Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2015/2317(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0165/2016

Esitatud tekstid :

A8-0165/2016

Arutelud :

PV 06/06/2016 - 12
CRE 06/06/2016 - 12

Hääletused :

PV 07/06/2016 - 5.9
CRE 07/06/2016 - 5.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0246

Vastuvõetud tekstid
PDF 199kWORD 93k
Teisipäev, 7. juuni 2016 - Strasbourg Lõplik väljaanne
2015.aasta aruanne poliitikavaldkondade arengusidususe kohta
P8_TA(2016)0246A8-0165/2016

Euroopa Parlamendi 7. juuni 2016. aasta resolutsioon poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva ELi 2015. aasta aruande kohta (2015/2317(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles kinnitatakse taas, et liit peab võtma arengukoostöö eesmärki arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21, mille kohaselt tugineb liidu tegevus rahvusvahelisel areenil põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine,

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni 2005. aasta detsembri ühisavalduse „Euroopa arengukonsensus“(1) punkte 9 ja 35,

–  võttes arvesse nõukogu järjestikuseid järeldusi, komisjoni kahe aasta tagant koostatavaid aruandeid ja Euroopa Parlamendi resolutsioone poliitikavaldkondade arengusidususe kohta, eelkõige 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva Euroopa Liidu 2013. aasta aruande kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni viiendat iga kahe aasta järel koostatavat aruannet poliitikavaldkondade arengusidususe kohta, nimelt komisjoni 2015. aasta augustis avaldatud töödokumenti poliitikavaldkondade arengusidususe kohta (SWD(2015)0159),

–  võttes arvesse säästva arengu 2030. aasta tegevuskava, mis võeti vastu ÜRO 2015. aasta säästva arengu tippkohtumisel New Yorgis(3) ning mis sisaldab eesmärki „suurendada poliitikavaldkondade sidusust säästva arengu saavutamiseks“ (eesmärk 17.14),

–  võttes arvesse abi tõhususe neljanda kõrgetasemelise foorumi 2011. aasta detsembris avaldatud lõppdokumenti tulemusliku arengukoostöö partnerluse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A8-0165/2016),

A.  arvestades, et nõukogu 2015. aasta oktoobris vastu võetud järeldustes Euroopa Komisjoni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva viienda kahe aasta aruande kohta rõhutati, et poliitikavaldkondade arengusidusus saab oluliseks osaks ELi panusest laiema poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe eesmärgi saavutamiseks;

B.  arvestades, et säästva arengu 2030. aasta tegevuskava vastuvõtmine kujutab endast uut ülesannet poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamisel, kuna selles sätestatakse ühtne universaalne ja kõigile kohaldatav arengueesmärkide kogum;

C.  arvestades, et EL peaks võtma poliitikavaldkondade arengusidususe edendamisel juhtrolli;

D.  arvestades, et 1,5 miljardit inimest elab endiselt vaesuses ning tunneb puudust tervishoiust, haridusest ja inimväärsetest elutingimustest; arvestades, et enamik neist on naised;

E.  arvestades, et arenguriikide sisulist eelarvepoliitilist manööverdamisruumi piiravad ülemaailmsete investorite ja finantsturgude nõuded; arvestades, et arengumaad on investorite ligimeelitamiseks või hoidmiseks pakkunud mitmesuguseid maksuvabastusi ja -erandeid, mis põhjustab kahjulikku maksukonkurentsi ja võistlust võimalikult madalate nõuete seadmises;

F.  arvestades, et EL kannab oma suhetes partnerriikidega otsest ja ajaloolist vastutust;

G.  arvestades, et praeguses Euroopa arenguraamistikus puuduvad tõhusad mehhanismid, mis aitaksid liidu poliitikast tulenevaid ebakõlasid ära hoida ja kõrvaldada;

Poliitikavaldkondade arengusidusus säästva arengu 2030. aasta tegevuskava raamistikus

