Vastuvõetud tekstid - Ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni 2010. aasta protokolli ratifitseerimine ja sellega ühinemine, v.a tsiviilasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlevad aspektid

Choisissez la langue de votre document :

Märksõnaregister

Eelnev

Järgnev

Terviktekst

Menetlus : 2015/0135(NLE)

Menetluse etapid istungitel

Dokumendi valik : A8-0191/2016
Esitatud tekstid : A8-0191/2016		Arutelud :		Hääletused : PV 08/06/2016 - 12.7 Selgitused hääletuse kohta		Vastuvõetud tekstid : P8_TA(2016)0259

Vastuvõetud tekstid

267k

76k

Kolmapäev, 8. juuni 2016 - Strasbourg

Ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni 2010. aasta protokolli ratifitseerimine ja sellega ühinemine, v.a tsiviilasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlevad aspektid

P8_TA(2016)0259

A8-0191/2016

Euroopa Parlamendi 8. juuni 2016. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, mis käsitleb rahvusvahelise konventsiooni (vastutuse ja kahju hüvitamise kohta ohtlike ja kahjulike ainete mereveol) 2010. aasta protokolli liikmesriikide poolt Euroopa Liidu huvides ratifitseerimist ja sellega ühinemist, välja arvatud tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö aspektid (13806/2015 – C8-0410/2015 – 2015/0135(NLE))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (13806/2015),

– võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 punkti a alapunktile v (C8-0410/2015),

– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõiget 2,

– võttes arvesse Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2014. aasta arvamust(1),

– võttes arvesse 1996. aasta rahvusvahelist konventsiooni vastutuse ja kahju hüvitamise kohta ohtlike ja kahjulike ainete mereveol („ohtlike ja kahjulike ainete 1996. aasta konventsioon“),

– võttes arvesse ohtlike ja kahjulike ainete 1996. aasta konventsiooni 2010. aasta protokolli („ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsioon“),

– võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2015)0304),

– võttes arvesse nõukogu 18. novembri 2002. aasta otsust 2002/971/EÜ, millega volitatakse liikmesriike ühenduse huvides 1996. aasta rahvusvahelist konventsiooni vastutuse ja kahju hüvitamisese kohta ohtlike ja kahjulike ainete mereveol (ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni) ratifitseerima või sellega ühinema(2),

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta(3) („keskkonnavastutuse direktiiv“),

– võttes arvesse komisjoni avaldust alaliste esindajate komitee ja nõukogu 20. novembri ja 8. detsembri 2015. aasta protokollide juurde(4),

– võttes arvesse laevandussektori 18. septembri 2015. aasta dokumenti, milles kutsutakse liikmesriike üles kooskõlas komisjoni esildatud käsitusega võimalikult kiiresti ratifitseerima ohtlike ja kahjulike ainete konventsiooni 2010. aasta protokolli või sellega ühinema(5),

– võttes arvesse ettevõtte BIO Intelligence Service poolt Euroopa Komisjoni jaoks koostatud ja 19. veebruaril 2014 avaldatud lõpparuannet „Study on ELD Effectiveness: scope and exceptions“(6),

– võttes arvesse Euroopa Parlamendi õigusteenistuse 11. veebruari 2016. aasta teadet ülalmainitud nõukogu otsuse eelnõu (SJ-0066/16) õigusliku aluse kohta ja sellele järgnenud kirja vormis arvamust nimetatud otsuse sobiva õigusliku aluse kohta, mille õiguskomisjon võttis vastu 19. veebruaril 2016(7) ning lisas raportile A8-0191/2016,

– võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 3,

– võttes arvesse õiguskomisjoni vaheraportit (A8-0191/2016),

A. arvestades, et ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni eesmärk on tagada vastutus ning nõuetekohase, viivitamatu ja tõhusa hüvitise maksmine rahvusvahelise spetsiaalse ohtlike ja kahjulike ainete hüvitusfondi kaudu ohtlike ja kahjulike ainete mereveo tagajärjel isikutele, omandile ja keskkonnale tekitatud kahju eest;

