Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2016/2705(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-1042/2016

Esitatud tekstid :

B8-1042/2016

Arutelud :

PV 03/10/2016 - 15
CRE 03/10/2016 - 15

Hääletused :

PV 05/10/2016 - 8.4
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2016)0375

Vastuvõetud tekstid
PDF 203kWORD 61k
Kolmapäev, 5. oktoober 2016 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Ülemaailmsed eesmärgid ja ELi kohustused seoses toitumise ja toiduga kindlustatusega maailmas
P8_TA(2016)0375B8-1042/2016

Euroopa Parlamendi 5. oktoobri 2016. aasta resolutsioon edasiste meetmete kohta, mis aitavad täita ülemaailmseid eesmärke ja ELi kohustusi toitumise ja toiduga kindlustatuse tagamiseks maailmas (2016/2705(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni ja eelkõige selle artiklit 25, milles märgitakse, et õigus toidule on üks osa õigusest küllaldasele elatustasemele,

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ja eelkõige selle artiklit 11, milles tunnustatakse iga inimese õigust „küllaldasele elatustasemele, sealhulgas piisavale toitumisele“ ja iga inimese „põhilist õigust mitte kannatada nälga“,

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti 2008. aastal vastu võetud fakultatiivprotokolli, milles tunnistatakse õigus toidule rahvusvaheliselt kohtujurisdiktsiooni alla kuuluvaks õiguseks,

–  võttes arvesse Rooma deklaratsiooni ülemaailmse toiduga kindlustatuse kohta, mis võeti vastu 1996. aastal Roomas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) korraldatud ülemaailmsel toidualasel tippkohtumisel,

–  võttes arvesse FAO 2004. aastal vastu võetud suuniseid õiguse kohta toidule, milles antakse riikidele juhised selle kohta, kuidas täita kohustust tagada õigus toidule,

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2011. aastal avaldatud uuringut „Global food losses and food waste“, milles antakse täpset teavet selle kohta, kui palju toitu igal aastal raisatakse ja kaotsi läheb,

–  võttes arvesse 19.–21. novembril 2014 Roomas toimunud teist rahvusvahelist toitumisalast konverentsi ja selle lõppdokumente, Rooma toitumisalast deklaratsiooni ning tegevusraamistikku toiduga kindlustatuse ja piisava toitumise tagamiseks pikaajalistes kriisides,

–  võttes arvesse 2009. aastal G8 kohtumisel vastu võetud L’Aquila toiduga kindlustatuse algatust,

–  võttes arvesse toitumise parandamise liikumist SUN (Scaling Up Nutrition), mille eesmärk on kasutada rahvusvaheliste huvirühmade võimekust ja valmidust toetada riikide valitsuste algatusi ja prioriteete vaegtoitluse vastu võitlemiseks,

–  võttes arvesse maailma terviseassamblee (WHA) 2012. aastal vastuvõetud resolutsiooni 65.6 emade, imikute ja väikelaste toitumise tervikliku rakenduskava kohta,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri poolt Rio+20 tippkohtumisel tehtud nälja kaotamise algatust, millega kutsutakse valitsusi, kodanikuühiskonda, usuühendusi, erasektorit ja teadusasutusi üles ühinema nälja ja alatoitluse kõige raskemate vormide likvideerimiseks,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 1. aprilli 2016. aasta resolutsiooni A/RES/70/259 „ÜRO toitumismeetmete aastakümme (2016–2025)“, mille eesmärk on käivitada intensiivsed meetmed nälja ja alatoitluse kaotamiseks kogu maailmas ning tagada üldine juurdepääs tervislikumale ja jätkusuutlikumale toitumisele kõigi inimeste jaoks olenemata sellest, kes nad on ja kus nad elavad,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembri 2015. aasta resolutsiooni A/RES/70/1 „Muudame oma maailma. Säästva arengu tegevuskava aastani 2030“,

–  võttes arvesse säästva arengu eesmärke ning nende omavahel seotud ja integreeritud olemust, eelkõige esimest eesmärki (SDG 1) – kaotada vaesus kõikides selle vormides ja kõikjal, teist eesmärki (SDG 2) – teha lõpp näljale, saavutada toiduga kindlustatus ja parem toitumine ning edendada säästvat põllumajandust, ning kaheteistkümnendat eesmärki (SDG 12) – tagada säästvad tarbimis- ja tootmismudelid,