1.  kinnitab, et poliitikavaldkondade arengusidusus on uue säästva arengu tegevuskava püstitamisel ja täitmisel kesksel kohal; nõuab poliitikavaldkondade arengusidususe ühesugusele mõistmisele tuginevaid aktiivseid meetmeid; märgib, et inimõigustel põhinev lähenemisviis peaks viima poliitikavaldkondade arengusidususe parema mõistmiseni, sest kui õiguste kasutamist segavaid tõkkeid ei kõrvaldata, ei saavutata ka edu säästva arengu suunas liikumisel ja vaesuse kaotamisel; on seisukohal, et poliitikavaldkondade arengusidusus peaks aitama arengumaades kehtestada õigusriigi põhimõtteid, luua erapooletuid institutsioone ja lahendada hea valitsemistava probleemi;

2.  peab kahetsusväärseks, et kuigi poliitikavaldkondade arengusidusust toetati ÜRO aastatuhande deklaratsioonis(4), Lissaboni lepingus ja abi tulemuslikkust käsitleval Pusani foorumil(5), on selle konkreetse rakendamise osas tehtud vähe edusamme;

3.  nõuab liiduülest arutelu poliitikavaldkondade arengusidususe teemal säästva arengu 2030. aasta tegevuskava ning selle 17 uue üldise ja jagamatu säästva arengu eesmärgi raamistikus, et saada paremini aru, kuidas kõnealune mõiste võiks sobituda poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe mõiste laiemasse konteksti;

4.  tuletab meelde, et säästva arengu eesmärgid kehtivad nii arenenud kui ka arengumaades ning et need tuleks põhjalikult integreerida ELi otsustusprotsessi nii selle sise- kui ka välistasandil; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidususe ülemaailmseks edendamiseks tuleb arendada valitsemismenetlusi ning nõuab, et poliitikavaldkondade arengusidusus lisataks ühe keskse küsimusena tulevastesse poliitilistesse aruteludesse uue ülemaailmse strateegia ja mitmeaastase finantsraamistiku teemal;

Poliitikavaldkondade arengusidususe mehhanismid

5.  nõuab poliitikavaldkondade arengusidususe küsimuse arutamist järgmisel Euroopa Ülemkogu kohtumisel, et soodustada institutsioonidevahelist debatti komisjoni, Euroopa välisteenistuse, nõukogu ja parlamendi vahel ning elavdada arutelu riiklikul tasandil;

6.  teeb ettepaneku, et komisjon ja Euroopa välisteenistus võiksid selle tippkohtumise ettevalmistamiseks saata ELi liikmesriikide riigipeadele ja valitsusjuhtidele konkreetsed soovitused, milliste tulemuslike mehhanismide abil kasutada poliitikavaldkondade arengusidusust ja integreerida ELi strateegiad säästva arengu eesmärkide paremaks rakendamiseks, ning kuidas selgemalt määratleda iga ELi institutsiooni kohustused seoses poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärkide saavutamisega; on veendunud, et selline protsess peaks olema võimalikult kaasav ja läbipaistev ning hõlmama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kodanikuühiskonna organisatsioone ja mõttekodasid;

7.  tunneb heameelt liidu välissuhetega tegeleva volinikerühma loomise üle; nõuab, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja annaks arengukomisjonile regulaarselt aru selle volinikerühma tööst;

8.  on seisukohal, et mõningate ELi delegatsioonide kasutatud mehhanisme tagasiside andmiseks komisjoni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva 2015. aasta aruande kohta tuleks laiendada kõigile ELi delegatsioonidele ning et neid peaks kasutama igal aastal; palub ELi delegatsioonidel tagada poliitikavaldkondade arengusidususe võtmine vastavate kahepoolsete ja ühiste mitmepoolsete kohtumiste, samuti Brüsselis toimuva ELi delegatsioonide juhtide kohtumise päevakorda;

9.  on rahul komisjoni poolt 19. mail 2015 vastu võetud parema õigusloome paketiga; väljendab heameelt ka asjaolu üle, et poliitikavaldkondade arengusidusust on parema õigusloome suunistes (COM(2015)0215) konkreetselt mainitud vahendile 30 esitatava õigusliku nõudena;

