Euroopa Parlamendi 12. aprilli 2016. aasta resolutsioon ELi rolli kohta rahvusvaheliste finants-, rahandus- ja reguleerivate asutuste ja organite raamistikus (2015/2060(INI))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artikli 4 lõikes 3 väljendatud liidu ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõtet,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 121 ja 138,
– võttes arvesse ELi toimimise lepingu protokolli nr 14 eurorühma kohta,
– võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni soovituste kohta komisjonile liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamise kohta eelkõige euroalal(1),
– võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi kui ülemaailmse osaleja ja tema rolli kohta mitmepoolsetes organisatsioonides(2),
– võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni maailmamajanduse juhtimise kohta(3),
– võttes arvesse oma 24. juuni 2015. aasta resolutsiooni majanduse juhtimise raamistiku läbivaatamise kohta: ülevaade ja probleemid(4),
– võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni kapitaliturgude liidu loomise kohta(5),
– võttes arvesse kõrgetasemelise ELi finantsjärelevalve eksperdirühma 25. veebruari 2009. aasta aruannet (de Larosière'i aruanne),
– võttes arvesse viie juhi 2015. aasta juuni aruannet, milles nõutakse euro välisesindatuse tugevdamist,
– võttes arvesse kodukorra artiklit 52,
– võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni arvamust (A8-0027/2016),
A. arvestades, et finantssüsteemi stabiilsus, mis on majanduskasvu ja töökohtade arvu suurendamiseks vahendite tõhusa eraldamise eeltingimus, on ülemaailmse tähtsusega avalik hüve;
B. arvestades, et kuna riikide majandused on kogu maailmas üha suuremas vastastikuses sõltuvuses, on vaja järjest enam liikuda ülemaailmsete juhtimisviiside suunas;
C. arvestades, et kui EL ei ole suuteline rääkima rahvusvahelistes asutustes/organites ühel häälel, tuleks kõiki Euroopa hääli koordineerida, et kujundada ülemaailmset juhtimist ELi aluslepingute eesmärkidest ja väärtustest lähtuvalt;
D. arvestades, et EL peaks aitama kaasa demokraatliku raamistiku loomisele, et tulla toime ülemaailmsete probleemidega;
E. arvestades, et ülemaailmne koostöö võib tuua kaasa kohustuste hajumise ja vastutuse puudumise, mis kahjustab demokraatiat; arvestades, et liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi rolli ei tohiks vähendada üksnes otsuste kinnitamiseni, vaid nad tuleb aktiivselt ja igakülgselt kaasata kogu otsuste tegemise protsessi;
F. arvestades, et olemasolevad rahvusvahelised asutused/organid koos oma eripäraste juhtimisstruktuuride ja pädevustega on ajaloo vältel loodud igale konkreetsele olukorrale reageerimiseks; arvestades, et see on toonud kaasa keerukuse ja mõnikord ka ülesannete dubleerimise ning süsteemi, mis võib olla läbipaistmatu ja mille puhul puudub üldine kooskõlastamine;
G. arvestades, et põhiõiguste harta artiklit 42 ja määrust (EÜ) nr 1049/2001(6), mille alusel on liidu kodanikel õigus tutvuda dokumentidega, tuleks kohaldada rahvusvahelistes organisatsioonides/organites osalevate liidu institutsioonide ja ametite suhtes;
H. arvestades, et aluslepingutes on sätestatud, et igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega (põhiõiguste harta artikkel 42); arvestades, et sama suurt läbipaistvuse taset tuleks kohaldada rahvusvahelistes organisatsioonides ja rahvusvahelistel foorumitel osalevate liidu institutsioonide ja ametite suhtes, eriti ELi kodanikke puudutavate eeskirjade sätestamise korral;
I. arvestades, et rahvusvaheliste majandusorganisatsioonide/-organite(7) õigusstruktuuride ning rahastamis- ja töökordade mitmekesisus teeb üldise järelevalve teostamise keeruliseks, kuigi rahastamis- ja töökordade ühtsus on rahvusvahelisel tasandil võrdsete võimaluste tagamisel otsustava tähtsusega; arvestades, et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) on konventsioonide alusel loodud ning ulatuslike pädevuste ja mitmekesise koosseisuga tõelised rahvusvahelised organisatsioonid, samas kui näiteks G20, finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) ja Baseli pangajärelevalve komitee on avalikud mitteametlikud organid, mis koondavad piiratud arvul riike, millest mõned on otsustanud osaleda kriisi tõttu, ning Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO), Rahvusvaheline Kindlustusjärelevalve Assotsiatsioon (IAIS), Rahvusvaheline Pensionijärelevalve Asutuste Organisatsioon (IOPS) ja Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB) on spetsialiste ühendavad valdkonnapõhise suunitlusega eraühendused, mis hõlmavad rohkem või vähem asjaomaseid valdkondi;
J. arvestades, et Euroopa Parlamendi ja mõne nimetatud organisatsiooni/organi vahel toimub juba mitteametlik teabevahetus, kuid see ei ole süstemaatiline;
K. arvestades, et demokraatia jaoks on oluline läbipaistvus, kuid samal ajal tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta turu jaoks tundliku teabe kaitsmise vajadust;
L. arvestades, et kriisi tõttu oli G20 sunnitud koostama ülemaailmse tegevuskava, milles keskendutakse konkreetsete reformide tõhusale paketile, samas kui pikemas perspektiivis on selle legitiimsuse seisukohast hädavajalik tõeliselt mitmepoolne ja demokraatlik raamistik;
M. arvestades, et pankade ja turgude roll majanduse rahastamisel on riigiti erinev;
N. arvestades, et 2008. aastal alanud majandus- ja finantskriis on toonud esile silmatorkavad puudujäägid ülemaailmses majandus- ja finantsjuhtimises; arvestades, et suur hulk makromajanduse küsimusi nõuavad suuremat koordineerimist, eelkõige maksustamisega seoses; arvestades, et seetõttu peaks kõigi sidusrühmade ühine eesmärk olema töötada välja terviklik raamistik, millega tagatakse finantsstabiilsus ning sidusus ülemaailmse ja kohaliku tasandi vahel;
O. arvestades, et ELi uute järelevalveorganite loomisega ei tohiks automaatselt kaasneda ELi esindajate arvu kasv, millel võib olla ebademokraatlik mõju, nt suurem tõenäosus vähemusi blokeerida ja ärevuse tekitamine ELi partnerite hulgas;
P. arvestades, et IMF on otsustanud lisada renminbi valuutakorvi, mille alusel määratakse IMFi eriarveldusühik; arvestades, et selle tulemusena on vähenenud nii euro kui ka naelsterlingi kaal, kuid see ei ole muutnud USA dollari kaalu; arvestades, et see rõhutab vajadust muuta Euroopa hääl paremini kuuldavaks;
1. rõhutab, et rahvusvahelist reguleerimise alast koostööd on vaja tugevdada ja kaasata sellesse aktiivselt Euroopa Parlament;
2. tunneb muret sidususe puudumise pärast, mille põhjuseks on organisatsioonide/organite killustatus ja paljusus, ning rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud eeskirjade ja suundade rakendamisega seotud viivituste pärast;
3. nõuab, et täpsustataks iga organisatsiooni/organi pädevusi ning nende toimimis- ja rahastamisviise, sealhulgas vabatahtlik rahaline osalus, kingitused ja annetused, et tagada erahuvide puudumine ja otsuste seaduslikkus;