–  võttes arvesse 1. detsembri 2011. aasta Busani partnerluslepingut tõhusaks arengukoostööks(1), eriti selle lõiget 32, milles osutatakse vajadusele tunnustada erasektori keskset rolli innovatsiooni edendamises, jõukuse, sissetuleku ja töökohtade loomises, siseressursside mobiliseerimises ning seeläbi vaesuse vähendamises (SDG 1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21, milles on sätestatud, et ELi välistegevus peab aitama kaasa säästva arengu eesmärkidele, austama inimõigusi ja soolist võrdõiguslikkust,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles kinnitatakse, et liit peab võtma arengukoostöö eesmärke arvesse sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid,

–  võttes arvesse toiduabi konventsiooni, mille Euroopa Liit ratifitseeris 13. novembril 2013,

–  võttes arvesse 8. juunil 2013. aastal Londonis toimunud toitumise ja majanduskasvu seostele pühendatud tippkohtumisel heakskiidetud ülemaailmset toitumise ja majanduskasvu kokkulepet (Global Nutrition for Growth Compact),

–  võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2012. aasta teatist „ELi lähenemisviis vastupanuvõimele: õppetunnid toidukriisidest“ (COM(2012)0586),

–  võttes arvesse komisjoni 12. märtsi 2013. aasta teatist „Tõhusam välisabi emade ja laste toitumise parandamiseks: ELi poliitikaraamistik“ (COM(2013)0141) ning nõukogu 28. mai 2013. aasta järeldusi, mis käsitlevad toiduga kindlustatust ja toitumisalast kindlustatust välisabis,

–  võttes arvesse komisjoni poolt 2014. aastal vastuvõetud toitumisalast tegevuskava, milles kohustutakse vähendama alla 5-aastaste kängu jäänud laste arvu 2025. aastaks 7 miljoni võrra (SWD(2014)0234),

–  võttes arvesse komisjoni toitumisalase tegevuskava täitmise esimest vahearuannet,

–  võttes arvesse komisjoni 2. detsembri 2014. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi toiduga ja toidualase kindlustatusega seotud poliitiliste kohustuste täitmine: esimene iga kahe aasta tagant esitatav aruanne“ (COM(2014)0712),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ning Maailma Toiduprogrammi (WFP) 2016. aasta märtsis avaldatud üldist hinnangut „Ülemaailmne analüüs toiduga kindlustatuse ja toitumisalase kindlustatuse olukorrast toidukriisikolletes“,

–  võttes arvesse maailma toiduga kindlustatuse komitee 11. mai 2012. aasta vabatahtlikke suuniseid maa, kalastusvete ja metsade vastutustundliku majandamise kohta riikliku toiduga kindlustatuse kontekstis,

–  võttes arvesse tegevusraamistikku toiduga kindlustatuse ja piisava toitumise tagamiseks pikaajalistes kriisides (FFA)(2),

–  võttes arvesse oma 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni toiduga kindlustatust ja piisavat toitumist käsitleva uue ühenduse kohta(3),

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arengumaid toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel(4),

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni laste alatoitumuse ja vaegtoitumuse kohta arenguriikides(5),

–  võttes arvesse oma 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Milanos 2015. aastal toimuva maailmanäituse „Planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamine“ kohta(6),

–  võttes arvesse 15. oktoobri 2015. aasta Milano linnatoidu poliitika pakti(7), mille esitas Milano linnavalitsus ja millele on alla kirjutanud 113 linna üle kogu maailma, ning mis esitati ÜRO peasekretärile Ban Ki-moonile ja mis tõendab linnade keskset tähtsust toidualase poliitika kujundamisel,

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust edasiste meetmete kohta, mis aitavad täita ülemaailmseid eesmärke ja ELi kohustusi toitumise ja toiduga kindlustatuse tagamiseks maailmas (O-000099/2016 – B8-0717/2016),

–  võttes arvesse arengukomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et säästva arengu teise eesmärgi (SDG 2) ja sellega seotud sihtmärkide kohaselt tuleb näljast ja alatoitlusest jagu saada 2030. aastaks, milleks tuleb eelkõige tagada võimalused väiketootjatele ja suurendada nende tootlikkust, luua jätkusuutlikud ja kliimamuutustele vastupanuvõimelised põllumajandus- ja toidusüsteemid, mis suudaksid toiduga varustada 2030. aastaks eeldatavalt 8,5 miljardi elanikuni paisuvat maailma elanikkonda, kaitstes samal ajal bioloogilist mitmekesisust, keskkonda, väiketootjate huvisid ja heaolu;

