Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Tööhõive maapiirkondades: tööhõive ühtlustamine“ (COM(2006)0857),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0285/2016),

A.  arvestades, et maapiirkonnad moodustavad üle 77 % Euroopa Liidu territooriumist ning et neis piirkondades on suur hulk töökohti (millest väga paljusid ei saa ümber paigutada) seotud põllumajanduse ja põllumajandusliku toidutööstusega;

B.  arvestades, et põllumajandus ja põllumajanduslik toidutööstus annavad 15 miljoni ettevõtte ja 46 miljoni töökohaga kokku 6 % Euroopa Liidu SKPst;

C.  arvestades, et paari viimase aastakümne jooksul on nii põllumajandustootjate arv kui ka nende ja muude põllumajandussektori töötajate sissetulek paljudes Euroopa riikide maapiirkondades järsult vähenenud ning töökohtade arv põllumajanduses jätkab vähenemist; arvestades, et ajavahemikus 2005–2014 vähenes põllumajanduse tööjõusisend 28 ELi liikmesriigis(1) peaaegu ühe neljandiku (-23,6 %) võrra;

D.  arvestades, et kuigi põllumajandus on Euroopas endiselt peamine maakasutusviis, töötab selles sektoris vaid väike osa maapiirkondade tööjõust; arvestades, et maakasutuse mitmekesistamine maapiirkondades, mis ühendaks omavahel tootva majanduse ning majutus- ja vabaaja funktsiooni ning looduskaitse ja eluslooduse säilitamise, on arengu ja tööhõive seisukohast mitmetes liidu piirkondades tõsine probleem; arvestades, et kuigi elanikkonna vähenemise suundumus on viimastel aastatel maal elada soovivate inimeste sissevoolu tõttu osades piirkondades ümber pöördunud, tuues enamikel juhtudel kaasa lähiümbruse linnastumise, leiab samal ajal aset ka majandusolukorra halvenemine vaesemates piirkondades, mille kõrvaline asukoht põhjustab probleeme ning kus arengu ja tööhõive toetamine on keerulisem;

E.  arvestades, et mitmed maapiirkonnad seisavad silmitsi mitmete väljakutsetega, nagu madal sissetulek, negatiivne iive, töökohtade vähesus ja kõrge töötuse määr, aeglane areng teenindussektoris, puudulik toiduainete töötlemissuutlikkus, vähesed oskused ja piiratud kapital;

F.  arvestades, et Euroopas peavad üheksa isikut kümnest põllumajandust ja maapiirkondi oma tuleviku jaoks oluliseks;

G.  arvestades, et sissetulek tööjõuühiku kohta on põllumajandusliku tegevuse puhul küllaltki madal ja see põhjustab probleeme;

H.  arvestades, et majanduskriis tabas kõiki Euroopa piirkondi, kuid kõige rohkem maapiirkondi;

I.  arvestades, et praeguse majanduskriisi olukorras on Euroopa Liit seadnud tööhõive – eelkõige EFSI kaudu – üheks olulisemaks prioriteediks, ning arvestades, et sellega seoses tuleb ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulemuslikkust suurendada ja selle legitiimsust uuesti kinnitada, sest see on üks peamine vahend ELi tegevuseks tööhõive ja konkurentsivõime hoidmiseks ja loomiseks maapiirkondades, peamiselt põllumajandustoomissektoris; arvestades, et sellega seoses on vaja hinnata, mil määral ÜPP mõjutab töökohtade loomist ja säilitamist maapiirkondades;

J.  arvestades, et on äärmiselt tähtis säilitada ÜPP kaks sammast, sest esimene sammas aitab takistada väikeste ja põllumajanduslike pereettevõtete lahkumist sektorist ning säilitab töökohad põllumajandussektoris, samal ajal kui teise samba vahendid tagavad töökohtade loomise muudes valdkondades, näiteks turismi, toiduainete töötlemise ja muudes seotud valdkondades;

K.  arvestades, et Euroopa põllumajandus seisab silmitsi mitmete väljakutsetega, mis on seotud toiduainete tootmise ja toiduga kindlustatusega, keskkonnaga, bioloogilise mitmekesisusega, säästvusega, energia ja kliimamuutustega, ning et on äärmiselt tähtis tugevdada suhet ühiskonna ja põllumajanduse vahel, arendada innovatiivseid lahendusi nende väljakutsetega toimetulekuks, et tagada sektori vastupidavus ja konkurentsivõime, ning mõelda uuesti läbi kõigi huve teeniva tõelise avaliku poliitika eesmärgid, mis on Euroopa integratsiooni üks tähtsamaid aspekte;

L.  arvestades, et liiga kaua on ebapiisavalt tähelepanu pööratud põllumajanduse uuesti territooriumipõhiseks muutmise (tootmise ja tööhõive vajalik juurutamine konkreetsetes piirkondades) tähtsustamisele ning arvestades, et meil on kohustus säilitada põllumajandustootmine meeste ja naiste põhitegevusena piirkondades, kus nad elavad, et tagada maapiirkondade dünaamiline areng ja töövõimalusterohkus nendes piirkondades; arvestades, et tähelepanu ümbersuunamine aitab kaasa ka sobiva tasakaalu saavutamisele linna- ja maapiirkondade vahel;

M.  arvestades, et linna- ja linnaümbruse põllumajanduse roll ja huvi selle suhtes suureneb ning et muutuvad tarbimismudelid, mis ühendavad erinevaid tegureid, sealhulgas minimaalset keskkonnajalajälge, kvaliteetset kohalikku toodangut ning väikeste ja piirkondlike tootjate tehtava töö väärtuse tunnustamist;

N.  arvestades, et viimase ÜPP reformi põhialused võimaldasid abi õiglasemat ümbersuunamist ja jagamist liikmesriikide ning erinevate põllumajandussektorite vahel ning taaskinnitasid ÜPP rolli majanduslikus mõttes ning sotsiaalse stabiliseeriva tegurina põllumajandusettevõtete ja maapiirkondade jaoks;

O.  arvestades, et kuigi uuringud on näidanud, et esimese samba kaudu tehtavad otsemaksed ei loo otseselt töökohti, täidavad nad tähtsat rolli töökohtade säilitamises ja põllumajandustootjate hoidmises maaga seotud tegevustes; arvestades, et sellise poliitilise toetuse lõpetamisel oleks 30 % Euroopa põllumajandustootjatest sunnitud tegevuse lõpetama ja põllumajandussektorist lahkuma; arvestades, et need toetused hoiavad väikepõllumajandustootjad ja maapiirkonnad elus;

P.  arvestades, et otsetoetused, mida makstakse äärealadel ebasoodsas olukorras või põllumajandustootmiseks vähem sobival maal põllumajandustootmisega tegelevatele põllumajandustootjatele, on äärmiselt tähtsad, sest nendega ei tagata mitte ainult põllumajandustootjate püsimine maal ja inimväärse elatise teenimine, vaid tagatakse ka selle maa kaitse ja selle roll turistide meelitamises nendesse piirkondadesse;

Q.  arvestades, et reformitud ÜPP esimese samba peamine eesmärk on tagada toiduga varustatus, mis aitab säilitada olemasolevat tööhõivet põllumajanduses, ning et on vaja tagada esimese samba maksete õiglasem jaotus, et maksimeerida selle toetuse positiivset mõju;

R.  arvestades, et kohapealsed kogemused näitavad, et on muid põllumajanduse arengu võimalusi, mis võimaldavad saavutada paremaid tulemusi seoses toidu kvaliteedi, põllumajanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalmajanduslike saavutustega, ja et väikesed ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtted, kes on üldiselt mitmekesisemad, innovaatilisemad, väga paindlikud ja paremini kollektiivselt organiseeritud tootjarühmadena ja põllumajandusühistutena, toovad kasu oma asukoha kogukondadele, toetades seeläbi maapiirkondade majandust, mis on Euroopa põllumajanduse arengu alustala;