B. arvestades, et seetõttu on konventsiooni eesmärk ühelt poolt tagada põhimõtte „saastaja maksab“ ning ennetamise ja ettevaatuse põhimõtte järgimine, et võimaliku keskkonnakahju ärahoidmiseks oleks võimalik võtta ennetusmeetmeid, millega see kuulub liidu keskkonnapoliitika ja üldiste keskkonnapõhimõtete valdkonda, ning teiselt poolt on selle eesmärk reguleerida meretranspordi tekitatud kahjuga seoses tekkivaid probleeme ning sellist kahju ära hoida ja vähendada, millega see kuulub liidu transpordipoliitika valdkonda;

C. arvestades, et komisjoni ettepaneku (COM(2015)0304) kohaselt kattuks ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni sõlmimine seega keskkonnavastutuse direktiivi sätete kohaldamisalaga;

D. arvestades, et ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni kohaldamisala kattub keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisalaga selles osas, kus tegemist on keskkonnakahjuga, mis on tekitatud osalisriigi territooriumil ja jurisdiktsiooni alla kuuluval merealal, kahjuga, mis tuleneb keskkonna saastamisest majandusvööndis või samaväärsel alal (kuni 200 meremiili kaugusel lähtejoonest), ning ennetavate meetmetega sellise kahju ärahoidmiseks või minimeerimiseks;

E. arvestades, et ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsioonis sätestatakse laevaomaniku range vastutus sellise kahju hüvitamise eest, mis on tekkinud konventsiooniga hõlmatud ohtlike ja kahjulike ainete mereveo tagajärjel, ning kohustus sõlmida kindlustusleping või hankida muu finantstagatis, mis kataks tema konventsioonikohase vastutuse kahju eest, välistades sellega mis tahes muud nõuded laevaomaniku vastu, mis ei ole vastavuses kõnealuse konventsiooniga (artikli 7 lõiked 4 ja 5);

F. arvestades, et seega on potentsiaalselt olemas keskkonnavastutuse direktiivi ning ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni omavahelise vastuolu oht, mida saab vältida keskkonnavastutuse direktiivi artikli 4 lõikega 2, mille kohaselt „direktiivi ei kohaldata keskkonnakahjustuse või selle otsese ohu suhtes, kui see on põhjustatud sündmusest, millega seotud vastutus või parandamine kuulub mõne IV lisas loetletud rahvusvahelise konventsiooni kohaldamisalasse, mis kehtib asjakohases liikmesriigis, arvestades konventsiooni võimalikke hilisemaid muudatusi“;

G. arvestades, et seega jäävad keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisalast välja keskkonnakahjud või otsesed sedalaadi kahjude tekkimise ohud, mis on hõlmatud ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooniga, kui see jõustub, ning arvestades, et välja arvatud juhul, kui kõik liikmesriigid ratifitseerivad ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni või ühinevad sellega sama ajavahemiku jooksul, on oht, et tekib killustatud õigusmaastik, kus mõnede liikmesriikide suhtes kehtib ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsioon ja teiste suhtes keskkonnavastutuse direktiiv; arvestades, et see tekitab erinevusi reostuse ohvrite, nagu rannikukogukondade, kalurite jt jaoks ning läheks ka vastuollu ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni mõttega;

H. arvestades, et Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni konventsioonide aluspõhimõtted loovad aluse ka ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsioonile ning need põhimõtted on laevaomaniku range vastutus, kohustuslik kindlustus, et katta kolmandatele isikutele tekitatud kahju, vahetult kahju kannatanud isikute õigus esitada nõue kindlustusandja vastu, varalise vastutuse piiramine ja nafta ning ohtlike ja kahjulike ainete mereveo puhul spetsiaalne hüvitusfond, millest hüvitatakse tekitatud kahju, kui see ületab laevaomaniku vastutuse piirmäära;