B.  arvestades, et põllumajanduslikud väiketootjad kujutavad oma investeeringute ja tootmisega suurimat osalejat erasektoris põllumajanduse, toiduga kindlustatuse ja toitumise valdkonnas;

C.  arvestades, et inimeste õigust toidule saab täielikult kindlustada vaid siis, kui järsult vähendatakse vaesust ja ebavõrdsust, tagatakse võrdsus ja tugevdatakse vastupanuvõimet vapustustele, luues selleks eelkõige õiguspõhised sotsiaalse kaitse võrgustikud ja tagades vähemkaitstud inimrühmade osalemine ning põllumajandusmaa turvaline kättesaadavus ja selle kontroll, ressursside ja tootmisvahendite haldamine väiketootjate ja karjakasvatusega tegelevate kogukondade jaoks;

D.  arvestades, et tööstuslik põllumajandustootmine on toonud kaasa kasvuhoonegaaside suurenenud heitkogused ja laiendanud monokultuuride kasvupinda, kahjustades seega märkimisväärselt bioloogilist mitmekesisust ja kiirendades pinnase erosiooni, samas kui põllumajanduslikud pereettevõtted ja väiketootjad on tõestanud oma võimekust pakkuda mitmekesist toodangut ja suurendada toiduainete tootmist jätkusuutlikult agroökoloogiliste tavade kaudu;

E.  arvestades, et alatoitluse vähendamisel on saavutatud edu, kuid see toimub liiga aeglaselt ja ebaühtlaselt, ning arvestades, et tänase seisuga ei ole 795 miljonil maailma elanikul piisavalt toitu, et elada normaalset ja aktiivset elu; arvestades, et iga kolmas inimene kannatab mingis vormis alatoitluse all;

F.  arvestades, et 2012. aastal kiitis maailma terviseassamblee (WHA) heaks kuus ülemaailmset toitumisalast eesmärki, mis tuleb täita 2025. aastaks: vähendada alla 5-aastaste känguvate laste arvu 40 %, vähendada sünnitusealiste naiste hulgas kehvveresust 50 %, vähendada alakaalulisena sündivate laste arvu 30 %, takistada laste ülekaalulisuse suurenemist, suurendada kuni kuuekuiste imikute eranditult rinnaga toitmise määra vähemalt 50 % ning viia kurtunud laste osakaal alla 5 %;

G.  arvestades, et rinnaga toitmine on kõige loomulikum ja parim imikute ja väikelaste toitmise viis, eriti arengumaades, kuid selle suhtes valitsev teadmatus ja kultuurilised piirangud põhjustavad endiselt seda, et ebapiisaval arvul väikelapsi saab rinnapiima;

H.  arvestades, et 2013. aastal toimunud tippkohtumisel, mis oli pühendatud toitumise ja majanduskasvu seostele (Nutrition for Growth Summit), kohustus EL vähendama känguvate laste arvu 2025. aastaks vähemalt seitsme miljoni võrra ning eraldama aastatel 2014–2020 selle eesmärgi saavutamiseks 3,5 miljardit eurot;

I.  arvestades, et kui laps ei saa esimesel tuhandel elupäeval piisavalt toitu, on sellel väga rasked tervislikud, sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed, ning arvestades, et maailmas on iga kuues laps alakaaluline, 41 miljonit alla 5-aastast last on ülekaalulised või rasvunud ning alatoitumus põhjustab ligi 45 % alla 5-aastaste laste surmajuhtumitest, mis tähendab ligi 3 miljonit asjatult kaotatud noort elu aastas; arvestades, et kroonilise alatoitumuse all kannatab maailmas umbes 161 miljonit last;

J.  arvestades, et naised on tihti kaitsetumad puuduliku toitumise suhtes ning sellel on palju tõsiseid tagajärgi, muu hulgas väheneb nende produktiivsus ning võime pere eest hoolitseda, mis jätkab alatoitumuse põlvkondadevahelist nõiaringi;

K.  arvestades, et maailma rahvastik kasvab 2030. aastaks eeldatavasti 8,5 miljardi inimeseni;

L.  arvestades, et tõhusad meetmed võitluseks maade hõivamise vastu arengumaades, sh konkreetsed võimalused maaomandiga seotud kindlustunde tagamiseks, on äärmiselt olulised selleks, et täita ülemaailmseid eesmärke ja ELi kohustusi toitumise ja toiduga kindlustatuse tagamiseks kogu maailmas;

M.  arvestades, et alatoitlus ja kehv toiduvalik on haiguste põhjustajana suurimad riskitegurid üle maailma;

N.  arvestades, et alatoitlusega võitlemine hõlmab säästva põllumajanduspoliitika väljatöötamist, mis seab esikohale põllukultuuride mitmekesistamise, eesmärgiga saada toiteväärtuslikku toitu ja mitmekesistada toitumisharjumusi; arvestades, et seetõttu on kontroll seemnete üle, nende omandiõigus ja taskukohasus põllumajanduslike pereettevõtete ja väiketootjate toiduga kindlustatuse vastupidavuse seisukohalt otsustava tähtsusega;

O.  arvestades, et võimalus kasutada oma õigust toidule sõltub muu hulgas ka juurdepääsust maale ja teistele tootmisvahenditele;

P.  arvestades, et investeeringuid käsitlevad kaubanduslepingud võivad avaldada ebasoodsat mõju toiduga kindlustatusele ja alatoitumusele, kui põllumaa rentimise või müümise tõttu erainvestoritele jääb kohalik elanikkond ilma juurdepääsust tootmisvahenditele, mis on hädavajalikud elatise teenimiseks, või kui selle tulemusena suur hulk toiduaineid eksporditakse ja müüakse rahvusvahelistel turgudel, mistõttu muutub eksportiv asukohariik üha rohkem sõltuvaks – ning ka kaitsetumaks – kaubahindade kõikumise suhtes rahvusvahelistel turgudel;

Q.  arvestades, et biokütuse tootmine on tekitanud uue surve ülemaailmsele toidusüsteemile, suurendades konkurentsi maa ja vee pärast;

R.  arvestades, et mittesäästev lihatootmine avaldab kahjulikku mõju toiduga kindlustatusele; arvestades, et kolmandik maailma teraviljast kasutatakse loomasöödaks, samas kui karjamaade ja põllukultuuride üha laiem levik on metsade hävitamise peamine põhjus, eriti Lõuna-Ameerikas(8);

S.  arvestades, et kokku 240 miljonit inimest 45 madala sissetulekuga ja/või konfliktidest mõjutatud riigis kannatavad toidu- ja veenappuse all ning 80 miljonit inimest on toidukriisi mõjupiirkonnas, neist 41,7 miljonit 2016. aasta El Niño tõttu, mis on üle aastakümnete tugevaim;

T.  arvestades, et UNICEFi andmetel sureb iga päev 2000 alla 5-aastast last saastunud veest põhjustatud haigustesse, ning arvestades, et pooled maailma haiglavooditest on täidetud inimestega, kes kannatavad joogivee halvast kvaliteedist põhjustatud haiguste käes;

U.  arvestades, et 2050. aastal elab 70 % maailma rahvastikust linnades ning toitumise käsitlemine korraga nii globaalsest kui ka kohalikust seisukohast muutub senisest veel olulisemaks;

V.  arvestades, et toitumisalane kindlustatus on säästva ja kaasava majanduskasvu ülimalt oluline eeltingimus, kuna alatoitluse majanduslikud tagajärjed võivad põhjustada kahju kuni 10 % ulatuses SKPst aastas, ning arvestades, et vastavalt FAO 2015. aasta ülemaailmsele toitumisalasele aruandele toob iga euro, mis kasutatakse ära toitumise parandamise meetmeteks, tagasi 16 eurot;

W.  arvestades, et seemnete privatiseerimine intellektuaalomandi õiguste klauslite abil ja GMOd ohustavad riikide sõltumatust toiduainetega varustamisel;

1.  kinnitab veel kord, et peab väga oluliseks ülemaailmsete, riigi, kohaliku tasandi, valitsuste ja valitsusväliste ning erasektori jõudude, sh teadus- ja tööstuslike uurimisasutuste, ning abiandjate vahelisi tõeliselt koordineeritud ja kiireid meetmeid, et võidelda alatoitluse vastu ja täita säästva arengu tegevuskava aastani 2030 ning saavutada SDG 2 – teha lõpp näljale; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus, EL ja arenguriigid hoiduksid selliste toitumisstrateegiate kavandamisest, mis põhineksid üksnes tarbitaval kalorihulgal ja meditsiiniliste abivahendite (nt toidulisandid) väljakirjutamisel, vaid püüaksid lahendada nälgimise ja alatoitluse algpõhjuseid; rõhutab selles kontekstis põllumajanduse, toitumise ja tervise vastastikust seotust;

2.  märgib, et neil arengumaade lastel, keda emad rinnaga toidavad, on 15 korda väiksem tõenäosus surra kopsupõletikku ja 11 korda väiksem tõenäosus surra kõhulahtisuse tagajärjel kui lastel, keda ei ole rinnaga toidetud;

3.  kutsub komisjoni, nõukogu, liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust, samuti arenguriikide valitsusi üles tegema pikaajalisi rahalisi investeeringuid toiduga kindlustatuse ja toitumisalase kindlustatuse tagamiseks ja säästva põllumajanduse arendamiseks ning parandama toiduga kindlustatust ja toitumist paremate valitsemistavade ja suurema vastutuskohustuse ning toitu ja toitumist puudutavate süsteemsete ja õiguspõhiste meetmete abil, milles võetaks ühelt poolt arvesse soolist mõõdet, säästvat põllumajandust, loodusressursside kasutust ja kättesaadavust, veevarustust, kanalisatsiooni ja hügieeni ning teiselt poolt kaasavate, toetusõiguspõhiste sotsiaalkaitsevõrgustike loomist ja levikut, pöörates eelkõige tähelepanu vähemkaitstud ja tõrjutud inimrühmadele;

4.  rõhutab vajadust tegeleda süsteemsete probleemidega, mis põhjustavad vaegtoitumust selle kõigis vormides; märgib murega, et ekspordile orienteeritud põllumajandust on varem edendatud kohalikuks tarbimiseks põllumajandussaadusi tootvate põllumajanduslike pereettevõtete arvelt; usub, et tagasipöördumine kohalikku toiduainetetootmisse suunatud investeerimise juurde, keskendudes eelkõige väiketootjatele ja agroökoloogilistele meetmetele, on peamine eeldus toitumisstrateegiate õnnestumiseks; usub, et sama tähtis on sotsiaalkaitsekavade kehtestamine, et tagada kõigile isikutele igal ajal juurdepääs toitvale toidule;

5.  märgib murega, et kolmandik kogu maailmas toodetud toidust – ligi 1,3 miljardit tonni – läheb raisku; märgib, et kõige rohkem raisatakse toitu Põhja-Ameerikas ja Okeaanias, kus visatakse minema ligi 300 kg toitu ühe inimese kohta; märgib, et EL tekitab 88 miljonit tonni toidujäätmeid aastas, samas kui 842 miljonit inimest – 12 % kogu maailma rahvastikust – on näljas; rõhutab vajadust kohandada kõiki toidusüsteeme selliselt, et teha lõpp toidukadudele ja toidu raiskamisele;

6.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid pööraksid oma tegevuses tähelepanu poliitikavaldkondade arengusidususele ning vaataksid sellest tulenevalt läbi oma kaubandus-, põllumajandus-, energia- jt poliitikate mõju ülemaailmsele toiduga kindlustatusele;

7.  mõistab hukka maade hõivamise välisinvestorite poolt, mis kahjustab kohalikke väikepõllumajandustootjaid ning suurendab kohalikku, piirkondlikku ja riiklikku toiduga kindlustamatust ja vaesust;

8.  kutsub rahvusvahelist üldsust ja ELi üles tegema riikidega koostööd, et kooskõlas säästva arengu eesmärkidega toetada kontekstipõhiste, teostatavate ja toimivate riiklike toitumiseesmärkide kindlaksmääramist ja rakendamist, et vähendada kängumist ja alatoitlust; nõuab tungivalt, et komisjon ja ELi delegatsioonid edendaksid koordineeritud riigipõhiseid toitumis- ja toiduga kindlustatuse strateegiaid ja lähenemisviise ning ergutaksid nende järelevalve ja aruandluse parandamist partnerriikide poolt;

9.  kutsub ELi ja rahvusvahelist üldsust üles edendama ülemaailmset „õigust imetada“ ning rõhutama rinnaga toitmise olulisust ema ja lapse tervist käsitlevates teabekampaaniates;

10.  kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles tegema kõik endast oleneva selleks, et tõsta Euroopa üldsuse teadlikkust jätkuvast ülemaailmse vaegtoitumuse probleemist, mis kahjustab eelkõige lapsi ja naisi;

11.  rõhutab, et võitluses vaegtoitumusega tuleb eelistada kohalikku toiduainetetootmist, ning toonitab nais- ja väikeettevõtjate kui toiduainete tootjate toetamise olulisust; kutsub ELi üles kooskõlas oma ülemaailmse toitumisstrateegiaga abistama arenguriike ja põllumajanduslikke väiketootjaid kohalike turgude, kohalike väärtusahelate ja kohalike toidutöötlemisrajatiste väljaarendamisel ja neile juurdepääsu tagamisel ning ühendama seda sellise kaubanduspoliitikaga, mis toetab neid jõupingutusi;

12.  juhib tähelepanu asjaolule, et olukorras, kus traditsioonilist põllumajandust iseloomustab monokultuuride kasvatamine, on üleminek viljavaheldussüsteemidelt teraviljal põhinevatele lihtsustatud süsteemidele põhjustanud paljudes arenguriikides mikrotoitainete puudusest tulenevat alatoitumust; nõuab, et vastavalt õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri soovitustele võtaks EL endale kohustuse minna täielikult üle agroökoloogiale, et asjaomased riigid saaksid end toita ja parandada toitumust ning tegeleda samal ajal kliima- ja vaesuseprobleemidega; kutsub ELi ja arenguriikide valitsusi üle toetama põllukultuuride geneetilist mitmekesisust, mh luues selleks kohalikke seemnete vahetamise süsteeme ning toidu ja põllumajanduse taimede geneetilisi ressursse käsitleva rahvusvahelise lepinguga kooskõlas olevaid seemneid käsitlevaid õigusakte, ning kooskõlas kultuuriliste väärtustega investeerima mitmesugustesse toitainerikastesse kohalikesse ja hooajalistesse toidukultuuridesse;

13.  rõhutab, et maa hõivamise näol, mis tuleneb ulatuslikust maade omandamisest arenguriikides, on tegemist uue ohuga toiduga kindlustatusele ja piisavale toitumusele; palub komisjonil võtta konkreetseid meetmeid võitluseks maade hõivamise vastu, töötada välja tegevuskava võitluseks maade hõivamisega ning tagada FAO maa omandiõiguse suuniste tõhus rakendamine;

14.  nõuab tungivalt, et EL kaotaks kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega riiklikud stiimulid toidukultuuridel põhinevate biokütuste tootmisele;

15.  rõhutab, et investeeringud toitumise parandamisse on oma olemuselt ebapiisavad, kuna 2014. aastal oli otseselt toitumisalaste meetmete osakaal ametlikus arenguabis kõigest 0,57 %, millega kaeti vaid 1,4 % koguvajadusest;

16.  ootab, et komisjon täidaks endale võetud kohustust investeerida 3,5 miljardit eurot, et vähendada känguvate laste arvu 2025. aastaks vähemalt seitsme miljoni võrra; juhib tähelepanu sellele, et nimetatud 3,5 miljardist eurost on ainult 400 miljonit kavandatud otseselt toitumisalasteks meetmeteks, kuna ülejäänud 3,1 miljardit on ette nähtud toitumist mõjutavateks meetmeteks, mis hõlmavad küll sellega seonduvaid valdkondi, nagu põllumajandus, toiduga kindlustatus, sooküsimused, veevarustus, kanalisatsioon ja hügieen ning haridus, kuid ei puuduta tingimata laste vaegtoitumuse vahetuid põhjuseid;

17.  toonitab, et laste kängumine – mis tähendab, et laps on oma vanuse kohta liiga väike, ja mida esineb siis, kui krooniline ebapiisav toitumine ja korduvad haigustesse nakatumised esimese tuhande elupäeva vältel takistavad normaalset kasvu ja arengut – on üks peamisi inimarengut pärssivaid tegureid;

18.  palub komisjonil ja nõukogul tagada ELi poliitiline juhtroll ja edendada ülemaailmsel ja piirkondlikul tasandil rahvusvaheliselt kokku lepitud selgete ja ambitsioonikate toitumisalaste eesmärkide saavutamist; nõuab tungivalt, et komisjon ja ELi delegatsioonid edendaksid koordineeritud riigipõhiseid toitumis- ja toiduga kindlustatuse strateegiaid, võttes koostöös partnerriikidega ülemaailmseid toitumisalaseid eesmärke arvesse kõikides vastavates arenguprogrammides ja riigistrateegiates;

19.  kutsub ELi üles kindlustama säästvaid toiduainete tootmissüsteeme ja rakendama vastupanuvõimelisi põllumajandustavasid, mis suurendaksid tootlikkust ja toodangut, vältima turumoonutusi maailma põllumajandusturgudel vastavalt Doha arenguvoorust saadud volitustele ning integreerima kõige rohkem kannatanud riigid ülemaailmsele kaubandusturule, et lahendada toiduga kindlustamatuse probleem;

20.  on seisukohal, et ELi finantsraamistiku läbivaatamisel tuleks võtta arvesse asjaolu, et toiduohutus ning toiduga kindlustatus muutuvad lähiaastatel lahendamist vajavateks probleemideks, arvestades lisanduvat survet ressurssidele; juhib tähelepanu asjaolule, et seda võiks ära kasutada võitluses alatoitumuse suundumustega nii ELi mittekuuluvates riikides kui ka liikmesriikides;

21.  tunnistab, et laste kängumise kõrval esineb teisi alatoitluse ilminguid, nagu kurtumus (liiga väike kaal võrreldes pikkusega) ja mikrotoitainete vaegus, millega tuleb samuti võidelda säästva põllumajanduspoliitika ja tervishoiusüsteemide abil; juhib tähelepanu asjaolule, et Lõuna-Aasia riikides on kurtumuse esinemus – ligi 15 % – nii suur, et see läheneb juba tõsise rahvatervise probleemi tasemele;

22.  rõhutab, et kurtumuse probleemi lahendamiseks antavat humanitaarabi peavad täiendama komisjoni strateegiad humanitaar- ja arengusekkumiste seostamiseks; nõuab, et komisjon määraks kindlaks arenguprogrammidest eraldatavad vahendid, mille abil viivitamatult ja tulemuslikult võidelda alla 5-aastaste laste kurtumuse vastu, nagu hiljuti konkreetselt kohustuseks ja eesmärgiks võeti;

23.  rõhutab, et toitumisalase hariduse programmide edendamine on koolides ja kohalikes kogukondades väga oluline;

24.  palub komisjonil kindlaks määrata täpne poliitikaraamistik riikide sotsiaalkaitsevõrgustikele antava toetuse suurendamiseks kooskõlas riiklike, piirkondlike ja rahvusvaheliste kohustusega, kuna need võrgustikud on end mitmes riigis näidanud ülimalt olulise vahendina vastupanuvõime tugevdamisel ja vaegtoitumuse vähendamisel;

25.  rõhutab, et rinnaga toitmine kui kõige loomulikum ja parim imikute ja väikelaste toitmise viis tuleks tagada tõelise toetusega naistele, kindlustades neile korraliku toitumise ja head töötingimused ning pakkudes sotsiaalseid ja perede tugivõrgustikke, samuti õigust tasustatud rasedus- ja sünnituspuhkusele;

26.  rõhutab, et igal aastal on vaja täiendavalt investeerida seitse miljardit USA dollarit, et täita ülemaailmsed eesmärgid laste kängumise ja naiste kehvveresuse vähendamise ning imikute rinnaga toitmise suurendamise osas, ning et selline investeering aitaks päästa 3,7 miljoni lapse elu, vähendaks känguvate laste hulka 65 miljoni võrra ning kehvveresust põdevate naiste hulka 265 miljoni võrra võrreldes 2015. aastaga;

27.  kutsub komisjoni üles võtma toiduga kindlustatuse ja toitumise vallas tugevamat juhtrolli, kohustudes täiendavalt eraldama 1 miljard eurot otseselt toitumisalaste meetmete tarbeks, et täita maailma terviseassamblee seatud ja säästva arengu eesmärkides sisalduvad toitumisalased eesmärgid, töötades välja selge strateegia nende eesmärkide rakendamiseks ja integreerimiseks oma kavadesse ja poliitikasse, ning esitades täpse tegevuskava lubatud vahendite jaotuse kohta aastateks 2016–2020;

28.  kutsub komisjoni ja liikumise SUN (Scaling Up Nutrition) abiandjaid üles andma pidevalt aru toitumise ja majanduskasvu kokkuleppe täitmisel saavutatud edusammudest, kasutades selleks ühist ressursi jälgimise (resource-tracking) metoodikat, nagu lepiti kokku SUNi võrgustiku 2013. aastal toimunud kohtumisel Lusakas;

29.  rõhutab, et kõik ELi poliitikavaldkonnad peavad olema kooskõlas arengusidususe põhimõttega; nõuab seepärast, et ELi kaubandus- ja arengupoliitika respekteeriks arenguriikide poliitilist ja majanduspoliitilist ruumi, võimaldamaks neil kehtestada vajalikud poliitikameetmed, et edendada säästvat arengut ja oma rahva inimväärikust, sh sõltumatust toiduainetega varustamisel, austades kohalike toiduainetetootjate õigust omada kontrolli oma maa, seemnete ja veevarude üle, ning taunides loodusressursside erastamist;

30.  nõuab, et töötataks välja konkreetsed näitajad ELi tegevuskava rakendamise jälgimiseks, sealhulgas näitajad toitumisega seonduvate ja otseselt toitumisalaste meetmete kulude jälgimiseks, ning et sel otstarbel täpsustataks OECD arenguabi komitee (DAC) toitumisalast põhikoodi (basic nutrition code) ja töötataks välja arenguabi komitee marker (DAC marker) toitumisega seonduvate meetmete kohta; rõhutab sellega seoses vajadust rangete järelevalve- ja aruandlusmeetmete kehtestamiseks, millega oleks tagatud läbipaistvus ja edusammude tõhus jälgimine;

31.  kutsub komisjoni üles toetama põllumajanduslikke väiketootjaid, kes katsetavad ja võtavad kasutusele vastupidavamaid ja tootlikumaid põllumajandustavasid (mis vastavad kliimamuutustega kohandatuse ja agroökoloogilise mõistlikkuse kriteeriumidele), mis aitavad peatada keskkonnaseisundi halvenemist ning parandada põllumajandusest saadavast elatise usaldusväärsust ja asjakohasust ning mis on parema toiduga kindlustatuse ja toitumise vajalik eeldus;

32.  rõhutab, et õigus veele on tihedalt seotud õigusega toidule ning et hoolimata ÜRO 2010. aasta resolutsioonist ei ole veel jõutud otsustavate tegudeni sätestada õigus veele inimõigusena;

33.  rõhutab, kui oluline on teha põllumajandustootjatega koostööd taskukohaste, kohalikele tingimustele kohandatud ja täiustatud põllukultuuride valdkonnas ning rajada vastupidav ja paindlik kodumaine seemnetootmisvõimekus, mis suudab olla jätkusuutlik ja mille olemasolu ei sõltu välisrahastusest;

34.  nõuab, et täites oma kohustusi toitumise ja toiduga kindlustatuse tagamiseks maailmas ei toetaks EL ja selle liikmesriigid geneetiliselt muundatud põllukultuure;

35.  kutsub komisjoni ja teisi abiandjaid ja asutusi üles parandama struktureeritud ja kõikehõlmavate andmete kogumist toitumisega seonduvate meetmete kohta, et tulevasi meetmeid paremini eesmärgistada;

36.  rõhutab vajadust kasutada terviklikku lähenemisviisi vaegtoitumuse probleemi lahendamiseks, mis nõuab meetmete võtmist paljudes eri majandus- ja sotsiaalvaldkondades; rõhutab seetõttu mitmeid sidusrühmi hõlmavate partnerluste tähtsust ja erasektori olulist rolli toiduga kindlustatuse parandamisel ja otseselt toitumisalaste meetmete laiendamisel, eelkõige innovatsiooni abil ja investeerides säästvasse põllumajandusse, ning parandades majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid tavasid põllumajandus- ja toidusüsteemides;

37.  kutsub komisjoni üles tegutsema jätkuvalt abiandjate esirinnas alatoitluse kaotamisel, suurendades oma jõupingutusi võetud kohustuste täitmiseks ning andes oma toetuse selle tagamiseks, et võetaks aega ja kontrollitaks, millist edu on saavutatud 2013. aasta toitumise ja majanduskasvu kokkuleppe lubaduste täitmisel, ning võtma täiendavaid kohustusi toitumismeetmete rahastamislünga täitmiseks;

38.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidule, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonile ja Maailma Terviseorganisatsioonile.

(1) http://www.oecd.org/development/effectiveness/49650173.pdf
(2) FAO (2015), Framework for Action for Food Security and Nutrition in Protracted Crises (FFA).
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0247.
(4) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 75.
(5) ELT C 289, 9.8.2016, lk 71.
(6) ELT C 346, 21.9.2016, lk 88.
(7) http://www.foodpolicymilano.org/wp-content/uploads/2015/10/Milan-Urban-Food-Policy-Pact-EN.pdf
(8) Allikas: Õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri Olivier De Schutteri 24. jaanuari 2014. aasta aruanne http://www.srfood.org/images/stories/pdf/officialreports/20140310_finalreport_en.pdf

Õigusteave - Privaatsuspoliitika