevaid diskrimineerimise vorme, mis takistavad neil oma põhiõigusi täielikult kasutada;

BF.  arvestades, et puuetega inimeste vaesuse määr on keskmisest 70% kõrgem, osaliselt piiratud juurdepääsu tõttu tööhõivele;

BG.  arvestades, et riigi ilmalikkus ja erapooletus on tõhusaimad tagatised selleks, et riigis esindatud erinevad usulised kogukonnad ei kannataks diskrimineerimise all;

BH.  arvestades, et ajakirjandusvabadus ja selliste kodanikuühiskonna rühmituste nagu vabaühenduste tegutsemisvabadus on demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste jaoks keskse tähtsusega; arvestades, et mitmetes liikmesriikides on neid vabadusi ohustatud seaduste vastuvõtmisega või ametiasutuste otsese sekkumisega;

BI.  arvestades, et eakatel on põhiõiguste harta kohaselt tunnustatud õigus „elada inimväärset ja iseseisvat elu ning osaleda sotsiaal- ja kultuurielus”;

BJ.  arvestades, et kuritegude toimepanijate karistamine toime pandud kuritegudele vastavate karistustega on kindlasti heidutav põhiõiguste rikkujate jaoks, kuid põhieesmärgiks peab siiski jääma pigem kuritegude ennetamine (haridus- ja kultuurialaste meetmete abil) kui tagantjärele sekkumine;

BK.  arvestades, et selliste spetsialiseeritud institutsioonide nagu riiklikud inimõiguste institutsioonid või võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevad asutused tulemuslikkus on tähtis, et aidata kodanikel paremini jõustada oma põhiõigusi, niivõrd kuivõrd liikmesriigid ELi õigust kohaldavad;

BL.  arvestades, et harta artiklitega 39 ja 40 on tagatud õigus hääletada ja kandideerida oma elukohaliikmesriigis toimuvatel kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel; arvestades, et vaba liikumise õiguse kasutamine ei tohiks seda õigust piirata;

BM.  arvestades komisjoni ja liikmesriikide nõrka reaktsiooni Edward Snowdeni avalikustatud ulatuslikule luuramisele interneti ja telekommunikatsioonivõrgustiku abil USA Riikliku Julgeolekuagentuuri programmi PRISM raames, mis hõlmas ka Euroopa riike, ning komisjoni ja liikmesriikide suutmatust jõustada meetmeid, et kaitsta ELi kodanikke või ELi elavaid kolmandate riikide kodanikke;

1.  peab äärmiselt oluliseks tagada Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 loetletud ELi ühiste väärtuste täielik austamine ELi ja liikmesriikide õiguses, avalikus poliitikas ja selle rakendustes, järgides seejuures täielikult subsidiaarsuse põhimõtet;

2.  kutsub liikmesriike üles tagama, et kõiki ELi õigusakte, sealhulgas majanduslikke ja finantsalaseid kohandamisprogramme, rakendataks kooskõlas põhiõiguste harta ja Euroopa sotsiaalhartaga (ELi toimimise lepingu artikkel 151);

3.  tuletab meelde liidu kohustust ühineda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 6; võtab teadmiseks Euroopa Liidu Kohtu arvamuse 2/2013; kutsub komisjoni ja nõukogu üles võtma kasutusele vajalikud vahendid, et tagada aluslepingutes sätestatud eespool osutatud kohustuse viivitamatu täitmine; on seisukohal, et seda tuleb teha täieliku läbipaistvusega, kuna see annab täiendava mehhanismi põhiõiguste tõeliseks kaitseks ja üksikisikute tõhusamaks kaitseks nende põhiõiguste rikkumise eest, sealhulgas õiguse tõhusatele õiguskaitsevahenditele, samuti suurendab see ELi institutsioonide vastutust oma tegevuse või tegevusetuse eest põhiõiguste vallas;

4.   tervitab komisjoni asepresidendi koha loomist, kelle pädevusse kuuluvad õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste harta järgimisega seotud küsimused, ning võtab teadmiseks tema võetud kohustuse jõustada nõuetekohaselt kehtiv raamistik; ootab lähiajal põhiõigusi käsitleva ELi sisese strateegia vastuvõtmist, tihedas koostöös teiste institutsioonidega ja konsulteerides ulatuslikult esindatud kodanikuühiskonna ja teiste huvirühmadega; on seisukohal, et kõnealune strateegia peab põhinema Euroopa Liidu lepingu artiklitel 2, 6 ja 7 ning olema kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 8 ja 10 sätestatud põhimõtete ja eesmärkidega; peab kahetsusväärseks, et puudub poliitiline tahe kasutada Euroopa Liidu lepingu artiklit 7 karistuse ja heidutava meetmena põhiõiguste rikkumises vastutavate liikmesriikide vastu;

5.   rõhutab, et olemasolevaid mehhanisme on vaja täiel määral ära kasutada, et tagada ELi lepingu artiklis 2 ja põhiõiguste hartas osutatud liidu põhiõiguste ja -väärtuste austamine, kaitse ja edendamine; rõhutab, et sel eesmärgil tuleb viivitamata kohaldada ja rakendada kõiki vahendeid, mis on aluslepingutega praegu ette nähtud;

6.  rõhutab, et olemasolevaid mehhanisme tuleb täiel määral ära kasutada, käivitada objektiivsed hindamised ja uurimised ning algatada põhjendatud juhul rikkumismenetlus;

7.  rõhutab võimalikku vajadust aluslepinguid muuta, et ELi aluslepingutes veelgi tugevdada põhiõiguste kaitset;

8.  võtab teadmiseks komisjoni teatise ELi uue õigusriigi tugevdamise raamistiku kohta, mis on esimene katse ületada praegused lüngad liikmesriikides põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite ennetamises ja lahendamises; võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse teavitada Euroopa Parlamenti ja nõukogu korrapäraselt igas etapis tehtud edusammudest; on sellegipoolest seisukohal, et ettepanekuna esitatud raamistik ei pruugi olla piisavalt tõhus ja hoiatav, et ennetada ja lahendada põhiõiguste rikkumisi ELis, kuna komisjon esitas selle raamistiku mittesiduva teatisena, milles ei täpsustata, millal tuleks raamistik kasutusele võtta;

9.  kutsub komisjoni kõnealust raamistikku praktikas rakendama ja edasi täiustama, et:

   a) muuta see põhiõigusi käsitleva ELi sisestrateegia osaks, kuna õigusriik on Euroopa Liidus ja selle liikmesriikides põhiõiguste kaitsmise eeltingimus;
   b) leida viis Euroopa Nõukogu eriteadmiste paremaks kasutamiseks ja luua õigusriigi ja põhiõigustega seotud küsimuste jaoks ametlik koostöökanal;
   c) määratleda selgete mõistetega kohaldamise kriteeriumid ning tagada, et raamistiku ennetav ja läbipaistev rakendamine hoiab edukalt ära põhiõiguste rikkumiste toimumise; eelkõige määratleda „selge rikkumisohu” ning „tõsise ja püsiva rikkumise” kriteeriumid, tuginedes muu hulgas Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale; kaaluda nimetatud kriteeriumide kehtestamist sellisel viisil, et iga rikkumine käivitaks automaatselt raamistiku kohaldamise;
   d) algatada rikkumismenetlusi, kui Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet tuvastab ELi lepingu artikli 2 süsteemse või olulise rikkumise, mis võib vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 260 viia ka rahaliste karistuste kehtestamiseni;
   e) tagada Euroopa Liidu lepingu artikli 7 kohase menetluse automaatne käivitamine juhul, kui raamistikus ettenähtud kolmeetapiline protsess probleemi ei lahenda, täpsustades, milliseid asjaomase riigi aluslepingute rakendamisest tulenevaid õigusi, lisaks nõukogus hääletamise õigusele, saab peatada, et kaaluda võimalust kohaldada täiendavaid karistusi, mis tagavad raamistiku tõhusa toimimise ELi õiguse ja põhiõiguste kohaselt;
   f) sätestada, et kõik ELi seadusandlikud ettepanekud, poliitikavaldkonnad ja meetmed, sealhulgas majanduse ja välissuhete valdkonna ning ELi rahastatavad meetmed, peavad vastama hartale ning läbima põhiõigustele avaldatava ex ante ja ex post mõju põhjaliku analüüsi, ja ühtlasi lisada ennetav tegevuskava, mis tagab kehtivate standardite tulemusliku kohaldamise ja aitab kindlaks teha valdkondi, mida on vaja reformida; on sellega seoses arvamusel, et õigusaktide ja poliitika väljatöötamisel peaks komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament täiel määral ära kasutama Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti sõltumatut välisekspertiisi;
   g) töötada koostöös Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga, inimõiguste küsimustega tegelevate liikmesriikide organitega ja võimalikult ulatuslikult esindatud kodanikuühiskonna panuse abil välja andmebaas, et koguda ja avaldada andmeid põhiõiguste olukorra kohta ELis ja liikmesriikides;

10.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et eespool osutatud sisestrateegiale lisanduks selge ja üksikasjalik uus mehhanism, mis põhineb rahvusvahelisel ja ELi õigusel ja hõlmab kõiki ELi lepingu artikliga 2 kaitstud väärtusi, et tagada sidusus ELi välissuhetes juba kohaldatava inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistikuga ja teha ELi institutsioonid ja liikmesriigid vastutavaks oma tegude või tegematajätmiste eest põhiõiguste valdkonnas; usub, et see mehhanism peaks võimaldama teostada järelevalvet põhiõiguste austamise üle kõikides ELi liikmesriikides ja andma võimaluse süstemaatiliseks ja institutsiooniliseks dialoogiks põhiõiguste rikkumise korral ühe või mitme liikmesriigi poolt; on seisukohal, et aluslepingute sätete täiel määral ära kasutamiseks peaks komisjon:

   a) looma ühiste ja objektiivsete näitajate alusel tulemustabeli, mille abil hinnata demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste järgimist; nendes näitajates peaksid kajastuma Kopenhaageni poliitilised kriteeriumid, mida ELiga ühinemiseks tuleb täita, ning aluslepingute artiklis 2 ja põhiõiguste hartas sätestatud väärtused ja õigused, ning tabel tuleks koostada olemasolevate standardite alusel; sellega seoses peaks komisjon kaaluma ELi õigusemõistmise tulemustabeli kohaldamisala laiendamist, et hõlmata perioodilisse liikmesriigiti toimuvasse hindamisse põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte järgimine;
   b) tagama pideva järelevalve (mis põhineb tulemustabelil ja riikide iga-aastase hindamise süsteemil, mis tuleb välja töötada koostöös nõukogu ja Euroopa Parlamendiga) õigusriigi põhimõtte järgimise ja põhiõiguste olukorra üle igas ELi liikmesriigis, toetudes Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Euroopa Nõukogu ja selle Veneetsia komisjoni ning vabaühenduste andmetele;
   c) tegema sellega seoses ettepaneku vaadata läbi Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti määrus, et anda ametile suuremad volitused ning inim- ja rahalised ressursid, et amet saaks jälgida olukorda liikmesriikides ja avaldada iga-aastase aruande, mis sisaldab üksikasjalikku hinnangut iga liikmesriigi tulemuste kohta;
   d) väljastama ametliku märgukirja, kui koostatud tulemustabeli ja eespool osutatud iga-aastase aruande alusel ilmneb näitajatest, et liikmesriik rikub õigusriigi põhimõtet või põhiõigusi; ametliku märgukirjaga peab süstemaatiliselt kaasnema institutsioonilise dialoogi käivitamine, kuhu on lisaks komisjonile ja asjaomasele liikmesriigile kaasatud nõukogu, Euroopa Parlament ja asjaomase liikmesriigi parlament;
   e) aitama kaasa ELi institutsioonide ja ametite, Euroopa Nõukogu, ÜRO ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahelise kooskõlastamise parandamisele; tõhustama koostööd ELi institutsioonide ja liikmesriikide, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel;

11.  tervitab asjaolu, et nõukogu korraldab õigusriigi teemal arutelusid; on siiski seisukohal, et sellised arutelud ei ole kõige tulemuslikum viis Euroopa Liidu põhiväärtustega seotud rikkumiste lahendamiseks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa Parlamenti ei ole teavitatud selliste arutelude korraldamisest ega nendesse kaasatud; kutsub nõukogu üles tuginema oma aruteludes Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, kodanikuühiskonna, Euroopa Nõukogu ja selle Veneetsia komisjoni ning teiste institutsiooniliste või muude sidusrühmade iga-aastaste ja eriaruannete tulemustele;

12.  palub komisjonil ja liikmesriikidel viia põhiõiguste hartaga tagatud põhiõiguste väidetavate rikkumiste korral läbi uurimine ning võtta meetmeid, kui need süüdistused leiavad kinnitust; ergutab eelkõige komisjoni algatama rikkumismenetluse juhul, kui liikmesriiki kahtlustatakse nimetatud õiguste rikkumises;

13.  kutsub komisjoni üles panema rohkem rõhku liidu ettevalmistamisele, et liituda Euroopa sotsiaalhartaga, millele kirjutati alla Torinos 18. oktoobril 1961. aastal ja mis vaadati läbi Strasbourgis 3. mail 1996. aastal;

14.  kutsub liikmesriike üles looma ja tugevdama riiklikke inimõiguste institutsioone kooskõlas Pariisi põhimõtetega, et tagada inimõiguste sõltumatu edendamine ja kaitsmine riigi tasandil;

15.  nõuab parema kooskõlastamise ja sidususe tagamist Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi tegevuse vahel;

16.  tunneb muret murettekitavate suundumuste pärast seoses inimõiguste rikkumistega Euroopa Liidus, eelkõige seoses sisserände ja varjupaiga taotlemise, teatavate elanikerühmade vastu suunatud diskrimineerimise ja sallimatuse ning nende rühmade õigusi kaitsvate vabaühenduste vastu suunatud rünnakute või surveavaldustega; märgib liikmesriikide vastumeelsust nende põhivabaduste ja -õiguste austamise tagamisel, eelkõige seoses romade, naiste, LGBTI-inimeste, varjupaigataotlejate, rändajate ja muude haavatavate inimrühmadega;

17.  kutsub nõukogu üles jõudma ühisele arusaamisele õigusriigist tulenevate põhimõtete ja standardite täpse sisu osas, mis erineb riiklikul tasandil, ning kaaluma arutelu lähtepunktina Euroopa Kohtu olemasolevat õigusriigi määratlust, sealhulgas: seaduslikkus, sealhulgas õigusaktide kehtestamise läbipaistev, aruandekohustuslik, demokraatlik ja pluralistlik protsess, õiguskindlus, täidesaatva võimu omavoli keelamine, sõltumatud ja erapooletud kohtud, tõhus kohtulik kontroll, sealhulgas põhiõiguste austamise üle, ja võrdsus seaduse ees;

18.  tuletab meelde, et õigusriigi põhimõtte austamine on põhiõiguste kaitsmise eeltingimus ja et julgeolekumeetmed ei tohiks seda rikkuda, kooskõlas harta artikliga 52; tuletab samuti meelde, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 6 on igaühel õigus isikuvabadusele ja turvalisusele;

19.  kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles tagama, et põhiõigused ja nendega seotud põhimõtted – nagu need on sätestatud aluslepingutes, hartas ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis – oleksid algusest peale sisejulgeoleku poliitikas ja meetmetes arvesse võetud, nagu on soovitatud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti dokumendis „Põhiõiguste arvessevõtmine julgeoleku tegevuskavas”; nõuab, et EL ja liikmesriigid süvalaiendaksid tulevastesse sisejulgeoleku strateegiatesse sotsiaalse kaasamise ja diskrimineerimisvastased meetmed;

20.  kutsub komisjoni üles tõhustama Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti toetuse abil põhiõiguste alaseid teadlikkuse suurendamise, haridus- ja koolitusmeetmeid ning programme; need programmide eesmärk peaks olema suurendada ühtekuuluvust ja usaldust kõikide sotsiaalpartnerite vahel ja kaasata kodanikuühiskonna organisatsioone, riikide inimõigustealaseid institutsioone ja riikide võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimise küsimustega tegelevaid ameteid;

21.  rõhutab, et komisjoni roll aluslepingute täitmise järelevalvajana ei piirdu vaid selle tagamisega, et liikmesriigid võtaksid õigusaktid üle riiklikku õigusse, vaid laieneb ka seaduste täieliku ja nõuetekohase kohaldamise tagamisele, eelkõige kodanike põhiõiguste kaitsmise eesmärgil; kahetseb asjaolu, et harta kohaldamisala sisuliselt piirab selle artikli 51 liialt piirav tõlgendamine, mille kohaselt see klausel takistab hartat hõlmamast ELi õiguse jõustamist; on seisukohal, et sellist käsitust tuleks muuta, et täita ELi kodanike ootusi seoses nende põhiõigustega; tuletab meelde, et kodanikud ootavad enamat kui vaid harta ranget tõlgendamist ning et eesmärk peaks olema nende õiguste maksimaalne realiseerimine; peab seepärast kahetsusväärseks, et paljudes oma vastustes petitsioonidele, milles kaevatakse põhiõiguste võimalike rikkumiste üle, väidab komisjon, et tal puudub pädevus antud küsimuses; sellega seoses ja põhiväärtuste paremaks järgimiseks liikmesriikides nõuab, et loodaks mehhanism järelevalveks, süstemaatiliseks hindamiseks ja soovituste andmiseks;

22.  tuletab meelde, kui oluline on ELi õiguse õigeaegne ja nõuetekohane ülevõtmine ja rakendamine, eriti kui see mõjutab ja arendab põhiõigusi;

Vabadus ja turvalisus

Sõnavabadus ja meedia

23.  tuletab meelde, et väljendus-, teabe- ja meediavabadus on demokraatia ja õigusriigi tagamisel põhilise tähtsusega; mõistab kindlalt hukka ajakirjanike ja meediakanalite vastu suunatud vägivalla, surveavaldused ja ähvardused, mille on toime pannud valitsused ja riigid seoses nende allikate ja põhiõiguste rikkumisega seotud teabe avalikustamisega; kutsub liikmesriike üles hoiduma selliste meetmete kohaldamisest, mis takistavad nende vabaduste kasutamist; kordab oma üleskutset komisjonile vaadata läbi audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv vastavalt Euroopa Parlamendi 22. mai 2013. aasta resolutsioonis esitatud suunistele ja teha vastavad muudatused;

24.  rõhutab, et avalik, sõltumatu, vaba, mitmekesine ja pluralistlik online- ja offline-meedia ning ajakirjanikud on demokraatia vundament; usub, et meedia omandisuhted ja juhtimine ei tohiks olla koondunud; rõhutab, et meedia omandisuhete läbipaistvus on äärmiselt oluline, et jälgida investeeringuid, mis võivad teabe esitamist mõjutada; nõuab asjakohaste ja õiglaste majanduseeskirjade väljatöötamist, et tagada ka online-meedia mitmekesisus; palub komisjonil töötada välja tegevuskava tagamaks, et kogu meedia vastab sõltumatuse ja kvaliteedi miinimumstandarditele;

25.  väljendab muret repressiivsete meetmete pärast, mida mõnedes liikmesriikides üha sagedamini võetakse ühiskondlike liikumiste ja meeleavalduste, kogunemisvabaduse ja sõnavabaduse vastu, eelkõige seoses ebaproportsionaalse jõukasutusega meeleavaldustel osalevate rahumeelsete osalejate suhtes ning politsei ja õigusasutuste uurimiste vähesuse pärast selles valdkonnas; kutsub liikmesriike üles kaitsma kogunemisvabadust ja mitte võtma vastu meetmeid, mis ohustavad või koguni kriminaliseerivad põhivabadusi ja –õigusi, nagu õigus meelt avaldada, streikida, koguneda ja ühineda ning sõnavabaduse õigus; väljendab suurt muret mitme liikmesriigi siseriiklike seaduste pärast, mis mõjutavad põhiõigusi avalikus ruumis ja piiravad kogunemisvabadust; kutsub komisjoni üles teostama järelevalvet ja tegelema tõsiste põhiõiguste rikkumistega, mida põhjustavad riiklikud seadused, millega kehtestatakse turvalisuse kaalutlustel piirangud avalikus ruumis;

26.  märgib, et terrorismijuhtumite tõttu on EL ja liikmesriigid tugevdanud terrorismi ja radikaliseerumise vastaseid meetmeid; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriikide ametiasutused austaksid selliste meetmete vastuvõtmisel demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ja põhiõigusi, sealhulgas õigust kaitsele, süütuse presumptsiooni, õigust õiglasele kohtumenetlusele, õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele; palub liikmesriikidel ja komisjonil hinnata täieliku läbipaistvusega kõikide terrorismivastase võitluse raames koostatud riiklike õigusaktide ja seaduste eelnõude või ettepanekute vastavust Euroopa Liidu lepingu artikli 2 ja põhiõiguste harta sätetele;

27.  sedastab, et rahvusvahelise küberkuritegevuse ja küberterrorismi laiaulatuslik levik toob kaasa tõsised probleemid ja mured seoses põhiõiguste kaitsmisega internetikeskkonnas; on seisukohal, et on äärmiselt oluline, et EL arendaks tipptasemel teadmisi küberjulgeoleku valdkonnas, et tõhustada põhiõiguste harta artiklite 7 ja 8 sätete austamist küberruumis;

28.  toetab Ameerika Ühendriikide Senati raportit Luure Keskagentuuri (LKA) kinnipidamis- ja ülekuulamisprogrammi kohta; palub liikmesriikidel mitte näidata üles sallivust piinamise ning ebainimlikul ja alandaval moel kohtlemise suhtes oma territooriumil; kordab uuesti oma üleskutset liikmesriikidele tagada vastutusele võtmine põhiõiguste rikkumiste eest olukorras, kus Euroopa riike kasutatakse LKA vangide vedamiseks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid viiksid läbi avatud ja läbipaistva uurimise tõe väljaselgitamiseks liikmesriikide territooriumi ja õhuruumi kasutamise osas ning teeksid kõnealuses küsimuses igakülgset koostööd Euroopa Parlamendi poolt hiljuti taasalustatud uurimise raames ja selle järelmeetmete võtmisel; nõuab selliste rikkumiste paljastajate, näiteks ajakirjanike ja rikkumisest teatajate kaitsmist;

29.  väljendab muret korduvate teadete pärast ELi põhiõiguste ja eelkõige ELi andmekaitsealaste õigusaktide väidetava rikkumise kohta liikmesriikide ja kolmandate riikide luureteenistuste tegevuse käigus, mis võimaldab ELi kodanike elektroonilise side andmete säilitamist ja kasutamist; mõistab teravalt hukka alates 2013. aastast toimunud massilise jälgimistegevuse, mis paljastati, ning taunib asjaolu, et seda tegevust ei ole lõpetatud; nõuab selgitusi sellise tegevuse ja eelkõige mitmete liikmesriikide osalemise kohta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma täielikult arvesse nõudeid ja soovitusi, mis Euroopa Parlament esitas oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsioonis USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele ja Atlandi-ülesele koostööle justiits- ja siseküsimustes; kutsub veel kord liikmesriike üles tagama, et nende julgeolekuteenistuste tegevus oleks kooskõlas põhiõigustega ja et nende suhtes kohaldatakse parlamentaarset ja kohtulikku kontrolli;

30.  väljendab muret selliste siseriiklike õigusaktide vastuvõtmise pärast liikmesriikides, mis lubavad massilist jälgimist, ning kordab uuesti, et vaja on selliseid julgeolekuvahendeid, mis on demokraatlikule ühiskonnale kohaselt sihipärased, rangelt vajalikud ja proportsionaalsed; kordab üleskutset ELile ja selle liikmesriikidele võtta kasutusele rikkumistest teatajate kaitsesüsteem;

31.  väljendab muret selle pärast, et kodanikud ei ole täielikult teadlikud oma õigustest isikuandmete kaitsele ja eraelu puutumatusele ning neile kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest; rõhutab sellega seoses riiklike andmekaitseasutuste rolli nende õiguste edendamisel ja tutvustamisel; peab väga oluliseks, et kodanikele ja eelkõige lastele tutvustataks võimalusi oma isikuandmete kaitsmiseks, sealhulgas küberruumis, ning ohtusid, millega nad võivad kokku puutuda; kutsub liikmesriike üles viima koolides läbi teadlikkuse suurendamise kampaaniaid; rõhutab, et tehnoloogia kiire arengu ja küberrünnete sagenemise kontekstis on vaja pöörata erilist tähelepanu isikuandmete kaitsele internetis, keskendudes eelkõige andmete töötlemise ja säilitamise turvalisusele; rõhutab, et kuigi õigus olla unustatud ei ole absoluutne ja seda on vaja tasakaalustada teiste põhiõigustega, tuleb anda üksikisikutele õigus lasta oma isikuandmeid internetis parandada; väljendab sügavat muret seoses sellega, et valdaval osal arvutikasutajatest on raskusi oma õiguste austamise tagamisega internetis ja digitaalses maailmas; kutsub nõukogu üles tegema kiireid edusamme andmekaitsepaketi vallas, et tagada andmekaitse kõrge tase kogu ELis;

32.  tuletab meelde liikmesriikide kohustust tagada, et nende luureteenistused tegutseksid seaduslikul viisil ning täielikult aluslepinguid ja põhiõiguste hartat järgides; kutsub liikmesriike sellega seoses üles tagama, et siseriiklik õigus lubaks isikuandmeid (kaasa arvatud nn metaandmeid) koguda ja analüüsida ainult asjaomase isiku nõusolekul või kohtu korraldusel, mis põhineb mõistlikul kahtlusel, et sihtisik on seotud kuritegevusega;

33.  rõhutab, et ebaseaduslikku andmete kogumist ja töötlemist tuleks karistada samal viisil nagu traditsioonilise kirjavahetuse konfidentsiaalsuse rikkumist; nõuab, et nn tagaukse poliitikat või muid meetodeid, mille eesmärk on julgeolekumeetmete nõrgendamine või nendest kõrvalehoidumine või nende olemasolevate nõrkade kohtade ärakasutamine, rangelt karistataks;

34.  mõistab hukka avaliku ja erasektori osalejate poolt eraettevõtjatele avaldatavad surveavaldused, et pääseda ligi arvutikasutajate andmetele, kontrollida internetis levivat sisu või õõnestada võrguneutraalsuse põhimõtet;

35.  rõhutab, et põhiõiguste tagamine on tänapäeva infoühiskonnas ELi jaoks keskne küsimus, kuna info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise suurenemine tekitab küberruumis uued põhiõigusi ähvardavad ohud, ja et põhiõiguste kaitset tuleks tugevdada, tagades nende edendamise ja kaitsmise internetis samasugusel viisil ja samasuguses ulatuses nagu seda tehakse väljaspool internetti;

36.  nõuab, et komisjon teostaks põhjalikku järelevalvet ELi kehtivate õigusaktide rakendamise üle kõnealuses valdkonnas, ja on seisukohal, et liikmesriigid peaksid praktikas kohaldama tõhusa uurimise ja kohtulikule vastutusele võtmise kaudu kriminaalõiguse sätteid, et tagada ohvrite põhiõiguste austamine;

37.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suhtuma äärmise ettevaatlikkusega mõjusse, mida teatavad uued tehnoloogiad, nagu droonid, võivad avaldada kodanike põhiõigustele ja eelkõige õigusele eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele;

38.  rõhutab hariduse äärmiselt olulist rolli radikaliseerumise ning sallimatuse ja äärmusluse sagenemise ennetamisel noorte hulgas;

39.  taunib diskrimineerimise ja isegi vägivalla juhtumeid, mida teatavate liikmesriikide politseijõud on toime pannud vähemuste, sealhulgas rändajate, romade, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste või ka puuetega inimeste suhtes; palub liikmesriikidel neid juhtumeid uurida ja nende eest karistused määrata; on seisukohal, et tuleks parandada politseijõudude teadlikkust diskrimineerimise ja vägivalla juhtumite kohta, mille ohvriteks on nimetatud vähemuste esindajad, ja neid selles vallas koolitada; kutsub liikmesriike üles taastama vähemuste usaldust politseijõudude vastu ja julgustama neid sellistest juhtumitest teatama; kutsub samuti liikmesriikide ametiasutusi üles võitlema diskrimineeriva, etnilise päritolu alusel profileerimise vastu, mida praktiseerivad teatavad politseijõud;

Usu- ja südametunnistusevabadus

40.  tuletab meelde põhiõiguste harta artiklit 10, mis kaitseb mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust, sealhulgas vabadust praktiseerida enda valitud usku ning usku või veendumusi muuta; on seisukohal, et see hõlmab ka mitteusklike vabadust; mõistab hukka igasuguse diskrimineerimise või sallimatuse ja nõuab nimetatud alusel toimuva mis tahes diskrimineerimise keelamist; taunib sellega seoses hiljutisi diskrimineerimise ning antisemiitliku ja islamivastase vägivalla juhtumeid; kutsub liikmesriike ja sealhulgas piirkondlikke asutusi üles kaitsma kõigi saadaolevate vahenditega usu- ja veendumusvabadust ning edendama sallivust ja kultuuridevahelist dialoogi tulemusliku poliitikakujundamise kaudu, tõhustades vajaduse korral diskrimineerimisvastast poliitikat; tuletab meelde, et vaid ilmalik ja erapooletu riik suudab ära hoida diskrimineerimise erinevate usu-, ateistide või agnostikute kogukondade suhtes, tagades kõikide religioonide ja veendumuste võrdse kohtlemise; väljendab muret pühaduseteotust ja usulist solvamist käsitlevate seaduste kohaldamise pärast Euroopa Liidus, millel võib olla sõnavabadusele tõsine mõju, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid need tühistaksid; mõistab kindlalt hukka rünnakud pühapaikadele ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei jätaks nende kuritegude eest karistamata;

41.  nõuab tungivalt usu- ja veendumusvabaduse austamist Küprose okupeeritud osas, kus enam kui 500 usu- ja kultuurimälestist on kokkuvarisemise äärel;

42.  tunneb muret antisemitismi kasvu pärast Euroopas ning üha laialdasemate püüete pärast eitada või alatähtsustada holokausti; tunneb sügavat muret selle pärast, et paljud juudi kogukonna liikmed kavatsevad Euroopast lahkuda antisemiitliku õhkkonna süvenemise ning juudi kogukonna vastu suunatud diskrimineerimise ja vägivalla juhtumite tõttu;

43.  tunneb sügavat muret islamivastaste meeleavalduste sagenemise, mošeede vastu suunatud rünnakute ning laialt levinud suundumuse pärast seostada islamiusku väga väikese vähemuse usufanatismiga; mõistab hukka diskrimineerimise ja vägivalla juhtumid, mille ohvriteks on moslemikogukonna liikmed; kutsub liikmesriike üles selliseid tegusid süstemaatiliselt hukka mõistma ja rakendama sellega seoses nulltolerantsi;

Võrdsus ja mittediskrimineerimine

44.  mõistab kindlalt hukka selle, et nõukogu ei ole endiselt vastu võtnud 2008. aastal esitatud ettepanekut võtta vastu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest; väljendab heameelt selle üle, et komisjon on seadnud selle direktiivi esmatähtsale kohale; kordab oma üleskutset nõukogule võtta see ettepanek vastu võimalikult kiiresti;

45.  juhib tähelepanu asjaolule, et pluralism, mittediskrimineerimine ja sallivus on liidu alusväärtused vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 2; on seisukohal, et sidusat ühiskonda saab edendada ainult poliitikaga, millega edendatakse nii vormilist kui ka sisulist võrdõiguslikkust ja võideldakse mis tahes erapoolikuse ja diskrimineerimise vastu, kaotades igasugused sotsiaalset integratsiooni kahjustavad eelarvamused; mõistab hukka asjaolu, et isegi tänapäeval esineb ELis diskrimineerimise, tõrjumise ja koguni vägivalla ja kuritarvitamise juhtumeid eelkõige soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või isiklike veendumuste, poliitilise või muu arvamuse, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel;

46.  on seisukohal, et liit ja liikmesriigid peaksid tugevdama oma meetmeid, mille abil võidelda diskrimineerimise vastu ja kaitsta kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust, ning edendama meetmeid soolise võrdõiguslikkuse, lapse õiguste ning eakate, puudega inimeste, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õiguste ja rahvusvähemusse kuuluvate inimeste õiguste kaitseks; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid lisaksid võrdõiguslikkuse poliitikasse mitmekordse diskrimineerimise küsimuse;

47.  mõistab hukka igasuguse Euroopa Liidu territooriumil toimepandud vägivalla ja diskrimineerimise ning tunneb muret nende sagenemise pärast; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid konkreetsed poliitilised kohustused võitluseks igasuguse rassismi, kaasa arvatud antisemitismi, islamofoobia, afrofoobia ja romavastasuse vastu;

48.  palub komisjonil ja nõukogul tunnistada, et diskrimineerimise hindamiseks on vaja usaldusväärseid ja võrreldavaid, diskrimineerimise aluste järgi liigitatud võrdõiguslikkust käsitlevaid andmeid, mille järgi kujundada poliitikat, hinnata ELi diskrimineerimisvastaste õigusaktide rakendamist ja neid paremini jõustada; palub komisjonil määratleda ühtsed võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumise standardid, mis põhinevad enesemääramisel, ELi andmekaitsestandarditel ning konsulteerimisel asjaomaste kogukondadega; kutsub liikmesriike üles koguma andmeid kõigi diskrimineerimise aluste kohta;

49.  nõuab tungivalt, et EL võtaks vastu direktiivi, millega mõistetakse hukka sooline diskrimineerimine ning võideldakse sooliste eelarvamuste ja klišeede vastu hariduses ja meedias;

Vähemuste edendamine

50.  nõuab Euroopa Liidult vähemuste kaitse valdkonnas rohkem järjepidevust; on kindlalt seisukohal, et kõigile liikmesriikidele ja kandidaatriikidele peaksid olema siduvad samad põhimõtted ja kriteeriumid, et vältida topeltstandardite kohaldamist; nõuab seetõttu tõhusa mehhanismi loomist igasuguste vähemuste põhiõiguste järelevalveks ja austamise tagamiseks nii kandidaatriikides kui ka ELi liikmesriikides;

51.  rõhutab, et Euroopa Liit peab olema piirkond, kus valitseb austus etnilise, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse vastu; kutsub ELi institutsioone üles töötama välja rahvus-, etniliste ja keeleliste vähemuste kõikehõlmava ELi kaitsesüsteemi, et tagada nende võrdne kohtlemine, võttes arvesse asjaomaseid rahvusvahelisi õigusnorme ja kehtivaid häid tavasid, ning kutsub liikmesriike üles tagama nende vähemuste tegelik võrdõiguslikkus, eelkõige keele, hariduse ja kultuuri valdkonnas; julgustab liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud ega tõhusalt rakendanud rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni, seda tegema; tuletab ka meelde vajadust rakendada OSCE raames välja töötatud põhimõtteid;

52.  mõistab hukka igasuguse kasutataval keelel põhineva diskrimineerimise ning kutsub üles liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud ega tõhusalt rakendanud Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, seda tegema; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon võtaksid kõik vajalikud meetmed, et mis tahes ebaproportsionaalsete haldus- või õiguslike tõketega, mis võivad takistada keelelist mitmekesisust Euroopa või riiklikul tasandil;

53.  rõhutab, et inimväärikus, võrdsus seaduse ees ja mis tahes alusel diskrimineerimise keeld on õigusriigi aluseks olevad põhimõtted; palub liikmesriikidel võtta vastu riiklik õigusraamistik, et käsitleda diskrimineerimise kõiki vorme ning tagada kehtiva ELi õigusraamistiku tõhus rakendamine;

Romade olukord

54.  mõistab hukka kasvava suundumuse romade vastasele hoiakule Euroopa Liidus ja tunneb muret romade olukorra pärast ELis ning arvukate tagakiusamise, vägivalla, häbimärgistamise, diskrimineerimise ja ebaseadusliku väljasaatmise juhtumite pärast, mis on vastuolus põhiõiguste ja Euroopa Liidu õigusega; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks meetmete võtmist liikmesriikide vastu, kes lubavad institutsioonilist diskrimineerimist ja segregatsiooni; kutsub liikmesriike veel kord üles tõhusalt rakendama tegeliku kaasamise edendamise strateegiaid, võtma jõulisemaid ja asjakohaseid meetmeid lõimumise edendamiseks, eeskätt põhiõiguste kaitse, hariduse, tööhõive, eluasemete ja tervishoiuvaldkonnas, ning võitlema vägivalla, vihkamist õhutavate avalduste ja romade diskrimineerimise vastu kooskõlas nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovitusega romade tõhusaks integratsiooniks liikmesriikides võetavate meetmete kohta;

55.  rõhutab, et oluline on nõuetekohaselt rakendada romasid käsitlevaid riiklikke integratsioonistrateegiaid, töötades välja integreeritud poliitika, kuhu on jätkuva dialoogi raames kaasatud kohalikud asutused, valitsusvälised organisatsioonid ja roma kogukonnad; kutsub komisjoni üles jälgima rakendamist ning seda paremini koordineerima; kutsub liikmesriike üles tegema romade esindajatega nende kogukondi mõjutavate projektide juhtimise, järelevalve ja hindamise vallas koostööd, kasutades saadaolevaid vahendeid, kaasa arvatud ELi vahendeid, jälgides seejuures rangelt romade põhiõiguste ja sealhulgas liikumisvabaduse austamist vastavalt direktiivile 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil;

56.  taunib romade praegust diskrimineerimist riiklikes haridussüsteemides ja tööturul; rõhutab roma naiste ja laste suuremat haavatavust eeskätt põhiõiguste mitmekordse ja samaaegse rikkumise suhtes; kordab, et oluline on kaitsta ja edendada roma laste võrdset juurdepääsu kõigile õigustele;

57.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu vajalikud õigusaktide muudatused seoses steriliseerimisega ja maksaksid Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvesse võttes rahalist hüvitist sundkorras steriliseeritud roma naistele ja vaimse puudega naistele;

Naistevastane vägivald ja sooline võrdõiguslikkus

58.  nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid võitleksid igasuguse naistevastase vägivalla ja diskrimineerimise vastu ning võtaksid selle eest vastutusele; palub liikmesriikidel eeskätt tegeleda tulemuslikult igasuguse koduvägivalla ja seksuaalse ärakasutamise tagajärgedega, muu hulgas pagulaste ja sisserändajate laste puhul, ning varajase või sundabielu küsimustega;

59.  väljendab muret naistevastase vägivalla ulatuse ja vormide pärast Euroopa Liidus, nagu on dokumenteeritud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti kogu liitu hõlmavas uuringus, mis näitas, et iga kolmas naine on alates 15. eluaastast kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda ja et hinnanguliselt 3,7 miljonit naist ELis kogevad üheaastase ajavahemiku jooksul seksuaalset vägivalda; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles vaatama kehtivaid õigusakte läbi ja hoidma naistevastase vägivalla küsimust päevakorras esikohal, kuna soolist vägivalda ei tohiks sallida; palub komisjonil ergutada Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist liikmesriikides ja algatada võimalikult kiiresti menetlus ELi ühinemiseks kõnealuse konventsiooniga; märgib, et kõikide liikmesriikide viivitamatu ühinemine Istanbuli konventsiooniga viiks tervikliku poliitika väljatöötamiseni ja rahvusvahelise koostöö edendamiseni igasuguse naistevastase vägivalla, sealhulgas nii veebis kui ka veebiväliselt toimuva seksuaalse ahistamise vastu võitlemisel;

60.  kutsub liikmesriike üles looma tugikeskuste ja varjupaikade võrgustikud inimkaubanduse ja prostitutsiooni ohvriks langenud naiste jaoks, tagades neile psühholoogilise, arsti-, sotsiaal- ja õigusabi ning julgustuse stabiilsete ja õigustega töökohtade leidmiseks;

61.  on väga mures selle pärast, et ikka veel püsivad suguelundite moonutamise tavad, mis on raske naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vorm ning millega lubamatult rikutakse nende õigust füüsilisele puutumatusele; nõuab tungivalt, et liit ja liikmesriigid näitaksid üles äärmist valvsust seoses nende tavadega oma territooriumil ja kaotaksid need võimalikult kiiresti; kutsub eelkõige liikmesriike üles võtma kasutusele kindlameelse ja keelava lähenemisviisi, koolitades rändajatega töötavaid inimesi ning võttes süstemaatiliselt ja tõhusalt vastutusele ja karistades isikuid, kes panevad toime suguelundite moonutamist, mille suhtes tuleb rakendada nulltolerantsi; rõhutab, et samal ajal tuleks läbi viia teabe- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis on suunatud asjaomastele rühmadele; väljendab heameelt selle üle, et ELi varjupaigaalastes õigusaktides käsitletakse suguelundite moonutamise ohvreid haavatavate isikutena ja loetakse suguelundite moonutamist kriteeriumide hulka, mida tuleb varjupaigataotluse puhul arvesse võtta;

62.  kutsub komisjoni üles tagama naistevastase vägivalla esinemise ja iseloomu kohta järjepideva andmete kogumise, mis on aluseks vägivalla ärahoidmise ja ohvrite vajaduste rahuldamise jõulisele poliitikale, kaasa arvatud ohvreid käsitleva ELi direktiivi (2012/29/EL) rakendamise hindamisele ning seksuaalse ahistamise vastaste teadlikkuse suurendamise kampaaniate korraldamisele; on seisukohal, et andmete kogumine peaks tuginema Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti esimesele kogu liitu hõlmavale uuringule ning põhinema komisjoni (kaasa arvatud Eurostat), Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi vahelisel koostööl; kordab palvet komisjonile, mille parlament esitas oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta , esitada õigusakti ettepanek, millega luuakse meetmed liikmesriikide tegevuse edendamiseks ja toetamiseks naiste- ja tüdrukutevastase vägivalla ennetamise, sh naiste suguelundite moonutamise valdkonnas; kutsub komisjoni üles nimetama 2016. aasta naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vastu võitlemise aastaks;

63.  kutsub ELi ja liikmesriike üles võitlema igasuguse naistevastase vägivalla vastu ning selle eest vastutusele võtma; kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku algatuse naistevastase vägivalla keelustamiseks ELis;

64.  palub komisjonil suurendada teadlikkust vajadusest edendada austus- ja sallivuskultuuri eesmärgiga kaotada igasugune naiste diskrimineerimine; palub liikmesriikidel lisaks tagada riiklike strateegiate rakendamine seoses naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste austamise ja kaitsmisega; rõhutab liidu rolli selles valdkonnas teadlikkuse suurendamisel ja parimate tavade edendamisel, arvestades et tervis on põhiline inimõigus, mis on väga oluline teiste inimõiguste kasutamiseks;

65.  tunneb muret naiste alaesindatuse pärast otsustusprotsessides, ettevõtetes ja nende juhatustes, teaduses ja poliitikas nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil (suurettevõtted, riiklikud ja Euroopa Parlamendi valimised), kuid eriti kohalikul tasandil; nõuab, et toetataks naiste tööalast arengut ja püüdlusi jõuda juhtivatele ametikohtadele, ning kutsub ELi institutsioone üles pöörama suuremat tähelepanu andmetele, mille kohaselt ainult 17,8 % ELi suurimate börsiettevõtete juhatuse liikmetest on naised;

66.  nõuab, et nõukogu lõpetaks rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi blokeerimise, kuna see õigusakt teeb võimalikuks reaalse ja praktilise soolise võrdõiguslikkuse ning ühtlustamise ELi tasandil;

67.  juhib tähelepanu asjaolule, et rohkem kui pooled kõigist kraadiõpet sooritavatest õppuritest on naised ning need andmed ei kajastu tööturul, eelkõige kõrgematel otsustustasandi ametikohtadel; palub seetõttu liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada meeste ja naiste võrdne osalemine tööturul ja aidata naistel liikuda kõrgetele ametikohtadele ning eelkõige jõuda võimalikult kiiresti kokkuleppele seoses ettepanekuga võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid; taunib asjaolu, et ELis on naiste palk samaväärse töö eest endiselt keskmiselt 16 % madalam kui meestel; kutsub seetõttu ELi üles jätkama tööd naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tagamisel palga (kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 157), pensionide ja tööturul osalemise, kaasa arvatud kõrgemas juhtkonnas töötamise valdkonnas; on seisukohal, et see meede peaks aitama võidelda vaesuse vastu ja tagada, et Euroopa kasutab täielikult kogu olemasolevat võimekusressurssi; mõistab hukka asjaolu, et naiste töötuse määr on endiselt oluliselt kõrgem kui meestel, ning rõhutab, et naiste majandusliku iseseisvuse aspekt peab olema osa vaesusevastasest võitlusest;

68.   palub komisjonil tugevdada järelevalvet selle üle, kas ELi õigusaktides järgitakse soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet; kutsub liikmesriike üles viima läbi sarnast analüüsi oma siseriiklike õigusaktide kohta;

69.  tunnistab, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on põhiõigused ning inimväärikuse, soolise võrdõiguslikkuse ja enesemääramise oluline osa; nõuab tungivalt, et komisjon integreeriks oma järgmisse ELi tervisestrateegiasse seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvad õigused kui põhilised inimõigused, et tagada põhiõigusi käsitleva ELi sise-ja välispoliitika sidusus, nagu Euroopa Parlament nõudis 10. märtsil 2015;

70.  tunnistab, et elupäästva abordi keelamine on võrdne põhiõiguste raske rikkumisega;

71.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tunnustama õigust ohutute ja nüüdisaegsete rasestumisvastaste vahendite kättesaadavusele ja seksuaalharidusele koolides; nõuab tungivalt, et komisjon täiendaks siseriiklikke poliitikameetmeid rahvatervise parandamiseks, hoides samal ajal Euroopa Parlamenti asjade käiguga täielikult kursis;

Laste õigused

72.  mõistab karmilt hukka igasuguse lastevastase vägivalla ja laste väärkohtlemise; kutsub liikmesriike kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lapse õiguste konventsiooni osalisi üles võtma vajalikke meetmeid laste kaitsmiseks igasuguse füüsilise ja psühholoogilise vägivalla, sealhulgas füüsilise ja seksuaalse kuritarvitamise, sundabielude, laste tööjõu kasutamise ja seksuaalse ärakasutamise eest;

73.  mõistab karmilt hukka laste seksuaalse ärakasutamise ja eelkõige internetis oleva lasteporno leviku sagenemise; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid ühendaksid oma jõupingutused asjaomaste lapse õiguste raskete rikkumiste vastases võitluses ning võtaksid nõuetekohaselt arvesse soovitusi, mille Euroopa Parlament esitas oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsioonis laste seksuaalse kuritarvitamise kohta internetis(33); kordab oma üleskutset, et liikmesriigid, kes veel ei ole seda teinud, võtaksid üle direktiivi, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust; palub lisaks ELil ja liikmesriikidel, kes veel ei ole seda teinud, ratifitseerida Euroopa Nõukogu konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest;

74.  kutsub liikmesriike üles rakendama direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, ning palub neil suurendada õiguskaitseasutuste juriidilisi õigusi, tehnilist võimekust ja rahalisi vahendeid, et tihendada koostööd (sh Europoliga), mille eesmärk on uurida ja tõhusamalt lõhkuda laste suhtes seksuaalkuritegusid toime pannud rikkujate võrgustikke, tähtsustades samal ajal asjaomaste laste õigusi ja turvalisust;

75.  rõhutab lastega töötavate spetsialistide, nagu õpetajate, noorsootöötajate ja lastearstide rolli laste vastu toime pandud füüsilise ja psühholoogilise vägivalla, sealhulgas küberkiusamise märkide tuvastamisel; kutsub liikmesriike üles suurendama sellega seoses nende spetsialistide teadlikkust ja neid koolitama; kutsub samuti liikmesriike üles looma abitelefone, kuhu lapsed saavad teatada nende suhtes toime pandud väärkohtlemise, seksuaalse vägivalla, hirmutamise või ahistamise juhtumitest;

76.  on seisukohal, et laste isikuandmeid tuleb veebis nõuetekohaselt kaitsta ning lapsi tuleb isikuandmete veebis kasutamise ohtudest ja tagajärgedest lapsesõbralikul viisil teavitada; kutsub liikmesriike üles viima koolides läbi teadlikkuse suurendamise kampaaniaid; toonitab, et laste kohta veebis profiilide koostamine peaks olema keelatud;

