Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2 ja 5, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 6, 8, 10, 19 ja 153,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 20, 21, 23 ja 26,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogus vastu võetud Euroopa sotsiaalhartat, samuti selles sätestatud sotsiaalseid ja tööalaseid õigusi,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee lõppjäreldusi seoses Euroopa Liidu esialgse aruandega (oktoober 2015),

–  võttes arvesse usu- ja veendumusvabadustega tegeleva ÜRO eriraportööri Hans Bielefeldti vaheraportit, mis esitati kooskõlas ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr 68/170 usu- ja veendumusvabaduse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013 (millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006)(1),

–  võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes)(2),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (edaspidi: direktiiv)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 24. juuni 2013. aasta suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamist seoses toodete ja teenuste ligipääsetavuse nõuetega (COM(2015)0615),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Ühisaruanne nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv), ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (võrdse tööalase kohtlemise direktiiv), rakendamise kohta” (COM(2014)0002),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020. Uued sammud tõketeta Euroopa suunas“ (COM(2010)0636),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008)0426),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Mittediskrimineerimine ja võrdsed võimalused kõigile – raamstrateegia” (COM(2005)0224),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni 2016. aasta institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet,

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni konkurentsivõimelise ELi tööjõuturu loomise kohta 21. sajandil: oskuste ja kvalifikatsioonide nõudluse ja töövõimalustega vastavusse viimine kui võimalus kriisist väljuda(4),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalse innovatsiooni kohta võitluses tööpuudusega(5),

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2013–2014)(6),

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kultuuripärandi ühtse lähenemisviisi väljatöötamise kohta(7),

–  võttes arvesse 8. juuli 2015. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta(8),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2015. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta(9),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele(10),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta(11),

–  võttes arvesse oma 11. novembri 2010. aasta resolutsiooni demograafiliste probleemide ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta(12),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni noorte tööturule juurdepääsu soodustamise ning praktika, internatuuri ja väljaõppeperioodi staatuse tugevdamise kohta(13),

–  võttes arvesse oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 20. mai 2008. aasta resolutsiooni edusammude kohta võrdsete võimaluste ja mittediskrimineerimise valdkonnas ELis (direktiivide 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ ülevõtmine)(15),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringut direktiivi 2000/78/EÜ rakendamise kohta seoses usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse süvaanalüüsi „Võrdse tööalase kohtlemise direktiiv – selle rakendamise hindamine“,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringut „Mõistlikud abinõud ja kaitstud töökohad puudega inimestele: kulud ja investeeringutasuvus“,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringut „Alla 25-aastaste töötajate diferentseeritud kohtlemine, pidades silmas nende tööturule juurdepääsu“,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet „ELi noortegarantii: esimesed sammud on tehtud, kuid ees ootavad rakendamisega seotud riskid”,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti arvamust võrdõiguslikkuse olukorra kohta Euroopa Liidus 10 aastat pärast võrdõiguslikkust käsitlevate direktiivide esmast rakendamist,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti võrdlevat õiguslikku analüüsi kaitse kohta seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste alusel diskrimineerimise eest ELis,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0225/2016),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu kohaselt rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine, ning võitleb sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingus on sätestatud, et oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel püüab liit võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel,

C.  arvestades, et kõik 28 liikmesriiki on üle võtnud võrdse tööalase kohtlemise direktiivi ning omandanud väärtuslikke kogemusi vaatamata erinevustele selle ülevõtmises ja rakendamises;

D.  arvestades, et võrdse kohtlemise direktiividega keelatakse nii otsene kui ka kaudne diskrimineerimine ning ahistamine ja diskrimineerimisele õhutamine;

E.  arvestades, et komisjon märkis oma teises rakendamise aruandes (COM(2014)0002), et täieliku võrdsuse saavutamiseks ei piisa õigusaktidest ja et tuleb suurendada teadlikkust olemasolevast kaitsest koos ELi vahendite kasutamisega ning siseriiklike võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste tugevdamisega;

F.  arvestades, et mittediskrimineerimine kutsealale pääsemisel ja töö saamisel on tõhus ainult siis, kui diskrimineerimise vastu võideldakse ulatuslikult kõigis eluvaldkondades, võideldes ka muude takistuste vastu, mis takistavad vabaduse ja võrdsuse piiramisega inimeste täielikku arengut ning töötajate tõhusat osalemist oma liikmesriigi poliitilises, sotsiaal- ja majanduskorralduses;

G.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohus rõhutas Römeri kohtuasjas(16), et võrdse tööalase kohtlemise direktiiviga ei kehtestata iseenesest töö saamisel ja kutsealale pääsemisel võrdse kohtlemise põhimõtet, vaid see annab üldise raamistiku eri põhjustel aset leidva diskrimineerimise vastu võitlemiseks;

H.  arvestades, et kuigi diskrimineerimise teadvustamine on suurenenud, ei ole paljud diskrimineerimisohvrid endiselt teadlikud oma õigustest või ei julge eri põhjustel, näiteks liikmesriikide ametiasutuste vastu usalduse puudumise või keeruliste ja pikaajaliste õigusmenetluste tõttu, võtta õiguslikke meetmeid diskrimineerimise vastu;

I.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) kogutud tõendid näitavad, et rassism, ksenofoobia, homofoobia ja transfoobia ning seotud sallimatuse vormid on laialt levinud hoolimata meetmetest, mida valitsused ja kodanikuühiskond kogu ELis on võtnud; arvestades, et sotsiaalne ja poliitiline õhkkond soosib üha enam äärmuslikke, rassistlikke ja ksenofoobseid tegevuskavasid, mis kasutavad ära hirme töötuse, rändevoogudest tuleneva võõrandumise ja turvalisuse pärast, seistes silmitsi terrorismi ja muude geopoliitiliste väljakutsetega, mis kahjustavad ELi põhiväärtusi;

J.  arvestades, et FRA LGBT inimesi käsitlevas uuringus(17) ja FRA aruandes „Transinimesena Euroopa Liidus“(18) tuuakse esile LGBT inimeste jätkuvat diskrimineerimist tööturul ja sellele juurdepääsul;

K.  arvestades, et võrdse tööalase kohtlemise direktiivis sätestatakse ainult miinimumnõuded, kuid liikmesriigid võivad ette näha kõrgema kaitse taseme ja võtta selles valdkonnas siseriiklikus õiguses positiivseid meetmeid; arvestades, et ainult seadusandlusest täieliku võrdsuse tagamiseks ei piisa ning lisaks on vaja ka sobivaid poliitikameetmeid;

L.  arvestades, et just naisi puudutab enim töötus ja negatiivne diskrimineerimine töökohtade kättesaadavusel, eelkõige rasedate naiste ja emade, sealhulgas imetavate emade puhul;

M.  arvestades, et võrdse tööalase kohtlemise direktiiv hõlmab ainult usu- ja veendumusvabadust, puuet, vanust ja seksuaalset sättumust, kuid liikmesriigid on rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi kohaselt kohustatud võitlema ka töö saamisel aset leidva rassi ja rahvuse alusel diskrimineerimise vastu; arvestades, et religiooni kasutatakse mõnikord töö saamisel toimuva diskrimineerimise puhul ettekäändena rassi asemel, tuginedes isiku reaalsele või tajutavale usulisele kuuluvusele;

N.  arvestades, et puuetega inimeste tööhõive määr on liikmesriikides märgatavalt alla 50 %, mis on üldise elanikkonna seas üle 70 %, ning puuetega inimeste töötuse määr (18,3 %) on peaaegu kaks korda suurem kui üldise elanikkonna seas (9,9 %); arvestades, et ELi keskmiste näitajate taga peituvad suured riikidevahelised erinevused;

O.  arvestades, et laste, eakate, teiste ülalpeetavate, perekonna ja majapidamise eest hoolitsemise kohustus lasub enamasti eelkõige naistel, ning see vastutus on suurem, kui peres on puuetega lapsi; arvestades, et sellel on otsene mõju naiste juurdepääsule töökohtadele ja nende professionaalsele arengule, samuti võib see negatiivselt mõjutada nende tööhõivetingimusi, näiteks paljudel juhtudel on naised sunnitud töötama osalise tööajaga või on ebakindlates töösuhetes, ja kõik need tegurid põhjustavad palga- ja pensionilõhet;

P.  arvestades, et palgavaeste hulgas on palju sagedamini ühe vanemaga pered, peamiselt üksikemad, ning et kõik võetavad meetmed peavad keskenduma üksikvanematele;

Q.  arvestades, et väga erinevad oskused ja pädevused, mida naised perekohustusi täites omandavad, rikastavad nende isiklikku ja professionaalset arengut; arvestades, et seepärast peaks ühiskond ja tööandjad neid pädevusi tunnistama;

R.  arvestades, et Euroopa Liit seisab silmitsi suure majandus-, finants- ja sotsiaalse kriisiga, mis mõjutab eelkõige naisi nii tööturul kui ka eraelus, kuna neil on suurema tõenäosusega ebakindel töökoht, suurem oht töötuks jääda ning väiksema tõenäosusega sotsiaalkindlustus;

S.  arvestades, et kuna tõeliselt tõhusaid seadusi töö- ja eraelu tasakaalu kindlustamiseks ei ole, siis diskrimineeritakse töötavaid lapsevanemaid;

T.  arvestades, et Euroopa Parlament on juba võtnud vastu poliitikameetmeid, näiteks direktiivi, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid, ning arvestades, et selliste meetmetega on võimalik suurendada naiste võrdõiguslikkust tööhõives ja parandada naiste juurdepääsu juhtivatele ametikohtadele; arvestades, et õigusakte tuleb pidada soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel otsustavaks vahendiks, kuid lisaks neile on vaja normatiivseid menetlusi ja kampaaniaid soolise võrdõiguslikkuse rakendamiseks mitte ainult õigusaktides, vaid ka avalikus arvamuses;

U.  arvestades, et tööturul esineb ikka veel naiste mitmekordset, otsest ja kaudset diskrimineerimist, kuigi liikmesriigid on teoreetiliselt rakendanud võrdse kohtlemise põhimõtteid; arvestades, et on mitut eri liiki kaudset diskrimineerimist, mis kõik peavad olema hõlmatud standardmääratlusega, mille kohaselt diskrimineerimine tähendab erinevate reeglite kohaldamist võrreldavates olukordades või sama reegli kohaldamist erinevates olukordades; arvestades, et naisi pole alati teavitatud nende õigustest, mis tulenevad Euroopa Liidu või riiklikest võrdset kohtlemist ja diskrimineerimist käsitlevatest õigusaktidest, või kahtlevad nad diskrimineerimise juhtumitest teatamise tulemuslikkuses; rõhutab seepärast, kui olulised on teabe- ja juhenddokumendid, teadlikkuse suurendamise kampaaniad ja teabeportaalid;

V.  arvestades, et sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, eriti seoses tööalase võrdõiguslikkusega, saab võidelda ainult sellise poliitikaga, mis tagab jõukuse parema jaotamise, tuginedes reaalpalkade kasvule, samuti meetmetega tööaja reguleerimiseks ja töökaitse edendamiseks, eelkõige kollektiivläbirääkimiste kaudu ja üldise tasuta juurdepääsu tagamisega kvaliteetsele riiklikule tervishoiule ja haridusele;

W.  arvestades, et ELis otsib peaaegu iga viies noor tööd ja arvestades, et noorte töötusega kaasnevad kogukulud on hinnanguliselt 153 miljardit eurot aastas(19) ning täiendavad sotsiaalkulud on väga murettekitavad;

X.  arvestades, et Eurofoundi kuuenda Euroopa töötingimuste uuringu(20) andmed kinnitavad, et viimase kümne aasta jooksul on töötajate teatatud diskrimineerimise juhtumite vähendamises tehtud vähe edusamme;

Y.  arvestades, et Eurofoundi kuuenda Euroopa töötingimuste uuringu andmed näitavad, et 7 % töötajatest on teatanud, et neid on diskrimineeritud vähemalt ühel põhjusel, ning kinnitavad, et töötajad on esitanud tõendeid mitmel põhjusel diskrimineerimise kohta;

Z.  arvestades, et puuetega naiste tööhõive määr ELis (44 %) on märkimisväärselt madalam kui puuetega meeste tööhõive määr (55 %), ning arvestades, et naiste tööhõive määr vanuserühmas 55-65 on mõnes liikmesriigis umbes 30 % või veelgi väiksem, ning et sooline tööhõive lõhe on selles vanuserühmas suurim (14,5 protsendipunkti), võrreldes keskealiste (30-45-aastased, 12,4 protsendipunkti) ja noorematega (22-29-aastased, 8,3 protsendipunkti); arvestades, et pikaajaline töötus on eriti levinud nooremate ja vanemate töötajate, eriti naiste seas, ning arvestades, et direktiivi 2006/54/EÜ kohaldamist ja ülevõtmist on hinnatud ning Euroopa Parlament tõi oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioonis(21) välja tõsiseid puudujääke selle direktiivi sätete rakendamisel seoses meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemisega tööhõives;

AA.  arvestades, et eakamad töötajad puutuvad endiselt sageli kokku vanuselise diskrimineerimise, stereotüüpide ja takistustega; arvestades, et vanuseline diskrimineerimine puudutab kõiki vanuserühmi ja võttes arvesse selle tagajärgi, ning arvestades, et inimühiskond vajab oma sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide täitmiseks kõikide põlvkondade kogemusi, panust ja ideede rikkust, tuginedes põlvkondadevahelise solidaarsuse põhimõttele;

1.  tervitab asjaolu, et peaaegu kõik liikmesriigid on lisanud oma põhiseadusse võrdse kohtlemise üldpõhimõtte seoses konkreetsetel põhjustel diskrimineerimisega; avaldab siiski kahetsust, et ainult mõned liikmesriigid on süstemaatiliselt taganud selle, et kõik olemasolevad õigusaktid oleksid kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, ja veelgi vähem liikmesriike rakendab neid süstemaatiliselt(22), ning diskrimineerimine kuulub endiselt paljude eurooplaste igapäevaellu;

2.  loodab, et kõik liikmesriigid kõrvaldavad füüsilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tõkked, mis takistavad võrdse kohtlemise põhimõtte tegelikku rakendamist ja piiravad Euroopa kodanike vabadust;

3.  peab kahetsusväärseks, et inimõiguste universaalsuse, jagamatuse ja omavahelise seotuse idee kehtib õiguspõhimõttena endiselt pigem teoorias kui praktikas, kuna inimese erinevaid aspekte käsitletakse kehtivates ELi õigusaktides eraldi;

4.  peab kahetsusväärseks diskrimineerimis- ja ahistamisjuhtumite sagenemist, seda ka töökohal ning eriti seoses soo, kodakondsuse, sotsiaalse tausta, puude, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi, etnilise päritolu või usuga ning eelkõige moslemi naiste ja LGBTI-inimeste puhul; peab ühtlasi kahetsusväärseks, et sageli jäetakse diskrimineerimisest ning eriti puude alusel diskrimineerimisest ja LGBTI-inimeste diskrimineerimisest teatamata; palub seetõttu komisjonil pöörata direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) rakendamise järelevalves erilist tähelepanu diskrimineerimise kõikidele vormidele, ning toonitab vajadust tõsta teadlikkust LGBTI-inimestest ja nende õigustest, näiteks võrdõiguslikkust edendavate organite, ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide kaudu;

5.  rõhutab, kui oluline on saavutada kokkulepe võimalikult kiiresti, ning palub, et nõukogu lõpetaks ummikseisu, et saaks liikuda edasi praktiliste lahenduste suunas ning asuda viivitusteta vastu võtma ELi horisontaalset diskrimineerimisvastast direktiivi, mille komisjon 2008. aastal esildas ja mille poolt Euroopa Parlament hääletas; peab seda konsolideeritud ja järjepideva diskrimineerimisvastase ELi õigusraamistiku tagamise eeltingimuseks ning see pakuks kaitset usu ja veendumuse, puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu ka väljaspool tööelu; märgib, et direktiivi kohaldamisala põhjendamatut piiramist ei tohiks lubada; on seisukohal, et väga oluline element on ka ELi vihakuritegude vastast võitlust käsitleva õigusraamistiku konsolideerimine, arvestades, et sarnased kuriteod on sagedased ka töökeskkonnas;

6.  juhib tähelepanu sellele, FRA sõnul takistavad kõik diskrimineerimise vormid, kaasa arvatud mitmekordne ja kattuv diskrimineerimine, olulisel määral inimkapitali kasutamist ja karjääri edendamist; rõhutab asjaolu, et kõnealust liiki diskrimineerimise ohvrid on sageli puudega inimesed;

7.  märgib murelikult, et teatavates liikmesriikides puudub kohtupraktika, mis võimaldaks tõlgendada nn kaudse diskrimineerimise mõistet, ja et selle määratlemine on põhjustanud teatavates liikmesriikides direktiivi ülevõtmisel raskusi; soovitab komisjonil anda nõu liikmesriikidele, kellel on probleeme tõlgendamisega;

8.  märgib, et mittediskrimineerimine kutsealale pääsemise ja töö saamise valdkonnas on tõhus ainult siis, kui diskrimineerimise vastu võideldakse ulatuslikult kõigil elualadel, kasutades selleks näiteks kogukonna toetust, õigusakte ja kooskõlastusvahendeid, nagu liikmesriikide ja ELi tasandi strateegiad ja raamistikud, muu hulgas võib kehtestada positiivseid meetmeid;

Usk ja veendumused

9.  märgib, et keeld diskrimineerida usu või veendumuste alusel on üle võetud kõikides liikmesriikides, ehkki direktiivis ei ole selle tingimusi määratletud(23);

10.  märgib usutunnistuse, veendumuste, rassi ja etnilise kuuluvuse alusel diskrimineerimise osalist kattumist ning leiab, et mõnda usuvähemuse taustaga rühma mõjutab tööalaselt eriti diskrimineerimine usutunnistuse alusel, nagu seda on tõendatud riiklikes ja Euroopa teadustöödes ning eelkõige FRA uuringutes;

11.  on seisukohal, et Euroopa Liidus on kaitse usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise vastu praegu tagatud nii inimõiguseid käsitlevates kui ka diskrimineerimisvastastes õigusaktides ning need kaks mõjutavad vastastikku üksteist;

12.  rõhutab, et uuringute kohaselt on tööhõives kõige enam diskrimineeritud usurühmad juudid, sikhid ja moslemid (eriti naised); soovitab võtta vastu Euroopa raamistikud antisemitismi ja islamofoobia vastu võitlemise riiklike strateegiate kohta;

13.  tunnustab Euroopa Inimõiguste Kohtu arvestatavat praktikat usu või veendumuste alusel mittediskrimineerimise valdkonnas, peab kiiduväärseks rolli, mida kohus on täitnud oma otsustega kogu direktiivi tõlgendamise osas, ning ootab huviga Euroopa Liidu Kohtu tulevasi esimesi otsuseid selles küsimuses; väljendab kahetsust, et kohtusse on jõudnud vähesed juhtumid, samas kui uuringutest on selgunud, et diskrimineerimisjuhtumeid on tegelikult arvukalt, kuid nende üle ei ole kohut mõistetud;

14.  on seisukohal, et diskrimineerimisvastaste õigusaktude järjekindlat kohaldamist tuleb pidada radikaliseerumisvastase strateegia oluliseks elemendiks, võttes arvesse asjaolu, et üha ksenofoobsemas ja islamofoobsemas kontekstis võib usukogukondade, sh pagulaste ja rändajate diskrimineerimine anda tõuke usuäärmusluse kasvule, mõjutada inimeste edukat kaasamist tööturule ja juurdepääsu kohtusüsteemile seoses elamisloaga;

15.  usub, et kohtud peaksid rohkem keskenduma sellele, et teha kindlaks, et usulisi veendumusi väljendatakse heas usus, selle asemel et hinnata usutunnistuse või veendumuste kehtivust või õigsust;

16.  leiab, et liikmesriikide kohtute ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste põhjal on vaja täiendavalt ühtlustada riigi ilmalikkuse põhimõtte hindamist võrdse tööalase kohtlemise direktiivi artikli 4 lõike 2 eetost käsitleva sätte alusel;

17.  leiab, et lähtudes olemasolevast kohtupraktikast ELi ja riiklikul tasandil, tuleks mõistlike abinõude kohustus igasuguse diskrimineerimise puhul – sealhulgas ka usutunnistuse ja veendumuste alusel – sätestada ELi ja siseriiklikus õiguses, tingimusel et see ei too tööandjatele või teenuseosutajatele kaasa ebaproportsionaalselt suurt koormust;

18.  kutsub liikmesriike üles tunnustama südametunnistusevabadust kui põhiõigust;

19.  on seisukohal, et kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga tuleks lugeda, et direktiiv pakub kaitset tööandja usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise vastu;

20.  leiab, et artikli 2 lõikes 5 sätestatud üldine erand on laialt määratletud ning selle kohaldamist tuleb edasi arendada, mis on eriti tähtis pagulas- ja rändekriisi kontekstis, ning loodab, et kohtud hindavad selle piire väga hoolikalt, järgides proportsionaalsuse põhimõtet;

21.  toonitab, et usuvabadus on oluline põhimõte, mida tööandjad peaksid austama; rõhutab siiski, et selle põhimõtte rakendamine kuulub subsidiaarsuse valdkonda;

Puudega inimesed

22.  rõhutab, et „diskrimineerimine puude alusel“ on puude alusel toimuv mis tahes vahetegemine, välistamine või piiramine, mille eesmärk või tagajärg on kõigi inimõiguste ja põhivabaduste teistega võrdsetel alustel tunnustamise, teostamise või kasutamise tõkestamine või tühistamine poliitika-, majandus-, sotsiaal-, kultuuri-, kodanikuühiskonna või mis tahes muus valdkonnas; see hõlmab kõiki diskrimineerimise vorme, kaasa arvatud mõistlike abinõude võtmisest keeldumine(24);

23.  julgustab liikmesriike tõlgendama ELi õigust nii, et see looks aluse puude laiale mõistele kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni definitsiooniga, kombineerides neid elemente, mis annavad puudega inimestele võrdsed võimalused ning viidates mõistlike abinõude mittevõimaldamisele kui diskrimineerimise vormile vastavalt eelnimetatud konventsioonile; peab kahetsusväärseks, et mõnedes liikmesriikides kehtivad endiselt õigusaktid, mis eeldavad töövõimetust vähemalt 50 % ulatuses ja tunnistavad ainult ametlikku meditsiinilist hinnangut;

24.  märgib, et direktiiv 2000/78/EÜ ei sisalda iseenesest puude mõiste määratlust; rõhutab, et Euroopa Kohut kutsuti üles määratlema puude mõistet Chacón Navase eesmärgist eraldiseisvalt; tuletab meelde, et teiste kohtuasjade puhul on olnud vaja selgitada puude mõistet ja anda tähendus mõistlikele abinõudele puuetega inimeste arvessevõtmiseks, mida tööandjad peavad kõnealuse direktiivi artikli 5 alusel ette nägema (kohtuasjad HK Danmark C-335/11 ja C-337/11);

25.  taunib asjaolu, et puudega naiste tööhõivemäär on alla 50 %, mis annab tunnistust nende kahekordsest diskrimineerimisest, mis muudab keeruliseks nende täisväärtusliku osalemise ühiskonnas;

26.  on seisukohal, et surmaga lõppevat haigust või sellist haigust või füüsilist seisundit, mille puhul võib põhjendatult eeldada, et see lõpeb surmaga arsti tõendi kuupäevale järgneva 24 kuu jooksul või varem, võib lugeda puudeks, kui see peaks takistama asjaomase inimese tööelus osalemist;

27.  rõhutab tööandjate kohustust näha kõikide puudega töötajate, sealhulgas surmaga lõppevat haigust põdevate töötajate puhul ette mõistlikud abinõud;

28.  rõhutab, et mõne surmaga lõppeva haiguse olemus võib põhjustada kõikumisi füüsilise, vaimse ja psüühilise puude raskusastmes ning et seetõttu on tööandjad kohustatud mõistlikud abinõud korrapäraselt läbi vaatama tagamaks, et need toetavad täielikult töötajaid nende ülesannetes;

29.  rõhutab, et on oluline kaitsta puudega töötajaid, sealhulgas surmaga lõppevat haigust põdevaid töötajaid, töökohal mis tahes vormis toimuva diskrimineerimise eest; rõhutab eriti vajadust kaitsta selliseid töötajaid ebaõiglase vallandamise eest;

30.  märgib, et tõendid näitavad, et investeeringud puuetega inimestele suunatud mõistlikesse abinõudesse on kulutasuvad ja tasuvad end ära, mitte ainult sotsiaalse kaasatuse, vaid ka suurenenud tootlikkuse ja töölt puudumiste vähenemise seisukohast(25); peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei ole suutnud pakkuda asjakohaseid mõistlikke abinõusid;

31.  rõhutab, kui tähtis on töö puudega inimeste jaoks ning raske, kroonilise või ravimatu haigusega inimeste jaoks, ja toetab kaasavaid tööturu kontseptsioone, mis tagavad mõlema rühma jaoks ohutuse ja õigused;

32.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et tööga seotud õigused ja teenused, sealhulgas võrdse tööalase kohtlemise direktiivi kohased mõistlikud abinõud, oleksid ülekantavad ja kooskõlas puudega inimeste liikumisvabadusega;

33.  tervitab asjaolu, et kõik liikmesriigid pakuvad toetusi, abi või maksusoodustusi, näiteks tööandjatele, kes näevad ette mõistlikud abinõud, motiveerides seega tööandjaid kohandama töökohta selleks, et palgata puudega inimesi, ning avama tööturg puuetega inimestele, ning tagama, et kõik inimesed saaksid kasutada oma inimõigusi ja põhivabadusi võrdsel alusel teistega; soovitab, et liikmesriigid pakuksid ja komisjon toetaks koolitusi riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele ametiasutustele mõistlike abinõude teemal, andmaks suuniseid mõistlike abinõude kohta ja eriti haavatavate rühmade tõrjutuse ärahoidmise kohta; nõuab dialoogi asjaomaste sidusrühmade, nt ametiühingute ja tööandjatega, et määrata kindlaks suunised mõistlike abinõude tavade kehtestamiseks;

34.  rõhutab vajadust tunnustada riigihankemenetlustes sotsiaalklausleid kui võimalikke sotsiaalpoliitika eesmärkide saavutamise vahendeid; on seisukohal, et sotsiaalselt vastutustundlikke riigihankeid võiks kasutada kui vahendit, millega integreerida tööturule puudega inimesi ja teisi haavatavaid elanikkonnarühmi;

35.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid vastu praktika kvaliteediraamistikud, et tagada mõistlikud abinõud ja juurdepääsetavus puudega inimeste jaoks;

36.  rõhutab, kui oluline on universaalne projekteerimisstandard avalike ruumide ja töökohtade loomiseks, nii et oleks arvestatud puuetega inimeste vajadusi, kooskõlas ÜROs 11. aprillil 2014 vastu võetud üldise soovitusega ligipääsetavuse kohta(26), ning juhib tähelepanu ELi võetud kohustustele ligipääsetavuse osas, et saavutada püsivaid edusamme kõikide Euroopa töötajate töötingimuste parandamisel;

37.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama arukaid töökorralduse mudeleid, mis võimaldavad puudega inimestel teha tööd oma kodus ja millega kaasnevad eelised elukvaliteedi ja tootlikkuse vallas;

38.  märgib, et puudega inimesed annavad kogu ühiskonnale hinnalise panuse, ning kutsub liikmesriike üles kasutama struktuurifonde, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi, et kohandada töökohti ja pakkuda puudega inimestele tööl vajalikku abi, et täiustada haridust ja koolitust eesmärgiga suurendada nende tööhõive määra avatud tööturul ning võidelda puudega inimeste tööpuuduse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu; juhib tähelepanu ühissätete määruse(27) artiklile 7 ja artikli 96 lõikele 7, millega edendatakse võrdseid võimalusi, mittediskrimineerimist ning puudega inimeste kaasamist Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisse üldiselt ja konkreetsemalt rakenduskavade rakendamisse, ning rõhutab, et võrdsete võimaluste edendamiseks ja diskrimineerimise ennetamiseks kavandatavate meetmete asjakohasuse kinnitamiseks on vaja eelhindamisi; leiab, et Euroopa ja liikmesriikide rahalisi vahendeid võiks suunata ka näiteks VKEdele, kes julgustavaid töötajaid osalema kursustel, et püsida tööturul;

39.  kutsub liikmesriike üles vaatama uuesti läbi töökindlustuse süsteemid, eesmärgiga ennetada puudega inimeste diskrimineerimist;

40.  ergutab liikmesriike kaaluma eeliseid, mis tekivad positiivsete meetmete, nagu kvoodid, ja passiivse tööturupoliitika, nagu maksusoodustused ja rahalised stiimulid, sidumisel aktiivse tööturupoliitikaga – st juhendamine ja nõustamine, koolitus ja haridus ning tööle suunamine –, et toetada puudega inimeste tööhõivet;

41.  ergutab liikmesriike töötama välja ja rakendama kõikehõlmavat raamistikku meetmeteks, mis võimaldavad puudega inimestele juurdepääsu kvaliteetsele tööle, kasutades sealhulgas trahve, kui ei täideta diskrimineerimisvastaseid õigusakte, et rahastada kaasamist avatud tööturule ja muid selle valdkonna meetmeid;

42.  julgustab liikmesriike pakkuma pidevat tuge tööandjatele, kes võtavad tööle puudega inimesi, et luua soodsad tingimused ja tagada piisav toetus kõigis tööelu etappides: töölevõtmise, töökoha säilitamise ja karjääri edendamise etapis;

43.  palub kõigil osalistel pöörata erilist tähelepanu vaimse ja psühhosotsiaalse puudega inimeste kaasamisele ning töötada välja ulatuslik kampaania teadlikkuse suurendamiseks puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohta ning puuetega inimeste ja eelkõige psühhosotsiaalse ja vaimse puudega inimeste, autismispektri häiretega inimeste ning eakate puudega inimeste kohta töökohtades levivate eelarvamustega võitlemiseks; palub, et juurdepääsetavas vormis muudetaks kättesaadavaks kõik suutlikkuse suurendamise, koolitamise, teadlikkuse parandamise, avalike seisukohtade ja muu sellisega seotud materjalid;

44.  tunneb muret viivituse pärast puudega inimesi käsitleva Euroopa strateegia 2010–2020 vahehindamises; nõuab tungivalt, et komisjon vaataks strateegia läbi ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 7. septembril 2015. aastal vastuvõetud lõppjärelduste alusel Euroopa Liidu esialgse aruande kohta ja kaasaks sellesse protsessi puudega inimeste esindusorganisatsioonid;

45.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole veel käsitlenud vanuselist ebavõrdsust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja puuetega inimesi käsitleva strateegia rakendamisel; kutsub komisjoni seega üles suurendama teadlikkust puuetega inimeste õigustest ja nende diskrimineerimisest ning nimetatud küsimusi käsitlema;

Vanus

46.  rõhutab eakate töötajate olulist panust ühiskonda ja äriühingute konkurentsivõimesse; rõhutab, kui oluline on kaasata eakamaid töötajaid, kes saavad aktiivsena vananemise käigus oma teadmisi ja kogemusi edasi anda noorematele töötajatele, ning peab kahetsusväärseks, et vanus on tööalase diskrimineerimise oluline põhjus; peab kahetsusväärseks, et eakamad inimesed puutuvad tööturul siiani sageli kokku stereotüüpide ja tõketega, ning nõuab põlvkondadevahelist õiglust, mis põhineb solidaarsusel, vastastikusel austusel, vastutustundel ning soovil üksteisest hoolida;

47.  kutsub liikmesriike üles edendama kõikide töötajate juurdepääsu tööhõivele ja integreerumist tööturuga, hoolimata nende vanusest, ning võtma meetmeid kõikide töötajate kaitsmiseks töökohal seoses tasu, koolituse, karjääri edendamise, tervishoiu, ohutuse ja muu sellisega;

48.  märgib, et tööjõu ühekülgne noorendamine ei too kaasa suuremat innovaatilisust, vaid kujutab endast kogemuste, teadmiste ja oskuste raiskamist;

49.  kutsub liikmesriike üles julgustama tööandjaid noori inimesi palkama, kuid järgides ja austades samas võrdse kohtlemise põhimõtet töötasu ja sotsiaalkaitse, sealhulgas tööga seotud vajaliku koolituse puhul;

50.  märgib murega, et Euroopa Liidu Kohus on leidnud, et põlvkondadevaheline solidaarsus on kõige olulisem õiguspärane eesmärk, mis õigustab vanusest tingitud erinevat kohtlemist(28); kuna nendes liikmesriikides, kus eakate töötajate tööhõive on suurem, kaasatakse ka noored palju paremini tööturule;

51.  tuletab meelde, et vanuse alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks ja selle ärahoidmiseks tuleb tõhusalt rakendada vananemispoliitika alaseid ELi õigusakte;

52.  märgib, et tänu rakendatud poliitikale moodustavad 55–64-aastased suure osa kõikide ELi liikmesriikide töötajatest; avaldab siiski kahetsust, et tööhõive määr selles elanikerühmas on kasvanud liiga aeglaselt ja jääb EL 28-s alla 50 %; rõhutab seetõttu, et digiteerimine mõjutab tööturgu oluliselt, luues uusi töövõimalusi ja paindlikumaid töötingimusi, näiteks pakkudes kaugtöö võimalust, mis võib olla tõhus vahend üle 50-aastate ning oskusteta keskealiste inimeste tõrjutuse vastu võitlemiseks; rõhutab sellega seoses, et digiteerimisest kasu saamiseks on hädavajalik digitaaloskusi pidevalt arendada, pakkudes töötajatele koolitusi, jätkukoolitusi ja ümberõpet kogu nende karjääri vältel; usub ka, et uute töökohtade loomine digitaalsel turul nõuab liikmesriikidelt suuremate jõupingutuste tegemist oskuste nõudlusele mittevastavuse probleemi lahendamiseks, eriti üle 50-aastaste inimeste puhul;

53.  rõhutab, et vanuse alusel diskrimineerimise vastased meetmed ei tohi põhimõtteliselt teha vahet laste ja eakate vahel ning igat liiki õigustamatu vanuse alusel diskrimineerimisega tuleb asjakohaselt tegeleda;

54.  märgib, et eelkõige eakamad töötajad töötavad ebakindlates tingimustes, ning palub, et komisjon uuriks koos liikmesriikidega üle 50-aastaste inimeste töötuse üha süvenevat probleemi ning töötaks välja tõhusad vahendid, nt kutsekoolitus ja stiimulid või toetused tööandjatele, et eakamaid töötajaid uuesti tööturule integreerida ja kaitsta neid ebaõiglase vallandamise eest;

55.  rõhutab, et on vaja parandada töötava elanikkonna digitaaloskusi ja rõhutab, et digiteerimine aitab suurendada sotsiaalset kaasamist ning aidata eakatel inimestel ja puuetega töötajatel kauem tööhõives püsida, võimaldades neil saada kasu tehisintellekti võimalustest; peab oluliseks juhtida digitaalse turu mõju tööhõivele sotsiaalselt õiglasel ja jätkusuutlikul viisil; rõhutab asjaolu, et paljud tööandjad ei palka eakaid töötajaid stereotüüpide tõttu, mille kohaselt neil ei ole oskuseid või on need vananenud; nõuab seetõttu, et arutelus komisjoni välja kuulutatud tulevase Euroopa oskuste strateegia üle käsitletaks kõikide vanuserühmade töötajate elukestvat õpet ja täiskasvanuõpet;

56.  tuletab meelde, et ELi ja liikmesriikide kõige olulisemad ressursid on nende inimressursid; on arvamusel, et digitaaloskused on üle 55-aastaste eakamate töötajate jaoks üliolulised selleks, et kaitsta neid tööturult tõrjumise vastu ja lihtsustada neil uue töökoha leidmist; palub, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid koos sotsiaalpartneritega välja haridust ja tööd ühendavad oskuste strateegiad, ning investeeriksid seega elukestvasse õppesse ja pakuksid kättesaadavaid, taskukohaseid ja laiaulatuslikke koolitusskeeme, samuti ümberõpet digitaal- ja nn pehmete oskuste arendamiseks, kaasa arvatud virtuaalreaalsusega (täiendatud reaalsusega) kohanemiseks, mis võimaldab vanemal elanikkonnal paremini vastata kasvavale nõudlusele e-oskuste järele eri sektorites; rõhutab seega, et üle 55-aastastel töötajatel, eriti naistel, peaks kogu aeg olema juurdepääs info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alastele koolitustele; innustab ka liikmesriike ja komisjoni kehtestama strateegiaid, millega vähendada digitaalset lõhet ning soodustada võrdset juurdepääsu uuele info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale;

57.  tunneb heameelt Euroopa sotsiaalpartnerite tööprogrammi üle aastateks 2015–2017, mis keskendub aktiivsele vananemisele; kutsub sotsiaalpartnereid üles põhjalikult käsitlema vanuse alusel diskrimineerimise, täiskasvanuõppe, töötervishoiu ja -ohutuse, aga ka töö- ja pereelu ühitamisega seotud küsimusi, et töötada välja Euroopa raamistik, mille abil toetada kõikide töötajate tööalast konkurentsivõimet ja tervist;

58.  rõhutab, et sihipärasemate ja tõhusamate aktiivse vananemise strateegiate väljatöötamiseks on vaja usaldusväärset statistikat eakate olukorra ja demograafiliste muutuste kohta; palub komisjonil tagada põhjalik eakate ühiskondlikku staatust, tervist, õigusi ja elatustaset käsitlevate kvaliteetsete andmete kogumine;

59.  juhib tähelepanu asjaolule, et eakatesõbralike keskkondade edendamine on erakordselt oluline viis vanemaealiste töötajate ja tööotsijate toetamiseks ning kõigile võrdseid võimalusi pakkuva kaasava ühiskonna edendamiseks; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni ja WHO ühisprojekti üle, mille eesmärk on kohandada WHO ülemaailmset eakatesõbralike linnade juhendit (Global Age-friendly Cities) Euroopa tingimustega;

60.  tunneb heameelt Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri kampaania „Tervislikud töökohad sõltumata east“ üle; rõhutab, kui olulised on tõhusad töötervishoiu ja -ohutuse alased õigusaktid ning ettevõtjatele ennetavate meetmete võtmiseks pakutavad stiimulid; nõuab kampaaniat, et võtta intensiivseid teavitusmeetmeid igas suuruses ettevõtjani jõudmiseks;

61.  kutsub liikmesriike üles tugevdama riiklikke pensionisüsteeme, et tagada pärast pensionile jäämist inimväärne sissetulek;

62.  tunneb heameelt komisjoni töö- ja eraelu tasakaalu käsitleva algatuse üle; rõhutab tõsiasja, et töö- ja eraelu tasakaal on katsumus ka eakatele töötajatele, kuna hoolt vajava pereliikme eest hoolitseb 18 % 55–64-aastastest meestest ja 22 % 55–64-aastastest naistest ning oma lapselaste eest hoolitseb regulaarselt üle poole vanavanematest; soovitab, et tulevane töö- ja eraelu tasakaalu algatus hõlmaks täielikult meetmeid, mille abil toetakse tööealisi mitteametlikke hooldajaid ja vanavanemaid ning noori vanemaid;

63.  kutsub liikmesriike üles edendama kvaliteetseid riiklikke teenuseid, mis pakuksid sobivat ja vajalikku hooldust ja abi lastele, haigetele ja eakatele;

Seksuaalne sättumus

64.  märgib, et liikmesriikide kohtud ja Euroopa Liidu Kohus on käsitlenud ainult piiratud arvu juhtumeid seoses diskrimineerimisega seksuaalse sättumuse alusel;

65.  tuletab meelde, et ehkki nende liikmesriikide arv, kes laiendasid seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keeldu kõikidele valdkondadele, mida hõlmab rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv, kasvas 10-lt 2010. aastal 13-le 2014. aastal, on kaitse diskrimineerimise eest seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel siiani piiratud(29);

66.  tuletab meelde, et paljudes liikmesriikides on transinimestele kättesaadava kaitse ulatus diskrimineerimise eest, eriti tööhõive-, hariduse ja tervishoiuvaldkonnas, jätkuvalt ebaselge; nõuab meetmeid, et rakendada tõhusalt riiklikke õigusakte, mis võtavad üle soolise võrdõiguslikkuse direktiivi; märgib, et sellised meetmed võiksid täiustada õiguslikke määratlusi, et tagada kõikide transinimeste kaitse ja mitte ainult soo korrigeerimist läbivaid või läbinud transinimeste kaitse(30);

67.  tunneb muret, et teadlikkus oma õigustest diskrimineerimise valdkonnas ja diskrimineerimisohvritele abi pakkuvatest asutustest ja organisatsioonidest on madal, kusjuures kõrgem teadlikkus on LGBTI-inimestel; on seisukohal, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused ning kõikide huvirühmade organisatsioonid peaksid oluliselt tõhustama teavitustööd nii ohvrite kui ka tööandjate ja teiste rühmade seas; märgib, et riiklikud LGBTI organisatsioonid on kõnealuses töös kesksed partnerid;

68.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama partnerlussuhte, abikaasade varasuhte ja vanemaõiguste vastastikuse tunnustamise; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse intersooliste inimeste erilist diskrimineerimist tööl ning vaatama läbi õigusaktid ja tavad, et hoida ära intersooliste inimeste diskrimineerimist;

Horisontaalsed aspektid ja soovitused

69.  väljendab muret, et mitmekordse diskrimineerimise valdkonnas puudub õigusselgus ja õiguskindlus, ning peab selle sagedaseks põhjuseks liikmesriikides kehtivaid erinevaid ja killustatud eeskirju ja norme; võtab teadmiseks Equineti tehtud olulise töö, et aidata töötada välja ühtsed normid, ning usub, et seda tööd tuleks piisavalt toetada;

70.  mõistab hukka asjaolu, et direktiiv 2000/78/EÜ ei sisalda konkreetseid sätteid mitmekordse diskrimineerimise kohta, ehkki selles on vähemalt öeldud, et naised on sageli niisuguse diskrimineerimise ohvrid, ja märgib lisaks, et kahe või enama diskrimineerimisvormi kombinatsiooni korral võib tekkida probleeme sellest, et eri vormide puhul on tagatud erineval tasemel kaitse; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võitlema kõikide mitmekordse diskrimineerimise vormidega ning tagama mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimise tööturul ja seoses juurdepääsuga tööhõivele; soovitab, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused, õiguskaitseasutused, sealhulgas tööinspektorid, riiklikud võrdõiguslikkusega tegelevad asutused ja kodanikuühiskonna organisatsioonid jälgiksid rohkem soo ning muudel alustel diskrimineerimise juhtumite ja tavade osalist kattumist;

71.  rõhutab, et võrdõiguslikkust käsitlevate objektiivsete, võrreldavate ja liigitatud andmete puudumine diskrimineerimise ja ebavõrdsuse kohta raskendab diskrimineerimise, eriti kaudse diskrimineerimise olemasolu tõendamist; juhib tähelepanu, et direktiivi 2000/78/EÜ artikliga 10 on lubatud tõendamiskohustuse kohandamine ja tõendamiskohustuse ümberpööramine juhul, kui asjaolude põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma täpselt ja süstemaatiliselt andmeid direktiivi kehtivust puudutava võrdõiguslikkuse kohta, kaasates sotsiaalpartnerid, siseriiklikud võrdõiguslikkusega tegelevad asutused ja kohtud;

72.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid koguksid (sh riikliku aruandluse ning sotsiaalkaitset ja sotsiaalset kaasatust käsitleva iga-aastase ühisaruande raames) ühtlustatud ja homogeenseid statistilisi andmeid, et kaotada puudujäägid andmete kogumisel soolise võrdõiguslikkuse kohta; kutsub komisjoni üles tegema algatusi sellise andmekogumise edendamiseks liikmesriikidele adresseeritud soovituse abil ja andes Eurostatile ülesandeks konsultatsioonide väljatöötamine, mille eesmärk oleks võtta Euroopa sotsiaaluuringu näitajates arvesse andmete jaotust kõikide diskrimineerimise aluste kaupa, eesmärgiga võtta praktilisi meetmeid igasuguse töölevõtuga ja tööturuga seotud diskrimineerimise vastu;

73.  soovitab, et kui liikmesriigid koguvad tööhõive kohta statistilisi andmeid, lisaksid nad tööjõu-uuringusse vabatahtlikud küsimused, mis aitaksid avastada võimalikku diskrimineerimist soo, rassi või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuse, puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel;

74.  rõhutab, et kõigi tasandite seadusandlikus protsessis tuleks alati võtta arvesse mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate halduskoormust ning et hinnata tuleks kavandatavate meetmete proportsionaalsust;

75.  märgib siseriiklike võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste olulist rolli võrdse tööalase kohtlemise direktiivi rakendamisel, mis aitab suurendada teadlikkust ja koguda andmeid, tehes koostööd sotsiaalpartnerite ja muude sidusrühmadega, parandades teavitamist ja võttes juhtrolli diskrimineerimisohvrite kaebuste esitamise lihtsustamisel; nõuab võrdõiguslikkusega tegelevate siseriiklike asutuste rolli tugevdamist, nende erapooletuse kindlustamist, tegevuse arendamist ja suutlikkuse tõhustamist, sealhulgas piisavate rahaliste vahendite kaudu;

76.  kutsub liikmesriike üles väljendama suuremat pühendumust meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtte rakendamisele tööhõivepoliitikas; nõuab, et kasutataks aktiivselt sooteadlikku eelarvestamist, seejuures peaks komisjon edendama vastavate parimate tavade vahetamist, ning nõuab meetmeid, mis julgustaksid naiste töölevõtmist õiglastel alustel ilma ebakindla tööhõive vormideta, töö ja eraelu sobiva tasakaaluga ning elukestva õppega, samuti meetmeid palga- ja pensionilõhe vähendamiseks ning üldiselt naiste positsiooni parandamiseks tööturul;

77.  palub, et liikmesriigid töötaksid välja sooneutraalse töökohtade klassifitseerimise ja hindamise süsteemi, mis oleks asendamatu meede võrdse kohtlemise kindlustamiseks;

78.  rõhutab, et võrdse kohtlemise poliitika peaks tegelema probleemidega, mis on seotud nii meeste kui ka naiste elukutseid ja rolle käsitlevate stereotüüpidega;

79.  tuletab meelde, et sotsiaalpartneritel on oluline roll nii töötajatele kui ka tööandjatele teabe edastamisel ja nende teadlikkuse suurendamisel diskrimineerimisvastase võitluse teemal;

80.  on seisukohal, et rohkem tuleb tähelepanu pöörata konkureerivate õiguste, nagu usu- ja veendumusvabaduse ning sõnavabaduse tasakaalustamisele selle alusel toimunud ahistamise korral;

81.  palub, et liikmesriigid töötaksid välja ja tugevdaksid oma tööinspektsioone, tagades neile tingimused ning rahalised ressursid ja personali, mis võimaldaks neil jätkata tööd ja võidelda tõhusalt ebakindlate töösuhete, reguleerimata tööhõive ning töö ja palgaga seotud diskrimineerimisega, eriti meeste ja naiste võrdõiguslikkuse seisukohast;

82.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada töö ja eraelu ühildamist konkreetsete meetmetega, näiteks esitada uus ettepanek emapuhkuse vastuvõtmiseks, et tagada naistele õigus naasta pärast rasedus- ja sünnituspuhkust ning vanemapuhkust tööle, tagada nende õigus tervise ja ohutuse kaitsele töökohas, kindlustada neile emadusega seotud õigused ja võtta meetmeid, et hoida ära rasedate ebaõiglast töölt vallandamist jne, samuti esitada ettepanek hoolduspuhkuse direktiivi kohta ja tugevdada isapuhkuse õigusakte;

83.  märgib, et paljude diskrimineerimise juhtumite puhul on õiguskaitse kättesaadavus piiratud; rõhutab, kui oluline on, et diskrimineerimise ohvritel oleks juurdepääs teabele; peab vajalikuks, et liikmesriigid võtaksid asjakohased meetmed tagamaks, et ohvritele on kõigil kohtumenetluse etappidel olemas mõistlik ja kättesaadav õigusnõustamine ja -abi, sealhulgas konfidentsiaalne ja isiklik nõustamine, emotsionaalne, isiklik ja moraalne tugi võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste või asjakohaste vahendajate poolt; kutsub lisaks liikmesriike üles võitlema töökohal toimuva ahistamise ja vägivalla vastu, mis eirab inimese väärikust ja/või loob solvava töökeskkonna;

84.  on arvamusel, et tuleb parandada kaebuste mehhanisme liikmesriikide tasandil, tugevdades võrdõiguslikkust edendavaid liikmesriikide asutusi õiguskaitse ja kohtuväliste mehhanismide kättesaadavuse parandamiseks, suurendades usaldust ametiasutuste vastu, pakkudes õigusnõu ja -abi ning lihtsustades sageli pikki ja keerukaid kohtumenetlusi; ergutab liikmesriike looma platvorme, kus võetakse vastu kaebusi ja antakse tasuta tuge töökohal toime pandud diskrimineerimise ja ahistamise üle kaebamisel õigusasutustes;

85.  nõuab, et võetaks vastu eeskirjad, mis kaitseksid töökohal toimuva diskrimineerimise ja/või ahistamise ja/või jälitamise korral rikkumisest teatajaid ja nende privaatsust;

86.  tuletab meelde, et mõnel juhul tekitab endiselt probleeme kohtu poole pöördumine ja piisava esindatuse tagamine, ning kutsub liikmesriike üles leidma viise, kuidas aidata ohvreid selles osas, sealhulgas näiteks kohtutasudest vabastuste ja soodustuste, spetsialiseerunud valitsusväliste organisatsioonide jt õigusabi ja toetuse ning õiguskaitse ja piisava esindatuse tagamise kaudu; rõhutab asjaomaste kohtu- ja/või haldusmenetluste vastu õigustatud huvi tundvate valitsusväliste organisatsioonide õigusliku staatuse olulisust;

87.  tervitab asjaolu, et liikmesriikide diskrimineerimisvastaste seadustega ette nähtud sanktsioonid on üldiselt kooskõlas võrdse tööalase kohtlemise direktiiviga; rõhutab samuti tähtsat rolli, mis on diskrimineerimisvastase võitlusega tegelevatel riigiasutustel sanktsioonide ja kaebustega seotud probleemide lahendamisel; on siiski mures, et antava hüvitise taseme ja suuruse osas kipuvad siseriiklikud kohtud kohaldama leebemaid sanktsioone kui seadusega ette nähtud(31); rõhutab, et komisjon peab pöörama hoolikat tähelepanu liikmesriikide eeskirjadele karistuste ja hüvitise kohta, tagamaks, et riikide õigusaktides ei nähtaks diskrimineerimise eest ette puhtalt sümboolseid karistusi või ainult hoiatusi, nagu Euroopa Kohus on teatanud.

88.  väljendab oma muret romade kogukonna vähese osalemise pärast tööturul; juhib tähelepanu vajadusele tugevdada selle etnilise vähemusega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide rolli, et soodustada romade osalemist tööturul; juhib samuti tähelepanu, kui oluline on valitsusväliste organisatsioonide roll selles, et romasid teavitatakse nende õigustest või et diskrimineerimise juhtumite korral aidatakse neil sellest teada anda, mis parandab lõpptulemusena andmete kogumist;

89.  kutsub liikmesriike üles kasutama direktiivi pakutavat võimalust võtta tõsise ja struktuurilise diskrimineerimise all kannatavate rühmade, näiteks romade puhul kasutusele positiivsed meetmed;

90.  tunneb heameelt asjaolu üle, et valdav enamus liikmesriike on kaalunud mingil kujul positiivseid meetmeid selle direktiivi kohaldamisalas;

91.  rõhutab vajadust levitada Euroopa Liidu Kohtu asjakohaseid otsuseid ja vahetada võrdse tööalase kohtlemise direktiivi sätteid puudutavaid siseriiklike kohtute otsuseid kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga;

92.  rõhutab, kui oluline on tagada tugi mitteametlikele hooldajatele töö- ja hoolduskohustuste sobitamisel (nt paindlik tööaeg, intervallhooldus), et need hooldajad (enamasti naised) saaksid oma hoolduskohustusi täita ja anda märkimisväärse panuse oma perekondade ja ühiskonna heaolusse, ning neid ei tohi selle abi eest karistada praegu ega hilisemas elus;

93.  peab vajalikuks, et siseriiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste ning õiguskaitseasutuste töötajatele ja tööinspektsioonidele pakutaks nõuetekohast koolitust; leiab, et kõigi asjaomaste sidusrühmade, nt kohtunike, prokuröride, kohtu personali, advokaatide ja uurijate, politsei ja vanglatöötajate koolitus tööhõivealaste diskrimineerimisvastaste õigusaktide ja kohtupraktika valdkonnas on otsustava tähtsusega koos koolitusega kultuuridevahelise mõistmise ja alateadlike eelarvamuste valdkonnas;

94.  peab vajalikuks, et komisjon pakuks eraettevõtjatele, sealhulgas VKEdele ja mikroettevõtjatele, võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse raamistike mudeleid, mida saab hiljem kasutusele võtta ja kohandada vastavalt nende vajadustele; kutsub ärivaldkonna sidusrühmi üles minema võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse austamise vallas lubaduste andmisest kaugemale, teavitades muu hulgas soovi korral igal aastal võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste abil oma asjaomastest algatustest;

95.  kutsub tööandjaid üles looma oma töötajatele diskrimineerimisvastase töökeskkonna, austades ja rakendades selleks olemasolevaid diskrimineerimisvastaseid direktiive, mille aluseks on võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata soost, rassist või etnilisest päritolust, usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest; kutsub komisjoni üles asjaomaste meetmete rakendamist jälgima;

96.  tuletab meelde, kui oluline on sotsiaalpartnerite, valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna roll ohvritele abi pakkumisel, ja rõhutab, et diskrimineerimise all kannatavatel isikutel on sageli lihtsam pöörduda nende kui teiste osalejate poole; soovitab seetõttu toetada kõnealuses valdkonnas tegutsevaid kodanikuühiskonna organisatsioone;

97.  nõuab inimõigustealast ja kodanikuharidust, mis suurendab teadlikkust mitmekesisusest ja aitab seda aktsepteerida ning mille eesmärk on luua kaasav keskkond, julgustades norme uuesti määratlema ja eemaldama solvavaid silte;

98.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama kodanikuõpetuse ja inimõiguste alase hariduse andmist põhi- ja keskkoolis;

99.  peab vajalikuks, et komisjon võtaks vastu riiklike strateegiate Euroopa raamistiku, mille abil võidelda antisemitismi, islamofoobia ja muude rassismi vormide vastu;

100.  kutsub liikmesriike üles looma asjakohased kavad karistuse ära kandnud vangide naasmiseks tööturule;

101.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lihtsustama asjaomaste sidusrühmade, sh kodanikuühiskonna organisatsioonide ja võrdõiguslikkust edendavate asutuste juurdepääsu rahastamisele, et korraldada harivaid kampaaniaid teadlikkuse tõstmiseks diskrimineerimisest tööhõives; kutsub erasektorit üles andma omapoolse panuse diskrimineerimisvaba töökeskkonna loomisse;

102.  palub, et liikmesriigid püüaksid vahetada häid tavasid, et võidelda diskrimineerimise vastu töökohal;

103.  kutsub sotsiaalpartnerite organisatsioone üles arendama sisemist teadlikkust tööalasest ebavõrdsusest ning välja töötama ettepanekuid probleemide käsitlemiseks organisatsiooni/ettevõtja tasandi valdkondlikel kollektiivläbirääkimistel, koolitustel ning liikmetele ja töötajatele suunatud kampaaniates;

104.  palub, et liikmesriigid ja komisjon kaasaksid tööhõive ja elukutse küsimustes võrdse kohtlemise põhimõtte tulemuslikku rakendamisse ka sotsiaalpartnereid (ametiühinguid ja tööandjaid) ning kodanikuühiskonda, sealhulgas võrdõiguslikkusega tegelevaid asutusi, et toetada võrdset kohtlemist; kutsub liikmesriike üles parandama ka sotsiaaldialoogi ning kogemuste ja parimate tavade vahetamist;

o
o   o

105.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320. (2) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23. (3) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0321. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0320. (6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0286. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0293. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0261. (9) ELT C 316, 30.8.2016, lk 83. (10) ELT C 75, 26.2.2016, lk 130. (11) ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 9. (12) ELT C 74 E, 13.3.2012, lk 19. (13) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 29. (14) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 23. (15) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 23. (16) Kohtuotsus, 10. mai 2011, Römer, C-147/08, EKL, EU:C:2011: 286. (17) http://fra.europa.eu/en/publication/2014/eu-lgbt-survey-european-union-lesbian-gay-bisexual-and-transgender-survey-main (18) http://fra.europa.eu/en/publication/2014/being-trans-eu-comparative-analysis-eu-lgbt-survey-data (19) http://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/SR15_03/SR15_03_EN.pdf. (20) http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1568en.pdf (21) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351. (22) Euroopa Parlamendi uuringuteenistus, „Võrdse tööalase kohtlemise direktiiv – selle rakendamise hindamine“. (23) Ibid. (24) ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, 13. detsember 2006, artikkel 2. (25) Euroopa Parlament, poliitikaosakond A: majandus- ja teaduspoliitika, „Mõistlikud abinõud ja kaitstud töökohad puudega inimestele: kulud ja investeeringutasuvus“. (26) Üldine märkus nr 2 (2014) artikli 9 kohta: Accessibility https://documentsddsny. un.org/doc/UNDOC/GEN/G14/033/13/ PDF/G1403313.pdf?OpenElement (27) Määrus (EL) nr 1303/2013. (28) Komisjoni talituste töödokument „Annexes to the Joint Report on the application of the Racial Equality Directive (2000/43/EC) and the Employment Equality Directive (2000/78/EC)“ (Rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi (2000/43/EÜ) ja võrdse tööalase kohtlemise direktiivi (2000/78/EÜ) kohaldamist käsitleva ühisaruande lisad) (SWD(2014)0005). (29) Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (2015), „Kaitse seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste alusel diskrimineerimise eest Euroopa Liidus: võrdlev õiguslik analüüs“. (30) Samas. (31) Euroopa Parlamendi uuringuteenistus, op. cit.