S.  arvestades, et praegune kriis näitab, et turule suunatud ÜPP raames on tähtis säilitada põllumajandusturu ühine korraldus ning töötada välja asjakohased uued regulatiivsed vahendid, et tagada hinnastabiilsus ja säilitada töökohad ning sissetulek põllumajandussektoris;

T.  arvestades, et Euroopa põllumajandustootjad tegutsevad järjest globaalsemal turul ning kogevad seetõttu suuremat hindade volatiilsust kui teised sektorid;

U.  arvestades, et maksesüsteem, mis juba praegu eksisteerib toiduainete tarneahelas, ei taga lisaväärtuse jätkusuutlikku jagamist ning toob sageli kaasa selle, et esmaste tootjate sissetulekud ei ole sageli isegi nende kulude katmiseks piisavad;

V.  arvestades, et võrreldes linnapiirkondadega iseloomustab maapiirkondi tavaliselt statistiliselt kõrge töötus ja elanike märkimisväärselt madalamad sissetulekud, nagu ka vähem ligitõmbav taristu ja piiratum juurdepääs teenustele, mille osutamise kulud on väiksema asutustiheduse ja juurdepääsetavuse tõttu märkimisväärsed;

W.  arvestades, et töökohtade loomine maapiirkondades peab olema jätkusuutliku poliitika lahutamatu osa, mida on kohandatud konkreetsele territooriumile ja mis hõlmab põllumajandus- ja põllumajandusega kaudselt ja metsandussektoriga seotud ning maapiirkondades toimuvate tegevuste säilitamist ja arendamist, millega luuakse sotsiaalseid ja solidaarsusel põhinevaid ning keskkonnaarenguga seotud sidemeid eri osalejate vahel;

X.  arvestades, et maapiirkondade tulevik ei sõltu ainult põllumajandussektori arengust, vaid on seotud ka muude selliste majandustegevuste mitmekesistamise ja alalhoidmisega, nagu metsandus, käsitööndus, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtted ja integreeritud tootmissuutlikkus, maaturism, vabaaja-, haridus- ja spordivõimaluste pakkumine (nt ratsutamine) ning põllumajandus- ja metsaressursside säästev kasutamine taastuvenergia ja orgaanilise materjali ning toodete tootmiseks ökoloogiliste protsesside alusel; arvestades, et on vaja detsentraliseeritud ja integreeritud kohalikku poliitikat, mis on seotud sotsiaalmajanduslike aspektidega ja maapiirkondade identiteedi ja kultuuriga, ning tõeliselt territoriaalset süsteemi, mis püüab tekitada kooskõla ning võtta ühiselt aluseks maapiirkondade ressursid kollektiivsete ja valdkondadevaheliste lähenemisviiside kaudu, mis hõlmab muude ELi fondide kasutamist, et edendada maaelu arengut ja tööhõivet, tagades samal ajal taristu olemasolu maapiirkondades;

Y.  arvestades, et selleks on hädavajalik keskenduda asjaolule, et paljud töökohad sõltuvad kohalikust ja tegevuspõhisest põllumajandusest, sealhulgas metsandusest, mida ei saa ümber paigutada ning mis hõlmab nii toiduga seotud kui ka mitteseotud teenuseid, nagu maastiku ja vee kaitse ning majandus;

Z.  arvestades, et toetust tuleks eelkõige anda väikestele põllumajanduslikele pereettevõtetele, st üksikutele põllumajandustootjatele, kes kas üksi või koos teistega juhivad vastutustundlikult, sõltumatult ja tulemuslikult oma põllumajandusettevõtet ning kes suudavad tegeleda igasuguste probleemidega, kohandades vajadusel oma tootmist ja/või tootmismeetodeid ja mitmekesistades oma tegevust, et pidada sammu pidevate struktuurimuutustega põllumajandussektoris;

AA.  arvestades, et põllumajanduses ja maapiirkondades töötavate ja/või ettevõtluses osalevate naiste potentsiaali tuleks analüüsida, dokumenteerida ja edendada kõigis ELi poliitikasuundades, ilma et see neid ebasoodsasse olukorda asetataks, sest see loob aluse sellele, et naised muutuvad arengu ja innovatsiooni käivitajateks, aidates kogu sektoril kriisist väljuda; arvestades, et naisi tuleks kaasata valdkondlikesse arengukavadesse kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et saada kasu nende vajadustest, kogemustest ja nägemusest, ning seetõttu tuleb naistele tagada oskused, mis on vajalikud selleks, et nad nende kujundamises aktiivselt osaleksid;

AB.  arvestades, at 2010. aastal oli ainult 7,5 % põllumajandustootjatest alla 35 aasta vanad ja rohkem kui 4,5 miljonit põllumajandusettevõtet juhtivatest tootjatest on üle 65 aasta vanad ning et ÜPPd käsitleva määruse (EL) nr 1307/2013 artiklid 50 ja 51 hõlmavad sätteid põlvkondade vahetumise kohta põllumajanduses;

AC.  arvestades, et paljudes liikmesriikides on maapiirkondades elavatel naistel piiratud juurdepääs tööle põllumajandustootmises või muudes tööturusektorites ning sooline palgalõhe on suurem kui teistes valdkondades; need naised täidavad sellele vaatamata maapiirkondade arengus ja sotsiaalses struktuuris tähtsat rolli, eelkõige mitmekesiste tegevustega tegelevates põllumajandusettevõtetes (kes pakuvad taluturismi, kvaliteetseid tooteid, vabaaja-, haridus- ja sporditegevusi ning muid teenuseid); arvestades, et naisettevõtlus võib olla nii sotsiaalses, majanduslikus kui ka ökoloogilises mõttes oluline tugi säästliku arengu tagamiseks maapiirkondades; arvestades, et ebavõrdne juurdepääs maale on tegur, mis piirab naiste võimalusi äritegevuse alustamiseks põllumajandussektoris; arvestades, et Euroopas juhivad naised keskmiselt 29 % põllumajandusettevõtetest;

AD.  arvestades, et tööstuslikult kasvatatavate põllukultuuride sortide hulk on väike; arvestades, et kohalikud tõud ja sordid täidavad rolli bioloogilise mitmekesisuse hoidmisel ja inimeste elatusvahendite säilitamisel piirkondades ning kohaliku tootmises;

AE.  arvestades, et maakeskkond tuleb muuta uute põlvkondade jaoks ligitõmbavamaks, edendades selleks kutseala ja tehnoloogiate innovatsioonile ja moderniseerimisele suunatud koolitust;

AF.  arvestades FAO poolt välja töötatud toidu- ja põllumajandussüsteemide jätkusuutlikkuse hindamise (SAFA) üldist raamistikku;

AG.  arvestades, et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) saab kasutada kutseõppe ja oskuste omandamise meetmete jaoks maapiirkondade erinevates tegevussektorites;

Praeguse ÜPP raames

1.  kutsub kõiki liikmesriike üles andma noortele põllumajandustootjatele pikaajalised väljavaated, et leida lahendus maapiirkondade rahvaarvu vähenemise probleemile, rakendama kõikehõlmavat põlvkondade vahetumise strateegiat ning kasutama selleks täiel määral kõiki uue ÜPP pakutavaid võimalusi noorte põllumajandusettevõtjate ja algajate põllumajandustootjate toetamiseks, sealhulgas väljaspool perekonda, eelkõige esimese ja teise samba noorte põllumajandustootjate abimeetmeid, ning soodustada ka üle 40-aastaste algajate põllumajandustootjate alustamist ja ettevõtlust põllumajandustootmise valdkonnas; märgib ka seda, et neid meetmeid tuleb täiendada siseriikliku poliitika sätetega (maakasutuse, maksustamise ja sotsiaalkindlustuse jne kohta), mis hõlmab määruse (EL) nr 1307/2013 artiklite 50 ja 51 kohast toetust, ning et need meetmed peavad olema nende sätetega kooskõlas;

2.  võtab teadmiseks, et suurim osa ÜPP otsetoetustest läheb kõige jõukamatele põllumajandusettevõtetele, mistõttu 2014. aastal sai vaid 13 % toetusesaajatest 74 % ÜPP otsetoetustest; on veendunud, et see ei aita kaasa töökohtade loomisele põllumajandustootmises, sest väikesed põllumajandusettevõtted on rohkem tööjõumahukad ja 53 % põllumajandustöötajatest töötab põllumajandusettevõttes, mis liigitatakse majanduslikult väikesteks; nõuab ÜPP toetuste paremat jaotamist väikestele põllumajandustootjatele;

3.  ergutab liikmesriike suurendama väikestele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele antavat toetust, kasutades eelkõige rohkem ümberjaotavat toetust; kutsub neid lisaks üles kehtestama korra, millega soodustatakse tulemuslikult tegutsevaid ettevõtteid ning ettevõtteid, kes kasutavad õigusakte ettevõtete klastriteks ühinemise kohta;

4.  juhib tähelepanu, et ÜPP peaks võtma rohkem arvesse geograafiliste puudujääkidega piirkondi (mägipiirkonnad, ülemereterritooriumid, kõige äärepoolseimad alad ja tundlikud looduslikud piirkonnad), sest põllumajandustootmise säilitamine on tööhõivele keskenduva majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaarengu esmatähtis edendaja; lisab siiski, et ÜPP peab kaaluma ka valglinnastumise uut dünaamikat ja pakkuma toetust aladele, mis valglinnastumise äärealadena püüavad saada üle oma konkreetsete omadustega seotud piirangutest;

5.  Juhib tähelepanu, et liikmesriigid on kasutanud ulatuslikult võimalust anda tootmiskohustusega seotud toetust, mis tootmise arendamise ja selle ühes asukohas hoidmise abil tagab töökohad ebasoodsas olukorras piirkondades, ning kutsub liikmesriike üles suurendama põllumajandustootjatele antava sellise abi osakaalu, muutma selle abi paindlikumaks ning reserveerima suurema osa sellest taimsete valkude tootmise suurendamiseks ELis, mis praegu sõltub selle kaubaga varustamise puhul impordist kolmandatest riikidest; teeb lisaks sellele ettepaneku, et vabatahtlikult tootmiskohustusega seotud toetuste määra saab kohandada vastavast põllumajanduskultuurist sõltuva tööhõive tasemega, mis aitaks toetada kõige rohkem tööjõudu vajavaid tooteid;

6.  juhib tähelepanu, et praegusel programmitöö perioodil ja kooskõlas maaelu arengu programmiga on kehtestatud nõue anda sihipärast abi kohalike sortide kasvatamiseks ja kohalike tõugude pidamiseks, edendades seeläbi piirkondlikku tööhõivet ja hoides bioloogilist mitmekesisust; kutsub liikmesriike üles kehtestama mehhanismid, mis aitavad anda sihipärast abi kohalike sorte kasvatavate ja kohalikke tõuge pidavate tootjate ja põllumajandustootjate rühmadele ja organisatsioonidele;

7.  juhib tähelepanu vajadusele rakendada otsetoetuste keskkonnamõõdet, mis on keskse tähtsusega põllumajandusettevõtete jätkusuutlikkuse ja elujõulisuse tagamisel ning töökohtade säilitamisele ja uute töökohtade loomisele kaasaaitamisel muu hulgas bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise, agroturismi ning maastikuhalduse kaudu, näiteks maamõisate ja ajalooliste hoonete puhul; nõuab tungivalt, et EL tagaks lihtsustamise ja et keskkonnaeeskirju saaks rakendada lihtsal, kõikehõlmaval ja probleeme mittetekitaval viisil; juhib tähelepanu, et keskkonnamõõde ei tohi kaasa tuua põllumajandustootmise vähendamist või sellest loobumist, sest see on eriti tundlik küsimus mägi- ja äärealadel;

8.  on seisukohal, et pidades silmas mesilaste kõrget suremusmäära mitmestes ELi riikides ja esmatähtsat rolli, mida nad tolmeldava liigina täidavad toiduga kindlustatuses ning mitmete taimeliikide sektorite majandamiseks, peaks liit andma sellele sektorile rohkem toetust, võttes vastu tõelise Euroopa strateegia mesilaste taasasustamise kohta; lisab, et see too kaasa ulatusliku investeerimise vajadust, vaid aitab luua palju töökohti, selle nimel kas mitmekesistades olemasolevate põllumajandusettevõtete tegevusi või rajades uusi spetsialiseerunud põllumajandusettevõtteid, mis eksperdi arvamuse kohaselt eeldaks 200 elujõulist taru ning mille esmane eesmärk oleks kasvatada mesilasemasid ja sülemeid ning toota seejärel mett, millest ELis on tõsine puudus; juhib tähelepanu, et selline lähenemisviis, mis võtab aluseks erinevad Euroopa strateegiad – innovatsiooni, sotsiaalse kaasamise ja töökohtade loomise vallas – on täielikult kooskõlas ÜPP ümbersuunamisega ning põllumajandustootmise liikumisega suurema säästvuse suunas;

9.  märgib, et sektori töökohtade säilitamiseks põllumajandusettevõtetes tuleb pöörduda uute riskijuhtimisvahendite poole ning suurendada selliste vahendite kasutamist nagu tootjaorganisatsioonid ühise turukorralduse ja teise samba raames, et reageerida paremini volatiilsusele ja ülemaailmse turu nõudmistele; on arvamusel, et ühise turu korralduse raames ning teise samba all sätestatud turumeetmeid ning erakorralisi kriisi- ja riskijuhtimismeetmeid tuleb kiiremini ja ennetavalt rakendada ELi eelarvetoetuse abil, mida on vajaduse korral kohandatud äärepoolseimate ja mägipiirkondade ning muude piirkondade konkreetsete vajadustega, kes seisavad silmitsi konkurentsiprobleemidega, et piirata langevate hindade negatiivset mõju põllumajandustootmise tuludele; juhib tähelepanu, et erakorraliste kriisimeetmete rakendamine ei ole oma eesmärke täielikult saavutanud ning selle puhul tuleks suuremal määral arvesse võtta liikmesriikide olemasolevat taristut ja suutlikkust; nõuab tungivalt, et komisjon arendaks hiljutiste kriiside valguses välja kiirema ja tõhusama sekkumissüsteemi, mis aitab ennetada kõige negatiivsemaid tagajärgi;

10.  palub komisjonil kasutada täielikult ära määruse (EL) nr 1308/2013 artiklites 219–222 sätestatud erakorraliste meetmete pakutavaid võimalusi;

11.  on arvamusel, et selleks, et sekkumishinnad täidaksid oma ülesande turvavõrguna, tuleb neid korrapäraselt kohandada vastavalt omahindade arengule, et need avaldaksid otsest mõju nii tootjate sissetulekule ning nende tegevuse edasikestmisele kui ka tööhõivele; nõuab, et EL kehtestaks piimaturu vaatluskeskusele sarnanevad ennetusvahendid kõikides suuremates tootmissektorites, et jälgida turge, mis võiksid aidata juhtida tootmist ning tagada reageerimine kriisidele paindlike ja vajadustele vastava turujuhtimise vahenditega, mida saaks vajadusel aktiveerida;

12.  tunnistab, et põllumajandustootjaid kohalike tootjatega ühendavad lühikesed tarneahelad saavad ergutada töökohtade loomist maapiirkondades, ning rõhutab, et kvaliteedikavad, geograafilised tähised ja mahepõllumajanduslik tootmine pakuvad võimalust arendada põllumajanduslikku toidutööstust ning võimaluse korral luua maapiirkondades töökohti, ning seepärast tuleks neid mitte ainult kaitsta, vaid ka arendada, et luua uusi töökohti ning säilitada piirkondlikku kultuuri ja identiteeti; rõhutab vajadust anda nendele toodetele parem juurdepääs suurematele turgudele ning vajadust kvaliteedi-, edendamis- ja kaitsemeetmete järele, et parandada nende turustamist ja kaasamist ühe geograafilise piirkonna üldiste turismitoodete hulka; tuletab praegu arutlusel olevate seadusandlike ettepanekute valguses meelde, et see positiivne majanduslik mõju põhineb tarbijate usaldusel, mida ei tasuks õõnestada muudatustega, mida võib pidada kvaliteedi vähendamiseks; rõhutab lisaks sellele, et menetlused nende kvaliteedistandardite saavutamiseks võivad olla koormavad ja neid tuleks lihtsustada;

13.  tuletab meelde, et liikmesriigid võiksid kasutada ulatuslikumalt teise samba 6. prioriteedi valdkondi, mis puudutab töökohtade säilitamist ja loomist, teadmussiiret ning kutse- ja jätkuõppe meetmeid (sealhulgas õpipoisiõpe ning praktika ja põllumajandusettevõtete töötajate ümberõpetamine), et neid saaks teiste jaoks ümber suunata muude maapiirkondades toimuvate tegevuste läbiviimiseks, samuti nõustamis- ja haldusabimeetmed, et suurendada põllumajandusettevõtete majanduslikku ja keskkonnamõju; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles andma toetust põllumajandustootjate, põllumajandussektori ja maapiirkonna töötajate koolituseks, et nad muutuksid mitmekülgsemaks ning mitmekesistaksid oma tegevust ja algatusi, ning innovatsiooni tugevdamiseks;

14.  võtab teadmiseks, et praegused maaelu arengu programmid keskenduvad palju vähem sotsiaalsetele projektidele, millega kaitstakse töökohti, kui seda tegid eelmise programmitöö perioodi (2007–2013) programmid, mille põhjuseks on liikmesriikide poolt oma maaelu arengu programmides valitud meetmed ning väiksemate vahendite reserveerimine tööhõivega seotud meetmete jaoks; nõuab seepärast maaelu arengu poliitika paindlikumat rakendamist;

15.  on seisukohal, et on vaja lihtsustada maaelu arengu poliitika rakendamist, võtta vastu sidusamad lähenemisviisid, mis on sarnased mitut fondi hõlmavate lähenemisviisidega, ning lõpetada liiga koormavate haldus- ja finantskontrollide kehtestamine liikmesriikide ja komisjoni poolt;

16.  kutsub liikmesriike üles reklaamima paremini ÜPP teise samba potentsiaali maapiirkondade tegevuste mitmekesistamisel (nt agroturism, taastuvenergia tootmine);

17.  juhib tähelepanu, et innovatsioonile omast riskitegurit ei ole nii siseriiklikus kui ka ELi poliitikas piisavalt arvesse võetud, mis on asjaolu, mis loob takistusi innovatsioonile ja töökohtade loomisele, eelkõige paljude sidusrühmade jaoks, kellel ei ole piisavat rahalist tugevust innovatiivsete projektide lõpuleviimiseks;

18.  rõhutab, et maaelu areng ja töökohtade loomine on omavahel tihedalt seotud ning kutsub seepärast liikmesriike ja piirkondi üles maksimeerima kohalike ja piirkondlike omavalitsuste potentsiaali, kes tunnevad kõige paremini oma piirkondade väljakutseid ja võimalusi, saavutama teise samba eesmärgid ning järgima ÜPP prioriteete, mis hõlmavad sotsiaalse kaasatuse, vaesuse vähendamise ja majandusarengu edendamist; tuletab meelde võimaluse keskenduda maaelu arengu ja rakenduskavades töökohtade loomisele ja hoidmisele ning teenuste parandamisele maapiirkondades, ning kutsub komisjoni üles pakkuma abi selle eesmärgi saavutamiseks; rõhutab jagamismajanduse mudelite kohandamist maapiirkondades, et suurendada tööhõivet, muuta põllumajanduslikud tegevused tõhusamaks ja vähendada kulusid;

19.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama sotsiaalmajanduse ettevõtteid ja ühistuid, sealhulgas sotsiaalset põllumajandustootmist(2), et toetada sotsiaalset integratsiooni ja töökohti maapiirkondades; võtab teadmiseks sotsiaalettevõtluse algatuse raames võetud meetmed ning kutsub komisjoni üles edendama sotsiaalmajanduse panust maaelu arengusse sotsiaalmajanduse tegevuskava abil;

20.  rõhutab, et tegevus demograafiliste arengusuundumuste ja peresõbralikkuse edendamiseks maapiirkondades peaks panema suuremat rõhku, et toetada perekondi ning ühitada hõlpsamini pere- ja tööelu, samuti ka seoses tööturu ja majandusarengu küsimustega maapiirkondades;

21.  rõhutab vajadust edendada aktiivseid meetmeid ja poliitikasuundi, mis toovad esile rände positiivse rolli majanduskasvu suurendamisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel maapiirkondades;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles järgima poliitikat, millega edendatakse maapiirkondi turismi arendamise abil, mis asjakohase ülesehituse ja stiimulite abil toetamise korral oleks kultuurilise, sotsiaalse ja majanduskasvu liikumapanevaks jõuks piirkondades, mis omavad piisavalt loodus-, maastiku-, kultuuri- ja põllumajanduslike toiduainete alaseid ressursse; rõhutab, et turismi areng maapiirkondades ning põllumajandustootmise mitmekesistamine (mis hõlmaks haridus-, kultuuri- ja vaba aja veetmisega seotud tegevust) annab ka uutele põlvkondadele stiimuli tegutseda maapiirkondades algatusvõimega ja ettevõtlikkusega, mis on suunatud innovatsioonile ja traditsiooniliste toodete edendamisele;

23.  rõhutab, et EAFRDi ja teiste Euroopa fondide abil koostoime loomine erinevate poliitikavaldkondade vahel on esmatähtis, et lahendada töökohtade probleem maapiirkondades ja tagada, et põllumajandust tunnustatakse taas territoriaalse arengu põhitegurina; märgib, et teise samba vahendeid võiks kasutada dünaamilise rahastamisvahendina, et luua suurem koostoime muude rahastamisallikate ja programmidega, tehes need maapiirkondades kättesaadavaks, et suurendada ühenduvust, konkurentsivõimet ja majanduse mitmekesistamist ning toetada ettevõtlust, võttes arvesse maapiirkondade kultuuri ja identiteedi säilitamist;

24.  rõhutab, et väikesed, omanike juhitavad ettevõtted on järjest suurema surve all, kuna investorid ostavad kokku põllumajandusmaad; rõhutab, et põllumajandusliku maa ja maale juurdepääsu säilitamine on esmatähtis põllumajandusettevõtete asutamise ja laiendamise jaoks ning hädavajalik töökohtade alalhoidmiseks maapiirkondades; juhib tähelepanu, et komisjoni 2015. aasta novembri aruandes noorte põllumajandustootjate vajaduste kohta näidati, et ostetava ja renditava maa kättesaadavus on suurim noorte põllumajandustootjate ja algajate põllumajandustootjate ees seisev probleem; palub, et liikmesriigid vahetaksid parimaid tavasid ning töötaksid välja õigusaktid, et võimaldada näiteks siseriiklike tavade kohaselt omandiosaluse ja põllumajandusmaa haldamise abil juurdepääsu maale suure töötusega maapiirkondades või süsteemide loomist, millega hallatakse ja pakutakse teavet kasutuses mitteoleva maa või põllumajanduse jaoks kasutatava maa kohta, mille teenuse kasutamisel oleks eesõigus noortel põllumajandustootjatel ja naistel;

25.  peab tähtsaks, et maaelu arengu programmid teevad rohkem suhete parandamiseks maa- ja linnapiirkondade vahel, et ergutada koostööd ja pakkuda maapiirkondades tegutsevatele ettevõtetele võimalusi, mis on nende piirkondade arenguks ja töökohtade loomiseks esmatähtis; on seisukohal, et külad täidavad linna- ja maapiirkondade arengus tähtsat rolli, andes ümbritsevate maapiirkondade elanikele juurdepääsu põhiteenustele, ning et liikmesriigid peaksid seepärast edendama oma territoriaalpoliitika osana teenuste pakkumist külades;

26.  nõuab siduvate eeskirjade kehtestamist õiglaste tasude kohta toiduainete tootjate, hulgimüüjate ja töötlejate vahelises toiduainete tarneahelas, et tagada, et põllumajandustootjad saavad lisanduvast väärtusest asjakohase osa, mis võimaldab neil tegeleda säästva põllumajandustootmisega;

27.  rõhutab, et metsandussektor, mis on praegu alakasutatud ressurss Euroopas, on suur töökohtade allikas, mida tuleks tema kogu puidutööstuses esinevates vormides paremini propageerida; lisab, et EL kannatab praegu tõsise puiduga varustamise puudulikkuse all, mistõttu selle sektori suurendamiseks on vaja teha investeeringud taristusse;

28.  rõhutab, et juurdepääs maale on põllumajandusettevõtete asutamise ja laiendamise esmatähtis eeltingimus; juhib tähelepanu, et juurdepääs maale on põllumajandusettevõttega alustada soovivate noorte põllumajandustootjate ees seisev suurim probleem;

ÜPP tulevik pärast 2020. aastat

29.  rõhutab, et ÜPP menetlusi tuleb lihtsustada ja säilitada tuleb piisav rahastamine, vähemalt praegusel tasandil, mis kajastab antud poliitika märkimisväärset Euroopa lisaväärtust, et täita tulemuslikku pikaajalist rolli tööhõive edendamises mitmekesise Euroopa põllumajandustootmis- ja metsandussektori osana, edendades seeläbi säästlikku arengut ja maapiirkondade ligitõmbavust; rõhutab, et maaelu arengu poliitika, mis võimaldab otsesemat ja tulemuslikumat tegevust sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks maapiirkondade elanike vahel ning tööhõive ja maapiirkondade dünaamika suurendamiseks, tuleks järk-järgult tugevdada ilma, et sellega õõnestataks esimese samba toetust, mis tuleks samuti ümber korraldada, et tagada muu hulgas turgude parem töötamine ja suurema stabiilsuse näitamine, mis on esmatähtis, et kindlustada põllumajandustulu, põllumajandustootmise ja toiduga kindlustatuse Euroopa mudel, ning tagada, et maapiirkonnad säilitavad võrreldes linnapiirkondadega oma ligitõmbavuse (mille puhul keskendutakse elukvaliteedile);

30.  rõhutab, et ÜPP raames tuleb suurt tähtsust omistada moderniseerimisele ja investeeringutele suunatud vahenditele, mis tagavad jätkusuutlikul viisil maapiirkondades asuvate majandussektorite konkurentsivõime (sealhulgas põllumajanduslike toiduainete, energia-, töötlemis- ja teenustesektor ja sotsiaalsektor), järgides seejuures keskkonnaeeskirju, mis aitab tagada töökohtade säilimise; juhib tähelepanu, et need vahendid võimaldavad ka jätkuvalt kaotada liikmesriikide ja piirkondade vahel põllumajanduses ja maaelu arengus valitsevaid puudujääke;

31.  toonitab turismisektori olulisust sissetulekuallikana põllumajandustootjate jaoks (nt talupuhkus); nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid koostaksid programme, et toetada investeeringuid ja ettevõtlust; peab tähtsaks toetada asjaomaseid põllumajandusettevõtteid turismikampaaniate abil;

32.  võtab teadmiseks praeguseks ellu viidud ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamismeetmed, kuid palub komisjonil arendada edasi ja rakendada meetmeid proportsionaalsuse ja paindlikkuse loomiseks seoses ÜPP halduskoormusega ja põllumajandusettevõtete tootlikkusega;

33.  rõhutab, et ÜPP raames saavutatav on piiratud, sest selle peamine eesmärk on tagada toiduga varustatus ning et tulemuslik tegelemine paljude mureküsimustega, mis on seotud töökohtade loomise ja säilitamisega maapiirkondades, vajab laiemat, eri valdkondi hõlmavat poliitikat nii piirkonna kui ka liikmesriikide tasandil;

34.  kutsub komisjoni üles toetama konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku Euroopa põllumajanduse mudelit, mis põhineb perekondlikult juhitavatel, mitmekesistel ja multifunktsionaalsel tootmismudelil, mis seab esikohale territooriumil põhinevate ja õiglaselt tasustatud töökohtade säilitamise, pöörates erilist tähelepanu spetsiifilistest oludest tulenevate piirangutega territooriumitele, mida on nimetatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349, ning toiduainete ja muude toodete tootmisel toiduga kindlustatusele, samuti toiduohutusele, et kaitsta tervist;

35.  kutsub liikmesriike üles arendama välja maaseire- ja reguleerimisvahendid, et aidata saada paremad teadmised maaturgudest ning lõpetada maa ja tootmissüsteemi hõivamise koondumise laialtlevinud probleem;

36.  rõhutab vajadust ergutada kvaliteetsete põllumajandustoodete arengut, turustamist ja müüki; nõuab algatusi uute turgude avamiseks ja operatiivsete tooteprogrammide ja turustamiskampaaniate kehtestamiseks, et tagada toodete mitmekesistamine ja konkurentsivõime Euroopa toiduahelas;

37.  on seisukohal, et ÜPP peab võtma arvesse Euroopa põllumajandustootmise kõiki vorme kõikides maapiirkondades, sealhulgas kõige ebasoodsamas olukorras ja ebastabiilsemaid piirkondi (näiteks mägipiirkonnad ja äärepoolseimad piirkonnad), et tagada vahendite parim võimalik kasutamine; on veendunud, et see hõlmab ka mahajäetud põllumajandusmaa taaskasutusele võtmist;

38.  juhib tähelepanu, et põllumajanduse ja piirkondlike nišiturgude mitmekesistamine suurendab ja tagab tööhõivet maapiirkondades; nõuab algatusi põllumajandusettevõtete (nt põllumajandustoodete otseturustamist) ja maapiirkondade majanduse üldiseks mitmekesistamiseks (nt soodustades üleminekut põllumajandusega seotud töölt teistele tööhõivevaldkondadele);

39.  on arvamusel, et tulevase ÜPP vahenditega tuleks anda rohkem toetust väikeste ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtete ja tootjaorganisatsioonideks ühinenud ettevõtete kao aeglustamiseks, mis on üldjuhul mitmekesisemad, ökonoomsemad ja iseseisvamad, neid on kergem edasi anda ning nad loovad tõhusamalt lisaväärtust ja territooriumil põhinevaid töökohti ning on oma piirkondade tähtis majanduslik ja sotsiaalne sammas, ning jätkata ka konkreetse toetuse andmist territooriumitele, mida mõjutavad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 sätestatud spetsiifilistest oludest tulenevad piirangud;

40.  juhib tähelepanu, et ÜPP otsetoetusi tuleks eraldada ainult isikutele, kelle peamine tegevusvaldkond on põllumajandus;

41.  juhib tähelepanu, et äärepoolseimates piirkondades takistab vastastikune ühenduvuse puudumine töövõimalustega seotud lahenduste otsimist majanduslanguse korral, ning pidades silmas põllumajanduse tähtsust nendes piirkondades, on seisukohal, et tulevase ÜPP vahendeid tuleks kasutada nende piirkondade positiivseks diskrimineerimiseks, mis Euroopa Liidu toimimise lepingu kohaselt kannatavad spetsiifilistest oludest tulenevate piirangute all, pidades silmas, et see võib omada mitmekordistavat mõju muude seotud tegevuste edendamises, nagu põllumajanduslik toidutööstus, turism, looduskaitse, energiatootmine ja ringmajandus viisil, mis täiendab mitut fondi hõlmavat strateegiat; rõhutab, et see selle strateegia puhul tuleks arvesse võtta äärepoolseimate piirkondade puhul kindlaks määratud positiivseid eristamistegureid, mis võiksid toimida laborina algupäraste innovatiivsete lahenduste leidmiseks põllumajanduses, mida saaks kohaldada vähem äärmuslikes ja laialtlevinumates tingimustes seoses põllumajandusettevõtte struktuuri, mulla ja kliimatingimuste ning iseloomuliku bioloogilise mitmekesisusega;

42.  on seisukohal, et põllumajandusühistuid tuleks edendada ja rahaliselt toetada, sest sellega vähendatakse põllumajandusettevõtete tootmiskulusid, eelkõige mehhaniseerimiskulusid, ning edendatakse põllumajandustootjate vahelist solidaarsust ning innovatsiooni, teadmuste ja parimate tavade edasiandmist, luues seeläbi arengut ja tööhõivet soodustava dünaamilise arengu;

43.  kutsub komisjoni üles ergutama väikeste põllumajandusettevõtete mitmekesistamist ja konkurentsivõimet, seda ka seoses sotsiaalse põllumajandustootmise ja teenustele suunatud põllumajandusega;

44.  peab oluliseks, et ÜPP abil oleks võimalik toetada rohkem põllumajanduse positiivset mõju tööhõivele ja keskkonnale ning et selle abil tuleks tulemuslikumalt toetada mahepõllumajanduslikku ja biodünaamilist põllumajandustootmist ning kõiki teisi säästvaid tootmismeetodeid, sealhulgas integreeritud põllumajandustootmist ja agrometsandust agroökoloogia kontekstis, mis toob kaasa kehtivate eeskirjade lihtsustamise ning selliste eeskirjade vastuvõtmise, mida saab rakendada lihtsal, kõikehõlmaval ja probleeme mittetekitaval viisil; on veendunud, et selle positiivse mõju väärtus tööhõive ja keskkonna seisukohast pakub ühiskonnale tervikuna huvi ning on komponent, mis tuleks lisada põllumajandusettevõtjate sissetulekusse;

45.  tuletab meelde nn mahepõllumajanduslike piirkondade näite, mis on piirkonnad, kus kooskõlastatud meetmete abil reklaamitakse mahepõllumajanduslikult toodetud kohalike põllukultuuride ja loomakasvatuse tooteid ning kõiki nendest toodetest sõltuvaid ettevõtjaid (põllumajanduslikud toiduainete, toitlustus- ja turismiettevõtted), mille puhul on tegemist vahendiga, mis on juba näidanud oma suutlikkust suurendada kohalikke sissetulekuid ja aidata maakoha ja traditsiooniliste toodete säilitamise abil kaasa maa kaitsmisele;

46.  rõhutab säästva põllumajandustootmise ja säästvate toiduainetootmise süsteemide, eriti mahepõllumajandusliku tootmise ning samuti mulla, vee, bioloogilise mitmekesisuse ja maapiirkondade taristu säästva haldamise potentsiaali põllumajanduses ja arenevas maamajanduses inimväärsete töökohtade säilitamisel ja loomisel;

47.  on veendunud, et toiduohutuse tagamine Euroopa Liidus peab olema tulevase ÜPP peamine tegevuspõhimõte, ilma et seejuures hüljataks ELi välisturud; on sellega seoses arvamusel, et kaubanduslepingud võivad tuua Euroopa põllumajandusele kaasa nii tegelikke ohte kui ka võimalusi, ning on veendunud, et vabakaubanduslepingud ei tohiks põhjustada ebaausat konkurentsi väikeste ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtete suhtes ega ohustada kohalikku majandust ja töökohti;

48.  on seisukohal, et selleks, et parandada puu- ja juurviljasektori praegust ebatõhusat ülesehitust, tuleks taas sisse viia ELi toetus äsja asutatud puu- ja juurvilja kasvatajate ühenduste projektidele;

49.  rõhutab, et olukorras, kus on palju ebakindlust seoses põllumajandustoodete madalate ja volatiilsete hindade tulevikuga, peab EL saavutama aluslepingus sätestatud ÜPP eesmärgid, püüdes rohkem kaotada nende turgude korrapäratut mõju, kus hinnad langevad, ning tagada põllumajandussektori vastupidavus ja konkurentsivõime, luues turvavõrgustikud ning kriisiennetus- ja -ohjesüsteemid, et saavutada tasakaal pakkumise ja nõudluse vahel, ning luua riskijuhtimise vahendid, mis põhinevad uutel ja innovatiivsetel süsteemidel ning kaasates põllumajandustootjaid rahastamisse; on seisukohal, et põllumajandusturgude stabiliseerimisele suunatud meetmete rahastamise osakaalu tuleks suurendada ning et ÜPP peaks eelkõige tugevdama ka kindlustusskeeme, millega põllumajandustootjaid kaitstakse erinevate kliima-, tervise- ja majanduslike riskide eest; on veendunud, et seistes silmitsi ülemaailmse soojenemisega seotud ohtudega, peab EL tegema kõik võimaliku, et tugevdada põllumajanduse täidetavat positiivset rolli meetmete abil, mis hõlmavad agronoomiat ja paremat mulla kasutamist CO2 paremaks kogumiseks, ning see on tähtis põllumajandustootjatele tehnilise ja rahalise toetuse pakkumiseks, et võimaldada neil järk-järgult oma tavasid muuta ja innovatsiooniga tegeleda;

50.  rõhutab lisaks, et otsetoetused peaksid jääma ÜPPs alles ka pärast aastat 2020, et sissetulekuid põllumajanduses toetada ja stabiliseerida, hüvitada liidu poolt tootmismeetodite ja eelkõige keskkonna vallas kehtestatud kõrgetest normidest tingitud kulusid ning aidata säilitada põllumajandustootmist ka kõige ebasoodsamas olukorras olevates piirkondades; rõhutab lisaks, et otsetoetuste abil tuleks tagada põllumajandustootmise majanduslik stabiilsus ning toiduga kindlustatus ja keskkonnaohutus; täheldab sellega seoses, et otsetoetuste määra ajakohastamine on oluline, et tagada ELi ühtsel turul võrdsed konkurentsitingimused ja põllumajandusressursside säästev kasutamine ELi tasandil;

51.  tunneb, et kuna põllumajandustootjate vaheline koostöö üksikutes liikmesriikides tugevalt erineb ja puudulik koostöö mõjutab negatiivselt põllumajandustootjate kriiside ja turusurvetega toimetuleku võimet, tuleks ÜPP raames ulatuslikult edendada koostöö arendamist põllumajandustootjate vahel eelkõige tootmis- ja töötlemissektorites;

52.  nõuab, et liikmesriigid seaksid ÜPP teise samba raames esikohale Euroopa innovatsioonipartnerluse; kutsub komisjoni üles seadma esikohale programmi „Horisont 2020“ ning tagama põllumajandustootjatele parema juurdepääsu EIP rahastamisvõimalustele, toetuse innovatiivsetele, säästvatele põllumajandus- ja metsandusmudelitele, mille abil toodetakse toitu ja toiduks mittekasutatavaid tooteid ja teenuseid (taastuvenergia, biomajandus, maaturism ja uued väljavaated põllumajandustootjatele toorainetega varustamiseks bensiini-järgses tööstusajastus) ning arendades iga maapiirkonna ressursse;

53.  väljendab oma kindlat veendumust, et isegi tulevikus on vaja edendada põllumajandustootjate ja põllumajandustöötajate jätkuvat kutseõpet ning tagada teaduslikult põhjendatud teadmiste ja innovatsiooni levitamine, tagades seeläbi kohanemise muutuva keskkonnaga ja tehes majandustegevusega alustamise lihtsamaks;

54.  on seisukohal, et kohalikule arengule suunatud sellised alt ülespoole lähenemisviisid nagu LEADER/CLLD on osutunud töökohtade loomise ning loodud töökoha kohta tehtud avaliku sektori kulutuste väiksuse osas tulemuslikuks ning neid tuleks seepärast veelgi tugevdada, edendada ja rakendada kõigis liikmesriikides, rahastades neid mitmest fondist ning tugevdades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli; rõhutab eelkõige kohaliku tegevusrühma juhtide rolli tehnilise ja teenustega seotud toetuse pakkumiseks algatustele, mille eesmärk on projektid, millega edendatakse kohapealset tööhõivet; nõuab kohalikele tegevusrühmadele võimalikult ulatusliku iseseisvuse andmist, et suurendada nende tõhusust; märgib, et tuleb kehtestada mehhanismid, et tagada sotsiaalpartnerite sisukas kaasamine, ning kutsub komisjoni üles esitama rahvusvaheliste LEADER II projektidega seotud heade tavade mudeleid;

55.  märgib, et raskused juurdepääsuga siseriiklikku ja ELi programmitööd ja rahastamist käsitlevale teabele takistab maaelu arengut;

56.  nõuab investeeringute tegemist maaelu arengu poliitika raames, millega toetatakse tööhõivet maapiirkondades, mis tuleks seada esikohale, keskendudes seejuures töökohtadele, muudatustele tööhõives, vastuvõtvate ettevõtete tõhususele ja luues stiimuleid töötajate palkamiseks, ning soovitab lisada maaelu arengu programmidesse mikrorahastamise tugevdamise, sest see on eriti kasulik põllumajandusettevõtete ja mittepõllumajanduslike ettevõtete abistamisel nende tegevuse alustamisel;

57.  rõhutab, et teise samba tähtsust töökohtade loomisel saab tugevdada, võimaldades piirkondade vajaduste põhiselt palju rohkem paindlikkust;

58.  on seisukohal, et tuleviku jaoks on vaja jätkata kvaliteetsete, territooriumipõhiste ning tooreid või töödeldud toiduaineid tarnivate toidusüsteemide arendamist, edendades selleks isiklikku vastutust ja sidusrühmade kaasamist, kes on ühinenud kas tootjate, töötlejate, turustajate ja tarbijate rühmadeks või kes on tootjate ja tarbijate kogukonnad, või ühendades muul viisil kõik põllumajanduslikud toiduainete ja toiduturismi sektorite ettevõtjad kvantitatiivsetes ja lepingupõhistes tegevustes, mille eesmärk on toiduvarude ja toiduohutuse ning ka õiglase sissetuleku tagamine, nii et põllumajandustootjad saavad inimväärse elatise ja säilitavad tööhõive oma põllumajandusettevõtetes; märgib, et sellised toidusüsteemid võivad eelkõige, kuid mitte ainult, võtta lühikeste tarneahelate ja/või kohalike turgude vormi; on seisukohal, et tulevikus tuleks rohkem ELi vahendeid pühendada teatavate spetsiaalsete toidukvaliteedisüsteemide arendamiseks ja käimashoidmiseks ning maailmakuulsa Euroopa gastronoomia edasiarendamiseks; peab esmatähtsaks kohandada sel eesmärgil paremini riigihankeid käsitlevaid õigusakte, et kohalikud ametiasutused saaksid reklaamida kohalikku tootmist;

59.  juhib tähelepanu vajadusele anda lisatoetust põllumajandusele ja töökohtade loomiseks ebasoodsas olukorras piirkondade ja ELi välispiiriäärsete alade põllumajandussektoris;

60.  on seisukohal, et tuleks edendada põllumajandustootjaid ja muid maapiirkondade sidusrühmi hõlmavaid mitme sidusrühma partnerlusi, sest need võimaldavad edendada mitmeid tegevusi, millega tekitatakse otsest ja kaudset tööhõivet, näiteks ehitades üles kohalikke toiduga seotud ja mitteseotud tarneahelaid ning rakendades erinevaid teenuseid (maaturism, era- ja avaliku ruumi säilitamine jne);

61.  on veendunud, et komisjon ja liikmesriigid peaksid ÜPP ja muude poliitikavaldkondade kaudu motiveerima põllumajandustootjaid mitmekesistama oma sissetulekuallikaid, mis kaitseb neid turgude langemise korral; on seisukohal, et selline mitmekesistamine võiks hõlmata ökoturismi, selliste taastuvenergiate arendamist nagu tuule- ja päikeseenergia, põllumajandustoodangule töötlemise kaudu väärtuse lisamist ning talupoed;

62.  kutsub komisjoni üles pakkuma rohkem toetust kohalikele ühistutele, et aidata neil saavutada kontroll oma hindade ja toodete üle;

63.  märgib, et turismisektor pakub märkimisväärseid võimalusi sissetuleku ning otsese ja kaudse tööhõive tekitamiseks põllumajandussektoris ja maapiirkondades, mis võimaldab tugevdada iga piirkonna ajaloolist, kultuurilist ja gastronoomilist maastikku ning keskkonnapärandit; võtab teadmiseks, et piirkonna turistide ligitõmbavus ei põhine mitte ainult selle ajalool, vaid ka üha rohkem selle toiduainete, maastike ja keskkonna kvaliteedil; on veendunud, et nendel põhjustel peaks turismisektor saama maaelu arengu poliitikast rohkem toetust;

64.  rõhutab, et kliimamuutuste ja keskkonnaga seotud väljakutsed nõuavad ulatuslikke avaliku ja erasektori investeeringuid töökohtade loomisesse, mida toetab uute elukutsete tekkimine, et tagada maapiirkondade ressursside hoidmine ja säilitamine ning kahjustatud ökosüsteemide kvaliteedi taastamine, tulla tulemuslikumalt toime üleujutuste ja tulekahjudega ning parandada vee, mulla ja õhu kvaliteedi ning bioloogilise mitmekesisuse kaitset; märgib, et kuna see hõlmab kindlasti koostööd põllumajanduse ja muude maapiirkondade sidusrühmade vahel, pakub see uusi võimalusi sissetuleku mitmekesistamiseks põllumajanduses;

65.  palub komisjonil hinnata praeguse põllumajanduskriisi sotsiaalseid mõjusid, eelkõige seoses töökohtade kadumisega, eriti maapiirkondades; kutsub liikmesriike üles kaaluma võimalusi oma põllumajandustootmise konkurentsivõime suurendamiseks, et see sektor suudaks luua töökohti ning tekitada lisaväärtust, mis jaotuks põllumajandus- ja põllumajandusliku toidutööstuse sektoris võrdselt, tagades seeläbi õiglase konkurentsi ja vähendades kahju, mida põhjustavad sotsiaalne dumping ning ebakindlad ja eeskirjadele mittevastavad töötingimused, mis mõjutavad ebaproportsionaalselt teatavaid rühmi; märgib, et paljudes põllumajanduslikes pereettevõtetes ei ole pereliikmetel sotsiaalselt staatust ega õiguslikku tunnustust ning nad ei ole hõlmatud sotsiaalkindlustussüsteemidega; rõhutab, et põllumajandusettevõtted peavad järgima riiklikke tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna õigusakte; leiab, et ühise põllumajanduspoliitika esimese samba maksete mis tahes täiendavad tingimused suurendaksid olulisel määral põllumajandustootjate halduskoormust ja piiraksid nende töökohtade loomise potentsiaali; nõuab sotsiaalpartneritele haldusasutuste kõrval tugevamat rolli, ning kutsub liikmesriike üles tunnustama ja tagama põllumajandustootjate sotsiaalseid õigusi, tagades seeläbi, et kõik põllumajandussektoris kas täis- või osalise tööajaga töötajad on sotsiaalkaitsesüsteemidega hõlmatud; palub liikmesriikidel võtta siseriiklikesse õigusaktidesse üle direktiiv 2014/36/EL, mis käsitleb hooajatöötajaid; kutsub siseriiklikke tervishoiu- ja ohutusasutusi üles eraldama vahendeid põllumajandusettevõtete ohutust käsitleva teabe levitamiseks;

66.  palub, et komisjon võtaks toidu- ja põllumajandussüsteemide jätkusuutlikkuse hindamise (SAFA) puhul kasutusele FAO välja pakutud näitajad, eelkõige tööhõive ja sotsiaalse heaoluga seotud näitajad;

67.  tuletab meelde, et keskmiselt omab Euroopa põllumajandustootja vaid 12 hektarit maad ning et 70 %-l põllumajandustootjatest on vähem kui 5 hektarit maad; märgib, et tulenevalt nende suurusest ja struktuurist ei saa põllumajandustootjad endale alati täistööajaga ja kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid lubada; ergutab seetõttu komisjoni ja liikmesriike võtma meetmeid tööandjate rühmituste edendamiseks;

68.  peab hädavajalikuks tagada avalike ja erasektori teenuste olemasolu, et tagada maapiirkondade ligitõmbavus ja muuta võimalikuks töökohtade püsimine ja arenemine nendes piirkondades; on seisukohal, et maapiirkondades elavatel inimestel on õigus võrdsele juurdepääsule kvaliteetsetele avalikele teenustele, näiteks haridustele ning sotsiaalhoolekandele ja tervishoiule; peab esmatähtsaks, et kõik osalised – kohalik omavalitsus, piirkondlik valitsus (kui see on olemas) ja kohalik erasektor – teeksid koostööd, et edendada investeeringuid ning tagada, et maa- ja äärepoolseimatel piirkondadel on olemas elutähtis taristu, nagu ühis- ja eratranspordiühendused, energiavarustuskindlus ning usaldusväärne ja kiire lairibatehnoloogia, nagu ka rahastamis- ja krediidikavad maapiirkondade ettevõtjate, mikroettevõtete ja VKEde jaoks, ilma milleta oleksid maapiirkondade ettevõtted ja majapidamised püsivalt ebasoodsas olukorras ning jätkub ränne linnaaladele;

69.  on arvamusel, et seoses hiljutiste loomaepideemiatega ning seoses hiljutiste toiduohutusskandaalidega, nagu E. coli põhjustatud haiguspuhang 2011. aastal ja hobuseliha skandaal 2013. aastal, on vaja märkimisväärselt suurendada toidu ja söödaga kindlustatusele kulutatavaid summasid, nagu on sätestatud mitmeaastase finantsraamistiku kolmandas rubriigis, sest praeguseks seitsmeaastaseks ajavahemikuks eraldatud 1,93 miljardit eurot on täiesti ebapiisav;

70.  rõhutab, et põllumajandustootjad peavad ulatuslikult tegelema ÜPPga seotud halduskuludega ja et need kulud erinevad liikmesriikide lõikes tugevalt; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vähendama liigsest bürokraatiast vabanemise abil halduskoormust ning lihtsustama ÜPPd ning tagama selle kulutõhusa ülevõtmise;

71.  rõhutab, et juurdepääs põhiteenustele, näiteks haridusele, tervishoiule ja eluasemele, nagu ka nende teenuste pakkumise jätkumine on töökohtade loomisele suunatud keskkonna ja maapiirkondades elavate elutähtsate vajaduste täitmise eeltingimus;

72.  peab tähtsaks paluda avaliku sektori asutustelt tugiteenuste ja -teenistuste loomist põllumajandusettevõtte juhtimiseks maapiirkondades, et moderniseerida Euroopa põllumajandustootmist;

73.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama ja soodustama naiste võrdõiguslikkust tööturul ning töö- ja eraelu ühitamist maapiirkondades, eelkõige seoses palkade ning sotsiaalsete- ja pensioniõigustega, uute kvalifikatsioonide edendamist ning väljavaadete ja võimaluste pakkumist põllumajandus- ja muudes sektorites töötavatele naistele, lähtudes ELi poliitikate ja programmide puhul võrdväärsuse ja mittediskrimineerimise põhimõttest; kutsub neid üles ka kasutama paremini ära võimalusi seoses sihipäraste veebipõhiste teabeplatvormidega, meetmetega ja abiga, mis on suunatud algajatele ja pikaajalistele naissoost põllumajandusettevõtjatele ja maapiirkondades elavatele naistele eelkõige EAFRD ja muude ELi fondide raames, ning aidata hoida elutähtsat taristut ja igapäevaeluks vajalikke teenuseid maapiirkondades, aidates seeläbi piirata naiste lahkumist maapiirkondadest; juhib samamoodi tähelepanu vajadusele, et säästva arengu strateegiad eelkõige maapiirkondades hoiaksid, ergutaksid ja toetaksid naiste võrgustikke ja organisatsioone ning nende rolli põllumajanduses ja maapiirkondades toimuvas otsustusprotsessis; nõuab lisaks hõlpsamat juurdepääsu haridusele, rahandusele ja teabele, et soodustada naiste ettevõtlusalgatusi (nt e-äri kaudu), maapiirkonna ettevõtete omamist ja arengut;

74.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tugevdaksid sotsiaalpartnerite ja sotsiaalhoolekandeorganisatsioonide rolli, kes teevad koos ametiasutustega tööd selle nimel, et kontrollida tööalaste õigusaktide järgimist, võidelda deklareerimata tööga ning jälgida selliste sotsiaalhoolekande- ja ohutusstandardite järgimist, millega edendatakse võõrtöötajate, sealhulgas naissoost hooajatöötajate, rändajate ja pagulaste sotsiaalset ja majanduslikku integratsiooni; nõuab sellise korra kehtestamist, mis tagab naiste osaluse kõikidel protsessi tasanditel;

75.  juhib tähelepanu, et põllumajandusmaa hulk ELis väheneb iga aastaga; rõhutab, et põllumaa säilitamine täidab esmatähtsat rolli töökohtade tagamisel maapiirkondades; palub liikmesriikidel edendada suuremat juurdepääsu maale suure tööpuuduse tasemega maapiirkondades; nõuab sellega seoses meetmete võtmist, et tagada noortele naissoost põllumajandustootjatele juurdepääs krediidile ja võimalus osaleda maa majandamises;

76.  juhib tähelepanu asjaolule, et naised moodustavad 45 % põllumajandusettevõtete tööjõust; kutsub komisjoni üles läbi vaatama põllumajandusliku pereettevõtte määratlust, et soodustada naiste juurdepääsu koolitusele ja professionaalsele nõustamisele ning kapitalile ja soodustustele;

77.  kutsub asjaomaseid riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles innustama naisi osalema kohalikes tegevusrühmades, sõlmima programmi Leader raames kohalikke partnerlussidemeid ning tagama juhatustes sooliselt tasakaalustatud osalemise;

o
o   o

78.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Eurostati 2016. aasta andmed. (2) cf: http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.nat-opinions.25458