77.  mõistab hukka kõik laste diskrimineerimise vormid ning palub komisjonil ja liikmesriikidel astuda laste diskrimineerimise kaotamiseks ühiseid samme; palub liikmesriikidel ja komisjonil eeskätt seada lapsed selgelt esmatähtsale kohale regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika kavandamisel ja rakendamisel;

78.  palub liikmesriikidel tagada kõikidele lastele tegelik õiguskaitse kättesaadavus, seda nii kahtlustatavate, kuriteo toimepanijate, ohvrite kui ka menetlusosalistena; kinnitab, kui oluline on tugevdada kriminaalmenetlusega seotud laste menetluslikke tagatisi, eeskätt võttes arvesse jätkuvat arutelu direktiivi üle, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste eritagatisi;

79.  tunneb muret vanema sooritatud rahvusvaheliste lapseröövide juhtumite sagenemise pärast; rõhutab, et sellega seoses on tähtis roll Euroopa Parlamendi vahendajal vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral; rõhutab, kui oluline on rakendada ühist ELi lähenemisviisi kadunud laste leidmiseks ELis; palub liikmesriikidel suurendada kadunud lastega seotud piiriülestes juhtumites politsei- ja õigusalast koostööd ning luua kadunud laste otsimiseks abitelefonid;

80.  tuletab meelde, et lapse parimad huvid vastavalt põhiõiguste harta artiklile 24 peavad alati olema esmane kaalutlus, mida tuleb lastega seotud mis tahes poliitika ja meetmete vastuvõtmisel arvesse võtta; tuletab meelde, et õigus haridusele on sätestatud põhiõiguste hartas ning haridus on esmatähtis nii lapse heaolu ja isikliku arengu kui ka ühiskonna tuleviku jaoks; on seisukohal, et madala sissetulekuga peredest pärit laste haridus on peamine tingimus, mis võimaldab nendel lastel vaesusest pääseda; kutsub seetõttu liikmesriike üles edendama kõigile kvaliteetse hariduse pakkumist;

81.  rõhutab, et ELi kodanike laste huvid ja õigused peavad olema nõuetekohaselt kaitstud nii liidus kui ka väljaspool selle piire, ning sellega seoses nõuab tõhustatud koostööd laste heaolu küsimustega tegelevate institutsioonidega ELi mittekuuluvates Põhjamaades; on seisukohal, et kõik ELi partnerid, sealhulgas EMP riigid, peaksid ratifitseerima vanemliku vastutuse ja lastekaitsemeetmetega seotud kohtualluvust, kohaldatavat seadust, tunnustamist, kohtuotsuste täitmist ja koostööd käsitleva 1996. aasta Haagi konventsiooni;

82.  tunnistab, et finants- ja majanduskriis on avaldanud laste õiguste kasutamisele ja heaolule tõsist negatiivset mõju; palub liikmesriikidel teha laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks suuremaid jõupingutusi, rakendades tulemuslikult komisjoni soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist” integreeritud strateegiate abil, millega toetatakse asjakohaste ressursside kättesaadavust, võimaldatakse taskukohaseid kvaliteetseid teenuseid ja edendatakse laste osalemist neid mõjutavate otsuste tegemises; palub komisjonil võtta soovituse rakendamise jälgimiseks täiendavaid meetmeid;

83.  kutsub komisjoni üles esitama 2015. aastal ambitsioonikat ja kõikehõlmavat järelprogrammi lapse õigusi käsitlevale ELi tegevuskavale; palub komisjonil tagada laste õiguste tõhus integreerimine kõikidesse ELi õigusaktidesse, poliitikameetmetesse ja finantsotsustesse; palub komisjonil anda igal aastal aru laste õiguste austamisel ning laste õigusi käsitleva ELi õigustiku täielikul rakendamisel tehtud edusammudest; palub komisjonil tagada, et lapse õiguste koordinaatori volituste ja ressursside puhul on võetud piisavalt arvesse ELi kohustust laste õigusi süsteemselt ja tulemuslikult arvestada; palub komisjonil võtta vastu integreeritud lastekaitsesüsteeme käsitlevad ELi suunised, millest on teada antud;

84.  tervitab liikmesriikide suundumust kriminaliseerida sundabielu; palub liikmesriikidel seda valvsalt jälgida ning koolitada lastega kokkupuutuvaid töötajaid, näiteks õpetajaid ja noorsootöötajaid, ning suurendada nende teadlikkust, et nad oskaksid tuvastada lapsi, keda ohustab röövimine eesmärgiga viia nad päritoluriiki sundabielu sõlmimiseks;

Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õigused

85.  mõistab karmilt hukka ELi territooriumil lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste vastu suunatud diskrimineerimise ja vägivalla, mida toetavad nende inimeste põhiõigusi piiravad seadused ja poliitika; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vastu homofoobia ja transfoobia vastased õigusaktid ja poliitikameetmed; palub komisjonil sellega seoses esitada seksuaalsel sättumusel ja sooidentiteedil põhinev võrdõiguslikkuse ELi tasandi tegevuskava või strateegia, nagu parlament on korduvalt nõudnud ja nagu lubas volinik Jourová komisjoni kuulamiste käigus; tuletab sellega seoses meelde oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni homofoobia ning seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemise ELi tegevuskava kohta; rõhutab siiski, et selles laiaulatuslikus poliitikavaldkonnas tuleb arvestada Euroopa Liidu, selle asutuste ja liikmesriikide pädevusi;

86.  on seisukohal, et lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste põhiõigusi on võimalik palju paremini kaitsta, kui neil on juurdepääs sellistele õiguslikele institutsioonidele nagu vabaabielu, registreeritud partnerlus või abielu; tervitab asjaolu, et praegu pakuvad neid võimalusi 19 liikmesriiki, ning kutsub teisi liikmesriike üles kaaluma samade võimaluste andmist; kordab lisaks oma üleskutset komisjonile esitada ettepanek kaugeleulatuva määruse kohta, millega tagatakse perekonnaseisuaktide (sealhulgas soo- ja abielutunnistuste ning registreeritud partnerlust käsitlevate dokumentide) ja nende õigusmõju vastastikune tunnustamine, et vähendada diskrimineerivaid õiguslikke ja haldustakistusi vaba liikumise õigust kasutavatele kodanikele;

87.  palub liikmesriikidel olla valvas ja kindlameelne ning määrata karistused nendele riigiametnikele, kes avalikus sfääris solvavad või häbimärgistavad lesbisid, geisid, biseksuaale, trans- ja intersoolisi inimesi;

88.  julgustab liikmesriike toetama ametiühinguid ja tööandjate organisatsioone nende jõupingutustes võtta vastu mitmekesisust ja mittediskrimineerimist käsitlev poliitika, mille keskmes on lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised inimesed;

89.  on seisukohal, et liikmesriikide asutused peaksid lihtsustama menetluskorda, mis võimaldab sugu vahetanud isikutel nende uue soo tunnustamist ametlikes dokumentides; mõistab jätkuvalt hukka soo tunnustamise sellise õigusliku menetluse, mis hõlmab transsooliste inimeste kohustuslikku steriliseerimist;

90.  taunib asjaolu, et transsoolisi inimesi peetakse endiselt enamikus liikmesriikides vaimselt haigeteks, ja kutsub liikmesriike üles vaatama läbi riiklikud vaimse tervise kataloogid, tagades samal ajal, et meditsiiniliselt vajalik ravi jääks kättesaadavaks kõikidele transsoolistele inimestele;

91.   kiidab heaks komisjoni algatuse toetada Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK) läbivaatamisel transsoolise identiteedi depatologiseerimist; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi, et hoida ära lapsena esineva soolise variatiivsuse muutumine uueks RHK kohaseks diagnoosiks;

92.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et intersooliste imikute suguelundite kirurgiliselt n-ö normaalseks muutmine on laialt levinud, kuigi see ei ole meditsiiniliselt vajalik; kiidab sellega seoses heaks Malta 2015. aasta aprilli sooidentiteedi, sooväljenduse ja sootunnuste akti, millega keelatakse kõnealune intersooliste imikute opereerimine ja rõhutatakse intersooliste inimeste enesemääramise põhimõtet, ning kutsub teisi riike üles Malta eeskuju järgima;

Puudega inimeste õigused

93.  taunib diskrimineerimist ja tõrjumist, mille all jätkuvalt kannatavad puudega inimesed; palub komisjonil, liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel asutustel rakendada puudega inimesi käsitlevat Euroopa strateegiat ning jälgida asjaomaseid Euroopa Liidu õigusakte ja neid kohaldada; kutsub sellega seoses komisjoni üles taaskäivitama seadusandlikku algatust juurdepääsetavuse akti kohta valdkonnaülese vahendi kujul, mille abil suurendatakse puudega inimeste kaitset ja tagatakse, et kõik ELi poliitikameetmed oleksid sellest aspektist sidusad; palub komisjonil ühtlasi viia maksimumini koostoime puudega inimesi käsitleva Euroopa strateegia ning naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni sätete vahel, et tagada tunnustatud õiguste sisuline kasutamine ja tegelik teostamine, sh õigusraamistiku ühtlustamise ja rakendamise ning kultuuriliste ja poliitiliste meetmete abil;

94.  nõuab tungivalt, et komisjon juhendaks liikmesriike, kuidas Euroopa vahendeid parimal viisil kasutada kooskõlas ELi kohustustega puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt, ning toetaks valitsusväliseid organisatsioone ja teeks nendega tihedat koostööd konventsiooni nõuetekohase rakendamise tagamiseks; kutsub ELi ja liikmesriike üles parandama puudega inimeste, sh psühhosotsiaalse puudega inimeste juurdepääsu tööhõivele ja koolitusele ning toetama iseseisvat eluviisi võimaldavaid tingimusi ja deinstitutsionaliseerimisprogramme kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 26;

95.  rõhutab, et tuleb austada puudega inimeste õigust poliitilisele osalemisele valimistel; kutsub sellega seoses komisjoni üles lisama puuetega inimeste õiguste konventsioonile vastavust käsitleva hinnangu oma aruannetesse nõukogu direktiivide 93/109/EÜ ja 94/80/EÜ (millega kehtestati õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel) rakendamise kohta; peab kahetsusväärseks asjaolu, et paljudelt ELi puudega inimestelt, kellelt on ära võetud õigus- ja teovõime, on ära võetud ka hääleõigus; kutsub seetõttu liikmesriike üles muutma siseriiklikke õigusakte, et mitte võtta süstemaatiliselt ära hääleõigust puudega inimestelt, kellelt on ära võetud nende õigus- ja teovõime, vaid pigem viima läbi analüüse juhtumipõhiselt ja nägema ette puudega inimeste abistamise hääletamisprotseduuri käigus;

96.  kutsub komisjoni üles hindama ELi õigusaktide kooskõla ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud nõuetega ning koostama kõikide tulevaste ettepanekute kohta mõjuhinnangu seda konventsiooni silmas pidades;

97.  mõistab hukka vaimse puudega inimeste füüsilise ja ravimite abil sundimise ning kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma vastu sotsiaalse integratsiooni poliitikameetmeid;

98.  taunib asjaolu, et puudega inimesed puutuvad endiselt kokku takistustega seoses nende juurdepääsuga kaupade ja teenuste turule Euroopa Liidus; on seisukohal, et need takistused võivad piirata nende osalemist ühiskonnas ja rikuvad nende õigusi, mis tulenevad eelkõige liidu kodakondsusest; kutsub komisjoni üles tegema kiireid edusamme seoses juurdepääsetavuse tagamisega ELis, nii et vastava õigusakti saaks võimalikult kiiresti vastu võtta;

99.  kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles aktiivselt kaasama puudega inimesi, sealhulgas nende esindusorganisatsioonide kaudu, otsustusprotsessidesse nende asjaomastes pädevusvaldkondades kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 4 lõikega 3;

100.  kutsub ELi liikmesriike ja institutsioone üles tagama, et konsulteerimisprotsessides osalemise võimalused avaldatakse juurdepääsetavaid kommunikatsioonivahendeid kasutades selgelt ja laialdaselt, et arvamusi saab esitada muudes vormingutes, näiteks Braille kirjas või kergelt loetavana, ja et avalikud kuulamised ja kohtumised, kus arutatakse kavandatavaid õigusakte ja poliitikameetmeid, tehakse juurdepääsetavaks;

101.  kutsub komisjoni üles ühtlustama puudeid käsitlevate andmete kogumist ELi sotsiaaluuringute kaudu kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 31 nõuetega; rõhutab, et kõnealuste andmete kogumisel tuleks kasutada metoodikaid, mis hõlmavad kõiki puudega inimesi, sealhulgas raske puudega ja vastavates asutustes elavaid inimesi;

Vanuseline diskrimineerimine

102.  mõistab hukka asjaolu, et paljud vanemad inimesed puutuvad iga päev kokku diskrimineerimise ja oma põhiõiguste rikkumisega, eelkõige seoses juurdepääsuga piisavale sissetulekule, tööhõivele, tervishoiule ning vajalikele kaupadele ja teenustele; tuletab meelde, et põhiõiguste harta artiklis 25 kinnitatakse eakate õigust elada inimväärset ja iseseisvat elu ning osaleda sotsiaal- ja kultuurielus; palub komisjonil töötada põhiõiguste harta artikli 25 jõustamiseks välja demograafilise muutuse strateegia;

103.  väljendab muret asjaolu pärast, et eakate halb kohtlemine, hooletussejätmine ja väärkohtlemine on liikmesriikides ulatuslik; palub liikmesriikidel võtta vastu meetmed, et võidelda eakate väärkohtlemise ja nende vastu suunatud vägivalla kõikide vormidega ning edendada eakate iseseisvust, toetades eluasemete renoveerimist ja juurdepääsetavust; tuletab meelde, et eakad naised elavad soolise palgalõhe ja hilisema pensionilõhe tõttu sagedamini allpool vaesuspiiri;

104.  kutsub liikmesriike üles kindlustama, et nooremad töötajad ja eelkõige need, keda on mõjutanud majanduskriis, kaasatakse tööturule muu hulgas noorte sotsiaalse toimetuleku parandamiseks ettenähtud koolituste korraldamise ja pakkumise abil;

105.  nõuab, et elu lõpul austataks inimeste väärikust, eeskätt tagades elutestamendis väljendatud otsuste tunnustamise ja austamise;

106.  väljendab muret, et liikmesriikide avaliku sektori kulude ja pensionide vähendamine soodustab suuresti eakate vaesust, vähendades nende kasutatavat sissetulekut, halvendades nende elamistingimusi, tekitades ebavõrdsust teenuste taskukohasuse vallas ja suurendades veidi üle vaesuspiiri küündiva sissetulekuga eakate arvu;

Vihakuriteod ja vihkamist õhutavad avaldused

107.  mõistab hukka vihkamist õhutavad avaldused ja vihakuriteod, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või eelarvamusest isiku puude, seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi suhtes ning mida esineb ELis iga päev; kutsub liikmesriike üles kaitsma põhiõigusi ning edendama oma territooriumil eri kogukondade vahelist mõistmist, tunnustamist ja sallivust; kutsub ELi üles käsitama Euroopa diskrimineerimisvastast ja õigusalast poliitikat kujundades esmatähtsana võitlust vihakuritegude vastu; palub komisjonil ja liikmesriikidel võidelda jõulisemalt vihakuritegude ning diskrimineerivate hoiakute ja käitumise vastu, töötades vihakuritegude, eelarvamustest tingitud vägivalla ja diskrimineerimisega võitlemiseks välja laiaulatusliku strateegia;

108.  väljendab muret vihkamist õhutavate avalduste sagenemise pärast internetis ja kutsub liikmesriike üles kehtestama lihtsa korra, mis võimaldab kodanikel teatada viha õhutava sisu olemasolust internetis;

109.  väljendab muret vihakuritegudega seotud uurimiste ja süüdimõistmiste pärast liikmesriikides; palub liikmesriikidel võtta kõik asjakohased meetmed, et soodustada sellistest kuritegudest teatamist, sealhulgas piisava kaitse tagamise abil, kuna Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ulatuslike uuringute tulemused on järjepidevalt näidanud, et kuriteoohvrid ei taha avalikkuse ette tulla ja politseile endast teada anda;

110.  väljendab muret asjaolu pärast, et mitmes liikmesriigis ei ole nõuetekohaselt üle võetud raamotsuse 2008/913/JSK sätteid, ning palub liikmesriikidel võtta täiel määral üle ELi standardid ja neid rakendada ning tagada vihakuritegude, viha õhutamise ja ahistamise kõikide vormide eest karistavate ning asjaomaste kuritegude eest süsteemse vastutusele võtmise tagavate siseriiklike õigusaktide jõustamine; palub komisjonil jälgida raamotsuse nõuetekohast ülevõtmist ja algatada rikkumismenetlus liikmesriikide suhtes, kes seda üle ei võta; nõuab lisaks raamotsuse läbivaatamist, et integreerida täielikult kõik vihakuritegude ning eelarvamuse või diskrimineerimise ajendil toime pandud kuritegude vormid ning selgelt määratleda ühtsed uurimis- ja vastutusele võtmise standardid;

111.  palub komisjonil toetada õiguskaitseasutustele, kohtuorganitele ja asjaomastele ELi ametitele ettenähtud koolitusprogramme diskrimineeriva kohtlemise ja vihakuritegude ärahoidmise ja nende vastu võitlemise teemal; palub liikmesriikidel tagada uurimise ja vastutusele võtmise eest vastutavatele ametiasutustele praktilised vahendid ja oskused, mis võimaldaksid neil tuvastada raamotsusega hõlmatud õiguserikkumised ja neid käsitleda ning suhelda ohvritega;

112.  täheldab murega selliste erakondade esilekerkimist, mille poliitilistes programmides tuginetakse etnilise päritolu, seksuaalse sättumuse või usutunnistuse alusel tõrjumisele;

113.  tunneb sügavat muret rassistlike ja ksenofoobsete juhtumite ja avalduste üha triviaalsemaks muutumise pärast, mis on tingitud sellest, et avalikus sfääris on aina suurem nähtavus rassistlikel ja ksenofoobsetel rühmitustel, millest mõned on omandanud erakonna staatuse või üritavad seda saada;

114.  peab äärmiselt murettekitavaks selliste erakondade tõusu, mis on praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi ettekäändel rassistlikud, ksenofoobsed ja islamivastased;

115.  mõistab karmilt hukka vähemuste, eelkõige romade ja sisserändajate hirmutamise ja tagakiusamise paramilitaarsete rühmituste poolt, millest osad on otseselt seotud mõne erakonnaga; nõuab tungivalt, et liikmesriigid sellise tegevuse keelustaksid ja selle eest karistaksid;

Kodutud

116.  väljendab muret majanduskriisi tagajärjel oma kodu kaotanud inimeste arvu pärast; on seisukohal, et tuleb säilitada kodutute ühiskonda integreeritus, st tuleb võidelda nende isoleerimise ja tõrjumise vastu; kutsub sellega seoses liikmesriike üles võtma vastu ambitsioonikaid poliitikameetmeid nende inimeste aitamiseks; rõhutab, et kodutud inimesed on haavatav elanikerühm, ja kordab oma üleskutset liikmesriikidele, et nad hoiduksid nende õigusrikkujatena häbimärgistamisest; palub liikmesriikidel tühistada kõik seadused või poliitikameetmed, mis neid sellistena kujutavad; kutsub liikmesriike üles koostama riiklikke strateegiaid, mille eesmärk on võidelda kodutuse vastu nende territooriumil; palub komisjonil toetada liikmesriike kodutuse vastu võitlemise ülesande täitmisel, lihtsustades parimate tavade vahetamist ja täpset andmekogumist; palub komisjonil jälgida liikmesriikides kodutusest tingitud inimõiguste rikkumisi; tuletab meelde, et põhiõiguste harta kohaselt on ühiskonna kõige vaesematel liikmetel õigus eluasemetoetusele;

Rändajate ja rahvusvahelise kaitse taotlejate õigused

117.  mõistab hukka asjaolu, et endiselt hukkuvad Vahemeres paljud varjupaigataotlejad ja rändajad, kes püüavad pääseda Euroopa Liitu, ning inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate rolli, kuna nad ei taga rändajatele põhiõigusi; juhib tähelepanu asjaolule, et EL ja liikmesriigid peaksid võtma kohustuslikus korras aktiivselt meetmeid edasiste tragöödiate ärahoidmiseks merel; palub ELil ja liikmesriikidel seada solidaarsus ning rändajate ja varjupaigataotlejate põhiõiguste austamine ELi rändepoliitika keskmesse ning eelkõige:

   rõhutab vajadust integreerida põhiõigused ELi rändepoliitika igasse aspekti ning viia läbi põhjalik hindamine seoses rännet, varjupaika ja piirikontrolli puudutavate mis tahes meetmete ja mehhanismide mõjuga rändajate põhiõigustele; kutsub eeskätt liikmesriike üles austama haavatavate rändajate õigusi;
   rõhutab, et vaja on terviklikku ELi lähenemisviisi, mis tugevdab ELi sise- ja välispoliitika sidusust; julgustab ELi ja liikmesriike seadma rändajate õiguste austamine kõikide ELi mittekuuluvate riikidega sõlmitavate kahe- või mitmepoolsete koostöölepingute keskmesse, sealhulgas tagasivõtulepingute, liikuvuspartnerluste ja tehniliste koostöölepingute puhul;
   tuletab liikmesriikidele meelde nende rahvusvahelist kohustust aidata merel hätta sattunud inimesi;
   kutsub liikmesriike üles muutma või vaatama läbi kõiki õigusakte, millega karistatakse inimesi, kes aitavad merel hätta sattunud rändajaid;
   toonitab põhiõigust taotleda varjupaika; julgustab ELi ja liikmesriike avama varjupaigataotlejatele Euroopa Liitu sisenemiseks uusi ohutuid ja seaduslikke võimalusi ja kanaleid ning eraldama nende loomiseks piisavalt vahendeid, et vähendada ebaseadusliku sisenemise katsetega seotud ohtusid ning võidelda inimkaubitsejate ja inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate võrgustikega, kes saavad kasu rändajate elu ohtu seadmisest ning nende seksuaalsest ja tööalasest ärakasutamisest;
   kutsub kõiki liikmesriike üles osalema ELi ümberasustamisprogrammides ja julgustab kasutama humanitaarviisasid;
   nõuab tungivalt, et liikmesriigid kindlustaksid inimväärsed vastuvõtutingimused kooskõlas põhiõiguste ja varjupaigaalaste õigusaktidega, pöörates erilist tähelepanu haavatavate inimestele ja varjupaigataotlejate sotsiaalse tõrjutuse riski vähendamisele; palub komisjonil jälgida Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ja eelkõige direktiivi 2013/32/EL rakendamist, pöörates erilist tähelepanu menetluslikke eritagatisi vajavatele varjupaigataotlejatele;
   nõuab tõhusa ja ühtlustatud ELi varjupaigasüsteemi loomist varjupaigataotlejate õiglaseks jaotamiseks liikmesriikide vahel;
   mõistab hukka vägivaldse tagasisaatmise juhtumid ELi piiridel, millest on teada antud; tuletab liikmesriikidele meelde kohustust austada Genfi konventsioonis ja Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt tunnustatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning põhiõiguste harta artikli 19 kohast kollektiivse väljasaatmise keeldu; kutsub komisjoni, selle ameteid ja liikmesriike üles tagama nimetatud kohustuste ning muude rahvusvaheliste ja ELi kohustuste täitmine;

118.  palub liidul ja liikmesriikidel kohandada vajaduse korral õigusakte, et viia ellu solidaarsuse põhimõte, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80;

119.  mõistab kindlalt hukka ELi piiride kindlustava kaitse, mida nüüd esineb kohati lausa tarade ja okastraadi kujul, ning Euroopa Liitu sisenemist võimaldavate seaduslike kanalite puudumise, mis tähendab seda, et paljud varjupaigataotlejad ja rändajad on sunnitud kasutama üha ohtlikumaid teid ja usaldama end inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate kätesse;

120.  nõuab põhiõigustega arvestavat piirikontrolli ning rõhutab, et Frontexi operatsioonide suhtes tuleks rakendada Euroopa Parlamendi demokraatlikku järelevalvet;

121.  nõuab kõikide tegevuste lõpetamist, mille puhul on tehtud kindlaks, et need rikuvad ELi õiguse või Frontexi volituste raames põhiõigusi;

122.  rõhutab Dublini määruse negatiivset mõju seoses tõhusa juurdepääsuga rahvusvahelisele kaitsele tõelise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi puudumisel, eriti võttes arvesse Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat; mõistab hukka asjaolu, et kõnealuse määruse läbivaatamine ei toonud kaasa selle määruse kehtivuse peatamist või vähemalt esimesse ELi sisenemise riiki tagasisaatmise tühistamist, ning samuti mõistab hukka komisjoni ja liikmesriikide tegevusetuse seoses alternatiivse võimalusega, mis põhineb liikmesriikidevahelisel solidaarsusel;

123.  kutsub liikmesriike üles ratifitseerima kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni;

124.  mõistab hukka ebaseaduslike rändajate, sh varjupaigataotlejate, saatjata alaealiste ja kodakondsuseta isikute valimatu ebaseadusliku kinnipidamise; palub liikmesriikidel täita tagasisaatmisdirektiivi, sealhulgas järgida õigust inimväärikusele, lapse parimate huvide põhimõtet ning rahvusvahelist ja ELi õigust; tuletab meelde, et rändajate kinnipidamine peab jääma viimaseks abinõuks, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid alternatiivseid meetmeid; mõistab hukka kohutavad kinnipidamistingimused mõnes liikmesriigis ja nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks seda küsimust viivitamata; kordab, et ebaseaduslikele rändajatele on vaja tagada õigus tõhusale õiguskaitsevahendile juhul, kui nende õigusi rikutakse;

125.  palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta vajalikke meetmeid, et tagada teave ja läbipaistvus seoses rändajate ja varjupaigataotlejate kinnipidamisega paljudes liikmesriikides, ning nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku määruse (EÜ) nr 862/2007 läbivaatamiseks, et määrus hõlmaks statistilisi andmeid kinnipidamissüsteemide ja -asutuste toimimise kohta;

126.  rõhutab, kui oluline on demokraatlik kontroll vangistamise kõikide vormide üle rände- ja varjupaigaalaste õigusaktide kohaselt; kutsub Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide liikmeid üles külastama regulaarselt rändajate ja varjupaigataotlejate vastuvõtu- ja kinnipidamiskeskusi ning kutsub liikmesriike ja Euroopa Komisjoni üles lihtsustama valitsusväliste organisatsioonide ja ajakirjanike juurdepääsu nendesse keskustesse;

127.  nõuab tõhusamat järelevalvet rändajate vastuvõtu- ja kinnipidamiskeskuste, rändajate kohtlemise ja menetluste üle, mida liikmesriigid kohaldavad varjupaiga andmisel; väljendab muret koheste väljasaatmismenetluste ja vägivaldsete vahejuhtumite pärast, mis leiavad aset erinevates Lõuna-Euroopa nn kriisikolletes, ning seetõttu peab komisjon selles raamistikus viivitamata alustama poliitilist dialoogi, et kaitsta sellist tegevust harrastavates riikides õigusriigi põhimõtteid;

128.  palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel kehtestada konkreetsed meetmed ja parimad tavad, mille eesmärk on edendada võrdset kohtlemist ja sotsiaalset kaasamist, et parandada rändajate lõimimist ühiskonda; tuletab sellega seoses meelde, et on hädavajalik võidelda rändajatega seotud negatiivsete stereotüüpide ja eksitava teabe vastu, töötades rände positiivse mõju suurendamiseks välja vastuargumente, eeskätt koolides ja noorte seas;

129.  on seisukohal, et rändajatest lapsed on eriti haavatavad, eelkõige kui nad on saatjata; palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada Euroopa Parlamendi 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni saatjata alaealiste olukorra kohta Euroopa Liidus; palub liikmesriikidel täiel määral rakendada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi paketti, et parandada saatjata alaealiste olukorda ELis; peab kiiduväärseks Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-648/11, milles märgiti, et kui saatjata alaealine on esitanud varjupaigataotlused rohkem kui ühes liikmesriigis, vastutab taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus alaealine laps pärast sellele riigile taotluse esitamist asub; tuletab meelde, et saatjata alaealised on esmajoones lapsed ning nendega tegelemisel peavad liikmesriigid ja EL juhinduma eeskätt lastekaitsest, mitte sisserändepoliitikast;

130.  nõuab, et hinnataks, kuidas kulutatakse siseasjadeks eraldatud ja kasutatavaid vahendeid, eelkõige vahendeid, mis on eraldatud varjupaigataotlejate vastuvõtmiseks; kutsub ELi üles võtma meetmeid, kui selgub, et neid vahendeid on kasutatud põhiõigusi rikkuva tegevuse rahastamiseks;

131.  nõuab, et ELi välispiiridel asuvatele liikmesriikidele pakutaks abi, et aidata neil käsitleda süstemaatilisi puudujääke vastuvõtutingimustes ja varjupaigamenetluses, mida süvendab veelgi varjupaigataotlejate arvu suurenemine;

132.  palub ELil tagada oma teenistujate vastutus nende toime pandud põhiõiguste rikkumise eest; nõuab, et eelkõige pärast seda, kui on tulnud ilmsiks süüdistused Frontexi koordineeritud operatsioonidega seotud rikkumiste kohta, antaks kinnitus uurimise algatamise kohta ning asjakohaste distsiplinaar- või muude meetmete võtmise kohta isikute vastu, kelle puhul tõendatakse, et nad panid nimetatud rikkumisi toime; nõuab sel eesmärgil Frontexile sisemise õiguskaitsemehhanism loomist, nagu palus Euroopa Ombudsman juhtumit OI/5/2012/BEH-MHZ käsitlevas uurimuses, ning inimõiguste rikkumise süüdistuste alusel läbiviidud uurimiste järelduste avalikustamist; nõuab samuti vastavalt määruse (EL) nr 1168/2011 artikli 3 lõikele 1a Frontexi operatsioonide peatamist juhul, kui nende käigus on rikutud inimõigusi;

133.  kutsub liikmesriike üles viivitamata ratifitseerima Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

134.  palub liikmesriikidel tagada soolise tagakiusamise ohvriks langenud naistele tegelik juurdepääs rahvusvahelisele kaitsele; palub liikmesriikidel järgida komisjoni suuniseid, mis käsitlevad direktiivi 2003/86/EÜ (perekonna taasühinemise õiguse kohta) rakendamist, muu hulgas anda eriti keeruliste olukordade, nagu perevägivalla juhtumite korral, viivitamata sõltumatu elamisluba pereliikmetele, kes on sisenenud ELi perekonna taasühinemise eesmärgil;

135.  väljendab heameelt selle üle, et ELi varjupaigaalastes õigusaktides käsitletakse suguelundite moonutamise ohvreid haavatavate isikutena ja loetakse suguelundite moonutamist kriteeriumide hulka, mida tuleb varjupaigataotluse puhul arvesse võtta; kutsub liikmesriike üles koolitama rändajatega kokkupuutuvaid töötajaid selleks, et tuvastada naisi ja tütarlapsi, keda võib nende päritoluriigis ähvardada suguelundite moonutamine;

136.  rõhutab, et aluslepingutes sätestatud ja vaba liikumise direktiiviga 2004/38/EÜ tagatud Euroopa kodanike ja nende perekondade õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil on Euroopa kodanike üks kõige konkreetsemaid põhiõigusi; mõistab hukka kõik katsed see õigustik läbi vaadata, eelkõige Schengeni piirikontrollide taaskehtestamise väljaspool Schengeni piirieeskirju, ja nõuab, et kõikide nende eeskirjade rikkumiste kohta esitataks hagi Euroopa Kohtusse; väljendab muret kasvava suundumuse pärast saata ELi kodanikud kiiresti elukohariigist välja, kui nad on kaotanud töö ja sissetuleku, kuna sellega rikutakse kehtivat raamistikku; on seisukohal, et see läheb liikumisvabaduse ideega vastuollu;

Solidaarsus majanduskriisi ajal

137.  taunib seda, kuidas finants-, majandus- ja võlakriis koos kehtestatud eelarvepiirangutega on majanduslikke, kodaniku-, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi negatiivselt mõjutanud, millega sageli kaasneb kasvav tööpuudus, vaesus, ebakindlad töö- ja elamistingimused ning tõrjutus ja isolatsioon, eelkõige liikmesriikides, kus on vastu võetud makromajanduslik kohandamisprogramm, ning rõhutab, et hiljutises Eurostati teatises juhitakse tähelepanu asjaolule, et iga neljas eurooplane on nüüd vaesuse ja tõrjutuse ohus;

138.  märgib, et majanduskriis ja sellega toimetulekuks rakendatud meetmed on mõjutanud õigust rahuldada põhivajadusi, näiteks hariduse, eluaseme, tervishoiuteenuste ja sotsiaalkindlustuse kättesaadavust, ühtlasi on need mõjutanud negatiivselt mõne liikmesriigi elanikkonna üldist tervislikku seisundit; rõhutab vajadust austada Euroopa sotsiaalharta artiklis 30 sätestatud õigust kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest; kutsub kõiki liikmesriike üles kehtestama toetusmeetmeid kooskõlas siseriiklike tavadega, et pakkuda oma kodanikele inimväärseid elamistingimusi ja võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu;

139.  rõhutab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid, kes rakendavad oma sotsiaal- ja majandussüsteemides struktuurireforme, on alati kohustatud järgima põhiõiguste hartat ja rahvusvahelisi kohustusi ning seetõttu vastutavad tehtud otsuste eest; kordab oma üleskutset viia makromajanduslikud kohandamisprogrammid vastavusse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 151 sätestatud ELi eesmärkidega, sealhulgas tööhõive edendamise ning elu- ja töötingimuste parandamise eesmärgiga; kordab vajadust tagada, et meetmete suhtes, mida ELi institutsioonid ja liikmesriigid võtavad kriisile reageerimiseks, kohaldatakse täielikku demokraatlikku järelevalvet parlamentide tõhusa kaasamise teel;

140.  palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel analüüsida sootundlikul viisil, missugust mõju on avaldanud põhiõigustele kavandatud või rakendatud kokkuhoiumeetmed, võttes arvesse kokkuhoiumeetmete ebaproportsionaalset mõju naistele; palub ELi institutsioonidel võtta kohe parandusmeetmeid olukorras, kus kokkuhoiumeetmed on kahjustanud naiste majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi;

141.  kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles hindama kriisi lahendamiseks kavandatud või rakendatud meetmete mõju põhiõigustele ja -vabadustele, sh sotsiaalsetele ja tööõigustele, ning võtma vajaduse korral parandusmeetmeid, kui selgub, et õiguste kaitsmises toimub tagasiminek või rahvusvahelist õigust, sh Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioone ja soovitusi rikutakse;

142.  palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel viia parandusmeetmete ja eelarvekärbete vastuvõtmise ja rakendamise ajal läbi põhiõigusi käsitlev mõjuhindamine ning kindlustada, et endiselt eraldatakse piisavalt ressursse, mille abil tagada põhiõiguste austamine ning kodanike majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete õiguste minimaalne vajalik tase, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele ja sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele;

143.  palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel tunnistada, et pikaajaline investeerimine sotsiaalsesse kaasamisse toob kasu ja lahendab diskrimineerimise ja ebavõrdsuse kõrge hinna probleemi; palub liikmesriikidel näha ette asjakohased avaliku sektori investeeringud hariduse ja tervishoiu toetamiseks ning tagada, et võrdõiguslikkust edendavate asutuste rahastamise oluline vähendamine ei sea ohtu õiguskaitse kättesaadavust ja hüvitamist diskrimineerimise juhtumite korral; palub ELil ja riiklikel institutsioonidel mitte kahjustada sotsiaalset kaasamist eelarvemeetmetega, mis mõjutavad võrdõiguslikkuse nimel töötavate kogukondlike organisatsioonide toimimist;

144.  palub komisjonil kaaluda Euroopa sotsiaalhartaga ühinemise ettepaneku esitamist, et kaitsta tõhusalt liidu kodanike sotsiaalseid õigusi; kutsub liikmesriike üles edendama Euroopa Liidu põhiõiguste harta sotsiaalsete õiguste laiendamist muudele Euroopa Nõukogu muudetud sotsiaalhartas nimetatud sotsiaalsetele õigustele, nagu õigus teha tööd, õigus saada õiglast töötasu ning õigus olla kaitstud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest;

Kuritegevus ja korruptsioonivastane võitlus

145.  kordab, et korruptsioonikuritegude ja eelkõige organiseeritud kuritegevusega rikutakse oluliselt põhiõigusi ja ohustatakse demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid; rõhutab, et korruptsioon, mis juhib avalikkuse tarbeks mõeldud riiklikud vahendid kõrvale, vähendab avalike teenuste taset ja kvaliteeti, kahjustades seega tõsiselt kõigi kodanike õiglast kohtlemist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid töötaksid välja tõhusad vahendid korruptsiooni ja kuritegevuse ärahoidmiseks, nende vastu võitlemiseks ja nende eest karistamiseks ning jätkaksid avalike (nii Euroopa kui ka riiklike) vahendite kasutamise korrapärast jälgimist; kutsub liikmesriike ja institutsioone seetõttu üles toetama Euroopa Prokuratuuri kiiret loomist, et anda seega piisavad sõltumatuse ja tõhususe tagatised;

146.  rõhutab, et korruptsioon kujutab endast olulist põhiõiguste rikkumist; kutsub liikmesriike ja institutsioone üles töötama välja tõhusad vahendid korruptsiooni vastu võitlemiseks ja korrapäraselt jälgima avalike (nii Euroopa kui ka riiklike) vahendite kasutamist; rõhutab, et suurem läbipaistvus ning kodanike ja ajakirjanike parem juurdepääs avalikele dokumentidele on tõhus vahend korruptsiooni paljastamiseks ja sellega võitlemiseks;

147.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu korruptsioonivastase strateegia, mida täiendavad tõhusad vahendid; kutsub kõiki liikmesriike ja ELi üles ühinema avatud valitsemise partnerlusega ning töötama välja konkreetsed strateegiad läbipaistvuse edendamiseks, kodanike õiguste suurendamiseks ja korruptsiooni vastu võitlemiseks; palub liikmesriikidel võtta järelmeetmeid seoses Euroopa Komisjoni korruptsioonivastase võitluse aruande soovituste ja Euroopa Parlamendi 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooniga organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks(34), ning tihendada korruptsiooniga võitlemisel politsei- ja õigusalast koostööd;

148.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võitleksid tõhusamalt raskete organiseeritud kuritegude kõikide liikide, sealhulgas inimkaubanduse, seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise, piinamise ja sunniviisilise töö vastu, eeskätt juhul, kui need mõjutavad naisi ja lapsi;

149.  kutsub komisjoni üles sätestama süüteod, et võidelda üksikisiku või organiseeritud kuritegeliku rühmituse toime pandud keskkonnaalaste kuritegude vastu, mis mõjutavad inimeste õigusi – õigust tervisele, elule ja tervisliku keskkonna nautimisele –, samuti majandust ja riiklike vahendite kasutamist; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks õiguskaitse kättesaadavust käsitleva õiguse tõhusat rakendamist ELis seoses praeguse põlvkonna ja tulevaste põlvkondade iga liikme õigusega elada keskkonnas, mis soodustab tema tervist ja heaolu;

150.  teeb ettepaneku luua Euroopa korruptsioonivastane koodeks ja läbipaistev näitajate süsteem, mis kajastab korruptsiooni taset liikmesriikides ja korruptsiooni likvideerimisel tehtud edusamme, ning koostada võrdlev aastaaruanne selle tõsise probleemi ulatuse kohta Euroopa tasandil;

151.  palub komisjonil ja liikmesriikidel lõpetada maksukonkurents ja tõhusalt võidelda ELis esinevate kahjulike maksutavade, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimisega, mis õõnestavad liikmesriikide suutlikkust rakendada maksimaalselt olemasolevaid ressursse, et teostada majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi täiel määral;

152.  mõistab hukka üha laialdasemalt leviva inimkaubanduse, eelkõige seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, ning palub ELil ja selle liikmesriikidel võtta meetmeid vastavalt ELi direktiivile, et võidelda ärakasutamise nõudluse vastu, mis soodustab inimkaubandust selle kõikides vormides;

Tingimused vanglates ja teistes kinnipidamisasutustes

153.  juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide asutused peavad tagama vangide õigused; taunib mitmete liikmesriikide vanglate ja teiste kinnipidamisasutuste tingimusi, sh vanglate ülerahvastatust ja vangide halba kohtlemist; peab oluliseks, et EL võtaks vastu vahendi, mis tagab piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee soovituste ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste täitmise;

154.  tuletab meelde, et vabaduskaotuslike meetmete kuritarvitamine tekitab kõikjal Euroopas vanglate ülerahvastatuse, millega rikutakse isikute põhiõigusi ja seatakse ohtu Euroopa õigusalase koostöö toetamiseks vajalik vastastikune usaldus; kinnitab veel kord, et liikmesriigid peavad täitma rahvusvahelistel ja Euroopa foorumitel võetud kohustusi, et sagedamini kasutada vangistusele alternatiive pakkuvaid tingimuslikke meetmeid ja mõjutusvahendeid ning muuta kinnipidamisaja lõppeesmärgiks sotsiaalne taasintegreerimine; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma vastu strateegiaid, mille eesmärk on soodustada isikute koolitamist ja töötamist vangistuses viibimise ajal;

155.  kordab oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsioonis Euroopa vahistamismääruse läbivaatamise kohta komisjonile esitatud soovitusi(35), eeskätt proportsionaalsuse kontrolli kehtestamise ning põhiõigustel põhineva erandi kohta Euroopa vahistamismääruses või vastastikuse tunnustamise meetmete kohta üldisemalt;

156.  peab kahetsusväärseks, et vangide üleviimist, tingimisi karistamist ja alternatiivseid mõjutusvahendeid ning Euroopa järelevalvekorraldust käsitlevat kolme raamotsust, mis võiksid suurel määral vähendada vanglate ülerahvastatust, on rakendatud üksnes mõnes liikmesriigis;

157.  palub komisjonil hinnata kinnipidamispoliitika ja kriminaalõigussüsteemide mõju lastele; juhib tähelepanu asjaolule, et kui ELi lapsed elavad koos vanematega kinnipidamisasutustes, mõjutab see otseselt nende õigusi; toonitab asjaolu, et igal aastal lahutatakse ELis vanglakaristust kandvatest vanematest hinnanguliselt 800 000 last ning see mõjutab laste õigusi mitmel viisil;

Õigus

158.  juhib tähelepanu asjaolule, et vastastikusel tunnustamisel ja õiguslikel tagatistel ning seega liikmesriikide eri õigussüsteemide ühtlustamisel – eeskätt kriminaalasjades – põhineva Euroopa õigusruumi arendamine peaks jääma Euroopa institutsioonide jaoks üheks prioriteediks ELi õigusalases tegevuskavas aastaks 2020; on seisukohal, et põhiõiguste harta ja põhiõigusi käsitlevate ELi teiseste õigusaktide tõhus kohaldamine on hädavajalik, et Euroopa õigusruumi nõuetekohane toimimine oleks kodanike silmis usaldusväärne;

159.  juhib tähelepanu asjaolule, et õigus õiguskaitse kättesaadavusele ning sõltumatule ja erapooletule kohtule on vältimatult vajalik, et kaitsta põhiõigusi, mis on tõhusad üksnes siis, kui need on kohtulikult kaitstud, ning demokraatia ja õigusriigi seisukohast; kordab, et on oluline tagada nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtusüsteemide tõhusus ning kohtunike sõltumatus;

160.  on rahul komisjoni hallatava Euroopa e-õiguskeskkonna portaaliga, mis annab spetsialistidele ja üldsusele teavet kohtusüsteemide kohta, on praktiline vahend õiguskaitse kättesaadavuse parandamiseks ja sisaldab põhiõigustele pühendatud eraldi jaotist, milles teavitatakse kodanikke sellest, kuhu pöörduda oma põhiõiguste rikkumise korral;

161.  tunneb heameelt Euroopa tasandil juba tehtud töö üle, mille eesmärk on ühtlustada liikmesriikide tagatised kriminaalmenetluste raames ja nendest saadav kasu kodanike jaoks; kordab, et on oluline võtta vastu menetlusõigusi käsitlevad ELi õigusaktid, mis on kooskõlas põhiõiguste hartas, rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates lepingutes ja liikmesriikide riigiõiguses sätestatud kõrgeima kaitsetasemega;

162.  taunib õigusabi kättesaadavuse puudumist mitmes liikmesriigis ning tõsiasja, et see mõjutab nende isikute õigust õiguskaitse kättesaadavusele, kellel ei ole piisavaid vahendeid; peab hädavajalikuks, et EL võtaks vastu jõulise ja põhjaliku direktiivi õigusabi kohta;

163.  kutsub ELi ja liikmesriike üles sätestama toetus- ja kaitsemeetmed rikkumisest teatajatele, kuna nad annavad teada ebaseaduslikust tegevusest;

Kodakondsus

164.  on seisukohal, et aktiivset ja osalusel rajanevat ELi kodakondsust tuleks ergutada dokumentide ja teabe kättesaadavuse, läbipaistvuse, heade valitsemis- ja haldustavade, demokraatliku osaluse ja esindatuse abil ning tuua otsustusprotsess liidu kodanikele nii lähedale kui võimalik; juhib tähelepanu sellele, et kodanikuühiskonnal tuleb võimaldada täielikult osaleda Euroopa tasandi otsustusprotsessides vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 11 sätestatule, ning rõhutab läbipaistvuse põhimõtete ja dialoogi olulisust; märgib, et kodanike õigus tutvuda avaliku sektori institutsioonide säilitatavate dokumentidega suurendab kodanike mõjuvõimu ning võimaldab neil kontrollida ja hinnata avaliku sektori ametiasutusi ja võtta neid vastutusele; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamine on ummikseisus ning kordab oma üleskutset komisjonile ja nõukogule tööd jätkata ja võtta parlamendi esitatud ettepanekuid arvesse;

165.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et korraldatakse teabekampaaniad Euroopa kodakondsuse ja sellega kaasnevate õiguste kohta: õigus diplomaatilisele ja konsulaarkaitsele, petitsiooniõigus, õigus esitada kaebusi Euroopa Ombudsmanile, õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ning õigus esitada kodanikualgatusi;

166.  tunnustab Euroopa ombudsmani tema meelekindluse eest, et tagada hea haldus ning läbipaistvus ELi institutsioonides ja organites;

167.  mõistab hukka asjaolu, et rohkem kui 15 miljonit kolmanda riigi kodanikku ja 500 000 kodakondsuseta isikut on nende kodakondsuse tunnustamisest keeldumisega seotud diskrimineerimise ohvrid; palub ELil ja selle liikmesriikidel austada põhiõigust kodakondsusele ning kutsub eelkõige liikmesriike üles ratifitseerima ja täielikult jõustama 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni ja 1997. aasta kodakondsuse Euroopa konventsiooni;

168.  tuletab meelde, et kodanike teavitamine nende põhiõigustest on lahutamatu osa õigusest heale valitsemistavale, mis on sätestatud põhiõiguste hartas; palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu enim puudust kannatavatele isikutele ja kanda hoolt selle eest, et nende õigusi selgitatakse neile, ning neid toetada ja tagada, et neid õigusi austatakse;

169.  taotleb, et komisjon astuks sammu, mis tugevdab õigust heale haldusele sellega, et muudaks ELi hea haldustava eeskirja õiguslikult siduvaks määruseks;

170.  palub, et komisjon ja liikmesriigid oma poliitikaga tagaksid ELis põhiõiguste nõuetekohase austamise, kindlustamise, kaitsmise ja edasiarendamise; palub liikmesriikidel uuesti püüelda selle poole, et petitsiooniõigust ja ombudsmani poole pöördumise õigust tunnustataks kui abinõud kodanike õiguste kaitse tagamiseks;

171.  väljendab muret puudujääkide pärast selles, kuidas liikmesriigid tegelikult rakendavad ELi keskkonnaalaste õigusaktide, näiteks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivide sätteid ja põhimõtteid, kuna igal aastal laekub sadu petitsioone; palub komisjonil selliste menetluste sisu paremini kontrollida, eriti kui petitsioonides käsitletakse konkreetseid juhtumeid;

172.  rõhutab, kuivõrd tähtis on Euroopa kodanikualgatus – kodanike uus õigus, mis on ette nähtud Lissaboni lepinguga ja mille eesmärk on suurendada ELis osalusdemokraatia osakaalu; märgib, et Euroopa kodanikualgatus on võimas abivahend, mis annab Euroopa kodanikele vahetu demokraatliku õiguse osaleda ELi otsustusprotsessides ja lisandub nende õigusele esitada Euroopa Parlamendile petitsioone ja õigusele pöörduda Euroopa Ombudsmani poole;

173.  kutsub komisjoni üles suurendama Euroopa kodanikualgatuste tähtsust ja kasutama kodanikusõbralikku käsitusviisi kõigi selle vahendi puuduste kõrvaldamisel määruse (EL) nr 211/2011 eelseisva läbivaatamise käigus ning samal ajal täiustama kodanike teavitamise kampaaniaid kodanikualgatuse kasutamise ja selle võime kohta mõjutada ELi poliitika kujundamist;

Kuriteoohvrid

174.  peab kuriteoohvrite kaitsmist esmatähtsaks; palub liikmesriikidel viivitamata nõuetekohaselt rakendada kuriteoohvreid käsitlevat ELi direktiivi (2012/29/EL), et pidada kinni ülevõtmise tähtajast (16. november 2015), ühtlasi palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada kooskõlas direktiivi artikliga 28 võrreldavate andmete kogumine direktiivi ülevõtmise ja eelkõige selle kohta, kuidas ohvrid, sh diskrimineerimise ajendil toime pandud kuritegude ohvrid, on oma õigusi kasutanud; on seisukohal, et veel on vaja teha palju jõupingutusi kuriteoohvrite toetamiseks, teavitades neid nende õigustest ja tagades tõhusad suunamissüsteemid ning politseinike ja õigustöötajate koolitamise, mis aitab luua ohvritega usalduslikud suhted, nagu on näidanud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringud ohvriabi kohta; tunneb heameelt selle üle, et 2013. aastal võeti vastu määrus tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta;

175.  palub komisjonil ja ELi liikmesriikidel tagada, et kuriteoohvreid käsitleva ELi direktiivi (2012/29/EL) ülevõtmise ja selle kohta, kuidas ohvrid, sh eelarvamuse või diskrimineerimise ajendil toime pandud kuritegude ohvrid, on oma õigusi kasutanud, kogutakse kvaliteetseid võrreldavaid andmeid, nagu on ette nähtud direktiivi artiklis 28;

176.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta oma poliitika kujundamisel arvesse demograafilist arengut ja muutusi leibkondade suuruses ja koosseisus; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et nende sotsiaal- ja tööhõivepoliitika ei diskrimineeri leibkondade suuruse ja koosseisu alusel;

177.  juhib tähelepanu õiguslikule tühimikule seoses õiguskaitse kättesaadavusega kodanikele juhul, kui liikmesriigid ei ole neid vahetult puudutavaid ELi õigusakte veel üle võtnud või on teinud seda hilinemisega; rõhutab vajadust kooskõlastada põhiõiguste kaitse ja edendamise meetmeid igal tasandil – see hõlmab ELi institutsioone, liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke asutusi, valitsusväliseid organisatsioone ja kodanikuühiskonda;

178.  rõhutab vajadust tugevdada institutsioonide läbipaistvust, demokraatlikku vastutust ja avatust ELis ning nõuab tungivalt ELi pädevatelt institutsioonidelt ja kõigilt liikmesriikidelt järgmist:

   suurendada jõupingutusi, et vaadata viivitamata läbi määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele, et tagada maksimaalne läbipaistvus ning lihtsustatud kord üldsuse juurdepääsuks teabele ja dokumentidele; kutsub sellega seoses komisjoni üles taaskäivitama seadusandlikku algatust juurdepääsetavuse akti kohta valdkonnaülese vahendi kujul, mille abil suurendatakse puudega inimeste kaitset ja tagatakse, et kõik ELi poliitikameetmed oleksid sellest aspektist sidusad;
   vaadata praeguse parlamendikoosseisu ametiaja jooksul läbi Euroopa kodanikualgatuse määrus (määrus (EL) nr 211/2011), et parandada selle toimimist, lisades muudatusi eesmärgiga kõrvaldada mis tahes haldus-, korralduslikud ja rahalised takistused, mille tõttu kõik ELi kodanikud ei saa Euroopa kodanikualgatuse kaudu nõuetekohaselt teostada oma demokraatlikku mõjuvõimu, nagu on sätestatud aluslepingutes; nõuab samuti tungivalt, et komisjon lisaks oma ettepanekusse vajalikud sätted, et teha lõpp olukorrale, kus teatud kodanikerühmad, näiteks pimedad või välismaal elavad isikud, ei saa kasutada kodanikualgatuste toetamise õigust, kuna selline tõrjumine piirab kodanike võrdõiguslikkust ja osalemist;
   vaadata läbi direktiiv 93/109/EÜ, millega sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel, et aidata ELi kodanikel, kes elavad teises liikmesriigis, osaleda oma elukohariigis Euroopa Parlamendi valimistel; palub, et liikmesriigid võimaldaksid Euroopa Parlamendi valimistel hääletada kõigil oma kodanikel, ka neil, kes elavad väljaspool ELi, eelkõige korraldades selleks aegsasti teabekampaaniaid;
   võtta asjakohaselt arvesse kasvavat osa elanikkonnast, kes on täielikult kaotanud õiguse riiklikel valimistel hääletada, kuna neil ei ole õigust hääletada oma kodumaal ega oma elukohariigis;

o
o   o

179.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0126.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0105.
(3) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.
(4) ELT C 378, 24.12.2013, lk 1.
(5)20.oktoobri 2010. aasta direktiiv 2010/64/EL, 22. mai 2012. aasta direktiiv 2012/13/EL, 22. oktoobri 2013. aasta direktiiv 2013/48/EL.
(6) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55.
(7) ELT L 303, 2.12.2000, lk 16.
(8) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.
(9) ELT L 373, 21.12.2004, lk 37.
(10) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
(11) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.
(12) ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.
(13) EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.
(14) ELT L 59, 2.3.2013, lk 5.
(15) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0594.
(16) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0062.
(17) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 101.
(18) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0387.
(19) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0173.
(20) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0105.
(21) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 405.
(22) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0070.
(23) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0322.
(24) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0230.
(25) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0031.
(26) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0350.
(27) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0058.
(28) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 1.
(29) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0418.
(30) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0203.
(31) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0315.
(32) Rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevusprogrammi § 7.2 ja 7.3.
(33) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0070.
(34) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0444.
(35) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0174.


Volinikukandidaatide 2014. aasta kuulamistest tehtud järeldused
PDF 346kWORD 70k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta resolutsioon volinikukandidaatide kuulamise menetluste ja tavade kohta ning 2014. aasta kuulamistest tehtud järelduste kohta (2015/2040(INI))
P8_TA(2015)0287A8-0197/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõiget 7,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 246,

–  võttes arvesse oma 1. detsembri 2005. aasta resolutsiooni Euroopa Komisjoni heakskiitmise suuniste kohta(1),

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta otsust Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe muutmise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta otsust Euroopa Parlamendi kodukorra artiklite 106 ja 192 ning XVII lisa muutmise kohta(3),

–  võttes arvesse volinike käitumisjuhendit, eriti selle artikleid 1.3 kuni 1.6,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 52 ja 118 ning XVI lisa,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A8-0197/2015),

ning arvestades järgmist:

A.  volinikukandidaatide kuulamised, mida korraldati esmakordselt 1994. aastal, on praegu hästi juurdunud tava, mis suurendab Euroopa Liidu institutsioonide demokraatlikku legitiimsust ja lähendab asjaomaseid institutsioone liidu kodanikele;

B.  kuulamised on äärmiselt olulised selleks, et parlament saaks teha teadliku otsuse komisjoni kohta, kui ta korraldab usaldushääletuse, mille tulemusel komisjon saab tööd alustada;

C.  kuulamised annavad parlamendile ja liidu kodanikele võimaluse saada ülevaade kandidaatide isikust, pädevustest, ettevalmistusest, prioriteetidest ja nende teadmistest kavandatud vastutusalal ning neid hinnata;

D.  kuulamised suurendavad läbipaistvust ja komisjoni kui terviku demokraatlikku legitiimsust;

E.  naiste ja meeste võrdõiguslikkus tuleb tagada kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõives; arvestades, et see nõue peab kajastuma Euroopa Komisjoni koosseisus; arvestades, et valitsused esitasid palju rohkem mees- kui naiskandidaate, vaatamata Jean-Claude Junckeri korduvatele palvetele 2014. aastal; arvestades, et naiskandidaate esitasid peamiselt väiksema elanikkonnaga liikmesriigid ja paljud suuremad liikmesriigid eirasid seda nõuet; arvestades, et ainus õiglane lahendus on paluda igal liikmesriigil esitada kaks kandidaati, üks mees ja üks naine, nii et presidendikandidaat saaks esitada ettepaneku kõrgetasemelise volinike kolleegiumi kohta, milles on võrdne arv mehi ja naisi;

F.  kuigi kuulamised on tõestanud oma tõhusust, saab seda alati parandada, eelkõige voliniku ja kuulamise eest vastutava komisjoni liikmete vahelise paindlikuma ja dünaamilisema teabevahetuse abil;

G.  komisjoni asepresidendi kandidaadi Frans Timmermansi kuulamine tõi esile vajaduse kohandada parlamendi menetlusi juhuks, kui komisjoni tulevaste koosseisude puhul on ühel või enamal asepresidendil eristaatus;

H.  Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3 on sätestatud, et liit edendab naiste ja meeste võrdõiguslikkust, ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 23 on sätestatud, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus tuleb tagada kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk;

1.  on seisukohal, et volinikukandidaatide avalikud kuulamised annavad Euroopa Parlamendile ja liidu kodanikele olulise võimaluse hinnata iga volinikukandidaadi prioriteete ning nende erialast sobivust ametikohale;

2.  on seisukohal, et oleks kasulik määrata kindlaks tähtaeg, milleks kõik liikmesriigid peavad esitama oma kandidaadid, et komisjoni ametisseastuval presidendil jääks piisavalt aega vastutusalade määramiseks kandidaatide töökogemuse ja tausta alusel ning parlamendil kuulamiste ja hindamiste korraldamiseks, ning palub presidendil alustada arutelu teiste institutsioonidega kõnealuse eesmärgi saavutamiseks;

3.  on ühtlasi seisukohal, et iga liikmesriik peaks edaspidi esitama komisjoni ametisseastuvale presidendile kaalumiseks vähemalt kaks kandidaati – mees- ja naiskandidaat võrdsetel alustel; peab oluliseks, et ka liit saavutaks oma institutsioonides soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid, mille ta on seadnud;

4.  on seisukohal, et õiguskomisjoni läbiviidavat volinikukandidaatide majanduslike huvide deklaratsioonide kontrollimist tuleks tõhustada; on seisukohal, et selleks peaksid majanduslike huvide deklaratsioonid hõlmama perehuvisid, nagu on ette nähtud volinike käitumisjuhendi artiklis 1.6; on seisukohal, et huvide konflikti puudumist käsitlev õiguskomisjoni kinnitus, mis põhineb majanduslike huvide deklaratsioonide sisulisel analüüsil, on oluline eeltingimus kuulamise korraldamiseks vastutavas komisjonis;

5.  tuletab meelde, et parlamendikomisjonid vastutavad kuulamiste läbiviimise eest; on siiski seisukohal, et kui komisjoni asepresidendi ülesanded on peamiselt horisontaalsed, võib kuulamise erandkorras korraldada eri vormis, näiteks esimeeste konverentsi koosoleku või komisjonide esimeeste konverentsi koosoleku kujul, tingimusel et koosolek võimaldab pidada dialoogi ja sellel osalevad vastavad vastutavad komisjonid, et nad saaksid oma volinikukandidaati kuulata;

6.  on seisukohal, et enne iga kuulamist saadetav kirjalik küsimustik peaks võimaldama esitada viie küsimuse asemel seitse küsimust, kuid iga küsimuse all ei tohiks olla mitut alaküsimust;

7.  on seisukohal, et oleks asjakohasem esitada ligikaudu 25 küsimust, aga nii, et igal küsijal oleks võimalik esitada viivitamatult lisaküsimusi ning sellega suurendada kuulamiste tõhusust ja uurivat iseloomu;

8.  on seisukohal, et menetlused kuulamiste ajal volinikukandidaatide antud vastustega seotud järelevalveks aitaksid tõhustada kontrolli ja suurendada komisjoni vastutust tervikuna; nõuab seetõttu volinikukandidaatide esitatud prioriteetide korrapärast läbivaatamist pärast nende ametiaja algust;

9.  on seisukohal, et kuulamiste järel toimuval koordinaatorite hindamiskoosolekul tuleks lähtuda järgmistest suunistest:

   kui koordinaatorid kiidavad kandidaadi ühehäälselt heaks – heakskiidukiri;
   kui koordinaatorid lükkavad kandidaadi ühehäälselt tagasi – tagasilükkamiskiri;
   kui koordinaatorite ülekaalukas enamus kiidab kandidaadi heaks – kiri, milles märgitakse, et ülekaalukas enamus kiidab heaks (vähemused võivad nõuda märkimist, et nende fraktsioon ei nõustu enamuse arvamusega);
   kui ülekaalukat enamust ei ole või enamus (aga mitte konsensus) on kandidaadi vastu ja kui koordinaatorid peavad seda vajalikuks:
   taotletakse esmalt täiendavat teavet kirjalikult vastatavate lisaküsimuse kaudu;
   kui endiselt ei olda rahul, taotletakse esimeeste konverentsi nõusolekul täiendava 1,5-tunnise kuulamise korraldamist;
   kui koordinaatorid ei saavuta siiski konsensust või ei teki ülekaalukat enamust – hääletus parlamendikomisjonis;
   antud juhul peaksid ülekaaluka enamuse moodustama koordinaatorid, kes koos esindavad vähemalt kahte kolmandikku parlamendikomisjoni liikmetest;

10.  märgib, et 2014. aasta kuulamised pakkusid meediale ja avalikkusele senisest rohkem huvi, osaliselt sotsiaalmeedia arengu tõttu; usub, et sotsiaalmeedia mõju ja tähtsus kasvavad tõenäoliselt veelgi; on seisukohal, et ette tuleks näha sotsiaalmeedia ja võrgustike kasutamine, et kaasata liidu kodanikke kuulamiste protsessi veel tõhusamalt;

11.  on seisukohal, et:

   parlamendi veebisaidil peaks olema eraldi jaotis, kus enne avalikke kuulamisi tehakse kõigis liidu ametlikes keeltes kättesaadavaks volinikukandidaatide elulookirjeldused ja vastused kirjalikult vastatavatele küsimustele;
   parlamendi veebisaidil peaks olema eraldi nähtav koht, kus hinnangud 24 tunni jooksul kättesaadavaks tehakse;
   eeskirju tuleks muuta nii, et selles viidataks 24 tunnile pärast hindamist, arvestades, et mõned hinnangud koostatakse alles pärast täiendavaid menetlusi;

12.  on seisukohal, et horisontaalsed küsimused, mis puudutavad komisjoni kui terviku koosseisu, struktuuri ja töömeetodeid ning mida ei saa asjakohaselt käsitleda üksik volinikukandidaat, kuuluvad komisjoni ametisseastuva presidendi pädevusse; on seisukohal, et selliseid küsimusi tuleks käsitleda ametisseastuva presidendi ja esimeeste konverentsi ühistel koosolekutel (üks enne kuulamiste algust ja teine pärast nende lõppu);

13.  on seisukohal, et volinike huvide deklaratsioonide kontrollimine peaks jääma õiguskomisjoni pädevusse; on siiski arvamusel, et volinike huvide deklaratsiooni ulatus on praegu liiga piiratud, ja kutsub komisjoni üles oma eeskirjad võimalikult kiiresti läbi vaatama; peab seetõttu oluliseks, et õiguskomisjon esitaks eelseisvate kuude jooksul soovituse või algatusraporti kujul suunised, et hõlbustada volinike huvide deklaratsioonidega seotud menetluste reformimist; on seisukohal, et volinike huvide deklaratsioonides ja majanduslike huvide deklaratsioonides tuleks käsitleda ka nendega ühes leibkonnas elavaid pereliikmeid;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 285 E, 22.11.2006, lk 137.
(2) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 98.
(3) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 152.


Inimõigused ja tehnoloogia kolmandates riikides
PDF 218kWORD 107k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta resolutsioon inimõiguste ja tehnoloogia ning sekkumis- ja jälgimissüsteemide mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides (2014/2232(INI))
P8_TA(2015)0288A8-0178/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artiklit 19,

–  võttes arvesse inimõigusi ja demokraatiat käsitlevat strateegilist raamistikku, mille nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012(1),

–  võttes arvesse ELi inimõiguste alaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 12. mail 2014. aastal(2),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2013. aasta juunis avaldatud IKT-sektori juhendit ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 15. detsembri 2011. aasta aruannet „Väljendusvabadus internetis”(3) ja OSCE meediavabaduse eriesindaja 27. novembri 2014. aasta korralist aruannet OSCE alalisele nõukogule(4),

–  võttes arvesse ÜRO eriraportööri 23. septembril 2014 esitatud aruannet inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse kohta terrorismiga võitlemisel (A/69/397)(5),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 30. juuni 2014. aasta aruannet „Õigus eraelu puutumatusele digitaalajastul"(6),

–  võttes arvesse ÜRO eriraportööri 17. aprilli 2013. aasta aruannet sõna- ja arvamusvabaduse õiguse kohta (A/HRC/23/40), milles analüüsitakse sidekanalite riikide poolt jälgimise mõju eraelu puutumatuse ning arvamus- ja sõnavabaduse inimõiguste teostamise suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee õigusküsimuste ja inimõiguste komitee 26. jaanuari 2015. aasta aruannet massilise jälgimistegevuse kohta(7),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele ja Atlandi-ülesele koostööle justiits- ja siseküsimustes(8),

–  võttes arvesse John Ruggie (ÜRO peasekretäri eriesindaja inimõiguste, rahvusvaheliste kontsernide ja muude äriettevõtetega seonduvates küsimustes) 21. märtsi 2011. aasta aruannet „Ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtted: ÜRO raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada” elluviimine”(9),

–  võttes arvesse OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele(10) ja 2014. aasta aruannet OECD rahvusvahelisi ettevõtteid puudutavate suuniste kohta(11),

–  võttes arvesse interneti nimede ja numbrite määramise korporatsiooni 2013. aasta aruannet(12),

–  võttes arvesse komisjoni 12. veebruari 2014. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Internet – põhimõtted ja juhtimine. Euroopa roll interneti haldamise tuleviku kujundamisel”(13),

–  võttes arvesse NETmundiali sidusrühmade kohtumisel 24. aprillil 2014. aastal vastuvõetud avaldust(14),

–  võttes arvesse 2.–5. septembril 2014. aastal Istanbulis toimunud üheksanda Interneti Haldamise Foorumi juhataja kokkuvõtet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu kehtestatud piiravaid meetmeid, mille hulgas on ka embargo telekommunikatsiooniseadmetele, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele (IKT) ja jälgimisvahenditele,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 599/2014, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 428/2009, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks(15),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 16. aprilli 2014. aasta ühisavaldust kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi kontrollisüsteemi läbivaatamise kohta(16),

–  võttes arvesse 3.–4. detsembril 2013. aastal Viinis toimunud Wassenaari kokkuleppe (tavarelvastuse ning kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia ekspordi kontrolli kohta) 19. plenaarkohtumisel vastu võetud otsuseid,

–  võttes arvesse komisjoni 24. aprilli 2014. aasta teatist nõukogule ja parlamendile „Ekspordikontrolli poliitika läbivaatamine: julgeoleku ja konkurentsivõime tagamine muutuvas maailmas”(17),

–  võttes arvesse nõukogu 21. novembri 2014. aasta järeldusi ekspordikontrolli poliitika läbivaatamise kohta,

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(18),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta(19),

–  võttes arvesse oma resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte tõsiste rikkumiste kohta, milles väljendatakse muret seoses digitaalsete vabadustega,

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015 resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungjärguks(20),

–  võttes arvesse oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsiooni Interneti Haldamise Foorumi mandaadi pikendamise kohta,(21)

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(22),

–  võttes arvesse Edward Snowdeni kirjalikku avaldust kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile 2014. aasta märtsis(23),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning jätkuvaid läbirääkimisi ELi konventsiooniga ühinemise üle,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0178/2015),

A.  arvestades, et tehnoloogilisel arengul ja juurdepääsul avatud internetile on üha olulisem roll inimõiguste ja põhivabaduste soodustamisel ning nende õiguste ja vabaduste kasutamise ja täieliku austamise tagamisel, kuna need avaldavad soodsat mõju, laiendades kogu maailmas sõnavabadust, teabe kättesaadavust, õigust eraelu puutumatusele ning kogunemis- ja ühinemisvabadust;

B.  arvestades, et tehnoloogilisi süsteeme on võimalik väärkasutada tsensuuri, jälgimise, seadmetele lubamatu juurdepääsu, segamise, infopüügi ning informatsiooni ja isikute asukoha kindlakstegemise ja jälitamise kaudu inimõiguste rikkumise vahendina;

C.  arvestades, et avaliku ja erasektori osalejad, sealhulgas valitsused ja õiguskaitseasutused, samuti kuritegelikud organisatsioonid ja terrorivõrgustikud teevad seda, rikkudes inimõigusi;

D.  arvestades, et IKT kasutamise kontekst määrab suuresti selle, kui suur on selle inimõigusi edendav või rikkuv mõju; arvestades, et infotehnoloogia, eelkõige tarkvara, on inimõiguste rikkumise potentsiaali arvestades harva ühesuguse kasutusega ja tavapäraselt pigem kahesuguse kasutusega, kuid arvestades samas, et tarkvara on samuti väljendusviis;

E.  arvestades, et IKT on olnud erinevates, eelkõige autoritaarse riigikorraga riikides ühiskondlike liikumiste ja meeleavalduste organiseerimisel olulisteks vahendiks;

F.  arvestades, et tehnoloogiate kasutamise konteksti mõju inimõigustele määrab riiklike ja piirkondlike õigusraamistike tugevus tehnoloogiate kasutuse reguleerimisel ning poliitiliste ja õigusorganite võime sellise kasutuse üle järelvalvet teostada;

G.  arvestades, et digitaalvaldkonnas mängivad erasektori osalejad üha olulisemat rolli ühiskondliku tegevuse kõigis valdkondades, kuid endiselt pole kehtestatud kaitsemeetmeid, mis takistaksid neid põhiõiguste ja -vabaduste suhtes liigseid piiranguid kehtestamast; arvestades, et erasektori osalejatel on aktiivsem roll sisu seaduspärasuse hindamises ning küberjulgeolekusüsteemide ja järelevalvesüsteemide väljatöötamises, mis võib avaldada kahjustavat mõju inimõigustele kõikjal maailmas;

H.  arvestades, et internet pakub enneolematuid võimalusi vahetada mis tahes liiki andmeid, teavet ja teadmisi;

I.  arvestades, et krüpteerimine on oluline meetod, mis aitab kaitsta kommunikatsioonivahendeid ja neid kasutavaid inimesi;

J.  arvestades, et interneti haldamisele on kasuks tulnud mitmeid sidusrühmi hõlmav otsustamismudel ehk protsess, millega tagatakse kõigi sidusrühmade, sealhulgas valitsuste, kodanikuühiskonna, tehniliste ja akadeemiliste ringkondade, erasektori ja kasutajate sisukas, kaasav ja aruandekohustusega osalemine;

K.  arvestades, et luureasutused on korrapäraselt krüptograafilisi protokolle ja tooteid kahjustanud, et infopüük oleks võimalik; arvestades, et USA Riiklik Julgeolekuagentuur on kogunud suure arvu turvapaigata nõrkusi (zero-day exploits) ehk IT turvaauke, mis ei ole üldsusele või toote müüjale veel teada; arvestades, et sellised tegevused õõnestavad ülemaailmseid püüdlusi parandada IT-turvalisust;

L.  arvestades, et ELis asuvad luureteenistused osalevad tegevustes, mis kahjustavad inimõigusi;

M.  arvestades, et tehnoloogia kiire arengu tõttu ei jõuta välja töötada piisavat kohtulikku ja demokraatlikku järelevalvet ning kaitsemeetmeid;

N.  arvestades, et IKT valdkonnaga seotud (küber)julgeoleku- ja terrorismivastased meetmed ning interneti jälgimine võib avaldada märkimisväärset kahjustavat mõju inimõigustele ja isikuvabadustele kõikjal maailmas, sealhulgas ELi kodanike inimõigustele ja isikuvabadustele, kui nad välisriigis elavad või reisivad, eriti juhul, kui puudub õiguslik alus, mis põhineb vajaduse, proportsionaalsuse ning demokraatliku ja kohtuliku järelevalve sätetel;

O.  arvestades, et internetifiltrid ja side jälgimine õõnestab inimõiguste kaitsjate võimet kasutada ära internetti ja edastada tundlikku teavet, samuti rikutakse sellega inimõiguste ülddeklaratsiooni mitut artiklit, mis tagavad kõigi inimeste õiguse eraelu puutumatusele ja sõnavabadusele;

P.  arvestades, et digitaalne turvalisus ja digitaalne vabadus on mõlemad hädavajalikud ega saa teineteist asendada, vaid peavad teineteist tugevdama;

Q.  arvestades, et Euroopa Liit saab digitaalsete vabaduste osas juhina eeskuju näidata vaid siis, kui need on ELis endas kaitstud ning arvestades, et seetõttu on ülioluline ELi andmekaitsepaketi vastuvõtmine;

R.  arvestades, et kaalul on ulatuslikud ühiskondlikud huvid, näiteks põhiõiguste kaitse, mida ei tohi jätta üksnes turu hooleks, vaid on vaja reguleerida;

S.  arvestades, et põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamine ning digitaalseid jälgimistehnoloogiaid kasutavate luureteenistuste tulemuslik parlamentaarne järelevalve on rahvusvahelise koostöö olulised elemendid;

T.  arvestades, et ELis asuvatele ettevõtetele kuulub oluline osa IKT-de ülemaailmsest turust, eelkõige järelevalve-, jälitamis-, sekkumis- ja jälgimistehnoloogia ekspordi valdkonnas;

U.  arvestades, et ekspordikontrollimeetmete kehtestamine ei tohiks kahjustada IT-turvalisuse probleemide seaduslikku uurimist ja IT-turvalisuse vahendite kuritegeliku tahtluseta väljatöötamist;

1.  tõdeb, et inimõigused ja põhivabadused on universaalsed ja neid tuleks kaitsta kogu maailmas nende kõigis väljendusvormides; rõhutab, et selline sidekanalite jälgimine rikub õigust eraelu puutumatusele ja sõnavabadust, kui seda teostatakse väljaspool asjakohast õigusraamistikku;

2.  palub komisjonil tagada ELi välis- ja sisepoliitika sidusus IKT valdkonnas;

3.  usub, et teatavate ELi liikmesriikide aktiivne osalemine USA Riikliku Julgeolekuagentuuri poolt teostatavas kodanike massilises järelevalves ja poliitiliste juhtide järele luuramises, nagu selle paljastas Edward Snowden, on põhjustanud olulist kahju ELi inimõiguspoliitika usaldusväärsusele ja on õõnestanud ülemaailmset usaldust IKT eeliste suhtes;

4.  tuletab asjaomastele liikmesriikidele ja ELi ametitele, sh Europol ja Eurojust, meelde nende kohustusi, mis tulenevad Euroopa Liidu põhiõiguste hartast, inimõigusi käsitlevast rahvusvahelisest õigusest ja ELi välispoliitilistest eesmärkidest, mis keelavad neil jagada luureandmeid, mis võivad viia inimõiguste rikkumisteni kolmandas riigis või kasutada sellise inimõiguste rikkumise nagu ebaseadusliku jälgimise teel hangitud teavet väljaspool ELi;

5.  rõhutab, et tehnoloogia mõju inimõiguste parandamisele tuleks integreerida kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja kõikidesse programmidesse, kui see on kohaldatav, et edendada inimõiguste kaitset ja demokraatiat, õigusriiklust ja head valitsemistava ning konfliktide rahumeelset lahendamist;

6.  nõuab sellise tehnoloogia aktiivset arendamist ja levitamist, mis aitab kaitsta inimõigusi, hõlbustab inimeste digitaalseid õigusi ja vabadusi ja nende turvalisust ning edendab häid tavasid ja asjakohaseid õigusraamistikke, tagades seejuures isikuandmete turvalisuse ja terviklikkuse; nõuab eelkõige, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid aktiivselt avatud standardite ning tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara ja krüptograafiliste tehnoloogiate kasutamist ja arendamist kõikjal maailmas;

7.  palub ELil suurendada oma toetust osalejatele, kes töötavad selle nimel, et tugevdada julgeoleku ja eraelu puutumatuse kaitse standardeid IKT kõigil tasanditel, sealhulgas riistvara-, tarkvara- ja sidestandardid, ning arendavad riist- ja tarkvara lõimitud eraelukaitse raamistikes;

8.  nõuab inimõiguste ja tehnoloogia fondi loomist demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames;

9.  nõuab tungivalt, et EL ise ja eelkõige Euroopa välisteenistus kasutaks krüpteerimist oma suhtluses inimõiguste kaitsjatega, et vältida nende ohtu seadmist ja kaitsta oma sidet väliste osapooltega jälgimise eest;

10.  palub ELil võtta kasutusele tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara ja julgustada ka muid osalejaid seda tegema, kuna selline tarkvara võimaldab suuremat turvalisust ja paremini järgida inimõigusi;

11.  juhib tähelepanu konfliktipiirkondades IKT arendamise tähtsusele, et edendada rahutagavaid tegevusi ja võimaldada turvalist sidet konfliktide rahumeelses lahendamises osalevate osapoolte vahel;

12.  palub rakendada tingimusi, võrdlusaluseid ja aruandluskorda, tagamaks et ELi finants- ja tehnilist abi uute tehnoloogiate arendamiseks kolmandates riikides ei kasutataks viisil, mis rikub inimõigusi;

13.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema aktiivset koostööd kolmandate riikide valitsustega ja rohkem toetama ja koolitama olemasolevate Euroopa toetusmehhanismide ja vahendite abil IKTd oma tegevuses kasutavaid inimõiguslasi, kodanikuühiskonna aktiviste ja sõltumatuid ajakirjanikke, suurendama nende mõjukust ning edendama IKTga seotud põhiõigusi, nagu takistamatu juurdepääs infovoogudele internetis, eraelu puutumatus ja andmekaitse, sõna- ja kogunemisvabadus, ühinemisvabadus ning ajakirjandus- ja avaldamisvabadus internetis;

14.  juhib tähelepanu informaatorite ja nende toetajate, sealhulgas ajakirjanike raskele olukorrale pärast kolmandates riikides toimuvast jälgimistavade kuritarvitamisest teatamist; usub, et selliseid isikuid tuleks käsitleda inimõiguste kaitsjatena ja seetõttu väärivad nad ELi kaitset, nagu on sätestatud ELi suunistes inimõiguste kaitsjate kohta; kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele kaaluda põhjalikult informaatoritele vastutuselevõtmise suhtes rahvusvahelise kaitse andmise võimalust;

15.  taunib asjaolu, et julgeolekumeetmeid, sealhulgas terrorismivastaseid meetmeid, kasutatakse üha sagedamini ettekäändena eraelu puutumatuse õiguse rikkumiseks ning inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike ja poliitiliste aktivistide seadusliku tegevuse takistamiseks; väljendab veel kord oma kindlat veendumust, et riiklik julgeolek ei saa ühelgi juhul olla suunamata, salajase või massilise järelevalve programmide õigustuseks; rõhutab, et selliseid meetmeid tuleb rakendada ainult rangelt kooskõlas õigusriigi põhimõttega ja inimõigusstandarditega, sealhulgas õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele;

16.  palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil edendada julgeoleku- ja luureteenistuste demokraatlikku järelevalvet oma poliitilise dialoogi raames kolmandate riikidega ja ka oma arengukoostöö programmide raames; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks kodanikuühiskonna organisatsioone ja seadusandlikke organeid kolmandates riikides, kes soovivad parandada siseriiklike julgeolekuteenistuste läbipaistvust ja vastutust ning nende üle teostatavat järelevalvet; nõuab sellekohaste konkreetsete kohustuste lisamist tulevasse ELi inimõiguste ja demokratiseerimise alasesse tegevuskavasse;

17.  palub nõukogul ja komisjonil edendada digitaalseid vabadusi ja piiramatut juurdepääsu internetile mis tahes suhtluses kolmandate riikidega, sealhulgas ühinemisläbirääkimised, kaubandusläbirääkimised, inimõigustealased dialoogid ja diplomaatiline suhtlus;

18.  tõdeb, et internet on muutunud avalikuks ruumiks ning samuti ka turuks, mille jaoks teabe vaba liikumine ja IKT kättesaadavus on hädavajalikud; rõhutab seetõttu, et digitaalset vabadust ja vabakaubandust tuleb samaaegselt edendada ja kaitsta;

19.  nõuab kõigisse kolmandate riikidega sõlmitud kokkulepetesse klauslite lisamist, milles viidatakse sõnaselgelt vajadusele edendada, tagada ja austada digitaalseid vabadusi, võrgu neutraalsust, tsenseerimata ja piiranguteta juurdepääsu internetile, eraelu puutumatusega seotud õigusi ja andmekaitset;

20.  nõuab tungivalt, et EL võitleks inimõiguste kaitsjate kriminaliseerimise vastu selle eest, et nad kasutavad krüpteerimist ning tsenseerimise vältimise ja eraelu puutumatuse kaitsmise vahendeid, keeldudes ELi sees krüpteerimist piiramast ja vaidlustades kolmandate riikide valitsuste otsused, kes kasutavad selliseid süüdistusi inimõiguslaste vastu;

21.  nõuab tungivalt, et EL võitleks krüpteerimise, tsenseerimisvastaste ja eraelu puutumatuse kaitse vahendite kasutamise kriminaliseerimise vastu, keeldudes ELi sees krüpteerimist piiramast ja vaidlustades kolmandate riikide valitsuste otsused, kes selliste vahendite kasutamist kriminaliseerivad;

22.  rõhutab, et tulemuslik ELi arengu- ja inimõiguste poliitika eeldab IKT valdkonna peavoolustamist ja digitaalse lõhe ületamist elementaarse tehnoloogilise infrastruktuuri tagamise, digitaalseid oskusi edendavate teadmiste ja teabe kättesaadavuse soodustamise, dokumentides avatud standardite kasutamise ning tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara kasutamise abil, kui see on asjakohane, et tagada avatus ja läbipaistvus (eelkõige avaliku sektori asutustes), sealhulgas andmekaitse tagamine digitaalvaldkonnas kogu maailmas, ning IKT valdkonna potentsiaalsete ohtude ja hüvede parem mõistmine;

23.  kutsub komisjoni üles toetama puuetega inimeste digitaalsete takistuste eemaldamist; peab väga oluliseks seda, et ELi poliitikameetmed inimõiguste arendamise ja edendamise vallas maailmas seaksid eesmärgiks vähendada puuetega inimeste digitaalset lõhet ja pakkuda laiemat õiguste raamistikku, eelkõige seoses internetiga loodud juurdepääsuga teadmistele, digitaalse osalemise ning uutesse majanduslikesse ja sotsiaalsetesse võimalustesse kaasamisega;

24.  rõhutab, et inimõiguste rikkumiste kohta seaduslik digitaalne tõendite kogumine ja nende levitamine võib olla abiks ülemaailmses võitluses karistamatuse ja terrorismi vastu; on seisukohal, et sellist materjali tuleks rahvusvahelise (kriminaal)õiguse kohaselt põhjendatud juhtudel lugeda vastuvõetavaks kohtumenetluse tõenditena kooskõlas rahvusvaheliste, piirkondlike ja põhiseaduslike kaitsemeetmetega; soovitab mehhanismide loomist rahvusvahelise kriminaalõiguse valdkonnas menetluste kehtestamiseks, mille kaudu oleks võimalik selliseid andmeid autentida ja koguda kasutamiseks kohtumenetluse tõenditena;

25.  taunib asjaolu, et teatavat ELis arendatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat ja -teenuseid müüakse kolmandates riikides ja neid võivad seal kasutada eraisikud, ettevõtted ja valitsusasutused konkreetse inimõiguste rikkumise eesmärgiga tsensuuri, massilise järelevalve, segamise, infopüügi, jälgimise ning kodanike ja nende tegevuse jälitamise kaudu (mobiil)telefonivõrkudes ja internetis; väljendab muret asjaolu pärast, et mõned ELis asuvad ettevõtted võivad teha kättesaadavaks nende rikkumisteni viivad tehnoloogiad ja teenused;

26.  märgib, et oht Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ja kolmandate riikide julgeolekule tuleneb tihti üksikisikutelt või väikestelt rühmadelt, kes kasutavad digitaalsidevõrke rünnakute kavandamiseks ja teostamiseks ning et selliste ohtude kõrvaldamiseks vajalikke vahendeid ja taktikaid peab järjepidevalt läbi vaatama ja ajakohastama;

27.  on seisukohal, et massiline järelevalve, mille põhjuseks ei ole terrorirünnakute ja -ohu suurenemise võimalus, rikub vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid ja seega ka inimõigusi;

28.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid täieliku demokraatliku järelevalve kohaldamist luureteenistuste operatsioonide suhtes kolmandates riikides, veendumaks et need teenistused tegutsevad õigusriigi põhimõtet täielikult austades ja et oleks tagatud ebaseaduslikul viisil toiminud teenistuste ja isikute vastutusele võtmine;

29.  ergutab liikmesriike, arvestades liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelist suurenenud koostööd ja teabevahetust (sealhulgas digitaalse jälgimise kasutamise abil) tagama nende teenistuste tegevuse demokraatliku järelevalve asjakohase sisese, täitevvõimu, kohtuliku ja sõltumatu parlamentaarse järelevalve abil;

30.  rõhutab, et ELi õigusega tuleks sätestada ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtted ja inimõiguste integreerimine inimõigusi kaitsvate tehnoloogiliste lahenduste ja innovatsiooni kaudu, tagamaks et internetiteenuse osutajad, tarkvaraarendajad, riistvara tootjad, suhtlusvõrguteenused/meedia, mobiilsideoperaatorid ja teised arvestavad lõppkasutaja inimõigustega kogu maailmas;

31.  nõuab tungivalt, et EL tagaks suurema läbipaistvuse mobiilsideoperaatorite või interneti-teenuse osutajate ja valitsuste vahelistes suhetes ning nõuaks seda oma suhetes kolmandate riikidega, nõudes, et mobiilsideoperaatorid ja internetiteenuse osutajad avaldaksid iga-aastaselt üksikasjaliku läbipaistvusaruande, sealhulgas aruanded ametivõimude poolt nõutud tegevuste kohta ja avalike asutuste ja mobiilsideoperaatorite/internetiteenuse osutajate vaheliste finantssuhete kohta;

32.  tuletab ettevõtetest osalejatele meelde nende vastutust seoses inimõiguste austamisega kogu nende ülemaailmses tegevuses, hoolimata sellest, kus nende kasutajad asuvad, ja sõltumata sellest, kas vastuvõttev riik täidab enda inimõigustega seotud kohustusi; kutsub IKT-ettevõtteid ja eelkõige ELis asuvaid IKT-ettevõtteid üles rakendama ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, sealhulgas hoolsuskohustusmeetmete ja riskijuhtimise kaitsemeetmete kehtestamise ning tõhusate õiguskaitsemeetmete ettenägemise abil, kui nende tegevused on põhjustanud või aidanud kaasa inimõigustega seotud kahjuliku mõju tekkimisele;

33.  rõhutab vajadust tulemuslikumalt rakendada ja jälgida ELi tasandil IKT valdkonnaga seotud ELi määruseid ja sanktsioone – sh kõikehõlmavate mehhanismide kasutamist – et kindlustada õigusaktide täitmine kõigi osaliste, sealhulgas liikmesriikide poolt ja võrdsete võimaluste säilimine;

34.  rõhutab asjaolu, et põhiõiguste asutamine on edukate terrorismivastaste meetmete, sh digitaalsete jälgimistehnoloogiate, oluline element;

35.  väljendab heameelt 2013. aasta detsembris Wassenaari kokkuleppe raames tehtud otsuse üle, mis käsitleb ekspordikontrolli jälgimise, õiguskaitse ja luureandmete kogumise vahendite ning võrkude jälgimissüsteemide valdkondades; tuletab meelde, et ELi kahesuguse kasutusega kaupu käsitlev kord, eelkõige ELi kahesuguse kasutusega kaupu käsitlev määrus on ikka veel väga puudulik selles osas, mis puudutab tõhusat ja süstemaatilist ekspordikontrolli kahjustavate IKT-vahendite mittedemokraatlikesse riikidesse eksportimisel;

36.  ergutab komisjoni eelseisva kahesuguse kasutusega kaupade poliitika läbivaatamise ja ajakohastamise raames esitama kiiresti ettepaneku aruka ja tõhusa poliitika kohta, et piirata ja reguleerida nn kahesuguse kasutusega tehnoloogia rakendamise ja kasutamisega seotud teenuste kaubanduslikku eksporti ning lahendada probleem, mis on seotud IKT toodete ja teenuste potentsiaalselt kahjustava ekspordiga kolmandatesse riikidesse, nagu lepiti kokku Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduses aprillis 2014; palub komisjonil lisada tõhusad kaitsemeetmed, et need ekspordikontrollmeetmed ei tekitaks mis tahes kahju teadusuuringutele, sealhulgas kuritegeliku tahtluseta teaduslikud ja IT-turvalisuse uuringud;

37.  rõhutab, et komisjon peaks suutma kiiresti varustada ekspordiloa taotlemisel kõhklevaid ettevõtteid täpse ja ajakohastatud teabega võimalike kaubatehingute seaduslikkuse või võimaliku kahjuliku mõju kohta;

38.  palub komisjonil esitada ettepanekud, et vaadata läbi, kuidas ELi standardeid IKT valdkonnas saaks kasutada selleks, et hoida ära võimalik kahjulik mõju, mis kaasneb sellise tehnoloogia või muude teenuste ekspordiga kolmandatesse riikidesse, kus mõisteid nagu „seaduslik infopüük” ei saa käsitleda võrdväärsetena Euroopa Liidus kasutatavate mõistetega või kus näiteks esineb probleeme inimõiguste järgimisega või puudub õigusriik;

39.  kinnitab veel kord, et ELi standardid, eelkõige ELi põhiõiguste harta, peaks olema ülimuslik, kui hinnatakse juhtumeid, mis hõlmavad kahesuguse kasutusega tehnoloogia kasutamist viisil, mis võib inimõiguseid piirata;

40.  nõuab turvapaigata turvaaukude (zero-day exploits) müüki reguleeriva poliitika väljatöötamist, et vältida selliste turvaaukude kasutamist küberrünnakuteks või lubamatuks juurdepääsuks seadmetele, mis viib inimõiguste rikkumiseni, arvestades seejuures, et sellised õigusaktid ei avaldaks olulist mõju akadeemilistele ja muudele heauskselt tehtavatele teadusuuringutele;

41.  taunib teatavate ELi ettevõtete ja ELis tegutsevate inimõigustele võimaliku kahjuliku mõjuga kahesuguse kasutusega tehnoloogiaga kauplevate rahvusvaheliste ettevõtete aktiivset koostööd riikidega, kus rikutakse inimõigusi;

42.  nõuab tungivalt, et komisjon jätaks sellises tegevuses osalevad ettevõtted avalikult kõrvale ELi hankemenetlustest, teadus- ja arendustegevuse rahastamisest ja mis tahes muust rahalisest toetusest;

43.  palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu inimõigustega seotud aspektidele tehnoloogiliste seadmete riigihankemenetlustes eelkõige riikides, kus on selles valdkonnas esinenud mitteusaldusväärseid tavasid;

44.  palub komisjonil ja nõukogul interneti haldamise foorumite kaudu aktiivselt kaitsta avatud internetti, mitmeid sidusrühmi hõlmavaid otsustamisprotsesse, võrgu neutraalsust, digitaalseid vabadusi ja andmekaitse tagatisi kolmandates riikides;

45.  mõistab hukka krüpteerimisprotokollide ja toodete nõrgestamise ja õõnestamise eelkõige luureteenistuste poolt, kes soovivad krüpteeritud suhtlust püüda;

46.  hoiatab õiguskaitse erastamise eest internetiettevõtete ja interneti-teenuse osutajate poolt;

47.  nõuab normide ja standardite täpsustamist, mida erasektori osalejad kasutavad oma süsteemide arendamiseks;

48.  tuletab meelde tehnoloogia kasutamise konteksti hindamise tähtsust, et täielikult mõista nende mõju inimõigustele;

49.  nõuab selgesõnaliselt vahendite edendamist, mis võimaldavad internetti anonüümselt ja/või pseudonüümselt kasutada, ning vaidlustab ühepoolse seisukoha, et sellised vahendid võimaldavad üksnes kuritegude sooritamist, mitte ei anna inimõiguslastele väljaspool ELi ja selle siseselt võimalusi tegutsemiseks;

50.  nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja Euroopa välisteenistus töötaksid välja nutikad ja tõhusad poliitikameetmed kahesuguse kasutusega tehnoloogiate ekspordi reguleerimiseks, pöörates tähelepanu IKT toodete ja teenuste võimalikule kahjulikule eksportimisele, rahvusvahelisel tasandil mitmepoolsete ekspordikontrollikordade raames ja muudes rahvusvahelistes organites;

51.  rõhutab, et mis tahes regulatiivsed muudatused, mille eesmärk on suurendada ekspordikontrolli tõhusust immateriaalse tehnoloogiasiirde korral, ei tohi takistada õiguspäraseid teadusuuringuid ning juurdepääsu teabele ja selle vahetust, ning et mis tahes võimalikel meetmetel, nagu ELi üldise ekspordiloa kasutamine kahesuguse kasutusega teadusuuringute puhul, ei tohiks olla jahutavat mõju üksikisikute ja VKEde tegevusele;

52.  palub liikmesriikidel tagada, et olemasolevad ja tulevased ekspordikontrollimeetmed ei piira seaduslike turbeuurijate tegevust ning et ekspordikontrolle kohaldatakse heas usus ja ainult selgelt määratletud tehnoloogia suhtes, mis on mõeldud massiliseks järelevalveks, tsenseerimiseks, segamiseks, infopüügiks või kodanike ja nende tegevuse jälgimiseks ja jälitamiseks (mobiil)telefonivõrkudes;

53.  tuletab meelde, et mesh-based ad hoc juhtmevabad tehnoloogiad pakuvad suurt potentsiaali varuvõrgustikeks piirkondades, kus internet pole saadavad või on blokeeritud, ning saavad aidata inimõiguste edendamisel;

54.  palub komisjonil nimetada ametisse sõltumatu ekspertide rühm, kes suudab teostada inimõiguste mõjuhindamist olemasolevate ELi IKT standardite põhjal, eesmärgiga esitada soovitusi kohanduste kohta, mis suurendavad inimõiguste kaitset eelkõige juhul, kui süsteeme eksporditakse;

55.  tunnistab, et tehnoloogiline areng on väljakutseks õigussüsteemide jaoks, mis peavad kohanema uute oludega; rõhutab, kui oluline on, et seadusandjad pööraks rohkem tähelepanu digitaalse majandusega seotud probleemidele;

56.  palub komisjonil kaasata kolmandates riikides IKT valdkonda kodanikuühiskond ja sõltumatud eksperdid, sealhulgas turbeuurijad, et tagada ajakohastatud oskusteave, mis peaks tagama tulevikukindla poliitika kujundamise;

57.  rõhutab vajadust vältida selliseid soovimatuid tagajärgi nagu piirangud ja jahutav mõju teadusuuringutele või muule heauskselt tehtavale teadus- ja arendustegevusele, teabevahetusele ja teabele juurdepääsule, turbeteadmiste arendamisele või tehnoloogia ekspordile, mis teenivad vajalike digitaalsete oskuste omandamise ja inimõiguste edendamise huve;

58.  on veendunud, et kõikjal maailmas nõuab valitsuste ja erasektori osalejate vaheline koostöö digitaalses valdkonnas selget kontrolli ja tasakaalu ning ei tohi viia demokraatliku ja kohtuliku järelevalve, sealhulgas Interneti Haldamise Foorumi kahjustamiseni;

59.  märgib, et vabatahtlikkus ei ole piisav, vaid vaja on siduvaid eeskirju, et sundida ettevõtjaid arvestama inimõiguste olukorraga riikides, enne kui nad oma tooteid sinna müüvad, ja koostama mõjuhinnangut selle kohta, milline on nende müüdava tehnoloogia mõju inimõiguste kaitsjatele ja valitsuse kritiseerijatele;

60.  leiab, et väga tundlike kaupade eksporti tuleb kontrollida enne, kui need EList välja liiguvad ja nõuete rikkumisel on vaja kohaldada sanktsioone;

61.  nõuab üksikisikutele krüpteerimise õiguse andmist ja krüpteerimise võimaldamiseks vajalike tingimuste loomist; on seisukohal, et kontroll peab jääma lõppkasutajale, kes vajab kontrolli asjakohaseks teostamiseks oskusi;

62.  nõuab otspunktkrüpteerimise standardite kehtestamist enesestmõistetavana kõigi sideteenuste puhul, et valitsustel, luureteenistustel ja järelevalvajatel oleks infosisu lugemine raskendatud;

63.  rõhutab riiklike luureteenistuste erilist vastutust usalduse loomisel ja nõuab massilise järelevalve lõpetamist; on seisukohal, et Euroopa kodanike järelevalvet oma- ja välismaiste luureteenistuste poolt tuleb käsitleda ja see tuleb lõpetada;

64.  on vastu sellele, et Euroopa jälgimistehnoloogiat ja tsenseerimisvahendeid müüakse ja levitatakse autoritaarsetele režiimidele, kus puuduvad õigusriigi põhimõtted;

65.  nõuab rikkumistest teatajate rahvusvahelise kaitse võimaluste suurendamist ja ergutab liikmesriikide võtma vastu seadusi rikkumisest teatajate kaitseks;

66.  nõuab ÜRO esindaja nimetamist digitaalsete vabaduste ja andmekaitse valdkonnas ning inimõiguste ülemvoliniku töövaldkonna laiendamist sel määral, et ka tehnoloogiat vaadeldakse inimõiguste aspektist;

67.  nõuab meetmete võtmist, et tagada aktivistide, ajakirjanike ja kodanike eraelu puutumatuse kaitse kõikjal maailmas ja võimalus interneti kaudu ühenduses olla;

68.  rõhutab, et internetile juurdepääsu õigust tuleks tunnustada inimõigusena ja nõuab meetmete võtmist digitaalse lõhe kõrvaldamiseks;

69.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele.

(1) http://eeas.europa.eu/delegations/un_geneva/press_corner/focus/events/2012/20120625_en.htm.
(2) http://eeas.europa.eu/delegations/documents/eu_human_rights_guidelines_on_freedom_of_expression_online_and_offline_en.pdf.
(3) http://www.osce.org/fom/80723?download=true.
(4) http://www.osce.org/fom/127656?download=true.
(5) http://daccess-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/N14/545/19/PDF/N1454519.pdf?OpenElement.
(6) http://www.ohchr.org/EN/HRBodies/HRC/RegularSessions/Session27/Documents/A-HRC-27-37_en.doc.
(7) http://website-pace.net/documents/19838/1085720/20150126-MassSurveillance-EN.pdf/df5aae25-6cfe-450a-92a6-e903af10b7a2.
(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0230.
(9) http://www.ohchr.org/Documents/Publications/GuidingPrinciplesBusinessHR_EN.pdf?v=1392752313000/_/jcr:system/jcr:versionstorage/12/52/13/125213a0-e4bc-4a15-bb96-9930bb8fb6a1/1.3/jcr:frozennode
(10) http://www.oecd.org/daf/inv/mne/48004323.pdf
(11) http://www.oecd-ilibrary.org/docserver/download/2014091e.pdf?expires=1423160236&id=id&accname=ocid194994&checksum=D1FC664FBCEA28FC856AE63932715B3C
(12) https://www.icann.org/en/system/files/files/annual-report-2013-en.pdf
(13) COM(2014)0072.
(14) http://netmundial.br/wp-content/uploads/2014/04/NETmundial-Multistakeholder-Document.pdf
(15) ELT L 173, 12.6.2014, lk 79.
(16) ELT L 173, 12.6.2014, lk 82.
(17) COM(2014)0244.
(18) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0470.
(19) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0274.
(20) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0079.
(21) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0033.
(22) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0076.
(23) http://www.europarl.europa.eu/document/activities/cont/201403/20140307ATT80674/20140307ATT80674EN.pdf.


ELi finantshuvide kaitse ja ühise põllumajanduspoliitika tulemustepõhiste kontrollimehhanismide väljatöötamine
PDF 175kWORD 80k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta resolutsioon Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ja ühise põllumajanduspoliitika tulemustepõhiste kontrollimehhanismide väljatöötamise kohta (2014/2234(INI))
P8_TA(2015)0289A8-0240/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja arvamust nr 1/2012 teatavate perioodi 2014–2020 ühise põllumajanduspoliitikaga seotud määruste ettepanekute kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja arvamust nr 2/2004 nn ühtse auditi mudeli kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 16/2013 „Kogemused ühtse auditi (single audit) rakendamisest ja komisjoni tuginemisest liikmesriikide auditeerimisasutuste poolt ühtekuuluvuse valdkonnas tehtud tööle”,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi 2013. aasta tegevusaruannet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8-0240/2015),

A.  arvestades, et kahe ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformidevooru tulemusel on eeskirjad muutunud mitmekesisemaks ja keerulisemaks;

B.  arvestades, et keerukamad eeskirjad suurendavad kohapeal tehtavate vigade arvu;

C.  arvestades, et ÜPP eesmärgid tuleb täita ning ÜPP mõjusaks rakendamiseks tuleb tagada kõigi ELi institutsioonide ning riiklike ja piirkondlike asutuste vaheline vastastikune mõistmine ja usaldus;

D.  arvestades, et ÜPP tulemuslikum ja tõhusam reformimine eeldab lihtsustamist ja bürokraatia vähendamist, et täita ÜPP eesmärgid;

E.  arvestades, et kontrollide ning sidusrühmade ja põllumajandustootjate nõustamise kulud on liikmesriikide tasandil praegu hinnanguliselt neli miljardit eurot aastas ning viimase ÜPP reformi elluviimise ja eelkõige keskkonnasäästlikumaks muutmise meetmete kehtestamise tõttu need kulud ning veamäärad tõenäoliselt kasvavad;

F.  arvestades, et 2013. aasta reformi tulemusena on oluliselt muutunud andmed, mida põllumajandustootjad peavad taotluste ja põhjenduste juurde esitama, ning uute nõuetega võib esmases õppe- ja kohanemisetapis kaasneda suurem veamäär;

G.  arvestades, et tähtis on mitte koormata ettevõtjaid ebaproportsionaalse arvu kontrollkäikudega;

H.  arvestades, et ÜPP eesmärgid tuleb täita, tagades selle mõjusaks rakendamiseks kõigi ELi institutsioonide ning riiklike ja piirkondlike asutuste vahelise vastastikuse mõistmise ja usalduse;

I.  arvestades, et põllumajandustootjaid stimuleeritakse pakkuma selliseid teenuseid nagu maastikuhooldus, põllumajandusmaa bioloogiline mitmekesisus ja kliima stabiilsus, kuigi neil ei ole turuväärtust,

J.  arvestades, et praegu liikmesriikide tasandil teostatavate kontrollide ning sidusrühmade ja põllumajandustootjate nõustamise kulud võivad olla hinnanguliselt neli miljardit eurot, rõhutab vajadust viia miinimumini kontrollikulud ja sellega kaasnev bürokraatia;

K.  arvestades, et tulemuspõhine kontrollimine võib saada kasulikuks meetodiks, kuid lõplike abisaajate usalduse võitmiseks tuleb haldusasutustel tagada stabiilsus ja võimaldav lähenemisviis, tuletab siiski meelde, et ELi erisuguste ja eri suurusega põllumajandustootjate suhtes ei saa kohaldada ühesugust süsteemi;

L.  arvestades, et viimase ÜPP reformiga kehtestatud keskkonnasäästlikumaks muutmise meetmete eesmärk on saavutada põllumajanduse suurem jätkusuutlikkus selliste vahendite abil nagu:

   lihtsustatum ja sihipärasem nõuetele vastavus;
   nn keskkonnasäästlikkuse otsetoetused ning maaelu arengus keskkonna ja kliimamuutuste seisukohalt kasulikud vabatahtlikud meetmed;

M.  arvestades, et põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi hinnangul(1) tuleb mõningatele makseasutustele väljastada 51 reservatsiooni;

1.  jagab Euroopa Kontrollikoja arvamust, et ühise põllumajanduspoliitika aastate 2014–2020 kulutuste aluseks olevad põhimõtted on jätkuvalt keerukad(2); tuletab siiski meelde, et ÜPP keerukus tuleneb Euroopa riikide põllumajanduse mitmekesisusest et ning lihtsustamine ei tohi tuua kaasa kehtestatud vahendite kasutamise lõpetamist;

2.  veamäära vähendamiseks nõuab vähema bürokraatiaga ÜPPd ning vahendite kehtestamist, mis võimaldavad eristada vigu pettustest;

3.  nõuab, et kontrollitulemuste rakendamisel ja võimalike sanktsioonide määramisel eristataks ettekavatsemata tegematajätmisi pettusejuhtudest, kuna tegevusetusega maksumaksjale enamasti rahalist kahju ei tekitata;

4.  nõuab vähema bürokraatiaga ÜPPd, mida saab selgelt rakendada ja tõlgendada, et vähendada veamäära ja võtta kasutusele sellised vahendid, mis võimaldavad eristada vigu ja pettusi ning samas tagada, et põllumajandustootjad suudaksid endiselt toota elutähtsaid toiduaineid, kuna see on poliitika põhiküsimus; on veendunud, et ÜPP keerukuse jätkuv vähendamine ja selle ühtlustamine on üks peamisi tegureid, mis aitab meelitada põllumajandusse uusi tulijaid ning ühtlasi hoida neid ja nende oskusi, et tagada tulevikus ELis jõudsalt arenev põllumajandussektor; ootab sellega seoses parema reguleerimise programmi raames tõhusamate meetmete võtmist; väljendab heameelt komisjoni otsuse üle pikendada ühe kuu võrra otsetoetuste taotluste esitamise tähtaega ja peab seda sammuks ÜPP veamäära vähendamise suunas;

5.  veamäära vähendamiseks nõuab tungivalt selgemate suuniste andmist nii liikmesriikide ametiasutustele kui ka põllumajandustootjatele;

6.  toetab komisjoni ÜPP lihtsustamise algatust, milleks viivitamata selgitatakse välja kiiresti rakendatavad meetmed, sest see tuleb kasuks põllumajandustootjatele, makseasutustele, ELi institutsioonidele ja maksumaksjatele; nõuab ka tungivalt, et vahearuandes esitataks alusõigusaktide muutmise ettepanekud, mida saaks reformi huvides järgmisel rahastamisperioodil kaaluda;

7.  kardab, et kontrollikoja nimetatud ühise põllumajanduspoliitika otsemaksete kõige tõenäolisem veamäär aastatel 2014–2020 suureneb, seda peamiselt asjaolu tõttu, et uus nõuetelevastavuse raamistik ei ole veel kooskõlas antud poliitikavaldkonna asjatu keerukuse vähendamisega korraldusasutuste või abisaajate jaoks;

8.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament ja kontrollikoda on sageli rõhutanud vajadust leida õige tasakaal väiksema halduskoormuse ja mõjusa finantskontrolli vahel;

9.  märgib, et ühise põllumajanduspoliitika kontrollide kulud küündivad juba praegu 4 miljardi euroni aastas ning puudutavad 50 miljonit tehingut ja põllumajandusvaldkonna eelarvet mahuga ligikaudu 58 miljardit eurot;

10.  on rahul asjaoluga, et komisjon peab esmatähtsaks uue ÜPP lihtsustamist ning et ta teeb ettepaneku vähendada esmajoones delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide hulka;

11.  pooldab otsustavalt liikmesriikide, komisjoni ja kontrollikoja poolt põllumajanduses teostatavate kontrollide arvu suurendamise asemel nende kvaliteedi ja järjepidevuse tõstmist;

12.  rõhutab ka, et kontrollid tagavad selle, et ELi eelarves ÜPP vahendite rahastamiseks ettenähtud summad kulutatakse õigesti;

13.  tuletab meelde, et ühtse auditikava eesmärk on kehtestada lõplikest abisaajatest Euroopa Liidu institutsioonideni ulatuv ühtne auditite ahel;

14.  peab kahetsusväärseks, et ühtne auditikava ei ole veel tulemuslik ning et liikmesriikide kehtestatud kontrollisüsteemid ei ole veel oma täielikku potentsiaali saavutanud; tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustust viia läbi tulemuslikud esmatasandi kontrollid ning seejuures vähendada põllumajandustootjate koormust, samuti olemasolevaid võimalusi kontrollide paindlikuks korraldamiseks;

15.  suunisena soovitab komisjonil ja liikmesriikidel leida võimalusi ÜPPga seotud kontrollide optimeerimiseks ja kombineerimiseks selliselt, et väljavalitud kasusaajad allutataks, kui vähegi võimalik, vaid ühele kontrollitsüklile aastas;

16.  rõhutab, et Euroopa Kontrollikoja eelarveaastat 2013 käsitleva aastaaruande kohaselt:

   a) otsemaksete valdkonna kõige tõenäolisem veamäär oleks olnud 1,1% madalam ja seega küllaltki lähedal olulisuse piirmäärale (2%), kui riiklikud ametiasutused oleksid kasutanud neile kättesaadavat teavet nende vigade vähemalt osaliseks vältimiseks, avastamiseks ja parandamiseks(3);
   b) kõige tõenäolisemat veamäära oleks maaelu arengu valdkonnas vähendatud 2%-ni, kui riiklikud ametiasutused oleksid kasutanud kogu neile kättesaadavat teavet vigade vältimiseks, avastamiseks ja parandamiseks(4);

17.  taunib asjaolu, et komisjon pidi ülespoole korrigeerima veamäärasid, mille edastasid 42 makseasutust 68st, kelle üldine jääkvigade määr oli üle 2%, olgugi et peaaegu kõik otsetoetustega tegelevad makseasutused olid sertifitseerimisasutuste poolt akrediteeritud ja sertifitseeritud ning 82st makseasutuste koostatud kinnitavast avaldusest 79 kohta esitasid sertifitseerimisasutused 2013. aastal märkusteta arvamuse;

18.  ootab, et sertifitseerimisasutustele määrustega (EL, Euratom) nr 966/2012 ja (EL) nr 1306/2013 antud ülesannete tõttu paraneb liikmesriikide poolt edastatava ELi põllumajandusfondide haldamist käsitleva teabe usaldusväärsus;

19.  palub komisjonil muuta sertifitseerimisasutustele kehtestatud suuniseid, et statistiliste aruannete koostamist põhjalikumalt kontrollida;

20.  kordab oma nõudmist, et komisjon koostaks ettepanekud selle kohta, kuidas karistada makseasutusi valede või ebakorrektsete aruannete esitamise eest, mis hõlmaksid kolme järgmist mõõdet: kontrollistatistika, makseasutuste kinnitused ja sertifitseerimisasutuste tehtud töö; nõuab, et komisjonile antaks õigus olulise väärkajastamise korral makseasutuse akrediteering tühistada;

21.  ootab, et komisjon kiiresti ja täielikult kasutaks ära ÜPP lihtsustamise protsessi, eriti seoses nõuetelevastavust ja keskkonnasõbralikumaks muutmist reguleerivate koormavate ja keerukate eeskirjadega, mis lõppkokkuvõttes mõjutavad kogu Euroopa põllumajandustootjaid;

22.  toetab komisjoni algatust ÜPP lihtsustamiseks seeläbi, et viivitamata kaaluda meetmeid, mida saab kiiresti rakendada, sest see tuleb kasuks põllumajandustootjatele, makseasutustele, ELi institutsioonidele ja maksumaksjatele; nõuab ka tungivalt ettepanekute esitamist põhiõigusakti muutmiseks; kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid ettepanekuid ÜPP lihtsustamiseks ja võtma sealjuures arvesse põllumajandussektori sidusrühmade tagasisidet;

23.  pooldab ühtse auditi tugevdamist ja rangemat rakendamist eri institutsioonide läbiviidavate kontrollitoimingute kooskõlastamise kaudu ning nõuab audititest tingitud halduskoormuse vähendamist, nii et mis tahes õigusnormide kohaselt ei kontrolliks põllumajandustootjaid ühe aasta jooksul vastutavad asutused mitme eraldi kontrollkäiguga või komisjon ja kontrollikoda ülemääraselt või mitmel korral, nii et kontrollkäikude arvu piiramine vähendaks põllumajandustootjate koormust; nõuab sertifitseerimisasutuste ja liikmesriikide muude asutuste auditeerimisülesannete ja kontrollide ühendamist; märgib, et nii liikmesriikide ametiasutuste kui ka komisjoni poolt ÜPP rakendamise suunistes põllumajandustootjatele antavad nõuanded on sageli vastuolus kontrollikoja hindamiskriteeriumidega, mille tagajärjeks on ebaproportsionaalsed ja ootamatud trahvid;

24.  toetab kontrollide puhul ühtset lähenemisviisi, mille kohaselt kõik ühes põllumajandusettevõttes nõutavad kontrollid viidaks läbi võimaluse korral ühel ajal, et vähendada nii kohalkäimiste arvu kui ka nendega kaasnevat raha- ja ajakulu ning ametiasutuste ja põllumajandustootjate koormust ja muuta kontrolliprotsess sujuvamaks;

25.  tuletab komisjonile meelde, et eeskirjade keerukusest tingitud tahtmatute vigade risk jääb lõppkokkuvõttes abisaajate kanda; nõuab selle käsituse toetamiseks mõistlikku, proportsionaalset ja tulemuslikku karistuspoliitikat, näiteks nii maksete kava kui ka nõuetelevastavuse osas tehtud sama vea puhul topeltkaristuste vältimist;

26.  on veendunud, et projektide sujuva rakendamise tagamiseks ei tohiks väiksemate ja/või tehniliste vigade tuvastamise korral makseid katkestada;

27.  nõuab, et komisjon, liikmesriigid ja kontrollikoda arendaksid edasi riskipõhiseid auditistrateegiaid, mille puhul võetakse arvesse kõik asjakohased andmed, näiteks tehakse eelnevalt kindlaks poliitikavaldkonna parimad/halvimad nõuete täitjad;

28.  rõhutab vajadust töötada välja kriteeriumid selle kindlaksmääramiseks, millised liikmesriigid on parimad või halvimad nõuete täitjad;

29.  tuletab meelde, et sõltuvalt poliitikavaldkonnast võib väga erinevaid liikmesriike lugeda ELi fondide haldamise osas halvimate näitajatega liikmesriigiks;

30.  rõhutab, et tulemuslikkuse määratlemine peaks kontrollide puhul tuginema kontrollnäitajatele ning eeskätt hõlmama liikmesriikide kontrollide ja haldussüsteemide kvaliteeti, st korraldus- ja sertifitseerimisasutuste tõhusust, järjepidevust ja usaldusväärsust;

31.  on seisukohal, et iga poliitikavaldkonna parimate näitajatega liikmesriike tuleks tasustada liidu kontrollide vähendamisega;

32.  on veendunud, et tulemuspõhiste kontrollimehhanismide väljatöötamine ja haldamine ei tohiks mingil juhul kahjustada ELis toiduga varustamise kindlust;

33.  kutsub parimate tulemustega liikmesriike üles jagama oma kogemusi halvimate näitajatega liikmesriikidega;

34.  palub komisjonil julgustada parimate tavade vahetamist, et tagada võimalikult sujuv kontrollimine ja põllumajandustootjate võimalikult vähene häirimine;

35.  märgib, et määruse (EL) nr 1306/2013 (ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta) artikli 59 lõike 5 kohaselt „liikmesriigid tagavad kohapealsete kontrollide miinimumtaseme, mis on vajalik tõhusaks riskijuhtimiseks, ja vajaduse korral tõstavad seda taset. Liikmesriigid võivad kõnealust miinimumtaset alandada, kui haldus- ja kontrollisüsteemid toimivad nõuetekohaselt ning veamäärad jäävad vastuvõetavale tasemele”;

36.  palub komisjonil täpsemalt määratleda määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 59 lõikes 5 osutatud vastuvõetav tase ning algatada Euroopa Parlamendi ja Euroopa Kontrollikojaga selleteemaline dialoog;

37.  ergutab liikmesriike arendama edasi e-valitsuse algatusi, mille eesmärk keskpikas kuni pikaajalises perspektiivis on vähendada veamäära vigade vältimisega rakendamisetapis; palub komisjonil ja liikmesriikidel kinni pidada ühissätete määruse artikli 122 lõikes 3 toodud sihtkuupäevast, mille ajaks tuleb projektide rakendamisel, juhtimisel ja kontrollimisel üle minna e-ühtekuuluvusele; on veendunud, et igasuguste rikkumiste vältimiseks ja tõkestamiseks on tähtis andmete täielik läbipaistvus ja kättesaadavus; sellega seoses palub komisjonil muuta kõigilt abisaajatelt saadud dokumentide avaldamine kohustuslikuks;

38.  on veendunud, et kõigile maapiirkondadele kiire lairibaühenduse tagamine koos teadlikkuse märkimisväärse suurendamise ja selle kasutama õpetamisega on oluline vahend, mis võimaldab kõigil põllumajandustootjatel ÜPPga seotud uusimatest taotluste ja nõuete esitamise süsteemidest kasu saada;

39.  nõuab lisapingutusi, et vähendada taotlussüsteemide ja -vormide keerukust põllumajandustootjate jaoks, ning soovitab liikmesriikidel taotlusprotsessis vigade ennetamiseks kasutada rohkem e-valitsuse tehnoloogiat, mille jaoks peab abisaajatel olema juurdepääs lairibainternetile; soovitab komisjonil luua programm, mille abil aidata koolitada vanema põlvkonna põllumajandustootjaid; rõhutab ulatuslikke investeeringuid maapiirkondade lairibavõrkudesse ja kutsub liikmesriike üles püüdma muuta taotlusprotsessi digitaalseks; tuletab meelde, et e-valitsuse tehnoloogiate usaldusväärne rakendamine eeldab, et liikmesriigid sellise tehnoloogia välja töötaksid ning seda rahastaksid või kaasrahastaksid;

40.  palub liikmesriikidel ellu viia haldusasutuste ja põllumajandustootjate vahelise suhtluse digitaliseerimise programmid, et oleks võimalik kasutada ühtset ettevõtjafaili, mis hõlmaks põllukultuuride andmete integreeritud ja sünkroonset haldamist; on seisukohal, et selline lihtsustamine võimaldaks koondada ühte need elemendid, mida praegu hallatakse eraldi (külviplaan, individuaalne kindlustuskava ja turustusaasta päevik), kuna põllumajandustootjad esitaksid ühe deklaratsiooni, mida jagatakse seejärel haldusasutuste vahel ning mis tõhustaks asjaomaste asutuste läbiviidavaid kontrolle ja vähendaks seega maksevigade ohtu ja võimaldaks kontrolle ratsionaliseerida;

41.  kutsub liikmesriike üles tagama, et uue ÜPP rakendamisega tegelevad riiklikud või piirkondlikud asutused suhtleksid ja teeksid omavahel tõhusalt koostööd, mis oleks kasulik poliitikat kohapeal rakendavatele põllumajandustootjatele;

42.  leiab, et nii põllumajandustootmisel kui ka kontrollimisel on pikemas perspektiivis palju võimalusi saada kasu tööstuslike internetipõhiste lahenduste väljatöötamisest ja kasutuselevõtmisest, eriti seoses nii kasusaajatele kui ka makseasutustele mõeldud integreeritud lahendustega; eeldab, et sellel on soodne mõju kontrollide järjepidevusele, usaldusväärsusele ja kulutõhususele; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu ja viiks ellu sellealaseid katseprojekte; tuletab meelde, et kõnealune käsitus sõltub liikmesriikide tegevusest maapiirkondadele kiire lairibaühenduse tagamisel kogu ELis;

43.  kutsub komisjoni üles tegema koostööd kõigi asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas kontrollikoja, liikmesriikide ja kasusaajate organisatsioonidega, pikaajalise strateegia koostamisel, mille eesmärk oleks leida mittepoliitilisi võimalusi, kuidas pärast tulevasi ÜPP reforme ja muudatusi alusaktides hoiduda veelgi tõstmast kasusaate ja kontrollijate koormust;

44.  palub, et komisjon, kui ta koostab määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 46 kohast seadusandlikku ettepanekut ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala kohta, järgiks maaelu arengu valdkonnas juba kehtivat kontrollitavuse põhimõtet;

45.  palub komisjonil tegeleda määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 59 nimetatud kontrollide miinimumtaseme alandamise küsimusega hindamisaruandes, millele osutatakse sama määruse artiklis 110 ühise põllumajanduspoliitika seire ja hindamise kohta;

46.  palub komisjonil koostada teatis, milles käsitletakse võimalust juurutada tulemuspõhised juhtimissüsteemid kõigis ÜPP valdkondades, eriti maaelu arengusse investeerimisel, et algatada kõigi sidusrühmadega dialoog selle põhimõtte sisseviimiseks ELi õigusaktidesse;

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Euroopa Ülemkogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi 2013. aasta tegevusaruanne.
(2) Euroopa Kontrollikoja arvamus nr 1/2012 teatavate perioodi 2014–2020 ühise põllumajanduspoliitikaga seotud määruste ettepanekute kohta.
(3) Vt kontrollikoja 2013. aasta aruande punkti 3.8.
(4) Vt kontrollikoja 2013. aasta aruande punkti 4.8.


Pereettevõtted Euroopas
PDF 188kWORD 84k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta resolutsioon pereettevõtete kohta Euroopas (2014/2210(INI))
P8_TA(2015)0290A8-0223/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 17,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni poolt 2003. aastal kindlaks määratud kriteeriumeid väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE) määratlemiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni tegevuskava „Ettevõtlus 2020” (COM(2012)0795),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni eksperdirühma 2009. aasta aruannet „Ülevaade pereettevõtetega seotud probleemidest – teadusuuringud, poliitikameetmed ja läbiviidud uuringud”,

–  võttes arvesse oma 5. veebruari 2013. aasta resolutsiooni VKEde rahastamisvõimaluste parandamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni Euroopa taasindustrialiseerimise kohta konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse edendamiseks(2),

–  võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Kõigepealt mõtle väikestele. Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”” (COM(2008)0394),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0223/2015),

A.  arvestades, et omand on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 alusel kaitstud;

B.  arvestades, et üldiselt on pereettevõtted aidanud oluliselt Euroopa majandust edendada ning nad on väga tähtsad majanduskasvu ja sotsiaalarengu, tööpuuduse ja eriti noorte tööpuuduse vähendamise ning inimkapitali investeerimise seisukohalt; arvestades, et pereettevõtete põlvkonnaülesus tugevdab majanduse stabiilsust; arvestades, et pereettevõtetel on tavaliselt väga suur osa piirkondade arengus seoses piirkonna tööhõive, teadmussiirde ja ülesehitusega; arvestades, et pereettevõtetele suunatud meetmed võivad soodustada ettevõtlust ja motiveerida Euroopa peresid oma pereettevõtteid asutama;

C.  arvestades, et vastavalt ettevõtte Ernst and Young 2014. aasta pereettevõtete aastaraamatule on 85 % kõigist Euroopa ettevõtetest pereettevõtted, mille arvele langeb 60 % erasektori töökohtadest;

D.  arvestades, et pereettevõtted on erineva suurusega, millest tulenevad nende mitmesugused raskused ja probleemid;

E.  arvestades, et enamik pereettevõtteid on VKEd, kuid esineb nii väikseid, keskmise suurusega kui ka suuri, nii börsil noteeritud kui ka noteerimata ettevõtteid; arvestades, et pereettevõtete ja VKEde vahele tõmmatakse sageli võrdusmärk, arvestamata asjaolu, et pereettevõtete hulgas on ka väga suuri rahvusvahelisi korporatsioone; arvestades, et mõnedes ELi liikmesriikides langeb mõningate väheste pereettevõtete arvele suur osa kõigi ettevõtete kogukäibest ning nad aitavad seega oluliselt kaasa töökohtade säilitamisele ka kriiside ajal ning töökohtade ja majanduskasvu loomisele ja riigi majandusedule; arvestades, et paljud pereettevõtted, mis ei kuulu enam VKEde määratluse alla, aga samas ei ole kaugeltki suurkontsernid, ei saa enam kasutada teatud rahastamisvõimalusi ja mõningatest haldusnõuetest vabastamist; arvestades, et see tekitab paratamatult tarbetut bürokraatiat, mis on eriti keskmise suurusega pereettevõtetele suureks koormaks;

F.  arvestades, et märkimisväärne osa pereettevõtetest tegutseb rohkem kui ühes riigis, mis tähendab, et pereettevõtte mudelil on piiriülene mõõde;

G.  arvestades, et otsesed maksud ja pärimist reguleerivad õigusaktid kuuluvad liikmesriikide pädevusse ning et mõningad liikmesriigid on võtnud meetmeid pereettevõtete toetamiseks ja nende murede leevendamiseks;

H.  arvestades, et pereettevõtteid peetakse ausateks ja oma äritegevuses teatavaid põhimõtteid järgivateks ning et nad ilmutavad kõrget sotsiaalset vastutust oma töötajate ja keskkonna suhtes, mis loob ka soodsad tingimused töö ja eraelu tasakaalustamiseks; arvestades, et pereettevõtted tagavad enamasti oskuste ja oskusteabe edasiandmise järgmistele põlvkondadele ning mõnel puhul on neil tähtis osa sotsiaalsete sidemete toimimises;

I.  arvestades, et põllumajanduses on pereettevõtted kõige levinum ärimudel, mis aitab oluliselt vältida maapiirkondade tühjenemist, ning sageli pakuvad ainult nemad töövõimalusi Euroopa kõige mahajäänumates, eelkõige tööstuslikult vähem arenenud piirkondades; arvestades, et peretalud on edukuse etalonid, kuna reeglina rakendavad nad ökoloogiliselt ja sotsiaalselt jätkusuutliku ringmajanduse põhimõtet praktikas, ning sellistes oludes naised ettevõtete juhtidena edendavad lisaks ettevõtlikule mõtteviisile ka eriomaseid suhtlus- ja sotsiaalseid oskusi;

J.  arvestades, et pereettevõtetega tegelev komisjoni eksperdirühm lõpetas oma töö juba enam kui viis aastat tagasi ning sellest ajast saadik ei ole ELi tasandil käivitatud ühtegi uut üleeuroopalist algatust; arvestades, et liikmesriikide ja ELi tasandil ei piisa endiselt teadusuuringuid ja andmeid, mis võimaldaksid pereettevõtete erivajadustest ja struktuuridest aru saada;

K.  arvestades, et puudub õiguslikult siduv, konkreetne, lihtne ja ühtlustatud üleeuroopaline pereettevõtte määratlus;

L.  arvestades, et määratluse puudumise tõttu ei saa koguda ELi liikmesriikides võrreldavaid andmeid, mille abil juhtida tähelepanu pereettevõtete eriolukorrale, vajadustele ja majanduslikule suutlikkusele; arvestades, et usaldusväärsete ja võrreldavate andmete puudumine võib takistada poliitiliste otsuste tegemist ja see võib tähendada, et pereettevõtete vajadusi ei rahuldata;

M.  arvestades, et pereettevõtetel on lisaks nende majanduslikule tähtsusele ka oluline sotsiaalne roll;

N.  arvestades, et mitte kõigis ELi 28 liikmesriigis ei ole huvirühmade ühendusi või muid organisatsioone, kes tegeleksid konkreetselt pereettevõtete vajadustega;

O.  arvestades, et ELi tasandi tegevust ettevõtluse ja idufirmade stimuleerimiseks tuleks intensiivistada ning pöörata rohkem tähelepanu pereettevõtete pikaajalist püsimajäämist hõlbustavatele ja stimuleerivatele meetmetele;

P.  arvestades, et pereettevõtte ärimudel on ELi liikmesriikides ebaühtlaselt levinud; arvestades, et märkimisväärsel osal Euroopa pereettevõtetest on piiriülene mõõde ja nad tegutsevad mitmes liikmesriigis;

Q.  arvestades, et naiste tunnitasu on ELis keskmiselt 16 % väiksem kui meeste oma ning kõrgematel ja juhtivatel kohtadel napib naisi, ning arvestades, et meeste ja naiste suhtes kohaldatakse erinevaid töötavasid ja töötasusüsteeme, mistõttu naistel on raskem olla majanduslikult sõltumatu, tööturul täiel määral osaleda ning tööd ja eraelu tasakaalustada;

R.  arvestades, et naistel on sageli nähtamatu või variisiku roll ning neid ei tunnustata nende ametikohal ja palgas asjakohaselt, mis mõjutab tõsiselt sotsiaalkindlustusmakseid, pensione ja sotsiaaltoetusi, ja ka naiste oskusi ei tunnustata, nagu näitavad soolist palga- ja pensionilõhet iseloomustavad andmed(3);

Majanduslik tähtsus

1.  rõhutab, et pereettevõtted kalduvad näitama üles suurt sotsiaalset vastutust oma töötajate suhtes ning ressursse aktiivselt ja vastutustundlikult majandama, lähtuvad üldjuhul ettevõtte majandusliku tuleviku küsimuses püsiva mõjuga ja pikaajalistest kaalutlustest (toimivad vastutustundliku ettevõtjana) ning annavad seeläbi palju oma kogukondadele, aitavad oluliselt kaasa Euroopa konkurentsivõime suurendamisele ning loovad ja säilitavad kvaliteetseid töökohti;

2.  rõhutab, et pereettevõtted on oma tekkeloo tõttu konkreetse asukohaga tugevalt seotud ja seepärast loovad ja säilitavad töökohti ka maapiirkondades ja vähem soodsates piirkondades, aidates nii pidurdada elanikkonna vananemist ja rahvastikukadu, mis kahjustab paljusid Euroopa Liidu piirkondi; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles tagama vajaliku kulutõhusa taristu, et kindlustada selliste ettevõtete, eelkõige idufirmade ja mikroettevõtete konkurentsivõime, uuenemine, kasv ja jätkusuutlikkus ning hõlbustada valdkonna- ja piiriülest koostööd, mis aitab neil kasvada ja rahvusvaheliseks muutuda;

3.  tunnistab, et pereettevõtted loovad erasektoris kõige rohkem töökohti ning järelikult see, mis soodustab pereettevõtete sektori järjepidevust, elavdamist ja kasvu, on soodne ka Euroopa majanduse järjepidevuse, elavdamise ja kasvu seisukohalt;

4.  sedastab, et eeskätt ülimalt spetsialiseerunud pereettevõtted, kes on tarnijateks ja novaatoriteks suurematele ettevõtetele, täidavad olulist rolli ning annavad oma pikaajalise ja põlvkondadeülese majandustegevusega varustatavatele ettevõtetele materiaalse kindluse ja soodustavad sellega oluliselt majanduskasvu;

5.  tuletab komisjonile meelde, et valdav osa pereettevõtetest on VKEd(4) ning seetõttu on äärmiselt oluline kohaldada põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele”, et viia ELi õigusaktid paremini vastavusse nende ettevõtete tegeliku olukorra ja vajadustega ning võimaldada neil saada kasu rahastamisprogrammidest ja bürokraatia vähendamisest;

6.  märgib, et pereettevõtetel võib olla oluline roll vähemuste ja alaesindatud elanikerühmade julgustamisel kohalikus majandustegevuses osalema;

7.  juhib tähelepanu asjaolule, et suurem pereliikmete vaheline usaldus muudab pereettevõtted väga paindlikeks ja suutelisteks kiiresti kohanema sotsiaal-majandusliku keskkonna muutustega; samal ajal võimaldab pikaajaline tegutsemine nišiturgudel pereettevõtetel silma paista uute võimaluste leidmisel ja innovatsiooni valdkonnas;

Rahastamine

8.  täheldab, et pereettevõtetel on sageli oluliselt suurem omavahendite osakaal kui nendel ettevõtetel, mis ei kuulu pereettevõtete hulka, ning et see suur omavahendite osakaal soodustab ettevõtete ja kogu majanduse stabiilsust ning annab ühtlasi tegevusvabaduse ettevõttesse uute investeeringute tegemiseks, mistõttu seda ei tohiks piirata;

9.  eeltoodut arvestades kutsub liikmesriike üles tagama, et riiklikud regulatsioonid pärandi ja kingituste, võlgade ja omakapitali ning äriühingute maksustamise kohta pereettevõtete jaoks nii olulist omakapitali kaudu rahastamist pigem toetaksid kui diskrimineeriksid; tuletab meelde, et otsesed maksud ja pärandamist käsitlevad õigusaktid kuuluvad liikmesriikide pädevusse; kutsub sellega seoses liikmesriike üles uurima laenu teel rahastamise sooduskohtlemist oma maksusüsteemides, hinnates selle mõju ettevõtete rahastamise struktuurile ja investeeringute tasemele, ning tagama omakapitali kaudu rahastamisele laenu teel rahastamisega võrdväärne kohtlemine, et mitte takistada pereettevõtetes omandiõiguse üleminekut ja pikaajalisi arenguväljavaateid; palub komisjonil ja liikmesriikidel ausa konkurentsi põhimõttest lähtudes uurida igasugust omakapitali kaudu rahastamise diskrimineerimist maksustamisel;

10.  rõhutab, et ettevõtetele pikaajalise rahastamiskindluse tagamine on muutunud keskseks konkurentsiteguriks; toonitab sellega seoses rahvusvaheliselt stabiilsete finantsturustruktuuride tähtsust; palub komisjonil tagada, et ta finantsturgude reguleerimisel ei tekitaks ettevõtetele tarbetut koormust;

11.  palub komisjonil kaaluda kõigist VKEdele ja/või ettevõtjatele mõeldud olemasolevatest abivahenditest, eelkõige COSME programmist kasusaajate ringi laiendamist keskmise suurusega pereettevõtetele;

12.  toonitab, et finantskriisi ja ebasoodsa majandustsükli tõttu on pereettevõtete paljud tegevusvaldkonnad alarahastatud ning et on oluline, et pereettevõtetel oleks avatud ja lihtne juurdepääs alternatiivsetele rahastamisallikatele;

13.  märgib sellega seoses, kui tähtis on soodustada alternatiivseid pereettevõtetele laenu andmise vorme, nt krediidiühistuid;

Probleemid

14.  märgib, et 35 % ettevõtetest, kes ei investeeri välisturgudele, ei tee seda sellepärast, et nad ei tunne välisturgusid ega oma rahvusvaheliseks muutumise kogemusi; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles jagama eelkõige väiksematele pereettevõtetele VKEde rahvusvahelistumise portaali ja Euroopa klastrite koostööplatvormi (ECCP) kaudu teavet äritegevuse rahvusvaheliseks muutmise võimaluste kohta ning tagama neile paremad võimalused kogemuste ja parimate tavade vahetamiseks, muu hulgas võimalused jõuda rahvusvahelisele tasandile interneti kaudu; ühtlasi kutsub liikmesriike üles pakkuma ettevõtetele, kes kavandavad rahvusvahelisi investeeringuid, tugiteenuseid näiteks teabe jagamise või ka ekspordikrediidi garantiide näol, kõrvaldama kaubandustõkked ning edendama ettevõtlust ja pereettevõtluskultuuri käsitlevat erikoolitust;

15.  märgib, et pereettevõtete ulatuslikum rahvusvaheliseks muutumine pakub rohkem võimalusi majanduskasvuks ja arvukamate töökohtade loomiseks; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles andma väikestele pereettevõtetele abi, mis võimaldaks neil digitaaltaristut paremini ära kasutada;

16.  nendib, et maksu-, õigus- ja halduskeskkonna, milles pereettevõtted (ja omanike juhitud ettevõtted) tegutsevad, kujundab äriühingu- ja eraõiguse koosmõju;

17.  märgib, et 87 % pereettevõtjatest on veendunud, et üks edu põhitegureid on kontrolli säilitamine ettevõtte üle(5); märgib, et komisjoni tegevuskava „Ettevõtlus 2020”(6) kohaselt on pereettevõtete suurim võimalik probleem ettevõtte omandiõiguse ja juhtimise üleminek ühelt põlvkonnalt teisele;

18.  märgib, et väikeste ja keskmise suurusega pereettevõtete pidev probleem on vajadus teha uuendusi ning värvata õigeid oskusi ja võimekusi; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles looma väiksematele pereettevõtetele stiimuleid laienemisega seotud riskide võtmiseks, töötajate koolitamiseks ja väljastpoolt teadmiste hankimiseks;

19.  kutsub liikmesriike üles lihtsustama oma haldustoiminguid ja maksusüsteeme, võttes eelkõige arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ja pereettevõtete konkreetseid probleeme;

20.  nõuab tungivalt komisjonilt ja liikmesriikidelt meetmeid digitaalse ettevõtluse ja digitaalsete oskuste arendamiseks, et pereettevõtted saaksid digitaaltehnoloogiatest võimalikult palju kasu;

21.  kutsub seepärast liikmesriike üles parandama pereettevõtete omandiõiguse ülemineku õigusraamistiku ning looma selle tarvis eraldi rahastamisvahendid, mille abil vältida likviidsusprobleeme, et tagada pereettevõtete püsimajäämine ja ära hoida nende sundmüüki; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama pereettevõtetele suunatud erikoolitust ettevõtete üleandmise, juhtimisstruktuuride ning omandi- ja innovatsioonistrateegiate vallas eelkõige riikides, kus pereettevõtlus ei ole ajaloolistel põhjustel eriti levinud, kuna selline koolitus soodustaks nende pikaajalist edukust, eriti ettevõtete üleandmise mõttes;

22.  toonitab selle vajalikkust, et pereettevõtetel oleks otsene side koolitustegevustega, mis tagaks neile katkematu teabe hea ärijuhtimise uusimatest tavadest; sellega seoses rõhutab, et pereettevõtted annavad suure panuse kutseharidusreformide õnnestumisse ja praktikakohtade arvu suurendamisse; märgib, et hästi toimiv kutseharidussüsteem võiks pikemas plaanis leevendada kvalifitseeritud tööjõu puudust ja noorte tööpuudust; juhib tähelepanu sellele, et komisjon ja liikmesriigid peaksid edendama parimate tavade vahetamist selle kohta, kuidas kutseharidussüsteemi kaudu luua pereettevõtetele võimalikult hea keskkond praktikavõimalustesse investeerimiseks;

23.  märgib vajadust tegeleda ka pereettevõtete muude probleemidega, näiteks raskustega oskustööjõu leidmisel ja hoidmisel, ning seda, kui tähtis on tugevdada ettevõtlusharidust ja spetsiaalselt pereettevõtetele suunatud juhtimiskoolitust;

24.  juhib tähelepanu ELi rahastatavate koolituskavade tähtsusele väikeettevõtjate jaoks, kuna need aitavad pereettevõtete omanikel kohandada oma ettevõtteid kiiresti muutuva keskkonnaga, millele avaldab mõju üha ulatuslikum globaalne majandusintegratsioon, uute tehnoloogiate esilekerkimine ning madala CO2-heitega ja keskkonnasäästlikuma majanduse tähtsustamine;

25.  märgib, et ettevõtluse edendamine koolides ja muudes haridusasutustes on ettevõtlikuma mõttelaadi arendamise jaoks otsustava tähtsusega; lisaks märgib, et pakutav õpe peaks hõlmama selliseid pereettevõtlusega seotud probleeme nagu omandiküsimused, ettevõtte üleandmine ja perekonna juhtimisaspektid, samuti üldisema iseloomuga teavet, näiteks innovatsiooni kui äritegevuse uuendamise vahendi tähtsuse kohta;

26.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid arvesse pereliikmete poolt ja ka pereettevõtetes tehtavat ametlikku ja mitteametlikku juhu- ja n-ö nähtamatut tööd, ning soovitab liikmesriikidel luua selleks selge õigusraamistiku;

27.  rõhutab, et pereettevõtete panust innovatsiooni saaks suurendada sellega, kui edendada nende osalemist avaliku ja erasektori partnerlustes ja klastrites ning tugevdada nende koostööd teadusasutustega;

Tulevikuperspektiivid

28.  kutsub komisjoni üles parema õigusloome kontekstis analüüsima pereettevõtteid mõjutavaid kehtivaid õigusakte, et välja selgitada probleemid ja ettevõtete kasvu takistavad tegurid;

29.  kutsub komisjoni üles tellima regulaarseid ja piisavalt rahastatud uuringuid, milles analüüsitakse seda, kui tähtis on ettevõtte edukuse ja püsimajäämise jaoks selle omandiline kuuluvus, tuuakse välja pereettevõtetele spetsiifilised probleemid ning esitatakse Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele koostöös Eurostatiga välja töötatud statistiliselt rakendatav üleeuroopaline pereettevõtte määratlus, mille juures võetakse arvesse liikmesriikide erisusi; lisaks palub komisjonil koguda nn väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete andmete rakkerühma abiga sellisel hulgal andmeid, sealhulgas kõigi liikmesriikide pereettevõtete kohta, et need võimaldaksid võrrelda eri suurusega pereettevõtete olukorda ja vajadusi ning võrrelda neid muude ettevõtetega, edendada teavet ning oskusteabe ja heade tavade vahetamist kogu ELi ulatuses, näiteks luues selleks komisjoni juurde pereettevõtluse kontaktpunkti ja kasutades võimalikult hästi ära selliste programmide nagu „Erasmus noortele ettevõtjatele” võimalusi, ning võimaldada rohkem sihtotstarbelist abi;

30.  palub komisjonil koostada mõjuhinnangu selle kohta, mil määral oleks võimalik laiendada 2003. aastast pärinevat üleeuroopalist VKEde määratlust, nii et see hõlmaks puhtkvantitatiivsete kriteeriumide kõrval ka kvalitatiivseid kriteeriumeid, sealhulgas: ettevõtte omandivormi (omandiline kuuluvus, kontroll ja juhtimine on omavahel seotud); asjaolu, et perekond peab katma kõik pereettevõtte riskid ja täitma kõik selle kohustused; ettevõtte sotsiaalset vastutust; ning üldisemalt äriühingu juhtimise isikulist aspekti, ka seoses töötajate osalemisega äritegevuse juhtimises; ning seda, millist mõju see võiks pereettevõtetele avaldada näiteks seoses riigiabi ja selliste ettevõtete abikõlblikkusega;

31.  kutsub komisjoni üles seniks õigusaktide mõjuhinnangute ühe osana (seoses näiteks omandit, juhtimisstruktuuri või eraelu puutumatust käsitlevate poliitikameetmetega) koostama VKE-testile tugineva pereettevõtte testi, hindama selle teostatavust, ning kui tulemus osutub positiivseks, siis selle võimalikult kiiresti kasutusele võtma, et saaks juba ette hinnata teatavate õigusaktide mõju pereettevõtetele ja sellega vältida nende jaoks asjatut bürokraatiat ja koormavaid tõkkeid, ning kõige selle juures tuleks veel eriti arvesse võtta äriühinguõiguse ja eraõiguse koosmõju;

32.  märgib, et erinevused näiteks maksualastes õigusaktides, toetuskavades või Euroopa õigusaktide rakendamises naaberriikides võivad põhjustada piirialadel probleeme ettevõtete, näiteks pereettevõtete jaoks; kutsub seetõttu liikmesriike üles kavandatud riiklikke õigusakte ja Euroopa õigusaktide rakendamise kavandatud meetodit läbi vaatama, et teha kindlaks nende mõju piirialadel tegutsevatele ettevõtetele, näiteks pereettevõtetele;

33.  kutsub komisjoni üles moodustama, koos vastava pädevuse määratlemisega, institutsioonisisest alalist töörühma, kes tegeleb eraldi pereettevõtete vajaduste ja eripäradega, annab korrapäraselt aru Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele, edendab parimate tavade vahetamist liikmesriikide pereettevõtete organisatsioonide vahel, levitab suuniseid ja standardtekste ning pakub lahendusi pereettevõtete spetsiifilistele probleemidele; palub ka komisjonil luua ettevõtjate jaoks ühtse kontaktpunkti, mis ühendaks Euroopa tasandil pereettevõtteid ja nende huvirühmi ning abistaks neid konkreetsetes küsimustes, eriti seoses üleeuroopaliste õigusaktidega ja juurdepääsuga ELi rahastamisele;

34.  juhib tähelepanu naiste ettevõtjarollile pereettevõtetes; palub, et komisjon koostaks uuringu naiste tegutsemisest Euroopa pereettevõtetes ning hindaks, milliseid võimalusi need ettevõtted pakuvad naiste mõjuvõimu suurendamiseks, võrdsete võimaluste tagamiseks ning töö- ja eraelu tasakaalustamiseks; rõhutab vajadust kaitsta pereettevõtetes naiste meestega võrdset õigust ettevõtte omanikuks saada, edendades soolise võrdõiguslikkuse kultuuri, milles väärtustatakse naiste ettevõtlustegevust pereettevõtetes, sealhulgas ettevõtte juhina; rõhutab ka, et pereettevõtted peaksid järgima töötajate sotsiaalkindlustust, pensionimakseid ja tööohutusnõudeid käsitlevaid õigusnorme;

35.  tuletab liikmesriikidele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele meelde, kui tähtis on pakkuda piisaval määral kvaliteetseid ja vastuvõetava hinnaga hoolekandeteenuseid lastele, eakatele ja teistele ülalpeetavatele, maksusoodustusi ettevõtetele ja muid hüvitisi, mis aitaks naistel ja meestel, kes tegutsevad kas palgatöötajate, üksiküritajate või pereettevõtte juhtidena, tasakaalustada perekondlikke ja töökohustusi;

36.  rõhutab, et on vaja eraldi ja korralikult tasustatud ema-, isa- ja vanemapuhkust, mis vastaksid töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja erasektori tööandjate vajadustele;

37.  palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada Euroopa naisettevõtluse saadikute võrgustikku ja Euroopa juhendajate võrgustikku naisettevõtjate toetuseks, et suurendada nende võrgustike tuntust;

38.  märgib, et maaomandi tõttu on peretalud äärmiselt tugevalt seotud oma asukohaga; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles kandma eelkõige hoolt selle eest, et niisuguste peretalude püsimajäämist ei ohustataks ülemäärase bürokraatiaga; juhib tähelepanu naiste tähtsusele peretaludes ning kutsub liikmesriike üles edendama konkreetselt naispõllumajandustootjatele suunatud ettevõtluskoolitust, et naiste otsene osalemine põllumajanduslikes pereettevõtetes oleks veelgi tõhusam;

39.  palub, et komisjon püüaks tugevdada kogu ELis ettevõtlikkust, pidades silmas pereettevõtete tähtsust ELi majanduses, ning looks tipptasemel ettevõtlust soodustava keskkonna;

40.  palub komisjonil kiiresti koostada teatis, milles analüüsitakse pereettevõtete rolli eesmärgiga suurendada 2020. aastaks Euroopa majanduse konkurentsivõimet ja majanduskasvu, ning koostada tegevuskava, milles loetletakse meetmed, millega saaks ELis soodustada pereettevõtete majanduskeskkonda ja nende arengut, tõsta teadlikkust pereettevõtetele omastest lahendamist vajavatest probleemidest ning parandada nende konkurentsi-, rahvusvahelistumise ja töökohtade loomise võimet;

o
o   o

41.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0036.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0032.
(3) http://ec.europa.eu/justice/gender-equality/files/gender_pay_gap/140319_gpg_et.pdf
(4) Komisjoni eksperdirühma lõppraport „ÜLEVAADE PEREETTEVÕTETELE OLULISTEST KÜSIMUSTEST”
(5) Euroopa pereettevõtete baromeeter, juuni 2014.
(6) COM(2012)0795.


Teadusuuringud ja innovatsioon meremajanduses töökohtade ja majanduskasvu loomise eesmärgil
PDF 214kWORD 106k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta resolutsioon teadusuuringute ja innovatsiooni potentsiaali vabastamise kohta meremajanduses töökohtade ja majanduskasvu loomise eesmärgil (2014/2240(INI))
P8_TA(2015)0291A8-0214/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 8. mai 2014. aasta teatist „Innovatsioon meremajanduses: merede ja ookeanide potentsiaali kasutamine töökohtade loomiseks ja majanduskasvu edendamiseks” (COM(2014)0254),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiivi 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv)(2),

–  võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus Innovaatiline liit” (COM(2010)0546),

–  võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2007. aasta teatist „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika” COM(2007)0575,

–  võttes arvesse 8. oktoobri 2012. aasta Limassoli avaldust, milles käsitletakse mere- ja merendusalast tegevuskava majanduskasvu ja töökohtade heaks,

–  võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2012. aasta teatist „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas” (COM(2012)0494),

–  võttes arvesse komisjoni 13. mai 2013. aasta teatist „Atlandi ookeani piirkonna merestrateegia tegevuskava. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu tagamine” COM(2013)0279,

–  võttes arvesse komisjoni 29. augusti 2012. aasta rohelist raamatut „Merealased teadmised 2020: merepõhja kaardistamisest ookeaniprognooside koostamiseni” (COM(2012)0473),

–  võttes arvesse oma 2. juuli 2013. aasta resolutsiooni sinise majanduskasvu – jätkusuutliku majanduskasvu soodustamise kohta ELi merendussektoris, meretranspordis ja turismisektoris(3),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni merealaste teadmiste 2020 ja merepõhja parema kaardistamise kohta säästva kalapüügi edendamiseks(4),

–  võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika erimeetmete kohta naiste rolli edendamiseks(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020” aastateks 2014–2020 ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1982/2006/EÜ(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1292/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 294/2008, millega asutatakse Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta otsust nr 1312/2013/EL Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT) strateegilise innovatsioonikava kohta: EIT panus innovaatilisemasse Euroopasse(8),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. oktoobri 2014. aasta arvamust teatise „Innovatsioon meremajanduses: merede ja ookeanide potentsiaali kasutamine töökohtade loomiseks ja majanduskasvu edendamiseks” kohta(9),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 3. detsembri 2014. aasta arvamust teatise „Innovatsioon meremajanduses: merede ja ookeanide potentsiaali kasutamine töökohtade loomiseks ja majanduskasvu edendamiseks” kohta(10),

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2014. aasta teatist „Euroopa ranniku- ja mereturismi majanduskasvu ja töökohtade strateegia” (COM(2014)0086),

–  võttes arvesse konkurentsivõime nõukogu 4. detsembri 2014. aasta järeldusi „Turismi edendamine Euroopa kultuuri-, loodus- ja merepärandi parema esiletoomise abil”,

–  võttes arvesse 20.–22. juunil 2012 Rio de Janeiros (Brasiilia) toimunud ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsil (Rio+20) vastu võetud lõppdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi (A8-0214/2015),

A.  arvestades, et meremajanduse mõiste hõlmab väga erinevaid merede ja ookeanidega seotud majandussektoreid, mis võivad olla traditsioonilised või väljakujunenud ja alles esile kerkivad, nagu kalandus, vesiviljelus, mere- ja jõetransport, sadamad ja logistika, turism, lõbusõit ja ristlus, laevaehitus ja -remont, mererajatised ja rannikukaitse, avamere mineraalide geoloogiline luure ja hõlvamine, avamere tuuleenergia ja mereenergia kasutamine ning biotehnoloogia;

B.  arvestades, et meremajanduse areng peaks keskenduma säästvale majandustegevusele, mis rahuldab praeguste ja tulevaste põlvkondade vajadused ning loob ühiskonnas heaolu;

C.  arvestades, et meremajanduse arendamine nõuab teadusuuringute ja innovatsiooni lähtealuseks olevate teaduslike teadmiste kindlat integreerimist, ning arvestades, et meremajandusega on seotud väga erinevad teadus- ja tehnoloogiavaldkonnad;

D.  arvestades, et loodusliku merekeskkonna kaitsel ja säilitamisel on põhjapanev tähtsus meremajanduse säilitamise, toetamise ja arendamise seisukohast ning lisaks on elujõulised mereökosüsteemid mere- ja ookeaniressursside kasutamise eeltingimus; arvestades, et innovatsioon ja jätkusuutlikkus peaksid olema meremajanduse tugisambad majanduskasvu ja töökohtade loomisel;

E.  arvestades, et andmed, teave ja teadmised merede ja ookeanide, nende ressursside ja bioloogilise mitmekesisuse kohta, nende vastastikuse mõju kohta inimtegevusega ning nii praeguse kui ka alles kujuneva inimtegevuse keskkonna- ja kumulatiivse mõju kohta on vägagi lünklikud, ning arvestades, et need ebapiisavad teadmised pärsivad oluliselt nimetatud ressursside säästvat kasutamist, takistavad innovatsiooni ning piiravad merede ja ookeanide täielikku potentsiaali maailma kasvava elanikkonna kontekstis, kui meie meresid ja ookeane kasutatakse aina enam toidu, ruumi, energia ja mineraalidega seotud vajadusteks, mistõttu on vajalik süsteemsem lähenemisviis nende jätkusuutlikuks kasutamiseks;

F.  arvestades, et mereökosüsteemid on haavatavad bioloogilise mitmekesisuse koondumispaigad, mis on inimtegevuse suhtes tundlikud, ning et aina olulisemaks on muutumas täpse teabe saamine ja jagamine elupaigatüüpide asukoha ja ulatuse kohta tundlike piirkondade usaldusväärse haldamise, arengu ja kaitse toetamiseks;

G.  arvestades, et meremajanduse innovatsiooni edukust ei takista mitte ainult teaduslikes teadmistes esinevad puudujäägid, mida ülikoolid, ettevõtted ja teadusasutused püüavad lahendada tipptasemel teaduse abil, vaid oluline roll on ka avaliku ja erasektori vahenditest rahastamise takistustel;

H.  arvestades, et mereressursside kasutamise võimalused säästvate taastuvate energiaallikate arendamiseks võivad oluliselt toetada ELi energiajulgeoleku strateegiat, kui need vähendavad liikmesriikide sõltuvust ELi-välistest energiaallikatest;

I.  arvestades, et meremajanduse säästev arendamine võib tugevalt võimendada majanduskasvu, majanduslikku arengut ja töökohtade loomist eelkõige rannikuäärsetes ja äärepoolseimates piirkondades ning saareriikides, võttes seejuures arvesse iga geograafilise piirkonna konkreetseid ja erinevaid vajadusi ning erisusi;

J.  arvestades, et suuremad investeeringud merede ja ookeanidega seotud teadus- ja uuendustegevusse võivad olla kasulik vahend majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide toetamiseks, võideldes liikmesriikidevahelise asümmeetria ja kasvava ebavõrdsusega ning tugevdades ELi positsiooni maailmas merenduspoliitika ja meremajanduse valdkonnas (näiteks keskkonnatehnoloogia eksportimise teel), võttes arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) ja pereettevõtete tähtsust innovatsiooni ja töökohtade puhul;

K.  arvestades, et meremajanduse tegevuses tuleb arvesse võtta erinevaid asjakohaseid pädevustasandeid, täpsemalt rahvusvahelist, Euroopa ja liikmesriikide tasandit; arvestades, et valdkondlikud prioriteedid meremajanduse arendamiseks võivad olla liikmesriigiti erinevad, olenevalt ühelt poolt vastavast traditsiooniliste või väljakujunenud sektorite arenguloost ja teiselt poolt igas liikmesriigis olemasolevatest vahenditest ja esilekerkivate sektorite arengupotentsiaalist;

L.  arvestades, et innovatsiooni võimaluste kasutamine meremajanduses vajab oskustega, haritud ja piisavalt koolitatud tööjõudu; arvestades, et praegune oskuste nappuse probleem tuleb lahendada;

M.  arvestades, et meremajanduse potentsiaali ärakasutamise sildi all ei tohi meredel ja ookeanidel rakendada ressursside jätkusuutmatu kasutamise viise ja kasvumudeleid, mis on juba osutunud jätkusuutmatuks, ning arvestades, et mere- ja ookeaniressursside kasutamisel tuleb rangelt arvestada vajadusega tagada nende nõuetekohane majandamine ja säilitamine, muutmata mereökosüsteemide tasakaalu ja taastades halvenenud seisus mereökosüsteemid, näiteks kasutades uuenduslikke võtteid võitluseks merereostusega, eriti üha suurenevates kogustes plastjäätmete, plastglomeraatide ja lagunevate plastmikroosakestega, ning võttes jäätmed ringlusse ressursse kahandamata;

N.  arvestades, et arvukaid ranniku- ja merealade keskkonnajuhtimisvahendeid toetavad keskkonda säästval viisil merepõhja kaardistamine, sealhulgas seireuuringute kavandamine selliste piirkondade tuvastamiseks, mis võivad toetada konkreetseid huvipakkuvaid elupaiku, või teabe pakkumine abiks avamere projektide asukoha määramisel ja kavandamisel, nagu muulide ja jahisadamate arendamine, rannikualade kaitserajatised, avamere tuulepargid ja maaparandustööd;

O.  arvestades, et vastavalt Lissaboni lepingu artiklile 190 ja Rio+20 deklaratsioonile peaks ettevaatuspõhimõte ja ökosüsteemil põhinev lähenemisviis olema iga merekeskkonda mõjutava tegevuse juhtimise keskmes;

P.  arvestades, et EL on koostanud rea programme ja suuniseid, mis moodustavad meremajandusega seotud tegevuse ja innovatsiooni raamistiku; arvestades, et selle raamistiku hindamisel tuleks lähtuda selle praktilisest kasulikkusest meremajanduse arendamiseks tehtavate liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike asutuste jõupingutuste toetamisel;

Q.  arvestades, et uue säästva meremajanduse toetamine ja arendamine peab olema osa ELi arengu- ja välispoliitikast ning Vahemere Liidu poliitikast ning Vahemere-äärseid Aafrika riike, India ookeanis asuvaid Ida-Aafrika saareriike ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna majanduspartnerluslepingu riike tuleb käsitada partneritena säästva meremajanduse loomiseks jõupingutuste tegemisel;

R.  arvestades, et meremajanduse potentsiaali ja selle realiseerimise üle peetavatel aruteludel on hädavajalikud sidusrühmad ranniku- ja saarte kogukonnad ning kohalikud ja piirkondlikud asutused;

S.  arvestades, et rannikualadel on eriomased tunnused, mis eraldavad neid ning määravad nende arenguvõimalused keskpika ja pika aja jooksul;

T.  arvestades, et Euroopa mered ja ookeanid on väga mitmekesised, varieerudes Atlandi ookeani sügavikest Iirimaa lähedal kuni Musta mere sügavikeni Rumeenia lähedal ning Arktika külmadest vetest Vahemere soojade veteni;

U.  arvestades, et turism moodustab 5 % ELi SKPst ning annab 12 miljonit töökohta ja tegevust 2,2 miljonile ettevõttele; arvestades, et kultuuriturism moodustab peaaegu 40 % üleeuroopalisest turismist; arvestades, et mere- ja rannikuturism moodustab ühe kolmandiku kogu turismitegevusest Euroopas, andes tööd 3,2 miljonile töötajale;

V.  arvestades, et hinnangute kohaselt tuleb praegu 3–5 % ELi SKPst kogu merendussektorist, mis annab tööd ligikaudu 5,6 miljonile inimesele ja toodab Euroopa majandusele 495 miljardit eurot;

W.  arvestades, et praegu ollakse seisukohal, et molekulide arv meres on tunduvalt suurem kui maismaal ning et see kujutab endast tohutut potentsiaali teadusuuringute läbiviimiseks tervishoiu-, kosmeetikatööstuse ja biotehnoloogia valdkonnas;

X.  arvestades, et integreeritud merenduspoliitika toimib meremajanduse tegevuse tugeva võimendajana, eriti siis, kui püütakse leida integreeritud lahendus kõikide Euroopa merede ees praegu seisvatele probleemidele;

Y.  arvestades, et kalanduse arengu töörühmad osutusid eelmise ühise kalanduspoliitika raames väga vajalikeks vahenditeks tööhõive ja jõukuse ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse loomisel ning otsuste tegemisel ja aktiivsel tegutsemisel oma valdkonna edasiarendamisel;

1.  võtab teadmiseks komisjoni teatise „Innovatsioon meremajanduses: merede ja ookeanide potentsiaali kasutamine töökohtade loomiseks ja majanduskasvu edendamiseks”; märgib, et teatise ulatus on piiratud ja ei hõlma kõiki meremajandust moodustavaid sektoreid; kutsub komisjoni üles võtma omaks integreeritud ja ulatuslikum lähenemisviis, mis hõlmab väljakutseid, mis on seotud innovatsiooni ja töökohtade loomisega erinevates üksteist vastastikku mõjutavates valdkondades;

2.  on arvamusel, et meremajandus tuleks määratleda konkreetselt ja hõlmavalt, nii et haarataks kõik merede, ookeanide, rannikualade ökosüsteemide, ühendatud sisemaa ja rannikualadega seotud valdkondlikud ja valdkondadevahelised tegevused, sealhulgas otsese ja kaudse toetuse vormid; juhib tähelepanu innovatsiooni olulisusele kõigi nende traditsiooniliste ja ka alles arenevate tegevuste puhul;

3.  pooldab vajadust meremajanduses tegevuse strateegilise kavandamise, rahastamise otseste meetodite, prioriteetide eesmärgiks seadmise ja tegevuskava järele, et anda sellele sektorile aastaks 2020 hoogu, sealhulgas konkreetsed ideed koostöömehhanismide ja infrastruktuuri investeerimise kohta;

4.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid viiksid läbi oma olemasolevate meremajandustegevuste analüüsi ja kvantifitseeriksid nende ulatuse, ning nõuab sellise strateegia väljatöötamist, mis peaks koondama algatused kõigis merendusega seotud sektorites; kutsub komisjoni üles loendama arvukaid meremajandusega seotud projekte, mida ta on varem rahastanud, ning käivitama ulatusliku uuringu meremajanduse tähtsuse ja osakaalu kohta;

5.  rõhutab, et mered ja ookeanid on juba suure inimtegevusest tingitud surve all ning kannatavad sellega seotud tagajärgede all (saastatus, keskkonna muutumine ja kliimamuutused, ressursside liigkasutus, ülepüük jne), kuid siiski säilitavad mered ja ookeanid olulisi ökosüsteemi reserve, mis on ligipääsmatud ja seega puutumatud; on arvamusel, et seetõttu peaks meremajandus kaaluma merede ja ookeanide ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, vastupidavuse ja tootlikkuse kaitsmist, taastamist ja säilitamist, sealhulgas mere bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi toimimisega seotud teenused; on arvamusel, et ettevaatuspõhimõte ja ökosüsteemil põhinev lähenemisviis peaksid olema meremajanduses kesksel kohal;

6.  rõhutab uue tehnoloogia olulist rolli võitluses mereökosüsteemide seisundi halvenemise vastu ning rõhutab meremajanduse ja keskkonnasäästliku majanduse tihedaid seoseid, eelkõige seoses merede puhastamise uuenduslike meetoditega, sealhulgas keskkonda kahjustava plasti kulutõhusa ringlussevõtuga;

7.  juhib tähelepanu sellele, et merede ja ookeanide, sealhulgas merepõhja ja mereelustiku parem tundmine ning keskkonnamõju hindamine võimaldab mereressursse säästlikult kasutada, täiustades ELi erinevate merenduspoliitika meetmete teaduslikke aluseid;

8.  kutsub komisjoni üles hindama tihedas koostöös liikmesriikidega (pärast eespool nimetatud teadusliku analüüsi ja loenduse läbiviimist) meremajanduses peituva jätkusuutliku majanduskasvu, arengu ja töökohtade loomise potentsiaali realiseerimiseks vajalikke rahalisi vajadusi (valdkondade, piirkondade, riikide ja Euroopa tasandil), pöörates erilist tähelepanu piirkondadele, mis sõltuvad väga olulisel määral kalandusest, ning võttes eriti arvesse idufirmasid, VKEsid ja pereettevõtteid;

9.  rõhutab, et meremajanduse säästev arendamine nõuab rohkem investeeringuid teadmistesse ja teadusuuringutesse; taunib lühi- ja pikaajalist mõju, mida teadus- ja arendustegevusse tehtavate riiklike investeeringute kärped avaldavad riiklikele teadusprogrammidele; on seisukohal, et selleks, et parandada arusaamist merekeskkonnast ja selle majanduslikust potentsiaalist, peavad EL ja liikmesriigid tagama kindla, pideva ja pikaajaliselt prognoositava rahastamise, ohustamata seejuures juba olemasolevate ja käimasolevate programmide rahastamist;

10.  nõuab tungivalt, et komisjon edendaks perioodiliste ajakohastatud teaduslike andmete hankimist merepopulatsioonide seisukorra kohta ELi vetes ja nendest väljaspool koostöös teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega; kordab, et mere- ja merendusuuringud on olemuselt mitut valdkonda hõlmavad, ning rõhutab, kui tähtis on toetada läbivat lähenemisviisi, mis hõlmaks mere- ja merendusuuringute eri sektoreid ja valdkondi;

11.  nõuab tungivalt, et kehtestataks selged eesmärgid ja ajavahemikud, et muuta nii merepõhja, veesammast kui ka elusressursse käsitlevad andmed läbipaistvaks, kergemini kättesaadavaks ning täielikult koostalitlusvõimeliseks ja ühtlustatuks; nõuab, et innovatsiooni edendamiseks antaks üldsusele teavet merede ja ookeanide kohta, tagades seejuures, et rahalisi vahendeid ei raisata ja projekte ei dubleerita; on arvamusel, et investeeringud andmete kogumise projektidesse aitavad samuti suurendada tootlikkust ja innovatsiooni;

12.  nõuab, et avaliku sektori vahenditest rahastatud uuringute tulemused tehtaks mitteärilisel eesmärgil üldkasutatavaks (kaitstes liikmesriikidele strateegiliselt tähtsaid andmeid) ning et see põhimõte oleks kohustuslik ELi teadusprogrammides osalevatele partneritele; nõuab avatud juurdepääsu andmist kõnealuste uuringute tulemusi toetavatele andmetele; nõuab ELi algatust, millega julgustataks merendussektori eraettevõtjaid jagama majanduslikult mittetundlikke andmeid teadusuuringute eesmärgil, ning nõuab tungivalt, et komisjon looks võimalikult kiiresti programmi „Horisont 2020” uuringutega seotud teabe platvormi;

13.  nõuab, et Euroopa merevaatlus- ja andmevõrgu projekt hõlmaks inimmõju käsitlevas osas sõnaselgelt kumulatiivset mõju, mereprahti, meremüra ja lahustuvaid sisesekretsioonisüsteemi kahjustajaid käsitlevate andmete uurimist;

14.  lükkab tagasi komisjoni kavandatud kärped teadusuuringute raamprogrammi „Horisont 2020” eelarves;

15.  nõuab tungivalt, et komisjon hindaks korrapäraselt programmi „Horisont 2020” rakendamist meremajandusega seotud sektorites ning avalikustaks tulemused; toetab meretööstuse jaoks eripartnerluse loomist programmi „Horisont 2020” raames ning nõuab selle lisamist programmi „Horisont 2020” 2016.–2017. aasta tööprogrammi; on arvamusel, et suuremaid jõupingutusi tuleks teha sideme tugevdamiseks teadustegevuse ja tööstuse vahel uute toodete ja protsesside väljatöötamisel ning majanduskasvu ja töökohtade loomisel;

16.  juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikidel ja piirkondlikel asutustel on täita tähtis roll meremajanduse arendamisel, ning ergutab komisjoni toetama ja edendama kõiki koostöövorme liikmesriikide ja piirkondlike asutuste vahel (tegeledes selle valdkonna praeguste puudujääkidega), näiteks ühise kavandamise algatusi, kaasates seejuures ka merendusklastrid, kalandussektori ja kohalikud kogukonnad; rõhutab, et tähtis osa on makropiirkondlikel strateegiatel kui ühiste probleemidega tegelemise ja ühiste võimaluste kasutamise viisil (nt ELi strateegia Aadria ja Joonia mere piirkonnas), ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama toetumist edukatele piirkondlikele uurimisprojektidele (nt BONUS);

17.  nõuab liikmesriikidevahelist koostööd ja partnerlussuhteid, et aidata kaasa ELi ja riiklikest vahenditest rahastamise tõhusamale suunamisele; rõhutab, et prioriteetide eesmärgiks seadmisel tuleks võtta arvesse rahastamise otsest mõju meremajandusele ja rahastamise otsest panust meremajandusse;

18.  tõstab esile liikmesriikide huvi laiendada koostööd Vahemere lõunakaldal asuvate riikidega ning palub liikmesriikidel kaaluda meremajandust koostöö lisavaldkonnana; ergutab koostöövorme kolmandate riikidega (nt Vahemere Liit, Musta Mere Majanduskoostöö Organisatsioon) ning kutsub komisjoni üles lisama jätkusuutliku meremajanduse arendamise toetamist ELi arengupoliitika eesmärkide hulka;

19.  palub komisjonil luua soodsad regulatiivsed ja õiguslikud tingimused meremajanduses taastuvenergiasse investeerimiseks ning esitada selge ja stabiilne raamistik nende teadusuuringute, ettevõtete ja valitsuste toetamiseks, mis võimaldavad suurendada investeeringuid uuenduslikesse projektidesse taastuvenergia arendamiseks;

20.  rõhutab, et Euroopa ookeanid ja mered on väga mitmekesised ning seetõttu on oluline, et komisjon ei võtaks vastu lähenemisviisi, mis näeb ette kõigile sobiva ühe lahenduse; juhib tähelepanu vajadusele edendada meremajanduse eri sektorite integreeritud käsitlusviisi, mis tugineb ühistele põhimõtetele, nagu jätkusuutlikkus, tunnistab ja järgib eri piirkondade eripära ja vajadusi ning eri liikmesriikide prioriteete ning toetab liikmesriike nende prioriteetide arendamisel;

21.  kutsub komisjoni ja tema ameteid üles toetama liikmesriike riiklike ja piirkondlike meremajanduse arendamise strateegiate väljatöötamisel ja rakendamisel;

22.  juhib tähelepanu meremajanduse mõne kõige traditsioonilisema sektori (näiteks kalapüük ning laevaehitus ja -remont) negatiivsele arengule ja seisundi selgele halvenemisele, eriti piirkondades, kus need toimisid tõeliste ankruks olevate tegevusaladena, mis toetasid majandustegevust kas tootmisahela eelnevas või järgnevas etapis, lõid töökohti ja edendasid arengut; on seisukohal, et igasuguses ELi meremajandusstrateegias ei tohiks neid tegevusalasid ja piirkondi unustada ning tuleks esile tõsta innovatsioonipotentsiaal ja kasutada Euroopa oskusteavet (nt laevade moderniseerimine) selle languse tõusule pööramiseks;

23.  rõhutab mere- ja merendusuuringute tähtsust ning teadlaste, liikmesriikide ja piirkondade koostöö tugevdamise olulisust nendes valdkondades, et ületada lõhed liikmesriikide vahel ja geograafiline koondumine mõnedes piirkondades ning edendada rannikualade konkurentsivõimet ning kvaliteetsete ja püsivate kohalike töökohtade loomist;

24.  on arvamusel, et kogenud asjatundjate puudus eri teadus- ja tegevusvaldkondades – eelkõige puudutab see teadlasi, insenere, tehnikuid ja töölisi – on suur tõke, mis võib takistada meremajanduse potentsiaali täielikku realiseerimist; on arvamusel, et selline vajakajäämine on tihedalt seotud liikmesriikide kasvava kohustustest lahtiütlemise ja investeeringute vähendamisega teaduse ja hariduse valdkonnas, samuti olemasolevate asjatundjate puuduliku väärtustamisega, eriti nendes liikmesriikides, mis kannatasid majanduskriisi tõttu kõige rohkem, ning nõuab seepärast nende kahe suundumuse kiiret ümberpööramist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja piirkondlikud asutused investeeriksid meremajanduse kasvu ambitsioonikasse sotsiaalmõõtmesse ja merendusvaldkonna oskustesse, et edendada koolitust ja noorte juurdepääsu merendusvaldkonna elukutsetele; palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada nii kõrgharidust kui ka kutsehariduse ja kutsealase täiendõppe programme ning tagada meremajanduse perspektiivide lisamine nendesse programmidesse;

25.  innustab liikmesriike, piirkondlikke asutusi, haridusasutusi ja tööstust kooskõlastama, looma koostoimet ning selgitama välja valdkondadevahelised teadusuuringute küsimused meremajanduses, et edendada koolitust ja noorte juurdepääsu merendusvaldkonna elukutsetele;

26.  on seisukohal, et meremajanduse nõuetekohane väljaarendamine eeldab sellega seotud elukutsete väärikust ning meremeestele õigustega, sealhulgas tervise- ja ohutusalaste õigustega kvaliteetsete töökohtade loomist, samuti on vaja teadlikkust nendest õigustest, et tagada sektori jätkuv ligitõmbavus; on lisaks arvamusel, et kuna meremajanduses on traditsiooniliselt domineerinud ja domineerivad suures osas ikka veel mehed, siis nüüd on ELil sobiv tunnistada, et praegu on ideaalne aeg meelitada sellesse majandusnišši naisi; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid integreeriksid soolise mõõtme kõikidesse meremajanduse arendamise etappidesse ning toetaksid ja suurendaksid naiste tegelikku osalemist meremajanduses;

27.  nõuab tungivalt, et komisjon toetaks töötajate õigusi ja tagaks ohutud töötingimused meremajanduse kõigis juba väljakujunenud ja alles esilekerkivates sektorites;

28.  palub komisjonil koguda ja analüüsida andmeid merendusalase karjääri kõigi tasandite kohta (õigusteadusest inseneriteaduse ja keskkonnajuhtimiseni, sukeldumisõpetajatest meremeeste ja merendusvaldkonna tehnikuteni) ning kasutada neid andmeid töövõimaluste uurimiseks eri tasanditel – traditsioonilistel, esilekerkivatel ja täiesti uutel tasanditel, mis võivad tekkida;

29.  kutsub komisjoni üles tegema kindlaks kõik Euroopa rahalised vahendid, mis on kättesaadavad meremajanduse tegevuste rahastamiseks, ja koondama need ühele ainsale kodanikele kättesaadavale platvormile; samuti kutsub komisjoni üles eraldama osa innovatsiooniks ja meremajanduse kasvuks ettenähtud vahenditest sihtotstarbeliselt alusuuringutele, teadus- ja arendustegevusele, koolitusele, töökohtade loomisele, ettevõtluse alustamisele, VKEdele, sotsiaalsetele ettevõtetele, ühistutele, haridusele ja väljaõppele, rannikualade vaesuse vähendamisele, biotehnoloogilisele arengule, transpordiühendustele, energiasüsteemide seotavusele, laevaehitusele ja -remondile, rannikualade ligipääsule lairibaühendusele, keskkonnakaitsele ning innovaatiliste toodete, teenuste ja protsesside müümisele;

30.  on arvamusel, et investeerimisel meremajandusse tuleks keskenduda muu hulgas piiratud ressurssidele mittetuginevale ökoinnovatsioonile, ressursitõhususele, ringmajandusele, looduskaitsele, mere- ja rannikukaitsele, kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele ning ressursside säästlikule kasutamisele (tagades, et nende kasutamismäär ei ületa pikas perspektiivis nende looduslikku taastekkimismäära); nõuab tungivalt, et komisjon lisaks need põhimõtted olemasolevatesse ja tulevastesse toetusprogrammidesse;

31.  nõuab innovatsiooni ergutamiseks, meremajanduse säästvaks arendamiseks ja töökohtade loomiseks asjakohase finantsraamistiku kehtestamist, mis võimaldab ühendada, koordineerida ja hõlbustada juurdepääsu olemasolevatele rahastamisvahenditele – struktuurifondidest rahastamine ja investeeringud (Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF), Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF), Ühtekuuluvusfond), teadusuuringute raamprogramm, meremajandusele keskenduva teadmis- ja innovaatikakogukonna võimalik loomine tulevikus, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI) jne; juhib tähelepanu sellele, et vahendid peaksid paremini kokku sobima eri sidusrühmade (avaliku sektori institutsioonid, kohalikud asutused, ettevõtjad, eriti VKEd, vabaühendused jt) vajadustega ning pakutavaid võimalusi tuleks laialdaselt reklaamida;

32.  väljendab sügavat kahetsust teatavates liikmesriikides ilmnenud viivituste pärast EMKFi kavandamisel;

33.  on seisukohal, et avaliku sektori investeeringutel on eriti mõnes liikmesriigis määrav tähtsus meremajanduse potentsiaali väljaarendamise ja täieliku ärakasutamise edendamisel, unustamata seejuures erainvesteeringute rolli; rõhutab, et meremajandusse investeerimine nõuab eri projektidele keskendumist, alates taristuprojektidest kuni erinevate väikesemahuliste investeeringuteni VKEdesse, mis vajavad täiendavat abi rahastamise leidmiseks;

34.  rõhutab, et avameremajandust toetavad maismaa tööstusharud on oluline lüli merendusalase innovatsiooni tagamisel, ning palub komisjonil pakkuda nendele maismaa tööstusharudele suuremat toetust;

35.  nõuab tungivalt, et komisjon toetaks liikmesriikide jõupingutusi aruka spetsialiseerumise strateegiate edendamisel eesmärgiga luua ja kasutada väärtusahelaid, mis on seotud meremajanduse paljude eri tegevustega; on seisukohal, et klastrite või hüperklastrite väljaarendamine tähendab, et liikmesriigid peavad täitma aktiivset rolli valdkondliku ja valdkonnaülese koostoime edendamisel; on arvamusel, et merendusuuringute ja -tehnoloogia arendamise strateegiaid võiks kõigepealt katsetada ning edaspidi kasutada neid parima tava näitena meremajanduses laiemalt;

36.  on seisukohal, et strateegiate, kavade ja programmide, nagu ka riikide eriseaduste rakendamine võib pakkuda meremajanduse arenguks soodsamat poliitilist ja institutsioonilist raamistikku eri liikmesriikides; rõhutab, et need strateegiad, kavad ja programmid koos riikide eriseadustega peavad kaasa aitama inimtegevuse ning mere- ja rannikukeskkonna harmoonilisele ja jätkusuutlikule vastasmõjule; rõhutab mereruumi planeerimise tähtsust merendustegevuse jätkusuutlikul ja kooskõlastatud arendamisel, võttes kõigi asjaomaste sektorite huve võrdsetel alustel arvesse, samuti maa- ja merealade koostoimet ning rannikualade integreeritud majandamist; tuletab meelde mereruumi planeerimise direktiivi, merestrateegia raamdirektiivi ja integreeritud merenduspoliitikat ELi ja merealade tasanditel;

37.  juhib tähelepanu riigiettevõtete või enamjaolt riigi kapitalil põhinevate ettevõtete tähtsusele sellistes valdkondades nagu kaubalaevandus, sadamahaldus, laevatööstus ning mere- ja rannikukaitserajatised; ei nõustu käsitusega, milles kaldutakse esikohale seadma ainult erasektorit, ning on seisukohal, et avaliku sektori tugevdamine ja ajakohastamine võib olla oluline tõukejõud meremajanduse elavdamiseks;

38.  on arvamusel, et meremajanduse säästva arengu tagamiseks tuleks ELi tasandil taotleda jõupingutuste ja pädevuste paremat integreerimist ja kooskõlastamist sidusate ja järjekindlate meetmetega; nõuab vajadust viia kokku asjaomased ametid ja hajutatud pädevused, mis on juba olemasoleval merenduspädevusega ametil, et tugevdada kooskõlastamist, koostööd ja toetust liikmesriikidele meremajanduse potentsiaali arendamisel ja täielikul ärakasutamisel;

39.  on seisukohal, et rannikuäärsed ja saarte kogukonnad peaksid täiel määral osalema kõigis meremajanduse arenguetappides, kuna see on oluline eeltingimus meremajanduse potentsiaali realiseerimiseks innovatsiooni, tööhõive, jõukuse ja säästva arengu seisukohast; tunnistab innovaatiliste lahenduste potentsiaali ja vajadust nende järele seoses ujuva linna laienemisega;

40.  tunnustab ranniku- ja saarekogukondade mitmekesisust ja eripära ning nõuab erakorraliste meetmete vastuvõtmist, et edendada tulemuslikult nende piirkondade meremajanduse arengut, kõrvaldades investeerimistakistused ja luues majanduskasvuks soodsad tingimused;

Sektoripõhised lähenemisviisid

41.  nõuab aktiivsemat toetust kalandussektori ja kalandustoodete töötlemise ajakohastamisele ja säästvale arendamisele, et luua suuremat lisaväärtust, pannes rõhku väikesemahulisele kalapüügile ning püüdes muuta kalapüügivahendid selektiivsemaks, vähendada energiatarbimist ja kalapüügi keskkonnamõju, pakkudes ühtlasi tõhusamaid viise võitluseks ebaseadusliku, reguleerimata ja teatamata kalapüügi vastu; tuletab meelde, et elupaikade ressursside kaardistamine ja liigitamine on oluline elujõulise, jätkusuutliku ja hästi juhitud kalandussektori loomiseks; rõhutab, et poliitilisi otsuseid suunavad teaduslikud andmed kalanduse kohta tuleks täielikult avalikustada;

42.  palub komisjonil võtta vajalikud meetmed kalanduse arengu töörühmade rolli tugevdamiseks uue ühise kalanduspoliitika raames, andes neile rohkem vahendeid, mis võimaldaksid neil oma tööd jätkata, et arendada oma rolli ja soodustada seda territooriumidevahelist koostööd;

43.  pooldab vajadust selgitada välja kultuurilised ja looduslikud vaatamisväärsused ning neid edendada; rõhutab keelualade rolli, et aidata ürgaladel ellu jääda ja merepõhja ülekasutatud aladel taastuda ning seeläbi aidata kaasa meie merede tulevasele jätkusuutlikkusele;

44.  on seisukohal, et Euroopa vesiviljeluse säästev areng nõuab tugevat toetust teadusuuringutele ja tehnoloogilisele arengule seoses uute liikide, eriti kohalike liikide kasvatamisega, tagades sööda säästva hankimise, vältides põgenemist, minimeerides mõju bioloogilisele mitmekesisusele ning vähendades kemikaalide ja ravimite kasutamise mõju, samuti uute või olulisel määral täiustatud toodete väljatöötamise valdkonnas, et võimaldada tootmist ja toiduainete pakkumist mitmekesistada ja tõsta nende kvaliteeti, tõstes ühtlasi keskkonnaohutuse taset; märgib, et batümeetria ja merepõhja koostise täpne tundmine on oluline kohaliku vesiviljelustööstuse laiendamisel kõige sobivamate asukohtade valimisel, hinnates selleks nende taluvusvõimet ja vesiviljelusest tulenevat arvatavat reostust;

45.  toetab keskkonna- ja laiemate säästlikkuskriteeriumide integreerimist tootmise standarditesse ja märgistamisse, et premeerida vastutustundlikke tootjaid ja võimaldada tarbijatel teha teadlikumaid valikuid, kui sektor laieneb; nõuab nõuetekohaseid vesiviljeluseeskirju ja meetmeid veekvaliteedi muutuse leevendamiseks; nõuab vesiviljeluse tavapärastelt tootmismeetoditelt mahepõllumajanduslikule vesiviljelusele ülemineku toetamist;

46.  on arvamusel, et energiatarbimisega ja vedelgaasiks (LPG) muutmise tehnilise lihtsusega seotud põhjustel suureneb jätkuvalt kauba- ja jõelaevastiku strateegiline tähtsus muude kaubaveoviisidega võrreldes; nõuab vahendite suunamist innovatsiooni toetamiseks selles sektoris, et parandada energiatõhusust, mitmekesistada primaarenergia allikaid ja vähendada kahjulikke heitkoguseid;

47.  kordab vajadust võtta meretranspordis viivitamata meetmeid, et parandada tõhusust ja kiirendada sektori CO2-heite vähendamist, ning lisab, et kõnealuses sektoris tuleks julgustada veeldatud maagaasi kui puhtama üleminekukütuse arendamist ja kasutamist;

48.  rõhutab laevaehituse ja -remondi strateegilist tähtsust ning nende seotust muude sektoritega, nagu terasetööstus, kaubalaevandus, kalandus ja ristlusturism; on arvamusel, et lisaväärtuse loomist võimaldav panustamine tehnoloogilistele uuendustele ja protsessi kitsale spetsialiseeritusele võib kõnealusele sektorile tähendada väiksemat rahvusvahelist konkurentsi, kui sektor püüab oma senist allakäigusuundumust ümber pöörata; rõhutab, et eriliselt tuleks toetada Euroopa laevaehituse ja eriterase tööstuse elavdamist ja ajakohastamist;

49.  kutsub komisjoni üles oma poliitikat Euroopa laevaehitustööstuse suhtes põhjalikult läbi vaatama ning toetab kindlalt Euroopa laevaehituse taaskäivitamiseks ja ajakohastamiseks mõeldud eriabi;

50.  on arvamusel, et rohkem tuleks keskenduda mere rollile turismis ja selle jätkusuutlikkusele; märgib, et Euroopa mere- ja rannikuturism konkureerib kolmandate riikidega; juhib tähelepanu sellele, et EL peaks kasutama oma kultuurilist rikkust ning pakkuma jätkusuutlikke ja kvaliteetseid mere- ja rannikuturismi teenuseid; on arvamusel, et kultuuripärand ning mere- ja rannikuturism võivad eristaval moel meelitada ligi rohkem tarbijaid ja ettevõtjaid, mitmekesistades pakutavaid turismiteenuseid; rõhutab kultuuripärandi, mere- ja rannikuturismi positiivset panust Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja töökohtade loomise eesmärkide saavutamisse; nõuab suuremat toetust VKEdele, mis moodustavad valdava enamuse veeturismi sektorist, et tagada olemasolevate ja uute töökohtade jätkusuutlikus, kvaliteet ja aastaringsus;

51.  rõhutab, et tähtis on edendada turismi sotsiaalselt, majanduslikult ja keskkonnaalaselt jätkusuutlikke vorme, mis võivad olla olulise lisaväärtuse allikas merendusvaldkonnas;

52.  on arvamusel, et on hädavajalik omistada veealusele kultuuripärandile kohane tähtsus meremajanduses, eelkõige kuna veealune kultuuripärand võib õpetada tänapäeva ühiskonnale, kuidas kasutati merd minevikus ning kuidas reageerisid inimesed kliimamuutustele ja merevee taseme tõusule, ning samuti kuna veealune kultuuripärand on turismiressurss;

53.  rõhutab asjaolu, et kuigi EL on meremajanduses endiselt maailmas juhtpositsioonil, on rahvusvaheline konkurents selles sektoris terav ja üksnes ülemaailmselt võrdsed võimalused võivad veelgi kindlustada jätkusuutlikku majanduskasvu ja Euroopas töökohtade loomist selles keerulises sektoris;

54.  on seisukohal, et uuringud rannikusüsteemide keskkonnaseisundi halvenemise (saaste ja bioloogilise mitmekesisuse kadu), ökosüsteemi vastupanu- ja taastumisvõime, rannikuerosiooni, selle põhjuste leevendamise ja rannikualade kaitseks mõeldud mererajatiste (sealhulgas looduslikud lahendused, näiteks rohelised taristud) kohta on meremajanduse olulised valdkonnad, mille tähtsus kasvab seoses kliimamuutustega; nõuab nendele valdkondadele suuremat ELi toetust ja paindlikkust eriomase rannajoonega piirkondadele, kus esineb korduvalt loodusõnnetusi rannikuerosiooni tõttu;

55.  juhib tähelepanu sellele, et meredest ja ookeanidest saadaval energial on suur potentsiaal omamaiste ressursside kasutamise, energiaallikate mitmekesistamise ning kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisele kaasaaitamise seisukohast; rõhutab, et taastuv mereenergia on tuleviku tööstusharu, ning juhib sellega seoses tähelepanu sellise puhta ja nn sinise energia uuenduslike allikate väljaarendamise tähtsusele nagu tõusu- ja mõõnaenergia, laineenergia ja osmootne energia, nagu on viidanud komisjon oma 20. jaanuari 2014. aasta teatises sinise energia kohta; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikidevahelised avamere energiavõrgud on väga tähtsad; rõhutab vajadust võtta arvesse ja täiendavalt uurida süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise potentsiaali;

56.  rõhutab, et merede ja ookeanide energiaressursside võimaluste uurimisel ja kasutamisel tuleb arvestada tehnosiirde vajadusega, pidades eelkõige silmas oskusliku ja kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu koolitamist ning keskkonnasäästlikkuse rangete kriteeriumide täitmist; juhib tähelepanu selliste tööhõivega seotud tegevuste, samuti seonduvate tegevuste potentsiaalsele mitmekordistavale mõjule nii väärtusahela eelnevates kui ka järgnevates etappides;

57.  rõhutab uue tehnoloogia olulist rolli, näiteks võitluses mere ökosüsteemide seisundi halvenemise vastu või süsinikdioksiidi heite kogumisel ja säilitamisel; palub komisjonil täiendavalt analüüsida, kuidas saab CO2 ohutu ja kulutõhusa transportimise tehnoloogiat ja kaasnevat infrastruktuuri kohaldada majanduslikult elujõulisel viisil;

58.  juhib tähelepanu sellele, et elektrigeneraatorite optimaalne asukoht sinise energia, nagu tuule-, laine- või päikeseenergia, ookeani hoovuste, osmootse energia ja soojusenergia muundamise rakendamiseks võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas vee sügavus, merepõhja tingimused, okeanograafilised omadused ja kaugus kaldast; on seetõttu arvamusel, et erinevate riiklike programmide abil batümeetria, merepõhja omaduste ja ookeani vertikaalse profiili kohta kogutud andmete ühtlustamine võib olla abiks taastuvenergia arendustegevuse asukohavaliku- ja loaandmispoliitikas; rõhutab samuti, et tuleb läbi viia mereenergia lahenduste täiendavad uuringud, et oleks võimalik arendada taskukohaseid, kulu- ja ressursitõhusaid tehnoloogilisi lahendusi energia valdkonnas;

59.  on arvamusel, et mandrilava maavarade uurimine ja kaevandamine eeldab riigi pidevat osalemist, eriti seoses teabe, kaevandamiseks keelatud piirkondade kindlaksmääramise, keskkonnamõju hindamise, analüüsimise ja riskide minimeerimisega ning suveräänsete õiguste teostamisega; kutsub komisjoni üles esitama ja ajakohastama selliste merendustegevuste (nt energiatootmine avamerel, veealune kaevandamine, merest pärit liiva ja kruusa kasutamine jne) mittetäielikku loetelu, mille puhul on nõutav eelnev keskkonna- ja sotsiaal-majanduslik hinnang; nõuab, et pöörataks tähelepanu mineraalide taaskasutamisele ja ringlussevõtule, mis on veealuse kaevandamise alternatiivvõimalus, ning nende tegevuste pakutavatele võimalustele integreerida teaduslikud teadmised ja areng ning tehnosiire;

60.  toetab ELi kooskõlastatud ja aktiivset osalemist Rahvusvahelises Süvamerepõhja Organisatsioonis, et tagada tõhus ja ennetav keskkonnaalane õigusraamistik, et vältida veealuse kaevandamise uurimise ja kasutamise kahjulikku mõju, sealhulgas erilise keskkonnahuvi objektiks olevatel aladel, samuti veealuse kaevandamise ja geneetiliste ressursside võimalike kasutusvõimaluste sotsiaalset mõju kohalikele kogukondadele, ning et tagada andmete täielik läbipaistvus;

61.  on arvamusel, et mere- ja ookeanipõhine biotehnoloogia on äärmiselt mitmetahuline valdkond, mis üldiselt peidab endas tohutult võimalusi uute teadmiste saamiseks ja rakendamiseks ning suure lisandväärtusega uute toodete ja protsesside (uued materjalid, toiduained, ravimite koostisosad jm) loomiseks; juhib tähelepanu kõnealuse sektori haridus- ja koolitusvajadustele, mis nõuab liikmesriikidelt suure vastutuse võtmist koos erasektoriga ning sarnaselt ulatuslikku rahvusvahelist koostööd;

62.  rõhutab sotsiaaldialoogi olulisust ning on seisukohal, et kõik meremajanduses osalevad sotsiaalpartnerid peaksid olema selles esindatud; toonitab meremajanduse üldise arengu küsimuses sidusrühmadega, sealhulgas kodanikuühiskonna ning piirkondlike ja kohalike asutustega konsulteerimise tähtsust;

63.  toetab teatisesse lisatud komisjoni algatust edendada oskuste ühendust ja teadmiste innovatsiooni keskust meremajanduse valdkonnas;

64.  on arvamusel, et suurte merekatastroofide edasiseks vältimiseks tuleks käivitada meresõiduohutuse pakett „Erika IV”; on seisukohal, et kõnealune pakett peaks tunnistama merealale tekitatud ökoloogilist kahju Euroopa õigusaktides;

65.  rõhutab, et tuleb suurendada kodanikuühiskonna teadlikkust mere tähtsusest majandusliku, kultuurilise ja sotsiaalse ressursina, samuti teadusuuringute ja dialoogi olulisusest sidusrühmade ja kodanike vahelise integreeritud jätkusuutlikkuse saavutamisel;

66.  arvab, et meri ja rannik on väärtuslik ressurss, mis peaks moodustama ühe ELi tööstuse taaselustamise poliitika tugisamba; juhib tähelepanu sellele, et tuleks püüda meretööstust elavdada, toetades samas Euroopa majanduse ühtsust ja säästvat arengut, eriti piirkondades, kus see potentsiaal on globaliseerumise tagajärjel kasutamata jäänud;

67.  on seisukohal, et teabe ja parimate tavade vahetamine võib valdkonna kiirele ja säästvale arengule kaasa aidata;

o
o   o

68.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikidele.

(1) ELT L 257, 28.8.2014, lk 135.
(2) ELT L 164, 25.6.2008, lk 19.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0300.
(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0438.
(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0178.
(6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 104.
(7) ELT L 347, 20.12.2013, lk 174.
(8) ELT L 347, 20.12.2013, lk 892.
(9) ELT C 12, 15.1.2015, lk 93.
(10) ELT C 19, 21.1.2015, lk 24.


Noorte ettevõtluse edendamine hariduse ja koolituse kaudu
PDF 281kWORD 106k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta resolutsioon noorte ettevõtluse edendamise kohta hariduse ja koolituse kaudu (2015/2006(INI))
P8_TA(2015)0292A8-0239/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 165 ja 166,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 14,

–  võttes arvesse nõukogu 12. detsembri 2014. aasta järeldusi ettevõtluse kohta hariduses ja koolituses(1),

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust,

–  võttes arvesse nõukogu 20. mai 2014. aasta järeldusi, mis käsitlevad noorte ettevõtluse edendamist noorte sotsiaalse kaasatuse soodustamiseks(2),

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (ET 2020)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 22. aprilli 2013. aasta soovitust noortegarantii loomise kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta(5),

–  võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovitust, mis käsitleb juhtalgatust „Noorte liikuvus” – õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas(6),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2009. aasta resolutsiooni Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust 2006/962/EÜ võtmepädevuste kohta elukestvas õppes(8),

–  võttes arvesse komisjoni 19. juuni 2013. aasta teatist „Koostöö Euroopa noorte heaks. Meetmed noorte töötuse vähendamiseks” (COM(2013)0447),

–  võttes arvesse komisjoni 9. jaanuari 2013. aasta teatist „Tegevuskava „Ettevõtlus 2020”. Ettevõtlikkuse taaselavdamine Euroopas” (COM(2012)0795),

–  võttes arvesse komisjoni 20. novembri 2012. aasta teatist „Hariduse ümbermõtestamine: investeerimine oskustesse paremate sotsiaalmajanduslike tulemuste nimel” (COM(2012)0669),

–  võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2011. aasta teatist „Haridus ja koolitus arukas, jätkusuutlikus ja kaasavas Euroopas” (COM(2011)0902),

–  võttes arvesse komisjoni 28. jaanuari 2015. aasta aruannet „Ettevõtlusharidus kui tee edule”,

–  võttes arvesse komisjoni 2013. aasta märtsis avaldatud sotsiaalse Euroopa suuniseid „Sotsiaalne majandus ja sotsiaalsed ettevõtted” (ISBN: 978-92-79-26866-3),

–  võttes arvesse oma 28. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Bologna protsessi rakendamise järelmeetmete kohta(9),

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni hariduse, koolituse ja Euroopa 2020 kohta(10),

–  võttes arvesse oma 1. detsembri 2011. aasta resolutsiooni kooli poolelijätmise vähendamise kohta(11),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni varases eas õppimise kohta Euroopa Liidus(12),

–  võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni muutuva maailma võtmepädevuste ning töökava „Haridus ja koolitus 2010” rakendamise kohta(13),

–  võttes arvesse oma 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni elukestva õppimise panuse kohta teadmiste, loovuse ja innovatsiooni heaks ning töökava „Haridus ja koolitus 2010” rakendamise kohta(14),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0239/2015),

A.  arvestades, et ELi majanduskasvu, tööhõive, hariduse ja sotsiaalse kaasamise eesmärke silmas pidades ning Euroopa Liidus noorte tööpuuduse vähendamiseks tuleb noorte ettevõtlus tihedalt siduda tänase noorte põlvkonna toetamise poliitilise strateegiaga;

B.  arvestades, et ettevõtlust tuleks mõista selle laiemas mõttes kui võimet oma ideid ellu viia;

C.  arvestades, et 2015. aasta veebruaris oli ELi 28 liikmesriigis 4,85 miljonit töötut noort, mis on lubamatult suur arv, ja kuigi noorte tööpuudus väheneb – 2014. aasta veebruariga võrreldes on see vähenenud 494 000 inimese võrra – toimub vähenemine liiga aeglaselt;

D.  võttes arvesse, et noorte tööpuuduse määr on kõrge, ning asjaolu, et eelarve konsolideerimine eeskätt kriisist enim mõjutatud liikmesriikides ei tohi toimuda noori puudutavate töökohtade arvelt; arvestades, et sellise suure noorte tööpuuduse tagajärjel kogevad noored, eriti ebasoodsas ja haavatavas olukorras olevad noored, järjest enam vaesust ja sotsiaalset tõrjutust; tunnistab siiski kiiduväärset asjaolu, et võetud on kohustusi noorte tööhõive algatuse vahendite edastamise kiirendamiseks liikmesriikidele, kuid nõuab, et komisjon pühenduks veelgi rohkem selle tõsise probleemi lahendamisele;

E.  arvestades, et hariduse ja koolituse ning tööturu vaheline lõhe on üks ELi noorte töötuse ja suure arvu täitmata töökohtade põhjusi ja seda tuleks vähendada, suurendades noorte mõjukust oluliste pädevuste, sealhulgas algatusvõime ja ettevõtlikkuse abil, mida on vaja, et osaleda enesekindlalt tänapäevases teadmistepõhises majanduses ja ühiskonnas;

F.  arvestades, et Euroopa Liit edendab strateegia „Euroopa 2020” ja selle juhtalgatuste „Uued oskused ja töökohad”, „Digitaalarengu tegevuskava”, „Innovaatiline liit” ja „Noorte liikuvus” ning naisettevõtjatele ning ebasoodsamas olukorras ja puuetega inimestele suunatud toetuse kaudu ettevõtlust, ergutades algatusvõimet ja ettevõtlikku mõtteviisi ning sellega seotud teadmisi, oskusi ja pädevust kui võtmeomadusi, mis võivad suurendada konkurentsivõimet ning arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu;

G.  arvestades, et ettevõtlus on tähtis majanduskasvu ja töökohtade loomise tõukejõud, sest aitab luua uusi ettevõtteid ja töökohti, avab uusi turge, tugevdab konkurentsivõimet, suurendab tootlikkust ja innovatsiooni, tugevdab Euroopa konkurentsivõimet ja loob jõukust ning peaks seetõttu olema kõigile võrdsetel alustel kättesaadav;

H.  arvestades, et ettevõtlus ja eelkõige sotsiaalne ettevõtlus on tähtsad sotsiaalse ühtekuuluvuse ja jätkusuutlikkuse edendajad, mis võivad edendada majandust, vähendades samal ajal ilmajäetust, sotsiaalset tõrjutust ja muid sotsiaalseid probleeme;

I.  arvestades, et ettevõtlus ning eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) on ELi majanduse alustala ning tähtsaim ja põhiline uute töökohtade loomise allikas; arvestades, et naiste ettevõtluse potentsiaal on majanduskasvu ja töökohtade loomise alakasutatud allikas;

J.  arvestades, et need kultuurid, kus hinnatakse ja tunnustatakse ettevõtluspädevust ja ettevõtjale omast käitumist, näiteks loovust, innovatsiooni, algatusvõimet, kalkuleeritud riskide võtmist, iseseisvat mõtlemist ja võimaluste leidmist ning juhioskusi, edendavad majanduslikele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele väljakutsetele uute lahenduste otsimise valmidust, kaasates haridusse teooriat ja praktikat ühendavad teadmiste komponendid ja vähendades ettevõtluskogemuse ja hariduse vahelisi tõkkeid; seetõttu on väga tähtis, et need isiklikud pädevused oleksid põimitud haridussüsteemi ja oleksid kõigil tasanditel igapäevaelu osa;

K.  arvestades, et mõnes liikmesriigis ei loeta idufirma asutamist (mis tahes liiki, sotsiaalsest ettevõtlusest isiklikule kasule suunatud ärini) piisavalt arvestatavaks karjäärivalikuks ja ettevõtjaks pürgijad leiavad haridussüsteemis vähe toetust;

L.  arvestades, et noored ettevõtjad peavad tulema toime arvukate probleemide ja raskustega, nagu kogemuste ja õigete oskuste puudumine, rahastuse ja taristu kättesaamatus;

M.  arvestades, et hiljutiste uuringute andmetel on ettevõtluspädevusi võimalik õppida ning õigesti kujundatud ja elluviidud ja kõigile kättesaadav ettevõtlusharidus võib väga positiivselt mõjutada inimeste elu ja nende tööalast konkurentsivõimet, uute ettevõtete asutamise tempot ning ettevõtete püsimajäämise määra;

N.  arvestades, et kindlate järelduste tegemiseks tuleb ettevõtlushariduse mõju mõõtmisel lähtuda kriitilisest hoiakust ja kindlatest tõenditest ning kasutada tunnustatud statistikavahendeid ja -tehnikaid;

O.  arvestades, et ettevõtlusharidus peaks hõlmama sotsiaalset mõõdet, sealhulgas õpetust õiglase kaubanduse, sotsiaalse ettevõtluse ja alternatiivsete ärimudelite, näiteks ühistute kohta, et saavutada sotsiaalne, kaasav ja jätkusuutlik majandus;

P.  arvestades, et ettevõtja mõtteviis tugevdab noorte tööalast konkurentsivõimet ja arendab neis omadusi, mis on vajalikud probleemide lahendamiseks nii töö- kui ka eraelus, ning aitab ennetada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse suurenemist; arvestades, et hõlpsam juurdepääs mikrokrediidirahastule võib aidata neid eesmärke saavutada;

Q.  arvestades, et haridus ja kutseõpe tervikuna on inimese isikliku arengu seisukohast äärmiselt tähtis ja peab seetõttu olema piisavalt lai, et panna alus kogu elu kestvale arengule ning teadmiste süvendamisele ja valdkonnaüleste oskuste omandamisele, ning piisavalt praktiline, et võimaldada inimestel kujundada tõelist karjääri ning väärtuslikku töö- ja eraelu; arvestades, et hariduse nende kahe aspekti eduka ühendamise ja noorte töötuse riski vähendamise vahel on otsene seos;

R.  arvestades, et ettevõtlusvaimu ja -oskusi on igaühel võimalik omandada, õppida ja arendada; arvestades, et igat tüüpi ja igal tasemel haridus annab teatavad võimalused ettevõtluses vajalike oskuste ja võimete arendamiseks olulisemate pädevuste üldise omandamise raames;

S.  arvestades, et ettevõtlusoskused on seotud muude oskustega, nagu IKT-, probleemide lahendamise ja finantsoskused, mida tuleks arendada;

T.  arvestades, et haridus ja koolitus on äärmiselt tähtsad, sest annavad noortele motivatsiooni ja võimalusi oma ettevõtlusprojektide käivitamiseks;

U.  arvestades, et haridus kui avalik hüve peaks olema täielikult kaasav ja integreeritud, pöörates erilist tähelepanu asjaolule, et erineva sotsiaal-majandusliku taustaga õppijatele oleks tagatud sellele võrdne juurdepääs;

V.  arvestades, et võõrkeelteoskus võimaldab noortel osaleda ettevõtluses rahvusvahelisel tasandil;

W.  arvestades, et alaesindatud ja ebasoodsas olukorras rühmad vajavad erilist tähelepanu ja toetust kogu haridustee vältel, millesse on kaasatud ka vanemad ja kogukonnad, ning neid tuleb abistada äriühingu või ettevõtte alustamisel, juhtimisel ja laiendamisel;

X.  arvestades, et noored saavad kasu ettevõtluskoolitusest ja -haridusest ning praktilise ettevõtluse kogemusest, mis toetab nende oskuste ja annete arendamist, võimaldades neil suurendada enesekindlust, ning mis aitab kaasa uute ettevõtete loomisele, tööalasele konkurentsivõimele ja innovatsioonile; arvestades, et paljude puudega noorte jaoks on ettevõtlus suuresti kasutamata võimalus;

Y.  arvestades, et sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted aitavad kaasa innovaatilisele kestlikule kasvule, edendavad suuremat ühtekuuluvust ühiskonnas ja kohalikes kogukondades ning võivad luua tööhõive võimalusi noortele, sealhulgas nendele, kes on kehvemal järjel ja nendele, kes on tööturult enim tõrjutud;

Z.  arvestades, et liiga vähesed noored viivad oma ettevõtlusidee ellu ja et naisettevõtjaid on proportsionaalselt veelgi vähem kui mehi (seda eriti naiste puhul, kes pärinevad haavatavatest sotsiaalsetest rühmadest ning kogevad kahekordset diskrimineerimist) ning samal ajal kui naisettevõtjad on keskmiselt kõrgema haridustasemega kui mehed, tegutsevad nad vähem innovatiivsetes ja aeglasema kasvuga sektorites ja töötavad väiksemates ettevõtetes kui mehed; arvestades, et aktiivselt tuleb edendada viise, kuidas ületada peamisi takistusi, mis panevad naisi ettevõtlusideest loobuma või mille tõttu nad ettevõtlusest rohkem kasu ei saa(15);

AA.  arvestades, et mõnes liikmesriigis pakuvad käsitöö-, tööstus- ja kaubanduskojad sihipäraselt suunatud programme, et toetada ettevõtlusega alustamist;

AB.  arvestades, et haridus ja koolitus on enamasti ühe riigi kesksed ja mõned liikmesriigid ei ole veel välja töötanud üldist poliitikat või strateegilist lähenemist ettevõtlushariduse või ettevõtlust soodustavate õppekavade ja õpetusmeetodite kohta; arvestades, et kõik Euroopa õpetajad ja haridusjuhid ei ole saanud ettevõtlushariduse valdkonnas kutsealase pidevõppe või esialgse väljaõppe raames piisavat ettevalmistust ning see võib takistada ettevõtlusvaimu piisavat juurdumist haridussüsteemis(16);

AC.  arvestades, et õpetajatel peaks olema võimalus teha ettevõtjatega koostööd ja määrata nendega koos kindlaks õppe-eesmärgid, samuti tuleks neile anda asjakohast toetust ja vahendid, et rakendada õppijakeskseid strateegiaid ja kohandada õpetamismeetodeid vastavalt haavatavate õppijate vajadustele;

AD.  arvestades, et mitteformaalne ja informaalne õpe täiendavad ja rikastavad formaalõpet, pakkudes mitmesuguseid kasulikke õpikogemusi, ja seetõttu tuleks neid tunnustada olulise ettevõtluspädevuste omandamise ja arendamise allikana;

AE.  arvestades, et informaalne õpe võib täita peamist osa ettevõtlusoskuste arendamisel ja säilitamisel, eriti tõrjutud rühmade seas;

AF.  arvestades, et mitteformaalne ja informaalne õpe on eriti tähtsad noorte jaoks, kellel on vähem võimalusi, sest see on nende jaoks täiendav õppimisallikas ja võimalik viis formaalse hariduse ja koolituse juurde jõudmiseks;

AG.  arvestades, et haridusasutustes õpetavad kogenud ettevõtjad kujundavad ettevõtlusele positiivse maine ja hõlbustavad ettevõtluse poole liikumist;

AH.  arvestades, et ettevõtluse, sealhulgas sotsiaalse ettevõtluse teema tuleks lisada õpetajate ja karjäärinõustajate koolitusse;

AI.  arvestades, et riiklikud haridussüsteemid on tööturu muutustele reageerides arenenud eri tempos;

AJ.  arvestades, et 2014.–2020. aastani toimiva programmi Erasmus+ eesmärk on kogu Euroopa hariduse, koolituse ja noortetöö kaasajastamine ning see on avatud kõigi pidevõppe sektorite haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiorganisatsioonidele; arvestades, et see pakub rohkem kui neljale miljonile eurooplasele võimalust õppida, koolitust või töökogemust saada või välismaal vabatahtlikku tööd teha;

AK.  arvestades, et ettevõtlusel on programmis Erasmus+ juba oma koht, see on üks liikuvusega seotud meetmete oodatavaid tulemusi;

AL.  arvestades, et oluline on edendada ja julgustada noorte ettevõtjate liikuvust selliste programmide kaudu nagu programm „Erasmus noortele ettevõtjatele” (2009–2015), mis võimaldab noortel ettevõtjatel osaleda piiriülestes vahetustes ning õppida väikeettevõtete juhtimist kogenud ettevõtjatelt, samuti võidelda soolise ebavõrdsusega ettevõtluse valdkonnas; arvestades, et noorte osaluse suurendamiseks tuleb sellisele programmile eraldada rohkem vahendeid;

AM.  arvestades, et nooremad inimesed huvituvad tegutsemisest füüsilisest isikust ettevõtjana ja et 15–24-aastastest noortest 45 % eelistaks olla füüsilisest isikust ettevõtja(17);

AN.  arvestades, et kohaliku, riikliku ja Euroopa tasandi ärikogukond võiks anda märkimisväärsema panuse oskustepõhise vabatahtliku töö, haridusasutustega sõlmitud partnerluste ja poliitikakujundajatega tehtava koostöö vallas;

AO.  arvestades, et olulise panuse annavad ka kodanikuühiskonna organisatsioonid (vabaühendused, näiteks ametiühingud, tööandjate ühendused ja muud sotsiaalsed rühmitused), nende seas algatus Junior Achievement – Young Enterprise Europe, mis pakub informaalse ja pidevõppe korras ettevõtlusalast haridust ja koolitust; arvestades, et seda panust on vaja täiendavalt tunnustada, kuigi sellega ei pruugi kaasneda tõendatud ametliku diplomi väljastamine; arvestades, et sellise panuse saavad anda ka ettevõtted, kes ise koolitust pakuvad;

Rõhuasetus ettevõtlusalastele oskustele ja pädevustele

1.  tunnistab, et pidevõpe ja rahvusvaheline liikuvus on ELi jaoks oluline abinõu üleilmastumisega kohanemisel ja teadmistepõhisele majandusele üleminekul; rõhutab eelkõige algatusvõime ja ettevõtlikkuse tähtsust, mis kuulub elukestva õppe võtmepädevuste Euroopa lähteraamistikus toodud kaheksa võtmepädevuse hulka ja mida kõik inimesed vajavad eneseteostuseks ja isiklikuks arenguks, Euroopa kodanikuaktiivsuse ja osalemise rakendamiseks ning sotsiaalse kaasatuse ja tööhõive tagamiseks;

2.  kutsub liikmesriike üles edendama noorte ettevõtlusoskusi õiguslike meetmete kaudu, mille eesmärk on tagada kvaliteetne praktika, keskendudes kvaliteetsele õppele ja sobivatele töötingimustele kui tööalase konkurentsivõime parandamise vahenditele, nagu on märgitud nõukogu soovituses praktika kvaliteediraamistiku kohta;

3.  rõhutab, et algatusvõime ja ettevõtlikkuse võtmepädevuse definitsioon peab olema lai ja selge ning hõlmama ettevõtlikkust, mida iseloomustab proaktiivsus, loovus, uuenduslikkus ning riskivalmidus, samuti võime eesmärkide saavutamiseks projekte kavandada ja hallata ning inimese teadlikkus oma töö kontekstist ja võimet avanevaid võimalusi ära kasutada, käsitledes nii ettevõtlust kui ka tööalast tegevust (mida nimetatakse siseettevõtluseks); usub, et loomemajanduse harud ja kultuuriga seotud ettevõtted võivad tuua esile eeskätt noortele sobivaid ettevõtlusvõimalusi;

4.  tuletab meelde, et loomemajandus on üks kõige ettevõtlikumaid sektoreid, mis arendab ülekantavaid oskusi, nagu loovmõtlemine, probleemide lahendamine, meeskonnatöö ja leidlikkus;

5.  rõhutab, et oluline on käsitleda ettevõtlust laialt kui isiklike ja ametialaste eesmärkide saavutamiseks vajalikku valdkonnaüleste võtmepädevuste kooslust;

6.  rõhutab organisatsioonilise järelevalve ja auditeerimisoskuste tähtsust; julgustab arendama uuendusliku järelevalvevahendina eelkõige sotsiaalset ja keskkonnaauditit;

7.  on veendunud, et nii ettevõtlusalaseid oskusi ja pädevusi kui ka valdkonnaüleseid, sektorivahelisi, kutseala- ja töökohapõhiseid oskusi ja pädevusi tuleks edendada, et suurendada füüsilistest isikust ettevõtjana tegutsevate noorte arvu ning anda noorte põlvkonnale tegelik võimalus oma ettevõttega alustamiseks ja aidata nii ennast kui ka ühiskonda tervikuna;

8.  on veendunud, et järgmine samm on üksikasjalikult kindlaks teha, kuidas saaks võtmepädevuste raamistikku igal haridustasandil ettevõtluspädevuse eesmärgil sobivalt rakendada, lisades igasse konkreetsesse haridus- ja õpipoisiprogrammi ettevõtlusalased teadmised, oskused ja hoiakud, mis tuleb programmi tulemusena omandada;

9.  rõhutab, et kõigil hariduse tasemetel ja liikide puhul tuleks ette näha praktiliste ettevõtlusoskuste õpetamine ning motivatsiooni, ettevõtlikkuse ja valmisoleku toetamine ning sotsiaalse vastutustunde arendamine; on veendunud, et kõigi koolide õppekavadesse tuleks lisada rahanduse, majanduse ja ärikeskkonna põhiõppe moodulid, millega peaks kaasnema õppijate, sealhulgas ebasoodsas olukorras õppijate juhendamine ja karjäärialane nõustamine, et tugevdada ja parandada õppijate arusaama ettevõtlusprotsessidest ja arendada ettevõtlikku mõtteviisi; rõhutab, kui tähtsat osa täidab informaalne ja iseseisev õpe, sealhulgas vabatahtlik tegevus noortes ettevõtlusvaimu ja -oskuste arendamisel;

10.  nõuab tungivalt, et komisjon rõhutaks sotsiaalse ettevõtluse mudelite rolli ja nende suuremat tähtsust, sest need on paljude noorte jaoks Euroopas sageli esimesed ettevõtluskogemuse saamise viisid;

11.  rõhutab vajadust arendada innovatiivset pedagoogikat, mis on kaasavam ja õppijakesksem, et julgustada omandama valdkonnaüleseid pädevusi, mida on vaja ettevõtliku mõtteviisi arendamiseks;

12.  soovitab edendada ettevõtlust, sealhulgas sotsiaalse ettevõtluse mudeleid kõrghariduse ja vilistlaste projektide raames;

13.  juhib tähelepanu asjaolule, et ettevõtluse edendamine hariduse kaudu võib sisuliselt õnnestuda vaid juhul, kui hariduskontseptsioonis arvestatakse tasakaalustatult majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte;

14.  rõhutab, et sotsiaalne kaasamine ja võitlus vaesusega saab toimuda edukalt eelkõige sotsiaalse ettevõtluse kaudu, mis saab aidata suurendada tööhõivet, ning ettevõtliku mõtteviisi arendamisega, mis tooks märkimisväärselt kasu ebasoodsas olukorras isikutele;

15.  rõhutab, et duaalne koolitus ja ettevõtetega käsikäes toimuv õpe on liikmesriikides, kus neid rakendatakse, tõestanud end ettevõtluse põhipädevuste edasiandmisel kõige paremini toimivate meetoditena;

16.  toetab kõigi sidusrühmade, eriti kohalike ettevõtjate organisatsioonide, äriühingute ja haridusasutuste täielikku osalemist ja partnerlust, et jagada parimaid tavasid ja kogemusi ning parandada liikmesriikides noorte ettevõtlusoskusi ja ettevõtlusalast haridust;

17.  rõhutab tungivalt, et ettevõttes ja koolis toimuva õppe tihe sidumine on edumudel, mida tuleks kogu Euroopas ja piiriüleselt tugevdada ja edendada;

18.  nõuab tihedamat koostööd erasektori ja sotsiaalpartneritega, et ergutada riskide võtmist, ettevõtlus- ja innovaatilist kultuuri (nt struktuuriliste kohustuste kaudu, nagu innovatsioonile ettenähtud vahendid ja mõtete vahetamine);

19.  on seetõttu veendunud, et ettevõtluspädevuse edukas rakendamine sõltub üha enam meedia- ja digipädevuste samaaegsest olemasolust ning seda vastastikust seost tuleks hariduses ja koolituses rohkem arvestada; rõhutab, kui oluline on tagada kõigile noortele IKT-pädevused ning valdkonnaülesed ja ettevõtlusalased oskused, mis võimaldaksid neil täielikult ära kasutada digitaalse maailma võimalusi, mis aitaks neil luua uusi vorme ettevõtliku meelelaadi arendamiseks, edasiandmiseks ja edendamiseks, mis võimaldab neil paremini konkureerida töökohtadele, saada füüsilisest isikust ettevõtjaks, õppida paremini mõistma oma tulevase tööandja käitumist ja vajadusi ning aidata kaasa tööandja organisatsiooni innovatsiooni- ja konkurentsivõimele;

20.  rõhutab, et ettevõtluspädevust tuleks arendada ja parandada kogu eluiga hõlmava lähenemise kaudu, sealhulgas töökogemuse ning mitteformaalse ja informaalse õppe kaudu, ning selle valideerimist tuleks parandada ja toetada, sest see aitab kaasa karjääri edenemisele;

21.  leiab, et ettevõtjate koolitamise oluline element on õpetajate asjakohane ettevalmistus ning eelkõige kiireloomuline vajadus kvaliteetse koolituse järgi, mis mis tagab õppeprotsessi autentsuse;

22.  kutsub liikmesriike üles võitlema puudega noori ettevõtjaid takistavate asjaoludega, pakkudes koolitust teenuseosutajatele, kelle kohustused hõlmavad puudega isikute toetamist, ning kohandades neid ruume, kus pakutakse toetust, et need oleksid ligipääsetavad liikumispuudega inimestele;

23.  märgib, et teise ja kolmanda taseme hariduse vahelise koostöö edendamine võimaldaks suuremat noortevahelist dialoogi ja soodustaks innovatsiooni;

24.  rõhutab vajadust parandada ettevõtlusalast kultuuri kolmanda taseme hariduses, toetades ja lihtsustades uute ettevõtete loomist noorte seas teadusuuringute (spin-off) põhjal, vähendades selliste ettevõtete loomise halduskoormust ning kehtestades selge ja toetava õigusraamistiku üliõpilaste toetamiseks oma ettevõtte loomisel; on seisukohal, et sellega seoses peaksid koolid ja ülikoolid pakkuma aega ja ruume ning tunnustama noorte algatusi, et anda neile vajalikku kindlust, et algatada uusi projekte, mis võivad aja jooksul osutuda vajalikuks vahendiks iseseisva ettevõtte loomiseks; peab kiiduväärseks algatusi, millega autasustatakse noori eduka ettevõtluse eest (nt aasta parim õpilasfirma); rõhutab lisaks, kui oluline on, et ettevõtted pakuksid noortele võimalust saada esimene otsene ettevõttesisene töökogemus; kinnitab vajadust edendada sellise eesmärgiga ettevõtete külastamisi ja praktikasüsteeme, et anda noortele ülevaate ettevõtlusest;

25.  toonitab, et äriringkonnad täidavad tähtsat osa ettevõtlushariduses ja -koolituses, pakkudes kogemusõpet, mis täiendab noorte teoreetilist haridust;

26.  rõhutab tähtsat rolli, mida noorte hulgas ettevõtlusvaimu arendamisel täidavad noorte ettevõtjate ühendused, kes pakuvad noortele võimalust arendada innovaatilisi projekte, saada ettevõtluse vallas kogemusi ning annavad neile vajalikud vahendid ja kindluse ise ettevõtjana alustamiseks;

ELi institutsioonide roll – koordineerimine, metoodika ja rahalised vahendid

27.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles koostama oma pädevuse raames ja täielikus vastavuses subsidiaarsuse põhimõttega riiklike haridussüsteemide jaoks metoodikat ja kavandama kasutatavaid vahendeid ettevõtlushariduse ning -koolituse andmiseks, muu hulgas sotsiaalse ettevõtluse vallas, ja järgima koordineeritud lähenemisviisi, mis nõuab liikmesriikide ametiasutuste ja ettevõtete tihedamat koostööd, määramaks kindlaks ettevõtluse tugevdamise kõige tähtsamad tegurid; kutsub komisjoni üles suurendama noortele ettevõtjatele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest antava toetuse suurust;

28.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles kohaldama metoodika, teavitamise ja rahaliste vahendite suhtes soolist aspekti, et julgustada tütarlapsi ja noori naisi rohkem ettevõtluses osalema;

29.  kutsub komisjoni üles korraldama ja edendama ettevõtlusalast praktikat ja vahetusprogramme, et anda noortele võimalus saada vahetut kogemust ning hõlbustada teadmiste ja kogemuste vahetamist;

30.  kutsub komisjoni üles töötama välja kõikehõlmava strateegia selliste valdkonnaüleste oskuste arendamiseks nagu kriitiline mõtlemine, probleemide lahendamine, algatusvõime, koostöö tegemine, iseseisvus, planeerimisoskus, juhtimisoskus ja meeskonna loomise oskus kõikidel haridustasanditel ja igat tüüpi hariduses ja koolituses, arvestades, et need on kasulikud paljudel ametialadel ja sektorites;

31.  kutsub komisjoni üles keskenduma programmi „Erasmus+” raames rohkem valdkonnaüleste oskuste arendamisele ja hindamisele, sealhulgas ettevõtlus- ja digitaalpädevuse valdkonnas, rõhutades seejuures, et kõnealune programm ei peaks olema suunatud ühekülgselt tööalase konkurentsivõime kaalutlustele ning et eelkõige mitteformaalse ja informaalse õppe valdkonnas peaks ettevõtlustegevus suuremate raskusteta olema endiselt võimalik; palub komisjonil ka edendada liikmesriikide hariduspoliitika reformimist selles valdkonnas ja luua liikmesriikide ja ELi jaoks sidusa poliitikaraamistiku;

32.  palub komisjonil toetada IKT-oskuste, probleemilahendamisoskuste ja finantsoskuste seiret; palub komisjonil viia selles valdkonnas läbi pikaajalisi uuringuid;

33.  kutsub komisjoni üles toetama Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ning eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi kasutamise kaudu haridusasutuste ja ettevõtete vahelisi partnerlusi, et ergutada ettevõtetes töökohapõhist õpet ja edendada ettevõtluspädevusi riiklikul ja kohalikul tasandil;

34.  kutsub komisjoni üles toetama Euroopa ettevõtlushariduse võrgustikku, näiteks selliste vahendite nagu 2015. aasta mais asutatud Euroopa ettevõtlushariduse võrgustiku (EE-HUB) kaudu, mida toetaksid Euroopa organisatsioonid ja teised Euroopa, riikliku ja kohaliku tasandi sidusrühmad ja riiklikud haridusasutused, kes koguvad ja teevad kättesaadavaks häid tavasid, mida haridusasutused ja -organisatsioonid, kutseõppeasutused, ettevõtted, ametiasutused ja sotsiaalpartnerid saavad jagada;

35.  palub komisjonil ELi laiema elukestva õppe strateegia, ELi ülemaailmsete strateegiate ning Junckeri komisjoni kava raames tagada ettevõtlushariduse valdkonnas sidus ja tulemuslik kooskõlastamine;

36.  teeb ettepaneku, et komisjon säilitaks ettevõtlushariduse ja -koolituse ühe eesmärgina järgmise rahastamisperioodi (pärast 2020. aastat) uue Erasmus+ programmi kõikides meetmetes, sealhulgas liikuvuses, kusjuures see eesmärk sisaldaks järgmisi elemente:

   i) selliste praeguste meetmete mõju hoolikas hindamine, millega edendatakse ettevõtlust hariduse ja koolituse kaudu, ning nende võimalik kohandamine, pöörates sealjuures erilist tähelepanu alaesindatud ja ebasoodsas olukorras rühmadele avalduvale mõjule;
   ii) kõiki õppijaid hõlmavate formaalse ja mitteformaalse hariduse sisu ja vahendite täpsema kindlaksmääramise edendamine – nii teoreetilised kui ka praktilised moodulid, näiteks õpilaste ettevõtlusprojektid;
   iii) õpetajate, koolitajate, noorsootöötajate, treenerite ja haridusjuhtide esmase kvalifikatsiooni ning pideva kutsealase arengu ja mõjuvõimu suurendamise toetamine ettevõtlushariduse valdkonnas;
   iv) haridusasutuste, ettevõtete, mittetulundusühenduste, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning mitteformaalse hariduse pakkujate vaheliste partnerluste edendamine, et töötada välja asjaomaseid kursusi ja anda õppijatele praktilisi kogemusi ja mudeleid;
   v) oskuste arendamine ettevõtlusprotsesside, finantsoskuste, IKT-kirjaoskuse ja -oskuste, loomingulise mõtlemise, loovuse, loova kasutamise, probleemide lahendamise ja uuendusliku lähenemise, enesekindluse, oma ideede järgimise, kohanemisvõime, meeskonnatöö, projektijuhtimise, riskihindamise ja riskide võtmise ning ka konkreetsete ärioskuste ja -teadmiste valdkonnas;
   vi) kõikide selliste füüsiliste ja digitaalsete tõkete kaotamine, millega siiani seisavad silmitsi puuetega inimesed, kelle täielik kaasamine tööturule võib olla põhitähtis jätkusuutliku ja sidusa ettevõtluskultuuri edendamiseks;
   vii) mitteformaalse ja informaalse õppe esiletõstmine eelistatud keskkonnana ettevõtluspädevuste omandamiseks;

37.  kutsub komisjoni üles uurima ja käsitlema tegureid, mis heidutavad naisi ettevõtjaks hakkamast, parandades konkreetselt rahastamise ja tugiteenuste kättesaadavust noortele naisettevõtjatele;

38.  kutsub komisjoni üles kooskõlastama ja edendama parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel;

39.  kutsub komisjoni üles julgustama neid liikmesriike, kes on juba integreerinud ettevõtlushariduse õppekavadesse ja on saavutanud suuremaid edusamme noorte ettevõtluse edendamisel, tegema rohkem koostööd ja vahetama häid tavasid liikmesriikidega, kes on alles selle protsessi alguses;

40.  nõuab, et komisjon teeks 2017. aasta lõpuks liikmesriikides kindlaks ettevõtlusoskuste edasiandmise ja noorte ettevõtluse edendamise parimad tavad, esitaks Euroopa Parlamendile sellekohase aruande ning võtaks selle töö tulemusi arvesse oma toetustavade hindamisel;

41.  kutsub liikmesriike üles edendama ettevõtlusharidust kui võimalust parandada õppijate valdkonnaüleseid pädevusi era- ja tööelu juhtimiseks;

42.  palub komisjonil jälgida tähelepanelikult liikmesriikide rakendatud konkreetseid meetmeid, millega toetatakse noorte ettevõtlust, pöörata erilist tähelepanu tulemusi käsitleva teabe edendamisele ja avaldamisele ning julgustada ja toetada institutsioone ja organisatsioone parimate tavade vahetamisel, ideede, teadmiste ja kogemuste jagamisel ning sektoriüleste strateegiliste partnerluste loomisel; julgustab komisjoni ja liikmesriike töötama noorte ettevõtluse edendamiseks välja näitajaid, mudeleid, ühiseid vahendeid ja projekte;

43.  nõuab, et komisjon tagaks, et ükski liikmesriikide rakendatud meede ei takistaks töötajate vaba liikumist ja et noored, kes on valinud ettevõtluse tee, saavad arendada oma tegevust seal, kus nad soovivad seda Euroopa Liidus teha;

Liikmesriikide ülesanded

44.  kutsub nii liikmesriike kui ka piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles tegema jõupingutusi sellise koolituse edendamiseks, mis käsitleb idufirmade alustamist ja juhtimist ning hõlmab ekspertidepoolset juhendamist, inkubaatoreid ja kiirendeid, sotsiaalse ettevõtluse projektid, mille raames tehakse koostööd kohalike kogukondadega, ning ettevõtjasõbralikku õhkkonda, mis hõlbustab noortel ettevõtluse alustamist ja kiiret toibumist koolist väljalangemisest või esialgsetest ebaõnnestumistest, aidates seeläbi luua positiivset ärikultuuri, vältida negatiivset kujutlust äritegevuse ebaõnnestumisest ja ergutada uuesti äritegevusega alustamist, pöörates lisaks sellele erilist tähelepanu ebasoodsas olukorras olevatele noortele;

45.  palub liikmesriikidel tagada, et noortel ettevõtjatel oleks juurdepääs vajalikule rahastamisele ja et neid toetatakse kõigis etappides;

46.  palub liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel kasutada täiel määral ELi struktuurifondide, eriti Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid ettevõtlushariduse ja -koolituse edendamiseks ning digitaaloskuste arendamiseks riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

47.  kutsub liikmesriike koos piirkondlike ja kohalike omavalitsustega üles kasutama kõiki olemasolevaid ELi tasandi rahastamisvahendeid, nagu Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa noorte tööhõive algatus, ELi tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm, programm „Erasmus noortele ettevõtjatele” ning ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME), et julgustada ja toetada algatusi, mis püüavad luua tõhusamaid ja sihipärasemaid sidemeid ettevõtete ja haridussektori vahel;

48.  kutsub liikmesriike üles parandama parimate tavade jagamist, julgustama nii riigisiseste kui ka piiriüleste partnerluste sõlmimist, toetama uusi ettevõtteid ning asjaomaste väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate võrgustike ja arenduskeskuste tööd;

49.  julgustab liikmesriike pakkuma õpetajatele ja juhendajatele ettevõtluse valdkonnas konkreetset koolitust, mis võimaldab neil parandada ja edendada ettevõtlusoskusi, ja kaaluma võimalust lisada ettevõtlusõpe õppekavadesse;

50.  kutsub liikmesriike üles arendama mitteformaalse ja informaalse õppe käigus omandatud pädevuste tunnistamise ja valideerimise süsteeme nii, et nad täidaksid oma 2018. aastaks seatud kohustust ja et anda inimestele võimalus tegutseda muul alal ning soodustada enese tunnustamist ja täiendõpet;

51.  kutsub liikmesriike üles julgustama erasektori partnereid osalema ettevõtja sotsiaalse vastutuse raames ettevõtlushariduses rahastamise või koolituse pakkumise kaudu;

52.  kutsub liikmesriike üles kõrvaldama noorte äriplaanide elluviimisega seotud bürokraatiat ning kaaluma maksude vähendamist ja noorte äriideede formuleerimist motiveerivate meetmete kehtestamist; rõhutab, et vajalik on kindlustuse kahekordistamine alustavatele ettevõtetele, mis ei saavuta edu;

53.  rõhutab vajadust tegeleda noori ettevõtjaid mõjutavate rahaliste raskustega, lihtsustada nende juurdepääsu laenudele ja eritoetustele, vähendada olemasolevat halduskoormust ning kehtestada reguleeriv keskkond ja rahalised stiimulid, millega soodustatakse noorte ettevõtlusalgatuste arendamist ja edendatakse töökohtade loomist, et hõlbustada noorte ettevõtjate ettevõtlusalaste projektide käivitamist ja stabiliseerimist;

54.  kutsub liikmesriike üles olema ennetavalt aktiivsed ning parandama õigusraamistikke ja lihtsustama ettevõtete, eelkõige VKEde ja sotsiaalsete ettevõtete haldusmenetlusi, ning edendama ja jälgima selliste ettevõtete tööhõivetavade kvaliteeti; tuletab meelde, et sotsiaalne ja solidaarne majandus võimaldab luua püsivaid töökohti, aidata kaasa kogukonna arengule ja edendada jätkusuutlikku keskkonda ning tagada sotsiaalvaldkonna vastupidavus kriisi ajal;

55.  nõuab, et avalikud tööturuasutused võtaksid endale ennetava rolli aidata ja nõustada ettevõtjaid ja eeskätt noori ettevõtjaid;

56.  kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi üles pakkuma innovaatilistele üliõpilastele paremat juurdepääsu stipendiumidele ja mikrolaenukavadele ning tuge, teavet, nõustamist, multidistsiplinaarset abi ning vastastikuse hindamise platvorme, et võimaldada neil alustada ettevõtlust või projekte, näiteks tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi mikrokrediidi ja sotsiaalse ettevõtluse telje toel; kutsub liikmesriike üles lihtsustama juurdepääsu laenudele ja nende tagastamist, edendama ühisrahastamise kasutamist, arendama kohaliku majanduse, ettevõtete ja ülikoolide partnerlust, tugevdama ettevõtete rolli noorte integreerimisel tööturule ning koondama ettevõtlusalaste oskuste passi kooli- ja ülikoolihariduse eri etappide tegevuse, eelkõige partnerluses VKEdega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ergutaksid ülikoolides ettevõtlusinkubaatorite loomist, mis oleksid pühendunud säästvale arengule ja tulevikule suunatud õppeharudele;

57.  kutsub liikmesriike üles lihtsustama menetlusi ettevõtte tegevuse lõpetamiseks viisil, mis ei hõlma pettust, ja kehtestama toetavaid tegevuse lõpetamise tingimusi, et edastada noortele selge sõnum, et ebaõnnestumisega ei kaasne elukestvate tagajärgedega tagasilöök;

58.  kutsub liikmesriike üles julgustama noori tegelema ettevõtlusega, võimaldades haridussüsteemis projektipõhist õppimist valdkondade vahel ja koostöös ettevõtetega;

59.  kutsub liikmesriike üles edendama teise ja kolmanda taseme haridussüsteemi karjäärinõustamise raames ettevõtlust kui kasulikku karjäärivalikut, et võidelda ettevõtlust kui karjäärivõimalust ümbritseva häbimärgistatusega, mis on levinud mõnes ELi liikmesriigis;

60.  palub liikmesriikidel suurendada puudega noorte teadlikkust füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise ja ettevõtte asutamise kohta, propageerides juba tööturule integreeritud puudega isikute karjääri ja tunnustades avalikult puudega isikutest ettevõtjaid;

Järgmised sammud

61.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks järelmeetmeid ja arendaks oma tööd algatustega Entrepreneurship360 (ettevõtlus 360; koolide ning kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas) ning „HEInnovate” (kõrghariduse valdkonnas);

62.  kutsub komisjoni üles lisama ettevõtlusharidusega seotud meetmed alates 2016. aastast Euroopa poolaasta hindamisnäitajate hulka;

63.  palub komisjonil esitada parlamendile ametiaja lõpuks hindamisaruanne edusammude kohta, mida noorte ettevõtluse edendamisel hariduse ja koolituse kaudu on saavutatud ning mil määral suutis ta abistada haavatavamate ühiskonnarühmade liikmeid;

64.  kutsub komisjoni üles tagama Euroopa tasandil ettevõtlusprogrammide ja ettevõtlusega seotud toimingute järjepideva hindamise raames koordineerimise ja koostöö, mis võimaldaks võrrelda tulemusi, sealhulgas näiteks noorte ettevõtluse vorme liikmesriikides ja selle omadusi sotsiaaldemograafiliste muutujate, näiteks vanuse, soo ja hariduse seisukohast;

65.  palub komisjonil edendada kogu ELis koostööd poliitikavaldkondade vahel ning kutsuda liikmesriike üles vahetama häid tavasid;

o
o   o

66.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja Euroopa Majanduspiirkonna riikide valitsustele ning Euroopa Nõukogule.

(1) ELT C 17, 20.1.2015, lk 2.
(2) ELT C 183, 14.6.2014, lk 18.
(3) ELT C 119, 28.5.2009, lk 2.
(4) ELT C 120, 26.4.2013, lk 1.
(5) ELT C 398, 22.12.2012, lk 1.
(6) ELT C 199, 7.7.2011, lk 1.
(7) ELT C 311, 19.12.2009, lk 1.
(8) ELT L 394, 30.12.2006, lk 10.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0107.
(10) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 56.
(11) ELT C 165 E, 11.6.2013, lk 7.
(12) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 89.
(13) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 8.
(14) ELT C 45 E, 23.2.2010, lk 33.
(15) Euroopa Komisjoni aruanne naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas tehtud edusammude kohta 2013. aastal (SWD(2014)0142), komisjoni väljaanne „Statistical Data on Women Entrepreneurs in Europe”, september 2014.
(16) Euroopa Koolitusfondi Budapesti ja Istanbuli sümpoosioni järeldused.
(17) Komisjon: Komisjoni Eurobaromeetri uuring FL354 „Ettevõtlus ELis ja mujal”, 9. jaanuar 2013.


Euroopa kultuuripärandi ühtse käsituse väljatöötamine
PDF 220kWORD 105k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta resolutsioon Euroopa kultuuripärandi ühtse lähenemisviisi väljatöötamise kohta (2014/2149(INI))
P8_TA(2015)0293A8-0207/2015

Euroopa Parlament,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) preambulit, milles on märgitud, et allakirjutanud saavad innustust Euroopa kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust pärandist, ning ELi lepingu artikli 3 lõiget 3,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artiklit 167,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 22,

—  võttes arvesse 20. oktoobril 2005. aastal UNESCO poolt vastu võetud kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1295/2013, millega luuakse programm „Loov Euroopa” (2014–2020) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1718/2006/EÜ, nr 1855/2006/EÜ ja nr 1041/2009/EÜ(1),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(2),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(3),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020” aastateks 2014–2020 ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1982/2006/EÜ(4),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/60/EL liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta ja millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012(5),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/37/EL, millega muudetakse direktiivi 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta(6),

—  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 13. oktoobri 2005. aasta raamkonventsiooni, mis käsitleb kultuuripärandi väärtust ühiskonnas (Faro konventsioon),(7)

—  võttes arvesse nõukogu 21. mai 2014. aasta järeldusi kultuuripärandi kui jätkusuutliku Euroopa strateegilise ressursi kohta(8),

–  võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2014. aasta järeldusi kultuuripärandi kaasava juhtimise(9), kultuurivaldkonna töökava (2015–2018)(10) kohta ja kultuuripärandile pühendatud Euroopa aastat,

—  võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta soovitust 2011/711/EL kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja selle digitaalse säilitamise kohta(11),

—  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks” (COM(2014)0903),

—  võttes arvesse komisjoni 22. juuli 2014. aasta teatist „Euroopa kultuuripärand – ühtse lähenemisviisi suunas” (COM(2014)0477),

—  võttes arvesse Regioonide Komitee 2014. aasta novembris esitatud arvamust komisjoni teatise „Euroopa kultuuripärand – ühtse lähenemisviisi suunas” kohta,

—  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning transpordi- ja turismikomisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A8-0207/2015),

A.  arvestades, et kultuur ja kultuuripärand on jagatud ressurss, ühine hüve ja väärtus, mille kasutamisele ei saa olla ainuõigust, ning et nende täielikku potentsiaali jätkusuutliku inim-, sotsiaal- ja majandusarengu edendamisel ei ole veel täielikult mõistetud ega kasutusele võetud, ei ELi strateegiate ega ÜRO 2015. aasta järgsete arengueesmärkide raames;

B.  arvestades, et otsustusprotsessis peab võtma arvesse kultuuri mitmesugust mõju ühiskonnas;

C.  arvestades, et kultuuripärand on oma olemuselt heterogeenne, peegeldab kultuurilist ja keelelist mitmekesisust ja paljusust ning mõjutab regionaalarengut, sotsiaalset sidusust, põllumajandust, merendust, keskkonda, turismi, haridust, digitaalset tegevuskava, välissuhteid, tollikoostööd ning teadusuuringuid ja innovatsiooni;

D.  arvestades, et kultuuri, kultuurilise mitmekesisuse ja kultuuridevahelise dialoogi arendamine on liikmesriikidevahelise koostöö hoogustaja;

E.  arvestades, et Euroopa kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse parandamise, Euroopa kultuuripärandi edendamise ning Euroopa kultuuri- ja loomesektori konkurentsivõime tugevdamise eesmärk on edendada arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu;

F.  arvestades, et pärand on pikaajaline vara, mis loob väärtust ja panustab oskuste arendamisse ja majanduskasvu, edendades turismi, samuti töökohtade loomisse;

G.  arvestades, et kultuuripärandi projektid kujutavad endast sageli näiteid innovaatilise ja jätkusuutliku majandustegevuse kohta, mis arendab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) ettevõtlussuutlikkust ja teadusuuringuid;

H.   arvestades, et nii materiaalne kui ka vaimne kultuuripärand mängib olulist rolli Euroopa kultuuri ja väärtuste ning riikliku, piirkondliku, kohaliku ja individuaalse identiteedi, samuti Euroopa inimeste tänapäevase identiteedi loomisel, säilitamisel ja edendamisel;

I.  arvestades, et kultuuripärandi hooldus, taastamine ja säilitamine, kättesaadavus ja kasutamine kuuluvad peamiselt riiklike, piirkondlike või kohalike kohustuste hulka, kuid kultuuripärandil on ka selge Euroopa mõõde ja seda käsitletakse otseselt mitmes ELi poliitikavaldkonnas, sealhulgas põllumajandust, keskkonda ning teadusuuringuid ja innovatsiooni puudutavas poliitikas;

J.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 167 on sätestatud, et liit aitab kaasa liikmesriikide kultuuri õitsengule, ühtlasi respekteerides nende rahvuslikku ja regionaalset mitmekesisust ning samal ajal rõhutades ühist kultuuripärandit;

K.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 167 on märgitud, et liidu meetmetega püütakse parandada Euroopa rahvaste kultuuri ja ajaloo alaseid teadmisi ja toetada nende levikut, püütakse ergutada liikmesriikidevahelist koostööd ning vajaduse korral toetada ja täiendada nende tegevust üleeuroopalise tähtsusega kulltuuripärandi säilitamise ja kaitsmise alal;

L.  arvestades, et nõukogus 25. novembril 2014. aastal vastu võetud kultuurivaldkonna töökava hõlmab pärandit kui ühte ELi kultuuri töökava neljast prioriteedist aastateks 2015–2018;

M.  arvestades, et sooliselt eristatud kultuuriandmete puudumine, muu hulgas kultuuripärandi valdkonnas, varjab poliitikute ja otsustajate eest soolisi lõhesid ja probleeme;

N.  arvestades, et teave ELi programmide kultuuripärandiga seotud valdkondade (nagu kohalik ja piirkondlik areng, kultuurialane koostöö, teadusuuringud, haridus, toetused VKEdele ja kodanikuühiskonnale, ning turism) rahastamisvõimaluste kohta on küll kättesaadav, kuid killustatud;

O.  arvestades, et Euroopa Nõukogu kultuuriradade kultuuri- ja turismialast väärtust ühtse Euroopa kultuuripärandi edendamisel ja säästliku kultuuriturismi arendamisel peaks tugevdama;

P.  arvestades, et Euroopa Liidu kultuuripärandi / Europa Nostra auhinnad edendavad tipptaset, inspireerivad eeskuju kaudu ja soodustavad parimate tavade vahetust kogu Euroopa pärandivaldkonnas;

Q.  arvestades, et Veneetsia hartaga mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise kohta, Euroopa arhitektuuripärandi kaitse Granada konventsiooniga ja arheoloogiapärandi kaitse Valletta konventsiooniga on selgelt määratletud kultuuripärandi restaureerimise ja arheoloogiliste tööde rahvusvaheliselt tunnustatud standardid(12);

Ühtne lähenemisviis

1.  on seisukohal, et ülioluline on kasutada olemasolevaid vahendeid ühtsel lähenemisviisil põhinevaks kultuuripärandi toetamiseks, parandamiseks ja propageerimiseks, võttes samal ajal arvesse kultuurilisi, majanduslikke, sotsiaalseid, ajaloolisi, hariduslikke, keskkonnaalaseid ja teaduslikke komponente;

2.  usub, et kultuurilise dialoogi ja kultuurilise üksteisemõistmise saavutamiseks on vaja kultuuripärandi suhtes ühtset lähenemisviisi; on veendunud, et selline lähenemisviis suurendab majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning aitab ühtlasi kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide täitmisele;

3.  edastab kultuuripärandi suhtes kohaldatava uue ühtse lähenemisviisi väljatöötamise kontekstis komisjonile järgmised konkreetsed soovitused:

   a) luua kooskõlas komisjoni praeguse sektoriülese töömetoodikaga ja paindlikul viisil komisjonis ühtne lähenemisviis kultuuripärandit käsitlevate eri poliitikavaldkondade vahelise parema koostöö kaudu ning anda parlamendile selle tihedama koostöö tulemustest aru;
   b) teavitada potentsiaalseid toetusesaajaid lihtsal ja ligipääsetaval viisil, nt ELi teabe ja parimate tavade vahetamise platvormi kaudu, olemasolevatest Euroopa eelarveridadest, mis on nähtud ette kultuuripärandi jaoks;
   c) nimetada eelistatavalt 2018. aasta kultuuripärandi Euroopa aastaks koos piisava eelarvega ja eesmärgiga muu hulgas levitada ja suurendada tulevaste põlvkondade hulgas teadlikkust ja parandada haridust seoses Euroopa kultuuripärandi väärtuste ja kaitsega, ning esitada Euroopa aasta kava projekt parlamendile hiljemalt 2016. aastal;
   d) käsitleda poliitilises ja valdkondadevahelises lähenemisviisis kultuuripärandit vallas- ja kinnispärandina, materiaalse, vaimse ja taastumatu ressursina, mille autentsust peab säilitama;

4.  palub kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 4 kehtestada ajaloolise keskkonna, s.o kinnismälestiste poliitikaraamistik, mis hõlmaks mälestiste, arheoloogia ja ajalooliste maastike õigusraamistikku;

5.  propageerib nüüdisaegset loomingulist innovatsiooni arhitektuuri- ja disainivaldkonnas, lähtudes austusest nii mineviku kui ka oleviku vastu ning tagades samal ajal kõrge kvaliteedi ja sidususe;

Kultuuripärandi rahastamine Euroopa vahenditest

6.  märgib liidu võetud kohustust säilitada ja tugevdada Euroopa kultuuripärandit mitmete programmide kaudu („Loov Euroopa”, „Horisont 2020”, „Erasmus+”, „Kodanike Euroopa”), rahastamise kaudu (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid) ning selliste meetmete kaudu nagu Euroopa kultuuripealinnad, Euroopa pärimuspäevad ja Euroopa kultuuripärandi märgis; soovitab nii ELil kui ka liikmesriikidel veelgi tõhustada tegevust teadusuuringute edendamise valdkonnas;

7.  palub komisjonil

   a) luua ühtne ELi portaal, mis on pühendatud materiaalsele ja vaimsele kultuuripärandile ning mis koondab teavet kõikidest kultuuripärandit rahastavatest ELi programmidest ja mis hõlmab kolme põhiteemat: materiaalsete ja vaimsete kultuuriobjektide andmebaas, mis sisaldab näiteid säilitamise ja edendamise parimate tavade kohta koos kõigi asjakohaste viidetega; kultuuripärandi rahastamisvõimalused, samuti andmed Euroopa kultuuripärandi seisundi kohta ja säilitamise jaoks olulised andmed, näiteks kliimaandmed või teostatud restaureerimistööd; ning uudised ja lingid kultuuripärandiga seotud poliitiliste arengute, meetmete ja sündmuste kohta;
   b) toetada sihtrahastamisega uuringuid, teadus- ja katsemeetmeid, mis on spetsiaalselt suunatud kultuuripärandi edendamisprotsesside mõju analüüsile, arendada välja konkreetsed näitajad ja võrdlusalused seoses pärandi otsese ja kaudse panusega majandusliku ja sotsiaalse arengu protsessidesse, ning toetada otseselt kohaliku tasandi integreeritud kultuurilist ja sotsiaalset innovatsiooni, kus kultuuripärand võib vedada arengut ning aidata parandada inimeste elukvaliteeti;
   c) tugevdada hiljuti kehtestatud mitmest allikast rahastamise põhimõtet, mis võimaldab ühe suuremahulise projekti raames täiendavalt kasutada Euroopa eri fonde;
   d) edendada avaliku ja erasektori partnerlusi;
   e) kohandada struktuurifondide projektijuhtimise ajanõudeid, et paremini arvestada konserveerimis-, restaureerimis- ja säilitamisprojektide erinõudeid;
   f) vaadata läbi väikesemahuliste taristute meetme raamistikus esitatud kultuuripärandi projektidega seotud 5 miljoni euro kriteerium(13) ja suurendada seda vähemalt UNESCO projektide tasemele, s.o 10 miljoni euroni;

8.  märgib, et Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERFi) määruse läbivaatamise ideed ja eelkõige integreeritud rahastamise põhimõtet võib konkreetsetel juhtudel praktikas rakendada ka suurte projektide toetamise kaudu; tunnistab siiski vajadust edendada ja toetada väikeseid kultuurialgatusi, mis on eriti olulised piirkondade sisemise arengu seisukohast ning võivad aidata säilitada kultuuripärandit ja edendada kohalikku ja piirkondlikku arengut ning sotsiaalmajanduslikku kasvu üldiselt;

9.  nõuab tungivalt, et komisjon lisaks suunistesse, mis reguleerivad järgmise põlvkonna struktuurifonde, kultuuripärandi kohta kohustusliku kvaliteedikontrolli süsteemi, mida tuleks kohaldada kogu projekti kestel;

10.  rõhutab liikmesriikide rolli nii ettevõtjate oskuste ja ametialaste teadmiste kõrge taseme kui ka ettevõtte struktuuri tagamises, mis suudaks kindlustada kultuuripärandi kaitse parimad tavad ka piisavate kvaliteedi kontrollisüsteemide kaudu vastavalt rahvusvahelistes hartades sätestatud nõuetele;

11.  palub komisjonil aastatel 2014–2020 delegeeritud õigusaktides, osalemiskutsetes ja ühtekuuluvuspoliitika määrusi kujundavates algatustes käsitleda rahastamiskõlblikena pärandi säilitamise innovatiivseid meetmeid ja ajalooliste hoonete energiatõhususe lahendusi;

12.  kutsub liikmesriike üles kaaluma võimalikke restaureerimis-, konserveerimis- ja säilitamistööga seotud maksustiimuleid, näiteks käibemaksu või muude maksude vähendamist, arvestades, et Euroopa kultuuripärandit haldavad ka eraõiguslikud asutused;

13.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks kokkuvõtte Euroopa maksupoliitika parimate tavade kohta ja soovitaks sobivaid tavasid liikmesriikidele; palub liikmesriikidel neid soovitusi järgida ning vahetada parimaid tavasid, et võimalikult palju ergutada erasektorit toetama materiaalse ja vaimse kultuuripärandi projekte ning maksimaalselt suurendada nende mõju majandusarengule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele kohalikul tasandil;

Uued juhtimismudelid

14.  kiidab heaks nõukogu algatuse koostada kultuuripärandi valdkonna jaoks uute kaasava juhtimise mudelite suunised, edendades jagatud vahendite aspekti ning tugevdades sidemeid kohalike, piirkondlike, riiklike ja Euroopa kavade vahel;

15.  palub liikmesriikidel tagada selliste õiguslike vahendite väljatöötamine, mis võimaldavad kasutada alternatiivseid rahastamis- ja haldusmudeleid, nagu kogukonna kaasamine, kodanikuühiskonna osalus ning avaliku ja erasektori partnerlus, et rakendada meetmeid, mis on seotud kultuuripärandi konserveerimise, restaureerimise, säilitamise, arendamise ja propageerimisega;

16.  palub komisjonil ja liikmesriikidel algatada üleeuroopalise dialoogi kõigi valitsustasandite poliitikakujundajate ning kultuuri- ja loometööstuste, turismikorraldajate võrgustike, era- ja avaliku sektori osalejate partnerluste ja vabaühenduste vahel;

17.  julgustab kõiki sidusrühmi, kes osalevad kultuuripärandi haldamises, leidma tasakaalu kultuuripärandi jätkusuutliku säilitamise ning selle majandusliku ja sotsiaalse potentsiaali arendamise vahel;

18.  rõhutab, et kultuuripärandi väärtustamisega seotud ERFi projektid on elav näide mitmetasandilise juhtimise ja subsidiaarsuse põhimõtte rakendamise kohta ning moodustavad olulise osa ERFi kuludest; rõhutab, kui olulised on piiriülesed kultuuriprojektid, mis aitavad suurendada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning edendavad kaasatust; nõuab sellega seoses meetmete võtmist, millega tugevdada ja laiendada toetust rahastamisele avaliku ja erasektori partnerluslepingute abil;

19.  rõhutab vajadust uute juhtimismudelite järele, mis hõlmaksid kultuuripärandi kõikide rahastamis- ja haldamisviiside kvaliteedikontrolli süsteemi;

20.  soovitab tungivalt liikmesriikidel suurendada kontrolli kultuuripärandi komponentidega seotud kulude üle, et edendada pettuse, korruptsiooni ja mis tahes muu antud valdkonna ebaseadusliku tegevuse vastase võitluse alast koostööd;

21.  teeb ettepaneku, et Euroopa seadusandlikke ettepanekuid peaksid täiendama kultuuripärandiga seotud mõjuhinnangud, ning kui mõjuhindamisest ilmneb negatiivne mõju, peaks kultuuripärandi kõnealuse seadusandliku ettepaneku reguleerimisalast erandina välja jätma;

Kultuuripärandi majanduslik ja strateegiline potentsiaal

22.  märgib, et kultuuripärand aitab kaasa innovatiivsete töökohtade, toodete, teenuste ja protsesside loomisele ning võib olla loovate ideede allikas, toites uut majandust, kuid omades – asjakohase juhtimise korral – samal ajal suhteliselt väikest keskkonnamõju;

23.  tunnistab, et kultuuripärandil on oluline roll mitmes strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatuses, nagu digitaalne tegevuskava, „Innovatiivne liit” ning uute oskuste ja töökohtade tegevuskava, ja üleilmastumise ajastu tööstuspoliitikas; palub seetõttu strateegia „Euroopa 2020” vahekokkuvõttes jõulisemalt tunnustada Euroopa kultuuripärandit kui aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegilist ressurssi;

24.  märgib, et kultuuripärandi valdkonnas on võimalik luua kvaliteetseid töökohti; soovitab tungivalt liikmesriikidel vahendada algatusi, mis on seotud kultuuripärandi valdkonna töötajate ja teadlaste haldamis- ja konserveerimisalase koolituse arendamisega; kiidab heaks eelkõige teadlaste võrgustike pikaajalise perspektiiviga rahastamise, nagu Marie Sklodowska Curie stipendiumide puhul;

25.  rõhutab UNESCO maailmapärandisse kuuluva materiaalse ja vaimse kultuuri- ja looduspärandi olulisust Euroopa turismi jaoks;

26.  rõhutab võimalust keskenduda makropiirkondlike strateegiate väljatöötamisel rohkem kultuuriturismile, et muuta see üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku lahutamatuks osaks;

27.  kutsub Euroopa institutsioone ja liikmesriike üles edendama ja toetama matkamisega seotud algatusi (jalakäijatele, ratsutajatele ja jalgratturitele mõeldud marsruudid), et pakkuda uusi võimalusi kultuuri- ja loodusturismi arendamiseks;

28.  julgustab liikmesriike tegema koostööd piirkondlike ja kohalike asutustega, et suurendada kultuuripärandi väärtust meie ühiskonnas ning selle panust töökohtade loomisse ja majanduskasvu ELis;

29.  toonitab, et kultuuriturism, mis moodustab 40 % Euroopa turismist, on majanduskasvu ja töökohtade potentsiaali poolest üks olulisemaid majandussektoreid, mille arengut tuleks uute tehnoloogiate kasutamise abil kiirendada; rõhutab siiski, kui tähtis on säilitada kultuuri- ja looduspärandit, kujundades säästvaid, vähem invasiivseid ja suurema lisaväärtusega turismi vorme, mille puhul turismisektor on integreeritud kohalikesse arengustrateegiatesse;

30.  väljendab muret olukorra pärast seoses kultuuripärandi konserveerimis-, restaureerimis-, säilitamis- ja edendamismeetmetega, mis on Euroopa identiteedi jaoks suurima tähtsusega; rõhutab, et kultuuripärandi kaitse rahastamist on mõnes liikmesriigis majandus- ja finantskriisi tõttu oluliselt vähendatud; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et Euroopa kultuuripärandi väärtustamisse suunataks piisavalt rahalisi vahendeid ja algatusi;

31.  palub komisjonil edendada kultuuri- ja loomesektoris tipptaset, innovatsiooni ja konkurentsivõimet kunstnike, loomeinimeste ja kultuurivaldkonna töötajate töö toetamise kaudu;

32.  kinnitab tungivat vajadust leida kultuuripärandile oma selge koht komisjoni Euroopa investeerimiskavas;

33.  juhib tähelepanu vajadusele parandada metodoloogilist raamistikku, et omada paremat statistikat kultuuripärandi valdkonna kohta; palub komisjonil esitada näitajate kogumi, mida saaks kasutada kultuuripärandi olukorra järelevalve ja hindamise jaoks ja mis oleks ühesugune kõikide liikmesriikide jaoks; rõhutab vajadust saavutada kultuuripärandi igakülgsel uurimisel tõhusamaid tulemusi ja neid omavahel siduda, et vältida killustatust selles valdkonnas; viitab sellega seoses suurandmete (big data) võimalustele uurimisprojektidest ulatuslikumate teadmiste saamiseks; rõhutab, et kultuuripärandi tegeliku ja potentsiaalse majandusliku väärtuse hindamiseks tuleb statistilisi andmeid koguda süsteemsemalt;

34.  leiab, et komisjon peaks pärandi säilitamise eri aspektidega tegelevaid ettevõtteid ja üksusi käsitlema eraldi sektorina, mis kasutab lisaväärtust andvaid traditsioonilisi meetodeid, mis võimaldavad keskkonnasäästlikku ja jätkusuutlikku säilitamist;

35.  tunnistab tungivat vajadust vähendada noorte töötust ja rõhutab, et kultuuripärand on valdkond, millel on uute ja paremate töökohtade loomise potentsiaal ning kus saab tugevdada sidet hariduse ja tööelu vahel, näiteks kvaliteetse õpipoisiõppe, praktika ja idufirmade kaudu VKEde ja sotsiaalmajanduse valdkonnas; julgustab liikmesriike sellega seoses arendama uusi ja innovatiivseid rahastamisvõimalusi, et toetada juhtimis- ja säilitamisalast koolitust ja haridust ning kõnealuse sektori töötajate ja teadlaste liikuvust;

36.  nõuab, et komisjon edendaks tervikliku lähenemisviisi ja teadusliku alusega kultuuripärandi ja turismi ühisprogramme, mis oleksid heade tavade alus ja eeskuju;

37.  kutsub liikmesriike üles strateegiliselt kavandama kultuuripärandiga seotud projekte, mis võivad tuua kaasa üldise piirkondliku ja kohaliku arengu, rahvusvahelisi ja piirkonnaüleseid koostööprogramme, uute töökohtade loomise, säästva maa- ja linnaelu taaselustamise ning kultuurimälestiste restaureerimisega seotud traditsiooniliste oskuste säilimise ja edendamise;

38.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid koostaksid majandusliku ja statistilise uuringu nende ettevõtete, haldusüksuste ja erinevate erialaste pädevuste kohta, mis moodustavad kultuuripärandi säilitamise ja levitamisega tegeleva sektori, ning nimetatud sektori tähtsuse kohta tootlikkuses ja töökohtade loomises;

39.  juhib tähelepanu vajadusele luua, arendada ja edendada kultuuripärandi valdkonnas töötavatele inimestele liikuvus- ja kogemuste vahetamise võimalusi, tagades tõhusa professionaalse vastavuse kooskõlas direktiiviga 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) minimaalsete oskuste (võimekuse ja teadmiste) taseme tunnustamise ja levitamise teel liikmesriikide vahel, eelkõige restaureerija-konserveerija puhul; palub komisjonil sellega seoses esitada ettepaneku vastavate programmide laiendamiseks, et lisada neile kultuuripärandi valdkonna juhtide ja töötajate (nt losside haldajad) liikuvus, eesmärgiga vahetada kogemusi ja parimaid tavasid;

40.  kutsub liikmesriike üles rõhutama oma pärandi varade väärtust, tehes uuringuid, et määrata kindlaks kultuuripärandi majanduslik ja kultuuriline väärtus ning muuta säilitamise kulu sama väärtusega investeeringuks;

41.  palub komisjonil kaaluda võimalust, et Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut (EIT) looks oma järgmise strateegilise innovatsiooni tegevuskava raames kultuuripärandi ja loometööstuse valdkonnas teadmis- ja innovatsioonikogukonnad, toetades sellega otseselt teadusuuringute ja innovatsiooni terviklikku nägemust;

42.  kordab, kui tähtis on toetada koolide õppekavadesse kunsti-, muusika-, teatri- ja filmihariduse lisamist, kuna tegemist on olulise osaga kultuuripärandi alaste teadmiste, kunstipraktika ja väljendusoskuse ning loovusele ja innovatsioonile suunatud pehmete oskuste arendamisest;

43.  kutsub liikmesriike üles võtma hariduse eri tasanditel kasutusele kultuuripärandiga seotud õppeainetevahelised õppesuunad;

44.  rõhutab ettevõtlustegevuse ja osalemisel põhineva lähenemisviisi arendamise märkimisväärseid võimalusi turismivaldkonnas, eelkõige väikese ja keskmise suurusega turismiettevõtjate, kuid ka idufirmade, mittetulundussektori ja muude organisatsioonide jaoks, kes annavad panuse Euroopa kultuuripärandi säilitamisse, kaitsmisse ja reklaamimisse; toonitab, et peale kultuuriväärtuste on Euroopa turismivaldkonna edu ja konkurentsivõime jaoks võtmetähtsusega kvaliteetne teenindus, kõrgetasemelised professionaalsed oskused, selles valdkonnas hea koolituse saanud spetsialistide olemasolu ja esindatus internetis; rõhutab, et teadusuuringud, innovatsioon ja uus tehnoloogia, eelkõige telekommunikatsiooni vallas, on inimestele kultuuripärandi lähemale toomiseks väga olulised; on samuti seisukohal, et VKEde konkurentsivõime huvides tuleks vähendada nende jaoks tarbetut koormust ning läbi vaadata õigusaktid, mis avaldavad negatiivset mõju turismivaldkonna VKEdele;

Võimalused ja probleemid

45.  rõhutab kultuuripärandi digiteerimisega seotud potentsiaali, seda nii meie mineviku säilitamise vahendina kui ka hariduse ja teadusuuringute võimaluste, kvaliteetsete töökohtade loomise, parema sotsiaalse kaasamise, puudega inimestele või äärepoolsemates piirkondades elavatele isikutele parema juurdepääsu võimaldamise ja säästva majandusarengu allikana; toonitab, et pärandi digiteerimiseks on vaja väikeste ja keskmise suurusega või isoleeritud kultuuriasutuste puhul vastavat rahalist panust ja et piisav rahastamine on võtmetähtsusega kõnealuse pärandi laiema publiku ja levitamise tagamiseks; toonitab, et digiteerimise ja uute tehnoloogiate pakutavad uued võimalused, mis ei asenda kunagi juurdepääsu originaalpärandile ega kultuuris osalemise traditsiooniliste vormidega seotud sotsiaalset kasu, ei tohiks kaasa tuua originaalide säilitamise ega kultuuri edendamise traditsiooniliste vormide unarusse jätmist, olgu digiteerimise ajal või pärast seda;

46.  toetab digitaalset innovatsiooni kunsti- ja pärandisektoris ning märgib, et e-taristu kasutamine võib kaasata uut publikut ning tagada digitaalsele kultuuripärandile parema juurdepääsu ja selle parema kasutamise; rõhutab olemasolevate vahendite, näiteks Europeana veebisaidi olulisust ning ergutab parandama selle saidi otsingukriteeriume suurema kasutajasõbralikkuse nimel;

47.  toonitab vajadust parandada kultuuripärandi, eelkõige Euroopa filmipärandi digiteerimise, säilitamise ja internetis kättesaadavuse taset;

48.  rõhutab Euroopa pärandi tõelise demokraatliku ja kaasava, sealhulgas usulisi vähemusrühmasid ja vähemusrahvusi hõlmava narratiivi väljatöötamise olulisust; juhib tähelepanu kultuuripärandile, mis seob erinevat või vaidlustatud minevikku, ja rõhutab, et leppimisprotsessid ei tohiks viia kogukondade ajaloolise teadvuse allasurumiseni; kutsub liikmesriike üles mõtlema kultuuripärandi eetikale ja selle esitamise meetoditele ning võtma arvesse tõlgenduste mitmekesisust;

49.  kinnitab, et usupärand on Euroopa vaimse kultuuripärandi osa; rõhutab, et usunditega seotud paikade, kommete ja esemete olulisust ei saa Euroopa kultuuripärandi kontekstis eirata või kasutada selle suhtes mis tahes diskrimineerivat käsitlust;

50.  on seisukohal, et ajaloolist usupärandit, sh arhitektuuri ja muusikat, tuleb säilitada selle kultuurilise väärtuse tõttu, sõltumata selle usundilisest päritolust;

51.  rõhutab kultuuridevahelise dialoogi olulisust nii Euroopas kui ka väljaspool ning on veendunud, et liit peaks sellist dialoogi edendama kui kohast vahendit mis tahes päritolu radikalismi vastu võitlemiseks;

52.  juhib kultuuripärandiga seoses tähelepanu liikmesriikide rahvusvähemuste eripärale; nõuab seepärast nende kultuuripärandi säilitamist ja kultuurilise mitmekesisuse edendamist ja kaitset;

53.  rõhutab, et usu- ja rahvusvähemuste kultuurilist diskrimineerimist tuleks vältida;

54.  rõhutab sisserändajate kogukondade kultuuritegevuse toetamise olulisust;

55.  kinnitab veel kord kultuuripärandi olulist panust kultuuri- ja loomemajandusse ning samuti sotsiaalsesse kaasatusse kultuuri kaudu;

56.  toonitab, kui oluline on parandada puuetega inimeste juurdepääsu kultuurimälestistele;

57.  märgib kultuurmaastike säilitamise olulisust ja eelkõige vaimse kultuuripärandi, mis esindab elavat kultuuri ja toidab traditsioonilisi oskusi, säilitamise olulisust ja kutsub komisjoni üles lisama see vastavatesse programmidesse suuremas ulatuses;

58.  rõhutab, kui tähtis on kulinaariapärand, mida tuleb kaitsta ja toetada; on seisukohal, et sellele valdkonnale eraldatud vahendeid saab optimeerida koostoime kaudu ELi teiste poliitikavaldkondadega, nagu ühine põllumajanduspoliitika ja tarbijakaitsepoliitika;

59.  juhib tähelepanu asjaolule, et kultuuripärand ja turism on vastastikku kasulikud, sest ühelt poolt annab kultuurpärand turismitööstusele märkimisväärset tulu ja teisalt on turism hea kultuuri jaoks, kuna soodustab kultuuriväärtuste näitamist ja säilitamist ning toob sisse tulu, mis on vajalik kultuuriväärtuste hoidmiseks;

60.  toonitab, et kultuuriturism on väga oluline, selleks et säilitada ja kasutada meie kultuuripärandi väärtust, kusjuures kultuuripärand ei ole ainult füüsiline pärand ja maastikud, vaid ka vaimne pärand, nagu keeled ja usu- ning toiduvalmistamistraditsioonid;

61.  palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel jätkata koostööd eesmärgiga viia kõigil vastavatel tasanditel ellu kultuuripärandi ja kultuuriturismi edendamisega seotud meetmeid, mis sisalduvad komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatises „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava” (COM(2010)0352);

62.  arvestades põhjalikke demograafilisi ja sotsiaalseid muudatusi, rõhutab, et meie ühine Euroopa kultuuripärand ja kavandatav teema-aasta on olulised selleks, et kodanikud samastaksid end Euroopa Liiduga ja et tugevneks liidusisene kogukonnatunne;

63.  on seisukohal, et Euroopa ühise kultuuripärandi mõistmine pakub eriti tulevastele põlvkondadele sihi ja võimaluse kujundada välja Euroopa identiteet ja väärtused ning oma liikmesriigi piire ületav lugupidav kooseksisteerimine; soovitab seetõttu ka kultuuripärandi Euroopa aasta kavandamisel pöörata erilist tähelepanu nooremale põlvkonnale;

64.  väljendab rahulolu seoses Euroopa kultuuripealinnade algatuse suure eduga; nõuab nende linnade sidumist ühte võrgustikku, et rohkem keskenduda asjaomastele piirkondadele, eesmärgiga võimaldada kogemuste ja heade tavade vahetamist, muu hulgas selleks, et aidata tulevasi kandidaate ning hõlbustada ürituste ja konkreetsete ringreiside korraldamist;

65.  julgustab kultuuripärandi kasutamist hariduse vahendina, et lahendada ühiskondlikke probleeme, selleks et lähendada Euroopas elavaid inimesi;

66.  juhib tähelepanu keskkonnaohtudele, mis mõjutavad ELis suurt hulka kultuurimälestisi, ning nõuab, et liikmesriigid võtaksid oma pikaajalistes pärandi säilitamise ja restaureerimise meetodite rahastamise strateegiates arvesse kliimamuutuste tagajärgi ja inimsurvet; soovitab lisaks, et liikmesriigid ja EL edendaksid rohkem selle valdkonna teadusuuringuid, muu hulgas selleks, et uurida kliimamuutuse eri mõjusid kultuuripärandile üksikasjalikumalt ning arendada välja vastumeetmed;

67.  kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles jätkama tööd algatusega „7 kõige ohustatumat”, mille käivitas Europa Nostra koostöös Euroopa Investeerimispangaga, leida selleks uusi näited Euroopa ohustatud pärandi kohta, koostada tegevuskavasid ja otsida võimalikke rahastamisallikaid; juhib tähelepanu, et selle algatuse väljatöötamine on üks võimalus kaasata erainvesteeringuid pärandi väärtustamisse;

68.  kutsub komisjoni üles paremini koordineerima ja toetama liikmesriikide jõupingutusi võitluses kultuuripärandisse kuuluvate varade varastamise, salakaubaveo ja nendega ebaseadusliku kauplemise vastu nii ELis kui ka väljaspool; palub selliste kultuuriesemete tagastamist, mis on liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult ära viidud;

69.  tuletab meelde, kui oluline on kaitsta ja säilitada kultuuripärandit mitte ainult aja hävitustöö, vaid ka huligaansuse ja rüüstamise eest; juhib tähelepanu sellele, et paljusid arheoloogiamälestisi, eelkõige veealuseid paiku, kus ametiasutuste juurdepääs ja järelevalve on raskendatud, ähvardab endiselt oht langeda organiseeritud aardeküttide rüüstamise ohvriks; nõuab sellega seoses tõhusamat koostööd liikmesriikide vahel kultuuriväärtuste tuvastamise ja tagasisaamise ning selliste esemetega ebaseadusliku kaubitsemise vastu võitlemise alal;

70.  rõhutab rolli, mida kultuuripärand etendab liidu välissuhetes kolmandate riikidega peetava poliitilise dialoogi ja koostöö kaudu, ning kutsub liikmesriike, komisjoni ja nõukogu üles elavdama kultuuridiplomaatiat; lisaks sellele osutab ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide ühiste kultuuripärandi säilitamisele suunatud valdkondadevaheliste teadusprojektide võimalustele;

71.  nõuab liikmesriikidelt, ELilt ja rahvusvaheliselt kogukonnalt suurt pühendumust ennetamisele, kaitsmisele, dokumenteerimisele ja taastamisele, kui Euroopa või kolmandate riikide kultuuripärandit tahtlikult ohustatakse ja kahjustatakse sõjategevuse ning kultuurilise ja religioosse identiteedi rikkumise tõttu, sealhulgas koostöö kaudu selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu ICCROM ja ICBS (Rahvusvaheline Sinise Kilbi Komitee), tsiviil- ja sõjaväevõimude, kultuuriasutuste ja kutseliitudega;

72.  ergutab vastu võtma rahvusvahelisi lepinguid, et vältida kultuuripärandiga ebaseaduslikku kauplemist; toonitab, et EL peab koos ÜRO ja UNESCOga kaitsma ohustatud pärandit ning võitlema konfliktipiirkondades asuvate kultuuriobjektide rüüstamise ja hävitamise vastu;

73.  rõhutab võimalusi, mida pakub ELis olemasolev oskusteave kultuuripärandi säilitamise valdkonnas seoses terrorismi ja sõja tõttu kahjustatud või hävinud kultuuriväärtustega;

74.  toetab piiriüleste kultuuriturismi toodete loomist, mis peegeldaksid Euroopa ühiseid väärtusi ja pärandit; palub komisjonil püüelda tihedama koostöö poole liikmesriikide ja muude kultuuri- ja turismipoliitikat kujundavate organisatsioonidega, nagu ÜRO Maailma Turismiorganisatsioon (UNWTO) ja UNESCO, ning jätkata võrgustike, piirüleste piirkondlike projektide ja – tihedas koostöös Euroopa Nõukoguga – Euroopa kultuuriradade (mis on piiriüleste üleeuroopaliste temaatiliste turismiprojektide parim näide) kaasrahastamist ja edendamist;

o
o   o

75.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 221.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.
(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 104.
(5) ELT L 159, 28.5.2014, lk 1.
(6) ELT L 175, 27.6.2013, lk 1.
(7) Vastu võetud Euroopa Nõukogu ministrite komitee poolt 13. oktoobril 2005. aastal; avatud allkirjastamiseks liikmesriikidele Faros (Portugalis) sama aasta 27. oktoobril; jõustus 1. juunil 2011. aastal.
(8) ELT C 183, 14.6.2014, lk 36.
(9) ELT C 463, 23.12.2014, lk 1.
(10) ELT C 463, 23.12.2014, lk 4.
(11) ELT L 283, 29.10.2011, lk 39.
(12) Veneetsia harta, mille rahvusvaheliste mälestiste ja kultuuriväärtuslike paikade nõukogu (ICOMOS) võttis vastu 1965. aastal; Granada konventsioon, mille Euroopa Nõukogu võttis vastu 1985. aastal; Valletta konventsioon, mille Euroopa Nõukogu võttis vastu 1992. aastal.
(13) Vt: määruse (EL) nr 1301/2013 artikli 3 lõike 1 punkti e.


Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water” järelmeetmed
PDF 313kWORD 121k
Euroopa Parlamendi 8. septembri 2015. aasta resolutsioon Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water” järelmeetmete kohta (2014/2239(INI))
P8_TA(2015)0294A8-0228/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 3. novembri 1998. aasta direktiivi 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta (edaspidi „joogiveedirektiiv”)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (edaspidi „veepoliitika raamdirektiiv”)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrust (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta(4),

–  võttes arvesse komisjoni 14. novembri 2012. aasta teatist „Euroopa veevarude kaitsmise kava” (COM(2012)0673),

–  võttes arvesse komisjoni 19. märtsi 2014. aasta teatist Euroopa kodanikualgatuse „Vesi ja kanalisatsioon on inimõigus! Vesi on avalik hüve, mitte kaup!” („Right2Water”) kohta (COM(2014)0177) (edaspidi „teatis”),

–  võttes arvesse komisjoni kokkuvõtvat aruannet joogivee kvaliteedi kohta ELis, milles käsitletakse direktiivi 98/83/EÜ kohaseid liikmesriikide aruandeid ajavahemiku 2008–2010 kohta (COM(2014)0363),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust eespool nimetatud komisjoni 19. märtsi 2014. aasta teatise kohta(5),

–  võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti aruannet „Euroopa keskkond – seisund ja väljavaated 2015. aastal”,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 28. juuli 2010. aasta resolutsiooni inimõiguse kohta veele ja kanalisatsioonile(6) ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2013. aasta resolutsiooni inimõiguse kohta puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile(7);

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu vastu võetud kõiki resolutsioone inimõiguse kohta puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile,

–  võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus(8),

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2012. aasta resolutsiooni ELi veealaste õigusaktide rakendamise kohta enne Euroopas veega seotud probleemide osas üldise lähenemisviisi väljatöötamist(9),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku kohta(10),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning arengukomisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0228/2015),

A.  arvestades, et „Right2Water” on esimene Euroopa kodanikualgatus, mis vastab kodanikualgatust käsitlevas määruses (EL) nr 211/2011 kehtestatud nõuetele ja mille parlament kuulamisele võttis, kui peaaegu 1,9 miljonit kodanikku oli sellele allkirja andnud;

B.  arvestades, et inimõigus veele ja kanalisatsioonile hõlmab kättesaadavuse, juurdepääsetavuse, vastuvõetavuse, taskukohasuse ja kvaliteedi mõõdet;

C.  arvestades, et on eluliselt vajalik täielikult rakendada inimõigust veele ja kanalisatsioonile, mida tunnustab ÜRO ja toetavad ELi liikmesriigid, ja arvestades, et veevarude nõuetekohane majandamine on säästva veekasutuse tagamiseks ja maailma looduskapitali kaitsmiseks otsustavalt tähtis; arvestades, et inimtegevuse ja kliimamuutuste koosmõju on kaasa toonud selle, et kogu ELi Vahemere piirkond ja mõned Kesk-Euroopa piirkonnad liigitatakse nüüd veepuuduse all kannatavateks poolkõrbe piirkondadeks;

D.  arvestades, et vastavalt Euroopa Keskkonnaameti 2015. aasta aruandele keskkonnaseisundi kohta ulatuvad torude lekkimisest tingitud veekao määrad Euroopas praegu 10–40 %ni;

E.  arvestades, et juurdepääs veele on üks peamisi viise jätkusuutliku arengu saavutamiseks; arvestades, et arenguabi suunamine eelkõige joogiveega varustatuse ja kanalisatsiooni parandamisele on tõhus viis peamiste vaesuse kaotamise eesmärkide saavutamiseks, samuti sotsiaalse võrdsuse, rahvatervise, toiduga kindlustatuse ja majanduskasvu edendamiseks;

F.  arvestades, et vähemalt 748 miljonil inimesel ei ole püsivat juurdepääsu puhtale joogiveele ning maailma elanikkonnast kolmandikul puudub ligipääs elementaarsetele sanitaartingimustele; arvestades, et seetõttu on ohus õigus tervisele ning levivad haigused, põhjustades kannatusi ja surma ning takistades suurel määral arengut; arvestades, et iga päev sureb umbes 4000 last veega levivate haiguste pärast või puuduliku veevarustuse, kanalisatsiooni ja hügieeni tõttu; arvestades, et joogiveele juurdepääsu puudumise tõttu sureb rohkem lapsi kui AIDSi, malaaria ja rõugete pärast kokku; arvestades, et samas on nende näitajate puhul märgata selget langustrendi ning et nende vähenemist saab ja tuleb kiirendada;

G.  arvestades, et juurdepääsul veele on ka julgeolekumõõde, mis nõuab paremat piirkondlikku koostööd;

H.  arvestades, et vee ja kanalisatsiooni puudumine mõjutab muude inimõiguste kasutamist; arvestades, et veega seotud probleemid mõjutavad ebaproportsionaalselt naisi, sest paljudes arengumaades vastutavad tavapäraselt just nemad koduse veevarustuse eest; arvestades, naised ja tütarlapsed kannatavad kõige rohkem piisavate ja korralike sanitaartingimuste puudumise pärast, mis sageli piirab nende juurdepääsu haridusele ning muudab nad haigustele vastuvõtlikumaks;

I.  arvestades, et iga aasta sureb veega levivate haiguste tõttu kolm ja pool miljonit inimest;

J.  arvestades, et 2013. aastal jõustunud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokolliga loodi kaebuste käsitlemise mehhanism, mis võimaldab üksikisikutel või rühmadel esitada ametlikke kaebusi lisaks muude õiguste rikkumisele ka vee ja kanalisatsiooniga seotud inimõiguse rikkumiste kohta;

K.  arvestades, et arengumaades ja tärkava turumajandusega riikides suureneb kõikide sektorite nõudlus vee järele, eelkõige energia ja põllumajanduse valdkonnas; arvestades, et kliimamuutused, linnastumine ja demograafilised arengusuundumused võivad tõsiselt ohustada vee kättesaadavust paljudes arengumaades, ja et eeldatavasti elab kaks kolmandikku maailma elanikkonnast 2025. aastal veepuuduse all kannatavates riikides;

L.  arvestades, et EL on suurim abiandja veevarustuse-, kanalisatsiooni- ja hügieenisektoris, kusjuures 25 % ELi iga-aastasest ülemaailmsest humanitaarabist on pühendatud üksnes arengupartnerite toetamisele kõnealuses valdkonnas; arvestades siiski, et Euroopa Kontrollikoja 2012. aasta eriaruandes „Euroopa Liidu arenguabi Sahara-taguse Aafrika joogiveega varustamisele ja sanitaarvaldkonnale” juhiti tähelepanu vajadusele parandada abi tõhusust ja ELi toetatavate projektide jätkusuutlikkust;

M.  arvestades, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee sedastas, et „juurdepääsu veele tuleb tunnustada kui põhilist inimõigust, sest see on vajalik eluks Maal ja vesi on ressurss, mida inimkond peab jagama”;

N.  arvestades, et Sahara-taguses Aafrikas 1990. aastatel toimunud kommunaalteenuste erastamine on muu hulgas takistanud aastatuhande arengueesmärkide saavutamist nii veevarustuse kui ka sanitaarvaldkonnas, sest investorid on keskendunud kulude tagasiteenimisele, mis muu seas on süvendanud ebavõrdsust niisuguste teenuste osutamisel madala sissetulekuga kodumajapidamiste arvelt; arvestades, et veemajanduse erastamise läbikukkumist silmas pidades on kõikjal maailmas märgata üha suurenevat suundumust anda veega seotud teenuste osutamine eraettevõtetelt üle kohalikele ametiasutustele;

O.  arvestades, et veevarustus on loomulik monopol ja veemajandustsüklist saadav tulu peaks katma ja tuleks alati sihtotstarbeliselt eraldada nii veega seotud teenuste kuludeks kui ka kaitseks ning veemajandustsükli parandamiseks, tingimusel et kaitstakse avalikku huvi;

P.  arvestades, et nõuetekohase veevarustuse ja kanalisatsiooni puudumine avaldab tõsist mõju tervisele ja sotsiaalsele arengule, eriti laste puhul; arvestades, et veevarude saastumine on üks peamine diarröa põhjus, tähtsuselt teine laste surmapõhjus arengumaades ning viib muude raskemate haigusteni, nagu koolera, skistosomiaas ja trahhoom;

Q.  arvestades, et veel on sotsiaalne, majanduslik ja ökoloogiline funktsioon ning veetsükli õige majandamine kõigi hüvanguks kaitseb selle pidevat ja kindlat kättesaadavust praeguses kliimamuutuste kontekstis;

R.  arvestades, et Euroopa on kliimamuutuste suhtes eriti tundlik, ja arvestades, et veesektor on üks esimesi sektoreid, mida kliimamuutused mõjutavad;

S.  arvestades, et Euroopa kodanikualgatus loodi osalusdemokraatia mehhanismina, et ergutada arutelu ELi tasandil ja kodanike vahetut osalemist ELi otsuste tegemisel, ning see annab ELi institutsioonidele suurepärase võimaluse kodanikega taas tihedamalt suhelda;

T.  arvestades, et Eurobaromeetri viimaste aastate uuringute järgi tunnevad kodanikud ELi vastu väga vähe usaldust;

Euroopa kodanikualgatus osalusdemokraatia vahendina

1.  on seisukohal, et Euroopa kodanikualgatus kujutab endast ainulaadset demokraatlikku mehhanismi, mis võib aidata märgatavalt vähendada lõhet Euroopa ja liikmesriikide sotsiaalsete ja kodanikuühiskonna liikumiste vahel ning edendada ELi tasandi osalusdemokraatiat; on siiski veendunud, et asjaomase demokraatliku mehhanismi täiendava arendamise võimaldamiseks tuleb tingimata hinnata varasemaid kogemusi ja reformida kodanikualgatust, ning komisjoni meetmed, mis võivad asjakohasel juhul hõlmata võimalust lisada seadusandlikesse muudatustesse või uutesse seadusandlikesse ettepanekutesse sobivaid elemente, peavad paremini kajastama Euroopa kodanikualgatuse nõudmisi, kui need kuuluvad tema pädevusalasse ja eriti juhul, kui nendega väljendatakse inimõigustealaseid probleeme;

2.  rõhutab, et komisjon peaks tagama kahekuulise analüüsietapi jooksul äärmise läbipaistvuse, edukas kodanikualgatus peaks saama komisjonilt nõuetekohast õiguslikku tuge ja nõustamist ja see tuleks nõuetekohaselt avalikustada ning edendajaid ja toetajaid tuleks kogu kodanikualgatuse protsessi vältel hoida ajakohase teabega täielikult kursis;

3.  nõuab, et komisjon rakendaks Euroopa kodanikualgatuse määrust tulemuslikult ja jätkaks kogu halduskoormuse kõrvaldamist, millega kodanikud Euroopa kodanikualgatust esitades või toetades kokku puutuvad, ning nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks ühise Euroopa kodanikualgatuse registreerimissüsteemi rakendamist kõikides liikmesriikides;

4.  väljendab heameelt asjaolu üle, et toetus, mida asjaomasele Euroopa kodanikualgatusele avaldas peaaegu 1,9 miljonit liidu kodanikku kõigist liikmesriikidest, on kooskõlas komisjoni otsusega vee- ja kanalisatsiooniteenused kontsessioonide direktiivist välja jätta;

5.  kutsub komisjoni üles jääma kindlaks vee- ja kanalisatsiooniteenuste väljajätmisele kontsessioonide direktiivist ja selle direktiivi mis tahes tulevasest läbivaatamisest ning seda kinnitama;

6.  peab kahetsusväärseks, et teatises puuduvad eesmärgid, selles ei järgita Euroopa kodanikualgatuses esitatud konkreetseid nõudmisi ja piirdutakse üksnes varasemate lubaduste kordamisega; rõhutab, et komisjoni antud vastus Euroopa kodanikualgatusele „Right2Water” ei ole piisav, kuna selles ei esitata värskeid ettepanekuid ega nähta ette kõiki meetmeid, mis võiksid aidata eesmärke saavutada; palub komisjonil seoses selle konkreetse Euroopa kodanikualgatusega korraldada ulatuslik teabekampaania meetmete kohta, mis on veepoliitika valdkonnas juba võetud, ja selle kohta, kuidas need meetmed võiksid kaasa aidata Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water” eesmärkide saavutamisele;

7.  on seisukohal, et paljud veekvaliteeti ja -majandust käsitlevad petitsioonid tulevad liikmesriikidest, mis ei ole 2014. aasta juunis käivitatud kogu ELi hõlmavas avalikus konsultatsioonis korralikult esindatud, ja rõhutab seetõttu, et avaliku konsultatsiooni tulemuste ja petitsioonides esile tõstetud olukorra vahel võib esineda vastuolusid;

8.  loodab komisjonilt ja jätkusuutlikkuse eest vastutavalt asepresidendilt selget poliitilist tahet tagada, et Euroopa kodanikualgatusega tõstatatud mureküsimused saaksid sobiva vastuse;

9.  kinnitab petitsioonikomisjoni võetud kohustust muuta petitsioonide esitajad põhiõigusi puudutavates küsimustes kuuldavaks, ja tuletab meelde, et Euroopa kodanikualgatust „Right2Water” käsitlevate petitsioonide esitajad on väljendanud nõusolekut käsitleda vett ELi tasandil tagatud inimõigusena;

10.  kutsub komisjoni üles esitama kooskõlas Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water” peamise eesmärgiga seadusandlikud ettepanekud ning asjakohasel juhul vaatama läbi veepoliitika raamdirektiivi, et tunnustada üldist juurdepääsu ja inimõigust veele, soovitab lisaks, et üldist juurdepääsu puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile tunnustataks Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

11.  rõhutab, et kui komisjon heidab kõrvale edukad ja ulatusliku toetuse pälvinud Euroopa kodanikualgatused Lissaboni lepinguga loodud demokraatliku mehhanismi raames, kaotab EL tervikuna kodanike silmis usaldusväärsuse;

12.  kutsub komisjoni üles kehtestama ELi tasandil teavitus- ja haridusmeetmeid, et edendada käsitust veest kui ühisest hüvest, meetmeid teadlikkuse suurendamiseks ja üksikisikute arvestavama käitumise edendamiseks (vee säästmiseks) ning meetmeid, mis on seotud loodusvarade majandamise poliitika teadliku väljatöötamisega ja avaliku, osaluspõhise ja läbipaistva majandamise toetamisega;

13.  leiab, et on vaja töötada välja veepoliitika, millega soodustatakse veevarude ratsionaalset kasutamist, ringlussevõttu ja korduskasutamist, kuna need on ülimalt olulised küsimused integreeritud majandamise jaoks; on veendunud, et see võimaldab vähendada kulusid, aitab säästa asjaomast loodusvara ja tagada õige keskkonnajuhtimise;

14.  kutsub komisjoni üles hoidma ära vee hõivamist ja hüdrolõhkumist ning kohaldama nende suhtes keskkonnamõju uuringuid;

Õigus veele ja kanalisatsioonile

15.  tuletab meelde, et ÜRO kinnitab, et inimõigus veele ja kanalisatsioonile annab igaühele õiguse kasutada isiklikuks ja majapidamise tarbeks vett, mis on hea kvaliteediga, ohutu, füüsiliselt kättesaadav, taskukohane, piisav ja vastuvõetav; juhib tähelepanu sellele, et ÜRO täiendavas soovituses nähakse ette, et kui vee eest nõutakse tasu, ei tohiks see ületada 3 % kodumajapidamise sissetulekust;

16.  toetab ÜRO eriraportööri puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile juurdepääsu inimõiguse küsimuses ning rõhutab eriraportööri ja tema eelkäija töö olulisust selle õiguse tunnustamise valdkonnas;

17.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et maailma vee hindamise programmi (WWAP) kohaselt on ELi 28 liikmesriigis endiselt üle miljoni inimese, kellel puudub juurdepääs ohutu ja puhta joogiveega varustamisele, ja ligi 2 % elanikest ei oma juurdepääsu kanalisatsioonile, ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon võtaks viivitamatult meetmeid;

18.  kutsub komisjoni üles tunnistama, et inimõigus veele ja kanalisatsioonile ning vesi kui avalik hüve ja põhiväärtus, mitte kui kaup, on kõigi ELi kodanike jaoks tähtis; väljendab muret asjaolu pärast, et alates 2008. aastast on finants- ja majanduskriisi ning kokkuhoiupoliitika tõttu, mis on suurendanud Euroopas vaesust ja madala sissetulekuga kodumajapidamiste arvu, üha suuremal hulgal inimestel olnud raskusi oma veearvete tasumisega ja taskukohasus on muutumas aina tõsisemaks probleemiks; on vastu veekatkestustele ja veevarustuse sunniviisilistele väljalülitamistele ja palub liikmesriikidel viivitamatult lõpetada sellised olukorrad, kui need on tingitud sotsiaal-majanduslikest teguritest madala sissetulekuga kodumajapidamiste puhul; väljendab heameelt asjaolu üle, et mõnes liikmesriigis kasutatakse nn veepankasid või vee miinimumkvoote, et aidata kõige haavatavamaid seoses nende kommunaalkuludega, et tagada veega varustamine kui põhiõiguste lahutamatu osa;

19.  palub komisjonil hiljutise majanduskriisi mõju silmas pidades teha koostööd liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike ametiasutustega, et viia läbi uuring veepuuduse ning sealhulgas juurdepääsetavuse ja taskukohasuse küsimustes; nõuab tungivalt, et komisjon veelgi toetaks ja soodustaks koostööd vee-ettevõtjate vahel eesmärgiga aidata vähem arenenud ja maapiirkondades olevaid inimesi, et edendada kõigi nendes piirkondades elavate kodanike juurdepääsu hea kvaliteediga veele;

20.  kutsub komisjoni üles tegema kindlaks piirkonnad, kus veenappus on praegune või võimalik probleem, ja aitama asjaomastel liikmesriikidel, piirkondadel ja aladel, eelkõige maapiirkondadel ja mahajäänud linnapiirkondadel selle probleemiga nõuetekohaselt tegeleda;

21.  rõhutab, et komisjoni väidetav erapooletus seoses vee omandiõiguse ja majandamisega on vastuolus troika poolt mõnedele liikmesriikidele kehtestatud erastamisprogrammidega;

22.  tunnistab, et nagu on märgitud veepoliitika raamdirektiivis, ei ole vesi kaup, vaid inimelu ja -väärikuse seisukohast hädavajalik avalik hüve, ning tuletab komisjonile meelde, et aluslepingust tulenevate nõuete kohaselt peab EL jääma vee-ettevõtjate omandi õiguslikku režiimi käsitlevate riigisiseste otsuste puhul neutraalseks, ja seetõttu ei tohiks liit mingil juhul edendada vee-ettevõtjate erastamist majandusliku kohandamisprogrammi või mis tahes muu majanduspoliitika koordineerimise ELi menetluse raames; pidades silmas asjaolu, et tegemist on üldhuviteenustega ja neid osutatakse seega peamiselt avalikes huvides, kutsub komisjoni üles jätma veevarustuse ja kanalisatsiooni ning reoveekäitluse püsivalt välja siseturu eeskirjadest ja kõigist kaubanduslepingutest ning osutama neid teenuseid taskukohaste hindadega, ühtlasi kutsub nii komisjoni kui ka liikmesriike üles tagama, et nende tehniline, finantsiline ja haldusjuhtimine on tõhus, tulemuslik ja läbipaistev;

23.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles vaatama läbi veepoliitika juhtimise ja kehtestama selle uuesti, tuginedes aktiivsele osalusele, st otsustusprotsessi läbipaistvusele ja avatusele kodanike suhtes;

24.  on seisukohal, et seoses reguleerimise ja kontrolliga tuleb kaitsta vee hoidmist avalikus omandis, soodustades avalikke, läbipaistvaid ja osaluspõhiseid majandamismudeleid, mille puhul (üksnes kindlatel juhtudel) omandiõigusega avalik asutus saaks delegeerida mõned haldusülesanded eraalgatustele rangelt reguleeritud tingimustel ja kindlustades alati õiguse asjaomasele ressursile ja nõuetekohasele kanalisatsioonile;

25.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama tervikliku veevarustuse, mida iseloomustavad taskukohased hinnad, kõrge kvaliteet ja õiglased töötingimused ning mille suhtes kohaldatakse demokraatlikku kontrolli;

26.  kutsub liikmesriike üles toetama kodanikele suunatud haridus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate edendamist, et säilitada ja säästa veevarusid ja tagada suurem kodanikuosalus;

27.  kutsub liikmesriike üles tagama, et veeteenustele juurdepääsuga seoses ei diskrimineeritaks, ja kindlustama teenuste osutamise kõigile, sealhulgas tõrjutud kasutajarühmadele;

28.  kutsub komisjoni, Euroopa Investeerimispanka ja liikmesriike üles toetama ELi omavalitsusüksusi, millel puudub vajalik kapital, et pääseda juurde tehnilisele abile, olemasolevale ELi rahastamisele ja pikaajalistele soodsa intressimääraga laenudele, eelkõige veeinfrastruktuuri hooldamiseks ja uuendamiseks, et tagada kvaliteetse veega varustamine ja laiendada vee- ja kanalisatsiooniteenuseid kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele, sealhulgas vaestele ning äärepoolseimate ja kõrvaliste piirkondade elanikele; rõhutab avatud, demokraatliku ja osaluspõhise juhtimise olulisust, et tagada kõige kulutõhusamate lahenduste rakendamine seoses veevarude majandamisega ühiskonna kui terviku hüvanguks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama läbipaistvuse seoses veemajandustsüklist saadavate rahaliste vahenditega;

29.  tunnistab, et vee- ja kanalisatsiooniteenused on üldhuviteenused ja vesi ei ole kaup vaid ühine hüve, ning seetõttu tuleks asjaomaseid teenuseid osutada taskukohaste hindadega, mille puhul järgitakse inimeste õigust vee miinimumkvaliteedile ja nähakse ette progressiivse tasu kohaldamine; palub liikmesriikidel tagada, et kohaldatakse ausat, õiglast, läbipaistvat ja nõuetekohast vee- ja kanalisatsioonitasude süsteemi, et kõigile kodanikele oleks kindlustatud juurdepääs kvaliteetsetele teenustele hoolimata nende sissetulekust;

30.  märgib, et vett tuleb käsitada ökosotsiaalse hüvena, mitte üksnes tootmiselemendina;

31.  tuletab meelde, et vee kättesaadavus on põllumajanduses äärmiselt oluline, et viia ellu õigust piisavale toidule;

32.  palub komisjonil jõuliselt toetada liikmesriikide jõupingutusi niisutus-, reovee- ja joogiveega varustamise teenustele juurdepääsu võimaldava infrastruktuuri arendamisel ning ajakohastamisel;

33.  on seisukohal, et joogiveedirektiiv on suuresti kaasa aidanud kvaliteetse joogivee kättesaadavusele kogu ELis, ning nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid otsustavaid meetmeid, et saada kasu keskkonna- ja tervisealastest eelistest, mis kaasnevad kraanivee tarbimise soodustamisega;

34.  tuletab liikmesriikidele meelde nende vastutust ELi õigusaktide rakendamisel; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult joogiveedirektiivi ja kõiki sellega seotud õigusakte; tuletab neile meelde, et nad määraksid kindlaks oma kulutuste prioriteedid ja kasutaksid täielikult ära võimalusi, mida pakub ELi rahaline toetus veesektorile uuel finantsplaneerimise perioodil (2014–2020), seades investeerimisprioriteediks eelkõige konkreetselt veemajanduse;

35.  tuletab meelde ELi veepoliitika eesmärkide integreerimist ühisesse põllumajanduspoliitikasse käsitleva Euroopa Kontrollikoja eriaruande järeldusi, mille kohaselt „praegu ÜPP-s veealaste probleemide lahendamiseks kasutatavate vahenditega ei ole siiani nende kaugeleulatuvate veealaste poliitiliste eesmärkide täitmiseks piisavat edasiminekut toimunud”; on veendunud, et veepoliitika parem integreerimine teiste poliitikavaldkondadega, näiteks põllumajandusega, on hädavajalik veekvaliteedi parandamiseks kogu Euroopas;

36.  toonitab, et on oluline täielikult ja tulemuslikult rakendada veepoliitika raamdirektiivi, põhjaveedirektiivi, joogiveedirektiivi ja asulareovee direktiivi, ning peab hädavajalikuks paremini kooskõlastada nende rakendamist merekeskkonda, bioloogilist mitmekesisust ja üleujutuste vastu kindlustamist käsitlevate direktiivide rakendamisega; tunneb muret asjaolu pärast, et liidu valdkondlikud poliitikavahendid ei aita piisavalt kaasa keskkonnakvaliteedi standardite saavutamisele prioriteetsete ainete puhul ning prioriteetsete ohtlike ainete vettejuhtimise, heidete ja kao järkjärgulise kõrvaldamise eesmärgile kooskõlas veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 puntiga a ja artikli 16 lõikega 6; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pidama meeles, et veemajandus tuleb lisada valdkonnaülese tegurina õigusaktidesse, mis käsitlevad teisi, selle seisukohast äärmiselt olulisi valdkondi, nagu energia, põllumajandus, kalandus, turism jne, et hoida ära reostust näiteks ebaseaduslike ja reguleerimata ohtlike jäätmete hoidlate või naftatootmise või -uuringute tõttu; tuletab meelde, et ühise põllumajanduspoliitikaga ette nähtud nõuetele vastavusest tulenevad kohustuslikud majandamisnõuded, mis põhinevad põllumajandustootjate jaoks asjakohastel kehtivatel ELi õigusaktidel ning heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste normidel, sealhulgas vee kohta; tuletab meelde, et täielike ÜPP maksete saamiseks peavad põllumajandustootjad neid norme järgima;

37.  palub liikmesriikidel:

   kehtestada veega varustajatele kohustus märkida veearvetele vee füüsikalis-keemilised omadused;
   koostada linnaplaneeringud vastavalt veevarude kättesaadavusele;
   suurendada saasteaineid puudutavat kontrolli ja järelevalvet ning kavandada viivitamatud meetmed, mis on suunatud mürkainete kõrvaldamisele ja hügieeniliseks tegemisele;
   võtta meetmeid märkimisväärsete torulekete vähendamiseks Euroopas ja ebapiisavate veevarustusvõrkude uuendamiseks;

38.  peab vajalikuks kehtestada säästva veekasutuse tähtsusjärjekord või hierarhia; palub komisjonil esitada analüüsi ja asjakohased ettepanekud;

39.  rõhutab, et ÜRO deklaratsiooni toetamise kaudu on liikmesriigid võtnud endale kohustuse järgida inimõigust veele ning seda õigust toetab enamik ELi kodanikke ja ettevõtjaid;

40.  rõhutab, et toetust Euroopa kodanikualgatusele „Right2Water” ja selle eesmärkidele on väljendanud veel suur hulk Saksamaa, Austria, Belgia, Slovakkia, Sloveenia, Kreeka, Soome, Hispaania, Luksemburgi, Itaalia ja Iirimaa kodanikke, kes on sõna võtnud vee ja sellega seotud omandiõiguse ning veega varustamise teemadel;

41.  märgib, et petitsioonikomisjon on alates 1988. aastast saanud ELi kodanikelt paljudest liikmesriikidest märkimisväärse hulga petitsioone, milles väljendatakse muret veevarustuse ja -kvaliteedi ning reovee käitlemise pärast; juhib tähelepanu mitmetele petitsioonide esitajate poolt taunitud negatiivsetele teguritele – näiteks prügilad, ametiasutuste suutmatus kontrollida vee kvaliteeti tulemuslikult, nõuetele mittevastav või ebaseaduslik põllumajanduslik või tööstuslik tegevus –, mis on vee halva kvaliteedi põhjuseks ja mõjutavad seetõttu keskkonda ning inimeste ja loomade tervist; leiab, et need petitsioonid näitavad kodanike tõelist huvi säästvate veega seonduvate ELi õigusaktide põhjaliku jõustamise tagamise ja täiendava arendamise vastu;

42.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks kodanike sellistes petitsioonides väljendatud muret ja hoiatusi tõsiselt ning tegutseks vastavalt, arvestades eelkõige tungivat vajadust tegeleda liigse kasutamise ja kliimamuutuste tagajärjel toimuva veevarude vähenemise probleemiga, kui veel on aega vältida reostust ja majandamisvigasid; väljendab muret veekvaliteedi ja veemajandusega seotud rikkumismenetluste arvu pärast;

43.  palub liikmesriikidel viia kiiremas korras ja veepoliitika raamdirektiivi täitmise tagamise keskse osana lõpule oma veemajanduskavade koostamine ja neid nõuetekohaselt rakendada, pidades seejuures täielikult kinni ülekaalukatest ökoloogilistest kriteeriumitest; juhib tähelepanu asjaolule, et teatud liikmesriigid seisavad üha enam silmitsi hävitavate üleujutustega, millel on ränk mõju kohalikule elanikkonnale; juhib tähelepanu sellele, et veepoliitika raamdirektiivil põhinevad veemajanduskavad ja üleujutusi käsitleval direktiivil põhinevad üleujutusriski maandamise kavad on väga hea võimalus kasutada ära nende õigusaktide koosmõju, aidates nii saavutada piisava koguse puhta veega varustamine ja vähendades samal ajal üleujutusriski; tuletab lisaks meelde, et igal liikmesriigil peaks olema veepoliitika raamdirektiivi rakendamise kohta teabe edastamiseks keskne veebisait, et hõlbustada veekvaliteedist ja veemajandusest ülevaate saamist;

Veeteenused ja siseturg

44.  märgib, et paljudes ELi riikides, kelle seas on Hispaania, Portugal, Kreeka, Iirimaa, Saksamaa ja Itaalia, on veeteenuste võimalik või tegelik edasine mittekuulumine avalikku omandisse kujunenud kodanikele tõsiseks mureküsimuseks; tuletab meelde, et veemajanduse meetodi valik põhineb subsidiaarsuse põhimõttel, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14 ja protokollis (nr 26) üldhuviteenuste kohta, milles tõstetakse esile avalike teenuste erilist tähtsust liidu sotsiaalse ja territoriaalse sidususe jaoks; tuletab meelde, et veega varustamisega ja reoveega tegelevad ettevõtted osutavad üldhuviteenuseid ning nende üldeesmärk on tagada kogu elanikkonna varustamine kvaliteetse veega sotsiaalselt vastuvõetava hinnaga ja viia miinimumini reovee kahjulik keskkonnamõju;

45.  toonitab, et kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega peaks komisjon jääma erapooletuks veeteenuste omandiküsimust puudutavate liikmesriikide otsuste puhul ja ei peaks edendama veeteenuste erastamist ei õigusaktide kaudu ega muul viisil;

46.  tuletab meelde, et veeteenuste tagasi munitsipaaltasandile viimise võimalus tuleks ka edaspidi tagada ilma piiranguteta ning nende haldamine võib jääda kohalikule tasandile, kui pädevad riigiasutused nii otsustavad; tuletab meelde, et vesi on põhiline inimõigus, mis peaks olema kättesaadav ja taskukohane kõigile; rõhutab liikmesriikide kohustust hoolitseda selle eest, et vesi on tagatud kõigile hoolimata teenusepakkujast, tagades samal ajal, et teenusepakkujad kindlustavad ohutu joogivee ja tõhustatud kanalisatsiooniteenuse;

47.  toonitab, et vee- ja kanalisatsiooniteenuste eripära, näiteks tootmise, jaotuse ja käitlemise tõttu on äärmiselt oluline jätta need välja kõigist kaubanduslepingutest, mille üle ELi läbirääkimisi peab või mille sõlmimist ta kaalub; nõuab tungivalt, et komisjon teeks Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) ning teenustekaubanduse lepingu käimasolevatel läbirääkimistel veeteenuste, kanalisatsiooniteenuste ja reovee käitlemise teenuste suhtes õiguslikult siduva erandi; toonitab, et kõik tulevased kaubandus- ja investeerimislepingud peaksid hõlmama klausleid tegeliku juurdepääsu tagamise kohta joogiveele selle kolmanda riigi kodanikele, mille suhtes lepingut kohaldatakse kooskõlas liidu pikaajalise pühendumusega jätkusuutlikule arengule ja inimõigustele, ning tegeliku juurdepääsu tagamine joogiveele selle kolmanda riigi kodanikele, mille suhtes lepingut kohaldatakse, peab olema kõigi tulevaste vabakaubanduslepingute eeltingimus;

48.  tuletab meelde suurt hulka petitsioone, milles väljendatakse vastuseisu selliste põhiliste avalike teenuste nagu veevarustus ja kanalisatsioon kaasamisele TTIP läbirääkimistesse; kutsub komisjoni üles suurendama veega varustajate vastutust;

49.  kutsub komisjoni üles tegutsema vahendajana, et edendada koostööd vee-ettevõtjate vahel parimate reguleerimis- ja muude tavade ning algatuste jagamise, vastastikuse õppe ja ühiste kogemuste kaudu ning toetades vabatahtlikke võrdlusanalüüse; väljendab heameelt komisjoni teatises esitatud üleskutse üle suurendada veesektoris läbipaistvust ning tunnustab seni tehtud jõupingutusi, märkides samas, et kõik võrdlusanalüüsid peaksid olema vabatahtlikud, võttes arvesse veeteenuste ning piirkondlike ja kohalike eripärade suurt mitmekesisust Euroopas; märgib lisaks, et selliseid analüüse, mis hõlmavad üksnes finantsnäitajaid, ei peaks käsitama samaväärsena läbipaistvusmeetmetega, ning käsitleda tuleks ka teisi kodanike jaoks väga olulisi kriteeriume, nagu veekvaliteet, taskukohasuse probleemide leevendamise meetmed ja teave selle kohta, kui suurel osal elanikkonnast on juurdepääs piisavatele veevarudele ja milline on üldsuse osalemise määr veemajanduse juhtimises, kusjuures see peaks olema esitatud nii kodanikele kui ka reguleerivatele asutustele arusaadaval viisil;

50.  rõhutab, et riiklikel reguleerivatel asutustel on tähtis roll teenuseosutajate vahel ausa ja avatud konkurentsi tagamisel, innovaatiliste lahenduste ja tehniliste edusammude kiirema rakendamise soodustamisel, veeteenuste tõhususe ja kvaliteedi edendamisel ning tarbijate huvide kaitsmise tagamisel; kutsub komisjoni üles toetama algatusi regulatiivseks koostööks ELis, et kiirendada võrdlusanalüüse, vastastikust õpet ja parimate reguleerimistavade vahetamist;

51.  on seisukohal, et Euroopa vee- ja kanalisatsiooniprojekte ja -programme tuleks hinnata inimõiguste seisukohast, et töötada välja asjakohased poliitikameetmed, suunised ja tavad; palub komisjonil luua võrdlusanalüüsi süsteemi (veekvaliteedi, taskukohasuse, jätkusuutlikkuse, hõlmatuse jne kohta), et parandada avalike veevarustus- ja kanalisatsiooniteenuste kvaliteeti kogu liidus ning võimestada kodanikke;

52.  tuletab meelde, et vee- ja kanalisatsiooniteenuste kontsessioonide suhtes kehtivad aluslepingus sätestatud põhimõtteid ning seetõttu tuleb neid anda kooskõlas läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtetega;

53.  rõhutab, et tootmine, jaotus ja käitlemine vee- ja kanalisatsiooniteenuste puhul peab jääma välja kontsessioonide direktiivist ja ka selle mis tahes tulevasest läbivaatamisest;

54.  tuletab meelde, et direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul kohtas kodanikuühiskonna tugevat vastuseisu paljudes aspektides, sealhulgas küsimustes seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega, nagu veejaotuse ja -varustuse teenused ning reovee käitlemine;

55.  toonitab, kui oluline on, et avaliku sektori sisesed partnerlused ja avaliku ja erasektori partnerlused vahetaksid parimaid tavasid vee-ettevõtjate vahelise mittetulundusliku koostöö põhjal, ja väljendab heameelt selle üle, et komisjoni teatises tunnustatakse esimest korda avaliku sektori partnerluste tähtsust;

56.  väljendab heameelt selle üle, et mõned omavalitsusüksused on edukalt suurendanud avaliku sektori osalemist veeteenuste pakkumise parandamisel ja veevarude kaitsmisel, ning tuletab meelde, et kohalikel asutustel on oluline roll veemajandust käsitlevas otsustusprotsessis;

57.  kutsub Regioonide Komiteed üles kõnealuses Euroopa kodanikualgatuses rohkem osalema, et julgustada piirkondlikke ametiasutusi selle küsimusega rohkem tegelema;

58.  tuletab meelde kohustust tagada õigus pöörduda keskkonnaküsimustes kohtusse ja õigus keskkonnainfole ning üldsuse osalemine otsustamises, nagu nähakse ette Århusi konventsioonis; palub komisjonil, liikmesriikidel ning nende piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel seetõttu Århusi konventsioonis sätestatud põhimõtteid ja õigusi järgida; tuletab meelde, et kodanike teadlikkus oma õigustest on peamise tähtsusega nende võimalikult suure osalemise saavutamisel otsustusprotsessis; nõuab seetõttu, et komisjon alustaks ennetavalt kampaaniat, et teavitada ELi kodanikke Århusi konventsiooni saavutustest läbipaistvuse valdkonnas ja juba kodanike käsutuses olevatest tõhusatest vahenditest, ning täidaks ELi institutsioonidele viitavad sätted; palub, et komisjon töötaks veeteenuste tulemuslikkuse, jätkusuutlikkuse ja kulutõhususe parandamise vahendina välja läbipaistvuse, vastutuse ja osalemise kriteeriumid;

59.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused liiguksid tõelise vett käsitleva sotsiaalkokkuleppe suunas eesmärgiga tagada selle ressursi kättesaadavus, kindlus ja ohutu majandamine eelkõige selliste meetmete rakendamise teel nagu veevarustuse solidaarsusfondide loomine ja muud sotsiaalmeetmete mehhanismid nende inimeste toetamiseks, kellel ei ole rahaliselt võimalik vee- ja kanalisatsiooniteenuseid kasutada, et vastata varustuskindluse nõuetele ja mitte seada ohtu inimõigust veele; julgustab kõiki liikmesriike kehtestama selliseid sotsiaalmeetmete mehhanisme nagu juba on olemas mõnes ELi liikmesriigis, et tagada tõelistes raskustes olevate kodanike joogiveega varustamine;

60.  kutsub komisjoni üles korraldama liikmesriikide vahel kogemuste jagamise veepoliitika sotsiaalsete aspektide küsimuses;

61.  mõistab hukka asjaolu, et mõnes liikmesriigis kasutatakse ebasoodsas olukorras olevate ja haavatavate kogukondade vee- ja kanalisatsiooniteenustest ilmajätmist surve avaldamise vahendina; rõhutab veel kord, et mõnes liikmesriigis on kõige haavatavamate rühmade veele juurdepääsu raskendanud asjaolu, et ametiasutused on sulgenud avalikud kaevud;

62.  märgib, et liikmesriigid peaksid pöörama erilist tähelepanu ühiskonna haavatavate rühmade vajadustele ning tagama taskukohase ja kvaliteetse vee kättesaadavuse ka hädasolijatele;

63.  kutsub iga liikmesriiki üles nimetama ametisse veeteenuste ombudsmani, et tagada veega seotud küsimuste, nagu veeteenuse kvaliteeti ja kättesaadavust käsitlevate kaebuste ja ettepanekute menetlemine sõltumatu asutuse poolt;

64.  julgustab vee-ettevõtjaid reinvesteerima veemajandustsüklist saadava majandusliku tulu veeteenuste jätkamisse ja täiustamisse ning veevarude kaitsesse; tuletab meelde, et veeteenuste kulude katmise põhimõte hõlmab keskkonna- ja ressursikulusid, järgides samas nii õiglust, läbipaistvust ja inimõigust veele käsitlevaid põhimõtteid kui ka liikmesriikide kohustusi rakendada oma kulude katmise kohustusi parimal võimalikul viisil, tingimusel et see ei sea ohtu veepoliitika raamdirektiivi mõtet ja selles sätestatud eesmärkide saavutamist; soovitab lõpetada tegevuse, mille puhul majandusressursid suunatakse veesektorist ümber teiste poliitikavaldkondade rahastamiseks, sealhulgas juhul, kui veearved sisaldavad kontsessiooni tasusid, mida ei ole veeinfrastruktuuri jaoks sihtotstarbeliselt eraldatud; tuletab meelde infrastruktuuri murettekitavat olukorda mõnes liikmesriigis, kus vett raisatakse sobimatutest ja vananenud jaotusvõrkudest tingitud lekete tõttu, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid tõhustaksid investeerimist infrastruktuuri täiustamisse ja ka muudesse veeteenustusse eeldusena kindlustada tulevikus inimõigus veele;

65.  kutsub komisjoni üles tagama, et pädevad asutused teevad asjaomastele kodanikele kergesti ligipääsetaval ja arusaadaval kujul kättesaadavaks veekvaliteeti ja veemajandust puudutava teabe ning et kodanikke teavitatakse kõigist veemajandusprojektidest õigeaegselt ja täielikult ja nendega konsulteeritakse; märgib lisaks, et 80 % komisjoni korraldatud avalikus konsultatsioonis osalejatest pidas väga oluliseks veekvaliteedi seire läbipaistvuse parandamist;

66.  palub komisjonil hoolikalt jälgida ELi otseste ja kaudsete rahaliste vahendite kasutamist veemajandusprojektides ning tagada, et vahendeid kasutataks ainult projektideks, mille jaoks need on ette nähtud, võttes samuti arvesse, et juurdepääs veele on keskse tähtsusega ELi kodanike vahelise ebavõrdsuse vähendamisel ning liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse sidususe tugevdamisel; palub selleks Euroopa Kontrollikojal jälgida, et tõhususe ja jätkusuutlikkuse kriteeriumeid täidetaks nõuetekohaselt;

67.  kutsub komisjoni üles võtma arvesse praegust investeeringute nappust tasakaalustatud veemajandusse, pidades silmas, et vesi on üks ELi kodanike ühishüvedest;

68.  kutsub seetõttu üles suurendama vee-ettevõtjate tegevuse läbipaistvust, eelkõige ELi vee-ettevõtjate era- ja avaliku halduse eeskirja koostamise teel; on seisukohal, et selle eeskirja aluseks peaks olema tõhususe põhimõte ning selle suhtes peaksid alati kehtima veepoliitika raamdirektiivi keskkonna-, majandus-, infrastruktuuri- ja üldsuse osalemise sätted; nõuab ühtlasi riikliku reguleeriva asutuse loomist;

69.  kutsub komisjoni üles järgima subsidiaarsuse põhimõtet ning veega seotud volitusi ja kohustusi nii erinevate valitsemistasandite kui ka veeteenuseid haldavate kohalike veeühenduste puhul (allikad ja nende hooldus);

70.  peab kahetsusväärseks, et asulareovee käitlemise direktiivi ei rakendata liikmesriikides ikka veel täielikult; nõuab, et liidu rahaliste vahendite kasutamisel seataks esmatähtsale kohale piirkonnad, kus ei järgita ELi keskkonnaalaseid õigusakte, sealhulgas reovee käitlemise kohta; märgib, et järgimise määr on olnud kõrgem seal, kus kulud kaeti ja on rakendatud põhimõtet „saastaja maksab”, ning nõuab, et komisjon vaataks läbi kehtivate õigusaktide asjakohasuse, et saavutada kõrgetasemeline kaitse ja parandada keskkonna kvaliteeti;

71.  juhib tähelepanu asjaolule, et vee puhul pakub teenustesektor tohutut potentsiaali töökohtade loomiseks keskkonnaküsimuste integreerimise kaudu ja innovatsiooni soodustamiseks sektoritevahelise tehnosiirde ning kogu veetsükli suhtes kohaldatava teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni kaudu; nõuab seetõttu, et pöörataks erilist tähelepanu vee kui taastuva energiaallika säästva kasutamise edendamisele;

72.  ergutab komisjoni töötama välja Euroopa õigusraamistikku puhastatud heitvee taaskasutamise kohta, eelkõige tundlike tegevusalade ja piirkondade kaitseks; kutsub komisjoni lisaks üles edendama kogemuste jagamist liikmesriikide tervishoiuasutuste vahel;

73.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks veepoliitika raamdirektiivi läbivaatamisel, et vee taskukohasuse probleemide kvantitatiivne hindamine muutuks kohustuslikuks nõudeks veepoliitika raamdirektiivi rakendamist käsitleva liikmesriikide aruandluse raames;

74.  palub komisjonil uurida võimalust, et Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond (Eurofound) jälgiks ja annaks teada kõigist vee taskukohasuse probleemidest 28 liikmesriigis;

75.  märgib, et nõuetekohane veemajandus on järgmistel aastakümnetel nii ökoloogilisest kui ka keskkonna seisukohast üks kõige olulisemaid küsimusi, kuna see peab vastama energeetika, põllumajanduse, majanduse ja ühiskonna vajadustele;

Saastekulude arvessevõtmine

76.  tuletab meelde, et veearvete kaudu kannavad ELi kodanikud vee puhastamise ja käitlemise kulusid, ning toonitab, et sellise poliitika jõustamine, milles on veevarude kaitsmise eesmärgid tõhusalt ühendatud ja vastavusse viidud kulude kokkuhoiuga, nagu nn allikakontrolli lähenemisviis, on tõhusam ja rahaliselt eelistatav; tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Keskkonnaameti 2015. aasta aruandele keskkonnaseisundi kohta mõjutab enam kui 40 % jõgesid ja rannikuvett põllumajanduse põhjustatud hajureostus, samas kui 20–25 % puhul on reostuse põhjuseks punktallikad, nagu tööstusstruktuurid, kanalisatsioonivõrgud ja reovee käitlemise võrgud; toonitab, kui oluline on veepoliitika raamdirektiivi ja joogiveedirektiivi tulemuslik rakendamine, nende rakendamise parem kooskõlastamine, suurem sidusus õigusaktide koostamisel ja rohkemate ennetavate meetmete väljatöötamine veevarude säästmiseks ning veekasutuse tõhususe märkimisväärne suurendamine kõigis sektorites (tööstus, kodumajapidamised, põllumajandus, jaotusvõrgud); tuletab meelde, et looduslike alade, nagu mageveeökosüsteemide jätkusuutliku kaitse tagamine on samuti otsustava tähtsusega arengu jaoks ja hädavajalik joogiveevarude kindlustamiseks, ühtlasi vähendab see kodanike ja ettevõtjate kulusid;

ELi välispoliitika ja arengupoliitika veesektoris

77.  rõhutab, et ELi arengupoliitika peaks täielikult hõlmama üldist juurdepääsu veele ja kanalisatsioonile, edendades avaliku sektori siseseid partnerlusi ja avaliku ja erasektori partnerlusi ning eri riikide vee-ettevõtjate ja töötajate solidaarsust, ning kasutama mitmeid vahendeid parimate tavade edendamiseks teadmiste jagamise kaudu, samuti asjaomase sektori arengu- ja koostööprogramme; kordab, et liikmesriikide arengupoliitikas tuleks tunnustada puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile juurdepääsu inimõiguste mõõdet ning õigustel põhinev lähenemisviis nõuab tuge õigusraamistike, rahastamise ja kodanikuühiskonna hääle kuuldavamaks tegemise jaoks, et neid õigusi ellu viia;

78.  kinnitab uuesti, et piisavalt kvaliteetse ja piisavas koguses joogivee kättesaadavus on põhiline inimõigus, ning on arvamusel, et riikide valitsuste ülesanne on seda kohustust täita;

79.  toonitab kooskõlas kehtivate ELi õigusaktide ja nendes sätestatud nõuetega, et on oluline korrapäraselt hinnata vee ja veevarude kvaliteeti, puhtust ja ohutust nii ELis kui ka väljaspool;

80.  rõhutab, et puhta joogivee ja kanalisatsiooni alane abi peaks ELi vahendite eraldamisel ja abi kavandamisel olema esmatähtis; kutsub komisjoni üles tagama piisava rahalise toetuse suutlikkuse suurendamise meetmetele veevaldkonnas, tuginedes olemasolevatele rahvusvahelistele platvormidele ja algatustele ning tehes nendega koostööd;

81.  toonitab, et arengumaade veevarustuse-, kanalisatsiooni- ja hügieenisektor tuleks seada esmatähtsale kohale nii ametlikus arenguabis kui ka riiklikes eelarvetes; tuletab meelde, et veemajandus kuulub kollektiivse vastutuse alla; pooldab erinevate abi andmise viiside puhul avatust, kuid samas arengualase mõjususe põhimõtete ning poliitikavaldkondade arengusidususe ranget järgimist ja vankumatut keskendumist vaesuse kaotamisele ja arengualase mõju suurendamisele; toetab sellega seoses kohalike kogukondade kaasamist projektide elluviimisesse arengumaades, samuti kogukonna omaluse põhimõtet;

82.  rõhutab, et kuigi puhast joogivett käsitleva aastatuhande arengueesmärgi täitmine kulgeb plaanipäraselt, puudub 748 miljonil inimesel maailmas juurdepääs paremale veevarustusele ja hinnangute kohaselt tarbib vähemalt 1,8 miljardit inimest vett, mis on väljaheitega saastunud, ning kanalisatsiooni käsitlev eemärk ei ole kaugeltki saavutatud;

83.  tuletab meelde, et põhjavee jätkusuutliku majandamise tagamine on vältimatu vaesuse vähendamise ja ühise heaolu jaoks, sest põhjavesi võib olla paremaks joogivee allikaks miljonitele vaestele linna- ja maaelanikele;

84.  palub komisjonil lisada vesi koos säästva põllumajandusega muutuste kava elementide hulka;

85.  on seisukohal, et vesi peaks olema kesksel kohal seoses ettevalmistava tööga 2015. aastal toimuvaks kaheks olulise rahvusvaheliseks ürituseks, täpsemalt 2015. aasta järgset tegevuskava käsitlev tippkohtumine ja kliimamuutusi käsitlev ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverents (COP 21); toetab sellega seoses kindalt seda, et 2015. aasta septembris võetakse vastu ka vett ja kanalisatsiooni käsitlevad kõrged ja kaugeleulatuvad eesmärgid, nagu aastaks 2030 esildatud säästva arengu eesmärk 6 (vee ja kanalisatsiooni kättesaadavuse ja jätkusuutliku majandamise tagamine kõigile); kordab, et vaesuse kaotamine 2015. aasta järgse protsessi teel on võimalik vaid juhul, kui tagame, et kõigil oleks kõikjal juurdepääs puhtale veele, elementaarsetele sanitaartingimustele ja hügieenile; rõhutab, et kõikide säästva arengu eesmärkide täitmiseks on vaja arengumeetmete tarvis kasutusele võtta praegusest palju enam vahendeid, nii arenenud kui ka arengumaadest; nõuab ülemaailmse järelevalvemehhanismi loomist, et jälgida edusamme, mida tehakse üldise juurdepääsu saavutamisel puhtale joogiveele, veevarude jätkusuutlikul kasutamisel ja arendamisel ning võrdse, osaluspõhise ja vastutustundliku veemajanduse juhtimise tugevdamisel kõikides riikides; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks abi tõhusa kasutamise ning et see oleks 2015. aasta järgse arengukava seisukohast paremini suunatud veevarustuse-, kanalisatsiooni- ja hügieenisektorile;

86.  rõhutab kliimamuutustest tingitud suuremat veepuuduse ohtu; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid lisaksid COP 21 teemade hulka veevarude strateegilise majandamise ja pikaajalised kohanemiskavad eesmärgiga lisada tulevasse ülemaailmsesse kliimakokkuleppesse kliimamuutustele vastupanuvõimelist veevarustust käsitlev lähenemisviis; rõhutab, et kliimamuutustele vastupanuvõimeline veeinfrastruktuur on arenguks ja vaesuse vähendamiseks otsustava tähtsusega; kordab, et pidevate jõupingutusteta kliimamuutuste tagajärgede leevendamiseks ja veevarude tõhusama majandamiseta võivad olla ohus edusammud vaesuse vähendamise eesmärkide suunas, aastatuhande arengueesmärkide saavutamine ning jätkusuutlik areng selle majanduslikus, sotsiaalses ja keskkonnamõõtmes;

87.  märgib murega, et veele ja kanalisatsioonile juurdepääsu puudumine arengumaades võib avaldada ebaproportsionaalselt ränka mõju tütarlastele ja naistele ning eelkõige kooliealistele, kelle puhul on puudumist ja väljalangemise määra seostatud puhta, ohutu ja juurdepääsetava kanalisatsiooni puudumisega;

88.  nõuab, et liit ja liikmesriigid eraldaksid vahendeid vastavalt soovitustele, mille on esitanud ÜRO eriraportöör puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile juurdepääsu inimõiguse küsimuses, eelkõige seoses väikesemahulise infrastruktuuri eelistamisega ja rohkemate vahendite eraldamisega käitamisele ja hooldusele ning suutlikkuse ja teadlikkuse suurendamisele;

89.  märgib murelikult, et ÜRO eriraportöör puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile juurdepääsu inimõiguse küsimuses on väitnud, et slummides elavad inimesed peavad harilikult maksma rohkem kui need, kes elavad ametlikes asundustes, et saada reguleerimata ja kehva kvaliteediga teenuseid; nõuab tungivalt, et arengumaad seaksid prioriteediks eelarveeraldised ebasoodsas olukorras olevatele ja isoleeritud inimestele teenuste osutamiseks;

90.  tuletab meelde, et Maailma Terviseorganisatsiooni teatel on esialgses olukorras, võtmata kasutusele uusimaid innovaatilisi vee käitlemise ja säästmise tehnoloogiaid, ühe inimese optimaalne veetarbimine 100–200 liitrit päevas, samas kui selleks, et põhivajadused oleksid täidetud ja ei tekiks palju terviseprobleeme, on vaja 50–100 liitrit; juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt tunnustatud põhilistele inimõigustele on hädavajalik kehtestada miinimumkvoot inimese kohta, et tagada elanikkonna veega seotud põhivajaduste täitmine;

91.  toonitab, et elementaarse vee kättesaadavuse nõue peaks olema vaieldamatu põhiline inimõigus, mida otseselt ja kaudselt toetaksid rahvusvaheline õigus, deklaratsioonid ja siseriiklikud tavad;

92.  kutsub valitsusi, rahvusvahelisi abiorganisatsioone, vabaühendusi ja kohalikke kogukondi üles tegema tööd, et pakkuda kõigile inimestele elementaarse veevajaduse rahuldamist ning tagada, et vesi on inimõigus;

93.  kutsub liikmesriike üle kehtestama kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni suunistega hinnapoliitikat, milles austatakse inimeste õigust minimaalsele eluks vajalikule veekogusele ja võideldakse raiskamise vastu, nähes ette sellise progressiivse tasu kohaldamise, mis on proportsionaalne kasutatava veehulgaga;

94.  julgustab võtma meetmeid, millega tagatakse ratsionaalne veetarbimine, et vältida raiskamist;

95.  kiidab mõningaid vee-ettevõtjaid, kes investeerivad teatava protsendi oma aastakäibest arengumaade veepartnerlustesse, ning ergutab liikmesriike ja ELi looma vajalikku õigusraamistikku niisuguste partnerluste käivitamiseks;

96.  nõuab välisabi toetusel ellu viidud projektide tõhusamat järelevalvet; toonitab, et tuleb teostada järelevalvet rahastamisstrateegiate ja eelarvete üle, tagamaks, et eraldatud vahenditega vähendatakse olemasolevaid erinevusi ja ebavõrdsusi vee kättesaadavuse puhul ning järgitakse selliseid inimõiguste põhimõtteid nagu mittediskrimineerimine, teabele juurdepääs ja osalus;

97.  kutsub komisjoni üles seadma Euroopa investeerimiskavas esmatähtsale kohale vananevate joogiveevõrkude ajakohastamine, lisades need projektid liidu projektide loetellu; toonitab nende projektide võimendavat mõju mitteümberpaigutatavatele töökohtadele, aidates seega edendada Euroopa rohelist majandust;

98.  kutsub komisjoni üles edendama teadmiste jagamist, et liikmesriigid viiksid läbi uuringud võrkude olukorra kohta, mis peaks võimaldama ajakohastamistöödega alustamist raiskamise lõpetamiseks;

99.  nõuab suuremat läbipaistvust, et teavitada tarbijaid üksikasjalikumalt veest ja aidata kaasa veevarude säästvamale majandamisele; julgustab selleks komisjoni jätkama tööd liikmesriikidega, et jagada riikide kogemusi veeteabesüsteemide loomise valdkonnas;

100.  kutsub komisjoni üles uurima vajadust laiendada veevarustust ja kanalisatsiooni käsitleva rahvusvahelise koostöö valdkonnas rahalise toetuse vahendid Euroopa tasandile;

101.  toonitab, et veevarude tõhus ja õiglane majandamine sõltub kohalike valitsuste suutlikkusest teenuseid osutada; nõuab seepärast, et EL toetaks veelgi veemajanduse juhtimise ja infrastruktuuri tugevdamist arengumaades, pöörates eelkõige tähelepanu haavatava maaelanikkonna vajadustele;

102.  toetab ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) raames käivitatud ülemaailmse veealase solidaarsuse platvormi, mille eesmärk on kaasata kohalikud asutused veeprobleemidele lahenduste leidmisesse; peab samuti tervitatavaks vee ja kanalisatsiooniga seotud nn 1 % solidaarsust ja teisi algatusi, mille on osades liikmesriikides algatanud kodanikud ja ametiasutused, et toetada oma tarbimistasudest projekte arengumaades; märgib, et mitu vee-ettevõtjat on sellised algatused kasutusele võtnud; kordab oma üleskutset komisjonile, et ta julgustaks selles ja muudes valdkondades solidaarsust näitavaid meetmeid võtma, näiteks teabe levitamise, partnerluste soodustamise ja kogemuste vahetamise abil, k.a võimalik partnerlus komisjoni ja liikmesriikide vahel, mille puhul antakse selle algatuse raames ellu viidud projektidele täiendavaid ELi vahendeid; ergutab eelkõige avaliku sektori siseseid partnerlusi veerajatiste vallas arengumaades kooskõlas ÜRO Elukeskkonnaprogrammi koordineeritava ülemaailmse vee-ettevõtjate partnerluste liiduga (GWOPA);

103.  palub komisjonil käivitada uuesti veerahastu, mis osutus tulemuslikuks arengumaades veeteenustele parema juurdepääsu soodustamisel, edendades kohalike kogukondade suutlikkuse suurendamise meetmeid;

104.  väljendab heameelt selle üle, et ÜRO resolutsioon, milles käsitletakse puhtale veele ja kanalisatsioonile juurdepääsu inimõiguseks tunnistamist, on leidnud Euroopas märkimisväärset toetust;

o
o   o

105.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 330, 5.12.1998, lk 32.
(2) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1.
(3) ELT L 65, 11.3.2011, lk 1.
(4) ELT L 94, 28.3.2014, lk 1.
(5) ELT C 12, 15.1.2015, lk 33.
(6) A/RES/64/292.
(7) A/RES/68/157.
(8) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 33.
(9) ELT C 349 E, 29.11.2013, lk 9.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0059.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika