Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon Kesk-Aafrika Vabariigi kohta (2015/2874(RSP))

P8_TA(2015)0342 RC-B8-1000/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kesk-Aafrika Vabariigi kohta,

–  võttes arvesse oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsiooni AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee töö kohta(1),

–  võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 19. juuni 2013. aasta, 19. märtsi 2014. aasta ja 17. juuni 2015. aasta resolutsioone olukorra kohta Kesk-Aafrika Vabariigis,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi avaldusi olukorra kohta Kesk-Aafrika Vabariigis, eelkõige 13. oktoobri 2014. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 28. septembri 2015. aasta avaldust vägivalla kohta Kesk-Aafrika Vabariigis,

–  võttes arvesse nõukogu 9. veebruari 2015. aasta ja 20. juuli 2015. aasta järeldusi Kesk-Aafrika Vabariigi kohta,

–  võttes arvesse Kesk-Aafrika Vabariigi inimõiguste olukorra sõltumatu ÜRO eksperdi Marie-Therese Keita Bocoumi 1. oktoobri 2015. aasta märkusi,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni ja Julgeolekunõukogu 28. septembri 2015. aasta nõudmist lõpetada viivitamatult Kesk-Aafrika Vabariigis äkitselt vallandunud vägivald,

–  võttes arvesse ÜRO resolutsiooni 2217 (2015), millega pikendati MINUSCA mandaati praeguses lubatud relvajõudude koosseisus 30. aprillini 2016 ja mille Julgeolekunõukogu võttis vastu oma 28. aprillil 2015. aastal toimunud 7434. kohtumisel,

–  võttes arvesse ÜRO resolutsiooni 2196 (2015), millega pikendati Kesk-Aafrika Vabariigi vastaste sanktsioonide korda 29. jaanuarini 2016 ja 2127 Kesk-Aafrika Vabariigi sanktsioonide komiteed abistava eksperdirühma volitusi 29. veebruarini 2016,

–  võttes arvesse ÜRO 15. mai 2015. aasta hindamisaruannet õiguste tagamise ja abi andmisega seotud jõupingutuste kohta seoses rahuvalveoperatsioonidel ÜRO ja seotud personali poolt toime pandud seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamisega,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 11. septembri 2015. aasta aruannet rahuoperatsioonide kõrgetasemelise sõltumatu töörühma soovituste kohta,

–  võttes arvesse rahvusvahelise uurimiskomisjoni 19. detsembri 2014. aasta lõpparuannet olukorra kohta Kesk-Aafrika Vabariigis,

–  võttes arvesse Kesk-Aafrika Vabariigi teemalist kõrgetasemelist rahvusvahelist konverentsi „Humanitaarabist vastupanuvõimeni”, mis toimus Brüsselis 26. mail 2015,

–  võttes arvesse desarmeerimis-, demobiliseerimis-, taasintegreerimis- ja rehabiliteerimislepingut, millele kirjutasid 10. mail 2015 Bangui foorumi ajal alla paljud relvarühmitused,

–  võttes arvesse läbivaadatud Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse 11. jaanuari 2013. aasta Libreville’i (Gabon) lepingut Kesk-Aafrika Vabariigi poliitilis-sõjaväelist kriisi käsitleva resolutsiooni kohta, millele kirjutati alla Kesk-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ECCAS) riigipeade ja valitsusjuhtide egiidi all ning milles on sätestatud Kesk-Aafrika Vabariigi kriisi lõpetamise tingimused,

–  võttes arvesse 21. detsembril 2012. aastal, 3. aprillil ja 18. aprillil 2013. aastal N’Djamenas (Tšaad) toimunud Kesk-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ECCAS) riigipeade ja valitsusjuhtide erakorralisi tippkohtumisi ning nende otsuseid luua riiklik üleminekunõukogu, millel on seadusandlikud ja põhiseadusandlikud volitused, ning võtta vastu Kesk-Aafrika Vabariigi üleminekuprotsessi tegevuskava,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kontaktrühma 3. mai 2013. aasta kohtumist Brazzaville’is (Kongo Vabariik), kus kinnitati ülemineku tegevuskava ja loodi erifond Kesk-Aafrika Vabariigi abistamiseks,

–  võttes arvesse 2014. aasta juulis allkirjastatud vaenutegevuse lõpetamise kokkulepet,

–  võttes arvesse 16. märtsil 2015. aastal Brazzaville'is toimunud Kesk-Aafrika Vabariigi rahvusvahelise kontaktrühma seitsmenda kohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 17. septembri 2014. aasta ja 26. märtsi 2015. aasta kommünikeesid,

–  võttes arvesse Kesk-Aafrika Vabariigi põhiseadust, mille üleminekunõukogu võttis vastu 2015. aasta augusti lõpus,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 1998. aasta Rooma statuuti, mille Kesk-Aafrika Vabariik ratifitseeris 2001. aastal,

–  võttes arvesse lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse, millele Kesk-Aafrika Vabariik on alla kirjutanud,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2015. aasta septembri lõpus toimusid uued kokkupõrked, mille tagajärjel sai 42 inimest surma ja umbes 37 000 elanikku oli sunnitud kodust põgenema;

B.  arvestades, et 2015. aasta septembri lõpus põgenes Banguis asuvast Ngaragba vanglast ja Bouarist üle 500 vangi, sh tuntud inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitamiste toimepanijad; arvestades, et see kujutab endast tõsist ohtu tsiviilelanikele ning ohvrite ja tunnistajate kaitsele; arvestades, et vangide põgenemine on tagasilöök korrakaitsele ja karistamatuse vastasele võitlusele Kesk-Aafrikas;

C.  arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo andmetel on abiorganisatsioonide tingimused Banguis halvenenud; arvestades, et mitme abiorganisatsiooni kontoreid ja töötajate elukohti on rüüstatud ning organisatsioonide töötajate liikumisvabadust on takistatud, eriti haiglate tervishoiutöötajate puhul;

D.  arvestades, et humanitaarabi osutamist takistavad lahingud ja paljud teetõkked, mis ei võimalda ametiasutustel pääseda ligi riigisisestele põgenikele, et nende vajadusi hinnata; arvestades, et muret ohutu juurdepääsu pärast Bangui naabruskondadele on väljendanud ka Médecins Sans Frontières (Piirideta Arstid), kelle sõnul on haavatud jõudnud nendeni paljudel juhtudel jalgsi ja organisatsiooni kiirabiautodel ei ole olnud võimalik ringi liikuda, sest pealinn on muutunud liiga ohtlikuks;

E.  arvestades, et ÜRO otsustas pikendada MINUSCA mandaati 30. aprillini 2016 lubatud relvajõudude koosseisus, milleks on 10 750 sõjaväelast, sh 480 sõjalist vaatlejat ja sõjaväeohvitseri, ja 2080 politseitöötajat, k.a 400 individuaalset politseinikku ja 40 vanglaametnikku;

F.  arvestades, et riigis tegutseva ÜRO rahuvalvemissiooni (MINUSCA) andmetel on julgeolekuolukord viimasel ajal küll paranenud, kuid olukord Banguis on endiselt pingeline ning seal rünnatakse tsiviilelanikke, valitseb kogukondadevaheline vägivald ja toimuvad rünnakud ka humanitaartöötajate vastu;

G.  arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu peaprokurör Fatou Bensouda nõudis, et kõik kokkupõrgetes osalejad lõpetaksid viivitamata vägivallatsemise ning lisas, et kõik sõjakuriteod saavad karistatud; arvestades, et 24. septembril 2014 algatati Kesk-Aafrika Vabariigi konflikti teine uurimine;

H.  arvestades, et hiljutised kokkupõrked ähvardavad lammutada tärkavat rahuprotsessi ning võivad viia riigi taas 2013. aasta lõpu ja 2014. aasta mustade päevadeni, mil tapeti tuhandeid inimesi ja kümned tuhanded pidid kodust põgenema; arvestades, et kuritegevus kujutab endast ikka suurt ohtu; arvestades, et naiste olukord Kesk-Aafrika Vabariigis on väga sünge, ja arvestades, et vägistamist kasutavad sageli sõjalise relvana kõik asjaosalised;

I.  arvestades, et 2013. aasta riigipöördega ning sellele järgnenud ülemineku riigipea Michel Djotodia ja ülemineku peaministri Nicolas Tiangaye võimult kõrvaldamisega kaasnesid massilised ja rängad inimõiguste rikkumised, mis ähvardasid üle minna genotsiidiks ja hõlmasid kohtuväliseid hukkamisi, piinamist, rüüstamist, ulatuslikke vägistamis- ja seksuaalse kuritarvitamise juhtumeid, naiste ja laste röövimisi ning lapssõdurite sundvärbamist;

J.  arvestades, et 4. oktoobril 2015 pidid Kesk-Aafrika elanikud rahvahääletusel otsustama uue põhiseaduse vastuvõtmise üle ning valima oma esindajad paralleelselt presidendi- ja seadusandliku kogu valimistega, mis olid algselt kavandatud toimuma 18. oktoobril (I voor) ja 22. novembril 2015 (II voor); arvestades, et üleminekuvalitsus on teinud mitu nädalat tööd selleks, et hääletus edasi lükata, kuid riiklik valimisamet ei ole ikka veel teatanud uut ajakava, valijate nimekirju ei ole koostatud ja valimiskaarte ei ole jagatud;

K.  arvestades, et riiki on tabanud sügavaim humanitaarkriis alates selle iseseisvumisest 1960. aastal, ja see mõjutab kogu 4,6 miljonilist elanikkonda, kellest pooled on lapsed; arvestades, et abi vajab 2,7 miljonit inimest, sh toiduabi, kaitset ja tervishoiuteenuseid, joogivett, kanalisatsiooni ja eluaset; arvestades, et hinnanguliselt on rohkem kui 100 000 last pidanud kannatama seksuaalset kuritarvitamist ja värbamist riigi relvarühmitustesse, ja arvestades, et ligi miljon last on kriisi tõttu jäänud koolist ilma;

L.  arvestades, et 5. mail 2015 jõudsid Kesk-Aafrika relvarühmitused kokkuleppeni vabastada umbes 6000–10 000 lapssõdurit;

M.  arvestades, et rahuvalveoperatsiooni mainet on rikkunud väited, et ÜRO sõdurid ja Prantsuse rahuvalvajad kuritarvitavad seksuaalselt lapsi ja tüdrukuid;

N.  arvestades, et Séléka ja anti-balaka mässuliste rühmitused lõikavad kasu puidu- ja teemandikaubandusest, hoides oma kontrolli all vastavaid kohti ning nõudes kaevuritelt ja kauplejatelt „makse” või nn katuseraha, ja arvestades, et Kesk-Aafrika Vabariigi kauplejad on ostnud mitme miljoni dollarilisi teemante, uurimata piisavalt, kas nad rahastavad sellega relvarühmitusi;

O.  arvestades, et inimõiguste austamine on Euroopa Liidu põhiväärtusi ning kujutab endast Cotonou lepingu ja eelkõige selle artikli 8 olemuslikku aspekti;

P.  arvestades, et kohtusüsteem ning raskete inimõiguste rikkumiste eest süüdistuste esitamine on kõige kesksema tähtsusega ülesanded, mis tuleb täita, et lõpetada kuritarvitamised ja ehitada Kesk-Aafrika Vabariik taas üles;

Q.  arvestades, et vägivalda iseloomustab endiselt karistamatus, olenemata asjaolust, et üleminekunõukogu on võtnud vastu ja ajutine president allkirjastanud seaduse, millega luuakse erakorraline kriminaalkohus, mille moodustavad nii riiklikud kui ka rahvusvahelised kohtunikud ja prokurörid ning mis uurib ja menetleb raskeid inimõiguste rikkumisi, mida on Kesk-Aafrika Vabariigis toime pandud alates 2003. aastast;

R.  arvestades, et 2014. aasta septembris käivitas EL oma Kesk-Aafrika Vabariigile loodud mitme rahastajaga usaldusfondi kolm esimest arenguprojekti, mis on suunatud tervishoiule, töökohtade loomisele, Bangui kahjustatud infrastruktuuri taastamisele ning naiste mõjuvõimu suurendamisele ja nende kaasamisele majandusse;

S.  arvestades, et 2015. aasta märtsis käivitas Euroopa Ülemkogu ELi sõjalise nõuandemissiooni Kesk-Aafrika Vabariigis (EUMAM RCA), mille eesmärk on toetada Kesk-Aafrika ametivõime julgeolekusektori reformi ettevalmistamisel relvajõudude osas;

T.  arvestades, et alates 2015. aasta maist on EL suurendanud abi Kesk-Aafrika Vabariigile kokku 72 miljoni euro võrra, mis hõlmab humanitaarabi (lisatud 10 miljonit eurot), eelarvetoetust (täiendavalt 40 miljonit eurot) ja uut makset ELi Kesk-Aafrika Vabariigile loodud mitme rahastajaga usaldusfondi (täiendavalt 22 miljonit eurot);

U.  arvestades, et 15. juulil 2014 käivitas EL oma kõige esimese mitme rahastajaga usaldusfondi Kesk-Aafrika Vabariigi toetamiseks, et minna hädaabilt üle pikaajalisele arenguabile;

1.  väljendab sügavat muret olukorra pärast Kesk-Aafrika Vabariigis, mis võib viia riigi kodusõja lävele, kui hiljutist vägivalda kontrolli alla ei saada; mõistab hukka inimeste tapmise ning avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele ja kogu Kesk-Aafrika Vabariigi rahvale;

2.  mõistab karmilt hukka humanitaarabiorganisatsioonide ja elanike ründamise viimases vägivallapuhangus; nõuab, et abitöötajad saaksid vabalt liikuda, jõudmaks abi vajavate tsiviilelanikeni, eelkõige põgenikeni; tuletab meelde, et ligi pool miljonit riigisisest põgenikku vajavad kiiresti toitu, tervishoiuteenuseid, vett, kanalisatsiooni ja hügieeni, peavarju ja põhilisi majatarbeid;

3.  kutsub Kesk-Aafrika Vabariigi ametivõime üles keskenduma võitlusele karistamatuse vastu ning õigusriigi põhimõtete taaskehtestamisele, seda ka vägivalla eest vastutavate isikute vastutusele võtmisega; kiidab heaks erakorralise kriminaalkohtu loomise riigis 2003. aastast alates toime pandud raskete inimõiguste rikkumiste uurimiseks ja menetlemiseks ning märgib, et kohus peab kiiremas korras tegevust alustama; rõhutab, et selle tegevuseks on tingimata vaja rahvusvahelist rahalist ja tehnilist abi; nõuab, et võimalikult kiiresti toimuks rahvusvaheliste rahastajate koosolek kohustuste võtmiseks; julgustab Kesk-Aafrika Vabariigi ametivõime kasutama kohtu töötajate valikuks tõhusat ja läbipaistvat töölevõtmise korda;

4.  tunnustab Kesk-Aafrika Riikide Majandusühendust (ECCAS), kellel oli üleminekuprotsessi korraldamisel keskne roll ning kes võttis Addis Abebas 31. jaanuaril 2015 toimunud konsultatsioonidel jäiga seisukoha mis tahes paralleelsete algatuste osas, mis võiksid ohustada rahvusvahelise üldsuse püüdlusi taastada Kesk-Aafrika Vabariigis rahu, julgeolek ja stabiilsus;

5.  kiidab heaks üleminekuvalitsuse senised jõupingutused, kuid kutsub Kesk-Aafrika Vabariigi ajutisi ametivõime ja rahvusvahelist üldsust üles tegelema kriisi algpõhjustega, nagu üldine vaesus, majanduslik ebavõrdsus, kasvav tööpuudus ja asjaolu, et riigieelarve ei jaga loodusvaradest saadavat rikkust ümber; nõuab terviklikku lähenemisviisi, mis keskenduks julgeolekule, humanitaarabile, stabiliseerimisele ja majanduse taastamisele;

6.  kutsub rahvusvahelist üldsust üles toetama sel kriitilisel ajal Kesk-Aafrika Vabariigi poliitilisi protsesse ja edendama ühised jõupingutusi poliitilise dialoogi lihtsustamiseks, usalduse rajamiseks ning riigi usukogukondade rahumeelse kooseksisteerimise kindlustamiseks; nõuab tungivalt, et Kesk-Aafrika Vabariigi valitsus seaks prioriteediks haridussüsteemi ümberkorraldamise, et hõlbustada pikas perspektiivis rahumeelset kooseksisteerimist;

7.  mõistab hukka asjaolu, et kuigi ÜRO on kehtestanud relvaembargo, jätkub sõjaliste rühmituste tugevdamine; kutsub kõiki osapooli üles järgima 10. mail 2015 allkirjastatud desarmeerimislepingut; rõhutab, et relvarühmituste desarmeerimine peaks olema vaieldamatu prioriteet, eriti enne presidendi- ja üldvalimisi, mis toimuvad Kesk-Aafrika Vabariigis aasta lõpus;

8.  nõuab tungivalt, et Aafrika Liit ja Euroopa Liit kasutaksid kõiki asjakohaseid meetmeid ja vahendeid, et aidata üleminekuvalitsusel hoida ära niigi ebakindla riigi lagunemist, rahvustevaheliste suhete teravnemist ja võitlevate relvarühmituste jätkuvat tugevnemist ning võtta suund toimivale, kaasavale ja demokraatlikule riigile, eelkõige stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi, Aafrika rahutagamisrahastu ning Aafrika valmisolekuvägede abiga;

9.  peab tervitatavaks Bangui foorumi loomist leppimise ja rahu eesmärgil ning nõuab tungivalt, et selles osaleksid tingimusteta kõik poliitilised, sõjalised ja usuliidrid, samuti kohalikud kogukonnad ja kodanikuühiskond; nõuab demokraatlike valimiste läbiviimist;

10.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja teisi rahvusvahelisi osalejaid üles tegema kõik, mis võimalik, et toetada valimiste korraldamist nii nagu ülemineku tegevuskava ette näeb, eelkõige panustades ÜRO Arenguprogrammi juhitavasse valimiste abiprogrammi, et valimised saaksid toimuda enne käesoleva aasta lõppu, mis tähendaks ülemineku tegevuskava põhipunkti täitmist;

11.  kinnitab uuesti toetust Kesk-Aafrika Vabariigi iseseisvusele, ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele; tuletab meelde, kui oluline on rahvaste õigus enesemääramisele ilma välise sekkumiseta;

12.  kinnitab aasta lõpuks kavandatud valimiste eel veel kord oma toetust ÜROle, MINUSCA rahuvalvejõududele ja Prantsusmaa väekontingendile Sangaris; mõistab karmilt hukka igasugused katsed kahjustada käimasolevaid püüdlusi saavutada stabiilsus;

13.  tuletab meelde, et üleminekuperiood lõppeb 30. detsembril 2015; nõuab tungivalt, et riigi ametivõimud taastaksid MINUSCA ja Sangarise jõudude toetusega rahu kogu riigis, eelkõige Banguis, et valimiste ajakavast võimalikult hästi kinni pidada;

14.  kiidab heaks ELi sõjalise nõuandemissiooni (EUMAM RCA) ning projektide käivitamise, et taastada politsei- ja sandarmeeriaüksuste võime hoida korda kogukondades ning ohjata massirahutusi, taastada ühine operatiivne juhtimiskeskus, kohtute võim ja ennistada vanglad;

15.  mõistab karmilt hukka vägivalla laste ja naiste vastu ning nõuab tungivalt, et võitlejad ja mitteriiklikud relvarühmitused paneksid relvad maha, lõpetaksid igasuguse vägivalla ning vabastaksid viivitamata oma ridadest lapsed; kutsub kõiki sidusrühmi üles pühenduma laste õiguste kaitsmisele ning edasise vägivalla ja laste kuritarvitamise ärahoidmisele; nõuab tungivalt, et relvakonflikti kontekstis vägistamise ohvriks langenud naistele ja tütarlastele pakutaks kõiki seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuseid;

16.  nõuab tungivalt, et Kesk-Aafrika Vabariigi teemandikauplejad näitaksid üles vastutustunnet ning et rahvusvahelised teemandiettevõtted tegeleksid Kimberly protsessi puudujääkidega teemantide tarneahelas Kesk-Aafrika Vabariigist; kutsub Kesk-Aafrika Vabariigi ametivõime ja välisettevõtteid üles tugevdama mäetööstuse juhtimist, järgides mäetööstuse läbipaistvuse algatust;

17.  palub, et rahvusvahelised teemandiettevõtted kontrolliksid hoolikalt teemantide päritolu, et mitte anda konfliktile hoogu, ostes Kesk-Aafrika Vabariigist ebaseaduslikult kaevandatud ja müüdud teemante; nõuab tungivalt, et Kesk-Aafrika Vabariigiga kauplevad metsaraide ettevõtted järgiksid ELi puidumäärust ning palub, et EL jõustaks nimetatud määrust Kesk-Aafrika Vabariigist puitu importivate ettevõtjate suhtes jõuliselt;

18.  kutsub Kesk-Aafrika Vabariigi ametivõime üles töötama välja riiklik strateegia, et võidelda loodusvarade ebaseadusliku kasutamise ja nendega kauplemise võrgustike vastu;

19.  nõuab tungivalt, et riigid, kelle sõdurid on süüdi seksuaalses ahistamises rahuvalvemissioonidel Kesk-Aafrika Vabariigis, võtaksid süüdlased vastutusele ja mõistaksid nende üle kohut, kuna karistamatust ei saa lubada; rõhutab, et rahuvalvestruktuurid tuleb kiiresti ümber korraldada, luues toimiva ja läbipaistva järelevalve ning aruandemehhanismi; on veendunud, et koolituse ja haridusega saab selliseid raskeid kuritegusid vähendada ja ära hoida;

20.  nõuab tungivalt, et Keks-Aafrika Vabariik, selle naaberriigid ja teised Ida-Aafrika järvede piirkonna rahvusvahelise konverentsi (ICGLR) liikmesriigid teeksid piirkondlikul tasandil koostööd, et uurida piirkondlike kuritegelike võrgustike ja relvarühmituste tegevust, kes loodusvarasid (sh kulda ja teemante) ebaseaduslikult kasutavad ja nendega äritsevad ning tegelevad salaküttimise ja looduslike liikide salakaubandusega, ning nende vastu võidelda;

21.  nõuab, et EL teeks kõik, mis võimalik, et anda Kesk-Aafrika Vabariigi elanikele paremini koordineeritud ja tõhusamat abi; peab samal ajal tervitatavaks, et EL ja liikmesriigid võtavad suuremaid kohustusi humanitaarabi andmiseks Kesk-Aafrika Vabariigile, arvestades sealseid kasvavaid vajadusi; rõhutab, et on vaja anda päästvat abi Kesk-Aafrika Vabariigi hädalistele, samuti pagulastele naaberriikides;

22.  mõistab hukka riiklike arhiivide ja registrite hävitamise relvastatud võitlejate poolt; nõuab tungivalt, et EL toetaks Kesk-Aafrika Vabariiki riiklike registrite taastamisel ning valimispettuste ärahoidmisel;

23.  kutsub liikmesriike ja teisi rahastajaid üles suurendama makseid ELi Kesk-Aafrika fondi, Bêkou usaldusfondi, mille eesmärk on edendada Kesk-Aafrika Vabariigi stabiliseerimist ja taastamist, võttes arvesse, et taastamis- ja arenguprogramme tuleb paremini siduda humanitaarabiga;

24.  kutsub ELi, Aafrika Liitu ja rahvusvahelist üldsust üles toetama Kesk-Aafrika Vabariigi pagulasi naaberriikides;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Kesk-Aafrika Vabariigi üleminekuvalitsusele, nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile Federica Mogherinile, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, Aafrika Liidu institutsioonidele, Kesk-Aafrika Riikide Majandusühendusele, AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele ning ELi liikmesriikidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0035.

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon olukorra kohta Tais (2015/2875(RSP))

P8_TA(2015)0343 RC-B8-1002/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Tai kohta, eriti 20. mai 2010. aasta(1), 6. veebruari 2014. aasta(2) ja 21. mai 2015. aasta(3) resolutsioone;

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini pressiesindaja 2. aprilli 2015. aasta avaldust muutuste kohta Tais,

–  võttes arvesse 14. novembri 2014. aasta, 30. juuni 2015. aasta 24. septembri 2015. aasta avaldusi, mille tegi ELi esindus Tais kokkuleppel ELi Tai missiooni juhtidega;

–  võttes arvesse nõukogu 23. juuni 2014. aasta järeldusi Tai kohta,

–  võttes arvesse eelmise liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni 15. mai 2013. aastal komisjoni nimel antud vastust Andy Halli olukorra kohta,

–  võttes arvesse sõnavabaduse edendamise ja kaitsega tegeleva ÜRO eriraportööri 1. aprillil 2015. aastal avaldatud pressiteadet,

–  võttes arvesse Tai olukorra üldist korrapärast läbivaatamist ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja selle 5. oktoobri 2011. aasta soovitusi,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1998. aasta inimõiguste kaitsjaid käsitlevat ÜRO deklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Tai on ühinenud,

–  võttes arvesse 1984. aasta piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise või karistamise vastast ÜRO konventsiooni,

–  võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni inimõiguste deklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  võttes arvesse, et Tai sõjavägi kukutas 20. mail 2014 Tai valitsuse ja kehtestas üleriigilise sõjaseisukorra, sundides rahu ja korra eest vastutavat halduskeskust laiali minema,

B.  arvestades, et sõjavägi moodustas rahu ja korra hoidmise riikliku nõukogu, mille juht, kindral Prayuth Chan-ocha, kasutab korralduste andmisel ja põhiseadusreformi läbiviimisel piiramatuid volitusi ja võimu;

C.  arvestades, et peamised rahu ja korra hoidmise riikliku nõukogu poolt loodud põhiseaduslikud organid on sõjaväelaste kontrolli all, ning arvestades, et rahu ja korra hoidmise riikliku nõukogu liikmetel on ajal, mil nad on ametis, ajutise põhiseaduse artiklite 44 ja 47 alusel täielik puutumatus igasuguse väärkäitumise, vastutuse või kohustuse puhuks;

D.  arvestades, et põhiseaduskomisjon lõpetas uue põhiseaduse koostamise 29. augustil 2015 ning riiklik reforminõukogu lükkas selle 6. septembril 2015 tagasi; arvestades, et uus põhiseaduskomisjon peab põhiseaduse 180 päeva jooksul ringi tegema, ning arvestades, et nimetatud hiljutine tagasilükkamine võib sõjaväelist võimu riigis pikendada;

E.  arvestades, et rahu ja korra hoidmise riiklik nõukogu on esitanud poliitilist ja inimõiguste olukorda Tais kirjeldavatele juhtivatele veebisaitidele ajutise põhiseaduse artikli 44 põhjal süüdistuse riikliku julgeoleku ohustamises, ning arvestades, et kõigi kohalike poliitiliste jõududega seostatavaid televisioonikanaleid ja kohalikke raadiojaamu tsenseeritakse rangelt;

F.  arvestades, et hiljuti vastuvõetud avaliku kogunemise seadusega, mis jõustus 14. augustil 2015, piiratakse tugevalt kogunemisvabadust ja kehtestatakse karmid karistused (kuni 10-aastane vangistus) selliste süütegude eest nagu avalike teenuste häirimine;

G.  arvestades, et nn rahu ja korra hoidmise tagajateks on määratud sõjaväelased, kes võivad meelevaldselt inimesi vahistada, viia läbi uurimisi ja korraldada ilma läbiotsimismääruseta läbiotsimisi;

H.  arvestades, et rahumeelsetes meeleavaldustes osalejaid on mõistetud korduvalt süüdi mässule õhutamises ja seaduserikkumises, ning arvestades, et vahistatud on 14 uusdemokraatliku liikumise aktivisti;

I.  arvestades, et Tais kohaldatakse ikka veel surmanuhtlust, ja arvestades, et uued õigusaktid on avardanud asjaolude ringi, mille puhul seda võib määrata;

J.  arvestades, et riigipöörde järgselt on lèse-majesté (majesteedisolvamise) seaduse alusel vangistatute arv hüppeliselt kasvanud;

K.  arvestades, et riiklikule inimõiguste komisjonile ei ole antud luba juurdepääsuks piinatud või väärkoheldud isikutele, keda hoitakse sõjaväekohtute volitustega ilma süüdistust esitamata või kohtumenetlust läbi viimata pikaajalises vangistuses;

L.  arvestades, et riigipöörde järgselt on kohalike kogukonna- ja maaõigusaktivistide turvalisus vähenenud;

M.  arvestades, et Tai ei ole ühinenud 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ega selle 1967. aasta protokolliga ning tal puudub ametlik riiklik varjupaigavõrgustik; arvestades, et Tai võimud jätkavad põgenike ja varjupaigataotlejate tagasisaatmist riikidesse, kus neid võidakse taga kiusata;

N.  arvestades, et Tail on vastavalt rahvusvahelistele lepingutele, millega ta on ühinenud, kohustus uurida piinamisi, surmajuhtumeid vanglas ja muid väidetavaid tõsiseid inimõiguste rikkumisi ning süüdlased nõuetekohaselt vastutusele võtta;

O.  arvestades, et ELi kodanikust töötajate õiguste eest võitleja Andy Halli vastu kriminaalkorras esitatud laimusüüdistusest on loobutud, kuid arvestades, et kuna ta tegi koostööd Finnwatchi aruandele, milles väideti, et Tai ananassikaubandusega tegelev hulgimüüja ekspluateerib töötajaid, võidakse talle esitada süüdistus arvutikuriteos ja laimamises ja kahes laimuga seotud tsiviilkohtuasjas, mille tagajärjel ta võib saada 7-aastase vanglakaristuse ja miljonite dollarite suuruse trahvi, hoolimata sellest, et töötajate õiguste rikkumist nimetatud ettevõtte poolt kinnitasid varasematel kohtuistungitel ka Tai tööministeerium ja üks ettevõtte töötaja; arvestades, et tema kohtuasja arutatakse 19. oktoobril 2015;

P.  arvestades, et kuigi Tai on ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 29, on võõrtöötajad vähe kaitstud; arvestades, et töötajatega kaubitsemine on suur probleem; arvestades, et eriti murettekitav on olukord kalandussektoris;

Q.  arvestades, et EL on 2013. aastal alanud läbirääkimised kahepoolse vabakaubanduslepingu üle Taiga peatanud, ning arvestades, et EL keeldub allkirjastamast 2013. aasta novembriks lõplikult välja töötatud partnerlus- ja koostöölepingut, seni kuni Tais ei ole demokraatlikku valitsust; arvestades, et EL on Tai suuruselt kolmas kaubanduspartner;

1.  on rahul ELi jõulise toetusega Tai rahvale, kellega teda seovad tugevad ja pikaajalised poliitilised ning majandus- ja kultuurisidemed; rõhutab, et Tai sõbra ja partnerina on EL korduvalt nõudnud demokraatliku protsessi taastamist;

2.  on samas sügavalt mures halveneva inimõiguste olukorra pärast Tais pärast 2014. aasta mais toimunud ebaseaduslikku riigipööret;

3.  nõuab tungivalt, et Tai ametivõimud tühistaksid vabadusele ja muude, eelkõige rahumeelses poliitilises tegevuses osalemisega seotud inimõiguste kasutamisele kehtestatud repressiivsed piirangud;

4.  kutsub Tai ametivõime üles tühistama süüdimõistvad kohtuotsused, loobuma süüdistustest ning vabastama üksikisikud ja ajakirjanikud, kes on saanud süüdistuse või süüdi mõistetud sõna- või kogunemisvabaduse rahumeelse kasutamise eest; palub, et valitsus viivitamatult tunnistaks kehtetuks ajutise põhiseaduse artikli 44 ja sellega seonduvad sätted, mille alusel Tai ametivõimud suruvad maha põhiõigusi ja rikuvad karistamatult inimõigusi;

5.  palub, et Tai ametivõimud aitaksid tõkestada elanikkonda ähvardavaid julgeolekuohte ning paremini lahendada kogukonnaliikmete ja maaõigusaktivistide muresid;

6.  palub Tai ametivõimudel võimalikult kiiresti alustada poliitilise võimu üleandmist sõjaväelastelt tsiviilvõimudele; võtab teadmiseks selge kava korraldada vabad ja ausad valimised ning nõuab selle tähtaegadest kinnipidamist;

7.  õhutab kohtualluvust tsiviilisikute üle täielikult sõjakohtutelt tsiviilkohtutele üle andma ja tegema lõppu inimeste meelevaldsele kinnipidamisele sõjaseisukorra alusel, samuti meetmeid, mis tugevdamise asemel piiraksid sõjaväelaste õigust tsiviilisikuid vahistada;

8.  soovitab ametivõimudel majesteedisolvamise (lèse-majesté) seaduse uuesti läbi vaadata, nii et selle alusel ei saaks kedagi karistada poliitiliste seisukohtade rahumeelse väljendamise eest, ning peatada nimetatud seaduse laialdane kasutamine sellega mitteseotud juhtudel;

9.  palub tunnustada ja kaitsta kõigi, sealhulgas inimõiguslaste õigust turvalisusele, ning kõigi inimõiguslaste õiguste rikkumiste kiiret, tulemuslikku ja sõltumatut uurimist;

10.  võtab teadmiseks, et Tai valitsus seadis ametisse uue põhiseaduse koostamise komisjoni, kelle eesmärk on koostada võimalikult kiiresti uus põhiseadus; nõuab põhiseadust, mille aluseks oleksid sellised demokraatlikud põhimõtted nagu võrdsus, vabadus, õiglane esindatus, läbipaistvus, aruandekohustus, inimõigused, õigusriigi põhimõtted ja ressursside üldkättesaadavus;

11.  kutsub Tai valitsust üles täitma oma põhiseaduslikke ja rahvusvahelisi kohustusi seoses kohtunike sõltumatuse, sõna-, ühinemis- ja rahumeelsete kogunemiste vabaduse ning poliitilise pluralismiga, eriti riigi nn laimuvastaste seaduste karmistumist arvestades;

12.  võtab teadmiseks Tai valitsuse meetmed, mille eesmärk on täita inimkaubanduse likvideerimise miinimumnõuded ja teha lõpp püsivale kaasaegsele orjapidamisele kalandusvaldkonna varustusahelas; soovitab valitsusel need meetmed kiirkorras rakendada ja oma tegevust intensiivistada;

13.  kutsub Tai valitsust üles allkirjastama ja ratifitseerima 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni või selle 1967. aasta protokolli;

14.  nõuab tungivalt, et Tai astuks konkreetseid samme surmanuhtluse kaotamiseks;

15.  tervitab soojalt Tai soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmist kui märki sellest, et tänu antud seaduse alusel kohtlemisele ootab riigi lesbisid, geisid, biseksuaale ja transsoolisi inimesi senisest kaasavam tulevik;

16.  on rahul otsusega loobuda Andy Hallile laimamise eest esitatud kriminaalsüüdistusest, ja tema järgnenud vabastamisega; nõuab, et loobutaks ka tema vastu Lõuna-Bangkoki kriminaalkohtus arvutikuritegude ja kriminaalkorras esitatud laimusüüdistuste põhjal algatatud kohtuasjadest, arvestades, et tema kui inimõiguslase tegevuse eesmärk oli inimkaubanduse juhtude paljastamine ja Tais elavate võõrtööliste õigusliku seisundi parandamine, mistõttu tal on õigus ilma survestamist kartmata teostada uurimis- ja eestkostetegevust; seoses laimusüüdistuse põhjal algatatud tsiviilkohtuasjadega on mures selle pärast, et tema kohtuistung ei pruugi olla täiesti erapooletu, kuna on teateid hagi esitanud firma ja tähtsate Tai poliitikute vahelistest sidemetest seoses omandiõigustega; palub ELi esindusel jätkuvalt hoolikalt jälgida hr Halli õiguslikku olukorda ja viibida tema kohtuistungitel;

17.  tunneb heameelt selle üle, et 1. septembril 2015 mõisteti Phuketi provintsi kohtus õigeks ajakirjanikud Chutima ‘Oi’ Sidasathian ja Alan Morison;

18.  nõuab tungivalt, et rahvusvaheline kogukond ja eelkõige EL teeksid kõik, et võidelda inimkaubanduse, orjatöö ja sunniviisilise rände vastu, propageerides rahvusvahelist koostööd töötajatega seotud inimõiguste rikkumiste tõkestamisel ja nende üle järelevalve teostamisel;

19.  soovitab ELil ja Tai valitsusel alustada konstruktiivset dialoogi inimõiguste kaitse ning Tai ja kogu piirkonna demokratiseerumisprotsessidega seotud küsimustes; kinnitab veel kord oma toetust demokratiseerumisprotsessidele Tais;

20.  toetab komisjoni ja Euroopa välisteenistust jätkuva majandusliku ja poliitilise surve avaldamisel eesmärgiga tagada Tai tagasipöördumine demokraatliku valitsemisviisi juurde; sellega seoses tuletab Tai valitsusele meelde, et seni, kuni sõjaväehunta on võimul, ei saa ELi ja Tai vahelise vabakaubanduslepingu ning partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel edu oodata;

21.  tervitab Tai uut rolli ASEANi ja ELi vaheliste suhete koordinaatorriigina aastatel 2015–2018; juhib tähelepanu ELi ja ASEANi vahelisest koostööst saadavale vastastikusele kasule;

22.  palub Euroopa välisteenistusel, ELi esindusel ja liikmesriikide esindustel kasutada kõiki kättesaadavaid vahendeid selleks, et tagada Tais inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete tunnustamine, ning selleks eeskätt jätkuvalt jälgida opositsioonijuhtidega seotud uurimisi ja kohtulikke kuulamisi;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, komisjonile, Tai valitsusele ja parlamendile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 152. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0107. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0211.

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon laste massilise põgenemise kohta Nigeerias Boko Harami rünnakute tagajärjel (2015/2876(RSP))

P8_TA(2015)0344 RC-B8-1003/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nigeeria kohta, eelkõige 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni(1) ja 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni(2),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini varasemaid avaldusi, sealhulgas 8. jaanuaril, 19. jaanuaril, 31. märtsil, 14. ja 15. aprillil ning 3. juulil 2015 tehtud avaldusi,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja 28. juuli 2015. aasta avaldust,

–  võttes arvesse president Muhammadu Buhari 28. septembri 2015. aasta pöördumist ÜRO Peaassamblee poole ning ÜRO terrorismivastast tippkohtumist,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni nr 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) lapse õiguste konventsiooni ning Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni (OAU) lapse õiguste ja heaolu hartat (1990),

–  võttes arvesse 2003. aastal Nigeeria föderaalvalitsuse kehtestatud laste õiguse seadust,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu terrorismi ennetamise ja selle vastu võitlemise konventsiooni, mille Nigeeria ratifitseeris 16. mail 2003, ning konventsiooni lisaprotokolli, mille Nigeeria ratifitseeris 22. detsembril 2008,

–  võttes arvesse ELi hädaolukordade sihtfondi stabiilsuse tagamiseks ning ebaseadusliku rände ja Aafrika põgenike probleemi algpõhjustega tegelemiseks,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 29. septembri 2015. aasta aruannet, milles käsitletakse Boko Harami poolt toimepandud rikkumisi ja kuritarvitusi ning selle mõju inimõigustele asjaomastes riikides; võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku avaldusi seoses võimalusega, et Boko Harami liikmetele esitatakse süüdistus sõjakuritegudes,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Aafrika kõige suurema rahvaarvu ja majandusega riik Nigeeria, mis on etniliselt mitmekesine riik ning millele on iseloomulikud piirkondlikud ja usulised lõhed ning suur majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus põhja ja lõuna vahel, on alates 2009. aastast muutunud Da’eshile truudust vandunud islamistliku terrorirühmitise Boko Haram võitlustandriks; arvestades, et see terrorirühmitis kujutab endast üha kasvavat ohtu Nigeeria ja Lääne-Aafrika piirkonna stabiilsusele; arvestades, et Nigeeria julgeolekujõud on mässajatevastaste sõjaliste operatsioonide käigus tihti kasutanud ülemäärast jõudu ja pannud toime kuritarvitusi;

B.  arvestades, et viimase nelja kuu jooksul on Boko Haram tapnud vähemalt 1600 tsiviilisikut, mis tõstab üksnes 2015. aasta jooksul hukkunute arvu vähemalt 3500ni;

C.  arvestades, et alates rühmitise tekkest on Boko Harami mässulised suunanud oma tegevuse piirkonna koolipoiste ja koolitüdrukute vastu, mis on jätnud lapsed ilma võimalusest saada haridust, kusjuures UNESCO andmetel on Nigeeria oma koolis mittekäiva 10,5 miljoni algkooliealise lapsega maailmas esikohal; arvestades, et nii nagu al-Shabaab Somaalias, AQIM, MUJAO ja Ansar Dine Malis ning Taliban Afganistanis ja Pakistanis, on Boko Haram võtnud sihtmärgiks haridust omandavad lapsed ja naised;

D.  arvestades, et hoolimata Nigeeria ja piirkondlike relvajõudude edusammudest, ähvardavad üle piiride naaberriikidesse laienevad terrori- ja enesetapurünnakud stabiilsust ja miljonite inimeste toimetulekut kogu piirkonnas; arvestades, et lapsed on eriti ohustatud tulenevalt halvenevast humanitaarolukorrast, mida iseloomustab toiduga kindlustamatus, puudulikud haridusvõimalused, puhta joogivee ja tervishoiuteenuste nappus;

E.  arvestades, et ÜRO hinnangul on hiljutine vägivald Borno, Yobe ja Adamawa osariikides põhjustanud sisepõgenike arvu järsu kasvu 2,1 miljoni inimeseni, kellest Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel moodustavad 58% lapsed; arvestades, et mässuliste tegevuse tõttu on kannatanud rohkem kui 3 miljonit inimest ning Tšaadi järve vesikonnas vajab 5,5 miljonit inimest humanitaarabi;

F.  arvestades, et hoolimata Boko Harami ähvardustest hääletused nurjata, suutis Nigeeria läbi viia enam-vähem rahulikud presidendi- ja kubernerivalimised; arvestades, et Nigeeria ja tema naaberriigid moodustasid 11. juunil 2015 Abujas rahvusvahelised eriülesandega relvajõud (MNJTF), järgides jaanuaris 2015 Niameys vastu võetud otsuseid, mis puudutasid võitlust Boko Harami vastu;

G.  arvestades, et lisaks 276 koolitüdruku röövimisele riigi kirdeosas asuvast Chibokist 14. aprillil 2014, mis vapustas kogu maailma ja käivitas rahvusvahelise kampaania („Tooge meie tüdrukud tagasi!”) nende päästmiseks, on Boko Haram alates 2009. aastast Nigeerias röövinud üle 2000 naise ja tüdruku; arvestades, et peaaegu poolteist aastat hiljem on rohkem kui 200 selle intsidendi käigus röövitud tüdrukut endiselt teadmata kadunud;

H.  arvestades, et pärast seda on veel palju lapsi kadunud või röövitud, värvatud sõduriks või koduteenijaks, kusjuures tüdrukuid on vägistatud, sunnitud abielluma või pöörduma islamiusku; arvestades, et alates aprillist 2015 Nigeeria julgeolekujõudude poolt terroristide tugialadelt vabastatud ligi 300 tüdrukut ning veel 60 tüdrukut, kellel on õnnestunud põgeneda oma vangistajate käest, on kirjeldanud oma elu organisatsiooni Human Rights Watch (HRW) töötajatele kui igapäevast vägivalda ja terrorit ning füüsilist ja psühholoogilist väärkohtlemist; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis laste ja relvastatud konfliktide kohta väidetakse, et viimase aasta jooksul Kirde-Nigeerias toimunu on olnud lapsohvrite hulga poolest üks maailma suurimaid relvakonflikte, hõlmates tapmisi, laste üha kasvavat värbamist ja ärakasutamist, loendamatuid röövimisi ja tüdrukutevastast seksuaalset vägivalda; arvestades, et UNICEFi andmetel on üle 23 000 lapse eraldatud vägivaldselt oma vanematest ja olnud sunnitud oma kodudest lahkuma, põgenedes oma elu päästmiseks mujale Nigeeriasse või üle piiri Kameruni, Tšaadi ja Nigerisse;

I.  arvestades, et enamik sisepagulaste ja põgenikelaagrites elavaid lapsi on kaotanud ühe või mõlemad vanemad (kes on tapetud või teadmata kadunud), oma õed-vennad ja teised sugulased; arvestades, et kuigi laagrites tegutsevad rahvusvahelised ja riiklikud humanitaarorganisatsioonid, jääb paljude selliste laste jaoks juurdepääs oma põhiõigustele – sh toit, peavari (ülerahvastatud ja ebasanitaarne), tervishoid ja haridus – äärmiselt nigelaks;

J.  arvestades, et piirkonna riikides (Nigeeria, Kamerun, Tšaad ja Niger) on vähemalt 208 000 last jäetud ilma võimalusest haridust saada ja 83 000 lapsel puudub puhas joogivesi, ning Kirde-Nigeerias on 23 000 last lahutatud oma perekondadest;

K.  arvestades, et Boko Harami rünnakute arv Nigeerias ning naaberriikides Kamerunis, Tšaadis ja Nigeris on kasvanud; arvestades, et Boko Haram jätkab laste ja naiste röövimist lõhkeseadeldiste kandmise eesmärgil, kasutades neid nende endi teadmata enesetapupommitajatena; arvestades, et mõnesid neist, kes olid otsinud varjupaika Tšaadi järve Tšaadi-poolsel kaldal, ründasid samad terroristid, nüüd juba Tšaadi territooriumil;

L.  arvestades, et juunis 2015 eraldas EL humanitaarabina 21 miljonit eurot terroriorganisatsioonide vägivalla tõttu kannatanud põgenike abistamiseks Nigeerias ja naaberriikides;

M.  arvestades, et UNICEF koos Nigeeria, Kameruni, Tšaadi ja Nigeri valitsuste ja partneritega on suurendanud piirkonnas oma tegevust tuhandete laste ja nende perekondade abistamiseks, võimaldades juurdepääsu puhtale joogiveele, haridusele, nõustamisele ja psühholoogilisele abile, samuti vaktsineerimisele ja tõsise alatoitumuse ravile; arvestades, et UNICEF on saanud vaid 32% vajalikust 50,3 miljonist eurost, mida organisatsioon vajab tänavu humanitaarabi osutamiseks Tšaadi järve piirkonnas;

N.  arvestades, et HRW andmetel naasevad paljud röövitud naised ja tüdrukud, kes on põgenenud, päästetud või vabastatud, koju rasedana ning vajavad hädasti reproduktiiv- ja emadusega seotud tervishoiu teenuseid ning teistel puudub juurdepääs vägistamisjärgsele tervisekontrollile, traumajärgsele abile, sotsiaalhooldusele ja vägistamist käsitlevale nõustamisele; arvestades, et komisjon on teatanud, et kui rasedus põhjustab talumatuid kannatusi, peab naistel olema juurdepääs kõikidele seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele, tulenevalt nende tervislikust seisundist, ning seetõttu rõhutades, et rahvusvaheline humanitaarõigus kehtib igal juhul;

1.  mõistab teravalt hukka Boko Harami kuriteod, muu hulgas terrori- ja enesetapurünnakud Tšaadis, Kamerunis ja Nigeris; on solidaarne ohvritega ning avaldab kaastunnet kõikidele peredele, kes on lähedasi kaotanud; mõistab hukka jätkuva ohjeldamatu vägivalla Nigeeria Borno, Yobe ja Adamawa osariigis ning riigi muudes linnades;

2.  mõistab hukka aktid, mis on toonud kaasa süütute laste massilise põgenemise, ning nõuab viivitamata koordineeritud rahvusvahelisi meetmeid, et aidata ÜRO ametitel ja vabaühendustel ennetada põgenenud laste ja noorte seksuaalorjusse sattumist, muid seksuaalse vägivalla vorme ja inimrööve, samuti seda, et Boko Harami terrorirühmitis sunnib neid astuma relvastatud konflikti tsiviil-, valitsuse ja sõjaliste sihtmärkide vastu Nigeerias; rõhutab tungivat vajadust kaitsta laste õigusi Nigeerias, kus 40% elanikkonnast on vanuses 0 kuni 14 aastat;

3.  on veendunud, et varem Boko Harami või muude relvarühmitistega seotud laste puhul tuleks kaaluda kohtuväliste meetmete kasutamist alternatiivina kohtu alla andmisele ja vangistusele;

4.  väljendab heameelt, et komisjon teatas hiljuti lisavahendite eraldamisest kiireloomulise humanitaarabi andmiseks piirkonnas; väljendab siiski sügavat muret selle pärast, et rahvusvahelise kogukonna poolt UNICEFile kõnealuse piirkonna operatsioonideks antud lubaduste ja tegelike maksete vahel on suur erinevus; palub abiandjatel täita oma lubadused viivitamata, et tulla toime olukorraga, kus põhivajadused (nagu juurdepääs joogiveele, põhilistele tervishoiuteenustele ja haridusele) on krooniliselt rahuldamata;

5.  palub Nigeeria presidendil ja tema äsja ametisse nimetatud föderaalvalitsusel võtta jõulisi meetmeid tsiviilelanikkonna kaitseks, pöörata erilist tähelepanu naiste ja laste kaitsele, muuta naiste ja laste õigused äärmusluse vastu võitlemisel prioriteediks, anda abi ohvritele ja mõista kohut õigusrikkujate üle ning tagada naiste osalemine otsuste tegemises kõigil tasanditel;

6.  palub Nigeeria valitsusel käivitada president Buhari lubatud kiireloomuline, sõltumatu ja põhjalik juurdlus, et uurida rahvusvahelise õiguse kohaseid kuritegusid ja muid raskeid inimõiguste rikkumisi kõikide konfliktiosaliste poolt;

7.  väljendab heameelt muudatuste üle sõjaväe juhtkonnas ning nõuab nii terroristide kui ka Nigeeria julgeolekujõudude toime pandud kõikide kuritegude uurimist, et leida lahendus eelmise presidendi valitsemisajal täheldatud vastutamatuse probleemile; väljendab heameelt president Buhari lubaduse üle uurida tõendeid, mis näitavad, et Nigeeria sõjalised jõud on toime pannud raskeid inimõiguste rikkumisi, sõjakuritegusid ja akte, mis võivad endast kujutada inimsusevastaseid kuritegusid;

8.  nõuab, et Nigeeria Liitvabariigi president käsitleks probleeme, mis on seotud kõikidest valimiskampaania lubadustest ja hiljutistest avaldustest kinnipidamisega, millest kõige olulisemad on terroriohu alistamine, inimõiguste ja humanitaarõiguse austamise seadmine sõjaliste operatsioonide keskmesse, Chiboki tüdrukute ning kõigi teiste röövitud naiste ja laste elusalt ja tervelt tagasitoomine, üha kasvava alatoitumuse probleemi käsitlemine ning võitlus korruptsiooni ja karistamatuse vastu, et hoida ära tulevasi rikkumisi ning tegutseda selle nimel, et iga ohvri suhtes seataks jalule õiglus;

9.  nõuab, et Nigeeria ametivõimud ja rahvusvaheline kogukond teeksid tihedat koostööd ning suurendaksid jõupingutusi, et pöörata ümber inimeste põgenemise jätkuv trend; väljendab heameelt 20. ja 21. jaanuaril 2015. aastal Niameys toimunud piirkondlikul tippkohtumisel 13 osaleva riigi poolt väljendatud otsustavuse üle, eelkõige Tšaadi, Kameruni ja Nigeri võetud kohustuse üle võidelda Boko Harami terroriohu vastu; palub rahvusvahelistel eriülesandega relvajõududel (MNJTF) järgida oma Boko Harami vastastes operatsioonides hoolikalt rahvusvahelisi inimõigusi ja humanitaarõigust; rõhutab taas, et sõjalisest tegevusest üksi ei piisa Boko Harami mässu peatamiseks;

10.  tuletab meelde, et Boko Harami esiletõusu algpõhjused peituvad rahulolematuses halva valitsemistava, üldise korruptsiooni ja Nigeeria ühiskonnas valitseva terava ebavõrdsusega; nõuab, et Nigeeria ametivõimud kaotaksid avaliku sektori asutustes ja sõjaväes korruptsiooni, halva juhtimise ja ebatõhususe ning edendaksid õiglast maksustamist; nõuab meetmete võtmist Boko Harami ebaseaduslike sissetulekuallikate likvideerimiseks, tehes selleks koostööd naaberriikidega, eeskätt ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja salakaubanduse valdkonnas;

11.  nõuab, et rahvusvaheline kogukond aitaks Nigeerial ja pagulasi vastu võtvatel naaberriikidel (Kamerun, Tšaad ja Niger) anda abivajajatele igakülgset arsti- ja psühholoogilist abi; palub allpiirkonna ametivõimudel tagada vägistatud naistele ja tüdrukutele lihtne juurdepääs kõikidele seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele kooskõlas Genfi konventsioonide ühise artikliga 3; rõhutab vajadust rakendada sõjas vägistamise ohvriks langenud isikute kohtlemisel üldist standardit ning tagada rahvusvahelise humanitaarõiguse esmasus relvakonflikti olukorras; avaldab sügavat kaastunnet naistele ja lastele, kes on kannatanud Boko Harami sõgeda terrorismi tõttu; nõuab eriharidusprogrammide loomist sõja ohvriks langenud naistele ja lastele ning ühiskonnale laiemalt, et aidata neil üle saada kogetud õudustest, pakkuda asjakohast ja terviklikku teavet, võidelda häbimärgistamise ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning aidata neil saada täisväärtuslikeks ühiskonnaliikmeteks;

12.  nõuab, et komisjon seaks prioriteediks Nigeerias, Kamerunis, Tšaadis ja Nigeris põgenikest laste ja noorte aitamise, pöörates erilist tähelepanu kaitsele julmuse kõikide vormide ja soolise vägivalla eest ning juurdepääsule haridusele, tervishoiule ja puhtale joogiveele, tegutsedes stabiilsuse tagamiseks ning ebaseadusliku rände ja Aafrika põgenike probleemi algpõhjustega tegelemiseks mõeldud hädaolukordade sihtfondi raamistikus;

13.  palub Nigeeria valitsusel võtta meetmeid, et aidata põgenikel, eriti lastel, koju naasta, tagada nende turvalisus ning aidata vabaühendusi nende püüdlustes parandada põgenikelaagrite tingimusi, parandades muu hulgas hügieeni ja kanalisatsiooniga seotud olukorda, et vältida haiguste võimalikku levikut;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Nigeeria Liitvabariigi valitsusele ja parlamendile ning Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse ja Aafrika Liidu esindajatele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0008. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0185.

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon Ali Mohammed al-Nimri juhtumi kohta (2015/2883(RSP))

P8_TA(2015)0345 RC-B8-0997/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 12. veebruari 2015. aasta resolutsiooni Raif Badawi juhtumi kohta Saudi Araabias(1) ja 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Saudi Araabia ja selle suhete kohta ELiga ning rolli kohta Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas(2),

–  võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse küsimuses, mis võeti vastu 1998. aasta juunis ning mis vaadati läbi ja mida ajakohastati 2013. aasta aprillis,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone, eriti 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta (A/RES/69/186),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ekspertide 22. septembri 2015. aasta avaldusi Ali Mohammed al-Nimri juhtumi kohta,

–  võttes arvesse piinamise ning julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 11, milles on sätestatud, et igaühel on õigus sõnavabadusele, ning artiklit 4, millega keelatakse piinamine,

–  võttes arvesse inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid, mis võeti vastu 2004. aasta juunis ja vaadati läbi 2008. aasta detsembris,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mille osaline on ka Saudi Araabia,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18 ning 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 19,

–  võttes arvesse inimõiguste Araabia hartat, mille osaline on ka Saudi Araabia, ja eriti selle artikli 32 lõiget 1, millega on tagatud õigus saada teavet ning arvamus- ja sõnavabadus, ning artiklit 8, millega keelatakse füüsiline või psüühiline piinamine ning julm, halvustav, alandav või ebainimlik kohtlemine,

–  võttes arvesse teist hiljutist juhtumit, kus surmanuhtlus pea maharaiumise teel mõisteti veel ühele alaealisele, Dawoud al-Marhoonile, keda 17-aastaselt väidetavalt piinati ja sunniti alla kirjutama ülestunnistusele, mida ametivõimud kasutasid tema süüdimõistmiseks pärast vahistamist 2012. aasta mais Saudi Araabia idaosas toimunud meeleavaldusel;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Saudi Araabia ülemkohus määras 21-aastasele Ali Mohammed al-Nimrile, kes on tuntud dissidendi vennapoeg, 2015. aasta mais karistuseks surmanuhtluse, teadete kohaselt pea maharaiumise ja seejärel ristilöömise teel, ning seda kriminaalsüüdistuse alusel, mis hõlmab mässule õhutamist, rahutustel osalemist, meeleavaldamist ja röövimist ning terrorirühmitusse kuulumist, kusjuures Ali al-Nimr oli alla 18-aastane – seega alaealine – , kui ta Saudi Araabias demokraatia ja võrdõiguslikkuse kaitseks toimunud meeleavaldusel vahistati; arvestades, et talle määrati surmanuhtlus meeleavaldustel osalemise eest peamiselt šiiitide asustatud Saudi Araabia idaosas; arvestades, et usaldusväärsete allikate väitel Ali al-Nimri piinati ja sunniti ülestunnistusele alla kirjutama; arvestades, et talle on keeldutud tagamast rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevat nõuetekohast menetlust ja õiglast kohtumõistmist;

B.  arvestades, et surmanuhtluse määramine õigusrikkumise toimepanemise ajal alaealisele isikule pärast väidetavat piinamist ei ole kooskõlas Saudi Araabia rahvusvaheliste kohustustega;

C.  arvestades, et piinamise ning julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise keeld on lisatud kõikidesse rahvusvahelistesse ja piirkondlikesse inimõigusi käsitlevatesse õigusaktidesse ning see on rahvusvahelisest tavaõigusest tulenev norm, mis on siduv kõikidele riikidele, olenemata sellest, kas nad on asjakohased rahvusvahelised kokkulepped ratifitseerinud või mitte;

D.  arvestades, et surmanuhtluste arvu kasv on tihedalt seotud Saudi Araabia erikriminaalkohtu otsustega terrorismikuritegusid käsitlevates kohtuasjades; arvestades, et rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide andmetel viidi Saudi Araabias 2014. aasta augustist kuni 2015. aasta juunini täide vähemalt 175 hukkamist;

E.  arvestades, et kõnealune juhtum on üks paljudest, kus on määratud karm karistus ja kasutatud ahistamist Saudi aktivistide suhtes, keda kiusatakse taga oma seisukohtade avaldamise pärast ja kellest paljud on süüdi mõistetud kohtumenetlustega, mis ei vasta rahvusvahelistele õiglase kohtupidamise normidele, nagu kinnitas 2014. aasta juulis endine ÜRO inimõiguste ülemvolinik;

F.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 19 on sätestatud, et igaühel on õigus arvamus- ja sõnavabadusele nii internetis kui ka väljaspool seda; arvestades, et see õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiirist sõltumata;

G.  arvestades, et Saudi Araabia suursaadik ÜRO juures Genfis, H.E. Faisal bin Hassan Trad nimetati ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatu eksperdikogu juhiks;

H.  arvestades, et inimõiguste alase dialoogi alustamine Saudi Araabia Kuningriigi ja ELi vahel võib olla konstruktiivne samm vastastikuse mõistmise suurendamisel ja reformide, sealhulgas kohtusüsteemi reformi edendamisel riigis;

I.  arvestades, et Saudi Araabia on Lähis-Idas ja Põhja-Aafrika piirkonnas mõjuvõimas ja oluline poliitikas ja majanduses osaleja;

1.  mõistab karmilt hukka Ali Mohammed al-Nimrile surmanuhtluse määramise; kordab, et mõistab hukka surmanuhtluse kasutamise, ning toetab kindlalt surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamist, mis on samm surmanuhtluse kaotamise poole;

2.  kutsub Saudi Araabia ametivõime ja eelkõige Tema Majesteeti Saudi Araabia kuningas Salman bin Abdulaziz Al Saudi üles peatama Ali Mohammed al-Nimrile määratud surmanuhtluse täideviimist ning talle armu andma või tema karistust muutma; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles kasutama kõiki diplomaatilisi vahendeid ja tegema pingutusi, et selle hukkamise täideviimine viivitamatult peatada;

3.  tuletab Saudi Araabia Kuningriigile meelde, et ta on ÜRO lapse õiguste konventsiooni osalisriik ning selle konventsiooniga on rangelt keelatud surmanuhtluse kasutamine, kui kuriteo toimepanija on alla 18- aastane;

4.  nõuab tungivalt, et Saudi ametivõimud kaotaksid erikriminaalkohtu, mis loodi 2008. aastal terrorismiga seotud kohtuasjade jaoks, kuid mida kasutatakse üha rohkem kohtumõistmiseks rahumeelsete teisitimõtlejate üle ilmselt poliitiliselt motiveeritud süüdistuste alusel ja menetlustega, mis rikuvad põhiõigust õiglasele kohtupidamisele;

5.  kutsub Saudi Araabia valitsust üles tagama väidetavate piinamisjuhtumite viivitamatu ja erapooletu uurimise ning võimaldama Ali Mohammed al-Nimrile vajaliku arstiabi ning regulaarse kontakti perekonnaga ja advokaatidega;

6.  tuletab Saudi Araabiale meelde tema kohustusi ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmena; märgib, et Saudi Araabia nimetati hiljuti ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatu eksperdikogu juhiks; nõuab tungivalt, et Saudi ametivõimud tagaksid, et inimõiguste ja põhivabaduste järgimise standardid nende endi riigis oleksid sellise rahvusvahelise rolliga kooskõlas;

7.  nõuab tõhustatud mehhanismi inimõiguste alaseks dialoogiks ELi ja Saudi Araabia vahel ning eksperditeadmiste vahetamist justiits- ja õigusküsimustes, et tugevdada üksikisiku õiguste kaitset Saudi Araabia Kuningriigis, kooskõlas Saudi Araabia käivitatud kohtusüsteemi reformiga; kutsub Saudi Araabia Kuningriigi ametivõime üles jätkama vajalikke inimõiguste alaseid reforme, eelkõige seoses surmanuhtluse määramise ja täideviimise piiramisega;

8.  ergutab Saudi Araabiat allkirjastama ja ratifitseerima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mis jõustus 1976. aastal ja mille artiklis 6 on sätestatud, et igal inimesel on võõrandamatu õigus elule;

9.  väljendab sügavat muret surmanuhtluste arvu väidetava kasvu pärast Saudi Araabia Kuningriigis 2014. aastal ning selle pärast, et 2015. aastal on kohtuotsustes määratud surmanuhtlust murettekitavalt palju;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Tema Majesteedile Saudi Araabia kuningas Salman bin Abdulaziz Al Saudile, Saudi Araabia Kuningriigi valitsusele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ja ÜRO Inimõiguste Nõukogule.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0037. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0207.

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2013/36/EL ja 2009/110/EÜ muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (COM(2013)0547 – C7-0230/2013 – 2013/0264(COD))	P8_TA(2015)0346 A8-0266/2015
PARANDUSED COR01

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2013)0547),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0230/2013),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 5. veebruari 2014. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. detsembri 2013. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 4. juuni 2015. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59 ja artikli 61 lõiget 2,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A7-0169/2014),

–  võttes arvesse 3. aprillil 2014. aasta istungil vastuvõetud Euroopa Parlamendi muudatusettepanekuid(3),

–  võttes arvesse esimeeste konverentsi 18. septembri 2014. aasta otsust parlamendi seitsmendal ametiajal lõpuni käsitlemata jäänud küsimuste kohta,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni täiendavat raportit (A8-0266/2015),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 8. oktoobril 2015. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/... makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv (EL) 2015/2366) lõplikule kujule).

(1) ELT C 224, 15.7.2014, lk 1. (2) ELT C 170, 5.6.2014, lk 78. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0280.

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon hüpoteeki käsitlevate õigusaktide ja riskantsete finantsinstrumentide kohta Hispaanias (laekunud petitsioonide põhjal) (2015/2740(RSP))

P8_TA(2015)0347 B8-0987/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse petitsiooni nr 626/2011 ja veel 15 petitsiooni hüpoteeki käsitlevate õigusaktide kohta Hispaanias (nr 179/2012, nr 644/2012, nr 783/2012, nr 1669/2012, nr 0996/2013, nr 1345/2013, nr 1249/2013, nr 1436/2013, nr 1705/2013, nr 1736/2013, nr 2120/2013, nr 2159/2013, nr 2440/2013, nr 2563/2013 ja nr 2610/2013),

–  võttes arvesse petitsiooni nr 513/2012 ja veel 21 petitsiooni riskantsete finantsinstrumentide kohta Hispaanias (nr 548/2012, nr 676/2012, nr 677/2012, nr 785/2012, nr 788/2012, nr 949/2012, nr 1044/2012, nr 1247/2012, nr 1343/2012, nr 1498/2012, nr 1662/2012, nr 1761/2012, nr 1851/2012, nr 1864/2012, nr 169/2013, nr 171/2013, nr 2206/2013, nr 2215/2013, nr 2228/2013, nr 2243/2013 ja nr 2274/2013),

–  võttes arvesse asjaomaste petitsioonide esitajatega petitsioonikomisjonis peetud arutelusid, millest viimane toimus 16. aprillil 2015. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL(2),

–  võttes arvesse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes(3),

–  võttes arvesse avaldust, mille komisjon tegi 19. mai 2015. aasta ühisel maksejõuetusmenetlust käsitleval arutelul komisjoni 12. märtsi 2014. aasta soovituse (äritegevuse ebaõnnestumist ja maksejõuetust käsitleva uue lähenemisviisi kohta) läbivaatamise ja pikendamise kohta, pidades silmas perekonna maksejõuetust ning üksikisikutele ja leibkondadele uute võimaluste andmist;

–  võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus(4),

–  võttes arvesse küsimust, mis esitati laekunud petitsioonide põhjal komisjonile hüpoteeki käsitleva seadusandluse ja riskantsete finantsinstrumentide kohta Hispaanias (O­000088/2015 – B8‑0755/2015),

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et arvukad laekunud petitsioonid on avalikustanud tuhandeid traagilisi isiklikke juhtumeid, kus kodanikud on jäänud kas osaliselt või täielikult ilma oma elu jooksul kogutud säästudest, ning arvestades, et nendes petitsioonides tuuakse esile takistused, millega tarbijad seisavad silmitsi finantsinstrumentide kohta korrektset ja olulist teavet saada püüdes;

B.  arvestades, et Hispaania kodanikuühiskonna organisatsioonid jätkavad sadade tuhandete väljatõstmiste, hüpoteegi seadmise lepingute kuritarvituslike tingimuste ja laenuvõtjate kaitsetuse vastu protesteerimist; arvestades, et ühe kõnealuse kodanikuühiskonna organisatsiooni, nimelt hüpoteeklaenude ohvrite platvormi (Plataforma de Afectados por la Hipoteca – PAH) andmetel teostati 2015. aasta esimeses kvartalis Hispaanias 19 261 väljatõstmist (mis on 2014. aasta esimese kvartaliga võrreldes 6 % suurem näitaja); arvestades, et PAHi hinnangul on alates 2008. aastast toimunud Hispaanias rohkem kui 397 954 väljatõstmist; arvestades, et rohkem kui 100 000 leibkonda on kaotanud oma kodu;

C.  arvestades, et kriisi mõju on halvendanud veelgi niisuguste väljatõstetud perekondade olukorda, kes peavad endiselt maksma tagasi oma hüpoteeklaenu ja tasuma selle suurenevaid intresse; arvestades, et Hispaania valitsus lisas seadusesse nr 6/2012 erakorralise meetmena võimaluse kasutada põhimõtet datio in solutum; tuletab meelde, et 2014. aasta teise kvartali ametlike andmete kohaselt on 11 407 põhimõtte datio in solutum kasutamise taotlusest kiidetud heaks ainult 1467 taotlust ehk 12,86 %;

D.  arvestades, et Hispaania ja Euroopa kohtud on tuvastanud Hispaania hüpoteegisektoris mitmeid kuritarvituslikke klausleid ja tavasid (vt Euroopa Kohtu otsuseid kohtuasjades C‑243/08: Pannon GSM, C-618/10: Banco Español de Crédito ja C‑415/11: Catalunyacaixa), mis oleks tulnud ära hoida direktiivide 93/13/EMÜ, 2004/39/EÜ ja 2005/29/EÜ täieliku ülevõtmise ja rakendamisega Hispaanias;

E.  arvestades, et direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta (hüpoteekkrediidi direktiiv) hakatakse kohaldama pärast 21. märtsi 2016. aastal kehtima hakkavate hüpoteeklaenulepingute suhtes ning sellega kohustatakse laenuandjaid teavitama tarbijaid laenulepingu peamistest tingimustest;

F.  arvestades, et kohtuasjas C-415/11: Aziz langetatud otsuse tulemusena võtsid Hispaania ametiasutused kiirendatud menetlusega vastu 14. mai 2013. aasta seaduse nr 1/2013 hüpoteeklaenuvõlglaste kaitse tugevdamise meetmete, võla restruktureerimise ja sotsiaaleluaseme üürimise kohta (Ley 1/2013 de medidas para reforzar la protección a los deudores hipotecarios, reestructuración de la deuda y alquiler social);

G.  arvestades, et kohtuasjas C-169/14 langetatud otsuse tulemusena muutsid Hispaania ametiasutused hüpoteekide edasikaebamise süsteemi 25. mai 2015. aasta seaduse nr 9/2015 (mis käsitleb kiireloomulisi meetmeid pankroti korral) (Ley 9/2015 de medidas urgentes en material concursal) lõppsättega, et viia see kooskõlla direktiiviga 93/13/EMÜ;

H.  arvestades, et Hispaania parlament võttis vastu eluasemele seatud hüpoteekidega seotud võlgade sobiva restruktureerimise hea tava eeskirja, mida finantsasutused on selle vabatahtlikkuse tõttu enamjaolt eiranud ning mis on andnud väga piiratud tulemusi väljatõstmiste vältimisel või põhimõtte datio in solutum kasutamise ergutamisel, sest kõlblikkustingimuste alusel ei loeta osalemiskõlblikeks rohkem kui 80 % asjaosalistest;

I.  arvestades, et paljudel juhtudel ei teavitanud pangad nõuetekohaselt tarbijaid pakutud investeeringutega seotud riskide ulatusest, ning arvestades, et niisugustel juhtudel ei teinud pangad ka sobivusteste, et teha kindlaks, kas klientidel olid omale võetavate finantsriskide mõistmiseks piisavad teadmised; arvestades, et paljud asjaomased kodanikud on eakad, kes investeerisid oma elu jooksul kogutud säästud väidetavalt mitteriskantsetesse investeeringutesse;

J.  arvestades, et paari viimase aasta jooksul on finantspettuse ohvriks langenud hinnanguliselt 700 000 Hispaania kodanikku, kellele pangad müüsid pahatahtlikult riskantseid finantsinstrumente, teavitamata neid nõuetekohaselt riskide ulatusest ja tegelikust mõjust seoses oma säästudele juurdepääsu kaotamisega;

K.  arvestades, et paljud finantspettuse ohvrid on Hispaania ametiasutuste loodud vahekohtumehhanismi kasutamisest keeldunud;

L.  arvestades, et finantsinstrumentide turgude direktiiviga 2004/39/EÜ reguleeritakse finantsinstrumentidega (sh eelisaktsiad – preferentes) seotud investeerimisteenuste osutamist investeerimisühingute ja krediidiasutuste poolt; arvestades, et finantsinstrumentide turgude direktiivi artiklis 19 on sätestatud äritegevuse kohustused klientidele investeerimisteenuste osutajate jaoks;

1.  palub komisjonil jälgida kohtuasjas C-415/11: Aziz langetatud otsuse ja direktiivi 93/13/EMÜ nõuete täitmist hüpoteeki käsitlevate õigusaktide rakendamisel kõikides liikmesriikides, et tagada nende täielik järgimine riigi ametiasutuste poolt;

2.  kutsub kogu liidu finantssektori ettevõtjaid üles lõpetama klientide suhtes kuritarvitusliku käitumise hüpoteegi seadmise, keerukate finantstoodete ja krediitkaartide valdkonnas, k.a ülemääraste intressimäärade kehtestamine ja teenuste omavoliline tühistamine;

3.  palub kogu liidu finantssektori ettevõtjatel vältida oma ainsas elukohas elavate perekondade väljatõstmist ning kasutada selle asemel võla restruktureerimist;

4.  kutsub Hispaania valitsust üles kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid, et leida terviklik lahendus sellele, kuidas vähendada oluliselt väljatõstmiste vastuvõetamatult suurt arvu;

5.  palub komisjonil jälgida tähelepanelikult direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta (hüpoteekkrediidi direktiiv) ülevõtmist kõikides liikmesriikides;

6.  palub komisjonil jagada teatavate liikmesriikide parimaid tavasid põhimõtte datio in solutum kohaldamisel ning hinnata selle mõju tarbijatele ja ettevõtlusele;

7.  annab komisjonile hoiatavalt teada ELi kohtujuristi kahtlustest, et Hispaania valitsuse võetud meetmed Euroopa Kohtu poolt 14. märtsil 2013. aastal taunitud rikkumiste probleemi lahendamiseks ja hüpoteegisektoris kuritarvituslike tavade vältimiseks ei pruugi olla õiguspärased;

8.  palub komisjonil tähelepanelikult jälgida Hispaania valitsuse poolt vastu võetud niisuguste uute meetmete tulemuslikku rakendamist, mille eesmärk on lahendada tekkinud probleemid ja hoida ära kuritarvituslikke pangandus- ja kaubandustavasid;

9.  palub komisjonil käivitada finantstoodetealased teavituskampaaniad ja edendada hariduse kaudu finantsoskusi, et tagada Euroopa kodanike suurem teadlikkus riskidest, mis on seotud finantstoodete tellimisega;

10.  palub komisjonil jagada parimaid tavasid, mis tõhustavad finantsraskustes kodanike kaitset; on veendunud, et finantsalaste algteadmiste edastamist tuleks pidada täiendavaks vahendiks, mis aitab vältida ülelaenamise tagajärgi;

11.  kutsub Euroopa Pangandusjärelevalvet (EBA) ja Euroopa Keskpanka (EKP) üles algatama parimate tavade kampaania, et ergutada panku ja nende töötajaid andma selget, arusaadavat ja korrektset teavet; rõhutab, et tarbijad peavad tegema teadliku otsuse, mõistes täielikult, milliste võimalike riskidega nad end seovad, ning et kauplejad ja pangad ei tohi tarbijaid eksitada;

12.  kutsub EBAt ja EKPd üles võtma täiendavaid meetmeid, et nõuda pankadelt potentsiaalselt riskantse kauplemise eraldamist oma hoiuste kaasamise ärist, kui niisugune tegevus ohustab finantsstabiilsust, pidades silmas eesmärki säilitada ELi finantssektori tugevus;

13.  palub komisjonil ja EKP-l hinnata Hispaania vahekohtumehhanismi, mis võeti kasutusele finantspettuse ohvriks langenud kodanike jaoks;

14.  palub komisjonil jälgida ELi õigusaktide nõuetekohast ülevõtmist ja kohaldamist Hispaania poolt seoses finantsinstrumentidega, sealhulgas eelisaktsiatega;

15.  palub komisjonil võtta järelmeetmeid saadud kaebuste suhtes ja viia läbi vajalikud uurimised;

16.  palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku perekonna maksejõuetuse kohta;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Hispaania valitsusele, nõukogule, komisjonile ja Euroopa Keskpangale.

(1) ELT L 60, 28.2.2014, lk 34. (2) ELT L 173, 12.6.2014, lk 349. (3) EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29. (4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0246.

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon surmanuhtluse kohta (2015/2879(RSP))

P8_TA(2015)0348 RC-B8-0998/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone surmanuhtluse kaotamise kohta, eelkõige 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni(1),

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini ning Euroopa Nõukogu peasekretäri Thorbjørn Jaglandi 10. oktoobril 2014. aastal Euroopa ja ülemaailmse surmanuhtluse vastu võitlemise päeva puhul tehtud ühisavaldust,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolle nr 6 ja 13,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 2,

–  võttes arvesse surmanuhtlust käsitlevaid ELi suuniseid,

–  võttes arvesse praegu läbivaatamisel olevaid ELi ekspordikontrolli nõudeid kaupade puhul, mida saab kasutada surmanuhtluse täideviimiseks,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja selle teist fakultatiivprotokolli,

–  võttes arvesse 1984. aastal vastu võetud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni,

–  võttes arvesse 2015. aasta septembris ÜRO inimõiguste ülemvoliniku avaldatud uuringut ülemaailmse uimastiprobleemi mõju kohta inimõiguste kasutamisele,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone, eelkõige 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta (A/RES/69/186),

–  võttes arvesse 12.–15. juunil 2013. aastal Madridis toimunud surmanuhtluse vastasel viiendal maailmakongressil vastu võetud lõppdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse iga aasta 10. oktoobril tähistatavat ülemaailmset ja Euroopa surmanuhtluse vastu võitlemise päeva,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et surmanuhtluse kaotamine maailmas on ELi inimõiguste poliitika üks peamisi eesmärke;

B.  arvestades, et 10. oktoobril 2015 tähistatava ülemaailmse surmanuhtluse vastu võitlemise päeva keskne eesmärk on tõsta teadlikkust seoses surmanuhtluse kohaldamisega uimastitega seotud kuritegude eest;

C.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmetel on rohkem kui 160 ÜRO liikmesriiki, millel on erisugused õigussüsteemid, traditsioonid, kultuurid ja usulised taustad, surmanuhtluse kas kaotanud või nad ei vii seda täide;

D.  arvestades, et viimaste näitajate kohaselt mõisteti 2014. aastal 55 riigis teadaolevalt surma vähemalt 2466 isikut ning see arv on 2013. aastaga võrreldes peaaegu 23 % suurem; arvestades, et 2014. aastal toimus kogu maailmas vähemalt 607 hukkamist; arvestades, et nimetatud arvudes ei kajastu nende inimeste arv, keda arvatakse olevat hukatud Hiinas, kus hukati jätkuvalt rohkem inimesi kui ülejäänud maailmas kokku ning mõisteti surmanuhtlus veel tuhandetele inimestele; arvestades, et surmamõistmised ja hukkamised jätkuvad 2015. aastal murettekitava sagedusega; arvestades, et surmanuhtluse kasutamise sagenemine on tihedalt seotud kohtuotsustega, mida langetatakse kollektiivsetes kohtuprotsessides terrorismiga seotud kuritegude puhul niisugustes riikides nagu Egiptus ja Nigeeria; arvestades, et Tšaadis ja Tuneesias kaalutakse surmanuhtluse uuesti kehtestamist; arvestades, et teatavates USA osariikides mõistetakse inimesi ikka veel surma ja viiakse surmanuhtlust täide;

E.  arvestades, et teadaolevalt on mõistetud inimesi kividega surnuksloopimise teel surma Pakistanis, Nigeerias, Afganistanis, Iraanis, Iraagis, Sudaanis, Somaalias ja Saudi Araabias, ning arvestades, et viimastel aastatel on sadu naisi abielurikkumise pärast kividega surnuks loobitud; arvestades, et kividega surnuksloopimist surmanuhtluse viisina loetakse piinamise vormiks;

F.  arvestades, et kaheksa riigi (Mauritaania, Sudaan, Iraan, Saudi Araabia, Jeemen, Pakistan, Afganistan ja Katar) õigusaktides nähakse surmanuhtlus ette homoseksuaalsuse eest, ning arvestades, et Nigeeria ja Somaalia provintsides rakendatakse surmanuhtlust ametlikult samasooliste seksuaalaktide eest;

G.  arvestades, et surmanuhtlust kasutatakse sageli ebasoodsamas olukorras olevate inimeste, vaimse puudega ning rahvus- ja kultuuriliste vähemuste hulka kuuluvate isikute vastu;

H.  arvestades, et 33 riiki kohaldavad surmanuhtlust ka uimastikuritegude korral, mille tõttu hukatakse igal aastal umbes 1000 inimest; arvestades, et teadaolevalt hukati 2015. aastal selliste kuritegude eest inimesi Hiinas, Iraanis, Indoneesias ja Saudi Araabias; arvestades, et 2015. aastal määrati uimastitega seotud kuritegude eest jätkuvalt karistuseks surmanuhtlust Hiinas, Indoneesias, Iraanis, Kuveidis, Malaisias, Saudi Araabias, Sri Lankal, Araabia Ühendemiraatides ja Vietnamis; arvestades, et sellised kuriteod võivad hõlmata erinevaid uimastikaubanduse või uimastite omamisega seotud süüdistusi;

I.  arvestades, et möödunud 12 kuul on kogu maailmas hakatud taas rohkem kasutama surmanuhtlust uimastikuritegude puhul ja on riike, kus uimastitega seotud kuritegude eest hukatud inimeste arv on märkimisväärsel määral suurenenud ning kes püüavad kehtestada taas surmanuhtlust uimastikuritegude eest või kes on teinud lõpu pikaajalistele surmanuhtluse moratooriumitele;

J.  arvestades, et Iraanis hukati teadete kohaselt 2015. aasta esimese kuue kuuga uimastikuritegude eest 394 inimest (kogu 2014. aasta jooksul 367); arvestades, et pooled sellel aastal Saudi Araabias täide viidud hukkamised olid seotud uimastikuritegudega, samas kui 2010. aastal moodustasid need üldarvust vaid 4 %; arvestades, et Pakistanis ootab praegu surmanuhtluse täideviimist vähemalt 112 uimastikuritegude eest süüdimõistetut;

K.  arvestades, et mitmed ELi liikmesriikide kodanikud on uimastitega seotud kuritegude eest kolmandates riikides kas hukatud või ootavad hukkamist;

L.  arvestades, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 6 lõike 2 kohaselt võib surmanuhtluse määrata vaid „kõige raskemate kuritegude eest”; arvestades, et ÜRO inimõiguste komitee ning kohtuväliste, kiirkorras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste ÜRO eriraportöör ja piinamiste eriraportöör on esinenud avaldustega, mille kohaselt ei tohiks uimastikuritegude eest surmanuhtlust määrata; arvestades, et kohustuslik surmanuhtlus ja selle kasutamine uimastitega seotud kuritegude eest on vastuolus rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste normidega;

M.  arvestades, et rahvusvaheline narkootikumide kontrolli komitee on ergutanud surmanuhtlust kasutavaid riike sellest uimastikuritegude korral loobuma;

N.  arvestades, et komisjon ja liikmesriigid on andnud vähemalt 60 miljonit eurot ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) uimastivastase võitluse programmidele, milles keskendutakse uimastivastasele võitlusele riikides, kus uimastikuritegude korral kohaldatakse aktiivselt surmanuhtlust; arvestades, et hiljutistes valitsusväliste organisatsioonide aruannetes on väljendatud muret asjaolu pärast, et Euroopa rahastatavad uimastivastased programmid surmanuhtlust kohaldavates riikides võivad neid õhutada surmanuhtluse määramisele ja täideviimisele, ning arvestades, et nendele aruannetele on vaja anda hinnang;

O.  arvestades, et komisjon on käivitanud ELi stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi ning selle eelkäijaks oleva stabiliseerimisvahendi raames kaks ulatuslikku piirkondlikku uimastivastase võitluse meedet – kokaiini ja heroiini liikumistee programmid, mis hõlmavad ka uimastikuritegude eest surmanuhtlust kohaldavaid riike; arvestades, et vastavalt stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi määruse artiklile 10 on komisjon kohustatud kasutama organiseeritud kuritegevuse vastaste meetmete korral inimõiguste ja humanitaarõiguse järgimise tegevussuuniseid;

1.  kordab, et mõistab hukka surmanuhtluse kasutamise ning toetab kindlalt surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamist kui sammu surmanuhtluse kaotamise poole; rõhutab taas, et surmanuhtluse kaotamine aitab kaasa inimväärikuse edendamisele ja et ELi lõplik eesmärk on surmanuhtlus kogu maailmas kaotada;

2.  mõistab hukka kõik hukkamised nende toimumise kohast sõltumata; on jätkuvalt mures surmanuhtluse määramise pärast alaealistele ja vaimse või intellektipuudega isikutele ning nõuab selliste rahvusvahelisi inimõigustealaseid norme rikkuvate tavade viivitamatut ja otsustavat lõpetamist; väljendab sügavat muret hiljutiste kollektiivsete kohtuprotsesside pärast, mille tagajärjel mõisteti palju inimesi surma;

3.  väljendab sügavat muret kividega surnuksloopimise tava pärast, mida ikka veel mitmes riigis kasutatakse, ja nõuab tungivalt, et asjassepuutuvate riikide valitsused kehtestaksid viivitamata kividega surnuksloopimist keelavad õigusaktid;

4.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jätkaksid surmanuhtluse kasutamise vastu võitlemist ning toetaksid kindlalt surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamist, mis on samm surmanuhtluse kaotamise poole, jätkaksid püüdlemist selle poole, et surmanuhtlus kaotatakse kogu maailmas, nõuaksid jõuliselt, et surmanuhtlust veel täideviivad riigid järgiksid rahvusvahelisi miinimumstandardeid ning vähendaksid surmanuhtluse kohaldamisala ja kasutamist ning avaldaksid selged ja täpsed süüdimõistmiste ja hukkamiste arvnäitajad; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus jääks valvsaks muutuste suhtes kõikides riikides, eelkõige Valgevenes, mis on ainus Euroopa riik, kus endiselt kehtib surmanuhtlus, ning kasutaks kõiki tema kasutuses olevaid mõjutusvahendeid;

5.  tunneb heameelt surmanuhtluse kaotamise üle teatavates USA osariikides ning ergutab Euroopa Liitu jätkama USAga peetavat dialoogi surmanuhtluse täielikuks kaotamiseks, et seista koos surmanuhtluse kaotamise eest kogu maailmas;

6.  kutsub komisjoni üles pöörama abi ja poliitilise toetusega seoses eritähelepanu riikidele, kes teevad samme surmanuhtluse kaotamiseks või õhutavad surmanuhtlusele ülemaailmset moratooriumi kehtestama; ergutab liikmesriikide, ELi, ÜRO, kolmandate riikide ja muude piirkondlike organisatsioonide vahelisi kahe- ja mitmepoolseid algatusi surmanuhtlusega seotud küsimustes;

7.  tuletab meelde, et surmanuhtlus on vastuolus selliste väärtustega nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriigi põhimõtted ja inimõiguste austamine, millele liit on rajatud, ning surmanuhtluse taaskehtestamine kas või ühes liikmesriigis tähendaks seepärast aluslepingute ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta rikkumist;

8.  väljendab eriti suurt muret surmanuhtluse sagedasema kasutamise pärast seoses terrorismivastase võitlusega mitmes riigis ning võimaluse pärast, et surmanuhtlus kehtestatakse mõnes riigis uuesti;

9.  mõistab eelkõige hukka surmanuhtluse kasutamise opositsiooni allasurumiseks, usuliste tõekspidamiste, homoseksuaalsuse või abielurikkumise eest või muudel põhjustel, mida võib pidada triviaalseteks ega saa isegi käsitleda kuritegudena; kutsub seepärast riike, kus homoseksuaalsus on kriminaliseeritud, üles surmanuhtlust selle eest mitte kohaldama;

10.  on jätkuvalt täiesti veendunud, et surmanuhtlus ei hoia ära uimastikaubandust ega takista inimesi uimastite kuritarvitamise ohvriks langemast; kutsub surmanuhtlust kohaldavaid riike üles kehtestama uimastikuritegude eest karistamiseks surmanuhtluse asemel alternatiivkaristusi, mille keskmes on uimastiennetuse ja kahjude vähendamise programmid;

11.  kordab oma soovitust komisjonile ja liikmesriikidele, et surmanuhtluse kaotamine uimastikuritegude puhul tuleks muuta uimastivastase poliitika rahalise abi, tehnilise abi, suutlikkuse suurendamise ja muu toetuse eeltingimuseks;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles veel kord kategoorilist kinnitama põhimõtet, mille kohaselt ei tohi Euroopa abi ja toetus, sh UNODC uimastivastase võitluse programmidele, hõlbustada õiguskaitsetoiminguid, mille tagajärjeks on vahistatud isikute surmamõistmine ja hukkamine;

13.  nõuab tungivalt, et komisjon karmistaks ekspordikontrolli selliste toodete puhul, mida saab kasutada surmanuhtluse täideviimiseks;

14.  tunneb sügavat muret läbipaistvuse puudumise pärast uimastivastaseks võitluseks ettenähtud abi ja toetuse puhul, mida komisjon ja liikmesriigid annavad uimastivastaste operatsioonide läbiviimiseks riikides, kus uimastitega seotud kuritegude puhul kohaldatakse surmanuhtlust; nõuab, et komisjon avaldaks igal aastal aruande oma rahalise toetuse kohta uimastivastastele programmidele riikides, mis kohaldavad uimastikuritegude eest surmanuhtlust, märkides selles ühtlasi, milliseid inimõiguste kaitsemeetmeid kasutati tagamaks, et selline rahastamine ei tooks kaasa surmanuhtluse määramist;

15.  nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks viivitamatult stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi määruse artiklis 10 sätestatud tegevussuunised ning kohaldaks neid rangelt kokaiini ja heroiini liikumistee programmide suhtes;

16.  nõuab tungivalt, et komisjon järgiks ELi narkootikumidealases tegevuskavas (2013–2016) esitatud soovitust, mille kohaselt tuleks välja töötada „inimõigustealase suunamise ja mõjuhindamise” vahend ja seda rakendada, et tagada „inimõiguste tulemuslik integreerimine narkootikumidega seotud ELi välistegevusse”;

17.  nõuab kümneid kolmandates riikides hukkamist ootavaid Euroopa kodanikke silmas pidades tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid esitaksid suunised kõikehõlmava ja tulemusliku Euroopa surmanuhtluse vastase poliitika väljatöötamiseks, ning et need suunised hõlmaksid tugevaid ja tõhustatud mehhanisme isikute tuvastamise, õigusabi andmise ja diplomaatilise esindatuse valdkonnas;

18.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid, et ÜRO Peaassamblee ülemaailmse uimastiprobleemi teemalisel eriistungil 2016. aasta aprillis käsitletakse surmanuhtluse kasutamist uimastitega seotud kuritegude puhul ja mõistetakse hukka selle kohaldamine;

19.  toetab kõiki ÜRO asutusi, valitsustevahelisi piirkondlikke organeid ja valitsusväliseid organisatsioone nende jätkuvates jõupingutustes julgustada riike surmanuhtlust kaotama; palub komisjonil jätkata demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu projektide rahastamist selles valdkonnas;

20.  peab kiiduväärseks, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teine fakultatiivprotokoll, mille eesmärk on surmanuhtluse kaotamine, ratifitseeriti hiljuti mitmes riigis, nii et sellel on nüüd 81 osalisriiki; nõuab, et kõik riigid, kes ei kuulu protokolli osalisriikide sekka, ratifitseeriksid selle viivitamatult;

21.  kutsub Euroopa Nõukogu neid osalisriike, kes veel ei ole Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolle 6 ja 13 ratifitseerinud, seda tegema, et tagada surmanuhtluse tegelik kaotamine kõigis Euroopa Nõukogu osalisriikides;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ja ÜRO liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 371 E, 20.12.2011, lk 5.

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon viie aasta eest Ungaris toimunud punase muda katastroofist saadud õppetundide kohta (2015/2801(RSP))

P8_TA(2015)0349 B8-0989/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse liidu keskkonnapoliitika põhimõtteid, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 191, eelkõige ennetusmeetmete võtmise põhimõtet ja põhimõtet, et saastaja maksab,

–  võttes arvesse Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsiooni (Barcelona konventsioon) ja selle protokolle,

–  võttes arvesse nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 3. mai 2000. aasta otsust 2000/532/EÜ, millega asendatakse otsus 94/3/EÜ (millega kehtestatakse jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punkti a kohaselt jäätmete nimistu) ja nõukogu otsus 94/904/EÜ (millega kehtestatakse ohtlikke jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ artikli 1 lõike 4 kohaselt ohtlike jäätmete nimistu)(2) (Euroopa jäätmenimistu),

–  võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2014. aasta otsust 2014/955/EL, millega muudetakse jäätmenimistut käsitlevat otsust 2000/532/EÜ vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2008/98/EÜ(3),

–  võttes arvesse põhjendatud arvamust, mille komisjon saatis 2015. aasta juunis Ungarile, nõudes keskkonnanormide karmistamist seoses teise punase muda settebasseiniga(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiivi 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise ja direktiivi 2004/35/EÜ muutmise kohta(5) (kaevandusjäätmete direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta soovitust 2001/331/EÜ, milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded(6),

–  võttes arvesse oma 20. novembri 2008. aasta resolutsiooni soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) läbivaatamise kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsust nr 1386/2013/EL, milles käsitletakse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires”(8) (seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta(9) (keskkonnavastutuse direktiiv),

–  võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2009. aasta otsust 2009/335/EÜ tehniliste juhiste kohta rahalise tagatise kehtestamiseks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise kohta(10),

–  võttes arvesse komisjoni teostatavusuuringut Euroopa tööstuskatastroofi riskijagamisrahastu käsituse kohta(11),

–  võttes arvesse keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise probleeme ja takistusi käsitlevat aruannet (komisjoni jaoks koostatud lõpparuanne – keskkonna peadirektoraat 2013),

–  võttes arvesse komisjonile ja nõukogule esitatud küsimusi punase muda katastroofist saadud õppetundide kohta viis aastat pärast Ungaris toimunud õnnetust (O-000096/2015 – B8‑0757/2015 and O-000097/2015 – B8‑0758/2015),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et 4. oktoobril 2010 voolas Ungaris jäätmehoidla purunemise tõttu välja ligikaudu miljon kuupmeetrit tugevalt leeliselist punast muda, mis ujutas üle mitu küla, põhjustades kümne inimese surma ja vigastades ligikaudu 150 inimest, ning reostas suure maa-ala, sealhulgas neli NATURA 2000 ala;

B.  arvestades, et kõnealuses jäätmehoidlas hoitud punane muda oli nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ kohaselt ohtlik jääde;

C.  arvestades, et komisjoni otsuses 2014/955/EL on selgelt öeldud, et punane muda tuleb liigitada ohtlike jäätmete hulka, kuni ei ole tõendatud vastupidist; arvestades, et nimetatud otsust on kohaldatud alates 1. juunist 2015;

D.  arvestades ohtu, et punane muda võidi varem liigitada ekslikult tavajäätmeteks ka teistes liikmesriikides, mistõttu võidi väljastada vigaseid lubasid;

E.  arvestades, et kaevandusjäätmete direktiivi järgi, milles on sätestatud kaevandustööstuse jäätmete käitlemise ohutusnõuded, tuginedes muu hulgas parimale võimalikule tehnikale, on punane muda kaevandustööstuse jääde;

F.  arvestades, et eri liikmesriikides on tõsiseid probleeme ka muudest kaevandustegevustest (näiteks tsüaniidi kasutamisest kullakaevanduses) või ohtlike jäätmete väärast käitlemisest põhjustatud keskkonnareostusega;

G.  arvestades, et soovituse 2001/331/EÜ eesmärk on tugevdada ELi keskkonnaõiguse järgimist ning toetada selle järjekindlamat rakendamist ja jõustamist;

H.  arvestades, et Euroopa Parlament märkis oma 20. novembri 2008. aasta resolutsioonis, et keskkonnaõiguse rakendamine liikmesriikides on puudulik ja ebajärjepidev, ning nõudis kindlalt, et komisjon esitaks enne 2009. aasta lõppu seadusandliku ettepaneku keskkonnajärelevalve kohta;

I.  arvestades, et seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis on öeldud, et EL laiendab kontrollimise ja järelevalvega seotud nõudeid suuremale hulgale liidu keskkonnaalastele õigusaktidele ning täiustab kontrolli toetamise võimekust liidu tasandil;

J.  arvestades, et keskkonnavastutuse direktiivi eesmärk on luua „saastaja maksab” põhimõttest lähtuv keskkonnavastutuse raamistik, milles nõutakse, et liikmesriigid ergutaksid asjaomaseid majandus- ja finantssektori ettevõtjaid arendama finantstagatisvahendeid ja turgusid; arvestades, et artikli 18 lõike 2 kohaselt pidi komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule 30. aprilliks 2014 aruande, mida ei ole praeguseni esitatud;

K.  arvestades, et 2013. aastal komisjonile koostatud aruandes keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise kohta jõuti järeldusele, et keskkonnavastutuse direktiivi ülevõtmine liikmesriikide õigusesse ei ole loonud kõikidele võrdseid võimalusi, vaid on kaasa toonud hulga erinevaid vastutusele võtmise süsteeme ELis keskkonnakahju ärahoidmiseks ja kõrvaldamiseks;

L.  arvestades, et 2010. aastal teatas komisjon seoses punase muda katastroofiga, et kaalub kohustusliku ühtlustatud finantstagatise kasutuselevõttu juba enne keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamist 2014. aastal;

1.  märgib, et 2010. aastal toimunud punase muda katastroof oli Ungari suurim tööstuskatastroof, ning mälestab selle ohvreid traagilise sündmuse viiendal aastapäeval;

2.  avaldab tunnustust riigi ametiasutustele kiire ja tulemusliku kriisile reageerimise eest, ning samuti kodanikuühiskonnale suurte jõupingutuste eest enneolematu katastroofi ajal;

3.  tuletab meelde, et Ungarist sai alguse liidu kodanikukaitse mehhanism ja seal tegutses Euroopa eksperdirühm, kelle ülesandeks oli jagada soovitusi muu hulgas optimaalsete lahenduste väljatöötamiseks, et kahjusid likvideerida ja leevendada;

4.  märgib, et punase muda katastroof on seostatav ELi õigusaktide rakendamise puudujääkide, puudulike kontrollide ning ELi asjaomastes õigusaktides ja prügilate käitajate tegevuses esinevate vajakajäämistega;

5.  väljendab rahulolematust selle pärast, et viimase viie aasta jooksul ei ole juhtunust tehtud justkui üldse järeldusi, sest ELi asjaomaste õigusaktide ja rahvusvaheliste konventsioonide rakendamine ja kontrollide tegemine on jätkuvalt puudulikud ning peaaegu kõik ELi asjaomaste õigusaktide puudujäägid on tänaseni kõrvaldamata;

6.  märgib, et eriti suurt muret tekitavad kaevandusjäätmete direktiiv ja Euroopa jäätmenimistu;

7.  kardab, et samasuguseid jäätmehoidlaid on teisteski liikmesriikides; kutsub liikmesriike üles tagama asjakohaste kontrollide läbiviimine;

8.  palub nendel liikmesriikidel, kellel on punase muda settebasseine, kontrollida, kas punane muda on nõuetekohaselt liigitatud ohtlike jäätmete hulka, ning vaadata vale liigituse alusel väljastatud load kiiremas korras läbi; kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid ja annavad komisjonile nõuetekohaselt aru, ning palub komisjonil avaldada 2016. aasta lõpuks aruanne, milles käsitletakse liikmesriikide võetud meetmeid;

9.  peab vajalikuks pöörata suuremat tähelepanu katastroofide ennetamisele, kuna samasuguseid keskkonnajuhtumeid on ette tulnud ka teistes liikmesriikides;

10.  palub, et komisjon ja liikmesriigid pingutaksid rohkem selle nimel, et tagada kõikide ELi asjaomaste õigusaktide ja kõikide asjaomaste rahvusvaheliste konventsioonide täielik rakendamine ja nõuetekohane kohaldamine, pidades silmas mitte ainult alumiiniumi tootmist ja punase muda keskkonnaohutut jäätmekäitlust, vaid ohtlike jäätmete keskkonnaohutut käitlemist üldiselt;

11.  rõhutab, et kaevandustööstuse jäätmete käitlemisel tuleb rangelt kasutada parimat võimalikku tehnikat, ning nõuab 2016. aasta lõpuks täielikku üleminekut jäätmete kuiva kõrvaldamise tehnoloogiale, tagades samas, et see ei põhjusta õhusaastet ega veereostust;

12.  palub, et komisjon pööraks rohkem tähelepanu teadus- ja arendustegevusele ohtlike jäätmete tekke vältimise ja käitlemise valdkonnas;

13.  nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja suunised vastupidavustestide läbiviimiseks kaevandustes, kus on suured settebasseinid;

14.  leiab, et reostuse tulemuslikuks vältimiseks on vaja rangeid keskkonnajärelevalve eeskirju ja asjakohaseid meetmeid, mis tagaksid nende kohaldamise;

15.  kutsub liikmesriike üles tugevdama oma riiklikke keskkonnajärelevalve asutusi, et need saaksid tööstusrajatisi läbipaistvalt, regulaarselt ja süstemaatiliselt kontrollida, tagades selleks muu hulgas nende sõltumatuse, piisavad vahendid ja selged kohustused ning nõudes tihedamat koostööd ja tegevuse kooskõlastamist;

16.  palub, et komisjon ja liikmesriigid parandaksid olemasolevatele siduvatele ja mittesiduvatele vahenditele tuginedes järelevalvet, vältides samas liigset halduskoormust;

17.  nõuab veel kord, et komisjon esitaks seadusandliku ettepaneku keskkonnajärelevalve kohta, mis ei tooks tööstuse jaoks kaasa täiendavaid finantskohustusi;

18.  nõuab tungivalt, et komisjon laiendaks liikmesriikide kontrollide siduvaid kriteeriume suuremale hulgale liidu keskkonnaalastele õigusaktidele ja arendaks keskkonnajärelevalve toetamise võimekust liidu tasandil;

19.  tunneb muret selle pärast, et ELi väga erinevad vastutusele võtmise süsteemid võivad kahjustada ühiseid standardeid ning tekitada mõnedes liikmesriikides ja piirkondades suurema keskkonnakatastroofide ning sellest tulenevalt finantstagajärgede ohu;

20.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole veel esitanud keskkonnavastutuse direktiivis nõutud aruannet; palub, et komisjon teeks seda 2015. aasta jooksul;

21.  palub, et komisjon tagaks keskkonnavastutuse direktiivi käimasoleval läbivaatamisel, et läbivaatamise ettepanekus oleks täielikult rakendatud „saastaja maksab” põhimõtet;

22.  nõuab, et komisjon uuriks, kuidas liikmesriigid on rakendanud komisjoni otsust 2009/335/EÜ ning kas olemasolevate finantstagatisvahendite ülemmäärad on piisavad; nõuab, et komisjon esitaks ettepaneku kohustusliku ühtlustatud finantstagatise kohta;

23.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada keskkonnakatastroofide tagajärgede likvideerimise finantsaspektide, sealhulgas ohvritele rahalise hüvitise maksmise läbipaistvus;

24.  palub, et komisjon esitaks kooskõlas seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi sätetega seadusandliku ettepaneku õiguskaitse kättesaadavuse kohta keskkonnaasjades; palub, et komisjon teeks seda 2016. aasta jooksul;

25.  rõhutab, et oluline on see, et kohalikud ametiasutused, kodanikud ja kodanikuühiskond oleksid kaasatud ohtlike jäätmete kõrvaldamisega seotud otsustusprotsessi ja riskijuhtimismeetmete kavandamisse;

26.  palub, et vastutavad asutused teavitaksid avalikkust regulaarselt reostuse seisundist ning võimalikust mõjust loomastikule ja taimestikule, samuti kohalike elanike tervisele;

27.  palub komisjonil edasi arendada üleeuroopalise tööstuskatastroofi riskijagamisrahastu käsitust, järgides täielikult „saastaja maksab” põhimõtet, et katta võimalikud kulud, mille suurus ületab kohustuslike finantstagatiste kõrge taseme;

28.  on seisukohal, et asjaomane ELi tööstuskatastroofi riskijagamisrahastu peaks katma ka selliste vanade keskkonnakoormuste kõrvaldamise kulusid, mis ohustavad ikka veel ühiskonda ja millel ei ole kehtiva õigusraamistiku tõttu objektiivsest seisukohast vastutajat, kes kannaks kõrvaldamisega seotud kulud;

29.  rõhutab, et keskkonna- ja tööstuskatastroofide puhul on väga tähtis koostöö ja solidaarsus ELi tasandil;

30.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 377, 31.12.1991, lk 20. (2) EÜT L 226, 6.9.2000, lk 3. (3) ELT L 370, 30.12.2014, lk 44. (4) Euroopa Komisjoni teabeleht, juuni rikkumiste pakett: tähtsaimad otsused; http://europa.eu/rapid/press-release_MEMO-15-5162_en.htm (5) ELT L 102, 11.4.2006, lk 15. (6) EÜT L 118, 27.4.2001, lk 41. (7) ELT C 16 E, 22.1.2010, lk 67. (8) ELT L 354, 28.12.2013, lk 171. (9) ELT L 143, 30.4.2004, lk 56. (10) ELT L 101, 21.4.2009, lk 25. (11) Uuring, millega kaaluti võimalusi luua rahastu tööstuskatastroofidest põhjustatud (keskkonna) kahju hüvitamiseks. Lõpparuanne. Euroopa Komisjon, DG ENV, 17. aprill 2013; http://ec.europa.eu/environment/archives/liability/eld/eldfund/pdf/Final%20report%20ELD%20Fund%20BIO%20for%20web2.pdf

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta (2015/2754(RSP))

P8_TA(2015)0350 B8-0988/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3, milles sätestatakse sooline võrdõiguslikkus ELi ühe aluspõhimõttena,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 208, milles sätestatakse poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte, mille kohaselt tuleb arenevaid riike mõjutada võivates poliitikavaldkondades arvesse võtta arengukoostöö eesmärke,

–  võttes arvesse 1995. aasta septembris Pekingis toimunud neljandat ülemaailmset naisteteemalist konverentsi, Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid lõppdokumente, mis võeti vastu 9. juunil 2000. aastal, 11. märtsil 2005. aastal, 2. märtsil 2010. aastal ja 9. märtsil 2015. aastal ehk vastavalt ÜRO erakorralistel istungjärkudel Peking +5, Peking +10, Peking +15 ja Peking +20, kus käsitleti edasisi meetmeid ja algatusi Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamiseks,

–  võttes arvesse rakendatavat tegevusprogrammi, mis võeti vastu 1994. aastal Kairos toimunud elanikkonna ja arengu rahvusvahelisel konverentsil (ICPD), kus rahvusvaheline üldsus tunnistas ja kinnitas, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on säästva arengu jaoks suure tähtsusega,

–  võttes arvesse ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat 2010–2015 (COM(2010)0491),

–  võttes arvesse ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (2010–2015), 2013. aasta rakendamisaruannet (SWD(2013)0509) ning nõukogu 19. mai 2014. aasta järeldusi ja tema 2014. aasta rakendamisaruannet (SWD(2015)0011),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi sooküsimuste kohta arengukoostöös ja uue ülemaailmse partnerluse kohta vaesuse kaotamiseks ja säästva arengu tagamiseks,

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku kohta,(1)

–  võttes arvesse hinnangut ELi toetuse kohta soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamisele partnerriikides,(2)

–  võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000) ja 1820 (2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse küsimusi nõukogule ja komisjonile soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta (O-000109/2015 – B8-0762/2015 ja O-000110/2015 – B8-0763/2015),

–  võttes arvesse arengukomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Liit on pühendunud soolise võrdõiguslikkuse edendamisele ja soolise aspekti arvestamisele kõigis oma meetmetes; arvestades, et sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine on eeltingimused 2015. aasta järgsete säästva arengu eesmärkide saavutamiseks ja samuti on tegemist omaette inimõiguste küsimusega, millega tegelemist tuleb jätkata, sõltumata selle kasulikkusest arengule ja majanduskasvule; arvestades, et soopõhine vägivald on tõsine inimõiguste rikkumine ja seda ei saa ühelgi juhul õigustada religiooni, kultuuri või traditsioonidega;

B.  arvestades, et 20 aastat pärast Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi vastuvõtmist leiti nende täitmise läbivaatamisel, et edasiminek soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise valdkonnas on olnud aeglane ja ebaühtlane ning ükski maailma riik ei ole soolist lõhet täielikult kaotanud; arvestades, et läbivaatamisel leiti, et edasiminekut on pidurdanud jätkuv ja pidev ebapiisav investeerimine soolisse võrdõiguslikkusesse ja naiste mõjuvõimu suurendamisse;

C.  arvestades, et kaks aastatuhande arengueesmärki, mis puudutavad otseselt naiste õigusi, nimelt soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja naiste mõjuvõimu suurendamine (kolmas eesmärk) ning emade tervisliku olukorra parandamine (viies eesmärk), on endiselt suures osas täitmata; arvestades, et iga päev sureb maailmas hinnanguliselt 800 naist raseduse või sünnitusega seonduvate komplikatsioonide tõttu; arvestades, et arenguriikides puudub umbes 222 miljonil naisel juurdepääs turvalistele ja kaasaegsetele pereplaneerimismeetoditele, samas kui pereplaneerimisele suunatud arenguabi vahendite osakaal kogu ülemaailmses tervishoiualases abis väheneb;

D.  arvestades, et suurem osa maailma vaestest on naised ja naiste juhitud leibkonnad; arvestades, et tõrjutud naiste haavatavus suureneb; arvestades, et maailmas ei saa kooliharidust 62 miljonit tüdrukut;

E.  arvestades, et iga kolmas naine kogeb mingil eluhetkel tõenäoliselt füüsilist ja seksuaalvägivalda; arvestades, et igal aastal sunnitakse abielluma 14 miljonit tüdrukut; arvestades, et EL on pühendunud sellele, et tagada iga inimese õigus omada täielikku kontrolli ning otsustada vabalt oma seksuaalsuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud küsimuste üle ilma diskrimineerimise, sundimise ja vägivallata;

F.  arvestades, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmetel(3) on investeeringud soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks täiesti ebapiisavad, kuigi osalisriigid on kolmekordistanud selleks ette nähtud toetust, mis 2012. aastal ulatus 28 miljardi USA dollarini; arvestades, et sooliste küsimuste rahastamisel keskendutakse peamiselt sotsiaalsektorile ja liiga vähe investeeritakse majandus- ja tootmissektorisse, samas näitavad OECD analüüsid, et soolisse võrdõiguslikkusesse investeerimise tulusus on arenguinvesteeringutest kõige kõrgem;

G.  arvestades, et 2,5 miljardit inimest, kellest suurem osa on naised ja noored, jääb ametlikust finantssektorist kõrvale;

Oluline muudatus teises soolise võrdõiguslikkuse suurendamist arengukoostöös käsitlevas tegevuskavas (GAP 2)

1.  usub, et esimese soolise võrdõiguslikkuse suurendamist arengukoostöös käsitleva tegevuskava (GAP 1) hindamise tulemused näitavad selget vajadust muuta ELi tegevust soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise valdkonnas ning seda, et Euroopa välisteenistus ja komisjon peavad suurendama tulemuslikkuse parandamiseks oma poliitilist tahet; rõhutab, kui oluline on rakendada praeguse GAPi mantlipärija puhul hindamises sisalduvaid põhilisi soovitusi, alustades täieulatusliku reageerimisega juhtimistasandil;

2.  väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle viia uues GAPis sisse muudatusi ning on seega seisukohal, et GAP 2 tuleks esitada komisjoni teatisena, mitte komisjoni talituste töödokumendina, sest nii jääks piisavalt aega ka parlamentaarseks kontrolliks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et GAP 2 esitati komisjoni talituste töödokumendi, mitte komisjoni teatisena; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles rakendama uut tegevuskava nii kiiresti kui võimalik, et saavutada konkreetseid tulemusi ELi poolt endale säästva arengu eesmärkide raames võetud laiema soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohustuse vallas, kaasates seejuures Euroopa Parlamenti konsultatsioonidesse kogu protsessi vältel;

3.  on seisukohal, et GAP 2 peaks keskenduma kõigile ELi välispoliitika aspektidele – kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususega nii arengukoostööle, humanitaarabile, kaubandusele, inimõigustele ja välisasjadele, rändele kui ka varjupaigasüsteemile – ning seda tuleks kohaldada nii arenguriikide, naabruspoliitika riikide kui ka kandidaatriikide suhtes;

4.  on arvamusel, et sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine peaks olema ELi institutsioonide üks peamistest ülesannetest, mille juhtimise eest vastutavad selgelt nii juhtkond kui ka ELi delegatsioonid; rõhutab asjaolu, et delegatsioonide juhid, osakonnajuhatajad ja kõrgem juhtkond peavad vastutama soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise meetmete kohta aruandmise, nende järelevalve ja hindamise eest ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine tuleb kanda tööülesannete loeteludesse ja lisada kogu personalile suunatud koolitustesse;

5.  on seisukohal, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident peaks tagama, et kõik välisasjade eest vastutavad volinikud võtavad vajalikud juhtimismeetmed, et tagada GAP 2 tulemuslik elluviimine; väljendab heameelt nõukogu 2015. aasta mai järelduste üle, milles rõhutatakse liikmesriikide kohustusi naiste ja tütarlaste õigusi käsitlevas ümberkujundavas arengukavas; toonitab, et komisjoni / Euroopa välisteenistuse ning liikmesriikide meetmed peavad olema üksteist täiendavad;

6.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et soolise võrdõiguslikkuse küsimusi ei ole Euroopa Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi 2014. aasta aruandes käsitletud, ja nõuab, et soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise küsimused kaasataks tulevikus komisjoni kõigi välisasjadega seotud peadirektoraatide ja Euroopa välisteenistuse aastaaruannetesse; kutsub kõiki ELi delegatsioone üles esitama igal aastal soolise ebavõrdsuse aruande ning esitama oma aastaaruannetes, vahearuannetes ja riigipõhistes hinnangutes kokkuvõtte soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise alaste edusammude kohta; on veendunud, et tulemused tuleks kanda tulemustele keskenduvasse järelevalvesüsteemi;

7.  märgib, et 2017. aasta vahearuanne arengukoostöö rahastamisvahendi programmdokumentide kohta on hea võimalus hinnata arengukoostöö rahastamisvahendist rahastatud programmide mõju naistele ja tütarlastele, määrata selgelt kindlaks selliste arengukoostöö rahastamisvahendist rahastatavate programmide osa, millest saavad kasu naised ja tütarlapsed, ning vajaduse korral jagada vahendeid ümber;

8.  tuletab meelde ELi poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet ning rõhutab, et ELi sise- ja välispoliitika sidusus on oluline ning tagada tuleb ka poliitiline sidusus uue GAPi ning järgmise inimõiguste ja demokraatia tegevuskava vahel; rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse küsimusi tuleb käsitleda süstemaatiliselt kõigis inimõigustealastes dialoogides ELi ja kolmandate riikide vahel ja need peavad kuuluma lahutamatult nende dialoogide juurde; palub Euroopa välisteenistusel algatada kolmandate riikidega lisaks inimõigustealasele dialoogile ka soolise võrdõiguslikkuse alane dialoog;

9.  rõhutab, et täielik koordineerimine kesktalituste, delegatsioonide ja liikmesriikide saatkondade vahel (soolise võrdõiguslikkuse olukorda käsitlevate riikide profiilide ja muude vahendite abil) on GAP 2 tulemuslikuks elluviimiseks äärmiselt oluline; rõhutab sellega seoses, et Euroopa Arengufondi riikide programmitöö läbivaatamine annab võimaluse kindlustada, et GAP 2 täielik rakendamine toimub õigeaegselt, ja teha vajaduse korral kohandusi;

Andmekogumine ja eesmärgid

10.  nõuab strateegiate tõhusamat rakendamist ja nõuab tungivalt, et kasutusele võetaks soopõhised kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed näitajad ning järelevalve- ja hindamisprotsessis kogutaks süstemaatiliselt ja aegsasti sooliselt eristatud andmeid kõigi abisaajate ja kõigi meetmetes osalejate kohta; rõhutab, et andmed tuleks avalikustada, et tagada finantsaruandlus ja läbipaistvus; on veendunud, et aruandlus peaks olema ühtlustatud ja integreeritud olemasolevatesse järelevalve- ja hindamissüsteemidesse, nagu Euroopa Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi tulemuste raamistik; rõhutab vajadust investeerida riiklikku statistikasse ja palub kõikidel liikmesriikidel luua sootundlik järelevalvesüsteem;

11.  kutsub ELi delegatsioone ja liikmesriikide saatkondi üles tähtsustama riigipõhiste strateegiate ja programmitöö vundamendina kvaliteetset soopõhist analüüsi ja investeerima sellesse; on seisukohal, et EL peaks vaatama riiklikud suunavad kavad läbi uue GAPi vaatenurgast;

12.  tunnistab, et tütarlapsed ja noored naised on eriti ebasoodsas olukorras ja ohus ning tütarlaste juurdepääs haridusele eeldab eritähelepanu, et neil oleks võimalik elada vägivalda kogemata, kaotada diskrimineerivad seadused ja tavad ning suurendada kogu maailmas tütarlaste ja noorte naiste mõjuvõimu;

13.  rõhutab vajadust selgete eesmärkide ja näitajate järele, mis on mõõdetud ja eristatud soo, vanuse, puude ja muude aspektide alusel, ning toonitab samuti vajadust eraldatud eelarvevahendite suurema kontrolli järele; rõhutab, et eesmärgid ja järelevalvemeetodid tuleks viia vastavusse 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistikuga ja muude asjaomaste rahvusvaheliste raamistikega;

14.  rõhutab, et EL peab määrama ja tagama piisavad rahalised vahendid ja inimressursid, et täita oma kohustused soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise osas; rõhutab, et oluline on edendada soolist võrdõiguslikkust ka riigi rahanduses, eelkõige sellise eelarvestamise abil, mis on sootundlik ja aitab võidelda ebavõrdsuse vastu;

Uue GAPi põhiaspektid

15.  on veendunud, et uus GAP peab käsitlema tõkkeid, mis takistavad naiste- ja tütarlastevastast vägivalda käsitlevate ELi suuniste täielikku rakendamist ja kõigi vägivalla vormide kaotamist; nõuab ELi terviklikku naiste- ja tütarlastevastase vägivalla käsitust ning suuremaid jõupingutusi ja rohkem vahendeid kõigi naistevastaste diskrimineerivate tavade vältimise ja elimineerimise jaoks, samuti selleks, et võidelda kõigi vägivalla vormide vastu ja võtta vastutusele isikud, kes vastutavad selliste tegude eest nagu inimkaubandus, naiste suguelundite moonutamine, sunniviisiline steriliseerimine või sundrasedus, soopõhine tapmine, koduvägivald ja abielusisene vägistamine, laste, varajased ja sundabielud ning soopõhine vägivald konfliktiolukorras või nende järel; nõuab konkreetsete ELi meetmete väljatöötamist, et tugevdada eri naisterühmade õigusi ja pöörata erilist tähelepanu noortele, migrantidele, HIVi nakatunud naistele, lesbidele, geidele, biseksuaalidele, trans- ja intersoolistele inimestele (LGBTI-inimesed) ja puudega inimestele;

16.  toonitab, kui oluline on parandada tütarlaste juurdepääsu haridusele kõigil tasanditel ja kaotada soolised tõkked hariduse saamisel;

17.  rõhutab, et kaotada tuleb vägistamise kasutamine sõjarelva ja represseerimisvahendina ning et EL peab avaldama jätkuvat survet kolmandate riikide valitsustele ja muudele asjaomastele sidusrühmadele regioonides, kus sellist soopõhist vägivalda esineb, et see tava välja juurida, süüdlased õiguslikult vastutusele võtta ning aidata ohvritel, probleemiga kokku puutunud naistel ja kogukondadel terveneda ja taastuda;

18.  rõhutab naissoost migrantide, pagulaste ja varjupaigataotlejate haavatavust ja vajadust neid eriliselt kaitsta; nõuab konkreetseid meetmeid naissoost varjupaigataotlejate õiguste tugevdamiseks ja täielikuks tagamiseks; nõuab Euroopa Liidu jõulist tegutsemist, et lahendada praegune rände- ja pagulaskriis ning leida muu hulgas kõikides liikmesriikides kohaldatav ühine, terviklik ja sootundlik käsitus rände ja varjupaigaküsimuse jaoks;

19.  peab tervist inimõiguseks; rõhutab, kui tähtis on universaalne juurdepääs tervishoiule ja selle kättesaadavus, muu hulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning nendega seonduvate õiguste vallas, milles on kokku lepitud vastavalt elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammile ja Pekingi tegevusprogrammile; nõuab sellega seoses täiendavate jõupingutuste tegemist tervishoiuteenuste ja tervisealase hariduse, pereplaneerimise, sünnituseelse hoolduse ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuste kättesaadavuse parandamiseks naiste jaoks, eelkõige selleks, et tegeleda suurelt jaolt täitmata aastatuhande arengueesmärgiga nr 5, mis hõlmab emade tervist ning väikelaste ja laste suremuse vähendamist; juhib tähelepanu asjaolule, et kättesaadavuse parandamine aitab saavutada kõiki tervisega seotud arengueesmärke; väljendab sellega seoses erilist heameelt nõukogu 2015. aasta mai järelduste üle;

20.  rõhutab vajadust luua soodne keskkond, eelkõige nende sotsiaalsete ja õiguslike tõkete kaotamise abil, mis takistavad naiste juurdepääsu tootlikele varadele, sealhulgas maale ning loodus- ja majandusressurssidele, ning toonitab vajadust edendada finantsalast kaasamist, inimväärseid tööstandardeid, sootundlikku sotsiaalkaitset ja võrdset tasu võrdse töö eest;

21.  on veendunud, et ettevõtetel on oluline roll soolise võrdõiguslikkuse edendamisel nii oma tegevuse kaudu, mis soodustab naiste majandusliku mõjuvõimu ja majanduslike õiguste suurendamist (naistele inimväärse töö, võrdse tasu ning rahastamise ja panganduse kättesaadavuse tagamine, võimaldamine neil osaleda juhtimises ja otsustamisprotsessis ning nende kaitsmine diskrimineerimise ja kuritarvitamise eest töökohas), kui ka sootundliku ettevõtja sotsiaalse vastutuse kaudu; kutsub sellega seoses üles suurendama toetust kohalikele VKEdele, eelkõige naisettevõtjatele, et nad saaksid osa erasektori juhitavast majanduskasvust; rõhutab positiivset rolli, mis mikrorahastamisel, sotsiaalsel ettevõtlusel ja alternatiivsetel ärimudelitel (näiteks ühistud ja liidud) naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise ja kaasamise küsimustes endiselt on;

22.  tunnistab vajadust vältida naiste diskrimineerimist abielu või emaduse alusel ning tagada neile tõhusalt õigus teha tööd;

23.  märgib, et naiste mõjuvõimu suurendamine ja toiduga kindlustatus on teineteist toetavad; rõhutab vajadust suurendada maapiirkondade naiste mõjuvõimu ning käsitleda selleks diskrimineerimist juurdepääsul maale, veele, haridusele, koolitusele, turgudele ja finantsteenustele; nõuab avaliku sektori investeeringute olulist suurendamist põllumajanduses ja maaelu arengu valdkonnas ning keskendumist väikepõllumajandustootjatele, põllumajandusühistutele ja põllumajandusettevõtjate võrgustikele;

24.  toonitab vajadust naisi kaasata ning tagada nende esindatus säästva arengu jaoks olulistes esiletõusvates majandusharudes, nagu roheline ja ringmajandus, taastuvenergia ja IKT;

25.  kordab, et formaal- ja kogemusharidus on äärmiselt olulised vahendid, mille abil suurendada naiste ja tütarlaste mõjuvõimu sotsiaal-, majandus-, kultuuri- ja poliitilises sfääris; rõhutab, et ELi strateegia hariduse ja arengu seoste kohta peab hõlmama ulatuslikku soolist mõõdet, eelkõige säästvale arengule suunatud hariduse, konfliktijärgse leppimise, elukestva ja kutseõppe, loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika vallas ning seoses kunsti rolliga kultuuridevahelises suhtluses;

26.  rõhutab, et oluline on suurendada naiste osalust 2015. aasta järgse raamistiku kavandamisel ja rakendamisel; nõuab naiste õigustega tegelevate organisatsioonide suuremat rahalist toetamist ning poliitilisi ja suutlikkust suurendavaid meetmeid, mille eesmärk on kaasata huvirühmadega peetavatesse konsultatsioonidesse kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil alati kodanikuühiskonna rohujuure tasandi organisatsioone ja eelkõige naisorganisatsioone ning suurendada nende osalust;

27.  märgib, et GAPi raames tuleb tegeleda ka LGBTI-inimeste olukorraga kolmandates riikides ning see peab hõlmama LGBTI-inimeste õiguste edendamist ja kaitset;

28.  rõhutab, kui oluline on tugevdada kohtusüsteemi sootundlike reformide abil naiste juriidilisi õigusi ja juurdepääsu õigussüsteemile; on veendunud, et soolise võrdõiguslikkuse sihipärane rahastamine õigusabi valdkonnas aitab tugevdada õigusriigi põhimõtte järgimist;

29.  palub ELil edendada naiste suuremat osalust rahuvalves, rahu kindlustamise protsessides ning ELi sõjalistes ja tsiviilkriisiohjemissioonides; kordab sellega seoses oma üleskutset ELile edendada naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 (2000) ja 1820 (2008) kohaldamist ja nõuab sooliste aspektide ja naiste õiguste hõlmamist kõigisse rahu ja julgeoleku alastesse algatustesse;

30.  nõuab, et EL edendaks naiste ja tütarlaste põhilisi inimõigusi, mis on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis; rõhutab sellega seoses vajadust tagada, et kõikide naiste ja tütarlaste õigust elule ja inimväärsele kohtlemisele kaitstakse, eelkõige kahjulike tavade (näiteks soopõhine tapmine) vastase võitluse abil;

31.  rõhutab, et meetmed naiste ja naiste õigustega tegelevate organisatsioonide juhtimise ja osaluse suurendamiseks on olulised nii avalikus kui ka erasektoris; nõuab suuremaid jõupingutusi naiste ja naiste õigustega tegelevate organisatsioonide poliitilise osaluse suurendamiseks ning sellealaste jõupingutuste lisamist eelkõige kõigisse demokraatiat toetavatesse programmidesse ja parlamendi terviklikku demokraatia toetamise lähenemisviisi;

32.  rõhutab, et diskrimineerivate sotsiaalsete normidega tegelemisse ning soostereotüüpide ja naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vastasesse võitlusse on vaja kaasata mehi ja poisse ning nende osalust ja vastutust tuleb aktiivselt edendada;

o
o   o

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuurile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2014)0059. (2) https://ec.europa.eu/europeaid/evaluation-eu-support-gender-equality-and-womens-empowerment-partner-countries-final-report_en. (3) https://europa.eu/eyd2015/sites/default/files/users/Madara.Silina/from_commitment_to_action_financing_for_gewe_in_sdgs_oecd.pdf.

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta (2014/2160(INI))

P8_TA(2015)0351 A8-0213/2015

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 10, 19 ja 157,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(1) (uuesti sõnastamine),

–  võttes arvesse komisjoni 7. märtsi 2014. aasta soovitust meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte tugevdamise kohta läbipaistvuse kaudu,

–  võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2013. aasta teatist „Aruanne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuesti sõnastamine)) kohaldamise kohta” (COM(2013)0861),

–  võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

–  võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2010. aasta teatist „Kindel kohustus tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus. Naiste harta” (COM(2010)0078),

–  võttes arvesse nõukogu 7. märtsil 2011. aastal vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat, mis põhineb ELi toimimise lepingu artiklil 157,

–  võttes arvesse Euroopa Soolise võrdõiguslikkuse Instituudi soolise võrdõiguslikkuse indeksi aruannet,

–  võttes arvesse 1994. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) osalise tööaja konventsiooni sätteid, mis kohustavad riike lisama riigihangete lepingutesse tööalase klausli, mis sisaldab võrdse tasu põhimõtet,

–  võttes arvesse ILO 1951. aasta konventsiooni võrdse tasustamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 1979. aasta resolutsiooniga 34/180 vastu võetud konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta artikli 11 lõike 1 punkti d,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta detsembri aruannet „Transinimese elu ELis”,

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamise kohta(3),

–  võttes arvesse direktiivi 2006/54/EÜ Euroopa tasandil rakendamise hinnangut, mille koostas parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0213/2015),

A.  arvestades, et meeste ja naiste võrdne kohtlemine on üks ELi õiguse aluspõhimõtteid;

B.  arvestades, et soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel toimuv diskrimineerimine on ELi õigusega keelatud;

C.  arvestades, et majanduslik sõltumatus on eeltingimus selleks, et Euroopa kodanikud – nii naised kui ka mehed – saaksid oma elu juhtida ja kasutada tõelist valikuvabadust;

D.  arvestades, et direktiivis 2006/54/EÜ viidatakse selgelt Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikale, milles on sätestatud, et naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtet ei saa taandada üksnes diskrimineerimise keelustamisele tõsiasja alusel, et isik on ühest või teisest soost, vaid et seda kohaldatakse ka isiku soo korrigeerimisest tulenevale diskrimineerimisele;

E.  arvestades, et võrdse tasustamise põhimõte on sätestatud aluslepingutes algusest peale 1957. aastal; arvestades, et võrdse töö eest võrdse tasu põhimõtet tunnustatakse nüüd ELi toimimise lepingu artikli 157 alusel ning see on lisatud uuestisõnastatud direktiivi 2006/54/EÜ (edaspidi „uuestisõnastatud direktiiv”);

F.  arvestades, et uuestisõnastatud direktiivi eesmärk oli muuta selles valdkonnas ELi õigusakte sidusamaks ning kooskõlastada neid Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikaga ja saavutada asjakohaste võrdõiguslikkuse õigusaktide lihtsustamine ja ajakohastamine riikide tasandil, aidates seeläbi kaasa naiste olukorra paranemisele tööturul; arvestades, et 2014. aastal oli naiste osakaal ELis tegutsevate ettevõtete kõrgeimatel ametikohtadel ikka alla 18 %;

G.  arvestades, et uuestisõnastatud direktiiviga kehtestati mõned uuendused, näiteks võrdsete võimaluste põhimõtte rakendamine ja kaudse diskrimineerimise ning isiku soo korrigeerimisest tuleneva diskrimineerimise eest kaitsmise mõiste määratlemine, ning viidati sõnaselgelt töö ja eraelu ühitamisele; arvestades, et kõikide liikmesriikide suurim probleem on direktiiviga 2006/54/EÜ ette nähtud võrdset tasu käsitlevate eeskirjade nõuetekohane kohaldamine ja jõustamine, ning arvestades, et nende muudatuste mõju liikmesriikides on seni vähene; arvestades, et hoolimata märkimisväärsest hulgast õigusaktidest, mis on kehtinud peaaegu 40 aastat, ning võetud meetmetest ja vahenditest on edusammud selles valdkonnas olnud äärmiselt aeglased ja palgalõhe püsib siiani, olles ELis keskmiselt 16,4%, kuid liikmesriigiti esineb suuri erinevusi;

H.  arvestades, et muu hulgas lepitakse palkade suhtes nüüd sagedamini kokku individuaalselt, mistõttu individuaalse tasustamissüsteemi kohta puudub teave ja see süsteem ei ole läbipaistev, see aga loob olukorra, kus sooline kallutatus ja diskrimineeriv palgastruktuur jääb töötajate ja/või nende esindajate eest varjatuks, mistõttu seda on väga raske tõestada, see aga pidurdab võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte edukat rakendamist, nagu ka õiguskindluse puudumine võrdse töö kontseptsiooni osas ning menetluslikud takistused;

I.  arvestades, et meeste ja naiste suurem võrdõiguslikkus on kasulik nii majandusele kui ka ühiskonnale laiemalt, ning soolise palgalõhe vähendamine aitab vähendada vaesust ja suurendada naiste teenistust elu jooksul, samuti on see hädavajalik tööhõive ja konkurentsivõime suurendamiseks ning majanduse elavdamiseks; arvestades, et palgalõhe on veelgi märgatavam mitmekordselt ebasoodsamas olukorras olevatel naiste puhul, nagu puuetega naised, vähemuste hulka kuuluvad ja väljaõppeta naised; arvestades, et ühe vanemaga pered on palju sagedamini palgavaesed ning üksikvanemate hulgas on rohkem naisi kui mehi; arvestades, et soolisel palgalõhel on seetõttu tõsine mõju paljude Euroopa perede laste elamistingimustele ja võimalustele elus;

J.  arvestades, et tööhõivemäär on naiste hulgas meestega võrreldes üldiselt madalam: 2013. aastal oli meeste tööhõive määr 28 ELi riigis 69,4 %, kuid naiste puhul 58,8 %(4);

K.  arvestades, et naiste tööhõive määra osas on saavutatud üksnes vähest edu ning et naiste ja meeste kutsealane ja sektoripõhine segregatsioon eri tüüpi töökohtade vahel püsib suhteliselt suur ja mõnedes erialakategooriates töötavad valdavat naised, kusjuures need ametid ja kategooriad on enamasti madalama töötasuga ja vähem hinnatud, hoolimata ELi ja riiklikul tasandil kehtivatest õigusaktidest; arvestades, et see olukord mõjutab ka soolist palgalõhet elu jooksul; arvestades, et palgalõhesse annab oma osa ka vertikaalne segregatsioon, milles naised on peamiselt osaajatööl või vähem tasustatud töökohtadel või hierarhias madalama taseme ametikohtadel; arvestades, et horisontaalne ja vertikaalne segregatsioon takistavad naiste ametialast arengut ning selle tulemuseks on naiste vähesem nähtavus ja esindatus ühiskondlikes ja avalikes sfäärides, mis suurendab ebavõrdsust, ning arvestades, et nende takistuste kõrvaldamine ning naiste suurem esindatus organisatsiooni hierarhia kõrgematel ametikohtadel oleks noortele naistele ja tütarastele heaks eeskujuks;

L.  arvestades, et maapiirkondades on tööhõive tase madalam ning lisaks ei ole paljud naised tööturul tegutsenud ja seega ei ole nad töötutena registreeritud ning neid ei arvestata tööpuuduse statistikas, see omakorda toob kaasa probleeme emapuhkuse ja haiguspuhkusega, pensioniõiguste saamisega ja juurdepääsuga sotsiaalkindlustusele, samuti probleeme lahutuse korral; arvestades, et maapiirkonnad on kvaliteetsete töökohtade vähesuse tõttu ebasoodsas olukorras;

M.  arvestades, et naiste ja tütarlaste võimaluste suurendamine hariduse kaudu, eriti loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika vallas, samuti naiste julgustamine osalema kutseõppes ja elukestva õppe programmides sektoriüleselt on olulised elemendid võrdse kohtlemise ja võrdsete töövõimaluste edendamisel; arvestades, et naiste oskused ja pädevused on sageli alahinnatud, nagu ka erialad ja ametid, kus naised on ülekaalus, ilma et selline suhtumine oleks alati objektiivselt põhjendatud;

N.  arvestades, et direktiivis 2006/54/EÜ on öeldud, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tagamiseks tööelus võivad liikmesriigid säilitada või võtta meetmeid, mis sätestavad erilised eelised, et hõlbustada alaesindatud sool tegutsemist oma kutsealal ja ära hoida või heastada ebasoodsamat olukorda tööalases karjääris(5);

O.  arvestades, et emakohustused ning hoolitsemine laste eakate, haigete või puuetega pereliikmete ja muude ülalpeetavate eest kujutab endast lisatööd või vahel ka täiskoormusega tööd, mida teevad peaaegu eranditult naised; arvestades, et see töö ei ole ei tasustatud ega ka ühiskonna poolt piisavalt väärtustatud, kuigi see on ühiskonnale ülitähtis, aitab kaasa sotsiaalsele heaolule ning seda saab mõõta majandusnäitajate, näiteks SKP abil; arvestades, et selle tulemusena suureneb meeste ja naiste sissetulekute ebavõrdsus ning see kahjustab naiste karjääri, kuna naised peavad “maksma” tööturult eemal oldud aastate või osaajaga töötamise eest, ning lõpptulemusena suurendab see ka naiste ja meeste pensionilõhet; arvestades, et nende tegurite mõju kogu elu teenistusele on liikmesriigiti erinev olenevalt vanematele kas seadusandlike meetmete või kollektiivlepingutega antavast toetusest, sh lapsehoiuteenustest;

P.  arvestades, et kuna naiste ja meeste palgalõhe suureneb pärast pensionile jäämist, on pensionilõhe märksa suurem kui palgalõhe; arvestades, et naised saavad keskmiselt 39 % vähem pensioni kui mehed; arvestades, et sellise olukorra on tekitanud sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid, nagu tugev segregatsioon tööturgudel, naiste töö alahindamine, samuti naiste suurem osakaal osaajatööl, madalama tunnitasuga ja vähem aastaid töötavate isikute hulgas; arvestades, et see suurendab pensionil olevate naiste vaesusriski; arvestades, et enam kui kolmandik naisi ELis ei saa üldse mingit pensioni;

Q.  arvestades, et teatud kategooriate naisi ohustab tööturul ja töökohas mitmekordne diskrimineerimine, nende hulgas rahvusvähemuste hulka kuuluvaid naisi, lesbisid, biseksuaale, transsoolisi, üksikuid naisi, puuetega ja eakamaid naisi;

R.  arvestades, et uuestisõnastatud direktiiv ütleb selgelt, et kõik vähem soodsa kohtlemise vormid rasedus- või emaduspuhkusega seoses tähendavad diskrimineerimist; arvestades, et see sätestab selgelt pärast emaduspuhkust samale töökohale või võrdväärsele ametikohale naasmise garantii ning kaitse meeste ja naiste töölt vabastamise eest, kui nad otsustavad kasutada vanema- või lapsendaja puhkuse õigust;

S.  arvestades, et sotsiaalpartnerid (ametiühingud ja tööandjad) ja kodanikuühiskonna organisatsioonid mängivad võrdse kohtlemise toetamisel ning võrdsel tasustamisel põhineva töö kontseptsiooni edendamisel väga olulist rolli;

T.  arvestades, et võrdõiguslikkust edendavad asutused on olemas kõikides liikmesriikides, kuid nende töö erineb suuresti, sõltuvalt nende iseseisvuse ulatusest, pädevustest ja vahenditest; arvestades, et selliseid asutusi tuleks nende ülesannete sõltumatul ja tõhusal täitmisel seoses võrdse kohtlemise edendamise, järelevalve ja toetamisega piisavalt toetada ja tugevdada;

U.  arvestades, et parlament on kutsunud komisjoni korduvalt üles olemasolevaid õigusakte läbi vaatama, et võidelda soolise palgalõhe vastu; arvestades, et palgalõhe vähendamine oleks vahend naiste tööhõivemäärade suurendamiseks, paljude Euroopa perede olukorra parandamiseks ning pensionieas naiste vaesusriski vähendamiseks;

V.  arvestades, et soolise lõhe kaotamine oleks üks viise saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid tööhõive suurendamise ja vaesuse vähendamise valdkonnas ning töötajate vaba liikumise kui Euroopa põhilise vabaduse tagamisel; arvestades, et vastavalt Euroopa lisaväärtuse hinnangu(6) järeldustele tähendab meeste ja naiste vahelise palgalõhe vähendamine ühe protsendipunkti võrra majanduskasvu suurendamist 0,1% võrra;

W.  arvestades, et traditsioonilised soorollid ja stereotüübid mõjutavad ikka veel suuresti tööjaotust kodus, hariduses, karjääris, töökohal ja ühiskonnas laiemalt;

Üldhinnang

1.  märgib, et üldiselt on liikmesriigid viinud oma riiklikud õigusaktid ELi õigusega kooskõlla(7); juhib tähelepanu asjaolule, et uuesti sõnastatud direktiivi sätete nõuetekohasest ülevõtmisest siseriiklikku õigusesse ei ole piisanud, et saavutada selle täielik kohaldamine ja tõhus jõustamine, ning et meeste ja naiste palgaerinevused püsivad;

2.  peab kahetsusväärseks, et kuigi liikmesriigid olid kohustatud üle võtma ainult direktiivi uuesti sõnastamisega tehtud olulised muudatused, on direktiiv piisavalt selgelt ja korrektselt üle võetud ainult kahes liikmesriigis, kuid 26 liikmesriigis on siiani lahendamata probleeme; märgib siiski, et nimetatud muutused ei olnud selgelt kindlaks määratud; toonitab asjaolu, et komisjoni jõupingutused rakendamise järelevalvel olid piiratud mõjuga, mis puudutab sidusat lähenemisviisi ja vajaliku juhendamise tagamist selleks, et võimaldada riigi tasandil tulemuslikku rakendamist;

3.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et liikmesriigid ei kasutanud võimalust lihtsustada ja kaasajastada oma õigusakte võrdsete võimaluste ning naiste ja meeste võrdse kohtlemisekohta tööturul ja tööelus; märgib, et liikmesriikidelt ei oodata üksnes direktiivi ülevõtmist, vaid neil tuleb ka tagada järelevalve võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise üle ning kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid, et kaotada töötasuga seotud diskrimineerimine;

4.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole siiani võtnud vastu seadusandlikku algatust, mida ta eelmisel aastal lubas, et edendada ja lihtsustada võrdse tasustamise põhimõtte tõhusat rakendamist; kutsub seetõttu komisjoni üles tegema kindlaks uuesti sõnastatud direktiivi nõrgad kohad ja koostama kiiresti seadusandliku ettepaneku, mis selle asendaks, nähes selles ettepanekus ette tõhusamad vahendid direktiivi rakendamise ja jõustamise jälgimiseks liikmesriikides;

5.  juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et töö kaotamise tõttu on paljud naised olnud sunnitud loobuma töö ja pereelu ühitamise võimalusest tänu lühemale tööpäevale või muudele sellistele lahendustele, mistõttu on pereelu tasakaalustamine muutunud raskeks, ning see on mõnes liikmesriigis aidanud kaasa sündivuse vähenemisele; palub, et komisjon hindaks seda suundumust ja meetmeid, mida eri valitsused on võtnud nimetatud nähtusega toime tulekuks, ning esitaks meetmed, millega vähendada kriisi mõju töötajate võrdsele kohtlemisele ning töö ja eraelu tasakaalule;

Võrdset tasustamist käsitlevate sätete kohaldamine

6.  rõhutab, et kuigi meeste ja naiste tööhõivemäär ja sooline palgalõhe on viimastel aastatel pisut vähenenud, ei ole see tingitud naiste olukorra paranemisest, vaid meeste tööhõivemäära ja palgataseme vähenemisest kriisi ajal;

7.  toonitab asjaolu, et Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika kohaselt tuleb järgida võrdse tasustamise põhimõtet iga meestele ja naistele antava tasu aspekti puhul;

8.  rõhutab, et ELi tasandil on vaja selgeid, ühtlustatud ja võrreldavaid määratlusi sellistele mõistetele nagu sooline palgalõhe, sooline pensionilõhe, tasustamine, töötasuga seotud otsene ja kaudne diskrimineerimine, ning eeskätt võrdväärne töö ja sama väärtusega töö; on seisukohal, et Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt tuleks töö väärtust hinnata ja võrrelda objektiivsete kriteeriumide põhjal, nagu hariduse, töökogemuse ja koolitusega seotud nõuded, oskused, panus ja vastutus, tehtud töö ja tööülesannete iseloom; juhib tähelepanu, et tulenevalt töölepingute eri liikide (seadusjärgsete ja lepinguliste) olemasolust võib praegune soolise palgalõhe arvutamine tuua kaasa moonutatud arusaama võrdsest tasustamisest; palub, et komisjon analüüsiks neid võimalikke moonutusi ja pakuks välja sobivaid lahendusi, sh kohustuslike palgaauditite kehtestamine ELi liikmesriikides börsil noteeritud ettevõtetes, välja arvatud väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes (VKEdes), ning võimalus määrata rikkumiste eest karistusi;

9.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaardistama olemasolevate töökohtade hindamise ja klassifitseerimise märkimisväärselt erinevate süsteemide rakendamist; kutsub komisjoni üles kehtestama suuniseid sooneutraalsete töökohtade hindamise ja klassifitseerimise süsteemide kohta, mis hõlmaksid konkreetseid meetmeid, näiteks naiste ja meeste proportsionaalset esindatust hindamiskomisjonides, neutraalsete ametikirjelduste ja kaalumise võrgustike väljatöötamist ning arusaadavate kriteeriumide määratlemist töö väärtuse hindamiseks; kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele selge ja sooneutraalne töökohtade hindamise ja klassifitseerimise süsteem, tuginedes komisjoni avaldatud suunistele, nii et oleks võimalik tuvastada kaudset töötasuga seotud diskrimineerimist alahinnatud tööde puhul, mida tavaliselt teevad naised;

10.  on seisukohal, et töökohtade hindamise ja klassifitseerimise süsteem võiks tugineda kollektiivläbirääkimistele;

11.  juhib tähelepanu, et arusaadav ja ühtlustatud töökohtade klassifitseerimise süsteem ja palkade suurem läbipaistvus parandavad õiguskaitse kättesaadavust; märgib, et mitu liikmesriiki on juba rakendanud konkreetseid palkade läbipaistvuse meetmeid; toonitab nende meetmete vahelisi erinevusi ja võtab teadmiseks komisjoni 2014. aasta soovitused palkade läbipaistvuse kohta, pidades siiski kahetsusväärseks, et need ei ole siduvad; palub liikmesriikidel aktiivselt rakendada komisjoni soovitusi läbipaistvuse ja jätkuvate positiivsete meetmete, eelistatavalt õigusaktide kaudu, mis on osutunud edukaks, võttes selleks soovitatud ja vajadustele kohandatud meetmeid palkade läbipaistvuse suurendamiseks; palub komisjonil hinnata nende soovituste tegelikku mõju, sealhulgas hinnata, kuidas mõjub nõue, et ettevõtjad annaksid regulaarselt aru keskmise palga kohta töökoha kategooriate või ametikohtade kaupa ning liigitaksid need andmed soo alusel; palub, et komisjon lisaks oma uude seadusandlikku ettepanekusse 2014. aasta soovitustes esitatud meetmed palga läbipaistvuse, soolise palgalõhe ja võrdõiguslikkust edendavate asutuste volituste kohta; kutsub liikmesriike üles avaldama survet ebavõrdse palga tavadest loobumiseks ning edendama palga läbipaistvust, nagu nõuavad ametiühingud, soolise võrdõiguslikkuse asutused ja muud sidusrühmad;

Võrdset kohtlemist käsitlevate sätete kohaldamine

12.  rõhutab, kui oluline on võidelda kaudse diskrimineerimise vastu pensioniskeemides ning mitte ainult tööandjapensioniskeemides, vaid ka riiklike pensioniskeemide praktikaga seoses; rõhutab, et Euroopa Liidu Kohus on selgelt öelnud, et tööandjapensioniskeeme tuleb pidada töötasuks, mistõttu tuleb võrdse kohtlemise põhimõtet kohaldada ka nende suhtes, hoolimata asjaolust, et mõnedes liikmesriikides on riiklikke ja tööandjapensioniskeeme raske eristada ning teistes on tööandjapensioniskeemide mõiste tundmatu, ning see võib põhjustada kaudset diskrimineerimist tööturul; tunnistab, et naistel on piiratud juurdepääs tööandjapensionidele, selle põhjuseks on nende lühendatud tööaeg, lühem teenistuses oldud aeg, tööturu horisontaalne ja vertikaalne segregatsioon, sooline palgalõhe, ning et osalusmaksetel põhinevad skeemid võtavad harva arvesse karjääri katkemist lähedaste hooldamise tõttu ning mittevabatahtlikku osaajatööd; kutsub komisjoni üles uurima, kuidas mõjutab pensionilõhet üleminek seadusjärgselt riigipensionilt tööandja - ja erapensioniskeemidele; kutsub komisjoni üles jälgima hoolega selle põhimõtte rakendamist ja andma selle kohta aru, kuna mõnes liikmesriigis on ülevõtmine osutunud ebaselgeks;

13.  palub, et liikmesriigid kindlustaksid oma emadusega seotud õigusi ja võtaks meetmeid, et hoida ära töötajate ebaõiglast vallandamist raseduse ajal ning emapuhkuselt tööle naasmisel; kutsub nõukogu üles jõudma ühisele seisukohale seoses direktiivi läbivaatamisega rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlev direktiiv); palub et nõukogu võtaks võimalikult kiiresti vastu ühise seisukoha direktiivi ettepaneku osas, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid;

14.  märgib, et rasedus- ja sünnituspuhkuse, isadus- ja/või lapsendaja puhkusega seotud diskrimineerimise vastast kaitset käsitlevate sätete rakendamises on liikmesriikide vahel olulisi erinevusi; toonitab vajadust tegeleda riigi tasandil järjepidevalt konkreetsete olemasolevate probleemidega, kaasa arvatud valdkondlike (era- ja avalik sektor) ning organisatsiooniliste (ettevõtetevaheliste ning suurte, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vaheliste) erinevustega, olukorraga seoses ebatüüpiliste ja osalise tööajaga lepingutega, tähtajaliste lepingute lõpetamise tavaga kaitseperioodil ja vabatahtliku töölt lahkumise esilekutsumisega;

15.  palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta meetmeid, et võidelda igasuguse mitmekordse diskrimineerimise vastu, tagada mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamine ning võrdsus tööturul ja juurdepääsul tööhõivele, võidelda sealhulgas rahvusvähemuste ja puuetega inimeste diskrimineerimise vastu, samuti diskrimineerimise vastu soo, vanuse, usutunnistuse või uskumuste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel, ning eelkõige võtta sotsiaalkaitse meetmeid, tagamaks, et naiste palk ja sotsiaaltoetused, kaasa arvatud pensionid, oleks võrdsed meeste omadega, kel on samasugused või sarnased kogemused ja kes teevad sama või samaväärset tööd;

16.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma tõhusate järelevalvesüsteemide loomisega järelevalve- ja kontrollimeetmeid, et parandada andmete kogumist soolise diskrimineerimise ja ahistamise juhtumite kohta, sealhulgas rasedus- ja emapuhkuse ning muude puhkuse liikidega seotud diskrimineerimise kohta; usub et neil juhtudel on vaja ka sätteid karistussüsteemi kohta, kuid eelkõige tuleks püüda selliseid juhtumeid ennetada, teha rasedatele naistele ja vastsetele emadele kättesaadavaks teenused, mis aitaks neil rasedust ja emadust tööeluga tasakaalustada, ilma et nad oleksid sunnitud valima töö ja pere vahel, nagu liiga sageli juhtub; palub, et komisjon lisaks oma aruandesse direktiivi 2006/54/EÜ rakendamise kohta ka hinnangu artikli 26 (seksuaalne ahistamine) rakendamise kohta;

17.  kutsub komisjoni üles esitama selgeid meetmeid, et võidelda tõhusamalt seksuaalse ahistamise vastu töökohal; peab kahetsusväärseks, et vaatamata ELi õigusele, mis kaitseb üksikisikuid diskrimineerimise eest tööhõives, koges 30% transinimestest tööotsijaid töökoha otsimisel diskrimineerimist ja aastal enne Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti korraldatud uuringut LGBTI-inimeste kohta tundsid transnaised kõige tõenäolisemalt, et neid diskrimineeritakse; juhib tähelepanu asjaolule, et see kujutab endast Euroopa Liidu põhiõiguste harta rikkumist; kutsub Euroopa Komisjoni kontrollima põhjalikult liikmesriikides kaebusi lahendavate asutuste tõhusust ja menetlusi soolise võrdõiguslikkuse direktiivide rakendamise raames seoses sooidentiteedi, sooväljenduse ja soo korrigeerimisega; kutsub komisjoni üles andma liikmesriikidele asjatundlikku nõu selle kohta, kuidas võidelda sootunnuste alusel diskrimineerimise vastu tööhõive valdkonnas; kutsub komisjoni üles toetama ja julgustama liikmesriike kaasama mitmekesisuse koolitusse intersoolisi ja transinimesi ning tegema tegelema koos tööandjatega meetmetega töökohal, nt edendamaks anonüümset töölevõtmise korda; kutsub liikmesriike üles kasutama Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahendeid, et lahendada aktiivselt transinimeste diskrimineerimisega seotud probleeme kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga;

18.  peab kahetsusväärseks, et paljud liikmesriigid ei ole direktiivi ülevõtmisel kehtestanud sõnaselgelt kaitset soo korrigeerimisega seotud diskrimineerimise eest ning palub, et komisjon võtaks need liikmesriigid vastutusele; kordab, kui oluline on, et liikmesriigid lisaksid siseriiklikku õigusesse sätted, millega keelustatakse diskrimineerimine seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi alusel; on seisukohal, et direktiiviga praegu ette nähtud õiguskaitset neile, kes kavandavad soo korrigeerimist, seda teevad või on teinud, tuleks laiendada kõikidele transinimestele; nõuab sellega seoses, et kui direktiiv kunagi uuesti sõnastatakse, siis keelustataks selles sõnaselgelt diskrimineerimine sooidentiteedi alusel;

19.  juhib tähelepanu, et õiguskaitse kättesaadavus on selles valdkonnas mitmel põhjusel piiratud, näiteks menetluste pikaajalisuse ja kulude, mõnedes liikmesriikides võrdõiguslikkust edendavate asutuste ees seisvate probleemide, palkade läbipaistmatuse, tasuta õigusabi puudumise või ohvri häbimärgistamise või surveavalduste hirmu tõttu, kui ohver peaks rääkima diskrimineerimisest töökohal; toonitab asjaolu, et tõestamiskohustuse reegel põhjustab samuti mitmes liikmesriigis probleeme, muutes naistöötajate kaitse keeruliseks, kuna neil on sageli juurdepääs üksnes piiratud teabele ning lisaks kardavad nad oma töökohta kaotada; kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tegelema aktiivselt diskrimineerimise ohvrite abistamisega, kas otse või toetades võrdõiguslikkuse edendamise asutusi, ametiühinguid, kogukonna organisatsioone ja vabaühendusi, mis selles valdkonnas tegutsevad; juhib tähelepanu, et juurdepääsu õiguskaitsele selles valdkonnas aitaks parandada see, kui anda sõltumatutele võrdõiguslikkuse edendamise asutustele volitused diskrimineerimise ohvrite abistamiseks, sealhulgas tasuta õigusabiga, samuti õiguse esindada isikuid töötasuga seotud diskrimineerimise juhtudel; soovitab sellega seoses võtta liikmesriikides kasutusele konfidentsiaalsed teatamissüsteemid, et naised saaksid teatada ebavõrdse kohtlemise juhtudest töökohal;

20.  kutsub komisjoni üles hindama, vahetama ja võrdlema olemasolevaid parimaid tavasid ja levitama selle hindamise tulemusi seoses tõhusate meetmetega, mida liikmesriigid võiksid võtta, et ärgitada tööandjaid, ametiühinguid ja kutseõppega seotud organisatsioone hoidma ära kõiki soolise diskrimineerimise vorme, eriti seoses ahistamise ja seksuaalse ahistamisega töökohal, parandades juurdepääsu tööhõivele, pakkudes täiendavat kutseõpet ning edendades parimaid tavasid;

21.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et lihtsustada ja parandada naiste juurdepääsu elukestvale õppele, kutseõppele ning mentorlusvõrkudele kogu Euroopas, eriti sektorites, kus domineerivad mehed, ning levitama parimaid tavasid;

Võrdse kohtlemise edendamine ja sotsiaaldialoog

22.  rõhutab, et võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevatel asutustel peaks olema pädevus, piisavad vahendid ja personal, et tegeleda naiste ja meeste vahelist võrdõiguslikkust edendavate õigusaktide tõhusa ja sõltumatu järelevalve ja aruandlusega; rõhutab, et kõikides liikmesriikides tuleb tagada võrdõiguslikkust edendavate asutuste sõltumatus ning et nende asutuste konkreetne juriidiline vorm on liikmesriikide otsustada;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama sotsiaalpartnereid (ametiühinguid ja tööandjaid), kodanikuühiskonda ja võrdõiguslikkust edendavaid asutusi edendama kontrolli võrdõiguslikkuse rakendamise üle töökohas, sh paindlikku töökorraldust, et lihtsustada töö ja eraelu ühitamist, tugevdada kontrolli kollektiivlepingute õle, kohaldatavate palgaastmete ja töökohtade klassifitseerimise süsteemide üle, vältimaks naiste otsest ja kaudset diskrimineerimist; rõhutab ka teiste vahendite tähtsust, nt käitumisjuhised, teadusuuringud ning kogemuste ja heade tavade vahetamine soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, et tagada parem kaitse diskrimineerimise vastu;

24.  on seisukohal, et andmekaitset ei tohi kasutada ettekäändena, et mitte avaldada iga-aastaseid palgaaruandeid töökoha tasandil;

25.  kutsub liikmesriike üles karmistama suurte ja keskmise suurusega ettevõtjate kohustust tagada võrdse kohtlemise süstemaatiline edendamine ning anda oma töötajatele regulaarselt asjakohast teavet, sealhulgas võrdse tasustamise küsimuste kohta; kordab, et rahaliste karistuste kehtestamine tööandjatele, kes ei austa võrdse töötasu põhimõtet, võiks olla asjakohane viis soolise palgalõhe kaotamiseks;

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kindlustama institutsionaalseid mehhanisme naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse rakendamiseks, näiteks tagades, et võrdse töötasu põhimõtte osas on kontrolli- ja jõustamisasutustel vajalikud tehnilised ja rahalised ressursid ning piisav personal, ning ärgitama sotsiaalpartnereid mõõtma kollektiivlepingute võrdõiguslikkuse mõõdet;

27.  juhib tähelepanu vajadusele tugevdada avaliku tööinspektsiooni korda ja võtta kasutusele meetodid, millega mõõta töö väärtust ning määrata kindlaks madala töötasuga ametikohad, mida täidavad peamiselt naised ning mis kujutavad endast seega kaudset töötasuga seotud diskrimineerimist;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hoogustama oluliselt teadlikkuse suurendamise meetmeid seoses soolise diskrimineerimise ohvrite õigustega; rõhutab, et kõik sidusrühmad, sealhulgas võrdõiguslikkust edendavad asutused, sotsiaalpartnerid (ametiühingud ja tööandjad) ning vabaühendused peaksid tegema koostööd, et võidelda stereotüüpidega meeste ja naiste töö kohta ja selle kohta, kuidas need mõjutavad töö väärtust ja madalat töötasu, kaasa arvatud töökohtade kättesaadavust, ning et ettevõtjad valiksid kõige sobivama kandidaadi, lähtudes nende kvalifikatsiooni võrdlevast analüüsist ning kohaldades eelnevalt kindlaksmääratud, selgeid, neutraalselt sõnastatud, mittediskrimineerivaid ja üheselt mõistetavaid kriteeriumeid;

29.  juhib tähelepanu, et üks uuestisõnastatud direktiiviga sisse viidud uuendusi on viide töö, era- ja pereelu ühitamisele; kutsub komisjoni üles töötama pärast liikmesriikide ja sotsiaalpartneritega (ametiühingute ja tööandjatega) konsulteerimist välja konkreetsed meetmed, et tagada selles valdkonnas meestele ja naistele kindlamad õigused; rõhutab, et sellega seoses on eriti tähtis riiklike lastehoiuteenuste arendamine kooskõlas Barcelona eesmärkidega;

30.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama avalikkuse teadlikkust võrdsest töötasust ja pensionilõhest, naiste otsesest ja kaudsest diskrimineerimisest tööl Euroopa, siseriiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; kutsub komisjoni üles kehtestama soolise palgalõhe vastasele võitlusele pühendatud Euroopa aastat;

31.  täheldab huviga, et paljud naised valivad tegutsemise füüsilisest isikust ettevõtjana, kuna see on ainus viis, kuidas nad saavad ühildada töö ja pereelu; märgib siiski, et paljudes liikmesriikides ei ole füüsilisest isikust ettevõtjatele ette nähtud sotsiaalkaitse ja hüvitised samad, mis teistele töötajatele;

Soovitused

32.  kordab oma üleskutset liikmesriikidele rakendada ja jõustada uuestisõnastatud direktiivi 2006/54/EÜ järjepidevalt, julgustada sotsiaalpartnereid (ametiühinguid ja tööandjaid) ning vabaühendusi võtma võrdse kohtlemise edendamisest aktiivsemalt osa, sealhulgas sooliste palgaerinevustega võitlemise tegevuskavade abil, mis sisaldaksid konkreetseid meetmeid ja väljundite seiret ettevõtja, sektori, riigi ja ELi tasandil;

33.  kutsub komisjoni üles muutma, lähtuvalt komisjoni aruandest uuestisõnastatud direktiivi kohaldamise kohta ja käesolevast resolutsioonist, vaatama läbi uuestisõnastatud direktiivi 2006/54/EÜ, nagu parlament on juba nõudnud eelkõige oma 24. mai 2012. aasta resolutsioonis, mis sisaldab konkreetseid ja selgeid soovitusi;

34.  toonitab asjaolu, et sooneutraalsed töökohtade klassifitseerimise ja hindamise süsteemid ning palkade läbipaistvus on võrdse kohtlemise edendamisel asendamatud meetmed; kutsub komisjoni seoses sellega üles lisama kõnealuseid meetmeid oma ettepanekusse uue direktiivi kohta, mis asendaks uuestisõnastatud direktiivi; juhib tähelepanu, et töötajate vaba liikumise kui Euroopa põhivabadusega on kooskõlas ainult ühtlustatud lähenemisviis;

35.  juhib tähelepanu vajadusele leida sooliselt kallutamata töökohtade hindamise meetod, mis võimaldaks võrrelda töökohti nende ulatuse ja keerukuse alusel, et määrata kindlaks ühe töökoha positsioon teise suhtes antud sektoris või organisatsioonis, sõltumata sellest, kas kõnealusel töökohal töötab naine või mees;

36.  kutsub üles tagama soolist tasakaalu ettevõtete juhtorganites;

37.  palub, et komisjon lisaks uude direktiivi kohustuslikud palgaauditid ELi liikmesriikide börsil noteeritud ettevõtete jaoks, välja arvatud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd), et juhtida tähelepanu soolisele palgalõhele, ning töötaks välja ELi tasandil sanktsioonid, mis ei võimaldaks neil ettevõtetel, kes ei täida kohustusi soolise võrdõiguslikkuse osas, osaleda ELi eelarvest rahastatavate kaupade ja teenuste avalikes hangetes; kutsub liikmesriike üles tegema riiklikest toetustest rahastatavate ettevõtetega sama

38.  kutsub liikmesriike üles olema eeskujuks ja võitlema naiste ebavõrdse palga vastu valitsuses, riiklikes institutsioonides ja avalikes ettevõtetes üldiselt;

39.  palub, et komisjon võtaks kasutusele ühised standardid ja kontrollid, et tagada riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste sõltumatus ja tõhusus;

40.  kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et tagada ebavõrdse kohtlemise ja diskrimineerimise, eelkõige mitmekordse diskrimineerimise ohvritele õigus proportsionaalsele hüvitamisele kooskõlas kehtivate õigusnormidega;

41.  palub liikmesriikidel võtta meetmeid, et pöörata ümber tõendamiskoormis ning tagada, et alati oleks tööandja kohustus tõestada, et võimalikud erinevused kohtlemises ei ole viinud diskrimineerimiseni;

42.  rõhutab, et riiklikul ja ELi tasandil tuleb suurendada jõupingutusi, et võidelda püsivate stereotüüpide vastu, korraldades kõikidele ühiskonna tasanditele suunatud teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, kaasata rohkem meediat, töötada välja strateegiad, et julgustada naisi valima karjääri ja erialasid valdkondades, kus naised on vähem esindatud, ning käsitleda sooküsimusi hariduses ja kutseõppes;

43.  toonitab asjaolu, et naiste olukorda tööturul parandaks tõeliselt ainult võrdõiguslikkuse põhimõtte tõhus rakendamine ning et selleks on vaja erinevate Euroopa, riigi, sektori ja organisatsiooni tasandi osapoolte tõelist poliitilist tahet ning strateegilist koostööd; palub seepärast komisjonil koostada võrdluspunktide, eesmärkide ja ajakavaga aktiivne strateegia, et vähendada ebavõrdsuse ilminguid tööhõives ja tööpuuduse valdkonnas, nii nagu on tehtud edukalt teistes valdkondades, näiteks vähendades ELis liiklusõnnetuste arvu;

44.  kutsub liikmesriike üles kohaldama aktiivselt sooteadlikku eelarvestamist, et edendada naiste olukorra parandamist tööturul; palub, et komisjon edendaks parimate tavade vahetamist sooteadliku eelarvestamise valdkonnas;

45.  rõhutab, kui oluline on võtta positiivseid meetmeid, et kindlustada naiste osalemist poliitiliste ja majandusotsuste langetamises; juhib tähelepanu asjaolule, et kohustuslikud kvoodid on osutunud üheks parimaks viisiks selle eesmärgi saavutamiseks;

46.  juhib tähelepanu asjaolule, et positiivseid meetmeid on vaja ka selleks, et motiveerida alaesindatud sugupoolt valima teatud erialasid, kus on ilmne horisontaalne sooline segregatsioon;

47.  kutsub komisjoni üles uurima pensionilõhet tekitavaid tegureid ning hindama vajadust selle lõhe vähendamise konkreetsete meetmete järele ELi ja riigi tasandil, sealhulgas nii seadusandlike kui ka mitteseadusandlike meetmete vahendite osas;

48.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid, et vähendada soolist pensionilõhet, mis on soolise palgalõhe otsene tagajärg, ning hindama uue pensionisüsteemi mõju eri kategooria naistele, pöörates erilist tähelepanu osaajaga töö lepingutele ning ebatüüpilistele töösuhetele;

49.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema soolise palgalõhe vastu kõikide Euroopa poliitikameetmete ja riikide programmide, eelkõige vaesuse vastu võitlemise programmide abil;

50.  palub, et komisjon viiks läbi uuringu, milles võrreldaks töötavate emade, koduste emade ja lasteta naiste olukorda, et saada suuremat selgust iga vastava rühma positsioonist tööturul, vaadeldes eelkõige tööhõive taset, töötasu ja pensionilõhet ning karjääri arengut;

51.  rõhutab, et on vaja usaldusväärseid, võrreldavaid ja kättesaadavaid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid, samuti soopõhist statistikat, et tagad direktiivi rakendamine ja järelmeetmed, ning tuletab sellega seoses meelde Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi rolli; palub, et liikmesriigid esitaksid Eurostatile igal aastal kvaliteetsed statistilised andmed soolise palgalõhe kohta, et oleks võimalik hinnata arenguid kogu ELis;

52.  palub, et komisjon viiks läbi uuringu selle kohta, kuidas mõjutab soo korrigeerimise ametliku tunnistamise korra olemasolu või selle puudumine transsooliste inimeste olukorda tööturul, eelkõige nende juurdepääsu tööhõivele, palgataset, karjääri arengut ja pensione;

53.  juhib tähelepanu asjaolule, et riigipõhise soovituste hulka Euroopa poolaasta raames peaks kuuluma ka eesmärgid vähendada soolist palgalõhet ja pensionilõhet, diskrimineerimist ja vanemate naiste vaesusriski, samuti rakendada tõhusalt võrdse kohtlemise põhimõtet;

54.  palub komisjonil tutvuda hoolikalt naiste tööhõive olukorraga kolmandas sektoris, sotsiaalmajanduses ja koostööpõhises majanduses, ning esildada võimalikult kiiresti strateegia naiste töökohtade ja olukorra edendamiseks ja kaitsmiseks nendes sektorites;

55.  kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et võidelda deklareerimata töö ning ebakindlate töökohtade vastu; juhib tähelepanu sellele, et suures osas teevad deklareerimata tööd naised, mis mõjutab negatiivselt nende sissetulekut, sotsiaalkindlustuskaitset ja sellega kaetust ning ELi SKP taset; rõhutab, et eelkõige tuleb käsitleda peamiselt naiste tehtavat kodust tööd, kuna see on mitteametlik, seda tehakse üksinda ja oma olemuse tõttu ei torka see silma, mistõttu tuleb töötada välja spetsiaalsed meetmed selle probleemi tõhusaks lahendamiseks; lisaks mõistab hukka ebatüüpiliste töölepingute, sealhulgas tööajata lepingute kuritarvitamise, millega välditakse tööhõive ja sotsiaalkaitsega seotud kohustuste täitmist; avaldab kahetsust asjaolu üle, et on suurenenud nende naiste hulk, kes elavad palgavaesuses;

56.  rõhutab, et komisjon peaks esitama meetmeid, millega: a) vähendada soolist palgalõhet, b) suurendada naiste majanduslikku sõltumatust, c) parandada naiste tööturule pääsu ja karjäärivõimalusi, d) oluliselt suurendada võrdõiguslikkust otsuste tegemisel ning e) kaotada sooga seotud diskrimineerivad struktuurid ja tavad;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0375. (3) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 75. (4) http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Employment_statistics (5) Direktiivi 2006/54/EÜ artikkel 3 ja ELi toimimise lepingu artikli 157 lõige 4. (6) Euroopa lisaväärtuse hinnang teemal „Meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamine”, Euroopa Parlament, 2013. (7) Vastavalt komisjoni aruandele uuestisõnastatud direktiivi kohaldamise kohta (COM(2013)0861).