10.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et kuigi mõjuhinnangud kujutavad endast olulist vahendit poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamiseks, hinnatakse endiselt vaid harva selle arengumõju ega käsitleta nõuetekohaselt selle võimalikku mõju arengumaadele; loodab, et parema õigusloome pakett ja selle suunised aitavad olukorda parandada tänu arengu ja inimõiguste arvessevõtmisele kõigis mõjuhinnangutes ning tänu läbipaistvuse parandamisele; palub, et komisjon juba poliitikakujundusprotsessi algjärgus regulaarselt konsulteeriks inimõigusorganisatsioonidega ning kehtestaks sidusrühmade esindatuse paremaks tasakaalustamiseks mõjusamad kaitsemeetmed ja mehhanismid; on rahul nn teedekaardi teemal toimuva avaliku aruteluga poliitikavaldkondade arengusidususe tulemuste ja arengumaadele avaldatava mõju teemal, mis võimaldab väljaspoolsetel sidusrühmadel, sealhulgas arengumaadel ja kodanikuühiskonnal oma seisukohti esitada ja aktiivselt osaleda; lisaks tunneb heameelt teedekaardi välitööde etapi ja juhtuuringute üle, mis võivad tulemuslikult aidata poliitikavaldkondade arengusidususe mõju täpsemalt hinnata; peab vajalikuks korraldada ELi poliitikameetmete elluviimisel süstemaatilisemalt järelhindamist;

11.  on veendunud vajaduses panna rohkem rõhku nii asutustevahelisele kui ka liikmesriikidega toimuvale institutsioonidevahelisele kooskõlastamisele; kutsub liikmesriikide valitsusi üles sätestama poliitikavaldkondade arengusidususe õiguslikult siduvas dokumendis ning selle kasutatavaks muutmiseks sõnastama säästva arengu poliitikavaldkondade arengusidususe tegevuskava; on seisukohal, et liikmesriikide parlamente tuleks poliitikavaldkondade arengusidususe tegevuskavasse rohkem kaasata, kuna nad suudavad oma valitsustelt vastutust nõuda ja selles valdkonnas saavutatut kontrollida;

12.  rõhutab, et Euroopa Parlament peab poliitikavaldkondade arengusidususe edendamisel täitma tähtsat rolli, seades selle küsimuse parlamendi tegevuskavades esmatähtsale kohale, korraldades tihedamini komisjonide ja parlamentide vahelisi poliitikavaldkondade arengusidususe teemalisi koosolekuid, edendades selleteemalist dialoogi partnerriikidega ning soodustades dialoogi kodanikuühiskonnaga;

13.  märgib, et mõned liikmesriigid on loonud tulemusliku ministeeriumidevahelise kooskõlastusmehhanismi, milles on tähtsal kohal poliitikavaldkondade säästva arengu sidusus; nõuab, et liikmesriigid järgiksid ja vahetaksid teistes liikmesriikides juba kasutusele võetud häid tavasid;

14.  märgib, et ühine kavandamine on edukas vahend ELi arengukoostöö tegevuste sidusaks planeerimiseks; väljendab heameelt selle üle, et ühine kavandamine hõlmab ELi liikmesriikide kahepoolseid ettevõtmisi partnerriikides, kuid peab kahetsusväärseks varasemaid ebaõnnestumisi ELi ja liikmesriikide meetmete sidumisel, mistõttu ei ole suudetud ära kasutada nende koostoimet;

15.  tunnistab, et poliitikavaldkondade arengusidususe nõuetekohane rakendamine eeldab piisavalt vahendeid ja töötajaid; nõuab, et poliitikavaldkondade arengusidususe kooskõlastuskeskustele riikide ministeeriumites ja ELi esindustes eraldataks riiklike ja üleeuroopaliste poliitikavaldkondade arengusidususe strateegiate koostamiseks vajalikud vahendid;

16.  toonitab, et liikmesriikide parlamentidel on poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe rakendamisel keskne koht, kuna nad peavad tagama korrapärase kontrolli võetud poliitiliste kohustuste, järelevalve ja kodanikuühiskonna organisatsioonide täieliku kaasamise üle ning kontrollima valitsuste koostatud mõjuhinnanguid;

17.  tuletab meelde oma ettepanekut luua ELis sõltumatu süsteem liidu meetmetest mõjutatud kodanike või kogukondade kaebuste vastuvõtmiseks; tuletab meelde Euroopa Parlamendi arengukomisjoni ja selle poliitikavaldkondade arengusidususe alalise raportööri tähtsust ELi meetmetest mõjutatud üldsuse esindajate või kogukondade murede edastamisel;

18.  rõhutab, et EL peab paigutama rohkem vahendeid poliitikavaldkondade arengusidususe tõenduspõhisesse analüüsimisse; palub komisjonil viivitamata välja selgitada ebakõlad ja analüüsida neist tingitud kulusid ning töötada poliitikavaldkondade arengusidususe osas välja sobivad seire- ja tulemuste jälgimise mehhanismid; samuti palub komisjonil lisada oma analüüsi ettepanekud selle kohta, kuidas eri poliitikavaldkondade vahelisi ebakõlasid vältida ja lahendada; toonitab ka vajadust parandada programmitöö dokumentides poliitikavaldkondade arengusidususele viitamist;

19.  viitab vajadusele tugevdada poliitikavaldkondade arengusidusust Euroopa arengukonsensuse läbivaatamisel ja Cotonou lepingu järgset tegevust käsitlevatel aruteludel;

Prioriteetsed valdkonnad

Ränne

20.  tunnistab, et EL peab tegelema suurima pagulaskriisiga pärast II maailmasõda; rõhutab, et rände- ja arengupoliitika vaheliste seoste tugevdamine on selle nähtuse algpõhjustega tegelemiseks ülioluline; leiab, et EL peaks kasutama kriisi lahendamiseks kõiki tema käsutuses olevaid, sealhulgas diplomaatilisi ja julgeolekualaseid vahendeid; toonitab, et põgenikekriisiga tegeledes ei tohiks keskenduda üksnes julgeolekuohtudele ning tuleks paremini integreerida arengueesmärgid, et suurendada ELi rändepoliitika kooskõla tema vaesuse vähendamise meetmetega; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidusus on ELi uue rändepoliitika tähtis osa; väljendab heameelt põhjalikke kriisilahendusmeetmeid sisaldava Euroopa rände tegevuskava (COM(2015)0240) vastuvõtmise üle; on kindel, et tegevuskava rakendamisega peaksid kaasnema konkreetsed meetmed rände lähteriikide majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise arengu ja hea valitsemistava edendamiseks; juhib tähelepanu rahaülekannete tähtsusele arengu rahastamise allikana; rõhutab, kuivõrd olulised on liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised kokkulepped rahvusvaheliste töötajate liikuvuse ja ohutu liikumise hõlbustamiseks; on seisukohal, et arenguabi programme ja eelarveid ei tohiks kasutada rände kontrollimise eesmärgil; rõhutab, et igasugune ühtne rändepoliitika peab keskenduma legaalsetele sisserännukanalitele ja sisserändajate vastuvõtmisele;

21.  rõhutab, et EL peab rohkem ühtlustama rände- ja varjupaigapoliitikat nii liidusiseselt kui ka koostöös oma rahvusvaheliste partneritega; on seisukohal, et tõeliselt tõhusa ja kõikehõlmava rändepoliitika saavutamiseks tuleb täielikult integreerida ELi sise- ja välispoliitika, seda eelkõige ELi tööstruktuurides; toonitab ühtse sisserände- ja varjupaigapoliitika väljatöötamise tähtsust; nõuab arenguküsimustega tihedalt seotud kaasavat käsitlust tegelemiseks rände algpõhjustega, selleks leida praegusele rändekriisile püsiv lahendus; tuletab meelde, et põgenike ja migrantide hulgas on naised ja tütarlapsed eriti suures seksuaalse vägivalla ja ärakasutamise ohus ning et ELi rändepoliitika peab hõlmama soolist perspektiivi;

22.  rände- ja arengupoliitika sidususe suurendamiseks palub, et EL ja liikmesriigid ei liigitaks põgenikega seotud kulusid ametliku arenguabi alla, kuna see tähendaks rände algpõhjustega tulemuslikult tegelevate arenguprogrammide jaoks hiiglaslike tulude kaotsiminekut;

Kaubandus ja rahandus

23.  rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid on üheskoos jätkuvalt maailma kõige olulisemad kaubandusabi andjad (2013. aastal 11,7 miljardit eurot – SWD(2015)0128); leiab, et kaubandusabi eesmärk peab olema ka suurendada vaeste tootjate, ühistute ning väikeste ja mikroettevõtete võimalusi, hõlbustada siseturgude mitmekesistamist, suurendada naiste võrdõiguslikkust ning tugevdada piirkondlikku integratsiooni ja kahandada sissetulekute ebavõrdsust; on rahul komisjoni eesmärgiga pöörata enam tähelepanu kaubanduslepingute arenguga seotud sätetele; tuletab meelde liikmesriikide kohustust teha midagi konkreetset selleks, et täita eesmärk eraldada arengumaadele antavaks ametlikuks arenguabiks 0,7 % rahvuslikust koguproduktist ning täita OECD arenguabi komitee soovitust viia tagastamatu abi osakaal 86 %-ni ametlikust arenguabist; toonitab, et kaubanduslepingud peaksid aitama edendada kogu maailmas säästvat arengut, inimõigusi ja võitlust korruptsiooni vastu;

24.  tuletab meelde, et liberaliseerimine iseenesest ei soodusta vaesuse vähendamist, kuna see võib kahjustada säästvat arengut;

25.  palub, et komisjon esitaks igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ELi kaubandusabi andmise kohta arengumaadele koos üksikasjadega nii ELi eelarve 4. peatüki all kui ka Euroopa Arengufondi raames eraldatud summade ja nende allikate kohta; on seisukohal, et selline aruanne looks kindla aluse iga kahe aasta tagant avaldatavatele ELi poliitikavaldkondade arengusidusust käsitlevatele aruannetele;

26.  tuletab meelde, et säästva arengu eesmärkide seas olevas sihteesmärgis 17.15 tunnistatakse vajadust võtta arvesse iga riigi tegevuspoliitikat vaesuse kaotamiseks ja säästva arengu edendamiseks; kinnitab, et arengumaadel on õigus investeeringuid selliselt reguleerida, et tagada kõigile, ka välisinvestoritele ülesanded ja kohustused inimõiguste kaitse ning töö- ja keskkonnanormide järgimise valdkonnas;

27.  väljendab heameelt pärast Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkulepet tehtud edusammude üle ning palub komisjonil laiendada selliseid siduvaid raamistikke ka muudele valdkondadele; sellega seoses nõuab, et komisjon laiendaks ettevõtjate sotsiaalse vastutuse ja hoolsuskohustuse algatusi, mis kas siis täiendavad kehtivat ELi puidumäärust või seonduvad ELi kavandatava määrusega konfliktipiirkondade maavarade kohta, ka muudele valdkondadele, mis tagaks, et EL ning tema ärimehed ja ettevõtjad täidavad kohustust järgida nii inimõigusi kui ka kõige rangemaid sotsiaalseid ja keskkonnanõudeid;

28.  tuletab meelde, et ELi investeerimispoliitika, eriti kui see on seotud avaliku sektori rahaga, peab aitama täita säästva arengu eesmärke; tuletab meelde vajadust suurendada arenguabi rahastamise institutsioonide läbipaistvust ja vastutust, et tulemuslikult jälgida ja kontrollida nende säästva arengu alaste projektide rahavoogusid, võla jätkusuutlikkust ja lisaväärtust;

29.  tuletab meelde, et ametlikul arenguabil on ainulaadne roll mõjusate arengutulemuste saavutamisel; nõuab, et kaitstaks ametliku arenguabi olemust ja keskendumist arengule ning muu hulgas selle läbipaistvat ja vastutustundlikku aruandlussüsteemi; tuletab meelde, et abi tingimuslikkusest loobumine on vajalik arengumaade sotsiaalmajanduslikele osapooltele (näiteks kohalikud ettevõtjad või tehnilise abi asjatundjad) võimaluste loomiseks, ning soovitab abiprogrammide puhul rohkem kasutada arengumaade hankesüsteeme, et toetada avaliku sektori hallatavaid tegevusi ja tugevdada kohalikku erasektorit;

30.  tuletab seejuures meelde, et ainuüksi abist ei piisa; on veendunud vajaduses kaaluda selliste uuenduslike ja mitmekesiste rahastamisallikate kasutamist nagu finantstehingute maks, süsinikuheidete maksustamine, lennupiletilõiv, loodusvarade kasutustasud jms, ning viia need kooskõlla arengu tulemuslikkuse põhimõtetega; on veendunud vajaduses tugevdada avaliku ja erasektori ning rahvusvahelise ja siseriikliku rahastamise vahelist sidusust; tunnistab sellega seoses erasektori tähtsust; rõhutab, kui oluline on luua arengumaades eraettevõtluse jaoks õiged tingimused ning edendada selliste poliitiliste ja õigusraamistike rajamist, mis hõlbustavad pangaarvete kasutamist ja digitaalsete infrastruktuuride loomist;

31.  on veendunud, et poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärkide saavutamiseks tuleb ELi kaubanduspoliitikas arvesse võtta arengumaade tegelikkust ja arenguseisu ning nende õigust püstitada omaenda arengustrateegiad; rõhutab, et ELi ja liikmesriikide sõlmitud kaubandus- ja investeerimislepingud ei tohi otseselt ega kaudselt kahjustada ei partnerriikide arengueesmärke ega ka sealsete inimõigust edendamist ja kaitset; tuletab meelde, et õiglasel, nõuetekohaselt reguleeritud ja WTO eeskirju järgival kaubandusel võib olla arengut soodustav mõju; on rahul kaubanduse ja säästva arengu peatükkide lisamisega kõigisse kaubandus- ja investeerimislepingutesse;

32.  kutsub ELi üles rajama nõuetekohast raamistikku tegelemiseks küsimusega, kuidas ettevõtted järgivad inimõigusi ning sotsiaalseid ja keskkonnanõudeid; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid osaleksid jätkuvalt aktiivselt ÜRO Inimõiguste Nõukogu töös, et võtta suurettevõtteid vastutusele inimõiguste rikkumiste eest;

33.  toetab tõhusat, õiglast, läbipaistvat ja hea valitsemistava põhimõtetele vastavat maksusüsteemi; väljendab heameelt komisjoni poolt 18. märtsil 2015 esitatud maksustamise läbipaistvuse meetmete paketi ning 28. jaanuaril 2016 esitatud maksustamise vältimise vastase paketi üle, millega kaasnes komisjoni teatis hea maksustamistava rahvusvahelise edendamise välistegevuse strateegia kohta; peab tähtsaks uute ELi maksualaste õigusaktide mõjuhinnangu ja ülekanduva mõju analüüsi koostamist eesmärgiga vältida nende kahjulikku mõju arengumaadele; tuletab meelde, et siseriiklike vahendite mobiliseerimine maksustamise teel on peamine säästva arengu avaliku sektori vahenditest rahastamise allikas; nõuab, et EL aitaks tõsta arengumaade maksuhalduse, finantsjuhtimise, riikliku rahanduse juhtimise ja ebaseaduslike rahavoogude tõkestamise alast võimekust; kutsub ELi üles tagama, et suurettevõtted maksaksid makse neis riikides, kus nad tulu saavad või loovad; rõhutab seejuures ELi kohustust kogu maailmas edendada ja toimivaks muuta poliitikavaldkondade arengusidusust maksustamisküsimustes; sellega seoses nõuab, et EL võimaldaks arengumaadel võrdsetel alustel osaleda praeguste rahvusvaheliste maksustamiseeskirjade ülemaailmses reformimises;

34.  peab rahvusvahelist koostööd elutähtsaks ebaseaduslike rahavoogude ja maksudest kõrvalehoidumise tõkestamisel ning kutsub ELi üles soodustama edasist rahvusvahelist koostööd maksustamisküsimustes; palub, et EL tagaks arengumaade õiglase kohtlemise ÜRO topeltmaksustamise vältimise näidiskonventsiooni järgivate maksustamisalaste lepingute sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel, võttes seejuures arvesse nende erisusi ja tagades maksustamisõiguste õiglase jagunemise; on rahul selliste 2015. aasta juulis Addis Abebas peetud arengu rahastamise teemalisel konverentsil võetud kohustustega nagu arengu mitmepoolse rahastamise läbivaatamine ja Addis Abeba maksualgatus, millega püütakse aidata arengumaadel oma riigitulude süsteemid üles ehitada; kutsub ELi üles täiel määral ära kasutama OECD maksustamisalast näidislepingut, mis sisaldab vabatahtlikku sätet abiandmise kohta maksude kogumisel;