4. nõuab ülemaailmsete asutuste poliitika suuremat sidusust ja nende tegevuse suuremat kooskõlastamist demokraatlikku legitiimsust, läbipaistvust, aruandekohuslust ja usaldusväärsust käsitlevate terviklike standardite kehtestamise kaudu; on seisukohal, et see peaks muu hulgas puudutama järgmist:
–
suhted avalikkusega (nt üldsuse juurdepääs dokumentidele, avatud dialoog mitmesuguste sidusrühmadega, kohustuslike läbipaistvusregistrite loomine ja lobitöö läbipaistvust käsitlevad eeskirjad);
–
sise-eeskirjad (nt oskustel põhinevad inimressursid, usaldusväärne finantsjuhtimine, huvide konfliktide ennetamine);
5. on seisukohal, et vähim arenenud riikide alaesindatus enamikus rahvusvahelistes finants-, rahandus- ja reguleerivates asutustes ja organites tekitab tasakaalustamatuse ning selle tulemusena esineb oht, et ebavõrdsuse ja vaeseimate riikide rahastamisega seotud küsimusi ei pruugita vajalikul määral käsitleda;
6. on seisukohal, et lisaks geograafilistele erinevustele esindatuses on ka teatavad sektorid – eelkõige kodanikuühiskond, VKEd, tarbijate ja töötajate esindajad –, kelle konsulteerimisprotsessi kaasamist tuleks finants-, rahandus- ja reguleerivaid organeid käsitlevate rahvusvaheliste arutelude puhul parandada; on seisukohal, et nende organite ja sektorite kohustus on teha tööd olukorra parandamise nimel;
7. on arvamusel, et EL peaks oma esindatust mitmepoolsetes organisatsioonides/organites ühtlustama ja kodifitseerima, et suurendada läbipaistvust, usaldusväärsust ja aruandekohuslust, mis on seotud liidu osalemisega neis organites, suurendada tema mõjujõudu ja edendada liidu poolt demokraatliku protsessi kaudu vastu võetud õigusakte; on lisaks seisukohal, et EL peaks võtma endale ülemaailmsel tasandil proaktiivsema rolli, et tagada G20 tulevaste ülesannete täitmine, milleks on nt varipanganduse ümberkujundamine, börsiväliste tuletisinstrumentidega seotud reformide elluviimine, süsteemsete riskidega tegelemine ja selle tagamine, et maailmamajanduses tekkivaid riske käsitletakse asjaomase ülemaailmse asutuse päevakorras;
8. palub ELi osalejatel keskenduda Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil poliitika kujundamise puhul rohkem ELi finantssektori ülemaailmsele konkurentsivõimele;
9. tuletab meelde, et EL peaks püüdma saada nende rahvusvaheliste majandus- ja finantsasutuste täieõiguslikuks liikmeks, mille liige ta veel ei ole, kuid kuhu ta peaks kuuluma (nt OECD ja IMF); nõuab, et asjaomased rahvusvahelised majandus- ja finantsasutused teeksid oma põhikirjadesse vajalikud muudatused, et EL võiks saada nende täisliikmeks;
10. peab liidule kahjulikuks olukordi, kus liikmesriigi või riikliku ametiasutuse esindaja võtab ülemaailmses organisatsioonis/organis seisukohti, mis on vastuolus enamuse toetusel demokraatlikult vastu võetud ELi seadusandlike ja reguleerivate otsustega; nõuab sellega seoses nimetatud esindajate vahelise koordineerimise parandamist ja tõhustamist, näiteks siduvamate mehhanismide kaudu;
11. rõhutab, et komisjon, kes esindab rahvusvahelises organis või organisatsioonis kogu liitu või teostab järelevalvet spetsialiste ühendava eraorgani üle, peab omama suuremat otsest aruandekohuslust kodanike ees; rõhutab, et Euroopa Parlamendil on selles protsessis tähtis roll;
12. on seisukohal, et organisatsioonide ja seonduvate töörühmade prioriteete tuleks selgitada ja need tuleks ametlikult paika panna; on arvamusel, et konsensuse põhimõtte süstemaatiline rakendamine ei pruugi mitte ainult aeglustada tööd, vaid ka soovituste sisu lahjendada, ning et organisatsioonide koosseis peaks peegeldama nende mitmekesisust rahastamise, majanduse ja järelevalve seisukohast;
13. rõhutab, et ülemaailmsel tasandil õigus- ja järelevalvepoliitika ning finantssektorit käsitleva muu poliitika kujundamisel on vaja läbi viia eelhindamisi; on seisukohal, et sellised hinnangud ei piira kaasseadusandjate poliitilisi eelisõigusi;
14. on arvamusel, et soovituste rakendamine osalevate eri riikide poolt ei ole endiselt piisav võrdsete võimaluste loomiseks kogu maailmas;
15. märgib, et FSB tegeleb nüüd standardite väljatöötamisega kindlustussektoris; tunnistab, et IAISil on ülemaailmses kindlustuspoliitikas oluline roll, kuid rõhutab, et Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) kaasamine tooks kasu Euroopa kindlustusvaldkonna eksperditeadmiste panustamise tugevdamise näol ning sellega tagataks, et ülemaailmsel tasandil välja töötatud standardid ei ole vastuolus loogikaga, mille EL esimesena välja töötas;
16. väljendab heameelt OECD poolt maksuküsimustes tehtud töö üle, eelkõige OECD/G20 maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitleva projekti üle; on seisukohal, et järgmine suur ülesanne on järelevalve teostamine projekti elluviimise üle; rõhutab, et parandada tuleks komisjoni ja rahapesuvastasesse töökonda kuuluvate liikmesriikide tegevuse kooskõlastamist, et teha ELi hääl kuuldavaks;
17. suhtub positiivselt EKP presidendi valmisolekusse teha jätkuvalt Euroopa Parlamendiga koostööd EKP rolli osas pangandusküsimustes, eelkõige ülemaailmsete standardimisasutuste (nt finantsstabiilsuse nõukogu) raamistikus;
18. tunneb heameelt Aasia Taristuinvesteeringute Panga liikmeks olevate euroala riikide vahel kokku lepitud organisatsioonilise korralduse üle, mis väljendub selles, et neil on euroala liikmete esindamisel juhatajate nõukogus üks koht;
19. teeb sellest tulenevalt järgmised ettepanekud:
–
kutsub komisjoni üles juhinduma olemasolevatest parimatest tavadest Euroopa ja riiklikul tasandil, et koostada läbipaistvust, usaldusväärsust ja aruandekohuslust käsitlev Euroopa käitumisjuhend, mille eesmärk on suunata ELi esindajate tegevust rahvusvahelistes organisatsioonides/organites; nõuab, et Euroopa Parlament kaasataks aktiivselt väljatöötamise protsessi;
–
rõhutab eriti, et tunneb muret nende organisatsioonide/organite õigusliku seisundi, rahastamise ja toimimise pärast, nende suhete pärast ametivõimude, sidusrühmade ja üldsusega, nende teabevahetuse ja dokumentidele juurdepääsu pärast; rõhutab vajadust tagada õiglane huvide tasakaal, sh piisavate tehniliste eksperditeadmiste ja rahaliste vahenditega vabaühendustega, et tugevdada kodanikuühiskonna häält;
–
palub ELi institutsioonidel ja ametitel ning liikmesriikidel edendada iga ELi esindaja aruandekohuslust demokraatlikult valitud organite ees;
–
nõuab, et võetaks vastu institutsioonidevaheline kokkulepe, et muuta ametlikuks finantsdialoog, mida korraldatakse koos Euroopa Parlamendiga selleks, et panna paika suunised enne tähtsaid rahvusvahelisi läbirääkimisi ELi seisukohtade vastuvõtmiseks ja nende vahel sidususe tagamiseks, kindlustades, et neid seisukohti arutatakse ja need on eelnevalt teada, ning tagades järelmeetmed, et komisjon annaks korrapäraselt aru kõnealuste suuniste kohaldamise ja nende kontrollimise üle; soovitab kutsuda osalema ELi institutsioonid, liikmesriigid ning vajaduse korral asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonide juhid; on seisukohal, et (avaliku või kinnise) dialoogi korraldamise vorm ja sagedus määratakse vajaduste kohaselt; on arvamusel, et vaja on ka aktiivselt kaasata liikmesriikide parlamendid nende vastaval tasandil, mis hõlmab asjassepuutuvate liikmesriikide esindajate võetud seisukohtade kontrollimist;
–
on seisukohal, et neid üksikasjalikumaid suuniseid võiks täiendada proaktiivsete „suunavate“ resolutsioonidega, mille Euroopa Parlament võtaks vastu asjakohase sagedusega, et väljendada oma arvamust üldise poliitilise suundumuse suhtes;
–
märgib, et küsimustes, mille puhul Euroopa Parlament on koos nõukoguga kaasseadusandja, on kõnealuse dialoogi eesmärk panna paika läbirääkimisvolitused, et koondada häälteenamusega vastu võetud õigusaktidega seotud ELi seisukohad või vältida vastuolusid vastuvõtmisel olevate õigusaktidega;
–
palub ELi esindajatel pöörata rahvusvahelistel läbirääkimistel erilist tähelepanu sidususele ja järjepidevusele rahvusvaheliste nõuete/standardite ja ELi vastu võetud siduvate õigusaktide vahel, samuti nõuetele vastavusele, et luua rahvusvahelisel tasandil võrdsed võimalused;
–
nõuab komisjoni aruandekohusluse parandamist Euroopa Parlamendi ees, muutes G20 kohtumistel tööhõive, energia, kaubanduse, arengu ja korruptsioonivastase võitlusega seotud valdkondades esitatavate ELi seisukohtade kindlaksmääramise protsessi sujuvamaks;
–
nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid viivitamatult lojaalset koostööd käsitlevaid sätteid;
–
palub liikmesriikidel heaks kiita pangandusliidu esindamine Baseli pangajärelevalve komitees ühtse järelevalvemehhanismi kaudu;
–
palub komisjonil lisada oma tööprogrammi majanduse ja finantsvaldkonna reguleerimise välismõõde, s.t rahvusvahelistes finantsasutustes kavandatav töö, ning luua sisepoliitika sidususe suurendamiseks maailmamajanduse juhtimist ja finantsasutusi käsitlev töörühm;
–
võtab teadmiseks komisjoni algatuse liikuda euroala ühtse esindatuse suunas IMFis; on seisukohal, et seda on vaja teha, piiramata seejuures pikas perspektiivis ühtse Euroopa Liidu piirkonna loomise võimalust;
–
juhib tähelepanu sellele, et ELi toimimise lepingu protokolli nr 14 kohaselt vastutab euroalasse kuuluvate liikmesriikide suurema koordineerimise eest eurorühm, mis on oma olemuselt ajutine ja mitteametlik, kuni eurost saab kõigi ELi liikmesriikide vääring; on seisukohal, et eurorühma läbipaistvust ja aruandekohuslust saaks parandada; on seisukohal, et leida tuleks ametlikum ja pikaajalisem lahendus, nagu tõdetakse Euroopa Parlamendi 20. novembri 2012. aasta resolutsioonis(8), milles esitatakse järkjärgulised soovitused pangandus-, majandus-, fiskaal- ja poliitilise liidu kohta; tuletab meelde, et majandus- ja rahaküsimuste voliniku rolli sõltumatust on vaja tugevdada ning seda peavad täiendama kindlad aruandlusmehhanismid nii Euroopa Parlamendi kui ka nõukogu ees;
–
on seisukohal, et lisaks IMFiga seotud ainsale juhule tuleks ELi esindatust järgnevatel aastatel järk-järgult ühtlustada, kõigepealt suurema kooskõlastamise kaudu ja hiljem (pärast hindamist) esindajakohtade ühendamise kaudu; on veendunud, et nende organisatsioonide ja organite liikmesus tuleks kindlaks määrata vastavalt ELi institutsioonide ja Euroopa järelevalveasutuste (ESAde), nõukogu/eurorühma ja liikmesriikide ametiasutuste vastavatele pädevustele; on arvamusel, et sellega paralleelselt peaks EL töötama nende organisatsioonide ja organite toimimise kallal, et liikuda konsensuselt kaalutud häälteenamusega hääletamise süsteemile;
–
toonitab, et komisjoni, nõukogu või vajaduse korral eurorühma kohustus on tugevdada kooskõlastamist ettevalmistavate kohtumiste kaudu; on seisukohal, et vajaduse korral tuleks luua nõukogu uued ajutised töörühmad, tuginedes majandus- ja rahanduskomitee, IMFiga seotud küsimuste allkomitee (SCIMF), eurorühma töörühma (EWG) ja majanduspoliitika komitee mudelile;
–
nõuab, et põhjalikult hinnataks praegust olukorda, kus Euroopa Ülemkogu eesistujale ja komisjoni presidendile on G20 kohtumistel ette nähtud kaks eraldi esindajakohta, et teha kindlaks, mil määral see nõrgendab ELi usaldusväärsust väljaspool, pidades eelkõige silmas finantsteenuste valdkonnas ühtse turu olemasolu; on seisukohal, et eraldi esindatud liikmesriikide vahel lähenemise ergutamiseks on võimalik teha mitmeid parendusi, mis peaksid aitama saavutada tõhusat kooskõlastamist enne kohtumisi ja teha Euroopa hääl kohtumistel paremini kuuldavaks;
–
palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel edendada tegevuskava koostamist, et luua ülemaailmne aluslepingul põhinev finantsorganisatsioon, nagu on soovitatud de Larosière'i aruandes, millele antakse ulatuslikud volitused soovituste andmiseks, minimaalsete siduvate standardite üle läbirääkimiste pidamiseks, mitmepoolsete vaidluste lahendamise mehhanismide ja vajaduse korral sanktsioonidega seoses; on veendunud, et eespool nimetatud mitmepoolsete vaidluste lahendamise mehhanismide loomiseks saaks kasutada eelkõige kaubandussektoris WTO kaudu saadud kogemusi; toonitab, et kavandatava organisatsiooni suhtes tuleks kohaldada kõrgeimaid läbipaistvus- ja aruandekohuslusega seotud standardeid;
–
on arvamusel, et komisjonile tuleks anda selgesõnaline volitus soodustada uue hoo andmist mitmepoolsuse edendamisele rahvusvahelise finants-, rahandus- ja õigusalase koostöö valdkonnas;
–
palub komisjonil tagada, et kõik ELi finantsvaldkonna seadusandlikud ettepanekud täiendavad ülemaailmsel tasandil võetavaid meetmeid;
20. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43).
Rahvusvaheliste Arvelduste Pangal, rahapesuvastasel töökonnal (FATF) ja Maailma Kaubandusorganisatsioonil (WTO) on samuti eeskirjade koostamise ülesanne; ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsil (UNCTAD) on oluline roll maailmamajanduse juhtimisel; Aafrika Arengupank (ADB), Aasia Arengupank (ADB), Kariibi Arengupank (CDB), Lääne-Aafrika Arengupank (WADB), Ameerika Riikide Arengupank (IDB), Üleameerikaline Investeerimiskorporatsioon (IIC), Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD), Euroopa Nõukogu Arengupank (CEB), Maailmapanga Grupp, Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (IBRD), Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon (IDA), Rahvusvaheline Finantskorporatsioon (IFC) ja Mitmepoolne Investeeringute Tagamise Agentuur (MIGA) toetavad arengukoostöö rahastamist.
Euroopa Parlamendi 20. novembri 2012. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe aruande „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” kohta (ELT C 419, 16.12.2015, lk 48).