I. arvestades, et liidu kui terviku huvides on ohtlike ja kahjulike ainete lasti merevedudega seotud keskkonnakahjustuse puhul kohaldatav ühetaoline vastutuskord;

J. arvestades, et ei ole üldse selge, kas keskkonnavastutuse direktiivi artikli 4 lõige 2 tähendab seda, et ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni ratifitseerinud liikmesriigis ei ole võimalik keskkonnavastutuse direktiivi kohaldada või et seda ei saa kohaldada sel määral, mil vastutus või hüvitamine kuulub nimetatud konventsiooni kohaldamisalasse;

K. arvestades, et ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsioon kujutab endast hüvitamiskorda ning ei ole seega nii kaugeleulatuv nagu keskkonnavastutuse direktiiv, millega kehtestatakse kord, mis nõuab ettevõtjatelt ja kohustab pädevaid ametiasutusi ettevõtjatelt nõudma keskkonnakahju otsese ohu või tegeliku keskkonnakahju ärahoidmist või parandamist;

L. arvestades, et erinevalt keskkonnavastutuse direktiivis sätestatust ei saa ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni järgi määrata hüvitist mittemajandusliku kahju eest;

M. arvestades, et keskkonnavastutuse direktiiviga ei seata ettevõtjatele kohustusliku finantstagatise nõuet, millega oleks tagatud, et neil on vahendid keskkonnakahju ärahoidmiseks ja parandamiseks, kui konkreetne liikmesriik ei ole vastu võtnud keskkonnavastutuse direktiivis sätestatuga võrreldes rangemaid nõudeid;

N. arvestades, et ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooniga pannakse omanikule selge kohustus sõlmida kindlustus või hankida muu finantstagatis, mis kataks tema konventsioonikohase vastutuse kahju eest;

O. arvestades, et muud keskkonnavastutuse direktiivi IV lisas loetletud Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni konventsioonid on osutunud mõjusaks, kuna nendega on suudetud luua keskkonnaalaste ja kaubanduslike huvide tasakaalustatus vastutuse täpse suunamise abil, mille puhul on tavaliselt selge, kes on vastutav pool, ning kohustusliku kindlustuse ja kiirete hüvitusmehhanismide kehtestamise abil, mis ei piirdu üksnes keskkonnakahjudega;

1. palub nõukogul ja komisjonil võtta arvesse järgmisi soovitusi:

	i)	tagada, et austatakse liidu pädevuse andmise põhimõtet, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikes 1, ning Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt „peab ühenduse õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ja mille hulka kuuluvad eelkõige õigusakti eesmärk ja sisu“(8);
	ii)	võtta seetõttu omaks kirja vormis arvamus, mille õiguskomisjon võttis vastu 19. veebruaril 2016 ja milles märgitakse järgmist:

„kuna esitatud nõukogu otsuse ettepaneku eesmärk on volitada liikmesriike liidu nimel 2010. aasta OKA protokolli ratifitseerima või sellega ühinema ning sellest tulenevalt tunnistama, et 2010. aasta OKA konventsioon on nende jaoks siduv, samuti arvestades, et konventsioon ei hõlma üksnes keskkonnakahju juhtumeid (mille puhul rakendatakse põhimõtet, et tuleks võtta ennetavaid meetmeid ja et saastaja peaks maksma), vaid ka muu kui keskkonnakahju juhtumeid, kusjuures mõlemat liiki kahju tuleneb teatavate ainete meretranspordist, siis on ELTLi artikli 100 lõige 2, artikli 192 lõige 1 ja artikli 218 lõike 6 punkti a alapunkt v ettepaneku jaoks sobiv õiguslik alus“;
	iii)	tagada, et kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga(9) tagataks, et ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni ratifitseerimisega või konventsiooniga ühinemisega võetavad rahvusvahelised kohustused ei mõjuta negatiivselt liidu ühiseeskirjade ühtlustatust, terviklikkust ja toimivust;
	iv)	sellega seoses pöörata suuremat tähelepanu keskkonnavastutuse direktiivi ning ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni kohaldamisala kattuvusele, kui tegemist on keskkonnakahjuga, mis on tekitatud osalisriigi territooriumil ja jurisdiktsiooni alla kuuluval merealal, kahjuga, mis tuleneb keskkonna saastamisest majandusvööndis või samaväärsel alal (kuni 200 meremiili kaugusel lähtejoonest), ning meetmetega sellise kahju ärahoidmiseks või minimeerimiseks (ennetusmeetmed, esmased parandusmeetmed ja täiendavad parandusmeetmed);
	v)	tagada, et minimeeritakse keskkonnavastutuse direktiivi ning ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni omavahelise vastuolu võimalus, rakendades kõiki vajalikke meetmeid tagamaks, et liikmesriigid, kes ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni ratifitseerivad või sellega ühinevad, täielikult ning kooskõlas keskkonnavastutuse direktiivi artikli 4 lõikega 2 ja IV lisaga järgiksid konventsiooni artikli 7 lõigetes 4 ja 5 sisalduvat ainuõigusklauslit, millega välistatakse kõik nõuded laevaomaniku vastu, mis ei ole kõnealuse konventsiooniga kooskõlas;
	vi)	tagada, et vähendatakse ebasoodsa konkurentsiolukorra tekitamise ja tugevdamise ohtu nende riikide puhul, kes on valmis ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooniga ühinema, võrreldes riikidega, kes sooviksid seda protsessi edasi lükata ja jääda edasi seotuks üksnes keskkonnavastutuse direktiiviga;
	vii)	tagada lõpu tegemine kahe merendussektori vastutuskorra ehk liidupõhise ja rahvusvahelise korra püsivale kõrvuti eksisteerimisele, kuna see tekitab liidu õiguse killustumist ja seab pealegi ohtu vastutuse täpse tuvastamise ning võiks viia venivate ja kulukate kohtumenetlusteni, mis kahjustaksid nii ohvreid kui ka laevandussektorit;
	viii)	tagada sellega seoses, et liikmeriikidele seatakse selge kohustus rakendada kõiki vajalikke meetmeid konkreetse tulemuse saavutamiseks, nimelt ohtlike ja kahjulike ainete 2010. aasta konventsiooni ratifitseerimiseks või sellega ühinemiseks mõistliku aja jooksul, mis ei tohiks olla pikem kui kaks aastat alates nõukogu otsuse jõustumise kuupäevast;

2. märgib kokkuvõtvalt, et käesolev resolutsioon võiks nõukogule ja komisjonile anda uue võimaluse võtta vaatluse alla punktis 1 esitatud soovitused;

3. teeb presidendile ülesandeks taotleda arutelu jätkamist komisjoni ja nõukoguga;

4. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)	Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2014. aasta arvamus, 1/13, ECLI:EU:C:2014:2303.
(2)	EÜT L 337, 13.12.2002, lk 55.
(3)	ELT L 143, 30.4.2004, lk 56.
(4)	Punktimärkus 13142/15.
(5)	Kättesaadav internetis: http://www.ics-shipping.org/docs/default-source/Submissions/EU/hazardous-and-noxious-substances.pdf.
(6)	Kättesaadav internetis: http://ec.europa.eu/environment/legal/liability/pdf/BIO%20ELD%20Effectiveness_report.pdf.
(7)	PE576.992
(8)	Euroopa Kohtu 19. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C-130/10: Euroopa Parlament vs. Euroopa Liidu Nõukogu, ECLI:EU:C:2012:472, punkt 42.
(9)	Euroopa Kohtu 19. märtsi 1993. aasta arvamus, 2/91, ECLI:EU:C:1993:106, punkt 25; Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-467/98: Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Taani Kuningriik, ECLI:EU:C:2002:625, punkt 82; Euroopa Kohtu 7. veebruari 2006. aasta arvamus, 1/03, ECLI:EU:C:2006:81, punktid 120 ja 126; Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2014. aasta arvamus, 1/13, ECLI:EU:C:2014:2303.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika