Euroopa Parlamendi 10. septembri 2015. aasta resolutsioon Venemaa kohta, eelkõige seoses Eston Kohveri, Oleg Sentsovi ja Oleksandr Koltšenko juhtumitega (2015/2838(RSP))

P8_TA(2015)0314 RC-B8-0845/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Venemaa põhiseadust, eriti selle artiklit 118, milles on sätestatud, et õigust mõistavad Venemaa Föderatsioonis ainult kohtud, ning artiklit 120, milles on sätestatud, et kohtunikud on erapooletud ja alluvad ainult Venemaa põhiseadusele ning föderaalseadustele,

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Vene opositsioonijuhi Boriss Nemtsovi mõrvamise ja demokraatia olukorra kohta Venemaal(1) ning oma varasemaid raporteid ja resolutsioone Venemaa kohta, eriti 15. jaanuari 2015. aasta resolutsiooni Venemaa ja eelkõige Aleksei Navalnõi juhtumi kohta(2), 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Nadija Savtšenko juhtumi kohta(3) ja 10. juuni 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Venemaa suhete hetkeseisu kohta(4),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 19. augusti 2015. aasta avaldust Eesti politseiniku Eston Kohveri suhtes langetatud kohtuotsuse kohta,

–  võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja 25. augusti 2015. aasta avaldust Ukraina kodanikele Oleg Sentsovile ja Oleksandr Koltšenkole Venemaa kohtu poolt karistuse määramise kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid raporteid ja resolutsioone Venemaa kohta, eriti 23. oktoobri 2012. aasta soovitust nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele(5), 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal(6), 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Venemaa kohta: Bolotnaja väljaku sündmustega seotud meeleavaldajate karistamine(7), 23. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni vabaühenduse Memorial (Sahharovi auhinna võitja aastal 2009) tegevuse lõpetamise kohta Venemaal(8) ning 2. aprilli 2014. aasta soovitust nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele(9),

–  võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni seitsmendat perioodilist aruannet(10), mida ÜRO inimõiguste komitee arutas 16. ja 17. märtsil 2015 peetud 3136. ja 3137. istungil(11),

–  võttes arvesse 28. novembril 2013 toimunud ELi ja Venemaa konsultatsioone inimõiguste alal,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon on Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ja ÜRO täisliikmena võtnud endale kohustuse järgida demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austada põhivabadusi ja inimõigusi; arvestades, et viimastel kuudel on Venemaal toimunud arvukalt tõsiseid õigusriigi põhimõtete rikkumisi ja on vastu võetud piiravaid seadusi ning sellest tulenevalt tekitab sügavat muret küsimus, kuidas Venemaa täidab oma rahvusvahelisi ja siseriiklikke kohustusi; ning arvestades, et Euroopa Liit on korduvalt pakkunud täiendavat abi ja nõustamist, et aidata Venemaal oma põhiseaduslikku ja õiguskorda kooskõlas Euroopa Nõukogu standarditega ajakohastada ning sellest korrast kinni pidada;

B.  arvestades, et Eesti politseinik Eston Kohver rööviti 2014. aasta septembris Eesti territooriumilt Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) poolt ja seejärel peeti teda Venemaal ebaseaduslikult kinni, mis kujutab endast rahvusvahelise õiguse selget ja rasket rikkumist;

C.  arvestades, et Ukraina filmirežissöör Oleg Sentsov ja kodanikuaktivist Oleksandr Koltšenko, kes seisid vastu Krimmi poolsaare ebaseaduslikule annekteerimisele Venemaa poolt, vahistati 2014. aasta mais seoses väidetava Krimmis läbi viidud tegevusega; arvestades, et neid koheldi kui Venemaa kodanikke, ehkki neil on Ukraina kodakondsus;

D.  arvestades, et nii Oleg Sentsovi kui ka Oleksandr Koltšenko juhtumi puhul on väiteid piinamise ja raskekujulise väärkohtlemise kohta, mille tulemusel saadi neilt ebaseaduslikul teel tunnistused, millele anti hiljem õiguslik tähendus;

E.  arvestades, et Oleg Sentsovi ja Oleksandr Koltšenko üle mõisteti kohut sõjaväekohtus kuritegude eest, mis kuuluvad täielikult tsiviilkohtute alluvusse; arvestades, et kohtuprotsessi moonutasid arvukad rasked menetlusvead;

F.  arvestades, et kohtunike ja advokaatide sõltumatusega tegelev ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportöör Gabriela Knaul väljendas 2014. aasta aprillis pärast ametlikku visiiti Venemaa Föderatsiooni avaldatud aruandes sügavat muret seoses väidetega, et kohtuid otseselt ja kaudselt ähvardatakse ning kohtusüsteemile avaldatakse sobimatult mõju ja survet ning sellesse sekkutakse;

G.  arvestades, et üha enam on vaja kindlat, sidusat ja arusaadavat ELi Venemaa-poliitikat, mida järgivad kõik liikmesriigid;

H.  arvestades, et Minski kokkulepete rakendamise meetmete paketis nähti ette kõigi pantvangide ja kõigi ebaseaduslikult kinnipeetavate vabastamine ja vahetamine kõik-kõigi-eest põhimõttel;

I.  arvestades, et mitmed viimaste aastate kohtuprotsessid ja -menetlused, sealhulgas Navalnõi, Magnitski ja Hodorkovski kohtuasjad, on seadnud kahtluse alla Venemaa Föderatsiooni kohtuorganite sõltumatuse ja erapooletuse;

J.  arvestades, et EL on moderniseerimispartnerluse kaudu korduvalt pakkunud täiendavat abi ja nõustamist, et toetada Venemaa demokratiseerimispüüdlusi ning aidata tal põhiseaduslikust ja õiguskorrast kooskõlas Euroopa Nõukogu standarditega kinni pidada;

1.  mõistab teravalt hukka Pihkva piirkonnakohtu langetatud otsuse ja terve kohtuprotsessi Eesti politseiniku Eston Kohveri üle, kellele mõisteti 15-aastane vangistus pärast tema röövimist 2014. aastal Eesti territooriumilt, mis on ELi osa; on seisukohal, et selle juhtumi puhul rikutakse rahvusvahelist õigust ja õigusemõistmise elementaarseid standardeid;

2.  nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsioon tegutseks kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega, vabastaks Eston Kohveri viivitamatult ja tagaks talle turvalise tagasipöördumise Eestisse;

3.  väljendab sügavat veendumust, et Eston Kohverile ei võimaldatud algusest peale õigust õiglasele kohtumenetlusele, kuna asjas ei toimunud avalikku ülekuulamist, Eesti konsulil ei lubatud ülekuulamiste juures viibida, Eston Kohver jäeti ilma asjakohasest õigusabist, kõigele lisaks keelati tema abikaasa ja perekonna külastused ning tal kästi läbida põhjendamatu psühhiaatriline läbivaatus, mille üksikasjad on seni teadmata;

4.  mõistab teravalt hukka Oleg Sentsovile ja Oleksandr Koltšenkole ebaseadusliku karistuse määramise ja nende vangistamise; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles neid viivitamatult vabastama ja tagama nende turvalise tagasipöördumise Ukrainasse; nõuab, et Venemaa ametivõimud uuriksid viivitamata erapooletult ja tõhusalt piinamisväiteid, mille esitasid kohtuasjas süüdistatavad ja tunnistajad ning mille riiklik süüdistaja kohtuprotsessi käigus tagasi lükkas; nõuab, et see uurimine oleks avatud ka rahvusvahelistele vaatlejatele;

5.  nõuab kõigi ebaseaduslikult kinnipeetavate Ukraina kodanike, sealhulgas Nadija Savtšenko vabastamist, mis on kooskõlas Minski kokkulepete rakendamise meetmete kokku lepitud paketiga ning võetud kohustusega vabastada kõik pantvangid ja kõik Ukraina konfliktiga seoses kinni peetavad isikud;

6.  mõistab hukka asjaolu, et Venemaa Föderatsioonis kasutatakse seadusi ja õigusemõistmist poliitiliste instrumentidena rahvusvahelist õigust ja standardeid rikkudes, mis võimaldas mõista Ukraina filmirežissööri Oleg Sentsovi ja Oleksandr Koltšenko vastavalt 20 aastaks ja 10 aastaks vangi selle eest, et nad väljendasid oma arvamust, milles kajastus aktiivne Ukraina-meelne seisukoht Krimmi ebaseadusliku annekteerimise vastu Venemaa Föderatsiooni poolt; osutab, et igal juhul ei oleks nende üle tohtinud kohut mõista sõjaväekohtus ning kõik piinamise teel või muude ebaseaduslike meetoditega saadud tunnistused tuleks jätta arvestamata;

7.  mõistab teravalt hukka Ukraina ja Eesti territoriaalse terviklikkuse jõhkra rikkumise mõlema riigi kodanike ebaseadusliku röövimise teel, et neile saaks esitada süüdistuse Venemaa kohtus;

8.  rõhutab, et Venemaa kohtud ei ole pädevad mõistma kohut tegude üle, mis on toime pandud väljaspool Venemaa rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumit, ning juhib tähelepanu sellele, et kõigi kolme juhtumi kohtumenetlusi ei saa pidada seaduspäraseks; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tõstatama kõnealuseid juhtumeid suhtluses Venemaa ametivõimudega ja andma sellest Euroopa Parlamendile aru; kutsub liikmesriike üles toimima samamoodi kahepoolsetel kohtumistel;

9.  rõhutab, et Venemaa ametivõimudel ja kohtutöötajatel lasub täielik vastutus kinnipeetavate ohutuse ja heaolu eest ning täielikult tuleb austada kinnipeetavate õigust perekonna külastustele, oma diplomaatiliste esindajatega suhtlemisele, asjakohasele arstiabile, kohtu- ja konsulaarnõustamisele ning nii nende endi kui ka nende seaduslike esindajate kõikehõlmavale juurdepääsule kõigile dokumentidele ja tõenditele, mis on seotud nendevastaste süüdistustega;

10.  mõistab veel kord hukka selle, et valitsus jätkab teisitimõtlejate mahasurumist ja on nn välisagentide seadusega sihikule võtnud sõltumatud vabaühendused, samuti aktivistide, poliitiliste vastaste ja režiimikriitikute püsiva mitmel viisil represseerimise;

11.  tuletab Venemaale meelde tema rahvusvaheliste juriidiliste kohustuste täieliku täitmise tähtsust ja asjaolu, et kohtuotsused tuleb teha tõhusalt ja erapooletult ning need peavad olema sõltumatud, järgima täielikult seadusi ja tuginema seaduslikele tõenditele, ilma poliitilise sekkumiseta; on seisukohal, et Venemaa Föderatsioon kui Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liige peaks täitma kohustusi, mille ta on endale võtnud;

12.  palub nõukogul koostada ELi ühise nimekirja ametiisikutest, kes on vastutavad Eston Kohveri, Nadija Savtšenko, Oleg Sentsovi ja Oleksandr Koltšenko röövimise, ebaseadusliku kinnipidamise ja neile karistuse määramise eest, kehtestada kõnealustele ametiisikutele kogu ELi hõlmav viisakeeld ja seda rakendada ning külmutada kõik finantsvarad, mida nemad või nende lähimad pereliikmed Euroopa Liidus omavad;

13.  nõuab Venemaal ja praegu Venemaa poolt annekteeritud territooriumidel toimuvate inimõiguste rikkumiste ulatuslikumat pidevat jälgimist; väljendab sügavat muret inimõiguste olukorra halvenemise pärast ja kutsub Venemaa ametivõime üles austama õigust sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabadusele ning õigusriigi põhimõtteid nii Venemaal kui ka Krimmis pärast selle ebaseaduslikku annekteerimist; märgib, et Venemaa rikub jätkuvalt Euroopa inimõiguste konventsiooni;

14.  nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu eesistuja ning komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitaksid tervikliku poliitilise strateegia, mis võimaldaks ELil haarata taas initsiatiivi ning järgida Venemaa suhtes selgepiirilisemat poliitikat;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0074. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0006. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0186. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0225. (5) ELT C 68 E, 7.3.2014, lk 13. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0284. (7) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0253. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0039. (9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0258. (10) CCPR/C/RUS/7. (11) CCPR/C/SR.3136 ja 3137.

Euroopa Parlamendi 10. septembri 2015. aasta resolutsioon Angola kohta (2015/2839(RSP))

P8_TA(2015)0315 RC-B8-0846/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Angola kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku pressiesindaja 12. mail 2015 tehtud avaldust Angola kohta,

–  võttes arvesse pärast esimest Angola ja Euroopa Liidu ministrite kohtumist 17. oktoobril 2014. aastal tehtud ühisavaldust,

–  võttes arvesse ELi ja Angola ühiste edasiste sammude teemalist 23. juuli 2012. aasta dokumenti,

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate ja sõnavabaduse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 2014. aasta juuni järeldusi seoses ELi suuniste 10. aastapäevaga,

–  võttes arvesse ELi lepingu artiklit 21 ning ELi inimõiguste strateegilist raamistikku, milles EL kohustub toetama jätkuvalt täie jõuga maailmas vabaduse, demokraatia ja inimõiguste kaitsjaid,

–  võttes arvesse 2000. aasta juunis allkirjastatud Cotonou partnerluslepingut,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966),

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Angola valitsus on viimastel kuudel suurendanud oma võimu mis tahes eeldatava vaidlustamise mahasurumist, rikkudes sellega Angola põhiseaduses sätestatud inimõigusi; arvestades, et Angolas surutakse jätkuvalt maha ühinemis- ja kogunemisvabadust ning üha kasvamas on mure selle pärast, et inimõiguste kaitsjate vahistamise ja kohtu alla andmise taga on nüüd sõjavägi ja luureteenistused;

B.  arvestades, et 14. märtsil 2015 vahistati inimõiguslane José Marcos Mavungo ilma vahistamismääruseta ning et 28. augustil 2015 palus prokurör António Nito mõista Angola provintsi Cabinda kohtul Mavungo 12 aastaks vanglasse mässule õhutamise süüdistuse põhjal, hoolimata sellest, et mitte ühegi süüteo toimepaneku kohta ei olnud esitatud ühtegi tõendit;

C.  arvestades, et advokaat Arão Bula Tempo vahistati samal päeval väidetava osavõtu eest sama meeleavalduse korraldamisest; arvestades, et Arão Bula Tempo vabastati seejärel 13. mail 2015 ning ootab nüüd kohtuistungit, olles saanud süüdistuse mässule õhutamises;

D.  arvestades, et ajakirjanik ja inimõiguslane Rafael Marques mõisteti 28. mail 2015 kuueks kuuks vangistusse kaheaastase tingimisi vanglakaristusega selle eest, et ta avaldas 2011. aastal raamatu „Vereteemandid: korruptsioon ja piinamine Angolas”, milles kirjeldati üksikasjalikult enam kui 100 tapmist ja sadu piinamisjuhtumeid, mille olid väidetavalt toime pannud Lundase piirkonna teemandikaevanduste turvatöötajad ja sõdurid; arvestades, et kaebusi, mis Marques esitas riigiprokuratuuri inimõiguste rikkumiste kohta Lundase piirkonnas, ei uuritudki;

E.  arvestades, et 15 noort aktivisti vahistati 20.–24. juunil 2015 seoses eraviisilise poliitilise aruteluga; arvestades, et seejärel vahistati 30. juunil 2015 kapten Zenóbio Lázaro Muhondo Zumba, keda süüdistati väidetavas seotuses nende 15 aktivistiga;

F.  arvestades, et kõik kinnipeetud vahistati ebaseaduslikult ja meelevaldselt ning neid süüdistati mässu ettevalmistamises ja riigipöörde katses presidendi ja teiste valitsuse liikmete vastu;

G.  arvestades, et kinnipeetud 15 aktivisti hoitakse eelvangistuses, neile ei ole esitatud ametlikku süüdistust, neile ei võimaldata täielikku juurdepääsu õigusnõustajale ega pereliikmete külastusi, kes üritavad neile toitu tuua, ja et neid hoitakse üksikvangistuses;

H.  arvestades, et aktivistid vahistati ja nende kodud otsiti läbi ilma ühegi määruseta; arvestades, et teadete kohaselt on nende suhtes kasutatud füüsilist ja psühholoogilist piinamist ning neile on tehtud tapmisähvardusi;

I.  arvestades, et ametivõimud ähvardavad noorte vangide emasid, kes on hakanud tegutsema, ja et valitsev erakond MPLA ei ole lubanud korraldada nende toetajate meeleavaldusi, kes nõuavad vangide vabastamist; arvestades, et Luandas 8. augustil 2015 toimunud vangide sugulaste rahumeelsele meeleavaldusele vastati kohapeal julgeolekujõudude rünnakute ja vägivaldse mahasurumisega;

J.  arvestades, et 2015. aasta juulis peeti ajutiselt kinni Luanda provintsi vanglas teisi aktiviste külastanud neli inimõiguslast ja raadio Deutsche Welle töötaja, sest neid süüdistati selles, et nad kavatsevad teha vanglas poliitikat;

K.  arvestades, et Angola põhiseaduses tunnustatakse rahumeelse protestimise õigust ning ühinemis- ja sõnavabadust;

L.  arvestades, et on antud teada Huambos 2015. aasta aprillis toimunud massimõrvast, kus politseijõud tapsid Luz do Mundo ususekti kuulujaid; arvestades, et eri allikatest pärit arvud ulatuvad kümnetest kuni tuhandete surnuteni ja paljude ümberasustatud isikuteni; arvestades, et valitsus ei ole juba kuid suutnud tegeleda sõltumatu uurimise läbiviimise kiireloomulisusega, kuid eitab tuliselt suuri arve; arvestades, et ombudsman valmistab praegu ette aruannet selle juhtumi kohta;

M.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik nõudis tungivalt selle juhtumi rahvusvahelist uurimist, mille peale valitsus algatas kohtuliku uurimise;

N.  arvestades, et Angola valitsus on samuti korraldanud üha rohkem massilisi ja väikesemahulisi sundväljatõstmisi Luandas ja teistes linnades, et saata sealt välja ebaseaduslikes asundustes elavad inimesed ja kaotada tänavakauplejad, k.a rasedad ja lastega naised;

O.  arvestades, et 2015. aasta märtsis võeti vastu uued õigusaktid, mis suurendavad veelgi kontrolli vabaühenduste üle;

P.  arvestades, et kodanikuühiskond on korduvalt tauninud seost korruptsiooni, loodusvarade kahanemise ja nende valitseva eliidi poolt omastamise ning inimõiguste rikkumiste toimepanemise vahel nende vastu, kes ohustavad kehtivat olukorda ja seda hukka mõistavad;

Q.  arvestades, et kuigi Angola valitsus on kohustunud tegema rohkem jõupingutusi parandamaks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi, ja tehtud on ka mõningaid edusamme, tuvastab rahapesuvastane töökond – 1989. aastal G7 algatusel rahapesu tõkestamiseks loodud valitsustevaheline organisatsioon – jätkuvalt strateegilisi puudusi Angola rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemis;

R.  arvestades, et sõltumatutes aruannetes on tehtud kindlaks, et naftatulu, mis on valitsuse peamine vara, ei ole suunatud säästvasse arengusse ega kohalikesse kogukondadesse, kuid valitsev eliit on üha rikastunud;

S.  arvestades, et Angolas on tohutud mineraali- ja naftavarud, ja et see on üks maailma kiiremini kasvavaid riike, eriti pärast kodusõja lõppu; arvestades, et Angola majanduskasv on väga ebaühtlane ja et enamus riigi rikkusest on kogunenud ebaproportsionaalselt väikse rahvastikusektori kätte;

T.  arvestades, et naftatulude järsule vähenemisele järgnenud majanduskriis võib riigis põhjustada edasisi ühiskondlikke rahutusi ja valitsusevastaseid meeleavaldusi;

U.  arvestades, et 2014. aasta oktoobris kinnitas Angola uuesti oma pühendumist poliitilisele dialoogile ja koostööle, milles lepiti kokku ELi ja Angola ühiste edasiste sammude teemalises dokumendis ja mille alustaladeks on hea juhtimistava, demokraatia ja inimõigused;

V.  arvestades, et kooskõlas Cotonou lepingu artikliga 8 toimub ELi ja Angola 2012. aasta ühiste edasiste sammude teemalise dokumendi raames ELi ja Angola vahel teabevahetus hea valitsemistava ja inimõiguste küsimuses ametliku poliitilise dialoogi käigus vähemalt kord aastas;

1.  tunneb sügavat muret inimõiguste, põhivabaduste ja demokraatliku tegutsemisruumi kiiresti halveneva olukorra pärast Angolas ning julgeolekujõudude poolsete kuritarvitamiste ja kohtusüsteemi vähese sõltumatuse pärast;

2.  palub Angola ametivõimudel vabastada viivitamata ja tingimusteta kõik inimõiguste kaitsjad, sh Marcos Mavungo ja 15+1 juunis 2015 vahistatud aktivisti, ja loobuma kõigist nende vastu esitatud süüdistustest; nõuab ühtlasi, et vabastataks viivitamata ja tingimusteta ka kõik teised aktivistid, süümevangid või poliitilised vastased, kes on meelevaldselt vahistatud ja keda peetakse kinni kõigest nende poliitiliste vaadete, ajakirjanikutöö või rahumeelses tegevuses osalemise pärast;

3.  nõuab tungivalt, et ametiasutused tagaksid, et kinnipeetavaid ei piinata ega väärkohelda, et neile kindlustataks täielik kaitse ning juurdepääs nende peredele ja advokaatidele;

4.  palub Angola ametivõimudel lõpetada viivitamatult meelevaldsed vahistamised, ebaseaduslikud kinnipidamised ning piinamine politsei- ja julgeolekujõudude poolt; kordab, et kõiki väiteid inimõiguste rikkumise kohta, k.a piinamine, mida panevad toime politsei- ja julgeolekujõud, tuleb uurida kohe, erapooletult ja põhjalikult ning et toimepanijad tuleb anda kohtu alla;

5.  tunneb sügavat muret jätkuvate katsete pärast piirata sõna- ja ajakirjandusvabadust, rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabadust ning nende vabaduste üha sagedasemat rikkumist ametivõimude poolt, ning kutsub Angola ametiasutusi üles tagama nimetatud vabaduste viivitamatu ja tingimusteta kaitse; palub lisaks ametivõimudel täielikult rakendada Angola poolt ratifitseeritud inimõiguste ülddeklaratsiooni, inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat ning muude rahvusvaheliste ja piirkondlike inimõigusi käsitlevate õigusaktide sätteid;

6.  palub, et ELi delegatsioon Luandas viiks ellu Euroopa välisteenistuse pühendumust kogu maailma inimõiguste kaitsjate toetamisele ja kaitsmisele konkreetsete ja nähtavate sammude abil, mis hõlmavad eelkõige kohtuistungite jälgimist, poliitilist ja materiaalset abi inimõiguslastele, nende advokaatidele ja peredele ning ELi ja selle liikmesriikide järjepidevat suhtlemist Angola ametivõimudega inimõiguste teemal kõigil tasanditel sõlmitud suhete puhul, k.a arvatud kõrgeim tasand; palub lisaks, et delegatsioon tihendaks poliitilist dialoogi Angola valitsusega kõigis poliitilistes, kaubanduslikes ja arengualastes suhetes tagamaks, et valitsus täidab oma riiklikke ja rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi, nagu lubati 2014. aasta oktoobris toimunud esimesel Angola ja Euroopa Liidu ministrite kohtumisel; nõuab tungivalt, et delegatsioon kasutaks selleks kõiki asjakohaseid vahendeid ja instrumente, k.a demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend;

7.  kutsub ELi ja liikmesriike üles tunnistama Angola ametivõimude suurkorruptsiooni, mis takistab tõsiselt inimõiguste austamist ja arengut, rakendama inimõiguste lähenemisviisi paketi põhimõtteid enne mis tahes Angolaga tehtavaid tehinguid ning vaatama 11. Euroopa Arengufondi raames läbi riiklikud soovituskavad;

8.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et olenemata 2007. aasta riiklikust uuringust ja suuremahulisest miinivastase tegevuse programmist ei ole jalaväemiinide ja sõjategevusest mahajäänud lõhkekehade ohu ulatus ikka veel kindlalt teada; nõuab tungivalt, et EL jälgiks, kontrolliks ja hindaks vahendite tõhusat kasutamist ning tagaks, et eraldatud eelarvet kasutatakse tõhusalt ja sihipäraselt selleks, et maa saaks demineeritud nagu kord ja kohus;

9.  nõuab tungivalt, et Angola kohtuasutused kinnitaksid oma sõltumatust igasugusest poliitilisest instrumentaliseerimisest ja tagaksid selliste õigusaktidega tunnistatud õiguste kaitse nagu õiguskaitse kättesaadavus ja õigus õiglasele kohtumenetlusele;

10.  nõuab tungivalt, et Angola valitsus viiks läbi Huambo massimõrva kiireloomulise, läbipaistva ja usaldusväärse uurimise ning pakuks toetust massimõrva üleelanutele, kes on ümberasustatud; kordab ÜRO nõudmist, et tuleb korraldada rahvusvaheline ja sõltumatu täiendav uurimine;

11.  on jätkuvalt mures selle pärast, et naiste ja laste vastase vägivalla vastu võitlemiseks mõeldud meetmeid ei ole rakendatud; palub asutustel tugevdada võitlust kahjulike traditsioonide, näiteks nõiduses süüdistatud laste häbimärgistamise vastu;

12.  tuletab meelde Angola poolt Cotonou lepingus võetud kohustust austada demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja inimõiguste põhimõtteid, mis hõlmavad sõnavabadust, meediavabadust, head valitsemistava ja läbipaistvust poliitilistel ametikohtadel; nõuab tungivalt, et Angola valitsus toetaks neid sätteid kooskõlas Cotonou lepingu artikli 11 punktiga b ning artiklitega 96 ja 97, ning – kui ta seda ei tee – palub Euroopa Komisjonil alustada asjaomast menetlust vastavalt Cotonou lepingu artiklitele 8, 9 ja 96;

13.  nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid tegeleksid kõigi loodusvaradega kauplemise, sh ka naftakaubanduse läbipaistvusega ning eelkõige rakendaksid täielikult kehtivaid riigipõhise aruandluse õigusakte ja teostaksid selle üle järelevalvet; kutsub Angola ametivõime ja välisettevõtjaid üles aitama tugevdada juhtimist mäetööstuses, järgides mäetööstuse läbipaistvuse algatust ning vaadates läbi Kimberley protsessi elluviimise; palub lisaks Angola valitsusel esitada kava avatud valitsemise partnerlusega ühinemiseks ning koostada selleks konkreetne kava korruptsiooniga võitlemiseks, läbipaistvuse suurendamiseks ning avaliku aruandekohustuse tõhustamiseks;

14.  ergutab ELi ja USA koostööd ja koordineerimist Dodd-Franki seaduse artikli 1504 rakendamisel;

15.  kutsub liikmesriikide ametiasutusi ja järelevalveasutusi suurendama valvsust seoses Euroopa rahapesuvastastele õigusaktidele vastavusega, k.a hoolsuskohustuse auditi põhimõte ja nõuetekohane riskianalüüs, eriti Angolast pärit riikliku taustaga isikute puhul;

16.  tunneb heameelt selle üle, et Angola valitsus on tunnistanud maa ülevõtmise juhtumite hüvitamisega seotud probleeme ning et ajakirjanduse andmetel on jaotus- ja hüvitusmehhanismid paranemas; ergutab valitsust sellesuunalisi jõupingutusi jätkama;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Aafrika Liidule, Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste komisjonile, Lõuna-Aafrika Arenguühenduse piirkonna riikide valitsustele, Angola presidendile ja parlamendile, USA valitsusele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

Euroopa Parlamendi 10. septembri 2015. aasta resolutsioon Aserbaidžaani kohta (2015/2840(RSP))

P8_TA(2015)0316 RC-B8-0856/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Aserbaidžaani kohta, eelkõige inimõiguste olukorda ja õigusriiki käsitlevaid resolutsioone,

–  võttes arvesse ELi ja Aserbaidžaani vahel kujunenud suhteid, mis said alguse 1999. aastal ja mis väljenduvad Euroopa naabruspoliitika tegevuskava rakendamises, idapartnerluse loomises, läbirääkimistes ELi ja Aserbaidžaani vahelise assotsieerimislepingu sõlmimiseks ning Aserbaidžaani osalemises Euronesti parlamentaarses assamblees,

–  võttes arvesse 25. märtsil 2015. aastal avaldatud Euroopa naabruspoliitika 2014. aasta eduaruannet Aserbaidžaani kohta (SWD(2015)0064),

–  võttes arvesse ELi-Aserbaidžaani Euroopa naabruspoliitika tegevuskava,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuski 22. juuli 2015. aasta sõnavõttu pärast tema kohtumist Aserbaidžaani presidendi Ilham Alijeviga,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidise visiiti Bakuusse 23.–26. veebruaril 2015,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini 8. septembri 2015. aasta avaldust, milles mõistetakse hukka kodanikuühiskonna ja sõltumatute häälte jätkuv allasurumine Aserbaidžaanis,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Fererica Mogherini ja volinik Johannes Hahni avaldusi juhtivate ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate hiljutise kinnipidamise, vangistamise, süüdimõistmise ja mõrvamise kohta Aserbaidžaanis,

–  võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) alalise erinõukogu 19. augusti 2015. aasta kohtumisel nr 1064 Viinis tehtud ELi avaldust inimõiguste kohta Aserbaidžaanis,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu peasekretäri Thorbjørn Jaglandi hiljutisi avaldusi Hadia Ismailova juhtumi ning Aserbaidžaani rahu ja demokraatia instituudi direktori Leyla Yunuse ja tema abikaasa Arif Yunuse juhtumi ning Aserbaidžaani ajakirjaniku Rasim Alijevi mõrva kohta,

–  võttes arvesse 5.–9. juulil 2015 toimunud OSCE parlamentaarse assamblee iga-aastasel istungjärgul vastuvõetud Helsingi deklaratsiooni, milles mõistetakse hukka ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate jätkuv tagakiusamine ja vangistamine poliitilistel ajenditel mitmes OSCE liikmesriigis ning väljendatakse muret maksu- ja haldusalaste õigusaktide jätkuva väärkasutamise pärast nende tegude õigustamiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 23. juuni 2015. aasta resolutsiooni demokraatlike institutsioonide toimimise kohta Aserbaidžaanis,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni 15. detsembri 2014. aasta arvamust, milles öeldakse, et valitsusväliseid organisatsioone käsitlevas seaduses hiljuti tehtud muudatustega piiratakse valitsusväliste organisatsioonide tegutsemist Aserbaidžaanis veelgi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ja nõukogu 23. juuni 2014. aasta järeldusi seoses nende suuniste 10. aastapäevaga,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassambleel 9. detsembril 1998. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et üldine inimõiguste olukord Aserbaidžaanis on viimastel aastatel pidevalt halvenenud ning valitsusväliste organisatsioonide juhtide, inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike ja muude kodanikuühiskonna esindajate hirmutamine, represseerimine ja kriminaalvastutusele võtmine on kasvanud;

B.  arvestades, et auhindu saanud RFE/RLi uuriv ajakirjanik Hadia Ismailova mõisteti pärast seda, kui ta oli avaldanud mitu lugu presidendi perekonnaga seotud korruptsiooni kohta, väidetava vara omastamise ja maksudest kõrvalehoidumise süüdistusega seitsmeks ja pooleks aastaks vangi; arvestades, et inimõiguste kaitsjad Leyla ja Arif Yunus, keda süüdistati pettuses ja maksudest kõrvalehoidumises, mõisteti vangi vastavalt kaheksaks ja pooleks ning seitsmeks aastaks kohtumenetluses, mis ei vastanud rahvusvahelistele standarditele; arvestades, et tuntud inimõiguste aktivist Rasul Jafarov ja kõrgelt hinnatud inimõiguste advokaat Intigam Alijev mõisteti vangi sarnaste süüdistuste põhjal kohtumenetlustes, milles rikuti jämedalt menetluseeskirju, ja viibivad praegu vastavalt kuue aasta ja kolme kuu ning seitsme ja poole aasta pikkuses vangistuses; arvestades, et paljud teised Aserbaidžaani kodanikuühiskonna väljapaistvad esindajad on ikka veel vangistuses, sh Anar Mammadli, Rauf Mirkadirov, Ömar Mammadov, Tofiq Yaqublu, Ilgar Mammadov, Nijat Alijev, Araz Gulijev, Parviz Hashimli, Seymur Hezi, Hilal Mammadov ja Taleh Khasmammadov, ning arvestades, et nendest mõne tervis halveneb pidevalt;

C.  arvestades, et Leyla Yunus ja Rasul Jafarov juhtisid enne oma vangistamist väljapaistvate Aserbaidžaani inimõiguste kaitsjate ja ekspertide rühma, mis koostas nimekirja peaaegu sajast aserbaidžaanlasest, keda Euroopa Nõukogu 2012. aasta vastu võetud määratluse alusel võib pidada poliitiliseks vangiks;

D.  arvestades, et hirmutamist ja ahistamist ajakirjanike ja kodanikuühiskonna juhtide suhtes kasutatakse pidevalt, sh Meydan TV juhi Emin Milli vastu, kes on saanud tapmisähvardusi ja kelle pereliikmed on vahistatud fabritseeritud süüdistuse alusel, ning samuti Meydan TV heaks Aserbaidžaanis töötavate ajakirjanike vastu; arvestades, et reporterite vabaduse ja turvalisuse instituudi (IRFS) asutaja ja inimõiguste kaitsja Emin Huseinov palus pärast seda, kui tema vastu olid esitatud fabritseeritud süüdistused, varjupaika Šveitsis, ja laskis tühistada oma Aserbaidžaani kodakondsuse;

E.  arvestades, et paljudele teistele ajakirjanikele ja kodanikuühiskonna aktivistidele on esitatud seoses nende inimõiguste alase tegevusega ametlik süüdistus, kehtestatud reisikeeld ja nende liikumisvabadust on piiratud; arvestades, et Aserbaidžaani valitsus surub valitsusväliseid organisatsioone reguleerivate uute piiravate seadustega maha ka sõltumatuid rühmitusi; arvestades, et nende seaduste tõttu on paljud rühmitused olnud sunnitud oma tegevuse lõpetama, sest nende pangakontod külmutati või rahastamisallikad blokeeriti, kui valitsus keeldus andmast luba välismaistelt rahastamisorganisatsioonidelt uute toetuste saamiseks;

F.  arvestades, et rahumeelsed meeleavaldused on Bakuu kesklinnas tegelikult keelatud 2006. aastast saadik, ning arvestades, et hiljuti kehtestati uued karmid trahvid ja pikem haldusarestis viibimise aeg nende suhtes, kes korraldavad loata rahvakogunemisi või osalevad neis;

G.  arvestades, et IRFSi esimees ja ajakirjanik Rasim Alijev suri Bakuu haiglas pärast ränka peksmist, millele olid eelnenud pidevad ähvardused ja hirmutamine kriitika pärast, mida ta oli avaldanud president Alijevi kohta sotsiaalmeedias;

H.  arvestades, et Aserbaidžaan on idapartnerluse üks asutajaliikmetest; arvestades, et EL ja Ida-Euroopa juhid on korduvalt kinnitanud, et idapartnerlus põhineb ühistel väärtustel ning vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetel; arvestades, et Aserbaidžaan püüab oma suhteid ELiga parandada ja süvendada, eesmärgiga jõuda strateegilise partnerluseni;

I.  arvestades, et Euroopa Liit ei ole piiravate õigusaktide tõttu saanud valitsusvälistele organisatsioonidele välja maksta 11 oma 13st toetusest ja tema võimalused Aserbaidžaani sõltumatuid kodanikuühiskonna rühmitusi ja aktiviste rahastada on jätkuvalt väga kitsendatud; arvestades, et paljud Euroopa Liidu toetust saanud isikud on kas vangis, näiteks inimõiguste advokaat Intigam Alijev, või on maalt põgenenud ja oma tegevuse lõpetanud;

J.  arvestades, et OSCE büroo Bakuus suleti 4. juulil 2015 pärast seda, kui Aserbaidžaani võimud otsustasid lõpetada Aserbaidžaani valitsuse ja OSCE vahelise vastastikuse mõistmise memorandumi kehtivuse;

K.  arvestades, et Freedom House’i hinnangul ei ole Aserbaidžaan vaba, tema ajakirjandus ei ole vaba ja tema internet on osaliselt vaba; arvestades, et kogu Euraasia kohta on demokraatlik valitsemine viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem alla käinud Aserbaidžaanis;

L.  arvestades, et Aserbaidžaanis on 2015. aasta novembris parlamendivalimised; arvestades, et Euroopa Parlament keeldus valimiste vaatlusmissiooni saatmisest, sest leiti, et vabade ja õiglaste valimiste korraldamiseks puuduvad tingimused ning sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse piirangud riigis teevad kandidaatidele võrdsete võimaluste loomise ja ehtsa konkurentsi tingimustes hääletamise võimatuks;

M.  arvestades, et valdkondlik koostöö on vastastikku kasulik, eelkõige energeetikasektoris; arvestades, et Aserbaidžaanil on potentsiaal saada üheks ELi peamiseks kaubanduspartneriks;

1.  väljendab sügavat muret inimõiguste olukorra jätkuva halvenemise pärast riigis ning tuletab meelde, et EL omistab seoses kahepoolse koostööga erilist tähelepanu inimõigustele ja põhivabadustele, mis on idapartnerluse põhielemendid ja alustalad, millele on rajatud rahvusvahelised organisatsioonid, nt Euroopa Nõukogu ja OSCE, mille liige on ka Aserbaidžaan;

2.  nõuab, et vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele vabastataks viivitamata ja tingimusteta vanglast kõik poliitilised vangid, inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja kodanikuühiskonna aktivistid, sh Hadia Ismailova, Leyla Yunus ja Arif Yunus, Anar Mammadli, Rasul Jafarov, Intigam Alijev, Rauf Mirkadirov, Ömar Mammadov, Tofiq Yaqublu, Nijat Alijev, Araz Gulijev, Parviz Hashimli, Seymur Hezi, Hilal Mammadov, Taleh Khasmammadov ja Ilgar Mammadov, ning nõuab, et tühistataks kõik nendele esitatud süüdistused ja taastataks täielikult nende poliitilised ja kodanikuõigused ja avalik maine;

3.  mõistab teravalt hukka Aserbaidžaani kodanikuühiskonna ennenägematu mahasurumise; kordab, arvestades inimõiguste kaitsjate ning siseriiklike ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide teateid poliitikategelaste, aktivistide ja ajakirjanike vastu kasutatavate fabritseeritud süüdistuste väidetava kasutamise kohta, et on sügavalt mures vangistatute kolleegide pärast, kes on veel vabad, kuid kelle suhtes käib kriminaaluurimine; nõuab tungivalt, et Aserbaidžaani võimud lõpetaksid ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja teiste valitsuse kritiseerijate valikulise kriminaalvastutusele võtmise ja vangistamise tava ning tagaksid, et kõikidele kinnipeetud isikutele, sh ajakirjanikele, poliitikategelastele ja kodanikuühiskonna aktivistidele tagataks kõik menetlusõigused, eelkõige advokaadi kättesaadavus omal valikul, perekonna juurdepääs ja muud õiglased kohtumenetlusnormid;

4.  peab tervitatavaks Aserbaidžaani võimude poolt Euroopa meditsiinitöötajate rühmale antud võimalust külastada Leyla ja Arif Yunust ning nõuab nende vabastamist, seda ka humanitaarpõhjustel; juhib tähelepanu Leyla ja Arif Yunuse ning Intigam Alijevi kinnipidamistingimustele, mille tõttu on tõsiselt halvenenud nende tervis ja mille tagajärjed võivad olla eluohtlikud; palub, et Aserbaidžaani võimud lubaksid Euroopa meditsiinitöötajate rühmal Intigam Alijev läbi vaadata ning tagaksid, et kõik vangid saavad vajaduse korral nõuetekohast arstiabi;

5.  nõuab IRFSi esimehe, ajakirjanik Rasim Alijevi surma viivitamatut uurimist; võtab murega teadmiseks ühe ajakirjanike rühma väited, et Rasim Alijev suri, sest talle haiglas määratud arstid ei olnud vajalikku ravi määranud;

6.  tuletab Aserbaidžaani võimudele meelde, et elanikkonna heaolu, mis hõlmab õiguste ja vabaduste austamist, on jätkusuutliku majanduskasvu oluline osa;

7.  kutsub Aserbaidžaani üles järgima ja täitma kohustusi, mille ta on Euroopa Nõukogu liikmena võtnud; kordab oma üleskutset Aserbaidžaani võimudele täita kõiki Euroopa Inimõiguste Kohtu Aserbaidžaani puudutavaid otsuseid; nõuab Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. juuni 2015. aasta otsuse ja kõigi muude Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste täitmist;

8.  nõuab tungivalt, et Aserbaidžaani valitsus teeks täielikku koostööd Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoniga, inimõiguste voliniku ja ÜRO erimenetlustega ning täidaks nende soovitusi, mis puudutavad inimõiguste kaitsjaid, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadust, sõnavabadust ja õigust mitte olla meelevaldselt kinnipeetud, eesmärgiga muuta oma õigusakte ja kohandada oma tavasid täielikus vastavuses ekspertide järeldustega;

9.  kutsub Aserbaidžaani valitsust viivitamatult lõpetama kodanikuühiskonna ja inimõiguste alase töö mahasurumise ning tagama, et kodanikuühiskonna rühmitused ja aktivistid saavad tegutseda takistusteta ja tagakiusamise hirmuta, ning kuulutama sellega seoses kehtetuks kodanikuühiskonda rangelt piiravad seadused, vabastama valitsusväliste rühmituste ja nende juhtide külmutatud pangakontod ja lubama juurdepääsu välismaisele rahastamisele;

10.  taunib meetmeid, mida Aserbaidžaani valitsus on korduvalt võtnud, et piirata Armeenia ja Aserbaidžaani kodanikuühiskonna rühmituste, noorteaktivistide ja haritlaste vahelist suhtlust, mis on väga tähtis kahe riigi vahel kaua püsinud vaenu ületamiseks; sellega seoses tuletab meelde olulist tööd, mida on selles valdkonnas teinud Leyla Yunus ja Arif Yunus;

11.  kutsub Aserbaidžaani võime üles austama ajakirjandus- ja meediavabadust nii seaduses kui ka praktikas, internetis ja väljaspool seda, ning tagama sõnavabaduse vastavalt rahvusvahelistele standarditele ja lõpetama valitsuse kohta meediakanalite kaudu esitatava kriitika tsenseerimise;

12.  on väga mures LGBTI inimeste olukorra pärast Aserbaidžaanis; mõistab teravalt hukka kõige kõrgematelt tasanditelt tuleva LGBTI inimeste vastase poliitilise vihakõne; palub Aserbaidžaani valitsusel lõpetada LGBTI inimeste õiguste nimel töötavate inimõiguste kaitsjate takistamine ja hirmutamine;

13.  rõhutab, kui tähtis on tõsine ja vastastikku austav dialoog ELi ja Aserbaidžaani valitsuse, opositsioonijõudude ja kodanikuühiskonna vahel;

14.  kordab, et läbirääkimised strateegilise partnerluslepingu sõlmimise üle Aserbaidžaaniga tuleks viivitamatult peatada, kuni valitsus ei ole võtnud konkreetseid samme üldiste inimõiguste austamise parandamiseks;

15.  palub nõukogul, komisjonil ja Euroopa välisteenistusel rangelt kohaldada põhimõtet „rohkema eest rohkem”, pöörates vastavalt ELi suunistele inimõiguste kaitsjate kohta eritähelepanu inimõiguste kaitsjate olukorrale, kohtunikkonna sõltumatusele, demokraatlikele reformidele ning põhiõigustele ja -vabadustele, ning selgelt välja tuua, millised on reformidega viivitamise tagajärjed; palub, et komisjon vaataks läbi kogu Aserbaidžaanile Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi kaudu antava ning inimõiguste kaitsjate, kodanikuühiskonna ja rohujuure tasandi inimestevahelise koostööga mitteseotud rahastamise ja peataks selle vajaduse korral, võttes arvesse eespool mainitud juhtumeid seoses inimõiguste kaitsjatega, kes sattusid tagakiusamise alla inimõiguste rikkumiste avalikustamise tõttu; palub komisjonil ja liikmesriikidel säilitada rahastamine inimestevahelistele kontaktidele ja koostööle sellistes valdkondades nagu kodanikuühiskond, haridus ja teadlased ning noorte- ja üliõpilasvahetus;

16.  palub nõukogul, komisjonil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil koondada tugev ja ühtne reageering Aserbaidžaanis valitsevatele repressioonidele, et teha selgeks, et praegune olukord on täiesti vastuvõetamatu ja olukord ei muutu normaalseks enne, kuni valitsus vabastab kõik poliitilistel ajenditel vangistatud isikud ja lõpetab sõltumatute kodanikuühiskonna rühmituste mahasurumise;

17.  nõuab tungivalt, et Aserbaidžaanis tegutsevad Euroopa ettevõtted nõuaksid häälekalt inimõiguste standarditest kinnipidamist ja võtaksid kasutusele kõrged ettevõtte sotsiaalse vastutuse standardid, võttes arvesse oma tegevuse mõju inimõiguste olukorrale riigis;

18.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et Aserbaidžaani inimõiguste olukorra seisukohalt ei ole ELi-Aserbaidžaani inimõigustealane dialoog märkimisväärselt edenenud; kutsub Euroopa välisteenistust üles dialoogi hoogustama, et muuta see mõjusaks ja tulemustele suunatuks, ning andma Euroopa Parlamendile regulaarselt aru;

19.  palub ELi asutustel uurida põhjalikult president Alijevi ja tema pereliikmete vastaseid korruptsioonisüüdistusi, mis avalikustati uuriva ajakirjaniku Hadia Ismailova töö põhjal;

20.  palub nõukogul vältida idapartnerluse riikide suhtes topeltstandardeid ja kaaluda sellega seoses sihtotstarbelisi sanktsioone ja viisakeeldu kõigi poliitilise tagakiusamisega seotud poliitikute, ametnike ja kohtunike vastu;

21.  palub Aserbaidžaani võimudel teha koostööd selliste piirkondlike organisatsioonidega nagu Euroopa Nõukogu ja OCSE ning hõlbustada nende esindajate visiite; mõistab teravalt hukka Aserbaidžaani võimude otsuse sulgeda OSCE büroo Bakuus;

22.  märgib, et sõltumatud valimiste vaatlejad, sh pikaajalised OSCE vaatlusmissioonid ja riiklikud vaatlejad, on täheldanud suuri valimisstandardite rikkumisi kõigil Aserbaidžaani presidendi- ja parlamendivalimistel, sh 2003. aasta presidendivalimistel ja sellele järgnenud valimistel; väljendab tõsist muret selle pärast, kas 1. novembril 2015. toimuvateks valimisteks on ikka loodud vabad ja õiglased tingimused, arvestades et opositsioonierakondade juhid on vangistatud, meedial ja ajakirjanikel ei ole lubatud vabalt ja hirmutamiseta tegutseda ning valitseb hirmuõhkkond;

23.  kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi liikmesriike üles hoiduma praegu valimisvaatlustest. Märgib, et demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) missioon on hetkel kohapeal ja oleks äärmiselt oluline teada saada tema analüüs olukorra kohta riigis;

24.  tuletab meelde oma otsust saata Aserbaidžaani Euroopa Parlamendi delegatsioon ning rõhutab, kui oluline on saata see delegatsioon võimalikult ruttu, et kõneleda Aserbaidžaani võimudega sellistel pakilistel teemadel nagu inimõigused ja konflikt Mägi-Karabahhis;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa välisteenistusele, Euroopa Ülemkogule, komisjonile, Aserbaidžaani Vabariigi valitsusele ja parlamendile, Euroopa Nõukogule, OSCE-le ja ÜRO inimõiguste nõukogule.

Euroopa Parlamendi 10. septembri 2015. aasta resolutsioon rände ja pagulaste kohta Euroopas (2015/2833(RSP))

P8_TA(2015)0317 RC-B8-0832/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle lisaprotokolli,

–  võttes arvesse oma 9. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide meetmete kohta, millega ohjata Süüria konfliktist tingitud põgenikevoolu(1),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni rändevoogude kohta Vahemerel, pidades eelkõige silmas traagilisi sündmusi Lampedusa lähedal(2),

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta(3),

–  võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta(4),

–  võttes arvesse komisjoni 13. mail 2015 esitatud Euroopa rände tegevuskava (COM(2015)0240),

–  võttes arvesse 20. aprillil 2015. aastal toimunud välisasjade ja siseküsimuste nõukogu ühisistungil heaks kiidetud kümnest meetmest koosnevat rändeteemalist tegevuskava,

–  võttes arvesse 23. aprillil 2015. aastal toimunud Vahemere pagulaskriisi teemalise Euroopa Ülemkogu erakorralise kohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (PACE) 2012. aasta aprillis avaldatud aruannet Vahemerel hukkunute kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse ELi – Aafrika Sarve piirkonna rändeteede algatust ehk Hartumi protsessi, mille võtsid 28. novembril 2014. aastal vastu Aafrika Liit ning ELi liikmesriigid ja institutsioonid,

–  võttes arvesse rändajate inimõiguste küsimustega tegeleva ÜRO eriraportööri aastaaruandeid, eriti 2015. aasta mais avaldatud aruannet „Banking on mobility over a generation: follow-up to the regional study on the management of the external borders of the European Union and its impact on the human rights of migrants”,

–  võttes arvesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) 2014. aasta aruannet varjupaigaküsimuste olukorra kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse parlamendis 9. septembril 2015 toimunud arutelu rände ja pagulaste kohta Euroopas,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et pidevate konfliktide, piirkondliku ebastabiilsuse ja inimõiguste rikkumiste tagajärjel otsib enneolematult suur hulk inimesi kaitset EList; arvestades, et lapsi puudutavate varjupaigataotluste arv on eelmisest aastast saadik kasvanud 75%; arvestades, et lõppenud suvi on jälle näidanud, et ränne ei ole ajutine nähtus ja et pagulaste hulk suureneb tõenäoliselt veelgi, mis tõstab veel kord esile kiireloomulist vajadust teha kõik võimalik, et päästa nende inimeste elu, kes põgenevad oma kodumaalt ja kes on hädaohus, ning asjaolu, et liikmesriikidel tuleb järgida oma rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas merepäästekohustusi;

B.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on 2015. aastal teel Euroopasse hukkunud või kadunuks jäänud juba 2800 varjupaika otsinud meest, naist ja last; arvestades, et pagulasi ja rändajaid hukkub ka Euroopas teel olles;

C.  arvestades, et inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajad ja inimkaubitsejad kasutavad ebaseaduslikku rännet ära ja seavad oma rahalise kasu eesmärgil ohtu sisserändajate elu, vastutavad tuhandete surmajuhtumite eest ning kujutavad endast ELile ja liikmesriikidele tõsist probleemi; arvestades, et inimkaubitsejad teenivad oma kriminaalse tegevusega hinnanguliselt 20 miljardit eurot kasumit aastas; arvestades, et Europoli andmetel on organiseeritud kuritegelikud rühmitused, kes korraldavad ebaseaduslike rändajate transporti üle Vahemere, otseselt seotud inimkaubanduse, uimastite, tulirelvade ja terrorismiga;

D.  arvestades, et Frontexi andmetel on 2015. aastal kõige rohkem varjupaigataotlejaid tulnud Süüriast, Afganistanist, Eritreast ja Iraagist; arvestades, et Eurostati andmetel antakse valdavale enamikule neist riikidest Euroopasse põgenenud inimestele kaitset;

E.  arvestades, et piirkondlik ebastabiilsus ja konfliktid ning ISISe/Da’eshi esilekerkimine naaberriikides asuvates konfliktipiirkondades mõjutavad rändajate massilist sissevoolu ja ümberasujate voogusid ning seega ELi jõuda püüdvate isikute arvu;

F.  arvestades, et viimasel, 25. ja 26. juunil 2015 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel ning 20. juulil 2015 toimunud justiits- ja siseküsimuste nõukogu istungil ei jõutud pagulaste ümberpaigutamise ja ümberasustamise kohustusliku mehhanismi osas kokkuleppele, vaid otsustati vabatahtliku mehhanismi kasuks; arvestades, et liikmesriigid ei saavutanud kokkulepet 40 000 pagulase Itaaliast ja Kreekast teistesse riikidesse ümberpaigutamise kohta ning kohad kindlustati vaid 32 256 pagulasele;

G.  arvestades, et 3. septembril 2015 esitas Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk nõude jaotada ümber vähemalt 100 000 pagulast;

H.  arvestades, et praeguste ajutiste otsuste asemel on vaja välja töötada pikemaajaline rände- ja varjupaigaküsimuste käsitus;

I.  arvestades, et paljud kodanikud ilmutavad erakordselt suurt solidaarsust pagulastega – võtavad neid südamlikult vastu ja osutavad neile väga suurt abi; arvestades, et sellega näitavad Euroopa kodanikud, et hädasolevate ja kaastunnet väärivate inimeste kaitse on püsivalt Euroopa üks tõelisi väärtusi;

J.  arvestades, et praegune olukord näitab riikide valitsuste poolset kahetsusväärset solidaarsuse puudumist varjupaigataotlejate suhtes ning ebapiisavalt koordineeritud ja kooskõlastatud tegutsemist; arvestades, et selline olukord tekitab kaose ja viib inimõiguste rikkumisteni; arvestades, et eri liikmesriikide üksteisest erinevad seisukohad peegeldavad jätkuvalt tõsiasja, et ELi rändepoliitika on killustunud 28 erinevaks rändepoliitikaks; arvestades, et ühtsete varjupaigamenetluste ja –standardite puudumise tõttu on liikmeriikide pakutav kaitsetase riigiti erinev ning teatavatel juhtudel on varjupaigataotlejatele antavad tagatised koguni ebapiisavad;

K.  arvestades, et osa liikmeriike ja nende juhid on võtnud proaktiivse hoiaku, näidanud valmisolekut ja head tahet pagulasi vastu võtta ning seada sisse alaline ja kohustuslik mehhanism pagulaste jagamiseks liikmesriikide vahel; arvestades, et teised liikmesriigid peaksid seda head eeskuju järgima;

L.  arvestades, et kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon käsitleb oma strateegilises raportis tervikliku rändekäsituse kohta ELi rände- ja varjupaigapoliitikat tervikuna;

M.  arvestades, et 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni kohaselt võivad inimesed taotleda varjupaika olenemata oma päritoluriigist, kui nad kardavad põhjendatult tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast;

1.  väljendab sügavat kahetsust ja kurbust selle üle, et ELis varjupaika otsivad inimesed sageli traagiliselt elu kaotavad; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid teeksid kõik endast oleneva, et hoida ära uusi hukkumisi merel ja maal;

2.  väljendab solidaarsust arvukate pagulaste ja rändajatega, kes on konfliktide, raskete inimõiguste rikkumiste, ilmsete juhtimisvigade ja julmade repressioonide ohvrid;

3.  avaldab tunnustust kodanikuühiskonna rühmadele ja üksikisikutele kõikjal Euroopas, kes on arvukalt tegutsema hakanud, et pagulasi ja rändajaid vastu võtta ja abistada; kutsub Euroopa kodanikke üles jätkuvalt toetama pagulaskriisi humanitaarset lahendamist ja selles aktiivselt osalema; on veendunud, et niisugune tegevus näitab Euroopa väärtustele kindlaksjäämist ja annab lootust Euroopa tuleviku suhtes;

4.  avaldab veelkord toetust oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsioonile Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta; kordab, et EL peab praeguse pagulaste olukorra tõttu viivitamata tegutsema, lähtudes solidaarsusest ja vastutuse jagamisest, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80, ning terviklikust käsitusest, milles võetakse arvesse turvalist ja seaduslikku rännet ning põhiõiguste ja -väärtuste täielikku järgimist;

5.  kinnitab oma kohustust hoida Schengeni alas piirid avatuna, tagades samal ajal välispiiride tulemusliku haldamise; rõhutab, et isikute vaba liikumine Schengeni alal on olnud üks Euroopa integratsiooni suuremaid saavutusi;

6.  kiidab heaks komisjoni algatused pagulaste ümberpaigutamiseks ja ümberasustamiseks, sealhulgas uue ettepaneku, mis käsitleb suurema arvu Kreekalt, Itaalialt ja Ungarilt rahvusvahelist kaitset otsivate varjupaigataotlejate hädaolukorras ümberpaigutamist; kiidab heaks komisjoni teadaande Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõikel 2 põhineva pagulaste alalise ümberpaigutamise mehhanismi kohta, mis aktiveeritakse hädaolukorras ja mille puhul võetakse arvesse liikmesriigis viibivate pagulaste arvu; on omalt poolt valmis uue hädaolukorras pagulaste ümberpaigutamise kavaga tegelema kiirmenetluse korras ning kinnitab, et kavatseb samal ajal jätkata kõigi muude komisjoni meetmete käsitlemist tagamaks, et liikmesriigid ei viivita püsiva ümberpaigutamise kava rakendamisega; tuletab nõukogule meelde, et parlament pooldab kindlalt siduvat ümberpaigutamismehhanismi, mis võtab võimalikult suures ulatuses arvesse pagulaste eelistusi;

7.  peab õigeks n-ö rinderiikidele, nagu Itaalia, Kreeka ja Ungari, komisjoni poolt operatiivtoe andmist kriisikolde süsteemide kaudu, kasutades selliste ELi ametite nagu Frontex, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO) ja Euroopa Politseiamet (Europol) eksperte, et aidata nendel liikmeriikidel saabuvaid inimesi registreerida; tuletab liikmesriikidele meelde, et niisuguste registreerimiskeskuste edukus sõltub liikmesriikide valmisolekust pagulasi kriisikolletest oma territooriumile ümber paigutada; on seisukohal, et sellise lähenemisega tuleks selgelt ette näha tulemuslike mehhanismide loomine erivajadustega isikute registreerimiseks ja neile edasiste teenuste osutamiseks;

8.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku tugevdada varjupaigamenetluste direktiivi „turvalist päritoluriiki” käsitlevat sätet, koostades turvaliste päritoluriikide ühise ELi loetelu; mõistab, et see lähenemine võib piirata nende riikide kodanike menetlusõigusi; tuletab meelde, et varjupaigataotluste heakskiitmise määr on liikmesriigiti väga erinev, seda ka konkreetsete päritoluriikide puhul; nõuab selle tagamist, et sellise lähenemisega ei rikuta tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning üksikisikute õigust varjupaigale, eriti kaitsetutesse rühmadesse kuuluvate isikute puhul;

9.  kordab oma nõudmist komisjonile muuta kehtivat Dublini määrust, et lisada sellele alaline ja siduv süsteem varjupaigataotlejate jagamiseks 28 liikmesriigi vahel, kasutades selleks õiglast siduvat kvooti ning võttes arvesse integreerumise väljavaateid ning varjupaigataotlejate vajadusi ja konkreetset olukorda;

10.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles oluliselt suurendama eelarvelist liikumisruumi ja valmisolekut 2016. aasta eelarve ja mitmeaastase finantsraamistiku eraldistes, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit ja liikmesriike saaks kiiremini ja tugevamalt toetada pagulaste vastuvõtmise ja integreerimise meetmetes, muu hulgas pagulaste ümberpaigutamise ja ümberasustamise kavade raames;

11.  nõuab, et kõik osalevad liikmesriigid võtaksid kiiresti ja täielikult üle Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ning rakendaksid seda tõhusalt; kutsub komisjoni üles kindlustama, et kõik liikmesriigid kohaldaksid nõuetekohaselt ELi õigusakte, et tagada ühiste, tõhusate, järjepidevate ja inimlike standardite kohaldamine kogu ELis, arvestades lapse huve;

12.  on veendunud, et tagasisaatmisdirektiivi rakendamine käib käsikäes nende menetluste ja normide järgimisega, mis võimaldavad Euroopal tagada tagasipöördujatele inimliku ja väärika kohtlemise kooskõlas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega; tuletab meelde, et vabatahtlikke tagasipöördumisi tuleks eelistada sunniviisilistele tagasisaatmistele;

13.  tuletab meelde, et kaitset vajavate inimeste võimalused seaduslikult ELi siseneda on äärmiselt piiratud, ning peab taunitavaks asjaolu, et need inimesed on muude võimaluste puudumisel sunnitud kasutama kuritegelike inimesi salaja üle piiri toimetajate teenuseid ja ohtlikke marsruute, et Euroopast kaitset otsida, mille tagajärjeks on muude tegurite hulgas tõkete ehitamine ja välispiiride sulgemine; peab seetõttu esmatähtsaks, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid pagulastele turvalised ja seaduslikud sisenemisvõimalused, näiteks humanitaarkoridorid ja humanitaarviisad; rõhutab, et lisaks kohustuslikule ümberasustamisprogrammile peaksid liikmesriigid kokku leppima ka muude vahendite kasutamise võimalustes, nagu tõhustatud perekonna taasühinemine, erasponsorluse programmid ja paindlik viisakord, sh õppe- ja tööviisad; on veendunud viisaeeskirja muutmise vajaduses, et lisada sellesse konkreetsemaid ühissätteid humanitaarviisade kohta; kutsub liikmesriike üles võimaldama varjupaitaotluste esitamist oma saatkondades ja konsulaatides;

14.  tuletab meelde, et liikmesriigid peaksid kehtestama ranged kriminaalkaristused nii ELi-suunalise kui ka ELi piires toimuva inimkaubanduse ja inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise eest; kutsub liikmesriike üles võitlema inimkaubitsejate kuritegelike võrgustikega, kuid samal ajal mitte karistama rändajaid humanitaarsetel eesmärkidel abistavaid vabatahtlikke, sealhulgas pagulaste vedajaid, paludes komisjonil kaaluda nõukogu direktiivi 2001/51/EÜ läbivaatamist; võtab teadmiseks inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate vastu suunatud Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni (EUNAVFOR MED) läbiviimise Vahemerel;

15.  peab kahetsusväärseks, et mõne liikmesriigi juhid ja paremäärmuslikud erakonnad kasutavad praegust olukorda rändevastaste meeleolude õhutamiseks ning süüdistavad ELi kriisi tekitamises ja et see põhjustab rändajatevastaste vägivallategude sagenemist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma viivitamatult meetmeid pagulaste ja rändajate vastase vägivalla ja vihakõne vastu; kutsub ELi ja liikmesriikide juhte samuti üles kaitsma selgesõnaliselt Euroopa solidaarsust ja inimväärikuse austamist;

16.  tuletab meelde, et rände puhul on tegemist globaalse ja keerulise nähtusega, mis nõuab ka pikaajalist lähenemisviisi, mille raames käsitletaks selle algpõhjuseid, nagu vaesus, ebavõrdsus, ebaõiglus, kliimamuutused, korruptsioon, puudulik valitsemine ja relvakonfliktid; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu keskenduksid 2015. aasta novembris toimuval Valletta tippkohtumisel nendele algpõhjustele; rõhutab ELi tervikliku käsituse vajalikkust, et tugevdada liidu sise- ja välispoliitika ning eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika, arengupoliitika ja rändepoliitika sidusust; seab kahtluse alla kavad siduda arenguabi suurema piirikontrollide arvuga või kolmandate riikidega tagasivõtulepingute sõlmimisega;

17.  palub, et EL, selle liikmesriigid ja teised rahvusvahelised rahastajad täidaksid viivitamata 2015. aasta juulis Addis Abebas toimunud arengu rahastamise konverentsil antud lubadused, ning rõhutab vajadust keskenduda arengupoliitikas uuesti rahumeelse ühiskonna ülesehitamisele, korruptsiooni vastu võitlemisele ja hea valitsemistava edendamisele, nagu on määratletud 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku säästva arengu 16. eesmärgis;

18.  nõuab tungivalt, et EL, selle liikmesriigid ja rahvusvaheline kogukond tugevdaksid oma rolli konfliktide lahendamisel ning aitaksid eelkõige leida jätkusuutlikud poliitilised lahendused konfliktipiirkondade, näiteks Iraagi, Süüria, Liibüa ja Lähis-Ida jaoks, ning tõhustaksid kõikide inimõiguste aspektidega arvestavat poliitilist dialoogi, sealhulgas piirkondlike organisatsioonidega, et toetada kaasavaid ja demokraatlikke institutsioone ning õigusriigi põhimõtet, suurendada kohalike kogukondade vastupanuvõimet ning toetada sotsiaalset ja demokraatlikku arengut päritoluriikides ning nende elanike seas; nõuab sellega seoses koostöö suurendamist piirkonna riikidega Araabia Liiga ja Aafrika Liidu raames, et hallata kaitset vajavate isikute varjupaigamenetlust, neid ümber asustada ja anda neile varjupaik;

19.  kutsub komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles korraldama pagulaskriisi käsitlemiseks rahvusvahelist konverentsi, millel teiste hulgas osaleksid EL, selle liikmesriigid, ÜRO asutused, USA, asjaomased rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid ja Araabia riigid ning mille eesmärk on koostada ühine ülemaailmne humanitaarabi strateegia;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0414. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0448. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0105. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0176.

Euroopa Parlamendi 10. septembri 2015. aasta resolutsioon ELi rolli kohta Lähis-Ida rahuprotsessis (2015/2685(RSP))

P8_TA(2015)0318 RC-B8-0836/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Lähis-Ida rahuprotsessi kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta järeldusi Lähis-Ida rahuprotsessi kohta,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini ja tema pressiesindaja hiljutisi avaldusi Iisraeli, okupeeritud Palestiina territooriumi, Lähis-Ida rahuprotsessi ning ELi toetuse kohta ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsioonile,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli Riigi vahelise assotsiatsiooni loomiseks sõlmitud Euroopa – Vahemere piirkonna lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ning Jordani Läänekalda ja Gaza sektori Palestiina omavalitsuse nimel toimiva Palestiina Vabastusorganisatsiooni vahelist kaubandust ja koostööd käsitlevat Euroopa – Vahemere piirkonna ajutist assotsiatsioonilepingut,

–  võttes arvesse asjakohaseid ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone,

–  võttes arvesse tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 1949. aasta Genfi (IV) konventsiooni,

–  võttes arvesse ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaariõiguse järgimise edendamiseks,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et rahu saavutamine Lähis-Idas jääb rahvusvahelise üldsuse üheks peamiseks prioriteediks ning on piirkonna stabiilsuse ja julgeoleku seisukohast vältimatu; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu teeb rahuprotsessi jätkamiseks jõupingutusi;

B.  arvestades, et Iisraeli ja Palestiina konflikti tuleb käsitleda laiemas Araabia ja Iisraeli konflikti kontekstis; arvestades et ELi arvates nõuab rahu Lähis-Idas terviklikku lahendust piirkonnas; arvestades, et vägivaldne kriis Süürias, Da’eshi esilekerkimine, suurenev radikalism ja terrorismi levik Lähis-Idas tekitavad Iisraelile ja kogu piirkonnale olulisi julgeolekuohte ning süvendavad palestiinlaste kannatusi, kuid ka loovad Araabia riikide ja Iisraeli jaoks ühiseid huve ning Iraaniga sõlmitud tuumakokkulepe, milles ELil oli oluline osa, pakub rahuprotsessi arendamiseks ainulaadse võimaluse, mida ei tohiks käest lasta;

C.  arvestades, et EL on korduvalt kinnitanud oma toetust kahe riigi kooseksisteerimisel põhinevale lahendusele, mille aluseks on 1967. aasta piirid ja mille kohaselt Jeruusalemm on mõlema riigi pealinn ning Iisraeli Riik ja iseseisev, demokraatlik ja elujõuline Palestiina naaberriik eksisteerivad kõrvuti rahumeelselt ja turvaliselt, ning arvestades, et EL on nõudnud otseste rahukõneluste jätkamist Iisraeli ja Palestiina omavalitsuse vahel;

D.  arvestades, et EL on Iisraeli suurim kaubanduspartner ja suurim abiandja palestiinlastele; arvestades, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident Federica Mogherini on korduvalt väljendanud oma pühendumust ELi rolli taastamiseks ja suurendamiseks Lähis-Ida rahuprotsessis; arvestades, et 2015. aprillis nimetati Fernando Gentilini uueks ELi eriesindajaks Lähis-Ida rahuprotsessi jaoks; arvestades, et olenemata soovist ja otsusekindlusest täita selles valdkonnas tulemuslikult oma rolli, tuleb EL-il Lähis-Ida rahuprotsessis osalemise kohta alles koostada laiahaardeline ja sidus visioon, mis peaks kajastama kiireid piirkondlikke muutusi;

1.  peab äärmiselt muret tekitavaks Lähis-Ida rahuprotsessi jätkuvat ummikseisu ja nõuab viivitamata veenvate pingutuste tegemist rahu saavutamiseks; kutsub iisraellasi ja palestiinlasi üles hoiduma sammudest, sealhulgas vihakõnest ja avalikust viha õhutamisest, mis võiksid veelgi olukorda pingestada, ning samuti ühepoolsetest meetmetes, mis võivad läbirääkimiste tulemusi kahjustada ja ohustada kahe riigi lahenduse elujõulisust; rõhutab asjaolu, et konfliktile võib leida püsiva lahenduse ainult piirkondlikult koos piirkonna kõigi asjaomaste sidusrühmade kaasamise ja rahvusvahelise üldsuse toetusega;

2.  kinnitab oma kindlat toetust kahel riigil põhinevale lahendusele, mille aluseks on 1967. aasta piirid, olles vahetanud vastastikusel kokkuleppel maid, ja mille kohaselt Jeruusalemm on mõlema riigi pealinn ning Iisraeli Riik ja iseseisev, demokraatlik ja elujõuline Palestiina naaberriik eksisteerivad kõrvuti rahumeelselt ja turvaliselt ning vastastikuse tunnustamise vaimus, lähtudes enesemääramise õigusest ja järgides täielikult rahvusvahelist õigust; rõhutab, et vägivallast hoidumine ning inimõiguste ja humanitaarõiguse austamine on ainus viis, kuidas jõuda õiglase ja kestva rahuni iisraellaste ja palestiinlaste vahel;

3.  rõhutab, et kahe riigi lahenduse elujõulisuse säilitamine konkreetsete meetmetega ja mõlema poole tsiviilelanike õiguste austamise täielik tagamine peab olema ELi ja rahvusvahelise üldsuse jaoks esmane prioriteet; ootab ELi struktureeritud dialoogi alustamist Iisraeliga Läänekalda olukorra ja kahe riigi lahenduse säilitamise teemal, mis peaks hõlmama ka asunduste küsimust;

4.  tunneb heameelt asjaolu pärast, et EL soovib täita positiivset rolli ja anda vajalikku toetust, aidates kaasa Iisraeli ja Palestiina ning laiema Araabia ja Iisraeli konflikti rahumeelsele ja konstruktiivsele lahendamisele, mis teenib ELi huve julgeoleku, stabiilsuse ja jõukuse tagamisel Lähis-Idas; nõuab samas värsket ELi lähenemisviisi, mis teeniks tõeliselt nii palestiinlaste kui ka iisraellaste rahu ja julgeoleku huve; tunneb heameelt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi isikliku pühendumise ning uue ELi eriesindaja nimetamise üle Lähis-Ida rahuprotsessi jaoks ning toetab ühtlasi nende jõupingutusi;

5.  tunneb heameelt ELi pühendumuse üle tegutseda aktiivselt selle nimel, et leida kõigi sidusrühmadega konsulteerides uus mitmepoolne lähenemisviis rahuprotsessile, ning toetada aktiivselt osapooli usalduse taastamisel ja usaldusliku õhkkonna loomisel, mis on vajalik sisuliste läbirääkimiste võimalikult kiireks alustamiseks; märgib, et vastavalt ELi seisukohale on rahvusvahelise toetusrühma moodustamine üks võimalik viis, kuidas selle eesmärgi saavutamisele kaasa aidata; rõhutab, et EL on valmis tegema Araabia rahualgatuse alusel piirkondlike partneritega koostööd;

6.  nõuab, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning ELi eriesindaja kasutaksid paremini ära ELi ja liikmesriikide poliitilisi sidemeid ja institutsioonilisi eksperditeadmisi, mis põhinevad Euroopa geograafilisel lähedusel, ajaloolistel sidemetel ja tihedatel majandussuhetel Lähis-Ida piirkonnaga, et täita tegelikku poliitilist rolli rahuprotsessis iisraellaste ja palestiinlaste vahel ning Araabia riikide ja Iisraeli vahel laiemalt; tuletab liikmesriikidele meelde, et nende kohustus on aidata aktiivselt kaasa ühise ELi seisukoha kujundamisele Lähis-Ida rahuprotsessi käsitlemise kohta ja hoiduda ühepoolsetest algatustest, mis nõrgestavad ELi tegevust;

7.  toetab ÜRO Julgeolekunõukogus tehtavaid jõupingutusi Iisraeli ja Palestiina vaheliste rahukõneluste jätkamiseks; nõuab tungivalt, et EL täidaks oma mõjuvõimust tulenevaid kohustusi ja esitaks kõnealuse piirkonna rahu küsimuses selge ja kõikehõlmava algatuse; on seisukohal, et EL peaks täitma juhtrolli, et vaadata läbi Lähis-Ida neliku eesmärgid, milles tuleks keskenduda konfliktile poliitilise lahenduse leidmisele, ja selle formaat;

8.  taunib Iisraeli asunduste jätkuvat laienemist, mis on vastuolus rahvusvahelise humanitaarõigusega, suurendab palestiinlaste pahameelt ning kahjustab kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse elujõulisust ja väljavaateid, ning kutsub Iisraeli ametivõime oma asunduspoliitika koheselt peatama ja tagasi pöörama;

9.  peab tervitatavaks ELi võetud kohustust – milles eristatakse Iisraeli ja tema tegevust okupeeritud Palestiina territooriumil – tagada, et kõikides ELi ja Iisraeli vahelistes lepingutes sätestatakse ühemõtteliselt ja selge sõnaga, et neid ei kohaldata Iisraeli poolt 1967. aastal okupeeritud alade suhtes, nagu kordas ka välisasjade nõukogu oma 20. juuli 2015. aasta järeldustes; võtab teadmiseks komisjoni 19. juuli 2013. aasta suunised, milles käsitletakse Iisraeli poolt alates 1967. aasta juunist okupeeritud aladel tegutsevatele Iisraeli üksustele ja nende tegevusele selliste toetuste, auhindade ja rahastamisvahendite andmist, mida EL rahastab alates 2014. aastast, ning 16 ELi välisministri poolt 13. aprillil 2015 saadetud kirja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, milles ergutatakse teda võtma juhtrolli komisjonis, et lõpetada töö ELi suunistega Iisraeli asunduste toodete märgistamise kohta;

10.  rõhutab, et asjaomastel ELi asutustel on endiselt kohustus tagada, et ELi antavaid rahalisi vahendeid ei saaks suunata otseselt ega kaudselt terroristlikele organisatsioonidele või tegevustele;

11.  toonitab, et sõjaliste rühmituste raketirünnakud Iisraeli territooriumil on vastuvõetamatud, ning rõhutab, et on olemas olukorra halvenemise oht; rõhutab, et ELil on kindlasti vaja teha koostööd Iisraeli, Palestiina omavalitsuse, Egiptuse ja Jordaaniaga, et hoida ära Gaza sektoris ja Läänekaldal terrorirühmituste taasrelvastumist, relvade salakaubavedu, rakettide tootmist ja tunnelite rajamist; rõhutab veel kord vältimatut vajadust võtta relvad kõikidelt terrorirühmitustelt Gazas kooskõlas välisasjade nõukogu 2014. aasta juuli järeldustega;

12.  tunneb sügavat muret Läänekaldal kasvava asunikuvägivalla pärast; peab tervitatavaks, et Iisraeli juhid on laialdaselt hukka mõistnud hiljutise süütamisrünnaku Dawabshahi perekonna vastu Duma külas, kuid tuletab Iisraelile meelde tema täielikku kohustust kaitsta palestiinlastest elanikke ja tuua kõik asunikuvägivalla toimepanijad kohtu ette;

13.  tunnustab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonna politseimissiooni ja Euroopa Liidu õigusriigimissiooni (EUPOL COPPS) tööd Palestiina territooriumil, mille eesmärk on aidata Palestiina omavalitsusel ehitada üles tulevase Palestiina riigi institutsioonid politsei ja kriminaalõiguse valdkonnas; nõuab, et taas käivitataks ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika piirihaldamise abimissioon (EUBAM Rafah) ning sellele antaks laialdasem mandaat ning vajalikud vahendid ja töötajad, et missioon saaks täita selget rolli Gaza sektori ning Egiptuse ja Iisraeli vahelise piiri kontrollimisel;

14.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni andma Euroopa Parlamendile aru ELi rahastatud rajatiste ja projektide purustamise ja kahjustamise kohta okupeeritud Palestiina aladel;

15.  palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel eraldada rahalisi vahendeid ja pakkuda kaitset piirkonna nendele valitsusvälistele organisatsioonidele, mille poliitilised eesmärgid on kooskõlas Lähis-Ida rahuprotsessi üldiste eesmärkidega, ja nõuab, et ELi ametiasutused tegeleksid selles küsimuses asjakohaste vastaspooltega;

16.  kordab nõudmist Gaza sektori blokaadi lõpetamiseks, ala kiireks ülesehitamiseks ja taastamiseks pärast 2014. aasta suvesõda ning see peab olema ELi ja rahvusvahelise üldsuse jaoks humanitaarabi prioriteet; tunnustab ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsiooni kangelaslikku tööd selles valdkonnas; palub doonorriikidel maksta välja nii pea kui võimalik rahalise toetuse, milleks nad kohustusid rahvusvahelisel Palestiina-teemalisel konverentsil („Gaza ülesehitamine”) 12. oktoobril 2014 Kairos;

17.  tervitab Iisraeli hiljutisi samme piirangute vähendamiseks Gaza sektoris, kuid mõistab hukka jätkuvalt kehtivad piirangud ehitusmaterjalide sisseveole; rõhutab, et on vaja uusi positiivseid meetmeid – arvestades samas Iisraeli õigustatud muret julgeoleku pärast –, mis võimaldaksid kogu humanitaarabi kohale toimetada, tegelda ülesehitusega ja taastada majandust; nõuab, et liikmesriigid täidaksid oma lubadused toetada kolmepoolset mehhanismi taastamistöödeks ettenähtud materjalide järelevalvel ja kontrollimisel;

18.  nõuab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgelt esindajalt ja komisjoni asepresidendilt tegutsemist selle nimel, et täielikult rakendataks ÜRO 2014. aasta Gaza konflikti sõltumatu uurimiskomisjoni aruandes antud soovitused, sealhulgas soovitus aktiivselt toetada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd; tervitab ÜRO Inimõiguste Nõukogus osalevate ELi liikmesriikide ühehäälset toetust 3. juuli 2015. aasta resolutsioonile vastutuse ja õigusemõistmise tagamise kohta kõigi rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest Palestiina okupeeritud aladel, sh Ida-Jeruusalemmas;

19.  rõhutab, et Palestiina-sisene leppimine on oluline tegur kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduseni jõudmiseks, ja taunib palestiinlaste jätkuvat killustatust; toetab ELi üleskutset Palestiina rühmitustele seada leppimine ja Palestiina omavalitsuse naasmine Gaza sektorisse esmaseks prioriteediks; kutsub kõiki Palestiina jõude üles jätkama viivitamata jõupingutusi leppimise saavutamiseks, eelkõige korraldades selleks ammu oodatud presidendi- ja parlamendivalimised; rõhutab, et Palestiina omavalitsus peab selles osas võtma suurema vastutuse ja teostama Gazas oma valitsemisfunktsiooni, muu hulgas julgeoleku ja tsiviilhalduse valdkonnas ning piiripunktides kohalviibimise kaudu;

20.  kutsub kõiki konfliktiosalisi täielikult austama kinnipeetavate ja vangide, sh näljastreiki pidavate kinnipeetavate ja vangide õigusi;

21.  väljendab sügavat muret ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsiooni (UNRWA) tõsise rahastamiskriisi pärast; nõuab, et EL annaks UNRWA-le suuremat rahalist abi ja seda, et kõik muud rahastajad täidaksid abiorganisatsioonile antud lubadusi ning UNRWA jätkaks juhtimise parandamist, kuid nõuab ka selle põhjuseks oleva Palestiina pagulaste probleemiga tegelemist; kiidab UNRWAd erakorraliste pingutuste eest, mille tulemusena oli võimalik kuulutada õppeaasta 2015/2016 Palestiina pagulaste lastele avatuks;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, ELi eriesindajale Lähis-Ida rahuprotsessi jaoks, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Iisraeli Knessetile, presidendile ja valitsusele, Palestiina Seadusandlikule Nõukogule ja Palestiina omavalitsusele, Araabia Riikide Liiga peasekretärile, Egiptuse, Jordaania ja Liibanoni parlamentidele ja valitsustele ning ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsiooni ülemvolinikule.

Euroopa Parlamendi 10. septembri 2015. aasta resolutsioon olukorra kohta Valgevenes (2015/2834(RSP))

P8_TA(2015)0319 RC-B8-0866/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ja soovitusi Valgevene kohta,

–  võttes arvesse 2015. aasta mais Riias toimunud idapartnerluse tippkohtumist ja sellel vastuvõetud deklaratsiooni,

–  võttes arvesse 28. juulil 2015 toimunud Euroopa Liidu ja Valgevene Vabariigi inimõiguste alast dialoogi,

–  võttes arvesse kuue poliitvangi vabastamist Valgevene võimude poolt 22. augustil 2015 ning selle järgnenud liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste voliniku Johannes Hahni 22. augusti 2015. aasta avaldust poliitvangide vabastamise kohta Valgevenes,

–  võttes arvesse eesseisvaid presidendivalimisi 11. oktoobril 2015,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et vaatamata kontaktide märkimisväärsele tihenemisele Valgevene ning ELi ja USA vahel, jätkuvad Valgevenes inimõiguste rikkumised, sealhulgas inimõiguste kaitsjate hirmutamine, politseihaarangud inimõiguste organisatsioonides ja nende vara arestimine ning sunniviisilised Valgevenest väljasaatmine, mida kinnitab Valgevene inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri aruanne;

B.  arvestades, et Euroopa Parlamendi delegatsioon Valgevenega suhtlemiseks tegi 18.–19. juunil 2015 oma esimese visiidi Minskisse pärast 2002. aastat; arvestades, et Euroopa Parlamendil ei ole praegu ametlikke suhteid Valgevene parlamendiga;

C.  arvestades, et ELi ja Valgevene paremate suhete eeltingimus on olukorra märkimisväärne paranemine nii sõna- ja meediavabaduse, tavakodanike ja opositsiooniaktivistide poliitiliste õiguste austamise kui ka õigusriigi põhimõtete ja põhiõiguste järgimise osas; arvestades, et Euroopa Liit toetab endiselt kindlalt inimõiguste, sealhulgas sõna- ja meediavabaduse austamist Valgevenes;

D.  arvestades, et on tehtud edusamme koostöös mõnes valdkondlikus poliitikas, näiteks kõrghariduses, kutsehariduses, digitaalse turu, energeetikasektori, toiduohutuse ja kultuuri vallas, mis on soodustanud Valgevene ühiskonnas konstruktiivse arutelu alustamist riigile vajalike reformide üle ja suurendanud teadlikkust EList; arvestades, et EL peab samas tagama, et tema vahendeid ei kasutataks kodanikuühiskonna organisatsioonide, inimõiguste kaitsjate, vabakutseliste ajakirjanike ja opositsioonijuhtide allasurumiseks;

E.  arvestades, et alates 1994. aastast ei ole Valgevenes toimunud vabasid ja õiglasi valimisi rahvusvaheliselt tunnustatud standarditega kooskõlas oleva valimisseaduse alusel, ning arvestades, et praegune seadus annab tohutu eelise praegusele presidendile; arvestades, et Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) on paigutanud oma pikaajalise valimisvaatlusmissiooni Valgevene eri paikkondadesse ja valmistub koordineerima lühiajaliste vaatlejate tööd;

F.  arvestades, et president Lukašenka allkirjastas 2. aprillil 2015 dekreedi nr 3 „sotsiaalse ülalpeetavuse ennetamise kohta”, mille kohaselt kehtestatakse töötutele isikutele sunniviisiline töö ning vastasel juhul peavad nad maksma erimaksu riigieelarvesse või neile määratakse halduskaristus, milleks võib olla trahv või haldusarest;

G.  arvestades, et 1. jaanuaril 2015 jõustus uus seadus, millega reguleeritakse kõiki meediakanaleid; arvestades, et tänu sellele seadusele on valitsusel võimalik sulgeda mis tahes massimeediakanaleid, sh veebilehti, kui nende sisu on valitsuse arvates sobimatu;

H.  arvestades, et Valgevene võimud on lõpuks, olles aastaid eitanud nende olemasolu, vabastanud kõik kuus poliitilist vangi, sealhulgas endised presidendikandidaadid;

I.  arvestades, et 13. ja 31. juulil 2015 vaatas nõukogu läbi Valgevene vastu kehtestatud piiravad meetmed ning muutis viisakeeldu ja varade külmutamise nimekirja, kustutades sellest mõned isikud ja ettevõtted; arvestades, et ELi sissesõidu keeld kehtib praegu 175 isiku, nende seas Alaksandr Lukašenka suhtes ning kõigi nende ja lisaks 18 ettevõtte varad ELis on külmutatud; arvestades, et lähikuudel kavatsetakse ELi piirangud läbi vaadata, võttes arvesse viimaseid muutusi ja kõiki muid tegureid, mille alusel piiravad meetmed võeti;

J.  arvestades, et 28. juulil 2015 toimus Brüsselis ELi ja Valgevene Vabariigi inimõiguste alane dialoog, kus käsitleti mitmeid teemasid, sealhulgas riikliku inimõiguste institutsiooni moodustamist, sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadust, surmanuhtlust, võitlust piinamise ja väärkohtlemisega ning lapse õigusi;

K.  arvestades, et Valgevenel oli konstruktiivne roll relvarahu kokkuleppe saavutamisel Ukrainas;

L.  arvestades, et konflikt Ukrainas on süvendanud Valgevene ühiskonnas hirmu, et siseolukord võib võimuvahetuse tõttu destabiliseeruda;

M.  arvestades, et Valgevene on Euroopas ainus riik, kus veel rakendatakse surmanuhtlust;

1.  on jätkuvalt sügavalt mures inimõiguste ja põhivabaduste olukorra pärast Valgevenes ning puuduste pärast, mida sõltumatud rahvusvahelised vaatlejad eelmiste valimiste käigus täheldasid, samuti opositsioonijuhtide aktiivse tagakiusamise pärast valimiste järel;

2.  väljendab heameelt viimaste poliitvangide hiljutise vabastamise üle; palub Valgevene valitsusel vabastatud poliitilised vangid rehabiliteerida ning nende kodaniku- ja poliitilised õigused täielikult taastada; rõhutab, et see võiks olla esimene samm Euroopa Liidu ja Valgevene suhete parandamise suunas; rõhutab siiski, et varasemad sarnased sammud olid vaid sümboolsed ega aidanud kaasa ei Valgevene ühiskonna olukorra paranemisele ega suhete paranemisele ELiga;

3.  kutsub Valgevene võime üles viima eesseisvad presidendivalimised läbi kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud standarditega, andma opositsioonile takistamatu juurdepääsu kõikidele valitsuse kontrolli all olevatele kommunikatsioonivahenditele ja võimaldama opositsioonierakondadel osaleda valimistes võrdsetel alustel, sealhulgas luues sõltumatud valimiskomisjonid ja tagades vajaliku esindatuse nendes kõikidel tasanditel ning läbipaistva häältelugemise;

4.  ootab, et võimud lõpetaksid sõltumatu meedia poliitilistel põhjustel ahistamise; nõuab tungivalt, et lõpetataks halduskorras vastutusele võtmise tava ja halduskoodeksi artikli 22.9 2. osa meelevaldne kasutamine akrediteeringuta vabakutseliste ajakirjanike vastu, kes teevad välismeediaga koostööd, sest see piirab sõnavabadust ja teabe levitamist;

5.  väljendab muret „pahatahtlikus huligaansuses” kahtlustatavate nooraktivistide Maksim Pjakarski, Vadzim Žaromski ja Vjatšaslau Kasinerau hiljutise kinnipidamise ja neile esitatud kriminaalsüüdistuse ebaproportsionaalsuse üle ning mõistab teravalt hukka nende suhtes tarvitatud vägivalla;

6.  tuletab meelde, et alates 2010. aastast on Valgevenes hukatud kümme inimest, nendest ainuüksi 2014. aastal kolm ning 18. märtsil 2015 mõisteti veel üks kohtualune surma; nõuab sellega seoses tungivalt, et Valgevene kui ainus Euroopa riik, kus veel surmanuhtlust kohaldatakse, esimese sammuna surmanuhtluse täielikuks kaotamiseks ühineks surmanuhtlusele kuulutatud üleüldise moratooriumiga;

7.  palub Valgevene valitsusel järgida ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee soovitusi sunniviisilise töö elementide keelustamise kohta riigis;

8.  juhib tähelepanu rahvusvähemuste ja nende kultuuriorganisatsioonide olukorrale riigis, kus viimaste juhte on mõnikord vahetatud välja ametivõimude poolt eelistatud isikutega, millega on rikutud üht peamist põhivabadust – ühinemisvabadust;

9.  kordab oma üleskutset Valgevene ametivõimudele tagada kõikides olukordades demokraatlike põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste järgimine vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile ning Valgevene poolt ratifitseeritud rahvusvahelistele ja piirkondlikele inimõigusi käsitlevatele õigusaktidele;

10.  märgib, et 3. septembril 2015 toimus Brüsselis kuues kaasajastamise teemaline ELi ja Valgevene nõupidamistevoor, kus delegatsioonid arutasid peamiste valdkondade koostööväljavaateid, lähtudes 2014. ja 2015. aastal sõlmitud kokkulepetest; palub Euroopa välisteenistusel ja nõukogul tagada, et ametiasutuste osalemine ajakohastamise teemalises dialoogis – koos demokraatliku opositsiooni ja kodanikuühiskonnaga ning nendega võrdväärsetel alustel – toimub täielikus kooskõlas demokraatlike põhimõtetega, eesmärgiga kujundada välja konkurentsivõimeline majandus ning toetada demokraatlikke reforme, pluralistlikku ühiskonda ja õigusriigi põhimõtet;

11.  toetab komisjoni tema kaalutletud koostöö poliitikas Valgevene võimude suhtes ning väljendab valimisolekut aidata sellele kaasa Valgevenega suhtlemiseks moodustatud parlamendi delegatsiooni kaudu; tuletab samas meelde, et EL peab jääma valvsaks, milleks tema vahendeid eraldatakse, ning veenduma, et need ei aita kaasa opositsiooni ja kodanikuühiskonna olukorra halvenemisele;

12.  kordab oma üleskutset komisjonile toetada rahaliste ja poliitiliste vahenditega Valgevene kodanikuühiskonna, sõltumatu meedia ja Valgevene valitsusväliste organisatsioonide jõupingutusi Valgevene rahva demokraatlike püüdluste edendamisel;

13.  väljendab heameelt edusammude üle, mida on tehtud koostöö alal Valgevenega mõnes valdkonnas, näiteks kõrghariduse, kutsehariduse, digitaalse turu, energeetikasektori, toiduohutuse ja kultuuri vallas;

14.  märgib, et 2014. aasta jaanuaris algasid viisalihtsustusläbirääkimised, mille eesmärk on parandada inimestevahelisi kontakte ja ergutada kodanikuühiskonda; rõhutab, et selle protsessi edenemist on vaja kiirendada;

15.  võtab teadmiseks, et valgevene keele kasutamine avalikus elus sageneb; võtab teadmiseks haridusministeeriumi kava toetada valgevene keele kasutamist hariduses ning asjaolu, et konstitutsioonikohus avaldab õigusaktid nii vene kui ka valgevene keeles;

16.  palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil leida uusi võimalusi Valgevene kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamiseks; rõhutab sellega seoses vajadust toetada kõiki Valgevene ühiskonnale teavet andvaid sõltumatuid allikaid, sh välismaalt edastatavat valgevenekeelset ringhäälingut;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Euroopa välisteenistusele, nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

Euroopa Parlamendi 10. septembri 2015. aasta resolutsioon sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalse innovatsiooni kohta võitluses tööpuudusega (2014/2236(INI))

P8_TA(2015)0320 A8-0247/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta(1),

–  võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta(2),

–  võttes arvesse oma 2. juuli 2013. aasta resolutsiooni ühistute osa kohta kriisi ületamisel(3),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 184,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrust (EL) nr 346/2013 Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide kohta,

–  võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni sotsiaalettevõtluse algatuse ning sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2011. aasta deklaratsiooni(5),

–  võttes arvesse nõukogu 20. mai 2014. aasta järeldusi, mis käsitlevad noorte ettevõtluse edendamist noorte sotsiaalse kaasatuse soodustamiseks(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1296/2013, millega luuakse Euroopa Liidu tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm (EaSI) ning määratakse kindlaks mikrorahastamise ja sotsiaalse ettevõtluse tegevussuund,

–  võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Sotsiaalettevõtluse algatus” (COM(2011)0682),

–  võttes arvesse komisjoni 6. mai 2015. aasta teatist „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia” (COM(2015)0192),

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta teatist „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” (COM(2013)0083),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A8-0247/2015),

A.  arvestades, et sotsiaalne ja solidaarne majandus annab tööd rohkem kui 14 miljonile inimesele, kes moodustavad ligikaudu 6,5 % ELi töötajatest; arvestades, et ELis on kaks miljonit sotsiaalset ja solidaarset ettevõtet, mis moodustavad 10 % liidu ettevõtetest;

B.  arvestades, et majandus- ja finantskriisi tagajärjel on suurenenud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse määr ning pikaajaline ja noorte töötus ning sotsiaalne ebavõrdsus;

C.  arvestades, et majandus- ja finantskriis mõjutas kõige rohkem tööturul enim tõrjutud ja ebasoodsas olukorras olevaid rühmasid, nagu puudega inimesi, noori, eakaid, naisi, pikaajalisi töötuid ja ebasoodsas olukorras olevaid töötajaid;

D.  arvestades, et majandus- ja finantskriisis tuleks näha võimalust tegutseda jätkusuutlikuma ELi majandusmudeli nimel, pöörates suuremat tähelepanu sotsiaalsele ja territoriaalsele sidususele ning keskkonnasäästlikkusele; arvestades, et majandus- ja finantsolukorra paranemist peaks täiendama kaasava, jätkusuutliku ja kvaliteetse tööhõive tugev toetamine; arvestades, et sotsiaalne ja solidaarne majandus võib aidata kaasa selle eesmärgi saavutamisele ning ühtlasi tuleks seda käsitleda selle ülemineku edendajana, mis saab aidata tasakaalustada sotsiaal-, keskkonna- ja majandusküsimusi;

E.  arvestades, et sotsiaalse toetuse ja tervishoiuteenuste pakkujad, kellest paljud on sotsiaalsed ettevõtted, kujutavad endast ELi ühte peamist tööhõive kasvu valdkonda, milles on aastatel 2009–2013 loodud 1,3 miljonit töökohta; arvestades, et see näitab sektori kahest võimet luua uusi töökohti isegi kriisi ajal ning samas tugevdada sotsiaalset ja territoriaalset sidusust Euroopas, eelkõige aidates tuua teenusekasutajad tööellu;

F.  arvestades, et 17.–18. novembril 2014. aastal Roomas toimunud konverentsil „Sotsiaalmajanduse potentsiaali kasutamine ELi majanduskasvu edendamiseksˮ tõdeti, et sotsiaalsel ja solidaarsel majandusel on Euroopa riikides keskne roll ning see aitab saavutada mitmeid olulisi ELi eesmärke, nagu töökohtade loomine ja säilitamine, sotsiaalne sidusus, sotsiaalne innovatsioon, maaelu ja regionaalareng ning keskkonnakaitse;

G.  arvestades, et siiani on saavutamata strateegia „Euroopa 2020” sihid, mis näevad ette vanuserühmas 20–64 aastat tööhõive määra suurendamist 69 %-lt vähemalt 75 %-ni ja Euroopas allpool riiklikku vaesuspiiri elavate inimeste arvu vähendamist 25 % võrra, mis tooks vaesusest välja rohkem kui 20 miljonit inimest;

H.  arvestades, et 2014. aasta jaanuari Strasbourgi deklaratsioonis märgitakse, et sotsiaalsetel ettevõtetel peab olema Euroopas edaspidi suurem roll;

I.  arvestades, et EL on piirkond, kus eakate osakaal elanikkonnas on kõige suurem ja iive kõige madalam maailmas; arvestades, et prognooside kohaselt on 2050. aastaks ELi kodanike keskmine vanus üle 50 aasta; arvestades, et vananev elanikkond ja demograafilised muutused kujutavad endast sotsiaalhoolekandesüsteemide jaoks probleemi;

J.  arvestades, et sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted ei püüa üksnes parandada majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi, vaid saavad pakkuda ka paindlikke ja uuenduslikke töötingimusi ning võivad kohanduda paremini majandus- ja sotsiaalse olukorraga;

K.  arvestades, et sotsiaalsetele ja solidaarsetele ettevõtetele on omane demokraatlik juhtimiskorraldus, nende liikmete või osanike aktiivne osalemine ettevõtte juhtimises ja suur läbipaistvus nende tegevuses ning nad vastavad kodanike järjest kasvavale nõudmisele ettevõtete eetilise, sotsiaalse ja keskkonnahoidliku käitumise järele;

L.  arvestades, et sotsiaalse ja solidaarse majanduse valdkonna ettevõtteliike on väga erinevaid ning et enamik neist ei ole tunnustatud ELi tasandi õigusraamistikus, vaid ainult mõnedes liikmesriikides eri õiguslikes vormides;

M.  arvestades, et ühistud pakuvad kvaliteetseid töökohti, mida ei ohusta ümberpaigutamine ning mis on kõigile avatud ja kriisist hoolimata säilinud; arvestades, et ühistute käive ja majanduskasv on tänu koostööl põhinevale majandusmudelile kriisi ajal suurenenud ning nende hulgas esineb vähem pankrotte ja koondamisi;

N.  arvestades, et määruse (EL) nr 1296/2013 (millega luuakse Euroopa Liidu tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm (EaSI)) artikli 2 punktides 1 ja 5 on määratletud terminid „sotsiaalne ettevõte” ja „sotsiaalne innovatsioon”;

O.  arvestades, et sotsiaalse innovatsiooni all mõistetakse uute ideede väljatöötamist ja elluviimist, olgu need siis tooted, teenused või sotsiaalse korralduse mudelid, mille eesmärk on tulla toime uute sotsiaalsete, territoriaalsete ja keskkonnaga seotud nõudmiste ja probleemidega, nagu elanikkonna vananemine, rahvaarvu vähenemine, töö- ja pereelu ühitamine, mitmekesisuse haldamine, noorte töötuse vastu võitlemine, tööturult kõige enam tõrjutud inimeste integreerimine ja kliimamuutustega võitlemine;

P.  arvestades, et sotsiaalsed investeeringud on investeeringud inimestesse, mille eesmärk on tugevdada nende oskusi ja suutlikkust ning toetada nende täieulatuslikku töö- ja ühiskonnaelus osalemist; arvestades, et sotsiaalsed investeeringud viitavad üldjuhul poliitikameetmetele hariduse, lastehoiu, tervishoiu, koolituse, tööotsimisabi ja rehabilitatsiooni valdkonnas;

Q.  arvestades, et mittetunnustamine, millega sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted silmitsi seisavad, ning asjaolu, et neid ei tunnustata vahel isegi majanduses osalejatena, raskendab nende juurdepääsu nii avaliku kui ka erasektori rahastamisele; arvestades, et struktuurifondid ja Euroopa programmid peaksid aitama ajakohastada majandusstruktuure, sealhulgas sotsiaalset ja solidaarset majandust, mida esindavad eri liiki ja suurusega ettevõtted (ühistud, vastastikused ühingud, sihtasutused, ühendused ning uued sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete vormid), millest enamik on VKEd ja mikroettevõtjad;

R.  arvestades, et haridus ja koolitus peavad olema noorte ettevõtluskultuuri edendamisel esmatähtsad valdkonnad;

S.  arvestades, et soolist ebavõrdsust esineb sotsiaalses ettevõtluses vähem kui traditsioonilises ettevõtluses; arvestades, et naissoost sotsiaalsed ettevõtjad aitavad oluliselt kaasa sotsiaalse tõrjutuse vähendamisele ja uute arenguvõimaluste loomisele;

T.  arvestades, et pikaajalistele töötutele on vaja tagada sotsiaalsektoris koolitus ja ümberõpe eesmärgiga pakkuda neile uusi võimalusi innovaatilises keskkonnas, nagu sotsiaalses ja solidaarses majanduses;

U.  arvestades, et sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted ning eelkõige koolitus- ja töövahendusfirmad pakuvad töövõimalusi eeskätt tööturult kõige enam tõrjutud inimestele, kelle puhul töötusest saab sageli pikaajaline töötus; arvestades, et liikmesriigid võiksid kaaluda töötuid või hüvitisesaajaid tööle võtvate sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete toetamise võimalusi, sealhulgas vähendades asjakohasel juhul makse ja sotsiaaltasusid;

V.  arvestades, et lisaks muudele tööhõive edendamise meetmetele on sotsiaalse ja solidaarse majanduse täiendav mõju samuti tähtis; arvestades, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata lahendustele, millega soodustatakse nende inimeste tööturule tagasipöördumist, kellel puuduvad kõige põhilisemad oskused ja konkurentsivahendid, et nad saaksid hiljem kasu sotsiaalse ja solidaarse majanduse uuenduslikumate lahenduste pakutavatest eelistest;

W.  arvestades, et sotsiaaldialoog on hädavajalik ELi sotsiaalse turumajanduse toimimiseks ning äärmiselt oluline nii konkurentsivõime kui ka õigluse edendamiseks; arvestades, et sotsiaaldialoog ja sotsiaalpartneritega konsulteerimine ELi poliitikakujundamise raames kujutavad endast märkimisväärset sotsiaalset innovatsiooni;

X.  arvestades, et hankeid korraldatakse sageli teenuste või toodete suure ühekordse pakkumismenetluse kujul, mistõttu võivad väiksemad ettevõtjad välja jääda;

Sissejuhatus

1.  märgib, et sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted, mis ei pea tingimata olema mittetulundusühendused, on sellised ettevõtted, kelle siht on sotsiaalse eesmärgi saavutamine, olgu see siis töökohtade loomine haavatavate rühmade jaoks, oma liikmetele teenuste pakkumine või üldisemalt positiivse sotsiaalse ja keskkonnamõju saavutamine, ning kes taasinvesteerivad kasumi eeskätt nende eesmärkide saavutamisse; juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalsetele ja solidaarsetele ettevõtetele on iseloomulik pühendumine järgmiste väärtuste järgimisele:

2.  on veendunud, et komisjon peaks arvestama sotsiaalsete ettevõtete mitmekesisust ning tagama ELi tasandil meetmete võtmise igat liiki sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete toetamiseks;

3.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles järjekindlalt ja viivitamata rakendama kõiki 2012. aasta sotsiaalettevõtluse algatuses ette nähtud meetmeid; palub komisjonil koostöös liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike ametiasutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ning sotsiaalse ja solidaarse majanduse peamiste osalejatega võimalikult kiiresti esitada algatuse teise etapi, millega laiendataks ja süvendataks selle ulatust;

4.  märgib, et sotsiaalne ja solidaarne majandus ei saa asendada heaoluriiki ega avalikke teenuseid;

5.  märgib, et sotsiaalse ettevõtluse mudel on sageli atraktiivne noorte jaoks ning annab neile võimaluse lahendada uuenduslikult praegusi majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme;

6.  rõhutab, et sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted on suuresti kohaliku ja piirkondliku suunitlusega, mis annab neile eelise paremini tunda konkreetseid vajadusi ja pakkuda vastavalt nendele enamasti kogukonnapõhiseid tooteid ja teenuseid ning parandada seega sotsiaalset ja territoriaalset sidusust; on seisukohal, et edendada tuleb sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete piiri- ja valdkonnaülest koostööd teadmiste ja tavade vahetamise võimaldamiseks, et eelkõige toetada selliste ettevõtete kasvu;

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles esitama kavasid ja meetmeid eelkõige püsivate ebasoodsate looduslike või demograafiliste tingimustega piirkondades territoriaalse korralduse parandamiseks, mis ei aita üksnes kaasa sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete asutamisele ja arendamisele ning sotsiaalse innovatsiooni ja ettevõtluse edendamisele, vaid aitab ühtlasi tugevdada ELi sotsiaalset ja territoriaalset sidusust ning lihtsustada liidu ees seisvate demograafiliste probleemide lahendamist;

8.  peab väga tervitatavaks, et on suurenenud selliste tavaettevõtete arv, kes kohaldavad oma äriplaanide raames ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegiaid; toonitab siiski, et selliste strateegiate kohaldamine ei ole iseenesest piisav tingimus selleks, et käsitleda ettevõtet sotsiaalse ja solidaarse ettevõttena;

9.  leiab, et on oluline kindlaks teha põhjused, miks sotsiaalses ettevõtluses on vähem soolist ebavõrdsust, et poliitikakujundajad saaksid neid asjaolusid sotsiaalse ja traditsioonilise ettevõtluse edendamisel arvesse võtta;

10.  on veendunud, et sotsiaalne innovatsioon aitab märkimisväärselt kaasa sellele, et panna alus majanduskasvule, mis edendab jätkusuutlikumat, kaasavat ning majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset sidusust loovat ühiskonda; märgib, et sotsiaalse innovatsiooni eesmärk peab olema teenuste kvaliteedi parandamine tõhusal moel, mitte lihtsalt kulude vähendamine;

11.  väljendab heameelt asjaolu üle, et ELi neljal liikmesriigil (Hispaania, Prantsusmaa, Portugal ja Belgia) on sotsiaalset ja solidaarset majandust käsitlevad siseriiklikud õigusaktid, samas kui Poola on käivitanud sotsiaalse ja solidaarse majanduse arendamiseks strateegia ning Rumeenia arutab õigusaktide vastuvõtmist eesmärgiga reguleerida sotsiaalset ja solidaarset majandust;

12.  on veendunud, et komisjon peaks tunnustama ja toetama mittetulunduslike sotsiaalteenuste pakkujate rolli poliitiliselt ja rahaliselt;

13.  rõhutab vajadust edendada tavade vahetamist innovaatiliste sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete, koolide, akadeemilise kogukonna ja sotsiaalsete investeeringutega tegelevate sidusrühmade vahel, võttes ühtlasi arvesse ühiskondlikke vajadusi, et edendada ettevõtlusalaseid oskusi ja parandada tingimusi, mis võimaldavad sotsiaalsetel ja solidaarsetel ettevõtetel areneda ja kasvada, ning luua sotsiaalseid innovatsiooniklastreid; peab oluliseks sidusrühmade, sealhulgas sotsiaalpartnerite ja tarbijaorganisatsioonide arvamuse arvestamist; kutsub liikmesriike üles edendama ühistu mudelit;

14.  rõhutab vajadust liikmesriikide vahelise koostöö järele, et luua kõikides liikmesriikides vajalikud raamtingimused sotsiaalse innovatsiooni süsteemiks, kuna ainuüksi sotsiaalse ja solidaarse majandusega ei ole võimalik saada jagu kõige pakilisemate sotsiaalsete probleemide sümptomitest ja põhjustest;

Strateegia „Euroopa 2020”

15.  tunnistab, et EL ei ole veel kaugeltki saavutanud strateegias „Euroopa 2020” seatud eesmärke, eelkõige neid, mis on seotud tööhõive ja innovatsiooniga ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisega; märgib, et sotsiaalne ja solidaarne majandus soodustab lisaks jätkusuutlikumale, arukale ja kaasavale majandusmudelile ka Euroopa sotsiaalmudelit ning on osa ühtsest turust, mistõttu EL ja liikmesriigid peaksid seda kindlalt tunnustama ja toetama, nagu on sätestatud mõne liikmesriigi põhiseaduses ja paljudes ELi keskse tähtsusega dokumentides; palub seetõttu kaaluda sotsiaalse ja solidaarse majanduse arvessevõtmist strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamisel, pidades silmas asjaolu, et see võib oluliselt kaasa aidata strateegia eesmärkide saavutamisele;

16.  juhib tähelepanu sellele, et demograafilised suundumused ja uued tarbimismudelid on omavahel seotud ning arenenud riikide rahvastiku vananemine suurendab sotsiaalteenustega seotud nõudlust, kuid pakub ka võimalusi sotsiaalselt vastutustundlike ettevõtete loomiseks;

17.  rõhutab, et oma sotsiaalse ja kaasava olemuse tõttu pakub sotsiaalne ja solidaarne majandus töökohti avatud tööturult kõige sagedamini tõrjutud rühmadele, toetades sellega solidaarsust, sotsiaalset sidusust ning majanduskasvu;

18.  on veendunud, et sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted saavad töötada välja protsesse, mis võimaldavad kahanevaid ressursse hallata senisest tõhusamalt, vastutustundlikumalt ja läbipaistvamalt, ning edendada sotsiaalselt vastutustundlike meetmete rakendamist;

19.  palub, et liikmesriigid integreeriksid sotsiaalseid ja solidaarseid ettevõtteid paremini tööhõivet ja sotsiaalset lõimumist käsitlevatesse tegevuskavadesse ning riiklikesse reformikavadesse, et vallandada ja kasutada ära nende potentsiaali töökohtade loomise valdkonnas ning nende võimalikku panust strateegia „Euroopa 2020” peamiste eesmärkide saavutamisse;

20.  väljendab heameelt asjaolu üle, et noorte tööhõive algatuse eelmakseteks ette nähtud eelarvet suurendati 30 %-ni; palub liikmesriikidel kooskõlastada sotsiaalse ettevõtluse edendamise meetmeid riiklike noortegarantii rakenduskavadega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama sotsiaalset ettevõtlust ja innovatsiooni Euroopa Sotsiaalfondi riiklikes rakenduskavades; nõuab tungivalt, et noortegarantiid rakendataks tulemuslikult ja tõhusalt;

Riigihanked

21.  juhib tähelepanu asjaolule, et seoses juurdepääsuga riigihangetele seisavad sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted silmitsi raskustega, nagu ettevõtte suuruse ja finantssuutlikkusega seotud takistused; nõuab, et uusi riigihangete ja kontsessioonilepingute direktiive (direktiivid 2014/24/EL, 2014/25/EL ja 2014/23/EL) rakendataks kiiresti ja tulemuslikult, et saavutada sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete suurem osalus riigihankemenetlustes, tõhustada lepingute eraldamist asjaomastele ettevõtetele, suurendada nende rolli ning edendada sotsiaalset kaasamist ja sotsiaalset innovatsiooni; nõuab meetmete võtmist, et soodustada asjaomaste ettevõtete osalemist riigihangetes, pakkudes asjakohast nõustamist, lihtsustades menetlusi ning koostades hankemenetlusi nii, et neist saaksid osa võtta ka väiksemad ettevõtted; nõuab, et riigihangetes eelistataks odavaimatele pakkumustele suurima majandusliku ja sotsiaalse väärtusega pakkumusi ja et riigihankelepingutesse lisataks sotsiaalsed või keskkonnaalased kriteeriumid;

22.  tunneb heameelt riigihangete ja kontsessioonilepingute direktiivide reformimise üle, mis hõlmab sotsiaalklausleid ja sotsiaalseid kriteeriume, et edendada sotsiaalset kaasamist ja sotsiaalset innovatsiooni ning hankelepinguid, mis on ette nähtud tööturul kõige ebasoodsamas olukorras olevate inimeste tööhõive soodustamiseks; palub liikmesriikidel rakendada neid hankepõhimõtteid nõuetekohaselt kõigis hanke- ja valikumenetlustes ning sealjuures laialdaselt kasutada majanduslikult soodsaima pakkumuse põhimõtet kooskõlas keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja tööõigusealaste kohustustega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid lisaksid riigihankemenetlustesse sotsiaalklauslid ja sotsiaalsed kriteeriumid, et tugevdada tööturul ebasoodsas olukorras olevate inimeste positsiooni, vähendada halduskoormust, lihtsustada menetlusi ja võtta tulemuslikumaid meetmeid korruptsiooni vastu;

23.  väljendab kahetsust, et komisjoni Euroopa digitaalse ühtse turu strateegias ei mainita sotsiaalseid ja solidaarseid ettevõtteid ega nende võimalikku panust liidu eesmärkide saavutamisse; peab kahetsusväärseks, et asjaomases strateegias ei arvestata vajadust tagada kõigile täielik, võrdne ja piiranguteta juurdepääs uutele digitaalsetele tehnoloogiatele, turgudele ja telekommunikatsioonivahenditele, pidades eelkõige silmas puudega inimesi; rõhutab asjaolu, et tehnoloogiapõhised sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted võivad etendada olulist rolli ühiskondlike probleemide lahendamisel lihtsal ja kulutõhusal viisil;

Rahastamine

24.  peab kahetsusväärseks, et sotsiaalsetel ja solidaarsetel ettevõtetel on rahaliste vahendite saamisel isegi rohkem raskusi kui tavaettevõtetel, seda nii avaliku kui ka erasektori rahastamise puhul, ning nõuab seetõttu, et avaliku sektori asutused ja finantsteenuste osutajaid töötaksid välja erinevad asjakohased rahastamisvahendid sotsiaalsete ettevõtete tulemuslikuks toetamiseks kõigis nende ettevõtluse arenguetappides, eelkõige asutamise ajal, ja looksid raamistiku, et viia kokku potentsiaalsed investorid ja erifondid;

25.  märgib, et rahastamisele juurdepääsu raskendab asjaolu, et finantsvahendajatel on vähe teavet sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete tegeliku olukorra kohta; rõhutab vajadust parandada finantsvahendajate koolitust nende ettevõtete valdkonnas, et hõlbustada asjaomaste ettevõtete juurdepääsu rahastamisele; nõuab seetõttu Euroopa usaldusmärgi kasutuselevõtmist sotsiaalse ettevõtluse jaoks, kuna see võimaldaks investoritel teha kindlaks fondid, mille portfell sisaldab sotsiaalseid ettevõtteid, pidades eelkõige silmas Euroopa sotsiaalse ettevõtluse fondi;

26.  rõhutab vajadust pakkuda suuremat stiimulit sotsiaalse ettevõtluse võrgustike loomiseks ja toetamiseks, et edendada eri piirkondade tootjate vahelist koostoimet tehnoloogiate korraldamisel, vahetamisel ja levitamisel ning teenuste väljatöötamisel;

27.  rõhutab, et on vaja edendada struktureeritumat dialoogi VKEde, sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete ning finantseerimisasutuste vahel spetsiaalsete veebiplatvormide abil;

28.  väljendab heameelt Euroopa sotsiaalse ettevõtluse fonde käsitleva määruse vastuvõtmise üle;

29.  väljendab heameelt asjaolu üle, et osa Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi assigneeringutest on ette nähtud selleks, et võimaldada sotsiaalsetele ja solidaarsetele ettevõtetele juurdepääsu rahastamisele; rõhutab Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi sotsiaalse ettevõtluse tegevussuuna, Euroopa Sotsiaalfondi ja kõigi muude asjakohaste ELi programmide rolli nende ettevõtete toimimise parandamisel; juhib tähelepanu vajadusele suurendada teadlikkust rahastamisvõimalustest; kutsub liikmesriike üles rajama riiklikke kontaktpunkte või nn ühe-akna-süsteeme, et aidata sotsiaalse ja solidaarse majanduse osalejatel ELi rahastamisvahenditele juurde pääseda;

30.  palub komisjonil läbi vaadata Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmis sätestatud sotsiaalsetele ettevõtetele antavate laenude ülemmäär ja teha kindlaks, kas see vastab turutingimustele;

31.  rõhutab vajadust toetada sotsiaalseid ja solidaarseid ettevõtteid piisavate rahaliste vahenditega kohalikul, piirkondlikul, riigi ja ELi tasandil, luues eri ettevõtteliikide vahel koostoime; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tunnistama selleks vajalike vahendite eraldamise vajadust; peab seega vajalikuks parandada sotsiaalse ja solidaarse majanduse juurdepääsu rahastamisele eri võimaluste kaudu, nagu Euroopa fondid, riskikapitalifondid, mikrokrediit ja ühisrahastamine;

32.  kutsub liikmesriike üles tugevdama avalikke teenuseid (nt tervishoidu ja haridust) kohalike ametiasutuste kaudu, kasutades neid liikumapaneva jõuna teenuste kvaliteedi parandamisel, et pakkuda töövõimalusi ja tõsta osutatud teenuste taset, eesmärgiga vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust;

33.  juhib tähelepanu asjaolule, et riigiabi eeskirjad ei peaks kujutama endast takistust sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete ning sotsiaalteenuste rahastamisel riiklikest vahenditest; palub seetõttu komisjonil ilmutada paindlikkust riigiabi eeskirjade kohaldamisel asjaomastele ettevõtetele ja teenustele ning aidata tagada, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused mõistaksid ja rakendaksid õigesti vastavat riigiabi;

34.  peab kahetsusväärseks, et määruses, millega luuakse Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, viidatakse sotsiaalse ja solidaarse majanduse sektorile üksnes põhjendustes; palub, et komisjon jätkaks sotsiaalsete investeeringute paketis esitatud sotsiaalseid investeeringuid soosiva lähenemisviisi edendamist ning et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi projektide hindamisel võetaks arvesse sotsiaalse ja solidaarse majandusega seotud projekte;

35.  kritiseerib asjaolu, et sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete vaheliste partnerluste alusel loodud koolitus- ja töövahendusfirmadele ei võimaldata üldiselt juurdepääsu VKEdele eraldatud vahenditele; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut VKEde õiguslikust määratlusest uue erandi tegemiseks, mis oleks sarnane eranditele, mida juba kohaldatakse riiklike investeerimisühingute, riskikapitaliettevõtete, mittetulunduslike ülikoolide ja uurimiskeskuste suhtes, nii et koolitus- ja töövahendusfirma saaks liigitada autonoomseks ettevõtteks isegi juhul, kui teine ettevõte hoiab kas üksi või koos teiste ettevõtetega enda käes rohkem kui 25 % selle kapitalist või hääleõigustest juhatuses;

Koolitus

36.  palub liikmesriikidel edendada ettevõtluskultuuri ja ühistu mudelit ning lisada õppe- ja koolituskavadesse sotsiaalse ettevõtluse ning sotsiaalse ja solidaarse majanduse põhimõtted; kutsub liikmesriike üles ka ergutama sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete inkubaatorite loomist ülikoolides;

37.  juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalne ja solidaarne majandus võib aidata märkimisväärselt vähendada noorte töötust ELis; kutsub liikmesriike üles edendama sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete suuremat osalemist liikmesriikide haridus- ja koolitusprogrammides, eriti duaalsete koolitussüsteemide kaudu;

38.  palub liikmesriikidel varustada tööhõivekeskusi, et need saaksid anda tulemuslikult teavet sotsiaalse ja solidaarse ettevõtluse sektoris töötada soovivatele isikutele;

39.  märgib, et mõned sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted on konkurentsivõimelised ja neil on oma sektoris juhtpositsioon, samas kui teistel on ettevõtte alustamiseks, arendamiseks ja juhtimiseks vaja eksperditeadmisi; palub liikmesriikidel töötada välja koolitusprogrammid, mis on suunatud ja kohandatud konkreetselt sotsiaalsektori ettevõtjatele, pöörates erilist tähelepanu madalama tööhõivemääraga rühmadele, näiteks naistele, noortele või ebasoodsas olukorras olevatele töötajatele, et arendada põhilisi ärijuhtimise alaseid oskusi ja teadmisi;

40.  palub liikmesriikidel edendada eakamate töötajate, pikaajaliste töötute ja puudega inimeste elukestvat õpet ja kutsenõustamist sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete kaudu ning hõlbustada seega nende siirdumist tööturule;

41.  juhib tähelepanu, et õige arusaam inimõigustest on sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks esmatähtis; kutsub seepärast liikmesriike üles koostama koolitusprogramme, et tutvustada sotsiaalvaldkonna ekspertidele inimõigustealaste põhimõtete nõuetekohast rakendamist Euroopas;

42.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama täielikult ära selliste programmide nagu „Erasmus +” potentsiaali, ergutades seeläbi üliõpilaste ja õppejõudude ning teiste innovatiivsete ettevõtjate vahetust;

43.  juhib tähelepanu, et suure majanduskasvu ja töökohtade loomise potentsiaaliga sektorid, näiteks nn valge ja roheline sektor on need, kus sotsiaalne ja solidaarne majandus on väga tugevalt esindatud; nõuab seepärast tungivalt, et liikmesriigid edendaksid haridust ja koolitust nendes sektorites;

Toetus ja edendamine

44.  peab sügavalt kahetsusväärseks sotsiaalse ja solidaarse majanduse vähest tunnustamist ELi tasandil; on arvamusel, et tõhusam sooliselt eristatud andmete kogumine ning teabe- ja parimate tavade vahetus ELi tasandil koos sotsiaalse ja solidaarse majanduse ja selle saavutuste suurema tutvustamisega meedias aitaks soodustada ühiskonna osalemist sotsiaalses ja solidaarses majanduses, mis võimaldaks seda paremini mõista, tunnustada ja nähtavamaks muuta;

45.  toetab sellise mitmekeelse digitaalse teabevahetusplatvormi loomist, mis on mõeldud sotsiaalsetele ettevõtetele, äriinkubaatoritele ja -klastritele ning sotsiaalseid ettevõtteid toetavatele investoritele, samuti teabe jagamise ja ELi programmidest toetuste saamise hõlbustamist; on seisukohal, et platvormi loomisele peaksid eelnema konsultatsioonid huvitatud rühmadega;

46.  palub komisjonil teostada võrdleva analüüsi sotsiaalse ja solidaarse majanduse riiklike sertifitseerimis- ja märgistamissüsteemide kohta ning soodustada parimate tavade vahetamist, tehes seda tihedas koostöös sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtetega;

47.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada äriinkubaatorite loomist sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete jaoks ning rakendada ja tulemuslikult edendada internetiplatvormi andmete vahetamiseks sotsiaalinvestorite ja sotsiaalsete ettevõtjate vahel (Euroopa sotsiaalse innovatsiooni platvormi – Social Innovation Europe Platform), mille üksikasjades on kokku lepitud;

48.  kutsub liikmesriike üles tõhustama parimate tavade vahetamist seoses sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete võimalike toetusviiside ja sotsiaalsete investeeringutega, sealhulgas asjakohasel juhul maksusoodustuste või stiimulite pakkumine sellistele ettevõtetele, mis tegelevad haavatavate rühmadega, nagu puudega inimesed;

49.  kutsub komisjoni üles jälgima tähelepanelikult liikmesriikide võetud praktilisi meetmeid, millega sotsiaalse ja solidaarse ettevõtluse valinud isikutele tagatakse samad õigused kui teistele töötajatele sotsiaal- ja tervisekaitse ja töökohakindluse valdkonnas;

50.  kutsub komisjoni üles tagama, et ükski liikmesriikide võetud meede ei takistaks töötajate vaba liikumist, nii et sotsiaalse ja solidaarse ettevõtluse valinud isikud saaksid tegutseda kõikjal liidu territooriumil;

51.  pooldab mõtet, mille kohaselt võiksid sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted moodustada eraldi ettevõttekategooria, millel on oma õiguslik seisund ning määratluse järgi muud eesmärgid kui vaid kasumi teenimine osanikele; kutsub komisjoni üles kooskõlas sotsiaalse ja solidaarse majanduse Euroopa esindajate poolt vastu võetud Rooma strateegiaga esitama asjaomaseid ettevõtteid käsitleva õigusraamistiku, mille aluseks on Euroopa ühistute, ühenduste, sihtasutuste ja vastastikuste ühingute põhikiri;

52.  kutsub komisjoni üles tõhustama sotsiaalses ja solidaarses majanduses sotsiaaldialoogi, et soodustada sotsiaalset innovatsiooni ja töötingimuste parandamist ning tagada sektori töökohtade loomise potentsiaali täielik tunnustamine;

o
o   o

53.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0049. (2) ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 16. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0301. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0429. (5) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 187. (6) ELT C 183, 14.6.2014, lk 18.

Euroopa Parlamendi 10. septembri 2015. aasta resolutsioon konkurentsivõimelise ELi tööjõuturu loomise kohta 21. sajandil: oskuste ja kvalifikatsioonide nõudluse ja töövõimalustega vastavusse viimine kui võimalus kriisist väljuda (2014/2235(INI))

P8_TA(2015)0321 A8-0222/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2014. aasta prioriteetide rakendamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 15. aprilli 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu võimaluste kohta aidata kaasa ettevõtjatele, ettevõtetele ja idufirmadele uute töökohtade loomiseks soodsa keskkonna kujundamisele(2),

–  võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi, et suurendada noorte tööhõive algatuse raames toetust saavatele rakenduskavadele makstavate esialgsete eelmaksete summat(3),

–  võttes arvesse oma 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni noorte tööhõive kohta(4),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni vaba liikumise põhiõiguse järgimise kohta ELis(5),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 26.–27. juuni 2014. aasta järelduste ühte prioriteeti: aidata kõigil arendada oskusi ning kasutada oma andeid ja võimalusi elus, edendades selleks kaasaegse majanduse jaoks vajalikke oskusi ja elukestvat õpet,

–  võttes arvesse komisjoni 17. jaanuari 2014. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse Euroopa tööturuasutuste võrgustikku, töötajate juurdepääsu liikuvusteenustele ning tööturgude edasist integratsiooni (COM(2014)0006),

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust 2006/962/EÜ võtmepädevuste kohta elukestvas õppes(7),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8-0222/2015),

A.  arvestades, et selliste elukutsete hulk, kus töökohti ei suudeta piisavalt kvalifitseeritud töötajate puudusel täita, on liikmesriigiti väga erinev;

B.  arvestades, et komisjoni andmetel(8) on ligikaudu 12,4 miljonit inimest on olnud tööta rohkem kui aasta ja nendest enam kui 6 miljonit inimest on olnud tööta rohkem kui kaks aastat; arvestades, et pikaajalisel tööpuudusel on negatiivne mõju majanduskasvule ja sotsiaalhoolekandesüsteemide jätkusuutlikkusele ning see võib muutuda struktuurseks probleemiks;

C.  arvestades, et tööturu jäikus ning sisenõudluse ja investeeringute puudus takistavad töökohtade loomist, samas kui konkurentsivõimeline ELi tööturg, mille puhul võetakse arvesse asjaomast kolme tegurit, võib aidata saavutada strateegia „Euroopa 2020” tööhõive ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse alaseid eesmärke;

D.  arvestades, et nõudlus madala kvalifikatsiooniga töötajate järele väheneb ja nõudlus kõrge kvalifikatsiooniga töötajate järele suureneb märgatavalt; arvestades, et Euroopa tööturu selline suundumus eeldab muutusi töötajate oskustes ning nende alus- ja kutseõppes;

E.  arvestades, et 2012. aastal oli üks kolmest Euroopa töötajast oma töö jaoks kas üle- või alakvalifitseeritud(9); arvestades, et noored töötajad on tavaliselt suurema tõenäosusega formaalselt ülekvalifitseeritud ja töötavad ka suurema tõenäosusega kui vanemad töötajad nende oskustele mittevastaval töökohal;

F.  arvestades, et mõne uuringu kohaselt suur osa olemasolevatest töökohtadest kaob või nende arv väheneb oluliselt automatiseerimise tõttu;

G.  arvestades, et liikumine heade oskustöötajatega majanduse poole tähendab, et järgmise viie aasta jooksul kavatseb rohkem ettevõtteid suurendada juhtimis- ja haldusoskusi ning kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade arvu;

H.  arvestades, et Euroopa töötajate liikuvus suurendab nende tööalast konkurentsivõimet ja võimaldab suurendada konkurentsi ELi tööturul;

Majanduskriis ja selle tagajärjed

1.  märgib, et Euroopa majandus- ja finantskriis ning sellele järgnenud majanduse jahtumine tõid mitmes liikmesriigis kaasa suure töötuse (ELi 28 liikmesriigi keskmine: 9,8 %), ja riigivõla, väikese majanduskasvu ja ebapiisava investeerimise; märgib, et avaliku sektori kulutusi on vähendatud; tunneb muret selle pärast, et paljudes liikmesriikides on noorte tööpuuduse määrad (ELi 28 liikmesriigi keskmine: 20,9 %) palju kõrgemad ning olukorra paranemist ja tööpuuduse määra vähenemist esineb vähe;

2.  on seisukohal, et on vaja kaugeleulatuvate eesmärkidega majandus- ja sotsiaalpoliitikat ning tööturureforme, et edendada arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu ning luua rohkem kvaliteetseid ja jätkusuutlikke töökohti; rõhutab lisaks ka vajadust jätkusuutlike sotsiaalhoolekandesüsteemide järele, mis hõlmavad töötute oskuste parandamist, ilma kvalifikatsioonita või väga madala kvalifikatsiooniga inimeste tööalase konkurentsivõime suurendamist ning tööalaseid algatusi ja võimalusi;

ELi tööturu olukord

3.  märgib, et isegi kui tööjõupakkumine on tööturu vajadustele vastamiseks piisav, võib endiselt esineda kvantitatiivseid puudujääke, sest tööotsijad ei pruugi sobida pakutavale töökohale, sest sektorid, ametid või nõutavad oskused ei ole vastavuses;

4.  tunneb muret selle pärast, et tööpuuduse määr on ELis endiselt küllaltki kõrge (ELi 28 liikmesriigi keskmine 2015. aasta märtsis: 9,8 %) ning see on ainult mõnes riigis märkimisväärselt vähenenud, ja juhib tähelepanu suurtele erinevustele liikmesriikide vahel, kusjuures töötus on kõige väiksem Saksamaal ja Austrias (ligikaudu 5 %) ning kõige suurem Kreekas ja Hispaanias (vastavalt 26 % ja 23 %(10)); arvestades, et need suured erinevused suurendavad killustumise ohtu nii liikmesriikides kui ka liikmesriikide vahel, mis võib ohustada ELi majanduslikku stabiilsust ja sotsiaalset sidusust;

5.  juhib tähelepanu asjaolule, et naiste keskmine tööhõive määr ELis on 10 protsendipunkti võrra väiksem kui meestel, ning rõhutab, et strateegias „Euroopa 2020” seatud 75 %-lise tööhõivemäära saavutamise eesmärgi täitmine sõltub naiste tööhõive määra suurendamisest meetmete abil, mille eesmärk on eelkõige töö ja koduste kohustuste ühitamine;

6.  märgib, et noorte tööpuudus erineb kogu ELis tugevalt, kusjuures mõnes liikmesriigis on 16–25-aastaste noorte töötuse määr suurem kui 50%; rõhutab, et noorte tööpuuduse kõrge määr ohustab lisaks terve põlvkonna mõjutamisele ka põlvkondadevahelist tasakaalu;

7.  rõhutab, et puudega inimeste töötuse määr on 26 % suurem kui ELi keskmine töötuse määr ja et puudega inimeste tööhõive määr on alla 50 %;

8.  väljendab tõsist muret noorte tööpuuduse määra pärast Euroopas; rõhutab sellega seoses, kui oluline on duaalne haridus, nagu kutse- ja õpipoisiõpe, selleks et ühitada noorte oskused tööturu vajadustega;

9.  rõhutab, et sellised elemendid nagu kvalifitseeritud tööjõud, innovatsioonisuutlikkus, suurem ostujõud ning stabiilne sotsiaal-majanduslik ja poliitiline keskkond on äärmiselt olulised selleks, et luua hea investeerimiskliima;

10.  võtab teadmiseks pikaajalise töötuse kõrge määra, mis annab märku vajadusest selle vastu viivitamata võidelda, pidades silmas sellega seotud vastupidavust;

11.  märgib, et Euroopa tööturgu mõjutab mitu olulist tegurit, sealhulgas globaliseerumine, vananev ühiskond, kiired tehnoloogilised muutused, nagu digiteerimine ja robotiseerimine, oskuste ja töökohtade mittevastavus, kasvav nõudlus kõrge kvalifikatsiooniga töötajate järele ja liigne väheste oskustega töötajate pakkumine, mis põhjustavad palkade polariseerumist;

12.  juhib siiski tähelepanu ohule, mille tõi esile Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus seoses püsiva oskuste mittevastavuse ja oskuste aegumisega madala nõudluse tõttu, mis põhjustab suurt tööpuudust;

13.  juhib tähelepanu suurele vabade töökohtade erinevusele liikmesriikides; rõhutab sellega seoses, et vabad töökohad on keskse tähtsusega dünaamilisel tööturul, kus oskused ja töökohad on vastavuses ning mis loob ettevõtjatele ja töötajatele väljavaateid ja võimalusi, ning on sügavalt mures osade liikmesriikide tööturgude staatilise olukorra pärast; nõuab seepärast vabade töökohtade Euroopa võrdlusaluse kasutuselevõtmist; võrdlusaluse andmeid kogutakse igal aastal tööjõu-uuringu raames ning need peaksid näitama vähemalt vabade töökohtade arvu liikmesriigis ning töötuse keskmist kestust;

14.  märgib, et Euroopas on ühelt poolt 24 miljonit töötut, sealhulgas 7,5 miljonit mittetöötavat või mitteõppivat noort, ning teiselt poolt on 2 miljonit vaba töökohta ja Euroopa ettevõtetes on suur oskustöötajate ja ülekantavate oskustega tööjõu puudus;

15.  juhib tähelepanu, et vaatamata kõrgele tööpuuduse määrale ühtedes liikmesriikides ja täitmata töökohtadele teistes liikmesriikides on ELi-sisene tööjõu liikuvus muu hulgas kehtivate takistuste tõttu endiselt väike (ELi 27 liikmesriigi keskmine: 0,29 %) ning on rahvusvahelises võrdluses umbes 10 korda väiksem liikuvusest Ameerika Ühendriikides ning viis korda väiksem liikuvusest Austraalias; juhib tähelepanu sellele, et 2013. aastal elas või töötas seitse miljonit ELi kodanikku teises liikmesriigis kui see, mille kodanikud nad on; tuletab meelde, et praegu on ELis 2 miljonit vaba töökohta; rõhutab, et nende töökohtade täitmiseks vajab EL õiglast tööjõu liikuvust;

16.  märgib, et ELi tööturg saab aidata vähendada suurt tööpuudust erinevates Euroopa piirkondades;

17.  on seisukohal, et ELi tööturg kohaneb Euroopa erinevate piirkondade kultuuri, tootmismudeli ja äristruktuuriga ning et nende piirkondade vahelisi erinevusi võetakse tööturu paindlikumaks muutmise meetmete vastuvõtmisel arvesse;

18.  tuletab meelde, et majanduslanguse tingimustes on üksikisikutel suuremaid raskusi töökohtade leidmisel ning et nad peavad aeg-ajalt võtma vastu töökohti, millel on madalamad haridusalased nõuded kui nende omandatud tase; rõhutab, et seetõttu on majanduskasvu saavutamine kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomise kaudu ning jõupingutused investeeringute tegemiseks uutesse sektoritesse,et stimuleerida töökohtade loomist, asjakohased vahendid, millega saaks leevendada ELi majanduses valitsevat ülekvalifitseeritust;

Konkurentsivõimelise ELi tööturu edendamine

19.  on veendunud, et konkurentsivõimelise ELi tööturu saavutamiseks on vaja ulatuslikke reforme, millega suurendataks kaasavust, arukat paindlikkust, innovatsiooni ja liikuvust ning tugevdataks sotsiaaldialoogi rolli, aidataks kaasa kvaliteetsete ja jätkusuutlike töökohtade loomisele, suurendataks tootlikkust ja panustataks inimkapitali arendamisse, võttes arvesse pidevalt muutuvat tööturgu ja tootmistavasid;

20.  rõhutab vajadust teha jätkuvalt jõupingutusi hariduse, koolituse ja tööturgude lähendamiseks ning kordab, et aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu, konkurentsivõime ja töökohtade loomine Euroopas tuleks saavutada sellise tervikliku lähenemisviisi kaudu, mis lähtub tööturu vajadustest ning millega toetatakse haavatavas olukorras rühmi, parandades nende töötingimusi ja tekitades stiimuleid;

21.  rõhutab, et riiklikel tööturuasutustel on oluline roll selle tagamisel, et suurema arvu töökohtade loomine ei toimuks selle arvelt, et omavahel viiakse kokku kehvemate oskuste nõudlus ja pakkumine;

22.  tuletab meelde, et on oluline muuta tööõigus töötajate ja tööandjate jaoks arusaadavamaks, kaotada tööhõive ees seisvad takistused ning suurendada õiguskindlust nii ettevõtete kui ka töötajate jaoks;

23.  rõhutab, et noorte sagedased raskused hariduse omandamiselt tööle siirdumisel suurenevad üha ning noored on seetõttu töötuse suhtes tavapärasest haavatavamad ja töötavad suurema tõenäosusega madala kvaliteediga ja ebakindlatel töökohtadel;

24.  rõhutab oskuste, pädevuste, kvalifikatsioonide ja ametite Euroopa klassifikaatori (ESCO) tähtsust, mis tuvastab ja liigitab 25 Euroopa keeles ELi tööturu ning haridus- ja koolitusteenuste jaoks asjakohased oskused, pädevused, kvalifikatsioonid ja ametid;

25.  rõhutab, kui tähtis on inimareng, karjääripaindlikkus ja isiklik osalemine; tuletab sellega seoses meelde, et tööalane liikuvus on oluline tegur ning et töötute tööalase konkurentsi- ja kohanemisvõime aktiivseks suurendamiseks ning nende oskustekao vältimiseks on vaja investeeringuid;

26.  rõhutab, kui tähtsad on sotsiaalsed investeeringud, mille eesmärk on luua aktiveeriv riik, mis annab töötajatele vahendid, mis võimaldavad neil kergesti muutuvate sotsiaalsete ja majandustingimustega ning tööturu nõudmistega kohaneda;

27.  on veendunud, et rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline oskustebaas võimaldab liikmesriikidel saada maailmaturust suure väärtusega segmente;

28.  rõhutab, et ringmajandusel on potentsiaal luua ELis miljoneid töökohti ning viia jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvuni;

29.  tuletab meelde, kui tähtis on konkurentsivõimelise tööturu jaoks töötajate valikuline geograafiline ja sektoriülene liikuvus, ning rõhutab, et on vaja vähendada halduslikke ja keelelisi takistusi, mis võivad liikuvust takistada, ning edasi arendada selliseid liikuvust soodustavaid vahendeid nagu liikmesriikide vaheline kiire kooliõppe, vabaõppe ja kogemusõppe teel omandatud kvalifikatsioonide tunnustamine, Euroopa kvalifikatsiooniraamistik, Euroopa CV, Euroopa oskuste pass, ning pakkudes valdkondadepõhiseid keelekursuseid ja koolitusi kultuuridevahelise kommunikatsiooni teemal; soovitab täiustada kogu ELi hõlmavat EURESi tööportaali ja suurendada teadlikkust selle olemasolust ning eelkõige tagada piisava arvu EURESi nõustajate väljaõpe ja kättesaadavus, jagades nad ühtlaselt kogu ELi territooriumil, et EURESist saaks ELi tööturu jaoks määrava tähtsusega abivahend; rõhutab, kui tähtis on parem koostöö riiklike tööturuasutuste vahel ning erasektori tööturuasutuste ja muude sidusrühmade edasine kaasamine EURESi võrgustikku; rõhutab liikuvuse suurendamisele ja võimalustele loomisele suunatud ELi algatuste, näiteks programmi „Erasmus+”, Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku, Europassi CV, Euroopa oskuste passi, Euroopa tööalase liikuvuse portaali (EURES), teadmusühenduste ja Euroopa Õpipoisiõppe Liidu tähtsust; palub neid algatusi paremini edendada, et Euroopa tööturgu parandada;

30.  kordab, et Euroopas tuleb valla päästa naiste suur majanduslik potentsiaal ja et on vaja luua asjakohased tingimused, mis võimaldavad naistel oma kutsealal edasi liikuda ja jõuda ettevõtetes kõrgematele ametikohtadele või luua oma ettevõte; rõhutab, et on vaja ületada lõhe naiste haridustaseme ning nende tööturul osalemise ja positsiooni vahel; tuletab meelde, kui tähtis on sooline võrdõiguslikkus, sh soolise palgalõhe kaotamine ja naiste tööhõivemäära suurendamine ning töö- ja eraelu tasakaalustamise poliitika tugevdamine osana strateegia „Euroopa 2020” tööhõivealaste eesmärkide saavutamisest;

31.  tunneb heameelt töötajate liikuvuse katseprojekti „Sinu esimene EURESe töökoht” positiivsete tulemuste üle, mille kaudu jõuti tulemuslikult noorte inimesteni ja töötati välja individuaalselt kohandatud teenused nii tööotsijate kui ka tööandjate jaoks; rõhutab algatuse „Sinu esimene EURESe töökoht” ja EURESi vahelist positiivset ülekanduvat mõju;

32.  rõhutab sellega seoses, kui oluline on aktiivne tööturupoliitika, elukestev õpe ja tehnoloogiliste muutustega kohanemise suutlikkuse parandamine; kutsub liikmesriike üles suurendama aktiivse tööturupoliitika ulatust ja tõhusust;

33.  on seisukohal, et ühtne ja terviklik strateegia, mille eesmärk on saavutada tõhusamad ja vastastikku kasulikud töökorralduse vormid, kasutades selleks täielikult ära töötajate teadmuspotentsiaali ja parandades nende töökohtade kvaliteeti, aitab muuta tööturu vastupidavamaks; välja tuleks töötada kaasavamad ja võimalusi suurendavad töökorralduse vormid, et tugevdada töötajate osalemist uuendustegevuses, toetada töötajate kaasatust ja oskuste kasutamise arendamist ning selle tulemusel ka ettevõtete tulemuslikkust;

34.  rõhutab, et pidades silmas prognoositavaid kiireid tööturumuutusi, on vaja investeerida praeguste noorte haridusse ja koolitusse; rõhutab, et oskustele suunatud poliitika ei peaks silmas pidama mitte ainult tööturu vajaduste täitmist, vaid andma üksikisikutele vajalikud ülekantavad oskused aktiivseteks ja vastutustundlikeks kodanikeks kujunemisel; palub komisjonil ja liikmesriikidel arvestada asjaolu, et haridus ja koolitus ei ole mitte üksnes tööturumeede ega vahend tulevaste töötajate harimiseks, vaid eelkõige põhiõigus, millel endal on väärtus;

Vajalike oskuste prognoosimine

35.  arvab, et tulevikus vajalike oskuste prognoosimiseks tuleb eelkõige koolihariduselt tööpõhisele õppele efektiivset üleminekut võimaldavate kutsekvalifikatsiooni programmide koostamisel, rakendamisel ja hindamisel kõigil tasanditel kindlalt kaasata tööturu sidusrühmi, sealhulgas tööandjate ja töötajate organisatsioone, ning haridus- ja koolitusteenuse osutajaid;

36.  nõuab praeguste ja tulevaste oskustega seotud vajaduste paremat mõistmist ning olemasoleva ELi oskuste ülevaate parandamist, et paremini tuvastada oskustega seotud lüngad ja puudujäägid konkreetsetes sektorites, konkreetsete elukutsete puhul ja konkreetsetes piirkondades ning tagada, et teavet muutuste kohta oskustega seotud vajadustes levitatakse poliitikakujundajate ning avaliku sektori asutuste, haridus- ja koolitusteenuste osutajate ja tööandjate seas, et tulevasi suundumusi paremini prognoosida;

37.  usub, et haridus on teadusuuringute ja innovatsiooni vallas tulemuste saavutamiseks ülioluline, soodustades töökohtade loomise võimalusi kõrge kvalifikatsiooniga sektorites ja seeläbi ka Euroopa majanduse konkurentsivõime suurendamist;

38.  rõhutab, kui tähtis on ülikoolide, kõrgkoolide, ettevõtete ja muude asjaomaste ametiasutuste tihedam partnerlus, et hinnata tuleviku tööjõuvajadusi, vaadata läbi ja hinnata uusi kutseõppeprogramme ning tugevdada koostööd ja heade tavade vahetust liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahel, sealhulgas tööturu tasakaalustamatuse üle järelevalve teostamisega piirkondlikul ja kohalikul tasandil; tuletab meelde, et samal ajal on vaja, et sidusrühmad võtaksid sotsiaalse vastutuse ning et nad osaleksid seire- ja prognoosivahendite edasiarendamises;

39.  on veendunud, et liikmesriikidel on oluline roll selle tagamisel, et loodusteaduste ja matemaatika õpetajaid oleks piisavalt, et anda noortele inimestele teadmised loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas ja neid selles osas innustada;

40.  rõhutab koolis laste vajadustele väga varasest vanusest alates tähelepanu pööramise tähtsust; soovitab, et liikmesriigid võtaksid vastu innovaatilisi meetmeid ja integreeriksid need õppeprotsessidesse koolis ja väljaspool kooli ning reformiksid ja ajakohastaksid koolikeskkonda, õppemeetodeid ja õpetajate pädevusi; teeb ettepaneku täiendada koolide õppekavasid liikmesriikides nii, et need hõlmaksid kooliaja jooksul laste külastusi teistesse riikidesse, et haridus tähendaks juba väga varasest east alates enamat kui klassiruumis õpitu;

Täiskasvanuõppe ja -koolituse ning töötute koolitamise tähtsus kõigi tööturul tegutsejate jaoks

41.  tuletab meelde, et õigus haridusele on põhiõigus, ja rõhutab, et tuleb püüda saavutada paindlikum ja isiklikum hoiak karjääri kujundamise ja eluaegse hariduse ning koolituse suhtes kogu karjääri kestel, ning tunnistab rolli, mida avaliku ja erasektori osalejad saavad selles täita, ning on veendunud, et suunamine ja nõustamine, milles käsitletakse individuaalseid vajadusi ja keskendutakse individuaalsete oskuste hindamisele ja arendamisele, peab olema iga inimese hariduse varajasest etapist alates haridust ja oskusi käsitleva poliitika keskmes;

42.  tunnistab tööpõhise õpipoisiõppe kui töö saamise alternatiivse viisi edendamise tähtsust;

43.  märgib, et Euroopa elukestva nõustamise poliitikal on olnud märkimisväärne mõju riikide nõustamispoliitikale ning et tulemusliku eluaegse nõustamise jaoks on vaja kõikide tasandite perspektiivist lähtuvaid valdkondadeüleseid programme;

44.  märgib, et noortele tuleb pakkuda erinevaid võimalusi ning et nende võimaluste määratlemine (õpipoisiõpe, praktika) erineb liikmesriigiti;

45.  on veendunud, et inimestele tuleks pakkuda töötutele, eriti pikaajalistele töötutele suunatud koolitus- ja ümberõppeprogramme ning oskuste hindamise programme, et nende võimalusi tööturul suurendada, ning need tuleks välja töötada ja rakendada tihedas koostöös tööandjate ühendustega ja ametiühingutega, töötuid esindavate organisatsioonidega ning erasektori ja riiklike tööturuasutustega, et töötajate uusi oskusi tööandjate vajadustega paremini kokku viia; rõhutab, et välja tuleb töötada spetsiaalsed tööhõive suurendamise programmid ja neid rakendada, et aidata pikaajalistel töötutel tööturule taasintegreeruda;

46.  rõhutab, et komisjonil on vaja tugevdada noortegarantii riiklike rakenduskavade ja nende kohapealse tulemusliku elluviimise järelevalvet; palub komisjonil sellest lähtuvalt töötada liikmesriikide jaoks noortegarantii rakendamise ja tööhõive kvaliteedi kohta välja selged ja ühemõttelised riigipõhised soovitused;

47.  rõhutab Euroopa Kontrollikoja aruandes „Noorte töötus Euroopas: ELi noortegarantii rakendamisel on ette näha takistusi” välja toodud riskiallikaid, milleks on eelkõige algatuse rahastuse kogusumma piisavus, kvaliteetse pakkumise määratlemine ning süsteemi tulemuste komisjonipoolne järelevalve ja aruandlus;

48.  tuletab meelde, et äärmiselt tähtis on anda tööotsijatele individuaalseid neile kohandatud juhiseid ja nõuandeid, kuidas tööd otsida või millist jätkuharidust või -koolitust valida, et tagada, et nende oskused ja pädevused on ülekantavad, tunnustatavad ja kontrollitavad selliste oskuste passi nagu Europass abil, mis kajastab nii kooli-, vaba- kui ka kogemusõppe keskkonnas omandatud oskusi ja pädevusi, ning et tööotsijatele antavate juhiste konkreetne eesmärk peaks eelkõige olema nende töövõimaluste optimeerimine;

49.  rõhutab, et tulevase tööjõunappuse vältimiseks tuleb suurendada töötajate kohanemisvõimet; kutsub liikmesriike üles kasutama sel eesmärgil struktuurifonde, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi;

50.  rõhutab, et õigus haridusele ja koolitusele on pikaajaliselt töötutele eriti tähtis; tuletab meelde, et pikaajaliselt töötutel on kõige rohkem kasu nende konkreetsetele vajadustele suunatud lähenemisest, mitte standardmeetmetest; rõhutab, et pikaajaliselt töötud peavad teadma, et neil on õigus koolitusele, et neile suunatud meetmetes tuleb pakkuda valikuvõimalusi ja koolitus peab olema taskukohane, inimväärne ning vastama nende tegelikele vajadustele; tuletab meelde, et kui need tingimused on täidetud, saavad pikaajaliselt töötud kasutada kvalifikatsiooni tõstmist kui võimalust parandada oma töö- ja elutingimusi;

51.  rõhutab, et noortegarantii on tähtis vahend, mis aitab noori koolist tööellu üleminekul ning kvaliteetse töökoha saamiseks vajaliku hariduse, oskuste ja kogemuste omandamisel õpipoisiaja, praktika või täienduskoolituse teel;

52.  rõhutab võrdsete võimaluste ning haridusele ja koolitusele juurdepääsu tagamise tähtsust eelkõige ebasoodsas olukorras olevate rühmade jaoks ning tõhusa toe pakkumist võitluses sotsiaalse tõrjutusega ja tööle juurdepääsu hõlbustamises;

Hariduse ja tööhõive seoste tugevdamine

53.  rõhutab, et vaja on tugevdada ja paremini suunata meetmeid haridussüsteemist varakult lahkumise määra vähendamiseks 2020. aastaks alla 10 %, nagu on kokku lepitud strateegia „Euroopa 2020” raames, võttes arvesse asjaolu, et haridussüsteemist varakult lahkumine on ELis jätkuv probleem, millel on kahjulik mõju nende noorte tööalasele konkurentsivõimele ja sotsiaalsele kaasatusele;

54.  on veendunud, et tuleks rohkem mõelda õpipoisiõppe kaudu toimivale duaalsele kutseõppesüsteemile ja sarnastele tööpõhistele õppesüsteemidele ning pöörama nende puhul akadeemiliste eelarvamusteta esmajoones tähelepanu kvaliteedile, sest need soodustavad tööturule integreerumist ja sujuvamat üleminekut hariduse omandamiselt tööellu ning on osutunud noorte tööhõive edendamisel edukaks;

55.  on veendunud, et praegu kasutatavad kutseõppesüsteemid on teatavate ajalooliste ja kultuuriliste jõudude tulemus ning neid on kujundanud valitsevad õigusnormid, tavad, pedagoogilised põhimõtted ja institutsiooniline struktuur;

56.  rõhutab äärmiselt murettekitavaid andmeid mittetöötavate ja mitteõppivate noorte osakaalu kohta, mis enamikus liikmesriikides ületab 10 %; rõhutab otsest seost noorte suure tööpuuduse ja haridussüsteemist varakult lahkumise vahel; rõhutab, et kui nii ELi kui ka riikide tasandil kiiresti ja otsustavalt ei tegutseta, võib terve noorte eurooplaste põlvkond jääda piisava hariduse ja koolituseta ning seega leida end tööturult väljatõrjutuna, mis avaldab ränka mõju ühiskonna struktuurile, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele ning kogu Euroopa majandusmudeli kestlikkusele;

57.  rõhutab, et iga riiklik kutseõppesüsteem on vahend teatavate eesmärkide saavutamiseks, mis võivad riigiti erineda, ja seetõttu saab iga süsteemi hinnata üksnes tema eesmärkide saavutamise edukuse põhjal; rõhutab, et kutseõppesüsteemi eksportimine ühest riigist teise on võimalik ainult siis, kui tingimused vastavates riikides on võrreldavad või kohandatavad;

58.  kordab kutsehariduse ja -koolituse tähtsust noorte töölesobivuse ja kutsekvalifikatsioonide omandamise parandamise seisukohalt; palub komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada kutsehariduse ja -koolituse tähtsust tööturu vajaduste jaoks, muutes need haridussüsteemi lahutamatuks osaks, ja tagada nende kõrged kvalifikatsioonistandardid ning kutsehariduse ja -koolituse kvaliteet;

59.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi ELis leidub kaks miljonit täitmata töökohta, leidub samas palju ülekvalifitseeritud töötuid noori, kelle oskused ei vasta tööturu nõudmistele; rõhutab, et tähtis on parandada haridussüsteemide ja tööturu koostoimet, mis hõlmab töökeskkonnaga tutvumist, praktikat ja koostööd ettevõtetega, et edendada ja märkimisväärselt suurendada tööhõive taset ning luua innovatiivseid klastreid; rõhutab, et ettevõtted võivad täita tähtsat rolli, luues sidemed oma asukohaliikmesriigi haridussüsteemiga; rõhutab, et vaja on põhjalikku pikaajalist strateegiat koos viivitamata rakendatavate meetmetega, et kohandada haridussüsteemi kõikidel tasanditel (sh kutsehariduses) tööturu praeguste ja edaspidiste vajadustega;

60.  tervitab komisjoni algatust Euroopa Õpipoisiõppe Liidu loomiseks, mille siht on ühendada riigiasutusi, ettevõtteid, sotsiaalpartnereid, kutsehariduse ja -koolituse pakkujaid, noorte esindajaid ja teisi võtmeisikuid, et edendada õpipoisiõppe skeeme ja algatusi kõikjal Euroopas;

61.  rõhutab, et duaalsel haridusel ja koolitusprogrammidel, mis ühendavad teooria praktilise koolitusega, on põhitegurina suur tähtsus tööturu vajadustele vastavate oskuste ja pädevuste arendamisel, ning ergutab liikmesriike lisama selliseid programme oma õppekavadesse, et pakkuda praktilisi kogemusi, mida on vaja sujuval üleminekul koolist ja koolitustelt tööturule;

62.  rõhutab karjäärinõustamise ja töökogemuse tähtsust, mis peab toimuma hindamise ja nõustamise teel, mis keskendub individuaalsetele oskustele ja vajadustele ning mida pakuvad kõrgelt kvalifitseeritud töönõustajad ja nõustajad, kellel on nõustatavatega sarnane taust, et tagada noortele õige teabe, nõuannete ja suuniste jagamine, mis võimaldab neil teha mõistlikke karjäärivalikuid;

63.  rõhutab haridus- ja koolitusasutuste rolli õpilaste oskuste ja pädevuste arendamisel; palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja kogu haridustsüklit läbiv kvaliteetne ja sihipärane kutsenõustamine, et aidata noortel oma haridus- ja karjäärivalikute suhtes õigeid otsuseid langetada;

64.  märgib, et tööelu edukaks alustamiseks on tähtis teha teadlikke otsuseid, arendada algatusvõimet ning suurendada oma motiveeritust ja eneseteadlikkust, kusjuures samas tuleks pakkuda ka asjakohast toetust; rõhutab kvaliteetsete üleminekusüsteemide tähtsust, mis võimaldavad üleminekut hariduse omandamiselt tööellu, töökohtade vahel ning töötamise ja karjääripauside vahel;

65.  tuletab meelde, et tööturu ja ühiskonna nõudmistele vastavasse haridusse ja oskuste arendamisse investeerimine on hädavajalik majanduskasvu ning konkurentsivõime, aga ka Euroopa asjadest teadlikkuse, isikliku arengu ja enesekindluse saavutamiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et ettevõtlus nõuab selliste üldoskuste arendamist nagu loovus, kriitiline mõtlemine, meeskonnatöö ja algatusoskus, mis aitavad kaasa noorte isiklikule ja ametialasele arengule ning hõlbustavad nende varasemat liitumist tööturuga; rõhutab, et sellist investeerimist peaks toetama Euroopa ja riiklike algatuste, sealhulgas erinevate haridus- ja koolitussektorite ning teiste asjaomaste sektorite (nt tööhõive, sotsiaalpoliitika, noortepoliitika ja kultuur) vahelise tugevama sünergilise toimega ning tihedama koostööga kõigi osalevate sidusrühmade vahel, nagu sotsiaalpartnerid ja ettevõtjad, et hoida õppekavasid tööturu vajadustega kooskõlas;

66.  kordab liikmesriikide kohustust investeerida kõrgharidusse ning palub seetõttu parandada järk-järgult haridus- ja koolitusstandardeid kogu Euroopa haridussüsteemis; palub liikmesriikidel tunnistada haridust olulise investeeringuna ning võtta kohustus investeerida sellesse sektorisse vähemalt 2 % SKPst ja kaitsta seda sektorit kulutuste kärpimise eest; palub komisjonil tugevdada täiendavalt hariduse rolli strateegias „Euroopa 2020”, sidudes hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku (HK 2020) üldeesmärgid strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamisega;

67.  rõhutab, et elukestev investeering inimkapitali ja oskustesse ning eelkõige olemasoleva tööjõu ja lihttööliste kvalifikatsiooni tõstmisesse on oluline, et võidelda pikaajalise töötusega ja pakkuda ulatuslikumat juurdepääsu kvaliteetsetele töökohtadele; palub ELil määrata selged eesmärgid puuduvate oskuste elukestvate õppemeetodite jaoks ning laiendada vanemate töötajate ning eelkõige üle 30-aastaste madala kvalifikatsiooniga töötajate ja haridussüsteemist varakult lahkunute kommunikatsiooni-, keele- ja digitaaloskuste alast koolitamist ja harimist;

68.  rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning tööandjad piisavalt rahastaksid ja kasutaksid kvaliteetseid praktikandi- ja õpipoisikavasid, samuti koolipõhist õppimist; tuletab meelde, et need programmid peaksid vastama sotsiaalkaitse miinimumstandarditele;

69.  on veendunud, et avaliku sektori asutused ning tööandjate ja töötajate esindajad, sealhulgas riiklikud ja erasektori tööturuasutused ning haridus- ja koolitusasutused, peavad looma kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil tihedad ja süstemaatilised partnerlused, et töötada välja pikaajalised strateegiad asjakohaste riiklike tööturgude jaoks ning leida parimad võimalused oskuste sobimatuse probleemi lahendamiseks kogu selle ulatuses, ning kutsub liikmesriike üles sellist koostööd edendama;

70.  on veendunud, et noortegarantii on esimene samm liikumises õigustel põhineva lähenemisviisi poole noorte tööhõivega seotud vajaduste puhul; tuletab meelde tööandjate kohustust osaleda noortele juurdepääsetavate kutseõppeprogrammide ja kvaliteetsete praktikakohtade pakkumisel; rõhutab, et noortele inimväärse töö pakkumisel ei tohi arvestamata jätta kvalitatiivset aspekti ning kesksete kaalutluste seas peavad olema tööõiguse põhireeglid ja muud töö kvaliteediga seotud standardid, nagu tööaeg, miinimumpalk, sotsiaalkindlustus, töötervishoid ja tööohutus;

Töötajate liikuvuse edendamine

71.  märgib, et ELis on praegu rohkem kui kaks miljonit täitmata töökohta; rõhutab, et nende töökohtade täitmiseks vajab EL tööjõu liikuvust, ning rõhutab uuesti programmide ERASMUS+ ja EURES tähtsust selle saavutamiseks;

72.  tuletab meelde, et on oluline soodustada piirialatöötajate liikuvust, andes rohkem teavet selliste EURESi piiriüleste partnerluste olemasolust, mille ülesanne on ergutada piirialatöötajate liikuvust ja kõrvaldada selle takistused ning pakkuda neile teavet ja nõu töövõimaluste ning elu- ja töötingimuste kohta ühel ja teisel pool piiri; märgib, et EURES-T on oluline vahend piiriüleste töövõimaluste paremaks ohjamiseks ja ELi tööturu tihedamaks integreerimiseks;

73.  tuletab meelde, et kolmandate riikide töötajate liikuvus on üks lahendus demograafilistele probleemidele, tööturu puudujääkidele ja ebakõladele, samuti vajadusele vähendada ajude äravoolu tagajärgi;

74.  märgib, et EL rajaneb isikute, sealhulgas töötajate vaba liikumise põhimõttel; rõhutab vajadust ergutada liikuvuse soodustamiseks võõrkeelte õppimist ja keelepraktikat; rõhutab sellega seoses, kuivõrd oluline on julgustada võõrkeelte, eelkõige Euroopa keelte õppimist elukestva õppe raames, et lihtsustada töötajate liikuvust ja avardada nende tööalaseid väljavaateid;

Parimate tavade vahetamine ja kinnitamine ELis

75.  rõhutab parimate tavade vahetamise ja kontrollimise, samuti nende tulemuslikkuse võrdlemise ja mõõtmise vajadust liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahel, eelkõige seoses duaalse hariduse ja kutsehariduse ning õpipoisiõppe ja praktikasüsteemide ja -õppekavadega, vabaõppe ja kogemusõppe õpitulemustega ning elukestva õppe strateegiatega, võttes arvesse iga tööturu ja haridussüsteemi eripära; juhib tähelepanu õpipoisiõppe platvormile EuroApprenticeship, sest see on peamine vahend partnerlussuhete loomiseks Euroopas ning parimate tavade vahetamiseks õpipoisiõppe valdkonnas;

76.  rõhutab vabaõppe ja kogemusõppe, vabatahtlikkuse ja elukestva õppe tähtsat rolli oskuste ja kvalifikatsioonide omandamisel, eelkõige ülekantavate oskuste arendamisel, nagu ettevõtlusoskus, IKT ning keeled ja individuaalsed pädevused, mida saab laialdaselt rakendada; palub ELil parandada juurdepääsu täiskasvanuõppele ja nn teise võimaluse haridusele; nõuab, et tööandjad ja haridusteenuste osutajad kinnitaksid ja tunnustaksid vabaõpet ja kogemusõpet;

77.  rõhutab, kui tähtis on anda uus tõuge Bologna protsessile, kasutades viivitamata ära 2015. aasta mais Jerevanis toimunud ministrite konverentsi pakutud võimalust teha uues ja täiustatud vormis koostööd;

78.  on veendunud, et komisjon peaks tagama programmi „Erasmus+” programmi kõigi meetmete, sealhulgas spordile pühendatud osa nõuetekohase rakendamise; leiab, et juurdepääsu tuleks kindlasti lihtsustada, et programm jõuaks võimalikult paljude üksikisikute ja organisatsioonideni;

Kodanike ettevõtlusvaimu ergutamine, VKEd ja mikroettevõtted

79.  on veendunud, et on vaja parandada juhtimise ja finantsjuhtimise oskusi ja vastutustunnet ning edendada varasest east alates ettevõtjaharidust ja luua toetavad, ulatuslikud ja kvaliteetsed eelkoolisüsteemid ebasoodsas olukorras olevatele peredele, et realiseerida noorte inimeste potentsiaali, nii et nad oleksid võimelised saama lisaks töötajateks saamisele ka tööandjateks ning oleksid võimelised asutama uusi ettevõtteid ja kasutama uusi turge;

80.  tervitab selliseid kavasid nagu programm „Erasmus noortele ettevõtjatele”, mille eesmärk on aidata uutel ettevõtjatel omandada ettevõtte juhtimiseks asjakohaseid oskusi, ning on veendunud, et selliseid programme tuleks veel enam toetada, et aidata arvukamatel noortel ettevõtjatel tegevust alustada ja edu saavutada; on veendunud, et noorte ettevõtjate heaks tuleks kasutusele võtta toetusmeetmed, et hõlbustada nende juurdepääsu teabele ja rahastamisele, mis hõlmaksid ühtse teabepunkti teenuseid ning noorte toetamist tegutsevates ettevõtjate tugiorganisatsioonides;

81.  on veendunud, et vabaõpe, eelkõige noorteorganisatsioonides arendatav vabaõpe, edendab loovust, algatusvõimet ja isiklikku vastutustunnet ning võib suurendada noorte võimalusi tööturul;

82.  rõhutab vajadust lisada ettevõtluskoolituse elemendid kõigisse haridus- ja koolitustasanditesse, kuna noortesse varases eas ettevõtlusvalmiduse süstimine on tõhus viis tööpuudusega, eriti noorte tööpuudusega võitlemiseks; nõuab sellega seoses tungivalt akadeemilise ja ärikogukonna vahelise aktiivse dialoogi loomist ja koostöö tegemist, mille eesmärk oleks noortele nõutud oskusi ja pädevusi andvate haridusprogrammide väljatöötamine;

83.  nõuab, et koostataks tulevikku vaatav ja tulemustele suunatud Euroopa oskuste strateegia, et suunata riiklikke oskuste strateegiaid ja integreerida need riiklikesse töökohtade loomise kavadesse, luues sellega põhjaliku raamistiku valdkondlike tegevuskavade jaoks, mille ettepanekud on esitatud tööhõivepaketis;

84.  rõhutab vajadust lihtsustada toetus- ja stimuleerivate meetmetega idufirmade, VKEde, mikroettevõtete ja sotsiaalmajanduses osalejate asutamist ja tegevust, samuti vajadust rakendada parema reguleerimise põhimõtet ning selle kohaselt käituda ning hõlbustada kvalifitseeritud tööjõu palkamist ja töötajate koolitamist; rõhutab sellega seoses, et maksukoormus peaks keskenduma tööjõu maksustamise asemel muudele maksuallikatele, mille mõju on tööhõivele ja majanduskasvule vähem negatiivne, tagades seejuures piisava sotsiaalkaitse taseme;

85.  kutsub liikmesriike üles vähendama tööjõu maksukoormust;

86.  tuletab meelde, et ligikaudu 99 % Euroopa ettevõtetest on VKEd, kellel on oluline osa konkurentsivõimelise tööturu loomisel ELis; rõhutab sellega seoses, et ELi õigusloomes on oluline lähtuda põhimõttest „kõigepealt mõtle väikestele”, sest see võimaldaks kaotada VKEde ees seisvad bürokraatlikud takistused ja kasutada ära kogu nende töökohtade loomise potentsiaali;

87.  on veendunud, et ettevõtjad peaksid investeerima töötajate koolitusse ja õpipoisiõppesse ning et kehtestada tuleks selleks otstarbeks sobilikud stiimulid ning neid tuleks edasi arendada, sest see võimaldab ettevõtjatel oma tegevust laiendada ja luua uusi töökohti; usub, et tööandjate võrgustike arendamine aitaks anda VKEdele ja mikroettevõtjatele juurdepääsu vajalikule koolituse pakkumisele ja toele;

Innovatsioon ja digiteerimine, uued oskused ja töökohad

88.  toonitab innovatsiooni ja digiteerimise tähtsust majanduskasvu ja tootlikkuse ning õiglasema, jätkusuutlikuma ja kaasavama ühiskonna jaoks ja sellega seoses vajadust jagada teadmisi, loovust ja oskusi; peab oluliseks ka praeguste ja tulevaste töötajate ja tööandjate motiveeritust ning otsusekindlust uuenduslike, loovate ja digiteeritud toodete ning teenuste väljatöötamisel; rõhutab vajadust kaotada digitaalne lõhe ning tugevdada digitaalseid oskusi osana elukestvast õppest ning lisada õppekavadesse uus meedia ja uued tehnoloogiad; rõhutab, et vaja on arendada innovaatilisi õppimisviise ning parandada veebipõhise ja kaugõppe kättesaadavust avatud õppematerjalide kaudu, et soodustada hariduse ja koolituse võrdset kättesaadavust kõigi jaoks;

89.  rõhutab vajadust teha kindlaks mitmesugused tärkavad tööstusharud ja peamised kasvusektorid, kus liikmesriigid võiksid keskenduda oma oskustebaasi arendamisele;

90.  juhib tähelepanu töökohtade loomise võimalustele, mida pakub digitaalse ühtse turu lõpuleviimine, energialiidu loomine, töökohtade loomine investeerimisega teadusse ja arendusse ning innovatsiooni, sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalmajanduse propageerimine, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande valdkonna töötajate kvalifikatsiooni tõstmine ning transpordivõrkude edendamine;

91.  toob esile ettevõtjate viimase aja suundumuse tuua tootmine ja teenused tagasi ELi ning sellest tulenevad võimalused töökohtade loomiseks, eriti noortele; on veendunud, et ELi majandusel on ainulaadne võimalus kiirendada seda töökohtade tagasitoomise suundumust, tagades tööjõu oskuste vastavuse ettevõtjate vajadustele;

92.  rõhutab, kui tähtsad on loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna uuringud ning juhib tähelepanu rollile, mida nad peavad täitma, et võimaldada Euroopal täita tehnoloogia arengu valdkonnas globaalsel tasandil tähtsat rolli;

93.  toetab Euroopa Komisjoni ja nõukogu eesistujariikide kolmiku koostöös toimuvat algatust ettevõtliku mõtteviisi edendamiseks Euroopas ning ülekantavate elukestvate oskuste arendamiseks;

94.  rõhutab, et ELis on puudus oskustest loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas, samas kui sotsiaalteaduste valdkonnas on hariduse omandanuid liiga palju; on arvamusel, et vajalikud on Euroopa ja riikliku tasandi täiendavad algatused, et reageerida kitsaskohtadele loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnaga seotud töökohtadel ja õppealadel; soovitab komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, et suurendada loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna õppeainete atraktiivsust ja väärtust ning julgustada noori inimesi, sealhulgas naisi, alustama õpinguid loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas;

95.  tuletab meelde, et isegi 21. sajandil on veel olemas koht traditsioonilisele oskusteabele, millel rajanevad stabiilsed töökohad ja mida ei saa sisse osta ning millel põhinevad mitmed valdkonnad, milles Euroopa on tipptasemel; nõuab toetust, mis võimaldaks neid traditsioonilisi oskusi säilitada ja koolituse kaudu uutele põlvkondadele edasi anda, ühendades need võimaluse korral uue oskusteabega, sealhulgas digitaaloskustega, et kasutada nende potentsiaali maksimaalselt ära;

Meetmed noorte ja eakamate ning puuetega töötajate toetuseks

96.  rõhutab, et on vaja ning tähtis võtta erimeetmeid ja toetada tööandjaid, eriti VKEsid, et aidata neil suurendada kvaliteeti ja jätkusuutlikku tööhõivet, tagada tööpõhine koolitus ning pakkuda karjääri edendamise võimalusi tööturul ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, sealhulgas noortele, eakatele töötajatele, naistele, ränduritele, puuetega isikutele ja pikaajaliselt töötutele; tunnistab ja toetab nii riiklike kui ka erasektori tööturuasutuste rolli konkurentsivõimeliste tööturgude edendamisel; toonitab taas tööandjate ja haridusasutuste sotsiaalse ja majandusliku vastutuse tähtsust kõigi töötajate ja ühiskonna ees; on veendunud, et niisugust sotsiaalset vastutust tuleks nõuda ka hariduse ja koolituse eest vastutavatelt asutustelt;

97.  tunnistab raskusi, mida noored tööturule sisenemisel kogevad; tuletab meelde kui tähtis on saada esimene töökogemus õpingute käigus, et omandada tööalaseks konkurentsivõimeks vajalikud oskused ning muuta üleminek koolist töökohale tõhusamaks ja tulemuslikumaks; juhib tähelepanu noorte ettevõtluses peituvale potentsiaalile, ning rõhutab, et tööandjad ja liikmesriigid peaksid võtma vastutuse pakkuda noortele võimalust sellise töökogemuse saamiseks ning toetada noori õigete oskuste omandamisel; rõhutab lisaks koolide ja tööandjate vahel sel eesmärgil tehtava koostöö tähtsust ning kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles ettevõtlust rohkem soodustama ning toetama noori oma ideede edukateks äriplaanideks muutmisel;

Poliitilised ettepanekud ja soovitused

98.   kutsub komisjoni, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles investeerima innovatiivsetesse ja paljutõotavatesse uutesse majandussektoritesse, et ergutada investeerimist ELis, et suurendada majanduskasvu ning uut, kvaliteetset ja jätkusuutlikku tööhõivet, mis aitab saavutada õiglasemat, jätkusuutlikku ja kaasavamat ühiskonda; rõhutab lisaks, kui tähtis on, et liikmesriigid rakendavad majandus- ja finantsmeetmeid ning viivad läbi tööturureforme, mis põhinevad selgetel, andmepõhistel ja mõõdetavatel näitajatel, mille tõhusus on tõendatud;

99.  kutsub liikmesriike üles tagama, et lisaks kvaliteetsete töökohtade loomise soodustamisele oleksid tööturureformid suunatud killustatuse vähendamisele, haavatavate elanikkonnarühmade tööturule toomisele, soolise võrdõiguslikkuse edendamisele, palgavaesuse vähendamisele ning kõigile töötajatele, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjatele piisava sotsiaalkaitse tagamisele;

100.  kutsub liikmesriike üles investeerima alusharidusse, võõrkeelte varajasse õpetamisse ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia õppesse põhihariduse raames;

101.  kutsub liikmesriike üles võtma täielikult arvesse automatiseerumise tähtsust, mis võib olla paljude töökohtade kvaliteetset tähtsust vähendav suundumus, ning suunama oma töötute koolitusprogrammid ebaregulaarsete töökohtade jaoks vajalike oskuste omandamisele;

102.  kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles õppima parimatest tavadest ning muutma need poliitilisteks meetmeteks, mis suurendavad tööhõivemäära ning vähendavad vaesust ja ebavõrdsust, ning viima läbi nendel tavadel põhinevad ambitsioonikamad reformid; kutsub liikmesriike lisaks üles võrdlema ja hindama nende tavade tulemuslikkust, tagama õige tasakaalu töötajate ja ettevõtete kohanemisvõime ja turvalisuse vahel ning võtma arvesse liikmesriikide tööturgude ja haridussüsteemide eripära;

103.  kutsub linnu ja piirkondi üles keskenduma kvaliteetsele haridusele ja koolitusele, võideldes haridussüsteemist varakult lahkumisega ja noorte tööpuudusega, kuna noored inimesed vajavad pakiliselt uusi väljavaateid ning nende toetamiseks tuleb teha kõik, mis võimalik;

104.  kutsub liikmesriike üles töötama välja kollektiivsed lähenemised, näiteks tööandjate võrgustikud, mis aitavad kaotada piiranguid, mis ei võimalda tööandjatel teostada ulatuslikumate eesmärkidega kavasid tööjõu arendamise valdkonnas;

105.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada ja toetada sotsiaalseid ettevõtteid, kes täidavad oma kohustusi keskkonna, tarbijate ja tööandjate suhtes;

106.  kutsub liikmesriike üles kehtestama palgalõhe vähendamiseks miinimumpalka, mis põhineb igale liikmesriigile ette nähtud vahemikul, millega tagatakse korralik sissetulek õiguslike vahendite või lepingu alusel ja kooskõlas riigi tavadega;

107.   kutsub liikmesriike üles lisama oma haridusprogrammidesse juhtimis- ja haldusoskusi, ettevõtlus- ja finantsharidust, ettevõtte alustamise teemalist nõustamist ning kommunikatsioonitehnoloogiat, mis hõlmaksid elukestva õppe strateegiaid ning pöörama esmajoones tähelepanu kvaliteetse kutsehariduse ja -koolituse programmide edasiarendamisele, mis hõlmaks Euroopa käsitöönduse edendamist, võttes samal ajal arvesse liikmesriikide tööturgude ja haridussüsteemide erinevusi ning hoidudes ühetaolisest lähenemisest;

108.  palub komisjonil välja töötada konkreetsete tegevuste ja elukutsetega seotud ühiste oskuste tunnustamise ja valideerimise Euroopa platvormi, mis hõlmab vabatahtliku tööga omandatud oskuste tunnustamist;

109.  kutsub liikmesriike üles rakendama nõukogu 2012. aasta soovitusi mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta mitteformaalse õppega omandatud oskuste tunnustamise vahendina, eelkõige vabatahtliku ja noorte töö valdkonnas, ning toetama elukestva õppe poliitika rakendamist;

110.   palub liikmesriikidel toetada tööturu sidusrühmade, sealhulgas tööandjate ja töötajate organisatsioonide, koolitusasutuste ning riiklike ja erasektori tööturuasutuste tihedat ja süstemaatilist kaasamist kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, sealhulgas nendevahelise kommunikatsiooni ja teabe jagamise edendamist, et tugevdada hariduse ja koolituse ning töökoha sidemeid, sobitada paremini pakkumist ja nõudlust ning osata prognoosida ja kavandada tööturu tulevasi oskustevajadusi ja kvalifikatsioone;

111.  kutsub komisjoni, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles looma finants- ja majanduslikke stiimuleid, mis toetavad täiskasvanuõppes ja -koolituses osalemist, et kindlustada tulevikuks heade oskustega tööjõud; soovitab võtta nende stiimulite aluseks mõõdetavad ja andmepõhised näitajad, mille tulemuslikkust saab tõendada;

112.  palub liikmesriikidel pakkuda asjakohast koolitust ning tagada õpetajate ja haridusjuhtide pidev professionaalne arendamine, et aidata neil kasutada kõige asjakohasemaid õppemeetodeid ning võimaldada arendada Euroopa noorte 21. sajandiks vajalikke oskusi ja pädevust; rõhutab seepärast, kui tähtis on koolitada õpetajaid ning anda neile praktikat teooriaga ühendavaid kogemustepõhiseid oskusteadmisi, eriti uute tehnoloogiate ja digiteerimise valdkonnas, et nad saaksid need teadmised õpilastele edasi anda;

113.  kutsub komisjoni üles võtma kiiresti konkreetseid meetmeid, et kohaldada poliitikat ja kehtivaid õigusakte kutsekvalifikatsioonide ja akadeemiliste kraadide vastastikuse tunnustamise kohta ELis, mis on vahend ELi-sisese tööjõu liikuvuse edendamiseks ja täitmata töökohtade probleemi lahendamiseks;

114.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostama prognoose muutuvate tööturgude kohta, eelkõige seoses globaliseerumise põhjustatud mureküsimustega, ning liikmesriikide kaupa prognoose töökohtade ja oskuste kohta sektorite lõikes;

o
o   o

115.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0038. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0394. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0110. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0010. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0037. (6) ELT C 398, 22.12.2012, lk 1. (7) ELT L 394, 30.12.2006, lk 10. (8) Vastavalt Euroopa Komisjoni 2015. aasta märtsi tööhõive ja sotsiaalse olukorra kvartaliülevaatele. (9) Euroopa Komisjoni 2013. aasta väljaanne tööhõive ja sotsiaalsete arengute kohta Euroopas (Employment and Social Developments in Europe). (10) Vastavalt Euroopa Komisjoni 13. aprilli 2015. aasta märtsi tööhõive ja sotsiaalse olukorra kvartaliülevaatele.

Euroopa Parlamendi 10. septembri 2015. aasta resolutsioon ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 30. ja 31. aastaaruande (2012–2013) kohta (2014/2253(INI))

P8_TA(2015)0322 A8-0242/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 30. aastaaruannet ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2012) (COM(2013)0726),

–  võttes arvesse ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitlevat 31. aastaaruannet (2013) (COM(2014)0612),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti „EU Pilot” hindamise aruanne” (COM(2010)0070),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti „EU Pilot” teine hindamisaruanne” (COM(2011)0930),

–  võttes arvesse komisjoni 20. märtsi 2002. aasta teatist suhtlemisest ühenduse õiguse rikkumise kohta kaebuse esitajaga (COM(2002)0141),

–  võttes arvesse komisjoni 2. aprilli 2012. aasta teatist „Liidu õiguse kohaldamise kohta kaebuse esitanuga suhtlemise ajakohastamine” (COM(2012)0154),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet(1),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni 29. aastaaruande kohta Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2011)(2),

–  võttes arvesse uuringut „The impact of the crisis on fundamental rights across Member States of the EU - Comparative analysis” (Kriisi mõju põhiõigustele ELi liikmesriikides. Võrdlev analüüs)(3),

–  võttes arvesse komisjoni poolt 19. mail 2015 vastu võetud parema õigusloome paketti,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0242/2015),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 kohaselt loetakse komisjoni peamiseks ülesandeks aluslepingute täitmise järelevalvet;

B.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikele 1 on Euroopa Liidu põhiõiguste hartal aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud ning see on ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 lõige 1);

C.  arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 258 esimesele ja teisele lõigule esitab komisjon liikmesriigile põhjendatud arvamuse, kui ta on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust, ning komisjon võib anda asja Euroopa Liidu Kohtusse, kui asjaomane riik ei järgi seda arvamust komisjoni seatud tähtaja jooksul;

D.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppes sätestatakse kõiki ametliku teatamise kirjal põhinevaid rikkumismenetlusi käsitleva teabe jagamine, kuid ei hõlmata mitteametlikku EU Piloti menetlust, mis eelneb ametlike rikkumismenetluste algatamisele;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 määratletakse õigus heale haldusele kui igaühe õigus sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul, ning ELi toimimise lepingu artiklis 298 sätestatakse, et liidu institutsioone, organeid ja asutusi abistab nende ülesannete täitmisel avatud, tõhus ja sõltumatu Euroopa halduskorraldus;

F.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 kohaselt piirdub liikmesriikide kohustus järgida hartat üksnes olukordades, kus nad kohaldavad ELi õigust, kuid ei sätestata sellist piirangut kohustustele, mis on hartast tulenevalt ette nähtud ELi institutsioonidele, organitele ja asutustele;

G.  arvestades, et hiljutise finantskriisiga seoses on liikmesriigid võtnud meetmeid, mis ohustavad ELi esmast õigust, eelkõige sätteid, mis käsitlevad sotsiaalsete ja majanduslike õiguste kaitset;

1.  märgib, et kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta on komisjon andnud kahele seadusandjale aru selle deklaratsiooni rakendamisest;

2.  tunneb heameelt komisjoni koostatud ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 30. ja 31. aastaaruande üle ning märgib, et nende aruannete kohaselt olid neli peamist valdkonda, milles liikmesriikide suhtes algatati 2012. aastal ülevõtmisega seotud rikkumismenetlusi, transport, tervise- ja tarbijakaitse, keskkonnakaitse ning siseturu ja teenustega seotud küsimused, samas kui 2013. aastal olid kõige probleemsemad valdkonnad keskkond, tervise- ja tarbijakaitse, siseturg ja teenused ning transport; tuletab siiski meelde, et see järelhindamine ei asenda komisjoni kohustust teostada tõhusat ja õigeaegset järelevalvet ELi õigusaktide kohaldamise ja rakendamise üle, ning märgib, et parlament võiks olla abiks õigusaktide rakendamise läbivaatamisel komisjoni kontrollimise abil;

3.  tuletab meelde, et Euroopa Liidus, mis on rajatud õigusriigi põhimõttele ning õiguskindlusele ja prognoositavusele, peavad ELi kodanikud õigusega saama esimestena selget, arusaadavat, läbipaistvat ja õigeaegset teavet (interneti ja muude vahendite kaudu) selle kohta, kas ja millised siseriiklikud õigusnormid on ELi õigusaktide ülevõtmisel vastu võetud ning millised riigiasutused vastutavad nende nõuetekohase rakendamise eest;

4.  märgib, et kodanikud ja ettevõtted eeldavad, et õigusraamistik on lihtne, prognoositav ja usaldusväärne;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks õigusaktide koostamisel ja hindamisel rohkem arvesse seda, millise koormuse need võivad VKEdele põhjustada;

6.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koordineerima oma jõupingutusi õigusloomeprotsessi varasemas etapis, eesmärgiga tagada, et lõpptulemust saab rakendada tõhusamalt;

7.  märgib, et ELi õiguse hilinenud ja ebaõige ülevõtmine ning halb kohaldamine võib tuua kaasa erinevused liikmesriikide vahel ning moonutada võrdseid tingimusi kogu ELis;

8.  kutsub komisjoni üles kohtlema kõiki liikmesriike võrdselt, olenemata nende suurusest või sellest, millal nad ELiga liitusid;

9.  märgib, et ELi õigusaktide rakendamine ja ülevõtmine on liikmesriikides jätkuvalt ebaühtlane; märgib, et teises liikmesriigis elada, töötada või ettevõtlusega tegeleda soovivad kodanikud seisavad igapäevaselt silmitsi jätkuvate probleemidega, mis on tingitud ELi õiguse ebaühtlasest rakendamisest liikmesriikide õigussüsteemides;

10.  tuletab meelde, et vastavalt ELi lepingu artiklile 17 vastutab komisjon selle eest, et rakendatakse liidu õigust, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (ELi lepingu artikli 6 lõige 1), mille sätted on ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 lõige 1); tuletab meelde, et komisjonil on õigus algatada ELi toimimise lepingu artiklite 258–260 alusel rikkumismenetlusi, et tagada ELi õigusaktide järgimine; palub komisjonil siiski hõlbustada parlamendi ülesannete täitmist kaasseadusandjana ning anda parlamendile piisavat teavet ja aru;

11.  märgib, et kokku lõpetati 731 rikkumismenetlust, kuna asjaomased liikmesriigid tõendasid oma õigusaktide vastavust ELi õigusele; juhib tähelepanu tõsiasjale, et 2013. aastal tegi Euroopa Kohus ELi toimimise lepingu artikli 258 alusel 52 otsust, millest 31 otsust (59,6 %) tehti liikmesriikide kahjuks; tuletab statistika mõistmiseks meelde, et praeguseni on kohus andnud 3274 (87,3 %) rikkumismenetluses tehtud otsuses õiguse komisjonile; palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu kõigi kohtuotsuste tegelikule jõustamisele;

12.  tunneb heameelt, et komisjon kasutab aktiivsemalt liikmesriikidele adresseeritud ELi uute õigusaktide rakendamise kavasid, sest see suurendab tõenäosust, et rakendamine toimub õigeaegselt ja korrektselt, ennetab ülevõtmise ja kohaldamisega seotud probleeme ning mõjutab omakorda esitatud petitsioonide arvu;

13.  kordab, et komisjonil tuleks keskenduda tõhusale probleemide lahendamisele, tõhusale juhtimisele ja ennetavatele meetmetele, kuid soovitab tal kaaluda lisaks ametlikele rikkumismenetlustele uusi viise, mille abil parandada ELi õigusaktide ülevõtmist ja jõustamist;

14.  on jätkuvalt seisukohal, et ELi õigusaktid tuleb kõikide liikmesriikide õiguskorda võtta üle nõuetekohaselt ja viivitamatult; nõuab tungivalt, et liikmesriikide ametiasutused väldiksid ülereguleerimise (nn gold-plating) tava, kuna seetõttu tekivad liikmesriikide tasandil rakendamise käigus selged erisused, mis omakorda vähendavad austust Euroopa Liidu õiguse vastu, sest kodanikud saavad teadlikuks märkimisväärsetest erinevustest kogu ELis; juhib tähelepanu vajadusele suurendada koostööd Euroopa Parlamendi liikmete ning riiklike ja piirkondlike parlamentide Euroopa asjade komisjonide vahel; tunneb suurt heameelt Lissaboni lepingu uuenduse üle, mille kohaselt saab Euroopa Kohus kehtestada Euroopa Komisjoni taotluse korral liikmesriikidele karistusi hilinenud ülevõtmise eest, ilma et peaks ootama teist otsust; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid (nõukogu, komisjon, EKP) järgiksid ELi esmast õigust (aluslepingud ja põhiõiguste harta), kui nad kehtestavad teisese õiguse eeskirju või võtavad vastu majandus- ja sotsiaalküsimusi puudutavat poliitikat, mis mõjutab inimõigusi ja ühist heaolu;

15.  võtab teadmiseks komisjoni kasutatud termini gold-plating, mis osutab ELi nõudmisi ületavatele kohustustele, st ülemäärastele normidele, suunistele ja menetlustele riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, mis segab eeldatud poliitiliste eesmärkide saavutamist; kutsub komisjoni üles seda terminit selgelt määratlema; rõhutab, et niisugune määratlus peab tegema selgeks, et liikmesriikidel on õigus kehtestada vajaduse korral rangemaid norme, võttes samal ajal arvesse asjaolu, et suurem ühtlustamine ELi keskkonnaõiguse rakendamisel on oluline siseturu toimimise jaoks;

16.  märgib, et varasema aastaga võrreldes väiksem hilinenud ülevõtmisega seotud rikkumismenetluste arv 2012. aastal tulenes peamiselt tõsiasjast, et võrreldes varasemate aastatega oli 2012. aastal vaja üle võtta vähem direktiive; tunnistab siiski, et 2013. aastat käsitlev statistika näitab hilinenud ülevõtmisega seotud rikkumismenetluste tegelikku vähenemist – niisuguste rikkumiste arv jõudis selle aasta lõpuks viie aasta madalaimale tasemele –, mida võib pidada ülevõtmata jätmise korral kohaldatava ELi toimimise lepingu artikli 260 lõikes 3 ettenähtud karistustega seotud kiirmenetluse positiivseks tagajärjeks;

17.  märgib, et hilinenud ülevõtmisega seotud rikkumiste vähenemine 2013. ja 2012. aastal ning viimase viie aasta jooksul võib olla seotud EU Piloti ja teiste mehhanismide kasutamisega (k.a SOLVIT 2) ning ELi toimimise lepingu artikli 260 lõikes 3 ettenähtud kiirmenetluse kasutuselevõtuga karistuste määramiseks ülevõtmata jätmise korral; toonitab, et direktiivide õigeaegne ülevõtmine peab jääma komisjoni põhiliseks prioriteediks ning et ülevõtmise tähtaegu tuleb jõustada;

18.  juhib tähelepanu asjaolule, et uute EU Piloti juhtumite arv on vaadeldava ajavahemiku jooksul suurenenud eelkõige keskkonna, maksustamise, õiguse ja tolliga seotud valdkondades, ja et menetletavate rikkumisjuhtumite arv on vähenenud, mis osutab ELi õigusaktide rakendamisega seotud positiivsele suundumusele liikmesriikides ning näitab, et EU Pilot on tõhus vahend võimalike rikkumiste varajaseks lahendamiseks; on siiski arvamusel, et tuleks teha suuremaid jõupingutusi ELi õigusaktide jõustamise vallas, et tugevdada selle läbipaistvust ning ülevaadet kaebuste esitajate ja huvitatud osaliste jaoks, ning peab kahetsusväärseks asjaolu, et korduvatele taotlustele vaatamata ei ole parlamendil siiani piisavat juurdepääsu teabele EU Pilot menetluse ja menetletavate juhtumite kohta; märgib, et EU Piloti õiguslikku staatust ja legitiimsust tuleb tugevdada ning arvab, et seda oleks võimalik saavutada suurema läbipaistvuse ning kaebuste esitajate ja Euroopa Parlamendi suurema osaluse abil;

19.  palub seepärast uuesti, et komisjon teeks ettepaneku siduvate eeskirjade kohta määruse vormis, võttes uueks õiguslikuks aluseks ELi toimimise lepingu artikli 298, et tagada põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud kodanike õiguse heale haldusele täielik austamine;

20.  tunnistab, et esmane vastutus ELi õigusaktide korrektse rakendamise ja kohaldamise eest lasub liikmesriikidel, ja toonitab, et Euroopa institutsioonide ülesanne on austada ELi esmast õigust, kui nad loovad ELi teisest õigust või otsustavad, rakendavad ja kehtestavad liikmesriikidele sotsiaal-, majandus- või muud poliitikat, ning toonitab samuti nende kohust abistada liikmesriike kõigi nende käsutuses olevate vahenditega demokraatlike ja sotsiaalsete väärtuste austamiseks tehtavates jõupingutustes ning ELi õigusaktide ülevõtmisel kokkuhoiu ja majanduslike piirangute ajal; tuletab meelde, et ELi institutsioonid on kohustatud lähtuma subsidiaarsuse põhimõttest ja liikmesriikide õigustest;

21.  väljendab muret, et kokkuhoiumeetmed, mille ELi institutsioonid kehtestasid kahe aastaaruandega hõlmatud vaatlusalusel perioodil liigsetes võlgades olevatele ELi liikmesriikidele ning mis seejärel lisati enne siseriiklikesse õigusaktidesse ülevõtmist ELi teisestesse õigusaktidesse, ja eriti avaliku sektori kulutuste suured kärped on vähendanud oluliselt liikmesriikide haldusasutuste ja kohtute suutlikkust täita oma kohustust rakendada ELi õigust nõuetekohaselt;

22.  on arvamusel, et majanduslike kohandamisprogrammidega hõlmatud liikmesriigid peaksid siiski saama täita oma kohustust austada sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi;

23.  tuletab meelde, et ELi institutsioone seovad aluslepingud ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta isegi siis, kui nad tegutsevad rahvusvaheliste laenuandjate rühmade (nn troikade) liikmetena;

24.  toonitab, et on ülioluline, et ELi institutsioonid järgivad aluslepinguid; märgib, et komisjoni peab aitama liikmesriikidel ELi õigusakte nõuetekohaselt rakendada, et tugevdada toetust ELile ja usaldust selle legitiimsuse vastu; ergutab komisjoni avaldama mureküsimusi, mida liikmesriigid tõstatavad rakendamise ajal; toonitab, et riiklike parlamentide toetus õigusaktide ülevõtmisel on väga oluline parandamaks ELi õigusaktide kohaldamist, ja nõuab seepärast, et tihendataks dialoogi riiklike parlamentidega, ka siis, kui esineb subsidiaarsusega seotud muresid; tunnistab regulaarsete järelhindamiste keskset rolli ja seda, kui tähtis on küsida riiklike parlamentide seisukohti, et lahendada selliseid õigusaktides esinevaid probleeme või kitsaskohti, mis ei ole varem ilmsiks tulnud;

25.  märgib, et õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole on üks Euroopa kodakondsuse alussambaid, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 44 ja ELi toimimise lepingu artiklis 227; juhib tähelepanu tõsiasjale, et nimetatud õigus pakub vajalikke, kuid ebapiisavaid vahendeid avalikkuse osaluse suurendamiseks ELi otsustusprotsessis ning sellel on oluline roll võimalike lünkade ja liikmesriikide poolsete ELi õiguse rakendamisel esinevate rikkumiste tuvastamisel ja hindamisel ning ELi institutsioonide nendest teavitamisel; rõhutab sellega seoses petitsioonikomisjoni väga olulist osa ELi kodanike, parlamendi, komisjoni ja liikmesriikide parlamentide vahelise ühenduslülina;

26.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon tunnistab kaebuse esitaja olulist rolli ELi õiguse rikkumiste tuvastamisel;

27.  tuletab meelde, et Euroopa institutsioonid ning eelkõige komisjon ja nõukogu peavad täielikult kohaldama ja täitma läbipaistvuse ja dokumentide juurdepääsetavuse küsimuses ELi õigust ja väljakujunenud kohtupraktikat; nõuab sellega seoses määruse (EÜ) nr 1049/2001 (üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele)(4) ning sellega seotud Euroopa Liidu Kohtu otsuste tulemuslikku kohaldamist;

28.  toonitab, et EL on loodud kui õigusriigil ja inimõiguste austamisel rajanev liit (ELi lepingu artikkel 2); kordab, et liikmesriikide ja ELi institutsioonide tegevuse ja tegevusetuse tähelepanelik jälgimine on äärmiselt tähtis, ja toonitab, et seoses komisjoni poolt väidetavalt lahendatud probleemidega parlamendile esitatud petitsioonide ja komisjonile esitatud kaebuste arv näitab, et kodanikud pööravad üha suuremat tähelepanu vajadusele ELi õigusakte paremini kohaldada; palub komisjonil kiiremini ja selgemini reageerida kodanike teatamistele, mis on seotud liidu õiguse rikkumistega;

29.  märgib, et 2013. aastal lõpetati arvukad rikkumisjuhtumid enne Euroopa Kohtusse jõudmist, ja et ainult väike osa ehk umbes 6,6 % lõpetati kohtuotsusega; on seepärast seisukohal, et äärmiselt oluline on jälgida ka edaspidi tähelepanelikult liikmesriikide tegevust, arvestades tõsiasja, et mõned petitsioonides käsitletud probleemid jäävad siiski alles ka pärast menetluse lõpetamist;

30.  tunneb heameelt tõsiasja üle, et komisjon näeb petitsioonides üha tähtsamat teabeallikat seoses kodanike kaebustega, mida esitatakse riiklike asutuste ja ka Euroopa Liidu vastu, ning seoses ELi õiguse võimalike rikkumistega õiguse tegeliku rakendamise käigus, mis ilmneb kahes aastaaruandes petitsioonidele osutatud erilisest tähelepanust; märgib, et sellega on vastavalt kaasnenud selliste petitsioonide arvu kasv, mille petitsioonikomisjon on saatnud teabenõudega edasi Euroopa Komisjonile; peab siiski kahetsusväärseks, et kui komisjonil palutakse vastata, viibib paljude petitsioonide puhul komisjonilt vastuse saamine;

31.  märgib samuti vajadust konstruktiivse dialoogi järele liikmesriikidega petitsioonikomisjoni raamistikus ning palub petitsioonidega seotud liikmesriikidel saata oma esindajad sõna võtma parlamendikomisjoni koosolekutel;

32.  juhib tähelepanu asjaolule, et ELi kodanike või liikmesriigi elanike esitatud petitsioonid viitavad ELi õiguse rikkumistele, eriti põhiõiguste, siseasjade, õiguse, siseturu, tervishoiu, tarbijate, transpordi, maksustamise, põllumajanduse ja maaelu arengu ning keskkonna valdkonnas; on seisukohal, et petitsioonid annavad tunnistust siiani sagedastest ja laialdastest ELi õigusaktide ebatäieliku ülevõtmise ja puuduliku jõustamise juhtumitest, mis viivad ELi õiguse väärkohaldamiseni; rõhutab, et selline olukord nõuab liikmesriikidelt suuremaid jõupingutusi ja komisjonilt jätkuvat järelevalvet; juhib eriti tähelepanu suurele hulgale esitatud petitsioonidele, milles teatatakse puudega isikute diskrimineerimisest ja nende suhtes tõkete kohaldamisest;

33.  juhib tähelepanu sellele, et dialoogis mõnede liikmesriikide ja piirkondadega on jätkuvalt raskusi, kuna need tõrguvad andmast nõutud dokumente või selgitusi;

34.  tunneb heameelt komisjoni talituste pühendunud tegevuse üle teabevahetuse intensiivistamisel petitsioonikomisjoniga ning soovib taas korrata järgimisi nõudmisi:

35.  mõistab hukka asjaolu, et parlament, kes esindab otseselt Euroopa kodanikke ning on nüüd täieõiguslik kaasseadusandja ja üha tihedamalt kaasatud kaebuste menetlemisse, eelkõige parlamentaarsete küsimuste ja petitsioonikomisjoni tegevuse kaudu, ei saa ikka veel automaatselt läbipaistvat ja õigeaegset teavet ELi õigusaktide rakendamise kohta, hoolimata asjaolust, et selline teave on ülioluline nii juurdepääsetavuse ja õiguskindluse suurendamiseks Euroopa kodanike jaoks kui ka kõnealuste õigusaktide parandamiseks mõeldud muudatusettepanekute vastuvõtmiseks; on arvamusel, et parem suhtlus Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel oleks selles osas kasulik edasiminek; nõuab tungivalt tõhusamat ja tulemuslikumat koostööd ELi institutsioonide vahel ning ootab, et komisjon kohaldaks heas usus sätet tema suhteid parlamendiga käsitlevas muudetud raamkokkuleppes, mille kohaselt peab komisjon tegema parlamendile kättesaadavaks kokkuvõtliku teabe kõikidest rikkumismenetlustest alates ametliku teatamise kirjast, sealhulgas kui parlament soovib, siis rikkumismenetlustega seotud küsimustes;

36.  nõuab, et parlamendi kõigis pädevates peadirektoraatides (IPOL, EXPO ning teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat) loodaks automaatne süsteem parlamendis kaasotsustamismenetluse ja seadusandliku tavamenetluse korras vastu võetud peamiste ELi õigusnormide mõju järelhindamiseks, k.a koostöö abil riikide parlamentidega;

37.  juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Kohus tõi esile, et „liikmesriikide ametiasutuste tekitatud kahju jääb täielikult nende asutuste vastutusalasse ja riiklikud kohtud saavad ainsana nõuda sellise kahju hüvitamist”(5); rõhutab seetõttu, kui oluline on tugevdada riikliku tasandi õiguskaitsevahendeid, mis lubavad kaebuste esitajatel teostada oma õigusi otsesemalt ja isiklikumalt;

38.  märgib, et õigusvaldkonnas on suurem osa kodanike kaebusi seotud liikumisvabaduse ja isikuandmete kaitsega; kordab, et vaba liikumise õigus on üks Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud neljast ELi põhivabadusest ning see õigus on kõikidel Euroopa kodanikel; tuletab meelde, et kuna tegemist on ühega Euroopa Liidu põhivabadustest, tuleb ELi kodanike õigust teistes liikmesriikides vabalt liikuda, elada ja töötada kindlalt hoida ja kaitsta;

39.  rõhutab, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi täielik ülevõtmine ja tõhus rakendamine on absoluutne prioriteet; kutsub liikmesriike üles tegema kõik endast oleneva, et võtta uus varjupaigapakett üle korrektselt, õigeaegselt ja täielikult;

40.  märgib, et siseasjade valdkonnas oli 2012. aastal pooleli 22 ja 2013. aastal 44 rikkumismenetlust; taunib asjaolu, et 2013. aastal alustati enamikku hilinenud rikkumismenetlustest direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust) hilinenud ülevõtmise tõttu; märgib, et varjupaiga küsimuses on endiselt esitatud väga arvukalt kaebusi;

41.  märgib, et õigusvaldkonnas oli 2012. aastal pooleli 61 ja 2013. aastal 67 rikkumismenetlust; osutab sellele, et enamik nendest menetlustest puudutas kodakondsust ja isikute vaba liikumist; taunib asjaolu, et enamikku hilinenud ülevõtmisega seotud rikkumismenetlustest alustati direktiivi 2010/64/EL (õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses) hilinenud ülevõtmise tõttu; väljendab muret õigusvaldkonnaga seotud kaebuste arvu olulise suurenemise pärast 2013. aastal;

42.  tunneb heameelt selle üle, et viimastel aastatel on tehtud märkimisväärseid edusamme kahtlustatavate või süüdistatavate isikute kaitseõiguste tugevdamisel ELis; rõhutab, et äärmiselt oluline on võtta kõik nõukogu teekaardis (kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute menetlusõiguste tugevdamise kohta kriminaalmenetluses) sätestatud meetmed üle õigeaegselt, täielikult ja korrektselt; juhib tähelepanu sellele, et need meetmed on väga olulised kriminaalasjades tehtava ELi õigusalase koostöö korraliku toimimise seisukohast;

43.  rõhutab, et inimkaubandus on raske kuritegu ning kujutab endast inimõiguste ja inimväärikuse rikkumist, millega liit ei saa leppida; taunib asjaolu, et inimkaubanduse teel ELi jõudvate ja EList lahkuvate inimeste arv kasvab; osutab sellele, et kuigi on olemas piisav õigusraamistik, on selle tegelik rakendamine liikmesriikides ikka veel puudulik; rõhutab, et praegune olukord Vahemerel on inimkaubanduse tõenäosust suurendanud, ning palub liikmesriikidel olla selliste kuritegude toimepanijatega äärmiselt range ja kaitsta ohvreid nii hästi kui võimalik;

44.  tuletab meelde, et Lissaboni lepingu protokolliga nr 36 ette nähtud üleminekuperiood lõppes 1. detsembril 2014; rõhutab, et selle üleminekuperioodi lõpule peab järgnema endise kolmanda samba meetmete ja nende liikmesriikide õigusaktides rakendamise hoolikas hindamine; juhib tähelepanu sellele, et 2015. aasta aprilli seisuga ei ole Euroopa Parlamenti teavitatud kõigi Lissaboni lepingu eelsete õigusalase ja politseikoostöö valdkonna õigusaktide praegusest olukorrast kõigis liikmesriikides; palub komisjonil järgida lojaalse koostöö põhimõtet ja teha kõnealune teave Euroopa Parlamendile võimalikult kiiresti kättesaadavaks;

45.  tuletab meelde, et Euroopa Ülemkogu 2014. aasta juuni järeldustes nimetati vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala järgmise viie aasta üldprioriteedina olemasolevate õigusaktide ja poliitikameetmete järjepidevat ülevõtmist, tõhusat rakendamist ja konsolideerimist; palub komisjonil pöörata rohkem tähelepanu selle kontrollimisele ja tagamisele, et liikmesriigid rakendaksid ELi õigust ka tegelikkuses; on seisukohal, et see peab olema poliitiline prioriteet, arvestades suurt lõhet, mis valitseb sageli liidu tasandil vastu võetud poliitika ja selle riikide tasandil rakendamise vahel; ergutab riikide parlamente osalema rohkem Euroopa tasandi aruteludes ning ELi õiguse kohaldamise järelevalves, eelkõige siseasjade valdkonnas;

46.  rõhutab, et oma 11. septembri 2013. aasta resolutsioonis Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(6) tuletas parlament meelde, et komisjon peaks pöörama tähelepanu asjaolule, et mõned liikmesriigid ja piirkonnad seavad oma poliitikaga ohtu keelte püsimajäämise oma territooriumil, isegi kui need keeled ei ole Euroopa kontekstis ohus, ning kutsus komisjoni üles tegelema haldus- ja õiguslike tõketega, mis takistavad ohustatud keeltega seotud projekte, kuna tegemist on arvuliselt väikeste keelekogukondadega; palub komisjonil sellega seoses võtta ELi õiguse kohaldamise hindamisel hoolikalt arvesse vähemusrühmadesse kuuluvate isikute õigusi;

47.  rõhutab, et mitte ainult vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas, vaid ka teistes poliitikavaldkondades tuleb parandada kodanike juurdepääsu teabele ja dokumentidele ELi õiguse kohaldamise kohta; palub komisjonil selgitada välja parimad võimalikud viisid selle saavutamiseks, kasutada olemasolevaid teavitamisvahendeid läbipaistvuse suurendamiseks ning tagada nõuetekohane juurdepääs teabele ja dokumentidele ELi õiguse kohaldamise kohta; palub komisjonil teha ettepanek võtta vastu õiguslikult siduv instrument kodanike kaebuste menetlemise halduskorra kohta;

48.  tuletab meelde, et tegeliku Euroopa õigusruumi sujuv toimimine viisil, mis põhineb liikmesriikide erinevate õigussüsteemide ja traditsioonide austamisel, on ELi seisukohast ülioluline ning et ELi õigusaktide täielik, korrektne ja õigeaegne rakendamine on selle eesmärgi täitmiseks vajalik eeltingimus;

49.  rõhutab, et üks seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi prioriteetidest on rakendamise parandamine;

50.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et liikmesriigid võtavad jätkuvalt paljusid ELi keskkonna- ja tervishoiualaseid õigusakte üle hilinenult ja ebakorrektselt ning kohaldavad neid halvasti; märgib, et komisjoni 31. aastaaruandest ELi õiguse kohaldamise kohta ilmneb, et 2013. aastal algatati kõige rohkem rikkumismenetlusi keskkonna valdkonnas; tuletab meelde, et keskkonnapoliitika mitterakendamise kulud – sealhulgas rikkumismenetluste kulud – on suured, hinnanguliselt ligikaudu 50 miljardit eurot aastas (COWI et al., 2011); rõhutab veel, et keskkonnapoliitika rakendamine oleks sotsiaal-majanduslikust seisukohast väga kasulik, kuid seda ei ole kulude-tulude analüüsides alati välja toodud;

51.  kutsub komisjoni üles olema ELi keskkonnaalaste õigusaktide kohaldamise suhtes rangem ning viima läbi keskkonnasaastega seotud rikkumiste kiiremaid ja tõhusamaid uurimisi;

52.  kutsub komisjoni üles rakendama keskkonnadirektiivide hilinenud ülevõtmise suhtes jõulisemaid meetmeid ning kasutama rohkem karistusmakseid;

53.  kutsub komisjoni üles esitama uut ettepanekut õiguskaitse kättesaadavuse kohta keskkonnaalastes küsimustes ning ettepanekut keskkonnakontrolli kohta, võimaluse korral bürokraatiat ja halduskulu suurendamata;

54.  rõhutab vajadust säilitada kõrgetasemeline keskkonnakaitse ning hoiatab rikkumiste suure arvu seostamise eest vajadusega vähendada keskkonnaalaste õigusaktide eesmärkide taset;

55.  väljendab muret asjaolu pärast, et komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) puudutavas kommunikatsioonipoliitikas liialdatakse keskkonna- ja tervishoiualaste õigusaktide rakendamise raskusi; rõhutab, et keskkonna-, toiduohutus- ja tervishoiustandardeid ei tohiks programmi REFIT raames kahjustada; tunnistab vajadust parema õigusloome järele ning on arvamusel, et regulatiivse lihtsustamisega peaks muu hulgas lahendama rakendamisel ilmnenud probleeme; on seisukohal, et programmiga REFIT tuleks kodanike ja ettevõtete jaoks saavutada tulemused kõige vähem koormaval viisil;

56.  tunneb heameelt uue tava üle, mille kohaselt võib komisjon põhjendatud juhtudel paluda liikmesriikidel lisada ülevõtmismeetmetest teatamisel selgitavad dokumendid; kordab siiski oma nõudmist direktiivide ülevõtmise kohustuslike vastavustabelite järele, mis peaksid olema üldsusele kättesaadavad kõikides ELi keeltes, ja peab kahetsusväärseks asjaolu, et programm REFIT on komisjoni ühepoolse otsuse tulemus, millele ei eelnenud tõelist ühiskondlikku ega parlamentaarset dialoogi;

57.  märgib, et seoses programmiga REFIT peaks komisjon soodustama dialoogi õigusloome kvaliteedi üle kodanikega, liikmesriikidega, ettevõtjatega ja laiemalt kodanikuühiskonnaga, et tagada ELi õigusaktide kvaliteedi ja sotsiaalsete aspektide säilimine ning et üht ideaali ei järgitaks teist kahjustades;

58.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0051. (3) Poliitikaosakond C: kodanike õigused ja põhiseadusküsimused; kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni jaoks (2015). (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43). (5) Vt kohtuotsust kohtuasjas 175/84. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0350.