35.  nõuab, et hinnataks ekspordihindade subsideerimise, tollitariifide ja kaubandustõkete mõju arengumaadele;

36.  tuletab meelde, et ELi püüded tagada juurdepääs arenguriikide toorainetele ei tohi kahjustada kohalikku arengut ja vaesuse likvideerimist, vaid peaksid toetama arenguriike nende püüdlustes muuta oma maavaradeküllus tegelikuks arenguks;

Toiduga kindlustatus

37.  rõhutab, et ülemaailmse toiduga kindlustatuse saavutamine eeldab poliitikavaldkondade arengusidusust kõigil tasanditel, eelkõige on see oluline säästva arengu 2030. aasta tegevuskava ambitsioonikamate eesmärkide saavutamiseks, nimelt nälja ja alatoitluse kõigi vormide täielikuks kõrvaldamiseks; on veendunud, et kaitsetumate inimeste õiguste ja toiduga kindlustatuse kaitsmiseks peaks EL edendama tugevate, selgete kriteeriumitega reguleerivate raamistike loomist;

38.  kutsub ELi üles süstemaatiliselt hindama muude tegurite hulgas ELi põllumajandus-, kaubandus- ja energiapoliitika (nt biokütuste poliitika) mõju toiduga kindlustatusele arengumaades ja kõige kaitsetumate inimeste elatisele; nõuab, et komisjon jätkuvalt keskenduks ühistutele, väikestele, keskmise suurusega ja mikropõllumajanditele ning põllumajandustöötajatele, ning edendaks säästvaid ja agroökoloogilisi meetodeid, mis oleksid kooskõlas rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) järelduste, õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri soovituste ja säästva arengu eesmärkidega; tuletab meelde vajadust tagada, et ÜPP meetmete rakendamine ei seaks ohtu arengumaade toidu tootmise võimet ja pikaajalist toiduga kindlustatust; rõhutab, et ELi toiduga kindlustatuse poliitilise raamistiku (COM(2010)0127) käimasoleva jälgimise raames tuleb tegeleda oluliste poliitikasidususe ja mõjude küsimustega; toonitab, et EL peab toetama põllumajandussektoris töötlemisettevõtete rajamist ja toiduainete säilitamise meetodite täiustamist; tuletab meelde, kuivõrd tähtis on kaaluda kalandusalaste kokkulepete mõju arengumaade toiduga kindlustatusele; kutsub ELi ja liikmesriike üles aitama ära hoida maade hõivamist ning selleks aitama arengumaades riiklikul tasandil rakendada ÜRO vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta;

Tervishoid

39.  rõhutab, et arengumaades tuleb eelarvelisel rahastamisel lugeda esmatähtsaks usaldusväärsete tervishoiusüsteemide ja jätkusuutlike tervishoiu infrastruktuuride rajamine ning põhiliste tervishoiuteenuste ja kvaliteetse ravi tagamine; kutsub ELi üles toetama üldise tervisekindlustuse loomist, mis tagab arengumaades terviseriskide jagamise;

Kliimamuutused

40.  nõuab ELilt, tema liikmesriikidelt ja kõigilt tema rahvusvahelistelt partneritelt otsustavat tegutsemist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste hiljutise 21., Pariisi konverentsi kliimaleppe täitmisel; rõhutab, et EL ja teised arenenud riigid peavad jätkama kliimameetmete toetamist, et vähendada heitkoguseid ning tõsta arengumaade ja eelkõige vähim arenenud maade vastupanuvõimet kliimamuutuste mõjudele; sellega seoses tuletab meelde kliimameetmete piisava rahastamise keskset tähtsust; toetab ELi säästvale energiavarustusele üleminekut ja taastuvenergia osakaalu suurendamist; rõhutab, et kui ülemaailmset soojenemist ei suudeta hoida oluliselt allpool 2°C piiri, võib see arengualaseid saavutusi kahjustada; kutsub ELi üles ülemaailmse kliimaprobleemi leevendamiseks aktiivselt tegutsema ning selleks püstitama kõigil tasanditel ja kõigis valdkondades strateegilised prioriteedid, samuti seadma ja täitma uued siduvad kliima-, energiatõhususe ja taastuvenergeetika alased sihteesmärgid, mis oleksid Pariisi leppega kooskõlas;

41.  tunnistab, et kliimameetmete rahastamisel ei saa eraviisiline rahastamine asendada avaliku sektori rahastamist; rõhutab läbipaistva aruandluse ja aruandekohusluse vajalikkust ning vajadust tagada kliimameetmete erasektori vahenditest rahastamise korral asjakohased sotsiaalsed ja keskkonnaalased kaitsemeetmed;

Sooküsimused

42.  tervitab ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) ning soovitab selle eesmärkide järelevalvet ja rakendamist kogu ELi välistegevuses, kaasa arvatud ELi rahastatud projektid ühe riigi tasandil; lisaks kutsub ELi üles tulemuslikult integreerima soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kõigisse oma poliitikavaldkondadesse koos nende eelarvetega, ning tagama, et ELi välispoliitika toetaks võitlust igasuguse diskrimineerimise, sealhulgas lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste diskrimineerimise vastu;

Julgeolek

43.  tunnistab, et ilma julgeolekuta ei ole säästev areng ega vaesuse kaotamine võimalik; tunnistab samuti, et julgeoleku ja arengu vaheline seos on ELi välistegevuse tulemuslikkuse tagamise oluline osa;

44.  juhib tähelepanu sellele, kui oluline on tagada poliitikavaldkondade sidusus ning ELi välistegevuse, julgeoleku-, kaitse-, kaubandus-, humanitaarabi-, rände- ja arengukoostööpoliitika kooskõlastatus; juhib tähelepanu arengumaades esinevale hea valitsemistava probleemile; rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidusus peaks toetama õigusriigi põhimõtete ja erapooletute institutsioonide sisseseadmist, samuti tugevdama desarmeerimisele ning riikliku tervishoiu ja toiduga kindlustatuse tagamisele viivaid meetmeid ning nendega seotud meetmeid julgeoleku ja arengu tagamiseks;

45.  kutsub ELi üles suurendama oma võimekust kriisiennetuse ja varajase reageerimise valdkonnas, et tugevdada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) ja arenguvahendite vahelist koostoimet ning leida sobiv tasakaal lühiajaliste kriisitõrjemeetmete ja pikemaajaliste arengustrateegiate vahel; leiab, et kui luua uus, arengu- ja julgeolekuküsimuste vahelistele seostele pühendatud abivahend, võiks see suurendada sidusust ja poliitikavaldkondade arengusidususe tõhusust; rõhutab, et sellist vahendit ei tuleks rahastada mitte juba olemasolevate arengu rahastamise vahendite, vaid uute eelarveassigneeringute arvel; nõuab, et ELi julgeoleku- ja arengustrateegiad peavad sisaldama asjaomaste maade ja piirkondade prioriteete ja poliitikameetmeid; on rahul kriisiga tegelemise poliitilise raamistiku kasutamisega olulise abivahendina, mis annab aegsasti ühise arusaamise kriisidest; nõuab komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikide tõhustatud koostööd põhjaliku analüüsi koostamiseks, mis võimaldaks kriisiolukorras teha teadliku valiku ÜJKP meetmete ja muude meetmete vahel;

46.  on veendunud, et Saheli julgeolekut ja arengut käsitlev Euroopa Liidu strateegia(6), Aafrika kiirreageerimisjõud ning Saheli piirkondlik tegevuskava aastateks 2015–2020(7) on head näited ELi tervikliku lähenemisviisi edukast rakendamisest, mille raames ühendatakse tulemuslikult julgeoleku-, arengu- ja haldusmeetmed;

47.  palub, et komisjon ja liikmesriigid jätkuvalt täiustaksid seoseid humanitaarabi, arengukoostöö ja katastroofidele vastupanemise võime vahel, et kasvavaid vajadusi senisest paindlikumalt ja tulemuslikumalt rahuldada;

o
o   o

48.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1.
(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0251.
(3) http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/70/1
(4) http://www.un.org/millennium/declaration/ares552e.htm
(5) http://www.oecd.org/development/effectiveness/49650173.pdf
(6) http://eeas.europa.eu/africa/docs/sahel_strategy_en.pdf
(7) www.consilium.europa.eu/en/meetings/fac/2015/04/st07823-en15_pdf

Õigusteave - Privaatsuspoliitika